Arvamuse küsimine

Justiitsministeerium Meie 12.08.2018 nr 1.1-10/2316-7 [email protected] Pandkirjaseaduse eelnõu Austatud härra Reinsalu Esitame kooskõlastamiseks pandikirjaseaduse eelnõu, mis on kättesaadav koos seletuskirjaga õigusaktide eelnõude elektroonilise kooskõlastamise süsteemi EIS vahendusel http://eelnoud.valitsus.ee/. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Toomas Tõniste rahandusminister Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri Kaarel Eller 6113390 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272 Lisaadressaadid: Eesti Advokatuur Eesti Era- ja Riskikapitali Assotsiatsioon Eesti Fondihaldurite Liit Eesti Juristide Liit MTÜ Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Eesti Kindlustusseltside Liit Eesti Pank Eesti Pangaliit Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium MTÜ FinanceEstonia Nasdaq Tallinn Riigikohus Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda Audiitorkogu Finantsinspektsioon 2  EELNÕU 24. juuli 2018 Pandikirjaseadus 1. peatükk Üldsätted § 1. Seaduse reguleerimisala (1) Käesolev seadus reguleerib pandikirjade emiteerimiseks täiendava tegevusloa andmist krediidiasutusele, pandikirjade emiteerimise ja tagamise tingimusi ning pandikirjaportfelli eraldumist krediidiasutuse muust varast. (2) Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesolevast seadusest, krediidiasutuste seadusest, väärtpaberituru seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi. § 2. Pandikiri (1) Pandikiri on täiendava tegevusloa saanud krediidiasutuse emiteeritud võlakiri, millest tulenevad kohustused tagatakse käesolevas seaduses sätestatud korras. Muu isiku emiteeritud väärtpaberile, sõltumata selle nimetusest või tingimustest, käesolevas seaduses sätestatut ei kohaldata. (2) Emitent käesoleva seaduse tähenduses on täiendava tegevusloa saanud krediidiasutus, sõltumata sellest, kas ta on pandikirju emiteerinud või võtnud kohustuse pandikirju emiteerida. (3) Pandikirjade tagatiseks on lubatud kasutada käesolevas seaduses sätestatud nõudeid. Nõue on pandikirja tagatis, kui see on kantud emitendi peetavasse pandikirjade tagatisregistrisse (edaspidi tagatisregister). (4) Pandikirjade tagamisele ei kohaldata asjaõigusseaduses pandi kohta sätestatut. (5) Pandikirja liigid on hüpoteekpandikiri ja segatud tagatisvaraga pandikiri. Pandikirja liik käesoleva seaduse tähenduses määratakse selle alusel, milliseid nõudeid võib kasutada pandikirjade põhilise tagatisena (edaspidi esmastagatis). (6) Sama liiki pandikirjade tagamiseks tagatisregistrisse kantud tagatiste kogum moodustab tagatisvara. Sama liiki pandikirjad, nende tagatisvara ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumendid moodustavad pandikirjaportfelli. 2. peatükk Pandikirjade emitent 1. jagu Täiendav tegevusluba § 3. Pandikirjade emiteerimise täiendav tegevusluba 1 (1) Äriühingul peab pandikirjade emiteerimiseks olema krediidiasutuste seaduse §-s 13 nimetatud tegevusluba (edaspidi põhitegevusluba) ja pandikirjade emiteerimise täiendav tegevusluba (edaspidi täiendav tegevusluba). (2) Eestis äriregistrisse kantud äriühingule annab täiendava tegevusloa Finantsinspektsioon. (3) Täiendav tegevusluba on tähtajatu. (4) Täiendav tegevusluba lõpeb: 1) põhitegevusloa lõppemise korral – põhitegevusloa lõppemisega; 2) pandikirjade emiteerimise vabatahtliku lõpetamise korral – Finantsinspektsioonilt vabatahtlikuks lõpetamiseks loa saamisega; 3) täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral – täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistamisega. (5) Täiendava tegevusloa lõppemisel ei või krediidiasutus välja anda uusi pandikirju. Täiendava tegevusloa lõppemisel ei lõpe põhitegevusluba, kui seadusest ei tulene teisiti. § 4. Täiendava tegevusloa taotlemine (1) Täiendava tegevusloa taotlemiseks esitavad äriühingu (edaspidi taotleja) juhatuse liikmed kirjaliku avalduse ning järgmised dokumendid ja andmed (avaldus, andmed ja dokumendid ühiselt edaspidi käesolevas jaos taotlus): 1) täiendused krediidiasutuste seaduse §-s 132 nimetatud äriplaanile; 2) andmed pandikirjade emiteerimiseks ning pandikirjaportfellide haldamiseks vajalike info- ja muude tehnoloogiliste vahendite ja süsteemide, turvasüsteemide, kontrollimehhanismide ja - süsteemide kohta; 3) pandikirjade emiteerimise ja pandikirjaportfelli valitsemisega kaasnevate riskide analüüs; 4) käesoleva seaduse § 9 lõikes 2 nimetatud pandkirjaportfelli eraldumise kava; 5) käesoleva seaduse §-s 10 nimetatud sise-eeskirjad; 6) andmed taotleja tagatisvara kontrolleri kohta, mis sisaldavad tema nime, elu- või asukohta, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega või registrikoodi ja kirjalikku nõusolekut tegutseda kontrollerina; 7) kontrolleri kliendileping või selle projekt. (2) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud riskianalüüsist või muudest asjaoludest järeldub, et pandikirjade emiteerimiseks tuleb lisaks käesolevas seaduses sätestatud muudatustele teha täiendavaid muudatusi krediidiasutuse organisatsioonilises struktuuris või krediidiasutuste seaduses nimetatud sise-eeskirjades ja muudes krediidiasutuse tegevust reguleerivates dokumentides, esitab taotleja andmed nende muudatuste kohta koos taotlusega. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud täiendused äriplaanile esitatakse vähemalt kolme aasta kohta ning need peavad sisaldama kirjeldusi, prognoose ja analüüsi järgneva kohta: 1) taotleja pandikirjaportfelli valitsemisega seotud organisatsiooniline struktuur ning ametikohtadega kaasnevate õiguste, kohustuste ja vastutuse kirjeldus; 2) pandikirjaportfellid ja nende tagatisvara koosseis ning olulisemad majandusnäitajad; 3) pandikirjade emiteerimise poliitika ja selle kujundamine; 4) likviidsusnõuete täitmise hetkeolukord ja pikaajaline likviidsusjuhtimise strateegia; 5) pandikirjade emiteerimisega seotud riskide juhtimise üldised põhimõtted ja riskide juhtimise strateegia. 2 (4) Kui taotluse menetlemise ajal toimuvad muudatused käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides, esitab taotleja viivitamata pärast muudatuste tegemist või nendest teadasaamist Finantsinspektsioonile vastavad andmed või dokumendid uuendatud kujul. (5) Täiendava tegevusloa taotluse läbivaatamisele kohaldatakse krediidiasutuste seaduse §-s 133 sätestatut, kusjuures põhitegevusloa taotluse ning krediidiasutuste seaduse kohta sätestatu laieneb ka täiendava tegevusloa taotlusele ning käesolevale seadusele. § 5. Täiendava tegevusloa andmise või andmisest keeldumise otsus (1) Otsuse täiendava tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste dokumentide ja andmete saamisest arvates, kuid hiljemalt kuus kuud pärast täiendava tegevusloa taotluse saamist. Kui täiendavat tegevusluba taotletakse samaaegselt põhitegevusloaga, kohaldatakse täiendava tegevusloa andmisele krediidiasutuste seaduse § 14 lõikes 1 sätestatud tähtaegu ning Finantsinspektsioon teeb otsuse täiendava tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta samal ajal põhitegevusloa andmise otsustamisega. (2) Finantsinspektsioon võib keelduda taotlejale täiendava tegevusloa andmisest, kui: 1) taotleja ei täida krediidiasutuste seaduses või muudes õigusaktides krediidiasutustele või väärtpaberite avalikule pakkumisele või nendega kauplemisele esitatud nõudeid või ta on neid viimase viie aasta jooksul korduvalt või olulisel määral rikkunud; 2) taotlejal puudub võimekus tagada piisava sisemise kapitali olemasolu krediidiasutuste seaduse § 631 lõike 1 tähenduses, et katta kõik äriplaani täiendustes kirjeldatud tegevustega kaasnevad riskid, mille suhtes ei kohaldata omavahendite nõudeid; 3) taotleja ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides emitendi suhtes kehtestatud nõuetele; 4) taotlejal ei ole piisavalt vahendeid ja kogemusi, mis on vajalikud pandikirjade emiteerimiseks ja pandikirjaportfelli haldamiseks; 5) taotleja sise-eeskirjad ei ole pandikirjade emitendi tegevuse reguleerimiseks piisavalt täpsed või üheselt mõistetavad; 6) taotleja tagatisvara kontroller ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 4 sätestatu hindamisel arvestatakse muu hulgas: 1) taotleja tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse taset; 2) pandikirjaportfelli valitsemisega seotud isikute erialast ettevalmistust ja kogemusi, samuti nende õiguste, kohustuste ja vastutuse selgust; 3) taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute tegevust, finantsseisundit ja mainet. § 6. Täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsioon võib täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui: 1) on ilmnenud, et täiendava tegevusloa taotlemisel on esitatud Finantsinspektsioonile eksitavaid andmeid või dokumente või valeandmeid või -dokumente; 2) emitent ei vasta kehtivatele täiendava tegevusloa andmise tingimustele; 3) emitent on korduvalt või olulisel määral rikkunud käesolevas seaduses sätestatut; 3 4) emitent on oma tegevusega takistanud Finantsinspektsioonil käesoleva seaduse alusel järelevalve teostamist; 5) emitent ei ole võimeline täitma endale seoses pandikirjadega võetud rahalisi või muid kohustusi või tema tegevus kahjustab muul põhjusel oluliselt investorite või teiste klientide huve või väärtpaberituru korrapärast toimimist; 6) emitent ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust; 7) emitent ei ole emiteerinud uusi pandikirju viie aasta jooksul täiendava tegevusloa saamisest või kõigi varem emiteeritud pandikirjade lunastamisest arvates. § 7. Pandikirjade emiteerimise vabatahtlik lõpetamine (1) Finantsinspektsioon lubab emitendi taotluse alusel lõpetada pandikirjade emiteerimise ja tunnistab täiendava tegevusloa kehtetuks, kui emitent tõendab käesoleva seaduse § 36 lõikes 5 nimetatud asjaolu. (2) Kui koos täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistamise taotlusega esitatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik § 36 lõikes 5 nimetatud asjaolu esinemist kindlaks teha, võib Finantsinspektsioon nõuda lisaandmete ja -dokumentide esitamist. (3) Lisaandmed ja -dokumendid esitatakse Finantsinspektsiooni määratud mõistliku tähtaja jooksul. Kui krediidiasutus ei ole tähtpäevaks Finantsinspektsiooni nõutud andmeid või dokumente esitanud, võib Finantsinspektsioon jätta taotluse läbi vaatamata. (4) Otsuse pandikirjade emiteerimise lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi vajalike andmete ja dokumentide esitamisest arvates, kuid hiljemalt kuus kuud pärast vastava taotluse saamist. § 8. Avalikustamine (1) Finantsinspektsioon avalikustab täiendava tegevusloa andmise, selle muutmise või kehtetuks tunnistamise oma veebilehel hiljemalt otsuse tegemisele järgneval tööpäeval. (2) Täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistamise avalikustab Finantsinspektsioon lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule veel vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes. (3) Kui täiendav tegevusluba on kehtetuks tunnistatud käesoleva seaduse § 6 punkti 1 alusel, avalikustab Finantsinspektsioon rikkumise asjaolud ja rikkumise eest vastutavate isikute andmed, kohaldades krediidiasutuste seaduse § 18 lõikes 4 sätestatut. 2. jagu Lisanõuded emitendi organisatsioonilisele struktuurile ja riskide juhtimisele § 9. Riskide juhtimine (1) Enne pandikirjade emiteerimist kohandab emitent oma krediidiasutuste seaduse §-s 82 nimetatud riskijuhtimissüsteemi nii, et see võimaldaks adekvaatselt tuvastada, mõõta ja juhtida pandikirjaportfelli haldamisega seotud riske. (2) Emitent koostab pandikirjaportfellide eraldumise kava, milles kirjeldatakse pandikirjaportfellide eraldumise protsessi ja millega koos esitatakse: 4 1) pandikirjaportfelli haldamiseks vajalikud dokumentide ja andmete, info- ja muude tehnoloogiliste vahendite ja süsteemide kirjeldused ja nende asukohad; 2) nimekiri pandikirjaportfelli haldamiseks vajalikest töötajatest ja nende ülesannete kirjeldus; 3) pandikirjaportfelli eraldumisjärgse haldamise kord; 4) põhistatud prognoos eraldunud pandikirjaportfelli valitsemise ja haldamise esimese aasta kulude suuruse kohta. (3) Kui emitent ei ole ühe aasta jooksul käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktis 3 nimetatud riskianalüüsi valmimisest arvates pandikirjade emiteerimist alustanud, tuleb riskianalüüs enne pandikirja emissiooni üle vaadata ja ajakohastada. § 10. Lisanõuded emitendi sise-eeskirjadele Lisaks krediidiasutuste seaduse § 63 lõikes 2 sätestatule määratakse emitendi sise-eeskirjades kindlaks: 1) pandikirjade emiteerimiseks ning pandikirjaportfellide haldamiseks vajalike infotehnoloogiliste ja muude vahendite ja süsteemide ja vastavate kontrollimehhanismide toimimise kord; 2) pandikirjade emiteerimise ja pandikirjaportfellide haldamisega seotud turvaintsidentide väljaselgitamise ja lahendamise ning nende suhtes meetmete rakendamise kord; 3) pandikirjade emiteerimise ja pandikirjaportfelli haldamise kord, sealhulgas tagatisregistri pidamise ning vara tagatisregistrisse sissekandmise ja sealt kustutamise kord; 4) pandikirjaportfelli stressitesti metoodika ja läbiviimise kord; 5) käesoleva seaduse § 25 lõikes 1 nimetatud hüpoteekkrediiti ja § 30 lõike 1 punktis 1 nimetatud ärihüpoteekkrediiti tagava vara väärtuse määramise ning ümberhindamise kord ja metoodika; 6) pandikirjaportfellide eraldumise kava ajakohastamise kord ja sagedus. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud kava ajakohastatakse vähemalt üks kord aastas. § 11. Tagatisregister (1) Emitent peab tagatisregistrit mõlemat liiki pandikirja kohta eraldi. Tagatisregister on õigusliku tähendusega andmekogu, mille eesmärk on koguda, süstematiseerida ja säilitada andmed hüpoteekpandikirjade ja segatud tagatisvaraga pandikirjade käesoleva seaduse alusel nõutava tagatisvara kohta. (2) Tagatisregister koosneb põhiregistrist ja alamregistritest. Lisaks teistele seaduses sätestatud juhtudele luuakse alamregister selleks, et kõik konkreetse pandikirjaportfelliga seotud tagatisvara ja tuletisinstrumendid saaksid asjakohaselt kajastatud. Alamregistrite loomisel lähtub emitent pandikirjaportfelli suurusest, struktuuri keerukusest ja muudest asjakohastest näitajatest. (3) Finantsinspektsioon võib nõuda alamregistrite arvu suurendamist või vähendamist või alamregistri ühendamist põhiregistriga, kui see on vajalik tagatis- ja muud vara puudutavate andmete selgemaks kajastamiseks. (4) Isikuandmete kandmine tagatisregistrisse on lubatud üksnes tagatisvara tuvastamiseks ning juhul, kui isikuandmete töötlemine toimub vastavalt kehtivatele õigusaktidele. 5 Tagatisregistrisse kantakse käesoleva seaduse § 25 lõikes 1 nimetatud hüpoteekkrediidist tuleneva nõude kohta krediidisaaja nimi, krediidi valuuta ja krediidijääk, krediidilepingu kuupäev ja number ning andmed hüpoteegiga koormatud kinnisasja kohta. (5) Pandikirjade tagatiseks oleva nõude kandmine tagatisregistrisse või selle kustutamine tagatisregistrist ei vaja võlgniku ega asjassepuutuva kolmanda isiku nõusolekut ning emitendil ei ole kohustust teavitada võlgnikku ega asjassepuutuvat kolmandat isikut nõude kandmisest tagatisregistrisse, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. (6) Tagatisregistrisse kantud nõude võlgnikul ja tuletisinstrumendi vastaspoolel on igal ajal ning huvitatud isikul põhjendatud juhul õigus saada teavet selle kohta, kas temaga seotud nõue või tuletisinstrument on kantud tagatisregistrisse. Teabe andmise kohustus on emitendil, tagatisvara halduril ja pandikirjaportfelli pankrotihalduril. (7) Emitent tagab tagatisregistrisse kantud andmete säilimise ning õigustatud isikutele ja asutustele taasesitamise andmete tagatisregistrisse kandmist tinginud nõude registris oleku ajal ning kümne aasta jooksul arvates nõude eemaldamisest registrist. (8) Iga poolaasta esimese kuu jooksul esitab emitent Finantsinspektsioonile väljavõtte tagatisregistris eelmisel poolaastal tehtud kannete kohta. (9) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega tagatisregistrisse kantavate andmete täpsema koosseisu, kannete tegemise, registripidamise ja registriandmete säilitamise korra. § 12. Tagatisvara kontroller (1) Emitent nimetab käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks sõltumatu tagatisvara kontrolleri (edaspidi kontroller). (2) Kontrolleri ülesannete täitmine on kindlustandev audiitorteenus ning sellele kohaldatakse audiitortegevuse seaduses sätestatut käesolevas seaduses sätestatud erisustega. (3) Kontrolleriks võib nimetada audiitorettevõtja, kes tagab, et kontrolleri ülesandeid täidab üksnes usaldusväärne ja laitmatu ärialase mainega ning selleks piisavate teadmiste ja kogemustega vandeaudiitor. Kontorolleriks ei või olla audiitorettevõtja, kes osutab emitendile krediidiasutuste seaduse §-s 93 sätestatud auditeerimise teenust. (4) Kliendileping kontrolleri ülesannete täitmiseks esitatakse Finantsinspektsioonile kolme tööpäeva jooksul selle allkirjastamisest arvates. § 13. Kontrolleri nimetamine ja volituste lõppemine (1) Kontrolleri nimetamine on emitendi üldkoosoleku pädevuses. Kontroller nimetatakse ametisse tähtajaks, mis ei või olla lühem kui üks aasta. Emitent teavitab Finantsinspektsiooni kontrolleri nimetamise kavatsusest, esitades Finantsinspektsioonile vähemalt kümme päeva enne selle küsimuse otsustamist käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktis 6 nimetatud andmed ja dokumendid. (2) Kontrolleri volitused lõpevad: 1) tagatisvara halduri määramisel; 6 2) kriisilahendusmenetluse algatamisel; 3) pandikirjaportfelli pankroti väljakuulutamisel; 4) tema tagasikutsumisel üldkoosoleku poolt; 5) tema omal soovil ametist lahkumisel; 6) ametisse nimetamise tähtaja lõppemisel. (3) Omal soovil ametist lahkumise korral teatab kontroller sellest emitendile ja Finantsinspektsioonile vähemalt 30 päeva ette. Kontrolleri tagasikutsumise korral üldkoosoleku poolt teavitab emitent kümme päeva enne küsimuse otsustamist Finantsinspektsiooni kavatsetavast tagasikutsumisest, välja arvatud juhul, kui eelnev teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–3 nimetatud juhtudel uut kontrollerit ei nimetata. (5) Kohus määrab Finantsinspektsiooni avalduse alusel hagita menetluses uue kontrolleri, kui: 1) emitendi üldkoosolek ei ole uut kontrollerit nimetanud või on alust arvata, et seda pole võimalik teha enne ametis oleva kontrolleri volituste lõppemist; 2) ametis olev kontroller ei vasta seaduses kehtestatud nõuetele või tema ülesannete täitmisel esinevad puudused. (6) Kohtu määratud kontrolleri volitused kestavad, kuni üldkoosolek nimetab uue kontrolleri. § 14. Kontrolleri ülesanded (1) Kontrolleri ülesanne on kontrollida: 1) pandikirjaportfelli stressitestide läbiviimise ning nende tulemusel pandikirjaportfellis tehtud muudatuste nõuetele vastavust; 2) piisava tagatisvara olemasolu ja selle nõuetele vastavust; 3) tagatisregistri pidamise nõuetele vastavust; 4) tagatisvara hulka kuuluva krediiti tagava hüpoteegiga koormatud kinnisasjade hindamise nõuetele vastavust; 5) emitendi riskijuhtimise ja aruandluse nõuetele vastavust; 6) pandikirjade tingimuste nõuetele vastavust. (2) Kontrolleril on õigus määrata igakordne kontrolli ulatus ja kestus. Kontroller võib viia emitendi asu- või tegevuskohas läbi kohapealset kontrolli, millest ta peab emitendile teatama vähemalt kaks tööpäeva ette. (3) Emitent võimaldab kontrolleril tutvuda dokumentidega ja infosüsteemidega ning annab talle teavet ulatuses, mis on kontrolleri ülesannete täitmiseks vajalik. (4) Kontroller teavitab emitenti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kontrollimise käigus avastatud puudustest ning määrab mõistliku tähtaja nende kõrvaldamiseks. Määratud tähtajaks täielikult kõrvaldamata puudustest teavitab kontroller Finantsinspektsiooni. (5) Kontroller on kohustatud viivitamata teavitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis Finantsinspektsiooni talle teatavaks saanud asjaoludest või otsustest, mille tulemuseks on või võib olla: 1) emitendi tegevust reguleerivate õigusaktide oluline rikkumine; 2) täiendava tegevusloa andmise aluseks olevate tingimuste oluline rikkumine; 7 3) olukord või oht olukorra tekkimiseks, kus emitent ei ole võimeline täitma pandikirjadest ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevaid kohustusi. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud teave tuleb esitada samaaegselt emitendi juhtorganile, kui ei esine mõjuvaid põhjuseid seda mitte teha. (7) Kontroller koostab kontrolltegevuse kokkuvõtte, millega antakse ülevaade käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesannete täitmisest, avastatud puudustest ja nende kõrvaldamiseks rakendatud meetmetest. Kontrolltegevuse kokkuvõtte periood vastab emitendi majandusaastale. Kontrolltegevuse kokkuvõte esitatakse emitendile ja Finantsinspektsioonile kolme kuu jooksul emitendi majandusaasta lõppemisest arvates. Kontrolltegevuse kokkuvõtte esitamise kohustus on ka isikul, kelle volitused kontrollerina tegutseda on lõppenud. (8) Tagatisvara halduri või finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse alusel erihalduri nimetamisel peab kontroller andma tagatisvara haldurile või erihaldurile kogu teabe, mis võib olla vajalik tagatisvara halduri või erihalduri ülesannete täitmiseks. Pandikirjaportfelli pankroti väljakuulutamisel peab kontroller andma pandikirjaportfelli pankrotihaldurile kogu teabe, mis võib olla vajalik pandikirjaportfelli pankrotihalduri ülesannete täitmiseks. 3. peatükk Pandikirjade emiteerimine ja tagamine 1. jagu Pandikirjade emiteerimise ja tagamise üldised tingimused § 15. Pandikirjade pakkumine (1) Pandikirjade pakkumisele kohaldatakse väärtpaberituru seaduses võlakirjade pakkumise kohta sätestatut käesolevas seaduses sätestatud erisustega. (2) Pandikirju ei tohi emiteerida, kui need ei ole tagatud käesolevas seaduses nõutavas ulatuses. § 16. Pandikirjade nime kaitse (1) Eestis võlakirjade pakkumisel võib nende nimetuses sõna „pandikiri“, selle tuletisi või võõrkeelseid vasteid kasutada üksnes täiendava tegevusloaga Eesti krediidiasutus või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis (edaspidi lepinguriigis) asutatud krediidiasutus, mis vastab käesolevas seaduses toodud tingimustele. (2) Lepinguriigis asutatud krediidiasutus võib Eestis võlakirjade pakkumisel kasutada nende nimetuses sõna „pandikiri“, selle tuletisi või võõrkeelseid vasteid üksnes juhul, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) lepinguriigi krediidiasutusel on oma asukohariigis lubatud emiteerida Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32–96) artikli 52 lõike 4 esimeses lõigus sätestatud tingimustele vastavaid võlakirju; 2) Eestis pandkirjana pakutavad võlakirjad vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõike 4 esimeses lõigus sätestatud tingimustele ning need on hõlmatud sama direktiivi artikli 52 lõike 4 kolmandas lõigus sätestatud, lepinguriigi krediidiasutuse või 8 välisriigi krediidiasutuse filiaali asukohariigi poolt Euroopa Komisjonile ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele esitatavas loetelus; 3) kõikides prospektides, aruannetes ja reklaammaterjalides peab olema välja toodud selliste võlakirjade võõrkeelne originaalnimetus ning välisriigi õigusakt, mille alusel vastav võlakiri on emiteeritud. (3) Täiendava tegevusloaga Eesti krediidiasutus võib pandikirjade pakkumisel nende nimetuses kasutada sõna „hüpoteekpandikiri“, selle tuletisi või võõrkeelseid vasteid üksnes juhul, kui need vastavad käesolevas seaduses hüpoteekpandikirjadele esitatud nõuetele. (4) Lepinguriigis asutatud krediidiasutus võib Eestis pandikirjade pakkumisel nende nimetuses kasutada sõna „hüpoteekpandikiri“ ja selle tuletisi üksnes juhul, kui lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule on täidetud järgmised tingimused: 1) tagatisvara vastab käesoleva seaduse §-des 19, 20, 25 ja 26 sätestatud nõuetele; 2) lepinguriigi krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse filiaali asukohariigi õigusaktide või pandikirjade tingimuste kohaselt hinnatakse ja kindlustatakse tagatisvara hulka arvatud tagatisi vähemalt käesoleva seaduse §-des 27–29 sätestatuga samaväärsel viisil. § 17. Pandikirjade tingimused (1) Pandikirjade tingimustega ei või anda pandikirjaomanikule õigust nõuda pandikirjade ennetähtaegset lunastamist. (2) Pandikirjade tingimused peavad sätestama pandikirjade lunastusväärtuse. (3) Pandikirjast tuleneva maksekohustuste tähtaeg peab olema üheselt kindlaksmääratav pandikirjade tingimuste alusel. (4) Pandikirjade tingimustes ette nähtud edasilükkav tingimus, mille täitumise tagajärjel pikeneb pandikirjast tuleneva maksekohustuse tähtaeg, on tühine, välja arvatud siis, kui täidetakse kõiki järgmisi nõudeid: 1) edasilükkav tingimus on asjaolu, mida emitent ei saa mõjutada; 2) õigustatud isikul on võimalik tuvastada edasilükkava tingimuse täitumist; 3) uus maksekohustuse tähtaeg on pandikirjade tingimuste alusel üheselt kindlaksmääratav. (5) Pandikirjade tingimustega ei või piirata pandikirjaomaniku õigust nõuda emitendilt kõigi pandikirjadest tulenevate maksekohustuste kohast täitmist. (6) Pandikirjade tingimustes võib käesolevas peatükis, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatust, kõrvale kalduda üksnes pandikirjaomanike kasuks, kui see on kooskõlas teiste õigusaktidega. § 18. Põhi- ja lisatagatisvara (1) Kõigi ühte liiki kuuluvate pandikirjade nüüdisväärtus ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevad netokohustused käesoleva seaduse § 24 lõike 2 tähenduses peavad olema igal ajahetkel tagatud tagatisvaraga. Tagatisvara nüüdisväärtus peab vähemalt kahe protsendi võrra ületama tagatavaid kohustusi. 9 (2) Kõigi ühte liiki kuuluvate pandikirjade nimiväärtus peab olema igal ajahetkel tagatud vähemalt samas nimiväärtuses tagatisvaraga. Kui pandikirjade teadaolev lunastamisväärtus on emiteerimise ajal suurem kui nende nimiväärtus, peavad kõik ühte liiki kuuluvad pandikirjad lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule olema tagatud vähemalt nende lunastamisväärtusele vastava nimiväärtusega tagatisvaraga. Käesoleva seaduse §-des 25 ja 30 nimetatud krediitide nimiväärtusena käsitletakse tagasi maksmata krediidisummat. (3) Kui tagatisvara nimiväärtus ületab vähemalt viie protsendi võrra kõigi ühte liiki kuuluvate pandikirjade nimiväärtust, eeldatakse, et vastava pandikirjaportfelli puhul on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimus täidetud. (4) Pandikirjade nüüdisväärtusele, nimiväärtusele või lunastamisväärtusele vastavate tagatiste kogum moodustab põhitagatisvara. Põhitagatisvarale vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 pandikirjade nüüdisväärtuse kahe protsendi ulatuses lisatav tagatiste kogum moodustab kohustusliku lisatagatisvara. (5) Arvestades käesolevast seadusest ja muudest õigusaktidest tulenevaid piiranguid, võib emitent lisada tagatisvara koosseisu lisaks põhitagatisvarale ja kohustuslikule lisatagatisvarale täiendavaid tagatisi. Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõudeid ületav osa tagatisvarast moodustab vabatahtliku lisatagatisvara. (6) Emitent tagab sise-eeskirjades ette nähtud sobivate arvutusmudelite rakendamise ja nende kasutamise selge dokumenteerimisega, et käesoleva seaduse alusel nõutav tagatis on igal ajahetkel olemas. (7) Tagatisvara või tagatisi ei tohi võõrandada, koormata ega tagatisregistrist eemaldada, juhul kui selle tagajärjel väheneb või tõenäoliselt väheneks tagatisvara või käesoleva seaduse §-s 21 sätestatud likviidsusvaru väärtus alla käesolevas seaduses või pandikirjade tingimustes sätestatud määra. Käesolevas lõikes sätestatud piirangut ei kohaldata pärast käesoleva seaduse § 33 lõikes 1 nimetatud sündmuse saabumist tehingutele, mille eesmärk on pandikirjadest ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste täitmine või pandikirjaportfelli valitsemise kulude katmine. (8) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega tagatisvara nüüdisväärtuse arvutamise metoodika. § 19. Esmastagatiste minimaalne osakaal (1) Käesoleva seaduse § 25 lõikes 1 või § 30 lõikes 1 nimetatud esmastagatised peavad moodustama vähemalt 80 protsenti vastava pandikirjaportfelli põhitagatisvarast. (2) Finantsinspektsioon võib emitendi taotluse alusel anda loa ajutiselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust kõrvale kalduda, kui emitent rakendab samal ajal teisi abinõusid tagatisvara nõuetele vastavusse viimiseks. § 20. Asendustagatis (1) Lisaks esmastagatistele võib tagatisvara koosseisu lisada järgmised tagatised (edaspidi asendustagatis): 10 1) Euroopa Keskpankade Süsteemi kuuluvate keskpankade või Euroopa Liidu liikmesriigi keskvalitsuse, avaliku sektori asutuste, piirkondlike valitsuste või kohaliku omavalitsuse üksuste vastu olevad või nende tagatud nõuded; 2) kolmandate riikide keskvalitsuste, kolmandate riikide keskpankade, mitmepoolsete arengupankade ja rahvusvaheliste organisatsioonide vastu olevad või nende tagatud nõuded, mis vastavad vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 575/2013 krediidikvaliteedi astmele 1; 3) kolmandate riikide avaliku sektori asutuste, kolmandate riikide piirkondlike valitsuste või kolmandate riikide kohalike omavalitsuste vastu olevad või nende tagatud nõuded, millele on määratud riskikaal selliselt, nagu nõuetele krediidiasutuste ja investeerimisühingute või keskvalitsuste ja keskpankade vastu vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 575/2013 artikli 115 lõikele 1 või 2 ja artikli 116 lõikele 1, 2 või 4 ning mis vastavad selliselt määratud riskikaalu kohaselt krediidikvaliteedi astmele 1; 4) käesoleva lõike punktides 2 ja 3 nimetatud nõuded, mis vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 575/2013 alusel vähemalt krediidikvaliteedi astmele 2, tingimusel et need ei ületa 20 protsenti selle pandikirjaportfelli lunastamata pandikirjade nimiväärtusest, mille tagatisena nõudeid kasutatakse; 5) nõuded krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu, mis vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 575/2013 kohaselt krediidikvaliteedi astmele 1, tingimusel et need ei ületa 15 protsenti selle pandikirjaportfelli lunastamata pandikirjade nimiväärtusest, mille tagatisena nõudeid kasutatakse; 6) nõuded liidus asuvate Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 575/2013 kohaselt vähemalt krediidikvaliteedi astmele 2 vastavate krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu, mille lõpptähtaeg ei ületa 100 päeva, tingimusel et need ei ületa 15 protsenti selle pandikirjaportfelli lunastamata pandikirjade nimiväärtusest, mille tagatisena nõudeid kasutatakse; 7) käesoleva seaduse § 24 lõikes 1 nimetatud netonõudeid, mis tulenevad käesoleva seaduse §- s 23 sätestatud tingimustele vastavatest tuletisinstrumentidest ning mida ei saa käsitleda käesoleva lõike punktides 5 või 6 nimetatud nõuetena, tingimusel et need ei ületa 12 protsenti selle pandikirjaportfelli lunastamata pandikirjade nimiväärtusest, mille tagatisena nõudeid kasutatakse. (2) Nõuded ühe käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 5 ja 6 nimetatud krediidiasutuse või investeerimisühingu või punktis 7 nimetatud tuletisinstrumendi vastaspoole vastu ei tohi ületada kahte protsenti selle pandikirjaportfelli lunastamata pandikirjade nimiväärtusest, mille tagatisena nõudeid kasutatakse. Käesolevas lõikes sätestatud piirang ei kohaldu nõuetele Euroopa Keskpankade Süsteemi kuuluvate keskpankade vastu. § 21. Likviidsusvaru (1) Pandikirjaportfelli likviidsuse tagamiseks moodustatakse likviidsusvaru, mis võib koosneda üksnes järgmistest tagatistest: 1) komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/61, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega (ELT L 11, 17.01.2015, lk 1–36), artiklites 10 ja 11 nimetatud tasandite 1 ja 2A varad, välja arvatud emitendi enda pandikirjad; 2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337) artikli 129 lõike 1 punktis c nimetatud 11 tunnustele vastavad hoiused, kui need ei moodusta rohkem kui 15 protsenti põhitagatisvara ja kohustusliku lisatagatisvara summast. (2) Likviidsusvaru hulka arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tagatis peab vastama järgmistele tingimustele: 1) see ei tohi olla makseviivituses või krediidiasutuse hinnangul ebatõenäoliselt laekuv; 2) hoiuste puhul peab olema tagatud, et hoiustatud rahalised vahendid on käesoleva seaduse § 36 lõikes 1 nimetatud sündmuse saabumisel täies ulatuses viivituseta kättesaadavad; 3) väärpabereid tuleb hoida eraldi emitendi väärtpaberikontol. (3) Likviidsusvaru minimaalse suuruse arvutamiseks tuleb päevase sagedusega arvutada iga järgneva 180 päeva jaoks välja kõigi pandikirjadest ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste täitmiseks tehtavate väljamaksete ja tagatisvarast laekuvate rahavoogude diferents (edaspidi päevadiferents). Seejärel arvutatakse iga järgneva 180 päeva jaoks välja akumuleerunud päevadiferentside summa ning suurim negatiivne tulem peab igal ajal olema tagatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimustele vastavate tagatistega. (4) Kui emitent on kooskõlas käesoleva seaduse § 17 lõikega 4 kehtestanud pandikirjade tingimustes edasilükkava tingimuse, mille täitumise tagajärjel pikeneb pandikirjast tuleneva maksekohustuse tähtaeg, siis võib käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud arvutuses selle maksekohustuse täitmiseks tehtava väljamakse puhul lähtuda tähtajast, mis kehtiks edasilükkava tingimuse saabumisel. (5) Sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatust peab likviidsusvaru moodustama vähemalt kaks protsenti tagatisvara nominaalväärtusest. (6) Likviidsusvaru on osa tagatisvarast ning seda võetakse arvesse põhitagatisvara ja kohustusliku lisatagatisvara arvestuses. (7) Likviidsusvaru kantakse eraldi tagatisregistri alamregistrisse. § 22. Pandikirjaportfelli stressitest (1) Emitent peab vähemalt kord iga kolme kuu järel viima läbi pandikirjaportfelli stressitesti intressi-, krediidi- ja valuutariskide hindamiseks. Hüpoteekpandikirja portfelli ning segatud tagatisvaraga pandikirjade portfelli, mille tagatisvaras on käesoleva seaduse § 30 lg punktis 1 nimetatud tagatisi, hõlmab stressitest ka kinnisvarahindade muutumise riski hindamist. (2) Kui stressitesti käigus arvutatud tagatisvara nüüdisväärtus ei vasta käesoleva seaduse § 18 lõikes 1 sätestatud nõuetele, tuleb stressitesti käigus leitud suurima puudujäägi võrra suurendada tagatisregistrisse kantavaid tagatisi. (3) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded pandikirjaportfelli stressitesti metoodikale ja läbiviimise korrale. § 23. Tuletisinstrumentide kasutamine (1) Pandikirjadest tulenevate riskide maandamiseks on emitendil õigus kasutada tuletisinstrumente ja kanda need tagatisregistrisse, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 12 1) tehing tuletisinstrumendiga on tehtud tasaarveldust võimaldava raamlepingu alusel; 2) tehingu vastaspooleks on väärtpaberituru seaduse § 6 lõike 2 punktides 1–4 nimetatud isik; 3) raamlepingu või tehingu tingimustega on tagatud, et emitendi maksejõuetuse korral, juhul kui sellega ei kaasne konkreetse tuletisinstrumendiga seotud pandikirjaportfelli maksejõuetust, ei ole tehingu vastaspoolel õigust tehingut või raamlepingut ennetähtaegselt lõpetada; 4) tehingu ainsaks eesmärgiks on konkreetset liiki pandikirjadest tulenevate emitendi riskide maandamine; 5) tehingu vastaspool on andnud nõusoleku tuletisinstrumendi kandmiseks tagatisregistrisse. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud nõusolekut eeldatakse, kui poolte vahel sõlmitud raamlepingus on sätestatud või kui emitent on tuletisinstrumendi vastaspoolt muul viisil teavitanud, et raamleping sõlmitakse konkreetsest pandikirjaportfellist tulenevate riskide maandamiseks. (3) Kui emitendil on õigus nõuda tuletisinstrumendist tuleneva nõude alusel tuletisinstrumendi vastaspoolelt tagatist, peab see moodustuma käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktides 1–6 nimetatud nõuetest ja see tuleb kanda eraldi tagatisregistri alamregistrisse. § 24. Tuletisinsinstrumentide arvestus tagatisvaras (1) Netonõue on emitendi ja tuletisinstrumendi vastaspoole vahel § 23 lõikes 1 toodud tingimustele vastava raamlepingu alusel sõlmitud tuletisinstrumentide väärtuste omavahelisel tasaarveldamisel tekkinud summa, mida vastaspool väärtuste arvutamise hetke seisuga emitendile vastava lepingu alusel võlgneb. (2) Netokohustus on emitendi ja tuletisinstrumendi vastaspoole vahel § 23 lõikes 1 toodud tingimustele vastava raamlepingu alusel sõlmitud tuletisinstrumentide väärtuste omavahelisel tasaarveldamisel tekkinud summa, mida emitent väärtuste arvutamise hetke seisuga vastaspoolele vastava lepingu alusel võlgneb. 2. jagu Hüpoteekpandikirjade tagamine § 25. Hüpoteekpandikirjade esmastagatis (1) Hüpoteekpandikirjade esmastagatiseks võivad olla üksnes emitendi nõuded, mis tulenevad lepinguriigi territooriumil asuvale elamukinnisvarale seatud hüpoteegi tagatisel füüsilisele isikule antud krediidist (edaspidi hüpoteekkrediit), kui need vastavad käesolevas paragrahvis ja käesoleva seaduse §-des 26–29 sätestatud tingimustele. (2) Elamukinnisvara käesoleva seaduse tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 75 nimetatud vara. (3) Teise lepinguriigi territooriumil asuva elamukinnisvara tagatisel füüsilisele isikule antud hüpoteekkrediidist tulenevaid nõudeid võib hüpoteekpandikirjade tagatisena kasutada üksnes juhul, kui hüpoteekkrediiti tagav hüpoteek või muu pandiõigus annab võlausaldajale Eesti õigusaktide alusel seatava hüpoteegiga samaväärse kaitse. Eeldatakse, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 575/2013 artikli 208 lõikes 2 sätestatud tingimustele vastavad tagatised annavad võlausaldajale Eesti õigusaktide alusel seatava hüpoteegiga samaväärse kaitse. 13 (4) Hüpoteekkrediidi saaja ei tohi olla krediidiga makseviivituses selle tagatisregistrisse kandmise hetkel. (5) Tagatisregistris ei tohi olla hüpoteekkrediit, millest tulenev emitendi nõue või seda tagav hüpoteek on koormatud või millest tuleneval emitendi nõudel või seda tagaval hüpoteegil on käsutuskeeld. (6) Kui ühele kinnisasjale seatud sama hüpoteegiga on tagatud erinevatest krediidilepingutest tulenevad nõuded, võivad nendest krediiditest tulenevad nõuded olla hüpoteekpandikirjade tagatiseks üksnes juhul, kui kõikide vastava hüpoteegiga tagatud krediidilepingute alusel on krediidi saajaks sama isik ning kõik krediidid on antud samas valuutas. Sellisel juhul loetakse käesoleva seaduse § 26 lõikes 1 sätestatud määra arvutamisel kõikidest krediidilepingutest tulenevad nõuded ühest krediidilepingust tulenevateks nõueteks ning kõikide nõuete summa liidetakse. § 26. Krediidi suhe hüpoteekkrediidi tagava vara väärtusesse (1) Hüpoteekkrediidist tulenevaid emitendi nõudeid võib hüpoteekpandikirjade tagatisena kasutada kuni 70 protsendi ulatuses hüpoteekkrediiti tagava vara väärtusest. Vaatamata sellele kuuluvad kõik tagatisregistrisse kantud hüpoteekkrediidist tulenevad emitendi nõuded tagatisvarasse tervikuna. (2) Tagatisregistrisse kantavale hüpoteekkrediiti tagavale varale peab olema seatud hüpoteek summas (edaspidi hüpoteegisumma), mis vastab vähemalt 110 protsendile väljastatud krediidisummast. Hüpoteegisumma võib ületada krediiti tagava vara väärtust. § 27. Hüpoteekkrediiti tagava vara kindlustamise kohustus (1) Tagatisregistrisse kantav hüpoteekkrediiti tagav vara peab kuni krediidi saaja kõigi kohustuste täitmiseni emitendi ees olema kindlustatud tingimustel, mida tavapäraselt kasutatakse lepinguriigis sarnase vara kindlustamiseks nii, et kindlustatud oleksid kõik asjakohased riskid. (2) Hoonestamata elamukinnisasja ei pea kindlustama. Elamu, korterelamu või korteri ehitamisel, samuti ehitusjärgus elamu või korteri ostmisel tekib kindlustuskohustus alates hetkest, mil ehitatavast hoonest moodustub väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimustele vastava kindlustuslepingu puudumisel kustutab emitent hüpoteekkrediidist tulenevad nõuded tagatisregistrist, kui nõuetekohast kindlustuslepingut ei sõlmita 30 päeva jooksul alates päevast, mil emitent sai teada kindlustuslepingu puudumisest. (4) Käesolev paragrahv ei reguleeri emitendi õigust nõuda kindlustuslepingu sõlmimist või kindlustusmaksete tasumist või hüvitamist. § 28. Hüpoteekkrediiti tagava vara hindamise nõuded ja hindaja kvalifikatsioon 14 (1) Tagatisregistrisse võib kanda üksnes hüpoteekkrediidi, mille tagatiseks oleva vara turuväärtust on hinnanud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 53 lõikes 2 sätestatud nõuetele vastav hindaja kooskõlas sama paragrahvi lõikes 3 ja lõike 4 alusel antud määruses sätestatud nõuetega. (2) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada käesoleva paragrahvi lõiget 1 täiendavad nõuded hüpoteekkrediiti tagava vara hindajale, hindamisaruandele, hindamismeetoditele ja hindamisprotseduurile. § 29. Hüpoteekkrediiti tagava vara väärtuse ümberhindamine (1) Tagatisregistrisse kantud hüpoteekkrediite tagava vara väärtus vaadatakse üle vähemalt üks kord aastas ning hinnatakse vajadusel ümber. (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule tuleb tagatisregistrisse kantud hüpoteekkrediite tagava vara väärtus täiendavalt üle vaadata ja vajadusel ümber hinnata, kui: 1) turutingimused on oluliselt muutunud; 2) emitendile kättesaadav teave osutab sellele, et üleriigilisel või kohalikul kinnisvaraturul on toimunud või toimumas oluline langus, sealhulgas juhul, kui see puudutab vaid ühte konkreetset vara liiki, elamu tüüpi või muud kitsamat varakategooriat. (3) Tagatisregistrisse kantud hüpoteekkrediite tagava vara võib käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhtudel ümber hinnata indekseeritud hindamise teel. Tagatisregistrisse kandmisel võetakse hüpoteekkrediiti tagava vara suhtes aluseks selle viimane turuväärtuse määramine või ümberhindlus, mis ei tohi olla vanem kui 12 kuud. 3. jagu Segatud tagatisvaraga pandikirjade tagamine § 30. Segatud tagatisvaraga pandikirjade esmastagatis (1) Segatud tagatisvaraga pandikirjade esmastagatiseks võivad olla üksnes emitendi nõuded, mis tulenevad: 1) hüpoteegiga koormatud lepinguriigi territooriumil asuva elamukinnisasja või käesoleva seaduse § 31 lõikes 2 nimetatud äriotstarbelise kinnisasja tagatisel juriidilisele isikule antud krediidist (edaspidi ärihüpoteekkrediit); 2) lepinguriigile antud krediidist või tema emiteeritud võlaväärtpaberitest; 3) lepinguriigi piirkondlikule valitsusele või kohaliku omavalitsuse üksusele antud krediidist või tema emiteeritud võlaväärtpaberitest; 4) lepinguriigi avalik-õiguslikule juriidilisele isikule antud krediidist või tema emiteeritud võlaväärtpaberitest; 5) lepinguriigi või selle piirkondliku valitsuse või kohaliku omavalitsuse üksuse tagatud krediidist või võlaväärtpaberitest. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud krediiti ja võlaväärtpabereid võib tagatisvarana kasutada juhul, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest: 1) avalik-õiguslikku juriidilist isikut ei saa pankroti- või muu maksejõuetusmenetluse tagajärjel likvideerida; 15 2) avalik-õigusliku juriidilise isiku kohustused võtab tema pankroti- või muu maksejõuetusmenetluse või selle ohu korral täielikult üle isik, keda ei saa pankroti- või muu maksejõuetusmenetluse tagajärjel likvideerida. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõude tagatisregistrisse kandmise hetkel ei tohi võlgnik olla sellega makseviivituses. § 31. Ärihüpoteekkrediidile kohalduvad nõuded (1) Ärihüpoteekkrediidi ja äriotstarbelise kinnisasja suhtes kohaldatakse käesolevas seaduse §- des 25–29 ja nende alusel antud õigusaktides hüpoteekkrediidi ja elamukinnisasja kohta sätestatut, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. (2) Äriotstarbeline kinnisasi käesoleva seaduse tähenduses on kinnisasi, korteriomand, hoonestusõigus või korterihoonestusõigus, milles asuv või mille reaalosaks olev ruum on kasutatav ärilisel otstarbel või millele on võimalik ehitada ärilisel otstarbel kasutatav ehitis. (3) Ärihüpoteekkrediidist tulenevaid emitendi nõudeid võib segatud tagatisvaraga pandikirjade esmastagatisena kasutada kuni 60 protsendi ulatuses ärihüpoteekkrediiti tagava vara väärtusest. Vaatamata sellele kuuluvad kõik tagatisregistrisse kantud ärihüpoteekkrediidist tulenevad emitendi nõuded tagatisvarasse tervikuna. 4. peatükk Pandikirjaportfelli eraldatus 1. jagu Täitemenetlus tagatisvara suhtes ja pandikirjaportfelli eraldumine § 32. Täitemenetlus tagatisvara suhtes (1) Tagatisvara suhtes läbi viidavale täitemenetlusele kohaldatakse täitemenetluse seadustikus sätestatut käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega. (2) Tagatisvarale on võimalik pöörata sissenõue, seda on võimalik arestida ning sellele on võimalik seada käsutuspiirang üksnes pandikirjadest ja pandikirjadega seotud tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste täitmiseks. Sissenõuet, aresti või käsutuspiirangut on võimalik seada ainult tagatisvarale kui tervikule ning üksnes pandikirjaportfelli võlausaldaja nõude mahus. Sissenõuete, arestide ja käsutuspiirangute üle peab arvestust emitent või tagatisvara haldur. (3) Tagatisele või tagatisvarale sissenõude pööramine, selle arestimine või sellele muu käsutuspiirangu seadmine pandikirjadega mitte seotud põhjustel ei too kaasa täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistamist või tagatisvara halduri määramist, kui emitent täidab kõiki muid käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid ja ei eksisteeri muud alust täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks või tagatisvara halduri määramiseks. Kui eelnimetatud juhul langeks tagatisvara väärtus alla seaduses nõutud määra, on emitent kohustatud viivitamata asendama tagatise, millele on seatud sissenõue, arest või käsutuspiirang, muu samas väärtuses tagatisega. § 33. Pandikirjaportfelli eraldumine 16 (1) Pandikirjaportfell loetakse eraldunuks emitendi: 1) pankroti väljakuulutamisel; 2) moratooriumi väljakuulutamisel; 3) suhtes kriisilahendusmenetluse algatamisel; 4) täiendava tegevusloa või põhitegevusloa lõppemisel; 5) sundlõpetamist ette nägeva kohtumääruse jõustumisel; 6) krediidiasutusena või pandikirjade emiteerimise vabatahtlikuks lõpetamiseks loa saamisel; 7) suhtes Finantsinspektsiooni käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse kehtima hakkamisel. (2) Finantsinspektsioon võib enne käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–6 sätestatud sündmuse saabumist teha otsuse pandikirjaportfelli eraldamiseks, kui: 1) emitent rikub või võib lähitulevikus tõenäoliselt rikkuda olulisel määral käesolevas seaduses või muudes õigusaktides krediidiasutuse tegevusele esitatud nõudeid; 2) on tõenäoline, et emitent muutub lähitulevikus maksejõuetuks. 34. Pandikirjaportfellide eraldumise tagajärjed (1) Tagatisvara ei kuulu emitendi pankrotivara hulka ja pandikirjaportfellile ei laiene moratoorium. Pandikirjaportfellist moodustub pärast eraldumist iseseisev sihtvarakogum, millesse kuuluvat tagatisvara ja sellest saadud tulu võib kasutada üksnes vastavat liiki pandikirja omaniku ja vastavasse tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumendi vastaspoole nõude rahuldamiseks ning pandikirjaportfelli valitsemisega seotud kulude katmiseks. (2) Mõlemat liiki pandikirjaportfelli üle peetakse eraldi arvestust. Ühte liiki pandikirjade tagatisvara ja sellest laekuvat tulu ei või kasutada teist liiki pandikirjadest ja sellega seotud pandikirjaportfellist tulenevate kohustuste täitmiseks. (3) Pandikirjaportfellide eraldumisega, välja arvatud käesoleva seaduse § 33 lõike 1 punktis 3 sätestatud juhul: 1) läheb tagatisvara haldurile üle pandikirjaportfellide valitsemise õigus ja õigus olla emitendi asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks menetluses, mis puudutab pandikirjaportfelli; 2) kaotab emitent õiguse teha mis tahes tehinguid pandikirjaportfelli kuuluva varaga. (4) Pandikirjaportfelli eraldumine ei mõjuta pandikirjadest, tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest ja tagatisvarast tulenevaid õigusi ja kohustusi, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pandikirjaomanike ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentide vastaspoolte nõuded rahuldatakse tagatisvara ja sellelt laekuva tulu arvelt vastavalt pandikirjade ja tuletisinstrumentide tingimustele. (5) Emitendi pärast käesoleva seaduse § 33 lõikes 1 nimetatud sündmust pandikirjaportfelliga tehtud tehingutele kohaldatakse pankrotiseaduse § 36 lõigetes 2–4 pankrotivara kohta sätestatut. Tagatisvara hulka kuuluvate nõuete täitmine emitendile loetakse täitmiseks pandikirjaportfelli kasuks. Emitent annab tagatisvara hulka kuuluvate nõuete täitmisest saadu viivitamata tagatisvara halduri käsutusse, välja arvatud käesoleva seaduse § 35 lõikes 1 sätestatud juhul. (6) Emitenti ei või äriregistrist kustutada enne pandikirjaportfellide võõrandamist või likvideerimist. 17 § 35. Pandikirjaportfell kriisilahendusmenetluses ja selle käsitlemine tervendamiskavas (1) Kriislahendusmenetluses tagatisvara haldurit ei nimetata ja pandikirjaportfelli valitsetakse ning käsutatakse vastavalt finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatutule, kohaldades käesoleva seaduse § 34 lõikeid 1, 2 ja 4. (2) Krediidiasutuste seaduse §-s 107 sätestatud tervendamiskava esitamisel Finantsinspektsioonile peab emitent analüüsima tervendamiskava mõju pandikirjaportfellile. 2. jagu Tagatisvara haldur § 36. Tagatisvara halduri määramine (1) Emitendi pankroti väljakuulutamisel või emitendi sundlõpetamise otsustamisel määrab kohus Finantsinspektsiooni ettepanekul pankrotimääruses või sundlõpetamist ette nägevas määruses pandikirjaportfellidele tagatisvara halduri. (2) Põhitegevusloa või täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistamisel, pandikirjaportfelli eraldamise otsuse tegemisel või moratooriumi kehtestamisel teeb Finantsinspektsioon kohtule hagita menetluses avalduse tagatisvara halduri määramiseks. Kohus määrab tagatisvara halduri viivitamata, kuid hiljemalt kolm päeva pärast Finantsinspektsiooni avalduse saamist. Kuni tagatisvara halduri nimetamiseni on kontrolleril õigus teha emitendi esindajana tagatisvara arvelt pandikirjaportfelli valitsemiseks vajalikke edasilükkamatuid tehinguid. (3) Tagatisvara halduri nimetamise kohta tehakse kanne äriregistrisse. (4) Tagatisvara halduri määramise, pandikirjaportfelli eraldamise või emitendi sundlõpetamise otsustanud kohus edastab Tartu Maakohtu registriosakonnale viivitamata ärakirjad enda ja kõrgemalseisva kohtu lahenditest, mis on tehtud käesoleva paragrahvi lõike 2, käesoleva seaduse §-de 43 ja 44 ning § 48 lõike 2 alusel, ning emitendi sundlõpetamise kohta tehtud lahenditest. Kanne registrisse tehakse kohe pärast määruse edastamist registriosakonnale. (5) Kui emitent tõendab, et tema kui krediidiasutuse või pandikirjade emiteerimise vabatahtlikuks lõpetamiseks loa saamise hetkel on kõik pandikirjad lunastatud ja täidetud kõik muud pandikirjaportfellidest tulenevad kohustused, ei esita Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud avaldust ning tagatisvara haldurit ei nimetata. Sellisel juhul allesjäänud tagatisvarale käesoleva seaduse § 7 lõikes 4 või krediidiasutuste seaduse § 117 lõikes 3 nimetatud Finantsinspektsiooni otsuse kehtima hakkamisest arvates käesolevat seadust ei kohaldata. § 37. Tagatisvara haldurile esitatavad nõuded (1) Tagatisvara halduriks võib määrata isiku, kes vastab pankrotiseaduses pankrotihaldurile esitatud nõuetele ja krediidiasutuste seaduse 56 lõikes 2 sätestatud nõuetele. (2) Tagatisvara halduriks ei või olla emitendi ajutine haldur, pankrotihaldur, moratooriumihaldur, likvideerija, isik, kes on olnud emitendi kontroller, ega krediidiasutuste seaduse § 48 lõikes 3 nimetatud isik, pankrotivõlgnik ega emitendi juht, töötaja, 18 revisjonikomisjoni liige, revident või isik, kes täidab krediidiasutuste seaduse §-s 93 sätestatud ülesandeid. § 38. Tagatisvara halduri varaline vastutus (1) Tagatisvara haldur kannab varalist vastutust oma kohustuste rikkumisega süüliselt tekitatud otsese varalise kahju eest. (2) Tagatisvara halduri kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat alates päevast, mil kannatanu sai teada kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest, kuid mitte üle kolme aasta tagatisvara halduri vabastamisest. § 39. Tagatisvara halduri kutsekindlustus (1) Tagatisvara halduri tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks peab tagatisvara haldur sõlmima kutsekindlustuslepingu Eestis kindlustustegevuseks luba omava äriühinguga järgmistel tingimustel: 1) kindlustusjuhtum on tagatisvara halduri poolt tagatisvara halduri kohustuste rikkumisega otsese varalise kahju tekitamine; 2) kindlustussumma alampiir ühe kindlustusjuhtumi kohta on vähemalt 63 910 eurot; 3) kui kindlustusleping on sõlmitud omavastutusega, hüvitab kindlustusandja tekitatud kahju kogu ulatuses ja nõuab omavastutuse summa tagasi kindlustusvõtjalt. (2) Käesoleva seaduse alusel sõlmitud vastutuskindlustusleping ei pea katma kahju, mis: 1) tekib tagatisvara halduri kohustuste tahtliku rikkumise tõttu; 2) on tagatisvara halduri kutsekindlustuslepinguid sõlmivate kindlustusandjate kindlustustingimuste kohaselt tavaliselt välistatud tulenevalt rahvusvahelisest kindlustus- või edasikindlustuspraktikast. (3) Pankrotihaldur, kohtutäitur, advokaat ja vandeaudiitor, kelle kutsetegevusest tulenev vastutus on seaduse kohaselt kindlustatud, ei pea sõlmima käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingut, kui olemasolev kutsekindlustusleping hõlmab tegutsemist tagatisvara haldurina. (4) Tagatisvara haldur esitab kutsekindlustuslepingu ärakirja Finantsinspektsioonile hiljemalt tema volituste alguse päeval. § 40. Tagatisvara halduri tasu (1) Kohus määrab Finantsinspektsiooni ettepanekul tagatisvara haldurile tema ülesannete täitmise eest tasu, mis vastab tema kvalifikatsioonile ning ülesannete mahule ja keerukusele. Tasu suurus ei või aastatasuna ületada 0,5 protsenti tagatisvara väärtusest. (2) Tagatisvara halduril on õigus nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Finantsinspektsioon kontrollib tagatisvara halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Taotlus kulutuste hüvitamiseks esitatakse koos käesoleva seaduse § 41 lõikes 9 nimetatud aruandega. Kulutuste hüvitamise taotluses märgib haldur kulutuse suuruse, tekkimise põhjuse või aluse ja tekkimise aja. 19 (3) Tagatisvara halduri tasu ja põhjendatud kulutused kaetakse tagatisvara arvelt. Kui tagatisvara haldur valitseb mitut pandikirjaportfelli, määrab kohus tasu jaotuse pandikirjaportfellide vahel. Põhjendatud kulu kaetakse pandikirjaportfelli arvelt, mille valitsemisega kulu seondub. § 41. Tagatisvara halduri õigused ja kohustused (1) Tagatisvara halduri määramisel läheb talle üle pandikirjaportfellide valitsemise ja käsutamise õigus. (2) Tagatisvara haldur selgitab viivitamata, kuid hiljemalt kahe nädala jooksul pärast tema määramist välja, kas tagatisvara ja sellest laekuva tulu arvelt on võimalik rahuldada pandikirjadest ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevad emitendi kohustused ning katta pandikirjaportfelli valitsemise kulu. (3) Kui ilmneb, et pandikirjaportfell on maksejõuetu, teatab tagatisvara haldur sellest viivitamata Finantsinspektsioonile. (4) Tagatisvara haldur esindab emitenti pandikirjaportfellide valitsemisel ja käsutamisel, sealhulgas pandikirjadest ning tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste täitmisel, tagatisvara hulka kuuluvate nõuete täitmise vastuvõtmisel, hüpoteekide ja muude tagatiste realiseerimisel ja õigusvaidluste pidamisel. (5) Tagatisvara haldur valitseb pandikirjaportfelle nende laadist tuleneva vajaliku hoolsusega ja viisil, mis võimaldab parimal võimalikul moel täita pandikirjadest ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevaid kohustusi. Nimetatud eesmärgi täitmiseks on tagatisvara halduril õigus tagatisvara võõrandada ja koormata, sõlmida tagatisvara arvel tuletisinstrumente ning teha muid vajalikke toiminguid. Tagatisvara halduril on õigus kasutada tagatisvara ja sellest laekuvat tulu ka pandikirjaportfelli valitsemiseks vajalike kulude katmiseks. (6) Oma ülesannete täitmiseks on tagatisvara halduril õigus kasutada emitendi töötajate abi ja emitendi töövahendeid, hüvitades emitendile nende kasutamisega kaasnevad kulud. Emitent on kohustatud andma tagatisvara haldurile üle pandikirjade ja tagatisvaraga seotud lepingud ja muud dokumendid ning tagama tagatisvara haldurile juurdepääsu pandikirjaportfelli valitsemiseks kasutatavatele infosüsteemidele. (7) Tagatisvara haldur on pandikirjaportfelli valitsemisel kohustatud järgima emitendile krediidiasutuste seaduses ja käesolevas seaduses sätestatud nõudeid, sealhulgas krediidiasutustele kehtestatud pangasaladuse ja isikuandmete töötlemise nõudeid. (8) Tagatisvara haldur täidab käesoleva seaduse §-des 54 ja 55 sätestatud aruandluse ja teabe avalikustamise kohustusi. (9) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatule esitab tagatisvara haldur viivitamata pärast käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ülesande täitmist ning seejärel igal kuul Finantsinspektsioonile aruande pandikirjaportfelli hetkeseisust ja oma tegevusest pandikirjaportfelli valitsemisel. Aruandeperiood on kalendrikuu ja aruanne tuleb Finantsinspektsioonile esitada viie tööpäeva jooksul alates vastava kalendrikuu lõpust. 20 (10) Tagatisvara haldur ja emitendi pankrotihaldur, moratooriumihaldur või likvideerija ning tagatisvara haldur ja pandikirjaportfelli pankrotihaldur on kohustatud tegema koostööd ning edastama üksteisele teabe, millel võib olla tähtsust emitendi või pandikirjaportfelli pankrotimenetluse, likvideerimismenetluse, moratooriumi ja pandikirjaportfelli valitsemise seisukohast. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud kohustus on ka isikul, kelle volitused tagatisvara haldurina on lõppenud. § 42. Järelevalve tagatisvara halduri üle Tagatisvara halduri üle teostab järelevalvet Finantsinspektsioon. Tagatisvara halduri üle järelevalve teostamisel on Finantsinspektsioonil samad õigused, mis emitendi üle järelevalve teostamisel. § 43. Tagatisvara halduri vabastamine (1) Kohus vabastab tagatisvara halduri tema soovil. Vabastamise soovist teatab haldur kohtule ja Finantsinspektsioonile kirjalikult 30 päeva ette. (2) Finantsinspektsiooni avalduse alusel vabastab kohus hagita menetluses halduri ametist, kui haldur on jätnud oma ülesanded täitmata, ei täida neid nõuetekohaselt või esinevad muud mõjuvad põhjused halduri vabastamiseks. (3) Kui kohus vabastab halduri käesoleva paragrahvi lõike 1 või 2 alusel, määrab ta Finantsinspektsiooni ettepanekul uue halduri. 3. jagu Eraldunud pandikirjaportfelli likvideerimine või võõrandamine § 44. Eraldunud pandikirjaportfelli likvideerimine (1) Tagatisvara haldur esitab 20 tööpäeva jooksul kõigi pandikirjadest ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste täitmisest arvates Finantsinspektsioonile viimased käesoleva seaduse § 41 lõikes 9 ja § 54 lõikes 1 nimetatud aruanded ning avalikustab käesoleva seaduse §-s 54 nimetatud teabe koos teatega pandikirjaportfelli likvideerimise kohta. Lisaks avaldab tagatisvara haldur teate pandikirjaportfelli likvideerimise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. (2) Finantsinspektsioon esitab kümne tööpäeva jooksul tagatisvara halduri poolt kõigi käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuste täitmisest arvates kohtule hagita menetluses avalduse tagatisvara halduri vabastamiseks. (3) Alates tagatisvara halduri vabastamise kohtumääruse jõustumisest ei kohaldata pandikirjadest ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste täitmisest ning pandikirjaportfelli valitsemise kulude katmisest üle jäävale tagatisvarale käesolevat seadust. Isik, kelle volitused tagatisvara haldurina lõppesid, aitab oma võimaluste piires kanda käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud vara emitendi pankrotivara või muu vara hulka. (4) Määruse peale, millega kohus lahendab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud avalduse, saab esitada määruskaebuse. 21 § 45. Pandikirjaportfelli tervikuna võõrandamine (1) Finantsinspektsiooni loal võib tagatisvara haldur eraldunud pandikirjaportfelli tervikuna võõrandada teisele Eesti krediidiasutusele, kellel on täiendav tegevusluba pandikirjade emiteerimiseks, või käesoleva seaduse § 16 lõike 2 punktis 1 nimetatud lepinguriigi krediidiasutusele (edaspidi omandaja). (2) Pandikirjaportfelli tervikuna võõrandamisele kohaldatakse teistes seadustes nõuete, õiguste ja kohustuste ülemineku kohta sätestatut niivõrd, kuivõrd käesolevas jaos ei ole sätestatud teisiti. (3) Pandikirjaportfelli tervikuna võõrandamisele võlaõigusseaduse §-des 175–185 sätestatut ei kohaldata. (4) Pandikirjaportfelli tervikuna võõrandamise leping peab sisaldama: 1) võõrandava krediidiasutuse ja omandava krediidiasutuse nimesid ja asukohti; 2) kokkulepet pandikirjaportfelli kuuluvate kõigi õiguste ja kohustuste, sealhulgas tagatiste aluseks olevate lepingute ülevõtmiseks; 3) kõigi võõrandatavate lepingute, õiguste ja kohustuste nimekirja; 4) õiguste ja kohustuste ülemineku ning sellega seotud dokumentide ja asjaajamise üleandmise tingimused ja korda. (5) Kui tagatisvara haldur on Finantsinspektsioonilt saanud loa, avaldab ta viivitamata teate pandikirjaportfelli võõrandamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded, emitendi veebilehel ja vähemalt ühes üleriigilise levikuga päeva- või nädalalehes. Sama teate avalikustab omandaja oma veebilehel. (6) Omandajale lähevad üle kõik üle võõrandatava pandikirjaportfelliga seotud õigused ja kohustused, sealhulgas vastutus enne õiguste ja kohustuste üleminekut tekkinud kohustuste eest. (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Puudused käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 3 ja 4 nimetatud nimekirjas või tingimustes ja korras ei mõjuta õiguste ja kohuste üleminekut omandajale. (8) Kui pandikirjaportfell võõrandatakse tervikuna, ei ole pandikirjaportfelli kuuluvate õiguste ja kohustuste üleminekuks vaja pandikirjaomanike, teiste lepingupoolte, võlausaldajate ega muude huvitatud isikute nõusolekut. (9) Õigused ja kohustused lähevad üle pandikirjaportfelli võõrandamise lepingus ette nähtud ajal, kuid mitte varem kui 30 päeva pärast käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud teate avaldamist. (10) Omandaja teavitab mõistliku aja jooksul pärast pandikirjaportfelli omandamist pandikirjaomanikke, tagatisvaraks olevate nõuete võlgnikke, tagatisvaraga seotud tuletisinstrumentide vastaspooli ja asjassepuutuvaid kolmandaid isikuid kõikidest asjaoludest, mis on vajalikud vastavate õiguste realiseerimiseks ja kohustuste täitmiseks. 22 (11) Tagatisvara hulka kuuluvate nõuete täitmine emitendile pärast pandikirjaportfelli võõrandamist loetakse täitmiseks pandikirjaportfelli kasuks ning emitent annab täitmisest saadu viivitamata omandaja käsutusse. § 46. Pandikirjaportfelli tervikuna võõrandamise lubatavus (1) Pandikirjaportfelli võib tervikuna võõrandada teisele Eesti krediidiasutusele, kellel on täiendav tegevusluba pandikirjade emiteerimiseks, kui on täidetud mõlemad järgmised tingimused: 1) omandaja täidab kõiki krediidiasutuste seaduses, käesolevas seaduses ja muudes õigusaktides emitendile sätestatud nõudeid ja ta ei ole neid viimase viie aasta jooksul korduvalt või olulisel määral rikkunud; 2) omandajal on võimekus tagada piisava sisemise kapitali olemasolu krediidiasutuste seaduse § 631 lõike 1 tähenduses, et katta pandikirjaportfelli omandamisega kaasnevad riskid, mille suhtes ei kohaldata omavahendite nõudeid. (2) Pandikirjaportfelli võib tervikuna võõrandada teises lepinguriigis asutatud krediidiasutusest omandajale, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) omandaja täidab kõiki asukohariigi õigusega krediidiasutusele ja pandikirjade emitendile kehtestatud nõudeid ning ta ei ole neid viimase viie aasta jooksul korduvalt või olulisel määral rikkunud; 2) omandaja asukohariigi õigus tagab võõrandatava pandikirjaportfelli pandikirjade ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentide tagatuse ning pandikirjaomanike ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentide vastaspoolte õigused vähemalt Eesti õigusega samaväärsel tasemel; 3) omandaja asukohariigi õigus tagab pandikirjade tagatiseks oleva nõude võlgnike õigused vähemalt Eesti õigusega samaväärsel tasemel ning võõrandamise tulemusel ei muutu kohustuste täitmine ühegi tagatiseks oleva nõude võlgniku jaoks kulukamaks või raskemaks; 4) omandaja asukohariigi õigus võimaldab omandajal võõrandatav pandikirjaportfell omandada; 5) omandajal on võõrandatava pandikirjaportfelli omandamiseks olemas kõik vajalikud load ja kooskõlastused, mis on tema asukohariigi õiguse järgi tehingu tegemiseks vajalikud. § 47. Pandikirjaportfelli võõrandamise loa andmise menetlus (1) Pandikirjaportfelli võõrandamise loa saamiseks esitab omandaja hiljemalt 20. päeval pärast pandikirjaportfelli tervikuna võõrandamise lepingu sõlmimist Finantsinspektsioonile kirjaliku avalduse ning järgmised andmed ja dokumendid (avaldus, andmed ja dokumendid ühiselt edaspidi käesolevas jaos taotlus): 1) pandikirjaportfelli võõrandamise leping; 2) hinnang pandikirjaportfelli omandamise mõju kohta omandajale ning tema aastabilansside ja finantsnäitajate prognoosid, sealhulgas tulud ja kulud tegevusalade kaupa, omandaja usaldatavusnõuete täitmise plaan ja pandikirjaportfellide majandusnäitajate plaanid. (2) Kui omandaja on teises lepinguriigis asutatud krediidiasutus, esitatakse taotluses lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule: 1) piisavad tõendid, et omandaja täidab käesoleva seaduse § 46 lõike 2 punktis 1 sätestatud tingimused; 2) vandeadvokaadi põhistatud õiguslik hinnang omandaja asukohariigi õiguse vastavuse kohta käesoleva seaduse § 46 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud tingimustele; 23 3) pandikirjade tagatiseks olevate nõuete võlgnike kohustuste omandajale täitmise korralduse kirjeldus; 4) käesoleva seaduse § 46 lõike 2 punktis 5 nimetatud load ja kooskõlastused. (3) Pandikirjaportfelli võõrandamise loa taotluse läbivaatamisele kohaldatakse krediidiasutuste seaduse §-s 133 sätestatut, kusjuures põhitegevusloa taotluse ning krediidiasutuste seaduse kohta sätestatu laieneb ka pandikirjaportfelli võõrandamise loa taotlusele ning käesolevale seadusele. Kui omandaja on teises lepinguriigis asutatud krediidiasutus, teeb finantsinspektsioon loa taotluse menetlemisel koostööd vastava lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega. (4) Finantsinspektsioon võib keelduda pandikirjaportfelli võõrandamise loa andmisest, kui: 1) käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud tingimused ei ole täidetud; 2) ilmnevad muud pandikirjaomanike ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentide vastaspoolte õigustatud huve kahjustavad asjaolud. § 48. Pandikirjaportfelli võõrandamisest saadud tulu ja tagatisvara halduri vabastamine (1) Võõrandamisest saadud tulu arvelt kaetakse pandikirjaportfelli valitsemise kulud. Pärast kõigi kulude katmist alles jäänud vahendid kannab tagatisvara haldur emitendi pankrotivara või muu vara hulka. (2) Kui emitendil pole rohkem pandikirjaportfelle ja tagatisvara haldur on täitnud temale käesoleva paragrahvi lõikega 1 pandud kohustuse, esitab Finantsinspektsioon viivitamata kohtule hagita menetluses avalduse tagatisvara halduri vabastamiseks. 4. jagu Eraldunud pandikirjaportfelli maksejõuetus § 49. Eraldunud pandikirjaportfelli maksejõuetus (1) Maksejõuetule eraldunud pandikirjaportfellile kohaldatakse pankrotiseadust käesolevas seaduses sätestatud erisustega. (2) Eraldunud pandkirjaportfell on maksejõuetu, kui esineb üks järgmistest asjaoludest: 1) tagatisvara või sellest laekuva tulu arvelt ei ole võimalik rahuldada kas või ühe pandikirjaomaniku või tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumendi vastaspoole õigustatud nõuet ja see võimatus ei ole pandikirjaportfelli majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine; 2) tagatisvara nüüdisväärtus ei kata pandikirjadest ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste nüüdisväärtust ega pandikirjaportfelli valitsemise kulusid. (3) Eraldunud pandikirjaportfelli pankrotiavalduse esitamise õigus on üksnes Finantsinspektsioonil. (4) Pandikirjaportfelli pankrotiavalduse esitamisel ei kohaldata pankrotiseaduse § 14 lõike 1 punkti 1, § 15–26 ega § 27 lõikeid 1–4. Kohus vaatab pankrotiavalduse läbi viivitamata, kuid hiljemalt järgmisel tööpäeval ja otsustab pankroti väljakuulutamise pankrotiavaldusele lisatud tõendite alusel. 24 (5) Pandikirjaportfelli pankrotivõlausaldajaks võivad olla üksnes pandikirjaomanikud, tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentide vastaspooled, kellel tekib nõue pankrotiseaduse § 48 alusel, ning muud isikud, kelle nõudeid võib seaduse kohaselt tagatisvara või sellelt laekuva tulu arvelt rahuldada. (6) Tuletisinstrumentidest ja pandikirjadest tulenevad nõuded asuvad samal järgul ning need rahuldatakse enne teiste võlausaldajate nõudeid. § 50. Pandikirjaportfelli pankrotihaldur (1) Pandikirjaportfelli pankrotihalduri nimetab kohus Finantsinspektsiooni ettepanekul. Pandikirjaportfelli pankrotihalduri puhul ei kohaldata pankrotiseaduse §-s 61 sätestatut. (2) Pandikirjaportfelli pankrotihalduriks ei või olla isik, kes enne pandikirjaportfelli pankroti väljakuulutamist täitis kontrolleri või tagatisvara halduri ülesandeid, ega käesoleva seaduse § 37 lõikes 2 nimetatud isik. (3) Lisaks pankrotiseaduses sätestatule pankrotihaldur: 1) esitab Finantsinspektsioonile viivitamata selle nõutud andmed ja võimaldab Finantsinspektsioonil tutvuda pandikirjaportfelli pankrotimenetlust puudutava dokumentatsiooniga; 2) vajaduse korral või kui seda näevad ette teise lepinguriigi õigusaktid, teeb pandikirjaportfelli pankrotimääruse teatavaks äriregistrile, kinnistusraamatu pidajale või muu asjaomase registri pidajale lepinguriigis, kus asub tagatisvara. (4) Lisaks pankrotiseaduse §-s 68 nimetatule võib kohus vabastada pandikirjaportfelli pankrotihalduri Finantsinspektsiooni ettepanekul. Kui pankrotihaldur vabastatakse, määratakse uus pankrotihaldur käesoleva paragrahvi lõikes 1 ette nähtud korras. (5) Pandikirjaportfelli pankrotihalduri ja emitendi pankrotihalduri või moratooriumihalduri koostööle kohaldatakse käesoleva seaduse § 41 lõikes 10 sätestatut. § 51. Pandikirjaportfelli pankrotitoimkond (1) Pandikirjaportfelli pankrotitoimkonnas on viis liiget, kellest kolm nimetab Finantsinspektsioon. (2) Pandikirjaportfelli pankrotimenetluses ei kohaldata pankrotiseaduse § 74 lõikes 7 sätestatut. § 52. Pankrotivara moodustamine ja müük (1) Pankrotimääruse alusel muutub pandikirjaportfell eraldiseisvaks emitendi pankrotivaraks. (2) Pankrotis pandikirjaportfelli tagatisvara hulka kuuluva nõude täitmine emitendile loetakse täitmiseks pandikirjaportfelli pankrotimenetluse pankrotivara kasuks. Emitent või tema pankrotihaldur annab täitmisel saadu viivitamata pandikirjaportfelli pankrotihalduri käsutusse. (3) Pankrotihalduril on pankrotitoimkonna nõusolekul õigus müüa tervikuna kogu tagatisvara. § 53. Pankrotimenetluse lõppemine 25 (1) Pandikirjaportfelli pankrotimenetlust ei või lõpetada kompromissiga. (2) Ulatuses, milles pandikirjadest ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevaid nõudeid ei ole pandikirjaportfelli pankrotimenetluses võimalik täita, on võlausaldajal õigus esitada nõudeid rahuldamata osas emitendi vastu üldises korras, sealhulgas pankrotimenetluses. (3) Lisaks pankrotiseaduse § 162 lõikes 1 nimetatud pankrotimenetluse organitele esitab pandikirjaportfelli pankrotihaldur lõpparuande ka Finantsinspektsioonile. 5. peatükk Avalikustamine ja aruandlus § 54. Aruannetele esitatavad nõuded (1) Lisaks teistest õigusaktidest tulenevatele aruandekohustustele koostab ja esitab emitent Finantsinspektsioonile regulaarselt järelevalvelisi aruandeid. (2) Järelevalveliste aruannete periood on kvartal. (3) Järelevalvelisi aruanded esitatakse 25 päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. (4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on Finantsinspektsioonil järelevalve teostamisel õigus nõuda emitendilt täiendavaid perioodilisi ja ühekordseid aruandeid ning andmeid. Täiendavate aruannete ja andmete esitamise sageduse ning tähtaja määrab Finantsinspektsioon. (5) Finantsinspektsioonile esitatud aruannete koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid dokumente on aruande esitaja kohustatud säilitama vähemalt viis aastat. (6) Esitatud aruandes puuduste tuvastamisel esitab emitent viivitamata korrigeeritud aruande. (7) Järelevalveliste aruannete sisu, nende koostamise alused ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 55. Pandikirjadega seonduva teabe avalikustamine (1) Lisaks teistest õigusaktidest tulenevatele teabe avalikustamise kohustustele avalikustab emitent korra kvartalis teavet pandikirjaportfellide kohta. Aasta esimese kolme kvartali teave avalikustatakse ühe kuu jooksul alates vastava kvartali lõpust. Neljanda kvartali teave avalikustatakse kahe kuu jooksul alates kvartali lõpust. Avalikustatud teave peab olema emitendi veebilehel kättesaadav vähemalt viie viimase aasta kohta. (2) Pandikirjaportfellide kohta avalikustatakse liigiti järgnev teave: 1) lunastamata pandikirjade ja tagatisvara nimiväärtus ja nüüdisväärtus; 2) pandikirjade ja tagatisvara tähtajastruktuur; 3) fikseeritud intressiga tagatiste protsentuaalne osakaal tagatisvarast ja fikseeritud intressiga pandikirjade protsentuaalne osakaal pandikirjaportfelli kohustustest; 4) fikseeritud intressiga ja fikseerimata intressiga tagatiste intressimäärade gradueeritud jaotus; 26 5) välisvaluutas denomineeritud tagatiste protsentuaalne osakaal tagatisvarast ja välisvaluutas denomineeritud pandikirjade protsentuaalne osakaal pandikirjaportfelli kohustustest; 6) tagatiste väärtuse geograafiline jaotus vähemalt riigi täpsusega, lähtudes hüpoteekkrediidi või ärihüpoteekkrediidi puhul seda tagava vara asukohast ning muude tagatiste puhul võlgniku või emitendi asukohast; 7) asendustagatiste väärtuse summaline jaotus vastavalt nende käesoleva § 20 lõikes 1 nimetatud liigile; 8) likviidsusvaru suurus; 9) üle 90 päeva makseviivituses oleva või emitendi hinnangul ebatõenäoliselt laekuva asendustagatiste summa protsentuaalne osakaal tagatisvarast. (3) Hüpoteekpandikirjade esmastagatiste kohta avalikustatakse täiendavalt järgnev teave: 1) hüpoteekkrediitide suuruste gradueeritud jaotus; 2) üle 90 päeva makseviivituses oleva või emitendi hinnangul ebatõenäoliselt laekuva hüpoteekkrediitide summa protsentuaalne osakaal tagatisvarast. (4) Segatud tagatisvaraga pandikirjade esmastagatiste kohta avalikustatakse täiendavalt järgnev teave: 1) võlakohustuste suuruste gradueeritud jaotus; 2) võlakohustuste summaline jaotus vastavalt nende käesoleva seaduse § 30 lõikes 1 nimetatud liigile; 3) üle 90 päeva makseviivituses oleva või emitendi hinnangul ebatõenäoliselt laekuvate võlakohustuste summa protsentuaalne osakaal tagatisvarast. 6. peatükk Järelevalve § 56. Järelevalve alused ja teostamine (1) Finantsinspektsioon teostab järelevalvet emitendi ja tagatisvara halduri tegevuse vastavuse üle käesolevas seaduses ning selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele krediidiasutuste seaduse 9. peatükis sätestatud korras käesolevas seaduses sätestatud erisustega. Järelevalve teostamisel on Finantsinspektsioonil kõik krediidiasutuse seaduses ja Finantsinspektsiooni seaduses sätestatud õigused. (2) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda aruandeid, tasuta teavet, dokumente ning suulisi ja kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta lisaks krediidiasutuste seaduse § 99 lõikes 1 nimetatud isikutele ka kontrollerilt ja tagatisvara haldurilt. (3) Lisaks krediidiasutuste seaduse § 99 lõikes 2 sätestatule on Finantsinspektsioonil õigus järelevalve teostamise eesmärgil nõuda krediidiasutuselt, kontrollerilt ja tagatisvara haldurilt kõiki andmeid ja dokumente, mis on vajalikud pandikirjaportfelli nõuetele vastavuse kontrollimiseks. (4) Lisaks muudes õigusaktides sätestatule on Finantsinspektsioonil õigus nõuda emitendilt ettekirjutusega: 1) tagatiste lisamist tagatisregistrisse; 2) käesoleva seaduse § 21 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimustele vastavate tagatiste kandmist likviidsusvaru alamregistrisse; 27 3) nõuetele mittevastavate tagatiste või tuletisinstrumentide eemaldamist tagatisregistrist; 4) ebaõigete kannete parandamist tagatisregistris; 5) hüpoteekkrediiti või ärihüpoteekkrediiti tagava vara ümberhindamist vastavalt Finantsinspektsiooni määratud metoodikale; 6) pandikirjaportfelli stressitesti läbiviimist vastavalt Finantsinspektsiooni määratud metoodikale; 7) kontrolleri väljavahetamist; 8) kontrollerile teabe andmist ning temale dokumentidele ja infosüsteemidele juurdepääsu võimaldamist. (5) Finantsinspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõike 4 punktide 1 ja 2 alusel nõuda seaduses või pandikirjade tingimustes ette nähtust suuremal määral tagatiste lisamist, kui esineb oluline risk, et käesoleva seaduse § 33 lõikes 1 nimetatud sündmuse saabumisel oleks pandikirjaportfell maksejõuetu. (6) Lisaks krediidiasutuste seaduse § 108 lõikes 1 sätestatule on emitent kohustatud viivitamata informeerima Finantsinspektsiooni kõigi andmete ja asjaolude muutumisest, mis olid aluseks täiendava tegevusloa andmise otsustamisel, sealhulgas esitama järgmised andmed ja dokumendid: 1) käesoleva seaduse § 10 punktides 3 ja 4 nimetatud kordade ja metoodikate muutmise korral muudetud kord ja metoodika; 2) pandikirjaportfellide eraldumise kava muutmise korral muudetud kava; 3) käesoleva seaduse § 22 lõikes 1 nimetatud stressitesti tulemused; 4) asjaolud, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada pandikirjaportfelli finantsseisundit; 5) muu informatsioon, kui see on ette nähtud käesolevas seaduses. (7) Finantsinspektsioon ei nõua krediidiasutuste seaduse § 108 lõike 2 alusel käesoleva paragrahvi lõike 6 punktides 1–4 nimetatud teabe avalikustamist. § 57. Sunniraha Käesoleva seaduse alusel antud haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral võib Finantsinspektsioon rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras ja krediidiasutuste seaduse § 1041 lõikes 2 sätestatud määrades. § 58. Nimekiri Finantsinspektsioon peab emitentide nimekirja, mis avalikustatakse Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõikes 4 nimetatud ministri määruses sätestatud korras. 7. peatükk Vastutus § 59. Pandikirjade tagamise nõuete rikkumine (1) Seadusega nõutud määras tagatisvara puudumisel pandikirjade emiteerimise või käesoleva seaduse § 18 lõikes 6 sätestatud piirangu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – 28 karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 60. Nimekaitse nõuete rikkumine (1) Käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud nimekaitse nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 61. Stressitesti läbi viimata jätmine (1) Käesoleva seaduse § 22 lõikes 1 sätestatud kohustuste täitmata jätmise või puuduliku täitmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 62. Sise-eeskirjade kohaldamise nõuete rikkumine (1) Käesolevas seaduses sätestatud sise-eeskirjade rakendamata või ajakohastamata jätmise või sise-eeskirjade ebapiisava ajakohastamise või rakendamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, − karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 63. Pandikirjaportfellide eraldumise kavas puudulike andmete esitamine (1) Pandikirjaportfelli eraldumise kavas ebaõigete või puudulike andmete esitamise või selle ajakohastamata jätmise või ebapiisava ajakohastamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, − karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 64. Järelevalveks vajaliku teabe või andmete esitamata jätmine (1) Järelevalveks vajalike käesolevas seaduses nimetatud aruannete, dokumentide, selgituse või muu teabe või andmete esitamisest keeldumise või mitteõigeaegse esitamise, ebaõige või puuduliku esitamise või teabe või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimalda järelevalve teostamist, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, − karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 65. Teabe avalikustamise nõuete rikkumine 29 (1) Käesoleva seaduse kohaselt avalikustamisele kuuluva teabe ebaõige, eksitava või mitteõigeaegse teabe avalikustamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 66. Kontrolleri või tagatisvara halduri kohustuste rikkumine Kontrolleri või tagatisvara halduri käesolevast seadusest tulenevate kohustuste rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. § 67. Menetlus Käesolevas seaduses sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon. 8. peatükk Seaduse rakendamine § 68. Enne käesoleva seaduse jõustumist toimunud vara hindamine Enne käesoleva seaduse jõustumist toimunud hüpoteek- ja ärihüpoteekkrediiti tagava vara väärtuse hindamise võib lugeda käesoleva seaduse nõuetele vastavaks, kui vara turuväärtus määrati kindlaks kooskõlas hindamise ajal kehtinud õigusaktidega ning lisaks on täidetud kõik järgnevad tingimused: 1) rakendatud metoodika ja protseduurireeglitega on tagatud objektiivne ja erapooletu hinnang; 2) hindamine on dokumenteeritud püsival andmekandjal viisil, mis võimaldab muu hulgas tuvastada hindaja isiku, hindamisel rakendatud metoodika ja protseduurireeglid ning hinnangu andmiseks kasutatud lähteandmed. § 69. Enne käesoleva seaduse jõustumist seatud hüpoteegi suhe krediidi suurusesse (1) Kui enne käesoleva seaduse jõustumist väljastatud hüpoteekkrediiti tagavale varale seatud hüpoteek ei vasta käesoleva seaduse § 26 lõikele 2, võib sellest hüpoteekkrediidist tulenevaid emitendi nõudeid kasutada hüpoteekpandikirjade esmastagatisena maksimaalselt ulatuses, mis vastab 10/11 hüpoteegisummast, kuid mitte rohkem kui käesoleva seaduse § 26 lõikes 1 sätestatud määras. (2) Kui enne käesoleva seaduse jõustumist väljastatud ärihüpoteekkrediiti tagavale varale seatud hüpoteek ei vasta käesoleva seaduse § 26 lõikele 2, võib sellest ärihüpoteekkrediidist tulenevaid emitendi nõudeid kasutada segatud tagatisvaraga pandikirjade esmastagatisena maksimaalselt ulatuses, mis vastab 10/11 hüpoteegisummast, kuid mitte rohkem kui käesoleva seaduse § 31 lõikes 3 sätestatud määras. 9. peatükk Seaduste muutmine § 70. Audiitortegevuse seaduse muutmine 30 Audiitortegevuse seaduse § 48 lõiget 3 täiendatakse punktiga 81 järgmises sõnastuses: „81) pandikirjaseaduse § 14 lõigetes 4–8 nimetatud juhtudel;“. § 71. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Riiklik finantsjärelevalve (edaspidi finantsjärelevalve) käesoleva seaduse tähenduses on järelevalve riikliku finantsjärelevalve subjektide (edaspidi finantsjärelevalve subjekt) üle ning käesolevas seaduses, krediidiasutuste seaduses, krediidiandjate ja -vahendajate seaduses, kindlustustegevuse seaduses, investeerimisfondide seaduses, kogumispensionide seaduses, väärtpaberituru seaduses, liikluskindlustuse seaduses, makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses, pandikirjaseaduses ja väärtpaberite registri pidamise seaduses ning nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tegevuse üle.“; 2) paragrahvi 39 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Pandikirjaseaduses sätestatud täiendava tegevusloaga krediidiasutuse järelevalvetasu mahuosa suurendatakse summa võrra, mis võrdub 0,001–0,02 protsendiga krediidiasutuse emiteeritud lunastamata pandikirjade kogu nimiväärtusest.“; 3) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses: „(12) Pandikirjaseaduses sätestatud täiendava tegevusloaga krediidiasutuse järelevalvetasu mahuosa ettemaksu suurendamisel võetakse aluseks selle isiku pandikirjaportfelli nimiväärtuse aritmeetiline keskmine, mis on arvutatud tema Inspektsioonile esitatud bilansi või aruannete andmetel eelmise aasta 31. detsembri ning jooksva aasta 31. märtsi ja 30. juuni seisuga.“; 4) paragrahvi 42 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses: „(12) Pandikirjaseaduses sätestatud täiendava tegevusloaga krediidiasutuse järelevalvetasu lõppmakse suurendamisel võetakse aluseks selle isiku pandikirjaportfelli nimiväärtuse aritmeetiline keskmine, mis on arvutatud tema Inspektsioonile esitatud bilansi või aruannete andmetel eelmise aasta 31. märtsi, 30. juuni, 30. septembri ja 31. detsembri seisuga.“. § 72. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 71 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) tagatud kohustused, sealhulgas pandikirjad ja pandikirjaportfelli osaks olevad finantsinstrumendid, mida kasutatakse riskide maandamiseks ning mis on tagatud sarnaselt pandikirjadega;“; 2) paragrahvi 71 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 31 „(2) Kohustuste teisendamise meetme kohaldamine ei tohi mõjutada pandikirjade tagatisvara. Pandikirjade tagatisvara peab jääma eraldatuks ja piisavalt rahastatuks.“. § 73. Krediidiasutuste seaduse muutmine Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „(6) Krediidiasutuse poolt pandikirjade emiteerimisele kohaldatakse pandikirjade seadust.“; 2) paragrahvi 19 lõiget 11 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) pandikirjaseaduse alusel krediidiasutuse muust varast eraldunud pandikirjaportfellile.“; 3) paragrahvi § 117 lõiget 2 täiendatakse 3. lausega järgmises sõnastuses: „Lisaks peab pandikirjade emiteerimiseks täiendava tegevusloa saanud krediidiasutus vabatahtliku lõpetamise loa saamiseks tõendama pandikirjaseaduse § 36 lõikes 5 nimetatud asjaolu.“; 4) paragrahvi § 117 lõiget 3 täiendatakse 2. lausega järgmises sõnastuses: „Pandikirjade emiteerimiseks täiendava tegevusloa saanud krediidiasutuse puhul peab lisatingimusena olema võimalik lunastada kõiki pandikirju ja täita kõiki muid pandikirjaportfellidest tulenevaid kohustusi vabatahtlikuks lõpetamiseks loa saamise hetkel.“. § 74. Pankrotiseaduse muutmine Pankrotiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 40 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: „(5) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata pandikirjaseaduse § 33 alusel eraldunud pandikirjaportfelli kuuluvate tagatistega seotud asjaõiguste suhtes, välja arvatud eraldunud pandikirjaportfelli pankroti korral.“; 2) paragrahvi 41 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Väärtpaberite registris registreeritud väärtpaberid või väärtpaberikonto, välja arvatud pandkirjaseaduse § 21 lõike 2 punktis 3 nimetatud väärtpaberikonto ja pandikirjade tagatisregistrisse kantud väärtpaberid, blokeeritakse pankrotimääruse alusel. Avalduse väärtpaberite registris registreeritud väärtpaberite või väärtpaberikonto blokeerimiseks esitab pankrotimääruse alusel haldur. Pankroti väljakuulutamisel Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 2015/848 artikli 3 lõike 1 alusel võib avalduse esitada ka pankroti välja kuulutanud riigi muu pädev asutus.“. § 75. Väärtpaberite registri pidamise seaduse muutmine 32 Väärtpaberite registri pidamise seaduse § 2 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses: „6) Eestis registreeritud ja Finantsinspektsioonilt täiendava tegevusloa saanud krediidiasutuse emiteeritud pandikirjad.“. § 76. Äriseadustiku muutmine Äriseadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 38 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Äritoimikus säilitatakse dokumente, mille ettevõtja on registripidajale seaduse kohaselt esitanud või mille kohus või pankrotihaldur on edastanud registripidajale pankrotiseaduse või pandikirjaseaduse alusel.“; 2) paragrahvi 58 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 58. Registrimenetlus pankroti, tagatisvara halduri määramise, ärikeelu ja ettevõtluskeelu korral“; 3) paragrahvi 58 lõiget 1 täiendatakse punktiga 9 järgmises sõnastuses: „9) pandikirjaseaduse alusel tagatisvara halduri nimetamine koos tema nime ja isikukoodiga, samuti märge, et tema esindab krediidiasutust pandikirjaportfellide valitsemisel ja käsutamisel.“; 4) paragrahvi 64 punkt 15 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „15) pankrotiandmed ja andmed tagatisvara halduri määramise kohta vastavalt käesoleva seadustiku §-le 58;“. 10. peatükk Seaduse jõustumine § 77. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Eiki Nestor Riigikogu esimees Tallinn 2018 Algatab Vabariigi Valitsus 2018 (allkirjastatud digitaalselt) 33  24. juuli 2018 SELETUSKIRI PANDIKIRJASEADUSE EELNÕU JUURDE 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Pandikirjaseaduse eelnõu esmane eesmärk on luua krediidiasutustele võimalus emiteerida pandikirju (covered bonds)1, mis on üks võlakirjade eriliike. Pandikirjade näol on tegemist krediidiasutuste (lihtsustatult pankade) poolt emiteeritavate tagatud võlakirjadega, mille tagatiseks on nö kõrge kvaliteediga panga nõuded laenusaajate vastu (üldjuhul hüpoteeklaenudest või avalikule sektorile antud laenudest tulenevad nõuded). Ehk lihtsustatult on pandikirjade tagatiseks tavapäraselt krediidiasutuse nõuded kinnisvaralaenu (eelkõige eluasemelaenu) saajate vastu või siis riigi ja kohalike omavalitsusüksuste vastu. Pandikirjade tagamisele ei rakendata asjaõigusseaduses nõuete pantimise kohta sätestatud, vaid see toimub erikorra kohaselt. Ennekõike tähendab see, et krediidiasutuse (emitendi) maksejõuetuse korral eraldatakse tagatisvara ja see välistatakse krediidiasutuste pankrotivarast. Seejuures on tagatisvara mõeldud ennekõike selleks, et rahuldada pandikirjaomanike (investorite) nõudeid. Lisaks kaasneb pandikirjade emiteerimisega tugevdatud finantsjärelevalve krediidiasutuse üle, mis väljendub muu hulgas täiendava tegevusloa taotlemise kohustuses. Eelnevast lähtudes käsitletakse pandikirju kapitaliturgudel reeglina madala riskiastmega finantsinstrumendina. See asjaolu toob kasu nii emitendile ja pandikirjaomanikule individuaalsel tasandil kui ka kapitaliturule ja finantsstabiilsusele laiemalt. Pandikirjad on Euroopas laialt levinud väärtpaber, millel on 18. sajandisse ulatuv ajalugu. Euroopa Liidu õigus ei ole siiani harmoneerinud pandikirjade emiteerimist, ent kohtleb teatud tingimustele vastavaid pandikirju kapitalinõuete arvestamisel ja kriisilahendusmenetlustes soodsamalt võrreldes teiste finantsinstrumentidega (nt omistades neile pankade omavahendite arvutamisel parema riskikaalu). Samas Euroopa Komisjon avalikustas käesoleva aasta märtsis üle-Euroopalise pandikirjade regulatsiooni eelnõu.2 Ilmselt aga sellises ühtses regulatsioonis kokkuleppe saavutamine võtab tõenäoliselt liikmesriikide poolt üksjagu aega. Seega võiks mingil kujul ühtne pandikirja regulatsioon Euroopa Liidus rakenduda reaalselt 2-3 aasta pärast. Pandikirjad on muude reguleerimata või vähem reguleeritud võlakirjadega võrreldes tavapärasest kõrgema usaldusväärsusega, kuna nendega seotud kohustuste täitmine on, eelkõige õiguslikult, paremini tagatud. Sellega kaasnevad ka krediidireitinguagentuuride kõrgemad reitingud, mis võivad olla isegi kõrgemad pandikirja emiteerinud krediidiasutuse enda reitingust. Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse (EBA) läbiviidud pankade varade likviidsust ja kvaliteeti käsitlevas uuringus3 liigitatakse pandikirjad kõrge likviidsuse ning krediidikvaliteediga väärtpaberite hulka. Samuti käsitletakse pankade likviidsuskatte nõudeid (nn LCR) käsitlevas Euroopa Komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/613 pandikirju likviidsete varadena. Praktikas on pandikirjad Euroopas üks populaarsemaid kapitaliturgude väärtpabereid (eriti Saksamaal, Skandinaavias, jm). 1 USA-s kasutatakse pandikirjast üksjagu erinevat hüpoteekvõlakirja tüüpi (mortgage bond) 2 https://ec.europa.eu/info/business-economy-euro/banking-and-finance/financial-supervision-and-risk- management/managing-risks-banks-and-financial-institutions/covered-bonds_en 3 https://www.eba.europa.eu/documents/10180/16145/EBA+BS+2013+413+Report+on+definition+of+HQLA.pdf 1 Eesti krediidiasutustel pole aga tänini olnud võimalik pandikirju emiteerida, kuna selleks on vaja eriregulatsiooni seaduse tasemel, mida hetkel ei ole. Antud õiguslünga täitmisega:  arendatakse Eesti kapitaliturgu, luues võimaluse uut liiki võlakirjade emiteerimiseks) ja sinna investeerimiseks (pandikiri võiks olla sobilik instrument investeerimiseks meie pensionifondidele, samuti tekitatakse välisinvestorites suurem huvi Eesti kapitaliturgude, ja seeläbi laiemalt Eestisse investeerimise vastu);  suurendatakse finantsstabiilsust, tekitades Eesti krediidiasutustele täiendava instrumendi rahaturgudelt kapitali kaasamiseks (Skandinaavia pangagruppidesse kuuluvad Eestis asuvad tütarpangad ei sõltuks rahastamise osas enam niipalju oma emapankadest);  tõhustakse Eesti krediiditurgu, suurendades krediidivõtjate (eelkõige ettevõtete) võimalust saada rahastatust ka finants- ja majanduskriisi tingimustes (kuna praktika on näidanud, et finantskriisid ei ole märkimisväärselt negatiivselt mõjutanud läbi pandikirjade raha kaasamist ja selle väljalaenamist);  lisaks arendatakse Eesti elanike säästmis- ja investeerimisharjumisi, pakkudes riskitundlikumale elanikkonna grupile täiendava säästmis- ja investeerimisvõimaluse. Kokkuvõttes on käesoleva eelnõu eesmärgiks luua õiguslikult usaldusväärne keskkond Eestis krediidiasutustele pandikirjade emiteerimiseks ning pandikirjade turu toimimiseks. 1.2 Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu on koostanud Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna jurist Kaarel Eller (611 3390, [email protected]), sama osakonna peaspetsialist Kadri Siibak (611 3718, kadri. [email protected]) ja sama osakonna juhataja Thomas Auväärt (611 3633, [email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Rahandusministeeriumi õigusosakonna keeletoimetaja Sirje Lilover (611 3638, [email protected]). Eelnõu juriidilist kvaliteeti ja seletuskirja kontrollis Rahandusministeeriumi õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit (611 3611, [email protected]). Eelnõu koostamisele andis olulisel sisendit Rahandusministeeriumi, Eesti Pangaliidu ning Finantsinspektsiooni esindajatest koosnenud töögrupp, mille kohtumised toimusid 2017. a kevadel ja suvel ning kus käsitleti väljatöötamisega seonduvaid sisulisi küsimusi. 1.3. Märkused Ajalooliselt on Eestis tegeletud pandikirjade (algselt nn hüpoteekfinantseerimise) teemaga ka varasemalt, kuid seni rakendatavate tulemusteni jõudmata. 1994. a. töötati Eestis välja nn hüpoteegipanga seaduse esialgne eelnõu projekt, mis aga sellest staatusest kaugemale ei jõudnud ning seaduseks ei realiseerunud. 1999. a. rahandusministri 18.05 käskkirjaga nr 164 moodustati hüpoteekfinantseerimise töörühm, mida juhatas Rahandusministeerium ning kuhu kuulusid 13 esindajat erinevatest avaliku sektori ja erasektori asutustest (Majandusministeerium, Justiitsministeerium, Eesti Pank, Tallinna Väärtpaberibörs, turuosaliste esindajad). Hüpoteekfinantseerimise töörühma töö tulemusena valmis 1999. a. lõpuks Saksa hüpoteekpankade õiguse eeskujul mustand hüpoteekpankade seaduse eelnõust. Seda arendati hüpoteekfinantseerimise töörühmas (ka teiste riikide eeskujusid arvestades) edasi, kuni 2002. a. oli välja töötatud pandikirjade seaduse eelnõu mustand. 2002. a. nähti turul võimalikku huvi pandikirjade vastu ning võimalust laiendada pankade rahastamist ja kahandada seeläbi nende sõltuvust emapankadest. 2004. a. koostati Rahandusministeeriumis ka täiendav lühike analüüs 2 võimalikuks regulatiivse keskkonna väljakujundamiseks. Regulatsiooni kehtestamiseni siiski lõppkokkuvõttes välja ei jõutud. Seda nii mahuka tolleaegse õigusloome tööplaani ja jätkuvalt soodsa välisressursi kättesaadavuse tõttu. Rahandusministeeriumi valitsemisala arengukavas aastateks 2018–2021 on esitatud ühe strateegilise eesmärgina konkurentsivõimeline ja usaldusväärne finantskeskkond (lk 19). Sellel sihiks on eelduste loomine konkurentsivõime ja usaldusväärsuse kasvatamiseks viisil, kus avalik huvi ja ettevõtjate ärihuvi oleks omavahel tasakaalustatud, läbipaistvus ja finantsstabiilsus tagatud, regionaalsed arengutrendid ning tehnoloogilised-, tarbijakaitselised ja sotsiaalsed riskid arvesse võetud ning rakendusmeetmetega kohandatud. Sellise eesmärgi saavutamiseks on ühe meetmena ära toodud pandikirjade regulatsiooni väljatöötamine (lk 20). Vahetu tulemusena on märgitud, et õigusaktid on rakendatud või väljatöötatud aastal 2018. Eeltoodud eesmärgi üheks mõjuindikaatoriks on tõsta finantsvahenduse osatähtsust SKT-s. Pandikirjade regulatsioon võimaldaks pankadel mitmekesistada oma rahastamise allikaid ja laiemalt võiks see positiivselt mõjuda Eesti kapitalituru arengule, mistõttu see aitab kaasa seatud eesmärgile suurendada finantsvahenduse osatähtsust SKT-s. Eelnõul on ka tugevad seosed Euroopa Komisjoni poolt 2015. a välja töötatud EL riikide struktuursete reformide elluviimiseks toetusmeetme nimetusega SRSSF (Structural Reform Support Service Fund). SRSSF on komisjoni keskne rahastusallikas, millest liikmesriikide asutused saavad otse toetust taotleda. SRSSF esimeses taotlusvoorus (aprill 2017) eraldati riikidele toetust summas 24 miljonit eurot ning Esimeses taotlusvoorus rahuldas komisjon viiest Eesti esitatut taotlusest kolm, nende hulgas ka projekt „Õigusliku ja regulatiivse keskkonna arendamine pandikirjade ja väärtpaberistamise jaoks“ (Development of Legal and Regulatory Framework for Covered Bonds and Securitisation). Selle projekti raames annab Rahandusministeeriumile pandikirjade õiguslik regulatsiooni loomisel nõu Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD) koos oma partneritega. Eeltoodud projekti raames antav nõu on suures osas suunatud Balti riikide ülesele pandikirja turu loomisele. Tegemist on ühe eesmärgiga, mille poole pürgimises leppisid Balti riikide rahandusministrid kokku kapitaliturge puudutavas vastastikkuse mõistmise memorandumis (allkirjastatud 06.11.2017).4 Selle eesmärgi saavutamiseks vajalikud muudatused liidetakse võimalusel hilisemas faasis käesolevale eelnõule. Nagu eespool viidatud, siis Euroopa Komisjon avalikustas 12.03.2018 pandikirjade emiteerimist ja selle üle järelevalve teostamist puudutava direktiivi eelnõu.5 Vastav õigusloomemenetlus on aga alles algusjärgus, mistõttu pole otstarbekas panna Eesti pandikirjaseaduse eelnõu menetlemist sellega seoses nö ootele. Samuti on eelnõu koostamisel võetud arvesse EBA raportid, millele kõnealune direktiivi eelnõu suuresti tugineb. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest eelnõu reguleerib mitut kohtumenetlusega, sh pankrotimenetlusega seotud küsimust (PS § 104 p 14). Eelnõuga muudetakse:  Audiitortegevuse seadust redaktsioonis RT I, 17.11.2017, 25;  Finantsinspektsiooni seadust (FIS) redaktsioonis RT I, 30.12.2017, 3; 4 Internetis kättesaadaval: https://www.rahandusministeerium.ee/sites/default/files/document_files/ministeerium/mou_panbaltic.pdf. 5 Internetis kättesaadaval: https://ec.europa.eu/info/publications/180312-proposal-covered-bonds_en 3  Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust (FELS) redaktsioonis RT I, 26.06.2017, 5;  Krediidiasutuste seadust (KAS) redaktsioonis RT I, 22.05.2018, 7;  Pankrotiseadust (PankrS) redaktsioonis RT I, 31.05.2018, 30;  Väärtpaberite registri pidamise seadust (EVKS) redaktsioonis RT I, 30.12.2017, 33;  Äriseadustikku (ÄS) redaktsioonis RT I, 17.11.2017, 23. 2. Eelnõu eesmärk 2.1. Pandikirjade ajalugu ja reguleerimine erinevates EL riikides Pandikirjad kui finantseerimisinstrument loodi 18. sajandi II poolel Preisimaal kuningas Friedrich II poolt, 18. sajandi lõpus tekkisid pandikirjad ka Taanis6. Ajalooliselt arenesid pandikirjad välja põllumajanduse rahastamisest ja järk-järgult kasvas sellest kinnisvara, laevade, lennukite ning avaliku sektori laenude finantseerimise meede, mis kõik kätkevad endas pikaajalisuse elementi. Kahe ja poole sajandi jooksul on pandikirjade levinud üle maailma; Euroopas puudub pandikirjade õigusraamistik veel lisaks Eestile vaid Balkanimaades7, Valgevenes ja Moldovas (vt järgmist joonist). Joonis 1. Pandikirjade regulatsioon erinevates Euroopa riikides (oranž värv märgib regulatsiooni olemasolu) Väljaspool Euroopat on pandikirja instrumendid reguleeritud pigem tugevate kapitaliturgudega riikide õigusaktides näiteks Austraalias, Kanadas, Jaapanis ja Ameerika Ühendriikides. Eesti territooriumil oli pandikirjade laadsed instrumendid tuntud juba 19. sajandil kooskõlas Balti eraseaduse sätetega ja kinnisvaratagatisega obligatsioonid olid vabalt kaubeldavad väärtpaberid. Eesti panganduspraktikas juurdusid sellised instrumendid eriti Inglise ja Ameerika panganduspraktika eeskujul. Eeltoodu tõttu sätestati pandikirjade laadsete instrumentide emiteerimise tingimused 1932. a. 23. märtsil vastu võetud krediitasutuste seaduses (vt. Riigi Teataja 1932, 31) Näiteks sätestati tagatiseks olevate laenude üle eraldi arvestuse pidamise nõue ja laenu tagatiseks oleva kinnisvara hindamise nõuded. 6 http://en.wikipedia.org/wiki/Covered_bond#History. 7 Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Montenegro, Albaania, Makedoonia. 4 Pandikirjade regulatsiooni on taasiseseisvunud Eestis püütud luua korduvalt: esmakordselt 90ndate alguses asjaõigusseaduse väljatöötamise ajal ning viimati 2008. aastal, mil väljatöötamise katkestas nii maailma kui Eestit tabanud finantskriis. Käesoleva eelnõu väljatöötamise juures on olnud rohkem kaasatud nii turuosalised (Eesti Pangaliit) kui ka välisnõustajad (Saksa Pandikirjapankade Liit VDP8). Tabel 1. Väljastatud pandikirjad riikide lõikes 2016.a. lõpu seisuga (mln eurodes) Alusavara tüüp: Avalik Hüpoteek Laevad Muud Segatud KOKKU sektor Austria 17 155 30 894 - - - 48 049 Belgia 23 167 - - - 19 Hispaania 26 887 232 456 - - - 259 344 Holland - 67 604 - - - 67 604 Iirimaa 6 757 17 062 - - - 23 819 Island - 1 902 - - - 1 902 Itaalia 7 575 138 977 - - - 146 552 Kreeka - 4 485 - - - 4 485 Küpros - 650 - - - 650 Luksemburg 7 864 - - - - 7 864 Läti - - - - - - Norra 2 199 113 051 - - - 115 251 Poola - 2 216 - - - 2 216 Portugal 500 3 297 - - - 3 347 Prantsusmaa 64 228 177 813 - - 66 587 308 627 Rootsi - 222 444 - - - 222 444 Saksamaa 161 871 207 338 3 551 1 006 - 373 766 Slovakkia - 4 197 - - - 4 197 Soome - 33 822 - - - 33 822 Tšehhi - 1 306 - - - 1 306 Taani - 386 323 4 744 - - 391 067 UK 4 894 97 127 - - - 102 021 Ungari - 2 189 - - - 2 189 Kokku EEA riigid 302 231 1 803 280 8 295 1 006 66 587 2 181 399 Austraalia - 70 796 - - - 70 796 Kanada - 10 083 - - - 10 083 Lõuna-Korea - 249 - - - 249 Panama - 80 - - - 80 Singapur - 1 963 - - - 1 963 Šveits - 117 564 - - - 117 564 Türgi - 500 - - - 500 USA - 2 - - - 2 Uus-Meremaa - 10 677 - - - 10 677 Kokku kolmandad riigid - 306 899 - - - 306 899 KÕIK KOKKU 302 231 2 110 179 8 295 1 006 66 587 2 488 299 2.2 Pandikirjade regulatsioon EL õiguses 8 Saksa keeles Verband Deutscher Pfandbriefbanken. 5 Nagu eespool märgitud, siis kehtiv EL õigus eraldi regulatsiooni pandikirjade suhtes ette ei näe. Küll aga on pandikirjade emiteerimisega seotud teatud tingimused sätestatud siiski mitmetes finantsvaldkonna EL määrustes ja direktiivides. Sisuliselt antakse nende normide läbi võimalus pandikirjadesse emiteerimisel ja investeerimisel teatud nn soodsamate režiimide rakendumiseks (nt pankade kapitalinõude vähendamiseks), kuna eeldatakse pandikirjade kõrgemat usaldusväärsust võrreldes teiste võlakirjadega. See annab pandikirju emiteerivatele pankadele teatud konkurentsieelise. Pandikirjade peamised tunnused kirjeldati Euroopa Liidu õiguses esmakordselt investeerimisfonde reguleerivas UCITS direktiivis9 1988. aastal (nüüdseks on direktiivi mitmel korral muudetud ja selle number on 2009/65/EÜ), mille järgi peavad instrumendid pandikirjade mõiste alla mahtumiseks vastama vähemalt järgmistele tingimustele:  pandikirjade emitendiks on krediidiasutus;  pandikirjade emiteerimist reguleerib spetsiaalne õigusraamistik;  emiteeriva asutuse üle teostatakse spetsiaalset avalikku järelevalvet;  tagatiseks sobiva vara liigid peab määratlema seadus;  tagatiseks seatav vara peab pakkuma pandikirjaomanikule piisavat tagatust kogu pandikirjade tähtaja jooksul;  emitendi pankroti korral peab pandikirjaomanikul olema tagatiseks seatud varale eelisnõue. Seega UCITS direktiiv näeb ette teatud ühtsed minimaalsed standardid Euroopa Liidus asutatud investeerimisfondidele, mille osakuid võib muuhulgas pakkuda ka jaeinvestoritele (neid fonde nimetatakse eurofondideks). UCITS artikkel 52(4) annab eurofondile võimaluse investeerida ühe isiku poolt emiteeritud võlakirjadesse tavapärase 10% asemel kuni 25% oma varast, kui tegemist on pandikirjadega. See säte on harmoneeritud investeerimisfondide seaduse § 115 lõikega 9. Pangandusdirektiiv hakkas käsitlema pandikirju riske vähendava instrumendina 2000. a. kuid UCITS direktiivile sarnane käsitlus sätestati alles 2006. a. Kehtivas Euroopa Liidu õiguses käsitatakse pandikirju 26. juunil 2013. a krediidiasutuste ja investeerimisühingute kapitalinõuete kohta kehtestatud määruse nr 575/2013 (nn CRR)10 olulise krediidiriski maandamise instrumendina. Täpsemalt selle määruse artikli 161 lõike 1 punkti d kohaselt ja artikli 207 lõike 2 kohaselt käsitletakse pandikirju krediidiriski maandamise instrumentidena ja artikli 400 lõike 2 kohaselt on võimalik pandikirjade suhtes kehtestada erand riskide kontsentratsiooni piirmäärade arvutamisel. Eeltoodu mõjutab krediidiasutuste omavahendite nõude suurust ja kapitali hinda, mis kogumis mõjutab Eesti finantsturu konkurentsivõimelisust Euroopa Liidu ühtsel pangandusturul. Pandikirjade regulatsiooni puudumine võib teatud ulatuses takistada CRR ühetaolist rakendamist. Lisaks näeb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. a direktiiv 2014/59/EL11, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik, ette, et juhul kui pank satub probleemidesse (ilmnevad märgid võimalikud maksejõuetusest), siis pandikirjadega seotud nõudeid ei saa, erinevalt muudest nõuetest, ümber konverteerida aktsiateks, alla hinnata, kustutada või kohaldada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise meedet (lihtsustatult maha kanda ehk nn bail-in võimalus). Nimetatud direktiiv on Eestis 2015.a üle võetud finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadusega (mille §-s 71 on ette nähtud ka analoogne erisus pandikirjadele. Seega saavad need krediidiasutused, kes emiteerivad 9 http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:02009L0065-20140917&from=EN 10 http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2013:176:0001:0337:EN:PDF 11 http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014L0059&from=EN 6 pandikirju teatud konkurentsieelise rahastamisel (sest raha kaasamine läbi pandikirjade on odavam) võrreldes nende krediidiasutustega, kes pandikirju ei emiteeri. Rahvusvaheliselt on 2012. aastal ECBC (European Covered Bond Council) ning EMF (European Mortgage Federation) koostöös välja töötatud pandikirjade nn märgistuse (Covered Bond Label)12 nõuded, mille kasutamine aitab tagada pandikirjade veelgi suuremat usaldusväärsust investorite jaoks. EBA on 01.07.2014 välja töötanud omapoolsed soovitused13 turvaliste ja usaldusväärsete pandikirjade parimate praktikate kohta. Mh tuuakse EBA paberis välja soovitused seoses pankrotiõigusega, mis on üheks olulisemaks pandikirjade usaldusväärsust tagavaks elemendiks. Soovitustes on välja toodud näiteks tagatisvara eraldamine muudest emitendi varadest, et tagada pandikirjade investorite nõuete täitmine. Selleks registreeritakse tagatisvara vastavas tagatisvara registris ja/või kantakse tagatisvara üle eraldi eriotstarbelisse üksusesse (SPV). Emitendi pankroti korral tagatakse selle varakogumiga pandikirjadest tulenevad nõuded. Lisaks ei tohiks emitenti pankrot mõjutada pandikirjadest tulenevate kohustuste täitmist, sh kiirendada nendega seotud maksete tegemist investoritele. Tagatisvara kogumile määratakse emitendi pankroti korral haldur, kes peab tagama eelisjärjekorras pandikirjade investorite huvidest lähtuva varade valitsemise ja kohustuste täitmise. Lisaks on EBA 2016. a. 20. detsembril avaldanud suunised pandikirjade regulatsiooni välja töötamiseks EL-s.14 2.3. Eelnõu laiemad eesmärgid Eelnõu väljatöötamise esimeseks eesmärgiks on Eesti kapitaliturgude arendamine, luues võimaluse uut liiki mittekapitaliväärtpaberite emiteerimiseks. Eesti kapitaliturud on alates ülemaailmse finantskriisi puhkemisest muutunud passiivsemaks ning börsi kapitalisatsiooni vähenemise kõrval on sisuliselt lakanud olemast ka kohalik võlakapitaliturg. Eesti kapitaliturgude hääbumist ning arenenud kapitalituru positiivseid mõjusid riigi majandusele ja majanduskasvule on põhjalikult analüüsitud Finance Estonia kapitaliturgude töögrupi 2012. aasta kapitaliturgude arengu ettepanekute dokumendis15 (edaspidi FE Dokument). Viidatud dokumendis nimetatakse kapitaliturgude arendamise ühe meetmena ka kohaliku hüpoteekvõlakirjade16 turu loomist. Seega oleks seaduse kehtestamise üheks positiivseks mõjuks kohaliku võlakapitalituru taaselustamiseks soodsa pinnase loomine. Pandikirjade emiteerimine Eesti krediidiasutuste poolt tekitaks välisinvestorites suuremat huvi Eesti kapitaliturgudele investeerimise vastu, ja seeläbi laiemalt Eestisse investeerimise vastu. Eesti on ennast rahvusvahelisel areenil kehtestanud eelkõige konservatiivse rahapoliitikaga e-riigina. Kahjuks ei ole õnnestunud kapitaliseerida seda positiivset kuvandit kapitaliturgude aspektist, kuna 12 https://www.coveredbondlabel.com/About-covered-bond 13 https://www.eba.europa.eu/-/eba-supports-capital-treatment-of-covered-bonds-but-calls-for-additional- eligibility-criteria 14 https://www.eba.europa.eu/-/eba-recommends-a-harmonised-eu-wide-framework-for-covered-bonds 15 Finance Estonia klastri kapitaliturgude töögrupp. Kapitaliturgude arengu ettepanekud. Saadaval: http://www.financeestonia.eu/wp-content/uploads/2013/02/20121205_FE-Kapitaliturgude-töögrupi- ettepanekud_FINAL.pdf, 04.05.2014. 16 FE Dokumendis kasutatakse eluasemekrediidiportfelli tagatisel emiteeritavate võlakirjade nimetamiseks mõistet "hüpoteekvõlakiri", ent eelnõus on valitus mõisteks "hüpoteekpandikiri", mis on parem tõlge PBG "mortgage covered bond"-ist ja vähendab instrumendi segiajamist ABS (asset backed securities) tüüpi instrumentidega. 7 Eesti kapitaliturgude mahud on jätkuvas languses, börsiemitentide arv ei ole ülemäära palju kasvanud. Samuti ei ole Eesti turul tekkinud ka uusi investeerimisinstrumente, kuigi välisinvestorite huvi Eesti vastu võiks just makromajanduslikel põhjustel olla päris arvestatav. Välisinvestorites suurema huvi tekitamine on järkjärguline protsess ning sellest aspektist tuleks pandikirjade emiteerimiseks vajaliku õiguskeskkonna loomist vaadelda ühe olulise sammuna suurema eesmärgi suunas. Pandikirjaturu tekkimine võiks välisinvestorites tekitada suuremat huvi ka Tallinna börsi vastu ning välisinvestorite esindatav pikaajaline raha võiks noteerimist kaaluvatele ettevõtetele olla määravaks teguriks noteerimisotsuse tegemisel. Kui Eesti kapitaliturud teenivad välja välisinvestorite usalduse, on see omakorda suur samm Eesti kui terviku tutvustamisel ning võib aidata täiendavalt kaasa väliskapitali poolt Eestis infrastruktuuriinvesteeringute tegemisel ning erinevas vormis ettevõtluse käigus töökohtade loomisel. Eelnõu väljatöötamise teiseks eesmärgiks oli finantsstabiilsuse suurendamine, tekitades Eestis tegutsevatele kommertspankadele täiendava instrumendi rahaturgudelt kapitali kaasamiseks samuti pensionifondide rahapaigutusteks. Kohalikke Skandinaavia taustaga kommertspanku on pika aja vältel lisaks hoiustest saadavale rahale finantseeritud peamiselt emapankadest antava tagamata krediidiga (senior unsecured funding) ning kohalikud pangad iseseisvalt rahaturgudelt kapitali ei ole kaasanud. Joonis 2. Pankade tavapärased rahastamisviisid Krediidiasutuse rahastamise vajadus Hoiused Kapitalituru Aktsiakapital instrumendid (emapanga rahastus) Tagamata võlakirjad Tagatud võlakirjad Repolaenud Väärtpaberistamine Pandikirjad Seega sõltub suur osa kohalike kommertspankade finantseerimisest peaasjalikult sellest, kas ja milliste hindadega ja millises vormis suudavad kapitaliturgudelt raha kaasata nende emapangad. 2008. aasta finantskriisil oli ränk mõju globaalsetele rahaturgudele – kriisi tagajärjel vähenesid näiteks kordades tagatud pangavõlakirjade emiteerimise mahud. Kui Euroopa Keskpanga ja riikide keskpankade abimeetmete toel rahaturud taastuma hakkasid, jäi tagamata pangavõlakirjade hind globaalse ebakindluse ning investorite vähenenud riskitaluvuse tõttu siiski suhteliselt pikaks ajaks üpris kõrgeks võrreldes pandikirjadega. Rahaturgude „külmumise“ tagajärgedeks olid lisaks pankade pankrotilainele ka pankade võimetus täita kohustuslikke kapitalinõudeid, üldine likviidsuskriis ja selle tagajärjeks olev krediidimahtude vähenemine. Seevastu pangad, kes finantseerisid olulist osa oma äritegevusest pandikirjadega, suutsid kriisiaja edukamalt hakkama saada, kuna selliste pankade finantseerimisallikad ei koosnenud üksnes tagamata võlakirjadest ja muudest varaga tagatud võlakirjadest (va pandikirjad), mistõttu sisselaenatava raha keskmine 8 hinda suudeti hoida mõistlikul tasemel. Seega oleks seaduse kehtestamise üheks positiivseks mõjuks kohalike kommertspankade rahastamisviiside mitmekesistamine, sest täiendava rahastamisinstrumendi loomine võimaldaks pankadel finantseerida ennast stabiilsemalt ning eriti just keerulistel aegadel aitaks ära hoida ühe rahastamisviisi äralangemisest või vähenemisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi. Samuti paraneks võimalused pikaajalise finantseeringu kaasamiseks sellistel kohalikel finantseerimisasutustel, kellel tugev emapank puudub. Eelnõu väljatöötamise kolmandaks eesmärgiks oli tõhustada Eesti krediiditurgu, võimaldades krediidivõtjatel saada rahastust ka majandus- ja finantskriisi tingimustes. Nimetatud eesmärk kasvab otseselt välja eelmisest eesmärgist, kuivõrd pankade valmisolek anda krediiti sõltub ühe asjaoluna ka sellest, milline on pankade võimekus ennast finantseerida ja millise hinnaga on võimalik seda teha. Kui pankadele on pandikirjade näol loodud täiendav instrument rahaturgudelt kapitali kaasamiseks, võib see keerulistel majandusperioodidel olla oluliseks meetmeks krediidi jätkuval väljastamisel, sest pangad saavad ennast muuhulgas pandikirjade abil finantseerida ja kaasata seeläbi raha hinnaga, mis võimaldab seda ka mõistliku marginaaliga edasi laenata. Stabiilsem krediidipoliitika keerulistel aegadel on oluline faktor, mis mõjutab nii leibkondade, ettevõtjate kui ka omavalitsuste otsuseid pikaajaliste majandusotsuste tegemisel ning nende otsuste täitmiseks välisfinantseeringu kaasamisel. Eelnõu väljatöötamise neljandaks eesmärgiks on Eesti elanike säästmis- ja investeerimisharjumuste arendamine, pakkudes pandikirjade näol täiendavat säästmis- ja investeerimisvõimalust just riskitundlikumale osale elanikkonnast. Uuringud on ühelt poolt näidanud, et eestlane on investeerimisel üpris konservatiivne, eelistades pangahoiust väärtpaberi- ja fondiinvesteeringutele, mida tõestavad ka eraisikute nõudmiseni ja tähtajaliste hoiuste suured mahud. Samas on uuringud teiselt poolt näidanud muuhulgas seda, et eraisikute ootused tulevikus saadava pensioni suhtes on ebarealistlikud ning ei ole korrelatsioonis praegu pensioni kogumiseks tehtavate säästmis- ja investeerimisotsustega17. Kuigi Eesti elanike vähest säästmist ja konservatiivset investeerimist saab muuhulgas selgitada nii makromajanduslike tegurite kui lähiminevikus läbielatud majandusšokkidega, on üheks faktoriks kindlasti ka Eesti kapitaliturgude väljakujunematus ja sobivate investeerimislahenduste puudus. Eesti elanikud ei ole eeltoodud põhjustel harjunud võlakirjadesse investeerima ning intressitoodete kategoorias piirdutakse seetõttu sageli üksnes hoiusega, olgu selleks siis tähtajaline hoius või raha arvelduskontol. Pandikirjade näol oleks võimalik just eraisikutele tutvustada uut investeerimistoodet, mis nö oma madala riski poolest on võrreldav tähtajalise hoiusega, samas võib pakkuda hoiusest paremat tootlust ning annab võimaluse tootlusest osa saada ka juhul, kui investeeringust soovitakse väljuda enne selle lõpptähtpäeva. 2.4. Kokkuvõte eelnõu sisust Eelnõu reguleerib järgmisi aspekte:  pandikirjade krediidiasutustest emitentidele täiendava tegevusloa andmine, ilma milleta ei ole pandikirjade emiteerimine lubatud;  pandikirjade nime kaitse – võlakirjade pakkumisel võib nende nimetuses sõna „pandikiri“ kasutada vaid seadusest lähtuvalt tegevusluba omav emitent;  emitentide üle järelevalve teostamine Finantsinspektsiooni poolt;  pandikirjade emiteerimise tingimused; 17 Uuring: Eesti elanikel on ebareaalne pensioniootus. Ärileht.ee, 17.09.2013. Saadaval: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/uuring-eesti-elanikel-on-ebareaalne-pensioniootus?id=66749329, 18.10.2015. 9  pandikirjade tagamise põhimõtted ja tagatisvaraga seonduvad nõuded, mis aitavad tagada pandikirjade kõrget usaldusväärsust;  pandikirjade tagatisvara kogumi eraldi registreerimiseks pandikirjade tagatisregistri pidamine emitendi poolt;  tagatisvara kontrolleri määramine ja tegutsemine emitendi pandikirjaportfelli nõuetele vastavuse kontrollimisel. Kontrolleri ülesanneteks on mh pandikirjaportfelli stressitestide tulemuste kontrollimine, tagatisvara seaduse nõuetele vastavuse kontroll ja selle käigus avastatu raporteerimine Finantsinspektsioonile, kontrollitegevuse aruande koostamine ning esitamine Finantsinspektsioonile ja emitendile;  pandikirjadega seonduv emitendi regulaarne aruandlus ning pandikirjade portfelli haldamisega seonduvad riskijuhtimise põhimõtted;  pandikirjade omanike (investorite) kaitse tagamine emitendi maksejõuetuks muutmise korral – pandikirjade tagatisvara eraldatus emitendi varast ja tagatisvara halduri määramine, ning järelevalve tema üle;  pandikirjade portfelli võõrandamine Finantsinspektsiooni loal tagatisvara halduri poolt teisele pandikirjade emiteerimise tegevusluba omavale krediidiasutusele;  pandikirjaportfelli pankrotistumine;  vastutus emitendi kohustuste rikkumise korral. Joonis 3. Pandikirjade väljastamine (emiteerimine) ja sellega seotud osapooled eelnõu kohaselt 2.5. Väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamine Tulenevalt Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja §-st 1 on enne eelnõu normide kujundamist koostatud väljatöötamiskavatsus (VTK), mis esitati kõikidele seotud asjaosalistele arvamiseks 2015. aasta detsembris.18 Põhimõtteliselt leidsid kõik VTK-le tagasisidet andnud osapooled, et 18 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/230a306e-74f3-428e-8f63-0a0693d8c01e. 10 pandikirjade regulatsiooni väljatöötamine on vajalik. Täpsem kokkuvõte esitatud tagasisidest on esitatud järgnevas tabelis. Tabel 2. Pandikirjaseaduse VTK tagasiside Seisukoha esitaja Rahandusministeeriumi seisukoht/vastus Justiitsministeerium  Pooldatakse pigem kehtiva seaduse muutmist (eelkõige  Rahandusministeerium kaalus erinevaid krediidiasutuste seadust), mitte uue seaduse väljatöötamist. õigustehnilisi lahendeid. Kokkuvõttes leidsime, et  Ebaselge on, et millest koosneb pandikirja alusvara ja eraldi seaduse eelnõu (pandikirjade seaduse eelnõu) märgitakse, et seda peaks eelnõu koostamisel kindlasti väljatöötamine on kõige asjakohasem (mille raames täpsustama. muudetakse ka osaliselt teisi seadusi). Krediidiasutuse  Märgitakse, et tuleb teha selgeks, kas pandikirjast tulenevate seadus reguleerib eelkõige krediidiasutuse asutamist, nõuetega koormatakse teatud konkreetseid emitendile juhtimist, kapitali ja likviidsusnõudeid. Pandikirja kuuluvaid hüpoteeke või abstraktset varakogumit, samuti, seaduse eelnõu on pigem nö tooteregulatsioon millise riigiga seotud vara pandikirjaga siduda on võimalik. (eriliigilise võlakirja emiteerimise põhimõtted), mis  Palutakse selgitada seda, kas juhul, kui varakogumisse kohati omab suuremat seost isegi väärtpaberituru kuuluvad nõuded, mis sinna kuuluda ei tohiks (alusvara seadusega. Seepärast leidsime, et ei ole asjakohane väärtuse säilimise küsimus), toimub vara võõrandamine paigutada pandikirja emiteerimist reguleeriv kolmandale isikule või vara (arvestuslik) ülekandmine normistik üksnes krediidiasutuste seadusesse emitendi muu, alusvaraks mitteoleva vara hulka? (sisuliselt oleks sel juhul tekkinud suuresti täiesti  Kindlasti tuleb selgeks teha, millised nõuded on pandikirja eraldi peatükk krediidiasutuste seadusesse). Eraldi omajal juhul, kui emitent rikub kohustusi pandikirja omaja seadus on samuti lugejale ka lihtsamini jälgitavam ja suhtes. arusaadavam. Seega leiame, et me ei lähe antud juhul  Märgitakse, et Eesti asjaõigusseaduse (AÕS) vastuvõtmisel vastuollu õigusökonoomika ega muude õigusloomet loobuti teadlikult kirikinnispandi regulatsiooni puudutavate põhimõtetega. Samuti pooldavad teised kehtestamisest kinnistusraamatu võimalikult suure avaliku VTK kooskõlastamise käigus arvamust avaldanud usaldatavuse tagamiseks ja sellist õiguspoliitilist otsust saab osapooled, et eraldi seadus oleks mõistlikum (Eesti muuta äärmiselt kaalukate argumentide esinemisel. Ehk Kaubandus- ja Tööstuskoda, Eesti Pangaliit). sellise uue instituuti (kirikinnispandi) loomist ei toetada.  Eelnõus on alusvara koosnemine väga täpselt  Küsitav on, kas ja milliseid ühinguõiguslikke norme tuleks reguleeritud. siiski muuta „pandivara kogumi eraldi käsitlemiseks“ – kas  Eelnõuga välistatakse asjaõigusseaduses pandi kohta soovitakse luua uut ühinguliiki või soovitakse siiski näha ette sätestatu kohaldamine pandikirjade tagamisele. Ehk mingeid raamatupidamislikke erisusi? teisisõnu öeldes ei „pandita“ tagatiseks olevaid  Lisaks on märgitud mitmeid puudusi mõjude hindamisel. nõudeid pandikirjaomanikele asjaõigusseaduse tähenduses. Pandikirjaomanikel ei teki müügiõigust tagatisregistrisse kantud nõuete suhtes ning nende nõuete võlgnikud ei pea pärast pandikirjaportfelli eraldumist täitma nõudeid vahetult pandikirjaomanikele (vrd AÕS § 319 lg 2). Pandikirjade tagatus väljendub emitendi maksejõuetuse korral selles, et pandikirjaportfell eraldatakse emitendi muust varast ning tagatisvara ja sellelt laekuvat tulu kasutatakse pandikirjaomanike nõuete rahuldamiseks (vt eelnõu § 37).  Oluline on märkida seda, et ka õigusi, mis omakorda tagavad tagatisregistrisse kantud nõudeid (ehk tagatised suhtes emitent – emitendi võlgnik), ei pandita pandikirjaomanike kasuks. Seega ei pandita nt hüpoteekpandikirjade puhul, mida tagavad emitendi väljastatud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingud (nn eluasemelaenud), emitendi kasuks seatud hüpoteeki omakorda pandikirjaomanike kasuks. Pandikirjaportfelli eraldatuse korral teostab hüpoteegist tulenevaid õigusi tagatisvara haldur emitendi nimel ja pandikirjaomanike huvides.  Pandikirjade tagatus väljendub emitendi maksejõuetuse korral selles, et pandikirjaportfell 11  eraldatakse emitendi muust varast ning tagatisvara ja sellelt laekuvat tulu kasutatakse pandikirjaomanike nõuete rahuldamiseks.  Pandikirju on nö võimalik siduda Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides asuva kinnisvaraga või nende riikide nn avaliku sektori võlaga.  Juhul, kui varakogumisse kuuluvad nõuded, mis sinna kuuluda ei tohiks, siis lihtsustatult arvatakse need pandikirjaportfellist välja ja asendatakse muu asjakohase varaga.  Juhul, kui emitent rikub kohustusi pandikirja omaja suhtes, siis omandajal on samad nõuded mis tavalisel võlakirja omandajal, kuid pandikirja nõuded on täiendavalt tagatud.  Käesolevaga on loobutud kirikinnispandi kui uue instituudi loomisest.  Seaduse eelnõuga ei looda uut ühinguliiki ega nähta ette mingeid raamatupidamislikke erisusi. Pandikirjaportfellist moodustub pärast eraldumist (nt panga pankroti korral) iseseisev sihtvarakogum, millesse kuuluvat tagatisvara ja sellest saadud tulu võib kasutada üksnes vastavat liiki pandikirja omaniku ja vastavasse tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumendi vastaspoolte nõude rahuldamiseks ning pandikirjaportfelli valitsemisega seotud kulude katmiseks.  Mõjude hindamise osa on vastavalt Justiitsministeeriumi ettepanekutele ja märkustele oluliselt muudetud ning täiendatud. Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda Üldiselt toetatakse pandikirjade regulatsiooni loomise  Mõjude hindamise osa on vastavalt täiendatud. Siiski initsiatiivi. Konkreetsed tähelepanekud seonduvad mõjude on keeruline lõppkokkuvõttes hinnata uue analüüsiga: regulatsiooni mõju tavaettevõtlusele (s.t. kui palju  Puudub aga põhjalikum käsitlus sellest, milline on finantsi vabaneb ettevõtete rahastamiseks ja kuidas regulatsiooni reaalne võimalik mõju Eesti ettevõtete jaoks muutuvad laenude hinnad). ning seega on keeruline hinnata, kas pandikirjade  Rahandusministeerium on samuti pidanud emiteerimise võimaluse loomine Eestis tõepoolest otstarbekaks uue eraldiseisava seaduse loomist. ettevõtete jaoks finantseerimise võimalusi parandab.  Samuti, regulatsiooni väljatöötamisega seonduvalt on väljatöötamiskavatsuses märgitud ära vajadus muuta ka muid õigusakte (mh krediidiasutuste seadus, pankrotiseadus, asjaõigusseadus jne). Leiame, et võimaluse korral tuleks luua pandikirju puudutavad erisused uude loodavasse seadusesse, et vähendada erinevate seaduste muutmisega kaasnevat regulatsiooni killustatust ja tagada parem õigusselgus nii pandikirju kui muid õigusküsimusi puudutavas osas. Eesti Advokatuur  Advokatuuri hinnangul tuleneb pandikirja põhiolemusest ja  Rahandusministeerium on eelnõu väljatöötamisel Euroopa Liidu õigusest viis olulist punkti, millele loodavad kõigis viies punktis esitatud asjaolusid arvestanud. sätted peavad vastama:  Eelnõu kohaselt saavadki pandikirju emiteerida need 1) pandikirja emitent peab kvalifitseeruma krediidiasutused, kes on üksnes pangad. S.t. muudele krediidiasutusena; krediidiandjatel sellist võimalust ette ei nähta. 2) pandikirjaportfelli tagatisvarad võivad koosneda üksnes  Eelnõuga muudetakse mh ka väärtpaberite teatud kõrge likviidsusega hüpoteegil või avalike laenu registripidamise seadust, mille kohaselt peab kohustustel põhinevatest tagatisvaradest; pandikirjad ka Eesti väärtpaberite keskregistris 3) emiteeritud pandikirjade väärtus ei tohi ületada kohustuslikus korras registreerima. tagatisvarade turuväärtust; 12  4) krediidiasutuse maksejõuetuse korral eraldatakse pandikirjaportfelli tagatisvarad muust krediidiasutuse pankrotivarast; 5) pandikirjaportfelli üle teostatakse avalikku järelevalvet.  Kavandatav regulatsioon näeb ette, et pandikirjade emiteerimiseks oleksid õigustatud kõik krediidiasutused, kes on saanud Finantsinspektsioonilt vastava loa. Advokatuur soovitab täpsemalt analüüsida, kas Finantsinspektsioonil on võimekust kontrollida nõutaval tasemel kõikki krediidiasutusi või tuleks esmalt piirduda pandikirjade emiteerimise õiguse andmisega üksnes pankadel. Oleme seisukohal, et huvide kaalumisel antud olukorras on oluline tõsta kõrgemale teiste huvitatud isikute huvidest justnimelt antud teenuse tarbijate huvid. Advokatuuri hinnangul on pandikirja võlausaldajate kaitsmiseks vajalike protseduurireeglite rakendamiseks pädevad eelkõige just pangad, samas kui muud krediidiasutused võivad nõuete täitmisel hätta jääda.  Samuti võiks kaaluda pandikirjade avalikustamise võimalust ja mahtu. Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse (edaspidi „EVKS“) § 2 lg 1 annab loetelu õigustest ja kohustustest, mille suhtes kehtib Eesti väärtpaberite keskregistris (edaspidi „EVK“) registreerimise kohustus. EVKS § 2 lg 1 pt 2 nimetab EVK-s kohustuslikus korras registreerimisele kuuluvate õiguste ja kohustuste hulgas ka Eestis registreeritud eraõiguslike juriidiliste isikute poolt emiteeritud võlakohustused, mille avaliku pakkumise prospekt tuleb väärtpaberituru seaduse kohaselt Finantsinspektsioonis registreerida. Kuigi tõenäoliselt kuuluksid selliste võlakohustuste alla ka võimalikud emiteeritavad pandikirjad, siis soovitab Advokatuur Rahandusministeeriumil kaaluda EVKS-i muutmist selliselt, EVKS § 2 lg-s 2 nimetatud EVK-s kohustuslikus korras registreerimisele kuuluvate õiguste ja kohustuste hulka lisatakse eraldiseisvalt ka pandikirjad ning täpsemalt tuleks reguleerida avaldatavate andmete maht. Advokatuuri hinnangul suurendaks pandikirjade EVK-s registreerimise kohustus oluliselt pandikirjade käibe kindlust. Eesti Pangaliit  VTK-s on välja toodud, et pandikirjade seaduse eelnõuga  Põhimõtteliselt on kõiki Pangaliidu esitatud seoses võib olla vajalik muuta krediidiasutuste seadust. ettepanekuid arvestatud. Pangaliidu hinnangul saab tegevusloa küsimuse lahendada ka  Mõjude hindamise osa on vastavalt täiendatud. viisil, mis kätkeb endas pandikirjade emiteerimise loa menetluse sätete sisseviimist pandikirjade seadusesse krediidiasutuste seadust oluliselt muutmata. Seega niivõrd, kuivõrd uus regulatsioon lahendatakse eriseaduse vastuvõtmisega, on mõistlik ka loamenetluse sätted tuua sisse otse eriseadusesse koos vajalike viidetega krediidiasutuste seadusele (ulatuses, mil eriseadus ei sätesta mingis küsimuses erinevat regulatsiooni).  VTK-s on välja toodud, et pandikirjade seaduse eelnõuga seoses võib olla vajalik muuta pankrotiseadust. Pangaliit on seisukohal, et viidatud muudatusvajadus – tagatisvara eraldatus – on võimalik sätestada ka eriseaduses. Näiteks krediidiasutuste puhul näeb krediidiasutuste seadus ette rea erisätteid krediidiasutuste pankroti puhuks, viidates seal hulgas vajalikes kohtades pankrotiseadusele ning pankrotiseaduses eraldi tagasiviidet krediidiasutuste pankroti eriregulatsioonile ei ole. Kavandatav pandikirjade seadus on 13  võimalik koostada samu põhimõtteid järgides pankrotiseadust kui üldseadust muutmata.  VTK-s on välja toodud, et pandikirjade seaduse eelnõuga seoses võib olla vajalik muuta äriseadustikku. Pangaliit on seisukohal, et kuigi äriseadustiku muutmine on tõenäoliselt vajalik, võivad muudatused piirduda üksnes tagatisvara halduri staatuse määratlemiseks vajalike muudatuste teostamisega. Sellised muudatused seisneksid eelkõige tagatisvara haldurile pandikirjaportfelli osas juhatuse liikmele staatusele sarnaste õiguste ja kohustuste andmises. Pandikirjaportfelli osas muudatused ei ole vajalik, kui kavandatavas seaduses ei planeerita sellele anda eraldiseisva juriidilise isiku staatust.  VTK-s on välja toodud, et pandikirjade seaduse eelnõuga seoses võib olla vajalik muuta asjaõigusseadust. Siinkohal peame vajalikuks selgitada, et „pandikirja“ mõistet kasutatakse väljatöötamiskavatsuses kahes tähenduses: (a) varaga tagatud, eriregulatsioonile alluv väärtpaber; ja (b) kinnisasja pandiõiguse tekkimist ja loovutamist võimaldav (ja seda tõendav) dokument. Pandikirja teise tähenduses osas oleme seisukohal, et kui pandikirjade seaduses otsustakse kasutada lahendust, mille kohaselt pandikirjade emitendiks võib olla üksnes Eestis asutatud krediidiasutus ning mitte Eestis või mujal asutatud eriotstarbeline juriidiline isik (SPV), ei ole pandikirjade kui kirikinnispandiõiguse tekitamine asjaõigusseadusesse vajalik. Eestis ei tegutse nö laenumaaklereid (mortgage brokers), vaid kinnisvara tagatisel annab laenu välja sama isik, kes jääb ka kuni laenu lõpuni selle võlausaldajaks ehk krediidiriski kandjaks. Seetõttu kujutaks hüpoteegiga koormatud kinnisasja tagatisel antud laenu kandmine pandikirjaportfelli üksnes krediidiriski kandja sisemist toimingut, mis kinnistusraamatu vaatest hüpoteegipidaja isikus muudatust kaasa ei tooks – seega ei oleks vajalik ka hüpoteegi tsiviilkäivet lihtsustavate sätete sisseviimine asjaõigusseadusesse. Eesti kinnispandi regulatsioon ja selle oluliseks osaks olev tugeva kinnistusraamatu põhimõte, mida peetakse Euroopas üheks parimaks , on kindlasti väärtus omaette ning sellest loobumist tuleks kaaluda üksnes pärast põhjalikku analüüsi.  VTK määratletud mõjude osas on välja toodud, et pandikirjade seaduse eelnõuga seoses kaasneb kinnisvara hindajate töömahtude suurenemine. Kuigi Pangaliidu hinnangul võib pandikirjade seadus kinnisvara hindamise kohalikele praktikatele tõepoolest mõju avaldada, seisneb see mõju pigem ühekordses tegevuste ülevaatamises, olgu selleks siis kas atesteeritud hindamisaktide vastavusse viimine nõutavate hindamisstandarditega või siis krediidiasutustes tegutsevate sisemiste kinnisvarahindajate sõltumatust ja kvaliteedikontrolli tagavate meetmete ülevaatamine organisatoorses plaanis. Eesti Pank  Uue ja alternatiivse rahastamise viisi, pandivõlakirjade  Euroopa Komisjon avaldas oma õigusliku osas, võimaluse ja sealjuures õigusselguse loomine on hea ettepaneku pandikirjade reguleerimise kohta 2018. idee. a. märtsis. Samas ei ole teada, milles täpselt  VTK-s on viidatud võimalikule pandikirjade ühtse EL liikmesriigid lõpuks kokku lepivad. Lisaks raamistiku väljatöötamisele. Juhul kui EL tasandil on kavas arvestades, et vastava õigusliku ettepaneku regulatsioon välja töötada, siis võiks Eesti seaduse menetlus võtab EL erinevatel õigusloome tasanditel väljatöötamise ajakavas sellega arvestada. aega vähemalt ca 2 aastat, on seetõttu asjakohane  VTK-s on toodud järeldused ja hinnangud pandikirjade turu minna siseriikliku regulatsiooni menetlemisega võimaliku arengu osas pigem optimistlikud, sest suuresti edasi kiiremini. Samas hindab 14  emapankade tasemel korraldatud likviidsus- ja rahastamise Rahandusministeerium paralleelselt pandikirjade juhtimine pigem ei toeta suurt huvi antud võlakirjade seaduse eelnõu kooskõlastamisringide ja emiteerimise järele lühiajalises perspektiivis. menetluseprotsessi ajal Euroopa Komisjoni  Kuna Eesti majandus ja laenuturg on suhteliselt väikesed, ettepanekus esitatut ja proovib võimalusel sellega seetõttu on vähetõenäoline eeldada likviidse pandikirjaturu arvestada (s.t. kujundada siseriiklikku regulatsiooni tekkimist. Euroopa Komisjoni poolt väljapakutud põhimõtete  VTK-s toodud ootused, et vabaneb rohkem laenuressurssi järgi). ettevõtete tegevuse rahastamiseks ja eluasemelaenude  Mõjude hindamise osa on vastavalt täiendatud. hinna suurem stabiilsus (odavam fikseeritud hind) ei pruugi tänases keskkonnas realiseeruda, kuna hoiuste kasv ületab laenuportfelli suurenemist ning madala intressikeskkond koos konkurentsi vähenemisega eluasemelaenuturul ei pruugi tuua laenuvõtjatele paremat laenuhinda.  Regulatsiooni väljatöötamisel tuleks pöörata tähelepanuna, et see ei tooks kaasa finantsstabiilsust, sealhulgas pangandust, ohustavate riskide olulist suurenemist. Finantsinspektsioon  FI peab positiivseks, et pandikirjade emiteerimiseks on  Mõjude hindamise osa on vastavalt täiendatud. plaanis Eesti krediidiasutustele luua õiguslikult  Mis puudutab pandikirjade arvamist likviidse vara usaldusväärne keskkond pandikirjade emiteerimiseks ning hulka (LCR normatiivi raames), siis eelnõu selles padikirjade turu toimimiseks. Pandikirjade emiteerimiseks osas mingeid takistusi ei tee. Pigem sõltub see õigusliku keskkonna loomisel tekib täiendav instrument konkreetsest emitendist ja pandikirjade investeerimiseks, mis ühelt poolt laiendab krediidiasutuste emiteerimise tingimustest. poolset finantseerimise kaasamise võimekust ning teisalt  Puutumist FELSi on analüüsitud ja mh muudetakse elavdab ka tõenäoliselt investeerimisturgu. Viimast seaduse eelnõuga ka teatud FELSi sätteid. eelkõige fondide näol, kuhu tõenäoliselt fondivalitsejad oleksid huvitatud taoliste võlakirjade omandamisest. Finantsinspektsioon kooskõlastab pandikirjade seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse, kuid peab vajalikuks tähelepanu juhtida järgmistele eelnõu väljatöötamiskavatsusega seotud aspektidele:  Juhime tähelepanu, et kindlasti vajavad analüüsimist ja hindamist täiendavad potentsiaalsed riskid, mis pandikirja instrumendi näol krediidiasutustele tekivad. Analüüsist ning hinnangust peaks selguma muu hulgas ka see, kas taoliste võlakirjade emiteerimisega toimuks ka teatav riskide ülekandmine.  On oluline põhjalikult analüüsida, mis on pandikirjade sisu Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta (CRR) mõistes. Näiteks, kui krediidiasutused omandaksid selliseid pandikirju, mis on teise panga poolt emiteeritud siis, kas regulatsiooni mõistes oleks tegemist likviidse varaga ja läheks normatiivi (LCR) arvutamisel arvesse.  FI juhib tähelepanu, et kindlasti tuleb analüüsida kavandatava pandikirjade seaduse puutumust finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadusega (FELS). 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 3.1. Eelnõu ülesehitus ja selle põhjendus Seaduseelnõul on 10. peatükki ning selle ülesehitus järgib üldiselt teiste finantssektori seaduste struktuuri. Pärast 1. peatüki üldsätteid reguleeritakse 2. peatükis, mis käsitleb pandikirjade emitendi täiendavat tegevusluba, ning nõudeid, mida emitent peab lisaks krediidiasutuste seaduses 15 sätestatule oma organisatsiooni korraldamisel ja riskide juhtimisel järgima. 2. peatükis sätestatakse ka tagatisvara kontrolleri instituut. Eelnõu 3. peatükk sätestab reeglid, mida peab järgime pandikirjade emiteerimisel, sh küsimust, millist vara võib eri liiki pandikirjade tagatisena kasutada. Järgnevalt käsitletakse eelnõu 4. peatükis pandikirjaportfelli eraldumist ehk seda, mis saab pandikirjaportfellist, kui emitent satub raskustesse. Samas peatükis käsitletakse ka küsimust, mis saab siis, kui pandikirjaportfelli ise muutub maksejõuetuks, ehk olukorda, kus tagatisvara või sellest laekuva tulu arvelt pole võimalik rahuldada kõigi pandikirjaportfelli võlausaldajate õigustatud nõudeid. Nagu finantssektori seaduste puhul tavaks, käsitlevad eelnõu viimased sisulised peatükid pandikirjade emitendi avalikustamis- ja aruandluskohustusi (5. peatükk), järelevalvet emitendi üle (6. peatükk) ja vastutust seaduse rikkumise eest (7. peatükk). Eelnõu lõpus olevad peatükid 8.–10. käsitlevad eelnõu rakendamise küsimusi, teistes seadustes vajalikke muudatusi ja seaduse jõustumist. 3.2 Eelnõu sisu § 1. Seaduse reguleerimisala Lõikes 1 sätestatakse seaduse reguleerimisala. Vastavalt lõikele 2 kohaldatakse eelnõus sätestatud järelevalve ja muudele haldusmenetlustele haldusmenetluse seaduses sätestatut, kui käesolevast eelnõust krediidiasutuste seadusest, väärtpaberituru seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest ei tulene teisiti. Teistes seadustes sätestatud haldusmenetluse erisustele viitamine on vajalik seetõttu, et eelnõu sätestab suures osas erisätted nimetatud seaduste osas ja tugineb ülejäänud osas juba olemasolevale regulatsioonile. Näiteks teeb Finantsinspektsioon vastavalt eelnõu § 59 lõikele 1 pandikirjade emitendi üle järelevalvet vastavalt krediidiasutuste seadusele ning nimetatud seaduses sätestatud haldusmenetluse erisusi kohaldatakse ka siis, kui Finantsinspektsioon kasutab talle käesoleva seadusega antud lisavolitusi. § 2. Pandikiri Lõikes 1 sätestatakse kõige olulisemad pandikirjade põhitunnused. Esiteks on pandikirja emitendiks krediidiasutus, kes on saanud täiendava tegevusloa. Muud isikud ei saa pandikirju emiteerida. See kehtib ka täiendava tegevusloata krediidiasutuse suhtes. Isegi kui nad sellenimelisi väärtpabereid emiteerivad, ei saa nende väärtpaberite omanikud kasu eelnõus sätestatud tagatismehhanismidest. See tähendab, et emitendi pankroti korral ei saa nad käesoleva eelnõu alusel mingeid eeliseid võrreldes teiste võlausaldajatega. Teiseks oluliseks tunnuseks on pandikirjade tagatus eelnõus sätestatud korras. UCITS direktiivis toodud pandikirjade tunnuseid ei ole vajalik antud sättes ükshaaval kajastada. Viide pandikirjade tagatusele eelnõus sätestatud korras hõlmab nt UCITS direktiivi nõuet, et tagatiseks sobiva vara liigid peab määratlema seadus (vt §-d 22, 23, 28 ja 33) ja et emiteeriva asutuse üle teostatakse spetsiaalset avalikku järelevalvet (täiendava tegevusloa kohustus §-s 3, kontrolleri institutsioon §- des 12–17, Finantsinspektsiooni täiendavad järelevalvevolitused eelnõu 9. peatükis). Pandikirjade piisava tagatuse garanteerimise mehhanismid on sätestatud muu hulgas §-des 21, 24 ja 25. Pandikirja nimetuse valikul lähtuti esmalt saksa keeles kasutusel olevast mõistest Pfandbrief, mis tähendabki otsetõlkes „pandikiri“. Teiseks on kehtivas õiguses pandikirja mõiste juba olemas (nt IFS § 115, FELS § 71), mistõttu uue mõiste kasutusele võtmiseks peaksid eksisteerima mõjuvad põhjused, mida antud juhul ei ole tuvastatud. Neljandaks ei ole instrumendi nimele ka häid alternatiive, kuna näiteks „tagatud võlakirjad“ ei pruugi pandikirja kui spetsiifilist õigusinstituuti 16 piisavalt eristada muudest tagatisega võlaväärtpaberitest, sealhulgas erinevatest ABS (asset backed securities) tüüpi instrumentidest. Lõikes 2 defineeritakse käesoleva eelnõu tarbeks emitendi mõiste. Pandikirjaseaduse kontekstis saab krediidiasutusest emitent alates hetkes, mil hakkab kehtima temale väljastatud täiendav tegevusluba. Tollest hetkest peab krediidiasutus täitma pandikirjaseaduses sätestatud kohustusi – nt nimetama ametisse kontrolleri – sõltumata sellest, kas ta on pandikirju emiteerinud või võtnud kohustuse pandikirju emiteerida. Eelmärgitu ei mõjuta aga seda, millal saab pandikirju välja lasta soovivast krediidiasutusest emitent väärtpaberituru seaduse (VPTS) § 5 tähenduses. VPTS-s sätestatud emitendi kohustusi peab krediidiasutus täitma ka pärast pandikirjaseaduse jõustumist alates VPTS alusel kindlaksmääratavast hetkest. Lõige 3 reguleerib esmalt küsimust, milliste esemetega võib pandikirju tagada. Üldsätetes piisab sellest, et piiritleda kasutada lubatud tagatiste ring eelnõus nimetatud nõuetega. Täpsem tagatiste määratlus on toodud eelnõu §-des 23, 24, 28 ja 33. Teisalt reguleerib lõige 3 kriitilise tähtsusega küsimust, kuidas määrata kindlaks konkreetsed emitendi nõuded, mis pandikirju tagavad. Nimelt saab emitendi nõudest pandikirjade tagatis hetkel, mil see kantakse pandikirjade tagatisregistrisse. Tagatisregistri kannetel on seega konstitutiivne tähendus. See kehtib ka nõude kustutamisel tagatisregistrist – sellisel juhul lakkab nõue olemast pandikirjade tagatis. Eelnevast tulenevalt on tagatisregister üks eelnõu keskse tähendusega instituutidest. Tagatisregistris pidamine ning sellesse kannete tegemine pandikirjade emitendi pädevuses. Lõikega 4 välistatakse asjaõigusseaduses pandi kohta sätestatu kohaldamine pandikirjade tagamisele. Ehk teisisõnu öeldes ei „pandita“ tagatiseks olevaid nõudeid pandikirjaomanikele asjaõigusseaduse tähenduses. Pandikirjaomanikel ei teki müügiõigust tagatisregistrisse kantud nõuete suhtes ning nende nõuete võlgnikud ei pea pärast pandikirjaportfelli eraldumist täitma nõudeid vahetult pandikirjaomanikele (vrd AÕS § 319 lg 2). Pandikirjade tagatus väljendub emitendi maksejõuetuse korral selles, et pandikirjaportfell eraldatakse emitendi muust varast ning tagatisvara ja sellelt laekuvat tulu kasutatakse pandikirjaomanike nõuete rahuldamiseks (vt eelnõu § 37). Oluline on märkida seda, et ka õigusi, mis omakorda tagavad tagatisregistrisse kantud nõudeid (ehk tagatised suhtes emitent – emitendi võlgnik), ei pandita pandikirjaomanike kasuks. Seega ei pandita nt hüpoteekpandikirjade puhul, mida tagavad emitendi väljastatud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingud (nn eluasemelaenud), emitendi kasuks seatud hüpoteeki omakorda pandikirjaomanike kasuks. Pandikirjaportfelli eraldatuse korral teostab hüpoteegist tulenevaid õigusi tagatisvara haldur emitendi nimel ja pandikirjaomanike huvides. Lõige 5 jagab pandikirjad kahte liiki: hüpoteekpandikirjad ja segatud tagatisvaraga pandikirjad. Pandikirjade liigitamise aluseks on nõuded, mida võib kasutada nende põhiliste tagatistena ehk esmastagatistena. Esmastagatised peavad vastavalt eelnõu § 22 lõikele 1 moodustama reeglina vähemalt 80% vastavat liiki pandikirjade kõigi tagatiste summast. Mõistete loomisel on instrumendi liigile – pandikiri – lisatud ette sõna või sõnad, mis kõige paremini kirjeldab selle pandikirja liigi esmastagatisi. Kuigi hüpoteekpandikirjade esmastagtisteks ei ole hüpoteegid, vaid emitendi nõuded, mis tulenevad lepinguriigi territooriumil asuvale elamukinnisasjale seatud hüpoteegi tagatisel füüsilisele isikule antud krediidist, on arusaadavuse ja seaduse loetavuse huvides kasutatud lühemat mõistet „hüpoteekpandikiri“. Segatud tagatisvaraga pandikirjade 17 esmastagatisteks võivad olla ennekõike nõuded avalik-õiguslike juriidiliste isikute vastu ja äriotstarbelise kinnisasja tagatisel juriidilisele isikule antud krediidist tulenevad nõuded. Lõikes 6 määratletakse kaks eelnõu jaoks olulise tähendusega mõistet. Esiteks selgitatakse, et sama liiki pandikirjade tagamiseks tagatisregistrisse kantud tagatiste kogum moodustab tagatisvara. Teiseks määratletakse pandikirjaportfelli mõiste. Pandikirjaportfell koosneb: a) sama liiki pandikirjadest; b) seda liiki pandikirjade tagamiseks tagatisregistrisse kantud tagatistest; c) seda liiki pandikirjadest tulenevate riskide maandamiseks kasutatavatest tuletisinstrumentidest, mis on kantud tagatisregistrisse. Eelnevast tulenevalt võib emitendil olla 2 pandikirjaportfelli: üks hüpoteekpandikirjade portfell ja üks segatud alusvaraga pandikirjade portfell. Nende tagatisvarad on rangelt teineteisest lahutatud ning mõlema jaoks tuleb luua eraldi tagatisregister. Emitendi maksejõuetuse korral lahutatakse mõlemad pandikirjaportfellid tervikuna emitendi muust varast ning pandikirjaomanikud ei saa emitendi tavalisteks pankrotivõlausaldajateks. Nende nõudeid rahuldatakse esmalt tagatisvara ja sellelt laekuva tulu arvelt. Pandikirjaportfelli hulka kuuluvad ka pandikirjadest tulenevate riskide maandamiseks kasutatavad tuletisinstrumendid ning ka need lahutatakse emitendi maksejõuetuse korral muust varast. Täpsemalt käsitletakse tuletisinstrumente eelnõu §-des 26 ja 27. § 3. Pandikirjade emiteerimise täiendav tegevusluba Vastavalt UCITS direktiivile saavad pandikirju emiteerida üksnes krediidiasutused. Lisaks sellele nõuab direktiiv, et emiteeriva asutuse üle teostatakse spetsiaalset avalikku järelevalvet. EL liikmesriigid on EBA andmetel seda nõuet väga erinevatel viisidel sisustanud. Üks element pandikirjadega seotud järelevalveraamistikust on nende emiteerimiseks vajalikud litsentsid ja kooskõlastused. Selles küsimuses tähendab EBA parimate praktikate kohaslet19 spetsiaalse avaliku järelevalve nõue miinimumina seda, et liikmesriikide pädevad asutused peaksid konkreetse emitendi pandikirjaportfelli alustamist eelnevalt heaks kiitma. ECBC ülevaate kohaselt saab võrdlusgruppi kuuluvatest riikidest üksnes Tšehhis krediidiasutus ilma täiendava tegevusloata emiteerida pandikirju. Kõigis teistes riikides peab krediidiasutus omama pandikirjade emiteerimise jaoks spetsiaalset luba ja/või emiteerivad pandikirju spetsialiseerunud pandikirjapangad. Ka saksa PGB § 2 lg 1 järgi vajab krediidiasutus, kes soovi emiteerida pandikirju, eraldi Föderaalse Finantsjärelevalveasutuse (BaFin) kirjalikku luba. Eelnevast lähtudes sätestab lõige 1, et lisaks krediidiasutuste seaduse §-s 13 sätestatud tegevusloale (nn põhitegevusluba) vajab äriühing pandikirjade emiteerimiseks täiendavat tegevusluba. Eestis asutatud krediidiasutusele äriühingule annab täiendava tegevusloa Finantsinspektsioon (lõige 2) ja see on tähtajatu (lõige 3). Seejuures pole täiendava tegevusloa instituut pole finantssektori seadustes midagi ennenägematut (vt nt VPTS § 49 lg 2 ja FIS § 454). Kuigi pandikirjade emiteerimise tegevusluba täiendab põhitegevusluba, puudub antud juhul põhjus pidada tegevusloata tegevust vähem karistusväärseks. Seega hõlmab KarS § 372 koosseis ka täiendava tegevusloata pandikirjade emiteerimist. Lõikes 4 reguleeritakse täiendava tegevusloa lõppemist. Kuna pandikirjade emitendiks võib olla üksnes krediidiasutus, lõpeb täiendav tegevusluba automaatselt siis, kui lõpeb äriühingu krediidiasutuse tegevusluba KAS § 16 sätestatud juhtudel. See kehtib muu hulgas ka olukorras, 19 EBA Best Practice 7 – B. 18 kus kaks krediidiasutust ühinevad KAS § 65 lg 3 alusel. Kui sellises olukorras pole ühendaval krediidiasutusel täiendavat tegevusluba, lõpeb ühinemise kande äriregistrisse kandmisega ühendatava krediidiasutuse täiendav tegevusluba ehk see ei kandu üle ühendavale krediidiasutusele. Punkt 2 käsitleb olukorda, kus krediidiasutus ise soovib loobuda pandikirjade emiteerimisest. Sellisel juhul ei lõpe tegevusluba ja sellega kaasnevad kohustused enne Finantsinspektsioonilt vastava loa saamist, mis on täpsemalt reguleeritud eelnõu §-s 7. Punktis 3 selgitatakse, et täiendav tegevusluba võib lõppeda ka selle kehtetuks tunnistamisega. Lõikes 5 sätestatakse kõigepealt täiendava tegevusloa lõppemise esmane tagajärg, milleks on keeld anda välja uusi pandikirju. Lisaks eralduvad täiendava tegevusloa lõppemisel emitendi varast pandikirjaportfellid ning seda käsitleb täpsemalt eelnõu 4. peatükk. Teiseks sätestab lõige 5, et täiendava tegevusloa lõppemisel ei lõppe automaatselt ka põhitegevusluba. See tähendab, et kui Finantsinspektsioon tunnistaks eelnõu § 6 toodud alustel täiendava tegevusloa kehtetuks, võib KAS §-s 13 nimetatud tegevusluba kehtima jääda. Näiteks oleks tõenäoliselt ebaproportsionaalne lõpetada krediidiasutuse põhitegevusluba olukorras, kus Finantsinspektsioon tunnistab täiendava tegevusloa kehtetuks seetõttu, et emitent ei ole emiteerinud uusi pandikirju kahe aasta jooksul arvates täiendava tegevusloa saamisest (vrd eelnõu § 6 p 7). Põhitegevusloa kehtetuks tunnistamiseks peab olema olemas mõni KAS § 17 lõikes 1 sätestatud asjaolu. § 4. Täiendava tegevusloa taotlemine Lõikes 1 sätestatakse, millised andmed ja dokumendid tuleb ühes tegevusloa saamise avaldusega esitada. Loetelu lähtub asjaolust, et taotluse esitab krediidiasutus, kes juba on Finantsinspektsiooni järelevalve all, või äriühing, kes taotleb samal ajal krediidiasutuse põhitegevusluba. Seetõttu pole otstarbekas nõuda taotlejalt täiendava tegevusloa saamiseks kõiki andmeid, mida tavapäraselt finantsteenuste osutamise tegevusloa taotlemisel nõutakse (põhikiri, andmed taotleja juhtide ja aktsionäride kohta jne). Taotlusega koos tuleb esitada üksnes andmed ja dokumendid, mis omavad tähtsust pandikirjade emiteerimise seisukohalt. Paljud nendest dokumentidest on täpsemalt reguleeritud teistes eelnõu sätetes. Tähtsa osana taotluse ettevalmistusest peab taotleja tegema punktis 3 nimetatud riskianalüüsi, mis tuleb koos muude dokumentidega esitada Finantsinspektsioonile. Lõikes 2 nähakse ette taotleja kohustus esitada Finantsinspektsioonile andmed muudatuste kohta krediidiasutuse organisatsioonilises struktuuris tema tegevust reguleerivates dokumentides, mida eelnõus otsesõnu sätestatud pole, kuid mille vajalikkus ilmneb täiendava tegevusloa taotlemisel. Näiteks võib olla vajalik seoses pandikirjade emiteerimisega kohandada krediidiasutuse likviidsuse talitluspidevuse plaani (KAS § 821) või teha sise-eeskirjades lisaks eelnõu §-s 10 sätestatule veel teisi muudatusi. Lõikes 3 täpsustatakse, kuidas peab taotleja seoses pandikirjade emiteerimise kavatsusega täiendama oma äriplaani, mis esitatakse Finantsinspektsioonile KAS §-s 132 alusel. Lõigetes 4 ja 5 reguleeritakse taotluse lahendamise menetluslikke küsimusi. Esiteks sätestatakse taotleja kohustus esitada omaalgatuslikult Finantsinspektsioonile kõiki relevantseid andmeid ja dokumenti aktualiseerida, kui neis peaks toimuma muudatus. Teiseks sätestatakse, täiendav tegevusluba vaadatakse läbi KAS §-s 133 sätestatud korras. Seejuures laieneb põhitegevusloa taotluse ning krediidiasutuste seaduse kohta sätestatu ka täiendava tegevusloa taotlusele ning käesolevale eelnõule. Näiteks võib Finantsinspektsioon ka täiendava tegevusloa taotluses esitatud andmete kontrollimiseks teostada kohapealset kontrolli, määrata ekspertiisi ja erakorralist audiitorkontrolli ning teha teisi KAS § 133 lõikes 3 sätestatud toiminguid. 19 § 5. Täiendava tegevusloa andmise või andmisest keeldumise või otsus Lõikes 1 sätestatakse tähtajad, milles jooksul peab Finantsinspektsioon otsustama tegevusloa andmise või sellest keeldumise. Lõike esimeses lauses sätestatu kohaldub juhul, kui tegevusluba taotleb juba tegutsev krediidiasutus ning kuna pandikirjade emiteerimiseks tegevusloa andmise otsustamine kätkeb endas eelduslikult väiksemat ajakulu, kui krediidiasutuse üldise tegevusloa andmise otsustamine20, on põhjendatud ka KAS-s toodud tähtaegadest lühemad tähtajad. Lõike teises lauses sätestatu kohaldub isikutele, kellel veel krediidiasutuste tegevusluba ei ole ehk siis äriühingule, kes hakkab krediidiasutuse tegevusluba taotlema koos pandikirjade emiteerimise tegevusloaga. Viimasel juhul esimeses lauses sätestatud lühemad tähtajad ei kohaldu ning otsuse pandikirjade emiteerimiseks tegevusloa andmise või sellest keeldumist kohta saab taotleja kätte koos krediidiasutuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsusega. Tegevusloa andmisest keeldumise alused (lõige 2) võib tinglikult jagada kaheks grupiks:  objektiivsed kriteeriumid, näiteks kui krediidiasutusele on viimase 5 aasta jooksul tehtud korduvalt ettekirjutusi krediidiasutuse seaduses või väärtpaberituru seaduses sätestatud nõuete rikkumise eest;  subjektiivsed kriteeriumid, mis eeldavad Finantsinspektsiooni hinnangut, näiteks taotleja ebapiisavad kogemused või kui taotleja kontroller ei ole piisavalt usaldusväärne (ega vasta seetõttu eelnõu § 12 lõikes 2 sätestatud nõuetele). Lõikes on mitme punktide 1 ja 3 puhul ühendatud tegevusloa andmisest keeldumise aluse alla erinevad tingimused, millest tulenevalt võib tuua välja, et fondivalitseja ei vasta seaduses talle esitatud nõuetele: selleks võib olla muuhulgas ka mittevastavus krediidiasutuse juhtidele, omanikele või audiitorile seatud tingimustele. Taotleja vahendite või kogemuste piisavuse hindamiseks (lõige 3) tuleb Finantsinspektsioonil täiendavalt lähtuda järgmistest kriteeriumitest:  taotleja tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse tase;  pandikirjaportfelli valitsemisega seotud isikute erialast ettevalmistus ja kogemused;  taotleja tegevus, finantsseisund ja maine. Seaduse tasemel ei ole otstarbekas täpsemalt määratleda nt seda, millised täpsed erialased ettevalmistused ja kogemused peavad pandikirjaportfelli valitsemisega seotud isikutel olema. Seda ei tehta ka teiste finantssektori analoogsete sätete puhul (nt KAS § 15, IFS § 219). Finantsinspektsioonile jääb selle küsimuse hindamisel üsna lai diskretsiooniruumi. Kuna Eestis pole aga seni krediidiasutused pandikirju emiteerinud, võib olla mõeldav, et teatud tingimusel võivad ka sellise isiku teadmised olla piisavad, kes pole varasemalt oma töös otseselt pandikirjade emiteerimise eest vastutanud. See võib juhtuda nt olukorras, kus isik omab põhjalikke teadmisi ja kogemusi võlakirjaemissioonide korraldamisest ja nendega seotud riskide juhtumisest ning tõendab, et ta on täiendavalt omandanud teadmisi pandikirjaäri spetsiifikast. § 6. Täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistamine Käesoleva paragrahvi koostamisel on lähtutud teistes finantssektori seadustes, nagu näiteks KAS- s või IFS-s nimetatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise alustest ning kohandatud need sobivaks pandikirjade emiteerimise jaoks. Seega võib tegevusloa kehtetuks tunnistada seoses valeandmete 20 KAS § 14 lg 1 järgi otsustatakse krediidiasutuse tegevusloa andmine 6 kuu jooksula alates kõigi vajalike andmete ja dokumentide saamisest, ent hiljemalt 12 kuu jooksul alates taotluse esitamisest. 20 esitamisega, seaduses või tegevusloas toodud tingimuste mittetäitmisega, järelevalve takistamise või ettekirjutuste täitmata jätmisega, pikaajalise tegevusetusega ja suutmatusega täita endale võetud kohustusi (silmas on peetud nii rahalisi kohustusi kui ka muid kohustusi, nt kontrolleri nimetamise kohustus). Eelnõus on loobutud tavapärasest viitest selle, et kehtetuks tunnistamise otsus tuleb viivitamata kätte toimetada ja et Finantsinspektsioon võib enne täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistamist teha ettekirjutuse (vrd KAS § 17 lõiked 2 ja 3). Nimetatud kohustused ja õigused tulevad niigi HMS-st ning teistest eelnõu sätetest. Täiendav tegevusluba tunnistatakse kehtetuks täielikult ning selle osaline kehtetuks tunnistamine pole võimalik. Seda põhjusel, et täiendav tegevusluba annab loa üksnes üheks tegevuseks – pandikirjade emiteerimiseks. § 7. Pandikirjade emiteerimise vabatahtlik lõpetamine Investorite ja väärtpaberituru korrapärase toimimise huvides on vaja reguleerida, kuidas saab emitent loobuda täiendavast tegevusloast. Ehk teisisõnu öeldes ei saa emitent ise oma suva järgi otsustada, et ta soovi ta enam pandikirjaseaduses sätestatud kohustusi täita (nt seoses kontrolleri nimetamise, tagatisregistri pidamise või andemete avalikustamise ja järelevalvelise aruandlusega). Sellest lähtudes sätestab lõige 1, et emitent peab siis, kui ta ei soovi enam pandikirju emiteerida ning sellega seotud kohustusi täita, esitama Finantsinspektsioonile taotluse täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks. Finantsinspektsioon annab loa pandikirjade emiteerimise vabatahtlikuks lõpetamiseks siis, kui emitent tõendab, et pandikirjade emiteerimise vabatahtlikuks lõpetamiseks loa saamise hetkel on kõik pandikirjad lunastatud ja täidetud kõik muud pandikirjaportfellidest tulenevad kohustused. Emitendi jaoks on oluliselt soodsam esitada täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistamise taotlus punktis 1 nimetatud olukorras, sest sellisel juhul ei pea nimetamata tagatisvara haldurit (vt eelnõu § 36 lg 5). Seejuures ei pea punktis osutatud tingimused olema täidetud taotluse esitamise hetkel, vaid selleks hetkeks, mil jõustub tegevusloa kehtetuks tunnistamine. Emitent peab aga vastate tingimuste täitmist taotluse esitamise hetkest hilisemal ajal piisavalt tõendama. Lõiked 2–4 reguleerivad pandikirjade emiteerimise vabatahtliku lõpetamise loa andmise menetlust ja tähtaegu. Finantsinspektsioonil on õigus küsida otsuse tegemiseks lisaandmeid ja - dokumente. Kui emitent ei esita neid tähtaegselt, siis võib Finantsinspektsioon jätta taotluse tunnistada täiendav tegevusluba kehtetuks läbi vaatamata. See ei tähenda aga kindlasti seda, et emitent on taotluse läbi vaatamata jätmise korral kohustatud emiteerima uusi pandikirju. Emitent peab aga siis jätkuvalt täitma kõiki pandikirjaseaduses sätestatud kohustusi. Tähtaegade kehtestamisel võeti eeskuju investeerimisfondide seaduse § 170 lõikes 6 fondi likvideerimisloa kohta sätestatust. § 8. Avalikustamine Selleks, et emitendiga seotud otsused oleksid avalikkusele, sealhulgas investoritele nähtavad avalikustab Finantsinspektsioon täiendava tegevusloa andmise, selle muutmise või kehtetuks tunnistamise oma veebilehel hiljemalt otsuse tegemisele järgneval tööpäeval (lõige 1). Täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus vajab pandikirjaomanike erilist tähelepanu, kuna sellega kaasneb vastavalt eelnõu § 33 lõike 1 punktile 6 pandikirjaportfelli eraldumine. Seetõttu tuleb viimati nimetatud otsus vastavalt lõikele 2 avalikustada täiendaval veel vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes. KAS § 18 lõiked 3 ja 4 näevad ette lisareeglid teabe avalikustamise kohta 21 seoses krediidiasutuse põhitegevusloa taotluses valeandmete esitamisega. Lõikega 3 laiendatakse nende reeglite kohaldamist ka täiendava tegevusloa taotluses valeandmete esitamisele. § 9. Riskide juhtimine KAS § 82 lg 2 kohaselt peab krediidiasutusel olema piisavad ning nende tegevuse laadi, ulatuse ja keerukuse astmega proportsionaalsed riskide tuvastamise, mõõtmise ja juhtimise ühtsed strateegiad, protseduurid ja süsteemid, mida vaadatakse regulaarselt läbi ja ajakohastatakse ning mis on määratud asjaomastes sise-eeskirjades ja kehtivad nii krediidiasutuses kui ka temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvates äriühingutes. Lõige 1 kohustab KAS § 82 lõikes 2 nimetatud strateeguid, protseduure ja süsteeme (ehk kokkuvõtvalt krediidiasutuse riskijuhtimissüsteemi) kohandama nii, et see võimaldaks adekvaatselt tuvastada, mõõta ja juhtida pandikirjaportfelli haldamisega seotud riske. Neid kohandusi kajastatakse riskide juhtumise strateegia kirjelduses, mis tuleb vastavalt eelnõu § 4 lg 3 punktile 6 esitada täiendava tegevusloa taotluse osaks olevas äriplaanis. Lõikes 2 juhindub EBA soovitustest, mille kohaselt peaks emitendil olemas olema operatiivplaan eesmärgiga tagada emitendi maksejõuetuse korral pandikirjaportfelli korrapärane toimimine ning tagatisvara halduri sujuv ametisse asumine.21 Selleks peaks emitent kindlaks määrama:  pandikirjaäri toimimiseks vajalikud töötajad ja korrad, dokumendid, IT taristu ja andmekogud;  hinnangulise eraldunud pandikirjaportfelli administreerimise kulu. Eelnevast lähtudes sätestatakse emitenti kohustus välja töötada pandikirjaportfellide eraldumise kava. Tegemist on talituspidevuse plaani laadse dokumendiga, mis kajastab pandikirjaportfelli eraldumise korral toimuvate protsesside kirjeldusi, nimetab konkreetsed vastutavad isikud ja määrab kindlaks korra, mille alusel pärast pandikirjaportfelli eraldumist tegutsetakse. Pandikirjaportfelli eraldumise kava peab sisaldama ka prognoosi pandikirjaportfelli valitsemise ja haldamise esimese aasta kulude suuruse kohta. See on vajalik muu hulgas nt olukorras, kus tagatisvara haldur vahetult pärast ametisse asumist hindab, kas tagatisvarast piisab muu hulgas pandikirjaportfelli valtsemise kulu katmiseks (vt eelnõu § 41 lg 2). Pandikirjaportfellide eraldumise kava peab vähemalt 1 kord aastast ajakohastama (vt eelnõu § 10 p 5). Lõige 3 käsitletakse kohustust uuendada eelnõu § 4 lõike 1 punktis 3 nimetatud riskianalüüsi, kui emitent ei ole ühe aasta jooksul pandikirjade emiteerimist alustanud. Kõnealune riskianalüüs on esimene tegevus, mille peaks läbi viima iga krediidiasutus, kes soovib hakata tulevikus emiteerima pandikirju ning soovib selleks asuda taotlema § 3 lõikes 1 nimetatud tegevusluba. Riskianalüüs peaks andma emitendile üldise arusaama, kas pandikirjade emiteerimine võiks tuvastatud riske ja nende maandamise meetmeid arvesse võttes üldse olla äriliselt tulus tegevus. Kuna riskianalüüs kirjeldab pandikirjaspetsiifilisi riske konkreetsel ajahetkel, siis juhul, kui esimese riskianalüüsi teostamise ning tegeliku pandikirjade emiteerimise vahele jääb pikem periood, oleks mõistlik algne riskianalüüs ülle vaadata ja seda vajadusel ajakohastada, kuna ajas muutuvad nii eeldused, ootused kui reeglid. § 10. Lisanõuded emitendi sise-eeskirjadele Krediidiasutuse sise-eeskirju võib vaadelda seaduse nõuete täitmiseks loodud juhtidele ja töötajatele suunatud meetmete raamistikuna, mille raames kohaldatakse seadusest tulenevaid üldnõudeid konkreetse asutuse toimimisele. Sise-eeskirjad on üldmõiste, mis jaguneb paljudeks 21 Vt EBA raport (viide 13) lk 119 jj. 22 erinevateks nn alamkordadeks. Lisaks tavapärase krediidiasutuselt nõutavale kordadele peavad täiendava tegevusloaga krediidiasutuse sise-eeskirjad täpsemalt reguleerima pandikirjade emiteerimise ja pandikirjaportfelli valitsemisega seonduvat. Näiteks tuleb eraldi esile tuua, kuidas tagatakse pandikirjade emiteerimiseks ning pandikirjaportfellide haldamiseks vajalike info- ja muude tehnoloogiliste vahendite talituspidevus. Kuna tagatisregister on keskse tähendusega pandikirjaportfelli haldamise seisukohalt, peab emitendi sise-eeskiri kindlasti reguleerima tagatisregistrisse kannete tegemise korda. Eelnõu jätab emitendi enda valida, millise metoodika alusel ta stressiteste läbi viib ja pandikirjade tagatiseks olevate hüpoteekkrediite tagavat vara hindab ning ümber hindab. Emitent peab aga neid metoodikaid sisekorraeeskirjas kajastama piisava täpsusega (vt ka eelnõu § 5 lg 2 p 5). Kuna §-s 10 sätestatud alamkorrad on osa krediidiasutuse sise-eeskirjadest, laieneb neile ka KAS § 63 lõikes 1 sätestatud põhimõte, et peavad olema piisavad ja proportsionaalsed krediidiasutuse/emitendi tegevuse laadi, ulatuse ja keerukuse astmega. § 11. Tagatisregister Paragrahv 11 reguleerib pandikirjade tagatisregistri pidamist, selle sisu ning isikuandmete kaitse nõuete täitmist tagatisregistri pidamisel. Tagatisregistri instituut on vaadeldava eelnõu üks kesksemaid. Tagatisregistril on konstitutiivne tähendus. Tagatisregistri pidamise ning vara tagatisregistrisse sissekandmise ja sealt kustutamise kord määratakse kindlaks emitendi sise-eeskirjades (vt § 10 p 3). Eelnõu § 14 lõike 1 kohaselt on kontrolleri ülesanne kontrollida tagatisregistri pidamise nõuetele vastavust. Tagatisregistri kannetel on oluline tähtsus pandikirjaportfelli kantud nõuete kvaliteedi aspektist – tagatisregistrisse kandmise hetkel ei tohi hüpoteekkrediidi saaja olla krediidiga makseviivituses selle (vt eelnõu § 25 lg 4). Tagatisregistrisse võib kanda üksnes hüpoteekkrediidi, mille tagatiseks oleva vara turuväärtust on hinnatud kooskõlas krediidiandjate ja -vahendajate seaduse nõuetega (vt eelnõu § 28 lg 1). Tagatisregistri kannete täpsus on oluline muuhulgas ka pandikirjaportfelli stresstesti tegemisel (vt eelnõu § 22 lg 2). Tagatisregistril on otsene puutumus ka järelevalvega – vastavalt eelnõu § 56 lõike 4 punktile 1 on Finantsinspektsioonil õigus nõuda emitendilt ettekirjutusega tagatiste lisamist tagatisregistrisse, õigus nõuda vastavate tagatiste kandmist likviidsusvaru alamregistrisse, nõuda nõuetele mittevastavate tagatiste või tuletisinstrumentide eemaldamist tagatisregistrist ja ebaõigete kannete parandamist tagatisregistris. Lõike 1 määratleb tagatisregistri eesmärgi ning õigusliku iseloomu. Pandikirjade tagatiseks võib kasutada eelnõus toodud tingimustele vastavaid nõudeid, kui need on kantud emitendi peetavasse pandikirjade tagatisregistrisse. Samuti kehtestatakse põhimõtte, et kui üks emitent on emiteerinud erinevat liiki pandikirju, tuleb nende tagatisregistreid pidada eraldi. Tagatisregistrit peetakse seega pandikirjaportfelli põhiselt ning erinevate pandikirjaportfellide tagatisvara kandmine ühte tagatisregistrisse on antud lõikest tulenevalt keelatud. Samuti paneb kõnesolev lõige emitendile selgesõnalise kohustuse kanda tagatisregistrisse kogu nõutav tagatisvara. Seejuures ei pea kirjeldama tagatisregistris igat konkreetset nõuet, millest saab pandikirjade tagatis. Rahuldav detailsuse aste saavutatakse sellega, et tagatisregistri kandes märgitakse tagatiseks saava nõude aluseks oleva lepingu või väärtpaberi tuvastamiseks vajalik teave. 23 Lõige 2 sätestab tagatisregistri struktuuriosad. Tagatisregistris on põhiregister ja alamregistrid. Põhiregistris kajastatakse ennekõike vastavate pandikirjade esmastagatisi. Lisaks näeb eelnõu ette kolm kohustuslikku alamregistrit:  likviidsusvaru jaoks (§ 21 lg 7);  tuletisinstrumendi vastaspoolelt saadud tagatiste jaoks (§ 23 lg 3);  nõuete jaoks, mida tagavad hüpoteegid on seatud elamukinnisasjadele, mis ei ole kõlbulikud euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 575/2013 artikli 129 lõike 1 punkt d alapunktides i ja e nimetatud laenude tagamiseks (§ 25). Emitent võib tagatisregistrit veel täiendavalt struktureerida ja luua vabatahtlikult alamregistreid juurde, kui selle eesmärgiks on tagada parem ülevaade pandikirjaportfelli struktuurist. See sõltub pandikirjaportfelli suurusest, struktuuri keerukusest ja muudest asjakohastest näitajatest. Näiteks või olla vajalik luua alamregister üle 90 päeva makseviivituses oleva või emitendi hinnangul ebatõenäoliselt laekuvatest hüpoteekkrediitidest tulenevate nõuete jaoks või enne eelnõu jõustumist väljastatud krediitidest tulenevate nõuete jaoks (vt eelnõu § 69). On oluline rõhutada, et konstitutiivne tähendus on tagatisregistril tervikuna (vt eelnõu § 2 lg 3). See tähendab, et kui emitendi nõue (nt eluasemelaenu saaja vastu) on kantud tagatisregistrisse, siis on tegemist pandikirjade tagatisega, mis emitendi maksejõuetuse jt. eelnõu § 33 lõikes 1 nimetatud sündmuste korral eraldub emitendi pankrotivarast või muust varast. Sama kehtib ka tuletisinstrumentide kohta – kui see on kantud tagatisregistrisse, on tuletisinstrument osa pandikirjaportfellist, mis eraldub eelnõu § 36 lõikes 1 nimetatud sündmuste korral emitendi muust varast. Seevastu on tagatisregistri struktureerimisel põhi- ja alamregistriteks üksnes informatiivne tähendus. Ehk teisisõnu öeldes, kui tuletisinstrument on ekslikult kantud põhiregistrisse või kui esmastagatis kanti kogemata likviidsusvaru alamregistrisse, ei oma see pandikirjaportfelli eraldumise seisukohast tähendust – ka valesse tagatisregistri struktuuriossa kantud vara loetakse eraldunuks. Küll aga võib kontroller või Finantsinspektsioon nõuda ebaõigete kannete parandamist. Samuti võib Finantsinspektsioon lõike 3 alusel nõuda pandikirjaportfelli struktuuri muutmist, kui see on vajalik andmete selgemaks kajastamiseks. Lõige 4 on isikuandmete töötlemist puudutav erisäte, mille eesmärgiks on reguleerida tagatisregistri pidamisega kaasnevate isikuandmete töötlemise põhiküsimusi. Vastavalt käesolevale lõikele tuleb tagatisregistri pidamisel järgida isikuandmete minimaalse töötlemise nõuet ehk siis tagatisregistrisse tuleks kanda vaid sellised andmed, mis on mõistlikult vajalikud konkreetse tagatise piisavaks kirjeldamiseks ning tagatisregistris selguse loomiseks. Lisaks eeltoodule rõhutatakse lõikes üle, et tagatisregistris olevate isikuandmete töötlemine peab toimuma vastavalt kehtivatele õigusaktidele, mis tähendab seda, et tagatisregistri pidamisel ei saa kõrvale kalduda üldistest isikuandmete kaitse regulatsioonidest. 2018. aasta 25. maist hakkas isikuandmete kaitse õigust reguleerima otsekohalduv Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (üldmäärus).22 Kuna hüpoteekkrediidi (eelnõu § 25) tunnuseks on muu hulgas asjaolu, et krediit antakse füüsilisele isikutele, täpsustatakse seaduse tasemel, milliseid isikuandmeid seoses seda liiki 22 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta: http://eur- lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32016R0679. 24 krediidiga tagatisregistris töödeldakse. Eluasemelaenust tulenevate nõuete puhul tagatisregistri kandes kajastuvad:  krediidi saaja nimi  krediidi valuuta  krediidisumma (krediidijääk)  krediidilepingu kuupäev ja number  andmed hüpoteegiga koormatud kinnisasja kohta. Lõige 5 reguleerib tagatisregistris tehtavate kannetega seotud nõusoleku- ja teavitamiskohustusi. Antud lõike kohaselt ei pea emitent teavitama võlgnikku ega asjassepuutuvat kolmandat isikut ega saama neilt kandeks nõusolekut nõude kandmiseks tagatisregistrisse või sealt kustutamiseks. Vastavate kohustuste puudumine on põhjendatud tulenevalt asjaolust, et nõude kandmine tagatisregistrisse ei muuda võlgniku jaoks nõude (ega nõude aluseks oleva lepingu, näiteks krediidilepingu) tingimusi. Seega ei kaasne kandega tagatisregistrisse võlgniku jaoks muutust tema suhtes eksisteeriva nõudega seotud õigustes ja kohustustes. Sellest tulenevalt ei peaks emitenti ja ka võlgnikku koormama nõusolekute küsimise või teadete edastamisega, kui need nõudele sisulist mõju ei avalda. Lõikes nimetatud asjassepuutuva kolmanda isiku puhul on eelkõige silmas peetud kolmandast isikust tagatise andjat, ent ammendavat loetelu sellistest isikutest ei ole võimalik ega vajalik esitada. Tehingu vastaspoolelt nõusoleku küsimist tuletisinstrumendi tagatisregistrisse kandmiseks reguleerib eelnõu § 23. Lõige 6 annab tagatisregistrisse kantud nõude võlgnikule, tuletisinstrumendi vastaspoolele ja asjassepuutuvale kolmandale isikule õiguse saada teavet, kas konkreetne nõue või tuletisinstrument on kantud tagatisregistrisse. Kuigi lõike 2 alusel on emitent vabastatud kohustusest eelnimetatud isikuid tagatisregistris tehtavatest kannetest teavitada või nende osas nõusolekut küsida, peab vastavatel isikutel olema siiski õigus vastavat teavet saada, kuna puudub objektiivne põhjus keelduda vastava teabe väljastamisest. Lõige eristab ühelt poolt võlgniku ja tuletisinstrumendi vastaspoolt, kes ei pea oma teabenõudes täpsustama, miks nad vastavat teavet soovivad saada, ning teiselt poolt muid huvitatud isikuid, kes peavad näitama ära kas õigusliku aluse või mõistliku põhjenduse vastava teabe saamiseks. Näiteks võib eeldada kohtutäituri põhjendatud huvi saada andmeid tagatisregistrist, kui tal on vaja rakendada eelnõus § 32 lõikes 2 sätestatut (keeld pöörata tagatisvarale sissenõue, seda arestida või seada käsutuspiirang muude nõuete kui pandikirjadest ja pandikirjadega seotud tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste täitmiseks). Lisaks selgitab lõige 2, kellel on teabe andmise kohustus – vastavad isikud peavad siis ka hindama teabe edastamise põhjendatust huvitatud isikutele. Lõikes 7 sätestatakse tagatisregistrisse kantud andmete, sh isikuandmete säilitamise tähtaeg vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatud nõuetega andmete säilitamisele. Nimetatud määruse põhjenduspunkti 39 kohaselt peab andmete säilitamise aeg piirduma rangelt minimaalsega. Määrus sätestab põhimõtte, mille kohaselt isikuandmeid säilitatakse kujul, mis võimaldab andmesubjekte tuvastada ainult seni, kuni see on vajalik selle eesmärgi täitmiseks, milleks isikuandmeid töödeldakse. Isikuandmeid võib kauem säilitada juhul, kui isikuandmeid töödeldakse üksnes avalikes huvides toimuva arhiveerimise, teadus- või ajaloouuringute või statistilisel eesmärgil vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 89 lõikele 1, eeldusel et andmesubjektide õiguste ja vabaduste kaitseks rakendatakse nimetatud määrusega ettenähtud asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid („säilitamise piirang“; isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 5 lg 1 punkt e). Kuna isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt (eelkõige selle artiklitega 13, 14, 15 jt) nõutakse, et andmesubjektile tehakse teatavaks kavandatav isikuandmete säilitamise ajavahemik ja nimetatud määruse artikli 23 lõike 2 punkti f kohaselt peaks säilitamise ajavahemik olema konkreetne säte. 25 Lõikes 8 pannakse emitendile kohustus edastada Finantsinspektsioonile teave kõikide eelmisel poolaastal tagatisregistrid tehtud kannete kohta. Seda võib vaadelda kui järelevalvelise aruandluse osa. Vastavate andmete edastamise eesmärk on võimaldada järelevalveasutusel kontrollida ühelt poolt tagatisregistri pidamist (kannete nõuetele vastavus, andmetöötluse õiguspärasus jne) ning teiselt poolt üldiseid muudatusi tagatisvara mahus ja koosseisus. Lõikes 9 on sätestatud volitusnorm, mille alusel kehtestatakse määrusega tagatisregistrisse kantavate andmete täpsema koosseis ning kannete tegemise, registripidamise ja registriandmete säilitamise täpsem kord. Määruse kehtestamiseks pädeva ehk valdkonna eest vastutava ministri määramisel tuleks lähtuda sellest, kelle vastutusalas on finantsturgude poliitika alane õigusloome (eelnõu koostamise hetkel on selleks rahandusminister). § 12. Tagatisvara kontroller Tagatisvara kontrolleri näol on tegemist emitendi tegevust monitooriva isikuga (ingl. k. cover pool monitor), kelle eesmärgiks on kontrollida emitendi poolt spetsiifiliste, seaduses nimetatud kohustuste täitmist. Kontroller moodustab koos Finantsinspektsiooniga omamoodi kaheastmelise kontrollsüsteemi ning peaks seeläbi tagama tõhusama kontrolli emitendi ja tema pandikirjaportfellide üle. Tagatisvara kontrollerit võib vaadelda ka kui spetsiaalse avalikku järelevalve teostajat UCITS direktiivi mõistes, kuna ühelt poolt näeb seadus kontrollerile ette spetsiifilised õigused ja kohustused kontrollimaks just pandikirjade emiteerimise ja pandikirjaportfellidega seonduvat (spetsiaalsus) ning teiselt poolt teostab kontroller seda pandikirjaportfellide võlausaldajate huvides (avalikkusele suunatus). Ka EBA parimate praktikate kohaselt peaks pandikirjade õiguslik raamistik nõudma tagatisvara kontrolleri nimetamist, kes ei või olla emitendi üldine audiitor, ning sätestama isiku kontrolleriks sobivuse kriteeriumid.23 Lõikes 1 sätestatakse emitendi kohustus määrata seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks tagatisvara kontroller. Lisaks üldisele kontrolleri määramise kohustusele mainib käesolev lõige ka vastava isiku sõltumatuse kriteeriumit, mis avatakse põhjalikumalt lõikes 2. Kontroller peab olema ametisse nimetatud alates täiendava tegevusloa kehtima hakkamisest, kuna tema kontrolli ulatus hõlmab ka pandikirjade emiteerimisele eelnevat ajaperioodi (nt eelnõu § 14 lg 1 punktid 5 ja 6). Kontrolleri ülesannetest ja tema osutatava teenuse sisust lähtudes ning järelevalve teenuse olulisust ja kvaliteeti ning selle avalikkusele suunatusest silmas pidades on sobivaimaks elukutse esindajaks kontrolleri ülesannete täitmisel vandeaudiitorid. Seetõttu sätestatakse lõikes 2, et kontrolleri ülesannete täitmine on kindlustandev audiitorteenus. Audiitortegevuse seaduse (AudS) § 7 lõike 1 kohaselt osutavad vandeaudiitorid oma teenuseid audiitorettevõtja kaudu. Sellest tulenevalt oleks teenuse osutajaks kontrollerina audiitorettevõtja. AudS § 7 lõike 2 kohaselt on audiitorettevõtja vandeaudiitorite ühing või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vandeaudiitor. Audiitorettevõtjal peab audiitorteenuse osutamiseks Eestis olema kehtiv tegevusluba (AudS § 81 lõige 1). Vastavalt AudS § 65 lõigetele 1 ja 4 võib audiitorettevõtjat esindada kontrolleri teenuse kui audiitorteenuse osutamisel vaid vandeaudiitor. AudS § 45 lõige 1 sätestab, et audiitorettevõtja peab vandeaudiitori kutstegevuses täitma AudS §- s 46 sätestatud kutsetegevuse standardite nõudeid. Kliendile vajalikku kindlustunnet saab anda vaid ISAE (EE) 3000 muudetud24 nõudeid rakendades. Lisaks kutsetegevuse standardi 23EBA parim praktika 7–A. 24Internetis kättesaadav: https://audiitorkogu.ee/uploads/ISA-d%20alates%202016-12- 15%20koos%20copyright%20notice-ga/ISAE%203000%20%28EE%29%20muudetud.pdf. 26 rakendamise nõudele on vältimatuks kvaliteedi tagamise abinõuks audiitorettevõtja osutatava kontrolleri teenuse puhul tõhusa järelevalve olemasolu. AudS § 121 lõike 4 kohaselt on Audiitorkogu liikmed allutatud riiklikule ning Audiitorkogu sisesele järelevalvele. Kontrolleri teenus kui kindlustandev teenus on kvaliteedikontrolli objektiks. Kvaliteedikontrolli teostatakse audiitorteenuste üle regulaarselt AudS-s ette nähtud kindla nimisagedusega. Olulisteks osutatava audiitorettevõtja teenuse kvaliteedi tagamise vahendiks on ka vandeaudiitorite kohustuslik täiendusõpe vastavalt AudS §-le 42. Samuti AudS §-s 76, 77 ja 78 sätestatud audiitorettevõtjale kohustuslikud nõuded, sh nõuded omanike struktuuri ning omakapitali kohta. Vastutuse tagamise seisukohalt tuleb rõhutada audiitorettevõtja varalise vastutuse määratlemist AudS §-s 62 ja kohustusliku kutsekindlustuslepingu sõlmimise kohustust vastavalt AudS § 63 ja 64 nõuetele. Lõikes 3 sätestatakse täpsemad nõuded kontrolleriks nimetatavale audiitorettevõtjale. AudS sätestab juba rida nõudeid, mis tagavad teenuse kvaliteeid (vt eespool) ja kontrolleri ülesandeid täitva audiitorettevõtja sõltumatuse (§ 47), sh teenustasude osas (§ 58). Lisaks peab kontroller aga analoogselt krediidiasutuse audiitorkontrolli teostavale audiitorettevõtjale vastama täiendavatele nõuetele. Esiteks peab ta tagama, et kontrolleri ülesandeid täidab üksnes selline vandeaudiitor, kellel on selleks piisavad teadmised ja kogemused. Teiseks peab eelnimetatud audiitor olema usaldusväärne ning omama laitmatut ärialast mainet KAS tähenduses. Samuti ei tohi audiitorettevõtja samal aja täita nii kontrolleri ülesandeid kui ka krediidiasutuse üldise audiitori (KAS § 93) ülesandeid. Lõikes 4 sätestatakse emitendi kohustus esitada Finantsinspektsioonile kontrolleri teenusleping, et Finantsinspektsioon omaks ülevaadet kontrollerile makstavatest tasudest ja olulistest lepingutingimustest, mis võivad potentsiaalselt ohustada kontrolleri sõltumatust. § 13. Kontrolleri nimetamine ja volituste lõppemine EBA soovituste järgi peaks finantsjärelevalveasutusel olema oluline roll kontrolleri nimetamisel. See võib väljenduda kontrolleri heakskiitmises või kontrolleri nimetamises finantsjärelevalve asutuse poolt.25 Viimane lahendus on kasutusel nt Saksamaal, kuid nii äärmuslik meede kontrolleri sõltumatuse tagamiseks ei ole siiski ilmtingimata vajalik. Siinkohal võib tuua analoogia krediidiasutuse audiitoriga: ka tema puhul on väga tähtis sõltumatus, ometi ei nimeta teda ametisse Finantsinspektsioon. Eelnevast lähtudes on lõike 1 järgi kontrolleri nimetamine emitendi üldkoosoleku pädevuses. Emitent peab eelnevalt Finantsinspektsiooni teavitama kontrolleri nimetamise kavatsusest, kuid otsest kontrolleri kandidaadi heakskiitmist eelnõus ei sätestata. Vajadusel saab Finantsinspektsioon sekkuda ettekirjutusega (vt eelnõu § 56 lg 4 p 7), kui väljavalitud kandidaat ei vasta kontrolleri esitatud nõuetele. Lõikes 1 toodud kontrolleri minimaalselt aastapikkune ametiaeg on täiendav sõltumatuse garantii. Lõige 2 loetleb sündmused, mille saabumisel lõpevad kontrolleri volitused. Punktides 1–3 toodud juhtudel ei lähtu kontrolleri volituste lõppemine emitendi või kontrolleri vabast tahtest, vaid muust pandikirjaportfelli puudutavast sündmusest, mille olemus toob endaga kaasa ka kontrolleri volituste lõppemise. Seda põhjusel, et pandikirjaportfell läheb üle nii-öelda erirežiimile, milles pole kontrollerit enam vaja. Samal põhjusel sätestab lõige 4, et lõike 2 punktides 1–3 sätestatud 25 EBA raporti (viide 13) lk 128. 27 juhtudel ei nimetata uut kontrollerit. Eelkirjeldatud juhtudel lõpevad kontrolleri volitused alates vastava kohtumääruse jõustumisest (ja sõltumata sellest, kas kontrolleri volituste lõppemist on määruses spetsiifiliselt mainitud või mitte). Punktides 4–6 sätestatud juhtudel lõppevad kontrolleri volitused lähtudes tema enda või emitendi tahteavaldustest. Seejuures reguleeritakse lõikes 3 teavitamiskohustusi juhuks, kui kontroller ise soovib ametist lahkuda või kui emitent soovib kontrolleri ametist vabastada. Lõikega 5 sätestab kohtu õiguse määrata Finantsinspektsiooni avalduse alusel hagita menetluses uus kontroller. Kõnealune võimalus kontrolleri määramiseks on vajalik, kuna pikaajaline kontrolleri puudumine või nõuetele mittevastava kontrolleri ametisolek võib tõsiselt kahjustada pandikirjaomanike õigustatud huve, sest sellisel juhul ei toimi üks UCITS direktiiviga nõutav spetsiaalse järelevalve tugisammas. Finantsinspektsioonil on küll õigus nõuda emitendilt ettekirjutusega kontrolleri välja vahetamist (eelnõu § 56 lg 4 p 7), kuid selle haldusakti täitmist saab tagada ennekõike asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Kui emitent ei täida eelnimetatud Finantsinspektsiooni ettekirjutust, siis sunniraha rakendamine ei kõrvalda veel iseenesest olukorda, kus kontrolleri järelevalvefunktsioonid on täitmata. Seega peab Finantsinspektsiooni käsutuses olema lisaabinõu õigusvastase olukorra kõrvaldamiseks, kuniks emitent ise nimetab uue nõuetele vastava kontrolleri (lõige 6). Analoogne abinõu on Finantsinspektsiooni käsutuses ka krediidiasutuse üldise audiitori puhul (vrd KAS § 94 lg 3). Riigikohtu praktikast lähtudes täpsustab lõige 5, et kohus vaatab FI avalduse läbi hagita menetluses.26 Hagita asjad on loetletud TsMS § 475 lõikes 1, mis Riigikohtu seisukoha järgi ei ole aga kindlasti ammendav loetelu.27 TsMS § 475 lg 2 kohaselt vaatab kohus hagita menetluses läbi ka teisi asju, mis seadusega on antud kohtu pädevusse ja mida ei saa läbi vaadata hagimenetluses. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 475 lg 2 on viitenorm, milles on sätestatud üksnes osa maakohtu õigusemõistmise ülesande sisu ja üldisi piire reguleerivaid eeldusi. Seadusandja võib muus seaduses sätestada need juhtumid, millal asi tuleb TsMS § 475 lg 2 kohaselt lahendada hagita menetluses.28 Ettekirjutuse täitmise tagamiseks maakohtusse pöördumine ei muuda FI ja krediidiasutuse vahelist vaidlust eraõiguslikuks. Olemuslikult on nii ettekirjutuse tegemine kui ka selle täitmise tagamiseks maakohtusse pöördumine finantsjärelevalve, mille eesmärgiks on kaitsta avalikku huvi (FIS § 3). FI on hagita menetluses avaldajaks. Kuigi avaldajaks on FI, esitab ta avalduse maakohtule finantsjärelevalvet tehes, mida ta teeb Eesti Vabariigi nimel.29 Selleks annab talle õiguse TsMS § 220 lg 5. § 14. Kontrolleri ülesanded Lõikes 1 on toodud ära ülesanded, mida kontroller oma ametisoleku aja jooksul peab täitma. Punktid 1–6 sätestavad loetelu tegevustest, mille puhul peab kontroller võrdlema emitendi tegevust konkreetse pandikirjaportfelli valitsemisel sellega, mida näeb ette käesolev eelnõu ja selle alusel antavad määrused. Siinkohal on oluline rõhutada, et kontroller määrab iseseisvalt, millal ja mida kontrollima tulla. Metoodikaid kontrollivaldkondade ja -sageduste määramiseks on erinevaid. Finantssektoris on üks levinumaid riskipõhine lähenemine, kus sagedamini ja põhjalikumalt kontrollitakse valdkondi, kus on kas suurem riskide realiseerumise tõenäosus või kus on toimunud rohkem intsidente. Lisaks on oluline selgitada, et oma tegevuse nõuetele vastavuse eest kannab 26 Vrd RKPJKo 3-4-1-20-15, p 49 teine lõik. 27 RKPJKo 3-4-1-54-14, p 50.1. 28 RKPJKo 3-4-1-54-14, p 51. 29 RKPJKo 3-4-1-54-14, punktid 50.1 ja 50.2. 28 ikkagi vastutust emitent ise, st. emitent ise peab tagama piisava tagatisvara olemasolu, viima läbi stressiteste, esitama tähtaegselt aruandeid jne. Kontrolleri ülesanne on teha järelevalvet selle üle, kuidas emitent oma kohustusi täidab. Lõige 2 reguleerib kontrolli teostamise protseduurilisi küsimusi. Kõigepealt rõhutatakse kontrolleri sõltumatust, andes talle õiguse määrata igakordsel kontrolli teostamisel selle ulatus ja kestus. Ulatuse määratlemise all peetakse silmas seda, kas kontroller kontrollib ühte lõike 1 punktides 1 kuni 6 nimetatud valdkonda tervikuna, või teostab piiratud kontrolli ühe valdkonna alamteema osas (sh. piirab kontrollitavat ajaperioodi). Kestuse määratlemise all on silmas peetud seda, et kontroller saab vabalt valida, kui kaua ta kontrolli, sh kohapealse kontrolli jaoks vajab. Kohapealsest kontrollist peab aga emitendile ette teatama vähemalt kaks tööpäeva. Vastav periood peaks võimaldama emitendil luua kontrollerile kohapealse kontrolli teostamiseks töökoht emitendi asukohas, valmistada ette dokumendid ja juurdepääsuõigused vajalikkesse süsteemidesse ning teha muid praktilisi ettevalmistusi, et kontroller saaks kontrollperioodi käivitudes asuda tööle viivitamatult. Lõikes 3 tuuakse selgesõnaliselt välja emitendi kohustus võimaldada kontrollerile juurdepääs dokumentidele, teabele ja süsteemidele, mida kontroller vajab oma ülesannete täitmiseks. Kui emitent ei anna kontrollerile vajalikus ulatuses informatsiooni, võib see kvalifitseeruda emitendi tegevust reguleeriva õigusakti oluliseks rikkumiseks kommenteeritava paragrahvi lõike 5 punkt 1 tähenduses. Sellisest rikkumisest teavitab kontroller FI-d, kes saab rakendada asjakohaseid abinõusid (nt. eelnõu § 56 lg 4 p 8 alusel ettekirjutuse tegemine või ultima ratio’na täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistamine). Lõige 4 käsitleb olukorda, kus kontroller tuvastab kontrolli käigus puuduse mõne õigusakti täitmisel. Vastavalt lõike sõnastusele ning levinud auditeerimise põhimõtetele peaks kontroller tegema tuvastatud puuduse emitendile teatavaks, küsima puuduse kohta selgitusi ning puuduse omaksvõtmisel emitendi poolt andma emitendile puudust arvesse võtva tähtaja selle kõrvaldamiseks. Kui kontroller ja emitent jäävad puuduse olemasolu osas eriarvamusele, või kui emitent ei kõrvalda puudust kontrolleri määratud tähtajaks, peaks kontroller teavitama tuvastatud puudusest FI-le, kes siis otsustab saadud teabe pinnalt, kas on põhjust algatada puuduse osas järelevalve- või väärteomenetlus. Lõiked 5 ja 6 reguleerivad KAS § 95 eeskujul kontrolleri informeerimiskohustust. Ühest küljest paneb see kontrollerile kohustusi viivitamata teavitada FI-d sellistest asjaoludest, millel võib olla oluline mõju emitendi edasisele toimimisele ja maksevõimele. Teisest küljest ei saa nende asjaolude kohta teabe esitamist käsitleda konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisena, kuna tegemist on seaduses sätestatud kohustuse täitmisega. Lõige 7 kohustab kontrollerit esitama kord aastas nii emitendile kui Finantsinspektsioonile ülevaate aasta jooksul tehtud kontrollidest. Vastav aruanne peaks kajastama ülevaatlikult kõiki teostatud kontrolle (mida kontrolliti, mis valimi alusel, mis olid kontrolli tulemused, kui palju tuvastati puudusi, milline on üldhinnang emitendile jne), ent ka koostööd emitendiga üldiselt. Samuti võib ülevaates mainida järgmise aasta fookusvaldkondi. Kontrolleriks olnud isik peab esitama kokkuvõtte ka siis, kui tema kontrolleri ametis olemise aeg sai läbi. Lõige 8 reguleerib olukorda, kus kontrolleri volitused on lõppenud tagatisvara halduri nimetamise, kriisilahendusmenetluse algatamise või pandikirjaportfelli pankroti tõttu, pannes kontrollerile kohustuse anda vastavatele isikutele kogu teave, mida neil võib mõistlikult vaja minna oma ülesannete täitmiseks. Teabe andmise eelduseks on vastava isiku (nt. tagatisvara halduri) poolt 29 kontrollerile esitatud taotlus teabe saamiseks. Teabe andmine on seega kohustus, mis tekib ajaliselt alati pärast kontrolleri volituste lõppemist, ent mis tuleks lugeda kontrolleri töö osaks ning ühtlasi kaetuks tasudega, mida kontroller on saanud kontrollerina tegutsemise eest. Kuigi lõikes ei ole täpsustatud vastava teabe andmise kohustuse ajalist kestust, tuleb arvestada, et kontrolleri käes olev teave pandikirjaportfelli kohta aegub üldjuhul kiiresti ning sellest tulenevalt peaks lõikes nimetatud isikutel pärast mõistliku aja möödumist lõppema ka vajadus pöörduda kontrolleri poole teabe saamiseks. § 15. Pandikirjade pakkumine Lõige 1 viitab sellele, et pandikirjade pakkumisele kohaldatakse VPTS-s võlakirjade kohta sätestatut ning eelnõus sätestatud erisusi. Seega on VPTS ja käesolev eelnõu üld- ja eriseaduse vahekorras. Lõikes 2 sätestatu tähendab sisuliselt seda, et tagatisvara tuleb moodustada ajaliselt enne, kui pandikirjad emiteeritakse, kuna vastasel juhul ei ole emiteerimise hetkel tegemist pandikirjadega, vaid emitendi tagamata võlakirjadega. Põhimõte, mille kohaselt peab tagatis olema kantud tagatisregistrisse enne pandikirjade emissiooni, kehtib ka olemasoleva pandikirjaportfelli puhul - enne iga uut emissiooni tuleb kanda tagatisvara hulka vajalikus koguses uut tagatist, et uue emissiooniga ei kaasneks alatagatust kõikide emiteeritud lunastamata pandikirjade lõikes. § 16. Pandikirjade nime kaitse Paragrahvis sätestatakse tingimused pandikirja nime kasutamisel Eestis võlakirjade pakkumisel. Normi eesmärk on vältida seda, et Eestis pakutakse pandikirjade nime all võlaväärtpabereid, mis ei vasta käesolevas seaduses või muu lepinguriigi seaduses toodud pandikirjade tingimustele või UCITS direktiivis toodud pandikirjade üldistele tunnustele. Pandikirjadega sarnasteks muudeks võlaväärtpaberiteks võivad olla nt. hüpoteekidega tagatud võlaväärtpaberid (mortgage-backed securities, lühendatult MBS) või muud varaga tagatud võlaväärtpaberid (asset-backed securities, lühendatult ABS). Analoogne nimekaitse sätte on veel olemas ka nt. Saksamaal (PGB § 41). Lõikes 1 sätestatakse esmalt, et Eesti krediidiasutus peab pandikirjade pakkumiseks Eestis olema saanud Finantsinspektsioonilt vastava täiendava tegevusloa. Ehk siis isegi juhul, kui krediidiasutus oleks sisuliselt võimeline pakkuma eelnõus sätestatud tingimustele vastavaid võlakirju, ei tohi nende nimetuses kuni tegevusloa saamiseni kasutada mõistet pandikiri (vt ka eelnõu § 2 lg 1 lause 2). Teiseks võivad Eestis pandikirju pakkuda Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis asutatud krediidiasutused, kui nad vastavad eelnõus (peamiselt kommenteeritavas paragrahvis) toodud tingimustele. Nn kolmandate riikide krediidiasutused ei saa eelnõu järgi Eestis pandikirju pakkuda. Lõige 2 toob täpsemalt esile tingimused, millele peavad vastama võlakirjad, mida Eestis soovib pakkuda lepinguriigi krediidiasutus. Lõige 3 baseerub Saksamaa PBG § 41 lõikel 2 Punkt 1 järgi peab emitendil olema lubatud asukohariigis pandikirju emiteerida. Punkt ei sätesta kitsamaid kriteeriumeid vastavale loale või selle väljastamisele, vaid seab formaalseks nõudeks pandikirjade emiteerimise lubatavuse. Punkti 2 järgi peavad pakutavad väärtpaberid vastama UCITS direktiivis toodud pandikirjade üldistele tingimustele, kuna ilma vastavaid kriteeriume täitmata ei olema võimalik rääkida pandkirjadest kui sellisest. Teise nõudena peab olema täidetud ka teine UCITS direktiivis toodud tingimus, et emitendi asukohariigi pädev asutus peab olema vastavad väärtpaberid hõlmanud Euroopa Komisjonile ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) 30 esitatavad pandikirjade nimekirjas.30 Punkt 3 näeb ette tingimuse, et pakutavate väärtpaberite mistahes dokumentatsioonis peab välja olema toodud nende originaalnimetus ning nimetatud selle riigi õigus, mille alusel vastavad väärtpaberid välja on antud. Lõiked 3 ja 4 sätestavad kõrgendatud nõuded sõna „hüpoteekpandikiri“ kasutamisele võlakirjade pakkumisel Eestis, kuna hüpoteekpandikirja nimetuse kasutamine viitab eriti kõrgel tasemel tagatud pandikirjadele. Lisaks lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele peavad need hüpoteekpandikirja nime all pakutavad võlakirjad veel täitma eelnõus hüpoteekpandikirjadele sätestatud nõudeid. Ennekõike peab pandikirjade emsastagatisena kasutama nõudeid, mis tulenevad elamukinnisvarale seatud hüpoteegi tagatisel füüsilistele isikule antud krediitidest. Teises lepinguriigis asutatud krediidiasutuse pandikirjade puhul nõutakse, et vara, mis tagab pandikirjade tagatiseks olevat vara, oleks hinnatud kindlustatud Eestis kehtivate nõuetega samaväärsel viisil. § 17. Pandikirjade tingimused Lõikes 1 sätestatakse pandikirjade esimene kohustuslik tingimus. Nimelt ei tohi pandikirjade tingimustega anda pandikirja omavale isikule õigust nõude pandikirjade ennetähtaegset lunastamist. Sisuliselt tähendab see seda, et kui tavapäraselt on võlakirja omaval isikul õigus nõuda võlakirja ennetähtaegset lunastamist teatud tingimuse saabumisel (näiteks maksekohustuse või finantskovenandi rikkumine emitendi poolt, emitendi tingimustes antud kinnituse ebaõigeks osutumine, ristvõlgnevuse teke vms), siis pandikirjade puhul saab investor nõuda pandikirja lunastamist üksnes juhul, kui emitent ei ole pandikirja lõpptähtpäevaks kohaselt täitnud pandikirjast tulenevaid kohustusi. Erandiks on siin pandikirjaportfelli maksejõuetuks muutumine enne konkreetse pandikirja lunastustähtpäeva, ent sellisel juhul muutuvad pandikirjad sissenõutavaks automaatselt ning eraldi tahteavaldus pandikirja omava isiku poolt ei ole vajalik. Lõike 2 näol on tegemist imperatiivse sättega, millest kõrvalekalduvad sätted pandikirjade tingimustes on tühised (vt ka kommenteeritava paragrahvi lõige 6). Tegemist finantsstabiilsust tagava meetmega, mille eeskujuks on Saksamaa PGB § 6 lg 2. See on vajalik muu hulgas põhjusel, et emitent finantseerib pandikirjadega reeglina pikaajaliste krediitide andmist. Lõikes 2 kehtestatakse teine pandikirjade kohustuslik tingimus. Nimelt peavad pandikirjade tingimused sätestama pandikirjade lunastusväärtuse. Sisuliselt tähendab see seda, et pandikirjade puhul ei saa lunastusväärtuse sätestamisel kasutada lähenemist, mis on levinud näiteks struktureeritud võlakirjade puhul, kus võlakirja lunastusväärtus on kas täielikult fikseerimata, sõltudes näiteks kindla alusvara väärtusest eelnevalt kindlaksmääratud ajahetkel, või osaliselt fikseeritud, millisel juhul võivad tingimused sisaldada erinevaid võimalikke lunastusväärtusi, millest kasutusele võetav lunastusväärtus sõltub taaskord näiteks kindla alusvara väärtusest teatud ajahetkel. Põhjus, miks pandikirjade lunastusväärtus peab tingimustes olema üheselt tingimustes välja toodud, seisneb selles, et lunastusväärtust teadmata on keeruline, kui mitte võimatu arvutada välja nii tagatisvara minimaalselt nõutavat väärtust (vt eelnõu § 21). Seetõttu teenib antud säte eelkõige pandikirjaportfelli võlausaldajate huve. Lõike 3 näol on tegemist samuti imperatiivse sättega. Lõigete 3 ja 4 vajalikkus on tingitud asjaolust, et viimastel aastatel on Euroopas hakatud kasutusele võtma uusi pandikirjastruktuure, mille põhitunnuseks on pandikirjadest tulenevate maksekohustuste edasilükkamine kas automaatselt või pädeva isiku (emitent, tagatisvara haldur) otsuse alusel. Enamlevinud uuteks struktuurideks on soft-bullet (SB) ja conditional pass-through 30Vastav nimekiri on 20.02.2018 seisuga internetis kättesaadaval: https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/consolidated_document_update_march_2014.pdf. 31 (CPT) struktuurid. SB struktuuri puhul, kui ei ole võimalik pandikirjade tingimustes ettenähtud maksekohustust (eelkõige lunastamiskohustust) täita algsel maksekuupäeval, toimub vastava maksekohustuse edasilükkamine kuni kahe aasta võrra. CPT struktuuri puhul, kui ei ole võimalik pandikirjade tingimustes ettenähtud maksekohustust (eelkõige lunastamiskohustust) täita algsel maksekuupäeval, toimub kõikide emiteeritud lunastamata pandikirjade lunastamiskuupäeva edasilükkamine rohkem kui kahe aasta võrra (üldreeglina kas kõige pikema tähtajaga pandikirja lunastamistähtpäevale või kõige pikema tähtajaga tagatisvara lunastamistähtpäevale). EBA soovituste kohaselt peaks SB ja CPT struktuuride jaoks looma eraldi reeglid, sh. ei tohiks pandikirjade lunastustähtpäeva edasilükkamine toimuda emitendi suva järgi. 31 Sellest tulenevalt sätestab lõige 3 põhimõtte, et pandikirjast tuleneva maksekohustuste tähtaeg peab olema üheselt kindlaksmääratav pandikirjade tingimuste alusel. Lõikes 4 täpsustab, millal ja kuidas võib emitent pandikirjade tingimustes näha ette maksekohustuse edasilükkamise. Selleks peab ta esmalt kehtestama edasilükkava tingimuse TsÜS § 102 lg 2 tähenduses. See edasilükkav tingimus peab vastama lõike 4 punktides 1–3 sätestatud nõuetele, mille kehtestamisel on eeskujuks võetud pandikirjadirektiivi eelnõus sätestatud n-n lõpptähtaja pikendamise struktuuride tingimused. Nimelt märgitakse direktiivi eelnõu põhjenduspunktides, et pandikirjade lõpptähtaja pikendamise struktuuride kogu liidus ühtlustamiseks on oluline, et tingimused, mille korral liikmesriigid võivad neid struktuure lubada, on määratletud selliselt, et tagatud on, et need ei ole liiga keerukad ega suurenda investorite riski. Eelnevast lähtudes on artiklis 17 toodud rida tingimusi, mida liikmesriik peab täitma selleks, et lubada pandikirjadest tulenevate maksekohustuste tähtaegade pikendamiseks. Viidatud artikli lõike 1 punktis (a) nähakse ette, et lõpptähtaja pikendamise nn käivitajad (ingl k trigger) on täpsustatud lepingus või seaduses. Käesoleva eelnõu puhul ei peetud vajalikuks liigse detailsusega reguleerida maksekohustuste edasilükkamist seaduse tasemel ning otsustati lahenduse kasuks, et edasilükkava tingimuse võib sätestada pandikirjade tingimustes. Teise olulise maksekohustuse edasilükkamise lubamise eeldusena näeb direktiivi eelnõu sarnaselt EBA soovitustega ette, et lõpptähtaja pikendamine ei käivitu pandikirju emiteeriva krediidiasutuse äranägemisel (art 17 lg 1 p (b)). Antud nõue sätestatakse kommenteeritava paragrahvi lõike 4 punktis 1. Sama lõike punkti 2 eesmärk on tagada läbipaistvus maksekohustuse õigustatud poole (nt pandikirjaomaniku) jaoks. Selle punkti eesmärk on arvestada direktiivi eelnõu art 17 lg 1 punktis (c) toodud läbipaistvusnõuetega. Sobiv näide edasilükkavast tingimusest, mis vastab lõike 4 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimustele, on emitendi pankroti väljakuulutamine. Direktiivi eelnõu art 17 lg 1 punkt (d) kohaselt on nõutav, et igal ajal saab kindaks määrata pandikirja lõpptähtaja. Selle sätte eeskujul on kehtestati lõike 4 punkt 3. Näide sellele punktile mittevastavast olukorrast on pandikirjade tingimuse kehtestamine, mis annab emitendile täieliku vabaduse määrata uus maksetähtpäev. Pandikirjade tingimus, millega nähakse ette maksekohustuse edasilükkamine, kuid mis pole kooskõlas eelnõu kõigi lõike 4 punktides 1–3 toodud nõuetega, on tühine. Kui aga kooskõlas nende nõuetega nähakse pandikirjade tingimustes ette maksekohustuse tähtaja pikendamine, mõjutab see ka likviidsuspuhvri minimaalse suuruse arvutamist (vt eelnõu § 21 lg 4). 31 EBA raport (viide 13) lk 12. 32 Lõikes 5 sätestatakse, et emitent ei tohi piirata pandikirjade tingimustega pandikirjadest tulenevate maksekohustuste kohast täitmist. Sisuliselt tähendab see seda, et kuniks pole juhtunud eelnõu § 33 lõikes 1 nimetatud sündmust, peab emitent teostama pandikirjadest tulenevad maksekohustused (intressi maksmine või pandikirjade põhiosa osaline või täielik lunastamine) pandikirjade tingimustes ettenähtud kuupäevadel. Kuivõrd pandikirjade üheks põhitunnuseks on nõue nii emitendi kui tagatisvara vastu (dual recourse), annab käesolev lõige pandikirjaomanikule selge õiguse nõuda emitendilt pandikirjadest tulenevate maksekohustuse täitmist enne emitendi maksejõuetust, st eelnõu § 33 lõikes 1 nimetatud sündmuse toimumist. Mõistagi on pandikirjaomanikul ka pärast nimetatud sündmuse saabumist õigus pandikirjadest tulenevate maksekohustuste kohast täitmisele, ent siis rahuldatakse tema nõuded tagatisvara ning sellelt laekuva tulu arvelt. Pandikirjaomanikul võib aga pandikirjaportfelli maksejõuetuse korral tekkida nõue ka emitendi muu vara, sh pankrotivara suhtes (eelnõu § 53 lg 2). Lõikes 6 rõhutatakse eelnõu 3. peatüki sätete imperatiivsust. Nendest kõrvalekaldumine on lubatud üksnes pandikirjaomanike kasuks, v.a. kommenteeritava paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatud nõuetest, mida peab igal juhul täitma. Samuti ei tohi emitent pandikirjade tingimuste kujundamisel vastuollu minna muu pangandusregulatsiooniga, nt. FELS-s sätestatud kõlblike kohustuste minimaalse taseme nõudega. Mõistagi peab emitent täitma VPTS-st tulenevaid kohustusi, nt § 1877 lõikes 1 sätestatud kohustust kohelda kõiki samu õigusi andvate võlaväärtpaberite omanikke võlaväärtpaberitega esindatud õiguste osas võrdselt. Eelnimetatud piiride raames võib emitent nt. eesmärgiga saada pandikirjadele parem reiting pandikirjade tingimustega ette näha vabatahtlikku lisatagatisvara taseme (eelnõu § 18 lg 4) või eelnõu §-s 21 sätestatust suurema likviidsusvaru. § 18. Põhi- ja lisatagatisvara Kommenteeritavas paragrahvis on välja toodud pandikirjade tagamise tähtsaimad põhimõtted ja mõistab. Paragrahv reguleerib muuhulgas seda, milliseid väärtusi tuleb pandikirjade puhul arvesse võtta tagatisvara arvestamisel ning kui suur on minimaalne lisatagatisvara (ingli k overcollateralisation). Lõikes 1 sätestatakse pandikirjade tagamise keskne nõue. Esimeses lauses pannakse emitendile esiteks kohustus tagada igal ajahetkel pandikirjade piisav tagatus. Ehk teisisõnu peab emitenti tagatisvara vastavust nõuetele kontrollima pidevalt, mitte üksnes teatud intervallide tagant (nt iganädalaselt). Teiseks täpsustab lõige 1, et tagatud peavad olema nii pandikirjad kui ka tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumendid (viimatinimetatud instrumentidest vt lähemalt eelnõu §-d 23–24). Kolmandaks täpsustatakse, vajamineva tagatisvara arvutamiseks tuleb võtta aluseks nüüdisväärtus (ingl k present value), mis väljendab tuleviku rahavoogude diskonteeritud väärtust arvutamise hetkel. Neljandaks kehtestatakse minimaalse lisatagatisvara määr, milleks on Saksamaa eeskujul 2% (PGB § 4 lg 1). Lõikes 2 sätestatu täiendab lõikes 1 toodud põhimõtet, mille järgi tuleb pandikirjade ja tagatisvara väärtuste võrdlemisel lähtuda nüüdisväärtusest. Lõike esimese lausega pannakse emitendile kohustus võrrelda omavahel ka pandikirjade ja tagatisvara nimiväärtust ning tagada tagatisvara nimiväärtuse vastavus pandikirjade nimiväärtusele. Sarnane põhimõte on ka sätestatud pandikirjadirektiivi eelnõu art 15 lg 1 punktis (b). Kuigi nüüdisväärtus peaks üldjuhul kirjeldama varade ja kohustuste väärtust täpsemalt, sisaldab nüüdisväärtuse arvutus teatud hinnangulisi aspekte, mistõttu aitab nimiväärtus kindlustada pandikirjade tagatust juhuks, kui nüüdisväärtuse aluseks olevad hinnangud osutuvad mingil põhjusel ebapiisavaks. Lõike 3 teises lauses 33 täpsustatakse, et juhul, kui pandikirjade lunastusväärtus on emiteerimise hetkel suurem kui pandikirjade nimiväärtus, tuleb lähtuda lunastusväärtusest. Vastavas lauses sätestatu on asjakohane juhul, kui emitent on kupongvõlakirjade kõrval emiteerinud ka diskontovõlakirju32, millisel juhul tuleb diskontovõlakirjade puhul lähtuda nende lunastusväärtusest. Kuna nimiväärtus on ennekõike väärtpaberitele omane mõiste, täpsustab lõige 2, et krediitide puhul käsitletakse nimiväärtusena tagasi maksmata krediidisummat ilma intressideta ehk nn. laenujääki või laenu põhiosa. Lõike 3 eesmärk on vabastada emitent tagatisvara nüüdisväärtuse arvutamise kohustusest, kui tagatisvara nimiväärtus ületab vähemalt 5 protsendi võrra kõigi ühte liiki kuuluvate pandikirjade nimiväärtust. Selline lähenemine tugineb koos pandikirjadirektiiviga eelnõuga tehtud CRR muudatustele, mille kohaselt on selline n.-ö. ületagatuse määr eelduseks pandikirjade eeliskohtlemiseks. CRR muudatuse ettepanekud ei näe seejuures ette, et lisaks peaks emitent veel võrdlema omavahel pandikirjade ja tagatisvara nüüdisväärtust. Lõige 4 määratleb tagatisvaraga seonduvaid mõisteid, mis on omakorda teiste tagatisvarale kehtestatud tingimuste arvutamise aluseks (nt eelnõu § 19). Põhitagatisvara on sisuliselt see osa tagatisvarast, mis katab kõik pandikirjaomanike nõuded. Tagatisvara seda osa, mille võrra peab tagatisvara vastavalt kommenteeritava paragrahvi lõikele 1 ületama pandikirjaomanike nõudeid, nimetatakse kohustuslikuks lisatagatisvaraks. Lõige 5 täpsustab eelnõu § 17 lõikes 6 toodud põhimõtet ning käsitleb üht eeldatavasti peamist võimalust, kuidas emitent saab luua pandikirjade omanike jaoks seaduses sätestatust soodsamaid tingimusi – täiendavate tagatiste lisamist tagatisvara hulka. Seda osa tagatisvarast nimetatakse vabatahtlikuks lisatagatisvaraks (inglise keeles kasutatakse selle kohta mõistet voluntary overcollateralisation). Lõige 6 täpsustab lõikes 1 toodud emitendi kohustust tagada igal ajahetkel pandikirjade piisav tagatus. Seda peab ennekõike tegema sobivate arvutusmudelite sätestamisega sise-eeskirjade ja nende pideva kasutamisega, sest nõutava tagatisvara määratlemine on võimalik üksnes juhul, kui võrreldavad väärtused on arvutatud korrektselt. Samuti paneb lõige emitendile kohustuse tagada väärtusarvutuste selge dokumenteeritus, et võimaldada pädevatel isikutel kontrollida arvutusi ka tagasiulatuvalt. Lõikega 7 pannakse emitendile üldine tagatisvara võõrandamise ja koormamise keeld, kui sellise võõrandamise või koormamisega võiks tagatisvara väärtus väheneda alla seaduses nõutud määra (sh. likviidsete varade osas, vt eelnõu § 21). Kui emitent on endale pandikirjade tingimustega võtnud kohustuse hoida teatud määras vabatahtlikku lisatagatisvara, siis laieneb võõrandamise ja koormaise ka sellele osale vabatahtlikust lisatagatisvarast. Tagatisvara ei tohi lisaks võõrandamisele ka koormata, sest kuigi koormamisega ei kaasne pandikirjaportfelli jaoks otsest ja vahetut negatiivset tagajärge, muudab koormamine keeruliseks tagatisvara väärtuse arvutuse, mistõttu tuleks seda samuti üldjuhul vältida. Lõike teine lause sätestab erandi, mille järgi ei kehti võõrandamise ja koormamise piirangud juhul, kui on pandikirjaportfellile on määratud tagatisvara 32 Kupongvõlakiri on võlakirja liik, kus võlakirja emiteerimishind võrdub selle nimiväärtusega (ja mitteamortiseeruvate kupongvõlakirjade puhul ka lunastusväärtusega) ning millelt emitent maksab võlakirja kestuse jooksul intressi kokkulepitud ajal ja määras. Diskontovõlakirja puhul formaalselt intressi ei maksta, vaid võlakiri emiteeritakse nimiväärtusest väiksema hinnaga ning võlakiri lunastub nimiväärtuses (ehk siis nimiväärtus võrdub lunastusväärtusega). Diskontovõlakirju emiteeritakse teatud jurisdiktsioonides maksunduslikul või muudel põhjustel, ent neid kasutatakse kapitali kaasamiseks oluliselt harvemini kui kupongvõlakirju. Võimalik on kahe nimetatud liigi omavaheline kombineerimine. 34 haldur, sest tagatisvara halduri üheks peamiseks ülesandeks on tagada pandikirjadest ja tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste täitmine, mille tarbeks võib olla vajalik just teatud osa tagatisvara võõrandamise või koormamine, et tagada eelnimetatud kohustuste täitmiseks vajalik likviidsuse olemasolu. Lõikes 8 on sätestatud volitusnorm, mille alusel kehtestatakse määrusega tagatisvara nüüdisväärtuse arvutamise metoodika. Määruse kehtestamiseks pädeva ehk valdkonna eest vastutava ministri määramisel tuleks lähtuda sellest, kelle vastutusalas on finantsturgude poliitika alane õigusloome (eelnõu koostamise hetkel on selleks rahandusminister). § 19. Esmastagatiste minimaalne osakaal Lõige 1 on suunatud konkreetse liigi pandikirjade sisu kvaliteedi tagamisele, sätestades üht liiki pandikirjade esmastagatise miinimummäära. Vastava alammäära eesmärk on tagada esmalt seda, et konkreetset liiki pandikirjad oleksid tagatud just selle varaga, mis annab vastavat liiki pandikirjadele nime. Teiseks on vastava alammäära eesmärk tagada, et pandikirjade tagatisvara moodustaks suuremas osas just selline vara, mis moodustas tagatisvara enamuse pandikirjade emiteerimise hetkel ning mis võis olla pandikirjaomanikule argumendiks konkreetse pandikirjad märkimisele (või ka järelturult ostmisele). Teisisõnu peaks antud lõige aitama tagada muuhulgas seda, et emitent ei asuks kas teadlikult või olukorra sunnil asendama konkreetse pandikirja algset tagatisvara muu sobiva tagatisega33. Lõige märgib olulisemat rolli just hüpoteekpandikirjade puhul, kuna selle esmastagatis erineb asendustagatiseks sobivast varast rohkem kui segatud alusvaraga pandikirjade esmastagatis, mis võib sõltuvalt emitendi valikutest olla asendustagatisega väga sarnane, kui mitte identne. Lõikega 2 antakse Finantsinspektsioonile õigus teha emitendile taotlusel esimeses lauses sätestatud miinimummäärast ajutisi erandeid. Praktikas võib juhtuda, et finantskriisi tingimustest võivad näiteks kinnisvarahinnad oluliselt langeda, mis võib kaasa tuua olukorra, kus emitendil võib sobiv tagatis lihtsalt otsa saada. Sellegipoolest peaks taotlus miinimummäärast erandi tegemiseks olema viimase järgu meede, mida võib rakendada koos teiste abinõudega miinimummäära kohustuse täitmiseks. Alternatiivseteks abinõudeks võivad olla näiteks lunastamata pandikirjade mahu vähendamine34 või muudelt pankadelt sobiva tagatise ostmine. § 20. Asendustagatis Lõikes 1 esitatakse suletud loetelu esemest, mida on lubatud kasutada pandikirjaportfellis pandikirjade asendustagatisena. Kuna käesoleva seaduse üks eesmärke on võimaldada selle alusel emiteerida Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 575/2013 (edaspidi pangandusmäärus) artiklile 129 vastavaid pandikirju, on käesolevas lõikes toodud loetelu punktide 1 kuni 6 koostamisel aluseks võetud just vastav pangandusmääruse artikkel. Punktide 1 kuni 6 aluseks on artikli 129 lõike 1 punktid a kuni c, ent normitehniliselt on pangandusmääruse viidatud kolm punkti jaotatud käesolevas lõikes kuueks punktiks, et tagada lõike parem loetavus. Tulenevalt pangandusmääruse loogikast ei ole tegemist üksnes vara liike nimetava loeteluga, sest 33 Kui näiteks emitent emiteerib hüpoteekpandikirju, mille tagatisvaraks emiteerimise hetkel on üksnes § 13 lõikes 1 nimetatud tagatis, ent mõne kuu pärast moodustab vastav tagatis üksnes 40% tagatisvarast, siis ei ole tegemist enam olemuslikult sama instrumendiga, mida pandikirjaomanik ostis selle emiteerimise hetkel, isegi kui pandikiri on jätkuvalt nõuetekohaselt tagatud kvantitatiivses plaanis. 34 Näiteks võib osade pandikirjade tingimustes sisalduda emitendi call-optsioon (õigus pandikiri teatud tähtpäevadel või igal ajal ennetähtaegselt lunastada), samuti saab emitent pandikirjade mahtu vähendada neid kokku ostes ja seejärel tühistades. 35 asendustagatise valikul tuleb järgida ka nende krediidikvaliteedi astet, osakaalu lunastamata pandikirjadega väärtusest ning teatud varade puhul veel ka tähtaega. Punkt 7 lubab asendustagatisena kasutada ka tuletisinstrumentidest tulenevaid netonõudeid35, kui need pole käsitletavad nõuetena kõrge reitinguga krediidiasutuste või investeerimisühingu vastu (vt punktid 5 ja 6). Pangandusmääruse artikkel 129 ei nimeta tuletisinstrumente kui ühte võimalikku tagatisvara liiki. Seega ei saa punktis 7 nimetatud tuletisinstrumentidega tagatud pandikirjad olla pangandusmääruse artikliga 129 vastavuses ning sellised pandikirjad jäävad ilma artikli alusel tekkivast eeliskohtlemisest. Kuna aga vastavus pangandusmäärusele ei peagi olema iga emitendi jaoks eesmärk, saab iga emitent teha oma pandikirjaportfelli osas ise otsustada, kas hõlmata tagatisvara hulka tuletisinstrumentist tulenev netnõuete ülejääk või mitte36. See otsus on lahus otsusest kas üldse kasutada tuletisinstrumente kooskõlas eelnõu § 23 lõikega 1. Ehk teisisõnu öeldes – kui emitent otsustab kasutada tuletisinstrumente ning nendest tulenevad netonõuded, ei ole ta kohustatud seda tagatisena kasutama.37 Sarnaselt saksa PGB § 19 lg 1 punktile 4 kehtestatakse piirmäär, kui suure osa tagatisvarast võivad kommenteeritavas sättes nimetatu tuletisinstrumendid moodustada. Lõige 2 toob sisse täiendava investeerimispiirangu asendustagatise osas, täpsustades, et nõuded ühe krediidiasutuse vastu, nagu need on määratletud lõike 1 punktides 5 ja 6, või punktis 7 nimetatud tuletisinstrumentide ühe vastaspoole vastu ei tohi ületada kaht protsenti lunastamata pandikirjade väärtusest. Selguse huvides täpsustab lõike teine lause, et nõueteks krediidiasutuse vastu ei loeta nõudeid Euroopa Keskpankade Süsteemi kuuluva keskpanga vastu, kuna nõuded selliste isikute vastu on olemuslikult madalama riskiga, mistõttu ei ole tavaliste krediidiasutuste suhtes kohaldatava kontsentratsioonipiirangu laiendamine keskpankadele põhjendatud. § 21. Likviidsusvaru Kui pandikirjaportfell eraldub eelnõu § 33 lõikes 1 toodud juhtudel, peab see eraldi sihtvarakogumine oleme koheselt suuteline täitma kõiki nõudeid, mida seaduse järgi. Kuna eraldumissündmus ei lükka edasi lunastustähtpäevi ega muid tähtaegu, tuleb kohustusi pandikirjaomanike (ning tuletisinstrumentide vastaspoolte) ees täita alates esimesest eraldumisjärgsest päevast, ükstakõik kui suured need ka poleks. Samas ei pruugi olla võimalik tagatisvara võõrandada kiiresti ja samal ajal mõistliku hinnaga ning ka tagatistelt laekuv tulu saabub reeglina hajutatult pikema ajaperioodi jooksul. Eelmärgitud kitsaskohad kerkivad eriti teravalt esile pandikirjaportfellide puhul, mille esmastagatisteks on hüpoteekkrediidid (eelnõu § 25 lg 1) või ärihüpoteekkrediidid (eelnõu § 30 lg 1 p 1). Eelnevast tulenevalt on vaja lisada tagatisvara hulka väga kõrge likviidsusega varasid. Ka EBA arvamuse kohaselt kuulub parimate praktikate hulka see, et pandikirjade õigusraamistik näeb ette likviidsusriski maandamist sellega, et nõuab igal ajahetkel vabalt kättesaadavate likviidsete varade olemasolu eesmärgiga katta pandikirjaportfelli negatiivseid rahavoogusid teatud ajavahemikul.38 EBA soovitutuste kohaselt on selleks ajavahemikuks 180 päeva.39 35 Vt selle kohta lähemalt eelnõu § 27. 36 Vastava otsustuse peab emitent eelistatult tegema pandikirjade emissioonitingimustes või –prospektis. 37 Netokohustustusi eelnõu § 24 lg 2 järgi tuleb igal juhul vastavalt eelnõu § 18 lõikele 1 tagada – selles osas emitendil kaalutlusruumi pole. 38 EBA best practice 6–B. 39 EBA raport (viide 13) lk 124. 36 Eelnevast kehtestab lõige 1 emitendi kohustuse luua likviidsusvaru. Likviidsusvaru koosneb väga kõrge likviidsusega varadest, nagu eespool märgiti. Esiteks on selleks Komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/61 toodud väga kõrge kvaliteediga varad, mis oleksid kõlbulikud pangandusmääruses sätestatud likviidsuskatte nõude täitmiseks (nt. nõuded Euroopa Keskpanga või liikmesriigi keskpanga vastu, väga kõrge kvaliteediga teise panga pandikirjad). Teiseks võib likviidsusvaru hulka arvata hoiused teistes pankades, kui need vastavad pangandusmääruse 2. peatüki kohaselt krediidikvaliteedi astmele 1. Siinkohal on oluline rõhutada, et Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/61 art 7 lg 2 kohaselt on varad kõnesoleva määruse tähenduses krediidiasutuse omand, õigus või huvi, mis ei ole mingil viisil koormatud. Selle kohaldamisel loetakse vara olevaks koormamata juhul, kui krediidiasutuse suhtes ei kohaldata mingeid õiguslikke, lepingulisi, regulatiivseid või muid piiranguid, mis takistavad sellise vara likvideerimist, müümist, ülekandmist, määramist või üldiselt võõrandamist aktiivse kohese müügi või repolepingu kaudu järgneva 30 kalendripäeva jooksul. Eelnõu § 18 lg 6 järgi ei tohi tagatisvara või tagatisi võõrandada, koormata ega tagatisregistrist eemaldada, kui selle tagajärjel väheneb või tõenäoliselt väheneks likviidsusvaru väärtus alla seaduses või pandikirjade tingimustes sätestatud määra. Seega ei saa likviidsusvaru hulka arvatud esemeid enam käsitleda „varana“ Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/61 tähenduses. EBA on sellega seoses viidanud, et on vaja uurida Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/61 art 7 muutmise vajadust, sh. võimalust lubada pandikirjaportfelli negatiivseid rahavooge katta likviidsusvarus hoitavate likviidsete esemetega.40 Tegemist on aga küsimusega, mis tuleb lahendada EL õiguse muutmisega. Käesolev eelnõu ei saa antud olukorda leevendada, seadmata ohtu pandikirjaportfelli maksejõulisuse eraldumisjärgsel ajal. Lõige 2 kehtestab täpsemad lisatingimused likviidsusvaru jaoks kõlbulikule tagatisele, lähtudes EBA soovitustest41. Need peavad tagama, et likviidsusvaru oleks koheselt kättesaadav, kui pandikirjaportfell eelnõu § 36 lõikes 1 nimetatud juhtudel eraldub. Seetõttu ei tohi likviidsusvaru hulka arvatav tagatis olla makseviivituses. Hoiused, mis on arvatud likviidsusvaru hulka, ei tohi olla sellised, mida saab kasutada alles teatud tähtaja möödudes. Väärtpabereid tuleb hoida eraldi väärtpaberikontol, et tagada nende puutumatus emitendi pankrotimenetluses (vt ka eelnõu § 74 punktis 2 toodud pankrotiseaduse muudatus). Lõikes 3 reguleeritakse likviidsusvaru suuruse arvutamist, kusjuures eeskujuks on võetud Saksamaa PGB § 4 lõikes 1a toodud kord. Esimese arvutuskäiguna tuleb omavahel võrrelda pandikirjaportfellist tehtavaid väljamakseid ja tagatisvaralt laekuvaid rahavoogusid. Seda tehakse iga järgmise 180 päeva jaoks, st igale päevale määratakse nn päevadiferents. Seejärel liidetakse päevadiferentsid. Selle tehte tulemusel saadud suurim negatiivne summa on see summa, mida likviidsusvaru katma peab. Lõike 4 kehtestab erireegli likviidsusvaru suuruse arvutamise jaoks juhul, kui emitent on kasutanud eelnõu § 20 lõikes 4 toodud võimalust kehtestada pandikirjade tingimustes edasilükkav tingimus, mille täitumise tagajärjel pikeneb pandikirjast tuleneva maksekohustuse tähtaeg. Sellisel juhul võib emitent lõikes 3 toodud arvutuste võtta aluseks tähtaja, mis kehtiks siis, kui edasilükkav tingimus täitud. Näitena võib tuua olukorra, kus pandikirja tingimustes nähakse ette, et emitendi pankroti väljakuulutamisel lükkub pandikirja lunastustähtaeg ühe aasta võrra edasi. Selles näites ei pea pandikirja lunastusväärtust lõike 3 järgsel likviidsusvaru minimaalse suuruse arvutmisel 40 EBA raport (viide 13) lk 125–126. 41 EBA raport (viide 13) lk 124. 37 arvesse võtma, sest nimetatud väljamakset ei tule tingimata teha järgneva 180 päeva jooksul. Analoogne võimalus on ette nähtud ka pandikirjadirektiivi artikli 16 lõikes 5. Täiendavalt tuleb märkida, et lõikes 4 sätestatu näol on tegemist emitendi õiguse, mitte kohustusega. Lõikega 5 kehtestatakse likviidsusvaru suuruse absoluutne miinimum. See on vajalik põhjusel, et hoolimata võimalusest lükata maksekohustusi edasi, vajab tagatisvara haldur pärast pandikirjaportfelli eraldumist suure tõenäosusega teatud likviidseid vahendeid, nt pandikirjaportfelli valitsemise ja muude ettenägematute kulude katteks. Likviidsusvaru suuruse absoluutne miinimumi kehtestamisel on võetud eeskujuks saksa pandikirjaseaduse § 4 lg 1, mille kohaselt peab 2% suurune ületagatis koosnema likviidsetest vahenditest. Lõikes 6 täpsustatakse õigusselguse huvides, et likviidsusvaru on osa tagatisvarast ning seda võetakse arvesse põhitagatisvara ja kohustusliku lisatagatisvara arvestuses. Lõige 7 kohustab emitenti pidama tagatisregistri parema ülevaatlikkuse huvides likviidsusvaru kohta eraldi alamregistrist. § 22. Pandikirjaportfelli stressitest Pandikirjaportfelli jätkusuutlikkuse tagamiseks peab emitent lõike 1 kohaselt viima vähemalt kvartaalse sagedusega pandikirjaportfelli stressiteste. Riksid, mille hindamiseks stressitesti korraldama peab, on valitud lähtudes EBA parimatest praktikatest.42 Näiteks krediidi- ja intressirisk on olemas igas pandikirjaportfellis, valuutariski olemasolu sõltub sellest, kas pandikirjad on denomineeritud samas vääringus kui tagatisvaara või mitte. Kinnisvarahindade muutumise risk puudutab aga üksnes pandikirjaportfelle, milleta tagatisvara hulgas on nõuded, mis omakorda on tagatud kinnisvarale seatud hüpoteegiga. Lõike 2 järgi peab emitent suurendama tagatisvara, kui see ei vasta stressitesti tulemuste kohaselt seaduse nõuetele. Seega tuleb nõutava põhitagatisvara ja kohustusliku lisatagatisvara määra täitmist kontrollida lähtudes tagatisvara stressitestitud nüüdisväärtusest. Üldjuhul saab emitent ise sise-eeskirjadega määrata, millise metoodika alusel ta stressiteste läbi viib. Finantsinspektsioon saab aga vajadusel nõuda stressitesti läbiviimist enda määrtatud metoodika alusel (eelnõu § 56 lg 4 p 6). Lisaks sätestatakse lõikes 3 volitusnorm, mille alusel võib vajaduse korral üldkohustusliku määrusega kehtestada täpsemad nõuded pandikirjaportfelli stressitesti metoodikale. Määruse kehtestamiseks pädeva ehk valdkonna eest vastutava ministri määramisel tuleks lähtuda sellest, kelle vastutusalas on finantsturgude poliitika alane õigusloome (eelnõu koostamise hetkel on selleks rahandusminister). § 23. Tuletusinstrumentide kasutamine Lõikega 1 antakse emitendile üldine õigus kasutada tuletisinstrumente pandikirjaportfellis olevate riskide maandamiseks ning esitatakse loetelu täiendavatest kriteeriumitest, millele pandikirjaportfelli hõlmatavad tuletisinstrumendid peavad vastama. Punkti 1 kohaselt on lubatud üksnes sellised tuletisinstrumendid, mis on tehtud tasaarvestust võimaldava raamlepingu alusel. Raamlepingu all peetakse silmas sellist lepingut, kus nii leping ise ning kõik selle alt tehtavad tehingud moodustavad „ühe lepingu“43. „Tasaarveldust võimaldava raamlepingu“ all on peetud silmas sellist lepingut, mis võimaldab lepingu poolte vahel sõlmitud 42EBA best practice 6–C. 43Nn „ühe lepingu“ kontseptsioon töötati välja ISDA organisatsiooni poolt eesmärgiga elimineerida ühe poole maksejõuetuks muutumisel selle pankrotihalduri või muu sarnase isiku poolt raamlepingu alusel tehtud tehingute valikuline lõpetamine (cherry picking). Kuna lepingut ei saa osaliselt (st tehingute kaupa) üles öelda, tagab „ühe lepingu“ põhimõte seda, et lepingut saab üles öelda vaid tervikuna ja kõik lepingu alusel sõlmitud tehingud lõpetatakse seega samaaegselt. 38 tuletisinstrumentidest tulenevaid nõudeid omavahel jooksvalt tasaarveldada, nii et järgi jääb nn netonõue emma-kumma lepingupoole vastu. Jooksva tasaarvelduse (netting) kasutamine vähendab pandikirjaportfelli riskide maandamisega kaasnevat kapitalikulu, kuna tagatist arvestatakse üksnes tasaarvelduse tulemusel tekkiva netonõude baasil44. Käesolevas punktis sätestatud kriteeriumile vastab kõige paremini ISDA Master Agreementi 2002. aasta versioon45, ent põhimõtteliselt võivad lepingupooled sõlmida tuletisinstrumente ka muu tasaarvestust võimaldava raamlepingu alusel. Lisaks tasaarvestust võimaldava raamlepingu olemasolule on tasaarvelduse teostamiseks vajalik ka toetava regulatsiooni olemasolu mõlema lepingupoole jurisdiktsioonis, mis ühe poole maksejõuetuse korral ja muudes sarnastest olukordades tagab selle, et raamlepingu alusel tuletisinstrumentide sõlmimine, sulgemine ja ning sulgemisel tekkiva netonõude tasaarvestamine tagatisega ei oleks üldreeglina hiljem tagasivõidetavad ega tühistatavad. Eesti õigusaktides on kirjeldatud toetavad sätted põhimõtteliselt olemas46. Punkt 2 määratleb ära vastaspooled, kellega emitent üldse saab punktis 1 nimetatud raamlepingu sõlmida. Vastavalt viitele võivad sellise raamlepingu vastaspooleks olla üksnes finantsinstitutsioonid (pangad, investeerimisühingud jne), rahvusvahelised organisatsioonid (IMF, EKP jne) ning professionaalsed väärtpaberitesse investeerijad. Raamlepingu vastaspoolte ringi piiramine professionaalsete turuosalistega on vajalik selleks, et emitent ei hakkaks pandikirjaportfellist tulenevaid riske maandama sellise vastaspoolega, kes keerulises majandusolukorras ei pruugi olla võimeline oma kohustusi emitendi ees täitma, tekitades seeläbi pandikirjaportfellile riski, mida ei ole vastaval hetkel enam võimalik efektiivselt või sama kuluga maandada. Punkt 3 on oluline pandikirjaportfelli kaitsev säte, kuna seab piirangu sätetele, mille alusel saab vastaspool raamlepingu või konkreetse tuletisinstrumendi üles öelda. Punkt ütleb ühelt poolt konkreetselt, et emitendi maksejõuetus ei saa olla aluseks sellise tuletisinstrumendi või raamlepingu ülesütlemisele, mis on sõlmitud pandikirjaportfellist tulenevate riskide maandamiseks. Teiselt poolt tuleks seda mõista viisil, et mistahes emitendiga juhtuvad sündmused (sh muu vastaspoolega sõlmitud lepingu rikkumine, ristvõlgnevuse teke kolmanda isiku ees, majandusseisu oluliselt halvendav sündmus, varade arest vms lepingus sisalduda võiv kovenant või lepingu ülesütlemise alus) ei peaks üldreeglina olema alus pandikirjaportfelliga seotud tuletisinstrumendi või raamlepingu ülesütlemiseks. Punkt 4 määrab ära ka tuletisinstrumentide sõlmimise eesmärgi, milleks võib olla üksnes pandikirjaportfellist tulenevate riskide maandamine. Spekulatiivsete tuletisinstrumentide sõlmimine poolte vahel sõlmitud raamlepingu alusel ei ole lubatud ning emitent peab olema valmis tõendama, et konkreetne tuletisinstrument on just riskimaandava iseloomuga. 44 Oletame, et A ja B vahel on sõlmitud raamleping tuletisinstrumentide tegemise eesmärgil ning mõlemad pooled soovivad konstantselt olla 100% tagatud. Lisaks on A ja B vahel sõlmitud 4 tuletisinstrumenti, millest tehingu 1 alusel võlgneb A B-le 5 ühikut ja tehingu 2 alusel 3 ühikut, ent tehingu 3 alusel võlgneb B A-le 2 ühikut ning tehingu 4 alusel 1 ühiku. Kui poolte vahel sõlmitud raamleping tasaarvestust ei võimalda, peaks ülaltoodud võlgnevuste katteks andma A B-le tagatist 8 ühikut ning B A-le 3 ühikut, mis tähendab, et tehingute tagamiseks tuleb liigutada 11 ühikut tagatist. Kui poolte vahel sõlmitud raamleping tasaarvestust võimaldab, jääb tehingu tasaarveldamisel järgi A netovõlgnevus 5 ühikut (5+3-2-1). Seega tehingute tasaarveldamine hoiab ära ebavajaliku kapitali sidumise (antud näites läheb summaarset tagatist vaja üle 2 korra vähem) ning samuti vähenevad tagatise andmise ja võtmisega seotud kulud. 45 Praktikas sõlmitakse pandikirjadega seotud tuletisinstrumentide sõlmimiseks spetsiaalsed, pandikirjade loogikat arvesse võtvad ISDA raamlepingud, mis võivad eksisteerida paralleelselt emitendi ja vastaspoole vahel sõlmitud nn tavalise ISDA raamlepingu kõrval. 46 Asjaõigus-, pankroti- ja saneerimisseaduses 19.05.2014 jõustunud muudatustega piirati muuhulgas tuletisinstrumentide tagasivõidetavust pankrotimenetluses ja nende tingimuste korrigeerimist saneerimismenetluses ning võimaldati tuletisinstrumentide sulgemisel teostada netonõude tasaarvestus finantstagatisega. 39 Lõike 1 punkt 5 ja lõige 2 sätestavad eriregulatsiooni eelnõu § 11 lõikes 2 sätestatu suhtes tuletisinstrumendi vastaspoole jaoks, pannes emitendile kohustuse küsida vastaspoolelt nõusolekut tuletisinstrumendi kandmiseks tagatisregistrisse. Lõige 2 täpsustab, et eraldi nõusolekut tuletisinstrumendi kandmiseks tagatisregistrisse ei ole vaja, kui vastaspoolele on teatavaks tehtud, et poolte vahel sõlmitav raamleping on sõlmitud just konkreetse pandikirjaportfelli tarbeks ja seega kantakse kõik selle alusel sõlmitavad tuletisinstrumendi tagatisregistrisse vaikimisi. Vastava asjaolu teatavaks tegemine võib toimuda raamlepingus endas või muu teavitusega (näiteks lepingu sõlmimise ettepaneku teade), mille vastaspool peaks olema vähemalt teatavaks võtnud. Põhjus, miks tuletisinstrumentidele üldse on vajalik sätestada erand lõikes 2 kirjeldatust, seisneb selles, et seotus konkreetse pandikirjaportfelliga annab tuletisinstrumendi vastaspoolele pari passu nõude tagatisvara suhtes sarnaselt pandikirjaomanikele. Seega peab tuletisinstrumendi vastaspool olema teadlik, mis otstarbeks emitent temaga raamlepingu soovib sõlmida Lõige 3 reguleerib olukorda, kus emitendi ja vastaspoole vahel sõlmitud raamlepingu alusel tekib emitendil õigus nõuda vastaspoolelt tagatist positiivse nüüdispuhasväärtusega tuletisinstrumendist (või netonõudest) tuleneva vastaspoole kohustuse tagamiseks. Lõige määrab esmalt ära, et vastaspoole antavaks tagatiseks ei sobi mistahes vara, vaid üksnes eelnõu § 20 lõike 1 punktides 1 kuni 6 nimetatud vara. Tagatiseks sobiva vara osas ammendava loetelu esitamine peaks aitama kaasa sellele, et tagatis moodustuks üksnes piisavalt kõrge krediidikvaliteediga (krediidireitinguga) ning likviidsest varast. Teiseks sätestab käesolev lõige kohustuse kanda vastaspoolelt saadud tagatis eraldi tagatisregistri alamregistrisse, et saadud tagatise üle oleks võimalik pidada täpset arvestust. § 24. Tuletisinsinstrumentide arvestus tagatisvaras Paragrahv käsitleb täpsemalt seda, kuidas tuletisinstrumendi kandmine tagatisregistrisse mõjutab tagatisvara suuruse arvutamist (ja seega eelnõu §-s 18 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavust). Lõige 1 käsitleb olukorda, kus raamlepingu alusel sõlmitud tuletisinstrumentide väärtuste omavahelisel tasaarveldamisel tulemusel on vastaspoolel võlg emitendi ees. See summa kujutab endast netonõuet, mida võib kasutada asendustagatisena vastavalt eelnõu § 20 lg 1 punktile 7. Lõikes 2 käsitletakse vastupidist olukorda, kus emitent võlgneb tassarveldamise tulemusel vastaspoolele midagi. Sellisel juhul on emitendil netokohustus, mida emitent on kohustatud tagama vastavalt eelnõu § 18 lõikele 1. § 25. Hüpoteekpandikirjade esmastagatis Lõikes 1 määratletakse hüpoteekpandikirjade esmastagatis. Kokkuvõtvalt võib hüpoteekpandikirjade esmastagatisena kasutada üksnes sellist tagatist, mis vastab kõikidele §-des 28 kuni 32 toodud tingimustele: (a) tagatiseks olev emitendi nõue tuleneb krediidilepingust, (b) krediidisaajaks on füüsiline isik, (c) krediidilepingu täitmine on tagatud hüpoteegiga, (d) hüpoteegiga koormatud kinnisasi on elamukinnisvara, (e) hüpoteegiga koormatud kinnisvara asub Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis, (f) hüpoteegisumma ületab krediidijääki vähemalt 10% võrra, (g) kinnisvara on nõuetekohaselt kindlustatud, (h) kinnisvara turuväärtus on määratud nõuetekohaselt sõltumatu hindaja poolt, (i) krediidisaaja ei ole krediidiga makseviivituses selle tagatisvarasse kandmise hetkel ning (j) krediidileping ning seda tagav hüpoteek on vabad koormatistest ja käsutuskeeldusest. Kõik loetletud tingimused on imperatiivsed, mis tähendab, et vastuolu kasvõi ühe tingimusega välistab võimaluse vastav laen tagatisvara hulka kanda. 40 Lõike 2 järgi sisustatakse eelnõus terminit „elamukinnisvara“ mõiste lähtudes CRR art 4 lg 1 punktis 75 ning selle rakenduspraktikast. Elamukinnisvara on seega eluase, milles elab eluaseme omanik või üürnik. Lõige 3 reguleerib olukorda, kus tagatisvara hulka kantavat hüpoteekkrediidi tagab väljaspool Eestit asuv kinnisvara, seades täiendavad nõuded sellise krediidi tagatisele. Kuivõrd hüpoteekpandikirjade esmastagatisena saab kasutada mistahes Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis asuva kinnisvaraga tagatud laene, on oluline tagada, et vastavas riigis kasutatav hüpoteek või muu koormatis vastaks teatud kvalitatiivsetele parameetritele. Ehk teisisõnu peab see andma võlausaldajale Eesti õigusaktide alusel seatava hüpoteegiga samaväärse kaitse. Seda võib eeldada pangandusmääruse artikli 208 lõikes 2 sätestatud tingimustele vastavate tagatiste puhul. Lõige 4 on suunatud tagatisvara kvaliteedi tagamisele ning see paneb emitendile kohustuse kontrollida krediidi tagatisvara hulka kandmise hetkel, et krediidisaaja ei oleks selle krediidiga makseviivituses. Kui krediidisaaja satub krediidiga makseviivitusse siis, kui see on juba tagatisvara hulka kantud, on emitendil valida, kas (a) hoida seda tagatisvara hulgas (ja viia vajadusel ka kinnisasja sundrealiseerimine läbi krediidi jätkuvalt tagatisvara hulgas hoides) või (b) hoida tagatisvara makseviivituses olevast krediidist puhtana ja asendada võlgnevuses oleva krediidi korrektselt teenindatud krediidiga. Kuna üle 90 päeva makseviivituses olevate krediidi osakaalu pandikirjaportfellis peab emitent ka avalikkusele raporteerima, eelistavad Euroopa pandikirjaemitendid üldjuhul puhtana, või hoiavad seal makseviivituses olevaid krediidi väga vähesel määral (reeglina alla 1% tagatisvara mahust). Lõige 5 sätestab keelu hoida tagatisvara hulgas hüpoteekkrediite, millele on seatud koormatis või käsutuskeeld ning sama kohaldub ka juhul, kui koormatis on seatud krediidi tagavale hüpoteegile või käsutuskeeld hüpoteegile. Sätte eesmärgiks on vältida sellise krediidi hoidmist tagatisvara hulgas, kuna need ka vähendavad konkreetse krediidi väärtust tagatisvara arvestuses, või muudavad krediidi sissenõutavuse või hüpoteegi realiseerimise võimatuks või õiguslikult keeruliseks. Kui näiteks lõikes 4 kirjeldatud aspekti tuleb kontrollida üksnes krediidi tagatisvara hulka kandmise hetkel, siis käesolevas lõikes sätestatud aspekte tuleb kontrollida regulaarselt. Lõikes 6 reguleeritakse olukorda, kus üks hüpoteek tagab erinevatest krediidilepingutest tulenevaid nõudeid. Lõige seab esmalt piirangud selles osas, millisel juhul sellist laeni võib üldse tagatisvara hulka kanda – peab olema sama isik ja sama valuuta – ning täpsustab seejärel, kuidas sellises olukorras arvutada tagatise väärtust. § 26. Krediidi suhe hüpoteekkrediidi tagava vara väärtusesse Lõikes 1 sätestatakse piirmäär sellele, kui suurt osa konkreetsest hüpoteekkrediidist võib maksimaalselt kasutada pandikirjade tagatisena. Krediidi all tuleb mõista nii selle krediidi nimiväärtust (ehk krediidisummat või – jääki või põhiosa) kui ka nüüdisväärtust, sõltuvalt sellest, kas konkreetsele krediidile on selle tagatisregistrisse kandmisse hetkeks nüüdisväärtus juba tekkinud või mitte47. Pandikirjade puhul on levinud kaks erinevat piirangut, mis adresseerivad krediidi suhet selle tagatiseks oleva vara väärtusesse (LTV48): (a) suhteline LTV, mis määrab ära, 47 Kui konkreetsest krediidilepingust tulenev nõue kantakse tagatisvara hulka koheselt pärast selle väljastamist, ei ole sellele nüüdispuhasväärtust tõenäoliselt veel tekkinud, mistõttu LTV arvestuses võetakse aluseks krediidisumma (st krediidi nimiväärtus). See, kuivõrd krediidi nimi- ja nüüdispuhasväärtus üksteisest erinevad, sõltub eelkõige sellest, kas krediidil on fikseeritud või ujuv intressimäär, sest ujuva intressimääraga krediidi puhul on selle nimiväärtus ja nüüdispuhasväärtus kogu krediidi tähtaja jooksul nagunii väga sarnased. 48 Tuleneb mõiste inglisekeelsest vastest loan-to-value. 41 kui palju võib krediidisummast tagatisvarana arvesse võtta; (b) absoluutne LTV, mis määrab ära, millise LTV-ga krediiti ei tohi tagatisvara hulka võtta49. Käesolevas seaduses on reguleeritud üksnes suhtelist LTV-d. Seega on emitendil õigus absoluutse LTV osas ise otsustada, kas seda pandikirjade tingimustes reguleerida või mitte, või kuhu tõmmata absoluutselt LTV piir50. LTV ehk suhteline LTV on seaduses fikseeritud tasemel 70%51. Üksiku krediidi puhul tähendab LTV 70 seda, et kui emitent annab välja 80 ühikut krediiti vara vastu, mille väärtus on 100 ühikut, siis sellise krediidi LTV on 80. Kui emitent kasutab sellist krediiti tagatisvarana, võetakse tulenevalt seadusest tulenevast piirangust arvesse üksnes 70 ühikut 80st ning § 18lõike 2 alusel võib sellise krediidi tagatisel anda välja pandikirju nimiväärtusest 70 ühikut. Kui krediidi tagatiseks oleva vara väärtus peaks näiteks kinnisvarahindade languse tõttu 20% langema, muutub vastavalt ka see, kui suurt osa krediidist saab tagatisvarana arvesse võtta. Eeltoodud näite puhul oleks konkreetse krediidi väärtus tagatisvarana pärast kinnisvarahindade langust 56 – uus tagatisvara väärtus leitakse vara uue hinna (80 ühikut) ja maksimaalse lubatud LTV (70%) korrutisena. Kuna antud näiteks oleks pandikirju jätkuvalt lunastamata nimiväärtuses 70 ühikut, tuleks § 18 lõikes 2 sätestatud nõude täitmiseks kas (a) lisada tagatisvara hulka vähemalt 14 ühiku ulatuses tagatist või (b) vähendada lunastamata pandikirjade mahtu 14 ühiku võrra (näiteks neid ennetähtaegselt lunastades, kui selline võimalus on tingimustes ette nähtud). Euroopa praktikas kõiguvad LTV määrad 60% ja 80% vahel. Võrdlusgrupi seitsmest riigist on kolmel riigil LTV 70%, ühel 60%, ühel 75%, ühel 75% või 80% ning ühel samuti 70% (ent seda tagatisvara kogumi baasil). Eelnõus valiku tegemisel lähtuti ühelt poolt võrdlusgrupis olevatest määradest (kõige rohkem levinud LTV 70%) ning teiselt poolt soovist mitte tunduda välisinvestorile liiga konservatiivne (LTV 60 või 65%) või liiga liberaalne (LTV 75 või 80%). Käesoleva lõike 2. lause reguleerib olukorda, kus krediidi tegelik LTV ületab seaduses lubatud maksimaalselt LTV-d (ehk siis olukord, mis on kirjeldatud ka ülaltoodud näites). Sellise juhul loetakse, et laen kuulub tagatisvara hulka tervikuna. Lõike 2. lause püüab lahendada praktikas tekkivat probleemi, mis tekib pandikirjaportfelli emitendi varadest eraldamisel (eelkõige emitendi maksejõuetuse korral). Kui konkreetne laen kuuluks tagatisvara hulka üksnes ulatuses, milles seda on tagatisvarana arvesse võetud, tekiks pandikirjaportfelli eraldamisel (ja eelkõige pärast selle võõrandamist uuele emitendile) olukord, kus laen tuleks jagada kaheks ning krediidisaaja peaks teoreetiliselt asuma täitma oma krediidist tulenevat kohustust kahele võlausaldajale: uuele emitendile LTV 0-70% osas ning maksejõuetuks muutunud krediidiasutusele LTV 70% ületavas osas. Isegi, kui regulatsiooniga määrata ära, et krediidisaaja võib täita ühele võlausaldajale ning vastav võlausaldaja peab jagama saadud summasid proportsionaalselt siis teise võlausaldajaga, tekiks siiski suhteliselt keeruline süsteem krediidisaajalt laekuvate vahendite jaotamiseks. Lõike 2. lausega luuakse seega olukord, kus pandikirjaportfelli võlausaldajatel on õigus saada kasu ka vahenditest, mis ületavad tagatisvarana arvesse võetud krediidi väärtust: kui emitendi 49 Absoluutselt LTV-d võib omakorda veel kaheks jagada: (a) LTV, millega ei tohi krediidi tagatisvara hulka kanda; ja (b) LTV, millega tuleb krediit tagatisvara hulgast välja kanda. Näiteks võib regulatsioon ette näha, et (a) = 100 ja (b) = 150, mis tähendab seda, et krediidi saab tagatisvara hulka hõlmata üksnes juhul, kui selle LTV on 100 või vähem, ent kui pärast 99se LTV-ga krediidi tagatisvara hulka võtmist tõuseb selle LTV näiteks kinnisvarahindade languse mõjul 110ni, võib selle jätta tagatisvara hulka ning emitendil tekib selle väljakandmise kohustus üksnes juhul, kui LTV tõuseb 150ni. 50 2014. a EBA Raportis (viide 12), lk 51 on võetud seisukoht, et absoluutse LTV rakendamine krediidi kandmisel tagatisvara hulka on hea mõte, ent absoluutse LTV rakendamine kogu krediidi elutsükli vältel (st kuni krediit on tagatisvara hulgas) mitte nii hea. 51 Pangandusmäärusele vastavate pandikirjade puhul on elamukinnisvara tagatise vastu antud krediidi maksimaalne lubatud LTV 80. 42 maksejõulisuse säilimisel on selline „kasum“ virtuaalne, siis reaalseks muutub see juhul, kui pärast pandikirjaportfelli võõrandamist uuele emitendile toimub näiteks krediidi tagasimakse või sundrealiseerimine ning saadud vahendid ületavad krediidi tagatisvarana arvesse võetud osa. Sellise virtuaalse „kasumi“ puhul tuleb siiski arvestada kolme asjaolu: (a) selline virtuaalne kasum eksisteerib ajutiselt, kuna ühelt poolt maksab krediidisaaja oma krediidijääki kogu aeg väiksemaks ning teiselt poolt pöörduvad kinnisvara hinnad teatava aja möödudes ilmselt taas tõusule; (b) kuniks selline virtuaalne kasum eksisteerib, vaadeldakse seda Euroopa praktikas kui pandikirjaportfelli sisemist lisatagatisvara (inglise keeles intrinsic overcollateralization), mis kuni teatava piirini võib pandikirjaportfelli kvaliteeti isegi tõsta; (c) siiski tuleks arvestada, et emitendil ei pruugi olla mõistlik tekitada sellist virtuaalset kasumit krediidi tagatisvara hulka kandmise hetkel, kuna krediidisumma, mis ületab LTV-d 70, on krediidiasutuse vara, mis seotakse pandikirjaportfelliga mittevajalikus ulatuses – kui emitent tõstab tagatisvara hulka palju selliseid laene, siis vastavalt väheneb bilansis ka tema muude varade osakaal, mis võib lõppjärgus alandada tema tagamata võlakohustuste (näiteks võlakirjade) krediidireitingut ehk siis muuta kallimaks pandikirjade välist kapitali kaasamist. Võrdlusgrupi seitsmest riigis on neli riiki lahendanud selle küsimuse samuti nagu käesoleva lõike 2. lauses kirjas. Lisaks tuleks siia kõrvale vaadata ka eelnõu § 28 lõiget 4 ja selle juurde käivat kommentaari, kuna see on käesoleva lõike 2. lauses kirjeldatud olukorra lahenduse teine pool. Samuti peaks n-ö pandikirjaportfelli sisemise tagatisvaraga arvestama siis, kui määratakse kindlaks eraldunud pandikirjaportfelli võõrandamistehingu hind. Lõige 2 seab täiendavad nõuded krediidi tagatiseks olevale varale seatavale hüpoteegile. Vastavalt lõikele peab hüpoteegisumma moodustama vähemalt 110 protsenti krediidisummast. Sellise nõude eesmärk on tagada, et kinnisasja sundrealiseerimisel oleks võimalik vara müügist saadavate vahenditega katta ka realiseerimiskulud. Lõikega kehtestatakse seega hüpoteegisumma miinimum, maksimaalset hüpoteegisummat käesolev lõige ei reguleeri. Lisaks täpsustakse lõikega selguse huvides üle, et hüpoteegisumma võib ületada ka tagatiseks oleva kinnisvaravara väärtust, et ei tekiks kahtlust sellise praktika õiguspärasuses52. § 27. Hüpoteekkrediiti tagava vara kindlustamise kohustus Lõige 1 sätestab üldise kindlustuskohustuse krediidi tagatiseks oleva vara osas ning seab kaks täiendavat nõuet, millele vastava vara kindlustus peab vastama. Esmalt peab kindlustus olema sõlmitud tingimustel, mida tavapäraselt kasutatakse sarnase vara kindlustamiseks. Sisuliselt tähendab see seda, et vara tuleks kindlustada vastavalt selle tüübile (st korteriomandi kindlustamisel tuleb kinnisvara liigiks märkida korter ning kinnistu oluliseks osas oleva eluhoone kindlustamisel tuleb kinnisvara liigiks märkida maja). Teise nõudena peavad kindlustatud olema kõik asjakohased riskid. Lõige 2 reguleerib kindlustuskohustuse tekkimist olukorras, kus varaks on kas hoonestamata elamukrunt või ehitusjärgus olev elamu või korter (korterelamu). Lõike alusel ei pea kindlustama hoonestamata elamukrunti, kuna sellel puudub ehitis, mida kindlustada. Ehitusjärgus olevate korterite kindlustuskohustus tekib hetkel, kui sinna tekib väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Enne sellise siseruumi tekkimist võib praktikas olla ka keeruline sõlmida sellise vara osas tüüpilist kodukindlustuslepingut. Lõige 3 reguleerib olukorda, kus hüpoteekkrediiti tagava vara osas tuvastatakse kas kindlustuslepingu puudumine või nõuetele mittevastav kindlustusleping. Vastavalt lõikes 52 Praktikas tekib selline olukord enamasti krediidi puhul, mis väljastatakse kõrge LTV-ga ning kus pooled on otsustanud leppida hüpoteegisumma kokku seaduses sätestatud miinimumist suuremas summas. 43 sätestatule peaks selline olukord lahenema 30 päeva jooksul. Kuna kindlustusleping on tänapäeva tehnoloogiliste vahendite abil võimalik ära sõlmida minutitega, siis peaks 30 päeva olema igati piisav aega erinevate kindlustusandjate pakkumuste võrdlemiseks, sobiva kindlustusandjaga lepingu sõlmimiseks ning sõlmitud lepingu emitendile edastamiseks. Kui vara omanik selle aja jooksul kindlustuslepingut ei sõlmi, saab seda teha emitent ise, sh. ennekõike juhul, kui ta on jätnud endale sellise õiguse kokkuleppes hüpoteekkrediidi saaja või seda krediiti tagava vara omanikuga. Kui antud tähtaja jooksule pole nõuetele vastavat kindlustuslepingut sõlmitud, tekib emitendil kohustus vastav laen tagatisvara hulgast välja kanda. Seejuures ei reguleeri käesolev eelnõu vastavalt lõikele 4 emitendi õigust nõuda kindlustuslepingu sõlmimist või kindlustusmaksete tasumist või hüvitamist – see on emitendi hüpoteekkrediidi saaja või seda krediiti tagava vara omaniku vahelise kokkuleppe ese. § 28. Hüpoteekkrediiti tagava vara hindamise nõuded ja hindaja kvalifikatsioon Lõikes 1 sätestatakse esmalt kohustus hinnata hüpoteekkrediiti tagava vara väärtus enne, kui hüpoteekkrediitist tulenevad nõuded kantakse pandikirjade tagatisena tagatisregistrisse. Säte võimaldab tugineda krediidiandjate ja –vahendajate seaduse alusel toimuvale hindamisprotseduurile, mida peavad kasutama ka krediidiasutused (KAS § 83 lg 31). See hõlmab ka KAVS § 53 lg 4 alusel antud määrust53, mida saab vajadusel lõikes 3 antud volitusnormi alusel määrusega täiendada. Vastavalt lõikele 1 on vara väärtuseks selle turuväärtus. Turuväärtuse oleks võimalik kasutada la hüpoteekkrediidiväärtuse (inglise keeles mortgage lending value)54 aluseks võtmist, ent eelnõus otsustati turuväärtuse kasuks järgnevatel põhjustel: (a) turuväärtus on võrdlusgrupis levinum kui hüpoteekkrediidiväärtus (neli riiki vs kolm riiki); (b) Euroopa võrdluses tervikuna on turuväärtus oluliselt rohkem levinud kui muud väärtused55; ja (c) hüpoteekkrediidiväärtuse kasutusele võtmine eeldaks Eestis seniajani hästi toiminud turuväärtuse hindamisest loobumist (või vähemalt selle kõrvale alternatiivse hindamise ja hindajate struktuuri tekitamist). Lisaks ei ole see ka krediidivõtjale ilmselt nii arusaadav kui turuväärtus. Turuväärtus on küll seaduses määratlemata mõiste, ent selle sisustamisel on soovitusliku lähtuda on soovitatav lähtuda vastavatest Eesti standarditest (EVS) või Rahvusvahelise Hindamisstandardite Komitee (International Valuation Standard Council – IVSC) standarditest (IVS) või nimetatutega vastavuses olevatest dokumentidest.56 § 29. Hüpoteekkrediiti tagava vara väärtuse ümberhindamine Paragrahv reguleerib emitendi hüpoteekkrediite tagava vara väärtuse ümberhindluse kohustusi. Lõikes 1 sätestatakse üldine kohustus teostada vähemalt korra ühe aasta jooksul vara kinnisvara ümberhindlus. „Ümber hindamist“ ei tuleks siinkohal mõista kui kohustust vara igal juhul ümber hinnata, vaid kui kohustust vaadata portfellis oleva vara hinnad tervikuna üle ning neid 53 Eelnõu koostamise hetkel on selleks rahandusministri 15.06.2016 määrus nr 25 „Nõuded elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindamisele“. 54 Kasutusel nt Saksamaal. Sisuliselt on tegemist tsükliülese turuväärtusega, mis tõusval turul on reeglina madalam kui turuväärtus (ja tõuseb turuväärtusest aeglasemalt) ning langeval turul on kõrgem kui turuväärtus (ning langeb turuväärtusest aeglasemalt). 55 2014. a EBA Raportis (viide 12), lk 47-48 välja toodud jurisdiktsioonidest, kus oli hindamiskriteerium määratud (32), oli turuväärtus kasutusel 15 juhul. Muud kriteeriumid olid oluliselt vähem levinud (populaarsuselt järgmine on hüpoteekkrediidiväärtus 8 juhul). 56 Turuväärtuse mõiste on põhjalikult defineeritud nt Eesti Standardikeskuse standardis EVS 875-3:2015 „Vara hindamine. Osa 3: Hindamise alused“ 44 ajakohastada, kui emitendile kättesaadavate andmete alusel on vara hindades toimunud muutus. Ka EBA parimate praktikate järgi peaks pandikirjade õiguslik raamistik kehtestama kohustuse vähemalt kord aastas üle vaadata hüpoteekkrediite ja ärihüpoteekkrediite tagava vara väärtus (vähemalt indekseerimise või muu statistilise meetodiga).57 Ümberhindamise põhjal muutub ka tagatisvara väärtus lähtudes eelnõu § 26 lõikes 1 sätestatud LTV määrast. Ümberhindamist tuleb siiski eristada stressitestimisest (§ 22), mis võtab arvesse potentsiaalseid tuleviku arengud. Ümberhinnatud vara väärtus on stressitestide aluseks. Lõige 2 kehtestab emitendi kohustuse teostada erakorralist ümberhindamist. Seda tuleb teha vastavalt punktile 1 siis, kui emitendile kättesaadavad andmed viitavad turutingimuste olulisele muutusele. Punktis 2 sätestatakse kohustus teostada erakorraline ümberhindlus ka juhul, kui näiteks teatud regioonis või teatud vara liigi osas on toimumas oluline langus, ent vastav langus ei pruugi oma piiratud mõju tõttu olla terve kinnisvaraturu hinnamuutuse dünaamikas selgelt nähtav (mis tekitaks ümberhindluse kohustuse punkti 1 alusel). Lõige 3 sätestab esmalt võimaluse kasutada tagatisregistrisse kantud hüpoteekkrediite tagava vara ümberhindamisel kasutada indekseeritud hindamist. Ehk teisisõnu öeldes ei pea iga tagatise puhul läbi viima korra aastas eelnõu §-s 28 sätestatud nõuetele vastavat hindamist. Eelduslikult saab indekseeritud ümberhindamisest pigem reegel kui erand, kuid oluline on rõhutada, et enne tagatisregistrisse kandmist peab hüpoteekkrediiti tagav vara vähemalt korra olema hinnatud vastavalt eelnõu §-s 28 sätestatud nõuetele. Oluline on see, et hüpoteekkrediidi kandmisel tagatisvarasse ei tohi selle hindamisest või ümberhindlusest olla möödunud rohkem kui 12 kuud.Indekseeritud hindamise kasutamine eeldab seda, et emitendil on piisavad lähteandmed portfelli indekseerimiseks. Ümberhindamise kord ja metoodika tuleb kehtestada sise-eeskirjades. Vajadusel saab FI ettekirjutusega nõuda ümberhindamist vastavalt enda määratud metoodikale. § 30. Segatud tagatisvaraga pandikirjade esmastagatis Lõikes 1 määratletakse segatud tagatisvaraga esmastagatis. Punktis 1 nimeteatud esmastagatise alaliigi (ärihüpoteekkreedit) määratlus kordab suures osas § 25 lõikes 1 sätestatut. Erisuseks on see, et (a) segatud alusvaraga pandikirjade puhul saab tagatisvara hulka hõlmata üksnes juriidiliste isikute laene ning (b) hüpoteegiga koormatud kinnisasi võib olla nii elamukinnisasi kui äriotstarbeline kinnisasi. Praktikas võiksid § 25 lõige 1 punkt 1 ja § 30 lõige 1 p 1 omavahel suhestuda muuhulgas selliselt, et arendamisel olevale korterelamule antud krediidi, mis vastab muudele seaduses toodud tingimustele, saab kuni korteriomandite võõrandamiseni kasutada segatud alusvaraga pandikirjade esmastagatisena ning pärast korteriomandite võõrandamist saab vastavat korteriomandite soetamiseks võetud laene kasutada hüpoteekpandikirjade esmastagatisena58. Punktide 2 ja 3 alusel võib segatud alusvaraga pandikirjade esmastagatisena kasutada Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi või vastava lepinguriigi piirkondliku valitsuse või kohaliku omavalitsuse laene või nende poolt emiteeritud võlaväärtpabereid. Punkti 4 alusel võib segatud alusvaraga pandikirjade esmastagatisena kasutada Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi avalik-õigusliku juriidilise isikute laene või võlaväärtpabereid. Siiski kohalduvad käesolevas punktis nimetatud tagatisele täiendavad piirangud, mis on välja toodud lõikes 2. Punkti 5 alusel võib segatud alusvaraga pandikirjade esmastagatisena kasutada Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi või vastava lepinguriigi piirkondliku valitsuse või kohaliku omavalitsuse poolt tagatud laene või võlaväärtpabereid. Seega võib käesoleva punkti alusel 57EBA parim praktika 4–B. 58 Näites toodud olukord eeldab, et korterelamu arendab juriidiline isik ning pärast arenduse valmimist võõrandatakse korterid füüsilistele isikutele, kes korteriostu finantseerivad pangakrediidiga ning kelle üheks krediiditagatiseks on ostetav korter. 45 kasutada tagatisena muuhulgas ka mitmesuguseid erasektori võlakohustusi, kuna riigi või kohaliku omavalitsuse tagatise läbi tekib võlakohustusele sisuliselt avaliku sektori krediidirisk. Lõige 2 täpsustab, milliseid avalik-õiguslike juriidiliste isikute laene ja võlaväärtpabereid võib segatud tagatisvaraga pandikirjade esmastagatisena kasutada. Punkti 1 alusel peab kvalifitseeruvate avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul olema välistatud selline maksejõuetusmenetlus, mille tagajärjel võidakse avalik-õiguslik juriidiline isik likvideerida, kuna likvideerimise võimalikkus muudab avalik-õigusliku juriidilise isiku sisuliselt võrdseks eraõigusliku juriidilise isikuga59. Sellist isikut ei ole võimalik enam liigitada avaliku sektori hulka ning seega ei saa ka tema võlakohustustele omistada avaliku sektori krediidiriski. Punkt 2 kujutab endast erandit punktist 1, lugedes kvalifitseeruvaks avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks sellise isiku, keda võib saada maksejõuetusmenetluse tekkimisel või selle tekkimise ohu korral menetluse lõppedes likvideerida, ent isikule kohalduvate õigusaktidega on ette nähtud, et vastavas olukorras võetakse tema kohustused täielikult üle isiku poolt, keda ei saa pankroti- või muu maksejõuetusmenetluse korral likvideerida. Seeläbi on võlausaldajale võlakohustuse krediidiriski aspektist püsivalt tagatud, et algse võlgniku maksejõulisuse olulisel halvenemisel jäävad võlakohustused ka ülevõtmise korral jätkuvalt avaliku sektori võlakohustusteks. Lõikele 3 kohalduvad eelnõu § 25 lg 4 kommentaarid. § 34. Ärihüpoteekkrediidile kohalduvad nõuded Vastavalt lõikele 1 kohaldatakse ärihüpoteekkrediidile üldreeglina hüpoteekpandikirjade esmastagatise ehk hüpoteekkrediite kohta sätestatut. Erandid sellest on sätestatud kommenteeritavas paragrahvis. Lõikes 2 defineeritakse äriotstarbelise kinnisasja mõiste käesoleva seaduse tarbeks. Lisaks klassikalistele kinnisasjadele nagu kinnistu ja korteriomand loetakse definitsiooni alusel äriotstarbeliseks kinnisasjaks ka piiratud asjaõigusteks olevad hoonestusõigus ja korterihoonestusõigus, kuna neile on samuti võimalik seada hüpoteeki ning neid kasutatakse praktikas üpris sageli krediiditagatisena. Kinnisasja „äriotstarbelisus“ määratletakse selle alusel, kas seda on nüüd või tulevikus võimalik kasutada ärilisel otstarbel. Kui kinnisasja sobivus määratletakse selle äriotstarbelise kasutamise võimalikkuse alusel, ei diskrimineerita põhjendamatult selliseid isikuid, kes on krediidi abil omandanud või soovivad omandada näiteks tootmismaal asuva või kasutusloata kaubanduskeskuse. Kuigi äriotstarbeliste hoonete püstitamine näiteks elamumaale ja nende (või nende osade) kasutamine ilma kasutusloa on probleemid, millega nii vastavate kinnisasjade omanikud kui kohalikud omavalitsused peaksid aktiivsemalt tegelema, ei ole käesoleva seaduse võimuses Eesti vastavat praktikat muuta. Sellest tulenevalt ei ole ka mõistlik selliseid erijuhtumeid seaduse skoobist päris välja jätta, kuna tsiviilkäibes tehakse selliste kinnisasjadega tehinguid muude kinnisasjadega võrreldaval hinnatasemel. Lõige 3 sätestatakse piirmäär sellele, kui suurt osa konkreetsest krediidist võib maksimaalselt kasutada segatud tagatisvaraga pandikirjade tagatisena. LTV on seaduses fikseeritud tasemel 60%60. Ka Euroopa praktikas (sh võrdlusgrupis) domineerib ülekaalult just LTV 60, vaid mõned üksikud riigid lubavad teatud tingimustel suuremat LTV-d äriotstarbelise kinnisvara tagatisel antud krediidile61. Käesoleva lõike teise lause sisu on selgitatud eelnõu § 29 lõike 1 selgitustes. 59 Eraõiguslik juriidiline isik vastutab oma kohustuste eest üksnes oma varade ulatuses. 60 Pangandusmäärusele vastavate pandikirjade puhul on äriotstarbelise kinnisvara tagatise vastu antud krediidi maksimaalne lubatud LTV samuti 60. 61 2014 a. EBA Raport (viide 12) lk 47-48. 46 Hüpoteegisumma ja krediidisumma vahelise suhte osas kohaldub ärihüpoteekkrediidile § 29 lõikes 2 sätestatu. Praegune turupraktika ei pruugi küll olla vastavuses sellise nõudega. Siiski on vaja tagada ka ärihüpoteekkrediitide puhul minimaalne hüpoteegisumma, et laenu saaks lugeda täies ulatuses tagatuks, sh. katta vajadusel sundrealiseerimise kulud. § 32. Täitemenetlus tagatisvara suhtes Lõikes 1 selgitatakse, et käesolev eelnõu teeb pandikirjaportfelli suhtes läbiviidava täitemenetluse osas erisusi. Esimene erisus on toodud lõikes 2. See piirab tagatisvarale sissenõude pööramine, samuti selle arestimise ja sellele käsutuspiirangu seadmise võimalikkust, andes selle õiguse üksnes pandikirjaportfelli võlausaldajale. Lõike 2 rakendamine tuleb kõne alla juhul, kui emitent rikub pandikirjast või tuletisinstrumendist tulenevat kohustust (eelkõige maksekohustuse mittetäitmine või teade kavatsusest seda mitte täita), ent pandikirjaportfelli pankrotti ei ole veel välja kuulutatud. Sellisel juhul on pandikirjaportfelli võlausaldajal õigus oma nõude kaitsmiseks taotleda tagatisvarale sissnõude pööramist või aresti või käsutuspiirangu seadmist, ent tulenevalt asjaolust, et võlausaldajal on oma nõudest tulenevalt nõue tagatisvara kui terviku ja mitte üksiku tagatisvara vastu, saab sellist sissenõuet, aresti või käsutuspiirangut seada üksnes abstraktselt tagatisvarale kui tervikule ja sedagi üksnes ulatuses, mis katab konkreetse võlausaldaja nõuet. Kuna ühtegi üksikut tagatist ei ole võimalik arestida (sh kontot), siis seatud arestide üle peab arvestust pidama emitent või tagatisvara haldur. Lõige 3 reguleerib olukorda, kus mõnele tagatisele või tagatisvarale siiski pööratakse sissenõue või seatakse arest või käsutuspiirang, ent selle seadmine ei tulene pandikirjadest. Kuigi selliste piirangute või koormatiste seadmisel võib vastava osa tagatisvara väärtus muutuda, ei peaks see siiski olema piisav alus tegevusloa tühistamiseks või tagatisvara halduri määramiseks, kui (a) emitent täidab kõiki seadusest tulenevaid nõudeid; (b) puudub muu alus tegevusloa tühistamiseks; ning (c) puudub muu alus tagatisvara halduri määramiseks. Praktikas võib käesolevas lõikes nimetatud olukord tekkida näiteks juhul, kui emitent rikub alamhaldurlepingust 62 tulenevat kohustust (või tekib vaidlus alamhaldurlepingu alusel) ning vaidluse käigus seatakse emitendi varadele alamhalduri juures arest või muu samalaadne käsutuspiirang. Sellisel juhul ei ole arest või käsutuspiirang pandikirjadega kuidagi seotud, ent omab siiski pandikirjaportfellile teatavat mõju. Lõike 2. lause annabki emitendile juhise, mida sellises olukorras teha – arestitud või käsutuspiiranguga tagatisvara tuleb asendada muu tagatisvaraga. See tähendab seda, et kuni konkreetse tagatisvara osas käib näiteks vaidlus ning see on arestitud või selle käsutamine on piiratud muul viisil, ei peaks emitent jääma ootama vaidluse lõpptulemust, vaid peaks asendama vastava osa tagatisvarast viivitamatult muude, arestidest ja käsutuspiirangutest vabade tagatistega. Kommenteeritav säte reguleerib üksnes pandikirjaportfelli, mis pole veel eraldunud. Kui pandikirjaportfell on emitenti maksejõuetuse tõttu emitendi varadest eraldatud, ei ole enam võimalik arestitud või käsutuspiiranguga tagatisvara muu tagatisvaraga asendada, kuna vara asendamine ja muud sarnased toimingud emitendi ja pandikirjaportfelli vahel on keelatud alates pandikirjaportfelli eraldamise hetkest. § 33. Pandikirjaportfelli eraldumine Lõikes 1 on sätestatud pandikirjade üks olulisemaid tunnuseid: pandikirjaportfell eraldatakse emitendi muust varast olukorras, kus emitent on muutunud maksejõuetuks, kaotanud tegevusloa 62 Leping, mille alusel hoiab pank kliendi jaoks välisväärtpabereid välisriigi kontohalduri juures. 47 või kui emitendiga on toimunud muu sündmus, mille tagajärjel emitent kaotab või võib kaotada kontrolli oma äritegevuse ja varade juhtimise üle. Lisaks pankroti väljakuulutamisele peab see juhtuma ka moratooriumi väljakuulutamisel, tegevusloa lõppemisel (ennekõike kehtetuks tunnistamisel), finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses (FELS) ettenähtud kriisilahendusmenetluse algatamisel63 ja sundlõpetamisel. Lõike 1 punktides 1-6 nimetatud sündmustel loetakse pandikirjaportfell automaatselt eraldunud, sh. ka siis, kui vastavates kohtulahendis või FI otsustes pandikirjaportfelli eraldumist sõnaselgelt ette nähtud pole. Lõikes 2 ja lõike 1 punktis 7 käsitletakse FI õigust otsustada ennetava pandikirjaportfelli eraldamine. Säte tagab FI-le võimaluse erinevate olukordadele paindlikult läheneda ja peaks kindluse mõttes ära katma kõik olukorrad, mis ei mahu lõike 1 punktide 1-6 alla, kuid kus on pandikirjaomanike õiguste kaitseks vajalik eraldada pandikirjaportfell. Pandikirjaportfelli eraldumise hetk on sellisel juhul hetk, mil hakkab kehtima vastav FI haldusakt. Seda küsimust reguleerib HMS § § 61 lg 1, mille kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Lõikes 2 on toodud kaks pandikirjaportfelli eraldamise otsuse tegemise alust. Tegemist on alternatiivsete õiguslike alustega, st. otsuse tegemiseks piisab sellest, et FI tuvastab ühe kõnealustest olukordadest. Seejuures hõlmavad punktis 1 nimetatud rikkumised kõiki krediidiasutuste tegevust reguleerivaid norme ning mitte üksnes spetsiifiliselt pandikirjadega seotud õigusakte. Tähtis on aga see, et rikkumisel on oluline kaal, mis viitab sellele, et pandikirjaomanike õigused on ohus. Näiteks võib punktis 1 sätestatud alus pandikirjaportfelli eraldamiseks esineda siis, kui krediidiasutuse omavahendid on vähenemas ning langevad tõenäoliselt lähiajal alla õigusaktidega nõutud taseme. Punktis 2 peetakse ennekõike (kuid mitte ainult) silmas FELS § 39 lg 1 punktis 1 kirjeldatud olukorda, kus järelevalve käigus saadud informatsiooni põhjal on FI hinnangul tõenäoline, et krediidiasutus on muutunud või võib muutuda maksejõuetuks. Sellises olukorras pole küll kriisilahendusmenetluse algatamine kohustuslik, ent siiski võib olla vajalik ennetavalt eraldada pandikirjaportfell emitendi muust varast. 34. Pandikirjaportfellide eraldumise tagajärjed Lõige 1 sätestab pandikirjaportfelli eraldatuse kõige olulisema tagajärje. Pandikirjade emitendi pankroti korral ei kuulu tagatisvara emitendi pankrotivara hulka. See tähendab, et tagatisvara saab kasutada üksnes pandikirjaportfelli võlausaldajate (pandikirjaomanikud ja tuletisinstrumentide vastaspooled) nõuete täitmiseks ning pandikirjaportfelli valitsemisega seotud kulude katteks; muudel emitendi võlausaldajatel, kes pankroti korral esitavad oma nõude emitendi pankrotimenetlusse, ei ole õigust saada oma nõudele rahuldust tagatisvara arvelt. Seejuures selgitab lõige 2, et üht liiki pandikirjaportfell on teistest pandikirjaportfellist täitsa sõltumatu ehk moodustab iseseisva sihtvarakogumi. Kahe pandikirjaportfelli vaheline ristsubsideerimine on keelatud. Sihtvarakogumi moodustamine ei tähenda seda, et moodustub uus juriidiline isik. Formaalselt on tegemist endiselt emitendi omandiga, mis on aga tema muust varast rangelt eraldatud ning mida valitseb tagatisvara haldur (vt järgmine lõik). 63 Täpsemalt on silmas peetud FELS §-s 41 nimetatud otsuse tegemist. 48 Lõige 3 lahendab küsimuse, kellel on õigus käsutada pandikirjaportfelli kuuluvat vara. Selle õiguse saab endale tagatisvara haldur analoogselt pankrotihalduriga pankrotimenetluses. Samuti saab ta endale õiguse osaleda kohtumenetlustes, mis puudutavad pandikirjaportfelli. Lõikes 4 sätestatu eesmärk on rõhutada pandikirjaportfelli sõltumatust emitendi maksejõuetusest ja muudest sarnastest sündmustest, mis emitendiga aset võivad leida. Lõikega sätestatakse selgelt, et emitendi pankrot, moratoorium või muu sarnande sündmus ei mõjuta pandikirjadest, tuletisinstrumentidest ega tagatisvarast tulenevaid õiguseid ja kohustusi. Pandikirjaportfelli kohustuste puhul tähendab see eelkõige seda, et need ei muutu sissenõutavaks. Võlausaldajatele võlgnetavaid kohustusi tuleb täita nii, nagu pandikirjade ja tuletisinstrumentide tingimused ette näevad. Tagatisvara puhul tähendab see eelkõige seda, et emitent ei saa hakata tagatisvarast tulenevaid nõudeid ennetähtaegselt või erakorraliselt sisse nõudma. Antud lõige peaks seega andma kõikidele pandikirjaportfelliga seotud isikutele piisava selguse nende õiguste ja kohustuste säilimise kohta emitendi maksejõuetuse või muu lõikes nimetatud sündmuse toimumisel. Lõige 5 on tagatisvara kaitsele suunatud säte ning reguleerib tagatisvara käsutamist pärast sellist emitendiga toimunud sündmust, mis toob kaasa tagatisvara halduri määramise. Lõike 1. lause teeb viite PankrS § 36 lõigetele 2 kuni 4, kuna sarnast regulatsiooni on mõistlik rakendada ka muudel juhtudel kui emitendi pankroti korral. Lõike 2. lause reguleerib olukorda, kus konkreetne tagatisvara kuulub arvestuslikult pandikirjaportfelli, ent faktiliselt emitendi kontrolli alla. Selline olukord tekib näiteks juhul, kui emitent on määranud tagatisvarasse kuuluva emitendi nõude täitmiseks võlgnikule arvelduskonto, kuhu võlgnik täidab vastavalt poolte vahel kokkulepitud maksegraafikule oma põhiosa- ja intressimaksekohustusi. Kui emitendiga toimub § 36 lõike 1 nimetatud sündmus, ei peaks see tagatisvarasse kuuluva emitendi nõude võlgniku jaoks midagi muutma ning ta peaks jätkama oma kohustuse täitmist vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule, kui teda pole teisiti teavitatud. Kuivõrd näites toodud arvelduskonto jääb emitendi kontrolli alla, pannakse emitendile kohustus anda pandikirjaportfelli käsutusse kõik vahendid, mis võlgnikult konkreetse nõude täitmiseks vastavale kontole laekuvad või muul viisil emitendi käsutusse satuvad. Säte ei kohaldu kriisilahendusmenetluses, kuna sellises olukorras tagatisvara haldurit ei nimetata. Ehk teisisõnu öeldes pole olemas tagatisvara haldurit, kellele tagatisvara hulka kuuluvate nõuete täitmisest saadu üle anda. On aga oluline rohtuta, et kriislahendusmenetluses kohaldatakse eelöeldule vaatamata põhimõtet, et tagatisvara ja sellest saadud tulu võib kasutada üksnes vastavat liiki pandikirja omaniku ja vastavasse tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumendi vastaspoolte nõude rahuldamiseks (vt § 35 lg 1). Lõikes 6 täpsustatakse, et emitenti ei või äriregistrist kustutada enne pandikirjaportfellide võõrandamist või likvideerimist. Säte on vajalik, kuna emitendi pankrotimenetlus või likvideerimismenetlus võib teoreetiliselt lõppeda veel siis, kui pandikirjaportfell on endiselt aktiivne. § 35. Pandikirjaportfell kriisilahendusmenetluses ja selle käsitlemine tervendamiskavas Lõige 1 käsitleb küsimust, mis saab pandikirjaportfellist kriisilahendusmenetluses. Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 2014. aastal vastu direktiiv 2014/59/EL, millega loodi krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik (ingl. k. bank recovery and resolution directive ehk BRRD). Selle eesmärk oli anda pädevatele liikmesriikide asutustele ehk kriisilahendusasutustele64 võimalus kasutada kõikehõlmavad ja tõhusad lahendusi makseraskustesse sattunud pankadega tegelemiseks. Eesti 64 Eestis on selle ülesande täitmiseks moodustatud finantskriisi lahendamise üksus Finantsinspektsioonis. 49 õigusesse võeti BRRD üle 29.03.2015 jõustunud finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadusega (FELS). BRRD sätestab üksnes üldise raamistiku, mida teha pandikirjadega kriislahendusmenetluses. Siiski garanteerib see, et pandikirjade struktuur ja side tagatisvara ning pandikirjadest tulenevate kohustuste vahel jääb alles. Üldjoontes ei puuduta kriisilahendusmenetlus pandikirju. Samas vaikib BRRD mitmes pandikirjaspetsiifilises küsimuses (nt kuidas käsitleda lisatagatisvara). See asjaolu jätab liikmesriikidele ja kriisilahendusasutustele teatud kaalutlusruumi, kuidas rakendada kriislahendusmenetlust pandikirjade osas. Eelnevast tulenevalt näeb eelnõu ette lahenduse, et BRRD-s ja FELS-s ettenähtud kriisilahendusmenetluse algatamisel loetakse materiaalses mõttes pandikirjaportfell eraldunuks (analoogselt sellega, mis juhtub pandikirjaportfelliga emitendi pankroti puhul). Formaalses plaanis tekib aga oluline erinevus võrreldes teiste eelnõu § 36 lõikes 1 nimetatud sündmustega, kuna pandikirjaportfelli valitsemiseks ei nimetata ametisse tagatisvara haldurit. Pandikirjaportfelli valitseb kriisilahendusmenetluses Finantsinspektsiooni nimetatud erihaldur, kellele läheb üle kriisilahendusmenetluses oleva emitendi kogu vara valitsemise ja käsutamise õigus üle (vt FELS § 43 lg 1). Selline lahendus on võimalik ja samas ka optimaalne, kuna esiteks sätestab BRRD art 44 lg 2 punkt b) kohustuste teisendamise meetme (ingl. k. bail-in tool) kohaldamisega, et kriisilahendusasutused ei kasuta võlgade allahindamise ega konverteerimise õigust tagatud kohustuste, sealhulgas pandikirjade suhtes ja riskide maandamise eesmärgil kasutatavate instrumentide suhtes, mis moodustavad lahutamatu osa tagatiste kogumist ning mis on siseriikliku õiguse kohaselt tagatud sarnaselt pandikirjadele. Liikmesriigid peavad BRRD kohaselt tagama, et kogu pandikirjade tagatud kogumiga seotud tagatud vara jääb mõjutamatuks, eraldatuks ning piisavalt rahastatuks.65 Eeltoodud BRRD sätted on üle võetud FELS § 71 lg 1 punktiga 2 ja sama paragrahvi lõikega 2. Seega võimaldab BRRD rakendada ka kriisilahendusmenetluses eelnõu § 34 lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatut, mis konkretiseerib pandikirjaportfelli eraldatuse tagajärgi. Ennekõike tähendab see, et ka kriisilahendusmenetluses moodustub pandikirjaportfellist iseseisev sihtvarakogum, millesse kuuluvat tagatisvara ja sellest saadud tulu võib kasutada üksnes vastavat liiki pandikirja omaniku ja vastavasse tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumendi vastaspoolte nõude rahuldamiseks. Teiseks ei näe aga BRRD ette tagatisvara halduri nimetamist või muul moel erihalduri volituste piiramist kriisilahendusmenetluses oleva emitenti vara käsutamise osas. Erihalduril on BRRD art 35 lg 2 kohaselt kõik krediidiasutuse aktsionäride ja juhtorgani õigused. Erihaldur võib selliseid õigusi kasutada ainult kriisilahendusasutuse kontrolli all. Erihalduril on kohustus rakendada kõiki vajalikke meetmeid, et edendada kriisilahenduse eesmärke ning võtta kriisilahenduse meetmeid vastavalt kriisilahendusasutuse otsusele (vt FELS § 47). Eelnevast tulenevalt pole otstarbekas kriislahendusmenetluses nimetada lisaks FI poolt nimetatud ja FI ulatusliku kontrolli all tegutsevale erihaldurile veel ka tagatisvara haldurit. Lõikes 2 sätestatu kohustab emitenti tervendamiskava esitamisel analüüsima selle mõju pandikirjaportfellile. Vastav analüüs peaks eelkõige selgitama seda, kas tervendamismeetmete rakendamine võiks halvendada või parandada pandikirjaportfelli kohustuste täitmist ning kas pandikirjaportfelli eraldamine võiks soovitud tulemusele kaasa aidata või selle saavutamist raskendada. 65See välista aga kohustuste teisendamise meetme kohaldamist tagatud kohustuse, sealhulgas pandiga tagatud kohustuse sellise osa suhtes, mis ületab tagatiseks oleva vara, pandi, pandiõiguse või tagatise väärtust (FELS § 71 lg 3). 50 § 36. Tagatisvara halduri määramine Paragrahv reguleerib tagatisvara haldur nimetamist. Tagatisvara halduri näol on tegemist isikuga, kes määratakse pandikirjaportfelli valitsema siis, kui on toiminud eelnõu § 36 lõikes 1 nimetatud sündmus. Tagatisvara halduri määramine on seega vajalik pandikirjaportfelli normaalseks toimimiseks, pandikirjaportfelli maksejõulisuse kindlaksmääramiseks ning muude seaduses sätestatud pandikirjaomanike ja tuletisinstrumentide vastaspoolte eriõiguste tagamiseks. Lõikes 1 käsitletakse olukordi, kus pandikirjaportfelli eraldumise ajendiks on kohtulahend (pankroti väljakuulutamine, FI taotluse alusel tehtud pandikirjaportfelli eraldamise määrus, sundlõpetamise määrus). Antud juhtudel määrab kohus tagatisvara halduri selle sama lahendiga. Tagatisvara halduri isiku osas peab ettepaneku tegema Finantsinspektsioon, kes näitab kohtule ära kandidaadi vastavuse eelnõu §-s 40 sätestatud nõutele. Lõikes 2 käsitletakse olukordi, kus pandikirjaportfelli eraldumise ajendiks on FI otsus. Sellisel juhul pöördub FI kohtu poole ja taotleb tagatisvara halduri määramist hagita menetluses. Halduri nimetamise protsess ei mõjuta kuidagi tegevusloa kehtetuks tunnistamise, tegevuse vabatahtliku lõpetamise loa või moratooriumi jõustumist. Kuni tagatisvara halduri nimetamiseni on kontrolleril õigus teha emitendi esindajana tagatisvara arvelt pandikirjaportfelli valitsemiseks vajalikke edasilükkamatuid tehinguid, sh ennekõike täita maksekohustusi pandikirjaomanike ees. Seega tekib kontrolleri ülesandeid täitval audiitorettevõtjal ajutine piiratud seadusjärgne esindusõigus TsÜS § 117 tähenduses. Kontrolleril puhul võib küll täheldada teatud huvide konflikti, kui ta nimetatakse tagatisvara halduri positsioonile (vt eelnõu § 37 kommentaar). Siiski on temale ajutiselt tehingute tegemise õiguse andmine paremate alternatiivide puudumise tõttu põhjendatud, sh. seetõttu, et emitendi juhtkond pole enam usaldusväärne olukorras, kus FI tunnistab kehtetuks tegevusloa või kuulutab välja moratooriumi. Lõiked 3 ja 4 reguleerivad tagatisvara halduri määramise menetluslikke küsimusi, mis on seotud tema äriregistrisse kandmisega. Nagu selgitatud eelnõu § 7 kommentaarides, on eelistatud lahendus, et emitent lõpetab vabatahtlikult oma pandikirjaäri või kogu tegevuse olukorras, kus kõik tema pandikirjaportfelli kohustused on täidetud. Sellisel juhul on vastavalt lõikele 5 võimalik jätta tagatisvara haldur nimetamata ning emitent saab allesjäänud tagatisvara kasutada muul otstarbel. Õigusselguse huvides peaks FI otsuse kohtult mitte taotleda tagatisvara halduri määramist ära märkima tegevuse vabatahtlikuks lõpetamiseks loa andmise otsuses. § 37. Tagatisvara haldurile esitatavad nõuded Lõike 1 kohaselt võib tagatisvara halduriks sisuliselt sama kvalifikatsiooniga isiku, kes võiks olla ka krediidiasutuse pankrotihaldur (vrd KAS § 126 lg 2). Alternatiivina saab kaaluda ka seda, et tagatisvara halduriks nimetatakse isik, kes tegutses emitendi kontrollerina. Sellisele valikule räägivad aga vastu järgmised argumendid. Esiteks sarnanevad tagatisvara halduri ülesanded pigem pankrotihalduri omadega: tema peamine ülesanne on tagada kõigi pandikirjaportfelli võlausaldajate nõuete rahuldamine ning nende võrdne kohtlemine. Selleks peab ta piiratud ulatuses juhtima majandustegevust ning tegema tehinguid, mitte üksnes kontrollima teise isiku tegevuse nõuetele vastavust nagu seda teeb kontroller. Samuti on tagatisvara halduril ülesanne võimalikult efektiivselt likvideerida pandikirjaportfelli majandustegevus. Teiseks peab olema kindel tagatisvara halduri usaldusvääruses ja teadmiste ning oskuste piisavuses, kuna tegemist on isikuga, 51 kelle vastutada on reaalsed juhtimisotsused – seda tagavad antud juhul pankrotiseaduses ja krediidiasutuste seaduses pankrotihaldurile esitatud nõuded. Kolmandaks võib esineda huvide konflikt, kui emitendi kontroller nimetataks tagatisvara halduriks. Nimelt on tagatisvara halduri kõige esimene ülesanne selgitada välja eraldunud pandikirjaportfelli maksejõulisus (eelnõu § 41 lg 2). Isik, kellel oli seadusest tulenevalt kohustus kontrollida muu hulgas piisava tagatisvara olemasolu ja selle nõuetele vastavust, peaks sellisel juhul sisuliselt hindama oma varasemat tegevust. See ei tähenda, et kontroller peaks tingimata vastutama pandikirjaportfelli maksejõuetuse eest, ent oma tööd hoolsamalt tehes oleks ta ehk saanud suunata emitenti pandikirjaportfelli pankrotti ära hoidma või reageerida sündmustele enne, kui oli juba liiga hilja. Lõikes 2 nimetatakse isikud, keda mitte mingil juhul ei tohi määrata tagatisvara halduriks. Isegi siis, kui isik tagatisvara halduri ametisse nimetamisel mõne loetelus toodud isiku tunnustele ei vastanud, tuleb ta ametist vabastada eelnõu §-s 43 sätestatud korras, kui temast saab lõikes 2 nimetatud isik tagatisvara halduriks oleku ajal. Esiteks ei saa tagatisvara halduriks olla emitendi ajutine haldur, pankrotihaldur või likvideerija, kuna selline kahel toolil istumine tooks kindlasti kaasa huvide konflikti, sest emitendi pankrotihalduril ja tagatisvara halduril on vastavate sündmuste korral olemuslikult vastandlikud huvid. Keeldu määrata tagatisvara kontrolleriks endine emitendi kontroller selgitati lõike 1 kommentaarides. Eelnõu § 12 lõikes 3 toodud isikute puhul esineb ilmselge huvide konflikt või on ilmselge, et nad ei ole piisavalt usaldusväärsed täitmaks tagatisvara halduri ülesandeid. § 38. Tagatisvara halduri varaline vastutus Kuna eelistatult on olukord, kus tagatisvara halduriks nimetatakse isik, kes vastab pankrotiseaduses pankrotihaldurile esitatud nõuetele, võeti tagatisvara halduri varalist vastutust reguleerivate eelnõu sätete kujundamisel eeskuju pankrotiseaduses sätestatust. Seega sätestab lõige 1, et kontroller vastutab oma kohustuste rikkumisega süüliselt tekitatud kahju eest. Antud sätte alusel tekkiv varaline vastutus ei hõlma üksnes vahetult ülesannete täitmise käigus tekitatud kahju, vaid ka nt. hilisema konfidentsiaalsuskohustusega hõlmatud teabe õigusvastase avalikustamise või kuritarvitamisega tekitatud kahju. Lõikes 2 sätestatakse PankrS § 63 lg 2 eeskujul 3-aastane kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg. § 39. Tagatisvara halduri kutsekindlustus Kohustusliku kutsekindlustuse sõlmimise nõudega soovitakse ühest küljest tagada kahjujuhtumi korral kahjustatud isikule hüvitise maksmine. Teisest küljest on vastutuskindlustuse eesmärgiks kaitsta kahju tekitajat ootamatute kahjunõuete eest, mis võivad mõjutada tema majanduslikku olukorda, sh. põhjustada maksevõimetust. Tagatisvara halduri puhul on aga tõenäoline, et kohaldub lõikes 3 sätestatu, mille kohaselt ei pea pankrotihaldur, kohtutäitur, advokaat ja vandeaudiitor, kelle kutsetegevusest tulenev vastutus on seaduse kohaselt kindlustatud, sõlmima eraldi tagatisvara halduri kutsekindlustuslepingut, kui olemasolev kutsekindlustusleping hõlmab tegutsemist tagatisvara haldurina. Seejuures peaks kindlustusleping expressis verbis ette nägema tagatisvara halduri kohustuste täitmisega tekitatud kahju hüvitamise. § 40. Tagatisvara halduri tasu Lõikes 1 sätestatakse, et tagatisvara halduri tasu suuruse otsustab kohus, võttes arvesse Finantsinspektsiooni poolt tehtud ettepanekut. Kohus võib kulude ja tasude suuruse otsustamisel Finantsinspektsiooni ettepanekust kõrvale kalduda näiteks juhul, kui peab tasu liialt priiskavaks, millisel juhul võib kohus vähendada tagatisvara haldurile määratavat tasu. Samas peaks tagatisvara 52 haldurile määratav tasu olema siiski õiglane tema poolt tehtud tööd ja selle keerukust arvesse võttes. Lisaks sätestatakse, et tasu suurus ei või aastatasuna ületada 0,5 protsenti tagatisvara väärtusest. Tegemist on absoluutse ülempiiriga, mille puhul on lähtutud KAS § 126 lõikes 7 krediidiasutuse pankrotihalduri tasu kohta sätestatut. Tagatisvara halduri tasu ülempiir on väiksem muu hulgas põhjusel, et tagatisvara on eelduslikult oluliselt kõrgema kvaliteedi ning lihtsama struktuuriga kui maksejõuetu krediidiasutuse pankrotivara. Samuti on pandikirjaomanike nõuete rahuldamine palju lihtsam ülesanne kui pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamine, sest eelnõu näeb ette mitu garantiid, mis tagavad selle, et tagatisvarast piisaks pandikirjaomanike nõuete rahuldamiseks. On oluline rõhutada, et ülempiir olemasolu ei vabasta Finantsinspektsiooni ja kohut kohustusest hinnata igal üksikjuhul tagatisvara halduri kvalifikatsiooni ning tema ülesannetele mahtu ja keerukust ning määrata nendes faktoritest lähtuv põhjendatud tasu. Lisaks tasule on tagatisvara halduril lõike 2 alusel õigus nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist (analoogne õigus on pankrotihalduril PankrS § 66 alusel). Kuna tavapärast järelevalvet tagatisvara halduri üle teostab vastavalt eelnõu §-le 45 Finantsinspektsioon, otsustab tema ka kulutuste põhjendatuse üle. Taotlus kulutuste hüvitamiseks esitatakse ühes igakuiste tagatisvara halduri tegevusaruannetega. Lõige 3 reguleerib, millisest allikast kaetakse tagatisvara halduri tasu ning põhjendatud kulutused. Seda tehakse tagatisvara arvelt, mitte näiteks emitendi muust varast või muudest avalikest vahenditest. Tegemist on osaga pandikirjaportfelli valitsemisega seotud kuludest, millele viidatakse eelnõu § 34 lõikes 1. Piisavate vahendite olemasolu pandikirjaportfelli valitsemise kulude katmiseks peab tagama ennekõike eelnõu § 21 lõikes 1 ettenähtud kohustuslik lisatagatisvara. Kui emitent on emiteerinud nii hüpoteekpandikirju kui ka segatud tagatisvaraga pandikirju, tuleb eraldumisjärgsed valitsemise kulud jagada erinevate pandikirjaportfellide vahel. § 41. Tagatisvara halduri õigused ja kohustused Paragrahv reguleerib tagatisvara halduri õigusi ja kohustusi, määratledes seeläbi ära tagatisvara halduri töö sisu ja eesmärgi. Lõige 1 reguleerib tagatisvara halduri õiguste ja kohustuste tekkimise hetke. Tagatisvara haldur omandab pandikirjaportfelli valitsemise ja käsutamise õiguse alates tema määramisest ehk siis § 39 lõikes 1 või 2 nimetatud kohtumääruse jõustumisest. Lõige 2 paneb tagatisvara haldurile kohustuse võimalikult kiirest selgitada välja pandikirjaportfelli maksejõulisus. Kui pandikirjaportfell ei ole maksejõuline, peab haldur teavitama sellest viivitamatult Finantsinspektsiooni, kes saab § 49 lg 3 alusel esitada kohtule pandikirjaportfelli pankrotiavalduse. Lõike 2 puhul võib tekkida küsimus ka selles, kui pika vaate peaks tagatisvara haldur pandikirjaportfelli maksejõulisuse määratlemisel võtma. Sellele vastates tuleb lähtuda eelnõu § 49 lg 2 punktis 2 toodud pandikirjaportfelli maksejõuetuse definitsiooni elemendist, mille kohaselt on eraldunud pandikirjaportfell maksejõuetu, kui tagatisvara nüüdisväärtus ei kata pandikirjadest ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste nüüdisväärtust ning pandikirjaportfelli valitsemise kulusid. Finantsinspektsioon peaks talle esitatud hinnangut eraldunud pandikirjaportfelli maksejõulisuse kohta kindlasti sisuliselt kontrollima. Lõike 3 järgi on tagatisvara halduril kohustus teavitada FI-d viivitamata pandikirjaportfelli maksejõuetusest, mis on defineeritud eelnõu § 49 lõikes 2. See kohustus lasub temal kogu ametisoleku ajal, mitte üksnes seoses lõikes 2 sätestatud ülesande täitmisega. 53 Lõige 4 määratleb tagatisvara halduri esindusõiguse ulatuse pandikirjaportfelli osas. Tagatisvara haldur esindab emitenti pandikirjaportfelli valitsemisel ja käsutamisel. Kuna pandikirjaportfelli näol ei ole tegemist iseseisva juriidilise isikuga, esindab tagatisvara haldur formaalselt emitenti kui juriidilist isikut, ent tema esindusõiguse ulatus on piiratud pandikirjaportfelli kui nii-öelda eraldiseisva üksuse esindamisega. Lõige 5 täpsustab eraldunud pandikirjaportfelli valitsemise ja käsutamisega seotud tagatisvara halduri kohustusi. Lõike 5 lauses 1 kirjeldatakse, kuidas peaks tagatisvara haldur pandikirjaportfelli valitsema. Nt. võiks tagatisvara haldur konkreetse pandikirjaportfelli komplekssust, finantsturgudel toimuvaid arenguid ning muid asjakohaseid tegureid arvesse võttes esmalt määratleda, kas ta on võimeline pandikirjaportfelli iseseisvalt valitsema, või on vajalik kaasata muid nõustajaid. Tagatisvara halduril on muu hulgas kohustus tegeleda aktiivselt pandikirjaportfelli varade ja kohustuste sobitamisega (asset-liability matching). See tähendab, et tagatisvara haldur peab tagama, et pandikirjaportfelli sissetulevad ja väljeminevad rahavood klapiksid omavahel võimalikult hästi ning et pandikirjade lunastuspäevade lähenedes oleks tagatisvara hulgas lunastuse läbiviimiseks piisavalt likviidseid vahendeid. Samuti peaks tagatisvara haldur tegelema pandikirjaportfellile ostuhuviliste otsimise ja muudesse pandikirjaportfelli müügile suunatud tegevustesse panustamisega. Lõike 2 lause 2 esitab mitteammendava loetelu käsutustehingutest, mida tagatisvara haldur võib pandikirjaportfelli valitsemisel teha. Lõike 2 lause 3 annab tagatisvara haldurile õiguse kasutada tagatisvara vajalike kulutuste tegemiseks. Vajalikeks kulutusteks võivad olla näiteks kulud õigus- ja finantsnõustajatele, tagatisvarasse kuuluvate väärtpaberite hoidmis- ja tehingukulud, emitendi töövahendite ja personali kasutamisega seotud kulud. Ammendavat lubatud kulutuste loetelu ei ole mõistlik ega võimalik esitada, iga kulu puhul tuleb selle eesmärgipärasust hinnata eraldi (vt eelnõu § 40 lg 3). Lõige 6 reguleerib emitendi kaasabi kohustust pandikirjaportfelli valitsemisel, pannes emitendile kohustus anda tagatisvara haldurile abi, mida tagatisvara haldur vajab oma ülesannete täitmiseks. Lisaks pandikirjaportfelli dokumentatsiooni üleandmisele peab emitent andma vajadusel tagatisvara halduri käsutusse ka oma personali ning muud halduri tööks vajalikud vahendid, näiteks töökoha, arvuti ja juurdepääsu pandkirjaportfelli valitsemisega seotud süsteemidele. Tagatisvara haldur peab maksma emitendile saadud abi eest tasu, mis vastab emitendi tegelikele kuludele66. Lõige 7 rõhutab olulist põhimõtet, et tagatisvara haldur peab järgima emitendi tegevust reguleerivaid õigusakte. Spetsiifilisemalt nimetab lõige isikuandmete kaitse ja pangasaladuse hoidmise kohustusi. Käesoleva eelnõu puhul tuleb märkida, et tagatisvara halduri osas kohalduvad emitendile kehtestatud nõuded ulatuses, milles nende kohaldumist tagatisvara haldurile ei ole selgesõnaliselt välistatud (näiteks § 21 lõikes 6 sätestatud erand), või ei ole vastavad nõuded tagatisvara halduri määramisest alates enam asjakohased (näiteks tagatise nõutele vastavuse kontroll enne selle tagatisregistrisse kandmist). Lõiked 8 ja 9 reguleerivad tagatisvara halduril lasuvaid teabe esitamise nõudeid. Lõige 8 täpsustab eelmises lõikes sätetatut, pannes tagatisvara haldurile selgesõnalise kohustuse jätkata §- des 54 ja 55 sätestatud aruandluse ja teabe avalikustamise kohustuste täitmist. Lõike 9 pannakse 66Emitentidel on üldjuhul olema sisemised metoodikad iga töötajaga seonduva kulu väljaarvutamiseks (sh. nii töötasu kui näiteks kommunaal- ja kantseleikulude osas), mistõttu tagatisvara halduri monetaarse jalajälje hinnastamine ei tohiks olla problemaatiline. 54 tagatisvara haldurile kohustus esitada Finantsinspektsioonile igakuine ülevaade pandikirjaportfelli seisust ja oma tegevusest. Pandikirjaportfelli seisu kirjeldamisel tuleks eelkõige käsitleda pandikirjaportfelli maksejõulisust mõistliku ajahorisondi, nt järgneva 12 kuu perspektiivis. Oma tegevuse kirjeldamisel peaks tagatisvara haldur andma ülevaate talle seadusega pandud ülesannete täitmisest aruandeperioodil ning järgmiseks ülevaateperioodiks planeeritud tegevustest. Oma esimese aruande peab tagatisvara haldur esitama vahetult pärast kommenteeritava paragrahvi lõikes 2 sätestatud maksejõulisuse kontrollimist, sealt edasi iga kuu 5. tööpäevaks. Lõige 10 käsitleb tagatisvara halduri koostööd emitendi likvideerija, pankroti- või moratooriumihalduriga, samuti pandikirjaportfelli pankrotihalduriga. Lõike alusel on tagatisvara halduril õigus saada vastavatelt isikutelt teavet, mis on vajalik pandkirjaportfelli valitsemiseks ning kohustus (sh. pärast volituste lõppemist) anda vastavatele isikutele teavet, mida nemad vajavad oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Praktikas võib teabevahetuse vajadus tekkida näiteks pandikirjaportfelli ja emitendi varade ja kohustuste eristamisel või ka pandikirjaportfelli kuuluvate, ent emitendile täidetud nõuete hüvitamisel või ülekandmisel pandikirjaportfelli. § 42. Järelevalve tagatisvara halduri üle Paragrahvi kohaselt on järelevalve tagatisvara halduri üle Finantsinspektsiooni pädevuses. Üksnes tagatisvara halduri vabastamise üle otsustab kohus. Kuna tagatisvara haldur jätkab piiratud ulatuses majandustegevust pandikirjaportfelliga samal moel nagu see toimus enne eelnõu § 33 lõikes 1 nimetatud sündmust, saab võimalike kõrvalekalletele normidest olulisemalt efektiivsemalt reageerida Finantsinspektsioon oma ettekirjutustega. Antud olukorras pole ka tungivat vajadust võlausaldajate täiendava kaitse järele, sest eelduslikult on pandikirjaportfelli kohustuste pool tagatud piisaval määral tagatisvaraga. FI volitusi järelevalve teostamisel reguleerib täpsemalt eelnõu 6. peatükk. § 43. Tagatisvara halduri vabastamine Lõige 1 sätestab tagatisvara halduri õiguse ametist taanduda, kui ta teatab sellest 30 päeva FI-le ja kohtule ette. Etteteatamistähtaeg peaks andma FI-le piisavalt aega, et valida välja uus tagatisvara halduri kandidaat, keda vastavalt kommenteeritava paragrahvi lõikele 3 kohtule esitada. Lõige 2 reguleerib kohtu pädevust tagatisvara halduri ametist vabastamisel Finantsinspektsiooni avalduse aluse. Tagatisvara halduri vabastamise avalduse esitamise aluseks on kas (a) ülesannete mittetäitmine, (b) ülesannete mittekohane täitmine või (c) muu põhjus. Muuks oluliseks põhjuseks võib olla näiteks halduri tegevuses tuvastatud huvide konflikt, tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumine või muu põhjus, mille puhul ei peaks halduril olema enam võimalik tegutseda tagatisvara haldurina. Muude põhjuste osas ammendava loetelu esitamine ei ole mõistlik, kuna tegemist suuresti isiku usaldusväärsust puudutavate küsimustega, mille hindamine ja kontrollimine sisaldab alati teatud määral subjektiivseid elemente. Lõige 3 kohustab samaaegselt halduri vabastamisega nimetama ametisse uue tagatisvara halduri FI ettepaneku alusel. Seega peab FI koos lõikes 2 nimetatud avaldusega tegema ka ettepaneku uue tagatisvara halduri isiku kohta. § 44. Eraldunud pandikirjaportfelli likvideerimine 55 Paragrahv käsitleb olukorda, kus tagatisvara haldur on täitnud kõik pandikirjadest ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevad kohustused ehk on toimunud pandikirjaportfelli korrapärane wind down. Lõige 1 nimetab ära toimingud, mida tagatisvara haldur sellisel juhul tegema peab. Oluline on see, et teave pandikirjaportfelli likvideerimisest jõuaks kõigi huvitatud isikuteni. Lõike 2 kohaselt esitab FI kohtule avalduse tagatisvara halduri vabastamiseks, kui viimatinimetatu on FI-le esitanud oma viimase igakuise tegevusaruande ning täitnud kõik muud temal lasuvad kohustused. Kohtumäärusel, mis tehakse eelnimetatud FI avalduse alusel, on aga olulisemalt laiem tähendus, kui pelgalt tagatisvara halduri vabastamine. Nimelt lõppeb selle määrusega vastavalt lõikele 3 sisuliselt pandikirjaportfelli likvideerimismenetlus ning tagatisvara kasutamisele seatud piiranguid enam ei kohaldata. Kuna sellel võivad olla potentsiaalselt negatiivsed tagajärjed pandikirjaomanikele või tuletisinstrumentide vastaspooltele, kelle nõudeid tagatisvara halduri eksimuse tõttu ei rahuldatud, näeb lõige 4 ette määruskaebuse esitamise võimaluse. § 45. Pandikirjaportfelli tervikuna võõrandamine Paragrahvid 45–48 käsitlevad teist võimalikku n-ö eraldunud pandikirjaportfelli likvideerimisprotsessi lõpptulemust – pandikirjaportfelli üleandmist teisele krediidiasutusele, kellel on õigus pandikirju emiteerida. Kuigi pandikirjaportfelli maksejõulisust tagavad meetmed (nt. stressitestimine, lisatagatisvara) peaksid üldjuhul aitama pandikirjaportfellil tegutseda pärast selle eraldamist edukalt vähemalt mõne aja vältel, ei ole pandikirjaportfelli näol tegemist siiski tavalise ettevõttega, mis pärast finantsšokki või likviidsuskriisi võiks eduka juhtimise või sobivate turuarengute tagajärjel uue hingamise saada – pandikirjaportfell on pärast eraldamist suletud süsteem, mille võime väliste mõjuritega kohaneda on väiksem kui sarnastel varade ja kohustustega avatud süsteemidel. Seetõttu peaks eksisteerima võimalus võõrandada pandikirjaportfell uuele, jätkusuutlikult maksejõulisele emitendile. Lõike 1 järgi on pandikirjaportfelli võõrandamiseks vaja esiteks Finantsinspektsiooni luba. See peaks aitama tagada seda, et pandikirjaportfelli võõrandamisel ei kaalutaks üksnes parimat võimalikku ostuhinda, vaid ka pandikirjaomanike huve ning potentsiaalse omandaja võimekust omandatud pandikirjaportfelliga toime tulla. Kui Finantsinspektsioon on oma nõusoleku pandikirjaportfelli omandamiseks andnud, võõrandab tagatisvara haldur selle emitendi nimel. Teiseks on kommenteeritavate sätete alusel lubatud üksnes pandikirjaportfelli tervikuna võõrandamine – ühte pandikirjaportfelli ei saa n-ö tükeldada ja võõrandada erinevatele krediidiasutustele.67 Samas võib nt hüpoteekpandikirjade portfelli võõrandada ühele ja segatud tagatisvaraga pandikirjade portfelli võõrandada teisele krediidiasutusele või jätta üks pandikirjaportfell võõrandamata, kui emitendil oli enne eelnõu § 36 lõikes 1 nimetatud sündmust mitu pandikirjaportfelli. Lõike 2 järgi kohaldatakse pandikirjaportfelli võõrandamistehingule üldreeglina teistes seadustes nõuete, õiguste ja kohustuste ülemineku kohta sätestatut eelnõu §-des 45–48 sätestatud erisustega. Esimene oluline erisus on sätestatud lõikes 3: võlaõigusseaduse sätteid kohustuste ülemineku, lepingu ülevõtmise ja ettevõtte ülemineku kohta kõnesoleva tehingu puhul ei kohaldata. Nt pole otstarbekas kohaldada VÕS § 183 lõikes 1 sätestatud põhimõtet, et ettevõtte üleminekut tekkinud 67Sellest tuleb eristada olukorda, kus tagatisvara haldur müüb üksikuid tagatisi (ennekõike likviidsusvarust), et täita pandikirjadest ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevaid kohustusi või katta pandikirjaportfelli valitsemise kulusid. Sellised tehingud on lubatavad vastavalt eelnõu § 18 lõikele 6 ja § 41 lõigetele 4 ja 5. 56 kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Pandikirjaportfelli terviku võõrandamise eesmärk võimalikult kiiresti luua õiguskindlus ning selgelt piiritleda omandaja ja võõrandaja vastutust. Seevastu ei välista eelnõu VÕS-s nõuete ülemineku kohta sätestatu kohaldamist, nt tagatiste ja muude õiguste ülemineku osas. Lõige 4 adresseerib pandikirjaportfelli võõrandamislepingu sisu, tuues välja, mida tuleb võõrandamislepingus kindlasti reguleerida. Lõike eesmärk on pandikirjaportfelli võlausaldajate ja üldise selguse huvides tagada, et fundamentaalsed küsimused oleksid lepingus reguleeritud. Mis puudutab võõrandatavate õiguste, kohustuste ja lepingute määratlemist, siis see on peamiselt informatiivse tähendusega. Käesolevas lõikes sätestatu tuleks lugeda täidetuks, kui tagatisvara haldur on vastava nimekirja koostamisel olnud heauskne ning lähtunud oma parimast teadmisest. Seega ei peaks mitteolulised vead vastavas nimekirjas (midagi on valesti või puudu) andma pandikirjaportfelli omandanud isikule õigust nõuda võõrandamislepingu tühistamist või kehtetuks kuulutamist. Pandikirjaportfelli võõrandamine omab olulist tähendust investoritele, samuti võib see puudutata suurt hulka emitendi võlgnikke, kelle võlausaldaja vahetub. Seetõttu sätestatakse lõikega 5 kohustus teavitada tehingust ja Finantsinspektsioonilt selleks loa saamisest ka avalikkust. Kuna võõrandamistehing tähendab antud juhul pandikirjaomanike ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentide vastastpoolte jaoks võlgniku vahetust, ei tohi võõrandamistehing vastavalt lõikele 8 jõustuda enne 30 päeva möödumist FI-lt loa saamisest ja vastavat teadete avalikustamisest. Lõige 6 sätestab pandikirjaportfelli tervikuna võõrandamise tagajärje – kõik pandikirjaportfelliga seotud õigused ja kohustused lähevad üle omandajale. See hõlmab ka kohustusi, mis on muutunud sissenõutavaks juba enne võõrandamislepingu sõlmimist (ent mille sissenõutavaks muutumise fakt on eksimuse tõttu jäänud võõrandamislepingus kajastamata, vt ka lõige 7). Ka sellised nõuded lähevad üle osana pandikirjaportfellist kui tervikust ning pandikirjaportfelli omandanud isik vastutab ainuisikuliselt nende täitmise eest. Käesoleva lõike eesmärk on seega kaitsta pandikirjaportfelli võlausaldajate huve, tagades neile õiguse esitada pandikirjaportfelli omandanud isiku vastu nõue. Lõige on oma olemuselt imperatiivne ning pandikirjaportfelli omandanud isiku kasuks kõrvalekalduvad kokkulepped on tühised. Lõikes 7 sätestatakse lõike 6 imperatiivne olemus ning pandikirjaportfelli omandanud isiku kasuks kõrvalekalduvad kokkulepped on tühised. Lõike 8 järgi ei ole vaja pandikirjaportfelli kuuluvate õiguste, kohustuste ja lepingute üleandmine teise poole ega võlausaldaja nõusolekut. Kui õiguste loovutamine ei vaja kohustatud isiku nõusolekut üldjuhul niikuinii, siis VÕS-i järgi on kohustuste ja lepingute üleandmisel teise poole nõusolek siiski vajalik. Seega sätestatakse käesoleva lõike 2. lauses erand VÕS-i regulatsioonist, kuna pandikirjaportfelli üleandmisel ei ole tulenevalt sellesse kuuluvate või sellega seotud õiguste, kohustuste ja lepingute paljususest tulenevalt mõeldav, et nõusolekut hakataks läbi rääkima iga vastaspoolega, kes VÕS-i järgi võiks nõusoleku andmisest keelduda. Seejuures peaks pandikirjaportfelli võõrandamine eelduslikult parandama pandikirjaomanike positsiooni, sest nende kohustuste täitmise eest vastutab nüüd uus, maksejõuline emitent (eht tekib uus nn double recourse). Samuti tagab pandikirjaomanike huve tehingu FI poolne kontrollimine ja heakskiitmine. 57 Lõige 10 sätestab pandikirjaportfelli omandaja kohustuse teavitada kõiki isikuid, kellega seotud õigused, kohustused ja lepinguid pandikirjaportfelli võõrandamisega üle anti. Kuna võõrandatud pandikirjaportfelli suurust ja sellesse kuuluvate õiguste, kohustuste ja lepingute arvu ei ole võimalik prognoosida, ei ole võimalik sätestada ka ühest tähtaega, mille jooksul tuleb kõnealuseid isikuid teavitada, mistõttu on käesolevas lõikes sätestatud, et isikute teavitamine peab toimuma mõistliku aja jooksul. Lõikega 11 pannakse emitendile kohustus anda pandikirjaportfelli omandanud isikule pärast võõrandamistehingu jõustumist välja kõik vahendid, mis emitent on saanud seoses pandikirjaportfelli kuulunud nõuete täitmisega asjakohaste kolmandate isikute poolt – kuna vastavad nõuded on pandikirjaportfelli võõrandamisega tulemusel läinud üle portfelli omandanud isikule, ei saa emitendil olla enam õigust selliste nõuete täitmisest saadud vahenditele. § 46. Pandikirjaportfelli tervikuna võõrandamise lubatavus Paragrahv sätestab täpsemad tingimused, mis peavad olema täidetud, et krediidiasus võiks omandada pandikirjaportfelli. Seejuures eristatakse kahte juhtumit. Lõikes 1 käsitletakse olukorda, kus pandikirjaportfelli omandaja on Eesti krediidiasutus. Sellisel juhul on võõrandamise lubatavuse tingimused ennekõike seotud omandaja tunnustega. Esiteks peab olema tegemist krediidiasutusega, kellel on juba käesolevas eelnõus sätestatud täiendav tegevusluba pandikirjade emiteerimiseks. Täiendava tegevusloata krediidiasutus ei saa pandikirjaportfelli omandada. Isegi kui viimati nimetatud krediidiasutus omab selleks soovi ning oleks võimeline täitma pandikirjade emitendile esitatud nõudeid, oleks liiga riskantne võimaldada tal omandada pandikirjaportfell enne, kui täiendav tegevusluba on reaalselt väljastatud. Enne seda ei saa olla 100% kindel, et krediidiastutus täidab käesolevas eelnõus sätestatud nõuded. Seega võivad pandikirjaomanikud (ja ka omandav krediidiasutus) sattuda äärmiselt keerulisse olukorda, kui pärast võõrandamistehingut peaks ilmena, et omandajale pole võimalik täiendavat tegevusluba omistada. Lisaks on täiendava tegevusloa andmise tähtaeg poole lühem kui krediidiasutuse põhitegevusloa puhul. Seega on potentsiaalsel ostuhuvilisel võimalik mõistliku ajaga taotleda täiendav tegevusluba. Seniks kindlustavad pandikirjaportfelli toimimise tagatisvara haldur ning muud pandikirjaportfelli maksejõulisuse tagamisele suunatud abinõud. Teiseks peab omandaja olema laitmatu reputatsiooniga ning tal peab olema piisav finantsiline võimekus pandikirjaportfelli omandamisega kaasnevate riskide katmiseks. Kõrgendatud nõuete kehtestamine johtub asjaolust, et pandikirjaomanike jaoks muutub võlgnik ilma neilt nõusolekut küsimata. Lõikes 2 käsitletakse olukorda, kus omandaja on teises lepinguriigis asutatud krediidiasutus. Sellisel juhul omab lisaks omandajaga seotud tingimustele suurt tähtsust omandaja asukohariigi õigus. See peab tagama pandikirjaportfelli võlausaldajatele samaväärse kaitse Eesti õigusega ning võimaldama omandajal pandikirjaportfell omandada. Samuti on välismaise omandaja puhul oluline, et tema asukohariigi õigus tagab ka pandikirjade tagatiseks olevat nõuete võlgnike õigused vähemalt Eesti õigusega samaväärsel tasemel. Lisaks ei tohi nimetatud võlgnike jaoks kohustuste täitmine ka faktiliselt raskemaks muutuda (nt kõrgemate tehingutasude tõttu). Väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda asuva riigi krediidiasutus ei saa eraldunud pandikirjaportfelli omandada (sh mõnes Euroopa Majanduspiirkonna riigis asuva filiaali kaudu). 58 § 47. Pandikirjaportfelli võõrandamise loa andmise menetlus Lõike 1 järgi esitab võõrandamisloa taotluse omandaja. Ta peab seda tegema hiljemalt 20. päeval pärast võõrandamislepingu sõlmimist. Seejuures ei saa aga võõrandamistehing enne Finantsinspektsioonilt loa saamist jõustuda (vt eelnõu § 45 lg 8). Analoogne põhimõte kehtib ka investeerimisfondide seaduses fondi valitsemise üleandmisel. Koos võõrandamisloa taotluseva esitab Eesti krediidiasutus võõrandamislepingu ning asjakohased finantsnäitajad ja nende prognoosid. Lõige 2 sätestab, millised lisadokumendid ja -andmed peab esitama välismaine pandikirjaportfelli omandaja, et luua FI-le võimalus hinnata võõrandamise lubatavust. Lõike 3 kohaselt vaadatakse võõrandamisloa taotlus läbi KAS §-s 133 sätestatud korras. Seejuures laieneb põhitegevusloa taotluse ning krediidiasutuste seaduse kohta sätestatu ka pandikirjaportfelli võõrandamise loa taotlusele ning käesolevale eelnõule. Näiteks võib Finantsinspektsioon ka võõrandamisloa taotluses esitatud andmete kontrollimiseks teostada kohapealset kontrolli, määrata ekspertiisi ja erakorralist audiitorkontrolli ning teha teisi KAS § 133 lõikes 3 sätestatud toiminguid. Välismaise omandaja puhul teeb FI koostööd omandaja asukohariigi finantsjärelevalve asutusega. Lõige 4 nimetab ära võõrandamisloa andmisest keeldumise alused. Ennekõike on need seotud eelnõu §-s 47 sätestatud tingimuste mittetäitmisega, kuid loa andmisest võib ka keelduda, kui ilmnevad muud pandikirjaportfelli võlausaldajate huve kahjustavad asjaolud. Ehk teisisõnu öeldes peaks FI pandikirjaportfelli võõrandamistehingu heakskiitmise otsustamisel seadma esiplaanile pandikirjaomanike ning tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentide vastaspoolte õigused ja huvid. § 48. Pandikirjaportfelli võõrandamisest saadud tulu ja tagatisvara halduri vabastamine Pandikirjaportfelli võõrandamise eest laekub eeldatavasti tulu. Selle arvelt kaetakse vastavalt lõikele 1 esmalt pandikirjaportfelli valitsemise kulud (sh. tagatisvara halduri tasu) ning ülejäänud summa kannab tagatisvara haldur emitendi muu vara hulka. Kommenteeritav säte on analoog pankrotiseaduse § 156, mille kohaselt pärast pankrotivarast väljamaksete tegemist ja võlausaldajate nõuete täielikku rahuldamist järelejäänud vara tagastatakse võlgnikule. Pandikirjaportfelli kvaliteet ja likviidsus on eelduslikult parem/kõrgem kui emitendi muude varade kvaliteet. Eelduslikult toimub pandikirjaportfelli kui sihtvara kogumi likvideerimine, selle tervikuna võõrandamine või eraldunud pandikirjaportfelli maksejõuetusmenetlus (vt. 4.ptk 4. jagu) kiiremini kui emitendi pankrotimenetlus. Emitenti ei ole võimalik äriregistrist kustutada enne pandikirjaportfelli võõrandamist või likvideerimist (vt eelnõu § 34 lg 6). Eeltoodust tuleneb, et emitendi pankrotimenetluses võib olla lõpparuanne kinnitatud ja pankrotihaldur vabastatud, kuid emitenti äriregistrist ei kustuta enne kui pankirjaportfelli võõrandamine või likvideerimine on lõppenud. Kui pandikirjaportfellist tulenevad maksekohustused on täidetud ja tagatisvara haldur on kandnud ülejäänud summad emtitendi pankrotivara hulka, võib see oluliselt mõjutada emitendi pankrotivara suurust. Krediidiasutuse finantsvarade hulk ja nende kvaliteet sõltuvad suuresti emitendiks oleva krediidiasutuse ärimudelist, riskiisust ja majanduskeskkonnast krediidiasutuse koduturul ja ka laiemalt maailmas. Seega ka emitendi pankrotivara õiguslik regulatsioon peaks antud küsimuses olema paindlik ja võimaldama täiendavate laekumiste korral võlausaldajate parimates huvides mõistlikke lahendusi. Kui pandikirjaportfellist ülejäänud summad tagastatakse pärast emitendi pankrotimenetluse lõppu korraldatakse emitendi pankrotivara järeljagamine 59 pankrotiseaduse § 166 alusel. Antud küsimuses KAS einorme ei sätesta. Järeljagamine tehakse, kui pärast pankrotimenetluse lõpetamist ja halduri vabastamist laekub pankrotivarasse täiendavalt vahendeid, samuti juhul, kui vabanevad jagamisel hoiustatud rahasummad või selgub, et pankrotivara hulka kuulub esemeid, mida ei ole jaotusettepaneku koostamisel arvestatud. Pärast seda ning kõigi teiste ülesannete täitmist saab tagatisvara halduri ametist vabastada (lõige 2). § 49. Eraldunud pandikirjaportfelli maksejõuetus Vaatamata kõigile pandikirjaportfelli maksejõulisuse tagamisele suunatud abinõudele, ei saa praktikas siiski välistada seda, et tagatisvara arvelt pole võimalik katta kõiki pandikirjaportfelli võlausaldajate nõudeid. Seetõttu on vajalik kehtestada reeglistik olukorraks, kus pandikirjaportfell muutub maksejõuetuks. Pandikirjaportfell ei ole pärast eraldumist emitendi muust varast iseseisev juriidiline isik vaid varakogum. PankrS § 8 lõike 2 kohaselt võib pankrotivõlgnikuks olla iga füüsiline ja juriidiline isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Antud norm ei loetle võlgnikuna varakogumit, mis ei ole isik, kuid samas ei välista ka varakogumi pankrotivõlgnikuks olemise, kui see on ette nähtud eriseadusega. Varakogumi maksejõuetuse võrdlusena on Eesti õiguses tuntud pärandvara kui varakogumi pankrot, mille puhul vastavalt PärS § 130 lõikele 3 ei ole pärijal kohustust täita võlgniku kohustusi.68 Teine varakogumi maksejõuetuse regulatsioon on kehtestatud lepingulise fondi osas (vt IFS § 189 jj.). Eelnevast tulenevalt sätestab lõige 1, et pandikirjaportfelli maksejõuetuse korral kohaldatakse pankrotiseadust eelnõus sätestatud erisustega. Seega KAS sätted ei ole erinormideks eraldatud pandikirjaportfelli pankrotikorral, s.o. eraldatud pandikirjaportfelli pankrotimenetluses KAS 11. peatüki 2. jao sätteid ei kohaldata. Tuleb silmas pidada, et emitendi ja eraldatud pandikirjaportfelli pankrotimenetlus võivad toimuda paralleelselt; halduritel on koostöö kohustus vastavalt eelnõu § 50 lõikele 5. Lõige 2 käsitleb küsimust, millal tuleb pandikirjaportfelli maksejõutuks pidada. Punktis 1 kirjeldatakse olukorda, kus tagatisvara arvelt ei ole võimalik täita juba sissenõutavaks muutunud õigustatud nõuet. Punktis 2 sätestatud maksejõuetuse kindlakstegemise aluse puhul tuleb arvesse võtta pikem vaade tulevikku. Pärast eelnõu § 33 lõikes 1 nimetatud sündmuust pole võimalik tagatisvara väärtust võrdluses pandikirjaportfelli kohustuste poolega suurendada või on seda võimalik teha üksnes väga piiratud ulatuses. Seetõttu on võimalik juba võrdlemisi kindlalt ette ära määrata, kas tagatisvarast piisab kõigi pandikirjaportfelli kohustuste täitmiseks. Kui see nii pole, siis ei ole ka põhjust oodata pankrotimenetluse alustamisega hetkeni, mil sissenõutavaks muutunud nõuet ei saa rahuldada. 68PärS § 142 lõike 6 kohaselt kui pärandvarast ei jätku kõigi pärandvaraga seotud nõuete rahuldamiseks ja pärija ei ole nõus nende rahuldamisega oma vara arvel, on pärandvara hooldaja või pärija kohustatud viivitamata esitama avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. Sellisel juhul vastavalt PankrS § 9 lõikele 2 võib võlgniku surma korral pankrotiavalduse tema vara suhtes esitada ka võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja. Pankrotiavaldusele kohaldatakse vastavalt võlgniku pankrotiavalduse kohta sätestatut. Täiendavalt on pärandvara suhtes võimalik ka võlausaldaja pankrotiavalduse esitamine. Vastavalt PankrS § 10 lõikele 31 esitatakse pankrotihoiatus pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale, kui pankrotiavaldust soovitakse esitada pärandvara suhtes. 60 On oluline rõhutada, et lõikes toodud maksejõuetuse definitsioon rakendub üksnes pandikirjaportfellile, mis on eelnõu § 33 lõikes 1 toodud sündmuse tõttu emitendi muust varast eraldunud. Enne sellise sündmuse toimumist ei saa pandikirjaportfell maksejõuetuks muutuda. Kui enne eraldumist ei ole pandikirjaportfellis piisavalt tagatisvara, siis on emitendil kohustus lisada vajalikul hulgal tagatisi täitmaks eelnõu §-st 18 jt. sätetest tulenevaid nõudeid pandikirjade tagatusele. Samuti tuleb siis, kui emitent ei saa rahuldada pandikirjaomanike nõudeid, esmalt kõne alla emitendi pankroti väljakuulutamine. Lisaks peab arvestama kriisilahendusmenetluses kehtivate erinormidega. Tagatisvara ebapiisavuse korral võib olla kohane rakendada FELS § 71 lõiget 3, mis lubab kohaldada kohustuste teisendamise meedet tagatud kohustuse, sealhulgas pandiga tagatud kohustuse sellise osa suhtes, mis ületab tagatiseks oleva vara, pandi, pandiõiguse või tagatise väärtust. Lõige 3 järgi võib ainsana pandikirjaportfelli pankrotiavalduse esitada Finantsinspektsiooniga, st pandikirjaportfelli võlausaldajate õigust selles osas piiratakse. Arvestama peab aga asjaoluga, et eraldunud pandikirjaportfell nii kui nii juba toimib erirežiimil ning FI kõrgendatud tähelepanu all. Samuti võib eelnõu § 33 lõikes 1 toodud sündmus põhjustada investorites ärevust, millest tulenevalt võib tarbetute pankrotiavalduste hulk suureneda. Ka tagatisvara halduri ei saa esitada pandikirjaportfelli pankrotiavaldust, ent ta on vastavalt eelnõu § 44 lõikele 3 kohustatud viivitamata teavitama FI-d pandikirjaportfelli maksejõuetusest. Lõige 4 välistab esmalt selle, et kohus saab lükata pankrotiavalduse tagasi põhjusel, et FI-l pole nõuet pandikirjaportfelli suhtes. Kuna pandikirjaportfelli pankrotiavalduse saab esitada üksnes FI, kes esindab ennekõike avalikku huvi, siis analoogselt KAS § 125 lõikega 2 vaatab kohus pankrotiavalduse läbi kiirendatud korras. Seetõttu pole ka pandikirjaportfelli pankrotimenetluses vajalik ajutise halduri nimetamine. Sisuliselt täidavad tema funktsiooni tagatisvara haldur (nt eelnõu § 41 lg 1) ja Finantsinspektsioon. Lõige 5 piirab pandikirjaportfelli pankrotivõlausaldajate ringi. Esiteks on nendeks pandikirjaomanikud ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentide vastaspooled. Nende nõuded asuvad vastavalt lõikele 6 samal järgul ning nende nõuded rahuldatakse eelisjärjekorras. See tähendab ka seda, et tuletisinstrumentidest tulenevad kohustused ei ole tagatud üksnes teatud osaga tagatisvarast või muu eritagatisega, vaid need on tagatud täpselt samas määras nagu pandikirjad ning tuletisinstrumentide võlausaldajad on õigustatud saama pro rata osa kogu tagatisvarast. Teiseks on muudeks isikuteks, kelle nõudeid võib tagatisvara arvelt rahuldada ja kes saavad seega olla pandikirjaportfelli pankrotivõlausaldajad, ennekõike tagatisvara haldur ning isikud, kes on kandnud kulusid seoses pandikirjaportfelli valitsemisega (sh. emitent eelnõu § 41 lõikes 6 toodud juhul). § 50. Pandikirjaportfelli pankrotihaldur Lõike 1 järgi teeb Finantsinspektsioon ettepaneku, keda nimetada pandikirjaportfelli pankrotihalduriks. FI kaasatuse tõttu oleks tarbetu lasta haldur võlausaldajate üldkoosolekul üle kinnitada. Lõige 2 välistab selle, et pandikirjaportfelli pankrotihalduriks nimetatakse tagatisvara haldur, kuna just viimati nimetatu tegevuse tagajärjel võis pandikirjaportfell sattuda makseraskustesse. Lõige 3 kehtestab pandikirjaportfelli pankrotihalduri lisanõuded võrreldes „tavalise“ pankrotihalduriga, mis tulenevad ennekõike finantssektori ning pandikirjaportfelli eripäradest. Lõige 4 annab ka FI-le õiguse taotleda pandikirjaportfelli pankrotihalduri vabastamist 61 ning õiguse rääkida kaasa uue halduri nimetamisel. Lõige 5 laiendab eelnõu § 51 lõikes 10 sätestatud koostöökohustust ka pandikirjaportfelli pankrotihaldurile. § 51. Pandikirjaportfelli pankrotitoimkond Pankrotimenetluses on võlausaldajate üldkoosoleku esindajaks suhtluses pankrotihalduriga üldkoosoleku poolt valitud pankrotitoimkond. Viimase ülesandeks on valvata pankrotihalduri tegevuse üle ja vajadusel tutvuda ka vajalike dokumentidega. Pankrotitoimkonnas peaksid olema esindatud nii suuremad kui väiksemad võlausaldajad ning selle liikmeid peab seaduse kohaselt olema kolm kuni seitse. Finantssektori seaduste puhul on tavapärane, et pankrotitoimkonna suuruseks on määratud 5 liiget (vrd IFS § 194 lg 1, KAS § 129 lg 1, KindlTS § 170 lg 1). Sama pankrotitoimkonna suurus sätestatakse ka lõikes 1. Seejuures peavad kolm liiget olema Finantsinspektsiooni esindajad, eesmärgiga tagada kontroll halduri tegevuse üle ka Finantsinspektsiooni seisukohalt. Kuna eelnõu näeb ette kohustusliku Finantsinspektsiooni esindajate arvu, ei ole võimalik üldkoosoleku otsustada nende liikmete toimkonnast vabastamist PankrS § 74 lõike 5 alusel, vaid vastav proportsioon peab igal ajal toimkonnas säilima. Eelnõus on täpsustavalt välja toodud, et fondi puhul ei ole võimalik võlausaldajate üldkoosolekul otsustada pankrotitoimkonna mitte moodustamist, täites seda rolli ise, vaid pankrotitoimkond on fondi maksejõuetuse puhul kohustuslik organ (lõige 2). § 52. Pankrotivara moodustamine ja müük Lõikes 1 selgitatakse pankrotistunud pandikirjaportfelli staatust – sellest saab eraldi pankrotivara, st seda ei liideta ülejäänud emitendi pankrotivaraga. Selle pankrotivara suhtes saavad nõudeid esitada üksnes piiratud ring võlausaldajaid, nagu on sätestatud eelnõu § 49 lõikes 5. Pankrotivara eraldatust rõhutab üle lõige 2, mis analoogselt eelnõu § 34 lõikega 5 kohustab emitenti andma pandikirjaportfelli pankrotihalduri käsutusse tulu, mis saadakse tagatisvarasse kuuluva nõude täitmisest. Vastavalt PankrS §-le 77 on võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses muu hulgas otsustada võlgniku tegevuse jätkamine või lõpetamine, kompromissi tegemine ja pankrotivara müügiga seonduv seaduses ette nähtud raamides. PankrS-s on sätestatud võimalus, et kui pankrotivarasse kuulub ettevõte, siis võib olla otstarbekas selle müük tervikuna, mistõttu võib üldkoosolek otsustada, et ettevõtte tegevust jätkatakse kuni müümiseni (§ 129 lõige 8). Tagatisvara kui eraldatud vara ei ole ise ettevõtteks. Seega ei laiene sellele ettevõtte regulatsioon. Samas võib tagatisvara olla tervikuna paremini majandatav kui üksikute õigustena, seega võib tekkida huvi soetada tagatisvara kogumis. Pankrotivara müügi otsustab üldkoosolek, kui vastav otsus on üldkoosoleku poolt tehtud, võib haldur otsustada, et vara ei jaotata osadeks vaid müüakse tervikuna (lõige 3). Eelnõu kohaselt on halduri sellekohaseks otsuseks vajalik täiendavalt ka pankrotitoimkonna nõusolek. § 53. Pankrotimenetluse lõppemine Lõikega 1 välistatakse kompromissi tegemine pandikirjaportfelli pankrotimenetluses, kuna sisuliselt on mõeldamatu, et pandikirjaportfell taastab oma maksevõime või et see eksisteerib pärast makseraskute tekkimist iseseisva üksusena edasi. Lõige 2 selgitab, mis saab nõuetest, mida ei ole võimalik pandikirjaportfelli pankrotimenetluses rahuldada tagatisvara arvelt. Lõike alusel on õigus pandikirjaportfelli menetluses rahuldamata jäänud nõuded esitada emitendi vastu üldises korras, sh. pankrotimenetluses pankrotiseaduses sätestatud üldises korras. Pärast 62 pandikirjaportfelli pankrotimenetluse lõppu tuleb pankrotihalduril esitada Finantsinspektsioonile pankrotiseaduse § 162 nõuetele vastav aruanne (lõige 3). § 54. Aruannetele esitatavad nõuded Paragrahviga reguleeritakse pandikirjade emitendi aruannete koostamist ja esitamist. Emitent jätkab pärast käesolevas eelnõus sätestatud täiendava tegevusloa saamist teistest õigusaktidest – ennekõike krediidiasutuste seadusest – tulenevate aruannete esitamise kohustust. Kommenteeritav paragrahv kehtestab täiendavate järelevalvearuannete esitamise kohustuse osas, mis on vajalik emitendi pandikirjaäri üle finantsjärelevalve tegemiseks. Paragrahvi ülesehitusel on järgitud tavapäraselt finantssektori seaduste aruandlust puudutavate sätete struktuuri. § 55. Pandikirjadega seonduva teabe avalikustamine Paragrahv reguleerib pandikirjadega seotud teabe avaldamise reegleid avalikustatava teabe täpsemat sisu. Sarnaselt järelevalvelistele aruannetele sätestab eelnõu siinkohal emitendi lisakohustused, mis eksisteerivad kõrvuti teistes seadustes teabe avalikustamise kohustustega ega asenda neid. Lõige 1 reguleerib seda, millal tuleb teave avaldada ning kui kaua peab teave olema avalikkusele kättesaadav. Teavet tuleb avaldada kord kvartalis ning see tuleb üldreegli kohaselt avaldada hiljemalt ühe kuu jooksul alates konkreetse kvartali lõpust. Erandiks on siin ainult neljas kvartal, millisel juhul tuleb teave tuleb avaldada kahe kuu jooksul, kuna neljandale kvartalile järgneb enamiku emitentide puhul majandusaasta tulemuste (aastaaruande) koostamine ning sellest tulenevalt on emitendile võimaldatud pikem andmete avaldamise tähtaeg. Emitendi poolt avaldatud teave peab olema kättesaadav vähemalt 5 viimase aasta kohta. Teave tuleb avaldada vähemalt emitendi kodulehel, ent mõistagi ei ole keelatud teabe avaldamine ka emitendi asukohas (peakontoris või kontorivõrgus). Lõikes 2 on loetletud teave, mis tuleb avaldada kõikide pandikirjade kohta sõltumata nende liigist. Seega moodustub konkreetset liiki pandikirjade kohta avaldatava teave lõike 2 ja lõike 3 või 4 alusel. Punkti 1 alusel peab emitent perioodiliselt avaldatavas teabes tooma välja nii pandikirjade kui tagatisvara nimiväärtuse ja nüüdisväärtuse. Punkti 2 alusel peab emitent esitama ülevaate nii pandikirjade kui tagatisvara tähtajastruktuurist. Sisuliselt tähendab see seda, et pandikirjaportfelli varade ja kohustuste pool tuleb sellest ülevaate andmiseks gradueerida sobiva suurusega tükkideks.69 Punktide 3 ja 4 alusel peab emitent esitama ülevaate fikseeritud intressiga varadest ja kohustustest pandikirjaportfellis. Punkt 5 kohaselt peab emitent esitama ülevaate välisvaluutas denomineeritud varadest ja kohustustest pandikirjaportfellis. Punkti 6 alusel peab emitent esitama ülevaate tagatisvara geograafilisest jaotusest. Geograafilise jaotuse kirjeldamisel võib erinevat liiki tagatisvarade jaotuse tuua välja koos, ent seda võib teha ka eraldi (näiteks eristades hüpoteekpandikirjade puhul elamukinnisasja tagatisel antud krediidi geograafilist jaotust ning asendustagatise geograafilist jaotust70). Geograafilise jaotuse puhul piisab, kui see on esitatud 69 Kuna väga pika tähtajaga pandikirjade (>10a) osakaal klassikalises pandikirjaportfellis ei ole üldjuhul liiga suur, võib pandikirjade tähtajastruktuuri esitada näiteks viisil, et kuni 10a tähtajaga pandikirjade puhul tuuakse konkreetse kestusega pandikirjade osakaal välja jaotus kõikide aastate lõikes (st kuni 1a, 1-2a, 2-3a jne), ent pikemate kui 10a pandikirjade puhul liigutakse edasi näiteks viieaastase sammuga (st 10-15a, 15-20a jne). 70 Näiteks olukorras, kus emitent kasutab esmastagatisena üksnes ühe riigi (näiteks Eesti) kinnisvara tagatisel antud krediite, ent hoiab asendustagatist muude riikide varas (näiteks Saksa ja Soome valitsuse võlakirjad), siis võiks esmastagatise ning asendustagatise aruandluses kokkupanemine jätta pandikirjaportfellist rahvusvahelisema mulje, kui see tegelikult on. 63 vähemalt riikide tasemel71. Punkti 7 alusel peab emitent esitama ülevaate asendustagatise summalisest jaotusest vastavalt selle liigile. Punkt 8 kohstab emitenti avaldama eelnõu §-s 21 sätestatud likviidsusvaru suuruse. Punkti 9 alusel peab emitent esitama protsentuaalse ülevaate asendustagatisest, mis on olnud üle 90 päeva makseviivituses või mille laekumine tervikuna on emitendi hinnangul ebatõenäoline. 90-päeva reegel tuleneb pangandusmääruse artiklist 178(1)(b) ning selle kohaselt loetakse olulise maksekohustusega vähemalt 90 päeva viivituses olnud võlgnik lepingut rikkunuks (default) ning nõue tema vastu tuleb hinnata nulli. Ebatõenäoliselt laekuvate nõuete raporteerimine on portfelli kvaliteedist ülevaate andmiseks sama oluline kui 90 päeva makseviivituses olnud nõuete raporteerimine. Ebatõenäoliselt laekuvate nõuete üle arvestuse pidamine tuleneb samuti pangandusmäärusest, täpsemalt selle artiklist 178(1)(a). Seega on käesoleva punkti eesmärk tagada pandikirjaportfellis oleva asendustagatise krediidikvaliteedi pidev raporteerimine huvitatud isikutele. Lõikes 3 on esitatud teave, mis tuleb lisaks lõikes 2 loetletud teabele esitada hüpoteekpandikirjade esmastagatise kohta. Punkti 1 alusel tuleb esitada krediitide summaline jaotus vastavalt nende suurusele. Tagatisvaraks oleva krediidiportfelli gradueerimisel võib emitent nt valida, kas ülevaade erineva suurusega krediidisummadest esitatakse 10 000 eurose sammuga (st kuni 10 000, 10 000-20 000, 20 000-30 000 jne), 30 000 eurose sammuga (st kuni 30 000, 30 000-60 000, 60 000-90 000 jne) või muu suurusega sammuga. Sammu määratlemisel võib aluseks võtta ka Eesti Panga avaldatava keskmise eluasemekrediidi summa, mida seejärel gradueerida kummalegi poole 3-5 jaotisesse. Punkti 2 alusel tuleb krediidi kohta esitada sama ülevaade, mis lõike 2 punkti 9 alusel. Lõige 4 nimetab teabe, mis tuleb lisaks lõikes 2 loetletud teabele avalikustada segatud alusvaraga pandikirjade esmastagatise kohta. Punkti 1 alusel tuleb esitada võlakohustuste summaline jaotus vastavalt nende suurusele analoogselt lõike 3 punktile 1. Punkti 2 kohaselt tuleb esitada ülevaade vastavalt nende liigile. See tähendab, et välja tuleb tuua igat liiki võlakohustuste kogusumma, võttes aluseks iga § 30 lõikes 1 nimetatud võlakohustuste liigid. Punkti 3 järgi tuleb krediidi kohta esitada sama ülevaade, mis lõike 2 punkti 9 alusel. § 56. Järelevalve alused ja teostamine Paragrahv reguleerib emitendi (ja tagatisvara halduri) üle finantsjärelevalve teostamisega seotud küsimusi. Kuna emitent on krediidiasutus, kehtestab lõige 1 põhimõtte, et järelevalve toestamisel tugineb Finantsinspektsioon KAS-s sätestatule. Eelnõu sätestab aga mõned pandikirjade emitendi spetsiifikat arvestavad erisused. Nt laiendavad lõiked 2 ja 3 isikute ringi, kes on kohustatud andma teavet FI-le. Lõige 4 reguleerib, milliseid ettekirjutusi võib FI spetsiifiliselt just pandikirjade emitendile teha. Nimetatud ettekirjutused on seotud käesolevas eelnõus toodud kohustustega. Kõnealune lõige toimib koos teistest õigusaktides sätestatuga, nt reguleerib KAS § 103, millistel juhtudel võib FI ettekirjutuse teha. Siinkohal on vaja ära märkida, et käesoleva eelnõu § 71 punktiga 1 lisatakse pandikirjaseadus FIS §-s 2 toodud seaduste loetellu, millele viitavad muu hulgas KAS § 103 lg 1 punktid 1 ja 2. Lõige 5 annab Finantsinspektsioonile õiguse pandikirjaportfelli maksejõulisuse kindlustamise eesmärgil nõuda seadusest suuremal määral tagatiste lisamist tagatisregistrisse. 71Eelmises joonealuses viites toodud näite puhul võib emitent eristada Eesti kinnisvara tagatisel antud krediidi puhul ka nende jaotumist Eesti maakondade vahel (kinnisvara asukoha alusel). 64 Lõige 6 kohustab emitenti teavitama FI-d olulisemates muudatustest sisedokumentides, pandikirjaportfelli stressitesti tulemustest ning muudest asjaolud, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada pandikirjaportfelli finantsseisundit. Seejuures välistab lõige 7, et emitenti kohustataks avalikustama tundliku informatsiooni. § 57. Sunniraha Paragrahvi kohaselt saab eelnõu alusel antud haldusaktide täitmise tagamiseks rakenda sama suurt sunniraha, mis krediidiasutuste seaduses toodud haldusaktide puhul.72 § 58. Nimekiri Nagu finantsteenuste osutamiseks antud tegevuslubade puhul tavapärane, avalikustatakse Finantsinspektsiooni koduleheküljel täiendava tegevusloa saanud emitentide nimekiri. 7. peatükk: Vastutus (§-d 59–67) Finantsjärelevalve prioriteet on riskihinnangute alusel konkreetse ohu tõrjumine. Üldjuhul on Finantsinspektsioonil võimalik õiguskorda kaitsta ettekirjutuse tegemise teel, mille mittetäitmisel on õigus rakendada sunniraha. Sellest lähtekohast võetuna ei peaks teoreetiliselt väärteokoosseisud vajalikud olema. Sellisel lähenemisel finantssektori jaoks kaks olulist puudust. Esiteks: rikkuja suhtes rakendatava meetme heidutusmõju juures hinnatakse sunni või karistuse mõju selle isiku või teiste isikute käitumise muutuse esile kutsumisele (mõjusust), kuid eelpool toodud lähenemise mõjusus ei ole finantsvaldkonnas piisav. Sellise lahenduse üld- ja eripreventiivne eesmärk ei ole selge. Eelkõige jääb vajaka üldpreventsiooni positiivne eesmärk, kuna õiguskord ei annaks avalikkusele selget märki õigusrikkumise hukkamõistetavuse kohta. Sunniraha meede võimaldab finantsjärelevalvesubjektidel nõudeid rikkuda, teades, et nõuete rikkumisele võib järgneda vaid ettekirjutus, s.t. ettekirjutuse täitmisel ei ole neil vaja karta rahalist karistust. Nõnda on rikkujal võimalik rikkumisega saavutada majanduslik eelis Teiseks, finantssektori, eelkõige avalikkusele suunatud väärtpaberite puhul, võib iga nõude rikkumisega kaasneda oluline kahju avalikkusele, eelkõige fondi investoritele ja võlausaldajatele, aga ka kolmandatele isikutele. Ettekirjutuse ja sunnirahaga on võimalik nõuda seaduskuulekat käitumist ja kõrvaldada eelkõige selliseid rikkumisi, mille tagajärjed ei avalda mõju kolmandatele isikutele. Näiteks kasutab Finantsinspektsioon nimetatud meetmeid peamiselt järelevalvelise aruandlus- ja raporteerimiskohustuse tagamiseks. Sunniraha rakendamine eeldab ettekirjutuse tegemist ja on suunatud ettekirjutuse täitmisele (nt ettekirjutus võib olla suunatud ka konkreetsest rikkumisest hoidumisele ning sunniraha tähtpäev määratud selle rikkumise sündmuse saabumisega, st eeldab haldusorgani poolt ohukahtluse või ohu väljaselgitamise korral selle ohu tõrjumisele ja rikkumise ennetamisele suunatud ettekirjutuse tegemist, sh. hinnatakse just ettekirjutatud kohustuse täitmist, mitte tagajärje saabumist. Sunniraha instituuti ei ole võimalik kohaldada juhtumitele, kus minevikus tehtud tegu ja selle tagajärjed on lõppenud. 72 Füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 50 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui 5 000 000 eurot ning juriidilise isiku puhul kuni 32 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui 10 protsenti kogu juriidilise isiku aastasest netokäibest. 65 Praktikas võib puududa alus rikkumist ennetava ettekirjutuse tegemiseks (näiteks teadvalt avaldatakse vale teavet, mis eksitab pandikirjaomanikke − rikkumine on toime pandud ja keegi võib teha investeerimisotsuse tuginedes väärale teabele). Sunniraha on meede, millega mõjutatakse isikut viima oma käitumine konkreetsel juhul õigusega vastavusse ja millist ei rakendata, kui ettekirjutus täidetakse. Sunniraha ei saa kasutada heidutusena hüpoteetilise järgmise juhtumi suhtes. Samuti ei saa sellega reageerida juba toimunud lõppenud teole, millel puuduvad kõrvaldatavad tagajärjed. Need juhtumid jäävad väärteo- või kriminaalõiguse valdkonda. Oma olemuselt on valdav osa finantsvaldkonna õigusrikkumistest peitelised ja rikkumiste toimepanemine võib selguda alles mitme kuu möödumisel teo toimepanemisest. Rikkumiste puhul, mille tagajärje kõrvaldamine ei ole võimalik, tuleks kehtestada väärteo koosseisud ja vastavad õigusjärelmid rahatrahvi näol. Väärteokoosseisud on eelnõus toodud juhtude kohta, millistel haldussunniga ei ole õiguskorda võimalik tõhusalt kaitsta ja tagada ühiskonda oluliselt mõjutavate normide järgimine. Oluliseks on peetud sätete üldpreventiivset mõju ja normide heidutavat mõju. Heidutusmõju juures peetakse silmas sunni või karistuse mõju selle isiku või teiste isikute käitumise muutuse esile kutsumisele (mõjusus). § 68. Enne käesoleva seaduse jõustumist toimunud vara hindamine Paragrahv kehtestab üleminekuregulatsiooni hüpoteek- ja ärihüpoteekkrediitidest tulenevate nõuete jaoks, mis oli krediidiasutusel olemas enne eelnõu jõustumist ning mida soovitakse kasutada pandikirjade tagatisena. Spetsiifilisemalt käsitletakse selliseid krediite tagava vara hindamist – oluline on see, et määrati kindlaks vara turuväärtus vastavalt hindamise ajal kehtinud õigusele. Lisaks kehtestab eelnõu elementaarsed täiendavad nõuded: hindamine olema dokumenteeritud ning see pidi olema erapooletu ja objektiivne. § 69. Enne käesoleva seaduse jõustumist seatud hüpoteegi suhe krediidi suurusesse Paragrahv kehtestab samuti üleminekuregulatsiooni hüpoteek- ja ärihüpoteekkrediitidest tulenevate nõuete jaoks, mis oli krediidiasutusel olemas enne eelnõu jõustumist ning mida soovitakse kasutada pandikirjade tagatisena. Antud paragrahv lahendab küsimuse, kuidas rakendada eelnõu § 26 lõikes 2 toodud nõuet hüpoteegisumma suuruse osas n-ö vanadele krediitidele. Kui pärast eelnõu jõustumist ei tohi krediidist tulenevaid nõudeid pandikirjade tagatisena kasutada, kui krediit ei vasta eelnõu § 26 lõikes 2 toodud nõudele, siis vanade krediitide puhul kehtib leebem nõue: neid võib tagatisena kasutada ulatuses, milles on tagatud hüpoteegisumma ja tagatisena kasutatava krediidisumma vajalik suhe. Seejuures ei tohi aga kindlasti ületada eelnõu § 26 lõikes 1 ja § 31 lõikes 3 toodud LTV määrasid. § 70. Audiitortegevuse seaduse muutmine Audiitortegevuse seaduse muudatusega tagatakse, et eelnõus ette nähtud info avaldamisega ei riku vandeaudiitor oma konfidentsiaalsuskohustust. § 71. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine Esmalt lisatakse eelnõuga pandikirjaseadus FIS § 2 lõikes 1 toodud loetellu seadustest, mille täitmise üle FI järelevalvet teostab (punkt 1). 66 Punktidega 2–4 viiakse FIS-i sisse muudatused, mis seonduvad emitendile täiendava järelevalvetasu maksmise kohustuse kehtestamisega. Täiendava rahastamiskohustuse loomine on põhjendatud sellega, et FI peab pandikirjade emitendi järelevalvesse rohkem ressursse panustama kui tavalise krediidiasutuse järelevalvesse. See tuleb juba pandikirjade olemusest, mille üks tunnus on kõrgendatud tasemel finantsjärelevalve. Tehniliselt toimub täiendava rahastamiskohustuse kehtestamine täiendava tegevusloaga krediidiasutuse mahuosa suurendamise läbi. Konkreetne mahuosa suurendamise määr tuleb leida FI eelarve koostamise käigus (FIS § 40 lg 1). Eelnõu kohaselt võib täiendav järelevalvetasu 1 miljardi suuruse pandikirjaportfelli puhul jääda vahemikku 10 000 kuni 200 000 eurot aastas. See on indikatiivselt samas suurusjärgus, mis teistes Euroopa riikides nõutavate järelevalvetasude suurus (vt mõjude analüüsi). Siinkohal võib ära märkida ka selle, et seoses täiendava tegevusloaga taotlemisega pole vaja muuta menetlustasu regulatsiooni, kuna FIS § 454 katab selle juba ära. § 72. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses on juba täna pandikirjad ära mainitud. Eelnõuga kavandatud muudatused ühtlustavad FELS terminoloogiat eelnõus kasutatavaga. § 73. Krediidiasutuste seaduse muutmine Krediidiasutuste seaduses sätestatakse õigusselguse huvides esmalt viide, et krediidiasutuse poolt pandikirjade emiteerimisele kohaldatakse pandikirjade seadust (punkt 1). Puntiga 2 täiendatakse erandeid KAS § 19 lõikest 1, mille kohaselt peab krediidiasutus pärast tegevusloa lõppemist lõpetama kõik väljamaksed hoiustajatele, klientidele ja võlausaldajatele, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eelnõus kavandatud muudatus kindlustab selle, et tagatisvarast saab endiselt teha väljamakseid pandikirjaomanikele. Punktidega 3 ja 4 täpsustatakse krediidiasutuse vabatahtliku lõpetamise tingimusi juhul, kui krediidiasutusel on täiendav tegevusluba pandikirjade emiteerimiseks. § 74. Pankrotiseaduse muutmine Vastavalt PankrS § 40 lg 1 punktile 2 tehakse pankroti väljakuulutamise kohta märkus kinnistusraamatusse võlgnikule kuuluvate piiratud asjaõiguste juurde ja õiguste juurde nendele õigustele, kui võib eeldada, et märkuse sisse kandmata jätmine võib kahjustada võlausaldajate huve. Kuna formaalselt on pankrotis emitent ka pärast pandikirjaportfelli eraldumist tagatisvara hulka kuuluvaid nõudeid tagavate piiratud asjaõiguste omanik, võib tekkida küsimus, kas ka viimati nimetatud asjaõiguste juurde peaks tegema märke emitendi pankroti väljakuulutamise kohta. Kuna aga emitendi pankrotivõlausaldajatel ei saa tekkida nõudeid seoses kõnealuste asjaõigustega, siis välistab punktis 1 toodud muudatus eraldunud pandikirjaportfelli kuuluvate tagatistega seotud asjaõiguste suhtes PankrS § 40 kohaldamise kuniks pandikirjaportfell on maksejõuline. Pandikirjaportfelli pankroti korral võib siiski vastava märkuse sisse kandmata jätmine kinnistusraamatusse kahjustada pandikirjaomanike huve, mistõttu on sellises olukorras taas võimalik PankrS §-i 40 kohaldada. Punktis 2 toodud muudatusega kindlustatakse, et eelnõu §-s 21 nimetatud likviidsusvaru hoidmiseks peetaavat väärtpaberikontot ja pandikirjade tagatisregistrisse kantud väärtpaberid ei blokeeritaks. Eriti oluline on selle tähendus likviidsusvaru jaoks, mis peab olema koheselt pärast pandikirjaportfelli eraldumist kättesaadav. Lisaks ajakohastatakse viidet EL õigusaktile. § 75. Väärtpaberite registri pidamise seaduse muutmine 67 Väärtpaberite registri pidamise seaduse muudatusega kohustatakse Eesti väärtpaberite registris registreerima Eestis registreeritud ja Finantsinspektsioonilt täiendava tegevusloa saanud krediidiasutuse emiteeritud pandikirjad. Seda sõltumata asjaolust, kas tegemist oli avaliku emissiooniga või mitte. Sellega luuakse täiendav selgus küsimuses, kas ja kui palju pandikirju on emitent väljastanud. § 76. Äriseadustiku muutmine Eelnõuga kavandatud äriseadustiku muudatused on tehnilist laadi ning ajendatud selles, et tagatisvara halduri nimetamise kohta tehakse kanne äriregistrisse (eelnõu § 36 lg 3). § 77. Seaduse jõustumine Käesolevaga nähakse seaduse jõustumise tähtajana ette 2019. aasata 1. jaanuar. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus on kasutusele võetud mitmeid uusi, kehtivas õiguses kasutamata termineid. Samuti on mitmele mõistele antud seaduses uus, tavakasutusest erinev tähendus. Olulisemad nimetatud mõistetest on järgmised:  Hüpoteekpandikiri (inglise keeles mortgage covered bond). Kasutatud esmakordselt Mõõdukate fraktsiooni poolt 2001. aasta väärtpaberituruseaduse eelnõule tehtud muudatusettepanekus (edaspidi Mõõdukate ettepanek). Samuti on seda mõistet kasutatud riigikohtunik Villu Kõve doktoritöös.  Segatud tagatisvaraga pandikiri (inglise keeles mixed asset covered bond). Mõistet ei ole Eesti õigusaktides ega teaduskirjandus teadaolevalt varasemalt kasutatud. Mõistes kasutatud sõna „segatud“ viitab sellele, et emitent võib pandikirja tagatisvarana kasutada erinevat, omavahel „segatud“  Tagatisvara (inglise keeles cover pool). Eesti finantsterminoloogias, eriti kindlustust puudutavates küsimustes tähistatakse selle mõistega krediidi tagatiseks olevat kinnisasja. Kuna aga eelnõus oli vaja eristada kolme mõistet – tagatis, tagatisvara, vara – oli vaja tagatisregistrisse kantud tagatiste kogumi eristamiseks võtta kasutusele uus termin, mis annaks hästi edasi selle sisu. Tagatisvara ongi sisu poolest vara, mis on mingile kohustusele tagatiseks. Mõõdukate ettepanekus nimetatakse sellist vara „kattevaraks“.  Esmastagatis (inglise keeles primary collateral). Mõistet ei ole eesti õigusaktides ega teaduskirjanduses teadaolevalt varem kasutatud. Eesti finantsterminoloogias on sõnaosa „esmas„ kasutatud sõnas „esmasturg. Eesti keeles kasutatakse ka „esma“ sünonüüme (esmane või esma), ent „esmas“ on nimetatutest lühem ja ka keeleliselt eelistatum. Mõiste eesmärk on anda teada, et tegemist on tagatisega, mida tuleks kasutada esimeses järjekorras.  Asendustagatis (inglise keeles substitute collateral). Asendustagatise mõistet kasutatakse kehtivas õiguses näiteks maksukorralduse seaduses, mille § 125 järgi on asendustagatise näol tegemist tagatisega, mida maksukohuslane saab maksuhaldurile anda oma olemasoleva tagatise asendamiseks (lg 1) või mida maksuhaldur saab maksukohuslaselt nõuda, kui 68  olemasolevas tagatis ei ole enam piisav (lg 2). Sisuliselt sama tähendus on asendustagatisele antud ka käesolevas seaduses, kuna see on mõeldud „asendama“ esmastagatist, kui emitendil ei ole piisavalt esmastagatisi, esmastagatist ei saa hetkel tagatisvara hulka kanda või eksisteerivad muud põhjused esmastagatise asendamiseks muu tagatisega jne.  Põhitagatisvara (inglise keeles main collateral). Eesti finantsterminoloogias tähistatakse antud mõistega tagatist, mis on moodustab krediidiandjale antavast tagatisest suurema või olulisema osa. Näiteks eluasemekrediidi puhul on põhitagatiseks kinnisasi, mis kavatsetakse krediidi abil omandada ning kus isik võib soovida elama asuda. Antud seaduses on see vajalik määratlemaks seda osa tagatisvarast, mis vastab tagatavate kohustuste nimi- ja nüüdisväärtusele.  Lisatagatisvara (inglise keeles overcollateral). Mõistet ei ole eesti õigusaktides ega teaduskirjanduses teadaolevalt varem kasutatud. Lähedaseim mõiste sellele on „ületagatus“, mis aga kirjeldab pandikirjaportfelli staatust (ehk siis olukorda, kus tagatisvara ületab tagatavaid kohustusi), mitte aga spetsiifilist vara, mida tohib kasutada pandikirjaportfelli „üle tagamiseks“. Samas on mõistest piisavalt hästi aru saada, et tegemist on tagatise liigiga, mis sobib millegi „üle tagamiseks“.  Tagatisregister (inglise keeles cover register). Mõistet ei ole eesti õigusaktides ega teaduskirjanduses teadaolevalt varem kasutatud. Mõõdukate ettepanekus nimetatakse sellist registrit „katteregistriks“. Samas on mõistest selgelt aru saada, et tegemist registriga, kus asub või kuhu kantakse mingi tagatis.  Pandikirjaportfell (inglise keeles covered bond portfolio). Mõistet ei ole eesti õigusaktides ega teaduskirjanduses teadaolevalt varem kasutatud. Varade ja kohustuste kogumi kirjeldamiseks ei ole eesti keeles palju sõnu, parimaks vasteks sellele kirjeldusele on VÕS §-s 180 defineeritud „ettevõte“. Samas kõlaks „pandikirjaettevõte“ liiga kohmakalt ning jätaks mulje, nagu tegu oleks eraldiseisva juriidilise isikuga. Mõiste „portfell“ võib eesti keeles samuti tähendada vara ja kohustuste kogumit. Näiteks kinnisvaraportfelli all mõistetakse enamasti nii kinnisasjade kogumit (vara) kui ka kinnisasjadega seotud hüpoteeklaene (kohustused). 5. Eelnõu vastavus euroopa liidu õigusele Kuna pandikirju ei ole veel Euroopa tasandil spetsiaalse direktiivi või muu õigusaktiga kõikehõlmavalt reguleeritud, ei ole antud eelnõu eesmärgiks jõustada ühtegi ülevõtmisele kuuluvat Euroopa Liidu direktiivi ega muud õigusakti. Siiski on eelnõu koostajad võtnud eesmärgiks tagada, et eelnõu ei ole vastuolus muude Euroopa Liidu õigusaktide või ametlike soovitustega osas, mil need pandikirjade temaatikat adresseerivad. Viidatud õigusaktideks ja soovitusteks on UCITS direktiiv, pangandusmäärus ja EBA raportid. Samuti on eesmärgiks seatud, et eelnõu oleks võimalikult suures osas juba kooskõlas ka tulevase EL pandikirjade regulatsiooniga, mis on samas alles EL töögruppides menetlemisel ja mille lõplik tekst ei ole teada. Kooskõla UCITS direktiivi artikliga 52(4) on vajalik selleks, et käesoleva eelnõuga seadustatavaid uut liiki mittekapitaliväärtpabereid oleks üldse võimalik nimetada pandikirjadeks, kuna UCITS direktiivis on välja toodud pandikirjade kõige olulisemad ja põhimõttelisemad tunnused. Pangandusmääruse puhul ei ole eelnõu täielik kooskõla sellega küll otseselt vajalik, ent eelnõu peaks vähemalt võimaldama pangandusmääruse artiklile 129 vastavate pandikirjade emiteerimist. 69 Pandikirjade vastavus pangandusmäärusele annab nende investoritele pakkumisel emitendile täiendava müügiargumendi, kuna vastavust pangandusmäärusele käsitletakse Euroopa investorringkondades eelkõige kui kvaliteedisertifikaati, mis ühtlasi võimaldab vähendada pakutava instrumendi analüüsimahtu enne selle märkimise otsustamist. Ka EBA raportite puhul ei ole eelnõu täielik kooskõla nendega otseselt vajalik, kuna tegemist on siiski soovituste kogumi ja mitte õigusaktiga. Kuna aga EBA raportite puhul on tegemist esimese Euroopa Liidu tasandilt tulnud tervikliku vaatega pandikirjade sõlmküsimuste osas, tuleks siiski tagada, et eelnõu vastaks EBA Raportis toodud soovitustele vähemalt olulises osas, kuna Eesti potentsiaalse pandikirjaturu väikest mahtu arvestades võiks oluline vastuolu EBA raportitega põhjustada probleeme pandikirjade pakkumisfaasis. 6. Eelnõu mõjud Kavandatav meede nr 1: Pandikirjade regulatsiooni tekitamine Õigusruumi mõistes on tegu olulise õigusaktiga, mis võimaldab hakata Eesti õiguse alusel emiteerima rahvusvahelise praktika tunnustatud põhimõtetele vastavaid pandikirju. Nende emiteerimine sellisel kujul ja standardiseeritud tingimustel, mis võimaldaks nende kõrgema usaldusväärsuse tagamist, ei ole Eestis antud õigusliku regulatsiooni puudumisel seni võimalik olnud. Uue regulatsiooniga tunnustatakse pandikirjade ühte usaldusväärsust suurendavat alustala, ehk pankroti korral pandikirjade alusvara eraldatust muust pankrotivarast ja seega investoritele suurema kindlustunde pakkumist võrreldes ükskõik millise muu võlakirjaga. 1.1. Mõju Mõju krediidiasutustele Avalduv mõju: oluline valdkond I Mõju olulisuse kriteeriumid  Mõju ulatus ehk sihtrühma kohanemisvõime (edaspidi ulatus): keskmine  Mõju avaldumise sagedus (edaspidi sagedus): keskmine  Sihtrühma suurus: suur/keskmine  Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: väike Lihtsustatult võib pandikirjadeks konverteerida järgmisi nõudeid: eluasemelaenud, laenud valitsusele, kohalikele omavalitsustele ja avalik- õiguslik juriidilistele isikutele ning laenud äriühingutele, mille tagatiseks on kommertskinnisvara. 2018. a. maikuu seisuga oli selliseid laene väljastatud järgmises mahus (eurodes, mln): Eraisikutele antud laenud kinnisvara tagatisel 7 232 Valitsemissektorile antud laenud 497 Äriühingutele antud laenud kommertskinnisvara tagatisel 5 245 Kokku laenud, mida on nö võimalik konverteerida pandikirjadeks 12 974 [Allikas: Eesti Pank] Ehk teoorias on võimalik pandikirjadeks konverteerida laene ca 13 mlrd euro ulatuses. Siiski reaalsuses ilmselt nii suures ulatuses pandikirju ei emiteerita. Vastavalt teiste riikide kogemusele konverteeritakse pandikirjadeks eelkõige eluasemelaene. Eluasemelaenude turg Eestis jaotunud nelja panga vahel (vt joonist 4). Seega potentsiaalselt võiks uus regulatsioon mõjutada eelkõige Swedbanki, SEB-i, Dansket ja Luminori (Nordea Bank AB Eesti filiaali ja DNB Panga ühinemisel tekkinud krediidiasutus, kes sai tegevusloa 2017). 70 Arvestades, et tegemist on Eestis tegutsevate suurimate pankadega, mille varade maht SKP-sse on märkimisväärne, siis võib pidada sihtrühma suurust vähemalt keskmiseks või isegi suureks. Joonis 4. Eluasemelaenude väljastamine Eestis tegutsevate krediidiasutuste lõikes 2018.a. lõpu seisuga (sulgudes on 2017.a. lõpu seis). Viimane globaalne finantskriis näitas, et pangad, kes finantseerisid olulist osa oma äritegevusest pandikirjadega, suutsid kriisiaja edukamalt üle elada. Seega oleks seaduse kehtestamise üheks positiivseks mõjuks kohalike kommertspankade rahastamisviiside mitmekesistamine, sest täiendava rahastamisinstrumendi loomine võimaldaks pankadel finantseerida ennast stabiilsemalt ning eriti just keerulistel aegadel aitaks ära hoida ühe rahastamisviisi äralangemisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi. Samuti paraneks võimalused pikaajalise finantseeringu kaasamiseks sellistel kohalikel pankadel, kes ei kuulu mõnda rahvusvahelisse ja tugevasse pangandusgruppi. 71 Joonis 5. Pangandussektori kohustuste struktuur Kokkuvõttes kuna tegemist on krediidiasutuste jaoks võimalusega (s.t. võimalus pandikirju emiteerida), mitte kohustusega (s.t. ühelgi pangal ei teki kohustus pandikirju emiteerida), siis on regulatsiooniga kaasnevate ebasoovitavate mõjude risk üsna minimaalne. 1.2. Mõju Mõju kapitaliturule ja finantssektorile Avalduv mõju: oluline valdkond II Mõju olulisus Ulatus: keskmine Sagedus: keskmine Sihtrühma suurus: keskmine Ebasoovitavate mõjude risk: väike Pankadele, investeerimisfondidele, kindlustusandjatele, jm potentsiaalsetele investoritele laienevad pandikirjade turuletulekuga investeerimisvõimalused, mis võimaldavad paigutada vahendeid likviidsematesse ning vähemriskantsetesse instrumentidesse, suurendades seeläbi ka finantsstabiilsust ning finantssektori ettevõtete pankrotistumise riski. 72 Joonis 6. Emiteeritud võlakirjade kogumaht EL-s (2016.a. detsembri lõpu seisuga) 2017. a. lõpu seisuga oli II samba pensionifondide varade maht ca 3,6 mlrd eurot. Eesti investeeringute kogumaht on sellest 385 miljonit eurot (arvestamata hoiuseid), mis moodustab II samba varade mahust 10,7%. Pandikirjade emiteerimine aitaks suurendada II samba pensionifondide investeeringuid Eestisse. Lisaks võib pandikiri olla eraisikutele jaoks uus investeerimistoode, mis oma nö madala riski poolest on võrreldav tähtajalise hoiusega. Pandikiri võib samas pakkuda hoiusest paremat tootlust ja annab võimaluse tootlusest osa saada ka juhul, kui investeeringust soovitakse väljuda enne selle lõpptähtpäeva. 2017. a. lõpus oli Eesti residendist eraisikute säästmisele suunatud hoiuste jääk juba ca 1,5 mlrd eurot (säästmis-, tähtajalised-, investeerimis- ja muud sarnased hoiused). Joonis 7. Väärtpaberibörside kapitalisatsioon (2016.a. detsembri lõpu seisuga) Samuti võib uus regulatsioon tekitada senisest suuremat huvi välisinvestorites Eesti kapitaliturgudele ning seeläbi laiemalt Eestisse investeerimise vastu. Hetkele on Eesti kapitaliturgude maht võrreldes teiste EL liikmesriikide suhteliselt väike (sh börsiemitentide arv). Pandikirjaturu tekkimine võiks välisinvestorites tekitada suuremat huvi ka Tallinna börsi vastu 73 ning välisinvestorite esindatav pikaajaline raha võiks noteerimist kaaluvatele ettevõtetele olla määravaks teguriks noteerimisotsuse tegemisel. Kokkuvõttes võib pandikirja regulatsioon laiemalt aidata täiendavalt kaasa väliskapitali poolt Eestis infrastruktuuriinvesteeringute tegemisel ning erinevas vormis ettevõtluse käigus töökohtade loomisel. 1.3. Mõju Mõju: ettevõtlusele ja tarbijatele Avalduv mõju: valdkond III ebaoluline Mõju olulisus Ulatus: keskmine Sagedus: väike Sihtrühma suurus: keskmine Ebasoovitavate mõjude risk: väike Mõju laiemalt Eesti majandusele ei ole nii suure mõjuga. Samas võib sellega kaasneda siiski teatud mõju ettevõtluskeskkonnale, kuna mitmekesistub laenude rahastamisvõimalus, mis suurendab ka ettevõtete võimalusi laenusaamiseks. Lisaks kui pankadele on pandikirjade näol loodud täiendav instrument rahaturgudelt kapitali kaasamiseks, võib see just keerulistel majandusperioodidel olla oluliseks meetmeks krediidi jätkuval väljastamisel ettevõtetele, sest pangad saavad ennast muuhulgas pandikirjade abil finantseerida ja kaasata seeläbi raha hinnaga, mis võimaldab seda ka mõistliku marginaaliga edasi laenata. Joonis 8. Pangandussektori laenude struktuur Eesti ja Euroalal Ka võib parandada pandikirjade kaudu emitentide laenude rahastamise võimaluste suurendamine tõenäoliselt kodulaenu võtjatele laenutingimusi, mis aitab kodulaenu võtvate leibkondade eluasemekulusid kahandada (kuna langetab potentsiaalselt kodulaenude intresse) ning enam kättejääva raha abil suurendada säästmist ja tarbimist. 74 1.4. Mõju Mõju riigiasutuste korraldusele ja avalikule Avalduv mõju: valdkond IV sektorile (riigieelarvele) tervikuna ebaoluline Mõju olulisus Ulatus: keskmine Sagedus: väike Sihtrühma suurus: väike Ebasoovitavate mõjude risk: väike Meetmega ei kaasne kulutusi riigieelarvele. Avaliku sektori asutustest puudutab see otseselt üksnes Finantsinspektsiooni, kes peab pandikirjade emitentide üle järelevalvet tegema. Finantsinspektsioon ei ole aga riigieelarvest rahastatav (Finantsinspektsiooni rahastavad otseselt järelevalvesubjektid – krediidiasutused jt). Kavandatav meede nr 2: Järelevalve kehtestamine pandikirja emitentide üle, sh täiendava tegevusloa taotlemise kohustus ja vastutus Järelevalve pandikirjade emitentide üle võib jagada kaheks: a) riiklik finantsjärelevalve Finantsinspektsiooni poolt; b) sõltumatu kontrolleri poolne järelevalve. 1.1. Mõju Mõju riigiasutuste korraldusele Avalduv mõju: oluline valdkond I Mõju olulisus Ulatus: keskmine Sagedus: väike Sihtrühma suurus: keskmine Ebasoovitavate mõjude risk: väike Finantsinspektsioonile kaasneb seoses pandikirjade tegevusloa regulatsiooniga täiendav järelevalvekohustus, s.h. vajadus luua uus kompetentsi valdkond. Tõenäoliselt tuleb seoses krediidiasutuste poolt pandikirjad emiteerimise üle järelevalve teostamiseks luua uusi ametikohti (1 – 2 uut ametikohta). Finantsinspektsiooni töötaja keskmine töötasu 2017. aastal oli 2 387 eurot kuus. FI töötajate keskmine arv 31.12.2017 seisuga oli 85 (sh juhatuse liikmed). Lisaks tuleb krediidiasutusel kui emitendil määrata pandikirjaportfellile kontroller, kes regulaarselt kontrolliks alusvara vastavust seaduse nõuetele. Kontrolleri ametisse nimetamisele emitendi üldkoosoleku poolt eelneb vastav sobivusmenetlus Finantsinspektsioonis. Kontrolleriks võib olla audiitorettevõtja. Siiski sõltub kõik sellest, et mitu krediidiasutust soovib pandikirjade emiteerimisega tegeleda. 75 1.2. Mõju Mõju krediidiasutustele Avalduv mõju: oluline valdkond II Mõju olulisus Ulatus: keskmine Sagedus: väike Sihtrühma suurus: keskmine Ebasoovitavate mõjude risk: väike Juhul kui mõni krediidiasutus soovib pandikirju emiteerida, tooks see lisaks tegevusloa taotlemise kohustuse krediidiasutusest emitendile kaasa ka täiendavate andmete esitamise Finantsinspektsioonile. Esitatavate andmete arv samas ei kasvaks oluliselt võrreldes juba krediidiasutuste järelevalve raames esitatavate andmete hulgaga. Iga kalendaarse poolaasta esimese kuu jooksul esitab emitent Finantsinspektsioonile väljavõtte tagatisregistris eelmisel kalendaarsel poolaastal tehtud kannete kohta. Kavandatav meede nr 3: Nõuded pandikirjade emiteerimiseks Eelnõuga määratakse nõuded pandikirjade emiteerimiseks, sh sisemiste protseduurireeglite kehtestamine (aruandlus), tagatisvara registri loomine, piisava tagatisvara olemasolu jälgimine, pandikirjaportfellile kontrolleri määramine, likviidsuse tagamine. Samuti sätestaks eelnõuga nõuded pandikirjade tagatusele – emiteerida saab hüpoteekpandikirju ja segatud alusvaraga pandikirju. Sealjuures määratakse eraldi nõuded tagatisvara väärtuse hindamisele. 1.1. Mõju Mõju krediidiasutustele Avalduv mõju: oluline valdkond I Mõju olulisus Ulatus: keskmine Sagedus: väike Sihtrühma suurus: väike Ebasoovitavate mõjude risk: väike Emitent peab enne pandikirjade emiteerimist tegema analüüsi pandikirjaportfelli haldamisega kaasnevatest riskidest. Emitent peab avaldama pandikirjade kohta teavet korra kvartalis. Tagatisvara väärtus peab olema emitendile selge, mille tarvis on vajalik tagatisvara hindamine. Sellega kaasneb kinnisvara hindajate töömahtude suurenemine. Arvestades juba praegu kinnisvara hindajate poolt kinnisvara tagatisega laenude väljastamisel tehtavat tööd ei ole suurene nende töö aga väga olulises mahus. Pandikirjade emitentidele kaasnevad mingil määral täiendavad kohustused tagatisvara hindamiseks. Tagatisvara algne hindamine tehakse juba praegu laenude väljastamisel. Seega on olulisem osa tööst juba tehtud. Täiendavate kohustustega ei kaasne olulist koormuse kasvu. Tabeli nr 3 põhjal on näha, et kui palju nö maksab pandikirjade emiteerimine erinevates riikides. Ehk arvestada tuleb eelkõige IT-, juriidiliste-, pandikirjaportfelli monitoorimisega seotud, auditi- ja riigipoolse järelevalve kuludega. Nagu tabeli põhjal näha, siis need kulud varieeruvad üksjagu palju riigiti. Eesti puhul võiks eeldada, et need kulud jäävad pigem teiste riikidega madalamaks. 76 Tabel 3. Pandikirjaäriga kaasnevad jooksvad kulud ühe aasta kohta erinevates Euroopa riikides (allikas: Covered Bonds in the European Union: Harmonisation of legal frameworks and market behaviours. Final report. Euroopa Komisjon 2017). Kavandatav meede nr 4: Emitendi maksejõuetusega kaasnevad nõuded, sh tagatisvara eraldamine muust emitendi varast; tagatisvara halduri määramine ning tema kohustused ja õigused Emitendi pankroti korral puudub teistel võlausaldajatel pandikirjade tagatisvara osas nõudeõigus. Eelnõu kohaselt määratakse eraldi tagatisvara haldur, kes tagatisvara lähtuvalt kehtestatavatest tingimustest edasi haldab. See mõjutab pankroti korral võlausaldajate poolt nende nõuete rahuldamist. Selliste juhtumite hulk ei saa aga samas eeldatavasti olema kuigi suur. Regulatsiooniga kohaselt loetakse pankroti korral pandikirjade alusvara eraldatuks muust pankrotivarast. See on väga oluline põhimõtte, mis on vajalik pandikirjadele rahvusvaheliselt tunnustatamiseks, et lugeda pandikirju piisavalt usaldusväärsuseks investeerimisinstrumentideks. 1.1. Mõju Mõju riigiasutuste korraldusele Avalduv mõju: valdkond III ebaoluline Mõju olulisus Ulatus: keskmine Sagedus: väike Sihtrühma suurus: väike Ebasoovitavate mõjude risk: väike Tagatisvara haldur nimetatakse ametisse Finantsinspektsiooni ettepanekul kohtu poolt, Seega kaasneb siin kohtule täiendav ülesanne, mis ei too aga ilmselt kaasa olulisi täiendavaid protseduure. 77 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Minimaalsed kulutused võivad kaasneda infosüsteemide arendustes tagatisvara halduri äriregistrisse kandmise võimaluse loomisega. Arvatavasti on aga tegemist arendustega, mis märkimisväärset eelarvelist mõju ei oma ega vaja ka suurt ajaressurssi. 8. Rakendusaktid Eelnõu rakendamiseks on vajalik kehtestada 3 uut ministri määrust:  tagatisregistrisse kannete tegemise, registripidamise ja registriandmete säilitamise kord (eelnõu § 11 lg 9);  tagatisvara nüüdisväärtuse arvutamise metoodika (eelnõu § 18 lg 8);  järelevalvearuannete sisu, nende koostamise alused ja esitamise kord (eelnõu § 54 lg 7). Eelnimetatud rakendusaktide kavandid on lisatud käesolevale seletuskirjale (vt lisa 1). Lisaks on vaja muuta rahandusministri 21.02.2011 määrust nr 10 „Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamise ulatus ja kord“. Vajadusel võib valdkonna eest vastutav minister kehtestada veel 2 määrust, kuid nende kehtestamine pole ilmtingimata vajalik ning sõltub praktika vajadustest:  täpsemad nõuded pandikirjaportfelli stressitesti metoodikale ja läbiviimise korrale (eelnõu § 22 lg 3);  täiendavad nõuded hüpoteekkrediiti tagava vara hindajale, hindamisaruandele, hindamismeetoditele ja hindamisprotseduurile (eelnõu § 28 lg 2). 9. Seaduse jõustumine Seadus on kavandatud jõustuma 2019. aasta 1. jaanuaril. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Käesolev eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile. Eelnõu on esitatud varasemalt kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Riigikohtule, Finantsinspektsioonile, Eesti Pangale, Eesti Pangaliidule, Eesti Fondihaldurite Liidule, Eesti Kaubandus- ja Tööstuskojale, Tallina Börsile, Eesti Kindlustusseltside Liidule, MTÜ-le FinanceEstonia, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele, Eesti Arengufondile, Eesti Era- ja Riskikapitali Assotsiatsioonile, Eesti Advokatuurile, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale ja Audiitorkogule. Vastav märkuste tabel on seletuskirja juurde eraldi lisatud (vt lisa 2). Algatab Vabariigi Valitsus 2018 (allkirjastatud digitaalselt) 78 LISA 1. PANDIKIRJASEADUSE EELNÕU RAKENDUSAKTIDE KAVANDID MÄÄRUS Pandikirjade tagatisregistri pidamise kord Määrus kehtestatakse pandikirjaseaduse § 11 lõike 9 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Reguleerimisala § 2. Tagatisregistri vorm ja kanded § 3. Tagatisregistri kaitse § 4. Põhi- ja alamregister § 5. Tagatisregistri täielikkus 2. peatükk TÄIENDAVAD NÕUDED ELEKTROONILISELT PEETAVATELE TAGATISREGISTRITELE § 6. Üldnõuded § 7. Tehnilised ja organisatsioonilised nõuded andmete turvalisuse ja andmekaitse tagamiseks 3. peatükk KANNETE SISU § 8. Üldnõuded § 9. Hüpoteegiga koormatud kinnisasja tagatisel väljastatud krediidiga seotud kanded § 10. Avaliku sektori riski kandvate võlakohustustega seotud kanded § 11. Tuletisinstrumentidest tulenevate nõuete ja kohustustega seotud kanded 4. peatükk VÄLJAVÕTETE EDASTAMINE JA NENDE HOIUMEETMED § 12. Finantsinspektsioonile edastatavad väljavõtted § 13. Jõustumine 79  MÄÄRUS Tagatisvara nüüdisväärtuse arvutamise metoodika Määrus kehtestatakse pandikirjaseaduse § 18 lõike 8 alusel § 1. Määruses kasutatavad mõisted § 2. Nüüdisväärtuse arvutamine § 3. Dokumenteerimiskohustus § 4. Jõustumine 80  MÄÄRUS Finantsinspektsioonile esitatavate pandikirjade emitendi aruannete sisu, koostamise alused ja esitamise kord Määrus kehtestatakse pandikirjaseaduse § 54 lõike 7 alusel. § 1. Reguleerimisala § 2. Kohaldamine § 3. Aruanded § 4. Aruande esitamine § 5. Aruannete koostamise alused § 6. Aruannete koostamise põhimõtted § 7. Jõustumine 81  LISA 2. KOOSKÕLASTUSTABEL Märkuse Märkus, ettepanek Märkusega arvestamine, sh esitaja mittearvestamise või osalise arvestamise põhjus Eesti Pank 1. Eesti Pank peab Eesti õiguse alusel pandikirjade Teadmiseks võetud emiteerimise võimaluse loomist vajalikuks ja toetab esitatud eelnõu vastu võtmist seadusena. 2. Pooldame pandikirju reguleerivate normide koondamist eraldi seadusesse, mitte nende liitmist mõne muu seadusega. Pandikirjaseaduse reguleerimisalas on nii ühinguõigust, asjaõigust, võlaõigust kui finantsturu järelevalvet käsitlevaid sätteid. Regulatsiooni olulise osa liitmine mõne olemasoleva seadusega ei oleks proportsionaalne, ka võib ebakohane taustsüsteem raskendada normide tõlgendamist. Seetõttu on eraldi pandikirjaseadus kõige sobivam, et tagada regulatsiooni täpsus, arusaadavus kasutajale ja õigusliku riski vähendamine. 3. Eesti krediidiasutuste valmisolek seadusega loodavate uute võimaluste kasutamiseks on tõenäoliselt ebaühtlane. Kui nt krediidiasutuse likviidsuse ja rahastamise juhtimine on olulises osas korraldatud emapanga tasemel, võib tema huvi pandikirjade emiteerimise järele olla lühiajalises vaates väike. 4. Nõustume, et regulatsiooni peamiseks positiivseks mõjuks on pankade rahastamisviiside mitmekesistamine ning sõltuvuse vähendamine lühiajalisest rahastamisest. See on eriti oluline kriisisituatsioonis, aidates hoida reaalmajanduse rahastamist stabiilsemana. 5. Tänases majanduskeskkonnas on hoiuste kasv väga kiire ja ületab laenuportfelli kasvu. Seda arvestades ei pruugi lühiajalises perspektiivis realiseeruda eeldus, et pandikirjade emiteerimise võimaldamisega kaasneb laenutingimuste leevenemine. 6. Seadusega loodavate uute ärivõimaluste täiel määral ära kasutamiseks on kindlasti vaja liikuda edasi balti riikide ülese pandikirjade turu loomisele. Eesti Kaubanduskoda toetab Eestis pandikirjade regulatsiooni Teadmiseks võetud Kaubandus- loomist uue eraldiseisva seadusena. Leiame, et pandikirjade Tööstuskoda jaoks regulatsiooni loomine on tervitatav, kuna pandikirjade väljaandmist ja kasutamist puudutav regulatsioon on olemas pea kõigis teistes Euroopa Liidu riikides, mistõttu paneb vastava õigusraamistiku puudumine Eesti ettevõtted kehvemasse olukorda, jättes nad ilma ühest olulisest täiendavast ressursiallikast. Ühtlasi pärsib regulatsiooni puudumine Eesti krediidiasutuste konkurentsivõimet ning asetab nad võrreldes teiste Euroopa riikide finantsasutustega kehvemasse positsiooni. Kaubanduskoda avaldab sealjuures lootust, et kuna Eestis on pensionifondide kasutamine investeerimise allikana küllaltki vähelevinud, annab pandikirjade kasutusele võtmine lisaks võimaluse pensionifondide raha ringlusesse saata ning selle abil majandust turgutada. Audiitorkogu Leiame, et kontrolleri ülesannete parimad täitjad on Arvestatud audiitorettevõtjad, kes on kontrollinud krediidi ja Eelnõu uue redaktsiooni kohaselt saab ainult finantsasutusi ning omavad seega kontrolleri töö kogemust. audiitorettevõtja täita kontrolleri ülesandeid. 82  Lisaks eelnevale teeme ettepaneku sõna „kontroller“ Mittearvestatud asendamiseks mõne sobivama terminiga. ÕS-le tuginedes on Tema tegevuse laadi ja valdkonda arvestades sobiv termin „kontrolör“ või miks mitte „audiitor“. sobib termin „kontroller“ paremini kui „kontrolör“. Samuti ei sobi termin „audiitor“ kuna see on krediidiasutuse seaduses juba teise tähendusega kasutuses. Kohtutäiturite Pandikirjeseaduse eelnõu § 15 lg-s 3 on sätestatud, et Mittearvestatud ja Pankroti- kontrolleri ametisse nimetatud pankrotihaldur, kohtutäitur, Eelnõu uue redaktsiooni kohaselt saab ainult haldurite Koda advokaat ja vandeaudiitor lisakindlustuse sõlmimise audiitorettevõtja täita kontrolleri ülesandeid. kohustusest, kui nende seadusjärgne kutsekindlustus juba hõlmab tegutsemist kontrollerina. Pandikirjeseaduse § 12 lg 2 ls-s 1 sätestatakse, et kontrolleriks võib nimetada usaldusväärse isiku, kellel on vajalikud teadmised ja kogemused oma ülesannete täitmiseks ning kelle puhul ei esine kahtlust tema sõltumatuses. Kuivõrd pandikirjeseaduse eelnõuks peetakse võimalikus, et ka kohtutäitur võib kontrolleri ametit pidada ja tegemist on tasustatava ametiga, siis soovib Koda vastava muudatuse sisse viia ka KTS § 5 lg- sse 1 ja sõnastada selle järgmiselt: „Kohtutäitur ei või kohtutäituri ameti kõrval pidada teisi tasustatavaid ameteid ega olla muul tasustataval tööl, välja arvatud õppe-, teadus- ja loometöö ning tegutsemine pankrotihalduri või likvideerijana või kontrollerina.“ Riigikohus 1. Eelnõus kasutatud terminoloogia Mittearvestatud/selgitatud Seaduseelnõus on kasutatud mõisteid, mis on defineerimata. Nüüdisväärtus hõlmab tulevaste rahavoogude Näiteks eelnõu § 21 viitab pandikirjade nüüdisväärtusele. praegust (diskonteeritud) väärtust ning see on Vastavat mõistet on selgitatud küll seletuskirjas, kuid tuleks finantsarvestuses levinud erialatermin. kaaluda mõiste avamist seaduses, kuivõrd seaduse tekst on Eelnõus ei kasutata seda tavalisest erinevas vastasel juhul ebaselge. tähenduses, mistõttu pole seda vaja vastavalt HÕNTE § 18 lg 1 punktile 2 eraldi Kuigi eelnõu seletuskirjast nähtub, et tagatisvaraks on defineerida. Juhime aga tähelepanu sellele, et krediidiasutuse nõuded, siis võiks kaaluda ka selles osas valdkonna eest vastutav minister kehtestab terminoloogia täpsustamist seaduse tekstis. Termini määrusega tagatisvara nüüdisväärtuse „tagatisvara“ kasutamine võib olla eksitav näiteks eelnõu § 21 arvutamise täpsema metoodika (eelnõu § 21 lg lg-s 6, mis keelab tagatisvara või tagatiste võõrandamise ja 7). koormamise. Sisuliselt on mõeldud, et koormata ja võõrandada ei tohi krediidiasutusele kuuluvaid nõudeid, kuid Mõiste „tagatisvara“ loomisel on võetud seaduseelnõu tekstist see selgelt välja ei tule. Samuti käsitleb eeskuju TsÜS §-st 66, mille kohaselt on vara eelnõu § 35 seda, millistel tingimustel on tagatisvara suhtes isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate võimalik läbi viia täitemenetlus, kuid täitemenetlust ei saakski õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei selles kontekstis läbi viia hüpoteekide või hüpoteekidega tulene teisiti. See, et tagatisvara moodustub koormatud kinnisasjade osas, vaid üksnes krediidiasutuse emitendile kuuluvatest nõuetest, järeldub § 2 nõuete osas. Ka siin võib termin „tagatisvara“ tekitada lõigete 3 ja 6 koostoimest. Nimelt sätestatakse segadust. Kaaluda võiks näiteks terminit „tagatisvarast seal, et pandikirjade tagatiseks on lubatud tulenevad nõuded“ vmt, mis viitaks just tagatiseks olevatele kasutada käesolevas seaduses sätestatud nõuetele. nõudeid. Sama liiki pandikirjade tagamiseks tagatisregistrisse kantud tagatiste kogum moodustab tagatisvara. Kui lugeda eelnõu teisi sätteid, sh § 21 lõiget 6 ja §-i 35 koos eeltoodud definitsioonidega, siis on selge, et need ei puuduta hüpoteeke või hüpoteekidega koormatud kinnisasju, vaid emitendi nõudeid. Juhime tähelepanu, et eelnõus kasutatakse ka väljendit „hüpoteekkrediiti tagav vara“, millega tähistataks nt eluasemelaenude tagatiseks olevat kinnisomandit (vt eelnõu §-d 30-32). 83 2. Täitemenetlus tagatisvara suhtes Arvestatud Eelnõu § 35 lg 2 kohaselt on tagatisvarale sissenõude Seletuskirja on täiendatud ning lisatud vastava pööramine piiratud. Samas ei ole selgitatud, kuidas saab täitur paragrahvi selgituste juurde kommentaar, et § (ja ka sissenõudja) infot selle kohta, millised nõuded 11 lg 6 (uue numeratsiooni järgi) puhul võib tagatisvara hulka kuuluvad. Eelnõust ei tulene, et tegemist eeldada kohtutäituri põhjendatud huvi saada oleks sellise registriga, millele täituril oleks vaba juurdepääs. andmeid tagatisregistrist, kui tal on vaja Kas siinjuures kohaldub eelnõu § 11 lg 3 ning täitur (või ka rakendada eelnõus § 35 lõikes 2 sätestatut. sissenõudja) on käsitatavad huvitatud isikuna, kel on põhjendatud õigus saada teavet tagatisregistri koosseisu kohta? Seda tuleks eelnõus või vähemalt seletuskirjas selgitada. 3. Pandikirjaportfelli eraldumine Arvestatud a. Finantsinspektsiooni (FI) avalduse alusel Seletuskirja on täiendatud ning selgitatud pandikirjaportfelli eraldamine vastava paragrahvi juures. Selgitamist vajaks, kas eelnõu § 36 lg-s 2 nimetatud tingimused on kumulatiivsed või alternatiivsed, st kas eraldamiseks on vaja mõlema tingimuse esinemist või ainult ühe. Seoses esimese tingimusega (eelnõu § 36 lg 2 p 1 viimane alternatiiv) jääb arusaamatuks, kas eraldamiseks annab alust igasuguste krediidiasutuse tegevusele esitatud nõuete rikkumine või ainult rikkumised seoses pandikirjadega. b. Menetlusliik pandikirjaportfelli eraldamisel Arvestatud Eelnõu § 36 lg 2 järgi lahendatakse FI avaldus Tagatisvara eraldamise enne emitendi pandikirjaportfelli eraldamiseks hagita menetluses. Küsitav, maksejõuetust või muud eelnõu § 36 lõikes 1 kas sellise nõude lahendamine tsiviilkohtumenetluses on nimetatud sündmust otsustab põhjendatud. Iseenesest tõesti lahendatakse teised eelnõus Finantsinspektsioon haldusaktiga. nimetatud avaldused tsiviilkohtumenetluses (nt § 36 lg-s 1 nimetatud pankroti väljakuulutamine ja sundlõpetamine). Samas eeldab FI avalduse alusel pandikirjaportfelli eraldamine sisuliselt haldusõiguslike normide kohaldamist (vt eelnõu § 36 lg 2 p 1). Sisuliselt ei ole tegemist eraõigusliku vaidlusega (ning seda seisukohta toetab ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukoht 27. veebruari 2015. a otsuses tsiviilasjas nr 3-4-1-54-14, p 50.1). Kuid erinevalt eelviidatud Riigikohtu lahendi olukorrast ning nt sundlõpetamise otsustamisest ei ole avalduse lahendamise aluseks formaalsete eelduste täitmine (nt FI ettekirjutuse täitmiseks määruse väljastamine), vaid kohtul tuleb sisuliselt hinnata, kas krediidiasutus on avalik-õiguslikke norme täitnud. Sealjuures kehtib hagita menetluses uurimispõhimõte (eelkõige TsMS § 477 lg-d 5 ja 7), millest tulenevalt peaks kohus ka ise olema aktiivsem, et haldusõiguslike normide rikkumine välja selgitada. Soovitav oleks veel kord kaaluda, kas ja millisel kujul on sellise avalduse lahendamine tsiviilkohtumenetluses otstarbekas. Siinjuures võib olla piisav ka näiteks selgemate kriteeriumite sätestamine. c. FI avalduse lahendamise tähtaeg Sisuliselt arvestatud Küsitav, kas kohtule seatud tähtaeg pandikirjaportfelli Vt eelmine kommentaar. eraldamiseks (kolm päeva) on mõistlik, arvestades kohtu laiaulatuslikke kohustusi krediidiasutuse rikkumise väljaselgitamisel. 4. Tagatisvara halduri tasu Arvestatud Eelnõu § 43 lg-s 1 sätestatud tagatisvara haldurile tasu Eelnõus § 43 lõikesse 1 lisati tagatisvara määramise kriteeriumid on liiga laiad ja ebamäärased. Näiteks halduri tasu ülempiir. pankrotimenetluses on halduri tasule seaduses sätestatud 84 alam- ja ülemmäär (PankrS §-d 65 ja 651). Sealjuures peetakse eelnõu seletuskirja kohaselt nii ülesannete kui ka vastutuse osas tagatisvara haldurit võrreldavaks pankrotihalduriga (vt eelnõu seletuskirja lk-d 53–54). Seetõttu jääb arusaamatuks, miks ei ole tasu osas peetud võimalikuks või vajalikuks kehtestada sarnaselt tasu alam- ja ülemmäär või muul viisil määrata täpsemalt tasu võimalik suurus. 5. Pandikirjaportfelli tervikuna võõrandamine Arvestatud a. Võõrandamislepingu puuduste tagajärjed Eelnõu §-i 48 täiendati lõikega 7. Eelnõu § 48 lg-s 4 on sätestatud, milliseid tingimusi peab sisaldama pandikirjaportfelli tervikuna võõrandamise leping. Seletuskirja kohaselt ei tohiks mitteolulised vead eelnõu § 48 lg 4 p 3 alusel esitatud nimekirjas tuua kaasa õigust leping tühistada või kehtetuks kuulutada. Seda arvestades võib eelnõu § 48 lg 4 sõnastus („peab sisaldama“) olla eksitav. Võiks kaaluda regulatsiooni täiendamist selles osas, et mis on lepingu puudulikkuse tagajärjed. b. Omandaja vastutus Vastupidiselt eelnevas punktis viidatule, on eelnõu § 48 lg-s 6 sätestatu seletuskirja kohaselt imperatiivne. Samas ei tulene ka seda seaduseelnõu tekstist, et selles osas ei oleks võimalik teisiti kokku leppida. 6. Pankrotimenetluse erisused Selgitatud a. Tagatisvara käsutamine pärast tagatisvara halduri Sellisel juhul pole vaja kohaldada PankrS § 36 määramise olukorra tekkimist lõiked 2–4, sest pandikirjaportfell pole eraldunud emitendi muust varast. Kui Täpsustamist vajab, kas PankrS § 36 lg-d 2–4 on kohaldatavad kõnealusel juhul langeks tagatisvara väärtus ka juhul, kui vara ei käsuta mitte emitent, vaid täitur. Ehk alla seaduses nõutud määra, on emitent sisuliselt, kui esineb eelnõu § 35 lg-s 3 nimetatud olukord, kus kohustatud viivitamata asendama tagatise, seadusvastaselt pööratakse tagatisele või tagatisvarale millele on seatud sissenõue, arest või sissenõue. Seletuskirja kohaselt ei kohaldata sellisel juhul käsutuspiirang, muu samas väärtuses eelnõu § 35 lg-s 3 sätestatut. Sellise käsutuse tagajärjed on tagatisega (eelnõu § 32 lg 3 viimane lause uue eelnõus sätestamata. numeratsiooni järgi). b. Emitendi pankrotimenetluse seos pandikirjaportfelli Arvestatud valitsemise ja käsutamise ning pandikirjaportfelli Eelnõu seletuskirjas täiendati § 48 (uue pankrotiga numeratsiooni järgi) selgitusi. Arusaadav on eelnõus sätestatud põhimõte eraldada emitendi pankrotivarast pandikirjaportfell ning käsutada ja valitseda seda eraldiseisvalt. Samas on teatud ebaselgus selle osas, kuidas pandikirjaportfelli eraldi valitsemine emitendi pankrotimenetlust mõjutab. Nimelt on võimalik, et pärast pandikirjaportfelli eraldamist tekib vara, mis tuleb siiski arvata pankrotivarasse. Näiteks läheb emitendi pankrotivarasse pärast likvideerimist üle jäänud tagatisvara (eelnõu § 47 lg 3), samuti pärast pandikirjaportfelli võõrandamist üle jäänud vahendid (eelnõu § 51). Seega on tegemist olukorraga, kus emitendi pankrotivara hulk on ebaselge. Selline olukord võib kesta aastaid, kuivõrd emitendi pankrotimenetluse väljakuulutamine ei mõjuta pandikirjadest ega tuletisinstrumentidest tulenevaid õigusi ega kohustusi (eelnõu § 37 lg 4). See tekitab küsimuse, millisesse staadiumisse on võimalik emitendi pankrotimenetlusega liikuda. Kas ja millisel määral saab emitendi pankrotimenetluse haldur arvestada võimaliku täiendava pankrotivaraga? Kas haldur peaks hindama, kui suures 85  ulatuses on pandikirjaportfelli vastu nõudeid? Kas lõpparuande kinnitamine sellises olukorras on võimalik ja mõistlik? Kas pandikirjaportfellist täiendava pankrotivara tekkimisel tuleks kohaldada PankrS § 166 ning korraldada järeljagamine? Teisalt ei võigi emitenti äriregistrist kustutada enne pandikirjaportfelli võõrandamist või likvideerimist (eelnõu § 37 lg 6). Kas sellest tuleneb, et emitendi pankrotimenetlust ei saagi tegelikult lõpuni viia, kuivõrd isegi lõpparuande kinnitamise järel ei ole võimalik emitenti äriregistrist kustutada? Pigem nähtub eelnõust tõesti, et emitendi pankrotimenetluse toimingute tegemine ei ole takistatud, kuid piiratud on vaid äriregistrisse kande tegemine. Küll aga on kõik eelnevad küsimused vähemalt seletuskirjas lahti kirjutamata, kuigi praktikas võib mitme menetluse kooskõlastamine probleeme tekitada. Formaalselt tekitab siinjuures küsitavusi, kuidas näiteks kohtumenetluses või ka laiemalt käibes nimetada pandikirjaportfelli, mis on emitendi varast eraldatud ning mida valitseb ja käsutab tagatisvara haldur. Eelnõu seletuskirjast tuleneb, et pandikirjaportfell ei ole juriidiline isik ning tagatisvara haldur esindab formaalselt emitenti kui juriidilist isikut. Samas peaks ka sellisel juhul kohalduma PankrS § 38, mille kohaselt pärast juriidilisest isikust võlgniku pankroti väljakuulutamist võib selle võlgniku ärinime või muud nime kasutada üksnes koos sõnaga «pankrotis». Eraldatuse tõttu ei ole pandikirjaportfell iseenesest sellisel juhul aga veel pankrotis ega maksejõuetu. Teisalt kui pandikirjaportfell muutub maksejõuetuks ning kuulutatakse välja pandikirjaportfelli pankrot (eelnõu §-d 52 jj), tuleks tagatisvara tähistada siiski emitendi nimega koos täiendiga «pankrotis». Sellisel juhul loetakse portfell eraldiseisvaks emitendi pankrotivaraks (eelnõu § 55 lg 1). Kui samal ajal käib paralleelselt ka emitendi pankrotimenetlus ning vastavad vaidlused või see menetlus on juba lõpetatud, võib kahe varakogumi samasugune tähistus tekitada segadust. 7. Väärteokoosseisud Selgitatud Juriidilise isiku väärteovastutuse puhul tegevusetusega Ettepanek puudutab kõiki finantssektori toimepandava väärteo puhul tuleb silmas pidada Riigikohtu eriseadusi ja vajab põhjalikku läbikaalumist, kriminaalkolleegiumi lahenditega selgitatut, et vastav sh koos Justiitsministeeriumiga. Seega antud tegutsemiskohustus peab olema ka füüsilisel isikul. Vastasel eelnõu raames me veel vastavaid muudatusi juhul on juriidilise isiku vastutus välistatud (vt nt väärteoasjad teha ei jõua, kuid analüüsime antud nr 4-16-5811, nr 4-17-1195, nr 3-1-1-84-16). ettepanekut põhjalikumalt edaspidi. Eesti Pangaliit § 2 lg 2 - Kuivõrd eelnõu seletuskirjas öeldakse selgelt, et Mittearvestatud antud lõikes defineeritav "emitendi" mõiste erineb ja peabki Kuna mõistet emitent kasutatakse VPTS-st erinema VPTS § 5 kasutatud samas mõistest, siis ei ole vajalik oluliselt erineval viisil, on oluline rõhutada, et ning on pigem eksitav kasutada käesolevas lõikes VPTS-iga krediidiasutus peab alates tegevusloa saamise identset fraasi "emiteerinud või võtnud kohustuse emiteerida". hetkest täitma pandikirjaseaduses sätestatud Selles tulenevalt teeme ettepaneku vastav osa käesolevast kohustusi – nt nimetama ametisse kontrolleri – lõikest kustutada. Täiendavalt tasuks üle vaadata ka antud sõltumata sellest, kas ta on pandikirju lõiget selgitav seletuskirja tekst, kuna krediidiasutus ei saa emiteerinud või võtnud kohustuse pandikirju emiteerida pandikirju ega võtta vastavat kohustust enne, kui emiteerida. tal on olemas käesolevas seaduses kirjeldatud täiendav tegevusluba. Sõnastusettepanek: (2) Emitent käesoleva seaduse tähenduses on täiendava tegevusloa saanud krediidiasutus. 86 § 2 lg 3 - Teises lauses on sõna "täiendava" meie hinnangul Arvestatud üleliigne. § 4 lg 3 p 2 - Käeoleva punkti kohaselt tuleb juba tegevusloa Arvestatud taotlemisel äriplaanile lisada pakkumiskava/põhitingimused. Peame antud nõuet liiga detailseks ja koormavaks, arvestades et tegemist on alles tegevusloa taotlemise etapiga. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku antud punkt eelnõust kustutada. § 5 lg 2 p 4 - Arvestades asjaolu, et tegemist on täiesti uue Arvestatud seaduse ning loodava struktuuriga, siis milliseid „kogemusi“ Eelnõu § 5 lg 2 punktis 4 kasutatud mõiste loeks Finantsinspektsioon tegevusloa taotlemisel piisavaks. „kogemus“ on avatud sama paragrahvi lõikes Palume seda tingimust vähemalt seletuskirjas veidi avada. 3, mille kommentaare seletuskirjas täiendati. § 5 lg 2 p 6 - Selguse huvides soovitame „taotleja kontrolleri“ Arvestatud asendada „tagatisvara kontrolleriga“, sest just viimast terminit kasutatakse seaduses läbivalt. § 5 lg 3 p 2 - Sättest tundub olevat üks sõna puudu, peaks Arvestatud olema ilmselt "…valitsemisega seotud isikute…" § 6 p 5 - Punktis kasutatud väljendist "…seoses Arvestatud pandikirjadega võetud kohustusi…" ei selgu, kas silmas on Sättes sõnastust täiendati. peetud (a) pandikirjadest ja pandikirjaportfelli kuuluvatest tuletisinstrumentidest tulenevaid maksekohustusi, (b) muid pandikirjaportfellide haldamisega seotud kohustusi, mis ei ole eelnimetatud maksekohustused, või (c) mõlemaid eelnevalt nimetatud kohustusi. Sellest tulenevalt jääb sätte sisu tervikuna ebaselgeks. § 6 p 6 - Punktis kirjeldatud sõnastus annab Mittearvestatud Finantsinspektsioonile teoreetilise võimaluse tunnistada FI ettekirjutus on täitmiseks kohustuslik. Kui tegevusluba kehtetuks mh juhul, kui emitent ei täida kas või on ettekirjutusega pandud kohustuse suhtes on ühte saadud ettekirjutust või kui emitent on täitnud adressaadil mõistlikke vastuväiteid, siis on ettekirjutuse olulises mahus, ent mitte täielikult alus ettekirjutuse täitmise tähtaega pikendada, Finantsinspektsiooniga kokkulepitud tähtaja jooksul. kuid see ei ole tegevusloa kehtetuks Ettekirjutuse täitmine kokkulepitud tähtaja jooksul ei pruugi tunnistamisega seotud argument. FI otsustab teatud olukorras toimuda põhjustel, mis ei sõltu emitendist, tegevusloa kehtetuks tunnistamise ent emitendil puudub võimalus sellele apelleerida. Sellest kaalutlusõiguse alusel, arvestades olulisi tulenevalt teeme ettepaneku käesolevat punkti muuta ja asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve sõnastada see järgnevalt: 6) emitent ei ole korduvalt täitnud (HMS § 4 lg 2), ning tegevusloa kehtetuks ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsiooni ettekirjutusi, või tunnistamine peab olema kohane, vajalik ning ei ole emitent korduvalt täitnud Finantsinspektsiooni proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes ettekirjutusi ettenähtud ulatuses ning ei ole esitanud (HMS § 3 lg 1). Liiati sätestab KAS § 5 lg 1 p mõistlikke põhjendusi ettekirjutuste ettenähtud ulatuses 14 sama moodi, et FI võib emitendi kui tähtpäevaks mittetäitmise kohta; krediidiasutuse (põhi-)tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui krediidiasutus ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust. Pole põhjust kehtestada pandikirjade emiteerimise täiendava tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks kõrgemat lävendit. § 6 p 7 - Meie hinnangul ei ole täiendava tegevusloa Osaliselt arvestatud tühistamine antud punktis kirjeldatud olukorras põhjendatud. On ilmne, et ajaga muutuvad nõudmised Pandikirjade emiteerimisega alustamine sõltub mitmest finantsteenuste pakkuja organisatsioonilise asjaoludest, millest üheks peamiseks on üldine olukorda struktuurile ja süsteemidele. Seda, mis võis rahaturul ning nt tagamata ja tagatud võlainstrumendiga loa taotlemise hetkel olla ajakohane, võib olla tootlusootuse erinevus, samuti ei ole keegi võimeline vaja mõne aasta pärast põhjalikult uuendada. prognoosima, millal olukord normaliseerub ja emiteerimine Kui emitent pidevalt tegeleb pandikirjaäriga, muutub emitendi jaoks äriliselt mõistlikuks. Samuti ei ole tajub ta ka paremini vajadust muutusteks ning käesolev tegevusloa tühistamise alus üldise loogikaga, mille ka järelevalvaja saab regulaarse aruandluse 87 järgi võivad krediidiasutused on oma äriplaani ja osutatavate põhjal ülevaate sellest, kuidas emitendi finantsteenuste ja -tegevuste ringi ajas ümber vaadata, ilma et erinevad süsteemid ja korraldus toimivad. Ent see tooks tegevusloa osalise tühistamise "passiivsuse" tõttu. kui pikka aega ei toimu asjakohased tehinguid, Kuivõrd seletuskiri selle punkti eelnõusse toomist ei ei saa enam ei emitent ega ka adresseeri ning me peame seda ebavajalikuks, teema Finantsinspektsioon olla kindlad, et täiendava ettepaneku see eelnõust kustutada. tegevusloa taotlemise hetkel deklareeritud organisatsiooniline korraldus ja infosüsteemid on veel ajakohased. Seetõttu on põhjendatud anda FI-le kaalutlusõigus tunnistada täiendav tegevusluba pikema emitendi inaktiivsuse korral kehtetuks. Sarnane õigus on FI-l ka krediidiasutuse põhitegevusloa suhtes, vt KAS § 17 lg 1 p 1 ja CRD4 art 18(a). Siiski peab möönma, et eelnõu algses versioonis ette nähtud 2-aastane ajaperiood võib olla liiga lühikene, mistõttu pikendati seda 5 aasta peale. § 7 lg 1 p 2 - Seadusest ega seletuskirjast ei selgu, mis on Arvestatud käesolevas punktis tegevusloa tühistamise tagajärg emitendi jaoks, st kas emitent (a) peab jätkuvalt täitma kõiki seadusest tulenevaid kohustusi, (b) peab täitma neid osaliselt / asjakohases ulatuses või (c) ei pea neid enam täitma. Ebaselgus on probleem võrdselt nii emitendi, investorite, kontrolleri kui ka Finantsinspektsiooni jaoks. Selles tulenevalt paluma kas seda küsimuses selgesõnaliselt seaduses adresseerida või jätta antud võimalus tervikuna seadusest välja. § 11 - Seadusega ei ole reguleeritud, millised andmed tuleb Arvestatud tagatisregistrisse kanda. Näidisloetelu on toodud seletuskirjas Olulisemad isikuandmed, mis kantakse (lk 24). Kas idee ongi, et iga emitent reguleerib ise, milliseid tagatisregistrisse, sätestati eelnõu § 11 lõikes 5 andmeid ta registrisse kannab? Kui registriandmete koosseis (uue numeratsiooni järgi). Samuti täpsustati plaanitakse reguleerida valdkonna eest vastutava ministri eelnõu § 11 lõikes 9 toodud volitusnormi. määrusega, siis soovitame täiendada vastavalt § 11 lõiget 9. § 11 lg 7 - Meie hinnangul võib käesoleva lõike sõnastus Sisuliselt arvestatud tekitada probleemi, kus pandikirjade tähtaeg on pikem kui 10 Andmete säilitamise tähtaja kulgema aastat ning osadest krediidilepingutest tulenevad nõuded on hakkamine seoti hetkega, mil tagatisregistrist tagatisvara hulgas kogu vastava perioodi vältel. Kui eeldada, eemaldatakse tagatis, millega seoses andmed et vastavatest krediidilepingustest tulenevad nõuded kanti registrisse kanti (eelnõu § 11 lg 8 uue tagatisvara hulka vahetult enne vastavate pandikirjade numeratsiooni järgi). emiteerimist, siis võiks krediidisaaja teoreetiliselt nõuda teda puudutavate andmete eemaldamist tagatisregistrist 10a möödudes alates nende sissekandmisest. Sellest tulenevalt leiame, et tagatisvara puudutavate andmete säilitamine tuleb tagada kogu nende tagatisregistris olemise aja jooksul ning 10a jooksul pärast vastavate andmete tagatisregistrist kustutamisest (st nõude väljakandmisest). Sellest tulenevalt teeme ettepaneku antud lõike muutmiseks. Sõnastusettepanek: (7) Emitent tagab registrisse kantud andmete säilimise ning õigustatud isikutele ja asutustele taasesitamise andmete registris oleku perioodil ning kümne aasta jooksul alates andmete registrist eemaldamisest arvates. § 15 lg 1 p 2 - Kuigi käesolevas punktis toodud summa lähtub Sisuliselt arvestatud ka muudes seadustes olevatest summadest, mis pärast eurole Eelnõu uue redaktsiooni kohaselt saab ainult üleminekut on jäänud ümardamata, palume kaaluda siiski audiitorettevõtja täita kontrolleri ülesandeid kindlustussumma alampiiri ümardamist sobiva summani. ning seega rakenduvad AudS § 64 lõikes 1 toodud piirsummad. 88 § 18 lg 2 - Meie hinnangul ei ole antud lõike lisamine Mittearvestatud käesolevasse paragrahvi vajalik, kuna vastava kohustuse Kuigi eelnõu § 21 nõuab piisava tagatisvara täitmist on piisavalt reguleeritud paragrahvis 21. Võttes olemasolu ka pandikirjaemissiooni hetkel, ei arvesse eelnõu seletuskirjas toodut, oleme seisukohal, et nt § keela see siiski selgesõnaliselt sellise 21 lõikes 1 kasutatud väljend "igal ajahetkel" peab silmas ka emissiooni tegemist, sest eelnõu § 21 nn emiteerimishetke ja maandab seeläbi ka pandikirjade rikkumise esmane tagajärg on kohustus lisada tagatise tagatisregistrisse kandmise hetke küsimuse. Lisaks ei tagatisvarasse piisavaid tagatisi. Eelnõu § 18 sobi antud lõige käesolevasse paragrahvi ka vormiliselt, kuna lg 2 rikkumisega kaasnevad muu hulgas § 18 peaks pealkirja järgi adresseerima üksnes pandikirjade karistusõiguslikud tagajärjed (vt eelnõu § 62). pakkumise tingimusi, ent käesolev lõige reguleerib Samuti on § 18 optimaalne asukoht antud sätte pandikirjade tagamise küsimust, mis pakkumisega kuidagi jaoks, kuna selle põhifookus on küsimusel, seotud ei ole. millistel tingimustel võib pandikirjemissiooni teha. Analoogne säte on olemas ka saksa pandikirjaseaduses (§ 4 lg 7). § 19 lg 4 - Soovitame kaaluda, kas antud lõiget on Mittearvestatud käesolevasse paragrahvi tõepoolest vaja. Lõike puhul tekib Säte riivab kapitali vabaliikumise põhimõtet küsimus, et kas see ei või oma eesmärgis - kaitsta üksnes minimaalselt, piirates võimalust tavainvestoreid eksitava nimega väärtpaberite eest - minna ehk kasutada ainult eestikeelset väljendit vastuollu EL-i kapitali vaba liikumise põhimõttega. Lõige 4 „hüpoteekpandikiri“ teises EL riigis sätestab sisuliselt, et muud sama nime kandvad väärtpaberid väljalastud pandikirjade pakkumisel. Kui peavad sisuliselt vastama teatud spetsiifilistele, Eesti emitendi asukohariigi õiguse järgi võib ta hüpoteekpandikirjade tunnustele, mida välisriigis võidakse, muus keeles kui eesti keeles kasutada termini aga ei pruugita järgida, ning probleem tekiks isegi juhul, kui „hüpoteekpandikirja“ tõlget, siis eelnõu ei sellised muud väärtpaberid vastavad olemuslikult keela selle võõrkeelse termini kasutamist, sh hüpoteekpandikirjade olulistele tunnustele. Sellest tulenevalt pandikirja pakkumisel Eestis. teeme ettepaneku lõige 4 kustutada. § 19 lg 3 - Kui ministeerium peaks aktsepteerima meie lõike 4 Mittearvestatud osas tehtud ettepanekut, siis kaob samaaegselt vajadus ka Eelnõu järgi on hüpoteekpandikirja tagatisvara lõike 4 järele, sest lõige 1 kehtestab piirangud sõna "pandikiri" oluliselt ühtlasem ning selle riskide hindamine osas, mistõttu ei saa vastavat sõna meie hinnangul kasutada ka seega eelduslikult lihtsam võrreldes segatud liitsõna osana, sh sõnas "hüpoteekpandikirjad", kui käesolevas tagatisvaraga pandikirjadega. Ilma paragrahvis toodud tingimused ei ole täidetud. Sellest „hüpoteekpandikirja“ nimetuse või märgise tulenevalt teeme ettepaneku ka see lõige kustutada, kui lõige 4 kaitseta kaotab kahe pandikirjaliigi eristamine kustutatakse. suures osas oma otstarbekuse. § 21 lg 1 - Viitame § 27 lg 3 osas esitatud kommentaarile ja Arvestatud teeme sellest tulenevalt ettepaneku käesolevat lõiget muuta. Sõnastusettepanek: (1) Kõigi ühte liiki kuuluvate pandikirjade nüüdisväärtus ja tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevad netokohustused käesoleva seaduse § 27 lõike 2 tähenduses peavad olema igal ajahetkel tagatud tagatisvaraga. Tagatisvara nüüdisväärtus peab vähemalt kahe protsendi võrra ületama tagatavaid kohustusi § 22 lg 1 - Kuna lõige algab tekstiga "sõltumata pandikirja Arvestatud liigist", siis ei ole vaja viidata erinevate pandikirjaliikide esmastagatisi reguleerivatele sätetele, vaid piisab lihtsalt sõnast "esmastagatised". § 23 lg 1 p 7 - Viitame § 27 lg 3 osas esitatud kommentaarile Arvestatud ja teeme sellest tulenevalt ettepaneku käesolevat punkti Täiendavalt lisati eelnõusse saksa PGB muuta. eeskujul piirmäärad, kui suure osa Sõnastusettepanek: 7) käesoleva seaduse § 27 lõikes 1 tagatisvarast võivad tuletisinstrumentidest nimetatud netonõuded tulenevad netonõuded moodustada. Samuti kehtestati kontsentratsioonipiirang ühe vastaspoole suhtes. § 24 lg 2 p 3 - Kuigi antud sätte eesmärk on tagada Mittearvestatud likviidsusvaru viivitamatu kättesaadavus, ei ole ühegi 89 seadusesättega võimalik seda absoluutselt tagada. VPTS § 44 Antud juhul jääb siiski arusaamatuks, et punktis 1 nimetatud väärtpaberite hoidmise teenuse kuidas antud normiga reguleeritakse komplekssus, mis tuleneb väärtpaberite hoidmise ahelast, investeerimisteenuste osutamist. konkreetsele väärtpaberile kohalduvast registririigi õigusest Põhimõtteliselt on analoogiline varade ning väärtpaberite hoidmise lepingulisest ülesehitusest tingib hoidmise põhimõte sätestatud ka VPTS §-s 88. nagunii vajaduse adresseerida kõiki eelnevaga seonduvaid Seega vajaks täiendavaid selgitusi, et aru riske, mida VPTS § 44 p 1 nimetatud teenust osutavad isikud saada, kuidas kommenteeritav eelnõu säte teevad praktikas nii teenusesuhte loomisel kui ka iga-aastase segab investeerimiskõrvalteenuste osutamist. vastaspoolte auditi käigus. Kuivõrd antud säte satub VPTS § Säte tugineb EBA soovitustele (EBA 2016. a 44 p 1 mängumaale, ent selle näol ei ole tegemist ühtegi raport lk 124). – [In case the liquidity buffer teoreetilist riski absoluutselt maandava instrumendiga, siis consists of securities, it should be held in a oleme seisukohal, et on mõistlik vastava investeerimise segregated (i.e. bankruptcy remote) account.] kõrvalteenuse osutamise tingimusi ja maailmapraktikat käesolevas seaduses mitte reguleerida. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku antud punkt kustutada. 24 lg 3 - Seaduse § 24 lg 3, § 26 (pealkiri), § 27 lg 1 ja 2 on Arvestatud kasutatud "tuletisinstrumentide" asemel "tuletusinstrumente". 24 lg 3 - Meie hinnangul on aga antud lõige tervikuna liiga Arvestatud karm, mistõttu me pakume välja kaks alternatiivi, kuidas Eelnõus kehtestati nõuded pandikirjadest antud sätet kui nn miinimumnõuet võiks muuta emitentide tuleneva maksekohustuse edasilükkamisele jaoks leebemaks. (uus § 17 lõige 4) ning täpsustati, kuidas maksekohustuse tähtaja pikendamine mõjutab Meie eelistatud ettepanek oleks päevadiferentsi arvutamisel likviidusvaru minimaalse suuruse arvutamist piirduda üksnes pandikirjaportfelli intressirahavoogude (uus § 21 lg 4). omavahelise võrdlemisega. See on Euroopa praktika näitel levinum lähenemine, võttes arvesse Euroopa turupraktikat üldiselt. Vaata sõnastusettepanekut nr 1: (3) Likviidsusvaru minimaalse suuruse arvutamiseks tuleb päevase sagedusega arvutada iga järgneva 180 päeva osas välja kõigi pandikirjadest tulenevate intressiväljamaksete ja tagatisvarasse laekuvate intressimaksete diferents (edaspidi päevadiferents). Seejärel arvutatakse iga järgneva 180 päeva jaoks välja akumuleerunud päevadiferentside summa ning suurim negatiivne tulem peab igal ajal olema tagatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimustele vastavate tagatistega. Kui ministeerium peab siiski vajalikuks päevadiferentsi arvutamisel kõikide pandikirjaportfelli rahavoogude arvesse võtmist, siis oleks väga vajalik sätestada erand juhuks, kui pandikirjade tingimuste järgi on tegemist kas nn soft-bullet (SB) või conditional pass-through (CPT) pandikirjadega. Mõlemal juhul tekib olukord, kus emitendil on õigus ühepoolselt pikendada pandikirjade lunastustähtaega kas lühiajaliselt (SB - tüüpilisel juhul kuni 2a võrra pikendamise õigus) või pikaajaliselt (CPT - lõplikuks lunastustähtpäevaks kõikide emissioonide puhul saab kõige pikema tähtajaga pandikirjaemissiooni lunastustähtpäev). Seega - kuna emitendil on õigus nö algset lunastustähtpäeva muuta, tuleks käesolevas lõike nimetatud likviidsustagatise arvutamisel võtta pandikirjeportfellist väljaminevate rahavoogude arvestamisel pandikirjade põhiosa lunastusmakseid üksnes juhul, kui emitent on SB-st või CPT-st tulenevat emissioonide lunastustähtaja pikendamise õigust juba kasutanud ehk siis välistanud lõpliku lunastustähtpäeva edasise nihkumise. Vaata sõnastusettepanekut nr 2: (3) Likviidsusvaru minimaalse suuruse arvutamiseks tuleb päevase sagedusega arvutada iga järgneva 180 päeva osas välja kõigi pandikirjadest ja 90 tagatisregistrisse kantud tuletusinstrumentidest tulenevate kohustuste täitmiseks tehtavate väljamaksete ja tagatisvarast laekuvate rahavoogude diferents (edaspidi päevadiferents). Seejärel arvutatakse iga järgneva 180 päeva jaoks välja akumuleerunud päevadiferentside summa ning suurim negatiivne tulem peab igal ajal olema tagatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimustele vastavate tagatistega. (4) Lõikes 3 sätestatud kohustuse täitmisel tuleb pandikirjadest tulenevate kohustuste täitmiseks tehtavaid väljamakseid arvesse võtta üksnes juhul, kui emitent on täielikult ära kasutanud pandikirjade tingimustes sätestatud õiguse pandikirjade lunastustähtaja edasilükkamiseks või kui pandikirjade tingimused nende lunastustähtaja edasilükkamist ei võimalda. § 25 lg 1 - Meile jääb arusaamatuks, millest lähtuvalt on Mittearvestatud eelnõu koostamisel peetud vajalikuks stressitestida lisaks Riksid, mille hindamiseks stressitesti intressi- ja valuutariskidele (mis on ainsad riskid, mida korraldama peab, on valitud lähtudes EBA seletuskirjas mainitakse) ka krediidi- ja kinnisvarahindade parimatest praktikatest (6-C). Stressitesti muutumise riski. Peame sellega seoses vajalikuks rõhutada kohustuse proportsionaalsuse tagab see, et järgnevat: (a) stressitestimise kohustus kui selline on Euroopas seadus ei kirjuta ette täpsemaid nõudeid pigem erand kui reegel, mistõttu juba vastava üldise kohustuse stressitestimisele. Täpsema metoodika valib seadmisega (isegi kui ühtegi spetsiifilist riski, mida peaks emitent ise ja kooskõlastab selle testima, ei oleks ära nimetatud) oleksime Euroopas üle Finantsinspektsiooniga. Valdkonna eest keskmise nõudlikud; (b) Saksa pandikirjaregulatsiooni vastutav minister saab vajadusel kehtestada eeskujuks võttes võiks piirduda üksnes intressi- ja täpsemad nõuded, kui ka selles rakendusaktis valuutariskide testimisega; (c) spetsiifiliste riskide on võimalk eristada nõudeid emitentidele äranimetamine või Euroopa kõige ulatuslikuma lähtudes nende suurusest, riskiisust vms. stressitestimise kohustuse seadmine võib sellega kaasnevate asjassepuutuvast faktorist. kulude kasvu tõttu vähendada tervikuna emitentide huvi pandikirjade emiteerimise vastu (nn Türgi kaasus); (d) iga spetsiifilise riski, või võrdlusseaduses mittenimetatud riski sissetoomise vajadust peaks kindlasti seletuskirjas põhistama. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku piirduda spetsiifiliste riskide äranimetamisel üksnes intressi- ja valuutariskiga. § 27 lg 1 - Meie hinnangul on vajalik muuta tervikuna antud Arvestatud paragrahvi ülesehitust, kuna see ei ole praeguses sõnastuses kooskõlas § 26 lg 1 p 1 nimetatud lepingu (nt ISDA 2002 raamlepingu) toimimise loogikaga. Esiteks ei ole korrektne kasutada antud paragrahvis keskse sõnana "rahavoogusid", vaid rääkida tuleks tuletisinstrumentide "nüüdispuhasväärtusest" (NPV), mida arvutatakse üldreeglina igapäevaselt ja mis on siis pandikirjapanga vaatest kas negatiivne (millisel juhul peaks emitent selle tuletisinstrumendi lõpetamisel samal päeval tasuma mingi summa tuletisinstrumendi vastaspoolele) või positiivne (millisel juhul peaks tuletisinstrumendi vastaspool selle lõpetamisel samal päeval tasuma mingi summa emitendile). Teiseks toimub netonõude või netonõude väljaselgitamine lepingupõhiselt (nt siis emitendi ja pank ABC vahel sõlmitud ISDA 2002 alusel): kõik vastava lepingu alusel sõlmitud tuletisinstrumentide NPV-d (negatiivsed või positiivsed) tasaarveldatakse omavahel ning emitendi vaatest jääbki järgi siis ka netonõue (mida saab arvesse võtta tagatisvarana ja mille osas emitent võib nõuda vastaspoolelt tagatist, kui selles on kokku lepitud) või netokohustus (mida tuleb võtta pandikirjaportfelli kohustusena ning mille osas võib emitent 91 olla kohustatud andma vastaspoolele tagatist, kui selles on kokku lepitud). Sõnastusettepanek: (1) Netonõue on emitendi ja tuletisinstrumendi vastaspoole vahel § 26 lõikes 1 toodud tingimustele vastava raamlepingu alusel sõlmitud tuletisinstrumentide väärtuste omavahelisel tasaarveldamisel tekkinud summa, mida vastaspool väärtuste arvutamise hetke seisuga emitendile vastava lepingu alusel võlgneb. § 27 lg 2 - Selgitus toodud eelmise lõike juures. Arvestatud Sõnastusettepanek: (2) Netokohustus on emitendi ja tuletisinstrumendi vastaspoole vahel § 26 lõikes 1 toodud tingimustele vastava raamlepingu alusel sõlmitud tuletisinstrumentide väärtuste omavahelisel tasaarveldamisel tekkinud summa, mida emitent väärtuste arvutamise hetke seisuga vastaspoolele vastava lepingu alusel võlgneb. § 27 lg 3 - Jätkates § 27 lg 1 osas antud kommentaarist peame Arvestatud vajalikuks täpsustada, et kuivõrd netonõude või netonõude kohustuse olemasolu tuvastatakse lepingupõhiselt, siis liiguvadki raamlepingud pandikirjaportfellis tagatisvara poole ja pandikirjaportfelli kohustuste poole vahel sõltuvalt sellest, kas konkreetselt päeval moodustub lepingu alusel netonõue või netokohustus. Sellest loogikast lähtuvalt oleme seisukohal, et mõisteid "netokohustuste ülejääk" ja "netonõuete ülejääk" ei ole vaja seaduses defineerida ning ainsates lõigetes kus kumbagi sätet ühe korra kasutatakse, võib piirduda vastavalt kas netonõuete või netokohustustega. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku lõike kustutada ja muuta vastavalt ka § 21 lg 1 ja § 23 lg 1 p 7 sõnastust. § 28 lg 2 p 1 - Seletuskirjast ei selgu, miks antud punkt on Sisuliselt arvestatud vajalik, st millises osas ei kata elamukinnisasja kirjeldust ära CRR-s on elamukinnisvara definitsioon, mis sama lõike punkt 2. Juhime tähelepanu, et antud lõige on kasutusel kogu EL ja eelduslikult katab ära defineerib elamukinnisvara kui sellise olemust ning mitte ka valdava osa Eesti turul hüpoteeklaenude seda, millistel tingimustel on antud krediiti selle tagatisena kasutatavast kinnisvarast. Eesti omandamiseks või kasutamiseks, või kas krediidi kasutamisel õiguses autonoomse elamukinnisvara läbi tekib konkreetsel isikul elamukinnisasja kasutamise õigus definitsiooni tekitamine võib tekitada segadust omanikuna või üürnikuna - elamukinnisvara mõiste eelnevast ja vähendada läbipaistvust Eesti ei sõltu ega muutu. Sellest tulenevalt palume antud punkti hüpoteekpandikirjade tagatisvara koosseisu vajadust täiendavalt seletuskirjas adresseerida või osas. alternatiivselt antud punkt tervikuna kustutada. § 28 lg 4 - Viitame käesoleva paragrahvi lg 2 p 1 osas antud Sisuliselt arvestatud kommentaarile ning taotleme antud lõike kui ebavajaliku kustutamist, kui vajadus lg 2 p 1 järgi pärast täiendavat analüüsi peaks ära langema. § 28 lg 8 - Kuivõrd käesoleva lõike eesmärk on tagada seda, et Arvestatud emitent saaks oma krediidilepingust tuleneva nõude realiseerida vajadusel üldises korras, st öelda üles krediidileping ja realiseerida seda tagav vara selliselt, et kogu selle turuväärtust saaks kasutada üles öeldud krediidilepingust tulenevate nõuete täitmiseks. Selles valguses ei ole mõistlik ega vajalik nõude tagatise registrist välja kandmist, kui käsutuskeeld on seda tagaval varal: kui varal on käsutuskeeld, ei ole see vara aktsepteeritav krediidilepingu tagatisena; kui aga käsutuskeeld peaks tekkima pärast vara hüpoteegiga koormamist, ei takista käsutuskeeld TsÜS § 88 lg 2 alusel hüpoteegi realiseerimist ja selle täieliku majandusliku väärtuse realiseerimist (vt ka RK määrus asjas 3-2-1-79-06 p 23 ja 3-2- 92 1-147-14). Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku lõikes sõnastust muuta. Sõnastusettepanek: (8) Tagatisregistris ei tohi olla hüpoteekkrediit, millest tulenev emitendi nõue või seda tagav hüpoteek on koormatud või millest tuleneval emitendi nõudel või seda tagaval hüpoteegil on käsutuskeeld. § 28 lg 9 - Me ei pea mõistlikuks reguleerida seaduse tasandil Mittearvestatud küsimust, mis puudutab konkreetsete krediidilepingute Tegemist ei ole pelgalt registertehnilise tagatisregistris kajastamist (st tegemist on registritehnilise küsimusega vaid säte reguleerib seda, kas sättega). Esiteks on käesolevas lõikes kirjeldatud olukord vaid krediidilepingu sobib kasutamiseks tagatisena üks paljudest, aga kindlasti mitte teiste võimalike või mitte. Seega tuleb antud küsimus seaduse olukordadega võrreldes erilist tähelepanu vääriv. Soovitame tasandil lahendada. tungivalt selle seadusest kustutada ning kaaluda sellise praktilisi olukorra kirjeldamist näiteks tagatisregistri pidamist reguleeriva määruse seletuskirjas, või alternatiivsel käesoleva seaduse tagatisregistri kandeid adresseerivate seletuskirja punktides. § 30 lg 3 - Oleme seisukohal, et lõikes toodud tähtaeg Arvestatud kindlustuslepinguta nõuete tagatisregistrist väljakandmiseks on ebamõistlikult lühike. Seaduse tasandil võiks kaaluda selle asendamist mõistliku aja põhimõttega, mida siis emitendid saaksid oma sise-eeskirjades detailsemalt reguleerida, või alternatiivselt vähemalt 30 päeva pikkuse tähtajaga. § 31 lg 2 - Leiame, et tulenevalt § 31 lõikes 1 nimetatud Mittearvestatud kinnisvara hindamist reguleerivale määrusele ei ole Antud volitusnorm on sõnastatud viisil, mis ei käesolevas lõikes toodud volitusnorm enam vajalik ning selle kohusta valdkonna eest vastutavat ministrit võiks kustutada. määrust kehtestama aga annab talle selleks õiguse, kui vajadus peaks tekkima („…võib määrusega kehtestada…“). Pole välistatud, et praktikas võib esile kerkida vajadus kehtestada lisanõudeid kinnisvara hindamisele, mida tuleb rakendada üksnes pandikirjaäri kontekstis, sh seoses pandikirju reguleerivate õigusaktide menetlemisega EL tasandil. Seega pole otstarbekas kommenteeritavast volitusnormist loobuda. § 32 lg 3 - Meie hinnangul tuleks antud lõiget muuta, kuna Arvestatud lõikes kasutatud väljendit "…tagasiulatuvalt kõik indekseeritud ümberhindlusi…" ei ole võimalik praktikas rakendada. Hüpoteekkrediiti tagaval varal saab olla üksnes üks turuväärtus - see, mis tuvastati viimasena - ning siinkohal ei ole oluline, kas see tuvastati tavapärase või indekseeritud hindamise teel. Kõiki vahepeal toimunud hindamisi ei ole vajalik ega ka võimalik arvesse võtta. Oluline on tagada üksnes käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud põhimõtte järgimine - turuväärtuse määramine ei tohi olla toimunud rohkem kui 12 kuud tagasi hüpoteekkrediidi tagatisregistrisse kandmise hetke seisuga. Selles tulenevalt teeme ettepaneku käesolev lõige vastavas osas ümber sõnastada. Sõnastusettepanek: (3) Tagatisregistrisse kantud hüpoteekkrediite tagava vara võib käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhtudel ümber hinnata indekseeritud hindamise teel. Tagatisregistrisse kandmisel võetakse hüpoteekkrediiti tagava vara suhtes aluseks selle viimane turuväärtuse määramine või ümberhindlus, mis ei tohi olla vanem kui 12 kuud. 93 SÄTE PUUDUB - Kuigi Saksa pandikirjaseadus on olnud Mittearvestatud antud eelnõu koostamisel eeskujuks, ei ole eelnõusse Asjaolu, kas krediidileping on tagatisvarasse hõlmatud sätet, mis välistaks tasaarvestuse juhul, kui lisatud või mitte, ei tohi halvendada pandikirjaportfelli on emitendi muudest varadest eraldatud. krediidivõtja positsiooni - eriti arvestades Tasaarvestusõiguse selline piiramine vähendaks riski, et asjaolu, et krediidi kandmiseks krediidisaajad asuvad tasaarvestama oma hoiuseid (ulatuses, tagatisregistrisse ei ole eelnõu kohaselt vaja mil need ületavad Tagatisfondi poolt tagatud määra) oma krediidivõtja nõusolekut. krediidilepingutest tulenevate kohustustega (juhul, kui viimastest tulenevad nõuded kuuluvad pandikirjaportfelli tagatisvarasse). Rahvusvahelised reitinguagentuurid näevad tasaarvestusõiguse sellist piirangut Saksamaa näitel kui olulist parema reitingu saamist soodustavat tegurit, mistõttu võiks selle sisseviimist kaaluda ka Eesti pandikirjaseaduse eelnõu puhul. § 37 lg 1 - "Vastaspoolte" asemele tuleks kasutada Arvestatud "vastaspoole" § 42 lg 2 - Mõlemas lõike peaks "kontrolleri" asemel olema Arvestatud "tagatisvara halduri" § 47 lg 3 - Palume selgitada, mida on silmas peetud mõiste Selgitatud "muu vara" all (st mis selleks muuks varaks praktikas võiks Kuna pandikirjaportfell võib eralduda juba olla) enne pankroti väljakuulutamist, nt § 51 lg 1 - Viitame § 47 lg 3 osas esitatud kommentaarile. moratooriumi kehtestamisel, on teoreetiliselt mõeldav olukord, kus emitendil ei tekigi pankrotivara. Sellisel juhul tuleb nt pandikirjaportfellist saadud tulu emitendile tagastada ehk siis „kanda muu vara hulka“. § 52 lg 6 - Väljapakutud sõnastusest jääb mulje, nagu see Mittearvestatud sätestaks erisuse PankrS § 146-ga võrreldes, mis ilmselt ei saa Tõepoolest pole eesmärk sätestada erisus olla ega ole ka seletuskirja järgi antud lõike eesmärk. Sellest PankrS § 146 suhtes. Küll aga soovitakse tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada antud lõige ümber, et ei pandikirjaomanikele ja tuletisinstrumentide tekiks näilist vastuolu viidatud PankrS sättega. vastaspooltele anda eelis võrreldes „tavaliste Sõnastusettepanek: (6) Tuletisinstrumentidest ja võlausaldajatega“. pandikirjadest tulenevad nõuded asuvad samal järgul. § 61 - Teeme ettepaneku eemaldada sättes "täiendava Arvestatud tegevusloa saanud", kuivõrd § 2 lg 2 on emitendi mõiste juba avatud. § 71 - Meie hinnangul ei ole käesolevas üleminekusättes Osaliselt arvestatud toodud tingimused mõistlikud ning välistavad pankade Selguse huvides lisati viide sellele, et eelnõu olemasolevate krediidiportfellide kasutamise pandikirjade ei nõua kinnisvara hindamist vastavalt tagatisvarana. Esmalt ei ole võimalik aru saada, miks peaks kehtivale õigusele (ennekõike KAVS § 53 lg 4 kogu olemasolev portfell vastava nt kinnisvara hindamise alusel kehtestatud rahandusministri nõuetele, mis on kehtinud ca paar aastat - teisisõnu määrusele). Täiendavad nõuded, millele vara kehtestatakse hetkel kehtivad nõuded tagasiulatuvalt kõikidele hindama vastama peab, on aga elementaarsed: hüpoteekkrediitidele, mis on oma olemuselt tugevalt küsitav kommenteeritav paragrahv nõuab hindamise õiguspoliitiline meede. Teiseks ei ole selline nõuete objektiivsust ning piisavat dokumenteeritust. tagasiulatuv kohaldamine ka vajalik, sest peamine risk - Kui need nõuded pole täidetud, on raske väita, kinnisvara väärtuse regulaarne hindamine - on maandatud mh et kinnisvara hindamine on üldse toimunud. läbi CRR-ist tulenevate nõuete, mis kohustuvad hüpoteekkrediite regulaarselt üle hindama sõltumata sellest, kas konkreetne vara on pandikirjaportfelli kuuluva hüpoteekkrediiti tagav vara või mitte. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku paragrahvi uue sõnatuses osas, mis välistaks õiguse tagasiulatuva rakendamise kui ebavajaliku meetme ning ei välistaks eos pandikirjade emiteerimist järgneva 5-10 aasta jooksul. 94  Sõnastusettepanek: Enne käesoleva seaduse jõustumist toimunud hüpoteek- ja ärihüpoteekkrediiti tagava vara väärtuse hindamise võib lugeda käesoleva seaduse nõuetel vastavaks, kui see on toimunud kooskõlas hindamise ajal kehtinud õigusaktidega. FIS § 39 lg 21 - Meie hinnangul on antud sättes väljapakutud Osaliselt arvestatud järelevalvetasu mahu määr erakordselt suur ning ei ole kuidagi Täiendavat järelevalvetasu vähendati põhjendatud seletuskirjas toodud võrdlustabelis esitatud mõnevõrra, ent selle hindamisel on oluline näidiskuludega. Kui võtta aluseks näiteks Eesti meeles pidada, et tegemist on teoreetilise pangandussektoriga tihedat seost omava Rootsi näide, siis ülempiiriga. Konkreetne mahuosa Eesti eelnõu seab järelevalvetasu laeks 1 miljardi suuruse suurendamise määr leitakse FI eelarve pandikirjaportfelli puhul ca 10 korda suurema summa, kui on koostamise käigus (FIS § 40 lg 1) ning Rootsi järelevalvetasu aritmeetiline keskmine, ent võttes kinnitatakse igaks aastaks arvesse, et Rootsi pankade pandikirjaportfellid on omakorda rahandusministri määrusega. Iga-aastane kümneid kordi suuremad kui seletuskirjas aluseks võetud järelevalvetasu lähtub konkreetsest kuludest hüpoteetiline Eesti 1-miljardiline pandikirjaportfell, siis on ning kindlasti pole tegemist täiendava riigi tegelik kuluerinevus mitmekümne- kuni mitmesajakordne. tuluallikaga, sest järelevalvetasu ei laeku Sisuliselt tähendab see seda, et võtmata arvesse Eesti turul riigieelarvesse. pandikirjaportfelli nö käivitusfaasis emitendil tekkivaid kulusid, saaks Finantsinspektsiooni järelevalvetasust suure tõenäosusega suurim pandikirjaportfelli muutuvkulu. Lisaks ei ole eelnõus arvesse võetud asjaolus, et eelnõu näeb ette suhteliselt laia mandaadiga tagatisvara kontrolleri institutsiooni loomise, mis iseenesest peaks teatavas ulatuses vähendama Finantsinspektsiooni järelevalvetegevuse sagedust. Meie hinnangul tuleks eelnõus toodud järelevalvetasu maksimumi tuua ühelt poolt kordades allapoole, ning teiselt poolt sõltumata järelevalvetasu piiride ülevaatamisest esitada keskmise järelevalvetasu prognoos ühe aasta kohta koos vastava kulu detailsema lahti kirjutamisega. Finants- Eelnõu § 2 lg-s 3 ei ole lõpuni arusaadav teises lauses Avrestatud inspektsioon kasutatud mõiste „täiendav emitent“. Sõna „täiendav“ oli üleliigne ja kustutati. Eelnõu § 3 lg 2 osas on ettepanek sõnastada nimetatud Arvestatud paragrahv sarnaselt KAS § 13 lg-s 2 sätestatuga. Ettepanek: Sõnastada eelnõu § 3 lg 2 järgmiselt: „Eestis äriregistrisse kantud äriühingule annab täiendava tegevusloa Finantsinspektsioon.“ Eelnõu § 4 lg 1 lause esimeses osas teeb Finantsinspektsioon Osaliselt arvestatud ettepaneku sõnastada kõnealune paragrahv sarnaselt KAS § Finantsinspektsiooni välja pakutud sõnastus 131 lg 1 lause esimese osaga. on üle võetud kohandatud kujul. Ettepanek: Sõnastada eelnõu § 4 lg 1 lause esimene osa järgmiselt: „Täiendava tegevusloa taotlemiseks esitavad äriühingu (edaspidi taotleja) äriregistri registrikaardile kantud juhatuse liikmed kirjaliku avalduse ning järgmised dokumendid ja andmed (avaldus, andmed ja dokumendid ühiselt edaspidi käesolevas jaos taotlus).“ Ülal märgitud ettepanekust tulenevalt palume korrigeerida ka eelnõu § 4 lg 4 sõnastust vastavalt ning võtta välja „(edaspidi taotleja)“ ning asendada „taotlev krediidiasutus“ varem defineeritud sõnaga „taotleja“. Eelnõu § 4 lg 3 osas tekib küsimus, kas nimetatud paragrahvis Osaliselt arvestatud kirjeldatud täiendused eelnõu § 4 lg 1 p-s 1 nimetatud Lähtudes Pangaliidu ettepanekust jäeti äriplaanile on kõik vajalikud vähemalt kolme aasta kohta. eelnõust välja punkt, mis nõudis äriplaani Mõned neist on kolme aasta lõikes väga raskesti täiendustes pakkumiskava või kavandatud prognoositavad ja ei pruugi anda adekvaatset informatsiooni. 95 Samuti on kõnealust paragrahvi keeruline lugeda ning sellest pandikirjaemissioonide põhitingimuste aru saada, sest kokku on pandud mitmed erinevad nõuded. esitamist. Ettepanek: Muuta eelnõu § 4 lg 3 lihtsamini loetavaks ning kaaluda, kas kõigile nõuetele on vajalik ning asjakohane esitada täiendused kolme aasta kohta. Eelnõu § 4 lg 1 p 6, § 5 lg 2 p 6, § 12 ja § 13 lg 1. Liiga Osaliselt arvestatud üldiseks jääb kontrolleri isikut puudutava kontrolli maht ja Eelnõu § 12 lg 3 uue redaktsiooni järgi saab ulatus. Kui on soov allutada kontroller Finantsinspektsiooni kontrolleriks nimetada audiitorettevõtja, kes sobivusmenetlusele, peab see olema tehtud analoogselt peab tagama, et teenust osutavad krediidiasutuse juhtidega (eelkõige KAS § 48 lg-d 2-4). vandeaudiitorid on muu hulas „laitmatu Soovitame vastavalt reguleerida ka kontrollerit puudutav ja ärialase mainega“ KAS tähenduses. seada talle ka finantssektoris tuntud ning kohtumenetlustes praktikat omav „laitmatu maine“ nõue. Ometi pole vajalik eelnõus nii täpseid nõudeid kontrollerile sätestada nagu on tehtud KAS-s krediidiasutuse juhtide jaoks. Kontrolleri ülesannete täitmine on eelnõu uue redaktsiooni kohaselt audiitorteenus, mistõttu tulevad juba AudS-st ulatuslikud nõuded kõnealuseid ülesandeid täitvale isikule. Samas peab emitent sarnaselt krediidiasutuse juhtide sobivusmenetlusele enne kontrolleri nimetamist või tema ametist vabastamist teavitama Finantsinspektsiooni (eelnõu § 13 lõiked 1 ja 3) ning kandidaadi ebasobivuse korral saab FI sekkuda ettekirjutusega (eelnõu § 56 lg 4 p 7 uue numeratsiooni järgi). Eraldi küsimus on eelnõu § 12 lg 2 kohaselt ühele piiratud Mittearvestatud kutsele eelise tegemine – vandeaudiitori kutse omaja. Ei Eelnõu uus redaktsioon liikus just vastupidises poolda sellise eelduse seadmist, kuna võib põhjendamatult suunas - ainult audiitorettevõtja saab täita piirata kontrollerite nimetamist. Liiatigi, kui asuda kutse kontrolleri ülesandeid. Selle otsuse põhiselt kedagi eelistama, tuleks ka vastava kutse põhjendused on toodud eelnõu seletuskirjas § järelevalveorgan kaasata menetlusse – Audiitortegevuse 12 selgituste juures. järelevalve nõukogu (www.ajn.ee), kellel võib olla üsna olulist informatsiooni iga konkreetse vandeaudiitori ja/või audiitorettevõtte kohta, näiteks audiitorettevõtete kvaliteedi hinnangud (kättesaadav https://ajn.ee/kvaliteet). Eelnõu § 5 lg 2 sätestab Finantsinspektsiooni keeldumise Arvestatud alused taotlejale täiendava tegevusloa andmisel. Eelnõu § 5 lg Eelnõu § 5 lg 2 punkti 1 täiendati viitega 2 p 1 sätestab, et Finantsinspektsioon võib keelduda taotlejale õigusaktides väärtpaberite avalikule täiendava tegevusloa andmisest, kui taotleja ei täida pakkumisele või nendega kauplemisele krediidiasutuste seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõuetele. krediidiasutustele sätestatud nõudeid või ta on neid viimase viie aasta jooksul korduvalt või olulisel määral rikkunud. Eelnõu § 5 lg 2 p-s 3 on märgitud, et taotleja ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides emitendi suhtes kehtestatud nõuetele. Vastavas loetelus on märgitud muu hulgas täiendava tegevusloa keeldumise alusena, kui taotleja ei täida KAS-s või muudes õigusaktides krediidiasutustele sätestatud nõudeid. Arvestades, et VPTS-s emitenti reguleeriv osa ei ole krediidiasutuse spetsiifiline, vaid laieneb kõigile juriidilistele isikutele, siis tuleks kaaluda ühe taotlejale täiendava tegevusloa keeldumise alusena VPTS-i mitte täitmist ning nimetada see eraldi punktina eelnõu § 5 lg 2 keeldumise aluste loetelusse. 96 Eelnõu § 7 lg 4 sätestab tähtaja, mis aja jooksul teeb Arvestatud Finantsinspektsioon otsuse pandikirjade emiteerimise lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta. Kõnealuseks tähtajaks on määratud üks kuu alates kõigi vajalike andmete ja dokumentide esitamisest, kuid hiljemalt kaks kuud pärast vastava taotluse saamist. Finantsinspektsioon on seisukohal, et selline tähtaeg on pandikirjade emiteerimise lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemiseks liialt lühike. Näiteks vastavalt IFS § 170 lg-le 6 teeb Finantsinspektsioon otsuse likvideerimisloa andmise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul kõigi vajalike andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid hiljemalt kuus kuud pärast taotluse esitamist. Lisaks on vastavalt IFS § 170 lg-le 4 Finantsinspektsioonil õigus puuduste kõrvaldamiseks ning dokumentide esitamiseks määrata mõistlik täiendav tähtaeg. Ettepanek: Finantsinspektsioon teeb ettepaneku pikendada eelnõu § 7 lg-s 4 sätestatud tähtaega otsuse pandikirjade emiteerimise lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise tegemiseks sarnaselt ülal viidatud IFS § 170 lg-tele 4 ja 6. Eelnõu § 8 regulatsioonis ei näe vajadust lg-te 2 ja 3 kohta. Mittearvestatud Pooldame lõikesse üks pigem täiendava diskretsiooni lisamise Nagu seletuskirjas märgitud, vajab täiendava viisil, et Finantsinspektsioon otsustab avaldamise ulatuse. tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus Sõnastus võiks olla alljärgnev: „(1) Finantsinspektsioon /…/ pandikirjaomanike erilist tähelepanu, mistõttu kehtetuks tunnistamise, täielikult või osaliselt, oma veebilehel ei piisa nimetatud otsuse avalikustamisest /…/.“ ainult FI veebileheküljel. Samuti puudub põhjus avardada FI diskretsiooni isikuandmete avaldamisel, eriti arvestades hiljuti rangemaks muutunud andmekaitsereegleid. Eelnõu § 10 p-s 1 on toodud, et lisaks KAS § 63 lg-s 2 Arvesatud sätestatule määratakse emitendi sise-eeskirjades kindlaks: 1) KAS muutmine toimub siiski teise eelnõu pandikirjade emiteerimiseks ja pandikirjaportfellide raames. haldamiseks vajalike info- ja muude tehnoloogiliste vahendite ja süsteemide, turvasüsteemide ja kontrollimehhanismide talitluspidevuse tagamise kord ning turvaintsidentide lahendamise plaan ja selle plaani asjakohasuse ja tõhususe regulaarse katsetamise ja läbivaatamise menetlus. Vastav punkt on raskesti mõistetav. Kasutatud terminid ei ole kooskõlas KAS-ga ja selle alusel välja antud õigusaktide terminitega. Sõnastamisel soovitame terminite osas lähtuda muu hulgas Finantsinspektsiooni soovituslikust juhendist „Nõuded finantsjärelevalve subjekti talitluspidevuse protsessi korraldamisele“. Ei ole ka arusaadav miks on eelnõusse kirjutatud sisse soov saada infot talitluspidevuse plaanide ning nende testimise kohta kui vastav nõue on KAS-st tänaseks päevaks kustutatud. Kui siinkohal soovitakse pandikirjadega seotud spetsiifilisi talitluspidevuse plaane ja nende testimise infot, siis tuleks enne taastada vastavad sätted KAS-s. Ülal märgituga seoses juhime tähelepanu, et KAS-st talitluspidevuse plaanide ning nende testimise sätte kustutamise teemat on Rahandusministeeriumiga ka juba varem arutatud ning selle kustutamise põhjendatust kahtluse alla seatud. Eelnõu § 10 lg 1 sõnastus kinnitab Finantsinspektsiooni varasemat seisukohta, et ka üldine talitluspidevuse säte oleks KAS-s vaja taastada. Taustainfona märgime, et FELS kehtestamise käigus tunnistati kehtetuks KAS § 82 lõige 34, mis sätestas, et krediidiasutusel peavad 97 olema välja töötatud ja rakendatud talitluspidevuse plaanid majandustegevuse taastamise ja jätkuvuse tagamiseks kõigi oluliste äriprotsesside osas. FELS-i eelnõu seletuskirjast nähtub, et nimetatud säte oleks dubleerinud seda, mis FELS-is juba kirjas on. Finantsinspektsiooni hinnangul tuleks nimetatud säte siiski uuesti kehtestada, sest FELS-i alusel esitatakse üksnes rakendatud meetmete lühikirjeldus, mida ei saa käsitleda talitluspidevuse- ja taasteplaanina. Lisaks ei ole talitluspidevuse ja taasteplaanide olemasolu oluline ainult finantsseisundi taastamise aspektist ning nende olemasolu ning piisavust hinnatakse Finantsinspektsiooni poolt teostatava järelevalve raames. Seega tuleks säte taastada FELS-iga katmata nõude osas. Enne 19.05.2014 kehtinud säte oli järgnev - Krediidiasutusel peavad olema välja töötatud ja rakendatud talitluspidevuse plaanid majandustegevuse taastamise ja jätkuvuse tagamiseks kõigi oluliste äriprotsesside osas. Seejärel alles lisati FELS osas olulised aspektid. Ettepanek 1: Eelnevast tulenevalt pakume lisada KAS § 82 lg- e 34 alljärgnevas sõnastuses: „(34) Krediidiasutus peab kõigi oluliste äriprotsesside kohta välja töötama talitluspidevuse plaani majandustegevuse taastamise ja jätkuvuse tagamiseks (edaspidi käesolevas paragrahvis talitluspidevuse plaan). Talitluspidevuse plaani tuleb regulaarselt üle vaadata, testida ja vajaduse korral uuendada.“ Ettepanek 2: Finantsinspektsioon pakub eelnõu § 10 p 1 sõnastuseks: „1) andmed kavandatavate pandikirjade emiteerimiseks ja pandikirjaportfellide haldamiseks vajalike infotehnoloogiliste ja muude vahendite ja süsteemide kohta; 2) pandikirjade emiteerimise ja pandikirjaportfellide haldamisega seotud turvaintsidentide väljaselgitamise ja lahendamise ning nende suhtes meetmete rakendamise kord;“ Samuti tuleks seejuures muuta eelnõu § 10 numeratsioon ülal märgitud ettepanekuga 2 vastavusse. Ettepanek 3: Eelnõu § 10 osas on märgitud küll lg 2, kuid on märkimata jäänud lg 1. Palume see parandus sisse viia. Eelnõu § 11 lg 1 sõnastus ei ole üheselt selge ning selguse Sisuliselt arvestatud huvides peaks pandikirja mõlemad liigid, hüpoteekpandikirjad Eelnõu § 11 sõnastust on olulisel määral ja segatud tagatisvaraga pandikirjad, olema sõnaliselt välja muudetud. kirjutatud. Ettepanek: Sõnastada eelnõu § 11 lg 1 järgmiselt: „Hüpoteekpandikirjade ja segatud tagatisvaraga pandikirjade osas peab emitent eraldi tagatisregistrit, kuhu tuleb kanda vajalik teave kogu nõutava tagatisvara kohta.“ Eelnõu § 11 lg 6 sõnastust peaks muutma üldisemaks arvestades, et eesmärgiks on igal juhul tagada tagatisvara tuvastamine. Ettepanek: Sõnastada eelnõu § 11 lg 6 järgmiselt: „Tagatisregistrisse tagatise tuvastamise eesmärgil kantud 98 isikuandmete töötlemine toimub vastavalt kehtivatele õigusaktidele.“ Eelnõu § 11 lg 7 sätestab, et emitent tagab registrisse kantud andmete säilimise ning õigustatud isikutele ja asutustele taasesitamise kümne aasta jooksul andmete registrisse kandmisest arvates. Finantsinspektsioon juhib tähelepanu, et sellises sõnastuses võimaldab säte teoreetiliselt olukorda, kus näiteks kümne aastase või enam tähtajaga pandikirja andmed kustutatakse registrist kümne aasta täitumisest alates nende sinna kandmisest, sõltumata asjaolust, kas tähtaeg on saabunud või mitte. Võimalik, et sellise olukorra vältimiseks oleks mõistlik siduda andmete säilimise nõue hoopis pandikirja lõpptähtajaga, mitte andmete registrisse kandmisega. Eelnõu § 12 osas, täiendavalt juba käesoleva kirja p 8 raames Sisuliselt arvestatud toodut, osundame lg-le 3. Otsene keeld osutada kontrolleri Eelnõu uue redaktsiooni kohaselt saab ainult teenust peaks olema ka vandeaudiitoril, kes on osutanud audiitorettevõtja täita kontrolleri ülesandeid. vastavale krediidiasutusele muid teenuseid. Näiteks praktikas See tähendab, et kontrolleri sõltumatust osutavad vandeaudiitorid (audiitorettevõtted sõlmivad tagatakse AudS § 47 jt. asjakohaste normide krediidiasutusega lepingu) krediidiasutustele ka kaudu. siseauditiüksuse juhi teenuseid, keelatud ei ole ka muude teenuste osutamine. Samuti tuleks kaaluda asjaolu, et vandeaudiitor saab kutseteenust osutada vaid audiitorettevõtte kaudu (AudS § 7 lg 1), mistõttu tuleks täpsustada olustikku, kui konkreetne vandeaudiitor küll ei ole teenust krediidiasutusele osutanud, kuid audiitorettevõte on. Eelnõu § 13 lg-s 5 sätestatud kohustuse asemel on tagavaks Mittearvestatud meetmeks väärtegu ja puudub vajadus täiendava Tegemist on abinõu, mille peamine eesmärk Finantsinspektsiooni sekkumiseks kohtu kaudu kontrolleri on pandikirjaomanike kaitse, mitte määramiseks. Krediidiasutuse kohustust seadust täita ei peaks krediidiasutuse sanktsioneerimine. Nagu ka selliselt ülegaranteerima. seletuskirjas märgitakse, on võimalus kontrolleri kohtupoolseks määramiseks on vajalik, kuna pikaajaline kontrolleri puudumine või nõuetele mittevastava kontrolleri ametisolek võib tõsiselt kahjustada pandikirjaomanike õigustatud huve, sest sellisel juhul ei toimi üks UCITS direktiiviga nõutav spetsiaalse järelevalve tugisammas. Finantsinspektsioonil on küll õigus nõuda emitendilt ettekirjutusega kontrolleri välja vahetamist (eelnõu § 59 lg 4 p 7), kuid selle haldusakti täitmist saab tagada ennekõike asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Kui emitent ei täida eelnimetatud Finantsinspektsiooni ettekirjutust, siis sunniraha rakendamine ei kõrvalda veel iseenesest olukorda, kus kontrolleri järelevalvefunktsioonid on täitmata. Eelnõu §-s 19 kehtestatakse pandikirja nime kaitse. Jääb Selgitatud arusaamatuks, kas võlakirjade pakkumisel sõna „pandikiri“ Eelnõu § 19 lõikes 1 on selgesõnaliselt esile kasutamine piiratakse üksnes täiendavat tegevusluba toodud, et võlakirjade pakkumisel võib sõna omavatele krediidiasutustele. Eriti veel olukorras, kus kasutada „pandikiri“ ainult täiendava pandikirjaseaduse tähenduses räägitakse konkreetselt kahest tegevusloaga krediidiasutus: „Eestis pandikirja liigist, mitte kõigist pandikirjadest. võlakirjade pakkumisel võib nende nimetuses 99  sõna „pandikiri“, selle tuletisi või võõrkeelseid vasteid kasutada üksnes täiendava tegevusloaga Eesti krediidiasutus või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis (edaspidi lepinguriigis) asutatud krediidiasutus, mis vastab käesolevas seaduses toodud tingimustele.“ Viide täiendavat tegevusluba omavale krediidiasutusele on ka kõnealuse paragrahvi lõikes 3, mis räägib hüpoteekpandikirjadest. Eelnõu § 25 lg 1 sätestab iga kolme kuu järgse stressitesti Selgitatud nõude. Väga täpselt ei selgu, miks just kolm kuud ja kas see Stressitesti sagedus on kindlaks määratud liiga intensiivne ei ole. vastavalt EBA parimates praktikates toodule, Hindamist vajab, kas stressitestide tulemused on siseteave mis soovitavad neid teste läbi viia vähemalt juhul kui pandikirjad on kauplemisele võetud, st seda tuleb kvartaalse sagedusega. Turuosalistelt sellisele avaldada viivitamatult. sagedusele vastuväiteid ei laekunud. EL tasemel reguleerib siseteavet ja selle avalikustamist ennekõike Euroopa Parlamendi ja nõu kogu määrus (EL) nr 596/2014 (turukuritarvituse määrus). Tegemist on otsekohalduva määrusega. Teave, mille emitent peab riigisisese õiguse kohaselt avalikustama, on sätestatud eelnõu §- s 55 Esialgse analüüsi kohaselt puudub vajadus lisada vastavasse loetellu ka stresstestide tulemused, sest need näitavad ennekõike võimalikke tulevikus tekkivaid probleeme, mitte hetkel reaalselt eksisteerivaid raskusi. Ennekõike on stressitestide käigus saadud teavet vaja emitendil endal, et ta teaks, kui palju tuleb lisada tagatisvarasse täiendavaid tagatisi vastavalt eelnõu § 25 lõikele 2. Kui emitent täidab täiendavate tagatise lisamise kohustuse, võib eeldada, et investorite õigused on piisaval määral kaitstud. Seega võib stressitestide rutakas avalikustamine põhjustada tarbetud ärevust. Lisaks saab Finantsinspektsioon vajadusel kontrollida, kas emitent on stressitesti tulemustele adekvaatselt reageerinud, kuna stressitesti tulemused tuleb viivitamata edastada Finantsinspektsioonile (eelnõu § 59 lg 6 p 3). Ka kontroller kontrollib stressitestide läbiviimist ja nende tulemusel tehtud muudatuste nõuetele vastavust (eelnõu § 16 lg 1 p 1) Eelnõu § 31 lg 2 kohaselt võib minister sisuliselt kehtestada Selgitatud kinnisvara hindamismeetodid ja protseduurid. Praktikas Sisuliselt on sellelaadne määrus täna juba tähendab see kogu Eesti võimaliku tagatisvara osas kehtestatud KAVS § 53 lg 4 alusel, vt hindamismeetodite kehtestamist. rahandusministri 15.06.2016 määrus nr 25 „Nõuded elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindamisele“. Eelnõu § 31 lg 2 alusel võib - aga ei pea - kehtestada kinnisvara hindamise täiendavad nõuded, mida rakendataks tagatisvarasse kantavaid hüpoteekkrediite tagava vara hindamisel. 100 Eelnõu § 36. Täpsustamist vajaks asjaolu, kuidas täpselt Selgitatud saavutatakse pandikirjaportfelli eraldamine, mh üleandmine Pandikirjaportfelli eraldumist võib selgitada või võõrandamine, eelkõige näiteks seoses elamukinnisvara emitendi pankroti väljakuulutamise näitel. soetamiseks antud krediidi, selle tagatise ja pandikirja osas. Sellisel juhul loetakse pankroti Kas ja kuidas on võimalik eraldada esmase krediidi väljakuulutamise hetkega pandikirjaportfell tagamiseks antud hüpoteek ning see koos pandikirja eraldunuks, mistõttu peab kohus portfelliga üle anda? pankrotimääruses määrama lisaks pankrotihaldurile määrama ka emitendi tagatisvara halduri. Pandikirjaportfelli eraldumine ei tähenda aga seda, et luuakse uus juriidiline isik või et pandikirjaportfell saab endale uue omaniku. Eraldumise tagajärjed on sisustatud pandikirjaseaduse eelnõus, ennekõike selle §-s 37: peamine õiguslik tagajärg on see, et pandikirjaportfellist moodustub pärast eraldumist iseseisev sihtvarakogum, mille omanik on endiselt formaalselt emitent (vt mitme pandikirjaportfelli eraldumise kohta täpsemalt seletuskirjast). Seda sihtvarakogumit saab aga käsutada ainult tagatisvara haldur, mitte keegi teine, sh ka mitte emitendi üldine pankrotihaldur. Eelnevast tulenevalt polegi vaja pandikirjaportfelli eraldumisel varasid „kellelegi üle anda“. Ka pole vaja teha mingeid märkeid või toiminguid kinnistusraamatus. Tagatisvara haldur, emitendi üldine pankrotihaldur, Finantsinspektsioon, kohus jt huvitatud isikud saavad tagatisregistrist (§ 11) täpse ülevaate sellest, milline emitendi vara kuulub tagatisvarana eraldamisele, kuna tegemist on konstitutiivse registriga. Eelnõu §-d 48 ja 49. Praktikas ei ole välistatud olustik, kus Mittearvestatud pandikirjaportfelli võõrandamine võib olla vajalik üsna kiires Pandikirjaportfelli valitsemine eeldab mitme ajaraamis, et vältida likvideerimist. väga spetsiifilise nõude täitmist. Ehk kas ei oleks mõistlik tekitada olustik, kus Krediidiasutuse vastavust nendele nõuetele pandikirjaportfelli üleandmine krediidiasutusele, kellel ei ole kontrollitakse täiendava tegevusloa andmise vastavat eriõigust, kuid on soov vastav pandikirjaportfell üle käigus, nt peab olemas olema tagatisvara võtta, võiks seda saada teha? register, kontroller, pandikirjaäriks vajalik organisatsiooniline korraldus ning riskijuhtimise süsteem jne. Samuti peab krediidiasutusel olemas olev piisav tagatisvaraks kõlbulik varade portfell, et vajadusel asendada tagatisvarast need tagatised, mis on muutunud kolbatuks. Eelnevast tulenevalt on mõeldamatu, et pandikirjaportfell antakse üle täiendavat tegevusluba mitteomavale krediidiasutusele, kes siis alles esitaks vastava taotluse FI-le. Eelnõu § 50 lg 1, koosmõjus § 48 lg 8 ja § 48 lg 5, on piisavalt Selgitatud keerukas, et täpsustada eelnõu §-s 50 asjaolu, et võõrandamise Leping loetakse reeglina sõlmituks leping ei jõustu enne, kui on saadud käesolevas paragrahvis pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse nimetatud luba. andmisega, seda põhimõtet eelnõuga muuta ei soovita. Oluline on aga kindlaks määrata pandikirjaportfelli kuuluvate õiguste ja 101  kohustuste ülemineku hetk. Just seda sätestabki eelnõu § 48 lg 9 (uue numeratsiooni järgi) - õigused ja kohustused ei saa üle minna varem kui 30 päeva pärast teate avaldamist selle kohta, et FI on andnud tehinguks loa. Analoogselt on reguleeritud ka fondi valitsemise üleandmine IFS §-s 134. Eelnõu § 57 lg 7 ei ole vajalik, kuna FIS § 48 lõike 2 kohaselt Arvestatud on inspektsioonil kohustus anda Eesti Pangale, Rahandusministeeriumile ja Tagatisfondile teavet, mis on vajalik nende ülesannete täitmiseks. Mittearvestatud Lõige 8 ei ole kooskõlas KAS § 91 lg 1 p-ga 1, kuna Eesti Järelevalvet pandikirjaäri üle käsitletakse Pank kehtestab krediidiasutustele konsolideeritud ja lahus üldisest pangandusjärelevalvest, nt konsolideerimata aruannete sisu, esitamise perioodilisuse, võivad liikmesriigid pandikirjadirektiivi korra ja tähtajad. Samas paragrahvis on täiendavate aruannete eelnõu järgi määrata järelevalve teostamiseks kehtestamise õigused antud Finantsinspektsioonile ja Eesti pädeva asutuse, kes ei pea olema sama asutus, Pangale. RM üldjuhul krediidiasutuste aruandluse määruseid kes teostab üldist järelevalvet krediidiasutuste ei koosta. üle. Kasutatav termin „järelevalvearuanne“ ei ole krediidiasutuste seaduses ega muudes õigusaktides levinud. Kasutusel on Arvestatud terminid „aruanne“ ja „järelevalveline aruanne“. Eelnõu § 73, FIS § 21, millega kehtestatakse täiendav Teadmiseks võetud järelevalvetasu. Finantsinspektsioonile pannakse eelnõuga Tähelepanu vajab aga asjaolu, et täiendava üsna palju täiendavaid kohustusi, mistõttu on vajalik täiendava järelevalvetasu määra vähendati vastavalt järelevalvetasu määramine. Esitatud vahemik on piisavalt Pangaliidu märkusele. avar, et oleks võimalik tasu määr õigesti hinnastada. 102