Käskkirja muutmine

KÄSKKIRI 13. august 2021 nr 190 Kaitseministri 29.11.2019 käskkirja nr 353 „Kinnisasja avalikes huvides omandamine ja volitatud asutuse määramine" muutmine ja alusetult makstud summa tagasi nõudmine ASJAOLUD Kaitseministri 06.07.2016 määruse nr 12 „Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse põhimäärus“ § 5 ja § 6 punkti 2 ning kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 4 lõike 1 punkti 19 ning § 7 ja kaitseministri 29.11.2019 käskkirja nr 353 (edaspidi käskkiri) alusel omandas Eesti Vabariik Tõnu Reinvald`ilt (edaspidi kinnisasja omanik) riigikaitseliseks vajaduseks Harju maakonnas Kuusalu vallas Tõreska külas asuva Jõeääre kinnisasja (kinnistusregistri registriosa nr 807402, katastritunnus 35206:002:0420, pindala 9,03 ha, sihtotstarve riigikaitsemaa 75%, ärimaa 25%) (edaspidi Jõeääre kinnisasi). Omandamise riigikaitseline vajadus tuleneb asjaolust, et Jõeääre kinnisasi asub Kaitseväe keskpolügoonil. Lähtudes Tallinna Halduskohtu 10. juuni 2021 otsuse nr 3-20-2213 (jõustunud 13.07.2021) resolutsiooni punktist 1 on käskkirja punkt 2.1 kaitseministri 12.10.2020 käskkirja nr 227 redaktsioonis tühine ning käskkirja punkt 2.1 on kehtiv järgmises sõnastuses: „2.1. Omandada kokkuleppel omanikuga riigivõimu teostamiseks Harju maakonnas Kuusalu vallas Tõreska külas asuv Jõeääre kinnisasi (kinnistusregistri registriosa nr 807402, katastritunnus 35206:002:0420, pindala 9,03 ha, sihtotstarve riigikaitsemaa 75%, ärimaa 25%) hinnaga 1 307 355 eurot, millest: a) 1 239 291 eurot on Jõeääre kinnisasja väärtus ja hüvitis saamata jääva tulu eest vastavalt KAHOS § 11 lõikes 2; b) 67 938 eurot on KAHOS § 15 lõike 3 alusel makstav hüvitis kinnisasja omandamise kokkuleppe saavutamise eest; c) 126 eurot on KAHOS § 17 lõike 1 alusel omanikele makstav hüvitis kinnisasja omandamise menetluses osalemisega kaasnevate asjaajamise kulude eest.“ Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus on käskkirja punktis 2.1 nimetatud kinnisasja hinna tasunud. Käskkirja punkti 2.2 (kaitseministri 12.10.2020 käskkirja nr 227 redaktsioonis) kohaselt tuli hüvitada Jõeääre kinnistul rendilepingu alusel tegutsenud ettevõttele Leppoja OÜ (edaspidi rentnik) 49 861 eurot ja 80 senti, millest: a) 1203 eurot on hüvitis varalise kahju eest vastavalt KAHOS § 20 lõikele 1; b) 36 851 eurot ja 25 senti eurot on hüvitis elektripaigaldise eest vastavalt KAHOS § 20 lõikele 1; c) 11 807 eurot ja 55 senti on hüvitis kolimiskulude eest KAHOS § 20 lõikele 1. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus on nimetatud hüvitise rentnikule tasunud täies ulatuses. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 10. juuni 2021 otsusest nr 3-20-2213 (jõustunud 13.07.2021) Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 10. juuni 2021 otsusest nr 3-20-2213 (jõustunud 13.07.2021) (edaspidi kohtuotsus) ei olnud rentnikul õigust saada Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuselt hüvitist Jõeääre kinnisasjale paigaldatud elektripaigaldise eest. Kohtuotsusega (p 14) on tuvastatud, et Leppoja OÜ-l on uue elektrisüsteemi rajamise kulude osas hüvitamise nõue kaebaja kui rendileandja, mitte riigi kui kinnistu uue omaniku vastu. Kohtuotsuse kohaselt: „ Tegemist oli lepingulises suhtes tehtud kulutustega, mille hüvitamise eest vastutab teine lepingupool. Riik ei olnud selle lepingu pooleks, seega puudub tal kohustus selliseid kulutusi Leppoja OÜ-le hüvitada. Tegemist ei olnud varalise kahjuga KAHOS § 20 lg 1 tähenduses, mille hüvitamist rentnik saaks riigilt nõuda.“ Veelgi enam, kohus on tuvastanud, et päikesepaneelidel põhineva elektrisüsteemi ehitamise tarbeks võetud pangalaen on tasaarveldatud kinnisasja omanikule makstava rendiga, millest järeldub, et kinnisasja omanik on vähemalt osaliselt selle süsteemi rajamise kulud juba hüvitanud. Seega on riik tasunud rentnikule alusetult hüvitist elektripaigaldise eest, mistõttu tuleb käskkirja säte, mille alusel maksti rentnikule hüvitist Jõeääre kinnisasjale paigaldatud elektripaigaldise eest, tühistada ning rentnikule alusetult välja makstud summa tagasi nõuda. Vastavalt haldusmenetluse seaduse § 40 lõikele 1 esitati 03. augustil 2021 käesoleva haldusakti eelnõu rentnikule ja Tõnu Reinvaldile arvamuse avaldamiseks. 10. augustil 2021 esitas rentniku esindaja Ene Valdmann oma arvamuse, mille kohaselt rentnik ei nõustu haldusaktiga järgmistel põhjustel: 1) rentnik ei olnud kaasatud haldusasja nr 3-20-2213 menetlemisse ja seega ei saanud oma seisukohti esitada; 2) eelnevalt nimetatud Tallinna Halduskohtu 10. juuni 2021 otsuse nr 3-20-2213 resolutsioon ei puuduta ega mõjuta rentniku õigusi; 3) rentnik ei nõustu kohtu seisukohaga, et elektrisüsteem on kinnistu oluline osa; 4) Kaitseministeerium peab analüüsima isiku usaldust haldusakti kehtima jäämise suhtes. Kaitseministeerium leiab, et haldusasjas nr 3-20-2213 vaidlustas Jõeääre kinnisasja omanik käskkirja muudatust, millega muudeti temale hüvitamisele kuuluvat summat ja arvati välja elektrisüsteemi eest tasutud hüvitis. Kaitseministeerium ei nõustu rentniku seisukohaga, et Tallinna Halduskohtu otsuse resolutsioon ei mõjuta rentniku õigusi. Nimelt oli kohtuotsuse tegemise aluseks asjaolu, et kohus tuvastas, et elektripaigaldis on riigi omandatud Jõeääre kinnisasja oluline osa ja seega pidi Jõeääre kinnisasja omandamisel makstav hüvitis sisaldama ka hüvitist elektripaigaldise eest. Tallinna Halduskohus on piisavalt põhjendanud oma 10. juuni 2021 otsuses nr 3-20-2213, miks ei olnud riigil õigust maksta rentnikule hüvitist elektripaigaldise eest. Kuigi kohtuasja menetlemisel esitas Tõnu Reinvaldi esindaja põhjendusi ja tõendeid tõendamaks, et kinnisasja omandamisel tasutud hüvitis ei sisalda hüvitist elektripaigaldise eest, ei võtnud kohus neid põhjendusi arvesse ja sidus selgelt hüvitise muuhulgas hüvitisega Jõeääre kinnisasjal oleva elektripaigaldise eest. Kuna kohus on selgelt öelnud, et tegemist ei ole varalise kahjuga KAHOS § 20 lg 1 tähenduses, puudus riigil algusest peale õiguslik alus tasuda rentnikule hüvitist elektripaigaldise eest. Vastavalt haldusmenetluse seaduse § 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Antud juhul oli käskkirja punkti 2.2 alapunkt b (käskkirja nr 227 redaktsioonis) õigusvastane, kuna hüvitis oli ekslikult määratud ilma õigusliku aluseta. Seega tuleb käskkirja punkt 2.2 alapunkt b (käskkirja nr 227 redaktsioonis) Kaitseministeeriumi kui haldusorgani poolt tühistada. Vastavalt HMS § 67 lõikele 1 arvestab haldusorgan muuhulgas isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima ja avalikku huvi. Kuna Tallinna Halduskohus on otsuses nr 3-20-2213 tuvastanud, et riigil ei olnud alust maksta rentnikule hüvitist elektripaigaldise eest, on käskkirja punkt 2.2. 2 (4) riigil ei olnud alust maksta rentnikule hüvitist elektripaigaldise eest, on käskkirja punkt 2.2. alapunkt b (käskkirja nr 227 redaktsioonis) õigusvastane ja halduse seaduslikkuse nõudest lähtuvalt tuleb eelnimetatud punkt Kaitseministeeriumil tühistada ning enammakstud summa rentnikult tagasi nõuda. Eluliselt on usutav, et rentnik oli teadlik, et Jõeääre kinnisasja endine omanik vaidlustas käskkirja nr 227 punktid 2.1.1 ja 2.2, kuna rentniku esindaja on Jõeääre kinnisasja endise omaniku tütar, seega ei saanud rentnikul olla usaldust käskkirja nr 277 punktiga 2.1.2 muudetud käskkirja punkti 2.2 b) kehtima jäämise suhtes. Nimelt sidus kaitseminister selgelt käskkirja lisatud punkti 2.2. b) hüvitisega elektripaigaldise eest ja samas muutis kinnisasja endisele omanikule makstavat summat käskkirja punktis 2.1 võttes hüvitisest maha hüvitise elektripaigaldise eest. Kaitseministeerium juhib tähelepanu, et Tallinna Halduskohus on oma otsuse nr 3-20-2213 punktis 14 välja toonud, et lepingulisi suhteid ja selle käigus tekkivate kulutuste hüvitamise nõudeid reguleerib võlaõigusseadus (VÕS). Nii VÕS § 286 üürilepingu osas kui ka VÕS § 359 rendilepingu osas näevad ette, et kui asja väärtus on üürileandja/rendileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud, võib üürnik/rentnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist. Seega on rentnikul uue elektrisüsteemi rajamise kulude osas hüvitamise nõue kinnisasja endise omaniku, mitte riigi kui kinnistu uue omaniku vastu. Eeltoodust tulenevalt on riik antud juhul tasunud ühe ja sama asja eest kaks korda, mis tähendab, et rentnik on praegusel juhul rikastunud riigi arvel. Eeltoodust tulenevalt 1. OTSUSTAN: 1.1 tühistada käskkirja punkti 2.2 alapunkti b ja lugeda õigeks käskkirja punkt 2.2 järgmises sõnastuses: „2.2 Hüvitada Jõeääre kinnistul rendilepingu alusel tegutsevale ettevõttele 13 010 eurot ja 55 senti, millest: a) 1203 eurot on hüvitis varalise kahju eest vastavalt KAHOS § 20 lõikele 1; c) 11 807 eurot ja 55 senti on hüvitis kolimiskulude eest vastavalt KAHOS § 20 lõikele 1.“; 1.2 nõuda rentnikult tagasi talle alusetult makstud hüvitis elektripaigaldise eest summas 36 851 eurot ja 25 senti. 2. Volitan Riigi Kaitseinvesteeringute Keskust teostama punkti 1.2 täitmiseks vajalikke toiminguid, sh allkirjastama dokumente. 3. Käskkirja on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. 4. Käesolev käskkiri teha teatavaks kantslerile, kaitseinvesteeringute osakonnale, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusele, kinnisasja omanikule ja rentnikule. (allkirjastatud digitaalselt) Kalle Laanet Kaitseminister Ele-Liis Jõgi 3 (4) Ele-Liis Jõgi Õigusosakond 4 (4)