Siim Aurik Teie: 03.06.2026
aktsiaselts D.T.L. Consumer Products Eesti
Meie: 18.06.2026 nr 5-4/2026-108-2
Kiri edastatud digitaalselt aadressil:
[email protected]
Vastus selgitustaotlusele
Pöördusite Konkurentsiameti poole 03.06.2026 selgitustaotlusega. Selgitustaotluses kirjeldate,
et aktsiaselts D.T.L. Consumer Products Eesti on hulgikaubandusettevõte, kes tarnib
toidukaupu jaekaubanduskettidele ning kellele tehakse jaekaubanduskettide poolt
sooduskampaanias osalemise pakkumisi. Kirjeldate, et selliste pakkumiste puhul eeldatakse
tarnijalt või hulgimüüjalt kampaaniatasu maksmist, jaeketi poolt nõutud minimaalse
allahindluse andmist ning kampaanias osalemise üle otsustamist olukorras, kus tarnijal ei
pruugi olla täielikku ülevaadet kampaania ärilisest tasuvusest.
Selgitate, et soovite enne kampaanias osalemise otsustamist küsida jaeketilt infot selle kohta,
millise eeldatava või planeeritava väljamüügihinnaga kavatseb jaekett sooduskampaaniatooteid
tarbijale pakkuda. Märgite, et Teie eesmärk ei ole jaeketi müügihinda määrata, piirata,
kooskõlastada ega mõjutada ning et jaekett jääks igal juhul vabaks otsustama lõpliku
tarbijahinna üle. Jätkate, et Teie eesmärk on hinnata kampaania majanduslikku põhjendatust,
arvestades nõutavat allahindlust, kampaaniatasu, eeldatavaid koguseid, logistika- ja muid
kulusid.
Olete palunud Konkurentsiameti selgitusi selle kohta, milline suhtlus ja millise sisuga info
vahetamine on sellises olukorras lubatav ning milliseid piire peaksid tarnija ja jaekett
kampaaniahindade puhul järgima.
Vastusena märgime, et Konkurentsiamet ei anna spetsiifilisele käitumisele hinnangut väljaspool
konkurentsijärelevalve- või väärteomenetlust. Seetõttu ei anna Konkurentsiamet käesoleva
vastusega selgitustaotlusele õiguslikke hinnanguid võimalikule rikkumisele ega ettevõtja
käitumise lubatavusele. Ilma konkreetsele tegevusele lõplikku hinnangut andmata saame aga
anda üldise ülevaate konkurentsiõiguslikust raamistikust ja riskikohtadest, millega tuleb
arvestada.
Küsimuste 1–3 kohta märgime, et konkurentsiõiguse valguses ei saa nõustuda absoluutse
väitega, et igasugune edasimüügihindadest rääkimine on keelatud. Nagu Te ise oma kirjas
mainite, on keskne piir selles, et tarnija ja jaeketi vaheline suhtlus ei tohi viia jaeketi iseseisva
hinnakujunduse piiramiseni kindla või minimaalse edasimüügihinnaga, seda otseselt või
kaudselt. Konkurentsiõiguse seisukohast on rikkumise oht suur, kui tarnija määrab, nõuab,
survestab või muul viisil mõjutab jaeketi edasimüügihinda või kui suhtluse eesmärk või tagajärg
on kehtestada jaeketile konkreetne või minimaalne edasimüügihind.
Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 /
[email protected] / Registrikood 70000303
Üldjuhul ei tähenda tarnija poolt jaeketi planeeritava kampaania väljamüügihinna kohta
küsimuse esitamine ega jaeketi poolt sellise info avaldamine iseenesest automaatselt
konkurentsiõiguse rikkumist üksnes põhjusel, et see puudutab väljamüügihinda. Oluline on
hinnata, millises kontekstis infot küsitakse ja kuidas seda kasutatakse. Samas ei saa ainuüksi
sellise kirjelduse põhjal väita, et tegevus oleks alati lubatav. Probleem võib tekkida näiteks
juhul, kui hinnainfo küsimise või jagamisega kaasnevad ootused, sanktsioonid, soodustused,
surve või muud meetmed, mis praktikas kehtestavad jaeketile kindla või miinimum-
edasimüügihinna.
Pooled peaksid vältima suhtlust, mis jätab mulje või loob praktikas olukorra, kus tarnija ootab
jaeketilt kindla või minimaalse edasimüügihinna järgimist või seob kampaanias osalemise
jaeketi kindla või miinimum hinnakujundusotsusega.
Samast põhimõttest tuleb eristada olukorda, kus tarnija kasutab üksnes soovituslikke või
maksimaalseid edasimüügihindu, jättes jaeketile tegeliku vabaduse lõplik müügihind ise
määrata (maksimaalse edasimüügihinna korral vabaduse valida hind, mis jääb maksimaalsest
edasimüügihinnast allapoole). Üldjuhul on soovituslike või maksimaalsete edasimüügihindade
kasutamine lubatav, kui poolte turuosad ei ületa 30% ning selliste hindadega ei kaasne otsest
või kaudset survet ega stiimuleid, mille tulemusel kujuneb välja fikseeritud või minimaalne
müügihind. Kui 30% künnis on ületatud, tuleb hinnata, kas soovituslike ja maksimaalsete
hindadega kaasneb märgatav konkurentsivastane mõju.
Küsimuste 4–5 kohta märgime, et konkurentsiõigusest ei tulene üldist ja eraldiseisvat kohustust,
mille kohaselt peaks jaekett juhul, kui tarnijalt nõutakse kampaaniatasu ja/või kampaania-
allahindlust, esitama tarnijale piisavat infot kampaania majanduslike tingimuste kohta,
sealhulgas kampaania ajavahemiku, eeldatavate koguste, tasude ja muude tingimuste kohta.
Samas tuleb kampaaniatasudega seotud kokkulepete puhul arvestada tõesti ka
põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadusega
(PTEKS), kuna seda kohaldatakse ka toidukaupade müügiga otseselt seotud teenuste suhtes.
Kui tarnijalt nõutakse kampaaniatasu, allahindluse kulude või turundamise kulude kandmist,
peab ostja esitatud teave võimaldama tarnijal teha hästiinformeeritud otsuse selle kohta, kas ta
soovib sellisesse kampaanias rahaliselt panustada.
Ostja peab tagama müüja poolt tehtud rahalise panuse kohta objektiivse ja usaldusväärse
kalkulatsiooni ning kulude põhjendus peab olema selline, et müüja saaks aru, mille eest ja kui
palju ta maksab ning millest üldsumma kujuneb. Müügiedenduse käigus müüdava toidukauba
allahindluse kulude ja kauba turundamise kulude katmise nõudmine on lubatav üksnes juhul,
kui pooled on selles selgelt ja ühemõtteliselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku
leppinud.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Eugen Elison Kask
teenuse juht
Eugen Elison Kask
58856140
[email protected]
2 (2)