Kiri

EELNÕU 08.04.2022 Ohvriabi seadus 1. peatükk Üldsätted § 1. Seaduse reguleerimisala Käesolev seadus sätestab riikliku ohvriabi organisatsioonilised, majanduslikud ja õiguslikud alused, rahastamise ja järelevalve ning ohvriabiteenuste ja hüvitiste saamise tingimused ja korralduse. § 2. Seaduse eesmärk Käesoleva seaduse eesmärk on säilitada või taastada kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi tõttu kannatada saanud füüsiliste isikute toimetulekuvõime ohvriabi korras pakutavate teenuste ja hüvitiste kaudu. § 3. Teiste seaduste kohaldamine (1) Käesolevas seaduses ettenähtud sotsiaalkaitsele kohaldatakse sotsiaalseadustiku üldosa seaduse sätteid, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. (2) Ohvriabi osutamisel alaealisele ohvrile kohaldatakse lastekaitseseaduse 2. ja 5. peatükis sätestatut, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. § 4. Terminid Käesolevas seaduses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: 1) ohver – kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi tagajärjel kahjustatud või hukkunud isik; 2) kriisijuhtum – ootamatu juhtum, mis võib kaasa tuua inimeste kahjustumise või hukkumise, põhjustades enamikul sellega seotud inimestest tõsiseid üleelamisi ja abivajaduse; 3) perevägivalla ohver – isik, kes on kogenud füüsilise, seksuaalse, psüühilise ja majandusliku vägivalla akte perekonnas või kooselus või endise või praeguse abikaasa või partneri poolt sõltumata sellest, kas vägivallaakti toimepanija elab või on elanud koos ohvriga samas elukohas; 4) naistevastase vägivalla ohver – naine, kellele tema suhtes toime pandud perevägivalla või soolise vägivalla, sealhulgas sund või omavoliline vabadusest ilmajätmine, või sellega ähvardamise tulemusena on tekitatud füüsilisi, seksuaalseid, psüühilisi või majanduslikke kahjusid või kannatusi kas avalikus või eraelus; 5) seksuaalvägivalla ohver – isik, kelle suhtes on sooritatud seksuaalseid toiminguid ilma tema nõusolekuta või keda on sunnitud seksuaalsetele toimingutele kolmanda isikuga või keda on seksuaalselt väärkoheldud; 6) terrorikuriteo ohver – isik, kes on kannatanu karistusseadustiku §-s 237 sätestatud kuriteo tunnustel alustatud kriminaalmenetluses, kui kriminaalmenetlust alustatakse Eesti Vabariigis, või Eesti Vabariigi elanik, keda käsitataks kannatanuna karistusseadustiku §-s 237 sätestatud kuriteokoosseisule vastavas teos, mis on toime pandud välisriigis; 7) inimkaubanduse ohver – isik, kes on kannatanu karistusseadustiku §-s 133–1333, 138–140 või 175 sätestatud kuriteo tunnustel alustatud kriminaalmenetluses, või isik, keda käsitataks kannatanuna muu samalaadse välisriigis kehtivas karistusseaduses sätestatud kuriteo tunnustel alustatud kriminaalmenetluses. § 5. Ohvriabi osutamise põhimõtted Töös ohvriga tuleb: 1) arvestada ohvri kogetud sündmuse iseloomu, ohvri esmavajadusi, vanust, sugu, võimalikku puuet ja küpsust, austades tema füüsilist, vaimset ja moraalset puutumatust; 2) alaealise ohvri puhul lähtuda lapse huvidest; 3) informeerida ohvrit tema õigustest ja abi saamise võimalustest; 4) suhelda ohvriga selges ja arusaadavas keeles; 5) tagada ohvri ärakuulamine ja toetamine, arvestades kriisijuhtumi mõju ohvri käitumisele ja võimekusele abi vastu võtta; 6) vältida taasohvristamist; 7) kaasata ohvrit abi andmise kõikides etappides; 8) hinnata ohvri olukorda ja abivajadust terviklikult; 9) tagada abi ohvrile võimalikult kättesaadaval moel. § 6. Teavitamiskohustus (1) Info ohvriabi saamise võimaluste kohta peab olema kättesaadav Sotsiaalkindlustusametis, kohaliku omavalitsuse, politsei-, pääste-, tervishoiu-, hoolekande- ja muudes asjaomastes asutustes ning nende veebilehtedel. (2) Uurimisasutus on kohustatud tutvustama ohvritele ohvriabi saamise võimalusi. § 7. Ohvri andmete edastamine Sotsiaalkindlustusametile ohvriabi saamiseks (1) Kui kriminaalmenetluses kannatanul ohvriabi vajaval isikul on tuvastatud erikohtlemise ja kaitse vajadus, edastab uurimisasutus, prokuratuur või kohus tema andmed ohvriabi saamiseks Sotsiaalkindlustusametile esimesel võimalusel. (2) Kui ohvriabi vajaval isikul ei ole tuvastatud erikohtlemise ja kaitse vajadust, võib uurimisasutus, prokuratuur või kohus edastada tema andmed ohvriabi saamiseks Sotsiaalkindlustusametile isiku soovil. (3) Kui isik on abi saamiseks pöördunud riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse, tervishoiu- või hoolekandeasutuse või vastava spetsialisti, sealhulgas vaimse tervise spetsialisti poole, võib asjaomane asutus, teenuseosutaja või spetsialist edastada tema ohvriabi saamise soovi ja kontaktandmed Sotsiaalkindlustusametile isiku soovil. (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmed on: 1) ohvri ees- ja perekonnanimi; 2) sünniaeg või isikukood; 3) kontaktandmed, piiratud teovõimega isiku korral ka tema seadusliku esindaja kontaktandmed; 4) süüteo puhul ohvri suhtes eeldatavalt toime pandud süüteo liik; 5) juhtumikirjeldus; 6) sündmuse toimumise aeg; 7) juhtumiga seotud isiku üldandmed ja suhte liik. (5) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud ohver, kelle andmed on edastatud Sotsiaalkindlustusametile, ei soovi, et tema andmeid töödeldakse, lõpetab Sotsiaalkindlustusamet andmete edasise töötlemise kohe, kui on saanud isikult sellekohase teate. § 8. Ohvri abivajaduse hindamine (1) Ohvri abivajadust hinnates tuleb anda hinnang tema füüsilisele, tervislikule, psühholoogilisele, emotsionaalsele, sotsiaalsele ja kognitiivsele seisundile ning nendest aspektidest lähtuvalt tema haavatavusele, et otsustada ohvriabiteenuste vajaduse ja mahu üle. (2) Kui alaealise ohvri abivajadust hinnates selgub, et tegemist on abivajava või hädaohus oleva lapsega, tuleb tagada lapsele vajalik abi lastekaitseseaduses sätestatud korras. § 9. Täisealise perevägivalla ohvri abivajaduse hindamise erisused (1) Täisealise perevägivalla ohvri puhul tuleb abivajadust hinnates hinnata ka perevägivallast tulenevat riski tema elule ja tervisele. (2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hindamise tulemusena selgub, et täiskasvanud ohvril esineb perevägivalla tõttu surma või raske tervisekahjustuse risk (edaspidi hädaohus olev täisealine perevägivalla ohver), peab Sotsiaalkindlustusamet hindama ka ohvrit ohustavast isikust tulenevaid riske ohvri jaoks ning hinnangust lähtuvalt kavandama sobivad tegevused ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks. (3) Kui ohvriabi osutaja tuvastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hindamise tulemusena, et isik on hädaohus olev täisealine perevägivalla ohver, edastab ta Sotsiaalkindlustusametile käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud hinnangu andmiseks, ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks ohvri avaldatud andmed ohvri, tema alaealiste laste ja ohvrit ohustava isiku kohta. § 10. Hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri abistamine (1) Hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri puhul on Sotsiaalkindlustusametil § 9 lõikes 2 sätestatud hinnangu andmiseks, ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks õigus töödelda ohvri, tema alaealiste laste ja ohvrit ohustava isiku isikuandmeid. (2) Hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri abistamiseks ja vägivallast tulenevate riskide maandamiseks võib töödelda järgmisi isikuandmeid: 1) isiku üldandmed; 2) andmed vanemluse ja eestkoste kohta; 3) andmed võimaliku raseduse kohta; 4) andmed tööga hõivatuse kohta; 5) puude raskusaste ja liik; 6) vägivaldse suhte liik; 7) välismaalase puhul Eestis viibimise õiguslik alus; 8) andmed Häirekeskusele ning Politsei- ja Piirivalveametile viimase kolme aasta jooksul esitatud väljakutsete kohta, mis puudutavad ohvriga seotud perevägivalda või viitavad sellele; 9) muud juhtumiga seotud asjakohased andmed. (3) Hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri alaealise lapse isikuandmed on: 1) isiku üldandmed; 2) andmed võimaliku vanemluse või eestkoste kohta; 3) andmed võimaliku raseduse kohta; 4) andmed hariduse omandamise või tööga hõivatuse kohta; 5) puude raskusaste ja liik. (4) Hädaohus olevat täisealist perevägivalla ohvrit ohustava isiku isikuandmed on: 1) isiku üldandmed; 2) andmed vanemluse, leibkonnas kasvavate alaealiste laste ja eestkoste kohta; 3) andmed võimaliku raseduse kohta; 4) andmed tööga hõivatuse kohta; 5) puude raskusaste ja liik; 6) vägivaldse suhte liik; 7) välismaalase puhul Eestis viibimise õiguslik alus; 8) Häirekeskusele ning Politsei- ja Piirivalveametile viimase kolme aasta jooksul isikuga seoses tehtud väljakutsed; 9) karistusregistrisse, sealhulgas karistusregistri arhiivi kantud isiku karistusandmed; 10) isiku suhtes kahtlustatava või süüdistatavana käimasolevate kriminaalmenetluste andmed nende esemeks oleva kuriteo liigi ja toimepanemise aja kohta; 11) isiku suhtes kriminaalmenetluses kohaldatud tõkendid ning kriminaal- ja tsiviilkohtumenetluses kohaldatud viibimis-, suhtlemis- ja lähenemiskeeld; 12) isikule väljastatud relvasoetamise load ja relvaload ning tema omandis või valduses olevad relvad ja laskemoon, samuti isiku ligipääs relvadele ja laskemoonale; 13) isiku vahi alt, vangistusest või statsionaarselt sundravilt lahkumise aeg; 14) muu juhtumiga seotud asjakohane teave. (5) Hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri puhul on Sotsiaalkindlustusametil hinnangu andmiseks, ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 nimetatud andmete vahetamiseks, õigus kaasata järgmisi asutusi ja spetsialiste: 1) Politsei- ja Piirivalveamet; 2) prokuratuur; 3) asjaomane kohalik omavalitsus; 4) asjaomane halduslepingu alusel ohvriabi osutav asutus; 5) vägivallast loobumise toetamise teenuse osutaja; 6) täisealist perevägivalla ohvrit ohustava isiku kriminaalhooldaja, kui isik on kriminaalhoolduse all; 7) põhjendatud juhtudel muud asutused ja spetsialistid. (6) Isikuandmete töötlemisel käesoleva paragrahvi lõigete 1–4 alusel on Sotsiaalkindlustusametil õigus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/679 sätestatud andmesubjekti õigusi piirata kuni kolmeks aastaks eesmärgiga kaitsta hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri ja tema alaealiste laste elu ja tervist. (7) Käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel võib piirata järgmisi andmesubjekti õigusi: 1) õigus saada teada tema isikuandmete töötlemisest, sealhulgas sellest, milliseid isikuandmeid töödeldakse, samuti töötlemise viisi, meetodit, eesmärki, õiguslikku alust, ulatust või põhjust; 2) õigus saada teada tema isikuandmete vastuvõtjaid ja avaldatavate isikuandmete kategooriaid ning teavet selle kohta, kas tema isikuandmed edastatakse välisriigile või rahvusvahelisele organisatsioonile; 3) õigus nõuda tema isikuandmete töötlemise piiramist; 4) õigus esitada vastuväiteid tema isikuandmete töötlemise kohta; 5) õigus saada teada tema isikuandmetega seotud rikkumisest. § 11. Konfidentsiaalsuskohustus Ohvriabi osutavad isikud peavad hoidma konfidentsiaalsena neile ohvriabi osutamisel teatavaks saanud andmeid ohvri ja juhtunuga vahetult seotud isikute kohta, kui seaduses või kokkuleppel ohvriga ei ole ette nähtud teisiti. 2. peatükk Nõuded ohvriabi vahetult osutavale isikule § 12. Nõuded ohvriabi vahetult osutavale isikule (1) Ohvriabi vahetult osutav isik peab vastama järgmistele üldnõuetele: 1) ta on vähemalt 18-aastane; 2) tal on ohvriabi osutamiseks vajalikud isikuomadused, väärtused ja võimekus; 3) teda ei ole karistatud sellise tahtlikult toimepandud kuriteo eest, mis võib ohtu seada teenust saama õigustatud isiku elu, tervise ja vara; 4) ta vastab lastekaitseseaduse §-s 20 sätestatud nõuetele, kui abi osutatakse alaealisele. (2) Ohvriabi võib osutada isik, kes vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud üldnõuetele ning kellel on vajalik erialane ettevalmistus ja sobiv kutse või kõrgharidus ohvriabi osutamiseks. (3) Ohvriabi osutava isiku ettevalmistusnõuded ning nõuded ohvriabi põhikoolituse ja täienduskoolituse korraldamisele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (4) Välisriigis omandatud kvalifikatsiooni vastavuse käesoleva seaduse nõuetele otsustab Sotsiaalkindlustusamet välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse alusel, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. (5) Sotsiaalkindlustusametiga kokku lepitud isiku juhendamisel võib ohvriabi vahetult osutada oma vabast ajast ja tasu saamata ka ohvriabi vabatahtlik. 3. peatükk Ohvriabi korraldus ja ohvriabiteenused 1. jagu Ohvriabi korraldus § 13. Ohvriabi korraldamine (1) Ohvriabi korraldab Sotsiaalkindlustusamet, lähtudes piirkondlikkuse põhimõttest ja regioonide eripäradest. (2) Ohvriabi korraldamisel teeb Sotsiaalkindlustusamet koostööd riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustega ning füüsiliste ja juriidiliste isikutega, kaasab ja juhendab ohvriabi vabatahtlikke ning korraldab ennetus- ja teavitustegevusi ja koolitusi.  2. jagu Üldsätted § 14. Ohvriabiteenuste eesmärk ja sisu (1) Ohvriabiteenuste eesmärk on tagada kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi tõttu kannatada saanud isikutele sotsiaalne, psühholoogiline ja emotsionaalne abi (edaspidi psühhosotsiaalne abi), et aidata kaasa nende turvatunde ja toimetulekuvõime säilitamisele või taastamisele ning edasise kahju ennetamisele. (2) Ohvriabiteenused on: 1) ohvriabi põhiteenus; 2) psühhosotsiaalne kriisiabi; 3) naiste tugikeskuse teenus; 4) seksuaalvägivalla kriisiabi; 5) teenus inimkaubanduse ohvrile; 6) taastava õiguse teenused; 7) vägivallast loobumise toetamine; 8) traumast taastumist toetav vaimse tervise abi. (3) Sotsiaalkindlustusamet võib käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2–7 nimetatud teenuste osutamise, mis on seotud haldusülesande täitmisega, anda halduslepinguga osaliselt või tervikuna üle juriidilisele isikule või kohaliku omavalitsuse üksusele. (4) Haldusjärelevalvet ohvriabi osutaja üle teeb Sotsiaalkindlustusamet. § 15. Ohvriabi osutamise erisused Käesoleva seaduse § 14 lõike 2 punktis 2 ning § 16 lõike 1 punktides 1–3, 5 ja 6 nimetatud abi osutatakse lisaks sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud isikutele ka inimkaubanduse ohvrile ja Eestis toimunud terrorikuriteo ohvrile sõltumata sellest, kas tal on Eestis viibimiseks seaduslik alus. 3. jagu Ohvriabi põhiteenus § 16. Sotsiaalkindlustusameti ülesanded ohvriabi põhiteenuse korraldamisel (1) Sotsiaalkindlustusameti ülesanded ohvriabi põhiteenuse korraldamisel on: 1) informeerida ohvrit võimalikest teenustest ja kuriteoohvrite kaitse meetmetest; 2) nõustada ohvrit ja tagada talle psühhosotsiaalne abi; 3) hinnata ohvri abivajadust ja tagada talle sobiv abi, vajaduse korral abistada ohvrit juhtumikorralduse põhimõttel; 4) abistada ohvrit suhtlemisel riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustega ning asjaomaste füüsiliste ja juriidiliste isikutega; 5) pakkuda vägivallast loobumise tugiliini teenust; 6) pakkuda ööpäevaringset ohvriabi kriisitelefoni 116 006 teenust. § 17. Ohvriabi põhiteenuse korraldamise erisused alaealise ohvri puhul (1) Kui Sotsiaalkindlustusamet saab käesoleva seaduse § 7 lõike 1 alusel teate alaealisest, kes võib vajada ohvriabi, selgitab ohvriabitöötaja enne ohvriabiteenuste pakkumist välja, kas ja millist abi on ohvrile ja teda kasvatavale isikule osutanud kohaliku omavalitsuse üksus lastekaitseseaduse alusel. (2) Sotsiaalkindlustusamet osutab alaealisele seksuaalvägivalla ohvrile ohvriabi põhiteenust ulatuses, milles Sotsiaalkindlustusamet ei paku abi lastekaitseseaduse alusel. 4. jagu Psühhosotsiaalne kriisiabi § 18. Psühhosotsiaalse kriisiabi eesmärk ja sisu (1) Psühhosotsiaalset kriisiabi osutatakse kriisijuhtumist mõjutatud isikule, et tulla juhtunuga toime, vähendada selle mõju igapäevasele tegutsemisele ning taastada iseseisev toimetulek. (2) Psühhosotsiaalne kriisiabi sisaldab järgmist: 1) ööpäevaringne valmisolek kriisijuhtumitele reageerida; 2) olukorra hindamine ning seotud asutuste ja isikutega koostöö käivitamine; 3) kriisijuhtumist mõjutatud isikute väljaselgitamine ja nende esmaste vajaduste hindamine; 4) psühholoogilise esmaabi andmine ja muu psühhosotsiaalse abi käivitamine; 5) spetsialistide koostöö kriisijuhtumist mõjutatud isiku abistamisel. § 19. Andmete edastamine psühhosotsiaalse kriisiabi korraldamiseks (1) Häirekeskus edastab kriisijuhtumi korral Sotsiaalkindlustusametile psühhosotsiaalse kriisiabi korraldamiseks sündmuse asukoha ja kirjelduse ning info võimalike inimkahjude kohta. (2) Kui kriisijuhtumist mõjutatud isik võib juhtumi asjaolude tõttu vajada ohvriabi enda või juhtumiga seotud teise füüsilise isiku elu ja tervise kaitseks, edastab Politsei- ja Piirivalveamet või Päästeamet tema andmed Sotsiaalkindlustusametile esimesel võimalusel. (3) Kui välisriigis toimunud terrorikuriteost mõjutatud isik võib kriisijuhtumi asjaolude tõttu vajada ohvriabi enda või juhtumiga seotud teise füüsilise isiku elu ja tervise kaitseks, edastab Välisministeerium tema andmed nende olemasolu korral Sotsiaalkindlustusametile esimesel võimalusel. (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmeteks on kriisijuhtumist mõjutatud isiku nimi, kontaktandmed ja seos kriisijuhtumiga. 5. jagu Naiste tugikeskuse teenus § 20. Naiste tugikeskuse teenuse eesmärk ja sisu (1) Naiste tugikeskuse teenuse eesmärk on aidata kaasa naistevastase vägivalla ohvri vägivallast pääsemisele, turvalisuse suurendamisele ja iseseisva toimetuleku saavutamisele. (2) Naiste tugikeskuse teenus sisaldab järgmist: 1) valmisolek anda ohvrile ja tema lastele ööpäev läbi esmast psühhosotsiaalset abi; 2) ohvri abivajaduse hindamine, et otsustada teenuse vajaduse ja mahu üle; 3) ohvri nõustamine ja psühhosotsiaalse abi tagamine; 4) juhtumikorralduse rakendamine juhul, kui ohver vajab iseseisva toimetuleku saavutamiseks pikaajalist ja mitmekülgset abi; 5) psühholoogiline nõustamine; 6) juriidiline abi; 7) ohvrile ja tema lastele turvaline igapäevaeluks sobiv ajutine majutus ööpäev läbi. 6. jagu Seksuaalvägivalla kriisiabi § 21. Seksuaalvägivalla kriisiabi eesmärk ja sisu (1) Seksuaalvägivalla kriisiabi eesmärk on tagada seksuaalvägivalla ohvrile seksuaalvägivalla tõttu vajalik meditsiiniline abi ja esmane psühhosotsiaalne abi, et aidata kaasa ohvri füüsilisele ja psühhosotsiaalsele taastumisele. (2) Seksuaalvägivalla kriisiabi sisaldab järgmist: 1) ohvri seisundi esmane hindamine, et otsustada teenuse vajaduse ja mahu üle; 2) esmane psühhosotsiaalne abi; 3) seksuaalvägivalla tõttu vajalike tervishoiuteenuste tagamine koos kohtumeditsiinilise tõendmaterjali kogumisega; 4) seksuaalvägivalla tõttu vajalikud ravimid ja abivahendid; 5) ohvri nõustamine ja psühholoogiline nõustamine. (3) Kui seksuaalvägivalla ohver on kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse § 5 tähenduses, hüvitatakse käesoleva seaduse alusel isikule osutatud tervishoiuteenuste kulud osas, mida ravikindlustus ei kata. § 22. Alaealise seksuaalvägivalla ohvri abistamine (1) Alaealisele seksuaalvägivalla ohvrile pakub Sotsiaalkindlustusamet lisaks käesolevas jaos nimetatud teenusele lastekaitseseaduses sätestatud abi. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud abi võimaldamiseks edastab seksuaalvägivalla kriisiabi osutaja esimesel võimalusel Sotsiaalkindlustusametile selle lapse andmed, kellele teenuse osutamisel ilmnes, et laps on seksuaalselt väärkoheldud või tekkis selline kahtlus. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmed on lapse nimi, sünniaeg või isikukood, lapse saatja nimi ja kontaktandmed, saatja puudumise korral lapse ja tema poolt nimetatud täiskasvanu kontaktandmed, teenuse osutamise aeg ja üldine kokkuvõte, arvatava väärkohtlemise aeg ning esmane hinnang lapse abivajadusele. 7. jagu Teenus inimkaubanduse ohvrile § 23. Inimkaubanduse ohvrile osutatava teenuse eesmärk ja sisu (1) Inimkaubanduse ohvrile osutatava teenuse eesmärk on aidata kaasa ohvri turvatunde tekkimisele, füüsilisele ja psühhosotsiaalsele taastumisele ning ennetada uuesti ohvriks langemist. (2) Inimkaubanduse ohvrile osutatav teenus sisaldab järgmist: 1) valmisolek anda ohvrile ööpäev läbi esmast psühhosotsiaalset abi; 2) ohvri abivajaduse hindamine, et otsustada teenuse vajaduse ja mahu üle; 3) juhtumikorralduse rakendamine juhul, kui ohver vajab iseseisva toimetuleku saavutamiseks pikaajalist ja mitmekülgset abi; 4) ohvri nõustamine ja psühhosotsiaalse abi tagamine; 5) turvaline ajutine majutus ööpäev läbi; 6) toitlustus ja muu vajalik materiaalne abi; 7) vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavuse korraldamine; 8) psühholoogiline nõustamine; 9) juriidiline abi; 10) tõlketeenuse korraldamine käesolevas lõikes nimetatud abi võimaldamiseks. (3) Inimkaubanduse ohvrile osutatakse abi vajaduse äralangemiseni. (4) Kui Sotsiaalkindlustusametil on kahtlus, et isik on inimkaubanduse ohver, võib Politsei- ja Piirivalveametilt või prokuratuurilt kinnituse saamiseni osutada isikule käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teenuseid kuni 14 kalendripäeva. (5) Välismaalasele, kellele on välismaalaste seaduse § 205 alusel antud järelemõtlemisaeg, osutatakse teenust Eestis seadusliku viibimise tähtaja lõppemiseni või isiku ennetähtaegse lahkumiseni. Tähtaja määramisest teavitab Politsei- ja Piirivalveamet kohe Sotsiaalkindlustusametit, kes teeb otsuse teenuste osutamise lõpetamise kohta. (6) Välismaalasele teenuse osutamine ei ole tema Eestis viibimise seaduslik alus ega lükka tema Eestist lahkumise kohustuse täitmist edasi. (7) Sotsiaalkindlustusamet lõpetab inimkaubanduse ohvrile teenuste osutamise, kui isik on Eestist lahkunud või tal puudub seaduslik alus Eestis viibida. (8) Kui inimkaubanduse ohver on kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse § 5 tähenduses, hüvitatakse käesoleva seaduse alusel isikule osutatud tervishoiuteenuste kulud osas, mida ravikindlustus ei kata. § 24. Alaealisele inimkaubanduse ohvrile abi osutamine (1) Kui inimkaubanduse ohvriks langenud isiku vanus ei ole teada ning on põhjust arvata, et isik on alla 18-aastane, käsitatakse teda alaealisena, kuni ei ole tõendatud vastupidist. (2) Alaealisele inimkaubanduse ohvrile võib käesoleva seaduse § 23 lõike 2 punktis 5 nimetatud teenuse asemel osutada asendushooldusteenust sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud tingimustel ja korras. (3) Alaealisele inimkaubanduse ohvrile, keda on seksuaalselt väärkoheldud, osutab Sotsiaalkindlustusamet käesolevas jaos sätestatud teenust ulatuses, milles Sotsiaalkindlustusamet ei paku abi lastekaitseseaduse alusel. (4) Kui inimkaubanduse ohver on saatjata alaealine välismaalane, lähtutakse tema abistamisel ka välismaalaste seaduses ja sotsiaalhoolekande seaduses saatjata alaealisele välismaalasele abi andmise kohta sätestatust. 8. jagu Taastava õiguse teenused § 25. Taastava õiguse teenuste eesmärk ja sisu (1) Taastava õiguse teenuste eesmärk on erapooletu vahendaja kaasabil ohver ja juhtunuga seotud muud osapooled kokku tuua, anda neile selgitamise ja ärakuulamise võimalus ning jõuda vahendatud protsessi kaudu kokkuleppele, kuidas tekkinud kahju hüvitada ja õiglustunde taastumist toetada. (2) Taastava õiguse teenused sisaldavad järgmist: 1) juhtumi osapoolte ettevalmistamine võimalikuks ühiseks kohtumiseks; 2) sobiva meetodi valimine taastava õiguse kohtumise korraldamiseks; 3) taastava õiguse kohtumiste korraldamine; 4) taastava õiguse teenust saama suunajale tagasiside andmine taastava õiguse kohtumiste sisust ja sõlmitud kokkulepetest. § 26. Vahendusteenus (1) Vahendusteenus käesoleva seaduse tähenduses on taastava õiguse teenus, mis seisneb kriminaalmenetluse seadustiku §-s 2032 sätestatud vahendusmenetluse korraldamises ja selle tulemusena sõlmitud kirjaliku kokkuleppe tingimuste täitmise kontrollimises. (2) Vahendusteenusena käsitatakse ka vahendusmenetluse korraldamist ning vajaduse korral vahendusmenetluse tulemusena sõlmitud kirjaliku kokkuleppe tingimuste täitmise kontrollimist, kui esineb üks järgmistest tingimustest: 1) alaealine on võtnud kohustuse kasutada vahendusteenust väärteomenetluse seadustiku § 30 lõike 1 punkti 4 alusel; 2) alaealise suhtes on kriminaalmenetluse lõpetamisel kohaldatud tema nõusolekul vahendusteenuse kasutamise kohustust kriminaalmenetluse seadustiku § 201 lõike 2 punkti 5 alusel; 3) kohus on kohaldanud vahendusteenust mõjutusvahendina karistusseadustiku § 87 alusel; 4) alaealise suhtes on jäetud kriminaalmenetluse seadustiku § 201 lõike 1 alusel kriminaalmenetlus alustamata või see on lõpetatud põhjusel, et õigusvastase teo on toime pannud oma ea tõttu süüvõimetu alaealine; 5) alaealise suhtes on jäetud väärteomenetluse seadustiku § 29 alusel väärteomenetlus alustamata või see on lõpetatud põhjusel, et õigusvastase teo on toime pannud oma ea tõttu süüvõimetu alaealine. (3) Vahendusteenuse osutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. 9. jagu Vägivallast loobumise toetamine § 27. Vägivallast loobumise toetamise eesmärk ja sisu (1) Vägivallast loobumise toetamise eesmärk on aidata kaasa vägivalla ennetamisele ja tõkestamisele vägivalla toimepanijatele rakendatavate tegevuste kaudu. (2) Vägivallast loobumise toetamine sisaldab järgmist: 1) vägivalla toimepanija motivatsiooni ja psühhosotsiaalsete vajaduste hindamine eesmärgiga otsustada teenuse vajaduse ja mahu üle; 2) vägivaldse käitumise võimaliku jätkumise riskide hindamine; 3) individuaal- ja grupinõustamine vägivallast loobumiseks. (3) Vägivallast loobumise toetamisel tuleb pidada esmatähtsaks ohvri turvalisust, toetamist ja inimõigusi. 10. jagu Traumast taastumist toetav vaimse tervise abi § 28. Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi eesmärk ja sisu (1) Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi eesmärk on soodustada ohvri psühhosotsiaalse tasakaalu taastumist ning vähendada ohvri psüühika- ja käitumishäirete tekkimise tõenäosust või nende intensiivsust. (2) Traumast taastumist toetav vaimse tervise abi sisaldab psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi, sealhulgas individuaalset, pere- ja grupipsühhoteraapiat. § 29. Traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi saama õigustatud isikud Traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi on õigus saada: 1) kuriteoohvril, kelle suhtes toime pandud teo kohta on alustatud kriminaalmenetlust; 2) perevägivalla või seksuaalvägivalla ohvril ka siis, kui tema suhtes toime pandud teo kohta ei ole alustatud süüteomenetlust; 3) käesoleva paragrahvi punktides 1 ja 2 nimetatud ohvri lapsel, lapselapsel, vanemal ja muul last kasvataval isikul, vanavanemal, õel, vennal, ohvriga abielus või abieluga sarnanevas suhtes oleval või olnud isikul, kui tema toimetulekuvõime on ohvri suhtes toime pandud teo tõttu vähenenud; 4) isikul, kes osaleb kriminaalmenetluses tunnistajana. § 30. Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi saamise tingimused (1) Käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud isikutel on õigus saada traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi kuni Vabariigi Valitsuse kehtestatud ühe kuutasu alammäära ulatuses. (2) Traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi on kuni vajaduse äralangemiseni õigus saada: 1) inimkaubanduse ohvril; 2) seksuaalselt väärkoheldud alaealisel; 3) terrorikuriteo ohvril. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isikute puhul otsustab Sotsiaalkindlustusamet abi andmise jätkamise vajaduse iga kord, kui teenuse kasutamisel täitub Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutasu alammäär. Sotsiaalkindlustusamet võib küsida teenuseosutajalt hinnangut teenuse osutamise jätkamise vajaduse kohta. (4) Kui alaealine seksuaalvägivalla ohver saab 18-aastaseks käesolevas jaos sätestatud teenuse saamise ajal, on tal õigus saada teenust edasi Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutasu alammäära ulatuses. Sotsiaalkindlustusamet võib otsustada abi andmise jätkamise ka nimetatud kuutasu alammäära täitumise järel käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud korras, kui see on põhjendatud alaealise suhtes toime pandud süüteo raskuse või muude asjaoludega. (5) Ohvril, kellele osutatakse käesoleva seaduse § 28 lõikes 2 nimetatud vaimse tervise abi muu ohvriabiteenuse raames, ei ole õigust samal ajal saada vaimse tervise abi käesolevas jaos sätestatud tingimustel. (6) Käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud isikul on õigus saada traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi viie aasta jooksul süüteo toimepanemisest arvates. Karistusseadustiku § 81 lõike 7 punktis 3 nimetatud juhul on isikul õigus saada traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi viie aasta jooksul ohvri täisealiseks saamisest või kriminaalmenetluse alustamisest, kui viimane tähtaeg saabub hiljem. § 31. Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi saamine (1) Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi saamiseks esitab isik taotluse Sotsiaalkindlustusametile, kes hindab isiku vajadust nimetatud teenuse järele. (2) Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotluse andmete ja nõutavate dokumentide loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 32. Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine Sotsiaalkindlustusameti poolt Sotsiaalkindlustusamet võtab traumast taastumist toetava vaimse tervise abi eest tasu maksmise kohustuse käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud õigustatud isikult üle (edaspidi tasu maksmise kohustuse ülevõtmine), kui on täidetud järgmised tingimused: 1) õigustatud isik ja traumast taastumist toetava vaimse tervise abi osutaja on kokku leppinud käesoleva seaduse § 28 lõikes 2 nimetatud teenuse osutamises; 2) traumast taastumist toetava vaimse tervise abi osutaja ja Sotsiaalkindlustusamet on sõlminud käesoleva seaduse §-s 33 nimetatud lepingu. § 33. Tasu maksmise kohustuse ülevõtmise leping (1) Tasu maksmise kohustuse ülevõtmise leping on kokkulepe, millega Sotsiaalkindlustusamet ja traumast taastumist toetava vaimse tervise abi osutaja lepivad kokku korras ja tingimustes, millega Sotsiaalkindlustusamet võtab õigustatud isikult tasu maksmise kohustuse üle. (2) Sotsiaalkindlustusamet kontrollib enne lepingu sõlmimist maksuvõla puudumist. Kui ilmneb, et traumast taastumist toetava vaimse tervise abi osutajal on maksuvõlg, võib Sotsiaalkindlustusamet jätta lepingu sõlmimata. (3) Sotsiaalkindlustusamet sõlmib lepingu kuni kolmeaastase tähtajaga, kuid vähemalt üheks aastaks.  4. peatükk Kuriteoohvri hüvitis 1. jagu Õigus hüvitisele § 34. Vägivallakuriteo mõiste (1) Käesolevas seaduses mõistetakse vägivallakuriteona otseselt isiku elu või tervise vastu toime pandud kriminaalkorras karistatavat tegu, mille tagajärg on vägivallakuriteo ohvri surm või raske tervisekahjustus karistusseadustiku tähenduses. (2) Vägivallakuriteoks loetakse ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tagajärje põhjustamist seoses vägivallakuriteo ohvri või kolmanda isiku tegevusega kuriteo tõkestamisel, kurjategija kinnipidamisel või kuriteoohvri abistamisel. (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tegusid käsitatakse vägivallakuriteona ka siis, kui: 1) teo toimepanija ei ole süüvõimeline; 2) teo toimepanijat ei ole kindlaks tehtud, või teda ei ole õnnestunud tabada või kui teda ei ole muudel põhjustel võimalik süüdi mõista ning kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad sellele, et toime on pandud vägivallakuritegu. § 35. Hüvitist saama õigustatud isikud (1) Õigus saada kuriteoohvri hüvitist (edaspidi hüvitis) on Eesti Vabariigi territooriumil toime pandud Eesti kodanikust või käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudel välismaalasest vägivallakuriteo ohvril, ohvri hooldajal, ohvri ülalpeetaval ja füüsilisel isikul, kes kannab vägivallakuriteo ohvri tervise taastamisega seotud kulud või matusekulud käesolevas seaduses sätestatud tingimustel. (2) Välismaalasel on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel õigus saada hüvitist, kui ta: 1) elab Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või elamisõiguse või tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel; 2) on Euroopa Liidu kodanik; 3) on vägivallakuritegude ohvritele hüvitiste maksmise Euroopa konventsiooniga ühinenud riigi kodanik; 4) on Eestis viibiv rahvusvahelise kaitse saaja; 5) on inimkaubanduse ohver või seksuaalselt väärkoheldud alaealine, sõltumata sellest, kas tal on Eestis viibimiseks seaduslik alus. (3) Kui vägivallakuriteo ohver saab kuriteo tagajärjel surma, on õigus saada hüvitist tema ülalpeetaval. Vägivallakuriteo ohvri ülalpeetav on isik: 1) kellel on õigus toitjakaotuspensionile vastavalt riikliku pensionikindlustuse seaduse §-le 20; 2) kes on kuriteo toimepanemise ajaks juba eostatud, kuid sünnib pärast ohvri surma. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vägivallakuriteo ohvri hooldaja on isik, kes ohvrit hoolduslehe alusel põetab. (5) Välismaal toime pandud Eesti kodanikust või Eesti alalisest elanikust vägivallakuriteo ohvrile makstakse hüvitist juhul, kui tema välismaal viibimine oli tingitud õppimisest, töö- või teenistusülesannete täitmisest või muust mõjuvast põhjusest ning tal ei ole võimalik saada hüvitist kuriteo toimumise asukohariigist. § 36. Hüvitise maksmist välistavad asjaolud (1) Hüvitist ei maksta, kui vägivallakuriteo ohver: 1) on kuriteo toimepanemise või kahju tekkimise esile kutsunud või seda soodustanud oma tahtliku käitumisega; 2) ei ole 15 päeva jooksul kuriteost teatanud, kuigi ta oleks olnud võimeline seda tegema, ja uurimisasutus ei ole ka muul viisil sellest teada saanud; 3) on süüdi mõistetud vägivallakuriteo toimepanemise eest või karistusseadustiku § 255 lõike 1 või § 256 lõike 1 alusel ja tema karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud. (2) Täisealisele ülalpeetavale võib hüvitise maksmisest keelduda, kui tema käitumises ilmnesid käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud. (3) Hüvitise maksmisest võib keelduda, kui hüvitise taotleja ei ole teinud õiguskaitseasutustega koostööd vägivallakuriteoga seotud asjaolude selgitamiseks, kurjategija kindlakstegemiseks ja tabamiseks ning kahjude tõendamiseks. 2. jagu Hüvitatav kahju ja hüvitise suurus § 37. Hüvitatava kahju liigid Käesolevas peatükis sätestatud tingimustel kuulub hüvitamisele vägivallakuriteoga tekitatud varaline kahju järgmiselt: 1) ohvri tervise taastamisega seotud kulud; 2) ohvri prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muudele keha funktsioone toetavatele abivahenditele ning isiklikele esemetele tekitatud kahju; 3) ohvri matusekulud; 4) ohvri ja ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest tulenev kahju; 5) ülalpidaja kaotusest tulenev kahju. § 38. Ohvri tervise taastamisega seotud kulud Ohvri tervise taastamisega seotud kulud on tema vägivallakuriteojärgse füüsilise ja vaimse tervise taastamise, ravimite ja keha funktsioone toetavate abivahendite soetamise ning terviseseisundile kohase uue eriala õppimisega seotud kulutused ning nimetatud tegevustega seotud sõidukulud. § 39. Ohvri prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muudele abivahenditele ning isiklikele esemetele tekitatud kahju Ohvri prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muudele keha funktsioone toetavatele abivahenditele ning hädavajalikele isiklikele esemetele vägivallakuriteoga tekitatud kahju kindlaks tegemisel võetakse aluseks Sotsiaalkindlustusametile uurimisasutuse tõendil esitatud teave. § 40. Ohvri matusekulud Vägivallakuriteo tagajärjel hukkunud ohvri matusteks tehtud kulutused hüvitatakse kulud kandnud isikule. § 41. Ohvri ja ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest tulenev kahju (1) Ohvri sissetuleku vähenemisest tulenev kahju vähemalt 16-aastase ohvri puhul on vägivallakuriteo tõttu saamata jäänud osa sotsiaalmaksuga maksustatud tulust. (2) Ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest tulenev kahju on vägivallakuriteost põhjustatud ajutise töövõimetuse tõttu saamata jäänud osa sotsiaalmaksuga maksustatud tulust. (3) Ohvri ja ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest tulenev kahju hüvitatakse ühe kalendripäeva keskmisest tulust lähtuvalt. Ühe kalendripäeva keskmine tulu arvutatakse vägivallakuriteo toimepanemisele eelnenud kuuel kalendrikuul isikule arvestatud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu liitmisel ning saadud summa jagamisel selle perioodi kalendripäevade arvuga. Kuue kuu kalendripäevade arvust arvatakse maha nende päevade arv, millal isik oli töökohustuste või teenistusülesannete täitmisest vabastatud töövõimetuslehe alusel. (4) Kui ohver või ohvri hooldaja ei saanud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kuue kalendrikuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulu töö- või teenistussuhte peatumise või ajutise töövõimetuse tõttu, arvutatakse hüvitis isiku sotsiaalmaksuga maksustatud tulust, mida ta sai viimase kuu eest enne töö- või teenistussuhte peatumist või ajutise töövõimetuse tekkimist. (5) Füüsilisest isikust ettevõtjale arvutatakse hüvitis vägivallakuriteole eelnenud kalendriaastal 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini saadud puhastulust. (6) Kui ohvri või ohvri hooldaja ühe kalendripäeva tulu oli väiksem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutasu alammäära ja arvu 30 jagatis, võrdub ühe kalendripäeva keskmine tulu Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutasu alammäära ja arvu 30 jagatisega. § 42. Ülalpidaja kaotusest tulenev kahju Vägivallakuriteo tagajärjel hukkunud ohvri ülalpeetavale makstakse hüvitist käesoleva seaduse § 41 alusel arvutatud ohvri eelnevast tulust järgmiselt: 1) ühe ülalpeetava puhul 75 protsenti; 2) kahe ülalpeetava puhul 85 protsenti; 3) kolme või enama ülalpeetava puhul 100 protsenti. § 43. Hüvitise suuruse arvutamise põhimõtted (1) Käesoleva seaduse § 37 punktis 3 nimetatud matusekulud hüvitatakse kulutused kandnud isikule Vabariigi Valitsuse kehtestatud ühe kuutasu alammääras (edaspidi hüvitise alammäär). (2) Käesoleva seaduse § 37 punktis 2 nimetatud kulud hüvitatakse vähemalt hüvitise alammääras. Nimetatud kulude alammäära ületav osa, samuti käesoleva seaduse § 37 punktides 1, 4 ja 5 nimetatud kulu hüvitatakse 80% ulatuses. (3) Hüvitisest arvatakse maha osa, mille vägivallakuriteo toimepanija on hüvitist saama õigustatud isikule enne hüvitise määramist maksnud, samuti ajutise töövõimetuse tõttu makstud või muust allikast saadud hüvitis. Hüvitisest ei arvata maha töövõimetoetust, toitjakaotuspensioni ega matuse korraldamiseks saadud kohaliku omavalitsuse toetust. (4) Hüvitise kogusumma ühe ohvri kohta ei või olla suurem kui 9590 eurot (edaspidi hüvitise ülemmäär). (5) Hüvitise suuruse arvutamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 3. jagu Hüvitise määramine § 44. Hüvitise taotlemine (1) Hüvitise taotlus (edaspidi taotlus) esitatakse Sotsiaalkindlustusametile kolme aasta jooksul vägivallakuriteo toimepanemisest või ohvri surma päevast arvates, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudel. (2) Taotluse võib esitada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust hiljem, kui: 1) ülalpeetav sai ohvri surmast teada rohkem kui üks aasta pärast surmapäeva ja taotlus on esitatud kolme aasta jooksul ohvri surmast teadasaamise päevast arvates; 2) ohvri tervisehäire kestis üle ühe aasta ja taotluse õigeaegne esitamine ei olnud terviseseisundi tõttu võimalik ning taotlus on esitatud kolme aasta jooksul pärast terviseseisundi paranemist; 3) hüvitise taotlemise aluseks on alaealise vastu toime pandud seksuaalkuritegu ja taotlus on esitatud kolme aasta jooksul pärast ohvri täisealiseks saamist, kui kriminaalmenetluse ajend ei ilmnenud enne tema täisealiseks saamist. (3) Taotluses peavad olema hüvitise taotleja andmed ning andmed vägivallakuriteo ja tekitatud kahju kohta, samuti andmed kahju muudest allikatest hüvitamise kohta. (4) Hüvitise taotlemise täpsemate andmete ja vajalike dokumentide loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (5) Hüvitise taotlemiseks vajaliku käesoleva seaduse §-s 39 nimetatud uurimisasutuse tõendi vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (6) Hüvitise suuruse arvutamisel lähtub Sotsiaalkindlustusamet käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud määruses loetletud andmetest ja sotsiaalkaitse infosüsteemi andmeandjate andmetest. § 45. Vägivallakuriteost põhjustatud tervisekahjustuse tuvastamine (1) Käesoleva seaduse § 37 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud varalise kahju hüvitamiseks kaasab Sotsiaalkindlustusamet arstiõppe läbinud isiku, kes tuvastab isikul vägivallakuriteost tingitud tervisekahjustuse. (2) Sotsiaalkindlustusameti kaasatud arstiõppe läbinud isik tuvastab seose vägivallakuriteo ja ohvri raske tervisekahjustuse vahel ning raske tervisekahjustuse kestuse või eeldusliku kestuse. (3) Sotsiaalkindlustusameti kaasatud arstiõppe läbinud isikul on ohvri nõusolekul käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud seose ja raske tervisekahjustuse kestuse või eeldusliku kestuse tuvastamiseks õigus saada tervise infosüsteemist andmeid: 1) andmete esitaja kohta; 2) ohvri ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimise, diagnooside ja osutatud raviteenuste kohta; 3) ravimite kohta. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud seose ja raske tervisekahjustuse kestuse või eeldusliku kestuse tuvastamiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud andmed tervise infosüsteemis puuduvad või on ebapiisavad, edastab ohvri pere- või eriarst puuduvad andmed tervise infosüsteemi 15 päeva jooksul Sotsiaalkindlustusametilt asjakohase taotluse saamisest arvates ning teavitab sellest Sotsiaalkindlustusametit või edastab terviseseisundit kirjeldavad andmed Sotsiaalkindlustusametile. (6) Sotsiaalkindlustusameti kaasatud arstiõppe läbinud isikul on õigus kontrollida taotlemise käigus isiku esitatud andmete ja dokumentide õigsust ning saada asjakohaseid lisaandmeid, mis võimaldavad hinnata vägivallakuriteo ja raske tervisekahjustuse vahelist seost ning tervisekahjustuse kestust või selle eelduslikku kestust. Kui kontrollitavad andmed on kantud sotsiaalkaitse infosüsteemi, kasutatakse selles olevaid andmeid. Lisateave võib puudutada eelkõige järgmisi andmeid: 1) osutatud ohvriabi kohta; 2) lastekaitse- või sotsiaaltöötajalt ohvri suhtes kohaldatud tugimeetmete kohta; 3) Eesti Töötukassalt töövõime vähenemise ja selle põhjuste või tööalase rehabilitatsiooni kohta; 4) haridusasutuselt või hariduse kompetentsikeskuselt haridusliku erivajaduse kohta, kui see on tekkinud seoses vägivallakuriteoga. § 46. Hüvitise maksmise otsustamine Sotsiaalkindlustusamet teeb otsuse hüvitise maksmise kohta 30 päeva jooksul taotluse esitamisest. § 47. Otsustamise edasilükkamine (1) Sotsiaalkindlustusamet võib hüvitise määramise otsustamise edasi lükata kuni otsuse tegemiseni maakohtus juhul, kui: 1) hüvitise taotleja õigus saada hüvitist vägivallakuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult on ebaselge; 2) on ilmne, et vägivallakuriteoga tekitatud kahju eest vastutav isik hüvitab kuriteoga tekitatud kahju. (2) Kui hüvitise taotlejal on õigus saada sama kahjuga seoses hüvitist muust allikast kui kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult või kui selle hüvitise suurus on ebaselge või vaieldav, võib hüvitise maksmise otsustamise edasi lükata ajani, kui nimetatud õigus või hüvitise suurus on lõplikult kindlaks tehtud ja hüvitatud. (3) Kui hüvitise maksmise otsustamine on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud alustel edasi lükatud, otsustab Sotsiaalkindlustusamet hüvitise maksmise kümne päeva jooksul arvates päevast, kui ta on otsuse edasilükkamist tinginud asjaolu äralangemisest teada saanud. § 48. Hüvitise maksmine (1) Ohvri ja ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest ning ülalpidaja kaotusest tuleneva kahju korral makstakse hüvitise maksmise otsuse tegemiseni saamata jäänud summad välja korraga ja hüvitise maksmise otsuse tegemisele järgnevast kuust alates perioodiliste maksetena kuni: 1) ohvri sissetuleku taastumiseni, tervise taastumiseni raskest tervisekahjustusest või ohvri surmani; 2) ohvri hooldaja hoolduslehe perioodi lõpuni; 3) ohvri ülalpeetaval on õigus toitjakaotuspensionile vastavalt riikliku pensionikindlustuse seaduse §-le 20. (2) Perioodiliselt makstava hüvitise korral tehakse makseid iga kuu, kui hüvitise maksmise otsuses ei nähta ette teisiti. (3) Ülalpeetavatele määratakse ühine hüvitis. Ülalpeetava kirjaliku taotluse alusel võib tema osa ühisest hüvitisest eraldada. (4) Käesoleva seaduse § 37 punktides 1–3 nimetatud kulud hüvitatakse ühekordse maksena. (5) Käesoleva seaduse § 37 punktis 1 nimetatud kulud hüvitatakse kuni ohvri tervise taastumiseni raskest tervisekahjustusest. (6) Hüvitise taotleja põhjendatud taotlusel võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitise välja maksta osadena või kogu summa korraga. § 49. Ettemaksuna makstav hüvitis (1) Kui hüvitise maksmise otsustamine lükatakse käesoleva seaduse § 47 lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhtudel edasi, on Sotsiaalkindlustusametil õigus maksta hüvitise taotleja taotlusel hüvitist ettemaksuna, kui hüvitise taotleja õigus saada hüvitist on ilmne ja ta on majanduslikult raskes olukorras. (2) Ettemaksuna makstav hüvitis ei või olla suurem kui hüvitise taotlemise ajal kehtiv hüvitise alammäär. (3) Hüvitise määramisest keeldumise korral võib ettemaksuna makstud hüvitise tagasi nõuda üksnes siis, kui maksmine on tingitud hüvitise taotleja kuritarvitusest. § 50. Hüvitise suuruse muutmine ja hüvitise maksmise lõpetamine (1) Riiklike toetuste ja muude maksete suuruse muutmise korral teeb Sotsiaalkindlustusamet omal algatusel ümberarvutused kümne päeva jooksul muudatuse jõustumise päevast arvates. (2) Hüvitise suurust vähendatakse või hüvitise maksmine lõpetatakse vähendamise või lõpetamise asjaolu tekkimisele järgnevast kuust arvates. (3) Hüvitist suurendatakse suurendamise asjaolu tõendavate dokumentide esitamisele järgnevast kuust arvates. (4) Sotsiaalkindlustusamet vaatab perioodiliselt makstava hüvitise summa üle vähemalt üks kord aastas. (5) Perioodiliselt makstavate hüvitiste puhul arvestatakse hindade ja elukalliduse muutumisega. (6) Perioodiliselt makstavate hüvitiste ümberarvutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. § 51. Ettekirjutusest teavitamine Kui Sotsiaalkindlustusamet teeb isikule ettekirjutuse, kuid andmed isiku aadressi kohta puuduvad või kui isik ei ela teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht ei ole teada ning ettekirjutust ei ole võimalik sotsiaalseadustiku üldosa seaduses sätestatud viisil teatavaks teha, avaldatakse ettekirjutuse resolutiivosa ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. § 52. Riigi tagasinõudeõigus (1) Pärast käesoleva seaduse alusel hüvitise maksmist läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist vägivallakuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. (2) Tagasinõude esitamisel esindab riiki valdkonna eest vastutav minister. Valdkonna eest vastutaval ministril on edasivolitamisõigus. 4. jagu Hüvitise maksmine piiriülesel juhtumil Euroopa Liidus § 53. Hüvitise maksmine muus Euroopa Liidu liikmesriigis elavale vägivallakuriteo ohvrile (1) Eesti Vabariigi territooriumil toime pandud vägivallakuriteo ohver, ohvri hooldaja, ohvri surma korral tema ülalpeetav ja isik, kes kannab vägivallakuriteo ohvri tervise taastamisega seotud kulud või matusekulud (edaspidi taotleja), kelle alaline elukoht on muus Euroopa Liidu liikmesriigis (edaspidi liikmesriik), esitab taotluse ja vajalikud lisadokumendid Sotsiaalkindlustusametile või oma elukohariigi pädevale asutusele. (2) Sotsiaalkindlustusamet edastab liikmesriigist saabunud taotluse vastuvõtmise kohta viivitamata taotlejale ja taotluse edastanud asutusele kinnituse, milles kajastub taotluse menetleja ning taotluse kohta otsuse tegemise tähtaeg. (3) Sotsiaalkindlustusamet otsustab hüvitise maksmise kolme kuu jooksul taotluse ja vajalike lisadokumentide kättesaamisest arvates. Otsus saadetakse taotlejale posti teel või elektrooniliselt kümne tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates. (4) Sotsiaalkindlustusamet maksab taotlejale määratud hüvitise välja selle määramise otsuse tegemisele järgneva kalendrikuu jooksul. § 54. Hüvitise maksmise erisused (1) Liikmesriigis elavale ohvrile ja ohvri hooldajale sissetuleku vähenemisest tuleneva kahju ning ohvri ülalpeetavale ülalpidaja kaotusest tuleneva kahju hüvitise arvutamise aluseks võetakse vägivallakuriteo toimepanemisele eelnenud kuue kuu palgatulu. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju hüvitamise korral makstakse hüvitis välja ühe summana kogu ajavahemiku eest, mille vältel on ohvril raske tervisekahjustus või ta vastab toitjakaotuspensioni saamise tingimustele. (3) Matusekulud hüvitatakse taotlemise ajal kehtivas hüvitise alammääras. § 55. Hüvitise maksmine muus Euroopa Liidu liikmesriigis toime pandud vägivallakuriteo ohvrile (1) Hüvitise maksmise liikmesriigis toime pandud vägivallakuriteo ohvrile ja hüvitist saama õigustatud isikule, kelle alaline elukoht on Eestis, otsustab liikmesriigi pädev asutus liikmesriigi õigusaktide alusel. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik pöördub Sotsiaalkindlustusametisse, kes vajaduse korral abistab teda taotluse vormistamisel. Sotsiaalkindlustusamet edastab taotluse koos lisadokumentidega 30 päeva jooksul isiku pöördumisest arvates selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus vägivallakuritegu on toime pandud. (3) Kui liikmesriigi pädev asutus soovib taotluse menetlemise ajal liikmesriigi õigusaktide kohaselt ära kuulata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku, tunnistaja või eksperdi, pöördub liikmesriigi pädev asutus Sotsiaalkindlustusameti poole, kes korraldab: 1) nimetatud isikute ärakuulamise liikmesriigi pädeva asutuse esindaja poolt telefoni või videokonverentsi teel; 2) nimetatud isikute ärakuulamise ja selle protokollimise, vajaduse korral protokolli tõlkimise ning edastamise liikmesriigi pädevale asutusele. 5. jagu Hüvitise maksmine vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise Euroopa konventsiooniga ühinenud riigi kodanikule § 56. Hüvitise maksmine Eestis toime pandud vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise Euroopa konventsiooniga ühinenud riigi kodanikule (1) Eesti Vabariigi territooriumil toime pandud vägivallakuriteo ohvrile, ohvri hooldajale, ohvri surma korral tema ülalpeetavale ja isikule, kes kannab ohvri tervise taastamisega seotud kulud või matusekulud, ning kes on vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise Euroopa konventsiooniga ühinenud riigi kodanik, arvutab Sotsiaalkindlustusamet hüvitise suuruse käesoleva seaduse §-s 54 sätestatud korras. (2) Sotsiaalkindlustusamet maksab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikule määratud hüvitise välja § 53 lõikes 4 sätestatud korras. 5. peatükk Rahastamine § 57. Rahastamine Käesoleva seaduse alusel osutatavaid teenuseid ja makstavaid hüvitisi rahastatakse riigieelarvest. § 58. Ohvriabi vabatahtliku kulude hüvitamine (1) Ohvriabi vabatahtliku transpordikulud ja muud Sotsiaalkindlustusameti ettenähtud ja tema ülesande täitmiseks vajalikud kulud hüvitab Sotsiaalkindlustusamet. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamise piirmäära ja korra kehtestab Sotsiaalkindlustusameti peadirektor käskkirjaga. 6. peatükk Rakendussätted 1. jagu Üleminekusätted § 59. Hüvitise maksmine (1) Enne 2023. aasta 31. märtsi määratud perioodilised hüvitised, millest on maha arvatud isikule makstud töövõimetoetus või toitjakaotuspension ning mille maksmine jätkub pärast nimetatud kuupäeva, arvutatakse ümber vastavalt käesoleva seaduse § 43 lõikele 3. (2) Perioodilistele hüvitistele, mis on määratud ohvriabi seaduse enne 2023. aasta 31.märtsi kehtinud redaktsiooni § 11 lõike 7 alusel ja mille maksmine jätkub pärast nimetatud kuupäeva, kohaldatakse ohvriabi seaduse enne 2023. aasta 31. märtsi kuupäeva kehtinud redaktsiooni. 2. jagu Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine ning jõustumine § 60. Karistusregistri seaduse muutmine Karistusregistri seaduse § 20 lõiget 1 täiendatakse punktiga 18 järgmises sõnastuses: „18) Sotsiaalkindlustusametil ohvriabi seaduse tähenduses hädaohus olevat täisealist perevägivalla ohvrit ohustava isiku kohta hinnangu andmiseks, hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks.“. § 61. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 8 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Kui Politsei- ja Piirivalveamet, prokuratuur või kohus on käesoleva seaduse § 372 lõikes 1 sätestatud hindamise tulemusena tuvastanud, et kannatanu võib vajada ohvriabiteenuseid, edastatakse kannatanu andmed ohvriabi seaduses sätestatud korras Sotsiaalkindlustusametile.“; 2) paragrahvi 372 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „kaitset“ tekstiosaga „,sealhulgas ohvriabiteenuseid“; 3) paragrahvi 372 lõiget 3 täiendatakse pärast sõnu „isiku poolt“ sõnadega „või kas eriliste kaitsevajadustega kannatanu võib vajada ohvriabiteenuseid“; 4) paragrahvi 201 lõike 2 punktis 5 asendatakse sõna „lepitusteenus” sõnaga „vahendusteenus”; 5) paragrahvi 2031 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2031. Kriminaalmenetluse lõpetamine kuriteoga tekitatud kahju heastamise tõttu”; 6) paragrahvi 2031 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kui kriminaalmenetluse esemeks oleva teise astme kuriteo asjaolud on selged, kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi ning kahtlustatav või süüdistatav on kannatanuga kokku leppinud kuriteoga tekitatud kahju heastamises käesoleva seadustiku §- s 2032 sätestatud korras, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks.”; 7) paragrahvi 2031 lõigetes 2 ja 3 asendatakse sõna „lepitaja” sõnaga „vahendaja” vastavas käändes; 8) paragrahvi 2031 lõikes 3 asendatakse sõna „lepituskokkuleppe” sõnaga „vahenduskokkuleppe”; 9) paragrahv 2032 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 2032. Vahendusmenetlus (1) Prokuratuur või kohus võib käesoleva seadustiku § 2031 lõikes 1 sätestatud alustel saata kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu vahendusmenetlusse eesmärgiga saavutada kokkulepe kuriteoga tekitatud kahju heastamiseks. Vahendusmenetluse rakendamiseks on vajalik kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu nõusolek. Alaealise või psüühikahäirega isiku puhul on vajalik ka tema vanema või muu seadusjärgse esindaja või eestkostja nõusolek. (2) Prokuratuur või kohus saadab vahendusmenetluse rakendamise määruse vahendajale vahendamise korraldamiseks. (3) Vahendaja vormistab vahendamise kirjaliku vahenduskokkuleppena, millele kirjutavad alla kahtlustatav või süüdistatav ja kannatanu ning alaealise või psüühikahäirega isiku seadusjärgne esindaja või eestkostja. Vahenduskokkulepe peab sisaldama kuriteoga tekitatud kahju heastamise korda ja tingimusi. Vahenduskokkulepe võib sisaldada muid tingimusi. (4) Vahendaja saadab prokuratuurile vahenduse käiku kirjeldava aruande. Kui kahtlustatav või süüdistatav ja kannatanu on saavutanud kokkuleppe kuriteoga tekitatud kahju heastamises, lisatakse aruandele vahenduskokkuleppe koopia. (5) Pärast kriminaalmenetluse lõpetamist kontrollib vahendaja käesoleva seadustiku § 2031 lõikes 3 sätestatud korras kohustusena kinnitatud vahenduskokkuleppe tingimuste täitmist. Vahendajal on õigus nõuda kohustuse täitmist kinnitavate dokumentide ja teabe esitamist. Kohustuse täitmisest või täitmata jätmisest teavitab vahendaja prokuratuuri. (6) Vahendajal on oma ülesannete täitmisel õigus prokuratuuri või kohtu loal ja tema määratud ulatuses tutvuda kriminaalasja materjalidega. Vahendaja on kohustatud hoidma saladuses talle seoses vahendusmenetlusega teatavaks saanud asjaolud. Kohus või prokuratuur võib vahendaja välja kutsuda suuliseks küsitlemiseks, et selgitada vahendusmenetluse kokkuleppe sisu.“. § 62. Lastekaitseseaduse muutmine Lastekaitseseaduse paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Kui kohaliku omavalitsuse üksus saab teada lapsest, keda kasvatav isik on hädaohus olev täisealine perevägivalla ohver ohvriabi seaduse § 9 lõike 2 tähenduses, peab kohaliku omavalitsuse üksus algatama juhtumikorralduse lapsele abi osutamiseks ning tegema koostööd Sotsiaalkindlustusameti ja teiste täisealist ohvrit abistavate asutustega.”. § 63. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine Sotsiaalhoolekande seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 8 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Kriisijuhtumi puhul tuleb isikule vältimatu sotsiaalabi raames tagada vajaduse korral psühhosotsiaalne kriisiabi, mis aitab kaasa isiku sotsiaalse, psühholoogilise ja emotsionaalse tasakaalu ja tegevusvõime saavutamisele igapäevaelus.“; 2) paragrahvi 8 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „puudumise“ sõnadega „või kriisijuhtumi“; 3) paragrahvi 144 lõiget 5 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) andmed isikule käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 6 nimetatud teenuse osutamise kohta.“; 4) paragrahvi 144 lõiget 6 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses: „6) andmed ohvriabi korraldamise ja osutamise kohta.“; 5) paragrahvi 1451 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses: „(41) Ohvriabi korraldamise ja osutamise andmeid säilitatakse kümme aastat viimasest andmete sissekandest arvates juhtumipõhiselt või kümme aastat isiku täisealiseks saamisest. (42) Käesoleva paragrahvi lõikes 41 sätestatud säilitustähtaja möödumisel kantakse andmed arhiivi, kus neid säilitatakse 50 aastat.“; 6) paragrahvi 1451 lõikes 5 asendatakse arv „4“ arvuga „42“. § 64. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmine Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 38 lõike 1 punktist 2 ja § 39 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „ohvriabi,“. § 65. Täitemenetluse seadustiku muutmine Täitemenetluse seadustiku § 131 lõiget 1 täiendatakse punktiga 62 järgmises sõnastuses: „62) kuriteoohvri hüvitis;”. § 66. Välismaalaste seaduse muutmine Välismaalaste seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 203 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja sõnad „või tunnistaja“; 2) paragrahvi 203 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „või tunnistaja“; 3) paragrahvi 203 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Välismaalase suhtes, kes on tunnistaja kriminaalmenetluses, mille esemeks on karistusseadustiku §-s 133–1333, 138–140, 1451 või 175 või § 2601 lõike 1 punktis 3 või 5 sätestatud kuritegu, kohaldatakse käesolevas seaduses kriminaalmenetluses osalemiseks tähtajalise elamisloa kohta sätestatut, kui prokuratuuri hinnangul on välismaalase Eestis viibimine kriminaalmenetluses osalemiseks vajalik.“; 4) paragrahvi 226 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „§-des 3 ja 31“ tekstiosaga „§-des 16, 18, 21 ja 23 nimetatud teenuseid”. § 67. Ohvriabi seaduse kehtetuks tunnistamine Ohvriabi seadus tunnistatakse kehtetuks. § 68. Seaduse jõustumine (1) Käesolev seadus jõustub 2023. aasta 31. märtsil. (2) Käesoleva seaduse § 63 punktid 3–6 ja § 64 jõustuvad 2024. aasta 1. jaanuaril. Riigikogu esimees Jüri Ratas Tallinn “....”.....................” 2022 _________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus “....”......................” 2022  Ohvriabi seaduse eelnõu seletuskirja lisa Rakendusaktide kavandid RAKENDUSAKTI KAVAND nr 1 MÄÄRUS Sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22. veebruari 2016. a määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ muutmine Määrus kehtestatakse avaliku teenistuse seaduse § 491 lõike 4, ohvriabi seaduse § 111 lõike 5, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 23 lõike 5, riikliku pensionikindlustuse seaduse § 31 lõike 9, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 245 lõike 4 ja töövõimetoetuse seaduse § 7 lõike 5 alusel. § 1. Sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22. veebruari 2016. a määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ preambul muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Määrus kehtestatakse avaliku teenistuse seaduse § 491 lõike 4, ohvriabi seaduse § 45 lõike 4, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 23 lõike 5, riikliku pensionikindlustuse seaduse § 31 lõike 9, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 245 lõike 4 ja töövõimetoetuse seaduse § 7 lõike 5 alusel.“. § 2. Määruse jõustumine Määrus jõustub 31. märtsil 2023. aastal.  RAKENDUSAKTI KAVAND nr 2 SOTSIAALKAITSEMINISTER MÄÄRUS Kuriteoohvritele makstava riikliku hüvitise suuruse arvutamise kord Määrus kehtestatakse ohvriabi seaduse § 43 lõike 5 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrus reguleerib vägivallakuriteo ohvrile, tema ülalpeetavale, põetajale või ohvri tervise kahjustamisest tingitud kulud kandnud isikule makstava riikliku hüvitise (edaspidi hüvitis) suuruse arvutamist. § 2. Hüvitise liigitamise alused Hüvitise suuruse arvutamisel eristatakse ühekorraga ja perioodiliselt makstavaid hüvitisi. 2. peatükk Ühekorraga makstavate hüvitiste aluseks oleva varalise kahju arvutamine § 3. Ohvri tervise taastamisega seotud kulud (1) Ohvri tervise taastamisega seotud kulude arvutamiseks liidetakse dokumentaalselt tõendatud vägivallakuriteo järgsete füüsilise ja vaimse tervise taastamise, ravimite ja keha funktsioone toetavate abivahendite soetamise ning terviseseisundile kohase uue eriala õpetamisega seotud kulutused ning nimetatud tegevustega seotud sõidukulud, millest lahutatakse ohvriabi seaduse § 43 lõikes 3 nimetatud summad. (2) Sõidukulud hüvitatakse ohvri elukohast sihtkohta ja tagasi, arvestusega 0,1 eurot ühe kilomeetri kohta. § 4. Ohvri prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muudele keha funktsioone toetavatele abivahenditele ning isiklikele esemetele tekitatud kahju (1) Ohvri prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muudele keha funktsioone toetavatele abivahenditele ning hädavajalikele isiklikele esemetele vägivallakuriteoga tekitatud kahju hüvitatakse kulutused kandnud isikule Vabariigi Valitsuse kehtestatud ühe kuu töötasu alammääras (edaspidi hüvitise alammäär). (2) Kui kulud ületavad hüvitise alammäära, siis võetakse hüvitise arvutamisel aluseks nende parandamis- või soetamismaksumus ning sellest lahutatakse ohvriabi seaduse § 43 lõikes 3 nimetatud summad. Tekkinud kahju makstakse vähemalt hüvitise alammääras.  3. peatükk Perioodiliselt makstavate hüvitiste aluseks oleva varalise kahju arvutamine § 5. Ohvri ja ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest tulenev kahju (1) Ohvri ja ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest tuleneva ühe kuu kahju arvutamiseks korrutatakse ohvri või ohvri hooldaja ühe kalendripäeva keskmine tulu arvuga 30 (edaspidi ühe kuu keskmine tulu) ning sellest lahutatakse ohvriabi seaduse § 43 lõikes 3 nimetatud summad. (2) Kui ohver töötab, lahutatakse tema ühe kuu keskmisest tulust tööle asumisele järgnevast kuust alates igakuine sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. § 6. Ülalpidaja kaotusest tulenev kahju (1) Ohvri surmast tuleneva ühe kuu kahju arvutamiseks ühele ülalpeetavale korrutatakse ohvri ühe kuu keskmine tulu 75 protsendiga ning sellest lahutatakse ohvriabi seaduse § 43 lõikes 3 nimetatud summad. (2) Ühe kuu kahju arvutamiseks kahele ülalpeetavale korrutatakse ohvri ühe kuu keskmine tulu 85 protsendiga ning sellest lahutatakse ohvriabi seaduse § 43 lõikes 3 nimetatud summad. (3) Ühe kuu kahju arvutamiseks kolmele või enamale ülalpeetavale korrutatakse ohvri ühe kuu keskmine tulu 100 protsendiga ning sellest lahutatakse ohvriabi seaduse § 43 lõikes 3 nimetatud summad. (4) Kui ülalpeetavad soovivad oma osa eraldamist neile määratud ühisest hüvitisest, jagatakse ühine hüvitis ülalpeetavate arvuga. 4. peatükk Jõustumine § 7. Määruse jõustumine Määrus jõustub 31. märtsil 2023. a.  RAKENDUSAKTI KAVAND nr 3 SISEMINISTER MÄÄRUS Kuriteoohvritele riikliku hüvitise taotlemiseks vajalike uurimisasutuse poolt esitatavate andmete dokumendi vorm Määrus kehtestatakse ohvriabi seaduse § 44 lõike 5 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrusega kehtestatakse kuriteoohvritele riikliku hüvitise taotlemiseks vajalike uurimisasutuse poolt esitatavate andmete dokumendi vorm (edaspidi uurimisasutuse tõend). § 2. Uurimisasutuse tõend § 3. Uurimisasutuse tõendi osad § 4. Uurimisasutuse tõendi täitmine § 5. Õiguste tutvustamine § 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub 31. märtsil 2023. aastal. Lisa Uurimisasutuse tõendi vorm  RAKENDUSAKTI KAVAND nr 4 SOTSIAALKAITSEMINISTRI MÄÄRUS Ohvriabi osutava isiku ettevalmistusnõuded ning nõuded ohvriabi põhikoolituse ja täienduskoolituse korraldamisele Määrus kehtestatakse ohvriabi seaduse § 12 lõike 3 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrusega kehtestatakse ohvriabi osutava isiku ettevalmistusnõuded ning nõuded ohvriabi põhikoolituse ja täienduskoolituse korraldamisele. § 2. Kohaldamisala (1) Määrusega sätestatakse ettevalmistusnõuded ohvriabi vahetult osutavale isikule ohvriabi seaduses sätestatud eesmärkide täitmiseks, vajalike erialaste teadmiste ning oskuste omandamiseks, täiendamiseks ja hoidmiseks. (2) Määrusega sätestatakse ohvriabi osutava isiku põhikoolituse ja täiendkoolituse korraldamise nõuded. (3) Määruses sätestatud täienduskoolitusele kohaldatakse täiskasvanute koolituse seaduses sätestatud nõudeid. § 3. Ohvriabi vahetult osutava isiku ettevalmistusnõuded (1) Ohvriabi vahetult osutava isiku ettevalmistusnõuded on järgmised: 1) ohvriabitöötajal peab olema kõrgharidus ja sotsiaaltöötaja kutse valitud kompetentsiga ohvriabile; 2) psühholoogilist nõustamist tegeval isikul peab olema kliinilise psühholoogi, psühholoog- nõustaja, psühhoterapeudi või koolipsühholoogi kutse või selle puudumisel magistrikraad psühholoogias või sellele vastav kvalifikatsioon; 3) psühhoteraapiat tegeval isikul peab olema kutse või vähemalt magistrikraad psühholoogias, psühhiaatrias, sotsiaaltöös või vaimse tervise õenduses ja ta peab olema läbinud psühhoteraapia väljaõppe; 4) juriidilist nõustamist tegeval isikul peab olema magistrikraad õigusteaduses või sellele vastav kvalifikatsioon; 5) juhtumikorraldust tegeval isikul peab olema sotsiaaltöö kõrgharidus. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud kutse peab omandama hiljemalt kahe aasta möödumisel ametisse asumisest. (3) Ohvriabi vahetult osutav isik peab olema läbinud hiljemalt ühe aasta jooksul ohvriabi osutamisele asumisest lisas 1 kehtestatud kava kohase ohvriabi põhikoolituse (edaspidi põhikoolitus). (4) Naiste tugikeskuse teenust vahetult osutav isik peab olema läbinud hiljemalt ühe aasta jooksul tööle asumisest lisas 2 kehtestatud kava kohase naistevastase vägivalla teemalise täienduskoolituse. (5) Inimkaubanduse ohvrile suunatud teenust vahetult osutav isik peab olema läbinud hiljemalt ühe aasta jooksul tööle asumisest lisas 3 kehtestatud kava kohase inimkaubanduse teemalise täienduskoolituse. (6) Psühhosotsiaalset kriisiabi vahetult osutav isik peab olema läbinud hiljemalt ühe aasta jooksul tööle asumisest lisas 4 kehtestatud kava kohase psühholoogilise esmaabi koolituse. (7) Seksuaalvägivalla kriisiabi vahetult osutav isik peab olema läbinud hiljemalt ühe aasta jooksult tööle asumisest naistevastase vägivalla teemalise täienduskoolituse III mooduli. (8) Eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal võib ohvriabi vahetult osutava isikuna ja ohvriabi vabatahtlikuna tegutseda ka isik, kes ei ole läbinud määruses sätestatud täienduskoolitusi . § 4. Ohvriabi osutava isiku põhikoolituse ja täienduskoolituste korraldamine Ohvriabi osutava isiku põhikoolituse ja täienduskoolitusi korraldab Sotsiaalministeerium või tema valitsemisalas olev asutus, lähtudes täiskasvanute koolituse seaduses ning selle § 9 lõikes 1 nimetatud täienduskoolituse standardis sätestatust. § 5. Ohvriabi osutava isiku põhikoolituse ja täienduskoolituste nõuded (1) Paragrahvi 3 lõikes 3 nimetatud põhikoolitus koosneb viiest moodulist. Kontaktõpet peab koolituse kavas olema 28 tundi ja iseseisvat tööd 8 tundi. (2) Põhikoolituse nõutav maht on järgmine: 1) I moodul „Ohvriabisüsteemis pakutavad abisaamisevõimalused ja teenused ning ohvriabi õiguslikud alused“ – 7 tundi; 2) II moodul „Traumapõhine lähenemine ja selle rakendamise võimalused“ – 6 tundi; 3) III moodul „Ohvrite abistamise põhimõtted ja nende rakendamine“ – 5 tundi; 4) IV moodul „Võrgustikutöö põhimõtted“ 3 tundi; 5) V moodul „Enesehoiu põhimõtted ja nende olulisus sotsiaaltöös“ – 7 tundi. (3) Paragrahvi 3 lõikes 4 nimetatud naistevastase vägivalla teemaline täienduskoolitus koosneb kaheksast moodulist. Kontaktõpet peab koolituse kavas olema 64 tundi ja iseseisvat tööd 26 tundi. (4) Naistevastase vägivalla teemalise täienduskoolituse maht on järgmine: 1) I moodul „Naistevastane vägivald kui inimõiguste rikkumine, selle põhjused ja levik. Naistevastase vägivalla erinevad vormid ja liigid“ – 12 tundi; 2) II moodul „Naistevastane perevägivald. Laps lähisuhtevägivalla ohvri ja tunnistajana“ – 12 tundi; 3) III moodul „Seksuaalvägivald“ – 12 tundi; 4) IV moodul „Esmased nõustamisoskused ja kriisinõustamine“ – 10 tundi; 5) V moodul „Trauma ja komplekstrauma. Abistaja enda vaimse tervise hoidmine ja tugevdamine. Konfidentsiaalsus“ – 10 tundi; 6) VI moodul „Ohvri toetamine tsiviilmenetluses“ – 10 tundi; 7) VII moodul „Ohvri toetamine kriminaalmenetluses“ – 10 tundi; 8) VIII moodul „Juhtumikorraldus naistevastase vägivalla ohvrite abistamisel“ – 14 tundi. (5) Paragrahvi 3 lõikes 5 nimetatud inimkaubanduse teemaline täienduskoolitus koosneb neljast moodulist. Kontaktõpet peab koolituse kavas olema 16 akadeemilist tundi ja iseseisvat tööd 8 akadeemilist tundi. (6) Inimkaubanduse teemalise täienduskoolituse maht on järgmine: 1) I moodul „Inimkaubandus kui inimõiguste rikkumine, selle põhjused ja levik“ – 2 tundi; 2) II moodul „Inimkaubanduse ohvrite abistamise eripärad. SKA pakutavad teenused“ – 8 tundi; 3) III moodul „Seadusandlus. Tööturg“ – 2 tundi 4) IV moodul „Inimkaubanduse ennetamises ja tõkestamises tehtav võrgustikutöö Eestis ja rahvusvahelisel tasandil“ – 4 tundi. (7) Paragrahvi 3 lõikes 6 nimetatud psühholoogiline esmaabi koolitus läbitakse e-kursusena, mille kestus on vähemalt 4 tundi. (8) Psühholoogilise esmaabi koolitus koosneb neljast osast: 1) kriisireaktsioonide tuvastamine ja ohvri abistamine; 2) kriisi olemus ja kriisireaktsioonid; 3) psühholoogilise esmaabi sammud; 4) kannatanu toetamine kriisisituatsioonis. (9) Seksuaalvägivalla kriisiabi vahetult osutava isiku poolt läbitav naistevastase vägivalla teemalise täienduskoolituse III moodul peab sisaldama kontaktõpet 8 tundi ja iseseisvat tööd 4 tundi. (10) Tunni pikkus on 45 minutit. (11) Koolituse läbimisel väljastab koolituse läbiviija koolituse läbinule täiskasvanute koolituse seaduse § 9 lõikes 1 nimetatud täienduskoolituse standardi § 3 lõikes 3 esitatud nõuetele vastava tunnistuse , välja arvatud paragrahvi 3 lõikes 6 nimetatud teenuse korral. § 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub 31. märtsil 2023. aastal. Lisa 1 Ohvriabi põhikoolituse kava Lisa 2 Naistevastase vägivalla teemalise täienduskoolituste kava Lisa 3 Inimkaubanduse teemalise täienduskoolituse kava Lisa 4 Psühholoogilise esmaabi täienduskoolituse kava  RAKENDUSAKTI KAVAND nr 5 SOTSIAALKAITSEMINISTER MÄÄRUS Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotluse andmete ja nõutavate dokumentide loetelu Määrus kehtestatakse ohvriabi seaduse § 31 lõike 2 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala Määrusega kehtestatakse traumast taastumist toetavate vaimse tervise teenuste taotluse andmete ning nõutavate dokumentide loetelu. § 2. Taotlusele kantavad andmed Taotlusele kantakse järgmised andmed: 1) taotleja ees- ja perekonnanimi, isikukood, kontaktandmed; 2) taotleja esindaja ees- ja perekonnanimi, isikukood, kontaktandmed, esindusõiguse alus; 3) taotluse esitamise alus. § 3. Traumast taastumist toetavate vaimse tervise teenuste taotlemisel nõutavad dokumendid Taotleja esitab Sotsiaalkindlustusametile taotluse ja järgmised dokumendid: 1) isikut tõendav dokument isikut tõendavate dokumentide seaduse § X ja § X tähenduses; 2) kohtulahend eestkoste määramise kohta, kui taotluse esitab taotleja eestkostja. § 4. Sotsiaalkindlustusameti poolt kontrollitavad andmed (1) Sotsiaalkindlustusamet kogub ja kontrollib järgmiste andmete olemasolu: 1) kuriteo andmed, milleks on politsei tõend kriminaalmenetluse alustamise kohta või asjakohane kohtulahend; 2) lapse sünni andmed, kui taotluse esitab alaealise taotleja vanem või eestkostja (sünnitõend); 3) ohvri surma andmed, kui hüvitist taotleb süüteo tagajärjel hukkunud ohvri perekonnaliige, kes on nimetatud ohvriabi seaduse § 29 lõikes 3 (surmatõend); 4) eestkoste määramise lahendi andmed kohtute infosüsteemist. (2) Kui riiklikes andmekogudes traumast taastumist toetava vaimse tervise teenuse määramiseks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed puuduvad, esitab hüvitise taotleja need dokumendid Sotsiaalkindlustusametile ise. § 5. Määruse jõustumine Määrus jõustub 31. märtsil 2023. aastal.  RAKENDUSAKTI KAVAND nr 6 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Vahendusteenuse osutamise kord Määrus kehtestatakse ohvriabi seaduse § 26 lõike 3 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala (1) Määrusega sätestatakse vahendusteenuse osutamise kord. (2) Määruses sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse sotsiaalseadustiku üldosa seadust ja kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid. § 2. Vahendusteenuse eesmärk Vahendusteenuse eesmärk on pakkuda õigusvastase teo toime pannud isikule, kahju kannatanud isikule ja vajaduse korral teistele osalistele võimalust turvalises keskkonnas ja lepitaja toel arutada toime pandud teoga seonduvaid asjaolusid ja mõjusid, et vahendusteenuse toimumise ja vajaduse korral kokkulepitavate edasiste tegevuste abil heastada teoga kaasnenud emotsionaalset ja materiaalset kahju, tagada kannatanu rahulolu ja vähendada riski, et õigusvastase teo toime pannud isik paneb toime uusi õigusrikkumisi. § 3. Vahendusteenuse osalised (1) Vahendusteenuse osalisteks on õigusvastase teo toime pannud isik, kahju kannatanud isik ja piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. Vahendaja võib vahendusteenuse osutamisse kaasata ka teisi isikuid, kelle osalemine menetluses aitab lepitaja hinnangul kaasa vahendusteenuse eesmärkide saavutamisele. (2) Kahju kannatanud isik on kannatanu või muu isik, kes on õigusvastase teo toime pannud isiku tegevuse tõttu kahju kannatanud. (3) Kui konkreetset kahju kannatanud isikut ei ole võimalik tuvastada või ta ei soovi vahenduses osaleda, kuid kahju kannatanud isikuna on võimalik vahendusteenuse osutamisse kaasata muu isik, kes on võimeline kirjeldama teo kahjulikke mõjusid, ning lepitaja hinnangul on vahendusteenuse abil võimalik vähendada riski, et õigusvastase teo toime pannud isik paneb toime uusi õigusrikkumisi, võib vahendusteenust osutada ka konkreetse kahju kannatanud isiku osaluseta. (4) Piiratud teovõimega isiku seadusliku esindaja asemel võib seadusliku esindaja nõusolekul vahendusteenuse osalisena osaleda muu isik, kes tagab piiratud teovõimega isiku huvide kaitse. § 4. Vahendusmenetluse käik (1) Vahendusteenuse korraldamiseks määrab Sotsiaalkindlustusamet vahendaja viie tööpäeva jooksul vahendusteenuse rakendamise määruse või otsuse või isiku pöördumise registreerimisest arvates. (2) Vahendaja võtab ühendust vahendusteenuse osalistega. Kui õigusvastase teo toime pannud isikuga ei ole võimalik ühendust saada, teavitab vahendaja sellest süüteo menetlejat, kelle tehtud määruse või otsuse alusel õigusvastase teo toime pannud isikule vahendusteenust osutatakse. (3) Vahendaja kontrollib osaliste nõusolekut vahendusteenuses osalemiseks, selgitab neile vahendusteenuse eesmärki ja käiku ning teavitab neid vahendusteenuse katkestamise ja vahenduskokkuleppe rikkumise tagajärgedest, vahendaja õigusest kontrollida kinnitatud vahenduskokkuleppe tingimuste täitmist ja muudest vahendusteenuses tähtsust omavatest asjaoludest. (4) Vahendusteenus koosneb kohtumiste ettevalmistamisest, osalistega eraldi kohtumistest, osaliste ühisest kohtumisest, vahenduskokkuleppe sõlmimisest ja vajaduse korral vahenduskokkuleppe tingimuste kontrollimisest. Kui see on asjaolusid arvestades vajalik ega kahjusta olulisel määral vahenduse eesmärkide saavutamist, võib kohtumine toimuda sidevahendite teel. Kui kahju kannatanud isik ei soovi ühisel kohtumisel osaleda, kuid on nõus kirjeldama toime pandud teo mõju eraldi kohtumise käigus või muul viisil, vahendab lepitaja tema seisukoha teo toime pannud isikule. § 5. Vahenduskokkulepe (1) Vahenduskokkulepe sõlmitakse osaliste vahel kahe kuu jooksul vahendusteenuse rakendamise määruse või otsuse või isiku pöördumise registreerimisest Sotsiaalkindlustusametis. Vahenduskokkulepe vormistatakse kirjalikult, selle allkirjastavad osalised ja kinnitab lepitaja. Vahendaja väljastab osalistele nende soovil koopia allkirjastatud vahenduskokkuleppest. (2) Kui osaliste hinnangul tuleb vahendusteenuse eesmärgi saavutamiseks panna õigusvastase teo toime pannud isikule kohustusi, nähakse vahenduskokkuleppes ette kohustuste sisu ja kohustuste täitmise kontrollimise viis. (3) Vahenduskokkuleppes võib ette näha kohustusi ka teistele vahendusteenusesse kaasatud isikutele, kui kaasatud isikud on kohustustega nõus ning neile kohustuste ettenägemine on lepitaja ja vahendusteenuse osaliste hinnangul mõistlik. (4) Vahendaja edastab vahenduskokkuleppe koopia süüteo menetlejale, kelle tehtud määruse või otsuse alusel õigusvastase teo toime pannud isikule vahendusteenust osutatakse. Kui vahendusteenuse käigus vahenduskokkuleppe sõlmimiseni ei jõuta, saadab vahendaja süüteo menetlejale vahenduse käiku kirjeldava aruande, milles sisaldub vahendaja hinnang õigusvastase teo toime pannud isiku koostöövalmidusele vahenduse käigus. (5) Kui vahenduskokkulepe sisaldab lõikes 3 nimetatud kohustusi, edastab vahendaja kohustuste täitmise tähtaja lõppedes süüteo menetlejale kokkuvõtte kohustuste täitmise kohta. (6) Lõigetes 4 ja 5 sätestatut ei rakendata juhul, kui vahenduses osalev õigusvastase teo toime pannud isik on oma ea tõttu süüvõimetu. § 6. Vahendusteenuse erisused kriminaalmenetluse seadustiku § 2032 alusel toimuva vahenduse korral (1) Kui vahendusteenust rakendatakse kriminaalmenetluse seadustiku § 2032 alusel, rakendatakse vahendusteenuse käigu ja vahenduskokkuleppe suhtes käesoleva määruse § 4 ja 5, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi. (2) Sotsiaalkindlustusamet teavitab vahendaja määramisest vahendusteenuse rakendamise määruse koostanud prokuratuuri või kohut. (3) Vahendusteenuse osalisteks on süüdistatav, kannatanu ja piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. (4) Vahendaja teavitab lisaks § 4 lõikes 2 nimetatud juhtumitele prokuratuuri ka juhul, kui vahendusteenuse alustamisel ei ole võimalik kannatanuga ühendust saada. (5) Esimene kohtumine osalistega korraldatakse ühe kuu jooksul vahendusteenuse rakendamise määruse registreerimisest Sotsiaalkindlustusametis. (6) Vahenduskokkulepe peab sisaldama kuriteoga tekitatud kahju heastamise korda ja tingimusi. (7) Hiljemalt viie tööpäeva jooksul pärast vahenduskokkuleppe sõlmimist saadab vahendaja prokuratuurile vahenduse käiku kirjeldava aruande, milles vahendaja kirjeldab muu hulgas osalistega toimunud kohtumisi, osaliste ühist vestlust ja käitumist. Vahenduse käiku kirjeldavale aruandele lisatakse vahenduskokkuleppe koopia. (8) Kui osaline võtab oma nõusoleku vahendusteenuse läbiviimiseks tagasi või vahendusteenuse käigus ilmnevad muud asjaolud, mille tõttu ei ole vahendusteenuse jätkamine enam võimalik, saadab vahendaja viie tööpäeva jooksul vahendusteenuse jätkamise võimatusest teadasaamisest prokuratuurile vahenduse käiku kirjeldava aruande, milles on esile toodud muu hulgas põhjused, miks lepitaja peab vahendusteenuse jätkamist võimatuks. § 7. Määruse jõustumine Määrus jõustub 31. märtsil 2023. aastal.  RAKENDUSAKTI KAVAND nr 7 SOTSIAALKAITSEMINISTER MÄÄRUS Kuriteoohvritele makstava riikliku hüvitise taotlemise andmete ja vajalike dokumentide loetelu Määrus kehtestatakse ohvriabi seaduse § 44 lõike 4 alusel. § 1. Hüvitise taotleja poolt esitatavad põhidokumendid Hüvitise taotlemisel esitab hüvitise taotleja (edaspidi taotleja) järgmised põhidokumendid: 1) hüvitistaotlus; 2) isikut tõendav dokument isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lõike 2 ja § 4 tähenduses; 3) volikiri ja/või kohtumäärus eestkoste seadmise kohta, juhul kui hüvitistaotlusele kirjutab alla taotleja esindaja; 4) lapse sünnitunnistus juhul, kui alaealise hüvitistaotlusele kirjutab alla lapse vanem ning andmed ei ole kantud rahvastikuregistrisse; 5) dokument töötamise peatumise kohta, juhul kui ohvri töötamine oli peatatud enne vägivallakuritegu ja andmed ei ole kantud maksukorralduse seaduse §-s 251 sätestatud töötamise registrisse (edaspidi töötamise register); 6) kohtuotsus või uurimisasutuse tõend kuriteoga seotud asjaolude kohta. § 2. Hüvitise taotleja poolt esitatavad lisadokumendid (1) Ohvri ja ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest tuleneva kahju hüvitamise taotlemisel esitab taotleja tõendi tööandja makstud töövõimetushüvitise perioodi ja suuruse kohta. (2) Ohvri tervise taastamisest tingitud kulude hüvitamise taotlemisel esitab taotleja dokumendid, mis tõendavad nende kulude kandmist ja suurust, välja arvatud sõidukulude suurus. Välismaal tehtud sõidukulude hüvitamisel esitab taotleja dokumendid sõidukulude suuruse kohta. (3) Ohvri surma korral hüvitise taotlemiseks vajalikud lisadokumendid on: 1) ohvri surma tõendav dokument juhul, kui andmed ei ole kantud rahvastikuregistrisse; 2) dokumendid, mis tõendavad ohvri matusekulude kandmist.. (4) Välismaal toimepandud vägivallakuriteo puhul hüvitise taotlemisel esitab taotleja järgmised dokumendid:  1) tõend töö- või teenistuslähetuse või õppimise kohta või muul põhjusel välismaal viibimise kohta; 2) pädeva asutuse tõend hüvitise saamise õiguse või selle puudumise kohta kuriteo toimepanemise asukohamaal; 3) avaldus hüvitise taotlemiseks vajalike põhi- ja lisadokumentide väljastamiseks välismaalt. (5) Ohvri prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muude keha funktsioone toetavatele abivahenditele ning isiklikele esemetele tekitatud kahju hüvitamise taotlemisel esitab taotleja järgmised dokumendid: 1) vägivallakuriteoga kahjustatud prillide, hambaproteeside, kontaktläätsede ja muude keha funktsioone toetavate abivahendite ning isiklike esemete loetelu koos nende parandamis- või soetamismaksumusega; 2) dokumendid, mis tõendavad punktis 1 nimetatud kahju kandmist juhul, kui taotleja taotleb tekkinud kahju hüvitamist rohkem kui on Vabariigi Valitsuse kehtestatud ühe kuutasu alammäär (edaspidi hüvitise alamäär). (6) Kui taotleja esitab hüvitistaotluse hiljem kui ohvriabi seaduses sätestatud tähtaeg, tuleb taotlejal esitada koos hüvitistaotlusega kinnitus ohvriabi seaduse § 44 lõikes 2 nimetatud asjaolude esinemise kohta. § 3. Hüvitistaotluse andmete loetelu Hüvitistaotlusele kantakse: 1) ohvri andmed; 2) taotleja andmed (kui taotleja pole ohver); 3) taotleja esindaja andmed; 4) andmed vägivallakuriteoga seotud asjaolude kohta; 5) andmed vägivallakuriteoga tekitatud kahju kohta; 6) sõidukulude hüvitamiseks sõidu lähtekoht, sihtkoht ja läbitud vahemaa kilomeetrites ning põhjendus sõidukulude tegemise kohta; 7) andmed muudest allikatest kahjude hüvitamise kohta; 8) arvelduskonto andmed; 9) otsusest teavitamise viis; 10) kinnitused dokumentaalselt tõendamata kulude kohta; 11) nimekiri hüvitistaotlusele lisatud dokumentide kohta. § 4. Sotsiaalkindlustusameti poolt lisatavad andmed hüvitise määramiseks (1) Hüvitise määramise aluseks olevad sotsiaalkaitse infosüsteemi andmed, mille Sotsiaalkindlustusamet lisab hüvitistaotlusele, on: 1) Maksu- ja Tolliametist laekunud andmed ohvri sotsiaalmaksuga maksustatud tulu kohta; 2) Maksu- ja Tolliametist laekunud andmed ohvri hooldajasotsiaalmaksuga maksustatud tulu kohta;  3) ohvri prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muudele keha funktsioone asendavatele abivahenditele ning isiklikele esemetele tekitatud kahju hüvitamise taotlemise, välistavate asjaolude puhul erandkorras ülalpeetava poolt hüvitise taotlemise või avansshüvitise taotlemise korral Maksu- ja Tolliametist laekunud andmed ohvri või ülalpeetava muude sissetulekute kohta; 4) ohvri ajutise töövõimetuse korral Eesti Haigekassa (edaspidi Haigekassa) andmed ajutise töövõimetuse perioodi ja määratud hüvitise suuruse kohta; 5) ohvri hooldaja ajutise töövõimetuse korral Haigekassa andmed ajutise töövõimetuse perioodi ja määratud hüvitise suuruse kohta; 6) ohvri või ohvri ülalpeetava töövõime vähenemise korral Eesti Töötukassa andmed töövõime vähenemise ulatuse kohta; 7) vägivallakuriteo tagajärjel puude määramise korral andmed puuetega inimestele määratud õppetoetuste suuruse kohta; 8) töötamise registrist laekunud andmed ohvri ja ohvri hooldaja töötamise või töötamise peatumise kohta. (2) Kui sotsiaalkaitse infosüsteemi ei ole laekunud hüvitise määramiseks vajalikke Maksu- ja Tolliameti, Haigekassa või Eesti Töötukassa andmeid, teatab Sotsiaalkindlustusamet taotlejale kirjalikult, milliseid dokumente on vaja hüvitistaotlusele täiendavalt lisada.  RAKENDUSAKTI KAVAND nr 8 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Perioodiliselt makstavate hüvitiste ümberarvutamise kord Määrus kehtestatakse ohvriabi seaduse § 50 lõike 6 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrus reguleerib vägivallakuriteo ohvrile, ohvri hooldajale ja ülalpeetavale perioodiliselt makstava kuriteoohvri hüvitise (edaspidi hüvitis) ümberarvutamist vastavalt hindade ja elukalliduse muutumisele. § 2. Perioodiliselt makstava hüvitise ümberarvutamine (1) Perioodiliselt makstava hüvitise ümberarvutamisel võetakse aluseks hindade ja elukalliduse muutus, mida kajastab Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud tarbijahinnaindeksi muutuse protsent eelmise kalendriaastaga võrreldes. Nimetatud protsendi arvuline näitaja korrutatakse §-s 1 nimetatud isikutele perioodiliselt maksmisele kuuluva hüvitisega. (2) Hüvitise suurus arvutatakse ümber vähemalt üks kord aastas. Vastavad ümberarvutused tehakse iga kalendriaasta 1. märtsiks, millest alates hakatakse maksma ümberarvutatud hüvitist. (3) Hüvitist ei indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,00. § 3. Jõustumine Määrus jõustub 31. märtsil 2023. aastal.  Ministeeriumid Meie 23.04.2022 nr 1.2-2/59-1 Eelnõu kooskõlastamine Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks ohvriabi seaduse eelnõu ja seletuskirja. Lisatud on ka rakendusaktide kavandid. Palume eelnõu kooskõlastada ja arvamust avaldada 20 päeva jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Signe Riisalo sotsiaalkaitseminister Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. Rakendusaktide kavandid Lisaadressaadid: Sotsiaalkindlustusamet Politsei- ja Piirivalveamet Riigiprokuratuur Andmekaitse Inspektsioon Õiguskantsler Eesti Linnade ja Valdade Liit Eesti Psühholoogide Liit Lastekaitse Liit Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon Eesti Naiste Varjupaikade Liit Naiste Tugi- ja Teabekeskus Pärnu Naiste Tugikeskus Eluliin Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon Eesti Seksuaaltervise Liit Kristiina Luht 626 9254 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952  Ohvriabi seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus Ohvriabi seaduse (OAS) eelnõu lähtub põhimõttest, et vägivalla, kuriteo või kriisijuhtumi tõttu kannatanule tuleb pakkuda tuge, mis võtab arvesse tema vajadusi ning muudab juhtunust taastumise sujuvaks. 2017. aastal tehtud kuriteoohvrite kohtlemise ja kaitse uuringust selgus, et ohvriabist ei olda alati teadlikud ning paljud, kes ohvriabiteenuseid vajaksid, ei saa neid. Ohvri jõudmine ohvriabisse sõltub isegi keeruliste juhtumite puhul inimese enda aktiivsusest, oskustest ja julgusest, mistõttu võivad haavatavas olukorras inimesed jääda eemale abist, milleks neil on tegelikult õigus ja vajadus. Vägivalla, kuriteo või kriisijuhtumi tagajärjel kahjustatud inimeste vajadusi tuleb hinnata senisest enam ning nendega tuleb tööd teha nii, et inimeste heaolu saab taastatud1. Eesti on üle võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (edaspidi ohvrite direktiiv)2. See on üks olulisemaid ohvrite õigusi käsitlevaid dokumente, milles sätestatuga on arvestatud ka eelnõu koostamisel. Euroopa Komisjon on juba esitanud ka uue, naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi kavandi, mis samuti reguleerib ohvrite abistamist ja kohtlemist ning mida on silmas peetud eelnõu koostamisel3. Ohvriabi valdkond on rahvusvahelisel tasandil väga tugevalt reguleeritud, eelnõu koostamisel ja ohvriabi senisest tõhusama korralduse kavandamisel on lähtutud kõikidest asjakohastest direktiividest ja konventsioonidest, riigisiseselt aga nii kriminaalpoliitika arengusuundade põhialustest4, lähisuhtevägivalla ennetamise tegevuskavast5 kui uuest valdkondadeülesest vägivallaennetuse kokkuleppest6. Eelnõuga muudetakse kehtivat ohvriabisüsteemi selliselt, et abi muutub kättesaadavamaks suuremale hulgale kuriteo- ja vägivallaohvritest, kes on nendega toimunu tagajärjel traumeeritud. Kehtivas seaduses sätestatud teenuste saamise piirangud ei ole ennast õigustanud selliste sihtrühmade puhul nagu seksuaalvägivalla ohvrid ja perevägivalla ohvrid ning nende lapsed. Eelnõu järgi saab nimetatud sihtrühmadele psühholoogilist nõustamist pakkuda abivajaduse ilmnemisel, mitte süüteomenetluse alusel. Eelnõu sätestab kvalifikatsiooninõuded ohvriabi osutajatele, olgu nendeks Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi SKA) ohvriabi töötajad või SKA lepingupartneritest kodanikuühendused. Kehtiv seadus vastavaid nõudeid reeglina ei esita, mistõttu puudub selgus, millise ettevalmistusega spetsialist tohib väga haavatavate sihtrühmadega töötada. Eelnõuga muudetakse vägivallakuriteo ohvrite hüvitise arvestamise põhimõtteid, hüvitis muutub kättesaadavamaks ning taotlemine ohvrisõbralikumaks. Õigusselguse tagamiseks sätestatakse eelnõus ka tingimused erinevate teenuste osutamiseks – 1 Espenberg, K., Kiisel, M., Lukk, M., Soo, A., Themas, A., Themas, E., & Villenthal, A. (2017). Kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuring. Tartu: Tartu Ülikool 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK https://eur- lex.europa.eu/legal-content/et/TXT/?uri=CELEX%3A32012L0029 3 Proposal for a new Directive. 2022 4 Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030. https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/kriminaalpoliitika_pohialused_aastani_2030.pdf 5 Lähisuhtevägivalla ennetamise tegevuskava aastateks 2019–2023. https://www.siseministeerium.ee/siseturvalisus-ja-sisejulgeolek/turvaline-elukeskkond/vagivalla-ennetamine 6 Vägivallaennetuse kokkulepe 2021–2025. https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/vagivallaennetuse_kokkulepe_2021-2025_0.pdf 1 sõnastatakse seksuaalvägivalla ja inimkaubanduse ohvritele mõeldud teenuste, psühhosotsiaalse kriisiabi, taastava õiguse teenuste ja vägivallast loobumise toetamise eesmärgid ja sisu. Ohvriabi areng on olnud kiire ja mitu ohvriabiteenust on olnud siiani õiguslikult reguleerimata. Eelnõu katab need lüngad. Täpsustatakse ka SKA kohustusi ohvriabi korraldamisel ja osutamisel, et nii ohvritele kui teistele ohvritega kokku puutuvatele riigi ja kohaliku omavalitsuse (edaspidi KOV) asutustele ja juriidilistele isikutele oleks selgelt arusaadav, mida SKA selles vallas teeb. Senisest selgemalt tuuakse esile ohvriabi ja lastekaitse koostöö alaealiste ohvrite abistamisel, et tagada abistajate tegevuse koordineeritus ning abivajava lapse ja tema pere igakülgne toetamine. Oluline uuendus riikliku ohvriabi kättesaadavuse tagamisel on ka see, et eelnõuga luuakse alused asutustevaheliseks ja võrgustikutööks vajalikuks andmevahetuseks, seda nii erikohtlemist ja kaitset vajavate ohvrite ning suure riskiga perevägivalla ohvrite puhul kui ka nende ohvrite jaoks, kelle abistamine on vajalik juhtumikorralduse põhimõttel võrgustikutöö raames või kes jõuavad oma muredega KOV-i või mõnda teise asutusse ja kus selgub ohvriabi vajadus. Põhimõtteline uuendus on ka ohvri kohtlemise põhimõtete sõnastamine eelnõus. Ohvriabi ei ole ainult konkreetse teenuse või hüvitise andmine, traumeeritud inimese õige kohtlemine aitab kaasa nii tema kiiremale taastumisele ja ühiskonnaellu naasmisele kui ka süüteo tulemuslikule menetlemisele. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Seaduseelnõu on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna ohvriabi poliitika juht Kristiina Luht ([email protected]; 626 9254) ja nõunik Airi Mitendorf ([email protected]; 626 9251), laste ja perede osakonna nõunik Maarja Kärson ([email protected]; 626 9283), analüüsi ja statistika osakonna analüütik Kadi Talinurm ([email protected]; 626 9754), Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna ekspert Anne Haller ([email protected]; 5626 0448), sama osakonna MARAC-i juhtumikorralduse mudeli projektijuht Hannaliisa Uusma ([email protected]; 5866 4385). Kuriteoohvri hüvitise osa on ette valmistanud Sotsiaalkindlustusameti hüvitiste osakonna äriteenuste talituse teenuse juht Kati Mäesaar ([email protected], 5853 9126), Sotsiaalministeeriumi piiriülese sotsiaalkindlustuse juht Leili Eenlo ([email protected]; 715 3478) ning Euroopa Liidu ja väliskoostöö osakonna nõunik Merle Malvet (töölt lahkunud). Eelnõu valmimisse on oma panuse andnud ka teised Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi- ja ennetusteenuste osakonna, hüvitiste osakonna ning lastekaitse osakonna ametnikud. Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunikud Merilin Oldekop ([email protected]; 626 9165), Alice Sündema ([email protected]; 626 9271) ja Nele Nisu ([email protected], 626 9338). Eelnõu on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud teiste menetluses olevate eelnõudega. Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. 2 Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2021–2023 täitmisega. Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks ohvriabi seadus, mis on avaldatud Riigi Teatajas avaldamismärkega RT I, 06.05.2020, 22 (https://www.riigiteataja.ee/akt/106052020022). Eelnõuga muudetakse seaduste järgmisi redaktsioone: 1) karistusregistri seadus (KarRS) avaldamismärkega RT I, 12.03.2022, 3; 2) kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) avaldamismärkega RT I, 22.12.2021, 45; 3) lastekaitseseadus (LasteKS) avaldamismärkega RT I, 12.12.2018, 49; 4) sotsiaalhoolekande seadus (SHS) avaldamismärkega RT I, 10.12.2021, 6; 5) täitemenetluse seadustik (TMS) avaldamismärkega RT I, 10.12.2021,8; 6) välismaalaste seadus (VMS) avaldamismärkega RT I, 08.07.2021, 17. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, kuivõrd eelnõu sisaldab kohtumenetlust reguleeriva seadustiku muudatust (PS § 104 p 14). Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses ning selle kohta on koostatud täpsem mõjuanalüüs käesoleva seletuskirja 6. punktis. 2. Seaduse eesmärk Ohvriabi seaduse (OAS) eelnõu eesmärk on parandada vägivalla, kuriteo või kriisijuhtumi ohvritele osutatavate ohvriabiteenuste kättesaadavust ja kvaliteeti ning muuta kuriteoohvrite hüvitiste taotlemise süsteem selgemaks. Eelnõuga sätestatakse seni õiguslikult reguleerimata teenused, nende eesmärk ja sisu ning nõuded teenuseosutajale. Kehtivas seaduses puuduvad järgmised, käesolevas eelnõus sätestatud teenused: psühhosotsiaalne kriisiabi, seksuaalvägivalla kriisiabi, taastava õiguse teenused ja vägivallast loobumise toetamine. Täpsustatakse neid teenuseid, mis on kehtivas seaduses juba olemas, kuid mille tingimused on kohati ebaselgelt sõnastatud või vastupidi, need on liiga detailsed: teenus inimkaubanduse ohvrile ja naiste tugikeskuse teenus. Kehtivas seaduses on ebapiisavalt sätestatud SKA kohustused ohvriabi osutamisel ja korraldamisel. Eelnõu sõnastab ohvriabiteenuste eesmärgi ja sisu ning sätestab SKA ülesanded ohvriabi põhiteenuse korraldamisel. Eelnõu kõikides asjakohastes paragrahvides sätestatakse ohvriabi osutamise erisused alaealise ohvri puhul. Kõik nimetatud täpsustused on olulised, et tagada selgus, milliseid teenuseid ja kuidas tuleb osutada, arvestades ka laste vajadusi ja õigusi. Kehtiva seaduse ebaselgusele ja vajadusele nimetatud komponente täpsustada viitas ka mitu eelnõu väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) kohta tagasisidet andnud organisatsiooni. Eelnõu eesmärk on anda ka ohvriabi osutamise ühised põhimõttelised alused, mida erinevad vägivallaohvrite õigusi puudutavad direktiivid ja konventsioonid esile toovad. Kehtiv seadus selliseid põhimõtteid ei esita, kuigi ohvri kogetud vägivalla iseloomu ja ohvri esmavajaduste arvestamine, taasohvristamise vältimine, ärakuulamise tagamine, ohvri kaasamine kõikides abistamise etappides jms on ohvri taastumise seisukohalt äärmiselt olulised. 3 Eelnõuga sätestatakse andmete vahetamise õiguslikud alused ohvrile ohvriabi tagamiseks. Praegu jõuab ohvriabisse oluliselt vähem ohvreid kui menetlusse kuritegusid. Eelnõu eesmärk on võtta kõige raskemas olukorras olevatelt ohvritelt kohustus ise aktiivselt abi otsimisega tegeleda. Andmevahetuse alused antakse nii erikohtlemise ja kaitse vajadusega ohvrite, suure riskiga perevägivalla ohvrite kui teiste ohvrite, sealhulgas alaealiste puhul. Lisaks sätestatakse konfidentsiaalsuskohustus, st ohvriabi osutamisel teatavaks saanud andmed ohvri ja vägivalla toimepanija kohta peavad olema hoitud. Olulisel kohal eelnõus on sätestada ohvriabi osutajate hariduse ja täiendkoolituse nõuded, mille eesmärk on tagada, et haavatavas olukorras ohvritega töötaksid asjakohase ettevalmistuse saanud spetsialistid. Eelnõu eesmärk on lisaks eeltoodule tagada traumast taastumist toetav vaimse tervise abi (kehtivas seaduses sõnastatud kui psühholoogilise abi kulu hüvitis) ka nendele seksuaalvägivalla ja perevägivalla ohvritele ning nende lastele, kellega juhtunu suhtes ei ole süüteomenetlust alustatud asitõendite puudumise, kuriteo aegumise vm tõttu, kuid kelle abivajadus on säilinud ja kogetud trauma takistab eluga edasi minekut. Vägivallakuriteo ohvritele makstava hüvitise osas on eesmärk muuta hüvitis kättesaadavamaks ja taotlemine kasutajasõbralikumaks. Selleks muudetakse hüvitise arvutamise põhimõtteid. Kehtiva seadusega võrreldes ei arvestata edaspidi hüvitisest maha riiklikke toetusi (kohaliku omavalitsuse makstav matusetoetus, toitjakaotuspension, töövõimetoetus), tööealistel ohvritel ei ole vaja läbida töövõime hindamist Töötukassas, teatud juhtudel ei ole vaja kuludokumente esitada. Õigusselguse huvides on kaasajastatud sõnastust ja muudetud teksti struktuuri. Senisest selgemini on näiteks sätestatud ohvrile tekitatud kahju liikidest tulenevad hüvitise suuruse arvestamise ja maksmise erisused. Kuna eelnõuga on kavas valdkond ulatuslikult ümber kujundada, tuleb kavandada uus OAS-i terviktekst ning seni kehtinud õigusaktid kehtetuks tunnistada. Sotsiaalministeerium koostas aastatel 2019–2020 OAS-i eelnõu loomiseks VTK, mis saadeti kooskõlastusele 19. juunil 2020. Üldjoontes on VTK-s esitatud ettepanekud jõudnud eelnõusse, need olid kooskõlas VTK kohta esitatud tagasisidega. Tagasiside najal pigem täpsustati ettepanekuid, põhimõtteliselt uusi lahenduskäike ette ei võetud. Küll aga leiti näiteks kuriteoohvri hüvitiste süsteemiga tegelenud töörühma töö tulemusel, et puudub vajadus tõsta VTK-s esitatud hüvitise ülempiiri seniselt 9590 eurolt 15 000 euroni või 25-kordse alampalga määrani, samuti jäeti ära kõikide kulude 100%-line hüvitamine, mis VTK-s oli kaalumisel. Ära jäeti ka ohvritega töötavate spetsialistide kolmeks kategooriaks jaotamine (ohvriabitöötaja, ohvriga töötav spetsialist ja ohvriga kokkupuutuv spetsialist), kuna see oleks selguse toomise asemel muutnud süsteemist arusaamise keerukamaks. Eelnõust jäi välja ka ohvriabi fondi loomise ettepanek, kuna selleks ei ole raha eraldatud (Vabariigi Valitsuse vastavas memos hinnati kuluks u 2 miljonit eurot aastas) ning tegemist olnuks väga keerukalt senisesse kuriteoohvrite hüvitiste skeemi sobituva paralleelsüsteemiga, mille väljatöötamine nõudnuks täiesti eraldi aega ja töörühma. Sätete põhiseaduslikkuse analüüs Käesoleva eelnõu §-des 7, 10 ja 19 sätestatakse SKA-le võimalus osutada isikule abi proaktiivselt ilma isiku pöördumiseta, millega riivatakse isiku õigust eraelu puutumatusele ja 4 õigust vabale eneseteostamisele. PS §-s 26 ette nähtud õigus eraelu puutumatusele on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida saab piirata üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PS §-st 19 tuleneb igaühe õigus vabale eneseteostusele. Riigikohus on PS § 19 lõike 1 nimetanud lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõiguseks ning nõustunud, et seda võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt keelatud.7 Niisiis riivab käesoleval juhul plaanitav eelnõu isikute õigust eraelu puutumatusele ja vabale eneseteostusele, arvestades eelnõuga seatud eesmärke ning valitud vahendeid. Seejuures on põhiõiguste riive põhiseaduspärane üksnes siis, kui see on põhjendatud. Selleks, et riive oleks põhjendatud, peab riive aluseks olev meede olema proportsionaalne. Proportsionaalne on meede siis, kui ta järgib legitiimset eesmärki, on kohane ehk sobiv, vajalik ja proportsionaalne kitsamas tähenduses. 1. Meetme eesmärk Käesoleva eelnõu §-des 7, 10 ja 19 sätestatud regulatsiooni eesmärk on hoida ära inimese terviseseisundist ja sotsiaalsete riskide realiseerumisest tekkida võivat kahju, leevendada tekkinud kahju tagajärgi ja ennetada abivajaduse süvenemist. Lähtutakse printsiibist, et abivajav inimene peab abi saama terviklikult riigi poolt ning abi saamine ei tohiks olla inimesele ebamõistlikult keeruline. Tuge pakutakse nii ennetaval eesmärgil, kui ka neile, kes abi juba vajavad. Niisiis on kavandatavast meetmest tingitud põhiõiguste riive põhjendatud tervise kaitse ja teiste isikute õiguste ja vabadustega. PS § 28 esimese lause kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele. Esemeliselt kaitsealalt on hõlmatud nii inimese vaimne kui ka füüsiline tervis. Riigile paneb PS § 28 lõige 1 soorituspõhiõigusena ühelt poolt kohustuse kaitsta inimese tervist, teiselt poolt sisaldab see sotsiaalset põhiõigust tervisteenustele ja asendussissetulekule tervisest põhjustatud sissetulekukaotuse korral8. On oluline märkida, et esmalt tuleneb PS § 28 lõikest 1, et riik peab ennetavate meetmete toel kaitsma määratlemata hulga inimeste vaimset ja füüsilist tervist. Seejuures tuleb riigil rakendada meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu, vältida tuleb inimeste haigestumist ning vigastuste teket ja surma. Lisaks on riigil rahvatervise kaitseks kohustus võtta muid ennetusmeetmeid, mis on vajalikud selleks, et inimeste vaimse ja füüsilise tervise seisund oleks võimalikult hea9. Õigus tervise kaitsele sisaldab lisaks tervisepõhiõigusele ka põhiõigust riigi abile tunnustatud sotsiaalsete riskide korral. Põhiõigus riigi abile tähendab normi kohaselt, et õigus kätkeb endas, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile nii tervisega seoses kui ka vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid ja ulatuse ning abi saamise tingimused ja korra sätestab seadus. 7 RKPJKo 17.12.2019, 5-19-40/36, p 53. 8 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. Leitav: https://pohiseadus.ee/sisu/3499 9 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. Leitav: https://arhiiv- 2017.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=33&p=28 5 Arvestades eespool toodut ja asjaolu, et käesoleval juhul on eelnõu eesmärkideks tagada õigus abile nii puuduse korral kui ka tervisega seoses, on riigil õigus otsustada kui ulatuslikult ja millist abi võimaldada. Seejuures on oluline rõhutada, et eelnõu lähtub ka ennetuse eesmärgist– ennetada kuriteo või muu traumeeriva sündmuse kordumist (nt aidata inimesel välja tulla vägivaldsest suhtest), vaimse tervise rasket halvenemist (nt sügavasse depressiooni langemist) ning võimalikke enesevigastamise juhtumeid (nt enesetapud seksuaalvägivalla või inimkaubanduse ohvrite seas). Käesoleval juhul on eesmärk on pakkuda proaktiivselt abi raskes seisus inimestele, kelle puhul eeldatakse, arvestades nende üleelamisi, et nad ei ole suutelised ise abi otsima. Kui riik siin ei sekku ja proaktiivselt abi ei paku, võivad abivajajad jääda neile antud hetkel kriitiliselt vajalikust abist ilma. Õigel ajal kiire abi pakkumine aitab eelkõige leevendada kuriteo tagajärjel tekkinud kahju, samas on tegemist ka ennetava meetmega suurema kahju ärahoidmiseks (nt uuesti perevägivalla ohvriks langemine või ohvri enesetapp). Seejuures on oluline lähtekoht, et niigi raskes seisus inimene ei peaks abi saamiseks ülemääraseid pingutusi tegema. Ka kuriteoohvrite direktiivi artiklis 8 lõikes 2 nõutakse, et liikmesriigid hõlbustaksid ohvrite suunamist tugiorganisatsioonidesse kaebuse saanud pädeva asutuse või muude asjakohaste üksuste kaudu.10 Ka uue, naistevastase vägivalla ja perevägivallaga võitlemise direktiivi kavandis on ohvrite tugiteenuseid saama suunamine väga selgelt esile tõstetud, sh on liikmesriikidele plaanitud kohustus ühendada politsei, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste pakkumine11. Kuigi Eestis on vägivalla ja kuriteoohvritele olemas nii üldised kui spetsialiseeritud ohvriabiteenused, psühholoogiline abi ja kuriteoohvrite hüvitis, on probleemiks on neile juurdepääsu tagamine - suunamissüsteemi puudumine on asjakohast tuge vajavate ohvrite jaoks sageli kitsaskoht. Ohvriabile juurdepääsu tagamine, mida ohvrite direktiiv nõuab, on seni kehtinud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud „õiguse selgitamisena“. Sellist lähenemisviisi on eri uuringud kritiseerinud kui direktiiviga mitte kooskõlas olevat, kuna ei taga tegelikult ohvri ligipääsu õiguspärasele teenusele12. Ka Euroopa ohvriabi direktiivi jõustamist toetavas juhendmaterjalis rõhutatakse, et enamik ohvreid soovib saada tugiteenuste pakkumist, ilma et nad peaksid seda ametlikult taotlema13. Eesti ohvriabitöötajate kogemus näitab, et perevägivalla ohvritest enamik, kellega kontakteerutakse politseilt saadud info alusel, soovib abi saada ja vaid vähesed keelduvad. Vägivalla ja väärkohtlemise ohvrite abi saamise soodustamist ning nende jtoetamist abi vastu võtma tuleb vaadelda ka põhiseadusliku kohustusena järgida sotsiaalriigi põhimõtteid14. 10 Direktiivi rakendamise juhis https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/13_12_19_3763804_guidance _victims_rights_directive_eu_en.pdf 11 Proposal for a Directive on combating violence against women and domestic violence. https://ec.europa.eu/info/files/proposal-directive-combating-violence-against-women-and-domestic-violence_en 12 Strenghtening Victims’ Rights: from compensation to repatriation. For a new EU Victims’ Rights strategy 2020-2025 (2019). European Commission: Publications Office of the European Union https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/strengthening_victims_rights_- _from_compensation_to_reparation_rev.pdf; FRA (2019). Transfer of victim's personal data from police to victim support services, https://fra.europa.eu/en/publications-and-resources/data-and-maps/comparative- data/victims-support-services/transfer 13 Victim Support Europe (2013). Handbook for implementation of legislation and best practice for victims of crime in Europe. http://victimsupporteurope.eu/activeapp/wp- content/files_mf/1385974688NewVersionVSEHandbookforImplementation.pdf 14 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. Leitav: https://pohiseadus.ee/sisu/3481 6 Õigeaegne abi pakkumine on oluline ka riigi ressursside otstarbeka kasutamise seisukohast. Justiitsministeeriumi tellimusel 2015.aastal tehtud uuringu15 järgi on näiteks ühe vägistamise tagajärjekulu ühiskonnale 39 090 eurot ja aastas toime pandud vägistamiste tagajärjekulu 2 501 778 eurot. Tagajärjekuludeks on ravikulud (saadud vigastuste ravikulud, sh füüsilistele vigastustele lisanduvad vaimse tervise taastamise kulud), riiklike hüvitiste kulud, töövõimetusest tulenev kahju nii tööandjale kui ühiskonnale (sh saamata jäänud maksutulu ja töövõimetushüvitise näol), elukvaliteedi kaotus. Uuring pöörab tähelepanu sellele, et vägistamise tagajärgedega kaasnevat kulu tihti alahinnatakse, kuna see kulu võib erineda 10 kuni 40 korda. Maailma Terviseorganisatsioon rõhutab16, et igasuguste traumadega kokkupuude, eriti lapsepõlves, võib suurendada vaimse tervise häirete ja enesetapu riski; tuua kaasa suitsetamise, alkoholi ja narkootiliste ainete kuritarvitamise; suurendada krooniliste haiguste, nagu südamehaigused, diabeet ja kasvajad, esinemise riske; tuua kaasa sotsiaalseid probleeme, nagu vaesus, kuritegevus ja vägivald. On selge, et kui inimene ei saa õigel ajal abi, siis tema abivajadus süveneb ning hilisem sekkumine ja abistamine nõuab rohkem ressursse nii inimeselt endalt kui riigilt. Uuringute põhjal on teada, et depressiooni haigestumine on levinud lähisuhtevägivalla tagajärg ja mida tõsisem või pikemaajalisem on vägivald, seda raskemad ja kestvamad on tagajärjed vägivaldse suhte lõppedes.17 18 Kuriteo mõjul on inimesed loobunud laste saamisest (kartus, et ei suuda oma lapsi kaitsta vägivalla eest), lähedastest suhetest, väljas käimisest ja tööl käimisest19. Kuriteo kartus põhjustab vaimse tervise probleeme, vähenenud füüsilist toimetulekut ja halvemat elukvaliteeti20. Väga levinud on nt posttraumaatiline stressihäire (PTSH)21, mis võib tekkida ka siis, kui trauma on juhtunud lähedasega või on oldud sündmuse tunnistajaks. Traumeerivad sündmused tekitavad hirmu ja õudusetunnet ning abitust22. Eesti Töötukassa andmetel moodustasid 2018. aastal kõikidest töövõime vähenemistest 27% psüühika- ja käitumishäired23. See tähendab, et riigipoolne võimalikult varajane sekkumine ja abistamine võimaldab kaasa aidata inimeste taastumisele võimalikult väikeste kuludega. Eeltoodust tulenevalt on kavandatud meetme näol tegemist riigi valitud vahendiga PS §-s 28 sätestatud õiguste kaitse tagamiseks ning see on legitiimne eesmärk eraelu puutumatuse riivele. 2. Meetme sobivus 15 E. Kallaste, E. Luuk, J. Järve jt. (2015). Vägivallakuritegude hind. Tapmise, vägistamise ja röövimisega kaasnevad kulud Eesti ühiskonnale. Tallinn: Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR.https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/vagivallakuritegude-hind 16 World Health Organization. Injuries and violence (2021). 21.01.2022. 17 Sepper, M.-L. & Kadarik, I. (2020). Ohvrikeskne lähenemine lähisuhtevägivalla juhtumites nelja Euroopa riigi näitel. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis, http://www.praxis.ee/wp- content/uploads/2020/12/Ohvrikeskne.lahenemine.pdf 18 Dinizman, T. & Moroz, A. (2017). Understanding victims of crime: The impact of the crime and support needs. Victim Support UK. https://www.victimsupport.org.uk/sites/default/files/VS_Understanding%20victims%20of%20crime_web.pdf 19 Ibid. 20 Stafford, M., Chandola, T., & Marmot, M. (2007). Association Between Fear of Crime and Mental Health and Physical Functioning. Am J Public Health, 97(11), 2076–2081. 21 Kilpatrick, D. G. ja Acierno, R. (2003). Mental Health Needs of Crime Victims: Epidemiology and Outcomes. Journal of Traumatic Stress, Vol. 16, No. 2, 119–132. 22 Posttraumaatiline stressihäire, vt www.peaasi.ee 23 Eesti Haigekassa (2021) Depressiooniga tööealise inimese raviteekond - kaardistamise ja analüüsi tulemused 7 Sobiv on meede, mis vähemalt aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Eelnõuga soovitakse teha ohvritele ohvriabisse pöördumine võimalikult lihtsaks ja mugavaks. See tähendab, et kui inimene on juba näiteks PPA, prokuratuuri või kohtu vaateväljas ja abi saanud, jõuavad tema andmed ka SKA ohvriabini. Lihtsustades ohvriabiteenustele juurdepääsu eelnõus pakutud lahendusega, lahendatakse olukord, kus riigil on ohvrile vajalike teenuste osutamiseks olemas vajalikud andmed, kuid ohver peab abi saamiseks tegema lisapingutusi psühholoogiliselt väga raskes seisundis. Lisaks on vaja proaktiivselt abistada ka neid inimesi, kes on juba SKA vaatevälja jõudnud ohvriabi saamiseks, kuid SKA on hinnanud, et tegemist on eriti haavatava ohvrite rühmaga, kes ei pruugi ise oma olukorra tõsidust taluda. Niisiis soovitakse jõuda võimalikult suure hulga potentsiaalselt abivajavate inimesteni, et aidata neil traumeeriva sündmuse järel toime tulla, seda nii füüsilise kui vaimse tervise osas ning leida koostöös võimalusi edaspidiseks toimetulekuks lähtuvalt ohvri individuaalsetest vajadustest (st aidata inimest puuduse korral, nt majutus, toitlustus, riided, teatud juhtudel kuriteohüvitis jms) ning seeläbi hoida ära edaspidised võimalikud väärkohtlemised ja rünnakud ohvri vastu, sh ka võimalikud enesevigastamised. Seega on eelnõu eesmärk leevendada inimesele tekkinud kahju tagajärgi, aidates inimesel naasta ühiskonnaellu ja elada täisväärtuslikku elu ning ennetada ühtlasi ka edasise võimaliku kahju tekkimist. Valdkonna spetsialistid on veendunud, et abi vajavad rohkemal või vähemal määral kõik ohvrid, kelle suhtes on süütegu toime pandud. Meede on sobiv, sest andmeid ei hakata edastama kõikide ohvrite puhul. Seejuures on tavapärane, et inimene ise oma abivajadust (esialgu) ei näe ega tunnista, ei käitu aktiivselt, st ei otsi ise abi. SKA ohvriabitöötajad on saanud spetsiaalse väljaõppe ning oskavad suhelda inimesega, kes on traumeeriva sündmuse läbi elanud. Pärast esimese kontakti võtmist on võimalik koostöös inimese endaga välja selgitada, millist konkreetset abi vajatakse (nt kas inimene vajab majutusust, toitlustust, riideid, psühholoogilist nõustamist jne). Abivajava ohvri kohta info saamisel võtab ohvriabitöötaja inimesega ühendust esimesel võimalusel, reeglina kahe tööpäeva jooksul. Ohvriabitöötaja saab pakkuda emotsionaalset tuge, toetada kiiret taastumist ning hoida ära võimalikud uued väärkohtlemised ja enesevigastamise ohu. Nõustamine hõlmab ka esmast psühhosotsiaalset abi, samuti täiendavate teenuste ja hüvitise tutvustamist. Ohvriabitöötajatel on võimekus hinnata pöördunud inimeste abivajadust, et koos inimesega leida sobivaim abi. Keerukamates olukordades tehakse koostööd teiste spetsialistidega juhtumikorralduse põhimõttel ning juhtumeid lahendatakse vajaduse korral võrgustikus. Ohvriabitöötajad abistavad suhtlemisel KOV-i asutustega ja teiste füüsiliste või juriidiliste isikutega vastavalt vajadusele. Rahvusvaheline praktika ja Eesti enda kogemus näitavad selgelt, et abivajajani jõudmine eeldab personaalset lähenemist ja usalduse tekkimist ehk individuaalset, juhtumipõhist tegutsemist. Proaktiivne kontakteerumine ohvriga tagab suurema tõenäosusega kuriteo, vägivalla või muud traumeerivat sündmust kogenud inimestele sotsiaalse, psühholoogilise ja emotsionaalse abi, et aidata kaasa nende turvatunde ja toimetulekuvõime säilitamisele või taastamisele ning edasise kahju ennetamisele. Oluline on rõhutada, et rakendatud abinõu ei pea absoluutse kindlusega sihile viima, ta ei pea olema ei kõige parem ega kõige kohasem, kohasuse käsk on täidetud, kui vahend seatud eesmärgi saavutamisele kaasa aitab. Eeltoodust tulenevalt võib järeldada, et see, et SKA pöördub ise inimese poole, et abi pakkuda aitab kahtlemata eesmärgi saavutamisele kaasa. Seega on tegemist sobiva meetmega eesmärgi saavutamiseks. 3. Meetme vajalikkus 8 Meede on vajalik, kui püstitatud eesmärki ei ole võimalik saavutada mõnel muul üksikisikut vähem rõhuval viisil vähemalt sama hästi. Kui on olemas abinõu, mis rõhub üksikisikut vähem, on aga eesmärgi saavutamiseks vähemalt sama efektiivne kui kõnealune abinõu, siis on viimane põhiseadusega vastuolus ja seega keelatud. Probleem, miks enamik vägivalla ja kuriteoohvreid Eestis ei jõua neile eluliselt vajalike ohvriabiteenusteni, on seotud kehtivas õigusruumis sätestatud suure isikliku proaktiivsuse kohustusega. Inimestelt oodatakse algatus- ja otsustusvõimet ning suutlikkust tegutseda abi otsimiseks. Eesti kogemusel, võrreldes kuritegevuse statistikat ja elanikkonna uuringuid, on selge, et nt perevägivalla ohvritest enamik abi paluma ei tule, ei politseist ega ohvriabist. Ohvrid ei ole tihti traumast tingituna võimelised sel hetkel infot vastu võtma ega hindama enda vajadusi, sh mõistma hilisemat abivajadust. Veelgi enam, kõrge riskiga vägivalla 24 üheks tunnuseks on see, et kannatanu ei pruugi olla võimeline oma seisundit adekvaatselt hindama ja normaliseerib rasket vägivalda25. Kuigi nii kehtivas OAS-is kui KrMS-is on sätestatud ohvri ohvriabiteenustest ja hüvitistest teavitamise kohustus, on enamik inimestest ülekuulamise hetkel emotsionaalselt endast väljas ning ei suuda meelde jätta, mida neile räägitakse 26. Seda kinnitavad näiteks ohvriabitöötajad27 ja mitmed teisedki uuringud28. Ka kõige värskemad andmed Eesti praktikast kinnitavad seda: 2022. aasta AREV projekti raporti järgi on ise ohvriabisse pöördumine oluliselt harvem kui politseipoolse suunamisega29. Ka võrdlus registreeritud kuritegevuse statistikaga näitab ohvriabi ja hüvitiste vähest kasutamist30. Vägivalla- ja kuriteoohvrite ligipääsu ohvriabile on vaja seetõttu oluliselt lihtsustada. Tartu Ülikooli tehtud kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuringu järeldustes tuuakse esile, et abisüsteemide vaikimisi valik peaks olema anda abi.31 Seejuures näitab ohvriabitöötajate praktika, et kui ohvriga ühendust võetakse, siis üldjuhul ka abi soovitakse. Seega ei ole praegu tehtav piisav, et jõuda võimalikult suurel hulgal potentsiaalsete abivajajateni ning puuduvad ka alternatiivsed sama efektiivsed, aga vähem koormavad abinõud. Eelnõu väljatöötamise käigus kaaluti ka teisi võimalusi ohvriteni jõudmiseks. Praegu on olemas nn kannatanute infoleht ohvriabitöötajate kontaktidega ning infoga ohvriabiteenuste ja rahaliste hüvitiste kohta. Passiivne ohvrite teavitamise vahend ei ole siiski piisav vahend abini jõudmiseks. Võimalik on ka see, et PPA jaoskondades paikneva ohvriabitöötaja juurde saab PPA ametnik minna koos ohvriga. Tuleb siiski arvestada, et ütluste andmise järgselt võib inimene olla liiga kurnatud, et ohvriabitöötajaga suhelda, mistõttu ei pruugi selline lähenemisviis lähtuda ohvri parimatest huvidest. Lisaks, arvestades vägivallakuriteo ohvrite 24 Kõrge riskiga perevägivalla juhtumitega tegeletakse MARAC võrgustikus, kuhu kuuluvad politsei, prokuratuur, lastekaitse, tervishoiutöötajad, ohvriabi. MARAC-i üle-eestiline kogemus kinnitab, et arvestatav hulk sekkumisi jääb toimumata kannatanu nõusoleku puudumise tõttu. 25 MARAC ekspertrühm (2020). Kõrge riskiga ohvri tuvastamine MARAC mudelis. 12.06.2020 26 Espenberg, K., Kiisel, M., Lukk, M., Soo, A., Themas, A., Themas, E., & Villenthal, A. (2017). Kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuring. Tartu: Tartu Ülikool. 27 Ibid. 28 FRA (2014). Victims of crime in the EU: the extent and nature of support for victims. Luxembourg: Publications Office of the European Union. https://fra.europa.eu/en/publication/2014/victims-crime-eu-extent- and-nature-support-victims 29 Community Needs Assessment. Advancing Rights of Estonian Victims (AREV). 19.01.2022 raporti kavand, avaldamata. 30 Vrdl aastaraamatute Kuritegevus Eestis statistikat (kriminaalpoliitika.ee) ja ohvriabi statistikat. 31 Espenberg, K., Kiisel, M., Lukk, M., Soo, A., Themas, A., Themas, E., & Villenthal, A. (2017). Kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuring. Tartu: Tartu Ülikool. 9 hulka ja ohvriabitöötajate ressursse, ei ole selline lahendus teostatav (30 ohvriabitöötajat vs. 2700 vägivallakuriteo ohvrit). Ohvriabitöötaja ei pruugi olla vajalikul hetkel kättesaadav ka teiste tööülesannete tõttu (nt tegeleb teise abivajajaga). Eespool toodust tulenevalt ei ole muud kohast sama efektiivset mehhanismi, mis aitaks jõuda võimalikult suurel hulgal abivajavate ohvriteni ja võimaldaks neile pakkuda abi. Seetõttu on meede vajalik eesmärgi saavutamiseks. 4. Meetme mõõdukus Abinõu on mõõdukas siis, kui sellega taotletav eesmärk kaalub üles põhiõiguse riive. Sekkumine eraellu ja eneseteostusvabaduse piiramine ei ole liiga intensiivne või ulatuslik, kuna ohvriabitöötaja, kellele edastatakse potentsiaalse abivajava isiku andmed ja kes võtab inimesega abi pakkumise eesmärgil ühendust, abistab teda vaid siis, kui isik ise on abipakkumisega nõus või soovib tuge. Enamgi veel, ohvriabitöötaja teavitab inimest esmase kontaktivõtmise käigus võimalusest ja õigusest keelata tulevikus tema andmete töötlemine meetme raames ning isikul on selle õiguse teostamine lihtne, selleks ei ole vaja esitada põhjendusi ega selgitusi. Kui inimene keeldub abist, siis lõpetatakse ka tema andmete töötlemine. Seadus on mõõdukas, kui kasutatud vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgi suhtes. Piirangud ei tohi kahjustada kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Käesoleval juhul kaaluvad meetme põhjused üles riivatud põhiõiguse ja meetmega saavutatav legitiimne kasu kaalub üles riivest tingitud kahju. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 1. peatükk Üldsätted Eelnõu § 1 Eelnõu § 1 sätestab seaduse reguleerimisala. Seadus sätestab riikliku ohvriabi organisatsioonilised, majanduslikud ja õiguslikud alused, rahastamise ja järelevalve ning ohvriabiteenuste ja hüvitiste saamise tingimused ja korralduse. Kehtiv seadus loetleb ükshaaval ohvrite sihtrühmad ning teenused ja hüvitised. See ei ole mõistlik, kuna pika loetelu väljatoomine raskendab reguleerimisalast arusaamist. Lisaks tuleks sihtrühmade lisandumise korral seadust jälle täiendada. Eelnõu § 2 Eelnõu § 2 sätestab seaduse eesmärgi. Seaduse eesmärk on säilitada või taastada kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi tõttu kannatada saanud füüsiliste isikute toimetulekuvõime ohvriabi korras pakutavate teenuste ja rahaliste hüvitiste kaudu. Kehtivas seaduses selle eesmärki sätestatud ei ole, piirdutud on ohvriabiteenuse eesmärgi defineerimisega. Eelnõu § 3 10 Eelnõu § 3 lõike 1 järgi kohaldatakse OAS-is ettenähtud sotsiaalkaitsele sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) sätteid, kus on sätestatud sotsiaalkaitse põhimõtted ja korraldus, sotsiaalkaitseks ettenähtud hüvitiste andmise korralduslikud alused, isiku õigused, kohustused ja vastutus sotsiaalkaitse kohaldamisel ning sotsiaalkaitse menetlused. SÜS ja OAS on omavahel vastavalt üld- ja eriseaduse vahekorras. Eelnõu § 3 lõike 2 järgi kohaldatakse alaealisele ohvrile ohvriabi osutamisel lastekaitseseaduse (LasteKS) 2. ja 5. peatükis sätestatut, arvestades OAS-is sätestatud erisusi. LasteKS sätestab riigi ja KOV-i üksuste ametiasutuste, nende ametiisikute ning kõigi teiste isikute kohustused ja ülesanded laste õiguste ja heaolu tagamisel. LasteKS § 1 lõike 2 järgi tuleb LasteKS-i käsitada üldseadusena, millest lähtutakse eriseaduses reguleerimata juhtumi korral. Selguse huvides on eelnõu § 3 lõikes 2 täpsustatud, et lapsele ohvriabi osutamisel on asjakohased eelkõige LasteKS 2. ja 5. peatükis sätestatud põhimõtted lapse õiguste ja heaolu tagamise ning lapse kohtlemise kohta, millest tuleb lähtuda, kui OAS-is ei ole sätestatud teisiti. See ei välista ka muude LasteKS-i üldise sisuga sätete kohaldatavust. Näiteks on lapsele ohvriabi osutavad isikud LasteKS § 18 lõike 2 tähenduses lastega töötavad isikud, kellele kehtivad LasteKS §-s 20 sätestatud nõuded, samuti on igaühel kohustus teatada märgatud abivajavast või hädaohus olevast lapsest (LasteKS §-d 27 ja 31). Lisaks tuleb ohvriabi osutamisel arvestada üldise lastekaitsekorraldusega, eelkõige KOV-i üksuste ülesannetega abivajavate, sh väärkoheldud laste abistamisel. Kehtivas OAS-is ohvriabi ja lastekaitset omavahel seostatud ei ole ja see asjaolu on olnud üks praktikas tekkivate ebaselguste põhjustest. Eelnõu VTK kohta saadetud tagasisides avaldas mitu organisatsiooni soovi, et sätestataks suurem rolliselgus. Eelnõu § 4 Eelnõu §-s 4 on sätestatud terminitena seaduses kasutatavad mõisted ohver, kriisijuhtum, perevägivalla ohver, naistevastase vägivalla ohver, seksuaalvägivalla ohver, terrorikuriteo ohver ja inimkaubanduse ohver. Terminite sätestamine eelnõus on vajalik, kuna neid ei ole teistes seadustes selliselt määratletud ning õigusselguse eesmärgil tuleb need sisustada käesolevas eelnõus. Kehtivas seaduses on defineeritud vaid üksikud sihtrühmad. Selgitamata on ohvri mõiste, kuigi seaduse eesmärk on tagada ohvrite õigused. Kehtivast seadusest on üle võetud terrorikuriteo ohvri mõiste ning täpsustatud on inimkaubanduse ohvri ja naistevastase vägivalla ohvri mõistet. Eelnõu § 4 punktis 1 defineeritakse ohver kui kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi tagajärjel kahjustatud või hukkunud isik. Terminit kuritegu kasutatakse eelnõus karistusseadustiku (KarS) § 3 lõike 3 tähenduses – see on KarS-i alusel süüteoks loetav tegu, mis võib seisneda tegevuses või tegevusetuses. Kuriteoohver on seega kuriteo tõttu kahjustatud või hukkunud inimene. Määrav ei ole see, kas kuriteo puhul on alustatud või kaalutud kriminaalmenetlust. Kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi ohvriks langemine võib inimestele kaasa tuua tõsiseid tervisekahjustusi, kehavigastusi või isegi surma. Näiteks füüsilise, emotsionaalse, sotsiaalse, majandusliku vm vägivalla kogemine toob kaasa tõsiseid füüsilisi ja psühholoogilisi kahjustusi, mis on tihti pöördumatud või vajavad väga pikaaegset abi. Lisaks mõjutab vanematevaheline vägivald sellises keskkonnas kasvanud lapsi, kes võivad selle tõttu vajada pikaajalist psühholoogilist abi traumast taastumiseks. Kahjustatud isik võib olla ka ränga juhtumi pealtnägija, keda traumeerib kogetu vaatamata sellele, et ta ise ei olnud vägivalla või kuriteo sihtmärk. Seega kätkeb käesolevas eelnõus ohvri definitsioon ka neid inimesi, kes on kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi tõttu saanud kahjustusi, olemata ise otsesed kannatanud. Kehtivas OAS-is defineeritakse ohver kui kuriteo, hooletuse või halva kohtlemise või füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud isik. Selline definitsioon on ebamäärane ja 11 üldsõnaline. Näiteks lapse, eaka või puudega inimese hooletusse jätmist saab defineerida väga erinevates kategooriates ja see võib olla nii füüsiline, emotsionaalne, hariduslik kui keskkondlik. Erinevalt sellest, kui inimene on kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi ohver, on hooletusse jätmist OAS-i valguses keeruline tuvastada. Eelnõu § 4 punktis 2 defineeritakse kriisijuhtum kui ootamatu juhtum, mis võib tuua kaasa inimeste kahjustumise või hukkumise, põhjustades enamikul sellega seotud inimestest tõsiseid üleelamisi ja abivajaduse. Kriisijuhtumid on sellised juhtumid, mis tekitavad hirmu, õudustunnet ja abitust ning võivad kaasa tuua posttraumaatilise stressihäire tekkimise.32 Sellisteks olukordadeks on näiteks terrorismikuritegu, avarii, kuriteo või vägivalla pealtnägemine, lähedase inimese / pereliikme ebaloomulik surm, sõda, katastroof. Juhtumi kogemine toob kaasa tajutud ohutunde suurenemise ja kontrollitunde vähenemise ning ületab sageli inimese olemasolevad ressursid toimetulekuks. Juhtumi mõju hindamisel on oluline arvestada nende juhtumite intensiivsust, ohtlikkust ja korduvust. Kehtiv OAS ei käsitle kriisijuhtumi mõistet. Seega laiendatakse seadusesse kriisijuhtumi mõiste lisamisega võrreldes kehtiva õigusega ka OAS-i reguleerimisala. Psühhosotsiaalse kriisiabi vajadust on rõhutanud elanikkonnakaitse rakkerühm33 ning Eesti vaimse tervise ja heaolu koalitsioon.34 Alates 2017. aastast korraldab psühhosotsiaalset kriisiabi SKA. Eelnõu § 4 punktis 3 defineeritakse perevägivalla ohver. Eelnõus esitatud definitsioon on kooskõlas naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooniga (Istanbuli konventsioon). Definitsiooni järgi kätkeb perevägivald endas järgmisi olukordi: praeguse/endise abikaasa/elukaaslase vastu suunatud vägivald; laste peresisene väärkohtlemine; vägivald (vana)vanemate suhtes; õdede-vendade omavaheline vägivald. Perevägivalla mõiste ei määra sündmuse toimumise kohta. Vägivallajuhtum võib aset leida kas ohvri või vägivalla toimepanija kodus või väljaspool seda, näiteks tänaval, külas või mujal. Perevägivalla ohvri definitsioon on sooneutraalne ning kätkeb endas mõlemast soost ohvreid ja vägivalla toimepanijaid. Kehtiv OAS perevägivalla ohvrit ei defineeri. Eelnõu § 4 punktis 4 defineeritakse naistevastase vägivalla ohver. Termin on juba esitatud kehtivas seaduses ja selle aluseks on Istanbuli konventsioonis sätestatud definitsioon. Naistevastase vägivalla ohver on naine, kellele tema suhtes toime pandud perevägivalla või soolise vägivalla, sh sunni või omavolilise vabadusest ilmajätmise või sellega ähvardamise tulemusena on tekitatud füüsilisi, seksuaalseid, psüühilisi või majanduslikke kahjusid või kannatusi kas avalikus või eraelus. Mõiste järgib kehtivas OAS-is sätestatut selle erandiga, et sisaldab perevägivalda ning olulisi vägivallaga seotud tegevusi, nagu sund või omavoliline vabadusest ilmajätmine. Naistevastase vägivalla ohver võib olla naiste vastu suunatud perevägivalla, lähisuhtevägivalla, seksuaalvägivalla, füüsilise vägivalla, psühholoogilise vägivalla, majandusliku vägivalla, seksuaalse ärakasutamise, naistega kaubitsemise, sundabielu või suguelundite moonutamise ohver. Erinevat liiki vägivalla kogemisel võib olla kattuvusi, näiteks perevägivalla ohver võib olla ühtlasi seksuaalvägivalla ohver, prostitutsiooni kaasatu võib olla samal ajal inimkaubanduse ohver, samuti lähisuhtes toime pandud füüsilise ja seksuaalvägivalla ohver jne. Eelnõu § 4 punktis 5 defineeritakse seksuaalvägivalla ohver. See on isik, kelle suhtes on sooritatud seksuaalseid tegevusi ilma tema nõusolekuta või keda on sunnitud seksuaalsetele 32 Loe posttraumaatilise stressihäire kohta www.peaasi.ee 33 Elanikkonnakaitse kontseptsioon (2018). 34 Psühhosotsiaalse kriisiabi osutamise kava (2017). VATEK 12 tegevustele kolmanda isikuga või keda on seksuaalselt väärkoheldud. Mõistega on hõlmatud kõik seksuaalvägivalda kogenud inimesed sõltumata vanusest ning sõltumata juhtunu suhtes kriminaalmenetluse toimumisest. Ohvrite direktiivi põhjenduspunkt 17 toob välja, et seksuaalvägivald (sh vägistamine, seksuaalne väärkohtlemine ja ahistamine) on diskrimineerimise vorm ja ohvri põhivabaduste rikkumine. Lastevastane seksuaalvägivald on võrreldes täiskasvanute vastu suunatud vägivallaga veelgi mitmepalgelisem ja siin on kohasem kasutada seksuaalse väärkohtlemise mõistet, mida kasutatakse ka LasteKS-is (LasteKS § 24 ja Riigikogus vastu võetud, kuid eelnõu koostamise ajal veel jõustumata LasteKS § 291). Maailma Terviseorganisatsiooni määratluses tähendab lapse seksuaalne väärkohtlemine (child sexual abuse) lapse või nooruki kaasamist seksuaalsesse tegevusse, mille sisust ta ei saa täielikult aru, millele ta ei ole võimeline või arenguliselt valmis andma teadlikku nõusolekut või mis astub üle seadusest või ühiskonna sotsiaalsetest normidest.35 Lapse väärkohtlemine ei toimu alati jõudu või sundi kasutades, vaid sageli lapsega manipuleerides, mõjuvõimu või usaldust kuritarvitades. Erinevalt kehtivast seadusest ei defineerita eelnõus eraldi seksuaalselt väärkoheldud alaealist ega nähta sellele sihtrühmale ette põhimõtteliselt teistsuguseid ohvriabiteenuseid võrreldes täisealise ohvriga, küll aga tehakse eelnõus vajalikud erisused teenuste osutamisel lastele nende õigusi ja vajadusi arvesse võttes. Kehtivas seaduses seksuaalvägivalla ohvri terminit ei ole ja seega ei ole ka selge, kellele millised teenused ette on nähtud. Eelnõu § 4 punktis 6 esitatakse terrorikuriteo ohvri mõiste. Terrorikuriteo ohver on isik, kes on kannatanu KarS §-s 237 sätestatud kuriteo tunnustel alustatud kriminaalmenetluses, kui kriminaalmenetlust alustatakse Eesti Vabariigis, või Eesti Vabariigi elanik, keda käsitataks kannatanuna KarS §-s 237 sätestatud kuriteokoosseisule vastavas teos, mis on toime pandud välisriigis.. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK (edaspidi terrorismiohvrite direktiiv) põhjenduspunkti 27 kohaselt tuleb terrorismiohvri mõistet sisustada kooskõlas ohvrite direktiivi artikliga 2. Viidatud artikkel on kooskõlas KrMS § 37 lõikes 1 sätestatud kannatanu mõistega. Mõiste on võetud kehtivast OAS- ist, ainult termin terrorismiohver on eelnõus asendatud terminiga terrorikuriteo ohver. Muudatuse põhjuseks on viidatud KarS-i paragrahv, kus kasutatakse terrorikuritegu, mitte terrorismi. Seega on sobivam rääkida terrorikuriteo ohvritest. Eelnõu § 4 punktis 7 defineeritakse inimkaubanduse ohver. See on isik, kes on kannatanu karistusseadustiku §-s 133–1333, 138–140 või 175 sätestatud kuriteo tunnustel alustatud kriminaalmenetluses, või isik, keda käsitataks kannatanuna muu samalaadse välisriigis kehtivas karistusseaduses sätestatud kuriteo tunnustel alustatud kriminaalmenetluses. Tegemist on kehtivast seadusest üle võetud definitsiooniga, mis sisustati siis, kui võeti üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK36 (edaspidi inimkaubandusevastane direktiiv). Lisatud on ainult täpsustus, et isik peab olema kannatanu nimetatud kuritegudes. Eelnõu § 5 35 Responding to children and adolescents who have been sexually abused: WHO clinical guidelines. Geneva: World Health Organization; 2017. 36 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/et/TXT/?uri=CELEX%3A32011L0036 13 Eelnõu §-s 5 sätestatakse ohvriabi osutamise põhimõtted. Need kehtivad kõikidele ohvritega töötavatele spetsialistidele. Rahvusvahelisel tasandil on kokku lepitud, et inimõigustel põhinev ohvrikeskne käsitlus eeldab nii esmasel abistamisel kui süüteomenetluses ohvri inimväärikat kohtlemist, tema käitumise ja valikute põhjuste mõistmist, ohvrit toetavat suhtumist ning ohvrile kiire ja mitmekülgse abi pakkumist, et vältida taasohvristamist ja diskrimineerimist 37. Ohvriabi osutamise põhimõtete sõnastamisel on arvestatud ÜRO kuriteo ja vägivalla ohvrite õiguste tagamise aluspõhimõtteid38, ohvrite direktiivi nõudeid39, samuti SHS-is40 ja LasteKS- is41 sätestatud abivajaja kohtlemise põhimõtteid. Ohvriabi osutamise põhimõtete sõnastamine on hädavajalik ohvrite tundlikuks kohtlemiseks, ühtsete põhimõtete järgimiseks ja kõikidele ohvritele nende õiguste tagamiseks. Sobivad eestikeelsed juhendmaterjalid ohvrite sensitiivseks, nende õigusi ja trauma mõjusid arvestavaks kohtlemiseks on näiteks Justiitsministeeriumi värske trükis “Kannatanute sensitiivne kohtlemine”42 ja Riigiprokuratuuri käsiraamat “Kannatanu kohtlemise parim praktika”43. Kõikide järgnevate punktide puhul tuleb meeles pidada, et igal inimesel, sh lapsel, on õigus iseseisvaks seisukohavõtuks kõigis teda puudutavates küsimustes ning õigus väljendada oma vaateid. Lisaks tuleb arvestada ka SÜS-is sätestatud sotsiaalkaitse põhimõtetega. Eelnõu § 5 punkti 1 järgi tuleb töös ohvriga arvestada ohvri kogetud sündmuse iseloomu, ohvri esmavajadusi, vanust, sugu, võimalikku puuet ja küpsust, austades samas tema füüsilist, vaimset ja moraalset puutumatust. Iga inimene on tekkinud olukorras oma eripära ja vajadustega ainulaadne ning sellega kaasneb õigustatud ootus olla märgatud, aktsepteeritud ja väärtustatud. Ohvrite direktiiv nõuab ohvri staatuse tunnustamist. See tähendab, et kokkupuutes ohvriabiteenustega, lepitava õigusemõistmise teenustega ja kriminaalmenetluse raames tegutsevate asutustega tuleb ohvritele tagada austav, diskreetne, isikupära arvestav, professionaalne ning mittediskrimineeriv suhtumine. Erilist tähelepanu tuleb pöörata ohvrile, kelle vastu on toime pandud raske isikuvastane kuritegu või eelarvamus- või diskrimineerimiskuritegu või kelle suhe kurjategijaga ja sõltuvus temast muudab ta eriti haavatavaks. Erilist tähelepanu tuleb pöörata ka terrorismi, organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse, soolise vägivalla, lähisuhtevägivalla, seksuaalvägivalla või seksuaalse ärakasutamise ja vaenukuriteo ohvrile ning erivajadustega ohvrile. Eelnõu § 5 punktis 2 rõhutatakse, et alaealise ohvri abistamisel tuleb lähtuda lapse huvidest. Ohvrite direktiivi artikli 1 lõike 2 alusel võetakse lapsohvrite puhul direktiivi kohaldamisel arvesse esmajärjekorras lapse parimaid huve ja neid hinnatakse individuaalselt. ÜRO lapse õiguste konventsioon rõhutab samuti (artikkel 3)44, et igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt tuleb esikohale seada lapse huvid. Ka LasteKS § 5 punkti 3 järgi 37 Declaration of Basic Principles of Justice for Victims of Crime and Abuse of Power (1985) https://www.un.org/en/genocideprevention/documents/atrocity- crimes/Doc.29_declaration%20victims%20crime%20and%20abuse%20of%20power.pdf 38 Ibid. 39 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32012L0029&from=ET 40 Sotsiaalhoolekande seadus. RT I, 22.03.2021, 14. Kättesaadav https://www.riigiteataja.ee/akt/122032021014 41 Lastekaitseseadus. RT I, 12.12.2018, 49 Kättesaadav https://www.riigiteataja.ee/akt/122032021014 42 Justiitsministeerium (2022). Kannatanute sensitiivne kohtlemine. https://www.just.ee/media/3068/download 43 Riigiprokuratuur (2019). Kannatanu kohtlemise parim praktika. https://aastaraamat.prokuratuur.ee/sites/default/files/inline-files/Kannatanu.pdf 44 ÜRO lapse õiguste konventsioon. 14 tuleb kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes seada esikohale lapse huvid. LasteKS § 21 täpsustab, et kõigi last mõjutavate otsuste tegemisel tuleb selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest, ning kirjeldab lapse huvide väljaselgitamise korda. Lapse kohtlemise põhimõtteid täpsustavad mitmed teisedki rahvusvahelised dokumendid. Näiteks laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest käsitleb Euroopa Nõukogu konventsioon ehk Lanzarote konventsioon45. Seksuaalselt väärkoheldud lapsi abistatakse LasteKS-i põhimõtete järgi ja neid peavad võtma arvesse kõik lastega töötavad ohvriabi osutavad isikud. Lapsesõbralik lähenemisviis tähendab, et vajalikul määral võetakse arvesse lapse vanust, tema küpsust ning arvamusi, vajadusi ja muresid. Last ja tema suhtes vanemliku vastutuse kandjat või seadusjärgset esindajat teavitatakse konkreetsele lapsele rakendatavatest meetmetest ja tema õigustest. Eelnõu § 5 punkt 3 käsitleb ohvri informeerimist tema õigustest ja abi saamise võimalustest. Selleks, et ohvrid saaksid kasutada ohvrite direktiivis sätestatud õigusi, tuleb tagada, et neile antakse põhjendamatute viivitusteta alates esimesest kokkupuutest pädeva asutusega teada, milliseid kaitsemeetmeid ja abiteenuseid võib kuriteoohver saada ja kelle poole pöörduda. Euroopa Inimõiguste Kohus on näiteks perevägivalda puudutavas kaasuses rõhutanud, et ametivõimudel tuleb eriti hoolikalt kaitsta naistevastase vägivalla ohvreid, sh vägivalla juhtumeid tõhusalt uurida.46 Ohvrite direktiivi järgi tuleb selgitada meditsiinilise abi, eriarstide abi, sh psühholoogilise abi ja alternatiivse majutuse võimalusi; kuriteokaebuse esitamise menetluste protsessi ja kuriteoohvri rolli sellistes menetlustes; kuidas ja mis tingimustel kuriteoohvritele kaitset (sh kaitsemeetmeid) pakutakse; kuidas ja mis tingimustel võib saada õigusnõustamist, tasuta õigusabi ja mis tahes muud liiki nõustamist; kuidas ja mis tingimustel on kuriteoohvritel võimalik saada hüvitist; kuidas ja mis tingimustel on kuriteoohvritel õigus saada suulise ja kirjaliku tõlke teenust; kuidas on kättesaadav lepitava õigusemõistmise teenus jpm. Erandjuhtudel, näiteks seoses asjaga seotud ohvrite suure arvuga, lubab ohvrite direktiiv anda teavet pressi, pädeva asutuse ametliku veebilehekülje või muu samalaadse teabekanali kaudu. Eelnõu § 5 punkt 4 sätestab kohustuse suhelda ohvriga selges ja arusaadavas keeles. Arvestada tuleb ohvri keele valdamise taset, vanust, küpsust, vaimseid ja emotsionaalseid võimeid, kirjaoskust, vaimset arengut ja võimalikku puuet. Eriliselt tuleks arvesse võtta puudest tingitud piiranguid arusaamisel või suhtlemisel, näiteks kuulmis- või kõnedefekti piirangud. Teavet ja nõu tuleks anda lihtsas ja arusaadavas sõnastuses. Lisaks tuleb info teha kättesaadavaks erinevate meediavormide vahendusel ohvrile arusaadaval viisil. SKA-l on ohvritele kirjalikult teabe jagamiseks veebileht www.palunabi.ee. Kriisijuhtumite toimumisel tuleb kiiresti tagada juhtunule vastav info kohaste kanalite kaudu ohvritele arusaadavas keeles. Näiteks Eestisse saabunud Ukraina sõjapõgenikele tagati 2022. aastal vajalik info nii ukraina, vene kui inglise keeles. Justiitsministeerium on välja andnud kuriteoohvri infolehe seitsmes keeles, nii veebis kui paberil, selgitades kuriteoohvri õigusi ja ohvriabi võimalusi47. SKA ohvriabi infomaterjalid on enamasti kolmes keeles (eesti, vene, inglise) kättesaadavad. Eelnõu § 5 punkt 5 rõhutab ohvri ärakuulamise ja toetamise tagamise olulisust. Arvesse tuleb võtta kuriteo, vägivalla ja kriisijuhtumi mõju ohvri käitumisele ja võimekusele abi vastu võtta. 45 RT II, 03.11.2016, 2 46 Politsei kohustustest perevägivalla korral: Tkhelidze vs. Gruusia. Euroopa Inimõiguste Kohus. 2021. https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/19134 47 Vt https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/ohvrite-toetamine/kuriteoohvrite-oigused 15 Direktiiv juhib tähelepanu eriti haavatavatele ohvritele nagu pikalt lähisuhtevägivalda kogenud inimesed. Vägivald lähisuhetes on tõsine ja tihti varjatud sotsiaalne probleem, mis võib põhjustada tõsiste tagajärgedega psühholoogilisi ja füüsilisi traumasid, sest kurjategija on isik, keda ohver peaks saama usaldada. Lähisuhetes toime pandud vägivalla ohvrid võivad seega vajada erilisi kaitsemeetmeid ja nende usalduse saavutamine võib nõuda ohvriabi pakkujalt suuremat pingutust. Ärakuulamine ja toetamine tuleb tagada kõikidele ohvritele, kuid erilise tähelepanuga tuleb jälgida inimkaubanduse, terrorismi, organiseeritud kuritegevuse, seksuaalvägivalla, seksuaalse ärakasutamise, soolise vägivalla ja vihakuriteo ohvreid. Toetuse ja ärakuulamise olulisust rõhutab ka Riigiprokuratuuri koostatud “Kannatanu kohtlemise parim praktika”48, mis on sobiv materjal kõikidele ohvritega töötavatele spetsialistidele. Lisaks on oluline mõista, et nii vägivalla kui kriisijuhtumi ohvrid ei pruugi ise oma abivajadusest aru saada või nad ei ole võimelised abi vastu võtma. Abivajadust võidakse eitada ka siis, kui spetsialist sellele selgelt osundab või erinevaid teenuseid välja pakub. See ei tähenda tegeliku abivajaduse puudumist. Ohvrikeskne käsitlus tähendab muu hulgas ka ohvri poolt räägitu uskumist, olgugi et kriminaalõiguslikus mõttes ei pruugi kõik esitatud faktid tõendatud saada. Eelnõu § 5 punktis 6 viidatakse taasohvristamise vältimisele. Taasohvristamiseks peetakse esmase ohvristumisega kaasnevaid täiendavaid negatiivseid kogemusi, millega seoses tajub ohver oma õiguste jätkuvat või täiendavat rikkumist49. Sellega võib kaasneda sundus leppida ebakohase, kaastundetu ja ebapiisava kohtlemisega, aga ka hoiakute, tegevuste, reaktsioonide või praktikaga50. Kuigi taasohvristamisest räägitakse uuringutes eelkõige kriminaalmenetlusega seoses, võivad ohvrid saada negatiivseid kogemusi ka sotsiaalvaldkonna tegevuse käigus. Taasohvristamise vältimiseks tuleb tagada kogu abistamise käigus lugupidav, toetav, väärikas, austav ja peenetundeline suhtumine. See on oluline võimalikust kahjust ja traumast taastumise toetamisel. Taasohvristamine toimub kindlasti siis, kui viidatakse ohvri enda süüle juhtunuga seoses, kui ohvrit ei usuta või kui tema kogemust mingilgi moel naeruvääristatakse. Taasohvristamise vältimiseks on samuti oluline tagada, et ohver ei peaks juhtunust rääkima paljudele erinevatele inimestele ning et vajalik küsitlemine toimuks asjatundlikult (sh ka ohvri isikut, vanust ja erivajadusi arvestades) ning ohvrile võimalikult turvalises keskkonnas. Eelnõu § 5 punkt 7 kinnitab, et ohvrit tuleb kaasata abi andmise kõikides etappides. See on sotsiaalhoolekande põhimõte, millest tuleb juhinduda ka ohvriabiteenuste osutamisel. Ohver peab saama kaasa rääkida talle pakutava abi osas ja keelduda abist ning ta peab olema teadlik kõigi tema heaks või tema suhtes tehtavate sammude eesmärkidest ja võimalikest tulemustest. Kaasamine soodustab ka omavastutuse võtmist, samas kui inimese eest otsustamine soodustab õpitud abituse teket ja abist sõltuma jäämist. Kui ohver on selleks nõusoleku andnud, kaasatakse vajaduse korral ka tema perekonnaliikmeid. Lapsohvri puhul on lapse esindamise ja temaga seotud asjade otsustamise õigus lapsevanemal, v.a juhul, kui tema õigusi lapse suhtes on piiratud, või eestkostjal perekonnaseadusest tulenevalt. Ka LasteKS § 7 järgi on esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest lapsevanemal või last kasvataval isikul ning last abistavate asutuste ja isikute tegevus peab olema suunatud lapsevanema või last kasvatava isiku toetamisele lapse õiguste ja heaolu tagamisel. Täiskasvanud pereliikmete kaasamisel peab 48 Riigiprokuratuur (2019). Kannatanu kohtlemise parim praktika. https://aastaraamat.prokuratuur.ee/sites/default/files/inline-files/Kannatanu.pdf 49 Espenberg, K., Kiisel, M., Lukk, M., Soo, A., Themas, A., Themas, E., & Villenthal, A. (2017). Kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuring. Tartu: Tartu Ülikool. 50 Gekoski, A., Adler, J. R. & Gray, J. M. (2013). Interviewing women bereaved by homicide: Reports of secondary victimization by the criminal justice system. International Review of Victimology, 19, 3, 307–329. 16 ohvriabiteenuse osutaja veenduma nende ohutuses ja heades kavatsustes ohvri suhtes nii palju, kui see on võimalik. Igal juhul on oluline ka lapsohvrit ennast kaasata, tema arvamust kuulata ja sellega arvestada nii palju kui võimalik, lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest. Lapsele abi osutamisel ja sellega seotud otsuste tegemisel tuleb lähtuda lapse huvidest (LasteKS § 21). Eelnõu § 5 punkt 8 ütleb, et ohvri olukorda ja abivajadust tuleb hinnata terviklikult. Abi vajaval inimesel on võimalik teenuseid saada tervishoiu-, sotsiaalhoolekande-, haridus- ja töövõime toetamise süsteemist. Vägivalla või kuriteo ohvriks langenuna ei pruugi pikemaajalise toetuse vajamise korral ohvriabist piisata ja sellega tuleb hindamisel arvestada. Ohvri olukorra ja abivajaduse terviklikuks hindamiseks on oluline välja selgitada ka see, kas tal on alaealisi lapsi või muid pereliikmeid, kes võivad juhtunu tõttu samuti abi vajada. Abivajavast lapsest tuleb teavitada KOV-i üksust (LasteKS § 27) ning enne ohvri lastele ohvriabiteenuste pakkumist tuleb uurida, kas ja millist abi on KOV-i üksus juba lapsele ja perele osutanud ning koordineerida tegevusi lastekaitsetöötajaga. Kui ohver ise on alaealine, tuleb samuti arvestada LasteKS-is sätestatuga. Vägivalla või väärkohtlemise ohver on abivajav või hädaohus olev laps LasteKS-i tähenduses, kelle abivajadust tuleb hinnata terviklikult, ning meetmeid tuleb pakkuda nii lapse kui vajaduse korral tema pere abistamiseks (sh arvestades, et lapsed on valdavalt peresisese väärkohtlemise ohvrid). LasteKS § 17 järgi on need KOV-i üksuse ülesanded, kes saab vajaduse korral toetust SKA-lt (LasteKS § 15 lg 2). KOV-i üksuse lastekaitsetöötaja vastutab abivajava lapse juhtumikorralduse eest, tehes koostööd teiste asjaomaste asutuste ja spetsialistidega, sh ohvriabitöötajaga. Seksuaalselt väärkoheldud laste abistamisega tegeleb lisaks KOV-i üksusele SKA lastemaja vastavalt Riigikogus vastu võetud, kuid eelnõu koostamise ajal veel jõustumata LasteKS §-le 291. Inimkaubanduse, terrorismi, organiseeritud kuritegevuse, lähisuhetes toimuva vägivalla, seksuaalvägivalla, soolise vägivalla ja vihakuriteo ohvrid ning puudega ohvrid ja lapsohvrid kogevad tihti uut või korduvat ohvriks langemist, hirmutamist ja kättemaksu. Seetõttu tuleb ohvrite direktiivi nõuete täitmiseks erilist tähelepanu pöörata hindamisele – kas selliseid ohvreid ohustab järjekordne ohvriks langemine, hirmutamine ja kättemaks, samuti tuleb tagada, et nendele ohvritele kohaldatakse erilisi kaitsemeetmeid. Eelnõu § 5 punkt 9 viitab põhimõttele tagada abi ohvrile võimalikult kättesaadaval moel. See on sotsiaalhoolekande põhimõte, mis peab kehtima ka ohvriabi puhul. Abistamise eesmärke ei saavutata, kui teenused ei ole kättesaadavad või nende kättesaadavus on ebapiisav. Eelnõu § 6 Eelnõu § 6 lõigetes 1 ja 2 kehtestatakse üldisem teavitamiskohustus asutustele, mis võivad suure tõenäosusega vägivalla või kuriteo ohvritega igapäevatöös kokku puutuda teenuste või muu abi osutamise raames. Mõlemad lõiked on samas (lg 1) või sarnases sõnastuses (lg 2) ka kehtivas OAS-is olemas selle kehtivuse algusest peale (OAS § 3 lg 4 ja § 33), seega uusi kohustusi asutustele ei teki. Eelnõu § 6 lõige 1 sõnastab vajaduse jagada infot ohvriabi kohta SKA, KOV-i, politsei-, pääste- , tervishoiu-, hoolekande- ja muudes asjaomastes asutustes ning nende veebilehtedel. Tegemist on passiivse info jagamisega, mis võimaldab suurendada elanikkonna teadlikkust ohvriabi eesmärkidest ja teenustest. Näiteks otsib perevägivalla all kannatav inimene KOV-i kodulehelt infot sotsiaaltoetuste kohta ja märkab ohvriabiteenuseid pere- ja naistevastase vägivalla ohvritele, või läheb seksuaalvägivalla ohver perearsti vastuvõtule ja ukse taga oodates satub tema kätte ohvriabiteenuseid tutvustav voldik. Selliste sildade loomine kindlustab info leviku 17 ohvriabi eesmärkide ning teenuste ja hüvitiste kohta, et abivajajad ei jääks infopuudusel abist ilma. Eelnõu § 6 lõige 2 sätestab uurimisasutustele kohustuse tutvustada ohvriabi saamise võimalusi. Kehtivas seaduses on see sõnastatud teatamiskohustusena (OAS § 33), mille järgi on uurimisasutus kohustatud teavitama seaduse sisust ohvreid ja ülalpeetavaid, kes võiksid saada OAS-i alusel ohvriabiteenust või hüvitist. Sõnastust on muudetud, kuna ei ole mõttekas nõuda uurimisasutuselt kogu OAS-i sisu tutvustamist. Seaduse sisu tutvustamine on selles situatsioonis ohvrile koormav ja ebavajalik. Teiseks ei ole mõistlik panna uurimisasutusele kohustust hinnata, milliseid teenuseid või hüvitisi on konkreetsel ohvril või tema ülalpeetavatel õigus saada. Abivajaduse hindamise pädevus on ohvriabiteenuseid osutavatel spetsialistidel. Seetõttu piirdutakse eelnõus nõudega tutvustada ohvriabi olemasolu. Vastavalt KrMS § 31 lõikele 1 on uurimisasutusteks Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA), Kaitsepolitseiamet, Maksu- ja Tolliamet, Konkurentsiamet, Sõjaväepolitsei, Keskkonnaamet ning Justiitsministeeriumi vanglate osakond ja vangla, kes täidavad uurimisasutuse ülesandeid vahetult või nende hallatavate või kohalike asutuste kaudu. Eelnõu § 7 Eelnõu §-s 7 sätestatakse ohvri andmete edastamine SKA-le ohvriabi pakkumiseks ja saamiseks. Eelnõu § 7 lõike 1 kohaselt edastab uurimisasutus, prokuratuur või kohus ohvriabi pakkumiseks esimesel võimalusel SKA-le nende inimeste andmed, kes on kriminaalmenetluses kannatanud ja kellel on tuvastatud erikohtlemise ja kaitse vajadus. Nendel asutustel on kannatanute erikohtlemise ja kaitse vajaduse hindamise kohustus KrMS §-s 372 sätestatu kohaselt. Eelnõu järgi seotakse ohvriabiteenuste vajaduse hindamine muu kaitse vajaduse hindamisega. KrMS-i muutmise seaduse eelnõu seletuskiri sõnastas selle vajaduse 2015. aastal51, kuid seadus seda ei sätesta. OAS-i eelnõu raames muudetakse KrMS-i ning sätestatakse selged seosed ja töökorraldus ohvrite vajaduste hindamist ja abini jõudmist puudutavas. Asutustel ei ole kohustust kontrollida, kas ohvri andmed on juba SKA-le edastatud. Lähtutakse põhimõttest, et ohvrile abi tagamise eesmärgil on parem mitmekordne edastamine kui edastamata jätmine. On teada, et ise otsib abi vaid vähemus, ehkki nad võivad kannatada kuritegevusega seotud negatiivsete psühholoogiliste seisundite all52. Ka kavandatav uus direktiiv naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamiseks näeb ette andmete edastamise sellisel moel, et ohver saab igal juhul abi. Nii nagu Istanbuli konventsioonis, on ka uues direktiivis öeldud, et riigisisesed konfidentsiaalsusnõuded ei saa olla takistuseks andmete edastamisel. Kavandi artikli 20 järgi peavad tugiteenistused võtma ise ühendust ohvriga (mitte ootama vastupidist).53 51 Seletuskiri kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega laiendatakse kannatanute õigusi kriminaalmenetluses, juurde. SE 80, 2015 52 E. Kallaste, E. Luuk, J. Järve jt. (2015). Vägivallakuritegude hind. Tapmise, vägistamise ja röövimisega kaasnevad kulud Eesti ühiskonnale. Tallinn: Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR.https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/vagivallakuritegude-hind 53 Proposal for a Directive on combating violence against women and domestic violence. https://ec.europa.eu/info/files/proposal-directive-combating-violence-against-women-and-domestic-violence_en 18 Individuaalse hindamise eesmärk on tagada, et ohvrid saavad õigel ajal neile vajalikku kaitset ja teenuseid, st vajaduse korral kriminaalmenetluses erikohtlemist ja kaitset54 ning ohvriabiteenuseid. Hindamise väljundiks on inimese vajadustele vastavate kaitsemeetmete kohaldamine, sh vajaduse korral ohvriabi võimaldamine, eraldi hindamise dokumente ei vormistata. Erikohtlemise ja kaitse meetmete hindamise toetamiseks on vaja välja töötada erikohtlemise ja kaitse vajaduse hindamise vahendid ning koolituste abil arendada menetlejate hindamisalast kompetentsust. Täiendavate juhend- ja abimaterjalide koostamine on Justiitsministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi pädevuses, menetlejate koolitamine on Justiitsministeeriumi vastutusala ja sellega plaanitakse lähiaastatel senisest rohkem tegeleda. Lõike 1 alusel edastatakse SKA-le ka alaealise kannatanu andmed. Alaealine kannatanu vastab reeglina lõikes 1 sätestatud määratlusele, sest KrMS § 372 lõike 2 kohaselt eeldatakse, et alaealine vajab kriminaalmenetluses erikohtlemist ja kaitset. Samas ei muuda säte uurimisasutuse kohustust LasteKS § 27 alusel teavitada KOV-i abivajavast lapsest. Seega, eelnõu järgi edastatakse info alaealisest kuriteoohvrist nii lastekaitse- kui ohvriabisüsteemi. Seda põhjendab asjaolu, et laps, kes on (vägivalla)kuriteo ohver, vajab üldise lastekaitselise abi kõrval eeldatavasti ka ohvriabi, eelkõige traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi. SKA teavitamine alaealisest kannatanust aitab kaasa sellele, et laps hakkab saama talle vajalikke teenuseid suurema tõenäosusega ja kiiremini. Lisaks, ohvriabitöötajad, kes on spetsialiseerunud vägivallaohvritega tegelemisele, oskavad hinnata konkreetse kuriteo mõjusid ja riske ohvrile ning saavad oma pädevusega aidata lastekaitsetöötajal hinnata lapse abi- ja teenusevajadust. Vägivalla all kannatanud laste abistamine on kõige tõhusam eri asutuste ja spetsialistide tihedas koostöös. Praktiliselt toob kõnealuses lõikes 1 sätestatud andmete edastamise kohustus kaasa selle, et SKA saab teate kuriteos kannatanud lapsest ning peab seejärel võtma ühendust lapse esindajaga ohvriabi võimaluste tutvustamiseks. Kuna teade abivajavast lapsest on edastatud ka KOV-i, kellel on LasteKS-ist tulenev kohustus abivajavast lapsest teada saamisel viivitamata hinnata lapse abivajadust ja lapsele abi osutada, tuleks ohvriabitöötajal enne lapse perega ühenduse võtmist välja selgitada, kas ja millist abi on KOV-i üksus juba lapsele ja tema perele pakkunud. See kohustus sätestatakse ka eelnõu § 17 lõikes 1. Lapsevanemal võib olla juba tekkinud usalduslik kontakt lastekaitsetöötajaga ja sel juhul võib olla mõistlik niigi emotsionaalselt keerukas olukorras vältida uue ametniku sekkumist pere ellu. Vajalik võib olla teha lapsevanemaga eeltööd pakutava abi vastuvõtmiseks, sel juhul saavad ohvriabitöötaja ja lastekaitsetöötaja koordineerida tegevusi, et laps ja vajaduse korral ka lapsevanem hakkaksid saama vajalikke teenuseid. Oluline on nimetada, et SKA poolt pakutavad ohvriabiteenused on disainitud spetsiaalselt kuriteo- ja vägivallaohvrite vajadusi (sh soospetsiifikat, vanust jmt) ja erinevate kuritegude mõjusid arvestades. Kõik ohvriabiteenuseid pakkuvad SKA ametnikud ja lepingulised partnerid on koolitatud töötama just vägivalla- ja kuriteoohvritega. Ohvriabiteenused on üle Eesti kättesaadavad vähemalt kolmes keeles, sh kriisiabi tagatakse ööpäev läbi seitsmel päeval nädalas. Tegemist on unikaalse süsteemiga, kus riik on võtnud väga suure vastutuse, sh rahalise kohustuse kõikidele ohvritele abi tagamisel. Seega on tagatud väga hea võimalus jõuda kuriteoohvriteni, kes abi vajavad, kuid ei pruugi olla võimelised oma soovi avaldama. Eelnõu § 7 lõige 2 sätestab, kuidas toimida, kui inimene vajab ohvriabi, aga tema puhul ei ole tuvastatud erikohtlemise ja kaitse vajadust. Sellisel juhul võib uurimisasutus, prokuratuur või kohus edastada inimese andmed SKA-le ohvriabi saamiseks inimese soovil. Asutustel ei ole 54 E. Kallaste, E. Luuk, J. Järve jt. (2015). Vägivallakuritegude hind. Tapmise, vägistamise ja röövimisega kaasnevad kulud Eesti ühiskonnale. Tallinn: Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR.https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/vagivallakuritegude-hind 19 kohustust kontrollida, kas keegi teine on juba ohvri andmed SKA-le edastanud. Lähtutakse põhimõttest, et ohvrile abi tagamise eesmärgil on parem mitmekordne edastamine kui edastamata jätmine. Alaealise kannatanu puhul saab selleks soovi avaldada lapse vanem või seaduslik esindaja. Samal ajal on uurimisasutustel LasteKS § 27 alusel endiselt ka kohustus teavitada KOV-i üksust abivajavast lapsest, kui lapse heaolu on ohustatud, ning seda tuleb ja võib teha sõltumata sellest, kas lapsevanem soovib andmete edastamist ohvriabile. Eelnõuga soovitakse teha ohvritele ohvriabisse pöördumine võimalikult lihtsaks ja mugavaks. See tähendab, et kui inimene on juba uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu vaateväljas ja abi saanud, jõuavad tema andmed ka SKA ohvriabini. Lihtsustades ohvriabiteenustele juurdepääsu eelnõus pakutud lahendusega, lahendatakse olukord, kus riigil on ohvrile vajalike teenuste osutamiseks olemas vajalikud andmed, kuid ohver peab abi saamiseks tegema lisapingutusi psühholoogiliselt väga raskes seisundis. Kuna erikohtlemise ja kaitse vajadust siinkohal ei ole tuvastatud, tutvustab menetleja ohvriabi võimalusi, nagu kehtiv KrMS § 8 lõige 7 juba ette näeb, ning ohvri soovil edastatakse ohvri andmed esimesel võimalusel SKA-le, et tekiks võimalus saada ohvriabitöötajapoolset nõustamist ja teavet abivõimalustest, sh hüvitistest. Sellisel viisil teeb ohver tahteavalduse abi (teenuse) saamiseks SKA asemel teisele asutusele, kes edastab andmed abi saamiseks SKA-le. Selline lähenemisviis tagab ohvritele suurema tõenäosusega teadlikkuse oma õigustest ja võimalustest. Seega abistatakse ohvrit tema soovil SKA poole pöördumisel abi saamiseks. Eelnõuga eemaldatakse proaktiivsuse nõue ohvrilt ja pannakse see kohustus riigile, kes vastutab nii mitmete direktiivide kui konventsioonide ja seaduste järgi vägivalla- ja kuriteoohvrite tervikliku toetamise eest. Eelnõu § 7 lõige 3 ütleb, et abi saamiseks riigi või KOV-i asutuse, samuti tervishoiu- või hoolekandeasutuse või vastava spetsialisti, sh vaimse tervise spetsialisti poole pöördunud ning ohvriabi sooviva inimese andmed võib vastav asutus, teenuseosutaja või spetsialist edastada SKA-le inimese soovil. Tervishoiu- ja sotsiaaltöötajatel, samuti vaimse tervise valdkonna töötajatel on oluline roll pere- ja naistevastase vägivalla ning väärkohtlemise märkamisel – nad on spetsialistidena inimestega heas usalduslikus kontaktis ning tihti esimesed, kes saavad märgata vägivallale viitavaid tundemärke ja algatada inimesega vestluse. Samuti võib inimene ise, kohtudes näiteks perearsti või KOV-i sotsiaaltöötajaga, rääkida kogetud vägivallast. Uuringud näitavad, et vägivalla ja väärkohtlemise ohvrid külastavad tervishoiuteenuseid sagedamini võrreldes nende inimestega, kes väärkohtlemist ei ole kogenud ning just tervishoiutöötajad on need, kellele nad oleksid valmis enda väärkohtlemise kogemused avalikustama55, 56. Uuringud on näidanud, et paljud ohvrid kõhklevad, kas teatada juhtumist politseile, ja ohvristamine võib jätkuda pikka aega, enne kui seda üldse tehakse 57. Ohvriabi võimalustega kursis olev spetsialist saab pakkuda võimalust teavitada ohvriabi inimese soovist abi saada, saades selleks inimeselt enne kinnituse. Nagu ka eelmises lõikes esitatud näite puhul, 55 World Health Organization. Responding to intimate partner violence and sexual violence against women: WHO clinical and policy guidelines. Geneva, Switzerland: WHO; 2013. 56 Maailma Terviseorganisatsioon on näiteks andnud välja juhendi, kuidas ära tunda lähisuhtevägivalda ja seksuaalvägivalda ning sellele reageerida. Leitav siit: https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/85240/9789241548595_eng.pdf;jsessionid=D4FC74AB974685 77F952D286B0FE3CC0?sequence=1 57 Callanan, et al (2012). Evidence and Practice Review of support for victims and outcome measurement. Ministry of Justice Research series 19/12. 20 teeb ohver tahteavalduse abi (teenuse) saamiseks SKA asemel teisele asutusele/isikule, kes edastab ohvri kontaktandmed abi saamiseks SKA-le. Ohvriabitöötajaga ühenduse võtmiseks on vajalik minimaalselt inimese nimi ja tema kontaktandmed. Andmed võidakse edastada e-kirja või telefoni teel. Kui inimene mõtleb ümber ja ohvriabi ei soovi, saab ta sellest keelduda, öeldes seda ohvriabitöötajale. Eelnõuga ei täpsustata infokanalit, mille kaudu andmed liiguvad. Alaealise kannatanu puhul saab enda soovi väljendada lapse seaduslik esindaja. Ka siinjuures tuleb silmas pidada, et tervishoiuteenuse osutajal ja igal muul spetsialistil on LasteKS § 27 alusel kohustus teavitada KOV-i üksust abivajavast lapsest, kui lapse heaolu on ohustatud, ning seda tuleb ja võib teha sõltumata sellest, kas lapsevanem soovib andmete edastamist ohvriabile. Eelnõu § 7 lõikes 4 sätestatakse, et sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmeteks on ohvri nimi, sünniaeg või isikukood, kontaktandmed, süüteo puhul ohvri suhtes eeldatavalt toime pandud süüteo liik, juhtumikirjeldus, sündmuse toimumise aeg ja juhtumiga seotud isiku üldandmed ja suhteliik. Piiratud teovõimega inimesele, s.o ka alaealisele lapsele, teenuste ja hüvitiste pakkumiseks edastatakse lisaks tema seadusliku esindaja kontaktandmed. Eespool nimetatud andmete edastamine on vajalik, et ohvriabitöötaja omaks piisavat ülevaadet ohvri läbielatust ja oskaks seeläbi konkreetse ohvri poole pöörduda, vältides tarbetute küsimuste esitamisega taasohvristamist ning osates samas juba ette hinnata võimalikke riske ja abivajaduse ulatust. Eriti olulised andmed on ohvri suhtes toime pandud süüteo liik ja juhtumikirjeldus. Nende andmete edastamisega välditakse seda, et ohver peab abi saamiseks traumeeriva sündmuse taaskord uuele inimesele (esimene kord menetlejale) ära rääkima. Kuigi uurimisasutuselt, prokuratuurilt või kohtult andmete saamisel algab haldusmenetlus, kus ohvrile pakutakse esialgu küll vaid nõustamist, oskab ohvriabitöötaja saadud andmete alusel pakkuda ohvrile ka muid teenuseid ja hüvitisi, millele tal OAS-i järgi õigus on. Ohvri aadressi edastamine on oluline seetõttu, et siis on võimalik talle nõustajaks valida temale kõige lähem ohvriabitöötaja. Ohvri sünniaja või isikukoodi edastamine on vajalik, et ohvriabitöötajal tekiks võimalus enne inimesega ühenduse võtmist kontrollida tema varasemat kokkupuudet ohvriabiga, st selgitada välja ka vägivalla võimalik korduvus, osutatud abi jmt. Juhtumiga seotud isikutest teavitamine on vajalik, et osataks ennetavalt arvestada riskidega (nt info vägivalla toimepanija seosest ohvriga). Sündmuse toimumise ajast sõltub see, kuidas ohvriga suhelda, kas tegemist on akuutse juhtumiga või minevikus toimunuga. Sellest infost sõltub ka võimalike riskide maandamise vajadus, samuti laiemalt abivajadus. Lähisuhtevägivalla juhtumite puhul ohvri andmete edastamine politseist SKA-sse juba toimub, seega ei ole tegemist uue süsteemiga, eelnõuga luuakse paremad abistamise võimalused ka teistele vägivalla või kuriteo ohvriks langenud inimestele. Eelnõu § 7 lõikes 5 on sätestatud, et kui lõigetes 1–3 nimetatud ohver, kelle andmed on SKA- le edastatud, ei soovi, et tema andmeid töödeldakse, lõpetab SKA andmete edasise töötlemise isikult sellekohase teate saamisel viivitamatult. See tähendab, et sõltumata sellest, kas andmed edastati kannatanu soovist sõltumatult erikohtlemise ja kaitse vajadusega ohvrite puhul või ohvri soovil, lõpetab SKA isiku andmete töötlemise. Eelnõu § 8 Eelnõu § 8 sätestab kohustuse anda ohvri abivajadust hinnates hinnang tema füüsilisele, tervislikule, psühholoogilisele, emotsionaalsele, sotsiaalsele ja kognitiivsele seisundile ning nendest aspektidest lähtuvalt tema haavatavusele, et otsustada ohvriabiteenuste vajaduse ja mahu üle. Ohvriabi osutamise oluliseks põhimõtteks eelnõu § 5 punkt 8 järgi on hinnata ohvri olukorda ja abivajadust terviklikult. Ohvri individuaalse abivajaduse hindamine on ohvrite 21 direktiivi järgi kohustuslik. Individuaalse hindamise kohustuslikkus on sätestatud ka Euroopa Komisjoni naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi kavandis58. Individuaalne hindamine võimaldab teha kindlaks, kas ohvrit ohustab uus ja korduv ohvriks langemine, hirmutamine ja kättemaks ning milliseid abi- ja kaitsemeetmeid nad vajavad. Ohvrite direktiiv seob hindamiskohustuse ohvritega, kes on seotud kriminaalmenetlusega. Kavandatavas naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivis on selgelt öeldud, et ohvri kaitsevajaduste kindlakstegemiseks tuleks teha hindamine niipea, kui tekib kahtlus, et isik on naistevastase vägivalla või perevägivalla ohver, ja seda saab teha enne, kui ohver on kuriteost ametlikult teatanud, samuti siis, kui keegi kolmas on rikkumisest teatanud. On teada, et enamasti ohvriks langenud inimesed politseisse ei pöördu, teisisõnu ei ole nad juriidiliselt kuriteoohvrid ega ole seotud kriminaalmenetlusega. Individuaalse hindamise peab igal juhul tegema kõigile isikutele, kes enda või spetsialistide hinnangul on langenud väärkohtlemise ohvriks ning pöörduvad ohvriabisse. Hindamise tulemusel võib selguda uusi asjaolusid, mille põhjal on võimalik alustada kriminaalmenetlust. Samuti on ohvriabi pakkuval spetsialistil võimalus julgustada ja motiveerida ohvrit kuriteoteadet esitama. Sotsiaalteenuseid ja sekkumisi peab kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi ohvrile osutama tema abivajadusest lähtuvalt. Ohvri abivajaduse hindamine on esimene, samuti tuleb jälgida, et abivajadustest lähtuvad teenused ja igasugused sekkumised oleksid kättesaadavad ja efektiivsed. Ohvri abivajaduste hindamisel on oluline lähtuda põhimõttest, et iga ohvri abivajadus on individuaalne ja kompleksne. Seetõttu tuleb ohvri heaolu hindamisel käsitleda inimest terviklikult ja arvestada tema elu erinevate tegurite (kogetud väärkohtlemine, ohvri füüsiline, tervislik, psühholoogiline, emotsionaalne, sotsiaalne ja kognitiivne seisund) dünaamilist vastastikust mõju. Hindamise eesmärk on mõista, milliseid ohvriabiteenuseid või muud abi vajab kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi ohver iseseisva toimetulekuvõime taastamiseks või säilitamiseks. Kehtiva seaduse järgi ei pakuta ohvriabi ja sekkumist ühtsetel alustel lähtuvalt komplekssest abivajaduse hindamisest, vastav regulatsioon puudub. Seega ei ole olnud kindlust, et abi pakkudes kaetakse inimese tegelikud abivajadused ja inimene saab individuaalsetest vajadustest ja riskidest lähtuvat abi. Eelnõu § 8 lõikes 1 selgitatakse ohvri abivajaduse hindamise ulatust ja eesmärki. Säte kehtib kõigi ohvrite, nii täiskasvanud kui alaealiste ohvrite hindamisele, kuid laste puhul tuleb seda kohaldada koos sama paragrahvi lõikega 2. Lõige 1 on ühtlasi erisätteks LasteKS § 28 suhtes, mis kehtestab muu hulgas lapsega töötava isiku kohustused lapse abivajaduse hindamisel. Ka lapsele ohvriabi osutav isik on lapsega töötav isik (vt LasteKS § 18 lg 2), kes hindab lapse abivajadust oma pädevuse piires. Ohvriabi pakkuva spetsialisti tehtava hindamise eesmärk on kindlaks määrata kuriteost, vägivallast või kriisisündmusest tingitud haavatavuse põhjused ja tegurid, mis ohvri haavatavust võimendavad (nt ohvri erivajadus, vägivalla toimepanijast tulenevad tegurid) ning tema taastumist raskendavad (kehv vaimne seisund) või soodustavad (nt toetav sotsiaalne keskkond). Haavatavuse tegurite hindamiseks on SKA-s väljatöötamisel tõendus- või teaduspõhised standardiseeritud hindamisvahendeid. Asjakohaste teenuste ja sekkumiste kasutamisel paraneb inimese heaolu, vähenevad ohustavad riskitegurid ja võimalus, et inimene satub uuesti samalaadse kuriteo või muu väärkohtlemise ohvriks. 58 Proposal for a Directive on combating violence against women and domestic violence. https://ec.europa.eu/info/files/proposal-directive-combating-violence-against-women-and-domestic-violence_en 22 Ohvriabi pakkuv spetsialist hindab ohvri seisundit määral, mis võimaldab ohvri esmased vajadused välja selgitada ja pakkuda tema vajadustele vastavat abi ohvriabi pädevuse piires. Nimetatud aspektide hindamisel on tegemist spetsialisti üldise hinnanguga ohvri toimetulekut ja turvatunnet mõjutavatele aspektidele, vajalikud ei ole põhjalikud tervise (nt diagnoosid), psühholoogilise seisundi (nt depressiooni hindamine) või sissetuleku suuruse jm andmed, tegemist on üldise hinnanguga, mis ohvri toimetulekut ja turvatunnet mõjutavad. Füüsilise seisundi hindamine hõlmab näiteks ohvri elukoha, tööhõive ja regulaarse sissetuleku hindamist. Regulaarse tööhõive ja sissetuleku puudumine võib näiteks perevägivalla ohvri muuta vägivalla toimepanijast sõltuvaks ja takistada vägivallaringist väljumist. Tuleb hinnata, kas ohver ei käi tööl vabatahtlikult või on töötuse taga vägivalla toimepanija surve ja soov isoleerida ohver koju. Füüsilise seisundi hindamise juurde kuulub terviseseisundi hindamine, mis hõlmab muu hulgas hinnangut erivajadusele (nt on ohvril liikumispuude tõttu liikumine raskendatud) ning väärkohtlemise, kuriteo või kriisijuhtumi tagajärjel tekkinud tervisekahjustusele, samuti ohvri enda hinnangut oma terviseseisundile ja sellele, kui palju on juhtunu seda mõjutanud. Psühholoogilise, emotsionaalse ja kognitiivse seisundi puhul hinnatakse psühholoogilisi aspekte, sealhulgas ohvri eneseidentiteeti ja -hinnangut (nt väärkohtlejast tulenev süvenenud usk iseenese suutmatusse toime tulla, kuriteoohvriks langemine võib tuua kaasa tugeva hirmutunde), autonoomiat ehk iseseisvust, traumaatilist sõltuvussuhet vägivalla toimepanijaga ning muserdatust, hirme ja võimet teha ohutuid igapäevaotsuseid. Sotsiaalse seisundi hindamine hõlmab arusaamist sellest, millised on ohvri suhted ja läbisaamine teiste inimestega (nt pereliikmete, sugulaste ja sõpradega), millised on tema probleemilahendamise oskused, kuivõrd ohvrit ümbritsev sotsiaalne keskkond toetab tema toimetulekuvõime taastumist või säilimist. Eelnõu § 8 lõige 2 täiendab abivajaduse hindamise korda alaealise ohvri puhul. Kui tema abivajadust hinnates selgub, et tegemist on abivajava või hädaohus oleva lapsega, ei saa piirduda lapsele ohvriabiteenuste osutamisega, vaid tuleb tagada tema vajaduste terviklik hindamine ja igakülgne abi LasteKS-is kehtestatud korras. Selleks tuleb abivajavast lapsest teatada KOV-i üksusele või lasteabitelefonil 116 111 (LasteKS § 27 lg 2). Ohvriabi osutaja peaks üldjuhul ühendust võtma otse vastava KOV-i üksuse lastekaitsetöötajaga, et anda teada abivajavast lapsest, selgitada välja lastekaitse varasem puutumus ja leppida kokku edasised tegevused lapse ja vajaduse korral tema pere abistamiseks. Lastekaitsetöötaja peab LasteKS § 29 alusel otsustama juhtumikorralduse alustamise ning koordineerima last abistavate asutuste ja spetsialistide edasist koostööd (kui ei lepita kokku teistsugust koostöö korda). Hädaohus olevast lapsest tuleb teatada hädaabinumbril 112 (LasteKS § 31 lg 2) või teenuseosutaja juurde tulnud hädaohus oleva lapse puhul taotleda KOV-i üksuselt või SKA-lt lapse kohest perekonnast eraldamist (LasteKS § 33 lg 4). Ohvriabi osutaja ei hinda lapse abivajadust LasteKS-is ettenähtud põhjalikkusega, kuivõrd antud paragrahvi lõige 1 on LasteKS § 28 lõikest 2 kitsama ulatusega: lõike 1 alusel hinnatakse seda, milliseid ohvriabiteenuseid või muud abi ohver vajab vägivalla või muu traumeeriva sündmuse tõttu häiritud toimetulekuvõime taastamiseks või säilitamiseks, kuid mitte lapse üldist heaolu kõigis võimalikes heaolu aspektides (sh tervislik ja hariduslik seisund ning last kasvatava isiku vanemlikud oskused). LasteKS § 26 kohaselt on laps abivajav, kui tema heaolu on ohustatud või on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes, samuti siis, kui lapse käitumine ohustab tema enda või teiste isikute heaolu. Alaealine ohver võib (sageli) olla abivajav laps, kuid ei pruugi seda olla alati, näiteks juhul, kui laps on ise kogenud või näinud pealt pereliikme suhtes toime pandavat ühekordset või juhuslikku laadi vägivalda ning puuduvad muud lapse heaolu ohustavad tegurid. Sellisel juhul võib olla piisav toetada last 23 mõne ohvriabiteenusega, näiteks võimaldada lapsele traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi. Paljudel juhtudel on alaealise ohvri vajadused siiski komplekssed ning ta vajab mitmekülgset ja/või pikaajalist abistamist ehk ka muid teenuseid ja sekkumisi lisaks ohvriabiteenustele, eriti juhul, kui laps on seksuaalvägivalla, inimkaubanduse või (pikaajalise) perevägivalla ohver, samuti siis, kui lapse väärkohtlemise on põhjustanud või seda on soodustanud lapse hooldajad või kasvukeskkond. Mitmekülgset abi võib vajada erivajadusega ohver ja tema pere. Lapse abivajadus võib tuleneda ka tema pereliikme tervisekahjustusest või toimetulekuvõime halvenemisest, kui see seab ohtu lapse arengu ja heaolu. Sel juhul vajavad abi nii laps kui pere tervikuna. Ohvriabi kontekstis tuleb silmas pidada seda, et lapse toimetulekuvõime säilitamine või taastamine ning edasise kahju ennetamine, mis on eelnõu § 14 lõike 1 kohaselt ohvriabiteenuste eesmärk, sõltub suurel määral lapse üldisest heaolust, pere- ja kasvukeskkonnast ning hooldajate suutlikkusest lapse vajadustele vastata. Eelnõu § 9 Eelnõu § 9 sätestab täisealise perevägivalla ohvri abivajaduse hindamise erisused. Kõikide ohvrite abivajadust tuleb hinnata nii, nagu on sätestatud eelnõu §-s 8. Täisealiste perevägivalla ohvrite kui ühe peamise ohvriabi sihtrühma ja äärmiselt haavatavas seisundis olevate ohvrite puhul on aga erisused, mis võimaldavad tagada asjakohase ja õigeaegse abi ning säästa elu ja tervist, kui need on ohus. Eelnõu § 9 lõikes 1 sätestatakse, et täisealise perevägivalla ohvri puhul tuleb abivajadust hinnates hinnata ka perevägivallast tulenevat riski tema elule ja tervisele. Tuginedes Istanbuli konventsioonile ja ohvrite direktiivile ning Eesti prioriteetide seadmiseks kinnitati 13.09.2018 ja 11.07.2019 Eesti Vabariigi Valitsuse memorandumiga tegevuskava perevägivalla vähendamiseks ja ennetamiseks aastatel 2019–2023. Tegevuskavas on ühe osana välja toodud, et spetsialistid peavad alates esmasest kokkupuutest perevägivalla osapoolte ja teiste seotud isikute vajadusi ja vägivallaga kaasnevaid riske läbivalt hindama.59 Hindamise eesmärk on tagada, et ohvrile pakutakse vägivallaringist väljumisel tema tegelikest vajadustest (sh riskidest) lähtuvat efektiivset abi. Istanbuli konventsioon, ohvrite direktiiv ja Eesti Vabariigi Valitsuse memorandum ei kirjuta ette seda, millist tüüpi riskihindamist tuleb kasutada, ent riskihindamise vahendi valikul tuleb lähtuda teadus- ja/või tõenduspõhisuse põhimõttest. On teada, et teadus- ja/või tõenduspõhise riskihindamise süsteemsel praktiseerimisel on mõju ka ohvrit abistavate asutuste töö ja ressursside optimeerimisele.60 Süsteemne abivajadusest ja riskidest lähtuv lähenemisviis aitab asutustel ressursse oluliselt efektiivsemalt kasutada ja tulemuslikumat abi pakkuda. Alaealise perevägivalla ohvri puhul ei ole selline täiendav riskihindamine vajalik, sest juba eelnõu § 8 alusel toimuva hindamise raames tuleb tähelepanu pöörata lapse võimalikule abivajadusele/hädaohule ning kaasata KOV-i üksus või hädaohu korral ka SKA lastekaitse võtma meetmeid lapse elu ja tervise kaitseks. Sel juhul hindab lapse abivajadust ja riske põhjalikult lastekaitsetöötaja. 59 Lähisuhtevägivalla ennetamise tegevuskava aastateks 2019–2023. https://www.siseministeerium.ee/siseturvalisus-ja-sisejulgeolek/turvaline-elukeskkond/vagivalla-ennetamine 60 Robinson, A. L. (08 2006. a.). Reducing Repeat Victimization Among High-Risk Victims of Domestic Violence. Violence Against Women, 761-788. 24 Rahvusvahelised teadusuuringud61, 62, 63, 64 rõhutavad riskihindamise olulisust perevägivalla tuvastamisel ja tõkestamisel. 2020. aastal jõudis ohvriabisse 4401 uut juhtumit, millest 2929 juhtumit ehk 67% olid seotud perevägivallaga. Perevägivalla juhtumite puhul tuleb teha risikihindamine, et hinnata vägivalla kordumise ja eskaleerumise võimalikkust ning perevägivalla toimepanijast tulenevaid riske ohvri enda hinnangutest lähtuvalt. Riskihindamine võimaldab välja selgitada individuaalse abivajaduse, et tagada ohvri turvalisus ja tema vajadustele vastav abi. Lisaks võimaldab riskihindamine perevägivallajuhtumites eristada suure riskiga ja kontrolliva vägivalla juhtumid keskmise ja väikese riskiga juhtumitest. Perevägivalla riskitaseme mõistmine on oluline, et hinnata sekkumise ajakriitilisust, koostada riskidest lähtuv sekkumiskava ja valida meetmed. Rahvusvaheliselt on kasutusel tõendus- ja teaduspõhised riskihindamisvahendid. Eestis on riiklikul tasandil viimase viie aasta jooksul riskihindamise praktikasse toomisega aktiivselt tegeletud. Näiteks on eakate väärkohtlemise puhul valideeritud ja rahvusvaheliselt kasutusel REAM riskihindamise vahend, vägivalla toimepanijate puhul Odara jne. Suure perevägivalla riski (raske tervisekahjustuse, surma ja tapmise risk) hindamiseks kasutatakse valideeritud riskihindamise instrumenti DASH,65 mida selgitatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2. Eestis on alates 2019. aasta lõpust suure riskiga perevägivalla juhtumite tuvastamiseks ja lahendamiseks üle riigi kasutusel MARAC-i (ingl Multi-Agency Risk Assessment Conference) võrgustikutööpõhine juhtumikorralduse mudel. Mudelis tuvastatakse DASH-i riskihindamisega suure riskiga perevägivalla ohvrid ning kindlustatakse nende kaitse mitme asutuse spetsialistide koostöös. Selleks korraldatakse igal kuul võrgustikutöö ümarlaudu. MARAC-i eesmärk on ennetada ja vähendada suure riskiga perevägivalda ja selle raskeid tagajärgi (sh tapmisi, suitsiide, raskeid tervisekahjustusi). MARAC-id asuvad kõikides Eesti maakondades ning ohvriga kokkupuutuval ametkonnal peab olema valmisolek osaleda MARAC-i võrgustikutöös suure riskiga ohvri abistamiseks.66 Esmalt on perevägivallajuhtumites otstarbekas kasutada üldisemaid riskihindamisi ning seejärel liikuda edasi vajaduspõhiselt spetsiifilisemate riskide hindamisega. SKA ohvriabi on välja töötanud esmase riskihindamise ankeedi. Perevägivalla ohvrite puhul saavad esmast riskihindamist teha ohvriga kokkupuutuvad organisatsioonid, lähtudes oma asutuse spetsiifikast. Näiteks on PPA 2020. aastal kinnitatud perevägivallale reageerimise juhendis kehtestanud kohustuse riske hinnata ning loonud selleks vajaliku riskihindamise ankeedi. PPA riskihindamine keskendub menetluse alustamiseks vajaliku info kogumisele, kuid ohvriabi tehtud riskihindamine kaardistab täpsemini ohvri seisundit ja sellega seotud vajadusi. 61 Laing, L. (2004). Risk Assessment in Domestic Violence. Kasutamise kuupäev: 07. 04 2019, allikas Australian Domestic and Family Violence Clearinghouse: http://citeseerx.ist.psu.edu/viewdoc/download?doi=10.1.1.540.7076&rep=rep1&type=pdf 62 Home Office (12 2016. a.). Domestic Homicide Reviews Key findings from Analysis of domestic homicide reviews . London. https://assets.publishing.service.gov.uk/government/uploads/system/uploads/attachment_data/file/575232/HO- Domestic-Homicide-Review-Analysis-161206.pdf 63 Resources for Marac meetings | Safelives 64 The costs of gender-based violence in the European Union: Technical report.(2022). https://eige.europa.eu/publications/costs-gender-based-violence-european-union-technical-report 65 DASH riskihindamise ankeet. https://www.tai.ee/sites/default/files/2021- 04/2020_3_Uusma_Klaar_Raudkivi_DASH_ankeet.pdf 66 Sotsiaalkindlustusamet (2022). MARAC-i juhtumikorralduse mudel. https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-huvitis/marac-juhtumikorralduse-mudel 25 Esmase riskihindamise raames hinnatakse: 1) millist liiki vägivalda on ohver lähisuhtes kogenud; 2) vägivalla sagedust ja kogemise aega (üks kord või korduvalt; viimase ööpäeva, nädala, kuu või aasta jooksul); 3) alaealiste laste olemasolu ja ohvriga seotud riskitegureid; 4) kes on vägivalla toimepanija (paarisuhte partner, laps, vanem vm); 5) perevägivalla mõju kannatanule. Esmast perevägivalla riskide hindamist teevad ohvriabi osutavad isikud. Eelnõu sätestab, et kui esmase hindamise tulemusena selgub suur perevägivalla risk, mis tähendab riske inimese elule ja tervisele, tuleb edasiseks riskihindamiseks, ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks kaasata SKA ohvriabi osakonna töötaja (OAS-i eelnõu § 9 lg 3). Uuringutest on selgunud, et riskihindamine õigustab end sotsiaalsfääri kõrval ka näiteks kohtusüsteemis. Vaatluse all on olnud riskihindamise meetodid, mille käigus hinnatakse erinevaid näitajaid, sh vägivalla varasem esinemine suhtes ja vägivallaliik, et mõista, kuivõrd tõenäoline on, et perevägivald ka edaspidi kordub ja süveneb ning kui suures ohus on ohver. Ameerika Ühendriikides tehtud uuring toob näiteks välja, et riskihindamise tööriista kasutamata hinnatakse perevägivalla riske kohtumenetluses tihti väiksemaks kui valideeritud riskihindamise tööriistu kasutades67. Praktikas on näiteid, kus suure riskiga süsteemset perevägivalda on riske hindamata mõistetud kui tüli kahe osapoole vahel, mistõttu on jäänud kasutamata võimalus rakendada kannatanu vajadustest lähtuvaid abi- ja kaitsemeetmeid ning toimepanijale riskidele vastavat sekkumist. Eestis ei ole riskihindamine veel kõigi ohvriga kokkupuutuvate ametkondade tööpraktikasse süsteemselt ja ühtlaselt juurdunud, muu hulgas seetõttu, et kehtivas õigusruumis puudus vastav praktikat toetav alus. Eelnõu § 9 lõikes 2 sätestatakse, et kui lõikes 1 sätestatud hindamise tulemusena selgub, et perevägivalla tõttu esineb ohvri surma või raske tervisekahjustuse risk (edaspidi hädaohus olev täisealine perevägivalla ohver), peab SKA hindama ka ohvrit ohustava isiku ohtlikkust ja temast tulenevaid riske ohvri jaoks ning kavandama sellest hinnangust lähtuvalt ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks sobivaid tegevusi. Istanbuli konventsiooni artikli 51 kohaselt tuleb kõikidele perevägivalla ohvritele koostada individuaalne turvaplaan. Turvaplaan tähendab ohvrit abistavat tegevusplaani (sh teenused ja sekkumised), mis on koostatud spetsialistide poolt. Turvaplaani eesmärk on ohvrit efektiivselt abistada vägivallaringist väljumisel ning normaalsesse ellu naasmisel. Turvaplaan peab lähtuma spetsialisti poolt hinnatud ja välja selgitatud riskidest, millega konkreetne ohver vägivaldses lähisuhtes kokku puutub, ning erinevate meetmete vastastikusest mõjust. Samuti kohustab artikkel 51 asjaomaseid asutusi perevägivalla riske sekkumiste ja teenustega maandama, sealhulgas kavandama ja rakendama turvameetmeid vägivalla kordumise, raskete tervisekahjustuste ja surmade ennetamiseks ning vältimiseks. Kehtiv OAS ei defineeri suure riskiga perevägivalla ohvrit. Eelnõus on suure riskiga perevägivalla ohver defineeritud kui hädaohus olev täisealine perevägivalla ohver. Hädaohus olevaks täisealiseks perevägivalla ohvriks loetakse ohvrit, kelle puhul on riskide hindamine tuvastanud, et ohvril on risk taaskogeda perevägivalda, mis seab ohtu tema elu või tervise. 2021. aastal tuvastati Eestis 126 ohvrit, kellel oli risk taaskogeda perevägivalda, mis seadis ohtu tema elu ja tervise. Suur risk perevägivalla kontekstis viitab sellele, et inimene on enamasti olnud jõhkra vaimse, füüsilise või seksuaalse vägivalla ringis aastaid, mistõttu peegelduvad tagajärjed sageli väga kehvas vaimses ja/või füüsilises tervises, keerulises majanduslikus seisus 67 Sepper, M.-L. ja Kadarik, I. (2020). Ohvrikeskne lähenemine lähisuhtevägivalla juhtumites nelja Euroopa riigi näitel. Tallinn: Poliitikauuringute keskus Praxis. https://www.praxis.ee/wp- content/uploads/2020/12/Ohvrikeskne-lahenemine-LSV-juhtumites-nelja-Euroopa-riigi-naitel_2020.pdf 26 (sh töövõimetus) ja ka katkenud suhetes lähedastega. Eluohtlikkus hõlmab siinkohal nii tapmise kui ka suitsiidi ohtu. Ainuüksi 2020. aastal tapeti vägivaldses lähisuhtes 16 inimest. Siinkohal on kõnekas välja tuua, et 2020. aasta perevägivalla tapmiste puhul ei olnud üheski juhtumis hinnatud ohvri surma või tervisekahjustuse riske. Suure riskiga perevägivald ei tarvitse alati lõppeda ohvri surmaga, ent mõjub igal juhul selle all kannatavale inimesele laastavalt. Perevägivalla tõttu ohvril esinevat surma või raske tervisekahjustuse riski tuvastatakse spetsiifilise riskihindamise instrumendiga. Praegu on Eestis selleks kasutusel valideeritud DASH-i riskihindamise ankeet68, mis sisaldab lisaks ohvri antud teabele ka kontrollitud infot vägivalla toimepanija kohta (nt toimepanija eelnevad kuriteod). DASH-i riskihindamise vahend võeti kasutusele Siseministeeriumi ja SKA koostöös 2016. aastal suure riskiga perevägivalla juhtumite tuvastamiseks. 2020. aastal hinnati Eestis 144 suure riskiga perevägivalla ohvri puhul suur oht elule. Nendes juhtumites maandati riske juhtumikorralduse põhimõttel ja tapmisi ei toimunud. DASH-i riskihindamise küsimustik on välja töötatud teaduspõhiselt, analüüsides perevägivalla juhtumeid, kus ohvrile on põhjustatud raske tervisekahjustus, ohver on teinud suitsiidi või on ohver tapetud. Nimetatud metoodikaga koostatud riskihindamise instrumendid võimaldavad põhjendatult prognoosida seda, millises ulatuses esinevad juhtumis riskitegurid. DASH-i riskihindamist võib kasutada kõigi lähisuhete puhul. DASH-i riskihindamise eesmärk on pakkuda ühist arusaamist riskidest perevägivalla juhtumite korral. DASH-i riskihindamises on 24 põhiküsimust. Kõrgele riskitasemele viitab see, kui küsimustiku täitmisel selgub 14 või enam jah-vastust69. Sarnaselt Suurbritannia praktikaga on ka Eestis soovituslik arvestada lisaks riskihindamise tulemustele spetsialisti professionaalset arvamust. Professionaalset arvamust kasutatakse näiteks olukordades, kus kogu infot juhtumi kohta ei ole võimalik saada või ei soovi ohver koostööd teha. Valideeritud riskihindamise instrumendid (sh DASH) sisaldavad alati ka vägivalla toimepanijast tulenevate riskide hindamist. Need võivad olla nii staatilised kui dünaamilised. Staatilised riskitegurid sisaldavad toimepanija ajalugu, nt varem toime pandud vägivallateod nii lähisuhtes kui võõraste vastu, varasem lähenemiskeelu rikkumine. Dünaamilised riskitegurid on tegurid, mis võivad ajas muutuda, nt toimepanija tööhõive, väärtushinnangud või sõltuvused. Uuringud kinnitavad,70 et näiteks toimepanija töökaotus suurendab sõltuvusse tagasilangemise riski, samuti perevägivalla eskaleerumise riski. Lõige 2 sätestab ka, et SKA kavandab perevägivalla riskide hindamisest lähtuvalt ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks sobivad tegevused. Hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri ja tema alaealiste laste kaitseks tuleb vägivalla riske hinnata ning abistavaid tegevusi kavandada ja ellu viia võrgustikutöös ja juhtumikorralduslikul meetodil. Eluohtlikkuse ja raskete tervisekahjustuste riski korral on oluline, et ametkonnad vahetaksid riske maandavat infot (sh osapooltega seonduvaid isikuandmeid, mille vahetamine on vajalik elu ja tervist ohustavate riskide maandamiseks) kiirelt ja operatiivselt ning arvestades nende koosmõju. Suure riskiga perevägivalla lood on väga keerulised ja ajakriitilised, mistõttu need vajavad lisaks juhtumipõhistele spetsialistidele valdkonna ekspertide kaasamist ümarlauda. Näiteks on äärmiselt ajakriitiline toetada perevägivalla ohvri otsust suhtest lahkuda spetsialistide toel 68 DASH riskihindamise ankeet https://www.tai.ee/sites/default/files/2021- 04/2020_3_Uusma_Klaar_Raudkivi_DASH_ankeet.pdf 69 MARAC juhendmaterjal_EST_210x297_3mm_trykki.pdf (palunabi.ee) 70 A shadow pandemic of domestic violence: The potential role of job loss and unemployment benefits. (2020) https://voxeu.org/article/job-displacement-unemployment-benefits-and-domestic-violence 27 läbimõeldud viisil. Uuringud kinnitavad näiteks seda,71 et vägivaldsest suhtest lahkumine suurendab kohe perevägivalla riski, sealhulgas suureneb ohvri tapmise risk. Praktikas on hästi toiminud võrgustikutöö, sealhulgas riskidel põhinevate andmete vahetus, kus SKA ohvriabitöötaja, politsei, naiste tugikeskus ja KOV koostöös ohvriga on läbi mõelnud turvalise teekonna kodust lahkumiseks. Koos pannakse paika turvaplaan, abistades vajaduse korral ohvrit tugiisiku, transpordi, turvalise elukohaga. Toimepanijale kehtestatud viibimis- ja lähenemiskeeld MARAC-i võrgustikku kuuluva politsei ja prokuratuuri koostöös aitab suurendada ohvri turvalisust. Võrgustiku ümarlauas tuleb hädaohus täisealise ohvri kaitseks luua ametkondade vahel ühine, ent selgelt vägivalla riskidega seotud inforuum. Erinevate asutuste spetsialistide poolt märgatud riske jagatakse ja analüüsitakse teiste asutustega samal ajal, et oleks võimalik hinnata nende omavahelist mõju. Inforuum sisaldab ka vägivaldse suhte osapooltega seonduvaid isikuandmeid, kuid see peab olema selgelt vajalik suure riski maandamiseks. Olulised abistavad osapooled perevägivalla juhtumite lahendamisel võrgustikutöös on: SKA ohvriabi (sh juhtumiga seotud vabatahtlik), PPA, asjaomane KOV, sotsiaalvaldkond ja lastekaitse, asjaomane halduslepingu alusel ohvriabi osutav asutus (nt naiste tugikeskus, vägivallast loobumise toetamise teenuse osutaja), täisealist perevägivalla ohvrit ohustava isiku kriminaalhooldaja, kui isik on kriminaalhoolduse all, ja muud põhjendatud asutused. Eespool kirjeldatud riskide maandamise turvaplaan koostatakse hädaohus olevale ohvrile võrgustikutöö ümarlauas, lähtudes võrgustikutöö juhtumikorralduse mudeli põhimõtetest. Kuigi MARAC-i keskmes on täiskasvanud ohvri ja tema laste turvalisus, on seda võimalik saavutada vaid juhul, kui ka vägivalla toimepanija käitumisega tegeletakse tõhusalt. Tapmiste ennetamise ja terrori lõpetamise seisukohalt on võtmetähtsusega, et nii kannatanu kui ka toimepanija saaksid just nende vägivallaajaloost ja sellest tingitud vajadustest lähtuvat spetsiifilist professionaalset abi. Oluline on, et kannatanu ja toimepanija abivõrgustikud töötaksid sünkroonis, trauma- ja riskiteadlikult72. Selline lähenemisviis on ette nähtud ka Istanbuli konventsiooni artiklis 16, mille järgi peetakse esmatähtsaks ohvrite turvalisust, toetamist ja inimõigusi ning toimepanijatele suunatud tegevusi viiakse vajaduse korral ellu ohvritele spetsiaalseid tugiteenuseid pakkuvate asutuste koordineeritud koostöös. Näiteks on ohvri riskide maandamiseks oluline tema võrgustiku koostöö vägivallast loobumise nõustajaga ja kriminaalhooldajaga. Vajalik on kogu juhtumi ajal seirata, kas planeeritud tegevused toimepanijaga on efektiivsed ja tagavad kannatanu turvalisuse. Eelnõu § 9 lõikes 3 sätestatakse, et kui ohvriabi osutaja tuvastab lõikes 1 sätestatud hindamise tulemusena, et isik on hädaohus olev täisealine perevägivalla ohver, edastab ta SKA-le lõikes 2 sätestatud hinnangu andmiseks, ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks ohvri avaldatud andmed ohvri, tema alaealiste laste ja ohvrit ohustava isiku kohta. Eelnõu järgi võib SKA § 14 lõike 2 punktides 2–7 nimetatud ohvriabiteenuste osutamise osaliselt või tervikuna üle anda juriidilisele isikule või KOV-i üksusele. Sellisel juhul võib perevägivalla ohvri riskide ja abivajaduse hindamise teha ohvriabi osutaja, kes ei ole SKA töötaja. Ohvriabi osutajaks loetakse OAS-i tähenduses § 14 lõikes 2 nimetatud ohvriabiteenust osutavat isikut, kelleks võib olla näiteks spetsialist naiste tugikeskusest, seksuaalvägivalla kriisiabi keskusest jt. 71 Eighteen Months After Leaving Domestic Violence is Still the Most Dangerous Time. (2020). https://www.bwss.org/eighteen-months-after-leaving-domestic-violence-is-still-the-most-dangerous-time/ 72 Toolbox - domestic violence and intimate partner homicide (2020). https://eucpn.org/toolbox- domesticviolence 28 Käesoleva sätte järgi on ohvriabi osutajal, kes ei ole SKA töötaja, kohustus edastada SKA-le andmed hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri, tema alaealiste laste ja ohvrit ohustava isiku kohta. Andmete saamisel tekib SKA-l võimalus teha põhjalik individuaalse abivajaduse ja riskide hindamine (DASH-i riskihindamine) ning pakkuda ohvri vajadustele vastavaid ohvriabiteenuseid. Eelnõu § 10 Eelnõu §-s 10 sätestatakse hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri abistamine. Eelnõu 10 lõikes 1 sätestatakse, et hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri puhul on SKA- l § 9 lõikes 2 sätestatud hinnangu andmiseks, ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks õigus töödelda ohvri, tema alaealiste laste ja ohvrit ohustava isiku isikuandmeid. Perevägivalla ohvri abistamine ja perevägivallaga seotud riskide maandamine eri asutuste koostöös juhtumikorralduse põhimõttel toimub enamjaolt koostöös perevägivalla all kannatava inimesega. Samuti vahetatakse infot ametiasutuste vahel üldjuhul ohvri nõusolekul. Ohvriabi kogub alates 2016. aastast MARAC-i statistikat kõikidest Eesti maakondadest. Statistika peegeldab, et ohvrid, kes on andnud nõusoleku koostööks ohvrit abistavate ametkondadega, annavad üldjuhul kirjaliku nõusoleku ka MARAC-i võrgustikutööks. See tähendab, et spetsialist aitab ohvrit koostööle ning selgitab kannatanule teda abistava võrgustikutöö sisu ja sellega seotud osapoolte rolli tema abistamisel. Ohver annab allkirja nõusoleku lehele ja kinnitab sellega, et tema otsus on vabatahtlik. Sealjuures selgitatakse ohvrile spetsialistide koostöö põhimõtteid. Selgitatakse, milliseid isikuandmeid võidakse võrgustikutöös kasutada, millistele asjasse puutuvatele kolmandatele osapooltele võidakse tema andmeid edastada ning millised on tema isikuandmete kaitse seadusest tulenevad õigused seoses isikuandmete töötlemisega (nt õigus abi saamisest loobuda). Samas on teada, et on olemas perevägivalla ohvreid, kes ei ole kohe valmis abi vastu võtma ja ka pärast rasket vägivallajuhtumit eitavad vägivalda, kuid oht nende elule ja tervisele on siiski väga suur (nt teevad politsei väljakutse, kuid pärast esmast sekkumist eitavad vägivalda). Oluline on arvestada, et perevägivalla ohus olevate inimeste elu ja tervise kaitseks võib erandkorras olla vajalik eri valdkondade spetsialistide koostöö isegi ennetavalt enne hädaohus oleva ohvri kirjaliku nõusoleku saamist, st vajalik on vahetada infot hädaohus oleva inimese kohta MARAC-i võrgustikus, et leida võimalused ja jagada vastutus ohvri toetamisel sel määral, et tekiks valmisolek abi vastu võtta. Hädaohus täiskasvanud ohvri puhul võib tuua paralleeli inimesega, kellel on erakorralise meditsiini vajadus ja kelle puhul esmaseid elupäästvaid sekkumisi rakendatakse ilma ohvri nõusolekuta, kuna inimene ei pruugi olla traumast tingituna suuteline oma abivajadust ise väljendama. Eri riikide praktiline kogemus on toonud nähtavale juhtumid, kus lähedane on isoleerinud ohvri aastateks koduseinte vahele ning teda on eluohtlikult väärkoheldud füüsiliselt, seksuaalselt, vaimselt ja majanduslikult. Suure riskiga vägivalla trauma tavapärane sümptom on see, et kõige raskema vägivalla all kannatav inimene ei ole enam võimeline abi otsima ega vastu võtma. Rahvusvahelised perevägivalla ohvrite kaitse ja abistamise kogemused ning Eesti MARAC-i praktika kinnitavad, et sellises seisundis kannatanut ei saa aidata üks ametkond või spetsialist. Abistada saab võrgustikutöös. On väga oluline, et MARAC-ist tulev abi ei sõltuks ohvri 29 võimekusest abi vastu võtta, vaid oleks traumateadlik73 ning ohvri spetsiifilist seisundit ja vajadusi arvestav. Eelnõu § 10 lõikes 2 sätestatakse isikuandmed, mis on vajalikud hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri abistamiseks ja vägivallast tulenevate riskide maandamiseks. Järgnevates punktides nimetatud andmete töötlemine on vajalik, et ohvriabitöötajal tekiks võimalus pakkuda hädaohus täiskasvanud ohvrile tema vajadustest ja riskidest lähtuvat ning individuaalseid eripärasid arvestavat tõhusat abi. Eelnõu § 10 lõike 2 punkt 1 sätestab vajaduse saada teavet ohvri üldandmete kohta. Käesolevast paragrahvist tulenevate ülesannete täitmiseks on vajalikud järgmised üldandmed: inimese nimi, isikukood, kontaktandmed ja elukoht. Vajalik on identifitseerida hädaohus olev inimene ja saada temaga kontakt. Andmed elukoha kohta on vajalikud, et maandada elukohast tingitud riske, nt juhul, kui ohvri kaitseks tuleb kiiresti reageerida, kuid tal ei ole võimalik helistada abi kutsumiseks häiretelefonile 112, mis võimaldaks ohvri asukohta positsioneerida. Hädaohus täiskasvanu puhul tuleb teada ohvri tegelikku elukohta ja kontaktandmeid, sest registrites olev teave ei pruugi vastata tegelikkusele. Eelnõu § 10 lõike 2 punkt 2 nimetab vajaduse saada andmeid ohvri vanemluse ja eestkoste kohta. Info vägivallaprobleemidega kodus kasvavatest lastest võimaldab ohvriabitöötajatel ja lastekaitsetöötajatel hinnata laste abivajadust ning tõhusamalt korraldada nendele vajalikku abi. Eelnõu § 10 lõike 2 punkt 3 nimetab vajaduse saada andmeid ohvri võimaliku raseduse kohta. Raseduse ajal võib ilmneda esimest korda või eskaleeruda vägivald naise vastu. Rasedusaegne perevägivald (sh sellest tingitud meeleoluhäired, psühhiaatrilised haigused, soovimatu rasedus, halb sotsiaal-majanduslik seisund) võivad suurendada riski ohvri ja tema lapse suhtes. Rasedusaegsed häired võivad olla omakorda sünnitusjärgse depressiooni ja psühhoosi riskiteguriks, mis muudab ohvri haavatavamaks ning perevägivalla ringist väljumise keerulisemaks. Eelnõu § 10 lõike 2 punkt 4 nimetab vajaduse saada andmeid ohvri tööga hõivatuse kohta. Töövõime puudumise korral on suur tõenäosus, et traumeeritud ohver on ka majanduslikus sõltuvuses vägivalla toimepanijast, mis raskendab vägivallaringist väljumist. Eelnõu § 10 lõike 2 punkt 5 nimetab vajaduse saada andmeid ohvri puude raskusastme ja liigi kohta. Ohver võib olla haavatavam, kui tal on lisaks suure riskiga perevägivallale ka sotsiaalseid raskusi (nt puue, osaline või puuduv töövõime), mis võivad muuta ta vägivalla toimepanijast veelgi sõltuvamaks ja ühiskonnast isoleeritumaks. Eesti MARAC-i võrgustikutöö juhtumikorraldusse on jõudnud ohvreid, kelle abistamiseks on vajalik kaasata eestkostja, sest ohver ei suuda psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest ja nende tagajärgedest aru saada. Eestkostja on määratud kohtu poolt, selleks on tavaliselt KOV või pereliige. Sellisel juhul tuleb MARAC-i võrgustikku kaasata ohvri huvide kaitseks tema eestkostja. Eelnõu § 10 lõike 2 punkt 6 sätestab vajaduse saada teavet vägivaldse suhte liigi kohta. Vägivalla toimepanija üheks läbivaks omaduseks on sundiva kontrolli rakendamine suhtlemisel oma partneriga, mis on uuringute järgi ohvri elu ja tervist eriti ohustav vägivalla liik. Kontrolli saavutamiseks kasutab vägivalla toimepanija kombinatsiooni emotsionaalsest vägivallast, majanduslikust kontrollist, isoleerimisest, julmusest ja veel paljudest muudest taktikatest. 73 Traumateadlik – teadlikkus vägivalla traumeerivast ja mitmekülgsest mõjust inimesele 30 Teave vägivalla liikide kohta võimaldab valida vägivalla liigile spetsiifilise sekkumise ohvri elu ja tervist ohustavate riskide maandamiseks. Perevägivald jaguneb (liikidest lähtuvalt) vaimseks, füüsiliseks, majanduslikuks ja seksuaalseks vägivallaks. Eakate ja erivajadusega inimeste puhul võib lisanduda ka tahtlik hooletusse jätmine. Eelnõu § 10 lõike 2 punkt 7 sätestab vajaduse saada välismaalaste puhul andmeid Eestis viibimise õigusliku aluse kohta. Teave rahvusest võimaldab riskide maandamiseks valida rahvuse eripärasid arvestavaid sekkumisi ja abi, sh vältida diskrimineerimist. Ohver, kellel on teine emakeel kui eesti keel, võib vajada paremaks abistamiseks tõlketeenust, samuti tuleb arvestada, et teise emakeelega ohvril on keeruline pöörduda abi saamiseks eri asutuste või organisatsioonide poole, mistõttu võib ohvri teadlikkus abivõimalustest olla vähene. Eesti kodakondsuseta ohvri puhul on riskiteguriks ka see, et toimepanija kasutab ohvri üle kontrolli säilitamiseks ähvardust, et tema juurest lahkumise korral saadetakse ohver Eestist välja. Eelnõu § 10 lõike 2 punkt 8 sätestab vajaduse saada andmeid Häirekeskusele ja PPA-le viimase kolme aasta jooksul ohvriga seotud perevägivalda puudutavate või sellele viitavate väljakutsete kohta. Selline teave võimaldab saada juhtumipõhist ülevaadet perevägivalla ajaloost (ehk registreeritud korduvusest, sagedusest) ja eskaleerumisest (sagenenud väljakutsed). See info võimaldab analüüsida vägivalla dünaamikat (nt väljakutsed leiavad aset kuu lõpus, sünkroonis raha laekumistega jms), samuti prognoosida vägivallaakti kordumise tõenäosuse riski. Kolm aastat andmetele ligipääsu on adekvaatne periood, et mõista vägivalla mustrit, dünaamikat ja riski ning eskaleerumise võimalust. Lühem periood ei pruugi olla piisav, sest perevägivald on üldjuhul tsükliline (pingete kogunemine, nn mesinädalate faas, vägivalla eskaleerumine).74 Samuti võib olla suhtes perioode, kus toimepanija kasutab vägivalda määral, mis ei anna ohvrile otsest põhjust helistada Häirekeskusele. Kontrolliv toimepanija suudab reguleerida oma emotsioone ning valida tegevusi, kui see on talle kasulik (nt käimasoleva kriminaalmenetluse või hooldusõigusvaidluse perioodil). Eelnõu § 10 lõike 2 punkt 9 sätestab vajaduse saada juhtumiga seotud muud asjakohast infot. See tähendab, et vajalik võib olla vahetada infot konkreetses vägivallajuhtumis elu ja tervist ohustavate riskide kohta. Näiteks võib tekkida vajadus saada andmeid ohvri religioonispetsiifiliste eripärade kohta, et vältida diskrimineerimist ja kaasata abistamisse sobivaid valdkonna eksperte. Lisaks võib olla vajalik saada andmeid ohvri seksuaalse orientatsiooni kohta. Perevägivalla riskitaset võib suurendada olukord, kus kannatanu kuulub seksuaalvähemuste hulka. Toimepanijad võivad kasutada ohvri seksuaalset orientatsiooni ähvarduseks ning ohvri kontrolli all hoidmiseks, nt juhul, kui kannatanu ei ole rääkinud oma lähedastele ja töökohas oma seksuaalsest orientatsioonist ning toimepanija ähvardab seda infot avalikustada. Eelnõu § 10 lõikes 3 nimetatakse hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri alaealiste laste isikuandmed, mis on vajalikud vägivaldses kodus kasvavate laste abistamiseks ja riskide maandamiseks, sh selleks, et ohvriabitöötajal tekiks võimalus selgitada välja laste olukord ja käivitada koostöö KOV-i lastekaitsetöötajaga. Hädaohus oleva täiskasvanud perevägivalla ohvri muudab haavatavamaks alaealiste laste olemasolu (nii ohvri perekonnas kui ka sünniperest eemal hooldusperes või asenduskodus elavad lapsed). Toimepanija võib last kasutada vägivalla vahendina (nt ähvardades last 74 Linno. M., Soo, K., Strömpl, J. (2011) Juhendmaterjal perevägivalla vähendamiseks ja ennetamiseks. https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/perevagivalla_juhis_kovidele_v eebi.pdf). 31 kahjustada, on võimalik survestada teist lapsevanemat), kahjustades teda nii vaimselt kui füüsiliselt. Eesti MARAC-i statistika järgi on Eestis keskmine hädaohus olev täiskasvanud perevägivalla ohver 40-aastane naine, kellel on 1–2 alaealist last. Üks hädasoleva perevägivalla ohvri traumast tingitud eripära võib olla see, et ei suudeta pakkuda lastele piisavalt vanemlikku hoolt. On väga oluline, et lapsed saaksid vajalikku abi ning turvalisuse. Täiskasvanud ohvri puhul on oluline, et tema käitumisviiside põhjusena osatakse näha suure riskiga perevägivalla mõju ning et pakutav abi võimaldaks tagada nii ohvri käitumise muutuse kui ka laste heaolu ja turvalisuse. Eesti MARAC-ide tagasisidevaatlusest selgus,75 et lastekaitse- ja hooldusõigusküsimustes ei arvestata sageli vanematevahelist perevägivalda. Praktika on näidanud, et võimu ja kontrolli kuritarvitamine võib jätkuda ka laste hooldus- ja külastusõigust puudutavate kohtuvaidluste ajal. MARAC-ide kogemus menetlustega näitab, kuidas sageli jääb peale arusaam, mille kohaselt on vägivalla toimepanija partnerina küll vägivaldne, aga lapsevanemana hea. Istanbuli konventsioon nõuab riikidelt tunnistamist, et lapsed on perevägivalla ohvriks ka perevägivalla pealtnägijatena. Perevägivalda pealt nägevaid lapsi tuleb ohvriabis käsitada vägivalla ohvritena ning nad peavad saama vastavat abi ja kaitset. Eelnõu § 10 lõike 3 punkt 1 sätestab vajaduse saada lapse üldandmeid. Üldandmeteks on lapse nimi, sugu, isikukood, kontaktandmed ja elukoht. Andmed on vajalikud, et identifitseerida suure riskiga perevägivalla keskel kasvavat või sellest vanemate kaudu otseselt mõjutatud last. Kui laste elukohaks jääb vägivalla toimepanija elukoht, võivad lapsed ka ise ohus olla. Samuti suureneb ohvrist lapsevanemal oht saada eluohtlikke vigastusi, kui ohver külastab peale lahkuminekut oma lapsi vägivalla toimepanija juures. On tavapärane, et vägivalla toimepanijad seavad ohvritele vägivaldseid tingimusi, kui nad soovivad näha oma lapsi (nt sunnivad olema seksuaalvahekorras jne). Lisaks näitab praktika, et oma paarilise suhtes vägivalda kasutavad vanemad võivad seda kasutada ka laste puhul. Eelnõu § 10 lõike 3 punkt 2 sätestab vajaduse saada andmeid alaealise lapse võimaliku vanemluse või eestkoste kohta. Kui kõrge riskiga perevägivalla ohvri laps on juba ise lapsevanem ja veel enam, kui ta elab samas vägivaldses kodus, siis ühelt poolt muudab see ohvri veelgi haavatavamaks ja teisalt võib ohustada ka ohvri lapselapse elu ja tervist. Need on olulised asjaolud ohvri ja tema peres elavate laste abistamiseks ja kaitsmiseks. Eelnõu § 10 lõike 3 punkt 3 sätestab vajaduse saada andmeid alaealise lapse võimaliku raseduse kohta. Alaealine rase pereliige muudab perevägivalla ohvri veelgi haavatavamaks. Rasedus on vägivalla toimepanijatele üks sagedasti kasutatav ohvrite kontrollimise vahend. Rasedusaegne perevägivald võib suurendada riski ohvri ja tema lapse suhtes. Eelnõu § 10 lõike 3 punkt 4 nimetab vajaduse saada andmeid lapse hariduse omandamise või tööga hõivatuse kohta. Alaealised lapsed viibivad suure osa ajast ning järjepidevalt haridusasutuses, mistõttu on riskide maandamiseks oluline teada haridusasutuse andmeid. Näiteks, mõningatel juhtudel toimuvad toimepanijapoolsed ohvri rünnakud lapse haridusasutuse juures, kuna toimepanija teab, et ohver viibib tihti selle asutuse juures üksi. Eelnõu § 10 lõike 3 punkt 5 nimetab vajaduse saada andmeid lapse puude raskusastme ja liigi kohta. Lapse erivajadused suurendavad kohe täiskasvanud ohvri riske (nt on ohvritel raskem hoolduskohustuse tõttu lahkuda suhtest või asuda tööle või toimepanija sõltub 16-aastase või vanema lapse töövõime toetusest). 75 Uusma, K., Raudkivi, M., Klaar, A. (2022). MARAC-ide tagasisidevaatluse raport. Sotsiaalkindlustusamet. 32 Eelnõu § 10 lõige 4 sätestab vajaduse saada teavet hädaohus olevat täisealist perevägivalla ohvrit ohustava isiku kohta. Eelnõu § 10 lõike 4 punkt 1 sätestab vajaduse saada isiku üldandmeid, milleks on isiku nimi, isikukood, kontaktandmed ja elukoht. Need andmed on vajalikud, et identifitseerida elule ja tervisele ohtliku vägivalla toimepanija. Vägivalla toimepanija elukoha andmed on vajalikud, sest ohvri läheduses elav toimepanija, kes on eelnevalt ohvrit väärkohelnud, jätkab seda sageli ka pärast lahkuminekut ning kui toimepanija uus elukoht on ohvri läheduses, suureneb ka vägivalla jätkumise risk. MARAC-i 2021. aasta statistika kohaselt suureneb oht kannatanu elule ja tervisele peale lahkuminekut üle 41%.76 Eelnõu § 10 lõike 4 punkt 2 sätestab vajaduse saada andmeid isiku vanemluse, leibkonnas kasvavate alaealiste laste ja eestkoste kohta. Teave vägivalla toimepanija alaealiste lapse olemasolust on vajalik lapse heaolu ja turvalisust tagavate sekkumiste valimiseks, et maandada suure riskiga perevägivalla oht. Eestkostetav vägivalla toimepanija võib väärkohelda ohvrit olukorras, kus ta on süüvõimetu ega vastuta oma tegude eest. Sellise sihtrühmaga tegelemiseks on erimeetmed (nt sundravi, tahtest olenemata ravi). Kui vägivalla toimepanija eestkostjaks on ohver, võib ohver traumast tingituna erimeetmete kasutamist takistada. Nimetatud asjaolud suurendavad perevägivallajuhtumites spetsiifilisi riske. Eelnõu § 10 lõike 4 punkt 3 sätestab vajaduse saada andmeid isiku võimaliku raseduse kohta. Eelnõu § 10 lõike 4 punkt 4 sätestab vajaduse saada andmeid isiku tööga hõivatuse kohta. Töötus on üks vägivalla riskitegureid. Eelnõu § 10 lõike 4 punkt 5 sätestab vajaduse saada andmeid isiku puude raskusastme ja liigi kohta. Eriti tähelepanelikult tuleb jälgida lõike 4 punktides 4 ja 5 välja toodud riskitegurite koosmõju. Näiteks eraldi võttes mõjutab toimepanija töötus või vaimse tervisega seotud puue vägivalla toimepanemise riski vähesel või mõõdukal määral, kuid nimetatud tegurite koosmõjus võib toimepanijapoolse vägivalla kasutamise risk mitu korda suureneda. Eelnõu § 10 lõike 4 punkt 6 sätestab vajaduse saada infot vägivaldse suhte liigi kohta. Perevägivald hõlmab emotsionaalset, füüsilist, majanduslikku ja seksuaalset vägivalda. Eakate ja erivajadusega inimeste väärkohtlemise juhtumites võib esineda ka tahtlikku hooletusse jätmist. Perevägivald on tavapäraselt korduv ja selle raskusaste muutub suhte arenedes tõsisemaks, nt hakkavad vägivalla toimepanijad kasutama lisaks emotsionaalsele vägivallale ka füüsilist ja seksuaalset vägivalda. Vägivalla liikidest esineb kõige enam paarisuhte terrorit ja situatsioonilist vägivalda. Paarisuhte terrori esinemise korral esineb suurem oht, et toimepanija tapab ohvri. Eelnõu § 10 lõike 4 punkt 7 sätestab vajaduse saada välismaalaste puhul andmeid Eestis viibimise õigusliku aluse kohta. Teave vägivalla toimepanija Eestis viibimise õiguslikust alusest on oluline, et teada, kas ta viibib Eestis abikaasast sõltuva elamisloa alusel või tal on iseseisev õiguslik alus Eestis viibimiseks tähtajaliselt või tähtajatult. Vägivald võib eskaleeruda, kui toimepanija soovib enne riigist lahkumist veel kord rõhutada oma võimu ohvri üle. 76 https://www.bwss.org/eighteen-months-after-leaving-domestic-violence-is-still-the-most-dangerous-time/ 33 Eelnõu § 10 lõike 4 punkt 8 sätestab vajaduse saada teavet Häirekeskusele ja PPA-le viimase kolme aasta jooksul isikuga seoses tehtud väljakutsete kohta. Nimetatud teave võimaldab saada juhtumipõhist ülevaadet perevägivalla ajaloost (registreeritud korduvusest, sagedusest) ja eskaleerumisest (sagenenud väljakutsed). See info võimaldab analüüsida vägivalla dünaamikat (nt väljakutsed leiavad aset kuu lõpus, sünkroonis raha laekumistega jms) ning hinnata ohvrile suurenevat riski. Samuti saab nimetatud andmete põhjal prognoosida vägivallaakti kordumise tõenäosuse riski. Kolm aastat andmetele ligipääsu on hinnanguliselt adekvaatne periood, et mõista vägivalla mustrit, dünaamikat ja riski ning eskaleerumise võimalust. Lühem periood ei pruugi olla piisav, sest perevägivald on üldjuhul tsükliline, (pingete kogunemine, suhte väga positiivne periood, vägivalla eskaleerumine).77 Samuti võib suhtes olla perioode, kus toimepanija kasutab vägivalda määral, mis ei anna ohvrile otsest põhjust helistada Häirekeskusele. Kontrolliv toimepanija suudab reguleerida oma emotsioone ning valida tegevusi, kui see on talle kasulik (nt käimasoleva kriminaalmenetluse või hooldusõigusvaidluse perioodil). Perevägivalla juhtumi puhul suurendab riski asjaolu, kui toimepanija on olnud vägivaldne ka eelnevates paarisuhetes või bioloogilises peres, avalikes kohtades või ametiisikute suhtes. Samuti on risk suurem juhtumites, kus toimepanija vägivaldne käitumine on kombineeritud muu hälbiva ja kuritegeliku käitumisega. Eelnõu § 10 lõike 4 punkt 9 sätestab vajaduse saada teavet isiku kohta karistusregistrisse, sealhulgas karistusregistri arhiivi kantud karistusandmete kohta. Eestis kasutuses oleva DASH-i riskihindamise ankeedis (ja teistes valideeritud riskihindamise instrumentides), millega hinnatakse suurt perevägivalla riski kannatanu elule, on üheks riskihindamise küsimuseks toimepanija kriminaalkorras karistatus või seaduserikkumised, mille tõttu on toimepanija olnud politsei uurimise all. Eelkõige peetakse vägivalla toimepanijate riski ennustavaks teguriks vägivallaga ja ohvri enesemääratlusega seotud ning perekonna ja alaealiste vastu toime pandud varasemaid seaduserikkumisi. Nimetatud süüteod on sätestatud KarS 9. ja 11. peatükis. Lisaks viitavad kõrgemale riskitasemele § 1531 (seksuaalne ahistamine), § 263 (avaliku korra raske rikkumine), § 200 (röövimine), § 214 (väljapressimine), § 3312 (lähenemiskeelu rikkumine), § 255 (kuritegelik ühendus), § 256 (kuritegeliku ühenduse organiseerimine), § 264 (looma julm kohtlemine) ja § 3311 (kohtulahendi täitmata jätmine). Toimepanija riskitaset tõstavad ka sõltuvustega seotud süüteod, eriti kui need esinevad vägivallakuritegudega samal ajal. Seetõttu on riskihindamiseks vajalikud järgmised vägivalla toimepanijaga seotud andmed: KarS § 424 (mootorsõiduki, maastikusõiduki ja trammi juhtimine joobeseisundis), KarS 12. peatüki 1. jagu (narkootikumidega seotud süüteod) ja KarS § 194 (ravimi ebaseaduslik käitlemine) ühe aasta jooksul. Riskide hindamiseks on vaja teada süüteo toimepanemise aega ja üldisi asjaolusid ning seda, kas süütegu pandi toime lähisuhtes olles. Eelnevate süütegude ohvri isikuandmeid ei avalikustata. Eelnõu § 10 lõike 4 punkt 10 sätestab vajaduse saada teavet isiku suhtes kahtlustatava või süüdistatavana käimasolevate kriminaalmenetluste esemeks oleva kuriteo liigi ja 77 Linno. M., Soo, K., Strömpl, J. (2011) Juhendmaterjal perevägivalla vähendamiseks ja ennetamiseks. https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/perevagivalla_juhis_kovidele_v eebi.pdf). 34 toimepanemise aja kohta. Risk on suurem juhtumite puhul, kus toimepanija vägivaldne käitumine on kombineeritud muu hälbiva ja kuritegeliku käitumisega. Eelnõu § 10 lõike 4 punkt 11 sätestab vajaduse saada teavet isiku suhtes kriminaalmenetluses kohaldatud tõkendite ning kriminaal- ja tsiviilkohtumenetluses kohaldatud viibimis-, suhtlemis- ja lähenemiskeelu kohta. Lähenemis- ja suhtlemiskeelu rikkumisi seostatakse üha kasvava ohuga, et vägivald jätkub. Eelnõu § 10 lõike 4 punkt 12 sätestab vajaduse saada teavet isikule väljastatud relvasoetamislubade ja relvalubade ning tema omandis või valduses olevate relvade ja laskemoona kohta, samuti isiku ligipääsu kohta relvadele ja laskemoonale. Relvade olemasolu on kõrge riskitaseme oluline tegur nii ohvri kui spetsialistide vaates. Samuti on võimalik sellise info põhjal kindlaks teha, kas vägivalla toimapanijal võib olla ebaseaduslikke relvi või on tal juurdepääs relvadele seoses hobi või vabatahtliku tegevusega. Eelnõu § 10 lõike 4 punkt 13 sätestab vajaduse saada teavet isiku vahi alt, vangistusest või statsionaarselt sundravilt vabanemise kohta. Teave vabanemise kohta võimaldab kannatanu turvalisuse plaanis planeerida tegevused ja sekkumised, mis ennetavad vägivalla eskaleerumist toimepanija vabanemisel. Säte on kooskõlas Istanbuli konventsiooni artikliga 56 eriliste kaitsemeetmete kohta, mis nõuab ohvri informeerimist juhtudel, kui ohvrid ja pere võivad ohtu sattuda kurjategija põgenemisel või tema ajutisel või lõplikul vabastamisel. Eelnõu § 10 lõike 4 punkt 14 sätestab vajaduse saada muud juhtumiga seotud asjakohast teavet. Eelnõu § 10 lõige 5 järgi on hädaohus oleva perevägivalla ohvri puhul SKA-l ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks, sh käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 nimetatud andmete vahetamiseks, õigus kaasata asjaomaseid asutusi ja spetsialiste. Iga järgnevalt nimetatu olulisust on käsitletud eelnõu § 9 lõike 2 selgituses. Eelnõu § 10 lõike 5 punkt 1 sätestab õiguse kaasata PPA. Politsei tegevuste eesmärk MARAC- is on koos võrgustikuga kiiresti maandada lähisuhtevägivallast tulenev risk kannatanu elule ja tervisele ning tagada kannatanu kaitse, turvatunne ja normaalsesse ellu naasmine. Eelnõu § 10 lõike 5 punkt 2 sätestab õiguse kaasata prokuratuur. Prokuratuuri roll MARAC- is on jälgida vägivalla toimepanija suhtes kriminaalmenetluse alustamise ja läbiviimise võimalusi ning selgitada prokuratuuri võimalusi konkreetse kannatanu õiguste ja turvalisuse kaitsmisel. Prokuratuuri tegevuste eesmärk MARAC-is on koos võrgustikuga kiiresti maandada lähisuhtevägivallast tulenev risk kannatanu ja tema laste elule ja tervisele ning tagada kannatanu kaitse, turvatunne ja normaalsesse ellu naasmine. Eelnõu § 10 lõike 5 punkt 3 sätestab õiguse kaasata asjaomane KOV. Vastavalt vajadusele kaasatakse nii ohvri kui toimepanija sissekirjutuse või elukoha järgse KOV-i sotsiaaltöötaja, või lastekaitsetöötaja. KOV-i sotsiaalosakonnal on võimalus pakkuda kannatanu vajadustele vastavaid teenuseid sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud ja piirkonnas kättesaadavate võimaluste järgi. 80% puhul MARAC-i juhtumitest on kaasatud vähemalt üks alaealine laps ja MARAC-i prioriteet on tagada lisaks täiskasvanud kannatanule ka alaealiste laste turvalisus ja abi neile. Selleks tuleb MARAC-i juhtumikorraldusse kaasata piirkonna lastekaitsetöötaja, kes muu hulgas teeb suure riskiga perevägivalla juhtumis laste abivajaduse hindamise 35 Eelnõu § 10 lõike 5 punkt 4 sätestab õiguse kaasata asjaomane halduslepingu alusel ohvriabi osutav asutus, kelleks on sageli naiste tugikeskus. Naiste tugikeskuse eesmärk on osutada kannatanule naiste tugikeskuse teenust. Naiste tugikeskusel on tihti esmane kontakt kannatanuga, mis on loonud usaldusliku suhte ja võimaluse riskide hindamiseks. Eelnõu § 10 lõike 5 punkt 5 sätestab õiguse kaasata vägivallast loobumise toetamise teenuse osutaja. Istanbuli konventsiooni artikli 16 järgi peavad vägivalla toimepanijatega töötavad ja ohvreid abistavad asutused tegutsema koordineeritult. Eelnõu § 10 lõike 5 punkt 6 sätestab õiguse kaasata täisealist perevägivalla ohvrit ohustava isiku kriminaalhooldaja, kui isik on kriminaalhoolduse all. Ka see on seotud Istanbuli konventsiooni artikli 16 täitmisega ehk vägivalla toimepanijatega töötavad ja ohvreid abistavad asutused peavad tegutsema koordineeritult. Eelnõu § 10 lõike 5 punkti 7 järgi on SKA-l õigus põhjendatud juhtudel kaasata muid asutusi ja spetsialiste. On oluline, et kaasatud spetsialistide nimekiri ei oleks lõplik, sest eesmärk on pakkuda suure riskiga ohvrile just tema spetsiifilistest vajadustest lähtuvat abi. MARAC-id on kaasanud (sh ainult juhul, kui see on otseselt ja üheselt mõistetavalt seotud suurte riskide maandamisega) näiteks vaimse tervise õdesid ja meditsiinitöötajaid. Ka on MARAC-is vajadusepõhiselt osalenud kohtunikud, ohvri advokaadist/juristist esindaja, lapsele kohtumenetluses määratud esindaja, ohvri ja lapse psühholoog, kriminaalhooldaja, ohvrile määratud tugiisik. Nimetatud spetsialistide koostöös tuleb hädaohus täisealise ohvri kaitseks luua ametkondade vahel ühine, ent selgelt vägivalla riskidega seotud inforuum. Selle inforuumi eesmärki ja sisu on põhjalikumalt kirjeldatud eelnõu § 9 lõiget 2 avavas seletuskirja osas. Praegust ohvriabi reguleerivat õigusruumi analüüsides saab välja tuua, et kõige keerulisem on MARAC-ides olnud elu- ja terviseohtlike juhtumite tuvastamisega ning võrgustikutööga, kus riskide kiireks hindamiseks ja maandamiseks tuleb asutustel sageli väga kiirelt ja ühises inforuumis üksteisega vahetada perevägivallajuhtumi osapoolte isikuandmeid (ohver, toimepanija, alaealised lapsed). Kehtiv seadus ohvri kaitseks tehtavat andmevahetust ei toeta ning see on oluliselt raskendanud elu ja tervise riskiga perevägivalla ohvrite ja nende alaealiste laste abistamist. Istanbuli konventsiooni artikkel 28 sätestab, et ametnikele kehtestatud konfidentsiaalsusnõuded ei tohi olla takistuseks perevägivalla juhtumisse sekkumisel, kui võib eeldada vägivalla kordumist. Seega on eelnõus esitatud muudatus väga oluline, et tagada jõhkra perevägivalla all kannatavate inimeste abistamine, perevägivallast tingitud surmade ja tõsiste kehavigastuste ärahoidmine ning kooskõla konventsiooni nõuetega. Eelnõu § 10 lõike 6 järgi on isikuandmete töötlemisel lõigete 1–4 alusel SKA-l õigus tulenevalt isikuandmekaitse üldmääruse alusel andmesubjekti õigusi piirata kuni kolmeks aastaks, et kaitsta hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri ja tema alaealiste laste elu ja tervist (art 23 lõike 1 punkt i). Eelnõu sättega antakse SKA-le õigus piirata andmesubjektide õigusi nendes perevägivalla juhtumites, kus SKA tehtud hindamise tulemusena (eelnõu § 9) selgub, et perevägivalla tõttu esineb ohvri surma või raske tervisekahjustuse risk ehk on tuvastatud hädaohus olev täiskasvanud perevägivalla ohver. Käesoleva eelnõu kohaselt on andmesubjektideks konkreetse perevägivallaga seotud isikud: hädaohus olev täisealine perevägivalla ohver ja hädaohus olevat täisealist perevägivalla ohvrit ohustav isik. Isikuandmete kaitse üldmääruse järgi on andmesubjektide õiguste piirang võimalik vaid siis, kui selle eesmärk on kaitsta teiste inimeste 36 õigusi ja vabadust. Piirangute põhjus peab olema selge nendele inimestele, kelle suhtes seda rakendatakse.78 Käesolev eelnõu näeb ette, et kui ohvrite abivajaduse ja riskide hindamise tulemusena selgub, et perevägivalla tõttu esineb ohvri surma või raske tervisekahjustuse risk, peab SKA hindama ka ohvrit ohustava isiku ohtlikkust ja temast tulenevaid riski ning kavandama sellest lähtuvalt ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks sobivaid tegevusi. Eelnõu lähtub põhimõttest, et andmesubjekti õigusi on vaja piirata kaitsmaks hädaohus oleva täiskasvanud perevägivalla ohvri ja tema alaealiste laste elu ja tervist. Kuigi isikuandmete kaitse üldmäärus on otsekohalduv õigusakt, tuleb avaliku võimu teostamise õiguslikud alused ning isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 23 nimetatud piirangud reguleerida riigisisese õigusega. Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduspunkti 4 kohaselt peaks isikuandmete töötlemine olema mõeldud teenima inimesi. Õigus isikuandmete kaitsele ei ole absoluutne õigus, vaid seda tuleb kaaluda vastavalt selle ülesandele ühiskonnas ning tasakaalustada muude põhiõigustega vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele. Õigust elule võib pidada kõige olulisemaks põhiõiguseks, sest see on eelduseks kõigi teiste õiguste ja vabaduste kasutamisele. Samuti tuuakse isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduspunktis 73 välja, et piirangud, mis puudutavad konkreetseid andmekaitse põhimõtteid ja õigust saada teavet, andmetega tutvuda, nõuda nende parandamist ja kustutamist, võib kehtestada liidu või liikmesriigi õiguses, kui selline piirang on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne selleks, et tagada inimelude kaitsmine, andmesubjekti kaitse või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 16 on peale isiku subjektiivse õiguse sätestatud ka riigi objektiivne kohustus kaitsta inimelu. Sellele viitab paragrahvi teine lause. Lisaks kaitsele elu tahtliku võtmise eest hõlmab § 16 kaitset selliste rünnete eest, mis pole otseselt suunatud elu võtmisele, kuid mis võivad elu võtmise endaga kaasa tuua. Eelnõu sätte kohaselt on SKA-l õigus piirata hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri kaitseks teda ohustava isiku õigusi saada SKA-lt teavet (sh teavet, et ohver on hinnatud hädaohus olevaks perevägivalla ohvriks), andmetega tutvuda, nõuda nende parandamist ja kustutamist. Loomulikult on SKA kui andmete vastutav töötleja allutatud näiteks Andmekaitse Inspektsiooni järelevalvele, kes saab omakorda kontrollida piirangute põhjendatust. Hädaohus olevat täisealist perevägivalla ohvrit ohustava isiku õiguste piiramine on vajalik mitmel põhjusel. 1. Kui ohver on hakanud tegema samme vägivallast vabanemiseks ja on valmis otsima abi, suureneb lähisuhtevägivalla risk, nt võib vägivalla toimepanija enda ohvri takistamiseks panna toime raskete tagajärgedega väärkohtlemise (mh tapmise). Suure riskiga perevägivalla juhtumite lahendamise praktika (MARAC) ning uuringud näitavad, et ohvri ja peres elavate alaealiste laste jaoks on kõige ohtlikum aeg siis, kui ohver hakkab vägivaldsest suhtest lahkuma või kui vägivalla toimepanijale on saanud teatavaks, et ohver otsib abi ja on vägivallast rääkinud, st on avalikustanud vägivalla toimumise. Kui ohver otsib võimalusi vägivaldsest suhtest lahkuda, kasvab tapmise risk. Teisalt muutuvad sageli veelgi tõsisemaks ka ohvri üle võimu hoidmise taktikad, mis raskendavad kannatanul lahkumist. 2. Suure riskiga perevägivalla olukordades on vägivalla toimepanija käitumine ennustamatu ja muutlik. Perevägivalla olukordades on tavapärane, et mingitel perioodidel vägivald 78 Guidelines 10/2020 on restrictions under Article 23 GDPR. Version 2.0 (2021). 37  taandub (algab nn mesinädalate periood), vägivalla toimepanija väljendab kahetsust, kannatanul tekib lootus vägivallavabale elule. Selline ajutine muutus tekib eriti nendes olukordades, kui vägivalla toimepanija saab teada, et ohver on otsinud abi, toimepanija vägivaldset käitumist jälgitakse või väärkohtlemisel võivad olla tema jaoks piiravad tagajärjed. Kannatanu võib sellel hetkel lõpetada abi otsimise, vägivalda eitada ning juhtunut moonutada. Sellisel perioodil võib juhtuda, et kannatanu avaldab toimepanija survel soovi, et abistavad organisatsioonid tema andmed kustutaks. Tavapäraselt ei jää vägivallavaba periood kestma ning vägivald muutub ohu möödudes raskemaks (vägivalla toimepanija karistab ohvrit abi otsimise eest), vägivalla toimepanija kontroll kannatanu üle suureneb, abi otsimine muutub veelgi raskemaks. 3. Suure riskiga juhtumite puhul on vaja tagada, et vägivalla toimepanijal puudub võimalus kannatanu turvalisuse plaanile ligi pääseda, kuna see sisaldab andmeid ka vägivalla toimepanijaga seotud riskide kohta. Hädaohus oleva täiskasvanud perevägivalla ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks luuakse ohvrile asutuste koostöös (eelnõu § 10 lõige 5) tema vajadustest lähtuv individuaalne turvalisuse plaan. Eesmärk on tagada ohvrite, sh peres elavate alaealiste laste õigus elule. Ohvri kaitseks koostatud turvalisuse plaanis on üksikasjalik ja konfidentsiaalne info erinevate riskide, asutuste koostöö või individuaalsete sammude kohta (nt ohvrile turvalisuse majutuse tagamine, selle asukoht, lastekaitse kodukülastuste ajad või laste eraldamine, kriminaalmenetluse alustamine). Kõik turvalisuse plaani lisatud tegevused protokollitakse. 4. Hädaohus olev täiskasvanud perevägivalla ohver võib jääda ilma vajalikust abist, kui toimepanijal on teave ohvrit abistavate spetsialistide, sh vabatahtlike kohta. Nii Eesti ja kui rahvusvaheline praktika näitab, et toimepanijad hakkavad ründama spetsialiste, kes toetavad kannatanuid. Vägivalla toimepanijad kasutavad suure riskiga perevägivalla olukordades kannatanut toetavate ametnike halvamiseks erinevaid meetodeid, nt kümnete ja sadade valekaebuste ja teabenõuete esitamine, spetsialistide laimamine (nt pedofiilias, füüsilistes rünnakutes, kannatanute mõjutamises), otsesed ja kaudsed ähvardused. Sellises olukorras võib kannatanut abistavate spetsialistide põhitähelepanu minna teabenõuetele ja rünnakutele vastamiseks või nad katkestavad ohvri abistamise hirmu tõttu rikkuda nt andmekaitse reegleid. On väga oluline, et suure riskiga juhtumites puuduks toimepanijal võimalus tuvastada, millised spetsialistid on ohvri abistamisse kaasatud. Hädaohus olevat täisealist perevägivalla ohvrit ohustava isiku puhul piiratakse ligipääsu andmetele lisaks ohvrile ka avaliku turvalisuse tagamiseks. Täisealist perevägivalla ohvrit ohustava isiku õigus saada teavet võib ohustada ka avalikku turvalisust, näiteks juhul, kui toimepanija mõistab, et peab oma tegude eest vastutama, võib ta suunata agressiivsuse oma päritolupere, naabrite või väärkohtlemisest teavitanud inimese vastu või sooritada kuriteo, mis ohustab paljusid elanikke (nt relva või lõhkeainega). Erilist tähelepanu tuleb nimetatud asjaolule pöörata juhul, kui toimepanijal on suur mõjuvõim kogukonnas või ametialaselt, kui tal on eelnevalt olnud konflikte või ta on eespool nimetatud isikute suhtes kasutanud vägivalda või neid ähvardanud. Loomulikult kaalutakse andmete piiramisel isikute õigusi mitmekülgselt. Hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri tapmise ja/või raskete tervisekahjustuste ärahoidmiseks võib erandkorras piirata ka ohvri enda õigust saada ligipääs konfidentsiaalsele infole seoses tema kaitsemeetmetega (nt protokoll, turvalisuse plaan) või seda infot muuta või kustutada. Ohver võib vägivallavabal perioodil (nn mesinädalate periood) või tingituna vägivalla toimepanija ähvardustest avalikustada info toimepanijale. Piiramise korral tuleb parimal moel arvestada piirangute proportsionaalsuse ja asjakohasusega tapmise ja raskete tervisekahjustuste ennetamisel. See tähendab, et kannatanul peab jääma õigus tutvuda oma abivajaduse või riskihindamise tulemustega, kuid tapmise/raskete tervisekahjustuste 38 ennetamiseks peab olema vajaduse korral võimalik piirata tema ligipääsu asutuste koostöös vastu võetud meetmete (nt protokollid ja turvalisuse plaanid) sisule. Üksikasjalike meetmete sisu avalikustamine võib suurendada konkreetse hädasoleva ohvri elu ja tervist, samuti põhjustada teiste hädasolevate perevägivalla ohvrite elu ning turvalisuse ohtu sattumist (nt toimepanija võib saada teada turvalise majutuse aadressi ja selle avalikustada). Uuringutes on välja toodud, et perevägivalla ohver võib lahkuda vägivaldsest suhtest ja pöörduda tagasi keskmiselt kaheksa korda. Turvalisuse plaanide ja protokollide sisu avaldatakse kannatanule määras, mis on koostöövõrgustikus kirjalikult kokku lepitud ning on kõigi kaasatud osapoolte meelest turvaline ja õiguspärane. Kolme aastane tähtaeg andmesubjekti õiguste piiramiseks on vajalik, arvestades perevägivalla üldjuhul tsüklilist iseloomu (pingete kogunemine, nn mesinädalate faas, vägivalla eskaleerumine). 79 Lühem periood ei pruugi olla täisealise perevägivalla ohvri ja tema alaealiste laste elu ja tervise kaitseks piisav. Kui hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri ja teda ohustava isiku andmed (mh riskihindamised, kohtumiste protokollid, turvalisuse plaan jms) muutuvad teiste asutuste (nt PPA, prokuratuur, KOV-i lastekaitse) ülesannete täitmisel vajalikuks ning eriseaduses on sellekohane alus, siis väljastatakse need õigusliku aluse olemasolu korral. Kohtumenetluse raames võib tekkida vajadus piirata toimikuga tutvumise õigust (nt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 59 lg 11) seaduses välja toodud kaalutlustel, st ohvri elu kaitseks ja raskete tervisekahjustuste ärahoidmiseks. Eelnõu § 10 lõige 7 sätestab, millisel määral võib lõike 6 alusel andmesubjekti õigusi piirata. Isikuandmete kaitse üldmääruse järgi (artikkel 23) võib piirata andmesubjektide õiguste ulatust, kui selline piirang austab põhiõiguste ja -vabaduste olemust ning on vajalik ja proportsionaalne meede, et tagada andmesubjekti kaitse või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse (artikli 23 punkt i). Käesolev säte määrab kindlaks andmesubjektide õiguste piiramise ulatuse, mis on proportsionaalselt vajalik hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri, sh tema alaealiste laste elu ja tervise kaitseks. Eelnõu § 10 lõike 7 punkti 1 alusel piiratakse isiku õigust saada teada tema isikuandmete töötlemisest, sealhulgas sellest, milliseid isikuandmeid töödeldakse, samuti töötlemise viisi, meetodit, eesmärki, õiguslikku alust, ulatust või põhjust. Selle sätte alusel piiratakse andmesubjektide (st hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri ja teda ohustava isiku) õigust saada teavet neid puudutavate isikuandmete töötlemise kohta SKA-s. Andmesubjekti õiguste piiramine saada infot temaga seotud andmete töötlemise kohta SKA-s on vajalik, et suure riskiga vägivalla toimepanijale ei oleks kättesaadav info perevägivalla ohvrite kaitse ja abistamisega seotud tegevustest SKA-s. Kuigi isikuandmete kaitse üldmääruse järgi (artikkel 15) on inimesel õigus saada teavet temaga seotud andmete töötlemise ja selle asjaolude kohta, põhjendab nimetatud piirangute vajadust asjaolu, et perevägivalla ohvri, sh tema laste elu ja tervise kahjustamise risk suureneb, kui vägivalla toimepanijale on saanud teatavaks, et ohver otsib abi ja on vägivallast rääkinud. Eelnõus sätestatakse andmesubjektide õiguste piirang nendes perevägivalla olukordades, kus SKA tehtud hindamise tulemusena (eelnõu § 9) selgub, et perevägivalla tõttu esineb ohvri surma või raske tervisekahjustuse risk ehk on tuvastatud hädaohus olev täisealine perevägivalla ohver. Seega ei ole piirang asjakohane alati ja igal juhul. 79 Soo, K., Strömpl, J. (2011) Juhendmaterjal perevägivalla vähendamiseks ja ennetamiseks. https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/perevagivalla_ju his_kovidele_veebi.pdf 39 Eelnõu § 10 lõike 7 punkti 2 alusel piiratakse andmesubjekti õigust saada teada tema isikuandmete vastuvõtjaid ja avaldatavate isikuandmete kategooriaid ning teavet selle kohta, kas tema isikuandmed edastatakse välisriigile või rahvusvahelisele organisatsioonile. Näiteks kui perevägivalla ohver, kelle elu ja tervis on perevägivalla tõttu ohus, uurib ohvriabitöötajalt, millistele asutustele on avaldatud tema turvaplaani üksikasjad, võib ohvriabitöötaja otsustada neid andmeid mitte avaldada. Käesolev säte loob õigusliku aluse piirata inimese õigust saada sellist teavet olukorras, kus see on hädavajalik tema elu kaitseks. Näiteks juhib Euroopa Parlament oma resolutsioonis80 tähelepanu sellele, et perevaidlustel on sügav emotsionaalne mõju ja et piiriülesed juhtumid on veelgi tundlikumad ja õiguslikult keerukamad. Eelnõu järgi saab SKA piirata andmesubjekti õigust saada teada, kas ja millist teavet on SKA esitanud välisriigi institutsioonidele. Eelnõu § 10 lõike 7 punkti 3 alusel piiratakse andmesubjekti õigust nõuda tema isikuandmete töötlemise piiramist. Vägivalla toimepanijad kasutavad asutustele esitatud nõudeid ja kaebusi tihti selleks, et laiendada enda kontrolli, ning jätkavad ohvrite hirmutamist ja heidutamist. Sagedased on ka juhtumid, kus kannatanu ise avaldab vägivalla toimepanija survel soovi, et abistavad organisatsioonid tema kaitse ja abistamise lõpetaksid. Eelnõu selle sättega piiratakse andmesubjekti õigust nõuda tema isikuandmete töötlemise piiramist. Eelnõu § 10 lõike 7 punkti 4 alusel piiratakse andmesubjekti õigust esitada vastuväiteid tema isikuandmete töötlemise kohta. Eelnõuga piiratakse andmesubjekti õigust esitada vastuväiteid, sest see võib takistada ohvrile abi pakkumist. Igal juhul võimaldab ka üldmäärus vastutaval töötlejal tõendada, et tema mõjuvad ja õigustatud huvid kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused (põhjenduspunkt 69). Eelnõu § 10 lõike 7 punkti 5 alusel piiratakse andmesubjekti õigust saada teada tema isikuandmetega seotud rikkumisest. Isikuandmete kaitse üldmääruse (punkt 85) järgi peab isikuandmete vastutav töötleja ilma põhjendamatu viivituseta teavitama andmesubjekti isikuandmetega seotud rikkumisest, kui rikkumise tulemusena tekib tõenäoliselt suur oht füüsilise isiku õigustele ja vabadustele, et võimaldada andmesubjektil võtta vajalikke ettevaatusabinõusid. Eelnõuga piiratakse andmesubjekti õigust saada teada temaga seotud andmete töötlemise rikkumistest. Piirangu sätestamine on vajalik koosmõjus sama paragrahvi lõikes 7 sätestatud piirangutega ja on ajendatud vajadusest kaitsta hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri elu ja tervist. Isikuandmetega seotud rikkumisest teadasaamine tähendab kohe ka seda, et vägivalla toimepanija saab teada temaga seotud andmete töötlemisest SKA-s ja see võib seada ohtu hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri turvalisuse. SKA-l on kohustus rakendada asjakohaseid ja tõhusaid meetmeid isikuandmete kaitsel, sh andmete hoidmisel, ning SKA peab olema võimeline tõendama andmesubjektide isikuandmete töötlemise kooskõla üldmääruse nõuetega (artikkel 5 lg 2). Samuti ei kao käesoleva piiranguga ära SKA kui vastutava töötleja kohustus teavitada sellisest juhtumist Andmekaitse Inspektsiooni (andmekaitse üldmääruse artikkel 33). Eelnõu § 11 80 Euroopa Parlamendi 6. oktoobri 2021. aasta resolutsioon lähisuhtevägivalla ja hooldusõiguse mõju kohta naistele ja lastele Kättesaadav siit: https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-9-2021-0406_ET.html 40 Eelnõu § 11 sätestab konfidentsiaalsuskohustuse ohvriabi osutavatele isikutele. Sätte eeskujuks on võetud võlaõigusseaduse §-s 768 sätestatud ametisaladuse hoidmise kohustus. Kui ohvriabi osutavad isikud saavad ohvri kohta andmeid (nt vägivalla kogemise viisid, ulatus, intsidentidega seotud isikud, ohvri varasem elukogemus ja terviseprobleemid jne), tuleb neid andmeid hoida konfidentsiaalselt, kui seaduses või ohvriga kokkuleppel ei ole ette nähtud teisiti. Sätte lisamine eelnõusse on vajalik, sest kuigi osade teenuseosutajate puhul tuleneb ametisaladuse hoidmise kohustus teistest seadustest (nt ametnikest ohvriabitöötajate puhul avaliku teenistuse seaduse §-st 55 ja tervishoiuteenuse osutajate puhul tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §-st 4), siis juhul, kui tegemist on näiteks psühholoogiga, kes pakub oma teenust FIE-na või OÜ-na, või MTÜ-s tegutseva naiste tugikeskuse töötajaga, ei oleks tal sellist konfidentsiaalsuse hoidmise kohustust seaduses sätestatud. Vägivalla toimepanija puhul kehtivad ohvriabi osutavatele isikutele samad kohustused ning parima kaitsemeetme tagamiseks isikute eraelu kaitsel, kehtestatakse sellekohane kohustuse selgesõnaliselt ka käesolevas seaduses. Konfidentsiaalsuskohustus kehtib juhul, kui seaduses või kokkuleppel ohvriga või vägivalla toimepanijaga ei ole ette nähtud teisiti. Samuti võivad nii OAS-ist kui muudest seadustest tuleneda alused isikut puudutavate andmete edastamiseks mõnele teisele asutusele või isikule. Näiteks SHS § 13 kohustab igaüht teavitama KOV-i üksust sotsiaalhoolekandelist abi vajavast isikust; LasteKS § 27 kohustab igaüht teavitama KOV-i üksust abivajavast lapsest; LasteKS § 31 alusel tuleb hädaohus olevast lapsest viivitamata teatada hädaabinumbril 112. Viidatud kohustuste täitmiseks võib konfidentsiaalsuskohustusest kõrvale kalduda, samuti ei takista kõnealune säte koostööd ja infovahetust teiste pädevate asutustega ohvri abivajaduse terviklikuks hindamiseks ja abi osutamiseks, kui see on seadusega ette nähtud. Eriti oluline on see laste puhul, kes ei pruugi olla vanuse tõttu võimelised ise oma õiguste ja vajaduste eest seisma. Seaduse nõue on see, et lapse abivajaduse hindamisel ja lastele abi osutamisel tuleb teha võrgustikutööd ning järgida juhtumikorralduse põhimõtteid. See eeldab eri asutuste koordineeritud tegevust ja omavahelist teabevahetust. Lastekaitsevõrgustikus võib asjaomaste spetsialistidega jagada lapse isikuandmeid ulatuses, milles see on vajalik konkreetsel juhtumil lapse vajaduste hindamiseks ja sobivate toetusmeetmete valimiseks.81 Tsiviilkohtumenetluse kontekstis tähendab eelnõu §-s 11 sätestatav konfidentsiaalsuskohustus seda, et ohvriabi osutav isik on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 256 lõike 2 punkti 3 tähenduses isik, keda võib talle ohvriabi osutamise tõttu usaldatud teabe osas tunnistajana üle kuulata üksnes ohvri loal. Nimelt näeb viidatud TsMS-i säte ette, et selle isiku loata, kelle huvides on saladuse hoidmise kohustus kehtestatud, ei või tunnistajana üle kuulata isikut, kellele on tema ameti või kutse- või majandustegevuse tõttu usaldatud teavet, mille saladuses hoidmine on talle seaduse kohaselt kohustuslik. Sarnaselt on ohvriabi osutaval isikul TsMS § 281 lõike 2 punkti 2 alusel ohvri nõusoleku puudumise korral õigus keelduda kohtu nõudmisest, sõltumata ohvriabi andmisega seotud dokumendi väljaandmisest, kui dokument sisaldab andmeid, mille suhtes ei või dokumendi valdajat tunnistajana üle kuulata või mille suhtes on valdajal õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest. Sama kehtib TsMS § 279 lõike 2 kohaselt ka ohvriabi osutava isiku valduses olevate andmete põhjal dokumendi koostamisest ja selle kohtule esitamisest keeldumise kohta. Nii nagu tsiviilkohtumenetluse puhul, tuleb eelnõu §-s 11 sätestatud konfidentsiaalsuskohustust järgida ka kriminaalmenetluses. Nimelt sätestab KrMS § 72 alused, millal on võimalik ütluste 81 Õiguskantsleri Kantselei ja Andmekaitse Inspektsiooni juhend “Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse” (2021), lk 22. Kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/JUHEND%20- %20abivajavast%20lapsest%20teatamine%20ja%20andmekaitse%20%28jaanuar%202021%29.pdf 41 andmisest keelduda kutse- või muu tegevuse tõttu. KrMS § 72 lõike 1 punkti 4 kohaselt on õigus tunnistajana keelduda kutse- või muus tegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta ütluste andmisest isikul, kellele on seadusega pandud ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus. Seega on ohvriabiteenuse osutajal eelnõu §-le 11 ja KrMS § 72 lõike 1 punktile 4 tuginedes õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest. Kokkuleppel ohvriga võib ohvriabiteenuse osutaja siiski ütlusi anda. 2. peatükk Nõuded ohvriabi vahetult osutavale isikule Eelnõu § 12 Eelnõu § 12 sätestab üldnõuded ohvriabi vahetult osutavale isikule. Kõik ohvriabi vahetult osutavad isikud peavad nendele nõuetele vastama, sõltumata sellest, millist teenust või abi nad SKA korraldatavas riiklikus ohvriabisüsteemis osutavad. Eelnõu § 12 lõike 1 punktis 1 nimetatud piirangu (isik peab olema vähemalt 18-aastane) põhjuseks on asjaolu, et alaealisele ei sobi töö niivõrd keerukas ja emotsionaalselt nõudlikus valdkonnas, nagu seda on töö kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi tõttu kannatada saanud inimestega. Lisaks peab tööandja alaealise töötajaga töölepingu sõlmimisel küsima tema seadusliku esindaja nõusolekut. Ohvriabi vastutusrikkas töös aga ei saa alaealise esindajalt enam täiendavalt mingeid nõusolekuid küsida, ohvriabi osutaja peab olema võimeline pidevalt ise otsuseid langetama ning kogu oma tegevuse eest täielikult ka vastutama. Eelnõu § 12 lõike 1 punkt 2 esitab nõuded ohvriabi osutaja isikuomadustele, väärtustele ja võimekusele, mis on vajalikud ohvriabi osutamiseks. Kuriteo, väärkohtlemise või kriisijuhtumi tõttu kannatada saanud inimestega töötamiseks ei piisa vaid meetodite valdamisest, tehnilistest oskustest või erialastest teadmistest, vajalikud on erialale sobivad iseloomuomadused. Ohvriabitöötajate küsitluses on esile toodud, et positiivsus, paindlikkus, hea suhtlemisoskus, pealehakkamine, sallivus ja empaatilisus on need omadused, mis ohvreid abistavatel spetsialistidel kindlasti olema peavad ja nendeta ei ole tõhus ohvri abistamine võimalik82. Teiseks, töö inimestega toob alati kaasa eetilisi ja moraalseid küsimusi. Professionaalne ohvriabi eeldab erilisi teadmisi ja oskusi, aga siia juurde kuulub ka võim ja õigus anda teiste inimeste olukorrale hinnanguid83. Nii nagu sotsiaaltöös, ka ohvriabis peavad töötajad olema ausameelsed, nad ei tohi kuritarvitada oma võimupositsiooni ega usalduslikke suhteid inimestega, kellega nad töötavad84. Võimekus ohvriabi osutada sisaldab ka kannatlikkust ja suutlikkust toime tulla frustratsiooniga, kuna paljud perevägivalla ohvrid ei pääse vaatamata abistamisele vägivaldsest suhtest, nad pöörduvad korduvalt tagasi vägivallatseja juurde ja vägivalla eskaleerumisel taas ohvriabi osutaja poole. Vajalike isikuomaduste olemasolus veendub ohvriabi osutajat värbav asutus, olgu selleks siis SKA, MTÜ või mõni muu teenuseosutaja. Eelnõu § 12 lõike 1 punkt 3 sätestab ohvriabi osutamise keelu sellisel juhul, kui isiku karistatus tahtlikult toime pandud kuriteo eest võib seada ohtu teenust saama õigustatud isiku elu, tervise 82 Luht, K. (2018). Professionaalne ohvriabi ohvriabitöötajate hinnangul. Magistritöö. Tallinn: Tallinna Ülikool. 83 Verbruggen, A. (2021). Kõik väärtuslik on haavatav. Sotsiaaltöö nr 3/2021, https://tai.ee/et/sotsiaaltoo/koik- vaartuslik-haavatav 84 Ibid. 42 või vara. Karistatuse vältimise eesmärk on tagada abistatavate turvalisus ohvriabi saamise ajal. Tööandja peab hindama, kas konkreetne kuritegu võib seada ohtu ohvri elu, tervise või vara. Taasohvristamise vältimiseks on selline piirang igati õigustatud. Eelnõu § 12 lõike 1 punkti 4 järgi peab alaealisele isikule abi osutav isik vastama LasteKS §- s 20 sätestatud nõuetele. Lapsega ei tohi töötada isik, keda on karistatud või kellele on kohaldatud sundravi Eestis või välisriigis teatud raskete isikuvastaste või alaealise vastu suunatud kuritegude eest, mille loetelu on esitatud LasteKS § 20 eri lõigetes. Seejuures on mõnede raskemate kuritegude puhul lastega töötamise keeld alaline ning jääb kehtima ka pärast isiku karistusandmete kustutamist karistusregistrist ja karistusregistri arhiivi kandmist, teiste puhul on tegemist ajutise keeluga kehtiva karistuse kandmise ajal. Sisuliselt peavad kõik ohvriabi osutavad isikud nendele nõuetele vastama, kuna lastega kokkupuutumise võimalus on väga suur. Kuna sätte punkt 3 keelab ohvriabi osutada, kui on tahtlikult toime pandud kuritegu, mis võib seada ohtu teenust saama õigustatud isiku elu, tervise või vara, toob kõnealune punkt täiendava piirangu vaid isikutele, kes on toime pannud LasteKS § 20 lõigetes 1 ja 11 viidatud raskeid isikuvastaseid kuritegusid, sealhulgas seksuaalkuritegusid. Eelnõu § 12 lõike 2 järgi võib ohvriabi osutada isik, kes vastab lõikes 1 nimetatud üldnõuetele ning kellel on vajalik erialane ettevalmistus ja sobiv kutse või kõrgharidus ohvriabi osutamiseks. Eelnõuga sätestatakse ohvriabi osutavate isikute ettevalmistuse nõuded. Eelnõu kohaselt võib ohvriabi osutada spetsialist, kellel on erialane ettevalmistus ja kutseseaduse85 alusel välja antud sobiv kutse või riiklikult tunnustatud kõrgharidus86 vastava ohvriabiteenuse osutamiseks. Kehtivas OAS-is on esitatud erialase ettevalmistuse nõuded naiste tugikeskuse teenust vahetult osutavatele spetsialistidele. Ohvriabitöötajatele esitatavaid nõudeid defineeritud ei ole. Ohvriabi osutavate spetsialistide tegutsemise vastutust arvestades ei ole praegune kirjeldus piisav. Professionaalsus töö tegemiseks eeldab teatud kompetentsust, st oskusi, teadmisi ja hoiakuid ning vastavat kogemust. Ohvriabi osutavad spetsialistid peavad omama kompetentsust ja võimekust töötada haavatavate sihtrühmadega, st kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi tõttu traumeeritud inimestega. Sellised inimesed on kannatanud füüsilist, vaimset või emotsionaalset kahju ning ohvritega töötavate spetsialistide ülesanne on toetada traumeerivast sündmusest taastumist professionaalselt ja mittediskrimineerivalt, hoidudes taasohvristamisest. Kõrgharidusseaduse87 järgi on kõrgharidustaseme õpe tõenduspõhisel käsitusel põhinev õpe, mille tulemusena õppija omandab teadmised, oskused ja hoiakud, mis on vajalikud aktiivseks panustamiseks ühiskonda, töötamiseks, teadus- ja arendustegevuseks ning elukestvaks õppeks. Kõrgharidustaseme õpet korraldavad ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid, kellele on seaduses sätestatud korras antud kõrgharidustaseme õppeõigus. Kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi tõttu kannatada saanud inimesed vajavad sündmuse järel eri spetsialistide eritasemelist abi, milleks saadakse ettevalmistus vastavalt bakalaureuseõppe, rakenduskõrgharidusõppe või magistriõppe käigus. Ettevalmistusnõudena kõrghariduse nõude sätestamine võimaldab vältida olukorda, kus ohvritega satuvad töötama inimesed, kellel puudub vastav ettevalmistus. Näiteks on õiguslikult reguleerimata juristina tegutsemine ja juristina võivad tegutseda isikud, kellel on õigusalased teadmised. Samal ajal võib kohtumenetluses inimesi esindada jurist, kes on omandanud õiguse 85 Kutseseadus. RT I, 13.03.2019, 10 86 Kõrgharidusseadus. RT I, 19.03.2019, 12 87 Kõrgharidusseadus. RT I, 16.06.2020, 9 43 õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni88. Ohvriabitöötaja roll on abi ja tuge vajava ohvri abivajaduse hindamine, tema nõustamine, keerukamates juhtumites juhtumikorraldus- ja võrgustikutöö põhimõtete kasutamine, sobiva abi kavandamine, teiste spetsialistide kaasamine (eelnõu § 8) Sellist roll saab täita vaid koolitatud ja sobiva kvalifikatsiooniga spetsialist. Eelnõu lähtub põhimõttest, et ohvriabi saav inimene peab mõistma, kes talle abi osutab ning millised on spetsialistide teadmised ja võimekus. Erialase ettevalmistuse ja kõrghariduse nõue sätestatakse näiteks ka sotsiaaltöötajatele SHS §-s 489 ja lastekaitsetöötajatele LasKs §-s 1990. Vastavate teadmiste, oskuste, kogemuste ja hoiakute olemasolu oma töö edukaks tegemiseks näitab lisaks kõrgharidusele erialane kutsetunnistus. Kutsestandardile vastavat kompetentsust hindab vastav kutsekomisjon, kes kutsetunnistuse andmisega kinnitab vastaval erialal tegutsemiseks vajaliku kompetentsi olemasolu. Kutse taotlemiseks ettevalmistamise käigus tuleb spetsialistil enda tööd analüüsida ja ennast tööalaselt arendada. Professionaalne erialane töö on tihedalt seotud ka enda töö pideva reflekteerimisega ja enesehoiuga. Kutse saamine tähendab, et spetsialistil on edukaks tegevuseks vajalikud tingimused täidetud. Sotsiaaltöötaja kutset annab välja Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon91, kes hindab sotsiaaltöötajate teadmisi, oskusi ja pädevust. Kutset on võimalik taotleda nii erialase kõrgharidusega inimestel kui ka VÕTA (varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine) alusel. Viimati nimetatu puhul on tingimuseks mitteerialane kõrgharidus ja tööstaaž sotsiaaltöös vähemalt 2 aastat ning viimase aasta jooksul erialase täiendkoolituse läbimine vähemalt 130 tundi, millest vähemalt 30 tundi on seotud valitavate teadmiste ja oskustega ning spetsialiseerumisega. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/95892 haldusjuhisele on proportsionaalsust analüüsides tuvastatud, et ohvriabi osutavatele avaliku võimu ülesandeid teostavatele spetsialistidele ettevalmistusnõuete kehtestamine ei ole liigselt spetsialistide õigusi piirav, kuna kehtestatud nõuded panustavad otseselt kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi tõttu kannatada saanud inimeste ja nende pereliikmete toimetuleku tagamisse ning traumaatilisest kogemusest taastumisse. Direktiivi järgi tuleb liikmesriikidel kaaluda kutsealadele juurdepääsu piiramist avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise seisukohast või ülekaaluka avaliku huviga, milleks on ka teenusesaajate kaitse (artikkel 6). Ohvriabi osutavatele spetsialistidele ettevalmistusnõuete kehtestamine on kaalukalt vajalik teenusesaajate kaitseks. Arvesse on võetud võimalike riskide tekkimist teenusesaajatele. Samuti loob ohvriabi osutavate spetsialistide professionaalne tegutsemine eeldused, et ohvrid ei kogeks taasohvristamist, vaid saaksid taastuda ja naasta tavapärase elu juurde võimalikult kiiresti. Direktiiv rõhutab sidusrühmade teavitamise ja kaasamise tähtsust ettevalmistusnõuete reguleerimisel. Käesoleva eelnõu VTK koostamise raames kaasati Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Eesti Naiste Varjupaikade Liit, Eesti Psühholoogide Liit ja vastava eriala õppejõud Tartu Ülikoolist. 88 Eesti Advokatuur. https://advokatuur.ee/est/advokaadid/jurist-voi-advokaat%C2%A0 (10.03.2022) 89 Sotsiaalhoolekande seadus. RT I, 22.03.2021, 14 90 Lastekaitseseadus. RT I, 12.12.2018, 49 91 Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon. Kutse andmise info: https://www.eswa.ee/kutse-andmine/sotsiaaltootaja/ (10.03.2022) 92 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/958, milles käsitletakse uute kutsealasid reguleerivate õigusnormide vastuvõtmisele eelnevat proportsionaalsuse kontrolli https://eur- lex.europa.eu/eli/dir/2018/958/oj?locale=et 44 Eelnõu § 12 lõige 3 sätestab, et ohvriabi osutava isiku ettevalmistusnõuded ning nõuded ohvriabi põhikoolituse ja täienduskoolituse korraldamisele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Ettevalmistusnõudeid ei sõnastata seaduses, kuna nii ohvriabi kui vaimse tervise valdkond areneb ja muutub kiiresti ning igakordne seaduse avamine täienduste tegemiseks (nt kutsenimetuste muutumisel) oleks ebamõistlik. Seadusandja võib anda ministrile volituse kehtestada määrus, milles sätestatakse väheintensiivsed põhiõiguste piirangud, kui seaduse raamist selgub, milliseid seaduses sätestatud põhiõiguste piiranguid võib määrusandja täpsustada. Praegusel juhul on kavas anda ministrile volitus täpsustada, millised on need hariduse ja koolituse nõuded, mis tagavad isikule vajaliku ettevalmistuse ohvriabi vahetuks osutamiseks. Muu hulgas jääb ministri otsustada, millisel juhul piisab ettevalmistusnõuete täitmiseks sobiva hariduse olemasolust ning millal on vaja läbida täiendkoolitus. Kavandatavas ministri määruses sätestatakse nii ohvriabi osutajate haridusnõuded kui ka nõuded koolitusele. Põhiseaduse §-s 29 on sätestatud, et isikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Praegusel juhul on kavas kujundada seaduses regulatsioon selliselt, et kavandatavas OAS § 12 lõikes 2 on sätestatud põhiõigusi puudutav piirang, mille kohaselt võib ohvriabi vahetult osutada isik, kes vastab seaduses sätestatud üldnõuetele (vt eelnõu § 12 lõike 1 selgitusi) ning kellel on vajalik erialane ettevalmistus ja sobiv kutse või kõrgharidus ohvriabi osutamiseks. Sellise regulatsiooniga on sätestatud ohvriabi vahetu osutajana tegutsemisele piirang, mille kohaselt peavad isikul olema täidetud vajalikud ettevalmistusnõuded. Sellega on seadusandja otsustanud ja reguleerinud põhiõiguste seisukohalt olulise küsimuse. Eelnõu § 12 lõige 4 nimetab, et välisriigis omandatud kvalifikatsiooni vastavuse OAS-i nõuetele otsustab SKA välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse alusel, arvestades OAS-ist tulenevaid erisusi. Sätte eesmärk on võimaldada välisriigis omandatud kvalifikatsiooni tunnustamise kaudu tagada juurdepääs reguleeritud ametikohal või kutsealal töötamisele või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisele Eestis nõutava kvalifikatsiooniga võrdsetel tingimustel. Eelnõu § 12 lõige 5 sätestab, et SKA-ga kokku lepitud isiku juhendamisel võib ohvriabi vahetult osutada oma vabast ajast ja tasu saamata ka ohvriabi vabatahtlik. Ohvriabi on vabatahtlikke kaasanud selle loomise ajast alates ja kuigi vahepeal on vabatahtlike kaasamine olnud vähene, on vabatahtlike leidmine, motiveerimine, koolitamine ja kaasamine ohvriabitöösse olnud viimastel aastatel väga oluline süsteemi paindlikkuse ja teotahteliste kodanike oskuste rakendamise seisukohast. Vabatahtlikud ei võta ära riigi vastutust ohvriabi pakkumisel ega asenda ohvriabitöötajaid. Nad on ohvrite abistamisel täiendavaks jõuks, nii nagu on tavapärane ka teistes Euroopa riikides. Kui vabatahtlik osutaks nt õigusabi, peaks tal kindlasti olema erialane ettevalmistus. Suur osa vabatahtlikest on aga pigem mitte nii suurt ettevalmistust nõudvates rollides, nt tugiisikud, kes tegelevad ohvri lastega või sõidutavad ohvrit vajaliku teenusepakkuja juurde või ülekuulamisele, aitavad ohvrit kursis hoida tema juhtumi käiguga jne. SKA otsustab iga inimese puhul eraldi, milline ettevalmistus on vajalik, et lubada vabatahtliku osalust ohvriabi osutamisel. Üldnõuete puhul erandit ei ole, SKA otsustab ainult isiku hariduse ja töökogemuse sobivuse üle. Kehtivas seaduses oli vabatahtlikele sätestatud vanusepiirang, nõuti terviseseisundi sobivust vabatahtliku tööks ja keelati sugulus või elukaaslaseks olemine teda juhendava ametnikuga. 3. peatükk 45 Ohvriabi korraldus ja ohvriabiteenused 1. jaos kirjeldatakse ohvriabi korraldust. Eelnõu § 13 Eelnõu § 13 lõike 1 järgi korraldab ohvriabi SKA, lähtudes piirkondlikkuse põhimõttest ja regioonide eripäradest. See tähendab, et ohvriabi on kättesaadav kõikides piirkondades üle Eesti, kuid teenuste valik ning muu hulgas näiteks ohvriabitöötajate ja naiste tugikeskuste hulk sõltub konkreetse piirkonna elanike arvust, aga ka abivajajate hulgast selles piirkonnas. Ka kehtivas seaduses räägitakse piirkondlikkuse põhimõttest, regioonide eripäraga arvestamine oli reguleeritud praktikas sama loogika järgi. Eelnõu § 13 lõike 2 kohaselt teeb SKA koostööd riigi ja KOV-i asutustega ning füüsiliste ja juriidiliste isikutega, kaasab ja juhendab ohvriabi vabatahtlikke ning korraldab ennetus- ja teavitustegevusi ja koolitusi. Kõik need ülesanded ja ohvrite abistamiseks vajalik koostöö on kehtinud ka senises praktikas ning vastavad sätted on sõnastatud ka kehtivas OAS-is. 2. jaos on esitatud ohvriabiteenuste üldsätted. Eelnõu § 14 Eelnõu § 14 sõnastab ohvriabiteenuste eesmärgi, teenuste loetelu, SKA õiguse anda teenuste osutamine üle halduslepinguga ning haldusjärelevalvet puudutava. Eelnõu § 14 lõike 1 järgi on ohvriabiteenuste eesmärk tagada kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi tõttu kannatada saanud isikutele sotsiaalne, psühholoogiline ja emotsionaalne abi (edaspidi psühhosotsiaalne abi), et aidata kaasa nende turvatunde ja toimetulekuvõime säilitamisele või taastamisele ning edasise kahju ennetamisele. Kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi kogemus avaldab suurt mõju inimese psühhosotsiaalsele seisundile ja käitumisele, millel on omakorda mõju inimese igapäevasele toimetulekule ja heaolule. Ohvrite direktiivis tuuakse väga selgelt esile vajadus pakkuda laiapõhjalist abi, et ohvriks langenud inimeste heaolu ja võimekus ühiskonnaelus jätkata taastuks. Sotsiaalne, psühholoogiline ja emotsionaalne abi ehk ohvriabi raames antav psühhosotsiaalne abi hõlmab endas nii esmast abi kui muud kogetud sündmusest taastumist toetavat abi vastavalt konkreetse ohvri vajadustele. Psühhosotsiaalne abi lähtub põhimõttest, et inimene on tervik ja üks asi mõjutab teist. See tähendab näiteks seda, et kättesaadav emotsionaalne ja psühholoogiline tugi sündmuse järel ennetab sotsiaalsete probleemide tekkimist, töölt eemale jäämist jmt. Ohvriabi raames on võimalik pakkuda ohvrile psühhosotsiaalset abi eri teenuste näol vastavalt inimese vajadustele, see tähendab tagada inimesele tema põhiõigusi järgivad sotsiaalsed garantiid. Näiteks võib olla vajalik tagada naistevastase vägivalla, perevägivalla või inimkaubanduse ohvrile ajutine majutus ja piisav rahulik uni. Emotsionaalse heaolu ja turvatunde taastamiseks saab pakkuda esmast psühhosotsiaalset tuge, toetada sotsiaalseid oskusi, aidata püstitada uusi eesmärke, anda lootust tulevikuks, aidata luua kontakti lähedastega ja teiste spetsialistidega. Keerukamates olukordades on vaja teha koostööd juhtumikorralduse põhimõttel eri spetsialistidega, sh KOV-i, politsei ja prokuratuuriga. Eelnõu § 14 lõikes 2 loetletakse ohvriabiteenused, milleks on ohvriabi põhiteenus, psühhosotsiaalne kriisiabi, naiste tugikeskuse teenus, seksuaalvägivalla kriisiabi, teenus 46 inimkaubanduse ohvrile,, vägivallast loobumise toetamine, taastava õiguse teenused ja traumast taastumist toetav vaimse tervise abi. Kehtivas OAS-is enamikku nendest teenustest nimetatud ei ole ning eelnõuga sätestatakse nende teenuste sisu ja tingimused. Spetsiifiliste teenuste eesmärki ja sisu selgitatakse iga teenuse juures. Eesti riigi kohustus tagada ohvritele kaitse ja tugi vägivallateo, kuriteo või kriisijuhtumi järel tuleneb mitmest direktiivist. Ohvrite direktiivi järgi on liikmesriikidel kohustus tagada kuriteoohvritele juurdepääs tasuta konfidentsiaalsetele ohvriabiteenustele vastavalt nende vajadustele ja sõltumata sellest, kas ohvrid esitavad pädevale asutuse kuriteo kohta ametliku kaebuse. Vägivalla ennetamise ja ohvrite kaitsega seotud kohustused tulevad Eestile ka Istanbuli konventsioonist, milles rõhutatakse, et riigid peavad looma spetsialiseerunud tugiteenuseid, kus saab vajalikku arstiabi, psühholoogilist ja õigusalast nõustamist ohvritele ja nende lastele. Lisaks tuleb luua piisaval arvul kohti ohvrite turvaliseks majutuseks ning ööpäevaringseid tugiliine. Eelnõu § 14 lõike 3 järgi võib SKA kõik teenused peale ohvriabi põhiteenuse ja traumast taastumist toetava vaimse tervise abi anda halduslepinguga osaliselt või tervikuna üle juriidilisele isikule või KOV-i üksusele. Ka kehtivas seaduses on selline võimalus sätestatud ja SKA on praktikas juba aastaid andnud mitme teenuse korraldamise kas osaliselt või tervikuna üle lepingu alusel kellelegi teisele (nt naiste tugikeskuse teenus, inimkaubanduse ohvritele mõeldud teenused kuni 2020, vägivallast loobumise toetamise teenus). Haldusleping tuleb sõlmida teenuse üleandmiseks juhul, kui antakse üle haldusülesande täitmisega seotud teenuse osutamine. Eelnõu § 14 lõike 4 järgi teeb haldusjärelevalvet ohvriabi osutaja üle SKA. Haldusjärelevalvet tehakse nende teenuseosutajate üle, kellega on sõlmitud haldusleping. Eelnõu § 15 Eelnõu §-s 15 sätestatakse ohvriabi osutamise erisused. Viidatud sätte järgi osutatakse OAS § 14 lõike 2 punktis 2 ning § 16 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 nimetatud abi lisaks SÜS § 3 lõikes 1 nimetatud isikutele ka inimkaubanduse ohvrile ja Eestis toimunud terrorikuriteo ohvrile sõltumata sellest, kas tal on Eestis viibimiseks seaduslik alus. SÜS-i kohaselt on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Erisuse puhul on tegemist kõige esmasema abiga, mille puhul alati ei ole võimalik isegi teada saada, kas isikul on Eestis viibimiseks õiguslik alus või mitte. Näiteks vägivallast loobumise tugiliini ja ohvriabi kriisitelefoni puhul toimub nõustamine telefoni või veebi teel ja on seetõttu anonüümne. Ohvri informeerimine võimalikest teenustest ja kuriteoohvrite kaitse meetmetest, nõustamine ja psühhosotsiaalse abi tagamine on samuti ohvrite põhilised õigused eri direktiivide ja konventsioonide kohaselt. Seega, kuigi inimkaubanduse ohvrile osutatava teenuse jaos on sätted, mille järgi ei tohi viibimisaluseta ka teenuseid osutada, ei pruugi ohvriabi põhiteenuse puhul seda osutamata inimese inimkaubanduse ohvriks olemine ja edasised vajalikud sammud tema abistamiseks (kuriteoteate esitamine jne) isegi selguda. Terrorismikuriteo ohvrid aga võivad olla Eestis turismireisil ning neid tuleb terrorikuriteo ohvriks langenuina igal juhul aidata. 3. jaos on ohvriabi põhiteenuse regulatsioon. 47 Eelnõu § 16 Eelnõu §-s 16 sätestatakse SKA ülesanded ohvriabi põhiteenuse korraldamisel. Ohvriabi põhiteenuse sisu on välja kujunenud alates ohvriabi osakonna loomisest 2005. aastal. Kehtivas seaduses on ohvriabi sisu ebapiisavalt või ebaselgelt sätestatud. Põhiteenuse täpne sisu on oluline sõnastada seaduse tasandil, kuna tegemist on kriitilise tähtsusega tegevustega ohvrite abistamisel, mistõttu on õigusselgus väga oluline. Ohvriabi saavad inimesed ja seda osutavad spetsialistid peavad mõistma, millist abi on inimesel õigus ohvriabi raames saada. Ohvrite direktiivis selgitatakse, et ohvriabiteenistustelt ei saa nõuda, et nad pakuksid ise laiaulatuslikke spetsiaalseid ja professionaalseid erialaseid teenuseid. Vajaduse korral peaksid ohvriabiteenistused toetama ohvreid olemasolevate professionaalsete abiteenuste pakkujate poole pöördumisel. Eestis tehtud ohvriuuringud on näidanud, et inimeste ootused ohvriabile ületavad ohvriabi võimaluste piirid, mis toob kaasa pettumust, mis niigi raskes seisus inimeste olukorda kindlasti ei kergenda. Näiteks oodatakse, et ohvriabi saadaks vägivallatseja vangi, mis ei ole kuidagi ohvriabi võimuses.93 Ebaselguse problemaatilisust illustreerib muu hulgas 2021. aastal algatatud rikkumismenetlus seoses terrorismiohvrite direktiivi ebatäieliku ülevõtmisega94. Euroopa Komisjonile on jäänud arusaamatuks, milline abi on saadaval terrorismiohvritele, sest kehtiva seaduse sõnastuse põhjal ei ole sellest võimalik aru saada. Eelnõu loetleb ohvriabi põhiteenuse komponendid. Ohvriabi põhiteenus on kättesaadav kõikidele ohvritele sõltumata nende ohvriks langemise põhjustest. Ülejäänud teenuste puhul, mis on sätestatud eelnõu edasistes jagudes, on täpsustatud just nende teenuste sihtrühmad. Sellisel juhul on tegemist täiendavate, spetsiifiliste teenustega konkreetsetele sihtrühmadele. Eelnõu § 16 punkt 1 – ohvri informeerimine võimalikest teenustest ja kuriteoohvrite kaitse meetmetest – on vastavuses ohvrite direktiivi artiklis 4 sätestatud ohvri õigusega saada teavet alates esimesest kokkupuutest pädeva asutusega. Kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi tõttu kannatada saanud inimeste jõudmist abisüsteemideni tuleb tõhustada. Muret tekitav on see, et eri liiki vägivalla ja kuriteo ohvrid ei jõua traumaatilise sündmuse järel neile vajaliku psühhosotsiaalse abini.95 Seega, ohvrit tuleb informeerida võimalikest teenustest ja kuriteoohvrite kaitse meetmetest. Kaitsemeetmed on erimeetmed (nt lähenemiskeeld või sarnane kaitsemeede), mis aitavad ära hoida vägivalla või väärkohtlemise jätkumise ohvrit ohustava isiku poolt.96 Teabe andmine võib toimuda nii telefoni, e-kirja, www.palunabi.ee veebilehe kui kohtumise vormis. Teavet annavad nii üle Eesti asuvad ohvriabitöötajad, kelle tööaeg on üldjuhul n-ö kontori lahtiolekuaegadel, kui ka ööpäev läbi töötava ohvriabi kriisitelefoni 116 006 töötajad. Kõik SKA ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna töötajad on koolitatud reageerima ohvripoolsele kontaktivõtmisele ning andma vajalikku infot teenuste ja kaitsemeetmete kohta. Kehtivas seaduses sellist kohustust sätestatud ei ole. 93 Community Needs Assessment. Advancing Rights of Estonian Victims (AREV). 19.01.2022 raporti kavand, avaldamata. 94 ELi toimimise lepingu artikli 258 alusel Eesti vastu algatatud rikkumismenetlus nr 2021/2178. 95 Schreiber, V., Renneberg, B., & Maercker, A. (2009). Seeking Psychosocial Care After Interpersonal Violence: An Integrative Model. Violence and Victims, 24(3), 322–336. doi:10.1891/0886-6708.24.3.322 96 Kaitsemeetmete vastastikune tunnustamine (2020). https://e- justice.europa.eu/358/ET/mutual_recognition_of_protection_measures 48 Eelnõu § 16 punkt 2 sätestab SKA ülesandena ohvri nõustamise ja talle psühhosotsiaalse abi tagamise. Ohvrit nõustatakse ja psühhosotsiaalset abi korraldatakse nii näost näkku kohtumise kui kriisitelefoni 116 006 kaudu. Vestluse käigus selgitatakse välja inimese hetkeolukord ja juhtumi asjaolud, sh võimalik vajadus tagada tema turvalisus, majanduslik toimetulek, alaealiste laste toimetulek, teo toimepanija toimetulek (mis tegurid soodustavad juhtumi kordumist, nt alkoholi tarvitamine perevägivallajuhtumite puhul). Vestlus kestab enamasti kuni poolteist tundi, sest pikem vestlus väsitaks ohvrit liialt ja nõustamisest ei oleks enam kasu. Ohver saab kaasa vajalikud kontaktid ja teda julgustatakse pöörduma uuesti, kui ta on mingid otsused langetanud või tunneb, et vajab edasist abi97. Psühhosotsiaalne abi hõlmab nii ohvri rahustamist kui talle esmavajaliku sotsiaalse toe pakkumist või korraldamist. Kehtivas seaduses on sõnastatud ainult ohvri nõustamine. Alaealise ohvri puhul täidab SKA OAS § 16 punktides 2–4 nimetatud ülesandeid koordineeritult KOV-i üksuse lastekaitsetöötajaga. Ohvriabi põhiteenuse pakkumiseks alaealisele ohvrile selgitab ohvriabitöötaja eelnevalt välja, kas ja millist abi on ohvrile ja teda kasvatavale isikule osutanud KOV-i üksus lastekaitseseaduse alusel. Eelnõu § 16 punkti 3 järgi tuleb hinnata ohvri abivajadust ja tagada talle sobiv abi, vajaduse korral tuleb abistada ohvrit juhtumikorralduse põhimõttel. Abivajadust tuleb hinnata kõikide teenuste puhul, sest ohvritel on erinevad vajadused ja ei ole võimalik anda ühtset juhist kõikide vägivalla- ja kuriteoohvrite abistamiseks, välja arvatud üldised abistamise ja ohvri kohtlemise põhimõtted. Abivajaduse hindamist käsitleb põhjalikumalt eelnõu § 8 ja selle selgitav osa seletuskirjas. Lisaks tuleb vajadusel abistada ohvrit juhtumikorralduse põhimõttel. Kui isik vajab iseseisva toimetuleku parandamiseks pikaajalist ja mitmekülgset abi, mis hõlmab ka vajadust koordineerida mitme organisatsiooni koostööd abi andmisel, kasutatakse juhtumikorralduse põhimõtet. Juhtumikorralduse eesmärk ohvriabis on kompleksse abivajadusega inimeste ja perekondade, vajadusel kogukondade toimetuleku ja turvatunde taastamine pakkudes ja koordineerides kõrgel tasemel teenuseid võimalikult tulemuslikult ja tõhusalt. Juhtumikorraldus on sotsiaaltöö eriala spetsiifiline töömeetod, mille käigus ohvriabitöötaja: 1. Hindab kuriteo, vägivalla ja kriisijuhtumi ohvriks langenud inimese vajadusi kaasates inimest info kogumise ja otsustamise protsessi. 2. Kavandab koostöös inimesega eesmärgid ja nende täitmiseks sobilikud sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnateenused, et toetada tema taastumist vägivallast, kuriteost või kriisijuhtumist. 3. Edendab inimese ligipääsu teenustele, ressurssidele ja teenustele, seisab inimese vajaduste eest, st on kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi ohvriks langenud inimese huvide kaitsjaks. 4. Koondab ja kutsub abivajava inimese soovil ja temaga kokkuleppel tema abistamiseks vajalikud spetsialistid võrgustikutöö ümarlauda. 5. Dokumenteerib info juhtumikorralduslikest tegevustest asutuses kokkulepitud viisil. Juhtumikorralduse raames tehtav spetsialistide võrgustikutöö ühises ümarlauas võimaldab vahetada infot konkreetse juhtumiga seotud asjaolude kohta, et hoida ära probleemid, mis tekivad teenuste killustatusest, spetsialistide voolavusest ja ebapiisavast teenuste 97 Espenberg, K., Kiisel, M., Lukk, M., Soo, A., Themas, A., Themas, E., & Villenthal, A. (2017). Kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuring. Tartu: Tartu Ülikool 49 koordinatsioonist. Lähisuhtevägivalla juhtumite puhul võib selliseks infoks olla nt ohvriga kooskõlastatult lastekaitsele edastatav info selle kohta, et peres esineb lähisuhtevägivald, milles see seisneb ning kuidas see ohvrist lapsevanemat ning last on mõjutanud. Ka võimaldab võrgustikutöö tegemine erinevatel asutustel omavahel koordineerida ohvri abistamiseks vajalikke samme. Erinevalt tavapärasest haldusmenetlusest seotakse juhtumikorralduses inimesele osutatavad abimeetmed ühtseks tervikuks, kus erinevate spetsialistide osutatav abi on nii tegevuste toimumise aja kui tulemuste saavutamise kaudu üksteisest sõltuv. Abi osutamise tulemuslikkuse eesmärgil lepivad võrgustiku liikmed kokku juhtumikorraldusliku vastutuse, vastastikuse teabevahetuse ning tegevuste ajakava. Juhtumikorraldaja vastutusel on erinevate spetsialistide tegevuse koordineerimine. Üldjuhul vastutab juhtumikorralduse eest käesoleva seaduse raames ohvriabi töötaja, kuid koordineerijaks võib olla ka spetsialist, kelle vastutusalasse jääb põhiosa inimese abistamiseks vajalikest meetmetest, näiteks olenevalt juhtumist võib see olla KOV-i sotsiaaltöötaja, naiste tugikeskuse spetsialist, töötukassa juhtumikorraldaja, jmt. Juhtumikorralduse põhimõttel võrgustikutöö on äärmiselt oluline hädaohus oleva täiskasvanud perevägivalla ohvri abistamisel, mida käsitlevad põhjalikumalt eelnõu §-d 9 ja 10 ning seletuskirja vastav osa. Kui ohver on laps, tuleb arvestada sellega, et vägivalla ja väärkohtlemise puhul on kahtlemata tegemist LasteKS-i tähenduses abivajava või hädaohus oleva lapsega, kelle abivajaduse terviklik hindamine ja vajaliku abi osutamine nii lapsele kui tema perele on LasteKS-i järgi KOV-i üksuse ülesanne. KOV-i üksus saab vajaduse korral nõustamist ja tuge SKA-lt (LasteKS § 15 lg 2). Oluline on seejuures arvestada, et lapsed on valdavalt peresisese väärkohtlemise ohvrid ning nende (pere) abivajadus võib olla kompleksne. Lapse abistamine toimub juhtumikorralduse põhimõtteid järgides (LasteKS § 29 lg 2), mis tähendab koostööd ja tegevuste koordineerimist teiste asjaomaste asutuste ja spetsialistidega, sh ohvriabitöötajaga ja muu ohvriabi osutajaga. Sellest lähtudes on eelnõu §-s 16 sätestatud erisused alaealise ohvri abistamisel. Seksuaalselt väärkoheldud laste abistamisega tegeleb lisaks KOV-i üksusele SKA lastemaja (vastavalt Riigikogus vastu võetud, kuid eelnõu koostamise ajal veel jõustumata LasteKS §-le 291). Kehtivas seaduses piirdub ohvriabiteenuse kirjeldus kõikide ohvrite puhul nõustamise ja suhtlemisel abistamisega, see ei kirjelda õigesti ega piisavalt ohvriabitöötajate pakutavat toetust ega töö iseloomu. Eelnõu § 16 punkt 4 näeb ette ohvriabitöötajapoolse ohvri abistamise suhtlemisel riigi- ja KOV-i asutustega ning asjaomaste füüsiliste ja juriidiliste isikutega. Nendeks asutusteks või isikuteks võivad olla näiteks KOV-i sotsiaalosakond, politsei, prokuratuur, teenuseid pakkuv kodanikuühendus, psühholoogilist nõustamist pakkuv osaühing jne. Hõlbustatakse õige kontakti leidmist, vajaduse korral abistatakse ka teenuse osutamise aja kokkuleppimisega. Kehtivas seaduses on see kohustus samasugusena sõnastatud. Eelnõu § 16 punkti 5 järgi on ohvriabi põhiteenuseks ka vägivallast loobumise tugiliini teenuse pakkumine. Tugiliini numbriga 660 6077 avas SKA 2020. aasta suvel, tugiliini nõustajad pakuvad vägivalla toimepanijatele hinnanguvaba ärakuulamist ning võimalust teha järgmine samm vägivallavaba elu suunas. Helistamine on tavatariifiga ning number on avatud tööpäeviti kell 10–16. Abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles. Pöördudes saab jääda anonüümseks, aga kui kõne käigus selgub hädaohu olukord, edastab nõustaja info numbrile 112. Kõned salvestatakse, kuid salvestusi kuulavad vaid tugiliini nõustajad98. Kehtivas seaduses vägivallast loobumise tugiliini teenust kirjeldatud ei ole, kuna tegemist on uue tegevussuunaga. 98 Loe lisaks https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-ennetustoo/tugi-vagivallast-loobumiseks 50 Eelnõu § 16 punktis 6 on sätestatud kohustus pakkuda ohvriabi kriisitelefoni 116 006 teenust ööpäev läbi. Kriisitelefon alustas tööd 01.01.2019. Teenus on helistajale tasuta ning abi on tagatud ööpäev läbi. Ohvriabi kriisitelefonile helistaja võib soovi korral jääda anonüümseks. Abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles. Kui helistada ei ole võimalik või kui inimene ei soovi telefoni teel enda murest rääkida, saab abi saamiseks pöörduda ka www.palunabi.ee lehele, kus ohver saab nõu ja abi küsida veebivestluse kaudu. Ka ohvrite veebinõustamine töötab ööpäev läbi ja kolmes keeles. Välismaalt saab Eesti ohvriabi kriisitelefoni kätte numbril +372 614 7393. Kõik pöördumised salvestatakse. Pöördumiste arv oli suur kohe, kui kriisitelefon avati. Kõige enam pöördutakse kriisitelefonile seoses perevägivallaga, lisaks ka sotsiaalsete probleemidega, muu vägivallaga, suitsiidimõtetega ja leinateemadega99. Kehtivas seaduses ohvriabi kriisitelefoni teenust sätestatud ei ole, kuna tegemist on suhteliselt uue teenusega, mis on tehtud SKA kohustuseks, et tagada ohvriabi parem kättesaadavus. 2021. aastal oli kriisitelefonile 6238 pöördumist. Eelnõu § 17 Eelnõu § 17 sätestab ohvriabi põhiteenuse korraldamise erisused alaealise ohvri puhul. Kuigi kõigil ohvritel sõltumata vanusest on ühetaoline õigus ohvriabile, sh ohvriabi põhiteenusele, tuleb laste abistamisel arvestada ka lastekaitse korraldusega ning lastekaitse kaudu pakutava abiga, samuti sellega, et kuriteo või vägivalla ohvriks osutunud lapse abivajadus on sageli laiem, kui on võimalik katta üksnes ohvriabi pakutavate teenustega. Lapsed kogevad vägivalda ja väärkohtlemist enamasti perekeskkonnas ning sellisel juhul ei piisa lapse turvatunde ja toimetuleku taastamiseks vaid lapsele ühe teenuse osutamisest, vaid tuleb tegeleda laiemalt peresuhetega, sh lapsevanemate või last kasvatavate isikute suutlikkuse ja toimetulekuga, lapse erivajadustega ning muude lapse kasvukeskkonnas esinevate probleemidega. Laps võib vajada traumeerivast kogemusest taastumiseks mitmekülgset ja pikaajalist abi. On ka teada, et traumateraapia edukuse eelduseks on lapse ja pere ettevalmistus selleks ning teraapiavälise toetusvõrgustiku olemasolu; ka soovitatakse alustada traumatöötlust alles siis, kui kahjustav sündmus on lõppenud, st trauma jätkumise korral on soovitatav esmajoones tagada turvalisus ja toetada toimetulekut.100 See on kehtivate seaduste alusel lastekaitsesüsteemi roll ja ülesanne – eeskätt KOV-i üksusele on pandud kohustus lapse abivajadust terviklikult hinnata (arvestades nii lapse arenguvajadusi, vanemate suutlikkust kui ka pere ja keskkonna olukorda101) ning lapsele ja perele vajalike abimeetmete paketi (juhtumiplaan, tegevuskava) koostamist koordineerida, samuti antud õigus vajaduse korral võtta rangemaid meetmeid lapse heaolu ja turvalisuse tagamiseks (nt ettekirjutuse tegemine lapsevanemale või lapse eraldamine tema elu ja tervist ohustavast perekeskkonnast). Seetõttu on ohvriabi vajava lapse toetamisel oluline ohvriabi ja lastekaitse tihe koostöö, et saavutada parimad ja kestvad tulemused. Kui lapsega otse ohvriabisse pöördutakse, pakub ohvriabitöötaja lapsele ja/või vanemale eelnõu §-s 16 kirjeldatud abi ja nõustamist ning hindab lapse abivajadust, et pakkuda sobivaid ohvriabiteenuseid. Sel juhul ei ole praktiliselt võimalik ohvriabi pakkumist eelnevalt 99 Sotsiaalkindlustusamet (2021). Ohvriabisse jõudsid eelmisel aastal üle 3000 uue perevägivallaga seotud juhtumi. https://sotsiaalkindlustusamet.wordpress.com/2021/02/11/ohvriabisse-joudis-eelmisel-aastal-ule-3000- uue-perevagivallaga-seotud-juhtumi/ 100 Väärkoheldud laste ja nende perede psühholoogiline abi. Analüüs. Kastepõld-Tõrs, K (2018). Kättesaadav: https://www.lasteabi.ee/traumateraapia/userfiles/vaarkoheldud-laste-ja-nende-perede-psuhholoogiline-abi- 2018.pdf 101 Lapse abivajaduse hindamise aluseks on lapse heaolu kolmnurk: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/content- editors/Lastekaitse/Noustamisteenused/lapse_heaolu_kolmnurk_plakat_web.pdf 51 lastekaitsetöötajaga koordineerida, kuid seda tuleks teha esimesel võimalusel, eriti siis, kui nähakse vajadust pakkuda lapsele mõnda spetsiifilist ohvriabiteenust. Selleks et ohvriabi pakutavad teenused täidaksid oma eesmärki, peavad need olema kooskõlas muu abiga, mida lapsele ja tema perele on pakutud või samal ajal pakutakse. Vältida tuleks eri asutuste dubleerivaid tegevusi ja teenuseid. Samuti võib lastekaitsetöötajal olla olemas põhjalikum teave lapse probleemide ja abivajaduse kohta, mis võib mõjutada ka ohvriabitöötaja hinnangut lapse abi- ja teenusevajadusele. Praktikas tunnevad ohvriabitöötajad muret, et lastekaitse kaasamine ohvri abistamise varajases etapis (sellega seotud teabevahetus ja tegevuste koordineerimine) võib kahjustada usaldussuhet ohvriga, lapsohvri puhul teda esindavate täiskasvanutega. Ohvriabisse pöördudes võib inimene soovida, et tundlik info ei jõuaks teiste asutusteni ja väiksemas KOV-is elades ka mitte kohaliku tasandi ametnikeni. Seda soovi saab austada nii kaua, kui see ei osutu takistuseks lapsele vajaliku abi tagamisel. Teabe ning kogu juhtumi konfidentsiaalne ja usaldust hoidev käsitlemine on asjaga seotud spetsialistide erialaste oskuste ja professionaalsuse küsimus. Vajaduse korral tuleb rohkem panustada sellealastesse juhendmaterjalidesse ja koolitustesse. Kehtivas seaduses alaealiste ohvrite abistamise erisusi välja toodud ei olnud, v.a inimkaubanduse või seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud alaealiste puhul. Eelnõu VTK kohta antud tagasisides rõhutas mitu asutust ja organisatsiooni alaealiste abistamise erisuste ning ohvriabi ja lastekaitse koostöö täpsustamise vajalikkust, mistõttu on eelnõus sellega ka arvestatud. Eelnõu § 17 lõige 1 sätestab, et kui SKA saab OAS § 7 lõike 1 alusel teate lapsest, kes võib vajada ohvriabi, selgitab ohvriabitöötaja enne ohvriabi pakkumist välja, kas ja millist abi on ohvrile ja teda kasvatavale isikule osutanud KOV-i üksus LasteKS-i alusel. Selle nõude eesmärk on vältida ohvriabi ja lastekaitse dubleerivat tegevust kuriteoohvrist lapse ja tema pere abistamisel, arvestades et info kuriteo tõttu kannatanud lapsest edastatakse nii KOV-i üksusele LasteKS § 27 alusel kui ohvriabile OAS-i eelnõu § 7 lõike 1 alusel. Enne lapse esindajaga ühenduse võtmist selgitab ohvriabitöötaja välja, kas perel on juba olnud kokkupuuteid lastekaitsega ja millist abi nad on saanud. See on oluline selleks, et võimalikult õigesti hinnata lapsohvri vajadust ohvriabiteenuste järele ja pakkuda kõige sobivamat abi, aga ka selleks, et vältida mitme eri ametniku kontakteerumist perega abi pakkumiseks. Üldjuhul vajavad lapsohvrid mitmekülgset abi, mis eeldab lastekaitse ja ohvriabi koostööd. Samas ei ole alati mõistlik ohvriabi osutamisega oodata seni, kui on tehtud lastekaitsetoimingud, st lastekaitsetöötajapoolne tervikliku abivajaduse hindamine ja juhtumiplaani koostamine. See võtab paratamatult aega, samas kui ohvriabi peamine eesmärk on pakkuda kuriteo vm traumeeriva sündmuse korral kannatanule kiiret abi, et ennetada edasist kahju. Seega on tarvis, et ohvriabitöötaja ja lastekaitsetöötaja teeksid koostööd ning koordineeriksid lapse ja pere abistamiseks vajalikke tegevusi. Kui teave ohvriabi vajavast lapsest ei ole tulnud SKA-le eelnõu § 7 lõike 1 alusel uurimisasutuselt, prokuratuurilt või kohtult, vaid SKA ohvriabitöötaja poole pöördub laps või lapsevanem ise, peab ohvriabitöötaja hindama ohvri abivajadust põhiteenuse osutamise raames vastavalt eelnõu §-le 8. Selle kohaselt kui alaealise ohvri abivajadust hinnates selgub, et tegemist on abivajava või hädaohus oleva lapsega, tuleb tagada lapsele vajalik abi LasteKS-is sätestatud korras. Selle kohta vt täpsemalt eelnõu § 8 lõike 2 selgitust. Eelnõu § 17 lõige 2 täpsustab, et alaealisele seksuaalvägivalla ohvrile osutab SKA ohvriabi põhiteenust ulatuses, milles SKA ei paku abi LasteKS-i alusel. Eelnõu koostamise ajal on jõustumise ootel Riigikogus vastu võetud LasteKS-i täiendus § 291, mis näeb ette SKA meetmed seksuaalselt väärkoheldud lapse ja seksuaalselt väärkohtlevalt käituva lapse 52 abistamiseks102. Sellega täpsustatakse seksuaalselt väärkoheldud laste abistamiseks loodud SKA lastemaja tegevust ja ülesandeid, et kindlustada lastemaja abi ja tugi rohkematele lastele. Eesti eri piirkondadesse loodud SKA lastemajade tegevuse eesmärk on kooskõlas Barnahus ehk lastemaja mudeliga103 tagada seksuaalselt väärkoheldud või selle kahtlusega laste juhtumite parem tuvastamine, nende laste lapsesõbralik kohtlemine kogu juhtumi käsitlemise ja kriminaalmenetluse käigus ning abivajavatele lastele vajalike tervishoiu- ja sotsiaalteenuste viivituseta osutamine. Nende meetmetega SKA toetab KOV-i üksuse lastekaitsetööd nimetatud sihtrühmaga. Saab ka öelda, et lastemajas kohtuvad SKA lastekaitse ja ohvriabi roll, sest muu hulgas hinnatakse seal lapse väärkohtlemisest tulenevat abivajadust ning vajaduse korral suunatakse laps sobivat ohvriabiteenust saama, ka pakutakse lapsele ja tema lähedastele toetust ja nõustamist, sh esmast psühhosotsiaalset abi (lastemajas korraldatakse lapse ära- ja ülekuulamisi, mis on nii lapsele kui lapsevanemale emotsionaalselt rasked). Seega on seksuaalselt väärkoheldud lapsele tagatud OAS-i eelnõu § 16 punktides 1–4 kirjeldatud põhiteenusega sarnane abi SKA lastemajas LasteKS § 291 alusel. Eelnõu § 17 lõikest 2 tuleneb, et SKA pakub alaealisele seksuaalvägivalla ohvrile esmajoones LasteKS-i § 291 kohast abi ning ohvriabi põhiteenust osutatakse vajadusel ulatuses, milles abi ei pakuta LasteKS-i alusel. 4. jaos sätestatakse psühhosotsiaalse kriisiabi regulatsioon. Eelnõu § 18 Eelnõu § 18 rõhutab vajadust tagada kriisijuhtumist mõjutatud inimestele psühhosotsiaalne kriisiabi, et toetada neid juhtunuga toimetulekul ja vähendada selle mõju igapäevasele tegutsemisele ning taastada iseseisev toimetulek. Elanikkonnakaitse rakkerühm on rõhutanud 104 vajadust tagada inimestele kriisolukordades vältimatu elupäästva abi järel jätkuabina vältimatu sotsiaalabi ja psühhosotsiaalne abi. Probleemina nähti, et Eestis puudub süsteem, millega tagatakse kriisijuhtumist mõjutatud inimestele (kannatanud, nende lähedased, reageerijad) psühhosotsiaalne nõustamine. Riiklikult koordineeritud psühhosotsiaalse kriisiabi vajalikkusele on juhtinud tähelepanu ka Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon (VATEK) psühhosotsiaalse kriisiabi osutamise kavas105. Psühhosotsiaalse kriisiabi vajadus võib tekkida riikliku tähtsusega kogu elanikkonda hõlmavates kriisides (nt COVID-19 pandeemia puhkemine 2020. a), aga ka väiksemat kogukonda tõsiselt traumeerivates olukordades (nt tulekahju kortermajas, hoolekande- või lasteasutuses). Kogu elanikkonda hõlmavate kriiside puhul on SKA-l võimalik oma seadusest tulenevat kohustust täita juhul, kui ohvriabi tavaeelarvele eraldatakse täiendavad vahendid (nt massiline sisseränne, pandeemia levik). Eestis on toimunud mitu kriisijuhtumit, mis on nõudnud kiiret psühhosotsiaalse kriisiabi osutamist ja koordineeritud koostööd inimeste abistamiseks. Näitena võib tuua parvlaeva Estonia katastroofi 1994. a (hukkus 852 inimest), Palal koolibussiga toimunud õnnetuse 1996. 102 Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (510 SE). Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0bb6d4b8-eab6-4d35-af70- 0d974ec690b5/Sotsiaalhoolekande%20seaduse%20ja%20teiste%20seaduste%20muutmise%20seadus 103 Lastemaja mudeli sekkumismeetmeid ja teenuseid kirjeldavad 2017. a avaldatud rahvusvahelised Barnahusi kvaliteedinõuded. Kättesaadav: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/content- editors/Lastekaitse/barnahus_kvaliteedistandardid.pdf 104 Elanikkonnakaitse kontseptsioon (2018). Kättesaadav: https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/content- editors/organisatsioon/failid/rakkeryhmad/elanikkonnakaitse_kontseptsioon_15.02.2018.pdf 105 Psühhosotsiaalse kriisiabi osutamise kava (2017) VATEK 53 a (hukkus 8 inimest), Haapsalus toimunud lastekodu põlengu 2011. a (hukkus 10 inimest), tulistamise Viljandi Paalalinna koolis 2014. a (hukkus 1 inimene), 2020. a Lihulas toimunud tulistamise (hukkus 2 inimest), 2018. a Haaberstis toimunud gaasiõnnetuse (hukkus 3 väikelast). Euroopa Liidu liikmesriike ohustab ka üha suurem terrorirünnakute oht. Näiteks, Nice’i terrorirünnakus Prantsusmaal 2016. a hukkus 2 Eesti kodanikku. Euroopa Liidu liikmesriigid on ühiselt otsustanud, et terrorismiohvrite konkreetsetele vajadustele reageeritakse terviklikult kohe pärast rünnakut ja niikaua, kui vaja. Terrorismiohvrite direktiiv106 rõhutab, et abi tuleb kõigepealt pakkuda kõige kaitsetumatele terrorismiohvritele ning rahuldada vähemalt emotsionaalsed ja psühholoogilised vajadused. Lisaks tuleb teavitada abi, sealhulgas traumaabi ja nõustamise kättesaadavusest. Praktika on näidanud, et probleemiks on vahetu ja kiire ning tervikliku psühhosotsiaalse kriisiabi, st sotsiaalse, emotsionaalse ja psühholoogilise abi kättesaadavus inimestele nii kriisijuhtumi ajal kui selle järel. Probleem on ka selles, et psühhosotsiaalse kriisiabi sisu ei ole ühtselt mõistetav, selle jõudmine abivajavate inimesteni on juhuslik ja puudub asutuste sujuv koostöö.107 Kriisabi osutamine on toimunud pigem otsekontaktide kaudu ja koormus langeb piiratud arvule spetsialistidele. Puudunud on riiklikult juhitud kriisiabi korraldamine. Üheski seaduses ei ole seda tegevust reguleerivaid sätteid seni olnud. Alates 2018. aastast on SKA ohvriabi psühhosotsiaalse kriisiabi eestkõnelejaks ja abi korraldajaks. SKA ohvriabitöötajad suudavad juhendada ja toetada nii abivajajaid kui kriise lahendavaid asutusi. Ohvriabi kriismeeskonna liikmetel on vajalikud oskused ja teadmised ning kaasatud on vabatahtlikud. Regulaarselt osalevad kriisimeeskonna liikmed ühistel õppustel teiste kriisidele reageerivate asutustega, näiteks PPA ja Päästeametiga. Tavapärasest sotsiaalhoolekandelisest abist eristab psühhosotsiaalset kriisiabi töö inimestega ootamatult toimunud traumeerivates olukordades, mille mõju inimestele on raske ja tavapärased toimetulekuviisid ei aita. Arvestades kriisijuhtumite traumeerivat mõju sellest puudutatud inimestele, peab psühhosotsiaalne kriisiabi olema proaktiivne, st algatus abi pakkumisel peab olema spetsialistidel108. Traumast tingitult ei suuda enamik inimesi ise omal algatusel abi otsida. Psühhosotsiaalse kriisiabi õigeaegsel osutamata jätmisel võivad olla pikaajalised kulukad tagajärjed nii abivajavate inimeste tervisele kui riigi majandusele. Rahvusvahelised uuringud109, 110 on näidanud, et kriisijuhtumite järel on kõrgendatud oht ärevushäirete, depressiooni, traumareaktsioonide (nt hirm, ärevus) ja raskemat tüüpi leina tekkimiseks. Eestis puuduvad kriisijuhtumite mõjuanalüüsid. Norras 2011. aastal toimunud terrorirünnakus Utoya saarel mõrvati 69, tõsiselt vigastati 66 ja rünnakust oli mõjutatud (nägi seda pealt) veel 585 inimest. Poolteist aastat pärast juhtunut tehtud analüüs tõi välja lähedase kaotanud lastel ja vanematel raskemat tüüpi leina tunnuste ulatusliku leviku (vastavalt 75% ja 82%), traumajärgsed 106 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK 107 Psühhosotsiaalse kriisiabi innovatsiooniprojekti välitööde intervjuudest saadud tagasiside (2021) 108 Loe psühhosotsiaalse kriisiabi kohta lisaks: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/psuhhosotsiaalne-kriisiabi 109 Neria Y1, Gross R, Litz B, Maguen S, Insel B, Seirmarco G, Rosenfeld H, Suh EJ, Kishon R, Cook J, Marshall RD (2007) Prevalence and psychological correlates of complicated grief among bereaved adults 2.5-3.5 years after September 11th attacks. 110 Norris, G. H. (2007) Impact of mass shootings on survivors, families and communities. PTSD Research Quarterly, 18/3), 1-8. doi: 10.1037/e721792007-001 54 reaktsioonid (63% ja 72%) ja üldise psühholoogilise stressi (82% ja 75%) 111 ehk väga tugeva abivajaduse isegi pooleteise aasta möödudes. Seega võivad traumeerivad kriisijuhtumid pikka aega mõjutada nii sellega lähedalt seotud inimesi, aga ka laiemat kogukonda ja ühiskonda. Kriisijuhtumite järel tehtud uuringutes on rõhutatud vajadust keskselt juhitud professionaalse psühhosotsiaalse kriisiabi järele. Kriisijuhtumist puudutatud inimestele peab olema kättesaadav vahetu kriisiabi ja järelabi.112 OAS-i eelnõus arvestatakse vaimse tervise strateegia 2016– 2025113 ja elanikkonnakaitse kontseptsiooni (2018)114 ettepanekutega luua toimiv süsteem kriisijuhtumist mõjutatud inimeste psühhosotsiaalseks nõustamiseks. Lisaks arvestatakse, et psühhosotsiaalse kriisiabi regulatsioon oleks kooskõlas rahvusvaheliste juhistega, nt TENTS „Juhised psühhosotsiaalse abi osutamiseks pärast katastroofe ja suurõnnetusi“ (2008) 115 ja WHO „Psühholoogiline esmaabi: juhised abistajatele“ (2011)116. 2021. aastal osales SKA ohvriabi innovatsiooniprogrammi arendusprojektis117, et otsida koos partneritega PPA-st, Võru Linnavalitsusest, Sotsiaalministeeriumist ja Harjumaa Omavalitsuste Liidust vastust küsimusele, kuidas asutuste koostöös toetada kriisijuhtumites kannatanud inimesi, nende lähedasi, pealtnägijaid või muul viisil juhtunust mõjutatud inimesi. Abivajajate ja abistajatega tehtud intervjuudest selgus, et info kriisijuhtumitest ei jõua abistajateni ning sageli puuduvad abistajatel teadmised selle kohta, kuidas ja kui kaua tuleks inimesi aidata. KOV-i sotsiaaltöötajad ja koolitöötajad rääkisid, et nad jäävad abistamise tegevustes üksi ja asutuste kriisiplaanides puudub psühhosotsiaalse kriisiabi osa. Innovatsiooniprogrammi raames töötas SKA koos partneritega välja koostöömudeli, milles sõnastati asutuste tegutsemise järjekord ja omavaheline infovahetus. Koostöömudel selgitab, milline on PPA ja Päästeameti (kes on sageli kriisi juhtivad asutused), SKA ohvriabi ja KOV-i koostöö kriisijuhtumites. Terviklik psühhosotsiaalne kriisiabi sellistes olukordades tuleb tagada eri asutuste koostöös. Selget piiri sotsiaalvaldkonna asutuste vastutuse vahel on üsna keeruline tõmmata, kuna neid tegevusi saavad pakkuda SKA, KOV-id, Rajaleidja jt. Vajalik on tugev koostöö ja teenuste integreerimine. Seni on takistuseks olnud ka õigusliku raamistiku puudumine kriisiabi korraldamiseks. Eelnõu § 18 lõike 1 järgi osutatakse psühhosotsiaalset kriisiabi ootamatust kriisijuhtumist mõjutatud isikule, et tulla juhtunuga toime, vähendada selle mõju igapäevasele tegutsemisele ning taastada iseseisev toimetulek. Kriisijuhtum (eelnõu § 4 punkt 2) on ootamatu juhtum, mis võib tuua kaasa inimeste kahjustumise või hukkumise, põhjustades enamikul inimestest tõsiseid üleelamisi. Kriisijuhtum tekitab hirmu, abitust ja õudustunnet ning võib kaasa tuua 111 Dyregrov, K., Kristensen, P., Johnsen, I., Dyregrov, A. (2015) The psychosocial follow-up after the terror of July 22nd 2011 as experienced by the bereaved. Scandinavian Psychologists. 112 Psühhosotsiaalse kriisiabi osutamise kava. (2017) VATEK. 113 Vaimse tervise strateegia 2016–2025. Kättesaadav: https://88474753-62df-4666-a7b7- 7f305bd053d4.filesusr.com/ugd/21ebf3_33462095e80e4ff6960646b8a8f61240.pdf 114 Elanikkonnakaitse kontseptsioon (2018). Kättesaadav: https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/content- editors/organisatsioon/failid/rakkeryhmad/elanikkonnakaitse_kontseptsioon_15.02.2018.pdf 115 TENTS – The European Network for Traumatic Stress 116 Psühholoogiline esmaabi: juhised abistajatele https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/44615/9789949743643-est.pdf 117 Riigikantselei innovatsiooniprogramm 2021. Innovatsiooniprogrammis osalemine tähendab seda, et teenusedisaini võtmes hakatakse lahendusi leidma mingile probleemile, kaasates nii lõppkasutajaid kui ka koostööpartnereid eri sektoritest. 55 posttraumaatilise stressihäire (nt korduvad pildid ja mõtted sündmusest118). Eelnõus peetakse silmas kriisijuhtumeid, mis ohustavad paljude inimeste elu või tervist ja mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuste või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus. Õigel ajal kättesaadaval psühhosotsiaalsel kriisiabil on oluline roll posttraumaatilise stressihäire ja sellega seotud vaevuste ennetamisel ja leevendamisel. PPA andmetel kaotas 2020. aastal ootamatu sündmuse tõttu elu hinnanguliselt 405 inimest: 211 inimest sooritas enesetapu (nendest 10 olid alaealised), 45 inimest hukkus tulekahjus, 3 inimest tööõnnetuse tagajärjel, 66 inimest uppus, 60 inimest hukkus liiklusõnnetuses. SKA ohvriabi korraldab psühhosotsiaalset kriisiabi juhtumites, kus on: 1) vägivalla tagajärjel hukkunud lapsed ja noored, nende lähedased; 2) suitsiidi tõttu surma saanud lapsed ja nende lähedased; 3) õnnetusjuhtumi tõttu surma saanud lapsed; 4) lapsed ja noored, kes on tunnistajaks rasketele kuritegudele ja õnnetusjuhtumitele, suitsiidile; 5) muud suure mõjuga sündmused, kus puudutatud isikute ring on suur või puudutatud on haavatavad sihtrühmad (näiteks põleng Haapsalu lastekodus puudutas erivajadustega laste perekondi, mitmed lapsed said viga ja kümme last hukkus, haavatavas olukorras võivad olla üksikvanemad, hiljuti pereliikme matnud inimesed, jmt). Eelnõu § 18 lõige 2 määrab psühhosotsiaalse kriisiabi tegevused, milleks on ööpäev läbi kestev valmisolek kriisijuhtumitele reageerida, olukorra hindamine ning koostöö käivitamine seotud asutuste ja isikutega, kriisijuhtumist mõjutatud inimeste väljaselgitamine ja nende esmaste vajaduste hindamine, psühholoogilise esmaabi andmine ja muu psühhosotsiaalse abi käivitamine, eri spetsialistide koostöö kriisijuhtumist mõjutatud inimeste abistamiseks. Eelnõu § 18 lõike 2 punkti 1 järgi on vajalik tagada ööpäevaringne valmisolek kriisijuhtumitele reageerida. See tähendab, et SKA korraldab ööpäevaringse kriisijuhtumi info registreerimise kriisitelefoni kaudu, olukorra hindamise (sh juhtumi asjaolud, vajalikud ressursid), juhtumile kohase reageerimise (nt telefoni teel tugi, kriisimeeskonna reageerimine, personaalne lähenemine, rühmade kaupa abistamine). Esmasel hindamisel selgitatakse välja, millise kriisijuhtumiga on tegemist, kas on vigastatud või hukkunud inimesi, kas on jätkuv oht elule või tervisele, millised asutused on teadlikud ja kaasatud. Kriisiabi osutamine põhineb traumateadliku abistamise põhimõtetel (st abistajatel on teadlikkus inimese psühholoogilistest ja füsioloogilistest reaktsioonidest traumale) ja abi andmine on vajadustest lähtuv.119 Suure mõjuga ja paljude kannatanutega kriisijuhtumite toimumisel kaasatakse vastava väljaõppe saanud vabatahtlikud. Ohvriabi kriisimeeskonna liikmetel on teadlikkus ja võimekus ööpäev läbi kriisijuhtumites kannatanud inimestele kriisiabi osutada. 2020. aastal katsetas SKA ohvriabi kriisimeeskond Harjumaal kriisiabi osutamist juhtumites, kus alaealine oli teinud suitsiidi. Eesmärk oli vähemalt kahe tunni jooksul pärast sündmust jõuda peredeni, tagada psühholoogiline esmaabi lähedastele ja koordineerida edasised tegevused. Lisaks saab SKA ohvriabi pakkuda tuge KOV-idele nende tegevustes abi vajavate perede abistamisel. Eelnõu § 18 lõike 2 punkti 2 kohaselt tuleb kriisijuhtumi toimumise korral tagada kriisiolukorra hindamine ning käivitada koostöö seotud asutuste ja isikutega. SKA ohvriabi tagab psühhosotsiaalse kriisiabi korralduse ja koordineerib koostööd kriisi lahendava asutusega. Koostöös kriisi juhtiva asutusega selgitatakse välja kriisijuhtumi täpsemad asjaolud ning toimub olukorra ja kannatanute seisundi esmane hindamine. 118 Loe posttraumaatilise stressihäire kohta lisaks Peaasi.ee lehelt. https://peaasi.ee/post-traumaatiline- stressihaire/ 119 TENTS – The European Network for Traumatic Stress 56 Eelnõu § 18 lõike 2 punkt 3 sätestab kriisijuhtumist mõjutatud inimeste väljaselgitamise ja nende esmaste vajaduste hindamise. Psühhosotsiaalset kriisiabi võivad vajada kriisijuhtumis vahetult kannatada saanud inimesed või selles ellujäänud, kuid ka kaudselt mõjutatud inimesed, nagu lähedased ja pereliikmed, samuti kriisijuhtumi pealtnägijad ja päästjad/abistajad.120 Erilist tähelepanu tuleb pöörata haavatavatele gruppidele, nt lapsed ja noored, eakad, erivajadusega inimesed, korduvalt kriisijuhtumit kogenud inimesed.121 Korduvalt kriisijuhtumiga kaasnevat traumat kogenud inimestel tekib tõenäolisemalt tervisekahjustusi, kuid ka enesevigastamise või sõltuvuse riske. Abi vajavate inimeste arv võib kriisijuhtumites olla väga erinev. Uuringute järgi on näiteks ühest suitsiidist raskemalt mõjutatud vähemalt 15–30 inimest (pereliikmed, lähedased, sõbrad), kuid uuemate uuringute järgi isegi 135 inimest (lisaks töökaaslased, koolikaaslased), kes võivad vajada pärast enesetappu psühholoogilist esmaabi ja hilisemas faasis psühholoogilist nõustamist.122 Eelnõu § 18 lõike 2 punkti 4 kohaselt tuleb kriisjuhtumites tagada psühholoogiline esmaabi ja käivitada muu psühhosotsiaalne abi. Eelnõu järgi tuleb SKA-l tagada kriisijuhtumist puudutatud inimestele psühholoogiline esmaabi, st esmaste vajaduste märkamist, praktilise abi ja info andmist, emotsionaalse toe pakkumist.123 Lisaks tuleb käivitada koostöö teiste asutustega. Kriisi akuutses faasis võib olla vajalik psühhosotsiaalse abina osutada vältimatut sotsiaalabi KOV-i poolt. Kriis võib kaasa tuua mitmeid kaotusi, näiteks lähedase kaotus, kodu kaotus, aga ka kriisijuhtumiga kaasneva kontrolli ja väärikustunde, lootuse, turvatunde ja usalduse kaotus. Esmane fookus inimeste abistamisel näiteks õnnetustes on professionaalne meditsiiniline esmaabi ja seejärel muu kiireloomuline abi, mis aitab tagada nii füüsilise turvalisuse kui ka eluks vajalikud esmavajadused (sh adekvaatne info, kaitse külma eest, piisavad riided väärikuse tagamiseks). Kui füüsiline turvalisus on tagatud, saab osutada psühholoogilist esmaabi. Eelnõu järgi tagab SKA psühholoogilise esmaabi124 kriisijuhtumist (eespool nimetatud juhtumid) puudutatud inimestele eesmärgiga vähendada juhtumi emotsionaalset ja psühholoogilist mõju. Sellises olukorras on kõige olulisem inimeste rahustamine ja stressireaktsioonide vähendamine, mis on vajalik toimetulemiseks ja elu jätkamiseks. Inimestele peab andma selged ja lihtsad juhised (nt millised võivad olla trauma sümptomid, kuidas nendega toime tulla, milline abi on olemas), et vähendada valu ja kannatusi, tagada sotsiaalne toetus, anda lootust taastumise võimalikkusest.125 Kriisi akuutses faasis võib olla vajalik psühhosotsiaalse abina osutada vältimatut sotsiaalabi KOV-i poolt. SHS § 8 järgi on KOV-i ülesandeks vältimatu sotsiaalabi osutamine (vähemalt toidu, riietuse ja ajutise majutuse) isikule, kes on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite kaotamise või puudumise tõttu. OAS-i eelnõuga laiendatakse SHS § 8 vältimatu sotsiaalabi tähendust psühhosotsiaalse kriisiabi osutamisega ulatuslike ja traumeerivate sündmuste ajal ja järel. Eelnõu järgi on KOV-i ülesandeks korraldada psühhosotsiaalset kriisiabi kohalikku kogukonda tõsiselt traumeerivates kriisjuhtumites. 120 Elanikkonnakaitse kontseptsioon (2018). Kättesaadav https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/content- editors/organisatsioon/failid/rakkeryhmad/elanikkonnakaitse_kontseptsioon_15.02.2018.pdf 121 Vaimse tervise strateegia 2016-2025. Kättesaadav siit: https://88474753-62df-4666-a7b7- 7f305bd053d4.filesusr.com/ugd/21ebf3_33462095e80e4ff6960646b8a8f61240.pdf 122 How many people are affected by one suicide? https://www.suicideinfo.ca/how-many-people-are-affected- by-one-suicide/ (07.02.2022) 123 Psühholoogiline esmaabi: juhised abistajatele https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/44615/9789949743643-est.pdf 124 Loe psühhosotsiaalse kriisiabi kohta: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/psuhhosotsiaalne-kriisiabi 125 Psühhosotsiaalse kriisiabi osutamise kava. (2016). VATEK 57 Psühhosotsiaalse kriisiabi osutamise eelduseks on see, et psühhosotsiaalse kriisiabi plaan on KOV-i kriisiplaanide osa ning seda on testitud ja praktiseeritud. Senine praktika on näidanud, et KOV-ide sotsiaaltöötajad käivitavad psühhosotsiaalse kriisiabi tegevused oma erialaseid teadmisi kasutades, kuid KOV-ide kriisiplaanides psühhosotsiaalse kriisiabi plaani pigem ei ole. Uue OAS-i eelnõu koostamise raames toimusid kohtumised Eesti Linnade ja Valdade Liiduga, et arutada psühhosotsiaalse kriisiabi tegevusi KOV-i ülesandena. Kohtumistel väljendati muret, et puudu on piisava ettevalmistusega spetsialistidest. Siiski, spetsialistid ei pea kriisiabi akuutses faasis olema kõrge kvalifikatsiooniga vaimse tervise spetsialistid (nt psühhiaatrid, kliinilised psühholoogid). Psühholoogiline nõustamine ja psühhoteraapia ei ole selles faasis asjakohased või on koguni vastunäidustatud. Vajalikud on psühhosotsiaalse kriisiabi teadmised ja oskused tööks inimestega.126 Sellised esmased teadmised ja oskused on olemas erialase väljaõppe läbinud sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatel ning neid saab tugevdada läbimõeldud kriisiplaaniga ja psühholoogilise esmaabi täiendkoolitusega. SKA psühholoogilise esmaabi koolituse on tänaseks läbinud üle 800 inimese, kellest paljud on KOV-i töötajad. Peale psühhosotsiaalse esmaabi andmise peab KOV korraldama kriisiabi järeltöö, mis tähendab kontakte kriisijuhtumist mõjutatud inimestega, et tekiks võimalus võimalikult varakult märgata probleemide tekkimist, ennetada nende süvenemist ja suunata vajaliku ravini. Teadmised ja oskused kriisijuhtumi järel toimuva inimeste olukorra hindamise kohta peavad olema piirkondlikel vaimse tervise spetsialistidel (nt vaimse tervise õed, pereõed) ning KOV-i lastekaitse- ja sotsiaaltööspetsialistidel. Selles faasis võivad inimesed vajada psühholoogilist nõustamist, psühhoteraapiat ja psühhiaatrilist abi. Vajalik võib olla juhtumikorralduse põhimõttel inimeste abistamine KOV-i sotsiaaltöötaja juhtimisel. Eelnõu § 18 lõike 2 punkt 5 rõhutab eri spetsialistide koostööd kriisijuhtumist mõjutatud inimeste abistamisel. Praktika on näidanud, et kriisijuhtumites on tihti vajalik eri asutuste läbimõeldud koostöö, sh koostöö ohvriabitöötajate ning KOV-i sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate vahel. SKA ohvriabi koos partneritega PPA-st, Võru Linnavalitsusest, Sotsiaalministeeriumist ja Harjumaa Omavalitsuste Liidust on välja töötanud koostöömudeli, milles kirjeldatakse asutuste tegevusi ja omavahelist infovahetust. Koostöömudel pakub välja psühhosotsiaalse kriisiabi tegevused KOV-i kriisiplaanidesse ja töötajaid abistavasse tööriista. Praktika on näidanud ka seda, et asutuste omavaheline infovahetus on tõhusam, kui kasutatakse ühist veebikeskkonda (nt SitRep https://sitrep.siseministeerium.ee/). Eelnõu § 19 Eelnõu §-s 19 sätestatakse andmete edastamine SKA-le psühhosotsiaalse kriisiabi korraldamiseks. Selleks, et SKA ohvriabi saaks kriisijuhtumist mõjutatud inimestele neile vajalikku abi pakkuda, on oluline reguleerida andmete vahetamine kriisijuhtumeid lahendavate asutuste (nt PPA, Päästeamet) ja SKA vahel. On tähtis tagada, et info kriisijuhtumi tõttu abivajavatest inimestest jõuaks kiiresti abistajateni. SKA ohvriabi on arendanud võimekust, et olla suuteline jõudma abivajajani. Psühhosotsiaalse kriisiabi pakkumise eesmärk on tagada kriisijuhtumite tõttu abitusse olukorda sattunud inimestele võimalikult varajane ja efektiivne abi. Eelnõu § 19 lõige 1 kohustab Häirekeskust edastama kriisijuhtumi korral SKA-le toimunud kriisijuhtumi kirjelduse ning info võimalike inimkahjude kohta. Ühtsele hädaabinumbrile edastatud hädaabiteated ning pääste-, kiirabi- ja politseiressursi juhtimine ühisest 126 Psühhosotsiaalse kriisiabi osutamise kava. (2017) VATEK. 58 Häirekeskusest võimaldab tagada info kiire liikumise kriisijuhtumitest SKA-ni. Häirekeskuse ülesanded on loetletud päästeseaduse § 5 lõikes 11. Eelnõu järgi edastab Häirekeskus SKA-le info kriisijuhtumist kokkulepitud viisil. Nagu eespool nimetatud, reageerib SKA kriisijuhtumitele, kus on 1) vägivalla tagajärjel hukkunud lapsed ja noored, nende lähedased; 2) suitsiidi tõttu surma saanud lapsed ja nende lähedased; 3) õnnetusjuhtumi tõttu surma saanud lapsed; 4) lapsed ja noored, kes on tunnistajaks rasketele kuritegudele ja õnnetusjuhtumitele, suitsiidile; 5) muud suure mõjuga kriisijuhtumid, kus puudutatud isikute ring on suur või puudutatud on haavatavad sihtrühmad. Häirekeskus edastab kriisijuhtumi toimumise asukoha, juhtumi kirjelduse (kriisijuhtumi liik ja ohutase) ja info inimkahjude kohta SKA kriisitelefonile SMS-i teel. Häirekeskusest saadud info põhjal otsustab SKA kui kiiresti, milliste inimressurssidega ja kuidas on vaja korraldada kriisijuhtumitele reageerimine ja inimeste abistamine. Eelnõu § 19 lõike 2 kohaselt edastab PPA või Päästeamet SKA-le kriisijuhtumist mõjutatud ohvri andmed, kes võib vajada ohvriabi enda või juhtumiga seotud teise füüsilise isiku elu ja tervise kaitseks. Kriisijuhtumid võivad kaasa tuua traumaatilisi kogemusi, sh lähedaste inimeste (lapse, abikaasa või elukaaslase, õe või venna, vanema) ootamatu surma või vigastuse või kriisijuhtumi pealtnägemise, mis põhjustavad traumareaktsioone. Vahetult pärast kriisijuhtumit on inimesed šokiseisundis, st võivad olla apaatsed või reageerida ründavalt, st ei ole traumast tingituna võimelised ise abi küsima. Näiteks lapsevanem, kes on kaotanud oma lapse õnnetuse või suitsiidi tõttu, võib ennast vigastada või rünnata teisi. Laps, kes on kaotanud vanemad, võib ära joosta. Et esmase emotsionaalse toetuse pakkumine spetsialistide algatusel oleks võimalik, on ohvriabitöötajatel vaja kriisijuhtumist puudutatud inimeste kontaktandmeid. Ohvriabitöötajatel puudub tihti võimalus kriisist puudutatud inimestega ise kontakti luua, inimesed võivad viibida haiglas nii iseenda kui enda pereliikme tõttu, võivad olla sündmuskohalt lahkunud või ei ole võimelised saadud trauma tõttu abistajatele enda andmeid andma. Eelnõu § 19 lõikes 3 sätestatakse, et välisriigis toimunud terrorikuriteost mõjutatud ohvri andmed, kes võib vajada kriisijuhtumi asjaolude tõttu ohvriabi enda või juhtumiga seotud teise füüsilise isiku elu ja tervise kaitseks, edastab Välisministeerium SKA-le esimesel võimalusel juhul, kui Välisministeeriumil on need andmed olemas. Ohvrite direktiiv127 rõhutab terrorismiohvrite abistamise vajadust, kuna terrorismiohvrid on langenud selliste rünnakute ohvriks, mille lõppeesmärk on kahjustada ühiskonda. Seega võivad selliste kuritegude ohvrid vajada erilist tähelepanu, tuge ja kaitset seoses nende vastu sooritatud kuriteo eripäraga. Direktiivis rõhutatakse, et liikmesriigid peaksid pöörama terrorismiohvrite vajadustele erilist tähelepanu, et kaitsta nende väärikust ja turvalisust. Eelnõus sõnastatud terrorismiohvritele kaitse ja abiga seotud sätetes on võetud arvesse terrorismiohvrite direktiivi põhimõtteid. Eelnõu kohaselt tuleb tagada terrorismiohvritele nende vajadustele vastavad abiteenused kohe pärast rünnakut ja niikaua, kui vaja. Abiteenuste hulka kuuluvad emotsionaalne ja psühholoogiline tugi, nõu ja teabe võimaldamine asjakohastes juriidilistes, praktilistes või finantsküsimustes ning abi hüvitisnõuete esitamisel. Välisministeeriumil on info konkreetses asukohas viibida võivatest isikutest olemas, kui inimesed on sõidu välisriiki registreerinud Välisministeeriumi kodulehel. Suurim probleem on see, et vaid väike hulk reisijaist registreerib oma reisi ning seega puudub tegelik ülevaade kõikidest kriisipiirkonnas viibijaist. SKA on kontaktpunktiks psühhosotsiaalse kriisiabi korraldamisel ja tagab psühhosotsiaalse kriisiabi inimestele nende andmete olemasolul. 127 https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/ohvrite_direktiiv.pdf 59 Eelnõu § 19 lõige 4 määrab, et lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmeteks on kriisijuhtumist mõjutatud isiku nimi, kontaktandmed ja seos kriisijuhtumiga. Nimetatud andmete edastamine on vajalik, et ohvriabitöötajal tekkiks võimalus inimeste poole pöörduda ja abi pakkuda ning et oleks piisav ülevaade toimunud kriisijuhtumist ja inimeste poolt läbielatust. See võimaldab abistajatel vältida tarbetute küsimuste esitamisega taasohvristamist ja samas osata juba ette mõista abivajaduse võimalikku ulatust. Seos kriisijuhtumiga aitab vältida seda, et inimene peab abi saamiseks kriisijuhtumist taaskord rääkima (nt ei pea enam üle küsima, kas tegemist oli pommiplahvatusega, kus inimene viibis, kas oli palju teisi ohvreid jne). Eelnõu 5. jagu reguleerib naiste tugikeskuse teenuse osutamist. Eelnõu § 20 Eelnõu § 20 lõige 1 määrab naiste tugikeskuse teenuse eesmärgi ja sisu. Tegemist on ka kehtivas OAS-is reguleeritud teenusega. Istanbuli konventsiooni artikli 22 kohaselt tuleb võtta vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et osutada või võimaldada koheseid lühi- või pikaajalisi spetsiaalseid tugiteenuseid, tagades nende piisava kättesaadavuse kõigis piirkondades ja kõigile ohvritele, kelle suhtes on toime pandud naistevastase vägivalla akte. Ohvrite direktiivi artikli 9 lõike 3 punktide a ja b kohaselt tuleb kannatanutele pakkuda spetsialiseeritud abiteenuseid (nt asjakohane ajutine majutus kuriteoohvritele, kes vajavad turvalist asukohta seoses kättemaksu, uue ja korduva ohvriks langemise, hirmutamise ja kättemaksu otsese ohuga). Samuti on vaja tagada omavahel lõimitud ja traumateadlik abi erivajadusega ohvritele (sh seksuaalvägivalla ohvrid, soolise vägivalla ohvrid, lähisuhtevägivalla ohvrid).128 Naiste tugikeskuse teenuse eesmärk on aidata kaasa ohvri vägivallast pääsemisele, turvalisuse suurendamisele ja iseseisva toimetuleku saavutamisele. Naiste tugikeskuste teenuse sisuline eesmärk on eelnõus sama kui kehtivas OAS-is. Senise praktika järgi on naiste tugikeskustesse pöördunud naised peamiselt perevägivalla ohvrid. Tulevikus on kavas naiste tugikeskuse teenus korraldada nii, et seaduses kindlaks määratud teenuse raames abistatakse kõiki naistevastase vägivalla sihtrühmi. Sellise soovituse tegi Eestile ka 2022. aasta veebruaris toimunud Istanbuli konventsiooni nõuete täitmise järelevalve komitee, kes tundis muret, et Eestis ei ole teenuseid sundabielude või suguelundite moonutamise ohvritele129. Vastavalt vajadusele on tulevikus kavas korraldada teenuse osutamine mitmes jaos, pakkuda senisest enam koolitusi naistevastase vägivalla eri vormide spetsiifika tundmaõppimiseks ja ohvritele täpselt nende vajadustele vastavate teenuste pakkumiseks. Eelnõu § 20 lõikes 2 loetletakse naiste tugikeskuse teenuse sisu, milleks on: valmisolek anda ohvrile ja tema lastele ööpäev läbi esmast psühhosotsiaalset abi; ohvri abivajaduse hindamine, et otsustada teenuse vajaduse ja mahu üle; ohvri nõustamine ja psühhosotsiaalse abi tagamine; juhtumikorralduse rakendamine juhul, kui ohver vajab iseseisva toimetuleku saavutamiseks pikaajalist ja mitmekülgset abi; psühholoogiline nõustamine; juriidiline abi; ohvrile ja tema lastele turvaline igapäevaeluks sobiv ajutine majutus ööpäev läbi. 128 Ohvriabi seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 2016 129 Soovitused ei olnud eelnõu väljasaatmise ajaks veel ametlikult saabunud, kuid need esitati järelevalvekomitee viimasel kohtumisel ühisministeeriumis 18.02.2022. 60 Üldjoontes on kohustused samad mis kehtivas seaduses, kuid tegevusi on täpsustatud. Naiste tugikeskuse teenus võtab arvesse Istanbuli konventsioonis ja ohvrite direktiivis esitatud kohustusi ja peab tervikuna silmas seda, et naistevastase vägivalla ohvritel oleks juurdepääs teenustele, mis aitavad neil vägivallast toibuda. Naiste tugikeskuse teenuse kõige olulisem eesmärk on tagada naise ja vajaduse korral temaga kaasas olevate laste turvalisus ning hinnata vägivallaga kaasnevaid riske sõltumata sellest, mis liiki naistevastast vägivalda naine on kogenud. Teenuse raames toetatakse naist turvameetmete planeerimisel sõltumata sellest, kas naine jääb ajutisele majutusele või vajab üksnes erinevaid nõustamisteenuseid. Eelnõu § 20 lõike 2 punkt 1 sõnastab kohustuse olla valmis andma ohvrile ja tema lastele ööpäev läbi esmast psühhosotsiaalset abi. Tegevuse sisuks on ohvri esmane emotsionaalne, psühholoogiline ja sotsiaalne toetamine, mis tähendab eelkõige inimese ärakuulamist, emotsionaalse toetuse pakkumist, turvariskide hindamist, esmase tegevusplaani kavandamist riskide maandamiseks, samuti baasvajaduste (sh hügieenitarbed, toit, piisavad riided väärikuse tagamiseks) rahuldamist. Ka ohvriga kaasas olevad lapsed vajavad rahustamist, eluks vajalike esmavajaduste rahuldamist, olukorra selgitamist ja emotsionaalset tuge. Nendel lastel võivad olla vigastused ja neil võib esineda mitmesuguseid terviseprobleeme. Vajalik võib olla naise või laste suunamine ravile või perearsti juurde või esmaabisse, kui olukord on kriitiline. Vägivaldses peres kasvavad lapsed on sageli vägivalla tunnistajateks või ise vägivalla ohvriks langenud ja mõlemal juhul on tegemist traumeeriva kogemusega. Seetõttu käsitatakse vägivalda kogenud naiste lapsi samuti vägivalla ohvritena ja nad vajavad erilist tähelepanu. Selliseid traumasid kogenud lastel võivad tekkida posttraumaatilised reaktsioonid, nagu üleüldine hirm, ärevus, agressiivne käitumine. Naiste tugikeskuse töötajad saavad ajutist majutust saama pöördunud naisega kaasas olevatele lastele pakkuda emotsionaalset tuge ning toetada neid eakohastes tegevustes. Kehtivas OAS-is oli naiste ja laste esmane tugi nimetatud kui esmase kriisiabi pakkumine. Uues seaduses nimetatud psühhosotsiaalne abi on täpsem mõiste ja tähendab naiste tugikeskustes pakutavat mitmekülgset abi naistevastase vägivalla ohvrile ja tema lastele. Abivajavast lapsest on naiste tugikeskuse spetsialistid kohustatud teavitama KOV-i esimesel võimalusel, parimal juhul esimesel pöördumise järgsel tööpäeval. Naiste tugikeskusesse ajutisele majutusele saabuv laps on oma vajaduste tõttu abivajav laps. Eelnõu § 20 lõike 2 punkti 2 järgi tuleb naiste tugikeskuse teenust osutama hakates hinnata ohvri abivajadust, et otsustada teenuse vajaduse ja mahu üle. Abivajaduse terviklik hindamine on ohvriabi osutamise üks põhimõtetest, et tagada asjakohane inimese vajadustele vastav abi. Abivajaduse hindamist käsitlevad põhjalikumalt eelnõu § 8 ning vastav osa seletuskirjas, ka naiste tugikeskuse teenuse osutamisel tuleb järgida vastavat protokolli. Tugikeskusesse saabunud laste abivajadust tuleb samuti hinnata terviklikult ja see on LasteKS-i järgi KOV-i lastekaitsetöötaja ülesanne abivajavast lapsest teada saamisel. Lastekaitsetöötajad on spetsialiseerunud just tööks erinevate vajadustega lastega. Ohvrite direktiivi järgi on eriti haavatavad ohvrid isikud, kes kannatavad lähisuhetes vägivalda, samuti soolise vägivalla ohvrid. Seega töötavad naiste tugikeskuse teenuse pakkujad kõige haavatavamate ohvritega ja abivajaduse hindamine on erilise tähtsusega. Mitmesuguste vajadustega ohvrite puhul on vaja algatada koostöö teiste asutustega ning vajaduse korral juhendada ohvrit vastava abini jõudmisel. Seksuaalvägivalla, seksuaalse ekspluateerimise või suguelundite moonutamise ohver vajab tõenäoliselt ka seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse 61 teenust või muid tervishoiuteenuseid, naiste tugikeskus saab neid ühendusi luua oma teenuse osutamise raames. Kehtivas seaduses oli nimetatud punkt sõnastatud kui teenuste osutamise vajaduse ja mahu hindamine. Eelnõu § 20 lõike 2 punktis 3 sätestatakse ohvri nõustamine ja psühhosotsiaalse abi tagamine. Psühhosotsiaalne abi on lahti seletatud § 20 lõike 2 punkti 1 juures. Edasise töö käigus toetamine, rahustamine, ohvri erinevate vajaduste rahuldamine jätkub. Nõustamine on oluline teenus eesmärgiga julgustada ja mõista, pakkuda emotsionaalset tuge ja leida lahendusi. Nõustamine on usalduslik vestlus ja see võimaldab mõista naise ja tema laste individuaalseid vajadusi, hinnata vägivallast tulenevaid riske, selgitada õigusi ja tugikeskuses pakutavat abi, samuti anda infot väljaspool tugikeskust kättesaadavatest abivõimalustest ning koostada naise toetamise tegevusplaan (sh turvaplaan). Samuti saab nõustamise käigus toetada emasid võtma vastu näiteks sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate jt spetsialistide pakutavat tuge. Praktika on näidanud, et nõustamise tulemusena mõistavad naised samm-sammult oma olukorda (nt kogetud vägivalla liike ja sundivat kontrolli), vägivallaga kaasnevaid riske ja abivõimalusi. Järk-järgult paraneb ohvri enesehinnang ja otsustusvõime võtta ette vajalikke samme vägivallaringist väljumiseks, samuti paraneb võime oma lastele vajalikku tuge pakkuda. Vajaduse korral aidatakse naisel taastada suhted teiste pereliikmetega. Eriti perevägivalla puhul võib olla tekkinud isolatsioon sugulastest, teise kultuuriruumi kuuluva ohvri puhul võib aga pere ta tahtlikult hüljanud olla. Eelnõu § 20 lõike 2 punkt 4 sätestab, et naiste tugikeskuse teenuse raames tuleb rakendada juhtumikorraldust juhtudel, kui ohver vajab iseseisva toimetuleku saavutamiseks pikaajalist ja mitmekülgset abi, mis hõlmab ka vajadust koordineerida mitme organisatsiooni koostööd abi andmisel. Oluline on juhtumi koordineerija määramine, vastastikuses teabevahetuses kokkuleppimine ning osapoolte üksteisega seotud tegevuste ajakava kooskõlastamine. Juhtumikorralduse eest vastutava isiku ettevalmistusnõuded sätestatakse valdkonna eest vastutava ministri määruses. Eelnõu § 20 lõike 2 punkt 5 nimetab ühe teenuse osana psühholoogilise nõustamise. Psühholoogiline nõustamine on koostöösuhe, mille käigus nõustaja aitab ohvril lahti mõtestada oma elu probleemsed olukorrad ning püütakse leida lahendusi. Nõustamise eesmärk on parandada naise emotsionaalset heaolu, leevendada pingeid, aidata lahendada kriise ja probleeme, samuti edendada iseseisvust probleemide lahendamisel, toetada naise toimetulekut, et saavutada adekvaatne enesehinnang, suurem enesekindlus, oskused ja enesetõhusus valikute ja otsuste tegemisel ning enesele püstitatud eesmärkide saavutamisel, õpetada paremat arusaamist iseendast, oma võimetest ja situatsioonidest ning vältida edaspidist ohvriks langemist. Psühholoogilist nõustamist vahetult osutava isiku ettevalmistusnõuded sätestatakse valdkonna eest vastutava ministri määruses. Eelnõu § 20 lõike 2 punkt 6 nimetab teenuse ühe osana juriidilise abi. Tugikeskuse poole pöördunud ohvrid vajavad õigusnõu peamiselt perekonnaõiguse, tsiviilkohtumenetluse ja kriminaalmenetlusega seonduvates küsimustes. Perevägivalla ohvrid vajavad sageli õigusnõu üksikutes võlaõiguslikes küsimustes, eeskätt lähenemiskeelu taotlemise, ent teatud juhtudel ka kahju hüvitamise ja alusetu rikastumise küsimustes. Sellest lähtuvalt peab tugikeskuse kaudu perevägivalla ohvrile pakutav juriidiline abi kindlasti sisaldama ohvri vajadustele vastavat õigusnõu abielu ja selle lahutamisega seotud küsimuste kohta, abikaasade vastastikuste õiguste ja kohustuste, sh ülalpidamiskohustuse kohta, abielust ja muust kooselust tulenevate varasuhete 62 ning kindlasti ka kõigi ühiste lastega seonduvate õiguslike küsimuste kohta (hooldus- ja suhtlusõigus ning ülalpidamiskohustus). Samamoodi peab tugikeskus olema valmis selgitama ohvrile nende õigusküsimuste kohtus lahendamisega seonduvat. Vajaduse korral peab tugikeskus olema juriidilise abi raames valmis selgitama nende poole pöördunud ohvrile lisaks uurimisasutuste antud infole täiendavalt kriminaalmenetlusega seonduvat, sh selle alustamise ja läbiviimise eeldusi ning kannatanu õigusi ja kohustusi selles menetluses. Juriidilise abi andja ettevalmistusnõuded sätestatakse valdkonna eest vastutava ministri määruses. Eelnõu § 20 lõike 2 punkt 7 kohustab pakkuma ohvrile ja tema lastele turvalist igapäevaeluks sobivat ajutist majutust ööpäev läbi, kui selleks peaks vajadus olema130. Luuakse vajalikud tingimused, et naine saaks majutusel viibides oma lapse/laste eest turvaliselt hoolitseda (laste eest vastutab tugikeskuses viibimise vältel tugikeskuses viibiv naine ise). Tugikeskus ei ole pikaajaline elukoht, uue püsivama elukoha leidmiseks võib olla vajalik koostöö KOV-iga. Tugikeskuses elamise aja piiramine on vajalik, et naine ja tema laps saaks võimalikult kiiresti kätte stabiilise elurütmi ega peaks tugikeskuses veetma rohkem aega kui hädavajalik. Kehtivas seaduses on turvalise majutuse pakkumine piiratud kuue kuu pikkuse perioodiga. Uue OAS-i eelnõus sellist piirangut ei ole, aga teenuseosutajad peavad lähtuma naise ja tema laste vajadustest ning tegelema võimalikult kiiresti neile püsivama elukoha leidmisega. Alternatiivse elukohana on võimalik kasutada ka muud ajutist majutust peale naiste tugikeskuse, kui see on ohvri vajadusi arvestades kõige mõistlikum valik. Kui ohver oma erivajadusest tulenevalt vajab selleks kohandatud eluruume või pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet, korraldatakse turvalise ajutise majutuse teenus koostöös KOV-i üksusega. Naiste tugikeskuse teenuse komponente osutatakse sellisel juhul kohas, kus naine saab majutust või temaga kokku lepitud turvalises kohas. Ohver võib pöörduda tugikeskuse poole isiklikult, kuid ohver võib tugikeskusesse sattuda ka KOV-i, politsei, ohvriabi, meditsiiniasutuse jt ohvritega kokku puutuvate organisatsioonide või muude isikute kaudu. Naiste tugikeskuse teenus peab olema kättesaadav kõikidele naistele sõltumata vanusest, religioonist, rahvusest, etnilisest kuuluvusest, seksuaalsest orientatsioonist, terviseseisundist ja sotsiaalsest staatusest. Teenused peavad seadma eesmärgiks ohvrite võimestamise, individuaalse lähenemise ja probleemilahenduse ning olema sootundlikud. Eelnõu 6. jagu reguleerib seksuaalvägivalla kriisiabi. Eelnõu § 21 Eelnõu § 21 sätestab seksuaalvägivalla kriisiabi eesmärgi ja sisu. Seksuaalvägivalla kriisiabi ei ole kehtivas OAS-is määratletud. Kohustus tuleneb Istanbuli konventsiooni artiklist 25, mille järgi tuleb tagada vajalikud seadusandlikud ja muud meetmed, et seksuaalvägivalla ohvritele oleks kergesti kättesaadav abi vägistamisohvritele mõeldud keskustes või seksuaalvägivalla ohvritega tegelevates suunamiskeskustes. Konventsioon rõhutab, et seksuaalvägivalla kriisiabi raames tuleb ohvrile tagada arstlik ja kohtumeditsiiniline läbivaatus, traumast lähtuv toetus ja nõustamine. Ka ohvrite direktiiv kohustab pakkuma kiireloomulist meditsiiniabi ning suunamist meditsiinilisele ja kohtumeditsiinilisele läbivaatusele tõendite saamiseks vägistamise ja seksuaalse väärkohtlemise korral. Direktiivi rõhutab, et vägistamist ja 130 Kuna mõiste igapäevaeluks sobiv on praktikas juba kinnistunud naiste tugikeskuse teenuse kirjelduses (vt https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-huvitis/naiste- tugikeskused#Naiste%20tugikeskuse%20teenusekirjeldus%202018 ) ja praegu SKA koostatavas naiste tugikeskuse kvaliteedijuhises, siis puudub vajadus avada täpsemalt, mida see sisaldab. 63 seksuaalvägivalda kogenud isikud on eriti haavatavad, neile on kuriteo tagajärjel saadud kahjust ülesaamiseks ja traumast taastumiseks vajalik kiireloomuline meditsiiniline ja kohtumeditsiiniline läbivaatus, et saada asjakohane tõend. Seksuaalvägivald on üks tõsisemaid ja samas varjatumaid inimese väärikust riivavaid kuritegusid. Seksuaalvägivald põhjustab lisaks pikaajalistele sotsiaalsetele probleemidele ka märkimisväärseid füüsilisi ja vaimseid tervisekahjusid, psüühikahäireid, hirmu ja alandust131, mõjutades nii ohvri lähedasi kui ka kogu ühiskonda. Seksuaalkuriteod kahjustavad inimese vabadust, kehalist puutumatust ja inimväärikust. Seksuaalse enesemääratlemise õigus on osa inimõigustest ja selle kaitse tuleneb otseselt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigusest vabadusele ja isikupuutumatusele.132 Lisaks kahjustavad seksuaalkuriteod ohvrite õigust tervise kaitsele, mis tuleneb põhiseaduse §-st 28.133 Eelnõu järgi on seksuaalvägivalla kriisiabi mõeldud kõigile inimestele sõltumata soost ja vanusest. Seksuaalvägivalla kriisiabi tagatakse haiglates tegutsevates kriisiabikeskustes, kus töötavad spetsialistid on saanud professionaalse ettevalmistuse, mis aitab ohvritel paraneda läbielatud traumast ja saada väärikalt koheldud. SKA on teenuse korraldaja ja tagab osa sellest, kuid oluline osa teenusest on meditsiiniteenus. SKA ohvriabi on arendanud ja koordineerinud seksuaalvägivalla kriisiabi teenust ja kriisiabi keskuste tegevusi alates 2017. aastast. Praktika on näidanud, et terviklik abi seksuaalvägivalla ohvritele ennetab lühi- ja pikaajalisi tervisekahjusid ning soodustab seksuaalvägivalda kogenud ohvri pöördumist politseisse. Ohvrikeskne lähenemine, mis on üks ohvriabi osutamise põhimõtteid, eeldab nii esmasel abistamisel kui süüteomenetluses seksuaalvägivalda kogenud inimese käitumise ja valikute põhjuste mõistmist, toetavat suhtumist ning kiire ja mitmekülgse abi pakkumist, et vältida taasohvristamist ja diskrimineerimist. Eelnõu § 21 lõike 1 järgi on seksuaalvägivalla kriisiabi eesmärk tagada seksuaalvägivalla ohvrile seksuaalvägivalla tõttu vajalik meditsiiniline abi ja esmane psühhosotsiaalne abi, et aidata kaasa ohvri füüsilisele ja psühhosotsiaalsele taastumisele. Seksuaalvägivalla kriisiabi on kättesaadav (2022. a seis) neljas Eesti piirkonnas suuremate haiglate juures – Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Ida-Viru Keskhaiglas, Pärnu Haiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis. Keskused töötavad ööpäev läbi ning abi on tasuta. 134 Eelnõu § 21 lõige 2 sätestab seksuaalvägivalla kriisiabi sisu. Teenuse raames tagatakse seksuaalvägivalla ohvritele esmane standardiseeritud abi, mis hõlmab endas ohvri esmast hindamist vajaliku teenuse ja mahu määramiseks, esmast psühhosotsiaalset abi, seksuaalvägivalla tõttu vajalike tervishoiuteenuste tagamist ning kohtumeditsiiniliste tõendite kogumist, samuti vägivallast tulenevate ravimite ja abivahendite tagamist, nõustamist ja psühholoogilist nõustamist. Eelnõu § 21 lõike 2 punkti 1 järgi on vajalik ohvri seisundi esmane hindamine, et otsustada teenuse vajaduse ja mahu üle. Ohvriga kohtub õde või arst, kes on saanud väljaõppe tööks seksuaalvägivalla ohvritega. Esmajärjekorras on vaja tagada kiireloomuline meditsiiniabi, 131 Krug EG et al., eds. Sexual violence. World report on violence and health. World Health Organization 2002. 132 RT I, 15.05.2015, 2 133 Ibid. 134 Abi seksuaalvägivalla korral. Sotsiaalkindlustusamet. (2022). https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi- ennetustoo/abi-seksuaalvagivalla-korral 64 hinnates ohvri üldseisundit ja kohest ravi vajavaid vigastusi (nt peatrauma, kirurgilist ravi vajavad haavad, verejooksud, luumurrud, jmt).135 Ohvri seisundi hindamine hõlmab endas ka traumajärgse seisundi hindamist (psühholoogilised ja kehalised sümptomid, mälu ja käitumine). Ohvri olukord ja seisund tuleb kriisiabikeskustes täpselt dokumenteerida, sest see võib olla vajalik sündmuste tõendamisel. Lisaks tuleb hinnata olukorra turvalisust ja selgitada välja edasise vägivalla jätkumise risk. Ohu korral kaasatakse politsei. Kui ohver vajab turvalist majutust, selgitatakse naiste tugikeskuse võimalusi. Eelnõu § 21 lõike 2 punkt 2 sätestab esmase psühhosotsiaalse abi tagamise, mis tähendab, et tuleb ohvrit rahustada, stabiliseerida, tagada ka esmaste füsioloogiliste vajaduste rahuldamine. Seksuaalvägivalla ohvrid tajuvad kallaletungi tihti eluohtlikuna ja vajalik on pakkuda tuge kontrollitunde taastamiseks. Ohvrile tutvustatakse ka abivõimalusi. Eelnõu § 21 lõike 2 punkti 3 järgi tuleb tagada seksuaalvägivalla tõttu vajalikud tervishoiuteenused koos kohtumeditsiinilise tõendmaterjali kogumisega. Läbivaatus ja tõendite kogumine võimaldavad saada ülevaadet ohvri terviseseisundist, kirjeldada ja ravida esineda võivaid vigastusi ning koguda tõendusmaterjali, mida saab hiljem kasutada uurimise käigus. Oluline on võimalikult kiire analüüside kogumine ja vigastuste kirjeldamine. Pakutakse võimalust anda uriini- ja veenivere proov, et sealt vajaduse korral uimastite jälgi määrata. Abi pakutakse raseduse ärahoidmiseks, samuti testitakse suguhaigusi ning otsustatakse koos ohvriga, kas on vajalik ravi, et vähendada HIVi või mõne suguhaigusega nakatumise võimalust. Pärast esmase abi andmist kutsutakse ohver järelraviks naistearsti juurde, et saada abi igapäevaelu rütmi taastamiseks ja mõista, mis juhtus. Vajaduse korral aitab naistearst pöörduda ohvriabitöötaja või mõne teise eriala spetsialisti vastuvõtule. Eelnõu § 21 lõike 2 punkti 4 järgi tagatakse seksuaalvägivalla tõttu vajalikud ravimid ja abivahendid seksuaalsel teel levivate infektsioonide ennetamiseks. Ennetava ravi otsus tuleb teha individuaalselt, arvestades nakatumist soodustavaid riskitegureid ja ohvri eelistusi. Kuna infektsioonide raviga ei tohi viivitada, antakse ohvrile võimaluse korral ravimite stardipakk kolmeks kuni viieks päevaks koos nõustamisega. Eelnõu § 21 lõike 2 punkt 5 näeb ette ohvri nõustamise ja psühholoogilise nõustamise võimaluse. Seksuaalvägivald on traumeeriv kogemus, mis võib elu väga pikalt mõjutada. Seksuaalvägivalla tagajärjel võivad tekkida traumareaktsioonid, nagu enesesüüdistus, hirm, isoleerituse tunne, vajadus juhtunut eitada. Vägivallaohvrid võivad isegi katkestada töötamise või õpingud, sest kogevad ägedat stressihäiret ja traumajärgseid reaktsioone (rünnaku eitamine ja selle tähtsuse vähendamine, süü- ja häbitunne, põhjuslike seoste otsimine, viha jmt). Meditsiinilisele abile ja esmasele psühhosotsiaalsele abile lisaks saab SKA pakkuda seksuaalvägivalla ohvritele ohvriabi, sh nõustamist, psühholoogilist nõustamist ja psühhoteraapiat, seda ka minevikus toimunud seksuaalvägivalla korral. Ohvriabitöötaja roll on toetada seksuaalvägivalla ohvri igapäevast toimetulekut ja taastumist, abistada politseisse pöördumisel, lahendada turvalisusega seotud probleeme. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses pakutakse seksuaalvägivalla ohvritele ka järelravi ja järelabi, mis sisaldab Eesti Haigekassa rahastatud tervishoiuteenuseid ja ohvriabiteenuseid. Näiteks võib mõnel juhul olla vajalik HIVi kontaktijärgne ravi, mis vähendab tõenäosust haigestuda HIVi. Kui ohver on B-hepatiidi suhtes vaktsineerimata ja vajab seda arsti hinnangul, 135 Laanpere, M. Part, M. (2016). Seksuaalvägivalla ohvrite abistamise juhend meedikutele. 65 suunatakse ohver nakkushaiguste arsti vastuvõtule, vajaduse korral testitakse ka klamüdioosi, gonorröa ja trihhomonoosi suhtes136. Testida on vaja korduvalt ja selles nõustab ohvrit arst. Uuringud ja ravi on ohvrile tasuta. Eelnõus järelravi ei käsitleta, kuna tegemist on tervishoiuteenusega, mille korraldamisega ei tegele SKA137. Eelnõu § 21 lõige 3 täpsustab tervishoiuteenuste osutamist. Tervishoiuteenuste kulud kaetakse ohvriabi kaudu vaid osas, mida ravikindlustus ei kata. Kui seksuaalvägivalla ohver on ravikindlustatud isik RaKS § 5 tähenduses, kaetakse temale osutatud tervishoiuteenuste kulud RaKS-i alusel. RaKS § 5 lõike 1 alusel on kindlustatud isikuks Eesti alaline elanik, tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elav isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel, samuti nende isikutega RaKS § 5 lõike 4 alusel või RaKS § 22 lõikes 1 nimetatud lepingu alusel võrdsustatud isik. RaKS § 5 lõike 4 alusel on võrdsustatud isikuks: rase naine, kelle rasedus on arsti või ämmaemanda poolt tuvastatud; isik kuni 19-aastaseks saamiseni; isik, kes saab Eestis määratud riiklikku pensioni; kindlustatud isiku ülalpeetav abikaasa, kellel on vanaduspensionieani jäänud kuni viis aastat; õigusaktide alusel asutatud ja tegutsevas Eesti õppeasutuses või välisriigi samaväärses õppeasutuses põhiharidust omandav õpilane kuni 21 aasta vanuseni; üldkeskharidust omandav õpilane kuni 24 aasta vanuseni; põhihariduse nõudeta kutseõppes õppiv isik; põhihariduse või keskhariduse baasil kutseharidust omandav õpilane ning Eesti alalisest elanikust üliõpilane. OAS-i alusel kaetakse sellisel juhul need kulud, mida RaKS-i alusel ei kaeta, nt visiiditasud. Eelnõu § 22 Eelnõu § 22 täiendab seksuaalvägivalla kriisiabi osutamise korda alaealise ohvri puhul. Seksuaalvägivalla kriisiabi keskustesse saavad pöörduda ka lapsed ja noored ning lapsevanemad koos lastega, kes on kogenud seksuaalvägivalda või kelle puhul on selline kahtlus. Eelnõu § 22 lõige 1 selgitab, et alaealisele seksuaalvägivalla ohvrile pakub SKA lisaks seksuaalvägivalla kriisiabile ka LasteKS-is sätestatud abi. Seksuaalselt väärkoheldud lapsele tuleb pärast kriisiabi pakkumist tagada ka edasine abi ja toetus, nii lapse kui vanemate terviklik vajaduste hindamine ja abistamine, mida käsitleb LasteKS. Eelnõu koostamise ajal on jõustumise ootel Riigikogus vastu võetud LasteKS-i täiendus § 291, mis näeb ette SKA meetmed seksuaalselt väärkoheldud lapse ja seksuaalselt väärkohtlevalt käituva lapse abistamiseks. Sellega täpsustatakse seksuaalselt väärkoheldud laste abistamiseks loodud SKA lastemaja tegevust ja ülesandeid, et kindlustada lastemaja abi ja tugi rohkematele lastele. Täpsemalt kirjeldab Barnahus ehk lastemaja mudeliga kooskõlas toimivat laste abistamist eelnõu seletuskirja § 17 lõige 2. Eelnõu § 22 lõikes 2 nähakse ette, et lapsele LasteKS-is ette nähtud abi võimaldamiseks edastab seksuaalvägivalla kriisiabi osutaja esimesel võimalusel SKA-le selle lapse andmed, kellele teenuse osutamisel ilmnes, et laps on seksuaalselt väärkoheldud või tekkis selline kahtlus. See võimaldab SKA-l alustada LasteKS-i §-s 291 sätestatud ülesannete täitmist, kaasata lapse ja tema pere igakülgseks abistamiseks KOV-i üksuse lastekaitsetöötaja ja muud vajalikud spetsialistid ning kriminaalmenetluse korral koordineerida koostööd uurimisasutustega. See 136 Laanpere, M. Part, M. (2016). Seksuaalvägivalla ohvrite abistamise juhend meedikutele. 137 Seksuaalvägivalla kriisiabiteenuse kohta loe https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-ennetustoo/abi- seksuaalvagivalla-korral 66 tagab väärkoheldud lapsele ja tema lähedastele vajaliku igakülgse abi, sh vajaduse korral täiendavad ohvriabiteenused, ning väärkohtlemise kahtluse korral toimunu ja abivajaduse väljaselgitamise. Eelnõu § 22 lõikes 3 täpsustakse seksuaalvägivalla kriisiabi osutaja edastatavate andmete koosseisu. SKA-le tuleb edastada andmed väärkoheldud või sellise kahtlusega lapse isiku ja üldise seisundi kohta, mis võimaldaks SKA-l asuda kohe planeerima lapsele LasteKS-is ette nähtud abi ja seda osutada. Need andmed on lapse nimi, sünniaeg või isikukood, lapse saatja nimi ja kontaktandmed, saatja puudumise korral lapse ja tema poolt nimetatud täiskasvanu kontaktandmed, teenuse osutamise aeg ja üldine kokkuvõte, arvatava väärkohtlemise aeg ning esmane hinnang lapse abivajadusele. Nimetatud andmete töötlemine on vajalik, et SKA lastemaja töötajal tekiks võimalus pakkuda väärkohtlemise tõttu abivajavale lapsele tema seisundist ja vajadustest lähtuvalt sobivat ja kiiret abi. Seksuaalvägivalla kriisiabi osutajatel on juba väljakujunenud praktika koostada isikule osutatud teenuse kokkuvõte nn lühivormil, mis edastatakse vajaduse korral politseile kriminaalmenetluse tarbeks, lastekaitsetöötajale ja/või SKA-le edasise abi korraldamiseks. Käesolevas sättes esitatud andmekoosseis on kooskõlas lühivormi formaadiga ja võimaldab teenuseosutajatel seda praktikat jätkata. Lapse nimi ja sünniaeg või isikukood on vajalikud lapse identifitseerimiseks ja hiljem ka SKA lastemaja töötaja poolt lapsega seotud menetluse alustamiseks sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistris (edaspidi STAR). Lapse saatja nimi ja kontaktandmed on SKA-le vajalikud lapse saatjaga ühenduse võtmiseks, et leppida kokku lapsega kohtumine lastemajas või muus lapse jaoks turvalises kohas, vajaduse korral saab SKA saatjalt küsida ka vajalikku lisainfot väärkohtlemise toimumise või selle kahtluse kohta. Kui laps (nt teismeline) on tulnud seksuaalvägivalla kriisiabi keskusse üksi ilma saatjata, tuleb SKA-le edastada lapse enda kontaktandmed ja võimaluse korral ka selle täiskasvanu nimi ja kontaktandmed, kelle laps ise oma kontaktisikuna nimetab. Edastada tuleb ka lapsele seksuaalvägivalla kriisiabi osutamise aeg ja üldine kokkuvõte. See on vajalik SKA-le, et hinnata juhtumi olemust ja akuutsust, sh kas lapsele on tehtud arstlik läbivaatus, kas selle käigus tuvastati seksuaalne (või muud liiki) väärkohtlemine, kui raske väärkohtlemisega on tegemist jne. See info on vajalik lapse turvalisuse hindamiseks ja vajalike meetmete planeerimiseks, sh otsustamaks, kui kiiresti on vaja juhtumile reageerida ja milliseid spetsialiste on vaja lapse abivajaduse hindamisse kaasata. Oluline teave on ka arvatava väärkohtlemise aeg, mis võimaldab samuti hinnata lapse abivajaduse kiireloomulisust. Samuti tuleb teenuseosutajal SKA-le edastada esmane hinnang lapse abivajadusele, lähtudes teenuse osutamise ja võimaliku arstliku läbivaatuse käigus ilmnenud asjaoludest ning lapse avaldatust (nt kuidas laps ennast tunneb, kas on märke posttraumaatilisest stressihäirest või muust traumaatilise kogemusega seotud psühholoogilisest häirest, kas lapsele on toeks turvaline lapsevanem või muu täiskasvanu, kas esineb ilmne abivajadus mõnes muus valdkonnas, nt on laps hooldamata, ilmneb mõni üldine terviseprobleem, laps räägib probleemidest koolis või kodus jne). Teenuseosutaja poolt nähtu ja kuuldu aitab SKA-l omakorda hinnata lapse abivajadust juhtumiga seoses, pöörates välja toodud aspektidele erilist tähelepanu, ning planeerida lapsele vajalikke abimeetmeid. 7. jaos reguleeritakse inimkaubanduse ohvrile osutatavat teenust. Sõnastatakse teenuse eesmärk ja sisu. Täpsustatakse välismaalaste abistamisega seonduvaid reegleid. Sisuliselt on sätestatud samad kohustused, mis riigil tekkisid inimkaubandusevastase direktiivi ülevõtmisel ning ÜRO organiseeritud kuritegevuse konventsiooni ja selle nn inimkaubanduse lisaprotokolli138 ning 138 Riigi Teataja. RT II 2004, 7, 23. https://www.riigiteataja.ee/akt/733018 67 inimkaubandusevastase Euroopa Nõukogu konventsiooni139 ratifitseerimisel ja mis olid juba kehtivas seaduses olemas. Eelnõu § 23 sätestab inimkaubanduse ohvrile osutatava teenuse eesmärgi ja sisu. Eelnõu § 23 lõike 1 järgi on inimkaubanduse ohvrile osutatava teenuse eesmärk aidata kaasa ohvri turvatunde tekkimisele, füüsilisele ja psühhosotsiaalsele taastumisele ning ennetada uuesti ohvriks langemist. Ohvrite direktiivi järgi tuleb inimkaubanduse ohvrite puhul erilist tähelepanu pöörata individuaalsele hindamisele, kas selliseid ohvreid ohustab uus või korduv ohvriks langemine, hirmutamine ja kättemaks. Seega on turvatunde loomine ja uuesti ohvriks langemise ennetamine kogu abi pakkumise protsessis võtmetähtsusega taastumise tagamiseks. Eelnõu § 23 lõikes 2 loetletakse millist abi inimkaubanduse ohvritele osutatakse. See on sätestatud ka kehtivas seaduses, sisuliselt uusi teenuseid juurde toodud ei ole. Tegemist on inimkaubandusevastases direktiivis sõnastatud kohustustega. Sarnaselt naiste tugikeskuse teenusega on täpsustatud esmase abi andmine, abivajaduse hindamine ja juhtumikorralduse rakendamine. Kehtiva OAS-i puhul on suureks probleemiks seaduse keerukas ülesehitus, isegi spetsialistidel on olnud raske aru saada, millised teenused on ette nähtud inimkaubanduse ohvritele ja millised teistele ohvritele. 2019. aastal algatati Eesti suhtes ka rikkumismenetlus seoses inimkaubandusevastase direktiiviga. Eelnõu kindlustab saadaval olevast abist ühese arusaamise. Eelnõu § 23 lõike 2 punkt 1 sõnastab kohustuse olla valmis andma ohvrile ööpäev läbi esmast psühhosotsiaalset abi. Tegevuse sisuks on inimkaubanduse ohvri ärakuulamine ja talle emotsionaalse toe pakkumine, turvariskide hindamine ja esmase tegevusplaani kavandamine riskide maandamiseks, samuti ohvri informeerimine tema õigustest. Esmane psühhosotsiaalne abi tähendab ka esmavajaduste rahuldamist (toit, vesi, ilmastikule sobivad riided, hügieenivahendid, arstiabi vajaduse hindamine ja vajaduse korral EMO-sse minek või perearsti juurde aja panemine). Kehtivas seaduses oli see nimetatud kui nõustamine, aga mõistete ühtlustamise tulemusel nimetatakse eelnõus selliseid tegevusi nüüd esmaseks psühhosotsiaalseks abiks. Selle protsessi käigus, kui seda enne pole teinud nt politsei või prokuratuur, peab toimuma inimkaubanduse ohvri tuvastamine ametkondade vahel kokku lepitud inimkaubanduse ohvri tuvastamise juhises sätestatud kontrollnimekirja alusel ning seda tuleb teha delikaatselt ja ohvri õigusi austavalt. Eelnõu § 23 lõike 2 punkti 2 järgi tuleb teha ohvri abivajaduse hindamine, et otsustada teenuste vajaduse ja mahu üle. Abivajaduse terviklik hindamine on ohvriabi osutamise üks põhimõtetest, et tagada asjakohane abi, ning juhul kui teenuseosutaja, kelle juurde ohver on jõudnud, ei saa pakkuda kogu abi, leitakse võimalus ohvri edasi suunamiseks. Abivajaduse hindamist käsitleb põhjalikumalt eelnõu § 8 ja selle vastav osa seletuskirjas. Teenuseid pakutakse vajaduspõhiselt ning selgitatakse ühe või teise teenuse eesmärke ja sobivust just sellele ohvrile. Eelnõu § 23 lõike 2 punkt 3 annab juhtumikorralduse kasutamise kohustuse teatud juhtude puhul. Kui isik vajab iseseisva toimetuleku parandamiseks pikaajalist ja mitmekülgset abi, mis hõlmab ka vajadust koordineerida mitme organisatsiooni koostööd abi andmisel, kasutatakse juhtumikorralduse põhimõtet. Oluline on juhtumi koordineerija määramine, vastastikuses teabevahetuses kokkuleppimine ning osapoolte üksteisega seotud tegevuste ajakava 139 Riigi Teataja. RT II, 23.12.2014, 2. https://www.riigiteataja.ee/akt/223122014002 68 kooskõlastamine. Juhtumikorralduse eest vastutava isiku ettevalmistusnõuded sätestatakse valdkonna eest vastutava ministri määruses. Eelnõu § 23 lõike 2 punktis 4 sätestatakse ohvri nõustamine ja psühhosotsiaalse abi tagamine. Siin on tegemist juba põhjalikuma abiga. Toimub inimkaubanduse ohvri emotsionaalne toetamine ja täpsema info andmine ohvrite õigustest, samuti erinevatest abivõimalustest ning vajaduse korral tegevusplaani koostamine. Teenuse eesmärk on aidata ohvril hakata järk-järgult toibuma inimkaubanduse ohvriks langemise mõjudest, sealhulgas aidata ohvril jõuda arusaamisele oma olukorrast ja võimalustest ning teha otsus alustada inimkaubanduse võrgust väljumist, teadvustada selleks vajalikke samme ning hakata neid järk-järgult ellu viima. Eelnõu § 23 lõike 2 punkt 5 kohustab pakkuma inimkaubanduse ohvrile turvalist ajutist majutust ööpäev läbi, kui selleks peaks vajadus olema. Mõiste „turvaline“ tähendab, et majutuskoht peab olema ohutu ehituslikus mõttes, kuid samuti seda, et ohvril peab olema võimalus tunda end kaitstult ja ohutuna. Majutuse pakkumisel tuleb tagada, et ohvrit ei ohustaks temaga varem kaubitsenud isikud. Kui tegemist on varjupaigaga, peab selles olema tagatud igapäevaeluks vajalik sisseseade, sh toidu valmistamise ja säilitamise võimalus, pesemisvõimalus, mis tähendab võimalust teha elementaarseid hügieeniprotseduure; samuti peab seal olema pesu pesemise ja kuivatamise võimalus ning muidugi igapäevaeluks vajalikud esmavajalikud tarbeesemed (nt vooditarbed, käterätikud, hambahari), sealhulgas hügieenitarbed (nt hambapasta, šampoon, hügieenisidemed ja mähkmed), samuti mööbel, sealhulgas voodi, laud, toolid, kapid jms. Kuna inimkaubanduse ohvritele peab olema tagatud ka toitlustus (vt punkti 6), ja praktika on näidanud, et paljudel ohvritel puudub elementaarne enese eest hoolitsemise võimekus, siis võib vajaduse korral toidu valmistamise võimaluse asendada toitlustuse pakkumisega teenuse korraldaja poolt. Alternatiivse elukohana on võimalik kasutada ka muud ajutist majutust peale turvakodu, kui see on ohvri vajadusi arvestades kõige mõistlikum valik. Alaealisele ohvrile turvalise majutuse pakkumiseks võib talle osutada asendushooldusteenust SHS-is sätestatud tingimustel ja korras (vt ka eelnõu § 24 lg 2). Eelnõu § 23 lõike 2 punkt 6 kohustab tagama inimkaubanduse ohvrile toitlustuse ja muu vajaliku materiaalse abi. Inimkaubanduse ohvrile pakutava materiaalse abi all mõistetakse nt vajalikke hooajalisi riideid ja jalanõusid, hügieenivahendeid, vajalikke ravimeid, abivahendeid jms. Materiaalse abi osutamisel lähtutakse kindlasti ohvri vajadustest. Nii nagu kehtivas seaduses, ei kehtestata ka uue OAS-i eelnõus materiaalse abi osutamise täpsemat sisu ja ulatust, jättes võimaluse paindlikuks ja juhtumipõhiseks lähenemiseks. Kohustus pakkuda inimkaubanduse ohvritele materiaalset abi tuleneb inimkaubandusevastase direktiivi artikli 11 lõikest 5, ka direktiivis ei avaldata materiaalse abi sisu detailsemalt, jättes liikmesriikidele võimaluse see ise sisustada. Toitlustuse puhul peab teenuseosutaja arvestama nii ohvri võimalike allergiate jms-ga kui ka kultuuriliste eripäradega, kuna osad inimkaubanduse ohvrid võivad olla välismaalased. Eelnõu § 23 lõike 2 punkt 7 kohustab korraldama vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavuse. See tähendab, et teenuseosutaja ei pea ise tervishoiuteenuseid pakkuma, vaid leiab võimaluse neid ohvrile pakkuda. Ravikindlustamata isikutele on Eesti Vabariigi territooriumil viibimise ajal tagatud vältimatu abi saamine. Vältimatu abi on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 5 tähenduses tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Vältimatu abi vajaduse otsustab tervishoiutöötaja. Ravikindlustusega hõlmamata isikule osutatud vältimatu abi eest tasutakse riigieelarvest selleks ettenähtud 69 vahenditest Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa vahel sõlmitud lepingu alusel vastavalt ravikindlustuse seadusele (RaKS). Vältimatust abist väljapoole jäävad tervishoiuteenuseid, sh ravimid ja abivahendid, rahastatakse ravikindlustamata isikutele teenuseosutaja poolt SKA eelarvest, nagu ka seni kehtiva seaduse rakendamise puhul. Eelnõu § 23 lõike 2 punkt 8 nimetab teenuse ühe osana psühholoogilist nõustamist. Psühholoogiline nõustamine on koostöösuhe, mille käigus nõustaja aitab ohvril lahti mõtestada oma elu probleemsed olukorrad. Koos temaga arutletakse võimalike põhjuste üle ning püütakse leida lahendusi, mis aitaksid saavutada parimaid võimalikke tulemusi selles olukorras. Nõustamise eesmärkideks on parandada inimkaubanduse ohvri emotsionaalset heaolu, leevendada pingeid, aidata lahendada kriise ja probleeme, samuti edendada iseseisvust probleemide lahendamisel, toetada inimkaubanduse ohvriks langenu toimetulekut, et saavutada adekvaatne enesehinnang, suurem enesekindlus, oskused ja enesetõhusus valikute ja otsuste tegemisel ning enesele püstitatud eesmärkide saavutamisel, õpetada paremat arusaamist iseendast, oma võimetest ja situatsioonidest. Psühholoogilist nõustamist vahetult osutava isiku ettevalmistusnõuded sätestatakse valdkonna eest vastutava ministri määruses. Eelnõu § 23 lõike 2 punkt 9 nimetab teenuse ühe osana juriidilist abi. Juriidiline nõustamine peab sisaldama vähemalt ohvrile õiguste ja kohustuste selgitamist, juriidiliste probleemide lahenduste kavandamist ja ohvri juhendamist, ohvri abistamist avalduste ja taotluste tegemisel ning ohvrile muu vajaliku esmase õigusabi osutamist. Juriidiline nõustamine peab olema õigeaegne ja asjatundlik, põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide, kohtupraktika ja õigusteooria põhjalikul tundmisel ning tagama ohvri tegevuse seaduslikkuse ja nõuetelevastavuse ning tema õiguste ja huvide parimal viisil kaitstuse. Juriidilist abi osutava isiku ettevalmistusnõuded sätestatakse valdkonna eest vastutava ministri määruses. Eelnõu § 23 lõike 2 punkt 10 käsitleb tõlketeenuse korraldamist. Tingimuseks on seatud, et ohvriabiteenuse raames pakutav tõlge peab olema vajalik ainult sama paragrahvi lõikes 2 loetletud abi osutamiseks. Ohvriabi raames ei tagata tõlketeenust kriminaalmenetlustoimingute juures. Eelkõige võib tõlketeenus vajalikuks osutuda nt kolmandatest riikidest pärit ohvrite puhul, kes ei valda vene, inglise vm levinumat võõrkeelt. Tõlketeenus võib vajalikuks osutuda nt tervishoiuteenuste osutamisel, aga ka nõustamisel ja suhtlemisel riigi- ja KOV-i asutustega. Kuna Eestis on jätkuvalt probleemiks vähemlevinud keele tõlkide puudumine, võib tekkida sarnaselt varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse praktikaga vajadus otsida tõlke lähiriikidest, kasutades ära ka erinevaid kanaleid nagu Skype, Teams jms.140 Samas ei pruugi psühholoogilise abi osutamine tõlgi vahendusel õnnestuda isegi enam levinud keelte puhul, mistõttu jääb kaheldavaks SKA võimekus tagada psühholoogiline nõustamine kõikidele välismaalastest inimkaubanduse ohvritele, olgugi et direktiivi artikli 11 punkt 5 seda nõuab. Eelnõu § 23 lõige 3 sätestab juba kehtivas seaduses välja toodud nõude tagada abi kuni vajaduse äralangemiseni. Tegemist on inimkaubandusevastases direktiivis sätestatud kohustusega. Vajaduse äralangemiseni ohvri toetamine ei tähenda eluaegset riikliku ohvriabi poolset toetust, vajadust tuleb hinnata ja käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 on see ka sätestatud. Küll on kuriteo tõsidusest tulenevalt ning direktiiviga kookõlas olevalt vaja aidata kaasa ohvri taastumisele, mis tähendab, et abi vajadus võib olla siiski küllaltki pikaajaline. Eelnõu § 23 lõige 4 tagab direktiivis ette nähtud kohustuse abistada võimalikke inimkaubanduse ohvreid nii enne menetlust, menetluse ajal kui piisaval ajal peale menetlust. 140 Ohvriabi seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (2013). 70 Inimkaubandusevastase direktiivi järgi tuleks isikutele abi ja toetust pakkuda kohe, kui on mõistlikku alust arvata, et ta võib olla inimkaubanduse ohver, ja hoolimata sellest, kas ta soovib esineda tunnistajana. Kui SKA-l on kahtlus, et isik võib olla inimkaubanduse ohver, võib talle PPA-lt või prokuratuurilt kinnituse saamiseni osutada § 23 lõikes 2 nimetatud teenuseid kuni 14 kalendripäeva. Inimkaubanduse ohver on isik, kes on tunnistatud kannatanuks KarS §-s 133– 1333, 138–140 või 175 sätestatud kuriteo tunnustel alustatud kriminaalmenetluses või muu samalaadse välisriigis kehtivas karistusseaduses sätestatud kuriteo tunnustel kriminaalmenetluses kannatanuks tunnistatud isik. SKA tuvastab ohvri, kasutades inimkaubanduse ohvri tuvastamise ja abistamise juhendmaterjalis nimetatud indikaatoreid. Kehtivas seaduses on kasutusel eeldatava ohvri mõiste, mida eelnõus enam ei sätestata. Inimkaubanduse kahtluse puhul teavitatakse PPA-d või prokuratuuri, kes on vastavalt KrMS §- le 198 kohustatud kuriteoteate saamisest alates kümne päeva jooksul teatama kuriteoteate esitajale kriminaalmenetluse alustamata jätmisest. Neli päeva on lisatud nädalavahetustega arvestamiseks, kokku siis 14 päeva. Kuna inimkaubanduse näol on tegemist ohtliku ja samas varjatud kuriteoga, on oluline asjaolude kiire väljaselgitamine, et tagada vajaduse korral menetluse alustamine. Kui selgub, et inimene siiski ei ole inimkaubanduse ohver, lõpetab SKA talle inimkaubanduse ohvritele mõeldud teenuse osutamise. See ei tähenda, et inimene jääb abita, kui tal seda abi vaja on. Võimalik, et tegemist on hoopis perevägivalla ohvriga, kes võib vajada ohvriabi põhiteenust või naiste tugikeskuse teenust, või sotsiaalprobleemidega inimesega, keda saab aidata KOV oma vastutuse piires. Eelnõu § 23 lõige 5 täpsustab, et välismaalasele, kellele on välismaalaste seaduse § 205 alusel antud järelemõtlemisaeg, osutatakse teenust Eestis seadusliku viibimise tähtaja lõppemiseni või isiku ennetähtaegse lahkumiseni. Tähtaja määramisest teavitab PPA kohe SKA-d, kes teeb otsuse teenuste osutamise lõpetamise kohta. Kehtivas seaduses selliseid täpsustusi ei ole, kuid see on väga oluline SKA õiguspärase käitumise tagamiseks. Praktikas on teada küll vaid üks juhtum, kui isik viibis inimkaubanduse ohvrite varjupaigas, kuigi tal puudus riigis viibimise õigus. Sätte eesmärk on selliseid juhtumeid tulevikus ennetada. Eelnõu § 23 lõige 6 kinnitab, et välismaalasele teenuse osutamine ei ole tema Eestis viibimise seaduslikuks aluseks ega lükka tema Eestist lahkumise kohustuse täitmist edasi. See säte on ka kehtivas seaduses ja selle eesmärk on eristada selgelt teenuste saamine ja riigis viibimise seaduslikkus. Seadusliku aluseta ei saa ka teenuseid saada ja kui teenuseid ka saadakse, ei tähenda see, et isiku Eestist lahkumine võiks edasi lükkuda rohkem kui reisi korraldamiseks vajalik on. Eelnõu § 23 lõike 7 järgi lõpetab SKA inimkaubanduse ohvrile teenuste osutamise, kui isik on Eestist lahkunud või tal puudub seaduslik alus Eestis viibida. SKA ei pea jätma psühholooge, juriste jt teenuseosutajaid ootele, kui isik on lahkunud nt varjupaigast ja teadaolevalt ka Eestist. Säte on seotud ka käesoleva paragrahvi lõikega 6 ehk seadusliku Eestis viibimise aluseta puudub SKA-l õigus ja kohustus isikule teenuseid osutada. PPA või prokuratuur teavitavad SKA-d isiku seadusliku viibimise tähtaja lõppemisest või isiku ennetähtaegsest lahkumisest. Ka inimkaubandusevastases direktiivis on sätestatud, et kui pärast tuvastamismenetluse lõpuleviimist või järelemõtlemisaja möödumist ei tunnistata ohvrit liikmesriigi elamisloa saamise tingimustele vastavaks või tal ei ole muude tingimuste kohaselt riigis seaduslikku elukohta või kui ohver on selle liikmesriigi territooriumilt lahkunud, ei ole asjaomane liikmesriik kohustatud jätkama abi ja toetuse pakkumist sellele isikule direktiivi alusel. Eelnõu § 23 lõige 8 täpsustab tervishoiuteenuste osutamist. Tervishoiuteenuste kulud kaetakse ohvriabi kaudu vaid osas, mida ravikindlustus ei kata. Kui inimkaubanduse ohver või 71 seksuaalselt väärkoheldud alaealine on ravikindlustatud isik RaKS § 5 tähenduses, kaetakse temale osutatud tervishoiuteenuste kulud RaKS-i alusel. RaKS § 5 lõike 1 alusel on kindlustatud isikuks Eesti alaline elanik, tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elav isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel, samuti nende isikutega RaKS § 5 lõike 4 alusel või RaKS § 22 lõikes 1 nimetatud lepingu alusel võrdsustatud isik. RaKS § 5 lõike 4 alusel on võrdsustatud isikuks: rase naine, kelle rasedus on arsti või ämmaemanda poolt tuvastatud; isik kuni 19-aastaseks saamiseni; isik, kes saab Eestis määratud riiklikku pensioni; kindlustatud isiku ülalpeetav abikaasa, kellel on vanaduspensionieani jäänud kuni viis aastat; õigusaktide alusel asutatud ja tegutsevas Eesti õppeasutuses või välisriigi samaväärses õppeasutuses põhiharidust omandav õpilane kuni 21 aasta vanuseni; üldkeskharidust omandav õpilane kuni 24 aasta vanuseni; põhihariduse nõudeta kutseõppes õppiv isik; põhihariduse või keskhariduse baasil kutseharidust omandav õpilane ning Eesti alalisest elanikust üliõpilane. OAS-i alusel kaetakse sellisel juhul need kulud, mida RaKS-i alusel ei kaeta, nt visiiditasud. Eelnõu § 24 Eelnõu § 24 sätestab alaealise inimkaubanduse ohvri abistamise erisused. Kõigil inimkaubanduse ohvritel sõltumata vanusest on õigus saada teenust inimkaubanduse ohvrile. Samas on inimkaubandus alaealiste suhtes mitmepalgeline nähtus. See võib toimuda nii KarS §-s 133 kirjeldatud viisil vabaduse võtmise, vägivalla, pettuse või muu sunni abil (KarS § 133 lg 2 p 2 järgi on teo toime panemine noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes enamohtlik koosseis) kui ka KarS § 175 koosseisu tunnustel, mis hõlmab alaealise mõjutamist teda kahjustavateks tegevusteks. 2020. aastal registreeriti Eestis 26 inimkaubanduse kuritegu alaealise suhtes (KarS § 175). Nimetatud kuriteod seisnevad sageli selles, et toimepanija meelitab last mõnes sotsiaalmeedia kanalis endast tegema ja saatma erootilise ja pornograafilise sisuga pilte või videoid või üles astuma erootilises etteastes. Selle eest lubatakse lapsele raha või muud hüve või mõjutatakse last ähvardustega. Ette on tulnud ka üksikuid KarS § 133 alusel kvalifitseeritud tegusid laste suhtes. Alaealine inimkaubanduse ohver (st kuriteo ohver) on reeglina ka LasteKS-i tähenduses abivajav laps, kellel on õigus saada lastekaitse abi elukohajärgsest KOV-ist. Eelnõu § 8 järgi peab ohvriabi osutaja hindama lapsohvri abivajadust ja ta peab suunama LasteKS-i tähenduses abivajava või hädaohus oleva lapse tervikliku abi saamiseks lastekaitsesüsteemi. Kui ohvril puudub Eestis elukoht, vajab ta mõnevõrra teistsuguseid abimeetmeid ja arvestada tuleb ka saatjata alaealise välismaalase kohtlemise nõuetega. Seetõttu peab alaealiste ohvrite abistamise süsteem olema mitmekesine ja paindlik, võimaldades arvesse võtta lapse päritolu ja perekondlikku tausta, kuriteo asjaolusid ja sellest tingitud abivajadust. Paragrahvis 24 täiendatakse inimkaubanduse ohvritele mõeldud teenuste korraldust alaealisi ohvreid puudutavate erisustega. Eelnõu § 24 lõikes 1 sätestatakse, et kui inimkaubanduse ohvriks langenud inimese vanus ei ole teada ning on põhjust arvata, et isik on alla 18-aastane, käsitatakse isikut alaealisena, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Tegemist on inimkaubandusevastase direktiivi nõudega (artikkel 13) ja selle eesmärk on tagada, et võimalikud lapsohvrid saaksid kindlasti asjakohast abi ning lapse õiguste ja vajadustega arvestataks õigel moel. Lapsohver on direktiivi järgi eriti kaitsetu isik (artikkel 4). Eelnõu § 24 lõikes 2 antakse võimalus osutada alaealisele inimkaubanduse ohvrile OAS § 23 lõike 2 punktis 5 nimetatud turvalise majutuse tagamise teenuse asemel asendushooldusteenust SHS-is sätestatud tingimustel ja korras. Samasisuline norm on kehtivas OAS §-s 31. Võimalus 72 pakkuda alaealisele ohvrile turvalist majutust asendushooldusel loodi kohe 2013. aastal, kui inimkaubanduse ohvritele mõeldud teenused OAS-is sätestati, lähtudes inimkaubandusevastasest direktiivist ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (edaspidi laste seksuaalse kuritarvitamise vastane direktiiv). Sel ajal kehtinud SHS-i järgi suunas SKA alaealise inimkaubanduse ohvri vajaduse korral asenduskoduteenust saama või perekonnas hooldamisele. Kui 2018. aastal anti asenduskoduteenus ja lapse perekonnas hooldamine (st asendushooldus) üldiselt KOV-ide korraldatavaks teenuseks, muutus ka alaealistele inimkaubanduse ohvritele teenuse pakkumise kord. Nende suunamine asendushooldusele ja juhtumiplaani koostamine on KOV-i ülesanne sarnaselt teiste abivajavate lastega, kes sellist teenust vajavad. Saatjata alaealise välismaalase puhul täidab neid ülesandeid jätkuvalt SKA (vt SHS 61. jagu) ning seda ka juhul, kui saatjata alaealine on ühtlasi inimkaubanduse või muu kuriteo ohver. Seadustesse jäi nende muudatuste tegemisel küll vastuolu, nimelt peab kehtiva OAS § 31 lõike 2 kohaselt alaealisele inimkaubanduse või seksuaalse väärkohtlemise ohvrile juhtumiplaani koostama SKA, kuid SHS § 10 järgi on SKA-l see kohustus vaid saatjata alaealiste välismaalaste puhul. See vastuolu käesoleva eelnõuga lahendatakse: alaealisele ohvrile (kes ei ole saatjata välismaalane) asendushooldusteenuse pakkumisel koostab selleks juhtumiplaani KOV-i üksus. Lõikes 2 sätestatu tähendab, et lapsele võib turvalist majutust korraldada SKA ohvriabiteenusena või KOV asendushooldusteenusena. See tagab laste puhul vajaliku paindlikkuse ja võimaluse arvestada lapse päritolu, tausta ja tema suhtes toime pandud kuriteo asjaoludega. Eesti lastekaitsesüsteemis täidavad keskset rolli KOV-id, kelle ülesanne on korraldada abivajava lapse vajaduste hindamine ja talle abi osutamine. Eestis elavate laste puhul ei ole põhjust eristada inimkaubanduse ohvriks langenud last muul põhjusel abivajavast lapsest – ka inimkaubanduse ohver vajab, et tema abivajadust terviklikult hinnataks ning pakutaks sellele vastavat abi, sh asendushooldust. Kui laps elab Eestis, on tema huvides üldjuhul abi ja teenuste saamine võimalikult kodule lähedal, et jätkuda saaks lapse tavapärane elu – kooliskäimine, huvitegevus, suhtlus lähedaste ja sõpradega. On ka erandeid, kui lapse heaolu huvides on vaja ta oma tavapärasest keskkonnast eemale toimetada. Sellisel juhul korraldab abi KOV-i üksus, küsides vajaduse korral abi ja nõustamist SKA-lt (LasteKS § 15 lg 2). Samal ajal võib olla lapsi, kellele nende vanust ja inimkaubanduse kuriteo asjaolusid arvestades võib olla asjakohane pakkuda turvalist majutust muul moel kui asendushooldusel, ning SKA-le jääb see võimalus. Lapsele abi pakkumisel ja sobiva meetme valimisel tuleb igal juhul koostööd teha KOV-i lastekaitsega ja seksuaalse väärkohtlemise juhtumitel ka SKA lastemajaga, arvestades eelnõu § 8 lõikes 2 sätestatut. Kui turvalist majutust vajav inimkaubanduse ohver on ühtlasi saatjata alaealine välismaalane VRKS § 6 tähenduses, tuleb tema abistamisel arvestada saatjata alaealisi puudutavate erisustega. Täpsemad selgitused on esitatud käesoleva paragrahvi lõike 4 juures. Eelnõu § 24 lõige 3 täpsustab, et alaealisele inimkaubanduse ohvrile, keda on seksuaalselt väärkoheldud, osutab SKA inimkaubanduse ohvrile osutatavat teenust ulatuses, milles SKA ei paku abi LasteKS-i alusel. Nagu eespool kirjeldatud, hõlmavad alaealise suhtes toime pandud inimkaubanduse kuriteod sageli lapse seksuaalset väärkohtlemist ning laps vajab sellele vastavat abi ja tuge. Eelnõu koostamise ajal on jõustumise ootel Riigikogus vastu võetud LasteKS-i täiendus § 291, mis näeb ette SKA meetmed seksuaalselt väärkoheldud lapse ja 73 seksuaalselt väärkohtlevalt käituva lapse abistamiseks.141 Sellega täpsustatakse seksuaalselt väärkoheldud laste abistamiseks loodud SKA lastemaja tegevust ja ülesandeid, et kindlustada lastemaja abi ja tugi rohkematele lastele. Eesti eri piirkondades loodud SKA lastemajade tegevuse eesmärk on kooskõlas Barnahus ehk lastemaja mudeliga142 tagada seksuaalselt väärkoheldud või selle kahtlusega laste juhtumite parem tuvastamine, nende laste lapsesõbralik kohtlemine kogu juhtumi käsitlemise ja kriminaalmenetluse käigus ning abivajavatele lastele vajalike tervishoiu- ja sotsiaalteenuste viivituseta osutamine. Nende meetmetega SKA toetab KOV-i üksuse lastekaitsetööd nimetatud sihtrühmaga. Saab ka öelda, et lastemajas kohtuvad SKA lastekaitse ja ohvriabi roll, sest muu hulgas hinnatakse seal lapse väärkohtlemisest tulenevat abivajadust ning vajaduse korral suunatakse laps sobivat ohvriabiteenust saama, samuti pakutakse lapsele ja tema lähedastele toetust ja nõustamist, sh esmast psühhosotsiaalset abi (lastemajas korraldatakse lapse ära- ja ülekuulamisi, mis on nii lapsele kui lapsevanemale emotsionaalselt rasked). Seega on seksuaalselt väärkoheldud alaealisele inimkaubanduse ohvrile tagatud OAS-i eelnõu § 23 lõike 2 punktides 1–4 kirjeldatud teenustega sarnane abi SKA lastemajas LasteKS § 291 alusel. Eelnõu § 24 lõikest 3 tuleneb, et SKA pakub alaealisele inimkaubanduse ohvrile, keda on seksuaalselt väärkoheldud, esmajoones LasteKS-i § 291 kohast abi ning eelnõu §-s 23 kirjeldatud inimkaubanduse ohvrile mõeldud teenust osutatakse vajadusel ulatuses, milles abi ei pakuta LasteKS-i alusel. Seejuures eelnõu § 23 lõikes 2 kirjeldatud muu abi (toitlustus, materiaalne abi, tervishoiuteenuste kättesaadavuse korraldamine, psühholoogiline abi) pakkumisel alaealisele ohvrile teeb SKA vastavalt vajadusele ja inimkaubanduse juhtumi iseloomule koostööd lapse elukohajärgse KOV-i üksusega. Eelnõu § 24 lõikes 4 sätestatakse, et kui inimkaubanduse ohver on saatjata alaealine välismaalane, lähtutakse tema abistamisel ka VMS-is ja SHS-is saatjata alaealisele välismaalasele abi andmise kohta sätestatust. VMS § 226 lõike 4 kohaselt tuleb saatjata alaealise välismaalase viibimiskoha määramisel ning teenuste osutamisel arvestada eelkõige alaealise õiguste ja huvidega ning võimaluse korral ei lahutata üksteisest saatjata alaealisi õdesid ja vendi. SHS §-d 10, 1261 ja 1262 reguleerivad saatjata alaealisele välismaalasele asendushooldusteenuse osutamist ja selleks juhtumiplaani koostamist. See tähendab ühtlasi, et kui saatjata alaealine inimkaubanduse ohver vajab turvalist majutust, on juhtumikorraldaja SKA, kes koostab lapsele juhtumiplaani (SHS § 10 lg 4) ja täidab SHS § 459 lõike 4 punktides 2–5 sätestatud kohustusi, samuti rahastab teenuse osutamist. Vajaduse korral teeb SKA sobiva teenuseosutaja leidmiseks või lapsele muu abi pakkumiseks lapse elukohas koostööd KOV-i üksusega. 8. jaos sõnastatakse taastava õiguse teenuste regulatsioon. Taastaval õigusel põhinevad sekkumised on kättesaadavad KrMS §-s 2032 sätestatud vahendusmenetluse (kehtivas KrMS- is lepitusmenetlus ja OAS-is lepitusteenuse nime all) kaudu ning omaalgatuslikult või suunamisega võivad taastava õiguse teenuseid saada konflikti ja õigusrikkumisse sattunud lapsed ja noored ning traumeerivast sündmusest puudutatud kogukonnad143. Taastava õiguse 141 Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (510 SE). Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0bb6d4b8-eab6-4d35-af70- 0d974ec690b5/Sotsiaalhoolekande%20seaduse%20ja%20teiste%20seaduste%20muutmise%20seadus 142 Lastemaja mudeli sekkumismeetmeid ja teenuseid kirjeldavad 2017. a avaldatud rahvusvahelised Barnahusi kvaliteedinõuded. Kättesaadav: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/content- editors/Lastekaitse/barnahus_kvaliteedistandardid.pdf 143 Taastav õigus (2022). Sotsiaalkindlustusamet. https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi- ennetustoo/taastav-oigus 74 kese on konfliktis tekkinud kahju heastamine kahjutekitaja poolt, kasutades selleks lahendusprotsessi, milles osalevad aktiivselt kõik mõjutatud osapooled144. Taastava õiguse rakendamine suurendab kannatanute heaolu ja vähendab karistava õiguse kasutamise vajadust. SKA vastutab ohvriabitöötajatest vahendajate ja oma vabatahtlike väljaõppe eest ning toetab teenuste kvaliteedi tagamist. Taastava õiguse kasutamist toetab ohvrite direktiivi artikkel 12, aga ainult juhul, kui see on kuriteoohvri huvides, võttes arvesse turvakaalutlusi, ning kuriteoohvri vabal ja teadlikul nõusolekul, mille võib igal ajal tagasi võtta. Kui kuriteoohver nõustub osalema lepitava õigusemõistmise protsessis, antakse talle kogu erapooletu teave protsessi, selle võimalike tulemuste ja võimaliku kokkuleppe rakendamise järelevalve korra kohta. Kurjategija peab olema peamised süüteo asjaolud omaks võitnud, kokkuleppe sõlmimine on vabatahtlik ja kokkulepet võib kriminaalmenetluse jätkumisel arvesse võtta. Eestis on püütud süsteemi vastavalt eeltoodule üles ehitada. Eelnõu § 25 Eelnõu § 25 lõige 1 sätestab taastava õiguse teenuste eesmärgi. Taastava õiguse teenuste eesmärk on erapooletu vahendaja kaasabil ohver ja juhtunuga seotud muud osapooled kokku tuua, anda selgitamise ja ärakuulamise võimalus ning jõuda juhitud protsessi kaudu kokkuleppele, kuidas tekkinud kahju hüvitada ja õiglustunde taastumist toetada. Need eesmärgid on kõikidel taastava õiguse teenustel, olgu tegemist prokuröri suunamisega lepitusteenust saama II astme kuritegude puhul või kooli palvega rakendada taastavat õigust konfliktis osalenud noorte puhul. Istanbuli konventsiooni artikli 48 järgi on naistevastase vägivalla ja perevägivalla puhul igasugune kohustuslik alternatiivne vaidluste lahendamine, sealhulgas vahendamine ja lepitus, keelatud. Eelnõu § 25 lõikes 2 on loetletud taastava õiguse teenuste sisu. Eelnõu § 25 lõike 2 punkt 1 näeb ette juhtumi osapoolte ettevalmistamise võimalikuks ühiseks kohtumiseks. Vahendusteenust saama võib saata prokuratuur või kohus kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu eesmärgiga saavutada kokkulepe kuriteoga tekitatud kahju heastada. Vahendusteenuse osutamise kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega, osapooled valmistab ette selleks koolitatud ohvriabitöötaja145. Teisi taastava õiguse teenuseid (need võivad olla nt taastav vestlus, taastav kohtumine, vahendus, taastav nõupidamine, taastav aruteluring) saama pääseb nii ise kui suunamisega ja neid võib osutada nii ohvriabitöötaja kui taastava õiguse vabatahtlik. Kui inimesed pöörduvad ise teenuse saamiseks SKA poole, palutakse neil veenduda, et ka teine pool on valmis protsessis osalema ning on nõus, et tema kontakte jagatakse. Inimese saab taastava õiguse protsessi suunata ka spetsialist, kes juhtumiga tegeleb, näiteks lastekaitsetöötaja, politseinik, prokurör, tugispetsialist jne. Suunaja tutvustab osapooltele, mida tähendab vahendamine, ning küsib selleks nõusoleku. Seejärel täidab ta suunamisankeedi, mis edastatakse SKA-sse.146 Eelnõu § 25 lõike 2 punkt 2 sätestab teenuseosutaja tegevusena sobiva meetodi valimise taastava õiguse kohtumise korraldamiseks. Kuna meetodeid on erinevaid, on vajalik otsustada, 144 Taastava õiguse kontseptsioon (2021). Justiitsministeerium. https://www.just.ee/uudised/taastav-oigus- voimaldab-konflikte-uuel-viisil-lahendada 145 Lepitusmenetluse läbiviimise kord, kehtestatud ohvriabi seaduse § 6 4 lõike 2 alusel. RT I, 26.01.2018, 23. 146 Loe rohkem Sotsiaalkindlustusameti kasutatavate meetodite kohta https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-ennetustoo/taastav-oigus 75 milline just konkreetse juhtumi puhul võiks kõige tulemuslikum olla. Taastava õiguse meetodeid arendatakse pidevalt. Praegu on Eestis EMP ja Norra toetuste abil käimas taastava õiguse arendamine PPA, SKA ja MTÜ Ennetustegevuse Keskus projektide kaudu147. Näiteks taastava nõupidamise puhul kaasatakse rohkem osapooli, nii inimesed, keda vahejuhtum on mõjutanud, kui ka need, kes saavad kaasa aidata juhtumi lahendamisele või sellele, et see edaspidi ei korduks. Alates 2020. aasta kevadest on SKA pakkunud taastava õiguse ühe meetmena ka taastava aruteluringi formaati. Aruteluring annab osalejatele võimaluse juhitud vestlusringis väljendada oma mõtteid ja tundeid seoses juhtunuga, kuulata teiste lugusid ning leida hingelist tasakaalu. Osalemine toetab turvatunde parandamist jagatud kogemuse kaudu, mis aitab kaasa hirmu vähendamisele. Taastava õiguse meetodeid eelnõus ei loetleta, kuna kinnist loetelu võimalustest ei oleks mõistlik anda. Praegu kasutab SKA peamiselt nelja meetodit, aga teenust arendades, Eesti praktikat ja teiste riikide kogemust arvestades võib neid ka juurde tulla. Oluline on järgida taastava õiguse kontseptsiooni põhimõtteid, kõik kasutatavad meetodid peavad seadma eesmärgiks ühisele kokkuleppele jõudmise, kuidas tehtu heastada148. Eelnõu § 25 lõike 2 punkt 3 sätestab teenuse osana taastava õiguse kohtumiste korraldamise. Kohtumiste korraldamise metoodika erineb, vahendusteenuse puhul korraldab kohtumisi selleks koolitatud ohvriabitöötaja, teiste taastava õiguste meetodite puhul kaks vahendajat. Täpsemalt kirjeldatakse vahendusmenetluse läbiviimise käiku Vabariigi Valitsuse määruses (kavand lisatud). Kõikide kohtumiste puhul on ülesehitus sarnane. Vahendaja võtab osapooltega ühendust, leppides kokku kohtumisaja. Kõigepealt kohtutakse kõigi osapooltega eraldi. Räägitakse juhtunust, mis mõtteid ja tundeid see tekitas ning kuidas see mõjutas osapooli. Vaadatakse ka tulevikku – mida on vaja, et tegu heastada ja tulevikus sarnast tegu vältida. Seejärel lepitakse kokku ühine kohtumine, kus arutatakse läbi samad küsimused. Eelnõu § 25 lõike 2 punkti 4 kohaselt on teenuse osaks ka teenust saama suunajale tagasiside andmine taastava õiguse kohtumiste sisu ja seal sõlmitud kokkulepete kohta. Lõike 2 punktis 3 viidatud kohtumisel sõlmitud kokkulepe saadetakse ka suunajale koos lühikese tagasisidega. Tagasiside andmise olulisust on rõhutanud nii prokurörid, SKA kui Justiitsministeerium, see on protsessi mõttekuse ja ohvrite õiguste tagamiseks väga oluline. Sõltumata taastava õiguse meetodist arutatakse osalejatega alati läbi, kes võtab ühendust ja millal, kui on mingisugused probleemid, see on osa teenuse sisust. Kas toimepanija on koostöövalmis, suhtleb vahendaja ja ohvriga siiralt, kahetseb tehtut ja on valmis kahju heastama, on kõik olulised nüansid taastava õiguse eesmärkide saavutamiseks. Protsessis osalevatele inimestele annab SKA ka praegu sõnumi, et suunajaga uuesti ühendust võtta, kui kokkuleppeid ei täideta. Vajalik on sõnastada tagasiside andmise kohustus ka seaduse tasandil kui teenuse oluline osa. Eelnõu § 26 Eelnõu § 26 sätestab vahendusteenuse, mis on kehtivas seaduses lepitusteenuse nimetuse all. Üldjoontes jääb eelnõus sätestatu kehtima ka uues seaduses, lisanduvad vaid täpsustused. Suurim muutus võrreldes kehtiva OAS-iga on lepitusteenuse nimetuse muutmine, millega kaasneb ka vastavate muudatuste tegemine KrMS-is. Juba 2007. aastast ohvriabi poolt rakendatud lepitusteenuse nimetus on praktikas tekitanud segadust ja valestimõistmist, sest sõna lepitus viitab leppimisele, mis ei saa olla teenuse oodatav tulemus (kuigi leppimine mõnikord kaasneb kahju heastamisega). Sõna lepitamine tekitab paljude prokuröride hinnangul 147 Loe rohkem projektidest https://www.sm.ee/et/norra-toetused-rahastatud-projektid 148 Taastava õiguse kontseptsioon (2021). Justiitsministeerium. https://www.just.ee/uudised/taastav-oigus- voimaldab-konflikte-uuel-viisil-lahendada 76 vägivallaohvrite jaoks negatiivseid emotsioone ning ainuüksi terminoloogia tõttu selles protsessis osalemisest pahatihti loobutakse või nõuab osaluseks nõusoleku saamine prokurörilt suuremat jõupingutust. Termini vildakusele on viidatud ka meedias teemast kirjutades, öeldes, et ohver pannakse enda kallal vägivallatsejaga leppima. Paraku viitab leppimise kohustusele ka KrMS-i kehtiv sõnastus, mida samuti käesoleva eelnõuga muudetakse. Selline terminoloogiline ja sisuline vääratus ei kaitse ohvrite huve ega õigusi. Ohvrite direktiivi artikli 12 järgi võib lepitava õigusemõistmise teenuseid kasutada ainult juhul, kui see on kuriteoohvri huvides, võttes arvesse turvakaalutlusi, ning kuriteoohvri vabal ja teadlikul nõusolekul, mille võib igal ajal tagasi võtta; kokkuleppe sõlmimine on vabatahtlik. Eelnõu koostamise käigus hinnati termini muutmise vajadust ja uut võimalikku terminit koostöös prokuratuuri, Justiitsministeeriumi, SKA ja lepitajatega, samuti konsulteeriti Eesti Keele Instituudiga. Kehtivas OAS-is oleva termini alternatiivina kaaluti ohvriabi poolt KrMS- i revisjoni raames tehtud selliseid ettepanekuid nagu vahendus, vahendusmenetlus, vahenduslepe ja vahendatud kokkulepe. Ka Eesti Keele Instituudi hinnangul oleksid mis tahes leppimisele või lõplikule lahendusele viitavad sõnad (lepitama, lahendama) sobimatud. Kuna praktikas on kasutusel ühe taastava õiguse meetodina konfliktivahendus, kaaluti ka seda, aga Eesti Keele Instituudi hinnangul võib sõna konflikt termini osana olla ebatäpne ja emotsionaalselt laetud. Kasutades sõnapaari konflikti vahendama, võib see aga lausa eksitada, sest vahendada saab infot, muljeid jms, mitte konflikte. Seega oli Eesti Keele Instituudi soovitus kasutada tegusõnu vahendama, kokku leppima ja läbi rääkima ning teenusest rääkides vahendusteenus, kokkuleppeteenus ja läbirääkimisteenus, menetluse puhul vastavalt vahendusmenetlus, kokkuleppemenetlus ja läbirääkimismenetlus. Põhjalike arutelude järel valiti sobivaks terminiks vahendusteenus ning KrMS-is vastavalt vahendusmenetlus ja vahenduskokkulepe. Edaspidi kirjeldataksegi vastavat teenust/menetlust kui vahendusteenust ja vahendusmenetlust. Eelnõu § 26 lõike 1 järgi on vahendusteenus taastava õiguse teenus, mis seisneb KrMS §-s 2032 sätestatud vahendusmenetluse korraldamises ja selle tulemusena sõlmitud kirjaliku kokkuleppe tingimuste täitmise kontrollimises. Vahendusmenetlus kohaldub teise astme kuritegudele, vahendatakse teise astme kuriteo osapooli, s.o kannatanut ja kahtlustatavat või süüdistatavat. Teenuse osutamise tagab SKA ning vahendusmenetluse viivad läbi vastava koolituse saanud ohvriabitöötajad. Vahendusmenetluse eesmärk on saavutada kokkulepe kuriteoga tekitatud kahjude heastamiseks. Vahendamine võimaldab rohkem kaasata kannatanut otsustusprotsessi ning vähendada kuriteoga kaasnenud pingeid, hirmu, viha jms tundeid. Vahendusmenetluse läbiviimisel arvestatakse ennekõike kannatanu/ohvri huve, kuigi vahendusmenetluses tegeletakse kuriteo mõlema osapoolega. Otsuse kriminaalasja lõpetamiseks vahendusmenetluse teel teeb osapoolte nõusolekul prokuratuur või kohus. Protsess lõpeb kirjaliku vahenduskokkuleppe sõlmimisega osapoolte vahel. Vahenduskokkulepe sisaldab kuriteoga tekitatud kahju heastamise korda ja tingimusi, kuid võib sisaldada ka muid tingimusi, sh reaaltoimingute tegemist. Vahendaja roll on eelkõige selles, et suunata pooli täidetavale kokkuleppele (nt mõne töökohustuse täitmine kannatanu heaks, ravikohustusele allumine ja teraapias osalemine jm).149 Eelnõu § 26 lõike 2 järgi käsitatakse vahendusteenusena ka vahendusmenetluse korraldamist ning vajaduse korral vahendusmenetluse tulemusena sõlmitud kirjaliku kokkuleppe tingimuste täitmise kontrollimist, kui esineb üks järgmises viies punktis nimetatud tingimustest. Võrreldes kehtiva seadusega on lõikest kustutatud viide alaealisele, kuna KarS § 87 on võimalik teatud 149 Loe lisaks https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-huvitis/ohvriabi-ja-lepitusteenus#Lepitusteenus 77 tingimustel kohaldada ka kuni 21-aastastele noortele ja seetõttu ei peaks OAS viitama ainult alaealiste suhtes kohaldatavale vahendusteenusele. Eelnõu § 26 lõike 2 punktide 1, 2, 4 ja 5 järgi käsitatakse vahendusteenusena ka vahendusmenetluse korraldamist ja kirjaliku kokkuleppe kontrollimist juhul, kui alaealine on võtnud kohustuse kasutada lepitusteenust väärteomenetluse seadustiku § 30 lõike 1 punkti 4 alusel; alaealise suhtes on kriminaalmenetluse lõpetamisel kohaldatud tema nõusolekul lepitusteenuse kasutamise kohustust KrMS § 201 lõike 2 punkti 5 alusel; alaealise suhtes on jäetud KrMS § 201 lõike 1 alusel kriminaalmenetlus alustamata või see on lõpetatud põhjusel, et õigusvastase teo on toime pannud oma ea tõttu süüvõimetu alaealine, või kui alaealise suhtes on jäetud väärteomenetluse seadustiku § 29 alusel väärteomenetlus alustamata või lõpetatud põhjusel, et õigusvastase teo on toime pannud oma ea tõttu süüvõimetu alaealine. Kõik need punktid on olemas ka kehtivas OAS-is. Punktist 3 on võrreldes kehtiva seadusega kustutatud sõna alaealine, kuna KarS § 87 on teatud tingimustel võimalik kohaldada ka kuni 21-aastastele noortele. Eelnõu § 26 lõike 3 järgi kehtestab vahendusteenuse osutamise korra Vabariigi Valitsus määrusega. Määrusega pannakse paika vahendusmenetluse eesmärk, selle osalised, menetluse käik, menetluskokkuleppe olulised asjaolud ning vahendusmenetluse erisused KrMS § 2032 alusel toimuva vahenduse korral. Määruse kavand on eelnõule lisatud. Kui välja arvata terminite muutmine (lepitusteenus vs. vahendusteenus; lepitaja vs. vahendaja; lepitusmenetlus vs. vahendusmenetlus), siis ei erine kavand kehtivast määrusest. 9. jaos sõnastatakse vägivallast loobumise toetamise regulatsioon, mida kehtivas seaduses sätestatud ei ole. Vägivalla toimepanijatega tegelemist nõuab Istanbuli konventsiooni artikkel 16, mille kohaselt peavad riigid välja töötama või toetama programme, mille eesmärk on õpetada perevägivalla toimepanijaid vägivallast loobuma, et vältida edasist vägivalda ning muuta vägivaldseid käitumisharjumusi. Samuti nõutakse meetmeid, et töötada välja või toetada teraapiaprogramme, mille eesmärk on takistada vägivallatsejail, eriti seksuaalkurjategijatel, uute kuritegude sooritamist.150 Maailmas on vastavad programmid olnud kasutusel juba 1970ndatest ning teadusartiklites tõdetakse, et ohvri turvalisus sõltub sageli selliste programmide tõhususest, mistõttu on läbimõeldud ja keskselt koordineeritud ühtlase kvaliteediga programmide olemasolu äärmiselt oluline151. SKA korraldab vabatahtliku valikuna edasise vägivalla ennetamiseks ja ohvritele parema kaitse tagamiseks vägivallast loobumise sotsiaalprogramme, mille sihtrühmaks on lähisuhetes vägivalda kasutavad isikud, st teenused ei ole mõeldud juhuslike, võõrastevaheliste rünnakute ennetamiseks, vaid just pikemaajaliste ja ränkade mõjudega vägivallavormide, nagu perevägivald ja seksuaalvägivald, ennetamiseks. Esmase psühholoogilise nõustamise jaoks on SKA põhiteenusena pakutav vägivallast loobumise tugiliin, mida on kirjeldatud eelnõu §-s 16. Vestluse käigus teeb nõustaja esmase riski ja abivajaduse hindamise ning planeerib edasise sekkumise (nt tugigrupi, sõltuvusravi või individuaalse psühholoogilise nõustamise soovitamine). Vajaduse korral jääb koordinaator vägivalda kasutanud isikut pikaks ajaks toetama, sh on võimalikud näost näkku kohtumised nõustamiseks.152 150 Riigi Teataja. RT II, 26.09.2017, 2. https://www.riigiteataja.ee/akt/226092017002 151 Aaron, S. M. ja Beaulaurier, R. L. (2017). The Need for New Emphasis on Batterers Intervention Programs. Trauma, Violence and Abuse, Vol. 18(4), 425-432. DOI: 10.1177/1524838015622440 152 Kass, V. (2020). Ülevaade vägivallast loobumise toetamise teenusest Eestis 2020. aastal. Sotsiaalkindlustusamet. Avaldamata analüüs. 78 Kui mõned aastad tagasi oli võimalus suunata vägivalla toimepanijad Tartu Ülikooli RAKE ja MTÜ Vägivallast Vabaks ettevalmistatud programmi „Sisemine kindlus“, siis nüüdseks on programmide valik suurenenud ning nende sihtrühm laienenud. 2020. aasta algusest on MTÜ VAITER pakkumas programmi „Hoolivad isad“, SA Väärtustades Elu teeb PREP paarisuhtekoolitust, SA EELK Perekeskus ja MTÜ Hingekeel pakuvad programme „Sisemine kindlus“ ja „Löömata teekond“ ning programmid on olemas ka vägivalda kasutavatele naistele.153 Lisaks korraldatakse vägivalla toimepanijatele individuaalset nõustamist. Eelnõus ei nimetata konkreetseid vägivallatsejatele mõeldud programme ega avata nende sisu, sest programmide valik võib muutuda. Sõnastatakse olulised komponendid, mis vägivallast loobumise teenuse osutamisel tagatud peavad olema. Eelnõu § 27 Eelnõu § 27 sõnastab vägivallast loobumise toetamise eesmärgi ja sisu. Eelnõu § 27 lõike 1 järgi on teenuse eesmärk aidata kaasa vägivalla ennetamisele ja tõkestamisele vägivalla toimepanijatele rakendatavate tegevuste kaudu. Need tegevused võivad olla sotsiaalprogrammid, nii individuaalsed kui grupiteraapiad ja tugigrupid, eelnõus seda ei täpsustata, sest teenus on alles arendamisel ja katsetamisel. Eelnõu § 27 lõikes 2 sätestatakse teenuse sisu. Eelnõu § 27 lõike 2 punkti 1 kohaselt hinnatakse vägivalla toimepanija motivatsiooni ja psühhosotsiaalseid vajadusi, et otsustada teenuse vajaduse ja mahu üle. Näiteks rühmateraapiate puhul tuleks grupp kokku panna eelintervjuude põhjal. Intervjuude käigus selgitatakse välja inimese taust (kas tegemist on perevägivalla, seksuaalvägivalla või paarisuhtevägivalla toimepanijaga, sest sekkumise valik sõltub vägivalla liigist), motivatsioon ja sobivus grupiteraapiaks. Hindamine võimaldab välja selgitada inimesed, kes nt psühhiaatrilise diagnoosi tõttu rühmatööst pigem kahju kannatada võivad; kes on alkoholi- või narkosõltlased ja peaksid rühmast kasu saamiseks esmalt tegelema oma sõltuvusprobleemiga; või kes on rühmateraapiasse saadetud vastumeelselt.154 Kui inimesele mingil põhjusel grupitöö ei sobi, tuleks kasutada individuaalseid käitumise muutmise viise. Lähisuhtes toime pandud vägivalla korral on head tulemust näidanud grupis tehtav töö, kui see on toetatud individuaalse nõustamisega, väikese vägivallariski korral (esimene või vähemtõsine vägivallaakt) on head tulemust näidanud suhtlemiskoolitused.155 Eelnõu § 27 lõike 2 punkti 2 kohaselt hinnatakse vägivaldse käitumise võimaliku jätkumise riske. Istanbuli konventsiooni artikkel 16 rõhutab vajadust tagada ohvrite turvalisus ja sedastab, et vägivalla toimepanijatele suunatud programme viiakse vajaduse korral ellu ohvritele spetsiaalseid tugiteenuseid pakkuvate asutuste koordineeritud koostöös. Eestis sellist koostööd otseselt ei tehta ja eelnõus naiste tugikeskuse või sotsiaalprogrammi pakkuva asutuse omavahelist suhtlust ei reguleerita. Eelkõige on sättega peetud silmas otsesele ohule 153 Loe lisaks https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-ennetustoo/tugi-vagivallast-loobumiseks 154 Veia, V., Aunma, A., Beilmann, M. ja Nahkur, O. (2014). Sisemise kindluse programm. Projekti “Rehabilitatsiooniprogramm pere- ja paarisuhtevgvallas süüdimõistetud meestele” raames välja töötatud programmi juhend. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE. 155 Kass, V. (2020). Ülevaade vägivallast loobumise toetamise teenusest Eestis 2020. aastal. Sotsiaalkindlustusamet. Avaldamata analüüs. 79 reageerimist. Kahjuks on ka Eestist teada juhtumeid, kus vägivald jätkus ning muutus rängemaks ajal, kui vägivalda kasutanud isik osales tugigrupis. Spetsialistide hinnangul on tegu olnud kontrolliva paarisuhtevägivalla juhtumitega. Ekspertide hinnangul ei ole umbes 20% toimepanijate puhul kasu ühestki teraapiast ja pea 60% puhul on raporteeritud vägivallatsemise kordumist156. Kui vägivallatseja väljendab tugevat viha ja ähvardusi oma partneri suhtes, nii et on alust kahtlustada vägivalla toimepanekut, tuleb hoolitseda ohvri turvalisuse eest ja vajaduse korral kaasata politsei. Tulevikus on selliste juhtumite ennetamiseks plaanis kasutusele võtta süstemaatiline riskihindamine ning pikemaajalisem individuaalne töö enne tugigruppi suunamist, samuti süsteemsem koostöökohustus vägivalda kasutanud isikute nõustajate ning ülejäänud koostöövõrgustiku vahel (sh ohvriabitöötajad, politseinikud, naiste tugikeskuste töötajad).157 Eelnõu § 27 lõike 2 punkti 3 kohaselt võib vägivallast loobumiseks pakkuda nii individuaalset kui grupinõustamist. Sobiva meetodi valimist kirjeldatakse pikemalt seletuskirjas eelnõu § 27 lõike 2 punkti 1 selgituste juures. Eelnõu § 27 lõikes 3 rõhutatakse, et vägivallast loobumise toetamisel peab teenuseosutaja pidama esmatähtsaks ohvri turvalisust, toetamist ja inimõigusi. See säte on tingitud Istanbuli konventsiooni artiklis 16 sätestatud põhimõttest. Konventsiooni seletuskirjas rõhutatakse, et neid programme ei koostataks isoleeritult, vaid need peaksid olema rakendatud tihedas koostöös naiste tugiteenuste, õiguskaitseorganite, kohtusüsteemi, kriminaalhooldusteenistuste ning vajaduse korral lastekaitse- või lastehoolekandeametitega. Programmis osalemine võib mõjutada ohvri otsust vägivallatseja juurde jääda või tema juurest lahkuda ning paraku ka pakkuda ohvrile ekslikku turvatunnet. Selle tulemusena tuleb esmajärjekorras tähelepanu pöörata ohvrite vajadustele ja turvalisusele, sealhulgas nende inimõigustele. 10. jagu sätestab traumast taastumist toetava vaimse tervise abi kuriteo- ja vägivallaohvritele. Kehtiva OAS-i 21. peatükis on sätestatud psühholoogilise abi kulu hüvitis süüteo ohvritele. Psühholoogilise abi kulu hüvitis on eelnõus sõnastatud uue mõistena, milleks on traumast taastumist toetav vaimse tervise abi. Mõiste täpsustamine on vajalik, kuna SKA ei maksa praktikas inimestele hüvitist psühholoogilise abi kasutamise eest. Kogu arveldus toimub SKA ja teenuseosutaja vahel. Sisuliselt on psühholoogilise abi hüvitise näol tegemist teenusega, mille eest tingimuste täidetuse korral tasub SKA. Seega on hüvitise mõiste kasutamine seaduses ebatäpne. Traumast taastumist toetava abi mõiste kasutamine on kooskõlas ka ohvrite direktiiviga, mis rõhutab traumast taastumist toetava abi tähtsust vägivallast ja kuriteost põhjustatud psühholoogiliste ja füüsiliste traumadega toimetulekuks. Psühholoogilise abi mõiste on ka liiga kitsas ega kata kogu tõenduspõhise traumast taastumist toetava vaimse tervise abi võimalusi, nagu psühhoteraapia, loovteraapiad jms. Maailma Terviseorganisatsioon on välja töötanud vaimse tervise teenuste osutamise püramiidi,158 mis annab juhised vaimse tervise teenuste organiseerimiseks. Püramiidi esimesed tasandid määravad inimese vaimse tervise alase üldise teadlikkuse, eneseabioskuste ja kogukonna tugitegevuste tähtsuse. Püramiidi kõrgemad tasandid rõhutavad esmatasandi 156 Ferraro, K. (2017). Current Research on Batterer Intervention Programs and Implications for Policy. https://www.bwjp.org/assets/batterer-intervention-paper-final-2018.pdf 157 Ibid. 158 WHO (2013). Comprehensive mental health action plan 2013–2020. https://www.who.int/publications/i/item/9789241506021 80 tervishoiuteenuste ja psühhiaatrilise abi tähtsust elanikkonna vaimse tervise tagamisel. 159 Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi näol on tegemist professionaalse vaimse tervise abiga tõsist füüsilist ja psühholoogilist traumat kogenud inimestele. Tegemist on ohvriabisüsteemi integreeritud jätkuabiga. Eelnõu § 28 Eelnõu § 28 lõige 1 sätestab traumast taastumist toetava vaimse tervise abi eesmärgi, milleks on soodustada ohvri psühhosotsiaalse tasakaalu taastumist ning vähendada ohvri psüühika- ja käitumishäirete tekkimise tõenäosust või nende intensiivsust. Maailma Terviseorganisatsioon on välja toonud, et vägivald ja väärkohtlemine suurendavad oluliselt vaimse tervise häirete tekkimise tõenäosust.160 Negatiivne vaimne tervis omakorda mõjutab inimeste toimimist kõigis eluvaldkondades, sh võimendades ebavõrdsust. Hea pildi vägivalla mõjudest vägivalda kogenud naiste näitel annab Euroopa Põhiõiguste Ameti tehtud põhjalik ja ulatusliku valimiga uuring (küsitlusuuringus osales 42 000 naist 28 riigist).161 Uuring tõi välja, et vägivalla pikaajaliste psühholoogiliste tagajärgedena olid vägivallaohvrid kaotanud enesekindluse, olid ärevad, kogesid unehäireid, depressiooni ja tundsid end haavatavana. Partneripoolse vägivalla ohvriks langenud naistel esineb psühholoogilisi probleeme sagedamini. Oluline on rõhutada, et depressioon on olulisim suitsiidi riskitegur ja suitsiidsus on Eestis jätkuvalt väga suur162, mistõttu on õigeaegne ja piisav vaimse tervise abi ülioluline riskide vähendamiseks ja ennetamiseks. Kehtivas OAS-is olid sätestatud psühholoogilise abi kulu hüvitise maksmise tingimused ja hüvitamise kord, mitte aga selle abi sisu ja eesmärk. Eelnõu toob väga selgelt esile vaimse tervise abi rolli ja olulisuse vägivalla- ja kuriteoohvrite abistamisel. Eelnõu § 28 lõike 2 järgi sisaldab traumast taastumist toetav vaimse tervise abi psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi, sh nii individuaalset, pere- kui grupipsühhoteraapiat. Psühholoogiline abi ohvritele on võimalik juba kehtiva seaduse alusel, samuti psühhoteraapia ja tugigrupid. Eelnõu lähtub põhimõttest, et asjakohane abi vägivalla- ja kuriteoohvritele tähendab ohvriabi põhiteenuse ja professionaalse vaimse tervise abi kombineerimist. Eelnõuga lubatakse rahastada psühholoogilist abi juhul, kui teenust osutab vastava kvalifikatsiooniga psühholoog või psühhoterapeut. Kvalifikatsiooninõuded kehtestatakse ministri määruses. Psühholoogilise abi raames aidatakse vägivalda või kuritegu kogenud inimesel tugevdada kontrollitunnet enda elu üle, parandada stressiga toimetulekut, leida lahendusi spetsiifilistele probleemidele. Psühholoogilise nõustamise eesmärk on peamiselt inimese psüühilise seisundi ja toimetuleku säilitamine või parandamine. Selleks tehakse inimese, tema lähivõrgustiku ja keskkonna psühholoogiline hindamine ning nõustamine, lähtudes inimese enda püstitatud 159 Sotsiaalministeerium (2020). Vaimse tervise roheline raamat.https://www.sm.ee/sites/default/files/news- related-files/vaimse_tervise_roheline_raamat_0.pdf 160 WHO (2012). Risks to mental health: an overview of vulnerabilities and risk factors. 161 FRA (2014). Violence against women: an EU-wide survey. Main results report. Luxembourg: Publications Office of the European Union 162 Värnik, P., Sisask, M., Värnik, A. (2021). Enesetappude ja enesetapukatsete epidemioloogiline ülevaade Eestis. Uuringu raport. Kopenhaagen: WHO Euroopa Regionaalbüroo.https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/341893/WHO-EURO-2021-2573-42329- 58594-est.pdf 81 eesmärkidest, nende saavutamise võimalustest, takistustest ja vajalikest psühholoogilistest meetmetest. Ka psühhoterapeutilise abi hüvitamine on võimalik juba kehtiva seaduse alusel. On erinevaid valideeritud psühhoterapeutilise abi liike, nende hulgas psühhoanalüütiline psühhoteraapia, kognitiiv-käitumuslik teraapia, pereteraapia, kunstiteraapia, muusikateraapia, psühhodraama, jmt.163 Psühhoteraapia koolkondi on maailmas üle 400.164 Eelnõu raames on kavandatud psühhoterapeutilise abi kulu hüvitamine teenuseosutajatele, kellel on täidetud vajalikud kvalifikatsiooninõuded. Täpsemad kvalifikatsiooninõuded kehtestatakse ministri määrusega. Eelnõu § 29 Eelnõu § 29 sätestab traumast taastumist toetava vaimse tervise abi saama õigustatud isikud. Kehtivas seaduses on teenus sõnastatud psühholoogilise kulu hüvitisena küllaltki kitsale sihtrühmale. Vastavalt kehtiva OAS § 61 lõikele 1 on ohvriabiteenuse osutamise raames võimalik saada psühholoogilise abi kulu hüvitist ühe kuutasu alamäära ulatuses sellise süüteo ohvril, mis ei ole vägivallakuritegu OAS § 8 tähenduses.165 Sellist hüvitist on OAS § 61 lõike 2 alusel õigus saada ka mis tahes süüteo ohvri lapsel, vanemal ja vanavanemal ning muul SHS § 131 lõikes 7 nimetatud perekonnaliikmel166, kui tema toimetulekuvõime on ohvri suhtes toime pandud süüteo tõttu langenud. Kehtiva OAS-i järgi on katmata mitu vägivalla- ja kuriteoohvrite sihtrühma, kes vajaksid samuti traumast toibumiseks ja eluga edasi minemiseks ohvriabi raames vaimse tervise abi, kuid praeguse seaduse sõnastuse põhjal seda ei saa. Probleemile on korduvalt juhtinud tähelepanu huvirühmad ja Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmed, samuti Riigikogu lähisuhtevägivalla ennetamise ja ohvrite toetusrühm167, 168, 169, 170. Uue OAS-i VTK kohta saadetud tagasisides sai sihtrühma muudatus tugeva toetuse nii riigiasutuste kui kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt. Eelnõu § 29 punkti 1 järgi on traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi õigus saada kuriteo ohvril, kelle suhtes toime pandud teo kohta on alustatud kriminaalmenetlust. Ohvrite direktiiv rõhutab vajadust edendada kuriteoohvrite kaitset kriminaalmenetluses. Direktiiv toob välja, et mõned ohvrid võivad olla menetluse ajal eriti suures uue ja korduva ohvriks langemise, hirmutamise ja kättemaksmise ohus, mistõttu võivad nad vajada ka toetavat 163 Psühholoogiline abi. I fight depression. https://ifightdepression.com/et/koigile/psuehholoogiline-abi 164 Sensus. Hea teada. https://www.sensus.ee/hea-teada 165 Ohvriabi seadus. RT I, 06.05.2020, 22. https://www.riigiteataja.ee/akt/12791909?leiaKehtiv (22.02.2022) 166 Abielus või abieluga sarnanevas suhtes olevad isikud; esimese ja teise astme alanejad ja ülenejad sugulased; muud isikud, keda seob ühine kodune majapidamine. 167 Albrant, M. (2012). Perevägivalla ohvrite õiguste kaitse Eestis. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool; Lastefond toetab psühholoogilise abiga Tartu naiste varjupaigas viibivaid lapsi (2014). GoodNews/Heategu. https://heategu.goodnews.ee/lastefond-toetab-psuhholoogilise-abiga-tartu-naiste-varjupaigas-viibivaid-lapsi/; 168 Laanpere, M. (2012). Lähisuhtevägivald – kui palju me suudame taluda? Eesti Päevaleht, 12.06.2012, https://epl.delfi.ee/arvamus/lahisuhtevagivald-kui-palju-me-suudame-taluda?id=64530036; Koik, K. (2019). Perevägivalla vastu võitleb aina enam spetsialiste. Lõuna-Eesti Postimees, 5.08.2019, https://lounapostimees.postimees.ee/6745515/perevagivalla-vastu-voitleb-aina-enam-spetsialiste 169 Anvelt, K. (2020). Seksuaalne väärkohtlemine lastelaagris jättis jälje 25 aastaks. Eesti Päevaleht, 2.03.2020. https://epl.delfi.ee/uudised/seksuaalne-vaarkohtlemine-lastelaagris-jattis-jalje-25-aastaks?id=89080377 170 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond (2020). Lähisuhtevägivalla tõttu kannatanud lapsed vajavad abi! 26.05.2020. https://www.lastefond.ee/uudised/pressiteade-lahisuhtevagivalla-tottu-kannatanud-lapsed-vajavad- abi/ 82 tuge vaimse tervise abi näol. Eelnõuga sätestatakse traumast taastumist toetava vaimse tervise abi saamise õigus ohvritele, kelle suhtes toime pandud teo kohta on alustatud kriminaalmenetlust ja kellel on hinnatud abivajadus vaimse tervise abi järele. Ohvrite direktiivi järgi peaksid abiteenused olema kättesaadavad alates hetkest, kui pädevad asutused ohvrist teada saavad, samuti kogu kriminaalmenetluse kestel ning pärast menetlust vastavalt ohvri vajadustele. Selleks et raskemate kuritegude ja vägivalla ohvrid hakkaksid saama abiteenuseid, reguleeritakse eelnõuga (eelnõu § 7 lõige 1) ka kriminaalmenetluses kannatanud inimeste andmete edastamine SKA-le ohvriabi pakkumiseks ja saamiseks. Eelnõu § 7 lõike 1 kohaselt edastab PPA, prokuratuur või kohus esimesel võimalusel SKA-le nende kannatanute andmed, kellel on tuvastatud erikohtlemise ja kaitse vajadus. Kui inimene on kriminaalmenetluses kannatanu, kuid erikohtlemise ja kaitse vajadust ei ole tuvastatud, võivad PPA ja prokuratuur edastada inimese andmed SKA-le tema soovi korral. Ohvriabitöötajad selgitavad välja ohvri abivajaduse (eelnõu § 8), hindavad ka vaimse tervise abi vajadust ja suunavad vajadusel õiget teenust saama. Kehtiva OAS-i järgi on õigus psühholoogilisele abile süüteo ohvril, st hõlmatud olid ka väärtegude ohvrid. Muudatus on tingitud ohvriabisüsteemi arengust ja abivõimaluste suurenemisest. Kui 2005. aastal psühholoogilise abi kulu hüvitis sisse seati, puudusid ohvriabitöötajatel oskused ja võimekus esmase psühhosotsiaalse abi, sh psühholoogilise esmaabi osutamiseks, ja loomulikult ei osutanud nad ise professionaalset psühholoogilist abi. Seega, juba aasta peale ohvriabisüsteemi käivitamist täiendati seadust ja lisati võimalus hüvitada psühholoogilist abi. Ohvriabi korraldatava psühholoogilise abi eesmärk oli taastada ohvrite ja nende perekonnaliikmete sotsiaalne toimetulekuvõime, mis on ohvri suhtes toime pandud kuriteo tõttu kannatanud171. Praegusel ajal ei ole enam vaja väärtegude ohvrite puhul rakendada spetsiaalset traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi, mis on professionaalne ja kulukas teenus. Väärtegude ohvritega saavad hakkama ohvriabitöötajad, samuti on praegu ohvriabisüsteemis olemas psühhosotsiaalse kriisiabi teenus, naiste tugikeskuse teenus, seksuaalvägivalla kriisiabikeskused jm, mille raames on võimalik tegeleda ohvrite psühhosotsiaalse heaoluga. Sisuliselt olulise mõjuga väärtegu on seksuaalne ahistamine (KarS § 1531), mille ohvrid on kuritegevuse statistika järgi reeglina naised, kellel on õigus saada psühholoogilist abi naiste tugikeskuse teenuse raames. Seega ei halvenda muudatus ohvrite olukorda, vaid aitab pigem ressursse mõistlikumalt kasutada. Eelnõu § 29 punkti 2 järgi on traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi õigus saada perevägivalla või seksuaalvägivalla ohvril ka siis, kui tema suhtes toime pandud teo kohta ei ole alustatud süüteomenetlust. Kehtiva OAS-i järgi on psühholoogilise abi hüvitamise eelduseks süüteomenetluse alustamine. Kehtiva seadusega võrreldes on selle sätte näol tegemist olulise muudatusega sihtrühmas. Muudatus tagab selle, et perevägivalla või seksuaalvägivalla ohvril on õigus traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi saada ka siis, kui süüteomenetlust ei ole alustatud, kuid ohvriabitöötaja on perevägivalla või seksuaalvägivalla ohvri abivajadust hinnates (eelnõu § 8 lõige 1) vastava vajaduse tuvastanud. Uue OAS-i VTK kohta saadetud tagasisides sai kõnealune seadusemuudatus väga tugeva toetuse, kuna võimaldab edaspidi abistada ka lapsi, kes on perevägivalda pealt näinud või elavad peres, kus vägivallaintsidendid aset leiavad. 171 Ohvriabi seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 2006. 83 Kahjuks on endiselt nii, et suur osa ohvritest ei pöördu politseisse ja seda olenemata vägivallakogemusest (ei pöörduta sageli ei füüsilise, seksuaalse ega vaimse vägivalla puhul)172, st ei teki menetluse võimalust. Ka juhul, kui inimene pöördub ohvriabitöötaja poole, ei saa ohvriabitöötaja tema eest politseisse pöörduda, sest täiskasvanud vägivallaohvrist teavitamise kohustus puudub. Vägivallaohvrist lapse puhul on teavitamise kohustus sätestatud LasteKS §- s 27 ja teavitada võib ka ilma vanema/eestkostja nõusolekuta, paraku seda ülemäära sageli ei tehta ja endiselt ei nähta vägivallaohvrina last, kes on perevägivalla tunnistajaks. Ka ohvrite direktiiv rõhutab, et lähisuhetes ilmnev vägivald on tõsine ja tihti varjatud probleem, mis võib põhjustada tõsiste tagajärgedega süstemaatilisi psühholoogilisi ja füüsilisi traumasid, sest kurjategija on isik, keda ohver peaks saama usaldada.173 Pere- või seksuaalvägivalla ohvriks sattumine on ühiskonnas endiselt tabu, mis võib takistada ohvril õiguskaitseasutuse poole pöördumist, kuid ei vähenda juhtunust põhjustatud üleelamisi ja vaimse tervise abi vajadust. Põhjalikumalt on trauma mõjusid ja nendega õigeaegse tegelemise vajadust analüüsitud eelnõu §-s 7 (ohvri kohta käivate andmete edastamise osas). Pere- ja seksuaalvägivalla puhul on tegemist üldjuhul privaatsfääris toimuvate tegudega, mille tõendamisega kaasneb mitmesuguseid raskusi. Psühholoogilise vägivalla puhul väga sageli ei alustata süüteomenetlust, sest tegu ei täida ühtegi süüteokoosseisu või puuduvad tõendid. KarS- i põhjal on võimalik kasutada psühholoogilise vägivalla juhtumi menetlemiseks küll nt raske tervisekahjustuse tekitamise (§ 118), ähvardamise (§ 120) või ahistava jälitamise koosseise (§ 1573), kuid seda juhtub küllaltki harva võrdluses vägivallajuhtumite üldarvuga.174 Mõnikord ei alustata menetlust ka füüsilise või seksuaalvägivalla kogemuse puhul, nt juhtunust on liiga kaua möödas, et oleks enam mõttekas menetlustoiminguid teha. Järjest enam jõuab ohvriabisse täisealisi inimesi, kelle suhtes on seksuaalvägivald toime pandud minevikus, sh lapsepõlves. 2021. aastal pakuti minevikus seksuaalvägivalda kogenutele võimalust osaleda tugigruppides või saada individuaalset nõustamist, abi sai 258 sellise kogemusega inimest. Seega on ilmne vajadus traumast taastumist toetava vaimse tervise abi kättesaadavaks tegemise järele teatud sihtrühmade puhul ka süüteomenetluse olemasoluta. Eelnõu § 29 punkti 3 järgi on traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi õigus saada ka sama lõike punktides 1 ja 2 nimetatud ohvri lapsel, lapselapsel, vanemal ja muul last kasvataval isikul, vanavanemal, õel, vennal, ohvriga abielus või abieluga sarnanevas suhtes oleval või olnud isikul, kui tema toimetulekuvõime on ohvri suhtes toime pandud teo tõttu vähenenud. Vajadust hindab SKA. Kehtiva OAS-i järgi on õigus saada psühholoogilist abi mis tahes süüteo ohvri lapsel, vanemal ja vanavanemal ning muul SHS § 131 lõikes 7 nimetatud perekonnaliikmel, st abielus või abieluga sarnanevas suhtes olevad isikud, esimese ja teise astme alanejad ja ülenejad sugulased, muud isikud, keda seob ühine kodune majapidamine. Muudatus tagab selle, et õigus traumast taastumist toetavale vaimse tervise abile on lisaks kriminaalmenetluses osaleva ohvri lähedastele ka perevägivalla või seksuaalvägivalla ohvri sättes nimetatud lähedastel siis, kui ohvri suhtes toime pandud teo kohta ei ole alustatud süüteomenetlust. Kehtiva seadusega võrreldes on selle sätte näol tegemist olulise ja väga vajaliku muudatusega sihtrühmas. Direktiiv rõhutab, et ohvriabiteenused tuleb tagada vastavalt pereliikmete vajadustele ning vastavalt 172 FRA (2014). Violence against women: an EU-wide survey. Main results report. Luxembourg: Publications Office of the European Union 173 Ibid. 174 2020. aastal registreeriti 7975 vägivallakuritegu, neist 76% oli kehaline väärkohtlemine. Kuritegevus Eestis (2020). https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2020/vagivallakuriteod 84 ohvri suhtes toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud kahju suurusele. Abivajaduse hindamine on üks osa ohvriabist (eelnõu § 8). Istanbuli konventsioon näeb artiklis 26 ette kaitse ja toe vägivalla tunnistajaks olnud lastele. Konventsiooniosalised peavad võtma vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et ohvrite kaitsmisel ja tugiteenuste osutamisel arvestatakse konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate kõigi vägivallavormide tunnistajaks olnud laste õigusi ja vajadusi. Meetmed peavad hõlmama konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate kõigi vägivallavormide tunnistajaks olnud laste eakohast psühholoogilist nõustamist ning arvestama lapse parimate huvidega. Juba varem on Euroopa Nõukogu juhtinud tähelepanu murekohale, et hoolimata kõigil poliitilistel tasanditel laste õiguste kaitsmiseks tehtud järjestikustest edusammudest on vaja rohkem spetsiifilisi tegevusi vägivalda pealt nägevate laste kaitsmiseks. Lapsed on liigagi sageli jäetud tähelepanuta kui vägivalla psühholoogiliste tagajärgede ohvrid, kui võimalikud tulevased ohvrid või vägivallaahela lülid, kes võiksid aidata kaasa potentsiaalselt vägivaldsete situatsioonide kindlakstegemisele ja uute vägivallaaktide ärahoidmisele tulevikus.175 Väärkoheldud laste, eriti seksuaalselt väärkoheldud laste puhul on vajalik ka vanemate nõustamine, et nemad olukorraga toime tuleksid. See on lapse taastumisel olulise tähtsusega. Ka laste seksuaalse kuritarvitamise vastane direktiiv soovitab kaaluda abi ja nõuannete andmise laiendamist lapsohvrite vanematele või eestkostjatele, kes ei ole süüteos kahtlustatavad, et aidata neil lapsohvrit kogu menetluse ajal toetada. Vanemate nõustamine ei ole praegu võimalik nendel juhtudel, kui süüteomenetlust ei ole alustatud. Lisaks vanematele võib nõustamist vajada muu last kasvatav isik, kes lapse eest püsivalt või ajutiselt iga päev hoolitseb, nt asendushooldusel viibiva lapse hoolduspere vanem, perevanem või kasvataja, samuti lapse hooldaja eestkosteperes. Vägivalla või kuriteo pealtnägijad võivad samuti olla väga traumeeritud (terrorism, perevägivald), kuid ei ole kehtiva OAS-i järgi psühholoogilise abi sihtrühm, kui ei ole juhtumisi ohvri pereliikmed. Nii ei ole ohvri õel või vennal kehtiva OAS-i järgi õigust vaimse tervise abi teenust ohvriabi kaudu saada, kui ta ei ela ohvriga ühises majapidamises, kuigi ta võib väga traumeeritud olla. See piirang on seotud just asjaoluga, et kehtivas seaduses viidatakse pereliiget defineerides SHS § 131 lõikes 7 nimetatud perekonnaliikmele ehk tegemist peab olema ühises majapidamises elavate inimestega. Istanbuli konventsioon ja ohvrite direktiiv perevägivalda defineerides sellist piirangut ette ei näe. Inimesed reageerivad kuriteo või vägivalla ohvriks langemisele erinevalt ja mitte kõik ohvrid ei vaja psühholoogilist abi. Rohked uuringud siiski näitavad, kui oluline on õigeaegne abi inimestele, kes on kuritegude pärast kannatanud. Kuriteost tulenev turvatunde puudumine mõjutab inimese elu kõiki aspekte ja halvendab oluliselt elukvaliteeti. Ühendkuningriigis tehtud uuringus tunnistas 60% osalejatest negatiivseid mõjusid füüsilisele tervisele ja üldse heaolule.176 Kuriteo mõjul on inimesed loobunud laste saamisest (kartus, et ei suuda oma lapsi kaitsta vägivalla eest), lähedastest suhetest, üldse väljas käimisest või üksinda väljas käimisest, tööl käimisest.177 USA-s tehtud uuring näitab, kuidas kuriteo kartus põhjustab viletsamat 175 Perevägivalda pealt nägevad lapsed. EN resolutsioon 1714 (2010). http://www.enu.ee/enu.php?keel=1&id=435 176 Dinizman, T. & Moroz, A. (2017). Understanding victims of crime: The impact of the crime and support needs. Victim Support UK. https://www.victimsupport.org.uk/sites/default/files/ VS_Understanding%20victims%20of%20crime_web.pdf 177 Ibid. 85 vaimset tervist, vähenenud füüsilist funktsioneerimist nii objektiivsete kui subjektiivsete näitajate põhjal ning halvemat elukvaliteeti.178 On tõenäoline, et kuriteoohvrid, kes ei ole õigel ajal (st võimalikult kiiresti peale kuritegu) abi saanud, võivad hakata kartma uuesti kuriteo ohvriks langemist. Eelnõu § 29 punkti 4 järgi on traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi õigus saada isikul, kes osaleb kriminaalmenetluses tunnistajana. Kehtiva OAS-i järgi ei ole õigust saada psühholoogilist abi vägivallakuriteo pealtnägijatel või tunnistajatel, kui nad ei ole ohvri pereliikmed. Eelnõu järgi tagatakse traumast taastumist toetav vaimse tervise abi kriminaalmenetluse tunnistajatele samadel alustel kui ohvrile endale ehk vajaduse ilmnemisel kuni ühe kuutasu alammäära ulatuses. KrMS § 66 lõige 1 defineerib tunnistajat kui füüsilist isikut, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Tunnistaja ülesanne on küsimustele vastates kirjeldada, mida ta sündmustel tajus. Eelnõu lähtub tõdemusest, et kuriteo tunnistajaks olemine võib olla traumeeriv ja tuua kaasa tõsise vaimse tervise kahju. Eelnõu § 30 Eelnõu § 30 sõnastab traumast taastumist toetava vaimse tervise abi saamise tingimused. Eelnõu § 30 lõige 1 järgi on eelnõu §-s 29 nimetatud isikutel õigus saada traumast taastumist toetavat vaimset tervise abi kuni Vabariigi Valitsuse kehtestatud ühe kuutasu alammäära ulatuses. Kulud hüvitatakse kuni ühe Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuutasu alammäära ulatuses. Eelnõu kirjutamise ajal (2022. a) oli kuutasu alammäär 654 eurot. Psühholoogi vastuvõtt maksab keskmiselt 45–50 eurot (60 min), psühhoterapeudi vastuvõtt 60–80 eurot. Traumast taastumiseks mõeldud vaimse tervise abi sidumine ajas muutuva kuutasu alammääraga tagab abi kättesaadavuse jätkusuutlikkuse. Ka kehtivas seaduses oli sätestatud abi saamine kuni ühe kuutasu alammäära ulatuses (OAS § 61), seega seda põhimõtet eelnõuga ei muudeta. Eelnõu § 30 lõige 2 sätestab sihtrühmad, kellel on õigus saada traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi kuni vajaduse äralangemiseni. Ohvrite direktiiv, terrorismiohvrite direktiiv ja laste seksuaalse kuritarvitamise vastane direktiiv rõhutavad, et nimetatud ohvritele peab olema neile vajalik abi kättesaadav nii kaua, kui vaja. Konkreetsetele vajadustele vastavaid abiteenuseid tuleb pakkuda lisaks üldistele abiteenustele või nende raames. Selliste abiteenuste hulka loetakse ka emotsionaalne ja psühholoogiline tugi. Eelnõu § 30 lõike 2 punkti 1 järgi on traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi õigus saada kuni vajaduse äralangemiseni inimkaubanduse ohvril. Inimkaubandusevastase direktiiviga on kehtestatud konkreetsed kaitsemeetmed kõikide inimkaubanduse ohvrite jaoks. Oluline on, et inimkaubanduse ohvritel oleks võimalus oma õigusi tõhusalt kasutada. Euroopa Liit peab inimkaubanduse tõkestamist ja ennetamist ning ohvrite kaitset väga tähtsaks, tegemist on tõsise ja sügavalt traumeeriva kuriteoliigiga, mis võib 178 Stafford, M., Chandola, T., & Marmot, M. (2007). Association Between Fear of Crime and Mental Health and Physical Functioning. Am J Public Health, 97(11), 2076–2081. doi: 10.2105/AJPH.2006.097154 86 mõjutada nii ohvrite füüsilist, vaimset kui seksuaaltervist. Vaimse tervise probleemidest on inimkaubanduse ohvrite puhul levinud posttraumaatiline stressihäire, unehäired, depressioon, enesetapumõtted, hirmu- ja paanikahood179. Psühholoogilise abi tagamine vajaduse äralangemiseni on üks riikide kohustusi. See oli sätestatud ka kehtivas OAS-is, seega ei ole tegemist uue kohustusega. Eelnõu § 30 lõike 2 punkti 2 järgi on traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi õigus saada kuni vajaduse äralangemiseni seksuaalselt väärkoheldud alaealisel. Neile lastele tuleb tagada psühholoogiline abi kuni vajaduse äralangemiseni tulenevalt seksuaalse väärkohtlemise sügavast ja pikaajalisest mõjust lapsele ning arvestades ka ELi direktiivist tulenevaid nõudeid ja soovitusi. Laste seksuaalne väärkohtlemine on väga varjatud kuriteoliik, mille avastamist takistavad nii ühiskondlikud tabud kui sihtrühma eripära – väiksemad lapsed ei pruugi aru saada, et nendega toimuv on vale ega oska sellest rääkida, ka suuremad lapsed sageli ei oska või ei julge väärkohtlemisest rääkida häbi- või süütunde või erinevate hirmude tõttu. Seetõttu võib lapse seksuaalne väärkohtlemine kesta pikka aega, enne kui see ilmsiks tuleb. Justiitsministeeriumi andmetel oli 2020. aastal registreeritud lastevastaste kontaktsete seksuaalkuritegude puhul keskmine aeg toimepanemise algusest kuriteo registreerimiseni 3 aastat, maksimaalselt 15,5 aastat.180 Seksuaalsel väärkohtlemisel lapseeas võivad olla sügavad ja pikaajalised tagajärjed ohvri tervisele ja hilisemale toimetulekule, sest lapse arenev aju on eriti vastuvõtlik väärkohtlemisega kaasneva trauma ja stressi kahjulikele mõjudele. Ka rahvusvahelisel tasandil pööratakse suurt tähelepanu laste kaitsmisele erinevate seksuaalse väärkohtlemise ja ärakasutamise vormide eest ja neile vajaliku abi tagamisele. Laste seksuaalse kuritarvitamise vastase direktiivi põhjenduspunktis 31 on rõhutatud, et lapsele seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamisega tekitatud kahju on märkimisväärne ning et seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamisega tekitatud kahju olemuse tõttu tuleks abi anda nii kaua, kui on vaja, et laps paraneks nii füüsilisel kui ka psühholoogilisel tasandil, ning abi võib vaja minna kuni täiseani. Ka kehtivas seaduses oli nimetatud sihtrühmal õigus saada abi vajaduse äralangemiseni, täpsustatud on abivajaduse hindamist ja lisatud abi pikendamise võimalus (vt käesoleva § lg 4). Eelnõu § 30 lõike 2 punkti 3 järgi on traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi õigus saada kuni vajaduse äralangemiseni terrorikuriteo ohvril. Terrorismiohvrite direktiiv181 rõhutab, et terrorismiohvrite konkreetsetele vajadustele tuleb reageerida terviklikult kohe pärast terrorirünnakut ja seejärel nii kaua kui vaja. Emotsionaalset ja psühholoogilist tuge tuleb pakkuda vajaduse ära langemiseni. Arvesse tuleb võtta, et ohvrite vajadused võivad aja jooksul muutuda, hõlbustada tuleb ohvrite tuvastamist ja perekondade teavitamist. Terrorikuriteo ohvritele ja nende pereliikmetele tuleb tagada nii psühholoogiline esmaabi ja emotsionaalne tugi kui täiendav psühholoogiline abi. Eelnõu järgi tagatakse terrorismiohvritele psühholoogiline esmaabi ohvriabis psühhosotsiaalse kriisiabi teenuse raames ja vajaduse korral spetsiifiline vaimse tervise abi traumast taastumiseks. Psühhosotsiaalse kriisiabi ja ohvriabi põhiteenuse raames on võimalik hinnata vastava abi vajadust. Kehtivas seaduses on terrorismiohvritel samad õigused vaimse tervise abi saamisel, seega eelnõuga kehtivat abistamise süsteemi ei muudeta. 179 Banu, S., Saunders, J., Conner, C., Blassingame, J. & Shah, A.A. (2021). Mental Health Consequences of Human Trafficking. Psychiatric Annals, Vol 51, 8. 180 Kuritegevus Eestis 2020. Seksuaalkuriteod. Kättesaadav: https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2020/seksuaalkuriteod 181 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32017L0541 87 Eelnõu § 30 lõike 3 järgi otsustab lõikes 2 nimetatud isikute puhul SKA abi vajaduse jätkumise iga kord, kui teenuse kasutamisel täitub Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutasu alammäär. SKA võib küsida hinnangut teenuseosutajalt teenuse jätkumise vajaduse kohta. See tähendab, et kuigi seadus annab võimaluse tagada abi vajaduse äralangemiseni, hinnatakse abi vajadust, mitte ei jätkata automaatselt teenuse pakkumist. Eelnõu § 30 lõige 4 sätestab, et kui seksuaalvägivalla alaealine ohver saab 18-aastaseks traumast taastumist toetava vaimse tervise abi saamise ajal, on tal õigus saada teenust edasi Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutasu alammäära ulatuses. SKA võib otsustada abi andmise jätkamise ka kuupalga alammäära täitumise järel lõikes 3 sätestatud korras, kui see on põhjendatud alaealise suhtes toime pandud süüteo raskuse või muude asjaoludega. Lõike 4 eesmärk on tagada traumast taastumist toetava vaimse tervise abi osutamise jätkamine vajaduse korral ka ohvri täisealiseks saamisel. Eelnõu § 30 lõike 2 punkti 2 alusel on seksuaalselt väärkoheldud alaealisel õigus saada traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi vajaduse äralangemiseni. See õigus on ohvril täisealiseks saamiseni. Praktikas osutatakse terapeutilist abi mitmest sessioonist koosneva protsessina, mille tervikuna läbimine on vajalik teraapia tulemuslikkuseks. Seetõttu on oluline, et lapsele vajalikuks hinnatud psühholoogiline abi, nt kümnest seansist koosnev teraapiakuur, ei jääks lapse 18. sünnipäeval pooleli. See on olnud probleemiks kehtiva seaduse puhul. Selleks sätestatakse lõikes 4, et lapse täisealiseks saamisel on tal õigus saada teenust edasi kuni kuutasu alammäära ulatuses, millest piisab vähemalt poolelioleva teraapia lõpetamiseks. Lõike 4 teine lause annab SKA-le võimaluse otsustada lapsena seksuaalselt väärkoheldud inimesele psühholoogilise abi andmise jätkamise ka pärast tema täisealiseks saamist ja kuutasu alammäära ulatuses teenuse ärakasutamist, kui väärkohtlemisest tulenev abivajadus on endiselt alles ning abi andmise jätkamine on põhjendatud toime pandud süüteo raskuse või muude asjaoludega. Sel alusel abi andmist jätkata saab nt juhul, kui tegemist on pikaajalise ja/või eriti raske väärkohtlemisega, mille tõttu ohver vajab pikemat teraapiat; kui abi andmist alustati peatselt 18-aastaseks saavale noorele; juhul, kui lapsena väärkoheldud ja psühholoogilist abi saanud noorel tekib pärast täisealiseks saamist tagasilangus ja ta vajab selle tõttu uuesti abi vms. Ohvri abivajadust hindab ja abi andmise jätkamise põhjendatuse otsustab SKA lõikes 3 sätestatud korras. Eelnõu § 30 lõige 5 sätestab, et ohvril, kellele osutatakse psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi muu ohvriabiteenuse raames, ei ole õigust samal ajal saada traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi käesolevas jaos sätestatud tingimustel. Psühholoogilise abi andmine on kehtivas OAS-is sätestatud neljas kohas, kuid erineb teenuse korraldus. Psühholoogilist abi on võimalik saada naiste tugikeskuse teenuse raames, seksuaalvägivalla kriisiabi raames, inimkaubanduse ohvritele mõeldud teenuse raames ja traumast taastumist toetava vaimse tervise abi raames. Ohvrite võrdse kohtlemise huvides ei rahastata sama teenust samal ajal erinevatest allikatest. Eelnõu § 30 lõige 6 sätestab, et §-s 29 nimetatud isikul on õigus taotleda traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi viie aasta jooksul süüteo toimepanemisest arvates. Teenust taotletakse tavalises korras. KarS § 81 lõike 7 punktis 3 nimetatud juhul on isikul õigus saada traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi viie aasta jooksul ohvri täisealiseks saamisest või kriminaalmenetluse alustamisest, kui viimane tähtaeg saabub hiljem. 88 Kehtivas seaduse kohaselt on võimalik taotleda psühholoogilise abi kulu hüvitamist kuni kolme aasta jooksul süüteo toimepanemisest arvates. Eelnõuga pikendatakse traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotlemise tähtaega viie aastani. Tähtaja pikendamise vajalikkuse on välja toonud praktilised vajadused ja SKA ohvriabitöötajad. Lõike esimene lause kehtestab ajalise piiri traumast taastumist toetava vaimse tervise abi saamisele. Ohvri õigus sellele abile lõpeb viis aastat pärast süüteo toimepanemist. Sageli ei teadvusta kannatanu või tema pereliikmed vahetult pärast süüteo toimumist vajadust psühholoogilise abi järele. Abivajadus võib tekkida hiljem, kui üleelatud trauma hakkab oluliselt häirima igapäevast toimetulekut ning pereliikmete omavahelisi suhteid. On juhuseid, kus uus traumeeriv sündmus taaselustab varasemate sündmuste mõju. Näiteks inimkaubandusega seotud süüteod ei tarvitse piirduda ühe episoodiga, süüteo täpset toimepanemise aega on raskem määrata, samuti võib võimalus taotleda psühholoogilise abi kulu hüvitist tekkida oluliselt hiljem. Seda nt olukorras, kui ohver viibib välisriigis, kuid hüvitise taotlemise õigus on tal ka Eestis. Lõike teine lause teeb erandi esimesest lausest ja kohaldub juhtudel, kui KarS § 81 lõike 7 punkti 3 alusel on lapse vastu toime pandud süüteo aegumine peatunud kuni kannatanu 18- aastaseks saamiseni ning kriminaalmenetluse ajend ei ole ilmnenud enne seda. Sellised süüteod on noorema kui 18-aastase isiku suhtes toime pandud tahtevastane abielu, naise suguelundite sandistav moonutamine, raseduse ebaseaduslik katkestamine ning seksuaalse enesemääramise vastane kuritegu. Nende puhul on pikendatud tavapäraseid süütegude aegumistähtaegu, mis algavad süüteo toimepanemisest ja mille möödumisel ei ole lubatud toimepanijat enam süüdi mõista ega karistada. Seetõttu tuleb teha erand ka nendes süütegudes kannatanule traumast taastumist toetava vaimse tervise abi andmisele, sest kui süütegu tuleb ilmsiks alles pärast kannatanu täisealiseks saamist, võib see esile kutsuda seni varjus olnud traumareaktsioonid ja kannatanu vajab sellega toimetulekuks psühholoogilist abi ka just siis. Abi saamise õigus pikeneb teises lauses nimetatud aja võrra sõltumata sellest, kas juhtumi kohta alustatakse kriminaalmenetlust või mitte. Menetluse alustamata jätmise otsus ei pruugi tähendada, et süütegu kindlasti toime ei pandud ja kannatanu abi ei vaja. Abi vajaduse ja andmise otsustab SKA. Kui kriminaalmenetlust ei alustata, on õigus abi saada viie aasta jooksul ohvri täisealiseks saamisest (tingimusel, et täidetud on kõik KarS § 81 lõike 7 punktis 3 nimetatud eeldused), ning kui alustatakse kriminaalmenetlust, siis viie aasta jooksul sellest. Eelnõu § 31 Eelnõu § 31 sätestab traumast taastumist toetava vaimse tervise abi saamise korralduse. Eelnõu § 31 lõige 1 sätestab, et traumast taastumist toetava vaimse tervise abi saamiseks esitab isik taotluse SKA-le, kes ühtlasi hindab inimese vajadust nimetatud teenuse järele. SKA menetlusskeemi kohaselt, mis kajastub seletuskirja lisas esitatud rakendusakti kavandis, peab ohvri traumast taastumist toetava vaimse tervise abi vajadust hindama ohvriabiteenust korraldav ohvriabitöötaja. OAS 10. jaos sätestatud traumast taastumist toetava vaimse tervise abi vajaduse hindamiseks korraldatakse esmahindamise intervjuu, mis tähendab eelkõige juhtunuga seotud üksikasjade väljaselgitamist. Kasutusel on esmahindamise küsimustik ehk triaaži küsimustik. Lisaks on ohvriabitöötajatele tehtud juhendmaterjal erinevate teraapiate näidustuste kohta, loodud on ka infomaterjal inimesele, mille toel saab ta hinnata sekkumise ja/või spetsialisti sobivust temale. Kliinilist hindamist ohvriabitöötaja ei tee, seda teeb psühholoogilise abi spetsialist ja vajaduse korral teavitab ohvriabitöötajat muu või täiendava abivajaduse ilmnemisest. 89 Ohvriabitöötaja on ühtlasi nii inimese esmaseks nõustajaks kui ka tema abistajaks suhtlemisel riigi- või KOV-i asutustega ja muude asjaomaste isikutega. Kuna ohvriabitöötajana töötamise eeldus on kõrgharidus ja sotsiaaltöötaja kutse (kvalifikatsiooninõuded kehtestab minister määrusega), mille juurde kuuluvad ka teadmised trauma mõjudest ning algteadmised psühholoogiast, on ohvriabitöötajad võimelised hindama inimese sotsiaalset toimetulekuvõimet, sh vaimse tervise abi vajadust. Lõpliku hinnangu konkreetse abi vormi, nt teraapia sobivuse ja kestuse vajaduse kohta annab vaimse tervise abi osutaja, kelle kvalifikatsiooninõuded on sätestatud valdkonna eest vastutava ministri määruses. Eelnõu § 31 lõige 2 sätestab, et traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotluse andmete ja nõutavate dokumentide loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Eelnõu § 32 Eelnõu § 32 sätestab tingimused, mille esinemise korral võtab SKA üle tasu maksmise kohustuse traumast taastumist toetava vaimse tervise abi eest. Vaimse tervise abi eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine tähendab seda, et ohver ei saa rahalist hüvitist, vaid tema eest makstakse saadud teenuse eest otse teenusepakkujale. SKA võtab traumast taastumist toetava vaimse tervise abi eest tasu maksmise kohustuse OAS §-s 29 nimetatud õigustatud isikult üle (edaspidi tasu maksmise kohustuse ülevõtmine) kahel tingimusel. Eelnõu § 32 punkti 1 järgi on üks tasu maksmise kohustuse ülevõtmise tingimus see, et õigustatud isik ja traumast taastumist toetava vaimse tervise abi osutaja on kokku leppinud OAS § 28 lõikes 2 nimetatud teenuse osutamises. See tähendab, et õigustatud isikul on vastava väljaõppe saanud spetsialistiga kokkulepe psühholoogilise või psühhoterapeutilise abi saamiseks. Eelnõu § 32 punkti 2 järgi on teine traumast taastumist toetava vaimse tervise abi eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise tingimus see, et abi osutaja ja SKA peavad olema sõlminud OAS §-s 33 nimetatud lepingu. Kuigi kehtiv seadus rääkis hüvitise maksmisest, tasuti praktikas psühholoogilise abi eest ikkagi otse teenuseosutajale. Eelnõu kajastab praktikat korrektsel moel. Ohvrile on kirjeldatu kõige mugavam lahendus, kuna ta ei pea eelnevalt ise teenuse eest maksma ja seejärel teenuse hüvitamist taotlema. Eelnõu § 33 täpsustab tasu maksmise kohustuse ülevõtmise lepinguga seonduvat. Eelnõu § 33 lõike 1 järgi on tasu maksmise kohustuse ülevõtmise leping kokkulepe, millega SKA ja traumast taastumist toetava vaimse tervise abi osutaja lepivad kokku korras ja tingimustes, millega SKA võtab õigustatud isikult tasu maksmise kohustuse üle. Eelnõu § 33 lõike 2 järgi kontrollib SKA enne lepingu sõlmimist maksuvõla puudumist. Kui ilmneb, et traumast taastumist toetava vaimse tervise abi osutajal on maksuvõlg, võib SKA jätta lepingu sõlmimata. See piirang on oluline, kuna abi osutatakse maksumaksja rahaga ning avalike vahendite kasutamise võimalus on vaja tagada nendele teenusepakkujatele, kelle maksukäitumine on olnud laitmatu. Arvestades teenusele kuluvat avalike vahendite mahtu, on eriti oluline toetada positiivset maksukäitumist. Muu hulgas näitab õiguspärane maksukäitumine laiemalt teenuseosutaja pädevust oma töö korraldamisel. 90 Eelnõu § 33 lõige 3 sätestab, et SKA sõlmib lepingu kuni kolmeaastase tähtajaga, kuid vähemalt üheks aastaks. Pikema tähtajaga lepingute sõlmimine on oluline, et tagada ohvritele järjepidev abi sama nõustaja poolt. Vajalik on vältida olukorda, kus traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi annab viiel nõustamiskorral üks spetsialist ja järgmisel viiel korral keegi teine. Sellisel moel ei ole võimalik ei psühholoogilist abi ega psühhoteraapiat tulemuslikult pakkuda. Teenuse osutamise perioodil ei ole selliste olukordade teke küll välistatud, eriti pikemaajalise teraapia puhul sihtrühmadele, kellel on õigus saada teenust vajaduse äralangemiseni, kuid eesmärk on ennetada võimalikult palju selliste olukordade tekkimise võimalusi. 4. peatükis sätestatakse kuriteoohvri hüvitise maksmisega seonduv. Eelnõu järgib kehtivas seaduses sätestatud vägivallakuriteo ohvritele hüvitise maksmise aluseid, mis on paika pandud nõukogu direktiiviga 2004/80EÜ182 ja Eesti poolt ratifitseeritud vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise Euroopa konventsiooniga.183 Hüvitiste direktiivi preambuli kohaselt peaks Euroopa Liidu kuriteoohvritel olema õigus õiglasele ja asjakohasele hüvitisele neile tekitatud vigastuste eest olenemata sellest, kus Euroopa Ühenduse piires kuritegu toime pandi (artikli 2 kohaselt hakkab hüvitist maksma selle riigi pädev asutus, kelle territooriumil kuritegu toime pandi). Nõukogu direktiivi 2004/80/EÜ eesmärk on luua koostöösüsteem, et hõlbustada kuriteoohvritele hüvitise kättesaadavust piiriülestel juhtudel, mis peaks toimima vastavate liikmesriikide territooriumil toime pandud tahtlike vägivallakuritegude ohvrite hüvituskavade alusel. Ohvritele hüvitise maksmine on kuriteo heastamise üks komponente. Hüvitise maksmise süsteemi tervikpõhimõtteid võrreldes kehtiva OAS-iga ei muudeta. Eesmärk on muuta kuriteoohvritele hüvitiste taotlemise süsteem inimest vähem koormavaks ja hüvitis kättesaadavamaks. Eelnõuga lihtsustatakse hüvitise arvutamise süsteemi ning ühtlustatakse terminid teistes seadustes kasutusel olevate terminitega. Eelnõust on välja jäetud sätted, mis on kaetud teiste seadustega ega vaja seetõttu eraldi sätestamist OAS-is. Hüvitise määramise jaost on kehtiva seadusega võrreldes välja jäetud „§ 23 Otsuse teatavakstegemine”, „§ 24 Otsuse vaidlustamine”, „§ 27 Enammakstud summa tagasinõudmine”, „§ 28 Sissenõude pööramine hüvitisele, nõude loovutamine ja tasaarvestamine” ja „§ 30 Tsiviilhagi esitamise õigus”, kuna need sätted on reguleeritud SÜS-iga. Eelnõuga täiendatakse täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lõiget 1 punktiga 62. Lisatava punkti kohaselt ei saa sissenõuet pöörata kuriteoohvri hüvitisele. Eelnõu ei muuda põhimõtteid, kuid erisuse tegemine viiakse TMS-i. Eelnõust on välja jäetud § 29, milles on sätestatud, et hüvitis ei ole tulumaksuga maksustatav. See on sätestatud tulumaksuseaduse § 19 lõike 3 punktis 8. 1. jaos sätestatakse vägivallakuriteo mõiste, hüvitist saama õigustatud isikud ja hüvitise maksmist välistavad asjaolud. Kuriteoohvri hüvitise maksmise aluspõhimõtted on kooskõlas vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise Euroopa konventsiooniga, mille Eesti 182 Nõukogu direktiiv 2004/80/EÜ, 29 aprill 2004, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist https://eur- lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=CELEX:32004L0080 183 https://www.riigiteataja.ee/akt/964574 91 ratifitseeris 2005. aastal ja mis jõustus Eesti suhtes 1. mail 2006. aastal. 184. Konventsioonis märgitakse, et: “õigluse ja ühiskondliku solidaarsuse huvides on vaja käsitleda tahtlikult toimepandud kuritegude nende ohvrite olukorda, kellele on tekitatud kehavigastusi või tervisehäireid”. Konventsiooni artikkel 4 seob hüvitise suuruse määramise alused kuriteoga tekitatud kahjuga ja nimetab, et minimaalne kahju, mida hüvitise suuruse arvestamisel tuleb arvesse võtta, on sissetuleku kaotus, ravikulud, matusekulu või ülalpeetava elatise kaotus. Konventsioon käsitleb ka nimetatud kuritegude tagajärjel surma saanud isikute ülalpeetavate olukorda. Konventsiooni kohaselt, kui hüvitist ei ole võimalik saada muust allikast, maksab hüvitist riik: a) isikule, kellele tahtlikult toimepandud kuriteoga on tekitatud raske kehavigastus või tervisehäire; b) kuriteo tagajärjel surma saanud isiku ülalpeetavale. Hüvitist makstakse nimetatud juhul ka siis, kui õigusrikkujat ei ole võimalik vastutusele võtta ega karistada. EL hüvitiste direktiivi järgi peab iga ELi liikmesriik kehtestama tahtlike vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmiseks riikliku skeemi nii, et kõigil ohvritel oleks juurdepääs hüvitistele. Eestis on hüvitamise korraldamise kohustus SKA-l. Eelnõu §-s 34 sätestatakse vägivallakuriteo mõiste. Võrreldes kehtiva seadusega sisulist muutust ei ole. Eelnõuga ühtlustatakse OAS-i raames kasutatavad mõisted ja viiakse kokku KarS-i mõistetega (nt § 34 lõikes 1 asendatakse mõiste kannatanu mõistega ohver ja lõike 3 punktis 1 asendatakse mõiste süüvõimetu mõistega süüvõimeline). Eelnõu § 34 lõike 1 kohaselt mõistetakse vägivallakuriteona otseselt isiku elu või tervise vastu toime pandud kriminaalkorras karistatavat tegu, mille tagajärg on ohvri surm või raske tervisekahjustus KarS-i tähenduses. Võrreldes kehtiva OAS § 8 lõikega 1 on vägivallakuriteo mõistest välja jäetud vähemalt neli kuud kestev tervisehäire, kuna see on üks raske tervisekahjustuse liik KarS-i tähenduses. Sätet on täiendatud viitega KarS-ile. Lisaks KarS §-s 118 sätestatud raske tervisekahjustuse definitsioonile lähtub SKA tervisekahjustuse hindamisel sellest, kuivõrd pikaajalise ja olulise mõjuga on kuriteoga tekitatud tervisekahjustus inimese toimetulekule töö- ja/või igapäevaelus. Sarnast põhimõtet rakendatakse SKA-s näiteks ka puude raskusastme või kutsehaigusest või tööõnnetusest tingitud tervisekahju hindamisel. Eelnõu § 34 lõike 2 järgi on vägivallakuritegu ka sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tagajärje ehk ohvri surma või tervisekahjustuse põhjustamine seoses ohvri või kolmanda isiku tegevusega kuriteo tõkestamisel, kurjategija kinnipidamisel või kuriteoohvri abistamisel. Näitena võib tuua olukorra, kus inimene saab raske tervisekahjustuse või hukkub perevägivalla tõkestamisel. Eelnõu § 34 lõike 3 järgi käsitatakse sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tegusid vägivallakuriteona ka siis, kui teo toimepanija ei ole süüvõimeline (punkt 1), teo toimepanijat ei ole kindlaks tehtud või teda ei ole õnnestunud tabada või kui teda ei ole muudel põhjustel võimalik süüdi mõista ning kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad sellele, et toime pandud on vägivallakuritegu (punkt 2). Seega ei ole kahju hüvitamise eelduseks vägivallakuriteo toimepanija kindlakstegemine, tabamine või süüdimõistmine. Õigusvastase teo eest saab inimest KarS-i järgi karistada üksnes siis, kui inimene on süüvõimeline ehk ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (KarS §-d 32–33). Vägivaldse rünnaku võib toime panna aga ka inimene, kes psüühikaseisundi tõttu ei olnud võimeline mõistma oma teo olemust. 184 Vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise Euroopa konventsiooni ratifitseerimise seadus. RT II 2005, 32, 109 92 Eelnõu § 35 sätestab hüvitist saama õigustatud isikud. Võrreldes kehtiva OAS-iga ei ole hüvitistesaajate ringi muudetud. Õigusselguse huvides on kõik hüvitist saama õigustatud isikud koondatud ühte paragrahvi. Eelnõu § 35 lõike 1 järgi on õigus saada kuriteoohvri hüvitist Eesti Vabariigi territooriumil toime pandud Eesti kodanikust ning sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudel välismaalasest vägivallakuriteo ohvril, ohvri hooldajal, ohvri ülalpeetaval ja füüsilisel isikul, kes kannab ohvri tervise taastamisega seotud kulud või matusekulud OAS-is sätestatud tingimustel. Hüvitise maksmine on kooskõlas nii direktiivi kui konventsiooni põhimõttega, et hüvitist peab maksma see liikmesriik, kelle territooriumil kuritegu on toime pandud. Kuriteoohvrite hüvitist saab taotleda juhul, kui on algatatud kriminaalmenetlus. Eelnõu § 35 lõige 2 sätestab kuriteoohvri hüvitise saamise tingimused välismaalastele. Eelnõu § 35 lõike 2 punkti 1 järgi on õigus hüvitisele inimesel, kes elab Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või elamisõiguse või tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel. Kehtiva seadusega võrreldes ei ole muudatusi tehtud. Ka SÜS sätestab teenuste ja hüvitiste saamise õiguse käesolevas sättes nimetatud sihtrühmale. Eelnõu § 35 lõike 2 punkti 2 järgi on õigus hüvitisele Euroopa Liidu kodanikul. Muust Euroopa Liidu liikmesriigist pärineval ohvril on õigus saada hüvitist Eesti elanikega võrdsetel alustel OAS-is sätestatud tingimustel ja korras. Eelnõu § 35 lõike 2 punkti 3 järgi on õigus hüvitisele vägivallakuritegude ohvritele hüvitiste maksmise Euroopa konventsiooniga ühinenud riigi kodanikul. Kuriteoohvritele hüvitise maksmise direktiivi preambuli punktis 6 rõhutatakse185, et Euroopa Liidu kuriteoohvritel peaks olema õigus õiglasele ja asjakohasele hüvitisele neile osaks langenud kahju eest olenemata sellest, kus Euroopa Ühenduse piires kuritegu toime pandi. Säte on kooskõlas direktiivi nõudega ja hõlbustab kuriteoohvri hüvitise kättesaadavust piiriüleste juhtumite korral. Eelnõu § 35 lõikes 2 punkti 4 järgi on õigus hüvitisele inimesel, kes on Eestis viibiv rahvusvahelise kaitse saaja. Eesti ühines 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta New Yorgi protokolliga 1997. aastal, mis tähendab, et Eesti on võtnud endale kohustuse kaitsta välismaalasi, kes vastavad rahvusvahelise kaitse saamise tingimustele. 186 Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmist reguleerib välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus187, mis sisaldab nii eespool nimetatud konventsioonist tulenevaid põhimõtteid kui ka Euroopa Liidu direktiividest tulenevaid nõudeid. Nimetatud seaduse järgi antakse rahvusvaheline kaitse välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund või kelle suhtes on tuvastatud, et ta kuulub Euroopa Liidu Nõukogu otsusega määratletud ajutist kaitset vajavate isikute kategooriasse. Rahvusvahelise kaitse taotlejal ja ajutise kaitse alusel elamisloa taotlejal on õigus saada vajadusel korral muud vajalikku ohvriabiteenust OAS-is sätestatud korras. 185 Nõukogu direktiiv 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist https://eur- lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=CELEX:32004L0080 186 Pagulasseisundi konventsioon. RT II 1997, 6, 26. 187 Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus. RT I, 08.07.2021, 16 93 Eelnõu § 35 lõikes 2 punkt 5 järgi on õigus hüvitisele inimesel, kes on inimkaubanduse ohver või seksuaalselt väärkoheldud alaealine, sõltumata sellest, kas tal on Eestis viibimiseks seaduslik alus. Inimkaubanduse direktiivi188 kohaselt tuleb liikmesriikidel tagada, et inimkaubanduse ohvritel oleks juurdepääs olemasolevatele tahtliku vägivaldse kuriteo ohvrite hüvitusskeemidele. Kuna inimkaubanduse direktiiv ei käsitle inimkaubanduse ohvritele elamisloa saamise tingimusi liikmesriigi territooriumil, tuleb inimkaubanduse ohvri ja seksuaalselt väärkoheldud alaealisele pakkuda abi ja toetust ning tagada juurdepääs olemasolevatele tahtliku vägivaldse kuriteo ohvrite hüvitusskeemidele, sõltumata sellest, kas isikul on Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus. Eelnõu § 35 lõige 3 sätestab, et kui ohver saab vägivallakuriteo tagajärjel surma, on õigus saada hüvitist tema ülalpeetaval. See vastab hüvitise maksmise Euroopa konventsiooni miinimumnõuetele. Eelnõu § 35 lõike 3 punkti 1 järgi on vägivallakuriteo ohvri ülalpeetav isik, kellel on õigus toitjakaotuspensionile vastavalt riikliku pensionikindlustuse seaduse §-le 20. Õigusselguse huvides täpsustati viidet riikliku pensionikindlustuse seaduse §-le 20. Eelnõu § 35 lõike 3 punkti 2 järgi on vägivallakuriteo ohvri ülalpeetav isik, kes on kuriteo toimepanemise ajaks juba eostatud, kuid sünnib pärast ohvri surma. Eelnõu § 35 lõikes 4 sätestatakse, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud ohvri hooldaja on isik, kes ohvrit hoolduslehe alusel põetab. Ka kehtiva OAS-i kohaselt on ohvri hooldajal õigus hüvitisele. Seega, sisulist muudatust ei tehta, sätet on täpsustatud õigusselguse huvides. Eelnõu § 35 lõikes 5 sätestatakse, et välismaal toime pandud Eesti kodanikust või Eesti alalisest elanikust vägivallakuriteo ohvrile makstakse hüvitist juhul, kui tema välismaal viibimine oli tingitud õppimisest, töö- või teenistusülesanne täitmisest või muust mõjuvast põhjusest ning tal ei ole võimalik saada hüvitist kuriteo toimumise asukohariigist. Kuriteoohvrite hüvitiste direktiivi ja hüvitiste Euroopa konventsiooni järgi maksab kuriteoohvrite hüvitist see riik, kelle territooriumil kuritegu toime pandi. SKA-l on kaalutlusõigus otsustada hüvitise saamise õigustatuse üle iga konkreetse juhtumi asjaolusid hinnates. Eelnõu § 36 sätestab hüvitise maksmist välistavad asjaolud. Kuriteoohvrite hüvitiste Euroopa konventsioon selgitab, et kuriteoohvritele hüvitise maksmine riiklikest vahenditest on sotsiaalse solidaarsuse märk ja riik võib vähendada või hüvitise maksmisest isegi loobuda ilma, et seda saaks pidada teatud elanike diskrimineerimiseks. Eelnõu § 36 lõige 1 sätestab, millistel juhtudel kuriteoohvrile hüvitist ei maksta. Võrreldes kehtiva seadusega (OAS § 16 lg 1 p 1) on sätte sõnastust muudetud, kuna kehtivas seaduses on hüvitise maksmist välistavate asjaolude sõnastus ohvrit stigmatiseeriv. Kehtiva OAS § 16 lõike 1 punkt 1 näeb ette, et hüvitist ei maksta, kui ohver on kuriteo toimepanemise või kahju tekkimise esile kutsunud või seda soodustanud oma kergemeelse käitumisega. Selline sõnastus on subjektiivne, inimest stigmatiseeriv ega sobi kaasaegse ohvriabi ja kannatanu õiguste põhimõtetega kokku. Seetõttu on eelnõu sõnastusest see osa välja jäetud. Ühtlasi on suurimaks mureks ja põhjuseks, miks paljud vägivalla ohvrid abi küsima ei tule, just nimelt ohvri 188 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (ELT L 101, 15.4.2011, lk 1–11) 94 süüdistamine, ohvrile üle jõu käiva vastutuse panek, sealhulgas ka vägivallatseja käitumise eest vastutuse panemine. Eelnõu § 36 lõike 1 punkt 1 sätestab, et hüvitist ei maksta, kui vägivallakuriteo ohver on kuriteo toimepanemise või kahju tekkimise esile kutsunud või seda soodustanud oma tahtliku käitumisega. Eelnõus jääb alles tingimus, et kui ohver ise aitas kaasa kuriteo toimepanemisele või soodustas seda oma tahtliku käitumisega, puudub tal õigus hüvitisele. Oluline on rõhutada, et kuriteo esile kutsumiseks ei saa pidada olukorda, kui inimene alkoholi tarvitanuna satub kuriteo ohvriks või kui perevägivalla ohver kaitseb ennast vägivalla eest ja kasutab selleks jõudu või mingeid vahendeid. Alkoholi tarvitamine ei õigusta kellegi ründamist ja enesekaitse ei ole kuriteo esile kutsumine. Esmane info tuleb politseilt ning kajastub uurimisasutuse tõendil. Probleemide tekkimisel on SKA-l õigus küsida täiendavat infot nii PPA-lt kui inimeselt endalt. Eelnõu § 36 lõike 1 punkt 2 sätestab, et hüvitist ei maksta, kui vägivallakuriteo ohver ei ole 15 päeva jooksul kuriteost teatanud, kuigi ta oleks olnud võimeline seda tegema, ja uurimisasutus ei ole ka muul viisil sellest teada saanud. Praktika on näidanud, et hüvitise maksmisest keeldumine ei ole õigustatud näiteks olukorras, kus suure riskiga perevägivalla ohver (käesoleva seaduse tähenduses hädaohus olev täiskasvanu) ei teata enda või enda lähedaste vastu toime pandud raskest vägivallast, kuna ta kardab enda või oma lähedaste elu pärast. Kehtiva seadusega võrreldes ei ole sisulisi muudatusi tehtud. Mõiste politsei on asendatud mõistega uurimisasutus ja mõistete kasutus on ühtlustatud KrMS-iga. Sama sõnastust on kasutatud ka kehtivas määruses, mis kehtestab kuriteoohvritele riikliku hüvitise taotlemiseks vajalike uurimisasutuse poolt esitatavate dokumentide vormi.189 Eelnõu § 36 lõike 1 punkt 3 sätestab, et hüvitist ei maksta, kui vägivallakuriteo ohver on süüdi mõistetud vägivallakuriteo toimepanemise eest või karistusseadustiku § 255 lõike 1 või § 256 lõike 1 alusel ja tema karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud. KarS-i nimetatud sätted reguleerivad avaliku julgeoleku vastaseid süütegusid ning puudutavad kuritegelikku ühendusse kuulumist ja kuritegeliku ühenduse organiseerimisega seotud tegevusi. Sellistel tingimustel hüvitise maksmisest keeldumine on kooskõlas hüvitiste direktiiviga, mis ütleb, et kui ohver kuulub organiseeritud kuritegevuse rühmitusse või on vägivallaakte toime pannud, võib keelduda hüvitise maksmisest ja isegi siis, kui kahju põhjustanud kuritegu ei ole seotud eelnimetatud tegevustega. Eelnõu § 36 lõikes 2 sätestatakse, et hüvitise maksmisest täisealisele ülalpeetavale keelduda, kui tema käitumises ilmnesid sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud. Täisealisele ülalpeetavale hüvitise maksmisest keeldumine nimetatud tingimustel on kooskõlas hüvitiste direktiivi sätetega. Võrreldes kehtiva seadusega (OAS § 16 lõige 2) on sõnastust täpsustatud nii, et hüvitise maksmist välistavad asjaolud kehtivad täisealiste ülalpeetavate kohta ja ülalpeetavate juurde on lisatud täisealine ülalpeetav. Kehtivas seaduses ei ole arvestatud sellega, et ülalpeetav võib olla ka alaealine laps. Kui kurjategija ülalpeetav on alaealine, siis ei saa eeldada, et ta on piisavalt küps oma käitumisega välistama lõike 1 punktides 1–3 nimetatud asjaolusid. Alaealine ülalpeetav ei saa olla vastutav oma vanema käitumise eest või saada karistatud selle eest, kui ta alaealisena ei ole olnud võimeline mõistma oma käitumise võimalikke tagajärgi. Seega, lapse hüvitisest ilmajätmine ei ole õiglane. Lapse võimekus tajuda 189 Kuriteoohvritele riikliku hüvitise taotlemiseks vajalike uurimisasutuse poolt esitatavate andmete dokumendi vorm. RT I, 16.01.2013, 20 95 keerulistes olukordades oma käitumise tagajärgi on piiratud ja seda tuleb arvestada kõikides olukordades. Eelnõu § 36 lõikes 3 on sätestatud, et hüvitise maksmisest võib keelduda, kui hüvitise taotleja ei ole teinud õiguskaitseasutustega koostööd vägivallakuriteoga seotud asjaolude selgitamiseks, kurjategija kindlakstegemiseks ja tabamiseks ning kahjude tõendamiseks. Sisulisi muudatusi võrreldes kehtiva seadusega tehtud ei ole. 2. jaos sätestatakse hüvitatava kahju liigid ja hüvitise suurus. Eelnõu § 37 sätestab hüvitatava varalise kahju liigid. Võrreldes kehtiva seadusega (OAS § 10 lg 1) on eelnõus selgemini sätestatud varalise kahju liigid, need on eristatud hüvitise suuruse määramise alustest ning täpsustatud on kahju liikide sõnastust. Hooldaja varasemast sissetulekust tulenev kahju on eelnõus välja toodud eraldi sättena (eelnõu § 41 lg 2). Võrreldes kehtiva seadusega sisulist muutust ei ole. Kahju hüvitamisel lähtub SKA üldistest kahju hüvitamise põhimõtetest (VÕS) ja SKA-l on kaalutlusõigus otsustamaks, kas taotleja poolt tõendatud kulud on mõistlikud ja hädavajalikud. Eelnõu § 37 punkti 1 järgi kuuluvad hüvitamisele ohvri tervise taastamisega seotud kulud. Kehtivas OAS-is kasutatud mõiste tervise kahjustamine (OAS § 10 lg 1 p 2) on asendatud mõistega tervise taastamine. Hüvitise arvutamise põhimõtteid on selgitatud eelnõu §-s 43. Võrreldes kehtiva seadusega muutusi ei ole. Eelnõu § 37 punkti 2 järgi kuulub hüvitamisele ohvri prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muudele keha funktsioone toetavatele abivahenditele ning isiklikele esemetele tekitatud kahju. Võrreldes kehtiva OAS-iga on mõiste keha funktsioone asendavad abivahendid (OAS § 10 lg 1 p 4) asendatud mõistega keha funktsioone toetavad abivahendid, sest ükski inimesele määratud abivahend ei asenda 100% keha funktsioone. Lisaks kaasneb kuriteoga sageli kahju inimese isiklikele esemetele. Kehtiv OAS viitab riietele tekitatud kahju hüvitamisele, kuid ei kata kuriteo käigus hävinud või kahjustatud isiklikke esemeid (nt jalanõud, telefon, kell jm). Kehtiva sõnastuse järgi peaks ohver tekitatud kahju kurjategijalt tsiviilhagiga välja nõudma. See on ebamõistlik ja ohvrit koormav. Eelnõu § 37 punkti 3 järgi kuuluvad hüvitamisele ohvri matusekulud. Võrreldes kehtiva seadusega ei ole kahju liigi sõnastuses muudatusi tehtud. Eelnõu § 37 punkt 4 järgi kuulub hüvitamisele ohvri ja ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest tulenev kahju. Kehtiva seadusega võrreldes on mõiste töövõimetusest või töövõime vähenemisest tulenev kahju (OAS § 10 lg 1 p 1) asendatud mõistega ohvri ja ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest tulenev kahju. Eesmärk on hüvitada vägivallakuriteo tõttu saamata jäänud tulu ning siduda hüvitise maksmine lahti töövõime hindamisest töötukassas. Seega ei ole enam asjakohane kasutada kahju liigi sõnastuses termineid töövõimetus ja töövõime vähenemine. Eelnõu § 37 punkt 5 järgi kuulub hüvitamisele ülalpidaja kaotusest tulenev kahju. Võrreldes kehtiva seadusega on mõiste ohvri surmast tulenev kahju (OAS § 10 lg 1 p 3) asendatud mõistega ülalpidaja kaotusest tulenev kahju eesmärgiga anda täpsemini edasi kahju liigi sisu. Vägivallakuriteo ohvri ülalpeetavat on selgitatud eelnõu § 35 lõikes 3. 96 Eelnõu §-s 38 sätestatakse, et ohvri tervise taastamisega seotud kulud on tema vägivallakuriteojärgse füüsilise ja vaimse tervise taastamise, ravimite ja keha funktsioone toetavate abivahendite soetamise ning terviseseisundile kohase uue eriala õppimisega seotud kulutused ning nimetatud tegevustega seotud sõidukulud. Kehtiva seadusega võrreldes ei ole sisulisi muudatusi tehtud. Mõiste tervise taastamine hõlmab nii ravile kui rehabilitatsioonile tehtavaid kulutusi. Kehtiva seadusega võrreldes on lisatud täpsustus, et tervise taastamisega seotud kulud on füüsilise ja vaimse tervise taastamisega seotud kulud ning välja on jäetud tingimus, et kulud peavad olema hädavajalikud. Eelnõu lähtub asjaolust, et kui inimesel on tekkinud vägivallakuriteo tõttu lisakulud tervise taastamiseks, siis on need hädavajalikud. Ekspertarst tuvastab ja kinnitab seose raske tervisekahjustuse ja vägivallakuriteo vahel. Ravikulude hüvitamisel ei ole hüvitatavate kulude liikides muudatusi tehtud. Ka edaspidi hüvitatakse näiteks voodipäevatasu, visiiditasu, ratastooli rent, hambaravi ja taastusraviprotseduuride maksumus, kui see ei ole kaetud muust allikast saadud hüvitisega. Samuti hüvitatakse keha funktsioone toetava abivahendi soetamiseks tehtud kulu (nt kui kuriteo tagajärjel saadud vigastuste tõttu on vaja soetada jalaprotees). Eelnõu § 39 sätestab ohvri prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muudele abivahenditele ning isiklikele esemetele tekitatud kahju hüvitamise põhimõtted. Kehtivas seaduses on need kulutused sätestatud kahju liigina, kuid ilma kirjelduseta (OAS § 10 lg 4). Eelnõu sätestab, et nimetatud kahju kindlaks tegemisel võetakse aluseks SKA-le uurimisasutuse tõendil esitatud teave. See tähendab, et kahju hüvitatakse juhul, kui uurimisasutus on kinnitanud kahju tekkimise nimetatud abivahenditele ja hädavajalikele isiklikele esemetele. Eelnõu § 40 sätestab, et vägivallakuriteo tagajärjel hukkunud ohvri matuseks tehtud kulutused hüvitatakse kulud kandnud isikule. Eelnõu § 41 sätestab ohvri ja ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest tuleneva kahju hüvitamisega seonduva. Võrreldes kehtiva seadusega muudetakse perioodiliselt makstava hüvitise arvutamise põhimõtteid (OAS § 11): senise töövõimetusest ja töövõime vähenemisest tuleneva kahju asemel hüvitatakse ohvri ja ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest tulenevat kahju, mis on sisuliselt asendussissetulek. Seega, hüvitise liigi eesmärk ei muutu, küll aga muutub hüvitise saamine selgemaks ja kasutajasõbralikumaks. Tööealisel ohvril ei ole hüvitise saamiseks enam vaja läbida töövõime hindamist töötukassas ja hüvitisest ei arvestata maha töövõimetoetust. Varasemaga võrreldes ei ole enam oluline, kas isik on tööealine või töötav pensionär. Oluline on asjaolu, et vägivallakuriteo tagajärjel ei saa inimene enam edasi töötada ja tema sissetulek väheneb või kaob. Eelnõu § 41 lõikes 1 sätestatakse, et ohvri sissetuleku vähenemisest tulenev kahju vähemalt 16-aastase ohvri puhul on vägivallakuriteo tõttu saamata jäänud osa sotsiaalmaksuga maksustatud tulust. Kehtiva seadusega (OAS § 11 lg 1) võrreldes on jäänud samaks sotsiaalmaksuga maksustatava tulu arvutamine kahju hindamisel. Eelnõus on tekstiosa 16- aastasel kuni vanaduspensioniealisel ohvril asendatud tekstiosaga vähemalt 16-aastase ohvri puhul, kuna muudatusega seoses ei ole enam vaja eristada vanaduspensioniealisi. Eelnõust on kustutatud kehtiva OAS § 11 lõiked 11–13, mis puudutavad tööealiste hüvitisesaajate puhul hüvitise maksmise erisusi seoses töövõime vähenemisega. Kuna hüvitise saamiseks ei ole vaja töövõimet hinnata, ei ole ka need sätted enam asjakohased. Kehtiva OAS-ga võrreldes on välja jäänud § 11 lõiked 3, 7 ja 8, mis puudutavad erisusi seoses sellega, millise lepingu alusel on isik töötanud, kas ta on töötu või vanaduspensionieas töötav 97 isik. Hüvitise saamise tingimuseks on eelnõu kohaselt asjaolu, et isikul on vägivallakuriteo tõttu varasem sissetulek vähenenud või kadunud. Eelnõu kohaselt võetakse hüvitise arvutamisel aluseks sotsiaalmaksuga maksustatav tulu vähemalt 16-aastasel isiku puhul olenemata sellest, mis lepingu alusel tulu saadi ja kas ohver oli vanaduspensioniealine. Eelnõu kohaselt ei maksta sissetuleku vähenemisest tingitud kahju hüvitist enam nendele isikutele, kes vägivallakuriteo ohvriks langemisel ajal töist tulu ei saanud või olid töötud. Sellel sihtrühmal on võimalus saada töötukassast töövõimetoetust. Samuti on sellel sihtrühmal võimalik taotleda eelnõu § 37 punktides 1 ja 2 nimetatud kulude hüvitamist. Eelnõu § 41 lõike 2 järgi on ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest tulenev kahju vägivallakuriteost põhjustatud ajutise töövõimetuse tõttu saamata jäänud osa sotsiaalmaksuga maksustatud tulust. Kehtiva seadusega võrreldes ei ole selle kahju liigi arvutamise põhimõtteid muudetud. Eelnõu § 41 lõikes 3 sätestatakse sissetuleku vähenemisest tuleneva kahju suuruse arvutamise põhimõtted. Sätte järgi arvutatakse ühe kalendripäeva keskmine tulu vägivallakuriteo toimepanemisele eelnenud kuuel kalendrikuul isikule arvestatud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu liitmisel ning saadud summa jagamisel selle perioodi (kuue kuu) kalendripäevade arvuga. Perioodi (kuue kuu) kalendripäevade arvust arvatakse maha nende päevade arv, millal isik oli töökohustuste või teenistusülesannete täitmisest vabastatud töövõimetuslehe alusel. Võrreldes kehtiva seadusega ei ole üldpõhimõtet muudetud (OAS § 11 lg 2). Varasemaga võrreldes muutub see, et hüvitisest ei arvestata enam maha töövõimetoetust (vt eelnõu § 42 lg 3). Lõiget 3 rakendatakse juhul, kui hüvitise taotleja sai vägivallakuriteo toimepanemisele eelneval kuuel kuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Sissetulekuga seotud kahju ja ühe kalendripäeva keskmine tulu arvestatakse vägivallakuriteo toimumise ajast lähtuvalt. Sellega muudetakse hüvitise arvestamise põhimõtted ühtseks. Kehtivas OAS-is on hüvitise arvestamise aluseks ühel juhul töövõimetuslehele jäämise aeg (OAS § 11 lg 2) ja teisel juhul vägivallakuriteo toimepanemise aeg (OAS § 11 lg 4). Muudatus ei mõjuta hüvitise suuruse arvutamist. Eelnõu § 41 lõikes 4 sätestatakse, et kui ohver või ohvri hooldaja ei saanud sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud kuue kalendrikuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulu töö- või teenistussuhte peatumise või ajutise töövõimetuse tõttu, arvutatakse hüvitis isiku sotsiaalmaksuga maksustatud tulust, mida ta sai viimase kuu eest enne töö- või teenistussuhte peatumist või ajutise töövõimetuse tekkimist. Võrreldes kehtiva seadusega (OAS § 11 lg 4) ei ole üldpõhimõtet muudetud. Eelnõu § 41 lõikes 5 sätestatakse, et füüsilisest isikust ettevõtjale arvutatakse hüvitis vägivallakuriteole eelnenud kalendriaastal (1. jaanuar kuni 31. detsember) saadud puhastulust. Kehtiva seadusega võrreldes (OAS § 11 lg 5) ei ole üldpõhimõtet muudetud. Eelnõu § 41 lõikes 6 on sätestatud hüvitise arvutamise põhimõte juhul, kui ohvri või ohvri hooldaja ühe kalendripäeva keskmine palgatulu on väiksem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutasu alammäär. Hüvitise arvutamise aluseks on sel juhul Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutasu alammäär. Võrreldes kehtiva OAS-ga sisulist muutust ei ole. Eelnõu § 42 sätestab ülalpidaja kaotusest tuleneva kahju hüvitamise põhimõtted. Vägivallakuriteo tagajärjel hukkunud ohvri ülalpeetavale makstakse hüvitist OAS § 41 alusel arvutatud ohvri eelnevast tulust. Ülalpeetav on eelnõu järgi on isik, kellel on õigus toitjakaotuspensionile vastavalt riikliku pensionikindlustuse seaduse §-le 20. Ülalpidaja 98 kaotusest tuleneva kahju suurus arvutatakse ohvri varasema sissetuleku alusel ja ühe ülalpeetava puhul võetakse arvesse 75% ohvri sissetulekust (punkt 1), kahe ülalpeetava puhul 85 % (punkt 2) ja kolme või enama ülalpeetava puhul 100% ohvri sissetulekust (punkt 3). Hüvitise maksmise eesmärk on leevendada kuritegudes kannatanutele osaks saanud raskete vägivallakuritegude materiaalseid tagajärgi ja seeläbi vältida kuriteo tõttu kannatanud inimeste edaspidist ohvristumist. Sisuliselt on tegu asendussissetulekuga, mida makstakse igakuulise väljamaksena seni kuni ülalpeetav vastab seaduses sätestatud tingimustele, kuid igal juhul mitte rohkem, kui hüvitise ülemmäära ulatuses, mis nii kehtivas seaduses kui eelnõus on 9590 eurot (eelnõu § 43). Kuriteoohvritele hüvitise maksmise seaduses (1998, kehtetu) kohaselt hüvitati ühele ülalpeetavale 25 ja kahele või enamale ülalpeetavatele kokku 50% sissetulekust. Hüvitamist puudutavate sätete OAS-i toomisega 2004. aastal tõsteti hüvitamise määrasid ja need on jäänud ka eelnõus samaks, kuna esiteks on selline võimalus antud vastavas konventsioonis ning selline on ka riigi võimekus maksta. Tulevikus võib kaaluda ka ülalpeetavatele hüvitamise piirangute kaotamist. Praegu takistavad seda muudatusega kaasnema pidav sotsiaalkaitse infosüsteemi (edaspidi SKAIS) arendus ja riigieelarvelised võimalused. Seega ei ole võrreldes kehtiva seadusega üldpõhimõtet muudetud, täpsustatakse sõnastust ohvri surmast tulenev kahju on asendatud ülalpidaja kaotusest tuleneva kahjuga. Võrreldes kehtiva OAS-iga ei arvestata hüvitisest maha toitjakaotuspensioni (eelnõu § 43 lg 3). Muus osas on ülalpeetavatele hüvitise arvestamise reeglid jäänud samaks. Eelnõu § 43 sätestab hüvitise suuruse arvutamise põhimõtted, mis on kehtivas seaduses (OAS § 10 lg-d 2–4) koos varalise kahju liikidega. Eelnõu § 43 lõike 1 järgi hüvitatakse OAS § 37 punktis 3 nimetatud vägivallakuriteo ohvri matusekulud kulutused kandnud isikule Vabariigi Valitsuse kehtestatud ühe kuutasu alammääras (edaspidi hüvitise alammäär). Eelnõuga muudetakse ohvri matusekulude arvutamise põhimõtteid ja kaotatakse ära seni kehtinud fikseeritud piirmäär 448 eurot (kehtiv OAS § 13). Praegune matusekulude hüvitamise süsteem ei võimalda piisaval määral katta matmisega seotud kulusid, mis võivad hinnanguliselt olla vahemikus 1000–3000 eurot. Matusekulud hüvitatakse ühe kuutasu alamääras ja hüvitisest ei arvestata maha KOV-i makstavat matusetoetust. Hüvitisele õiguse tekkimise ajaks loetakse ohvri surmaaega. Muudatus tagab, et kehtiv piirmäär on tasakaalus töötasude ja elukalliduse muutusega ning matusetoetuse määr vastab tegelikule vajadusele. Samuti on uus süsteem kasutajasõbralikum, kuna kulud kandnud isikul ei ole vaja esitada kulutšekke. Eelnõu § 43 lõige 2 sätestab, et OAS § 37 punktis 2 nimetatud kulud hüvitatakse vähemalt hüvitise alammääras. Nimetatud kulude alammäära ületavat osa, samuti § 37 punktides 1, 4 ja 5 nimetatud kulu hüvitatakse 80% ulatuses. Eelnõu järgi hüvitatakse ohvri prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muudele abivahenditele ning isiklikele esemetele tekitatud kahju (§ 37 p 2) ühe ohvri kohta vähemalt hüvitise taotlemise hetkel kehtiva Vabariigi Valitsuse kehtestatud ühe kuutasu alammäära ulatuses. SKA lähtub kulude hüvitamisel uurimisasutuse tõendil esitatud infost ja taotlejal ei ole vaja kuludokumente esitada. Kui kulud on suuremad kui alammäär, tuleb taotlejal kõik kulud dokumentaalselt tõendada ning need hüvitatakse 80% ulatuses. Hüvitise taotlemiseks vajalike dokumentide loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Praktikas võib tekkida olukord, kus dokumentaalselt tõendatud kulude summa on peale 80% arvestamist väiksem kui alammäär ning sel juhul makstakse hüvitist ikkagi vähemalt alammäära ulatuses. 99 Vägivallakuriteo ohvri tervise taastamisega seotud kulusid (§ 37 p 1) hüvitatakse eelnõu järgi õigustatud isikutele 80% ulatuses. Tervise taastamisega seotud kulutused on kuriteoohvrite hüvitise skeemis olnud seni mahult kõige väiksemad: 2021.aastal näiteks tervise taastamisega kaasnevaid väljamakseid ei tehtud, 20 aasta jooksul on väljamakseid tehtud kokku 78 000 euro ulatuses190. Eestis on ravikindlustuse kaitsega kaetud 94,5% elanikkonnast191 ja üldjuhul kaetakse inimeste tervise taastamise kulud ravikindlustussüsteemi kaudu. Seega moodustavad ilma tervisekindlustuse kaitseta inimesed vaid väikese osa elanikkonnast ja kaitse puudumine ei ole olnud teadaolevalt takistuseks tervise taastamisel kuriteo tagajärjel. Eestis on kõikidel inimestel ligipääs erakorralisele meditsiiniabile. Kuriteoohvritele kahju hüvitamise põhimõtete sisuline arendamine jätkub. Eelnõu § 43 lõike 3 järgi arvutatakse hüvitisest maha osa, mille vägivallakuriteo toimepanija on hüvitist saama õigustatud isikule enne hüvitise määramist maksnud, samuti ajutise töövõimetuse tõttu makstud või muust allikast saadud hüvitis. Hüvitisest ei arvata maha töövõimetoetust, toitjakaotuspensioni ja matuse korraldamiseks saadud kohaliku omavalitsuse toetust. Kehtiva seadusega (OAS § 10 lg 2) võrreldes on muudetud hüvitise arvutamise üldpõhimõtet ja sõnastust on muudetud arusaadavamaks. Hüvitisest ei arvestata eelnõu kohaselt maha ohvrile makstavat töövõimetoetust, ülalpeetavale makstavat toitjakaotuspensioni ega KOV-i makstavat matusetoetust. Hüvitisest arvestatakse maha need summad, mille kannatanu on saanud sama kahju eest vägivallakuriteo toimepanijalt või muust allikast (nt tööandja ja haigekassa makstud haigushüvitis, kindlustusandja makstud hüvitis). Muudatuse tulemusel saavad ohvrid varasemaga võrreldes kätte suurema hüvitise praegu kehtiva piirmäära ulatuses, mis aitab neil paremini tekkinud olukorras toime tulla. Eelnõu § 43 lõikes 4 sätestatakse hüvitise ülemmäär, mis kehtiva seadusega võrreldes (OAS § 15) on jäänud samaks ja ühe ohvri kohta on see summa 9590 eurot. Kehtiva seadusega võrreldes on muudetud sõnastust: sõna piirmäär on asendatud sõnaga ülemmäär ning mõiste makstav hüvitis asemel kasutatakse mõistet hüvitise kogusumma. Oluline on nimetada, et kuriteoohvrite riikliku hüvitise taotlemine ja hüvitise määramine ei piira hüvitise saaja õigust nõuda vägivallakuriteoga tekitatud kahju hüvitamist üldistel alustel, st tsiviilhagi esitamise õigust. Eelnõu § 43 lõikes 5 on sätestatud volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada määrusega hüvitise suuruse arvutamise kord. Rakendusakti kavand on esitatud seletuskirja lisas. 3. jaos sätestatakse hüvitise määramine. Eelnõu §-s 44 sätestatakse hüvitise taotlemise tingimused. Võrreldes kehtiva seadusega (OAS § 19) sisulisi muudatusi tehtud ei ole. Eelnõu § 44 lõike 1 järgi tuleb hüvitise taotlus (edaspidi taotlus) esitada SKA-le kolme aasta jooksul vägivallakuriteo toimepanemisest või ohvri surma päevast arvates, välja arvatud sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudel. Kolme aasta piir on SKA senise praktika kohaselt olnud piisav aeg, kui vägivallakuriteo ohvritel on võimalus kuriteoohvrite hüvitise taotlus esitada. Selleks, et vägivallakuriteo ohvritel tekiks võimalus saada hüvitist ja esitada õigel ajal hüvitise 190 Sotsiaalkindlustusameti andmed (24.03.22). 191 Analüüs tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse ning ravikindlustamata isikutele tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamiseks. Sotsiaalministeerium. (2021). 100 taotlus, vajavad ohvrid teavet, nõustamist ja tuge, mille peavad tagama ohvritega kokku puutuvad spetsialistid. Ohvrite direktiivi artikkel 4 sätestab kuriteoohvri õiguse saada teavet alates esimesest kokkupuutest pädeva asutusega. Eelnõu § 44 lõige 2 sätestab tingimused, millal sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust hiljem võib taotluse esitada. Eelnõu § 44 lõike 2 punkt 1 järgi võib taotluse esitada hiljem kui ülalpeetav sai ohvri surmast teada rohkem kui üks aasta pärast surmapäeva ja taotlus on esitatud kolme aasta jooksul ohvri surmast teadasaamise päevast arvates. Eelnõu § 44 lõike 2 punkt 2 järgi võib taotluse esitada hiljem kui ohvri tervisehäire kestis üle ühe aasta ja taotluse õigeaegne esitamine ei olnud terviseseisundi tõttu võimalik ning taotlus on esitatud kolme aasta jooksul pärast terviseseisundi paranemist. Eelnõus võetakse arvesse asjaolu, et kuriteo tõttu võivad inimesel tekkida püsivad ja pikaaegsed tervisekahjud, mis piiravad tema võimalusi enda õiguste eest seista ja ohvritele mõeldud hüvitisi taotleda. SKA hindab olukorda juhtumipõhiselt. Eelnõu § 44 lõike 2 punkt 3 järgi võib taotluse esitada hiljem kui hüvitise taotlemise aluseks on alaealise vastu toime pandud seksuaalkuritegu ja taotlus on esitatud kolme aasta jooksul pärast ohvri täisealiseks saamist, kui kriminaalmenetluse ajend ei ilmnenud enne tema täisealiseks saamist. Seksuaalvägivald on väga varjatud ja alaraporteeritud kuritegu.192 Paljudel seksuaalvägivalla üleelanutest puuduvad teadmised enda õigustest ning neil on hirm kohtumenetluse ees. Alaealisel seksuaalvägivalla ohvril on tihti piiratud võimalus teatada tema vastu toime pandud kuriteost, eriti siis, kui seksuaalvägivalla ohver on meessoost või seksuaalvägivalla toimepanija on pereliige. Täisealiseks saamisel võib tekkida esmakordne julgus ja võimalus pöörduda uurimisasutuse poole kriminaalmenetluse algatamiseks. Eelnõu § 44 lõike 3 järgi peavad taotluses olema hüvitise taotleja andmed ning andmed vägivallakuriteo ja tekitatud kahju kohta, samuti andmed kahju muudest allikatest hüvitamise kohta. Eelnõu § 44 lõikes 4 on sätestatud volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada määrusega hüvitise taotlemise täpsemate andmete ja vajalike dokumentide loetelu. Eelnõu § 43 lõikes 5 on sätestatud volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada määrusega hüvitise taotlemiseks vajaliku uurimisasutuse tõendi vorm. Tegemist on tõendiga, mis võetakse muuhulgas aluseks ohvri prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muudele abivahenditele ning isiklikele esemetele tekitatud kahju hüvitamisel. Eelnõu § 44 lõikes 6 on sätestatud, et hüvitise suuruse arvutamisel lähtub SKA § 44 lõike 4 alusel kehtestatud määruses loetletud andmetest ja SKAI-i andmeandjate andmetest. Kehtiva OAS-i (OAS § 19, lg 6) järgi näitab taotleja hüvitise suuruse oma taotluses. Eelnõu järgi arvestab SKA ise taotleja kahju suuruse registriandmete (Eesti Haigekassa andmed ajutise töövõimetuse kohta, Maksu- ja Tolliameti andmed sotsiaalmaksuga maksustava tulu kohta, Eesti Töötukassa infosüsteemi andmed töövõime vähenemise kohta, rahvastikuregistri andmed 192 Violence against women: an EU-wide survey. Main results http://fra.europa.eu/ en/publication/2014/vaw- survey-main-results. European Union Agency for Fundamental Rights (FRA), 2014. 101 ohvri surma kohta, SKA enda infosüsteemi andmed toitjakaotuspensioni ja rahvapensioni määramise ja suuruse kohta, töötamise registri andmed ohvri töötamise või töötamise peatumise kohta) ja taotleja esitatud info (lisakulud, sõidukulud, tööandja makstav haigushüvitis) põhjal. Taotleja märgib taotluse vormil vastavas kohas, millise kahju liigi hüvitamist ta soovib. Taotluse vormi sisu ja struktuur muudetakse selgemaks ja arusaadavamaks lähtuvalt eelnõus tehtavatest sisulistest muudatustest. Varasemaga võrreldes on lisaks sellele, et taotleja ei pea kahju suurust ise arvutama taotlusvormil ka kahju liigid selgemalt välja toodud (eelnõu § 37). Muudatused võimaldavad kujundada hüvitise taotlemise inimese jaoks lihtsamaks ja kasutajasõbralikumaks. Kehtiva seadusega võrreldes on eelnõust välja jäetud lõige (OAS § 19 lg 7), milles sätestatakse SKA õigus saata ohver täiendavale arstlikule läbivaatusele. Praktikas ei ole seda sätet vaja läinud ning SKA ei suuna inimesi arstlikule läbivaatusele. Eelnõu § 45 sätestatakse vägivallakuriteost põhjustatud tervisekahjustuse tuvastamine. Eelnõu § 45 lõikes 1 sätestatakse, et OAS § 37 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud varalise kahju hüvitamiseks kaasab SKA arstiõppe läbinud isiku, kes tuvastab isikul vägivallakuriteost tingitud tervisekahjustuse. Võrreldes kehtiva OAS-iga muudatusi ei ole. Eelnõu § 45 lõikes 2 sätestatakse, et SKA kaasatud arstiõppe läbinud isik tuvastab seose vägivallakuriteo ja ohvri raske tervisekahjustuse vahel ning raske tervisekahjustuse kestuse või eeldusliku kestuse. Kehtiva seadusega võrreldes on terminit tervisekahjustus täpsustatud ning selle asemel kasutatakse terminit ohvri raske tervisekahjustus. Samuti on lisatud, et arstiõppe läbinud isik tuvastab lisaks raske tervisekahjustuse ja vägivallakuriteo vahelisele seosele ka raske tervisekahjustuse kestuse või eeldusliku kestuse. Põhjusliku seose tuvastamisel on aluseks uurimisasutuse tõend. Kui vägivallakuritegu on toimunud ja sellega kaasneb raske tervisekahjustus, saab kannatanu esitada ohvriabi hüvitise taotluse kohe. Kehtiva seaduse kohaselt saab hüvitise taotluse esitada alles nelja kuu möödudes. Ohvri seisukohast võimaldab tervisekahjustuse eeldusliku kestuse hindamine kiiresti abi saada. Ekspertarstid suudavad prognoosida tervisekahjustuse eelduslikku kestust ja tervisekahjustuse mõju ühiskonnaelus hakkamasaamisega. SKA ekspertarstid hindavad meditsiinilistele andmetele tuginedes inimest konkreetselt selles kontekstis, millised on võimalikud tekkinud barjäärid ühiskonnaelus osalemisel. Selline lähenemisviis on ohvri seisukohast inimlik ning aitab parandada hüvitise kättesaadavust ohvrite jaoks. Kehtiva OAS-ga võrreldes on sättest 2 välja jäetud vägivallakuriteost tingitud tervisekahjustuse hindamise osa töötaval vanaduspensioniealisel ohvri puhul ning see on viidud vastavusse eelnõu muudatusega, mis puudutab ohvri ja ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest tuleneva kahju hüvitamist eelnõu § 41 alusel. Olulisim sisuline muudatus on see, et töövõimetusest ja töövõime vähenemisest tuleneva kahju asemel hüvitatakse varasema sissetuleku vähenemisest tingitud kahju olenemata sellest, mis vanuse või staatusega on vägivallakuriteo ohver. Eelnõu kohaselt on sissetuleku vähenemisest tuleneva kahju hindamise aluseks sotsiaalmaksuga maksustatav tulu olenemata sellest, kas tulu teenija on tööealine või vanaduspensionieas või kas tal on osaline või puuduv töövõime. Eelnõu § 45 lõige 3 sätestab, et SKA kaasatud arstiõppe läbinud isikul on ohvri nõusolekul sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud seose ja raske tervisekahjustuse kestuse või eeldusliku kestuse tuvastamiseks õigus saada andmeid tervise infosüsteemist. Lõikes sätestatakse vägivallakuriteost tingitud raske tervisekahjustuse tuvastamise jaoks vajalikud andmed, mis 102 saadakse terviseinfosüsteemist: andmed andmete esitaja kohta (punkt 1), ohvri ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimise, diagnooside ja osutatud ravi kohta (punkt 2), ravimite kohta (punkt 3). Kehtiva seadusega võrreldes on välja jäetud see osa, mis puudutab juurdepääsu tervise infosüsteemi andmed esitanud arsti ees- ja perekonnanimele. Taotleja annab nõusoleku töödelda tema terviseandmeid ning raviarsti ees- ja perekonnanime vaatamine ei vaja eraldi seadusega reguleerimist. Kehtiva OAS-iga (§ 111 lg 4) võrreldes on sõnastust teksti arusaadavuse parandamiseks täpsustatud. Sõna isiku nõusolekul on asendatud sõnadega ohvri nõusolekul. Sama lõike punktis 2 olevat andmete loetelu on täiendatud andmetega ohvri diagnooside ja osutatud raviteenuste kohta. Andmeid diagnooside ja ravi kohta kasutavad SKA ekspertarstid igapäevases praktikas, need on ekspertiisi tegemisel ning raske tervisekahjustuse ja vägivallakuriteo vahelise seose tuvastamisel vajalikud. Eelnõu § 45 lõige 4 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud seose ja raske tervisekahjustuse kestuse või eeldusliku kestuse tuvastamiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Rakendusakti kavand on esitatud seletuskirja lisas. Eelnõu § 45 lõikes 5 on sätestatud, et kui sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud andmed tervise infosüsteemis puuduvad või on ebapiisavad, edastab ohvri pere- või eriarst puuduvad andmed 15 päeva jooksul SKA-lt asjakohase taotluse saamisest tervise infosüsteemi ning teavitab sellest SKA-d või edastab terviseseisundit kirjeldavad andmed SKA-le. Võrreldes kehtiva seadusega muudatusi ei tehta. Sätte järgi on raviarstidel kohustus puuduolevate terviseandmete korral need SKA-le kättesaadavaks teha. Kui tervise infosüsteemis on vastuolulised andmed või andmed puuduvad, teeb SKA terviseseisundi kirjelduse nõude lõike 5 alusel raviarstile, kellel võib olemasolevate terviseandmete alusel olla täpsustavat infot taotlejal tekkinud või varem esinenud tervisehäirete ja nendest tingitud piirangute kohta. Eelnõu § 45 lõikes 6 sätestatakse, et SKA kaasatud arstiõppe läbinud isikul ehk ekspertarstil on õigus kontrollida taotlemise käigus isiku esitatud andmete ja dokumentide õigsust ning saada asjakohaseid lisaandmeid, mis võimaldavad hinnata vägivallakuriteo ja raske tervisekahjustuse vahelist seost ning tervisekahjustuse kestust või selle eelduslikku kestust. Kui kontrollitavad andmed on kantud SKAIS-i, kasutatakse selles olevaid andmeid. Lisateave võib puudutada eelkõige järgmisi andmeid: osutatud ohvriabi kohta (punkt 1); lastekaitse- või sotsiaaltöötajalt ohvri suhtes kohaldatud tugimeetmete kohta (punkt 2); Eesti Töötukassalt töövõime vähenemise ja selle põhjuste või tööalase rehabilitatsiooni kohta (punkt 3); haridusasutuselt või muult hariduse kompetentsikeskuselt haridusliku erivajaduse kohta, kui see on tekkinud seoses vägivallakuriteoga (punkt 4). Eelnõu järgi on SKA-l õigus küsida andmeid asjakohast teavet omavatelt asutustelt ja isikutelt, et kontrollida taotlemise käigus isiku esitatud andmete ja dokumentide õigsust ning küsida ka asjakohaseid lisaandmeid, kui olemasolevad andmed vägivallakuriteo ja raske tervisekahjustuse vahelise seose ning tervisekahjustuse kestuse või selle eeldusliku kestuse tuvastamiseks ei ole eksperdiarvamuse andmiseks piisavad. Eespool nimetatut toetab ka haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimispõhimõte, mille kohaselt on SKA kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Praktika on näidanud, et täiendavaid andmeid võib olla vaja juurde küsida KOV-ilt, haridusasutuselt (lasteaed, kool), rehabilitatsiooniteenuse osutajalt, Harno Rajaleidja hindamismeeskonnalt, Eesti Töötukassalt. Kõnealuses normis ei ole sätestatud ammendavat 103 loetelu asutustest ja isikutest, kellelt täiendavaid andmeid küsida võib, sest juhtumid ei ole alati ühetaolised. Seetõttu peab SKA-le jääma võimalus küsida lisaandmeid mistahes juriidiliselt või füüsiliselt isikult, keda saab nt uurimisasutuse tõendi või taotleja kirjalike ütluste alusel ekspertiisi läbiviimiseks olulisteks allikateks pidada. Seda sätet rakendatakse juhul, kui SKA-l on vaja kontrollida taotlemise käigus esitatud andmeid ning kui alusandmeid ei ole eksperdiarvamuse andmiseks piisavalt. Kui kontrollitavad andmed on kantud SKAIS-i, kasutatakse selles olevaid andmeid. Kui andmed SKAIS-is puuduvad, teeb SKA eraldi päringu konkreetsele asutusele või isikule. Taotlejale selgitatakse andmete juurde küsimise vajadust. Taotlejal on võimalus ka ise esitada vajalikud dokumendid SKA-le. Samas on loodava regulatsiooni eesmärk võimalikult vähesel määral koormata niigi raskes seisus inimest, kelle jooksutamine erinevate asutuste vahel eesmärgiga lisaandmeid saada ja esitada ei olu ohvrisõbralik. Tegemist on haavatava sihtrühmaga, kelle jaoks hüvitise taotlemine peab olema võimalikult sujuv ja vähekoormav. Näiteks võib ekspertarst vajada oma eksperdiarvamuse andmiseks lisaks tervise infosüsteemist saadavatele andmetele ka andmeid töötukassa töövõime hindamise andmekogust. Need andmed võivad osutuda vajalikuks vägivallakuriteost tingitud raske tervisekahjustuse ja selle kestuse või eeldusliku kestuse prognoosimisel tööealistel vägivallakuriteo ohvritel. Eelnõu kohaselt hüvitatakse tööealisele vägivallakuriteo ohvrile sissetuleku kaotus kuni ohvri sissetuleku või tervise taastumiseni ulatuses, mis võimaldab igapäevaelus toime tulla (§ 48 lg 1 punkt 1). SKA ekspertarst kontrollib esmalt päringuga töövõime hindamise otsuse kuupäeva. Kui taotlejal on töötukassas töövõime hindamine pärast vägivallakuritegu tehtud, saab SKA ekspertarst seda infot kasutada. Töövõime hindamise otsuses on välja toodud valdkonnad, kus inimese tegevus on piiratud ning hinnatud on piirangute raskusastet võtmetegevuste kaupa. 193 Töövõime hindamisel hinnatakse kokku 18 võtmetegevust. Igale võtmetegevusele, kus piirang tuvastatakse, lisatakse RFK kood, diagnoos, põhjendus ja raskusastme määraja 0-4, kus 0=piirang puudub ja 4=piirang on täielik. Selle info põhjal saab täpsemalt prognoosida perioodi, kui kaua ohvril vägivallakuriteost tingitud töövõime vähenemine eelduslikult kestab. Kui tööealisel taotlejal ei ole töövõimet hinnatud või kui taotleja ei ole veel tööealine või kui taotleja on vanaduspensioniealine, siis SKA ekspertarst töötukassa andmekogu alusandmestikuna ei kasuta. Üheks alusdokumendiks vägivallakuriteo ja raske tervisekahjustuse vahelise seose tuvastamisel ja eeldusliku kestuse prognoosimisel võib olla veel ohvriabitöötaja kirjalikult esitatud abivajaduse hindamise kokkuvõte (ametnikuvastutuse alusel). PPA uurijale ei pruugi vägivallakuriteo ohver ülekuulamisel tervikpilti oma loost anda ja kõiki olulisi detaile avaldada. Samuti ei pruugi digiloos tervise infosüsteemis piisavalt andmeid olla. PPA-s on uurimisprotsess struktureeritud ja see keskendub valdavalt ühele ajaliselt kindlaks määratletud kuriteo episoodile. Pikaaegsete lähisuhtevägivalla juhtumite puhul aga võib neid episoode olla rohkem ja need saab välja selgitada ohvriabitöötaja vm spetsialisti osalusel. Ohvriabitöötaja, naiste tugikeskuse teenuse spetsialist, lastemaja teenuse spetsialist, psühholoogilise abi osutaja jm võib olla esmane pädev isik, kes loob ohvriga usaldusliku kontakti ning saab rohkem infot nii sündmuse kui ohvri tervisekahju kohta, mida ekspertarst saab oma arvamuse andmisel arvesse võtta. Eelnõu §-s 46 on sätestatud hüvitise maksmise otsustamise tähtaeg, milleks on 30 päeva alates taotluse esitamisest SKA-le. Kehtiva seadusega võrreldes on eelnõus läbivalt täpsustatud sõnastust ja mõiste hüvitise määramine asemel on kasutatud mõistet hüvitise maksmine, kuna 193 Töövõime hindamise metoodika. Sotsiaalministeerium. (2020). 104 see on sisuliselt täpsem. Kehtivas OAS-is on taotluse läbivaatamise tähtaeg esitatud § 20 lõikes 1. Eelnõust on välja jäetud kehtiva OAS § 20 lõige 2, mis sätestab taotluse läbivaatamise asjaolud puuduliku taotluse korral. Kui taotluses esineb puudusi, lähtub SKA HMS §-st 15 ja annab taotlejale uue tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Eelnõu §-s 47 on sätestatud hüvitise määramise otsustamise edasilükkamise tingimused. Võrreldes kehtiva seadusega ei ole sisulisi muudatusi lõigetes 1–3 tehtud. Eelnõust on välja jäetud OAS § 21 lõige 3, mis sätestab otsuse edasilükkamisest teavitamise asjaolud, kuna see on SÜS §-ga 27 kaetud ega vaja eraldi OAS-is reguleerimist. Eelnõu § 47 lõige 1 sätestab tingimused, mille järgi võib SKA hüvitise määramise otsustamise edasi lükata kuni otsuse tegemiseni maakohtus. Selle sättega jäetakse SKA-le alles ka kehtivas seaduses sätestatud õigus hüvitise maksmine edasi lükata juhul, kui võib tekkida alusetult või topelt hüvitise maksmise olukord. Edasilükkamine võimaldab välistada olukorda, kus haavatavas olukorras ohvrile tuleb esitada hüvitise tagasiküsimise nõue. Eelnõu § 47 lõike 1 punkti 1 järgi võib hüvitise määramise otsustamise edasi lükata, kui hüvitise taotleja õigus saada hüvitist vägivallakuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult on ebaselge. Eelnõu § 47 lõike 1 punkt 2 järgi võib hüvitise määramise otsustamise edasi lükata, kui on ilmne, et vägivallakuriteoga tekitatud kahju eest vastutav isik hüvitab kuriteoga tekitatud kahju. Eelnõu § 47 lõige 2 sätestab, et kui hüvitise taotleja õigus saada sama kahjuga seoses hüvitist muust allikast kui kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult või kui selle hüvitise suurus on ebaselge või vaieldav, võib hüvitise maksmise otsustamise edasi lükata ajani, kui nimetatud õigus või hüvitise suurus on lõplikult kindlaks tehtud ja hüvitatud. Sättega tekib SKA-l võimalus lükata hüvitise määramise otsustamine edasi, kuni on selge, kas kuriteoga tekitatud kahju ohvrile hüvitatakse näiteks kindlustusseltsi kaudu. Eelnõu § 47 lõige 3 sätestab, et kui hüvitise maksmise otsustamine on sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud alustel edasi lükatud, otsustab SKA hüvitise maksmise kümne päeva jooksul, arvates päevast, kui ta on otsuse edasilükkamist tinginud asjaolu äralangemisest teada saanud. Eelnõu §-s 48 sätestatakse hüvitise maksmise viis. Võrreldes kehtiva OAS-iga hüvitise maksmise põhimõtteid muudetud ei ole. Eelnõu § 48 lõikes 1 sätestatakse, et ohvri ja ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest ning ülalpidaja kaotusest tuleneva kahju korral makstakse kuni hüvitise maksmise otsuse tegemiseni saamata jäänud summad välja korraga ja hüvitise maksmise otsuse tegemisele järgnevast kuust alates perioodiliste maksetena. Võrreldes kehtiva OAS-iga (§ 17 lg 1) on muudetud hüvitise liikide sõnastust ja mõiste töövõimetusest, töövõime vähenemisest ja ülalpidaja kaotusest tuleneva kahju hüvitamine on asendatud mõistega ohvri ja ohvri hooldaja sissetuleku vähenemisest ning ülalpidaja kaotusest tuleneva kahju hüvitamine. Sõnastus on kooskõlla viidud eelnõu § 37 punktide 4 ja 5 sõnastusega perioodiliselt makstava hüvitise liikide kohta. Eelnõu § 48 lõik 1 punktis 1 on sätestatud, et hüvitist makstakse kuni ohvri sissetuleku taastumiseni, tervise taastumiseni raskest tervisekahjustusest või ohvri surmani. Kehtiva seadusega võrreldes on välja jäetud tingimus, et hüvitist makstakse kuni ümberõppe teel uue eriala omandamiseni. Praktikas ei ole seda sätet vaja olnud rakendada. Eelnõus on tehtud 105 sisuline muudatus ning varasema töövõimetusest või töövõime vähenemisest tuleneva kahju asemel hüvitatakse eelnõu kohaselt ohvri või ohvri hooldaja varasema sissetuleku vähenemisest tulenev kahju. Seega ei ole oluline tingimus mitte see, kas ohver on ümberõppe teel omandanud uue eriala, vaid see, kas ohvri sissetulek on tänu sellele taastunud. Uue eriala omandamine ei pruugi tagada seda, et sissetulek taastub. Võrreldes kehtiva seadusega on punkti 1 lisatud tingimus, et hüvitist makstakse kuni ohvri tervise taastumiseni raskest tervisekahjustusest. Tervise taastumist raskest tervisekahjustusest saab hinnata ekspertarst (vt k eelnõu § 45 lg 2). Kehtivas OAS-is on tingimus, et hüvitist makstakse kuni ohvri töövõime taastumiseni. Kuna töötukassa töövõime hindamise otsus ei ole tööealistel vägivallakuriteo ohvritel puhul enam hüvitise saamise aluseks, siis ei saa see olla ka hüvitise maksmise tingimuseks. Kehtiv seadus näeb ette, et tööealine ohver, kes saab SKA-lt perioodilist hüvitist, peab töövõime hindamise otsuse lõppedes läbima uue töövõime hindamise töötukassas. Kui töövõime vähenemine on jätkuvalt tingitud vägivallakuriteost, siis on õigus hüvitist edasi saada kuni ülemmäära täitumiseni. Eelnõu kohaselt prognoosib ekspertarst raske tervisekahjustuse kestuse ja vastavalt sellele makstakse ka hüvitist. Kui taotlejale on hüvitis määratud näiteks üheks aastaks, aga selgub, et raske tervisekahjustus kestab siiski pikemalt ja on põhjuseks, miks isik ei saa töist sissetulekut teenida varasemaga võrreldes samaväärselt, on võimalus teha SKA-le uus hüvitise taotlus. Eelnõu § 48 lõike 1 punkt 2 sätestab, et ohvri hooldajale makstakse hüvitist hooldaja hoolduslehe perioodi lõpuni. See punkt on võrreldes kehtiva OAS-iga õigusselguse huvides lisatud. Sätte kohaselt makstakse hüvitist isikule, kes põetab ohvrit hoolduslehe alusel kuni hoolduslehe perioodi lõpuni. Kehtiva seaduse §-s 17 ei ole ohvri hooldaja hüvitise maksmise erisust välja toodud, kuigi hüvitise liigina on see kehtiva OAS § 11 lõike 1 punktis 1 4. nimetatud. Säte on vaja eelnõus eraldi välja tuua, kuna ohvri hooldaja on üks hüvitist saama õigustatud isik, kellele hüvitatakse ajutiselt töölt eemaloleku tõttu tekkiv kahju. Praktikast on teada üks juhtum, kus ema oli 1,5 kuud hoolduslehel ja hooldas oma kahte last, kes olid vägivallakuriteo ohvrid. Kuna haigekassa makstav hüvitis oli suurem kui keskmine sissetulek, siis ei olnud alust talle hüvitist maksta. Samuti võib tekkida olukord, kus ohvrit põetava hooldaja hooldusleht on pikem kui haigekassa makstav hüvitis ja võib tekkida vajadus ohvri hooldajale hüvitist maksta. Kuigi SKA ei ole praktikas ohvri hooldajale ajutise töövõimetuse tõttu saamata jäänud osa sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust viimastel aastatel hüvitanud, ei ole välistatud, et selline vajadus tekib. Eelnõu § 48 lõike 1 punkti 3 järgi makstakse ohvri ülalpeetavale hüvitist seni, kuni tal on õigus toitjakaotuspensionile vastavalt riikliku pensionikindlustuse seaduse §-le 20. Eelnõu § 48 lõikes 2 on sätestatud, et perioodiliselt makstava hüvitise korral tehakse makseid igal kuul, kui hüvitise maksmise otsuses ei nähta ette teisiti. Tegemist on kehtiva põhimõttega ning selle muutmiseks vajadust ei ole. Perioodilise hüvitisena ei ole aga otstarbekas hüvitist maksta näiteks olukorras, kus perioodiline makse oleks väga väike. Sellisel juhul oleks mõistlik seda maksta kvartaalselt. Eelnõu § 48 lõikes 3 on sätestatud, et ülalpeetavatele määratakse ühine hüvitis. Ülalpeetava kirjaliku taotluse alusel võib tema osa ühisest hüvitisest eraldada. See on kehtiv põhimõte ja vajadust selle muutmiseks ei ole. Eelnõu § 48 lõikes 4 on sätestatud, et § 37 punktides 1–3 nimetatud kulud hüvitatakse ühekordse maksena. 106 Eelnõu § 48 lõikes 5 on sätestatud, et § 37 punktis 1 nimetatud kulud hüvitatakse kuni ohvri tervise taastumiseni raskest tervisekahjustusest. Eelnõu § 48 lõikes 6 on sätestatud, et hüvitise taotleja põhjendatud taotlusel võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitise maksta osadena või kogu summa korraga. Eelnõu § 49 sätestab ettemaksuna makstava hüvitise tingimused. Eelnõu § 49 lõige 1 sätestab, et kui hüvitise maksmise otsustamine lükatakse § 47 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud juhtudel edasi, on SKA-l õigus maksta hüvitise taotleja taotlusel hüvitist ettemaksuna, kui hüvitise taotleja õigus saada hüvitist on ilmne ja ta on majanduslikult raskes olukorras. Selline olukord võib tekkida näiteks siis, kui kuriteo tagajärjel purunevad ohvri igapäevaeluks vajalikud prillid, kuuldeaparaat, jmt mistõttu on vajalik määrata hüvitist ettemaksuna. Eelnõu § 49 lõige 2 sätestab, et ettemaksuna makstav hüvitis ei või olla suurem kui hüvitise taotlemise ajal kehtiv hüvitise alammäär. Eelnõuga muudetakse kehtiva seadusega võrreldes ettemaksuna makstava hüvitise piirmäära, et see oleks tasakaalus töötasude ja hindade muutusega. Fikseeritud 640 euro (OAS § 22 lg 2) asemel seotakse see hüvitise alammääraga (eelnõu § 43). Praktikas ei ole olnud vajadust ettemaksu maksta, kuid see võimalus tuleb seadusesse alles jätta. Muudatus ei too kaasa mõju riigieelarvele. Kehtiva seadusega võrreldes on välja jäetud lõige, milles sätestatakse alusetult makstud ettemaksu tagasinõue. Kui ettemaks on määratud hüvitisest suurem, kohaldab SKA SÜS-i § 32 ning nõuab alusetult makstud summa hüvitise saajalt tagasi. Eelnõu § 49 lõige 3 sätestab, et hüvitise määramisest keeldumise korral võib ettemaksuna makstud hüvitise tagasi nõuda üksnes siis, kui maksmine on tingitud hüvitise taotleja kuritarvitusest. Siin on mõeldud olukordi, kus hüvitise taotleja teadis või pidi ette teadma, et hüvitise maksmine ei ole õigustatud (näiteks esitas valeandmeid või osales kuriteo toimepanemises). Eelnõu §-s 50 sätestatakse hüvitise suuruse muutmise ja maksmise lõpetamise alused. Kehtiva seadusega võrreldes ei ole lõigetes 1–5 sisulisi muudatusi tehtud. Eelnõust on välja jäetud lõige (OAS § 26 lg1), mis kohustab hüvitise saajat teavitama SKA-d hüvitise vähendamise või maksmise lõpetamisega seotud asjaoludest, kuna see on kaetud SÜS-iga. Eelnõu § 50 lõige 1 sätestab, et riiklike toetuste ja muude maksete suuruse muutmise korral teeb SKA omal algatusel ümberarvutused kümne päeva jooksul muudatuse jõustumise päevast arvates. Eelnõu § 50 lõige 2 sätestab, et hüvitise suurust vähendatakse või hüvitise maksmine lõpetatakse vähendamise või lõpetamise asjaolu tekkimisele järgnevast kuust arvates. SKA kuriteoohvri hüvitise menetlejad ei ole hüvitist oma praktikas vähendanud. Siiski võib tekkida olukord, kus ohver läheb tööle tagasi ja tema sissetulek osaliselt taastub, sel juhul vähendatakse. Maksmine lõpetatakse, kui ohver läheb tööle tagasi ja hakkab sissetulekut teenima samas ulatuses nagu enne vägivallakuriteost (st tal ei ole enam vägivalla kuriteost tingitud sissetuleku kaotust) või ohver/ülalpeetav sureb või ülalpeetav saab täisealiseks. Hüvitise maksmine lõpetatakse ka siis, kui selgub kahju hüvitamine kuriteo toimepanija poolt. 107 Eelnõu § 50 lõige 3 sätestab, et hüvitist suurendatakse suurendamise asjaolu tõendavate dokumentide esitamisele järgnevast kuust arvates. Hüvitise suuruse muutumist võib tingida ohvri, ohvri ülalpeetava või hooldaja sissetuleku muutus hüvitise maksmise perioodil. Eelnõu § 50 lõige 4 sätestab, et SKA vaatab perioodiliselt makstava hüvitise summa üle vähemalt üks kord aastas. Eelnõu § 50 lõige 5 sätestab, et perioodiliselt makstavate hüvitiste puhul arvestatakse hindade ja elukalliduse muutumisega. Eelnõu § 50 lõikes 6 on sätestatud volitusnorm Vabariigi Valitsusele kehtestada määrusega perioodiliselt makstavate hüvitiste ümberarvutamise kord. Statistikaamet avaldab igal aastal ametliku tarbijahinnaindeksi muutuse protsendi, mille alusel arvutatakse indeksi arvuline näitaja. Määrust muudetakse ning lisatakse, et hüvitist ei indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,00. OAS-i kohaselt arvestatakse perioodiliselt makstavate hüvitiste puhul hindade ja elukalliduse muutumist üks kord aastas. Kui tarbijahinna väärtus on väiksem kui üks, siis kehtiva seaduse kohaselt määratud hüvitist vähendatakse. Hüvitise vähendamine ei ole aga ohvri seisukohast põhjendatud ning tekitab hüvitise saajal ebakindlust ja arusaamatust. Rakendusakti kavand on esitatud seletuskirja lisas. Eelnõu § 51 sätestab hüvitisega seotud ettekirjutusest teavitamise erisused. Eelnõuga sätestatakse, et SKA-l on õigus esitada hüvitisega seotud ettekirjutuse resolutiivosa Ametlikes Teadaannetes juhul, kui puuduvad andmed isiku aadressi kohta ja isiku viibimiskohta ei ole teada ning ettekirjutust ei ole võimalik SÜS-i sätestatud viisil teatavaks teha. Kehtiva OAS-iga võrreldes on tegemist uue sättega. Haldusakt kehtib isikule teatavaks tegemisest (HMS § 61 lg 1) ning jõustub, kui seda ei ole vaidlustatud või ei saa enam vaidlustada. Kui SKA ei saa haldusakti isikule teatavaks teha, siis see ei kehti ega saa ka jõustuda. Sundtäitmisele saab anda vaid jõustunud täitedokumente ning seetõttu on oluline lisada see lõige seadusesse. Sarnaselt on reguleeritud tagasinõudmine ka näiteks perehüvitiste seaduses (PHS § 14 lg-st 4). Muudatus on kooskõlas SÜS-iga, milles on loetletud haldusakti isikule teatavaks tegemise viisid, muu hulgas võib haldusakti isikule teatavaks teha muul seaduses sätestatud viisil. Kuna SÜS ei näe ette haldusakti teatavaks tegemist Ametlikes Teadaannetes, ent SKA praktikas on jätkuvalt isikuid, kelle kohta pole selliseid andmeid, et haldusakti oleks võimalik SÜS §-s 27 sätestatud korras teatavaks teha, säilitatakse Ametlikes Teadaannete kaudu teatavaks tegemise võimalus eriseaduses. Eelnõu §-s 52 on sätestatud riigi tagasinõudeõigus. Eelnõu § 52 lõikes 1 sätestatakse, et pärast OAS-i alusel hüvitise maksmist läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist vägivallakuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Eelnõu § 52 lõike 2 kohaselt esindab tagasinõude esitamisel riiki valdkonna eest vastutav minister. Valdkonna eest vastutaval ministril on edasivolitamisõigus. Kehtiva seaduse §-ga 31 võrreldes on eelnõust välja jäetud lõige 3, mis sätestab taotleja kohustuse teavitada SKA-d kui ta saab sama kahju eest hüvitist muudest allikatest. See säte on kaetud SÜS-iga (§ 21 lg 1 punkt 2). Samuti on eelnõust välja jäetud lõige, mis sätestab alusetult 108 makstud hüvitise tagasinõudmise põhimõtted juhul, kui hüvitise saaja ei teavita SKA-d muutunud asjaoludest ja saab SKA-lt alusetult hüvitist. See säte on reguleeritud SÜS §-ga 31. 4. jaos sätestatakse hüvitise maksmine piiriülesel juhtumil Euroopa Liidus. Eelnõu §-s 53 on sätestatud hüvitise maksmise tingimused muus EL liikmesriigis elavale vägivallakuriteo ohvrile, ohvri hooldajale ja ohvri surma korral tema ülalpeetavale ja isikule, kes kannab vägivallakuriteo ohvri tervise taastamisega seotud kulud või matusekulud juhul, kui vägivallakuritegu pandi toime Eesti Vabariigi territooriumil. Piiriüleseid juhtumeid reguleerib nõukogu direktiiv 2004/80/EÜ. Vastavalt direktiivile peab hüvitisi maksma riik, mille territooriumil kuritegu toime pandi. Kui isik langeb vägivallakuriteo ohvriks välismaal (mõnes ELi liikmesriigis, kus ei asu tema elukoht), võib esitada taotluse pädevale asutusele oma elukohajärgses liikmesriigis. Eestis on pädevaks asutuseks SKA. Info hüvitise taotlemise ja pädevate asutuste kohta piiriüleste juhtumite korral on kättesaadav Euroopa Komisjoni e-õiguse portaali lehel https://e-justice.europa.eu/67/ET/compensation. Eelnõu § 53 lõige 1 sätestab, et Eesti Vabariigi territooriumil toime pandud vägivallakuriteo ohver, ohvri hooldaja ja ohvri surma korral tema ülalpeetav ja isik, kes kannab vägivallakuriteo ohvri tervise taastamisega seotud kulud või matusekulud (edaspidi taotleja), kelle alaline elukoht on muus Euroopa Liidu liikmesriigis (edaspidi liikmesriik), esitab taotluse ja vajalikud lisadokumendid SKA-le või oma elukohariigi pädevale asutusele. See on kooskõlas direktiivi nõudega. Eelnõu § 53 lõige 2 sätestab, et liikmesriigist saabunud taotluse vastuvõtmise kohta edastab Sotsiaalkindlustusamet viivitamata taotlejale ja taotluse edastanud asutusele kinnituse taotluse kättesaamise kohta. Teatele taotluse kättesaamise kohta peab SKA märkima taotluse kohta otsuse tegemise tähtaja (ajavahemiku) ja selle ametniku nime, kes taotlust menetleb, samuti võib lisada loetelu lisadokumentidest, mida SKA taotluse menetlemiseks vajab. Eelnõu § 53 lõige 3 sätestab, et SKA otsustab hüvitise maksmise kolme kuu jooksul taotluse ja vajalike lisadokumentide kättesaamisest arvates. Otsus saadetakse taotlejale posti teel või elektrooniliselt kümne tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates. Riigisisesest regulatsioonist pikem menetlustähtaeg on tingitud võõrkeelse asjaajamisega kaasnevast tõlkevajadusest, mille täitmiseks tuleb tõlketeenust osaliselt tellida tõlkebüroolt. EL väiksemate ja Eestis vähem kasutatud keelte (nt portugali keel) puhul võib tekkida probleeme sobiva tõlgi kiire leidmisega. Eelnõu § 53 lõige 4 sätestab, et SKA maksab taotlejale määratud hüvitise välja selle määramise otsuse tegemisele järgneva kalendrikuu jooksul. Hüvitis makstakse välja hüvitise määramise otsuse tegemise kuule järgneva kalendrikuu jooksul, et jätta isikule võimalus otsuse vaidlustamiseks 30 päeva jooksul. Eelnõu §-s 54 on sätestatud hüvitise maksmise erisused piiriülese juhtumi korral. Eelnõu § 54 lõige 1 sätestab, et liikmesriigis elavale ohvrile ja ohvri hooldajale sissetuleku vähenemisest tuleneva kahju ning ohvri ülalpeetavale ülalpidaja kaotusest tuleneva kahju hüvitise arvutamise aluseks võetakse vägivallakuriteo toimepanemisele eelnenud kuue kuu palgatulu. Võrreldes kehtiva OAS § 312 lõikega 1 on muudetud sõnastust ja mõiste ohvri töövõimetusest või töövõime vähenemisest tulenev kahju asemel on kasutatud mõistet ohvri sissetuleku vähenemisest tulenev kahju. 109 Eelnõu § 54 lõige 2 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju hüvitamise korral makstakse hüvitis välja ühe summana otsuse tegemise kuule järgneva kalendrikuu jooksul. See tuleneb kehtivast seadusest, vajadus muutmiseks puudub. Muudetud on see osa sättest, mille kohaselt hüvitatakse ohvrile ja ohvri hooldajale osalise või puuduvast töövõimetusest tuleneva kahju asemel sissetuleku vähenemisest tulenev kahju. Eelnõust on välja jäetud tingimus, et hüvitist makstakse perioodi eest, mil ohver on töövõimetu, osalise või puuduva töövõimega (kehtiva OAS § 312 lg 2). Eelnõu kohaselt makstakse hüvitis piiriülese juhtumi korral seni kuni ohvril kestab raske tervisekahjustus või ülalpeetav vastab toitjakaotuspensioni saamise tingimustele. Ohvri sissetuleku vähenemisest või ülalpidaja kaotusest tuleneva hüvitise suurus arvutatakse iga juhtumi puhul eraldi, lähtudes ohvri tervisekahjust ja tõendatud dokumentidest. Sissetuleku vähenemisest tuleneva kahju suuruse hindamiseks tuleb taotlejal esitada dokumendid vägivallakuriteo toimepanemisele eelnenud kuue kuu palgatulu kohta. SKA ekspertarst hindab raske tervisekahjustuse seose vägivallakuriteoga ning selle kestuse või eeldusliku kestuse. Hüvitist makstakse selle perioodi eest, mil ohvril kestab raske tervisekahjustus. Kui ekspertarst prognoosib terviseandmetele ja meditsiinilisele loogikale tuginedes raske tervisekahju kestuseks kuus kuud, siis makstakse hüvitis välja selle perioodi ulatuses. Kui taotleja raske tervisekahjustus kestab kauem ning tema sissetulekud seetõttu ei taastu, saab esitada SKA-le uue taotluse. Eelnõu § 54 lõikega 3 on sätestatud, et matusekulud hüvitatakse taotlemise ajal kehtivas hüvitise alammääras. Eelnõu § 55 sätestatakse hüvitise maksmise põhimõtted muus EL liikmesriigis toimepandud vägivallakuriteo ohvrile. Kehtiva seadusega võrreldes on täpsustatud sõnastust, sisulisi muudatusi tehtud ei ole. Eelnõu § 55 lõige 1 sätestab, et hüvitise maksmise liikmesriigis toime pandud vägivallakuriteo ohvrile ja hüvitist saama õigustatud isikule, kelle alaline elukoht on Eestis, otsustab liikmesriigi pädev asutus liikmesriigi õigusaktide alusel. Eelnõu § 55 lõige 2 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik pöördub SKA-sse, kes vajaduse korral abistab teda taotluse vormistamisel. SKA edastab taotluse koos lisadokumentidega 30 päeva jooksul isiku pöördumisest arvates selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus vägivallakuritegu on toime pandud. Eelnõu § 55 lõige 3 sätestab, et kui liikmesriigi pädev asutus soovib taotluse menetlemise ajal liikmesriigi õigusaktide kohaselt ära kuulata sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku, tunnistaja või eksperdi, pöördub liikmesriigi pädev asutus SKA poole. Punkt 1 järgi on SKA kohustuseks korraldada nimetatud isikute ärakuulamise liikmesriigi pädeva asutuse esindaja poolt telefoni või videokonverentsi teel. Punkt 2 järgi korraldab SKA nimetatud isikute ärakuulamise ja selle protokollimise, vajaduse korral protokolli tõlkimise ning edastamise liikmesriigi pädevale asutusele. 5. jaos on sätestatud hüvitise maksmine vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise Euroopa konventsiooniga ühinenud riigi kodanikule. 110 Eelnõu § 56 sätestatakse hüvitise maksmine Eestis toime pandud vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise Euroopa konventsiooniga ühinenud riigi kodanikule. Nimetatud konventsiooni ratifitseerinud riikidest kõik, ei kuulu kõik Euroopa Liitu (näiteks Albaania, Aserbaidžaan, Ukraina), millega on ka põhjendatud kõnealuse konventsiooni kodanikule hüvitise maksmise eriregulatsiooni sätestamine. Paragrahvis 55 sätestatakse hüvitise määramise ja maksmise protseduuri põhialused, mis langevad kokku EL liikmesriigi alalisele elanikule hüvitise maksmise alustega ja on sätestatud otseviidetena asjakohastele sätetele. Eelnõu § 56 lõige 1 sätestab, et Eesti Vabariigi territooriumil toime pandud vägivallakuriteo ohvrile, ohvri hooldajale, ohvri surma korral tema ülalpeetavale ja isikule, kes kannab ohvri tervise taastamisega seotud kulud või matusekulud, ning kes on vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise Euroopa konventsiooniga ühinenud riigi kodanik, arvutab SKA hüvitise suuruse OAS §-s 54 sätestatud korras. SKA asjakohane pädevus tuleneb vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise Euroopa konventsiooni ratifitseerimise seadusest, milles määrati SKA konventsiooni artikli 12 järgseks keskasutuseks. Eelnõu § 56 lõike 3 järgi maksab SKA sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikule määratud hüvitise välja § 53 lõikes 4 sätestatud korras. 5. peatükis sätestatakse eelnõus loetletud teenuste ja hüvitiste rahastamisega seonduv. Eelnõu § 57 järgi rahastatakse OAS-i alusel osutatavaid teenuseid ja makstavaid hüvitisi riigieelarvest. Eelnõu § 58 sätestab ohvriabi vabatahtliku kulude hüvitamise. Eelnõu § 58 lõike 1 järgi hüvitab ohvriabi vabatahtliku transpordikulud ja muud SKA ettenähtud ja tema ülesande täitmiseks vajalikud kulud SKA. Eelnõu § 58 lõike 2 järgi kehtestab nimetatud kulude hüvitamise piirmäära ja korra SKA peadirektor käskkirjaga. Kehtiva seaduse kohaselt hüvitatakse vabatahtlikule ohvri abistamisega seotud sõidu- ja sidekulud valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatud korras ning piirsumma ulatuses. Eelnõuga muudetakse väga bürokraatlikku ja vananenud, 2007. aastast kehtivat süsteemi, mis raskendab oluliselt vabatahtlike kaasamist. Süsteemi muutmisel on eeskujuks võetud abipolitseiniku seadus194, mille järgi hüvitab abipolitseiniku transpordi-, side- ja muud PPA ettenähtud ja temale ülesande täitmiseks vajalikud kulud PPA ning kulude hüvitamise piirmäära ja korra kehtestab PPA peadirektor käskkirjaga. Selline lähenemisviis võimaldab suurema paindlikkuse vabatahtlike töö korraldamisel ja nende kaasnevate kulude hüvitamisel. Lisaks side- ja transpordikuludele võib olla vajalik hüvitada muud konkreetse juhtumiga seotud kulud, nt praktikas on vabatahtlikud kontakti loomise eesmärgil oma raha eest ostnud vägivallaohvrile või tema lapsele süüa. Edasi töötatakse võimaliku lahendusega, mille puhul oleks igal juhtumil nn hind, nagu on tehtud näiteks Norras. See lihtsustaks arveldamist, ja samas oleks võimalik määrata piirmäär. 6. peatükis esitatakse seaduse rakendussätted. Esimeses jaos on üleminekusätted ning teises jaos seaduste muutmise ja kehtetuks tunnistamise ning seaduse jõustumise sätted. 194 RT I, 06.05.2020, 2 111 Eelnõu § 59 on esitatud hüvitise maksmise üleminekusätted. Eelnõu § 59 lõikes 1 on üleminekusäte, mida seaduse jõustumise hetkest alates kohaldatakse nendele perioodilise hüvitise saajatele, kellele makstakse hüvitist kehtiva OAS § 10 lõike 2 alusel, mille kohaselt on ülalpeetavatele makstavast hüvitisest maha arvatud toitjakaotuspension ning tööealistel vägivallakuriteo ohvritel töövõimetoetus. Hüvitisest ei arvata neid riiklikke toetusi enam maha ning inimesed saavad selle võrra iga kuu suuremas määras hüvitist. Sellest tulenevalt muudab SKA hüvitise määramise otsuseid. SKA maksab hüvitist uue seaduse kohaselt tagasiulatuvalt juhul, kui otsuse muutmise aeg on hilisem kui seaduse jõustumise kuupäev. Eelnõu § 59 lõikes 2 on üleminekusäte, mille kohaselt jätkatakse hüvitise maksmist sellele sihtrühmale, kellele makstakse hüvitist kehtiva OAS § 11 lõike 7 alusel. Need on 16-aastased kuni vanaduspensionieas mittetöötavad või töötud vägivallakuriteo ohvrid, kes vägivallakuriteo toimepanemise ajal ei töötanud, aga kelle töövõime on vägivallakuriteo tõttu osaline või puudub. Nendele makstakse seni, kuni kehtiva OAS-i alusel on õigus hüvitist saada (§ 17 lõike 1 punkt 1). Uutele taotlejatele kohaldatakse eelnõu § 41 lõiget 1, milles on sätestatud, et perioodilist hüvitist makstakse ohvrile vägivallakuriteo tõttu saamata jäänud sissetuleku eest. Eelnõu §-ga 60 muudetakse karistusregistri seadust KarRS § 20 täiendatakse punktiga 18, mille kohaselt on SKA-l õigus saada andmeid karistusregistri arhiivist hädaohus olevat täisealist perevägivalla ohvrit ohustava isiku kohta hinnangu andmiseks, hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks. KarRS § 15 kohaselt kehtib eeldus, et kui seaduses on sätestatud õiguslik alus karistusregistrist andmeid saada kehtiva karistuse kohta, siis andmeid ka väljastatakse. OAS-i eelnõus on õiguslik alus hädaohus olevat täisealist perevägivalla ohvrit ohustava isiku karistusandmete saamiseks olemas (vt eelnõu § 10 lg 4 punkt 9). Erisus on vajalik karistusregistri arhiivist andmete saamiseks ning tulenevalt KarRS § 15 lõikest 3 täiendatakse KarRS § 20 SKA õigusega saada andmeid karistusregistri arhiivist. Eelnõu §-ga 61 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku. KrMS-i muudatused on ühelt poolt tingitud vajadusest viia lõpuni 2015. aastal alustatud ohvri kaitsevajaduste hindamise reeglistik, et pakkuda vägivalla- ja kuriteoohvritele terviklikku lähenemist ning tagada neile lisaks kriminaalmenetluses pakutavatele kaitsemeetmetele ka ohvriabi. Teiselt poolt on muudatused seotud terminoloogia muutmise vajadusega, need puudutavad lepitusmenetlust. Ohvri kaitsevajaduste, sh ohvriabi vajaduse hindamise ja SKA-le andmete edastamise sätestamiseks muudetakse KrMS §-e 8 ja 372. Eelnõu § 61 punktiga 1 muudetakse KrMS § 8, lugedes § 8 tekst lõikeks 1 ning lisades paragrahvile lõike 2. Kui PPA, prokuratuur või kohus on KrMS § 372 lõikes 1 sätestatud hindamise tulemusel tuvastanud, et kannatanu võib vajada ohvriabiteenuseid, edastatakse kannatanu andmed OAS-is sätestatud korras SKA-le. 112 Eelnõu § 61 punktidega 2 ja 3 täiendatakse KrMS § 372 lõiget 1 pärast sõna „kaitset“ tekstiosaga „,sealhulgas ohvriabiteenuseid“ ning § 372 lõiget 3 pärast sõnu „isiku poolt“ sõnadega „või kas eriliste kaitsevajadustega kannatanu võib vajada ohvriabiteenuseid“. Täienduse põhjuseks on see, et ohvriabiteenuste vajaduse hindamine tuleb siduda muu kaitse vajaduse hindamisega. KrMS-i muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 2015. aastal selle vajaduse sõnastas195, kuid seaduses terviklikumat ohvrite kaitset siiski ei sõnastatud. OAS-i eelnõu raames muudetakse KrMS-i ning sätestatakse ohvrite vajaduste hindamise ja abini jõudmise selged seosed ja töökorraldus. Asutustel ei teki kohustust kontrollida, kas ohvri andmed on juba SKA-le edastatud. Lähtutakse põhimõttest, et ohvrile abi tagamise eesmärgil on parem mitmekordne edastamine kui edastamata jätmine. On teada, et ise otsib abi vaid vähemus, ehkki nad võivad kannatada kuritegevusega seotud negatiivsete psühholoogiliste seisundite all 196. Individuaalse hindamise eesmärk on tagada, et ohvrid saavad õigel ajal neile vajalikku kaitset ja teenuseid, st vajaduse korral kriminaalmenetluses erikohtlemist ja kaitset197 ning ohvriabiteenuseid. Hindamise väljundiks on inimese vajadustele vastavate kaitsemeetmete kohaldamine, sh vajaduse korral ohvriabi võimaldamine, eraldi hindamise dokumente ei vormistata. Erikohtlemise ja kaitse meetmete hindamise toetamiseks on vaja välja töötada erikohtlemise ja kaitse vajaduse hindamise vahendid ning koolituste kaudu arendada menetlejate hindamisalast kompetentsust. Täiendavate juhend- ja abimaterjalide koostamine on Justiitsministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi pädevuses, menetlejate koolitamine on Justiitsministeeriumi vastutusala ja sellega plaanitakse lähiaastatel senisest rohkem tegeleda. Põhjalikumalt on andmete edastamise vajalikkust kirjeldatud eelnõu § 7 seletuskirja osas. Eelnõu § 61 punktides 4–9 esitatud muudatused on seotud terminoloogiaga, mistõttu ei põhjendata seletuskirjas iga muutust eraldi. Kehtivas OAS-is ja KrMS-is vastavalt lepitusteenusena ja lepitusmenetlusena tähistatud tegevuse reegleid ja korraldust ei muudeta. Terminoloogia muutmine on tingitud asjaolust, et juba 2007. aastast ohvriabi poolt rakendatud lepitusteenuse nimetus on praktikas tekitanud väga palju segadust ja valestimõistmist, sest sõna lepitus viitab leppimisele, mis ei saa olla teenuse oodatav tulemus vaatamata sellele, et mõnikord võib kahju heastamisega kaasneda ka leppimine. Terminoloogia muutmiseks koos käinud töörühmas osalenud prokuröride hinnangul on sõna lepitamine paljude prokuröride hinnangul vägivallaohvrite jaoks negatiivseid emotsioone tekitav ja ainuüksi seetõttu protsessis osalemisest loobutakse või nõuab osaluseks nõusoleku saamine prokurörilt suuremat jõupingutust. Vastu kannatanu tahtmist ei tohi lepitusse suunata, seetõttu on kannatanu tahe väga oluline. Leppimise eeldamise ebakohasusele on viidanud ka mitu vägivalla ennetamise valdkonna eestkõnelejat, viidates, et ohver pannakse enda kallal vägivallatsejaga leppima. Selline terminoloogiline ja sisuline vääratus ei kaitse ohvrite huve ega õigusi. Ohvrite direktiivi artikli 12 järgi võib lepitava õigusemõistmise teenuseid kasutada ainult juhul, kui see on kuriteoohvri huvides, võttes arvesse turvakaalutlusi, ning kuriteoohvri vabal ja teadlikul nõusolekul, mille võib igal ajal tagasi võtta; kokkuleppe sõlmimine on vabatahtlik. Istanbuli konventsioon keelab kohustusliku alternatiivse vaidluste lahendamise, sealhulgas vahendamise ja lepituse. 195 Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega laiendatakse kannatanute õigusi kriminaalmenetluses, seletuskiri. SE 80, 2015 196 E. Kallaste, E. Luuk, J. Järve jt. (2015). Vägivallakuritegude hind. Tapmise, vägistamise ja röövimisega kaasnevad kulud Eesti ühiskonnale. Tallinn: Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR.https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/vagivallakuritegude-hind 197 Ibid. 113 Eelnõu koostamise käigus hinnati termini muutmise vajadust ja uut võimalikku terminit koostöös prokuratuuri, Justiitsministeeriumi, SKA ja lepitajatega, samuti konsulteeriti Eesti Keele Instituudiga (EKI). Kehtivas OAS-is oleva termini alternatiivina kaaluti ohvriabi poolt KrMS-i revisjoni raames tehtud selliseid ettepanekuid, nagu vahendus, vahendusmenetlus, vahenduslepe ja vahendatud kokkulepe. Ka Eesti Keele Instituudi hinnangul oleksid mis tahes leppimisele või lõplikule lahendusele viitavad sõnad (lepitama, lahendama) juba eelnimetatud põhjustel sobimatud. Kannatanut ei tohi sundida kuriteo toimepanijaga leppima ning kannatanult ei tohi ka eeldada, et ta andestab ja lepib vägivallatsejaga ära. Kuna praktikas on kasutusel ühe taastava õiguse meetodina konfliktivahendus, kaaluti ka seda, aga EKI hinnangul võib sõna konflikt termini osana olla ebatäpne ja emotsionaalselt laetud. Kasutades sõnapaari konflikti vahendama, võib see aga lausa eksitada, sest vahendada saab infot, muljeid jms, mitte konflikte. Seega oli EKI soovitus kasutada tegusõnu vahendama, kokku leppima ja läbi rääkima ning teenusest rääkides vahendusteenus, kokkuleppeteenus ja läbirääkimisteenus, menetluse puhul vastavalt vahendusmenetlus, kokkuleppemenetlus ja läbirääkimismenetlus. Põhjalike arutelude järel valiti sobivaks terminiks vahendusteenus ning KrMS-is vastavalt vahendusmenetlus ja vahenduskokkulepe. Eelnõu § 61 punktiga 4 asendatakse KrMS § 201 lõike 2 punktis 5 sõna „lepitusteenus” sõnaga „vahendusteenus”. Eelnõu § 61 punktiga 5 muudetakse KrMS 2031 pealkirja „Kriminaalmenetluse lõpetamine leppimise tõttu” ja see sõnastatakse järgmiselt: „Kriminaalmenetluse lõpetamine kuriteoga tekitatud kahju heastamise tõttu”. Kahju heastamisest on räägitud ka KrMS §-s 2032, mis käsitleb lepitusmenetluse eesmärke. Ka lepituskokkulepe peab sisaldama KrMS § 2032 lõike 3 järgi kuriteoga tekitatud kahju heastamise korda ja tingimusi. Eelnõu § 61 punktiga 6 muudetakse KrMS § 2031 lõike 1 esimest lauset ja see sõnastatakse nii, et kui kriminaalmenetluse esemeks oleva teise astme kuriteo asjaolud on selged, kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi ning kahtlustatav või süüdistatav on kannatanuga kokku leppinud kuriteoga tekitatud kahju heastamises KrMS §-s 2032 sätestatud korras, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks. Eelnõu § 61 punktiga 7 asendatakse KrMS § 2031 lõigetes 2 ja 3 sõna „lepitaja” sõnaga „vahendaja” vastavas käändes. Eelnõu § 61 punktiga 8 asendatakse KrMS § 2031 lõikes 3 sõna „lepituskokkuleppe” sõnaga „vahenduskokkuleppe”. Eelnõu § 61 punktiga 9 muudetakse KrMS § 2032 ja asendatakse terminid lepitusmenetlus, lepituskokkulepe ja lepitaja vastavalt terminitega vahendusmenetlus, vahenduskokkulepe ja vahendaja. Lisaks on lõikes 1 vahendusmenetluse eesmärgina sõnastatud kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu vahel kokkuleppe saavutamine kuriteoga tekitatud kahju heastamiseks, mitte enam leppimiseks, nagu kehtivas seaduses. Kuna muudetavate mõistete hulk on suur, siis on õigusselguse huvides mõttekas sõnastada kogu paragrahv uuesti. Eelnõu §-ga 62 muudetakse lastekaitseseadust. Eelnõu §-ga 62 muudetakse LasteKS § 29 abivajavale lapsele abi osutamise kohta. Viidatud paragrahvi täiendatakse lõikega 31, mis kohustab KOV-i üksust, saades teada lapsest, keda 114 kasvatav isik on hädaohus olev täisealine perevägivalla ohver OAS § 9 lõike 2 tähenduses, algatama juhtumikorralduse lapsele abi osutamiseks ning tegema koostööd SKA ja teiste täisealist ohvrit abistavate asutustega. Sätte täiendamise eesmärk on muuta kohustuslikuks juhtumikorralduse algatamine, st põhjalik lapse abivajaduse hindamine ja talle abi osutamine juhul, kui lapse hooldaja on hädaohus olev perevägivalla ohver. Kehtiva seaduse järgi on juhtumikorralduse alustamine KOV-i üksuse kaalutlusotsus, kusjuures kaalutlusõigust piirab LasteKS § 29 lõige 4, mille kohaselt võib juhtumikorralduse algatamata jätta ainult juhul, kui lapse abivajadus on võimalik rahuldada ühekordse meetmega. Arvestades raskete perevägivalla juhtumitega kaasnevat ohtu ka peres elavate laste turvalisusele ja heaolule, on põhjendatud nendel juhtudel kaalumisõigus välistada. OAS § 9 lõike 2 kohaselt on hädaohus olev perevägivalla ohver inimene, kellel esineb perevägivalla tõttu surma või raske tervisekahjustuse risk. Kirjeldatud olukorras on kahtlemata ohustatud ka sellise ohvri hooldada oleva lapse heaolu, kes ei pruugi olla ise otsese vägivalla ohver, kuid on mõjutatud oma ema, isa või muu last kasvatava isiku elu või tervist ohustavast pikaajalisest ohuolukorrast. Seetõttu on vältimatult vajalik hinnata põhjalikult ka lapse abivajadust ja korraldada lapsele vajalik abi. Seda on võimalik teha vaid tihedas koostöös last kasvatavat isikut abistavate asutustega, st eelkõige OAS-i eelnõu § 10 lõikes 5 nimetatud asutused, kellega tuleb ka vahetada olulist teavet. Suure riskiga perevägivalla juhtumite tuvastamiseks ja lahendamiseks on Eestis kasutusel MARAC-i võrgustikutööl põhinev juhtumikorralduse mudel, mida on täpsemalt kirjeldatud OAS-i eelnõu §-de 9 ja 10 selgitustes. Lastekaitsetöötaja on võrgustiku oluline liige juhul, kui peres on lapsed. Eelnõu §-ga 63 muudetakse sotsiaalhoolekande seadust. Eelnõuga täiendatakse SHS § 8 vältimatu sotsiaalabi tähendust psühhosotsiaalse kriisiabi osutamisega kohaliku omavalitsuse poolt kohalike inimeste elu puudutavate kriiside ajal ja kriisi järgsel perioodil, et tõhustada traumaatilise sündmuse järgselt psühhosotsiaalse kriisiabi kättesaadavust õnnetustest puudutatud abivajavatele inimestele. See muudatus on kooskõlas uues ohvriabi seaduses sätestatava SKA kohustusega käivitada psühhosotsiaalne kriisiabi ulatusliku ja ootamatu kriisijuhtumi puhul (eelnõu 4. jagu, kus on ka pikemalt selgitatud psühhosotsiaalse kriisiabi eesmärke ja sisu). Eelnõu § 63 punktiga 1 täiendatakse SHS § 8 lõikega 2, mille kohaselt kriisijuhtumi puhul tuleb isikule vältimatu sotsiaalabi raames tagada vajadusel psühhosotsiaalne kriisiabi, mis aitab kaasa isiku sotsiaalse, psühholoogilise ja emotsionaalse tasakaalu ja tegevusvõime taastumisele igapäevaelus. Kehtiva SHS-i § 8 järgi on KOV-i ülesandeks vältimatu sotsiaalabi osutamine (vähemalt toidu, riietuse ja ajutise majutuse) isikule, kes on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite kaotamise või puudumise tõttu. OAS-i eelnõuga laiendatakse SHS § 8 vältimatu sotsiaalabi tähendust psühhosotsiaalse kriisiabi osutamisega kriisijuhtumite ajal ja järgselt. Eelnõu järgi on KOV-i ülesandeks psühhosotsiaalse kriisiabi korraldamine kohalikku kogukonda tõsiselt traumeerivates kriisjuhtumites. Psühhosotsiaalse kriisiabi osutamise eelduseks on, et psühhosotsiaalse kriisiabi plaan on KOV- i kriisiplaanide osa ning seda testitud ja praktiseeritud. Senine praktika on näidanud, et KOV- ide sotsiaaltöötajad käivitavad psühhosotsiaalse kriisiabi tegevused oma erialaseid teadmisi kasutades, kuid KOV-ide kriisiplaanides psühhosotsiaalse kriisiabi plaani pigem ei ole. Uue ohvriabi seaduse eelnõu koostamise raames toimusid kohtumised Eesti Linnade ja Valdade Liiduga, et arutada psühhosotsiaalse kriisiabi tegevusi KOV ülesandena. Kohtumistel väljendati muret, et puudu on piisava ettevalmistusega spetsialistidest. Siiski, spetsialistid ei pea kriisiabi akuutses faasis olema kõrge kvalifikatsiooniga vaimse tervise spetsialistid (nt psühhiaatrid, 115 kliinilised psühholoogid). Psühholoogiline nõustamine ja psühhoteraapia ei ole selles faasis asjakohased või on koguni vastunäidustatud. Vajalikud on psühhosotsiaalse kriisiabi teadmised ja oskused tööks inimestega. Sellised esmased kompetentsid on erialase väljaõppe läbinud sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatel, mida saab tugevdada läbimõeldud kriisiplaaniga ja psühholoogilise esmaabi täiendkoolitusega. SKA psühholoogilise esmaabi koolituse on tänaseks läbinud üle 800 inimese, kellest paljud on KOV-ide töötajad. Peale psühhosotsiaalse esmaabi tuleb kohaliku omavalitsuse poolt korraldada kriisiabi järeltöö, mis tähendab kontakte kriisijuhtuist mõjutatud inimestega, et tekiks võimalus võimalikult varakult märgata probleemide tekkimist, ennetada nende süvenemist ja suunata vajaliku ravini. Kriisijuhtumi järel toimuv inimeste olukorra hindamise teadmised ja oskused peavad olema piirkondlikel vaimse tervise spetsialistidel (nt vaimse tervise õed, pereõed) ja KOV lastekaitse ning sotsiaaltöö spetsialistidel. Selles faasis võivad inimesed vajada psühholoogilist nõustamist, psühhoteraapiat ja psühhiaatrilist abi. Vajalik võib olla juhtumikorralduse põhimõttel inimeste abistamine KOV sotsiaaltöötaja juhtimisel. Eelnõu § 63 punktiga 2 täiendatakse SHS § 8 lõiget 3, mille järgi isikule, kes on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu, osutatakse vältimatut sotsiaalabi, mis tagab vähemalt toidu, riietuse ja ajutise majutuse. Lisatakse sotsiaalselt abitusse olukorda sattumine kriisijuhtumi tõttu. Eelnõu § 63 punktiga 3 täiendatakse SHS § 144 lõiget 5 punktiga 3. Kõnealune säte kohustab sotsiaalteenuse osutajat, keda rahastatakse riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest, kandma sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse hiljemalt teenuse osutamise kuule järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks andmed ohvriabiteenuste korraldamise ja osutamise kohta. (v.t ka järgmises punktiga tehtavat muudatust). Muudatus on vajalik, kuna alates 1.04.2024 on ohvriabiteenuste andmed SKAIS-i asemel STAR-is. Eelnõu § 63 punktiga 4 täiendatakse SHS § 144 lõiget 6 punktiga 6. Lisatava punkti kohaselt kannab SKA STAR-i selle põhimääruses kehtestatud korras “ohvriabi teenuste korraldamise ja osutamise andmed”. Muudatus on vajalik, et töödelda ohvriabiteenuse osutamisega vajalikke andmeid STAR-is (SKAIS-i asemel). Eelnõu § 63 punktiga 5 täiendatakse SHS § 1451 lõigetega 4¹ ja 4². Lõige 41 sätestab ohvriabi teenuste korraldamise ja osutamise andmete säilitamise kümme aastat viimasest andmete sissekandest arvates juhtumite põhiselt ja/või kümme aastat isiku täisealiseks saamisest. Lõige 42 sätestab lõikes 41 nimetatud säilitustähtaja möödumisel andmete kandmise arhiivi, kus neid säilitatakse 50 aastat. Vägivalla puhul on selle pikaajalisus ja eelnev ajalugu väga olulise tähtsusega ning mõjutab otseselt kliendi riske, suutlikust abi vastu võtta ja väga otseselt ka tema abivajadust (sh erinevate teenuste vajadust). Nii teenused kui ka lähenemine on erinevad süsteemse ja pikaajalise perevägivalla ohvri kui nt juhusliku röövi ohvri vajaduste vahel. Lisaks on andmete pikemaajaline isikustatud säilitamine vajalik, sest perevägivallale on iseloomulik vägivallaepisoodide kordumine ning ka peale esimesi abi otsimisi ei pruugita veel vägivaldsest suhtest väljuda. Seetõttu võib ohver pöörduda ka pikema aja järel taaskord abi saamiseks – õigete meetmete tagamiseks ongi seejärel oluline näha varasemaid pöördumisi, et hinnata vägivalla kordumist, süsteemsust ja riske. Kuna vägivaldne käitumine on tugevalt seotud inimeste väärtuste ja hoiakutega, suurendab oluliselt vägivalla kogemise ja kordumise riski ka nn põlvkondadeülene vägivallamustrite kordumine. Seetõttu on oluline ka pikemaajaline andmete säilitamine, et tagada piisav, tõhus ja kiire abi ka juhtudel, kus nt laps on varasemalt olnud nt perevägivalla juhtumis otsene või kaudne ohver. 116 Ka Vabariigi Valitsuse 27. septembril 2018. a kinnitatud lähisuhtevägivalla all kannatanu kaitse memorandumis on alaeesmärgi „Lähisuhtevägivalla all kannatanud saavad kaitstud ja toetatud“ eesmärgina välja toodud vägivalla põlvkondade ülesuse probleem ja vajadus märgata mõjud perevägivalda pealt näinud lastele. Memorandumi kohasel on eesmärk tagada perevägivalla kannatanule valdkondade ülene, sidus, kompetentne, toetav ja kiire kaitse, et mõjutada pere sotsiaalset toimetulekut ja heaolu terviklikult. Perevägivalla all kannatanule peab olema teave abi saamise võimalustest ja vajalikkusest lihtsasti kättesaadav ning kannatanule kõikide asjaomaste spetsialistide poolt ettevaatavalt, arusaadavalt ja motiveerivalt selgitatud. Oluline on põlvkondade ülene ennetus ja kogu perekonna vajadusi hõlmav vaade, sealhulgas võimalike seoste nägemine kaaslase vastu suunatud paarisuhtevägivalla ja lapse väärkohtlemise vahel. Vägivalla keskel kasvamine võib kaasa tuua hilisemas elus haridustee katkemist, käitumis- ja sõltuvusprobleeme ning agressiivsust kaaslaste või pereliikmete suhtes. Seega tuleb lapsi, kes on kannatanud vägivalla all või näinud pealt vägivalda, käsitleda abivajavate lastena, kellele tuleb vajadusel tagada abi ja nõustamine. Andmete säilitamise tähtaja sätestamisel on lähtutud SÜS-i regulatsioonist, mille kohaselt ohvriabiga seotud andmeid säilitatakse kümme aastat. Niisiis säilitatakse ohvriabiga seotud andmeid ka STAR-is kümme aastat. Ohvritele teenuste osutamisel on vajadus varasemate andmete hoidmiseks, sest nende abil saab hinnata inimese teenuste vajadust ja eelkõige erinevate teenuste mõjusust ja tulemuslikkust. 2020. aasta aprilli lõpust edastab PPA ohvriabile lähisuhtevägivalla infolehti STARi kaudu (kokku 3166 teadet STARi kaudu). Nende andmete alusel moodustavad perevägivalla juhtumid, mille juures on olnud ka lapsed, 36% ohvriabile edastatud teadetest. Selle info edastamine ohvriabile ning info säilimine võimaldab hinnata ja pakkuda sobivamaid teenuseid nendele lastele ka aastate pärast kui nad peaksid jõudma teenuste vajaduse vaatevälja hiljem uuesti (nt kinnise lasteasutuse teenuse vajaduse/sobivuse hindamiseks). Sellisel juhul on varajane vägivalla kogemus oluliseks mõjuriks ja sisendiks teenuste vajaduse hindamisel. Eelnõu § 63 punktiga 6 tehakse täpsustus SHS § 1451 lõikes 5, kus arv „4” asendatakse arvuga „42”. Muudatus on vajalik eelnõu § 63 punktiga 5 tehtavate muudatuste tõttu (SHS § 1451 täiendamine lõigetega 4¹ ja 4²). SHS § 1451 lõike 5 kohaselt anonüümitakse andmed pärast säilitamistähtaega. Sarnaselt SHS § 1451 lõigetega 2–4 anonüümitakse ka ohvriabiteenuste korraldamise ja osutamise andmed pärast seaduses sätestatud säilitustähtaegu. Seega hoitakse andmeid nö aktiivbaasis kümme aastat ning pärast seda tähtaega andmed anonüümitakse. SKA praktika on näidanud, et väga põhjendatud juhtudel on vajalik ohvri abistamiseks näha ka varasemat nö ajalugu sama ohvriga seotud abi andmisest. Arhiivist vaadatakse andmeid vaid konkreetsel põhjendatud juhul ning sellest jääb süsteemi märge maha. Eelnõu §-ga 64 muudetakse SÜS-i, mille § 38 lõike 1 punktist 2 ja § 39 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja sõna „ohvriabi”. Muudatus on vajalik, kuna edaspidi on ohvriabiga seotud andmed SKAIS-i asemel STAR-is. Kuriteoohvri hüvitisega seotud andmed jäävad SKAIS-i. Eelnõu §-ga 65 muudetakse täitemenetluse seadustikku (TMS), mille § 131 lõiget 1 täiendatakse punktiga 62. Lisatava punkti kohaselt ei saa sissenõuet pöörata kuriteoohvri hüvitisele. Kehtiva OAS § 28 kohaselt ei saa kuriteoohvri hüvitisele sissenõuet pöörata. Uue OAS-iga seda põhimõtet ei muudeta, kuid erisuse tegemiseks on õige koht TMS-is, mitte OAS-is. 117 Eelnõu §-ga 66 muudetakse välismaalaste seadust (VMS). Eelnõuga täpsustatakse välismaalasele kui inimkaubanduse kuriteo tunnistajale tähtajalise elamisloa andmist. Eelnõu § 66 punktidega 1 ja 2 jäetakse VMS § 203 lõigetest 1 ja 2 välja sõnad „või tunnistaja”. Direktiivi 2004/81/EÜ198 artikli 3 kohaselt kohaldatakse direktiivi kolmandate riikide kodanike suhtes, kes on või on olnud inimkaubandusega seotud rikkumiste ohvrid, isegi juhul, kui nad on sisenenud ELi liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult. Direktiiv ei nõua kuriteo tunnistajatele elamisloa andmist. Ka VMS ei garanteeri tunnistajatele (ega ka kannatanule) tähtajalise elamisloa andmist, vaid sätestab selleks võimaluse juhul, kui isik on eelnevalt kaasa aidanud kuriteo tõendamiseseme asjaolude selgitamisele või andnud nõusoleku seda teha ja katkestanud kõik suhted isikutega, keda kahtlustatakse või süüdistatakse vastava kuriteo toimepanemises. Kehtivas VMS-is on aga tunnistajad ja kannatanud seatud ühele pulgale, mis ei ole nimetatud isikute kogetud kannatusi arvesse võttes õige. Kuigi riik võib alati teha rohkem – pakkuda teenuseid laiemale isikute ringile, samuti tagada kaitse suuremale hulgale välismaalastele, diskrimineerib kehtiv VMS tegelikult Eesti ja ELi kodanikke, kellel tunnistajana ei ole õigust OAS-is sätestatud inimkaubanduse ohvritele mõeldud teenustele. Eesti ja ELi kodanikud peaksid olema ametlikult tuvastatud inimkaubanduse ohvrid selleks, et spetsiifilisi teenuseid saada. Tunnistaja ja kannatanu positsioon on väga erinev ka kriminaalõiguses. Ka SÜS-i alusel ei ole ohvriabil kohustust abistada välismaalasest kuritegude tunnistajaid. Kui peaks aga siiski juhtuma, et tunnistaja jäämine Eestisse on vajalik kriminaalmenetluses osalemiseks ja talle on seetõttu vaja tähtajalist elamisluba, siis see võimalus jäetakse eelnõus alles. Eelnõu § 66 punktiga 3 täiendatakse VMS § 203 lõikega 3, andes sellega ikkagi võimaluse kohaldada ka inimkaubanduse kuriteo tunnistajatele kriminaalmenetluses osalemiseks tähtajalise elamisloa kohta sätestatut, kui prokuratuuri hinnangul on välismaalase Eestis viibimine kriminaalmenetluses osalemiseks vajalik. Tegemist oleks erandjuhtumiga sellistel puhkudel, kui inimene ei ole ohvriks tunnistatud, kuid omab tunnistajana niivõrd väärtuslikku teavet kuriteo tõendamiseseme asjaolude selgitamisele, et talle tähtajalise elamisloa andmine osutub vajalikuks. Eelnõu § 66 punktis 4 sätestatud muudatus on tehniline ja seotud uue seaduse paragrahvide numeratsiooniga. VMS § 226 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „§-des 3 ja 31“ tekstiosaga „§-des 16, 18, 21 ja 23 nimetatud teenuseid”. Eelnõu §-s 67 sätestatakse OAS-i kehtetuks tunnistamine. Eelnõu §-s 68 on esitatud jõustumissätted. Seadus on kavandatud jõustuma 31.03.2023, väljaarvatud seaduse § 63 punktid 3–6 ja § 64, mis jõustuvad 01.01.2024. 4. Eelnõu terminoloogia 198 Nõukogu direktiiv 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kes on olnud seotud ebaseaduslikule sisserändele kaasaaitamisega, kuid teevad pädevate asutustega koostööd. https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32004L0081&from=EN 118 Eelnõu sätestab mõisted ohver, kriisijuhtum, perevägivalla ohver, naistevastase vägivalla ohver, seksuaalvägivalla ohver, inimkaubanduse ohver ja terrorismiohver (vt selgitusi eelnõu § 4 juures). 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõuga ei võeta üle ühtegi Euroopa Liidu direktiivi ega konventsiooni, kuid selle koostamisel on arvesse võetud järgmistes direktiivides ja konventsioonides sõnastatud nõudeid ohvrite abistamisel ja toetamisel: 1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK; 2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK; 3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK; 4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK; 5) Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist; 6) inimkaubandusvastane Euroopa Nõukogu konventsioon; 7) naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon; 8) laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest käsitlev Euroopa Nõukogu konventsioon; 9) vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise Euroopa konventsioon. Lisaks on eelnõu koostamisel silmas peetud uue, 2022. aasta märtsis ametlikult avaldatud naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi kavandit, kuid kuna tegemist on kavandiga, ei ole võimalik uue OAS-i eelnõuga tagada kõikide tulevase direktiivi nõuete täitmist. Arvestades rahvusvahelisi suundumusi, sh nii teadusuuringute järeldusi kui Euroopa Liidu Istanbuli konventsiooniga liitumisel toimunud diskussioone, samuti Euroopa Ohvriabi (Victim Support Europe) analüüse, võib üsna kindlalt eeldada ohvrist teavitamise ja andmevahetuse ning asutustevahelise koostöö tõhustamise nõuete jõudmist direktiivi. 6. Seaduse mõjud 119 Eelnõus esitatud muudatuste rakendamisel võib eeldada mõju esinemist kahes valdkonnas: sotsiaalne mõju ning mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele, sh kuludele ja tuludele. Eelnõu mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi nelja kriteeriumi alusel: mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk. Eelnõus esitatud muudatused ei mõjuta otseselt majandust, regionaalarengut, elu- ja looduskeskkonda ega riigi julgeolekut ja välissuhteid, mistõttu ei ole mõju olulisust nendes valdkondades hinnatud. 6.1. Muudatus 1. Ohvriabi osutamise põhimõtted Kehtivas seaduses puuduvad sätted, mis käsitlevad ohvrite kohtlemise põhimõtteid ja abi tagamiseks vajalikke tingimusi. Eelnõus sätestatakse ohvri õigusi ja vajadusi arvestavad ohvriabi osutamise põhimõtted, mis kehtivad kõikidele ohvritega töötavatele spetsialistidele. Muudatus tagab kõigile ohvritele võrdse kohtlemise ja nende õiguste kaitse. Muudatus mõjutab ohvrite heaolu, sh ka nende (vaimset) tervist. Ohvrikeskne lähenemine võib suurendada ohvrite julgust abi otsida. 6.1.1. Sotsiaalne mõju (mõju inimeste heaolule ja sotsiaalsele kaitsele) Muudatusest mõjutatud sihtrühm FRA põhiõiguste uuringu (2019) andmetel on Eestis 18% üle 16-aastaseid inimesi, kes on kogenud füüsilist vägivalda uuringule eelnenud viie aasta jooksul ja 10% neid, kes on seda kogenud viimase aasta jooksul199. Justiitsministeeriumi ohvriuuringu (2021) andmed näitavad, et vägivaldse ründe ohvriks langes 2021. aastal 1% ja vägivallaga ähvardamise ohvriks 4% küsitletutest200. Sotsiaalministeeriumi tellitud COVIDi teemalises küsitluses (2021) tuli välja, et küsitlusele eelnenud viimase kuu jooksul on füüsilist perevägivalda kogenud 1% vastanutest ning vaimset vägivalda 6% vastanutest201. Justiitsministeeriumi kuritegevuse statistika202 järgi registreeriti 2021. aastal isikuvastaseid kuritegusid 7057, sh kehalise väärkohtlemise kuritegusid 5646. Registreeritud seksuaalkuritegude arv oli 753, neist 663 oli alaealise kannatanuga (kontaktset ja mittekontaktset) seksuaalkuritegu. Lähisuhtevägivalla kuriteojuhtumeid registreeriti 2021. aastal 3945, süüteota juhtumeid oli 11 855. Seega lähisuhtevägivalla juhtumeid registreeriti kokku 15 800, neist 4296 olid alaealise osalusel203. SKA andmetel pöördus ohvriabisse 2021. aastal 5488 uut kannatanut (uute juhtumite arv 4401). Pöördunutest 3518 olid naised ja 1831 mehed. Enim oli pöördunute hulgas 36-45-aastaseid, alaealiseid kannatanuid oli 786. Ligikaudu 67% uutest juhtumitest oli seotud perevägivallaga (2929 uut juhtumit). Hinnanguliselt võib öelda, et umbes 20% politseis registreeritud lähisuhtevägivalla juhtumitest jõudis ohvriabisse. Psühholoogilist abi osutati ohvriabi teenuste raames 2465 inimesele. 2021. aastal pöördus naiste tugikeskustesse nõustamisele 2079 naist, majutust vajas 160 naist ja 132 last. MARACi suunatuid uusi juhtumeid oli 128. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse pöördus 163 inimest. Ohvriabi teenustele jõuab täna oluliselt vähem ohvreid kui on uuringute ja statistika järgi kannatanuid. 199 FRA (2021). Crime, Safety and Victims´rights. Fundamental Rights Survey https://fra.europa.eu/en/publication/2021/fundamental-rights-survey-crime 200 Ahven, A. (2021). Ohvriuuringud 2010-2021. Küsitlused inimeste kokkupuudetest kuritegevusega. Justiitsministeerium, kriminaalpoliitika lühianalüüs 4/2021 201 Turu-uuringute AS / Sotsiaalministeerium (2021). COVID-19 teemaline küsitlus 28. küsitluslaine 202 Justiitsministeerium, https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2021/index.html 203 Allikas: Politsei- ja Piirivalveamet, ALIS (aruanne genereeritud: 10/01/2022) 120 Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuringu (2017) kohaselt kogevad ohvrid menetlusprotsessis arusaamatut keelekasutust ja koormavat asjaajamist, mis võib raske kuriteokogemusega ohvrit veelgi ohvristada. Ohvrite kaitsesüsteem peaks olema kannatanukeskne, et ohvrid ei loobuks õiguskaitsesüsteemi kaitsest ning neile oleks abi kättesaadav võimalikult lihtsal moel204. Näiteks teatatakse Eestis vägivallast politseile võrreldes teiste Euroopa riikidega vähe: Euroopa Liidu riikides teatas viimasest vägivallajuhtumist politseisse keskmiselt 30% ohvritest, Eestis oli antud näitaja vaid 13%. Neist ohvritest, kes politseisse ei läinud, tõid 14% välja põhjuse, et politsei ei tee juhtumi lahendamiseks midagi, 4% ei usalda politseid ning 13% pidas teatamist ebamugavaks ja liiga tülikaks205. Eelnõus sätestatakse seni seadusest puudu olnud ohvrite õiguste põhimõtted, mis tagavad ohvrite inimväärika kohtlemise, ohvrite mõistmise, ohvrit toetava suhtumise ning ohvrile kiire ja mitmekülgse abi pakkumise. Ohvrite adekvaatne ja inimväärikas kohtlemine vastavalt ohvri vajadustele aitab vältida taasohvristamist ja diskrimineerimist. Kannatanukeskne lähenemine aitab ohvritel paremini hakkama saada terve kuriteo tagajärgedega toimetulemise protsessi vältel. Kui ohvrite õigusi ja heaolu rõhutavaid põhimõtteid järgivad kõik ohvritega töötavad spetsialistid (nii esmasel abistamisel kui süüteomenetluses), siis võib eeldada, et järjest rohkem ohvreid julgeb abi otsida. Ohvriabi osutamise põhimõtete sätestamine tagab kõigile ohvritele võrdse kohtlemise ja nende õiguste kaitse. Muudatus mõjutab ohvrite heaolu, sh ka nende (vaimset) tervist. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud potentsiaalse sihtrühma suurus ja mõju ulatus on keskmised. Mõju sagedus on väike. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Ohvriabi osutamise põhimõtete sätestamisega kaasneb sihtrühmale oluline sotsiaalne mõju. 6.1.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatusest mõjutatud sihtrühmaks on kõik ohvritega töötavad spetsialistid (ohvriabitöötajad, PPA spetsialistid, prokuratuuri ja kohtute töötajad, tervishoiu- ja hoolekandeasutuste töötajad, ohvriabiteenuste osutajad). Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Eelnõus sätestatakse ohvrite õiguste põhimõtted, mis tagavad ohvrite inimväärika kohtlemise, ohvrite mõistmise, ohvrit toetava suhtumise ning ohvrile kiire ja mitmekülgse abi pakkumise. Nendest põhimõtetest peavad oma töös lähtuma kõik ohvritega töötavad spetsialistid. Ohvriga töös peab iga spetsialist arvestama ohvri poolt kogetud sündmuse iseloomu, ohvri esmavajadusi, vanust, sugu, võimalikku puuet ja küpsust. Ohvri jaoks peab olema tagatud ärakuulamine, toetamine ning kaasamine ja info jagamine abi andmise kõikides etappides. Selleks, et ohvri jaoks oleks vajalik abi kättesaadav, tuleb ohvri abivajadust hinnata terviklikult. Vägivalla või kuriteo ohvril ei pruugi ainult ohvriabi teenustest piisata ja ta võib vajada pikemas perspektiivis teenuseid ka tervishoiu-, sotsiaalhoolekande- või haridussüsteemist. Alaealise ohvri abistamisel tuleb lähtuda alati lapse huvidest. Abipakkumisel tuleb kasutada 204 Espenberg, K., Kiisel, M., Lukk, M., Soo, A., Themas, A., Themas, E., & Villenthal, A. (2017). Kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuring. Tartu: Tartu Ülikool 205 FRA (2021). Crime, Safety and Victims´rights. Fundamental Rights Survey https://fra.europa.eu/en/publication/2021/fundamental-rights-survey-crime 121 lapsesõbralikku lähenemist võttes arvesse lapse vanust, küpsust, vajadusi, muresid ning arvamusi. Lapsel on õigus avaldada oma arvamust kõigis teda puudutavates küsimustes. Nende põhimõtete järgimine ohvriga töötavate spetsialistide töös aitab vältida ohvrite taasohvristamist ja tagada igale kannatanule tema individuaalsest abivajadusest lähtuv abi võimalikult kättesaadaval moel. Võib eeldada, et antud põhimõtete rakendamine mõjutab mingil määral ohvriga töötavate spetsialiste töökorraldust ja -koormust. Kuid muudatused ei tohiks olla suured, kuna nimetatud põhimõtted peaks suuresti olema ka täna ohvritega töötamise aluseks, kuigi need ei ole siiani olnud sõnastatud seaduses. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud sihtrühma suurus, mõju ulatus ja sagedus on keskmised. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Ohvriabi osutamise põhimõtete sätestamisega kaasneb sihtrühmale oluline mõju. 6.1.3. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatusega ei kaasne täiendavaid kulusid riigieelarvele. 6.2. Muudatus 2. Ohvri andmete edastamine SKA-le ohvriabi saamiseks Eelnõuga soovitakse muuta ohvriabisse pöördumine ohvritele võimalikult lihtsaks ja mugavaks. Ohvriabi kättesaadavuse tagamiseks luuakse asutuste vaheliseks vajalikuks andmevahetuseks õiguslikud alused. Vajaliku abi kättesaadavus kiirendab ohvrite iseseisva toimetulekuvõime taastumist või säilimist, sh paraneb nende üldine heaolu. 6.2.1. Sotsiaalne mõju (mõju inimeste heaolule ja sotsiaalsele kaitsele) Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatusest mõjutatud sihtrühm on sama nagu kirjeldatud ptk-s 6.1.1. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Täna on probleemiks see, et ohvrid ei jõua SKA ohvriabisse, isegi juhul, kui ohvriga on juba tegeletud mõnes ametiasutuses (nt PPA-s). 2017. aastal läbi viidud kuriteoohvrite kohtlemise ja kaitse uuringust206 selgus, et ohvriabist ei olda alati teadlikud ning paljud, kes ohvriabiteenuseid vajaks, ei saa neid. Ohvri jõudmine ohvriabisse sõltub isegi keeruliste juhtumite puhul inimese enda aktiivsusest, oskustest ja julgusest, mille tõttu võivad haavatavas olukorras inimesed jääda eemale abist, milleks neil on tegelikult õigus ja vajadus. Sotsiaalministeeriumi tellitud COVIDi teemalises küsitluses (2021) ilmnes, et vastanutest, kes olid viimase kuu jooksul kogenud vaimset või füüsilist lähisuhtevägivalda, ainult pooled olid kuulnud ohvriabist ning ohvriabi kriisitelefonist207. Lisaks ohvrite teadmatusele, mille tõttu enamus vägivalla ja kuriteo ohvreid Eestis ei saa neile eluliselt vajalikke ohvriabiteenuseid, on probleemkohaks ka see, et tänases süsteemis peavad ohvrid ise aktiivset rolli täitma abi otsimisel. Inimestel peab olema algatus- ja otsustusvõime ning nad peavad olema suutelised pärast kogetud sündmust tegutsema abi otsimiseks. Traumast 206 Espenberg, K., Kiisel, M., Lukk, M., Soo, A., Themas, A., Themas, E., & Villenthal, A. (2017). Kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuring. Tartu: Tartu Ülikool 207 Turu-uuringute AS / Sotsiaalministeerium (2021). COVID-19 teemaline küsitlus 28. küsitluslaine 122 tingitult ei suuda enamus ohvreid seda kohustust täita. Kuigi kehtivas seaduses on sätestatud kohustus teavitada ohvrit ohvriabiteenusest ja hüvitistest, siis mitmetest uuringutest on tulnud välja, et traumast tingituna ei mäleta ohvrid tihti, mida neile politseitöötaja menetlusprotsessi käigus rääkis nende õigustest ja võimalikust abist208,209. Seega on oluline, et ohvrid suunataks otse ohvriabisse teenuseid saama, ilma et nad ise peaks ametlikult abi taotlema. Seda on rõhutanud nii Euroopa ohvriabi210, kui ka Eesti enda praktikast on tulnud välja, et ohver pöördub ise ohvriabisse oluliselt harvem kui politsei poolse suunamisega211. Paljud ohvrid kõhklevad, kas teatada juhtumist politseile ning ohvristamine võib jätkuda pikka aega, enne kui seda üldse tehakse212. Samuti võib abi mitteotsimise põhjus olla see, et kannatanu ei pruugi olla võimeline oma seisundit adekvaatselt hindama ja normaliseerib rasket vägivalda213. Vägivalla- ja kuriteoohvrite ligipääsu osutatavale abile on vaja oluliselt lihtsustada, kuna kui inimene ei saa õigel ajal abi, siis tema abivajadus võib süveneda. Traumakogemus võib inimestele kaasa tuua palju erinevaid raskeid tervise- ja sotsiaalseid probleeme – nt tervise, sh vaimse tervise häired, üldine heaolu langus, vaesus, kuritegevus, vägivald jms214, 215. Depressioon on lähisuhtevägivalla tagajärjel tekkivatest vaimse tervise probleemidest levinuim ja see võib kesta veel aastaid peale vägivaldse suhte lõppu216. Vägivallakuriteost tingitud psühholoogilised probleemid mõjutavad ohvri elu kõiki aspekte ja halvendavad oluliselt nende elukvaliteeti217. Kuritegevuse statistika ja erinevad uuringud näitavad, et Eestis enamus ohvritest abi ise paluma ei lähe, seega kõike eelnevat arvesse võttes on vajalik riigipoolne võimalikult varajane sekkumine ja ohvrite abistamine, sest hilisem sekkumine ja abistamine nõuab rohkem ressursse (nii ajalist kui rahalist). Riikliku ohvriabi kättesaadavuse tagamiseks sätestatakse eelnõus asutuste vahelise vajaliku andmevahetuse õiguslikud alused. Eelnõuga eemaldatakse proaktiivsuse nõue ohvrilt ja pannakse see kohustus riigile. Muudatusega seatakse tingimused, kuidas ja millal võivad uurimisasutused või muud teised asutused ohvrite andmeid edastada otse või ohvri enda soovil SKA-le. See tagab selle, et ohvrid jõuavad vajalike teenusteni suurema tõenäosusega ja kiiremini. Kui ohvri andmed on SKA-sse jõudnud, võtab ohvriga umbes kahe tööpäeva jooksul ühendust ohvriabitöötaja. Kiire kontakti eesmärk on ohvri abistamine peale traumeerivat 208 Espenberg, K., Kiisel, M., Lukk, M., Soo, A., Themas, A., Themas, E., & Villenthal, A. (2017). Kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuring. Tartu: Tartu Ülikool 209 FRA (2014). Victims of crime in the EU: the extent and nature of support for victims. Luxembourg: Publications Office of the European Union. https://fra.europa.eu/en/publication/2014/victims-crime-eu-extent- and-nature-support-victims 210 Victim Support Europe (2013). Handbook for implementation of legislation and best practice for victims of crime in Europe. http://victimsupporteurope.eu/activeapp/wp- content/files_mf/1385974688NewVersionVSEHandbookforImplementation.pdf 211 Community Needs Assessment. Advancing Rights of Estonian Victims (AREV). 19.01.2022 raporti kavand, avaldamata. 212 Callanan, et al (2012). Evidence and Practice Review of support for victims and outcome measurement. Ministry of Justice Research series 19/12. 213 MARAC ekspertrühm (2020). Kõrge riskiga ohvri tuvastamine MARAC mudelis. 12.06.2020 214 World Health Organization. Injuries and violence (2021). 21.01.2022. 215 Dinizman, T. & Moroz, A. (2017). Understanding victims of crime: The impact of the crime and support needs. Victim Support UK. https://www.victimsupport.org.uk/sites/default/files/VS_Understanding%20victims%20of%20crime_web.pdf 216 Sepper, M.-L. & Kadarik, I. (2020). Ohvrikeskne lähenemine lähisuhtevägivalla juhtumites nelja Euroopa riigi näitel. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis, http://www.praxis.ee/wp- content/uploads/2020/12/Ohvrikeskne.lahenemine.pdf 217 E. Kallaste, E. Luuk, J. Järve jt. (2015). Vägivallakuritegude hind. Tapmise, vägistamise ja röövimisega kaasnevad kulud Eesti ühiskonnale. Tallinn: Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR.https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/vagivallakuritegude-hind 123 sündmust, et ära hoida edasised kahjud. Proaktiivne kontakteerumine ohvriga aitab paremini tagada traumakogemusega inimestele sotsiaalse, psühholoogilise ja emotsionaalse abi, et aidata kaasa nende turvatunde ja toimetulekuvõime säilitamisele või taastamisele ning edasise kahju ennetamisele. Muudatusega võib kaasneda ebasoovitava mõju risk isikuandmete töötlemise küsimuse näol, sest teatud juhtudel (erikohtlemise ja -kaitsevajadusega inimeste puhul) töödeldakse isikuandmeid ilma isiku taotluseta. Kõik inimesed ei pruugi tahta enda ohvriks langemisest kellelegi teatada ega soovi täiendavat abi. Inimestel on õigus eraelu puutumatusele. Ebasoovitava mõju riski võib siiski hinnata väikeseks, kuivõrd ohvriabitöötajate praktika näitab, et kui ohvriga ühendust võetakse, siis üldjuhul ka abi soovitakse. Ebasoovitava mõju riski vähendab ka see, et seaduses sätestatakse punkt, et kui ohver ei soovi, et tema andmeid töödeldakse, lõpetab SKA andmete töötlemise isikult sellekohase teate saamisel. Sõltumata sellest, kas andmed edastati kannatanu soovist sõltumatult (erikohtlemise ja kaitsevajadusega ohvrite puhul), või ohvri soovil, SKA lõpetab isiku andmete töötlemise. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud potentsiaalse sihtrühma suurus ja mõju ulatus on keskmised. Mõju sagedus on väike. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike. Muudatusega kaasneb sihtrühmale oluline sotsiaalne mõju. 6.2.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatusest mõjutatud peamiseks sihtrühmaks on uurimisasutused218 (peamiselt PPA), prokuratuur ja kohus. Muudatus puudutab ka teisi riigi või kohaliku omavalituse asutusi, tervishoiu- või hoolekandeasutusi või muid teenuse osutajaid, kelle poole on ohver pöördunud. Samuti mõjutab muudatus SKA ohvriabi. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus SKA ja ohvriabitöötajad: Muudatusega on kohustatud uurimisasutused, prokuratuur, kohus, KOV, jt seotud asutused edastama ohvri andmed SKA-le. Muudatus omab olulist mõju SKA ohvriabitöötajate töökoormusele, kuna võib eeldada, et andmevahetuse seniste kitsaskohtade lahendamine toob kaasa suurema hulga ohvrite jõudmise ohvriabisse. Seaduses kindlaksmääratud edastatavate andmete loetelu tagab selle, et ohvriabitöötaja omaks piisavat ülevaadet ohvri läbielatust ja oskaks seeläbi konkreetse ohvri poole pöörduda, vältides tarbetute küsimuste esitamisega taasohvristamist ja samas osates juba ette hinnata võimalikke riske ning abivajaduse ulatust. Töökorralduslikult eelduslikult väga palju ohvriabitöötajate jaoks ei muutu, kuna lähisuhtevägivalla juhtumite puhul ohvri andmete edastamine politseist SKA-sse juba toimub, seega ei ole tegemist uue süsteemiga. Ohvriabiteenuse andmete töötlemise regulatsiooni ajakohastamiseks täiendatakse ka SHSi. Hetkel on paljud ohvriabi teenused ilma infosüsteemi toeta, sh põhiprotsessi funktsionaalsus on minimaalne. Kasutusel oleval infosüsteemil SKAIS ei ole liidestusi teiste infosüsteemidega ja puudub ligipääs välistele kasutajatele (nt teenuseosutajad). SHSi muudatusega viiakse ohvriabi 218 Vastavalt KrMS § 31 lõikele 1 on uurimisasutusteks Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), Kaitsepolitseiamet, Maksu- ja Tolliamet, Konkurentsiamet, Sõjaväepolitsei, Keskkonnaamet ning Justiitsministeeriumi vanglate osakond ja vangla, kes täidavad uurimisasutuse ülesandeid vahetult või nende hallatavate või kohalike asutuste kaudu. 124 teenustega seotud andmed SKAISist üle STAR-i. Luuakse õiguslikud alused, et STARis töödelda ja koguda kõiki ohvriabi teenuste osutamiseks vajalikke ja teenuse osutamisel tekkivaid andmeid. Ohvriabi teenuste üleviimine STARi võimaldab luua ühtse andmekogu ja infosüsteemi kõikide ohvriabi teenuste ja protsesside haldamiseks. Sellest tulenevalt tõuseb kasutajamugavus ja tööprotsesside efektiivsus. Ohvriabi töötajale tekib sisuline tehniline tugi, nende töö erinevad protsessid ja etapid on infosüsteemiga toetatud ja ametnike halduskoormus väheneb. Lisaks täpsustatakse SHS-s andmete säilitamise osa. Ohvriabi teenuste korraldamise ja osutamise andmeid tuleb säilitada 15 aastat viimasest andmete sissekandest arvates juhtumite põhiselt ja/või 15 aastat isiku täisealiseks saamisest. Nimetatud säilitustähtaja möödumisel kantakse andmed arhiivi, kus neid säilitatakse 50 aastat. Ohvriabi teenuste osutamise raames on oluline näha isiku varasemat abi saamist ja rakendatud meetmeid, kuna see tagab ohvritele edasise parema abi. Lisaks on isikustatud andmete pikemaajaline säilitamine vajalik, et aidata vältida korduvat ohvriks langemist (nt perevägivalla puhul). Uurimisasutused, prokuratuur ja kohus: Muudatuse tulemusena on uurimisasutustel, prokuratuuril ja kohtul kohustus edastada SKA-le kriminaalmenetluses kannatanu andmed, kellel tuvastatakse erikohtlemise ja -kaitse vajadus. Nendel asutustel on erikohtlemise ja kaitsevajaduse hindamise kohustus ka täna vastavalt KrMSile. Seega OAS-i eelnõu raames muudetakse KrMS-i ning sätestatakse selged seosed ja töökorraldus ohvrite vajaduste hindamise ja abini jõudmise osas. Ohvriabiteenuste vajaduse hindamine seotakse muu kaitse vajaduse hindamisega. Erikohtlemise ja -kaitse vajaduse hindamise käigus ei vormistata eraldi dokumenti, hindamise nähtavaks tulemiks on eelkõige kannatanule sobivate kaitsemeetmete kohaldamine, sealhulgas vajadusel ohvriabi tagamine. Erikohtlemise ja kaitse meetmete hindamise toetamiseks töötatakse välja erikohtlemise ja kaitse vajaduse hindamisvahendid ning läbi koolituste arendatakse menetlejate hindamisalast kompetentsust. Ohvriabi vajava inimese andmed, kellel ei tuvastata erikohtlemise ja -kaitse vajadust, võib uurimisasutus või prokuratuur edastada SKA-sse ohvriabi saamiseks inimese soovil. Ohvriabi teenuste viimine STARi võimaldab andmeid edastada ja vahetada informatsiooni kiiresti turvalises keskkonnas. Võib hinnata, et uus seadussäte võib nimetatud asutuste töökorralduses tuua kaasa mõningased muudatused, kuid nendega ei kaasne eeldatavalt kohanemisraskusi. Mõju sagedus on keskmine, kuna asutused puutuvad oma töös (vägivalla)kuriteoohvritega kokku pigem regulaarselt. Kokkuvõtvalt võib muudatuse mõju antud sihtrühmale hinnata oluliseks. Teised asutused ja teenuse osutajad: Kui ohver on pöördunud abisaamiseks mõne muu riigi või kohaliku omavalituse asutuse, tervishoiu- või hoolekandeasutuse või muu teenuse osutaja poole ning avaldab soovi ohvriabi teenuseid saada, siis võivad vastavad asutused või teenuse osutajad ohvri kontaktandmed SKA- le edastada. Ohvriabitöötajaga ühenduse võtmiseks on vajalik minimaalselt inimese nimi ja tema kontaktandmed. Andmed võidakse edastada e-kirja või telefoni teel. Kui inimene mõtleb ümber ja ohvriabitöötaja poolt nõustamist ei soovi, saab ta sellest keelduda, ohvriabitöötajale seda öeldes. Eelnõuga ei täpsustata infokanalit, mille kaudu andmed liiguvad. KOVide puhul võimaldab ohvriabi teenuste viimine STARi andmeid edastada ja vahetada informatsiooni kiiresti turvalises keskkonnas. Eeldada võib, et antud muudatus nimetatud asutuste või teenuse osutajate töökorraldusest ja -koormusest oluliselt ei mõjuta. 6.2.3. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele 125 Muudatus ei too esialgu riigieelarvele kaasa olulist mõju, kuna täiendav kulu on väike. Lisakulu tekib seoses sotsiaalkaitse infosüsteemi SKAISi arendustega. SKAISi arendust nõuavad ka mõned teised eelnõus tehtavad muudatused. Prognoosi kohaselt on lisakulu vajadus aastaks 2023 hinnanguliselt 60 000 eurot (pikemat prognoosi ja selgitusi vt täpsemalt ptk 7). Tulevikus tuleks arendada STARi selliselt, et on võimalik kogu ohvriabi juhtumite menetlemine teha STARis, samuti anmete liikumine uurimisasutuselt SKA-sse peaks kõikide ohvrite puhul toimuma STARi vahendusel (praegu on see nii ainult lähisuhtevägivalla juhtumite puhul). 6.3. Muudatus 3. Ohvrite abivajaduse hindamine Eelnõus sätestatakse kohustus hinnata iga ohvri individuaalne abivajadus, et otsustada ohvriabi teenuste vajaduse ja mahu üle. Ühtsetel alustel põhinev abivajaduse hindamine tagab selle, et kõik kannatanud saavad oma individuaalsetest vajadustest ja riskidest lähtuvat abi. See parandab ohvrite toimetulekut ja heaolu. 6.3.1. Sotsiaalne mõju (mõju inimeste heaolule ja sotsiaalsele kaitsele) Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatusest mõjutatud sihtrühm on sama nagu kirjeldatud ptk-s 6.1.1. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Kehtiva seaduse järgi ei pakuta ohvriabi teenuseid ja sekkumist ühtsetel alustel lähtuvast komplekssest abivajaduse hindamisest. Seega ei ole pruugi täna kõik ohvrid saada abi vastavalt oma tegelikule abivajadusele. Selleks, et tagada kõigile kannatanutele võrdne ja kiire liigipääs endale vajalikule abile, sätestatakse seaduses ohvriabi teenuseid osutavate isikute kohustused ja ülesanded ohvri abivajaduse terviklikul hindamisel. Vajaliku abi kättesaadavus kiirendab ohvrite iseseisva toimetulekuvõime taastumist või säilimist. Asjakohaste teenuste ja sekkumiste kasutamisel paraneb inimese heaolu, vähenevad ohustavad riskitegurid ja võimalus, et inimene satub uuesti samalaadse kuriteo või muu väärkohtlemise ohvriks. Ohvri abivajadust tuleb hinnata terviklikult lähtuvalt tema füüsilisele, tervislikule, psühholoogilisele, emotsionaalsele, sotsiaalsele ja kognitiivsele seisundile, et otsustada ohvriabi teenuste ja sekkumiste vajaduse ja mahu üle. Individuaalne hindamine võimaldab teha kindlaks, kas ohvrit ohustab uus ja korduv ohvriks langemine, hirmutamine ja kättemaks ning milliseid abi- ja kaitsemeetmeid nad vajavad. Hindamiskohustust ei seota kriminaalmenetlusega. Paljud füüsilise, vaimse, majandusliku või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud inimesed ei pöördu politseisse, seega nad ei ole seotud kriminaalmenetlusega. Individuaalse hindamise peab igal juhul läbi viima kõigile isikutele, kes enda või spetsialistide hinnangul on langenud väärkohtlemise ohvriks ning pöörduvad ohvriabisse. Alaealiste ohvrite puhul tuleb arvestada, et ohvriabi seaduses sätestatud abivajaduse hindamise eesmärk on tuvastada, milliseid ohvriabi teenuseid või muud abi ohver vajab vägivalla või muu traumeeriva sündmuse tõttu häiritud toimetulekuvõime taastamiseks või säilitamiseks. Seega hindamise käigus ei hinnata lapse üldist heaolu kõigis võimalikes lapse heaolu puudutavates aspektides. Kui alaealise ohvri abivajadust hinnates selgub, et tegemist on abivajava või hädaohus oleva lapsega, ei saa piirduda lapsele ohvriabiteenuste osutamisega, vaid tuleb tagada lapsele vajalik abi lastekaitseseaduses sätestatud korras. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele 126 Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatusest mõjutatud potentsiaalse sihtrühma suurus ja mõju ulatus on keskmised. Mõju sagedus on väike. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Ohvrite ühtse abivajaduse hindamise kohustuse sätestamisega kaasneb sihtrühmale oluline sotsiaalne mõju. 6.3.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatusest mõjutatud peamiseks sihtrühmaks on SKA ohvriabitöötajad ja ohvriabi teenuseid pakkuvad spetsialistid. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Seaduses sätestatakse ohvriabi teenuseid osutavate isikute kohustused ja ülesanded ohvri abivajaduse terviklikul hindamisel. Ohvriabi teenuseid pakkuva spetsialisti poolt läbiviidava hindamise eesmärk on määratleda kuriteost, vägivallast ja kriisisündmusest tingitud haavatavuse põhjused ja tegurid, mis ohvri haavatavust võimendavad (nt ohvri erivajadus, vägivalla toimepanijast tulenevad tegurid) ning tema taastumist raskendavad (kehv vaimne seisund) või soodustavad (nt toetav sotsiaalne keskkond). Neid tegureid hinnatakse ohvriabi teenuseid pakkuva spetsialisti poolt süsteemselt ja ühtsetel alustel, kasutades tõendus- või teaduspõhiseid standardiseeritud hindamisvahendeid. Ohvriabi teenuseid pakkuv spetsialist hindab ohvri füüsilist psühholoogilist, emotsionaalset, sotsiaalset ja kognitiivset seisundit määral, mis võimaldab ohvri esmased vajadused välja selgitada ja pakkuda tema vajadustele vastavat abi ohvriabi pädevuste piires. Nimetatud aspektide hindamisel on tegemist spetsialisti üldise hinnanguga ohvri toimetulekut ja turvatunnet mõjutavatele aspektidele, vajalikud ei ole põhjalikud tervise (nt diagnoosid), psühholoogilise seisundi (nt depressiooni hindamine) või sissetuleku suuruse jm andmeid, tegemist on üldise hinnanguga, mis ohvri toimetulekut ja turvatunnet mõjutavad. Võib eeldada, et abivajaduse hindamise kohustuse sätestamisega seaduses ei kaasne ohvriabi teenuseid osutavatele spetsialistidele suuri muudatusi nende töökorralduses ega -koormuses. Tegu on esmaste vajaduste välja selgitamisega, mida paljud spetsialistid teevad oma töös tänagi, kuid ühtsete abivajaduse hindamise aluste kokkuleppimine tagab selle, et kõik ohvrid saaksid abi ühtsetel alustel. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud sihtrühma suurus on väike. Mõju ulatus ja sagedus on keskmised. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Ohvrite ühtse abivajaduse hindamise kohustuse sätestamisega kaasneb sihtrühmale oluline mõju. 6.3.3. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatusega ei kaasne täiendavaid kulusid riigieelarvele. 6.4. Muudatus 4. Täisealise perevägivalla ohvri riskihindamine ja abistamine Tänase süsteemi kitsaskohaks on elu- ja terviseohtlike perevägivalla juhtumite tuvastamine. Võrgustikutöös, kus raskete perevägivalla juhtumite puhul tuleb riske hinnata ja maandada kiirelt, ei ole võimalik kiirelt vahetada perevägivalla juhtumi osapoolte isikuandmeid. Ohvriabi kättesaadavuse tagamiseks luuakse võrgustikutööks vajaliku andmevahetuse õiguslikud alused kõrge riskiga perevägivallaohvrite puhul. Muudatus on oluline, et tagada jõhkra perevägivalla 127 all kannatavate inimeste abistamine ja perevägivalla surmade ja tõsiste kehavigastuste ärahoidmine. 6.4.1. Sotsiaalne mõju (mõju inimeste heaolule ja sotsiaalsele kaitsele) Muudatusest mõjutatud sihtrühm Sotsiaalministeeriumi tellitud COVIDi teemalises küsitluses (2021) tuli välja, et küsitlusele eelnenud viimase kuu jooksul on füüsilist perevägivalda kogenud 1% vastanutest ning vaimset vägivalda 6% vastanutest219. PPA andmetel registreeriti 2021. aastal lähisuhtevägivalla kuriteojuhtumeid 3945, süüteota juhtumeid oli 11 855. Seega lähisuhtevägivalla juhtumeid registreeriti kokku 15 800, neist 4296 olid alaealise osalusel220. SKA andmetel jõudis 2021. aastal ohvriabisse 2021. aastal 2929 uut lähisuhtevägivalla juhtumit. Naiste tugikeskuste poole pöördus nõustamisele 2079 naist, majutust vajas 160 naist ja 132 last. Eestis toimub MARAC võrgustikutöö, kuhu suunatakse juhtumid, mille puhul on tuvastatud kõrge risk raske tervise- või eluvastase süüteo toimepanemiseks. 2021. aastal lisandus MARACidesse üle Eesti 128 uut juhtumit. Enamik kannatanuid olid naised – kannatanute seas oli 124 naist ja 4 meest. MARAC juhtumitega oli seotud 216 alaealist last. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Kehtiv ohvriabi seadus ei defineeri perevägivalla ohvri mõistet ega hädaohus olevat täisealist perevägivalla ohvrit. Õigusselguse eesmärgil sätestatakse need terminid seaduses. Täna on probleeme ka elu- ja terviseohtlike perevägivalla juhtumite tuvastamisega andmevahetuslike kitsaskohtade tõttu. Võrgustikutöös, kus raskete perevägivalla juhtumite puhul tuleb riske hinnata ja maandada kiirelt, ei ole võimalik kiirelt ühises inforuumis vahetada perevägivalla juhtumi osapoolte isikuandmeid. Kehtivas seaduses pole õiguslike aluseid andmevahetuseks ja see raskendab oluliselt elu- ja tervise riskiga perevägivalla ohvrite ja nende alaealiste laste abistamist. Erinevad uuringud221, 222, 223 on välja toonud, et riskihindamine on olulise tähtsusega perevägivalla tuvastamisel ja tõkestamisel. Riskihindamine aitab tuvastada vägivalla kordumise ja eskaleerumise võimalikkust. Riskihindamine võimaldab kaardistada individuaalse abivajaduse, et tagada ohvri turvalisus ja tema vajadustele vastav abi. Seaduses sätestatakse, et täisealise perevägivalla ohvri puhul tuleb abivajaduse hindamise raames hinnata ka perevägivallast tulenevat riski tema elule ja tervisele. Kui hindamise tulemusena tuvastatakse, et perevägivalla tõttu esineb täiskasvanud ohvril surma või raske tervisekahjustuse risk (ehk ta on hädaohus), siis edastatakse SKA-le ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks ohvri poolt avaldatud andmed ohvri, tema alaealiste laste ja ohvrit ohustava isiku kohta. Kuna kõrge riskiga perevägivalla lood on väga keerulised ja ajakriitilised, on oluline, et hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri puhul on SKA-l õigus ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks ohvri 219 Turu-uuringute AS / Sotsiaalministeerium (2021). COVID-19 teemaline küsitlus 28. küsitluslaine 220 Allikas: Politsei- ja Piirivalveamet, ALIS (aruanne genereeritud: 10/01/2022) 221 Laing, L. (2004). Risk Assessment in Domestic Violence. Kasutamise kuupäev: 07. 04 2019. a., allikas Australian Domestic and Family Violence Clearinghouse: http://citeseerx.ist.psu.edu/viewdoc/download?doi=10.1.1.540.7076&rep=rep1&type=pdf 222 Home Office (12 2016. a.). Domestic Homicide Reviews Key findings from Analysis of domestic homicide reviews . London. https://assets.publishing.service.gov.uk/government/uploads/system/uploads/attachment_data/file/575232/HO- Domestic-Homicide-Review-Analysis-161206.pdf 223 The costs of gender-based violence in the European Union: Technical report. (2022). https://eige.europa.eu/publications/costs-gender-based-violence-european-union-technical-report 128 nõusolekuta töödelda ohvri, tema alaealiste laste ja ohvrit ohustava isiku isikuandmeid. See tagab kiire ja vajaliku abi. Hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri ja tema alaealiste laste kaitseks tuleb vägivalla riske hinnata ja abistavaid tegevusi kavandada ning ellu viia võrgustikutöös ja juhtumikorralduslikul meetodil. Eelnõu muudatusena täiendatakse ka LasteKS § 29 abivajavale lapsele abi osutamise osas. Täiendus kohustab KOVi saades teada lapsest, keda kasvatav isik on hädaohus olev perevägivalla ohver, algatama juhtumikorraldus lapsele abi osutamiseks ning tegema koostööd SKA ja teiste ohvrit abistavate asutustega. Kehtiva seaduse järgi on juhtumikorralduse alustamine KOV kaalutlusotsus, aga arvestades raskete perevägivalla juhtumitega kaasnevat ohtu ka peres elavate laste turvalisusele ja heaolule, on põhjendatud nendel juhtudel kaalumisõigus välistada. Oluline on hinnata põhjalikult ohvrite laste abivajadust ja korraldada neile vajalik abi. Muudatusega võib kaasneda ebasoovitava mõju risk isikuandmete töötlemise küsimuse näol, sest hädaohus olevate ohvrite puhul võidakse tema isikuandmeid erandkorras töödelda ilma isiku taotluseta ja nõusolekuta. See võib riivata inimeste õigust eraelu puutumatusele. On perevägivalla ohvreid, kes ei ole koheselt valmis abi vastu võtma ja ka pärast rasket vägivallajuhtumit eitavad vägivalda, kuid on siiski väga kõrges tema elu- ja tervist ohustavas olukorras. Oluline on arvestada, et hädaohus olevate inimeste elu ja tervise kaitseks võib erandkorras olla vajalik eri valdkonna spetsialistide koostöö isegi ennetavalt enne hädaohus oleva ohvri kirjaliku nõusoleku saamist, st vajalik on info vahetamine hädaohus oleva inimese kohta MARAC võrgustikus, et leida võimalused ja jagada vastutus ohvri jõustamisel määral, et tekiks valmisolek abi vastu võtta. Hädaohus täiskasvanud ohvri puhul võib tuua paralleeli inimesega, kes on erakorralise meditsiini vajadusega klient ja kelle puhul esmaseid elupäästvaid sekkumisi osutatakse ilma ohvri nõusolekuta, kuna inimene ei pruugi olla traumast tingituna suuteline oma abivajadust ise väljendama. Kuid siiski enamjaolt praktikas toimub perevägivalla ohvri (k.a hädaohus olev täiskasvanu) abistamine ja perevägivallaga seotud riskide maandamine ohvri ja eri asutuste koostöös juhtumikorralduse põhimõttel. St, et inimene on teadlik, et tema andmeid ja infot vahetatakse ka erinevate ametiasutuste vahel ohvri nõusolekul. MARAC-i statistikast on näha, et ohvrid, kes on andnud nõusoleku koostööks ohvrit abistavate ametkondadega, annavad üldjuhul kirjaliku nõusoleku ka MARAC võrgustikutööks. Sealjuures ohvrile selgitatakse, milliseid isikuandmeid võidakse võrgustikutöös kasutada, millistele asjasse puutuvatele kolmandatele osapooltele võidakse tema andmeid edastada ning millised on tema isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigused seoses isikuandmete töötlemisega. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatusest mõjutatud sihtrühma suurus on väike. Mõju ulatus ja sagedus on keskmised. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike. Muudatusega kaasneb sihtrühmale oluline sotsiaalne mõju. 6.4.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatustest mõjutatud peamiseks sihtrühmaks on SKA ohvriabi ja ohvriabi teenuste osutajad. Olulised abistavad osapooled perevägivalla juhtumite lahendamisel võrgustikutöös on lisaks SKA ohvriabile politsei, naiste tugikeskus, prokuratuur, lastekaitse, kohalik omavalitsus, vägivallast loobumise toetamise teenuse osutaja, täisealist perevägivalla ohvrit ohustava isiku kriminaalhooldaja, kui isik on kriminaalhoolduse all. 129 Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Täna ei ole riskihindamine veel kõigi ohvriga kokkupuutuvate ametkondade tööpraktikasse süsteemselt ja ühtlaselt juurdunud, kuna kehtivas seaduses puudub vastav praktikat toetav alus. Hindamise eesmärk on tagada, et ohvrile pakutakse tema tegelikest vajadustest (sh riskidest) lähtuvat efektiivset abi. Riskihindamise vahendi valikul tuleb lähtuda teadus- ja/või tõenduspõhisuse põhimõttest. Teadus-ja/või tõenduspõhise riskihindamise süsteemsel praktiseerimisel on mõju lisaks ka ohvrit abistavate asutuste töö ja ressursside optimeerimisele224. Süsteemne abivajadusest ja riskidest lähtuv lähenemine aitab asutustel ressursse oluliselt efektiivsemalt kasutada ja tulemuslikumat abi pakkuda. 2019. aasta lõpust on kasutusel suure riskiga perevägivalla juhtumite tuvastamiseks ja lahendamiseks üleriigiline MARAC võrgustikutöö põhine juhtumikorralduse mudel. Perevägivalla juhtumites on otstarbekas kasutada esmaseid üldisemaid riskihindamisi ning seejärel liikuda edasi vajaduspõhiselt spetsiifilisemate riskide hindamisega. SKA ohvriabi on välja töötanud esmase riskihindamise ankeedi. Perevägivalla ohvrite puhul on saavad esmast riskihindamist viia läbi erinevad ohvriga kokkupuutuvad organisatsioonid, lähtudes oma asutuse spetsiifikast. Riskihindamist viivad läbi spetsialistid, kellel on perevägivalla kohta ekspertteadmised ning seeläbi oskus luua ohvriga usalduslikku suhet (nt ohvriabi spetsialistid, eriväljaõppe saanud PPA ametnikud ja naiste tugikeskuste töötajad). Kui esmase hindamise tulemusena selgub kõrge perevägivalla risk, mis tähendab riske inimese elule ja tervisele, tuleb edasise riskihindamise läbiviimiseks, ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks kaasata SKA ohvriabi. Oluline on, et kõrge riskiga perevägivalla riskide hindamiseks ja maandamiseks oleks SKA-l võrgustikutöös ligipääs riskidega seotud andmetele, et ohvriabi saaks kiiresti ohvrit abistada. Seega ohvriabi kättesaadavuse tagamiseks luuakse seaduses võrgustikutööks vajaliku andmevahetuseks õiguslikud alused kõrge riskiga perevägivalla ohvrite puhul. SKA-l tekib õigus andmeid vahetada vajalikuks koostööks teiste ohvrit abistavate asutustega ja spetsialistidega. Eluohtlikkuse ja raskete tervisekahjustuste riski korral on oluline, et ametkonnad vahetaksid riske maandavat infot (sh osapooltega seonduvaid isikuandmeid, mille vahetamine on vajalik elu ja tervist ohustavate riskide maandamiseks) kiirelt ja operatiivselt. Kõrge riskiga perevägivalla lood on väga keerulised ja ajakriitilised, mistõttu vajavad need lisaks juhtumipõhistele spetsialistidele valdkonna ekspertide kaasamist ümarlauda. Erinevate asutuste spetsialistide poolt märgatud riske jagatakse ja analüüsitakse teiste asutustega samaaegselt, et oleks võimalik hinnata nende omavahelist mõju. See tähendab, et analüüsitakse ka vägivaldse suhte osapooltega seonduvaid isikuandmeid, kuid ainult juhul kui see selgelt vajalik kõrge riski maandamiseks. Kõikidele perevägivalla ohvritele tuleb koostada asutuste ülene individuaalne turvaplaan. Turvaplaan tähendab ohvrit abistavat tegevusplaani (sh teenused ja sekkumised), mis on koostatud spetsialistide poolt. Turvaplaani eesmärk on ohvri efektiivne abistamine vägivallaringist väljumisel ning normaalsesse ellu naasmisel. Turvaplaan peab lähtuma spetsialisti poolt hinnatud ja kaardistatud riskidest, millega konkreetne ohver vägivaldses lähisuhtes kokku puutub ning erinevate meetmete vastastikusest mõjust. Samuti peavad ohvrit abistavad asutused perevägivalla riske sekkumiste ja teenustega maandama, sh kavandama ja rakendama turvameetmeid vägivalla kordumise, raskete tervisekahjustuste ja surmade ennetamiseks ning vältimiseks koostöös. 224 Robinson, A. L. (2006). Reducing Repeat Victimization Among High-Risk Victims of Domestic Violence. Violence Against Women, 761-788. 130 Muudatusena kehtestatakse KOV-dele kaalutlusõiguse asemel kohustus alati algatada hädaohus oleva perevägivalla ohvrite lastele juhtumikorraldus abi osutamiseks ning teha koostööd SKA ja teiste ohvrit abistavate asutustega. Seaduses sätestatakse ka konfidentsiaalsuskohustus ohvriabi osutavatele isikutele, kes saavad ohvri ja toimepanija kohta andmeid. Võib eeldada, et täisealise perevägivalla ohvri riskihindamise ja abistamise kohustuse sätestamisega seaduses kaasneb ohvriabi töötajatele ja teistele ohvritega töötavatele spetsialistidele mõningad muudatused nende töökorralduses ja -koormuses. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud sihtrühma suurus on väike. Mõju ulatus ja sagedus on keskmised. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Muudatusega kaasneb sihtrühmale oluline mõju. 6.4.3. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatus ei too riigieelarvele kaasa olulist mõju, kuna täiendav kulu on väike. MARACI arendus- ja võrgustikutööd on siiani rahastatud ESF vahenditest. Rahastuse lõppemise tõttu taotletakse süsteemi säilimiseks vahendeid riigieelarvest. Prognoosi kohaselt on 2023. aastaks lisakulu ligikaudu 53 000 eurot (pikemat prognoosi ja selgitusi vt täpsemalt ptk 7). 6.5. Muudatus 5. Nõuded ohvriabi teenust vahetult osutavatele isikutele Muudatusega sätestatakse kvalifikatsiooninõuded ohvriabiteenuse osutajatele. Ühtsed kohustuslikud kvalifikatsiooni- ja haridusnõuded teenuseosutajatele aitavad tagada ohvrite võrdsema kohtlemise ja kvaliteetsema teenuse sõltumata piirkonnast. Muudatus tagab professionaalsema abi vägivalla ja kuriteo ohvritele, mis aitab väldib taasohvristamist ning annab ka paremad tulemused vägivalla tagajärgedest toibumisel. 6.5.1. Sotsiaalne mõju (mõju inimeste heaolule ja sotsiaalsele kaitsele) Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatusest mõjutatud sihtrühm on sama nagu kirjeldatud ptk-s 6.1.1. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Ohvriabi sihtrühmad ja nende vajadused on väga erinevad, mis eeldab spetsialistidelt väga laiaulatuslikke teadmisi ja oskusi erinevatest valdkondadest ning võimekust töötada kiiresti muutuvas ja ebakindas olukorras, st head hariduslikku ettevalmistust225. Kehtivas seaduses ei ole nõuded ohvriabi osutajatele piisavalt kirjeldatud arvestades vastutusvaldkonna suurust ning sihtrühma haavatavust. Eelnõus sätestatakse ohvriabi osutajate hariduse ja täiendkoolituse nõuded, mis tagab selle, et haavatavas olukorras ohvritega töötaks ainult asjakohase ettevalmistuse saanud spetsialistid. Selged ja ühtsed ohvriabi spetsialistide kvalifikatsiooni- ja haridusnõuded aitavad tagada pakutavate teenuste parema kvaliteedi. Muudatused avaldavad positiivset mõju vägivallakuriteo ohvritele, kuna ühtsed kohustuslikud pädevusnõuded ohvriabi spetsialistidele aitavad tagada ohvrite võrdsema kohtlemise ja kvaliteetsema teenuse sõltumata piirkonnast. 225 Luht, K. (2018). Professionaalne ohvriabi ohvriabitöötajate hinnangul. Magistritöö. Tallinn: Tallinna Ülikool. 131 Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud potentsiaalse sihtrühma suurus ja mõju ulatus on keskmised. Mõju sagedus on väike. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Muudatusega kaasneb sihtrühmale oluline sotsiaalne mõju. 6.5.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatustest mõjutatud peamiseks sihtrühmaks on SKA ohvriabitöötajad ja ohvriabiteenuste osutajad. Kõik ohvriabi teenuseid vahetult osutavad isikud (nii ohvriabitöötajad kui ka SKA lepingupartneritest kodanikuühenduse töötajad) peavad seaduses sätestatud nõuetele vastama sõltumata sellest, millist teenust või abi nad SKA korraldatavas riiklikus ohvriabisüsteemis osutavad. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Kehtiv seaduses ei ole kirjeldatud täpseid nõudeid ohvriabi teenuse osutajatele, mistõttu puudub selgus, millise ettevalmistusega spetsialist tohib väga haavatavate sihtrühmadega üldse töötada. Eelnõu sätestab ohvriabiteenuse osutajatele üldnõuded: teenuse osutaja peab olema täisealine; tal peavad olema vajalikud isikuomadused, väärtused ja võimekus ohvriabi osutamiseks; ta ei tohi olla karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest; alaealisele abi osutav isik peab vastama lastekaitseseaduse sätestatud nõuetele. Ohvriabi teenust võib osutada isik, kes vastab nimetatud üldnõuetele ja kellel on vajalik erialane ettevalmistus ja sobiv kutse- või kõrgharidus ohvriabi teenuse osutamiseks. Ohvriabi teenust osutava isiku ettevalmistusnõuded, sealhulgas nõuded haridusele ja täienduskoolitusele ning nõuded täienduskoolituse läbiviimise tingimustele ja korrale, kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministeri määrusega. SKA-ga kokku lepitud isiku juhendamisel võib ohvriabi teenust vahetult osutada oma vabast ajast ja tasu saamata ka ohvriabi vabatahtlik. Ohvriabi vabatahtliku puhul otsustab SKA igakordselt isiku haridusliku ja töökogemusliku tausta sobivuse ohvriabi teenuse osutamiseks. Muudatus mõjutab peamiselt SKA ohvriabitöötajate ja ohvriabiteenust osutavate spetsialistide kvalifikatsiooni- ja haridusnõudeid, sh nende täiendõppe vajadust. Kvalifikatsiooni- ja haridusnõuete täitmiseks kehtestatakse vajadusel üleminekuperiood ning teenuseosutajatele pakutakse koolitust. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud sihtrühma suurus on väike. Mõju ulatus ja sagedus on keskmised. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike. Muudatusega kaasneb sihtrühmale oluline mõju. 6.5.3. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatus ei too riigieelarvele kaasa olulist mõju, kuna täiendav kulu on väike. Lisakulu tekib seoses ohvriabi täienduskoolituste korraldamisega. Prognoosi kohaselt on koolituste eelarve aastaks 2023 hinnanguliselt 13 000 eurot (pikemat prognoosi ja selgitusi vt täpsemalt ptk 7). 6.6. Muudatus 6. SKA korraldatav ohvriabi põhiteenus Õigusselguse tagamiseks täpsustatakse SKA kohustused ohvriabi põhiteenuse korraldamisel ja osutamisel. Seaduses kirjeldatud teenuse täpne sisu ja tegevused aitavad tagada kannatanutele kvaliteetsema teenuse. 132 6.6.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele ja sotsiaalne mõju teenusesaajatele Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatus mõjutab peamiselt SKA-d, kes on riikliku ohvriabi korraldaja. SKA andmetel pöördus ohvriabisse 2021. aastal 5488 uut kannatanut (uute juhtumite arv 4401). Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Seaduses täpsustatakse SKA kohustused ohvriabi põhiteenuse korraldamisel ja osutamisel, et oleks selgelt arusaadav nii ohvritele kui teistele ohvritega kokku puutuvatele riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustele ja juriidilistele isikutele, mida SKA selles vallas teeb. Ohvriabi põhiteenuse sisu jääb suures osas samaks nagu see tänases praktikas on, kuid kehtivas seaduses ei ole kirjeldatud SKA ja ohvriabitöötajate täpne roll ohvriabi osutamisel. Kehtivas seaduses piirdub ohvriabiteenuse kirjeldus kõikide ohvrite puhul nõustamise ja suhtlemisel abistamisega, see ei kirjelda õigesti ega piisavalt ohvriabitöötajate pakutavat toetust ega töö iseloomu. Samuti on Euroopa Komisjon Eestile ette heitnud, et kehtivas seaduses ei ole aru saada, milline abi on saadaval inimkaubanduse ja terrorismiohvritele. Õigusselguse tagamiseks tuuakse eelnõus välja ohvriabi põhiteenuse komponendid ja säte, et põhiteenus on saadaval kõikidele ohvritele sõltumata nende ohvriks langemise põhjustest. Seaduses sätestatakse SKA ülesandeks ohvri informeerimine võimalikest teenustest ja kuriteoohvrite kaitse meetmetest. Kõik SKA ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna töötajad peavad olema koolitatud reageerima ohvri poolsele kontaktivõtmisele ning andma vajalikku infot teenuste ja kaitsemeetmete kohta. Lisaks ohvri nõustamisele, mis on sõnastatud ka kehtivas seaduses, tuleb ohvritele tagada psühhosotsiaalne abi. Ohvrit tuleb nõustada ja psühhosotsiaalset abi korraldada nii näost näkku kohtumise kui kriisitelefoni 116 006 kaudu. Ohvri abivajadus tuleb hinnata terviklikult, et tagada talle sobiv vajalik abi. Kui ohver vajab iseseisva toimetuleku parandamiseks pikaajalist ja mitmekülgset abi, mis hõlmab ka vajadust koordineerida mitme organisatsiooni koostööd abi andmisel, tuleb kasutada juhtumikorralduse põhimõtet. Põhiteenuse osaks on veel ohvri abistamine suhtlemisel teiste seotud asutustega ja asjakohaste isikutega, antud kohustus on sõnastatud ka kehtivas seaduses. SKA ohvrirabi põhiteenuse uueks teenuseks on vägivallast loobumise tugiliin. Tugiliini nõustajad pakuvad vägivalla toimepanijatele hinnanguvaba ärakuulamist ning võimalust teha järgmine samm vägivallavaba elu suunas. Samuti on kehtivas seades kirjeldamata ohvriabi ööpäevaringne kriisitelefoni teenus, mis aitab tagada ohvriabi parema kättesaadavuse. Alaealise ohvri puhul täidab SKA eelnevalt kirjeldatud ülesandeid koordineeritult kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötajaga. Ohvriabi põhiteenuse pakkumiseks alaealisele ohvrile selgitab ohvriabitöötaja välja, kas ja millist abi on ohvrile ja teda kasvatavale isikule osutanud kohaliku omavalitsuse üksus lastekaitseseaduse alusel. Ohvriabi vajava lapse toetamisel on oluline ohvriabi ja lastekaitse tihe koostöö, et saavutada parimad ja kestvad tulemused. Alaealisele seksuaalvägivalla ohvrile osutab SKA ohvriabi põhiteenust ulatuses, milles SKA ei paku abi lastekaitseseaduse alusel226. Võib eeldada, et muudatused ei too kaasa suuri muudatusi SKA ohvriabitöötajate senises töökorralduses, kuna ohvriabi põhiteenuse sisu jääb suures osas samaks nagu see tänases 226 Lastekaitseseaduses tehakse muudatus, mis näeb ette SKA meetmed seksuaalselt väärkoheldud lapse ja seksuaalselt väärkohtlevalt käituva lapse abistamiseks. Täpsustatakse seksuaalselt väärkoheldud laste abistamiseks loodud SKA lastemaja tegevust ja ülesandeid, et kindlustada lastemaja abi ja tugi rohkematele lastele. 133 praktikas on. Seaduses täpsustatakse SKA ja ohvriabitöötajate täpne roll ohvriabi osutamisel. Muudatused toovad kaasa töökoormuse kasvu, mis tähendab, et vaja on juurde luua mõned uued ohvriabitöötaja ametikohad. Täpne tegevuste kirjeldus aitab sh tagada kannatanutele kvaliteetsema teenuse. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud sihtrühma suurus on väike. Mõju ulatus ja sagedus on keskmised. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Muudatusega kaasneb sihtrühmale oluline mõju. 6.6.2. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatus ei too riigieelarvele kaasa olulist mõju, kuna täiendav kulu on väike. Lisakulu tekib seoses ohvriabi põhiteenuse osutamise võimekuse tagamisega, peamiselt täiendava personali vajadusega (sh supervisioonid). Prognoosi kohaselt on 2023. aastaks lisakulu ligikaudu 317 466 eurot (pikemat prognoosi ja selgitusi vt täpsemalt ptk 7). 6.7. Muudatus 7. Psühhosotsiaalse kriisiabi osutamine Eelnõus sätestatakse tingimused psühhosotsiaalne kriisiabi osutamiseks. Lisaks reguleeritakse andmete vahetamine kriisijuhtumeid lahendavate asutuste ja SKA vahel, et SKA ohvriabi saaks kriisijuhtumist mõjutatud inimestele vajaliku abi pakkuda. Kriisijuhtumist mõjutatud inimestele psühhosotsiaalse kriisiabi pakkumine toetab neid juhtunuga toimetulekul ja vähendab selle mõju igapäevasele toimimisele ning aitab taastada iseseiseva toimetuleku. 6.7.1. Sotsiaalne mõju (mõju inimeste heaolule ja sotsiaalsele kaitsele) Muudatusest mõjutatud sihtrühm SKA ohvriabi korraldab psühhosotsiaalse kriisiabi hukkunud lähedastele juhtumites, kus on vägivalla tagajärjel hukkunud lapsed ja noored, suitsiidi tõttu surma saanud lapsed või õnnetusjuhtumi tõttu surma saanud lapsed. Kriisiabi osutatakse lastele ja noortele, kes on tunnistajaks rasketele kuritegudele ja õnnetusjuhtumitele või suitsiidile. Kriisiabi pakutakse samuti suure mõjuga sündmuste puhul, kus puudutatud isikute ring on suur või puudutatud on haavatavad sihtrühmad. Psühhosotsiaalset kriisiabi võivad vajada kriisijuhtumis vahetult kannatada saanud inimesed või selles ellujäänud, kuid ka kaudselt mõjutatud inimesed nagu lähedased ja pereliikmed, samuti kriisijuhtumi pealtnägijad ja päästjad/abistajad. PPA andmetel kaotas 2020. aastal ootamatu sündmuse tõttu elu hinnanguliselt 405 inimest: 211 inimest sooritas enesetapu (nendest 10 olid alaealised), 20 inimest suri narkootikumide tarvitamise tagajärjel, 45 inimest hukkus tulekahjus, 3 inimest tööõnnetuse tagajärjel, 66 inimest uppus, 60 inimest hukkus liiklusõnnetuses. Kriisiabi vajavate inimeste arv võib kriisijuhtumites olla väga erinev ja raske prognoositav. Uuringute järgi on näiteks ühest suitsiidist raskemalt mõjutatud vähemalt 15-30 inimest (pereliikmed, lähedased, sõbrad), kuid abi vajavate arv võib küündida isegi 135 inimeseni (lisaks töökaaslased, koolikaaslased), kes võivad vajada pärast enesetappu psühholoogilist esmaabi ja hilisemas faasis psühholoogilist nõustamist227. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus 227 Cerel, J., Brown, M., Maple, M., Singleton, M., van deVenne, J., Moore, M., & Flaherty, C. (2018). How many people are exposed to suicide? Not six. Suicide and Life-Threatening Behavior. 134 Täna on probleemiks kiire ning tervikliku psühhosotsiaalse kriisiabi kättesaadavus inimestele nii kriisijuhtumite ajal kui selle järgselt. Psühhosotsiaalse kriisiabi sisu ei ole ühtselt mõistetav, abivajavate inimesteni jõudmine on juhuslik ja puudub asutuste sujuv koostöö228. Arvestades kriisijuhtumite traumeerivat mõju peab psühhosotsiaalne kriisiabi olema proaktiivne, kuna traumast tingitult ei suuda enamik inimesi ise omal algatusel abi otsida. Psühhosotsiaalse kriisiabi õigeaegsel osutamata jätmisel võivad olla pikaajalised kulukad tagajärjed nii abivajavate inimeste tervisele kui ka riigi majandusele. Erinevad uuringud 229, 230 on näidanud, et kriisijuhtumite järgselt on kõrgendatud oht ärevushäirete, depressiooni, hirmu ja raskemat tüüpi leina tekkimiseks. Seega võivad traumeerivad kriisijuhtumid pikka aega mõjutada nii sellega lähedalt seotud inimesi, aga ka laiemat kogukonda ja ühiskonda. Seaduses sätestatakse psühhosotsiaalse kriisiabi osutamise kord ohvriabi teenuste raames. Psühhosotsiaalset kriisiabi osutatakse ulatuslikust ja traumeerivast sündmusest mõjutatud isikutele, mis aitab neil tulla juhtunuga toime, vähendada selle mõju igapäevasele toimimisele ning taastada iseseisev toimetulek. Õigeaegselt kättesaadaval psühhosotsiaalsel kriisiabil on oluline roll ka posttraumaatilise stressihäire ja sellega seotud vaevuste ennetamisel ja leevendamisel. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud potentsiaalse sihtrühma suurus ja mõju ulatus on keskmised. Mõju sagedus on väike. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Muudatusega kaasneb sihtrühmale oluline sotsiaalne mõju. 6.7.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatus mõjutab peamiselt SKA-d, kes on riikliku ohvriabi korraldaja. Samuti puudutab muudatus KOV-de, Häirekeskuse, PPA ja Välisministeeriumi töökorraldust. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus SKA ohvriabi töötajad juhendavad ja toetavad täna nii abivajajaid kui kriise lahendavaid asutusi. 2021. aastal Riigikantselei innovatsiooniprogrammi arendusprojekti käigus abivajajate ja abistajatega läbi viidud intervjuudest selgus, et info kriisijuhtumitest ei jõua abistajateni ja sageli puuduvad abistajatel teadmised, kuidas ja kui pikalt inimesi peaks aitama. KOV sotsiaaltöötajad ja koolitöötajad rääkisid, et nad jäävad abistamise tegevustes üksi ja asutuste kriisiplaanides puudub psühhosotsiaalse kriisiabi osa. Innovatsiooni programmi raames töötas SKA koos partneritega välja koostöömudeli, milles sõnastati asutuste tegutsemise järjekord ja omavaheline infovahetus. Koostöömudel pakub välja psühhosotsiaalse kriisiabi tegevused KOV-i kriisiplaanidesse ja töötajaid abistava tööriista. Täna on koostöö takistuseks olnud ka õigusliku raamistiku puudumine kriisiabi korraldamiseks. Seaduses sätestatakse psühhosotsiaalse kriisiabi tegevused, milleks on ööpäevaringne valmisolek kriisijuhtumitele reageerida, olukorra hindamine ning koostöö käivitamine seotud asutuste ja isikutega, kriisijuhtumist puudutatud inimeste välja selgitamine ja nende esmaste 228 Psühhosotsiaalse kriisiabi innovatsiooniprojekti välitööde intervjuudest saadud tagasiside (2021) 229 Neria Y, Gross R, Litz B, Maguen S, Insel B, Seirmarco G, Rosenfeld H, Suh EJ, Kishon R, Cook J, Marshall RD. (2007) Prevalence and psychological correlates of complicated grief among bereaved adults 2.5-3.5 years after September 11th attacks. 230 Norris, G. H. (2007) Impact of mass shootings on survivors, families and communities. PTSD Research Quarterly, 18/3), 1-8. 135 vajaduste hindamine, psühholoogilise esmaabi andmine ja muu psühhosotsiaalse abi käivitamine, erinevate spetsialistide koostöö kriisijuhtumist mõjutatud inimeste abistamiseks. SKA ohvriabi ülesanne on tagada kriisijuhtumi toimumisel kriisiolukorra hindamise ning käivitada koostöö seotud asutuste ja isikutega. Selleks, et SKA ohvriabi saaks kriisijuhtumist mõjutatud inimestele neile vajaliku abi pakkuda reguleeritakse seaduses ka andmete vahetamine kriisijuhtumeid lahendavate asutuste ja SKA vahel. Häirekeskus kohustub edastama kriisijuhtumi korral SKA-le toimunud kriisijuhtumi kirjelduse ning info võimalike inimkahjude kohta. PPA-l või Päästeametil on kohustus edastada SKA-le kriisijuhtumist mõjutatud ohvri andmed, kes võib vajada kriisijuhtumi tõttu ohvriabi enda või juhtumiga seotud teise füüsilise isiku elu ja tervise kaitseks. Välisministeerium edastab SKA-le välisriigis toimunud terrorikuriteost mõjutatud ohvri andmed, kes võib vajada kriisijuhtumi asjaolude tõttu ohvriabi enda või juhtumiga seotud teise füüsilise isiku elu ja tervise kaitseks, kui Välisministeeriumil on need andmed olemas. Psühhosotsiaalsele esmaabil järgselt tuleb korraldada kriisiabi järeltöö, mis tähendab järelkontakte kriisijuhtumist mõjutatud inimestega, et tekiks võimalus võimalikult varakult märgata probleemide tekkimist, ennetada nende süvenemist ja suunata vajaliku ravini. Kriisijuhtumi järgse inimeste olukorra hindamise teadmised ja oskused peavad olema piirkondlikel kriisiabi vaimse tervise spetsialistidel (nt vaimse tervise õed, pereõed) ja kohaliku omavalitsuse lastekaitse ja sotsiaaltöö spetsialistidel. Selles faasis võivad inimesed vajada psühholoogilist nõustamist, psühhoteraapiat ja psühhiaatrilist abi. Vajalik võib olla juhtumikorralduse põhimõttel inimeste abistamine KOV sotsiaaltöötaja juhtimisel. Muudatusena sätestatakse SHS-s KOV-i kohustusena korraldada psühhosotsiaalse kriisiabi kohalikku kogukonda tõsiselt traumeerivates kriisjuhtumites. SHSi järgi on KOV-i ülesandeks vältimatu sotsiaalabi osutamine (vähemalt toidu, riietuse ja ajutise majutuse) isikule, kes on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite kaotamise või puudumise tõttu. Eelnõuga laiendatakse vältimatu sotsiaalabi tähendust psühhosotsiaalse kriisiabi osutamisega ulatuslike ja traumeerivate sündmuste ajal ja järgselt. Psühhosotsiaalse kriisiabi osutamise eelduseks on, et psühhosotsiaalse kriisiabi plaan on KOV-i kriisiplaanide osa ning seda on testitud ja praktiseeritud. Senine praktika on näidanud, et KOV-ide sotsiaaltöötajad käivitavad psühhosotsiaalse kriisiabi tegevused oma erialaseid teadmisi kasutades, kuid KOV-ide kriisiplaanides psühhosotsiaalse kriisiabi plaani pigem ei ole. KOV-d on murekohana välja toonud, et puudu on piisava ettevalmistusega spetsialistidest. Kuid spetsialistid ei pea kriisiabi akuutses faasis olema kõrge kvalifikatsiooniga vaimse tervise spetsialistid. Psühholoogiline nõustamine ja psühhoteraapia ei ole selles faasis asjakohased või on koguni vastunäidustatud. Vajalikud on psühhosotsiaalse kriisiabi teadmised ja oskused tööks inimestega. Sellised esmased kompetentsid on erialase väljaõppe läbinud sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatel, mida saab tugevdada läbimõeldud kriisiplaaniga ja psühholoogilise esmaabi täiendkoolitusega. SKA psühholoogilise esmaabi koolituse on tänaseks läbinud üle 800 inimese, kellest paljud on KOV- ide töötajad. Võib eeldada, et muudatused ei too kaasa väga suuri muudatusi SKA ohvriabitöötajate senises töökorralduse ja -koormuses, kuna psühhosotsiaalset abi teenust osutab SKA juba ka täna. Kuna tegu on uue teenusega, siis seaduses täpsustatakse SKA ja ohvriabitöötajate täpne roll psühhosotsiaalse abi osutamisel. Muudatus omab mõju KOVide töökorraldusele, kuna KOVidele sätestatakse kohustus korraldada psühhosotsiaalse kriisiabi kohalikku kogukonda tõsiselt traumeerivates kriisjuhtumites, kuid eelduslikult on selle mõju sagedus väike, kuna 136 kriisijuhtumid on harvad. PPA-le ja Häirekeskusele lisandub töökorralduslik kohustus andmete edastamise näol, kuid see ei too nende töökorraldusele eelduslikult kaasa suurt mõju. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud sihtrühma suurus on suur (kuna puudutab lisaks teistele osapoolte kõiki KOVe). Mõju ulatus on keskmine ja sagedus on väike. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike. Muudatusega kaasneb sihtrühmale oluline mõju. 6.7.3. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatus ei too riigieelarvele kaasa olulist mõju, kuna täiendav kulu on väike. Lisakulu tekib teenuse korraldamisega ning on seotud kriisijuhtumitele reageerivate ohvriabi spetsialistide ja vabatahtlike reageerijate koordinaatorite palgafondiga, et pakkuda suitsiidide ja erinevate muude traumade korral tuge väljareageerimise näol üle Eesti. Prognoosi kohaselt on täiendava kulu suurus 2023. aastaks hinnanguliselt 545 000 eurot (pikemat prognoosi ja selgitusi vt täpsemalt ptk 7). 6.8. Muudatus 8. Naiste tugikeskuse teenuse osutamine Õigusselguse tagamiseks täpsustatakse eelnõus naiste tugikeskuse teenuse tegevusi. Teenuse sisu jääb samaks mis kehtivas seaduses. Seaduses kirjeldatud teenuse täpsed tegevused aitavad tagada kannatanutele kvaliteetsema teenuse. 6.8.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele ja sotsiaalne mõju teenusesaajatele Muudatusest mõjutatud sihtrühm Naiste tugikeskuse teenust pakub praegu SKA-ga sõlmitud lepingute alusel 13 MTÜ-d, kes katavad teenustega kõik Eesti maakonnad. 2021. aastal pöördus naiste tugikeskuste poole nõustamisele 2079 naist. Majutust vajas 160 naist ja 132 last. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Üldjoontest jääb naiste tugikeskuse teenuse sisu samaks nagu kehtivas seaduses, kuid eelnõus täpsustatakse teenuse tegevusi. Lähtuvalt Istanbuli konventsioonist on naiste tugikeskuse teenuse kõige olulisem eesmärk naise ja vajadusel temaga kaasas olevate laste turvalisuse tagamine ja vägivallaga kaasnevate riskide hindamine sõltumata sellest, millist vägivalda või millise kuriteo ohvriks langemist naine on kogenud. Teenuse raames toetatakse naist turvameetmete planeerimisel sõltumata sellest, kas naine jääb ajutisele majutusele või vajab üksnes erinevaid nõustamisteenuseid. Ohvrile ja tema lastele tuleb tagada ööpäevaringne esmane psühhosotsiaalne abi. Seda tehakse juba praegu kriisiabi nime all, aga eelnõus täpsustatakse tegevust katvat terminit, milleks on psühhosotsiaalne abi. Esmane psühhosotsiaalne abi tähendab, et kombineeritud on nii esmane emotsionaalne kui sotsiaalne toetus. Abivajavast lapsest on naiste tugikeskuste spetsialistid kohustatud teavitama KOV-i esimesel võimalusel. Naiste tugikeskusesse ajutisele majutusele saabuv laps on oma vajaduste tõttu abivajav laps. Naiste tugikeskuse teenust osutama hakates tuleb hinnata ohvri abivajadust terviklikult, et otsustada teenuse vajaduse ja mahu üle. Abi osutatakse vajaduspõhiselt, sh selgitatakse iga teenuse eesmärki just selle inimese vaatest. Laste abivajadust tuleb samuti hinnata terviklikult 137 ja see on lastekaitseseaduse järgi KOV lastekaitsetöötaja ülesanne. Kui ohver vajab iseseisva toimetuleku saavutamiseks pikaajalist ja mitmekülgset abi, mis hõlmab ka vajadust koordineerida mitme organisatsiooni koostööd abi andmisel, tuleb naiste tugikeskuse teenuse raames rakendada juhtumikorraldust. Lisaks eelnenud tegevustele, mida muudatusega täiendatakse, osutatakse ohvritele täna tugikeskustes teenuse osana ka psühholoogilist nõustamist ning juriidilist õigusabi. Naiste tugikeskused pakkuvad ohvrile ja tema lastele turvalist igapäevaeluks sobivat ajutist majutust ööpäev läbi, kui selleks peaks vajadus olema. Tugikeskus peab tegema aktiivselt koostööd KOV-iga ning leidma vägivalla ohvritele alternatiivse majutuse. Muid teenuseid osutatakse vajaduse korral edasi tugikeskuses. Muudatusena ei piirata tugikeskuses elamise aega kuue kuu pikkuse perioodiga, aga teenuse osutajad peavad lähtuma naise ja tema laste vajadustest ja tegelema võimalikult kiiresti neile püsivama elukoha leidmisega. See on vajalik, et naine ja tema laps saaks võimalikult kiiresti kätte stabiilise elurütmi ega peaks tugikeskuses veetma rohkem aega kui hädavajalik. Võib eeldada, et muudatused ei too kaasa väga suuri muudatusi naiste tugikeskuste senises töökorralduse ja -koormuses, kuna teenuse sisu jääb suuresti samaks nagu täna. Seaduses täpsustatakse õigusselguse tagamiseks teenuse täpsed tegevused. Täpne tegevuste kirjeldus aitab sh tagada kannatanutele kvaliteetsema teenuse. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud sihtrühma suurus ja sagedus on väikesed. Mõju ulatus on keskmine. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski ei tuvastatud. Muudatusega kaasneb sihtrühmale väheoluline mõju. 6.8.2. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatusega ei kaasne täiendavaid kulusid riigieelarvele. 6.9. Muudatus 9. Seksuaalvägivalla kriisiabi osutamine Hetkel puudub õiguslik regulatsioon seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse kompleksteenuse nõuete osas. Õigusselguse tagamiseks sätestatakse eelnõus seksuaalvägivalla kriisiabi teenuse eesmärk ja sisu. Seaduses kirjeldatud teenuse täpne sisu ja tegevused aitavad tagada kannatanutele kvaliteetsema teenuse. 6.9.1. Sotsiaalne mõju (mõju inimeste heaolule ja sotsiaalsele kaitsele) Muudatusest mõjutatud sihtrühm Justiitsministeeriumi kuritegevuse statistika231 järgi registreeriti 2021. aastal seksuaalkuritegusid 753, neist 663 oli alaealise kannatanuga (kontaktset ja mittekontaktset) seksuaalkuritegu. Alaealise kannatanuga kontaktseid seksuaalkuritegusid oli 303, sh 102 vägistamist. Täisealiste kannatanute puhul olid kõik registreeritud seksuaalkuriteod kontaktsed: 90 juhtumit, sh 84 vägistamist. SKA andmetel pöördus 2021. aastal seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse 163 inimest. Pöördunute seas oli 155 naist ja 7 meest. Ligikaudu 30% pöördujatest on alaealised. 231 Justiitsministeerium, Seksuaalkuriteod (kriminaalpoliitika.ee) 138 Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Seksuaalvägivald on üks tõsisemaid ja samas varjatumaid inimese väärikust riivavaid kuritegusid. Seksuaalvägivald põhjustab lisaks pikaajalistele sotsiaalsetele probleemidele ka märkimisväärseid füüsilisi ja vaimseid tervisekahjusid, psüühikahäireid, hirmu ja alandust232, ärevust, stressi, tagasilangusi tervenemisprotsessis, enese kahjustamist233, mõjutades nii ohvri lähedasi kui ka kogu ühiskonda. Seega on väga oluline tagada seksuaalvägivalla ohvrile vajalik meditsiiniline abi ja esmane psühhosotsiaalne abi, et aidata kaasa ohvri füüsilisele ja psühhosotsiaalsele taastumisele. Kuriteoohvrite direktiiv234 rõhutab, et vägistamist ja seksuaalvägivalda kogenud isikud on eriti haavatavad, kes vajavad ühtset ja suunatud lähenemisviisi, mis võtab arvesse muu hulgas ohvrite erivajadusi ja tekkinud kahju. Eelnõus sätestatakse seksuaalvägivalla kriisiabi teenuse ühtsed nõuded ja tegevused, mis tagab kvaliteetsema abi kõigile seksuaalvägivalla ohvritele sõltumata soost ja vanusest. Seksuaalvägivalla kriisiabi keskustesse saavad pöörduda ka lapsed ja noored ning lapsevanemad koos lastega, kes on kogenud seksuaalvägivalda või kelle puhul on selline kahtlus. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud potentsiaalse sihtrühma suurus ja mõju sagedus on väikesed. Mõju ulatus on keskmine. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Kuigi sihtrühma suurus ja mõju sagedus on väikesed, võib muudatusega kaasnevat sotsiaalset mõju sihtrühmale hinnata oluliseks, kuna tegu on väga haavatava sihtrühmaga ühiskonnas. 6.9.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatus puudutab peamiselt SKA-d ja seksuaalvägivalla kriisiabi teenuse osutajaid. Teenust korraldab SKA ohvriabi. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskused asuvad neljas Eesti piirkonnas haiglate juures: Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliinikus (Põhja-Eesti), Tartu Ülikooli Kliinikumis (Lõuna-Eesti), Pärnu Haiglas (Lääne-Eesti) ja Ida-Viru Keskhaiglas (Ida-Eesti). Kriisiabikeskuse teenuse juurde kuuluvad haigla personal, ohvriabitöötajad, psühholoogid, juriidilised nõustajad. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus SKA ohvriabi on arendanud ja koordineerinud seksuaalvägivalla kriisiabi teenust ja kriisiabi keskuste tegevusi alates 2017. a. Seksuaalvägivalla kriisiabi teenus tagatakse kriisiabikeskustes, kus töötavad spetsialistid on saanud professionaalse ettevalmistuse, mis aitab ohvritel paraneda läbielatud traumast ja saada väärikalt koheldud. Seaduses kirjeldatakse seksuaalvägivalla kriisiabi teenuse sisu ja tegevused. Teenuse raames tagatakse seksuaalvägivalla ohvritele esmane standardiseeritud abi, mis hõlmab endas ohvri esmast hindamist vajaliku teenuse ja mahu määramiseks, esmast psühhosotsiaalset abi, seksuaalvägivalla tõttu vajalike tervishoiuteenuste tagamist ning kohtumeditsiiniliste tõendite 232 Krug EG et al., eds. Sexual violence. World report on violence and health. World Health Organization 2002. 233 Skinner, T. & Taylor, H. (2005). Providing counselling, support and information to survivors of rape: an evaluation of the Surviving Rape and Trauma After Rape (STAR) young persons project. Home Office Online Report 51/04. London: Home Office. 234 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2012/29/EL https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32012L0029&from=HR 139 kogumist. Samuti vägivallast tulenevate ravimite ja abivahendite tagamist, nõustamist ja psühholoogilist nõustamist. Alaealisele seksuaalvägivalla ohvrile pakub SKA lisaks nimetatud teenusele lastekaitseseaduses sätestatud abi. Seksuaalselt väärkoheldud lapsele tuleb pärast kriisiabi pakkumist tagada ka edasine abi ja toetus, nii lapse kui vanemate terviklik vajaduste hindamine ja abistamine, mida käsitleb lastekaitseseadus. Võib eeldada, et muudatused ei too kaasa väga suuri muudatusi SKA ohvriabi ja seksuaalvägivalla kriisikeskuste senises töökorralduse ja -koormuses, kuna samasisulist teenuse osutatakse ka täna. Seaduses täpsustatakse õigusselguse tagamiseks teenuse sisu ja täpsed tegevused. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud sihtrühma suurus on väike ja sagedus on väike. Mõju ulatus on keskmine. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski ei tuvastatud. Muudatusega kaasneb sihtrühmale väheoluline mõju. 6.9.3. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatus ei too riigieelarvele kaasa olulist mõju, kuna täiendav kulu on väike. Lisakulu tekib seoses teenuse osutamise võimekuse tagamisega, sh täiendava personali vajadusega (sh supervisioonid). Prognoosi kohaselt on täiendava kulu suurus 2023. aastaks hinnanguliselt 274 000 eurot (pikemat prognoosi ja selgitusi vt täpsemalt ptk 7). 6.10. Muudatus 10. Teenuse osutamine inimkaubanduse ohvritele Õigusselguse tagamiseks täpsustatakse eelnõus inimkaubanduse ohvrite teenuse tegevusi. Teenuse sisu jääb samaks mis kehtivas seaduses. Seaduses kirjeldatud teenuse täpsed tegevused aitavad tagada kannatanutele kvaliteetsema teenuse. 6.10.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele ja sotsiaalne mõju teenusesaajatele Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatus puudutab peamiselt SKA ohvriabi, kes on inimkaubanduse ohvri teenust korraldaja ning inimkaubanduse ohvrite teenuse osutajaid. Justiitsministeeriumi kuritegevuse statistika235 kohaselt registreeriti 2021. aastal 43 inimkaubandusega seotud kuritegu. SKA abistas 28 seksuaalse ekspluateerimise ohvrit ja seitset tööalase ärakasutamise ohvrit. Lisaks nõustas SKA 505 inimest 17 erinevast riigist, peamiseks mureks oli nende puhul võimalik tööalane ärakasutamine. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Teenuse sisu ja eesmärk on määratletud ka kehtivas seaduses, uusi abi liike teenuse juurde ei lisandu. Kehtiva seaduse puhul on suureks probleemiks seaduse keerukas ülesehitus, isegi spetsialistidel on olnud raske aru saada, millised teenused on inimkaubanduse ohvritele ette nähtud ja millised teistele ohvritele. Seega muudatus seisneb peamiselt õigusselguse tagamises. Eelnõus täpsustatakse esmase abi andmine, abivajaduse hindamine ja juhtumikorralduse rakendamine. Esmase abina käsitletakse seaduses nõustamise asemel esmast psühhosotsiaalset 235 Justiitsministeerium, Kuritegevus Eestis 2021, https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2021/inimkaubandus_page.html 140 abi. Samuti kirjeldatakse tervikliku abivajaduse hindamise kohustus, mis on üks läbiv ohvriabi osutamise seaduses sätestatud põhimõtetest. Kui isik vajab iseseisva toimetuleku parandamiseks pikaajalist ja mitmekülgset abi, mis hõlmab ka vajadust koordineerida mitme organisatsiooni koostööd abi andmisel, tuleb teenusel kasutada juhtumikorralduse põhimõtet. Seaduses sätestatakse alaealise inimkaubanduse ohvri abistamise erisused. Alaealine inimkaubanduse ohver (st kuriteo ohver) on reeglina ka abivajav laps lastekaitseseaduse mõistes, kel on õigus saada lastekaitse abi elukohajärgsest KOVist. Võib eeldada, et muudatused ei too kaasa väga suuri muudatusi SKA ohvriabi ja teenuse osutajate senises töökorralduse ja -koormuses, kuna samasisulist teenuse osutatakse ka täna. Täpne tegevuste kirjeldus aitab sh tagada kannatanutele kvaliteetsema teenuse. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud sihtrühma suurus ja mõju sagedus on väike. Mõju ulatus on keskmised. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski ei tuvastatud. Muudatusega kaasneb sihtrühmale väheoluline mõju. 6.10.2. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatusega ei kaasne täiendavaid kulusid riigieelarvele. 6.11. Muudatus 11. Taastava õiguse teenused, sh vahendusteenus Eelnõus sätestatakse taastava õiguse teenuste eesmärk ja tegevused. Taastav õigus aitab kaasa ohvrikogemusest taastumisele. Õigusselguse tagamiseks täpsustatakse eelnõus ka vahendusteenuse osutamise tingimused ja tegevused. Täpne teenuse tegevuste ja tingimuste kirjeldus aitab sh tagada kannatanutele kvaliteetsema teenuse. 6.11.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele ja sotsiaalne mõju ohvritele Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatus mõjutab SKA-d, kes vastutab ohvriabitöötajatest vahendajate ja oma taastava õiguse vabatahtlike väljaõppe eest ning toetab teenuste kvaliteedi tagamist. Muudatus mõjutab ka prokuratuuri, kes peab oma tööpraktikas muutma seni lepitusmenetlusena tuntud tegevuse nimetust vahendusmenetluseks. Justiitsministeeriumi andmetel on alaealisi menetluse väliseid vahendusteenuse (tänane lepitusteenus) kasutajaid umbes 100 inimest aastas, täiskasvanute puhul paarkümmend juhtumit aastas. Teenuse sihtrühma täpset suurust on keeruline prognoosida, kuivõrd sõltub olulisel määral teavitustöö aktiivsusest ja üldisest teadlikkuse kasvust taastavast õigusest (teenusest teadlikkuse kasvades võib eeldada, et inimeste huvi teenuse järele järk-järgult kasvab, ulatudes kuni paarisaja juhtumini aastas täiskasvanute puhul, alaealiste puhul ca 300). Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Eelnõus sätestatakse taastava õiguse teenuste sisu ja tegevused. Taastava õiguse teenuste eesmärk on erapooletu vahendaja kaasabil juhtunu osapooled kokku tuua, anda selgitamise ja ärakuulamise võimalus ja jõuda juhitud protsessi kaudu kokkuleppele, kuidas tekkinud kahju hüvitada ja õiglustunde taastumist toetada. Kehtivas seaduses on täna kirjeldatud taastava õiguse teenusena ainult KrMS-s sätestatud lepitusteenus, uue nimega vahendusteenus. Eelnõus sätestatakse ka teiste taastava õiguse teenuste olulised komponendid. 141 Taastava õiguse teenused peavad ette valmistama juhtumi kõikide osapoolte võimalikuks ühiseks kohtumiseks. Vahendusteenusele võib saata prokuratuur või kohus kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu eesmärgiga saavutada kokkulepe kuriteoga tekitatud kahju heastamiseks. Osapooled valmistab ette selleks koolitatud ohvriabitöötaja. Teistele taastava õiguse teenustele (need võivad olla nt taastav vestlus, taastav kohtumine, vahendus, taastav nõupidamine, taastav aruteluring) pääseb nii ise kui suunamisega, ja seda võib läbi viia nii ohvriabitöötaja kui taastava õiguse vabatahtlik. Inimese saab taastava õiguse protsessi suunata ka spetsialist, kes juhtumiga tegeleb (nt lastekaitsetöötaja, politseinik, prokurör, tugispetsialist jne). Inimene saab ka ise pöörduda teenuse saamiseks SKA poole. Taastava õiguse kohtumise läbiviimiseks tuleb valida sobiv meetod. Oluline on taastava õiguse kontseptsiooni põhimõtete järgimine, kõik kasutatavad meetodid peavad seadma eesmärgiks ühisele kokkuleppele jõudmise, kuidas tehtud heastada. Kohtumiste läbiviimise metoodika erineb, vahendusteenusel viib kohtumisi läbi selleks koolitatud ohvriabitöötaja, teiste taastava õiguste meetodite puhul kaks vahendajat. Kohustus on ka taastava õiguse teenusele suunajale tagasiside andmine taastava õiguse kohtumiste sisust ja seal sõlmitud kokkulepetest. Tagasiside andmise olulisust on rõhutanud nii prokurörid, SKA kui Justiitsministeerium, see on protsessi mõttekuse ja ohvrite õiguste tagamiseks väga oluline. Kehtiva seaduse lepitusteenuse (eelnõus vahendusteenuse) puhul jääb eelnõus kehtima kehtivas seaduses sätestatu, lisanduvad mõned täpsustused. Suurim muutus on teenuse nime muutmine. Lepitusteenuse puhul on üheks probleemkohaks olnud lepituse termin, mis on põhjustanud praktikas segadust ja valestimõistmist (nii seoses kriminaalmenetluses kasutatava lepituse mõistega, kui ka lepitusmenetluse mõistega tsiviilasjades). Väljend “lepitamine” on paljude prokuröride hinnangul vägivallaohvrite jaoks negatiivseid emotsioone tekitav ja ainuüksi terminoloogia tõttu selles protsessis osalemisest pahatihti loobutakse või nõuab osaluseks nõusoleku saamine prokurörilt suuremat jõupingutust. Täpsustatud on ka vahendusmenetluse korraldamist ning vajaduse korral vahendusmenetluse tulemusena sõlmitud kirjaliku kokkuleppe tingimuste täitmise kontrollimist. Kehtiv seadus viitas ainult alaealiste suhtes kohaldatavale vahendusteenusele, kuid sätte kohaldamine on võimalik teatud tingimustel ka kuni 21-aastastele noortele. Võib eeldada, et muudatused ei too kaasa väga suuri muudatusi SKA ohvriabi ja teenuse osutajate senises töökorralduse ja -koormuses, kuna samasisulisi teenuseid osutatakse ka täna. Teenuste sisu ja tegevuste täpne kirjeldus aitab sh tagada kannatanutele kvaliteetsema teenuse. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud sihtrühma suurus ja mõju sagedus on väike. Mõju ulatus on keskmine. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski ei tuvastatud. Muudatusega kaasneb sihtrühmale väheoluline mõju. 6.11.2. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatusega ei kaasne täiendavaid kulusid riigieelarvele. 6.12. Muudatus 12. Vägivallast loobumise teenuse osutamine 142 Õigusselguse tagamiseks sätestatakse eelnõus vägivallast loobumise toetamise teenuse eesmärk ja sisu. Täpne teenuse tegevuste ja tingimuste kirjeldus aitab sh tagada vägivallatsejatele kvaliteetsema teenuse. 6.12.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Muudatusest mõjutatud sihtrühm Vägivallast loobumise teenust korraldab SKA. SKA andmetel pöörduti 2021. aastal vägivallast loobumise toetamise teenusele 2008 korda, sh esmakordselt pöördus 736 inimest. PPA andmetel oli 2021. aastal registreeritud lähisuhtevägivalla kuritegudes kahtlustatavaid isikuid 1776236. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Kehtivas seaduses ei ole vägivallast loobumise teenus sätestatud. Sotsiaalprogramme vägivallast loobumiseks hakati SKA poolt pakkuma 2018. aastal. Vägivallast loobumise toetamise teenuse nõustajad teevad aktiivset koostööd teiste spetsialistidega. Ohvriabiga tehakse aktiivset koostööd, et tagada kannatanute kaitse. Vägivallast loobumise toetamise teenuse nõustajad osalevad ka võrgustike kohtumistel ning MARAC koosolekutel. Õigusselguse tagamiseks kirjeldatakse teenuse eesmärk ja tegevused ka seaduses. Teenuse eesmärk on aidata kaasa vägivalla ennetamisele ja tõkestamisele vägivalla toimepanijatele suunatud tegevuste kaudu (nt nii individuaal- kui ka grupinõustamised). Otsustamaks teenuse vajaduse ja mahu üle, tuleb alati hinnata vägivalla toimepanija motivatsiooni ja psühhosotsiaalseid vajadusi. Samuti tuleb hinnata vägivaldse käitumise jätkumise võimalikke riske ohvri otsesele ohule. Vägivallast loobumise teenuse osutaja peab pidama esmatähtsaks ohvri turvalisust, toetamist ja inimõigusi. Võib eeldada, et muudatused ei too kaasa väga suuri muudatusi SKA senises töökorralduses, kuna teenust osutatakse ka täna, kuid teenus on arendamisel ja vägivallatsejatega töötamine on Eestis siiski üsna algusjärgus. Teenuse edasiarendamine toob kaasa mõningase töökoormuse kasvu, mis eeldab ka täiendava personali vajadust (sh supervisioon). Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud sihtrühma suurus on väike. Mõju ulatus ja sagedus on keskmised. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski ei tuvastatud. Muudatusega kaasneb sihtrühmale oluline mõju. 6.12.2. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatus ei too riigieelarvele kaasa olulist mõju, kuna täiendav kulu on väike. Teenuse püsimajäämiseks ja edasi arendamiseks on vajalik värvata täiendavat personali (sh tagada supervisioonid). Prognoosi kohaselt on täiendava kulu suurus 2023. aastaks hinnanguliselt 290 000 eurot (pikemat prognoosi ja selgitusi vt täpsemalt ptk 7). 6.13. Muudatus 13. Traumast taastumist toetav vaimse tervise abi kuriteo ja vägivalla ohvritele Muudatus mõjutab kuriteo ja vägivallakuriteo ohvrite õigust psühholoogilise abi saamisele, seeläbi muutub abi kättesaadavamaks rohkematele abivajajatele. Muudatus soodustab ohvri psühhosotsiaalse tasakaalu taastumist ning vähendab ohvri psüühika- ja käitumishäirete tekkimise tõenäosust või nende intensiivsust. Paraneb kannatanute üldine heaolu ja toimetulek. 236 Politsei- ja Piirivalveamet, ALIS (aruanne genereeritud: 10/01/2022) 143 6.13.1. Sotsiaalne mõju (mõju inimeste heaolule ja sotsiaalsele kaitsele) Muudatusest mõjutatud sihtrühm Justiitsministeeriumi ohvriuuringu (2021) andmed näitavad, et vägivaldse ründe ohvriks langes 2021. aastal 1% ja vägivallaga ähvardamise ohvriks 4% küsitletutest237. Sotsiaalministeeriumi tellitud COVIDi teemalises küsitluses (2021) tuli välja, et küsitlusele eelnenud viimase kuu jooksul on füüsilist perevägivalda kogenud 1% vastanutest ning vaimset vägivalda 6% vastanutest238. Justiitsministeeriumi kuritegevuse statistika239 järgi registreeriti 2021. aastal isikuvastaseid kuritegusid 7057, sh kehalise väärkohtlemise kuritegusid 5646. Registreeritud seksuaalkuritegude arv oli 753, neist 663 oli alaealise kannatanuga (kontaktset ja mittekontaktset) seksuaalkuritegu. Lähisuhtevägivalla kuriteojuhtumeid registreeriti 2021. aastal 3945, süüteota juhtumeid oli 11 855. Seega lähisuhtevägivalla juhtumeid registreeriti kokku 15 800, neist 4296 olid alaealise osalusel240. SKA andmetel sai 2021. aastal psühholoogilist abi 2465 inimest. Statistika ja uuringud näitavad, et potentsiaalselt oleks abivajavate isikute sihtrühm palju suurem võrreldes sellega, kui paljud täna psühholoogilist abi saavad. Kuna muudatusega laiendatakse traumast taastumist toetava vaimse tervise abi õigustatud saajate ringi, siis SKA prognoosi kohaselt võib sihtrühm kasvada esimesel uue seaduse kehtima hakkamise aastal hinnanguliselt 40% ja järgnevatel aastatel hinnanguliselt 20%. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Kuriteost tingitud vaimse tervise probleemid võivad mõjutada tugevalt ka inimese füüsilist tervist ning sotsiaalset elu, tekitades halvimal juhul probleeme tööelus, mis omakorda võivad mõjutada isiku majandusliku olukorra halvenemist. FRA põhiõiguste uuringu 2019. a andmetel kogesid Eestis füüsilise vägivalla ohvrid mitmeid psühholoogilisi tagajärgi: depressioon (27%- l ohvritest), ärevushäired (35%), paanikahood (10%), enesekindluse kadumine (35%), haavatuna tundmine (35%) jm241. Seega õigeaegne ja piisav vaimse tervise abi on ülioluline riskide vähendamiseks ja ennetamiseks. Paljudel erinevatel vägivallakuriteo ohvrite sihtrühmadel ei ole täna õigust saada vaimse tervise abi, kuna kehtiva seaduse sõnastus annab abi saamise õiguse küllaltki kitsale sihtrühmale. Täna on psühholoogilise abi saamise eelduseks süüteomenetluse algatamine, seega paljud ohvrid, kelle juhtumite osas ei ole alustata menetlust, jäävad vajalikust abist ilma. Kahjuks Eestis endiselt suur osa ohvritest ei pöördu politseisse, seega ei teki menetluse võimalust (nt FRA põhiõiguste uuringu 2019. a andmete kohaselt ei teatanud Eestis 83% füüsilist vägivalda kogenud inimesed juhtumist politseisse242). Pere- või seksuaalvägivalla ohvriks sattumine on ühiskonnas endiselt tabu, mis võib takistada ohvril õiguskaitseasutuste poole pöördumist, kuid ei vähenda juhtunust põhjustatud üleelamisi ja vaimse tervise abi vajadust. Psühholoogilise vägivalla puhul väga sageli ei alustata süüteomenetlust, sest tegu ei täida ühtegi süüteokoosseisu või puuduvad tõendid. Õigust ei ole vaimse tervise abile ka vägivallakuriteo pealtnägijatel või tunnistajatel, kui nad pole ohvri pereliikmed. 237 Ahven, A. (2021). Ohvriuuringud 2010-2021. Küsitlused inimeste kokkupuudetest kuritegevusega. Justiitsministeerium, kriminaalpoliitika lühianalüüs 4/2021 238 Turu-uuringute AS / Sotsiaalministeerium (2021). COVID-19 teemaline küsitlus 28. küsitluslaine 239 Justiitsministeerium, https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2021/index.html 240 Allikas: Politsei- ja Piirivalveamet, ALIS (aruanne genereeritud: 10/01/2022) 241 FRA (2021). Crime, Safety and Victims´rights. Fundamental Rights Survey https://fra.europa.eu/en/publication/2021/fundamental-rights-survey-crime 242 Ibid. 144 Eelnõuga võimaldatakse vajadusel vaimse tervise abi ka kriminaalmenetluses tunnistajatele ning kuriteoohvrite direktiivis nimetatud eriti haavatavatele sihtrühmadele (seksuaalvägivalla, perevägivalla ohvrid) ilma menetluseta juhul kui ohvriabitöötaja on hinnanud sellise abi vajaduse põhjendatuks. Muudatus tagab selle, et perevägivalla või seksuaalvägivalla ohvril on õigus traumast taastumist toetava vaimse tervise abi saada ka siis, kui süüteomenetlust ei ole alustatud, kuid ohvriabi töötaja on ohvri abivajadust hinnates tuvastanud vastava vajaduse. See võimaldab edaspidi abistada ka lapsi, kes on perevägivalda kas pealt näinud või nad elavad peres, kus vägivalla intsidendid aset leiavad. Traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi on õigus saada ka ohvri lapsel, lapselapsel, vanemal ja muul last kasvataval isikul, vanavanemal, õel, vennal, ohvriga abielus või abieluga sarnanevas suhtes oleval või olnud isikul, kui tema toimetulekuvõime on ohvri suhtes toime pandud teo tõttu langenud, olenemata süüteomenetlusest. Muudatus tagab selle, et õigus traumast taastumist toetavale vaimse tervise abile on lisaks kriminaalmenetluses osaleva ohvri lähedastele ka perevägivalla või seksuaalvägivalla ohvrite lähedastel siis, kui ohvri suhtes toime pandud teo osas ei ole alustatud süüteomenetlust. Näiteks, väärkoheldud laste, eriti seksuaalselt väärkoheldud laste puhul, on väga vajalik ka vanemate nõustamine, et nemad olukorraga toime tuleksid. See on lapse taastumisel olulise tähtsusega. Vanemate nõustamine ei ole praegu võimalik nendel juhtudel, kui süüteomenetlust ei ole alustatud. Psühholoogilise abi kättesaadavust parandab ka see, et eelnõuga pikendatakse traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotlemise tähtaega viie aastani senise kolme aasta asemel. Sageli ei teadvusta kannatanu või tema pereliikmed vahetult pärast süüteo toimumist vajadust psühholoogilise abi järele. Abivajadus võib tekkida hiljem, kui üleelatud trauma hakkab oluliselt häirima igapäevast toimetulekut ning pereliikmete omavahelisi suhteid. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud potentsiaalse sihtrühma suurus ja mõju sagedus on väikesed. Mõju ulatus on keskmine. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Kuigi sihtrühma suurus ja mõju sagedus on väikesed, võib muudatusega kaasnevat sotsiaalset mõju sihtrühmale hinnata oluliseks, kuna tegu on väga haavatava sihtrühmaga ühiskonnas. 6.13.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatusest mõjutatud peamiseks sihtrühmaks on SKA, kes hindab psühholoogilise abi vajadust ning korraldab traumast taastumist toetav vaimse tervise abi teenust. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Kehtivas OAS-is on välja toodud psühholoogilise abi kulu hüvitise maksmise tingimused ja hüvitamise kord, kuid mitte psühholoogilise abi sisu ja eesmärk. Seaduses sõnastatakse ümber psühholoogilise abi saamise mõiste (täna psühholoogilise abi kulu hüvitis) - traumast taastumist toetava vaimse tervise abiks. Mõiste täpsustamine on vajalik, kuna SKA ei maksa praktikas inimestele hüvitist psühholoogilise abi kasutamise eest. Kogu tasu ja arveldus toimub SKA ja teenuse osutaja vahel. Psühholoogilise nõustamise eesmärgiks on peamiselt inimese psüühilise seisundi ja toimetuleku säilitamine või parandamine. Selleks viiakse läbi inimese, tema lähivõrgustiku ja keskkonna psühholoogiline hindamine ning nõustamine, lähtudes inimese enda poolt püstitatud 145 eesmärkidest, nende saavutamise võimalustest, takistustest ja vajalikest psühholoogilistest meetmetest. Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi saamiseks esitab isik taotluse SKA- le, kes ühtlasi hindab inimese vajadust nimetatud teenusele. Ohvri traumast taastumist toetava vaimse tervise abi vajadust hindab ohvriabiteenust korraldav ohvriabitöötaja vastava küsimustiku alusel. Ohvriabitöötaja on ühtlasi nii inimese esmaseks nõustajaks kui ka tema abistajaks suhtlemisel riigi- või kohaliku omavalitsuse asutustega ja muude asjaomaste isikutega. Vägivallaohvrist lapse puhul on teavitamise kohustus lähtuvalt lastekaitseseadusest ja teavitada võib ka ilma vanema/eestkostja nõusolekuta. Võib hinnata, et muudatused mõjutavad SKA töökorraldust ja -koormust, kuna abivajajate sihtrühm suureneb ning SKA peab hakkama hindama rohkemate isikute traumast taastumise vaimse tervise taastumise abi vajadust. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Kokkuvõtvalt võib hinnata, et muudatustest mõjutatud sihtrühma suurus on väike. Mõju ulatus ja sagedus on keskmised. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike. Muudatustega kaasneb sihtrühmale oluline mõju. 6.13.3. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatus ei too riigieelarvele kaasa olulist mõju, kuna täiendav kulu on väike. Lisakulu tekib seoses abi kättesaadavuse paranemisega sihtrühmade laiendamise kaudu (perevägivalla ja seksuaalvägivalla ohvritele, sh perevägivalda pealt näinud lapsohvritele). Eelduslik kulude kasv on arvutatud SKA pikaajalisel praktikal tulenevast eeldusest, et abisaajate arv tõuseb esimesel aastal u 40% ja järgnevatel u 20% aastas võrreldes 2021. aastaga. Prognooside kohaselt oleks täiendav kulu 2023. aastaks 322 000 eurot (pikemat prognoosi ja selgitusi vt täpsemalt ptk 7). 6.14. Muudatus 14. Hüvitise alammäära ulatuses ei ole vaja tekkinud kahju dokumentaalselt tõendada Eelnõu § 43 lõigete 1 ja 2 kohaselt ei ole vaja vägivallakuriteo käigus tekkinud kahju tõendamiseks esitada kuludokumente, kui kulud on võimalik katta alammäära ulatuses. See muudatus puudutab prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muudele abivahenditele, riietele ja teistele isiklikele esemetele tekitatud kahju ning matusekulude hüvitamist (matusekulude osas on mõjud toodud peatükis 6.15). Lihtsustatud kuriteoohvrite hüvitiste taotlemise kord aitab vähendada ohvrite koormust hüvitiste taotlemisel ning see omakorda võib suurendada hüvitiste taotlemiste arvu ning abi jõuab rohkemate ohvriteni. 6.14.1. Sotsiaalne mõju (mõju inimeste heaolule ja sotsiaalsele kaitsele) Muudatusest mõjutatud sihtrühm Potentsiaalseks mõjutatud sihtrühmaks on kõik vägivallakuriteo ohvrid ning kuriteoohvrite hüvitiste taotlejad. Justiitsministeeriumi andmetel243 registreeriti 2021. aastal 7057 isikuvastast kuritegu, millest 80% moodustas kehaline väärkohtlemine. Eesti Haigekassa andmetel244 vajas 2020. aastal ründe käigus tekkinud vigastuste tõttu ravi 3033 inimest (2016-2020 keskmine on 4490 inimest). Sihtrühma täpset suurusjärku on keeruline hinnata, kuna kõigil ei teki ründe tõttu rasket tervisekahjustust, mis on aluseks hüvitise määramiseks. Hinnanguliselt võib olla 243 Justiitsministeeriumi kuritegevuse statistika, https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2021/ 244 TAI vigastuste statistika: https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__02Haigestumus__09Vigastused/VIG13.px/ 146 kannatanute arv, kellel on vägivallakuriteo tagajärjel tekkinud raske tervisekahjustus, suurusjärgus 500-1000. Vägivallakuriteo ohvritest taotleb hüvitisi väga väike osa. SKA andmetel maksti 2021. aastal kuriteoohvrite hüvitisi kokku 96-le isikule. Keskmiselt on viimase viie aasta jooksul makstud kuriteoohvrite hüvitisi 112 isikule. Ohvri tervise kahjustamisest tingitud kulude (ravikulud) hüvitist maksti 8-le isikule (võib eeldada, et Haigekassa katab enamiku ravikulusid, mis ohvritel on vägivallakuriteost tingitud raske tervisekahjustuse raviga seoses). Prillidele, abivahenditele ja riietele tekitatud kahju hüvitist ei ole SKA viimastel aastatel üldse välja maksnud. See viitab eelduslikult sellele, et tänane abivahendite jms hüvitise taotlemise kord on ohvri jaoks liiga koormav (kulu peab olema tekkinud) ning pigem jäetakse abi küsimata. Seega on hüvitise täpse sihtrühma määratlemine keeruline. Hinnangu aluseks on võetud ravikulude hüvitise keskmise saajate arv (2002-2021), milleks on 10. Süsteemi lihtsamaks muutmine, peale riiete ka teiste isiklike esemete hüvitamine ja kulude tõendamiskohustuse kaotamine suurendab järgnevatel aastatel eelduslikult antud hüvitise taotlejate arvu, kuid see ei ole kindlasti hüppeline tõus. SKA prognooside kohaselt võiks järgnevatel aastatel hüvitist taotlema tulla aastas ligikaudu 20 uut ohvrit. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Kehtiv seadus näeb ette vägivallakuriteo käigus tekkinud kulude (kulud abivahenditele nagu prillid või hambaproteesid jne, riiete ja matusekulud) tõendamist kuludokumentide alusel. Selline hüvitise taotlemise kord on ohvrit koormav. Kahju hindamine võib ohvri jaoks olla keeruline, kuna alati ei ole ohvril kuludokumendid säilinud. Seadusemuudutuse jõustumisel ei ole ohvril enam vaja tõendada kuriteo käigus hävinud abivahendite ega isiklikele esemetele tekitatud kahju kulusid dokumentaalselt kui nende suurus jääb hüvitise alampiiri ulatusse. Muudatusena kehtestatakse hüvitisele alampiir, mis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud ühe kuu töötasu alammääraga kehtival kalendriaastal (2022. aastal 654 eurot). SKA eksperthinnangul kataks selline summa nende praktika põhjal suurema osa sihtrühma vajadustest. Kahju hüvitatakse edaspidi ühekordse maksena uurimisasutuse andmete alusel (mis näitavad, et selline kahju on tekkinud). Kui ohvri kulud on suuremad kui alampiir, siis tuleb ohvril kõik kulud dokumentaalselt tõestada ning need hüvitatakse 80% ulatuses (nagu kehtivas seaduses). Hüvitist makstakse alati vähemalt alammääras, kuna praktikas võib tekkida olukord, kus dokumentaalselt tõendatud kulude summa peale 80% arvestamist on väiksem kui alammäär. Sel juhul on õiglane maksta hüvitist kõigile ohvritele vähemalt alampiiri ulatuses. Kehtiva seaduse järgi ei hüvitata riietele lisaks kuriteo käigus kannatada saanud muid isiklikke esemeid (nt kell, jalanõud, telefon jms). Nende isiklike esemete kahju tuleb ohvril välja nõuda tsiviilhagiga kurjategijalt. See aga tähendab topelt menetlust, SKA menetlusele lisaks kohtumenetlus. Ohvri jaoks on ebamõistlik ja koormav kahest erinevast kohast sisuliselt sama kahju eest kahju hüvitamist taotleda. Samuti on praktikas ette tulnud olukordi, kus tsiviilhagi esitamise tähtaeg on möödas ja kannatanul ei ole olnud võimalik tekkinud kahju isiklike esemete eest välja nõuda. Muudatusena hakatakse lisaks riietele tekitatud kahjule hüvitama ka teistele kuriteo käigus kannatada saanud isiklikele esemetele tekitatud kahju. Ohvri jaoks muudab hüvitise taotlemise keeruliseks ka see, kui ohver ise peab arvestama taotletava hüvitise summa suuruse. Ohvril ei pruugi olla piisavalt infot hüvitise suuruse arvutamiseks. Praktikas see täna ei toimi ning üldjuhul SKA ise arvestab taotleja kahju suuruse registriandmete ja taotleja esitatud info põhjal. Selleks, et seadus praktikaga kooskõlla viia, kaotatakse seadusest ohvri kohustus ise hüvitise taotlemisel hüvitise suurust arvutada. Ohver määrab hüvitise taotlemisel ära ainult hüvitise liigi. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele 147 Kokkuvõttes vähendavad muudatused ohvri tõendamiskoormust hüvitiste taotlemise käigus. Lihtsam ja kasutajasõbralikum hüvitiste taotlemise kord tagab selle, et ohvrid ei loobuks hüvitiste taotlemisest ning vajalik abi jõuaks rohkemate ohvriteni. Seega võib mõju ulatust ning sagedust sihtrühmale hinnata keskmiseks. Sihtrühma suurus on väike. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Muudatustega kaasneb sihtrühmale oluline sotsiaalne mõju. 6.14.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Kavandatavatest muudatustest mõjutatud peamiseks sihtrühmaks on SKA. Kuriteoohvrite hüvitiste määramiste menetluse lihtsustamine mõjutab SKA töökorraldust ja –koormust. Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatused mõjutavad riigiasutustest SKA-d. Seega on sihtrühma suurus väike. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Täna peab SKA ohvrite esitatud kuludokumente kontrollima. Kui abivahendite ja muude isiklike esemete hüvitamine toimub seaduses kindlaksmääratud summa alusel ilma kuludokumentide esitamata, ei ole menetlejal vaja enam taotlusele lisatud kuludokumente summasid kokku arvutada. Ülejäänud SKA menetlusprotsess jääb samaks vastavalt kehtivale süsteemile. Kokkuvõttes muudatused SKA töökorraldust ei muuda ega vähenda töökoormust. Täna tegeleb SKA-s kuriteoohvrite hüvitiste menetlemisega kaks töötajat 0,5 töökoormusega. Eelduste kohaselt jääb nende töökoormus samaks. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Muudatuste mõju ulatus ja sihtrühma suurus on väikesed. Mõju sagedus on keskmine. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Kokkuvõttes toovad antud muudatused kaasa väheolulise mõju SKA töökorraldusele ja –koormusele. 6.14.3. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatused ei too SKA eelarvele kaasa olulist mõju. Abivahendite, riiete ja isiklike esemete hüvitamise alammäära kehtestamise täiendavat kulu täpselt prognoosida on keeruline, kuna andmed hüvitise saajate ja kulude osas täna puuduvad. Eeldusel, et aastas hakkaks abivahendite ja isiklike esemete ühekordset hüvitist saama 20 ohvrit, siis 2022. aasta kehtivat töötasu alamäära arvestades, oleks kulu hüvitisele aastas (2022. a kohta) ligikaudu 13 000 eurot, 2023. aastaks oleks kulu hinnanguliselt 14 500 eurot (vt täpsemalt ptk 7). Matusekulu hüvitise arvestused on välja toodud järgmise muudatuse punkti all. 6.15. Muudatus 15. Matusekulude hüvitamine alammäära ulatuses, millest ei arvestata maha KOVi matusetoetust Muudatustega kaotatakse ära matusekulude seni kehtiv fikseeritud piirmäär 448 eurot ning hüvitist hakatakse maksma hüvitisele õiguse tekkimise ajal kehtiva Vabariigi Valitsuse kehtestatud ühe kuu töötasu alammäära suuruses ilma kuludokumente nõudmata. Samuti ei arvestata matusekulude hüvitisest enam maha kohaliku omavalitsuse makstavat matusetoetust. Lihtsustatud matusekulude hüvitise taotlemise kord aitab vähendada ohvrite lähedaste koormust hüvitiste taotlemisel ning suurem hüvitise summa parandab nende majanduslikku toimetulekut. 148 6.15.1. Sotsiaalne mõju (mõju inimeste heaolule, sotsiaalsele kaitsele ja majanduslikule toimetulekule) Muudatusest mõjutatud sihtrühm Mõjutatud sihtrühmaks on inimesed, kes on kaotanud vägivallakuriteo käigus oma lähedase. Justiitsministeeriumi kuritegevuse statistika245 järgi registreeriti 2020. aastal 50 tapmist ja mõrva (sh katsed). Tapmistes ja mõrvades hukkus 40 inimest. Tervise Arengu Instituudi surma põhjuste registri andmetel246 suri 2020. aastal ründe tõttu 42 inimest. SKA andmetel hüvitati 2021. aastal matusekulud 17-le inimesele. Hüvitist saab taotleda üks ohvri perekonnaliige või lähedane. Keskmine matusekulude hüvitise saajate arv aastatel 2019-2021 oli 19. Seega võib hinnata, et ligikaudu poolte ohvrite lähedased taotlevad abi matuste korraldamise jaoks. Kuna tapmiste ja mõrvade arv ei ole viimaste aastate lõikes märkimisväärselt suurenenud, siis sihtrühma kasvu ei prognoosita. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Kehtiva seaduse järgi tuleb ka matusekulude hüvitamise taotlemisel esitada kuludokumendid. Matusekulude puhul on tihti tegu kulutustega, kus ei väljastatagi kuludokumente (nt hauakaevamine, kirikuõpetaja teenus jms) või siis ei ole leinas inimene taibanud neid dokumente küsida. Seega on tegelikud kulud tavaliselt suuremad, kui on võimalik tõestada. Keskmine matusekulu on praktikas ligikaudu 1000 eurot (ilma peielauata, ainult matmisega seonduv). Täna on matusekulu hüvitisele kehtestatud piirmäär summas 448 eurot ning lisaks arvestatakse sellest maha kohaliku omavalitsuse poolt makstav matusetoetus. Selleks, et matusekulu hüvitise taotlemine oleks ohvrite lähedaste jaoks vähem koormav ning hüvitise suurus vastaks matuse reaalsetele hindadele, muudetakse selle taotlemise ja arvutamise põhimõtteid. Hüvitist makstakse kulu kandnud isikule. Taotleja peab tõendama, et ta on vastavad kulud kandnud (nt arve, pangaülekanne), kuid varasemaga võrreldes ei ole vaja kulutšekke esitada. Matusekulusid hakatakse hüvitama hüvitisele õiguse tekkimise ajal (ohvri surmaaeg) kehtiva Vabariigi Valitsuse kehtestatud ühe kuu töötasu alammäära suuruses (2022. aastal 654 eurot) ning sellest ei arvestata maha kohaliku omavalitsuse makstavat matusetoetust (KOViti on toetuse suurus erinev, keskmine toetuse suurus on 250 eurot). Võttes aluseks matusetoetuste suurused 2022. aasta hindades, saaks ohvri lähedane matuse korraldamise jaoks hüvitist SKA-st ja KOVist kokku ligikaudu 900 euro ulatuses. Seega katab toetus peaaegu ära keskmise matuse korraldamise kulud. Kuna hüvitise suurus on seotud töötasu alammääraga, on matusekulude hüvitis edaspidi kooskõlas hindade muutustega. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Antud muudatused vähendavad ohvri lähedaste tõendamiskoormust matusehüvitise taotlemise käigus. Lihtsam hüvitise taotlemise kord tagab selle, et abivajajad ei loobu hüvitise taotlemisest ning abi jõuab rohkemate inimesteni. Samuti mõjutavad muudatused hüvitise suuruse osas ohvrite lähedaste majanduslikku toimetulekut, kattes eelduslikult ära suure osa matuse korraldamise kuludest. Kokkuvõttes võib muudatuste mõju ulatust, sagedust ning sihtrühma suurust hinnata keskmiseks. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Muudatustega kaasneb sihtrühmale oluline sotsiaalne mõju. 6.15.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele 245 Justiitsministeeriumi kuritegevuse statistika: Tapmised ja mõrvad (kriminaalpoliitika.ee) 246 TAI surma põhjuste register https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__01Rahvastik__04Surmad/SD15.px/ 149 Kavandatavatest muudatustest mõjutatud peamiseks sihtrühmaks on SKA. Matusekulude hüvitise määramise menetluse lihtsustamine mõjutab SKA töökorraldust ja –koormust. Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatused mõjutavad riigiasutustest SKA-d. Seega on sihtrühma suurus väike. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Matusekulude hüvitise taotlemisel kuludokumentide tõendamiskohustuse kaotamine muudab hüvitise taotlemiskorra lihtsamaks. SKA-l kaob ära kuludokumentide kontrollimise kohustus. Samuti muudab menetluse lihtsamaks see, et edaspidi ei tule matusekulude hüvitiselt maha arvestada KOVi poolt makstavat matusetoetust. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Muudatuste mõju ulatus ja sihtrühma suurus on väike. Mõju sagedus on keskmine. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Kokkuvõttes on muudatustel väheoluline mõju SKA töökorraldusele ja –koormusele. 6.15.3. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatused ei too SKA eelarvele kaasa olulist mõju, kuna täiendav kulu on väike. Matusekulu hüvitise maksmine kehtiva töötasu alammäära ulatuses (2022. aastal 654 eurot) tooks aastas ligikaudu 4000 euro suuruse lisakulu võrreldes kehtiva süsteemiga. Aastatel 2019-2021 maksti matusetoetust keskmiselt 19 isikule 8000 euro ulatuses aastas. Kui 19-le isikule hüvitada matusetoetus kehtiva töötasu alamäära ulatuses oleks hüvitise kogukulu aastas ligikaudu 12 000 eurot. 2023. aastaks oleks toetuse kogukulu ca 14 000 eurot, täiendava kulu suurus on ligikaudu 6000 eurot (vt täpsemalt ptk 7). 6.16. Muudatus 16. Ohvrile makstavast perioodilisest hüvitisest ei arvestata maha töövõimetoetust Muudatusena ei arvestata edaspidi ohvritele makstavast perioodiliselt hüvitisest maha töövõimetoetuse summat, sh ei toimu töövõime hindamist Töötukassas. Senise töövõimetusest ja töövõime vähenemisest tuleneva kahju asemel hakatakse hüvitama varasema sissetuleku vähenemisest tingitud kahju. Muudatuse tulemusena muutub hüvitise taotlemine nende ohvrite jaoks, kes vägivallakuriteo toimepanemise ajal töötasid, lihtsamaks. Hüvitise arvutamise süsteem muutub arusaadavamaks. Suurem hüvitise suurus parandab ohvrite majanduslikku toimetulekut. 6.16.1. Sotsiaalne mõju (mõju inimeste heaolule, sotsiaalsele kaitsele ja majanduslikule toimetulekule) Muudatusest mõjutatud sihtrühm Eesti Haigekassa andmetel247 vajas 2020. aastal ründe käigus tekkinud vigastuste tõttu ravi 3033 inimest (2016-2020 keskmine on 4490 inimest). Võib eeldada, et tekkinud vigastuste pärast on teatud osal ohvritel tekkinud töövõimetus või töövõime vähenemine mingiks perioodiks või kogu eluks. SKA andmetel taotleb töövõimetusest ja töövõime vähenemisest tuleneva kahju hüvitamist aga väga väike osa ohvritest. 2021. aastal maksti perioodilist 247 TAI vigastuste statistika: https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__02Haigestumus__09Vigastused/VIG13.px/ 150 töövõimetusest ja töövõime vähenemisest tuleneva kahju hüvitist 12-le ohvrile. Aastatel 2002- 2021 on perioodilist hüvitist makstud keskmiselt 10-le ohvrile aastas. Kuriteoohvrite hüvitiste maksmise süsteemi lihtsamaks ja kättesaadavamaks muutmine suurendab eelduslikult järgnevatel aastatel hüvitiste taotlejate arvu, kuid see ei ole kindlasti märkimisväärne tõus. SKA prognooside kohaselt võiks järgnevatel aastatel hüvitist taotlema tulla aastas ligikaudu 20 ohvrit. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Töövõimetusest ja töövõime vähenemisest tuleneva kahju hüvitise osas tehakse kontseptuaalne muudatus. Kehtiva seaduse järgi on õigus hüvitisele juhul kui 16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel ohvril on töövõimetusest või töövõime vähenemisest tulenev kahju vägivallakuriteost põhjustatud ajutise töövõimetuse või osalise või puuduva töövõime tõttu saamata jäänud osa sotsiaalmaksuga maksustatud tulust. Töövõime hindamise kohustus teeb täna hüvitise taotlemise süsteemi keeruliseks ning loob vajaduse eristada tööealisi ning vanaduspensionäre. Ohvri jaoks on koormav see, et hüvitise taotlemiseks on vaja teha lisataotlus ning teostada töövõime hindamine ka .töötukassas. Muudatusega hakatakse töövõimetuse ja töövõime vähenemise asemel edaspidi hüvitama varasema sissetuleku vähenemisest tingitud kahju. Hüvitise saamise tingimuseks on asjaolu, et vägivallakuriteo tagajärjel ei saa inimene enam edasi töötada nii nagu varem ja tema varasem sissetulek on vähenenud või kadunud. Samuti ei ole enam vaja tööealisel ohvril hüvitise saamiseks läbida töövõime hindamist Töötukassas. Muudetakse ka hüvitise arvestamise aluseid ning kehtiva seadusega võrreldes ei arvestata hüvitisest maha ohvrile makstud töövõimetoetust. Hüvitisest arvestatakse maha ainult need summad, mille kannatanu on saanud sama kahju eest vägivallakuriteo toimepanijalt või muust allikast (nt tööandja ja Haigekassa makstud haigushüvitis, kindlustusandja makstud hüvitis). Nii töövõimetusest ja töövõime vähenemisest kui sissetuleku vähenemisest tuleneva kahju hüvitis on sisuliselt asendussissetulek. Seega ei muutu hüvitise liigi eesmärk, küll aga muutub hüvitise saamise süsteem oluliselt selgemaks ja kasutajasõbralikumaks. 2021. aastal maksis SKA välja perioodilist hüvitist 12-le ohvrile summas 15 500 eurot, s.o keskmiselt 1300 eurot aastas ohvri kohta. Kui hüvitise summast ei võeta maha töövõimetoetuse summat, oleks keskmine hüvitise summa aastas ohvri kohta hinnanguliselt 5447 eurot. Sel juhul suureneb keskmine hüvitise summa aastas ohvri kohta ligikaudu neli korda. Seega mõjutab muudatus oluliselt ohvrite majanduslikku toimetulekut ning vähendab nende vaesusesse langemise riski. Ebasoovitavate mõjudena võib välja tuua asjaolu, et muudatuse kohaselt ei maksta varasema sissetuleku vähenemisest tingitud kahju hüvitist nendele ohvritele, kes vägivallakuriteo ohvriks langemisel ajal töist sissetulekut ei saanud või olid töötud. Kuid antud riski maandab võimalus taotleda töötukassast töövõimetoetust. Samuti on neil võimalik taotleda ohvri tervise taastamisega seotud kulude ning abivahenditele ja isiklike esemetele tekitatud kahjukulude hüvitamist. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Töötukassas töövõime hindamise tingimuse kaotamine muudab hüvitise taotlemise ohvri jaoks lihtsamaks ja vähemkoormavamaks. Hüvitise arvestuspõhimõtete muutmine tagab ohvritele suurema hüvitise, mis omakorda mõjutab nende majanduslikku toimetulekut ja vähendab vaesusesse langemise riski. Kokkuvõttes võib muudatuste mõju ulatust ja sagedust hinnata 151 keskmiseks. Sihtrühma suurus ning ebasoovitavate mõjude risk on väikesed. Kokkuvõttes kaasneb muudatustega sihtrühmale oluline sotsiaalne mõju. 6.16.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele Kavandatavatest muudatustest mõjutatud peamiseks sihtrühmaks on SKA. Muudatused mõjutavad SKA töökorraldust ja –koormust. Muudatusest mõjutatud sihtrühm Muudatused mõjutavad riigiasutustest SKA-d. Seega on sihtrühma suurus väike. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Kehtiva seaduse järgi on töövõimetusest või töövõime vähenemisest tuleneva kahju hüvitise saamiseks vaja hinnata, kuivõrd on ohvri töövõime kaotus või vähenemine põhjustatud vägivallakuriteost. Praktikas hindab täna ohvri töövõimet Töötukassa ning SKA ekspertarst tuvastab seose töövõime kaotuse (st raske tervisekahjustuse) ja vägivallakuriteo vahel. Muudatusena kaotatakse hüvitise määramise tingimustest ära Töötukassa töövõime hindamine. Menetlus muutub SKA jaoks lihtsamaks, kuna ei pea enam hüvitise taotlejat Töötukassasse töövõime hindamisele saatma ning Töötukassast ei ole vaja pärida töövõimetoetuse suurust ja seda hüvitisest maha arvutada. Kuna hüvitise taotlejate arv on väike, siis muudatus kokkuvõtvalt SKA töökoormust ei muuda. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Muudatuste mõju ulatus ja sihtrühma suurus on väike. Mõju sagedus on keskmine. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Kokkuvõttes on muudatustel väheoluline mõju SKA töökorraldusele ja –koormusele. 6.16.3. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatus ei too SKA eelarvele kaasa olulist mõju, kuna täiendav kulu on väike. Muudatusena ei arvestata edaspidi ohvri hüvitisest maha töövõimetoetuse summat. 2021. aastal maksis SKA välja perioodilist hüvitist 12-le ohvrile summas 15 500 eurot, s.o keskmiselt 1300 eurot aastas ohvri kohta. Keskmine töövõimetoetus oli 2021. aastal 453,90 eurot. 2021. aasta andmeid aluseks võttes oleks muudatuse korral perioodilise hüvitise summa aastas ohvri kohta keskmiselt olnud 5447 eurot. Eeldades, et muudatus jõustub 2023. aastal, on perioodilise hüvitise summa aastas ohvri kohta keskmiselt 6430 eurot. Prognooside kohaselt saab aastas perioodilist hüvitist 20 ohvrit, seega hüvitise väljamaksmise kogukulu on hinnanguliselt 128 600 eurot, sh täiendav kulu eelarvele on 98 900 eurot (vt täpsemalt ptk 7). 6.17. Muudatus 17. Ülalpeetavatele makstavast perioodilisest hüvitisest ei arvestata maha toitjakaotuspensioni Muudatusena ei arvestata edaspidi ohvrite ülalpeetavatele makstavast perioodiliselt hüvitisest maha toitjakaotuspensioni summat. Hüvitise arvestuspõhimõtete muutmine parandab hüvitise kättesaadavust. Hüvitise suurenemine parandab ülalpeetavate majanduslikku toimetulekut ja vähendab nende vaesusesse langemise riski. 6.17.1. Sotsiaalne mõju (mõju inimeste heaolule, sotsiaalsele kaitsele ja majanduslikule toimetulekule) Muudatusest mõjutatud sihtrühm 152 Mõjutatud sihtrühmaks on inimesed, kes on kaotanud vägivallakuriteo käigus oma ülalpidaja. Justiitsministeeriumi kuritegevuse statistika248 järgi registreeriti 2020. aastal 50 tapmist ja mõrva (sh katsed). Tapmistes ja mõrvades hukkus 40 inimest. Tervise Arengu Instituudi surma põhjuste registri andmetel249 suri 2020. aastal ründe tõttu 42 inimest. Kuid kõigil neist ei pruukinud olla ülalpeetavaid. SKA andmetel maksti 2021. aastal 62-le ülalpeetavatele ohvri surma tõttu perioodilist hüvitist. Tegu on kõikide hüvitise saajatega, mitte ainult aasta jooksul lisandunud uute saajatega (enamus neist on saanud hüvitist rohkem kui aasta). Viimastel aastatel on antud hüvitise liigi saajate arv püsinud stabiilsena. Kuna tapmiste ja mõrvade arv ei ole viimaste aastate lõikes märkimisväärselt suurenenud, siis sihtrühma kasvu ei prognoosita. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Kuriteoohvrite hüvitise piirmäär on läbi aastate püsinud muutumatuna (9590 eurot), kuid 20 aasta jooksul on vaid ligi 7% ülalpeetavatest saanud hüvitise kätte piirmäära ulatuses. Põhjuseks, miks piirmäär ei saa täis ülalpeetavate puhul, on asjaolu, et ülalpeetav saab täisealiseks ega õpi edasi või ülalpeetav sureb enne hüvitise piirmäära täitumist. Kehtivad hüvitise arvestamise reeglid ei võimalda piirmäärani jõuda. Hüvitisest arvestatakse maha toitjakaotuspension, mille tulemusel on igakuine hüvitise summa selle võrra väiksem ja see pikendab hüvitise maksmise perioodi. Praegu on hüvitise suurus liiga väike ning vägivallakuriteo tagajärjel surnud ohvri surmast tuleneva kahju hüvitise kehtivad arvestamise põhimõtted ei toeta ohvri ülalpeetavate pereliikmete majanduslikku toimetulekut piisavalt. Kehtiva seaduse järgi arvestatakse ülalpeetavatele makstavast perioodilisest hüvitisest maha toitjakaotuspension. Selleks, et parandada hüvitise kättesaadavust muudetakse hüvitise arvutamise süsteemi ja edaspidi ei arvestata ülalpeetavate perioodilisest hüvitisest maha toitjakaotuspensioni. Muus osas jäävad ülalpeetavatele hüvitise arvestamise reeglid samaks. 2021. aastal maksis SKA välja perioodilist hüvitist 62-le ülalpeetavale summas 94 264 eurot, s.o keskmiselt 1520 eurot aastas ülalpeetava kohta. Kui hüvitise summast ei võeta maha toitjakaotuspenisoni summat, oleks keskmine hüvitise summa aastas ülalpeetava kohta hinnanguliselt 2300 eurot. Sel juhul suureneb keskmine hüvitise summa aastas ülalpeetava kohta ligikaudu 1,5 korda. Seega mõjutab muudatus ülalpeetavate majanduslikku toimetulekut ning vähendab nende vaesusesse langemise riski. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Hüvitise arvestuspõhimõtete muutmine tagab ülalpeetavatele suurema hüvitise, mis omakorda mõjutab nende majanduslikku toimetulekut ja vähendab vaesusesse langemise riski. Kokkuvõttes võib muudatuste mõju ulatust ja sagedust hinnata keskmiseks. Sihtrühma suurus on väike. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Kokkuvõttes kaasneb muudatustega sihtrühmale oluline sotsiaalne mõju. 6.17.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele Kavandatavast muudatusest mõjutatud peamiseks sihtrühmaks on SKA. Muudatused mõjutavad SKA töökorraldust ja –koormust. Muudatusest mõjutatud sihtrühm 248 Justiitsministeeriumi kuritegevuse statistika: Tapmised ja mõrvad (kriminaalpoliitika.ee) 249 TAI surma põhjuste register https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__01Rahvastik__04Surmad/SD15.px/ 153 Muudatus mõjutab riigiasutustest SKA-d. Seega on sihtrühma suurus väike. Avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus Muudatuse puhul tuleb SKA-l teha ühekordne hüvitise suuruste ümberarvutamine vastavalt uuele hüvitise arvestamisalusele. Tegemist on ühekordse muudatusega, mis ei too SKA töökorraldusele ja –koormusele kaasa olulist mõju. Muudatuse elluviimiseks on vaja tellida IT- arendus, et muuta SKAIS1- s hüvitise arvestamise reeglit. Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele Muudatuse mõju ulatus, sagedus ja sihtrühma suurus on väikesed. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Kokkuvõttes on muudatustel väheoluline mõju SKA töökorraldusele ja – koormusele. 6.17.3. Mõju riigieelarve kuludele ja tuludele Muudatus ei too SKA eelarvele kaasa olulist mõju, kuna täiendav kulu on väike. Muudatusena ei arvestata edaspidi ülalpeetavate hüvitisest maha toitjakaotuspensioni summat. 2021. aastal maksis SKA välja perioodilist hüvitist 62-le ülalpeetavale summas 94 264 eurot, s.o keskmiselt 1520 eurot aastas ülalpeetava kohta. 2021. aasta andmeid aluseks võttes oleks muudatuse korral perioodilise hüvitise summa aastas ülalpeetavad kohta keskmiselt olnud 2300 eurot. Eeldades, et muudatus jõustub 2023. aastal, on perioodilise hüvitise summa aastas ülalpeetava kohta keskmiselt 2731 eurot. Prognooside kohaselt saab aastas perioodilist hüvitist 62 ülalpeetavat, seega hüvitise väljamaksmise kogukulu on 169 312 eurot, sh täiendav kulu eelarvele on 60 940 eurot (vt täpsemalt ptk 7). Muudatuste koondmõju ettevõtete ja/või elanike halduskoormusele Muudatustega väheneb ohvrite halduskoormus selle kaudu, et nad ei pea ise aktiivselt abi otsima ja taotlema, vaid SKA jõuab nendeni ise. Samuti vähendab ohvrite halduskoormust see, et nad ei pea abivahenditele ja isiklikele esemetele tekitatud kahju hüvitise taotlemisel esitama enam kuludokumente. Matusetoetuse taotlejad ei pea samuti enam esitama kuludokumente. Ohvriabi teenuste osutajate ja ohvriabiga seotud ametiasutuste halduskoormus võib mõneti suureneda, kui neil tekib kohustus edastada ohvrite andmeid SKA-le. 6.18. Andmekaitsealane mõjuhinnang 6.18.1. Ohvriabi teenustega seotud andmete kogumine Ohvriabi kasutab praegu peamise töövahendina infosüsteemi SKAIS, mis oma põhiolemuselt on loodud erinevate rahaliste hüvitiste menetlemiseks. Edaspidi võetakse ohvriabi teenuste menetlemiseks kasutusele STAR, mis on loodud erinevate sotsiaalteenuste menetlemiseks. Planeeritud muudatusega ei muudeta otseselt kogutavate andmete ulatust ja mahtu, vaid muudetakse andmete kogumise, haldamise ja säilitamise kohta. Varasema infosüsteemi SKAIS ja erinevate muude tehniliste lahenduste asemel (nt Excel, Delta jne) hakatakse ohvriabi teenustega seotud andmeid haldama STAR-is. Tegemist on riigi infosüsteemi kuuluva andmekoguga, mis on kohustatud täitma kõiki riiklikele andmekogudele sätestatud nõudeid, sh auditeid. Seega võib andmetöötluse riske pidada madalaks. 154 6.18.2. Potentsiaalsetest abivajajatest SKA teavitamine Käesoleva eelnõu §-des 7, 10 ja 19 luuakse õiguslikud alused SKA-le potentsiaalsete abivajajate andmete edastamiseks ja võrgustikutöös nende abistamiseks. Isikuandmete töötlemine on vajalik SKA ohvriabi ülesannete täitmiseks, milleks on ohvri informeerimine võimalikest teenustest ja kuriteoohvrite kaitse meetmetest, ohvri nõustamine ja psühhosotsiaalse abi tagamine, ohvri abivajaduse hindamine ja sobiva abi tagamine, vajadusel juhtumikorralduse põhimõttel ohvri abistamine, ning ohvri abistamine suhtlemisel riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustega ning asjakohaste füüsiliste ja juriidiliste isikutega. Ohvrite andmisete töötlemisega tagataks neile ohvrite direktiivist250, inimkaubandusevastasest direktiivist251 jt vastavatest rahvusvahelistest õigusaktidest tulenevad õigused, sh kaitse uuesti kuriteo ohvriks langemise eest. Eelnõu § 7 võimaldab potentsiaalsest abivajajast SKA teavitamist kolmel moel. Andmete töötlemise eesmärk on pakkuda proaktiivselt abi raskes seisus inimestele, kelle puhul eeldatakse, arvestades nende üleelamisi, et nad ei ole suutelised ise abi otsima. Põhjalikult on selgitatud andmete töötlemise eesmärke ja eelnõus tehtud valikuid põhiseaduslikkuse analüüsi osas seletuskirja punktis 2 ning eelnõu § 7 seletuskirja juures. Andmevahetuse eesmärk ei ole saavutatav ilma isikustatud andmete töötlemiseta. Isikuandmete töötlemine toimub STAR-i keskkonnas, mida reguleerib STAR-i põhimäärus. Andmete töötlemiseks kavandatud valikud on eesmärgi saavutamiseks vajalikud, sest ilma isikuandmete töötlemiseta ei ole võimalik vägivalla ja kuriteo ohvritele proaktiivselt abi pakkuda ega nendega ühendust võtta. Töödeldakse kolme sihtrühma andmeid: 1) kriminaalmenetluses kannatanud, kellele on tuvastatud erikohtlemise ja -kaitse vajadus vastavalt KrMS 372; 2) ohvrid, kellel on tekkinud kokkupuude uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtuga ning kellel ei ole tuvastatud erikohtlemise ja kaitse vajadust, aga kes avaldavad soovi ohvriabi saada; 3) ohvrid, kes riigi või KOV asutuse, samuti tervishoiu- või hoolekandeasutuse või vastava spetsialisti, sh vaimse tervise spetsialisti poole on pöördunud ning avaldanud soovi saada ohvriabi. Esimese kahe sihtrühma puhul on töödeldavad andmed järgmised: ohvri nimi, sünniaeg või isikukood, kontaktandmed, süüteo puhul ohvri suhtes eeldatavalt toimepandud süüteo liik, juhtumikirjeldus, sündmuse toimumise aeg ja juhtumiga seotud isiku üldandmed ja suhteliik. Piiratud teovõimega inimesele, s.o ka alaealisele lapsele, teenuste ja hüvitiste pakkumiseks edastatakse lisaks tema seadusliku esindaja kontaktandmed. Miks on vajalikud just need andmed, on lahti selgitatud eelnõu § 7 lõikes 4. Valitud andmeread on kooskõlas isikuandmete kaitse määruse preambula punkt 39-ga, mille järgi isikuandmed peaksid olema asjakohased, piisavad ja piirduma sellega, mis on nende töötlemise otstarbe seisukohalt vajalik. Isikuandmeid töödeldakse andmesubjekti või mõne muu füüsilise isiku eluliste huvide kaitsmiseks ja isikuandmete töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks (isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 6 lõige 1 punkt c). SKA on siin avalikkuse huvides ülesande täitja, ülesanne on ennetada surmasid ja raskete tervisekahjustuste teket. 250 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK. 251 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK 155 Laste puhul eeldatakse nende erikohtlemise ja -kaitse vajadust. Uus OAS eelnõu on kooskõlas LasteKS-i regulatsiooniga ja kehtivast õigusest tulenevate andmetöötluse õigustega. Juba täna täidab SKA mitmeid ülesandeid abivajavate või hädaohus olevate laste abistamiseks. LasteKS § 15 lg 3 punktis 6 on SKA-le pandud ülesanne pidada lasteabitelefoni, mis võtab vastu teateid abivajavatest ja hädaohus olevatest lastest LasteKS § 27 lg 2 alusel. Samuti on SKA-l ülesanne tagada ööpäev läbi hädaohus oleva lapse kaitse ja vajaduse korral perekonnast eraldamine (LasteKS § 33), selleks peab SKA muuhulgas hindama lapse abivajadust, kogudes selleks vajalikku teavet lapse ja tema pere olukorra kohta252. Lisaks on SKA-l ülesanne toetada ja abistada KOV üksusi lastekaitse juhtumite lahendamisel ning lapsele või perele sobivate meetmete leidmisel (LasteKS § 15 lg 2 punktid 3 ja 4), samuti rahvusvaheliste lastekaitse üksikjuhtumite vahendamine KOV üksustele ja sellealane KOV üksuste nõustamine (LasteKS 15 lg 2 p 2). OAS-i eelnõu koostamise ajal on jõustumise ootel Riigikogus vastu võetud seadus LasteKS-i täiendamiseks §-ga 291, mis sätestab SKA ülesanded seksuaalselt väärkoheldud lapse ja seksuaalselt väärkohtlevalt käituva lapse abivajaduse hindamisel ja abistamisel253. Kõigi eelviidatud ülesannete täitmiseks töötleb SKA andmeid abivajava lapse ja pere kohta ning seda ka eriti rasketel lastekaitsejuhtumitel, kus tegemist on hädaohus lapsega. Seega ei muuda eelnõuga tehtavad muudatused põhimõtteliselt SKA ülesandeid ja õigusi, vaid täpsustavad SKA tegevust teatud sihtrühmade puhul, et tagada paremini nende eriti haavatavate laste õigused ja heaolu. Kui andmete edastajaks SKA-le on PPA, siis perevägivalla juhtumite puhul on kasutusel süsteem X-tee andmevahetuse kaudu. PPA-s on kasutusel politsei andmekoguna infosüsteem POLIS, mille põhimõtted on sätestatud selle andmekogu põhimääruses. Info abivajava oleva inimese kohta liigub automaatselt politsei menetlusinfosüsteemist STAR-i. PPA kasutab infosüsteemi POLIS, et töödelda korrakaitse ja süüteomenetlusega seotud andmeid. Tulevikus on vajalik arendada infosüsteeme selliselt, et ka kõikide teiste kuritegude ohvrite kohta saab andmeid edastada andmekogude omavahelise suhtlemise läbi. Lisaks on kuriteo ohvrite abistamisel võetud sündmusteenuse arendamise suund. Infoühiskonna arengukava 2020 on võtnud sihiks avalike e-teenuste kvaliteedi ja kasutajakogemuse järgmise arenguhüppe, arendatakse n-ö nähtamatuid ning asutusteüleseid sündmuspõhiseid teenuseid, et muuta avalikud teenused kasutajale võimalikult lihtsaks ja tõhusaks. Inimene peab saama asjad aetud ühe suhtluskorraga ja igal võimalusel pigem automaatselt.254 Kuriteoohvrite abistamise puhul tähendab see muuhulgas seda, et juba riigi (PPA) poole pöördununa ei ole vaja uuesti pöörduda riigi (SKA) poole, et saada kuriteoohvritele mõeldud teenuseid. Eelnõuga tehtav muudatus toetab kavandatavat suunda. Ohver ei pea lisaks politseile pöörduma ise SKA ohvriabi poole teenuste ja hüvitiste saamiseks, SKA ohvriabi võtab temaga ise ühendust, tutvustab abisaamise võimalusi ja vajadusi, pakub vajadusel esmast psühhosotsiaalset nõustamist. Läbi proaktiivse kontaktivõtu avaneb ohvrile kogu ohvriabi põhiteenuse valik (kirjeldatud eelnõu § 16) ja lisaks vastavalt vajadusele teised teenused sõltuvalt sellest, mis kuriteo ohvriks inimene langes (kas naiste tugikeskuse teenus, seksuaalvägivalla kriisiabi teenus, inimkaubanduse ohvritele 252 Vt ka Õiguskantsleri juhist abivajavast lapsest teavitamise kohta, mis selgitab erinevate isikute rolle. Leitav veebilehelt: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/JUHEND%20- %20abivajavast%20lapsest%20teatamine%20ja%20andmekaitse%20%28jaanuar%202021%29.pdf 253 Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (510 SE). Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0bb6d4b8-eab6-4d35-af70- 0d974ec690b5/Sotsiaalhoolekande%20seaduse%20ja%20teiste%20seaduste%20muutmise%20seadus 254 Riigi Infosüsteemi Amet (2022). https://www.ria.ee/et/riigi-infosusteem/sundmusteenused.html 156 mõeldud teenus vm). Kuna andmed liiguvad riigiasutuste vahel ja kasutatakse turvalisi kanaleid, puuduvad täiendavad andmekaitsealased riskid. Kolmanda sihtrühma puhul on andmeteks inimese nimi, kontaktandmed ja soov saada ohvriabi. Ka siin toimub teavitamine nö kogenud spetsialistide ja ametnike vahel ning arvestatud on isiku sooviga, saada ohvriabi. Õiguskantsler on nt abivajava lapse puhul kinnitanud, et ei oma tähendust, kas teatada abivajajast telefonitsi, elektrooniliselt või kirja teel, oluline on, et kõiki neid kanaleid kasutades peavad valla- või linnavalitsus, SKA ja politsei võtma isikuandmete kaitseks meetmeid, mh tuleb kontrollida oma andmesidevahendeid ning riist- ja tarkvara.255 Inimene võib koheselt keelduda edasisest SKA poolsest andmete töötlemisest, eelnõu § 7 lõige 5 selle õiguse ka sätestab. Sama õigus kehtib ka ülalnimetatud kahe sihtrühma puhul, ehk siis igal juhul, olgu tegemist kriminaalmenetluses kannatanuga, uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtuga kokku puutunud ohvriga või ohvriga, kes avaldab soovi ohvriabiks nt KOV sotsiaalasutuses, igal juhul lõpetatakse tema andmete töötlemine kohe, kui ta SKA-le seda soovi avaldanud on. Isikuandmete töötlemine hakkab eeltoodud juhtumite puhul toimuma STAR-is, mille turvatase on keskmine. Register on piiratud ligipääsuga ja registriandmed on ette nähtud vaid ametialaseks kasutamiseks. Ligipääsu registrile annab asutuse STAR-i administraator ning STAR-i töökeskkonnas on võimalik ennast autentida ja autoriseerida ainult ID-kaardiga. SKA ametnikele kohaldub avaliku teenistuse seadus (ATS, § 55) ja ametnik ei tohi nii teenistussuhte ajal kui ka pärast teenistussuhtest vabastamist avaldada talle teenistuse tõttu teatavaks saanud teiste inimeste perekonna- ja eraellu puutuvaid andmeid ega muud asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet. STAR on piiratud juurdepääsuga ja registriandmed on ette nähtud ainult ametialaseks kasutamiseks registri eesmärgis sätestatud ülesannete täitmisel. Andmetöötlus vastab erialastele juhistele ja praktikale, andmetöötlejad on samad. Seetõttu võib hinnata andmekaitsealast mõju väheseks. Ohtude käsitlemiseks kavandatud meetmed, sealhulgas tagatised, turvameetmed ja mehhanismid isikuandmete kaitse tagamiseks ja järgimise tõendamiseks, võttes arvesse andmesubjektide ja teiste asjaomaste isikute õigusi ja õigustatud huve, on tagatud STAR-i põhimäärusega. Eelnõu § 10 käsitleb andmete vahetamist võrgustikutöös hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri abistamiseks ja riskide maandamiseks. Tegemist ei ole tehnilisi kanaleid pidi käiva andmevahetusega, vaid võrgustikutöös, nt ümarlaua formaadis toimuva infovahetusega, mille eesmärk on takistada vägivalla jätkumist ja säästa elusid. Põhjalikult on selgitatud võrgustikutööd sh andmete valikut ja miks üldse sellisel moel tuleb koostööd teha eelnõu § 10 seletuskirja osas. Töödeldakse kolme sihtrühma andmeid: 1) kõrge riskiga perevägivalla ohvrid; 2) kõrge riskiga perevägivalla ohvrite lapsed; 3) vägivalla toimepanijad. Perevägivalla ohvri abistamine ja perevägivallaga seotud riskide maandamine eri asutuste koostöös juhtumikorralduse põhimõttel toimub enamjaolt koostöös perevägivalla all kannatava inimesega. Samuti vahetatakse infot erinevate ametiasutuste vahel üldjuhul ohvri nõusolekul. Teatud juhtudel see aga selliselt võimalik ei ole. Nii võib hädaohus oleva ohvri puhul tuua 255 Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse (2021). https://www.aki.ee/sites/default/files/dokumendid/juhend_- _abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse_jaanuar_2021.pdf 157 paralleeli inimesega, kes on erakorralise meditsiini vajadusega klient ja kelle puhul esmaseid elupäästvaid sekkumisi osutatakse ilma ohvri nõusolekuta, kuna inimene ei pruugi olla traumast tingituna suuteline oma abivajadust ise väljendama. Kõrge riskiga vägivalla trauma tavapärane sümptom on see, et kõige raskemat vägivalda kannatav inimene ei ole enam võimeline abi otsima ega vastu võtma. Rahvusvahelised perevägivalla ohvrite kaitse ja abistamise kogemused ning Eesti MARAC’i praktika kinnitavad, et sellises seisundis kannatanut ei saa aidata üks ametkond või spetsialist. Abistada saab võrgustikutöös. Esimese sihtrühma puhul on andmete töötlemine vajalik, et ohvriabitöötajal tekiks võimalus pakkuda hädaohus täiskasvanud ohvrile tema vajadustest ja riskidest lähtuvalt ja individuaalseid eripärasid arvestavat tõhusat abi. Teise sihtrühma puhul on andmete töötlemine vajalik vägivaldses kodus kasvavate laste abistamiseks ja riskide maandamiseks, sh selleks, et ohvriabitöötajal tekiks võimalus selgitada välja laste olukord ja käivitada koostöö KOV lastekaitsetöötajaga. Kolmanda sihtrühma puhul on andmete töötlemine vajalik riskihindamise tõhususe tagamiseks - hädaohus olevat täisealist isikut ohustava isiku info aitab mõista, millised on jätkuvad ohud, millele tähelepanu pöörata, milline on tõenäosus vägivalla eskaleerumiseks ja sellele vastavalt tuleb planeerida kaitsemeetmed ohvri elu ja tervise hoidmiseks. Eelnõuga sätestatakse ka need asutused, mille esindajaid on SKA-l õigus kaasata võrgustikutöösse. Nendeks on PPA, prokuratuur, asjaomane KOV, SKA lepingupartnerist naiste tugikeskus, SKA vägivallast loobumise toetamise teenuse osutaja, perevägivalla ohvrit ohustava isiku kriminaalhooldaja, kui isik on kriminaalhoolduse all. Ning põhjendatud juhtudel muud asutused ja spetsialistid (nt on osalenud kohtunikud, advokaadid, lapse ja ohvri psühholoogid, ohvrile määratud tugiisikud). Kõik võrgustikutöös osalejad allkirjastavad iga juhtumi puhul konfidentsiaalsuslepingu ja lisaks on enamasti osalejate näol tegemist ametnikega, kes ATS § 55 kohaselt ei tohi nii teenistussuhte ajal kui ka pärast teenistusest vabastamist avaldada talle teenistuse tõttu teatavaks saanud teavet teiste inimeste perekonna- ja eraellu puutuvaid andmeid ning muud asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet. Seega on tagatud turvalisus andmete käsitlemisel. Eelnõuga ei anta SKA-le õigust kasutada teisi andmekogusid. Eelnõu § 10 lõikega 6 antakse SKA-le õigus piirata andmesubjektide õigusi nendes perevägivalla juhtumites, kus SKA poolt läbiviidud hindamise tulemusena (eelnõu § 9) selgub, et perevägivalla tõttu esineb ohvri surma või raske tervisekahjustuse risk ehk on tuvastatud hädaohus olev täiskasvanud perevägivalla ohver. Andmesubjektideks käesoleva eelnõu kohaselt on konkreetse perevägivallaga seotud isikud, kellega on isikuandmed seotud - hädaohus olev täisealine perevägivalla ohver ja hädaohus olevat täisealist perevägivalla ohvrit ohustav isik. Käesolev säte on kehtestatud toetudes isikuandmete kaitse üldmääruse artiklile 23 punkti 1 (i) alusel, eesmärgiga kaitsta hädaohus oleva täiskasvanud perevägivalla ohvri ja tema alaealiste laste elu ja tervist. Piirangute vajadust on selgitatud seletuskirja § 10 lõigete 6 ja 7 juures. Seoses eelnõus kavandatud piirangutega lähtuti isikute parimast huvist ja eesmärgist, mida nimetatud andmetöötlusega püütakse saavutada. Loomulikult tuleb teabevaldajal ehk SKA-l järgida läbipaistvuse põhimõtet niivõrd suures ulatuses, kui see on võimalik. Kui töötlemise piiramine aga täidab isikute elu ja tervise kaitse eesmärki, on see proportsionaalne ja õigustatud. 158 Nimelt on artiklis 23 ette nähtud, et liikmesriigid võtavad vastu seadusi, et täiendavalt piirata andmesubjekti läbipaistvusega seotud õiguste ja andmesubjekti sisuliste õiguste ulatust, kui sellised meetmed austavad põhiõiguste ja -vabaduste olemust ning on vajalik ja proportsionaalne meede, et tagada üks või mitu artikli 23 lõike 1 punktides a–j toodud kümnest eesmärgist.256 Lisaks viidatakse andmekaitsenõukogu (asendab artikkel 29 alusel loodud töörühma) 2021. aasta oktoobris kooskõlastamisele esitatud juhises artikli 23 alusel tehtavatele piirangutele, et selline piirang võib olla asjakohane ka just nimelt ohvritega seonduvalt.257 Nagu rõhutatakse juhise punktis 44, siis peavad olema piirangud kindlasti asjakohased kõnealuste õigusaktidega taotletavate legitiimsete eesmärkide saavutamiseks ega tohi ületada nende eesmärkide saavutamiseks sobiva ja vajaliku piire. Vastavalt EL-i kohtupraktikale ei saa üldmääruse artiklit 23 tõlgendada niivõrd laialt, et see võimaldaks eirata andmesubjektidele antud garantiisid. See tähendab, et piirangud peavad olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, mille kohaselt tuleks piiranguid kohaldada ainult niivõrd, kui see on hädavajalik – ehk kuniks vajaduse eksisteerib. Seega saab andmesubjekti õigusi piirata (seda ajutiselt) mitte keelata. Selleks on ettenähtud ka maksimaalne aeg piirangute kehtestamiseks. Ka viimane täidab läbipaistvuse tagamise eesmärki, kus seadusandja määrab ära maksimaalse tähtaja, mil isikule tema õigusi täielikult tagada ei ole võimalik. Eelnõu § 19 puudutab psühhosotsiaalse kriisiabi korraldamiseks vajalike andmete edastamist Selleks, et SKA ohvriabi saaks kriisijuhtumist mõjutatud inimestele neile vajalikku abi pakkuda, reguleeritakse andmete vahetamine kriisijuhtumeid lahendavate asutuste ehk PPA, Päästeamet ja SKA vahel. Andmete töötlemise eesmärk on tagada psühhosotsiaalse kriisiabi käivitamine ja korraldus ning ennetada sellega edasisi kahjusid, sh ohvrite psühholoogiliste ja emotsionaalsete traumade teket või süvenemist ning tuleviku ränki tervisekahjusid, sh suitsiide, enesevigastamist, sõltuvuste teket. SKA vastutusel on pakkuda kriisiabi vähemalt sellistel juhtudel, kus vägivalla tagajärjel on hukkunud lapsed ja noored; suitsiidi tõttu on surma saanud lapsed; õnnetusjuhtumi tõttu on surma saanud lapsed; lapsed ja noored on tunnistajaks rasketele kuritegudele, õnnetusjuhtumitele või suitsiidile; juhtunud on midagi sellist, kus puudutatud isikute ring on suur või puudutatud on haavatavad sihtrühmad (hooldekodu põleng, terroriakt avalikus kohas vms). Psühhosotsiaalset kriisiabi võivad vajada kriisijuhtumis järgmised sihtrühmad: a) vahetult kannatada saanud inimesed või selles ellujäänud; b) kaudselt mõjutatud inimesed nagu lähedased ja pereliikmed; c) kriisijuhtumi pealtnägijad ja d) päästjad/abistajad.258 Erilist tähelepanu tuleb pöörata haavatavatele gruppidele nagu lapsed ja noored, eakad, erivajadustega inimesed, korduvalt kriisijuhtumeid kogenud inimesed.259 Esmane andmete edastamine on seotud SKA teavitamisega sellest, et ulatusliku mõjuga kriisijuhtum on üldse toimunud. Häirekeskus ise on vastava info saanud ühtsele hädaabinumbrile edastatud hädaabiteatest. Olles ise pääste-, kiirabi- ja politseiressursi juhtijaks 256 Artikli 29 töörühm. Suunised määruse 2016/679 kohase läbipaistvuse kohta. WP 260 rev. 01. Vastu võetud 29. novembril 2017, muudatused vastu võetud 11. aprillil 2018, lk 33 punkt 68. 257 Guidelines 10/2020 on restrictions under Article 23 GDPR. Version 2.0. Adopted on 13 October 2021, lk 11. Leitav veebist: https://edpb.europa.eu/our-work-tools/our-documents/guidelines/guidelines-102020-restrictions- under-article-23-gdpr_en 258 Elanikkonnakaitse kontseptsioon (2018). Kättesaadav https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/content- editors/organisatsioon/failid/rakkeryhmad/elanikkonnakaitse_kontseptsioon_15.02.2018.pdf 259 Vaimse tervise strateegia 2016-2025. Kättesaadav siit: https://88474753-62df-4666-a7b7- 7f305bd053d4.filesusr.com/ugd/21ebf3_33462095e80e4ff6960646b8a8f61240.pdf 159 on võimalik tagada info kiire liikumise kriisijuhtumitest SKA-ni. Pelgalt kriisijuhtumist teavitamine kui selline ei sisalda isikuandmeid. Häirekeskus edastab SKA-le kriisijuhtumi kohta järgmine info: 1) kriisijuhtumi toimumise asukoht; 2) juhtumi kirjeldus (kriisijuhtumi liik ja ohutase); 3) info inimkahjude kohta (st fakti, et inimkahjud on üldse tekkinud) Info edastatakse kriisitöö valvetelefoni kaudu, mis tagab operatiivse teavituse. Kui info kätte saadakse, asutakse viivitamatult tegutsema. Häirekeskusest saadud info põhjal otsustab SKA kui kiiresti, milliste inimressurssidega ja kuidas on vaja korraldada kriisijuhtumitele reageerimine ja inimeste abistamine. Valves oleval SKA töötajal on võimalik viivitamatult reageerida. Kriisitelefonile reageerivad SKA ametnikud, kellel on kohustus ja teadmised konfidentsiaalsuse olulisusest. Vastavalt ATS § 55 ei tohi ametnik nii teenistussuhte ajal kui ka pärast teenistusest vabastamist avaldada talle teenistuse tõttu teatavaks saanud riigi- ja ärisaladust, salastatud välisteavet, teavet teiste inimeste perekonna- ja eraellu puutuvaid andmeid ning muud asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet. Teiseks, kui PPA-l või Päästeametil on juba rohkem infot toimunu kohta, edastatakse SKA-le kriisijuhtumist mõjutatud ohvri andmed, kes võib vajada kriisijuhtumi tõttu ohvriabi enda või juhtumiga seotud teise füüsilise isiku elu ja tervise kaitseks260. Edastatavateks andmeteks on kriisijuhtumist mõjutatud isiku nimi, kontaktandmed ja seos kriisijuhtumiga. Andmed edastatakse valvetelefoni kaudu, välja reageeriv kriisiabi töötaja läheb kohale, teeb kokkuvõtte piirkonna ohvriabitöötajale ja piirkonna ohvriabi juhile, kui on vaja edasi kaasuda abi osutamiseks. Kolmandaks, kui välisriigis on toimunud terrorikuritegu ja Eesti kodanikud või Eestis elavad inimesed on kannatada saanud, edastab Välisministeerium terrorikuriteost mõjutatud ohvri andmed, kes võib vajada kriisijuhtumi asjaolude tõttu ohvriabi enda või juhtumiga seotud teise füüsilise isiku elu ja tervise kaitseks, SKA-le esimesel võimalusel juhul, kui Välisministeeriumil on need andmed olemas. Enamasti siin viivitamatut reageerimist vaja ei ole, kuna esmane abi tagatakse kohapeal, kohalike ohvriabi jms organisatsioonide poolt. Selleks aga, et inimesed saaksid Eestisse tagasi pöördudes psühhosotsiaalset kriisiabi ja õigustatuse korral kuriteoohvri hüvitist, on vajalik SKA poolt saadaval olevate teenuste tutvustamine. Edastatavateks andmeteks on kriisijuhtumist mõjutatud isiku nimi, kontaktandmed ja seos kriisijuhtumiga. Välisministeerium edastab andmed SKA kontaktisikule või krüpteeritult konkreetsele ohvriabitöötajale. Dokumentide krüpteerimine aitab kaitsta failide sisu võõraste pilkude eest. Kui info on puudulik ja isikuandmeid ei teata (va see, et tegemist on Eesti kodanikuga) saab ühendust võtta SKA kriisiabiga. Kriisiabi kontaktidele reageerib ööpäev läbi ohvriabi kriisitiim ning nii on tagatud info liikumine asutuse töötajatele ja andmete käitlemise edasine turvalisus on tagatud. 6.18.3. Suure riskiga perevägivalla juhtumi korral andmete töötlemine Alltoodud tabelis on kirjeldatud võimalikke andmekaitsega seotud riske, nende esinemise tõenäosust, mõju ja võimalikke riskide maandamise viise (0 – puudub, 1 – väike, 2 – keskmine, 3 – suur) 260 Nt võib inimene, kelle laps saab surma autoõnnetuse tõttu, tahta kätte maksta õnnetuse põhjustajale ja on oluline kiiresti reageerida, rahustada, toetada teda psühholoogiliselt ennetamaks järgmisi traagilisi tagajärgi. Inimene võib ka soovida suitsiidi sooritada kui ei suuda hingelise valuga toime tulla. 160 Risk Riski kirjeldus Riski Esineva Ettepanek riski esinemise riski maandamiseks tõenäosus mõju Andmetele pääsevad Andmeid ei tohi 1 2 Süsteemis luuakse ja ligi volitamata töötajad kasutada üle eristatakse erinevate organisatsiooni ja kasutajate õiguste ja organisatsioonide andmetele vaheliselt/üleselt ligipääsetavuse vaid üksnes piirangud, sh asutuste kindlate vaheline vaade. eesmärkide Töötlemistoimingud saavutamiseks logitakse ja selleks volitatud väärkasutus on isikute poolt oma tuvastatav kuni tööülesannete toimingute algatajani. täitmiseks. Vastutav või volitatud Vastutav töötleja 0 2 Töötlemine toimub töötleja töötleb peab tagama andmekaitse isikuandmeid töötlemise üldmääruses puudulikul alusel (nt ei õiguspärasuse ja sätestatud alustel ja kata töötlust mingis korrektsuse. korras, nt kajastub osas leping või oli vaja andmetöötlus nt täiendavalt ka isiku korrektselt nõusolekut) andmekogude põhimääruses (andmed, sh andmeandjad) või on see reguleeritud pooltevahelises lepingus. Töötlemisel nõusoleku alusel vastab nõusolek selle kehtivuse tingimustele jne. 161  Andmetele pääsevad Andmekaitse 1 3 Tagada ligi volitamata üldmäärus seab ligipääsuhalduse kolmandad isikud ranged süsteemide abil kriteeriumid juurdepääs andmetele volituste suhtes üksnes selleks (volitatud töötleja volitatud isikutele võib edasi (tehnilised meetmed, volitada üksnes korralduslikud vastutava töötleja meetmed ja juhised). kirjalikul Kokku on lepitud nõusolekul). turvaline viis andmete Andmeid võib edastamiseks, nt edastada kasutatakse parimaid kooskõlas tehnikaid ja õigusliku aluse rakendatakse parimaid olemasoluga, turvanõudeid. milles tuleb eelnevalt veenduda (õigus eksisteerib või mitte). Suuliselt edastatavad Võrgustikutöös 1 3 Kõik võrgustikutöös andmed lekivad arutatakse ohvri osalejad allkirjastavad ümarlaual/võrgustiku- kaitseplaanide konfidentsiaalsus- töös osalejate kaudu koostamiseks nii lepingu ja lisaks on (MARAC) tema enda, tema enamasti osalejate laste kui vägivalla näol tegemist toimepanijaga ametnikega, kes ATS seotud asjaolusid, § 55 kohaselt ei tohi olles eelnevalt nii teenistussuhte ajal allkirjastanud kui ka pärast konfidentsiaalsusl teenistusest eppe ja olles ka vabastamist avaldada ATS järgi seotud talle teenistuse tõttu andmete teatavaks saanud kaitsmise teavet teiste inimeste kohustusega. perekonna- ja eraellu puutuvaid andmeid ning muud asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet. Andmekaitsealane mõju on kokkuvõttes pigem väike, sest ligipääs STAR-ile on piiratud nii volitamata kui ka kolmandatele isikutele. Andmete töötlemiseks luuakse seaduslik alus ning andmeid töötlevad vaid selleks volitatud isikud. 162 Ka suulise andmevahetuse puhul on mõju kokkuvõttes pigem väike, sest konfidentsiaalsusleppega seotud spetsialistid ning ATS § 55 alusel töötavad ametnikud ei tohi niikuinii neile teatavaks saanud teavet jagada ei ametnikuna töötades ega peale seda. 7. Seaduse rakendamisega seotud eeldatavad kulud ja tulud Traumast taastumist toetava vaimse tervise abiga seotud lisakulud 2021 – tegelik kulu 744 000 eurot 2022 – eeldatav kulu 1 045 839 eurot 2023 – lisakulu 176 096 eurot (kokku kulu 1 340 096 eurot) 2024 – lisakulu 541 551 eurot (kokku kulu 1 705 551 eurot) 2025 – lisakulu 1 003 415 eurot (kokku kulu 2 167 415 eurot) 2026 – lisakulu 1 582 547 eurot (kokku kulu 2 746 548 eurot) Traumast taastumist toetav vaimse tervise abi on kehtivas seaduses sõnastatud psühholoogilise abi kulu hüvitisena. Nimetatud hüvitise kulu on juba mitu aastat olnud tõusuteel. Kasvanud on nii juhtumite arv, väljamakstud hüvitisesummad, hüvitist saavate isikute arv kui ka keskmine isiku kohta hüvitatud summa. Kasvu põhjuseks saab pidada inimeste teadlikkuse suurenemist, abi kättesaadavuse paremat korraldust, abi olemasolu ja võimaluste suuremat teavitust ja kajastust. Kulude kasvu põhjuseks on ka ühe isiku kohta makstava summa suurenemine, mis tuleneb hüvitise seotusest kuutasu alammääraga. Tegemist on riigieelarve mõistes arvestusliku kuluga, st ohvriabitöötajal on võimalus suunata inimesi teenust saama vastavalt vajadusele ja õigustatusele. Lisaks n-ö tavalisele limiidiga piiratud psühholoogilise abi hüvitisele on hüvitatud psühholoogilist abi ka seksuaalselt väärkoheldud alaealistele, seda vajaduse äralangemiseni või täisealiseks saamiseni. Vajaduse äralangemiseni on seda abi võimalik saada ka inimkaubandusevastase direktiivi ja terrorismiohvrite direktiivi nõuete järgi inimkaubanduse ohvritel ja terrorismiohvritel, kuid nendele sihtrühmadele ei ole siiani olnud vajadust seda kulu hüvitisena kinni maksta. Kõige rohkem on psühholoogilise abi kulu hüvitist kulunud perevägivalla juhtumite puhul (üle 50% kulust), teisel kohal on seksuaalvägivalla juhtumid (u kolmandik, sellest enamus kulub seksuaalselt väärkoheldud lastele). Eeldatavalt jätkub samasugune kulude proportsioon ka eelnõu järgi kehtestatud traumast taastumist toetava vaimse tervise abi osutamisel. Eelnõuga laiendatakse vaimse tervise taastumist toetava abi saamise võimalust ohvrite direktiivis nimetatud eriti haavatavatele sihtrühmadele (seksuaalvägivalla ja perevägivalla ohvrid) menetluseta juhul, kui ohvriabitöötaja on hinnanud sellise abi vajaduse põhjendatuks. Lisaks laiendatakse abistamise võimalust isikule, kes osaleb kriminaalmenetluses tunnistajatena ning vajab juhtunuga seoses psühholoogilist abi. Sarnaselt kehtiva seadusega saavad traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi ka ohvri laps, lapselaps, vanem, muu last kasvatav isik, vanavanem, õde, vend, ohvriga abielus või abieluga sarnanevas suhtes olev või olnud isik, kui tema toimetulekuvõime on ohvri suhtes toime pandud teo tõttu vähenenud. Eelnõuga ei muudeta seni kehtinud rahastamise piiri, mille järgi traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi on võimalik saada kuni ühe kuutasu alammäära ulatuses. Eelduslik kulude kasv on arvutatud SKA pikaajalisel praktikal põhineval eeldusel, et abisaajate arv kasvab u 20% aastas, teenust antakse mitte ainult otsestele ohvritele vaid ka nende pereliikmetele, ning Rahandusministeeriumi prognoositud alampalga kasv. Seadusemuudatuse jõustumisel ei ole abi saamine piiratud kuni kolme kuupalga alamääraga perekonna kohta, abi saavad kõik pereliikmed. Arvestatud on ka nende ohvritega, kes on küll ohvriabisse pöördunud, 163 kuid kellega toimunu suhtes ei ole alustatud menetlust ja kes seetõttu kehtiva seaduse alusel psühholoogilise abi kulu hüvitist ei saa. Näiteks 2021. aastal registreeriti Justiitsministeeriumi andmetel 5646 kehalise väärkohtlemise juhtumit, 3760 perevägivallakuritegu, 753 seksuaalkuritegu, psühholoogilise abi kulu hüvitist anti 2456 inimesele. Enamasti on lisanduvateks abisaajateks (peres toimuva) psühholoogilise vägivalla ja seksuaalvägivalla ohvrid, kes ei ole politseisse pöördunud või kelle pöördumine on toimunud liiga hilja ja kellega juhtunu suhtes ei ole enam võimalik menetlust alustada. Kulud on seotud ainult otseste kuludega ohvritele, süsteemi vaates lisakulu vajadust muudatusega ei teki. Kuriteoohvritele hüvitiste maksmisega seotud lisakulud 2021 – tegelik kulu 119 674 eurot 2022 – eeldatav kulu 148 000 eurot 2023 – lisakulu 181 648 eurot (kokku kulu 329 648 eurot sh 10 000 eurot IT-arenduse kulu) 2024 – lisakulu 184 873 eurot (kokku kulu 356 492 eurot) 2025 – lisakulu 187 188 eurot (kokku kulu 375 830 eurot) 2026 – lisakulu 246 573 eurot (kokku kulu 394 573 eurot) Kuriteoohvritele hüvitise maksmise süsteem on püsinud küllaltki muutumatuna OAS-is 2004. aastast. Eelnõuga tehtavad muudatused vähendavad ohvri jaoks hüvitise saamisega seotud bürokraatiat ning tagavad suurema toe raske vägivallakuriteo ohvritele. Ühe ohvri kohta makstava hüvitise piirmääraks jääb kehtivas seaduses sätestatud 9590 eurot. Selle tõstmiseks puudub vajadus, kuna senise praktika järgi on ajavahemikul 2002–2021 täitunud piirmäär kõigest 10%-l hüvitise saajatest. Piirmäära tõstmine ei muudaks ühe ohvri kohta makstava keskmise hüvitise summat. Keskmine väljamakstud hüvitise summa ühe ohvri kohta on seni olnud 3000–5000 eurot aastas. Keskmine aastas väljamakstud hüvitise summa perioodil 2019–2021 oli 124 016 eurot, millest matusekulud (OAS § 13) 8815 eurot, ohvri perioodiline hüvitis (OAS § 11) 32 090 eurot, ülalpeetava perioodiline hüvitis (OAS § 14) 76 213 eurot ja ohvri ravikulud (OAS § 12) 6898 eurot. Prognoositav hüvitise kogusumma seadusemuudatuste jõustumisel 2023. aastal on 329 684 eurot, millest - matusekulud 12 882 eurot (hüvitise arvutamise üldpõhimõte muutub); - prillidele, isiklikele esemetele jm tekitatud kahju hüvitamine alammääras – 13 560 eurot (kehtivas seaduses ei ole alammäära); - ohvri perioodiline hüvitis 124 954 eurot (hüvitise arvutamise üldpõhimõte muutub); - ülalpeetava perioodiline hüvitis 164 523 eurot (hüvitise arvutamise üldpõhimõte muutub); - ohvri ravikulud 12 160 (hüvitise arvutamise üldpõhimõtted jäävad samaks, suureneb saajate arv); - täiendav IT-kulu (SKAIS-is toitjakaotuspensioni lahtisidumine valemist) – 10 000 eurot. 2021. aastal sai hüvitist 96 isikut. Viimasel viiel aastal on keskmine hüvitise saajate arv aastas kokku olnud 112, sh uusi hüvitise saajaid lisandub aastas keskmiselt kokku 40 (10 otsest ohvrit, 30 ülalpeetavat). Seadusemuudatuste jõustumisel 2023. aastal ei prognoosita ülalpeetavate arvu kasvu, kuna kuritegevuse statistika järgi on tapmised pigem languses. Kuna hüvitiste süsteem muutub lihtsamaks ja ohvrisõbralikumaks, hakkab prognoosi järgi hüvitist taotlema senise kümne ohvri asemel 20 ohvrit aastas. 164 Hüvitistele prognoositakse 2022. aastaks kogukuluks 148 000 eurot (2021. aastal oli kulu 119 674 eurot). Seadusemuudatuste jõustumisel 2023. aastal prognoositakse kogukuluks 338 079 eurot. Seega on täiendavate vahendite vajadus 190 079 eurot, ülalpeetavate arvu kasvu ei prognoosita ja ohvreid on aastas 20. Järgmiste aastate kasv on seotud tarbijahinnaindeksi arvestamisega. Selleks, et matusekulu hüvitise taotlemine oleks ohvrite lähedaste jaoks vähem koormav ning hüvitise suurus vastaks matuse reaalsetele hindadele (minimaalne matuse korraldamise kulu on 1000 eurot), muudetakse selle taotlemise ja arvutamise põhimõtteid. Hüvitist makstakse kulu kandnud isikule. Matusekulusid hakatakse hüvitama hüvitisele õiguse tekkimise ajal (ohvri surmaaeg) kehtiva Vabariigi Valitsuse kehtestatud ühe kuu töötasu alammäära suuruses (2022. aastal 654 eurot) ning sellest ei arvestata maha KOV-i makstavat matusetoetust (KOV-iti on toetuse suurus erinev, keskmine toetuse suurus on 250 eurot). Võttes aluseks matusetoetuse suuruse 2022. aasta hindades, saaks ohvri lähedane matuse korraldamise jaoks hüvitist SKA-st ja KOV-ist kokku ligikaudu 900 euro ulatuses. Seega katab toetus peaaegu ära minimaalsed matuse korraldamise kulud. Kuna hüvitise suurus on seotud töötasu alammääraga, on matusekulude hüvitis edaspidi kooskõlas hindade muutustega. Teiseks muudatuseks on see, et ohvril ei ole enam vaja tõendada kuriteo käigus hävinud abivahenditele, isiklikele esemetele jm tekitatud kahju suurust, kui see jääb hüvitise alammäära ulatusse, mis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud ühe kuu töötasu alammääraga kehtival kalendriaastal (2022. aastal 654 eurot). Süsteemi lihtsamaks muutmine, peale riiete ka teiste isiklike esemete hüvitamine ja kulude tõendamiskohustuse kaotamine suurendab järgnevatel aastatel eelduslikult hüvitise taotlejate arvu, kuid see ei ole kindlasti hüppeline tõus. SKA prognooside kohaselt võiks järgnevatel aastatel hüvitist taotlema tulla aastas ligikaudu 20 uut ohvrit (praegu on keskmine uute ohvrite arv aastas 10). Eelnõuga muudetakse ohvri ülalpeetavatele ja otsestele vägivallakuriteo ohvritele makstava perioodilise hüvitise arvutamise põhimõtteid ning hüvitisest ei arvestata maha riiklikke toetusi (KOV-i makstav matusetoetus, töövõimetoetus, toitjakaotuspension). Selle muudatuse mõju on oluline ennekõike hüvitise saaja jaoks, riigieelarvele on mõju vähene. Vajalik on SKAIS 1 arendus selleks, et ülalpeetavate arvutusvalemist eemaldada toitjakaotuspensioni summa, mis praegu automaatselt hüvitisest maha läheb. See arendus on tehtav hooldustööna ja töö maksumus on 10 000 eurot. Seega on kokkuvõttes võimalik planeeritavate muudatustega luua olulist väärtust vägivallakuriteo ohvri hüvitise saajate jaoks võimalikult vähese kuluga riigieelarvele. Ohvriabi põhiteenuste osutamise võimekuse tagamise kulud 2021 – tegelik kulu 1 070 000 eurot (baasis) 2022 – eeldatav kulu 1 070 000 eurot (baasis) 2023 – lisakulu 304 466 eurot (kokku kulu 1 374 466 eurot) 2024 – lisakulu 329 086 eurot (kokku kulu 1 399 086 eurot) 2025 – lisakulu 340 645 eurot (kokku kulu 1 410 645 eurot) 2026 – lisakulu 352 462 eurot (kokku kulu 1 422 462 eurot) 165 Ohvriabi põhiteenus sätestatakse eelnõuga esimest korda sellisel moel. Kehtivas seaduses seisnes ohvriabiteenuse osutamine ainult nõustamises ja abistamises suhtlemisel riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustega ning muude asjakohaste isikutega (OAS § 3). Tegelikult on tööliine oluliselt rohkem ning SKA ohvriabi ja ennetusteenuste osakonnale on lisandunud viimastel aastatel ka uued töösuunad, millega varem pole tegeletud, nt töö vägivalla toimepanijatega, mida nõuab ka Istanbuli konventsioon, ning 24/7 tegutsev ohvriabi kriisitelefon, mille üle-euroopaline number 116 006 Eestis lõpuks 2019. aastal käiku anti. Ohvriabi põhiteenuse hulka kuulub kuus vägivalla ja kuriteo ohvritele suunatud ülesannet: 1) ohvri informeerimine võimalikest teenustest ja kuriteoohvrite kaitse meetmetest; 2) ohvri nõustamine ja psühhosotsiaalse abi tagamine; 3) ohvri abivajaduse hindamine ja sobiva abi tagamine, vajadusel juhtumikorralduse põhimõttel ohvri abistamine; 4) ohvri abistamine suhtlemisel riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustega ning asjakohaste füüsiliste ja juriidiliste isikutega; 5) vägivallast loobumise tugiliini pakkumine; 6) ohvriabi kriisitelefoni 116 006 teenuse pakkumine ööpäev läbi. Põhjalikumalt on tegevused lahti seletatud eelnõu § 16 seletuskirjas. Kõikide tegevustega edukalt hakkama saamine eeldab piisava inimressursi olemasolu SKA-s. Ohvriabisse pöördumised kasvavad igal aastal ja eelnõuga parandatakse oluliselt abi pakkumise võimalusi, sh seoses eelnõu § 7-s kirjeldatud andmevahetuse reeglistiku muutmisega hakkab politseist, prokuratuurist ja kohtust senisest enam ohvreid ka SKA vaatevälja tulema. 2021. jõudis ohvriabisse 4401 uut juhtumit, millega oli seotud 5488 inimest. Aasta varem jõudis ohvriabisse 4476 uut inimest. Uute juhtumitega oli seotud ka 786 alaealist kannatanut. Kriisitelefonile pöörduti 6238 korda, mis on neljandiku võrra rohkem kui 2020. Kõige rohkem abistatakse perevägivalla all kannatanuid – 2929 uut juhtumit oli eelmisel aastal seotud perevägivallaga. Tuge otsitakse nii füüsilise kui ka vaimse vägivallaga seoses ning esineb ka seksuaalvägivallaga seotud juhtumeid. Toetatakse ka suitsiidimõtetega inimesi, kellest osad on pikaajalise perevägivalla ohvrid. Üle Eesti paiknevad 26-s punktis, enamasti politseijaoskondades, ohvriabitöötajad (praegu on neid 23 inimest, mõned katavad mitut piirkonda). Lisaks on kriisitelefonil viis töötajat, kes ööpäev läbi nõustamist pakuvad nii telefoni kui veebilehe www.palunabi.ee kaudu. Tulemaks toime töökoormuse kasvuga ning kvaliteetse abi kindlustamiseks on vajalik juurde vähemalt seitse ohvriabitöötaja ametikohta. Samuti on vaja tagada neile supervisioonid, et maandada sekundaarset traumatisatsiooni ning läbipõlemise riski. Psühhosotsiaalse kriisiabi korraldamisega seotud lisakulud 2021 – tegelik kulu 560 429 eurot (baas 0) 2022 – eeldatav kulu 275 020 eurot (baas 0) 2023 – lisakulu 545 100 eurot (baas 0) 2024 – lisakulu 583 215 eurot (baas 0) 2025 – lisakulu 602 645 eurot (baas 0) 2026 – lisakulu 622 511 eurot (baas 0) Tegemist on SKA kohustusega, mis saab uue OAS-ga (ning SHS täiendamisega) ka õigusliku aluse. Peale koroonakriisi on saabunud Ukraina kriis, samas toimuvad endiselt ka teised suure 166 mõjuga kriisijuhtumid nagu suitsiidid, rasked õnnetused jms, mille puhul inimestel on vaja kõrvalabi eluga edasi minekuks. Kulud on seotud kriisijuhtumitele reageerivate ohvriabi spetsialistide ja vabatahtlike reageerijate koordinaatorite palgafondiga (5 inimest), et pakkuda suitsiidide ja erinevate muude traumade korral tuge väljareageerimise näol üle Eesti. Ohvriabi poolt moodustatakse piirkondlikud kriisimeeskonnad, mille liikmed on välja õpetatud ja superviseeritud, samuti on tiimide liikmed oluliseks ressursiks hädaolukordades ja suuremate kriiside korral ehk tegevussuund toetab psühhosotsiaalse kriisiabi korraldust ja kompetentsi. Tagada tuleb ka vabatahtlike koordinaatorite olemasolu ja nende väljaõpe, kuna suure nõudluse tõttu ei ole võimalik ainult SKA töötajatega kriisis inimesi abistada. Tagada tuleb ka kriisijuhtumitega töötavate inimeste supervisioon ja toetus, et nad ei põleks läbi ja suudaksid kannatanuid asjakohaselt abistada. Kogu elanikkonda või suuremat hulka inimesi hõlmavate kriiside puhul (nt massiline sisseränne, pandeemia levik) on SKA-l võimalik oma seadusest tulenevat kohustust täita juhul, kui ohvriabi tavaeelarvele eraldatakse täiendavad vahendid. Vägivallast loobumise toetamise kulud 2021 – tegelik kulu 85 000 eurot (baasis) 2022 – eeldatav kulu 85 000 eurot (baasis) 2023 – lisakulu 268 999 eurot (kokku kulu 353 999 eurot) 2024 – lisakulu 291 136 eurot (kokku kulu 376 136 eurot) 2025 – lisakulu 301 529 eurot (kokku kulu 386 529 eurot) 2026 – lisakulu 352 462 eurot (kokku kulu 437 462 eurot) Eelnõus sätestatakse esmakordselt vägivallast loobumise toetamise teenus (9. jaos). Tegemist on Istanbuli konventsiooni artiklis 16 sätestatud kohustusega pakkuda ennetava iseloomuga sekkumis- ja teraapiaprogramme, mille eesmärk on õpetada perevägivalla toimepanijaid vägivallast loobuma. SKA pakub programme, tugiliini ning individuaalseid nõustamisi. Selle teenuse juures on väga oluline koostöö prokuratuuri, politsei, ohvriabi, kriminaalhoolduse ja kohalike omavalitsustega. Vägivallast loobumise toetamise teenusele pöörduti 2021. aastal 2008 korda, esmakordselt pöördus 736 inimest (võrdluseks, 2020. maist, mil teenust pakkuma hakati, kuni aasta lõpuni pöördus 95 vägivalla toimepanijat). Inimesi nõustatakse nii telefoni, veebi kui ka näost näkku kohtumiste raames. Enim toimus näost näkku kohtumisi (925 korda). Kohtumisi toimus üheksas linnas - Tallinnas, Tartus, Valgas, Narvas, Jõhvis, Paides, Raplas, Rakveres ja Haapsalus. Telefoni teel nõustati 906 korda ja veebi teel toimus 115 nõustamist. Esmastest pöördujatest oli prokuratuuri poolt suunatud 245 inimest. Järgnesid politsei kaudu info saanud (189 inimest). Teenuse püsimajäämiseks ja edasi arendamiseks on vajalik vägivallast loobumise tugiteenuse juhti ja viite nõustajat, tagades neile muuhulgas ka supervisioonid keeeruka sihtrühmaga töötamise suutlikkuse kindlustamiseks. Kuna teenus on politsei ja prokuratuuri poolt väga hästi vastu võetud, võib oletada klientuuri jätkuvat kasvu järgmistel aastatel. Hädaohus oleva täisealise perevägivalla ohvri abistamise kulud (MARAC) 2021 – tegelik kulu 112 743 eurot (ESF projektist) 2022 – eeldatav kulu 252 450 eurot (ESF projekt, sisaldab ühekordselt LSV e-õppe keskkonna loomist, ESF lisarahastusega) 2023 – lisakulu 52 854 eurot (ülejäänud rahastus ESF projektist) 2024 – lisakulu 143 731 eurot (baas 0) 167 2025 – lisakulu 150 265 eurot (baas 0) 2026 – lisakulu 156 950 eurot (baas 0) Hädaohus oleva täiskasvanud perevägivalla ohvri abistamise mudel on esmakordselt OAS-s sätestatud. Aastatel 2019-2022 oli MARAC-il ESF rahastus Siseministeeriumi kaudu. Riskide hindamine ja asjakohase abi pakkumine perevägivalla ohvritele on Istanbuli konventsiooni tulenev kohustus, samad kohustused tulevad ka ohvrite direktiivist ning 2022. ette valmistatavast uuest naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivist. Ka Vabariigi Valitsuse memorandumiga sätestatud tegevuskava perevägivalla vähendamiseks ning ennetamiseks aastatel 2019-2023 näeb ette riskide hindamise ja koostöö. Pikemalt on MARAC (Multi-agency Risk Assessment Conferences - UK eeskujul loodud töömudel) lahti kirjutatud eelnõu § 9 seletuskirjas. Alates 2017. aastast toimub MARAC võrgustikutöö, milles abistatakse täisealisi perevägivalla ohvreid, kelle puhul on kõrge risk, et nende suhtes pannakse toime lähisuhtevägivalda, mis päädib raskete tervisekahjustuste või surmaga (sh suitsiid, tapmine). Alates 2019 aastast on iga Eesti maakonnas MARAC ekspertide töörühm, kes piirkonna kõrge riskiga perevägivalla juhtumeid lahendab. Töörühma kuulub alati politsei, ohvriabi, prokuratuur, KOV, naiste tugikeskus, lastekaitse, sageli ka tervisevaldkonna spetsialistid. Kõrge riski kannatanuid toetavad ka MARAC-i vabatahtlikud tugiisikud, keda on tänaseks 60. MARAC-is teevad kannatanu kaitseks võrgustikutööd lisaks töörühma liikmetele ka juhtumipõhised spetsialistid erinevatest valdkondadest. MARAC-ide üleriiklik süsteem (sh sajad spetsialiste üle riigi) vajab arenemiseks ja jätkusuutlikuse tagamiseks keskset juhtimist ja koordineerimist. Poliitikakujundamise, arenduste ja kvaliteedi eest vastutab SKA ohvriabis kolmeliikmeline MARAC-i arendustiim (projektijuht, võrgustikutöö koordinaator, MARAC-i vabatahtlike koordinaator). Arendus- ja võrgustikutöö eelarve tagatakse ESF rahastusest 2023. aasta lõpuni, kuid palgafond on kaetud vaid 2023. aasta esimesed 3 kuud. MARAC on üleriiklikult väga hästi käivitunud, üleriikliku süsteemi säilitamiseks taotleme riigieelarvele üleminekut. Eelarve sisaldab ka võrgustikuliikmete supervisiooni kulusid, säilitamaks inimeste töövõimet ja vältimaks läbipõlemist. Alates 2017. aastast on MARAC-idest läbi käinud ligi 500 juhtumit, mis on DASH riskihindamise ja spetsialisti hinnangute alusel potentsiaalselt elu- või terviseohtlikud. Kui arvestada kannatanute kõrvale abisaajatena alaealisi lapsi, on MARAC-is saanud aastate jooksul tuge ligi 1000 alaealist last ja noort ning ligi 500 täiskasvanut. Kuigi aastatel 2020-2021 hukkus 20 inimest perevägivalla tõttu, ei ole ükski MARAC-i jõudnud juhtumitest päädinud surmaga. Tegemist on äärmiselt tugeva riskide maandamise süsteemiga. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse teenuse osutamise kulud 2021 – tegelik kulu 291 551 eurot (baasis 82 000 eurot) 2022 – eeldatav kulu 149 144 eurot (baasis 82 000 eurot) 2023 – 273 560 eurot (kokku kulu 422 704 eurot) 2024 – 324 919 eurot (kokku kulu 474 063 eurot) 2025 – 360 883 eurot (kokku kulu 510 027 eurot) 2026 – 400 697 eurot (kokku kulu 549 841 eurot) Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse (SAK) teenus on OAS-s esmakordselt sätestatud (6. jaos). Istanbuli konventsiooni artikkel 25 kohustab konventsiooniosalisi võtma vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et rajataks piisaval arvul sobivaid ning kergesti 168 kättesaadavaid vägistamisohvrite keskusi või seksuaalvägivallaga tegelevaid suunamiskeskusi, et tagada arstilik ja kohtumeditsiiniline läbivaatus, toetus traumaolukorras ja ohvrite nõustamine. Eesti on oma väiksuse tõttu valinud mitte eraldi vägistamisohvrite keskuste või seksuaalvägivallaga tegelevate suunamiskeskuste loomise, vaid on rajanud seksuaalvägivalla ohvrite jaoks vastavad keskused haiglate juures. SKA koordineerimisel pakutakse seksuaalvägivalla ohvritele sõltumata nende vanusest või soost terviklikku abi alates esmasest nõustamisest ja meditsiinilisest läbivaatusest kuni psühholoogilise abi ja tugigruppideni neile, kes on seksuaalvägivalda kogenud varasemas elus ega ole siiani abi otsinud. Vastavalt elanikkonna uuringutele enamus seksuaalvägivalla ohvreid kunagi abi ei küsi, mille tulemusel halveneb koheselt või ajapikku nende elukvaliteet. Seega on selle teenuse juures erakordselt oluline pidev laiaulatuslik teavitustöö, et julgustada abivajajaid pöörduma ja teha info abivõimaluste kohta kättesaadavaks. 2021. pöördus 163 inimest SAK-i, see oli viiendiku võrra rohkem kui aasta varem. Pöördumiste arv suurenes kõikides SAK-ides, kõige rohkem Lääne-Tallinna Keskhaiglas. 30% pöördujatest on alaealised. Varasema seksuaalvägivalla kogemusega inimestele tehtud tugigruppides osales 63 inimest ja individuaalsel nõustamisel 195 inimest. Tugigrupiteenuse kasutamine on otseselt seoses meedias teema kajastamisega - ohvrid, kes pole varem julenud abi otsida, on seda nüüd tegema hakanud tänu teenusets teavitamise. SKA tagab võimekuse pakkuda teenuseid neljas seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses üle Eesti kõikidele pöördujatele. Tagatakse psühholoogiline abi kõikidele abivajajatele ning tehakse aktiivset teavitustööd julgustamaks ohvreid pöörduma. Lääne-Tallinna Keskhaiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis asuvates seksuaalvägivalla kriisiabikeskustes on pöördujate kasv 2021. aastal olnud 20%, seega on edasistel aastatel arvestatud pöördujate kasvuga vähemalt 10% aastas. Pakkumaks kvaliteetset teenust traumeeritud sihtgrupiga töötamisel on oluline sisse viia töö osana ka supervisioonidel osalemine ning maandada sekundaarse traumatisatsiooni ning läbipõlemise riski. Tugigruppide olemasolu toetab seksuaalvägivalda kogenud inimeste igapäevaeluga toimetulekut, kuna enamasti kogetud seksuaalne väärkohtlemine äärmiselt traumeeriv ning tugigrupi liikmete toetus on toimetulekuks väga väärtuslik ja abistav. Et minevikus seksuaalvägivalda kogenutele pakkuda abivõimalusi (sh psühholoogilist abi) on vajalik koordinaatori töökoht. Koordinaatori roll on seksuaalvägivalla tugigruppide töö mudeli väljaarendamine, tugigrupi teenuse metoodika välja töötamine kui ka sellele järgneva töö planeerimine ning teenuse üleriikliku kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamine. 2021. aastal alustas 3 seksuaalvägivalda kogenute tugigruppi, seksuaalvägivallaga seonduvate pöördumiste arv ohvriabisse kasvas 2021. aastal, vajadus tugigrupi teenuse järele on oluliselt suurem. Seksuaalvägivalla ohvrite tugigrupi teenuse osutamisel on arvestatud et 2023 aastal töötab 6 seksuaalvägivalla tugigruppi. aastal 2024, 8 tugigruppi ning aastaks 2026 on loodud 10 tugigrupi võimekus. Kohtumised toimuvad vähemalt kord kuus ning grupid paiknevad üle Eesti. Naiste tugikeskuse teenuse osutamise kulud 2021 – tegelik kulu 1 050 105 eurot (baasis 1 000 000 eurot) 2022 – eeldatav kulu 1 050 105 eurot (baasis 1 000 000 eurot) 2023 – lisakulu 50 105 eurot (kokku kulu 1 100 210 eurot) 2024 – lisakulu 155 116 eurot (kokku kulu 1 205 221 eurot) 2025 – lisakulu 270 627 eurot (kokku kulu 1 320 732 eurot) 169 2026 – lisakulu 397 690 eurot (kokku kulu 1 447 795 eurot) Naiste tugikeskuse teenus on sätestatud OAS 5. jaos. Naiste tugikeskustes pakutakse abi ja toetust naistevastase vägivalla ohvriks langenud naistele ja nendega kaasas olevatele lastele. Teenuse raames pakutakse esmast kriisinõustamist ning juhtumipõhist nõustamist, psühholoogilist nõustamist, juriidilist nõustamist ja turvalist ajutist majutust. Esmast kriisinõustamist ja majutust pakutakse ööpäev läbi. Teenust kasutab üle Eesti umbes 2000 naist aastas, 2021. aastal 2080 naist. Maakondlikel tugikeskustel on oma lepinguga fikseeritud eelarve, mis on püsinud 4 aastat sama. Arvestades elukalliduse tõusu 4 aasta jooksul ja teenuse olemust, mille üks osa on nõustajate palgad, varjupaikadeks üürikorterite rentimine ja korterite kommunaalkulude katmine, on vajalik eelarve tõstmine OAS-s sätestatud kohustuste täitmiseks. Ohvriabi täienduskoolituse rakendamise kulud 2021 – tegelik kulu 15 265 eurot (baasis 8000) 2022 – eeldatav kulu 17 000 eurot (baasis 8000) 2023 – lisaraha vajadus 13 000 eurot (kokku kulu 30 000 eurot) 2024 – lisaraha vajadus 13 000 eurot (kokku kulu 30 000 eurot) 2025 – lisaraha vajadus 13 000 eurot (kokku kulu 30 000 eurot) 2026 – lisaraha vajadus 13 000 eurot (kokku kulu 30 000 eurot) Eelnõu § 12 lõige 3 näeb ette, et ohvriabi osutav isik peab olema läbinud täienduskoolituse, mille tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Koolituste korraldamise eest vastutab SKA. Täienduskoolituse kavad luuakse SKA töötajate ja teiste valdkonna spetsialistide koostöös, koolituste läbiviimiseks leitakse sobivad koolitajad nii SKA- st, SoMist kui valdkonna asutustest ja kodanikuühiskonnast ning ülikoolidest. Kulu tekib eelkõige seoses lektorite ja koolitajate palkamisega. Juba on katsetatud ohvriabi baaskoolitust (uus eelnõuga sätestatud kohustus), planeerimisel on inimkaubanduse ja psühhosotsiaalse kriisiabi teemalised koolitusmoodulid. Katsetatud ja praktikale vastavalt mugandatud on naistevastase vägivalla teemaline täienduskoolitus, mille läbimise kohustus on kehtivas seaduses alates 01.01.2017 ning millele on ka eelarves raha olemas (8000 eurot). Kuna ohvriabi osutavatele isikutele nähakse ette eri tasemel koolitused, saab koolitusmooduleid olema mitu. Ohvriabi põhikoolitus on 35 akadeemilist tundi, millest 25 tundi on auditoorset tööd ja 8 tundi iseseisvat tööd. Naistevastase vägivalla koolituse maht on 90 akadeemilist tundi, millest 64 tundi on auditoorset ja 26 tundi iseseisvat tööd. Inimkaubanduse teemal toimuva koolituse maht on 24 akadeemilist tundi, millest 16 tundi on auditoorset tööd ja 8 tundi iseseisvat tööd. Psühhosotsiaalse kriisiabi koolituse maht on 12 akadeemilist tundi, sellest 8 tundi auditoorset tööd ja 4 tundi iseseisvat tööd. Seksuaalvägivalla teema on juba osa naistevastase vägivalla täienduskoolituse moodulitest, see on 8 tundi auditoorset tööd ja 4 tundi iseseisvat tööd. Koolituste korraldamine on vajalik, kuna spetsiaalse ettevalmistuseta ei ole võimalik ohvreid tõhusalt aidata. Esiteks peavad ohvriabi osutavad isikud tundma ohvriabisüsteemi ning kõiki ohvritele võimaldatavaid teenuseid ja hüvitisi. Nad peavad olema kursis traumapõhise lähenemisega ja selle rakendamise võimalustega, ohvrite abistamise põhimõtetega, võrgustikutöö põhimõtetega, aga ka enesehoiu temaatikaga läbipõlemise vältimiseks ja spetsialistide taseme hoidmiseks. Teiseks peavad ohvriabi osutavad isikud tundma vägivalla spetsiifikat. Naistevastasel vägivallal, inimkaubandusel, seksuaalvägivallal ja 170 psühhosotsiaalsel kriisiabil on teatud ühisjooned, aga ka erinevused, mida peab tõhusa abi osutamiseks teadma. Naistevastane vägivald on spetsiifiline teema, mille ohvrite abistamiseks on vajalik vägivalla soolise aspekti mõistmine, vägivallatseja ja ohvri käitumismustrite tundmine, vägivalla kohta käivate müütide tundmine, selge peab olema naistevastase vägivalla vormide spetsiifika. Inimkaubanduse teemal on vaja olla kursis seksuaalse ja tööalase ekspluateerimise eripäradega, tööalase ärakasutamise ennetamise ja tööõiguse alustega, samuti rahvusvahelise koostöö võimalustega. Psühhosotsiaalse kriisiabi osutamisel on samuti oma olulised nüansid. Kõik täienduskoolituse läbinud peavad olema kursis mittediskrimineerimise põhimõtetega ja oskama arvestada ohvrite eripäradega, sh oskama abistada teise kultuuritaustaga isikuid. Sotsiaalkaitse infosüsteemi (SKAIS) arenduse kulud Sotsiaalkaitse infosüsteem on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mida peetakse seadustest tulenevate SKA avalike ülesannete täitmise eesmärgil, sealhulgas riiklike toetuste, pensionide ja hüvitiste ning elatisabi pakkumise, määramise ja maksmise eesmärgil, samuti ohvriabi, puude raskusastme tuvastamise, abivahendi-, sotsiaalse rehabilitatsiooni ja erihoolekandeteenuse korraldamise eesmärgil. SKAIS-i ei ole OAS-i muudatuste ja uute teenuste lisandumisel edasi arendatud (v.a arvete menetluse uuendus 2019) ning täiendatud ei ole lisandunud menetlusprotsesse: lepitused, lähisuhtevägivalla infolehed, võrgustikutöö, kinnise lasetasutuse teenus, naiste tugikeskuse teenused, MARAC jne. Seetõttu on suur osa ohvriabijuhtumite infot vabatekstiväljal ja osa infost on sealt üldse puudu. Seoses eelnõuga tehtavate muudatustega on vajalik SKAIS-i arendus. Arenduse peamised komponendid on järgmised: 1) sisestusvormide muutmine; 2) täiendavate klassifikaatorite loomine ja olemasolevate muutmine; 3) täiendavate andmeväljade lisamine sisestusvormidele (nt abivajaduse väli, suunaja info jne); 4) psühholoogilise abi teenuse muudatused – ärireeglite muutmine seoses limiidi põhimõtete ja õigustatuse aluste muudatusega, otsuse loomine, tähtaegsus. SKA on esitanud TEHIK-ule päringu kavandatavate tööde kulude kohta, hinnanguliselt on kulud 50 000 eurot ja käibemaks, st kogukulu on 60 000 eurot. OAS-i rakendamiseks vajalikud lisakulud on näidatud alljärgnevas tabelis. Eelnõuga seotud lisataotlusi menetletakse vabariigi Valitsuses 2023-2026 lisaeelarve menetlemise käigus. Lisakulu Lisakulu Lisakulu Lisakulu Allikas 2023 2024 2025 2026 Traumast taastumist toetava psühholoogilise abi teenusega seotud lisakulud 171  Lisakulu Lisakulu Lisakulu Lisakulu Allikas 2023 2024 2025 2026 Lisakulu seoses abi 176 096 541 551 1 003 415 Arvestuslik kulu. kättesaadavuse 1 582 547 Kevadises paranemisega majandusprognoosis sihtrühmade arvestatud maht laiendamise ja katab lisataotluse ära. teadlikkuse kasvu ning kuupalga alammäära tõusu tõttu. Kuriteoohvri hüvitise maksmisega seotud lisakulud Matusetoetus ning 181 648 184 873 197 188 246 573 Arvestuslik kulu. prillide jm Kevadises abivahendite majandusprognoosis hüvitamine kindlas arvestatud maht summas, katab lisataotluse ära. perioodilisest hüvitisest töövõimetoetuse mahaarvamata jätmine, ülalpeetavate perioodilisest hüvitisest toitjakaotuspensioni mahaarvamata jätmine Ohvriabi põhiteenuse osutamisega seotud lisakulud Lisakulu seoses 317 466 342 086 353 645 365 462 2023-2026 RES ohvriabitöötajate lisataotlus lisandumisega abivajajate vajadustele reageerimiseks Psühhosotsiaalse kriisiabi korraldamisega seotud lisakulud Lisakulu seoses 545 100 583 215 602 645 622 511 2023-2026 RES teenuse lisataotlus korraldamisega 172  Lisakulu Lisakulu Lisakulu Lisakulu Allikas 2023 2024 2025 2026 Vägivallast loobumise toetamise teenuse lisakulud Lisakulu seoses 268 999 291 136 301 529 352 462 2023-2026 RES teenuse lisataotlus korraldamisega Hädaohus oleva täiskasvanud perevägivalla ohvri abistamise lisakulud (MARAC) Lisakulu seoses üle 52 854 143 731 150 267 156 950 2023-2026 RES riigi toimivate lisataotlus MARAC võrgustike koordineerimisega Seksuaalvägivalla kriisiabi lisakulud Lisakulu seoses 273 560 324 919 360 883 400 697 2023-2026 RES teenuse lisataotlus korraldamisega Ohvriabi baaskoolituse korraldamisega seotud lisakulud Baaskoolitus 5 13 000 13 000 13 000 13 000 2023-2026 RES põhimoodulit, ühe lisataotlus koolituse hind 3000, aastas 3 koolitust; täiendmoodulid psühhosotsiaalse kriisiabi ja inimkaubanduse teemal, ühe koolituse hind 2000, aastas üks koolitus SKAIS-i arenduse 60 000 - - - Planeeritud taotleda kulud struktuurivahenditest. Lisakulud kokku 1 888 723 2 424 511 2 982 572 3 740 202 8. 8. Rakendusaktid 173 8.1. Muudetavad rakendusaktid 1) Sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22. veebruari 2016. a määrus nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“; 2) sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määrus nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“. 8.2. Uued rakendusaktid Eelnõu rakendamiseks tuleb kehtestada järgmised määrused: 1) sotsiaalkaitseministri määrus „Ohvriabi osutavate isikute ettevalmistusnõuded ning ohvriabi seaduse alusel korraldatavate täienduskoolituste tingimused ja kord“; 2) sotsiaalkaitseministri määrus „Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotluse andmete ja nõutavate dokumentide loetelu“; 3) Vabariigi Valitsus määrus „Vahendusteenuse osutamise kord“. 8.3. Kehtetuks muutuvad rakendusaktid Seoses volitusnormi kehtetuks tunnistamisega muutuvad HMS § 93 lõike 1 alusel kehtetuks järgmised määrused: 1) Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2018. a määrus nr 6 „Lepitusmenetluse läbiviimise kord“ (kehtestatakse muudetud kujul uue terviktekstina); 2) tervise- ja tööministri 7. juuni 2017. a määrus nr 23 „Naistevastase vägivalla teemalise täienduskoolituse kava, maht, ülesehitus ja sisu“; 3) sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2016. a määrus nr 80 „Psühholoogilise abi kulu hüvitamise kord ja hüvitise taotluse andmete ning nõutavate dokumentide loetelu“ (kehtestatakse muudetud kujul uue terviktekstina); 4) sotsiaalministri 26. jaanuari 2007. a määrus nr 11 „Ohvriabi vabatahtlikule ohvri abistamisega seotud sõidu- ja sidekulude hüvitamise kord ja piirsumma“; 5) sotsiaalministri 29. jaanuari 2004. a määrus nr 10 „Kuriteoohvritele makstava riikliku hüvitise taotlemise andmete ja vajalike dokumentide loetelu“; 6) sotsiaalkaitseministri 29. novembri 2016. a määrus nr 66 „Kuriteoohvritele makstava riikliku hüvitise suuruse arvutamise kord“ (kehtestatakse muudetud kujul uue terviktekstina); 7) siseministri 3. veebruari 2004. a määrus nr 14 „Kuriteoohvritele riikliku hüvitise taotlemiseks vajalike uurimisasutuse poolt esitatavate andmete dokumendi vorm“ (kehtestatakse muudetud kujul uue terviktekstina); 8) Vabariigi Valitsuse 25. märtsi 2004. a määrus nr 87 „Perioodiliselt makstavate hüvitiste ümberarvutamise kord“ (kehtestatakse muudetud kujul uue terviktekstina). Rakendusaktide kavandid on esitatud seletuskirja lisas. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub 2023. aasta 31. märtsil. Jõustumisaja valikul on arvestatud, et seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele jääks piisav aeg uue seadusega tutvumiseks ja rakendamiseks vajalike tegevuste tegemiseks. 174 Seaduse § 63 punktid 3–6 ja § 64 jõustuvad 2024. aasta 1. jaanuaril. Seaduse § 63 punktides 3– 6 ja § 64 on esitatud STAR-i ja SKAIS-iga seotud muudatused. Jõustumisaja valikul on arvestatud STAR-i arendusvajadusteks kuluva ajaga. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu saadetakse kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning teistele asjakohastele asutustele, kelleks on Sotsiaalkindlustusamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Riigiprokuratuur, Andmekaitse Inspektsioon, Õiguskantsler, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Psühholoogide Liit, Lastekaitse Liit, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Eesti Naiste Varjupaikade Liit, Naiste Tugi- ja teabekeskus, Pärnu Naiste Tugikeskus, Eluliin, Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon, Eesti Seksuaaltervise Liit. Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2022. a. 175 EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on kooskõlastamise menetlusetapis lisandunud uusi andmeid või dokumente. Eelnõu toimik: SOM/22-0488 - Ohvriabi seadus Kooskõlastamine algatati 25.04.2022 09:11 Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 30.05.2022 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4b4cded5-a3d3-45ed-9467-d516e1484e09 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4b4cded5-a3d3-45ed-9467-d516e1484e09?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: SOM/22-0488 - Ohvriabi seadus Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 16.05.2022 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4b4cded5-a3d3-45ed-9467-d516e1484e09 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4b4cded5-a3d3-45ed-9467-d516e1484e09?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main