Soome „Noatun Nord“ ja „Noatun Syd“ meretuuleparkide projektide piiriülene keskkonnamõju hindamine

Vastavalt nimekirjale 31.01.2023 nr 6-3/23/294-2 Soome „Noatun Nord“ ja „Noatun Syd“ meretuuleparkide projektide piiriülene keskkonnamõju hindamine Vastavalt piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioonile (Espoo konventsioonile) on Soome teavitanud Eestit „Noatun Nord“ ja „Noatun Syd“ meretuuleparkide projektidest. Arendaja OX2 AB kavandab tütarettevõtete Noatun Åland Norra KB ja Noatun Åland Södra KB kaudu püstitada Soome territoriaalvetes kaks meretuuleparki: „Noatun Nord“ koosneks maksimaalselt 340 tuulikust koguvõimsusega 5000 MW ning „Noatun Syd“ maksimaalselt 310 tuulikust koguvõimsusega 4700 MW. Tuulikute maksimumkõrguseks on planeeritud 420 m. Kirjale on lisatud Soome saadetud eestikeelsed keskkonnamõju hindamise (KMH) programmid, milles kirjeldatakse projekte ning nende elluviimisega kaasnevat keskkonnamõju. Ootame 1. märtsiks 2023 põhjendatud arvamusi selle kohta, kas Eesti peaks osalema kõnealuste projektide piiriülese keskkonnamõju hindamise menetlustes. Juhul kui peate vajalikuks Eesti osalemist „Noatun Nord“ ja/või „Noatun Syd“ menetluses, on oodatud ka arvamused selle kohta, milline oluline kahjulik piiriülene keskkonnamõju võib Eestile kaasneda, et arendaja saaks sellega arvestada KMH materjalide koostamisel. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Heinma Asekantsler Lisad: 1. „Noatun Nord“ KMH programm 2. „Noatun Syd“ KMH programm Rainer Persidski, 626 2973 [email protected] Paldiski mnt 96/ Tallinn 13522/ 626 2802/ [email protected]/ www.envir.ee/ Registrikood 70001231  Tuulepark Noatun Nord Alusmaterjal piiriüleste mõjude hindamiseks vastavalt Espoo (Esbo) konventsioonile Enne taotluse esitamist tuulepargile loa saamiseks koos juurdekuuluva sisemise kaablivõrgu ja vesiniku tootmisega. 18.1.2023  Lehekülg 1/57 Administratiivsed andmed Tegevuse korraldaja Noatun Åland Norra KB c/o Anders Wiklund Blomstringevägen 12 AX-22150 JOMALA Ettevõtte ja organisatsiooni (FO) number: 3312356-8 Projektijuht: Ian Bergström E-posti aadress: [email protected] Telefon: +358 40 550 13 26 Keskkonnakonsultant AFRY Finland Oy Ülesande juht: Thomas Bonn E-posti aadress: [email protected] Telefon: +358 40 537 23 24 Projekti andmed Projekti nimi: Tuulepark Noatun Nord Projekti koduleht: https://www.ox2.ax/node/33 Koostanud: OX2, AFRY, DKCO Advokatbyrå Läbi vaadanud: Thomas Bonn, AFRY, 18.1.2023 Heaks kiitnud: Ian Bergström, OX2, 18.1.2023  Lehekülg 2/57 Autoriõigused © OX2 AB Järeltrükk on keelatud. Käesolevat dokumenti või selle mistahes osa ei tohi mistahes kujul kopeerida ega reprodutseerida ilma ettevõtte OX2 AB kirjaliku nõusolekuta. AFRY Finland Oy projekti number on 101019427. Jooniste taustakaardid: Maamõõduameti baaskaardid, avaandmed 2022, kui midagi muud pole ära toodud.  Lehekülg 3/57 Sisukord 1 Sissejuhatus ............................................................................................... 5 1.1 Võimalike piiriüleste mõjude kokkuvõte ................................................. 7 2 Projekti kirjeldus ja alternatiivid, mis tuleb läbi vaadata .................................... 9 2.1 Projekti eest vastutaja ja projekti eesmärk ............................................ 9 2.2 Projekti alternatiivid ............................................................................ 9 2.3 Projekti seos teiste projektidega .......................................................... 10 2.4 Ajakava ............................................................................................ 11 3 KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsess ........................................... 13 3.1 Rahvusvaheline KTH protsess .............................................................. 13 3.2 KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) menetlus Ahvenamaal ............... 13 3.3 Keskkonnatagajärgede hindamine ....................................................... 14 3.4 Läbivaatamise ja mõju piirkondade piiritlemine KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsessis ........................................................................ 15 3.5 Uuringud, mis tuleb projektis teha ....................................................... 17 3.6 Piiriüleste mõjude hindamine .............................................................. 17 3.7 Ebamugavuste leevendamine ja tagajärgede seire ................................. 18 4 Projekti tehniline kirjeldus ............................................................................ 19 4.1 Tuulepark ......................................................................................... 20 4.1.1 Tuulegeneraator ................................................................... 20 4.1.2 Vesiniku tootmine ................................................................. 21 4.1.3 Põhja kinnitatud vundamendid ............................................... 24 4.1.4 Ujuvad vundamendid ............................................................ 24 4.1.5 Sisemine kaablivõrk ja sisemine torustike võrk ......................... 25 4.1.6 Platvormid ........................................................................... 27 4.1.7 Ühenduskaablid .................................................................... 28 4.1.8 Mõõtemastid ........................................................................ 29 4.2 Toimingud projekti erinevates faasides ................................................. 29 4.2.1 Ettevalmistavad uurimistööd .................................................. 29 4.2.2 Rajamise faas ...................................................................... 29 4.2.3 Käitamisfaas ........................................................................ 34 4.2.4 Tegevuse lõpetamise faas ...................................................... 34 5 Projekti võimalikud tagajärjed ...................................................................... 35 5.1 Toitainete hägustumine ja levimine vees .............................................. 35 5.2 Veealused elupaigad, kalavarud ja kalandus.......................................... 36 5.3 Looduskaitsealad ja linnustik ............................................................... 36 5.3.1 Natura 2000 alad.................................................................. 36 5.3.2 Muud kaitsealused piirkonnad ................................................ 43 5.3.3 Linnustik ............................................................................. 45 5.4 Tuulegeneraatoritest tekkinud müra ..................................................... 46  Lehekülg 4/57 5.5 Varjutamine ja peegeldused ................................................................ 48 5.6 Tagajärjed maastikupildi jaoks ............................................................ 48 6 Lubade kontrolli kohta ................................................................................. 50 6.1 KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsess .................................. 50 6.2 Load KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsessi käigus ................ 51 6.3 Keskkonnaload .................................................................................. 51 6.4 Load vastavalt veeseadusele ............................................................... 52 6.5 Natura 2000 hindamine ...................................................................... 52 6.6 Maakasutus ja planeerimine ................................................................ 52 6.7 Ehitusload......................................................................................... 53 6.8 Load ohtlike kemikaalide ulatusliku tööstusliku käitlemise ja ladustamise jaoks ....................................................................................................... 53 6.9 Merekultuuripärandi ja muinasmälestiste kaitse ..................................... 53 6.10 Lennutakistuste load .......................................................................... 53 6.11 Muud load või arvamused ................................................................... 54 6.11.1 Arvamus kaitseväelt ............................................................. 54 6.11.2 Teatis jõujaamade ja kõrgepingeliinide ehitamise kohta ............ 54 6.11.3 Arvamus raadiosagedustele avaldatava mõju kohta .................. 54 6.11.4 Majandamisõigus ja maa soetamise load ................................. 54 7 Viited ........................................................................................................ 56  Lehekülg 5/57 1 Sissejuhatus Ahvenamaa (Åland) moodustab Soomes omavalitsusliku maakonna. See tähendab, et Ahvenamaal on oma valitsus ja õigus kehtestada oma siseasju puudutavaid seadusi. Ahvenamaa ja Soome on piiriülese keskkonnatagajärgede hindamise konventsiooni (Espoo konventsiooni) osalised, mille eesmärgiks on edendada riikidevahelist koostööd ja kodanike osalemisvõimalusi, kui mingil projektil, mida teatud riigi (põhjustaja) jaoks planeeritakse, hakkab tõenäoliselt olema piiriüleseid keskkonnatagajärgi mõne teise riigi (sihtosalise) territooriumil. Käesolev dokument on kokkuvõtteks ettevõtte OX2 AB (edaspidi OX2) jaoks planeeritava merepõhise tuuleenergia projekti Noatun Nord keskkonnatagajärgede hindamise piiritlemise konsulteerimise alusmaterjalist rahvusvahelise konsulteerimise jaoks, see tähendab Espoo (Esbo) konventsioonile vastavaks teatiseks ning sihtosalistes riikides olevate ametiasutuste ja kodanike ärakuulamiseks. Kokkuvõttes esitletakse andmeid projekti ja selle alternatiivide kohta, planeerimise ajakava, plaani, mille keskkonnatagajärgi seoses käesoleva protsessiga uuritakse ja kuidas uuringuid tehakse, ning osalemise ja teavitamise korraldamise plaani. Konsulteerimise alusmaterjal kirjeldab keskkonna praegust olukorda Soome poolsetes alternatiivsetes projekti piirkondades kuni Rootsi majandusvööndi piirini. OX2 planeerib oma tütarettevõtte Noatun Åland Norra KB kaudu merepõhise tuuleenergia projekti Noatun Nord Ahvenamaa mereakvatooriumis Soome territoriaalvete piires. Aktuaalne projekti piirkond on planeeritud selliselt, et see hõlmaks umbes 680 ruutkilomeetrit ja asuks umbes 15 kilomeetri kaugusel Ahvenamaa mandriosast ning et umbes 40 kilomeetri kaugusel on Uusikaupunki (Nystad), Soome. Sügavus varieerub piirkonna piires vahemikus umbes 10 – 80 meetrit. Projekti KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsess hõlmab merepõhist tuuleparki, vaata Joonis 1. Joonis 1. Tuulepargi Noatun Nord projekti piirkonna ülevaatekaart. Ahvenamaal on KTH protsess reguleeritud maakonna seadusega (2018:31) keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta („KTH seadusega“, muudetud 2018 ja 2021) ning maakonna määrusega keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta (2018:33, muudetud 2021). KTH protsessi rakendatakse  Lehekülg 6/57 projektidele ja nende muudatustele, millel on tõenäoliselt olulised keskkonnatagajärjed. Peale selle võetakse võimalike piiriüleste keskkonnatagajärgede tõttu arvesse ülalpool nimetatud Espoo konventsiooni. Sõltuvalt projekti tüübist ja suurusest rakendatakse KTH protsessi kas otseselt KTH määruses toodud projektide loetelu alusel või otsuse alusel, mis langetatakse üksikjuhtudel. Vastavalt KTH määrusele tuleb keskkonnatagajärgede hindamist rakendada muu hulgas projektidele, mis hõlmavad kahte või enamat tuulegeneraatorit (rühmajaama), mis seisavad koos, kui igaüks tuulegeneraatoritest, kaasa arvatud rootori labad, on kõrgem kui 150 meetrit. Praeguse seisuga on tuulepargi jaoks olemas kaks esialgset näidiskujundust, mis koosnevad alternatiivist 15 MW turbiinide puhul (alt 1) ja alternatiivist 32 MW turbiinide puhul (alt 2), vaata Joonis 2 ja Joonis 3. Neid võidakse siiski projekti käigus muuta ja neid ei tuleks käesolevas staadiumis lõplikeks pidada. Keskkonnatagajärgede kirjelduses võrreldakse tuulepargi potentsiaalset toimet ka nõndanimetatud nullalternatiivi puhul (alt 0), kus tuuleenergia projekti läbi ei viida. Näidiskujundused erinevad tuulegeneraatorite paigutuse ja arvu küsimuses. Alternatiiv 1 hõlmab 340 tuulegeneraatorit (maksimaalne kõrgus: 420 meetrit, võimsus / tuulegeneraatori kohta: 15 MW) ja alternatiiv 2 hõlmab 150 tuulegeneraatorit (maksimaalne kõrgus: 420 meetrit, võimsus / tuulegeneraatori kohta: 32 MW). Projekti piirkonna sisse planeeritakse rajada kuni 13 merepõhist trafojaama trafo- /muundurjaamade ja/või vesiniku tootmise jaoks. Mõlemate alternatiivide hinnanguline aastane toodang on umbes 19,5 TWh. Lisaks saab toodetud tuuleenergiat hakata kasutama vesiniku tootmiseks projekti piirkonnas või väljaspool seda. Pärast piiritlemisfaasi liigub projekt edasi keskkonnatagajärgede kirjeldamise faasi. Joonis 2. Tuulepargi Noatun Nord pargi kujunduse näide 15 MW tuulegeneraatoritega.  Lehekülg 7/57 Joonis 3. Tuulepargi Noatun Syd pargi kujunduse näide 32 MW tuulegeneraatoritega. 1.1 Võimalike piiriüleste mõjude kokkuvõte Ahvenamaa KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) menetluses hinnatakse lisaks tagajärgedele, mis projektil on Soome territooriumil, ka võimalikke kahjulikke mõjusid, mis ületavad riigipiire. Võimalikke mõjustatud riike teavitatakse projektist kooskõlas Espoo (Esbo) lepinguga ja neile antakse võimalus konsulteerimisel osalemiseks. Piiriüleste mõjude hindamise kokkuvõte lisatakse KTH menetluse dokumentatsiooni. Tagajärgede hindamisel kasutatakse EL-i suuniseid: „Suuremahuliste piiriüleste projektide keskkonnamõju hindamise protsessi kohaldamise juhend“ (http://ec.europa.eu/environment/eia/pdf/Transboundry%20EIA%20Guide.pdf). Projekti otseseid ja kaudseid piiriüleseid kogumõjusid hakatakse hindama suuniste abil. Kõigi tagajärgede hindamisel kasutatakse ära kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed hinnangud, mis on tehtud erinevate osavaldkondade piires, et luua terviklik ülevaade projekti piiriülestest mõjudest. Ehitustööd seoses projektiga Noatun Nord ja kogu tegevus toimuvad Ahvenamaa mereakvatooriumis, mis kuulub Soome territoriaalvetesse. Rootsi piiride asukoht projekti Noatun Nord suhtes on ära toodud allpool, vaata Joonis 4. Lähim saar Rootsi poolel on Märket, mis asub projekti Noatun Nord piirkonnast umbes 36 kilomeetrit edela pool. Lähim Rootsi asula asub Understeni saarel, umbes 45 kilomeetrit projekti piirkonnast edela pool. Rootsi territoriaalvete piirini ja majandusvööndi välispiirini on projekti piirkonnast umbes 13 kilomeetrit. Projektil ei hakka olema mingeid otseseid tagajärgi Rootsi poolele, neid hinnatakse peamiselt olevat piiratud projekti piirkonna ja selle otsese lähipiirkonnaga.  Lehekülg 8/57 Joonis 4. Projekti paiknemine mere piirkonnas Rootsi majandusvööndi ja territoriaalvete suhtes. Piiriülesed kaudsed mõjud, mida projekt tekitada võib, võivad muu hulgas olla järgmised: • Suurenenud hägusus vees, toitainete levik ning ainete levik, mis võivad ehitusetapis tahkete ainete koostisesse kuuluda. • Piirangud ja toime meresõidu laevateedele ning toime jääoludele (rajatiste struktuurid võivad muuta jääolusid, mis omakorda mõjustavad meresõitu). • Piirangud ning mõju otsingu- ja päästetööde (SAR) eeldustele, mida viiakse läbi piirivalve ja merepäästeühingute poolt. See puudutab nende jaoks nii helikopterite kui ka laevade kasutamist • Potentsiaalne rifiefekt kõvade pindade kasutuselevõtu tõttu ja seega potentsiaalsed positiivsed mõjud bioloogilisele mitmekesisusele. • Piiratud ligipääs ja võimalus kutselise kalapüügi jaoks projekti piirkonnas ning kaudsed mõjud kalapüügile vee hägustumise, veealuse müra või rifiefekti tõttu. • Tuulepargi ehitamisest, käitamisest ning tegevuse lõpetamisest tulenev veealune müra koos mõjuga mereimetajatele ja kaladele. • Ajalooliste lõhkemata mürskude võimalikest puhastustest tekkiv veealune müra, kui taolisi kaardistamise käigus avastatakse. • Toime maastikupildile. • Toime teatud linnuliikide populatsioonidele, kes rändavad läbi piirkonna. Peatükis 5 kirjeldatakse lähemates üksikasjades mitmeid potentsiaalseid piiriüleseid tagajärgi ning seda, millist metoodikat nende hindamiseks kasutama hakatakse.  Lehekülg 9/57 2 Projekti kirjeldus ja alternatiivid, mis tuleb läbi vaadata 2.1 Projekti eest vastutaja ja projekti eesmärk OX2 AB vastutab projekti väljatöötamise, ettevalmistamise ja elluviimise eest. OX2 arendab ning müüb tuule- ja päikeseenergiaparke, salvestamist ning muundamist „Power-to-X“. Ettevõtte tegevus aitab kaasa taastuvenergia süsteemile üleminekule. Suuremahulise maismaapõhise tuuleenergia valdkonnas on OX2 viimase 16 aasta jooksul võtnud sisse juhtiva positsiooni pärast seda, kui ta on Rootsis, Soomes, Poolas ja Norras välja töötanud ning realiseerinud umbes 2,5 GW ja omab tänasel päeval tugevat projektiportfelli. Perioodil 2014 kuni 2021 realiseeris OX2 Euroopas rohkem maismaapõhist tuuleenergiat kui ükski teine arendaja. OX2 tegutseb Rootsis, Soomes, kaasa arvatud Ahvenamaal, Poolas, Prantsusmaal, Leedus, Norras, Hispaanias, Itaalias, Rumeenias ja Eestis ning tal on peakorter Stockholmis. Käive ulatus 2021. aastal umbes 500 miljoni euroni. OX2 on noteeritud indeksis Nasdaq Large Cap. OX2 tegevuse eesmärgiks on aidata kaasa üleminekule taastuvenergia süsteemile, millel on netopositiivne toime looduskapitalile. Seepärast on seatud eesmärgiks, et tuule- ja päikeseenergiapargid, mida OX2 välja töötab ning rajab, tooksid kliimale võimalikult suurt kasu, samas kui projektide kaudu kaitstakse või tugevdatakse bioloogilist mitmekesisust. Kooskõlas tegevuseesmärgiga on OX2 töötanud välja bioloogilise mitmekesisuse strateegia. Selles osas on OX2 töötanud eesmärgiga saavutada 2030. aastaks looduspositiivsed tuule- ja päikeseenergiapargid. Kuigi eesmärk on seatud 2030. aastaks, on töö juba tänasel päeval käimas. Bioloogilisse mitmekesisusse panustamine on oluliseks osaks kõigi OX2 tuule- ja päikeseenergia projektide arendamisel. 2.2 Projekti alternatiivid Projekti jaoks esitletakse praeguse seisuga kahte näidiskujundust, kuidas tuuleparki saab üles ehitama hakata, vaata Tabel 1. Mingit lõplikku varianti pole veel selgeks tehtud ja täpne ülesehitus võib olla erinev sellest, mida käesolevas dokumendis esitletakse. Merepõhise tuuleenergia tasuvus ei ole veel piisav selleks, et ehitada väikest tuuleenergiaparki, eriti mitte rannikust kaugemal eemal. Seepärast peab projekti läbi viima kõikehõlmava tervikuna. KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) menetluses vaadatakse läbi ka nullvariant (alt 0), s.t olukord, kus tuuleparki ei ehitata. Allpool tuuakse projekti alternatiivide kirjeldus, mida KTH protsessis läbi vaatama hakatakse.  Lehekülg 10/57 Tabel 1. Projekti alternatiivid, mida KTH menetluse raames läbi vaatama hakatakse. Alternatiiv Kirjeldus 0 • Projekti ei viida läbi. • Projekti piirkonna sisse paigutatakse kuni 340 tuulegeneraatorit kogukõrgusega kuni maksimaalselt 420 meetrit ja võimsusega 15 MW iga tuulegeneraatori kohta. • Vesiniku tootmine projekti piirkonnas 1 • Kuni 13 merepõhist platvormi trafo-/muundurjaamade ja/või vesiniku tootmise jaoks • Sisemine elektrikaablite võrk ja/või sisemine torustike võrk vesiniku jaoks • Projekti piirkonna sisse paigutatakse kuni 150 tuulegeneraatorit kogukõrgusega kuni maksimaalselt 420 meetrit ja võimsusega 32 MW iga tuulegeneraatori kohta. • Vesiniku tootmine projekti piirkonnas 2 • Kuni 13 merepõhist platvormi trafo-/muundurjaamade ja/või vesiniku tootmise jaoks • Sisemine elektrikaablite võrk ja/või sisemine torustike võrk vesiniku jaoks Tuuleenergia projekti Noatun Nord ulatuse kindlaksmääramisel on püütud luua alternatiive, mis tooksid lähipiirkonnas olevatele elanikele ning keskkonnale kaasa võimalikult vähe ebamugavusi, ent mis oleksid siiski tootmise mõttes ja majanduslikult tasuvad ja vastavalt eelnevatele hindamistele teostatavad. Selle tegemiseks on lähtutud piirkondadest, mis on Ahvenamaa mereplaanis energia tootmise jaoks sobivateks tunnistatud. Tuulegeneraatorite ja platvormide lõplik paigutus täpsustatakse edasise planeerimise käigus KTH menetluse edenedes ning lähtudes tagasisidest projektile. 2.3 Projekti seos teiste projektidega Rootsi poolel planeerib Deep Wind Offshore umbes 50 kilomeetrit loode pool projektist Noatun Nord merepõhist tuuleparki nimega Olof Skötkonung (https://www.deepwindoffshore.com/sweden). Park asub Rootsi majandusvööndis. Tuuleparki planeeritakse kuni 88 tuulegeneraatorit, mille kogukõrgus on 370 meetrit ja rootori läbimõõt umbes 350 meetrit. Soome poolel pole andmeid lähikonnas käimasolevate merepõhiste tuuleparkide projektide kohta. Soome poolel on järgmised tuulegeneraatorid projektile Noatun Nord kõige lähemal: - Ahvenamaa (Åland), Finström, Pettböle (tuulegeneraatorite arv 3) umbes 19 kilomeetrit projekti Noatun Nord piirkonnast. - Ahvenamaa (Åland), Vårdö, Listerby (tuulegeneraatorite arv 2) umbes 39 kilomeetrit projekti Noatun Nord piirkonnast.  Lehekülg 11/57 - Soome, Uusikaupunki (Nystad), Muntila (tuulegeneraatorite arv 3) umbes 46 kilomeetrit projekti Noatun Nord piirkonnast. Lisaks kulgeb projekti Noatun Nord lähipiirkonnas mitmeid veealuseid torusid ja kaableid, vaata Joonis 5. Joonis 5. Tuulepark Noatun Nord ja olemasolevad kaablid ning torustikud. Käesolevas etapis eeldab OX2, et tuulepark Noatun Nord ühendatakse põhivõrguga Ahvenamaal, Soomes ja Rootsis. Selleks on vajalikud ühenduskaablid, mida käesolev keskkonnatagajärgede hindamine ei sisalda, ent neid hinnatakse eraldi. Vesiniku tootmine võib hakata toimuma projekti piirkonnas või maal. Vesiniku tootmine projekti piirkonnas on käesoleva keskkonnatagajärgede hindamisega hõlmatud ja selleks võib olla vajalik gaasiühendus maaga. Käesolev keskkonnatagajärgede hindamine seda vesinikuühendust ei sisalda, ent seda hinnatakse eraldi. Tuuleenergia projekti tagajärgi hinnatakse, võttes arvesse teisi käimasolevaid ja planeeritud projekte lähedalasuvates piirkondades, millel hinnatakse olevat koostoimivaid tagajärgi meretuule projektiga Noatun Nord. Projektid, mida hinnatakse, tehakse kindlaks ja neid kirjeldatakse keskkonnatagajärgede kirjelduses. Koostoimivad tagajärjed keskkonnale projekti tegevuste ja teiste tegevuste tõttu piirkonnas vaadatakse läbi tagajärgede hindamise osana. 2.4 Ajakava Projekt on ettevalmistavas etapis. Projekti konsulteerimise alusmaterjalid esitati 2022. aasta novembris. Väliuuringuid, mis puudutavad muu hulgas linde ja merekeskkonda, on alustatud 2022. aasta suvel ja need jätkuvad 2023. aastal.  Lehekülg 12/57 Eesmärgiks on esitada keskkonnatagajärgede kirjeldus Ahvenamaa keskkonna- ja tervisekaitseametile 2024. aastal. Projekti jaoks hakatakse taotletakse järgmisi lube: • Keskkonnaload vastavalt maakonna seadusele (2008:124) keskkonnakaitse kohta • Load vastavalt veeseadusele (1996:61) • Ehitusload vastavalt Ahvenamaa maakonna planeerimis- ja ehitusseadusele (2008:102) Peale selle võidakse hakata taotlema järgmisi lube ning esitama teatisi: • Natura 2000 hindamine vastavalt maakonna seadusele (1998:82) looduskaitse kohta • Load vastavalt maakonna seadusele (2007:19) merekultuuripärandi kaitse kohta • Lennutakistuste load vastavalt lennundusseadusele (864/2014) • Teatis jõujaamade ja kõrgepingeliinide ehitamise kohta vastavalt maakonna seadusele (2015:102) riigi seadusandluse kohaldamise kohta Ahvenamaa maakonnas elektrituru osas • Vesiniku käitlemise load vastavalt ohtlike kemikaalide ja lõhkeainete käitlemise ohutuse seadusele (FFS 390/2005) • Maa soetamise load vastavalt maakonna seadusele (2003:68) maa soetamise õiguse ja maa soetamise lubade kohta  Lehekülg 13/57 3 KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsess 3.1 Rahvusvaheline KTH protsess Projekt asub Ahvenamaa mereakvatooriumi sees, mis kuulub Soome territoriaalvete hulka, vaata Joonis 4. Kuna merepõhisel tuuleenergia projektil on potentsiaalne rahvusvaheline mõõde, siis võetakse arvesse Espoo (Esbo) lepingut piiriüleste keskkonnatagajärgede hindamise kohta vastavalt KTH seaduse ptk 2 §-ile 8. Piiriüleste keskkonnatagajärgede hindamise rahvusvaheline leping on sõlmitud nn Espoo konventsiooni kaudu (Convention on Environmental Impact Assessment in a Transboundary Context, piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioon). ÜRO Euroopa majanduskomisjoni konventsioon ratifitseeriti Soome poolt 1995. aastal. Leping jõustus 1997. aastal. Ahvenamaal on konventsioonile vastavad kohustused täidetud KTH seaduse kaudu. Lepinguosalistel pooltel on õigus võtta osa teises riigis teostatavate projektide keskkonnatagajärgede hindamise menetlusest taolistel juhtudel, kui hinnatakse, et need võivad tekitada piiriüleseid negatiivseid keskkonnatagajärgi. Merepõhist tuuleenergiat ei ole Espoo konventsiooni lisas I välja toodud tegevusena, mille puhul tõstetaks automaatselt üles küsimus rahvusvahelise konsulteerimise kohta, juhul kui projekti puhul hinnatakse, et see võib kätkeda endas olulisi piiriüleseid kahjulikke tagajärgi. Ahvenamaa maakonnavalitsus on võimalike rahvusvaheliste keskkonnatagajärgede tõttu siiski otsustanud, et projekti jaoks on vajalik menetlus vastavalt Espoo lepingule. Selle riigi vastutav ametiasutus, kus projekt planeeritud on, teavitab asjaomaste riikide vastavaid ametiasutusi sellest, et on algatatud KTH menetlus, ja kutsub need KTH menetlusest osa võtma. Kui taotluse saanud riik otsustab menetlusest osa võtta, siis tuleb ettevalmistatud materjal arvamuste esitamise võimaldamiseks avalikustada. Saabunud arvamused antakse seejärel üle riigile, kus projekt asub. Rahvusvahelisel konsulteerimisel vastavalt Espoo konventsioonile tegutsevad pädevate ametiasutustena Ahvenamaa maakonna valitsuse administratsioon (Soome) ja keskkonnakaitse amet (Rootsi). 3.2 KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) menetlus Ahvenamaal Ahvenamaa maakonnas on KTH menetlus reguleeritud maakonna seadusega keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta ning maakonna määrusega keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta. KTH protsessi rakendatakse projektidele ja nende muudatustele, millel on tõenäoliselt olulised keskkonnatagajärjed. Projekti keskkonnatagajärgi tuleb õiguspärase hindamisprotsessi käigus uurida projekti planeerimise võimalikult varajases etapis, kui alternatiivid on veel lahtised. Ametiasutus ei või anda luba projekti läbiviimiseks ega teha muid sellega võrreldavaid otsuseid, enne kui hindamine on lõpule viidud. KTH menetluses projekti kohta otsuseid ei langetata, kuid selle eesmärgiks on anda infot otsuste tegemise alusena. KTH protsess juhatatakse sisse sellega, et tegevuse korraldaja peab koostama nõndanimetatud keskkonnatagajärgede kirjelduse. Keskkonnatagajärgede kirjeldus on dokument, mis teeb kindlaks ning kirjeldab otseseid ja kaudseid keskkonnamõjusid, mida projekt kaasa tuua võib. Keskkonnatagajärgede kirjeldus peab muu hulgas sisaldama andmeid projekti asukoha, ulatuse, projekti jaoks mõistlike asjakohaste alternatiivsete  Lehekülg 14/57 lahenduste ja valitsevate keskkonnatingimuste kohta, oluliste keskkonnamõjude kindlakstegemist ja kirjeldust ning meetmeid keskkonnamõjude ennetamise või takistamise („leevendamise“) kohta. Enne tööd keskkonnatagajärgede kirjelduse koostamise kallal tuleb tegevuse korraldajal viia läbi nõndanimetatud piiritlemiskonsulteerimine. See tähendab, et tegevuse korraldaja konsulteerib projekti asukoha, ulatuse ja ülesehituse osas, keskkonnamõjude osas, mille puhul võidakse eeldada, et projekt need endaga või väliste toimingute tulemusel kaasa toob, ning keskkonnatagajärgede kirjelduse aruande sisu ja ülesehituse osas. Piiritlemiskonsulteerimine peab toimuma Ahvenamaa keskkonna- ja tervisekaitseametiga (ÅMHM), asjaomaste ametiasutuste ja asjaomase üldsusega. Piiritlemiskonsulteerimise eesmärgiks on määratleda keskkonnatagajärgede kirjelduse ulatus ja sisu. Käesolev alusmaterjal rahvusvahelise ärakuulamise jaoks on kokkuvõtteks konsulteerimise alusmaterjalist, mis on välja töötatud selleks, et luua alus Ahvenamaa piiritlemiskonsulteerimise jaoks. Merepõhised tuulepargid võivad sõltuvalt nende asukohast tuua kaasa ka piiriülese keskkonnatoime. Asjaomaseid regioone nii väljaspool Ahvenamaad kui ka väljaspool Soomet teavitatakse planeeritud projektist ja selle võimalikest piiriülestest tagajärgedest ning asjaomastele regioonidele antakse võimalus konsulteerimisest osa võtta või alusmaterjali kohta oma seisukohad esitada. Kui tegevuse korraldaja on keskkonnatagajärgede kirjelduse valmis saanud, siis tuleb see ÅMHM ametile läbivaatamiseks esitada. Pärast läbivaatamist peab ÅMHM amet tegema eraldi otsuse, kas keskkonnatagajärgede kirjeldus täidab KTH seaduse nõuded. Kui keskkonnatagajärgede kirjeldus on heaks kiidetud ja selle saab keskkonnatagajärgede hindamise jätkamise aluseks võtta, siis esitatakse see koos ÅMHM ameti otsuse ja teiste loa andmise menetluse dokumentidega loa andmise kontrolliks. Kui loa andmise küsimus on otsustatud, siis peab ÅMHM amet keskkonnatagajärgede hindamise lõpule viima, selgitades välja, kirjeldades ja tehes keskkonnamõjude lõpliku hinnangu, võttes arvesse keskkonnatagajärgede hindamist ja muud, mis on selgunud. Kui luba antakse, siis peab otsus sisaldama keskkonnatingimusi, mida nõutakse, projekti eripärade kirjeldust ning planeeritud meetmeid negatiivse keskkonnatoime ennetamiseks. 3.3 Keskkonnatagajärgede hindamine Keskkonnatagajärgede hindamise menetluse (KTH protsessi) esimeses etapis töötatakse välja konsulteerimise alusmaterjal, mis vastavalt maakonna seaduse keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta ptk 2 §-ile 7 peab sisaldama järgmisi andmeid: • Projekti kirjeldust, selle eesmärki, planeerimisfaasi, asukohta, ulatust, maakasutusvajadusi ja projekti seotust teiste projektidega • Keskkonnamõjusid, mille puhul võidakse eeldada, et projekt need endaga või väliste toimingute tulemusel kaasa toob • Ettepanekuid eelseisva keskkonnatagajärgede hindamise sisu ja ülesehituse kohta • Millised ametiasutused on vastutavad otsuste langetamise eest, millistest ametiasutustest võib saada asjakohast teavet, millistele ametiasutustele võib esitada seisukohti või küsimusi ning millised on seisukohtade või küsimuste esitamise tähtajad • Andmeid selle kohta, milliseid otsuseid võidakse langetama hakata, või vajaduse korral otsuse eelnõu  Lehekülg 15/57 Keskkonnatagajärgede hindamise töö viiakse läbi KTH menetluse teises etapis ning tulemusi kirjeldatakse keskkonnatagajärgede kirjelduses, mis töötatakse välja piiritlemise etapis saadud tagasiside põhjal. Hindamisel vaadatakse projekti keskkonnatagajärjed läbi vastavalt KTH seadusele järgnevates osades: • rahvastik ja inimeste tervis, elutingimused ja heaolu • pinnas, mullakiht, vesi, õhk, kliima, taimestik ja organismid ning bioloogiline mitmekesisus • ühiskonna struktuurid, materiaalne vara, maastik, linnapilt ja kultuuripärand • loodusvarade kasutamine ning • nende tegurite vaheline koostoime Keskkonnatagajärgede hindamine keskendub projekti tõenäoliselt olulistele keskkonnatagajärgedele. Projekti käesolevas etapis on välja selgitatud järgmised kõige olulisemad keskkonnamõjud, millele hindamistöö keskendub. Merepiirkonna puhul: • Tagajärjed merepiirkonna kasutamise jaoks • Tagajärjed veekeskkonna jaoks • Tagajärjed lindude jaoks • Tagajärjed maastikupildi jaoks Keskkonnatagajärgede hindamisel võetakse lisaks tagajärgedele käitamise ajal arvesse ka tagajärgi rajamise ja tegevuse lõpetamise tõttu. Tagajärgede hindamisel vaadatakse läbi funktsioonide keskkonnatagajärjed projekti piirkonna sees ja nende funktsioonide puhul, mis ulatuvad projekti piirkonnast väljapoole. Peale nende hinnatakse ka tagajärgi neil juhtudel, kui projekti läbi ei viida (nõndanimetatud nullalternatiivi). Peale selle hinnatakse projekti võimalikke kumulatiivseid tagajärgi koos teiste projektidega. Hindamisel tuuakse välja ka ebakindluse tegurid, mis on hindamisega seotud, ja potentsiaalsed kaitsemeetmed kahjulike mõjude vastu. 3.4 Läbivaatamise ja mõju piirkondade piiritlemine KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsessis Uuringupiirkonna all peetakse siinkohal silmas iga tagajärje liigi jaoks määratletud piirkonda, mille raames kõnealust keskkonnatagajärge uuritakse ja hinnatakse. Uuringupiirkonna ulatus sõltub läbivaadatud keskkonnatagajärjest. Uuringupiirkonnad on püütud muuta nii suurteks, et isegi halvima juhu stsenaariumi (worst case scenario) korral ei saaks eeldada, et väljaspool piirkonda tekiks mingeid olulisi keskkonnatagajärgi. Kui hindamistöö käigus siiski selgub, et mõnel keskkonnatagajärjel on suurem mõjupiirkond kui eelnevalt hinnatud oli, siis määratletakse läbivaatamise ja mõjupiirkonna ulatus kõnealuse tagajärje tarbeks uuesti. Mõjupiirkondade tegelik määratlemine toimub seega järk-järgult hindamistöö käigus keskkonnatagajärgede kirjelduses. Keskkonnatagajärgede osas on mõjupiirkonnad esialgu määratud vastavalt järgnevale. Uuringupiirkonnaks tuuleenergia projekti maakasutuse tagajärgede jaoks on projekti piirkond ja selle vahetu lähipiirkond. Maastikupildi küsimuse puhul kasutatakse projekti piirkonnast 35–40 kilomeetri pikkust esialgsete uuringute piirkonda. Uuringute piirkonda suurendatakse siiski vajaduse korral, kui ülevaatlikul hindamisel täheldatakse olulisi tagajärgi kohtades, mis asuvad kaugemal eemal. Isegi kui tuulegeneraatoreid võidakse pikemate vahekauguste tagant näha, pole visuaalsed tagajärjed maastikuväärtuste jaoks või erinevate keskkonnatüüpide iseloomu jaoks sellest suuremate vahekauguste puhul enam olulised.  Lehekülg 16/57 Tagajärjed muinas- ja muud tüüpi mälestiste jaoks vaadatakse läbi tuulepargi projekti piirkonna sees ja selle vahetu lähipiirkonna sees. Kui tegemist on toimega veekeskkonnale, siis kasutatakse uuringu piirkonnana projekti piirkonda ja selle lähimat ümbrust mõne kilomeetri raadiuses. Piirkonna piiritlemist saab vajaduse korral protsessi käigus laiendada, kui näiteks arvutatakse välja, et piirkond, kus esineb hägustumisest tingitud ebamugavusi, ulatub sellest piirkonnast väljapoole. Tagajärjed kalavarude ja kalapüügi jaoks vaadatakse läbi projekti piirkonna sees ja selle piirkonna sees, kus ehituse faasis võidakse oodata hägustumise levimist. Hinnatakse ka mõjude laiemat regionaalset tähendust kutselise kalapüügi jaoks. Mõjusid kutselise kalapüügi jaoks hinnatakse muu hulgas seeläbi, et uuritakse, kus asuvad olemasolevad püügivahendite asukohad tuulepargi suhtes, mida ehitama hakatakse. Kalavarude inventuuride alusel, mis piirkonnas tehakse, hinnatakse projekti toimet kalade kudemispiirkondadele ja rändeteedele. Tagajärgi loodusväärtuste jaoks hinnatakse nii projekti piirkonna sees kui ka selle vahetu lähipiirkonna sees. Mis puudutab rändlinde, siis vaadatakse lisaks projekti piirkonnale läbi ka linnud, kes rändavad selle läheduses. Tagajärgi kaitsepiirkondade jaoks hinnatakse nende kaitsepiirkondade puhul, mis asuvad projekti piirkonna läheduses ja mille kaitsmise põhjusi projekti poolt mõjustada võidakse. Tagajärgede hindamisel võetakse arvesse ka projekti laiemat toimet bioloogilisele mitmekesisusele, looduspiirkondade killustatusele ja ökoloogilistele seostele. Tagajärjed pinnase ja aluskivimite (põhjatingimuste) jaoks vaadatakse läbi projekti piirkonna sees ning eraldi tuuleenergia ja platvormi vundamentide, sisemise kaablivõrgu ja sisemise torustike võrgu asukohtade jaoks. Küsimuses liikluse tagajärgede kohta vaadatakse läbi merd mööda kulgevad marsruudid, mida kasutatakse transportimisel projekti ehitusfaasis ning tehnohooldustööde puhul. Projekti piirkonda läbivad olulised laevateed ning meresõidu riskide hindamine viiakse läbi asjaomaste ametiasutustega konsulteerides. Merel koosneb uuringupiirkond projekti piirkonnast. OX2 hakkab Fintrafficu käest taotlema lennutakistuste arvamust ja hakkab Traficomi käest taotlema lennutakistuste luba, kui Fintrafficu arvamuses seda nõutakse. Tagajärjed müra ja vilkuva varju (pimestuse) tõttu vaadatakse tuulepargi küsimuses läbi selles ulatuses, kui simulatsioonid, mis on vastavalt keskkonnaministeeriumi juhistele tehtud, näitavad, et projektil hakkab mõjusid olema. Toime uuringupiirkond sõltub ka tuulegeneraatorite asukohast hoonete ja teiste potentsiaalselt tundlike objektide suhtes. Madalsagedusliku müra toimet hinnatakse simulatsiooni kaudu lähima võimaliku häiritud objekti suhtes. Veealust müra käsitletakse ka simulatsiooni kaudu. Müra simulatsiooni piirkond hõlmab ehituse piirkonna ja seda ümbritsevad merepiirkonnad nii kaugele, et olulist müra mõju pole enam võimalik avastada. Tagajärgi inimeste elutingimuste, heaolu ja tervise jaoks hinnatakse piirkonna sees, kuhu tuuleenergia projekti võimalikud olulised tagajärjed (näiteks tagajärjed merekeskkonna ja maastikupildi jaoks) ulatuvad. Tagajärgi majandusharude (merel näiteks kutselise kalapüügi) jaoks hinnatakse projekti piirkonna sees ja piirkonna sees, kuhu ulatuvad projekti võimalikud mõjud, näiteks tagajärgi maastikupildi ja vooluveekogude jaoks. Peale selle võetakse arvesse teisi olulisi objekte lähipiirkonnas, kus projektil võivad olla tagajärjed teiste majandusharude, nagu näiteks turismiteenuste jaoks. Tagajärgi majanduse jaoks hinnatakse eelkõige valdade ja maakondade tasandil, võttes muu hulgas arvesse mõjusid tööhõivele ja kohalike teenuste ostmist.  Lehekülg 17/57 Lisaks ülalpool nimetatud piirangutele vaadatakse läbi projekti võimalikud piiriülesed mõjud kooskõlas Espoo (Esbo) konventsiooni nõuetega. Taolistel juhtudel ulatub uuringu piirkond niikaugele, kui on võimalik hinnata tagajärgede laienemist. Rohkem infot mõjupiirkondade piiritlemise kohta saadakse uuringute ja kogemuste kaudu teistest vastavatest projektidest. 3.5 Uuringud, mis tuleb projektis teha Tuulepargi keskkonnatagajärgede hindamise osana viiakse olemasoleva materjali toetamiseks läbi järgmised uuringud: • Taimestiku ja biotoopide uuringud merel (looduse seisundi hindamine vee all olemasolevatest andmetest lähtudes, veealuste biotoopide uuring muu hulgas videosalvestuse, proovide võtmise ja elupaikade modelleerimise kaudu) • Kalavarude ja kalapüügi uuringud, mis hõlmavad proovikalapüüki, eDNA analüüsi, intervjuusid kutseliste kaluritega • Lindude inventuurid, mis hõlmavad rändlinde kevadel ja sügisel, toitu otsivaid linde suve jooksul ning talvituvaid linde • Setete ja põhjafauna inventuur proovide võtmise ja analüüside kaudu • Hüdrograafiline analüüs • Hägustumise levimise simulatsioon merepiirkonnas • Pringlite esinemise kaardistamine statsionaarsete hüdrofonide abil üheaastase aja vältel • Meresõitu puudutav riskianalüüs • Nähtavuspiirkonna analüüs • Maastikutoime illustreerimine fotomontaaži kaudu • Müra modelleerimine maa/vee kohal • Veealuse müra simulatsioon • Pimestamise simulatsioon / varjunähtuste simulatsioon • Sotsiaalsete tagajärgede hindamine ja koostöö huvirühmadega (eluaseme küsitlus ja intervjuud huvirühmadega) • Natura 2000 hindamise vajaduse analüüs ja vajaduse korral Natura hindamine • Geofüüsikaliste sonariandmete analüüs, mis puudutab merearheoloogilisi leidusid Lisaks ülalpool nimetatutele uuritakse seoses lindude inventuuriga ning praeguse olukorra andmete alusel hüljeste populatsioone projekti piirkonnas. 3.6 Piiriüleste mõjude hindamine Käesolevas KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) menetluses hinnatakse projekti puhul ka võimalikke piiriüleseid negatiivseid mõjusid. Keskkonnatagajärgede kirjeldus sisaldab seepärast eraldi peatükki piiriüleste mõjude kohta. Hinnangus kirjeldatakse potentsiaalseid olulisi piiriüleseid mõjusid. Teisi asjaomaseid riike teavitatakse projektist kooskõlas Espoo (Esbo) lepinguga ja neile antakse võimalus piiritlemise etapist osa võtta. Piiriüleste mõjude hindamise kokkuvõte lisatakse KTH menetluse dokumentatsiooni. Tagajärgede hindamisel kasutatakse EL-i suuniseid: „Suuremahuliste piiriüleste projektide keskkonnamõju hindamise protsessi kohaldamise juhend“ (http://ec.europa.eu/environment/eia/pdf/Transboundry%20EIA%20Guide.pdf). Projekti otseseid ja kaudseid piiriüleseid kogumõjusid hakatakse hindama suuniste abil. Üldiste tagajärgede hindamisel kasutatakse nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid hindamisi. Peatükis 5 kirjeldatakse meetodeid, mida kasutatakse piiriüleste mõjude hindamiseks.  Lehekülg 18/57 3.7 Ebamugavuste leevendamine ja tagajärgede seire Hindamistöö käigus uuritakse võimalusi projekti potentsiaalsete negatiivsete tagajärgede ennetamiseks ning piiramiseks planeerimise ja läbiviimise meetodite abil. Leevenduseks võetavate meetmete uuring lisatakse keskkonnatagajärgede kirjeldusse. Vastavalt maakonna seadusele (2008:124) keskkonnakaitse kohta peab tegevuse korraldaja olema teadlik oma tegevuse keskkonnatagajärgedest. Ühenduses tagajärgede selgitamisega koostatakse keskkonnatagajärgede kirjelduse juurde ettepanek keskkonnatagajärgede seireprogrammi sisu kohta. Seire eesmärkideks on: - luua teadmisi projekti tagajärgede kohta - selgitada, millised muutused on projekti läbiviimise tulemuseks - selgitada, kuidas tagajärgede hindamise tulemused vastavad tegelikkusele - selgitada, kuidas meetmed kahjude leevendamiseks toiminud on - algatada vajalikud meetmed, kui tekivad ettenägematud, olulised kahjud.  Lehekülg 19/57 4 Projekti tehniline kirjeldus Planeeritava tuulepargi Noatun Nord paigaldatud võimsus hakkab olema ligikaudu 5 000 MW ja see hakkab sisaldama maksimaalselt 340 tuulegeneraatorit, tuulegeneraatorite maksimaalseks kogukõrguseks on planeeritud 420 meetrit üle merepinna. Tuulegeneraatorid ankurdatakse vundamentide peale ja ühendatakse sisemisse kaablivõrku, mis ühendab tuulegeneraatorid mitmete trafo- või muundurjaamadega, mida kasutatakse vahelduvvoolu (trafojaamade) või alalisvoolu (trafo- ja muundurjaamade) kaudu maismaale edastamiseks. Tuulepargi sees võidakse hakata rajama ka platvorme näiteks energia salvestamiseks ja/või energia muundamiseks, antud juhul vesinikuks. Vesiniku tootmine ise hakkab koosnema mitmest elektrolüsaatorist. Praeguse seisuga uuritakse elektrolüsaatorite täpset arvu, mida rajama hakatakse, ja see sõltub muu hulgas rajatise paigutuse valikust energia vesinikuks muundamise jaoks. Muundamine hakkab toimuma kas spetsiifilistel platvormidel pargi sees (tsentraliseeritud tootmine) või otse tuulegeneraatorite vundamentide peal (detsentraliseeritud tootmine). Detsentraliseeritud tootmise puhul hakatakse vesinikku tuulepargi sees transportima sisemise torustike võrgu kaudu kollektor-/kompressorjaama, mis ühendab kõik torustikud ja surub vesiniku kõrgemale rõhule kokku. Kollektor-/kompressorjaam võib vajada oma platvormi. Vesiniku tsentraliseeritud tootmise puhul juhitakse energia tuulegeneraatoritest ühele või mitmele pargi piirkonnas olevale platvormile, kus toimub muundamine elektrist vesinikuks. Platvormid hõlmavad siis suuremat süsteemi koos elektrolüsaatoritega, et energiat oleks võimalik mitmetest tuulegeneraatoritest vastu võtta. Platvormid hakkavad hõlmama ka kõiki vesiniku tootmise abisüsteeme, näiteks kompressorjaama, mis võib siis hõlmata ka puhverpaaki. Platvormilt transporditakse vesinik seejärel ühendustorustike kaudu edasi maismaale. Joonis 6 on esitatud põhimõtteskeem erinevatest osadest, millest tuulepark, kaasa arvatud vesiniku tootmine koosneb, juhul kui elekter edastatakse maismaale ja vesiniku tootmine on pargi sees tsentraliseeritud.  Lehekülg 20/57 Joonis 6. Põhimõtteskeem erinevatest osadest, millest tuulepark koos tsentraliseeritud vesiniku tootmisega tüüpiliselt koosneb, kaasa arvatud elektri ja vesiniku edastamine maismaale. 4.1 Tuulepark 4.1.1 Tuulegeneraator Tuulegeneraator koosneb tornist, masina korpusest ning rootori labadest ja paigaldatakse vundamendi peale, mis on merepõhja ankurdatud, alternatiivina ujuvate vundamentide peale. Tornis on ka elektrilisi komponente. Masina korpuses olevateks põhikomponentideks on käigukast, generaator ja reduktormootorid. Trafo asub kas masina korpuses või tornis. See elekter, mida iga tuulegeneraator toodab, edastatakse sisemise kaabelvõrgu kaudu ühte või mitmesse trafo-/muundurjaama, alternatiivina muundatakse see vastava vundamendi puhul või pargi sees olevate vesiniku tootmise platvormide peal vesinikuks. Tuulepargis olevad tuulegeneraatorid hakkavad suurima tõenäosusega koosnema traditsioonilisest mudelist, millel on horisontaalsel teljel kolm rootori laba, vaata Joonis 7. Rootori läbimõõduks eeldatakse olevat maksimaalselt 390 meetrit ja tuulegeneraatorite suurimaks kogukõrguseks 420 meetrit üle merepinna. Laba otsa ja veepinna vaheliseks liikumisvaruks on umbes 20 – 40 meetrit.  Lehekülg 21/57 Joonis 7. Tuulegeneraatorite näited. D = rootori läbimõõt, H = kogukõrgus, G = liikumisvaru, d = vee sügavus. Tuulegeneraatori puhul eeldatakse, et see toodaks elektrit tuule kiirusel alates umbes 3 m/s ja saavutaks maksimaalse toodangu tuule kiirusel vahemikus 10 kuni 14 m/s. Kui tuule kiirus ületab umbes 30 m/s, siis lülitub tuulegeneraator automaatselt välja, et siis, kui tuule kiirus on madalam, automaatselt uuesti käivituda. Tuulegeneraatori, kaasa arvatud tornide ja labade, tüüpiliseks värviks on helehall (näiteks RAL 7030). Jõujaamade vundamendid võivad kooskõlas rahvusvaheliste standarditega vajada kollasega märgistamist alates merepinna tasemest kuni 15 meetri kõrguseni (IALA AISM, 2013). Vundamendid värvitakse tavaliselt kollasteks, välja arvatud välised platvormid ja võimalikud merepinnale vundamentide peale paigaldatud jääkoonuse- /kraekonstruktsioonid, mis on tavaliselt helehallid. Täpsed märgistamisnõuded määratakse kindlaks kooskõlas ametiasutuste nõuetega ning vastavalt riigisisestele ja rahvusvahelistele nõuetele. Tuulegeneraatorid varustatakse valgustuse ja märgistusega, et neid saaks tuvastada õhusõidukitelt ja laevadelt. Ametiasutused esitavad üldjuhul selle kohta detailsed nõudmised pärast seda, kui otsus tuulegeneraatorite suuruse ja tuulepargi konstruktsiooni kohta on langetatud. Sõltuvalt tuulepargi paigutusest laevateede ja liiklustrasside suhtes võib esineda täiendavaid mereohutuse märgistusi. Tuulegeneraatorid võidakse lisaks varustada radari, udusignaali ja automaatse identifitseerimissüsteemiga. Peale selle peetakse asjaomaste ametiasutustega dialoogi vajalike ohutust suurendavate meetmete üle. 4.1.2 Vesiniku tootmine Kooskõlas suurenenud nõudlusega fossiilivabade kütuste järele ja suurenenud vajadusega energiat salvestada suuta võidakse tuulepargi sisse paigaldada rajatised energia muundamise jaoks. Energia muundamise rajatis saab muundada tuulegeneraatoritest saadava elektrienergia nõndanimetatud e-kütusteks, nagu näiteks vesinikuks (nõndanimetatud Power-to-X muundamine), vaata Joonis 8.  Lehekülg 22/57 Elektriga, mida tuulegeneraatorid toodavad, käitatakse elektrolüsaatoreid, mis lõhestavad vee (H2O) vesinikuks (H2) ja hapnikuks (O). Lõhestamisel kasutatakse magestatud merevett, milleks on vajalikud magestamissüsteemid. Vesiniku osas, mida toodetakse, hinnatakse, et seda saab kasutada tööstuse poolt või transpordisektoris. Joonis 8. Erinevad osad, millest vesiniku tootmine põhimõtteliselt vaadatuna koosneb. Jaotus pargi elektri ja vesiniku tootmise vahel määratakse kindlaks detailprojekteerimise käigus. Vesiniku tootmine toimub tavapäraselt elektrolüüsi teel kas spetsiifiliste platvormide peal pargi sees või otse vastavate tuuleenergia vundamentide peal, sõltuvalt kontseptsioonist, vaata Joonis 9. Elektrolüüs võib toimuda ka rajatises, mis on paigutatudmaismaa peale. Käesolev keskkonnatagajärgede hindamine taolist rajatist ei sisalda, ent seda hinnatakse eraldi. Komponente vesiniku tootmise jaoks võidakse välja vahetada ja uuendada, et need jätkaksid optimaalselt toimimist tuulepargi kasutuskestuse jooksul. Mingeid täpseid numbreid elektrolüsaatorite ja nende abisüsteemide kasutuskestuse kohta ei saa praeguse seisuga siiski ära tuua, kuna ka komponentide osas toimub kiire tehnika areng. Kui vesiniku tootmine muutub projekti ühes või mitmes etapis aktuaalseks, siis valitakse lahendus vastava etapi jaoks aktuaalsel ajahetkel, lähtudes vesiniku ammutamise võimalustest ja nende võimsusest ning saadavalolevatest tehnilistest lahendustest. Vesiniku tootmisest saadavad jääkproduktid Üks kolmest vesiniku tootmisest saadavast jääkproduktist on soolane vesi, millel on kõrgem naatriumkloriidi kontsentratsioon kui sissetõmmatud merevee puhul, mida nimetatakse soolveeks või soolalahuseks. Teiseks jääkproduktiks, mis tekib, on elektrolüsaatoritest saadav hapnik. Kolmandaks jääkproduktiks on soojus, protsessist saadava jahutusvee kujul.  Lehekülg 23/57 Joonis 9. Skemaatiline ülevaade komponentidest, mis on seotud vesiniku tootmisega, nii vesiniku tootmise puhul platvormi peal pargis (tsentraliseeritud) kui ka tuuleenergia vundamendi puhul (detsentraliseeritud). Soolvesi Osa mereveest magestatakse ja seejärel kasutatakse seda elektrolüsaatorite jaoks. Sool kontsentreerub sissetõmmatud vee ülejäänud ossa, mida nimetatakse siis soolveeks või soolalahuseks ja mis saab kõrgema soolasisalduse kui merevesi. Soolvee kogust ja soolasisaldust saab reguleerida vastavalt ümbruskonna tingimustele. Enamus tänapäeva turul olevatest magestamise rajatistest elektrolüsaatorite jaoks annavad tulemuseks 45 – 65% magestatud vett ja 35 – 55% soolvett. Soolvee madalam protsent tähendab seda, et soolvesi on soolasem, suurem protsent tähendab seda, et soolvesi on vähem soolane. Isegi seda, kus toimub merevee sissetõmme (sügavust ja paigutust) ja kus toimub soolvee heide, saab kohandada, et luua ümbruskonna jaoks kõige optimaalsemad tingimused. Hapnik Elektrolüsaatoritest toodetakse ka hapnikku. Hapniku võib paisata ümbritsevasse õhku, juhtida alla põhja, et vett hapnikuga varustada, või transportida teistesse potentsiaalsetesse kasutusvaldkondadesse tööstuses ja haiglates. Mingit hapniku ladustamist lisaks kogusele, mis sisaldub sisemises torustike võrgus, pole tegevuse käigus toimuma planeeritud. Jahutusvesi Jahutusvett kasutatakse selleks, et hoida süsteemi optimaalsel töötemperatuuril, eelkõige elektrolüsaatoreid, mille töötemperatuur on tavapäraselt vahemikus 40 – 100 °C. Soojust  Lehekülg 24/57 saab jahutustornide kaudu õhku ära juhtida, alternatiivina saab jahutusvett merre lasta. Uuritakse ka teisi tehnikaid, nagu näiteks võimalust kuuma jahutusvett magestamise protsessi jaoks taaskasutada, et tõsta seeläbi ka süsteemi üldist toimivust. 4.1.3 Põhja kinnitatud vundamendid Põhja kinnitatud vundamendid koosnevad kolmest põhiosast: alumisest osast, mis kindlustab ankurduse põhja sees või põhja peal, osast, mis ulatub veepinnast kõrgemale, ja üleminekudetailist, nõndanimetatud transition piece, mis on üleminekuks vundamendi ja torni vahel, et kindlustada torni vertikaalset seisu. Vundamentide järel rajatakse merepõhja peale erosioonikaitse, et kaitsta vundamente erosiooniaukude tekkimise eest vundamentide ümber. Erosioonikaitse vajadus varieerub sõltuvalt lainetest, hoovustest ja põhjasetete tüübist. Kõige tavalisemaks erosioonikaitse tüübiks on varieeruva suurusega kihid kividest, kruusast ja liivast, mis paigutatakse ringi ümber vundamendi aluse. Põhja kinnitatud vundamentidest on need, mis on projekti Noatun Nord jaoks aktuaalsed, eelkõige monovaiadel vundamendid, sõrestikuga vundamendid, mida nimetatakse ka mantelvundamentideks, vaiadega (inglise pin piles) ning gravitatsioonivundamendid, vaata Joonis 10, ent kiire tehnika areng teeb võimalikuks ka selle, et vundamentide teised tüübid muutuvad kasutamiskõlblikeks. Monovaiadel ja sõrestikuga vundamendid ankurdatakse merepõhja sisse vaiade rammimise ja/või puurimise teel, seevastu hoitakse gravitatsioonivundamente kohal nende olulise raskuse ja põhja areaali tõttu. Vundamentide puhul, mis merepõhja sisse ankurdatakse, võidakse kasutada näiteks ka nõndanimetatud imurkoppasid (inglise suction bucket). Joonis 10. Näited kinnitatud vundamentide erinevatest tüüpidest. Mantelvundamendi all peetakse silmas sõrestikuga vundamenti. Monopile-fundament = Monovaiadel vundament, Monopile-fundament med suction bucket = Monovaiadel vundament koos imurkopaga, Gravitations-fundament = Gravitatsioonivundament, Jacket-fundament med suction buckets = Mantelvundament koos imurkoppadega, Jacket-fundament med pin piles = Mantelvundament koos tihvtvaiadega. 4.1.4 Ujuvad vundamendid Üheks tehnikaks, mis on väljatöötamisel ja mille puhul oodatakse, et see peaks lähematel aastatel olema kiire arengu teemaks, on ujuvad vundamendid. Tehnika teeb võimalikuks suurematesse veesügavustesse paigaldamise – sügavamale kui 60 meetrit – kui traditsiooniliste põhja kinnitatud vundamentide puhul. On olemas mitmesuguseid ujuvate vundamentide variante, mida saab jagada nelja kategooriasse. Mast, praam ja poolujuv on kolm suurte vundamentidega varianti, mis  Lehekülg 25/57 ankurdatakse merepõhja pikkade kettide või tugitrosside abil, mis kinnitatakse mingi ankru vormi külge. Neljandal variandil, pingutustoe platvormil (TLP, tension leg platform), on väiksem platvorm ja see on ankurdatud merepõhja vertikaalselt jooksvate trosside abil. See tehnika nõuab väga tugevaid ankurdustrosse ja tugevat kinnitusseadist põhja peal. Kui ujuvad vundamendid muutuvad aktuaalseteks, siis hakkavad kohalikud tingimused määrama, milliseid tehnilisi lahendusi rakendatakse hakatakse. Kõik ujuvad vundamendid on tarvis merepõhja ankurdada pikkade tugitrosside/kettide abil. Iga tuulegeneraatoril olev ankurdustross on varustatud „reasisese pingega“ (in-line tension), et ankurdustrossi pinget täpselt reguleerida saaks. Ankurdussüsteemid saab jagada kahte ülevaatlikku rühma, gravitatsiooniankurdus ja nõndanimetatud imurankurdus, mis kinnitatakse ülespoole merepõhja, ning maetud ankrud, mis kinnitatakse merepõhja külge sisse. Need ankurduslahendused, millel on ankur, mida on kinnitamiseks tarvis pisut põhja sisse matta, seavad kõrgemad nõudmised põhjatingimustele. Gravitatsiooniankurdus on tehnika, mis on valitsevatest põhjatingimustest kõige vähem sõltuv, ent selle variandi puuduseks on see, et sellel on materjalimahukas valmistamine. Vajaduse korral rajatakse ankurduspunktide ümber erosioonikaitse. Vaiadega ankurdus nõuab sageli vaiade rammimist, mis tekitab veealust müra. 4.1.5 Sisemine kaablivõrk ja sisemine torustike võrk Sisemise kaablivõrguga ühendatakse merepõhised tuulegeneraatorid kokku trafo- /muundurjaamadega, ühendades üksikud tuulegeneraatorid kokku rühmadeks, nõndanimetatud radiaalideks, mis seejärel ühendatakse vastava trafo-/muundurjaamaga. Lisaks kaablitele, mis tuulegeneraatoreid ühendavad, võidakse tuulepargi sees täiendavaid kaableid sisse seada, selleks et süsteemis liiasust tekitada ning võimalike platvormide elektrivarustuse jaoks. Dünaamilised kaablid Erinevalt sisemisest kaablivõrgust põhja kinnitatud vundamentide jaoks, millel on ainult staatilised kaablid, koosnevad sisemised elektrikaablid ujuvate vundamentide jaoks kahte tüüpi kaablitest, dünaamilistest ja staatilistest kaablitest. Dünaamiline kaabel on kaabli vabalt rippuv osa ujuva vundamendi ja merepõhja vahel. Ujuvate vundamentide liikumise tõttu on ühendavad kaablid tarvis üles ehitada selliselt, et need sellega hakkama saaksid. Kaablil on tavaliselt „laisa laine“ (lazy wave) ülesehitus, mis võimaldab, et see saab võtta kuju ja liikuda harmooniliselt koos vundamendiga, vaata Joonis 11 ja Joonis 12. Allpool merepõhja juures on dünaamiline kaabel tavaliselt ühendatud staatilise kaabliga, mille saab näiteks kaitseks merepõhja sisse matta. See on omakorda ühendatud põhja kinnitatud trafojaamaga.  Lehekülg 26/57 Joonis 11. Ujuv vundament, mis on ühendatud dünaamilise kaabliga, mis saab hakkama vundamendi liikumistega. Illustraator: Tobias Green.  Lehekülg 27/57 Joonis 12. Vaade ülaltpoolt, millel on näidatud, kuidas tuulegeneraatorid koos juurdekuuluvate ankurdustrossidega on sisemiste elektrikaablite abil kokku ühendatud. Illustraator: Tobias Green. Kui tuulegeneraatorite vundamendid hõlmavad vesiniku tootmist, siis läheb tarvis sisemist torustike võrku vesiniku jaoks. Juhtmed ühendavad tuulegeneraatorid kas radiaalidena või tähekujuliselt kollektorjaama juurde, mis ühendab kõik juhtmed ja mis surub vesiniku kõrgemale rõhule kokku. Kollektorjaam võidakse paigutada tuuleenergia vundamentide peale, eraldi platvormi peale või merepõhja peale. Sisemised torustikud võivad hakata järgima sama paigaldust kui sisemised elektrikaablid, täpne paigaldus on praeguses seisus edasise uuringu all. 4.1.6 Platvormid Projekti piirkonna sisse rajatakse kuni 13 merepõhist platvormi trafo-/muundurjaamade ja/või vesiniku tootmise jaoks. Muu hulgas hakatakse rajama trafo-/muundurjaamu, nõndanimetatud avamere alajaamu (OSS, offshore substations) või merejaamu, kuhu elektrit, mis on tuulegeneraatorite poolt toodetud, juhitakse sisemise kaablivõrgu kaudu. Trafo-/muundurjaam sisaldab elektrilist varustust, muu hulgas trafosid, mis muundavad sisemistest kaablitest tuleva pinge kõrgemaks pingeks. Kui maismaaühendus tehakse alalisvooluga, siis kuuluvad ühe osana elektrilise varustuse hulka ka muundurid, neid jaamu nimetatakse siis reeglina muundurjaamadeks.  Lehekülg 28/57 Trafo-/muundurjaam on ühe või mitme tekiga platvorm, mõnikord koos maandumiskohaga helikopteri jaoks. Platvorm on eelnevalt valmistatud ja paigaldatakse moodulitena ühe või mitme vundamendi peale. Kui vesiniku tootmine ei toimu vastavate tuuleenergia vundamentide peal, siis on tarvis ka spetsiifilisi platvorme vesiniku tootmise jaoks. Nende peale paigaldatakse elektrolüsaatorid. Vundamentide tüübid platvormide jaoks on põhimõtteliselt samad kui tuulegeneraatorite jaoks, ent need on dimensioneeritud, võttes arvesse koormusi, mida jaamade ülesehitus tekitada võib. joonis 13 on toodud mõned näited selle kohta, kuidas platvormid ja vundamendid võivad üles ehitatud olla. Lisaks on projekti piirkonna sees asuvate platvormide jaoks alternatiiviks tugijalgadega vundamendid, vaata Joonis 13. Need koosnevad mobiilsetest ujuvatest platvormidest koos tugijalgadega, mida saab pärast platvormide jaoks mõeldud kohale transportimist alla merepõhja langetada ja seega platvormi enda kõrgemale veepinna kohale tõsta. Tugijalad saab seejärel merepõhja sisse kinnitada, näiteks sel teel, et need langetatakse põhjasubstraadi sisse või paigutatakse stabiliseerivate tugijalgade peale. Joonis 13. Näited merepõhiste platvormide kohta koos juurdekuuluvate vundamentidega. Mantelvundamendi all peetakse silmas sõrestikuga vundamenti. Gravitations-fundament = Gravitatsioonivundament, Jacketfundament med suction bucket = Mantelvundament koos imurkopaga, Stödbensfundament = Tugijalgadega vundament. Platvormide täpne arv, ülesehitus ja paigutus määratakse kindlaks tuulepargi detailprojekteerimise käigus ning see tugineb tuulegeneraatorite suurusele ja arvule, põhjatingimustele ning kaablite ja/või torustike optimaalsele paigaldusele. Platvormid märgistatakse kooskõlas kehtivate reeglitega laeva- ja lennuliikluse jaoks. 4.1.7 Ühenduskaablid Kui elekter on transformeeritud ja võimaluse korral vahelduvvoolust alalisvooluks muundatud, siis edastatakse see ühe või mitme ühenduskaabli (nõndanimetatud ekspordikaabli) kaudu maismaal asuvasse ühenduspunkti. Kaablite arv ja ülesehitus sõltub muu hulgas sellest, millist tehnikat kasutama hakatakse (HVAC, s.t kõrgepinge vahelduvvoolu, või HVDC, s.t kõrgepinge alalisvoolu), ning pingetasemest. Ühenduskaablite trass ning pikkus sõltuvad nii lõplikust ühenduspunktist kui ka ümbruskonna tingimustest (näiteks geoloogiast ning erinevatest esinevatest avalikest või üksikisikute huvidest). Käesolevas etapis näeb OX2 ette, et toodetud elekter edastatakse kaablite abil Ahvenamaale, Soome, Rootsi ja võimaluse korral Eestisse.  Lehekülg 29/57 Käesolev keskkonnatagajärgede hindamine ei sisalda elektri edastamist väljaspool projekti piirkonda. Ühenduskaablite jaoks tehakse eraldi keskkonnatagajärgede hindamised. 4.1.8 Mõõtemastid Võidakse paigaldada üks või mitu mõõtemasti, et täiendada saadavalolevaid tuuleandmeid projekti piirkonnast ning luua alusdokumendid detailprojekteerimiseks ning turbiinide ja paigutuse valikuks. Mõõtemasti kõrgus on tavaliselt selline, mis vastab ligikaudu tuulegeneraatorite rummu kõrgusele, ja see paigaldatakse samal viisil kui tuulegeneraator koos vundamendiga, mis ankurdatakse põhja sisse. Vundament on mõõtemasti puhul siiski oluliselt väiksem kui tuulegeneraatori puhul. Vajaduse korral saab mõõtemastid paigaldada mõnele lähedalasuvale saarele või Ahvenamaa mandriosale. Siis kasutatakse teisi vundamendilahendusi. Mõõtemastidelt saadud andmeid saab kasutada ka paigaldamise ajal, et seirata tingimusi erinevate tõstukite jaoks, kus võivad olla nõuded maksimaalsete tuulekiiruste kohta, ja hiljem tuulepargi toodangu seireks. Mõõtemastidelt saadud andmeid saab kasutada ka aluse loomiseks koormusarvutuste jaoks. Üheks tehnikaks, mis kiiresti areneb ja millel on potentsiaali mõõtmismastid asendada, on LiDAR (Light Detection and Ranging). Lidari tehnoloogia kasutab lasereid, et mõõta tuulekiirust merepinna kohal ja seega masti ei vaja. Varustuse saab paigutada kas põhjale ankurdatud vundamendi peale või ujuva platvormi peale. Praeguse seisuga pole see mõõtetehnika sertifitseeritud, et luua alust koormuste määramise jaoks, ent eeldatakse, et tulevikus on see võimalik. 4.2 Toimingud projekti erinevates faasides Käesolevas lõigus antakse kokkuvõte toimingutest, mis toimuvad tuulepargi, kaablite ja võimalike torustike ettevalmistavate uurimistööde ning rajamise, käitamise ja tegevuse lõpetamise käigus. 4.2.1 Ettevalmistavad uurimistööd Enne pargi, kaablite ja võimalike torustike rajamist hakatakse viima läbi merepõhja tingimuste uurimistöid, selleks et uurida lähemalt põhja geoloogiat ja setteid. Uurimistööde eesmärgiks on saada üksikasjalikku infot enne vundamentide lõplikku kujundamist ning pargi detailset ülesehitust ning kaablite ja võimalike torustike paigaldamist, kaasa arvatud tuulegeneraatorite täpset paigutust. Geofüüsikalised uurimistööd, nagu näiteks külgskaneerivad sonarid (SSS, sidecan sonar) ja mitmekiirelised kajaloodid (MBES, multibeam echo sounder) ning mitmesugused seismiliste uurimistööde vormid (2D ja 3D), annavad kõrgresolutsiooniga batümeetrilist infot merepõhja setete ja nende geoloogilise koostise kohta kuni umbes 70 meetri sügavuseni merepõhja all ning looduslike ja tehislike objektide esinemise kohta põhjas ning võimalike gaasitaskute kohta. Geotehnilised uurimistööd hõlmavad näiteks geotehnilist puurimist, otsasurve sondeerimist ja vibrosüdamikke, mis viivad edasi järeldusteni muu hulgas kandevõime ja seega vundamentide kujunduse kohta ning annavad infot enne paigaldusmeetodite valimist. Magnetomeetriat vajatakse selleks, et tagada, et rajamistöid saaks teostada ilma riskita, et võiks sattuda näiteks miinide või muu lõhkemata lahingumoona peale (nõndanimetatud UXO, unexploded ordnance või OXA, lõhkemata lahingumoon). 4.2.2 Rajamise faas Tuuleparki Noatun Nord hakatakse rajama mitmete etappidena 5 – 10 aasta jooksul. Iga etapi rajamise faas sisaldab momente, mis puudutavad ettevalmistusi enne tuulepargi paigaldamist ja selle käigus. Allpool kirjeldatakse ülevaatlikult, kuidas tuulepargi paigaldus toimuda saab.  Lehekülg 30/57 Merel toimuva paigalduse tavapäraseks järjekorraks on paigaldada kõigepealt vundamendid tuulegeneraatorite, trafo-/muundurjaamade ning ülejäänud platvormide, kaasa arvatud nende pealisehituse jaoks. Seejärel paigaldatakse ühenduskaablid, sisemine kaablivõrk ja võimalikud torustikud. Paigaldused toimuvad sageli paralleelselt, et see saaks olla rohkem ajasäästlik. Näiteks saab sisemiste kaablivõrkude paigaldusega alustada enne seda, kui vundamentide paigaldus on valmis. Lõpuks monteeritakse tuulegeneraatorid koos tornide, masina korpuste ja rootori labadega. Alles seejärel, kui tuulegeneraatorid on täielikult paigaldatud, toimub kasutuselevõtt ja proovikäitamine, enne kui rajatis pärast heakskiidetud katsetusi käitavale organisatsioonile üle antakse. Kui valitakse alternatiiv koos vesiniku tootmisega tuulegeneraatorite vundamentide peal asuvate elektrolüsaatorite abil, siis paigaldatakse elektrolüsaatorid vundamentide üleminekudetailide peale. Elektrolüsaatorid ja teised komponendid paigaldatakse siis merekonteineritesse, mis paigutatakse torni külge kinnitatud platvormide peale, vaata Joonis 14. Kui vesiniku tootmine toimub spetsiifiliste platvormide peal, siis toimub paigaldus sarnaselt kui tuulegeneraatorite puhul, ent kohandatud mõõtmetega. Joonis 14. Näide vesiniku tootmisest merepõhise tuulegeneraatori torni alumises osas. Allikas: Siemens- Gamesa. Paigalduse sadam Põhikomponendid lähetatakse teele vastavast tootmise sadamast ja need transporditakse kas lähedalasuvasse paigalduse või eelmonteerimise sadamasse või otse projekti piirkonda. Tuuleturbiinid ja vundamendid tarnitakse paigalduse/eelmonteerimise sadamasse vastava hankega määratud tarnija poolt. Sadamas valmistatakse tuuleturbiinid või vundamendid projekti piirkonda monteerimiseks ette. Ettevalmistatud osad võetakse sadamas vastu töövõtja poolt, kes hakkab ehituse piirkonnas monteerimist läbi viima. Personali ja väiksemate komponentide igapäevased transportimised toimuvad paigalduse sadamast. Laevadega transportimise kõrval võib esineda ka helikopteriga transportimist. Laevaliiklus Paigalduse ajal tuleb tuulepargi põhikomponendid (tuulegeneraatorid, trafo- /muundurjaamad, platvormid, mõõtemastid, vundamendid ning muud rajatise osad vesiniku tootmise, ladustamise ja jaotamise jaoks) projekti piirkonda transportida, kohale paigutada  Lehekülg 31/57 ja paigaldada. Tuulepargi paigalduse ajal hakkavad projekti piirkonnas tegutsema mitmed erinevat tüüpi paigalduslaevad ja tööplatvormid. Tõenäoliselt hakkab mitu paigaldusmomenti toimuma paralleelselt, ent projekti piirkonna erinevates osades. Võidakse vajada ka mitmeid tugilaevu varustuse ja personali jaoks ning puksiirlaevu. Kogu laevaliikluse järelevalvet tehakse laevanduse koordinaatori poolt. Käimasolevate paigaldustööde ümber saab riskide minimeerimiseks sisse seada ohutustsooni. Teatud tööde jaoks võidakse hakata kasutama tugijalgadega laeva (nõndanimetatud tungrauaga laeva, Joonis 15) või tugijalgadega platvormi. Need langetavad oma tugijalad alla, et põhja peal seista. Umbes kümne korda kümne meetri suuruse põhjapinnaga tugijalad seisavad merepõhja peal. Sõltuvalt põhja omadustest võivad tugijalad ka alla merepõhja sisse vajuda. Laevakere või platvorm ise on selliselt üles tõstetud, et see seisaks kõrgeimast lainekõrgusest kõrgemal ja seega poleks enam lainete liikumiste poolt mõjustatud. Alternatiivina saab kasutada ka pooltungrauaga laevu. Pooltungraua puhul jääb kere pinnale ujuma, samas kui tugijalad langetatakse merepõhja sisse, et stabiilsust tagada. Joonis 15. Tuulegeneraatorite monteerimine tungraua tüüpi laeva abil. Allikas: COWI. Nõndanimetatud meeskonna transfeerilaevu (CTV, Crew Transfer Vessels) hakatakse kasutama inimeste transportimiseks ja väiksemate komponentide transportimiseks. Need laevad hakkavad väljuma lähedalasuvast paigalduse sadamast. Lisaks ülalpool nimetatud laevadele võivad projekti piirkonnas tegutseda täiendavad erilaevad, näiteks mitmesuguste uurimistööde või hädaolukorras rakendamise jaoks. Ehitamise ajal võib esineda ka üks või mitu väiksemat laeva, mis kaitsevad paigalduse piirkonda muu liikluse eest.  Lehekülg 32/57 Vundamendid Gravitatsioonivundamendi paigaldusel valmistatakse põhi ette kohas, kuhu vundament paigutatakse, näiteks seeläbi, et merepõhja ülemises kihis olemasolev materjal asendatakse homogeense ja ühtlase kruusakihiga. Vundamendid transporditakse seejärel ujuvatena kohale puksiirlaevade abil või alternatiivina praami või laeva peal. Vundamendid langetatakse seejärel alla kruusapõhjale vintside/kraanade abil või ettevaatlikult veega täitmise teel, misjärel need paigas olevatena ballastiga täidetakse. Monovaiadel vundamendid transporditakse vees ujuvatena välja tuuleparki või paigalduslaeva, alternatiivina praami pardal. Monovaiadel vundament paigutatakse merepõhja peale, kas tugijalgadega platvormilt või ujuvatelt kraanalaevadelt. Seejärel juhitakse see vaiade paigaldamise, vibratsiooni või puurimise teel alla merepõhja. Sõltuvalt tingimustest võib paigaldus toimuda nende meetodite kombineerimise teel. Sõrestikuga vundamendid nõuavad, et merepõhi oleks suhteliselt tasane, mis toob kaasa, et enne paigaldust võidakse nõuda tasandamist. Vundament transporditakse kohale praami või paigalduslaeva peal ja paigutatakse merepõhja peale tugijalgadega platvormilt või kraanalaevalt. Kui kasutatakse tihvtvaiasid (pin piles), siis rammitakse, vibreeritakse või puuritakse nende terastorud vundamendi vastavatesse nurkadesse alla merepõhja sisse. Need tihvtvaiad ühendatakse seejärel vundamendiga sel teel, et need kokku valatakse, või mehaanilise ankurduse teel. Kui geoloogia ning ülejäänud tingimused seda võimaldavad, siis saab sõrestikuga vundamente merepõhja sisse ankurdada imurkoppade, terasest või betoonist silindri abil, mis imetakse negatiivse rõhu abil alla merepõhja sisse. Pärast vundamentide paigaldust rajatakse vajaduse korral erosioonikaitse, et takistada seda, et veehoovused muudaksid piki põhja vundamendi ümber olevaid tingimusi ja kahjustaksid ankurdust. Erosioonikaitse koosneb tavaliselt alumisest kruusakihist ja ülemisest segatud suurusega kivide kihist. Lõpetuseks toimub ülejäänud osakomponentide, näiteks üleminekudetaili, redelite, piirete, kraana ja teiste monteerimine. Ujuvad vundamendid pukseeritakse välja kohale, tavaliselt koos eelnevalt monteeritud tuulegeneraatoriga. Vundament ankurdatakse oma kohale vastavalt samadele põhiprintsiipidele kui põhja kinnitatud vundamentide puhul, välja arvatud see, et kasutada võib ka erinevaid tõmbeankrute vorme. Sisemine kaablivõrk, sisemised torustikud ja ühenduskaablid Enne kui sisemise kaablivõrgu ja ühenduskaablite paigaldust saab alustada, viiakse tavaliselt läbi kaablitrassi magnetomeetrilised uurimistööd, selleks et tagada, et aktuaalse piirkonna sees ei oleks lõhkemata lahingumoona. Viiakse läbi ka ettevalmistavad tööd, et tagada ohutut ning takistamatut kaabli panekut ja paigaldust. Ettevalmistav töö sisaldab merepõhja peal olevate kaljurahnude ja kivirahnude puhastamist, merepõhja pealt võõrkehade, nagu näiteks kalavõrkude, trosside ja muu sarnase eemaldamist. Juhul kui esineb lõhkemata lahingumoona, siis see lõhatakse ja eemaldatakse, kui see võimalik on. Puhastamine tähendab teatud tungimist merepõhja sisse. Võib ette tulla ka merepõhja tasandamist, kui leidub liivalaineid või teisi kergesti liigutatavaid merepõhjasid, mida ei saa vältida, või järskude lõikudega kohtades. Kaablid, mis on rullitud suurte trumlite peale, transporditakse projekti piirkonda eriliste paigalduslaevade abil. Kaablid pannakse merepõhja peale ja maetakse seejärel tavaliselt 1 – 3 meetri sügavusele merepõhja alla, selleks et kaitsta kaableid kahjustuste eest kalapüügivahendite, ankrute ja muude tõttu. Tavaliselt maetakse kaableid uhtumise või kündmise teel. Paigutussügavus on ühenduskaablite puhul üldiselt vaadatuna natuke sügavam, kuna kaabli purunemise riskid ja tagajärjed on väljaspool tuuleparki üldjuhul suuremad.  Lehekülg 33/57 Kui tuulegeneraatorite vundamendid hõlmavad ka vesiniku tootmist, siis läheb tarvis sisemist torustike võrku vesiniku jaoks. Sisemised torustikud paigaldatakse eriliste laevade abil, kus sõltuvalt toru mõõtmetest saab panekuks rakendada erinevaid meetodeid. Torustikke saab panna kas kaevatud kraavi sügavusega 1 – 3 meetrit, mis seejärel kaetakse üle, või otse merepõhja peale. Lõplik paigutussügavus sõltub geoloogilistest tingimustest ja kaitsetasemest, mida saavutada tahetakse. Selle analüüs tehakse detailprojekteerimise käigus. Paigutussügavus võib varieeruda ka üle projekti piirkonna. Juhul kui kaablid või torustikud pannakse otse merepõhja peale, siis saab neid kaitsta sel teel, et katta need näiteks kividega, betoonist madratsitega või sel teel, et panna need torudesse. Kui kaablil või torustikul on tarvis ristuda olemasoleva kaabli, torustiku või mõne teise olemasoleva infrastruktuuriga, siis peab kaitsma nii olemasolevaid kui ka uusi torustike võrke. Kaitse võib koosneda näiteks betoonist madratsitest, terasest või betoonist sildadest. Üksikasjad, mis puudutavad ristumiskohta, määratakse kindlaks ristumislepingus, mis koostatakse kaablite ja/või torustike omanike poolt. Tuulegeneraatorid Tuulegeneraatorite paigaldusel kasutatakse tavaliselt tugijalgadega laevu või ujuvaid kraanalaevu. Tuulegeneraatorite põhikomponente võidakse hakata tuuleparki transportima paigalduslaevaga või eraldi transpordilaevaga. Transportimine võib toimuda otse sadamast, mis on tuulegeneraatorite tootja lähedal, või paigalduse sadamast. Mitmesugused komponendid paigaldatakse seejärel kraana abil, tavapäraselt ühe päeva jooksul, kui ilmastikutingimused on soodsad. Tuulegeneraatorid monteeritakse välja merele tõenäoliselt osade kaupa. Tuulegeneraatorite paigaldus nõuab suurt täpsust ning on seega laine- ja tuuleolude poolt piiratud. Paigaldatud tuulegeneraatoritega saab komponendid ühendada sisemisse elektrivõrku, mille järel tehakse tuulegeneraatorite proovikäitamine. Elektrolüsaatorid Elektrolüsaatoreid vesiniku tootmise jaoks saab paigaldada otse tuulegeneraatorite vundamentide peale, üleminekudetaili juurde või eraldi platvormide peale. Alternatiivina võib vesiniku tootmine toimuda maismaal, mida käesolev keskkonnatagajärgede hindamine ei sisalda. Paigalduse puhul otse tuulegeneraatorite vundamentide peale toimub see pärast seda, kui turbiin on täielikult monteeritud. Võimalikud platvormid vesiniku tootmise jaoks on väliselt küljelt samaväärsed platvormidega trafo-/muundurjaamade jaoks, ent vajaduse korral suuremad. Sel põhjusel, et elektrolüsaatorite kaal ja pinnavajadus on suuremad kui vastavate platvormide puhul, on ilmselt sobivam vesiniku tootmise jaoks suuremaid platvorme kasutada eesmärgiga vähendada individuaalsete platvormide arvu pargis. Kui elektrolüsaatorid on kas vundamentide või platvormide peale paigaldatud, siis ühendatakse need sisemiste torustikega. Trafo-/muundurjaamade platvormid Trafo-/muundurjaam paigaldatakse tavapäraselt oma vundamendi peale kraanalaeva abil. Sõltuvalt sellest, kuidas trafo-/muundurjaamad ning nende vundamendid üles ehitatud on, saab neid ka välja liigutada või teiste tõstemeetodite abil paigaldada, näiteks oma tugijalgade abil. Alternatiivina saab kõigepealt rajada vundamendi, mille järel tõstetakse kohale pealisehitus. Kui trafo-/muundurjaam on paigaldatud, siis ühendatakse sisemine kaablivõrk jaamaga.  Lehekülg 34/57 4.2.3 Käitamisfaas Tuulegeneraatorid, trafo-/muundurjaamad ning rajatise osad vesiniku tootmise, ladustamise ja jaotamise jaoks tavapärase käitamise ajal kaugjärelevalve all ja mehitamata. Siiski toimub pidevalt tuulepargi tehnohooldus, mis nõuab, et personal ja materjal transporditaks sinna teeninduslaeva, laeva või helikopteri abil. Alternatiivina toimuvad transportimised väljavalitud platvormile ja sellelt edasi toimub transportimine pargi sees. Kaableid ja torustikke vaadatakse üle vajaduse korral, et näiteks tagada, et nende kaitse vastava tuulegeneraatori vundamendi juures jääks muutumatuks. Kaablites või torustikes tekkinud kahjustuste korral parandatakse need sel teel, et kahjustatud sektsioon tõstetakse parandustöödeks kohandatud laeva abil üles, mille järel kaabel või torustik paigutatakse tagasi põhja sama meetodiga kui rajamisfaasi käigus. Selleks et kaitsta kaableid ja torustikke kahjustada saamise eest, on projekti piirkonnas sobimatu teostada põhjatraalimist. Lõplik strateegia käitamise ja tehnohoolduse jaoks määratakse kindlaks mõnes hilisemas etapis. Tõenäoliselt seatakse sisse maismaapõhine käitamis- ja teenindusbaas. Ilmselt hakkab käitamine esmaselt toimuma meeskonna transfeerilaevade (CTV, Crew Transfer Vessels) abil. Ulatuslikumate tehnohoolduse rakenduste puhul, näiteks kus suuremaid komponente välja vahetatakse, võidakse hakata kasutama tugijalgadega laevu. 4.2.4 Tegevuse lõpetamise faas Umbes 40 – 45 aasta pärast eeldatakse, et tuulepark on jõudnud oma kasutuskestuse lõpule, misjärel selle tegevust hakatakse lõpetama. Tegevuse lõpetamine hakkab toimuma vastavalt praktikale ja seadusandlusele, mis kehtivad tegevuse lõpetamise ajal. Tuulegeneraatorid, vundamendid, trafo-/muundurjaamad ja rajatise osad vesiniku tootmise, ladustamise ja jaotamise jaoks demonteeritakse ning vundamentide kohad taastatakse vajalikus ulatuses. Üldjuhul kehtib see, et rajatise osad demonteeritakse, kui nende üksikute struktuuride eemaldamine ei too kaasa suuremat keskkonnatoimet kui nende allesjätmine. Kuna tehnika ja teadmiste tase kiiresti muutuvad, siis planeeritakse tuulepargi tegevuse üksikasjalik lõpetamine soovitatavalt dialoogis järelevalveasutusega. Usutavasti lõpetatakse põhjapinnast ülalpool asuvate struktuuride tegevus. Näiteks saab monovaiadel või sõrestikuga vundamendid mõned meetrid merepõhjast allpool läbi lõigata ja ülemise osa üles tõsta. Gravitatsioonivundamendid saab täielikult eemaldada, alternatiivina jätta need kohale, et need toimiksid kunstlike riffidena. Ujuvad vundamendid ning juurdekuuluvad tuulegeneraatorid lossitakse ankrutrosside/kettide küljest maha ja pukseeritakse seejärel sadamasse ringlussevõtuks/lammutuseks. Rajatise teatud osad võidakse pärast tegevuse lõpetamist maha jätta, näiteks sisemised kaablid ja torustikud. Üheks ajendiks struktuuride ühe osa mahajätmiseks on see, et need võivad olla muutunud väärtuslikeks kunstlikeks riffideks. Kui kaablid ja/või torustikud on tarvis eemaldada, siis need vabastatakse, mille järel need üles tõstetakse. Võimalikud erosioonikaitsed (kivid ja plokid), mida kasutatakse vundamentide, kaablite ja/või torustike kaitseks, jäetakse tõenäoliselt merepõhja maha, sarnaselt nende kaitsetega, mida kasutati ristumiskohtades. Tegevuse lõpetamise ajaks rajatakse tegevuste koha ümber taas ajutine ohutustsoon, et kaitsta personali, varustust ja kolmandate osapoolte ohutust.  Lehekülg 35/57 5 Projekti võimalikud tagajärjed Võimalike piiriüleste keskkonnatagajärgede ulatus ja tähendus varieeruvad sõltuvalt mõjude liigist ja kehtivatest keskkonnatingimustest. See kehtib näiteks potentsiaalsete toitainete hägustumise ja levimise ulatuse kohta, mida süvendamine ja deponeerimine tekitada võivad. Seda uuritakse veekvaliteedi simulatsiooni abil tagajärgede kirjeldamise etapi käigus. Hinnatakse ka võimalikke piiriüleseid mõjusid käitamise ajal (muu hulgas toimet meresõidu ja laevateede, jää ulatuse ja kutselise kalapüügi jaoks). Hoovuste muutusi, mis põhjustatakse merepõhise tuulepargi vundamendi poolt, hinnatakse sel teel, et simuleeritakse hoovusi projekti piirkonna lähipiirkonnas, praeguses seisus vastavalt koos konstruktsioonidega. Isegi kui simulatsiooni piirkond ei ulatu vastavalt praegustele plaanidele otseselt Rootsi poolele, siis saadakse simulatsiooni kaudu soovituslikke andmeid selle kohta, kui kaugele võivad mõjud mitmesugustes suundades hoovustele tuginedes ulatuda. 5.1 Toitainete hägustumine ja levimine vees Otseseid mõjusid põhjustatakse tuulepargi läheduses olevas piirkonnas, näiteks põhjafauna muutumist merepõhja süvendamise või kivimaterjali deponeerimise tõttu. Töötlemistööde otsesed mõjud merepõhjale on varieeruva suurusega, sõltuvalt sellest, milline meetod valitakse. Kaudsed mõjud, näiteks ajutine hägusus, võivad seevastu levida üle suuremate vahekauguste. See, kui suurtele vahekaugustele kaudsed mõjud levivad, on varieeruv. Tahkete ainete levimine, mis süvendamise teel vette segunevad, sõltub eelkõige sette osakeste suurusest, kusjuures peenem materjal levib üle suuremate vahekauguste, samas kui jämedam materjal vajub kiiremini tööpiirkonna läheduses alla. Hägustumine toimub peamiselt merepõhja setete suspensiooni teel ehitustööde tulemusel ja võimaluse korral ka kivimaterjalis oleva peeneteralise materjali suspensiooni teel, mida ehitamiseks kasutatakse. Ehitusmaterjal võib sisaldada ka mitmesuguseid aineid, mis võivad merevees lahustuda. Materjal, mida ehituseks kasutatakse, on samas tõenäoliselt neutraalne, see tähendab, et materjali lagunemine on aeglane ja et vees ei lahustu kivist mingeid olulisi koguseid kahjulikke aineid või toitaineid. Süvendustööd toovad kaasa põhjasetete uue suspensiooni ning seeläbi lahtiste osakeste ja toitainete levimise. Sete võib sisaldada näiteks fosforit ja lämmastikku, hapnikku tarbivaid materjale ning orgaanilisi ja anorgaanilisi kahjulikke aineid. Setete uut suspensiooni ja peeneks jagunenud materjali ning toitainete, nagu näiteks lämmastiku ja fosfori levimist ehituse ajal hinnatakse veekvaliteedi simulatsiooni abil. Koormuse kogused süvendamise, deponeerimise ja täitmise ajal arvutatakse välja materjali koguse alusel, mida süvendatakse, põhja kvaliteedi ja töömeetodite alusel, mida kasutatakse, mille järel arvutatakse simulatsiooni abil välja ainete levimine. Simulatsioon viiakse läbi hoovuste simulatsioonile vastaval viisil kas staatilise olukorra kohta või ühtse arvutusperioodi kohta. Projekti piirkonnas olevatest setetest ja põhjafaunast võetakse proove tagajärgede hindamise toeks. Proovide võtmist on alustatud 2022. aasta sügisel ja seda jätkatakse 2023. aastal. Merepõhja süvendamisel täheldatakse tahkete ainete hägustumise ja levimise mõjusid tavapäraselt 1 kuni 5 kilomeetri raadiuses projekti piirkonnast. Nähtava hägustumise piirina vaadeldakse üldiselt 10 NTU. Taolise suurusega hägustumist täheldatakse tavaliselt kuni umbes 100 meetri kaugusel töökohast. Kerget hägustumist täheldatakse 1 – 2 kilomeetri raadiuse sees lähtepunktist ja raskesti tuvastatavat hägustumist kõige enam 2 – 5 kilomeetri raadiuse sees (Lindfors & Kiirikki, 2007). Ulatust mõjutatakse siiski mitmete tegurite poolt, nagu näiteks põhja topograafia, hoovused ja tuuled.  Lehekülg 36/57 5.2 Veealused elupaigad, kalavarud ja kalandus Projekti tagajärgi merepiirkonnas ning projekti Noatun Nord ümbruskonnas olevate looma- ja taimeliikide jaoks hinnatakse küsimuses võimalike piiriüleste mõjude kohta, tuginedes andmetele projekti ehitusetapi kohta ja toimele vooluveekogule ning kogemustele sarnastest projektidest. Projekti tagajärgede läbivaatamisel ja analüüsimisel keskendutakse kooslustele, mida peetakse loodusväärtuste ja mitmekesisuse seisukohalt olulisteks. Projekti piirkonna veealust loodust uuritakse olemasolevast infost ja väliuuringutest lähtudes. Uuringud hõlmavad veealuste keskkondade kaardistamist tilkvideo, proovide võtmise ning elupaikade modelleerimise kaudu. Tuulegeneraatorite vundamendid loovad kõva põhja liikide jaoks uued kasvuplatvormid ja teevad võimalikuks nõndanimetatud rifiefekti. Samas kulub nende põhjade koloniseerimiseks mitmeid aastaid ja mitmekesisuse võimalik suurenemine muidu üsna monotoonses sügavas merepiirkonnas sõltub paljudest teguritest, muu hulgas sellest, millist vundamendi tüüpi kasutatakse ja millist materjali kasutatakse. Projekti toimet kalavarude ja kutselise kalapüügi jaoks hinnatakse proovikalapüügi, eDNA analüüsi ning intervjuude abil. Teguriteks, mis mõjustavad piirkonnas olevaid kalavarusid ja kalapüüki, võivad olla tuulegeneraatorite vundamendid, vee hägustumine, muutused kalade käitumises või nende põgenemine vee kvaliteedi tõttu, muutunud hoovused või müra ning mõjud kalade kudemisele. Liikumisvabaduse piirangud, mis kehtivad piirkonna kohta ehitamise ja käitamise ajal (muu hulgas põhjatraalide kasutamine ja ankurdamise keeld), võivad kalapüüki mõjustada. Piirkonna kutselise kalapüügi jaoks selgitatakse püügipiirkonnad, kalurite arv, püügiandmed ja kalapüügi koormus asjakohaste Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) statistikakastide jaoks. Intervjuude abil selgitatakse kutselise kalapüügi osas täiendavalt ka seda, mis puudutab kalaliike, kudemispiirkondi, rändkalade esinemist ja nende võimalikke rändeteid, ohustatud liikide esinemist ja millised on kaubanduslikult olulised liigid. Andmeid hakatakse olulisuse korral täiendama ka tulemustega, mis on saadud läbiviidud uurimistööst, mis käsitleb harrastuskalapüüki piirkonnas. Peale selle konsulteeritakse Rootsi kalandusasutustega piirkonnas olevate võimalike Rootsi kalalaevade osas. Kalavarude eraldi uuringud hõlmavad võrgupüüki, eDNA proovide võtmist ja analüüsi ning elupaikade kaardistamist 2022. aasta sügisel ja 2023. aasta kevadel. Kevadel kudevate kalaliikide kasvu piirkonnas uuritakse võrgupüügi teel kudemise ajal. Ülalpool nimetatud analüüside ja uuringute tulemused võetakse kokku, et hinnata eluslooduse kohanemist uute tingimustega ja võimalikke püsivaid mõjusid kalavarudele ning kalapüügi tasuvust merepiirkonnas. Mõjupiirkonnana vaadeldakse projekti piirkonda ja hägususe leviku kohta arvutatud piirkonda ehitusfaasi ajal, see tähendab esialgu tsooni umbes 5 kilomeetri ulatuses projekti piirkonnast. Hinnatakse ka mõjude laiemat regionaalset tähendust kutselise kalapüügi jaoks. 5.3 Looduskaitsealad ja linnustik 5.3.1 Natura 2000 alad Natura 2000 alad määratakse EL-i direktiivide toel; linnudirektiiv (SPA, 2009/147/EÜ) ja elupaikade direktiiv (SAC, 92/43/EMÜ). Elupaikade direktiivis on liigid ja looduse tüübid, mis pakuvad huvi bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ja kaitsmiseks EL-i liikmesriikides. Linnudirektiiv hõlmab Euroopa metslinde ja selle eesmärgiks on säilitada teatavaid  Lehekülg 37/57 linnupopulatsioone tasemel, mis vastaks ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele. Tuulepargi Noatun Nord planeeritud piirkonnast lõuna, edela, kagu ja ida pool on mitmeid Natura 2000 alasid. Kõige olulisemad on loetletud allpool, vaata Tabel 2 ja Joonis 16. Vahekaugus tuulepargi ja Natura 2000 ala vahel on ära toodud lühima trassina nende väliste piiride vahel. Hakatakse läbi kaaluma, milliseid alasid võidakse looduse tüüpide ja liikide osas planeeritud meetmete poolt mõjutama hakata. Need lisatakse keskkonnatagajärgede kirjeldusse ja hindamisse. Tabel 2. Natura 2000 alad tuulepargi Noatun Nord lähipiirkonnas. (European Environment Agency, 2022a). Natura 2000 ala Ala kood Kaitse Pindala Vahekaugus (ha) tuulepargist (km) Boxö FI1400021 SAC 1 419 12 Gadden FI1400029 SPA 4 22 Idskär – Mellanskär – FI1400039 SAC 283 14 Skatan Knöppelskär – Pargrund FI4000062 SAC 118 11 – Kråkskär Läggningsbådan FI1400048 SPA 261 20 Länsmansgrund FI1400011 SPA 171 11 Märrkallarna – FI1400035 SAC 786 16 Åbergsgrynnan – Mjölskärskallan Rannöarna FI1400064 SAC 420 6 Signilskär – Märket FI1400047 SAC, 22 548 31 SPA Södra Sandbäck FI1400030 SAC 2 597 6 Nystads skärgård FI0200072 SAC 56 847 15 (Uudenkaupungin saaristo) Vikarskären FI1400067 SAC 1 719 21 Ytterstberg FI1400031 SAC 272 5  Lehekülg 38/57 Joonis 16. Tuulepark Noatun Nord ja Natura 2000 alad Ahvenamaa põhjapoolses meres. Allpool kirjeldatakse praegusi Natura 2000 alasid. Boxö (FI1400021) Boxö Natura 2000 ala koosneb Boxö ja Sommarö osadest ning mõnedest väiksemast saartest tervikuna. Piirkond asub tuulepargist Noatun Nord lõuna pool 12 kilomeetri kaugusel. Suurematel saartel kasvab erinevates arengustaadiumites skäärimets. Kaitsealasse kuuluvad väiksemad saared on väärtuslikeks pesitsusskäärideks merelindude jaoks. Hallhüljes on piirkonna puhul üheks väljavalitud liigiks. Tabel 3 esitatakse Boxö Natura 2000 ala puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid (European Environment Agency, 2022b). Tabel 3. Boxö puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile. (European Environment Agency, 2022b). Looduse tüübid Liigid Rannikupangad (1230) Hallhüljes (1364) Läänetaiga (9010) Laanepüü (A104) Musträhn (A236) Hallpea-rähn (A234) Jõgitiir (A193) Randtiir (A194) Gadden (FI1400029) Gaddeni Natura 2000 ala koosneb rikkaliku linnustikuga välistest skääridest. Piirkond asub tuulepargist Noatun Nord edela pool 22 kilomeetri kaugusel. Piirkonda loetakse tundlikuks häirimise suhtes lindude pesitsusperioodi ajal. Lisaks jõgitiirule ja randtiirule on piirkonna jaoks üheks väljavalitud liigiks ka hallhüljes, vaata Tabel 4 (European Environment Agency, 2022c).  Lehekülg 39/57 Tabel 4. Gaddeni puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt linnudirektiivile (European Environment Agency, 2022c). Looduse tüübid Liigid Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Hallhüljes (1364) Jõgitiir (A193) Randtiir (A194) Idskär – Mellanskär – Skatan (FI1400039) Idskäri – Mellanskäri – Skatani Natura 2000 ala koosneb mitmetest linnurikastest saartest, millest suurim on Idskär. Piirkond asub tuulepargist Noatun Nord edela pool 14 kilomeetri kaugusel. Maastik on üldiselt viljatu ja väliste skääride iseloomuga. Vaata väljavalitud liike ja looduse tüüpe piirkonnas Tabel 5 (European Environment Agency, 2022d). Tabel 5. Idskäri – Mellanskäri – Skatani puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile (European Environment Agency, 2022d). Looduse tüübid Liigid Karid (1170) Jõgitiir (A193) Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Randtiir (A194) Knöppelskär – Pargrund – Kråkskär (FI1400062) Knöppelskäri – Pargrundi – Kråkskäri Natura 2000 ala koosneb linnurikastest saartest, mis paiknevad Ahvenamaa välistes skäärides. Piirkond asub tuulepargist Noatun Nord lõuna pool 11 kilomeetri kaugusel. Punaselg-õgija, jõgitiir, randtiir ja hallhüljes on piirkonna jaoks väljavalitud liikideks, vaata Tabel 6 (European Environment Agency, 2022e). Tabel 6. Knöppelskäri – Pargrundi – Kråkskäri puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile (European Environment Agency, 2022e). Looduse tüübid Liigid Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Hallhüljes (1364) Punaselg-õgija (A338) Jõgitiir (A193) Randtiir (A194) Läggningsbådan (FI1400048) Läggningsbådani Natura 2000 ala kirjeldatakse kui olulist pesitsusskääri muu hulgas mitmete tiirude ja kajakate liikide jaoks. Piirkond asub tuulepargist Noatun Nord edela pool 20 kilomeetri kaugusel. Piirkond on tundlik häirimise suhtes lindude pesitsusperioodi ajal. Lisaks jõgitiirule ja randtiirule on piirkonna puhul üheks väljavalitud liigiks ka hallhüljes, vaata Tabel 7 (European Environment Agency, 2022f). Tabel 7. Läggningsbådani puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt linnudirektiivile (European Environment Agency, 2022f). Looduse tüübid Liigid Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Hallhüljes (1364) Jõgitiir (A193) Randtiir (A194)  Lehekülg 40/57 Länsmansgrund (FI1400011) Länsmansgrundi Natura 2000 ala on kaitsealuste madalate merelahtedega saar, millel on suur tähtsus ümbruskonna linnustiku jaoks. Piirkond asub tuulepargist Noatun Nord lõuna pool 11 kilomeetri kaugusel. Väljavalitud liikideks piirkonna puhul on jõgitiir, randtiir ja hallhüljes, vaata Tabel 8. Tabel 8. Länsmansgrundi puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt linnudirektiivile (European Environment Agency, 2022g). Looduse tüübid Liigid Lõukad (1150) Hallhüljes (1364) Rannikupangad (1230) Jõgitiir (A193) Randtiir (A194) Märrkallarna – Åbergsgrynnan – Mjölskärskallan (FI1400035) Märrkallarna – Åbergsgrynnani – Mjölskärskallani Natura 2000 ala kirjeldatakse kui maismaapiirkondi meres, millele on suur tähtsus Läänemere põhjaosa / Ahvenamaa hallhüljeste populatsiooni jaoks. Piirkond asub tuulepargist Noatun Nord edela pool 16 kilomeetri kaugusel. Kevade ajal häirimine tekitab riski hallhüljeste populatsiooni säilimise jaoks, kuna piirkond on tuvastatud keskse kohana hüljeste paljunemiseks. Vaata Tabel 9 toodud loetelu väljavalitud liikide ja looduse tüüpide kohta piirkonnas (European Environment Agency, 2022h). Tabel 9. Märrkallarna – Åbergsgrynnani – Mjölskärskallani puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile (European Environment Agency, 2022h). Looduse tüübid Liigid Karid (1170) Hallhüljes (1364) Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Rannöarna (FI1400064) Rannöarna Natura 2000 ala on hõreda taimestikuga linnurikkad väliste skääride saared. Piirkond asub tuulepargist Noatun Nord lõuna pool 6 kilomeetri kaugusel. Hallhüljes on piirkonna puhul üheks väljavalitud liigiks, vaata Tabel 10 (European Environment Agency, 2022i). Tabel 10. Rannöarni puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile (European Environment Agency, 2022i). Looduse tüübid Liigid Karid (1170) Hallhüljes (1364) Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Signilskär – Märket (FI1400047) Signilskäri Natura 2000 ala koosneb umbes viiekümnest vahelduva suuruse ja varieeruva iseloomuga saarest ning ümbritsevast skääridest. Piirkond asub tuulepargist Noatun Nord edela pool 31 kilomeetri kaugusel. Saarterühm on rahvusvaheliselt tuntud oma rikkaliku linnustiku poolest, nii pesitsemise, rände kui isegi talvitumise poolest. Saarte hulgas leidub mitmeid olulisi pesitsusskääre merelindude jaoks. Piirkond koosneb meres olevatest hajusatest madalikest ja on kokkuvõttes hallhüljeste jaoks üheks tuumikpiirkonnaks  Lehekülg 41/57 Läänemere põhjaosas, hallhüljes on piirkonna puhul ka üheks väljavalitud liigiks, vaata Tabel 11 (European Environment Agency, 2022j). Tabel 11. Signilskäri – Märketi puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile ning linnudirektiivile (European Environment Agency, 2022j). Looduse tüübid Liigid Lõukad (1150) Sooräts (A222) Karid (1170) Valgepõsk-lagle (A045) Rannavallid (1210) Hallhüljes (1364) Kruusavallid (1220) Punaselg-õgija (A338) Rannikupangad (1230) Jõgitiir (A193) Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Randtiir (A194) Kuivad nõmmed (4030) Siirdesood ja õõtsiksood (7140) Karbonaatsed paljandid (8210) Silikaatsed paljandid (8220) Soolehtmetsad (9080) Siirdesoo- ja rabametsad (91D0) Södra Sandbäck (FI1400030) Södra Sandbäcki Natura 2000 ala on väliste skääride piirkond, mis koosneb mitmetest väiksematest küngastest ja veealustest karidest. Piirkond asub tuulepargist Noatun Nord ida pool 6 kilomeetri kaugusel. Piirkond on oluline hallhüljeste populatsiooni jaoks ja hallhüljes on ka üheks väljavalitud liigiks, vaata Tabel 12 (European Environment Agency, 2022k). Tabel 12. Rannöarna puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile (European Environment Agency, 2022k). Looduse tüübid Liigid Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Hallhüljes (1364) Jõgitiir (A193) Randtiir (A194) Alk (1758) Nystads skärgård (Uudenkaupungin saaristo) (FI0200072) Nystads skärgårdi (Uudenkaupungin saaristo) Natura 2000 ala on mitmekülgne suurte loodusväärtustega skääride piirkond. Piirkond asub tuulepargist Noatun Nord ida pool 15 kilomeetri kaugusel. Piirkond on oluline pesitsuspiirkonnana skääride lindude jaoks ja puhkepaigana rände ajal. Piirkond on oluline linnustiku jaoks, ent ka hallhüljeste ja viigerhüljeste populatsioonide jaoks. Enamik linnuliike ning hallhülged ja viigerhülged on väljavalitud liikideks, vaata Tabel 13 (European Environment Agency, 2022l).  Lehekülg 42/57 Tabel 13. Nystads skärgårdi (Uudenkaupungin saaristo) puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile (European Environment Agency, 2022l). Looduse tüübid Liigid Lõukad (1150) Sarvikpütt (A007) Karid (1170) Hallhaigur (A028) Rannavallid (1210) Valgepõsk-lagle (A045) Kivi- ja kruusavallid (1220) Ristpart (A048) Rannikupangad (1230) Rägapart (A055) Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Merivart (A062) Läänemere rannaniidud (1630) Hahk (A063) Läänemere liivarannad (1640) Mustvaeras (A065) Väiksemad voolavad jõed (3260) Tõmmuvaeras (A066) Kuivad nõmmed (4030) Väikekoskel (A068) Arurohumaad (6270) Laanepüü (A104) Lood (6280) Sookurg (A127) Kõrgrohustud (6430) Tumetilder (A161) Siirdesood ja õõtsiksood (7140) Punajalg-tilder (A162) Silikaatsed paljandid (8220) Mudatilder (A166) Silikaatsed paljandid koos esikkooslustega Kivirullija (A169) (8230) Naerukajakas (A179) Taiga (9010) Räusktiir (A190) Laialehised salumetsad (9020) Jõgitiir (A193) Maakerkerannikuil kasvavad esikmetsad Randtiir (A194) (9030) Alk (A200) Rohunditerikkad kuusega metsad (9050) Krüüsel (A202) Puiskarjamaad (9070) Kassikakk (A215) Soostunud heitlehised lehtmetsad (9080) Musträhn (A236) Siirdesoo- ja rabametsad (91D0) Sinirind (A272) Kivitäks (A277) Vööt-põõsalind (A307) Punaselg-õgija (A338) Soorüdi (A466) Tõmmukajakas (A640) Lendorav (1910) Hallhüljes (1364) Viigerhüljes (6307) Vikarskären (FI1400067) Vikarskäreni Natura 2000 ala on välistes skäärides asuv kogum umbes 20 saarest ja skäärist. Piirkond asub tuulepargist Noatun Nord lõuna pool 21 kilomeetri kaugusel. Pikad rannajooned muudavad skäärid merelindude pesitsemise jaoks olulisteks. Randtiir on piirkonna puhul üheks väljavalitud liigiks, vaata Tabel 14 (European Environment Agency, 2022m). Tabel 14. Vikarskäreni puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile (European Environment Agency, 2022m). Looduse tüübid Liigid Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Randtiir (A194) Ytterstberg (FI1400031) Ytterstbergi Natura 2000 ala koosneb meres olevatest hülgealadest, mis on põhjapoolsetes skäärides olulised hallhüljeste populatsiooni jaoks. Piirkond asub tuulepargist Noatun Nord kagu pool 5 kilomeetri kaugusel. Hallhüljes on piirkonna puhul üheks väljavalitud liigiks,  Lehekülg 43/57 vaata Tabel 15 (European Environment Agency, 2022n). Piirkonna hallhülged on tundlikud häirimise suhtes sel ajal, kui nad kasvatavad üles oma poegi ja vahetavad karva. Tabel 15. Ytterstbergi puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile (European Environment Agency, 2022n). Looduse tüübid Liigid Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Hallhüljes (1364) 5.3.2 Muud kaitsealused piirkonnad Ahvenamaa põhjapoolse mere ja ranniku piirkonnad on hõlmatud piirkondade kaitse erinevate tüüpidega. Muu hulgas on piirkonnad hõlmatud: Helsingi konventsiooniga (HELCOM), mille eesmärgiks on kaitsta Läänemere merekeskkonda; „Konventsiooniga rahvusvaheliste märgalade kohta, eriti veelindude elupaikadena“ (RAMSAR), mis on rahvusvaheline konventsioon märgalade kaitseks, mis on väärtuslikud lindude eluks; looduskaitsealadega, vaata Joonis 17, Joonis 18 ja Tabel 16. Tuulepargi Noatun Nord projekti piirkond ei lange kokku ühegi looduskaitse all oleva piirkonnaga. Lähim kaitsealune piirkond asub projektist Noatun Nord enam kui 10 kilomeetri kaugusel. Tabel 16. Piirkonna teistsuguse kaitsega hõlmatud piirkonnad. Piirkond looduskaitsega ID Kaitse Pindala Vahekaugus (ha) tuulepargist (km) Boxö 397.00 HELCOM, 14 12 looduskaitseala Idskär - Looduskaitseala 282 - Knöppelskär - Looduskaitseala 31 - Kråkskär - Looduskaitseala 480 - Länsmansgrund - Looduskaitseala - - Signilskär – Märket 399.00 HELCOM, RAMSAR 224 31  Lehekülg 44/57 Joonis 17. Looduskaitsealade ja hülgekaitsealade ülevaade. Allikas: Ålands landskapsregering, karttjänst, 2022. Skyddsområden = Kaitsealad, Sälskyddsområde = Hülgekaitseala, Naturreservat = Looduskaitseala. Joonis 18. Kaitstud piirkonnad vastavalt Helcomi konventsioonile ja Ramsari konventsioonile Ahvenamaa põhjapoolses meres.  Lehekülg 45/57 5.3.3 Linnustik Üldiselt arvestatakse, et lindude ränne ja muud liikumised nii kaugele merele ja sügavatesse vetesse on tunduvalt väiksem kui mandrile ja välistele skääridele lähemal ning madalates piirkondades. Projekti piirkond paikneb Ahvenamaast kaugel põhja pool, kus pole mingeid saari ega skääre, mis oleksid lindude pesitsemiseks soodsad, ning kus pesitsevaid linnuliike ei esine. Lähimad olulised linnuskäärid asuvad projekti piirkonnast 6 kilomeetri kaugusel. Mere- ja rannalinnud, kes nii kaugel eemal pesitsevad, otsivad tõenäoliselt harva toitu sügavatest veepiirkondadest, nagu on projekti Noatun Nord piirkond. Projekti piirkonnas ei leidu mingeid veega kaetud madalaid piirkondi, mis võiksid linde puhkama ja toidu otsingule meelitada. Kaartidel, mis on ära toodud Joonis 19, on näidatud mitmete linnuliikide põhilised rändeteed, vaata Tabel 17 (BirdLife, 2014). Suurem osa kevadrändest toimub Soomes märtsist maini (punane) ja sügisränne augustist oktoobrini (roosa). Värvitooni intensiivsus viitab sellele, kui paljud linnuliigid kasutavad praegust rändeteed. Sinised nooled näitavad põhisuunda. Enamik rändeteid järgib Soome rannikut. Mõned vähesed linnuliigid rändavad sügise jooksul üle Ahvenamaa. Tuulepargi piirkonnas ei esine mõnede linnuliikide rändetrasse, kes on loetletud Tabel 17, vaata Joonis 19 ja Joonis 20. Tabel 17. Linnud, kes olid kaasatud rändeteede uuringusse (BirdLife, 2014) ning mida on näidatud joonistel 19 ja joonistel 20. Laululuik ja väikeluik Arktika partlased Hiireviu Sookurg Kaurlased Kaljukotkas Suur-laukhani Hahk Merikotkas Valgepõsk-lagle Kormoran Raudkull Mustlagle Herilaseviu Rabahani Karvasjalg-viu  Lehekülg 46/57 Joonis 19. Kevadränne linnuliikide puhul, mis on loetletud Tabel 17 (Toivanen, et al., 2014). Joonis 20. Sügisränne linnuliikide puhul, mis on loetletud Tabel 17 (Toivanen, et al., 2014). 5.4 Tuulegeneraatoritest tekkinud müra Tuulegeneraatoritest tekkinud müra levimise hindamist tehakse nii õhus leviva kui ka veealuse müra puhul müra simulatsioonide ja eksperthindamise abil.  Lehekülg 47/57 Õhus leviv müra Tuulegeneraatorite käitamise ajal veepinna kohal levivat müra hinnatakse müra simulatsiooni kaudu kooskõlas keskkonnaministeeriumi müra simulatsiooni juhendile 2/2014(Miljöministeriet, 2014), võttes arvesse veepinda kui akustiliselt kõva pinda (G = 0). Tulemuste illustreerimiseks määratletakse nõndanimetatud müratundlikud objektid (lähimad elumajad mandril ja saartel), mille kohta arvutatakse välja üksikasjalikumad tulemused. Müra arvutuse tulemusena saadakse infot selle kohta, kui kaugele ulatub müra toimepiirkond tuulegeneraatoritest. Arvutuste tulemusi esitletakse kaartide ja arvväärtustena iga müratundliku objekti kohta ning neid võrreldakse vastavalt praktikale kehtiva müra suunisväärtusega. Müra arvutuste tulemusi saab kasutada ka suunistena võimalike mõjude hindamiseks Rootsi poolel, siis võrreldakse müra arvutuste tulemusi keskkonnakaitse ameti suunisväärtustega. Kuna projekti KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) faasis pole veel tuulegeneraatorite täpseid asukohti kindlaks määratud, siis kasutatakse müra arvutamisel näidiskujundust, maksimaalseid mõõtmeid koos hinnatud müravõimsuse tasemega (nn halvima juhu olukordi). Sel viisil saadakse maksimaalne mõju lähima häiritud objekti suhtes. Liiklusest (muu hulgas komponentide transportimistest kaubalaevadega) tingitud müra mõjude hindamine veepinna kohal tehakse eksperthindamisena. Veealune müra Veealust müra võib projekti tulemusel esineda uurimistööde, ehituse, käitamise ja tegevuse lõpetamise faasides. Oluline müra allikas on vundamentide paigaldus ehituse etapis, peale selle lisandub ka laevadest tingitud veealune müra. Käitamise faasis põhjustatakse müra tuulegeneraatorite endi poolt ning peale selle võib esineda müra laevaliikluse tõttu ühenduses tehnohoolduse ja teenindusega. Tuulegeneraatori müra koosneb aerodünaamilisest mürast (tuulegeneraatori pöörlevatest tiibadest) ja mehaanilisest mürast. Müra üleminek õhust on piiratud, kuna suurem osa mürast peegeldub vastu mere pinda. Tuulegeneraatori vibratsiooni võidakse torni kaudu vundamendini juhtida ja ümbruskonnas madalsagedusliku mürana levitada. Veealune müra võib mereimetajaid ja kalu mõjustada, näiteks nende käitumise muutmise või ajutise või püsiva kuulmislanguse põhjustamise teel. Kui suur on mõju, see sõltub sellest, kui vali ja kauakestev müra on. Käitumise muutuse all peetakse esmajoones silmas vältivat käitumist, mis võib varieeruda alates väikesest muutusest, nagu näiteks lühikesest häirest toiduotsingus, kuni selleni, et organismid põgenevad piirkonnast. Müra tagajärgede hindamist tehakse müra simulatsiooni ja eksperthindamiste abil. Veealuse müra simulatsioon toimub veealuse vaiade rammimise ja/või sõrestikuga vundamendi paigalduse jaoks (nn halvima juhu olukorra) jaoks. Mudel võtab arvesse koha spetsiifilisi keskkonnatingimusi (näiteks põhja sügavust ja setete koostist). Veealuse müra leviku simulatsioon tehakse tuulepargi sees mitmetes erinevates kohtades, mis esindavad halvimaid juhtumeid, kus müra edastus hinnatakse olevat kõige suurem, ning simulatsioon pannakse sellele aastaajale, mil müra edastus on kõige suurem. Müra simulatsioonis võetakse arvesse, et rakendatakse sobivaid müra vähendamise meetmeid, alustuseks lihtsat mullikardinat. Arvutuste tulemusi esitletakse kaartidena ja arvväärtuste kujul, nagu näiteks müra levimise vahekaugust ja kuidas see on suhtes kehtivate piirväärtustega. Kaevetöödest, süvendamisest ning laevadest/praamidest tekkiva veealuse müra hindamine ehituse ja käitamise faaside käigus toimub eksperthindamisena, lähtudes kirjanduse andmetest.  Lehekülg 48/57 Veealuse müra simulatsiooni ja hindamise tulemusi kasutatakse mõjude hindamisel kalade ja mereimetajate jaoks. 5.5 Varjutamine ja peegeldused Tuulegeneraatorid võivad jaama tornidest ning rootorilabadest staatilisi ja pöörlevaid varjusid tekitada. Võib esineda ka päikesevalgust, mis annab peegeldusi eelkõige rootori labadele. Tänapäeval värvitakse siiski kõigi moodsate jaamade rootorite labad mati peegeldumisvastase värviga, mis minimeerib probleemi peegelduste tõttu. Torni vari muutub vastavalt päikese asukohale nagu päikesekell ja varju pikkus varieerub sõltuvalt aastaajast. Kui tuulegeneraatoreid käitatakse ja rootori labad murravad päikesekiiri või kunstlikku valgustust, siis esineb ka pöörlevaid varjusid. Varjutamisest ning tajutavast häiringust tulenev toime sõltub seetõttu mitmetest teguritest, nagu näiteks muu hulgas päikese asukohast, päevaajast või vastavast aastast, ilmast, nähtavustingimustest, topograafiast ja lainete liikumistest. Varjude levimise tagajärgi, mis on tuulegeneraatorite poolt põhjustatud, hinnatakse sobiva arvutusmudeli abil, mis on selleks otstarbeks välja töötatud. Arvutusmudel võtab arvesse muu hulgas päikese seisu, nähtavustingimusi ja ilmastikku, tuulepargi kujundust ja mõõtmeid (rummu kõrgust, rootori läbimõõtu, labade profiili), labade pöörlemiskiirust ja topograafiat. Tulemuste illustreerimiseks määratletakse nõndanimetatud retseptoripunktid (lähimad elumajad mandril ja saartel), mille kohta arvutatakse välja üksikasjalikumad tulemused. Eeldatakse, et retseptoripunktid on „kasvuhoone tüüpi“, mis tähendab, et iga retseptor näeb kõiki suundi (360 kraadi). Varju arvutuse tulemusena saadakse, kui palju tunde aastas erinevaid piirkondi ja retseptoripunkte varjutatakse. Arvutuste tulemusi esitletakse kaartide ja arvväärtustena iga retseptori punkti kohta. Projekti varjusimulatsioon tehakse tuulegeneraatorite kogukõrguse 420 meetrit kohta. Kuna projekti KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) faasis pole veel tuulegeneraatorite täpseid asukohti kindlaks määratud, siis kasutatakse modelleerimisel näidiskujundust ja maksimaalseid mõõtmeid koos hinnatud müravõimsuse tasemega (nn halvima juhu olukordi). Sel viisil saadakse maksimaalne mõju lähima häiritud objekti suhtes. Varjusimulatsiooni tulemusi saab suunistena kasutada ka võimalike mõjude hindamiseks Rootsi poolel. 5.6 Tagajärjed maastikupildi jaoks Maastikupilti saab määratleda kui inimese visuaalset muljet maastikust. Visuaalset muljet mõjustatakse omakorda ka emotsionaalsete aspektide ning varasemate assotsiatsioonide poolt, mis teeb hindamise ülimalt subjektiivseks. Merel olevat maastikupilti iseloomustavad tasased horisontaalsed pinnad, millel on vähe värve ja vähe vaheldust, kus olemasolev struktuur koosneb reeglina ainult väiksematest metsaga kaetud saartest, laidudest ja lainetest. Piirkonnas, kuhu projekti Noatun Nord planeeritakse, domineerivad avatud merealad. Lähim elamuehitus Soomes asub Enskäri saarel, mis paikneb projektist Noatun Nord umbes 24 kilomeetri kaugusel Kustavi (Gustavsi) vallas. Lähim asula Rootsi poolel asub Understeni saarel, projekti piirkonnast umbes 45 kilomeetrit edela pool. Tuulepark põhjustab otseseid maastikumõjusid esilekerkivate inimtekkeliste tuulegeneraatorite konstruktsioonide tõttu. Lisaks märgistatakse tuulegeneraatorid vastavalt  Lehekülg 49/57 kehtivatele eeskirjadele takistustena, mis tähendab suurenenud nähtavust ja toimet maastikupildile öisel ajal. Sisemine kaablite ja torustike võrk ei too käitamise ajal kaasa mingeid mõjusid maastikule, kuna need paiknevad merepõhja peal või sees. Ehituse etapis puutub otsene projekti piirkond kokku eelkõige maastiku mõjudega. Kõrged tõstekraanad võivad siiski olla nähtavad suurema piirkonna sees, ent nende toime on ülimalt ajutine, lisaks paikneb praegune projekti piirkond olulisel vahekaugusel maismaast. Kui ehituse faas on lõpetatud, siis hakkavad tuulegeneraatorid oma suuruse ja paigutuse tõttu avamerel suures piirkonnas nähtavad olema. Vaated projekti piirkonna poole on eriti selged avatud rannapiirkondadest, kus puuduvad takistavad momendid, samas kui vaated tuulegeneraatorite poole kaugematest maismaa piirkondadest on sageli katkendlikud hoonete, konstruktsioonide ja taimestiku tõttu. Tagajärgede hindamise jaoks tehakse nähtavuse piirkonna analüüs, kus selgitatakse need Soome poolel asuvad piirkonnad, kust on olemas nähtav ühendus tuulegeneraatoritega. Tagajärgi maastiku jaoks näidatakse realistlike fotomontaažide abil, kus Soome poolel olevad vaatluskohad valitakse muu hulgas nähtavuspiirkonna analüüsi abil. Realistlikke fotomontaaže hakatakse lisaks päevase aja kohta tegema ka öise aja kohta, selleks et illustreerida takistuste valgustust vastavalt kehtivatele eeskirjadele. Simulatsioonil arvuti abil kasutatakse tuulegeneraatori mõõtkavas 3D mudelit ning kaardimaterjali, mis on saadud maamõõduametilt. Tagajärgede hindamisel vaadatakse läbi projekti suhe ümbruskondadega ning selle mõjud vaadetele ümbritsevatest piirkondadest. Mudelid ja fotomontaažid, mida ülalpool nimetatakse, annavad ka soovituslikku infot võimalike mõjude kohta Rootsi poolel. Rootsi poolel asub lähim saar Märket umbes 36 kilomeetrit projekti Noatun Nord piirkonnast edela pool. Kui hindamine viitab sellele, et maastikumõjud võivad ulatuda Rootsi poolele, siis laiendatakse läbivaatamist vajaduse korral koostöös vastavalt Ahvenamaa KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) ametiasutuse juhistele.  Lehekülg 50/57 6 Lubade kontrolli kohta Maakonna seaduses keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta („KTH seaduses“) on olemas sätted oluliste keskkonnamõjude kindlakstegemise, kirjelduse ja hindamise kohta, millel võib olla oluline keskkonnatoime projektide planeerimisel ja nende üle otsustamisel. Keskkonnatagajärgede hindamise eesmärgiks on integreerida keskkonnaaspektid planeerimisse ja otsuste langetamisse, selleks et edendada säästvat arengut. Vastavalt KTH seadusele tuleb enne loa andmist teha keskkonnatagajärgede hindamine projektile, mille puhul võib selle liigi, suuruse või asukoha tõttu eeldada, et see toob kaasa olulise keskkonnatoime. Vastavalt maakonna määrusele keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta tuleb keskkonnatagajärgede hindamist rakendada muu hulgas projektidele, mis hõlmavad kahte või enamat tuulegeneraatorit (rühmajaama), mis seisavad koos, kui igaüks tuulegeneraatoritest, kaasa arvatud rootori labad, on kõrgem kui 150 meetrit. Tuulepark Noatun Nord on seega projekt, mille puhul võib vastavalt KTH seadusele eeldada, et see toob kaasa olulise keskkonnatoime, ning seepärast peab tegema keskkonnatagajärgede hindamise, enne kui projekt loa andmise faasidesse edasi liigub. Merepõhist tuuleenergia projekti Noatun Nord hakatakse hindama ja analüüsima mitmetes erinevates KTH menetlustes: 1. Esimene menetlus hõlmab merepõhist tuuleparki, sisemist kaablivõrku, mis ühendab üksikuid tuulegeneraatoreid tuulepargi trafojaamadega, ning sisemist torustikku, mis ühendab rajatised vesiniku tootmise jaoks tuulepargi kompressorjaamadega (projekti piirkonnas). 2. Ülejäänud menetlused hõlmavad ühenduskaableid ja torustikke, mis edastavad toodetud elektri ja vesiniku tuulepargist maismaal või merel olevatesse ühenduspunktidesse, ning ühendusi, mis on vajalikud alates rannast ja ülalpool maismaal. Käesolev dokument on koostatud keskkonnatagajärgede hindamise osana esimesena nimetatud KTH menetluse jaoks. Dokument piirdub seega merepõhise tuulepargi, sisemise kaablivõrgu ja torustike võrgu püstitamisega projekti piirkonda. Seega hinnatakse ning analüüsitakse maismaale minevate ja maismaal olevate ühenduste keskkonnatagajärgi eraldi KTH menetluses koostöös nende riikide ja piirkondadega, mis on asjaomased. Käesolevas peatükis kirjeldatakse lühidalt KTH protsessi ja sellele järgnevaid lubade andmise protsesse ning ülejäänud otsuseid või arvamusi, mis võivad projekti jaoks vajalikud olla. Loetelu on orienteeruv ja lõplikke lubade vajadusi analüüsitakse lähemalt projekteerimise edenemise käigus. 6.1 KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsess KTH protsess juhatatakse sisse sellega, et tegevuse korraldaja peab koostama nn keskkonnatagajärgede kirjelduse. Keskkonnatagajärgede kirjeldus on dokument, mis teeb kindlaks ning kirjeldab otseseid ja kaudseid keskkonnamõjusid, mida projekt kaasa tuua võib. Keskkonnatagajärgede kirjeldus peab muu hulgas sisaldama andmeid projekti asukoha, ulatuse, projekti jaoks mõistlike asjakohaste alternatiivsete lahenduste ja valitsevate keskkonnatingimuste kohta, oluliste keskkonnamõjude kindlakstegemist ja kirjeldust ning meetmeid keskkonnamõjude ennetamise või takistamise („leevendamise“) kohta. Enne tööd keskkonnatagajärgede kirjelduse koostamise kallal tuleb tegevuse korraldajal viia läbi nn piiritlemiskonsulteerimine. See tähendab, et tegevuse korraldaja konsulteerib projekti asukoha, ulatuse ja ülesehituse osas, keskkonnamõjude osas, mille puhul võidakse eeldada,  Lehekülg 51/57 et projekt need endaga või väliste toimingute tulemusel kaasa toob, ning keskkonnatagajärgede kirjelduse aruande sisu ja ülesehituse osas. Piiritlemiskonsulteerimine peab toimuma Ahvenamaa keskkonna- ja tervisekaitseametiga (ÅMHM), asjaomaste ametiasutuste ja asjaomase üldsusega. Piiritlemiskonsulteerimise eesmärgiks on määratleda keskkonnatagajärgede kirjelduse ulatus ja sisu. Käesolev konsulteerimise alusmaterjal on välja töötatud selleks, et luua alus piiritlemiskonsulteerimise jaoks. Merepõhised tuulepargid võivad sõltuvalt nende asukohast tuua kaasa ka piiriülese keskkonnatoime. Asjaomaseid regioone nii väljaspool Ahvenamaad kui ka väljaspool Soomet teavitatakse planeeritud projektist ja selle võimalikest piiriülestest tagajärgedest ning asjaomastele regioonidele antakse võimalus konsulteerimisest osa võtta või alusmaterjali kohta oma seisukohad esitada. Kui tegevuse korraldaja on keskkonnatagajärgede kirjelduse valmis saanud, siis tuleb see ÅMHM ametile läbivaatamiseks esitada. Pärast läbivaatamist peab ÅMHM amet tegema eraldi otsuse, kas keskkonnatagajärgede kirjeldus täidab KTH seaduse nõuded. Kui keskkonnatagajärgede kirjeldus on heaks kiidetud ja selle saab tegeliku keskkonnatagajärgede hindamise aluseks võtta, siis esitatakse see koos ÅMHM ameti otsuse ja teiste loa andmise menetluse dokumentidega loa andmise kontrolliks. Kui loa andmise küsimus on otsustatud, siis peab ÅMHM amet keskkonnatagajärgede hindamise lõpule viima, selgitades välja, kirjeldades ja tehes keskkonnamõjude lõpliku hinnangu, võttes arvesse keskkonnatagajärgede hindamist ja muud, mis on selgunud. Kui luba antakse, siis peab otsus sisaldama keskkonnatingimusi, mida nõutakse, projekti eripärade kirjeldust ning planeeritud meetmeid negatiivse keskkonnatoime ennetamiseks. 6.2 Load KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsessi käigus Selleks et keskkonnatagajärgi hinnata saaks, hakkab OX2 tuulepargi piirkonna sees viima läbi geofüüsikalisi, geotehnilisi ja bioloogilisi uurimistöid (nagu näiteks põhjafauna ja põhjasetete omaduste uurimistöid). Samuti hakatakse tegema inventuuri piirkonna jaoks olulistest loomaliikidest, nagu näiteks pringlitest. Ahvenamaa valitsus on andnud ettevõttele OX2 loa (kellegi teise omandi ajutiseks käsutamiseks) taoliste sissejuhatavate uurimistööde läbiviimiseks planeeritud tuulepargi veepiirkonda kohta. Territoriaalse järelevalve seaduses (755/2000) on olemas sätted Soome territoriaalse terviklikkuse järelevalve ja tagamise kohta. Vastavalt seadusele ei tohi merepõhja kuju, koostise või struktuuride uuringuid geoloogiliste või geofüüsikaliste uurimistööde abil ilma loata ette võtta. Kaitseväelt on saadud luba projekti Noatun Nord piirkonnas geofüüsikaliste ja geotehniliste uurimistööde läbiviimiseks. Geofüüsikalised uuringud viidi projekti Noatun Nord sees läbi 2022. aasta sügisel. Kui KTH protsessi käigus tehtavad sissejuhatavad uurimistööd veepiirkondades peaksid sisaldama mistahes kujul veealast tegevust või mõnda muud tegevust, mis nõuab näiteks keskkonnalubasid, siis hakatakse nõutavaid lube taotlema. 6.3 Keskkonnaload Vastavalt maakonna seadusele keskkonnakaitse kohta nõutakse tuulegeneraatorite või tuulegeneraatorite rühmade jaoks keskkonnaluba viie või rohkema MW tootmiseks ja jaotamiseks. Võttes arvesse projekti Noatun Nord väljaarvutatud mõjusid, hakkab projekt vajama keskkonnaluba. Keskkonnaloa taotlus esitatakse kontrollivale asutusele koos keskkonnatagajärgede hindamise kirjeldusega vastavalt sellele, mida on ülalpool selgitatud.  Lehekülg 52/57 6.4 Load vastavalt veeseadusele Vastavalt Ahvenamaa maakonna veeseadusele on vee-ettevõtte poolt teostamiseks nõutav luba, kui ettevõtmine sisaldab ehitamist, täitmist, vaiade paigaldamist, kaevamist, süvendamist, lõhkamist või puhastamist veepiirkonnas, kui põhjapindala, mida tegevus veepiirkonnas hõlmab, ulatub enam kui 500 ruutmeetrini. Tuuleenergia pargi rajamine merele hakkab sisaldama teostamist taoliste vee-ettevõtete poolt, mis vajavad vastavalt veeseadusele lube. Selleks et veealast ettevõtmist teostada tohiks, on vastavalt veeseadusele põhieelduseks, et tegevuse korraldajal on olemas õigus või kontroll vee üle. Õigus või kontroll on olemas sellel, kellele vesi kuulub, kellele kuulub selle alaline valdusõigus või kellele kuulub valdus rendilepingu kaudu. OX2 hakkab kindlustama kontrolli veepiirkondade üle sel viisil, mis on veeseaduses ette nähtud. Kui meetmed peaksid puudutama veepiirkonda, mille üle ettevõttel OX2 puudub kontroll, ning meetmed puudutavad üksikute õiguste valdajate õigusi ja kõik õiguste valdajad pole meetmeid heaks kiitnud, siis saab vastavalt veeseadusele taotleda teise isiku omandi käsutamise luba. 6.5 Natura 2000 hindamine Taoliste projektide osas, millel on tõenäoliselt olulised toimed mõne Natura 2000 ala loodusväärtustele, tuleb tagajärgede hindamine, nõndanimetatud Natura 2000 hindamine, viia läbi vastavalt maakonna seaduse looduskaitse kohta ptk 4 §-ile 24 a. Seda juhul, kui objektiivsetel põhjustel pole võimalik välistada, et projektil on oluline toime eesmärkidele, mis on piirkonna kaitse jaoks seatud. Kuna projekti piirkond asub mitmete Natura 2000 alade lähipiirkonnas ja kui on olemas toime risk, siis hinnatakse tagajärgi Natura 2000 alade jaoks. Lähteseisuks on, et projekt on üles ehitatud selliselt, et ei tekiks olulisi negatiivseid tagajärgi Natura 2000 alade jaoks. Olukorras, et olulisi tagajärgi pole võimalik vältida, hakatakse vajalikke lube taotlema. 6.6 Maakasutus ja planeerimine Ahvenamaa maakonnavalitsus võib vastavalt Ahvenamaa maakonna planeerimis- ja ehitusseaduse §-ile 11 langetada otsuseid maakasutuse kohta, kui see puudutab oluliste ühiskondlike funktsioonide täitmist või teisi eesmärke, mille puhul hinnatakse, et neil on ühiskonna jaoks suur tähendus. Neid otsuseid tuleb seejärel soovitustena järgida ja planeeringus konkretiseerida, mida seejärel tehakse kohaliku omavalitsuse egiidi all. Ühiskondlikud funktsioonid, mis on põhikirjaga hõlmatud, on muu hulgas liiklusvõrgud, sadamad, energia tootmine ja edastamine või projektid, mis omavad tähendust kogu maakonna ühiskondlike funktsioonide jaoks. Ahvenamaa maakonna planeerimis- ja ehitusseadus sisaldab erireegleid „planeerimist vajavate piirkondade“ osas. Planeerimist vajavaks piirkonnaks loetakse näiteks piirkonda, milles ehitamiseks eeldatakse selle mõju tõttu keskkonnale ulatuslikumat kontrollimist kui tavapärase loa andmise menetluse puhul. Planeerimist vajavate piirkondade lähtepunktiks on see, et enne ehituslubade andmist tuleb piirkondade jaoks koostada detail- või generaalplaanid. Otsuste tegemine maa ja vee planeerimise kohta on kohaliku omavalitsuse küsimus, ent ka maa- või veeomanik võib planeerimise küsimuse algatada. Võttes arvesse projekti Noatun Nord ulatust, on võimalik, et Ahvenamaa maakonnavalitsus võib osalt langetada otsuseid maakasutuse kohta ja osalt algatada planeerimismenetluse veeomaniku rollis.  Lehekülg 53/57 6.7 Ehitusload Projekti piirkonnas olevad tuulegeneraatorid, trafo-/muundurjaamad („elektrijaamad“) ning võimalikud vesiniku tootmise jaamad hakkavad vajama ehituslube vastavalt Ahvenamaa maakonna planeerimis- ja ehitusseadusele. Ehitusloa taotlusi kontrollitakse valla ehitusjärelevalve asutuse poolt (§ 14). Ehitusloa asjus tuleb arvesse võtta Ahvenamaa maakonna eeskirju, mis sisalduvad muu hulgas maakonna seaduses looduskaitse kohta, maakonna seaduses keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta, maakonna seaduses keskkonnakaitse kohta, maakonna seaduses (2007:19) merekultuuripärandi kaitse kohta ning veeseaduses (1996:61). Maakonna seaduses (2017:38) riigi elektriohutuse seaduse kohaldamise kohta Ahvenamaal on olemas erisätted elektripaigaldiste ülevaatuse kohta enne taoliste rajatiste kasutuselevõttu. 6.8 Load ohtlike kemikaalide ulatusliku tööstusliku käitlemise ja ladustamise jaoks Tuulepargi sees võib hakata toimuma vesiniku tootmine. Vastavalt maakonna seaduse §-ile 1 Ahvenamaa maakonnas riiklike põhiseaduste kohaldamise kohta ohutuse osas ohtlike kemikaalide ja plahvatusohtlike kaupade käitlemisel, tuleb seadust ohutuse osas ohtlike kemikaalide ja plahvatusohtlike kaupade käitlemisel (FFS 390/2005), edaspidi nimetatud kemikaalide seaduseks, Ahvenamaa maakonnas kohaldada koos nende eranditega, mis sellest seadusest tulenevad. Selles on ära toodud, et ohtlike kemikaalide ulatuslik tööstuslik käitlemine ja ladustamine võib toimuda üksnes ohutus- ja kemikaaliameti loaga. Vastavalt kemikaalide seaduse §-ile 6 määratletakse ohtlikku kemikaali kui ainet või segu, mis tuleb klassifitseerida või märgistada vastavalt määrusele (EÜ) 1907/2006, nõndanimetatud CLP (kemikaalide klassifitseerimise, pakendamise ja märgistamise) määrusele, ning teisi tuleohtlikke vedelikke. Vesinik on vastavalt CLP määrusele klassifitseeritud äärmiselt tuleohtlikuks gaasiks, mistõttu OX2 hakkab vastavalt kemikaalide seadusele luba taotlema. 6.9 Merekultuuripärandi ja muinasmälestiste kaitse Maakonna seaduses merekultuuripärandi kaitse kohta on olemas sätted kaitstud merekultuuripärandi kaitse kohta, näiteks veesõiduki vraki kohta, mis on üle 100 aasta vanune. Kaitstud merekultuuripärandit ei tohi ilma loata välja kaevata, üle kaevata, muuta, kahjustada, eemaldada ega muul viisil liigutada. Vastavalt seadusele merekultuuripärandi kaitse kohta on olemas ka sätted sukeldumise kohta sukeldumisvarustuse või mõne teise sellega võrreldava varustuse abil, mis hõlmab mahuteid sukelduja varustamise jaoks hapniku, õhu või mõne teise gaaside seguga, mis tohib toimuda ainult maakonnavalitsuse loaga. Vastavalt maakonna seadusele (1965:9) muististe kohta on tahked muinasmälestised seaduse kaitse all ja neid ei tohi ilma loata välja kaevata, muuta, kahjustada, eemaldada ega muul viisil liigutada. 6.10 Lennutakistuste load Lennundusseaduses on olemas sätted nn lennutakistuste kohta, mis on objektid, mis maapinnast tõusevad ja võivad häirida õhuliiklust või rajatisi, mis teenindavad õhusõitu. Lennutakistuste, nagu näiteks tuulegeneraatorite püstitamisel tuleb enne seda, kui tuulegeneraatoreid tohib püstitama hakata, uurida tagajärgi lennuliiklusele ja -ohutusele. Vastavalt õhusõiduseadusele eeldatakse lennutakistuste luba, selleks et tohiks püstitada  Lehekülg 54/57 tuulegeneraatoreid, tõstekraanasid, mis on vajalikud nende ning võimalike teiste kõrgete takistuste püstitamiseks, mida projekt nõuab. Selleks et lennutakistuste luba taotleda, peab see, kes takistuse püsti paneb, hankima kõigepealt õhuliiklusteenuste osutaja käest arvamuse lennutakistuste kohta. Lennutakistuste luba ei vajata, kui seda pole arvamuses lennutakistuste kohta ära märgitud. Taolisel juhul loetakse, et arvamus lennutakistuste kohta koos võimalike tingimustega loob piisava uuringu takistuse püstitamise jaoks ning lennutakistuste luba pole tarvis taotleda. Lennutakistuste arvamus hangitakse Fintrafficu käest ja luba taotletakse kommunikatsiooniagentuuri Traficom käest. Tingimused takistuse püstitamise jaoks sisalduvad arvamuses lennutakistuste kohta. Tuulegeneraatorite puhul, mis püstitatakse mere piirkonda, tuleb hankida ka piirivalveameti arvamus. 6.11 Muud load või arvamused 6.11.1 Arvamus kaitseväelt Tuulepargi püstitamine võib muu hulgas mõjustada sõjalist õhusõitu ning seda, kuidas kaitseväe järelevalve- ja relvasüsteemid toimivad. Hankima peab arvamuse kaitseväe peastaabist ja peastaabi heakskiit on eelduseks projekti ellurakendamise jaoks. 6.11.2 Teatis jõujaamade ja kõrgepingeliinide ehitamise kohta Riigi elektrituruseaduses (588/2013) on olemas sätted muu hulgas jõujaamade ja kõrgepingeliinide ehitamise kohta. Elektrituruseadust kohaldatakse Ahvenamaal maakonna seaduse kaudu riigi seadusandluse kohaldamise kohta Ahvenamaa maakonnas elektrituru osas koos teatud muudatustega. Vastavalt elektrituruseadusele peab tootja (füüsiline või juriidiline isik, kes toodab elektrit) teavitama elektrituru asutust jõujaama ehitusplaanist ja kasutuselevõtust. Ahvenamaal on elektrituru asutuseks Ahvenamaa maakonnavalitsus. Vastavalt elektrituruseadusele nõutakse lisaks projektiluba elektriliini ehitamiseks, millel on vähemalt 110 kilovoldi suurune nimipinge. Ahvenamaal taolist projektiluba siiski ei nõuta, ent vastavalt maakonna seadusele riigi seadusandluse kohaldamise kohta Ahvenamaa maakonnas elektrituru osas nõutakse jõujaamade ehitamisel, mis teatud äratoodud mõjusid ületavad, et arendaja esitaks maakonnavalitsusele projekti teatise. 6.11.3 Arvamus raadiosagedustele avaldatava mõju kohta Tuulepargil võivad olla väiksemad tagajärjed peaaegu kõigile raadiosüsteemidele, mis läheduses asuvad. Tuulegeneraatorid võivad summutada raadiosignaali, mis läheb läbi tuulepargi, või suure võimsusega raadiosignaal võib ka peegelduda tuulegeneraatori konstruktsioonidest, mis segab signaali vastuvõtmist. Teadaolevaid raadiosüsteemide kasutajaid ehituse piirkonna sees tuleb teavitada, et hakatakse ehitama tuulegeneraatorit, ja vajaduse korral hankida Traficomi käest arvamus. 6.11.4 Majandamisõigus ja maa soetamise load Ahvenamaal on erieeskirjad, mis käsitlevad majandustegevusega tegelemist maakonnas. Kõik ettevõtted, mis kavatsevad Ahvenamaal tegevust alustada, peavad omama nn majandamisõigust. Ahvenamaa maakonnas ettevõtlusega tegelemise õigust käsitlevad eeskirjad sisalduvad Ahvenamaa omavalitsuse seaduses (1991:71) ja maakonna seaduses (1996:47), mis käsitleb õigust majandustegevusega tegelemiseks.  Lehekülg 55/57 Selles osas, kui projekti teostatakse ettevõtete poolt, millel pole veel õigust Ahvenamaal majandustegevusega tegelemiseks, tuleb neil taotleda ajutist majandamisõigust meetmete jaoks, mis Ahvenamaa piirkonnas ette võetakse. Majandamisõiguse luba antakse Ahvenamaa maakonnavalitsuse poolt. Ahvenamaal on ka erieeskirjad õiguse kohta soetada koos omandiga või rendilepingute või teiste lepingute toel omada kinnisvara Ahvenamaa maakonnas, nn maa soetamise õigus. Ettevõtetele, millel pole maa soetamise õigust, võib pärast iga üksikjuhtumi kontrollimist anda maa soetamise loa vastavalt maakonna seadusele alusel maa soetamise õiguse ja maa soetamise lubade kohta. Maa soetamise load antakse Ahvenamaa maakonnavalitsuse poolt. Ettevõte, millele antakse kontroll veepiirkonna üle projekti Noatun Nord raames, vajab seega maa soetamise õigust või peab taotleb maa soetamise luba.  Lehekülg 56/57 7 Viited BirdLife, 2014. De viktigaste flyttvägarna för fåglar i Finland, u.o.: BirdLife. European Environment Agency, 2022a. Natura 2000 network viewer. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/ European Environment Agency, 2022b. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400021 European Environment Agency, 2022c. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400029 European Environment Agency, 2022d. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400039 European Environment Agency, 2022e. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400062 European Environment Agency, 2022f. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400048 European Environment Agency, 2022g. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400011 European Environment Agency, 2022h. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400035 European Environment Agency, 2022i. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400064 European Environment Agency, 2022j. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400047 European Environment Agency, 2022k. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400030 European Environment Agency, 2022l. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI0200072 European Environment Agency, 2022m. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400067  Lehekülg 57/57 European Environment Agency, 2022n. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400031 IALA AISM. (2013). IALA, Recommendation O-139 on the marking of Man-Made Offshore Structures. Edition 2. Saint Germain en Laye: IALA AISM. Lindfors, A., & Kiirikki, M. (2007). Virtaukset ja kiintoaineen leviäminen Vuosaaren sataman meriläjitysalueella. Luode Consulting oy. Miljöministeriet. (2014). Tuulivoimaloiden melun - Modellering av buller från vindkraftverk. Miljöministeriet. Toivanen, T., Metsänen, T. & Lehtiniemi, T., 2014. Suomessa, Lintujen päämuuttoreitit, u.o.: BirdLife Suomi ry.  Tuulepark Noatun Syd Alusmaterjal piiriüleste mõjude hindamiseks vastavalt Espoo (Esbo) konventsioonile Enne taotluse esitamist tuulepargile loa saamiseks koos juurdekuuluva sisemise kaablivõrgu ja vesiniku tootmisega. 18.1.2023 Administratiivsed andmed Tegevuse korraldaja Noatun Åland Södra KB c/o Anders Wiklund Blomstringevägen 12 AX-22150 JOMALA Ettevõtte ja organisatsiooni (FO) number: 3312354-8 Projektijuht: Ian Bergström E-posti aadress: [email protected] Telefon: +358 40 550 13 26 Keskkonnakonsultant AFRY Finland Oy Ülesande juht: Thomas Bonn E-posti aadress: [email protected] Telefon: +358 40 537 23 24 Projekti andmed Projekti nimi: Tuulepark Noatun Syd Projekti koduleht: https://www.ox2.ax/node/29 Koostanud: OX2, AFRY, DKCO Advokatbyrå Läbi vaadanud: Thomas Bonn, AFRY, 18.1.2023 Heaks kiitnud: Ian Bergström, OX2, 18.1.2023  Lehekülg 1/57 Autoriõigused © OX2 AB Järeltrükk on keelatud. Käesolevat dokumenti või selle mistahes osa ei tohi mistahes kujul kopeerida ega reprodutseerida ilma ettevõtte OX2 AB kirjaliku nõusolekuta. AFRY Finland Oy projekti number on 101019427. Jooniste taustakaardid: Maamõõduameti baaskaardid, avaandmed 2022, kui midagi muud pole ära toodud.  Lehekülg 2/57 Sisukord 1 Sissejuhatus ............................................................................................... 4 1.1 Võimalike piiriüleste mõjude kokkuvõte ................................................. 6 2 Projekti kirjeldus ja alternatiivid, mis tuleb läbi vaadata .................................... 8 2.1 Projekti eest vastutaja ja projekti eesmärk ............................................ 8 2.2 Projekti alternatiivid ............................................................................ 8 2.3 Projekti seos teiste projektidega ........................................................... 9 2.4 Ajakava ............................................................................................ 11 3 KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsess ........................................... 12 3.1 Rahvusvaheline KTH protsess .............................................................. 12 3.2 KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) menetlus Ahvenamaal ............... 12 3.3 Keskkonnatagajärgede hindamine ....................................................... 13 3.4 Läbivaatamise ja mõju piirkondade piiritlemine KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsessis ........................................................................ 14 3.5 Uuringud, mis tuleb projektis teha ....................................................... 16 3.6 Piiriüleste mõjude hindamine .............................................................. 16 3.7 Ebamugavuste leevendamine ja tagajärgede seire ................................. 17 4 Projekti tehniline kirjeldus ............................................................................ 18 4.1 Tuulepark ......................................................................................... 19 4.1.1 Tuulegeneraator ................................................................... 19 4.1.2 Vesiniku tootmine ................................................................. 20 4.1.3 Põhja kinnitatud vundamendid ............................................... 23 4.1.4 Ujuvad vundamendid ............................................................ 23 4.1.5 Sisemine kaablivõrk ja sisemine torustike võrk ......................... 24 4.1.6 Platvormid ........................................................................... 26 4.1.7 Ühenduskaablid .................................................................... 27 4.1.8 Mõõtemastid ........................................................................ 28 4.2 Toimingud projekti erinevates faasides ................................................. 28 4.2.1 Ettevalmistavad uurimistööd .................................................. 28 4.2.2 Rajamise faas ...................................................................... 28 4.2.3 Käitamisfaas ........................................................................ 33 4.2.4 Tegevuse lõpetamise faas ...................................................... 33 5 Projekti võimalikud tagajärjed ...................................................................... 34 5.1 Toitainete hägustumine ja levimine vees .............................................. 34 5.2 Veealused elupaigad, kalavarud ja kalandus.......................................... 35 5.3 Looduskaitsealad ja linnustik ............................................................... 36 5.3.1 Natura 2000 alad.................................................................. 36 5.3.2 Muud kaitsealused piirkonnad ................................................ 42 5.3.3 Linnustik ............................................................................. 44 5.4 Tuulegeneraatoritest tekkinud müra ..................................................... 46  Lehekülg 3/57 5.5 Varjutamine ja peegeldused ................................................................ 47 5.6 Tagajärjed maastikupildi jaoks ............................................................ 48 6 Lubade kontrolli kohta ................................................................................. 50 6.1 KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsess .................................. 50 6.2 Load KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsessi käigus ................ 51 6.3 Keskkonnaload .................................................................................. 51 6.4 Load vastavalt veeseadusele ............................................................... 52 6.5 Natura 2000 hindamine ...................................................................... 52 6.6 Maakasutus ja planeerimine ................................................................ 52 6.7 Ehitusload......................................................................................... 53 6.8 Load ohtlike kemikaalide ulatusliku tööstusliku käitlemise ja ladustamise jaoks ....................................................................................................... 53 6.9 Merekultuuripärandi ja muinasmälestiste kaitse ..................................... 53 6.10 Lennutakistuste load .......................................................................... 53 6.11 Muud load või arvamused ................................................................... 54 6.11.1 Arvamus kaitseväelt ............................................................. 54 6.11.2 Teatis jõujaamade ja kõrgepingeliinide ehitamise kohta ............ 54 6.11.3 Arvamus raadiosagedustele avaldatava mõju kohta .................. 54 6.11.4 Majandamisõigus ja maa soetamise load ................................. 54 7 Viited ........................................................................................................ 56  Lehekülg 4/57 1 Sissejuhatus Ahvenamaa (Åland) moodustab Soomes omavalitsusliku maakonna. See tähendab, et Ahvenamaal on oma valitsus ja õigus kehtestada oma siseasju puudutavaid seadusi. Ahvenamaa ja Soome on piiriülese keskkonnatagajärgede hindamise konventsiooni (Espoo konventsiooni) osalised, mille eesmärgiks on edendada riikidevahelist koostööd ja kodanike osalemisvõimalusi, kui mingil projektil, mida teatud riigi (põhjustaja) jaoks planeeritakse, hakkab tõenäoliselt olema piiriüleseid keskkonnatagajärgi mõne teise riigi (sihtosalise) territooriumil. Käesolev dokument on kokkuvõtteks ettevõtte OX2 AB (edaspidi OX2) jaoks planeeritava merepõhise tuuleenergia projekti Noatun Syd keskkonnatagajärgede hindamise piiritlemise konsulteerimise alusmaterjalist rahvusvahelise konsulteerimise jaoks, see tähendab Espoo (Esbo) konventsioonile vastavaks teatiseks ning sihtosalistes riikides olevate ametiasutuste ja kodanike ärakuulamiseks. Kokkuvõttes esitletakse andmeid projekti ja selle alternatiivide kohta, planeerimise ajakava, plaani, mille keskkonnatagajärgi seoses käesoleva protsessiga uuritakse ja kuidas uuringuid tehakse, ning osalemise ja teavitamise korraldamise plaani. Konsulteerimise alusmaterjal kirjeldab keskkonna praegust olukorda Soome poolsetes alternatiivsetes projekti piirkondades kuni Rootsi majandusvööndi piirini. OX2 planeerib oma tütarettevõtte Noatun Åland Södra KB kaudu merepõhise tuuleenergia projekti Noatun Syd Ahvenamaa mereakvatooriumis Soome territoriaalvete piires. Aktuaalne projekti piirkond on planeeritud selliselt, et see hõlmaks umbes 1 700 ruutkilomeetrit ja asuks umbes 15 kilomeetri kaugusel Ahvenamaa mandriosast, ning et umbes 10 kilomeetri kaugusel on Utö, Pargas (Parainen), umbes 20 kilomeetri kaugusel on Jurmo, Pargas, ning umbes 50 kilomeetri kaugusel on Kapellskär, Rootsi. Projekti kogu piirkonnast on ligikaudu 620 ruutkilomeetrit sellised, mida loetakse esimeses etapis võimalikuks ehituse piirkonnaks, kuna projekti piirkonnas leidub laevateid ja mereliikluse piirkondi, mis kitsendavad neid piirkondi, kuhu saab ehitada. Sügavus varieerub piirkonna piires vahemikus umbes 12 – 100 meetrit. Projekti KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsess hõlmab merepõhist tuuleparki, vaata Joonis 1. Joonis 1. Tuulepargi Noatun Syd projekti piirkonna ülevaatekaart.  Lehekülg 5/57 Ahvenamaal on KTH protsess reguleeritud maakonna seadusega (2018:31) keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta („KTH seadusega“, muudetud 2018 ja 2021) ning maakonna määrusega keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta (2018:33, muudetud 2021). KTH protsessi rakendatakse projektidele ja nende muudatustele, millel on tõenäoliselt olulised keskkonnatagajärjed. Peale selle võetakse võimalike piiriüleste keskkonnatagajärgede tõttu arvesse ülalpool nimetatud Espoo konventsiooni. Sõltuvalt projekti tüübist ja suurusest rakendatakse KTH protsessi kas otseselt KTH määruses toodud projektide loetelu alusel või otsuse alusel, mis langetatakse üksikjuhtudel. Vastavalt KTH määrusele tuleb keskkonnatagajärgede hindamist rakendada muu hulgas projektidele, mis hõlmavad kahte või enamat tuulegeneraatorit (rühmajaama), mis seisavad koos, kui igaüks tuulegeneraatoritest, kaasa arvatud rootori labad, on kõrgem kui 150 meetrit. Praeguse seisuga on tuulepargi jaoks olemas kaks esialgset näidiskujundust, mis koosnevad alternatiivist 15 MW turbiinide puhul (alt 1) ja alternatiivist 32 MW turbiinide puhul (alt 2), vaata Joonis 2 ja Joonis 3. Neid võidakse siiski projekti käigus muuta ja neid ei tuleks käesolevas staadiumis lõplikeks pidada. Keskkonnatagajärgede kirjelduses võrreldakse tuulepargi potentsiaalset toimet ka nõndanimetatud nullalternatiivi puhul (alt 0), kus tuuleenergia projekti läbi ei viida. Näidiskujundused erinevad tuulegeneraatorite paigutuse ja arvu küsimuses. Alternatiiv 1 hõlmab 310 tuulegeneraatorit (maksimaalne kõrgus: 420 meetrit, võimsus / tuulegeneraatori kohta: 15 MW) ja alternatiiv 2 hõlmab 139 tuulegeneraatorit (maksimaalne kõrgus: 420 meetrit, võimsus / tuulegeneraatori kohta: 32 MW). Projekti piirkonna sisse planeeritakse rajada kuni 12 merepõhist platvormi trafo- /muundurjaamade ja/või vesiniku tootmise jaoks. Mõlemate alternatiivide hinnanguline aastane toodang on umbes 18 TWh. Lisaks saab toodetud tuuleenergiat hakata kasutama vesiniku tootmiseks projekti piirkonnas või väljaspool seda. Pärast piiritlemisfaasi liigub projekt edasi keskkonnatagajärgede kirjeldamise faasi. Joonis 2. Tuulepargi Noatun Syd pargi kujunduse näide 15 MW tuulegeneraatoritega.  Lehekülg 6/57 Joonis 3. Tuulepargi Noatun Syd pargi kujunduse näide 32 MW tuulegeneraatoritega. 1.1 Võimalike piiriüleste mõjude kokkuvõte Ahvenamaa KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) menetluses hinnatakse lisaks tagajärgedele, mis projektil on Soome territooriumil, ka võimalikke kahjulikke mõjusid, mis ületavad riigipiire. Võimalikke mõjustatud riike teavitatakse projektist kooskõlas Espoo (Esbo) lepinguga ja neile antakse võimalus konsulteerimisel osalemiseks. Piiriüleste mõjude hindamise kokkuvõte lisatakse KTH menetluse dokumentatsiooni. Tagajärgede hindamisel kasutatakse EL-i suuniseid: „Suuremahuliste piiriüleste projektide keskkonnamõju hindamise protsessi kohaldamise juhend“ (http://ec.europa.eu/environment/eia/pdf/Transboundry%20EIA%20Guide.pdf). Projekti otseseid ja kaudseid piiriüleseid kogumõjusid hakatakse hindama suuniste abil. Kõigi tagajärgede hindamisel kasutatakse ära kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed hinnangud, mis on tehtud erinevate osavaldkondade piires, et luua terviklik ülevaade projekti piiriülestest mõjudest. Ehitustööd seoses projektiga Noatun Syd ja kogu tegevus toimuvad Ahvenamaa mereakvatooriumis, mis kuulub Soome territoriaalvetesse. Rootsi piiride asukoht projekti Noatun Syd suhtes on ära toodud allpool, vaata Joonis 4. Lähimad saared Rootsi poolel on Ytterberget ja Svenska Björn, mis asuvad projekti Noatun Syd piirkonnast umbes 20 kilomeetrit lääne pool. Lähim asula asub Karskäri saarel, umbes 30 kilomeetrit projekti piirkonnast lääne pool. Rootsi territoriaalvete piirini ja majandusvööndi välispiirini on projekti piirkonnast umbes 7 – 8 kilomeetrit. Lähimaks Eesti saareks on Hiiumaa (Dagö), mis paikneb projekti piirkonnast umbes 80 kilomeetrit kagu pool. Hiiumaal paikneb ka lähim Eesti asula. Eesti territoriaalvete piirini on umbes 62 kilomeetrit ja Eesti majandusvööndi välispiirini umbes 32 kilomeetrit. Projektil ei hakka olema mingeid otseseid tagajärgi Rootsi ega Eesti poolele, neid hinnatakse peamiselt olevat piiratud projekti piirkonna ja selle otsese lähipiirkonnaga.  Lehekülg 7/57 Joonis 4. Projekti paiknemine mere piirkonnas Rootsi majandusvööndi ja territoriaalvete suhtes. Piiriülesed kaudsed mõjud, mida projekt tekitada võib, võivad muu hulgas olla järgmised: • Suurenenud hägusus vees, toitainete levik ning ainete levik, mis võivad ehitusetapis tahkete ainete koostisesse kuuluda. • Piirangud ja toime meresõidu laevateedele ning toime jääoludele (rajatiste struktuurid võivad muuta jääolusid, mis omakorda mõjustavad meresõitu). • Piirangud ning mõju otsingu- ja päästetööde (SAR) eeldustele helikopterite ja pinnalaevade abil, mida viiakse läbi piirivalve ja merepäästeühingute poolt. • Potentsiaalne rifiefekt kõvade pindade kasutuselevõtu tõttu ja seega potentsiaalsed positiivsed mõjud bioloogilisele mitmekesisusele. • Piiratud ligipääs ja võimalus kutselise kalapüügi jaoks projekti piirkonnas ning kaudsed mõjud kalapüügile vee hägustumise, veealuse müra või rifiefekti tõttu. • Tuulepargi ehitamisest, käitamisest ning tegevuse lõpetamisest tulenev veealune müra koos mõjuga mereimetajatele ja kaladele. • Ajalooliste lõhkemata mürskude võimalikest puhastustest tekkiv veealune müra, kui taolisi kaardistamise käigus avastatakse. • Toime maastikupildile. • Toime teatud linnuliikide populatsioonidele, kes rändavad läbi piirkonna. Peatükis 5 kirjeldatakse lähemates üksikasjades mitmeid potentsiaalseid piiriüleseid tagajärgi ning seda, millist metoodikat nende hindamiseks kasutama hakatakse.  Lehekülg 8/57 2 Projekti kirjeldus ja alternatiivid, mis tuleb läbi vaadata 2.1 Projekti eest vastutaja ja projekti eesmärk OX2 AB vastutab projekti väljatöötamise, ettevalmistamise ja elluviimise eest. OX2 arendab ning müüb tuule- ja päikeseenergiaparke, salvestamist ning muundamist „Power-to-X“. Ettevõtte tegevus aitab kaasa taastuvenergia süsteemile üleminekule. Suuremahulise maismaapõhise tuuleenergia valdkonnas on OX2 viimase 16 aasta jooksul võtnud sisse juhtiva positsiooni pärast seda, kui ta on Rootsis, Soomes, Poolas ja Norras välja töötanud ning realiseerinud umbes 2,5 GW ja omab tänasel päeval tugevat projektiportfelli. Perioodil 2014 kuni 2021 realiseeris OX2 Euroopas rohkem maismaapõhist tuuleenergiat kui ükski teine arendaja. OX2 tegutseb Rootsis, Soomes, kaasa arvatud Ahvenamaal, Poolas, Prantsusmaal, Leedus, Norras, Hispaanias, Itaalias, Rumeenias ja Eestis ning tal on peakorter Stockholmis. Käive ulatus 2021. aastal umbes 500 miljoni euroni. OX2 on noteeritud indeksis Nasdaq Large Cap. OX2 tegevuse eesmärgiks on aidata kaasa üleminekule taastuvenergia süsteemile, millel on netopositiivne toime looduskapitalile. Seepärast on seatud eesmärgiks, et tuule- ja päikeseenergiapargid, mida OX2 välja töötab ning rajab, tooksid kliimale võimalikult suurt kasu, samas kui projektide kaudu kaitstakse või tugevdatakse bioloogilist mitmekesisust. Kooskõlas tegevuseesmärgiga on OX2 töötanud välja bioloogilise mitmekesisuse strateegia. Selles osas on OX2 töötanud eesmärgiga saavutada 2030. aastaks looduspositiivsed tuule- ja päikeseenergiapargid. Kuigi eesmärk on seatud 2030. aastaks, on töö juba tänasel päeval käimas. Bioloogilisse mitmekesisusse panustamine on oluliseks osaks kõigi OX2 tuule- ja päikeseenergia projektide arendamisel. 2.2 Projekti alternatiivid Projekti jaoks esitletakse praeguse seisuga kahte näidiskujundust, kuidas tuuleparki saab üles ehitama hakata, vaata Tabel 1. Mingit lõplikku varianti pole veel selgeks tehtud ja täpne ülesehitus võib olla erinev sellest, mida käesolevas dokumendis esitletakse. Merepõhise tuuleenergia tasuvus ei ole veel piisav selleks, et ehitada väikest tuuleenergiaparki, eriti mitte rannikust kaugemal eemal. Seepärast peab projekti läbi viima kõikehõlmava tervikuna. KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) menetluses vaadatakse läbi ka nullvariant (alt 0), s.t olukord, kus tuuleparki ei ehitata. Allpool tuuakse projekti alternatiivide kirjeldus, mida KTH protsessis läbi vaatama hakatakse.  Lehekülg 9/57 Tabel 1. Projekti alternatiivid, mida KTH menetluse raames läbi vaatama hakatakse. Alternatiiv Kirjeldus 0 • Projekti ei viida läbi. • Projekti piirkonna sisse paigutatakse kuni 310 tuulegeneraatorit kogukõrgusega kuni maksimaalselt 420 meetrit ja võimsusega 15 MW iga tuulegeneraatori kohta. • Vesiniku tootmine projekti piirkonnas 1 • Kuni 12 merepõhist platvormi trafo-/muundurjaamade ja/või vesiniku tootmise jaoks • Sisemine elektrikaablite võrk ja/või sisemine torustike võrk vesiniku jaoks • Projekti piirkonna sisse paigutatakse kuni 139 tuulegeneraatorit kogukõrgusega kuni maksimaalselt 420 meetrit ja võimsusega 32 MW iga tuulegeneraatori kohta. • Vesiniku tootmine projekti piirkonnas 2 • Kuni 12 merepõhist platvormi trafo-/muundurjaamade ja/või vesiniku tootmise jaoks • Sisemine elektrikaablite võrk ja/või sisemine torustike võrk vesiniku jaoks Tuuleenergia projekti Noatun Syd ulatuse kindlaksmääramisel on püütud luua alternatiive, mis tooksid lähipiirkonnas olevatele elanikele ning keskkonnale kaasa võimalikult vähe ebamugavusi, ent mis oleksid siiski tootmise mõttes ja majanduslikult tasuvad ja vastavalt eelnevatele hindamistele teostatavad. Selle tegemiseks on lähtutud piirkondadest, mis on Ahvenamaa mereplaanis energia tootmise jaoks sobivateks tunnistatud. Tuulegeneraatorite ja platvormide lõplik paigutus täpsustatakse edasise planeerimise käigus KTH menetluse edenedes ning lähtudes tagasisidest projektile. 2.3 Projekti seos teiste projektidega Rootsi poolel planeerib Njord Offshore Wind AB umbes 10 kilomeetrit projektist Noatun Syd lõuna pool merepõhist tuuleparki nimega Projekt Delta (https://www.njordroffshorewind.eu/pagaende-projekt/delta/). Park asub Rootsi majandusvööndis. Tuuleparki planeeritakse kuni 300 tuulegeneraatorit, mille kogukõrgus on 330 meetrit ja rootori läbimõõt umbes 310 meetrit. Eesti poolel planeerib Enefit Green merepõhist tuuleparki koos Hiiu sadamaga, alternatiiviks on Loode-Eesti, mis asub projektist Noatun Syd umbes 63 kilomeetrit kagu pool (https://balticwind.eu/the-preliminary-design-of-the-hiiu-offshore-wind-farm-will-be- completed-by-autumn/). Park asub Eesti Hiiumaa (Dagö) saarest umbes 12 kilomeetri kaugusel. Tuuleparki planeeritakse 74 tuulegeneraatorit.  Lehekülg 10/57 Soome poolel on järgmised tuulegeneraatorid projektile Noatun Syd kõige lähemal: - Ahvenamaa (Åland), Lemland, Nyhamn Båtskär (tuulegeneraatorite arv 6), mis on jaotatud Lilla Båtskäri, Stora Båtskäri, Ryssklubbi ja Kummelpikeni saartele umbes 23 – 25 kilomeetrit projekti Noatun Syd piirkonnast. - Ahvenamaa (Åland), Föglö (tuulegeneraatorite arv 1) Bråttö saarel, umbes 18 kilomeetrit tuulepargist. Lisaks läbivad projekti piirkonda mitmed veealused torud ja kaablid, vaata Joonis 5. Joonis 5. Tuulepark Noatun Syd ja olemasolevad kaablid ning torustikud. Käesolevas etapis eeldab OX2, et tuulepark Noatun Syd ühendatakse põhivõrguga Ahvenamaal, Soomes, Rootsis ja võib-olla ka Eestis. Selleks on vajalikud ühenduskaablid, mida käesolev keskkonnatagajärgede hindamine ei sisalda, ent neid hinnatakse eraldi. Vesiniku tootmine võib hakata toimuma projekti piirkonna sees või maismaal. Vesiniku tootmine projekti piirkonnas on käesoleva keskkonnatagajärgede hindamisega hõlmatud ja selleks võib olla vajalik gaasiühendus maaga. Käesolev keskkonnatagajärgede hindamine seda vesinikuühendust ei sisalda, ent seda hinnatakse eraldi. Tuuleenergia projekti tagajärgi hinnatakse, võttes arvesse teisi käimasolevaid ja planeeritud projekte lähedalasuvates piirkondades, millel hinnatakse olevat koostoimivaid tagajärgi meretuule projektiga Noatun Syd. Projektid, mida hinnatakse, tehakse kindlaks ja neid kirjeldatakse keskkonnatagajärgede kirjelduses. Koostoimivad tagajärjed keskkonnale projekti tegevuste ja teiste tegevuste tõttu piirkonnas vaadatakse läbi tagajärgede hindamise osana.  Lehekülg 11/57 2.4 Ajakava Projekt on ettevalmistavas etapis. Projekti konsulteerimise alusmaterjalid esitati 2022. aasta novembris. Väliuuringuid, mis puudutavad muu hulgas linde ja merekeskkonda, on alustatud 2022. aasta suvel ja need jätkuvad 2023. aastal. Eesmärgiks on esitada keskkonnatagajärgede kirjeldus Ahvenamaa keskkonna- ja tervisekaitseametile 2024. aastal. Projekti jaoks hakatakse taotletakse järgmisi lube: • Keskkonnaload vastavalt maakonna seadusele (2008:124) keskkonnakaitse kohta • Load vastavalt veeseadusele (1996:61) • Ehitusload vastavalt Ahvenamaa maakonna planeerimis- ja ehitusseadusele (2008:102) Peale selle võidakse hakata taotlema järgmisi lube ning esitama teatisi: • Natura 2000 hindamine vastavalt maakonna seadusele (1998:82) looduskaitse kohta • Load vastavalt maakonna seadusele (2007:19) merekultuuripärandi kaitse kohta • Lennutakistuste load vastavalt lennundusseadusele (864/2014) • Teatis jõujaamade ja kõrgepingeliinide ehitamise kohta vastavalt maakonna seadusele (2015:102) riigi seadusandluse kohaldamise kohta Ahvenamaa maakonnas elektrituru osas • Vesiniku käitlemise load vastavalt ohtlike kemikaalide ja lõhkeainete käitlemise ohutuse seadusele (FFS 390/2005) • Maa soetamise load vastavalt maakonna seadusele (2003:68) maa soetamise õiguse ja maa soetamise lubade kohta  Lehekülg 12/57 3 KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsess 3.1 Rahvusvaheline KTH protsess Projekt asub Ahvenamaa mereakvatooriumi sees, mis kuulub Soome territoriaalvete hulka, vaata Joonis 4. Kuna merepõhisel tuuleenergia projektil on potentsiaalne rahvusvaheline mõõde, siis võetakse arvesse Espoo (Esbo) lepingut piiriüleste keskkonnatagajärgede hindamise kohta vastavalt KTH seaduse ptk 2 §-ile 8. Piiriüleste keskkonnatagajärgede hindamise rahvusvaheline leping on sõlmitud nn Espoo konventsiooni kaudu (Convention on Environmental Impact Assessment in a Transboundary Context, piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioon). ÜRO Euroopa majanduskomisjoni konventsioon ratifitseeriti Soome poolt 1995. aastal. Leping jõustus 1997. aastal. Ahvenamaal on konventsioonile vastavad kohustused täidetud KTH seaduse kaudu. Lepinguosalistel pooltel on õigus võtta osa teises riigis teostatavate projektide keskkonnatagajärgede hindamise menetlusest taolistel juhtudel, kui hinnatakse, et need võivad tekitada piiriüleseid negatiivseid keskkonnatagajärgi. Merepõhist tuuleenergiat ei ole Espoo konventsiooni lisas I välja toodud tegevusena, mille puhul tõstetaks automaatselt üles küsimus rahvusvahelise konsulteerimise kohta, juhul kui projekti puhul hinnatakse, et see võib kätkeda endas olulisi piiriüleseid kahjulikke tagajärgi. Ahvenamaa maakonnavalitsus on võimalike rahvusvaheliste keskkonnatagajärgede tõttu siiski otsustanud, et projekti jaoks on vajalik menetlus vastavalt Espoo lepingule. Selle riigi vastutav ametiasutus, kus projekt planeeritud on, teavitab asjaomaste riikide vastavaid ametiasutusi sellest, et on algatatud KTH menetlus, ja kutsub need KTH menetlusest osa võtma. Kui taotluse saanud riik otsustab menetlusest osa võtta, siis tuleb ettevalmistatud materjal arvamuste esitamise võimaldamiseks avalikustada. Saabunud arvamused antakse seejärel üle riigile, kus projekt asub. Rahvusvahelisel konsulteerimisel vastavalt Espoo konventsioonile tegutsevad pädevate ametiasutustena Ahvenamaa maakonna valitsuse administratsioon (Soome) ja keskkonnakaitse amet (Rootsi). 3.2 KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) menetlus Ahvenamaal Ahvenamaa maakonnas on KTH menetlus reguleeritud maakonna seadusega keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta ning maakonna määrusega keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta. KTH protsessi rakendatakse projektidele ja nende muudatustele, millel on tõenäoliselt olulised keskkonnatagajärjed. Projekti keskkonnatagajärgi tuleb õiguspärase hindamisprotsessi käigus uurida projekti planeerimise võimalikult varajases etapis, kui alternatiivid on veel lahtised. Ametiasutus ei või anda luba projekti läbiviimiseks ega teha muid sellega võrreldavaid otsuseid, enne kui hindamine on lõpule viidud. KTH menetluses projekti kohta otsuseid ei langetata, kuid selle eesmärgiks on anda infot otsuste tegemise alusena. KTH protsess juhatatakse sisse sellega, et tegevuse korraldaja peab koostama nõndanimetatud keskkonnatagajärgede kirjelduse. Keskkonnatagajärgede kirjeldus on dokument, mis teeb kindlaks ning kirjeldab otseseid ja kaudseid keskkonnamõjusid, mida projekt kaasa tuua võib. Keskkonnatagajärgede kirjeldus peab muu hulgas sisaldama andmeid projekti asukoha, ulatuse, projekti jaoks mõistlike asjakohaste alternatiivsete  Lehekülg 13/57 lahenduste ja valitsevate keskkonnatingimuste kohta, oluliste keskkonnamõjude kindlakstegemist ja kirjeldust ning meetmeid keskkonnamõjude ennetamise või takistamise („leevendamise“) kohta. Enne tööd keskkonnatagajärgede kirjelduse koostamise kallal tuleb tegevuse korraldajal viia läbi nõndanimetatud piiritlemiskonsulteerimine. See tähendab, et tegevuse korraldaja konsulteerib projekti asukoha, ulatuse ja ülesehituse osas, keskkonnamõjude osas, mille puhul võidakse eeldada, et projekt need endaga või väliste toimingute tulemusel kaasa toob, ning keskkonnatagajärgede kirjelduse aruande sisu ja ülesehituse osas. Piiritlemiskonsulteerimine peab toimuma Ahvenamaa keskkonna- ja tervisekaitseametiga (ÅMHM), asjaomaste ametiasutuste ja asjaomase üldsusega. Piiritlemiskonsulteerimise eesmärgiks on määratleda keskkonnatagajärgede kirjelduse ulatus ja sisu. Käesolev alusmaterjal rahvusvahelise ärakuulamise jaoks on kokkuvõtteks konsulteerimise alusmaterjalist, mis on välja töötatud selleks, et luua alus Ahvenamaa piiritlemiskonsulteerimise jaoks. Merepõhised tuulepargid võivad sõltuvalt nende asukohast tuua kaasa ka piiriülese keskkonnatoime. Asjaomaseid regioone nii väljaspool Ahvenamaad kui ka väljaspool Soomet teavitatakse planeeritud projektist ja selle võimalikest piiriülestest tagajärgedest ning asjaomastele regioonidele antakse võimalus konsulteerimisest osa võtta või alusmaterjali kohta oma seisukohad esitada. Kui tegevuse korraldaja on keskkonnatagajärgede kirjelduse valmis saanud, siis tuleb see ÅMHM ametile läbivaatamiseks esitada. Pärast läbivaatamist peab ÅMHM amet tegema eraldi otsuse, kas keskkonnatagajärgede kirjeldus täidab KTH seaduse nõuded. Kui keskkonnatagajärgede kirjeldus on heaks kiidetud ja selle saab keskkonnatagajärgede hindamise jätkamise aluseks võtta, siis esitatakse see koos ÅMHM ameti otsuse ja teiste loa andmise menetluse dokumentidega loa andmise kontrolliks. Kui loa andmise küsimus on otsustatud, siis peab ÅMHM amet keskkonnatagajärgede hindamise lõpule viima, selgitades välja, kirjeldades ja tehes keskkonnamõjude lõpliku hinnangu, võttes arvesse keskkonnatagajärgede hindamist ja muud, mis on selgunud. Kui luba antakse, siis peab otsus sisaldama keskkonnatingimusi, mida nõutakse, projekti eripärade kirjeldust ning planeeritud meetmeid negatiivse keskkonnatoime ennetamiseks. 3.3 Keskkonnatagajärgede hindamine Keskkonnatagajärgede hindamise menetluse (KTH protsessi) esimeses etapis töötatakse välja konsulteerimise alusmaterjal, mis vastavalt maakonna seaduse keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta ptk 2 §-ile 7 peab sisaldama järgmisi andmeid: • Projekti kirjeldust, selle eesmärki, planeerimisfaasi, asukohta, ulatust, maakasutusvajadusi ja projekti seotust teiste projektidega • Keskkonnamõjusid, mille puhul võidakse eeldada, et projekt need endaga või väliste toimingute tulemusel kaasa toob • Ettepanekuid eelseisva keskkonnatagajärgede hindamise sisu ja ülesehituse kohta • Millised ametiasutused on vastutavad otsuste langetamise eest, millistest ametiasutustest võib saada asjakohast teavet, millistele ametiasutustele võib esitada seisukohti või küsimusi ning millised on seisukohtade või küsimuste esitamise tähtajad • Andmeid selle kohta, milliseid otsuseid võidakse langetama hakata, või vajaduse korral otsuse eelnõu  Lehekülg 14/57 Keskkonnatagajärgede hindamise töö viiakse läbi KTH menetluse teises etapis ning tulemusi kirjeldatakse keskkonnatagajärgede kirjelduses, mis töötatakse välja piiritlemise etapis saadud tagasiside põhjal. Hindamisel vaadatakse projekti keskkonnatagajärjed läbi vastavalt KTH seadusele järgnevates osades: • rahvastik ja inimeste tervis, elutingimused ja heaolu • pinnas, mullakiht, vesi, õhk, kliima, taimestik ja organismid ning bioloogiline mitmekesisus • ühiskonna struktuurid, materiaalne vara, maastik, linnapilt ja kultuuripärand • loodusvarade kasutamine ning • nende tegurite vaheline koostoime Keskkonnatagajärgede hindamine keskendub projekti tõenäoliselt olulistele keskkonnatagajärgedele. Projekti käesolevas etapis on välja selgitatud järgmised kõige olulisemad keskkonnamõjud, millele hindamistöö keskendub. Merepiirkonna puhul: • Tagajärjed merepiirkonna kasutamise jaoks • Tagajärjed veekeskkonna jaoks • Tagajärjed lindude jaoks • Tagajärjed maastikupildi jaoks Keskkonnatagajärgede hindamisel võetakse lisaks tagajärgedele käitamise ajal arvesse ka tagajärgi rajamise ja tegevuse lõpetamise tõttu. Tagajärgede hindamisel vaadatakse läbi funktsioonide keskkonnatagajärjed projekti piirkonna sees ja nende funktsioonide puhul, mis ulatuvad projekti piirkonnast väljapoole. Peale nende hinnatakse ka tagajärgi neil juhtudel, kui projekti läbi ei viida (nõndanimetatud nullalternatiivi). Peale selle hinnatakse projekti võimalikke kumulatiivseid tagajärgi koos teiste projektidega. Hindamisel tuuakse välja ka ebakindluse tegurid, mis on hindamisega seotud, ja potentsiaalsed kaitsemeetmed kahjulike mõjude vastu. 3.4 Läbivaatamise ja mõju piirkondade piiritlemine KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsessis Uuringupiirkonna all peetakse siinkohal silmas iga tagajärje liigi jaoks määratletud piirkonda, mille raames kõnealust keskkonnatagajärge uuritakse ja hinnatakse. Uuringupiirkonna ulatus sõltub läbivaadatud keskkonnatagajärjest. Uuringupiirkonnad on püütud muuta nii suurteks, et isegi halvima juhu stsenaariumi (worst case scenario) korral ei saaks eeldada, et väljaspool piirkonda tekiks mingeid olulisi keskkonnatagajärgi. Kui hindamistöö käigus siiski selgub, et mõnel keskkonnatagajärjel on suurem mõjupiirkond kui eelnevalt hinnatud oli, siis määratletakse läbivaatamise ja mõjupiirkonna ulatus kõnealuse tagajärje tarbeks uuesti. Mõjupiirkondade tegelik määratlemine toimub seega järk-järgult hindamistöö käigus keskkonnatagajärgede kirjelduses. Keskkonnatagajärgede osas on mõjupiirkonnad esialgu määratud vastavalt järgnevale. Uuringupiirkonnaks tuuleenergia projekti maakasutuse tagajärgede jaoks on projekti piirkond ja selle vahetu lähipiirkond. Maastikupildi küsimuse puhul kasutatakse projekti piirkonnast 35–40 kilomeetri pikkust esialgsete uuringute piirkonda. Uuringute piirkonda suurendatakse siiski vajaduse korral, kui ülevaatlikul hindamisel täheldatakse olulisi tagajärgi kohtades, mis asuvad kaugemal eemal. Isegi kui tuulegeneraatoreid võidakse pikemate vahekauguste tagant näha, pole visuaalsed tagajärjed maastikuväärtuste jaoks või erinevate keskkonnatüüpide iseloomu jaoks sellest suuremate vahekauguste puhul enam olulised.  Lehekülg 15/57 Tagajärjed muinas- ja muud tüüpi mälestiste jaoks vaadatakse läbi tuulepargi projekti piirkonna sees ja selle vahetu lähipiirkonna sees. Kui tegemist on toimega veekeskkonnale, siis kasutatakse uuringu piirkonnana projekti piirkonda ja selle lähimat ümbrust mõne kilomeetri raadiuses. Piirkonna piiritlemist saab vajaduse korral protsessi käigus laiendada, kui näiteks arvutatakse välja, et piirkond, kus esineb hägustumisest tingitud ebamugavusi, ulatub sellest piirkonnast väljapoole. Tagajärjed kalavarude ja kalapüügi jaoks vaadatakse läbi projekti piirkonna sees ja selle piirkonna sees, kus ehituse faasis võidakse oodata hägustumise levimist. Hinnatakse ka mõjude laiemat regionaalset tähendust kutselise kalapüügi jaoks. Mõjusid kutselise kalapüügi jaoks hinnatakse muu hulgas seeläbi, et uuritakse, kus asuvad olemasolevad püügivahendite asukohad tuulepargi suhtes, mida ehitama hakatakse. Kalavarude inventuuride alusel, mis piirkonnas tehakse, hinnatakse projekti toimet kalade kudemispiirkondadele ja rändeteedele. Tagajärgi loodusväärtuste jaoks hinnatakse nii projekti piirkonna sees kui ka selle vahetu lähipiirkonna sees. Mis puudutab rändlinde, siis vaadatakse lisaks projekti piirkonnale läbi ka linnud, kes rändavad selle läheduses. Tagajärgi kaitsepiirkondade jaoks hinnatakse nende kaitsepiirkondade puhul, mis asuvad projekti piirkonna läheduses ja mille kaitsmise põhjusi projekti poolt mõjustada võidakse. Tagajärgede hindamisel võetakse arvesse ka projekti laiemat toimet bioloogilisele mitmekesisusele, looduspiirkondade killustatusele ja ökoloogilistele seostele. Tagajärjed pinnase ja aluskivimite (põhjatingimuste) jaoks vaadatakse läbi projekti piirkonna sees ning eraldi tuuleenergia ja platvormi vundamentide, sisemise kaablivõrgu ja sisemise torustike võrgu asukohtade jaoks. Küsimuses liikluse tagajärgede kohta vaadatakse läbi merd mööda kulgevad marsruudid, mida kasutatakse transportimisel projekti ehitusfaasis ning tehnohooldustööde puhul. Projekti piirkonda läbivad olulised laevateed ning meresõidu riskide hindamine viiakse läbi asjaomaste ametiasutustega konsulteerides. Merel koosneb uuringupiirkond projekti piirkonnast. OX2 hakkab Fintrafficu käest taotlema lennutakistuste arvamust ja hakkab Traficomi käest taotlema lennutakistuste luba, kui Fintrafficu arvamuses seda nõutakse. Tagajärjed müra ja vilkuva varju (pimestuse) tõttu vaadatakse tuulepargi küsimuses läbi selles ulatuses, kui simulatsioonid, mis on vastavalt keskkonnaministeeriumi juhistele tehtud, näitavad, et projektil hakkab mõjusid olema. Toime uuringupiirkond sõltub ka tuulegeneraatorite asukohast hoonete ja teiste potentsiaalselt tundlike objektide suhtes. Madalsagedusliku müra toimet hinnatakse simulatsiooni kaudu lähima võimaliku häiritud objekti suhtes. Veealust müra käsitletakse ka simulatsiooni kaudu. Müra simulatsiooni piirkond hõlmab ehituse piirkonna ja seda ümbritsevad merepiirkonnad nii kaugele, et olulist müra mõju pole enam võimalik avastada. Tagajärgi inimeste elutingimuste, heaolu ja tervise jaoks hinnatakse piirkonna sees, kuhu tuuleenergia projekti võimalikud olulised tagajärjed (näiteks tagajärjed merekeskkonna ja maastikupildi jaoks) ulatuvad. Tagajärgi majandusharude (merel näiteks kutselise kalapüügi) jaoks hinnatakse projekti piirkonna sees ja piirkonna sees, kuhu ulatuvad projekti võimalikud mõjud, näiteks tagajärgi maastikupildi ja vooluveekogude jaoks. Peale selle võetakse arvesse teisi olulisi objekte lähipiirkonnas, kus projektil võivad olla tagajärjed teiste majandusharude, nagu näiteks turismiteenuste jaoks. Tagajärgi majanduse jaoks hinnatakse eelkõige valdade ja maakondade tasandil, võttes muu hulgas arvesse mõjusid tööhõivele ja kohalike teenuste ostmist.  Lehekülg 16/57 Lisaks ülalpool nimetatud piirangutele vaadatakse läbi projekti võimalikud piiriülesed mõjud kooskõlas Espoo (Esbo) konventsiooni nõuetega. Taolistel juhtudel ulatub uuringu piirkond niikaugele, kui on võimalik hinnata tagajärgede laienemist. Rohkem infot mõjupiirkondade piiritlemise kohta saadakse uuringute ja kogemuste kaudu teistest vastavatest projektidest. 3.5 Uuringud, mis tuleb projektis teha Tuulepargi keskkonnatagajärgede hindamise osana viiakse olemasoleva materjali toetamiseks läbi järgmised uuringud: • Taimestiku ja biotoopide uuringud merel (looduse seisundi hindamine vee all olemasolevatest andmetest lähtudes, veealuste biotoopide uuring muu hulgas videosalvestuse, proovide võtmise ja elupaikade modelleerimise kaudu) • Kalavarude ja kalapüügi uuringud, mis hõlmavad proovikalapüüki, eDNA analüüsi, intervjuusid kutseliste kaluritega • Lindude inventuurid, mis hõlmavad rändlinde kevadel ja sügisel, toitu otsivaid linde suve jooksul ning talvituvaid linde • Setete ja põhjafauna inventuur proovide võtmise ja analüüside kaudu • Hüdrograafiline analüüs • Hägustumise levimise simulatsioon merepiirkonnas • Pringlite esinemise kaardistamine statsionaarsete hüdrofonide abil üheaastase aja vältel • Meresõitu puudutav riskianalüüs • Nähtavuspiirkonna analüüs • Maastikutoime illustreerimine fotomontaaži kaudu • Müra modelleerimine maa/vee kohal • Veealuse müra simulatsioon • Pimestamise simulatsioon / varjunähtuste simulatsioon • Sotsiaalsete tagajärgede hindamine ja koostöö huvirühmadega (eluaseme küsitlus ja intervjuud huvirühmadega) • Natura 2000 hindamise vajaduse analüüs ja vajaduse korral Natura hindamine • Geofüüsikaliste sonariandmete analüüs, mis puudutab merearheoloogilisi leidusid Lisaks ülalpool nimetatutele uuritakse seoses lindude inventuuriga ning praeguse olukorra andmete alusel hüljeste populatsioone projekti piirkonnas. 3.6 Piiriüleste mõjude hindamine Käesolevas KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) menetluses hinnatakse projekti puhul ka võimalikke piiriüleseid negatiivseid mõjusid. Keskkonnatagajärgede kirjeldus sisaldab seepärast eraldi peatükki piiriüleste mõjude kohta. Hinnangus kirjeldatakse potentsiaalseid olulisi piiriüleseid mõjusid. Teisi asjaomaseid riike teavitatakse projektist kooskõlas Espoo (Esbo) lepinguga ja neile antakse võimalus piiritlemise etapist osa võtta. Piiriüleste mõjude hindamise kokkuvõte lisatakse KTH menetluse dokumentatsiooni. Tagajärgede hindamisel kasutatakse EL-i suuniseid: „Suuremahuliste piiriüleste projektide keskkonnamõju hindamise protsessi kohaldamise juhend“ (http://ec.europa.eu/environment/eia/pdf/Transboundry%20EIA%20Guide.pdf). Projekti otseseid ja kaudseid piiriüleseid kogumõjusid hakatakse hindama suuniste abil. Üldiste tagajärgede hindamisel kasutatakse nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid hindamisi. Peatükis 0 kirjeldatakse meetodeid, mida kasutatakse piiriüleste mõjude hindamiseks.  Lehekülg 17/57 3.7 Ebamugavuste leevendamine ja tagajärgede seire Hindamistöö käigus uuritakse võimalusi projekti potentsiaalsete negatiivsete tagajärgede ennetamiseks ning piiramiseks planeerimise ja läbiviimise meetodite abil. Leevenduseks võetavate meetmete uuring lisatakse keskkonnatagajärgede kirjeldusse. Vastavalt maakonna seadusele (2008:124) keskkonnakaitse kohta peab tegevuse korraldaja olema teadlik oma tegevuse keskkonnatagajärgedest. Ühenduses tagajärgede selgitamisega koostatakse keskkonnatagajärgede kirjelduse juurde ettepanek keskkonnatagajärgede seireprogrammi sisu kohta. Seire eesmärkideks on: - luua teadmisi projekti tagajärgede kohta - selgitada, millised muutused on projekti läbiviimise tulemuseks - selgitada, kuidas tagajärgede hindamise tulemused vastavad tegelikkusele - selgitada, kuidas meetmed kahjude leevendamiseks toiminud on - algatada vajalikud meetmed, kui tekivad ettenägematud, olulised kahjud.  Lehekülg 18/57 4 Projekti tehniline kirjeldus Planeeritava tuulepargi Noatun Syd paigaldatud võimsus hakkab olema ligikaudu 4 700 MW ja see hakkab sisaldama maksimaalselt 310 tuulegeneraatorit, tuulegeneraatorite maksimaalseks kogukõrguseks on planeeritud 420 meetrit üle merepinna. Tuulegeneraatorid ankurdatakse vundamentide peale ja ühendatakse sisemisse kaablivõrku, mis ühendab tuulegeneraatorid mitmete trafo- või muundurjaamadega, mida kasutatakse vahelduvvoolu (trafojaamade) või alalisvoolu (trafo- ja muundurjaamade) kaudu maismaale edastamiseks. Tuulepargi sees võidakse hakata rajama ka platvorme näiteks energia salvestamiseks ja/või energia muundamiseks, antud juhul vesinikuks. Vesiniku tootmine ise hakkab koosnema mitmest elektrolüsaatorist. Praeguse seisuga uuritakse elektrolüsaatorite täpset arvu, mida rajama hakatakse, ja see sõltub muu hulgas rajatise paigutuse valikust energia vesinikuks muundamise jaoks. Muundamine hakkab toimuma kas spetsiifilistel platvormidel pargi sees (tsentraliseeritud tootmine) või otse tuulegeneraatorite vundamentide peal (detsentraliseeritud tootmine). Detsentraliseeritud tootmise puhul hakatakse vesinikku tuulepargi sees transportima sisemise torustike võrgu kaudu kollektor-/kompressorjaama, mis ühendab kõik torustikud ja surub vesiniku kõrgemale rõhule kokku. Kollektor-/kompressorjaam võib vajada oma platvormi. Vesiniku tsentraliseeritud tootmise puhul juhitakse energia tuulegeneraatoritest ühele või mitmele pargi piirkonnas olevale platvormile, kus toimub muundamine elektrist vesinikuks. Platvormid hõlmavad siis suuremat süsteemi koos elektrolüsaatoritega, et energiat oleks võimalik mitmetest tuulegeneraatoritest vastu võtta. Platvormid hakkavad hõlmama ka kõiki vesiniku tootmise abisüsteeme, näiteks kompressorjaama, mis võib siis hõlmata ka puhverpaaki. Platvormilt transporditakse vesinik seejärel ühendustorustike kaudu edasi maismaale. Joonis 6 on esitatud põhimõtteskeem erinevatest osadest, millest tuulepark, kaasa arvatud vesiniku tootmine koosneb, juhul kui elekter edastatakse maismaale ja vesiniku tootmine on pargi sees tsentraliseeritud.  Lehekülg 19/57 Joonis 6. Põhimõtteskeem erinevatest osadest, millest tuulepark koos tsentraliseeritud vesiniku tootmisega tüüpiliselt koosneb, kaasa arvatud elektri ja vesiniku edastamine maismaale. 4.1 Tuulepark 4.1.1 Tuulegeneraator Tuulegeneraator koosneb tornist, masina korpusest ning rootori labadest ja paigaldatakse vundamendi peale, mis on merepõhja ankurdatud, alternatiivina ujuvate vundamentide peale. Tornis on ka elektrilisi komponente. Masina korpuses olevateks põhikomponentideks on käigukast, generaator ja reduktormootorid. Trafo asub kas masina korpuses või tornis. See elekter, mida iga tuulegeneraator toodab, edastatakse sisemise kaabelvõrgu kaudu ühte või mitmesse trafo-/muundurjaama, alternatiivina muundatakse see vastava vundamendi puhul või pargi sees olevate vesiniku tootmise platvormide peal vesinikuks. Tuulepargis olevad tuulegeneraatorid hakkavad suurima tõenäosusega koosnema traditsioonilisest mudelist, millel on horisontaalsel teljel kolm rootori laba, vaata Joonis 7. Rootori läbimõõduks eeldatakse olevat maksimaalselt 390 meetrit ja tuulegeneraatorite suurimaks kogukõrguseks 420 meetrit üle merepinna. Laba otsa ja veepinna vaheliseks liikumisvaruks on umbes 20 – 40 meetrit.  Lehekülg 20/57 Joonis 7. Tuulegeneraatorite näited. D = rootori läbimõõt, H = kogukõrgus, G = liikumisvaru, d = vee sügavus. Tuulegeneraatori puhul eeldatakse, et see toodaks elektrit tuule kiirusel alates umbes 3 m/s ja saavutaks maksimaalse toodangu tuule kiirusel vahemikus 10 kuni 14 m/s. Kui tuule kiirus ületab umbes 30 m/s, siis lülitub tuulegeneraator automaatselt välja, et siis, kui tuule kiirus on madalam, automaatselt uuesti käivituda. Tuulegeneraatori, kaasa arvatud tornide ja labade, tüüpiliseks värviks on helehall (näiteks RAL 7030). Jõujaamade vundamendid võivad kooskõlas rahvusvaheliste standarditega vajada kollasega märgistamist alates merepinna tasemest kuni 15 meetri kõrguseni (IALA AISM, 2013). Vundamendid värvitakse tavaliselt kollasteks, välja arvatud välised platvormid ja võimalikud merepinnale vundamentide peale paigaldatud jääkoonuse- /kraekonstruktsioonid, mis on tavaliselt helehallid. Täpsed märgistamisnõuded määratakse kindlaks kooskõlas ametiasutuste nõuetega ning vastavalt riigisisestele ja rahvusvahelistele nõuetele. Tuulegeneraatorid varustatakse valgustuse ja märgistusega, et neid saaks tuvastada õhusõidukitelt ja laevadelt. Ametiasutused esitavad üldjuhul selle kohta detailsed nõudmised pärast seda, kui otsus tuulegeneraatorite suuruse ja tuulepargi konstruktsiooni kohta on langetatud. Sõltuvalt tuulepargi paigutusest laevateede ja liiklustrasside suhtes võib esineda täiendavaid mereohutuse märgistusi. Tuulegeneraatorid võidakse lisaks varustada radari, udusignaali ja automaatse identifitseerimissüsteemiga. Peale selle peetakse asjaomaste ametiasutustega dialoogi vajalike ohutust suurendavate meetmete üle. 4.1.2 Vesiniku tootmine Kooskõlas suurenenud nõudlusega fossiilivabade kütuste järele ja suurenenud vajadusega energiat salvestada suuta võidakse tuulepargi sisse paigaldada rajatised energia muundamise jaoks. Energia muundamise rajatis saab muundada tuulegeneraatoritest saadava elektrienergia nõndanimetatud e-kütusteks, nagu näiteks vesinikuks (nõndanimetatud Power-to-X muundamine), vaata Joonis 8.  Lehekülg 21/57 Elektriga, mida tuulegeneraatorid toodavad, käitatakse elektrolüsaatoreid, mis lõhestavad vee (H2O) vesinikuks (H2) ja hapnikuks (O). Lõhestamisel kasutatakse magestatud merevett, milleks on vajalikud magestamissüsteemid. Vesiniku osas, mida toodetakse, hinnatakse, et seda saab kasutada tööstuse poolt või transpordisektoris. Joonis 8. Erinevad osad, millest vesiniku tootmine põhimõtteliselt vaadatuna koosneb. Jaotus pargi elektri ja vesiniku tootmise vahel määratakse kindlaks detailprojekteerimise käigus. Vesiniku tootmine toimub tavapäraselt elektrolüüsi teel kas spetsiifiliste platvormide peal pargi sees või otse vastavate tuuleenergia vundamentide peal, sõltuvalt kontseptsioonist, vaata Joonis 9. Elektrolüüs võib toimuda ka rajatises, mis on paigutatudmaismaa peale. Käesolev keskkonnatagajärgede hindamine taolist rajatist ei sisalda, ent seda hinnatakse eraldi. Komponente vesiniku tootmise jaoks võidakse välja vahetada ja uuendada, et need jätkaksid optimaalselt toimimist tuulepargi kasutuskestuse jooksul. Mingeid täpseid numbreid elektrolüsaatorite ja nende abisüsteemide kasutuskestuse kohta ei saa praeguse seisuga siiski ära tuua, kuna ka komponentide osas toimub kiire tehnika areng. Kui vesiniku tootmine muutub projekti ühes või mitmes etapis aktuaalseks, siis valitakse lahendus vastava etapi jaoks aktuaalsel ajahetkel, lähtudes vesiniku ammutamise võimalustest ja nende võimsusest ning saadavalolevatest tehnilistest lahendustest. Vesiniku tootmisest saadavad jääkproduktid Üks kolmest vesiniku tootmisest saadavast jääkproduktist on soolane vesi, millel on kõrgem naatriumkloriidi kontsentratsioon kui sissetõmmatud merevee puhul, mida nimetatakse soolveeks või soolalahuseks. Teiseks jääkproduktiks, mis tekib, on elektrolüsaatoritest saadav hapnik. Kolmandaks jääkproduktiks on soojus, protsessist saadava jahutusvee kujul.  Lehekülg 22/57 Joonis 9. Skemaatiline ülevaade komponentidest, mis on seotud vesiniku tootmisega, nii vesiniku tootmise puhul platvormi peal pargis (tsentraliseeritud) kui ka tuuleenergia vundamendi puhul (detsentraliseeritud). Soolvesi Osa mereveest magestatakse ja seejärel kasutatakse seda elektrolüsaatorite jaoks. Sool kontsentreerub sissetõmmatud vee ülejäänud ossa, mida nimetatakse siis soolveeks või soolalahuseks ja mis saab kõrgema soolasisalduse kui merevesi. Soolvee kogust ja soolasisaldust saab reguleerida vastavalt ümbruskonna tingimustele. Enamus tänapäeva turul olevatest magestamise rajatistest elektrolüsaatorite jaoks annavad tulemuseks 45 – 65% magestatud vett ja 35 – 55% soolvett. Soolvee madalam protsent tähendab seda, et soolvesi on soolasem, suurem protsent tähendab seda, et soolvesi on vähem soolane. Isegi seda, kus toimub merevee sissetõmme (sügavust ja paigutust) ja kus toimub soolvee heide, saab kohandada, et luua ümbruskonna jaoks kõige optimaalsemad tingimused. Hapnik Elektrolüsaatoritest toodetakse ka hapnikku. Hapniku võib paisata ümbritsevasse õhku, juhtida alla põhja, et vett hapnikuga varustada, või transportida teistesse potentsiaalsetesse kasutusvaldkondadesse tööstuses ja haiglates. Mingit hapniku ladustamist lisaks kogusele, mis sisaldub sisemises torustike võrgus, pole tegevuse käigus toimuma planeeritud. Jahutusvesi Jahutusvett kasutatakse selleks, et hoida süsteemi optimaalsel töötemperatuuril, eelkõige elektrolüsaatoreid, mille töötemperatuur on tavapäraselt vahemikus 40 – 100 °C. Soojust  Lehekülg 23/57 saab jahutustornide kaudu õhku ära juhtida, alternatiivina saab jahutusvett merre lasta. Uuritakse ka teisi tehnikaid, nagu näiteks võimalust kuuma jahutusvett magestamise protsessi jaoks taaskasutada, et tõsta seeläbi ka süsteemi üldist toimivust. 4.1.3 Põhja kinnitatud vundamendid Põhja kinnitatud vundamendid koosnevad kolmest põhiosast: alumisest osast, mis kindlustab ankurduse põhja sees või põhja peal, osast, mis ulatub veepinnast kõrgemale, ja üleminekudetailist, nõndanimetatud transition piece, mis on üleminekuks vundamendi ja torni vahel, et kindlustada torni vertikaalset seisu. Vundamentide järel rajatakse merepõhja peale erosioonikaitse, et kaitsta vundamente erosiooniaukude tekkimise eest vundamentide ümber. Erosioonikaitse vajadus varieerub sõltuvalt lainetest, hoovustest ja põhjasetete tüübist. Kõige tavalisemaks erosioonikaitse tüübiks on varieeruva suurusega kihid kividest, kruusast ja liivast, mis paigutatakse ringi ümber vundamendi aluse. Põhja kinnitatud vundamentidest on need, mis on projekti Noatun Syd jaoks aktuaalsed, eelkõige monovaiadel vundamendid, sõrestikuga vundamendid, mida nimetatakse ka mantelvundamentideks, vaiadega (inglise pin piles) ning gravitatsioonivundamendid, vaata Joonis 10, ent kiire tehnika areng teeb võimalikuks ka selle, et vundamentide teised tüübid muutuvad kasutamiskõlblikeks. Monovaiadel ja sõrestikuga vundamendid ankurdatakse merepõhja sisse vaiade rammimise ja/või puurimise teel, seevastu hoitakse gravitatsioonivundamente kohal nende olulise raskuse ja põhja areaali tõttu. Vundamentide puhul, mis merepõhja sisse ankurdatakse, võidakse kasutada näiteks ka nõndanimetatud imurkoppasid (inglise suction bucket). Joonis 10. Näited kinnitatud vundamentide erinevatest tüüpidest. Mantelvundamendi all peetakse silmas sõrestikuga vundamenti. Monopile-fundament = Monovaiadel vundament, Monopile-fundament med suction bucket = Monovaiadel vundament koos imurkopaga, Gravitations-fundament = Gravitatsioonivundament, Jacket-fundament med suction buckets = Mantelvundament koos imurkoppadega, Jacket-fundament med pin piles = Mantelvundament koos tihvtvaiadega. 4.1.4 Ujuvad vundamendid Üheks tehnikaks, mis on väljatöötamisel ja mille puhul oodatakse, et see peaks lähematel aastatel olema kiire arengu teemaks, on ujuvad vundamendid. Tehnika teeb võimalikuks suurematesse veesügavustesse paigaldamise – sügavamale kui 60 meetrit – kui traditsiooniliste põhja kinnitatud vundamentide puhul. On olemas mitmesuguseid ujuvate vundamentide variante, mida saab jagada nelja kategooriasse. Mast, praam ja poolujuv on kolm suurte vundamentidega varianti, mis  Lehekülg 24/57 ankurdatakse merepõhja pikkade kettide või tugitrosside abil, mis kinnitatakse mingi ankru vormi külge. Neljandal variandil, pingutustoe platvormil (TLP, tension leg platform), on väiksem platvorm ja see on ankurdatud merepõhja vertikaalselt jooksvate trosside abil. See tehnika nõuab väga tugevaid ankurdustrosse ja tugevat kinnitusseadist põhja peal. Kui ujuvad vundamendid muutuvad aktuaalseteks, siis hakkavad kohalikud tingimused määrama, milliseid tehnilisi lahendusi rakendatakse hakatakse. Kõik ujuvad vundamendid on tarvis merepõhja ankurdada pikkade tugitrosside/kettide abil. Iga tuulegeneraatoril olev ankurdustross on varustatud „reasisese pingega“ (in-line tension), et ankurdustrossi pinget täpselt reguleerida saaks. Ankurdussüsteemid saab jagada kahte ülevaatlikku rühma, gravitatsiooniankurdus ja nõndanimetatud imurankurdus, mis kinnitatakse ülespoole merepõhja, ning maetud ankrud, mis kinnitatakse merepõhja külge sisse. Need ankurduslahendused, millel on ankur, mida on kinnitamiseks tarvis pisut põhja sisse matta, seavad kõrgemad nõudmised põhjatingimustele. Gravitatsiooniankurdus on tehnika, mis on valitsevatest põhjatingimustest kõige vähem sõltuv, ent selle variandi puuduseks on see, et sellel on materjalimahukas valmistamine. Vajaduse korral rajatakse ankurduspunktide ümber erosioonikaitse. Vaiadega ankurdus nõuab sageli vaiade rammimist, mis tekitab veealust müra. 4.1.5 Sisemine kaablivõrk ja sisemine torustike võrk Sisemise kaablivõrguga ühendatakse merepõhised tuulegeneraatorid kokku trafo- /muundurjaamadega, ühendades üksikud tuulegeneraatorid kokku rühmadeks, nõndanimetatud radiaalideks, mis seejärel ühendatakse vastava trafo-/muundurjaamaga. Lisaks kaablitele, mis tuulegeneraatoreid ühendavad, võidakse tuulepargi sees täiendavaid kaableid sisse seada, selleks et süsteemis liiasust tekitada ning võimalike platvormide elektrivarustuse jaoks. Dünaamilised kaablid Erinevalt sisemisest kaablivõrgust põhja kinnitatud vundamentide jaoks, millel on ainult staatilised kaablid, koosnevad sisemised elektrikaablid ujuvate vundamentide jaoks kahte tüüpi kaablitest, dünaamilistest ja staatilistest kaablitest. Dünaamiline kaabel on kaabli vabalt rippuv osa ujuva vundamendi ja merepõhja vahel. Ujuvate vundamentide liikumise tõttu on ühendavad kaablid tarvis üles ehitada selliselt, et need sellega hakkama saaksid. Kaablil on tavaliselt „laisa laine“ (lazy wave) ülesehitus, mis võimaldab, et see saab võtta kuju ja liikuda harmooniliselt koos vundamendiga, vaata Joonis 11 ja Joonis 12. Allpool merepõhja juures on dünaamiline kaabel tavaliselt ühendatud staatilise kaabliga, mille saab näiteks kaitseks merepõhja sisse matta. See on omakorda ühendatud põhja kinnitatud trafojaamaga.  Lehekülg 25/57 Joonis 11. Ujuv vundament, mis on ühendatud dünaamilise kaabliga, mis saab hakkama vundamendi liikumistega. Illustraator: Tobias Green.  Lehekülg 26/57 Joonis 12. Vaade ülaltpoolt, millel on näidatud, kuidas tuulegeneraatorid koos juurdekuuluvate ankurdustrossidega on sisemiste elektrikaablite abil kokku ühendatud. Illustraator: Tobias Green. Kui tuulegeneraatorite vundamendid hõlmavad vesiniku tootmist, siis läheb tarvis sisemist torustike võrku vesiniku jaoks. Juhtmed ühendavad tuulegeneraatorid kas radiaalidena või tähekujuliselt kollektorjaama juurde, mis ühendab kõik juhtmed ja mis surub vesiniku kõrgemale rõhule kokku. Kollektorjaam võidakse paigutada tuuleenergia vundamentide peale, eraldi platvormi peale või merepõhja peale. Sisemised torustikud võivad hakata järgima sama paigaldust kui sisemised elektrikaablid, täpne paigaldus on praeguses seisus edasise uuringu all. 4.1.6 Platvormid Projekti piirkonna sisse rajatakse kuni 12 merepõhist platvormi trafo-/muundurjaamade ja/või vesiniku tootmise jaoks. Muu hulgas hakatakse rajama trafo-/muundurjaamu, nõndanimetatud avamere alajaamu (OSS, offshore substations) või merejaamu, kuhu elektrit, mis on tuulegeneraatorite poolt toodetud, juhitakse sisemise kaablivõrgu kaudu. Trafo-/muundurjaam sisaldab elektrilist varustust, muu hulgas trafosid, mis muundavad sisemistest kaablitest tuleva pinge kõrgemaks pingeks. Kui maismaaühendus tehakse alalisvooluga, siis kuuluvad ühe osana elektrilise varustuse hulka ka muundurid, neid jaamu nimetatakse siis reeglina muundurjaamadeks.  Lehekülg 27/57 Trafo-/muundurjaam on ühe või mitme tekiga platvorm, mõnikord koos maandumiskohaga helikopteri jaoks. Platvorm on eelnevalt valmistatud ja paigaldatakse moodulitena ühe või mitme vundamendi peale. Kui vesiniku tootmine ei toimu vastavate tuuleenergia vundamentide peal, siis on tarvis ka spetsiifilisi platvorme vesiniku tootmise jaoks. Nende peale paigaldatakse elektrolüsaatorid. Vundamentide tüübid platvormide jaoks on põhimõtteliselt samad kui tuulegeneraatorite jaoks, ent need on dimensioneeritud, võttes arvesse koormusi, mida jaamade ülesehitus tekitada võib. joonis 13 on toodud mõned näited selle kohta, kuidas platvormid ja vundamendid võivad üles ehitatud olla. Lisaks on projekti piirkonna sees asuvate platvormide jaoks alternatiiviks tugijalgadega vundamendid, vaata Joonis 13. Need koosnevad mobiilsetest ujuvatest platvormidest koos tugijalgadega, mida saab pärast platvormide jaoks mõeldud kohale transportimist alla merepõhja langetada ja seega platvormi enda kõrgemale veepinna kohale tõsta. Tugijalad saab seejärel merepõhja sisse kinnitada, näiteks sel teel, et need langetatakse põhjasubstraadi sisse või paigutatakse stabiliseerivate tugijalgade peale. Joonis 13. Näited merepõhiste platvormide kohta koos juurdekuuluvate vundamentidega. Mantelvundamendi all peetakse silmas sõrestikuga vundamenti. Monopile-fundament = Monovaiadel vundament, Monopile-fundament med suction bucket = Monovaiadel vundament koos imurkopaga, Gravitations-fundament = Gravitatsioonivundament, Jacket-fundament med suction buckets = Mantelvundament koos imurkoppadega, Jacket-fundament med pin piles = Mantelvundament koos tihvtvaiadega. Platvormide täpne arv, ülesehitus ja paigutus määratakse kindlaks tuulepargi detailprojekteerimise käigus ning see tugineb tuulegeneraatorite suurusele ja arvule, põhjatingimustele ning kaablite ja/või torustike optimaalsele paigaldusele. Platvormid märgistatakse kooskõlas kehtivate reeglitega laeva- ja lennuliikluse jaoks. 4.1.7 Ühenduskaablid Kui elekter on transformeeritud ja võimaluse korral vahelduvvoolust alalisvooluks muundatud, siis edastatakse see ühe või mitme ühenduskaabli (nõndanimetatud ekspordikaabli) kaudu maismaal asuvasse ühenduspunkti. Kaablite arv ja ülesehitus sõltub muu hulgas sellest, millist tehnikat kasutama hakatakse (HVAC, s.t kõrgepinge vahelduvvoolu, või HVDC, s.t kõrgepinge alalisvoolu), ning pingetasemest. Ühenduskaablite trass ning pikkus sõltuvad nii lõplikust ühenduspunktist kui ka ümbruskonna tingimustest (näiteks geoloogiast ning erinevatest esinevatest avalikest või üksikisikute huvidest). Käesolevas etapis näeb OX2 ette, et toodetud elekter edastatakse kaablite abil Ahvenamaale, Soome, Rootsi ja võimaluse korral Eestisse.  Lehekülg 28/57 Käesolev keskkonnatagajärgede hindamine ei sisalda elektri edastamist väljaspool projekti piirkonda. Ühenduskaablite jaoks tehakse eraldi keskkonnatagajärgede hindamised. 4.1.8 Mõõtemastid Võidakse paigaldada üks või mitu mõõtemasti, et täiendada saadavalolevaid tuuleandmeid projekti piirkonnast ning luua alusdokumendid detailprojekteerimiseks ning turbiinide ja paigutuse valikuks. Mõõtemasti kõrgus on tavaliselt selline, mis vastab ligikaudu tuulegeneraatorite rummu kõrgusele, ja see paigaldatakse samal viisil kui tuulegeneraator koos vundamendiga, mis ankurdatakse põhja sisse. Vundament on mõõtemasti puhul siiski oluliselt väiksem kui tuulegeneraatori puhul. Vajaduse korral saab mõõtemastid paigaldada mõnele lähedalasuvale saarele või Ahvenamaa mandriosale. Siis kasutatakse teisi vundamendilahendusi. Mõõtemastidelt saadud andmeid saab kasutada ka paigaldamise ajal, et seirata tingimusi erinevate tõstukite jaoks, kus võivad olla nõuded maksimaalsete tuulekiiruste kohta, ja hiljem tuulepargi toodangu seireks. Mõõtemastidelt saadud andmeid saab kasutada ka aluse loomiseks koormusarvutuste jaoks. Üheks tehnikaks, mis kiiresti areneb ja millel on potentsiaali mõõtmismastid asendada, on LiDAR (Light Detection and Ranging). Lidari tehnoloogia kasutab lasereid, et mõõta tuulekiirust merepinna kohal ja seega masti ei vaja. Varustuse saab paigutada kas põhjale ankurdatud vundamendi peale või ujuva platvormi peale. Praeguse seisuga pole see mõõtetehnika sertifitseeritud, et luua alust koormuste määramise jaoks, ent eeldatakse, et tulevikus on see võimalik. 4.2 Toimingud projekti erinevates faasides Käesolevas lõigus antakse kokkuvõte toimingutest, mis toimuvad tuulepargi, kaablite ja võimalike torustike ettevalmistavate uurimistööde ning rajamise, käitamise ja tegevuse lõpetamise käigus. 4.2.1 Ettevalmistavad uurimistööd Enne pargi, kaablite ja võimalike torustike rajamist hakatakse viima läbi merepõhja tingimuste uurimistöid, selleks et uurida lähemalt põhja geoloogiat ja setteid. Uurimistööde eesmärgiks on saada üksikasjalikku infot enne vundamentide lõplikku kujundamist ning pargi detailset ülesehitust ning kaablite ja võimalike torustike paigaldamist, kaasa arvatud tuulegeneraatorite täpset paigutust. Geofüüsikalised uurimistööd, nagu näiteks külgskaneerivad sonarid (SSS, sidecan sonar) ja mitmekiirelised kajaloodid (MBES, multibeam echo sounder) ning mitmesugused seismiliste uurimistööde vormid (2D ja 3D), annavad kõrgresolutsiooniga batümeetrilist infot merepõhja setete ja nende geoloogilise koostise kohta kuni umbes 70 meetri sügavuseni merepõhja all ning looduslike ja tehislike objektide esinemise kohta põhjas ning võimalike gaasitaskute kohta. Geotehnilised uurimistööd hõlmavad näiteks geotehnilist puurimist, otsasurve sondeerimist ja vibrosüdamikke, mis viivad edasi järeldusteni muu hulgas kandevõime ja seega vundamentide kujunduse kohta ning annavad infot enne paigaldusmeetodite valimist. Magnetomeetriat vajatakse selleks, et tagada, et rajamistöid saaks teostada ilma riskita, et võiks sattuda näiteks miinide või muu lõhkemata lahingumoona peale (nõndanimetatud UXO, unexploded ordnance või OXA, lõhkemata lahingumoon). 4.2.2 Rajamise faas Tuuleparki Noatun Syd hakatakse rajama mitmete etappidena 5 – 10 aasta jooksul. Iga etapi rajamise faas sisaldab momente, mis puudutavad ettevalmistusi enne tuulepargi paigaldamist ja selle käigus. Allpool kirjeldatakse ülevaatlikult, kuidas tuulepargi paigaldus toimuda saab.  Lehekülg 29/57 Merel toimuva paigalduse tavapäraseks järjekorraks on paigaldada kõigepealt vundamendid tuulegeneraatorite, trafo-/muundurjaamade ning ülejäänud platvormide, kaasa arvatud nende pealisehituse jaoks. Seejärel paigaldatakse ühenduskaablid, sisemine kaablivõrk ja võimalikud torustikud. Paigaldused toimuvad sageli paralleelselt, et see saaks olla rohkem ajasäästlik. Näiteks saab sisemiste kaablivõrkude paigaldusega alustada enne seda, kui vundamentide paigaldus on valmis. Lõpuks monteeritakse tuulegeneraatorid koos tornide, masina korpuste ja rootori labadega. Alles seejärel, kui tuulegeneraatorid on täielikult paigaldatud, toimub kasutuselevõtt ja proovikäitamine, enne kui rajatis pärast heakskiidetud katsetusi käitavale organisatsioonile üle antakse. Kui valitakse alternatiiv koos vesiniku tootmisega tuulegeneraatorite vundamentide peal asuvate elektrolüsaatorite abil, siis paigaldatakse elektrolüsaatorid vundamentide üleminekudetailide peale. Elektrolüsaatorid ja teised komponendid paigaldatakse siis merekonteineritesse, mis paigutatakse torni külge kinnitatud platvormide peale, vaata Joonis 14. Kui vesiniku tootmine toimub spetsiifiliste platvormide peal, siis toimub paigaldus sarnaselt kui tuulegeneraatorite puhul, ent kohandatud mõõtmetega. Joonis 14. Näide vesiniku tootmisest merepõhise tuulegeneraatori torni alumises osas. Allikas: Siemens- Gamesa. Paigalduse sadam Põhikomponendid lähetatakse teele vastavast tootmise sadamast ja need transporditakse kas lähedalasuvasse paigalduse või eelmonteerimise sadamasse või otse projekti piirkonda. Tuuleturbiinid ja vundamendid tarnitakse paigalduse/eelmonteerimise sadamasse vastava hankega määratud tarnija poolt. Sadamas valmistatakse tuuleturbiinid või vundamendid projekti piirkonda monteerimiseks ette. Ettevalmistatud osad võetakse sadamas vastu töövõtja poolt, kes hakkab ehituse piirkonnas monteerimist läbi viima. Personali ja väiksemate komponentide igapäevased transportimised toimuvad paigalduse sadamast. Laevadega transportimise kõrval võib esineda ka helikopteriga transportimist. Laevaliiklus Paigalduse ajal tuleb tuulepargi põhikomponendid (tuulegeneraatorid, trafo- /muundurjaamad, platvormid, mõõtemastid, vundamendid ning muud rajatise osad vesiniku tootmise, ladustamise ja jaotamise jaoks) projekti piirkonda transportida, kohale paigutada  Lehekülg 30/57 ja paigaldada. Tuulepargi paigalduse ajal hakkavad projekti piirkonnas tegutsema mitmed erinevat tüüpi paigalduslaevad ja tööplatvormid. Tõenäoliselt hakkab mitu paigaldusmomenti toimuma paralleelselt, ent projekti piirkonna erinevates osades. Võidakse vajada ka mitmeid tugilaevu varustuse ja personali jaoks ning puksiirlaevu. Kogu laevaliikluse järelevalvet tehakse laevanduse koordinaatori poolt. Käimasolevate paigaldustööde ümber saab riskide minimeerimiseks sisse seada ohutustsooni. Teatud tööde jaoks võidakse hakata kasutama tugijalgadega laeva (nõndanimetatud tungrauaga laeva, Joonis 15) või tugijalgadega platvormi. Need langetavad oma tugijalad alla, et põhja peal seista. Umbes kümne korda kümne meetri suuruse põhjapinnaga tugijalad seisavad merepõhja peal. Sõltuvalt põhja omadustest võivad tugijalad ka alla merepõhja sisse vajuda. Laevakere või platvorm ise on selliselt üles tõstetud, et see seisaks kõrgeimast lainekõrgusest kõrgemal ja seega poleks enam lainete liikumiste poolt mõjustatud. Alternatiivina saab kasutada ka pooltungrauaga laevu. Pooltungraua puhul jääb kere pinnale ujuma, samas kui tugijalad langetatakse merepõhja sisse, et stabiilsust tagada. Joonis 15. Tuulegeneraatorite monteerimine tungraua tüüpi laeva abil. Allikas: COWI Nõndanimetatud meeskonna transfeerilaevu (CTV, Crew Transfer Vessels) hakatakse kasutama inimeste transportimiseks ja väiksemate komponentide transportimiseks. Need laevad hakkavad väljuma lähedalasuvast paigalduse sadamast. Lisaks ülalpool nimetatud laevadele võivad projekti piirkonnas tegutseda täiendavad erilaevad, näiteks mitmesuguste uurimistööde või hädaolukorras rakendamise jaoks. Ehitamise ajal võib esineda ka üks või mitu väiksemat laeva, mis kaitsevad paigalduse piirkonda muu liikluse eest.  Lehekülg 31/57 Vundamendid Gravitatsioonivundamendi paigaldusel valmistatakse põhi ette kohas, kuhu vundament paigutatakse, näiteks seeläbi, et merepõhja ülemises kihis olemasolev materjal asendatakse homogeense ja ühtlase kruusakihiga. Vundamendid transporditakse seejärel ujuvatena kohale puksiirlaevade abil või alternatiivina praami või laeva peal. Vundamendid langetatakse seejärel alla kruusapõhjale vintside/kraanade abil või ettevaatlikult veega täitmise teel, misjärel need paigas olevatena ballastiga täidetakse. Monovaiadel vundamendid transporditakse vees ujuvatena välja tuuleparki või paigalduslaeva, alternatiivina praami pardal. Monovaiadel vundament paigutatakse merepõhja peale, kas tugijalgadega platvormilt või ujuvatelt kraanalaevadelt. Seejärel juhitakse see vaiade paigaldamise, vibratsiooni või puurimise teel alla merepõhja. Sõltuvalt tingimustest võib paigaldus toimuda nende meetodite kombineerimise teel. Sõrestikuga vundamendid nõuavad, et merepõhi oleks suhteliselt tasane, mis toob kaasa, et enne paigaldust võidakse nõuda tasandamist. Vundament transporditakse kohale praami või paigalduslaeva peal ja paigutatakse merepõhja peale tugijalgadega platvormilt või kraanalaevalt. Kui kasutatakse tihvtvaiasid (pin piles), siis rammitakse, vibreeritakse või puuritakse nende terastorud vundamendi vastavatesse nurkadesse alla merepõhja sisse. Need tihvtvaiad ühendatakse seejärel vundamendiga sel teel, et need kokku valatakse, või mehaanilise ankurduse teel. Kui geoloogia ning ülejäänud tingimused seda võimaldavad, siis saab sõrestikuga vundamente merepõhja sisse ankurdada imurkoppade, terasest või betoonist silindri abil, mis imetakse negatiivse rõhu abil alla merepõhja sisse. Pärast vundamentide paigaldust rajatakse vajaduse korral erosioonikaitse, et takistada seda, et veehoovused muudaksid piki põhja vundamendi ümber olevaid tingimusi ja kahjustaksid ankurdust. Erosioonikaitse koosneb tavaliselt alumisest kruusakihist ja ülemisest segatud suurusega kivide kihist. Lõpetuseks toimub ülejäänud osakomponentide, näiteks üleminekudetaili, redelite, piirete, kraana ja teiste monteerimine. Ujuvad vundamendid pukseeritakse välja kohale, tavaliselt koos eelnevalt monteeritud tuulegeneraatoriga. Vundament ankurdatakse oma kohale vastavalt samadele põhiprintsiipidele kui põhja kinnitatud vundamentide puhul, välja arvatud see, et kasutada võib ka erinevaid tõmbeankrute vorme. Sisemine kaablivõrk, sisemised torustikud ja ühenduskaablid Enne kui sisemise kaablivõrgu ja ühenduskaablite paigaldust saab alustada, viiakse tavaliselt läbi kaablitrassi magnetomeetrilised uurimistööd, selleks et tagada, et aktuaalse piirkonna sees ei oleks lõhkemata lahingumoona. Viiakse läbi ka ettevalmistavad tööd, et tagada ohutut ning takistamatut kaabli panekut ja paigaldust. Ettevalmistav töö sisaldab merepõhja peal olevate kaljurahnude ja kivirahnude puhastamist, merepõhja pealt võõrkehade, nagu näiteks kalavõrkude, trosside ja muu sarnase eemaldamist. Juhul kui esineb lõhkemata lahingumoona, siis see lõhatakse ja eemaldatakse, kui see võimalik on. Puhastamine tähendab teatud tungimist merepõhja sisse. Võib ette tulla ka merepõhja tasandamist, kui leidub liivalaineid või teisi kergesti liigutatavaid merepõhjasid, mida ei saa vältida, või järskude lõikudega kohtades. Kaablid, mis on rullitud suurte trumlite peale, transporditakse projekti piirkonda eriliste paigalduslaevade abil. Kaablid pannakse merepõhja peale ja maetakse seejärel tavaliselt 1 – 3 meetri sügavusele merepõhja alla, selleks et kaitsta kaableid kahjustuste eest kalapüügivahendite, ankrute ja muude tõttu. Tavaliselt maetakse kaableid uhtumise või kündmise teel. Paigutussügavus on ühenduskaablite puhul üldiselt vaadatuna natuke sügavam, kuna kaabli purunemise riskid ja tagajärjed on väljaspool tuuleparki üldjuhul suuremad.  Lehekülg 32/57 Kui tuulegeneraatorite vundamendid hõlmavad ka vesiniku tootmist, siis läheb tarvis sisemist torustike võrku vesiniku jaoks. Sisemised torustikud paigaldatakse eriliste laevade abil, kus sõltuvalt toru mõõtmetest saab panekuks rakendada erinevaid meetodeid. Torustikke saab panna kas kaevatud kraavi sügavusega 1 – 3 meetrit, mis seejärel kaetakse üle, või otse merepõhja peale. Lõplik paigutussügavus sõltub geoloogilistest tingimustest ja kaitsetasemest, mida saavutada tahetakse. Selle analüüs tehakse detailprojekteerimise käigus. Paigutussügavus võib varieeruda ka üle projekti piirkonna. Juhul kui kaablid või torustikud pannakse otse merepõhja peale, siis saab neid kaitsta sel teel, et katta need näiteks kividega, betoonist madratsitega või sel teel, et panna need torudesse. Kui kaablil või torustikul on tarvis ristuda olemasoleva kaabli, torustiku või mõne teise olemasoleva infrastruktuuriga, siis peab kaitsma nii olemasolevaid kui ka uusi torustike võrke. Kaitse võib koosneda näiteks betoonist madratsitest, terasest või betoonist sildadest. Üksikasjad, mis puudutavad ristumiskohta, määratakse kindlaks ristumislepingus, mis koostatakse kaablite ja/või torustike omanike poolt. Tuulegeneraatorid Tuulegeneraatorite paigaldusel kasutatakse tavaliselt tugijalgadega laevu või ujuvaid kraanalaevu. Tuulegeneraatorite põhikomponente võidakse hakata tuuleparki transportima paigalduslaevaga või eraldi transpordilaevaga. Transportimine võib toimuda otse sadamast, mis on tuulegeneraatorite tootja lähedal, või paigalduse sadamast. Mitmesugused komponendid paigaldatakse seejärel kraana abil, tavapäraselt ühe päeva jooksul, kui ilmastikutingimused on soodsad. Tuulegeneraatorid monteeritakse välja merele tõenäoliselt osade kaupa. Tuulegeneraatorite paigaldus nõuab suurt täpsust ning on seega laine- ja tuuleolude poolt piiratud. Paigaldatud tuulegeneraatoritega saab komponendid ühendada sisemisse elektrivõrku, mille järel tehakse tuulegeneraatorite proovikäitamine. Elektrolüsaatorid Elektrolüsaatoreid vesiniku tootmise jaoks saab paigaldada otse tuulegeneraatorite vundamentide peale, üleminekudetaili juurde või eraldi platvormide peale. Alternatiivina võib vesiniku tootmine toimuda maismaal, mida käesolev keskkonnatagajärgede hindamine ei sisalda. Paigalduse puhul otse tuulegeneraatorite vundamentide peale toimub see pärast seda, kui turbiin on täielikult monteeritud. Võimalikud platvormid vesiniku tootmise jaoks on väliselt küljelt samaväärsed platvormidega trafo-/muundurjaamade jaoks, ent vajaduse korral suuremad. Sel põhjusel, et elektrolüsaatorite kaal ja pinnavajadus on suuremad kui vastavate platvormide puhul, on ilmselt sobivam vesiniku tootmise jaoks suuremaid platvorme kasutada eesmärgiga vähendada individuaalsete platvormide arvu pargis. Kui elektrolüsaatorid on kas vundamentide või platvormide peale paigaldatud, siis ühendatakse need sisemiste torustikega. Trafo-/muundurjaamade platvormid Trafo-/muundurjaam paigaldatakse tavapäraselt oma vundamendi peale kraanalaeva abil. Sõltuvalt sellest, kuidas trafo-/muundurjaamad ning nende vundamendid üles ehitatud on, saab neid ka välja liigutada või teiste tõstemeetodite abil paigaldada, näiteks oma tugijalgade abil. Alternatiivina saab kõigepealt rajada vundamendi, mille järel tõstetakse kohale pealisehitus. Kui trafo-/muundurjaam on paigaldatud, siis ühendatakse sisemine kaablivõrk jaamaga.  Lehekülg 33/57 4.2.3 Käitamisfaas Tuulegeneraatorid, trafo-/muundurjaamad ning rajatise osad vesiniku tootmise, ladustamise ja jaotamise jaoks tavapärase käitamise ajal kaugjärelevalve all ja mehitamata. Siiski toimub pidevalt tuulepargi tehnohooldus, mis nõuab, et personal ja materjal transporditaks sinna teeninduslaeva, laeva või helikopteri abil. Alternatiivina toimuvad transportimised väljavalitud platvormile ja sellelt edasi toimub transportimine pargi sees. Kaableid ja torustikke vaadatakse üle vajaduse korral, et näiteks tagada, et nende kaitse vastava tuulegeneraatori vundamendi juures jääks muutumatuks. Kaablites või torustikes tekkinud kahjustuste korral parandatakse need sel teel, et kahjustatud sektsioon tõstetakse parandustöödeks kohandatud laeva abil üles, mille järel kaabel või torustik paigutatakse tagasi põhja sama meetodiga kui rajamisfaasi käigus. Selleks et kaitsta kaableid ja torustikke kahjustada saamise eest, on projekti piirkonnas sobimatu teostada põhjatraalimist. Lõplik strateegia käitamise ja tehnohoolduse jaoks määratakse kindlaks mõnes hilisemas etapis. Tõenäoliselt seatakse sisse maismaapõhine käitamis- ja teenindusbaas. Ilmselt hakkab käitamine esmaselt toimuma meeskonna transfeerilaevade (CTV, Crew Transfer Vessels) abil. Ulatuslikumate tehnohoolduse rakenduste puhul, näiteks kus suuremaid komponente välja vahetatakse, võidakse hakata kasutama tugijalgadega laevu. 4.2.4 Tegevuse lõpetamise faas Umbes 40 – 45 aasta pärast eeldatakse, et tuulepark on jõudnud oma kasutuskestuse lõpule, misjärel selle tegevust hakatakse lõpetama. Tegevuse lõpetamine hakkab toimuma vastavalt praktikale ja seadusandlusele, mis kehtivad tegevuse lõpetamise ajal. Tuulegeneraatorid, vundamendid, trafo-/muundurjaamad ja rajatise osad vesiniku tootmise, ladustamise ja jaotamise jaoks demonteeritakse ning vundamentide kohad taastatakse vajalikus ulatuses. Üldjuhul kehtib see, et rajatise osad demonteeritakse, kui nende üksikute struktuuride eemaldamine ei too kaasa suuremat keskkonnatoimet kui nende allesjätmine. Kuna tehnika ja teadmiste tase kiiresti muutuvad, siis planeeritakse tuulepargi tegevuse üksikasjalik lõpetamine soovitatavalt dialoogis järelevalveasutusega. Usutavasti lõpetatakse põhjapinnast ülalpool asuvate struktuuride tegevus. Näiteks saab monovaiadel või sõrestikuga vundamendid mõned meetrid merepõhjast allpool läbi lõigata ja ülemise osa üles tõsta. Gravitatsioonivundamendid saab täielikult eemaldada, alternatiivina jätta need kohale, et need toimiksid kunstlike riffidena. Ujuvad vundamendid ning juurdekuuluvad tuulegeneraatorid lossitakse ankrutrosside/kettide küljest maha ja pukseeritakse seejärel sadamasse ringlussevõtuks/lammutuseks. Rajatise teatud osad võidakse pärast tegevuse lõpetamist maha jätta, näiteks sisemised kaablid ja torustikud. Üheks ajendiks struktuuride ühe osa mahajätmiseks on see, et need võivad olla muutunud väärtuslikeks kunstlikeks riffideks. Kui kaablid ja/või torustikud on tarvis eemaldada, siis need vabastatakse, mille järel need üles tõstetakse. Võimalikud erosioonikaitsed (kivid ja plokid), mida kasutatakse vundamentide, kaablite ja/või torustike kaitseks, jäetakse tõenäoliselt merepõhja maha, sarnaselt nende kaitsetega, mida kasutati ristumiskohtades. Tegevuse lõpetamise ajaks rajatakse tegevuste koha ümber taas ajutine ohutustsoon, et kaitsta personali, varustust ja kolmandate osapoolte ohutust.  Lehekülg 34/57 5 Projekti võimalikud tagajärjed Võimalike piiriüleste keskkonnatagajärgede ulatus ja tähendus varieeruvad sõltuvalt mõjude liigist ja kehtivatest keskkonnatingimustest. See kehtib näiteks potentsiaalsete toitainete hägustumise ja levimise ulatuse kohta, mida süvendamine ja deponeerimine tekitada võivad. Seda uuritakse veekvaliteedi simulatsiooni abil tagajärgede kirjeldamise etapi käigus. Hinnatakse ka võimalikke piiriüleseid mõjusid käitamise ajal (muu hulgas toimet meresõidu ja laevateede, jää ulatuse ja kutselise kalapüügi jaoks). Hoovuste muutusi, mis põhjustatakse merepõhise tuulepargi vundamendi poolt, hinnatakse sel teel, et simuleeritakse hoovusi projekti piirkonna lähipiirkonnas, praeguses seisus vastavalt koos konstruktsioonidega. Isegi kui simulatsiooni piirkond ei ulatu vastavalt praegustele plaanidele otseselt Rootsi või Eesti poolele, siis saadakse simulatsiooni kaudu soovituslikke andmeid selle kohta, kui kaugele võivad mõjud mitmesugustes suundades hoovustele tuginedes ulatuda. 5.1 Toitainete hägustumine ja levimine vees Otseseid mõjusid põhjustatakse tuulepargi läheduses olevas piirkonnas, näiteks põhjafauna muutumist merepõhja süvendamise või kivimaterjali deponeerimise tõttu. Töötlemistööde otsesed mõjud merepõhjale on varieeruva suurusega, sõltuvalt sellest, milline meetod valitakse. Kaudsed mõjud, näiteks ajutine hägusus, võivad seevastu levida üle suuremate vahekauguste. See, kui suurtele vahekaugustele kaudsed mõjud levivad, on varieeruv. Tahkete ainete levimine, mis süvendamise teel vette segunevad, sõltub eelkõige sette osakeste suurusest, kusjuures peenem materjal levib üle suuremate vahekauguste, samas kui jämedam materjal vajub kiiremini tööpiirkonna läheduses alla. Hägustumine toimub peamiselt merepõhja setete suspensiooni teel ehitustööde tulemusel ja võimaluse korral ka kivimaterjalis oleva peeneteralise materjali suspensiooni teel, mida ehitamiseks kasutatakse. Ehitusmaterjal võib sisaldada ka mitmesuguseid aineid, mis võivad merevees lahustuda. Materjal, mida ehituseks kasutatakse, on samas tõenäoliselt neutraalne, see tähendab, et materjali lagunemine on aeglane ja et vees ei lahustu kivist mingeid olulisi koguseid kahjulikke aineid või toitaineid. Süvendustööd toovad kaasa põhjasetete uue suspensiooni ning seeläbi lahtiste osakeste ja toitainete levimise. Sete võib sisaldada näiteks fosforit ja lämmastikku, hapnikku tarbivaid materjale ning orgaanilisi ja anorgaanilisi kahjulikke aineid. Setete uut suspensiooni ja peeneks jagunenud materjali ning toitainete, nagu näiteks lämmastiku ja fosfori levimist ehituse ajal hinnatakse veekvaliteedi simulatsiooni abil. Koormuse kogused süvendamise, deponeerimise ja täitmise ajal arvutatakse välja materjali koguse alusel, mida süvendatakse, põhja kvaliteedi ja töömeetodite alusel, mida kasutatakse, mille järel arvutatakse simulatsiooni abil välja ainete levimine. Simulatsioon viiakse läbi hoovuste simulatsioonile vastaval viisil kas staatilise olukorra kohta või ühtse arvutusperioodi kohta. Projekti piirkonnas olevatest setetest ja põhjafaunast võetakse proove tagajärgede hindamise toeks. Proovide võtmist on alustatud 2022. aasta sügisel ja seda jätkatakse 2023. aastal. Merepõhja süvendamisel täheldatakse tahkete ainete hägustumise ja levimise mõjusid tavapäraselt 1 kuni 5 kilomeetri raadiuses projekti piirkonnast. Nähtava hägustumise piirina vaadeldakse üldiselt 10 NTU. Taolise suurusega hägustumist täheldatakse tavaliselt kuni umbes 100 meetri kaugusel töökohast. Kerget hägustumist täheldatakse 1 – 2 kilomeetri raadiuse sees lähtepunktist ja raskesti tuvastatavat hägustumist kõige enam 2 – 5 kilomeetri  Lehekülg 35/57 raadiuse sees (Lindfors & Kiirikki, 2007). Ulatust mõjutatakse siiski mitmete tegurite poolt, nagu näiteks põhja topograafia, hoovused ja tuuled. 5.2 Veealused elupaigad, kalavarud ja kalandus Projekti tagajärgi merepiirkonnas ning projekti Noatun Syd ümbruskonnas olevate looma- ja taimeliikide jaoks hinnatakse küsimuses võimalike piiriüleste mõjude kohta, tuginedes andmetele projekti ehitusetapi kohta ja toimele vooluveekogule ning kogemustele sarnastest projektidest. Projekti tagajärgede läbivaatamisel ja analüüsimisel keskendutakse kooslustele, mida peetakse loodusväärtuste ja mitmekesisuse seisukohalt olulisteks. Projekti piirkonna veealust loodust uuritakse olemasolevast infost ja väliuuringutest lähtudes. Uuringud hõlmavad veealuste keskkondade kaardistamist tilkvideo, proovide võtmise ning elupaikade modelleerimise kaudu. Tuulegeneraatorite vundamendid loovad kõva põhja liikide jaoks uued kasvuplatvormid ja teevad võimalikuks nõndanimetatud rifiefekti. Samas kulub nende põhjade koloniseerimiseks mitmeid aastaid ja mitmekesisuse võimalik suurenemine muidu üsna monotoonses sügavas merepiirkonnas sõltub paljudest teguritest, muu hulgas sellest, millist vundamendi tüüpi kasutatakse ja millist materjali kasutatakse. Projekti toimet kalavarude ja kutselise kalapüügi jaoks hinnatakse proovikalapüügi, eDNA analüüsi ning intervjuude abil. Teguriteks, mis mõjustavad piirkonnas olevaid kalavarusid ja kalapüüki, võivad olla tuulegeneraatorite vundamendid, vee hägustumine, muutused kalade käitumises või nende põgenemine vee kvaliteedi tõttu, muutunud hoovused või müra ning mõjud kalade kudemisele. Liikumisvabaduse piirangud, mis kehtivad piirkonna kohta ehitamise ja käitamise ajal (muu hulgas põhjatraalide kasutamine ja ankurdamise keeld), võivad kalapüüki mõjustada. Piirkonna kutselise kalapüügi jaoks selgitatakse püügipiirkonnad, kalurite arv, püügiandmed ja kalapüügi koormus asjakohaste Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) statistikakastide jaoks. Intervjuude abil selgitatakse kutselise kalapüügi osas täiendavalt ka seda, mis puudutab kalaliike, kudemispiirkondi, rändkalade esinemist ja nende võimalikke rändeteid, ohustatud liikide esinemist ja millised on kaubanduslikult olulised liigid. Andmeid hakatakse olulisuse korral täiendama ka tulemustega, mis on saadud läbiviidud uurimistööst, mis käsitleb harrastuskalapüüki piirkonnas. Peale selle konsulteeritakse Rootsi ja vajaduse korral Eesti kalandusasutustega piirkonnas olevate võimalike Rootsi või Eesti kalalaevade osas. Kalavarude eraldi uuringud hõlmavad võrgupüüki, eDNA proovide võtmist ja analüüsi ning elupaikade kaardistamist 2022. aasta sügisel ja 2023. aasta kevadel. Kevadel kudevate kalaliikide kasvu piirkonnas uuritakse võrgupüügi teel kudemise ajal. Ülalpool nimetatud analüüside ja uuringute tulemused võetakse kokku, et hinnata eluslooduse kohanemist uute tingimustega ja võimalikke püsivaid mõjusid kalavarudele ning kalapüügi tasuvust merepiirkonnas. Mõjupiirkonnana vaadeldakse projekti piirkonda ja hägususe leviku kohta arvutatud piirkonda ehitusfaasi ajal, see tähendab esialgu tsooni umbes 5 kilomeetri ulatuses projekti piirkonnast. Hinnatakse ka mõjude laiemat regionaalset tähendust kutselise kalapüügi jaoks.  Lehekülg 36/57 5.3 Looduskaitsealad ja linnustik 5.3.1 Natura 2000 alad Natura 2000 alad määratakse EL-i direktiivide toel; linnudirektiiv (SPA, 2009/147/EÜ) ja elupaikade direktiiv (SAC, 92/43/EMÜ). Elupaikade direktiivis on liigid ja looduse tüübid, mis pakuvad huvi bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ja kaitsmiseks EL-i liikmesriikides. Linnudirektiiv hõlmab Euroopa metslinde ja selle eesmärgiks on säilitada teatavaid linnupopulatsioone tasemel, mis vastaks ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele. Tuulepargi Noatun Syd jaoks planeeritud piirkonnast põhja, loode ja kirde pool on mitmeid Natura 2000 alasid, vaata Tabel 2 ja Joonis 16. Tabel 2. Natura 2000 alad tuulepargi Noatun Syd lähipiirkonnas. (European Environment Agency, 2022a) Natura 2000 ala Ala kood Kaitse Pindala Vahekaugus (ha) tuulepargist (km) Björkör FI1400006 SAC, SPA 5249 9 Båtskär FI1400091 SPA 184 23 Granö FI1400009 SAC 84 20 Herröskatan FI1400017 SAC 136 15 Idö – Brunnskär FI1400056 SAC 56 16 Idö FI1400023 SAC 22 16 Kantör FI1400101 - 10 19 Karlbybådar FI1500055 SAC 0,2 Klåvskär FI1400040 SPA 2378 10 Lågskär FI1400058 SAC, SPA 14 Långör – Östra FI1400042 SAC, SPA 1653 14 Sundskär Mörskär FI1400054 SAC 5 Saaristomeri FI0200164 SAC, SPA 162 037 9 Stora Lökskär FI1400013 SPA 22 Svenska Björn SE0110124 SAC 3980 18  Lehekülg 37/57 Joonis 16. Tuulepark Noatun Syd ja Natura 2000 alad Ahvenamaa lõunapoolses meres. Allpool kirjeldatakse praegusi Natura 2000 alasid. Björkör (FI1400006) Natura 2000 ala on Ahvenamaa suurim kaitsealune piirkond. Piirkond asub tuulepargist Noatun Syd põhja pool üheksa kilomeetri kaugusel. Björkör koosneb lisaks peasaarele umbes sajakonnast saarest ja skäärist. Mitmed neist saartest on olulisteks pesitsemise saarteks merelindude jaoks ja piirkonda iseloomustatakse üldiselt linnurikkana. Viimasel ajal on piirkonnas esinenud hallhülgeid, hülged on vähemalt ümbritsevatesse vetesse tagasi rännanud, hüljes on ka üheks väljavalitud liigiks piirkonnas, vaata Tabel 3 (European Environment Agency, 2022b). Tabel 3. Björköri puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile ning linnudirektiivile (European Environment Agency, 2022b). Looduse tüübid Liigid Lõukad (1150) Hallhüljes (1364) Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Randtiir (A194) Arurohumaad (6270) Puisniidud (6530) Båtskären (FI1400091) Båtskäreni Natura 2000 ala on ära toodud kui potentsiaalne piirkond kirjuhahkade talvitumiseks. Piirkond asub tuulepargist Noatun Syd loode pool 23 kilomeetri kaugusel. Kirjuhahk on ka üheks väljavalitud liigiks piirkonnas, vaata Tabel 4 (European Environment Agency, 2022c).  Lehekülg 38/57 Tabel 4. Båtskäreni puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt linnudirektiivile. (European Environment Agency, 2022c). Looduse tüübid Liigid - Kirjuhahk (A506) Granö (FI1400009) Granö Natura 2000 ala on kirjeldatud kui okasmetsaga kaetud saart, kus on looduslikud metsad. Piirkond asub tuulepargist Noatun Syd põhja pool 20 kilomeetri kaugusel. Saar on tugevalt künklik, väikeste rabade, soode ja teiste märgaladega, mis on põhjustatud maa tõusust. Vaata Tabel 5 väljavalitud looduse tüüpide ja liikide kohta (European Environment Agency, 2022d). Tabel 5. Granö puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile. (European Environment Agency, 2022d) Looduse tüübid Liigid Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Randtiir (A194) Läänetaiga (9010) Herröskatan (FI400017) Herröskatani Natura 2000 ala on rikkalik lehtniidu, salu ja üldniidu piirkond. Piirkond asub tuulepargist Noatun Syd loode pool 15 kilomeetri kaugusel. Piirkonnal on rikkalik biotoopide mitmekesisus ning see on ornitoloogia seisukohalt huvitav kui pesitsemise biotoop ja peatumiskoht rände ajal. Vaata Tabel 6 väljavalitud looduse tüüpide ja liikide kohta (European Environment Agency, 2022e) . Tabel 6. Herröskatani puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile. (European Environment Agency, 2022e). Looduse tüübid Liigid Rohumaad karbonaatsel mullal (6210) Punaselg-õgija (A338) Liigirikkad mäestikurohumaad silikaatsel mullal (6230) Hallpea-rähn (A234) Arurohumaad (6270) Jõgitiir (A193) Lood (6280) Randtiir (A194) Puiskarjamaad (9070) Vööt-põõsalind (A307) Soolehtmetsad (9080) Idö – Brunnskär (FI400056) Idö – Brunnskäri Natura 2000 ala on botaaniliselt rikas skääride piirkond heitlehise lehtmetsa ja vanade puisniitude elementidega. Piirkond asub tuulepargist Noatun Syd põhja pool 16 kilomeetri kaugusel. Vaata Tabel 7 väljavalitud looduse tüüpide ja liikide kohta (European Environment Agency, 2022f) . Tabel 7. Idö – Brunnskäri puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile (European Environment Agency, 2022f). Looduse tüübid Liigid Skäärid ja saared Läänemeres (1620) Punaselg-õgija (A338) Läänemere rannaniidud (1630) Randtiir (A194) Arurohumaad (6210) Arurohumaad (6270) Puisniidud (6530)  Lehekülg 39/57 Idö (FI400023) Idö Natura 2000 ala kirjeldatakse ennekõike kui botaaniliselt tähelepanuväärset piirkonda. Piirkond asub tuulepargist Noatun Syd põhja pool 16 kilomeetri kaugusel. Piirkonda on ajalooliselt kasutatud kui puisniitu (kännuvõsudega puisniitu) ja karjamaad ning selles on ka rikkalik linnustik. Vaata Tabel 8 väljavalitud looduse tüüpide ja liikide kohta. (European Environment Agency, 2022g). Tabel 8. Idö puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile (European Environment Agency, 2022g). Looduse tüübid Liigid Skäärid ja saared Läänemeres (1620) Punaselg-õgija (A338) Läänemere rannaniidud (1630) Hallpea-rähn (A234) Arurohumaad (6210) Randtiir (A194) Arurohumaad (6270) Puisniidud (6530) Kantör (FI1400101) Kantöri Natura 2000 ala kirjeldatakse kui puutumatut skääride piirkonda, mis koosneb nii väiksematest kui ka suurematest skääridest. Piirkond asub tuulepargist Noatun Syd kirde pool 19 kilomeetri kaugusel. Piirkond on oluline mitmesuguste merelindude pesitsemise jaoks. Vaata Tabel 9 väljavalitud liikide ja looduse tüüpide kohta piirkonnas (European Environment Agency, 2022h). Tabel 9. Kantöri puhul väljavalitud looduse tüübid (European Environment Agency, 2022h). Looduse tüübid Liigid Rannikupangad (1230) Jõgitiir (A193) Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Randtiir (A194) Karlbybådar (FI1400055) Karlbybådari Natura 2000 ala koosneb paljastest skääridest, mis on Ahvenamaa lõunapoolsetes skäärides oleva hülgepopulatsiooni tuumikpiirkonnaks. Piirkond asub tuulepargist Noatun Syd põhja pool 0,1 kilomeetri kaugusel. Hallhüljes on üheks väljavalitud liigiks, vaata Tabel 10 (European Environment Agency, 2022i). Tabel 10. Karlbybådari puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile. (European Environment Agency, 2022i). Looduse tüübid Liigid Karid (1170) Hallhüljes (1364) Klåvskär (FI1400040) Klåvskäri Natura 2000 ala kirjeldatakse kui laiaulatuslikku väliste skääride piirkonda, mis koosneb saartest ja skääridest. Piirkond asub tuulepargist Noatun Syd kirde pool 10 kilomeetri kaugusel. Piirkond on oluliseks linnualaks nii pesitsuse ajal kui ka merelindude sulgimisperioodide ajal. Lisaks linnustikule on üheks väljavalitud liigiks ka hallhüljes, vaata Tabel 11 (European Environment Agency, 2022j).  Lehekülg 40/57 Tabel 11. Klåvskäri puhul väljavalitud looduse tüübid vastavalt linnudirektiivile. (European Environment Agency, 2022j). Looduse tüübid Liigid Karid (1170) Hallhüljes (1364) Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Jõgitiir (A193) Randtiir (A194) Lågskär (FI400058) Lågskäri Natura 2000 ala on väliste skääride piirkond, mis koosneb umbes paarikümnest viljatust saarest, lahesopist ja skäärist. Piirkond asub tuulepargist Noatun Syd loode pool 14 kilomeetri kaugusel. Alates 1964. aastast tegutseb piirkonnas rõngastamise ja linnuvaatluse jaam, kuna Lågskär on rändlindude jaoks oluliseks puhkekohaks ja orienteerumispunktiks. Lågskäris on vaadeldud kõiki Soomes esinevaid rändlindude liike, idatuultest ajendatud liike ning mitmeid arktilisi liike. Piirkonda Lågskäri ümbruses kasutatakse talvitumispiirkonnana kirjuhahkade suurima ühtehoidva ja teadaoleva parve jaoks Läänemeres. Lisaks linnustikule on üheks väljavalitud liigiks ka hallhüljes, vaata Tabel 12 (European Environment Agency, 2022k) . Tabel 12. Lågskäri puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile ning linnudirektiivile. (European Environment Agency, 2022k). Looduse tüübid Liigid Rannikulõukad (1150) Hallhüljes (1364) Rannavallid (1210) Kirjuhahk (A506) Kivi- ja kruusavallid (1220) Jõgitiir (A193) Skäärid ja saared Läänemeres (1620) Randtiir (A194) Långör – Östra Sundskär (FI1400042) Långöri – Östra Sundskäri Natura 2000 ala koosneb merevööndis olevatest viljatutest saartest. Piirkond asub tuulepargist Noatun Syd loode pool ... kaugusel. Långör on suurem metsane saar kiviklibuste randadega. Vaata Tabel 13 väljavalitud liikide ja looduse tüüpide kohta piirkonnas (European Environment Agency, 2022l). Tabel 13. Långöri – Östra Sundskäri puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile ning linnudirektiivile. (European Environment Agency, 2022l). Looduse tüübid Liigid Skäärid ja väikesaared Läänemeres Jõgitiir (A193) (1620) Randtiir (A194) Mörskär (FI1400054) Mörskäri Natura 2000 ala kirjeldatakse kui merevööndis olevat hõreda taimestikuga kaetud saarte rühma. Piirkond asub tuulepargist Noatun Syd põhja pool viie kilomeetri kaugusel. Hallhüljes on üheks väljavalitud liigiks piirkonnas, vaata Tabel 14 (European Environment Agency, 2022m).  Lehekülg 41/57 Tabel 14. Mörskäri puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile. (European Environment Agency, 2022m). Looduse tüübid Liigid Karid (1170) Hallhüljes (1364) Skäärid ja väikesaared Läänemeres (1620) Randtiir (A194) Skärgårdshavet (Saaristomeri) (FI0200164) Skärgårdshaveti (Saaristomeri) Natura 2000 ala on suur ala, mis koosneb mitmetest saartest, skääridest ja merekeskkondadest, mis on olulised kui pesitsus- ja rändepiirkonnad lindude jaoks. Piirkond asub tuulepargist Noatun Syd ida pool üheksa kilomeetri kaugusel. Kogu piirkond on välja valitud vastavalt SPA nõuetele ja osa piirkonnast on välja valitud vastavalt SAC nõuetele. Suur hulk linnuliike on piirkonna jaoks väljavalitud liikideks, vaata Tabel 15 (European Environment Agency, 2022n). Tabel 15. Skärgårdshaveti (Saaristomere) puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt linnudirektiivile . Looduse tüübid Liigid Punakurk-kaur (A001) Värbrüdi (A146) Järvekaur (A002) Kõvernokk-rüdi (A147) Sarvikpütt (A007) Meririsla (A148) Väikeluik (A037) Tutkas (A151) Laululuik (A038) Mudanepp (A152) Rabahani (A039) Rohunepp (A154) Valgepõsk-lagle (045) Vöötsaba-vigle (A157) Ristpart (A048) Tumetilder (A161) Rääkspart (A051) Punajalg-tilder (A162) Soopart (A054) Mudatilder (A166) Rägapart (A055) Kivirullija (A169) Luitsnokk-part (A056) Veetallaja (A170) Tuttvart (A061) Väikekajakas (A177) Merivart (A062) Naerukajakas (A179) Hahk (A063) Räusktiir (A190) Mustvaeras (A065) Jõgitiir (A193) Tõmmuvaeras (A066) Randtiir (A194) Väikekoskel (A068) Väiketiir (A195) Herilaseviu (A072) Alk (A200) Roo-loorkull (A081) Krüüsel (A202) Välja-loorkull (A082) Kassikakk (A215) Soo-loorkull (A084) Sooräts (A222) Kaljukotkas (A091) Karvasjalg-kakk (A223) Tuuletallaja (A096) Hallpea-rähn (A224) Väikepistrik (A098) Musträhn (A236) Lõopistrik (A099) Nõmmelõoke (A246) Rabapistrik (A103) Sinirind (A272) Laanepüü (A104) Kivitäks (A277) Teder (A107) Vööt-põõsalind (A307) Metsis (A108) Väike-kärbsenäpp (A320) Rukkirääk (A122) Punaselg-õgija (A338) Sookurg (A127) Põldtsiitsitaja (A379) Roosterind-tüll (A139) Vöötkakk (A456) Rüüt (A140) Soorüdi (A466) Plüü (A141) Kirjuhahk (A506) Suurrüdi (A143) Tõmmukajakas (A640) Leeterüdi (A144)  Lehekülg 42/57 Stora Lökskär (FI400013) Stora Lökskäri Natura 2000 ala on puudeta väliste skääride piirkond, mis on merelindude pesitsemise jaoks piirkonnas suure tähtsusega. Piirkond asub tuulepargist Noatun Syd loode pool 22 kilomeetri kaugusel. Hallhüljes ja mitmed linnuliigid on piirkonnas väljavalitud liikideks, vaata Tabel 16 (European Environment Agency, 2022o). Tabel 16. Stora Lökskäri puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt linnudirektiivile (European Environment Agency, 2022o). Looduse tüübid Liigid Skäärid ja saared Läänemeres (1620) Hallhüljes (1364) Tutkas (A151) Jõgitiir (A193) Randtiir (A194) Mudatilder (A166) Svenska Björn (SE0110124) Svenska Björni Natura 2000 ala on suure tähtsusega hallhüljeste jaoks ning oluline piirkond sulgivate hahkade jaoks. Piirkond asub tuulepargist Noatun Syd lääne pool 18 kilomeetri kaugusel. Hallhüljes on üheks väljavalitud liigiks piirkonnas, vaata Tabel 17 (European Environment Agency, 2022p). Tabel 17. Svenska Björni puhul väljavalitud looduse tüübid ja liigid vastavalt elupaikade direktiivile (European Environment Agency, 2022p). Looduse tüübid Liigid Karid (1170) Hallhüljes (1364) Skäärid ja saared Läänemeres (1620) 5.3.2 Muud kaitsealused piirkonnad Ahvenamaa lõunapoolse mere ja ranniku piirkonnad on hõlmatud piirkondade kaitse erinevate tüüpidega. Muu hulgas on piirkonnad hõlmatud: Helsingi konventsiooniga (HELCOM), mille eesmärgiks on kaitsta Läänemere merekeskkonda; „Konventsiooniga rahvusvaheliste märgalade kohta, eriti veelindude elupaikadena“ (RAMSAR), mis on rahvusvaheline konventsioon märgalade kaitseks, mis on väärtuslikud lindude eluks; looduskaitsealadega, vaata Joonis 17, Joonis 18 ja Tabel 18.  Lehekülg 43/57 Tabel 18. Piirkonnad Ahvenamaa lõunapoolses meres, mis on hõlmatud teistsuguse piirkonna kaitsega. Piirkond ID Kaitse Pindala Vahekaugus looduskaitsega (ha) tuulepargist Björkör 396.00 HELCOM, 52 9 RAMSAR Bogskär 401.00 HELCOM 105 Kattub Bråttö - Looduskaitseala 44 - Båtskär - Looduskaitseala 190 - Granö holme - Looduskaitseala 84 - Herröskatan - Looduskaitseala 136 - Idö - Looduskaitseala - Karlbybådarna - Looduskaitseala, 670 - hülgekaitseala hülgekaitseala Lågskär 400.00 HELCOM, 11 14 RAMSAR Långskär – Östra 398.00 HELCOM 17 14 Sundskär Stora Lökskär - Looduskaitseala Joonis 17. Looduskaitsealade ja hülgekaitsealade ülevaade (Ålands landskapsregering, 2022a). Skyddsområden = Kaitsealad, Sälskyddsområde = Hülgekaitseala, Naturreservat = Looduskaitseala.  Lehekülg 44/57 Joonis 18. Kaitstud piirkonnad vastavalt Helcomi konventsioonile ja Ramsari konventsioonile Ahvenamaa lõunapoolses meres. Bogskär on kaitse all vaastavalt HELCOM-i konventsioonile ja piirkond langeb osaliselt kokku tuulepargi Noatun Syd jaoks planeeritud piirkonnaga. Bogskär koosneb veealusest platoost sügavusega 20 – 50 meetrit ja on klassifitseeritud kariks. Piirkond on oluline mereselgrootute jaoks, mis tugineb asjaolule, et on olemas palju rannikul ja meres elavaid linde, kes sagedasti piirkonnas viibivad. Piirkonnas leidub ennekõike hahkasid, kuid ka tõmmuvaeraid (Melanitta fusca) ja sõtkaid (Bucephala clangula), keda esineb suve- ja hilissuvekuudel. Kevadel on piirkond aulide ja hahkade puhkepaigaks (HELCOM, 2022). 5.3.3 Linnustik Üldiselt arvestatakse, et lindude ränne ja muud liikumised nii kaugele merele ja sügavatesse vetesse on tunduvalt väiksem kui mandrile ja välistele skääridele lähemal ning madalates piirkondades. Projekti piirkond paikneb Ahvenamaast kaugel lõuna pool, kus pole mingeid saari ega skääre, see tähendab tingimusi, mis oleksid lindude pesitsemiseks soodsad, ning seal pesitsevaid linnuliike ei esine. Lähimad olulised linnuskäärid asuvad projekti piirkonnast 5 – 6 kilomeetri kaugusel. Mere- ja rannalinnud, kes nii kaugel eemal pesitsevad, otsivad tõenäoliselt harva toitu sügavatest veepiirkondadest, nagu on suured osad projekti Noatun Syd piirkonnast. Projekti piirkonnas leidub ka veega kaetud madalaid piirkondi, mis võiksid linde puhkama ja toidu otsingule meelitada. Kaartidel, mis on ära toodud Joonis 19 ja Joonis 20, on näidatud mitmete linnuliikide põhilised rändeteed, vaata Tabel 19 (BirdLife, 2014). Suurem osa kevadrändest toimub Soomes märtsist maini (punane) ja sügisränne augustist oktoobrini (roosa). Värvitooni intensiivsus viitab sellele, kui paljud linnuliigid kasutavad praegust rändeteed. Sinised nooled näitavad põhisuunda. Enamik rändeteid järgib Soome rannikut. Mõned vähesed linnuliigid rändavad sügise jooksul üle Ahvenamaa. Tuulepargi sees esineb rändetrasse mõnede linnuliikide puhul, kes on loetletud Tabel 19, vaata Joonis 19 ja Joonis 20.  Lehekülg 45/57 Tabel 19. Linnud, kes olid kaasatud rändeteede uuringusse (BirdLife, 2014) ning mida on näidatud joonistel 23 ja Joonis 20. Laululuik ja väikeluik Arktika partlased Hiireviu Sookurg Kaurlased Kaljukotkas Suur-laukhani Hahk Merikotkas Valgepõsk-lagle Kormoran Raudkull Mustlagle Herilaseviu Rabahani Karvasjalg-viu Joonis 19. Kevadränne linnuliikide puhul, mis on loetletud Tabel 19. Allikas: (Toivanen, et al., 2014).  Lehekülg 46/57 Joonis 20. Sügisränne linnuliikide puhul, mis on loetletud Tabel 19. Allikas: (Toivanen, et al., 2014). 5.4 Tuulegeneraatoritest tekkinud müra Tuulegeneraatoritest tekkinud müra levimise hindamist tehakse nii õhus leviva kui ka veealuse müra puhul müra simulatsioonide ja eksperthindamise abil. Õhus leviv müra Tuulegeneraatorite käitamise ajal veepinna kohal levivat müra hinnatakse müra simulatsiooni kaudu kooskõlas keskkonnaministeeriumi müra simulatsiooni juhendile 2/2014(Miljöministeriet, 2014), võttes arvesse veepinda kui akustiliselt kõva pinda (G = 0). Tulemuste illustreerimiseks määratletakse nõndanimetatud müratundlikud objektid (lähimad elumajad mandril ja saartel), mille kohta arvutatakse välja üksikasjalikumad tulemused. Müra arvutuse tulemusena saadakse infot selle kohta, kui kaugele ulatub müra toimepiirkond tuulegeneraatoritest. Arvutuste tulemusi esitletakse kaartide ja arvväärtustena iga müratundliku objekti kohta ning neid võrreldakse vastavalt praktikale kehtiva müra suunisväärtusega. Müra arvutuste tulemusi saab kasutada ka suunistena võimalike mõjude hindamiseks teisel pool riigipiire, siis võrreldakse müra arvutuste tulemusi kohalike ametiasutuste piir- või suunisväärtustega. Kuna projekti KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) faasis pole veel tuulegeneraatorite täpseid asukohti kindlaks määratud, siis kasutatakse müra arvutamisel näidiskujundust, maksimaalseid mõõtmeid koos hinnatud müravõimsuse tasemega (nn halvima juhu olukordi). Sel viisil saadakse maksimaalne mõju lähima häiritud objekti suhtes. Liiklusest (muu hulgas komponentide transportimistest kaubalaevadega) tingitud müra mõjude hindamine veepinna kohal tehakse eksperthindamisena. Veealune müra Veealust müra võib projekti tulemusel esineda uurimistööde, ehituse, käitamise ja tegevuse lõpetamise faasides. Oluline müra allikas on vundamentide paigaldus ehituse etapis, peale  Lehekülg 47/57 selle lisandub ka laevadest tingitud veealune müra. Käitamise faasis põhjustatakse müra tuulegeneraatorite endi poolt ning peale selle võib esineda müra laevaliikluse tõttu ühenduses tehnohoolduse ja teenindusega. Tuulegeneraatori müra koosneb aerodünaamilisest mürast (tuulegeneraatori pöörlevatest tiibadest) ja mehaanilisest mürast. Müra üleminek õhust on piiratud, kuna suurem osa mürast peegeldub vastu mere pinda. Tuulegeneraatori vibratsiooni võidakse torni kaudu vundamendini juhtida ja ümbruskonnas madalsagedusliku mürana levitada. Veealune müra võib mereimetajaid ja kalu mõjustada, näiteks nende käitumise muutmise või ajutise või püsiva kuulmislanguse põhjustamise teel. Kui suur on mõju, see sõltub sellest, kui vali ja kauakestev müra on. Käitumise muutuse all peetakse esmajoones silmas vältivat käitumist, mis võib varieeruda alates väikesest muutusest, nagu näiteks lühikesest häirest toiduotsingus, kuni selleni, et organismid põgenevad piirkonnast. Müra tagajärgede hindamist tehakse müra simulatsiooni ja eksperthindamiste abil. Veealuse müra simulatsioon toimub veealuse vaiade rammimise ja/või sõrestikuga vundamendi paigalduse jaoks (nn halvima juhu olukorra) jaoks. Mudel võtab arvesse koha spetsiifilisi keskkonnatingimusi (näiteks põhja sügavust ja setete koostist). Veealuse müra leviku simulatsioon tehakse tuulepargi sees mitmetes erinevates kohtades, mis esindavad halvimaid juhtumeid, kus müra edastus hinnatakse olevat kõige suurem, ning simulatsioon pannakse sellele aastaajale, mil müra edastus on kõige suurem. Müra simulatsioonis võetakse arvesse, et rakendatakse sobivaid müra vähendamise meetmeid, alustuseks lihtsat mullikardinat. Arvutuste tulemusi esitletakse kaartidena ja arvväärtuste kujul, nagu näiteks müra levimise vahekaugust ja kuidas see on suhtes kehtivate piirväärtustega. Kaevetöödest, süvendamisest ning laevadest/praamidest tekkiva veealuse müra hindamine ehituse ja käitamise faaside käigus toimub eksperthindamisena, lähtudes kirjanduse andmetest. Veealuse müra simulatsiooni ja hindamise tulemusi kasutatakse mõjude hindamisel kalade ja mereimetajate jaoks. 5.5 Varjutamine ja peegeldused Tuulegeneraatorid võivad jaama tornidest ning rootorilabadest staatilisi ja pöörlevaid varjusid tekitada. Võib esineda ka päikesevalgust, mis annab peegeldusi eelkõige rootori labadele. Tänapäeval värvitakse siiski kõigi moodsate jaamade rootorite labad mati peegeldumisvastase värviga, mis minimeerib probleemi peegelduste tõttu. Torni vari muutub vastavalt päikese asukohale nagu päikesekell ja varju pikkus varieerub sõltuvalt aastaajast. Kui tuulegeneraatoreid käitatakse ja rootori labad murravad päikesekiiri või kunstlikku valgustust, siis esineb ka pöörlevaid varjusid. Varjutamisest ning tajutavast häiringust tulenev toime sõltub seetõttu mitmetest teguritest, nagu näiteks muu hulgas päikese asukohast, päevaajast või vastavast aastast, ilmast, nähtavustingimustest, topograafiast ja lainete liikumistest. Varjude levimise tagajärgi, mis on tuulegeneraatorite poolt põhjustatud, hinnatakse sobiva arvutusmudeli abil, mis on selleks otstarbeks välja töötatud. Arvutusmudel võtab arvesse muu hulgas päikese seisu, nähtavustingimusi ja ilmastikku, tuulepargi kujundust ja mõõtmeid (rummu kõrgust, rootori läbimõõtu, labade profiili), labade pöörlemiskiirust ja topograafiat. Tulemuste illustreerimiseks määratletakse nõndanimetatud retseptoripunktid (lähimad elumajad mandril ja saartel), mille kohta arvutatakse välja üksikasjalikumad tulemused.  Lehekülg 48/57 Eeldatakse, et retseptoripunktid on „kasvuhoone tüüpi“, mis tähendab, et iga retseptor näeb kõiki suundi (360 kraadi). Varju arvutuse tulemusena saadakse, kui palju tunde aastas erinevaid piirkondi ja retseptoripunkte varjutatakse. Arvutuste tulemusi esitletakse kaartide ja arvväärtustena iga retseptori punkti kohta. Projekti varjusimulatsioon tehakse tuulegeneraatorite kogukõrguse 420 meetrit kohta. Kuna projekti KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) faasis pole veel tuulegeneraatorite täpseid asukohti kindlaks määratud, siis kasutatakse modelleerimisel näidiskujundust ja maksimaalseid mõõtmeid koos hinnatud müravõimsuse tasemega (nn halvima juhu olukordi). Sel viisil saadakse maksimaalne mõju lähima häiritud objekti suhtes. Varjusimulatsiooni tulemusi saab suunistena kasutada ka võimalike mõjude hindamiseks Rootsi ja Eesti poolel. 5.6 Tagajärjed maastikupildi jaoks Maastikupilti saab määratleda kui inimese visuaalset muljet maastikust. Visuaalset muljet mõjustatakse omakorda ka emotsionaalsete aspektide ning varasemate assotsiatsioonide poolt, mis teeb hindamise ülimalt subjektiivseks. Merel olevat maastikupilti iseloomustavad tasased horisontaalsed pinnad, millel on vähe värve ja vähe vaheldust, kus olemasolev struktuur koosneb reeglina ainult väiksematest metsaga kaetud saartest, laidudest ja lainetest. Piirkonnas, kuhu projekti Noatun Syd planeeritakse, domineerivad avatud merealad. Lähim elamuehitus Soomes asub Utö saarel, mis paikneb projektist Noatun Syd umbes 10 kilomeetri kaugusel Pargase (Paraise) linnas. Föglö ja Lemlandi valdades ning Soome saarel Jurmos, mis kuulub Pargase linna juurde, on elamuehitus projektist Noatun Syd umbes 20 kilomeetri vahekaugusel. Lähim asula Rootsi poolel asub Karskäri saarel, projekti piirkonnast umbes 30 kilomeetrit lääne pool, ja lähim asula Eesti poolel paikneb Hiiumaa (Dagö) saarel, projekti piirkonnast umbes 80 kilomeetrit kagu pool. Tuulepark põhjustab otseseid maastikumõjusid esilekerkivate inimtekkeliste tuulegeneraatorite konstruktsioonide tõttu. Lisaks märgistatakse tuulegeneraatorid vastavalt kehtivatele eeskirjadele takistustena, mis tähendab suurenenud nähtavust ja potentsiaalset toimet maastikupildile öisel ajal. Sisemine kaablite ja torustike võrk ei too käitamise ajal kaasa mingeid mõjusid maastikule, kuna need paiknevad merepõhja peal või sees. Ehituse etapis puutub otsene projekti piirkond kokku eelkõige maastiku mõjudega. Kõrged tõstekraanad võivad siiski olla nähtavad suurema piirkonna sees, ent nende toime on ülimalt ajutine, lisaks paikneb praegune projekti piirkond olulisel vahekaugusel maismaast. Kui ehituse faas on lõpetatud, siis hakkavad tuulegeneraatorid oma suuruse ja paigutuse tõttu avamerel suures piirkonnas nähtavad olema. Vaated projekti piirkonna poole on eriti selged avatud rannapiirkondadest, kus puuduvad takistavad momendid, samas kui vaated tuulegeneraatorite poole kaugematest maismaa piirkondadest on sageli katkendlikud hoonete, konstruktsioonide ja taimestiku tõttu. Tagajärgede hindamise jaoks tehakse nähtavuse piirkonna analüüs, kus selgitatakse need Soome poolel asuvad piirkonnad, kust on olemas nähtav ühendus tuulegeneraatoritega. Tagajärgi maastiku jaoks näidatakse realistlike fotomontaažide abil, kus Soome poolel olevad vaatluskohad valitakse muu hulgas nähtavuspiirkonna analüüsi abil. Realistlikke fotomontaaže hakatakse lisaks päevase aja kohta tegema ka öise aja kohta, selleks et illustreerida takistuste valgustust vastavalt kehtivatele eeskirjadele. Simulatsioonil arvuti abil kasutatakse tuulegeneraatori mõõtkavas 3D mudelit ning kaardimaterjali, mis on saadud  Lehekülg 49/57 maamõõduametilt. Tagajärgede hindamisel vaadatakse läbi projekti suhe ümbruskondadega ning selle mõjud vaadetele ümbritsevatest piirkondadest. Mudelid ja fotomontaažid, mida ülalpool nimetatakse, annavad ka soovituslikku infot võimalike mõjude kohta teisel pool riigipiire. Näiteks Rootsi poolel asuvad lähimad saared Ytterberget ja Svenska Björn umbes 20 kilomeetrit projekti Noatun Syd piirkonnast lääne pool. Kui hindamine viitab sellele, et maastikumõjud võivad ulatuda Rootsi poolele, siis laiendatakse läbivaatamist vajaduse korral koostöös vastavalt Ahvenamaa KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) ametiasutuse juhistele.  Lehekülg 50/57 6 Lubade kontrolli kohta Maakonna seaduses keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta („KTH seaduses“) on olemas sätted oluliste keskkonnamõjude kindlakstegemise, kirjelduse ja hindamise kohta, millel võib olla oluline keskkonnatoime projektide planeerimisel ja nende üle otsustamisel. Keskkonnatagajärgede hindamise eesmärgiks on integreerida keskkonnaaspektid planeerimisse ja otsuste langetamisse, selleks et edendada säästvat arengut. Vastavalt KTH seadusele tuleb enne loa andmist teha keskkonnatagajärgede hindamine projektile, mille puhul võib selle liigi, suuruse või asukoha tõttu eeldada, et see toob kaasa olulise keskkonnatoime. Vastavalt maakonna määrusele keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta tuleb keskkonnatagajärgede hindamist rakendada muu hulgas projektidele, mis hõlmavad kahte või enamat tuulegeneraatorit (rühmajaama), mis seisavad koos, kui igaüks tuulegeneraatoritest, kaasa arvatud rootori labad, on kõrgem kui 150 meetrit. Tuulepark Noatun Syd on seega projekt, mille puhul võib vastavalt KTH seadusele eeldada, et see toob kaasa olulise keskkonnatoime, ning seepärast peab tegema keskkonnatagajärgede hindamise, enne kui projekt loa andmise faasidesse edasi liigub. Merepõhist tuuleenergia projekti Noatun Syd hakatakse hindama ja analüüsima mitmetes erinevates KTH menetlustes: 1. Esimene menetlus hõlmab merepõhist tuuleparki, sisemist kaablivõrku, mis ühendab üksikuid tuulegeneraatoreid tuulepargi trafojaamadega, ning sisemist torustikku, mis ühendab rajatised vesiniku tootmise jaoks tuulepargi kompressorjaamadega (projekti piirkonnas). 2. Ülejäänud menetlused hõlmavad ühenduskaableid ja torustikke, mis edastavad toodetud elektri ja vesiniku tuulepargist maismaal või merel olevatesse ühenduspunktidesse, ning ühendusi, mis on vajalikud alates rannast ja ülalpool maismaal. Käesolev dokument on koostatud keskkonnatagajärgede hindamise osana esimesena nimetatud KTH menetluse jaoks. Dokument piirdub seega merepõhise tuulepargi, sisemise kaablivõrgu ja torustike võrgu püstitamisega projekti piirkonda. Seega hinnatakse ning analüüsitakse maismaale minevate ja maismaal olevate ühenduste keskkonnatagajärgi eraldi KTH menetluses koostöös nende riikide ja piirkondadega, mis on asjaomased. Käesolevas peatükis kirjeldatakse lühidalt KTH protsessi ja sellele järgnevaid lubade andmise protsesse ning ülejäänud otsuseid või arvamusi, mis võivad projekti jaoks vajalikud olla. Loetelu on orienteeruv ja lõplikke lubade vajadusi analüüsitakse lähemalt projekteerimise edenemise käigus. 6.1 KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsess KTH protsess juhatatakse sisse sellega, et tegevuse korraldaja peab koostama nn keskkonnatagajärgede kirjelduse. Keskkonnatagajärgede kirjeldus on dokument, mis teeb kindlaks ning kirjeldab otseseid ja kaudseid keskkonnamõjusid, mida projekt kaasa tuua võib. Keskkonnatagajärgede kirjeldus peab muu hulgas sisaldama andmeid projekti asukoha, ulatuse, projekti jaoks mõistlike asjakohaste alternatiivsete lahenduste ja valitsevate keskkonnatingimuste kohta, oluliste keskkonnamõjude kindlakstegemist ja kirjeldust ning meetmeid keskkonnamõjude ennetamise või takistamise („leevendamise“) kohta. Enne tööd keskkonnatagajärgede kirjelduse koostamise kallal tuleb tegevuse korraldajal viia läbi nn piiritlemiskonsulteerimine. See tähendab, et tegevuse korraldaja konsulteerib projekti asukoha, ulatuse ja ülesehituse osas, keskkonnamõjude osas, mille puhul võidakse eeldada,  Lehekülg 51/57 et projekt need endaga või väliste toimingute tulemusel kaasa toob, ning keskkonnatagajärgede kirjelduse aruande sisu ja ülesehituse osas. Piiritlemiskonsulteerimine peab toimuma Ahvenamaa keskkonna- ja tervisekaitseametiga (ÅMHM), asjaomaste ametiasutuste ja asjaomase üldsusega. Piiritlemiskonsulteerimise eesmärgiks on määratleda keskkonnatagajärgede kirjelduse ulatus ja sisu. Käesolev konsulteerimise alusmaterjal on välja töötatud selleks, et luua alus piiritlemiskonsulteerimise jaoks. Merepõhised tuulepargid võivad sõltuvalt nende asukohast tuua kaasa ka piiriülese keskkonnatoime. Asjaomaseid regioone nii väljaspool Ahvenamaad kui ka väljaspool Soomet teavitatakse planeeritud projektist ja selle võimalikest piiriülestest tagajärgedest ning asjaomastele regioonidele antakse võimalus konsulteerimisest osa võtta või alusmaterjali kohta oma seisukohad esitada. Kui tegevuse korraldaja on keskkonnatagajärgede kirjelduse valmis saanud, siis tuleb see ÅMHM ametile läbivaatamiseks esitada. Pärast läbivaatamist peab ÅMHM amet tegema eraldi otsuse, kas keskkonnatagajärgede kirjeldus täidab KTH seaduse nõuded. Kui keskkonnatagajärgede kirjeldus on heaks kiidetud ja selle saab tegeliku keskkonnatagajärgede hindamise aluseks võtta, siis esitatakse see koos ÅMHM ameti otsuse ja teiste loa andmise menetluse dokumentidega loa andmise kontrolliks. Kui loa andmise küsimus on otsustatud, siis peab ÅMHM amet keskkonnatagajärgede hindamise lõpule viima, selgitades välja, kirjeldades ja tehes keskkonnamõjude lõpliku hinnangu, võttes arvesse keskkonnatagajärgede hindamist ja muud, mis on selgunud. Kui luba antakse, siis peab otsus sisaldama keskkonnatingimusi, mida nõutakse, projekti eripärade kirjeldust ning planeeritud meetmeid negatiivse keskkonnatoime ennetamiseks. 6.2 Load KTH (keskkonnatagajärgede hindamise) protsessi käigus Selleks et keskkonnatagajärgi hinnata saaks, hakkab OX2 tuulepargi piirkonna sees viima läbi geofüüsikalisi, geotehnilisi ja bioloogilisi uurimistöid (nagu näiteks põhjafauna ja põhjasetete omaduste uurimistöid). Samuti hakatakse tegema inventuuri piirkonna jaoks olulistest loomaliikidest, nagu näiteks pringlitest. Ahvenamaa valitsus on andnud ettevõttele OX2 loa (kellegi teise omandi ajutiseks käsutamiseks) taoliste sissejuhatavate uurimistööde läbiviimiseks planeeritud tuulepargi veepiirkonda kohta. Territoriaalse järelevalve seaduses (755/2000) on olemas sätted Soome territoriaalse terviklikkuse järelevalve ja tagamise kohta. Vastavalt seadusele ei tohi merepõhja kuju, koostise või struktuuride uuringuid geoloogiliste või geofüüsikaliste uurimistööde abil ilma loata ette võtta. Käimas on dialoog kaitseväega, et saada luba geofüüsikaliste ja geotehniliste uurimistööde läbiviimiseks. Kui KTH protsessi käigus tehtavad sissejuhatavad uurimistööd veepiirkondades peaksid sisaldama mistahes kujul veealast tegevust või mõnda muud tegevust, mis nõuab näiteks keskkonnalubasid, siis hakatakse nõutavaid lube taotlema. 6.3 Keskkonnaload Vastavalt maakonna seadusele keskkonnakaitse kohta nõutakse tuulegeneraatorite või tuulegeneraatorite rühmade jaoks keskkonnaluba viie või rohkema MW tootmiseks ja jaotamiseks. Võttes arvesse projekti Noatun Syd väljaarvutatud mõjusid, hakkab projekt vajama keskkonnaluba. Keskkonnaloa taotlus esitatakse kontrollivale asutusele koos keskkonnatagajärgede hindamise kirjeldusega vastavalt sellele, mida on ülalpool selgitatud.  Lehekülg 52/57 6.4 Load vastavalt veeseadusele Vastavalt Ahvenamaa maakonna veeseadusele on vee-ettevõtte poolt teostamiseks nõutav luba, kui ettevõtmine sisaldab ehitamist, täitmist, vaiade paigaldamist, kaevamist, süvendamist, lõhkamist või puhastamist veepiirkonnas, kui põhjapindala, mida tegevus veepiirkonnas hõlmab, ulatub enam kui 500 ruutmeetrini. Tuuleenergia pargi rajamine merele hakkab sisaldama teostamist taoliste vee-ettevõtete poolt, mis vajavad vastavalt veeseadusele lube. Selleks et veealast ettevõtmist teostada tohiks, on vastavalt veeseadusele põhieelduseks, et tegevuse korraldajal on olemas õigus või kontroll vee üle. Õigus või kontroll on olemas sellel, kellele vesi kuulub, kellele kuulub selle alaline valdusõigus või kellele kuulub valdus rendilepingu kaudu. OX2 hakkab kindlustama kontrolli veepiirkondade üle sel viisil, mis on veeseaduses ette nähtud. Kui meetmed peaksid puudutama veepiirkonda, mille üle ettevõttel OX2 puudub kontroll, ning meetmed puudutavad üksikute õiguste valdajate õigusi ja kõik õiguste valdajad pole meetmeid heaks kiitnud, siis saab vastavalt veeseadusele taotleda teise isiku omandi käsutamise luba. 6.5 Natura 2000 hindamine Taoliste projektide osas, millel on tõenäoliselt olulised toimed mõne Natura 2000 ala loodusväärtustele, tuleb tagajärgede hindamine, nõndanimetatud Natura 2000 hindamine, viia läbi vastavalt maakonna seaduse looduskaitse kohta ptk 4 §-ile 24 a. Seda juhul, kui objektiivsetel põhjustel pole võimalik välistada, et projektil on oluline toime eesmärkidele, mis on piirkonna kaitse jaoks seatud. Kuna projekti piirkond asub mitmete Natura 2000 alade lähipiirkonnas ja kui on olemas toime risk, siis hinnatakse tagajärgi Natura 2000 alade jaoks. Lähteseisuks on, et projekt on üles ehitatud selliselt, et ei tekiks olulisi negatiivseid tagajärgi Natura 2000 alade jaoks. Olukorras, et olulisi tagajärgi pole võimalik vältida, hakatakse vajalikke lube taotlema. 6.6 Maakasutus ja planeerimine Ahvenamaa maakonnavalitsus võib vastavalt Ahvenamaa maakonna planeerimis- ja ehitusseaduse §-ile 11 langetada otsuseid maakasutuse kohta, kui see puudutab oluliste ühiskondlike funktsioonide täitmist või teisi eesmärke, mille puhul hinnatakse, et neil on ühiskonna jaoks suur tähendus. Neid otsuseid tuleb seejärel soovitustena järgida ja planeeringus konkretiseerida, mida seejärel tehakse kohaliku omavalitsuse egiidi all. Ühiskondlikud funktsioonid, mis on põhikirjaga hõlmatud, on muu hulgas liiklusvõrgud, sadamad, energia tootmine ja edastamine või projektid, mis omavad tähendust kogu maakonna ühiskondlike funktsioonide jaoks. Ahvenamaa maakonna planeerimis- ja ehitusseadus sisaldab erireegleid „planeerimist vajavate piirkondade“ osas. Planeerimist vajavaks piirkonnaks loetakse näiteks piirkonda, milles ehitamiseks eeldatakse selle mõju tõttu keskkonnale ulatuslikumat kontrollimist kui tavapärase loa andmise menetluse puhul. Planeerimist vajavate piirkondade lähtepunktiks on see, et enne ehituslubade andmist tuleb piirkondade jaoks koostada detail- või generaalplaanid. Otsuste tegemine maa ja vee planeerimise kohta on kohaliku omavalitsuse küsimus, ent ka maa- või veeomanik võib planeerimise küsimuse algatada. Võttes arvesse projekti Noatun Syd ulatust, on võimalik, et Ahvenamaa maakonnavalitsus võib osalt langetada otsuseid maakasutuse kohta ja osalt algatada planeerimismenetluse veeomaniku rollis.  Lehekülg 53/57 6.7 Ehitusload Projekti piirkonnas olevad tuulegeneraatorid, trafo-/muundurjaamad („elektrijaamad“) ning võimalikud vesiniku tootmise jaamad hakkavad vajama ehituslube vastavalt Ahvenamaa maakonna planeerimis- ja ehitusseadusele. Ehitusloa taotlusi kontrollitakse valla ehitusjärelevalve asutuse poolt (§ 14). Ehitusloa asjus tuleb arvesse võtta Ahvenamaa maakonna eeskirju, mis sisalduvad muu hulgas maakonna seaduses looduskaitse kohta, maakonna seaduses keskkonnatagajärgede hindamise ja keskkonna hindamise kohta, maakonna seaduses keskkonnakaitse kohta, maakonna seaduses (2007:19) merekultuuripärandi kaitse kohta ning veeseaduses (1996:61). Maakonna seaduses (2017:38) riigi elektriohutuse seaduse kohaldamise kohta Ahvenamaal on olemas erisätted elektripaigaldiste ülevaatuse kohta enne taoliste rajatiste kasutuselevõttu. 6.8 Load ohtlike kemikaalide ulatusliku tööstusliku käitlemise ja ladustamise jaoks Tuulepargi sees võib hakata toimuma vesiniku tootmine. Vastavalt maakonna seaduse §-ile 1 Ahvenamaa maakonnas riiklike põhiseaduste kohaldamise kohta ohutuse osas ohtlike kemikaalide ja plahvatusohtlike kaupade käitlemisel, tuleb seadust ohutuse osas ohtlike kemikaalide ja plahvatusohtlike kaupade käitlemisel (FFS 390/2005), edaspidi nimetatud kemikaalide seaduseks, Ahvenamaa maakonnas kohaldada koos nende eranditega, mis sellest seadusest tulenevad. Selles on ära toodud, et ohtlike kemikaalide ulatuslik tööstuslik käitlemine ja ladustamine võib toimuda üksnes ohutus- ja kemikaaliameti loaga. Vastavalt kemikaalide seaduse §-ile 6 määratletakse ohtlikku kemikaali kui ainet või segu, mis tuleb klassifitseerida või märgistada vastavalt määrusele (EÜ) 1907/2006, nõndanimetatud CLP (kemikaalide klassifitseerimise, pakendamise ja märgistamise) määrusele, ning teisi tuleohtlikke vedelikke. Vesinik on vastavalt CLP määrusele klassifitseeritud äärmiselt tuleohtlikuks gaasiks, mistõttu OX2 hakkab vastavalt kemikaalide seadusele luba taotlema. 6.9 Merekultuuripärandi ja muinasmälestiste kaitse Maakonna seaduses merekultuuripärandi kaitse kohta on olemas sätted kaitstud merekultuuripärandi kaitse kohta, näiteks veesõiduki vraki kohta, mis on üle 100 aasta vanune. Kaitstud merekultuuripärandit ei tohi ilma loata välja kaevata, üle kaevata, muuta, kahjustada, eemaldada ega muul viisil liigutada. Vastavalt seadusele merekultuuripärandi kaitse kohta on olemas ka sätted sukeldumise kohta sukeldumisvarustuse või mõne teise sellega võrreldava varustuse abil, mis hõlmab mahuteid sukelduja varustamise jaoks hapniku, õhu või mõne teise gaaside seguga, mis tohib toimuda ainult maakonnavalitsuse loaga. Vastavalt maakonna seadusele (1965:9) muististe kohta on tahked muinasmälestised seaduse kaitse all ja neid ei tohi ilma loata välja kaevata, muuta, kahjustada, eemaldada ega muul viisil liigutada. 6.10 Lennutakistuste load Lennundusseaduses on olemas sätted nn lennutakistuste kohta, mis on objektid, mis maapinnast tõusevad ja võivad häirida õhuliiklust või rajatisi, mis teenindavad õhusõitu. Lennutakistuste, nagu näiteks tuulegeneraatorite püstitamisel tuleb enne seda, kui tuulegeneraatoreid tohib püstitama hakata, uurida tagajärgi lennuliiklusele ja -ohutusele. Vastavalt õhusõiduseadusele eeldatakse lennutakistuste luba, selleks et tohiks püstitada  Lehekülg 54/57 tuulegeneraatoreid, tõstekraanasid, mis on vajalikud nende ning võimalike teiste kõrgete takistuste püstitamiseks, mida projekt nõuab. Selleks et lennutakistuste luba taotleda, peab see, kes takistuse püsti paneb, hankima kõigepealt õhuliiklusteenuste osutaja käest arvamuse lennutakistuste kohta. Lennutakistuste luba ei vajata, kui seda pole arvamuses lennutakistuste kohta ära märgitud. Taolisel juhul loetakse, et arvamus lennutakistuste kohta koos võimalike tingimustega loob piisava uuringu takistuse püstitamise jaoks ning lennutakistuste luba pole tarvis taotleda. Lennutakistuste arvamus hangitakse Fintrafficu käest ja luba taotletakse kommunikatsiooniagentuuri Traficom käest. Tingimused takistuse püstitamise jaoks sisalduvad arvamuses lennutakistuste kohta. Tuulegeneraatorite puhul, mis püstitatakse mere piirkonda, tuleb hankida ka piirivalveameti arvamus. 6.11 Muud load või arvamused 6.11.1 Arvamus kaitseväelt Tuulepargi püstitamine võib muu hulgas mõjustada sõjalist õhusõitu ning seda, kuidas kaitseväe järelevalve- ja relvasüsteemid toimivad. Hankima peab arvamuse kaitseväe peastaabist ja peastaabi heakskiit on eelduseks projekti ellurakendamise jaoks. 6.11.2 Teatis jõujaamade ja kõrgepingeliinide ehitamise kohta Riigi elektrituruseaduses (588/2013) on olemas sätted muu hulgas jõujaamade ja kõrgepingeliinide ehitamise kohta. Elektrituruseadust kohaldatakse Ahvenamaal maakonna seaduse kaudu riigi seadusandluse kohaldamise kohta Ahvenamaa maakonnas elektrituru osas koos teatud muudatustega. Vastavalt elektrituruseadusele peab tootja (füüsiline või juriidiline isik, kes toodab elektrit) teavitama elektrituru asutust jõujaama ehitusplaanist ja kasutuselevõtust. Ahvenamaal on elektrituru asutuseks Ahvenamaa maakonnavalitsus. Vastavalt elektrituruseadusele nõutakse lisaks projektiluba elektriliini ehitamiseks, millel on vähemalt 110 kilovoldi suurune nimipinge. Ahvenamaal taolist projektiluba siiski ei nõuta, ent vastavalt maakonna seadusele riigi seadusandluse kohaldamise kohta Ahvenamaa maakonnas elektrituru osas nõutakse jõujaamade ehitamisel, mis teatud äratoodud mõjusid ületavad, et arendaja esitaks maakonnavalitsusele projekti teatise. 6.11.3 Arvamus raadiosagedustele avaldatava mõju kohta Tuulepargil võivad olla väiksemad tagajärjed peaaegu kõigile raadiosüsteemidele, mis läheduses asuvad. Tuulegeneraatorid võivad summutada raadiosignaali, mis läheb läbi tuulepargi, või suure võimsusega raadiosignaal võib ka peegelduda tuulegeneraatori konstruktsioonidest, mis segab signaali vastuvõtmist. Teadaolevaid raadiosüsteemide kasutajaid ehituse piirkonna sees tuleb teavitada, et hakatakse ehitama tuulegeneraatorit, ja vajaduse korral hankida Traficomi käest arvamus. 6.11.4 Majandamisõigus ja maa soetamise load Ahvenamaal on erieeskirjad, mis käsitlevad majandustegevusega tegelemist maakonnas. Kõik ettevõtted, mis kavatsevad Ahvenamaal tegevust alustada, peavad omama nn majandamisõigust. Ahvenamaa maakonnas ettevõtlusega tegelemise õigust käsitlevad eeskirjad sisalduvad Ahvenamaa omavalitsuse seaduses (1991:71) ja maakonna seaduses (1996:47), mis käsitleb õigust majandustegevusega tegelemiseks.  Lehekülg 55/57 Selles osas, kui projekti teostatakse ettevõtete poolt, millel pole veel õigust Ahvenamaal majandustegevusega tegelemiseks, tuleb neil taotleda ajutist majandamisõigust meetmete jaoks, mis Ahvenamaa piirkonnas ette võetakse. Majandamisõiguse luba antakse Ahvenamaa maakonnavalitsuse poolt. Ahvenamaal on ka erieeskirjad õiguse kohta soetada koos omandiga või rendilepingute või teiste lepingute toel omada kinnisvara Ahvenamaa maakonnas, nn maa soetamise õigus. Ettevõtetele, millel pole maa soetamise õigust, võib pärast iga üksikjuhtumi kontrollimist anda maa soetamise loa vastavalt maakonna seadusele alusel maa soetamise õiguse ja maa soetamise lubade kohta. Maa soetamise load antakse Ahvenamaa maakonnavalitsuse poolt. Ettevõte, millele antakse kontroll veepiirkonna üle projekti Noatun Syd raames, vajab seega maa soetamise õigust või peab taotleb maa soetamise luba.  Lehekülg 56/57 7 Viited BirdLife, 2014. De viktigaste flyttvägarna för fåglar i Finland, u.o.: BirdLife. European Environment Agency, 2022a. Natura 2000 network viewer. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/ European Environment Agency, 2022b. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400006 European Environment Agency, 2022c. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400091 European Environment Agency, 2022d. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400009 European Environment Agency, 2022e. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/natura2000/SDF.aspx?site=FI1400017 European Environment Agency, 2022f. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400056 European Environment Agency, 2022g. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400023 European Environment Agency, 2022h. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400101 European Environment Agency, 2022i. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/natura2000/SDF.aspx?site=FI1400055 European Environment Agency, 2022j. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/natura2000/SDF.aspx?site=FI1400040 European Environment Agency, 2022k. Natura 2000 – standard data sheet. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/natura2000/SDF.aspx?site=FI1400058 European Environment Agency, 2022l. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/natura2000/SDF.aspx?site=FI1400042 European Environment Agency, 2022m. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/natura2000/SDF.aspx?site=FI1400054  Lehekülg 57/57 European Environment Agency, 2022n. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI0200164 European Environment Agency, 2022o. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=FI1400013 European Environment Agency, 2022p. Natura 2000 – standard data form. [Veebis] Saadaval aadressilt: https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=SE0110124 HELCOM, 2022. Fact sheet for HELCOM MPA 401 – Bogskär. [Veebis] Saadaval aadressilt: http://mpas.helcom.fi/apex/f?p=103:12:::NO::P12_ID:401 IALA AISM. (2013). IALA, Recommendation O-139 on the marking of Man-Made Offshore Structures. Edition 2. Saint Germain en Laye: IALA AISM. Lindfors, A., & Kiirikki, M. (2007). Virtaukset ja kiintoaineen leviäminen Vuosaaren sataman meriläjitysalueella. Luode Consulting oy. Miljöministeriet. (2014). Tuulivoimaloiden melun - Modellering av buller från vindkraftverk. Miljöministeriet. Toivanen, T., Metsänen, T. & Lehtiniemi, T., 2014. Suomessa, Lintujen päämuuttoreitit, u.o.: BirdLife Suomi ry.