Kiri

EXPLANATORY MEMORANDUM 1. CONTEXT OF THE PROPOSAL • Reasons for and objectives of the proposal T he European Green Deal put energy efficiency and renewable energy at the heart of the clean energy transition . The current international tensions following Russia’s invasion of Ukraine , the overall geopolitical context and the very high energy prices have exacerbated the need to accelerate energy efficiency and the deployment of renewable energy in the Union with the objective to have an energy system that is more independent from third countries. Accelerating the green transition towards renewable energy and increased enegy efficiency will reduce emissions, reduce dependency on imported fossil fuels and provide affordable energy prices to European citizens and businesses across all sectors of the economy. The Union energy efficiency and renewable energy target s should reflect the pressing need to accelerate energy efficiency and the deployment of renewable energy and sh ould therefore be increased . Th ese revised target s replace the modification to the target s proposed in the proposal s t o recast Directive 2012/27/EU on energy efficiency and to amend Directive (EU) 2018/2011 on the promotion of the use of energy from renewable sources , adopted on 14 July 2021. In addition, considering that buildings account for 40% of energy consumed and 36% of energy-related direct and indirect greenhouse gas emissions, it is necessary to increase the deployment of solar installations on buildings. This is one of the fastest ways to deploy renewable energy at a large scale, reduce the use of fossil fuels in buildings and accelerate the decarbonisation and electrification of their energy consumption. Furthermore, lengthy and complex administrative procedures have been identified as one of the key obstacles for investments in renewables and related infrastructure . Th e interim report of the RES Simplify study , prepared for the Commission and published together with the present proposal, has revealed that administrative and grid issues make up about 46% of all identified barriers and this is expected to rise in the future. For some wide-spread renewable techno logies, such as wind power and photovoltaics , administrative barriers are increasingly becoming more important than other type s of barriers . With advancing energy transition, as renewable technologies mature and the projects become less dependent on support schemes, administrative barriers become more prominent . T he most common barriers related to the administrative process for renewable energy projects identified in the RES Simplify study are bureaucratic burden, non-transparent processes, a lack of legal coherence as well as an incomplete and vague framework and guidelines that lead to different interpretations of existing legislation by the competent authorities. Conflicting public goods are the second main source of obstacle s for the deployment of renewable installations. This is particularly the case for wind power, geothermal power a nd hydropower as well as solar photovoltaics . The most prominent among them concern environmental protection (biodiversity and protection of endangered species and protection of water bodies), other land uses and military/ air defence issues. Further obstacles identified in the study relate to the lack of support from policy decision - makers or protracted opposition from p ublic or private institutions or the public itself. Finally, problems related to grid connections and operation procedures have also been identified as severe ly affecting renewable energy deployment in a number of Member States . On 18 January 2022, the Commission published a Call for Evidence and a n open public consultation to gather stakeholder feedback on the permit-granting procedures and processes for renewable energy projects. This public consultation was carried out in the context of the preparation of the Commission Recommendation on permit -granting procedures and Power Purchase Agreements (PPA), adopted on 18 May, alongside the present proposal. The results of this public consultatio n confirm that administrative barriers are a key bottleneck for the acceleration of deployment of energy from renewable sources (see section 3 below for more details). As a result of these barriers, the lead time for renewable energy projects can take up to ten years. A precondition for the acceleration of renewable energy projects to materialise is therefore to simplify and shorten permitting , as set out in the REPower EU Communication . The proposal aims at further simplifying and shortening the administrative permit-granting processes applicable to renewable energy projects in a coordinated and harmonised manner across the EU. This is necessary to accelerate the deployment of renewable energy across the EU in order to ensure the achievement of the EU’s ambitious climate and energy targets for 2030 and the objective of climate-neutrality by 2050. • Consistency with existing policy provisions in the policy area This proposal amend s the existing Directive (EU) 2018/2001 on the promotion of the use of energy from renewable sources. It builds on the existing framework to streamline admin i strative procedures for renewable energy projects, which introduces, among other elements, a maximum duration of the permit-granting process applicable to renewable energy plants . However, in the context of the current geopolitical situation additional measures are needed to further increase the supply of ren e wable energy in the Union . In particular, enhanced measures to accelerate permitting procedures for new ren e wable energy plants , or for adaption of existing installations, are required. In addition, the Union’s renewable energy target needs to be more ambitious. In Article 1(2)(a) of the proposal to amend Directive (EU) 2018/2001 adopted on 14 July 2021 , this target was already raised from 32% to 40%. However, given a radical change in the market conditions for fossil fuels used in power, heating and transport since, including as concerns increased prices and the need for the EU to phase-out its dependence on energy imports from Russia, it is necessary to raise the 2030 target for renewables to 45 % so that they better contribute to this objective as well as to having competitive energy prices. This proposal also amends Directive 2010/31/EU on the energy performance of buildings. It builds on the existing framework on energy performance of buildings and renewable energy. It introduces obligations on Member States to promote the deployment of solar installations on buildings. Article 4(1) of the proposal for a recast of the Directive on energy efficiency adopted on 14 July 2021 already raised the Union energy efficiency target for 2030 to 9% compared to the projections of the 2020 Reference Scenario. However, given the high energy prices and a radical change in market conditions leading to an increased cost-effectiveness of energy efficiency measures and the need for the Union to overcome its dependence on fossil fuels and energy imports from Russia, it is necessary to further raise the 2030 target for energy efficiency to 13% to ensure that this objective and the decarbonisation targets are achieved fast and in a cost-effective way. The proposal therefore also amends Directive 2012/27/EU on energy efficiency in order to strengthen energy efficiency and increase the Union’s 2030 target for energy efficiency. The Commission will inform the co-legislators that: - Article 1(2)(a) of the proposal to amend Directive (EU) 2018/2001 adopted in July should be considered superseded by Article 1(2) of the present proposal. - Article 2 of this proposal should be considered as added to the proposal for a recast of Directive 2010/31/EU presented on 15 December 2021 . Therefore, if adopted, this should be reflected in the recast of that Directive. - Article 3 of this proposal should be considered as replacing Article 4(1) of the proposal for a recast of Directive 2012/27/EU presented on 14 July 2021. Therefore, if adopted, this should be reflected in the recast of that Directive. • Consistency with other Union policies The proposal is consistent with a broader set of initiatives to enhance the Union’s energy resilience and prepare against possible emergency situations, notably the Commission’s ‘Fit for 55’ proposals, in particular the revision of Directive (EU) 2018/2001 and the recast s of Directive s 2010/31/EU and 2012/27 /EU . Following the recent geopolitical developments, in March 2022 the Commission issued the REPowerEU Communication. In accordance with the REPowerEU Communication , the Commission has publish ed a recommendation on speeding up permit -granting procedures for renewable energy projects , accompanied by guidance to help the Member States speed up permitting for renewable energy plants . This will give Member States the tools to already start reducing the time taken to approve applications for renewable energy plants , and so to quickly respond to the unprecedented energy crisis caused by the current geopolitical situation. In addition, the Commission presents this proposal to ensure that projects are approved in a simpler and faster way across the Union . Following the recommendation with a legal proposal will give greater certainty to project promotors and investors, while Member States should already be moving in the direction of speeding up permit -gran ting procedures in accordance with the R ecommendation. Moreover, a speedy and efficient implementation of the Recommendation can play a key role to ensure that Member States meet their new obligations under the current proposal. The proposal aims at further streamlining the different steps of the permit-granting processes applicable to renewable energy, including the assessment of potential environmental impacts. Renewable energy and environ m ental policies pursue closely interlinked objectives as they both serve the same overall objective of achieving climate mitigation. The proposal strenghthens the role that environmental assessments of plans or programmes carried out by M ember Stat es in accordance with Directive 2001/42/EC of the European Parliament and of the Council can play for a faster depl oyment of renewable energies, in particular for the desig n at i on of renewable go-to areas. The proposal also provides a specific framework for permit-granting procedures for indivi dual renewable energy projects located in renewables go-to areas and outside those areas . Such framework combines in an efficient manner the need to authorise in a fast and simple manner the majority of projects which are unlikely to give rise to environmental risks, with a high level of protection by ensuring a closer scrutiny of the most problematic projects. 2. LEGAL BASIS, SUBSIDIARITY AND PROPORTIONALITY • Legal basis The proposal is based on two legal bases: - Article 194(2) of the Treaty on the Functioning of the European Union (TFEU), which provides the legal basis for proposing measures to develop n ew and renewable forms of energy and promote energy efficiency , which are goals of the Union’s energy policy set out in Article 194(1)(c) TFEU. - Article 192(1) of the TFEU, which provides the legal basis to amend the application of the Union environmental acquis . • Subsidiarity (for non-exclusive competence) The need for EU action A cost-efficient , fast and large-scale deployment of sustainable renewable energy in line with the ambition of the European Green Deal and the R E Power EU Communication cannot be achieved by Member States alone. An EU approach is needed to provide the right incentives to Member States with different levels of ambition to accelerate, in a coordinated way, the energy transition from the traditional fossil fuel-based energy system towards a more integrated and energy-efficient energy system based on renewable energies. Taking into account the different energy policies among Member States, action at EU level, supported by the robust governance framework, is more likely to achieve the EU climate target and required increased deployment of renewables than national or local action alone. Lengthy and complex administrative procedures are a key barrier for investments in renewable energie s and their related infrastructure. The duration and complexity of the permit-granting procedures greatly varies between the different renewable energy technologies and between Member States . While Member States can take action to address those barriers which exist at national level, a coordinated European approach to shortening and simplif ying permit -gran ting procedures and administrative processes is needed in order to speed up the necessary deployment of renewable energie s. This is in turn necessary for the EU to reach its climate and energy 2030 targets and its long-term objective of climate neutrality as well as phase out its dependence on Russian fossil fuels and reduce energy prices. Taking into account the different energy policies , priorities and procedures among Member States, and in view of the urgency to accelerate the deployment of renewable energy across all Member States, action at EU level is more likely to achieve the required objectives than national or local action alone. Union level action is needed to ensure that Member States contribute to the EU level binding energy efficiency target and that it is collectively and cost-effectively met. Union action will supplement and reinforce national and local action towards increasing efforts in energy efficiency. EU added value EU action on renewable energy and energy efficiency brings added value because it is more efficient and effective than individual Member States’ actions, avoiding a fragmented approach by addressing the transition of the European energy system in a coordinated way. A European approach allows all Member States to fully harness their potentials for the cost-efficient deployment of renewable energ y needed to achieve the Union climate and energy targets, making sure that renewable energy generation capacity is smoothly deployed in all Member States. The Union’s energy and climate targets for 2030 are collective targets. In this regard, coordinated Union policies have a better chance of transforming the Union to a climate neutral continent by 2050. • Proportionality The initiative complies with the proportionality principle. In view of the unprecedented geopolitical situation created by Russia’s invasion of Ukraine and the high energy prices, there is a clear need for coordinated and urgent action to accelerate the deployment of renewable energy sources . The balance between obligations and flexibility left to the Member States on how to achieve the objectives is considered appropriate given the imperative of meeting the 2030 climate and energy targets and the objective of climate neutrality laid down in the European Climate Law as well as the urgency to reduce both Union’s energy dependency and energy prices . • Choice of the instrument This proposal is a Directive amending Directive (EU) 2018/2001 on the promotion of the use of energy from renewable sources, increasing the Union’s renewable energy target for 2030 and strengthening the permitting-related provisions of that Directive (Articles 15-17). It also amends Directive 2010/31/EU, promoting solar installations o n buildings , and Directive 2012/27/EU, increasing the Union’s energy efficiency target for 2030 . This revision of Directive (EU) 2018/2001 , Directive 2012/27/EU and Directive 2010/31/EU is limited to what is considered necessary to have renewable energy and energy efficiency target s that are consistent with the current pressing context and to increase solar installations on buildings and streamline permit -gran ting procedures in order to accelerate the deployment of renewable energy. 3. RESULTS OF EX-POST EVALUATIONS, STAKEHOLDER CONSULTATIONS AND IMPACT ASSESSMENTS • Stakeholder consultations On 18 January 2022 the Commission published a C all for E vidence and a three-month open public consultation to gather stakeholder’s feedback on the permit-granting procedures for renewable energy projects. This public consultation was carried out in the context of the preparation of the Commission Recommendation on permit -granting procedures and Power Purchase Agreements (PPA), adopted on 18 May, alongside the present proposal. In th is context, the Commission also organised a high-level stakeholder event and two workshops aimed at discussing the existing barriers and good practices in the permit-granting processes of the different Member States. Due to the urgency of the proposal, which is put forward in reaction to the crisis triggered by the Russian invasion of Ukraine and the resulting need to urgently accelerate the deployment of renewable energy , the Commission builds on the results of th ese consultation s and on the input provided by key stakeholders in different workshops , meetings and fora , in particular a high-level conference on permit-granting for renewable energy projects and PPA s and two workshops on permit-granting procedures for repowering projects in the wind energy and hydropower sectors . Summary of stakeholder views The open public consultation asked for the views on permit -gran ting procedures of two groups of stakeholders: public authorities, and project promoters and associations. In their replies, 7 out of 8 (87.5%) public authorities indicate the lack of availability of sites on land or at sea as the main challenge to the expansion of renewable energy in their jurisdiction, followed by lack of grid capacity (62.5%), lack of public acceptance / conflict between public goods (50%) and duration of procedures (50%). When asked about the main bottlenecks for processing renewable energy project permits, complexity of coordination at different levels of government or administration is presented as the main barrier by public authorities (75%), followed by lack of human resources (50%) and lack of public acceptance or conflict between public goods (50%). Approximately half of the project promoters and associations (70 / 155) ranked the length of administrative procedures as the most important barrier that prevent s renewable energy projects from materialising while 62 pointed to grid connection issues. Respondents also ranked competition with environmental regulations (44) and the complexity of the applicable requirements or procedures (35) among the most important barriers. In the replies to the open text questions, respondents stressed the importance of spatial planning, expressed support for multiple uses of space, such as agri-PV, and called for the involvement of the local population. The public consultation also delivered a clear call for a harmonised set of criteria for the designation of suitable areas for projects. The views of the stakeholders as expressed in the open public consultation and during the workshops were taken into account when elaborating the present proposal . • Collection and use of expertise This proposal builds on the results of the RES Simplify study , which provides a comprehensive overview of the existing barriers related to permitting , national performance indicators as well as best practices related to permit -gran ting procedures for renewables , with a focus on administrative barriers in the power sector. The interim report of the study is published together with the adoption of the present initiative and the Recommendation on permit -granting procedures and PPAs . This proposal also reflects the views shared by the relevant stakeholders during the consultation process. • Impact assessment Due to the political ly sensitive and urgen t nature of the proposal, no specific impact assessment was carried out. However, the above-mentioned study, the open public consultation and the extensive workshops organi s ed with stakeholders , as well as the Commission’s own analysis , provide solid insights into the problems related to planning and permit -gran ting procedures as well as options to address them . • Fundamental rights In terms of consistency with the Charter for fundamental rights, the overarching aim of this review is to increase energy efficiency and the use of renewable energy and reduce GHG emissions, and this is entirely in line with Article 37 of the Charter under which a high level of environmental protection and the improvement of the quality of the environment must be integrated into the policies of the Union and ensured in accordance with the principle of sustainable development. 4. BUDGETARY IMPLICATIONS This proposal amends an existing Directive on the promotion of renewable energy, and the administrative impact and costs are therefore estimated to be moderate, as most of the necessary structures and rules are in place. Member States will face some costs in implementing the new obligation to identify ‘renewable s go-to areas’ but the overall streamlining of procedures is expected to bring significant cost savings for Member States. The additional costs of a higher renewable energy target in the EU will be balanced by other economic, environmental and social benefits such as increased security of supply, by replacing imported fossil fuels from third countries, and greater resilience against externalities, while contributing to the carbon sink and reducing air pollution. The proposal does not entail any additional costs for the EU budget. Regarding the amendment to the Directive on energy efficiency and the Directive on the energy performance of buildings, t his proposal does not have any implication for the EU budget. Regarding costs for Member States, this proposal amends existing Directives and largely relies on structures and rules that are already in place, especially when taking into account the new provisions put forward through the proposals to recast both Directives. Member States will face some costs in implementing additional measures to contribute to the target achievement and the new obligation on buildings, but they are expected to bring significant cost savings for households and enterprises . 5. OTHER ELEMENTS • Implementation plans and monitoring, evaluation and reporting arrangements After the adoption of this amending Directive by the co-legislators, during the transposition period, the Commission will undertake the following actions to facilitate its transposition: Organisation of meetings with Member States’ experts in charge of transposing the different parts of the Directive to discuss how to transpose them and solve doubts, either in the context of the Concerted Action for Renewable Energy Sources (CA-RES) , the Concerted Action for Energy Performance of Buildings (CA-EPBD ) a nd the Concerted Action for Energy Efficiency (CA-EED) or in a committee format. Availability for bilateral meetings and calls with Member States in case of specific question on the transposition of the Directive. After the transposition deadline s , the Commission will carry out a comprehensive assessment of whether Member States have completely and correctly transposed the Directive. Regulation (EU) 2018/1999 on the Governance of the Energy Union and Climate Action established an integrated energy and climate planning, monitoring and reporting framework, to monitor progress towards the climate and energy targets in line with the transparency requirements of the Paris Agreement. Member States had to submit to the Commission their integrated national energy and climate plans by the end of 2019, covering the five dimensions of the Energy Union for the period 2021-2030. From 2023, Member States must report biennially on the progress made in implementing the plans and in addition, by 30 June 2023 they must notify the Commission of their draft updates of the plans, with the final updates due on 30 June 2024. T his proposal will not create a new planning and reporting system, but would be subject to the existing planning and reporting framework under Regulation (EU) 2018/1999. A future revision of the Governance Regulation would allow a consolidation of these reporting requirements. • Explanatory documents (for directives) Following the ruling of the European Court of Justice in Commission vs Belgium (case C-543/17), Member States must accompany their notifications of national transposition measures with sufficiently clear and precise information, indicating which provisions of national law transpose which provisions of a directive. This must be provided for each obligation, not only at “article level”. If Member States comply with this obligation, they would not need, in principle, to send further explanatory documents on the transposition to the Commission. • Detailed explanation of the specific provisions of the proposal The main provisions which substantially change Directive (E U ) 2018/2001 , Directive 2012/27/EU and Directive 2010/31/EU or add new elements are the following: Article 1(1) adds a new definition to Article 2 of Directive (EU) 2018/2001, to define ‘renewables go-to area’. Article 1(2) modifies Article 3(1) of Directive (EU) 2018/2001 by increasing the Union’s renewable energy target to 45% . This Article supersedes the amendment of Article 3(1) of Directive (EU) 2018/2001 included in the proposal to modify Directive (EU) 2018/2001 adopted on 14 July 2021 . Article 1(3) inserts a new paragraph 2a in Article 15 requiring the Member States to promote the testing of new renewable energy technologies while applying appropriate safeguards . Article 1(4 ) inserts a new Article 15b on the obligation for Member States to identify the land and sea areas necessary for the installation of plants for the production of energy from renewable sources in order to meet their national contributions towards the 2030 renewable energy target . Article 1( 5) inserts a new Article 15c on the obligation for Member States to adopt a plan or plans designating ‘renewables go-to areas’, which are particularly suitable areas for the installation of production o f energy from renewable sources . Article 1(6 ) replaces Articles 16 of Directive (EU) 2018/2001 , extending the scope of the permit-granting process , clarifying the start of the permit-granting process and asking for the most expeditious administrative and judicial procedures available for appeals in the context of a n application for a renewable energy projects . Article 1( 7 ) inserts a new Article16 a , which regulates the permit-granting process in renewables go-to areas . Article 1( 8 ) inserts a new Article 16 b , which regulates the permit-granting process outside renewables go-to areas . Article 1( 9 ) inserts a new Article 16 c , which regulates the permit-granting process for the installation of solar energy equipment in artificial structures . Article 1( 10 ) inserts a new Article 16 d to ensure that plant s for the production of energy from renewable sources, their connection to the grid, the related grid itself or storage assets are presumed to be of overriding public interest for specific purposes. Article 2 inserts a new Article 9a to Directive 2010/31/EU on the obligation for Member States to ensure new buildings are solar ready and to install solar energy installations o n buildings. This new Article 9a should be reflected in the recast of Directive 2010/31/EU, for which the Commission presented a proposal on 15 December 2021 . Article 3 modifies Article 3 of Directive 2012/27/EU to increase the Union target for energy efficiency. This amendment should replace that made by Article 4(1) of the recast of Directive 2012/27/EU, for which the Commission presented a proposal on 4 July 2021 . Article 4 concerns transposition. Article 5 concerns entry into force. Article 6 concerns addressees. 2022/0160 (COD) Proposal for a DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL amending Directive (EU) 2018/2001 on the promotion of the use of energy from renewable sources , Directive 2010/31/EU on the energy performance of buildings and Directive 2012/27/EU on energy efficiency (Text with EEA relevance) THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL OF THE EUROPEAN UNION, Having regard to the Treaty on the Functioning of the European U nion, and in particular Article s 192(1) and 194(2) thereof, Having regard to the proposal from the European Commission, After transmission of the draft legislative act to the national parliaments, Having regard to the opinion of the European Economic and Social Committee , Having regard to the opinion of the Committee of the Regions , Acting in accordance with the ordinary legislative procedure, Whereas: (1) In the context of the European Green Deal , Regulation (EU) 2021/1119 of the European Parliament and of the Council establishe d the objective of the Union becoming climate neutral in 2050, as well as the target of a 55% reduction in greenhouse gas emissions by 2030. This requires an energy transition and significantly higher shares of renewable energy sources in an integrated energy system. (2) Renewable energy plays a fundamental role in delivering on these objectives , given that the energy sector contributes today over 75% of total greenhouse gas emissions in the Union. By reducing those greenhouse gas emissions, renewable energy also contributes to tackling environmental-related challenges such as biodiversity loss and to reducing pollution in line with the objectives of the Zero-Pollution Action Plan . (3) Directive (EU) 2018/2001 of the European Parliament and of the Council sets a binding Union target to reach a share of at least 32 % of energy from renewable sources in the Union's gross final consumption of energy by 2030. Under the Climate Target Plan , the share of renewable energy in gross final energy consumption would need to increase to 40% by 2030 in order to achieve the Union’s greenhouse gas emissions reduction target . In this context, the Commission proposed in July 2021 , as part of the package delivering on the European Green Deal , to double the share of renewable energy in the energy mix in 2030 compared to 2020, to reach at least 40%. The REPowerEU Communication outlined a plan to make the EU independent from Russian fossil fuels well before the end of this decade. The C ommunication fo resees front - loading of wind and solar energy, increasing the average deployment rate as well as additional renewable energy capacit y by 2030 to accommodate for higher production of renewable hydrogen. It also invited the co-legislators to consider a higher or earlier target for renewable energy. In this context, it is appropriate to increase the Union renewable energy target up to 45% in order to significantly accelerate the current pace of deployment of renewable energy , thereby speeding up the phase-out of EU’s dependence by increasing the availability of affordable, secure and sustainable energy in the U nion . (4) L engthy administrative procedures are one of the key barriers for investments in renewables and their related infrastructure. These barriers include the complexity of the applicable rules for site selection and administrative authorisations for projects, the complexity and duration of the assessment of the environmental impacts of the projects, grid connection issues, constraints on adapting technology specifications during the permit-granting procedure, or staffing issues of the permit -gran ting authorities or grid operators. In order to accelerat e the pace of deployment of renewable energy projects it is necessary to adopt rules which would simplify and shorten permit-granting proce sses . (5) The Directive (EU) 2018/2001 streamline s the requirements to simplify the administrative procedures for authorising renewable energy plants by introducing rules on the organisation and maximum duration of the administrative part of the permit-granting process for renewable energy projects, covering all relevant permits to build, repower and operate plants, and for their grid connection. (6) A further simplification and shortening of the administrative permit-granting processes in a coordinated and harmonised manner is necessary in order to ensure that the Union reaches its ambitious climate and energy targets for 2030 and the objective of climate-neutrality by 2050 , while taking into account the “do no harm” principle of the European Green Deal . The introduction of shorter and clear deadlines for decisions to be taken by the authorities competent for issuing the authorisation for the renewable energy installation s on the basis of a complete application, will accelerate the deployment of renewable energy projects. It is appropriate however to make a distinction between projects in areas particularly suitable for the deployment of renewable energy projects, for which deadlines can be particularly streamlined (renewables go-to areas), and projects located outside those areas. (7) Some of the most common issues faced by renewable energy project developers relate to procedures established at national or regional level to assess the environmental impact of the proposed projects. Therefore , it is appropriate to streamline certain environmental-related aspects of the permit-granting procedures and processes for renewable energy projects . (8) A faster roll-out of renewable energy projects could be supported by strategic planning carried out by Member States. Member States should identify the land and sea areas necessary for the installation of plants for the production of energy from renewable sources in order to meet their national contributions towards the revised 2030 renewable energy target set out in Article 3(1) of Directive (EU) 2018/2001. Such areas should reflect their estimated trajectories and total planned installed capacity and should be identified by renewable energy technology set in the Member States’ updated national energy and climate plans pursua n t to Article 14 of Regulation (EU) 2018/1999. The identification of the required land and sea areas should take into consideratio n the availability of the renewable energy resources and the potential offered by the different land and sea areas for renewable energy production of the different technologies, the projected energy demand overall and in the different regions of the Member State , and the availability of relevant grid infrastructure, storage and other flexibility tools bearing in mind the capacity needed to cater for the increasing amount of renewable energy . (9) Member States should des ignate as renewable s go-to areas those areas that are particularly suitable to develop renewable energy projects, differentiating between technologies, and where the deployment of the specific type of renewable energy sources is not expected to have a significant environmental impact . In the designation of renewables go-to areas, Member States should avoid protected areas to the extent possible and consider restoration plans . Member States may designate renewable go-to areas specific for one or more types of renewable energy plants and should indicate the type or types of renewable energy that are suitable to be produced in each renewable go-to area. (10) Directive 2001/42/EC of the European P arliament and of the Council establishes environmental assessments as an important tool for integrating environmental considerations into the preparation and adoption of p l ans and programmes. I n order to designate renewable s go-to areas , Member States should prepare a plan or plans encompassing the identification of areas and the applicable rules and mitigation measures for projects located in each go-to area. Member States may prepare one single plan for all renewable go-to areas and technologies, or technology-specific plans identifying one or more renewable go-to areas. Each plan should be subject to a n environmental assessment carried out in accordance with the conditions set out in Directive 2001/42/EC in order to assess the impacts of each renewable technology on the relevant areas designated in such plan . Carrying out a n environmental assessment in accordance with Directive 2001/42/EC for th is purpose would allow Member States to have a more integrated and efficient approach to planning and to take environmental considerations into account at an early phase of the planning process at a strategic level. This would contribute to ramping up the deployment of different renewable energy sources in a faster and streamlined manner while minimising the negative environmental impacts from these projects. (11) Following the adoption of the plan or plans designating renewables go-to areas, Member States should monitor the significant environmental effects of the implementation of plans and programmes in order, inter alia, to identify at an early stage unforeseen adverse effects, and to be able to undertake appropriate remedial action , in accordance with Directive 2001/42/EC. (12) The provisions of the United Nations Economic Commission for Europe (UNECE) Convention on Access to Information, Public Participation in Decision-making and Access to Justice in Environmental Matters (‘the Aarhus Convention’)¨ regarding access to information, public participation in decision-making, and access to justice in environmental matters, in particular the provisions relating to public participation and to access to justice remain applicable, where relevant. (13) The designation of renewables go-to areas should aim to ensure that renewable energy production from these areas, together with existing renewable energy plants , future renewable energy plants outside of such areas and cooperation mechanisms, will be sufficient to achieve Member States’ contribution to the Union renewable energy target set out in Article 3(1) of Directive (EU) 2018/2001 . (14) In the designated renewables go-to areas, renewable energy projects that comply with the rules and measures identified in the plan or plans prepared by Member States, should benefit from a presumption of not having significant effects on the environment. Therefore, there should be an exemption from the need to carry out a specific environmental impact assessment at project level in the sense of Directive 2011/92/EU of the European Parliament and of the Council , with the exception of projects which are likely to have significant effects on the environment in another Member State or where a Member State likely to be significantly affected so requests. The obligations under the UNECE Espoo Convention on environmental impact assessment in a transboundary context of 25 February 1991 should remain applicable for Member States where the project is likely to cause a significant transboundary impact in a third country. (15) The designation of renewables go-to areas should allow renewable energy plants , their grid connection as well as co-located energy storage facilities located in these areas to benefit from predictability and streamlined administrative procedures. In particular, projects located in renewable go-to areas should benefit from accelerated administrative procedures, including a tacit agreement in case of a lack of response by the competent authority on an administrative step b y the established deadline , unless the specific project is subject to an environmental impact assessment . These projects should also benefit from clearly delimited deadlines and legal certainty as regards the expected outcome of the procedure. Following the application for projects in a renewables go-to area , Member States should carry out a fast screening of such applications with the aim to identify if any of such projects is highly likely to give rise to significant unforeseen adverse effects in view of the environmental sensitivity of the geographic area where they are located that were not identified during the environmental assessment of the plan or plans designating renewables go-to areas carried out in accordance with Directive 2001/42/EC. All projects located in renewables go-to areas should be deemed approved at the end of such screening process. Only if Member States have clear evidence to consider that a specific project is highly likely to give rise to such significant unforeseen adverse effects , Member States should , after motivating such decision, subject such project to an environmental assessment in accordance with Directive 2011/92/EC and, where relevant, Directive 92/43/EEC . Given the need to accelerate the deployment of renewable energy sources, such assessment should be carried out within six months . (16) In view of the need to accelerate the deployment of renewable energy sources , t he identification of renewable s go-to areas should not prevent the ongoing and future installation of renewable energy projects in all areas available for renewable energy deployment . Such projects should remain subject to the obligation to carry out a dedicated environmental impact assessment in accordance with Directive 2001/ 92/EU and should be subject to the procedures foreseen for renewable energy projects located outside go-to areas. To speed up permitting at the scale necessary for the achievement of the renewable energy target set out in Directive (EU) 2018/2001 , also the procedures applicable to projects outside of go-to areas should be simplified and streamlined with the introduction of clear maximum deadlines for all steps of the procedure, including dedicated environmental assessments per project . (17) Multiple use of space for renewable energy production and other land and sea uses (such as food production or nature protection or restoration ) alleviates land and sea use constraints. In this context, spatial planning is an important tool to identify and steer synergies for land and sea use at an early stage. Member States should explore, enable and favour the multi ple use s of the areas identified as a result of the spatial planning measures adopted. (18) T he construction and operation of renewable energy plants may result in the occasional killing or disturbance of birds and other protected species under Directive 92/43/EEC or Directive 2009/147/EC . However, such killing or disturbance would not be considered deliberate in the sense of these Directives if a project h as adopted , during its construction and operation , appropriate mitigation measures to avoid collisions or prevent disturbance, and if it carr ies out a proper monitoring to assess the effectivenes s of such measures and, in the light of the information gathered, take s further measures as required to ensure no significant negative impact on the population of the species concerned . (19) In addition to installing new renewable energy plants , repowering existing renewable energy plants has a significant potential to contribute to the achievement of the renewable energy targets. Since, usually, the existing renewable energy plants have been installed in sites with significant renewable energy resource potential, repowering can ensure the continued use of these sites while reducing the need to designate new sites for renewable energy projects. Repowering includes further benefits such as the existing grid connection, a likely higher degree of public acceptance and knowledge of environmental impacts. The repowering of renewable energy projects entails changes to or the extension of existing projects to different degrees. The permit-granting process, including environmental assessments and screening, for the repowering of renewable energy projects should be limited to the potential impacts resulting from the change or extension compared to the original project. (20) Directive (EU) 2018/2001 introduce s streamlined permit-granting procedures for repowering. In order to respond to the increasing need for the repowering of existing renewable energy plants and to make full use of the advantages it offers , it is appropriate to establish a n even shorter procedure for the repowering of renewable energy plants located in go-to areas , including a shorter screening procedure . F or the repowering of existing renewable energy plants located outside go-to areas , Member States should ensure a simplified and swift permit-granting process which should not exceed one year , while taking into account the “do no harm” principle of the European Green Deal . (21) The installation of solar energy equipment , together with related co-located storage and grid connection, i n existing or future structures created for purposes different than solar energy production with the exclusion of artificial water surfaces, such as rooftops, parking areas, roads and railways, do not typically raise concerns related to competing uses of space or environmental impact . These installations therefore may benefit from short er permit -gran ting procedures. (22) Renewable energy sources are crucial to fight climate change, reduce energy prices, decrease the Union’s dependence on fossil fuels and ensure the Union’s security of supply. For the purposes of the relevant Union environmental legislation, in the necessary case-by-case assessments to ascertain whether a plant for the production of energy from renewable sources, its connection to the grid, the related grid itself or storage assets is of overriding public interest in a particular case, Member States should presume these plants and their related infrastructure as being of overriding public interest and serving public health and safety , except where there is clear evidence that these projects have major adverse effects on the environment which cannot be mitigated or compensated. Considering such plants as being of overriding public interest and serving public health and safety would allow such projects to benefit from a simplified assessment . (23) In order to ensure a smooth and effective implementation of the provisions laid down in this Directive, the Commission supports Member States through the Technical Support Instrument providing tailor-made technical expertise to design and implement reforms, including those increasing the use of energy from renewable sources, fostering better energy system integration, identifying specific areas particularly suitable for the installation of plants for the production of renewable energy, and streamlining the framework for authorisation and permit-granting processes for renewable energy plants . The technical support, for example, involves strengthening of administrative capacity, harmonising the legislative frameworks, and sharing of relevant best practices. (24) The Directive (EU) 2018/2001 should therefore be amended accordingly. (25) There is an urgent need to reduce the dependence on fossil fuels in buildings and to accelerate efforts to decarbonise and electrify their energy consumption. In order to enable the cost-effective installation of solar technologies at a later stage, all new buildings should be “solar ready”, that is, designed to optimise the solar generation potential on the basis of the site’s solar irradiance, enabling the fruitful installation of solar technologies without costly structural interventions. In addition , Member States should ensure the deployment of suitable solar installations on new buildings, both residential and non-residential, and on existing non-residential buildings. Large scale deployment of solar energy on buildings would make a major contribution to shielding more effectively consumers from increasing and volatile prices of fossil fuels, reduce the exposure of vulnerable citizens to high energy costs and result in wider environmental, economic and social benefits. In order to efficiently exploit the potential of solar installations o n buildings, Member States should define criteria for the implementation of, and possible exemptions from, the deployment of solar installations on buildings in line with the assessed technical and economic potential of the solar energy installations and the characteristics of the buildings covered by this obligation. (26) The Directive 2010/31/EU should therefore be amended accordingly. (27) Energy efficiency is a key area of action, without which independence from fossil fuels and energy imports from Russia and the full decarbonisation of the Union´s economy cannot be achieved. The need to capture the cost-effective energy saving opportunities has led to the Union´s current energy efficiency policy. In December 2018, a new 2030 Union headline energy efficiency target of at least 32,5% (compared to projected energy use in 2030) was included as part of the 'Clean Energy for All Europeans package’. To increase independence and resilience and to achieve the increased climate ambition, energy efficiency improvements should be further raised to at least 39% for final energy and 41.5% for primary energy, based on the 2007 Reference Scenario projections for 2030. (28) However, the change in the Eurostat energy balance calculation methodology and improvements in subsequent modelling projections call for a change of the baseline. Thus, using the same approach to define the target, that is to say comparing it to the future baseline projections, the ambition of the Union’s 2030 energy efficiency target should be set compared to the 2020 Reference Scenario projections for 2030 reflecting national contributions from the NECPs. With that updated baseline, the Union will need to further increase its energy efficiency ambition by at least 13 % in 2030 compared to the level of efforts under the 2020 Reference Scenario. This new way of expressing the level of ambition for the Union’s targets does not affect the actual level of efforts needed. (29) The Directive 2012/27/EU should therefore be amended accordingly . (30) Since the objective of this Directive, namely reducing greenhouse gas emissions, energy dependency and energy prices , cannot be sufficiently achieved by the M ember Sta t es but can rather, by reasons, of the scale of the action, be better achieved at Union level, the Union may adopt measures, in accordance with the principle of subsidiary as set out in Article 5 of the Treaty on European Union. In accordance with the principle of proportionality, as set out in that Article, this Directive does not go beyond what is necessary in order to achieve that objective. (31) In accordance with the Joint Political Declaration of 28 September 2011 of Member States and the Commission on explanatory documents , Member States have undertaken to accompany, in justified cases, the notification of their transposition measures with one or more documents explaining the relationship between the components of a directive and the corresponding parts of national transposition instruments. With regard to this Directive, the legislator considers the transmission of such documents to be justified, in particular following the judgment of the European Court of Justice in Case Commission vs Belgium (case C-543/17). HAVE ADOPTED THIS DIRECTIVE: Article 1 Amendments to Directive (EU) 2018/2001 Directive (EU) 2018/2001 is amended as follows: (1) In Article 2, the following point is added : ( 9a ) ’ renewables go-to area ’ means a specific location, whether on land or sea, which has been designated by a Member State as particularly suitable for the installation of plants for the production of energy from renewable sources , other than biomass combustion plants . (2) in Article 3, paragraph 1 is replaced by the following: ‘ 1. Member States shall collectively ensure that the share of energy from renewable sources in the Union’s gross final consumption of energy in 2030 is at least 45 %. ’ (3) In Article 15, the following paragraph 2a is inserted: ‘2a. Member States shall promote the testing of new renewable energy technologies in pilot projects in a real-world environment, for a limited period of time, in accordance with the applicable EU legislation and accompanied by appropriate safeguards to ensure the secure operation of the electricity system and avoid disproportionate impacts on the functioning of the internal market, under the supervision of a competent authority.’ (4) The following Article 15b is inserted: ‘ Article 15b Mapping of areas necessary for national contributions towards the 2030 RES target (1) By [ 1 year after the entry into force ] , Member States shall identify the land and sea areas necessary for the installation of plants for the production of energy from renewable sources that are required in order to meet their national contributions towards the 2030 renewable energy target in accordance with Article 3 of this Directive . Such areas shall be commensurate with the estimated trajectories and total planned installed capacity by renewable energy technology set in national energy and climate plans of Member States , as updated pursuant to Article 14 of Regulation (EU) 2018/1999. (2) When identifying the areas r eferred to in paragraph 1 , Member States shall take into account: (a) the availability of the renewable energy resources and the potential for renewable energy production of the different technologies in the land and sea areas; (b) the projected energy demand ; (c) the availability of relevant grid infrastructure , storage and other flexibility tools or the potential to create such grid infrastructure and storage . (3) Member States shall favour multiple uses of the areas identified as a result of the obligation in paragraph 1. ’ (5) The following Article 15c is inserted: ‘ Article 15c R enewables go-to areas (1) By [2 years after the entry into force], Member States shall adopt a plan or plans designating , within the areas referred to in Article 15b(1), renewables go-to areas for one or more types of renewable energy sources . In that plan or plans , Member States shall: (a) Designate sufficiently homogeneous land and sea areas where the deployment of a specific type or types of renewable energy is not expected to have significant environmental impact s , in view of the particularities of the selected territory. In doing so, Member States shall : give priority to artificial and built surfaces , such as rooftops, transport infrastructure areas parking areas, waste sites, industrial sites , mines, artificial inland water bodies, lakes or reservoirs, and, where appropriate , urban waste water treatment sites , as well as degraded land not usable for agriculture; exclude Natura 2000 sites and nature parks and reserves, the identified bird migratory routes as well as other areas identified based on sensitivity maps and the tools referred to in the next point , except for artificial and built surfaces located in those areas such as rooftops, parking areas or transport in frastructure . u se all appropriate tools and datasets to identify the areas where the renewable energy plants would not have a significant environmental impact, including wildlife sensitivity mapping. (b) Establish appropriate rules for the designated r enewable go-to areas , including on the mitigation measures to be adopted for the installation of renewable energy plants , co-located energy storage facilities, as well as assets necessary for their connection to the grid, in order to avoid or, if not possible , to significantly reduce the negative environmental impacts that may arise . Where appropriate, Member States shall ensure that appropriate mitigation measures are applied to prevent the situations described in Articles 6(2) and 12(1) of Directive 92/43/EEC, Article 5 of Directive 2009/147/EEC and Article 4(1)(a)(i) and (ii) of Directive 2000/60/EC. Such rules shall be targeted to the specificities of each identified renewable go-to area , the renewable energy technology or technologies to be deployed in each area and the identified environmental impacts . Compliance with such rules and t he implementation of the appropriate mitigation measures by the individual projects shall result in the presumption that projects are not in breach of those provisions without prejudice to paragraphs 4 and 5 of Article 16 a . Where novel mitigation measures to prevent as much as possible the killing or disturbance of species protected under Council Directive 92/43/EEC and Directive 2009/147/EEC, or any other environmental impact, have not been widely tested as regards their effectiveness, Member States may allow their use for one or several pilot projects for a limited time period, provided that the effectiveness of such measures is closely monitored and appropriate steps are taken immediately if they do not prove to be effective. . Member States shall explain in the plan the assessment made to identify each designated go-to area on the basis of the criteria set out in point (a) and to identify appropriate mitigation measures . (2) Before its adoption, t he plan or plans designat ing renewable s go-to areas shall be subject to a n environmental assessment carried out in accordance with the conditions set out in Directive 2001/42/EC, and where applicable , if including artificial and built surfaces located in Natura 2000 sites, likely to have significant impacts in those sites, to the appropriate assessment in accordance to Article 6(3) of Directive 92/43/EEC . (3) The plan or plans designat ing renewables go-to areas shall be made public and shall be reviewed periodically, at least in the context of the update of the national energy and climate plans pursuant to Article 14 of Regulation (EU) 2018/1999 . ’ (6) Article 16 is replaced by the following : ‘Article 16 Organisation and main principles of the permit-granting process (1) The permit-granting process shall cover all relevant administrative permits to build, repower and operate plants for the production of energy from renewable sources, co-located energy storage facilities, as well as assets necessary for their co nnection to the grid , including grid connection permits and environmental assessments where these are required . The permit-granting process shall comprise all procedures from the acknowledgment of the validity of the application in accordance with paragraph 2 to the notification of the final decision on the outcome of the procedure by the relevant authority or authorities . (2) No later than fourteen days for plants located in go-to areas and one month for plants located outside of go-to areas, following the receipt of the application , the competent authority shall validate the application or, if the developer has not sent all the information required to process an application , request the developer to submit a complete application within fourteen days from this request . If the developer does not submit a complete application within this deadline, the competent authority may reject the application in written form. In the event of a rejection, the competent authority shall justify its decision. The developer may resubmit a new application at any point in time following such rejection. The date of the ackno w l e dgement of the validity of the application by the competent authority shall s erve as the start of the permit- granting process. (3) Member States shall set up or designate one or more contact points. Those contact points shall, upon request by the applicant, guide through and facilitate the entire administrative permit application and granting process. The applicant shall not be required to contact more than one contact point for the entire process. The contact point shall guide the applicant through the administrative permit application process, including the environmental related steps, in a transparent manner up to the delivery of one or several decisions by the responsible authorities at the end of the process, provide the applicant with all necessary information and involve, where appropriate, other administrative authorities. The contact point shall ensure fulfilment of the deadlines for the permit-granting procedures set out in this Directive. Applicants shall be allowed to submit relevant documents in digital form. By [2 years from entry into force] Member States shall ensure that all procedures are carried out in electronic format. (4) The contact point shall make available a manual of procedures for developers of renewable energy production plants and shall provide that information also online, addressing distinctly also small-scale projects and renewables self-consumers projects. The online information shall indicate the contact point relevant to the applicant's application. If a Member State has more than one contact point, the online information shall indicate the contact point relevant to the applicant's application. (5) Member States shall ensure that applicants have easy access to simple procedures for the settlement of disputes concerning the permit-granting process and the issuance of permits to build and operate renewable energy plants, including, where applicable, alternative dispute resolution mechanisms. (6) The deadlines laid down in Articles 16a , 16b and 16c shall apply without prejudice to judicial appeals, remedies and other proceedings before a court or tribunal, and to alternative dispute resolution mechanisms, including complaints procedures, non-judicial appeals and remedies, and may be extended for the duration of such procedures. (7) Member States shall ensure that a dministrative and judicial appeals in the context of a project for the development of renewable energy production plant or its related grid connection, including those related to environmental aspects shall be subject to the most expeditious administrative and judicial procedure that is available at the relevant national, regional and local level. ’ (7) The following Article 16 a is inserted: Article 16 a Permit-granting process in renewables go-to areas (1) Member States shall ensure that the permit-granting process referred to in Article 16(1) shall not exceed one year for projects in renewables go-to areas . Where duly justified on the ground of extraordinary circumstances, that one-year period may be extended by up to three months. In such a case, Member States shall clearly inform the developer about the extraordinary circumstances that justified the extension. (2) T he permit-granting process for the repowering of plants and for new installations with an electrical capacity of less than 150 kW , co-located energy storage facilities as well as their grid connection , located in renewables go-to areas shall not exceed six months. Where duly justified on the ground of extraordinary circumstances, such as on grounds of overriding safety reasons where the repowering project impacts substantially on the grid or the original capacity, size or performance of the installation, that one year period may be extended by up to three months. Member States shall clearly inform the project developer about the extraordinary circumstances that justify the extension. (3) Without prejudice to paragraph s 4 and 5 , by derogation from Article 4( 2 ) of Directive 2011/92/EU, and Annex II, points 3(a), (b), ( d), ( h ) , (i), and 6(c) alone or in conjunction with point 13(a) to that Directive as far as this concerns renewable energy projects , new applications for renewable energy plants, except for biomass combustion plants, including the repowering of plants , in already designated renewables go-to areas for the respective technology, co -located storage facilities as well as their connection to the grid, shall be exempted from the requirement to carry out a dedicated environmental impact assessment under Article 2(1) of Directive 2011/92/EU , provided that these projects comply with the rules and measures set out in accordance with Article 15c ( 1), point ( b) . The exemption from the application of Directive 2011/92/EU above shall not apply to projects which are likely to have significant effects on the environment in another Member State or where a Member State likely to be significantly affected so requests, as provided for in Article 7 of the said Directive. By derogation from Article 6(3) of Directive 92/43/EEC , the plants referred to in the first subparagraph, shall not be subject to an assessment of their implications for Natura 2000 sites . (4) The competent authorities of Member States shall carry out a screening of the applications referred to in paragraph 3 . Such screening shall aim to identify if any of such projects is highly likely to give rise to significant unforeseen adverse effects in view of the environmental sensitivity of the geographical areas where they are located, that were not identified during the environmental assessment of the plan or plans designating renewables go-to areas carried out in accordance with Directive 2001/42/EC and, if relevant, with Directive 92/43/EEC . The screening carried out for the repowering of projects shall be limited to the potential impacts stemming from the change or extension compared to the original project. For the purpose of such screening, the project developer shall provide information on the characteristics of the project , on its compliance with the rules and measures identified according to Article 15c (1), points (b) and (c), for the specific go-to area , on any additional measures adopted by the project and how these measures address environmental impacts . Such screening shall be finalised within 30 days from the date of submission of the applications for new renewable energy plants, with the exception of applications for installations with an electrical capacity of less than 150 kW. For such installations and for new applications for the repowering of plants, the screening phase shall be finalized within 15 days. (5) Following the screening process, the applications referred to in paragraph 3 shall be authorised from an environmental perspective without requiring any express decision from the competent authority, unless the competent authority adopts a n administrative decision , duly motivat ed and based on clear evidence , that a specific project is highly likely to give rise to significant unforeseen adverse effects in view of the environmental sensitivity of the geographic area where they are located that cannot be mitigated by the measures identified in the plan or plans designating go-to areas or proposed by the developer for the project . Such decision shall be made available to the public. Such projects shall be subject to an assessment in accordance with Directive 2011/92/EC and, if applicable, to an assessment under Article 6(3) of Directive 92/43/EEC , which shall be carried out within six months following the screening decision. (6) In the permit-granting process of the applications referred to in paragraph s 1 and 2 , the lack of reply of the relevant administrative bodies within the established deadline shall result in the specific administrative step s to be considered as approved , except in those cases where the specific project is subject to an environmental impact assessment in accordance with paragraph 5 . All resulting decisions will be publicly available. (8) The following Article 16 b is inserted: Article 16 b P ermit-granting process outside renewables go-to areas (1) Member States shall ensure that t he permit-granting process referred to in Article 16( 1 ) shall not exceed two years , for projects outside renewables go-to areas . Where duly justified on the grounds of extraordinary circumstances, that two-year period may be extended by up to three months . In such a case, Member States shall clearly inform the developer about the extraordinary circumstances that justified the extension . (2) Where an environmental assessment is required under Directive 2011/92/EU or Directive 92/43/EEC , it shall be carried out in a single procedure that combines all relevant assessments for a given project. When any such environmental impact assessment is required , t he competent authorit y , taking into account the information provided by the developer, shall issue an opinion on the scope and level of detail of the information to be included by the developer in the environmental impact assessment report , of which the scope shall not be extended subsequently . Where the specific projects have adopted appropriate mitigation measures, any killing or disturbance of the species protected under Article 12(1) of Directive 92/43/EEC and Article 5 of Directive 2009/147/EC shall not be considered deliberate. Where novel mitigation measures to prevent as much as possible the killing or disturbance of species protected under Council Directive 92/43/EEC and Directive 2009/147/EEC, or any other environmental impact, have not been widely tested as regards their effectiveness, Member States may allow their use for one or several pilot projects for a limited time period, provided that the effectiveness of such measures is closely monitored and appropriate steps are taken immediately if they do not prove to be effective. T he permit-granting process for the repowering of projects and for new installations with an electrical capacity of less than 150 kW , co-located storage facilities as well as their grid connection, located outside renewables go-to areas shall not exceed one year including environmental assessments where required by relevant legislation. Where duly justified on the ground of extraordinary circumstances, th is one - year period may be extended by up to three months. Member States shall clearly inform the developers about the extraordinary circumstances that justified the extension . Member States shall facilitate the repowering of projects located outside go-to areas by ensuring that, if an environmental assessment for a project is required under the Union environmental legislation, such assessment shall be limited to the potential impacts stemming from the change or extension compared to the original project. ’ (9) The following Article 16 c is inserted: ‘ Article 16 c Permit- granting process for the installation of solar energy equipment i n artificial structures (1) Member States shall ensure that the permit - granting p rocess referred to in Article 16(1) for the installation of solar energy equipment , including building-integrated solar installations , in existing or future artificial structures , with the exclusion of artificial water surfaces , shall not e xceed three months , provided that the primary aim of such structures is not solar energy production . By derogation from Article 4(2) of Directive 2011/92/EU and Annex II, points 3(a) and (b), alone or in conjunction with point 13(a) to that Directive, such installation of solar equipment shall be exempted from the requirement, if applicable, to carry out a dedicated environmental impact assessment under Article 2(1) of Directive 2011/92/EU . ’ (10) The following Article 16d is inserted: ‘Article 16d Overriding public interest By [three months from entry into force], until climate neutrality is achieved, Member States shall ensure that , in the permit-granting process, the planning, construction and operation of plants for the production of energy from renewable sources, their connection to the grid and the related grid itself and storage assets are presumed as being in the overriding public interest and serving public health and safety when balancing legal interests in the individual cases for the purposes of Articles 6(4) and 16(1)(c) of Directive 92/43/EEC, Article 4(7) of Directive 2000/60/EC and Article 9(1)(a) of Directive 2009/ 147/EC . ’ Article 2 Amendment to Directive 2010/31/EU Directive 2010/31/EU is amended as foll ows: (1) The following Article 9a is inserted: ‘Article 9a Solar energy in buildings Member States shall ensure that all new buildings are designed to optimise their solar energy generation potential on the basis of the solar irradiance of the site, enabling the later cost-effective installation of solar technologies. Member States shall ensure the deployment of suitable solar energy installations: (a) by 31 December 202 6 , on all new public and commercial buildings with useful floor area larger than 250 square meters ; (b) by 31 De cember 2027, on all existing public and commercial buildings with useful floor area larger than 250 square meters; and (c) by 31 December 2029, on all new residential buildings . Member States shall define, and make publicly available, criteria at national level for the practical implementation of these obligations, and for possible exemptions for specific types of buildings, in accordance with the assessed technical and economic potential of the solar energy installations and the characteristics of the buildings covered by this obligation. Article 3 Amendment to Directive 2012/27/EU Directive 2012/27/EU is amended as follows: (1) in Article 3, paragraph 5 is replaced by the following: ‘5. Member States shall collectively ensure a reduction of energy consumption of at least 13 % in 2030 compared to the projections of the 2020 Reference Scenario so that the Union’s final energy consumption amounts to no more than 750 Mtoe and the Union’s primary energy consumption amounts to no more than 980 Mtoe in 2030.’ Article 4 Transposition (1) Member States shall bring into force the laws, regulations and administrative provisions necessary to comply with Article 1, point ( 10 ), by [ three months after the entry into force of this Directive ] at the latest. Member States shall bring into force the laws, regulations and administrative provisions necessary to comply with Article 1, points (1), (2), (3), (4), (6) , (8) and (9), and Article 3 by [ one year after the entry into force of this Directive ] at the latest. Member States shall bring into force the laws, regulations and administrative provisions necessary to comply with Article 1, points (5) and ( 7 ), and Article 2 by [two years after the entry into force of this Directive] at the latest. They shall forthwith communicate to the Commission the text of those provisions. W hen Member States adopt those provisions, they shall contain a reference to this Directive or be accompanied by such a reference on the occasion of their official publication. Member States shall determine how such reference is to be made. (2) Member States shall communicate to the Commission the text of the main provisions of national law which they adopt in the field covered by this Directive. Article 5 Entry into force This Directive shall enter into force on the twentieth day following that of its publication in the Official Journal of the European Union . Article 6 Addressees This Directive is addressed to the Member States. Done at Brussels, For the European Parliament For the Council The President The President SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST • Ettepaneku põhjused ja eesmärgid Euroopa rohelises kokkuleppes on puhtale energiale ülemineku keskmesse seatud energiatõhusus ja taastuvenergia. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse tekkinud rahvusvahelised pinged, üldine geopoliitiline kontekst ja väga kõrged energiahinnad on süvendanud vajadust kiirendada energiatõhususe parandamist ning taastuvenergia kasutuselevõttu liidus eesmärgiga luua kolmandatest riikidest sõltumatum energiasüsteem. Kiirendades roheüleminekut taastuvenergiale ja suuremale energiatõhususele, saab vähendada heitkoguseid ja sõltuvust imporditud fossiilkütustest ning tagada taskukohased energiahinnad Euroopa kodanikele ja ettevõtjatele kõigis majandussektorites. Liidu energiatõhusus- ja taastuvenergiaeesmärgid peaksid kajastama tungivat vajadust kiirendada energiatõhususe parandamist ja taastuvenergia kasutuselevõttu ning seetõttu tuleks neid eesmärke suurendada. Läbivaadatud eesmärkidega asendatakse muudetud eesmärgid, mis esitati 14. juulil 2021 vastu võetud ettepanekutes sõnastada uuesti energiatõhususe direktiiv 2012/27/EL ja muuta direktiivi (EL) 2018/2011 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta . Võttes arvesse, et hoonete arvele langeb 40 % tarbitavast energiast ning 36 % energiaga seotud otsesest ja kaudsest kasvuhoonegaaside heitest, on vaja suurendada hoonete päikeseenergiaseadmete kasutuselevõttu. See on üks kiiremaid viise taastuvenergia laialdaseks kasutuselevõtuks, fossiilkütuste kasutamise vähendamiseks hoonetes ning nende energiatarbimise CO 2 heite vähendamise ja elektrifitseerimise kiirendamiseks. Lisaks peetakse taastuvenergiasse ja sellega seotud taristusse investeerimisel üheks peamiseks takistuseks pikki ja keerulisi haldusmenetlusi. Komisjoni tellimusel koostatud ja koos käesoleva ettepanekuga avaldatud uuringu „RES Simplify“ vahearuandest selgus, et haldusküsimused ja võrguga seotud probleemid moodustavad ligikaudu 46 % kõigist tuvastatud tõketest ning tulevikus see osakaal tõenäoliselt suureneb. Mõne laialt levinud taastuvenergiatehnoloogia, näiteks tuuleenergia ja päikesepaneelide puhul muutuvad halduslikud takistused määravamaks kui muud liiki tõkked. Kuna taastuvenergiatehnoloogia areneb ja projektid muutuvad vähem sõltuvaks toetuskavadest, muutuvad energiasüsteemi ümberkujundamise edenedes halduslikud takistused üha olulisemaks. Kõige levinumad taastuvenergiaprojektide haldusmenetlusega seotud takistused, mis tehti kindlaks uuringus „RES Simplify“, on liigne bürokraatia, läbipaistmatud protsessid, õigusliku sidususe puudumine ning puudulik ja ebamäärane raamistik ja suunised, mis viivad selleni, et pädevad asutused tõlgendavad kehtivaid õigusakte erinevalt. Teine peamine takistus taastuvenergiakäitiste kasutuselevõtul on sellega vastuolus olevad avalikud hüved. Eelkõige kehtib see tuuleenergia, geotermilise energia ja hüdroenergia ning päikeseenergia kohta. Kõige olulisemad neist on seotud keskkonnakaitse (elurikkus ja ohustatud liikide kaitse ning veekogude kaitse), muude maakasutusviiside ning sõjaliste ja õhukaitseküsimustega. Muud uuringus tuvastatud takistused on seotud poliitikakujundajate toetuse puudumisega või avaliku või erasektori asutuste või avalikkuse enda pikaajalise vastuseisuga. Lisaks on kindlaks tehtud, et võrguühenduste ja käitamiskorraga seotud probleemid mõjutavad tõsiselt taastuvenergia kasutuselevõttu mitmes liikmesriigis. 18. jaanuaril 2022 algatas komisjon tagasisidekorje ja avaliku konsultatisooni, et koguda sidusrühmadelt tagasisidet taastuvenergiaprojektide loamenetluste kohta . See avalik konsultatsioon korraldati loamenetlusi ja energiaostulepinguid käsitleva komisjoni soovituse ettevalmistamise raames. Kõnealne soovitus võeti vastu 18. mail koos käesoleva ettepanekuga. Selle avaliku konsultatsiooni tulemused kinnitavad, et halduslikud takistused on peamine kitsaskoht taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutuselevõtu kiirendamisel (üksikasjalikum teave on esitatud allpool punktis 3). Nende takistuste tõttu võib taastuvenergiaprojektide elluviimisele kuluda kuni kümme aastat. Taastuvenergiaprojektide kiirema elluviimise eeltingimus on seega lihtsamad ja lühemad loamenetlused, nagu on märgitud teatises „REPowerEU“ . Ettepaneku eesmärk on kooskõlastatud ja ühtlustatud viisil veelgi lihtsustada ja lühendada kogu ELis taastuvenergiaprojektide suhtes kohaldatavaid halduslikke loamenetlusi. See on vajalik taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks kogu ELis, et tagada ELi kõrgete 2030. aasta kliima- ja energiaeesmärkide ning 2050. aastaks kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamine. • Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega Käesoleva ettepanekuga muudetakse kehtivat direktiivi (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta. See tugineb olemasolevale raamistikule, mille eesmärk on lihtsustada taastuvenergiaprojektide haldusmenetlusi ning millega kehtestatakse muu hulgas taastuvenergiajaamade suhtes kohaldatava loamenetluse maksimaalne kestus. Praeguses geopoliitilises olukorras on siiski vaja võtta lisameetmeid, et veelgi suurendada taastuvenergia pakkumist liidus. Eelkõige on vaja tõhusamaid meetmeid, et kiirendada uute taastuvenergiajaamade rajamist või olemasolevate käitiste kohandamist käsitlevaid loamenetlusi. Lisaks peab liidu taastuvenergiaeesmärk olema kõrgem. 14. juulil 2021 direktiivi (EL) 2018/2001 muutmise kohta vastu võetud ettepaneku artikli 1 lõike 2 punktis a tõsteti seda eesmärki juba 32 %-lt 40 %-le. Võttes aga arvesse elektri-, kütte- ja transpordisektoris kasutatavate fossiilkütuste turutingimustes pärast seda toimunud radikaalset muutust, sealhulgas seoses hinnatõusu ja ELi vajadusega järk-järgult lõpetada sõltuvus Venemaalt imporditavast energiast, tuleb 2030. aasta taastuvenergiaeesmärki tõsta 45 %-ni, et taastuvenergia aitaks rohkem kaasa nimetatud eesmärgi saavutamisele ja ka konkurentsivõimeliste energiahindade tagamisele. Käesoleva ettepanekuga muudetakse ka direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta. See tugineb olemasolevale hoonete energiatõhususe ja taastuvenergia raamistikule. Sellega kehtestatakse liikmesriikidele kohustus edendada päikeseenergiaseadmete paigaldamist hoonetele. 14. juulil 2021 energiatõhususe direktiivi uuesti sõnastamise kohta vastu võetud ettepaneku artikli 4 lõikes 1 tõsteti juba liidu 2030. aasta energiatõhususeesmärki 9 %-ni võrreldes 2020. aasta võrdlusstsenaariumi prognoosidega. Võttes aga arvesse kõrgeid energiahindu ja turutingimuste radikaalset muutust, millega kaasneb energiatõhusust parandavate meetmete suurem kulutõhusus ja vajadus lõpetada liidu sõltuvus fossiilkütustest ja energiaimpordist Venemaalt, tuleb 2030. aasta energiatõhususeesmärki tõsta 13 %-ni, et tagada selle eesmärgi ja CO 2 heite vähendamise eesmärkide kiire ja kulutõhus saavutamine. Seepärast muudetakse ettepanekuga ka direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, et suurendada energiatõhusust ja tõsta liidu 2030. aasta energiatõhususeesmärki. Komisjon teatab kaasseadusandjatele, et: – juulis direktiivi (EL) 2018/2001 muutmise kohta vastu võetud ettepaneku artikli 1 lõike 2 punkt a tuleks lugeda asendatuks käesoleva ettepaneku artikli 1 lõikega 2. – käesoleva ettepaneku artiklit 2 tuleks lugeda lisatuks 15. detsembril 2021 esitatud ettepanekule direktiivi 2010/31/EL uuesti sõnastamise kohta . Seega, kui ettepanek vastu võetakse, peaks see kajastuma kõnealuses uuesti sõnastatud direktiivis. – käesoleva ettepaneku artiklit 3 tuleks lugeda 14. juulil 2021 direktiivi 2012/27/EL uuesti sõnastamise kohta esitatud ettepaneku artikli 4 lõiget 1 asendavaks. Seega, kui ettepanek vastu võetakse, peaks see kajastuma kõnealuses uuesti sõnastatud direktiivis. • Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega Ettepanek on kooskõlas laiema algatuste kogumiga, mille eesmärk on suurendada liidu energiaalast vastupanuvõimet ja valmistuda võimalikeks hädaolukordadeks, nimelt komisjoni paketi „Eesmärk 55“ ettepanekutega, eelkõige direktiivi (EL) 2018/2001 läbivaatamisega ning direktiivide 2010/31/EL ja 2012/27/EL uuesti sõnastamisega. Pärast hiljutisi geopoliitilisi sündmusi avaldas komisjon 2022. aasta märtsis teatise „REPowerEU“. Kooskõlas teatisega „REPowerEU“ on komisjon avaldanud soovituse taastuvenergiaprojektidele loa andmise menetluste kiirendamise kohta koos suunistega, mis aitavad liikmesriikidel kiirendada taastuvenergiajaamadele lubade andmist. See annab liikmesriikidele vahendid, et juba hakata lühendama taastuvenergiajaamasid käsitlevate taotluste heakskiitmiseks kuluvat aega ja seega kiiresti reageerida enneolematule energiakriisile, mille on põhjustanud praegune geopoliitiline olukord. Lisaks esitab komisjon käesoleva ettepaneku, et tagada projektide lihtsam ja kiirem heakskiitmine kogu liidus. See, et soovituse järel esitatakse õigusakti ettepanek, annab projektiarendajatele ja investoritele suurema kindluse, samal ajal kui liikmesriigid peaksid juba vastavalt soovitusele liikuma loamenetluste kiirendamise suunas. Lisaks võib soovituse kiirel ja tõhusal rakendamisel olla oluline roll selle tagamisel, et liikmesriigid täidavad käesolevast ettepanekust tulenevaid uusi kohustusi. Ettepaneku eesmärk on muuta veelgi sujuvamaks taastuvenergia suhtes kohaldatavate loamenetluste eri etappe, sealhulgas võimaliku keskkonnamõju hindamist. Taastuvenergia- ja keskkonnapoliitika eesmärgid on omavahel tihedalt seotud, kuna mõlemal on sama üldeesmärk, milleks on kliimamuutuste leevendamine. Ettepanekuga tugevdatakse rolli, mida liikmesriikide poolt tehtavad kavade või programmide Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/42/EÜ kohased keskkonnamõju hindamised taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamisel võivad täita, eelkõige seoses taastuvenergia eelisarendusalade kindlaksmääramisega. Ettepanekuga nähakse ette ka konkreetne loamenetluste raamistik taastuvenergia eelisarendusaladel ja väljaspool neid alasid asuvate üksikute taastuvenergiaprojektide jaoks. Selline raamistik ühendab tõhusal viisil vajaduse anda kiiresti ja lihtsalt luba enamikule projektidele, mis tõenäoliselt keskkonnariske ei põhjusta, ning kõrge kaitsetaseme, tagades kõige probleemsemate projektide põhjalikuma kontrolli. 2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS • Õiguslik alus Ettepanek põhineb kahel õiguslikul alusel: – Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 194 lõige 2, milles on sätestatud õiguslik alus ettepanekute tegemiseks selliste meetmete kohta, millega arendatakse uusi ja taastuvaid energiaallikaid ning edendatakse energiatõhusust, mis on ELTLi artikli 194 lõike 1 punktis c sätestatud liidu energiapoliitika eesmärgid; – ELTLi artikli 192 lõige 1, mis on liidu keskkonnaalase õigustiku kohaldamise muutmise õiguslik alus. • Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul) Vajadus ELi tasandi meetmete järele Liikmesriigid üksi ei suuda saavutada kestliku taastuvenergia kulutõhusat, kiiret ja ulatuslikku kasutuselevõttu kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe ja ELi teatise „REPower EU“ eesmärkidega. Vaja on ELi tasandi lähenemisviisi, et motiveerida erineva ambitsioonikusega liikmesriike koordineeritud viisil kiirendama energiasüsteemi ümberkujundamist fossiilkütustel põhinevalt traditsiooniliselt energiasüsteemilt lõimitumale ja energiatõhusamale taastuvenergial põhinevale energiasüsteemile. Võttes arvesse liikmesriikide energiapoliitika erinevusi, aitavad ELi tasandi meetmed, mida toetab tugev juhtimisraamistik, suurema tõenäosusega saavutada ELi kliimaeesmärki ja vajalikku suuremat taastuvenergia kasutuselevõttu kui üksnes riigi või kohaliku tasandi meetmed. Pikad ja keerulised haldusmenetlused on peamine takistus taastuvenergiasse ja sellega seotud taristusse investeerimisel. Loamenetluste kestus ja keerukus on taastuvenergia tehnoloogiate ja liikmesriikide lõikes väga erinev. Kuigi liikmesriigid võivad võtta meetmeid riiklikul tasandil esinevate takistuste kõrvaldamiseks, on vaja kooskõlastatud Euroopa lähenemisviisi loamenetluste ja haldusprotsesside lühendamiseks ja lihtsustamiseks, et kiirendada taastuvenergia vajalikku kasutuselevõttu. See on omakorda vajalik selleks, et EL saavutaks oma 2030. aasta kliima- ja energiaeesmärgid ja pikaajalise kliimaneutraalsuse eesmärgi ning saaks järk-järgult lõpetada sõltuvuse Venemaa fossiilkütustest ning langetada energiahindu. Võttes arvesse liikmesriikide energiapoliitika, prioriteetide ja menetluste erinevusi ning arvestades kiireloomulist vajadust hoogustada taastuvenergia kasutuselevõttu kõigis liikmesriikides, on tõenäolisem saavutada nõutavad eesmärgid ELi tasandi meetmetega kui üksnes riiklike või kohalike meetmetega. Liidu tasandi meetmeid on vaja selleks, et tagada liikmesriikide panus ELi tasandi siduva energiatõhususeesmärgi saavutamisse ning et see eesmärk saavutataks ühiselt ja kulutõhusalt. Liidu meetmed täiendavad ja tugevdavad neid riiklikke ja kohalikke meetmeid, mille eesmärk on suurendada jõupingutusi energiatõhususe valdkonnas. ELi lisaväärtus ELi tasandi meetmed taastuvenergia ja energiatõhususe valdkonnas pakuvad lisaväärtust, sest need on tõhusamad ja tulemuslikumad kui üksikute liikmesriikide meetmed. Sel viisil välditakse lähenemisviiside killustatust ja lähenetakse Euroopa energiasüsteemi ümberkujundamisele koordineeritud viisil. Euroopa lähenemisviis võimaldab kõigil liikmesriikidel kasutada täielikult ära oma potentsiaali liidu kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks vajaliku taastuvenergia kulutõhusaks kasutuselevõtuks, tagades taastuvenergia tootmisvõimsuse sujuva kasutuselevõtu kõigis liikmesriikides. Liidu 2030. aasta energia- ja kliimaeesmärgid on ühised eesmärgid. Sellega seoses on liidu kooskõlastatud poliitikaga paremad võimalused muuta liit 2050. aastaks kliimaneutraalseks maailmajaoks. • Proportsionaalsus Algatus on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Pidades silmas enneolematut geopoliitilist olukorda, mis on tingitud Venemaa sissetungist Ukrainasse ja kõrgetest energiahindadest, on olemas selge vajadus kooskõlastatud ja kiireloomuliste meetmete järele, et hoogustada taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu. Kohustusi ja liikmesriikidele eesmärkide saavutamiseks võimaldatavat paindlikkust peetakse sobivalt tasakaalustatuks, võttes arvesse tungivat vajadust saavutada 2030. aasta kliima- ja energiaeesmärgid ning Euroopa kliimamääruses sätestatud kliimaneutraalsuse eesmärk ning samuti pakilist vajadust vähendada nii liidu energiasõltuvust kui ka langetada energiahindu. • Vahendi valik Käesolev ettepanek on direktiiv, millega muudetakse direktiivi (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta, seatakse liidule 2030. aastaks kõrgem taastuvenergiaeesmärk ja tugevdatakse kõnealuse direktiivi sätteid (artiklid 15–17), mis on seotud lubade andmisega. Sellega muudetakse ka direktiivi 2010/31/EL, et edendada päikeseenergiaseadmete kasutamist hoonetel, ja direktiivi 2012/27/EL, et seada liidule 2030. aastaks kõrgem energiatõhususeesmärk. Direktiivide (EL) 2018/2001, 2012/27/EL ja 2010/31/EL läbivaatamine piirdub sellega, mida peetakse vajalikuks, et seada taastuvenergia- ja energiatõhususeesmärgid, mis on kooskõlas praeguse pakilise olukorraga, ning suurendada päikeseenergiaseadmete paigaldamist hoonetele ja lihtsustada loamenetlusi, et kiirendada taastuvenergia kasutuselevõttu. 3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED • Konsulteerimine sidusrühmadega 18. jaanuaril 2022 algatas komisjon tagasisidekorje ja kolm kuud kestnud avaliku konsultatisooni, et koguda sidusrühmadelt tagasisidet taastuvenergiaprojektide loamenetluste kohta. See avalik konsultatsioon korraldati loamenetlusi ja energiaostulepinguid käsitleva komisjoni soovituse ettevalmistamise raames. Kõnealne soovitus võeti vastu 18. mail koos käesoleva ettepanekuga. Sellega seoses korraldas komisjon ka kõrgetasemelise sidusrühmade ürituse ja kaks seminari, mille eesmärk oli arutada eri liikmesriikide loamenetlustega seotud takistusi ja häid tavasid. Kuna käesolev ettepanek on kiireloomuline ning esitatud vastusena Venemaa sissetungist Ukrainasse põhjustatud kriisile ja sellest tulenevale tungivale vajadusele kiirendada taastuvenergia kasutuselevõttu, tugineb komisjon nende konsultatsioonide tulemustele ning teabele, mida on saadud peamistelt sidusrühmadelt eri seminaridel, kohtumistel ja foorumitel, eelkõige taastuvenergiaprojektide loamenetlusi ja energiaostulepinguid käsitleval kõrgetasemelisel konverentsil ning kahel seminaril, kus käsitleti tuuleenergia- ja hüdroenergiasektori projektide ajakohastamisega seotud loamenetlusi. Sidusrühmade arvamuste kokkuvõte Avaliku konsultatsiooni käigus küsiti arvamust loamenetluste kohta kahelt sidusrühmalt: avaliku sektori asutused ning projektide elluviijad ja ühendused. Oma vastustes märkis kaheksast avaliku sektori asutusest seitse (87,5 %), et nende pädevusalas on taastuvenergia laiendasema kasutuselevõtuga seotud peamiseks probleemiks maismaa- või merealade vähene kättesaadavus, millele järgneb võrkude ebapiisav võimsus (62,5 %), üldsuse poolehoiu puudumine / avalike hüvede vaheline konflikt (50 %) ja menetluste kestus (50 %). Kui küsiti taastuvenergiaprojektide lubade menetlemise peamiste kitsaskohtade kohta, pidasid ametiasutused peamiseks takistuseks eri valitsus- või haldustasanditel toimuva koordineerimise keerukust (75 %), millele järgnesid inimressursside puudus (50 %) ja üldsuse poolehoiu puudumine või avalike hüvede vaheline konflikt (50 %). Ligikaudu pooled projektide elluviijatest ja ühendustest (70/155) pidasid haldusmenetluste kestust kõige olulisemaks tõkkeks, mis takistab taastuvenergiaprojektide elluviimist, samal ajal kui 62 osutas võrguühendusega seotud probleemidele. Vastajad pidasid olulisteks takistusteks ka vastuolu keskkonnaeeskirjadega (44) ning kohaldatavate nõuete või menetluste keerukust (35). Vabas vormis esitatud vastustes rõhutasid vastajad ruumilise planeerimise tähtsust, väljendasid toetust ruumi mitmeotstarbelisele kasutamisele (näiteks põllumajandus ja päikeseenergia tootmine) ning kutsusid üles kaasama kohalikku elanikkonda. Avaliku konsultatsiooni käigus esitati ka selge üleskutse ühtlustada projektide jaoks sobivate alade määramise kriteeriumid. Käesoleva ettepaneku väljatöötamisel võeti arvesse sidusrühmade poolt avaliku konsultatsiooni ja seminaride käigus väljendatud seisukohti. • Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine Käesolev ettepanek tugineb uuringu „RES Simplify“ tulemustele, milles antakse põhjalik ülevaade praegustest loa andmisega seotud takistustest, riiklikest tulemusnäitajatest ja taastuvate energiaallikate loamenetlustega seotud parimatest tavadest, keskendudes halduslikele takistustele energiasektoris. Uuringu vahearuanne avaldatakse koos praeguse algatuse ning loamenetlust ja energiaostulepinguid käsitleva soovituse vastuvõtmisega. Käesolev ettepanek kajastab ka seisukohti, mida asjaomased sidusrühmad konsultatsiooniprotsessi käigus jagasid. • Mõjuhinnang Kuna ettepanek on poliitiliselt tundlik ja kiireloomuline, siis eraldi mõjuhindamist ei tehtud. Eespool nimetatud uuring, avalik konsultatsioon ja sidusrühmadega korraldatud ulatuslikud seminarid ning komisjoni enda analüüs annavad siiski põhjaliku ülevaate planeerimise ja loamenetlustega seotud probleemidest ning nende lahendamise võimalustest. • Põhiõigused Mis puudutab kooskõla Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, siis on praeguse läbivaatamise üldeesmärk suurendada energiatõhusust ning taastuvenergia kasutamist ja vähendada kasvuhoonegaaside heidet. See on täielikus kooskõlas harta artikliga 37, mille kohaselt tuleb kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamine integreerida liidu poliitikasse ning tagada need säästva arengu põhimõtte kohaselt. 4. MÕJU EELARVELE Ettepanekuga muudetakse kehtivat taastuvenergia direktiivi, mistõttu hinnanguline haldusmõju ja halduskulud on mõõdukad, kuna enamik vajalikke struktuure ja eeskirju on juba olemas. Liikmesriikidel tekivad teatavad kulud seoses uue kohustusega teha kindlaks taastuvenergia eelisarendusalad, kuid menetluste üldine tõhustamine peaks aitama liikmesriikidel kulusid märkimisväärselt kokku hoida. ELi kõrgema taastuvenergiaeesmärgiga seotud lisakulud tasakaalustatakse muude majanduslike, keskkonnaalaste ja sotsiaalsete hüvedega, nagu suurem varustuskindlus tänu kolmandatest riikidest imporditud fossiilkütuste asendamisele ja suurem vastupidavus välismõjudele. Samal ajal aidatakse kaasa CO 2 sidumisele ja vähendatakse õhusaastet. Ettepanekuga ei kaasne lisakulusid ELi eelarvele. Energiatõhususe direktiivi ja hoonete energiatõhusust käsitleva direktiivi muutmise seisukohalt ei mõjuta see ettepanek ELi eelarvet. Mis puudutab liikmesriikide kulusid, siis käesoleva ettepanekuga muudetakse kehtivaid direktiive ja see tugineb suures osas juba olemasolevatele struktuuridele ja eeskirjadele, eriti kui võtta arvesse mõlema direktiivi uuesti sõnastamise ettepanekutes esitatud uusi sätteid. Liikmesriikidel tekivad teatavad kulud seoses selliste lisameetmete rakendamisega, millega aidatakse kaasa eesmärgi saavutamisele ja hoonetega seotud uue kohustuse täitmisele, kuid eeldatakse, et nendega kaasneb kodumajapidamistele ja ettevõtetele märkimisväärne kulude kokkuhoid. 5. MUU TEAVE • Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord Pärast seda, kui kaasseadusandjad on selle muutmisdirektiivi vastu võtnud, võtab komisjon ülevõtmisperioodil alljärgnevaid meetmeid, et hõlbustada direktiivi ülevõtmist siseriiklikku õigusesse: korraldab kas taastuvenergia direktiiviga seotud kooskõlastatud tegevuse (CA-RES), hoonete energiatõhususe direktiiviga seotud kooskõlastatud tegevuse (CA-EPBD) ja energiatõhususe direktiiviga seotud kooskõlastatud tegevuse (CA-EED) raames või komitee vormis kohtumisi liikmesriikide ekspertidega, kes vastutavad direktiivi eri osade ülevõtmise eest, et arutada ülevõtmise üksikasju ja vastata küsimustele; pakub liikmesriikidele võimalust pidada kahepoolseid kohtumisi või teha telefonikõnesid, et arutada konkreetseid direktiivi ülevõtmisega seotud küsimusi. Pärast ülevõtmistähtaegasid hindab komisjon põhjalikult, kas liikmesriigid on direktiivi täies ulatuses ja nõuetekohaselt üle võtnud. Energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitleva määrusega (EL) 2018/1999 kehtestati energia- ja kliimavaldkonna lõimitud kavandamis-, seire- ja aruandlusraamistik, et jälgida kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisel tehtavaid edusamme kooskõlas Pariisi kokkuleppes sätestatud läbipaistvusnõuetega. 2019. aasta lõpuks pidid liikmesriigid komisjonile esitama oma lõimitud riiklikud energia- ja kliimakavad, milles tuli kirjeldada energialiidu viit mõõdet ajavahemikuks 2021–2030. Alates 2023. aastast peavad liikmesriigid esitama iga kahe aasta tagant aruande kavade elluviimisel tehtud edusammude kohta, samuti peavad nad 30. juuniks 2023 esitama komisjonile kava ajakohastatud versiooni kavandi ja 30. juuniks 2024 lõpliku ajakohastatud versiooni. Käesoleva ettepanekuga ei looda uut kavandamis- ja aruandlussüsteemi, vaid selle suhtes kohaldataks määruse (EL) 2018/1999 kohast olemasolevat kavandamis- ja aruandlusraamistikku. Neid aruandlusnõudeid on võimalik konsolideerida energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitleva määruse tulevase läbivaatamise käigus. • Selgitavad dokumendid (direktiivide puhul) Lähtudes Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas komisjon vs. Belgia (C-543/17), peavad liikmesriigid riigisisestest ülevõtmismeetmetest teatamisel esitama piisavalt selge ja täpse teabe selle kohta, millised direktiivi sätted milliste siseriiklike õigusnormidega üle võetakse. See teave tuleb esitada iga kohustuse kohta, mitte üksnes artikli tasandil. Kui liikmesriigid seda kohustust täidavad, ei ole neil põhimõtteliselt vaja edastada komisjonile ülevõtmise kohta täiendavaid selgitavaid dokumente. • Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus Alljärgnevalt on loetletud peamised sätted, millega direktiive (EL) 2018/2001, 2012/27/EL ja 2010/31/EL oluliselt muudetakse või neisse uusi elemente lisatakse. Artikli 1 lõikega 1 lisatakse direktiivi (EL) 2018/2001 artiklisse 2 uus mõiste, et määratleda „taastuvenergia eelisarendusala“. Artikli 1 lõikega 2 muudetakse direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 3 lõiget 1, et tõsta liidu taastuvenergiaeesmärk 45 %-ni. See artikkel asendab direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 3 lõike 1 muudatuse, mis sisaldub 14. juulil 2021 vastu võetud ettepanekus direktiivi (EL) 2018/2001 muutmise kohta . Artikli 1 lõikega 3 lisatakse artiklisse 15 uus lõige 2a, milles nõutakse, et liikmesriigid edendaksid uute taastuvenergiatehnoloogiate katsetamist, kohaldades samal ajal asjakohaseid kaitsemeetmeid. Artikli 1 lõikega 4 lisatakse uus artikkel 15b, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust teha kindlaks maismaa- ja merealad, mis on vajalikud taastuvatest energiaallikatest energiat tootvate jaamade rajamiseks, et täita oma riiklik panus 2030. aasta taastuvenergiaeesmärgi saavutamisse. Artikli 1 lõikega 5 lisatakse uus artikkel 15c, mis käsitleb liikmesriikide kohustust võtta vastu kava või kavad, millega määratakse kindlaks taastuvenergia eelisarendusalad, mis on eriti sobivad alad taastuvenergiajaamade rajamiseks. Artikli 1 lõikega 6 asendatakse direktiivi (EL) 2018/2001 artikkel 16 ja laiendatakse loamenetluse kohaldamisala, selgitatakse loamenetluse algust ning nõutakse, et taastuvenergiaprojektide taotlustega seotud kaebuste puhul kasutataks kõige kiiremaid haldus- ja kohtumenetlusi. Artikli 1 lõikega 7 lisatakse uus artikkel 16a, millega reguleeritakse loamenetlust taastuvenergia eelisarendusaladel. Artikli 1 lõikega 8 lisatakse uus artikkel 16b, millega reguleeritakse loamenetlust väljaspool taastuvenergia eelisarendusalasid. Artikli 1 lõikega 9 lisatakse uus artikkel 16c, millega reguleeritakse loamenetlust päikeseenergiaseadmete paigaldamiseks tehisrajatistele. Artikli 1 lõikega 10 lisatakse uus artikkel 16d, millega tagatakse, et taastuvenergiajaamad, nende võrguühendused, seotud võrgud ise või salvestusvahendid loetakse konkreetsetel eesmärkidel ülekaalukale avalikule huvile vastavaks. Artikliga 2 lisatakse direktiivi 2010/31/EL uus artikkel 9a, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust tagada, et uued hooned on kohandatud päikeseenergia tootmiseks, ja paigaldada hoonetele päikeseenergiaseadmed. See uus artikkel 9a peaks kajastuma direktiivi 2010/31/EL uuesti sõnastatud versioonis, mille kohta komisjon esitas ettepanku 15. detsembril 2021 . Artikliga 3 muudetakse direktiivi 2012/27/EL artiklit 3, et tõsta liidu energiatõhususeesmärki. See muudatus peaks asendama 4. juulil 2021 komisjoni poolt direktiivi 2012/27/EL uuesti sõnastamiseks esitatud ettepaneku artikli 4 lõikega 1 tehtud muudatuse. Artiklis 4 käsitletakse ülevõtmist. Artiklis 5 käsitletakse jõustumist. Artiklis 6 käsitletakse adressaate. 2022/0160 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiivi (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta, direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust (EMPs kohaldatav tekst) EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 192 lõiget 1 ja artikli 194 lõiget 2, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut, olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele, võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust, võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust, toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning arvestades järgmist: (1) Euroopa rohelise kokkuleppe kontekstis kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/1119 eesmärk saavutada liidus 2050. aastaks kliimaneutraalsus ning ka eesmärk vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heidet 55 %. See eeldab energiasüsteemi ümberkujundamist ja taastuvate energiaallikate senisest oluliselt suuremat osakaalu lõimitud energiasüsteemis. (2) Taastuvenergial on nende eesmärkide täitmisel põhjapanev roll, sest 75 % liidu kasvuhoonegaaside heitkogustest pärineb energiasektorist. Nende heitkoguste vähendamisega aitab taastuvenergia lahendada ka keskkonnaga seotud probleeme, nagu elurikkuse vähenemine, ja vähendada saastet kooskõlas nullsaaste tegevuskava eesmärkidega. (3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2018/2001 on kehtestatud liidu siduv eesmärk suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu liidu summaarses energia lõpptarbimises 2030. aastaks vähemalt 32 %-ni. Selleks et saavutada liidu kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärk, peaks kliimaeesmärgi kava kohaselt taastuvenergia osakaal summaarses energia lõpptarbimises suurenema 2030. aastaks 40 %-ni . Sellega seoses tegi komisjon 2021. aasta juulis osana Euroopa rohelise kokkuleppe elluviimist käsitlevast paketist ettepaneku kahekordistada 2030. aastaks taastuvenergia osakaalu energiaallikate jaotuses võrreldes 2020. aastaga, et saavutada vähemalt 40 %. Teatises „REPowerEU“ esitati kava, mille eesmärk on muuta EL aegsasti enne käesoleva kümnendi lõppu sõltumatuks Venemaa fossiilkütustest. Teatises nähakse ette tuule- ja päikeseenergia kiirem kasutuselevõtt, suurendades keskmist kasutuselevõtu määra, ning täiendav taastuvenergia tootmisvõimsus 2030. aastaks, et saaks suurendada taastuvallikatest vesiniku tootmist. Samuti kutsuti selles kaasseadusandjaid üles kaaluma kõrgemat või varasemat taastuvenergiaeesmärki. Seepärast on asjakohane tõsta liidu taastuvenergiaeesmärk 45 %-ni, et märkimisväärselt tõsta taastuvenergia kasutuselevõtu tempot ja seeläbi kiirendada ELi sõltuvuse järkjärgulist kaotamist taskukohase, kindla ja kestliku energia kättesaadavuse suurendamisega liidus. (4) Pikad haldusmenetlused on üks peamisi takistusi taastuvatesse energiaallikatesse ja nendega seotud taristusse investeerimisel. Nende takistuste hulka kuuluvad alade valikut ja projektide halduslubasid käsitlevate eeskirjade keerukus, projektide keskkonnamõju hindamise keerukus ja kestus, võrguühendusega seotud küsimused, piirangud, mis on seotud tehnoloogialahenduste kirjelduste kohandamisega loamenetluse ajal, ja lubade andmisega tegelevate asutuste või võrguettevõtjate personaliküsimused. Taastuvenergiaprojektide kasutuselevõtu kiirendamiseks on vaja vastu võtta eeskirjad, mis lihtsustaksid ja lühendaksid loamenetlusi. (5) Direktiiviga (EL) 2018/2001 tõhustati taastuvenergiajaamadele lubade andmise haldusmenetluste lihtsustamise nõudeid ning kehtestati eeskirjad, mis käsitlevad taastuvenergiaprojektide loamenetluse haldusliku osa korraldust ja maksimaalset kestust ning hõlmavad kõiki asjakohaseid lube jaamade ehitamiseks, ajakohastamiseks ja käitamiseks ning nende võrguga ühendamiseks. (6) Tagamaks, et liit saavutab 2030. aastaks seatud kõrged kliima- ja energiaeesmärgid ning 2050. aastaks kliimaneutraalsuse, on vaja lubade andmise haldusmenetlusi koordineeritud ja ühtlustatud viisil veelgi lihtsustada ja lühendada, võttes samal ajal arvesse Euroopa rohelise kokkuleppe põhimõtet „ära tekita kahju“. Lühemate ja selgete tähtaegade kehtestamine otsustele, mille pädevad asutused peavad taastuvenergiakäitistele loa andmiseks tervikliku taotluse alusel vastu võtma, kiirendab taastuvenergiaprojektide elluviimist. Siiski on asjakohane teha vahet projektidel sellistes piirkondades, mis on taastuvenergiaprojektide elluviimiseks eriti sobivad ja mille puhul saab tähtaegu eriti lühendada (taastuvenergia eelisarenduspiirkonnad), ja projektidel, mis asuvad väljaspool selliseid piirkondi. (7) Mõned kõige levinumad probleemid, millega taastuvenergiaprojektide arendajad kokku puutuvad, on seotud riiklikul või piirkondlikul tasandil kehtestatud menetlustega kavandatud projektide keskkonnamõju hindamiseks. Seepärast on asjakohane tõhustada taastuvenergiaprojektidele loa andmisega seotud menetluste ja protsesside teatavaid keskkonnaga seotud aspekte. (8) Taastuvenergiaprojektide kiiremat rakendamist võiks toetada liikmesriikide strateegilise planeerimisega. Liikmesriigid peaksid tegema kindlaks maismaa- ja merealad, mis on vajalikud taastuvallikatest energiat tootvate jaamade rajamiseks, et anda oma riiklik panus direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 3 lõikes 1 sätestatud 2030. aasta läbivaadatud taastuvenergiaeesmärgi saavutamisse. Sellised alad peaksid kajastama liikmesriikide eeldatavaid trajektoore ja kavandatud ülesseatud koguvõimsust ning need tuleks määrata määruse (EL) 2018/1999 artikli 14 kohastes liikmesriikide ajakohastatud riiklikes energia- ja kliimakavades esitatud taastuvenergiatehnoloogiate kaupa. Vajalike maismaa- ja merealade kindlakstegemisel tuleks arvesse võtta taastuvate energiaallikate kättesaadavust ning eri maismaa- ja merealadel olevaid võimalusi taastuvenergia tootmiseks eri tehnoloogiate abil, prognoositavat energianõudlust üldiselt ja liikmesriigi eri piirkondades ning asjakohase võrgutaristu, salvestus- ja muude paindlikkusvahendite olemasolu, pidades silmas taastuvenergia suureneva kogusega toimetulekuks vajalikku võimsust. (9) Liikmesriigid peaksid määrama taastuvenergia eelisarendusaladeks sellised alad, mis sobivad eriti hästi taastuvenergiaprojektide arendamiseks, eristades eri tehnoloogiaid, ja kus konkreetset liiki taastuvate energiaallikate kasutuselevõtul ei ole eeldatavasti olulist keskkonnamõju. Taastuvenergia eelisarendusalade määramisel peaksid liikmesriigid vältima kaitsealasid nii palju kui võimalik ja võtma arvesse taastamiskavasid. Liikmesriigid võivad määrata taastuvenergia eelisarendusala üht või mitut konkreetset liiki taastuvenergiajaamade jaoks ning peaksid teatama, millist liiki taastuvenergia tootmiseks iga taastuvenergia eelisarendusala sobib. (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/42/EÜ võeti kasutusele keskkonnamõju hindamine kui oluline vahend keskkonnakaalutluste integreerimiseks kavade ja programmide koostamisse ja vastuvõtmisse. Selleks et määrata taastuvenergia eelisarendusalad, peaksid liikmesriigid koostama kava või kavad, milles käsitletakse alade kindlakstegemist ning kohaldatavaid eeskirju ja leevendusmeetmeid igal eelisarendusalal ellu viidavate projektide jaoks. Liikmesriigid võivad koostada ühe kava kõigi taastuvenergia eelisarendusalade ja tehnoloogiate kohta või tehnoloogiapõhised kavad, milles määratakse kindlaks üks või mitu taastuvenergia eelisarendusala. Iga kava puhul tuleks teha keskkonnamõju hindamine vastavalt direktiivis 2001/42/EÜ sätestatud tingimustele, et hinnata iga taastuvenergiatehnoloogia mõju kavas määratud asjaomastele aladele. Direktiivi 2001/42/EÜ kohane keskkonnamõju hindamine sel eesmärgil võimaldab liikmesriikidel kasutada planeerimisel integreeritumat ja tõhusamat lähenemisviisi ning võtta keskkonnakaalutlusi arvesse kavandamisprotsessi varases etapis strateegilisel tasandil. See aitaks suurendada eri taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu kiiremini ja sujuvamalt, minimeerides samas nende projektide negatiivset keskkonnamõju. (11) Pärast seda, kui kava või kavad, milles määratakse kindlaks taastuvenergia eelisarendusalad, on vastu võetud, peaksid liikmesriigid kooskõlas direktiiviga 2001/42/EÜ jälgima kavade või programmide rakendamisega kaasnevat olulist keskkonnamõju, et muu hulgas teha varakult kindlaks ettenägematu kahjulik mõju ning võtta asjakohaseid heastamismeetmeid. (12) ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon) sätteid, mis käsitlevad keskkonnainfo kättesaadavust, üldsuse osalemist keskkonnaasjade otsustamises ning õiguskaitse kättesaadavust keskkonnaküsimustes, eelkõige sätteid, mis käsitlevad üldsuse kaasamist ja õiguskaitse kättesaadavust, kohaldatakse jätkuvalt, kui see on asjakohane. (13) Taastuvenergia eelisarendusalade määramisel tuleks võtta eesmärgiks tagada, et taastuvenergia tootmine nendel aladel koos olemasolevate taastuvenergiajaamadega, tulevaste taastuvenergiajaamadega väljaspool neid alasid ja koostöömehhanismidega oleks piisav, et saavutada liikmesriikide panus direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 3 lõikes 1 sätestatud liidu taastuvenergiaeesmärgi saavutamisse. (14) Taastuvenergia eelisarendusaladel peaks taastuvenergiaprojektide puhul, mis järgivad liikmesriikide koostatud kavas või kavades kindlaks määratud eeskirju ja meetmeid, kehtima eeldus, et need projektid ei avalda keskkonnale olulist mõju. Seepärast tuleks teha erand vajadusest viia läbi eraldi keskkonnamõju hindamine projekti tasandil Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/92/EL tähenduses, välja arvatud projektide puhul, millel on tõenäoliselt oluline keskkonnamõju mõnes teises liikmesriigis või kui liikmesriik, keda projekt tõenäoliselt oluliselt mõjutab, seda taotleb. Need liikmesriigid, kus projektil on tõenäoliselt oluline piiriülene mõju kolmandas riigis, peavad endiselt täitma kohustusi, mis tulenevad UNECE 25. veebruari 1991. aasta Espoo konventsioonist piiriülese keskkonnamõju hindamise kohta. (15) Taastuvenergia eelisarendusalade määramine peaks võimaldama nendel aladel asuvatel taastuvenergiajaamadel, nende võrguühendustel ja samas asukohas paiknevatel energiasalvestusrajatistel saada kasu prognoositavusest ja sujuvatest haldusmenetlustest. Eelkõige peaks taastuvenergia eelisarendusaladel asuvatel projektidel olema võimalik läbida kiirendatud haldusmenetlused, sealhulgas eeldada vaikivat heakskiitu, kui pädev asutus ei vasta haldustoiminguga seoses kindlaksmääratud tähtajaks, välja arvatud juhul, kui konkreetse projekti puhul tuleb teha keskkonnamõju hindamine. Samuti tuleks nende projektide puhul lähtuda selgelt piiritletud tähtaegadest ja õiguskindlusest seoses menetluse eeldatava tulemusega. Pärast seda, kui on esitatud taotlused projektide elluviimiseks taastuvenergia eelisarendusalal, peab liikmesriik sellised taotlused kiiresti läbi vaatama, et teha kindlaks, kas mõni sellistest projektidest võib, arvestades selle geograafilise ala keskkonna tundlikkust, kus projekt asub, suure tõenäosusega põhjustada olulist ettenägematut kahjulikku mõju, mida ei tehtud kindlaks direktiivi 2001/42/EÜ kohaselt läbi viidud keskkonnamõju hindamise käigus, mis käsitles kava või kavasid, millega määrati kindlaks taastuvenergia eelisarendusalad. Selle läbivaatamisprotsessi lõpus tuleks kõik taastuvenergia eelisarendusaladel asuvad projektid lugeda heakskiidetuks. Ainult juhul, kui liikmesriigil on selgeid tõendeid selle kohta, et konkreetne projekt võib suure tõenäosusega põhjustada eespool nimetatud olulist ettenägematut kahjulikku mõju, peaks liikmesriik pärast sellise otsuse põhjendamist nõudma, et sellise projekti puhul tehakse keskkonnamõju hindamine kooskõlas direktiiviga 2011/92/EÜ ja vajaduse korral direktiiviga 92/43/EMÜ . Arvestades vajadust kiirendada taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu, tuleks selline hindamine teha kuue kuu jooksul. (16) Pidades silmas vajadust kiirendada taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu, ei tohiks taastuvenergia eelisarendusalade määramine takistada taastuvenergiaprojektide käimasolevat ja tulevast elluviimist kõigis taastuvenergia kasutuselevõtuks saadaval olevates piirkondades. Selliste projektide suhtes tuleks jätkuvalt kohaldada kohustust teha spetsiaalne keskkonnamõju hindamine kooskõlas direktiiviga 2001/92/EL ning nende puhul tuleks järgida menetlusi, mis on ette nähtud väljaspool taastuvenergia eelisarendusalasid asuvate taastuvenergiaprojektide jaoks. Selleks et saavutada lubade andmise tempo, mis on vajalik direktiivis (EL) 2018/2001 sätestatud taastuvenergiaeesmärgi saavutamiseks, tuleks lihtsustada ja tõhustada ka väljaspool eelisarendusalasid asuvate projektide suhtes kohaldatavaid menetlusi, kehtestades selged maksimumtähtajad menetluse kõigi etappide, sealhulgas projektiga seotud spetsiaalsete keskkonnamõju hindamiste jaoks. (17) Ruumi mitmeotstarbeline kasutamine taastuvenergia tootmiseks ning muuks maa- ja merekasutuseks (nt toiduainete tootmine või looduse kaitse või taastamine) leevendab maa- ja merekasutuse piiranguid. Sellega seoses on ruumiline planeerimine oluline vahend, mille abil saab juba varases etapis leida ja juhtida koostoimet maa- ja merealade kasutuses. Liikmesriigid peaksid uurima, võimaldama ja soosima ruumilise planeerimise meetmete tulemusel kindlaks määratud alade mitmekülgseid kasutusviise. (18) Taastuvenergiajaamade ehitamine ja käitamine võib põhjustada lindude ja muude direktiivi 92/43/EMÜ või direktiivi 2009/147/EÜ kohaste kaitsealuste liikide juhuslikku tapmist või häirimist. Sellist tapmist või häirimist ei peeta siiski kõnealuste direktiivide tähenduses tahtlikuks, kui projekti ehitamisel ja käitamisel on võetud asjakohaseid leevendusmeetmeid, et hoida ära kokkupõrkeid või häirimist, ja kui projekti käigus tehakse nõuetekohast seiret selliste meetmete tulemuslikkuse hindamiseks ning võetakse kogutud teabe põhjal vajaduse korral lisameetmeid, tagamaks, et asjaomase liigi populatsioonile ei avaldata olulist negatiivset mõju. (19) Lisaks uute taastuvenergiajaamade rajamisele võib olemasolevate taastuvenergiajaamade ajakohastamine anda märkimisväärse panuse taastuvenergiaeesmärkide saavutamisse. Kuna olemasolevad taastuvenergiajaamad on tavaliselt rajatud kohtadesse, millel on märkimisväärne taastuvenergia tootmise potentsiaal, võidakse ajakohastamisega tagada nende tegevuskohtade jätkuv kasutamine ja vähendada samal ajal vajadust määrata taastuvenergiaprojektide jaoks uusi kohti. Ajakohastamisel on ka muud eelised, nagu olemasolev võrguühendus, tõenäoliselt suurem üldsuse poolehoid ja teadmised keskkonnamõju kohta. Taastuvenergiaprojektide ajakohastamisega kaasneb olemasolevate projektide erineval määral muutmine või laiendamine. Taastuvenergiaprojektide ajakohastamist käsitlev loamenetlus, sealhulgas keskkonnamõju hindamine ja taotluse läbivaatamine, peaks piirduma võimaliku mõjuga, mis tuleneb projekti muutmisest või laiendamisest võrreldes algse projektiga. (20) Direktiiviga (EL) 2018/2001 kehtestatakse ajakohastamise jaoks tõhusamad loamenetlused. Selleks et reageerida kasvavale vajadusele ajakohastada olemasolevaid taastuvenergiajaamu ja kasutada täiel määral ära ajakohastamise eeliseid, on asjakohane kehtestada taastuvenergia eelisarendusaladel asuvate taastuvenergiajaamade ajakohastamise jaoks veelgi lühem menetlus, sealhulgas lühem taotluste läbivaatamise menetlus. Väljaspool taastuvenergia eelisarendusalasid asuvate olemasolevate taastuvenergiajaamade ajakohastamiseks peaksid liikmesriigid tagama lihtsustatud ja kiire loamenetluse, mis ei tohiks kesta kauem kui üks aasta, võttes arvesse Euroopa rohelise kokkuleppe põhimõtet „ära tekita kahju“. (21) Päikeseenergiaseadmete paigaldamine – koos samas asukohas paiknevate salvestusrajatiste ja võrguühendusega – muul kui päikeseenergia tootmise eesmärgil loodud olemasolevatele ja tulevastele rajatistele (välja arvatud tehisveepinnad), nagu katused, parkimisalad, teed ja raudteed, ei tekita tavaliselt konkureerivate ruumikasutusviiside või keskkonnamõjuga seotud probleeme. Seetõttu võiks nende seadmete puhul kasutada lühemat loamenetlust. (22) Taastuvad energiaallikad on väga olulised, et võidelda kliimamuutuste vastu, alandada energiahindu, vähendada liidu sõltuvust fossiilkütustest ja tagada liidu varustuskindlus. Liidu asjakohaste keskkonnaalaste õigusaktide kohaldamisel peaksid liikmesriigid selliste vajalike juhtumipõhiste hindamiste raames, mille eesmärk on teha kindlaks, kas taastuvenergiajaama, selle võrguühenduse, sellega seotud võrgu enda või salvestusvahendite puhul on konkreetsel juhul tegemist ülekaaluka avaliku huviga, eeldama, et nende jaamade ja nendega seotud taristu puhul on tegemist ülekaaluka avaliku huviga ning et need edendavad rahva tervist ja ohutust, välja arvatud juhul, kui on selgeid tõendeid selle kohta, et kõnealustel projektidel on keskkonnale oluline kahjulik mõju, mida ei saa leevendada ega hüvitada. Kui lugeda sellised jaamad ülekaalukale avalikule huvile vastavaks ning rahva tervist ja ohutust edendavaks, siis saaks nende suhtes kohaldada lihtsustatud hindamist. (23) Selleks et tagada käesoleva direktiivi sätete sujuv ja tõhus rakendamine, toetab komisjon liikmesriike tehnilise toe instrumendi kaudu, pakkudes kohandatud tehnilist oskusteavet, et kavandada ja rakendada reforme, sealhulgas reforme, millega suurendatakse taastuvenergia kasutamist, edendatakse energiasüsteemi paremat lõimimist, tehakse kindlaks konkreetsed alad, mis on eriti sobivad taastuvenergiajaamade rajamiseks, ning tõhustatakse taastuvenergiajaamadele lubade andmise menetluste raamistikku. Tehniline tugi hõlmab näiteks haldussuutlikkuse suurendamist, õigusraamistike ühtlustamist ja asjakohaste parimate tavade jagamist. (24) Seega tuleks direktiivi (EL) 2018/2001 vastavalt muuta. (25) Kiiresti on vaja vähendada hoonete sõltuvust fossiilkütustest ning võtta kiiremini meetmeid hoonete energiatarbimise elektrifitseerimiseks ja CO 2 heite vähendamiseks. Selleks et võimaldada päikeseenergiatehnoloogia kulutõhusat paigaldamist hilisemas etapis, peaksid kõik uued hooned olema n-ö päikesevalmis, st need peaksid olema projekteeritud selliselt, et optimeerida päikeseenergia tootmispotentsiaali vastavalt asukoha päikesekiirguse tihedusele, mis võimaldab päikeseenergiatehnoloogia paigaldada ilma kulukate ehituslike muudatusteta. Lisaks peaksid liikmesriigid tagama sobivate päikeseenergiaseadmete kasutuselevõtu uutel hoonetel – nii elu- kui ka mitteeluhoonetel – ning olemasolevatel mitteeluhoonetel. Päikeseenergia ulatuslik kasutuselevõtt hoonetes aitaks oluliselt kaasa tarbijate tõhusamale kaitsele fossiilkütuste kasvavate ja kõikuvate hindade eest, vähendaks vähemkaitstud kodanike jaoks ohtu seista silmitsi kõrgete energiakuludega ning tooks kaasa laiema keskkonnaalase, majandusliku ja sotsiaalse kasu. Selleks et hoonete päikeseenergiaseadmete potentsiaali tõhusalt ära kasutada, peaksid liikmesriigid määrama kindlaks hoonete päikeseenergiaseadmete kasutuselevõtu ja võimalike erandite tegemise kriteeriumid vastavalt päikeseenergiaseadmete hinnatud tehnilisele ja majanduslikule potentsiaalile ning selle kohustusega hõlmatud hoonete omadustele. (26) Seega tuleks direktiivi 2010/31/EL vastavalt muuta. (27) Energiatõhusus on üks peamisi tegevusvaldkondi ning ilma selleta ei ole võimalik saavutada sõltumatust fossiilkütustest ja energiaimpordist Venemaalt ega muuta liidu majandust täielikult CO 2 heite vabaks. Liidu praegune energiatõhususe poliitika lähtub vajadusest kasutada ära kulutõhusaid energiasäästuvõimalusi. 2018. aasta detsembris seati paketi „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ raames liidu uueks 2030. aasta energiatõhususeesmärgiks vähemalt 32,5 % (võrreldes 2030. aastaks prognoositud energiatarbimisega). Selleks et suurendada sõltumatust ja vastupanuvõimet ning saavutada kõrgemad kliimaeesmärgid, tuleks energiatõhusust veelgi suurendada – lõppenergia puhul vähemalt 39 %ni ja primaarenergia puhul 41,5 %ni, võttes aluseks 2007. aasta võrdlusstsenaariumi prognoosid 2030. aastaks. (28) Eurostati energiabilansi arvutamise metoodika muutmise ja järgnevate modelleerimisprognooside täiustamise tõttu tuleks aga võrdlusalust muuta. Seega, kasutades sama lähenemisviisi eesmärgi kindlaksmääramiseks, st võrreldes seda tulevaste lähteprognoosidega, tuleks liidu 2030. aasta energiatõhususeesmärk seada võrdluses 2020. aasta võrdlusstsenaariumi prognoosidega 2030. aastaks, milles kajastatakse riiklike energia- ja kliimakavade panuseid. Ajakohastatud võrdlusalusest lähtuvalt peab liit suurendama oma energiatõhususeesmärki 2030. aastaks vähemalt 13 % võrreldes 2020. aasta võrdlusstsenaariumi kohaselt tehtavate jõupingutuste tasemega. See uus liidu eesmärkide esitamise viis ei mõjuta tegelikult vajalike jõupingutuste taset. (29) Seega tuleks direktiivi 2012/27/EL vastavalt muuta. (30) Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt vähendada kasvuhoonegaaside heidet, energiasõltuvust ja energiahindasid, ei suuda liikmesriigid piisaval määral saavutada, küll aga saab seda meetmete ulatuse tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kooskõlas nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale. (31) Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja liikmesriigi ülevõtvate õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide esitamine on põhjendatud, eriti pärast Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-543/17 (komisjon vs . Belgia) , ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI: Artikkel 1 Direktiivi (EL) 2018/2001 muutmine Direktiivi (EL) 2018/2001 muudetakse järgmiselt. (1) Artiklisse 2 lisatakse järgmine punkt: „9a) „taastuvenergia eelisarendusala“ – konkreetne asukoht maismaal või meres, mille liikmesriik on määranud kui taastuvenergiajaamade, välja arvatud biomassi põletavad jaamad, rajamiseks kõige sobivamaks;“. (2) Artikli 3 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Liikmesriigid tagavad ühiselt, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal liidu summaarses energia lõpptarbimises on 2030. aastal vähemalt 45 %.“ (3) Artiklisse 15 lisatakse lõige 2a: „2a. Liikmesriigid edendavad pädeva asutuse järelevalve all uute taastuvenergiatehnoloogiate katsetamist katseprojektides reaalses keskkonnas ja piiratud aja jooksul kooskõlas kohaldatavate ELi õigusaktidega ja võttes asjakohaseid kaitsemeetmeid, et tagada elektrisüsteemi turvaline toimimine ja vältida ebaproportsionaalset mõju siseturu toimimisele.“ (4) Lisatakse artikkel 15b: „Artikkel 15b Nende alade väljaselgitamine, mis on vajalikud, et anda riiklik panus 2030. aasta taastuvenergiaeesmärgi saavutamisse (1) Liikmesriigid teevad hiljemalt [üks aasta pärast jõustumist] kindlaks maismaa- ja merealad, mis on vajalikud, et rajada taastuvenergiajaamad, mida on vaja, et nad saaksid anda oma riiklikud panused 2030. aasta taastuvenergiaeesmärgi saavutamisse kooskõlas käesoleva direktiivi artikliga 3. Sellised alad on vastavuses liikmesriikide riiklikes energia- ja kliimakavades, mida on ajakohastatud määruse (EL) 2018/1999 artikli 14 kohaselt, taastuvenergiatehnoloogiate kaupa esitatud eeldatavate trajektooride ja kavandatud ülesseatud koguvõimsusega. (2) Lõikes 1 osutatud alade kindlakstegemisel võtavad liikmesriigid arvesse järgmist: (a) taastuvate energiaallikate kättesaadavus ning eri tehnoloogiate potentsiaal taastuvenergia tootmiseks maismaa- ja merealadel; (b) prognoositav energianõudlus; (c) asjakohase võrgutaristu, salvestus- ja muude paindlikkusvahendite olemasolu või sellise võrgutaristu ja salvestusvahendite rajamise potentsiaal. (3) Liikmesriigid soosivad lõikes 1 sätestatud kohustusest tulene valt kindlaks tehtud alade mitmeotstarbelist kasutust.“ (5) Lisatakse artikkel 15c: „Artikkel 15c Taastuvenergia eelisarendusalad (1) Hiljemalt [kaks aastat pärast jõustumist] võtavad liikmesriigid vastu kava või kavad, millega määratakse artikli 15b lõikes 1 osutatud alade piires taastuvenergia eelisarendusalad üht või mitut liiki taastuvate energiaallikate jaoks. Selles kavas või nende kavades peavad liikmesriigid (a) määrama piisavalt homogeensed maismaa- ja merealad, kus konkreetset liiki taastuvenergia kasutuselevõtul ei ole eeldatavasti olulist keskkonnamõju, võttes arvesse valitud territooriumi eripära. Alade määramisel peab liikmesriik eelistama tehis- ja ehitatud pindu, nagu katused, transporditaristu alad, parkimisalad, prügilad, tööstuspiirkonnad, kaevandused, tehissiseveekogud, -järved või -veehoidlad ning asjakohasel juhul asulareoveepuhastid, samuti degradeerunud maa, mis ei ole põllumajanduses kasutatav; jätma välja Natura 2000 alad ning looduspargid ja looduskaitsealad, kindlakstehtud linnurändeteed ja muud tundlikkuskaartide ja järgmises punktis osutatud vahendite alusel kindlaks tehtud alad, välja arvatud nendel aladel asuvad tehis- ja ehitatud pinnad, nagu katused, parkimisalad või transporditaristu; kasutama kõiki asjakohaseid vahendeid ja andmestikke, sealhulgas eluslooduse tundlikkuse kaardistamist, et teha kindlaks alad, kus taastuvenergiajaamadel ei oleks olulist keskkonnamõju; (b) kehtestama taastuvenergia eelisarendusaladele asjakohased eeskirjad, sealhulgas leevendusmeetmete kohta, mida tuleb võtta taastuvenergiajaamade, samas asukohas paiknevate salvestusrajatiste ja nende võrku ühendamiseks vajalike vahendite rajamiseks, et vältida või kui see ei ole võimalik, siis märkimisväärselt vähendada võimalikku negatiivset keskkonnamõju. Vajaduse korral tagavad liikmesriigid asjakohaste leevendusmeetmete kohaldamise, et vältida direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikes 2 ja artikli 12 lõikes 1, direktiivi 2009/147/EMÜ artiklis 5 ja direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktides i ja ii kirjeldatud olukordi. Sellistes eeskirjades võetakse arvesse iga määratud taastuvenergia eelisarendusala eripära, igal alal kasutusele võetavat taastuvenergiatehnoloogiat või -tehnoloogiaid ning kindlakstehtud keskkonnamõju. Ilma et see piiraks artikli 16a lõigete 4 ja 5 kohaldamist, eeldatakse, et kui üksikprojektide puhul järgitakse selliseid eeskirju ja rakendatakse asjakohaseid leevendusmeetmeid, siis projektid ei riku kõnealuseid sätteid. Kui uudsete leevendusmeetmete, mille eesmärk on vältida nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ja direktiivi 2009/147/EMÜ alusel kaitstud liikide tapmist või häirimist või mis tahes muud keskkonnamõju nii palju kui võimalik, tõhusust ei ole laialdaselt katsetatud, võivad liikmesriigid lubada nende kasutamist ühes või mitmes katseprojektis piiratud aja jooksul, tingimusel et selliste meetmete tõhusust jälgitakse tähelepanelikult ja kui need ei osutu tõhusaks, võetakse viivitamata asjakohaseid meetmeid. Liikmesriigid selgitavad kavas hindamist, mis tehti iga taastuvenergia eelisarendusala kindlakstegemiseks punktis a sätestatud kriteeriumide alusel ja asjakohaste leevendusmeetmete väljaselgitamiseks. (2) Enne kui kava või kavad, millega määratakse taastuvenergia eelisarendusalad, vastu võetakse, tehakse keskkonnamõju hindamine vastavalt direktiivis 2001/42/EÜ sätestatud tingimustele ning vajaduse korral asjakohane hindamine vastavalt direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikele 3, kui kavas või kavades sisalduvad Natura 2000 aladel asuvad tehis- ja ehitatud pinnad, millel on nendele aladele tõenäoliselt oluline mõju. (3) Kava või kavad, millega määratakse taastuvenergia eelisarendusalad, avalikustatakse ja vaadatakse korrapäraselt läbi, vähemalt määruse (EL) 2018/1999 artikli 14 kohase riiklike energia- ja kliimakavade ajakohastamise raames.“ (6) Artikkel 16 asendatakse järgmisega: „Artikkel 16 Loamenetluse korraldus ja peamised põhimõtted (1) Loamenetlus hõlmab kõiki asjakohaseid halduslube taastuvenergiajaamade, samas asukohas paiknevate energiasalvestusrajatiste ja nende võrku ühendamiseks vajalike vahendite ehitamiseks, ajakohastamiseks ja käitamiseks, sealhulgas võrguga ühendamise lubasid ja keskkonnamõju hindamisi, kui neid nõutakse. Loamenetlus hõlmab kõiki menetlusi alates taotluse nõuetekohasuse kinnitamisest vastavalt lõikele 2 kuni menetlustulemusi käsitleva lõpliku otsuse teatavakstegemiseni asjaomase asutuse või asjaomaste asutuste poolt. (2) Pädev asutus kinnitab taotluse nõuetekohasust taastuvenergia eelisarendusaladel asuvate jaamade puhul hiljemalt 14 päeva jooksul pärast taotluse saamist ja väljaspool taastuvenergia eelisarendusala asuvate jaamade puhul ühe kuu jooksul pärast taotluse saamist või kui arendaja ei ole saatnud kogu teavet, mida on vaja taotluse menetlemiseks, palub arendajal esitada täieliku taotluse 14 päeva jooksul alates sellise palve esitamisest. Kui arendaja ei esita täielikku taotlust nimetatud tähtaja jooksul, võib pädev asutus taotluse kirjalikult tagasi lükata. Tagasilükkamise korral põhjendab pädev asutus oma otsust. Arendaja võib pärast tagasilükkamist esitada igal ajal uue taotluse. Loamenetluse alguseks loetakse kuupäeva, mil pädev asutus kinnitab taotluse nõuetekohasust. (3) Liikmesriigid loovad või määravad ühe või mitu kontaktpunkti. Kontaktpunktid annavad taotleja soovi korral talle juhiseid kogu loa taotlemise ja andmise haldusmenetluse jooksul ning aitavad seda menetlust läbida. Taotlejal ei ole kogu menetluse kestel vaja võtta ühendust rohkem kui ühe kontaktpunktiga. Kontaktpunkt aitab läbipaistval viisil taotlejal läbida loa taotlemise haldusmenetlust, sealhulgas keskkonnaga seotud etappe, kuni vastutavate ametiasutuste ühe või mitme otsuseni menetluse lõpus, annab taotlejale kogu vajaliku teabe ja kaasab asjakohasel juhul muid haldusasutusi. Kontaktpunkt tagab käesolevas direktiivis sätestatud loamenetluste tähtaegadest kinnipidamise. Taotlejatel lubatakse esitada asjakohased dokumendid digitaalsel kujul. Hiljemalt [kaks aastat pärast jõustumist] tagavad liikmesriigid, et kõik menetlused toimuvad elektroonilisel kujul. (4) Kontaktpunkt teeb taastuvenergiajaamade arendajatele kättesaadavaks menetluste käsiraamatu ja esitab selle teabe ka veebis, käsitledes eraldi ka väikesemahulisi projekte ja oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijate projekte. Veebis esitatavas teabes märgitakse taotleja taotluse seisukohast asjakohane kontaktpunkt. Kui liikmesriigil on rohkem kui üks kontaktpunkt, märgitakse veebis esitatavas teabes taotleja taotluse seisukohast asjakohane kontaktpunkt. (5) Liikmesriigid tagavad, et taotlejatel on võimalik kergesti kasutada lihtsaid vaidluste lahendamise menetlusi, sealhulgas asjakohasel juhul alternatiivseid vaidluste lahendamise mehhanisme, et lahendada vaidlusi, mis on seotud loamenetlusega ning taastuvenergiajaamade ehitamise ja käitamise lubade väljastamisega. (6) Artiklites 16a, 16b ja 16c sätestatud tähtaegade kohaldamine ei piira kohtulikku edasikaebamist, õiguskaitsevahendeid ega muid kohtumenetlusi ning alternatiivseid vaidluste lahendamise mehhanisme, sh kaebemenetlusi, kohtuvälist edasikaebamist ja õiguskaitsevahendeid, ning neid tähtaegu võib pikendada selliste menetluste kestuse võrra. (7) Liikmesriigid tagavad, et taastuvenergiajaama või sellega seotud võrguühenduse arendusprojektiga, sealhulgas selle keskkonnaaspektidega seotud halduslike ja kohtulike edasikaebamiste puhul kohaldatakse kõige kiiremat asjaomasel riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil olemas olevat haldus- ja kohtumenetlust.“ (7) Lisatakse artikkel 16a: „Artikkel 16a Loamenetlus taastuvenergia eelisarendusaladel (1) Liikmesriigid tagavad, et taastuvenergia eelisarendusaladel asuvate projektide puhul ei kesta artikli 16 lõikes 1 osutatud loamenetlus üle ühe aasta. Kui see on põhjendatud erakorraliste asjaoludega, võib nimetatud üheaastast tähtaega kolme kuu võrra pikendada. Sellisel juhul teavitavad liikmesriigid arendajat selgelt erakorralistest asjaoludest, mille tõttu pikendus on põhjendatud. (2) Taastuvenergia eelisarendusaladel jaamade ajakohastamist, alla 150 kW elektrivõimsusega uute käitiste rajamist, samas asukohas paiknevaid energiasalvestusrajatisi ning nende võrguühendusi käsitlev loamenetlus ei kesta kauem kui kuus kuud. Kui see on põhjendatud erakorraliste asjaoludega, näiteks esmatähtsatel ohutusega seotud põhjustel olukorras, kus ajakohastamisprojekt mõjutab oluliselt võrku või käitise algset võimsust, suurust või tõhusust, võib nimetatud üheaastast tähtaega pikendada kolme kuu võrra. Liikmesriigid teavitavad projekti arendajat selgelt erakorralistest asjaoludest, mille tõttu pikendus on põhjendatud. (3) Ilma et see piiraks lõigete 4 ja 5 kohaldamist, erandina direktiivi 2011/92/EL artikli 4 lõikest 2 ning kõnealuse direktiivi II lisa punkti 3 alapunktidest a, b, d, h ja i ning punkti 6 alapunktist c üksi või koostoimes punkti 13 alapunktiga a, kui tegemist on taastuvenergiaprojektidega, vabastatakse uued taotlused, mis käsitlevad taastuvenergiajaamasid (välja arvatud biomassi põletavad jaamad), sealhulgas jaamade ajakohastamist juba vastava tehnoloogia jaoks määratud taastuvenergia eelisarendusaladel, samas asukohas paiknevaid salvestusrajatisi ning nende võrguühendusi, direktiivi 2011/92/EL artikli 2 lõike 1 kohasest nõudest teha spetsiaalne keskkonnamõju hindamine, tingimusel et nende projektide puhul järgitakse artikli 15c lõike 1 punkti b kohaselt kehtestatud eeskirju ja meetmeid. Erandit direktiivi 2011/92/EL kohaldamisest ei kohaldata projektide suhtes, millel on tõenäoliselt oluline keskkonnamõju mõnes teises liikmesriigis või mille puhul liikmesriik, keda projekt tõenäoliselt oluliselt mõjutab, seda taotleb, nagu on sätestatud kõnealuse direktiivi artiklis 7. Erandina direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikest 3 ei hinnata esimeses lõigus osutatud jaamade mõju Natura 2000 aladele. (4) Liikmesriikide pädevad asutused vaatavad lõikes 3 osutatud taotlused läbi. Sellise läbivaatamise eesmärk on teha kindlaks, kas mõni sellistest projektidest võib, arvestades selle geograafilise ala keskkonna tundlikkust, kus projekt asub, suure tõenäosusega põhjustada olulist ettenägematut kahjulikku mõju, mida ei tehtud kindlaks direktiivi 2001/42/EÜ ja asjakohasel juhul direktiivi 92/43/EMÜ kohaselt läbi viidud keskkonnamõju hindamise käigus, mis käsitles kava või kavasid, millega määrati taastuvenergia eelisarendusalad. Ajakohastamisprojektide läbivaatamine piirdub võimaliku mõjuga, mis tuleneb projekti muutmisest või laiendamisest võrreldes algse projektiga. Sellise läbivaat a mise jaoks esitab projektiarendaja teabe projekti omaduste kohta, selle kohta, kuidas projekti puhul järgitakse artikli 15c lõike 1 punktide b ja c kohaselt konkreetse eelisarendusala jaoks kindlaks määratud eeskirju ja meetmeid, projekti raames kasutusele võetud mis tahes lisameetmete kohta ning selle kohta, kuidas nende meetmetega vähendatakse keskkonnamõju. Selline läbivaat a mine viiakse lõpule 30 päeva jooksul alates uusi taastuvenergiajaamu käsitlevate taotluste esitamise kuupäevast, välja arvatud alla 150 kW elektrivõimsusega käitiste puhul. Selliste käitiste puhul ja jaamade ajakohastamist käsitlevate uute taotluste puhul viiakse läbivaat a misetapp lõpule 15 päeva jooksul. (5) Pärast läbivaat a mist antakse lõikes 3 osutatud taotlustele keskkonnaaspektide seisukohast luba ilma, et selleks oleks vaja pädeva asutuse sõnaselget otsust, välja arvatud juhul, kui pädev asutus võtab vastu nõuetekohaselt põhjendatud ja selgetel tõenditel põhineva haldusotsuse selle kohta, et konkreetne projekt võib, arvestades selle geograafilise ala keskkonna tundlikkust, kus projekt asub, suure tõenäosusega põhjustada olulist ettenägematut kahjulikku mõju, mida ei saa leevendada nende meetmete abil, mis on esitatud kavas või kavades, millega määrati eelisarendusalad, või meetmetega, mille arendaja on projekti jaoks välja pakkunud. Selline otsus tehakse üldsusele kättesaadavaks. Selliste projektide puhul tuleb teha direktiivi 2011/92/EÜ kohane hindamine ja vajaduse korral direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 3 kohane hindamine, mis viiakse läbi kuue kuu jooksul pärast läbivaatamisotsuse vastuvõtmist. (6) Kui asjaomased haldusasutused ei vasta lõigetes 1 ja 2 osutatud taotluste menetlemisel ettenähtud tähtaja jooksul, tuleb konkreetsed haldustoimingud lugeda heakskiidetuks, välja arvatud juhul, kui konkreetse projekti puhul tuleb teha lõike 5 kohane keskkonnamõju hindamine. Kõik sellest tulenevad otsused tehakse üldsusele kättesaadavaks. (8) Lisatakse artikkel 16b: „Artikkel 16b Loamenetlus väljaspool taastuvenergia eelisarendusalasid (1) Liikmesriigid tagavad, et väljaspool taastuvenergia eelisarendusalasid asuvate projektide puhul ei kesta artikli 16 lõikes 1 osutatud loamenetlus üle kahe aasta. Kui see on põhjendatud erakorraliste asjaoludega, võib nimetatud kaheaastast tähtaega kolme kuu võrra pikendada. Sellisel juhul teavitavad liikmesriigid arendajat selgelt erakorralistest asjaoludest, mille tõttu pikendus on põhjendatud. (2) Kui direktiivi 2011/92/EL või direktiivi 92/43/EMÜ kohaselt tuleb teha keskkonnamõju hindamine, viiakse see läbi ühe menetlusena, mis hõlmab kõiki konkreetse projekti asjakohaseid hindamisi. Kui selline keskkonnamõju hindamine on vajalik, esitab pädev asutus arendaja esitatud teavet arvesse võttes arvamuse sellise teabe ulatuse ja üksikasjalikkuse kohta, mille arendaja peab keskkonnamõju hindamise aruandes esitatama ja mille ulatust hiljem ei laiendata. Kui konkreetsetes projektides on võetud asjakohaseid leevendusmeetmeid, ei loeta direktiivi 92/43/EMÜ artikli 12 lõike 1 ja direktiivi 2009/147/EÜ artikli 5 alusel kaitstavate liikide tapmist või häirimist tahtlikuks. Kui uudsete leevendusmeetmete, mille eesmärk on vältida nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ja direktiivi 2009/147/EMÜ alusel kaitstud liikide tapmist või häirimist või mis tahes muud keskkonnamõju nii palju kui võimalik, tõhusust ei ole laialdaselt katsetatud, võivad liikmesriigid lubada nende kasutamist ühes või mitmes katseprojektis piiratud aja jooksul, tingimusel et selliste meetmete tõhusust jälgitakse tähelepanelikult ja kui need ei osutu tõhusaks, võetakse viivitamata asjakohaseid meetmeid. Taastuvenergia eelisarendusaladest väljaspool projektide ajakohastamist, alla 150 kW elektrivõimsusega uute käitiste rajamist, samas asukohas paiknevaid salvestusrajatisi ning nende võrguühendusi käsitlev loamenetlus ei kesta kauem kui üks aasta, sealhulgas keskkonnamõju hindamised, kui need tuleb asjakohaste õigustaktide kohaselt teha. Kui see on põhjendatud erakorraliste asjaoludega, võib nimetatud üheaastast tähtaega kolme kuu võrra pikendada. Liikmesriigid teavitavad arendajaid selgelt erakorralistest asjaoludest, mille tõttu pikendus on põhjendatud. Liikmesriigid hõlbustavad väljaspool eelisarendusalasid asuvate projektide ajakohastamist, tagades, et kui liidu keskkonnaalaste õigusaktide alusel tuleb teha projekti keskkonnamõju hindamine, piirdub selline hindamine võimaliku mõjuga, mis tuleneb projekti muutmisest või laiendamisest võrreldes algse projektiga. “ (9) Lisatakse artikkel 16c: „Artikkel 16c Loamenetlus päikeseenergiaseadmete paigaldamiseks tehisrajatistele (1) Liikmesriigid tagavad, et päikeseenergiaseadmete paigaldamise, sealhulgas ehitisintegreeritud päikeseenergiaseadmete paigaldamise puhul olemasolevatele või tulevastele tehisrajatistele (välja arvatud tehisveepinnad) ei kesta artikli 16 lõikes 1 osutatud loamenetlus üle kolme kuu, tingimusel et selliste rajatiste põhieesmärk ei ole päikeseenergia tootmine. Erandina direktiivi 2011/92/EL artikli 4 lõikest 2 ja kõnelause direktiivi II lisa punkti 3 alapunktidest a ja b üksi või koostoimes punkti 13 alapunktiga a, vabastatakse selline päikeseenergiaseadmete paigaldamine direktiivi 2011/92/EL artikli 2 lõike 1 kohasest nõudest teha spetsiaalne keskkonnamõju hindamine, kui selline nõue on kohaldatav.“ (10) Lisatakse artikkel 16d: „Artikkel 16d Ülekaalukas avalik huvi Liikmesriigid tagavad hiljemalt [kolm kuud pärast jõustumist] kuni kliimaneutraalsuse saavutamiseni, et loamenetluses eeldatakse, et taastuvenergiajaamade planeerimine, ehitamine ja käitamine, nende võrguühendused ja seotud võrk ise ning salvestusvahendid vastavad ülekaalukale avalikule huvile ning edendavad rahva tervist ja ohutust, kui üksikjuhtumite puhul kaalutakse õiguslikke huve direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 4 ja artikli 16 lõike 1 punkti c, direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõike 7 ja direktiivi 2009/147/EÜ artikli 9 lõike 1 punkti a kohaldamiseks.“ Artikkel 2 Direktiivi 2010/31/EL muutmine Direktiivi 2010/31/EL muudetakse järgmiselt. (1) Lisatakse artikkel 9a: „Artikkel 9a Päikeseenergia hoonetes Liikmesriigid tagavad, et kõik uued hooned on projekteeritud selliselt, et optimeerida nende päikeseenergia tootmise potentsiaali asukoha päikesekiirguse tiheduse alusel, mis võimaldab päikeseenergiatehnoloogia hilisemat kulutõhusat paigaldamist. Liikmesriigid tagavad sobivate päikeseenergiaseadmete kasutuselevõtu (a) 31. detsembriks 2026 kõigil uutel üldkasutatavatel ja ärihoonetel, milles on kasulikku põrandapinda rohkem kui 250 ruutmeetrit; (b) 31. detsembriks 2027 kõigil olemasolevatel üldkasutatavatel ja ärihoonetel, milles on kasulikku põrandapinda rohkem kui 250 ruutmeetrit, ning (c) 31. detsembriks 2029 kõigil uutel eluhoonetel. Liikmesriigid määravad kindlaks ja avalikustavad riiklikul tasandil kriteeriumid nende kohustuste praktiliseks rakendamiseks ja võimalike erandite tegemiseks teatavat liiki hoonetele vastavalt päikeseenergiaseadmete hinnatud tehnilisele ja majanduslikule potentsiaalile ning selle kohustusega hõlmatud hoonete omadustele.“ Artikkel 3 Direktiivi 2012/27/EL muutmine Direktiivi 2012/27/EL muudetakse järgmiselt. (1) Artikli 3 lõige 5 asendatakse järgmisega: „5. Liikmesriigid tagavad ühiselt, et 2030. aastaks vähendatakse energiatarbimist vähemalt 13 % võrreldes 2020. aasta võrdlusstsenaariumi prognoosidega, nii et liidu lõppenergia tarbimine 2030. aastal ei ületa 750 miljonit naftaekvivalenttonni ja liidu primaarenergia tarbimine ei ületa 980 miljonit naftaekvivalenttonni.“ Artikkel 4 Ülevõtmine (1) Liikmesriigid jõustavad artikli 1 punkti 10 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt [kolm kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist]. Liikmesriigid jõustavad artikli 1 punktide 1, 2, 3, 4, 6, 8 ja 9 ning artikli 3 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt [üks aasta pärast käesoleva direktiivi jõustumist]. Liikmesriigid jõustavad artikli 1 punktide 5 ja 7 ning artikli 2 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt [kaks aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist]. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. (2) Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti. Artikkel 5 Jõustumine Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas . Artikkel 6 Adressaadid Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. Brüssel, Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel president eesistuja Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon Viide: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Keskkonnaministeerium Rahandusministeerium / / ; Riigikantselei / / 2-5/22-01282 Resolutsiooni teema: REPowerEU algatused (energiatõhusus, taastuvenergia) Adressaat: Keskkonnaministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium Ülesanne: Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152` lg 1 p 2 ning Vabariigi Valitsuse reglemendi § 3 lg 4 palun valmistada ette Vabariigi Valitsuse seisukoha ja otsuse eelnõu järgneva algatuse kohta, kaasates seejuures olulisi huvigruppe ja osapooli: - Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiivi (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta, direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust (COM(2022) 222) - KOMISJONI SOOVITUS, 18.5.2022, taastuvenergiaprojektidele loa andmise menetluste kiirendamise ja energiaostulepingute lihtsama sõlmimise kohta (C(2022) 3219) - Guidance to Member States on good practices to speed up permit-granting procedures for renewable energy projects and on facilitating Power Purchase Agreements (SWD(2022) 149) EISi toimiku nr: 22-0293 Tähtaeg: 12.09.2022 Adressaat: Justiitsministeerium, Kaitseministeerium, Kultuuriministeerium, Maaeluministeerium Ülesanne: Palun esitada oma sisend Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Keskkonnaministeeriumile ja Rahandusministeeriumile seisukohtade kujundamiseks antud eelnõu kohta (eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu). Tähtaeg: 26.08.2022 Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 22.09.2022 istungil ja Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lg 6 kohaselt sellele eelneval nädalal (14.09.2022) EL koordinatsioonikogus. Esialgsed materjalid EL koordinatsioonikoguks palume esitada hiljemalt 12.09.2022. Kinnitaja: Katrin Juhandi, Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja Kinnitamise kuupäev: 21.06.2022 Resolutsiooni koostaja: Christina Rees [email protected], 693 5201 Eelnõude infosüsteemis (EIS) on antud täitmiseks ülesanne. Eelnõu toimik: 16.3/22-0293 - COM(2022) 222 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiivi (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta, direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust Arvamuse andmine eelnõu kohta Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Rahandusministeeriumile ja Keskkonnaministeeriumile vastavalt Riigikantselei 21.06.2022 resolutsioonile. Osapooled: Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Maaeluministeerium Tähtaeg: 26.08.2022 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/7543e46c-21c4-4a9d-b66b-e700211b822a Link menetlusetapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/7543e46c-21c4-4a9d-b66b-e700211b822a?activity=2 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main