Kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (754 SE)

. Riigikogu riigikaitsekomisjon [email protected] 19.01.2023 nr 5-1/23/210 Kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (754 SE) Vabariigi Valitsus on Riigikogule esitanud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus (RSVS) muutmise seaduse eelnõu (410 SE). Kuivõrd eelnõu menetlus on takerdunud, siis palub kaitseminister kaaluda kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (754 SE) täiendamist järgmiste RSVS muutmise sätetega, mis puudutavad uusi tehnoloogiaid, ebavajaliku bürokraatia vähendamist ning asutuste volitusi. 1. Täiendada eelnõu uue §-ga 4 ja muuta järgnevat numeratsiooni vastavalt: „§ 4. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 3 punktis 9 asendatakse tekstiosa „infosüsteem, sealhulgas tehnilised vahendid“ sõnadega „elektroonilise side võrk või infosüsteem“; 2) paragrahvi 7 punkti 1 esimesest lausest jäetakse välja sõna „sõjalise“; 3) paragrahvi 16 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) teabekandjate olemasolu ja terviklikkuse perioodilise kontrollimisega;“; 4) paragrahvi 19 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) teatama töö- või teenistusülesannete täitmise koha järgse asutuse riigisaladuse kaitset korraldavale ning käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete täitmise üle kontrolli teostavale asutusele, töö- või teenistusülesannete täitmise koha järgse asutuse riigisaladuse kaitset korraldavale isikule ja Kaitsepolitseiametile kohe igast temale teatavaks saanud käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumisest;“; 5) paragrahvi 19 lõike 1 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks; 6) paragrahvi 20 lõikes 5, § 33 lõigetes 8 ja 12, § 34 lõikes 8 ja § 58 lõigetes 1 ja 2 asendatakse sõnad „ametikoht, millel töötamise“ sõnadega „töö- või ametikoht, mille ülesannete täitmise“ vastavas käändes; Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502 7) paragrahvi 20 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(7) Teabevaldaja on kohustatud kontrollima oma valduses olevate teabekandjate olemasolu ja terviklikkust vähemalt üks kord aastas ning arhiivis olevate teabekandjate olemasolu ja terviklikkust vähemalt üks kord viie aasta jooksul. Kohustusega hõlmatud teabekandjad, teabekandjate liigi, salastatuse taseme ja kontrolli korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras.“; 8) paragrahvi 23 lõike 1 punktist 2 jäetakse välja sõnad „ning väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe struktuuriüksustes ja allüksustes“; 9) paragrahvi 23 lõike 2 punktis 6 asendatakse sõnad „ning annab nende töötlemiseks“ sõnadega „ja töötlussüsteemide kiirgusturbe tagamist ning annab selleks“; 10) paragrahvi 23 lõike 3 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja sõnad „ning väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe üksustes“; 11) paragrahvi 35 lõike 1 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kui teabe on loonud teenistusväline füüsiline isik või eraõiguslik juriidiline isik, annab edastamiseks kirjaliku nõusoleku põhiseaduslik institutsioon, valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus, kellega sõlmitud lepingu täitmiseks on teave loodud.“; 12) paragrahvi 35 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Riigisaladuse edastamine välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile registreeritakse eelnevalt riigi julgeoleku volitatud esindaja juures, välja arvatud juhul, kui: 1) teavet edastab julgeolekuasutus; 2) käesoleva seaduse § 7 punktides 51, 7, 10 ja 11 nimetatud teavet edastab Kaitsevägi; 3) tunnistajakaitset käsitlevat teavet edastab Politsei- ja Piirivalveamet; 4) käesoleva seaduse § 8 punktides 1–3 nimetatud piiratud tasemel salastatud teavet edastab jälitusasutus või prokuratuur.“; 13) paragrahvi 37 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Salastatud teabekandja tuleb selle tüüpi ja omadusi arvestades märgistada viisil, mis võimaldab: 1) selle valdajal saada aru, et tegemist on salastatud teabega; 2) selle töötlejal saada teada teabe salastatuse taset ja salastamistähtaega, õiguslikku alust, samuti teavet lisaturvameetmete ja teabekandjale juurdepääsu õigust omavate isikute ringi kohta, kui need on määratud. (2) Salastatud teabekandja võib märgistamata jätta juhul, kui märgistamise tõttu tekib oht riigisaladuse salastatusele või märgistamine ei ole teabekandja tüübi või omaduste tõttu võimalik.“; 14) paragrahvi 37 lõiked 3, 5 ja 6 tunnistatakse kehtetuks; 15) paragrahvi 37 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(7) Salastatud teabekandjale kantud teabe salastatuse kustumise korral on selle valdaja kohustatud asjaomast märgistust muutma viisil, mis võimaldab valdajal aru saada, et tegemist ei ole enam salastatud teabega.“; 16) paragrahvi 38 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 2 (16) 16) paragrahvi 38 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Arhivaaliks olev teave antakse pärast selle salastatuse kustumist kooskõlas arhiiviseadusega üle Rahvusarhiivile.“; 17) paragrahvi 38 lõikes 2 asendatakse sõnad „teavet sisaldava kustunud salastatusega teabekandja“ sõnaga „teabe“; 18) paragrahvi 38 lõike 3 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „mille“ sõnadega „millele kantud teabe“; 19) paragrahvi 38 lõike 3 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) salastatud teabekandja, mis sisaldab ainult arhiiviväärtuseta teavet;“; 20) paragrahvi 38 lõiget 3 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses: „41) salastatud teabekandja, milles sisaldunud arhiiviväärtusega teave on üle viidud teisele teabekandjale viisil, mis tagab selle autentsuse, usaldusväärsuse, terviklikkuse ja kasutatavuse;“; 21) paragrahvi 38 lõike 3 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks; 22) paragrahvi 39 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) elektroonilise teabeturbe nõuded, sealhulgas töötlussüsteemile esitatavad nõuded, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõuded;“; 23) paragrahvi 39 lõike 2 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks; 24) paragrahvi 48 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Välisluureamet teostab julgeolekukontrolli järgmiste isikute suhtes: 1) Välisluureametisse teenistusse või tööle kandideeriv ja teenistuses või tööl olev isik, välja arvatud peadirektor ja tema asetäitja ning peadirektori määratud muu Välisluureameti ametnik või töötaja; 2) Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema määratud kaitseväelane, ametnik või töötaja, keda Välisluureamet soovib kaasata või on kaasanud Kaitseväe korralduse seaduse § 41 alusel; 3) Kaitsepolitseiameti peadirektor ja tema asetäitja ning peadirektori määratud muu Kaitsepolitseiameti ametnik või töötaja; 4) Siseministeeriumi kantsler ja asekantsler ning Siseministeeriumis Kaitsepolitseiameti tööd suunav ja koordineeriv ametnik; 5) prokurör.“; 25) paragrahvi 50 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Salastatud välisteabe töötlussüsteem peab vastama salastatud välisteabe avaldaja esitatud nõuetele. Nõuetele vastavust hinnatakse käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud tingimustel ja korras.“; 26) paragrahvi 52 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) teabevaldaja poolt salastatud välisteabe kaitse korralduse nõuetele ja teabekandjate töötlemise nõuetele vastavuse ning salastatud välisteabele füüsiliste isikute juurdepääsu kontrollimine, sealhulgas riigi välisesindustes ja väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe üksustes;“; 27) paragrahvi 52 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 3 (16) 27) paragrahvi 52 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Riigi julgeoleku volitatud esindaja ei korralda ega kontrolli järgmist salastatud välisteabe vahetust ning selle käigus saadud salastatud välisteabe riigisisest edastamist: 1) julgeolekuasutuse ülesannete täitmiseks vajaliku salastatud välisteabe vahetus välisriigi asutuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga, kui välislepingust ei tulene teisiti; 2) kaitseväeluurega tegeleva Kaitseväe struktuuriüksuse luuret ja vastuluuret puudutava salastatud välisteabe vahetus välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitva asutusega, kui välislepingust ei tulene teisiti; 3) Politsei- ja Piirivalveameti tunnistajakaitset puudutava salastatud välisteabe vahetus välisriigi asutuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga, kui välislepingust ei tulene teisiti; 4) jälitusasutuse või prokuratuuri käesoleva seaduse § 8 punktides 1–3 nimetatud tunnustele vastava piiratud tasemel salastatud välisteabe vahetus välisriigi asutuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga, kui välislepingust ei tulene teisiti.“.“. Selgitus: Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (edaspidi RSVS) § 3 lõikes 9 asendatakse tekstiosa „infosüsteem, sealhulgas tehnilised vahendid,“ sõnadega „elektroonilise side võrk või infosüsteem“;“. Ettepaneku järgi täpsustatakse, et töötlussüsteemideks loetakse nii elektroonilise side võrke kui ka infosüsteeme. Kaasaegse salastatud teabe töötlemise tavapärane osa on teabe edastamine elektrooniliselt ühelt töötlevalt üksuselt teisele või ka ühe töötleva üksuse sees. See toimub harilikult elektroonilise side võrgu kaudu. Elektroonilise side seaduse § 2 punkti 8 järgi on elektroonilise side võrk ülekandesüsteem koos selle tööks vajalike lülitusseadmete ning muude tugisüsteemidega, mis võimaldab signaalide edastamist ja suunamist kaabli kaudu, samuti raadio, optiliste või muude elektromagnetiliste vahenditega. Samas esitatud näidisloetelu kohaselt on elektroonilise side võrgud (sõltumata nende kaudu edastatava informatsiooni iseloomust) satelliitvõrk, telefonivõrk, andmesidevõrk, mobiiltelefonivõrk, ringhäälinguvõrk, kaabellevivõrk ja elektrikaablisüsteem, kui seda kasutatakse signaalide edastamiseks või suunamiseks. Kõigile töötlevatele üksustele peab olema üheselt arusaadav, et elektroonilise teabeturbe nõuetele peab vastama mis tahes võrk või süsteem, mille abil töödeldakse salastatud teavet. Kõnealune muudatus aitab selle arusaama kinnistamisele kaasa. Definitsioonis säilitatakse sõna „infosüsteem“. Infosüsteemi all mõistetakse praktikas nii üksnes (rakendustest koosnevaid) tarkvaralisi kui ka riist- ja tarkvaralisi (ehk lisaks arvuteid ja välisseadmeid hõlmavaid) terviklahendusi. Näiteks Vabariigi Valitsuse määruse „Infosüsteemide turvameetmete süsteem“ (infosüsteemide kolmeastmelise etalonturbe süsteemi ehk ISKE määrus) järgi on infosüsteem tehniline süsteem koos tema normaalseks talitluseks vajalike vahendite, ressursside ja protsessidega. Töötlussüsteemi puhul on tegemist riist- ja tarkvarast koosneva süsteemiga, kuid definitsioonis ei ole vaja riistvaralist komponenti eraldi rõhutada. RSVS § 7 punkti 1 lausest jäetakse välja sõna „sõjalise“. Muudatus on vajalik riigikaitse laia käsituse rakendamiseks ning on seotud kavandatavate Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määruse nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ (edaspidi RSVKK) muudatustega, mille eesmärk on riigi kaitsetegevuse kava ning 4 (16) kaitse kord“ (edaspidi RSVKK) muudatustega, mille eesmärk on riigi kaitsetegevuse kava ning selle alamkavade salastamiseks konkreetse õigusliku aluse loomine. Hetkel keskendub RSVS § 7 p 1, s.o riigikaitse ettevalmistamist, juhtimist ja tegevust käsitlev osa, üksnes sõjalisele riigikaitsele. Samas on järjest enam kohane keskenduda Eesti riigikaitse laiale käsitusele. Tänases julgeolekukeskkonnas ähvardavad Eestit palju mitmekesisemad ohud kui vaid sõjalised rünnakud. Seega ei pea riigi kaitsmiseks valmistuma mitte ainult Kaitsevägi, vaid kõik riigiasutused ning kogu ühiskond. Sellest põhimõttest lähtudes on 2010. aastal kinnitatud Eesti riigikaitse strateegia ning 2014. aastal vastu võetud laiapindse riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022, millele järgneb riigikaitse arengukava aastateks 2017–2026. Laiapindne riigikaitse suurendab kogu Eesti ühiskonna vastupidavust ja valmidust mis tahes kriisideks. Sellega seoses koostavad riigikaitse osas plaane nii Kaitsevägi, Kaitseministeerium kui ka teised riigiasutused, sest laiapindne riigikaitse jaguneb kuue tegevussuuna vahel, mille eest vastutajad ei ole seotud ainult sõjalise riigikaitsega. Seega ka muudel tegevussuundadel peavad olema õigusaktides ette nähtud võimalused planeerimise, juhtimise ja täpsema tegevuse salastamiseks. Eelnevat kokku võttes ei ole RSVS-s esitatud kujul kitsas riigikaitse käsitus enam asjakohane ega piisav. Riigikaitse ühtseks planeerimiseks koostatakse riigikaitse valdkonna strateegilised arengudokumendid (riigikaitse arengukava ja julgeolekupoliitika alused) ja riigi kaitsetegevuse kava (edaspidi RKTK) ning selle alamkavad. RKTK on dokument, mille eesmärgiks on ohuhinnanguid arvestades määrata omavahel seostatuna täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitseülesanded ja võimed. Sealhulgas näha ette, millised on ülesanded riigikaitselise kriisi korral, kuidas korraldada ümber oma tegevus, jaotada ümber vahendid ja moodustada varud. Samuti täpsustatakse RKTK-s muude riigiasutuste ja isikute seaduses või seaduse alusel määratud püsivaid riigikaitseülesandeid ja nende täitmist. Riigikaitse planeerimisega seotud dokumentatsioon salastatakse praegu kuni salajasel tasemel, kasutades Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni (VVJK) tööd käsitleva teabe kohta käivaid punkte (RSVKK § 7 lg 9 punktid 5 ja 6). Vastavalt võimalusele kasutavad asutused hetkel alamkavade salastamiseks samu punkte, mida Riigikantselei RKTK koostamisel. Õigusselguse huvides on vajalik, et asutused kasutaksid teabe salastamisel korrektseid aluseid ning et oleks tagatud kavades sisalduva informatsiooni asjakohane kaitse. RSVS § 16 punkti 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) teabekandjate olemasolu ja terviklikkuse kontrollimisega;“. Riigisaladuse kaitset tagatakse RSVS § 16 kohaselt muu hulgas salajase ja täiesti salajase taseme riigisaladust sisaldavate teabekandjate olemasolu ja terviklikkuse iga-aastase kontrollimisega (olemikontroll). Muudatuse eesmärk on olemikontrolli puudutavalt RSVS § 16 loetelus edaspidi näha ette üldine teabekandjate kontrolli puudutav põhimõte ning olemikontrolli detailsem regulatsioon sätestada teabevaldaja kohustusi reguleerivas normis (§ 20 lg 7) ning Vabariigi Valitsuse määruses (RSVKK-s). Eelnevast tulenevalt on punktis 4 piirdutud üldise kohustusega kontrollida teabekandjate olemasolu ja terviklikkust. RSVS § 19 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) teatama töö- või teenistusülesannete täitmise koha järgse asutuse riigisaladuse kaitset korraldavale ning käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete täitmise üle kontrolli teostavale asutusele, töö- või teenistusülesannete täitmise koha järgse asutuse riigisaladuse kaitset korraldavale isikule ja Kaitsepolitseiametile kohe igast temale teatavaks saanud käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumisest;“. RSVS järgselt on riigisaladusele juurdepääsu õigust või töötlemisluba omaval isikul kohustus 5 (16) RSVS järgselt on riigisaladusele juurdepääsu õigust või töötlemisluba omaval isikul kohustus teatada igast talle teatavaks saanud RSVS-i või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumisest asutust, põhiseaduslikku institutsiooni või juriidilist isikut, kellega teenistus- või muust lepingulisest suhtest tulenevalt on tal juurdepääsuõigus või töötlemisluba. Kuna riigisaladuse kaitset korraldavaid ning RSVS-s ja selle alusel antud õigusaktide nõuete täitmiste üle kontrolli teostavaid asutusi on mitu, on otstarbekas tagada nende viivitamatu informeerimine isikule teatavaks saanud käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumisest. Kui üldjuhul on riigisaladuse kaitset korraldavaks ning RSVS-s ja selle alusel antud õigusaktide nõuete täitmiste üle kontrolli teostavaks asutuseks Kaitsepolitseiamet, siis nt Kaitseliidus on selleks Kaitsevägi ja Eesti Vabariigi välisesindustes Välisluureamet. Muudatus võimaldab riigisaladuse kaitset korraldaval asutusel tuvastada operatiivselt asjassepuutuvad asjaolud, veenduda teabe tõepärasuses ning võtta koheselt kasutusele koostöös isikuga õiguspärased ning vajalikud abinõud, et vähendada salastatud teabe võimaliku avalikustamisega või kõrvalistele isikutele teatavaks saamisega kaasnevat kahju. Samuti võimaldab selline täiendus operatiivsemalt reageerida rikkumisele ning välja selgitada tehiolud, alustada võimalikult kiirelt juhtumi analüüsiga, et vajadusel parandada või rakendada kontrolli- ja järelevalvemeetmeid. Sätte muutmisvajaduse puhul tuleb samuti arvestada, et paljude riigiasutuste objektivalvet teostavad Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) või Kaitseliit. Kehtiva sõnastuse kohaselt on PPA või Kaitseliidu valvuril rikkumise avastamisel kohustus teavitada üksnes asutust, põhiseaduslikku institutsiooni või juriidilist isikut, kellega teenistus- või muust lepingulisest suhtest tulenevalt on tal juurdepääsuõigus või töötlemisluba (st oma tööandjat) ja Kaitsepolitseiametit. Samas ei ole isik kehtiva seaduse järgi kohustatud teavitama asutust, kus isik reaalselt ülesannet täidab (töö tegemise koht). See võib tekitada olukorra, kus selles asutuses riigisaladuse kaitset korraldaval isikul, kes oleks võimeline hoidma ära jätkuvat või korduvat rikkumist, ei ole võimalik tulenevalt teabe puudumisest operatiivselt sellega tegeleda. Ka kehtiva RSVS-i sõnastus viitab sellele, et teavitada tuleb selle asutuse riigisaladuse kaitset korraldavat isikut, kus isik töötab, kuid arvesse ei ole võetud asjaolu, et teatud juhtudel võib reaalne töötamise asukoht erineda tööandja omast. Asutuse riigisaladuse kaitset korraldav isik asub reeglina asutuse juures ja on seega kõige suurema tõenäosusega võimeline esialgsed võimaliku rikkumise riskid maandama. Muudatuse tulemusena sõnastatakse seega seadusest tulenev kohustus ümber nii, et isikul tuleb teavitada igast isikule teatavaks saanud RSVS-i või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumisest tööandja asemel töö- või teenistusülesannete täitmise koha järgse asutuse riigisaladuse kaitset korraldavat isikut. Töö- või teenistusülesannete täitmise koha järgse asutuse riigisaladuse kaitset korraldavaks isikuks sätte tähenduses võib vastavalt RSVS § 20 lõikele 2 olla nii konkreetne töötaja või ametnik kui ka struktuuriüksus. Eelnõuga ei muudeta senist kohustust teavitada alati ka Kaitsepolitseiametit, et tagada talle julgeolekuasutuste seaduse §-s 6 sätestatud ülesannete täitmiseks vajaliku teabe kättesaadavus. RSVS § 19 lõike 1 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva RSVS § 19 lõike 1 punktis 7 on riigisaladusele juurdepääsu õigust või töötlemisluba omavale isikule seatud nõue teatada enda suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale asutusele viivitamata oma nime muutumisest. Eelnõuga tunnistatakse nimetatud nõue kehtetuks, kuna vastav teave jõuab julgeolekuasutusteni registripäringute kaudu. Isiku nime muutumisest teavitamise nõue on kehtestatud ajal, mil elektrooniline ja pidev juurdepääs andmekogudele ei olnud levinud. Isiku nimi on kantud rahvastikuregistrisse, samuti nähtub registrist nime muutumine (rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse). Juriidilise isiku nimi on 6 (16) muutumine (rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse). Juriidilise isiku nimi on kantud äriregistrisse ning registrist on nähtav nime muutumine. Kuna julgeolekukontrolli teostamiseks pädevatel asutustel on juurdepääs nii rahvastikuregistrile kui ka äriregistrile, on asutustel võimalik kehtiv nimi iseseisvalt välja selgitada, mistõttu isikul puudub vajadus julgeolekukontrolli teostavat asutust nime muutumisest eraldi teavitada. RSVS § 20 lõikes 5, § 33 lõigetes 8 ja 12, § 34 lõikes 8 ja § 58 lõigetes 1 ja 2 asendatakse sõnad „ametikoht, millel töötamise“ sõnadega „töö- või ametikoht, mille ülesannete täitmise“. Sõnade „ametikohal töötamine“ asemel on eelnõus selguse huvides kasutatud laiemat määratlust „töö- või ametikohal ülesannete täitmine“. Kaitseministeerium teeb ettepaneku sätteid täpsustada, arvestades vajadust hõlmata sõnastusega nii töö- kui ka ametikohad ning nendel ülesannete täitmine näiteks Kaitseliidus ja ajateenistuses. RSVS § 20 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(7) Teabevaldaja on kohustatud kontrollima oma valduses olevate teabekandjate olemasolu ja terviklikkust vähemalt üks kord aastas ning arhiivis olevate teabekandjate olemasolu ja terviklikkust vähemalt üks kord viie aasta jooksul. Kohustusega hõlmatud teabekandjad, teabekandjate liigi, salastatuse taseme ja kontrolli korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras.“. Teabekandjate olemikontrolli puudutav muudatus on seotud RSVS § 16 punkti 4 ümbersõnastamisega. Nimetatud sättes on ette nähtud, et riigisaladuse kaitse tagatakse muu hulgas salajase ja täiesti salajase taseme riigisaladust sisaldavate teabekandjate olemasolu ja terviklikkuse iga-aastase kontrollimisega. Teabevaldaja kohustusena näeb seadus ette vähemalt üks kord aastas kontrollida tema valduses olevate salajase ja täiesti salajase taseme riigisaladust sisaldavate teabekandjate olemasolu ja terviklikkust. Olemikontrolli rangete nõuetega seonduvalt juhib Kaitseministeerium tähelepanu iga-aastase teabekandjate kontrolliga kaasnevale ebamõistlikult suurele töökoormusele, mis on tingitud nende valitsemisalas kontrolli vajavate dokumentide väga suurest mahust. Kaitseministeerium teeb ettepaneku kontrolli sageduse nõue seadusest välja jätta ning reguleerida küsimust täpsemalt kaitse korras selliselt, et võimalikud oleksid ka olemikontrolli puudutavad erisused. Eelnõu koostamisel on lähtutud põhjendusest, mille kohaselt on minimaalselt iga-aastane salajase ja täiesti salajase taseme riigisaladust sisaldavate teabekandjate olemikontroll jätkuvalt oluline ja vajalik meede, kuna pikema perioodi puhul suureneks märkimisväärselt väärkasutamise avastamata jäämise risk. Täiendavalt tuleb nõude puhul arvestada väärteo aegumise ajaga. Olukorras, kus kontrollimist vajavaid dokumente on väga palju, tuleb üle vaadata salastatuse alused ning vajaduse ja võimaluse korral vanadel dokumentidel salastusmärge kustutada (arvestades ka kõnesoleva eelnõuga kavandatud muudatusi nende koostoimes). Samuti on lahenduseks arhiveerida dokumendid, mis ei ole pidevalt käibes. Seaduses sätestatakse olemikontrolli üldine põhimõte (eespool nimetatud § 16 punkti 4 muudatus). Täiendavalt nähakse teabevaldajatele ette kohustus kontrollida oma valduses olevate teabekandjate olemasolu ja terviklikkust vähemalt üks kord aastas ning arhiivis olevate teabekandjate olemasolu ja terviklikkust vähemalt üks kord viie aasta jooksul. Täpsema regulatsiooni selle kohta, millised on kohustusega hõlmatud teabekandjad, nende liigid, salastatuse tase ja kontrolli kord, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. RSVS § 23 lõike 1 punkti 2 muudetakse ja jäetakse välja sõnad „ning väljaspool Eesti 7 (16) RSVS § 23 lõike 1 punkti 2 muudetakse ja jäetakse välja sõnad „ning väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe struktuuriüksustes ja allüksustes“. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksusel (luurekeskusel) õigus korralda ja kontrollida riigisaladuse kaitset Kaitseväes ja Kaitseliidus, välja arvatud väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe üksustes, mis on Välisluureameti ülesanne. Muudatusettepaneku kohaselt antakse Välisluureameti ülesanne korraldada ja kontrollida riigisaladuse kaitset väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe üksustes luurekeskusele. Praktikas on juba praegu erisugustel põhjustel luurekeskus korraldanud riigisaladuse kaitset ja kontrolli väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe struktuuriüksustes, allüksustes ja üksustes. Seega võimaldab seadusemuudatus ära hoida tegevuste dubleerimist. RSVS § 23 lõike 2 punktis 6 asendatakse sõnad „ning annab nende töötlemiseks“ sõnadega „ja töötlussüsteemide kiirgusturbe tagamist ning annab selleks“. Muudatusega täiendatakse RSVS § 23 lõikes 2 esitatud ülesannete loetelu, mida Välisluureamet täidab elektroonilise teabeturbe korraldamisel ja kontrollimisel. Üks osa omavahel tihedalt seotud ülesannetest on kiirgusturbe tagamise korraldamine ja kontroll. Ka selle tegevuse abil tagatakse, et töötlussüsteemid ja nende asukohad vastavad kindlaksmääratud nõuetele ning nende kaudu ei saa kahjustada töödeldava teabe käideldavuse, salajasuse ja terviklikkuse tagamine. Kiirgusturbe tagamisel lähtutakse RSVS § 39 lõike 2 punkti 2 alusel antud kaitseministri määrusest „Kiirgusturbe tagamise nõuded“. Kui töötlussüsteem või selle asukoht ei vasta kiirgusturbe nõuetele, ei ole võimalik sellele akrediteerimise tulemusena ka vastavussertifikaati anda. Sellele viitab ka RSVKK § 109 lõike 2 punkt 5, mille järgi lähtutakse akrediteerimisel muu hulgas töötlussüsteemi asukoha kiirgusturbe tsoneerimise tulemustest. Muudatus loob suurema õigusselguse ning infoturvet puudutavate õigusaktide kooskõla, kuid ei muuda praktikat, sh töötlussüsteemide akrediteerimist ega kiirgusturbe tagamise korraldamist ja kontrolli, sest kõnealust ülesannet täidab Välisluureamet ka täna. RSVS § 23 lõike 3 sissejuhatavat lauseosa muudetakse ja jäetakse sellest välja sõnad „ning väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe üksustes“. Muudatuse selgitus on esitatud RSVS § 23 lõike 1 punkti 2 muutmise juures. RSVS § 35 lõike 1 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kui teabe on loonud teenistusväline füüsiline isik või eraõiguslik juriidiline isik, annab edastamiseks kirjaliku nõusoleku põhiseaduslik institutsioon, valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus, kellega sõlmitud lepingu täitmiseks on teave loodud.“. Kehtiva regulatsiooni järgi peab teenistusvälise füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku loodud salastatud teabe edastamiseks andma nõusoleku juurdepääsu- või töötlemisloa toetaja. Praktikas on selle nõude puhul tekitanud probleeme asjaolu, et juurdepääsu- või töötlemisloa esialgsel toetajal ei ole enam teadmisvajadust. Olukorras, kus üks asutus on olnud teenistusvälisele füüsilisele isikule või eraõiguslikule isikule loa taotlemisel toetajaks, ei pruugi aastaid hiljem, kuid siiski kehtiva juurdepääsu- või töötlemisloa kehtivuse ajal, esialgne loa toetaja olla selle isikuga enam seotud. Näiteks on ettevõtja taotlenud töötlemisluba Kaitseministeeriumi riigihankes osalemiseks, mistõttu loa toetaja oli algselt Kaitseministeerium. Kui kõnealune hange lõpeb, siis võib luba kehtima jääda. Kehtiv regulatsioon viib selleni, et kui aastate pärast on ettevõtja seotud muu asutuse salajases riigihankes osalemisega, siis peab selle hankega seotud dokumentide edastamiseks ettevõtja RSVS järgi endiselt saama nõusoleku 8 (16) hankega seotud dokumentide edastamiseks ettevõtja RSVS järgi endiselt saama nõusoleku Kaitseministeeriumilt (loa algselt toetajalt). Viimasel puudub aga kõnealuses küsimuses teadmisvajadus. Siseministeerium viitab, et teabe edastamise vajadust saab hinnata ja selleks nõusoleku anda salastatud teabega seotud isik või asutus, keda salastatud teave puudutab või kelle kohta see on tehtud. Eelnõus on seetõttu ette nähtud täpsustus, et kui teabe on loonud teenistusväline füüsiline isik või eraõiguslik juriidiline isik, annab edastamiseks kirjaliku nõusoleku põhiseaduslik institutsioon, valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus, kellega sõlmitud lepingu täitmiseks on teave loodud. RSVS § 35 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Riigisaladuse edastamine välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile registreeritakse eelnevalt riigi julgeoleku volitatud esindaja juures, välja arvatud juhul, kui: 1) teavet edastab julgeolekuasutus; 2) käesoleva seaduse § 7 punktides 51, 7, 10 ja 11 nimetatud teavet edastab Kaitsevägi; 3) tunnistajakaitset käsitlevat teavet edastab Politsei- ja Piirivalveamet; 4) käesoleva seaduse § 8 punktides 1– 3 nimetatud piiratud tasemel salastatud teavet edastab jälitusasutus või prokuratuur.“. Sätte sõnastust on parema arusaadavuse huvides täpsustatud. Riigisaladuse edastamine välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile registreeritakse eelnevalt riigi julgeoleku volitatud esindaja juures. Erandina ei kehti see kohustus juhul, kui teavet edastab julgeolekuasutus, RSVS § 7 punktides 51, 7, 10 ja 11 nimetatud teavet edastab Kaitsevägi, tunnistajakaitset käsitlevat teavet edastab PPA, RSVS § 8 punktides 1–3 nimetatud piiratud tasemel salastatud teavet (kehtiva sõnastuse kohaselt RSVS § 35 lõikes 51 nimetatud teave, s.o piiratud tasemel salastatud jälitusteave) edastab jälitusasutus või prokuratuur. RSVS § 37 lõikeid 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „(1) Salastatud teabekandja tuleb selle tüüpi ja omadusi arvestades märgistada viisil, mis võimaldab: 1) selle valdajal saada aru, et tegemist on salastatud teabega; 2) selle töötlejal saada teada teabe salastatuse taset ja salastamistähtaega, õiguslikku alust, samuti teavet lisaturvameetmete ja teabekandjale juurdepääsu õigust omavate isikute ringi kohta, kui need on määratud. (2) Salastatud teabekandja võib märgistamata jätta juhul, kui märgistamise tõttu tekib oht riigisaladuse salastatusele või märgistamine ei ole teabekandja tüübi või omaduste tõttu võimalik.“. RSVS kohaselt on salastatud teabekandja mis tahes objekt, millele on jäädvustatud riigisaladus või salastatud välisteave (§ 3 punkt 3). Seega võimaldab salastatud teabekandja mõiste kehtiv sõnastus („mis tahes objekt“) selle kohaldamist takistusteta ka elektroonilise teabe kandjatele. Samas tulenevad RSVS § 37 lõike 1 sõnastusest täpsemad nõuded salastatud teabe kandja märgistamisele, mille puhul nõuete täies mahus rakendamist kõikvõimalikele elektroonilise teabe kandjatele enam niisama lihtsalt eeldada ei saa. RSVS-i järgi tuleb salastatud teabe kandjale teha salastusmärge ja märge teabe salastamise õigusliku aluse kohta ning märge teabekandja registreerimise kuupäeva ja salastamistähtaja kohta. Kaitseministeerium selgitab probleemi avamiseks, et eelnimetatud märked tuleb seega kanda ka 9 (16) Kaitseministeerium selgitab probleemi avamiseks, et eelnimetatud märked tuleb seega kanda ka elektroonilisele teabekandjale (eelkõige arvutifailile ja selles sisalduvale dokumendile) või teisaldatavale salvestuskandjale (näiteks mälupulgale). Nõue ei ole aga rakendatav, kui arvutifaili formaat on selline, et selle sisu (nt xml, html) või faili nime ei ole võimalik redigeerida. Samuti on keeruline kanda kõiki nõutud andmeid sellisele salvestuskandjale nagu mälupulk, mis on väike ja kuhu on võimalik teavet korduvalt salvestada. RSVS § 37 lõike 2 järgi on lubatud teabekandja märgistamata jätta üksnes juhul, kui märgistamise tõttu tekib oht riigisaladuse salastatusele. Muudel juhtudel teabekandja märgistamata jätmise või osalise või muul viisil märgistamise võimalus puudub. Alternatiivsete lahenduste puudumisel on teabevaldaja sunnitud tahtmatult RSVS-i nõudeid rikkuma. Kuigi valituse määrus juba võimaldab teabekandaja suurusest (nn väikesed teabekandajad RSVKK § 55 lg 2. ) tulenevalt põhjendatud juhtudel erisust teabekandja külge kinnitatud sildi näol, siis märgistusnõude eesmärgist lähtuvalt tuleks seaduse regulatsiooni muuta. Oluline on RSVS- is välja tuua vaid märgistamise peamised tingimused ning märgistusnõudega seotud tehnilised detailid reguleerida edaspidi täpsemalt määruses. Muudatuse kohaselt tuleb märgistuse puhul esmalt arvestada teabekandja tüüpi ja omadusi. Oluline on seejuures, et märgistus peab võimaldama: 1) saada selle valdajal aru, et tegemist on salastatud teabega; 2) saada selle töötlejal teada teabe salastamise taset ja salastamistähtaega, õiguslikku alust, samuti teavet lisaturvameetmete ja teabekandjale juurdepääsu õigusega isikute ringi kohta, kui need on määratud. RSVS § 37 lõiked 3, 5 ja 6 tunnistatakse kehtetuks. Teabekandjate märgistamise täpsemad tehnilised nõuded reguleeritakse määrusega kaitse korras. RSVS § 37 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(7) Salastatud teabekandjale kantud teabe salastatuse kustumise korral on selle valdaja kohustatud asjaomast märgistust muutma viisil, mis võimaldab valdajal aru saada, et tegemist ei ole enam salastatud teabega.“. Tegemist on sõnastusliku täpsustusega, mille eesmärgiks on muuta säte õigusselgemaks ja suurendada teabevaldaja otsustusruumi. RSVS seab täna teabevaldajale kohustuse riigisaladuse salastatuse kustumisel (nt salastamistähtaja lõppemisel) teha salastusmärkega teabekandjale sellekohane märge (kaitse korras on täiendavalt kohustus salastusmärge ka läbi kriipsutada RSVKK § 60 lõige 1. ). Eelnõus on kohustus erinevaid teabekandjaid arvestades sõnastatud paindlikumalt. Ette on nähtud võimalus asjaomase märgistuse muutmiseks viisil, mis võimaldab valdajal aru saada, et tegemist ei ole enam salastatud teabega. Eelnevast tulenevalt peab ka pärast märgistuse muutmist olema arusaadav, et teabe puhul oli tegemist salastatud teabega. RSVS § 38 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Arhivaaliks olev teave antakse pärast selle salastatuse kustumist kooskõlas arhiiviseadusega üle Rahvusarhiivile.“. RSVS § 38 muudatused on seotud vajadusega viia salastatud teabekandjate säilitamise ja hävitamise regulatsioon kooskõlla kehtiva arhiiviseadusega. Seaduse kohaselt ei tohi avalikku ülesannet täitev asutus või isik, kelle tegevuse käigus võib tekkida arhivaale, oma dokumente hävitada enne arhivaalide väljaselgitamist (§ 7 lg 3). Arhiivieeskirja Arhiiviseaduse alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määrus nr 181. järgi selgitatakse dokumentide arhiiviväärtus (dokumendid, mida osana rahvuslikust kultuuripärandist säilitatakse püsivalt arhivaalidena) välja hindamise käigus (§ 9 lõike 1). Hindamise käigus arhivaalideks tunnistatud dokumendid 10 (16) välja hindamise käigus (§ 9 lõike 1). Hindamise käigus arhivaalideks tunnistatud dokumendid antakse üle Rahvusarhiivile ja neid ei tohi hävitada. Arhiivieeskiri näeb täiendavalt ette, et asutus võib teabekandja hävitada juhul, kui dokumendis olev teave on üle viidud teisele teabekandjale. Üleviimise protseduur, teostaja, aeg, kasutatud riist- ja tarkvara peavad olema dokumenteeritud ja kontrollitavad ning teabe autentsus, usaldusväärsus, terviklus ja kasutatavus peavad olema tagatud (arhiivieeskirja § 13). Kehtiv RSVS § 38 näeb arhivaale puudutavalt ette, et teabekandjate puhul, mille salastatus ei ole kustunud, võib hävitada üksnes: • arhiiviväärtuseta teabekandja riigiarhivaari või tema volitatud ametniku nõusolekul; • teabekandja, mis ei ole arhivaal arhiiviseaduse mõistes. Viidatud sätte sõnastus seab kohustuseks küsida seega ka arhiiviväärtuseta teabekandja hävitamiseks eraldi riigiarhivaari või tema volitatud ametniku nõusolekut. Sellist nõuet ei saa pidada arhiiviseaduse mõtte ja eesmärgiga kooskõlas olevaks. Samuti tekitaks nõusolekunõude järgimine asjatut töökoormust nii nõusoleku taotlejale kui ka andjale. Täiendava probleemina on rakendajad selle sätte puhul välja toonud, et RSVS-i regulatsioonist ei nähtu, et salastatud teabe puhul võiks asutus algse teabekandja hävitada olukorras, kus nt paberdokumendis olev teave on üle viidud teisele teabekandjale (nt digiteeritud). Kuna RSVS sätestab salastatud teabe töötlemise erinõuded, siis ei saa asutused arhiivieeskirja leebemaid nõudeid selles küsimuses ka tõlgenduse alusel automaatselt kohaldada. Rahvusarhiiv hindab asutusi tervikuna ega erista riigisaladust muust teabest. Arhiivi antakse üle vaid arhiiviväärtusega teavet ja seda digiteeritud kujul (sarjad võetakse arhiivi vastu digitaalsel kujul). Seega peab dokumendi arhiiviväärtus olema välja selgitatud eelnevalt hindamise käigus ning riigiarhivaari luba eraldi iga kord arhiiviväärtuseta teabekandjate hävitamiseks (kehtiva RSVS § 38 lg 3) vaja ei ole. Samuti on võimalik sooritada ka ülehindamine, kui selline vajadus on asutusel tekkinud. Eelnõus on eelnevat arvestades § 38 muudatustena ette nähtud: • arhivaaliks (mis on/ei ole arhivaal, peab omakorda olema eelneva hindamise käigus välja selgitatud) olev teave antakse pärast selle salastatuse kustumist kooskõlas arhiiviseadusega üle Rahvusarhiivile; • nende teabekandjate puhul, mille salastatus ei ole kustunud, võib hävitada salastatud teabekandja, mis sisaldab ainult arhiiviväärtuseta teavet. Seega ei tohi hävitada teabekandjat, millel on ka arhiiviväärtusega teave; • samuti võib teabekandjate puhul, mille salastatus ei ole kustunud, hävitada salastatud teabekandja, milles sisaldunud arhiiviväärtusega teave on üle viidud teisele teabekandjale viisil, mis tagab selle autentsuse, usaldusväärsuse, terviklikkuse ja kasutatavuse. Sellest tulenevalt saab seega teabe digiteerimisel paberi hävitada, mis vähendab omakorda arhiiviga seonduvat koormust ning on teabevaldajate jaoks tähtis ka olemikontrolli kontekstis. RSVS § 38 lõikes 2 asendatakse sõnad „teavet sisaldava kustunud salastatusega teabekandja“ sõnaga „teabe“. Tegemist on normi sõnastuse täpsustusega. RSVS § 38 lõike 3 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „mille“ sõnadega „millele kantud teabe“. 11 (16) Tegemist on normi sõnastuse täpsustusega. RSVS § 38 lõike 3 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) salastatud teabekandja, mis sisaldab ainult arhiiviväärtuseta teavet;“. Muudatuse selgitus on esitatud eespool eelnõu § 4 punkti 14 juures. RSVS § 38 lõiget 3 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses: „41) salastatud teabekandja, milles sisaldunud arhiiviväärtusega teave on üle viidud teisele teabekandjale viisil, mis tagab selle autentsuse, usaldusväärsuse, terviklikkuse ja kasutatavuse; “. Muudatuse sisulist vajadust on selgitatud eespool eelnõu § 4 punkti 14 juures. Eelnõuga nähakse ette võimalus hävitada salastatud teabekandja, milles sisaldunud arhiiviväärtusega teave on üle viidud teisele teabekandjale. Tingimused, millele üleviimisel teave vastama peab, on analoogsed arhiivieeskirjas tooduga – tagatud peab olema üleviidud teabe autentsus, usaldusväärsus, terviklikkus ja kasutatavus. Sõna „terviklikkus“ on lisatud taotluslikult põhjusel, et kasutada RSVS-is terminit ühtemoodi (vrd arhiiviseaduses on „terviklus“). RSVS § 38 lõike 3 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks. Muudatuse selgitus on esitatud eespool RSVS § 38 lõige 1 muudatuse juures. RSVS §-s 39 sätestatud arvutite ja kohtvõrkude kaitse nõuete kehtestamist käsitlev osa. RSVS § 39 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) elektroonilise teabeturbe nõuded, sealhulgas töötlussüsteemile esitatavad nõuded, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõuded;“. RSVS § 39 muudatusettepanekud on esitatud, lähtudes § 39 lõike 2 punkti 3 alusel antava määruse ajakohastamise raames tekkinud arutelust. Tehnoloogia arengust, riigi julgeolekut ähvardavate ohtude muutumisest ning Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (North Atlantic Teaty Organization, edaspidi NATO) ja Euroopa Liidu asjaomaste regulatsioonide uuendustest lähtudes hinnati 2019. aastal tervikuna kaitseministri määruse „Arvutite ja kohtvõrkude kaitse nõuded“ ajakohasust ning koostati uue tervikmääruse eelnõu. Selle kooskõlastamise käigus ilmnes, et võrreldes teiste § 39 lõike 2 alusel antavate määrustega võib töötlussüsteemidele esitatavate nõuete täitmine tuua kaasa märgatavalt suurema kulu ministeeriumide valitsemisaladele, mis omakorda võib vajada eelarvevahendite planeerimist riigi eelarvestrateegia koostamise raames. Uute nõuete tõhusa täitmise ja nendeks eelarve koostamise huvides antakse eelnõuga selle määruse kehtestamine Vabariigi Valitsusele. See kindlustab nõuete kehtestamise laiapõhjalisuse ja konsensuslikkuse, sest Vabariigi Valitsuse määruse andmise otsuse kiidavad üldjuhul heaks kõik istungil osalevad ministrid. Määruse vastava osa ettevalmistamine ja muudatuste Vabariigi Valitsusele esitamine on jätkuvalt Kaitseministeeriumi pädevuses. RSVS eelnõu 2006. aasta seletuskirja järgi on § 39 lõike 2 alusel kehtestatavad määrused kaitseministri määrused eelkõige seetõttu, et see osa salastatud teabe töötlemise regulatsioonist on võrreldes muu töötlemise korraga oluliselt detailsem ja tehnilisem, sisaldades jooniseid, võrrandeid ja tabeleid ning seetõttu koormaks liigselt RSVKK teksti. Senises praktikas on ilmnenud, et erinevalt kahest määrusest „Krüptomaterjalide ning nende töötlemise ja kaitse nõuded“ ja „Kiirgusturbe tagamise nõuded“ ei ole „Arvutite ja kohtvõrkude kaitse nõuded“ liiga tehniline. Samuti ei sisalda see erinevalt kahest nimetatud määrusest salastatud teabeks olevaid osi. Ühtlasi muudetakse määruse pealkiri ning osaliselt ka 12 (16) määrusest salastatud teabeks olevaid osi. Ühtlasi muudetakse määruse pealkiri ning osaliselt ka sisu. Muudatuse järgi kehtestab Vabariigi Valitsus edaspidi töötlussüsteemide kaitse nõuded. Praegu kohaldub määrus üksnes arvutitele ja kohtvõrkudele. See ei kajasta aga adekvaatselt kogu kaasaegset salastatud teabe töötlemise praktikat. Salastatud teabe töötlussüsteemid, mille elektroonilise teabeturbe nõuetele vastavust tuleks akrediteerimise käigus kontrollida, on RSVS § 3 punkti 9 järgi mis tahes infosüsteem, sealhulgas tehnilised vahendid, mida kasutatakse teabe elektrooniliseks töötlemiseks. Tehnika areng on tinginud selle, et teabe elektrooniline töötlemine ei toimu alati enam kohtvõrgus (ingl k Local Area Network ehk LAN), s.t piiratud alal või ehitises asuvas võrgus ja selle osaks olevates seadmetes. Samuti on vaieldav termini „arvuti“ ulatus. Muudatus võimaldab hõlmata nõuetega ka näiteks raadiosidevõrke, milles töödeldakse salastatud teavet. RSVS § 39 lõike 2 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks. Muudatus on seotud eelmises punktis kirjeldatuga. RSVS § 48 lõiget 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Välisluureamet teostab julgeolekukontrolli järgmiste isikute suhtes: 1) Välisluureametisse teenistusse või tööle kandideeriv ja teenistuses või tööl olev isik, välja arvatud peadirektor ja tema asetäitja ning peadirektori määratud muu Välisluureameti ametnik või töötaja; 2) Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema määratud kaitseväelane, ametnik või töötaja, keda Välisluureamet soovib kaasata või on kaasanud Kaitseväe korralduse seaduse § 41 alusel; 3) Kaitsepolitseiameti peadirektor ja tema asetäitja ning peadirektori määratud muu Kaitsepolitseiameti ametnik või töötaja; 4) Siseministeeriumi kantsler ja asekantsler ning Siseministeeriumis Kaitsepolitseiameti tööd suunav ja koordineeriv ametnik; 5) prokurör.“. Julgeolekukontrolli suurema legitiimsuse ning riigisaladuse kaitse tagamiseks tuleb vältida olukorda, kus julgeolekuasutuse tegevust kontrolliva (järelevalve, auditeerimine) või koordineeriva isiku suhtes teostab julgeolekukontrolli seesama julgeolekuasutus. Sõltumatus on tagatud Kaitseministeeriumis Välisluureameti tegevust koordineerivate ja kontrollivate ametnike puhul, kelle julgeolekukontrolli teostab Kaitsepolitseiamet (RSVS § 48 lõige 1), kuid ei ole tagatud Siseministeeriumis Kaitsepolitseiameti tegevust koordineerivate ja kontrollivate ametnike puhul. Kehtiv regulatsioon eristab julgeolekukontrolli teostamist küll näiteks Siseministeeriumi kantsleri ja asekantsleri suhtes, kuid mitte teiste Siseministeeriumi teenistujate suhtes, kes Kaitsepolitseiameti tegevust kontrollivad või koordineerivad (RSVS § 48 lõike 3 punkt 3). Julgeolekukontrolli teostamise regulatsiooni muutmisega tagatakse julgeolekukontrolli teostavate isikute sõltumatus isikust, kelle suhtes julgeolekukontrolli läbi viiakse. Muudatusega saavutatakse julgeolekukontrolli läbiviimisel suurem legitiimsus ning tagatakse paremini riigisaladuse kaitse. Muudatuse tulemusel saab punkti 1 alusel Välisluureameti peadirektor ja punkti 3 alusel Kaitsepolitseiameti peadirektor määrata oma asutuse ametikohtade eripära arvestades, millisel juhul on vaja julgeolekukontrolli erisust kohaldada. Esmajoones on julgeolekuasutused tuvastanud, et asjakohane võiks olla suunata teise asutusse julgeolekukontrolli need ametnikud, kes täidavad asutuses julgeolekukontrolli funktsiooni sama asutuse teenistusse kandideerivate ja teenistuses olevate isikute suhtes. Nii kaob ära olukord, kus mõned sama asutuse ametnikud teevad vastastikku üksteise suhtes julgeolekukontrolli. 13 (16) Kaitseväe korralduse seaduse § 41 järgi teevad julgeolekuasutused Kaitseväge puudutavate luure- ja vastuluureülesannete täitmisel seaduses sätestatud ulatuses koostööd Kaitseväega. Kaitseväe struktuuriüksustel ja nende teenistujatel on õigus julgeolekuasutuste poolt kaasatuna osaleda Kaitseväge puudutavates luure- ja vastuluureoperatsioonides. Välisluureameti puhul seonduvad kõnealused operatsioonid julgeolekuasutuste seaduse § 7 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud ülesannetega koguda ja töödelda riigile välis-, majandus- ja riigikaitsepoliitika kujundamiseks ning riigikaitseks vajalikku välisriike, välismaiseid tegureid või tegevust puudutavat teavet ning teostada vastuluuret nende Kaitseväe struktuuriüksuste või nende teenistujate kaitseks, mis asuvad väljaspool riigi territooriumi. Sellest tulenevalt on vajalik kaasata Kaitseväe teenistujaid. Kaasamiseks on vajalik eelnev Välisluureameti poolne julgeolekukontroll. RSVS § 50 lõiget 6 muudetakse ja sõnastatakse see järgmiselt: „(6) Salastatud välisteabe töötlussüsteem peab vastama salastatud välisteabe avaldaja esitatud nõuetele. Nõuetele vastavust hinnatakse käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud tingimustel ja korras.“. RSVS § 50 lõige 6 näeb kehtivas sõnastuses ette, et kui välislepingust tulenevad töötlussüsteemile salastatud välisteabe töötlemiseks esitatavad nõuded on rangemad RSVS-s või selle alusel antud õigusaktides töötlussüsteemile esitatud nõuetest, siis tuleb töötlussüsteem salastatud välisteabe töötlemiseks täiendavalt akrediteerida. Välisministeerium ja Välisluureamet on tähelepanu juhtinud asjaolule, et salastatud välisteabe töötlussüsteemide vastavust salastatud välisteabe avaldaja esitatud nõuetele tuleb hinnata igal juhul, kuid lõikes käsitletud täiendavat akrediteerimist ei toimu, vaid seda tehakse samal ajal riigisaladuse töötlemise nõuetele vastavuse hindamisega. Eelnevast tulenevalt täpsustatakse sätet. RSVS § 52 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) teabevaldaja poolt salastatud välisteabe kaitse korralduse nõuetele ja teabekandjate töötlemise nõuetele vastavuse ning salastatud välisteabele füüsiliste isikute juurdepääsu kontrollimine, sealhulgas riigi välisesindustes ja väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe üksustes;“. RSVS § 52 lõike 1 punkti 2 järgi on riigi julgeoleku volitatud esindaja (edaspidi RJVE) üks ülesandeid kontrollida teabevaldajaid, sealhulgas riigi välisesindusi ja väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvaid Kaitseväe üksusi selleks, et selgitada välja, kas salastatud välisteabe kaitse korraldus ja füüsiliste isikute juurdepääs salastatud välisteabele vastab nõuetele. Kaitseministeerium juhib tähelepanu, et RSVS § 22 lõike 2 punktide 1 ja 2 järgi kontrollivad Kaitsepolitseiamet ja Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksus ning RSVS § 23 lõike 3 punktide 1 ja 3 järgi Välisluureamet oma vastutusvaldkonnas olevate asutuste: • riigisaladuse kaitse korralduse vastavust nõuetele ning füüsiliste isikute juurdepääsu riigisaladusele; • riigisaladuse ja salastatud teabekandjate töötlemise vastavust nõuetele. Seevastu RSVS § 52 lõikes 1 ei ole sõnaselgelt sätestatud RJVE analoogset kohustust kontrollida riigisaladuse ja salastatud teabekandjate töötlemise vastavust nõuetele. Eelnev on tekitanud küsimuse, kas RJVE-l see kohustus puudub või on see kaetud juba salastatud välisteabe kaitse korralduse nõuetele vastavuse kontrolliga. Praktikas täidab RJVE ka seda ülesannet, sest ühelegi teisele isikule ega asutusele seda õigusaktidega pandud ei ole. Kontrolli 14 (16) ülesannet, sest ühelegi teisele isikule ega asutusele seda õigusaktidega pandud ei ole. Kontrolli tegemata jätmine loob võimaluse, et salastatud välisteave ei ole kaitstud avalikuks tuleku ja juurdepääsuõiguseta isikule teatavaks saamise eest. Selguse tagamiseks sõnastatakse RJVE kõnealused ülesanded Kaitsepolitseiameti, Kaitseväe struktuuriüksuse ja Välisluureameti ülesannetega identselt. RSVS § 52 lõiget 3 muudetakse ja sõnastatakse see järgmiselt: „(3) Riigi julgeoleku volitatud esindaja ei korralda ega kontrolli järgmist salastatud välisteabe vahetust ning selle käigus saadud salastatud välisteabe riigisisest edastamist: 1) julgeolekuasutuse ülesannete täitmiseks vajaliku salastatud välisteabe vahetus välisriigi asutuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga, kui välislepingust ei tulene teisiti; 2) kaitseväeluurega tegeleva Kaitseväe struktuuriüksuse luuret ja vastuluuret puudutava salastatud välisteabe vahetus välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitva asutusega, kui välislepingust ei tulene teisiti; 3) Politsei- ja Piirivalveameti tunnistajakaitset puudutava salastatud välisteabe vahetus välisriigi asutuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga, kui välislepingust ei tulene teisiti; 4) jälitusasutuse või prokuratuuri käesoleva seaduse § 8 punktides 1–3 nimetatud tunnustele vastava piiratud tasemel salastatud välisteabe vahetus välisriigi asutuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga, kui välislepingust ei tulene teisiti.“. Sätte sõnastust parandatakse ja sättesse on lisatud ka kaitseväeluurega tegelev Kaitseväe struktuuriüksus. RJVE ei korralda ega kontrolli kaitseväeluurega tegeleva Kaitseväe struktuuriüksuse teabevahetust välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitvate asutustega ning sama teabe riigisisest edastamist. RSVS § 36 lg 6 kohaselt edastab Kaitsevägi välisriigile RSVS § 7 punktides 5¹, 7, 10 ja 11 nimetatud riigisaladust, registreerimata seda riigi julgeoleku volitatud esindaja juures. Arvestades keerulist julgeolekuolukorda maailmas, on muutunud üha intensiivsemaks Kaitseväe ja liitlasriikide sõjalise riigikaitsega seotud teabe vahetus, sh luuretegevusest saadud teave. Välislepinguks käesoleva sätte tähenduses loetakse ka rahvusvahelise organisatsiooni, millega Eesti on liitunud, kehtestatud nõudeid, kui organisatsiooniga liitumisel on nõuete järgimise kohustus võetud (välissuhtlemisseaduse § 19). Salastatud välisteabe kaitseks rakendatakse seega RSVS-i ja selle alusel antud õigusaktide nõudeid, millele lisanduvad välislepingutest tulenevad täiendavad (rangemad) nõuded. Näiteks NATO salastatud teabe edastamisel tuleb järgida organisatsiooni kehtestatud nõudeid ja Euroopa Liidu salastatud teabe edastamisel Euroopa Liidu kehtestatud nõudeid. 2. Muuta eelnõu § 6 ja sõnastada see järgmiselt: „§ 6. Seaduse jõustumine (1) Käesolev seadus jõustub 2023. aasta 1. aprillil. (2) Käesoleva seaduse § 4 punktid 22 ja 23 jõustuvad 2024. aasta 1. jaanuaril.“. Selgitus: Eelnõu § 4 punktide 22 ja 23, millega muudetakse RSVS § 39 lõike 1 punkti 1 ja lõike 2 punkti 15 (16) Eelnõu § 4 punktide 22 ja 23, millega muudetakse RSVS § 39 lõike 1 punkti 1 ja lõike 2 punkti 3, jõustumise ajaks sätestatakse 2024. aasta 1. jaanuar. Muudatusega seonduvad RSVKK täiendused valmistab ette Kaitseministeerium koostöös elektroonilise teabeturbe korraldamise ja kontrollimise ülesannet täitva Välisluureametiga. Kõnealused muudatused võimaldavad kehtestada elektroonilise teabeturbe nõuded ka sellistele töötlussüsteemidele, mis ei koosne üksnes arvutitest ja kohtvõrkudest. Muudatuste vastuvõtmise ja jõustumise vaheline pikem periood võimaldab asutustel kõnealused nõuded ette valmistada ning asjassepuutuvate ministeeriumide ja nende valitsemisaladesse kuuluvate töötlevate üksustega kooskõlastada. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Hanno Pevkur Minister Liina Martinson 717 0072 [email protected] 16 (16)