Arvamus jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustava ja nende hävitamist nõudva konventsiooni denonsseerimise seaduse eelnõule (726 SE)

. Riigikantselei Teie 19.10.2022 nr 1-1/14-726/1 Rahukohtu 3 15165 TALLINN Meie 14.11.2022 nr 5-2/22/4326 [email protected] Arvamus jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustava ja nende hävitamist nõudva konventsiooni denonsseerimise seaduse eelnõule (726 SE) Esitan käesolevaga Kaitseministeeriumi arvamuse Riigikogu poolt algatatud jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustava ja nende hävitamist nõudva konventsiooni denonsseerimise seaduse eelnõule (726 SE). Arvamuse koostamisel on arvestatud Välisministeeriumi hinnangute ja kommentaaridega. Kokkuvõttes ei toeta Kaitseministeerium mainitud konventsiooni denonsseerimist, kuna: 1. Selleks puudub sõjaline vajadus, sh Ukraina sõja esmaste õppetundide valguses; 2. See raskendaks liitlaste kaasamist Eesti territooriumi kaitsmisesse, st mõjuks potentsiaalselt Eesti kaitsevõimele negatiivselt; 3. See ei leiaks mõistmist meie liitlaste poolt ning tooks kaasa negatiivse rahvusvahelise tähelepanu ja surve; 4. Jalaväemiinide kasutamisel on keeruline täita sõjapidamise reeglitest tulenevat vahetegemise põhimõtet; samuti põhjustavad jalaväemiinid liigseid vigastusi või õigustamatuid kannatusi, mis on keelatud muu lepingu ja rahvusvahelise õigusega. PIKEMALT I OTTAWA KONVENTSIOON Ottawa konventsioon võeti vastu 18. septembril 1997 ja jõustus 1. märtsil 1999. Tänaseks on konventsioonil 164 osalisriiki, sh kõik Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigid, välja arvatud USA. Eesti ühines konventsiooniga 24. märtsil 2004 ja see jõustus Eesti suhtes 1. novembril 2004. Konventsiooni osalisriik võtab endale kohustuse mitte kunagi mitte mingisugustel tingimustel (a) kasutada jalaväemiine, (b) otseselt või kaudselt arendada, toota, muul viisil hankida, varuda, hoida või ükskõik kellele üle anda jalaväemiine ja (c) ükskõik mis viisil abistada, julgustada või mõjutada kedagi ette võtma midagi, mis on konventsiooni kohaselt keelatud. Konventsiooni eesmärkide toetamine on Euroopa Liidu desarmeerimise ja relvastuskontrolli üks prioriteet, milles on EL riigid ühiselt kokku leppinud. Sellesse panustatakse ühiselt nii EL kui ka liikmesriigi tasandil, kus ka Eestil on oma roll jalaväemiinide mõjude vastases tegevuses. EL ja Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502 liikmesriigi tasandil, kus ka Eestil on oma roll jalaväemiinide mõjude vastases tegevuses. EL ja mitmed riigid (nt Kanada, Austria, Norra) pühendavad diplomaatilises suhtlemises suurt osakaalu Ottawa konventsiooni ülemaailmse kehtivuse propageerimisele ning on teinud selle oma välispoliitiliseks prioriteediks. Eesti on korrapäraselt annetanud ÜRO vabatahtlikku demineerimisfondi (UNMAS), et toetada Ottawa konventsioonist tulenevat kohustust puhastada miiniväljad. Eesti on regulaarselt toetanud Ottawa konventsiooni rakendusüksust ja eraldanud sellele vahendeid alates aastast 2006. Kokkuvõttes on tegemist ühe kõige laiemalt heaks kiidetud rahvusvahelise humanitaarõiguse kokkuleppega. Ehkki konventsioon annab selleks võimaluse, ei ole seni ükski riik konventsioonist välja astunud. II SÕJALISED KAALUTLUSED Eesti kaitseväe mineerimistegevus Kuigi Eesti on ühinenud kahe miinide, sh jalaväemiinide kasutamist keelustava või piirava kokkuleppega (Ülemäärase kahjustava või purustava toimega tavarelvade kasutamise keelustamise ja piiramise konventsiooni ning selle lisaprotokollidega ühinemise seadus, protokoll II ja nn Ottawa konventsioon), on mineerimistegevus endiselt oluline osa Eesti esmasest iseseisvast kaitsevõimest ja konkreetsemalt Eesti kaitseväe pioneeri- jt üksuste võimest kasutada mineerimist vaenlase üksuste liikumise takistamiseks ja piiramiseks. Eesti kaitsevägi ei kasuta mainitud kokkulepetega keelustatud miinitüüpe, mille peamiseks iseloomulikuks omaduseks (ja keelustamise algpõhjuseks) on miinide nn passiivne rakendamine ehk teisisõnu miini lõhkemine inimese juuresolekul, läheduses viibimisel või vahetul kokkupuutel inimesega ilma, et plahvatuse hetk oleks miini asetaja poolt kontrollitav. Küll aga kasutab Eesti kaitsevägi laialdaselt miine, mis on küll passiivsed, kuid ülalmainitud konventsioonidega lubatud (ratas- ja roomiktehnika vastased roomikumiinid) ning miine ja kaitselaenguid, millede rakendamine on aktiivne, st miini plahvatus toimub kontrollitult Eesti kaitseväelaste poolt tagamaks miini õigeaegse plahvatamise vaenlase kahjustamiseks ja vältimaks kaotusi oma kaitseväelastele või tsiviilisikutele. Konkreetselt kuuluvad Eesti kaitseväe relvastusse Rootsi päritolu roomikumiinid TM-5 ja TM-52, Soome päritolu elavjõuvastased kaitselaengud M-21F, Rootsi päritolu elavjõu- ja transpordivastased kaitselaengud M-13 ning Eesti päritolu transpordivastased külgmiinid M-14. Mainitud miinide ja kaitselaengute kasutamiseks vajalikku väljaõpet viiakse läbi kõikidele Eesti Kaitseväe üksustele, kellele need miinid on ette nähtud. Miinide kasutamise väljaõppes on arvesse võetud 2014. aastal Ida-Ukrainas puhkenud Ukraina ja Venemaa Föderatsiooni vahelise sõjategevuse järelmeid, mis seisneb miinigruppide, kombineeritud mineerimise, pimedas mineerimise ja demineerimisvastase mineerimise võtete rakendamiseks eesmärgiga suurendada sõja korral Eesti kaitseväe mineerimistegevuse efektiivsust ja potentsiaalse vastase kaotusi. Seejuures rakendab Eesti kaitsevägi kõiki erinevatest lepetest tulenevaid nõudeid miiniväljade dokumenteerimise ja märgistamise osas, et vältida kaotusi Eesti enda kaitseväelaste, liitlassõdurite ja tsiviilelanike seas. Passiivsete jalaväemiinide kasutamine Ukraina sõjas Venemaa Föderatsioon ning Kremli toetatud Ida-Ukraina mässulised on passiivseid jalaväemiine aktiivselt kasutanud nii 2014. aasta piiratud sissetungis Ida-Ukrainasse kui ka 2022. aasta veebruaris alanud täiemahulise invasiooni käigus. Ukraina ühines Ottawa konventsiooniga 1999. aasta 24. veebruaril ja ratifitseeris leppe 2005. aasta 27. detsembril. Kuigi Ottawa konventsiooniga ühinemise järel olid Ukraina ladudes suured koguseid erinevaid jalaväemiine, on Ukraina nende varude hävitamist jätkanud ka pärast Venemaa sissetungi Krimmi ja Ida-Ukrainasse 2014. aastal. Teadaolevalt pole Ukraina keelatud jalaväemiine 2 (5) Krimmi ja Ida-Ukrainasse 2014. aastal. Teadaolevalt pole Ukraina keelatud jalaväemiine kasutanud ka 2022. aasta veebruaris alanud Venemaa täiemahulise sissetungi järel. Inimõiguste kaitsega tegeleva rahvusvahelise inimõigusorganisatsiooni Human Rights Watch poolt 2022. aasta suvel antud hinnangu kohaselt on Ukrainas keelatud jalaväemiine kasutanud vaid Venemaa. Eesti Kaitseministeerium ja Kaitsevägi on alates 2014. aastast jälginud arenguid Ukrainas mh eesmärgiga saada uusimat infot Venemaa Föderatsiooni poolt kasutatavatest relvadest ja taktikast, et neid õppetunde rakendada Eesti kaitsevõime parandamiseks. Muuhulgas on Kaitseväe pioneeriteenistus võtnud arvesse 2014. aastal alanud konfliktist saadud õppetunde. Kuna 2022. aasta veebruaris alanud täiemahuline sõda Venemaa ja Ukraina vahel veel kestab, ei ole Ukraina kaitsevägi arusaadavatel põhjustel huvitatud avalikkusega jagatavast informatsioonist Ukrainas lahinguväljadel valitsevate täpsete olude ja erinevate relvastuse liikide efektiivsuse kohta. Küll aga saab juba täna väita, et keelatud jalaväemiinide kasutamine Venemaa poolt tekitab küll kaotusi nii Ukraina kaitseväelastele ja tsiviilelanikele ning tekitab lisatööd Ukraina kaitseväelastele ja demineerijatele, kuid ei oma lahingutegevuse käigule operatiiv-strateegilist mõju. Liitlaste tegutsemine Eesti territooriumil Eesti territooriumi kaitsmine Vene Föderatsiooni sõjalise kallaletungi korral on planeeritud toimuma NATO kollektiivkaitseoperatsioonina, milles osalevad nii Eesti kaitseväe kui ka liitlaste üksused. Praktikas tähendab liitlaste osalusel toimuv kollektiivkaitseoperatsioon ka vajadust ja võimalust anda Eesti kaitseväe vastutada olevaid alasid liitlaste vastutusalasse ja vastupidi. Mainitud tegevus sisaldab ka Eesti enda või liitlaste poolt rajatud tõkete, sh miinitõkete üleandmist, mille puhul on hädavajalik, et näiteks liitlastel oleks luba ja oskused kasutada samasuguseid miine, mida kasutab Eesti kaitsevägi. Olukorras, kus kõik Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigid (v.a. USA) on liitunud Ottawa konventsiooniga, poleks praktiliselt võimalik liitlastele üle anda Eesti kaitseväe poolt rajatud ja Ottawa konventsiooniga keelatud miine sisaldavaid miinivälju vm tõkkeid, kuna liitlased ei tohi ega potentsiaalselt ka ei oska neid tõkkeid kasutada. See tähendab, et Eesti ühepoolne lahkumine Ottawa konventsioonist ning leppega seni keelatud jalaväemiinide kasutuselevõtmine tooks tõenäoliselt kaasa märkimisväärseid piiranguid liitlasüksuste tegutsemisele Eesti territooriumil. Selline olukord mitte ei parandaks, vaid hoopis nõrgestaks Eesti kaitsevõimet. Kaitseväe sõjaline hinnang Võttes arvesse Eesti kaitseväe tänast mineerimisvõimekust, passiivsete jalaväemiinide kasutamisega seonduvaid riske, sh selle mõju liitlaste tegutsemisele Eesti territooriumil ning Ukraina sõja esmaseid õppetunde, on Kaitseväe sõjaline hinnang passiivsete jalaväemiinide võimaliku kasutamise ja Ottawa konventsioonist lahkumise osas alljärgnev: Praegu Eesti Kaitseväe kasutuses olevate miinide ja kaitselaengute täiemahuline kasutamine ja kombineerimine (sh miinigrupid, demineerimisvastane paigaldamine) omab sõja korral vastasele nii füüsilist kui psühholoogilist mõju. Passiivselt rakendatavate jalaväemiinide rakendamine omab lisaks küll täiendavat psühholoogilist mõju, kuid nende kasutamine tooks kaasa oma üksuste ja liitlaste kaotusi ning tsiviilohvreid. Seetõttu ei lisaks passiivselt rakendatavate jalaväemiinide kasutamine strateegilis- operatiivtaseme heidutusefekti, küll aga piiraks tõsiselt liitlaste kaasamist Eesti territooriumil toimuvasse kollektiivkaitseoperatsiooni. Hetkel ja nähtavas tulevikus puudub vajadus taganeda Ottawa konventsioonist ja muudest mineerimistegevust 3 (5) puudub vajadus taganeda Ottawa konventsioonist ja muudest mineerimistegevust piiravatest rahvusvahelistest lepetest. Heidutusvõime säilitamiseks läbi mineerimistegevuse on vajalik jätkata juba Eesti Kaitseväe kasutuses olevate ja hankeplaanides olevate miinide ja kaitselaengute tagamist vähemalt ettenähtud mahus. Heidutusvõime tõstmiseks läbi mineerimistegevuse on vajalik jätkata perspektiivikate miinide ja laengute, sh nende sütikute ning initsieerimismehhanismide arendamist ja hankimist. III VÄLISPOLIITILISED KAALUTLUSED Ottawa konventsiooniga mitteühinenud riigid Ottawa konventsiooniga pole praeguseks ühinenud 32 ÜRO liikmesriiki: Ameerika Ühendriigid, Araabia Ühendemiraadid, Armeenia, Aserbaidžaan, Bahrein, Gruusia, Hiina Rahvavabariik, Kuuba, Egiptus, Mikroneesia, India, Iraan, Iisrael, Kasahstan, Korea Rahvavabariik, Korea Vabariik, Kõrgõzstan, Laos, Liibanon, Liibüa, Mongoolia, Maroko, Myanmar, Nepaal, Pakistan, Venemaa Föderatsioon, Saudi-Araabia, Singapur, Süüria, Tonga, Usbekistan, Vietnam. Mainitud nimekirja kuulub piiratud arv arenenud ja demokraatlikke riike, kes soovivad säilitada jalaväemiinide kasutamise võime tulenevalt nende riikide spetsiifilistest sõjalistest ja geograafilistest põhjustest tulenevalt (nt Lõuna-Korea, Iisrael, Singapur). Valdava osa Ottawa konventsiooniga mitteühinenud riikidest moodustavad aga n-ö kolmanda maailma arengumaad, kellel on ajaloolistel põhjustel säilinud suured miiniväljad või miinide varud, millede kõrvaldamise ja utiliseerimise kohustusega ei soovita või ei suudeta Ottawa konventsiooniga liitumise korral tegeleda; samuti riigid, kellel on ka laiemalt probleeme rahvusvaheliste kohustuste ja konventsioonide järgimisega. Eesti liitlastest NATO-s on ainsaks erandiks Ameerika Ühendriigid, kes samas on kahe aastakümne jooksul järk-järgult liikunud lähemale Ottawa konventsiooniga ühinemisele ning kes praktikas jälgib enamikke konventsiooniga seotud piiranguid, sh jalaväemiinide eksportimise asjus. Ameerika Ühendriigid kasutasid Ottawa konventsiooniga keelatud jalaväemiine viimati 1991. aasta Lahesõjas, lõpetasid nende tootmise 1997. aastal ning on juba olemasolevate seadustega keelanud nende eksportimise. Kuigi president Trump tühistas 2020. aastal terve rea president Obama administratsiooni poolt kehtestatud piiranguid jalaväemiinide kasutamisele, on Ameerika Ühendriigid president Bideni administratsiooni ajal liikunud taas lähemale Ottawa konventsiooniga ühinemisele. 2022. aasta juunis avalikustasid Ameerika Ühendriigid oma uuendatud jalaväemiinide vastase poliitika, mille kohaselt Ühendriigid ei arenda, tooda, hangi ega ekspordi jalaväemiine ega toeta ka teiste riikide sellekohast tegevust. Erandiks on jääb vaid Korea poolsaar, kus Ühendriigid säilitavad võimaluse jalaväemiinide kasutamiseks tulenevalt Lõuna-Korea ees võetud kaitsealastest kohustustest ja poolsaare spetsiifilistest oludest. Teisisõnu võib eeldada, et Eesti lahkumise korral Ottawa konventsioonist ei leiaks me sellele sammule ei poliitilist ega praktilist toetust ka Ameerika Ühendriikidelt. Ottawa konventsioonist lahkumise välispoliitilised mõjud Juriidiliselt on Ottawa konventsioonist taganemine selle artikli 20 kohaselt võimalik (reservatsioone konventsioon ei võimalda). Taganemisotsusest tuleb teatada kõigile osalisriikidele, hoiulevõtjale (ÜRO peasekretärile) ja ÜRO Julgeokunõukogule. Taganemiskirjas peavad täielikult olema ära toodud põhjused, mis tingivad konventsioonist taganemise. Olukorras, kus passiivsete jalaväemiinide kasutuselevõttu ei toeta Kaitseväe sõjaline nõuanne ning ka ükski teine meiega sarnases julgeolekuolukorras olev NATO või Euroopa Liidu liikmesriik ei kaalu Ottawa konventsioonist lahkumist, on ülimalt tõenäoline, et ka Ukraina sõja 4 (5) liikmesriik ei kaalu Ottawa konventsioonist lahkumist, on ülimalt tõenäoline, et ka Ukraina sõja kontekstis ei leiaks Eesti sellise pretsedenditu sammuga mõistmist ei Euroopa Liidus ega laiemalt. Ottawa konventsioonist lahkumise korral satuks Eesti märkimisväärse rahvusvahelise surve alla, eriti meiega sarnaseid väärtusi jagavate riikide poolt ja ka erinevate mitteriiklike survegruppide poolt. Leppest taganemise järel tõusetuks vajadus lisaks intensiivsele ja pidevale selgituskampaaniale suurendada tuntavalt Eesti miiniabirahastust, mis näitaks, et meie otsus pole tingitud humanitaar-, vaid julgeolekukaalutlusest. IV JURIIDILISED KAALUTLUSED Humanitaarõiguse järgi peab kõikide relvasüsteemide kasutamisel arvestama erinevate humanitaarõiguse põhimõtetega, nagu eristamise ja proportsionaalsuse põhimõte, ebavajalike kahjustuste tekitamise keeld ja sõjaline vajadus. Humanitaarõigus keelustab relvade mitte-diskrimineeriva kasutamise (relvasüsteemi või selle kasutamise viisil, mis ei tee vahet tsiviilisikul ja õiguspärasel sõjalisel sihtmärgil). Jalaväemiinid ei tee vahet, kas tegemist on vaenlase kombatandi või tsiviilisikuga, kes sellele peale astub. Kuivõrd humanitaarõiguse eesmärgiks on relvakonfliktides aset leidvate kannatuste viimine miinimumini, mis on sõjalise eesmärgi saavutamiseks vajalik (pöörates erilist rõhku tsiviilisikute ja mitte kombatantide kaitsmisele), on jalaväemiinide kasutamine humanitaarõiguse eesmärkide vastu, kuna ei järgi eristamise põhimõtet. Tekib ka küsimus, kas Ottawa konventsioonist väljaastumine annaks Eestile õiguse kasutada jalaväemiine. Rahvusvahelises humanitaarõiguses kehtib üldine reegel, mille kohaselt on keelatud kasutada selliseid relvi, laskemoona ning sõjatarbeid ja sõjapidamisviise, mille eesmärgiks on põhjustada liigseid vigastusi või õigustamatuid kannatusi. Laialdaselt on leitud, et jalaväemiinid põhjustavad kombatantidele liigseid vigastusi või õigustamatuid kannatusi, sest jalaväemiine kasutatakse eesmärgiga sandistada kombatante ja seeläbi psühholoogiliselt mõjutada ülejäänud kombatante. Nagu eespool öeldud, tekitavad jalaväemiinid sageli pöördumatut kahju ka tsiviilisikutele, neid tappes ja vigastades. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Hanno Pevkur Minister 5 (5)