Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) eelnõu

Ministeeriumid Meie 11.05.2023 nr 8-1/3387 Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) eelnõu Saadame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Kooskõlastused ning arvamused palume esitada 10 päeva jooksul arvates eelnõu avaldamisest eelnõude infosüsteemis (EIS). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kalle Laanet justiitsminister Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri Sama arvamuse avaldamiseks: Riigikohus Maakohtud Ringkonnakohtud Riigiprokuratuur Õiguskantsler Eesti Advokatuur Tartu Ülikooli õigusteaduskond Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  EELNÕU Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) § 1. Karistusseadustiku muutmine Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 58 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses: „14) süüteo toimepanemine isiku suhtes tulenevalt tema rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi tunnusest.“; 2) paragrahvi 151 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Avaliku õhutamise eest vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele isikute rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi tunnuse alusel viisil, mis võib ohustada avalikku korda, – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. (2) Sama teo eest, kui see on toime pandud: 1) korduvalt, või 2) grupi poolt – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. (3) Käesolevas paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahalise karistusega. (4) Viis, mis võib ohustada avalikku korda käesoleva paragrahvi tähenduses on viis, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust.“. § 2. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine Kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „§ 151 lõigetes 2 ja 4“ tekstiosaga „§-s 151“. § 3. Väärteomenetluse seadustiku muutmine Väärteomenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 52 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „§ 151 lõigetes 1 ja 3,“; 2) paragrahv 521 tunnistatakse kehtetuks. 1 § 4. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2023. aasta 1. novembril. 2  Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Seaduseelnõuga muudetakse vaenu õhutamise karistusõiguslikku regulatsiooni, et kaitsta ühiskonda vaenu õhutamise ja vaenukuritegude kõige raskemate vormide eest, tagades sealjuures tasakaalu väljendusvabaduse ning teiste põhiõiguste kaitse vahel. Eelnõu kohaselt on tulevikus kuriteona karistatav avalik õhutamine vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele isikute rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi tunnuse alusel viisil, mis annab aluse karta üleskutsele järgnevat vägivallategu või mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust. Kaitstavate tunnuste loetelu täiendatakse puude tunnusega. Samuti sätestatakse, et süüteo toimepanemisel on karistust raskendavaks asjaoluks see, kui süütegu pandi toime vaenumotiivil. Pidades silmas, et karistusõigus ei ole mõeldud ühiskondliku moraali suunamiseks, samuti vajadust kaitsta väljendusvabadust, ei tohi vaenu õhutamise süüteokoosseis minna kaugemale sellest, mis on hädavajalik. Koosseisuga hõlmatakse üksnes kõige raskemad vaenu õhutamise vormid. Kuriteokoosseis ei hõlma väljendusvabaduse piiridesse jäävaid kriitilisi ega šokeerivaid seisukohti ega välista erisuguste seisukohtade väljendamist isegi siis, kui see võib mõnda ühiskonnagruppi solvata. Labasustele saab reageerida ühiskondliku hukkamõistu (ja asjakohasel juhul tsiviilõiguslike õiguskaitsevahenditega), selleks ei ole kohane kasutada karistusõigust. Põhiseaduse § 12 lg 2 sätestab, et rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. Vaenu õhutamine ja vaenukuriteod ohustavad olulisi põhiõigusi ja -väärtusi nagu inimväärikus ja võrdsus. Vaenu õhutamine kahjustab ühiskonna turvalisust ja tõrjub inimesi ühiskonnast eemale. See pärsib demokraatliku ühiskonna jaoks vajalikku pluralismi ja sallivust. Lisaks üksikisikute õiguste kahjustamisele mõjutab vaenu õhutamine seega negatiivselt ka demokraatlikku diskussiooni ja õigusriigi toimimist. Rahvustevahelisele vihkamisele ja vägivallale kihutamine Vene Föderatsiooni kui agressorriigi avalikus propagandas ukrainlaste vastu näitlikustab, milliste inimsusevastaste kuritegudeni võib viia vihkamise õhutamine. Sarnaseid näiteid on arvukalt teada ka teise maailmasõja eelõhtust ning käigust, samuti nõukogude okupatsioonivõimude poolsetest ässitustest. Need näited on olnud peamiseks teenäitajaks käesoleva eelnõu koostamisel. 1 Seni kehtivas redaktsioonis on rühmatunnuse alusel avalik üleskutse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele väärteona karistatav siis, kui sellega kaasnes konkreetne oht isiku elule, tervisele või varale. Taoline kriteerium on ebaõnnestunud ning on muutnud vaenu õhutamise süüteokoosseisu näiliseks püüdeks tagada põhiseaduse nõuded. Vaenu õhutamise süütegu seisnebki just abstraktse ohu ja vaenamise fooni loomises, mitte konkreetse ohuolukorra loomises. Seega kitsendab kehtiv õigus põhjendamatult vaenu õhutamise koosseisu ega võimalda karistusõiguslikku reaktsiooni olukordades, kus ei pruugi olla võimalik tuvastada konkreetset tagajärge, kuid avaliku üleskutse viis oli selline, millel oli potentsiaal oluliselt ohustada avalikku korda. Eelnõuga täidetakse põhiseadusest, Euroopa Liidu õigusest ja teistest rahvusvahelistest kohustustest tulenevad nõuded. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner ([email protected]). Osaliselt on kasutatud Justiitsministeeriumis varasemalt välja töötatud eelnõu ja seletuskirja teksti, mille koostaja on Tanel Kalmet (Justiitsministeeriumi teenistusest lahkunud). Eelnõu sõnastuse osas on arvestatud ka Riigikogu Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Eesti 200 fraktsioonide esindajate märkuseid. 1.3. Märkused Eelnõu on seotud Eesti Reformierakonna, Erakond Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsusliidu programmiga aastateks 2023–2027.1 Programmi punkt 11.5 sätestab: „Oleme igasuguse vägivalla suhtes leppimatud ja muudame vastavalt põhiseadusele vaenu õhutamise karistatavaks, et oleks tagatud kõigi Eesti inimeste väärikus ja turvatunne. Sätestame, et kuriteo toimepanemine vaenu õhutamise eesmärgil on raskendav asjaolu karistuse määramisel.“ Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, täpsemalt nõukogu raamotsusega 2008/913/JSK, 28. november 2008. a, teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (EÜT L 328, 06.12.2008, lk 55–58). Eelnõuga muudetakse karistusseadustiku redaktsiooni RT I, 11.03.2023, 10; kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni RT I, 11.03.2023, 26 ja väärteomenetluse seadustiku redaktsiooni RT I, 11.03.2023, 17. Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuid seda asendab enam kui 10 aastat kestnud diskussioon, tehtud analüüsid, erinevad kooskõlastusel käinud eelnõud ja toimunud ümarlauad.2 Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus (PS § 104 p 14), sest muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku ja väärteomenetluse seadustikku. 2. Seaduse eesmärk 1 https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/koalitsioonilepe 2 Vt kokkuvõtvalt Vaenukõne karistusõiguslik regulatsioon Eestis. Justiitsministeerium 2021-2022, lk 35-59: https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vaenukone_karistusoiguslik_reg ulatsioon_eestis.pdf 2 Seaduseelnõu eesmärgiks on kaitsta ühiskonda vaenu õhutamise raskemate vormide eest, millel on tegelik potentsiaal ohustada isikute turvalisust ja õiguste kaitstust. Eelnõuga soovitakse tagada, et karistusseadustik (KarS) vastaks Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 lõikes 2 sätestatud nõudele, mille kohaselt on rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. Samas ei tohi kuriteokoosseis minna kaugemale sellest, mis on hädavajalik isikute põhiõiguste kaitseks, eeskätt ei tohi lubamatult piirata väljendusvabadust. Samuti on eelnõu eesmärgiks viia Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Liidu õigusest (eeskätt 2008. aasta raamotsusega nr 2008/913/JSK, mille ülevõtmise tähtaeg oli 2010. aastal) tulenevate ja muude rahvusvaheliste kohustustega vaenu õhutamise ja vaenumotiivil toime pandud süütegude karistamise osas. 2.1. Vaenu õhutamise karistusõigusliku regulatsiooni areng Eesti õiguses Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 sätestab: § 12. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. 1992. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi kriminaalkoodeksi § 72 sätestas vaenu õhutamise kuriteokoosseisu järgmises sõnastuses: § 72. Rahvusliku, rassilise või usulise vaenu õhutamine (1) Rahvusliku, rassilise või usulise vaenu õhutamise eest – karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani. (2) Sama tegevuse eest, kui see tõi kaasa inimeste hukkumise, vigastamise või muu raske tagajärje, – karistatakse vabadusekaotusega kuni kolme aastani. 01.09.2002 jõustunud karistusseadustiku § 151 nägi ette karistuse sotsiaalse vaenu õhutamise eest: § 151. Sotsiaalse vaenu õhutamine Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. 01.07.2004 jõustus KarS § 151 järgmises sõnastuses: § 151. Sotsiaalse vaenu õhutamine (1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga, – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga. (2) Sama teo eest, kui see on toime pandud: 1) vähemalt teist korda või 3  2) kui sellega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. 16.07.2006 jõustus KarS § 151 järgmises sõnastuses: § 151. Vaenu õhutamine (1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga. (2) Sama teo eest, kui 1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või 2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest või 3) see on toime pandud kuritegeliku ühenduse poolt, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahalise karistusega. Hilisemalt on KarS § 151 muudetud vaid väheoluliselt. Seoses Eesti poolt euro kasutusele võtmisega asendati 2011. aastal juriidilise isiku kroonides ette nähtud rahalised karistused eurodega. Seoses karistusõiguse revisjoniga tunnistati 2015. aastal kehtetuks KarS § 151 lg 2 punktis 3 sätestatud raskendav asjaolu (teo toimepanek kuritegeliku ühenduse poolt). Tegemist oli läbiva muudatustega, mis tehti ka mitmetes teistes süüteokoosseisudes. Kokkuvõtvalt oli aastatel 1992–2004 vaenu õhutamine Eestis kuriteona karistatav sõltumata saabunud tagajärjest. Alates 01.07.2004 muudeti ilma tagajärjeta vaenu õhutamine väärteoks ning alates 16.07.2006 eeldas ka väärteokoosseis konkreetset tagajärge: ohtu elule, tervisele või varale. Hetkel kehtivas redaktsioonis on seega KarS § 151 sõnastatud järgmiselt: § 151. Vaenu õhutamine (1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga. (2) Sama teo eest, kui 1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või 2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest või 3) [kehtetu - RT I, 23.12.2014, 14 - jõust. 01.01.2015] karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. 4  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 3200 eurot. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahalise karistusega. 2.2. Rahvusvahelised nõuded 2.2.1. EL nõukogu raamotsus 2008/913/JSK Vaenukõne karistusõiguslikku regulatsiooni mõjutab kõige enam nõukogu raamotsus 2008/913/JSK, 28. november 2008 , teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega. Raamotsuse ülevõtmise tähtaeg oli 28. november 2010. Raamotsuse artiklis 1 sätestatakse teod, mida tuleb liikmesriigi õiguses karistatavaks lugeda. Artikli 1 lõiked 2 ja 4 annavad liikmesriikidele paindlikkuse teatud kitsenduste kasutamiseks: Artikkel 1 Rassismi- ja ksenofoobiaalased süüteod 1. Kõik liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et järgmised tahtlikud teod on karistatavad: a) vägivallale või vihkamisele avalik kihutamine isikute rühma või rühma liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel; b) punktis a nimetatud teole toimepanemine kirjutiste, piltide või muu materjali avaliku levitamise või jagamise kaudu; c) Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi artiklites 6, 7 ja 8 määratletud genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu; d) 8. augusti 1945. aasta Londoni lepingule lisatud rahvusvahelise sõjatribunali harta artiklis 6 määratletud kuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu. 2. Lõike 1 kohaldamisel võivad liikmesriigid otsustada karistada üksnes tegu, mis võib rikkuda avalikku korda või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav. 3. Lõike 1 kohaldamisel hõlmab viide usutunnistusele vähemalt neid tegusid, mida kasutatakse ettekäändena tegudeks, mis on suunatud isikute rühma või rühma liikme 5  vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel. 4. Iga liikmesriik võib käesoleva raamotsuse vastuvõtmise ajal või hiljem teha avalduse, et lõike 1 punktides c ja/või d esitatud kuritegude eitamine või mitteoluliseks tunnistamine on riigis karistatav üksnes juhul, kui selliste kuritegude toimepanemine on tuvastatud selle liikmesriigi siseriikliku kohtu ja/või rahvusvahelise kohtu lõpliku otsusega, või üksnes rahvusvahelise kohtu lõpliku otsusega. Raamotsuse artikli 2 kohaselt peab olema karistatav ka artikli 1 lõike 1 tegudele kaasaaitamine. Kihutamine peab olema karistatav üksnes sama lõike punktides c ja d nimetatud tegudele. Raamotsuse artikli 3 lõige 1 nõuab, et artiklis 1 ja 2 nimetatud tegude eest määratakse tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad kriminaalkaristused. Artikli 3 lõike 2 kohaselt peab artiklis 1 nimetatud tegude korral olema kriminaalkorras karistatavad ning karistuse maksimummääraks peab olema vähemalt ühe- kuni kolmeaastane vanglakaristus. Raamotsuse artikli 4 kohaselt võtavad artiklites 1 ja 2 nimetamata süütegude osas liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et rassistlikku ja ksenofoobilist motiivi loetakse raskendavaks asjaoluks või et sellist motiivi võib kohtus karistuse määramisel arvesse võtta. 2.2.2. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 26. septembri otsuse alusel ühines Eesti Vabariik kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline paktiga. Pakti artikkel 20 (täpsemalt selle lõige 2), sätestab rahvusliku, rassilise ja usulise vihavaenu toetamise keelu Artikkel 20 1. Igasugune sõjapropaganda peab olema seadusega keelatud. 2. Igasuguse rahvusliku, rassilise ja usulise vihavaenu toetamine, mis kujutab endast diskrimineerimisele, vaenulikkusele ja vägivallale õhutamist, peab olema seadusega keelatud. 2.2.3. Rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 26. septembri otsuse alusel ühines Eesti Vabariik rahvusvaheline konventsiooniga rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta. Konventsiooni artikkel 4 punkt a kohustab osalisriike rassivaenu ja -diskrimineerimise õhutamist kuriteona käsitama: 4. artikkel Osavõtvad riigid mõistavad hukka igasuguse propaganda ja tegevuse, mida viivad läbi organisatsioonid, mis rajanevad ühe rassi või teatud nahavärvuse või etnilise päritoluga isikute grupi üleoleku ideel või teoorial, samuti mis püüavad õigustada või ergutada rassilist vihavaenu ja diskrimineerimist ükskõik mis kujul, ning kohustuvad rakendama viivitamatult tarvitusele võetavaid ja vajalikke abinõusid, et juurida välja igasugune diskrimineerimise õhutamine või mis tahes diskrimineerimisaktid, ning sel eesmärgil ja 6  vastavalt inimõiguste ülddeklaratsioonis sisalduvatele põhimõtetele ja õigustele, mis on selgelt formuleeritud käesoleva konventsiooni 5. artiklis, muuhulgas: (a) kuulutavad, et juhul, kui levitatakse mis tahes ideid, mis põhinevad rassilisel üleolekul või rassivaenul; kui õhutatakse mis tahes rassilist diskrimineerimist või kui pannakse toime või õhutatakse vägivallaaktide toimepanemist, mis on suunatud mis tahes rassi või mis tahes teise nahavärvuse või teise etnilise päritoluga isikute grupi vastu, või kui osutatakse mis tahes abi rassistlikuks tegevuseks, kaasa arvatud sellise tegevuse finantseerimine, on tegemist seaduse järgi karistatava kuriteoga; (b) kuulutavad seadusevastaseks ja keelustavad sellised organisatsioonid, samuti sellise organiseeritud ja igasuguse muu propagandistliku tegevuse, mis ergutavad ja õhutavad rassilist diskrimineerimist, ning tunnistavad osavõtu sellistest organisatsioonidest või sellisest tegevusest seaduse järgi karistatavaks kuriteoks; (c) ei luba riiklikel või kohalikel riigivõimuorganitel või -asutustel ergutada rassilist diskrimineerimist ega seda õhutada. 2.2.4. Arvutikuritegevusvastase konventsiooni lisaprotokoll arvutisüsteemide kaudu rassismi ja ksenofoobia levitamise kriminaliseerimise kohta Vabariigi Valitsuse 2003. a korraldusega nr 52-k kiideti heaks Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 111. istungjärgul 07.11.2002 Strasbourgis vastu võetud „Arvutikuritegevusvastase konventsiooni lisaprotokolli arvutisüsteemide kaudu rassismi ja ksenofoobia levitamise kriminaliseerimise kohta“ eelnõu ning volitati Eesti Vabariigi alalist esindajat Euroopa Nõukogu juures kirjutama alla nimetatud lisaprotokollile (ELS nr 189). Eesti ei ole lisaprotokolli ratifitseerinud. Lisaprotokolli allkirjastamine ei too kaasa kohustust see ratifitseerida, kui Riigikogu nii otsustab. Seega tähendab lubaduste andmine eeskätt Vabariigi Valitsuse kohustust luua riigisisese õiguse lisaprotokolliga kooskõlla viimisega eeldused ratifitseerimiseks ning esitada ratifitseerimisseaduse eelnõu Riigikogule otsustamiseks. Lisaprotokoll võimaldab ratifitseerimisel teha ka reservatsioone (vt art 5 lg 2 ja art 6 lg 2). 03.03.2003 kirjutas Eesti suursaadik Strasbourgis lisaprotokollile alla. Lisaprotokoll kohustab osalisi kriminaliseerima „arvutisüsteemi kaudu rassistliku ja ksenofoobse materjali levitamise või muul moel avalikkusele kättesaadavaks muutmise” (art 3 lg 1). Lisaprotokolli kohaselt on karistatavad teod samuti rassistlik ähvardus arvutisüsteemi vahendusel (art 4), rassistlik solvamine arvutisüsteemi vahendusel (art 5) ja genotsiidi või inimsusevastase kuriteo eitamine, äärmuslik alahindamine, heakskiitmine või õigustamine arvutisüsteemi vahendusel (art 6). 2.2.5. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon: Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on vaenukõne puudutavaid kaasuseid sageli lahendanud väljendusvabaduse kontekstis.3 Siiski on EIK leidnud, et kuigi kriminaalkaristus vaenu õhutamise eest peab olema viimne abinõu (ultima ratio), saavad vaid tõhusad kriminaalõiguslikud mehhanismid tagada piisava kaitse ja heidutuse kõige raskemate vaenukõne väljenduste korral, mis on suunatud isikute füüsilise või vaimse puutumatuse vastu. 3 Vt kokkuvõtet nt Hate speech. European Court of Humn Rights Press Unit Factsheet. January 2023: https://www.echr.coe.int/documents/fs_hate_speech_eng.pdf 7 Sellisteks tegudeks on peetud otseseid sõnalisi rünnakuid ja füüsilisi ähvardusi, mis on motiveeritud diskrimineerivatest hoiakutest.4 Tõhusate kriminaalõiguslike mehhanismide puudumine võib olla käsitatav konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) rikkumisena. 2.2.6. Rahvusvaheliste organisatsioonide ja komiteede Eestile tehtud soovitused 2.2.6.1. ECRI soovitused ECRI (European Commission against Racism and Intolerance) on Euroopa Nõukogu sõltumatu rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise komisjon, kes annab perioodiliselt välja liikmesriikide suhtes hindamisaruandeid. ECRI on järjepidevalt teinud soovitusi Eesti vaenukõne koosseisu muutmiseks.5 2.2.6.2. ÜRO Inimõiguste Nõukogu ÜRO Inimõiguste Nõukogu teeb perioodilisi ülevaateid inimõiguste parendamiseks. Viimasel perioodilisel ülevaatel tehti Eestile arvukalt soovitusi vaenu õhutamise kuriteokoosseisu laiendamiseks, samuti vaenumotiivi sätestamiseks karistust raskendava asjaoluna.6 2.2.6.3. CERD soovitused Rassilise diskrimineerimise kõigi vormi likvideerimise rahvusvahelise konventsiooni alusel on loodud rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee CERD (Committee on the Elimination of Racial Discrimination). CERD on teinud soovituse, mille kohaselt peaks Eesti viima karistusseadustiku kooskõlla konventsiooni artikliga 4 ning tagama, et sanktsioonimäär vastaks teo raskusele.7 2.2.6.4. Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee KarS § 151 muutmiseks ning karistust raskendavate asjaolude täiendamiseks on ettepaneku teinud ka Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee.8 2.3. Kehtiva redaktsiooni probleemkohad KarS § 151 lõike 1 näol on tegemist tagajärjedeliktiga (täpsemalt konkreetse ohudeliktiga). Teisisõnu tähendab see, et koosseis eeldab konkreetse tagajärje saabumist ning selle omistamist teole (avalikule üleskutsele). Selleks, et KarS § 151 lõike 1 süüteokoosseis oleks täidetud, tuleb tuvastada, et avaliku üleskutsega oli põhjuslikult seotud konkreetselt saabunud oht isiku elule, 4 EIKo 14.01.2020, 41288/15, Beizaras and Levickas v. Lithuania, § 111 ja seal viidatud praktika. 5 Vt viimati 2022 aruande lk 20: https://www.coe.int/en/web/european-commission-against-racism-and- intolerance/estonia 6 Report of the Working Group on the Universal Periodic Review. Estonia (48th Session 13 September – 1 October 2021), p 137.66-137.88. 7 Committee on the Elimination of Racial Discrimination. Concluding observations on the combined twelfth and thirteenth reports of Estonia p 26-27: https://docstore.ohchr.org/SelfServices/FilesHandler.ashx?enc=6QkG1d%2FPPRiCAqhKb7yhsq90DTob4ikPW 5%2FsylCWY%2BsTv4D7bkEbOqgPC2IgX%2BZhrsC0LVGMdazwZw%2BHIR%2FVTCJQSvj7Oir%2BNS5 aIn%2FwOjl1b8cVSIHQNH4Mj4oNamJOXsczsRWStBIDLusa5FiBnA%3D%3D 8 Advisory Committee on the Framework Convention for the Protection of National Minorities. Fourth Opionion on Estonia adopted on 19 March 2015, p 51-52: https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=090000168047d0 e5. 8 tervisele või varale. Kusjuures ka siis on tegemist üksnes väärteoga, mis on küll karistatav väärteo eest ette nähtud karistuse ülemmääras, kuid võrdluseks võib tuua, et täpselt samasugune karistus on ette nähtud näiteks sõidumeeriku tööd häirida võimaldava seadmega varustatud mootorsõiduki juhtimise eest (liiklusseaduse § 215). Tõenäosus, et keegi võiks vastutada KarS § 151 lõikes 2 sätestatud kuriteo eest on kaduvväike, sest see eeldab, et teoga oleks põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg (KarS § 151 lg 2 p 1) või oleks isikut varem vaenu õhutamise väärteo eest karistatud (KarS § 151 lg 2 p 2). Joonisel saab süüteovastutuse vaenu õhutamise eest kokku võtta järgmiselt: Selleks, et tagada kooskõla karistusõiguse määratletuspõhimõttega ning hoida kinni karistusõiguse kui viimse abinõu (ultima ratio) põhimõttest, on süüteokoosseisude kitsas sõnastamine põhjendatud. KarS §-s 151 sätestatud süüteokoosseisu korral on samuti mõistetav mure, et liialt laialt sõnastatud koosseis võib ebaproportsionaalselt riivata isikute väljendusvabadust. Teiselt poolt kaasneb põhjendamatult kitsalt sõnastatud süüteokoosseisuga oht, et koosseisu kohaldamisalast jäävad välja kaitstavaid õigushüvesid reaalselt kahjustada võivad teod. Seeläbi ei täida koosseis enam oma eesmärki õigushüvede ja õiguskorra kaitsel. KarS § 151 lõige 1 on kehtivas redaktsioonis seotud konkreetselt saabunud tagajärjega. Kuigi vaenu õhutamine võib teatud juhtudel viia vahetute ning üleskutsega selgelt seotud tagajärgedeni, ei ole konkreetse tagajärje saabumine vaenu õhutamise loomulik ilming. Vaenu õhutamisega eitatakse inimeste vahelist võrdsust ning seatakse kahtluse alla isikute põhiõiguste 9 kaitstus. See võib luua soodsa pinnase põhiõiguste rikkumiseks, mis võib ajaloolistele kogemustele tuginedes päädida suisa inimsusevastaste kuritegudega. Sealjuures ei pruugi alati olla võimalik tõmmata võrdusmärki konkreetse avaliku üleskutse ning sellele järgnenud raske tagajärje vahel. Küll aga loovad tõsiseltvõetavad avalikud üleskutsed vägivallale ja vaenamisele fooni, mis võib normaliseerida isikute ebavõrdset kohtlemist nende välise tunnuse alusel. Problemaatiline on ka KarS § 151 kooskõla EL raamotsuses nõutavaga. 2020. aastal algatas Euroopa Komisjon Eesti suhtes raamotsuse ebakohase ülevõtmise tõttu ka rikkumismenetluse. KarS § 151 lõige 1 on karistatav väärteona, seevastu raamotsuse art 3 eeldab kriminaalkaristust. Isegi, kui leida, et Eesti väärteokaristus paigutub Euroopa Liidu kriminaalkaristuse autonoomse mõiste alla, ei täida KarS § 151 lõike 1 sanktsioonimäär raamotsuses nõutavat. Raamotsuse artikli 3 lõike 2 kohaselt peab karistuse maksimummääraks olema vähemalt ühe- kuni kolmeaastane vanglakaristus. KarS § 151 lõike 1 sanktsiooni ülemmäär on 30-päevane arest. Raamotsus nõuaks, et karistuse ülemmäär oleks vähemalt üheaastane vangistus. Raamotsuse sanktsiooninõue oleks täidetud näiteks siis, kui raamotsuses sätestatud kuriteo eest sätestataks karistuseks „rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus“. KarS § 151 lõige 2 vastab raamotsuse sanktsiooninõuetele, sest sätestab karistuseks rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 151 lõike 1 kohaselt on vaenu õhutamine karistatav üksnes siis, kui sellega on põhjustatud konkreetne tagajärg: oht isiku elule, tervisele või varale. Kuna üksnes KarS § 151 lõige 2 vastab raamotsuse sanktsiooninõudele, tuleb raamotsuse vastavuse kontekstis hinnata just seda koosseisu. KarS § 151 lõige 2 sätestab vaenu õhutamise kuriteona, kui:  sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või  see on toime pandud isiku poolt, keda on varem vaenu õhutamise eest karistatud (sealjuures on endiselt nõutav, et vaenu õhutamisega oleks kaasnenud oht isiku elule, tervisele või varale). Raamotsus ei sätesta sõnaselget võimalust siduda vaenu õhutamise kuriteokoosseis konkreetse tagajärjega. Siiski võimaldab raamotsuse artikli 1 lõige 2 liikmesriikidel otsustada karistada üksnes tegu, mis võib rikkuda avalikku korda või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav (ingl likely to disturb public order or which is threatening, abusive or insulting). Raamotsuse artikli 1 lõike 1 punktid c ja d kohustavad kuriteona käsitama:  Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi artiklites 6, 7 ja 8 määratletud genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu;  8. augusti 1945. aasta Londoni lepingule lisatud rahvusvahelise sõjatribunali harta artiklis 6 määratletud kuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine 10  juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu. Nimetatud tegude juures võivad liikmesriigid kasutada järgmisi kitsendusi:  Artikli 1 lõige 2 võimaldab otsustada karistada üksnes tegu, mis võib rikkuda avalikku korda või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav.  Artikli 1 lõige 4 võimaldab liikmesriigil teha avalduse, et nimetatud punktides esitatud kuritegude eitamine või mitteoluliseks tunnistamine on riigis karistatav üksnes juhul, kui selliste kuritegude toimepanemine on tuvastatud selle liikmesriigi siseriikliku kohtu ja/või rahvusvahelise kohtu lõpliku otsusega, või üksnes rahvusvahelise kohtu lõpliku otsusega. Nimetatud kuritegude eitamine või mitteoluliseks tunnistamine peab olema karistatav vaid siis, „kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu.“ (ingl when the conduct is carried out in a manner likely to incite to violence or hatred against such a group or a member of such a group.). Seetõttu on rahvusvaheliste kuritegude eitamise, õigustamise ja mitteoluliseks tunnistamise koosseis keeruliselt vaenu õhutamise põhikoosseisust eristatav. Raamotsuse artikli 4 kohaselt peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed tagamaks, et muude kui raamotsuses nimetatud kuritegude korral loetakse rassistlikku ja ksenofoobilist motiivi raskendavaks asjaoluks või et sellist motiivi võib kohtus karistuse määramisel arvesse võtta. KarS §-s 58 sätestatud raskendavad asjaolud otsesõnu sellist motiivi ei nimeta. Samas sätestab KarS § 58 punkt 1 karistust raskendava asjaoluna omakasu või muu madala motiivi. Eesti õiguse ja raamotsuse nõuete erisused saab kokku võtta järgmise tabeliga: Eesti õigus Raamotsus Karistus Lg 1 väärtegu: rahatrahv või Karistuse kuni 30p arest maksimummääraks peab olema vähemalt ühe- kuni Lg 2 kuritegu: rahaline kolmeaastane vanglakaristus karistus või kuni (st piisab kuni üheaastasest kolmeaastane vangistus vangistusest) Tagajärg / toimepanemise oht isiku elule, tervisele või Üldreeglina viis varale (väärtegu) tagajärje/toimepanemise viisi nõuet ei ole surm, tervisekahjustus või muu raske tagajärg (kuritegu) Võib karistatavana sätestada teo, mis võib rikkuda avalikku korda või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav (ingl likely to disturb public order or which is threatening, abusive or insulting) 11  Rühma vastu suunatud - Genotsiidi, inimsusevastaste kuriteo õigustamine kuritegude ja sõjakuritegude avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu Karistust raskendav KarS § 58 p 1: omakasu või Rassistlikku ja ksenofoobilist asjaolu/vaenumotiiv muu madal motiiv (vt ka motiivi tuleb lugeda RKKKo 1-15-101190/80 p raskendavaks asjaoluks või 38 ja RKKKo 1-20-6745, p kohus peab saama seda 66) karistuse mõistmisel arvesse võtta 2.4. Varasemad ettepanekud KarS § 151 muutmiseks 14.12.2005 (so pärast KarS § 151 muutmist väärteoks eelnõuga 295 SE) algatas Vabariigi Valitsus eelnõu, mis kandis Riigikogu menetluses numbrit 800 SE. Eelnõuga kavandati:  sätestada KarS § 151 taas kuriteona;  lisada KarS § 151 koosseisu üleskutse diskrimineerimisele;  lisada KarS § 151 koosseisu „avalikku rahu rikkuval viisil“;  sätestada KarS § 151 kvalifitseeritud koosseisuna korduvus;  näha ette vastutus ka juriidilisele isikule. Eelnõu lükati 17.05.2006 tagasi. 04.12.2006 (so pärast KarS § 151 muutmist väärteoks eelnõuga 295 SE ja eelnõuga 913 SE tehtud muudatusi) algatas Vabariigi Valitsus eelnõu, mis kandis Riigikogu menetluses numbrit 1050 SE. Eelnõuga kavandati:  lisada kehtivale vaenu õhutamise koosseisule ka näitliku teoviisina okupatsioonirežiimide sümbolite kasutamine;  sätestada tingimus, et tegevus peab olema tahtlik ning toime pandud avalikku rahu häirival viisil. Eelnõu langes Riigikogu menetlusest välja. 12.06.2012 algatas Eesti Keskerakonna fraktsioon seaduseelnõu, mis kandis Riigikogus numbrit 250 SE. Eelnõuga sooviti mh täita raamotsusest tulenevad nõuded. Eelnõuga kavandati:  täiendada KarS § 58 (karistust raskendavad asjaolud) punktiga 12 sõnastuses „rahvusliku (etnilise), rassilise või usulise vihkamise motiiv“; 12   jätta KarS § 151 lõikest 1 välja tagajärg „kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale“;  lisada KarS § 151 lõikesse 2 täiendav kvalifitseeriv koosseis „sellega on põhjustatud käesoleva seadustiku §-s 263 sätestatud kuriteo toimepanemine“;  täiendada KarS § 151 lõikega 5, mis defineeris avaliku üleskutse. Eelnõu lükati 11.10.2012 tagasi. 30.07.2012 esitas Justiitsministeerium kooskõlastamisele karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, vangistusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega sooviti muuhulgas täita raamotsusest tulenevaid nõudeid. Eelnõuga kavandati:  KarS §-s 58 sätestada raskendava asjaoluna ksenofoobne motiiv;  KarS § 151 lg 1 muuta kuriteoks ja täpsustada selle sõnastust, muuhulgas lisades tunnused „avalikku rahu häirival viisil või süstemaatiliselt“;  KarS § 151 lg 2 raskendavad asjaolud tunnistada kehtetuks;  Sätestada eraldi kuriteona rühma vastu suunatud kuriteo õigustamine (KarS § 1511). Riigikogule esitatud eelnõust jäeti vaenukõnega seonduvad sätted välja. 2012-2013 viidi Justiitsministeeriumi poolt huvirühmadega läbi kolm ümarlauda, kus kaasati erinevaid osapooli ning arutati kavandatavate koosseisudega seonduvat. Ümarlaudade järel valmis Justiitsministeeriumis eelnõu, mida ei ole seni kooskõlastamisele esitatud. Eelnõuga kavandati:  KarS §-s 58 sätestada raskendava asjaoluna ksenofoobne motiiv;  KarS § 151 lg 1 muuta kuriteoks ja täpsustada selle sõnastust, muuhulgas lisades tagajärjena „oht avalikule korrale“;  KarS § 151 lg 1 kaitstavate rühmade täpsustamist;  KarS § 151 lg 2 raskendavad asjaolud tunnistada kehtetuks;  sätestada eraldi kuriteona rahvusvahelise kuriteo õigustamine (KarS § 1511). 19.10.2020 algatas Reformierakonna fraktsioon seaduseelnõu, mis kandis Riigikogus numbrit 276 SE. Eelnõuga sooviti mh täita raamotsusest tulenevad nõuded. Eelnõuga kavandati:  KarS §-s 58 sätestada raskendava asjaoluna ksenofoobne motiiv;  KarS § 151 lg 1 muuta kuriteoks ja täpsustada selle sõnastust (täpsustades ka kaitstavaid gruppe);  muuhulgas lisades tunnused „kui sellega on põhjustatud oht avalikule korrale“;  KarS § 151 lg 2 raskendavad asjaolud tunnistada kehtetuks;  sätestada eraldi kuriteona rühma vastu suunatud kuriteo õigustamine (KarS § 1511). Eelnõu lükati 16.12.2020 tagasi. 04.04.2022 algatas Vabariigi Valitsus seaduseelnõu, mis kandis Riigikogus numbrit 576 SE. Eelnõuga sooviti reguleerida agressiooni toetamist ja sellega seonduvat vaenutegevust. Eelnõuga kavandati mh: 13   lõikes 1 sätestatud väärteokoosseisus täpsustada, et üleskutse peab olema toime pandud isikute või isikute rühma vastu  lõikes 1 sätestatud väärteokoosseisust jätta välja tagajärg "oht isiku elule, tervisele või varale";  senine väärteokoosseisu tagajärg "oht isiku elule, tervisele või varale" sätestada kvalifitseeriva tunnusena KarS § 151 lõike 11 punktis 2. Taolise tagajärje esinemisel on tegemist kuriteoga, mille eest on ette nähtud sama karistus, mis hetkel kehtivas KarS § 151 lõikes 2.  senine KarS § 151 lõike 2 punktis 2 sätestatud kvalifitseeriv tunnus "see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest" sätestada KarS § 151 lõike 11 punktis 1. Sanktsioonimäär jääb siiski samaks (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus).  senine KarS § 151 lõike 2 punktis 1 sätestatud kvalifitseeriv tunnus "sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg" sätestada nn ülikvalifitseeriva tunnusena KarS § 151 lõikes 2, mille eest nähakse sanktsioonimäärana ette rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus (kehtivas õiguses oli sanktsiooni ülemmääraks kuni kolmeaastane vangistus). Määratletuspõhimõtte valguses küsitav "muu raske tagajärg" jätta koosseisust välja.  juriidilise isiku väärteokaristuse sanktsioonimäär tõsta 3200 euro pealt 32 000 euro peale.  sätestada väärteona agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisel kasutatud sümboli avalik eksponeerimine eesmärgiga neid tegusid toetada või õigustada või teist isikut hirmutada, alandada või muul viisil oluliselt häirida. 11.04.2022 otsustas õiguskomisjon jätta KarS § 151 muutmine eelnõust välja. Eelnõu võeti vastu muudetud kujul. 2.5. Teiste riikide praktika 2014. aastal analüüsis liikmesriikide vaenu õhutamise kuriteokoosseise Euroopa Komisjon oma raportis raamotsuse ülevõtmise kohta.9 Kaasaegsema ülevaate teiste riikide õigusest vaenukõne karistusõigusliku regulatsiooni osas leiab Justiitsministeeriumi poolt koostatud analüüsis.10 2.6. Seaduseelnõu kooskõlast põhiseadusega Vaenu õhutamise süüteokoosseisu muutmise keskne küsimus seisneb väljendusvabaduse riives. Väljendusvabadus on sätestatud PS §-s 45: § 45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud 9 Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja Nõukogule raamotsuse 2008/913/JSK (teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega) rakendamise kohta. 10 Vaenukõne karistusõiguslik regulatsioon Eestis. Justiitsministeerium 2021-2022, lk 35–59: https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vaenukone_karistusoiguslik_reg ulatsioon_eestis.pdf 14  informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Tsensuuri ei ole. Kuigi väljendusvabadus on üks kaalukamaid vabadusõigusi ei ole siiski tegemist absoluutse õigusega. Juba ainuüksi PS §12 lõikest 2 tulenevalt on vaieldamatult selge, et PS § 45 ei anna õigust rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamiseks. PS § 45 teise lause kohaselt on tegemist kvalifitseeritud piiriklausliga põhivabadusega, mida on võimalik seaduse alusel põhiseaduses toodud alustel piirata. Vaenu õhutamise raskemad vormid võivad vaieldamatult ohustada nii avalikku korda, kõlblust, teiste inimeste õigusi ja vabadusi, tervist, au kui ka head nime. Seega on vaenu õhutamise takistamiseks võimalik ja suisa vajalik väljendusvabadust piirata. Samas tuleb silmas pidada, et väljendusvabaduse kaitsealasse ei kuulu pelgalt neutraalsed või positiivselt tajutavad eneseväljenduse viisid. Väljendusvabadus kaitseb ka isikute õigust väljendada end ebameeldivalt, ebaviisakalt või suisa šokeerivalt. Vastasel juhul ei oleks võimalik argumenteerida tundlikel ühiskondlikel teemadel ning see välistaks ka demokraatia tunnuseks oleva pluralismi ning avaliku diskussiooni.11 Väljendusvabaduse piiramine ei tohi muutuda tsensuuriks või mõne konkreetse maailmavaate tasalülitamiseks. Küsimus ei ole seega mitte selles, kas vaenu õhutamine on lubatud, vaid selles, mida lugeda vaenu õhutamiseks. Vaenu õhutamisena ei saa käsitleda mistahes negatiivset väljendust mõne ühiskonnagrupi kohta. Seetõttu on ka eelnõuga valitud lähenemine, millega sätestatakse karistatavaks üksnes selline vaenu õhutamine, mis on toime pandud viisil, millel on tegelik potentsiaal ohustada isikute turvalisust. Kuna Eesti õiguses on vaenu õhutamise süüteokoosseisu praktikas vähe rakendatud, ei ole Riigikohtul olnud võimalust kujundada kriteeriume, kuidas eristada karistatavat vaenukõne väljendusvabaduse piiresse jäävatest avaldustest.12 Küll aga on Euroopa Inimõiguste Kohus teinud vaenukõne eest karistamise küsimuses mitmeid otsuseid. Üldjuhul on tegemist olnud kaebustega, milles kaebaja on leidnud, et tema karistamine vaenukõne eest on vastuolus konventsiooni artikliga 10 (sõnavabadus). EIK praktika kokkuvõte on kättesaadav vastavalt temaatiliselt infolehelt.13 EIK kasutab vaenu õhutamise juhtudel kahte erinevat lähenemist. Olukordades, kus vaidlusalune avaldus on käsitatav vaenukõnena, mis eitab konventsiooni põhiväärtusi, tunnistatakse kaebus konventsiooni artikli 17 (õiguste kuritarvitamise keelamine) alusel vastuvõetamatuks. Selliseid avaldusi ei paiguta EIK isegi konventsiooni artikli 10 kaitsealasse. Näitena võib tuua avaldusi, mis on ohuks demokraatlikule korrale ja mille eesmärgiks on totalitaarse režiimi taastamine;14 rassilise vihkamise õhutamine;15 inimsusevastaste kuritegude eitamine, mille eesmärgiks ei ole ajaloolise tõe välja selgitamine, vaid natsionaalsotsialistliku režiimi rehabiliteerimine, ohvrite süüdistamine ja 11 Põhjalikult väljendusvabadusest ja selle piiridest vaata Ü. Madise (peatoim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., parandatud ja täiendatud väljaanne. Tallinn: Juura 2020, § 45 komm (K. Turk, R. Maruste). 12 Ainus Riigikohtu lahend KarS § 151 osas on tehtud 01.07.2004 jõustunud redaktsiooni kohta - RKKKo 10.04.2006, 3-1-1-117-05. 13 Hate speech. European Court of Humn Rights Press Unit Factsheet. January 2023: https://www.echr.coe.int/documents/fs_hate_speech_eng.pdf 14 Nt EKo (vastuvõetavuse kohta) 09.09.1998, 36773/97, Nachtmann v. Austria. 15 EKo (komisjoni otsus vastuvõetavuse kohta) 11.10.1979, 8348/78, 8406/78, Glimmerveen and Hagenbeek v. The Netherlands. 15 vaenu õhutamine;16 usulise vihkamise õhutamine;17 etnilise vihkamise õhutamine;18 terroristlik propaganda.19 Juhtudel, kus avaldus on küll käsitatav vaenukõnena, kuid mis iseenesest ei ole suunatud konventsiooni alusväärtuste vastu, viib EIK läbi sisulise hindamise konventsiooni artikli 10 järgi. See tähendab hinnangu andmist sellele, kas väljendusvabaduse piiramine on seadusega ette nähtud ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.20 Kõrvutades EIK praktikat eelnõuga kavandatava koosseisuga, on selge, et inimõiguste kohtu poolt aktsepteeritud karistatava vaenukõne lävend on oluliselt madalam kui eelnõuga plaanitav. Seega ei ole alust karta, et kavandatav kuriteokoosseis võiks olla vastuolus konventsiooniga tagatud väljendusvabadusega. Märkimist väärib seegi, et ka mitmeid kehtivaid kuriteokoosseise on võimalik täita pelgalt sõnadega. Karistusseadustik sisaldab 9 süüteokoosseisu, mille objektiivse koosseisu osaks on üleskutse (või avalik üleskutse) teatud tegudele, lisaks sätestab karistusseadustik 2 koosseisu, mida on võimalik toime panna kihutamise või õhutamisega (kokku 11 koosseisu). Mõistagi on karistusseadustikus teisigi koosseise, mida on võimalik sõnaliselt toime panna (nt kõik kihutamised, teatud kaasaaitamise vormid, solvamised ja laimamised, ähvardamine, väljapressimine, kelmus jpm). Seni ei ole seatud kahtluse alla, et mõrvale kihutamise, ähvardamise, väljapressimise, kelmuse või pommiähvarduse tegemise eest karistamine oleks kuidagi vastuolus väljendusvabadusega. Võrreldes koosseise, mis sisaldavad teokirjeldusena üleskutse tegemist, kihutamist või õhutamist, saab teha järgmised tähelepanekud:  11-st koosseisust vaid 2 on tagajärjedeliktid, st need eeldavad lisaks üleskutsele ka mingi tagajärje saabumist (KarS §-d 151 ja 238);  11-st koosseisust 4 eeldavad „avalikku“ üleskutset (KarS §-d 151, 236, 2372, 250);  11-st koosseisust 7 „avalikkuse“ nõuet ei sisalda (KarS §-d 92, 1021, 1181, 238, 239, 265; 2901);  Kuigi vaenu õhutamine on väärteona karistatav vaid siis, kui sellega kaasneb oht isiku elule, tervisele või varale (KarS § 151 lg 1), siis KarS § 265 lõike 1 kohaselt on kuritegu keelatud avaliku koosolekul osalemise üleskutse. KorS § 62 punkti 3 kohaselt on keelatud koosolek mh selline, mis õhutab vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel. Eeltoodust tulenevalt on küll kuritegu teha üleskutse osaleda avalikul koosolekul, mis õhutab vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist teatud tunnuste alusel (sõltumata kaasnevast tagajärjest), kuid vaenu õhutamine ise eeldab teatud tagajärje saabumist, kusjuures ka siis on tegu väärteoga. 16 EKo (vastuvõetavuse kohta) 25.03.2003, 65831/01, Garaudy v. France. 17 EKo (vastuvõetavuse kohta) 20.07.2017, 34367/14, Belkacem v. Belgium. 18 EKo (vastuvõetavuse kohta) 20.02.2007, 35222/04, Pavel Ivanov v. Russia. 19 EKo (vastuvõetavuse kohta) 17.04.2018, 24683/14, Roj TV A/S v. Denmark. 20 Vt nt EKo 20.12.2022, 63539/19, Zemmour v. France; EKo 04.12.2003, 3507/97, Gündüz v. Turkey; EKo 20.04.2010, 18788/09, Le Pen v. France. 16 Väljendusvabadus on piiratud ka juhtudel, mil teotatakse teise isiku au, sealhulgas ebakohase väärtushinnangu või ebaõigete andmete avaldamisega. Sel juhul on võimalik kasutada eraõiguslikke õiguskaitsevahendeid. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu §-ga 1 muudetakse karistusseadustikku KarS § 58 täiendamine punktiga 14 KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 58 sätestab ammendava loetelu karistust raskendavatest asjaoludest. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.21 Kuigi KarS § 58 p 1 sätestab ühe raskendava asjaoluna madala motiivi, ei ole küllaldast kohtupraktikat, mis võimaldaks järeldada, et madala motiivina käsitataks praktikas ka rassistlikku või ksenofoobset motiivi nii nagu eeldab raamotsuse artikkel 4. Riigikohtu praktika kohaselt peab karistust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine madalana kätkema endas igal üksikjuhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teomotiivi lugemine madalaks ei saa oleneda üksnes sellest, kas see on nii-öelda üldinimlikult hukkamõistetav. Kohtu antav hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte, sõltub konkreetse teo toimepanemise asjaoludest, arvestades kuriteo eripära. Kuritegusid pannaksegi tavaliselt toime sellistel motiividel, mis on üldinimlikult hukkamõistetavad, ja seega on KarS § 58 p 1 kohaldamise lävend võrdlemisi kõrge.22 Justiitsministeerium on aastate jooksul kogunud statistikat vaenukuritegude kohta (tegu, kui kedagi rünnatakse tema tegeliku või arvatava tunnuse tõttu). 2022. aastal registreeriti vähemalt 16 vaenukuritegu (arvestades vaenumotiivile viitavaid asjaolusid); 2021. aastal 3; 2019. aastal 10; 2018. aastal 6; 2017. aastal 4 ja 2016. aastal 15.23 Eelnõuga täiendatakse KarS § 58 p-ga 14, mis sätestab karistust raskendava asjaoluna süüteo toimepanemise isiku suhtes tulenevalt tema rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi tunnusest. Kaitstavate tunnuste loetelu kattub KarS § 151 tekstiga. Tegemist ei ole eraldi kuriteoga, vaid asjaoluga, mis võib mistahes süüteo eest kohaldatavat karistust raskendada. Näiteks võib tegemist olla kehalise väärkohtlemisega (KarS § 121), mis pannakse toime seetõttu, et ohver on teisest rahvusest või rassist. Tegemist on eriti taunimisväärse motiiviga, sest ohvreid rünnatakse tunnuste tõttu, mida nad ei saa muuta, või millel põhineb nende identiteet. See võib kaasa tuua olukorra, kus kannatanud ei tunne end turvaliselt, peavad 21 Nt RKKKo 26.01.2021, 1-19-4150, p 26. 22 Vt madala motiivi sisustamise kohta RKKKo 20.06.2022, 1-20-6745, p 66. 23 Vt https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2022/vagivallakuriteod/ ja Vaenukõne karistusõiguslik regulatsioon Eestis. Justiitsministeerium 2021-2022, lk 35-59: https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vaenukone_karistusoiguslik_reg ulatsioon_eestis.pdf, lk 17-18. 17 end ühiskonnas alaväärseteks ning põlatuteks. See toob kaasa erilise negatiivse mõju kannatanu inimväärikusele ning võrdsusõigusele. KarS § 59 sätestab karistust raskendava asjaolu korduva arvestamise keelu. See tähendab, et eelnõuga lisatavat karistust raskendavat asjaolu ei kohaldata olukorras, kus tegemist on juba süüteokoosseisu tunnusega. Seega ei kohaldu eelnõuga kavandatav karistust raskendav asjaolu näiteks vaenu õhutamise süüteo korral. KarS § 151 muutmine Eelnõuga muudetakse KarS § 151 (vaenu õhutamine) kuriteokoosseisu ning see antakse uues sõnastuses: § 151. Vaenu õhutamine (1) Avaliku õhutamise eest vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele isikute rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi tunnuse alusel viisil, mis võib ohustada avalikku korda, – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. (2) Sama teo eest, kui see on toime pandud: 1) korduvalt, või 2) grupi poolt – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. (3) Käesolevas paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahalise karistusega. (4) Viis, mis võib ohustada avalikku korda käesoleva paragrahvi tähenduses on viis, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust. Kokkuvõtvalt on muudatused võrreldes kehtiva redaktsiooniga järgmised: 1) täpsustatakse, et üleskutse võib olla suunatud nii isikute rühma kui ka rühma liikme vastu; 2) üleskutse mõiste asendatakse samasisulise õhutamise mõistega, et järgida PS § 12 sõnastust; 3) kaitstavate tunnuste loetelusse lisatakse puue; 4) KarS § 151 lg-s 1 loobutakse tagajärje nõudest (oht elule, tervisele või varale), kuid vaenu õhutamine on karistatav vaid siis, kui see pannakse toime viisil, mis võib ohustada avalikku korda, mida sisustatakse kõnesoleva koosseisu kontekstis kitsamalt kui KarS §-des 262 ja 263. Avaliku korda ohustav viis KarS § 151 mõttes defineeritakse eraldi lõikes; 5) KarS § 151 lg 1 muudetakse väärteost kuriteoks; 6) muudetakse KarS § 151 lg 2 kvalifitseeritud koosseisu. Kehtiva õiguse järgi on tegemist kuni kolmeaastase vangistusega karistatava kuriteoga, kui sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või kui see on toime pandud isiku poolt, keda on varem sama teo eest karistatud. Eelnõu kohaselt nähakse ette kaks kvalifitseerivat tunnust: 1) korduvus ja 2) teo toimepanemine grupi poolt. 18 Koosseisuga kaitstavad individuaalsed õigushüved on võrdõiguslikkus (võrdsus) ja inimväärikus ning kaudsemalt ka elu, tervis ja vara. Kollektiivsetest õigushüvedest kaitseb koosseis avalikku rahu (sealjuures avalikku korda ja avalikku julgeolekut) ning riigi julgeolekut. Kuigi süüteokoosseis paikneb võrdõiguslikkuse vastu suunatud süütegude peatükis, kaitstakse koosseisuga võrdsuse kõrval ka teisi individuaalõigushüvesid nagu inimväärikus, võrdsus, elu, tervis ja vara, sest üleskutse võib viia tegudeni, mis neid õigushüvesid ohustavad.24 Kollektiivsetest õigushüvedest kaitseb koosseis ka avalikku rahu, mille all saab käsitleda nii inimeste ühiselu aluseid, suhtlemiskorda ühiskonnas, ühiskonnaliikmete turvalisust ning avalikku korda ja avalikku julgeolekut.25 Tegemist on formaalse- ehk teodeliktiga. Koosseisutüübilt on KarS § 151 n-ö potentsiaalne ohudelikt. Potentsiaalsed ohudeliktid on koosseisud, mis küll ei eelda ohu kui tagajärje tuvastamist, kuid mille toimepanemise viis peab olema selline, mis on sobilik ohu loomiseks. Näiteks on ka Saksa õiguses (StGB § 130) vaenu õhutamise kuritegu potentsiaalne ohudelikt, sest see on karistatav üksnes siis, kui see pandi toime viisil, mis oli sobilik avaliku rahu häirimiseks.26 Koosseisu objektiivne tunnus seisneb avalikus õhutamises vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele diskrimineerimisele isikute rühma või rühma liikme vastu seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga viisil, mis võib ohustada avalikku korda. Tegemist ei ole tagajärjega ning tegelikku ohtu avalikule korrale tuvastada vaja ei ole. Avalikku korda ohustada võiv viis on objektiivse koosseisu tunnus, seega tuleb see tuvastada objektiivselt ning toimepanija eesmärk avaliku korra ohustamise osas ei ole määrav. Avalikku korda ohustav viis on viiteline koosseisutunnus, mis tuleb sisustada sama paragrahvi lõikes 4 antud definitsiooni kaudu. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis vähemalt kaudset tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (kehtiv väärteokoosseis on karistatav ka siis, kui tegu pandi toime ettevaatamatusest – KarS § 15 lg 3). Toimepanija peab vähemalt pidama võimalikuks ja möönma objektiivse koosseisu asjaolude esinemist, sealhulgas seda, et õhutamine tehti avalikku korda ohustaval viisil. Õhutamine ehk üleskutse tähendab, et tegemist ei ole üksnes vaenuliku meelestatuse väljendusega, vaid edastatav sõnum peab olema selline, mis võiks kutsuda vaenu, diskrimineerimist või vägivalda esile ka teistes isikutes, tuua kaasa mingi sotsiaalse grupi vastu suunatud vaenu, diskrimineerimise või vägivalla levimist.27 Seega ei ole koosseisuga hõlmatud erinevad väljendusviisid, kus väljendatakse isiklikke negatiivseid hoiakuid, kui see ei ole käsitatav üleskutsena. Samas ei tähenda see, et üleskutse peab alati olema selgelt üleskutsena sõnastatud. Õhutamine võib tuleneda ka sõnumi kontekstist. Õhutamine ei pea olema ainult suuline, vaid see võib toimuda ka näiteks kirjutiste, piltide või muu materjali avaliku levitamise või jagamise kaudu. On ka võimalik, et õhutamine seisneb samaaegselt agressiooni, genotsiidikuriteo, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo avalikus õigustamises, 24 Teoreetilisi käsitlusi vaenu õhutamisega kaitstavate õigushüvede kohta vt L. Aiaots, A. Soo. Kriminaliseerimise põhimõtted vaenukõne kriminaliseerimise näitel. Juridica 2022/1, lk 26-27 ja E. Hirsnik. Vaenu õhutamise süüteokoosseisuga kaitstav õigushüve. Juridica 2009/1, lk 47-58. 25 Avaliku rahu kohta pikemalt vt. J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, 16. ptk komm 1.1-2.3 (N. Aas). 26 J. Sootak (koost). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2018, lk 193; J. Wessels, W. Beulke, H. Satzger. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 47., neu bearbaitete Auflage. C.F. Müller 2017, vnr 44. 27 Vt RKKKo 10.04.2006, 3-1-1-117-05, p 20. 19 eitamises või äärmuslikus labastamises nii nagu näeb ette raamotsuse artikli 1 lõike 1 punktid c ja d. Õhutamine on avalik ennekõike siis, kui see tehakse kättesaadavaks kindlalt määramata isikute arvule (mh internetis) või konkretiseerimata isikutele (nt nimeliste kutseteta koosolek).28 Koosseisuga ei ole hõlmatud omavahelised jutuajamised, sõnumid vm suhtlus, mis ei ole suunatud avalikkusele. Eelnõuga lisatakse kaitstavate tunnuste loetelusse puue, mille väljajätmine kaitstud tunnuste loetelust ei ole põhjendatud. Ülejäänud osas jäädakse kehtiva õiguse sõnastuse juurde (rahvus, rass, nahavärv, sugu, keel, päritolu, usutunnistus, seksuaalne sättumus, poliitilised veendumused või varaline või sotsiaalne seisund). Need tunnused katavad ka raamotsuse nõuded. Õhutusest peab olema avalikkusele, st üleskutse võimalikele adressaatidele, arusaadav, millise rühma või millise rühma liikme vastu vaenule või vägivallale üles kutsutakse, ning see rühm peab kuuluma kaitstud rühmade loetellu. Asjaolu, et teo toimepanija on pidanud kannatanut ekslikult mõnda kaitstud rühma kuuluvaks, ei välista vastutust. Kuna koosseis kirjeldab teo toimepanemise viisi, on koosseisupärane ka olukord, kus üleskutse seondub küll rühmatunnusega, kuid toimepanija on rühmatunnuse kellelegi ekslikult omistanud (nt arvab üleskutse tegija ekslikult, et isik, kelle suhtes ta vägivalla kastutamisele üles kutsub, on teatud rahvuse esindaja ning seob üleskutse selle tunnusega). Nõutav ei ole iseenesest, et see rühm või selle liige tunneks ennast solvatuna või ähvardatuna. Seevastu õhutuse adressaadiks oleva rühma („meie“) tuvastamine ei ole vajalik, sätte eesmärk on kaitsta võrdsusõigust igasuguste kallalekippumiste vastu nii sotsiaalsete rühmade, väiksemate inimkoosluste kui ka üksikindiviidide poolt.29 Koosseisus täpsustatakse raamotsuse eeskujul, et üleskutse võib olla suunatud nii rühma kui ka rühma liikme vastu. Mõlemal juhul peab aga üleskutse seonduma kaitstud tunnusega. Asjaolu, et keegi õhutab vaenu konkreetse isiku suhtes, kes küll kuulub mõnesse kaitstavasse rühma, ei muuda tegu koosseisupäraseks, kui üleskutse ei seondunud selle rühmatunnusega. See on ka iseenesestmõistetav, sest iga inimene kuulub mõnda nimetatud rühma (nt on kõigil inimestel mingisugune nahavärv, rass, rahvus, sugu jmt). Niisamuti võib üleskutse olla tehtud abstraktselt mingi rühma vastu (nt suunatud ühe rahvuse vastu). Õhutamine peab olema suunatud vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele. Üleskutses vihkamisele väljendub äge sallimatus ja vihkamine, mitte pelgalt pahameel või ärritunud reaktsioon.30 Üleskutse vihkamisele tähendab seega eeskätt üleskutset eitada teise gruppi kuuluva isiku või isikute rühma võrdväärsust ning üleskutset väljendada sellise rühma vastu ägedat sallimatust kas sõnades või tegudes. Solvang võib küll olla labane ja ületada sotsiaalselt aktsepteeritava piiri, kuid see ei ole veel käsitatav üleskutsena vaenuks. Seadus nimetab vaenu kõrval eraldi ka diskrimineerimise, mis on pigem üks vaenu väljendusvorm, mis seisneb üleskutses piirata kaitstud rühmatunnuste alusel isikute õigusi ilma seadusliku aluseta. Õhutamises vägivallale tuleb mõista üleskutset panna toime vägivallakuritegu, milleks on Riigikohtu praktika kohaselt ähvardamine (KarS § 120) ja kehaline väärkohtlemine (KarS 28 RKKKo 09.03.2023, 4-22-3610, p 10 ja RKKKo 10.04.2006, 3-1-1-117-05, p 18. 29 Vt eriarvamus RKKKo 10.04.2006, 3-1-1-117-05 juurde. 30 Vt ka nt Rait Maruste: vihane kõne, vaenamine ja väljendusvabadus. ERR. 20.11.2020: https://www.err.ee/1161448/rait-maruste-vihane-kone-vaenamine-ja-valjendusvabadus 20 § 121)31 ning mõistagi teod, mis hõlmavad ähvardamise või kehalise väärkohtlemise (ennekõike nt raske tervisekahjustuse tekitamine ja tapmine). Teadusliku, poliitilise või usulise arvamuse või veendumuse tunnistamine, eeskätt aga selle veendumuse aluseks oleva allikateksti avalik esitamine, kui sellega mingi erinev arvamus või veendumus tunnistatakse ekslikuks või mingi eluviis patuseks või hukkamõistetavaks, ei sisalda üldjuhul üleskutset vaenamisele ega vägivallale eksliku veendumuse järgijate või patuste vastu. Selline arvamuse ja veendumuse avaldamine (näiteks, kiriku või tema liikmete poolt selliste seisukohtade väljendamine, mis lähtuvad selle kiriku või koguduse õpetusest ja seisukohtadest) on kaitstud sõna- ja usuvabaduse ning muude põhiõigustega, kui sellega ei kaasne avaliku korda ohustaval viisil esitatud üleskutset kedagi vaenama või kellegi suhtes vägivalda kasutama asuda. Asjaolu, et isikud, kes järgivad ekslikuks tunnistatud veendumust või elavad kellegi veendumuse kohaselt patusel viisil, võivad olla sellise sõnumi tõttu solvunud või alandatud, ei muuda selle sõnumi edastamist veel sõnavabadusega mitte kaitstud teoks. Samuti ei ole üldjuhul vaenu õhutamisena käsitletav kellegi vaenu väljendava kõne tsiteerimine ajakirjanduslikus kontekstis või selliste väljendite kirjanduslik või kunstiline kasutamine tajutavalt kirjanduslikus või kunstilises kontekstis. Seevastu ajakirjanduse, internetikommentaaride või raadiolevi kasutamine otseselt vaenu õhutamiseks ei ole kaetud sõnavabadusega, sellisel sõnumil võib olla otseselt raskeid kuritegusid põhjustav iseloom. Avalik õhutamine peab olema tehtud viisil, mis võib ohustada avalikku korda. Millise täiendava kriteeriumi alusel vaenukõne koosseisu piirata on senises diskussioonis olnud üks enim vaidlusi tekitanud küsimus. Kuigi Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel ei sisaldanud vaenu õhutamise koosseis tervenisti 12 aastat ühtegi täiendavat piirangut, ollakse tänaseks valdavalt siiski seisukohal, et ilma ühegi kitsenduseta oleks süüteokoosseis liialt lai ning hõlmaks väljendusi, millel puudub tegelik potentsiaal õigushüvede kahjustamiseks. Sellistele väljaütlemistele kuriteokaristusega reageerimine ei pruugiks osutuda proportsionaalseks. Samuti on kuriteokoosseisu muutmiste juures kriitikana välja toodud vastuolu määratletuspõhimõttele. Määratletuspõhimõte on oluline karistusõiguslik garantii, mis eeldab, et kuriteokoosseisud oleksid sõnastatud piisava selgusega, et igaühel oleks võimalik aru saada, milline käitumine on karistatav ja milline mitte. Kuigi karistusõigusnormi sõnastamisel tuleb püüelda maksimaalse määratletuse poole, on teatav abstraktsuse tase vältimatu.32 Kõnesoleva normi maksimaalne määratletus näeks välja nii, et süüteokoosseis sätestaks täpselt nende väljendite loetelu, mida peetakse vaenu õhutavaks, samuti täpsed kohad, kus ja kelle ees nende väljendite avaldamine koosseisupärane oleks. Mõistetavalt ei ole see realistlik, sest taoline kasuistlik norm jätaks ilmselt ka parima pingutuse juures välja mõne samavõrd taunimisväärse väljendi. Selline lähenemine tooks kaasa lüngad õiguskorra kaitses ja looks alused karistusvõimu ebavõrdseks kohaldamiseks. Seadusandja ülesanne süüteokoosseisu loomisel on kirjeldada võimalikult selgelt nn tüüpilisele ebaõigusele vastavat tegu, kuid säilitada sealjuures piisava abstraktsuse astme, et koosseis kohalduks erinevates olukordades, kus on toime pandud samaväärseid tegusid sama õigushüve vastu. Nagu eespool selgitatud, on kehtiva õiguse kohaselt vaenu õhutamine karistatav üksnes siis, kui sellega on põhjustatud konkreetne tagajärg: oht isiku elule, tervisele või varale. Kuna üksnes 31 Nt RKKKo 06.02.2020, 1-19-1849, p 21. 32 Vt põhjalikult M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja tõlgendamisel. – Juridica 2019/9, lk 671-686. 21 KarS § 151 lg 2 vastab raamotsuse sanktsiooninõudele, tuleb raamotsuse vastavuse kontekstis hinnata just seda koosseisu. KarS § 151 lg 2 sätestab vaenu õhutamise kuriteona, kui:  sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või  see on toime pandud isiku poolt, keda on varem vaenu õhutamise eest karistatud (sealjuures on endiselt nõutav, et vaenu õhutamisega oleks kaasnenud oht isiku elule, tervisele või varale). Raamotsus ei sätesta sõnaselget võimalust siduda vaenu õhutamise kuriteokoosseis konkreetse tagajärjega. Siiski võimaldab raamotsuse artikli 1 lõige 2 liikmesriikidel otsustada karistada üksnes tegu, mis võib rikkuda avalikku korda või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav (ingl likely to disturb public order or which is threatening, abusive or insulting). Katsetes muuta vaenukõne põhikoosseisus sätestatud tagajärge, on kitsendava tunnusena välja pakutud avalikku rahu rikkuvat viisi, süstemaatilisust ning kaasnenud ohtu avalikule korrale. 2005. aasta eelnõus 800 SE kasutati tunnust „avalikku rahu rikkuval viisil“. Seletuskirjas selgitati, et avaliku rahu definitsiooni KarS-is ei ole, siiski kasutatakse seda mõistet 16. peatüki pealkirjas (avaliku rahu vastased süüteod). Samuti viidati tolleaegsele karistusseadustiku kommenteeritud väljaandele, milles sisustati avaliku rahu mõistet järgmiselt: „[a]valiku rahu all mõeldakse inimeste ühiselu aluseid, suhtlemiskorda ühiskonnas, mis eksisteerib sõltumata konkreetsest riigivõimust ja selle vormist ning mille eesmärk on tagada ühiskonnaliikmete turvalisus. Mõistet avalik rahu kasutatakse siinkohal ka kui avaliku julgeoleku, avaliku korra ja avaliku võimu teostamise (täpsemini selle korrapärase ja efektiivse toimimise […]) ühisnimetajana“. Seletuskirjas selgitati, et teo karistatavus on piiratud juhtudega, kus tegu on piisavalt intensiivne, et luua avaliku või latentse vägivalla või mõne grupi ulatusliku diskrimineerimise potentsiaali. Selline tegu rikub eri ühiskonnagruppide rahulikku kooselu ning vähendab isikute usku õigusriigi toimimisse. Uus lahendus võimaldab eristada olemuslikult kriminaalkorras karistatavad teod vähemolulistest riivetest, mis ei ole käsitletavad vaenu õhutamisena. Samuti viidati seletuskirjas, et sarnane lahendus sisaldub Saksamaa karistusseadustiku (StGB) §-s 130 (Volksverhetzung), mis näeb ette karistuse vaenu õhutamise eest avaliku rahu häirival viisil. 2005. aasta eelnõus 1050 SE sooviti samuti kasutada kitsendust „avalikku rahu rikkuval viisil“. 2012. aasta eelnõus 250 SE sooviti põhikoosseis sätestada ilma ühegi kitsenduse või tagajärjeta, kuid väärteona. Kvalifitseeritud koosseis sätestas vastutuse kuriteona, kui sellega on põhjustatud surm, tervisekahjustus või muu raske tagajärg; sellega on põhjustatud KarS §-s 263 sätestatud kuriteo toimepanemine või see on toime pandud kuritegeliku ühenduse poolt. Seletuskirjas leiti siiski, et vastavalt üldistele reeglitele ei kuulu karistamisele üleskutse, mis mõistliku inimese poolt tõlgendatakse kui mõttetus, teadlik nali, iroonia või satiir kui loominguline võte või loomingulise eneseväljenduse akt. Siiski on sellel üldisel reeglil erandid. Politsei ja kohus peavad igal eraldi juhtumil otsustama, kas on ületatud tavapärased kaasaegse Euroopa demokraatliku ühiskonna taluvuse piirid avaliku arvamuse väljendamise suhtes kellegi jaoks eriti teravas ja isegi ebameeldivas vormis. Seejuures on ilmne, et taluvuse piir on madalam üleskutse puhul, kus kasutatakse ebatsensuurseid sõnu ja väljendeid, solvanguid ja ähvardusi. 22 2012. aastal Justiitsministeeriumi poolt kooskõlastusele saadetud eelnõus kasutati kitsendust „avalikku rahu häirival viisil või süstemaatiliselt“. Avaliku rahu mõiste selgitamisel viidati 2005. aasta eelnõu 1050 SE seletuskirjale. 2012-2013 ümarlaudade järel Justiitsministeeriumis koostatud eelnõuga kavandati kitsendust „kui sellega on põhjustatud oht avalikule korrale.“ Seletuskirjas selgitati, et avaliku korra ohustamine tuleb sisustada korrakaitseseadusest (KorS) tulenevalt. KorS § 4 kohaselt on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Samas on eraõiguse normide järgimine ja isiku subjektiivsete õiguste ning õigushüvede kaitstus avaliku korra osa (üksnes) niivõrd, kuivõrd kohtulikku õiguskaitset ei ole võimalik õigel ajal saada ja ilma korrakaitseorgani sekkumiseta ei ole õiguse realiseerimine võimalik või on oluliselt raskendatud, ning kui ohu tõrjumine on avalikes huvides. Seega kui kohtulikku õiguskaitset on nt isiku hea nime kaitstes võimalik aegsasti saada ja õiguse realiseerimine eraõiguslikul teel ei ole raskendatud, ei tule avaliku korra ohustamine kõne alla ja nt vaenava väljendiga solvangust või alavääristamisest tulenev tüli lahendatakse tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid kasutades. Seega tuleb eelseisva korrarikkumise tõenäosuse järgi hinnata igas konkreetses kontekstis, kas tegevus omab avalikku korda ohustava üleskutse iseloomu. Kui avaliku korra rikkumine on üleskutse alusel juba toimunud, on tegevus karistatav, kui muud koosseisu tunnused on täidetud. 2020. aasta eelnõus 276 SE kavandati taas kitsendust „kui sellega on põhjustatud oht avalikule korrale“. Eelnõu seletuskirjas mõistet „oht avalikule korrale“ täpsemalt ei selgitatud. 2022. aasta eelnõus 576 SE sooviti KarS § 151 lg 1 väärteokoosseisus tagajärjest loobuda, kuid sama tagajärg sätestati kvalifitseeriva tunnusena säilisid lõikes 2. Kommenteeritava eelnõuga kasutatakse taas avaliku korra ohustamise mõistet, kuid sealjuures ei lähtuta avaliku korra sedavõrd laiast määratlusest nagu see on sätestatud korrakaitseseaduse § 4 lõikes 1. Tartu Ülikooli kaasprofessorid Carri Ginter ja Anneli Soo analüüsisid avaliku korra mõistet Euroopa Liidu õiguses (ennekõike raamotsuse kontekstis) ja kõrvutasid seda avaliku korra mõistega Eesti õiguses. Artiklis järeldatakse, et avaliku korra riigisisene kasutus seostub pigem väiksemate süütegudega, mis häirivad teisi isikuid (nt lärmamine, möödujate solvamine, valju muusika mängimine jmt). Viitega Euroopa Liidu õigusele ja kohtujurist Sharpstoni seisukohale selgitatakse, et liidu õiguses tähendab mõiste public policy muuhulgas tegusid, mis lähevad vastuollu riikliku reeglistiku üldise suunaga. Siia alla kuuluvad nt riiklikud prioriteedid ja valitsussuunad, mis võivad olla ajas muutavad. Mõiste public order ehk avalik kord Euroopa Liidu õiguse mõttes on kitsam ja selle mõistega hõlmatakse olukordi, mida tajutakse reaalsete ohtudena riigile ja inimestele. Selles kontekstis räägitakse reaalsest ohust (mitte vaid häiringust) mitte üksnes isikute vabadusele, vaid ka turvalisusele. Seega jääb pelgast korra rikkumisest väheks, vaid tegemist on tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasoluga avaliku korra nõuetele, mis mõjutab mõnda ühiskonna põhilistest huvidest. Avaliku korra mõiste raamotsuse tähenduses võimaldab seega piirduda vaid selliste juhtumite karistamisega, mis tekitavad usutava ohu ühiskonna turvalisusele, mitte vaid public 23 policy’ga vastuolus olevate juhtumitega laias tähenduses. Sellisest käsitlusest soovitavad autorid ka KarS § 151 uues redaktsioonis lähtuda.33 Eelnõu koostamisel kaaluti erinevaid lahendusi, kuid kõige selgemaks osutus sõnastus, kus koosseisu lõikes 1 kasutatakse väljendit „viisil, mis võib ohustada avalikku korda“ ning lõikes 4 defineeritakse avalikku korda ohustav viis selle paragrahvi tähenduses. Eelnõu kohaselt on selleks viis, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust. Viis viitab teo välisele iseloomule, selle objektiivsele avaldumisele. Hinnangu andmisel, kas avalik õhutamine tehti koosseisus kirjeldatud viisil, omavad tähtsust erinevad asjaolud, kuid ennekõike üleskutse sisu, üleskutse tegija isik ning üleskutse intensiivsus, selle avaldamise viis, koht ja adressaatide ring. Nii näiteks ei ole solvava sisuga anonüümne internetikommentaar, suvaline sotsiaalmeediapostitus või tänaval hüütud solvang üldjuhul avalikku korda ohustav viis käesoleva paragrahvi mõttes. Palju võib sõltuda ka üleskutse tegija isikust. Näiteks on suure jälgijaskonnaga mõjuka ühiskonnategelase poolt tehtud vaenu õhutav sotsiaalmeediapostitus oluliselt suurema tõenäosusega avalikku korda ohustav, kui tavainimese postitus. Niisamuti tuleks eristada purjus inimese poolt tänaval hüütud labasust samameelsete rahvakogunemisel peetud kihutuskõnest. Viis, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu tähendab, et õhutamine vägivallale (st ähvardamisele, kehalisele väärkohtlemisele, raske tervisekahjustuse tekitamisele või tapmisele) on oma sisult piisavalt tõsiseltvõetav, et on arvestatav (st mitte pelgalt teoreetiline) tõenäosus, et see võib viia vägivallateoni. Sõnastuse eeskujuks on ähvardamise koosseis (KarS § 120), mis näeb ette rahalise karistuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Ähvardamise koosseisu tõlgendust ei saa üks-ühele KarS § 151 konteksti üle kanda, sest ähvardamise korral ähvardatakse ründeobjekti toimepanija mõjusfääri kuuluva teoga ning vaenu õhutamise korral ei pruugi olla konkretiseeritavat kannatanut ja üleskutse mõjul võib vägivallateo võib toime panna keegi sõltumatult üleskutse tegijast. Siiski on kohane välja tuua, et ähvarduse veenvuse kriteeriumit on Riigikohus ähvardamise kontekstis selgitanud nii, et aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Seega peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ehk siis on alust ähvarduse täideviimist KarS § 120 mõttes karta, kui ähvardaja paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. Sel moel saab vaadeldava süüteokoosseisu toimealast kõrvaldada nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda tegeliku ähvardamise eesmärgil, aga ka ütluste adressaadi võimalikud ebaadekvaatsed reaktsioonid jmt.34 Viis, mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust tähendab, et üleskutsel on potentsiaal viia ühiskondliku turvalisuse olulise languseni. Üksikasjades jääb see kriteerium kohtupraktika sisustada, kuid õhutamine, mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust on eeskätt selline avalik üleskutse, millele võib piisava tõenäosusega järgneda tegusid, mis ohustavad ühiskonna 33 C. Ginter, A. Soo. Avalik kord kui päästerõngas võitluses rassismi ja ksenofoobiaga. – Juridica 202/6, lk 421- 424. 34 RKKKo 06.02.2020, 1-19-1849, p 24. 24 turvalisuse olulisemaid aspekte. Need teod võivad väljenduda erinevates süütegudes (nt süütamised, vara lõhkumised vmt), samuti inimeste süsteemses hirmutamises, tagakiusamises, diskrimineerimises, alandamises või muul viisil nende põhiõiguste ja vabaduste olulises piiramises sellisel moel, et isikud ei tunne end enam ühiskonnas turvaliselt ega saa olla kindlad oma põhiõiguste kaitstuses. Samuti on sobiv viis selline, mis piisava tõenäosusega tekitab vaenukõne adressaatides kartuse, et nende põhiõigused ja turvalisus võivad saada oluliselt ohustatud ning selline kartus ei tulene üksnes adressaatide isiklikust eripärast, vaid tundub põhjendatud ka objektiivsele kõrvalseisjale. Viide olulisele ohustamisele tähendab, et sobiv viis ei ole selline, mis võib lihtsalt ühiskonna turvalisust negatiivselt mõjutada, kui potentsiaalset ohustamist ei saa lugeda oluliseks. Vaenu õhutamise tavakoosseisu eest sätestatakse karistusena rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. Teises lõikes sätestatakse kvalifitseeritud koosseis. Vaenu õhutamine on karistatav rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega, kui see pannakse toime korduvalt või grupi poolt. Eelnõu §-ga 2 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku KrMS § 1262 lg 2 muutmine Eelnõuga tehakse KrMS-s sätestatud nn jälituskataloogis (KrMS § 1262 lõikes 2 sätestatud kuritegude loetelu, mille korral on lubatud teha jälitustoiminguid) muudatus, mis on tingitud KarS § 151 muutmisest. Kehtivas redaktsioonis on vaenu õhutamise kuritegu sätestatud KarS § 151 lõigetes 2 ja 4 ning väärtegu KarS § 151 lõigetes 1 ja 3. Uues redaktsioonis enam KarS § 151 väärteokoosseise ei sisalda, mistõttu tuleb muuta ka viidet KrMS § 1262 lõikes 2. Eelnõu kohaselt „§ 151 lõigetes 2 ja 4“ tekstiosaga „§-s 151“. Eelnõu §-ga 3 muudetakse väärteomenetluse seadustikku VTMS § 52 lg 1 muutmine ja § 521 kehtetuks tunnistamine VTMS § 52 lg 1 sätestab kehtivas redaktsioonis KarS § 151 lõigetes 1 ja 3 sätestatud väärteo kohtuvälise menetleja ning VTMS § 521 näeb ette, et neid väärtegusid arutab maakohus. Kuna eelnõu kohaselt enam VMTS § 521 enam väärteokoosseise ei sätesta, tuleb need viited välja jätta. Eelnõu §-ga 4 sätestatakse jõustumisaeg Eelnõu jõustumisajaks kavandatakse 2023. aasta 1. november. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga asendatakse sõnad „üleskutse“ sõnaga „õhutamine“. Termin on samasisuline ning seda kasutatakse ka PS § 12 tekstis ning KarS § 1181 lõikes 1. Samuti kasutatakse eelnõuga avaliku korra mõistet senisest kitsamas tähenduses, kuid see definitsioon avatakse seaduse tekstis ning asjakohased selgitused leiab seletuskirjas eelnõu 25 võrdleva analüüsi juures. Avaliku korra mõiste ei kattu ka näiteks KarS § 54 lõikes 5 ning §-des 262 ja 263. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu vastab nõukogu raamotsusele 2008/913/JSK, 28. november 2008. a, teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (EÜT L 328, 06.12.2008, lk 55–58). 6. Seaduse mõjud Seaduse esmase mõjuna tuleb nimetada Eesti vastavust rahvusvahelistele kohustustele ja soovitustele, mis on Eestile antud siinset olukorda objektiivselt hinnates. Seega peaks eelnõu seadusena jõustumise järel paranema võrdsuse kaitse, karistusõiguslike vahendite ja tagatiste kvaliteet. Seaduse vastuvõtmisel on oluline positiivne mõju rahvusvahelistele suhetele, kuna eelnõuga ühtlustatakse riigisisene karistusõigus raamotsuse ja muude õigusaktide nõuetega. Hetkel puudub ka selge ülevaade vaenumotiiviga süütegude juhtumite arvust, kuid eelnõu vastuvõtmise järel on loodud alus selliste andmete kogumiseks. Senine statistika KarS § 151 kohaldamisel on järgmine: Aasta KarS § 151 Jõustunud järgi süüdimõistvad registreeritud otsused kuritegusid 2002 0 2 2003 0 3 2004 5 0 2005 3 1 2006 1 0 2007 0 0 2008 0 0 2009 0 0 2010 0 0 2011 0 0 2012 0 0 2013 0 0 2014 0 0 26  2015 1 0 2016 0 0 2017 0 0 2018 0 0 2019 0 0 2020 0 0 2021 0 0 2022 0 0 Kokku 10 6 Politsei- ja Piirivalveameti andmetel registreeriti aastatel 2004–2022 kokku 34 väärtegu. Samal ajaperioodil lõpetati 16 väärteomenetlust ning neis väärteomenetlustes on seisuga 04.05.2023 tehtud 19 karistusotsust (menetlusotsust pole veel tehtud kahes 2022. aastal alustatud väärteomenetluses). Aasta KarS § 151 Menetluse Karistusotsused järgi lõpetamine registreeritud väärteod 2004 0 0 0 2005 8 4 5 2006 0 0 0 2007 3 2 3 2008 1 1 0 2009 0 0 0 2010 0 0 0 2011 1 0 1 2012 0 0 0 2013 1 1 0 2014 0 0 0 2015 4 3 1 2016 2 1 1 2017 5 4 1 27  2018 1 0 1 2019 0 0 0 2020 0 0 0 2021 0 0 0 2022 8 0 6 Kokku 34 16 19 Kavandatav muudatus: Vaenukõne koosseisu muudatused ja raskendava asjaolu sätestamine Sihtgrupp 1: süütegude menetlejad Sihtgrupp 2: elanikkond laiemalt, eeskätt isikud, kes kuuluvad kaitstud rühmadesse. Kaasnev mõju: Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele ja tuludele. Süütegude menetlejad peavad iga süüteo puhul kontrollima, kas see on toime pandud vaenu motiiviga, dokumenteerima selle ning arvestama seda karistust raskendava asjaoluna. Sellega kasvab menetlejate koormus. Muudatuste rakendamine toob kaasa süütegude menetlejate koolituse vajaduse ning laiemalt teadlikkuse suurendamise vajaduse. Vaenumotiivi tuvastamiseks tuleb tõsta ametnike oskusi. Vajalike koolituste ja teadlikkuse suurendamise maht ei ole siiski erakorraline ning eraldi ressursse selleks planeeritud ei ole; vajadust tuleb arvestada korraliste koolituste teemade planeerimisel. Koosseisu muutus vajab samuti mõningat harjumist, samas on koosseis sõnastatud siiski võrdlemisi kitsalt, mistõttu ei ole põhjust arvata, et menetlejate koormus võiks oluliselt suureneda. Arvestades analoogiliste süütegude statistikat ja demograafilisi andmeid, on nii muudatuste positiivse mõju kui kulutuste ja töökoormusega kaasneva negatiivse mõju ulatus ning avaldumise sagedus väike ja antud mõju saab pidada väheoluliseks. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele. Eelnõuga kaitstakse elanikkonna ja eeskätt kaitsetumate rühmade ja nende liikmete turvalisust ja tõstetakse kaitsetaset vaenamise ja diskrimineerimise vastu. Muudatuste jõustumise ja rakendamisega täidab Eesti võetud rahvusvahelised ja Euroopa Liidu kohustused ning suurendab oma usaldatavust rahvusvahelistes suhetes inimõigusi austava riigina. Euroopa Liidu kohustuste täitmata jätmine võib pikemas perspektiivis kaasa tuua sanktsioonid. Seega on muudatuste oodatav positiivne mõju oluline. Sotsiaalsed, sealhulgas demograafilised mõjud. Eelnõuga kaitstakse sotsiaalset keskkonda vaenuavalduste eest ning diskrimineerimise vastu mis tahes alustel (vähemused, sooline diskrimineerimine, kaitsetumad rühmad) ning soodustatakse ühiskonna kokkukuuluvust ja teadlikkust. Selline tagajärg avaldub nii avalikes 28 kui ka erasuhetes (sh töösuhted, teenuste osutamine). Samuti tuleb arvestada, et senises praktikas on kõnealused seni kehtiva seaduse kohased süüteod olnud haruldased. Muudatuste mõju ettevõtete ja kodanike halduskoormusele Muudatustel ei ole ettevõtete ja kodanike halduskoormusele mõju. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Eelnõu rakendamine seadusena ei too kaasa otseseid tulusid ega kulusid. 8. Rakendusaktid Eelnõu jõustumisel seadusena on vaja Vabariigi Valitsuse 11.04.2013 määruse nr 60 „Politsei- ja Piirivalveameti ja Kaitsepolitseiameti vaheline uurimisalluvus“ § 2 lõike 1 punktis 1 asendada tekstiosa „§ 151 lõikes 2“ tekstiosaga „§-s 151“. 9. Seaduse jõustumine Arvestades eelnõu menetlemise aega, samuti mõistlikku vacatio legis’t, kavandatakse jõustumiseks 1. november 2023. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse ministeeriumitele kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, kohtutele, Riigiprokuratuurile, õiguskantslerile, Eesti Advokatuurile ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale. 29 Saatja: <[email protected]> Saadetud: 11.05.2023 14:11 Adressaat: Harjumk info <[email protected]>; Pärnumk info <[email protected]>; Talhk info <[email protected]>; Tallinna Ringkonnakohus info <[email protected]>; Tartu HK Tartuhk info <[email protected]>; Tartumk info <[email protected]>; Tarturk info <[email protected]>; virumk.info <[email protected]> Teema: Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) eelnõu Manused: 8-13387 11.05.2023 Väljaminev kiri.bdoc Tere! Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu eelnõu arvamuse avaldamiseks. Pealkiri: Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) eelnõu Registreerimise kuupäev: 11.05.2023 Registreerimise number: 8-1/3387. Teie arvamusi eelnõu kohta ootame kuni 21.05.2023 aadressile [email protected] või läbi DVK. Suur-Ameerika 1, 10122, Tallinn Tel. 620 8100, Faks 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee