Kirja edastamine

Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha: o C-807/21: Deutsche Wohnen (eelotsus – rikkumise omistamine ettevõtjale) o C-441/22 ja C-443/22: Obshtina Razgrad (eelotsus – hankelepingu „oluline“ muudatus) o C-684/22 kuni C-686/22: Stadt Duisburg jt (kohtujuristi ettepanek – kodakondsuse kaotamine) o C-333/21: European Superleague (eelotsus – jalgpallivõistluste korraldamine) Olulisemad EL Kohtu lahendid: o C-128/22: Nordic Info (eelotsus – COVID-19 reisipiirangud ja kontrollid piiril) o C-680/21: Royal Antwerp Football Club (eelotsus – jalgpallurite vaba liikumine) o C-718/21: Krajowa Rada Sądownictwa (eelotsus – sõltumatu ja erapooletu kohus) o C-281/22: G. K. jt (eelotsus – Euroopa Prokuratuur) o C-38/21, C-47/21 ja C-232/21: BMW Bank jt (eelotsus – lepingust taganemisõigus) o C-261/22: GN (eelotsus – Euroopa vahistamismäärus ja lapse parimad huvid) o C-488/21: Chief Appeals Officer jt (eelotsus – töötajate vaba liikumine ja invaliidsustoetus ülenejale sugulasele) oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha: ———————————————————————————————— C-807/21: Deutsche Wohnen (eelotsus – rikkumise omistamine ettevõtjale) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 5. detsembril 2023 Berliini andmekaitseametnik määras kinnisvaraettevõtjale trahvi, sest see jättis tahtlikult kustutamata üürnike isikuandmed, mida oli säilitatud alusetult. Ettevõtja esitas vastuväite, mille kohaselt Saksamaal kehtiva õiguse järgi saab haldusõigusrikkumise süüliselt toime panna vaid füüsiline isik ning juriidilisele isikule saab omistada ainult tema organite liikmete või esindajate teod. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis teada, kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 83 lõigetes 4–6 sisalduvad liidu konkurentsiõiguse funktsionaalse ettevõtja mõiste ja funktsioonikandja põhimõte, millest tulenevalt saab algatada trahvimenetluse vahetult ettevõtja suhtes ning trahvi määramiseks ei ole vaja tuvastada füüsilise isiku poolt toime pandud õigusrikkumist. Samuti soovis Saksamaa kohus teada, kas isikuandmete kaitse üldmääruse nimetatud sätteid tuleb tõlgendada nii, et ettevõtjale trahvi määramiseks peab ettevõtja olema süüdi töötaja toime pandud õigusrikkumises. Euroopa Kohus selgitas esimese küsimuse osas, et isikuandmete kaitse üldmääruse rikkumiste eest ette nähtud trahve peab olema võimalik määrata otse juriidilistele isikutele. Üldmääruse eesmärgiga oleks vastuolus see, kui trahvi määramiseks peaks rikkumise enne omistama füüsilisele isikule, sest selline lisanõue nõrgendaks trahvide tõhusust ja heidutavat mõju. Euroopa Kohus lisas, et ettevõtja mõiste liidu konkurentsiõiguse tähenduses on asjakohane ainult üldmääruse alusel määratava trahvi suuruse kindlaksmääramisel. Eelnevast tulenevalt jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et isiku- andmete kaitse üldmäärusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt saab juriidilisele isikule määrata üldmääruse rikkumise eest trahvi üksnes siis, kui see rikkumine on enne omistatud identifitseeritud füüsilisele isikule. Teise küsimuse osas selgitas Euroopa Kohus, et isikuandmete kaitse üldmäärus ei võimalda määrata trahvi, ilma et oleks tõendatud, et vastutav töötleja pani rikkumise toime tahtlikult või hooletusest. Kohus täpsustas, et juriidilisele isikule võib määrata sanktsiooni isikuandmete kaitse üldmääruse rikkumise eest ka siis, kui vastutavale töötlejale ei saanud olla teadmata, et tema tegevus kujutab endast rikkumist, olenemata sellest, kas ta oli teadlik, et ta rikub isikuandmete kaitse üldmääruse sätteid. Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et trahvi võib määrata üksnes siis, kui on tõendatud, et juriidiline isik pani rikkumise toime süüliselt, st tahtlikult või hooletusest. Kohtuotsus on kättesaadav siit. 2  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium ———————————————————————————————— C-441/22 ja C-442/22: Obshtina Razgrad (eelotsus – hankelepingu „oluline“ muudatus) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 7. detsembril 2023 Bulgaariast pärit põhikohtuasjad puudutasid vaidlusi Euroopa Liidu toetuste abil sõlmitud riigihankelepingute väidetavalt õigusvastase muutmise, mittenõuetekohase täitmise ja sellest tulenevalt riigisisese haldusasutuse rakendatud 25%-lise finantskorrektsiooni üle. Kohtuasjades käsitletavates hankemenetlustes oli mõlemal juhul lepingu esemeks olevate ehitustööde valmimiseks ette nähtud maksimaalne tähtaeg, mida aga avaliku sektori hankija nõusolekul ei järgitud, põhjendades tähtaja rikkumist ettenägematute asjaoludega. Kohtuasjas C-441/22 ületas edukaks tunnistatud ettevõtja ehitustööde valmimiseks hankelepingus ette nähtud 235 päeva pikkust tähtaega 290 päeva ja kohtuasjas C-443/22 ületas edukaks tunnistatud ettevõtja ehitustööde valmimiseks hankelepingus ette nähtud 45 päeva pikkust tähtaega 205 päeva. Kuna kummalgi juhul ei sõlmitud uue tähtaja kohta kirjalikku lepingut, küsis Bulgaaria kohus, kas direktiivi 2014/24 (riigihangete kohta) tuleb tõlgendada nii, et riigihankelepingu muudatuse kvalifitseerimiseks „oluliseks“ peavad lepingupooled olema allkirjastanud kirjaliku kokkuleppe, mille eesmärk on see muudatus teha, või piisab sellest, kui on olemas muid poolte koostatud kirjalikke materjale, mis annavad tunnistust ühisest tahtest seda muudatust teha. Euroopa Kohus leidis, et kuigi riigihankeleping tuleb direktiivi 2014/24 kohaselt sõlmida kirjalikult, siis direktiiv ei näe ette, et lepingu muudatust saab „oluliseks“ pidada vaid juhul, kui seda tõendab lepingu muudatust sisaldav kirjalik kokkulepe. Direktiivis ettenähtud tingimused riigihankelepingu muutmiseks aitavad tagada menetluste läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtete järgimise. Nende põhimõtete tagamiseks ei saa riigihankelepingu muudatuse kvalifitseerimine lepingu „oluliseks muudatuseks“ sõltuda riigihankelepingu poolte allkirjastatud kirjaliku kokkuleppe olemasolust. Selline tõlgendus hõlbustaks kõrvalehoidumist normidest, mis käsitlevad hankelepingu muutmist nende kehtivusajal, võimaldades riigihankelepingu pooltel oma äranägemisel muuta selle lepingu täitmise tingimusi, samas kui need tingimused olid kehtestatud läbipaistvalt riigihanke alusdokumentides ning neid tuli kohaldada võrdselt kõigile potentsiaalsetele pakkujatele, et tagada turul aus ja moonutamata konkurents. Kavatsus lepingu tingimused uuesti läbi rääkida võib aga tekkida muus vormis kui asjaomase muudatuse kohta sõnaselgelt sõlmitud kirjalik kokkulepe, kusjuures sellise kavatsuse võib muu hulgas tuletada kirjalikest materjalidest, mis põhinevad riigihankelepingu pooltevahelisel kirjavahetusel. Seega ei pea riigihankelepingu muudatuse kvalifitseerimiseks „oluliseks“ lepingupooled olema allkirjastanud kirjalikku kokkulepet, kuna ühist tahet saab muu hulgas tuletada ka muudest poolte koostatud kirjalikest materjalidest. Kohus leidis ka, et tavapäraseid ilmastikutingimusi ja seaduses sätestatud tööde tegemise keelde, mis on enne avaldatud ja kehtivad lepingu täitmise perioodi hulka kuuluva ajavahemiku jooksul, ei saa pidada asjaoludeks, mida hoolas avaliku sektori hankija ei saanud ette näha. Sellest järeldub, et selliseid ilmastikutingimusi ja seaduses sätestatud keelde ei saa ka muul alusel pidada selliseks, mis õigustaksid hankemenetluse alusdokumentides ja algses hankelepingus selgelt kindlaks määratud tööde tegemise tähtaja ületamist. 3  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium Kohtuotsus on kättesaadav siit. ———————————————————————————————— C-684/22 kuni C-686/22: Stadt Duisburg jt (kohtujuristi ettepanek – kodakondsuse kaotamine) ———————————————————————————————— Kohtujuristi ettepanek, 14. detsembril 2023 Nendes kohtuasjades hulk Türgist pärit, kuid Saksamaal elavaid isikuid, kes olid omandanud Saksa kodakondsuse naturalisatsiooni korras, taastasid hiljem oma Türgi kodakondsuse. Kuna nad ei olnud kasutanud seaduses ette nähtud õigust taotleda kodakondsuse säilitamist, loeti nende Saksa kodakondsus automaatselt kaotatuks. Eelotsusetaotlused esitanud kohus soovis teada, kas ELTL artikliga 20 on kooskõlas liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette kolmanda riigi kodakondsuse vabatahtliku omandamise korral liikmesriigi ja koos sellega liidu kodakondsuse automaatse kaotamise, välja arvatud juhul, kui nad on taotlenud ja saanud kodakondsuse säilitamise loa enne sellist omandamist. Kohtujurist meenutas kõigepealt kahte kohtupraktikas korduvalt kinnitatud üldpõhimõtet. Esiteks, kuigi „kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimuste“ kindlaksmääramine on iga liikmesriigi pädevuses, tuleb seda pädevust teostada kooskõlas liidu õigusega. Teiseks saavad riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette liidu kodaniku staatuse kaotamise, olla liidu õigusega kooskõlas üksnes õiguspärastel põhjustel ja proportsionaalsuse põhimõtet järgides. Saksamaal kehtib õigusnorm, mille kohaselt kaotavad Saksamaa kodanikud ex lege oma koda- kondsuse, kui nad omandavad vabatahtlikult kolmanda riigi kodakondsuse, välja arvatud juhul, kui nad saavad enne välisriigi kodakondsuse omandamist loa kodakondsuse säilitamiseks. Kohtujuristi hinnangul kuulub selline kord liikmesriikide pädevusse kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimuste kindlaksmääramisel ning selle pädevuse teostamisel on õiguspärane, et teatud juhtudel tuleb vältida mitmikkodakondsuse omamise tagajärgi. Seega leidis kohtujurist, et põhikohtuasjade asjaoludel ei ole liidu õigusega põhimõtteliselt vastuolus see, kui liikmesriik näeb sellistes olukordades üldise huvi kaalutlustel ette kodakondsuse kaotamise ex lege, kui tema kodanikud omandavad vabatahtlikult kolmanda riigi kodakondsuse, isegi kui see toob puudutatud isikule kaasa liidu kodaniku staatuse kaotamise. Samas selleks, et sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjades, saaksid olla kooskõlas liidu õigusega, peavad need olema põhjendatud mitte üksnes õiguspäraste avalike huvidega, vaid järgima ka proportsionaalsuse põhimõtet. Seega peab see säte selleks, et see oleks kooskõlas liidu õigusega, tagama õiguse sellele, et üksikjuhtumipõhiselt kontrollitaks liidu õiguse seisukohast nende tagajärgede proportsionaalsust, mis kaasnevad Saksamaa kodakondsuse kaotamisega puudutatud isikute ja nende pereliikmete jaoks. See tähendab, et puudutatud isikutele võimaldatakse mõistliku aja jooksul tegelik juurdepääs kodakondsuse säilitamise menetlusele, mis võimaldab pädevatel asutustel analüüsida selle koda- kondsuse kaotamise tagajärgede proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast ja vajaduse korral anda luba see kodakondsus säilitada või ex tunc taastada. Selline tähtaeg võib hakata kulgema alles siis, 4  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium kui need ametiasutused on puudutatud isikuid nõuetekohaselt teavitanud sellest, et kolmanda riigi kodakondsuse võimalik omandamine või taastamine toob kaasa kodakondsuse kaotamise, võima- lusest alustada eelnevat loamenetlust, mis võimaldab taotleda kodakondsuse säilitamist, ning nende õigusest esitada selle tähtaja jooksul kodakondsuse säilitamise või ex tunc taastamise taotlus. Vastasel juhul peab nendel asutustel olema võimalik niisugune analüüs läbi viia täiendavalt lahendatava küsimusena menetluses, milles vaadatakse läbi puudutatud isikute reisidokumendi või muu nende kodakondsust tõendava dokumendi taotlust, või ka kodakondsuse kaotamise tuvastamise menetluses. Kohtujuristi ettepanek ei ole kohtule siduv. Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit. ———————————————————————————————— C-333/21: European Superleague (eelotsus – jalgpallivõistluste korraldamine ) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 21. detsembril 2023 Hispaania kohus esitas eelotsusetaotluse kohtuasjas, mille pooled on ühelt poolt Rahvusvaheline Jalgpalliliit (FIFA) ja Euroopa Jalgpalliliitude Liit (UEFA) ning teiselt poolt äriühing European Superleague Company SL (ESLC). Vaidluse ese on viimati nimetatu soov korraldada ja turustada uut Euroopa jalgpallivõistlust (Superliiga), mis on alternatiivne seni FIFA ja UEFA korraldatud ja turustatud jalgpallivõistlustele või konkureerib nendega. FIFA ja UEFA põhikirjades on ette nähtud eelneva loa nõue niisuguse üleeuroopalise klubide võistluse nagu Superliiga korraldamiseks. Samas tegid FIFA ja UEFA avalikke avaldusi, milles nad teatasid, et keelduvad seda uut võistlust lubamast, ja hoiatavad, et kõik mängijad või klubid, kes sellel võistlusel osalevad, heidetakse FIFA ja UEFA korraldatud võistlustelt välja. Seda arvestades leidis ESLC, et FIFA ja UEFA põhikirjades sätestatud reeglid ja tegevus rikub ELi konkurentsieeskirju ja ELi toimimise lepingus tagatud majandusliku sisuga põhivabadusi. Esmalt märkis Euroopa Kohus, et spordialaliitu, kes korraldab spordivõistlusi, võib pidada ettevõtjaks liidu konkurentsiõiguse tähenduses, kui ta tegeleb seejuures majandustegevusega tulu saamise eesmärgil. Lisaks peavad sellised eraõiguslikud isikud arvestama ka muude liidu õigusest tulenevate üldpõhimõtetega nagu mittediskrimineerimise põhimõte ning vaba liikumise reeglid. Ka praegusel juhul on FIFA ja UEFA tegevus jalgpallivõistluste korraldamisele reeglite kehtestamisel seotud tihedalt äriliste eesmärkidega – ise võistluste korraldamine ja turustamine ning nende võistlustega seotud õiguste (meediaülekanded) omamine ja ärilistel eesmärkidel kasutamine – mistõttu tuleb nende tegevusele kohaldada liidu konkurentsieeskirju ning vaba liikumise sätteid. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et FIFAl ja UEFAl on jalgpallivõistluste korraldamisel turgu valitsev seisund. Juhul kui turgu valitsevale ettevõttele on antud pädevus ainuisikuliselt otsustada konkureerivate ettevõtete turule pääsemise tingimuste üle, siis peavad nende kehtestatud reeglid olema selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad. Kohus leidis, et praegusel juhul ei ole FIFA ja UEFA reeglid selgelt määratletud, objektiivsed, mittediskrimi- neerivad ja proportsionaalsed ning seega toovad need kaasa konkurentsivastased tagajärjed. 5  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium Samadel põhjustel leidis kohus, et FIFAle ning UEFAle kuuluv ainuõigus lubada nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate mängude ja ürituste levitamist eelkõige audiovisuaalkandjatel, on konkurentsi piirav. Riigisisesel kohtul tuleb siiski kontrollida, kas konkurentsi piiravat tegevust on praegu objektiivselt võimalik õigustada või on võimalus tugineda aluslepingus sätestatud eranditele piirangu põhjendamiseks. Kohus hindas, et FIFA ja UEFA kehtestatud reeglid piiravad ka EL toimimise lepingus kehtestatud teenuste osutamise vabadust. Kuigi eelneva loa andmise korda, mis piirab teenuste osutamise vabadust, on võimalik põhjendada üldiste huvide eesmärkidega, peavad need reeglid igal juhul põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja varem teada olevatel kriteeriumidel, mistõttu spordialaliidu kaalutlusõiguse teostamine peab olema piiritletud, et seda ei saaks kasutada meelevaldselt. Kuivõrd praegu ei ole need kriteeriumid täidetud, siis on rikutud aluslepingu teenuste osutamise vabaduse sätet. Kohtuotsus on kättesaadav siit (inglise k). 6  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium Olulisemad EL Kohtu lahendid: ———————————————————————————————— C-128/22: Nordic Info (eelotsus – COVID-19 reisipiirangud ja kontrollid piiril) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 5. detsembril 2023 COVID‑19 pandeemia tõttu keelustati Belgias 2020. aasta juulis mittehädavajalikud reisid Belgia ning EL ja Schengeni ala riikide ning Ühendkuningriigi vahel, juhul kui need riigid olid liigitatud suure riskiga ehk „punasteks“ piirkondadeks. Ministri määruses, millega piirang kehtestati, oli ette nähtud, et iga neist riikidest Belgiasse sisenev reisija pidi tegema teste ja pidama kinni karantiinist. Rootsi oli 12.–15. juulini 2020 üks „punastest“ riikidest, nii et üks reisibüroo tühistas Belgia õigus- normidest lähtudes kõik oma suvehooaja Rootsi reisid ja esitas Belgia esimese astme kohtule kaebuse, nõudes riigi tekitatud kahju hüvitamist. Belgia kohus küsis Euroopa Kohtult, kas sellised liikmesriigi õigusnormid on kooskõlas direktiivi 2004/38 (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil) rahvatervisega seotud sätetega, ja kas niisugune liikmesriigi piiride, mis on ühtlasi liidu sisepiirid, mittehädavajalike reiside jaoks ületamise keeld ja kontroll piiril on koos- kõlas Schengeni piirieeskirjadega. Euroopa Kohtu suurkoda rõhutas, et liikumisvabadust piiravad meetmed, mille liikmesriik kehtestab COVID‑19 tõttu, peavad järgima kõiki direktiivi 2004/38 artiklites 30–32 sätestatud tingimusi ja tagatisi, EL põhiõiguste hartaga tunnustatud õigusi ja põhimõtteid, eelkõige diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtet. Liikmesriik võib rahvatervise huvides piirata nii riiki sisenemise kui ka riigist lahkumise õigust. Neid õigusi piiravad meetmed võib kehtestada üldkohaldatava aktina, mis kehtib igaühe suhtes, kes on selles aktis käsitletud olukorras. Niisuguseid piiranguid võivad õigustada näiteks nakkushaigused, mis puudutavad kogu elanikkonda, sõltumata indiviidide käitumisest. Selline üldkohaldatav akt tuleb teha üldsusele teatavaks liikmesriigi ametlikus välja- andes ja piisava ametliku meediateavitusega, et oleks võimalik mõista akti sisu, tagajärgi, täpseid rahvatervisega seotud põhjendusi ja seda, kuidas akti kohtus vaidlustada. Meetmete proportsionaal- suse hindamisel tuleb arvesse võtta ka ettevaatuspõhimõtet – tuleb kontrollida, kas need on rahva- tervise kaitse saavutamiseks sobivad, piirduvad tingimata vajalikuga ega ole eesmärgiga eba- proportsionaalsed. Selliste COVID-19 meetmete järgimise tagamiseks tehtavate kontrollide osas piiril leidis suurkoda, et need on riigi territooriumi piires võimalikud vaid tingimusel, et need kuuluvad politseikohustuste täitmise alla Schengeni piirieeskirjade tähenduses. Kui kontrollid toimuvad sisepiiridel, tuleb järgida piirieeskirjade tingimusi sisepiiridel piirikontrolli ajutiseks taaskehtestamiseks, täpsustades, et pandeemia põhjustatud oht kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale või sisejulgeolekule. Suurkoja hinnangul võib sellise ulatusega pandeemiat nagu COVID‑19 pidada tõsiseks ohuks avalikule korrale ja/või sisejulgeolekule. Nakkushaigus, mis võib põhjustada surma erinevates elanikkonna- rühmades ja tuua kaasa riiklike tervishoiusüsteemide ülekoormamise või isegi ammendumise, võib 7  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium mõjutada ühiskonna põhihuvi tagada kodanike elu, säilitades samal ajal tervishoiusüsteemi nõuete- kohase toimimise ja elanikkonnale piisavate raviteenuste pakkumise, ning see puudutab elanikkonna kõige haavatavamate inimeste ellujäämist. Selliste kontrollidega taotletavad eesmärgid – antud juhul COVID‑19 leviku kiire piiramine Belgia elanikkonna hulgas – peavad eristuma piiril toimuva korrapärase isikukontrolli eesmärkidest. Kontrollid tuleb läbi viia pisteliselt „juhukontrollidena“ viisil, mis erineb selgelt liidu välispiiridel teostatavatest korrapärastest isikukontrollidest. Pandeemia korral on liikmesriikidel kontrollide inten- siivsuse, sageduse ja valikulisuse osas teatud kaalutlusruum, kuid see ei tohi siiski ulatuda nii kaugele, et COVID-19 kontrollid on süstemaatilised ja neid ei saa „selgelt“ eristada korrapärastest isikukontrollidest. Kohtuotsus on kättesaadav siit. ———————————————————————————————— C-680/21: Royal Antwerp Football Club (eelotsus – jalgpallurite vaba liikumine) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 21. detsembril 2023 Euroopa Jalgpalliliitude Liidu (UEFA) reeglite kohaselt peab UEFA profijalgpalliklubides mängima minimaalselt 8 kodus treenitud mängijat. Need on mängijad, keda olenemata nende kodakondsusest treenis nende klubi või mõni teine samasse riiklikku ühingusse kuuluv klubi vähemalt kolme aasta jooksul vanusevahemikus 15–21 aastat. Seda reeglit kohaldab teiste hulgas ka Belgia Jalgpalliliit. Belgia profijalgpalliklubis mängiv jalgpallur UL ja jalgpalliklubi Royal Antwerp pöördusid kohtusse, taotledes muu hulgas UEFA ja Belgia Jalgpalliliidu kehtestatud „kodus treenitud mängijate“ reegli õigusvastasuse tuvastamist ning kahju hüvitamist. Eelotsusetaotluse esitanud Belgia kohus soovis sisuliselt teada, kas „kodus treenitud mängijate“ reegel on vastuolus ELTL artiklitega 45 (töötajate vaba liikumine) ja 101 (konkurents siseturul). Euroopa Kohus selgitas, et UEFA kehtestatud reeglid võivad olla vastuolus liidu õigusega, kui nende eesmärgiks või tagajärjeks on piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires. Seejuures on selge, et „kodus treenitud mängijate“ reegel seab jalgpalliklubidele piiranguid mängijate värbamisel. Siiski võib selline piirang olla põhjendatud, kui see vastab ELTL artikli 101 lõikes 3 sätestatud tingimustele, eelkõige kui see on rangelt vajalik legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Seejärel selgitas Euroopa Kohus, et kõnealune „kodus treenitud mängijate“ reegel kujutab endast töötajate vaba liikumise piirangut. Ka vaba liikumise piirang võib siiski olla lubatud, kui sellel on legitiimne eesmärk ja see on proportsionaalne. Seejuures võib selliseks legitiimseks eesmärgiks olla noorte mängijate värbamise ja väljaõppe soodustamine. Seda, kas „kodus treenitud mängijate“ reegel on vajalik ja proportsionaalne sellise eesmärgi saavutamiseks, peab Euroopa Kohtu sõnul hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus. Kohtuotsus on kättesaadav siit (inglise k). 8  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium ———————————————————————————————— C-718/21: Krajowa Rada Sądownictwa (eelotsus – sõltumatu ja erapooletu kohus) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 21. detsembril 2023 Poola õiguse järgi teeb otsuse kohtunike ametis jätkamise kohta pärast pensioniea (65. eluaasta) täitumist riiklik kohtute nõukoda. Poola kohtunik L. G. esitas kohtute nõukojale avalduse, et soovib jätkata oma ametiülesannete täitmist ka pärast seda, mil tal täitub 65. eluaasta. Kohtute nõukoda leidis, et kuna L. G. esitas avalduse pärast seadusega ette nähtud tähtaja möödumist, siis ei ole otsust vaja teha. L. G. esitas selle peale kaebuse Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumile. Nimetatud kolleegium esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles soovis teada, kas Poola õigusnorm, mis reguleerib kohtuniku ametiülesannete täitmist pärast pensioniikka jõudmist, on vastuolus ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga (tulemuslik õiguskaitse). Euroopa Kohus leidis, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna eelotsusetaotluse esitanud Poola kõrgeima kohtu kolleegium ei ole „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses. Euroopa Kohus selgitas, et eelotsusetaotluse vastuvõetavuse hindamisel tuleb kontrollida, kas eelotsusetaotluse esitanud organ on loodud seaduse alusel, kas see on alaline, kas selle puhul on kohtualluvus kohustuslik, kas selles toimub võistlev menetlus, kas see organ kohaldab õigusnorme ning kas see on sõltumatu. Seejärel tuletas Euroopa Kohus meelde, et Euroopa Inimõiguste Kohus on varasemalt jõudnud järeldusele (otsuses Dolińska-Ficek ja Ozimek vs. Poola), et Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi koosseis ei ole seaduse alusel moodustatud sõltumatu ja erapooletu kohus. Ka Euroopa Kohus on varasemalt kohtuotsuses W. Ż. selgitanud, et erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi koosseisu kuuluvate kohtunike ametisse nimetamise ettepaneku tegi kohtute nõukoda, mille uue koosseisu 25 liikmest oli 23 ametisse määranud Poola täitev- ja seadusandlik võim. Seejuures tegutses Poola seadusandlik võim konkreetse eesmärgiga välistada kõik võimalused teostada kohtulikku kontrolli kohtute nõukoja resolutsioonide üle, millega tehakse ettepanek kõrgeima kohtu kohtunike ametisse nimetamiseks. Euroopa Kohus lisas, et kõik need asjaolud koosmõjus võivad ajendada õigussubjekti põhjendatult kahtlema selles, kas põhikohtuasja arutav konkreetne kohtukoosseis on kaitstud seadusandliku ja täitevvõimu otsese või kaudse mõju eest ja on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne. Seega tunnistas Euroopa Kohus eelotsusetaotluse vastuvõetamatuks, sest eelotsusetaotluse esitanud kohtuorgan ei ole seaduse alusel moodustatud sõltumatu ja erapooletu kohus, mida on silmas peetud ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus, arvestades harta artikli 47 teist lõiku (õigus õiglasele kohtulikule arutamisele). Kohtuotsus on kättesaadav siit. 9  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium ———————————————————————————————— C-281/22: G. K. jt (eelotsus – Euroopa Prokuratuur) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 21. detsembril 2023 Saksamaa Euroopa delegaatprokurör alustas Euroopa Prokuratuuri nimel uurimist seoses suuremahulise maksupettuse ja kuritegelikku organisatsiooni kuulumisega. Kuna süüdistatavate äriruumid ja elukohad asusid Austrias, siis tegi Saksamaa delegaatprokurör koostööd Austria abistava delegaatprokuröriga. Viimane sai Austria kohtult loa läbiotsimise toiminguteks. Varem oli Saksamaa pädev eeluurimiskohtunik teinud määruse läbiotsimiseks Saksamaal, kuid ei olnud seejuures hinnanud Austrias asuvate äriruumide ja eluruumide võimaliku läbiotsimise põhjendatust. Eelotsuse- taotluse esitanud Austria kohus soovis teada, kas määruse 2017/1939 (tõhustatud koostöö Euroopa Prokuratuuri asutamisel) kohaselt võib abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis tehtav kontroll hõlmata nii selle meetme põhjendamise ja vastuvõtmisega seotud asjaolusid kui ka selle täideviimise asjaolusid. Euroopa Kohus tuletas meelde, et kriminaalasjades tehtavas liikmesriikidevahelises õigusalases koostöös, mis põhineb vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtetel, ei pea täitev asutus kontrollima, kas taotlev asutus on täitnud selle otsuse tegemise tingimusi, mida täitev asutus peab täitma. Määrusega 2017/1939 soovis liidu seadusandja luua mehhanismi, mis tagab Euroopa Prokuratuuri läbiviidavate piiriüleste uurimiste tõhususe vähemalt sama kõrgel tasemel kui nende menetluste kohaldamisel, mis on ette nähtud liikmesriikidevahelise kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö süsteemis. Järelikult eristatakse määruses 2017/1939 vastutust, mis on seotud määratud meetme põhjendamise ja vastuvõtmisega ning mis jääb asja menetlevale Euroopa delegaatprokurörile, ja vastutust, mis on seotud selle meetme täideviimisega ja kuulub abistavale Euroopa delegaatprokurörile. Seega võib abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis tehtav kontroll põhikohtuasjas kirjeldatud juhul hõlmata üksnes selle meetme täideviimisega seotud asjaolusid. Meetme põhjendamise ja vastuvõtmisega seotud asjaolusid tuleb seevastu eelnevalt kohtulikult kontrollida asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis. Kohtuotsus on kättesaadav siit. ———————————————————————————————— C-38/21, C-47/21 ja C-232/21: BMW Bank jt (eelotsus – lepingust taganemisõigus) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 21. detsembril 2023 Põhikohtuasjades sõlmis üks tarbija sõiduauto liisingulepingu ja ülejäänud tarbijad kasutatud auto ostmiseks krediidilepingud vahendajate kaudu erinevate pankadega (BMW Bank, Volkswagen Bank ja Audi Bank). Kõik tarbijad kasutasid lepingust taganemisõigust, mõni mitu kuud, mõni isegi mitu aastat pärast lepingu sõlmimist, väites, et 14-päevane taganemisõigus ei olnud kulgema hakanud, sest neile ei olnud esitatud kogu kohustustlikku teavet või see oli ebapiisav ja arusaamatu. Saksamaa 10  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium kohus esitas seetõttu Euroopa Kohtule hulga küsimusi, mis puudutasid liisingulepingut, krediidi- lepinguid ja nendest taganemisõigust. Kõigepealt hindas kohus liisingulepingut, leides, et mootorsõiduki liisinguleping, mida iseloomustab asjaolu, et see leping ei näe ette, et tarbija peab lepingu lõppemisel sõiduki välja ostma, kuulub direktiivi 2011/83 (tarbija õiguste kohta) kohaldamisalasse kui „teenusleping“ selle direktiivi tähen- duses. Nimetatud direktiivi eesmärk on kaitsta kauplejat riski eest, mis on seotud selliste vahendite reserveerimisega, millele oleks taganemisõiguse kasutamise korral raske uut tarbijat leida. Käesoleval juhul ei pruugi kauplejal sõltuvalt muu hulgas kaubamärgist, mudelist, mootori tüübist, kere värvusest või sõiduki sisemusest või ka tehnilistest lisadest, millega see on varustatud, õnnestuda määrata alates tarbija taganemisõiguse kasutamisest mõistliku aja jooksul sõidukile muud samaväärset kasutust ajavahemikuks, mis vastab algul ette nähtud liisinguajale, ilma et talle tekiks suurt majanduslikku kahju. Järelikult ei ole tarbijal, kes sõlmib liisingulepingu tema täpsustuste alusel tellitud auto kohta, taganemisõigust, kui lepingus on ette nähtud, et tal puudub kohustus auto liisinguperioodi lõppedes välja osta. Sama kehtib ka juhul, kui seda lepingut saab kvalifitsee- rida väljaspool äriruume sõlmitud lepinguks või kauglepinguks. Krediidilepingud kuuluvad direktiivi 2008/48 (mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid) kohaldamis- alasse, mis sätestab nõuded, mida krediidileping peab sisaldama. Neid on vaja selleks, et lepingut saaks nõuetekohaselt täita, aga eelkõige selleks, et tarbija saaks kasutada oma õigusi, sh taganemis- õigust. Krediidilepingus peab olema märgitud oluline teave kõigi kasutada olevate kohtuväliste kaebuste või kahjuhüvitusnõuete menetluste kohta ja asjakohastel juhtudel neist igaühe hind; see, kas kaebus või nõue tuleb esitada posti teel või elektrooniliselt; füüsiline või elektrooniline aadress, kuhu niisugune kaebus või nõue tuleb saata, ning muud vorminõuded, mida tuleb järgida sellise kaebuse või nõude esitamisel, kusjuures ei piisa sellest, kui krediidilepingus üksnes viidatakse menetlus- korrale, millega on võimalik tutvuda internetis, või muule dokumendile, mis puudutab kohtuväliste kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetluste kasutamise korda. Kui tarbijale esitatud kohustuslik teave on ebatäielik või ebaõige, hakkab taganemistähtaeg kulgema üksnes siis, kui selle teabe ebatäie- likkus või ebaõigsus ei mõjuta tarbija suutlikkust hinnata talle sellest direktiivist tulenevate õiguste ja kohustuste ulatust ega tema otsust sõlmida leping ega võta sõltuvalt olukorrast temalt võimalust kasutada oma õigusi sisuliselt samadel tingimustel nagu siis, kui teave oleks esitatud täielikult ja täpselt. Kohtuotsus on kättesaadav siit. ———————————————————————————————— C-261/22: GN (eelotsus – Euroopa vahistamismäärus ja lapse parimad huvid) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 21. detsembril 2023 Belgia ametiasutus tegi 2020. aasta juunis GNi suhtes Euroopa vahistamismääruse, et viia täide vangistus, mis oli mõistetud talle karistuseks inimkaubanduse ja ebaseaduslikule sisserändele kaasa- aitamise eest 2016. ja 2017. aastal. GN vahistati septembris 2021 Itaalias, ta oli rase ja tal oli kaasas temaga koos elav alla kolmeaastane poeg. Itaalia kohus palus Belgia ametiasutustelt teavet selle 11  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium kohta, kuidas viiakse Belgias täide alaealiste lastega emadele mõistetud karistusi, ja meetmete kohta, mida laste suhtes võetakse. Oktoobris 2021 keeldus kohus GNi üleandmisest, sest ei saanud teabe- taotlusele rahuldavat vastust. Itaalia kassatsioonikohus, kellele esitati keeldumisotsuse peale kaebus, küsis Euroopa Kohtult, kas Euroopa vahistamismääruse täitmisest võib keelduda põhjusel, et väike- laste ema üleandmine võib kahjustada tema EL põhiõiguste hartaga kaitstud õigust era- ja perekonna- elu austamisele ning laste parimaid huve. Euroopa Kohtu suurkoda märkis, et raamotsuses 2002/584 (Euroopa vahistamismääruse ja liikmes- riikidevahelise üleandmiskorra kohta) ei ole sellist keeldumisalust ette nähtud, ja et liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõtte kohaselt eeldatakse, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis on kinnipidamistingimused ja laste eest hoolitsemise korraldus sellisele olukorrale kohandatud. Samas ei mõjuta raamotsus kohustust austada hartaga tagatud põhiõigusi – kohustus võtta arvesse lapse parimaid huve on kohaldatav ka niisuguse Euroopa vahistamismääruse puhul, mis on tehtud väike- laste ema suhtes ja millel on laste jaoks olulised tagajärjed. Seetõttu leidis suurkoda, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib erandkorras jätta Euroopa vahistamismääruse täitmata, kui esineb tegelik oht, et selle täitmise tagajärjel võidakse lapse põhiõigusi rikkuda. Ohtu ei saa pidada tõendatuks vaid sel alusel, et määrust täitev õigusasutus ei ole kindel, kas vahistamismääruse teinud liikmesriigi tingimused on tema liikmesriigis kehtivate tingimustega võrreldavad. Kaheetapilise kontrolli raames tuleb välja selgitada, kas vahistamis- määruse teinud liikmesriigi tingimustes esineb süsteemseid või üldisi puudusi ning kas on piisavalt alust arvata, et konkreetseid isikuid ähvardab selliste tingimuste tõttu ja nende olukorda arvestades tegelik põhiõiguste rikkumise oht. Euroopa vahistamismäärust täitev õigusasutus ja selle teinud õigusasutus peavad vahetama teavet ja tegema lojaalset koostööd. Kohtuotsus on kättesaadav siit. ———————————————————————————————— C-488/21: Chief Appeals Officer jt (eelotsus – töötajate vaba liikumine ja invaliidsustoetus ülenejale sugulasele) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 21. detsembril 2023 Rumeenia kodaniku GV tütar on Rumeenia ja Iiri kodanik. GV, kes elas koos tütrega Iirimaal ja oli tema ülalpeetav, taotles seal oma halvenenud tervise tõttu invaliidsustoetust, kuid tema taotlus jäeti rahuldamata põhjusel, et tal ei ole Iirimaal elamise õigust. Kaebuste käsitleja leidis otsust üle vaada- tes, et GV‑l on küll elamisõigus, kuid tal ei ole õigust saada sotsiaalabi; kõrgem kaebuste käsitleja täpsustas, et kui GV toetust saaks, koormaks ta Iirimaa õigusnormide kohaselt põhjendamatult riigi sotsiaalabisüsteemi ning tal ei oleks enam õigust riigis elada. Iirimaa kohus tühistas selle otsuse, sest 12  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium leidis, et Iirimaa õigusnormid on vastuolus direktiiviga 2004/38 (mis käsitleb EL kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil). Iirimaa kõrge kohus, kellele esitati apellatsioonkaebus, küsis Euroopa Kohtult, kas liidu õigusega on vastuolus Iirimaa õigusnormid, mis lubavad keelduda sotsiaaltoetuse andmisest liidu kodanikust töö- taja ülalpeetavale ülenejale sugulasele, või isegi võtta temalt ära elamisõiguse, sest ta ei oleks sotsiaal- toetust saades enam ülalpeetav ja koormaks põhjendamatult liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi. Euroopa Kohtu suurkoda märkis, et alates sellest, kui GV tütar sai Iiri kodanikuks, ei reguleeri tema elamisõigust Iirimaal ega ka tema pereliikmete tuletatud elamisõigust enam direktiiv 2004/38. Kohtu- praktikast tuleneb siiski, et oma liikumisvabadust kasutanud liikmesriigi kodaniku olukorda ei saa samastada puhtalt riigisisese olukorraga ainuüksi selle pärast, et ta on teises liikmesriigis elades ka sealse kodakondsuse saanud. Tema pereliikmel peab samuti olema võimalus saada tuletatud elamis- õigus ja selle saamise tingimused ei tohi olla rangemad kui need, mis direktiivis 2004/38 ette on nähtud. Nimelt on liidu kodanikul selles olukorras ELTL alusel õigus võrdsele kohtlemisele, nagu see on ette nähtud määruses nr 492/2011 (töötajate liikumisvabaduse kohta). Suurkoda selgitas, et Iirimaa õigusnormid on vastuolus töötajate vaba liikumise põhimõttega. Üleneja sugulase invaliidsustoetus on võõrtöötaja jaoks „sotsiaalne soodustus“ määruse nr 492/2011 tähendu- ses. Vastuvõtvas liikmesriigis sotsiaaltoetuse andmine ei tohi mõjutada „ülalpeetava“ üleneja sugulase staatust, sest vastupidisel juhul võib isik jääda toetuse saamise tõttu ilma ülalpeetava pere- liikme staatusest, mis omakorda õigustaks toetuse äravõtmist või elamisõiguse kaotamist. See takis- taks toetuse taotlemist ja riivaks õigust võrdsele kohtlemisele. Võõrtöötaja maksab vastuvõtvale liikmesriigile seal töötades makse ja annab panuse selle riigi sotsiaalpoliitika rahastamisse, seega peab ta saama sellest kasu liikmesriigi kodanikest töötajatega samadel tingimustel. Suurkoja hinnangul ei saa võõrtöötajate ja kodanikest töötajate ebavõrdset kohtlemist põhjendada eesmärgiga vältida vastuvõtva liikmesriigi eelarve põhjendamatut koormamist. Kohtuotsus on kättesaadav siit. ————————————————————————————————————————————————————————— Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud). 13 Saatja: "Merili Kriisa" <[email protected]> Saaja: "Juriidiline osakond" <[email protected]>, "EL kohtu töögrupp" <[email protected]>, "JHA Justice (EE)" <[email protected]>, "Heli Hirsik" <[email protected]> Teema: EL kohtulahendite kokkuvõte: detsember 2023 Kuupäev: 2024-01-22 09:05 Tere Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest detsembris 2023. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles <https://vm.ee/rahvusvaheline-suhtlus-uleilmne-eestlus/eesti-euroopa-liidus/euroopa-liidu-kohus/euroopa-liidu-kohtu-ulevaated-ja-kokkuvotted> Välisministeeriumi kodulehele. Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid: Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha: * C-807/21: Deutsche Wohnen (eelotsus – rikkumise omistamine ettevõtjale) * C-441/22 ja C-443/22: Obshtina Razgrad (eelotsus – hankelepingu „oluline“ muudatus) * C-684/22 kuni C-686/22: Stadt Duisburg jt (kohtujuristi ettepanek – kodakondsuse kaotamine) * C-333/21: European Superleague (eelotsus – jalgpallivõistluste korraldamine) Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud: * C-128/22: Nordic Info (eelotsus – COVID-19 reisipiirangud ja kontrollid piiril) * C-680/21: Royal Antwerp Football Club (eelotsus – jalgpallurite vaba liikumine) * C 718/21: Krajowa Rada Sądownictwa (eelotsus – sõltumatu ja erapooletu kohus) * C-281/22: G. K. jt (eelotsus – Euroopa Prokuratuur) * C-38/21, C-47/21 ja C-232/21: BMW Bank jt (eelotsus – lepingust taganemisõigus) * C-261/22: GN (eelotsus – Euroopa vahistamismäärus ja lapse parimad huvid) * C-488/21: Chief Appeals Officer jt (eelotsus – töötajate vaba liikumine ja invaliidsustoetus ülenejale sugulasele) Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud). Tervitades Merili Kriisa