Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruse nr 20 „Kaitseväe lennundusmäärustik“ muutmine

. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 21.02.2023 nr 5-13/23/644 Siseministeerium Eelnõu esitamine kooskõlastamiseks Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse küsimiseks kaitseministri määruse "Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruse nr 20 „Kaitseväe lennundusmäärustik“ muutmine“ eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Hanno Pevkur Minister Lisa: 20230215LennundusmäärustikMuutm.docx 20230215LennundusmäärustikMuutm_Lisa.docx 20230215LennundusmäärustikMuutmSEL.docx Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502  Kaitseministri määruse „ Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruse nr 20 „Kaitseväe lennundusmäärustik“ muutmine “ eelnõu SELETUSKIRI 1. Sissejuhatus Kaitseministri määrus e „ Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruse nr 20 „Kaitseväe lennundusmäärustik“ muutmine “ eelnõu (edaspidi eelnõu ) kehtestatakse lennundusseaduse ( edaspidi LennS ) § 7 2 lõike 3 alusel. Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määrus „Kaitseväe lennundusmäärustik“ (edaspidi lennundusmäärustik ) lähtub LennS - i § 2 lõike s 1 ja raammääruse 2018/1139 artikli 2 lõikes 5 sätestatud põhimõte te st ning sellega on kehtestatud riigikaitseülesannete täitmiseks kaitselennunduses vajalik raamistik, sealhulgas vajalik ud erandid , et tagada (üldise) lennuliikluse ohutus . Kõik määrusega kehtestatavad nõuded on seotud mehitatud või mehitamata õhusõiduki käitamisega või kaitselennundusega seotud rajatiste käitamisega, sealhulgas nende valmistamise või ehitamisega . Samas ei ole olnud ega ole ka praegu määruse eesmärk muuta üldise lennuliikluse (ingl k general aviation traffic ehk GAT) lennureegleid ega üldise lennuliikluse lennureeglitest erandeid kehtestada. Määrusega on kehtestatud operatiivse lennuliikluse (ingl k operational air traffic ehk OAT) lennureeglid Kaitseväes kasutusel olevate õhusõidukite käitamisele. Need reeglid kehtivad ka teiste riikide relvajõudude õhusõidukite käitamisele, kui need õhusõidukid viibivad Eestis sõjalise väljaõppe raames või muu välislepingu või kokkuleppe alusel. 8. juunil 2022 võeti Riigikogus vastu lennundusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus 524 SE , mille eesmärk o li korrastada riikliku lennunduse nõudeid, luua alus peamiselt geograafiliste alade ja ajutiste geograafiliste alade kehtestamiseks mehitamata õhusõidukite lendamise piiramiseks ning korrastada riigikaitselisel eesmärgil õhuruumi kasutamisega seonduvaid nõudeid, samuti tagada lahtiste lasketiirude kohal ohutu lendamine m adalalt lendavatel õhusõidukitel. Muu hulgas muudet i riikliku õhusõiduki definitsiooni ning lisat i riikliku lennunduse, kaitselennunduse ja kaitselennunduse õhusõiduki mõiste. Kuigi kaitselennundus on riikliku lennunduse osa, vajab see siiski eraldi mõistet, sest võrreldes muu riikliku lennunduse osalistega vajab kaitselennundus rohkem erandeid tsiviillennunduse reeglitest, mida üldjuhul riiklik lennundus järgib. R iikliku lennunduse õhusõidukite hulka arvatakse nüüd samuti Päästeameti, Keskkonnaameti ja Kaitsepolitseiameti õhusõidukid , k aitselennunduse õhusõidukite hulka aga näiteks Välisluuream eti ja Kaitseliidu õhusõidukid. Peale selle lisati LennS - i kaitselennunduse järelevalve sätted, millega anti Kaitseväele haldusjärelevalve õigused kogu kaitselennunduse üle . LennS - i muudatused jõustusid 9. juulil 2022. Lennundusmäärustiku muutmise on tinginud eespool nimetatud LennS - i muudatuste jõustumine, mille tulemusena on vaja lennundusmäärustikus: 1) teha muudatused sätetes, mis viitavad otseselt Kaitseväele, sest LennS - i muudatuste tulemusena kohaldatakse lennundusmäärustikku ka teistele Kaitseministeeriumi valitsemisala asutustele; 2) täpsustada kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva üksuse rolli, mis kehtivas lennundusmäärustikus on märgitud enamasti Kaitseväe või Kaitseväe juhataja ülesandena; 3) jätta määrusest välja need sätted või mõisted, mis on kehtestatud LennS - iga , muu hulgas muuta lennundusmäärustiku pealkirja volitusnormis muudatuse tegemise tõttu . Lennundusmäärustik jõustus 25. oktoobril 2019, mille järel on selle kolmeaastase rakendamise jooksul ilmnenud kitsaskohti, mis vajaks lennundusmäärustikus täpsustamist. Samuti loobutakse nõuetes mehitatud ja mehitamata õhusõidukitele ning hooldamise nõuete puhul Euroopa Liidu ( edaspidi EL ) määrustele viitamisest, sest tegelikkuses neid ei täideta ja juhul, kui mõnel õhusõidukil on olemas näiteks EL - i määruste nõuetekohane lennukõlblikkuse sertifikaat, saab õhusõidukit endiselt käitada ja lugeda nõuetele vastavaks , kui kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus on tunnusta mismenetluse läbi viinud ja selle heaks kiitnud . Lennundusmäärustiku üldine eesmärk on lennundusohutuse parem tagamine ja „ just culture “ juurutamine mitte ainult õhuväes, vaid kogu kaitselennunduses ehk ka kõikides nendes üksustes ja asutustes, kelle valduses on õhusõidukeid. E elnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõu ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga . E elnõu on ette valmistanud Kaitseministeeriumi st Malle Piirsoo ( [email protected] ) , juriidilise korrektsuse on taganud Liina Martinson ( [email protected] ) . Keeletoimetus on tehtud Anu Rooseniit ( [email protected] ). 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu punktiga 1 muudetakse lennundusmäärustiku pealkirja, uu s pealkir i on „Kaitselennundusmäärustik“. Pealkirja muutmise põhjuseks on LennS - is volitusnormi muutmine, sest määrust kohaldatakse kogu kaitselennundusele, mitte ainult Kaitseväele. LennS - i § 6 1 lõike 2 kohaselt on k aitselennundus Kaitseministeeriumi valitsemisala valitsusasutuse, Kaitseliidu ning välisriigi relvajõudude või nende nimel ja kontrolli all toimuv lennundustegevus. Sama seaduse § 5 lõike 3 1 järgi on kaitselennunduse õhusõiduk Kaitseministeeriumi valitsemisala valitsusasutuse või Kaitseliidu valduses olev ja riigi sõjalise kaitse eesmärgil kasutatav õhusõiduk. Viimati toodud mõistet laiendatakse ka välisriigi relvajõudude valduses oleva le õhusõiduki le (LennS - i § 5 lõi g e 3 2 ) . See tähendab, et lennundusmäärustikku kohaldatakse ka Eestis viibivate välisriikide relvajõudude õhusõidukitele , olenemata sellest, mis riigist need pärit on, kui välislepingu või muu kokkuleppega ei ole kokku lepitud teisiti. Eelnõu punktiga 2 muudetakse lennundusmäärustiku § 1 lõi k e 1 sõnastust . Uue sõnastuse järgi on lõikest 1 välja jäetud otsesed viited Kaitseväele, sest nagu eespool juba öeldud, kohaldatakse lennundusmäärustik k u kogu kaitselennundusele ja selle õhusõidukitele, mitte ainult Kaitseväele ja selle õhusõidukitele, rajatistele ning kaitselennundusega tegelevatele isikutele. Samuti kohaldatakse sama lennuõnnetuste ja - intsidentide uurimise korda kõikidele Kaitseministeeriumi valitsemisala asutustele ja Kaitseliidule. Punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks lennundusmäärustiku § 1 lõige 2. Kehtiva sõnastuse järgi kohaldatakse lennundusmäärustikku kaitselennunduse õhusõidukite registris olevate mehitatud ja mehitamata õhusõidukite suhtes. Kuna 9. juulil 2022 jõustunud muudatuste kohaselt kohaldatakse lennundusmäärustikku kogu kaitselennundusele, siis viide kaitselennunduse õhusõidukite registris registreerimisele on üleliigne , sest sama paragrahvi lõige 1 ja LennS juba seavad piirid, millistele õhusõiduki tele lennundus määrus tikku kohaldatakse . Punktiga 4 muudetakse § 1 lõike 5 sõnastust. Uue sõnastuse kohaselt antakse määruses sätestatu kõrval täpsustatavate nõuete kehtestamise õigus peamiselt kaitselennunduse üle järelevalvet tegevale üksusele. Kaitseväe juhataja või tema volitatud isik võivad määruse kõrval täpsustavaid nõudeid kehtestada juhul, kui see on määruses otsesõnu sätestatud. Võrreldes kehtiva sõnastusega on oluliselt täpsustatud nõuete kehtestamise õigust, sest ka kehtiva § 1 lõike 5 sõnastuse mõte oli eelkõige, et seni, kuni kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus ei ole veel alustanud oma tööd, saab Kaitseväe juhataja või tema volitatud isik kehtestada täpsustavaid nõudeid, et tagada parem lennuohutus. Kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus alustas tööd 1. oktoobri l 2020, mistõttu on vaja ka lennundusmäärustikus paremini reguleerida, millisel juhul üks või teine võivad täpsustavaid nõudeid kehtestada. Nagu eespool mainitud, alustas kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus ametlikult tööd 1. oktoobri l 2020. Üksuse ametlik nimetus on kaitselennunduse järelevalveteenistus, lühendina KLJT . Vabariigi Valitsuse 21 . juuni 2018 . a määruse nr 45 „Kaitseväe põhimäärus“ (edaspidi Kaitseväe põhimäärus ) § 18 lõike 3 punkti 4 ja lõike 5 järgi on KLJT õhuväe koosseisus olev üksus, ent kes oma ülesannete täitmisel ehk järelevalve tegemisel on sõltumatu ning mille suhtes käsuõigus ei kohaldu. Kuni 9. juulil 2022 jõustunud Lenn S - i muudatusteni tegi KLJT järelevalvet üksnes Kaitseväe ja liitlaste õhusõidukite , kaitselennunduse rajatiste, kaitselennunduses osalevate isikute jms üle, kuid alates 9. juulist 2022 on KLJT-l õigus teha järelevalvet kogu kaitselennunduse üle, see tähendab peale Kaitseväe ka Kaitseliidu, Välisluureameti, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK) ja Kaitseministeeriumi üle, kui nende valduses on õhusõidukeid , kaitselennunduse rajatisi vms . Õigus järelevalvet teha kaitselennunduses osalevate isikute , kaitselennunduse rajatiste, kaitselennunduse õhusõidukite ja muu üle tuleb LennS - i §-st 7 7 ja § 60 lõikest 7 (haldusjärelevalve osa). Meetmed, mida üksus järelevalve käigus kohaldada saab, on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduses . Eelnõu punktiga 5 tunnistatakse kehtetuks lennundusmäärustiku § 2 punktid 1, 2, 5 ja 7. Neist kahes esimeses on kehtivas lennundusmäärustikus defineeritud kaitselennunduse ja kaitselennunduse õhusõiduki mõiste. Mõlemad definitsioonid on sätestatud LennS - is, mistõttu puudub vajadus neid defineerida määrustikus. Kuna 9. juulil 2022 jõustunud LennS - i muudatustega anti peale kaitselennunduse mõiste ka riikliku lennunduse mõiste, muutus lennuülesande mõiste ebatäpseks, samuti on lennundusmäärustiku kolmeaastase rakendamise jooksul selgunud, et seda mõistet ei ole vaja. Samuti ei ole vaja § 2 punktis 7 toodud op eratiivse lennuliikluse mõistet, mis on ka liiga piirav, sest nõuded võivad tulla peale lennundusmäärustiku ka LennS - ist või muust õigusaktist, välislepingust või muust rahvusvahelisest kokkuleppest, mida selles määrustikus nimetatud ei ole. Eelnõu punktide s 6 , 23 , 37 , 49 , 70 , 71 ja 79 tehtavad muudatused on seotud vajadusega võtta lennundusmäärustikust välja viited Kaitseväele, sest määrustikku kohaldatakse kogu kaitselennundusele, mitte ainult Kaitseväele ( nagu see on kehtiva lennundusmäärustikuga ) . Need muudatused puudutavad lennundusmäärustiku § 3 lõiget 1, §-de 13‒16 pealkirj a , § 13 sissejuhatavat lauseosa, §-de 21 ja 22 pealkirj a , 9. peatüki pealkirja, § 91 lõiget 1 ning § 96 lõiget 3 . Kui mõnes sättes piisab sellest, et välja jätta sõna „Kaitsevägi“ vastavas käändes kas üksi või koos muu sõnaga (eelnõu punktid 23, 37, 71 ja 79), siis mõnes sättes tuleb teha asendus nii, et see viitaks kaitselennundusele või Kaitseministeeriumi valitsemisala asutus t ele (eelnõu punktid 6, 49 ja 70). Punktiga 7 täiendatakse lennundusmäärustiku § 3 lõike 4 punkti 4 nii, et standardtegevusjuhend (STJ) , mille II kategooriasse kuuluva t mehitamata õhusõidukit valdav üksus peab koostama, oleks heaks kiidetud KLJT poolt. Muudatuse eesmärk on ühtlustada STJ-ide kvaliteeti ning tagada, et lennuohutus on ülesannete täitmise kõrval piisavalt arvesse võetud ja riskid maandatud. Punktiga 8 sõnastatakse uuesti lennundusmäärustiku § 3 lõige 6. Põhimõtteliselt ei muudeta selle mõtet, sest lennundusmäärustiku koostamise ajal (2018‒2019) ei olnud veel ingliskeelsele mõistele „ loitering munition “ eestikeelset vastet ega olnud seda reguleeritud Eesti õiguses, mille tulemusena lennundusmäärustikku kirjutati siis õhuründemoona kirjeldus. Õhuründemoon on küll valmistatud mehitamata õhusõiduki baasil, kuid tegemist ei ole siiski mehitamata õhusõidukiga, vaid lahingumoonaga. Õhuründemoona käitlemine on reguleeritud kaitseministri 9. juuli 2018 . a määruse nr 9 „ Sõjaväerelvade, nende laskemoona ja lahingumoona käitlemise ning üleandmise kord “ 13 1 . peatükis (õhuründemoona käitlemine) ja selles peatükis käsitletu jõustus 17. aprillil 2020. Eelnõuga viiakse lennundusmäärustiku § 3 lõike 6 sõnastus kooskõlla nimetatud kaitseministri määrusega. Eelnõu punktiga 9 tunnistatakse kehtetuks lennundusmäärustiku § 4 lõige 2, sest nimetatud erand on kehtestatud LennS - i § 22 1 lõikega 1 1 (jõustus 09.07.2022). Registrisse kandmise kohustus jääb . S ee on küll tuletatav LennS - ist, kuid ei ole seal siiski nii selgesõnaliselt sätestatud , nagu see on näiteks l aeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadus e § 77 2 lõikes 2 Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite kohta. Eelnõu punktid 10‒13 on seotud õhusõidukile sümbolite kandmisega. Nendeks sümboliteks on riikkondsuse tunnus, kontaktandmed ja uue nõudena kaitselennunduse registrist antud unikaalne registr eer i mis number ( punkt 11 ) . Registreerimisnumbri õhusõidukile kandmise nõue ei ole tegelikult mehitatud õhusõidukite puhul uus nõue , sest see kantakse ka praegu kõikidele õhusõidukitele. Punkt iga 10 lisatakse lennundusmäärustiku § 5 lõikes 3 nimetatud Kaitseväe struktuuriüksuste (välja arvatud õhuvägi) kõrvale ka teised Kaitseministeeriumi valitsemisala asutused ja Kaitseliit. Õhuvägi kannab tema valduses olevatele õhusõidukitele kaitseministri 19. novembri 2018 . a määruse nr 18 „ Kaitseväe sümbolite kirjeldus ja kasutamise kord “ § 6 lõikes 1 sätestatud riikkondsuse tunnuse, kuid kõik teised Kaitseväe struktuuriüksused, Kaitseliit, Välisluureamet, RKIK ja Kaitseministeerium kannavad nende valduses olevatele õhusõidukitele riikkondsuse tunnusena lennundusmäärustiku lisas 1 sätestatud riikkondsuse tunnuse. Eelnõuga muudetakse ka määrustiku lisa 1 ( eelnõu punkt 8 2 ) , l oetledes selles Kaitseväe struktuuriüksuste kõrval eespool nimetatud asutused ja Kaitseliidu, kellel on kohustus kasutada riikkondsuse tunnusena lisas 1 kehtestatud sümbolit. Punktiga 12 tunnistatakse kehtetuks lennundusmäärustiku § 6 lõike 2 teine lause. Kehtivas määrustikus sätestab antud lause, et riigi sõjalise kaitsmise ajal võib kontaktandmed lennuülesande täitmise ajaks vajaduse korral eemaldada. Peamiselt puudutab see mehitamata õhusõidukeid. Lennundusmäärustiku rakendamise ajal on selgunud, et sümbolite ja kontaktandmete eemaldamist on vaja ka muudel juhtudel, mistõttu tunnistataksegi see lause kehtetuks ja lisatakse §-i 6 uued lõiked 3 ‒5 , mis reguleerivad erandeid ehk seda, millal on lubatud sümbolid ja kontaktandmed õhusõidukilt eemaldada (eelnõu punkt 13 ) . Erandid jagunevad kaheks: 1) juhul, kui mehitamata õhusõiduki mõõtmed on nii väikesed, et riikkondsuse tunnus, registreerimisnumber ja kontaktandmed või mõni neist ei mahu õhusõidukile; 2) juhul, kui mehitamata õhusõidukiga lennatakse väljaspool Eestit (näiteks osaletakse rahvusvahelisel operatsioonil) või Eestis Eesti piiri vahetus läheduses ( lõi ked 3 ja 4 ). Kui õhusõiduki suuruse tõttu ei ole võimalik andmeid või osa andmetest õhusõidukile kanda, siis teisel juhul tuleb seda iga kord hinnata, see tähendab, et see erand ei kehti automaatselt, kui mehitamata õhusõidukiga lennatakse näiteks väljaspool Eestit, vaid oleneb lennuülesandest ja sellega kaasnevatest riskidest selle eduka täitmise jaoks . O tsuse teeb vastutav isik, kes vastutab selle konkreetse lennuülesande täitmise eest (näiteks on andnud sellekohase käsu). Samuti peab igas asutuses ja üksuses, kellel on vaja täita selliseid lennuülesandeid, kus võib vaja olla sümbol , registreerimisnumber või kontaktandmed eemaldada , olema koostatud asjakohased protseduurid ja kontrollküsimustik, mille abil saab lennuülesande täitmise eest vastutav isik teha otsuse, kas asutusesisese korra (juhendi) kohaselt tuleks sümbol, registreerimisnumber või kontaktandmed eemaldada enne lennuülesande täitma hakkamist või mitte ( lõige 5 ). Juhul, kui mehitamata õhusõiduki suuruse tõttu ei ole võimalik õhusõidukile andmeid kanda, tuleb teha selle kohta kaitselennunduse õhusõidukite registrisse asjakohane märge. See tähendab, et märkuste lahtrisse märgitakse, kas õhusõidukilt puuduvad kõik andmed (riikkondsuse tunnus, registreerimisnumber ja kontaktandmed) või mõni neist. Eelnõu punktiga 14 sõnastatakse uuesti lennundusmäärustiku § 7, mis käsitleb mehitatud õhusõidukite le kehtestatud nõudeid, mis peavad olema täidetud, kui soovitakse mehitatud õhusõiduk kasutusele võtta. Sisuliselt on tegemist lennukõlblikkuse nõuetega. Paragrahv 7 koos pealkirjaga sõnastatakse uuesti sellepärast, et paragrahvis tehakse üsna palju muudatusi, sealhulgas lisatakse teine lõige (kehtiv § 7 tekst muutub lõikeks 1). Paragrahvi 7 lõike 1 esimeses pooles sätestatav tekst ei erine põhimõtteliselt § 7 seni kehtivast tekstist, kuid välja jäetakse viited EL -i õigusaktidele, jääb ainult viide EMAR - ile 21. Uuena lisatakse sättesse, et õhusõiduk võib vastata ka mõnele muule standardile või muule sarnasele nõuete kogumile nagu seda on EMAR - is 21 kirjeldatud nõuded. Selle muu dokumendi nõuete sarnasust või samaväärsust hindab KLJT. Viimasel peab selleks olema LennS - i § 7 7 lõike 3 alusel riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav a ministr i kehtestatud määruse kõrval välja töötatud ja kehtestatud täiendav ad menetlusreeglid õhusõidukite lennukõlblikkusnõuete hindamisprotseduuri läbiviimiseks (nn tunnustamisprotseduur). Lisatav uus lõige 2 sätestab nõuded ajutiselt kasutusele võetavale mehitatud õhusõidukile. Ka siin on oluline roll KLJT-l, kes peab igal juhul õhusõiduki suhtes läbi viima tunnustamise protseduuri. Juhul, kui tegemist on EASA-õhusõidukiga , peab õhusõiduk vastama kogu kasutamise aja Euroopa Komisjoni määruse 748/2012, millega nähakse ette õhusõidukite ja nendega seotud toodete, osade ja seadmete lennukõlblikkuse ja keskkonnaohutuse sertifitseerimise ning projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide sertifitseerimise rakenduseeskirjad , I lisa jaos A sätestatud nõuetele. Juhul, kui tegemist on mitte-EASA õhusõidukiga ehk väljastpoolt Euroopa Liitu pärit õhusõidukiga (näiteks USA, Ühendkuningriigid), peab ka see õhusõiduk vastama selles riigis kehtestatud nõuetele, mille vastavust hindab KLJT tunnustamise korra järgi. Õhusõidukile välja antud lennukõlblikkuse sertifikaat peab olema kehtiv kogu õhusõiduki Kaitseväe või muu asutuse valduses olemise aja, see tähendab, et ajutiselt kasutusele võetav õhusõiduk ei pea vastama tingimata kaitselennunduses kehtestatud lennukõlblikkuse nõuetele, vaid peab olema samaväärne. Juhul, kui sellele õhusõidukile on antud Transpordiameti või teise riigi sarnase asutuse poolt lennukõlblikkuse sertifikaat, ei muutu see õhusõiduk kaitselennunduse õhusõidukiks, kui õhusõidukit ei kanta kaitselennunduse õhusõidukite registrisse, ning selle õhusõiduki suhtes ei kohaldata lennundusmäärustiku nõudeid, sealhulgas operatiivse lennuliikluse lennureegleid. Selle lõike eesmärk on tagada lennuohutus ning see, et õhusõiduk peab vastama kas tsiviillennunduses kehtestatud või kaitselennunduse nõuetele, kuid ei saa olla selle segu. Eelnõu punktid 15 , 16 , 19 , 21 , 22 , 38 , 39 ja 58 on seotud otsusega loobuda mehitatud ja mehitamata õhusõidukite ning nende hooldamise nõuete puhul EL -i määrustele viitamisest, sest tegelikkuses neid ei täideta ning selleks puudub ka vajadus. Need EL -i määrused on: 1) komisjoni määrus 748/2012 (eelnõu punkt 15, 21, 39) ; 2) komisjoni määrus 1321/2014 (eelnõu punkt 16, 19, 22, 38, 39, 58). Õhusõidukite lennukõlblikkuse ja nende hooldamise nõuete korral rakendatakse Euroopa Kaitseagentuuri kehtestatud EMAR - eid või mehitamata õhusõidukite puhul ka NATO standardeid (STANAG - id) . EMAR - ites sätestatud nõuded on oma olemuselt sarnased EL -i määrustes kehtestatud nõuetega, kuid arvesse on võetud kaitselennunduse omapära. Oluline on jätta võimalus kasutada ka muid nõudeid, mis on samaväärsed EMAR - ites sätestatutega, sest vastasel korral ei oleks võimalik soetada õhusõidukeid NATO liikmesriikidest, mis ei ole ühtlasi EL liikmesriigid, või lubada nendest riikidest pärit õhusõidukitel lennata Eesti õhuruumis. Oluline on , et lennuohutuse nõuded oleks id samaväärselt täidetud . Punkti des 17 ja 20 sätestatu on seotud lennukõlblikkuse kontrolli tulemuste esitamisega kaitselennunduse õhusõidukite registrile. Selleks lisatakse lennundusmäärustiku §-i 8 uus lõige 6, millega pannakse kohustus esitada esmase lennukõlblikkuse kontrollimise tulemused kaitselennunduse õhusõidukite registrile, ning täiendatakse § 11 lõiget 2 teise lausega, millega on kaitselennunduse üle järelevalvet tegeval üksusel (ehk KLJT-l) kohustus esitada jätkuva lennukõlblikkuse kontrolli tulemused samale registrile. Lennundusmäärustiku § 11 lõike s 2 muudetakse ka seda, kes kontrollib jätkuva t lennukõlblikkus t. Kui kehtivas lennundusmäärustikus on nimetatud selleks Kaitseväg i , siis uues sõnastuses täpsustatakse, et seda teeb kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus ehk KLJT. Pärast seda, kui KLJT alustas tegevust 1. oktoobril 2020, on see ülesanne KLJT-le antud, muu hulgas on see määratud nende üheks ülesandeks õhuväe põhimäärusega . Eelnõu punkti ga 18 asendatakse lennundusmäärustiku § 9 lõigetes 1 ja 2 sõnad „Kaitseväe juhataja või tema volitatud isik“ sõnadega „kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva üksuse ülem“. Lennundusmäärustiku § 9 reguleerib õhusõiduki lennukõlblikkuse komisjoniga seonduvat. Nimetatud komisjoni ülesanne on kontrollida mehitatud õhusõiduki esmast lennukõlblikkust. Komisjoni moodustamise ja selle töökorra kehtestamise õigus antakse eelnõus tehtava muudatusega selgelt KLJT-le, kelle ülesanne on muu hulgas kontrollida õhusõiduki esmast ja jätkuvat lennukõlblikkust. KLJT teeb seda juba praegu, seega ei ole see talle uus ülesanne (vt ka eespool selgitusi KLJT ülesannete kohta). Punktidega 24 ja 25 lisatakse lennundusmäärustiku § 13 punktide 2 ja 3 lausete lõppu „ , muu hulgas ka siis, kui õhusõiduk on seadistatud lendama autonoomselt “ . Täpsustust on vaja selleks, et oleks üheselt aru saada, et ükskõik, kas kaugpiloot aktiivselt juhib õhusõidukit või mitte, peavad need nõuded täidetud olema. Mõlemad punktid viitavad kaugpiloodile : mehitamata õhusõiduk peab kaugpiloodile teada andma kas oma energiavarude mahust või edastama andmed oma asukoha kohta. Juhul, kui mehitamata õhusõiduk lendab autonoomselt , siis kaugpiloot üldjuhul selle tegevusse ei sekku, sest õhusõiduki marsruut ja tegevused on juba eelnevalt programmeeritud, millest tulenevalt võib tekkida eksitav arusaam, et sellisel juhul justkui ei peagi need nõuded täidetud olema. Punktiga 26 tunnistatakse kehtetuks lennundusmäärustiku § 13 punkt 5, mis sätestab, et mehitamata õhusõiduk peab olema märgistatud CE-märgisega, kui mehitamata õhusõiduk on turule lastud kõikide eraõiguslike isikute jaoks. See nõue tunnistatakse kehtetuks kui üleliigne ja liigselt piirav nõue. Olles tutvunud teiste riikide kaitselennunduses kehtestatud nõuetega, siis teadaolevalt ei ole ühe gi EL -i liikmesriigi relvajõududes CE-märgise nõuet kehtestatud, sest see seaks tugevalt piiranguid mehitamata õhusõidukite omadustele ja ülesannete täitmise võimalikkusele. CE-märgis on mõeldud tarbijatele, et anda neile kindlust, et toode on ohutu nii neile endile kui ka teistele. Ka muudes valdkondades ei kohaldata tarbijatele mõeldud garantiisid ega muud sellist riikide relvajõudude suhtes ega kaitsetööstuses, vaid ohutusnõuded ja muu ohutusega seonduv lepitakse kokku ja tagatakse muul viisil. Sellest tulenevalt puudub ka vajadus määrustikuga kehtestada pigem tarbijatele mõeldud seadmete ohutust näitav märgistus. Eelnõu punktiga 27 sõnastatakse uuesti lennundusmäärustiku § 14, mis käsitleb I kategooria mehitamata õhusõidukitele kehtestatud nõudeid . Uue sõnastuse tingis asjaolu, et lausest on vaja välja jätta viide Kaitseväele, sest nagu juba eespool selgitatud, kohaldatakse alates 9. juulist 2022 lennundusmäärustikku kogu kaitselennundusele, mitte ainult Kaitseväele. Teiseks tuleb kehtiva § 14 sõnastusest välja jätta keeld, et I kategooria mehitamata õhusõiduki tuled ei tohi olla sarnased mehitatud õhusõiduki navigatsioonituledega. See keeld on üleliigne, sest olulisem on see, et õhusõiduki tuled ei oleks sarnased takistuste märgistamise tuledega, et oleks selgelt aru saada, et tegemist on liikuva objektiga – teise õhusõidukiga, samuti sellega, millises suunas see õhusõiduk liigub. Kuna vajaminevaid muudatusi on palju, ongi mõistlik terve lause uuesti sõnastada. Eelnõu punktiga 28 täiendatakse lennundusmäärustiku § 15 lõiget 1, mis käsitleb nõudeid II kategooriasse kuuluva lennuk-tüüpi mehitamata õhusõidukile. Lõike 1 lausesse lisatakse pärast sõnu „millega lennatakse“ täiendavad sõnad „muu hulgas ka“, et välistada tõlgendamise võimalus, et on olemas II kategooria mehitamata õhusõidukid, millega lennatakse ainult eraldatud õhuruumis , ja õhusõidukid, millega lennatakse väljaspool eraldatud õhuruumi. Ei ole oluline, kas selle mehitamata õhusõidukiga lennatakse eraldatud õhuruumis (näiteks õppusel) või osaletakse üldlennuliikluses, nõuded peavad olema ühtemoodi täidetud. Samal põhjusel jäetakse punkti de ga 31 ja 32 välja lennundusmäärustiku § 17 lõi getest 3 ja 4 sõnad , mis viitavad kavatsusele lennata mehitamata õhusõidukiga (olgu ta lennuk-tüüpi või vertikaalselt õhkutõusev) ka väljaspool eraldatud õhuruumi , sest ühe ja sama õhusõidukiga peab saama lennata nii eraldatud õhuruumis kui ka väljaspool seda. Eelnõu punktiga 29 sõnastatakse uuesti lennundusmäärustiku § 15 lõige 2. Kehtiva sõnastuse järgi nõuded II kategooriasse kuuluva le vertikaalselt õhkutõusvale mehitamata õhusõidukile kirjeldatakse konkreetse lennutegevuse STJ-is ning arvesse on võetud vähemalt lõikes 1 ehk sisuliselt NATO standardis AEP-83 sätestatud nõuded. Sellises sõnastuses ei ole aru saada, kes need nõuded kehtestama peab , ning saab anda tõlgenduse, et iga üksus ja asutus, kellel on sellist tüüpi II kategooria mehitamata õhusõidukid, kehtestavad need nõuded ise. NATO - s on asjakohane standard koostamisel, kuid seni, kuni seda standardit vastu võetud ei ole, on mõistlik, kui need nõuded kirjeldab ja kehtestab mitte iga üksus ise, vaid kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus ( st KLJT). Eesmärk on nõuete ühtlustamine ja lennuohutuse ühtlane tagamine. Uuest sõnastusest on välja jäetud ka viide mehitamata õhusõidukile, mida käideldakse eraldatud õhuruumis. Nagu eespool selgitatud, ei ole mõistlik vahet teha õhusõidukitel, millega tohib lennata ainult eraldatud õhuruumis , ja õhusõidukitel, millega võib lennata ka väljaspool seda. Õhusõiduk peab olema võimeline lendama nii ühes kui teises, sest lennuülesande täitmine võib eeldada mõlemat. Punktiga 30 lisatakse lennundusmäärustiku § 17 lõikesse 1 teine lause. Kehtiva määrustiku § 17 lõikes 1 on üks lause, mis sätestab, et mehitamata õhusõiduki esmast lennukõlblikkust kontrollib õhusõiduki lennukõlblikkuse kontrollimise komisjon, see tähendab seesama komisjon, kes kontrollib ka mehitatud õhusõiduki esmast lennukõlblikkust. See ei tähenda, et komisjoni liikmed on kõik täpselt samad, vaid n a d valitakse isikute teadmiste järgi . Paragrahvi 17 lõikesse 1 lisatav a tei s e lausega aga täpsustatakse, et kui üldjuhul on selle komisjoni liikmete arv viis, siis mehitamata õhusõiduki puhul võib olla ka vähem, näiteks kolm liiget. Erandi lisamise vajadus on tekkinud sellest, et esmast lennukõlblikkust kontrollitakse enamikul II kategooria ja kõikidel III kategooria mehitamata õhusõidukitel, ent II kategooria õhusõidukite puhul ei ole iga kord õigustatud vähemalt 5-liikmelise komisjoni kokkukutsumi ne , vaid piisab väiksemaarvulisest komisjonist. KLJT ülem peab iga kord hindama, mitmeliikmeline komisjon kokku kutsutakse – kas tavapärane 5-liikmeline või vähendatud koosseisus . Eelnõu punktiga 33 sõnastatakse uuesti lennundusmäärustiku § 19 lõige 1, millega sätestatakse, kes kontrollib mehitamata õhusõidukite jätkuvat lennukõlblikkust. Kehtiva sõnastuse kohaselt on see Kaitsevägi, jättes lahtiseks , milline üksus seda teeb. Lennundusmäärustiku koostamise ajal eeldati, et Kaitseväe juhataja määrab selleks üksuseks õhuväe. Nagu eespool juba selgitatud, alustas alates 1. oktoobrist 2020 tööd eraldiseisev kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus, mistõttu on mõistlik ka lennundusmäärustikus viidata sellele üksusele. Seega on muudatus seotud KLJT rolli täpsustamisega : millisel juhul on selleks üksuseks KLJT ja millal on Kaitseväe juhatajal õigus määrata nõude (ülesande) täitjaks mõni muu üksus. Samuti tõstetakse lõikest 3 lõikesse 1 kui üldsättesse mehitamata õhusõidukite jätkuva lennukõlblikkuse kontrolli tulemuste esitamise kohustus. Lõige üks on sõnastusele kohasem koht paragrahvis , sest kehtib ka III kategooria , mitte ainult II kategooria mehitamata õhusõidukite kohta. Eelnõu punktiga 34 muudetakse lennundusmäärustiku § 19 lõike 3 sõnastust . Uues sõnastuses ei ole enam viiteid STJ-ile ega ka kohustust esitada jätkuva lennukõlblikkuse kontrolli tulemused registrile (vt ka eelnõu punkti 33 selgitust). Sõnastuse muutmise põhjused on sisuliselt samad, nagu eelnõu punkti 29 kohta selgitatud. Kehtiv sõnastus jätab lahtiseks, kes STJ koostab. Eelnõukohane sõnastus viitab lennundusmäärustiku § 17 lõigetele 3 ja 4, mis käsitlevad II kategooriasse kuuluva lennuk-tüüpi ja vertikaalselt õhku tõusva mehitamata õhusõiduki esmast lennukõlblikkuse kontrolli. Lennukõlblikkust kontrollitakse üldjuhul sarnaselt, esineb üksikuid erinevusi dokumentide loetelus, mida kontrollitakse, samas tehniline kontroll on sama. Sellest tulenevalt muudetaksegi § 19 lõike 3 sõnastust nii, et viidatakse esmase lennukõlblikkuse kontrollimisele, mitte ei eeldata, et selleks tehakse eraldi STJ. Punktidega 35 , 51 ja 76 täiendatakse lennundusmäärustiku § 19 lõiget 5, § 66 lõiget 3 ja § 94 lõiget 3 , lisades „struktuuriüksus“ kõrvale ka sõna „asutus“, sest kui Kaitseväes ja Kaitseliidus on struktuuriüksused, siis Välisluureametis , RKIK -is ja Kaitseministeeriumis neid ei ole. Samas ei saa nimet useks olla ka „osakond“, sest eri asutustes võidakse nimetada erinevalt (osakond, büroo, talitus vms), sellest tulenevalt on asjakohane viid ata asutusele. Punktiga 36 sõnastatakse tervikuna uuesti lennundusmäärustiku § 20, sest muudatusi, mida on vaja teha , on palju, ning õigusselguse tagamiseks on lihtsam sõnastada kogu paragrahvi tekst uuesti. Määrustiku kolmeaastase rakendamise käigus on tõusetunud mitmed küsimused mehitamata õhusõiduki dokumentide ja nende asukoha kohta. Kehtiv regulatsio on järgib mehitatud õhusõidukiga kaasas olevate dokumentide regulatsiooni, kuid mehitamata õhusõidukite kaugpiloodid võivad olla eri asukohtades, mistõttu ei ole otstarbekas, et nad mehitamata õhusõiduki dokumentatsiooni (olgu see paberil või elektroonilisel teabekandjal) endaga kaasa võtavad. Sellest tulenevalt on muudetud nõuet dokumentide asukoha kohta paindlikumaks, mis laseb valida, kuidas tagada dokumentide kättesaadavus ( lõige 3 ) . Võrreldes kehtiva § 20 sõnastusega on lisatud lõikes 1 olevasse kohustuslike dokumentide loetelusse mehitamata õhusõiduki küljes või pardal oleva kauba nimekiri, mis kehtivas määrustikus on lõikes 2, mis loetleb dokumente, mis peavad kaasas olema II või III kategooria mehitamata õhusõidukiga. Kuna lennundusmäärustik ei sea piiranguid, millise kategooria mehitamata õhusõidukiga võib kaupa vedada, tähendab see , et see on põhimõtteliselt lubatud ka I kategooria mehitamata õhusõidukiga (nt vedada ravimeid vms kerget kaupa punktist A punkti B), tuleb see kauba nimekiri tõsta sellesse lõikesse, mis loetleb kõigi kolme kategooria suhtes kehtivaid kaasavõetavaid dokumente . Lõikes 2 on võrreldes kehtiva sõnastusega lisatud punktidesse 2 ja 5 sõnad „kui see on nõutav“, sest kõikidele II kategooria mehitamata õhusõidukitele ei pea tegema lennukõlblikkuse kontrolli ja neil ei pea olema ka raadiosagedusluba. Sellepärast on vaja ka lisada täiendus, et sertifikaat või raadiosagedusluba peavad olemas olema ja kaasas, kui need on nõutavad. Lõike 4 tekstis kehtiva sõnastusega võrreldes muudatusi tehtud ei ole. Punktiga 40 asendatakse lennundusmäärustiku § 22 lõikes 4 sõna „nõuetele“ sõnaga „ põhimõtetele“. Kehtiva sõnastuse kohaselt peab II kategooria mehitamata õhusõidukit hooldav tootja- või hooldusorganisatsioon vastama raam määruse 2018/1139 IX lisa punktis 2.2 sä testatud nõuetele . IX lisa punkt 2 sätestab järgmist: „ Mehitamata õhusõiduki projekteerimise, tootmise, hooldamise ja käitamise ning sellekohaste teenuste osutamise ja koolitusega tegelevad organisatsioonid peavad vastama järgmistele tingimustele: a) organisatsioonil peavad olema kõik oma töö jaoks vajalikud vahendid ning ta peab vastama oma tegevusega seotud asjakohastele olulistele nõuetele ning artiklis 58 osutatud delegeeritud õigusaktidele ja artiklis 57 osutatud rakendusaktidele; b) organisatsioon peab rakendama ja töös hoidma juhtimissüsteemi, millega tagatakse asjakohaste oluliste nõuete täitmine, juhtima ohutusriske ja püüdma seda süsteemi pidevalt täiustada. Selline juhtimissüsteem peab olema proportsionaalne organisatsiooni tegevuse liigi ja suurusega; c) organisatsioon peab juhtimissüsteemi osana sisse seadma ohutust mõjutavatest juhtumitest teatamise süsteemi, et aidata järjepidevalt parandada ohutustaset. Selline teavitamise süsteem peab olema proportsionaalne organisatsiooni tegevuse liigi ja suurusega; d) organisatsioon peab vajaduse korral sõlmima kokkuleppeid teiste organisatsioonidega asjakohaste oluliste nõuete jätkuva täitmise tagamiseks . “ Kuigi raammääruse s sätestatu on üsna üldine ja kuna EL -i määruste nõuete täitmisele viitamisest üldiselt loobutakse, on siiski vaja referentsi, millele peab vastama tootja- või hooldusorganisatsioon, kes hooldab II kategooriasse kuuluvat mehitamata õhusõidukit. Sellepärast ei loobuta täielikult raammäärusele viitamisest, kuid muudetakse nõuet nii, et tootja- või hooldusorganisatsioon ei pea vastama raammääruse nõuetele, kuid peavad olema täidetud samaväärsed nõuded, et saaks öelda, et eelnõukohase § 22 lõikes 4 sätestatud nõue – vastata raammääruse IX lisa punkti 2.2 põhimõtetele – oleks täidetud. KLJT peab sellist tootja- või ho oldusorganisatsiooni tunnustama, millega ühtlasi antakse hinnang, kas lennundusmäärustiku nõue on täidetud või mitte. Eelnõu punktiga 41 sõnastatakse lennundusmäärustiku § 31 lõige 2 uuesti. Muudatustena võrreldes kehtiva § 31 lõike 2 sõnastusega asendatakse sõna „kopter“ üldterminiga „õhusõiduk“ ning lisatakse lause lõppu tingimus, et raadiokõrgusmõõtja peab olema, kui planeeritud lennukõrgus on alla 500 jala (152 m). Ka muud õhusõidukid võivad madalalt lennata, mistõttu ei ole korrektne piirata seda nõuet ainult kopteritega, vaid tuleks laiendada kõikidele (nii mehitatud kui ka mehitamata ) õhusõidukitele . Lennuohutuse seisukohalt on oluline, et madalalt lendaval õhusõidukil on kasutada mitu eri liiki kõrguse mõõtmise vahend it , mis kasutaksid eri allikatest andmeid (nt GPS , GNSS ), kui mõni allikatest ei peaks selles õhusõiduki asukohas töötama. Eelnõu punktiga 42 täiendatakse lennundusmäärustiku § 32, mis käsitleb hapniku kasutamist pardal. Kehtiva sõnastuse kohaselt peab üle 10 000 jala lendamise korral mehitatud õhusõiduk olema varustatud hapnikusüsteemiga ja piisava hapnikuvaruga kogu lennuülesande täitmise ajaks. Määrustiku rakendamise ajal on tekkinud erinevaid arusaamasid, kes peab saama kasutada näiteks hapnikumaski, kui õhusõidukis ei ole üldiselt tagatud piisava hapniku olemasolu. Sellest tulenevalt ka täiendatakse vastavat paragrahvi , et kõikidele inimestele, kes õhusõidukis viibivad, peab olema tagatud hapnikuvaru. Need on piloodid, meeskonnaliikmed ja reisijad. Eelnõu punktiga 43 täpsustatakse, kes peab hindama tegevuse ohutust, et saaks rakendada sobivaid ohutusmeetmeid, et ei tekiks põhjendamatut ohtu teistele õhuruumi kasutajatele, keskkonnale, maapinnal asuvatele inimestele ega nende varale. Lennundusmäärustiku § 41 kehtestab nõuded õhusõidukist esemete ja ainete viskamiseks, puistamiseks või piserdamiseks . Kaitseväes vastutab õhuvägi lennundusohutuse tagamise, õhuruumi korraldamise ja lennundustegevuse eest , mistõttu on nendel ka parimad teadmised , hind amaks tegevuse ohutust ja mõju. Kuigi iga üksus, kes valdab õhusõidukeid, peab teadma ja tagama lennuohutuse, on vaja, et seda teemat korraldatakse keskselt ehk ühetaoliselt kogu kaitselennunduses. Sellepärast on ka oluline määrata üks konkreetne üksus, kes korraldab seda lennutegevuse osa keskselt (nt vaatab üle tegevused, mida õhuruumis teha soovitakse jms, ning saab seejuures hinnata , ka s meetmed, mida kohaldada plaanitakse, on lennuohutuse seisukohalt piisavad). Punktiga 44 lisatakse le nnundusmäärustikku uus § 41 1 langevarjuhüpete korraldamise kohta. Kuigi selle lisamist arutati ka lennundusmäärustiku koostamise ajal 2018.‒2019. aastal, jäid nõuded kehtestamata, sest leiti, et ainult Kaitseväe jaoks saab seda teha asutusesiseselt ja puudub otsene vajadus. Viimase kolme aasta jooksul on aga jõutud siiski järeldusele, eriti aga pärast LennS - i muudatuste jõustumist 9. juulil 2022, millega lennundusmäärustiku regulatsioon laienes kogu kaitselennundusele, et on vaja tagada ka ühetaoliselt langevarjuhüpete korraldamine ja läbiviimine, et tagada lennuohutus ja üldised ohutusnõuded teenistusülesannete täitmisel . Sealjuures jääb Kaitsevägi vastutavaks kaitselennunduses languvarjuhüpete korraldamiseks ohutuseeskirja koostamise ja kehtestamise eest. Ohutuseeskirjas peab miinimumina sätestatud olema langevarjuhüpete ohutuks sooritamiseks rakendatava d protseduurireeglid, ohutusnõuded, vajalik varustus ja muud nõuded ohutuse tagamiseks. Veel peab ohutuseeskiri sisaldama nõudeid langevarjuri, langevarjuinstruktori ja hüppemeistri kvalifikatsioonile ( lõige 1 ). Järelevalvet ohutuseeskirja nõuete ja kvalifikatsiooninõuete täitmise üle teeb KLJT. Peale ohutuseeskirja peab olema nendel üksustel ja asutustel, kes tegelevad langevarjundusega, kehtestatud langevarjunduse käsiraamat, mis täpsustab ohutuseeskirjas kirjeldatud nõudeid, võttes samas arvesse üksuse või asutuse täidetavate ülesannete omapära ( lõige 2 ). Kuigi võib näida, et langevarjuhüppeid tehakse alati ühte moodi, ei ole see nii, sest see võib näiteks erineda ülesande täitmiseks vajaliku varustuse poolest, samuti lennukõrguste, millelt alustatakse hüpet , poolest, mistõttu ongi oluline, et üksuses täpsustatakse langevarjunduse ohutuseeskirjas kirjeldatud nõudeid. Punktiga 45 tehakse lennundusmäärustiku § 42 teises lauses täpsustus, millise üksusega tuleb demonstratsioonlennu plaan kooskõlastada ning tehakse normitehniline muudatus , asendades sõna „Lennuamet“ sõnaga „Transpordiamet“, sest Transpordiamet loodi 1. jaanuaril 2021 seniste Lennu-, Maantee- ja Veeteede Ameti ühendamisega , olles ühtlasi ka nende õigusjärglane, mille tulemusena Lennuametit kui asutust enam ei eksisteeri. Eelnõukohase muudatuse tulemusena tuleb aga demonstratsioonlennu plaan kooskõlastada Kaitseväes selle struktuuriüksusega, kelle ülesanne on korraldada lennundustegevust. Selleks üksuseks on õhuvägi. Muudatust on vaja lennuohutuse tõhusamaks tagamiseks, et kõigile kaitselennunduses osalejatele oleks üheselt selge, et kui nad soovivad korraldada demonstratsioonlende, siis kellega tuleb plaan kooskõlastada, sest Kaitseväes on palju eri üksusi. Punktiga 46 sõnastatakse uuesti lennundusmäärustiku § 46, mis käsitleb õhusõiduki käitamist keelu- ja piirangualas. 9. juulil 2022 jõustunud LennS - i muudatustega lisandusid õhuruumis uued alad , kus lendamine võib olla piiratud, mille tulemusena on vaja teha ka uuendus määrustikus ja lisada loetelusse need alad, kus võib teatud juhtudel siiski lennata. Sisuliselt § -ga 46 korratakse üle või vii datakse Vabariigi Valitsuse 26. augusti 2022 . a määruses nr 81 „ Lennupiirangute alas või geograafilises alas või ajutises geograafilises alas lendamiseks loa taotlemise ja selle andmise kord ning loa andja määramine “ kehtestatud eranditele. LennS - i muudatustega lisandusid geograafilised alad ja ajutised geograafilised alad mehitamata õhusõidukite lendamise piiramiseks, mistõttu on vaja ka lennundusmäärustikus teha asjakohased muudatused. Nimetatud Vabariigi Valitsuse määruse § 8 sätestab erandid, millistel tingimustel võib näiteks Kaitseväe õhusõiduk lennata lennupiirangute alas ja geograafilises alas , ning § 7 sätestab, kes ja kuidas võib lennata ajutises geograafilises alas. Samas on oluline täiendus „ kui seadusega ei ole sätestatud teisiti “ , sest näiteks LennS - i § 7 2 lõike 5 kohaselt kehtestab Kaitseväe juhataja õhuruumi kontrolli plaaniga Eesti õhuruumi kasutamise korra Eesti õhuruumi puutumatuse tagamisel, valvamisel ja kaitsmisel ning selleks val mistumisel, mis võib muu hulgas sisaldada lennuülesandeid, kus on vaja lennata kas lennupiirangute alas või geograafilises alas . Eelnõu punktiga 47 lisatakse lennundusmäärustikku uus § 47 1 , millega kehtestatakse visuaallennu korraldamise üldnõuded. Lõikes 1 sätestatakse, et visuaallennureeglitega (VFR) kehtestatud meteoroloogilistest miinimumnõuetest võib erandeid teha üksnes juhul, kui seda on vaja lennuülesan d e täitmiseks . V FR-lennu jaoks on meteoroloogilised miinimumnõuded kehtestatud Euroopa Komisjoni rakendusmääruse ga nr 923/2012, millega kehtestatakse ühised lennureeglid ning aeronavigatsiooniteenuseid ja -protseduure käsitlevad käitamissätted (edaspidi komisjoni määrus 923/2012 ) , punktis SERA. 5001. Teisisõnu, kaitselennunduses järgitakse üldjuhul nimetatud nõudeid, kui lennuülesande täitmine ei nõua erandite kasutamist või kui lennundusmäärustikuga ei ole sätestatud teisiti (viimane on ka sisuliselt erand). Kuigi üldjuhul järgitakse komisjoni määruses 923/2012 sätestatud meteoroloogilisi nõudeid või muid VFR-lennule sätestatud nõudeid (vt punkti SERA.5005), peavad üksuses olema kehtestatud asjakohased lennuprotseduurid, mis tuleb enne nende kehtestamist kooskõlastada ka KLJT-ga ( lõige 2 ). Lennuprotseduurid on dokument, millega nähakse ette juhud, kui ei täideta komisjoni määrusega 923/2012 kehtestatud nõudeid VFR-lendudele. Eesmärk on tagada lennuohutus kogu lennu aja l , mistõttu tuleb lennuprotseduuride koostamisel arvesse võtta ka riske, mis on välja selgitatud riskianalüüsi koostamisega ( lõige 3 ). VFR-lennu korraldamisel tuleb lennukõrguste, lendamise asukoha ja muu sellise valikul arvesse võtta madallendudele kehtestatud nõudeid (vt lennundusmäärustiku § 49 ; lõige 4 ). Ka selle nõude kehtestamise eesmärk on lennuohutuse tagamine. Eelnõu punktiga 48 lisatakse uus lõige 4 lennundusmäärustiku §-i 53, mis käsitleb nõudeid õhusõiduki sidele ja sekundaarradari transpondrile. Lõikes 4 sätestatakse, et k ui mehitamata õhusõidukil puudub võimekus luua kahepoolne raadioside lennujuhtimisüksusega või võimalus säilitada pidev õhk-maa-kõneside valve hädaolukorra VHF- või UHF-raadiosagedustel , tuleb tagada kaugpiloodiga ühenduse võtmise võimalus muul viisil . Seda tuleb teha ka siis, kui mehitamata õhusõiduk on seadistatud lendama autonoomselt . Paragrahvis 53 sätestatu kehtib nii mehitatud kui ka mehitamata õhusõidukitele, kuid enamusel I ja II kategooria mehitamata õhusõidukitel puudub nimetatud võimekus. Kuna lennuohutuse tagamine on oluline, tulebki panna mehitamata õhusõidukite valdajatele ja nende lennutajatele (kaugpilootidele) kohustus tagada ühenduse võtmine kaugpiloodiga muul viisil. Selleks võib olla ka tavaline mobiiltelefon, kui muud võimalust ei ole. Eelnõu punktiga 50 lisatakse lennundusmäärustiku § 62 lõikesse 4 Kaitseväe kõrvale ka Kaitseliit. Paragrahv 62 sätestab lennundusjulgestuse üldnõuded. Selle lõige 4 sätestab, et Kaitseväe territooriumile sisenemisel tehakse vajaduse korral isikute ja nende asjade ning kauba läbivaatus, tuginedes julgeolekuohu hinnangule. Ainult Kaitseliit lisatakse sättesse sellepärast, et teiste Kaitseministeeriumi valitsemisalas olevate asutuste valduses ei ole lennuvälja ega kopteriväljakut. Mehitamata õhusõiduki juhtimispunkt ei ole suur maa-ala, mistõttu selles saab tagada julgeolekut muul viisil , lähtudes asjakohastes seadustes sätestatust , ning tavaliselt ei sisene sellesse palju isikuid, peale asjaosaliste endi, ega veeta kaupa . Eelnõu punktiga 52 jäetakse lennundusmäärustiku § 66 lõikest 4 välja nõue edastada lennundusjulgestuse eeskiri vajaduse korral Lennuametile. Nimetatud eeskirja ei ole Transpordiametile (varem Lennuamet) esitatud ja selleks ei nähta ka vajadust ei Kaitseväe ega Transpordiameti enda poolt. Sellest ajendatuna võetaksegi lennundusmäärustikust välja kohustus vajaduse korral Transpordiametile eeskiri edastada. Juhul, kui selleks peaks siiski vajadus tekkima Transpordiameti mõne järelevalve- või uurimisalase ülesande täitmise käigus, saab lennu ndus julgestuse eeskirja edastada ka muu seaduse järgi. Punktiga 53 sõnastatakse uuesti lennundusmäärustiku § 67 lõige 1, millega sätestatakse 7. peatüki kohaldamisala. Lõike 1 kehtiva sõnastuse järgi kohaldatakse 7. peatüki ehk kaitselennunduse rajatiste nõudeid Kaitseväe valduses oleva lennuvälja, kopteriväljaku ja muu Kaitseväe õhusõiduki käitamiseks valitud ala suhtes, kui määruses ei ole sätestatud teisiti. 9. juulil 2022 jõustunud LennS - i muudatuste kohaselt kohaldatakse lennundusmäärustikku kogu kaitselennundusele ning Kaitsevägi ei ole ainuke Kaitseministeeriumi valitsemisalas olev asutus, kelle valduses on mõni lennuväli, kopteriväljak või muu õhusõiduki käitamiseks valitud ala (nt kopteriplats, ajutine lennuväli või -rada). Uue sõnastusega ei muudeta kohaldamisala põhimõtet, et see kehtib üksnes ja ainult kaitselennunduse jaoks kasutatava te lennuvälj ade , kopteriväljaku te ja mu ude õhusõidukite käitamiseks kasutatava te ala de suhtes . See tähendab, et määrust ei kohaldata nende eraõiguslike isikute või ka riigiasutuste valduses olevate lennuväljade ja muu sellise suhtes, millele kohaldatakse tsiviillennunduse nõudeid, kuid mida võivad kas püsivalt või ajutiselt kasutada ka kaitselennunduse õhusõidukid. Punktiga 54 täiendatakse lennundusmäärustiku § 68 uue lõikega 1 1 . Paragrahviga 68 on kehtestatud kaitselennunduse rajatise kasutamise üldnõuded. Kui üldjuhul kaitselennunduse rajatises (nt lennuväli) tsiviilõhusõidukeid käitada ei või, siis Kaitseliidu valduses oleva rajatise suhtes tehakse erand, sest mõnda Kaitseliidu omandis ja valduses olevat rajatist kasutavad nii Kaitseliit ise kui ka tsiviillennunduses osalejad. Tsiviil-militaarkoostööd soodustatakse alati , kui see on riigi julgeoleku, turvalisuse ja ohutuse (nt lennuohutuse) seisukohalt võimalik. Sellest tulenevalt sätestataksegi, et Kaitseliidu lennuvälja ja kopteriväljakut võib anda kasutada eraõiguslikule isikule, kui see ei takista Kaitseväe või Kaitseliidu sõjalise väljaõppe või muu ülesande täitmist. Sellised lennuväljad on 01.01.2023 seisuga näiteks Koigi ja Ridali. Punktiga 55 muudetakse lennuvälja ja kopteriväljaku ohutu käitamise ühte nõuet , mis puudutab lennuvälja ja koptervälja ümbruses olevate takistuste tähistamist . Kehtiva § 73 lõike 1 punkti 2 sõnastuse järgi tuleb takistused varustada vajaduse korra l hoiatustuledega, mis kiirgavad muu hulgas infrapunavalgust. Praktika käigus on selgunud, et sellisel kujul on nõue piirav, sest praegu on olemas ka muid takistuste tähistamise vahendeid, mida on võimalik pimedas öövaatlusseadmetega näha, mida peeti määrustiku koostamise ajal silmas, kui see nõue kehtestati. Sellest tulenevalt muudetakse seda nõuet nii, et selgelt tuleb välja nõude eesmärk – see peab olema öövaatlusseadmetega nähtav. Nii on nõue piisavalt paindlik, kuid samas on lennuohutus tagatud. Punktidega 56 ja 57 muudetakse lennundusmäärustiku § 75 lõiget 2, milles on sätestatud, kelle juures peab asuma lennuvälja ja kopteriväljaku käsiraamat või selle osa. Nii lisatakse loetelusse Kaitseliit ( eelnõu punkt 56 ) ja samas jäetakse loetelust välja Lennuamet (praegu Transpordiamet; eelnõu punkt 57 ). Kuna järelevalvet kaitselennunduse rajatiste üle teeb KLJT, siis puudub vajadus hoida kaitselennunduse lennuvälja ja kopteriväljaku käsiraamatu eksemplari või selle osa Transpordiametis. Samas on oluline lisada loetelusse Kaitseliit, kelle omanduses ja valduses on mõni lennuväli. Punktid 59‒6 8 käsitlevad kaitselennundusega tegelevate le isikutele kehtestatavaid nõudeid. Esimene neist – punkt 59 – on normitehniline muudatus. Lennundusmäärustiku § 77 punktis 2 viidatakse komisjoni rakendusmäärusele 2017/373. Kehtivas määrustikus on see ainuke säte, kus nimetatud komisjoni määrusele viidatud on. Kuid eelnõuga lisatakse viide ka §-i 87 ning selleks, et §-s 87 ei peaks komisjoni määruse pealkirja uuesti välja kirjutama, tehaksegi normitehniline muudatus, märkides sulgudesse, et edaspidi kasutatakse komisjoni määrusele viitamisel selle lühendatud nimetust – komisjoni määrus 2017/373. Eelnõu punktiga 60 lisatakse lennundusmäärustikku uus § 77 1 , millega kehtestatakse nõuded lennuvälja ja kopteriväljakuga tegelevale isikule. Kuigi määrusega otseselt ei kehtestata isikutele kvalifikatsiooninõudeid, nagu seda on tehtud näiteks pilootide, kaugpilootide ja lennujuhtide puhul , kuid määrustiku kohaldamise käigus on selgunud vajadus kehtestada vähemalt nõue, et lennuvälja ja kopteriväljakuga tegelevatel e isikutel e peavad olema kehtestatud nõuded selle kohta , millised teadmised ja oskused neil olema peavad, ning kui määrusega ei peeta vajalikuks nõudeid täpselt kirjeldada, siis vähemalt määrata, kes need nõuded kehtestama peab. Eesmärk on lennundusohutuse tõhusam tagamine. Nii sätestataksegi lõikes 1 , et lennuvälja ja kopteriväljakuga tegeleval isikul peab olema läbitud asjakohane koolitus , ja lõikes 2 , et täpsustatud nõuded , näiteks lennuterminali, rajahoolduse, päästja, meteoroloogi ja lennuteabe spetsialisti teadmistele ja oskustele kehtestab Kaitseväe juhataja või tema volitatud isik (nt õhuväe ülem). Märkida tuleb, et need nõuded kehtivad ka Kaitseliidu valduses olevate lennuväljadega tegelevate isikute suhtes. Kui eelnõu eelmises punktis anti teatud kaitselennundusega tegelevatele isikutele nende teadmiste ja oskuste nõuete kehtestamise õigus Kaitseväe juhatajale või tema volitatud isikule, siis eelnõu punktiga 61 antakse nõuete kehtestamise õigus KLJT-le. Punktiga 61 muudetakse lennundusmäärustiku § 80 lõike 2 sõnastust, sõnastades see uuesti. Paragrahv 80 kehtestab nõuded mehitatud õhusõiduki muule meeskonnaliikmele. Kehtivas sõnastuses olev loetelu meeskonnaliikmetest on ajale jalgu jäänud või on üle viidud mõnda teise määrustiku paragrahvi (nt hüppemeister), seega on vaja loetelu uuendada . Nagu juba eespool mainitud, muudetakse ka seda, kellel on õigus need nõuded kehtestada. On võetud seisukoht, et kõikidele kaitselennundusega tegelevatele isikutele, kes tegelevad otseselt õhusõiduki juhtimisega või juhivad lendavaid õhusõidukeid, nagu näiteks lennujuhid, kehtestatakse miinimumnõuded kas määrusega või antakse see õigus kaitselennunduse üle järelevalvet tegelevale üksusele. Teistele kaitselennundusega tegelevatele isikutele kvalifikatsiooninõuete kehtestamise õigus antakse Kaitseväe juhatajale või asutuse juhile või nende volitatud isikule. Eesmärk on ühtlustada nõudeid nende isikute suhtes, kes on vahetult seotud õhusõiduki lendamisega või selle liikluse juhtim isega, sest nendest lähtub suurem risk ja oht lennuohutusele kui teistest kaitselennundusega tegelevatest isikutest . Paragrahvi 80 lõike 2 loetelus on ajale jalgu jäänud sellised meeskonnaliikmed nagu pardainsener või navigaator, keda Kaitseväes enam ei ole, mistõttu on ka mõistlik mitte nõuda neile kvalifikatsiooninõuete kehtestamist. Küll aga oleks vaja kehtestada nõuded tehnikule ja meeskonna vanemale, keda kehtivas sõnastuses loetletud ei ole. Punktiga 62 muudetakse lennundusmäärustiku § 84 sõnastust, sest 18. juunil 2022 jõustunud LennS - i muudatustega muudeti kehtetuks LennS - i § 57 4 , millele määrustiku §-s 84 viidatakse. Eelnõuga tehakse uus viide komisjoni määrusele 2017/373 , täpsemalt selle XI lisas olevale punktile FPD.OR.115, milles on sätestatud sama nõue, mis varem oli LennS - i § 57 4 lõikes 3. Nõuded lennuprotseduuride väljatöötajale sisuliselt ei muutunud, muutus vaid nõude asukoht (viide) . Eelnõu punktiga 63 muudetakse sihitaja ja vanemsihitaja kvalifikatsiooninõudeid, mis on kehtestatud lennundusmäärustiku §-s 85. Kehtiva sõnastuse järgi on kehtestatud sihitajale ja vanemsihitajale eri nõuded, millele nende oskused ja teadmised vastama peavad, sealhulgas on viidatud erinevatele dokumentidele, mis kirjeldavad vajalikke oskusi ja teadmisi. Sihitaja puhul on BALTNET-ile viitamine ülearune, sest NATO standard 1183 katab ka BALTNET-is sätestatud nõuded ja on isegi täpsem. Praktikas on selgunud, et vanemsihitaja puhul ei ole BALTNET-ile viitamine piisav, vaid tema oskused ja teadmised peavad olema N ATO standardis 1183 sätestatud nõuete ga samaväärsed . Kuna nimetatud standard aga ei kehtesta nõudeid vanemsihitajale, antakse nende nõuete kehtestamise õigus Kaitseväe juhatajale või tema volitatud isikule. Lennuohutuse tõhusamaks tagamiseks on oluline kehtestada ka keelenõuded, millele sihitaja ja vanemsihitaja teadmised ja oskused vastama peavad. Seda on vaja seetõttu , et Eesti õhuruumis juhivad õhusõidukeid peale Eesti asjakohase üksuse rahvusvahelise kokkuleppe alusel ka Läti ja Leedu sihitajad ja vanemsihitajad ning on esinenud juhtumeid, kus mõnel neist ei ole inglise erialasõnavara teadmised piisavad. Kui keelenõuet ei ole kehtestatud, on keeruline ka järelevalve käigus seda kontrollida ja nõuda ning kõige rangema abinõuna mitte lubada sellisel isikul Eesti õhuruumis tegutseda. Nii kehtestataksegi, et nii sihitaja kui ka vanemsihitaja teadmised ja oskused peavad vastama mõlema puhul NATO standardis 1183 kehtestatud nõuetele ja nende inglise keele oskus töökeelena peab vastama NATO standardis „Keeleoskuse tasemed – AtrainP-5 “ (STANAG 1183) tasemele 2222. Punktiga 64 lisatakse lennundusmäärustikku uus § 86 1 , millega kehtestatakse nõuded ühendtulejuhile (ingl joint fires observer ) . Tegu on uue ametipositsiooniga isikuga , kes eesliinipositsioonilt tellib, korrigeerib ja juhib kaudtuld, edastab sihtmärgistamisinfot lähiõhutoetusele ning viib läbi lõppsihitamist. Ühendtulejuht ei asenda õhutulejuhti ega või täita tema funktsiooni õhu sõidukite kontrollijana lähiõhutoetusel. Ühendtulejuht peab olema läbinud ühendtulejuhtidele mõeldud koolituse Ühendtuletoe J uhtkomitee tegevusplaani kokkuleppe memorandumis 2004-3 nimetatud ühes õppeasutuses ning tema oskused ja teadmised peavad vastama vähemalt sama dokumendi 10. peatükis sätestatud nõuetele . Viimases on loetletud eri teadmised ja oskused, mida ühendtulejuht peab teadma ja oskama. Sama memorandum sätestab ka, et ühendtulejuht kaotab kvalifikatsiooni, kui ta ei ole tegutsenud vähemalt 18 kuud (järjest). Sellisel juhul peab ta tegema kõik eksamid ja muu sellise uuesti, et tema kvalifikatsioon ühendtulejuhina taastuks. Punktiga 65 tunnistatakse kehtetuks lennundusmäärustiku § 88 ja § 89 lõige 2 , mis mõlemad reguleerivad kaitselennunduses tegeleva isiku teadmiste ja oskuste (kvalifikatsiooninõuete) tunnustamist, kui need on saadud kas välismaal või ka tsiviillennundusega seotud õppeasutusest, ning kvalifikatsioonitasemete üle arvestuse pidamist. Lubade ja sertifikaatide andmise ning teiste asutuste ja organisatsioonide välja antud lubade või sertifikaatide tunnustamise korra kehtestab riigikaitse korraldamise valdkonna e est vastutav minister (ehk kaitseminister) määrusega LennS - i § 7 7 lõike 3 alusel. Punktid 66‒68 on seotud lennundusmäärustiku §-s 90 tehtavate muudatustega. Nimetatud paragrahv sätestab kaitselennundusega tegeleva isiku tervisenõuded. Punktiga 66 jäetakse § 90 lõikest 2 välja navigaator, sest sellist ametikohta Eestis enam ei eksisteeri, mistõttu on mõistlik see määrustikust välja võtta. Punktiga 67 lisatakse määrustiku §-i 90 uus lõige 3 1 , millega kehtestatakse tervisekontrollis käimise nõuded: 1) mehitatud õhusõiduki meeskonnaliikmele, 2) sihitajale ja vanemsihitajale, 3) õhutulejuhile, 4) ühendtulejuhile, 5) õhk-maa laskevälja juhtimisohvitserile, 6) II kategooria mehitamata õhusõiduki kaugpiloodile ning 7) II ja III kategooria mehitamata õhusõiduki meeskonnaliikmele. Nimetatud isikud peavad hakkama tervisekontrollis käima senise kolme aasta järel igal aastal, sest lennuohutuse seisukohalt on täiesti lubamatu, kui keset ülesande täitmist tabab neid terviserike. Seepärast sarnaselt pilootide ja III kategooria mehitamata õhusõidukite kaugpilootidega peavad isikud, kes töötavad nendel ametikohtadel, käima tervisekontrollis igal aastal. Samas ei panda neile kohustust käia sarnaselt lennuliikluse insener-tehnilise töötaja, piloo di ja lennujuhi ga LennS - is sätestatud tervisekontrollis , vaid piisab kas Kaitseväes Kaitseväe arstlikus komisjonis või muudes asutustes ja Kaitseliidus töötervishoiuarsti juures käimisest. Eelnõu punktiga 68 tehakse normitehniline muudatus lennundusmäärustiku § 90 lõikes 4, sest paragrahvi lisatakse lõige 3 1 , mis peab jääma ka välja lõigete 2 ja 3 kõrval. Eelnõukohase määruse jõustumisel lõige 4 sätestab, et kõikide nende isikute, keda ei ole nimetatud lõigetes 2, 3 ja 3 1 , terviseseisundit hinnatakse kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud nõuete järgi. Eelnõu punktiga 69 täiendatakse määrust 8 1 . peatükiga, mis käsitleb kaitselennunduse üle järelevalve tegemist. Peatükis on üks paragrahv ‒ § 90 1 – , millega kehtestatakse kaitselennunduse järelevalve põhimõtted. Esimene lõige sisuliselt kordab üle selle, mis on kirjas LennS - is ja Kaitseväe põhimääruses, ent et see oleks selge kõikidele kaitselennunduses osalejatele, k orratakse see üle lennundusmäärustiku s, muu hulgas ka see, kust tulevad järelevalvet tegeva üksuse õigused. Järelevalve tegemise õigus on sätestatud LennS - i §-de 7 7 ja 60 1 lõike 6 esimese lause esimese poolega (haldusjärelevalve osa). Seadusega on see antud Kaitseväele. Kaitseväe põhimääruse § 18 lõike 2 punkti 8 järgi õhuvägi teeb kaitselennunduse järelevalvet ning õhuväe põhimääruse § 1 lõike 4 punkt 4 sätestab, et KLJT on üks õhuväe allüksustest ning selle üksuse ülesanded on loetletud sama põhimääruse 5. peatükis (§-d 26‒29). Järelevalvet tegev üksus on oma tegevuses sõltumatu ja järelevalvele ei kohaldu käsuõigus . Kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus (ehk KLJT) on Kaitseväe põhimääruse kohaselt aruandekohustuslane kaitseministri ees. Eelnõus sätestatakse lisatava § 90 1 lõikega 2 tähtaeg, mis ajaks peab KLJT aruande esitama , ning mis on selle miinimumsisu. See tähendab, et kui KLJT peab oluliseks aruandesse lisada veel teemasid, võivad nad seda teha, kuid loetletust vähem ei või aruandes välja toodud olla . Kaitseministeeriumile tuleb aruandes esitada vähemalt järgmist: 1) kokkuvõte tehtud järelevalvemenetlustest, sealhulgas eelmisel kalendriaastal avastatud rikkumise d ja tehtud ettekirjutuse d; 2) kokkuvõte ettekirjutuste täitmi sest üksuste poolt, kellele ettekirjutus tehti ; 3) eelmise ja uue ehk jooksva kalendriaasta järelevalve prioritee did. Eelnõu punktiga 72 täpsustatakse lennundusmäärustiku § 91 lõiget 2 , nimetades, kes koostab kvaliteedi- või ohutusjuhtimissüsteemi rakendamiseks juhendeid. Selleks isikuks on Kaitseväe üksus, kes vastutab lennundusohutuse tagamise korraldamise eest kaitselennunduses, täpsemalt õhuvägi. K valiteedi- ja ohutusjuhtimissüsteemi rakendamiseks koostatud juhend id on täitmiseks kõikidele kaitselennunduses osalejatele (sh Kaitseministeeriumi valitsemisala asutus tele ja Kaitselii dule ) . Juhul, kui jätta see umbisikuliseks, ei ole selge, kes neid juhendeid koostama peab , ning võib juhtuda, et juhendeid hakkab iga asutus ise koostama, millega ei ole lennundusohutus ühtlaselt tagatud . Samuti on oluline asjaolu, et praegu on asjakohaste teadmiste ja oskustega isik(ud) Kaitseväes (õhuväes) olemas. Sellest tingituna ei ole mõistlik igal asutusel oma kvaliteedi- ja ohutusjuhtimissüsteemi spetsialisti välja koolitada, vaid koondada see ülesanne ühe üksuse kätte, kus on ka suurim teadmine lennundusest ja lennu(ndus)ohutusest , ehk õhuväkke. Eelnõu punktiga 73 lisatakse lennundusmäärustiku 9. peatükki uus § 91 1 , millega kehtestatakse kohustus kõikidele kaitselennunduses osalejatele teavitada lennuohutust mõjutavatest juhtumitest. Kui õhuväele on selline kohustus igapäevane osa oma ülesannete täitmisel, siis ülejäänud Kaitseväe üksustele, Kaitseministeeriumi valitsemisala asutustele ja Kaitseliidule ei ole see veel lennuülesannete täitmise loomulik osa , sest nad ei ole vallanud õhusõidukeid pikka aega. Eesmärk on aga kaitselennunduses juurutada „ just culture “ kultuuri, seega on vaja vähemalt alguses teavitamis kohustus sätestada, et tekiks harjumus seda teha . Teavitamise korra kehtestab see õhuväe üksus, kelle ülesannete hulka kuulub muu hulgas lennuõnnetuste ja -intsidentide uurimine. Punktis 74 sätestatu on sisuliselt normitehnili ne muudatus, sest lennundusmäärustiku § 93 lõikes 2 nimetatud NATO standardi nimetust muudeti viimasel korral, kui standardit muudeti. Seetõttu on vaja ka määrustikus muuta standardi pealkirja. Teise muudatusena asendatakse „Kaitseväe“ sõnaga „kaitselennunduse“, sest säte kehtib kõikidele kaitselennunduses osalejatele, mitte ainult Kaitseväele . Punktiga 75 tunnistatakse kehtetuks lennundusmäärustiku § 93 lõige 3. N imetatud lõige sätestab, et kui üks lennuohutust mõjutava juhtumi osaline ei ole Kaitseväe valduses olev õhusõiduk või kaitseväelane või välisriigi relvajõudude liige või nende õhusõiduk, uurib juhtumit Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi struktuuriüksus Ohutusjuurdluse Keskus. Praktikas on selgunud, et lõike 3 sõnastust tõlgendatakse erinevalt. Lisaks on tänaseks kujundatud seisukoht (võttes arvesse kolme aastast praktikat lennundusmäärustiku kohaldamisel), et kõiki lennuohutust mõjutavaid juhtumeid, kui selles on üks osaline kaitselennunduse õhusõiduk, kaitselennunduses osalev isik, välisriigi relvajõudude liige või Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuse ametnik või töötaja või Kaitseliidu tegevliige jne, uurib juhtumit Kaitseväe uurimiskomisjon. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi struktuuriüksus Ohutusjuurdluse Keskus uurib juhtiv a asutus e n a juhtumit siis, kui selles eraldi kokku lepitakse. Ohutusjuurdluse Keskus kaasatakse juhtumi uurimisse, kui juhtumi üks osapool on eraõiguslik isik või tema vara. Välisriigi relvajõudude puhul võib olla kokku lepitud rahvusvahelise kokkuleppega, et nemad ise uurivad juhtumit, kui üks osapool on nende liige, mistõttu ei ole ka mõistlik määrusega kehtestada, kes täpselt juhtumit uurib, kui kõik juhtumis osalejad ei ole relvajõudude liikmed, Kaitseliidust või Kaitseministeeriumi valitsemisala asutusest. Eelnõu punktiga 77 lisatakse lennundusmäärustiku § 94 uus lõige 4 1 . Paragrahv 94 käsitleb Kaitseväe uurimiskomisjoni. Selle lõigetega 3‒7 sätestatakse uurimiskomisjoni töösse kaasatavate isikute ring. Kehtiva sõnastuse järgi o n komisjonis alati mitu liiget. Väljakujunenud praktika kohaselt uu rib lennuohutusinspektor juhtum i t üksi, kui tegemist on n-ö kerge juhtumiga, mis klassifitseerub LennS - i § 47 lõike 1 punktide 3 või 4 järgseks juhtumiks. Need on lennuintsident ja vahetu mõjuta ohutusjuhtum. Sellest tulenevalt on mõistlik sätestada ka määrusega, et teatud juhtudel võib üks inimene asendada uurimiskomisjoni, oluline on, et uurimine toimub ja vajadusel tehakse soovitused ja ettekirjutused, et parandada lennundusohutust tervikuna. Eelnõu punktiga 78 sõnastatakse uuesti lennundusmäärustiku § 94 lõige 6. Kuigi lõikes 6 tehakse muudatusi, ei muudeta lõike 6 põhimõtet. Kuna Kaitseväe uurimiskomisjon uurib kõiki kaitselennundusega seotud juhtumeid ja uurimiskomisjon asub õhuväe juures, on oluline tagada, et juhul, kui tegemist on sellise juhtumiga, mille osaline oli väljastpoolt õhuväge, oleks kaasatud uurimisse esindaja ka sellest asutusest või struktuuriüksusest, kelle valduses oli õhusõiduk või kus kaitselennunduses osalev isik töötab. Seda on vaja info kiiremaks liikumiseks ja uurimise läbipaistvuse tagamiseks (niivõrd kuivõrd see võimalik on) . Eelnõu punktiga 80 sõnastatakse uuesti lennundusmäärustiku § 97 tekst. Paragrahv 97 reguleerib soovituste ja ettekirjutuste täitmist. Kehtiva sõnastuse kohaselt on sätestatud, et kõik Kaitseväe ja Kaitseministeeriumi uurimiskomisjonide soovitused ja ettekirjutused on täitmiseks kohustuslikud ning Kaitseministeeriumi uurimiskomisjoni antud soovituste ja tehtud ettekirjutuste täitmise kohta tuleb esitada Kaitseministeeriumile aruanne hiljemalt aasta jooksul pärast soovituste andmist ja ettekirjutuste tegemist. Kuna tänaseks on tööle asunud kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus (st KLJT), puudub vajadus uurimiskomisjoni soovituste kohustuslikuks tegemiseks. Tsiviilkontroll tagatakse muul viisil KLJT järelevalve kõrval. Sellest tulenevalt tehaksegi soovituste ja ettekirjutuste täitmise suhtes muudatused. Eelnõukohase § 97 lõike 1 järgi on kohustuslikud ainult Kaitseministeeriumi uurimiskomisjoni tehtud ettekirjutused, aga mitte enam mõlema komisjoni soovitused ja Kaitseväe uurimiskomisjoni ettekirjutused. Lõikes 2 kehtestatakse sarnane nõue, nagu on kehtivas lõikes 2, pannes kohustuse esitada Kaitseministeeriumile aruanne Kaitseministeeriumi uurimiskomisjoni soovituste ja ettekirjutuste täitmise kohta hiljemalt ühe aasta jooksul alates soovituste andmisest või ettekirjutuste tegemisest. Lõikega 3 pannakse Kaitseväe uurimiskomisjonile kohustus esitada Kaitseministeeriumile iga aasta 31. märtsiks aruanne eelmisel kalendriaastal toimunud juhtumitest ja nende uurimistest. Aruanne peab sisaldama ka neid juhtumeid ja uurimisi, ku s juhtumit uuris lennuohutusinspektor üksi. Aruanne peab sisaldama muu hulgas teavet selle kohta, kui suur osa Kaitseväe uurimiskomisjoni (sh lennuohutusinspektori) antud soovitustest täideti või plaanitakse täita. See eeldab seda, et üksused ja asutused annavad tagasisidet Kaitseväe uurimiskomisjonile või lennuohutusinspektorile selle kohta , millised soovitused nad plaanivad täita ja millal seda teha plaanitakse. Eesmärk on lennundusohutuse parandamine ja kaitselennunduse üle tsiviilkontrolli tegemine . Eelnõu punktiga 81 lisatakse lennundusmäärustiku § 98 uus lõige 6. Nimetatud paragrahv käsitleb rakendussätteid ning lisatav lõige 6 on samuti rakenduslik, andes struktuuriüksustele ja asutustele üleminekuaja STJ-ide või muude asjakohaste juhendite ja protseduuride koostamiseks. Eelnõuga nähakse ette 3-kuuline üleminekuaeg, mis on piisav selleks, et eelnõukohase määruse jõustumise järel jõuaksid kõik osapooled vajalikud dokumendid koosta da ja kehtesta da . 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei ole seotud E uroopa Liidu õigusega. 4. Määruse mõju Eelnõukohase m ääruse rakendamine tagab, et õhuoperatsioonide korraldamisel ei piirata põhjendamatult kaitselennunduse operatsiooni võime t ( ingl k operational capability ) ega rahvusvahelist sõjalist koostööd ning samas on peale ohutu kaitselennunduse tagatud tsiviillennunduse, teiste õhuruumi kasutajate ja keskkonna ohutus. Lisaks tagatakse eelnõuga kõikide kaitselennunduses osalejate (õhusõidukid, isikud) ühtlane tase õhusõiduki lennukõlblikkuses või isiku teadmistes ja oskustes, mis omakorda aitab kaasa paremale lennu ndus ohutuse tagamisele. Määruse rakendamisel puudub sotsiaalne mõju, sealhulgas demograafiline mõju. Samuti puudub otsene mõju majandusele, loodus- ja elukeskkonnale, regionaalarengule ning kohalike omavalitsuste ja riigiasutuste, välja arvatud Kaitse ministeeriumi valitsemisala asutuste korraldusele , samuti Kaitseliidu korraldusele . Eelnõus kavandatud muudatused evivad suurimat mõju endiselt Kaitseväele, eelkõige õhuväele ja selle erinevatele üksustele, kellest omakorda suurim mõju on KLJT tegevusele. Paljud ülesanded on siiski ühekordsed, nagu näiteks protseduuride või käsiraamatu koostamine või muu selli ne või kaitselennunduses osalevatele isikutele kvalifikatsiooninõuete kehtestamine, kui seda ülesannet ei ole antud Kaitseväe juhatajale või tema volitatud isikule. Peale selle peavad ka struktuuriüksused ja asutused koostama mitme i d täpsustava i d protseduurireegl e id, nagu näiteks langevarjunduse käsiraamatu langevarjunduse ohutuseeskirja järgi või lennundusjulgestuse juhendi lennundusjulgestuse eeskirja põhjal. Eelnõukohane määrus omab mõju ka Kaitseväe arstlikule komisjonile või alates 1. aprillist 2023 Kaitseväe poolt määratud arstidele ja väljaspool Kaitseväge asutuste töökorraldusele, et saata asjaomased isikud iga-aastasele arstlikule läbivaatusele, kui nende töö on seotud õhusõidukite juhtimise või nende lendamise suunamise ja juhendamisega. Võrreldes kogu Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste ametnike, kaitseväelaste ja Kaitseliidu tegevliikmete arvuga on väike nende isikute arv, kes peavad hakkama iga-aastaselt arstlikul läbivaatusel käima (vt ka eelnõu punkti 67 selgitust). Vaatamata ühekordsetele ülesannetele või mõningal juhul ka pideva uue ülesande täitmise le , on m ääruse mõju Kaitse ministeeriumi valitsemisala asutustele ja Kaitseliidule positiivne, sest lennundusmäärustik koos LennS - i ja rahvusvaheliste kokkulepetega loob kaitselennunduse õigusraamistiku, mis muu hulgas paneb aluse lennundusohutuse parema le ja tõhusama le tagamise le , sest kaitselennunduse jaoks vajalikud OAT-lennureeglid ja muud nõuded on kõigile lennuliikluses osalejatele teada , ning see omakorda tagab parema arusaamise kaitselennunduse olemusest ja selle vajadustest. Määruse rakendamisel on kaudne mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele. Lennundusmäärustik loob õigusraamistiku, mille piires Kaitseministeeriumi valitsemisala asutused ja Kaitseliit , samuti Eestis sõjaväelisel väljaõppel osalevad välisriigi relvajõud ning teised liitlaste üksused saavad tegutseda. Eestis on roteerumise korras liitlaste üksused, kes muu hulgas võivad kasutada nii mehitatud kui ka mehitamata õhusõidukeid. Selged reeglid on seega alus ka headele välissuhetele, sest märgatavalt väheneb võimalike vaidluste hulk, mis võivad välissuhteid rikkuda või neid vähemalt mõjutada. See mõju on siiski väike, samuti selle ulatus ja sagedus, sest suhtlemine liitlastega toimub pidevalt. Selged reeglid annavad panuse ka riigi julgeoleku paremale kaitsmisele, see tähendab, et eelnõukohase määruse kehtestamine ja rakendamine aitab kaasa riigi julgeoleku kaitsmisele. Kuna aga enamikku kehtestatavatest reeglitest täidetakse juba praegu või tehakse ettevalmistusi selleks ning riigi sõjaliseks kaitsmiseks ettevalmistumine toimub pidevalt (see on Kaitse ministeeriumi valitsemisala asutuste üks olulisimatest ülesannetest) , on määruse üldine mõju väike , samuti selle ulatus ja sagedus. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Määruse jõustumise järel on vaja Kaitseväel läbi vaadata asjakohased juhendid, käsiraamatud, STJ - id ja muud dokumendid, mis on seotud kaitselennundusega, et viia need kooskõlla eelnõukohaste nõuete ja terminoloogiaga. Enim puudutab see õhuväge, teistele struktuuriüksustele on mõju palju väiksem. Tegemist on ühekordse tööülesandega, sest kui kõik asjakohased dokumendid on läbi vaadatud ja vajaduse korral uuendatud, jätkub Kaitseväes igapäevane tegevus. Kuna lennunduses tervikuna tehakse sageli muudatusi, mille tulemusel Kaitsevägi peab oma dokumendid viima nendega kooskõlla, siis eelnõust tulenev mõjuulatus on keskmine ja sagedus madal. See ülesanne ei nõua täiendavat tööjõudu, rahalisi vahendeid ega ümberkorraldusi enim mõjutatud struktuuriüksuses, vaid see ülesanne täidetakse jooksvalt. Kaitseministeeriumi valitsemisala ülejäänud asutustel ja Kaitseliidul tuleb Kaitseväe eeskujul või Kaitseväe koostatud põhidokumendi põhjal koostada oma täpsustatud dokumendid (juhendid, eeskirjad, käsiraamatud vms). Ka nende koostamine on ühekordne ülesanne. Hiljem vajavad need ajakohastami st juhul, kui muutuvad koostamise aluseks olnud seadused või muud haldusaktid või dokumendid. Asutustel ja Kaitseliidul tuleb hakata korraldama iga-aastast terviseseisundi hindamist, kui nende asutuses või Kaitseliidus on järgmised ametikohad (täidetakse selliseid ülesandeid): piloot, II või III kategooria mehitamata õhusõiduki kaugpiloot, mehitatud õhusõiduki meeskonnaliige, II või III kategooria mehitamata õhusõiduki meeskonnaliige, sihitaja, vanemsihitaja, õhutulejuht, ühendtulejuht või õhk-maa laskevälja juhtimisohvitser. See võib tähendada eelarves lisakulu juhul, kui need isikud veel ei käi igal aastal arstlikul läbivaatusel (nt Kaitseväe arstlikus komisjonis või töötervishoiuarsti juures). Täpne kulu oleneb selle st , kus terviseseisundit hinnatakse ja millise ametikohaga on tegemist. Määruse kehtestamine ei too endaga kaasa organisatsioonilisi muudatusi . Riigile ei too määruse rakendamine kaasa lisakulusid. Kõik vajalikud kulutused jäävad riigieelarve ja Kaitse ministeeriumi valitsemisala ja tema asutuste ning Kaitseliidu eelarve piiresse. M ääruse rakendamisel ei teki tulu riigieelarvesse. 6. Eelnõu terminoloogia Eelnõus on kasutatud sama terminoloogiat, mida kasutatakse LennS - is ja lennundusmäärustikus. 7. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldise s korras . 8. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitat akse eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning Siseministeeriumile , arvamuse esitamiseks Kaitseväele , Kaitseliidule , Välisluureametile, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusele ja Transpordi ametile . EELNÕU 15 . 02 .202 3 KAITSEMINISTER MÄÄRUS 20 2 3 . a Kaitseministri 18. oktoobri 2019 . a määruse nr 20 „ Kaitseväe lennundusmäärustik “ muutmine Määrus kehtestatakse lennundusseaduse § 7 2 lõike 3 alusel. Kaitseministri 18 . oktoobri 201 9 . a määruses nr 20 „ Kaitseväe lennundusmäärustik “ tehakse järgmised muudatused: 1 ) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt: „ Kaitselennundusmäärustik “; 2 ) paragrahvi 1 lõi ge 1 sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesoleva määrusega kehtestatakse kaitselennunduse korraldamise nõuded, sealhulgas nõuded õhusõidukitele, õhusõidukite käitamisele, lennundusjulgestusele, kaitselennundusega seotud rajatistele, kaitselennundusega tegelevatele isikutele, ning kaitselennunduse õhusõidukite osalusel toimunud lennuõnnetuste ja -intsidentide uurimise kord. “; 3 ) paragrahvi 1 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 4 ) paragrahvi 1 lõige 5 sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus võib käesolevas määruses sätestatu kõrval kehtestada täpsustavaid nõudeid ja standardtegevusjuhendeid selles osas, mida ei reguleeri käesolev määrus , või kui määrusega ei ole seda õigust antud Kaitseväe juhatajale või tema volitatud isikule.“; 5 ) paragrahvi 2 punktid 1, 2, 5 ja 7 tunnistatakse kehtetuks; 6 )paragrahvi 3 lõike 1 sissejuhatavas lause osa s asendatakse sõnad „Kaitseväes kasutatavad“ sõnaga „Kaitselennunduse“; 7 ) paragrahvi 3 lõike 4 punkti 4 täiendatakse pärast sõnu „heaks kiitmist“ sõnadega „kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva üksuse poolt“; 8 ) paragrahvi 3 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt: „(6) Mehitamata õhusõidukiks ei loeta õhuründemoona. Õhuründemoona käideldakse relvaseaduse § 3 lõike 6 alusel kehtestatud määrusega sõjaväerelvadele sätestatud nõuete kohaselt. “; 9 ) paragrahv i 4 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 10 ) paragrahvi 5 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kaitseväe struktuuriüksused, välja arvatud õhuvägi, Kaitseliit, Välisluureamet, Riigi K aitse i nvesteeringute Keskus ja Kaitseministeerium kasutavad riikkondsuse tunnusena käesoleva määruse lisas 1 sätestatud sümbolit.“; 1 1 ) paragrahvi 6 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „sümboli ka“ sõnadega „kaitselennunduse õhusõidukite registrist antud registreerimisnumber,“; 1 2 ) paragrahvi 6 lõike 2 teine lause tunnistatakse kehtetuks; 1 3 ) paragrahvi 6 täiendatakse lõi gete ga 3 ‒5 järgmises sõnastuses: „ (3) I kategooria mehitamata õhusõidukile võib jätta lõikes 2 nimetatud sümboli, registreerimisnumbri või kontaktandmed kandmata, kui see ei ole võimalik õhusõiduki mõõtmete tõttu. Kaitselennunduse õhusõidukite registrisse tuleb teha selle kohta asjakohane märge. ( 4 ) Mehitamata õhusõidukil t või b väljaspool Eestit või Eesti riigipiiri vahetus läheduses lennates lõikes 2 nimetatud sümboli, registreerimisnumbri või kontaktandmed lennuülesande täitmise ajaks eemaldada , kui se e on hädavajalik , võttes arvesse lennuülesande iseloomu, sealhulgas juhul, kui märgistus võib takistada ülesande edukat täitmist . Otsuse sümboli, registreerimisnumbri või kontaktandmete eemaldamise kohta teeb ülesande täitmise eest vastutav isik. ( 5 ) Asutus või struktuuriüksus, kus on vaja täita lõikes 4 nimetatud lennuülesandeid, koostab selliste ülesannete täitmiseks protseduuri reegli d ja kontrollküsimustiku selle kohta , millistel juhtudel on lubatud teha otsus sümboli, registreerimisnumbri või kontaktandmete eemaldamis eks mehitamata õhusõidukilt. “; 1 4 ) paragrahv 7 sõnastatakse järgmiselt: „ § 7. Nõuded kasutusele võetavale mehitatud õhusõidukile (1) K a sutusele võetav mehitatud õhusõiduk peab vastama Euroopa Kaitseagentuuri kehtestatud dokumendi ga „Sõjalise otstarbega õhusõiduki, sellega seotud toodete, osade ja seadmete ning projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide sertifitseerimine “ (EMAR 21) sätestatud nõuetele või sellega samaväärse kaitselennunduse õhusõidukite jaoks koostatud standardi või muu sarnase dokumendi nõuetele. ( 2 ) A jutiselt kasutusele võetav eraõiguslikule isikule kuuluv või riiklik õhusõiduk peab vastama Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 748/2012, millega nähakse ette õhusõidukite ja nendega seotud toodete, osade ja seadmete lennukõlblikkuse ja keskkonnaohutuse sertifitseerimise ning projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide sertifitseerimise rakenduseeskirjad (ELT L 224, 21.08.2012, lk 1–85 ) , I lisa jaos A sätestatud nõuetele , kui tegemist on EASA õhusõiduk iga , või sellega samaväärse õhusõidukite jaoks koostatud standardi või muu sarnase dokumendi nõuetele, kui tegemist on mitte-EASA õhusõiduk iga . Õhusõidukil e välja antud lennukõlblikkuse sertifikaat peab olema kehtiv kogu õhusõiduki kasutamise aja. “; 1 5 ) paragrahvi 8 lõikes t 2 jäetakse läbivalt välja sõnad „ komisjoni määruse 748/2012 või“; 1 6 ) paragrahvi 8 lõikes t 3 jäetakse välja sõnad „ Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 1321/2014 õhusõidukite ja lennundustoodete ning nende osade ja seadmete jätkuva lennukõlblikkuse ning sellega tegelevate organisatsioonide ja isikute sertifitseerimise kohta (ELT L 362, 17.12.2014, lk 1–194, edaspidi komisjoni määrus 1321/2014) I lisa või“; 1 7 ) paragrahvi 8 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „(6) Lennukõlblikkuse k ontrolli tulemused esitatakse kaitselennunduse õhusõidukite registrile.“; 1 8 ) paragrahvis 9 asendatakse läbivalt sõnad „Kaitseväe juhataja või tema volitatud isik“ sõnadega „kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva üksuse ülem“; 1 9 ) paragrahvi 11 lõikes 1 asendatakse sõnad „EMAR M või komisjoni määruse 1321/2014 I lisas“ sõnadega „EMARis M“ ; 20 ) paragrahvi 11 lõi ge 2 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Õhusõiduki jätkuvat lennukõlblikkust kontrollib vähemalt kord aastas kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus . Kontrolli tulemused esitatakse kaitselennunduse õhusõidukite registrile.“; 2 1 ) paragrahvi 11 lõike 3 punktis t 6 jäetakse välja sõnad „ komisjoni määruse 748/2012 I lisa või“; 2 2 ) paragrahvi 11 lõike 3 punktis t 8 jäetakse välja sõnad „komisjoni määruse 1321/2014 I lisa või“; 23 ) paragrahvide 13‒16 pealkirjas t ja § 13 sissejuhatavas t lauseosas t jäetakse välja sõna „Kaitseväes“; 2 4 ) paragrahvi 13 punkt i 2 täiendatakse pärast sõnu „tagasi lennata“ sõnadega „, muu hulgas ka siis, kui õhusõiduk on seadistatud lendama autonoomselt“; 2 5 ) paragrahvi 13 punkti 3 täiendatakse pärast sõnu „kõrguse kohta“ sõnadega „, muu hulgas ka siis, kui õhusõiduk on seadistatud lendama autonoomselt“; 2 6 ) paragrahvi 13 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks; 2 7 ) paragrahvi 14 tekst sõnastatakse järgmiselt: „Kasutusele võetava I kategooria mehitamata õhusõiduki puhul peavad olema täidetud §-s 13 sätestatud nõuded ning selle tuled ei tohi olla sarnased takistuste märgistamise tuledega.“; 2 8 ) paragrahvi 15 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „millega lennatakse“ sõnadega „muu hulgas ka“; 29 ) paragrahvi 15 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Miinimumn õuded II kategooria mehitamata õhusõiduk ile , mis on vertikaalselt õhku tõusev ja millega lennatakse muu hulgas ka väljaspool eraldatud õhuruumi ning milles on arvesse võetud vähemalt lõikes 1 sätestatud nõuded , kehtestab kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus . “; 3 0 ) paragrahvi 17 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Nimetatud komisjonis võib olla vähem kui viis lii get .“; 3 1 ) paragrahvi 17 lõi kest 3 jäetakse välja sõnad „ja millega lennatakse väljaspool eraldatud õhuruumi“; 3 2 ) paragrahvi 17 lõi kest 4 jäetakse välja sõnad „, kui selle õhusõidukiga kavandatakse lennata väljaspool eraldatud õhuruumi“; 3 3 ) paragrahvi 19 lõi ge 1 sõnastatakse järgmiselt: „(1) Õhusõiduki jätkuvat lennukõlblikkust kontrollib vähemalt kord aastas kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus , kui käesoleva määrusega ei sätestata teisiti . Kontrolli tulemused esitatakse kaitselennunduse õhusõidukite registrile.“; 3 4 ) paragrahvi 19 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: „(3) II kategooria mehitamata õhusõiduki jätkuva lennukõlblikkuse kontrollimisel kontrollitakse selle vastavust lennukõlblikkuse nõuetele § 17 lõigetes 3 või 4 sätestatu kohaselt .“; 3 5 ) paragrahvi 19 lõi get 5 täiendatakse pärast sõna „struktuuriüksuse“ sõna de ga „ või asutuse “; 3 6 ) paragrahv 20 sõnastatakse järgmiselt: „ § 20. Mehitamata õhusõiduki dokumen did ja nende asukoht (1) M ehitamata õhusõiduki kohta peavad olema vähemalt järgmised dokumendid: 1) õhusõiduki registreerimise tunnistus; 2 ) kontrollkaardid, häda- ja eriolukordade kaardid; 3 ) mehitamata õhusõiduki lennukäsiraamat ; 4 ) selle küljes või pardal oleva kauba nimekiri . (2) Peale lõikes 1 loetletud dokumentide peavad II ja III kategooria mehitamata õhusõiduki kohta olema järgmised dokumendid ja teave: 1) õhusõiduki lennupäevik; 2 ) mehitamata õhusõiduki lennukõlblikkuse sertifikaat , kui see on nõutav ; 3 ) minimaalselt vajalike seadmete loetelu leht; 4 ) õhusõiduki ülekantud vigade loetelu leht; 5 ) raadiosagedusluba , kui see on nõutav ; 6 ) muud vajalikud dokumendid ja teave, kui väljutakse Eesti õhuruumist. (3) Lõigetes 1 ja 2 loetletud dokumendid ja teave võivad olla paberil või elektroonselt ning asuda kaugpiloodi juures või asutuses selle üksuse või osakonna valduses, kes kasutab mehitamata õhusõidukit oma ülesannete täitmisel . (4) Kui mehitamata õhusõiduk või selle dokumendid ei asu kaugpiloodiga samas asukohas, peab tagama lennundustehnilisele töötajale või muule isikule, kes vastutab mehitamata õhusõiduki eest, mehitamata õhusõiduki jätkuva lennukõlblikkuse tuvastamiseks või hoolduse tegemiseks vajalike dokumentide kättesaadavuse. “; 3 7 ) paragrahvide 21 ja 22 pealkirjas t jäetakse välja sõnad „Kaitseväes ja väljaspool Kaitseväge“; 3 8 ) paragrahvi 21 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „või komisjoni määruse 1321/2014 I lisas või II lisas“; 39 ) paragrahvi 21 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „komisjoni määruse 748/2012 või komisjoni määruse 1321/2014 I või II lisas või“; 4 0 ) paragrahvi 22 lõi kes 4 asendatakse sõna „nõuetele“ sõnaga „põhimõtetele“; 4 1 ) paragrahvi 31 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Peale lõikes 1 nimetatu peab õhusõiduk olema varustatud veekogu kohal lendamise ajal raadiokõrgusmõõtjaga, millel on võimalik muuta hoiatuskõrgust, kui planeeritud lennukõrgus on alla 500 jala (152 meetri).“; 4 2 ) paragrahvi 32 täiendatakse pärast sõna „hapnikuvaruga“ sõnadega „pilootidele , meeskonnaliikmetele ja reisijatele kasutamiseks“; 4 3 ) paragrahvi 41 lõikes 3 asendatakse sõna „Kaitsevägi“ sõnadega „Kaitseväe struktuuriüksus, kelle ülesanne on korraldada lennundusohutus e tagamist kaitselennunduses ,“; 4 4 ) määrust täiendatakse §-ga 41 1 järgmises sõnastuses: „ § 41 1 . Langevarjuhüpete korraldamine (1) Kaitsevä gi koosta b kaitselennunduse langevarjunduse ohutuseeskirja , milles on kirjeldatud langevarjuhüpete ohutuks sooritamiseks rakendatavad protseduurireeglid, ohutusnõuded, vajalik varustus ja muud nõuded , samuti langevarjuri le , langevarjuinstruktori le ja hüppemeistri le kehtestatud kvalifikatsiooninõuded . (2) Igal langevarjuhüppeid korraldaval üksusel ja asutusel peab olema lisaks lõikes 1 nimetatud ohutuseeskirjale koostatud ja kehtestatud langevarju nduse käsiraamat, mi s täpsustab lõikes 1 nimetatud ohutuseekirj a , võttes arvesse üksuse või asutuse poolt täidetava te ülesan nete omapära .“; 4 5 ) paragrahvi 42 teises lauses asendatakse sõnad „Kaitseväega ja vajaduse korral Lennuametiga“ sõnadega „Kaitseväe struktuuriüksusega, kelle ülesanne on korraldada lennundustegevust, ja vajaduse korral Transpordiametiga“; 4 6 ) paragrahv 46 sõnastatakse järgmiselt: „ § 46. Õhusõiduki käitamine keelu- ja piirangualas , geograafilises alas ning ajutises geograafilises alas Õhusõiduki käitamine keelu- ja piirangualas , geograafilises alas mehitamata õhusõiduki lendamise piiramiseks (edaspidi geograafiline ala ) ja ajutises geograafilises alas toimub antud alas kehtestatud tingimuste kohaselt ning kooskõlastatult selle valitsusasutusega, kelle ülesannete täitmise tagamiseks see ala kehtestatud on , kui seadusega ei ole sätestatud teisiti . “; 4 7 ) määrust täiendatakse §-ga 4 7 1 järgmises sõnastuses: „ § 4 7 1 . Visuaallennu korraldamise üldnõuded (1) VFR-lennuks vajalikke meteoroloogilisi miinimumnõudeid võib vähendada ainult juhul, kui seda nõuab lennuülesanne või kui see on lubatud käesoleva määrusega. (2) VFR-lendude käitamiseks peavad üksuses olema kehtestatud asjakohased lennuprotseduurid, mis tuleb enne kehtestamist kooskõlastada ka kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva üksusega. (3) Lõikes 2 nimetatud lennuprotseduuride koostamisel tuleb arvesse võtta riskianalüüsi , et tagada lennuohutus kogu lennu vältel . (4) VFR-lennul järgitakse §-s 49 sätestatud madallennu lennureegleid.“; 4 8 ) paragrahvi 53 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Kui mehitamata õhusõidukil puudub lõikes 1 nimetatud võimekus, tuleb tagada kaugpiloodiga ühenduse võtmise võimalus muul viisil , muu hulgas ka siis, kui õhusõiduk on seadistatud lendama autonoomselt .“; 49 ) paragrahvi 61 lõi getes 1 ja 2 ning § 93 lõikes 1 ase ndatakse sõna „Kaitsevä gi “ sõnadega „Kaitseministeeriumi valitsemisala asutus“ vastavas käändes ; 5 0 ) paragrahvi 62 lõi get 4 täiendatakse pärast sõna „Kaitseväe“ sõnadega „või Kaitseliidu“; 5 1 ) paragrahvi 66 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „Struktuuriüksus“ sõnadega „või asutus“; 5 2 ) paragrahvi 66 lõikest 4 jäetakse välja sõnad „ja vajaduse korral Lennuametile“; 5 3 ) paragrahvi 67 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevat peatükki kohaldatakse Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuse valduses oleva lennuvälja, kopteriväljaku ja muu kaitselennunduse õhusõiduki käitamiseks valitud ala suhtes, kui käesoleva määrusega ei ole sätestatud teisiti. “; 5 4 ) paragrahvi 68 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „(1 1 ) Kaitseliidu lennuvälja ja kopteriväljakut võib anda kasutada eraõiguslikule isikule, kui see ei takista Kaitseväe või Kaitse liidu sõjalise väljaõppe või muu ülesan de täitmist.“; 5 5 ) paragrahvi 73 lõike 1 punktis 2 asendatakse sõnad „kiirgavad muu hulgas ka infrapunavalgust“ sõnadega „on nähtavad muu hulgas ka öövaatlusseadmetega“; 5 6 ) paragrahvi 75 lõiget 2 täiendatakse punktiga 2 1 järgmises sõnastuses: „2 1 ) Kaitseliidus lennuväljade ja kopteriväljakute eest vastutavas üksuses;“; 5 7 ) paragrahvi 75 lõike 2 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks; 5 8 ) paragrahvist 76 jäetakse välja sõnad „ või komisjoni määruse 1321/2014“; 59 ) paragrahvi 77 punkti 2 täiendatakse pärast sõnu „lk 1–126“ sõnadega „, edaspidi komisjoni määrus 2017/373 “; 6 0 ) määrust täiendatakse §-ga 77 1 järgmises sõnastuses: „ § 77 1 . Nõuded lennuvälja ja kopteriväljakuga tegelevale isikule (1) Lennuvälja või kopteriväljakuga tegeleval isikul peab olema läbitud asjakohane koolitus. (2) Täpsustatud nõuded lennuvälja või kopteriväljakuga tegelevale isikule, näiteks lennuterminali, rajahoolduse, päästja, meteoroloogi ja lennuteabe spetsialisti teadmistele ja oskustele kehtestab Kaitseväe juhataja või tema volitatud isik.“; 6 1 ) paragrahvi 80 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: „( 2 ) Täpsustatud nõuded mehitatud õhusõiduki muu meeskonnaliikme, näiteks operaator-vaatleja, tehnik u , meeskonna vanem a teadmistele ja oskustele kehtestab kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus.“; 6 2 ) paragrahvi s 84 asendatakse sõnad „lennundusseaduse § 57 4 lõikes 3“ sõnadega „ vähemalt komisjoni määruse 2017/373 XI lisa punktis FPD.OR.115“; 6 3 ) paragrahv i 85 tekst sõnastatakse järgmiselt: „ (1) Sihitaja oskused ja teadmised peavad vastama vähemalt NATO standardis „NATO kvalifikatsioonid laevadelt ja lendavatelt seire- ja juhtimissüsteemidelt relvasüsteemide sihitamiseks – ATP-3.3.5.2 “ (STANAG 1183) sätestatud nõuetele. (2) Nõuded vanemsihitaja oskustele ja teadmistele kehtestab Kaitseväe juhataja või tema volitatud isik. ( 3 ) Sihitaja ja vanemsihitaja inglise keele oskus töökeelena peab vastama vähemalt NATO standardis 6001 „Keeleoskuse tasemed – ATrainP-5“ (STANAG 6001) tasemele 2222.“; 6 4 ) määrust täiendatakse §-ga 86 1 järgmises sõnastuses: „ § 86 1 . Nõuded ühend tulejuhile Ühend tulejuh t peab olema läbinud ühendtulejuhtidele mõeldud koolituse ühes Ühendtuletoe J uhtkomitee tegevusplaani kokkuleppe memorandumis 2004-3 nimetatud õppeasutuses ning tema oskused ja teadmised peavad vastama vähemalt sama s dokumendis sätestatud nõuetele.“; 6 5 ) paragrahv 88 ning § 89 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 6 6 ) paragrahvi 90 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „ning navigaatori“; 6 7 ) paragrahvi 90 täiendatakse lõikega 3 1 järgmises sõnastuses: „(3 1 ) Paragrahvides 80 ja 85‒87 nimetatud isikute, kaugpiloodi, kes käitab II kategooria mehitamata õhusõidukit, ning II ja III kategooria mehitamata õhusõiduki meeskonnaliikmete terviseseisundit tuleb hinnata igal aastal.“; 6 8 ) paragrahvi 90 lõikes 4 asendatakse sõnad „lõigetes 2 ja 3“ sõnadega „lõigetes 2‒3 1 “; 69 ) määrust täiendatakse 8 1 . peatükiga järgmises sõnastuses: „ 8 1 . peatükk Kaitselennunduse järelevalve korraldamine § 90 1 . Kaitselennunduse järelevalve korraldamise põhimõtted (1) Kaitselennunduse järelevalvet korraldab kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus kooskõlas lennundusseaduse , haldusmenetluse seaduse , Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste asjakohaste seaduste ga. (2) Kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus esitab Kaitseministeeriumile iga aasta 31. märtsiks järelevalvearuande eelmise kalendriaasta kohta, sealhulgas sisaldab see kokkuvõtet tehtud järelevalvemenetlustest, avastatud rikkumistest, tehtud ettekirjutustest ja nende täitmisest üksuste poolt, kellele ettekirjutus tehti, samuti kirjeldab eelmisel aastal olnud ja jooksva kalendriaasta järelevalve prioriteete.“; 7 0 ) määruse 9. peatüki pealkirjas asendatakse sõna „Kaitseväe“ sõnaga „Kaitselennunduse“; 7 1 ) paragrahvi 91 lõikest 1 jäetakse välja sõna „Kaitsevä es “; 7 2 ) paragrahvi 91 lõikes 2 asendatakse sõna „koostatakse“ sõnadega „koostab struktuuriüksus, kes vastutab lennundusohutuse tagamise korraldamise eest kaitselennunduses,“; 7 3 ) määrust täiendatakse §-ga 91 1 järgmises sõnastuses: „ § 91 1 . Lennuohutust mõjutavatest juhtumitest teavitamine Õhusõiduki käitaja on kohustatud teavitama kõikidest lennuohutust mõjutavatest juhtumitest. Teavitamise korra kehtestab struktuuriüksus, kes vastutab lennundusohutuse tagamise korraldamise eest kaitselennunduses.“; 7 4 ) paragrahvi 93 lõi g e 2 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kaitselennunduse õhusõidukite osalusel toimunud lennuõnnetuste ja -intsidentide uurimisel kohaldatakse lennundusseaduses sätestatut lennuõnnetuste ja -intsidentide uurimise menetluse kohta ning NATO standardis „Lennuohutusalaste uurimiste läbiviimine kaitselennunduse õhusõidukite, rakettide ja/või mehitamata õhusõidukite süsteemidega (UAS) asetleidnud õnnetuste/intsidentide suhtes – AFSP-1.3 “ (STANAG 3531) välja toodud erandeid. “; 7 5 ) paragrahvi 93 lõi ge 3 tunnistatakse kehtetuks; 7 6 ) paragrahvi 94 lõikes 3 asendatakse sõna d „ lennuohutust mõjutav juhtum on struktuuriüksusteülene“ sõnadega „ lennuohutust mõjutav juhtum on struktuuriüksuste- või asutusteülene“; 7 7 ) paragrahvi 94 täiendatakse lõi kega 4 1 järgmises sõnastuses: „ (4 1 ) Uurimiskomisjoni asemel võib lennuohutust mõjutavat juhtumit uurida ka lennundusohutuse eest vastutav isik, kes töötab üksuses, kelle ülesanne on korraldada lennundusohutuse tagamist kaitselennunduses, kui tegemist on lennundusseaduse § 47 lõike 1 punktides 3 või 4 nimetatud lennuohutust mõjutav a juhtum iga .“; 7 8 ) paragrahvi 94 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt: „ (6) Struktuuriüksuste- või asutusteülese lennuohutust mõjutava juhtumi uurimiskomisjoni liikmeks tuleb määrata ka vähemalt üks liige sellest struktuuriüksusest või asutusest, kes on asjaomase juhtumiga seotud.“; 79 ) paragrahvi 96 lõikest 3 jäetakse välja sõna „Kaitseväele“; 8 0 ) paragrahvi 97 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Paragrahvi 96 lõikes 3 nimetatud aruandes esitatud e ttekirjutused on täitmiseks kohustuslikud . (2) Kaitseministeeriumi uurimiskomisjoni soovituste ja ettekirjutuste täitmise kohta esitab asutus, kellele need tehti, aruande mõistliku aja möödudes, kuid hiljemalt ühe aasta pärast. (3) Kaitseväe uurimiskomisjon esitab Kaitseministeeriumile iga aasta 31. märtsiks aruande kõikidest kaitselennunduses toimunud lennu ndus ohutust mõjutavatest juhtumitest, sealhulgas sisaldab see ülevaadet, kui palju Kaitseväe uurimiskomisjon andis soovitusi ja kui palju neist täideti või plaanitakse täita .“; 81 ) paragrahvi 98 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „(6) Kui langevarjuhüppeid korraldaval üksusel ei ole enne käesoleva määruse § 41 1 jõustumist kehtestatud langevarjunduse käsiraamatut, tuleb see kehtestada kolme kuu jooksul selle paragrahvi jõustumisest arvates. “; 8 2 ) määruse lisa 1 asendatakse uue lisaga 1 (lisatud) . (allkirjastatud digitaalselt) Hanno Pevkur Minister (allkirjastatud digitaalselt) Kusti Salm Kantsler Lisa 1 Õhusõidukile kantav sümbol Kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määrus nr 20 „Kaitse lennundus määrustik“ Lisa 1 ( muudetud sõnastuses) Õhusõidukile kantav sümbol Kaitseväe struktuuriüksused, välja arvatud õhuvägi, Kaitseliit, Välisluureamet , Riigikaitse Investeeringute Keskus ja Kaitseministeerium kannavad õhusõidukile riikkondsuse tunnusena järgmise sümboli: