Kiri

From: Jägala Kalateed <[email protected]> Date: 4. May 2022 at 10:40:35 EEST To: Istung <[email protected]> Subject: Fwd: Linnamäe HEJ ja Jägala jõgi Tere , Esmaspäeval oli Riigikogu Keskkonnakomisjonis teemaks Linnamäe HEJ, sain ka ise arutelus osaleda. Seal jäi kõlama, et järgmine samm on arutelu Vabariigi Valitsuses. Edastan teile palve, et kui Linnamäe HEJ teema Vabariigi Valitsuses aruteluks tuleb, siis palun kindlast edastada liikmetele ka 28 organisatsiooni toetusega avaldus ja Kalle Krooni ülevaate Linnamäe HEJ kohta. Tänudega, Liivia Mahlapuu Jägala kalateed MTÜ eestvedaja juhatuse liikme ülesannetes 5031675  Vastulause Linnamäe hüdroelektrijaama asjus Kalle Kroon Ajaloomagister MTÜ Hõrnas Käesolev artkkel on vastuseks ICOMOS juhatuse artklile „Avalik vastulause Linnamäe paisu ja paisjärve kaitseks“(online 4. aprill 2022) Rahvusvahelisel tasandil on sellest ajast peale, mil riiklikult on alguse saanud muinsuste kaitse ning teaduslikud väärtushinnangud on lähtuvad mite enam pärimuskultuuri abstraktsest mõteviisist, vaid teaduslikust süsteemist, on muinsuskaitse olemus lähtuv põhimõtest, mille kohaselt klassifitseeritakse kõige vanemad ja samal ajal ka erilist väärtust omavad muistsed enim kaitset vajavaiks. Ei Linnamäe hüdroelektrijaam ega pais koos kalatrepiga nendele kriteeriumitele ei vasta. Tegelikkus osutab rist vastupidisele: just Linnamäe hüdroelektrijaama rajamisega on kaasnenud ulatuslik ainulaadse muistse muinasajast pärit eest vanima järjepidevalt asustatud kindlustatud asulakoha osaline hävitamine. Aastail 1922 1924 aset leidnud Linnamäe hüdroelektrijaama rajamisel muinsusväärtustele tekitatud kahju näol ei leidu Eest hüdrorajatste ajaloos võrdset. Linnuse ala sai tugevast kannatada. Veelgi enam – käesolevaks ajaks ei ole muinsuskaitselistele väärtustele vastavalt säilinud isegi mite Linnamäe hüdroelektrijaama hoonestk, vaid tegu on alles 2000.aastate algul rajatud hoonetega, millistel muinsusväärtus või algupärandi taotlus puudub ja nii ei ole Linnamäe hüdroelektrijaama kaasatud ka projekt„Eest väärtusliku 20. sajandi arhitektuuri kaardistamine ja analüüs.“ Niisamut puudub Linnamäe muinsuskaitse alla võetud paisul ja mitetoimival kalatrepil muinsusväärtus, kuna paisu algkehand on korduvalt ümber ehitatud ja lisaks pole see enam visuaalselt vaadeldav. Oleks mõeldamatu, et näiteks 4000 aastat vanade Egiptuse püramiidide külje all võetaks muinsuskaitse alla selle külge näiteks 2004.a. ehitatud turistde poeputka. Toodud näide oli allegooriline, ent Linnamäe konteksts kurvakstegevalt sobiv. Mis on õigupoolest Linnamäe? Nii nagu ka nimi ütleb, on sellel Jägala jõe kaldal asuval kõrgendikul asunud muistne linnamägi. Unikaalseks teeb selle asulakoha asjaolu, et tegu on Eest ala kõige pikemalt asustatuna püsinud kindlustatud asulaga, mille asustusvanust on hinnatud leiumaterjali põhjal kiviaega, linnus ise pärineb mõnet hilisemast ajast. Asula paiknes kuni 18 meetri kõrgusel neemikul, kusjuures ära oli kasutatud looduslikult kujunenud vall. Täheldatavad on isegi 1,5 m. sügavuse vallikraavi jäljed, mis muinaslinnuste puhul on unikaalne. Oma 2,7(teistel andmetel 2,8) hektarilise õuepinnaga on Jägala linnamägi Eest ala suurim. See objekt on võetud nime all „Linnus Jägala linnamägi“ muinsuskaitse alla registrinumbriga 17535, kusjuures mingeid leevendusi kaitsekorralduses teha ei ole lubatud. Jõelähtme vallavalitsusel lasub selle objekt kaitsekohustus. Linnamäe hüdroelektrijaam koos paisu ja paisjärvega asub vahetult linnamäe säilinud osa külje all. Paraku ei ole viimase aja ajalugu Jägala linnamäe vastu olnud just erit armuline. Nagu nähtub arheoloog T. Moora poolt 1972.a. koostatud kaitsealuse objekt passist, ei ole võimalik hinnata, kas linnamäge moodustav neemik ka algselt jõega W S O suunaliselt hõlmatud oli, kuna jõgi on sinna rajatud hüdroelektrijaama paisu tõtu tublist üles paisutatud. Seega on siin konstateeritud otseselt, et hüdroelektrijaama pais takistab arheoloogide teaduslikku tööd ja on muinsust kahjustanud sellevõrra, et asub vee all. Linnuse pinnale on kaevatud kaks süvendit, mis võidi tekitada seoses hüdroelektrijaama rajamisega. Linnuse nõlv on hüdroelektrijaama hoonete ja paisu rajamisega seoses maha kaevatud. Samut rajat jaama ehitamisel töölistele linnuse pinnale tänaseks kadunud barakid. Kaevamistöödelt saadud vanimad leiud dateerit nooremasse kiviaega, linnuse all asunud asulakohast saadud leiud aga otseselt kiviaega. Ühtlasi leidis passi autor, et linnus vajab täielikku kaitset. Joonis 1. Jägala linnamägi koos Linnamäe hüdroelektrijaama ja paisuga. T. Moora, 1972, Eest muinsuskaitseamet. 2008 2009.a. teostas linnuse alal ulatuslikke töid arheoloog A. Kriiska, kes leidis linnamäge katvate luidete alt rikkaliku kultuurkihi ja dateeris linnuse asustusajaks 300.a. e. Kr 200.a. p.Kr., kusjuures linnuses elat püsivalt. See asjaolu muudab Jägala linnamäe unikaalseks. Nii nagu T. Mooragi, hindas Kriiska sealse asustusaja vanuseks juba kiviaja, umbes 6500 a. tagasi. Vaatame küsimust ka muinsuskaitseseadusest lähtuvalt. Muinsuskaitseseaduse paragrahv 1 lõige 2 sätestab seaduse reguleerimisala ja eesmärgina arheoloogiliste leidude ja arheoloogiliste leiukohtade kaitse. Linnamäe hüdroelektrijaama rajamine toimus tõsises riives selle sätega. Kuidas kommenteerida nüüd muinsuskaitse seisukohta, millega on kaitse alla võetud mite üksnes Linnamäe hüdroelektrijaama pais( reg. nr. 30418 Linnamäe hüdroelektrijaama pais) kui ebaajastuline ja küsitava muinsuskaitselise väärtusega kaasaegne objekt, vaid ka seesama objekt, mille rajamisel on toimitud justnimelt muinsuskaitseseaduse reguleerimisala ja eesmärgi vastaselt? Siinjuures tuleb arvesse võta ka Linnamäe hüdroelektrijaamaga kaasuvat paisjärve, mille alune ala on muistse linnamäe vahetut lähedust arvesse võtes samut täiest potentsiaalne muinsusleiupaik, sest on ju selge, et asulad rajat sinna muinasajal nimelt Jägala jõge, selle kaldaid, jõe kala ja kaitsepotentsiaali arvesse võtes. Mis puutub Jägala jõe kalanduslikku potentsiaali enne lõhe ja meriforelli ning silmu kudealadele rajatud hüdroelektrijaama ja paisu, siis vastavalt ajaloolase A. Soomi teoses „Der Herrenhof in Estland“(Lund, 1954) esitatud arhiiviandmetele (16. sajand, 17. sajandi keskpaik) oli Jägala jõel ja väiksematel lähijõgedel olukord järgmine: Kolga mõisas olid 16. sajandi lõpus kalatõkked Pudisoos, Loksal ja Vihasool, seega Pudisoo, Loobu ja ja Valgejõe jõgedel. 1586/87.a. saadi mõisas soolata 7 ½ tündrit lõhet( umbes 900 kg), ent 1666.a.saadi seevastu juba 490 lõhet (umbes 4 tonni, aluseks on võetud nn. Tallinna tündri maht 132 l). 1643.a. seisuga oli Jägala jõe suudmealal alaliste püünistena vähemalt üks lõhetõke ja kaks lõherüsa, mis Kolga mõisa omanik Jakob De la Gardie oli riigilt ära ostnud. Pudisoo, Loobu ja Valgejõgi on morfomeetriliselt võrreldes Jägala jõega suhteliselt väikesed jõed ja nende jõgede taastootlikkus on olnud ja on küllalt madal, kokku vaevalt üle tonni, kui sedagi. Tuleb arvata, et tugev juurdekasv lõhesaagis mainitud 4 tonni näol tulenes nimelt eespool mainitud Kolga mõisa omanik De la Gardie poolt 1643.a. omandatud lõhepüügiõiguse ja vahendite arvel Jägala jõel, sest muid sellise vooluhulgaga suuremaid jõgesid või kalapüügiõigusi mõisal polnud. Esitatud andmed annavad alust koos morfomeetrilise võrdlusega Keila Joa alamjooksuga allpool juga väita, et:Jägala jõe potentsiaal lõhejõena on väga suur ning see on isegi suurem kui kalateadlased on seni hinnanud, ja on suur ka tänapäeval siis, kui Linnamäe hüdroelektrijaama pais demonteerida ja paisjärv alla lasta, sest Jägala jõe põhja ehk lõhe kudealasid ei ole selles piirkonnas inimtegevusega otseselt rikutud. Olgu siinkohal lisatud, et Eest loodusliku lõhe töönduslik püügikvoot on käesoleval ajal kogu riigi kohta kõigest 1 tonn. Seega kaalub Jägala lõhejõena taastamine üles mistahes muud piirkondlikud kriteeriumid. Seejuures tuleb arvestada, et just lõhepüük pidi olema ka üks Linnamäe muinasasula elanike hooajalisi põhilisi tegevusalasid, mistõtu käsitletav ka muinaskultuuri osana. Järeldub, et Linnamäe linnuse muinsuskaitselise kaitsevööndi määratlemisel tuleks praeguse Linnamäe paisjärve ala linnamäepoolset külge käsitleda Linnamäe muinasasula lähiümbrusena, mite aga lähtuda paisjärvest, mis seda lähiümbrust veega katab. Seejuures on enam kui küsitav Linnamäe paisjärve kvalifikatsioon muinsuskaitseseaduse kriteeriumi järgi. Väga oluliseks tuleb siinkohal pidada ka 2020.a. muinsuskaitsenõunik M. Veldi eksperthinnangut Jõesuu küla muistste asjus, millest ilmneb, et vahetult piirnevad praeguse hüdroelektrijaama paisjärvega tervelt viis muinasasula kohta, neist vanim on dateeritud 6500.a. vanuseks, mis omakorda kinnitab eespool öeldut – paisjärv on otseselt muinasväärtusi ja nende uurimist tõkestav ega saa olla muinsuskaitseobjekt, ilma et tekiks vastuolu. Niisamut ei saa pidada loomulikuks, et nende asulate tegelik piir oleks samane paisjärve piiriga, kuna nende asulate eksisteerimise ajal paisjärve veel polnud, küll aga oli tollastele elanikele oluline lähedus jõele. Kuivõrd paisjärve veepiir on jõesängist laiem ja seda katev, tuleb pidada loomulikuks, et osa mainitud muinasasulatest on paisjärve veelaama alla maetud. Joonis 2. Kaart, millel on näidatud vahetult paisjärvega piirnevad viis muinasasulakohta. Veldi, M. Eksperthinnang Jõelähtme vallas Jõesuu külas paiknevate asulakohtade ja muistsete põllujäänuste nr A30211 ja nr A30212 kultuurimäleststeks tunnistamiseks. Tartu, 2020, kaart 3. Munsuskaitseseaduse peatükk 2, paragrahv 4. punkt 1 näeb kaitstava ainelise kultuuripärandina ete eseme ja keskkonna, millel on ajalooline, arheoloogiline, kultuuriline või esteetline väärtus. Eespool sai esile toodud, et Linnamäe hüdroelektrijaama paisu ja paisjärve rajamine ja olemasolu on riives arheoloogilise pärandi säilitamise põhimõtetega. Riive tekib ka muinsuskaitseseaduse peatükk 3 „Kaitse kehtestamine“ 1 jagu paragrahv 11 punkt 3 ga, sest muinasaja asulakoht pole võimalik käsitleda terviklikult koos tänapäevase hüdroelektrijaama, selle paisu ja paisjärvega, terviklikkust aga muinsuskaitseseadus ete näeb. Siinkohal tuleks küsida milline on Linnamäe hüdroelektrijaama paisu ja paisjärve kultuuriline või esteetline väärtus? Kui muinsuskaitse põhimõtetest lähtuda, siis vähendab j eespool öeldu muinasobjekt kultuurilist väärtust. Teiseks on hüdroelektrijaama pais tehniline rajats, mite otseselt kultuuriväärtuslik objekt ad hoc. Ta kvalifitseeruks arhitektuuripärandina, ent selle asemel on meil Linnamäe hüdroelektrijaama paisu näol tegu omas ajastus üsna tüüpilise esemega, mille rajamisel on aga hävitatud osa unikaalsest ja haruldasest arheoloogilis ajaloolisest objektst muinasaja asulakohast ja sellevõrra on hüdroelektrijaama paisu muinsuskaitse alla ja paisjärve muinsuskaitse piiranguvööndi alla võtmine ebasobiv, mite muinsusväärtusi silmas pidav. Esteetlisest seisukohast on paisu näol tegu mite unikaalse, vaid kaasaegse tavarajatsega, millel puudub ajalooline sidestus, seda enam, et jaama enda algupärast hoonestust säilinud ei ole, kusjuures hüdroelektrijaama paisu on korduvalt kaasaaja materjalidega ümber ehitatud, nii et algupärast paisukehandit enam näha ei olegi, kuigi oleks võinud teha ka teisit. Ka muinsuskaitseseaduse paragrahv 6 punkt 1 ga on Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitse ja selle paisjärve olemasolu riives, kuna sel puhul, kui kaitsta hüdroelektrijaama paisu ja erit paisjärve, ei ole enam võimalik kaitsta selles seadussätes mainitud arheoloogilist väärtust kui tervikut, ilma et tekiks anakronistlik vastuolu, kuna hüdroelektrijaama rajamine on arheoloogilisi väärtusi juba hävitanud ja mistahes rekonstruktsioonid jms.tegevused, muuhulgas ka veepaisutus lähiümbruses hävitavad seda jätkuvalt. Muinsuskaitseseaduse paragrahv 7 punkt 2 näeb ete, et kaitstava objekt remontmisel jms. sarnasel tegevusel ei tohi muuta objekt ilmet. Seda on aga Linnamäe hüdroelektrijaama paisu remontmisel tehtud ja korduvalt. Sama vastuolu kehtb ka punkt 5 osas, kuna originaaldokumente ega algupärast ladestust pole paisu rekonstrueerimisel autori teada arvesse võetud. Järeldada saab vaid üht Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitsmisel ja kaitse alla võtmisel on Muinsuskaitseamet eemaldunud muinsuskaitselistest põhiväärtustest ja asunud sisuliselt täitma tellimustööd mite teaduslike, vaid abstraktsete väärtuste pinnal, mis ei täida muinsuskaitselisi põhieesmärke. Samal ajal antakse sellega ühtlasi õigustus hüdroelektrijaama rajamisega kaasnenud muinsusväärtuste lõhkumisele. See kõik on äärmiselt kahetsusväärne ega aita kuidagi kaasa Eest muinsuste väärtustamisele, vaid loob hoopis pretsedendi ja annab õigustuse muinsuskaitseliste põhiväärtuste devalveerimisele. Selline tendents on aga äärmiselt ohtlik ja võib sarnaselt Linnamäe muinasasulatele saada saatuslikuks ka teistele samalaadsetele väga vanadele ja unikaalsetele asulakohtadele Eest pinnal. Ka muinsuskaitseamet enda 2020.a. eksperthinnangust nähtub, et Linnamäe paisjärve muinsuskaitseala piiranguvööndisse arvamisel on tegu vastuolulise küsitavusega. Seega tehakse siinkohal etepanek Linnamäe hüdroelektrijaama pais reg. nr. 30418, ja paisjärv muinsuskaitse ja selle piiranguvööndi alt välja arvata.  Keskkonnaministeerium Kultuuriministeerium Meie: 04.05.2022 nr 7-5.4/22-00408-7 Kirja edastamine Edastame Linnamäe HEJ teema kohta Jägala kalateed MTÜ-lt ([email protected]) Riigikantseleisse saabunud kirjad. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik Lisad: 1. Jägala kalateed MTÜ e-kiri 2. Pöördumine (Arhitektuuri ja ajalooga seotud organisatsioonid (edaspidi 9 liitu), kes avaldasid poolehoidu Linnamäe paisu ja paisjärve kaitseks) 3. MTÜ Hõrnas vastulause Linnamäe hüdroelektrijaama asjus Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 700004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee  Eesti Vabariigi Valitsus Keskkonnaministeerium Kultuuriministeerium Muinsuskaitseamet Keskkonnaamet Arhitektuuri ja ajalooga seotud organisatsioonid (edaspidi 9 liitu), kes avaldasid poolehoidu Linnamäe paisu ja paisjärve kaitseks PRESSITEADE 12.04.2022 Säilitame Linnamäe kultuuriväärtused ja taastame Jägala jõe elurikkuse meile ning järgmistele põlvedele! Mitmed on väljendanud sügavat muret Jägala jõel asuva muinsuskaitsealuse Linnamäe hüdroelektrijaama (HEJ) paisu, paisjärve ja "nende koosmõjus kujunenud ajaloolise mälu- ja kultuurmaastiku" kadumise ohu pärast. Seda muret aitab vähendada väike selgitus Linnamäe HEJ-ga seotud olukorra osas. Samuti on oluline selgitada asjakohast seadusruumi. 9 liidu arusaamade kohaselt on EL Loodusdirektiivis1 nimetatud eesmärgi - bioloogilise mitmekesisuse säilitamise - piiriks majanduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised ja piirkondlikud nõuded. Nii see aga siiski pole eelmainitud nõudeid tuleb kaaluda, kas nende seas on ülekaalukas huvi = eriti mõjuv põhjus, mille puhul loobuda kaitseala liikide taastamisest ja kaitsmisest (Natura erandi kohaldamine). Loodusdirektiivi juhend2 selgitab, et ülekaalukate üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjuste all peetakse silmas olukordi, kus planeeritavad kavad või projektid on hädavajalikud: A) kodanike elu põhiväärtuste (tervis, julgeolek, keskkond) kaitsmisele suunatud meetmete või poliitika raames; B) riigi ja ühiskonna jaoks eriti oluliste strateegiate raames ja C) konkreetseid avalike teenuste osutamise kohustusi täitva majanduslikku või sotsiaalset laadi tegevuse raames. Selgitavad näited asuvad siin: https://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/opinion_en.htm Loodusdirektiiv sõnastab, et keskkonna kvaliteedi säilitamine, kaitsmine ja parandamine, sealhulgas looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmine, on oluline üldistest 1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:01992L0043-20070101&from=EN 2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=OJ:C:2019:033:FULL&from=ES huvidest lähtuv eesmärk, mida ühendus taotleb, nagu on sätestatud asutamislepingu artiklis 130r. See tähendab, et meil on kohustus taastada Jägala jõe alamjooks, sest tegu on üleeuroopalise Natura 2000 kaitsealade võrgustikku kuuluva alaga ja seetõttu oleme riigina võtnud kohustuse sealsed kaitse-eesmärgid täita. Loodusdirektiivi juhendis viidatakse, et Natura erandi kaalumisel tuleb arvesse võtta ka asjaolu, kui raske on kaitsealust elupaigatüüpi taasluua. Kuna Jägala hoiualal asub kärestikuline lõhejõgi, siis võib pikalt kaalumata väita, et kärestikulist, lõhedele jt siirdekaladele sobivat elupaika kuskil mujal taasluua on raske. Keskkonnamõjude hindamise käigus leiti, et Eestis pole võrdväärset ala, kus luua sama suurt ja kvaliteetset ala, mis toodaks lõhet sama palju kui on Jägala jõe alamjooksu potentsiaal3. Eestis on hiljaaegu põhjalikult uuritud Eesti 20. sajandi arhitektuuripärandit perioodist 1870–1991. Selleks viidi läbi spetsiaalne projekt „Eesti väärtusliku 20. sajandi arhitektuuri kaardistamine ja analüüs4“. Aastatel 2008–2009 viidi läbi projekti I etapp, mille käigus koostati maakondlikud ülevaated XX sajandi arhitektuurist. Projekti käigus uuriti 2300 objekti, registrisse arvele võeti 1772. Selle raames käsitleti mitut Eesti 20. sajandi hüdroelektrijaama, kuid Linnamäe hüdroelektrijaam tähelepanu ei pälvinud. Mälestiseks tunnistamise menetlus algatati Vanaveski vesiveski paisu (ehitatud 1920-30ndatel), Sindi hüdroelektrijaama hoone (ehitatud 1928), Tudulinna hüdroelektrijaama (ehitatud 1950) ja Leevaku hüdroelektrijaama (ehitatud 1947) suhtes. Dokumenteerimine ilma mälestiseks tunnistamise ettepanekuta on koostatud ka Joaveski papivabriku hüdroelektrijaama kohta. Linnamäe HEJ-st ei märgitud ära. Linnamäe muinsuskaitse väärtus tuli kaalumise alla alles 2015. a. kui Jõelähtme Vallavalitsus pöördus paisjärve äärse kinnisvara omaniku soovil Muinsuskaitseameti poole, et võtta Linnamäe HEJ muinsuskaitse alla (sooviga säilitada paisjärv). Menetluse käigus tuvastas Muinsuskaitseamet5: A) Linnamäe HEJ ja sisseseade (turbiinid ja muu) on uusehitis ja arhitektuuri osas esinduslikkus puudub ja seda kaitse alla võtta ei saa; B) ajaloolisena on säilinud kaks müürijuppi kahel pool elektrijaama, need jäävad kaitse staatusest välja ja C) ehitismälestisena võetakse kaitse alla kalatrepp ja pais. Linnamäe HEJ kui vesiehitise kompleksi säilitamise vajadus kultuuriväärtusena ei ole korduvate nõuetekohaste kaalumiste tulemina ilmsiks tulnud. Samuti ei ole Linnamäe HEJ ja Hellenurme vesiveski ajaloolised väärtused võrreldavad. Hellenurme vesiveski on säilinud täies ulatuses ajaloolisena, isegi viljajahvatamise seadmed. Praegu Jägala jõel asuv Linnamäe HEJ on uusehitis. Arhitekt Raine Karpi sõnul ta Linnamäe HEJ projekteerimisel ei jäljendanud vana hoonet kuna praegused turbiinid on väiksemad kui vanad6, lisaks projekteeris ta kompleksi koosseisu modernse erkpunase silla ja vaateplatvormi, mis on küll kaunid kuid mida algupäraselt ei olnud ja mis oluliselt moonutavad algupärast visuaali. Seetõttu on kompleks koos paisu ja kalatrepiga valdavas mahus ehitatud 2002. aastal või hiljem.Algusaegadest pärit osad on aga vigaselt (pais) või otstarvet muutvalt (kalatrepp) rekonstrueeritud. Ka 1924. aastal Linnamäe HEJ ehitamisel ei säästetud ei loodust ega muinaslinnust. Muinaslinnusest võeti ehituseks täitematerjali ning ehitusplatsi 3 https://keskkonnaamet.ee/keskkonnateadlikkus-avalikustamised/raagi-kaasa/keskkonnamoju-hindamiste-avalik-val japanek#jagala 4 https://register.muinas.ee/public.php?menuID=generalinformation 5 https://register.muinas.ee/ftp/Eksperdihinnagud/MKA_Linnamae_HEJ.pdf 6 https://register.muinas.ee/ftp/Eksperdihinnagud/MKA_Linnamae_HEJ.pdf (lk 5) ja tööliste barakkide jaoks kaevati linnus suures ulatuses pahupidi. Jõgi paisutati üles ja paisjärve alla jäid nii väärtuslikud lõhe, forelli, vimma, siia ja jõesilmu kudealad kui ka muinaslinnuse juurde kuuluvad asulakohad. Riigikohus on kinnitanud (3-17-1739)7, et „pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on Keskkonnaamet. Muinsuskaitselisi huve on võimalik arvestada niivõrd, kui seda võimaldab EL keskkonnaõigus, sh loodusdirektiivi erandiklausel (art 6 lg 4).“ See tähendab, et Muinsuskaitseamet peabki oma pädevuse piires tooma esile muinsuskaitselisi huvisid. Demokraatlikus riigis saavad arvamusega esineda kõik, kes seda soovivad, kuid lõpliku erinevate huvide kõrvutamise ja kaalumise järel peab otsuse tegema Keskkonnaamet. Ainult Keskkonnaametil on õigus teha Natura aladel otsuseid, mis mõjutavad keskkonda. Vesiehitise terviklikuks säilimiseks saatis oma pöördumise (9 liidu seas) ka Eesti Arhitektide Liit (EAL). EAL esitas arvamuse, kuid ta ei ole valmis oma arvamust põhjendama. Jägala kalateed MTÜ saatis EAL-le 20.02.2022 Linnamäe HEJ ajaloo kohta infot ja küsis küsimusi, kuid pole veel vastuseid saanud. MTÜ küsimused EAL-le (osaliselt) : 1. Kirjutate oma 07.02.2022 A25/046 kirjas, et Linnamäe pais on “Hästi säilinud kõrgetasemeline mastaapne betoonkonstruktsioon”. Millele Teie hinnang baseerub, et pais on hästi säilinud? (Viide sellele, et Inseneribüroo Nugin hindas 2012 a. paisu seisukorda halvaks ja pidas võimalikuks, et pais võib käituda ettearvamatult, kui probleeme ei kõrvaldata. Pais lasi vett läbi ja betoonis puudus tuvastatav armatuur. 2021. a. tehti parandustöid, aga tööd jäeti pooleli). 2. Kas Eesti Arhitektide Liit peaks andmakõrge hinnangu arhitektuursetele lahendusele, mis eesmärgipärast funktsiooni täita ei suuda? (1924. a. ehitatud kalatrepp ei hakanud toimima, tänaseks on see ümberehitatud kinniseks vanniks. Väga raske on selles vannis ära tunda kalatreppi.) 3. Kuidas Eesti Arhitektide Liit jõudis hinnanguni, et Linnamäe HEJ oma 1,1 MW võimsusega tagab püsivalt 2000 majapidamise elektritarbe? 4. Kas Eesti Arhitektide Liidu hinnangul on Jägala jõe orule iseloomulikum kärestikuline ajalooline jõgi, mis uuristab kanjonit juba mitu tuhat aastat jääaja taandumisest saati või paisutus, mis selle oru loomulikkust/looduslikkust varjab ja muudab? Samamoodi on Jägala kalateed MTÜ pöördunud 17.02.2022 täpsustavate küsimustega Eesti Veeühingu poole, aga vastuseid ei ole siiani saanud. Keskkonnaorganisatsiooni poolt esitatud küsimuste vastused aitaks kaaluda Keskkonnaametil kaaluka huvi põhjendatust ja olulisust. Ilmselt ei pidanud need organisatsioonid oma huvi Linnamäe HEJ saatuse osas sedavõrd suureks, et selgitustele rohkem aega kulutada. Nimetatud organisatsioonide reaalset huvi Linnamäe paisu käekäigu kohta tekitab selline tegevusetus tugevaid kahtlusi. Samuti tekib küsimus, kelle huve ja agendat on lugupeetud organisatsioonid (teadmatusest?) esindama sattunud? Keskkonnaamet on seisukohal, et võimalik on leida kompromiss muinsuskaitseväärtusega Linnamäe paisu ja kalatrepi säilitamisel.8 Kui pole elusloodust, siis ei ole ka kultuuri järjepidevust kellegi jaoks säilitada. Keskkonnaamet on kinnitanud avalduses “Wooluvabrik OÜ külvab eksitavate 7 https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-17-1739/80 8 https://www.postimees.ee/7494180/keskkonnaamet-me-pole-raakinud-linnamae-paisu-havitamisest sõnumitega Linnamäe paisu ümber segadust“9, eesmärk on leida lahendus mille puhul on kaitstud elurikkus ja sälitatud kultuuriväärtus. Täna tuleks vastandumise asemel keskenduda sobivate kompromisslahenduste otsimisele, mida praktikas on Keskkonnaameti ja Muinsuskaitseameti koostöös varasemalt juba tehtud. Toetajad: 1) Jägala kalateed MTÜ 2) TÜ Eesti Mereinstituut 3) TÜ kalanduse teabekeskuse 4) Eesti Kalastajate Selts 5) Eestimaa Rohelised 6) Eesti Metsa Abiks 7) MTÜ ÖKoskaudid 8) MTÜ Lahemaa kalaturism 9) MTÜ Eesti kalastusgiidide Ühing 10) MTÜ Tartu Kalaspordi Klubi 11) TÜ zooloogia osakonna evolutsioonilise ökofüsioloogia töörühm 12) Forrelisõprade ühing 13) MTÜ Väikese väina selts 14) Tallinna kalaspordi klubi 15) Eesti harrastus ja kutselised kalastajad 16) MTÜ Puhta Vee Teemapark 17) Süstaslaalomi klubi Pirita MTÜ 18) Huviklubi Nelson MTÜ 19) Matkahunt MTÜ 20) Sindi aerutamisklubi MTÜ 21) Spordiühing Ekstreempark MTÜ 22) Veeslaalom MTÜ 23) Eesti Kärestikuaerutajate Klubi MTÜ 24) Eesti Aerutamisföderatsioon 25) Eesti harrastus ja kutselised kalastajad 26) kohalike elanike esindaja Lembit Tuur 27) ajaloolane Kalle Kroon 28) 2021 Keskkonnavaldkonna mõjuisik, Reigo Ahven 9 https://keskkonnaamet.ee/uudised/keskkonnaameti-vastulause-wooluvabrik-ou-kulvab-eksitavate-sonumitega-linn amae-paisu-umber Liivia Mahlapuu +3725031675 Jägala kalateed MTÜ [email protected]