Kiri

EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: HTM/22-0538 - Kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 01.06.2022 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/24d40683-bb5c-4233-957b-49247c4d9376 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/24d40683-bb5c-4233-957b-49247c4d9376?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main Kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri SISSEJUHATUS 1.1. Sisukokkuvõte Kõrgharidusseaduse muudatusega täpsustatakse õppekulude hüvitamise aluseid selliselt, et kehtima jäävad senised kõrgharidussüsteemi rahastamise aluspõhimõtted. Kõrgharidusseaduse (edaspidi KHaS ) kohaselt on eestikeelse õppekava alusel õppimine avalik - õiguslikes ülikoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides üliõpilase jaoks tasuta juhul, kui ta õpib eestikeelsel õppekaval täiskoormusega ja täidab kumulatiivselt iga l semestril nõutava õppe mahu. KHaS muutmise eelnõu peamised eesmärgid on suurenda da üliõpilaste vastutust ja kohusetunnet, suunates neid tegema teadlikumaid ja läbimõeldumaid valikuid , võimaldada kaasata kõrgharidusse lisaraha ja kasutada praegust rahastust efektiivsemalt . Eelnõuga ellu viidavad muudatus ed taga vad suuremal e hulgal e üliõpilastel e juurdepääsu kõrgharidusele ja toetavad kõrgkoole, et motiveerida üliõpilasi nominaalajaga lõpetama. Eelnõuga muudetakse kõrgharidusseaduse redaktsiooni RT I, 15.03.2022, mis jõustub 1.08.2022. 1.2. Eelnõu ettevalmistajad Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrg- ja kutsehariduspoliitika ning elukestva õppe osakonna kõrghariduse valdkonna juht Kristi Raudmäe (735 0186; [email protected] ) ja juhtivekspert Tiina Laidvee (7350 121; [email protected] ) , õiguspoliitika osakonna õigusnõunik Maarja-Liisa Vahi (735 0297; [email protected] ) ning kõrg- ja kutsehariduspoliitika ning elukestva õppe osakonna juhataja Margus Haidak (735 0151; [email protected] ) . Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Inga Kukk ( [email protected] ) . Eelnõu ettevalmistamise käigus arutati kavandatavaid muudatusi kõrgkoolide esindajate, Rektorite Nõukogu, Eesti Üliõpilaskondade Liidu, Justiitsministeeriumi ja Rahandusministeeriumi esindajatega. Arutelude käigus leiti, et plaanitavad muudatused on vajalikud ja põhjendatud. 1.3. Märkused Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2021 ‒ 2023 ülesandega 5.8. T öötada välja kõrghariduse rahastamise mudel , mis võimaldab kaasata eraraha. Ülesandega seotud analüüs ja ettepanekud kõrghariduse rahastamise põhimõtete kohta esitati Vabariigi Valitsuse 27.01.2022. a valitsuskabineti nõupidamisele, kus valitsus kiitis heaks eelnõu ettevalmistamise ja esitamise esimesel võimalusel. Eelnõu väljatöötamise kavatsust ei ole koostatud, lähtudes Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamise otsusest ja Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punktist 1 , kuna seaduseelnõu seadusena vastuvõtmine on põhjendatult kiireloomuline. Eelnõu ei ole seotud Euroo pa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 78 kohaselt vaja Riigikogu poolthäälteenamust. SEADUSE EESMÄRK 2.1. Eelnõu vajalikkus ja eesmärk 2013/20 14. õppeaastast jõustunud kõrgharidusreformi eesmä rk oli muu hulgas tagada kõigile motiveeritud üliõpilastele võimalus omandada kõrgharidus võrdsetel alustel . Reformi tulemusel on võimalik õppekulusid hüvitamata õppida e estikeelse l õppekava l juhul, kui üliõpilane õpib täiskoormusega ja täidab kumulatiivselt igal semestril nõutava õppe mahu. Kõrgharidusreformiga piirati kõrgkoolide õigust küsida üliõpilastelt õppeteenustasu ning eraraha vähenemise kompenseerimiseks suurendati aastatel 2013‒2016 riigipoolset toetust kõrgharidusõppe läbiviimiseks. Pärast kõrgharidusreformi on valitsussektori kõrghariduskulud nominaalselt küll kasvanud, kuid kõrghariduse rahastamine osakaaluna SKP-st langenud. Osaliste hinnangul ei ole rahastamine praegustel tingimustel kestlik ja võib mõjutada õppekvaliteet i, nt pärssida võimalusi hoida tööl või värvata kompetentseid õppejõude . Eelnõus esitatud muudatused ei vähenda survet suurendada kõrghariduse riigipoolset rahastust, kuid loovad kiireid võimalusi lisaraha kaasamiseks kõrgharidusse. Eelnõuga täpsustatakse seni kehtivaid rahastuspõhimõtteid, võimaldades suurendada üliõpilaste omavastutust . Kvaliteetse kõrgharidusõppe kestlikkuse tagamiseks Eestis on vaja jätkata arutelu kõrghariduse rahastamise teemal pikemat perspektiivi silmas pidades. Riigikogus loodi 2021. a sügisel t oetusrühm, et töötada välja erakondade ülene lahendus kõrghariduse jätkusuutlikkuse tagamiseks. Põhimõttelised muudatused kõrghariduse rahastamises peaksid saama mandaadi Riigikogu valimistel. Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021‒2035 strateegiline eesmärk on, et õpivõimalused oleksid valikurohked ja kättesaadavad. Oluline on tagada paindlikud õpivõimalused, kvaliteetse hariduse kättesaadavus ja toetatud õpe, et vähendada õppest väljalangemist ja katkestamist ning rakendada maksimaalselt iga inimese potentsiaali. Eesmärgi saavutamiseks on arengukavas ühe tegevusena kavandatud üle vaadata õ ppija omavastutus ja tasuta õppe tingimused kõrghariduses . Lisaks peetakse arengukava s vajalikuks parandada tingimusi ja võimalusi täiskasva nute pidevaks enesearendamiseks. Oluline on suurendada õppija vastutust oma õpingute eest alates hoiakute ja väärtushinnangute kujundamisest varases lapseeas kuni teadlike valikute ja vastutuseni kõrgkoolis ja elukestvas õppes . U u si lahendus i on vaja ka interdistsiplinaarsete tulevikuoskuste tagamiseks. Tööjõuvajaduse seire ja prognoosisüsteemi OSKA tulevikuoskuste analüüsis rõhutatakse, et formaal õppes omanda tavate oskuste pagas is on kitsa ste erialaoskuste kõrval tähtsustumas valdkon na ülese d oskused , mis tähendab, et tulevikutöötaja on „süvateadmistega vähemalt ühel alal ning oskustega mõista ja omavahel siduda erinevaid teisi distsipliine ning nendega tegelevaid inimesi“ (Pärna 2016). Ümber- ja täiendusõppeks on samal astmel teise kõrghariduse omandamise asemel võimalik läbida vajalikud koolitused mikrokraadiõppes või täienduskoolitusena. Samuti võivad ülikoolid välja töötada interdistsiplinaarseid õppekavasid kõrgharidusõppe järgmisel astmel, kuhu oodatakse just neid üliõpilasi, kelle varasem kõrgharidus oli mõnes teises valdkonnas. Muudatused ei too juurde olulises mahus lisaraha, kuid võimaldavad vahendeid mõnevõrra paremini kasutada, parandades ühtlasi kõrgharidusele ligipääsu ning suurendades kõrgharidusõppe efektiivsust ja kvalitee t i . Eelnõul on kaks suuremat sisulist eesmärki: m uuta samal kõrgharidusastmel uuesti õppima asumise tingimusi , suurendades seeläb i esimest korda kõrgharidust omandada soovijate võimalusi õppes osalemiseks ; k aotada õigus samaaegselt mitmel kõrghariduse õppekaval tasuta õppida ja piirata katkestamis e järel tasuta õppimise võimalusi. Muudatusega soovitakse distsiplineerida üliõpilas i tegema teadlikumaid erialavalikuid ja suurendada nende omavastutust. Kõrgharidusseaduse aluspõhimõtted jäävad samaks ka pärast eelnõu jõustumist ning eestikeelsel õppekaval täiskoormusega õppimine on ka edaspidi tasuta. 2.2. Eelnõu taust ja senine praktika Kõrgharidussüsteemis on viimase kümne aasta jooksul toimunud mitmed muutused. Eesti hariduse infosüsteemi (edaspidi EHIS ) andmetel õpib 2022. a Eesti kõrgkoolides ü liõpilasi kolmandiku võrra vähem kui 201 2 . aastal (64 806 üliõpilast 2012/2013. õa ja 44 611 üliõpilast 2021/2022. õa) ning ka kõrgkoolide arv on samal ajal vähenenud enam kui kolmandiku võrra (29 kõrgkooli 2012. a ja 18 kõrgkooli 2021. a) . Peale selle, et gümnaasiumilõpetajate arv on langenud viimase kümne aasta jooksul ligikaudu 21% võrra (8821 lõpetajat 2012. a ja 7005 lõpetajat 2021. a) , on üliõpilaste arvu vähendanud see, et üha vähem noori asub üldkeskhariduse lõpetamise ga samal aastal õppima Eesti kõrgkoolis (2012. a jätkas kõrghariduses samal aastal 63% ja 2021. a 51% üldkeskhariduse lõpetajatest) . Reformieelse ajaga võrreldes võeti 202 1 /202 2 . õ ppe a astal HTM rahastatavates kõrgkoolides tasuta õppekohtadele vastu ligikaudu 16% rohkem üliõpilasi (9425 üliõpilast 2012/2013. õa ja 10 895 üliõpilast 2021/2022. õa) . Paranenud on kõrgkoolide tulemuslikkuse näitajad – kõrgkoolid õpetavad rohkem oma vastutusvaldkondades, suurenenud on lõpetajate määr , sealhulgas on paranenud nominaalajaga lõpetamine. 20 20 . a valitsemissektori kõrghariduskulud oli d 299,58 miljonit eurot, s.o 1,1% Eesti SKP-st . Vaatamata sellele, et kõrghariduskulud on võrreldes 2012. a astaga kasvanud ligikaudu 16% eeskätt kõrgkoolidele eraldatud tasuliste kohta de kompensatsiooni arvelt, on kulud osakaaluna SKP-st langenud 1,4%- lt 1,1%- le . Kõrghariduse tegevustoetuse vähene kasv ei ole võimaldanud kõrgkoolidel tõsta õppejõudude töötasusid samaväärselt riigi üldise palgakasvuga. Mitmes valdkonnas on magistriõppe lõpetaja keskmine töötasu oluliselt kõrgem kui sama valdkonna lektori l ja õpetajal , sh doktorikraadiga lektori l (nt 2020. a oli 2015.‒2019. a informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia (edaspidi IKT ) valdkonna lõpetaja keskmine töötasu 2748 eur , IKT valdkonna lektoril/õpetajal 2072 eur ; ärinduse, halduse ja õiguse valdkonna lõpetaja keskmine töötasu oli 2158 eur , valdkonna lektoril/õpetajal 1648 eur ) . Rahvusvahelises võrdluses on Eestiga võrreldavates riikides Eesti avaliku sektori kõrghariduskulud nii osakaaluna SKP-st kui üliõpilase kohta kõige väiksemad. Põhjamaad es ja Austria s , kus on Eestiga võrreldav kõrgharidussüsteem (üliõpilase jaoks tasuta kõrgharidus, sarnased kõrgharidusega isikute osakaalu eesmärgid , ülikoolide suur roll teadussüsteemis) panustab avalik sektor üliõpilase kohta enam kui kaks korda rohkem. 4690110 293370 0 0 649605 208915 0 0 3133725 255391 0 0 2013585 261620 0 0 Joonis 1. Avaliku sektori kõrghariduskulud 2018. a, % SKP -st . Allikas: Eurostat / Eurydice HTM eelarvest rahastatavatele kõrgkoolidele eraldatav tegevustoetus neis koolides tasuta õppekohtadel õppivate üliõpilaste kohta on küll majanduskriisi eelse ajaga võrreldes ligikaudu 30% kasvanud, kuid kõrghariduse rahastus ei ole suurenenud proportsionaalselt Eesti palgatõus u või majanduskasv uga . Joonis 2. Tegevustoetus tasuta õppiva üliõpilase kohta 2008 ‒ 2021. Allikas: HTM Kehtiva seaduse kohaselt on eestikeelse õppekava alusel õppimine üliõpilase jaoks tasuta juhul, kui ta õpib täiskoormusega ja täidab kumulatiivselt igal semestril nõutava õppe mahu. Õ ppeteenustasu maksmine sõltub üliõpilase õppimise edukusest ja kõrgkooli sätestatud nõuetest . T eatud tingimustel on kõrgkoolil siiski võimalik nõuda õppekulude hüvitamist ehk tasu kogu õppekava ulatuses. Õppekulude hüvitamist võib nõuda: osakoormusega õppijatelt, võõrkeelse õppekava alusel õppivatelt üliõpilastelt, mitmendat korda õppekulusid hüvitamata samas kõrgharidustaseme õppes õpinguid alustanutelt, juhul kui nad on läbinud pool õppekava nominaalkestusest ja sellesse õppesse vastu võtmisest on möödas lühem aeg kui õppekava kolmekordne nominaalkestus, kahe aasta jooksul välja arvatud ja uuesti samale õppekavale vastu võetud üliõpilaselt, teistes eriseadustes sätestatud tingimustel ja korras, erakõrgkoolis õppekaval, mille õppekulusid ei kaeta tegevustoetusest või sihttoetusest. Lisaks võivad kõrgkoolid küsida täiskoormusel eestikeelsel õppekaval õppivalt üliõpilaselt tasu täitmata ainepunktide eest, kui üliõpilane ei ole semestri lõpuks kumulatiivselt täitnud kogu nõutavat õppe mahtu. Praegune süsteem lubab tasuta kõrgharidusõpinguid korduvalt alustada ja katkestada. See toob kõrgkoolidele ja riigile kaasa täiendavaid kulusid ning ei soodusta üliõpilaste vastutust võetu d kohustuste eest. Kehtivas tasuta kõrghariduse süsteemis on erinevaid võimalusi süsteemi efektiivsemaks muuta. Mitmendat korda sama kõrgharidustaseme õppes on võimalik uuesti õppida, kui konkreetsesse õppesse vastuvõtmisest on möödas vähemalt õppekava kolmekordne (integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppes kahekordne) nominaalkestus. See tähendab ühtlasi, et l õpetades tasuta õpingud bakalaureuseõppes, on võimalik kohe alustada tasuta õpinguid samal astmel rakenduskõrgharidusõppes ja vastupidi , kuna rakenduskõrgharidus ja bakalaureuseõpe on erinevad õpped . Umbes üheksal protsendil kõrgkoolidesse vastuvõetutest o n eelnev kõrgharidus samal kõ r gharidusastmel. Tabel 1. Tasuta õppesse vastuvõetud eelneva sama või kõrgema haridustasemega üliõpilased 2017 2018 2019 2020 2021 I aste vastuvõetute arv 611 593 425 466 416 osakaal kõigist vastuvõetutest 8% 7% 6% 6% 6% II aste vastuvõetute arv 387 453 451 559 417 osakaal kõigist vastuvõetutest 14% 15% 15% 17% 14% III aste vastuvõetute arv 1 0 0 1 0 osakaal kõigist vastuvõetutest 0,4% 0% 0% 0,5% 0% Andmed: EHIS Kõikidest kõrgharidusõppesse vastuvõetutest on samaväärne või kõrgem haridustase esimesel astmel kuuel protsendil ja teisel astmel ligikaudu viiendikul üliõpilastest. Lisaks tuleb arvesse võtta, et enne 2005. aastat kõrgharidusõppe lõpetanute kohta on andmed EHIS-es puudulikud. Valdkond adest on teistkordseid õppijaid rohkem ärinduse, halduse ja õiguse ning IKT õppekavadel. Selline olukord piira b esimest korda kõrgharidust omandada soovija id , kes peavad konkureeri ma tasuta õppekoh tade pärast juba kõrgharidus ega ning seeläbi kõrgemalt haritud ja kogenumate kandidaa tide ga. Haridusvaldkonna arengukavas on eesmär k suurendada kõrgharidusega inimeste osakaalu 2035. aastaks 45%- ni . Riik ei pea piiratud ressursside tingimustes rahastama üliõpilaste kõiki valikuid, vaid toetama võimalikult paljude puhul vähemalt ühe tasuta kõrghariduse omandamist. Võib eeldada, et e elneva kõrgharidus ega teistkordselt õppima tulijate valikud on kaalutletumad ja töötavate inimestena on nad tõenäolise ma lt võimelised oma õpingute eest ise tasuma , mis omakorda võimaldab kõrgkoolidel lisaraha teenida. Pärast 2013. aasta kõrgharidusreformi ei ole õpingute kõrvalt töötamine oluliselt vähenenud, vaid on püsinud esimese ja teise astme üliõpilaste hulgas stabiilselt vahemikus 65‒68%. Regulaarselt töötavate üliõpilaste osakaal täiskoormusega õppijatest on ligikaudu 50% ja osakoormusega õppijatest 70 ‒ 80%. Töötavate üliõpilaste katkestamise määr on suurem rühmades, kellele on õppeaasta jooksul tehtud palga väljamakseid vahemikus 2–7 korda (Riigikontroll 2019 ) . Joonis 3. Töötavate üliõpilaste osakaal vanuseti . Allikas : Eurostudent VII Kõrghariduse teisel astmel töötas 2020. a rohkem kui 50% üliõpilastest sellises mahus, et üliõpilased said enam kui kümme töötasu väljamakset aasta jooksul. Kõrghariduse teise astme üliõpilaste mediaantöötasu nende puhul, kes said aasta jooksul 12 väljamakset, oli 1569 eurot. Joonis 4. Üli õpilaste töötamine 2020. a. Allikas: EHIS / EMTA E nne poole õppekava nominaalkestuse möödumist langeb v alitud õppekavalt välja või katkestab õpingud ligikaudu 30% tasuta õppekohtadele vastuvõetutest. See tähendab, et ühe õppeaasta vastuvõetutest rohkem kui 2000 üliõpilasel säilib õigus jätkata õppekulusid hüvitamata mõnel teisel õppekaval. Tabel 2. 2017‒2021 tasuta õppekohtadele vastuvõetud üliõpilaste katkestamine I aste II aste Aasta KOKKU vastu-võetud katkestamine enne poolt nom.aega enne poolt nom.aega katkestanute osakaal KOKKU vastu-võetud katkestamine enne poolt nom.aega enne poolt nom.aega katkestanute osakaal 2017 8 441 2 425 29% 2 992 369 12% 2018 8 467 2 338 28% 3 239 445 14% 2019 8 012 2 074 26% 3 233 310 10% 2020* 8 195 1 774 22% 3 429 368 11% 2021* 7 968 371 5% 3 089 142 5% * 2020. a I ja 2021. a I ja II astme vastuvõetute pool õppekava nominaalkestusest ei ole veel täitunud Andmed: EHIS U uesti õppima asumise võimalus te piiramine suurendab üliõpilaste vastutus t. Ü liõpilased peavad kiiremini otsustama , kas valitud eriala sobib neile või mitte , ning nende katkestamisotsusest sõltuvad nende tuleviku õpivõimalused. Eelnõuga on kavas pikendada aega, mil saab uuesti tasuta õppima minna, ja seda lähtudes mitte enam konkreetsest õppest, vaid kõrghariduse õppeastmest. Need, kes ei soovi teist kõrgharidust tasu eest omandada, saavad oma oskusi täiendada , läbides täiend us koolitusi või mikrokraadiprogramme. Muudatused suurendavad nende võimalusi õppes osaleda, kes soovivad esimest korda tasuta kõrgharidust omandada. Kehtiv regulatsioon võimaldab üliõpilastel soovi korral katkestada õpinguid enne poole nominaalaja möödumist piiramatu arvu kordi ja jätkata uuesti tasuta mõnel teisel õppekaval . See ei väärtusta kulusid, mida kõrgkool ka nende õppurite koolitamisel teeb. Samuti tagab riik üliõpilastele ravikindlustuse. U mbes 2,5% üliõpilastest katkestab õpingud enne poole nominaalaja täitumist ja jätkab õppimist mõnel muul õppekaval. Tabel 3 . 2013 ‒ 2018 õppijate seisund järgmise aasta 10. novembril Aasta Kokku üliõpilasi Katkestas õpingud sellel ÕK, ei õpi edasi Õpib edasi või lõpetas mõnel muul ÕK Katkestajate osakaal kokku sh kõrgharidusest väljalangejate osakaal sh õppekava vahetanute osakaal 2013 59 930 7 725 1 486 15,4% 12,9% 2,5% 2014 55 140 7 494 1 410 16,1% 13,6% 2,6% 2015 51 047 6 858 1 281 15,9% 13,4% 2,5% 2016 47 752 5 696 1 205 14,5% 11,9% 2,5% 2017 46 098 5 135 1 130 13,6% 11,1% 2,5% 2018 45 749 5 037 1 095 13,4% 11,0% 2,4% 2019 45 142 4 055 1 148 11,5% 9,0% 2,5% 2020 45 227 4 218 1 051 11,7% 9,3% 2,3% Andmed: EHIS Eelnõuga on kavas piirata katkestamise järgse tasuta õppimise võimalusi ja ühtlasi distsiplineerida üliõpilas i teadlikke erialavalikuid te gema . Ü mberotsustamise a ja lühendamine sunnib üli õpilasi oma eesmärke ja soove tõsisemalt kaaluma ning loodetavasti püütakse alustatud õpinguid ka lõpetada selle asemel, et p ärast aasta möödumist katkestada ja otsida uus eriala. Üliõpilasele jääb õigus kaks korda ümber mõ elda, kuid kolmandat korda samal astmel õppima asudes tekib tal kohustus oma õpingute eest täies ulatuses tasuda. Kehtiv seadus võimaldab samal ajal tasuta täiskoormuses õppida ja omandada kõrgharidus t erinevate kõrgharidusõpete ja õp peastmete õppekavadel. Umbes 0,3 % kõigist üliõpilastest õpib samal ajal tasuta mitmel õppekaval. Tabel 4 . Üliõpilased, kes õpivad samaaegselt mitmel õppekaval Õppekavadel õppimiste arv 2018/19 2019/20 2020/21 2021/22 õpib ühel kõrghariduse õppekaval 45 461 44 868 44 974 44 344 õpib kahel kõrghariduse õppekaval 171 149 135 132 sh mõlemad õppimised tasuta õppekohal 105 90 92 83 õpib kolmel kõrghariduse õppekaval 4 4 5 1 sh vähemalt 2 õppimist tasuta õppekohal 4 3 4 1 mitmel õppekaval õppijate osakaal 0,4% 0,3% 0,3% 0,3% õpib vähemalt ühel kõrghariduse ja ühel kutsehariduse õppekaval 300 292 343 311 Andmed: EHIS Positiivne on, et Eurostudenti uuringu kohaselt on õppetööks kulunud aeg töötamiseks kulunud ajaga võrreldes viimastel aastatel kasvanud. Joonis 5. Õppimiseks kulunud ajakasutus nädalas. Allikas: Eurostudent VII Täiskoormuse ga õppes osalemine eeldab õppetöösse panustamist täistööajaga võrreldavas mahus . S amal ajal kahe l (või ka enama l ) õppekaval täiskoormuse ga õpp imine tekitab põhjendatud kahtluse õppes , kas üliõpilane osaleb nõutud mahus ja omandab ettenähtud õpiväljundi d . Eelnõuga kaotatakse õigus samal ajal tasuta mitmel õppekaval õppida. Kehtiv seadus võimaldab õppekulude hüvitamist nõuda õppekava mittetäitvatelt üliõpilastelt. K õrgkoolid on juhtinud tähelepanu, et on hulk üliõpilasi, kes osalevad õppetöös kuni hindamisperioodini , ning katkestavad enne arvestuste ja eksamite sooritamist. Esimese semestri jooksul katkestab õpingud ligikaudu 8% tasuta õppesse vastuvõetutest. Tabel 5. I ja II astmele tasuta õppesse vastuvõetud üliõpilaste katkestamine esimese semestri jooksul Vastuvõetuid kokku 1-70 päeva jooksul katkestanud Osakaal kõigist vastuvõetutest 71-150 päeva jooksul katkestanud Osakaal kõigist vastuvõetutest 2017 11 433 490 4% 364 3% 2018 11 706 558 5% 557 5% 2019 11 245 466 4% 435 4% 2020 11 624 393 3% 402 3% 2021 11 057 431 4% Andmed: EHIS Eelnõu sisaldab muudatust, mille kohaselt on võimalik õppekulude hüvitamist nõuda ka neilt üliõpilastelt, kes on suure osa semestrist õppetöös osalenud ja katkestavad õpingud enne semestri lõppu. Riigi eesmär k on kindlustada kõigile võimekatele kandidaatidele võimalus omandada tasuta vähema l t ü ks kõrgharidus kõigil astmetel, kuid selleks tuleb luua paremad võimalus ed ja ligipääs kõrgharidusele ka nendele, kellel see täna puudub . Kõrghariduse rahastamine vajab jätkuvat laiemat diskussiooni, sest eelnõuga tehtavad muudatused toovad kehtiva süsteemi raames vaid osalist ja ajutist leevendust. Kõrgkoolidel on kehtivate rahastuspõhimõtete järgi võimalik teatud ulatuses lisaraha kaasata ka ilma seadusemuudatusteta. Halduslepingutes saab lubada kõrgkoolidel korraldada senisest laiemalt ainult osakoormusega õpet, vaadata üle kehtivas süsteemis loodud võimalused (ingliskeelsetel õppekavadel õppijatelt õppeteenustasu küsimine, selle maksumuse täpsustamine 3. riikide kodanikele jne) ja neid tõhustada ning lisaks pakkuda rohkem täiendusõpet ja mikrokraade, mille eest on võimalik raha küsida. Õppeasutus ed saavad kaasata eraraha ka tehes koostöö d ettevõtetega ning saada tulu põhitegevusest tulenevate tasuliste teenuste osutamisest ( nt rakendusuuringud jne ). EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS Eelnõu koosneb kahest paragrahvist, millest esimesega muudetakse kõrgharidusseaduse paragrahvi 16 ja 16 1 ning täiendatakse seda rakendussättega, teise paragrahviga sätestatakse seaduse jõustumine, et see ühtiks õppeaasta algusega. Eelnõu §-ga 1 muudetakse kõrgharidusseaduse paragrahvi 16 ja 16 1 järgmiselt: E elnõuga ei muudeta kehtivaid kõrghariduse rahastamise põhialuseid, mille kohaselt eestikeelsel õppekaval õppijatel, kes õpivad täiskoormusega ja täidavad õppekava nõutud mahus, on õigus õppida õppekulusid hüvitamata. Õppimine võib olla tasuta ka osakoormuse puhul riigile prioriteetsetel, nt suure tööjõuvajadusega (õed, õpetajad jne) õppekavadel või mitmendat korda samal kõrgharidusastmel nt juhtudel, kui seda otsustab kõrgkool või selles lepitakse kokku riigi ja ülikooli vahel sõlmitavas halduslepingus. Endiselt võib eesti keeles täiskoormusega õppijalt nõuda õppekulude hüvitamist erakoolis, kui neid õppekulusid ei kaeta tegevustoetusest või sihttoetusest. 1) KHaS § 16 lg 2 – eelnõuga jääb kehtima senine põhimõte, et kui üliõpilane on alustanud kõrghariduses eestikeelsel õppekaval õpinguid täiskoormusega õppes ja ei ole täitnud kumulatiivselt iga semestri lõpuks vajalikus mahus õppekava , võib kõrgkool nõuda temalt täitmata ainepunktide eest tasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud ülemmäära piires . 01.09.2019 kehtestatud kõrgharidustaseme õppe ainepunkti tasu ülemmäär kõigil astmetel on üldjuhul 50 eurot ainepunkti kohta. Erisus on ülemmäär 100 eurot ainepunkti kohta kunstide õppesuuna õppekavadel ning integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppe õppekavadel arstiõppes, hambaarstiõppes ja loomaarstiõppes, ning 120 eurot rakenduskõrgharidusõppe õhusõiduki juhi õppekaval. Sellesse lõikesse lisatakse aga täiendus, mille kohaselt tekib kõrgkoolil võimalus üliõpilaselt, kes katkestab oma õpingud pärast 70 päeva möödumist semestri algusest, küsida tasu üliõpilase poolt deklareeritud (ehk õppeinfosüsteemis semestri alguses registreeritud ainete), aga sooritamata ainepunktide eest samuti Vabariigi Valitsuse kehtestatud kõrgharidustaseme õppe ainepunktide tasu ülemmäärade määruse alusel. Selle muudatuse vajaduse on tinginud reaalne olukord kõrgkoolides, kus üliõpila sed registreeru vad õppe ainete le, osalevad õppes terve semestri ulatuses , kuid jäta vad eksamile või arvestusele minemata ja katkestavad õpingud enne semestri lõppu. K õrgharidustasemel õppe katkestamine on üliõpilase õigus, kuid kõrgkool on teinud sellises olukorras üliõpilase õpetamise ks kulutusi, üliõpilane on kasuta n ud kõrgkooli pakutud hüvesid ja vahendeid . Seetõttu on õiglasem, et kui õpe on enam iku õppe aine ja semestri kestusest läbitud, on üliõpilasel valida, kas lõp etada need õpingud sellel semestril või hüvitada tehtud kulutused. Semestri pikkus on umbes 150 päeva, s eega kui üliõpilane katkestab õpingud enne 70 päeva ehk alla poole möödumist semestri algusest, ei teki tal kohustus t õppekulusid hüvitada . Kui õpingud soovitakse katkestada rohkem kui 70 päeva pärast semestri algus t , tuleb tasuda õppe ainete eest, millele on üliõpilane registreerunud ja mille ta on jätnud lõpetamata . Tasuda tuleb siiski üksnes deklareeritud õppe ainete eest. Ü liõpilane saab endiselt õppida tasuta eestikeelsel õppekaval ja vajadusel ka õpingud ilma õppekulusid hüvitamata katkestada, kuid seatud on senisest rangemad tingimused, mida kõrgkool võib rakendada. Üliõpilastele on jäetud võimalus ümber mõelda ja valikutes eksida, aga eelnõuga seatakse neile võimalustele konkreetsed tähtajad. Muudatusega soovitakse suurendada üliõpilase vastutust oma valikute ja otsuste eest õpingute algusest peale. Üliõpilase jaoks on edaspidi oluline meeles pidada, et kõik ained, mida deklareeritakse ehk millele registreerutakse, tuleb ka läbida, sest vastasel korral või b kõrgkool nende eest tasu küsida . Tegemist on kõrgkooli õiguse , mitte kohustusega. T eatud tingimustel ja eranditel on kõrgkoolil õigus õppekulude hüvitamise nõudest ka loobuda, kuid loobumise täpsem kord ja regulatsioon jäetakse kõrgkooli kehtestada. 2) KHaS § 16 lg 6 p 1 1 ‒ seadust täiendatakse uue punktiga, mille kohaselt on õigus üliõpilaselt nõuda õppekulude hüvitamist, kui isik on samal ajal immatrikuleeritud kõrgharidus taseme õppesse mitmel õppekaval. Kehtiv regulatsioon ei keela asuda samal ajal õppima mitmel kõrgharidustaseme õppekaval, sealhulgas ka samas õppes. Kohustus õppekulusid hüvitada tekib, kui samas kõrgharidustaseme õppes on läbitud üle poole nominaalkestuse. P raktikas on p eamise lt probleem e valmistanud olukord, kus üliõpila ne astu b samal ajal korraga mitmesse kõrgkooli või mitmele õppekavale (nii samal kui erineval astmel) ning katkestab vahetult enne pooleteistkordse nominaalaja täi tumist ühed õpingud. Sellega kasutatakse kõrgkooli ja maksumaksja ressursse, jättes samas õpingud pooleli ja eriala omandamata. Selline korraldus ei ole mõistlik ning eesmärgiks on piirata üliõpilaste samaa e gset tasuta õppimist. Õigus korraga mitmel õppekaval õppida ei ole piiratud, kuid seaduse järgi on edaspidi õigus korraga tasuta õppida vaid ühel õppekaval. Mitme õppkava läbimine on jätkuvalt võimalik, kuid üliõpilane on sunnitud sellisel juhul valima, millise õppekava läbimise eest ta tasub. Astudes korraga kahele õppekavale tuleks üliõpilasel antud valik teha juba enne, kui kõrgkool id immatrikuleerivad üliõpilase õppekavale. Kui üliõpilane seda ise ei tee, siis sõltub kõrgkool ide immatrikuleerimise ajast ja esimesena immatrikuleeritud üliõpilase koht peaks olema nn tasuta koht. Eelnõuga piiratakse mitmel õppekaval korraga õppimise õigust. Oluline ei ole, kas tegemist on sama või erineva kõrgharidus astmega . Edaspidi piiratakse üliõpilaste samaa e gset õppimist tasuta mitmel õppekaval , kuna täiskoormusega õppimine peaks eeldama täiskohaga töö tamisega võrreldavat pühendumist . E esmärk on toetada üliõpilas te keskendumist ühe õppekava läbimisele ja nominaalkestuse jooksul lõpetamisele ning tagada juurdepääs kõrgharidusele enamatele inimestele. Kõrgkoolidel on õigus kehtestada vajaduse korral erand e id või stipendiume õppetasust vabastamiseks. P iirang annab kõrgkoolile võimalus e küsida tasu, kuid jätta see teatud tingimustel ka küsimata. 3) KHaS § 16 lg 6 p 3 – k ehtiva seaduse kohaselt on kõrgkoolil õigus võtta tasu üliõpilaselt, kes on samas õppes juba vähemalt poole õppekava nominaalkestusest tasuta õppinud ning kelle eelmis te õpingute algusest on möödunud vähem kui õppekava kolmekordne nominaalkestus või bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppe puhul vähem kui kahekordne õppekava nominaalkestus. Eraldi õpetena käsitletakse rakenduskõrgharidusõpet, bakalaureuseõpet, magistriõpet ja doktoriõpet. Seega juhul, kui bakalaureuse astmes on tasuta õppimise võimalus ära kasutatud, on endiselt võimalik õppida tasuta rakenduskõrgharidus es . Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 kohaselt on i gaühel õigus haridusele ning õ ppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik . Seega on riigi kohustus eelkõige tagada õppemaksuta õppimine üldhariduskoolides. Ka kehtiva regulatsiooni kohaselt ei ole isikul, kes on sama kõrgharidusastme õppes vähemalt poole nominaalkestuse ulatuses õppinud, teist korda samal kõrgharidusastme l alustades õigust õppida õppekulusid hüvitamata . See on võimalik üksnes teatud tingimustel. S ama sse õppesse saab õ ppima asuda, aga sellisel juhul on õppeasutusel õigus nõuda üliõpilaselt õppekulude hüvitamist ka siis, kui üliõpilane asub õppima eestikeelsele õppekavale täiskoormusel ja täidab kogu õppeaja jooksul õppekava nõutud mahus. Muudatuse kavandamisel lähtuti seisukohast, et riik ei peaks tasuma igas kõrgharidusastmes rohkem kui ühe õppe eest. Kõrgharidusastme lõpetamisega omandatud kraad ei aegu ning üldjuhul puudub vajadus teise lõpudiplomi või akadeemilise kraadi järele samal astmel. Kui kõrgharidusõppes omandatud pädevused on aegunud või isik vajab ümberõpet karjääripöördeks, on tal võimalik pädevusi uuendada täienduskoolitusel või mikrokraadiõppes. Muudatust kavandades kaaluti mitmeid variante. Aruteludes partneritega (kõrgkoolid, üliõpilasliitude esindajad) ei toetatud esialgset plaani lubada igas astmes vaid üks kord tasuta õppida. Partnerid nõustusid piirangute kehtestamisega, aga leidsid, et isikutele, kes soovivad teha karjääripööret, kelle oskused on aegunud või kes soovivad kiiresti muutuvas ühiskonnas uuel erialal teadmisi omandada, tuleb jätta selleks võimalus teatud aja möödumisel. Lisaks oli ühe võimalusena kaalumisel variant, mille kohaselt oleks piirang kehtestatud neile, kes on lõpetanud esmased kõrgharidustaseme õpingud pärast 2005. aastat, mil Eestis toimus õppekavade reform ja mindi üle praegu kasutusel olevale nö Bologna (3+2) süsteemile. See lähenemine ei leidnud heakskiitu. Selline süsteem oleks tekitanud ebavõrdsust, kuna enne 2005. a lõpetanutele oleks säilinud võimalus uuesti samal astmel tasuta õpinguid alustada, teistel aga tulnuks teist korda samal astmel kõrgharidust omandades hüvitada õppekulud kogu õppekava ulatuses. Seetõttu otsustati pärast partneritega peetud arutelusid, et rakendatakse hetkel kehtiva piirangu põhimõtet (võimaldada tasuta õpet sõltuvalt õppest kolme või kahe nominaalkestuse möödumisel), aga uuesti tasuta õppesse asumise aega pikendatakse vastavalt viie või kolme nominaalkestuseni. Eelnõuga kehtestatakse, et õppekulude hüvitamist on võimalik nõuda üliõpilaselt, kelle vastuvõtmisest sama õppeastme õppesse on möödas lühem aeg kui õppekava viiekordne nominaalkestus. Eelnõuga muudetakse ka põhimõte t , mille kohaselt rakenduskõrgharidus ja bakalaureuse õpe loeti üliõpilaselt õppetasu hüvitamise mõttes var em erinevateks õpingute ks . Edaspidi lähtutakse õppeteenustasu hüvitamisel laiemalt kõrgharidusastmest ja selle sees olevaid õppeid (bakalaureuseõpe ja rakenduskõrgharidusõpe) ei eristata. Kui üliõpilane on lõpetanud bakalaureuseõppe, ei ole tal võimalik kohe asuda tasuta omandama rakenduskõrgharidusõpet ja vastupidi. Selle põhimõt t e kehtestamine on ajendatud ka asjaolust, et alates 2019 . aastast rakenduskõrghariduse õpinguid alustanutele antakse lõpetamisel bakalaureusekraad, mis tagab juurdepääsu järgnevatele kõrgharidusastmetele. Seega ei ole põhjendatud uuesti tasuta õpet võimaldades eri õpetel vahet teha. Õ igus tasuta õppele on viiekordse nominaalkestuse ehk üldjuhul (3-aastase nominaalkestusega õppekaval) alates sisseastumisest 15 aasta möödumisel. Samas ei ole keelatud näiteks kohe p ärast bakalaureuseõpingute lõppu asuda rakenduskõrgharidusõppe sse , aga sel juhul tuleb uue regulatsiooni järgi üliõpilasel endal nende õpingute eest tasuda. Eelnõu kohaselt lühendatakse sama punktiga ka kõrgharidustaseme esimeses ja teises astmes õppiva üliõpilase õpingutes osalemise aega, mille puhul tal õigus tulla pärast katkestamist uuesti tasuta samal kõrgharidustasemel õppima. Kehtiva seaduse kohaselt on üliõpilasel õigus piiramatu arvu kord i katkestada kõrgharidus õpingud ja astuda uuest i tasuta samale kõrgharidusastmele õppima , kui ta katkestab enne poole õppekava nominaalkestuse läbimist. Aruteludes partneritega jagasid kõik osalised seisukohta, et seaduses tuleks lühendada nö ümbermõtlemise aega, st aega, mille möödudes ei saa uuesti samal kõrgharidusastmel tasuta õppima asuda. Kui piirata uuesti tasuta õppima asumise võimalusi, kasvab üliõpilaste vastutus . Nad peavad kiiremini otsustama, kas valitud eriala neile sobib või mitte , ning nende katkestamisotsuse kiiruse st sõltuvad nende tulevased tasuta õppimise võimalused . Ka selle muudatuse kavandamisel oli arutuse all kaks varianti: p iirat a ümberotsustamise aega omandatud ainepunktide arvuga , mille ületamisel tuleb uuesti õppima asu des õppeteenustasu hüvitada ; kehtestada uuesti tasuta õppima asumise piiriks kõikidel õppeastmetel ühtne ajapiir, nt 150 kalendripäeva. Aruteludes leiti, et ainepunktide määra sissetoomine ei pruugi eesmärki täita. Selline süsteem võimaldab üliõpilasel ikkagi korduvalt tasuta õppesse kandideerida, osaleda passiivselt, ainepunkte kogumata õppetöös ja takistada nii uutel õppuritel õpingute alustamist. Lisaks tähendaks selline muudatus ka vajadust arendada suures ulatuses EHIS-t ja kõrgkoolide õppeinfosüsteeme. Ajalise piirangu kehtestamine kiideti üldjoontes heaks, aga leiti, et esimesel astmel on 150 päeva üliõpilase jaoks liiga lühike aeg, et valitud eriala õigsuses veenduda. Eelnõuga antakse kõrgkoolidele võimalus nõuda õppekulude hüvitamist üliõpilastelt, kes on juba õppinud kõrgharidustaseme esimese astme õppes kumulatiivselt vähemalt 300 päeva või teise astme õppes 150 päeva. Muudatuse kavandamisel kaaluti, kas kasutada ajaarvestuses kalendripäevi või kõrgharidusõppes kasutusel olevat semestri mõistet. Seni on kõrgkoolid nominaalkestuse piirangut erinevalt tõlgendanud, arvutades seda nii päevades kui läbitud semestrites. Seetõttu võetakse ühtse süsteemi ja lihtsama mõistetavuse huvides kasutusele arvestus kalendripäevades. See annab üliõpilastele selge arusaamise, mille alusel ka ühest kõrgkoolist teise liikumist arvutatakse. Muudatusega piiratakse edaspidi uuesti tasuta õppesse asumise aega ja õpingute katkestami ne on selle õiguse säilimiseks esimesel astmel lubatud 300 päeva ehk sisuliselt ühe õppeaasta jooksul ning teise astme l 150 päeva jooksul (kuna magistriõpingud kestavad üldjuhul kaks aastat, on ka periood lühem). Seejuures tuleb siiski silmas pidada selle paragrahvi lõike 2 muudatust, mille kohaselt juba registreeritud , aga lõpetamata õppeainete ainepunktide eest on juhul, kui üliõpilane katkestab õpingud rohkem kui 70 päeva pärast semestri algust, siiski õigus küsida tasu nii esimesel kui ka kõikidel järgnevatel aastatel . Seaduse sõnastuse kohaselt on tegemist kumulatiivselt ehk kokku ühel astme l õpitud päevadega. 4) KHaS § 16 lg 6 p 3 1 – eelnõuga täiendatakse seaduse § 16 lõiget 6 kahe uue punktiga. Esiteks tekib õigus nõuda üliõpilaselt õpp e kulude hüvitamist, kui ta on juba tasuta õppinud bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppes kumulatiivselt 300 päeva ja õppesse vastu võtmisest on möödas lühem aeg kui õppekava kolmekordne nominaalkestus . Kuna eelnõuga asendub õppekulude hüvitamise põhimõtetes õpetest lähtuv regulatsioon ja õppeastmetest lähtuvaga, leiti et integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppe õppekava osas on õigusselguse mõistes vajalik kehtestada eraldi punkt, mis välistaks erinevad tõlgendused integreeritud õppes osalejatele kehtivate õiguste ja kohustuste tõlgendamisel. Kehtiva seaduse kohaselt oli integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppes õigus nõuda õppekulude hüvitamist, kui õpingute algusest on möödunud vähem kui kaks õppekava nominaalkestust. Praktikas on tekitanud küsitavusi ja arusaamatust bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õpingute lõpetamine ja uuesti kõrgkooli astumine. Seega tasub täpsustada, et integreeritud bakalaureuse- j a magistriõppe lõpetanud isikul , kellele väljastatakse magistrikraad , ei ole õigust asuda tasuta bakalaureuse õppe õppekavale kolmekordse nominaalkestuse jooksul või juhul kui õpingud on katkestatud rohkem kui 300 päeva pärast õpingute alustamist. Kui üliõpilane on var em omandanud bakalaureusekraadi ja katkestab integreeritud õppe, on tal võimalik uuesti tasuta asuda magistriõppesse. See põhimõte tuleneb asjaolust, et integreeritud õppes läbitakse mõlemad kõrgharidusastmed koos ja omandatakse mõlema astme kõrgharidus. Seega ei ole põhjendatud lubada isikutel uuest i tasuta õppida samadel astmetel enne kolmekordse nominaalkestuse möödumist nagu kõigil teistel astmetel. KHaS § 16 lg 6 p 3 2 – teiseks lisatakse punkt , mille kohaselt üliõpilaselt , kes on juba samale kõrgharidustaseme astmele tasuta õppesse varem kahel korral immatrikuleeritud , on kõrgkool il õigus nõuda õppekulude hüvitamist. See tähendab, et hoolimata päevade arvust, läbitud semestritest või õppekavast , saab üliõpilane kolmandat korda samale kõrgharidusastmele õppima asuda ainult tasulisel õppe kohal. Sellest põhimõttest on õigus teha erandeid riigil halduslepingute s või ka kõrgkoolil endal, kuna tegemist on kooli õiguse ja mitte kohustusega nõuda tasu, kuid üldjuhul kehtestatakse uue põhimõttena, et kui üliõpilane on juba kaks korda astunud samale kõrgharidus astmele (kas rakenduskõrgharidusse, bakalaureuseõppesse või magistriõppesse), siis sõltumata sellest, kas on ka lõpetatud või mitte , tuleb tal kolma ndat kord a samale kõrgharidusastmele astudes õppekulud hüvitada . Muudatusega soovitakse suunata üliõpila sed senisest enam oma valikuid kaaluma ja läbi mõtlema ning tegema teadlik umaid ja kaalut letumaid otsuseid. Selline lähenemine annab enam võimalusi ka nendele õp pijatele , kes võisid seni jääda kõrgharidusest kõrvale vab ade õppe koht ade puuduse tõttu . Var em juba mõne kõrghariduse omandanu l või sisseastumisprotsessi läbinu l on omandatud teadmiste ja kogemuste tõttu eelis , võrreldes esimest korda kõrgharidus õpinguid alustajaga . E t taga da võrdsed võimalused kõigile kandidaatidele ja suurendada ligipääs u kõrghariduse le enamatele õppuritele, piirataksegi tasuta kõrgharidus õppess e sisseastumise kordasid . E daspidi tuleb arvestada asjaoluga, et kui kaks korda on samale kõrgharidusastmele vastu võetud, siis sõltumata õpingute tegelikust kestusest tuleb k olma ndal kor ral sama kõrgharidusastme õppesse astudes hakata õppekulusid hüvitama . 5) KHaS § 16 lg 3 – eelnõuga lisatakse uus lõige, mille kohaselt kõrghariduse kolmandal astmel ehk doktoriõppes õppi jatelt on kõrgkoolil sarnaselt kahele eelmisele kõrgharidu s astmele õigus nõuda õppekulude hüvitamist, kui isik on immatrikuleeritud korraga mitmele õppekavale või kui ta on juba varem kahel korral doktoriõppesse immatrikuleeritud . 6) KHaS §-ga 47 1 – eelnõuga lisatakse seaduse rakendussätetesse uus paragrahv. S eaduse eelnõu plaanitavad muudatused , mis puudutavad õppeteenustasu küsimist ja katkestamist pärast 300 või 150 päeva möödumist, hakkavad kehtima nende üliõpilaste suhtes, kes immatrikuleeritakse alates 2023 . a sügisest. Samas kohalduvad uuesti õppima asumise piirangud, nt viiekordne nominaalkestus , siiski kõikide le ühtmoodi. Järgmisi õppekulude hüvitamise sätteid, mida kohaldatakse alates 2023/2024. õppeaastast immatrikuleeritud üliõpilastele, ei kohaldata kuni 2026. aastani enne 2023. a 1. septembrit immatrikuleeritud üliõpilastele: tasu deklareeritud ainepunktide eest katkestamisel, kui semestri algusest on möödas üle 70 päeva; tasu kogu õppekava ulatuses, kui üliõpilane on juba immatrikuleeritud kõrgharidustaseme õppesse; tasu kogu õppekava ulatuses, kui üliõpilane on juba tasuta õppinud bakalaureuseõppes või rakenduskõrgharidusõppes vähemalt 300 kalendripäeva; tasu kogu õppekava ulatuses, kui üliõpilane on juba tasuta õppinud magistriõppes vähemalt 150 kalendripäeva; on juba tasuta õppinud integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppes vähemalt 300 päeva; on juba kahel korral immatrikuleeritud tasuta õppesse samal kõrgharidusastmel. Neid sätteid kohaldatakse kõikidele üliõpilastele sõltumata immatrikuleerimise kuupäevast alates 2026. aastast. Üleminekuaeg on jäetud, lähtudes õigustatud ootuse põhimõttest, mille kohaselt üliõpilasel on õigus lõpetada kõrgkool sisseastumisel kehtinud regulatsiooni kohaselt. Siiski on sätestatud tähtaeg, millest alates nõutakse kõigilt tasu ühtsetel alustel ja mis vastab bakalaureusõppe kahekordsele nominaalkestusele. See annab ka vahepeal akadeemilisel puhkusel olevatele üliõpilastele võimaluse lõpetada õpingud sisseastumisel kehtinud reeglite kohaselt. Eelnõu § -ga 2 sätestatakse seadusemuudatuse jõustumine Eelnõuga sätestat ud muudatused on plaanitud jõustuma alates uues t õppeaastast ehk 202 3 . aasta 1. septembrist. EELNÕU TERMINOLOOGIA Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE Eelnõu ei ole otseselt seotud Euroopa Liidu õigusega, kuid tulenevalt Euroopa põhiseaduslepingu artikli II-74 punktidest 1 ja 2 on igaühel õigus haridusele ning õigus saada kutse- ja täiendusõpet ning see õigus kätkeb võimalust saada tasuta kohustuslikku haridust. SEADUSE MÕJUD Eelnõu loob täiendavad võimalused nõuda õppekulude hüvitamist. E elnõuga k avandatud muudatused ei too kaasa keskkonnamõjusid, mõju riigi julgeolekule ega välissuhetele, mõju regionaalarengule ega mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele. E elnõu ga kehtestatavate muudatuste puhul saab hinnata majandus likku ja sotsiaals et mõju. 6.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju valdkond – mõju üliõpilastele ja nende valikutele haridusotsuste tegemisel , mõju kõrgkoolidele ja haridussüsteemile . Sihtrühm: ü liõpilased Mõju avaldumine Eelnõu mõjutab üliõpilaste valikuvõimalusi ja õpikäitumist . Õppimiseks õppekulusid hüvitamata tuleb senisest enam kaaluda õppekava sobivust, sest lüheneb aeg, mille jooksul on võimalik katkestada alustatud õpingud ja alustada teisel õppekaval. Samuti ei ole võimalik õppekulusid hüvitamata alustada samal ajal õpinguid mitmel õppekaval. Eelnõu mõjutab ka juba lõpetanud isikuid, kelle puhul pikeneb aeg juurdepääsuks teistkordsele tasuta kõrgharidusele. Eelnõu võib mõjutada kõrg hariduse kättesaadavust nendele isikutele, kes on juba korduvalt astunud kõrgkooli ja kes on varem omandanud kõrghariduse. Nende korduvat tasuta õppimist piiratakse. Lisaks mõjuta vad muudatused nende isikute valikuvabadust, kes sooviksid edaspidi omandada korraga mitut haridust samal kõrgharidusastmel . Mõju seisneb ka selles, et ka mitmel astmel korraga tasuta õppimine ei ole edaspidi võimalik. Teiseks väheneb üliõpilaste võimalus vahetada eriala pärast sisseastumist ja katkestamist. Võimalus vahetada eriala nii, et sellega ei kaasneks tulevikus kohustust õppekulusid hüvitada, väheneb seniselt poole lt õppekava nominaalkestuselt magistriõppes ühe semestri ni või bakalaureuse- ja rakenduskõrgharidusõppes ühe aastani , mistõttu see võib tuua üliõpilastele kaasa kohustuse asuda senisest kiiremini tasuma õppekulusid, kui nad ei soovi jätkata valitud erialal. Üliõpilastele on suure mõjuga täiendava õppekulude hüvitamise nõude tekkimine, kui nad katkestavad semestri jooksul. Üliõpilasi, kes osalevad õppes passiivselt, eksameid ja arvestusi sooritamata, ja katkestavad semestri lõpul, vältides puudujäävate ainepunktide hüvitamist järgmisel semestril, sunnib uus olukord kas panustama aktiivsemalt õppetöösse ja ka eksameid sooritama või eriala sobivuses kaheldes katkestamisvalikuid kiiremini tegema (katkestama 70 päeva jooksul semestri algusest), et pääseda nö trahviraha tasumisest. Mõju ulatus võib olla suur, kui arvestada, et piirangud rakenduvad kõikidele avalik-õiguslike ülikoolide ja riigi rakenduskõrgkoolide üliõpilastele, kes õppekulusid ei hüvita (2021/2022. õa 35 989 üliõpilast). Hinnates nende üliõpilaste arvu, kes kehtivate tingimuste alusel on neid võimalusi kasutanud, on mõju ulatus keskmine või väike. Tabel 6. Üliõpilaste või vastuvõetute arv, keda muudatus mõjutab Muudatus 2020/2021. õa osakaal kõigist 2021/2022. õa osakaal kõigist Mitmendat korda samale kõrgharidusastmele tasuta õppesse vastuvõtmise piirang 1026 9% 833 8% Katkestamise järel tasuta õppima asumise / ümberotsustamise aja piirang 1051 2,3% Mitmel õppekaval / mitmes kõrgkoolis samal ajal õppimise piirang 96 0,4% 84 0,3% Täitmata ainepunktide tasu kehtestamine enne semestri lõppu katkestamisel kui õpitud on rohkem kui 70 päeva 402 3% Suurim sotsiaalne mõju seisneb selles, et edaspidi ei ole üliõpilastel võimalik astuda samal kõrgharidusastmel uuesti tasuta kohale õppima enne viiekordse õppe nominaalkestuse möödumist . See pikendab uuesti tasuta õppima asumise aega ja võimalusi. Mõju avaldamise ulatus on suur, kuna see puudutab kõiki üliõpilasi, kes on alustanud avalik-õiguslikes ülikoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides õpinguid ja läbinud vähemalt poole õppekava nominaalkestusest. Hinnates nende üliõpilaste arvu, kes kehtivate tingimuste alusel on neid võimalusi kasutanud, on mõju ulatus keskmine või väike. Mõju valdkond – mõju haridussüsteemile Sihtrühm: kõrgkoolid K õrgkoolidel te k ib kohustus pidada arvestust üliõpilase õpitud päevade osas. Lisaks tekib neil õigus küsida tasu ümberotsustamise korral või ka semestri jooksul lõpetamata jäänud ainete eest. See suurendab kõrgkoolide võimalusi raha teenida ning annab võimaluse suunata saadud vahendid õppetöö kvaliteedi tagamisse ja uute õppimis võimaluste loomis se . Ühtlasi vabaneb õppekohti, kui kaob mitmel õppekaval tasuta õppimise võimalus ja korduvalt tasuta sama astme õppes õppimise võimalus. Ebasoovitavate mõjude risk : m uudatus tähendab tasuta elukestvas õppes osalemise võimaluste piiramist , samal ajal kui h aridusvaldkonna arengukavas on seatud eesmär gid suurendada kõrgharidusega inimeste osakaalu 2035. aastaks 45%- ni ja täiskasvanute elukestvas õppes osalemise määra 25%- ni . Muudatus võib tuua kaasa üliõpilaste arvu vähenemise ja katkestamise suurenemise, kui üliõpilasel tekib kohustus õpingute eest tasuda. Tasu maksmist saab aga vältida, kui üliõpilane muudab oma õpikäitumist ning see ongi kavandatavate muudatuste eesmärk. Valdkondades, kus õppija te huvi tasulise õppe korral on väike, kuid vajadus lõpetajate jär ele suur (nt õpetajakoolitus, õ e õpe ), saab vajaduse korra l kokku leppida erandid tasuta õppe pakkumiseks mitmendat korda kõrgharidusõppesse astujatele või õpingud katkestanutele. 6.2. Majanduslik mõju Mõju valdkond – mõju üliõpilastele õppetasudele ja kõrgkoolide sissetulekutele. I s ihtrühm: ü liõpilased Mõju avaldumine Eelnõu laiendab võimalusi küsida õppeteenustasu ja seeläbi suurendab üliõpilaste kulutusi seoses õppimisega . See omakorda või b muut a üliõpilaste õp i käitumi st ja mõjutada nende otsuseid nii õpingute alustamise kui jätkamise osas. Viimaste aastate statistika näi tab , et üha enam üliõpilasi töötab samaaegselt kõrgkooli õpingutega, mis annab kinnitust , et neil on võimalik oma õpingute eest tasuda. 2019. a sai õpingute alustamise aastal töist tulu 72 % kõrgharidusõppesse vastuvõetutest ja õpingute alustamisele eelneval aastal ligikaudu 66% vastuvõetutest. Enim oli palgasaajaid magistri- ja doktoriõppesse vastuvõetute seas (rohkem kui 80%). Tabel 7. Palgasaajate arv ja osakaal 2019. a vastuvõetutest 2018. a (õpingutele eelnev aasta) 2019. a (õpingute alustamise aasta) 2020. a (II õppeaasta) N % N % N % Rakenduskõrgharidusõpe 2705 69% 2889 74% 2829 72% Bakalaureuseõpe 2748 57% 3058 63% 2973 61% Integreeritud õpe 345 55% 366 59% 362 58% Magistriõpe 2697 77% 2855 82% 2834 81% Doktoriõpe 232 81% 241 85% 233 82% Kokku 8727 66% 9409 72% 9231 70% Andmed: EMTA Riigi ülesanne ja soov on pakkuda igale inimesele võimalust omandada tasuta ü ks kõrgharidus, kuid mitme nda kõrghariduse omandamisel on mõistlik, et isikul tasub se ll e eest ise . Eelnõu mõju üliõpilasele seisneb ka üksikute õppeainete eest tasumise kohustuse s. S emestri jook s ul tegemata jäänud punktid tuleb õpingud katkesta des tasuda s õltumata sellest, mitmenda t aasta t õpitakse . See seab üliõpilased olukorda, kus enne otsustamist tuleks järjest enam kaaluda oma otsuste tagajärgi . Siiski on majanduslikku mõju üliõpilaste le keeruline lõpuni hinnata, kuna muudatuste tulemusena või vad üliõpilaste käitumine ja õpivalikud oluliselt muutuda . Seetõttu ei võimalda senine statistika mõju üheselt hinnata. II sihtrühm – kõrgkoolid, riik. Mõju avaldumine Muudatusega saavad kõrgkoolidele suurem a vabadus e nõuda üliõpilastelt õppeteenustasu. M ajanduslik mõju avaldub ka võimaluses olemasolevaid ressursse paremini kasutada. Tabel 8. KHaS muudatustega kaasatav lisaraha Muudatus Üliõpilaste arv, keda muudatus puudutab (2020/21. õa) Võimalik lisaraha (õppemaks 3000 eur / 50 eur EAP) Osakaal tegevus-toetusest Võimalik lisaraha (üliõpilaste arvu vähenemine 50%) Mitmendat korda samale kõrgharidusastmele tasut a õppesse vastuvõtmise piirang 1026 3 078 000 € 1,9% 1 539 000 € Katkestamise järel tasuta õppima asumise / ümberotsustamise aja piirang 1051 3 153 000 € 2,0% 1 576 500 € Mitmel õppekaval / mitmes kõrgkoolis samal ajal õppimise piirang 96 288 000 € 0,2% 144 000 € Täitmata ainepunktide tasu kehtestamine enne semestri lõppu katkestamisel ku i õpitud on rohkem kui 70 päeva 402 482 400 € 0,3% 241 200 € Ebasoovitavate mõjude risk: k una valdav osa üliõpilastest võib tasulise õppe korral mitmekordsest õppimisest loobuda ning algperioodil või b nende arv l angeda kuni kümme korda, jää ks teenitav lisaraha suurusjärku 300 000 eurot aastas. Suure tööjõuvajadusega valdkondades, kus vajadus lõpetajate järele on suur , kuid õppija te huvi tasulise õppe vastu väike, tuleb vajaduse korra l kokku leppida erandid (nt õpetajakoolitus, õ e õpe ). Selliseid erandeid on ka seni ülikoolidega sõlmitud halduslepingutes kokku lepitud . Ebasoovitavate mõjude risk: muudatusega kaasneb kõrgkoolidele halduskulude kasv , kuna arvestust tuleb pidada üliõpilase seni õpitud päevade kohta ja kontrollida üliõpilaste õppimist mitmel õppekaval. Muudatuse mõju lisaraha kaasamise mõttes jääb arvatavasti marginaalseks, sest üliõpilaste arv, kes pärast katkestamisest siiski valivad tasulise õppe, on arvatavasti oluliselt väiksem katkestajate koguarvust. Ka praegu on nende üliõpilaste arv, kes katkestavad õpingud esmalt valitud õppekaval ja seejärel jätkavad mõnel muul õppekaval , pea poole väiksem ‒ ligikaudu 1000 üliõpilast ehk 2,5% vastuvõetutest (tabel 3). Muudatus ei too juurde märkimisväärses mahus lisaraha, kuid võimaldab kõrgkoolidel vahendeid mõnevõrra paremini kasutada, sest üliõpilased on sunnitud õpivalikuid tõsisemalt kaaluma või valitud eriala ebasobivuse korral kiiremini katkestama ning mitmendat korda kõrghariduse omandajate arvelt vabanevatele õppekohtadele pääsevad varasema kõrghariduseta üliõpilased. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD Eelnõu vastuvõtmisega kaasnevad otsesed kulud seoses riigi ja kõrgkoolide infosüsteemide arendusega ning Eesti hariduse infosüsteemi , Sisseastumise infosüsteemi SAIS täiendamisega . Osa funktsionaalsusi käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks on juba loodud ning EHISe rakendamisega seotud kulud kaetakse HTM eelarvest. RAKENDUSAKTID Seaduse jõustumi sega tuleb muuta Eesti hariduse infosüsteemi põhimäärust, et keskselt oleks võimalik koguda infot varem õpitud päevade arvu kohta. Rakendusakti kavand on seletuskirja lisas 1. SEADUSE JÕUSTUMINE Seadus on planeeritud jõustuma 2023. aasta 1. septembril. E t muudatus ed puuduta vad üliõpilasi ja nende õigus i , on mõistlik kehtestada seaduse jõustumise ajaks õppeaasta algus. Arvestades eelnõu menetlemise kiirust ja kõrgkoolide valmisolekut seda rakendada, on esimene võimalik aeg seadus jõust ada 2023 . aasta sügis. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK KONSULTATSIOON Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks teistele ministeeriumidele ja Riigikantseleile ning arvamuse avaldamiseks avalik-õiguslikele ülikoolidele ja riigi rakenduskõrgkoolidele, Eesti Üliõpilaskondade Liidule, Rektorite Nõukogule, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogule, Eesti Tööandjate Keskliidule, Haridus- ja Noorteametile , Eesti Teadusagentuurile, Eesti Õpilasesinduste Liidule ja Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingule. Liina Kersna minister Kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu Lisa 1 EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUSE MÄÄRUS Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a määruse nr 265 „Eesti hariduse infosüsteemi asutamine ning põhimäärus“ muutmine Määrus kehtestatakse Eesti Vabariigi haridusseaduse § 36 6 lõike 4 alusel. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a määruses nr 265 „Eesti hariduse infosüsteemi asutamine ning põhimäärus“ tehakse järgmised muudatused: paragrahvi 26 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 1 järgmises sõnastuses: „6 1 ) õppeasutusse immatrikuleerimi sel õpitud päevade arv kõrgharidustaseme astmel;“. Kooskõlastamiseks: Ministeeriumid 4.05.2022 nr 8-1/22/2063 Seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Esitame Teile kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks „Kõrgharidusseaduse muutmise seaduse“ eelnõu. Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS) aadressil http://eelnoud.valitsus.ee. Palume Teie kooskõlastust või arvamust 20 tööpäeva jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liina Kersna minister Lisad: 1. Seaduse eelnõu_27042022; 2. Seaduse eelnõu seletuskiri_27042022; 3. Lisa 1_27042022. Arvamuse avaldamiseks: Eesti Üliõpilaskondade Liit Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu Rektorite Nõukogu Avalik-õiguslikud ülikoolid Estonian Business School Riigi rakenduskõrgkoolid Erarakenduskõrgkoolid Haridus- ja Noorteamet Maarja-Liisa Vahi 735 0297 [email protected] Munga 18/ 50088 Tartu/ 735 0222/ [email protected]/ www.hm.ee/ Registrikood 70000740  EELNÕU 02.05 .2022 Kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu § 1. Kõrgharidusseaduse muutmine Kõrgharidusseaduses (RT I, 15.03.2022, 5) tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 16 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Eestikeelse õppekava alusel täiskoormusega õppivalt üliõpilaselt võib kõrgkool nõuda semestris deklareeritud, kuid täitmata ainepunktide eest tasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud ülemmäära ulatuses, kui üliõpilane: 1) ei ole semestri lõpuks kumulatiivselt täitnud kogu nõutavat õppe mahtu; 2) katkestab õpingud pärast 70 kalendripäeva möödumist semestri algusest.“; 2) paragrahvi 16 lõiget 6 täiendatakse punktiga 1¹ järgmises sõnastuses: „1¹) on juba immatrikuleer itud kõrgharidustaseme õppesse;“ ; 3) paragrahvi 16 lõike 6 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) on juba tasuta õppinud kõrgharidustaseme esimese astme õppes vähemalt 300 kalendripäeva või teise astme õppes vähemalt 150 kalendripäeva ning sellesse õppesse vastu võtmisest on möödas lühem aeg kui õppekava viiekordne nominaalkestus;“ ; 4) paragrahvi 16 lõiget 6 täiendatakse punktidega 3 1 ja 3 2 järgmises sõnastuses: „3 1 ) on juba tasuta õppinud bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppes vähemalt 300 kalendripäeva ning õppesse vastu võtmisest on möödas lühem aeg kui õppekava kolmekordne nominaalkestus ; 3 2 ) on juba samal kõrgharidusastmel tasuta õppesse varem kahel korral immatrikuleeritud ;“; 5) paragrahvi 16 1 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Kõrghariduse kolmandal astmel õppimisel on kõrgkoolil õigus küsida õppekulude hüvitamist, kui üliõpilane: on juba immatrikuleeritud kõrgharidustaseme õppesse; on juba tasuta õppinud doktoriõppes vähemalt 600 kalendripäeva ning õppesse vastu võtmisest on möödas lühem aeg kui õppekava viiekordne nominaalkestus. “; 6) seadust täiendatakse §-ga 47¹ järgmises sõnastuses: „§ 47¹. Seaduse kohaldamine enne 2023/2024. õppeaastat immatrikuleeritud üliõpilase suhtes Käesoleva seaduse §-s 16 lõike 2 punktis 2, §-s 16 lõike 1 1 ja lõigetes 3-3 2 ning §-s 16 1 lõikes 3 sätestatud õppekulude hüvitamise regulatsiooni kohaldatakse alates 2023/2024. õppeaastast ülikooli immatrikuleeritud üliõpilastele. Enne 2023/2024. õppeaastat ülikooli immatrikuleeritud üliõpilastelt on ülikoolil õigus nõuda õppekulude hüvitamist nende puhul enne 2023/2024. õppeaastat kehtinud tingimustel ja korras kuni 31. augustini 2026. Alates 2026/2027. õppeaastast kohaldatakse enne 2023/2024. õppeaastat ülikooli immatrikuleeritud üliõpilaste suhtes käesoleva seaduse 16 lõike 2 punktis 2, §-s 16 lõike 1 1 ja lõigetes 3-3 2 ning §-s 16 1 lõikes 3 sätestatut.“. § 2. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2023. aasta 1. septembril. Riigikogu esimees Jüri Ratas Tallinn, Toompea „….“.............. 2022 Algatanud Vabariigi Valitsus “…”……………………2022. a