Muudatusettepanekud relvaseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõule 627 SE

Riigikogu õiguskomisjon 15.11.2022 nr 1-7/151-5 Muudatusettepanekud relvaseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõule 627 SE Austatud õiguskomisjoni esimees Soovime esitada relvaseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõule 627 SE täiendavad ettepanekud relvaseaduse (edaspidi RelvS), karistusregistri seaduse (edaspidi KarRS), erakorralise seisukorra seaduse (edaspidi ErSS), julgeolekuasutuste seaduse (edaspidi JAS), korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) ja riigikaitseseaduse (edaspidi RiKS) muutmiseks. Kavandatavad muudatused võib jagada kaheks: 1) RelvS-i muudatused seoses lubade taotlemisel piirangute seadmisega välismaalaste le, Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusvälja talumise hüvitise maksmise võimaldamisega ning jahipidamisel helisummuti kasutamise võimaluste laiendamisega; 2) Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) ning Kaitsepolitseiameti (edaspidi KAPO) ohu tõrjumise, süütegude ennetamise ja tõkestamise võimekuse tõstmine andes neile lõhkematerjali käitlemisõiguse ja laiendades kasutatavat relvastust, sh kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal sõjarelvade kasutamise õiguse andmine. Selgitame seadusemuudatuste vajadust järgnevalt. 24. veebruaril 2022 aset leidnud Venemaa Föderatsiooni relvajõudude laiaulatuslik sõjaline sissetung Ukrainasse ning Valgevene kaasumine Ukraina vastasesse agressiooni on muutnud julgeoleku olukorda nii Euroopa Liidus (edaspidi EL) kui ka Eestis. EL kehtestas reaktsioonina sanktsioonide paketi Venemaa ja Valgevene suhtes (majandussanktsioonid, finantssanktsioo nid ja sissesõidupiirangud konkreetsetele isikutele) ning Eesti on astunud samme nimetatud riikide kodanike sisserände piiramiseks. Samas on jätkuvalt nii Venemaa kui Valgevene kodanikel, kes elavad Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel, kehtiva RelvS-i alusel õigus Eestis relva, kui kõrgema ohu allikat omada, vallata ja soetada. Reformierakonna, Isamaa Erakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koostööleping aastateks 2022–2023 näeb punkti II alapunktis 12 ette, et Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene kodanike relvaload tunnistatakse kehtetuks ja nende edasine väljaandmine lõpetatakse. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja muuta RelvS-i, mis praegu kodakondsuspiirangut ette ei näe, ning välistada teatud välismaalastel Eestis relvalubade saamine. Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee Registrikood 70000562 Arvestades valitsuskabineti 27. oktoobri 2022 istungil otsustatut, on Siseministeer ium valmistanud ette vajalikud muudatused, mis hõlmavad kõiki RelvS-i alusel füüsilistele ja juriidilistele isikutele relvade ja laskemoona omamist võimaldavad lubasid. Ettepanekutes on lähtutud põhimõttest, et Eestis võib muudatuste jõustumisest arvates relvaluba väljastada isikule, kes on EL-i1 või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (edaspidi NATO) liikmesriigi kodanik, kellel on Eesti elamisluba või kes elab Eestis elamisõiguse alusel. Ettepanekutes sisalduvate seadusemuudatuste jõustumine ja see, et teatud välismaalaste le RelvS-i alusel uusi lubasid ei väljastata, tuleks ette näha võimalikult kiiresti. Teeme ettepaneku muudatused jõustada esimesel võimalusel. Seniste relvaomanike osas tuleks ette näha teatud ajavahemik, mille jooksul on võima lik kohaneda muutusega ja vajadusel teha toiminguid, et uutele nõuetele vastata. Siseministeer ium teeb ettepaneku käsitada erinevalt määratlemata kodakondsusega isikuid ja muid välismaalasi: 1. Määratlemata kodakondsusega isikute puhul võiks ette näha, et neile väljastatud load kehtivad loal märgitud kehtivusaja lõpuni (maksimaalselt viis aastat). Kehtetuks muutunud lube ei uuendata ega uusi lubasid neile ei väljastata. 2. Teiste välismaalaste osas võiks ette näha ühe aastase perioodi, kui seni väljastatud load veel kehtivad, kuid kehtetuks muutunud lube ei uuendata. See jätaks võimaluse isikute l võõrandada oma relvad, muuta osad neist laskekõlbmatuks või ka soovi korral astuda samme oma kodakondsuse muutmiseks. Lisaks eeltoodule on Siseministeerium analüüsinud muutunud julgeolekuolukorras PPA ja KAPO võimekusi ohu tõrjumiseks ning korrarikkumiste ja süütegude ennetamiseks ja tõkestamiseks. Muutunud julgeolekuolukorda mõtestame eelkõige Ukrainas aset leidnud konkreetsete ja kinnitatud sündmuste näol. 2022. aasta veebruari lõpus ja märtsi jooksul laekus korduvalt teateid Ukraina strateegiliselt tähtsate objektide lähedusest avastatud vaenlase sabotaaži-, luure- ning (para)militaarsetest üksustest, kellele tuli reageerida lisaks sõjaväele ka Ukraina sisejulgeolekuteenistuse eriüksusel ehk tsiviilasutusel. Üha enam aset leidvate „hübriidsete“ stsenaariumite tingimustes ei ole olukorra neutraliseerimisega alati seotud sõjaväelised asutused, mistõttu on vajalik mõelda proportsionaalselt ka Eesti siseturvalis use asutuste võimekuste suurendamisele. Täiendavalt on Siseministeeriumi hinnangul vaja täpsustada PPA ja KAPO õigust käidelda lõhkematerjali. Praegu on asutustel õigus kasutada KorS-is ette nähtud erivahend ina eriotstarbelist lõhkamisseadeldist2 , kuid selle eraldiseisvate komponentide, sh lõhkeaine, käitlemise õigus ei ole seaduses piisava täpsusega reguleeritud (näiteks lõhkelaengu kohaldamine või modifitseerimine). Siseministeerium peab vajalikuks sätestada, milliste l alustel tohivad eelnimetatud asutused lõhkeainet käidelda. Samuti on hinnatud vajalikuks lisaks praegu kasutatavatele teenistusrelvadele ja laskemoona le anda PPA-le ja KAPO-le õigus kasutada kuni 40 mm kild- ja fugassgranaate ning käest heidetavaid granaate, mis omavad tapvat jõudu ning oma olemuselt kuuluvad lahingumoo na alla. Nimetatud õigus antaks ainult asutuse juhi määratud spetsialiseeritud üksustele ja ametnikele, nt kurjategija barrikadeerumise murdmiseks, otseselt terrorikuritegude ja terrorismiga külgnevate süütegude ennetamiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks jms. 1 Viide EL-ilehõlmab ka Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriike ja Šveitsi. 2 Peaasjalikult on selliste seadeldiste eesmärgiks äkksisenemine: uste, akende, seinte, katuste ning erinevate tõkete eemaldamine. 2 (20) Lisaks on muutunud julgeolekuolukord ja üha sagenevad „hübriidsed“ ohud toonud välja kitsaskohana selle, et nende lahendamisega ja turvalisuse tagamisega ei ole alati seotud sõjaväelised struktuurid. Arvestades Ukrainas toimuvat, on vaja mõelda proportsionaalselt ka Eesti sisejulgeolekuüksuste võimekuste suurendamisele. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine on keskse tähtsusega, kuid praktika näitab, et kiiresti arenevate sündmuste puhul ei pruugi kaasamine olla ajaliselt realistlik ning ohu neutraliseerimiseks tuleb tegutseda vahetult. Sõjaväelise iseloomuga ohu neutraliseerimiseks ei pruugi piisata nendest vahenditest, mis PPA-l ja KAPO-l praegu kasutusel on. Sellest tulenevalt esitame ettepanekud ErSS-i ja RiKS- i muutmiseks. Tulenevalt Reformierakonna, Isamaa Erakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koostöölepingust aastateks 2022–2023 on Siseministeeriumi poole pöördunud Kaitseministeerium sooviga lisada RelvS-i võimalus maksta Kaitseväe ja Kaitseliid u harjutusväljade ümbruses tekkiva müra jms talumiseks hüvitist. Esitame ka sellekohase ettepaneku käesoleva kirjaga. Lisaks eelnevale on Siseministeeriumi poole pöördunud jahipidamisega seotud organisatsioonid, kes peavad vajalikuks laiendada helisummutiga relvade kasutusvõima lus i jahipidamisel. Oleme ka vastavad muudatusettepanekud ette valmistanud ning esitame käesoleva kirjaga õiguskomisjonile seisukoha kujundamiseks. Järgnevalt esitame muudatusettepanekud ja ettepanekud muudatuste rakendamiseks teemade kaupa. I RelvS-is muudatused 1. Palume muuta eelnõu pealkirja ja sõnastada see järgmiselt „Relvaseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmine“. Selgitus Palume muuta eelnõu pealkirja, kuna esitame lisaks praegu eelnõus esitatud RelvS-i ja KarRS-i muudatustele ettepanekud JAS-i ja KorS-i muutmiseks. 2. Palume täiendada eelnõu § 1 uute punktidega 1 ja 2, muutes järgnevate punktide numeratsiooni: „1) paragrahvi 201 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Helisummuti on tulirelvaga tulistamisel tekkiva heli summutamiseks ettenähtud seade, mida on lubatud tulirelvale kinnitada ja kasutada vaid lasketiirus, laskepaigas, jahipidamis e l ning jahiseaduse § 23 lõike 3 punktides 2 ja 3 nimetatud juhtudel. Helisummuti omamise õiguse annab relvaluba.“; 2) paragrahvi 201 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31 ) Helisummuti tulirelvale kinnitamise piirang ei kehti käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktides 1 või 2 ning § 31 lõike 1 punktides 2 või 6 nimetatud otstarbel registreeritud püssi kohta tingimusel, et seda püssi kantakse vaid jahipidamisel, lasketiirus või laskepaigas.“. Selgitus 3 (20) Punktides 1 ja 2 esitatud muudatusettepanekud esitame lähtudes jahipidamisega tegelevate organisatsioonide tehtud ettepanekutest. Eelnõuga antakse jahimeestele ja laskesportlaste le helisummuti püssil hoiustamise ja edasitoimetamise õigus. Erand on oluline, kuna tihe relvakasutus eeldab kehtivaid reegleid järgides põhjendamatult palju helisummuti relvaraua lt eemaldamist ning mehhaanilise kulumise tulemusena tekkivad lõtkud võivad muutuda relvakasutajale ohtlikuks. Eesti Jahimeeste Selts on seisukohal, et Eesti tingimustes on helisummuti kasutamine jahipidamisel väga oluline. Enamus jahimehi on oma jahipüssile soetanud helisummuti. Jahimehed täidavad ulukite arvukuse reguleerimisega ühiskondlikk u tellimust ning sõraliste arvukuse piiramine on oluline nii kahjustuste kui ulukitaudide (s.h. seakatku) vähendamisel ja ärahoidmisel. Samas on turule tulemas uued jahipüssi mudelid, mille relvarauale on tehases integreeritud püsiv helisummuti. Helisummuti kasutamine lasketiirus ja jahil on RelvS-iga lubatud juba aastast 2018 ja nende lubamine tsiviilkäibesse ei ole kaasa toonud seaduse rikkumisi. Püstolitele ja revolvritele erand ei laiene ning püsiva helisummutiga püssi ei tohi kanda RelvS-i mõistes, vaid edasi toimetada tulirelva hoiukohast relva kasutuspaika (jahipidamisele, lasketiiru või laskepaika) pakitult püssikottis või -kohvris. 3. Palume täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 3, muutes vastavalt järgmiste punktide numeratsiooni: 3) paragrahvi 25 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui see ei ohusta riigi julgeolekut ega avalikku korda, võib kollektsiooni asutada ja seda pidada Politsei- ja Piirivalveameti väljastatud relva- ja padrunikollektsioneerimis loa (edaspidi kollektsioneerimisluba) alusel: 1) füüsiline isik, kes on vähemalt 18-aastane Eesti kodanik või teise Euroopa Liidu või Põhja- Atlandi Lepingu Organisatsiooni (edaspidi NATO) liikmesriigi kodanik, kellel on Eesti elamisluba või kes elab Eestis elamisõiguse alusel; 2) Eestis registreeritud juriidiline isik, kelle aktsionär või osanik, nõukogu või juhatuse liige või juriidilise isiku juhtimise üle valitsevat mõju omav muu isik on Eesti või teise Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik.“. Selgitus RelvS-i § 25 lõike 2 sõnastust muudetakse selliselt, et edaspidi võib kollektsiooni asutada ja seda pidada PPA väljastatud relva- ja padrunikollektsioneerimis loa (edaspidi kollektsioneerimisluba) alusel füüsiline isik, kes on vähemalt 18-aastane Eesti kodanik või teise EL-i või NATO liikmesriigi kodanik, kellel on Eesti elamisluba või kes elab Eestis elamisõiguse alusel. Füüsiliste isikute puhul seotakse kodakondsusnõue ka Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel elamisega, kuna selline lähenemine on juba kehtivas RelvS - is ja seda muuta ei plaanita. Kuna elamisloa menetluses tehakse juba teatud kontrollto imingud, siis annab see lisaks RelvS-is sätestatud kontrollimeetmetele veel täiendava kindluse, et isikud, kelle valdusesse relvad usaldame, ei kujuta ohtu riigi julgeolekule jms. Kollektsioneerimislubasid on füüsilistele isikutele väljastatud 63. Nende hulgas ei ole ühtegi sellist, kelle luba tuleks kavandatavate muudatuste järgselt kehtetuks tunnistada. Juriidiliste isikute puhul sätestatakse füüsilistele isikutele ette nähtava kodakondsusnõude ga samasugune kodakondsusnõue juriidilise isiku aktsionäri või osaniku, nõukogu või juhatuse liikme või juriidilise isiku juhtimise üle valitsevat mõju omava muu isiku osas. Isikute ring on juriidiliste isikute puhul valitud arvestades juba kehtivat RelvS-i ning seda, et tegemist oleks isikutega, kes nii majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse kui äriseadustiku kohaselt juriidiliste isikute puhul riigi suurema kontrolli all on. Need on isikud, kes vastutavad juriidilise 4 (20) isiku tegevuse eest, võtavad vastu otsuseid ja suunavad juriidilise isiku tööd. Raamatupida mis e seaduse § 27 lõike 1 kohaselt võib valitsev mõju muu hulgas tuleneda järgmistest asjaoludest: 1) suurem kui 50%-line osalus konsolideeritava üksuse hääleõiguses või 2) seadusest või lepingust tulenev otsene või kaudne õigus asutajaõigusi teostades või üldkoosoleku otsusega nimetada või tagasi kutsuda enamikku tegevjuhtkonnast (näiteks äriühingu juhatus) või kõrgema juhtorgani (näiteks äriühingu nõukogu) liikmetest. Nende isikute puhul ei nähta aga ette, et nad peaksid elama Eestis, kuna see oleks liigse lt ettevõtlust piirav. Juriidilisi isikuid, kellel on kollektsioneerimisluba on viis. Isikud, keda kavandatav muudatus puudutada võiks, ei ole praegu teada, kuid eeldatavasti ei ole nende arv suur, piirdudes mõne üksikuga. Täpsemalt on käesolevas kirjas välismaalaste relvalubadega seonduvate muudatuste mõju ja muudatuste rakendamisega kaasnevat kulu analüüsitud kirja lisas. 4. Palume täiendada eelnõu § 1 uute punktidega 5 ja 6, muutes vastavalt järgmis te punktide numeratsiooni: „5) paragrahvi 30 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik, kellel on Eesti elamisluba või kes elab Eestis elamisõiguse alusel, võib soetada, omada ja vallata käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 loetletud relva, kui talle on käesolevas seaduses füüsilisele isikule ettenähtud alustel ja korras antud Eestis relvaluba.“; 6) paragrahvi 30 lõikest 21 jäetakse välja tekstiosa „, kes ei ole Euroopa Liidu liikmesr iigi kodanik,“. Selgitus RelvS-i § 30 käsitleb välismaalasele lubatud relvade liike ja on peamine norm, milles välismaalaste relvade omamist RelvS-is reguleeritakse. Ettepaneku järgi lisatakse lõikesse 2 kodakondsuspiirang ning lõike 21 sõnastusest jäetakse välja viide isikutele, kes ei ole EL- i liikmesriigi kodanikud, kuna puudub vajadus välismaalasi selliselt eristada. Kõigi välismaalas te puhul kehtib ühesugune lähenemine. See tähendab, et välismaalasele väljastatakse Eesti relvaluba, kui tema suhtes puudub kahtlus, et ta võib ohustada Eesti Vabariigi turvalisust või julgeolekut. 5. Palume muuta eelnõu § 1 olemasolevat punkti 7 (eelnevatest muudatuste s t tulenevalt punkti 12), ja sõnastada see järgmiselt: „12) paragrahvi 361 lõige 41 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(41 ) Käesoleva seaduse § 30 lõikes 2 nimetatud välismaalane peab esitama kodakondsusriigi pädeva asutuse väljastatud õiendi käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktides 6–8 sätestatud andmete kohta.“;“. Selgitus Lisaks juba eelnõus esitatud muudatusele näeme vajadust sätte sõnastuse täpsustamiseks veelgi. RelvS-i § 30 lõikes 2 nimetatud välismaalane peab esitama kodakondsusriigi pädeva asutuse väljastatud õiendi RelvS-i § 36 lõike 1 punktides 6, 7 ja 8 sätestatud andmete kohta, mida on seaduse tekstis praegu täiendatud viitega „õiend karistatuse kohta“. Kuna tegemist ei ole üksnes 5 (20) karistatuse kohta käivate andmetega, vaid muu hulgas peab teavet andma ka selle kohta, kas isik on kahtlustatav või süüdistatav, siis ei ole kohane viidata õiendile karistatuse kohta. 6. Palume täiendada eelnõu § 1 uute punktidega 13–15, muutes vastavalt järgmis te punktide numeratsiooni: „13) paragrahvi 37 lõiget 2 täiendatakse punktidega 1 1 ja 12 järgmises sõnastuses: „11 ) relvaluba või soetamisluba taotleva äriühingu aktsionäride, osanike, nõukogu või juhatuse liikmete ning juriidilise isiku juhtimise üle valitsevat mõju omavate muude isikute nimekir i, kus on märgitud füüsilise isiku ees- ja perekonnanimi, kodakondsus, isikukood, selle puudumisel sünniaeg ja elukoht, ning juriidilise isiku täielik nimi, asukoht ja äriregistrikood; 12 ) välismaalasest äriühingu aktsionäri, osaniku, nõukogu või juhatuse liikme ning juriidilise isiku juhtimise üle valitsevat mõju omava muu isiku kodakondsusriigi pädeva asutuse väljastatud õiendi käesoleva seaduse § 40 lõike 1 punktis 5 nimetatud rahvusvahelise julgeo lek u vastase kuriteo ja käesoleva seaduse § 40 lõike 1 punktis 6 ja 7 sätestatud andmete kohta.“; 14) paragrahvi 40 lõiget 1 täiendatakse punktiga 9 järgmises sõnastuses: „9) kelle aktsionär või osanik, nõukogu või juhatuse liige või juriidilise isiku juhtimise üle valitsevat mõju omav muu isik ei ole Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik.“; 15) paragrahvi 41 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(9) Relvaluba, paralleelrelvaluba või relvakandmisluba väljastatakse, kui isik vastab jätkuvalt käesolevas seaduses sätestatud nõuetele ja ei esine käesoleva seaduse §-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid.“. Selgitus Muudatused RelvS-i §-des 37, 40 ja 41 on samuti seotud kodakondsuspiirangu seadmisega. Tegemist on juriidiliste isikute tegevust reguleerivate sätetega. RelvS-i § 37 reguleerib soetamisloa ja relvaloa taotlemist juriidilise isiku poolt. Lõikes 2, mida ettepaneku järgi täiendatakse, on toodud loetelu andmetest, mis taotleja on kohustatud esitama. Selleks, et eelnõuga kavandatavat kodakondsusnõuet paremini rakendada, nähakse ette, et lisaks senistele andmetele tuleb relvaluba või soetamisluba taotleval äriühingul esitada aktsionäride, osanike, nõukogu või juhatuse liikmete ning juriidilise isiku juhtimise üle valitsevat mõju omavate muude isikute nimekiri. Kui nimetatud isikute hulgas on välismaala s i, siis tuleb PPA-le esitada ka isiku kodakondsusriigi pädeva asutuse väljastatud õiend RelvS-i § 40 lõike 1 punktis 5 nimetatud rahvusvahelise julgeoleku vastase kuriteo ja RelvS-i § 40 lõike 1 punktis 6 ja 7 sätestatud andmete kohta. See on vajalik selleks, et PPA saaks kontrollida loa taotleja vastavust uutele nõuetele. RelvS-i § 40 lõiget 1 täiendatakse uue juriidilisele isikule soetamisloa ja relvaloa andmist välistava asjaoluga. Edaspidi ei anta luba juriidilisele isikule, kelle aktsionär või osanik, nõukogu või juhatuse liige või juriidilise isiku juhtimise üle valitsevat mõju omav muu isik ei ole Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik. Juriidilise isiku relvaluba on ligikaudu 70 ettevõttel (nt turvaettevõte, laskespordiklub i, relvakauplus), spordikoolil jms. Praegu kontrollitakse RelvS-i järgi eelkõige relvadega vahetult kokku puutuvaid isikuid, kuid isikud, kes osalevad ettevõtte juhtimises ja omavad sõnaõigust, 6 (20) samuti isikud kes saavad tegelikku kasu relvakaubandusest, võivad samuti kujutada ohtu riigi julgeolekule. Isikute ring, kes nii majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse kui äriseadustiku kohaselt juriidiliste isikute puhul riigi suurema kontrolli all on, hõlmab eelkõige juhatuse liikmeid. Need on isikud, kes vastutavad juriidilise isiku tegevuse eest, võtavad vastu otsuseid ja suunavad juriidilise isiku tööd. Juba praegu on RelvS-is nendele isikutele teatud nõuded sätestatud. Näiteks RelvS-i § 40 lõikes 1 on loetletud süüteod, mille eest aktsionär või osanik, nõukogu või juhatuse liige või juriidilise isiku juhtimise üle valitsevat mõju omav muu isik karistatud olla ei tohi. Samuti kontrollitakse nende isikute puhul seda, kas neist võib lähtuda oht riigi julgeolekule. Kodakondsusnõude lisamine nende isikute puhul ei erine füüsilisele isikule kodakondsusnõude sätestamisest RelvS-is ega ole Siseministeeriumi hinna ngul ettevõtlusvabadust liigselt piirav meede. Lisades juriidiliste isikute osas kohustuse, et juhatuse liikmed, osanikud jms ei tohi olla teatud riikide kodanikud, siis tuleb ette näha teatud aeg (ettepanek: üks aasta), et soovi korral oleks juriidilisel isikul võimalik teha muudatused oma juhtorgani liikmete hulgas ja tagada vastavus uutele nõuetele. Selleks on vajalik rakendussäte ette nähtud eelnõu § 1 punktis 23. 7. Palume täiendada eelnõu § 1 uute punktidega 17–25 järgmises sõnastuses: „17) paragrahvi 602 lõike 1 punktist 5 jäetakse välja lause osa „tegevusloa kehtivus on peatatud või“; 18) paragrahvi 602 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses: „6) käesoleva seaduse alusel taotlejale väljastatud tegevusloa kehtivus on peatatud.“; 19) paragrahvi 603 lõike 8 punktis 3 asendatakse tekstiosa „lõikes 1“ tekstiosaga „lõike 1 punktides 1–5“; 20) paragrahvi 67 lõiget 1 täiendatakse punktiga 1 2 järgmises sõnastuses: „12 ) tema aktsionär või osanik, nõukogu või juhatuse liige või juriidilise isiku juhtimise üle valitsevat mõju omav muu isik on Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik;“; 21) paragrahvis 835 ja § 8323 asendatakse tekstiosa „punktides 5‒8“ tekstiosaga „punktides 5‒ 9“; 22) paragrahvi 8325 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Vastutaval isikul peavad olema täidetud käesoleva seaduse § 30 lõikes 2 või 2 1 , § 8324 lõigetes 1 ja 3‒5 sätestatud nõuded ning ta töökoht peab asuma alaliselt Eestis.“; 23) paragrahvi 85 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses: „(6) Kaitseministeerium võib maksta kohaliku omavalitsuse üksusele, kelle territooriumil paikneb Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväli või kelle taristut selle kasutamine vahetult ja oluliselt puudutab või kuhu ulatub selle kasutamisega kaasnev oluline häiring, hüvitist. (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud hüvitise ulatuse, maksmise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“; 7 (20) 24) paragrahvi 861 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „litsentsi“ sõnadega „ja kellel on kehtiv relvaluba“; 25) paragrahvi 91 täiendatakse lõigetega 39–42 järgmises sõnastuses: „(39) Enne 25. jaanuari 2023. aastal käesoleva seaduse alusel füüsilisele isikule, kes ei ole Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik, väljastatud relvaluba, soetamisluba, paralleelrelvaluba, relvakandmisluba, kollektsioneerimisluba, Euroopa tulirelvapass ning käesoleva seaduse § 59 lõikes 4 ja § 624 lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud luba kehtib kuni 24. jaanuarini 2024. aastal, välja arvatud kui loal märgitud kehtivus on lühem või ilmneb mõni loa kehtetuks tunnistamise alus. Loa kehtivuse lõppemisel tuleb lähtuda käesoleva seaduse § 44 sätestatud nõuetest, välja arvatud relva ja laskemoona võõrandamiseks ette nähtud tähtaeg. (40) Käesoleva paragrahvi lõiget 39 ei kohaldata määratlemata kodakondsusega isiku suhtes, kellele on enne 25. jaanuari 2023. aastal käesoleva seaduse alusel väljastatud relvaluba, soetamisluba, paralleelrelvaluba, relvakandmisluba, kollektsioneerimisluba, Euroopa 4 tulirelvapass ning käesoleva seaduse § 59 lõikes 4 ja § 62 lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud luba. Määratlemata kodakondsusega isikule väljastatud luba kehtib loal märgitud kehtivusa ja lõpuni või kuni ilmneb mõni loa kehtetuks tunnistamise alus. Loa kehtivuse lõppemisel tuleb lähtuda käesoleva seaduse § 44 sätestatud nõuetest, välja arvatud relva ja laskemoona võõrandamiseks ette nähtud tähtaeg. (41) Enne 25. jaanuari 2023. aastal juriidilisele isikule, kelle aktsionär või osanik, nõukogu või juhatuse liige või juriidilise isiku juhtimise üle valitsevat mõju omav muu isik ei ole Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik, väljastatud juriidilise isiku relvaluba, soetamisluba, kollektsioneerimisluba ning käesoleva seaduse § 59 lõikes 4 ja § 62 4 lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud luba kehtib kuni 24. jaanuarini 2024. aastal, välja arvatud kui loal märgitud kehtivus on lühem või ilmneb mõni loa kehtetuks tunnistamise alus. Loa kehtivuse lõppemisel tuleb lähtuda käesoleva seaduse § 44 sätestatud nõuetest, välja arvatud relva ja laskemoona võõrandamiseks ette nähtud tähtaeg. (42) Isikul, kelle luba kaotas kehtivuse käesoleva paragrahvi lõigete 39–41 alusel, on kohustus relva ja laskemoona üleandmise päevast alates relv ja laskemoon võõrandada ühe aasta jooksul. (43) Enne 25. jaanuari 2023. aastal tegevusluba omavale isikule, kelle aktsionär või osanik, nõukogu või juhatuse liige või juriidilise isiku juhtimise üle valitsevat mõju omav muu isik ei ole Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik, väljastatud tegevusluba ning käesoleva seaduse § 59 lõikes 4 ja § 624 lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud luba kehtib kuni 24. jaanuarini 2024. aastal, välja arvatud kui loal märgitud kehtivus on lühem või ilmneb mõni loa kehtetuks tunnistamise alus. Loa kehtivuse lõppemisel tuleb lähtuda käesoleva seaduse § 71 ja § 8338 sätestatud nõuetest.“. Selgitus Ettepanekus esitatud eelnõu § 1 punktides 17–19, 21, 22 ja 24 esitatud muudatused on eelkõige tehnilised aga ka juba eelnevalt käesolevas kirjas selgitatud kodakondsuspiirangut puudutavad. Eelnõu § 1 punktis 20 kavandatakse muudatust RelvS-i §-s 67 (tegevusloa kontrollie se). Lisaks juba kehtivatele nõuetele sätestatakse, et ettevõtjale antakse tegevusluba, kui tema aktsionär või osanik, nõukogu või juhatuse liige või juriidilise isiku juhtimise üle valitsevat mõju omav muu isik on Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik. Ettepanekute koostamise käigus kaalusime jätta muutmata tegevuslubadega seonduva ja piirduda üksnes 8 (20) füüsiliste ja juriidiliste isikute relvalubadega, kuid see ei täida muudatuste üldisemat eesmärki. Juriidilise isiku relvaladudes, lasketiirudes jms on palju suurem hulk relvi ja laskemoona, millega võib ohustada riigi julgeolekut ja avalikku korda. Paljud relvakaupmehed on nii füüsilise isiku kui juriidilise isikuna relvaloa ja relvade omanikud. Keelates tulevikus füüsilise isikuna relvade omamise isikul, kellel puudub vajalik kodakondsus, aga jättes talle võima luse omada relvaluba juriidilise isikuna, on ebaproportsionaalne. Näiteks kuulub ühele isikule nii laskespordiklubi (juriidilise isiku relvaluba) kui relvapood (tegevusluba). Piirdudes üksnes juriidilise isiku relvaloa tingimuste karmistamisega jääks sellele isikule võimalus relvadele ligipääsuks tegevusloa alusel kaupmehena. Konkreetse näitena võib tuua kaks ettevõtet, kus ühel on juriid ilise isiku relvaloaga 91 ja teisel 10 relva, lisaks on neil ka tegevusluba relvade müügiks jms, mis võimaldab omada või vallata piiramata hulka relvi ja laskemoona. Kuna seni ei ole relvade käitlemisega seotud isiku kodakondsus selliselt fookuses olnud, ei ole RelvS-i alusel neid ettevõtteid sellest aspektist kontrollitud ega võimaliku ohuna käsitletud. Siiski on varasemast teada juhtumeid relvavaldkonnas tegutsevate ettevõtjate kohta, eelkõige laskespordiklubid, kelle meelsus ja tegevused ei ole olnud pelgalt suunatud isikute laskeõppele, vaid teise riigi (praeguse agressorriigi) kultuuri ja väärtushinnangute ülistamisele. Eesti riigi ülesanne on tagada Eesti kodanike turvatunne, mitte agressorriigi kodanike relvastatud väljaõpe ja vahendite tagamine selleks. RelvS-i alusel on väljastatud tegevuslubasid ligikaudu 90 (nt relvakauplus, relvameis ter, lasketiir). Praegu ei ole teada, kui paljusid tegevusloa omajaid muudatus puudutada võib, aga hinnanguliselt on neid mõni üksik. Eelnõu § 1 punktiga 23 täiendatakse RelvS-i § 85 lõigetega 6 ja 7. Eesti Reformierako nna, Isamaa Erakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vahel sõlmitud koostöölepingu aastateks 2022–2023 punktis II.5 sätestati: „Kaitseväe harjutusväljakute täiendaval arendamisel tuleb kõrvale pakkuda talumistasu instrument.“ Vabariigi Valitsuse 4. augusti 2022 korralduse nr 202 „„Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2022–2023“ kinnitamine“3 lisa 1 punkti 2.5 kohaselt tuleb selle eesmärgi saavutamiseks koostada Kaitseväe harjutusväljakuid puudutav Vabariigi Valitsuse määrus. Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljade talumise hüvitise määruse kehtestamiseks peab Vabariigi Valitsusel olema volitusnorm. Riigieelarve seaduse § 50 juhtumipõhise sihtotstarbelise investeerimis- või tegevuskulude toetus ega § 51 kohaliku omavalitsuse üksusele riiklike ülesannete täitmise eest makstav toetus ei vasta ülesandepüstitusele. RelvS-i § 85 lõike 5 volitusnorm kaitseministri määrusega lasketiirude ja harjutusväljade kasutamise nõuete ja korra kehtestamiseks võimaldab küll näha ette tingimus i, mis on harjutusvälja kasutamisega seotud, aga talumistasu kehtestamise osas ei ole volituse olemasolu üheselt mõistetav. Kehtivas õiguses puudub selge volitusnorm, mis annaks Vabariigi Valitsusele volituse harjutusväljade talumise hüvitise reguleerimiseks. Kuna kavandatav hüvitis ei ole „talumistasu“ asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 15 4 lõike 1 tähenduses, siis on õigusselguse tagamiseks selle termini kasutamisest loobutud. RelvS-i § 85 kasutatakse „Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväli“ terminina kõigi harjutusväljade kohta 4 ning seetõttu ei eristata ka käesolevas ettepanekus „Kaitseväe harjutusväljakuid“. Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljade (edaspidi harjutusväli) kasutamisega võib kaasneda oluline häiring eeskätt müra, aga ka vibratsiooni ja tihenenud liikluskoormuse läbi, mida ei ole 3 RT III, 06.08.2022, 1. 4 Vabariigi Valitsuse 14.02.2008 korraldusega nr 79 asutati kaitseväe Nursipalu harjutusväli, 12.06.200 8 korraldusega nr 271 asutati kaitseväe Kikepera harjutusväli, 12.06.2008 korraldusega nr 272 asutati kaitseväe Sirgala harjutusväli, 24.07.2008 korraldusega nr 334 asutati kaitseväe Klooga harjutusväli ning 11.09.200 8 korraldusega nr 394 asutati kaitseväe Männiku harjutusväli. Seevastu Vabariigi Valitsuse 09.07.2015 korraldusega nr 282 asutati Soodla hajutusväli põhikasutajat määramata. 9 (20) võimalik harjutusvälja eesmärgipärasel kasutamisel vältida ja millega võib seetõttu kaasneda elukvaliteedi langus harjutusvälja piirkonna elanikkonna jaoks. Oluline häiring avaldub eelkõige harjutusvälja piiranguvööndis, aga võib avalduda ka kaugemal. Kaitseministri 26.06.2015 määruse nr 16 „Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta“ § 2 lõikeunkti 1 p 8 kohaselt on riigikaitselise ehitise piiranguvöönd riigikaitselist ehitist ümbritsev ala, kus asuvad ehitised või kus toimuv tegevus võib ohustada riigikaitselist ehitist või mõjutada riigikaitselise ehitise töövõimet. Määruse § 8 lõike 1 kohaselt loetakse Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusvälja töövõimeks võime tagada sõjaväelise väljaõppe ja õppuste korraldamiseks ning muuks vajalikuks riigikaitseliseks tegevuseks vajalikud tingimused ning määruse lisa 1 kohaselt on harjutusvälja piiranguvööndi ulatus üldjuhul 2 km. Riigikaitse lise ehitise piiranguvööndis tohib ehitist püstitada, laiendada või ümber ehitada harjutusvälja st sellises kauguses, kus hoonestatud alale kehtestatud välismüra normtasemed on täidetud, või sellisel juhul, kui ehitise püstitamise, laiendamise või ümberehitamise tõttu ei vähene riigikaitselise ehitise töövõime (määruse § 8 lg 2). Samas võib harjutusvälja piiranguvöö nd is olla elamuid ja muid müratundlikke hooneid ajast, mil harjutusvälja veel ei olnud. Lisaks olulisele häiringule võib harjutusväljade oluline mõju avalduda ka kaudselt. Näiteks lisanduva töö läbi, mida kohaliku omavalitsuse üksuste ametnikud peavad tegema riiklike ja kohalike huvide tasakaalustamiseks, aga ka kulude läbi, mida kohaliku omavalitsuse üksus kannab näiteks selleks, et leevendada või kompenseerida harjutusväljadest tulenevat mõju elukvaliteedile, juurdepääsudele või avalikele teenustele. Selliseid kulusid on keeruline mõõta ja seetõttu ka katta seaduses olemasolevate instrumentide abil. Muutunud julgeoleku olukorra tõttu, selleks et tagada riigi sõjaline kaitsevõime ja tagada NATO liitlasüksuseid vastuvõtva riigi kohustuste täitmine, on oluline harjutusväljade laiendamine, kiire välja arendamine ja vajadustele vastav kasutusele võtmine. Seda arvestades on varasemast veelgi olulisem riigi ja kohaliku omavalituse üksuste tihe koostöö harjutusväljade arendamiseks ja kasutamisel. Seadusesse lisatav säte annab volitusnormi määruse kehtestamiseks, millega luuakse juriidiline alus harjutusväljade arendamise ja kasutamisega seotud olulise mõju hüvitamiseks kohaliku omavalitsuse üksusele ja luuakse seeläbi paremad tingimused tulemuslikuks koostööks harjutusväljade arendamisel. Volitusnormi alusel antavas määruses täpsustatakse tingimused millistel alustel hüvitatakse harjutusvälja arendamise ja kasutamisega kaasnevat olulist mõju kohaliku omavalitsuse üksustele. Eelnõu § 1 punktiga 25 täiendatakse RelvS-i §-s 91 rakendussätteid, kuna kavandatavate muudatuste sujuvamaks rakendamiseks praeguste relvaomanike suhtes on vaja ette näha teatud erisused. Arvestades relvaomanike arvu, on mõistlik RelvS-is sätestada sõnaselgelt, et välismaalas te, välja arvatud määratlemata kodakondsusega isikute, load kaotavad kehtivuse konkreetsel ajal (25.01.2024). Sel juhul ei oleks vaja iga isiku puhul PPA-l eraldi otsust teha, seda kätte toimetada, võimalikke vastuväiteid ja vaideid menetleda. Võib eeldada, et paljud isikud ei astu samme relvadest vabanemiseks enne loa kehtivuse lõppemist ja relvad tuuakse PPA-sse hoiule ikkagi ühe-aastase tähtaja saabumisel. Nii suure hulga relvade käitlemine on aga aja- ja ressursimahukas. Näeme vajadust erisuse kehtestamiseks relvade võõrandamistähtajale (tavapäraselt loa kehtivuse viimasel päeval), kuna võib eeldada, et ühel ajal soovivad oma relvi võõrandada mitmed sajad isikud. Teeme 10 (20) ettepaneku sätestada, et relvade võõrandamiseks on nendel isikutel aega üks aasta. Selle aja jooksul on relvad hoiul PPA-s kuni relvade võõrandamiseni omaniku poolt soetamisluba omale inimesele või kaupmehele. II PPA ja KAPO ohu tõrjumise, süütegude ennetamise ja tõkestamise võimekuse tõstmine 8. Palume täiendada eelnõu uue §-ga 2, muutes vastavalt järgmiste paragrahvide numeratsiooni, järgmises sõnastuses: „§ 2. Erakorralise seisukorra seaduse muutmine Erakorralise seisukorra seaduse § 20 lõiget 3 täiendatakse punktiga 13 järgmises sõnastuses: „11) teha ettepanek erakorralise seisukorra juhile anda Politsei- ja Piirivalveametile ning Kaitsepolitseiametile õigus kasutada sõjarelvi, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeoleku või põhiseadusliku korra tagamiseks või riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamiseks või tõrjumiseks käesoleva seaduse § 3 punktides 1 ja 5 nimetatud juhtudel.“. Selgitus Ettepaneku järgi täiendatakse ErSS-i § 20 lõiget 3 punktiga 13, mis annab sisekaitseüle ma le erakorralise seisukorra ajal õiguse teha ettepanek erakorralise seisukorra juhile anda õigus PPA- le ja KAPO-le kasutada sõjarelvi, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeoleku või põhiseadusliku korra tagamiseks või riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamiseks või tõrjumiseks ErSS-i § 3 punktides 1 ja 5 nimetatud juhtudel. Ettepanek on ajendatud praegu Ukrainas toimuvast, kus üha sagenevate „hübriidse te “ stsenaariumite tingimustes ei ole nende olukordade lahendamisega alati seotud sõjaväelised struktuurid. Seetõttu on vajalik mõelda proportsionaalselt ka Eesti sisejulgeoleku üksuste võimekuste suurendamisele. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine on keskse tähtsusega, kuid praktika näitab, et kiiresti arenevate sündmuste puhul ei pruugi kaasamine olla ajaliselt realistlik ning ohu neutraliseerimine eeldab kiiret ja vahetut tegutsemist. Sõjaväelise iseloomuga ohu neutraliseerimiseks ei pruugi piisata tsiviilstruktuuride praegu kasutusel olevatest vahendite st. Sõjarelvade kasutamine võib osutuda vajalikuks näiteks diversioonigruppide, Eesti territooriumilt avastatud luureüksuste, (para)militaarsete relvastatud üksuste osas vastupanu osutamiseks või ka sõjaliste üksuste ja lahingutehnika tegevuse tõkestamiseks avalikus ruumis. PPA ja KAPO õigus sõjarelvi kasutada on piiritletud kindlate olukordadega, mis on seotud eelkõige Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra säilitamisega. Sõjarelvade kasutamise alustena on ette nähtud, et sõjarelvi võib kasutada juhul, kui see on 1) vältimatult vajalik riigijulgeoleku või põhiseadusliku korra tagamiseks; 2) või riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamiseks või tõrjumiseks. Põhiseaduslikku korda ähvardava ohuna on mõeldud eelkõige Eesti Vabariigi põhiseadus lik u korra vägivaldse kukutamise katset või Eesti Vabariigi mõne paikkonna vägiva ldse isoleerimist. 9. Palume täiendada eelnõu uue §-ga 3, muutes vastavalt järgmiste paragrahvide numeratsiooni, järgmises sõnastuses: 11 (20) „§ 3. Julgeolekuasutuste seaduse muutmine Julgeolekuasutuste seadust täiendatakse §-ga 351 järgmises sõnastuses: „§ 351 . Lõhkematerjali käitlemine (1) Kaitsepolitseiameti ametnik võib oma teenistusülesannete täitmisel käidelda lõhkematerja li. (2) Kaitsepolitseiameti poolt lõhkematerjali käitlemise korra kehtestab Kaitsepolitseia me ti peadirektor.“. Selgitus KorS võimaldab korrakaitseasutustel erivahendina kasutada eriotstarbelist lõhkamisseadeld ist, mida ei kasutata inimese vastu, vaid kasutatakse näiteks hoonesse ukse, akna või seina kaudu äkksisenemiseks. Lõhkamisseadeldised võivad oma olemuselt olla erinevad – tegemist võib olla lõhkamisseadeldisega, mis ei sisalda lõhkeainet (nt veekahur), kuid tegemist võib olla ka lõhkamisseadeldisega, mille puhul kasutatakse lõhkematerjali (nt detoneernööri). Sellise id lõhkamisseadeldisi kasutatakse peamiselt erinevate tõkete eemaldamisel (nt hoonesse sisenemisel akende ja uste avamine). Kuigi PPA-l ja KAPO-l on õigus kasutada lõhkamisseadeldist, ei ole neile otsesõnu antud õigust käidelda selles sisalduvat lõhkematerja li. Lõhkematerjali käitlemist reguleerib lõhkematerjaliseadus, mille § 1 lõige 3 välistab seaduse kohaldamise julgeolekuasutuse, Kaitseväe, Kaitseliidu, PPA, riikliku ekspertiisiasutuse, Päästeameti, riigi- ja sisekaitselise õppeasutuse, rahvusvahelise kokkuleppe alusel Eestis viibivate välisriigi relvajõudude ning välislepingus sätestatud juhtudel rahvusvahelise sõjalise peakorteri valduses olevale lõhkematerjalile ja pürotehnilisele tootele ning nende käitlemise le nimetatud asutuste, relvajõudude ja rahvusvahelise sõjalise peakorteri vastutusel. Üheski teises seaduses pole PPA-le ega KAPO-le lõhkeaine käitlemise õigust sõnaselgelt sätestatud. Küll aga on näiteks Päästeametile päästeseaduses5 lõhkematerjali käitlemise õigus antud. PPA-l ja KAPO-l on vaja senisest operatiivsemalt ja paindlikumalt kasutada soetatud lõhkamisseadeldistele lisaks teadud juhtudel (valik sõltub nt lõhkamisobjektist) ise valmistatud või ise kokkupandud lõhkeseadeldisi või -laenguid. Laenguna kasutatakse põhilise lt detoneernööri, mis tuleb tehastest valmistoodanguna, erineva pikkusega rullides ja seda oleks vajalik laengu tarbeks sobiva koguse lõhkeaine saamiseks (kohapeal) ise lõigata. See tähendab aga lõhkematerjali käitlemist. 10. Palume täiendada eelnõu olemasolevat § 2 uue punktiga 3, muutes vastavalt järgmise punkti numeratsiooni, sõnastades selle järgmiselt: „3) paragrahvi 20 lõike 1 punkti 16 täiendatakse pärast sõna „taustakontrolli“ sõnadega „ning relvaseaduses sätestatud juhul kuritegude toimepanemise kontrollimiseks.“. Selgitus Eelnõu järgi täiendatakse KarRS-i § 20 lõiget 1 punktiga 161 , milles nähakse PPA-le ette ligipääs karistusregistri arhiivile RelvS-i § 36 lõike 1 punktis 61 sätestatud kuritegude toimepanemise kontrollimiseks. See on oma sisult vajalik muudatus aga kehtiv RelvS näeb veel mitmes kohas ette, et nii füüsilised isikud kui ka juriidilise isiku esindajad ei tohi olla karistatud teatud süütegude toimepanemises, sõltumata sellest, kas need karistusandmed on karistusregistrist kustutatud (nt RelvS § 43 lg 33 , § 67 lg 1 p 2). Paraku ei ole aga KarRS-i järgi 5 Päästeseadus § 25. 12 (20) PPA-l õigust neil juhtudel registri arhiivi andmetele praegu ligi pääseda. Seetõttu on vajalik PPA-le võimaldada ligipääs lisaks juba sätestatud taustakontrolli tegemisele ja varasemalt eelnõus 627 SE esitatule täiendav alus arhiivi andmetele ligipääsuks. 11. Palume täiendada eelnõu §-ga 5 järgmises sõnastuses: „§ 5. Korrakaitseseaduse muutmine Korrakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 74 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Vahetu sund on füüsilise isiku (edaspidi isik), looma või asja mõjutamine füüsilise jõu, erivahendi, relva või lahingumoonaga.“; 2) paragrahvi 74 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Lahingumoon on lahingumoon relvaseaduse § 83 3 lõike 2 tähenduses.“; 3) paragrahvi 75 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „(11 ) Lahingumoona võib kasutada Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet.“; 4) paragrahvi 781 punkt 9 tunnistatakse kehtetuks; 5) seadust täiendatakse §-ga 784 järgmises sõnastuses: „§ 784 . Lahingumoon Politsei ja seaduses sätestatud juhtudel muu korrakaitseorgani lahingumoon on: 1) kuni 40 mm läbimõõduga kild- ja fugassgranaat; 2) käest heidetav granaat; 3) pisaravoolust, suitsu-, heli-, valgus- või muud efekti või valuaistingut esilekutsuv granaat.“; 6) paragrahvi 80 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib kasutada olulise või kõrgendatud ohu korral elektrišokirelva, kui see on proportsionaalne. (2) Politsei või muu pädev korrakaitseorgan võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule kasutada elektrišokirelva isiku kinnipidamiseks, kui temalt võib seaduse või kohtulahendi alusel võtta vabaduse või see on temalt seaduse või kohtulahendi alusel võetud ning see on vajalik isiku vastupanu- või põgenemisvõimetuks muutmiseks. 7) seadust täiendatakse §-dega 811 ja 812 järgmises sõnastuses: „§ 811 . Lahingumoona kasutamine (1) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori määratud struktuuriüksus või Kaitsepolitseia me ti peadirektori määratud politseiametnik võib kasutada kõrgendatud ohu tõrjumiseks lahingumoona, kui ohu tõrjumine muu vahetu sunni vahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel 13 (20) ajal võimalik, ning arvestusega, et lahingumoona kasutamisel tehakse kõik võimalik, et sellega ei seataks ohtu muud kaalukat hüve. (2) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori määratud struktuuriüksus ja Kaitsepolitseia me ti peadirektori määratud politseiametnik võib kasutada isiku suhtes lahingumoona ainult tema ründamis- või vastupanuvõimetuks muutmiseks äärmise abinõuna juhul, kui seda eesmärki ei ole võimalik saavutada looma ega asja vastu lahingumoona kasutamisega ega muu vahetu sunni vahendiga, ning kui see on ühtlasi vajalik, et: 1) tõrjuda vahetu oht elule; 2) tõkestada isiku tegevust riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral. (3) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata käesoleva seaduse § 78 4 punkti 3 osas. § 812 . Lõhkematerjali käitlemine ja nõuded lõhkamiskohale (1) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori määratud struktuuriüksus võib käesoleva seaduse § 781 punktis 10 nimetatud lõhkamisseadeldise valmistamiseks käidelda lõhkematerjali. (2) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori määratud struktuuriüksuse poolt lõhkematerja li käitlemise korra ja nõuded lõhkamiskohale kehtestab valdkonna eest vastutav minis ter määrusega.“. Selgitus KorS-i muudatused on tingitud osaliselt 1. juulil 2018. aastal jõustunud muudatustest, kuid ka muutunud julgeoleku olukorrast. RelvS-i § 833 lõike 2 kohaselt kuuluvad ka pisar-, suitsu- , valgus- ja heligranaadid lahingmoona alla. Kuigi RelvS-is on sätestatud Siseministeer iumi valitsemisala asutustele õigus käidelda, sh soetada nii signaliseerivat kui ka surmavat lahingumoona6 , siis KorS-is on vastavad muudatused tegemata ja lahingumoona kasutamise alused puuduvad. Selleks, et RelvS-i ja KorS-i terminid ning nende vahendite kasutamine oleks üheselt selge, on vaja KorS-i regulatsiooni muuta selliselt, et seni erivahenditena käsitletud granaadid oleks edaspidi käsitletud lahingumoonana. Eelnõu § 4 punktis 6 esitatud ettepaneku järgi täiendatakse KorS-i elektrišokirelva kasutamist puudutavaga. KorS § 782 kohaselt on politsei või seaduses sätestatud muu korrakaitseorga ni teenistusrelvadeks tulirelv, gaasirelv, pneumorelv, külmrelv ning elektrišokir e lv. Elektrišokirelv on relv, mille toime põhineb elektrienergia kasutamisel (relvaseaduse § 11 p 6). KorS §-is 782 loetletud teenistusrelvadest on KorS-is eraldi regulatsioon ainult elektrišokire lva (KorS § 80) ja tulirelva (KorS § 81) kasutamise kohta. Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib elektrišokirelva kasutada ainult kõrgendatud ohu tõrjumiseks, kui ohu tõrjumine muu sunnivahendiga, välja arvatud tulirelvaga, ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik, ning arvestusega, et elektrišokirelva kasutamisel tehakse kõik võimalik, et sellega ei seataks ohtu muud kaalukat hüve. Kavandatud muudatusega nähakse KorS-i §-s 80 ette õigus kasutada elektrišokirelva ka olulise ohu tõrjumiseks. Samuti jäetakse kehtivast regulatsioonist välja nõue, et elektrišokirelva võib kasutada alles siis, kui ohu tõrjumine muu vahetu sunni vahendiga, välja arvatud tulirelvaga, ei ole võimalik. 6 RelvS-i § 3 lõikes 5 toodud volitusnormis on nimetatud lahingumoona käitlemine, lisaks on RelvS-i § 8347 lõikes 2 öeldud, et lahingumoona soetamise õigus on ainult Kaitseministeeriumi või Siseministeeriumi valitsemisalas oleval valitsusasutusel ja Kaitseliidul. 14 (20) Uue sõnastuse puhul on muudetud ka sätte ülesehitust. Kui sätte varasem sõnastus nägi sarnaselt tulirelva kasutamisele (vt KorS § 81) lõikes 1 ette üldpõhimõtted ja lõikes 2 olid toodud kitsendused, millal võib elektrišokirelva kasutada isiku puhul, siis uues sõnastuses nähakse lõikes 1 ette üldine alus elektrišokirelva kasutamiseks ning lõikes 2 nähakse ette täiendav alus isiku kinnipidamise osas. Uue sõnastuse puhul on lähtutud eeldusest, et elektrišokirelva saab kasutada eelkõige isiku või looma (elusolendi) vastu, mistõttu ei ole enam eraldi rõhutatud „asja vastu kasutamist“. Lõikes 2 toodud täiendavad alused on vajalikud, et katta ära elektrišokirelva kasutamise õigus isiku kinnipidamiseks, kuna isiku kinnipidamine ei pruugi igakordselt mahtuda olulise või kõrgendatud ohu alla. Samas on ka isiku kinnipidamisel elektrišokirelva kasutamine piiritletud ja seda võib kasutada juhul, kui isikult võib seaduse või kohtulahendi alusel võtta vabaduse või see on temalt seaduse või kohtulahendi alusel võetud ning olukorras, kus isik püüab põgeneda või osutab kinnipidamisel vastupanu (nt psühhiaatrilise abi seaduse alusel kohaldatav tahtest olenematu psühhiaatriline abi või väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel toimuv kinnipidamine väljasaatmiskeskuses). 2011. aastal vastu võetud KorS-is oli sätestatud, et elektrišokirelva võib kasutada kõrgendatud või olulise ohu tõrjumiseks. 2014. aastal vastu võetud korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seadusega jäeti algsest sõnastusest välja „või olulise“. See tähendab, et elektrišokirelva võib kasutada ainult kõrgendatud ohu korral ja sisuliselt on järgitavate nõuete osas elektrišokirelva kasutamine võrdustatud tulirelva kasutamisega. Korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse seletuskirja kohaselt oli lävendi tõstmise põhjuseks potentsiaalne oht isiku tervisele: „Kuna tegemist on isiku tervist potentsiaalselt ohustava relvaga, siis on selle kasutamise lävendi tõstmine võimalikule kõrgeimale tasemele isiku põhiõiguste ja –vabaduste kaitse seisukohast vajalik ja põhjendatud.“. Seletuskirjas puuduvad andmed, millele vastava seisukoha puhul on tuginetud. Elektrišokirelva kasutuselevõtmisel puudus Eestis praktika ja kogemus, mida elektrišokirelvade kasutamine võiks kaasa tuua – kuivõrd intensiivselt neid kasutama hakatakse ja millised võivad olla negatiivsed tagajärjed –, mistõttu oli mõistlik seada need esialgu tulirelvaga sarnasele tasemele. Senine kogemus näitab, et elektrišokirelvi on kasutatud kaalutletult, negatiivsed tagajärjed puuduvad või on vähesed ning kasutamise õigus antakse olukordades, kus elektrišokire lva kasutamine võib olla tõhusam või kujutada vähem ohtu tervisele kui teenistusrelva või mõne erivahendi kasutamine. Kindlasti ei kasuta politseiametnikud elektrišokirelva kergekäelise lt, vaid iga kord hinnatakse olukorda ja relva kasutamise vajadust. Pea poole sajandi pikkune elektrišokirelva kasutamise ajalugu on andnud võimaluse analüüs ida sellega kaasnevaid ohte ning võrrelda kasutamist teiste politsei relvastuses olevate sunnivahendite (pipragaas, teleskoopnui, tulirelv) kasutamisega. Ameerika Ühendriik ides 2009. a avalikustatud 3-aastat väldanud uuringu põhjal sai 1201 isikust, kelle peal elektrišokirelva kasutati, vigastada 0,25%. Kasutamise tagajärjel tekkivad vigastused on olnud olenemata elektrišokirelva mudelist ühetaolised 7 . 7 Sibrits, S., 2021. Elektrišokirelva kasutamise õiguslik regulatsioon Eestis ja selle rakendamine praktikas. Magistritöö, Tallinn: Sisekaitseakadeemia, lk 11. 15 (20) Teiste maade uuringud näitavad, et elektrišokirelva kasutamine võib tekitada vähem kahjustus i kui näiteks teleskoopnuia kasutamine ning on asetanud elektrišokirelva kasutamise erivahenditega samale tasemele. Ameerika Ühendriikides viidi läbi kombineeritud analüüs kaheteistkümne suure õiguskaitseasutuse sunni kohaldamise juhtumite andmete põhjal. Valimis oli enam kui 24 000 sunni kohaldamise juhtumit, mis andis uurijatele võimaluse kasutada statistilisi meetodeid, et hinnata, millised tegurid mõjutavad vigastuste hulka. Arvestades keskmist vigastada saamise tõenäosust sunni kohaldamise intsidentides, suurendas politseiametnike poolne füüsilise jõu kasutamine (käed, rusikad, jalad) sunni kohaldamiseks vigastuste tekkimise tõenäosust nii politseiametnikele endile kui ka korrarikkujatele. Samal ajal vähendasid gaasirelvade ja elektrišokirelvade kasutamine korrarikkujate vigastamise tõenäosust. Gaasirelva kasutamine vähendas korrarikkujate vigastamise tõenäosust 65% ja elektrišokirelvade kasutamine 70% võrra. Vigastuste tekkimise tõenäosus politseiametnikele ei muutunud, kui kasutati elektrišokirelva, kuid tõusis 21% võrra, kui kasutati pipragaasi8 . Samuti on tehtud uuringutes välja toodud, et nt teleskoopnuia kasutamine tunnistatakse tihti mitteefektiivseks kuna vahendi raskuskese on käepideme poolel — kui löök õnnestubki, on kõige väiksem kahju verevalum, seega selgelt tõsisem kui elektrišokirelva puhul. Elektrišokirelva on võimalik kasutada palju suuremalt distantsilt ja vajadusel jätkata elektriimpulsside andmist, kui isik ei allu korraldustele. Füüsilise jõu kasutamise tagajärjed on üldjuhul väga raskesti etteennustatavad 9 . Elektrišokirelva kasutamine võib tekitada valu. Inimesed, keda on elektrišokirelvast distantsilt lastud, kirjeldavad seda kui kohutavalt ebameeldivat tunnet, mida on raske sõnadesse panna. Just valu ja ebamugavustunde tõttu võibki elektrišokirelvade kasutamise ja piinamise vahel seoseid leida. Piinamiseks aga võib lugeda ennekõike juhtumeid, kus elektrišokirelvi on kasutatud vastuolus õiguslike regulatsioonidega, põhjendamatult või ebaproportsionaalse lt palju. Juhul kui relva on kasutatud õiguspäraselt ning proportsionaalselt, siis ei ole alust arvata, et tegemist võiks olla piinamismeetodiga. Elektrišokirelvaga kasutamisega kaasnevad raskemad vigastused ja surmajuhtumid võivad olla põhjustatud kukkumistest, narkootikumide tarvitamisest või südamehaigustest. Elektrišokirelvast tulenev laeng ei ole surmav. Uuringute kohaselt ei ole registreer itud teaduslikult ega meditsiiniliselt tõestatud surmajuhtumeid, mis oleksid põhjustatud elektrišokirelvast saadud elektriimpulsside tagajärjel10 . Elektrišokirelvast tulev vool häirib isiku koordinatsiooni või muudab ta liikumisvõimetuks, mistõttu põhjustab teisejärgulisi vigastusi (marrastused, põrutused) eelkõige kukkumine. Kukkumisega võib halvemal juhul, näiteks pead vastu objekti ära lüües, kaasneda isegi isiku surm11 . 8 Haav, H., 2014. Elektrišokirelva kasutamise õiguslikud regulatsioonid ja kasutamine politseitöös. Lõputöö, Muraste: Sisekaitseakadeemia, lk 20. 9 Haav, H., 2014. Elektrišokirelva kasutamise õiguslikud regulatsioonid ja kasutamine politseitöös. Lõputöö, Muraste: Sisekaitseakadeemia, lk 29. 10 Haav, H., 2014. Elektrišokirelva kasutamise õiguslikud regulatsioonid ja kasutamine politseitöös. Lõputöö, Muraste: Sisekaitseakadeemia, lk 37. 11 Sibrits, S., 2021. Elektrišokirelva kasutamise õiguslik regulatsioon Eestis ja selle rakendamine praktikas. Magistritöö, Tallinn: Sisekaitseakadeemia, lk 12. 16 (20) Elektrivoolu peetakse üldiselt elavale organismile ohtlikuks, mistõttu on pidevalt tõstatunud küsimused, kas elektrišokirelvast tulev elektrivool võib olla ohtlik südamele või südamestimulaatoriga isikule. Elektrišokirelva kasutamisest tingitud ohte südametegevusele ja kehatalitusele on, tuginedes maailmapraktikale, uuritud mitmete poolt. Südamestimulaator iga isikute puhul on leitud, et südamestimulaator võib tuvastada elektrišokirelvast tulevat elektrienergiat kui südame korrapäratuid kokkutõmbeid ning anda omalt poolt elektrišokki, et süda uuesti rütmi lüüa. Uuringute tulemusena on tuvastatud, et 5 sekundi pikkune elektrišokirelva vool ei avaldanud südamestimulaatori tööle sellist mõju, mille tagajärjel oleks südamestimulaator tuvastanud südame korrapäratud kokkutõmbed ning omalt poolt südamele elektrilöögi andnud.12 Seega, arvestades, et elektrišokirelvast tulev vool võib mõjutada südametegevust, kui elektroodid on südamele lähemal, ei ole soovitatav elektrišokirelvaga tulistada isikule rindkeresse. Nooltega rindkere tabamine ei pruugi osutuda ka efektiivseks, kuna seal puuduvad suuremad kehalihased. Sellest lähtutakse ka politseiametnikele elektrišokirelva õppe läbiviimisel, mistõttu õpetatakse politseiametnikke elektrišokirelva nooltega tabama alakeha, vöökohta või selga, hõivamaks võimalikult suurt osa skeletilihastest. 13 Uuringute alusel on teada, et elektrišokirelvast saadud elektriimpulsside tagajärjel ei ole registreeritud teaduslikult ega meditsiiniliselt tõestatud surmajuhtumeid 14 . Rahvusvahelise politseijuhtide organisatsiooni (inglise keeles International Association of Chiefs of Police, IACP) ettekandest nähtub, et enamasti asetavad teiste riikide õiguskaitseasutused elektrišokirelvad sunni astmestikul samale tasemele pipragaasiga. Elektrišokirelv on tavaliselt paigutatud madalamale tasemele kui külmrelvad. 15 Eestis on elektrišokirelv (taser) politseiametnike kasutuses 2018. aastast. PPA andmete põhjal on nelja aasta jooksul (2018–2021) kasutatud elektrišokirelva 34 korral. Seejuures füüsilise ründe tõrjumiseks on elektrišokirelva kasutatud seitsmel korral, looma ründe tõrjumiseks kolmel korral, endale ja teistele ohtliku suitsiidse isiku suhtes tema tegevuse peatamiseks seitsmel korral ning politseiametniku vastase grupiviisilise ründe tõrjumiseks kahel korral. Enim on elektrišokirelva kasutatud relvaga – külm- või elektrišokirelvaga – ründe tõrjumiseks, 15 korral (peamiselt on ründed külmrelvaga sh nuga, kirves jne). Elektrišokirelva kasutamise perioodi jooksul ei ole tuvastatud ühtegi elektrišokire lva kasutamisest tingitud eluohtliku vigastuse või surma põhjustamist. Üldjuhul tekitab elektrišokirelva kasutamine isikule nooltest tulenevad torkevigastused, kuna isiku pihta lastud nooled tungivad isiku nahasse. Kaasneda võivad ka muud vigastused, mis ei tulene otseselt elektrišokirelvast endast, vaid relva kasutamise tagajärjel (näiteks isiku kukkumises t). Eelnimetatud perioodil toimus politsei vastu 156 rünnet. PPA hinna ngul oli 56 juhtumit, kus politseiametnikke rünnati ja nad said vigastada, kuid ründe tõrjumiseks ei olnud vajadust elektrišokirelva kasutada, sest puudus kõrgendatud ohu olukord. 14 juhtumi puhul kasutasid politseiametnikud ründe tõrjumiseks gaasipihustit või teleskoopnuia, kuid objektiivsete l põhjustel ei olnud nende kasutamine edukas ning vajadust elektrišokirelva kasutada ei olnud. 12 Sibrits, S., 2021. Elektrišokirelva kasutamise õiguslik regulatsioon Eestis ja selle rakendamine praktikas. Magistritöö, Tallinn: Sisekaitseakadeemia Lk 12-13. 13 Sibrits, S., 2021. Elektrišokirelva kasutamise õiguslik regulatsioon Eestis ja selle rakendamine praktikas. Magistritöö, Tallinn: Sisekaitseakadeemia Lk 13 14 Haav, H., 2014. Elektrišokirelva kasutamise õiguslikud regulatsioonid ja kasutamine politseitöös. Lõputöö, Muraste: Sisekaitseakadeemia, lk 37. 15 Haav, H., 2014. Elektrišokirelva kasutamise õiguslikud regulatsioonid ja kasutamine politseitöös. Lõputöö, Muraste: Sisekaitseakadeemia, lk 11. 17 (20) Seega esineb märkimisväärne arv juhtumeid, kus rünnet oleks võimalik tõhusamalt peatada ja välistada vigastusi, sh politseinikele, kui selliste rünnete tõrjumisel on vajadus kasutada elektrišokirelva. Elektrišokirelva kasutamiseks on vajalik spetsiaalne laskemoon, mida väljastavad relvurid, ning seetõttu on elektrišokirelvade kasutamisjuhud fikseeritud, minimeerides kontrollimatu kasutamise võimalused. Eelnõu § 5 punktis 7 nähakse ette KorS-i täiendamine §-dega 811 ja 812 . Surmavat jõudu omava lahingumoona (nt kildgranaat) kasutuselevõtt vahetu sunni vahendina on peaasjalikult mõeldud hübriidsete rünnakute tõkestamiseks, kuid samuti ohtlike kurjategijate tegevuse tõkestamiseks tingimustes, kus teiste relvade kasutamisel ei ole võimalik piisavalt efektiivse lt tagada politseinike või teiste kõrvaliste isikute elu (nt barrikadeerunud isik, keda ei saa tulirelvaga kahjutuks teha). Antud vahendid võimaldaksid teatud olukordades ohu tõrjumisel ja kõrvaldamisel kindlustada vajaliku distantsi ja tulejõu, et tagada ametnike ja muude isikute turvalisus. Tegemist on erandlike olukorrapõhiste ja ettenägematute juhtudega ning lahingmoo na kasutamine ei ole kindlasti valikus olevatest esimene vahend, vaid nende kasutamine peab olema igal juhul põhjalikult kaalutud ja proportsionaalne. Siseministeerium peab oluliseks, et sellist relvastust kasutataks vaid äärmise vajaduse korral. Üldiste lahingumoona kasutamise alustena nähakse ette nõuded, millega määratakse kindlaks, milliste ohtude tõrjumisel on lahingumoona kasutamine üldse võimalik- need on kõrgendatud ohud. Samuti on järgitud põhimõtet, et lahingumoona kasutamine peab olema kõige viima ne võimalik kasutatav vahetu sunni vahend. Iga muu vahendi kasutamine peab olema kas võimatu või õigeaegselt võimatu. Samuti tuleb tagada, et vahetu sunni rakendamisega tehakse kõik, et lahingumoona kasutamine ei ohustaks kolmandate isikute elu, kehalist puutumatust või muud kaalukat hüvet. Isiku osas võib lahingumoona kasutada juhul kui täidetud on 2 samaaegselt esinevat eeldust: 1) lahingumoona kasutamise eesmärk peab olema muuta isik ründamis- , vastupanuvõimetuks, mingit muud eesmärki vahetul sunnil lahingumoona kasutamise kaudu olla ei saa; 2) lahingumoona kasutamine isiku suhtes on lubatud, kui vastupanu või rünnet ei ole võimalik (sh õigel ajal) ära hoida mis tahes muul viisil nt looma või asja vastu lahingumoona kasutades Kui need kaks eeldust on korraga täidetud, peab lisanduma üks punktides 1–2 nimetatud asjaoludest. Esimese alusena on lahingumoona kasutamine võimalik, et tõrjuda vahetut ohtu elule. Kuna säte käsitleb lahingumoona kasutamist isiku vastu, saab see oht lähtuda ainult isikust, kelle vastu lahingumoona kasutatakse. Oht võib ähvardada nii lahingumoona kasutava ametniku kui ka muu isiku elule. Teise alusena on nähtud võimalus lahingumoona kasutamisega tõkestada isiku tegevust riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral. Erisusena kehtestatud, et pisaravoolust, suitsu-, heli-, valgus- või muud efekti või valuaistingut esile kutsuva granaadi osa. Nende puhul ei ole vajalik järgida üldiseid lahingumoo na kasutamise põhimõtteid, kuna sisuliselt on tegemist vahenditega, mille kastutamisele rakendub üldine KorS-i vahetu sunni rakendamise loogika. 18 (20) Lahingumoona kasutamise õigust ei plaanita laiendada kõikidele korrakaitseorganitele ega kõigile politseiametnikele, vaid üksnes PPA peadirektori määratud struktuuriüksustele ning KAPO puhul piiritletakse kasutusõigust asutuse politseiametnike tasandil. Lõhkematerjali käitlemisega seonduva KorS-i § 812 selgitus on esitatud eelnõu § 2 JAS-i muutmise selgituse juures. 12. Palume täiendada eelnõu §-ga 6 järgmises sõnastuses: „§ 6. Riigikaitseseaduse muutmine Riigikaitseseaduse § 9 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses : „(7) Sisejulgeoleku valdkonna tagamise eest vastutav minister võib kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra ajal anda Politsei- ja Piirivalveametile ning Kaitsepolitseiametile õiguse kasutada sõjarelvi, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeo lek u tagamiseks või riigi julgeolekut ähvardava ohu ennetamiseks või tõrjumiseks.“. Selgitus Ettepaneku järgi täiendatakse RiKS-i § 9 lõikega 7, milles sätestatakse sisejulgeo lek u valdkonna tagamise eest vastutava ministri õigus kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra ajal anda PPA-le ja KAPO-le sõjarelvade kasutamise õigus. PPA ja KAPO sõjarelvade kasutusõigus on ettepaneku järgi kitsalt piiritletud kindlate olukordadega, kus on vajalik siseriiklikult panustada RiKS-i §-s 2 sätestatud riigikaitse eesmärgi täitmisse, kui seda ei ole Kaitseväe ja Kaitseliidu poolt võimalik või õigel ajal võimalik täita. Selline vajadus võib tekkida muu hulgas olukorras, kus kaitseväelane on riigikaitsel muutunud võitlusvõime tuks ning samas asuv politseiametnik võiks jätkata riigi kaitsmist, kuid tal pole õigust vastavaid relvi kasutada ning veelgi olulisem – varasema väljaõppe puudumise tõttu pole vastavat oskust. 13. Palume täiendada eelnõu §-ga 7 järgmises sõnastuses: „§ 7. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2023. aasta 25. jaanuaril.“. Selgitus Eelnõul 627 SE ei ole praegu jõustumise aega sätestatud, mistõttu jõustuvad kavandatavad muudatused üldises korras. Käesolevas kirjas esitatud ettepanekud välismaalaste le kodakondsuspiirangu seadmiseks ja muudatuste selgemaks rakendamiseks oleks parem jõustada konkreetsel ajal ja esimesel võimalusel. Kuna muud käesolevas kirjas esitatud ettepanekud seaduste muutmiseks ei eelda olulisi ettevalmistusi või muudatustega kohanemist asutuste või isikute poolt, on mõistlik ka nende jõustumiseks ette näha konkreetne aeg. Seetõttu teeb Siseministeerium ettepaneku näha seaduse jõustumine ette 25. jaanuarist 2023. aastal. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Lauri Läänemets siseminister 19 (20) Lisa: kodakondsuspiirangu seadmiseks vajalike muudatustega kaasneva mõju hinnang Marju Aibast 6125062 [email protected] 20 (20)  Muudatusettepanekute lisa Kodakondsuspiirangu seadmiseks vajalike muudatustega kaasneva mõju hinnang 1. Võimalik mõju praegustele relvaomanikele, kelle senised relvaload tunnistatakse kehtetuks ja kellel puudub võimalus loa pikendamiseks või loa taotlemiseks tulevikus 1. Mõju isikutele Kehtetuks tuleb tunnistada ligi 1300 füüsilise isiku relvaload. Puudutatud on ligikaudu 5,1% praegustest relvaomanikest. Nagu eelnevalt välja toodud on neist suurim hulk määratlemata kodakondsusega isikud ja Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Muude riikide kodanikke on puudutatud sihtrühma hulgas vähem. Füüsiliste isikute kehtivate relvalubadega seotud arvel olevate relvade hulk on Eestis kokku 58 021, koos juriidilistele isikutele kuuluvate relvadega on see arv 59 641. Kõnesolevate isikute omandis on ligikaudu 3000 relva ehk 5,23% kõigist füüsilistele isikutele kuuluvates t relvadest (koos juriidiliste isikutega on relvade arv 59 641 ehk 5,08%). Juriidiliste isikute puhul ei ole praegu teada, kui paljusid muudatused mõjutada võiks ja mitu luba kehtetuks tunnistada tuleb, kui juriidiline isik ei suuda õigeks ajaks oma tegevust uute nõuetega vastavusse viia. Seetõttu on mõju hinnatud eelkõige füüsiliste isikute osas. Relvaloa kehtivuse lõppemise korral kohustub relvaomanik relva koos laskemoonaga hiljemalt loa kehtivuse viimasel tööpäeval üle andma PPA-le. Relvaloa kehtivuse lõppemise le järgneva kolme kuu jooksul kohustub relvaomanik talle kuuluva relva ja laskemoona võõrandama, laskekõlbmatuks muutma või andma hävitada. Kavandatavate muudatuste kontekstis ei tundu see aeg piisav ja tasuks kaaluda selle pikendamist ühele aastale. Relva võõrandamiseks on vaja eelnevalt taotleda PPA-lt võõrandamisluba (taotlejale riigilõivuvaba) ning väljastatud loa alusel võib omanik relva võõrandada teisele, soetamisluba (taotluse riigilõiv 30 eurot) omavale isikule või anda relv komisjonimüüki relvade müügi tegevusluba omavale isikule. Kui relvaomanik ei ole kolme kuu jooksul pärast relvaloa kehtivuse lõppemist alustanud relva võõrandamise protsessi, peab PPA alustama relva sundvõõrandamist. 2. Mõju isikute põhiõigustele Relvaloa kehtetuks tunnistamise võimaluse kehtestamisel on analüüsitud selle meetme põhiseaduspärasust. Eesti Vabariigi põhiseadus (edaspidi PS) ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS-i § 19 lõikes 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele. Eneseteostusvabadus on igaüheõigus ning isiku vajadus või soov enda, lähedaste ja oma vara turvalisust tagada ei ole seotud tema keelteoskusega või sellega, kas ta viibib Eestis alaliselt või ajutiselt. Kavandatava muudatuse näol on kindlasti tegemist olulise riivega, kuid asjaolu, et Eestis saab edaspidi 1 relvaloa ning ligipääsu relvadele ja laskemoonale kui kõrgema ohu allikale, vaid EL-i või NATO liikmesriigi kodanik, annab suurema kindluse relvaomanike usaldusväärsusele ja turvalisuse tagamisele. Kavandatavad muudatused ei kujuta endast Eesti kodanikeks mitte olevate EL-i kodanike alusetut diskrimineerimist EL-i õiguse mõttes ning on täielik ult kooskõlas relvade omandamist ja valdamist reguleerivate EL-i õigusaktidega, eelkõige tulirelvadirektiiviga. PS-i § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas PS-iga. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS-i § 19 lõikes 1 on sätestatud vaba eneseteostuse õigus, mis tähendab seda, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Vaba eneseteostuse õigust võib piirata seadusega või seaduse alusel põhjusel, mis ei ole PS-iga vastuolus. Riigikohus on varem leidnud, et relvaloa kehtivuse peatamise õiguslik eesmärk võib olla inimeste elu ja tervise kaitsmine. Relva omamisele võib seada piiranguid ka vajadus tagada riigi julgeolek ja avalik kord, samuti võivad need piirangud olla õigustatud ka muude asjaoludega. Praegusel juhul on RelvS-i muutmise ajendiks riigi julgeoleku ja turvalisuse tagamise vajadus. Isiku kodakondsus loob unitaarriigi tunnuseks oleva vahetu õigusliku sideme riigi ja kodaniku vahel. Isikute hulka, keda kavandatavad muudatused puudutavad, kuuluvad selliste riikide kodanikud, kelle suhtes ei saa olla kindel nende meelsuses ja selles, et neist ei võiks olla oht u Eesti Vabariigi julgeolekule. Seadusandjal on põhimõtteliselt õigus põhiõiguse riivet kujutavat piirangut kehtestada. Õiguslikku eesmärki silmas pidades saab põhiõiguse riivet pidada materiaalselt õiguspäraseks vaid siis, kui on järgitud PS-i §-st 11 tulenevat proportsionaalsuse põhimõtet. Selle põhimõtte järgimine tähendab seda, et riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama tõhus kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda esiteks põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiseks eesmärgi tähtsust. Soetamisloa või relvaloa mitteandmine või soetamis- või relvaloa kehtetuks tunnistamine on üldiselt sobiv abinõu, sest sellega on võimalik saavutada teiste isikute elu ja tervise kaitsmine ning riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamine. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb ühelt poolt kaaluda vaba eneseteostuse piiramise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärki kaitsta teiste isikute elu ja tervist, riigi julgeolekut ja avalikku korda. Riigikohus on ka sedastanud, et kõige paremini tagab ühelt poolt inimeste elu ja tervise kaitse, riigi julgeoleku ja avaliku korra ning teiselt poolt isiku üldise vabaduspõhiõiguse kaitse see, kui RelvS-i kohaldajal on võimalik arvestada relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamise l isikuga aga ka muude oluliste asjaolude ning põhjendatud huvidega. Üldise vabaduspõhiõiguse piiramisel ette nähtud kaalutlusruum väldib isiku muutumist riigivõimu objektiks ja aitab kaasa inimväärikuse tagamisele. See aga ei tähenda seda, et seadusandja ei võiks kehtestada sellise id regulatsioone, mille järgi relvaloa andjal ei ole kaalutlusõigust. Ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla PS-iga kooskõlas. Seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemuse l 2 põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta. Seadusandja ülesanne on õigusliku regulatsiooni kaudu mõjutada ühiskonnaliikmeid käituma ja oma valikuid tegema nii, et avalik kord, riigi julgeolek ja kõigi teiste õigused oleksid võimalikult suures ulatuses tagatud. See eesmärk õigustab välistada võimalik ud ohtlikud tegevused, milleks põhimõtteliselt on ka relva omamine ja kandmine, nende isikute puhul, keda teatud rühmatunnusest lähtudes ei saa pidada usaldusväärseks. Lisaks füüsilistele isikutele puudutavad kavandatavad muudatused ka juriidilisi isikuid, st relva, selle laskemoona ja relvaosade käitlemisega tegelevatele ettevõtjatele kehtestatakse täiendavad nõuded, mida ettevõtja, tema omanikud, juhid, vastutavad isikud ja töötajad peavad täitma. EL-i lepinguõiguse üks olulisemaid põhimõtteid on asutamisvabadus, mis tähendab muu hulgas, et isikutel (füüsilistel ja juriidilistel isikutel) on õigus vabalt tegeleda ettevõtlusega ja valida vorm, kuidas seda teha. EL-i põhiõiguste harta sätestab artiklis 16 sõnaselgelt ka ettevõtlusvabaduse, mida tunnustatakse EL-i õiguse ning riigisiseste õigusaktide ja tavade kohaselt. Euroopa Liidu toimimise leping (edaspidi ELTL) paneb Eesti riigile mitu kohustust, näiteks ei tohi seadusega kehtestada mingeid meetmeid, mis takistaks EL-i siseturu vaba toimimist või isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumist. Siiski ei ole need keelud absoluutsed. Artikli 36 kohaselt võib liikmesriik kehtestada keelde ja piiranguid ekspordile, impordile ja transiidile, kui seda on vaja muu hulgas riigi avaliku korra ja avaliku julgeoleku tagamiseks. Samas ei tohi need piirangud ja keelud olla varjatud diskrimineerimise vahendiks või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramiseks. Artikli 52 lõike 1 järgi on asutamisõiguse rakendamisel lubatud välisriikide kodanike teistsugune kohtlemine avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise kaitseks. ELTL-i artikli 65 lõige 1 lubab avaliku korra või avaliku julgeoleku kaitseks piirata või keelata kapitali liikumist ja seada maksepiiranguid liikmesriikide vahel või liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Ka artikli 346 lõike 1 punkti b kohaselt on liikmesriigil lubatud võtta meetmeid, mida ta peab vajalikuks oma oluliste julgeolekuhuvide kaitseks ja mis on seotud relvade, laskemoona või sõjavarustuse valmistamise või kaubandusega. Samas ei tohi need meetmed avaldada ebasoovitavat mõju mittesõjaliste toodete konkurentsitingimustele EL-i siseturul. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ELTL-is on erandeid, mis võimaldavad liikmesriigil kehtestada piiranguid kaitsetööstusele, sest see on tihedalt seotud riigi julgeolekuga. Kavandatavate muudatustega ei piirata EL-i liikmesriigi kodanike õigusi. Seega ei ole eelnõu vastuolus EL- i õigusega ega mõjuta ettevõtlust muudes valdkondades. PSi § 31 lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Ettevõtlusvabaduse tuumaks on riigi kohustus mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks ja seda vabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse. 1 Teisisõnu, riik peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks. Ettevõtlusvabadust riivavad üldistatult mis tahes keelud ja piirangud (sh ka planeeringutest tulenevad) mõne majandustegevusega tegeleda, isikule pandud teavitamiskohustused ettevõtlusega tegelemise 1 PS-i kommenteeritud väljaanne, lk 384 3 korral, loakohustused, sh tegevusloaga kõrvalkohustuste või tingimuste kehtestamine, hoolsuskohustused, mida majandustegevuses tuleb järgida, ja muud kõrvalkohustused. 2 Ettevõtluse eesmärgil ühinemise vabadust riivab iga abinõu, mis takistab või kahjustab koondumist tulundusühingutesse ja -liitudesse. Vabadust võib riivata muu hulgas ka tingimuste seadmine olulise osaluse omandamiseks. 3 Ettevõtlusvabadus, sealhulgas tulundusühingus se koondumise õigus, laieneb PS-i § 9 lõike 2 kohaselt ka juriidilistele isikutele. Olulise osaluse omandajal tekib üldjuhul võimalus mõjutada äriühingu otsuste vastuvõtmist, mistõttu võib tekkida julgeolekurisk, kui isik ei austa riigi põhiseaduslikku korda või on seotud või suhtleb tihedalt organiseeritud kuritegeliku grupi või terroriorganisatsiooniga. Seega kaalub riigi julgeoleku tagamise vajadus üles üksikisiku õiguse omandada äriühingus oluline osalus või koguni kogu äriühing. Ettevõtlusvabadus ei ole siiski piiramatu. Riigikohtu selgituse kohaselt annab PS-i § 31 teine lause, mis näeb ette, et seadus võib sätestada ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimused ja korra, seadusandjale suure vabaduse reguleerida ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimusi ja seada sellele piiranguid. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest. See põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. 4 Kavandatav regulatsioon relvade ja laskemoona käitlemise õiguse andmiseks eraõiguslikele isikutele on just see valdkond, kus riigi üldise julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamine võib olla kaalukam kui üksikisiku õigus tegeleda ettevõtlusega. Ettevõtlusvabaduse piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem kui seda normi saab legitiimse eesmärgiga põhjendada. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.5 Nõue kontrollida muu hulgas relvadega seotud ettevõtlust tuleb paljuski välislepingutest, millega rahvusvaheline kogukond on kokku leppinud, et relvi puudutav tegevus peab olema tugevama riikliku kontrolli all. Selleks, et riik saaks sellest kinni pidada, on vaja seada raamid, milles ettevõtjad ja füüsilised isikud võivad tegutseda. Eelnev on omakorda seotud PS-i § 29 lõikega 1: igaühel on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. See tähendab muu hulgas õigust tegutseda valitud tegevus- või kutsealal palgatöötajana.6 Arvestades PS-i § 29 lõikes 1 sätestatud õiguse olemust, ei laiene see juriidilistele isikutele (PS-i § 9 lõige 1).7 Tegemist on vaba eneseteostuse (PS-i § 19) ühe olulise väljendusvormiga.8 Samas ei garanteeri PS-i § 29 õigust olla tööga hõivatud või tegutseda kindlal tegevus- või kutsealal. Nagu enamik põhiõigusi, ei ole ka PS-i § 29 lõikes 1 sätestatud õigus absoluutne. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Seega võib seadusandja põhjendatud juhtudel piirata nii elukutse, tegevusala kui ka töökoha valikut.9 Ettepaneku järgi seatakse küll piiranguid töötajatele, äriühingu juhtkonnale ja omanikele, kuid need kõik tulenevad ainult riigi julgeolekukaalutlustest ega ole seotud kellegi soo, vanuse, ametiühingulise kuuluvuse, veendumuste, perekonnaseisu, puude, nahavärvi, rassi, rahvuse, usutunnistuse või seksuaalse sättumusega. Kõik isikud, kellel on täidetud sätestatavad nõuded, 2 Samas, lk 386 3 Samas, lk 386 4 Samas, lk 386 5 Samas, lk 388 6 Samas, lk 372 7 Samas, lk 373 8 Samas, lk 371 9 Samas, lk 373 4 võivad tegutseda ettevõtjana või ettevõttes palgatöötajana. Eespool öeldut ja välislepinguid arvesse võttes on kehtestatavad piirangud proportsionaalsed ega ületa avaliku huvi kaitseks ja riigi põhiseadusliku korra, üldise ja rahvusvahelise julgeoleku tagamiseks vajalikku määra. 3. Mõju SIM valitsemisala asutustele Relvaloa taotlusi menetlevaks haldusorganiks ja relvaomanike üle riiklikku järeleva lvet teostavaks asutuseks on PPA. Võimaliku julgeoleku ohu hindamisel kaasatakse menetlusse KAPO. Antud juhul puudutavad muudatused eelkõige PPA tööd. Kui isiku relvaluba kaotab kehtivuse, tuleb tal anda tema omandis olevad võõrandamata tulirelvad ja laskemoon hoiule PPA-sse, kus neid hoitakse kuni kolm kuud. Kui selle tähtaja jooksul relvi ja laskemoona ei võõrandata, kuuluvad need sundvõõrandamis e le. Sundvõõrandatud relva ja laskemoona eest hüvitise maksmine toimub PPA eelarvest. PPA (eelkõige Põhja prefektuur ja Ida prefektuuri Narva politseijaoskond) peab olema valmis hoiule võtma mitu tuhat relva. PPA hinnangul on võimalik hoiule võetavad relvad hoiustada PPA olemasolevates relvahoidlates. PPA-s on ligikaudu 30 lubadeametnikku, kellest 12 Põhja prefektuuris ja 4 Ida prefektuur is. Nende töökoormusele avaldab muudatus kõige suuremat mõju. Relvaloa kehtetuks tunnistamisega kaasneb registris erinevate kannete tegemine, relva piirkonnapolitseiniku poolt hoiule võtmine ja hilisemad võõrandamisega seotud protsessid. See hõlmab ligikaudu 5,5 tundi ühe ametniku tööajast ühe loa omaja kohta. Lisaks on puudutatud ka piirkonnapolitseinikud, kes teevad kontrolli relvade hoidmise osas isikute juures kodus ja võtavad relvad hoiule. Ühe eesliinil töötava PPA ametniku keskmine tunnipalk koos tööandja lisamaksudega on 13 eurot. PPA hinnangul tuleb lisanduv töökoormus katta ametnikel ületunnitööga. Ületundide eest makstav tasu on 1,5 kordne (1,5 x 13 =19,5 eurot). Kui arvestada, et muudatuste jõustumisest ühe aasta möödumisel peavad relvad ära andma ligikaudu 630 isikut (ehk kõik peale määratlemata kodakondsusega isikute), on hinnanguline täiendavate eelarveliste vahendite vajadus muudatuste rakendamiseks PPA- le tööjõukuludega seoses 71 857 eurot (65 325 eurot kui haldusotsust tegema ei pea). Tänase prefektuuri lubadeametnike ja piirkonnapolitseinike koosseisuga ei tule PPA toime töökoormuse kasvuga, mis on seotud kõnealusele sihtgupile relvalubade väljastamisest või pikendamisest keeldumisega, relvade vastuvõtmise ja nõuetekohase ladustamisega ning otsuste peale esitatavate vaiete või halduskaebuste menetlemisega (isegi, kui sätestame, et load kaotavad kehtivuse nö automaatselt, siis ei saa välistada, et isikud pöörduvad PPA poole ega ole nende suhtes jõustunud negatiivse otsusega nõus). Kui relvad tuleb sundvõõrandada, siis kaasneb sellega täiendav kulu PPA-le – komisjoni kokku kutsumine, relvade hindamine, otsuste vormistamine, võimalik vaiete lahendamine relvale määratud turuväärtuse osas ning transport prefektuuri hoidlast PPA logistikabüroo hoidlasse – kuni kaks tööpäeva (s.o 16 töötundi, keskmine tunnipalk koos tööandja lisamaksudega on 13 eurot) ühe ametniku kohta. Sundvõõrandamisel tasub riik relva omanikule tema omandi üle võtmise eest õiglase ja kohese hüvitise (hüvitise suurus oleneb konkreetsest relvast. Senine praktika näitab, et relvade keskmised turuväärtused ulatuvad 25–2000 euro kanti, kui arvestada relva keskmiseks 5 väärtuseks 200 eurot, on kulu PPA-le nt 1500 relva puhul 300 000 eurot, 3000 relva puhul 600 000 eurot). PPA-l on praegu ette nähtud relvade sundvõõrandamisele ühes aastas alla 4000 euro (sel aastal on see summa juba kulutatud). Kindlasti ei piisa sellest kavandatavate muudatustega kaasneva kulu katmiseks. Ilmselt on relvade hulgas mitmeid selliseid, mille kasutuskõlblikuna säilitamine ei ole mõistlik ehk need relvad hävitatakse. Relvade hävitamisega tegeleb PPA, kellele toob see omakorda kaasa täiendava kulu. PPA relvade hävitamise ekspertkomisjoni poolt 1500 sundvõõrandatud relvade üle vaatamine ja otsustamine, millised relvad tuleks hävitada ja millised võiks müüa võtab aega kolm tööpäeva. Kokku kutsutav hävitamiskomisjon on vähemalt neljaliikmeline ja sinna kuulub lisaks PPA ametnikule väline ekspert, kelle töö on tasustatav (4x8 töötundi). Sellist ajakulu võib eeldada ka antud juhul. Lisandub ka kulu seoses relvade hävitamis e le transportimisega – hinnanguliselt võib selleks kuluda kuni üks tööpäev sõltuvalt piirkonna st, relvade veol peab osalema vähemalt kaks relvastatud politseiametnikku (2x8 töötundi). Tõenäoliselt saab hakkama 1–2 veoga. Relvade hävitamiskomisjoni kokkukutsumisega seonduv kulu PPA-le on ligikaudu 2700 eurot. Relvade hävitamise eest makstav tasu oli näiteks 2021. aastal 700–1000 eurot, tänaseks võib see olla seoses elektrihinna tõusuga kõrgem. Täiendava kuluga ei ole PPA praegu arvestanud ning olemasolevad rahalised vahendid on juba kasutatud või planeeritud muude kulude katmiseks. Täiendavate meetmete võtmine võib ka üldisemalt tuua kaasa nii PPA kui KAPO töökoormuse olulise kasvu, sest puudub teadmine kas ja kuivõrd koostööaltid on isikud, kes jäävad ilma õigusest Eestis relvaluba saada või tegutseda relvadega seotud valdkonnas ettevõtjana. Ei saa välistada, et hulk isikuid, kelle relvaluba tunnistatakse kehtetuks, võib oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse. Kui RelvS-is oleks kirjas, et nö automaatselt teatud tähtajast muutuvad relvaload kehtetuks, siis oleks isikul õigus pöörduda riigi vastu kohtusse. Kui sätestada selliselt, et PPA tunnistab iga loa eraldi kehtetuks, on isikul õigus pöörduda PPA vastu kohtusse. 4. Mõju riigi julgeolekule ja avalikule korrale Kõnealuse sihtrühma relvalubade kehtetuks tunnistamine võib kaasa tuua loa omaja ja riigi vahelisi arusaamatusi ning relvade PPA-le üleandmisest keeldumisi. Võimalikke otsuste täitmisest (anda relv politseisse hoiule ning alustada võõrandamise menetlust) keeldujate arvu ei ole võimalik ette prognoosida. Lisaks võib osa relvi „minna kaduma“, millega seondub võimalus võimalik ebaseaduslike tulirelvade arvu kasv ning võimalik kasutus süütegude toimepanemises. Ei saa välistada, et kavandatav muudatus võib seada halba varju Eesti riigi maine, kuna piirame õigusi teatud riikide kodanikel, keda Eestis elab arvukalt. Selline relvade omamise keeld ja relvade võõrandamise kohustus võib põhjustada äärmuslust, suurendada riigivastasust, samuti võib sellega kaasneda suhete eskaleerumine Venemaaga. Tuleb arvestada, et suur osa Eestis relvaluba omavaid Vene Föderatsiooni kodanikke ja määratlemata kodakondsusega isikuid elab Ida-Virumaal, Lasnamäel, Maardus jt suure venekeelse kogukonnaga asumites ning see võib lisada nende piirkondade probleemidele intensiivsust. Riigivastasus võib potentsiaalse lt suureneda ka neis Eestis elavates Vene Föderatsiooni kodanikes, määratlemata kodakondsusega ja venemeelsetes Eesti kodanikes, kellel ei ole relvaluba. 5. Võimalikud muud mõjud 6 Teadmata on relvakaupmeeste valmisolek võtta komisjoni müüki massiliselt kasutatud relvi. Kindlasti mõjutab see ka müügis olevate relvade hinda ning nende kättesaadavus võib muutuda soodsamaks isikutele, kellel siiani puudusid vahendid relvi soetada. Eestis on vaid mõned üksikud relvameistrid, kes relvi laskekõlbmatuks muudavad ja juba praegu on neil pikad ootejärjekorrad. Relva laskekõlbmatuks muutmisega kaasnevad kulutused relvaomanikule (keskmiselt maksab relva laskekõlbmatuks muutmine ligikaudu 100 eurot). Kui isikul on mitmeid tulirelvi, mille ta soovib laskekõlbmatuks muuta, võib see põhjustada suurt kulu. 7