Vastus pöördumisele

Riigikogu Kantselei Teie 11.05.2022 nr 7-1.2/22-01035-2 [email protected] Meie 27.05.2022 nr 12-3/1033-2 Vastus Riigikogu liikme kirjalikule küsimusele (KK 218) muuseumide kahe pärandihoidla rajamise kohta Austatud Helir-Valdor Seeder Täname olulise teema tõstatamise eest. Kultuuriministeeriumil on hea meel selle plaani tausta lähemalt selgitada. Esitame alljärgnevalt vastused Teie küsimustele: 1. Mis ajendas Teid heaks kiitma sellist muuseumide „tõhustamiskava“, mis koondab suure osa Eesti museaalidest kahte hiigelhoidlasse ning marginaliseerib maakondlike muuseumide sisulise tegevuse ja kõige tipuks soosib ka ääremaastumist? Kultuuriministeeriumi ja kogu Vabariigi Valitsust ajendas asjaolu, et kui me muuseumikogude säilitustingimuste parandamiseks midagi ette ei võta, siis meie kultuuripärand praegustes hädapäraselt hoidlateks kohandatud ruumides vaikselt hävib. Äsja avaldasid sellele plaanile toetust ka muuseumijuhid, sh väga paljudest muuseumidest väljastpoolt Tallinna ja Tartut. Nii suure investeeringu puhul on oluline majanduslik mõõde. Kalkulatsioonid on näidanud, et iga muuseumi juurde nõuetekohase hoidla rajamine oleks ühishoidlatest üle kahe korra kallim ning ka suurema negatiivse keskkonnajalajäljega edasise ülalpidamise mõttes: ühine passiivkliimaga hoidla on energiasäästlikum kui palju üksikuid hoidlaid. Tähtis aspekt on ka see, et Eestis ei ole praegu korralikke evakuatsioonipindu, kuhu õnnetuste korral museaale varjule viia ja kus siis ka vajalikke konserveerimistöid teha. Ennistuskoja Kanut praegused ruumid Tallinna vanalinna kitsastes oludes on peaaegu täielikult amortiseerunud ning on ebasobivad ka asukoha tõttu. Samuti saab uutesse hoonetesse projekteerida varjendid, mis kaitsevad meie pärandit võimaliku sõjalise ohu eest. Lisaks sellele toimiksid pärandihoidlad säilitamise, konserveerimise ja digiteerimise kompetentsikeskusena. Sellist pädevust iga väikse muuseumi juurde tekitada ei oleks mitte kunagi võimalik. Isegi kui selleks oleks raha, ei oleks meil lihtsalt piisavalt palju konservaatoreid ja säilitusspetsialiste, et neid palgata. Ühised pärandihoidlad on Euroopas juba üsna levinud praktika. Meile on eeskujuks olnud näiteks Hollandi, Taani, Rootsi, Soome ja Läti ühishoidlad. Saadud kogemused kinnitavad, et taolised hoidlad aitavad kokku hoida ressurssi, tagada museaalide parema säilimise ning suurendavad ligipääsu muuseumikogude kasutamisele ja uurimisele. Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941 Pärandihoidlate rajamisel ja maakondlike muuseumide marginaliseerumisel ei ole seost. Pärandihoidla töötajad ei hakka tegema museoloogilist uurimistööd ega otsustama, milliseid objekte koguda või näitusele välja panna – see töö jääb endiselt muuseumidesse kohapeale. Praegu leidub vaid vähestes muuseumides töötajaid, kelle peamised ülesanded on seotud museaalide säilitamisega. Üle 65%-s riigile kuuluvatest muuseumidest ei tööta ühtegi konservaatorit ega säilitusspetsialisti. Koguhoidjad ning peavarahoidjad tegelevad küll muu hulgas säilitamisülesannetega, kuid see moodustab vaid osa nende tööst – palju on muidki muuseumide eesmärkide täitmisega seotud tööülesandeid, mis jäävad neile ka pärast pärandihoidlate valmimist alles. See tähendab, et praegu peaaegu aasta ringi kestvate rutiinsete inventuuride tegemise asemel saavad nad keskenduda sisulisele muuseumitööle. 2. Kas ka Teie näete tõsiseid ohtusid (milliseid?) suure osa Eesti museaalide koondamises vaid kahte hiigelhoidlasse? Pärandihoidlate planeerimisel on koostatud riskianalüüs1 ning arvesse on võetud teiste riikide praktikat. Analüüs näitas, et saadav kasu kaalub võimalikud ohud üle. Lisaks 2018. aasta analüüsile valmis 2022. aasta jaanuaris väga põhjalik dokument2, kus on kultuuripärandi säilitamise ja hoiustamisega seotud teenuste praeguse olukorra analüüs ning kus kujundati pärandihoidlas pakutavate teenuste esmane tulevikuvaade. Seal on väga detailselt välja toodud võimalik kasu ja riskid pärandihoidlate kõigis tegevusvaldkondades, samuti meetmed nende riskide maandamiseks. Praegu on riigile kuuluvate muuseumikogude museaalid palju halvemates tingimustes, kui nad oleksid uutes pärandihoidlates, kuhu koondatakse nii tehnoloogia kui ka teadmiste viimane sõna. Praeguseid hoiupindu on keeruline (sageli võimatu) ja kallis viia vastavusse pikaajalise säilitamise nõuetega. Seega, museaale pärandihoidlatesse koondades päästame nad tegelikult mitmest väga tõenäolisest säilitamise ja kriisidega seotud riskist. Tulekahju kui kõige suurema mõjuga riski avaldumise tõenäosus on palju väiksem valdkonna parima praktika ja teadmiste järgi rajatud pärandihoidlates kui praegustel hädapäraselt kohandatud hoiupindadel iga üksiku muuseumi juures. Museaalide tihe paiknemine ei võimalda nendeni kiiret juurdepääsu ega evakueerimist, mis on ohutuse seisukohalt esmase tähtsusega. Muuseumikogude hajutatus jääb tegelikult alles. Lisaks kahele ühisele pärandihoidlale hoiustataks pärandit Kumu kunstimuuseumis, Eesti Rahva Muuseumis ja Eesti Ajaloomuuseumi uues hoidlas Maarjamäel, samuti hoidlates Hiiumaal ja Saaremaal. Rääkimata mitmetest munitsipaal- ja eramuuseumide kogudest üle terve Eesti, mida on üle 100 ja mille tervikuna ühishoidlatesse toomist ei kavandata. Võrrelda Ukrainat ja Eestit pärandi hajutamise mõttes on kohatu. Ukraina moodustab pindala mõttes ligikaudu 13 Eestit. 3. Kuidas Te kavatsete muuseumide „tõhustamiskava“ rakendumisel vältida maakondlike muuseumide marginaliseerumist ja võimalikku ääremaastumist? Nagu juba sai märgitud vastusena esimesele küsimusele, siis pärandihoidlate rajamisel ja maakondlike muuseumide marginaliseerumisel või võimalikul ääremaastumisel ei ole põhjuslikku seost. Tõsi on see, et kui museaalid ei asu enam füüsiliselt iga muuseumi juures, peavad muuseumitöötajad suutma paremini oma töövoogusid planeerida. Selles ei ole aga midagi ületamatut, sest juba praegu kasutavad väga paljud muuseumid hoiupindu väljaspool oma muuseumihoonet. 1 https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/2018_museaalide_sailitamise_teenuse_analuus_muuseumide_ uhishoidla.pdf lk 71 2 https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/parandihoidla_teenuste_eelanaluus_civitta_0.pdf Muuseumiväliste uurijate vaates paraneb aga ligipääs kogudele märkimisväärselt, sest paraneb ülevaade meie kultuuripärandist muuseumide üleselt (ühishoidlates hoiustatakse museaale materjalipõhiselt, mitte muuseumide kaupa) ja kaob vajadus külastada mitut uurimissaali. Pärandihoidlasse kolimisele eelneb ka materjalide digiteerimine, mis eelkõige dokumendi- ja fotokogude puhul vähendab vajadust uurijate füüsiliseks kohaletulekuks. Küll aga suurendab see kogude kasutatavust, mida näitab ka Rahvusarhiivi Noora maja ehitamise kogemus. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tiit Terik minister Marju Reismaa 628 2335 [email protected]