Justiitsministeerium Teie 06.02.2023 nr
Suur-Ameerika 1
10122, Tallinn Meie 13.02.2023 nr 10-3/23/15-2
[email protected]
Tartu Ringkonnakohtu arvamus Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005 määruse nr 322
„Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja
kulude hüvitamise kord“ (Kord) muutmise määruse eelnõu kohta
Tartu Ringkonnakohus tänab võimaluse eest esitada seisukoht Korra muutmise määruse eelnõu
kohta. Tartu Ringkonnakohus ei toeta Korra kiireloomulist muutmist. Leiame, et teema vajab
põhjalikumat analüüsi. Ühtlasi palume arvamusega tutvumisel arvestada, et kuivõrd
muudatusplaani kommenteerimiseks antud tähtaeg oli äärmiselt lühike, ei ole välistatud, et mõni
oluline küsimus jäi arvamuse andmisel tähelepanuta. Tartu Ringkonnakohtu arvamus tugineb
kriminaalkolleegiumi järgmistele tähelepanekutele ja seisukohtadele.
1. Esiteks jääb arusaamatuks määruse muudatustega kiirustamine. Veenev ei ole seletuskirjas
märgitu, et kiire tegutsemise tingib Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegiumi 2022. a novembris
tehtud lahend nr 5-22-3/17. Selle lahendi järgselt on kõigi ekspertiiside, sh
kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiiside tegemine endiselt võimalik. Ka ei ole
kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiiside tasustamisega lahti midagi erakordset. Nende eest
tuleb määrata tasu üldklausli järgi1. Leiame, et eelnõuga kiirustamine ei ole põhjendatud.
2. Toetada ei saa eelnõuga psühholoogide rolli vähendamist. Jääb mulje, et eeskujuks on võetud
Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) seisukohad. 30. novembril 2022 saatis EKEI mitmetele
riigiasutustele, sh kohtutele märgukirja. Muu hulgas leiti märgukirjas, et edaspidi tuleb
kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisidele eelistada kohtupsühhiaatriaekspertiise. Kirjast jäi
arusaamatuks, millisele õiguslikule alusele tuginedes on EKEI-l võimalik menetlejaid (sh
kohtutuid) suunata konkreetse sisuga ekspertiise tellima. Märgukirjas sellist suunist sisuliselt ei
selgitatud. Eriti hämmastas märgukirjas öeldu, et taotluse teise eksperdi kaasamiseks peab
psühhiaater esitama mitte üksnes menetlejale, vaid esmajärjekorras EKEI-le. KrMS-i kohaselt (vt
nt § 95 lg 2 ls 1) on eksperdi määrajaks menetleja. 6. veebruaril 2023 reageeris sellele märgukirjale
Õiguskantsler, kes pidas seda igati õigustatult mitmes mõttes problemaatiliseks. Kahjuks nähtub
1
Tõsi, on mõneti ebaselge, kas selline üldklausel on määruse nr 322 § 4 lg 1 või KrMS § 178 lg 2 (vastavalt
„Eksperdile makstakse ekspertiisi eest tunnitasu, mis on 10–40-kordne „Töölepingu seaduse“ § 29 lg 5 alusel
kehtestatud tunnipalga alammäär […]“ ja „Eksperdile […] makstav tunnitasu ei või olla väiksem töösuhtes olevale
isikule minimaalselt maksta lubatud tunnitasust ega ületada seda rohkem kui 50-kordselt.“). Siiski on selge, et tasu
maksmine toimub n-ö tunnitöö alusel ja nähakse ette ka tunnitasu maksimummäär.
Aadress: Kalevi 1, 51010, Tartu; registrikood: 74001972; telefon: 750 0702; faks: 620 0100; e-post:
[email protected]
Lisainfo: www.kohus.ee
viidatud märgukirjaga mõneti samasugune loogika ka käesolevast eelnõust: muudatust
planeeritakse teha väga kiiresti ja psühholoogide rolli soovitakse vähendada.
3. Eelnõu seletuskirjast nähtub, et ekspertiisidega jätkatakse edaspidigi lepingupartneriteks
nimetatavate haiglate kaudu: ekspertiisimäärus saadetakse haiglasse ja viimane peaks selle
psühhiaatrile täitmiseks jagama. Samas märgitakse ka Korra seletuskirjas, et psühhiaatrid ei soovi
ekspertiise teha ja neil pole tihti ka piisavalt teadmisi. Sellega tuleb nõustuda. Sageli on
ekspertiisid kehva kvaliteediga ja ekspertidel puuduvad karistusõiguslikud põhiteadmised, mis
peavad aga eksperdil olema. Seetõttu ei saa endistviisi jätkata - ekspertiiside kvaliteet on kehv ja
vajab parandamist.
4. Leiame, et vaja on professionaalsete ekspertide ringkonda, st tuleks saavutada, et ekspertideks
oleksid inimesed, kes ei oleks pädevad ainult psühhiaatrias, vaid omaksid piisavaid teadmisi ka
karistusõigusest: süüdivusest, piiratud süüdivusest, süüdivuse juriidilistest eeldustest (sh eristavad
arusaamis- ja juhtimisvõimet), psühhiaatrilisest sundravist, ohtlikkusest juriidilises mõttes jne.
Saab eeldada, et sellist pädevust ei teki psühhiaatritel, kes eelkõige ravivad patsiente ja peavad
tegema nt ühe ekspertiisi aastas. Kvaliteet tuleb kogemusega. Ekspertiisi tegemine peaks olema
eksperdi jaoks tavaline. Seetõttu võiksid eksperdid olla vabakutselised (ettevõtjad) nagu seda on
advokaadid. See ei tähenda seda, et ekspert ei tohiks (osakoormusega) üldse haiglas töötada. Eestis
on inimesi, kes on läbinud õpingud ja omandanud kohtupsühhiaatri või -psühholoogi kutse. Oleks
vaid loogiline, et selliseid inimesi eelistatakse neile, kes on läbinud üksnes psühhiaatria- või
psühholoogiaõpingud (ilma kohtuvaldkonnale spetsialiseerumata).
5. Ettevõtjana töötamisel ei ole mõistlik määrata talle tasu sarnaselt palgatöötajatega. Niisiis ei
tohiks võtta orientiiriks meedikute kollektiivlepingus ette nähtavat 19,45 eurost tunnitasu nagu
seletuskirjas tehakse. Märksa asjakohasemad on hoopiski sellised tasud, mida makstakse
advokaatidele (st tippspetsialistidest ettevõtjatele õigusvaldkonnas): riigi õigusabi puhul on
tunnitasu 72 eurot ja kokkuleppel kaitsjate tunnitasud on 150–200 eurot tunnis. Esmapilgul kõrge
tasu ei tähenda eksperdi sedavõrd kõrget palka: palga moodustaks sellest vaid üks osa, ülejäänu
oleks erinevad kulud ja maksud.
6. Seletuskirja lk-l 6 avaldatakse kartust, et tunnipõhise arvestuse puhul pole summad ette teada.
Samas poleks see olukord erinev advokaaditasudest. Lisaks ei ole ka paljudes muudes
eluvaldkondades mingi asja maksumus eelnevalt teada. Saab eeldada, et ajapikku saab üsna hästi
ennustatavaks, kui palju nt aastas ekspertiiside tegemisele raha kulub. Riigi jaoks pole oluline, kui
palju maksab üks konkreetne ekspertiis – tähtis on kogusumma. Isegi kui jätta eelnev kõrvale, jääb
arusaamatuks seletuskirja lk-l 4 toodud väide, et „tunnipõhise arvestuse ja detailse põhjenduse
nõude kehtestamine tooks kaasa täiendava bürokraatia ning seega võiks väheneda veelgi
psühhiaatrite huvi ekspertiisi tegemise vastu“. Oma töö tunnipõhine arvestamine peaks olema
psühhiaatritele igati jõukohane. Ei ole aru saada, mida peetakse silmas „detailse põhjenduse“ all.
Üldjuhul ei ole üldse vaja oma tööd kuidagi põhjendada, vaid töö räägib enda eest. Kui siiski on
erandlik juhtum, kus töömaht kujuneb väga suureks, võiks piisata selgituseks paarist lausest. Pikki
(detailseid) põhjendusi ei ole vaja.
7. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi mõiste välja jätmine tekitab hoolimata
põhjendustest seletuskirjas segadust. See ekspertiisiliik on end praktikas hästi tõestanud:
kompleksekspertiisid on tavaliselt olnud märksa kvaliteetsemad (arusaadavamad, loogilisemad)
kui vaid psühhiaatri koostatud ekspertiisid. Samas on mõnikord põhjendatud hoopiski see, et
ekspertiisi teeb vaid psühholoog. Eelnõust ja seletuskirjast ei ole võimalik aru saada, kas sellised
ainult psühholoogi tehtavad ekspertiisid kujutavad endast edaspidi „kohtupsühhiaatriaekspertiise“
või mitte. Kui ei kujuta, siis loomulikult ei tähenda see seda, et menetleja ei võiks edaspidigi tellida
ekspertiisi vaid psühholoogilt. Psühholoogi tasustamisel aga kehtib tunnitasust lähtuv üldklausel,
st Korra § 4 lg 1 või KrMS § 178 lg 2.
8. Puutuvalt sõidutasu hüvitamisse tuleb märkida, et nt riigi õigusabi osutavatele advokaatidele ei
hüvitata mitte üksnes transpordile endale kuluvat raha (nt kütuseraha), vaid kompenseeritakse ka
sõidule kulutatud aeg.
9. Hirmu selle ees, et süüdistatavad peaksid hakkama maksma väga suuri ekspertiisitasusid
(seletuskirja lk 6), võib mõneti mõista. Samas aga võib muuta tasumiseks kohustatud isikut
puudutavat regulatsiooni – nt võib kehtestada korra, et süüdistatavalt mõistetakse välja üksnes osa
ekspertiisitasust, mingi kindel summa või et talt ei mõistetagi midagi välja.
10. Samuti juhime tähelepanu, et eelnõu tekstis tuleks vältida kantseliiti. „Ekspertiisist alaealisele
isikule“ asemel tuleb rääkida „ekspertiisist alaealisele inimesele“ (juriidilistele isikutele
kõnealuseid ekspertiise ei tehta). Võrdluseks näiteks KarS § 113, kus ei kõnelda mitte teise isiku,
vaid teise inimese tapmisest.
11. Kokkuvõtvalt ei saa muudatusettepanekut toetada. Esiteks ei ole määruse muutmisega nii kiire,
nagu seletuskirjas väidetakse. Teiseks võib olla mõistlik jääda hoopis n-ö üldklausli juurde ja
hakata maksma psühhiaatritele ning psühholoogidele senisest oluliselt suuremaid tasusid – nii võib
ekspertiiside kvaliteet paraneda. Kolmandaks jääb ebaselgeks, mis saab edaspidi olema
psühholoogide roll. Korras muudatuste tegemine vajab põhjalikumat analüüsi.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tiina Pappel
Tartu Ringkonnakohtu esimees