Mart Võrklaev Teie 14.12.2023 nr 1.1-10.1/7442-1,
Rahandusministeerium RAM/23-0378/-2K
[email protected]
Suur-Ameerika 1 Meie 31.01.2024 nr 2-3/5090
10122, Tallinn
Raamatupidamise seaduse muutmise seaduse
eelnõu kooskõlastamine märkustega
Austatud rahandusminister
Rahandusministeerium saatis kooskõlastamiseks raamatupidamise seaduse muutmise seaduse
eelnõu (edaspidi eelnõu), millega soovitakse standardiseerida ja lihtsustada raamatupidamise
seaduses sätestatud nõudeid e-arvete ringlusele ja vormistamisele. Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium (edaspidi MKM) kooskõlastab eelnõu järgmiste märkustega
arvestamisel.
Eelnõuga muudetakse põhimõtet, et müüjal on kohustus esitada e-arve siis, kui kauba või teenuse
ostjaks on avaliku sektori üksus (raamatupidamise seaduse § 71 lg 7). Eelnõu järgi hakkab edaspidi
kehtima uus põhimõte, et teatud ostjatel (raamatupidamiskohustuslastel, kes on end registreerinud
e-äriregistris e-arve vastuvõtjana) on õigus nõuda e-arvet nii avaliku sektori kui erasektori
müüjatelt. Seletuskirja kohaselt on muudatuse eesmärk e-arvete vabatahtliku kasutuselevõtu
soodustamine Eestis ja täpsemalt sunni asendamine senisest vabatahtlikuma, ostja valikul
põhineva lähenemisega.
MKM toetab e-arvete kasutuselevõtu soodustamist ning vabatahtlikku lähenemist. Samas ei
toeta selleks valitud meedet, täpsemalt seda, et erasektori puhul sätestatakse ostja õigus
nõuda e-arvet seaduse tasandil.
Esiteks on vastav võimalus ostjal olemas ka ilma sellekohase seadusesätte lisamiseta, mistõttu on
küsitav seadusega erasuhetesse sekkumise vajadus. Seletuskirjast ei nähtu niivõrd suurt probleemi
ühiskonnas, et seda tuleks lahendada seadusega. Seletuskirjas toodud probleemi on võimalik
lahendada ka mitteregulatiivsete meetmetega. Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri näeb ette,
et seaduseelnõu koostatakse siis, kui vajalik õiguslik regulatsioon puudub või ei ole piisav (§ 2 lg
1). Lisaks, hetkel on esile toodud vaid ostja õigus e-arvet nõuda. Ei ole selge, miks on eelnõus
viidatud ainult ostjale, kuid mitte müüjale, või miks ei ole lähenetud üldisemalt, näiteks „tehingu
üks osapool“.
Teiseks tekitab vastava (niigi olemas oleva) õiguse seaduse tasandil reguleerimine mitmeid
arusaamatusi ning võib praktikas pigem segadust ja vaidlusi tekitada. Säte võib anda adressaatidele
alusetu ootuse, indikatsiooni, et e-arve nõudmise õigus tähendab ka müüja kohustust seda
väljastada või ostja õigust mitteväljastamise korral tasumisest keelduda. Samas neid asjaolusid
tegelikult raamatupidamise seaduses sätestatud ei ole (mis on ka igati loogiline, kuivõrd
lepingulised suhted on reguleeritud eelkõige võlaõigusseaduses ning raamatupidamise seadus
reguleerib eelkõige raamatupidamise ja aruandluse korraldamist). Need õiguslikud tagajärjed ei
tulene ka teistest seadustest. Tasumisest keeldumise õigus on tõenäoline juhul, kui selles on
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 /
[email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158
selgesõnaliselt lepingus kokku lepitakse (stiilis „kui müüja ei väljasta e-arvet, siis on ostjal õigus
tasumisest keelduda“). Juhime tähelepanu põhiseadusest tulenevale õigusselguse põhimõttele,
mida on kohtupraktikas sisustatud selliselt, et õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja
arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega
ette näha ja oma käitumist reguleerida.1 Õiguskirjanduses on samuti välja toodud, et õigusaktid
peavad olema sõnastatud selgelt ja arusaadavalt ning olema mh piisavalt täpsed.2
Märgime, et selgusetus ja asjatud vaidlused erasuhte poolte vahel võivad omakorda viia suurema
vastumeelsuseni e-arvete osas. Samas seletuskirjas viidatud Ernst & Young Baltic AS uuringu
kohaselt oli üks olulistest takistustest e-arvete kasutamisel just psühholoogiline vastumeelsus (mis
tekkis sunniviisilisusest). Usume, et suurema vastumeelsuse loomine ei ole kindlasti kuidagi
eelnõu eesmärkidega kooskõlas.
Tuleb mõista, et paljudele väikestele ettevõtjatele võib e-arveldamise kasutusele võtmine olla
äriliselt äärmiselt kulukas. Kuigi praktikas on tekkinud teatud lahendused, mis võimaldavad
üksikuid e-arveid ka tasuta väljastada, kaasneb ka nende lahendustega tegelikult arvestatav kulu
tööjõu ja ajalise ressursi näol. Tegemist on sisuliselt käsitööga, kus iga arve tuleb eraldi sisestada
ning tõenäoliselt peetakse vastavaid arveid endiselt paralleelselt ka oma süsteemides muudes
formaatides.
Näeme, et e-arvete laialdasema kasutuselevõtuni jõudmiseks ja eelnõu eesmärgi saavutamiseks
tuleks siiski vaadata teiste meetmete poole. Arvestades kõike eeltoodut ning probleemi olemust,
mida eelnõuga lahendada soovitakse (vastumeelsusest tingitud e-arvete laialdasema
kasutuselevõtu aeglustumine), näeme, et probleemi saab lahendada muude meetmetega, muu
hulgas näiteks e-arvete teemaliste koolituste, infotundide ning täiendavate toetuste näol. Sellised
meetmed ei tekitaks õigusselgusetust ning teeniksid vahetumalt eelnõu eesmärki. Ka seletuskirjas
viidatud uuringust järeldusid soovitused tõsta potentsiaalsete e-arvete kasutajate teadlikkust e-
arvete kasutusvõimalustest ning pakkuda ettevõtetele laiemat äriarvestusprotsesside
digitaliseerimise toetust. Kuigi need meetmed on täna teatud määral juba kasutusel, usume, et
nende laialdasem kasutamine toetaks eesmärgini jõudmist.
Hetkel kehtiv seadus seab kohustuse avaliku sektori asutustele e-arveid esitada. Käesoleva
muudatusega kohustus kaob ja jääb õigus nõuda. Eelnõus ei ole kirjeldatud, kuidas tagatakse, et
muudatus ei too kaasa avaliku sektori asutuste otsust liikuda tagasi paber- ja PDF arveldamisele.
Ettepanek on siiski jätta sisse hetkel kehtiv kohustus avalikule sektorile e-arveid esitada.
MKM toetab üleminekut ühtsele Euroopa e-arvete standardile. Sellega seoses juhime
tähelepanu standardi viitamisele.
Juhime tähelepanu asjaolule, et seletuskirja joonealuses märkuses nr 5 nimetatud rakendusotsuses
ei ole viidet dokumendile CEN/TS 16931-3-2:2020. Viide Euroopa Liidu Teatajas on avaldatud
standardi osale EN 16931-1:2017 ja tehnilisele spetsifikatsioonile CEN/TS 16931-2:2017.
Kuna standardi osa EN 16931-1:2017 on kehtiv ainult koos muudatusega (EVS-EN 16931-
1:2017+A1:2019), siis soovitame viitamisel kasutada dateerimata viidet EN 16931-1 ning ühtsuse
mõttes võib ka tehnilise spetsifikatsiooni puhul kasutada dateerimata viidet (CEN/TS 16931-2).
Sellest tulenevalt tuleks joonelause märkuse sõnastust vastavalt muuta ja asendada ka link.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tiit Riisalo
majandus- ja infotehnoloogiaminister
1
RKÜKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 31.
2
R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Juura 2004, lk 290.
2 (3)
Sirli Heinsoo
6397604
[email protected]
Kristina Jerjomina
[email protected]
3 (3)