AGREEMENT BETWEEN
THE REPUBLIC OF ESTONIA
AND
THE REPUBLIC OF BOTSWANA
FOR THE ELIMINATION OF DOUBLE TAXATION
WITH RESPECT TO TAXES ON INCOME
AND THE PREVENTION OF TAX EVASION AND AVOIDANCE
Preamble
The Republic of Estonia and the Republic of Botswana,
Desiring to further develop their economic relationship and to enhance their cooperation in tax
matters,
Intending to conclude an Agreement for the elimination of double taxation with respect to taxes
on income without creating opportunities for non-taxation or reduced taxation through tax
evasion or avoidance (including through treaty-shopping arrangements aimed at obtaining
reliefs provided in this Agreement for the indirect benefit of residents of third jurisdictions),
Have agreed as follows:
Article 1
PERSONS COVERED
1. This Agreement shall apply to persons who are residents of one or both of the Contracting
States.
Article 2
TAXES COVERED
1. This Agreement shall apply to taxes on income imposed on behalf of a Contracting State or
of its local authorities, irrespective of the manner in which they are levied.
2. There shall be regarded as taxes on income all taxes imposed on total income, or on elements
of income, including taxes on gains from the alienation of movable or immovable property.
3. The existing taxes to which this Agreement shall apply are in particular:
a) in Estonia, the income tax;
(hereinafter referred to as “Estonian tax”)
b) in Botswana:
(i) the income tax; and
(ii) the capital gains tax charged under the Income Tax Act
(hereinafter referred to as “Botswana tax”).
4. Nothing in this Agreement shall limit the right of either Contracting State to charge tax on
the profits of a mineral enterprise at an effective rate different from that charged on the profits
of any other enterprise. The term ‘a mineral enterprise’ means an enterprise carrying on the
business of mining.
5. The Agreement shall apply also to any identical or substantially similar taxes that are imposed
by either Contracting State after the date of signature of the Agreement in addition to, or in
place of, the existing taxes. The competent authorities of the Contracting States shall notify
each other of any significant changes that have been made in their respective taxation laws.
Article 3
GENERAL DEFINITIONS
1. For the purposes of this Agreement, unless the context otherwise requires:
a) the term “Estonia” means the Republic of Estonia and, when used in the geographical sense,
the territory of Estonia and any other area adjacent to the territorial waters of Estonia within
which, under the laws of Estonia and in accordance with international law, the rights of Estonia
may be exercised with respect to the seabed and its subsoil and their natural resources;
b) the term “Botswana” means the Republic of Botswana including its territorial waters and air
space;
c) the terms “a Contracting State” and “the other Contracting State” mean Estonia or Botswana
as the context requires;
d) the term “person” includes an individual, an estate, a trust, a company and any other body of
persons;
e) the term “company” means any body corporate or any entity that is treated as a body
corporate for tax purposes;
f) the term “enterprise” applies to the carrying on of any business;
g) the terms “enterprise of a Contracting State” and “enterprise of the other Contracting State”
mean respectively an enterprise carried on by a resident of a Contracting State and an enterprise
carried on by a resident of the other Contracting State;
h) the term “international traffic” means any transport by a ship or aircraft except when the ship
or aircraft is operated solely between places in a Contracting State and the enterprise that
operates the ship or aircraft is not an enterprise of that State;
i) the term “business” includes the performance of professional services and of other activities
of an independent character;
j) the term “competent authority” means:
(i) in Estonia, the Minister of Finance or his authorised representative;
(ii) in Botswana, the Minister responsible for finance, represented by the Commissioner
General of the Botswana Unified Revenue Service or an authonsed representative of the
Commissioner General;
k) the term “national” means:
(i) any individual possessing the nationality of a Contracting State; and
(ii) any legal person or association deriving its status as such from the laws in force in that
Contracting State;
2. As regards the application of the provisions of this Agreement at any time by a Contracting
State, any term not defined therein shall, unless the context otherwise requires or the competent
authorities agree to a different meaning pursuant to the provisions of Article 24, have the
meaning that it has at that time under the law of that State for the purposes of the taxes to which
this Agreement applies, any meaning under the applicable tax laws of that State prevailing over
a meaning given to the term under other laws of that State.
Article 4
RESIDENT
1. For the purposes of this Agreement, the term “resident of a Contracting State” means any
person who, under the laws of that State, is liable to tax therein by reason of his domicile,
residence, place of incorporation, place of management or any other criterion of a similar
nature, and also includes that State or any local authority thereof, as well as a collective
investment vehicle or undertaking established in that State. This term, however, does not
include any person who is liable to tax in that State in respect only of income from sources in
that State.
2. Where by reason of the provisions of paragraph 1 an individual is a resident of both
Contracting States, then his status shall be determined as follows:
a) he shall be deemed to be a resident only of the State in which he has a permanent home
available to him; if he has a permanent home available to him in both States, he shall be deemed
to be a resident only of the State with which his personal and economic relations are closer
(centre of vital interests);
b) if the State in which he has his centre of vital interests cannot be determined, or if he has no
permanent home available to him in either State, he shall be deemed to be a resident only of the
State in which he has an habitual abode;
c) if he has an habitual abode in both States or in neither of them, he shall be deemed to be a
resident only of the State of which he is a national;
d) if he is a national of both States or of neither of them, the competent authorities of the
Contracting States shall settle the question by mutual agreement.
3. Where by reason of the provisions of paragraph 1 a person other than an individual is a resident
of both Contracting States, the competent authorities of the Contracting States shall endeavour to
determine by mutual agreement the Contracting State of which such person shall be deemed to
be a resident for the purposes of the Agreement, having regard to its place of effective
management, the place where it is incorporated or otherwise constituted and any other relevant
factors. In the absence of such agreement, such person shall not be entitled to any relief or
exemption from tax provided by this Agreement except to the extent and in such manner as
may be agreed upon by the competent authorities of the Contracting State.
Article 5
PERMANENT ESTABLISHMENT
1. For the purposes of this Agreement, the term “permanent establishment” means a fixed place
of business through which the business of an enterprise is wholly or partly carried on.
2. The term “permanent establishment” includes especially:
a) a place of management;
b) a branch;
c) an office;
d) a factory;
e) a workshop, and
f) a mine, an oil or gas well, a quarry or any other place of extraction or exploitation of natural
resources.
3. The term “permanent establishment” shall be deemed to include:
a) a building site, a construction, assembly or installation project or any supervisory activity in
connection with such site or project, but only where such site, project or activity continues for
a period of more than twelve months within any twelve-month period;
b) the furnishing of services, including consultancy or managerial services, by an enterprise of
a Contracting State in the other Contracting State constitutes a permanent establishment, but
only if the activities of that nature continue for the same or a connected project within that other
State for a period or periods aggregating more than 183 days in any twelve month period.
4. Notwithstanding the preceding provisions of this Article, the term “permanent
establishment” shall be deemed not to include:
a) the use of facilities solely for the purpose of storage, display or delivery of goods or
merchandise belonging to the enterprise;
b) the maintenance of a stock of goods or merchandise belonging to the enterprise solely for
the purpose of storage, display or delivery;
c) the maintenance of a stock of goods or merchandise belonging to the enterprise solely for the
purpose of processing by another enterprise;
d) the maintenance of a fixed place of business solely for the purpose of purchasing goods or
merchandise or of collecting information, for the enterprise;
e) the maintenance of a fixed place of business solely for the purpose of carrying on, for the
enterprise, any other activity;
f) the maintenance of a fixed place of business solely for any combination of activities
mentioned in subparagraphs a) to e), provided that such activity or, in the case of subparagraph
f), the overall activity of the fixed place of business, is of a preparatory or auxiliary character.
5. Paragraph 4 shall not apply to a fixed place of business that is used or maintained by an
enterprise if the same enterprise or a closely related enterprise carries on business activities at
the same place or at another place in the same Contracting State and
a) that place or other place constitutes a permanent establishment for the enterprise or the
closely related enterprise under the provisions of this Article, or
b) the overall activity resulting from the combination of the activities carried on by the two
enterprises at the same place, or by the same enterprise or closely related enterprises at the two
places, is not of a preparatory or auxiliary character, provided that the business activities carried
on by the two enterprises at the same place, or by the same enterprise or closely related
enterprises at the two places, constitute complementary functions that are part of a cohesive
business operation.
6. Notwithstanding the provisions of paragraphs 1 and 2 but subject to the provisions of
paragraph 7, where a person is acting in a Contracting State on behalf of an enterprise and in
doing so, habitually concludes contracts, or habitually plays the principal role leading to the
conclusion of contracts that are routinely concluded without material modification by the
enterprise, and these contracts are
a) in the name of the enterprise, or
b) for the transfer of the ownership of, or for the granting of the right to use, property owned
by that enterprise or that the enterprise has the right to use, or
c) for the provision of services by that enterprise, that enterprise shall be deemed to have a
permanent establishment in that State in respect of any activities which that person undertakes
for the enterprise, unless the activities of such person are limited to those mentioned in
paragraph 4 which, if exercised through a fixed place of business (other than a fixed place of
business to which paragraph 5 would apply), would not make this fixed place of business a
permanent establishment under the provisions of that paragraph.
7. Paragraph 6 shall not apply where the person acting in a Contracting State on behalf of an
enterprise of the other Contracting State carries on business in the first-mentioned State as an
independent agent and acts for the enterprise in the ordinary course of that business. Where,
however, a person acts exclusively or almost exclusively on behalf of one or more enterprises
to which it is closely related, that person shall not be considered to be an independent agent
within the meaning of this paragraph with respect to any such enterprise.
8. The fact that a company which is a resident of a Contracting State controls or is controlled
by a company which is a resident of the other Contracting State, or which carries on business
in that other State (whether through a permanent establishment or otherwise), shall not of itself
constitute either company a permanent establishment of the other.
9. For the purposes of this Article, a person is closely related to an enterprise if, based on all
the relevant facts and circumstances, one has control of the other or both are under the control
of the same persons or enterprises. In any case, a person shall be considered to be closely related
to an enterprise if one possesses directly or indirectly more than 50 per cent of the beneficial
interest in the other (or, in the case of a company, more than 50 per cent of the aggregate vote
and value of the company’s shares or of the beneficial equity interest in the company) or if
another person possesses directly or indirectly more than 50 per cent of the beneficial interest
(or, in the case of a company, more than 50 per cent of the aggregate vote and value of the
company’s shares or of the beneficial equity interest in the company) in the person and the
enterprise.
Article 6
INCOME FROM IMMOVABLE PROPERTY
1. Income derived by a resident of a Contracting State from immovable property (including
income from agriculture or forestry) situated in the other Contracting State may be taxed in that
other State.
2. The term “immovable property” shall have the meaning which it has under the law of the
Contracting State in which the property in question is situated. The term shall in any case
include property accessory to immovable property, livestock and equipment used in agriculture
and forestry, rights to which the provisions of general law respecting landed property apply,
usufruct of immovable property and rights to variable or fixed payments as consideration for
the working of, or the right to work, mineral deposits, sources and other natural resources or
any other rights in connection with immovable property. Ships and aircraft shall not be regarded
as immovable property.
3. The provisions of paragraph 1 shall apply to income derived from the direct use, letting, or
use in any other form of immovable property.
4. The provisions of paragraphs 1 and 3 shall also apply to the income from immovable property
of an enterprise.
Article 7
BUSINESS PROFITS
1. The profits of an enterprise of a Contracting State shall be taxable only in that State unless
the enterprise carries on business in the other Contracting State through a permanent
establishment situated therein. If the enterprise carries on business as aforesaid, the profits of
the enterprise may be taxed in the other State but only so much of them as are attributed to that
permanent establishment.
2. Subject to the provisions of paragraph 3, where an enterprise of a Contracting State carries
on business in the other Contracting State through a permanent establishment situated therein,
there shall in each Contracting State be attributed to that permanent establishment the profits
which it might be expected to make if it were a distinct and separate enterprise engaged in the
same or similar activities under the same or similar conditions and dealing wholly
independently with the enterprise of which it is a permanent establishment.
3. In determining the profits of a permanent establishment, there shall be allowed as deductions
expenses which are incurred for the purposes of the business of the permanent establishment
including executive and general administrative expenses so incurred, whether in the State in
which the permanent establishment is situated or elsewhere. However, no such deduction shall
be allowed in respect of amounts, if any, paid (otherwise than towards reimbursement of actual
expenses) by the permanent establishment to the head office of the enterprise or any of its other
offices, by way of royalties, fees or other similar payments in return for the use of patents or
other rights, or by way of commission, for specific services performed or for management, or,
except in the case of a banking enterprise, by way of interest on moneys lent to the permanent
establishment. Likewise, no account shall be taken, in the determination of the profits of a
permanent establishment, for amounts charged (otherwise than towards reimbursement of
actual expenses) by the permanent establishment to the head office of the enterprise or any of
its other offices, by way of royalties, fees or other similar payments in return for use of patents
or other rights, or by way of commission for specific services performed or for management,
or except in the case of a banking enterprise by way of interest on moneys lent to the head office
of the enterprise or any of its other offices.
4. In so far as it has been customary in a Contracting State to determine the profits to be
attributed to a permanent establishment on the basis of an apportionment of the total profits of
the enterprise to its various parts, nothing in paragraph 2 shall preclude that Contracting State
from determining the profits to be taxed by such an apportionment as may be customary. The
method of apportionment adopted shall, however, be such that the result shall be in accordance
with the principles contained in this Article.
5. No profits shall be attributed to a permanent establishment by reason of the mere purchase
by that permanent establishment of goods or merchandise for the enterprise.
6. For the purposes of the preceding paragraphs, the profits to be attributed to the permanent
establishment shall be determined by the same method year by year unless there is good and
sufficient reason to the contrary.
7. Where profits include items of income which are dealt with separately in other Articles of
this Agreement, then the provisions of those Articles shall not be affected by the provisions of
this Article.
Article 8
INTERNATIONAL SHIPPING AND AIR TRANSPORT
1. Profits of an enterprise of a Contracting State from the operation of ships or aircraft in
international traffic shall be taxable only in that State.
2. The provisions of paragraph 1 shall also apply to profits from the participation in a pooi, a
joint business or an international operating agency.
Article 9
ASSOCIATED ENTERPRISES
1. Where
a) an enterprise of a Contracting State participates directly or indirectly in the management,
control or capital of an enterprise of the other Contracting State, or
b) the same persons participate directly or indirectly in the management, control or capital of
an enterprise of a Contracting State and an enterprise of the other Contracting State, and in
either case conditions are made or imposed between the two enterprises in their commercial or
financial relations which differ from those which would be made between independent
enterprises, then any profits which would, but for those conditions, have accrued to one of the
enterprises, but, by reason of those conditions, have not so accrued, may be included in the
profits of that enterprise and taxed accordingly.
2. Where a Contracting State includes in the profits of an enterprise of that State — and taxes
accordingly — profits on which an enterprise of the other Contracting State has been charged to
tax in that other State and the profits so included are profits which would have accrued to the
enterprise of the first-mentioned State if the conditions made between the two enterprises had
been those which would have been made between independent enterprises, then that other State
shall make an appropriate adjustment to the amount of the tax charged therein on those profits.
In determining such adjustment, due regard shall be had to the other provisions of this
Agreement and the competent authorities of the Contracting States shall, if necessary, consult
each other.
Article 10
DIVIDENDS
1. Dividends paid by a company which is a resident of a Contracting State to a resident of the
other Contracting State may be taxed in that other State.
2. However, such dividends may also be taxed in the Contracting State of which the company
paying the dividends is a resident and according to the laws of that State, but if the beneficial
owner of the dividends is a resident of the other Contracting State, the tax so charged shall not
exceed 5 percent of the gross amount of the dividends.
This paragraph shall not affect the taxation of the company in respect of the profits out of which
the dividends are paid.
3. The term “dividends” as used in this Article means income from shares or other rights, not
being debt-claims, participating in profits, as well as income from other rights which is
subjected to the same taxation treatment as income from shares by the laws of the Contracting
State of which the company making the distribution is a resident.
4. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply if the beneficial owner of the dividends,
being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State of
which the company paying the dividends is a resident, through a permanent establishment
situated therein and the holding in respect of which the dividends are paid is effectively
connected with such permanent establishment. In such case the provisions of Article 7 shall
apply.
5. Where a company which is a resident of a Contracting State derives profits or income from
the other Contracting State, that other State may not impose any tax on the dividends paid by
the company, except insofar as such dividends are paid to a resident of that other State or insofar
as the holding in respect of which the dividends are paid is effectively connected with a
permanent establishment situated in that other State, nor subject the company’s undistributed
profits to a tax on undistributed profits, even if the dividends paid or the undistributed profits
consist wholly or partly of profits or income arising in such other State.
Article 11
INTEREST
1. Interest arising in a Contracting State and paid to a resident of the other Contracting State
may be taxed in that other State.
2. However, interest arising in a Contracting State may also be taxed in that State according to
the laws of that State, but if the beneficial owner of the interest is a resident of the other
Contracting State, the tax so charged shall not exceed 7.5 per cent of the gross amount of the
interest.
3. Notwithstanding the provisions of paragraph 2 of this Article, interest arising in a
Contracting State is exempt from tax in that Party, if it is paid to:
a) in the case of Estonia:
(i) the Government of Estonia or a local authority thereof
(ii) the Bank of Estonia;
(iii) the Rural Development Foundation;
(iv) the Estonian Business and Innovation Agency;
(v) any other statutory body or institution wholly owned by the Government of
Estonia as may be agreed from time to time between the competent authorities of the
Contracting States;
b) in the case of Botswana:
(i) the Government of Botswana or a local authority thereof
(ii) the Bank of Botswana;
(iii) the Botswana Investment and Trade Centre;
(iv) the National Development Bank;
(v) the Botswana Devclopment Corporation;
(vi) any other statutory body or institution wholly owned by the Government of
Botswana as may be agreed from time to time between the competent authorities of
the Contracting States.
4. The term “interest” as used in this Article means income from debt-claims of every kind,
whether or not secured by mortgage and whether or not carrying a right to participate in the
debtor’s profits, and in particular, income from government securities and income from bonds
or debentures, including premiums and prizes attaching to such securities, bonds or debentures.
The term “interest” shall not include any income, which is treated as a dividend under the
provisions of Article 10. Penalty charges for late payment shall not be regarded as interest for
the purpose of this Article.
5. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply if the beneficial owner of the interest,
being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State in
which the interest arises, through a permanent establishment situated therein and the debt-claim
in respect of which the interest is paid is effectively connected with such permanent
establishment. In such case the provisions of Article 7 shall apply.
6. Interest shall be deemed to arise in a Contracting State when the payer is a resident of that
State. Where, however, the person paying the interest, whether he is a resident of a Contracting
State or not, has in a Contracting State a permanent establishment in connection with which the
indebtedness on which the interest is paid was incurred, and such interest is borne by such
permanent establishment, then such interest shall be deemed to arise in the State in which the
permanent establishment is situated.
7. Where, by reason of a special relationship between the payer and the beneficial owner or
between both of them and some other person, the amount of the interest, having regard to the
debt-claim for which it is paid, exceeds the amount which would have been agreed upon by the
payer and the beneficial owner in the absence of such relationship, the provisions of this Article
shall apply only to the last-mentioned amount. In such case, the excess part of the payments
shall remain taxable according to the laws of each Contracting State, due regard being had to
the other provisions of this Agreement.
Article 12
ROYALTIES
1. Royalties arising in a Contracting State and paid to a resident of the other Contracting State
may be taxed in that other State.
2. However, royalties arising in a Contracting State may also be taxed in that State according
to the laws of that State, but if the beneficial owner of the royalties is a resident of the other
Contracting State, the tax so charged shall not exceed:
a) 5 per cent of the gross amount of the royalties in respect of the use of or the right to use
industrial, commercial or scientific equipment, and
b) 7.5 per cent of the gross amount of the royalties in all other cases.
3. The term “royalties” as used in this Article means payments of any kind received as a
consideration for the use of, or the right to use, any copyright of literary, artistic or scientific
work including cinematograph films, any patent, trade mark, design or model, plan, secret
formula or process, or for the use of, or the right to use, industrial, commercial or scientific
equipment or for information concerning industrial, commercial or scientific experience.
4. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply if the beneficial owner of the royalties,
being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State in
which the royalties arise through a permanent establishment situated therein and the right or
property in respect of which the royalties are paid is effectively connected with such permanent
establishment. In such case the provisions of Article 7 shall apply.
5. Royalties shall be deemed to arise in a Contracting State when the payer is a resident of that
State. Where, however, the person paying the royalties, whether he is a resident of a Contracting
State or not, has in a Contracting State a permanent establishment in connection with which the
liability to pay the royalties was incurred, and such royalties are borne by such permanent
establishment, then such royalties shall be deemed to arise in the State in which the permanent
establishment is situated.
6. Where, by reason of a special relationship between the payer and the beneficial owner or
between both of them and some other person, the amount of the royalties, having regard to the
use, right or information for which they are paid, exceeds the amount which would have been
agreed upon by the payer and the beneficial owner in the absence of such relationship, the
provisions of this Article shall apply only to the last-mentioned amount. In such case, the excess
part of the payments shall remain taxable according to the laws of each Contracting State, due
regard being had to the other provisions of this Agreement.
Article 13
CAPITAL GAINS
1. Gains derived by a resident of a Contracting State from the alienation of immovable property
referred to in Article 6 and situated in the other Contracting State may be taxed in that other
State.
2. Gains from the alienation of movable property forming part of the business property of a
permanent establishment which an enterprise of a Contracting State has in the other Contracting
State, including such gains from the alienation of such a permanent establishment (alone or
with the whole enterprise), may be taxed in that other State.
3. Gains that an enterprise of a Contracting State that operates ships or aircraft in international
traffic derives from the alienation of such ships or aircraft, or of movable property pertaining
to the operation of such ships or aircraft, shall be taxable only in that State.
4. Gains derived by a resident of a Contracting State from the alienation of shares or comparable
interests, such as interests in a partnership, trust or investment fund, may be taxed in the other
Contracting State if, at any time during the 365 days preceding the alienation, these shares or
comparable interests derived more than 50 per cent of their value directly or indirectly from
immovable property, as defined in Article 6, situated in that other State.
5. Gains from the alienation of any property, other than that referred to in the preceding
paragraphs, shall be taxable only in the Contracting State of which the alienator is a resident.
Article 14
FEES FOR TECHNICAL SERVICES
1. Fees for technical services arising in a Contracting State which are derived by a resident of
the other Contracting State may be taxed in that other State.
2. However, subject to the provisions of Articles 8, 16 and 17, fees for technical services arising
in a Contracting State may also be taxed in the Contracting State in which they arise and subject
to the laws of that State, but if the beneficial owner of the fees is a resident of the other
Contracting State, the tax so charged shall not exceed 7.5 per cent of the gross amount of the
fees.
3. The term “fees for technical services” as used in this Article means any payment in
consideration for any service of a managerial, technical or consultancy nature, unless the
payment is made:
a) to an employee of the person making the payment;
b) for teaching in an educational institution or for teaching by an educational institution; or
c) by an individual for services for the personal use of an individual.
4. The provisions of paragraphs 1 and 2 of this Article shall not apply if the beneficial owner
of the fees for technical services, being a resident of a Contracting State, carries on business in
the other Contracting State in which the fees for technical services arise, through a permanent
establishment situated therein and the technical fees are effectively connected with such
permanent establishment. In such case, the provisions of Article 7 shall apply.
5. For the purposes of this Article, subject to paragraph 6, fees for technical services shall be
deemed to arise in a Contracting State if the payer is a resident of that State or if the person
paying the fees, whether that person is a resident of a Contracting State or not, has in a
Contracting State a permanent establishment in connection with which the obligations to pay
the fees was incurred, and such fees are borne by the permanent establishment.
6. For the purposes of this Article, fees for technical services shall be deemed not to arise in a
Contracting State if the payer is a resident of that State and carries on business in the other
Contracting State or a third State through a permanent establishment situated in that other State
or the third State and such fees are borne by that permanent establishment.
Article 15
INCOME FROM EMPLOYMENT
1. Subject to the provisions of Articles 16, 18 and 19 salaries, wages and other similar
remuneration derived by a resident of a Contracting State in respect of an employment shall be
taxable only in that State unless the employment is exercised in the other Contracting State. If
the employment is so exercised, such remuneration as is derived therefrom may be taxed in that
other State.
2. Notwithstanding the provisions of paragraph 1, remuneration derived by a resident of a
Contracting State in respect of an employment exercised in the other Contracting State shall be
taxable only in the first-mentioned State if all the following conditions are met:
a) the recipient is present in the other State for a period or periods not exceeding in the aggregate
183 days in any twelve month period commencing or ending in the fiscal year concerned;
b) the remuneration is paid by, or on behalf of, an employer who is not a resident of the other
State; and
c) the remuneration is not borne by a permanent establishment which the employer has in the
other State.
3. Notwithstanding the preceding provisions of this Article, remuneration derived in respect of
an employment exercised aboard a ship or aircraft operated in international traffic by an
enterprise of a Contracting State, may be taxed in that State.
Article 16
DIRECTORS’ FEES
Directors’ fees and other similar payments derived by a resident of a Contracting State in his
capacity as a member of the board of directors or any other similar organ of a company which
is a resident of the other Contracting State may be taxed in that other State.
Article 17
ENTERTAINERS AND SPORTSPERSONS
1. Notwithstanding the provisions of Articles 7 and 15, income derived by a resident of a
Contracting State as an entertainer, such as a theatre, motion picture, radio or television artiste,
or a musician, or as a sportsperson, from that resident’s personal activities as such exercised in
the other Contracting State, may be taxed in that other State.
2. Where income in respect of personal activities exercised by an entertainer or a sportsperson
acting as such accrues not to the entertainer or sportsperson but to another person, that income
may, notwithstanding the provisions of Articles 7 and 15, be taxed in the Contracting State in
which the activities of the entertainer or sportsperson are exercised.
3. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply to income derived from activities
exercised in a Contracting State by an entertainer or a sportsperson if the visit to that State is
mainly financed by one or both of the Contracting States or local authorities thereof. In such
case, the income shall be taxable only in the Contracting State of which the entertainer or a
sportsperson is a resident.
Article 18
PENSIONS AND ANNUITIES
1. Pensions, annuities and other similar remuneration, arising in a Contracting State and paid to
a resident of the other Contracting State, may be taxed in the first-mentioned Contracting State.
2. The term “annuity” means a stated sum payable periodically at stated times during life or
during a specified or ascertainable period of time under an obligation to make the payments in
return for adequate and full consideration in money or money’s worth.
3. Notwithstanding the provisions of paragraph 1, pensions paid and other similar payments
made under a public scheme which is part of the social security system of a Contracting State
or a local authority thereof shall be taxable only in that State.
Article 19
GOVERNMENT SERVICE
1. Salaries, wages and other similar remuneration, paid by a Contracting State or a local
authority thereof to an individual in respect of services rendered to that State or authority shall
be taxable only in that State. However, such salaries, wages and other similar remuneration
shall be taxable only in the other Contracting State if the services are rendered in that State and
the individual is a resident of that State and has fulfilled one of the following conditions:
a) he is a national of that State; or
b) he did not become a resident of that State solely for the purpose of rendering the services.
2. The provisions of Articles 15, 16 and 17 shall apply to salaries, wages and other similar
remuneration in respect of services rendered in connection with a business carried on by a
Contracting State or a local authority thereof.
Article 20
STUDENTS AND TRAINEES
Payments which a student or trainee who is or was immediately before visiting a Contracting
State a resident of the other Contracting State and who is present in the first-mentioned State
solely for the purpose of his education or training receives for the purpose of his maintenance,
education or training shall not be taxed in that State, provided that such payments arise from
sources outside that State.
Article 21
OTHER INCOME
1. Items of income of a resident of a Contracting State, wherever arising, not dealt with in the
foregoing Articles of this Agreement shall be taxable only in that State.
2. The provisions of paragraph 1 shall not apply to income, other than income from immovable
property as defined in paragraph 2 of Article 6, if the recipient of such income, being a resident
of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State through a permanent
establishment situated therein and the right or property in respect of which the income is paid
is effectively connected with such permanent establishment. In such case the provisions of
Article 7 shall apply.
Article 22
ELIMINATION OF DOUBLE TAXATION
1. In Estonia, double taxation shall be avoided in accordance with the provisions and subject to
the limitations of the laws of Estonia (as it may be amended from time to time without changing
the general principle hereof), as follows:
a) where a resident of Estonia derives income which, in accordance with the provisions of this
Agreement, has been taxed in Botswana, Estonia shall, subject to the provisions of
subparagraph b) and c), exempt such income from tax;
b) where a resident of Estonia derives income which in accordance with paragraph 2 of Articles
10, 11 and 12, Article 14 or paragraphs I and 2 of Article 17 may be taxed in Botswana, Estonia
shall allow as a deduction from the tax on the income of that resident an amount equal to the
tax paid in Botswana. Such deduction shall not, however, exceed that part of the income tax, as
w
computed before the deduction is given, which is attributable to the income which may be taxed
in Botswana;
c) where in accordance with any provision of the Agreement income derived by a resident of
Estonia is exempt from tax in Estonia, Estonia may nevertheless, in calculating the amount of
tax on the remaining income of such resident, take into account the exempted income.
2. In Botswana, double taxation shall be eliminated subject to the provisions of the laws of
Botswana regarding the allowance of a credit against Botswana tax of tax payable under the
laws of a country outside Botswana which shall not affect the general principle hereof, Estonian
tax payable under the laws of Estonia and in accordance with this Agreement, whether directly
or by deduction, on profits or income liable to tax in Estonia shall be allowed as a credit against
any Botswana tax payable in respect of the same profits or income by reference to which the
Estonian tax is computed. However, the amount of such credit shall not exceed the amount of
the Botswana tax payable on that income in accordance with the laws of Botswana.
Article 23
NON-DISCRIMINATION
1. Nationals of a Contracting State shall not be subjected in the other Contracting State to any
taxation or any requirement connected therewith, which is other or more burdensome than the
taxation and connected requirements to which nationals of that other State in the same
circumstances are or may be subjected.
2. The taxation on a permanent establishment which an enterprise of a Contracting State has in
the other Contracting State shall not be less favourably levied in that other State than the
taxation levied on enterprises of that other State carrying on the same activities.
3. Enterprises of a Contracting State, the capital of which is wholly or partly owned or
controlled, directly or indirectly, by one or more residents of the other Contracting State, shall
not be subjected in the first-mentioned State to any taxation or any requirement connected
therewith which is other or more burdensome than the taxation and connected requirements to
which other similar enterprises of the first-mentioned State are or may be subjected.
4. Except where the provisions of paragraph 1 of Article 9, paragraph 7 of Article 11, paragraph
6 of Article 12 and paragraph 6 of Article 14 apply, interest, royalties, fees for technical services
and other disbursements paid by an enterprise of a Contracting State to a resident of the other
Contracting State shall, for the purpose of determining the taxable profits of such enterprise, be
deductible under the same conditions as if they had been paid to a resident of the first-mentioned
State.
5. The provisions of this Article shall not be construed as obliging a Contracting State to grant
to residents of the other Contracting State any personal allowances, reliefs and reductions for
taxation purposes on account of civil status or family responsibilities which it grants to its own
residents.
6. The provisions of this Article shall, notwithstanding the provisions of Article 2, apply to
taxes of every kind and description.
Article 24
MUTUAL AGREEMENT PROCEDURE
1. Where a person considers that the actions of one or both of the Contracting States result or
will result for him in taxation not in accordance with the provisions of this Agreement, he may,
irrespective of the remedies provided by the domestic law of those States, present his case to
the competent authority of either Contracting State. The case must be presented within three
years from the first notification of the action resulting in taxation not in accordance with the
provisions of this Agreement.
2. The competent authority shall endeavour, if the objection appears to it to be justified and if
it is not itself able to arrive at a satisfactory solution, to resolve the case by mutual agreement
with the competent authority of the other Contracting State, with a view to the avoidance of
taxation which is not in accordance with the Agreement. Any agreement reached shall be
implemented notwithstanding any time limits in the domestic law of the Contracting States.
3. The competent authorities of the Contracting States shall endeavour to resolve by mutual
agreement any difficulties or doubts arising as to the interpretation or application of this
Agreement. They may also consult together for the elimination of double taxation in cases not
provided for in this Agreement.
4. The competent authorities of the Contracting States may communicate with each other
directly for the purpose of reaching an agreement in the sense of the preceding paragraphs.
5. Where,
a) under paragraph 1, a person has presented a case to the competent authority of a Contracting
State on the basis that the actions of one or both of the Contracting States have resulted for that
person in taxation not in accordance with the provisions of this Agreement, and
b) the competent authorities are unable to reach an agreement to resolve that case pursuant to
paragraph 2 within two years from the date when all the information required by the competent
authorities in order to address the case has been provided to both competent authorities;
any unresolved issues arising from the case shall be submitted to arbitration if the person so
requests. These unresolved issues shall not, however, be submitted to arbitration if a decision
on these issues has already been rendered by a court or administrative tribunal of either State.
Unless a person directly affected by the case does not accept the mutual agreement that
implements the arbitration decision that decision shall be binding on both Contracting States
and shall be implemented notwithstanding any time limits in the domestic laws of these States.
The competent authorities of the Contracting States shall by mutual agreement settle the mode
of application of this paragraph.
Article 25
EXCHANGE OF INFORMATION
1. The competent authorities of the Contracting States shall exchange such information as is
foreseeably relevant for carrying out the provisions of this Agreement or to the administration
or enforcement of the domestic laws concerning taxes of every kind and description imposed
on behalf of the Contracting States, or of their local authorities, insofar as the taxation
thereunder is not contrary to the Agreement. The exchange of information is not restricted by
Articles 1 and 2.
2. Any information received under paragraph 1 by a Contracting State shall be treated as secret
in the same manner as information obtained under the domestic laws of that State and shall be
disclosed only to persons or authorities (including courts and administrative bodies) concerned
with the assessment or collection of, the enforcement or prosecution in respect of, the
determination of appeals in relation to the taxes referred to in paragraph 1, or the oversight of
the above. Such persons or authorities shall use the information only for such purposes. They
may disclose the information in public court proceedings or in judicial decisions.
Notwithstanding the foregoing, information received by a Contracting State may be used for
other purposes when such information may be used for such other purposes under the laws of
both States and the competent authority of the supplying State authorises such use.
3. In no case shall the provisions of paragraphs 1 and 2 be construed so as to impose on a
Contracting State the obligation:
a) to carry out administrative measures at variance with the laws and administrative practice of
that or of the other Contracting State;
b) to supply information which is not obtainable under the laws or in the normal course of the
administration of that or of the other Contracting State;
c) to supply information which would disclose any trade, business, industrial, commercial or
professional secret or trade process, or information the disclosure of which would be contrary
to public policy (ordre public).
4. If information is requested by a Contracting State in accordance with this Article, the other
Contracting State shall use its information gathering measures to obtain the requested
information, even though that other State may not need such information for its own tax
purposes. The obligation contained in the preceding sentence is subject to the limitations of
paragraph 3 but in no case shall such limitations be construed to permit a Contracting State to
decline to supply information solely because it has no domestic interest in such information.
5. In no case shall the provisions of paragraph 3 be construed to permit a Contracting State to
decline to supply information solely because the information is held by a bank, other financial
institution, nominee or person acting in an agency or a fiduciary capacity or because it relates
to ownership interests in a person.
Article 26
ASSISTANCE IN THE COLLECTION OF TAXES
1. The Contracting States shall lend assistance to each other in the collection of revenue claims.
This assistance is not restricted by Articles 1 and 2. The competent authorities of the
Contracting States may by mutual agreement settle the mode of application of this Article.
2. The term “revenue claim” as used in this Article means an amount owed in respect of taxes
of every kind and description imposed on behalf of the Contracting States, or local authorities,
insofar as the taxation thereunder is not contrary to this Agreement or any other instrument to
which the Contracting States are parties, as well as interest, administrative penalties and costs
of collection or conservancy related to such amount.
3. When a revenue claim of a Contracting State is enforceable under the laws of that State and
is owed by a person who, at that time, cannot, under the laws of that State, prevent its collection,
that revenue claim shall, at the request of the competent authority of that State, be accepted for
purposes of collection by the competent authority of the other Contracting State. That revenue
claim shall be collected by that other State in accordance with the provisions of its laws
applicable to the enforcement and collection of its own taxes as if the revenue claim were a
revenue claim of that other State.
4. When a revenue claim of a Contracting State is a claim in respect of which that State may,
under its law, take measures of conservancy with a view to ensure its collection, that revenue
claim shall, at the request of the competent authority of that State, be accepted for purposes of
taking measures of conservancy by the competent authority of the other Contracting State. That
other State shall take measures of conservancy in respect of that revenue claim in accordance
with the provisions of its laws as if the revenue claim were a revenue claim of that other State
even if, at the time when such measures are applied, the revenue claim is not enforceable in the
first-mentioned State or is owed by a person who has a right to prevent its collection.
5. Notwithstanding the provisions of paragraphs 3 and 4, a revenue claim accepted by a
Contracting State for purposes of paragraph 3 or 4 shall not, in that State, be subject to the time
limits or accorded any priority applicable to a revenue claim under the laws of that State by
reason of its nature as such. In addition, a revenue claim accepted by a Contracting State for the
purposes of paragraph 3 or 4 shall not, in that State, have any priority applicable to that revenue
claim under the laws of the other Contracting State.
6. Proceedings with respect to the existence, validity or the amount of a revenue claim of a
Contracting State shall not be brought before the courts or administrative bodies of the other
Contracting State.
7. Where, at any time after a request has been made by a Contracting State under paragraph 3
or 4 and before the other Contracting State has collected and remitted the relevant revenue claim
to the first-mentioned State, the relevant revenue claim ceases to be:
a) in the case of a request under paragraph 3, a revenue claim of the first-mentioned State that
is enforceable under the laws of that State and is owed by a person who, at that time, cannot,
under the laws of that State, prevent its collection, or
b) in the case of a request under paragraph 4, a revenue claim of the first-mentioned State in
respect of which that State may, under its laws, take measures of conservancy with a view to
ensure its collection the competent authority of the first-mentioned State shall promptly notify
the competent authority of the other State of that fact and, at the option of the other State, the
first-mentioned State shall either suspend or withdraw its request.
8. In no case shall the provisions of this Article be construed so as to impose on a Contracting
State the obligation:
a) to carry out administrative measures at variance with the laws and administrative practice of
that or of the other Contracting State;
b) to carry out measures which would be contrary to public policy (ordre public);
c) to provide assistance if the other Contracting State has not pursued all reasonable measures
of collection or conservancy, as the case may be, available under its laws or administrative
practice;
d) to provide assistance in those cases where the administrative burden for that State is clearly
disproportionate to the benefit to be derived by the other Contracting State.
Article 27
MEMBERS OF DIPLOMATIC MISSIONS AND CONSULAR POSTS
Nothing in this Agreement shall affect the fiscal privileges of members of diplomatic missions
or consular posts under the general rules of international law or under the provisions of special
agreements.
Article 28
ENTITLEMENT TO BENEFITS
Notwithstanding the other provisions of this Agreement, a benefit under this Agreement shall
not be granted in respect of an item of income if it is reasonable to conclude, having regard to
all relevant facts and circumstances, that obtaining that benefit was one of the principal
purposes of any arrangement or transaction that resulted directly or indirectly in that benefit,
unless it is established that granting that benefit in these circumstances would be in accordance
with the object and purpose of the relevant provisions of this Agreement.
Article 29
ENTRY INTO FORCE
1. The Contracting States shall notify each other of the completion of the procedures required
by its law for the bringing into force of this Agreement. This Agreement shall enter into force
on the date of the later of these notifications.
2. The provisions of the Agreement shall have effect:
a) in Estonia, on or after the first day of January next following the date upon which the
Agreement enters into force;
b) in Botswana, on or after the first day of July next following the date upon which the
Agreement enters into force.
Article 30
TERMINATION
1. This Agreement shall remain in force indefinitely. Either of the Contracting States may
terminate the Agreement through the diplomatic channels, by giving to the other Contracting
State written notice of termination not later than 30 June of any calendar year starting five years
after the year in which this Agreement entered into force.
2. In such event this Agreement shall cease to have effect:
a) in Estonia, on or after the first day of January of the year next following the year in which
such notice is given;
b) in Botswana, on or after the first day of July of the year next following the year in which
such notice is given.
IN WITNESS WHEREOF the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this
Agreement.
DONE at this . ‘‘ .Eday of .
202.4” in duplicate, in
the English language.
FOR THE REPUBLIC OF FOR THE REPUBLIC OF
ESTONIA BOTSWANA
PROTOCOL
At the signing of the Agreement between the Republic of Estonia and the Republic of
Botswana for the Elimination of Double Taxation with respect to Taxes on Income and the
Prevention of Tax Evasion and Avoidance (hereinafter referred to as “the Agreement”), the
Republic of Estonia and the Republic of Botswana have agreed upon the following provisions,
which shall form an integral part of the Agreement:
I. With reference to Article 4:
A collective investment vehicle or undertaking which is established in a Contracting State shall
be considered as a resident of the Contracting State in which it is established and as the
beneficial owner of the income it receives.
For purposes of paragraph 1 of Article 4, the term “collective investment vehicle or
undertaking” means:
a) in the case of Estonia, any pool of assets (common fund) established or company founded
for collective investment on the basis of Investment Fund Act, and
b) in the case of Botswana, an undertaking formed under the Collective Investment
Undertakings Act.
IN WITNESS WHEREOF the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this
Protocol.
DONE at .%ZL ‘this . . Eday of . ‘ 2O2...4 in duplicate, in
the English language.
FOR THIi PUBLIC OF FOR THE REPUBLIC OF
ESTONIA BOTSWANA
EELNÕU
Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vahelise tulumaksudega
topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja
maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva
protokolli ratifitseerimise seadus
Ratifitseerida juurdelisatud Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vaheline tulumaksudega
topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise leping
ja selle juurde kuuluv protokoll, mis on alla kirjutatud 2024 . aasta 26. septembril New Yorgis.
Lauri Hussar
Riigikogu esimees
Tallinn, 2024
Algatab Vabariigi Valitsus
Vabariigi Valitsuse nimel
Eesti Vabariigi ja BotswanaVabariigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning
maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli
ratifitseerimise seaduse eelnõu
seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1 Sisukokkuvõte
Seadusega ratifitseeritakse Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vahelise tulumaksudega
topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle
juurde kuuluva protokolli eelnõu (edaspidi leping).
Lepingu tekstis lepiti kokku 23. septembril 2021. a, kuid hiljem tehti poolte kokkuleppel tekstis mõningaid
tehnilisi muudatusi. Lepingule kirjutas alla välisminister Margus Tsahkna 26. septembril 2024. a New
Yorgis.
Eesti ja Botswana vaheline leping järgib üldjoontes Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (ingl
k Organisation for Economic Co-operation and Development, edaspidi OECD) koostatud tüüplepingut.
Seisuga 1. märts 2024. a on Eestil kehtivaid topeltmaksustamise vältimise lepingud 63 riigiga1.
Topeltmaksustamise vältimise lepingute eesmärk on soodustada investeeringuid lepinguosaliste riikide
vahel. Leping kui rahvusvaheline õigusakt annab investoritele võrreldes riigisisese õigusaktiga suurema
õiguskindluse lepinguga reguleeritud maksusüsteemi elementide suhtes, kuna kahepoolse rahvusvahelise
lepingu muutmine nõuab üldjuhul rohkem aega kui riigisisese õigusakti muutmine. Eesmärgi saavutamiseks
piirab leping tulumakse, mida tuluallikariik teise riigi residentide tulule võib kehtestada, tagab isikute võrdse
kohtlemise ning kõrvaldab võimaliku topeltmaksustamise. Lepingus sätestatud vastastikuse teabevahetuse
kohustus loob lisavõimalusi maksupettuste tõkestamiseks.
1.2 Eelnõu ettevalmistaja
Seaduse eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna
peaspetsialist Tiina Hansson (tel 5885 1480,
[email protected]). Seaduse eelnõu ning seletuskirja
juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna õigusloome
valdkonna juht Virge Aasa (tel 5885 1493,
[email protected]). Lepingu tõlkis vandetõlk Terje Arro
(Luisa Tõlkebüroo, tel 626 4284,
[email protected]), tõlget on toimetanud Tiina Hansson.
1.3 Märkused
Eelnõu on seotud 18. mai 2023. a kinnitatud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punktiga 3.1.9, mis
seab eesmärgiks, et Eesti on ettevõtlus-ja maksukeskkonna ning välislepingute poolest parim maa, kus
luua ja hoida ettevõtte peakorterit ning mille kaudu globaalselt hallata varasid. Eelnõu ei ole seotud muu
menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.
Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika
eeskiri“ § 1 lõike 2 punktiga 3 ei ole koostatud eelnõu väljatöötamiskavatsust.
1
Sõlmitud lepingute nimekiri on kättesaadav Rahandusministeeriumi veebiaadressilt
https://www.rahandusministeerium.ee/et/topeltmaksustamise-valtimise-lepingud
1
Pärast allkirjastamist tuleb leping ratifitseerida Riigikogus ning ratifitseerimise aluseks on Eesti Vabariigi
põhiseaduse §-s 113 väljendatud seadusereservatsiooni põhimõte, mille kohaselt tuleb maksuküsimused
kehtestada seadusega. Seaduse vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik poolthäälte enamus.
Tulenevalt Välisministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei vahel kokku lepitud
välislepingute lihtsustatud menetlemise korrast lisati kooskõlastusringil olevale lepingu heakskiitmise
korralduse eelnõu seletuskirjale ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand. Korralduse eelnõu seletuskiri
koostati seaduseelnõu seletuskirjale kehtestatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja reegleid
järgides. Lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esitati ministeeriumidele kooskõlastamiseks koos
lepingu heakskiitmise korralduse eelnõuga ja esitatakse otse Välisministeeriumile Vabariigi Valitsusele
esitamiseks.
2. Seaduse eesmärk
Seadusega ratifitseeritakse leping ja luuakse võimalus selle kohaldamiseks.
Eesti sõlmib topeltmaksustamise vältimise lepinguid, et tagada maksukeskkonna stabiilsus nii välismaistele
ettevõtjatele, kes investeerivad Eestisse kui ka Eesti ettevõtjatele, kes laiendavad oma tegevust
välisturgudele. Kahes või enamas riigis tegutsemise tagajärjel on isik tavaliselt allutatud vähemalt kahe riigi
maksuseadustele, mille kohaldamise tulemusena võib tekkida juriidiline topeltmaksustamine.
„Rahvusvaheline juriidiline topeltmaksustamine“ on maksuõiguse termin, millega tähistatakse olukorda,
kus kaks riiki maksustavad samalaadsete maksudega ühe ja sama maksumaksja tulu. Juriidilise
topeltmaksustamise kõrval eksisteerib majanduslik topeltmaksustamine, mis tähendab, et sama tulu
maksustatakse kahe erineva maksumaksja tuluna.
Topeltmaksustamise kahjulik mõju rahvusvahelisele majandustegevusele on ilmne ning
topeltmaksustamise vältimise lepingute peamine eesmärk ongi juriidilise topeltmaksustamise
kõrvaldamine. Topeltmaksustamise ennetamiseks jagab leping maksustamisõigusi riikide vahel eri
tululiikide kaupa. Selline jagamine toimub ühe riigi maksustamisõiguse piiramisena teise riigi kasuks ja
vastupidi. Lisaks topeltmaksustamise kõrvaldamisele on välisinvestorile oluline, et teda ei maksustataks
investeeringu sihtkohariigis koormavamalt kui kohalikke ettevõtjaid. Leping sätestabki teatud piirides
maksumaksjate võrdse kohtlemise kohustuse.
Kuna mitmes riigis tegutsemisel võib eri riikide maksuseaduste kohaldamise tulemusena tekkida ka
topeltmittemaksustamine ja suureneda võimalus muul viisil maksukohustuse täitmisest
kõrvalehoidumiseks, sätestab leping võimaluse ja kohustuse maksualase teabe vahetuseks lepinguosaliste
riikide pädevate ametiisikute vahel. Pädevateks ametiisikuteks on üldjuhul maksuhaldurid (st Eestis Maksu-
ja Tolliamet).
Leping võib luua maksumaksjatele riigisisese õigusega võrreldes vaid soodsamad tingimused, kuna leping
riigile uusi maksustamisõigusi ei anna. Kui lepingus on antud ühele lepinguosalisele riigile teatud liiki tulu
maksustamise õigus, kuid riigisisese seaduse kohaselt sellist tulu seal ei maksustata, siis ei teki riigil lepingu
alusel õigust maksu võtta. Kui näiteks tulumaksuseaduse (edaspidi ka TuMS) alusel mitteresidendile
makstavat dividendi ei maksustata, pole Eestil õigust lepingus sätestatud määras dividendilt tulumaksu
kinni pidada.
2
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Seaduse eelnõu koosneb ühest lausest, millega ratifitseeritakse lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli
eelnõu.
Eesti ja Botswana vaheline leping koosneb 30 artiklist ja lepingu juurde kuuluvast protokollist.
Lepingu esimesed 5 artiklit käsitlevad lepingu kohaldamisala ja mõisteid.
Artikkel 1
Lepingut kohaldatakse lepinguosaliste riikide residentidele. Residendi mõiste on määratletud viitega
riigisisesele õigusele lepingu artiklis 4. Eesti tulumaksuseaduses on residendi mõiste sätestatud §-s 6.
Teatud lepingu sätted kohalduvad isikutele, kes ei pruugi olla kummagi riigi residendid. Näiteks artikkel 19
(avalik teenistus) võib kohalduda Eesti või Botswana avalikule teenistujale, kes pole kummagi riigi resident.
Artikli 25 (teabevahetus) kohaselt võivad riigid teavet vahetada ka kolmandate riikide residentide kohta.
Artikkel 2
Lepingu artiklis 2 sätestatakse lepingu ese- maksud, millele lepingut kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse
Eestis ja Botswanas kehtestatud tulumaksudele sõltumata nende kogumise viisist. Artikli 2 lõikes 2 on
sätestatud tulumaksu määratlus ning lõikes 3 on nimetatud kummaski riigis kehtestatud maksud, millele
lepingut eelkõige kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse ka samastele või sama laadi maksudele, mis
kehtestatakse olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu allakirjutamist. Pädevatel
ametiisikutel lasub kohustus maksuseaduste olulisematest muudatustest teineteist teavitada.
Teabevahetuse (artikkel 25) ja maksude sissenõudmisel abi osutamist puudutava artikli (artikkel 26)
kohaldumisala on laiem. Teavet vahetatakse kõigi maksude kohta, mille lepinguosaline riik või selle
kohaliku omavalitsuse üksus on kehtestanud.
Artikkel 3
Mõistete juures tuleb tähele panna, kas määratlus on antud viitega riigisisesele õigusele või on määratlus
riigisiseses õiguses kasutatud samalaadsetest mõistetest sõltumatu. Artikkel 3 koondab mitmeid lepingus
kasutatavaid mõisteid, kuid artiklid 4 ja 5 on pühendatud ühe mõiste selgitamisele. Mõistete ja terminite
määratlusi võib siiski leida ka lepingu teistest artiklitest, kuid sellisel juhul omab termin tähendust ainult
konkreetse artikli kohaldamisel.
Artikli 3 lõige 2 sätestab üldreegli lepingus määratlemata mõistete tõlgendamiseks. Kui kontekstist ei tulene
teisiti või pädevad ametiisikud ei ole teistsuguses tähenduses kokku leppinud, lähtub lepinguosaline riik
lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet tõlgendades selle lepinguosalise riigi seadustes sellel ajal
kasutatud määratlusest, pidades silmas, et maksuseadustes määratletud mõisted on ülimuslikud teistes
seadustes määratletud mõistete suhtes. Nimetatud sätte kohaldamisel tuleb silmas pidada ka rahvusvaheliste
lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklites 31, 32 ja 33 sätestatud rahvusvaheliste lepingute
tõlgendamise üldreegleid.
Artikkel 4
Lepingu artikkel 4 määratleb termini lepinguosalise riigi resident lepingu teiste sätete kohaldamiseks
ning sätestab reeglid lepinguresidentsuse määramiseks, kui lepinguosaliste riikide seaduste koosmõjus
tekib topeltresidentsus. Lepingu kohaselt on isik resident, kui ta on resident lepinguosalise riigi õiguse
alusel ning kui ta on selles riigis maksukohustuslane. Siin peetakse üldiselt silmas piiramatut
maksukohustust maailmatulult, mitte maksukohustust ainult sellest riigist saadud tulult. Samas ei välista
3
see säte oma kohaldamisalast territoriaalse maksusüsteemiga riikide2 residente. Residendina lepingu
mõistes käsitatakse ka seda riiki ennast ja selle kohaliku omavalitsuse üksust ehk siis selliseid üksuseid,
kes lepingus sätestatud üldiste reeglite alusel residendiks ei kvalifitseeruks (ei ole isikud artikkel 3 lõige
1 punkt d kohaselt ega ka tulumaksukohustuslased), kuid kellele peetakse vajalikuks lepingut kohaldada,
kui nad näiteks teisest riigist tulu saavad.
Kui füüsiline isik on residendi määratluse kohaselt nii Eesti kui ka Botswana resident, siis lepingu artikli
4 lõike 2 kohaselt määratakse isiku residentsus eelnimetatud artiklis toodud kriteeriume järgides, andes
eelisõiguse isikuga lähemalt seotud riigile.
Muude isikute, kelleks on peamiselt äriühingud, topeltresidentsuse tekkimisel lahendatakse küsimus Eesti
ja Botswana pädevate ametiisikute kokkuleppel, arvestades isiku kõrgeima juhtimisorgani asukohta, isiku
asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud asjaomast tegurit.
Kõrgeima juhtimisorgani asukoht (inglise keeles place of effective management) on Eesti õigussüsteemis
tundmatu termin, kuid paljudes teistes riikides on see juriidiliste isikute ja muude üksuste residentsuse
kindlaksmääramise kriteeriumina kasutusel. Eesti ei ole siiani nõustunud kasutama kõrgeima juhtimisorgani
asukoha kriteeriumi residentsuse määramisel otsustavana, kuid on olnud valmis mainima seda ühe
otsustamist mõjutava tunnusena. OECD 2014.aasta tüüplepingu kommentaar nr 24 artikli 4 lõikele 3
selgitas, mida kõrgeima juhtimisorgani asukoht lepingu kontekstis ja rahvusvahelises maksuõiguses üldiselt
tähendab: „Kõrgeima juhtimisorgani asukoht on koht, kus võetakse sisuliselt vastu kõige olulisemaid
otsuseid üksuse kui terviku juhtimise ja majandustegevuse kohta. Kõrgeima juhtimisorgani asukoha
kindlaksmääramiseks tuleb uurida kõiki olulisi asjaolusid. Üksusel võib olla mitu juhtimiskohta, kuid samal
ajal saab tal olla ainult üks kõrgeima juhtimisorgani asukoht.“
Artikkel 5
Püsiva tegevuskoha tekkimise tingimused on kindlaks määratud lepingu artiklis 5. Artikli 5 lõige 1 sätestab
püsiva tegevuskoha tekkimise üldreegli. Lõikes 2 on toodud tüüpiliste püsivate tegevuskohtade näited.
Toodud loetelu täiendab lõiget 1, kuid püsiv tegevuskoht tekib vaid siis, kui see vastab lõikes 1 nimetatud
tingimustele.
Püsiv tegevuskoht lepingu mõistes on reeglina äritegevuse kindel koht, mille kaudu täielikult või osaliselt
toimub ettevõtja äritegevus. Selleks, et mitteresidendil tekiks teises riigis püsiv tegevuskoht, peab tema
käsutuses olema koht äritegevuseks (näiteks kontor, tehas, ehitusplats, töökoht kellegi teise kontoris).
Siinkohal pole oluline, kas see koht on ainuüksi mitteresidendi kasutuses või millisel õiguslikul alusel
mitteresident kohta kasutab, määrav on asjaolu, et mitteresidendil on võimalus konkreetset kohta oma
ettevõtluse jaoks kasutada. Teine oluline tingimus on, et koht peab olema püsiv ning moodustama
majandusliku ja geograafilise terviku. Sõna ’püsiv’ tähendab püsiva tegevuskoha puhul nii geograafilist kui
ka ajalist püsivust ning eeldab tõlgendamisel teatud paindlikkust ja konkreetsele äritegevusele iseloomulike
asjaolude arvestamist. Kolmas tingimus on, et mitteresidendist ettevõtja majandustegevus peab toimuma
eelnimetatud koha kaudu, mis reeglina tähendab seda, et ettevõtja ise või tema heaks töötavad isikud peavad
põhiliselt tegutsema selles kohas.
Lepingu artiklis 5 saab eristada kahte liiki püsivat tegevuskohta: geograafiliselt püsiv (lõiked 1, 2 ja 3) ja
ettevõtja enda, tema töötajate või vahendajate tegevuse tulemusena tekkiv püsiv tegevuskoht (lõike 3 punkt
b ja lõige 6).
Püsiva tegevuskoha enamlevinud vormid on välisriigi juriidilise isiku filiaal ja välisriigi ettevõtja käsundi
alusel tegutsevad nii-öelda sõltuvad esindajad, kellel on õigus ettevõtja nimel lepinguid sõlmida. Kui
2
Riigid, kes oma residentide välisriigist saadud tulu ei maksusta.
4
esindajat saab käsitada ettevõtjast majanduslikult ja õiguslikult sõltumatuna, siis selline esindaja ettevõtjale
püsivat tegevuskohta ei tekita.
Lepingus käsitatakse ehitusplatsi, ehitus-, montaaži- või seadmestamistöid või sellise ehitusplatsi või
selliste töödega seotud järelevalvetegevust püsiva tegevuskohana üksnes juhul, kui selline tegevus kestab
üle 12 kuu. Perioodi arvestatakse töö alustamisest (sh igasugune ettevalmistav töö) kuni lõpetamiseni, ajutisi
(nt ilmast, materjali või tööjõu puudumisest sõltuvaid) tööseisakuid maha ei arvestata.
Lisaks ehitustegevusele sätestab leping konkreetse ajalise läve ka teenuste osutamisel tekkivale püsivale
tegevuskohale. Teenuste osutamisel tekib ettevõtjal püsiv tegevuskoht juhul, kui ta osutab teises riigis
teenuseid (sealhulgas nõustamis- ja juhtimisteenuseid) üle 183 päeva 12-kuulise ajavahemiku jooksul.
Olenemata püsiva tegevuskoha tekkimise võimalikkusest artikli 5 lõikes 1 loetletud tunnuste alusel, ei teki
ettevõtjal teises riigis püsivat tegevuskohta juhul, kui tema tegevus teises lepinguosalises riigis piirdub
ettevalmistavat või abistavat laadi tegevusega.
Artikkel täpsustab ka, et äriühingute omavaheline seotus ei anna ainuüksi põhjust käsitada ühte äriühingut
teise püsiva tegevuskohana.
Järgnevates artiklites käsitletakse tulu maksustamist, mille kohta sätestatakse järgmised põhimõtted.
Artikkel 6
Kinnisvaratulu ja kinnisvara võõrandamisest saadud kasu (vt ka artikli 13 seletus) võib maksustada
lepinguosalises riigis, kus vara asub. Kinnisvara mõiste on lepingus laiem kui Eesti riigisiseses õiguses,
näiteks hõlmab see lepingus ka kinnisvara päraldisi, eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses
kasutatavaid seadmeid, õigusi tasule maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või kasutusõiguse eest
ning muid kinnisvaraga seotud õigusi. Kinnisvara asukohariigil on piiramatu õigus maksustada kinnisvarast
saadud tulu ka juhul, kui kinnisvara on seotud teise lepinguosalise riigi residendi äritegevusega.
Kuigi näiteks Eesti kinnisvara asukohariigina lubab teise riigi residendil lisada kinnisvaratulu püsiva
tegevuskoha muude tulude hulka ja maksustab seda artikli 7 alusel, kindlustab artikkel 6 kinnisvara
asukohariigi maksustamisõiguse ka juhul, kui isikul, kes kinnisvaratulu saab, ei ole kinnisvara asukohariigis
püsivat tegevuskohta.
Artikkel 7
Ärikasumit, mida ettevõtja saab teises lepinguosalises riigis toimuvast äritegevusest, võib maksustada
teises lepinguosalises riigis ainult juhul, kui ettevõtja äritegevus toimub seal asuva püsiva tegevuskoha
kaudu. Kasumit, mis on omistatav püsivale tegevuskohale, võib maksustada püsiva tegevuskoha
asukohariigis. Kuigi püsiv tegevuskoht ei ole iseseisev isik vaid majandusüksus, mille kaudu ettevõtja
tegutseb, käsitletakse püsivat tegevuskohta suhetes selle ettevõtjaga, kelle püsiv tegevuskoht ta on,
eraldiseisva isikuna. Sellest põhimõttest lähtudes omistavad lepinguosalised riigid püsivale tegevuskohale
kasumi, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks, kui ta tegutseks iseseisvalt samal tegevusalal kui see
ettevõtja, kelle püsiv tegevuskoht ta on. Kasumi omistamine toimub riigisisese õiguse alusel ehk leping
üldiselt ei sätesta, milliste reeglite alusel püsivale tegevuskohale kasumit omistada tuleb. Võrdse
kohtlemise artiklist tuleneb siiski põhimõte, et mitteresidendist ettevõtjat, kes tegutseb teises
lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu ei tohi maksustada koormavamalt, kui selle riigi
residendist ettevõtjat. Paraku on selle võrdse kohtlemise põhimõtte tõlgendamine riigiti väga erinev ning
väljaspool Euroopa Liitu asuvad riigid kohtlevad püsivat tegevuskohta võrreldes oma residentidega
siiski ebasoodsamalt. Selline ebavõrdne kohtlemine avaldub sageli just maksubaasi arvestamise reeglite
erinevuses, mida põhjendatakse asjaoluga, et püsiv tegevuskoht on mitteresidendist ettevõtja
struktuuriüksus mitte eraldiseisev juriidiline isik ja seega pole absoluutselt võrdne kohtlemine võimalik.
5
Püsiva tegevuskoha kasumi arvestamisel peab lepinguosaline riik lubama püsiva tegevuskoha tuludest
maha arvata ka püsiva tegevuskoha tegevusega seotud kulud. Eraldi on ära mainitud juhtimis- ja
halduskulud, mille mahaarvamist tuleb lubada olenemata sellest, kas need kulud tekkisid püsiva
tegevuskoha asukohariigis või mujal. Lepingus on sõnaselgelt nimetatud ka kulud, mida püsiva
tegevuskoha asukohariik ei pea lubama maha arvata, ja tulud, mida püsiva tegevuskoha tuludeks ei loeta.
Kulude mahaarvamise ja tulude lisamise keeld ei kehti juhul, kui tegemist on reaalselt tehtud kulutuste
hüvitamiseks tehtud maksetega püsivalt tegevuskohalt peakontorile3 või muule sama ettevõtja
struktuuriüksusele, või vastupidi. Sellised kulud ja tulud on näiteks litsentsitasud, komisjoni- ja
juhtimistasud ning intressid. Intresside mahaarvamise keeld ei kehti krediidiasutuste püsivatele
tegevuskohtadele.
Artikli 7 viimane lõige paneb paika artikkel 7 vahekorra teiste artiklitega. Kui ettevõtja kasumi hulgas
on lepingu teistes artiklites käsitletud tulu, siis ei takista artikkel 7 teistele tulu liikidele teiste asjakohaste
sätete kohaldamist. Kuigi nii mõnedki teised artiklid viitavad püsiva tegevuskoha kasumi maksustamise
osas omakorda tagasi artiklile 7, on artikli 7 viimane lõige üldreegel teiste artiklite suhtes, millele teised
artiklid on teatud tulu liigi osas kehtestanud erandid.
Artiklit 7 kohaldatakse tulule, mida tulumaksuseaduse alusel maksustatakse paragrahvide 49-53 alusel.
Artikkel 8
Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse veoettevõtja residendiriigis.
Rahvusvahelise veo mõiste on määratletud artiklis 3 ning selle kohaselt käsitatakse rahvusvahelise veona
lepinguosalise riigi ettevõtja mere-või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui selline tegevus toimub ainult ühes
lepinguosalises riigis ja laeva või õhusõiduki käitaja ei ole selle riigi ettevõtja.
Artikkel 8 on erand artikli 7 suhtes. Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse
lepinguosalises riigis, kus veoettevõtja on resident, ka siis, kui kasum on omistatav ettevõtja teises
lepinguosalises riigis olevale püsivale tegevuskohale.
Lõike 2 kohaselt maksustatakse veoettevõtja residendiriigis ka kasum, mis on saadud laeva või õhusõiduki
käitamisest seoses osalusega puulis või muud liiki ühises äritegevuses. Puuli jaoks ei ole olemas ühtset
mudelit, esineb erinevaid koostöövorme. Üldjuhul tegutsetakse puulis puulilepingute alusel, mis määravad
kindlaks, kuidas ühisest äritegevusest saadud tulu või kasumit jagatakse4. Näiteks mereveopuul hõlmab
teatavat arvu sarnaseid laevu, mis kuuluvad erinevatele omanikele, kuid mida hallatakse ühiselt.
Artikkel 9
Lepingu artikkel 9 käsitleb maksustatava kasumi jaotamist seotud ettevõtjate vahel ehk teisisõnu sätestab
aluse siirdehindade5 korrigeerimiseks. Selles artiklis on maksustatava kasumi kindlaksmääramise reeglid
juhuks, kui ühe lepinguosalise riigi ettevõtja otseselt või kaudselt osaleb teise lepinguosalise riigi ettevõtja
osa- või aktsiakapitalis või juhtimises. Kui seotud isikute vahel tehtud tehingu hind ei vasta turuhinnale ja
ettevõtja kasum jääb seetõttu väiksemaks kui ta oleks olnud siis, kui tehingud oleksid tehtud turuhinnaga,
on ettevõtja residendiriigil õigus ettevõtja kasumit korrigeerida. Kui üks riik on ühe tehingupoole kasumit
korrigeerinud, peaks teise tehingupoole kasumit ka vastavalt allapoole korrigeerima, et ei tekiks
topeltmaksustamist. Artikkel sätestab ka sellise teises riigis tasutava maksusumma korrigeerimise
3
Peakontorina (inglise keeles head office) käsitatakse mitteresidendist ettevõtjat, kellel on teises riigis püsiv tegevuskoht.
Terminit kasutatakse peamiselt siis, kui käsitletakse selle mitteresidendist ettevõtja ja püsiva tegevuskoha omavahelisi (ka
tinglikult toimunud) tehinguid ja suhteid.
4
OECD (2017) tüüplepingu kommentaar nr 23 artiklile 8, lk 224 http://www.oecd.org/berlin/publikationen/43324465.pdf
5
Siirdehind – seotud isikute (nt ema- ja tütarettevõtja) vahel tehtud tehingu hind.
6
kohustuse, kuid OECD tüüplepingu kommentaare lugedes selgub, et teine riik on kohustatud oma
residendist ettevõtja (või seal asuva püsiva tegevuskoha) maksusummat korrigeerima ainult juhul, kui ta
teise riigi korrektuuriga nõus on. Praktikas tähendab see seda, et riigid püüavad vastastikkuse kokkuleppe
menetluse teel üksmeelele jõuda seotud isikute vahel tehtud tehingute turuhinnas, millest tulenevalt siis
korrigeeritakse seotud ettevõtjate kasumit ühes riigis alla- ja teises ülespoole.
Võrreldes Eesti tulumaksuseaduse §-ga 8 on ettevõtjate seotuse määramise kriteeriumid lepingus väga
üldiselt sätestatud.
Artikkel 10
Väljamakstavat dividendi võib maksustada nii see lepinguosaline riik, kus dividendimaksja on resident kui
ka see lepinguosaline riik, kus dividendisaaja on resident. Dividendimaksja kasumit maksustab
lepinguosaline riik, kus dividendi maksev äriühing on resident ja kui äriühingul on välisriigis püsiv
tegevuskoht, siis ka see riik, kus püsiv tegevuskoht asub. Selline kasum maksustatakse artikli 7 kohaselt
ning saadud dividend artikli 10 alusel, üldjuhul väljamakstavalt dividendilt tulumaksu kinnipidamise teel.
Leping annab tuluallikariigile6 dividendi piiratud maksustamisõiguse. Kinnipeetava maksu ülempiiriks on
5 protsenti dividendi brutosummast.
Leping sätestab ka dividendi mõiste viitega riigisisesele õigusele. Dividend lepingu mõistes on igasugune
tulu osalusest või muust kasumi saamise õigusest (mis ei ole võlanõue) ning teistest õigustest saadav
tulu, mida riigisisese õiguse alusel maksustatakse nagu dividendi või muud kasumijaotist.
Artikkel 10 lõige 5 ei luba riigil maksustada teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu makstavaid
dividende ega selle äriühingu jaotamata kasumit, olenemata sellest, et see kasum võib olla tekkinud
esimesena mainitud riigis. See reegel ei kehti juhul, kui dividendi makstakse esimesena mainitud riigi
residendile ja siis kui osalus, millelt dividendi makstakse on seotud selles riigis asuva püsiva tegevuskoha
äritegevusega. Ehk siis riik võib maksustada teise riigi residendi makstud dividendi kui dividendi saaja
residendiriik või kui püsiva tegevuskoha allikariik, aga mitte kui dividendi allikariik.
Tulumaksuseaduse alusel juriidilisele isikule makstavalt dividendilt tulumaksu kinni ei peeta, mistõttu
leping mitteresidendile makstava dividendi maksustamist oluliselt ei mõjuta.
Tulumaksuseaduse § 29 lõike 71 kohaselt maksustatakse tulumaksuga vaid mitteresidendist füüsilisele
isikule makstud dividend või muu kasumieraldis, mida ta sai residendist äriühingult, kui see on
residendist äriühingu tasemel või dividendi maksmise aluseks olevat kasumit jaotanud äriühingu tasemel
maksustatav TuMS § 501 alusel ehk 14% määraga ega ole maksustatav § 50 lõike 1 alusel. Sel juhul on
kasumit jaotaval äriühingul kohustus 7% tulumaksu kinni pidada (TuMS § 41 punkt 72 ja TuMS § 43
lõige 1 punkt 11). Lepingust tulenevalt peab Eesti mitteresidendist füüsilisele isikule makstavalt
dividendilt kinnipeetava maksu määra vähendama 7 protsendilt 5 protsendini. Alates 1. jaanuarist 2025
muutub TuMS § 29 lõige 71 kehtetuks, mis tähendab, et leping mitteresidendist füüsilisele isikule makstava
dividendi maksustamist ei mõjuta.
Artikkel 11
Lepingu kohaselt ei või teise riigi residendile makstavalt intressilt kinnipeetava maksu määr ületada 7,5
protsenti intressi brutosummast.
6
Lepinguosaline riik, mille residendist äriühing dividendi maksab
7
Tuluallikariigil ei ole artikli 11 lõike 3 alusel õigust maksustada intresse, mille saajaks on teise
lepinguosalise riigi valitsus või kohaliku omavalitsuse üksus, keskpank või lepingus nimetatud sihtasutused.
Pädevate ametiisikute kokkuleppel võib seda loetelu edaspidi täiendada valitsuse omandis olevate
üksustega.
Termin intress on lepingus määratletud kui tulu igasuguselt võlanõudelt. Leping täpsustab, et termin ei
hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu ning hilinenud makse eest võetavat viivist. Intressi
määratlus lepingu mõistes ei sõltu riigisiseses õiguses kasutuselolevast intressi määratlusest ehk siis tulu,
mis riigisisese õiguse alusel võib olla käsitletav intressina, kuid pole seda lepingu mõistes,
maksustatakse mõne teise selle tulu olemusega sobiva lepingu artikli kohaselt või muu tulu maksustamist
käsitleva artikli alusel.
Artiklis sätestatud tuluallikariigi maksustamisõiguse piirang ei kehti olukorras, kus väljamakse tegija ja tulu
saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab võlanõude eest makstava intressi summa selle
summa, milles oleksid intressi maksja ja intressi saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta. Enammakstud
intressi osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid.
Tulumaksuseaduse kohaselt on turuväärtust ületav intressi osa maksustatav siirdehinna reeglite alusel
(olenevalt väljamaksja isikust kas TuMS § 14 lõige 7, TuMS § 50 lõige 4 või § 53 lõige 46).
Tulumaksuseaduse § 29 lõike 7 kohaselt maksustatakse teatud tingimustel tulumaksuga intress, mida
mitteresident sai seoses osalusega lepingulises investeerimisfondis või muus varakogumis, kui tema
varast intressi maksmise ajal või kahe aasta jooksul enne seda moodustasid otse või kaudselt üle 50%
Eestis asuvad kinnisasjad. Sellise fondi arvel osakuomanikule tehtud väljamakse aluseks pole võlanõue.
Kuna lepingu määratluse kohaselt on intress tulu võlanõudelt, siis TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu
maksulepingu mõistes intressiks ei liigitu. Selle lepingu kohaselt on TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu
maksustatav artikli 6 (kinnisvaratulu) alusel.
Artikkel 12
Eesti - Botswana lepingu kohaselt on tuluallikariigil litsentsitasu piiratud maksustamise õigus. Piiratud
maksustamise õigus tähendab siinkohal, et kinnipeetav maks ei või ületada 5% litsentsitasu brutosummast
tööstus-, kaubandus- või teadusseadme kasutamise või kasutamise õiguse eest ning 7,5% litsentsitasu
brutosummast muudel juhtudel.
Leping käsitab litsentsitasuna makseid teadustöö, kirjandus- või kunstiteose autoriõiguse eest; patendi,
kaubamärgi, kasuliku mudeli ja tööstusdisainilahenduse, salajase valemi või tehnoloogia eest ning
tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase oskusteabe kasutamise eest.
Sarnaselt intressi artikliga on litsentsitasu artiklisse lisatud täpsustus, et tuluallikariigil on maksustamisõigus
olukorras, kus litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja või nende mõlema ja muu isiku erisuhte tõttu ületab
litsentsitasu selle summa, milles oleksid litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja kokku leppinud ilma sellise
suhteta. Enammakstud litsentsitasu osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt,
arvestades lepingu teisi sätteid.
Tulumaksuseaduse § 29 lõike 6 punkt 4, § 41 punkt 8 ja § 43 lõike 1 punkt 2 sätestavad mitteresidentidele
makstavalt litsentsitasult kinnipeetava maksu määraks 10 protsenti. Lepingu mõjul ei saa Eesti
mitteresidendile makstava litsentsitasu puhul olenevalt litsentsitasu liigist üle 5 või 7,5 protsendi maksu
kinni pidada, välja arvatud juhul, kui tegemist on eelmises lõikes mainitud enammakstud litsentsitasuga.
Viimasel juhul võime oma tulumaksuseadust enammakstud litsentsitasu osale piiranguteta kohaldada ehk
pidada kinni 10 protsenti tulumaksu.
8
Artikkel 13
Kasu vara võõrandamisest maksustatakse üldjuhul vara võõrandaja residendiriigis. Terminil
võõrandamine (alienation) on lepingu kontekstis võimalikult lai tähendus hõlmates igasugust vara
üleandmist teisele isikule, sealhulgas müüki, vahetust, sundvõõrandamist, mitterahalist sissemakset
äriühingusse, kinget ja vara üleminekut surma korral. Tuluallikariigil on õigus maksustada kasu, mida teise
riigi resident saab selles riigis asuva kinnisvara võõrandamisest ja selles riigis asuva püsiva tegevuskoha
enda või püsiva tegevuskoha tegevusega seotud vara võõrandamisest.
Artikkel 13 lõike 3 kohaselt võib kasu rahvusvahelises veos kasutatava laeva või õhusõiduki või nende
kasutamisega seotud vallasvara võõrandamisest maksustada ainult see riik, mille resident laeva või
õhusõiduki käitaja on. See lõige on kooskõlas artiklis 8 sätestatud põhimõttega, et rahvusvahelistest
vedudest saadud kasum maksustatakse ainult sõiduki käitaja residendiriigis.
Artikli 13 lõige 4 võrdsustab kinnisvara võõrandamisega ka osaluse võõrandamise sellises äriühingus,
varakogumis või muus üksuses, mille väärtus tuleneb vähemalt 50 protsendi ulatuses otseselt või kaudselt
kinnisvarast. Sellise osaluse võõrandamisest saadud kasu võib esmajärjekorras maksustada see riik, kus
kinnisvara asub. Tulumaksuseaduse § 29 lõike 4 punkt 5 piirab mõnevõrra artikkel 13 lõike 4 kohaldamist,
kuna lubab mitteresidendi kasu osaluse võõrandamisest maksustada ainult juhul, kui mitteresidendil oli
äriühingus või varakogumis võõrandamise ajal vähemalt 10protsendine osalus. Teise tingimusena tuleb
TuMsi kohaselt hinnata kinnisasjade osakaalu võõrandamisele eelnenud 2-aastasel perioodil.
Lepingu kohaldamisel tuleb arvestada seda, et kui lepingu tähenduses võõrandamistehingutest saadud
kasu maksustatakse TuMS § 50 alusel, siis tähendab see seda, et Eesti käsitab seda tulu ärikasumina ja
kohaldab sellele artiklit 7. Kui tulule kohaldub TuMS § 15, siis kohaldub artikkel 13. Terminid
’ärikasum’ ja ’kasu vara võõrandamisest’ ei ole lepingus määratletud ja seega sisustatakse need artikli 3
lõikest 2 kohaselt lepingut kohaldava riigi (maksu)õigusest lähtuvalt. Näitena võib siinkohal tuua
äriühingu likvideerimisel osanikule või aktsionärile tehtavad väljamaksed, mida erinevate riikide
õigusest tulenevalt võidakse maksustada kolme erineva artikli alusel. Osad riigid käsitavad
likvideerimisel tehtavaid väljamakseid dividendina, teised kasuna vara võõrandamisest ja kolmandad
ärikasumina. Eesti maksustab residendist äriühingu makstava likvideerimisjaotise esmajärjekorras
äriühingu tasandil TuMS § 50 lõike 2 kohaselt ning vajadusel osa likvideerimisjaotisest § 15 lõike 3
alusel saaja tuluna. Paragrahv 50 lõige 2 alusel maksustatavale osale kohaldub lepingu artikkel 7 ja §
15 lõige 3 alusel maksustatavale osale artikkel 13.
Artikkel 14
Eesti-Botswana vaheline hõlmab erinevalt OECD tüüplepingust tehnilise teenuse tasu artiklit. Lepingu
kohaselt ei või tuluallikariigis kinnipeetav maks ületada 7,5 protsenti tehnilise teenuse tasu brutosummast.
Tehnilise teenuse tasuna käsitletakse lepingu artiklites 8, 16 ja 17 käsitlemata makset juhtimis-, tehnilise-
või nõustamisteenuse eest. Välistatud on töötajale, haridusasutuses õpetamise eest või füüsiliste isikute
vahelised maksed.
Tulumaksuseaduse § 29 lõige 3, § 41 punkt 10 ja § 43 lõike 1 punkt 2 sätestavad mitteresidentidele
makstavalt tehnilise teenuse tasult kinnipeetava maksu määraks 10 protsenti. Tulumaksuseaduse ja lepingu
koosmõjus tuleb Botswana residendile makstavale tehnilise teenuse tasule rakendada 7,5 protsendilist
lepingumäära.
Artikkel 15
Töötamise eest saadud tulu maksustatakse lepingus sätestatud tingimustel kas lepinguosalises riigis, kus
maksumaksja on resident, või riigis, kus on toimunud töötamine.
9
Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu on teisel lepinguosalisel riigil õigus
maksustada vaid eeldusel, et töötamine toimub selles teises lepinguosalises riigis. Kui lepinguosalise riigi
residendi töötamine toimub küll teises lepinguosalises riigis, kuid see ei kesta enam kui 183 päeva ning
töötamisega seotud tasu ei maksa teise lepinguosalise riigi resident või teises lepinguosalises riigis asuv
mitteresidendi püsiv tegevuskoht, on maksustamise õigus vaid töötaja residendiriigil.
Artikkel sätestab ka erireeglid rahvusvahelistes vedudes kasutatavatel laevadel või õhusõidukitel töötamise
eest saadud tasu maksustamiseks. Artikli ülejäänud sätetest olenemata on nimetatud tasu maksustamise
esmane õigus laevu või õhusõidukeid rahvusvahelistes vedudes käitava ettevõtja residendiriigil.
Mitteresidendist füüsilise isiku Eestis töötamise eest saadud tasu maksustamist reguleerib TuMS § 29 lõige
1, § 41 punkt 2 ja § 43 lõige 1 punkt 1.
Artikkel 16
Tasu, mida lepinguosalise riigi resident saab teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või
muu samalaadse organi liikmena, võib maksustada selle äriühingu residendiriigis. Samalaadse organina
käsitatakse Eestis näiteks äriühingu nõukogu. Erinevalt palgatöö eest saadava tasu maksustamise
põhimõtetest ei olene juhatuse liikme tasu maksustamine sellest, kus ülesandeid täidetakse. Äriühingu
juhatuse või muu samalaadse organi liikmeks olemise eest saadava tasu maksustamise õigus on äriühingu
residendiriigil ka juhul, kui juhatuse liikme kohustusi täidetakse väljaspool seda riiki.
Eestis maksustatakse mitteresidendi juhtimis- või kontrollorgani liikme tasud tulumaksuseaduse § 29 lõike
2, § 41 punkti 2 ja § 43 lõike 1 punkti 1 alusel.
Artikkel 17
Meelelahutajate ja sportlaste teises lepinguosalises riigis toimunud tegevusest saadud tulu võib maksustada
lepinguosalises riigis, kus nende tegevus toimus. Kui meelelahutaja ja või sportlase tulu laekub mõnele
teisele isikule, ei takista artiklid 7 ja 14 lepinguosalisel riigil seda tulu artikli 16 alusel selle teise isiku kätes
maksustamast. Eraldi on sätestatud residendiriigi maksustamise ainuõigus tulule, mida saavad sellised
isikud, kelle tegevust rahastatakse riigi, kohaliku omavalitsusüksuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku
vahenditest. Viimatinimetatud erandi alla lähevad näiteks erinevate rahvakultuuri tutvustavate esinejate
külastused teise riiki, mida riik või kohalik omavalitsus toetanud on. Sellise külastuse käigus toimunud
esinemiste eest ei maksta esinejatele ka tavaliselt tasu.
Tulumaksuseaduse § 29 lõike 10 kohaselt maksustatakse mitteresidendist kunstnikule või sportlasele seoses
tema esinemisega Eestis või seoses tema teoste esitamisega Eestis makstud tasu. Tulumaks peetakse kinni
väljamakse tegemisel ning maksumäär on 10% (TuMS § 41 punkt 9 ja § 43 lõige 1 punkt 2).
Artikkel 18
Pensioni, annuiteedi ja muud seda laadi tasu maksustamise esmaõigus on tuluallikariigil. Lepinguosalise
riigi sotsiaalkindlustussüsteemi kohaselt makstud pension maksustatakse ainult tuluallikariigis.
Artikkel 19
Avaliku teenistuja töötasu maksustab üldjuhul see riik, kelle teenistuses või kelle kohaliku omavalitsuse
üksuse või muu haldusüksuse teenistuses isik töötab. Kui lepinguosalise riigi avalik teenistuja töötab teises
lepinguosalises riigis ning on selle teise riigi resident ja kodanik, on sellise tasu maksustamise õigus isiku
residendiriigil.
Artikkel 20
Väljamaksed, mida tehakse lepinguosalises riigis viibivatele üliõpilastele või praktikantidele
ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks, on õpingute asukohamaal maksust vabastatud tingimusel, et neid
10
saadakse väljaspool seda riiki asuvatest allikatest ja isik on või oli vahetult enne õppima või praktikale
asumist teise lepinguosalise riigi resident.
Artikkel 21
Lepingus eraldi nimetamata muu tulu maksustatakse tulu saaja residendiriigis olenemata tulu tekkimise
kohast. See tähendab, et artikkel kohaldub ka tulule, mis on tekkinud kolmandas riigis. Näiteks kui Eesti ja
Botswana mõlemad loevad isikut artikli 4 lõike 1 alusel oma residendiks ning topeltresidentsuse
küsimuse lahendamisel lepingu artikli 4 lõigete 2 või 3 alusel loetakse isik Eesti residendiks, siis
Botswana ei või maksustada kolmandates riikides tekkinud tulu isegi siis, kui Botswana õigusaktide
kohaselt loeb ta isikut oma residendiks.
Artikkel 22
Topeltmaksustamise kõrvaldamise artikkel on oluline siis, kui mõlemal lepinguosalisel riigil säilib õigus
tulu maksustada. Sel juhul välditakse topeltmaksustamist maksumaksja residendiriigis kas vabastus- või
tasaarvestusmeetodi abil.
Topeltmaksustamise vältimiseks kasutab Eesti sõltuvalt tululiigist vabastus- või tasaarvestusmeetodit. Kui
Eesti resident saab tulu, mida on maksustatud Botswanas, vabastab Eesti selle tulu maksust. Dividendi,
intressi, litsentsitasu, tehnilise teenuse tasu ning meelelahutaja ja sportlase tulu puhul kasutab Eesti
topeltmaksustamise vältimiseks tasaarvestusmeetodit. See tähendab seda, et kui Eesti resident saab
Botswanast eelpool nimetatud tulu, mida lepingu kohaselt on seal juba maksustatud, võib Eesti resident
oma tulumaksukohustust arvutades lahutada Eestis tasutavast tulumaksust Botswanas tasutud maksu
summa. Kui Botswanas tasutud tulumaksusumma on suurem kui maksusumma, mida Eesti resident on
kohustatud Eesti seaduste kohaselt tasuma, siis seda vahet ei hüvitata. Kui aga Botswanas tasutud
tulumaksusumma on väiksem kui Eestis tasutav maksusumma, peab Eesti resident tasuma selle tulumaksu
vahe.
Botswana kasutab topeltmaksustamise kõrvaldamiseks tasaarvestusmeetodit.
Artikkel 23
See artikkel sätestab lepinguosalistele riikidele kohustuse kõrvaldada maksumaksjate ebavõrdne
kohtlemine konkreetsetel artiklis nimetatud juhtudel. Kõik riigid kohtlevad maksumaksjaid teatud
tunnustest lähtuvalt erinevalt (näiteks arvestatakse maksustamisel isiku maksevõimet ja residentsusest
tulenevat maksukohustuse ulatust), kuid selle artikli eesmärk on eristada põhjendamatut
diskrimineerimist põhjendatult erinevast kohtlemisest.
Artikli esimene lõige sätestab kohustuse kõrvaldada ebavõrdne kohtlemine kodakondsuse alusel, mis
tähendab seda, et lepinguosaline riik ei tohi teise riigi kodanikku maksustada koormavamalt kui
võrreldavas olukorras oma riigi kodanikku. Lepingu artikli 3 kohaselt on kodanik lepinguosalise riigi
kodakondsusega füüsiline isik ja juriidiline isik või muu isikute ühendus, mis on asutatud lepinguosalise
riigi seaduste alusel. See säte ei keela maksumaksjate eristamist residentsuse alusel. Ebavõrdse kohtlemise
põhjuseks ei tohi olla kodakondsus.
Lõige 2 kohustab teise lepinguosalise riigi ettevõtja püsivat tegevuskohta kohtlema samamoodi, kui selle
riigi ettevõtjaid, kes tegutsevad samal alal.
Lõige 3 keelab ettevõtjate ebavõrdse kohtlemise nende osanike või muul viisil nende üle valitsevat mõju
omavate isikute residentsuse alusel, kuid ei kohusta oma residentidega sarnaselt kohtlema ettevõtja
mitteresidendist osanikke.
11
Teise lepinguosalise riigi residendile tehtud makseid peab residendist ettevõtjal lubama kasumit arvestades
maha arvata samadel tingimustel kui residendist ettevõtjale tehtud samasuguseid makseid (lõige 4). Eelnev
kohustus ei kehti juhul, kui maksed on tehtud seotud isikutele turuhinnast kõrgema hinnaga.
Lõige 5 täpsustab, et lepinguosaline riik ei ole kohustatud teise riigi residendist füüsilisele isikule andma
samasuguseid isiklikke maksusoodustusi nagu riik annab oma residendile. Vastasel juhul võib füüsiline
isik saada maksusoodustusi topelt – nii selles riigis, kus ta on resident, kui ka selles riigis, kus tal on püsiv
tegevuskoht.
Artikkel kohaldub kõigile maksudele, mille kumbki riik on kehtestanud.
Artikkel 24
Lepinguga vastuolus olevast maksustamisest tekkida võivate maksuvaidluste lahendamise kord on
sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse artiklis ning selle kohaselt püüavad lepinguosaliste
riikide pädevad ametiisikud lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada
vastastikusel kokkuleppel. Lisaks konkreetsete maksumaksja algatatud vaidluste lahendamisele, on
pädevatele ametiisikutele antud õigus ka üldistes lepingu tõlgendamise ja kohaldamise küsimuste
vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus suhelda.
Kui pädevad ametiisikud ei suuda kahe aasta jooksul arvates isiku kaebuse esitamisest kokkuleppele jõuda
ning samas maksuasjas ei ole Eesti ega Botswana kohtueelne vaidlusorgan ega kohus teinud otsust,
esitatakse juhtum isiku nõudmisel arutamiseks vahekohtule. Kui asjassepuutuv isik vahekohtu otsust ei
vaidlusta, on see siduv mõlema riigi jaoks. Vahekohtumenetluse detailid lepitakse kokku selles samas
artiklis sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus.
Vahekohtumenetluse säte annab ka maksumaksjale kindluse, et tema maksuvaidlus saab mõistliku aja
jooksul lahenduse ning motiveerib riike kahe aasta jooksul kokkuleppele jõudma, et kulukat
vahekohtumenetlust vältida. g
Artikkel 25
Lepingu teabevahetuse artikkel annab lepinguosaliste riikide pädevatele ametiisikutele võimaluse
vahetada lepingu ja lepinguosaliste riikide seaduste täitmiseks teavet tingimusel, et maksustamine, mille
jaoks teavet kogutakse, ei ole lepinguga vastuolus.
Teisest riigist saadud teavet tuleb hoida saladuses samamoodi ehk sarnaseid turvameetmeid kasutades kui
oma riigist saadud teavet ning seda tohib avaldada ainult lepingus loetletud isikutele ja asutustele. Kuna
maksukorralduse seaduses on maksuhalduri teabe edastamise õigused ja kohustused tunduvalt laiemad kui
lepingus, tuleb lepingu alusel saadud teavet hoida maksukorralduse seaduse alusel saadud teabest eraldi, et
vältida juhuslikku teabe edastamist isikutele, kel seda lepingu alusel õigus saada ei ole. Leping annab siiski
võimaluse lepingu alusel edastatud teavet ka lepingus nimetamata isikutele edastada, kuid selleks peab
olema täidetud kaks tingimust: sellist edastamist peavad lubama mõlema lepingupartneri õigusaktid ja teine
lepingupartner peab selle heaks kiitma.
Teabevahetus ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega lepingus nimetatud maksudega.
Eesti – Botswana lepingu kohaselt ei või riik teabevahetusest keelduda ainuüksi seetõttu, et tal enda
tarbeks sellist maksualast teavet vaja ei ole. Samuti ei või riik keelduda teabe andmisest ainult seetõttu,
et teabe valdaja on krediidiasutus, mõni muu finantsasutus, esindaja, usaldusisik, varahaldur või teave
puudutab osalust isikus.
12
Kui teabe andmine eeldab selliseid haldustoiminguid, mis on vastuolus lepinguosalise riigi seaduste ja
halduspraktikaga või kui teave ei ole lepinguosalise riigi seaduste alusel või tavapärases
haldusmenetluses kättesaadav, võib lepinguosaline riik teabe andmisest keelduda. Samuti ei tõlgendata
artikli sätteid lepinguosalise riigi kohustusena anda teavet, mis sisaldab äri- või kutsesaladust või
tootmisprotsessi käsitlevaid salajasi andmeid, või teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga.
Artikkel 26
Eesti ja Botswana vaheline leping sätestab ka maksuhaldurite koostöö põhimõtted maksunõuete
sissenõudmisel. Maksunõuete sissenõudmine ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega
lepingus nimetatud maksudega. Leping kohustab lepinguosalist riiki teise riigi maksunõuet sisse nõudma
kooskõlas oma maksude sissenõudmist ja kogumist käsitlevate õigusaktidega, nagu oleks tegu tema enda
maksunõudega. Riigid võivad kooskõlas oma seadustega rakendada teise riigi eest ka võlgniku vara
säilitamise abinõusid.
Lepinguosaline riik ei ole kohustatud teist riiki abistama maksunõuete täitmisele pööramisel kui
rakendatavad haldusabinõud on vastuolus seaduse, halduspraktika või avaliku korraga. Samuti võib abi
osutamisest keelduda, kui teine riik ei ole võtnud oma riigis maksunõude täitmise tagamiseks kõiki
meetmeid või abi osutamine põhjustaks ebaproportsionaalset halduskoormust.
Artiklis 27 kinnitatakse, et lepinguga ei mõjutata diplomaatide maksusoodustusi.
Artikkel 28
Artiklis 28 sätestatakse nn peamise eesmärgi test (inglise keeles principal purpose test), mis piirab kogu
lepingu ulatuses lepingus tululiigile ettenähtud soodustuse andmise, kui kõikide asjaolude põhjal on
mõistlik järeldada, et selle soodustuse saamine oli tehingu üks peamistest eesmärkidest ning nendel
asjaoludel soodustuse andmine ei vasta lepingu sätete eesmärgile. Seega tuleb sätet lugeda kogu lepingu,
sealhulgas selle preambuli kontekstis.
Peamise eesmärgi testi klausel lisati OECD tüüplepingusse 2017. aastal pärast maksubaasi kahandamise
ja kasumi ümberpaigutamise (ingl k Base Erosion and Profit Shifting, edaspidi BEPS) vastase projekti
tegevuskavade7 valmimist. BEPSi tegevuskava nr 6 (maksulepingust tulenevate soodustuste andmisest
keeldumine) kohaselt on selle sättega võimalik oma maksulepingud maksulepingute väärkasutamise
vältimise miinimumstandardiga vastavusse viia. OECD tüüplepingu uue artikli 29 lõike 9
kommentaarides on erinevate näidete toel selgitatud, millistel juhtudel on peamise eesmärgi testi
rakendamine kohane ja millistel mitte.
Artikkel 29
Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele teate lepingu jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse
lõpetamise kohta ning leping jõustub hilisema teate kuupäevast. Lepingu sätteid rakendatakse Eestis lepingu
jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuarist ning Botswanas lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. juulist.
Artikkel 30
Lepingu võivad lõpetada mõlemad lepinguosalised riigid sellest diplomaatiliste kanalite kaudu hiljemalt
kalendriaasta 30. juunil ette teatades. Lepingut ei saa lõpetada enne, kui selle jõustumisest on möödunud 5
aastat. Sel juhul ei kohaldata lepingut Eestis teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuarist ning Botswanas
teate edastamisele järgneva aasta 1. juulist.
7
Teave OECD BEPS projekti kohta OECD veebilehel: https://www.oecd.org/tax/beps/beps-actions.htm
13
Protokoll moodustab lepingu lahutamatu osa ja selles täpsustakse termineid ning lepingu kohaldamise
asjaolusid. Protokoll sätestab viitega artiklile 4 (resident) investeerimisfondi mõiste nii Eesti kui Botswana
puhul ning täpsustab, et lepinguosalises riigis asutatud investeerimisfondi käsitatakse selle riigi residendina
ning talle tehtud väljamaksete saajana.
Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse, välissuhtlemisseaduse ja tulumaksuseadusega.
Leping tuleb Riigikogus ratifitseerida tulenevalt põhiseaduse §-s 113 väljendatud seadusereservatsiooni
põhimõttest. Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestatakse riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja
sundkindlustuse maksed seadusega. Maksukorralduse seaduse § 4 lõige 3 loetleb maksuõigussuhte
kohustuslikud elemendid, mis tuleb sätestada maksuseaduses. Üksikute elementide osas otsustusõiguse
delegeerimine täitevvõimule rikub võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet ning on seetõttu
põhiseadusvastane.8 Kohustuslike elementide hulka kuuluvad näiteks maksuobjekt, maksumäär ning
maksusoodustused. Lepinguga kehtestatakse riigisisesest regulatsioonist soodsamad sätted nii residentide
kui ka mitteresidentide maksustamiseks ning mõningad maksumenetlust reguleerivad sätted. Riigisisesest
seadusest võivad erineda ka maksuobjektide määratlused. Seadusereservatsiooni põhimõttest lähtuvalt tuleb
leping jõustada seaduse alusel, kuna lepingu jõustamine Vabariigi Valitsuse korralduse alusel tähendaks
sisuliselt maksuõigussuhte elementide kehtestamise õiguse delegeerimist täitevvõimule, mis oleks
vastuolus põhiseadusega.
Välislepingute ülimuslikkuse põhimõte on sätestatud põhiseaduse §-s 123, mille kohaselt ei sõlmi Eesti
Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on
vastuolus Riigikogus ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingut. Tulumaksuseaduses
reguleerib välislepingu ja seaduse vahekorda § 6 lõige 5, mis sätestab, et kui välislepingu alusel määratud
residentsus erineb seaduse alusel määratud residentsusest või kui lepingus on tulu maksustamisel ette
nähtud seaduses sätestatust soodsamad tingimused, kohaldatakse välislepingu sätteid.
4. Eelnõu terminoloogia
Seaduse eelnõus ei esine õigusaktides varem kasutamata termineid.
Lepingu tõlkimisel on võimaluse korral lähtutud eelkõige tulumaksuseaduses, kuid ka muudes Eesti
õigusaktides kasutatud mõistetest ning arvestatud on keelenõustajate soovitusi.
Lähemat selgitust vajavad kaks lepingus kasutatud mõistet, mis on selle lepinguga sarnaste lepingute
kooskõlastamisel tõstatanud küsimusi nende kasutamise õigsuse kohta.
Artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet ‘juhtkond’. Mõiste ‘juhtkond’ on
lepingu tähenduses laiem kui mõiste ‘juhtorgan’ tsiviilseadustiku üldosa seaduse tähenduses.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 kohaselt on eraõigusliku juriidilise isiku juhtorganid
juhatus ja nõukogu. Lepingu tähenduses on aga juhtkond igasugune isik või organ, kes äriühingu või
selle osa (ettevõtte) majandustegevust juhib. Juhtkonnaks lepingu tähenduses võivad olla ka filiaali
juhataja ja väljaspool äriühingu residendiriiki asuva tehase juhtimise eest vastutavad isikud.
Artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet ‘kodu’, mis on tõlge ingliskeelsest mõistest ‘permanent
home’. Topeltmaksustamise lepingute kooskõlastamisel on Rahandusministeeriumile tehtud
8
Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne (2017), kättesaadav veebiaadressilt
https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=124&p=113 , § 113 kommentaar nr 5.
14
ettepanekuid asendada sõna ‘kodu’ väljendiga ‘alaline elukoht’, mis oli varem kasutusel väljendi
‘permanent home’ tõlkena. Rahandusministeerium ei pea topeltmaksustamise vältimise lepingu
kontekstis õigeks väljendi ‘alaline elukoht’ kasutamist väljendi ‘permanent home’ eestikeelse vastena
järgmistel põhjustel. Esiteks tuleb ka eesti keeles teha vahet lepingu artikli 4 lõikes 1 kasutatud mõistel
‘residence’ ja artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatud mõistel ‘permanent home’. Ingliskeelne sõna
‘residence’ on lepingu eestikeelses tekstis tõlgitud kui ‘elukoht’. Teiseks aitab mõiste ‘kodu’ kasutamine
vältida olukorda, kus lepingu tõlgendamisel sisustatakse mõiste 'permanent home' viitega kas
tsiviilseadustiku üldosa seaduses määratletud mõistele ‘elukoht’ või mõnes muus õigusaktis kasutatud
mõistele ‘alaline elukoht’, mis selle mõiste tõlgendamisel oleks vale, kuna rahvusvaheliste lepingute
tõlgendamise põhimõtted, mis sisalduvad rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni
(edaspidi RLÕVK) artiklites 31–32, sätestavad, et lepingute tõlgendamisel võib kasutada materjale, mille
mõlemad pooled on heaks kiitnud või millega mõlemal poolel on olnud võimalik lepingu sõlmimisele
eelnevalt või läbirääkimiste ajal tutvuda. Topeltmaksustamise vältimise lepingu artikli 3 lõikes 2
sisalduv nn ühepoolne tõlgendamisreegel tuleb kasutusele siis, kui RLÕVK võimalused on ammendatud.
Mõistet ‘kodu’ (permanent home) aitavad sisustada näiteks OECD tüüplepingu kommentaarid ja artikli
4 tõlgendamise kohta avaldatud kirjandus, mille kohaselt tuleb vältida artikli 4 lõike 2 asümmeetrilist
tõlgendamist, mis tuleneb ühe lepinguosalise riigisisese õiguse määratluste kasutamisest.
Kuna leping põhineb suures osas OECD tüüplepingul, saab lepingu tõlgendamisel kasutada OECD
tüüplepingu kommentaare, mida OECD liikmesriigid (liikmesriikide täidesaatev võim) on moraalselt
kohustatud järgima.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Leping määrab kindlaks maksustamisvõimalused, mis viiakse ellu riigi maksuseaduste kaudu juhul, kui
selline maksustamine on seadusega ette nähtud. Seega sõltub lepingu kohaldamine riigisisesest õigusest,
mis on ELi õigusega juba kooskõlla viidud.
6. Mõjud
Lepingu jõustumisel on ette näha mõju maksumaksjatele, majandusele ning riigiasutuste töö
korraldusele. Puudub mõju keskkonnale, regionaalarengule ja riigi julgeolekule ning muudele
valdkondadele.
Lepingu jõustumisega kaasnevad võimalikud mõjud sihtrühmade lõikes:
Mõju maksumaksjale
Lepingu jõustumine avaldab positiivset mõju neile Eesti maksumaksjatele, kes saavad Botswanast tulu,
mida maksulepingu puudumisel maksustataks mõlemas riigis. Lepingu peamine eesmärk on juriidilise
topeltmaksustamise vältimine. Leping keelab tuluallikariigil teatud tululiike maksustada, kehtestab
tavapärasest madalama maksumäära või nõuab residendiriigil maksuvabastuste või mahaarvamiste
kehtestamist. Samuti kehtestab leping reeglid topeltresidentsuse lahendamiseks, mida riigisiseste
õigusaktidega ei saagi lahendada.
Sihtrühma suurus võrreldes maksumaksjate koguarvuga on väike, sest Eesti ja Botswana vahelised
majandussuhted on seni olnud tagasihoidlikud. Kui palju sihtrühma suurus võiks lepingu jõustumisel
kasvada, ei ole võimalik ette ennustada.
15
Leping aitab ära hoida ka lepinguosaliste riikide kodanike, residentide ja äriühingute diskrimineerimist,
sätestades võrdse kohtlemise reeglid. Lepingu olemasolu annab maksumaksjale kindluse teise riiki
investeerimisel ja seal tegutsemisel, et teda seal õiglaselt koheldakse ning vajadusel saab ta
maksuvaidluse lahendamiseks pöörduda oma riigi maksuhalduri poole teise riigi pädeva asutusega
vastastikuse kokkuleppe saavutamiseks.
Mõju majandusele
Lepinguga luuakse soodsamad tingimused riikidevahelisteks investeeringuteks. Lepingu jõustumine võib
suurendada Eesti ja Botswana vahelisi investeeringuid, kuna väldib teise riiki tehtud investeeringu
topeltmaksustamist, vähendab ülemäärast tuluallikariigis maksustamist ning annab õiguskindluse lepingus
nimetatud tululiikide maksustamisel.
Lepinguga piiratakse teatud puhkudel tuluallikariigi maksustamisõigust, mis vähendab sealset maksutulu
mitteresidentidele tehtud väljamaksetelt. Maksutulu vähenemine sõltub suures osas kapitaliinvesteeringute
mahust. Väiksematest kinnipeetavatest maksumääradest (või teistest piirangutest allikariigis
maksustamisel) tingitud lühiajalist maksutulu vähenemist korvab osaliselt või täielikult suurenenud
välisinvesteeringust, majanduskasvust ja/või vähenenud maksupettustest saadav tulu. Praeguse seisuga pole
välja töötatud tõhusat metoodikat, mille järgi saaks täpselt ennustada lepingutest johtuvat tulevast
maksutulu.9
Mõju riigiasutuste korraldusele
Lepingu jõustumine võib avaldada vähest mõju Maksu- ja Tolliametile. Lepingu rakendamisega seotud
küsimusi lahendab Maksu- ja Tolliamet vastavalt vajadusele, seega võib, kuid ei pruugi suureneda
maksuhalduri töökoormus. Välislepingutega võetud maksualaste kohustuste täitmise tagamine on üks
Maksu- ja Tolliameti põhimäärusega kinnitatud ülesannetest ning selleks pädeva asutusena on
maksuhaldur juba 63 kehtiva topeltmaksustamise vältimise lepingu rakendajaks (seisuga 1. oktoober
2024). Kuivõrd maksulepingud põhinevad OECD tüüplepingul ning on oma sisult sarnased, siis uue
lepingu jõustumisega ei kaasne vajadust maksuhalduri senist töökorraldust muuta.
Lepingus kindlaks määratud teabevahetuse, maksunõuete sissenõudmise ja vastastikuse kokkuleppe
menetluse reeglid hõlbustavad lepinguosaliste riikide maksuhaldurite koostööd. Leping võimaldab
maksuhalduril paremini maksude tasumisest hoidumist takistada ning seeläbi kaitsta oma riigi maksutulu,
kui maksumaksja üritab seda teha näiteks kapitali välisriiki paigutamisega, välisriigi tulu deklareerimata
jätmisega või maksude vältimise skeemide kasutamisega.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja
tulud
Seaduse rakendamine ei too Eestile kaasa otseseid varalisi kohustusi, kuid topeltmaksustamise vältimise
kaudu võib Eestile varalisi kohustusi siiski tekkida – lepingu jõustumisel tuleb Eestil lepingus sätestatud
juhtudel loobuda teatud tulu liikide maksustamisest. Samas peab arvestama ka sellega, et lepingus
ettenähtud juhtudel loobub Botswana omakorda Eesti residentide teatud tulu liikide maksustamisest
Eesti kasuks.
Eeltoodust tulenevalt ei ole kulude ega tulude suurust võimalik ette hinnata.
9
A. Pickering, Why Negotiate Tax Treaties, Paper No. 1-N, May 2013
http://www.un.org/esa/ffd/tax/2013TMTTAN/Paper1N_Pickering.pdf
16
8. Rakendusaktid
Seaduse rakendamiseks ei ole vaja rakendusakte kehtestada.
9. Seaduse ja lepingu jõustumine
Seadus jõustub üldkorras.
Leping tuleb seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ratifitseerida Riigikogus (vt seletuskirja 3. osa).
Artikli 29 kohaselt jõustub leping selle jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõpetamise kohta
edastatava hilisema teate kuupäevast ja selle sätteid rakendatakse Eestis lepingu jõustumisele järgneva aasta
1. jaanuarist ning Botswanas lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. juulist.
10. Eelnõu kooskõlastamine
Ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand esitati koos lepingu heakskiitmise korralduse eeslnõuga
kooskõlastamiseks Välisministeeriumile ja Justiitsministeeriumile eelnõude infosüsteemi EIS kaudu
(toimik 24-0322). Mõlemad ministeeriumid kooskõlastasid eelnõu märkusteta. Kuna lepingu
ratifitseerimise seaduse eelnõu esitati kooskõlastamiseks koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõu
seletuskirjaga, siis esitatakse see pärast lepingule allakirjutamist otse Välisministeeriumile Vabariigi
Valitsusele esitamiseks.
Algatab Vabariigi Valitsus
(allkirjastatud digitaalselt)
17
EESTI VABARIIGI
JA
BOTSWANA VABARIIGI
VAHELINE
TULUMAKSUDEGA TOPELTMAKSUSTAMISE VÄLTIMISE
NING
MAKSUDEST HOIDUMISE JA MAKSUPETTUSTE TÕKESTAMISE LEPING
Preambul
Eesti Vabariik ja Botswana Vabariik,
soovides edasi arendada majandussuhteid ja edendada maksukoostööd;
kavatsedes sõlmida tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise lepingu, ilma et see tooks kaasa
võimalusi tulu maksustamata jätmiseks või maksusumma vähendamiseks maksupettuste või
maksudest hoidumise kaudu (sealhulgas maksulepingu kuritarvitustega, mille eesmärk on
kolmandate jurisdiktsioonide residentidele selles lepingus sätestatud soodustuste võimaldamine),
on kokku leppinud järgmises.
Artikkel 1
LEPINGU SUBJEKT
1. Lepingut kohaldatakse isikule, kes on ühe või mõlema lepinguosalise riigi resident.
Artikkel 2
LEPINGU ESE
1. Lepingut kohaldatakse lepinguosalise riigi või selle kohaliku omavalitsuse üksuse
kehtestatud tulumaksudele, sõltumata nende kogumise viisist.
2. Tulumaksuna käsitatakse tulult või selle osalt, sealhulgas vallas- või kinnisvara
võõrandamisest saadud kasult võetavat maksu.
3. Maksud, millele lepingut eelkõige kohaldatakse, on:
a) Eestis tulumaks
(edaspidi Eesti maks),
b) Botswanas:
i) tulumaks ja
ii) tulumaksuseaduse alusel vara võõrandamisest saadud kasult võetav maks
(edaspidi Botswana maks).
4. Lepingu ükski säte ei piira kummagi lepinguosalise riigi õigust maksustada
kaevandusettevõtja kasumit kehtiva määraga, mis erineb muude ettevõtjate kasumilt võetava
maksu määrast. Kaevandusettevõtja tähendab ettevõtjat, mis tegutseb kaevandusvaldkonnas.
5. Lepingut kohaldatakse ka samasele või sama laadi maksule, mille kumbki lepinguosaline
riik kehtestab olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu allakirjutamise
kuupäeva. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud teevad teineteisele teatavaks asjaomaste
maksuseaduste iga tähtsa muudatuse.
2
Artikkel 3
PÕHIMÕISTED
1. Kui kontekst ei nõua teisiti, kasutatakse lepingus järgmisi mõisteid:
a) Eesti tähendab Eesti Vabariiki ja geograafilises mõttes Eesti territooriumi ning
Eesti territoriaalvetega külgnevaid alasid, kus Eesti võib oma seaduste kohaselt ja
kooskõlas rahvusvahelise õigusega teostada oma õigusi merepõhjale ja maapõuele
ning seal leiduvatele loodusvaradele;
b) Botswana tähendab Botswana Vabariiki, sealhulgas selle territoriaalvett ja
õhuruumi;
c) lepinguosaline riik ja teine lepinguosaline riik on kontekstist olenevalt kas Eesti
või Botswana;
d) isik hõlmab füüsilist isikut, pärandvara, usaldushaldust, äriühingut ja muud isikute
ühendust;
e) äriühing on juriidiline isik või muu üksus, mida maksustatakse kui juriidilist isikut;
f) ettevõtja mõistet kohaldatakse mis tahes äritegevuse suhtes;
g) lepinguosalise riigi ettevõtja ja teise lepinguosalise riigi ettevõtja tähendab
kontekstist olenevalt kas ühe või teise lepinguosalise riigi residendi ettevõtlust;
h) rahvusvaheline vedu on mere- või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui laeva või
õhusõidukit käitatakse ainult ühe lepinguosalise riigi eri kohtade vahel ja laeva või
õhusõidukit käitav ettevõtja ei ole selle lepinguosalise riigi ettevõtja;
i) äritegevus hõlmab kutsetegevust ja muud ettevõtlust;
j) pädev ametiisik on:
i) Eestis rahandusminister või tema volitatud esindaja;
ii) Botswanas minister, kes vastutab rahanduse eest ja keda esindab Botswana
Ühtse Maksuameti peavolinik või peavoliniku volitatud esindaja;
k) kodanik on:
i) lepinguosalise riigi kodakondsusega füüsiline isik; ja
ii) juriidiline isik või isikute ühendus, mis on asutatud selles lepinguosalises
riigis kehtivate seaduste alusel.
2. Kui lepinguosaline riik kasutab lepingut kohaldades selles määratlemata mõistet ja kui
kontekstist ei tulene teisiti või kui pädevad ametiisikud ei ole artikli 24 kohaselt kokku leppinud
mõiste teistsuguses tähenduses, lähtub ta lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet
tõlgendades selle lepinguosalise riigi seadustes sellel ajal kasutatud määratlusest; maksuseadustes
määratletud mõisted on ülimuslikud selle riigi teistes seadustes määratletud mõistete suhtes.
3
Artikkel 4
RESIDENT
1. Lepinguosalise riigi resident tähendab lepingus isikut, kes on selle lepinguosalise riigi
seaduste alusel maksukohustuslane oma elu- või asukoha, asutamise koha, juhtkonna asukoha või
muu sellise kriteeriumi järgi; termin hõlmab ka lepinguosalist riiki või selle kohaliku omavalitsuse
üksust ning selles lepinguosalises riigis asutatud investeerimisfondi. Termin ei hõlma isikut, kes
on selle lepinguosalise riigi maksukohustuslane üksnes seetõttu, et tema tuluallikas asub selles
lepinguosalises riigis.
2. Kui lõike 1 kohaselt on füüsiline isik mõlema lepinguosalise riigi resident, määratakse tema
staatus järgmiselt:
a) ta on ainult selle riigi resident, kus tal on kodu; kui tal on kodu mõlemas riigis, siis
on ta üksnes selle riigi resident, millega tal on tihedamad isiklikud ja majanduslikud
sidemed (eluliste huvide keskus);
b) kui eluliste huvide keskust ei ole võimalik kindlaks määrata või tal ei ole kodu
kummaski riigis, siis on ta selle riigi resident, kus ta tavaliselt viibib;
c) kui isik viibib tavaliselt mõlemas riigis või kui ta ei viibi tavaliselt kummaski neist,
siis on ta selle riigi resident, mille kodanik ta on;
d) kui isik on mõlema riigi kodanik või kui ta ei ole kummagi riigi kodanik,
lahendatakse küsimus lepinguosaliste riikide pädevate ametiisikute kokkuleppel.
3. Kui isik on lõike 1 kohaselt mõlema lepinguosalise riigi resident, siis lepinguosaliste riikide
pädevad ametiisikud püüavad kokkuleppe teel kindlaks määrata, millise lepinguosalise riigi
residendina isikut selle lepingu tähenduses käsitatakse, arvestades isiku kõrgeima juhtimisorgani
asukohta, asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud asjaomast tegurit. Kui
kokkuleppele ei jõuta, ei anta sellele isikule lepingus ettenähtud maksusoodustusi ega -vabastusi,
välja arvatud ulatuses ja viisil, milles lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad kokku
leppida.
Artikkel 5
PÜSIV TEGEVUSKOHT
1. Selles lepingus tähendab püsiv tegevuskoht äritegevuse kindlat kohta, mille kaudu täielikult
või osaliselt toimub ettevõtja äritegevus.
2. Püsivaks tegevuskohaks peetakse esmajoones:
4
a) juhtkonna asukohta;
b) filiaali;
c) kontorit;
d) tehast;
e) töökoda ja
f) kaevandust, nafta- või gaasipuurauku, karjääri või mõnda teist loodusvarade
kaevandamise või kasutuselevõtu kohta.
3. Termin püsiv tegevuskoht hõlmab samuti:
a) ehitusplatsi, ehitus-, montaaži- või seadmestamistöid või nende üle teostatavat
järelevalvet üksnes juhul, kui platsil tegutsetakse, selliseid töid tehakse või nende
järele valvatakse üle 12 kuu kaheteistkümnekuulise ajavahemiku jooksul;
b) lepinguosalise riigi ettevõtja teenuste osutamist teises lepinguosalises riigis,
sealhulgas nõustamis- või juhtimisteenuste osutamist, kui selline tegevus kestab
(sama või seotud projekti raames) teises lepinguosalises riigis kokku üle 183 päeva
kaheteistkümnekuulise ajavahemiku jooksul.
4. Selle artikli eelmistest lõigetest olenemata ei peeta püsivaks tegevuskohaks:
a) ehitise kasutamist üksnes ettevõtjale kuuluva kauba ladustamiseks, väljapanekuks
või kohaletoimetamiseks;
b) ettevõtjale kuuluva kaubavaru hoiustamist üksnes ladustamiseks, väljapanekuks
või kohaletoimetamiseks;
c) ettevõtjale kuuluva kaubavaru hoiustamist üksnes selleks, et seda teisele ettevõtjale
töötlemiseks anda;
d) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes selleks, et ettevõtjale kaupa osta või teavet
koguda;
e) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes ettevõtja toimimiseks vajaliku muu
tegevuse eesmärgil;
f) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes mitme punktides a–e nimetatud tegevuse
jaoks,
tingimusel, et äritegevuse kindla koha tegevus või punkti f puhul selliste tegevuste kogum on
ettevalmistava või abistava iseloomuga.
5. Lõiget 4 ei kohaldata ettevõtja kasutuses olevale äritegevuse kindlale kohale, kui selle
ettevõtja või tihedalt seotud ettevõtja äritegevus toimub samas või teises kohas samas
lepinguosalises riigis ning:
a) seda kohta või teist kohta käsitatakse selle artikli kohaselt ettevõtja või tihedalt
seotud ettevõtja püsiva tegevuskohana või
5
b) ettevõtjate samas kohas toimuv äritegevus või ettevõtja või tihedalt seotud
ettevõtjate kahes kohas toimuv äritegevus ei ole kogumis ettevalmistava või
abistava iseloomuga,
tingimusel et ettevõtjate samas kohas toimuv äritegevus või ettevõtja või tihedalt seotud
ettevõtjate kahes kohas toimuv äritegevus on ühtset majandustegevust täiendav tegevus.
6. Kui isik tegutseb lepinguosalises riigis ettevõtja nimel ning tavaliselt sõlmib lepinguid või
tal on esmatähtis roll selliste lepingute sõlmimise ettevalmistamisel, mida ettevõtja tavaliselt
sõlmib olulisi muudatusi tegemata, ning need lepingud on sõlmitud:
a) ettevõtja nimel või
b) ettevõtja omandis või kasutuses oleva vara omandi üleandmiseks või sellele varale
kasutusõiguse andmiseks või
c) teenuste osutamiseks ettevõtja poolt,
siis lõigetest 1 ja 2 olenemata, kuid arvestades lõiget 7, on ettevõtjal selles lepinguosalises riigis
püsiv tegevuskoht nende tegevuste kaudu, mida see isik ettevõtja jaoks teeb; sätet ei kohaldata,
kui sellise isiku tegevus piirdub lõikes 4 loetletud eesmärkidel tehtavate toimingutega (välja
arvatud äritegevuse kindel koht, mille suhtes kohaldatakse lõiget 5), mis ei muuda äritegevuse
kindla koha kaudu toimuvat tegevust selle sätte tähenduses püsivas tegevuskohas toimuvaks.
7. Lõiget 6 ei kohaldata, kui isik tegutseb lepinguosalises riigis teise lepinguosalise riigi
ettevõtja nimel sõltumatu esindajana ning tema tegevust esimesena nimetatud lepinguosalises
riigis võib käsitada tema tavapärase äritegevusena. Kui selline isik tegutseb üksnes või peamiselt
ühe või mitme sellise ettevõtja nimel, kellega ta on tihedalt seotud, ei ole isik selle lõike tähenduses
ühegi sellise ettevõtja sõltumatu esindaja.
8. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing kontrollib või teda kontrollitakse teise
lepinguosalise riigi residendist äriühingu poolt või kui äriühingu tegevus toimub püsiva
tegevuskoha kaudu või muul viisil teises lepinguosalises riigis, ei anna see alust käsitada üht
äriühingut teise äriühingu püsiva tegevuskohana.
9. Selles artiklis on isik tihedalt seotud ettevõtjaga, kui toetudes kõikidele asjaoludele, on ühel
kontroll teise üle või mõlemat kontrollivad samad isikud või ettevõtjad. Igal juhul on isik tihedalt
seotud ettevõtjaga, kui ühel on enam kui 50-protsendiline otsene või kaudne osalus teises (või
äriühingu puhul enam kui 50 protsenti äriühingu aktsiate või osade hääleõigustest ja väärtusest või
osalusest äriühingu omakapitalis) või kui teisel isikul on enam kui 50-protsendiline otsene või
kaudne osalus isikus ja ettevõtjas (või äriühingu puhul enam kui 50 protsenti äriühingu aktsiate
või osade hääleõigustest ja väärtusest või osalusest äriühingu omakapitalis).
6
Artikkel 6
KINNISVARATULU
1. Tulu, sealhulgas põllumajandusest või metsandusest saadud tulu, mida lepinguosalise riigi
resident saab teises lepinguosalises riigis asuvast kinnisvarast, võib maksustada see teine riik.
2. Termin kinnisvara määratletakse selle lepinguosalise riigi õiguse alusel, kus vara asub.
Termin hõlmab igal juhul kinnisasja päraldist, eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses
kasutatavat seadet, maaomandit käsitleva seadusega sätestatud õigust, kinnisvara kasutusvaldust
ning õigust saada muutuvat või kindlat tasu maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või
kasutusõiguse eest või muud kinnisvaraga seotud õigust. Kinnisvarana ei käsitata laeva ega
õhusõidukit.
3. Lõiget 1 kohaldatakse kinnisvara isiklikust kasutamisest, rendile- või üürileandmisest või
muul viisil kasutamisest saadud tulule.
4. Lõikeid 1 ja 3 kohaldatakse ka ettevõtluses kasutatavast kinnisvarast saadud tulule.
Artikkel 7
ÄRIKASUM
1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumi maksustab ainult see riik, välja arvatud juhul, kui
ettevõtja tegeleb äritegevusega teises lepinguosalises riigis seal asutatud püsiva tegevuskoha
kaudu. Kui ettevõtja tegutseb püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, võib ettevõtja
kasumi maksustada teises lepinguosalises riigis üksnes ulatuses, mida saab omistada sellele
püsivale tegevuskohale.
2. Lõiget 3 arvestades käsitavad lepinguosalised riigid püsivale tegevuskohale omistatava
kasumina seda kasumit, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks, tegutsedes iseseisvalt samadel
või sama laadi tingimustel samal või sama laadi tegevusalal kui teise lepinguosalise riigi ettevõtja,
kelle püsiv tegevuskoht see on.
3. Püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit arvestades võib tuludest maha arvata juhtimis- ja
halduskulud ning püsiva tegevuskoha äritegevusega seotud muud kulud, sõltumata sellest, kas
need tekkisid püsiva tegevuskoha riigis või mujal. Selline mahaarvamine ei ole lubatud summade
osas, mida püsiv tegevuskoht maksab peakontorile või sama ettevõtja muule kontorile
litsentsitasuna või muu maksena patendi või muu õiguse kasutamise eest või komisjonitasuna
osutatud teenuse või juhtimise eest või intressina püsivale tegevuskohale laenatud raha eest
(viimane ei kehti krediidiasutuse kohta); eelnev ei kehti tegelike kulutuste hüvitamise kohta.
7
Samuti ei võeta püsivale tegevuskohale omistatava kasumi arvestamisel arvesse summasid, mida
püsiv tegevuskoht kohustab peakontorit või sama ettevõtja muud kontorit tasuma litsentsitasuna
või muu maksena patendi või muu õiguse kasutamise eest või komisjonitasuna osutatud teenuse
või juhtimise eest või intressina ettevõtja peakontorile või muule kontorile laenatud raha eest
(viimane ei kehti krediidiasutuse kohta); eelnev ei kehti tegelike kulutuste hüvitamise kohta.
4. Kui lepinguosalises riigis on püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit arvestades
tavaliselt jaotatud ettevõtja kogukasum ettevõtja osade vahel proportsionaalselt, ei ole lõikega 2
vastuolus lepinguosalise riigi õigus kasutada nimetatud meetodit maksustatava kasumi
kindlaksmääramiseks. Jaotamise meetodi rakendamise tulemus peab olema kooskõlas selle artikli
põhimõtetega.
5. Kasumit ei omistata püsivale tegevuskohale, kui ettevõtja ostab selle kaudu kaupa ainult
oma tarbeks.
6. Eelmistes lõigetes käsitletud püsivale tegevuskohale omistatava kasumi arvestamiseks
rakendatakse igal aastal sama meetodit, kui ei ole küllaldast põhjust seda muuta.
7. See artikkel ei mõjuta lepingu teiste artiklite kohaldamist, kui kasum hõlmab nendes teistes
artiklites käsitletud tulu.
Artikkel 8
RAHVUSVAHELINE MERE- JA ÕHUVEDU
1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumit laeva või õhusõiduki käitamisest rahvusvahelistes
vedudes maksustab ainult see riik.
2. Lõiget 1 kohaldatakse ka kasumile, mis on saadud osalusest puulis või muud liiki ühises
äritegevuses või rahvusvahelises transpordiagentuuris.
Artikkel 9
SEOTUD ETTEVÕTJAD
1. Kui
a) lepinguosalise riigi ettevõtja otse või kaudselt osaleb teise lepinguosalise riigi
ettevõtja juhtimises, kontrollib ettevõtjat või kui tal on osalus ettevõtja osa- või
aktsiakapitalis või
8
b) samad isikud otse või kaudselt osalevad mõlema lepinguosalise riigi ettevõtja
juhtimises, kontrollivad ettevõtjaid või kui neil on osalus mõlema ettevõtja osa- või
aktsiakapitalis
ning kui ettevõtjad järgivad omavahelistes äri- ja rahandussuhetes sõltumatute ettevõtjate vahel
kokkulepitust erinevaid tingimusi, mille tõttu jääb ettevõtja kasum eeldatavast väiksemaks,
loetakse ettevõtja kasumiks eeldatav kasum ja see maksustatakse asjakohaselt.
2. Kui lepinguosaline riik arvab oma ettevõtja kasumi hulka ja asjakohaselt maksustab tulu,
mida on teises lepinguosalises riigis maksustatud selle lepinguosalise riigi ettevõtja kasumina ja
mille oleks saanud esimesena nimetatud riigi ettevõtja, kui ettevõtjad oleksid omavahelistes
suhetes järginud sama laadi tingimusi nagu sõltumatud ettevõtjad, korrigeerib see teine riik
kasumilt tasutavat maksusummat. Maksusummat korrigeerides arvestatakse lepingu teisi sätteid ja
lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud peavad vajaduse korral teineteisega nõu.
Artikkel 10
DIVIDENDID
1. Dividendi, mida lepinguosalise riigi residendist äriühing maksab teise lepinguosalise riigi
residendile, võib maksustada see teine riik.
2. Dividendi võib maksustada ka dividendi maksva äriühingu residendiriik selle riigi seaduste
kohaselt; kui dividendi saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või dividendilt võetava maksu
määr ületada 5 protsenti dividendi brutosummast.
Lõiget ei kohaldata äriühingu selle kasumi maksustamisele, millest dividendi makstakse.
3. Selles artiklis käsitatakse dividendina tulu osalusest või muust kasumi saamise õigusest,
mis ei ole võlanõue, ning teistest õigustest saadavat tulu, mida maksustatakse nagu osalusest
saadud tulu selle lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, kus kasumit jaotav äriühing on resident.
4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist dividendisaaja äritegevus
toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, mille resident dividendi maksev
äriühing on, ning ta saab dividendi seoses püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega. Sel
juhul kohaldatakse artiklit 7.
5. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing saab tulu teisest lepinguosalisest riigist, ei või
see teine riik maksustada äriühingu makstavat dividendi ega jaotamata kasumit, kuigi need
sisaldavad tulu, mis on tekkinud selles teises riigis; see ei kehti teise lepinguosalise riigi residendile
9
makstava dividendi kohta ega selliselt osaluselt makstava dividendi kohta, mis on seotud selles
teises riigis asuva püsiva tegevuskohaga.
Artikkel 11
INTRESS
1. Intressi, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida makstakse teise lepinguosalise riigi
residendile, võib maksustada see teine riik.
2. Lepinguosalises riigis tekkivat intressi võib oma seaduste kohaselt maksustada ka see riik;
kui intressi saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või intressilt võetava maksu määr ületada
7,5 protsenti intressi brutosummast.
3. Lõikest 2 olenemata vabastab lepinguosaline riik seal tekkinud intressi maksust, kui
intressi on makstud:
a) Eestis:
i) Eesti valitsusele või kohaliku omavalitsuse üksusele;
ii) Eesti Pangale;
iii) Maaelu Arendamise Sihtasutusele;
iv) Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusele;
v) mõlema lepinguosalise riigi pädeva ametiisiku kokkuleppel muule asutusele,
mis on peamiselt või täielikult Eesti valitsuse omandis;
b) Botswanas:
i) Botswana valitsusele või selle kohaliku omavalitsuse üksusele;
ii) Botswana keskpangale;
iii) Botswana Investeerimis- ja Kaubanduskojale;
iv) Riiklikule Arengupangale;
v) Botswana Arenguettevõttele;
vi) mõlema lepinguosalise riigi pädeva ametiisiku kokkuleppel muule
asutusele, mis on peamiselt või täielikult Botswana valitsuse omandis.
4. Selles artiklis käsitatakse intressina tulu võlanõudest, olenemata sellest, kas nõue on
hüpoteegiga tagatud, ja sellest, kas nõue annab õiguse võlgniku kasumile, ja eelkõige tulu valitsuse
võlakirjadest või muudest võlakohustustest ning nendega seotud maksetest. Termin intress ei
hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu. Hilinenud makse eest võetavat viivist selle
artikli tähenduses intressina ei käsitata.
10
5. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist intressisaaja äritegevus
toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus intress tekib ja kus ta saab
intressi püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega seotud võlanõudelt. Sel juhul
kohaldatakse artiklit 7.
6. Intress on tekkinud lepinguosalises riigis, kui intressi maksab selle riigi resident. Kui
võlgnevus, millelt intressi makstakse, on seotud püsiva tegevuskohaga ning kui intressikulu
kannab püsiv tegevuskoht, on intress tekkinud püsiva tegevuskoha lepinguosalises riigis,
olenemata sellest, kas intressi maksja on lepinguosalise riigi resident või mitte.
7. Kui intressi maksja ja intressi saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab
võlanõude eest makstava intressi summa seda summat, milles oleksid intressi maksja ja intressi
saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult viimati nimetatud
summale. Enammakstud intress maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt,
arvestades lepingu teisi sätteid.
Artikkel 12
LITSENTSITASU
1. Litsentsitasu, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida makstakse teise lepinguosalise riigi
residendile, võib maksustada see teine riik.
2. Lepinguosalises riigis tekkivat litsentsitasu võib oma seaduste kohaselt maksustada ka see
riik; kui litsentsitasu saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või litsentsitasult võetava maksu
määr ületada:
a) 5 protsenti tööstus-, kaubandus- või teadusseadme kasutamise või kasutamise
õiguse eest makstava litsentsitasu brutosummast ning
b) 7,5 protsenti litsentsitasu brutosummast kõigil muudel juhtudel.
3. Selles artiklis käsitatakse litsentsitasuna makset, mida saadakse kirjandus- või kunstiteose
(sealhulgas kinofilmi) või teadustöö autoriõiguse, patendi, kaubamärgi, disaini või mudeli, plaani,
salajase valemi või protsessi kasutamise või kasutamise õiguse eest või tööstusliku, kaubandusliku
või teadusalase oskusteabe eest.
4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist litsentsitasu saaja äritegevus
toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus litsentsitasu tekib ja kus ta saab
11
litsentsitasu püsiva tegevuskoha kaudu toimuvas äritegevuses kasutatavast õigusest või varast. Sel
juhul kohaldatakse artiklit 7.
5. Litsentsitasu on tekkinud lepinguosalises riigis, kui litsentsitasu maksja on selle riigi
resident. Kui litsentsitasu maksmise kohustus on seotud püsivas tegevuskohas toimuva
äritegevusega ning litsentsitasu kulu kannab püsiv tegevuskoht, on litsentsitasu tekkinud püsiva
tegevuskoha lepinguosalises riigis, olenemata sellest, kas litsentsitasu maksja on lepinguosalise
riigi resident või mitte.
6. Kui litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte
tõttu ületab eseme kasutamise, kasutamise õiguse või oskusteabe eest makstav litsentsitasu seda
summat, milles oleksid litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja kokku leppinud ilma sellise
suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult viimati nimetatud summale. Enammakstud litsentsitasu
maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid.
Artikkel 13
KASU VARA VÕÕRANDAMISEST
1. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab artiklis 6 määratletud ja teises lepinguosalises
riigis asuva kinnisvara võõrandamisest, võib maksustada see teine riik.
2. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab sellise vallasvara võõrandamisest, mida ta
kasutab teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha äritegevuses või püsiva tegevuskoha
(eraldi või koos ettevõttega) võõrandamisest, võib maksustada see teine riik.
3. Kasu, mida lepinguosalise riigi ettevõtja saab laeva või õhusõiduki võõrandamisest, mida
ta käitab rahvusvahelistes vedudes või sellise laeva või õhusõiduki käitamisega seotud vallasvara
võõrandamisest, maksustab ainult see riik.
4. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab osaluse võõrandamisest äriühingus või muu
võrreldava osaluse võõrandamisest, näiteks osaluse võõrandamisest seltsingus, usaldushalduses
või investeerimisfondis, võib maksustada teine lepinguosaline riik, kui osaluse väärtus tuleneb
ükskõik millisel ajal 365 päeva jooksul enne võõrandamist vähemalt 50 protsendi ulatuses otseselt
või kaudselt selles teises lepinguosalises riigis asuvast artiklis 6 määratletud kinnisvarast.
5. Eelmistes lõigetes käsitlemata vara võõrandamisest saadava kasu maksustab ainult
lepinguosaline riik, mille resident on vara võõrandaja.
12
Artikkel 14
TEHNILISE TEENUSE TASU
1. Tehnilise teenuse tasu, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida saab teise lepinguosalise
riigi resident, võib maksustada see teine riik.
2. Lepinguosalises riigis tekkivat tehnilise teenuse tasu võib oma seaduste kohaselt
maksustada ka see riik, arvestades artikleid 8, 16 ja 17; kui tasu saaja on teise lepinguosalise riigi
resident, ei või tehnilise teenuse tasult võetava maksu määr ületada 7,5 protsenti tasu
brutosummast.
3. Selles artiklis käsitatakse tehnilise teenuse tasuna makset juhtimis-, tehnilise või
nõustamisteenuse eest, välja arvatud juhul, kui makse on tehtud:
a) makse teinud isiku töötajale;
b) haridusasutuses või haridusasutuse nimel õpetamise eest; või
c) füüsiliselt isikult füüsilisele isikule osutatud teenuste eest.
4. Selle artikli lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist tehnilise teenuse
tasu saaja äritegevus toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus tehnilise
teenuse tasu tekib ja kus ta saab tehnilise teenuse tasu seoses püsiva tegevuskoha kaudu toimuva
äritegevusega. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7.
5. Selle artikli kohaldamisel on arvestades lõiget 6 tehnilise teenuse tasu tekkinud
lepinguosalises riigis, kui tasu maksja on selle riigi resident või kui tasu maksval isikul, olenemata
sellest, kas ta on lepinguosalise riigi resident või mitte, on lepinguosalises riigis püsiv tegevuskoht,
millega seoses tasu maksmise kohustus tekkis, ning tasu kulu kannab püsiv tegevuskoht.
6. Selle artikli kohaldamisel ei ole tehnilise teenuse tasu tekkinud lepinguosalises riigis, kui
tasu maksja on selle riigi resident ja tema äritegevus toimub teises lepinguosalises riigis või
kolmandas riigis selles teises riigis või kolmandas riigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu ning tasu
kulu kannab see püsiv tegevuskoht.
Artikkel 15
TÖÖTASU
1. Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu maksustab ainult see
lepinguosaline riik, arvestades artikleid 16, 18 ja 19, kui töö ei toimu teises lepinguosalises riigis.
Kui töö toimub teises lepinguosalises riigis, võib selles teises riigis teenitud tasu maksustada see
teine riik.
13
2. Lõikest 1 olenemata maksustab lepinguosalise riigi residendi teises lepinguosalises riigis
töösuhtest saadud tasu ainult esimesena nimetatud lepinguosaline riik, kui kõik järgnevad
tingimused on täidetud:
a) tasu saaja viibib teises lepinguosalises riigis kokku kuni 183 päeva majandusaastal
algava või lõppeva kaheteistkümnekuulise ajavahemiku jooksul ja
b) tasu maksab tööandja või tasu makstakse selle tööandja nimel, kes ei ole teise
lepinguosalise riigi resident, ja
c) tasu ei maksta tööandja teises lepinguosalises riigis asuva püsiva
tegevuskohakaudu või selle püsiva tegevuskoha arvel.
3. Selle artikli eelmistest lõigetest olenemata võib lepinguosalise riigi ettevõtja rahvusvahelistel
vedudel käitataval laeval või õhusõidukil töötamise eest saadud tasu maksustada see riik.
Artikkel 16
JUHATUSE LIIKME TASU
Juhatuse liikme tasu ja muud seda laadi maksed, mida lepinguosalise riigi resident saab teise
lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või samalaadse organi liikmena, võib
maksustada see teine riik.
Artikkel 17
MEELELAHUTAJA JA SPORTLASE TULU
1. Artiklitest 7 ja 15 olenemata võib lepinguosalise riigi residendi tulu, mida ta saab teises
lepinguosalises riigis meelelahutajana teatris, filmis, raadios, televisioonis või mujal esinemise
eest või muusiku või sportlasena tegutsedes, maksustada see teine riik.
2. Artiklitega 7 ja 15 ei ole vastuolus, kui meelelahutaja või sportlase tulu, mis laekub tema
asemel mõnele teisele isikule, maksustab lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või sportlane
tegutses.
3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata meelelahutaja või sportlase tulule, mille ta saab lepinguosalises
riigis toimuva tegevuse eest, kui tema külastust sellesse riiki rahastatakse peamiselt ühe või
mõlema lepinguosalise riigi või selle kohaliku omavalitsuse üksuse vahenditest. Sel juhul
maksustab tulu ainult see lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või sportlane on resident.
14
Artikkel 18
PENSION JA ANNUITEET
1. Pensioni, annuiteedi ja muud seda laadi tasu, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida
makstakse teise lepinguosalise riigi residendile, võib maksustada esimesena nimetatud
lepinguosaline riik.
2. Termin annuiteet tähendab rahas või rahalises väärtuses tehtud sissemaksete eest isiku
eluajal või kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul perioodiliselt makstavat kindlaksmääratud
summat.
3. Lõikest 1 olenemata maksustab riikliku skeemi alusel makstud pensioni ja muud seda laadi
tasu, mis on osa lepinguosalise riigi või selle kohaliku omavalitsuse üksuse
sotsiaalkindlustussüsteemist, ainult see riik.
Artikkel 19
AVALIK TEENISTUS
1. Palka ja muud tasu, mida lepinguosaline riik või selle kohaliku omavalitsuse üksus maksab
isikule riigi või omavalitsusüksuse asutuses töötamise eest, maksustab ainult see riik. Sellist palka
ja muud tasu maksustab ainult teine lepinguosaline riik, kui isik on töötanud selles teises riigis ja
ta on selle riigi resident ning täidetud on üks järgnevatest tingimustest:
a) ta on selle riigi kodanik või
b) ta on selle riigi resident, kuid tema residentsus tuleneb ka muust asjaolust kui
töötamine.
2. Lepinguosalise riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse äritegevusega seotud töö eest saadud
palgale ja muule tasule kohaldatakse artikleid 15, 16 ja 17.
Artikkel 20
ÜLIÕPILASE JA PRAKTIKANDI TULU
Lepinguosaline riik ei maksusta tema territooriumil üksnes õpingutel või praktikal viibiva
üliõpilase või praktikandi ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks tehtavaid väljamakseid, kui
isik on teise lepinguosalise riigi resident või oli seda vahetult enne õppima või praktikale asumist
ja väljamakse tehakse väljaspool õppimis- või praktikakoha lepinguosalist riiki asuvast allikast.
15
Artikkel 21
MUU TULU
1. Lepinguosalise riigi residendi tulu, mida lepingu eelmistes artiklites ei ole käsitletud,
maksustab olenemata tulu tekkimise kohast ainult see riik.
2. Lõiget 1 ei kohaldata sellele tulule, mida lepinguosalise riigi resident saab teises
lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu tegutsedes, kui õigused või vara, millest tulu on
tekkinud, on seotud püsiva tegevuskohaga; lõiget ei kohaldata artikli 6 lõikes 2 määratletud
kinnisvarast saadud tulule. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7.
Artikkel 22
TOPELTMAKSUSTAMISE KÕRVALDAMINE
1. Eesti residendi puhul välditakse topeltmaksustamist Eesti seaduste kohaselt ja arvestades
nendes seadustes sätestatud piirangutega (mida võidakse aeg-ajalt muuta muutmata üldpõhimõtet)
järgmiselt:
a) kui Eesti resident saab tulu, mida selle lepingu kohaselt on maksustatud Botswanas,
vabastab Eesti selle tulu maksust, võttes arvesse punkte b ja c;
b) kui Eesti resident saab tulu, mida artikli 10 lõike 2, artikli 11 lõike 2, artikli 12 lõike
2, artikli 14 või artikli 17 lõigete 1 ja 2 kohaselt võib maksustada Botswanas, lubab
Eesti residendi tulumaksust maha arvata summa, mis võrdub Botswanas tasutud
maksuga. Mahaarvatav summa ei ületa tulumaksu seda osa, mis on arvutatud enne
maksukohustuse vähendamist tulult, mida võib maksustada Botswanas;
c) kui Eesti residendi saadud tulu on lepingu kohaselt Eestis maksust vabastatud, võib
Eesti sellest hoolimata residendi ülejäänud maksukoormuse arvutamisel vabastatud
tulu osa arvesse võtta.
2. Botswanas kõrvaldatakse topeltmaksustamine vastavalt Botswana seadustele, mis
võimaldavad Botswana maksust maha arvata väljaspool Botswanat asuvas riigis makstud maksu
(mis ei mõjuta selle artikli üldpõhimõtet) järgmiselt: Botswana maksust lubatakse maha arvata
Eestis maksustatavalt kasumilt või tulult Eesti seaduste alusel ja kooskõlas käesoleva lepinguga
16
otse või mahaarvamise teel tasutav maks. Mahaarvatav summa ei ületa sellelt tulult Botswana
maksuseaduste alusel tasutavat Botswana maksu summat.
Artikkel 23
VÕRDNE KOHTLEMINE
1. Lepinguosaline riik maksustab teise lepinguosalise riigi kodanikku ja kohaldab talle
maksustamisega kaasnevaid nõudeid samamoodi nagu oma kodanikule samadel asjaoludel.
2. Lepinguosalise riigi ettevõtja teises lepinguosalises riigis asuvat püsivat tegevuskohta
maksustatakse samadel alustel kui teise lepinguosalise riigi samal tegevusalal tegutsevat ettevõtjat.
3. Lepinguosalise riigi ettevõtjat, mida kontrollib otse või kaudselt teise lepinguosalise riigi
resident või milles teise lepinguosalise riigi residendil on otsene või kaudne osalus, ei maksustata
kõrgemalt ega esitata talle maksustamisega seotud lisanõudeid võrreldes sama lepinguosalise riigi
samalaadse ettevõtjaga.
4. Lepinguosalise riigi ettevõtja võib maksustatavat kasumit arvestades sellest maha arvata
teise lepinguosalise riigi residendile makstud intressi, litsentsitasu, tehnilise teenuse tasu ja muu
väljamakse samadel alustel nagu oma riigi residendile tehtud makse korral; sätet ei kohaldata
artikli 9 lõikes 1, artikli 11 lõikes 7, artikli 12 lõikes 6 ega artikli 14 lõikes 6 nimetatud juhtudel.
5. Seda artiklit ei tõlgendata kui lepinguosalise riigi kohustust võimaldada teise
lepinguosalise riigi residendile tema perekonnaseisu või perekondlike kohustuste tõttu samasugust
maksusoodustust, -vabastust või -vähendust, mida ta võimaldab oma residendile.
6. Seda artiklit kohaldatakse olenemata artiklist 2 kõigile maksudele.
Artikkel 24
VASTASTIKUSE KOKKULEPPE MENETLUS
1. Kui isik arvab, et lepinguosalise riigi tegevus põhjustab või võib põhjustada tema sellist
maksustamist, mis ei ole lepinguga kooskõlas, võib ta lepinguosaliste riikide õigusaktidest
sõltumata esitada kaebuse kummagi lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule. Kaebus tuleb
esitada kolme aasta jooksul alates päevast, mil teatati lepingut rikkuvat maksustamist põhjustavast
tegevusest.
2. Kui kaebus on pädeva ametiisiku arvates õigustatud ja ta ei leia rahuldavat lahendust,
püüab ametiisik kaebuse lahendada vastastikusel kokkuleppel teise lepinguosalise riigi pädeva
17
ametiisikuga, järgides põhimõtet, et lepingut rikkuvat maksustamist tuleb vältida. Kokkulepe
täidetakse lepinguosaliste riikide õigusaktides ettenähtud ajapiirangut kohaldamata.
3. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud püüavad lepingu tõlgendamisel ja
kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada vastastikusel kokkuleppel. Topeltmaksustamise
vältimiseks võivad nad teineteisega nõu pidada ka lepingus käsitlemata juhtudel.
4. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad eelmistes lõigetes käsitletud
kokkuleppele jõudmiseks suhelda teineteisega vahetult.
5. Kui
a) isik on lõike 1 kohaselt esitanud lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule kaebuse
ühe või mõlema lepinguosalise riigi tegevuse kohta, mis põhjustas maksustamist,
mis ei olnud lepinguga kooskõlas, ja
b) pädevad ametiisikud ei suuda lõike 2 alusel kokkuleppele jõuda kahe aasta jooksul
alates kogu nõutud teabe mõlemale pädevale ametiisikule esitamise kuupäevast,
esitatakse lahendamata küsimused isiku nõudmisel vahekohtule. Lahendamata küsimusi ei
esitata vahekohtule, kui samas asjas on ühes neist riikidest olemas kohtu- või kohtueelse
vaidlusorgani otsus. Vahekohtu otsus on siduv mõlemale lepinguosalisele riigile ja see
täidetakse nende lepinguosaliste riikide õigusaktides ettenähtud ajapiirangut kohaldamata,
välja arvatud juhul, kui asjasse otseselt puutuv isik ei nõustu vahekohtu otsuse rakendamiseks
sõlmitud vastastikuse kokkuleppega. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud lepivad
selle lõike kohaldamise viisi kokku vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus.
Artikkel 25
TEABEVAHETUS
1. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud vahetavad lepingu täitmiseks või riigisiseste
õigusaktide kohaldamiseks eeldatavalt asjakohast teavet lepinguosalises riigis või selle kohaliku
omavalitsuse üksuses kehtestatud maksude kohta tingimusel, et maksustamine ei ole lepinguga
vastuolus. Artiklid 1 ja 2 teabevahetust ei piira.
2. Lepinguosaline riik käsitab lõike 1 alusel saadud teavet salajasena samamoodi nagu oma
õigusaktide alusel saadud teavet ning avaldab seda üksnes isikule ja ametiasutusele (sealhulgas
kohtud ja haldusasutused), kes lõikes 1 nimetatud makse määrab, kogub või sisse nõuab või
maksudega seotud kaebusi lahendab või eeltoodu üle järelevalvet teostab. Selline isik või
ametiasutus kasutab teavet ainult eelloetletud eesmärkidel. Teavet võib avaldada avalikul
18
kohtuistungil või kohtuotsuses. Eelnevast olenemata võib lepinguosaline riik saadud teavet
kasutada teistel eesmärkidel, kui seda lubavad mõlema lepinguosalise riigi õigusaktid ja teavet
edastava lepinguosalise riigi pädev ametiisik annab selleks nõusoleku.
3. Lõikeid 1 ja 2 ei tõlgendata lepinguosalise riigi kohustusena:
a) rakendada haldusabinõusid, mis on vastuolus lepinguosaliste riikide seaduste ja
halduspraktikaga;
b) anda teavet, mis ei ole lepinguosaliste riikide seaduste alusel või tavapärases
haldusmenetluses kättesaadav;
c) anda teavet, mis sisaldab äri-, tööstus- või ametisaladust või käsitleb kaubavahetust, või
teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga.
4. Kui lepinguosaline riik on selle artikli kohaselt taotlenud teavet, siis teine lepinguosaline
riik võtab teabe saamiseks meetmeid ka juhul, kui see teine riik ei vaja sellist maksualast teavet
enda tarbeks. Eelmises lauses sätestatud kohustus on piiratud lõikega 3, kuid seda piirangut ei või
ühelgi juhul tõlgendada kui lepinguosalise riigi õigust keelduda teabe andmisest ainult riigisisese
huvi puudumise tõttu.
5. Lõiget 3 ei tõlgendata lepinguosalise riigi võimalusena keelduda teabe andmisest ainult
seetõttu, et teabe valdaja on krediidiasutus, muu finantsasutus, esindajakonto omanik, esindaja
või usaldusisik või teave puudutab osalust isikus.
Artikkel 26
ABI MAKSUDE SISSENÕUDMISEL
1. Lepinguosalised riigid abistavad teineteist maksunõuete täitmisele pööramisel. Artiklid 1
ja 2 abi osutamist ei piira. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad selle artikli
kohaldamise korras omavahel kokku leppida.
2. Selles artiklis tähendab maksunõue lepinguosalise riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse
kehtestatud maksukohustuse summat, tingimusel et maksustamine ei ole vastuolus lepingu ega
muu dokumendiga, mille pooled on lepinguosalised riigid, samuti selle summaga seotud intressi
ja trahvi ning maksu kogumise või võlgniku vara säilitamise kulusid.
3. Kui lepinguosalise riigi maksunõue on selle riigi seaduste kohaselt täitmisele pööratav ja
maksukohustuslane ei saa sel ajal selle riigi seaduste kohaselt maksunõude täitmisele pööramist
ära hoida, võtab teise lepinguosalise riigi pädev ametiisik esimesena nimetatud riigi pädeva
ametiisiku taotlusel maksunõude täitmisele pööramise üle. Teine lepinguosaline riik kogub
19
maksunõude summa kooskõlas oma maksude sundsissenõudmist ja kogumist käsitlevate
seadustega, nagu oleks tegu tema enda maksunõudega.
4. Kui lepinguosaline riik võib maksunõude täitmisele pööramise tagamiseks oma õiguse
kohaselt rakendada võlgniku vara säilitamise abinõusid, võtab teise lepinguosalise riigi pädev
ametiisik esimesena nimetatud riigi pädeva ametiisiku taotlusel maksunõude üle, et rakendada
võlgniku vara säilitamise abinõusid. Teine lepinguosaline riik rakendab maksukohustuslase vara
säilitamise abinõusid kooskõlas oma seadustega, nagu oleks tegu tema enda maksunõudega, isegi
kui nende abinõude rakendamise ajal ei ole maksunõue esimesena nimetatud lepinguosalises riigis
täitmisele pööratav või on maksukohustuslasel õigus ära hoida selle täitmine.
5. Kui lepinguosaline riik on lõigetes 3 ja 4 nimetatud eesmärkidel maksunõude üle võtnud,
ei kohaldata neist lõigetest olenemata selles riigis selle nõude suhtes ajapiiranguid ega eeliseid,
mida kohaldatakse maksunõude suhtes selle riigi seaduste kohaselt. Lisaks ei ole lõigete 3 ja 4
eesmärgil ülevõetud maksunõudel lepinguosalises riigis eelist, mis on sellel maksunõudel teise
lepinguosalise riigi seaduste kohaselt.
6. Lepinguosalise riigi maksunõude olemasolu, selle kehtivuse ja summa üle peetavaid
vaidlusi ei menetleta teise lepinguosalise riigi kohus ega haldusasutuses.
7. Kui lepinguosalise riigi lõike 3 või 4 kohase taotluse esitamise ja teise lepinguosalise riigi
poolt summa kogumise ja selle esimesena nimetatud riigile ülekandmise vahelisel ajal maksunõue
lakkab olemast, siis:
a) lõikes 3 nimetatud taotluse korral esimesena nimetatud riigi maksunõue, mis on selle
riigi seaduste kohaselt täitmisele pööratav ja mille täitmisele pööramist
maksukohustuslane ei saa sellel ajal selle riigi seaduste kohaselt ära hoida, või
b) lõikes 4 nimetatud taotluse korral esimesena nimetatud riigi maksunõue, mille suhtes
see riik võib oma seaduste kohaselt rakendada maksukohustuslase vara säilitamise
abinõusid, et tagada selle täitmine,
teatab esimesena nimetatud riigi pädev ametiisik sellest viivitamata teise riigi pädevale
ametiisikule ja teise riigi valikul esimesena nimetatud riik kas peatab oma taotluse või võtab
selle tagasi.
8. Seda artiklit ei tõlgendata lepinguosalise riigi kohustusena:
a) rakendada haldusabinõusid, mis on vastuolus lepinguosaliste riikide seaduste ja
halduspraktikaga;
b) rakendada abinõusid, mis on vastuolus avaliku korraga;
20
c) osutada abi, kui teine lepinguosaline riik ei ole võtnud kõiki oma seaduste ja
halduspraktikaga võimaldatud asjakohaseid kogumis- või säilitamismeetmeid;
d) osutada abi juhul, kui see tekitaks sellele riigile halduskoormust, mis on ilmselgelt
ebaproportsionaalne teise lepinguosalise riigi saadava kasuga.
Artikkel 27
DIPLOMAATILISE ESINDUSE JA KONSULAARASUTUSE TÖÖTAJA
Lepingut ei kohaldata diplomaatilise esinduse ega konsulaarasutuse töötaja rahalistele
soodustustele, mis on ette nähtud rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja erikokkulepete
alusel.
Artikkel 28
ÕIGUS SOODUSTUSTELE
Olenemata lepingu teistest sätetest, ei anta lepingus tulu suhtes ettenähtud soodustust, kui kõikide
asjaolude põhjal on mõistlik järeldada, et soodustuse saamine oli otseselt või kaudselt selle
soodustuse saamiseni viinud tehingu üks peamistest eesmärkidest; see ei kehti juhul, kui nendel
asjaoludel soodustuse andmine vastab lepingu asjakohaste sätete eesmärgile.
Artikkel 29
JÕUSTUMINE
1. Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele teate lepingu jõustumiseks vajaliku
riigisiseses õiguses ettenähtud menetluse lõpetamise kohta. Leping jõustub hilisema teate
kuupäeval.
2. Lepingut kohaldatakse:
a) Eestis lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril või pärast seda;
a) Botswanas lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. juulil või pärast seda.
21
Artikkel 30
LEPINGU LÕPETAMINE
1. Leping on jõus tähtajatult. Lepinguosaline riik võib lepingu lõpetada, teatades sellest
diplomaatiliste kanalite kaudu kirjalikult teisele lepinguosalisele riigile hiljemalt kalendriaasta 30.
juunil pärast viie aasta möödumist lepingu jõustumise kuupäevast.
2. Sel juhul lõpetatakse lepingu kohaldamine:
a) Eestis teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuaril või pärast seda;
b) Botswanas teate edastamisele järgneva aasta 1. juulil või pärast seda.
SELLE KINNITUSEKS on volitatud isikud lepingule alla kirjutanud.
KOOSTATUD [kuupäev] ………………..… 202....... [koht] kahes eksemplaris inglise keeles.
_________________________________ ______________________________
EESTI VABARIIGI NIMEL BOTSWANA VABARIIGI NIMEL
PROTOKOLL
Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning
maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu (edaspidi leping) allakirjutamisel on
Eesti Vabariik ja Botswana Vabariik kokku leppinud järgmises, mis moodustab lepingu
lahutamatu osa.
I. Lepingu artikli 4 puhul:
Lepinguosalises riigis asutatud investeerimisfondi käsitatakse selle lepinguosalise riigi residendina
ning talle tehtud väljamaksete saajana.
Artikli 4 lõike 1 tähenduses on investeerimisfond:
22
a) Eestis investeerimisfondide seaduse alusel ühisteks investeeringuteks moodustatud vara kogum
(lepinguline fond) või selleks asutatud äriühing;
b) Botswanas ettevõte, mis on moodustatud investeerimisettevõtete seaduse alusel.
SELLE KINNITUSEKS on volitatud isikud protokollile alla kirjutanud.
KOOSTATUD [kuupäev] ………………..… 202....... [koht] kahes eksemplaris inglise keeles.
_________________________________ ______________________________
EESTI VABARIIGI NIMEL BOTSWANA VABARIIGI NIMEL
23
Hr Margus Tsahkna
Välisministeerium Meie 07.11.2024 nr 1.1-10.1/4956-1
Eesti Vabariigi ja Botswana
Vabariigi vaheline tulumaksudega
topeltmaksustamise vältimise ning
maksudest hoidumise ja
maksupettuste tõkestamise leping
ja selle juurde kuuluv protokoll
Austatud minister
Palume esitada Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi
vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja
maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse
eelnõu.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Jürgen Ligi
rahandusminister
Lisad:
1. Botswana lepingu ratif. seaduse eelnõu;
2. Botswana lepingu ratif. seaduse seletuskiri;
3. Botswana maksuleping eesti keeles;
4. Botswana maksuleping inglise keeles.
Tiina Hansson 58851480
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272