Kiri

Keskkonnaamet [email protected] 02.02.2022 nr 12-6/368-1 Ettepanekud ja vastuväited Linnamäe paisul vee paisutamise ja elektritootmise mõju hindamise eelnõudele Kultuuriministeerium esitab ettepanekud ja vastuväited Keskkonnaameti koostatud Linnamäe paisul vee paisutamise ja elektritootmise mõju hindamise eelnõudele. I Õiguslikud aspektid 1. Linnamäe HEJ vee erikasutusloa menetlus on kestnud üle 10 aasta, mis ei ole riigi hea halduse tavale kohane. Pärast rohkem kui 10 aasta pikkust menetlust otsustas Keskkonnaamet loobuda keskkonnamõjude hinnangu (KMH) nõudmisest paisu omanikult ja lõpetas KMH menetluse 2021. aastal. Selle asemel on amet koostanud ise ja pannud avalikule väljapanekule kaks dokumenti pealkirjadega „Tagantjärele Natura hindamine“ ja „II Natura erandi etapp“. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (KeHJS) sellist tagantjärele hindamist ette ei näe. Palume selgitada, millisele õiguslikule alusele Keskkonnameti tegevus tugineb ning milline on tagantjärele hindamise õiguslik tähendus. Samuti palume selgitada, miks on Keskkonnaamet loobunud KMH nõudest, mida amet paisu omanikult üle 10 aasta järjekindlalt nõudis. 2. Kultuuriministeerium on varasema menetluse käigus pidevalt viidanud KeHJS-ile, mille alusel koostatakse keskkonnamõjude hinnanguid. Nimetatud seaduse § 5 järgi on kultuuripärandit ohustav tegevus määratletud olulise keskkonnamõjuna. Euroopa Liidu keskkonnamõju hindamise direktiivi1 järgi tuleb keskkonnamõju hinnates pöörata tähelepanu ka ajaloolise, kultuurilise või arheoloogilise väärtusega maastikule ja kohtadele, eesmärgiga kaitsta ja edendada kultuuripärandit, sh ajaloolisi linnaalasid ja maastikke, mis on ka Euroopa Liidu tasandil määratletud kui kultuurilise mitmekesisuse lahutamatu osa, mida peab respekteerima ja edendama.2 Loodusdirektiivi järgi on piirkondade arengu eesmärgil oluline arvestada võimaluse korral kultuuripärandiga laiemalt, st ka riiklikuks kultuurimälestiseks tunnistamata kultuuripärandiga. Loodusdirektiivi artikli 2 lõike 3 kohaselt peavad rakendatavad meetmed arvestama majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi nõudeid ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi. Kuna praegu avalikustatud dokument ei ole pealkirja poolest KMH, jäävad ebaselgeks sellele kehtivad nõuded. Avalikustatud dokumentides on viidatud dokumendile „Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kultuuriväärtuse eksperthinnang“, mille on tellinud Keskkonnaamet ja koostanud Artes Terrae Maastikuarhitektid (2021). Palume selgitada, miks Artes Terrae 1 2011/92/EL, muudetud 2014/52/EL. 2 Direktiivi 2014/52/EL preambul, punkt 16. Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941 Maastikuarhitektide büroo koostatud eksperdihinnangut ei ole täies mahus Keskkonnaameti veebilehel avalikustatud. 3. Kultuuripärandi mõjuhinnangu leiab üksnes Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemist ja ainult neile, kes teavad, mida ja kuidas otsida. Leiame, et Keskkonnaamet on sellega teadlikult tekitanud olukorra, kus looduskaitset käsitlevad eksperdihinnangud on avalikustatud keskkonnamõjude hindamiste avalikustamiseks mõeldud veebilehel täies mahus, kuid kultuuriväärtuste eksperdihinnang leiab äramärkimist vaid üksikute „sobivate“ väljavõtetena eelmiste koosseisus ning see ei ole olnud ei avalikkusele ega asjaomastele asutustele täies mahus kättesaadav. Haldusmenetluse seaduse kohaselt ei panda avalikkusele tutvumiseks välja andmeid, mille avaldamine on seadusega või selle alusel keelatud. Praegust olukorda, kus osa informatsiooni on jäänud võrdsetel alustel avaldamata, ei saa lugeda korrektseks avalikkuse kaasamiseks, mistõttu tuleb korraldada uus avalik väljapanek. 4. Lisaks juhime tähelepanu laiemale probleemile keskkonnamõjude hindamise süsteemis. Sellesse protsessi on seadusandlikul tasandil sisse kirjutatud vastuolu, kus ühe valdkonna poliitika rakendamise eest vastutav riigiamet on kohustatud kaaluma kõrvuti ka teiste poliitikavaldkondade huve, lisaks muid võimalikke avalikke huve. Keskkonnaamet, kelle ülesanne on viia ellu Eesti riigi keskkonnakasutamise, looduskaitse ja kiirgusohutuse poliitikat, peab keskkonnamõjude hindamise protsessis kaaluma ja tegema otsuse valdkondade kohta, mille kohta neil pädevus puudub – Linnamäe puhul kultuuriväärtused, muinsuskaitse, energeetika ja kohaliku omavalitsuse huvid. Sellise vastutuse panek Keskkonnaametile – eriti põrkuvate huvide korral – ei ole õige ega võimalda teha tasakaalustatud otsuseid. Teeme ettepaneku algatada kirjeldatud vastuolude kõrvaldamiseks KeHJS-i muutmine. Samuti teeme ettepaneku vaadata üle keskkonnamõju hindamise litsentsi andmise nõuded, sest praegu ei ole vastava hinnangu pärandimõjude ekspertidele esitatud ühtegi nõuet. II Eetilised küsimused 5. Keskkonnaamet on esitanud avalikkusele korduvalt seisukohta, et Linnamäe paisul on loodus- ja kultuuriväärtuste eesmärgid ühildatavad. Selline seisukoht on ameti 14.01.2022 pressiteates praegugi ameti veebilehel kõigile lugemiseks. Tsiteerime: „Keskkonnaamet on pidevalt selgitanud ja viidanud asjaolule, et kaladele saab rajada kalade läbipääsu ka nii, et ajaloolise väärtusega ehitis säilib.“ 3 Samas on selge ja ka Natura tagantjärele hindamise dokument sedastab, et: „Varem toimunud paljude alternatiivide sõelumisel ning analüüsil on ainukeseks reaalseks kehtivale keskkonnaõigusele vastavaks lahenduseks jäänud alternatiiv - avada Linnamäe pais kaladele ja loobuda elektritootmisest Linnamäe paisul.“ (algteksti rõhuasetus). Ka Keskkonnaameti tellitud kultuuriväärtuste eksperdihinnang ütleb: „Vaadeldes keskkonnaameti ja muinsuskaitseameti põhjendusi on selge, et tegemist on vastandlike seisukohtadega, mille samaaegne täiemahuline saavutamine ei ole füüsiliselt võimalik – keskkonnaamet soovib paisjärve kaotamist, muinsuskaitseamet soovib paisjärve säilitamist.“ Leiame, et Keskkonnaamet eksitab selliseid vastandlikke seisukohti esitades avalikkust ning tekitab küsimuse, kas ta saab selles küsimuses teha tasakaalustatud otsuse. III Sisulised märkused 6. Linnamäe HEJ pais on tunnistatud kultuurimälestiseks kultuuriministri 21.12.2016 käskkirjaga nr 180. Pais on ehitatud aastatel 1922–1924, olles praeguseks peaaegu 100 aastat vana. Pais küll osaliselt õhiti taganevate nõukogude vägede poolt 1944. aastal, kuid taastati ning käivitati uuesti 2002. aastal. Linnamäe pais on kõrge kultuuriväärtusega tööstuspärand. See on suurim ja silmapaistvaim enne teist maailmasõda ehitatud pais Eestis. Linnamäe HEJ pais on silmapaistev 3 https://keskkonnaamet.ee/uudised/keskkonnaameti-vastulause-wooluvabrik-ou-kulvab-eksitavate-sonumitega- linnamae-paisu-umber insenertehniline rajatis, mida on pärast valmimist nimetatud Eesti kauneimaks tööstusehitiseks. Lisaks betoonehitise efektsusele töötab pais ka oma algupärases funktsioonis ehk toodab elektrit, mis asetab mälestise sobivasse konteksti. Paisu projekteeris omaaegne tippspetsialist, Helsingi Tehnikaülikooli professor ja Soome parlamendi liige aastatel 1909–1910 Axel Werner Juselius (Oy Axel Juselius Waterworks). Pais peegeldab sõdadevahelise Eesti Vabariigi tehnika viimast sõna ning tegu on suurepärase saavutusega Eesti tehnilisel arendamisel. Taastamise käigus rajati uus elektrijaama turbiinihoone ja 115,6 m pikkune vantsild, mõlema autor on Eesti üks tuntumaid arhitekte Raine Karp. Jalakäijate sild osales tähelepanuväärse terasehitisena konkursil „Parim terasehitis 2002–2006“. Turbiinihoone asub mälestise kaitsevööndis, jalakäijate sild mälestise alal ja kaitsevööndis. Muinsuskaitseseadus näeb ette, et kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine on ühiskonna ühine kohustus (§ 3 lg 1); et kultuuripärandi säilitamine ja teadvustamine hoiab alal riigi ning tema piirkondade identiteeti ja eripära ning kindlustab praegustele ja tulevastele põlvedele mitmekesise ning kultuurimälu kandva elukeskkonna (§ 3 lg 2). Ajaloolises keskkonnas muudatuste tegemisel lähtutakse kultuuri- ja elukeskkonna mitmekesisuse ning kvaliteedi hoidmise põhimõttest (§ 3 lg 3). 7. Linnamäe HEJ pais on ehitatud – nagu nimigi viitab – Jägala Linnamäe kõrvale. Jägala jõe alamjooksul leidub eriaegseid muistseid inimasustuse ja -tegevuse jälgi. Linnamäe piirkond on arheoloogiliselt väga tundlik ala, mis oli asustatud ja kus leidub praeguseni jälgi inimasustusest sajandeid enne meie ajaarvamise algust. Selles piirkonnas on arheoloogiamälestiseks tunnistatud: ‒ linnus „Jägala linnamägi“ (reg nr 17535; rauaaegne linnus u 350 eKr – 150 pKr); ‒ asulakoht (reg nr 17534; asulakoht on dateeritud vanemasse (500–450 eKr) ja keskmisesse rauaaega (450–850 pKr); ‒ asulakoht ja muistsed põllujäänused (reg nr 30211; paiknevad paisjärve ääres 3,9 ha suurusel alal; Jägala Jõesuu V asulakoht on dateeritud aega u 3900 eKr ja fossiilsete põldude jäänuste noorim põllukiht u 750 pKr); ‒ asulakohad ja muistsed põllujäänused (reg nr 30212; koosneb seitsmest eriaegsest asualakohast, mille dateeringud jäävad ajavahemikku 6510 eKr – 1050 pKr). Kivi- ja rauaaegsed asulakohad, rauaaegne linnus ning muistsete põldude jäänused omavad suurt arheoloogilist väärtust ning moodustavad iseseisva väärtusega ühtse asustuspiirkonna. Euroopa arheoloogiapärand on tõsises halvenemise ohus nii planeerimise, looduslike riskide kui ka avalikkuse ebapiisava teadvustamise tõttu. Eesti on liitunud Euroopa Nõukogu arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooniga,4 mis tähendab, et ka meie eesmärk on kaitsta arheoloogiapärandit kui Euroopa kollektiivse mälu allikat ning ajaloolise ja teadusliku uurimistöö vahendit. 8. Lisaks eelnevale asub pais Vabariigi Valitsuse 11.02.2016 määrusega nr 21 kehtestatud Rebala muinsuskaitseala5 kaitsevööndis. Eestis on 12 muinsuskaitseala, mille hulgas Harjumaal Jõelähtme vallas asuv Rebala muinsuskaitseala on ainus kultuurimälestisi koos maastikuga kaitsev ala. Rebala muinsuskaitseala eesmärk on tagada looduse ja inimese koostegevuse tulemusena kujunenud kultuurmaastiku säilimine. Kultuurmaastik on inimese tegevuse tulemusena muutunud, mõjutatud või kujunenud maastik, millel on inimesele kultuuriline või sotsiaalmajanduslik tähendus. Rebala muinsuskaitseala kujundavad külad, ehitised (hooned, rajatised), krundid, kõlvikud ja nende ajaloolised piirid, kultuurimälestised ning loodusobjektid, samuti alale avanevad kaug- ja alal avanevad sisevaated. Rebala on üks suurimaid arheoloogiamälestiste tihedusega piirkondi Eestis. Rebala muinsuskaitseala kaitsevööndi piir jookseb mööda Jägala jõge, sh kulgeb see paisjärve keskel. 9. Eesti on liitunud Euroopa Nõukogu maastikukonventsiooniga. Eesti allkirjastas konventsiooni 20.12.2017 ning see jõustus Eesti suhtes 01.06.2018. Maastikukonventsiooni rakendamine peab 4 https://www.riigiteataja.ee/akt/13089481 5 https://www.riigiteataja.ee/akt/116022016007 toimuma nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt – alates üksikisikutest kuni riikliku tasandini ning kõiki maastikke kujundavate ja muutvate tegevusvaldkondade koostöös. Maastik on eluruum nii inimesele kui ka loodusele ning selle puhul on tegemist tervikliku keskkonnakäsitlusega, kus ühtegi osapoolt või seda mõjutavat tegevust ei saa jätta tähelepanuta. Jägala Linnamäe rikkaliku ajalooga piirkond on kahtlemata kultuurilooliselt oluline maastik. Ka keskkonnamõjude hindamise direktiivi kohaselt tuleb keskkonnamõju hindamisel teha kindlaks projekti otsene ja kaudne oluline mõju kultuuripärandile ja maastikule ning kirjeldada ja hinnata seda sobival viisil, võttes arvesse iga üksikjuhtumi asjaolusid.6 Kultuuripärandi mõju hindamisel tuleb analüüsida mõju kõigile kultuuripärandi elementidele, mida suuremahuline maastiku ümberkujundamine mõjutaks: lisaks paisule tuleb arvesse võtta ka arheoloogiapärandit ja maastikku kui iseseisvat väärtust. Praegu selline analüüs puudub. Olemasolev kultuuriväärtuste eksperdihinnang analüüsib erinevate kalapääsude ja jõe ümbersuunamiste variantide mõju ehitismälestisele (paisule), kuid nendib väga lühidalt ja põgusalt jõe paremkaldale linnamäe ja arheoloogiamälestise „Asulakoht“ vahele kanali ehitamise puudusi. Maastikupärand on mõjuhinnangus üldse analüüsimata. 10. Alates veeloa taotluse menetluse algusest on eksperdid ja uuringud pakkunud välja erinevaid lahendusi kalapääsu rajamiseks Jägala jõele (2010–2011, 2013, 2020, 2021). Mitte ühegi väljapakutud lahendusvariandi elluviimisel ei säili kaitsealune pais, enamik lahendusvariante ohustavad kaitsealuseid arheoloogiamälestisi ja võimalikku arheoloogiapärandit paisjärve kaldal ja/või all. Kõik pakutud lahendusvariandid tingivad Jägala jõe alamjooksul väljakujunenud elukeskkonna ja kultuurmaastiku suuremahulise muutmise, sh paisjärve kaotamise. Ehitismälestise osaline lammutamine või täielik lammutamine või arheoloogiamälestise osaline läbikaevamine on muinsuskaitse seisukohast lubamatu, sest võrdub mälestise rikkumise või hävitamisega. Ka need variandid, mis ei näe ette paisu keha lammutamist, näevad ette paisjärve tühjakslaskmist, mille järel pais jääks kulissina endisesse jõesängi seisma. Selline lahendus pilkab muinsuskaitsealust objekti ja kogu Eesti pärandipoliitikat. Variandid, mis näevad ette kalapääsu möödaviimist paisust, ei oleks eksperdihinnangute kohaselt ka funktsionaalsed – ülesvoolu ujuvatest kaladest valivad tõenäoliselt paljud kalapääsu suudme asemel jõe sängi ning paisuni jõudes ei leia kalad õiget kohta edasi ujumiseks, sest nad oleksid pidanud valima kalapääsu ligi pool kilomeetrit allavoolu ning ei pääse paisust ikkagi üles. 11. Muinsuskaitseseaduse § 33 lõige 1 sätestab: „Igaüks peab hoiduma tegevusest, mis võib mälestist või muinsuskaitsealal asuvat ehitist ohustada, rikkuda või selle hävitada. Mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist ei tohi hävitada ega rikkuda.“ Mälestise rikkumine võib seisneda nii olukorra põhjustamises, mille tõttu halveneb mälestise või selle osa seisund või see hävib (nt osaline või täielik lammutamine, loata tööde tegemise tõttu muutunud seisund või asja sattumine hävimisohtu) kui ka tegevusetuses (nt pikaajalise hooldamiskohustuse täitmata jätmise tõttu mälestis laguneb). Muinsuskaitse all oleva asja rikkumine või hävitamine võib kaasa tuua väärteo- või kriminaalkaristuse. Arvestades mälestise kui kaitstava avaliku hüve eripära, ei ole mälestise kahjustamisel võimalik kahju ümber arvestada rahaliseks kahjuks. Kahju ulatuse hindamisel tuleb lähtuda teistsugustest kriteeriumitest, milleks on mälestise autentsuse ja potentsiaalse terviklikkuse taastamise võimalikkus, arvestades rikkumisega tekitatud muutuste ulatust. 12. Mälestis säilib kõige paremini, kui see on kasutuses. Linnamäe HEJ pais on heas seisukorras ning säilinud sobivas keskkonnas ja funktsioonis – vett paisutades ja elektrit tootes. Kultuurimälestise omanikul on muinsuskaitseseadusest tulenevalt kohustus tagada mälestise säilimine, seda hooldades ja vajaduse korral remontides. Muinsuskaitseseadus ei piira asja kasutamist, sh selle algses funktsioonis, arvestades ka tänapäeva vajadusi. Võttes arvesse kõnealuse ehitise eripära, siis seda ei saa algupärasest erineval otstarbel kasutada. Kui omanikul 6 Artikkel 3 lõige 1 punkt d. ei ole võimalik hüdroelektrijaama kasutada, toob see kaasa olukorra, kus omanik peab ehitist säilitama ning sellesse investeerima, kuid ei saa seda kasutada. Riik peab tervikuna silmas pidama ka seda, et mälestise omaniku kohustused mälestise korrashoiul ja säilitamisel ei tohi olla ülemäärased. Olukorras, kus omanik ei saa talle kuuluvat asja sihipäraselt kasutada ega teha seda ka algupärasest erinevas funktsioonis, kuid peab järgima avalik-õiguslikke piiranguid, võib see osutuda õiglast talumiskohustust ületavaks. Riik peab otsustusi tehes võtma arvesse ka selliseid kaalutlusi. Nimetatud situatsioon, kus mälestisse ei investeerita, määrab mälestise sisuliselt hävimisele. Kulissina kuivale jäetud pais hävib ja pilkab Eesti kultuuripoliitikat. Kuivale jäetud paisu saab võrrelda kuivale jäetud kalaga – natuke aega elab, aga hukk on paratamatu. Keskkonnaameti tellitud eksperdihinnangu kohaselt ei ole paisjärve tühjakslaskmine kultuuriväärtuslikkuse seisukohast soovitatav lahendus isegi juhul, kui säilitatakse ajalooline pais ja arheoloogiamälestised, sest Eesti oludes on tegemist unikaalse tööstuspärandiga, mille algse otstarbe kadumine oleks suur kaotus Eesti kultuuriloole. Natura erandi hindamise dokumendis viitab Keskkonnaamet paisudele, kus kalapääs on rajatud – näiteks Jändja paisul. Juhime tähelepanu, et Jändja ja Linnamäe olukorrad ei ole võrreldavad. Jändja puumassivabrik on kaitse alla võetud varemena, st mittetöötava objektina, mille säilimine vareme kui ajaloolise objekti tähisena oli aktsepteeritud juba kaitse alla võtmisel. Vabriku vareme kõrval on ka paisul hoopis teine tähendus kui töötava elektrijaama kõrval. Seega on Keskkonnaameti kasutatav võrdlus eksitav ja asjakohatu ning otsustuse tegemisel ei saa sellise näitega arvestada. 13. Keskkonnaameti entusiasm pakkuda lahendustena välja jõe ümbersuunamist ja muid massiivseid ümberehitusi maastikul põhineb peamiselt kahel asjaolul. Esiteks Euroopa Liidu keskkonnaõigusel (loodusdirektiiv, Natura alad jm) ning teiseks, et selle elluviimiseks on kasutada Euroopa Liidu vahendid ehk Euroopa Liidu maksumaksja raha. Soovime teada, kas Eesti riigi rahvuslikku kultuuripärandit hävitavate investeeringute tegemine on kooskõlas Euroopa Liidu aluspõhimõtetega. Liidu toimimise lepingu artikkel 3 sõnastab järgmist: „Liit austab oma rikkalikku kultuurilist ja keelelist mitmekesisust ning tagab Euroopa kultuuripärandi kaitse ja arendamise.“ Lepingu artikkel 167 sõnastab: „Liit aitab kaasa liikmesriikide kultuuri õitsengule, ühtlasi respekteerides nende rahvuslikku ja regionaalset mitmekesisust ning samal ajal rõhutades ühist kultuuripärandit.“ Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 22 sõnastab: „Liit austab kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust.“ Euroopa Liit ei saa nõuda ega nõua liikmesriigi territooriumil riiklikult oluliseks tunnistatud kultuuripärandi objekti hävitamist. Juhime tähelepanu, et puudub ka Euroopa Kohtu lahend, mis oleks kaalunud liikmesriigi kultuuripärandit kui avalikku hüve. 14. Natura tagantjärele hinnang räägib lõhede taastamise potentsiaalist ehk võimalikust populatsioonist juhul, kui avada Jägala jõgi siirdekaladele kuni joani. Juhime tähelepanu, et kultuuripärand on Jõelähtmel olemas objektiivselt ja nähtavalt, mitte potentsiaalselt. Lõhede arvatavat tulevikupotentsiaali ei tohi hinnata juba eeldusega, et kultuuripärand kindlasti hävitatakse. Rõhutame, et muinsuskaitseseaduse § 3 lõike 1 alusel on kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine ühiskonna ühine kohustus. Sama paragrahvi lõike 2 alusel hoiab kultuuripärandi säilitamine ja teadvustamine alal riigi ning tema piirkondade identiteeti ja eripära ning kindlustab praegustele ja tulevastele põlvedele mitmekesise ning kultuurimälu kandva elukeskkonna. Kultuuriministeerium on seisukohal, et Keskkonnaameti koostatud hinnangud neid põhimõtteid ei järgi ega väärtusta. IV Kokkuvõtteks 15. Kultuuriministeerium ei anna heakskiitu ühelegi lahendusele, mis põhjustaks mälestise hävingu kiirenemise paisjärve tühjendamise kujul, paisu kuivale jättes ja elektri tootmise võimalust lõpetades. 16. Kultuuriministeerium leiab, et ainus võimalus Linnamäe paisu kohta otsus teha on Vabariigi Valitsuse seaduse § 49 lõike 2 alusel, mis lubab mitut valitsemisala puudutavaid keerulisi küsimusi lahendada ka Vabariigi Valitsuses. 17. Teeme ettepaneku korrigeerida Natura 2000 võrgustiku ala, arvates vaidlusaluse ala võrgustikust välja. Linnamäe HEJ pais on 98-aastane. Kuigi see nõukogude vägede õhkimise tagajärjel vahepeal ei töötanud, on pais pärast taastamist töötanud uuesti aastast 2002 ehk praeguseks 20 aastat. Natura ala moodustati aastal 2004, st koos töötava hüdroelektrijaamaga. Hüdroelektrijaama töö jätkamine ei halvenda Natura 2000 võrgustiku ala seisundit võrreldes ajaga, mil esitati dokumentatsioon loodushoiuala määramiseks. 18. Eesti vesiehitiste pärandit jääb iga aastaga järjest vähemaks. Eestis on kokku üle 900 paisu, millest 57 on riikliku kaitse ehk muinsuskaitse all. Neist omakorda 17 asuvad nn lõhelaste jõelõikudel. 14 kaitsealusel paisu kohta on tehtud kompromiss, mis aitaks tagada nii loodus- kui ka muinsuskaitselised eesmärgid. Kõik need lahendused ei ole väljaehitatuna maastikku vääristavad, näiteks Roti paisu kamberkalapääs. Samas on Muinsuskaitseamet neid lahendusi aktsepteerinud, sest enamasti ei ole olnud tegu algses funktsioonis töötavate veskite või hüdrojaamadega. Praeguse seisuga on üles jäänud küsimus kolme paisu kohta: Linnamäe, Kunda (1893. aastal rajatud Baltikumi esimene hüdroelektrijaam) ja Hellenurme (esimest korda mainitud 1582; ainus vee jõul töötav veski Eestis). Kõik need on väga väärtuslik osa Eesti kultuuripärandist, millele võrreldavaid teisi objekte Eestist ei leia. Kultuuripärand on taastumatu ressurss – kui objekt hävib, siis seda enam tagasi ei saa. Kultuuriministeerium teeb ettepaneku teha Linnamäe, Kunda ja Hellenurme paisudele Eesti ning Euroopa Liidu õigusaktidega lubatud kaalutlusotsusega erand (loobuda kalade läbipääsu nõudest), et tagada nende pikaajaline säilimine. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tiit Terik minister Liina Jänes 628 2381 [email protected]