Taotlus riigipreemiale

RIIGI KULTUURIPREEMIA ETTEPANEK LISA 1 taotlusvormi juurde: 10.01.2022 Põhjendus Jaak Kangilaski elutööpreemia kandidaadiks esitamisele Eesti kunstiteaduse ajaloos on professor Jaak Kangilaskil olnud kuuskümmend a astat keskne koht ning ta on mitmes mõttes Eesti kunstiteaduse sünonüümiks . Ta olnud särav kunstiteoreetik, teadlane ja ku nsti populariseerija . Ta olnud Õpetaja ja juht – ERKI rektor, ku nstiajaloo õppetoolide juhataja nii Tartu s kui Ta llinnas . Mitmed ja mitmed põlvkonnad Eesti kunstiajaloolas i on õppinud tema käe all Eesti Kunstiakadeemias ja Tartu Ülikoolis. Eesti kunstiteadus tähistab algaval, 2022. aastal suurt juubelit. Sada aastat tagasi avati Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis esimene kunstiajaloo professuur ning pandi sellega alus professionaalsele kunstiajaloo õpetusele. Eesti kunstiajaloolastele ja kuraatoritele ning kogu meie kunstiväljale oleks väga oluline ja sümboolne Jaak Kangilaski elutöö tunnustamine meie eriala juubeliaastal. Jaak Kangilaski (1939) on tänapäeva Eesti üks nimekamaid kunstiteadlasi, teenekamaid kunstiajaloolaste ja kunstnike õpetajaid ning kunsti populariseerijaid . Kangilaski kohaolek eesti kunsti- ja kunstiajaloopildis on olnud ja on siiani nii iseenesestmõistetav ja põlvkondadeülene , et tema nimi on kujunenud justkui kunstiajaloolase sünonüümiks. Samuti on Jaak Kangilaski näol tegemist mõjuka ühiskondliku mõtlejaga, kes on rääkinud kaasa mitmetes Eesti jaoks olulistes aruteludes. Kangilaski on kunstiteaduse väljal töötanud alates 1963. aastast, mil ta lõpetas Tartu Ülikooli. 1969. aastal kaitses ta kunstiteaduse kandidaadi väitekirja teemal „ Les Nabis ja nende osa prantsuse 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse maalikunstis”. Samal ajal alustas Kangilaski Tartu Ülikoolis kunstiajaloolaste ning alates 1971 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis kunstnike õpetamist. Ta juhtis 1978–1987 Kunstiinstituudi kunstiajaloo kateedrit ning oli 1989–1995 sama kooli rektor, kelle õlule langes ka kunstikõrghariduse reformimise esimene ja kõige raskem faas. Edasi sai Kangilaskist Tartu ülikooli kunstiajaloo õppetooli juhataja, seejärel prorektor (2003–2006) ning 2006. aastast Tartu Ülikooli emeriitprofessor. Ta on ka Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor. Kangilaski on olnud üks eesti kunstiteaduse peamistest teoreetikutest, kes on mõtestanud paljusid kunstimaailma probleeme (nt kunsti sotsiaalsus, rahvuslikkus, autonoomsus) ning arutlenud nende üle, rakendades kriitiliselt humanitaarteaduste uusimate teoreetiliste diskursuste vaatepunkte (nt postkolonialismi teooria kasutatavus eesti kunsti ajaloo käsitlemisel). Seeläbi on ta mänginud võtmelist rolli mitmete kesksete teooriate ja mõistete (postmodernsus, postkoloniaalsus) vahendamisel Eesti kultuuriruumi. Tema publikatsioonide (sh õpikute ja raamatute) nimekiri on väga pikk. Sealhulgas “20. sajandi kunst” (koos Ants Juske ja Reet Varblasega), “Lühike eesti kunsti ajalugu” (koos Sirje Helmega), artiklitekogumik “Kunstist, Eestist ja eesti kunstist”. K a ngilaski on „Eesti kunsti ajaloo” 6/I ja II köite (2013 ja 2016 ), mis käsitleb nõukogude perioodi (1940–1970) ja sama sarja 1970–1991 aastaid käsitleva lõpuköite koostaja ja toimetaja. Selle eest on ta pälvinud ka Eesti ajaloo kirjanduse aastapreemia (2016). Kangilaski on olnud kunsti vahendajaks ja mõtestajaks aastakümneid, ta on andnud suure panuse kunsti(ajaloo) õpetamisel mitte ainult ülikoolides, vaid ka kooliõpilastele. Ta on kirjutanud „Kunsti kukeaabitsa” (1967, koos Ott Kangilaskiga), gümnaasiumiõpikud „Kunstikultuuri ajalugu” (2003–2005), samuti hulga artikleid uude Eesti kunstiajalukku. Jaak Kangilaski on nimetanud kunsti inimeste sidumise vahendiks ja pidanud oluliseks selle suunatust võimalikult laiale ringile. Just tänu temale, tänu tema raamatutele, artiklitele ja loengutele ning tööle Õpetajana on maailma ja Eesti kunst nii elementaarsel, üldhariduslikul kui ka erialahariduse tasandil jõudnud väga paljude meie inimesteni. 2019. aasta detsembris tähistasid Eesti kunstiajaloolased Jaak Kangilaski 80. sünnipäeva talle pühendatud konverentsiga. Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing on veendunud, et Jaak Kangilaski on oma mitmekülgse ja viljaka elutööga teeninud ära Eesti riigi kultuuripreemia. 06.01.22 16:22 Elu, kunst, ühiskond — Sirp Elu, kunst, ühiskond 20.12.2019 Jaak Kangilaski: „Massikultuuri nivelleeriv toime on võimas. Ühiskonnakriitiline kunst on ikka väga institutsionaliseerunud.“ ANDERS HÄRM, HANNO SOANS Möödunud reedel toimus kunstiakadeemias seminar „Eesti kunstiteaduse viimane poolsada: Jaak Kangilaski 80“. Meie elavast kunstiajaloost – just nii iseloomustas teda 2017. aastal professor Krista Kodres, kui Kangilaski oli pälvinud kultuurkapitali elutööpreemia – rääkisid seekord tema kolleegid, aga ka kunagised õpilased Eero Epner, Virve Sarapik, Epi Tohvri ja Krista Kodres. Raske ongi leida praegu aktiivselt tegutsevat kunstiajaloolast, kes poleks olnud Jaak Kangilaski õpilane või kui mitte just otseselt õpilane, siis ometi olnud mõjutatud Jaak Kangilaski loengutest, uurimustest, mõtteviisist. Andres Härm: Olete kirjutanud, et tahtsite saada bioloogiks, aga see oli 1950ndate algul ideoloogilisem kui ajalugu. Kunstiajaloolaseks saite nagu juhuslikult. Ajalugu on alati mingil määral ideoloogia surve all, ükskõik mis ühiskonnas. Loodusteadused on aga väärt midagi siis, kui on vabad ideoloogia survest. Tartu ülikoolis oli kunstiajalugu ainult lisaeriala, mida sai õhtutundidel omandada lisaks ajaloo põhiõppele. Mart Eller ja Ene Lamp olid kaks aastat vanemad, nende mõjul läksin ükskord Voldemar Vaga loengule. Mulle meeldis tema loeng eelkõige selle tõttu, et selle keel oli eestiaegne. Tundsin seda keelt, sest mul olid kodus ajakirjade Looming ja Varamu mõned aastakäigud. Vaga kujunemisel mängis otsustavat rolli Pariis. 1930ndatel töötas Sorbonne’is professor Henri Focillon, kes 1934. aastal avaldas raamatu „Vormide elu“ („Vie des formes“). Tema arusaamine kunsti muutumisest oli formalistlik: vormid tekitavad uusi vorme. Ühiskond ja kontekst on täiesti ebaoluline, vormide muutumine on omaette maailm. Vaga osales mõnes Focilloni seminaris. Härm: Teid aga on huvitanud kunst mitte kui vormide arenemise lugu, vaid kui suhe ühiskonnaga. See tekkis vastukaaluks Vaga loengutele. Imetlesin teda, sest ta oli näinud kõike, mida mina ei olnud näinud. Vormide muutumise seletamisel hakkasin aga huvituma ühiskondlikust kontekstist. See tuli seoses XX sajandi kunstiga III kursusel, kui sain Herbert Readi moodsa kunsti ajaloo soomekeelse tõlke. Minuga samal aastal olid ülikooli astunud Jaan Kaplinski, Andres Ehin, Marju Lauristin, vennad Tuulikud, Mari Tarand (siis Viiding) jt. Ehinil oli Täht­­v­eres erakorter – üks tuba. Igal teisipäeval kogunes seal seltskond filolooge Mallarmé teisipäevade vaimus. Mind, ainsa ajaloolasena, kutsuti ka sinna. Eesmärk oli, et räägiksime sellest, millest ülikoolis ei räägitud. Kaplinski pidas ettekandeid sümbolismist ja eesti pagulaskirjanikest. Mind huvitas sõjaajalugu ja rääkisin Soome Talvesõjast. Alkoholi me ei pruukinud, aga teadsime, et Pariisis imeti absinti, kuigi ei teadnud täpselt, mis see on. Õunamahl oli odav ja kättesaadav, aga kõrsi ei olnud, olid pikad makaronid. Imesime nendest õunamahla ja kuulasime intelligentseid ettekandeid. Praegustele ökoloogiliselt mõtlevatele inimestele peaks see imponeerima. Hanno Soans: Kui kaugele Vaga jõudis XX sajandi kunstiga? Sürrealismi või saksa ja Ameerika kunsti ta ei puudutanud, kuid prantsuse XX sajandi alguse kunstist andis ta skemaatilise ülevaate. Teise kursuse kevadel tuli Vaga minu juurde ja küsis, kas mind huvitab kunstiajalugu, Ütlesin, et mind huvitab XX sajandi kunst. Ta käskis mul hakata prantsuse keelt õppima. Hakkasingi, Jaan Kaplinski ema oli prantsuse keele õpetaja. Saksa keel oli mul teise kursuse kevadeks parem kui inglise keel, mis oli keskkoolis kesiseks jäänud. III ja IV aasta kursusetööd tegin juba XX sajandi prantsuse kunstist. Härm: Mis need teemad olid? Üks töö oli foovidest. Aluseks oli Herbert Readi raamat. Neljanda kursuse ajal käisin Leningradis ja nägin seda, mis seal väljas oli. Suletud fondidesse veel ei saanud. Sinna sain, kui astusin aspirantuuri. Vaga õhutas mind. Ta ei saanud olla korraga minu juhendaja ja oponent, aga tal olid Ermitaažis mõned tuttavad. Ühest neist, Vladimir Franzevitš Levinson- Lessingist sai minu juhendaja. Hiljem sain teada, et ta oli 1920ndatel mänginud tollases põnevas kunstielus aktiivset rolli. Kuid kogu see seltskond oli blokaadist ja stalinistlikust terrorist tohutult ära hirmutatud. Levinson-Lessing oli juba tsaariajal ülikoolis käinud ja Lääne-Euroopat külastanud haritud härra, aga ülimalt ettevaatlik. Et olin kirjutanud kursusetöö foovidest, mõtlesin, et kirjutan nende kunstist ka kandidaaditöö. Tema andis mõista, et foovidest saab kirjutada ainult siis, kui neid sõimad. Siis tuligi rühmituse Les Nabis kunst, mille kohta pärast Teist maailmasõda ei oldud Nõukogude Liidus midagi kirjutatud. Härm: Kuidas sai sel ajal modernismiga kandidaaditööd kaitsta? Tartus sai, Vaga oli oponent. Kandidaaditöö sai kirjutada eesti keeles, doktoritöö oleks pidanud kirjutama vene keeles. Kolm vene doktorit oleksid pidanud olema oponendid. XX sajandi kunstist seda kaitsta oleks olnud mõeldamatu. See oli ka põhjus, miks mul jäi doktoritöö tegemata. Soans: Kas ülikooli ajal tekkis ka kontakt oma põlvkonna kunstnikega? Kui Tartu kunstimaja sai valmis, siis natuke tekkis. 1967. aastast olin Tartu ülikoolis õppejõud ja pidasin kunstiajaloo loenguid keemiateaduskonna suures auditooriumis – keemiaringis. Loengud oli paksult rahvast täis, XX sajandi kunsti vastu oli suur huvi. Seal oli ka päris palju kunstnikke, pärast loengut hakkasid nad kutsuma mind oma seltskonda. Enamik loengukuulajaid polnud lääne kunstiraamatuid enne näinud. Aga kui suur Pollocki pilt ilmus üle ekraani, siis pani see ahhetama. ERKIs õpetamise ajal (1971. aastast alates – toim) tekkis tihe kontakt Tallinna kunstnikega, aga kohe mitte kõigi, vaid noorematega. Mu esimeste üliõpilaste hulgas olid Ando Keskküla ja Andres Tolts. Nende guru oli Ludmilla Siim. Nad otsisid mu pärast loengut üles ja vedasid endaga kaasa, nii hakkasin käima KuKus. Härm: Kas rääkisite siis kõigest, mis teile oli kättesaadav? Ka kõige uuematest suundumustest? Seda kahjuks ei saa öelda. Kirjandus, mis mul kätte saada oli, ulatus 1960ndate lõpuni. Olin aspirant aastatel 1964 – 1967, jagasin siis aega Tartu ja Leningradi vahel. Tartus oli väga sümpaatne õppejõud Leonid Stolovitš: ettevaatlik, aga tark inimene, sümpaatne, vaimukas, mõnus, kuigi tema loengud olid veidi eklektilised. Ta käis ühel konverentsil, kus talle pisteti pihku Roger Garaudy raamat „Piirideta realism“ („D’un réalisme sans rivages“). Kirjutasin sellest Loomingusse artikli.1 See tekitas hullemat jama kui mu loengud – realismi mõiste oli püha, nõukogude kunstiteooria oli ehitatud üles realismi ja antirealismi võitlusele. Äsja olid antirealistid kuulunud peaaegu et hävitamisele ja nüüd äkki kaitses üks juhtiv kommunist modernismi klassikuid. Garaudy põhiväide oli iseenesest jama. Millel pole piire, pole ka tähendust. Sisuliselt muutis ta sõna „realism“ hea kunsti sünonüümiks ja püüdis näidata, et XX sajandi hea kunst on teistsugune, kui oli mineviku hea kunst. Iseenesest banaalne mõte, aga ühe juhtiva kommunisti seisukohana mõjus see vapustavalt. Garaudy teemadel telliti mult ka loenguid. Üks toimus kirjanike liidu musta laega saalis. Olin noor nolk ja Johannes Semper, kes oli suur prantsuse kultuuri tundja, esitas mulle üpris alandlikult paar küsimust. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/elu-kunst-uhiskond/ 1/3 06.01.22 16:22 Elu, kunst, ühiskond — Sirp Välismaale sain sõita, aga alles siis, kui olin astunud parteisse. Tartu ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonna dekaan Karl Siilivask ütles, et tunneb hästi seltsimees Vaino Väljast, kes oli väljasõidukomisjonide eesotsas. Neil oli parteisse vaja noori inimesi. Kõhklesin kaua, see oli raske otsus, aga tahtsin hirmsasti välismaale saada. Sain küllakutse onupojalt USAst. Soans: Kas teie esimene reis oli Ameerikasse? Esimene reis oli 1968. aastal Soome, teine, 1969. aastal oli Ameerikasse. Pariisiga oli aga nii, et andsin sõiduavalduse igale poole sisse. Sel ajal oli väike võimalus Prantsusmaale saada komsomoli turismirühma Sputnik kaudu. Esimese taotluse andsin sisse 1968. aastal, siis jäin nii-öelda joone alla. 1969. aastal olin andnud kaks avaldust: Pariisi ja USAsse, mõlemad rahuldati. See oli päris pöörane. Olin ligi kuu aega Ameerikas, siis sõitsin mõneks päevaks koju passe vahetama, et Prantsusmaale minna. USAs sain New Yorgi ja Washingtoni tähtsamad muuseumid läbi käia. Onupoja kaudu sain häid tutvusi pagulaseestlastega, üks ärimees viis mind ja oma sõpru Playboy klubisse. Playboy klubi oli toona noor ja värske asi. Meil oli suur laud, kus istus kümmekond eestlast, mina nende hulgas. Sealt sai suveniiriks võtta tuhatoosi, kus oli paljaste rindadega tüdruk peal. Väike roosa tuhatoos. Selle tuhatoosiga oli Tartus intsident. Mõned Tallinna kunstnikud olid mulle juba tuttavad ja Jüri Arrak, metsik mees, tuli purjus peaga ühel õhtul mulle külla. Seltskonnas olid ka kirjanikud, nende hulgas Vaino Vahing. Arrak proovis olla teistest üle ja rääkis kõva häälega. Vahing, kes samuti tahtis domi­neerida, jälgis seda. Ta vaatas, et see kurivaim domineerib seltskonnas liiga palju ja psühhiaatrina hakkas Arrakult küsima, kuhu ta tuhka raputas. Arrak raputas tuhka toosi alasti tüdruku kujutise peale. Vaino hakkas sellest tuletama Arraku seksuaalseid komplekse. Arrak läks marru ja mina pidin neid lahutama. Tõeline farss. Aga nad said suurteks sõpradeks. Jaak Kangilaski: „Garaudy põhiväide oli iseenesest jama. Millel pole piire, pole ka tähendust.“ Mari Laaniste Soans: Samal aastal käisite ka Pariisis. Millised meeleolud valitsesid seal, 1968. aasta mai oli ju möödas. St. Micheli bulvari ääres Sorbonne’i kohal oli puid barrikaadideks maha võetud. Meie turismirühmas olid suhkruvabrikute ja sovhooside noored direktorid ja insenerid. Olin äsja naasnud Ameerikast, näputäis dollareid taskus. Grupijuht lubas mul viimasel õhtul üksinda välja minna. Tahtsin minna teatrisse, mis asus mässuliikumise keskmes – Saint-Séverini kiriku, Sorbonne’i ja Seine’i jõe vahel. Seal liikus karvaseid revolutsionääre, maoistid olid väga aktiivsed. Olid trotskistid, olid nõukogudemeelsed kommunistid jt. Kõigil olid oma letid ajalehtede ja raamatutega. Minu tuttavate noorte kirjanike ja teadlaste ringis oldi üldiselt parempoolsed ja mõeldi rahvuslikult. Üks kohta­dest, kus koos käisime, oli Vaino Vahingu vanematekodu Aravul. Üks teema, mida arutasime oli seotud Frankfurdi koolkonnaga, eelkõige Marcusega. Ma olin lugenud tema raamatut „Ühemõõtmeline inimene“, mille ingliskeelse tõlke oli Hellar Grabbi mulle toonud. See on kõva tekst. Ühiskonnakriitikana on sellel endiselt alust, aga sel puudub positiivne programm. Toona see raamat ärritas mind omajagu. Suhtusin kapitalismi positiivse hoiakuga – vaba lääs, vaba ühiskond. Marcuse ründab küll mahlaselt läänt, aga ütleb teravalt ka Nõukogude Liidu kohta. Vaino Vahing oli lugenud temast kui seksuaal­- revolutsiooni ideoloogist. Vaidlesime ägedasti. Kuigi suhtusin siis Marcusesse kriitiliselt, oli tema analüüs nii kõva, et tahtsin teda rohkem lugeda. Nüüd olen lähenenud habermasilikule mõõdukale suunale, kuigi ka see on utopistlik. Härm: Kuidas Jürgen Habermasini jõudsite? Ta on mulle sümpaatsem, sest pakub välja arengusuuna, mille nimel tegutseda. Marcusel jääb kõlama lammutamine. Tal ei ole positiivset programmi. Alasdair MacIntyre on teda selle tõttu veenvalt kritiseerinud. Marcuse on nagu lõpliku tõe omanik. Habermas räägib kommunikatsioonist ja erinevate seisukohtade lepitamisest. Soans: Olete öelnud, et Bernsteini kunstikultuuri mõiste on teile vastuvõetavam kui Danto kunstimaailma oma. Bernsteini kunstikultuur on laiem mõiste. See haarab endasse mitte ainult kunsti poliitilise konteksti, vaid ka ideede ja meeleolude komplekti. Selles mõttes on see sisukam. Danto tahab kaitsta liberaalset positsiooni vasak­radikaalsuse ja konservatiivsuse eest, aga ta ei ava kunstikultuuri nii põhjalikult kui Boris Bernstein. Kui Tartust Tallinna tulin, olin Bernsteini noorem kolleeg. Esimesel paaril aastal me nagu kompasime teineteist, mida tegelikult mõtleme ja üldse teame. Minu respekt tema vastu, mida edasi, oli aina suurem. Bernsteini artikkel, kus ta kirjutas realismi mõistest ja mis ilmus almanahhis Kunst2, oli palju parem kui minu artikkel Garaudy kohta. Aga minu artikkel pani Bernsteini realismi mõiste üle edasi mõtlema. See ilmus seetõttu, et see oli eesti keeles, Nõukogude Liidus poleks see vene keeles saanud ilmuda. Lotmani käisin kuulamas natuke. Ta oli nii sõbralik ja tore mees, mõnikord ka vestlesime. Härm: Kas keelefilosoofiline mõtlemine kunstist teid ei huvitanud? Mitte eriti. Mul on sotsioloogiline lähenemine. Ajaloolase taust on mulle piduriks, et oleksin valinud semiootika ja strukturalismi. Ega ka Bernsteinil ei olnud semiootika eriti oluline. Ta täiendas oma kunstiajaloolist haridust kunsti­kultuuriga, mis on ka pigem kunstisotsioloogia kui keeleteaduse valdkonna mõiste. Härm: Olete kirjutanud eesti keeles põhjalikke käsitlusi XX sajandi kunstist, aga olete kirjutanud ka X, XI ja XII klassi kunstikultuuri õpiku. Mida annab kunstiteadlasele üldkäsitluste kirjutamine? See on raske kogemus. Ma ei ole tagantjärele kõigi asjadega sugugi rahul. Selline kunstiülevaade on liiga vähe ühiskonnaga siduv. Kui oleksin saanud need mahukamaks kirjutada, siis oleksin tahtnud kunstikultuuri rohkem sisse panna. Mis aga „XX sajandi kunsti“ puutub, siis olin selle kõige vanem autor. Mul oleks olnud palju lihtsam kirjutada sajandi esimesest poolest. Aga kirjutada uuesti foovidest ja kubistidest? Leidsin, et las noored kirjutavad. Johannes Saar kirjutas hilisemate peatükkide kohta negatiivse arvustuse. Aga ma polegi näinud absoluutselt õiget käsitlust, kõik on kuidagimoodi kallutatud. Paljud kõige uuemad suundumused jäid ka puudu. Härm: Kuidas peaks kirjutama üldist kunstiajalugu. Millele peaks keskenduma? Igal autoril on isiklik valik ja veendumus, mis talle oluline tundub. Kõigest ei saa kindlasti kirjutada. On üks põnev raamat „1900“, ajakirja October autorite kirjutatud. Eriti põnevad on seal kaks ümarlauavestlust. Esimene on klassikalise moodsa kunsti teemadel, aga teine ulatub peaaegu tänapäevani. Rosalind Krauss räägib, et meediumeid tuleks uuesti väärtustada. Hal Foster vastab talle, et ta räägib juba nii nagu Clement Greenberg. Nad ei ole enam ühel meelel. Nad on kompromissi leidnud, mida XX sajandi viimasest kahekümnest aastast välja tõsta. Soovitan seda lugeda. Ma ei ole nende ühegagi sajaprotsendiliselt nõus, aga nad on kahtlemata targad ja põnevad isiksused. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/elu-kunst-uhiskond/ 2/3 06.01.22 16:22 Elu, kunst, ühiskond — Sirp Soans: Huvitav on see, et see Octoberi seltskond ei nimeta „1900“ raamatus kedagi Ida-Euroopa kunstnikest, isegi mitte Kabakovi. Nad võiksid tunnistada oma Ameerika-kesksust. See tuli juba Greenbergiga, kui Ameerikas hakati rääkima, et New York on kõik ja Pariis ei ole enam midagi. Nõukogude Liidust ei tea nad midagi. Ajakirja nimi on Eisensteini filmi järgi võetud. Kuidas nad esimeses numbris ütlevadki? Et Vene revolutsioon oli aeg, mil ühiskond ja kunst olid kõige paremas seoses. See on nende kreedo. Nad on ikka väga vasakpoolsed, imetlesid 1920ndate Venemaad jäägitult. See oli sõgedalt utopistlik. Härm: XX sajandi kunstiraamatu lõpus sõnastate kunsti põhiprobleemi üllatuslikult Joseph Beuysile toetudes. Et see on isiksuse probleem: „Beuys on seisukohal, et tänapäeva kunstielu põhimure ei ole kindlate kriteeriumite puudumine, vaid loova isiksuse säilitamine.“ Kuidas teile praegu tundub, kas see on ikka endiselt põhiküsimus? Eks see nii on, julgen arvata. Massikultuuri nivelleeriv toime on ikka võimas. Üks asi, mis mind nukraks ja selle suhtes skeptiliseks teeb, on ühiskonnakriitilise kunsti institutsionaliseerumine. See on ikka väga institutsionaliseerunud. Kui Damien Hirst on maailma rikkamaid kunstnikke, mis avangard see on? Härm: Milline on olnud teie kõige ebameeldivam tööalane kohustus? Kõige raskem valik? Parteisse astumine oli kahtlemata kõige raskem valik. Aga soov välismaale pääseda oli suur, sain loengutes ja kirjutustes paremini eesti publikule läänt lähendada. Parteilasena sai natuke tõhusamalt toetada eesti kunsti mitmekesisust. Soans: Kas emigreerumisele olete mõelnud? Ei, ei ole. Ameerikas pakuti mulle, et hakake sovetoloogiks. Kui mõelda, kui mööda sealsed sovetoloogid on pannud Nõukogude Liidu analüüsiga, ei taha nende hulka kuuluda. Kodupaiga tähtsus oli ja on mulle suur. Teksti on maha kirjutanud Grete Tiigiste. 1 Jaak Kangilaski, Vaidlustest marksistlikus esteetikas. – Looming 1965 nr 11, lk 1707–1718. 2 Boris Bernstein, Seoses vaidlustega realismi üle. – Kunst 1966 nr 3, lk 13–23 ja 1967 nr 1, lk 1-15.  Vaatamisi: 1 023 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/elu-kunst-uhiskond/ 3/3 RIIGI KULTUURIPREEMIA ETTEPANEK LISA 2 taotlusvormi juurde: JAAK KANGILASKI CV Sünniaeg: 10.12.1939 Telefon: 53409012 E-post: [email protected] Töökohad ja ametid 2008–… Eesti Kunstiakadeemia, emeriitprofessor 2006–… Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, emeriitprofessor 2007–2008 Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, kunstiajaloo erakorraline professor 2006–2007 Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Ajaloo osakond; Erakorraline vanemteadur 2003–2005 Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Ajaloo ja arheoloogia instituut, kunstiajaloo professor 2003–2006 Tartu Ülikool, prorektor 1995–2003 Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Kunstiajaloo õppetool; professor 1989–1995 Eesti Kunstiakadeemia, rektor 1987–1989 Tallinna Kunstiülikooli õppe- ja teadusprorektor Haridustee 1964–1967 Tartu Ülikool, ajaloo osakond, aspirant 1958–1963 Tartu Ülikool, ajaloo osakond, ajalugu ja kunstiajalugu Teaduskraadid Jaak Kangilaski, doktorikraad, 1969, (juh) Levinson-Lessing , Vladimir, Kunstnikerühmitus " Les Nabis" ja nende osa prantsuse 19. saj. lõpu ja 20. saj. alguse maalikunstis, Tartu Ülikool. Teaduspreemiad ja tunnustused 2016, Kristjan Raua preemia 2016, Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia 2016, Eesti ajalookirjanduse aastapreemia 2002, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu aastapreemia 1998, Jaak Kangilaski, Riigivapi IV klassi teenetemärk 1981, Eesti Kunstnike Liidu aastapreemia 1978, Jaak Kangilaski, Eesti NSV teeneline kunstitegelane Monograafiad Kunsti kukeaabits (koos Ott Kangilaskiga ). Tallinn: Kunst 1967. Norra. Maa, rahvas, kunst. Tallinn: Eesti Raamat 1985. 20. sajandi kunst (koos Ants Juske ja Reet Varblasega ). Tallinn: Kunst 1994. Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Kunst 1997. Lühike eesti kunsti ajalugu (koos Sirje Helmega ). Tallinn: Kunst 1999. Kunstist, Eestist ja eesti kunstist. Tallinn: Ilmamaa 2000. Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile. Tallinn: Kunst 2003. Kunstikultuuri ajalugu (11. klassi õpik). Tallinn: Kunst 2004. Kunstikultuuri ajalugu 12. klassile. Tallinn: Kunst 2005. Eesti kunsti ajalugu 6/I (koostaja ja toimetaja Jaak Kangilaski). Tallinn: Kultuurileht, 2013. Eesti kunsti ajalugu 6/II (koostaja ja toimetaja Jaak Kangilaski). Tallinn: Kultuurileht, 2016. Teadusorganisatsiooniline ja -administratiivne tegevus 2016−... Eesti Kunstimuuseum SA, nõukogu liige 2005−... Ajalooline Ajakiri toimetuskolleegiumi liige 2003−... Kunstiteaduslikke Uurimusi toimetuskolleegiumi liige 2004−2007 Tartu Kultuurkapitali nõukogu liige 2001−2003 Teaduskompetentsi nõukogu liige 2000−2004 Ervin Pütsepa kunstiteaduse aastauhinna žürii liige 1997−2001 Kaasaegse kunsti keskuse nõukogu liige 1996−2007 UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni esimees Juhendamisel väitekirjad Indrek Grigor , doktorant, (juh) Juhan Maiste; Jaak Kangilaski, Teoreetiline, teooriatu või teoretiseeritud representatsioon? Kunsti ja teooria suhtest pärast II maailmasõda, Tartu Ülikool. Juhendatud väitekirjad Tõnis Tatar, doktorikraad, 2015, (juh) Jaak Kangilaski; Juhan Maiste, Kolmas tee Eesti kunstis: avangardi ja võimumeelsuse vahel, Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Kunstiajaloo õppetool. Sirje Helme, doktorikraad, 2013, (juh) Jaak Kangilaski, "Sõjajärgse modernismi ja avangardi probleeme Eesti kunstis, Eesti Kunstiakadeemia. Mari Nõmmela , doktorikraad, 2013, (juh) Jaak Kangilaski, Stiiliajaloolise ja marksistliku käsitluse konflikt Voldemar Vaga kunstiajalookirjutuses 20. sajandi II poolel, Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Ajaloo ja arheoloogia instituut. Epi Tohvri , doktorikraad, 2009, (juh) Jaak Kangilaski, Valgustusideede mõju Tartu arhitektuurikultuurile 19. sajandi alguses, Tartu Ülikool. Kadri Asmer , magistrikraad, 2014, (juh) Jaak Kangilaski, Neokonservatiivne kultuuriteooria Ameerika Ühendriikides aastatel 1960-1990, Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Kunstiajaloo õppetool. Indrek Grigor , magistrikraad (teaduskraad), 2008, (juh) Jaak Kangilaski, Modernistlik ornament. Asemiootilisus modernistlikus kunstiteoorias, Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Kunstiajaloo õppetool. Tõnis Tatar, magistrikraad (teaduskraad), 2008, (juh) Jaak Kangilaski, Olav Marani kunstnikutee, Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Kunstiajaloo õppetool. Marek Volt, magistrikraad (teaduskraad), 1999, (juh) Eero Loone; Jaak Kangilaski, Controversy about the Cognitive Status of Art in Aesthetics , Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Filosoofia ja semiootika instituut, Filosoofia osakond, Praktilise filosoofia õppetool. Valik aastakümnete publikatsioon e Kangilaski, Jaak (2016). Postcolonial theory as a means to understand Estonian art history . Journal of Baltic Studies , 47 (1), 31−47. Kangilaski, Jaak (2013). Mõjukas monograafia eesti 1970. aastate kunstist. Kunstiteaduslikke Uurimusi / Studies on art and architecture , 22, 230−235. Kangilaski, Jaak (2013). Sotsialistlik realism kui kunstnike ohjamise vahend. Eesti Kunstimuuseumi toimetised (167−172). Tallinn: Eesti Kunstimuuseum. Kanglaski , Jaak (Toim.); Helme, Eneken (Toim.); Kodres , Krista (Peatoim.) (2013). Eesti kunsti ajalugu. 6, I osa, 1940-1991. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Kangilaski, Jaak (2013). Viktoriaanliku ajastu suur romantik. Arhitektuuri seitse lampi. Ilmamaa. Kangilaski, Jaak (2013). Eesti kunst paguluses (1944−68). Eesti kunsti ajalugu 1940-1970 (87−109). Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Kangilaski, Jaak (2013). Stalinismi kolmas laine (1949−55). Jaak Kangilaski, Sirje Helme. Eesti kunsti ajalugu (168−187). Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus. Kangilaski, Jaak (2013). Stalinismi teine laine (1942-48. Jaak Kangilaski, Sirje Helme. Eesti kunsti ajalugu (112−137). Eesti Kunstiakadeemia. Kangilaski, Jaak (2013). Saksa okupatsioon (1941−44). Jaak Kangilaski, Sirje Helme. Eesti kunsti ajalugu (48−71). Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus. Kangilaski, Jaak (2013). Stalinismi esimene laine (1940-41). Jaak Kangilaski, Sirje Helme. Eesti kunsti ajalugu (15−39).. Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus. Kangilaski, Jaak (2011). Lisandusi postkolonialismi diskussioonile. Kunstiteaduslikke Uurimusi / Studies on art and architecture , 20, 7−25. Kangilaski, Jaak. (2009). Kunst ja rahva maitse. Vikerkaar, 141−148. Kangilaski, Jaak; Talvistu, Tiiu (2009). Tartu Kunstnike Maja 50. Tartu: Eesti Kunstnike Liit. Kangilaski, Jaak. (2009). Three paradigms of Estonian art during the Soviet occupation . Different modernisms , different avangards . Problems in central and eastern European Art after WW 2, 4: KUMU Art Museum , Autumn Conference 2007. Tallinn: The Art Museum of Estonia, 118−122. Kangilaski, Jaak (2008). Vabanemise tee. Enn Põldroos : maalid 1967-2007 (41−46). Tallinn, Argo. Kangilaski, Jaak; Kask, Virve; Kukk, Kalev; Laas, Jaan; Noor, Heino; Rahi -Tamm, Aigi; Ratas, Rein; Raukas , Anto ; Sarv, Enn; Varju, Peep; Ennuste, Ülo; Salo , Vello; Uisk, Riina (2005). Valge raamat : eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940-1991. [Tallinn]: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Kangilaski, Jaak. (2005). Monument valgustusele. 200 aastat Vana-Anatoomikumi (7−9). Tartu: Tartu Ülikool. (Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi; 34). Kangilaski, Jaak. (2005). Die Estnische Kunst 1940-1953. Mertelsmann , O. Vom Hitler-Stalin-Pakt bis zu Stalins Tod (238−251). Hamburg, Bibliotheca Baltica. Kangilaski, Jaak (2005). Kunstikultuuri ajalugu 12. klassile : postimpressionismist uue meediani. Tallinn, Kunst. Kangilaski, Jaak (2004). Kunstikultuuri ajalugu 11. klassile : renessansist impressionismini. Tallinn, Kunst. Kangilaski, Jaak. (2003). Realismi mõiste metamorfoosid nõukogude kunstiteoorias. Kunstiteaduslikke Uurimusi / Studies on art and architecture , 1-2, 11−28. Kangilaski, Jaak. (2003). Nõukogudeaegne kantseliit kunstist kõnelemisel. Eesti kunsti sotsiaalsed portreed: lisandusi eesti kunstiloole (17−23). Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Kangilaski, Jaak. (2003). Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile: ürgajast gootikani. Tallinn: Kunst. Kangilaski, Jaak. (2002). Tänud ja vastuväited Eda Sepale: [vastukaja E. Sepa artiklile "Okupeeritud Eesti kunnstiajaloo periodiseerimise probleemid ja naiskunstnike osakaal: Valve Janov , Silvia Jõgever , Kaja Kärner"]. Ariadne Lõng, 1-2, 212−214. Kangilaski, Jaak (2002). 20. sajandi kunstiteooriatest. Eesti kunstiteadus ja -kriitika 20. sajandil (138−147). Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus. (Eesti Kunstiakadeemia toimetised). Kangilaski, Jaak (2002). Kohanemised marksismidega. Kollegium Litteraraum . Kohanemise märgid. (11−19). Tallinn: M. Underi ja F. Tuglase kirjanduskeskus. Kangilaski, Jaak. (2002). Sama kohtalo - kolme tietä taiteeseen? Studia Generalia 2002. Itämeri , Pohjolan Välimeri? (73−79). Helsinki: Helsingi Ülikooli Kirjastus. Kangilaski, Jaak (2001). Kunstist, Eestist ja eesti kunstist. Tartu: Ilmamaa. Kangilaski, Jaak (2000). Norra. Maa, rahvas, kunst. Tallinn: Koolibri. Helme, Sirje; Kangilaski, Jaak (2000). Viron taiteen historia . Helsinki: Taifuun. Kangilaski, Jaak. (1999). Okupeeritud Eesti kunstiajaloo periodiseerimine. Ajalooline Ajakiri, 1, 23−29. Kangilaski, Jaak.; Helme, Sirje. (1999). Lühike eesti kunsti ajalugu. Tallinn: Kunst. Kangilaski, Jaak (1999). Sten Karling and Estonian history of art. In: Sten Karling and Baltic Art History . (18−21). Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus. Kangilaski, Jaak (1998). 20. sajandi ikonoklasmi ideelistest allikatest. Kunstiteaduslikke uurimusi (285−313). Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus. Kangilaski, Jaak (1998). Paradigma muutus 1970-ndate aastate Lääne kunstis ja selle kajastus Eesti kunstielus. Rujaline roostevaba maailm: näitus Tartu Kunstimuuseumi Kivisilla Pildigaleriis 28. II-27. IV 1997, seminar 1970-ndate aastate eesti kunst.. Tartu, 3−8. Kangilaski, Jaak (1997). Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Kunst. Ants Juske, Jaak Kangilaski, Reet Varblane (1994). 20. sajandi kunst. Tallinn: Kunst. Kangilaski, Jaak; Lamp, Ene (1994). Eesti kunstielu ja okupatsioonide repressiivpoliitika. Tallinn: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon. Allikas: https://www.etis.ee/CV/Jaak_Kangilaski/est 06.01.22 16:22 Kunstiteaduse(lase) piirid ja võimalused — Sirp Kunstiteaduse(lase) piirid ja võimalused 10.02.2017 Jaak Kangilaski: „Kunstiteadlase ülesanne on konteksti avamise kaudu seletada lahti kunstniku ja ka tema teose suhe ühiskonnaga.“ KRISTA KODRES Jutuajamine Jaak Kangilaskiga oli ajendatud sellest, et kultuurkapitali kunsti- ja rakenduskunsti sihtkapital on teda äsja tunnustanud elutööpreemiaga. Põhjusi intervjueerimiseks on aga teisigi: Jaak Kangilaski on eesti kunstiteaduse elav ajalugu selle tunnistajaks olemise mõttes, kuid selle sees väärivad ka tema enda kogemused ja teadmised kommenteerimist. Jaak Kangilaski käis Nõmme X keskkoolis, õppis Tartu riiklikus ülikoolis, kus kaitses diplomitöö (1963), kandidaadi väite­kirja (1969) ja kuhu jäi õppejõuna tööle. Kõige pikemalt töötas ta aga Eesti riikliku kunstiinstituudi kamu­flaaž­liku nimetusega teadusliku kommunismi kateedris koos Boriss Bern­šteini, Kaia Lehari, David Vseviovi jt. Aastatel 1989–1995 oli Kangilaski ERKI nimejärglase Tallinna kunstiülikooli rektor ning hiljem veel ka Tartu ülikooli kunstiajaloo õppetooli juht ja prorektor (1995–2006). Jaak Kangilaski, Krista Kodres Juba 1967. aastal kirjutas Kangilaski koos Ott Kangilaskiga „Kunsti kuke­aabitsa“, mis oli ühtlasi esimene sõjajärgne katse kirjutada Piia Ruber ajakohane üldise kunstiajaloo käsitlus. Valiku nõukogudeaegseid, aga ka 1990. aastate artikleid, leiab raamatust „Kunstist, Eestist ja eesti kunstist“ (2001). Kõige värskemad Kangilaski tekstid on aga tema toimetatud „Eesti kunsti ajaloo“ kaheosalises VI köites (ilmunud 2013 ja 2016). Kunstiteaduse eriala seisukohalt vajab erilist rõhutamist Jaak Kangilaski kui kunstiteoreetiku roll. Tema arutlused rahvusromantismist, postmodernismist, realismist, postkolonialismist, aga ka näiteks kunsti seksuaalsusest on sügavalt õpetlikud ja huvitavad. Palju õnne elutöö preemia puhul! Kas nüüd on käes aeg tituleerida sind Eesti kunstiajaloo grand old man’iks? Teenete ja kaalukuse osas küll, aga mulle isiklikult on see pigem raske, sest vana mehe moodi sa küll välja ei näe. Kas ligi 50 aastat õppejõuametit või hoopis humanitaarteadus on see imerohi, mis hoiab nii hästi vormis? Kuidas üldse on elada praeguses ühiskonnas, mida on kritiseeritud kui noortekultuslikku ühiskonda? Räägitakse ka paljude väärtuste paigast nihkumisest. Oled ise seisnud nn valgustuslike väärtuste eest ning ühiskondlik aktiivsus on olnud sulle loomuomane: kuulusid 1960ndate Tartu noorte intellektuaalide seltskonda, kirjutasid ajakirjale Noorus, võtsid rasketel aegadel vastu rektoriameti ERKIs, olid vabas Eestis ka UNESCO Eesti esindaja ning osaled siiani aktiivselt metsaülikoolis. Minu meelest noorte­kultust meil ei ole ja kui neid võib-olla rohkem tunnustatakse, siis ka seepärast, et meil on neid nii vähe. Vähene sündimus ja vananev elanikkond on üks eesti ühiskonna suuremaid probleeme. Kui vaadata kõrgkooli positsioonilt, siis on seetõttu ka konkurss ülikoolidesse väike ja see ei ole hea. Mind ennast on noortega suhtlus alati kosutanud. Mu meelest ei ole ka väärtushinnangud väga muutunud. Iga põlvkond aktualiseerib väärtusi ikka oma seisukohalt. Humanitaarteadused ja kultuur üldisemalt vahendavad väärtusi. Humanitaarkultuuris saab aga osaleda ka nii, et tegeletakse ainult oma probleemidega, oma uurimistöö või loominguga. Selle kõrval on alati olnud teine võimalus: inimesed, kes on pidanud tähtsaks oma eriala üldkultuurilist, jah tõesti, ka rahvuskultuurilist mõõdet. Olen lähtunud sellest, et kuna kunst on side inimeste vahel ja sellisena tahes-tahtmatult rahvusliku olemise toetamise või sidustamise vahend, siis on sellel olemuslikult see laiem mõõde. Võiks öelda, et ma pole kitsalt kunstifanaatik, vaid mind huvitab kunstimaailma toimimine sotsiaalsel ja kultuurilisel väljal. Olen alati tahtnud viia seda teadmist eriala piiridest välja ja luua nii kunstile teadlikum publik. Seepärast olen kirjutanud populaarsemaid tekste ja pidanud palju loenguid väljaspool ülikoole. Missugune on kunsti ning visuaalkultuuri positsioon ühiskonnas nende tunnustamise mõttes? Siinse kultuuri üks teese on, et eestlane on sõnarahvas ja pilti/kunsti ei taha ega mõista? On tõsi, et sõnaline kultuur on luterlikus maailmas väga tugev ja see on olnud pikaaegne, reformatsiooniga alanud protsess. Visuaalkultuuri edendamine on seetõttu võib-olla olnud raskem, kuid teisalt pole ju siis kunstnikud ise suutnud oma tegevust viia laiema publikuni. Mingi erinevus, kui võrrelda lõunapoolse Euroopaga, muidugi on: sealne visuaalkultuuri rikkus on silmatorkav. Kunst on kohal, on nähtav ja kuulub rohkem kultuuri juurde kui siin. See torkab ehk eriti silma skulptuurikunsti hindamises. Ometi on Eestis olnud ja on väga häid skulptoreid, kuid nende loomingut, nagu üldisemalt ruumikunste, pole osatud hinnata. Oled gümnaasiumiastme kunstiajaloo õpikute autor (2003–2005). XXI sajandi üks olulisemaid globaalprobleeme puudutab haridust. See seostub meie oma erialaga. Kuna visuaalse info kaal suhtluses üha suureneb, peaksid inimesed õppima pilte ja kujutisi (paremini) lugema. Kuidas tunnetad selle lugemisoskuse seisu praegu? Praegune pildiline maailm on tõesti väga intensiivne, kuid üheülbaline. See pigem tuimastab kui rikastab, samal ajal kui hea kultuur toob esile varjundeid. Nende äratundmine ja tähenduste mõistmine peaks loomulikult kuuluma inimeste oskuste juurde. Seega: visuaalide ja kunstiteoste lugemisoskus võiks alati parem olla, selle õpetamine on ju meie mõlema töö. Ka minu kirjutatud üldkäsitluste eesmärk on olnud noorte kunsti lugemis- ja nautimisoskuse edendamine. Visuaalne side on üks inimestevahelisi sidemeid ja seega elus üldisemalt väga oluline. Vaatame ajalukku. Astusid 1958. aastal Tartu ülikooli kunstiteadlikust perekonnast: onu oli tuntud graafik Ott Kangilaski ja su isa maalis. Aeg kattub osalt sellega, mida nimetame Hruštšovi sulaks. Kuidas avaldus see ajalooteaduskonnas ja kunstiajaloo õpetamises? Enne sind oli kunstiajalugu pidanud läbi elama repressioonide laine. See taandati 1950. aastate alguseks ajaloo abiteaduseks. Leonid Stolovitš kirjutab oma mälestustes, et 1956. aastal keelati kunstiajaloolastele isegi esteetika kursuse lugemine. Minu onu Ott tahtis, et läheksin õppima kunstiinstituuti ja tema õhutusel käisin isegi ettevalmistus­kursustel. Mandaatkomisjon siiski mu peamist „loomingut“ – karikatuurikatsetusi – kunstiandeliseks ei pidanud ja olin ise väga rahul, et ERKIsse sisse ei saanud. Tegelikult huvitas mind hoopis bioloogia, täpsemalt evolutsiooniteooria, aga toonases NSV Liidus domineeris nn lõssenkism. Ajalukku astusin lõpuks seetõttu, et mõistsin, et see valdkond on küll ideologiseeritud, kuid vähemalt avalikult. Poliitika oli mind ammu huvitanud, suviti kuulasin maal ikka „Ameerika häält“ ja õppisin ära soome keele, et kuulata Soome päevauudiseid. Sisse sain Tartusse üle noatera, osalt tänu vendadele Tuulikutele, kes aitasid läbi vene keele eksamist ja osalt tänu onu Oti Soomest toodud Väino Linna „Tundmatule sõdurile“, millest kirjutasin kirjandi. See tekitas komisjonis nii hirmu kui hämmingut, sest vastuvõtu õppejõududest polnud keegi – nagu hiljem teada sain – raamatut lugenud. Teisalt demonstreerib lõpuks pandud kõrge hinne toonaste ülikooli õppejõudude julgust. Jaak Kangilaski: Teatud uus meelsus iseloomustabki aastaid, mil ma ülikoolis õppisin. Valdav oli tunne, et iga aastaga läheb elu natuke paremaks ja vabamaks. Mis puutub „Praegune pildiline kunstiajalukku, siis see oli neil aastail NSV Liidu ajaloo kateedri koosseisus ja kaetud ühe professoriga, kelleks oli siis Voldemar Vaga, nagu ka aastaid enne maailm on tõesti väga ja pärast. Kunstiajaloole sai spetsialiseeruda eriloal, sest ajaloo osakond pidi välja laskma eelkõige ajalooõpetajaid. Seega pidi kaasa tegema kogu ajalooprogrammi, et siis õhtuti käia kunstiajaloo loengutel. Kunstiajalugu mind tegelikult kohe ei huvitanudki, kuid kui minust kaks kursust eespool olnud https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kunstiteaduselase-piirid-ja-voimalused/ 1/3 06.01.22 16:22 Kunstiteaduse(lase) piirid ja võimalused — Sirp intensiivne, kuid Mart Eller kutsus loengutele, siis läksin. Esialgu, pean tunnistama, köitis mind pigem Vaga eestiaegne keelepruuk kui aine sisu. Ettepaneku eriala valikuks üheülbaline.“ tegi lõpuks professor ise, öeldes, et „muidu meil siin ainult tüdrukud“. Piia Ruber Oled ükskord mulle jutustanud, et sinu 1963. aastal kaitstud diplomitöö oli arvatavasti üks esimesi katseid kirjutada sotsiaalset kunstikäsitlust. Töö pealkiri oli „Kujutava kunsti osa rahva kommunistlikul kasvatamisel ENSV-s“. Julgen öelda, et see oli üks esimesi (II maailmasõja järgseid) kunstisotsioloogiaalaseid uurimusi Nõukogude Liidus, aga muidugi suhteliselt algeline. Eestis hakati sotsioloogiliste meetoditega tõsiselt tegelema mõne aasta pärast. Töö kontekst aga oli järgmine. Ametlik, stalinismi ajal kehtestunud arusaam kunstist ütles, et kunsti kasvatuslik väärtus tuleneb tema ideelisest, s.o propagandistlikust sisust. 1950. aastatel jõuti uue formuleeringuni, mis tunnistas, et oluline on ka kunstiline ehk esteetiline külg. Minu kui algaja teoreeetiku mõte oligi näidata esteetilise väärtuse primaarsust. Lähtusin uuest formuleeringust partei dokumentides, kus ühe ülesandena kommunismi ehitamises toodi esmakordselt välja ka esteetiline kasvatus. Otsustasin kirjutada uurimuse esteetilise kasvatuse seisust ENSVs. Hankisin nii nõukogude kui kuidagi ka mõned lääne raamatud, nt Herbert Readi „Kunstihariduse“ („Art Education“) ning koostasin ankeedi, kus küsimused jagunesid kaheks: mida tead kunstist?, mida väärtustad?. Minu valim oli neli klassikomplekti kahes keskkoolis, kokku oma paarsada õpilast ja siis veel Tallinna Pärli kohviku paarkümmend töötajat ja mõned juuksurid. Kaitsmisel peeti töö empiirilist osa novaatorlikuks. Järeldused olid ette teada ka mulle endale: teadmised kunstist on kesised ja esteetilise kasvatusega on olukord kehv. Kunstnikest tundsid vastajad Kölerit, Adamsoni ja Wiiraltit. Viimasest avalikult rääkimine oli seejuures võimalikuks saanud alles hiljuti. Kunstist teati pigem selle ajaloolise, s.t sõnalise etteantud konteksti kaudu, kui osati seda mõista kunsti enda protsesside või visuaalsete kvaliteetide valguses. Kaitsmisel tekkis probleem, sest Hilda Moosberg avastas tekstist selle koha, kus järeldasin, et kunsti peamine roll on esteetiline (s.t mitte ideeline) kasvatus: see oli talle ikka väga võõras mõte, mille suutsin seeditavaks keerata pisut demagoogiliste viidetega hiljutistele partei dokumentidele. Sain lõpuks parima hinde ja suunamise aspirantuuri. Ka see juhtum iseloomustab toona aset leidnud nõukogude ideoloogia üldist lõtvumist ülikooli õppejõudude hulgas. Eriti iseloomulik oli see Sulev Vahtre ja Helmut Piirimäe juhendatud ajalooringis, mis oli populaarne üle ülikooli. Kunstisotsioloogia kursus EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi magistrantidele on siiani üks sinu firmamärke. Kui oluline on tõlgendusmeetodi või diskursuse küsimus üksiku kunstiteose seisukohalt? Eriti ühiskonnakesksele rollile keskenduvates diskursustes, mis justkui ignoreeriksid looja kui subjekti, kui ainulise isiksuse rolli ja tahet teoses? Kunstisotsioloogia ja kunsti sotsiaalse ajaloo vahel tuleb teha vahet. Sotsioloogialt ma ei oota teose analüüsi, selle ülesanne on vaadata kunstiprotsesse ühiskonnas. Aga kunsti sotsiaalne ajalugu on olnud minu kunstimõistmise vundament. Ometi ei väida ma, nagu ei võiks kunstiteadlane keskenduda ainult teose esteetikale ja selle kogemise analüüsile. Kunstnik paigutub minu silmis siiski teose juurde. Samal ajal on kunstnik isiksusena ühiskonnas kujunenud, sellest rohkem või vähem mõjustatud. Kunstiteadlase ülesanne on konteksti avamise kaudu lähemalt selgitada nii kunstniku kui ka tema teose suhet ühiskonnaga. Siiski rõhutan, et suhe ühiskonnaga on vaid üks kunstiteose aspekte, teost ei saa kunagi taandada pelgalt ühiskondlikuks produktiks. Kui seda võiks järeldada mõne prantsuse poststrukturalisti, nt Foucault’ võimudiskursuse põhjal, siis minu meelest tuleks esmalt historiseerida neid diskursusi endid: poststrukturalism oli reaktsioon eelnenud strukturalismile ja see omakorda eksistentsialismile ning siit ka kaldumine teise äärmusse, ühiskonna toimimise ühe – minu arvates küll väga olulise – aspekti võimendamine. Sellega seoses kerkib subjekti vaba tahte probleem. Mina pooldan seisukohta, et vaba tahe eksisteerib ja eksisteerib just nimelt tänu ühiskonna enda arengule, millega suhestumine on sünnitanud nii keele kui ka mõtlemise, mis võimaldab muu hulgas esitada küsimuse, et kas vaba tahe eksisteerib. See puudutab ka kunstnikku: kunstnik, kuigi ühiskonna liige, pole automaat, vaid isiksus, kes reageerib ja teeb valikuid, mis lähtuvad väga konkreetselt temast endast, tema andest ja ihadest. Oled üks vähestest eesti kunstiajaloolastest, kes on kaitsnud kandidaadiväitekirja väliskunsti käsitlusega (1969. aastal XIX ja XX sajandi vahetusel tegutsenud Les Nabis’ kunsti­rühmitusest), oled kirjutanud sõjajärgsest avangardist, Anselm Kieferist, äsja Paul Delvaux’st. Ka su varasemaid artikleid kokku võtnud raamat „Kunstist, Eestist ja eesti kunstist“ (2001) tunnistab huvi maailma kunsti vastu? Minu tegevus kunstiteadlasena jaguneb üsna selgelt kaheks, see on seotud Eesti ajalooga. Nõukogude ajal püüdsin, nii palju kui võimalik, viia eesti publikut kurssi sellega, mis toimub mujal maailmas. Teha tuli seda paraku üsna juhuslikult kättesaadava materjali alusel. Küllap polnud need kirjutised võrreldavad lääne kunstiteaduse tollase tasemega, kuid julgen arvata, et need olid analüütiliselt suhteliselt pädevad. Sellest peale, kui saime väliskunstist vabalt rääkida, tundsin, et mul on aeg, aga võib-olla ka kohustus, uurida seda kunsti, mida tehti Nõukogude ajal Eestis. Siitpeale olengi end rohkem sellele pühendanud. Olen sind ise kusagil kritiseerinud rahvuslikku pärandit romantiseerivate hoiakute eest, mis tulevad „Lühikeses eesti kunsti ajaloos“ (1999) esile eelkõige esi- ja keskaja kunsti käsitluses. Hiljem oled kirjutanud ka postkolonialismi teooria rakendatavusest eesti kunsti ajaloo käsitlemisel. Kas postkolonialismi teooria üks paratamatuid järelmeid pole mitte see, et see võimendab koloniseeritud kultuuri ohvrikuvandit? Ma ei eita, et pooldan rahvuslikku diskursust mõningal määral siiani. Kuid ma muidugi ei tauni mingil määral ka sellest väljumist või selle kriitikat. On selge, et kõiki ajaloonähtusi saab vaadelda rohkem kui ühest vaatenurgast ja see paljusus rikastab meie arusaamist kultuurist. Küsimus on alati aga selles, mida saab võtta või jätta õpikutesse või üldkäsitlustesse. „Lühike eesti kunsti ajalugu“ kuulub just sellesse problemaatikasse. Seal oli minu ülesanne pigem sisse juhatada Sirje Helme kirjutatud originaalsemat osa uusimast ja seni käsitlemata kunstist. Minu osa toetub pigem tolle aja tõlgendustele, mille tooni võtsin ilmselt pikemalt mõtlemata omaks. Mis puutub postkolonialismi diskursusse, siis ka see on üks võimalikest teoreetilistest raamidest eesti kunstikultuuri arengute mõistmiseks. Palju oleneb ka sellest, millele postkolonialismi teooria puhul keskenduda. Minu arvates võimaldab postkoloniaalne teooria vaidlustada kunstimetropolides loodud kriteeriumide ja arenguskeemide universaalsust ja tunnustada enda kultuuri omapära. Elutööpreemia saamine just nüüd oli kindlasti tunnustus viimaste aastate suurele ettevõtmisele, kahes raamatus ilmunud „Eesti kunsti ajaloo“ VI köitele, mis käsitleb aastaid 1940–1991. Sinu üheks veendumuseks on olnud, et Nõukogude aega ei tohiks vaadelda homogeense perioodina, vaid selles on kolm ühiskondlikus mõttes erinevat ajastut. Köidet lugedes on ühtpidi justkui tegu traditsioonilist laadi lineaarse ajalookäsitlusega, teisalt aga võrelise struktuuriga, kus vaadeldakse kogu okupatsiooniajale iseloomulikke probleeme. Mida pead vajalikuks sealsete tekstide puhul esile tõsta? Kõigepealt on ehk kõige olulisem, et tegu on kollektiivse tööga. Autorid on erinevad, ja aeg, mida nad oma artiklitele pühendada said, oli erinev. Mina toimetajana olin tekstide kokkukoguja, kes pidas oma peamiseks ülesandeks mitte sundida autoreid töötama ühe kindla skeemi alusel, vaid lähtuvalt oma uurijapositsioonist ja materjalist. Teisalt pidin hoidma koos mahu poolt. Mis puutub lineaarsusesse, siis see, mida praegu nimetame lineaarsuseks, oli ju tegelikult üksnes see, mis Nõukogude aja paljudest võimalustest realiseerus. Ajaloofilosoofilisest positsioonist vaadates oleks võinud minna ka teisiti, s.t Eesti seisukohalt progressi, mis viis lõpuks okupatsioonist vabanemisele, poleks pruukinud olla. Mina lähtusin struktuuri kavandades sellest, et need perioodid olid oma ühiskondlik-poliitiliselt suunitluselt erinevad. Kunstielu ja kunst seejuures alati ei ühtinud poliitilise keskkonnaga. Näiteks 1970. ja 1980. aastaid iseloomustanud stagnatsioon ja reaktsioon puudutasid eriti keelt ja kirjandust, ka teatrit ja kino. Kunst (ja muusika) jäi tagaplaanile ja sai seetõttu vabamalt uueneda. Tagaplaanil hoidmist soovitasid toona Eesti kunstnike liidu juhtkonnale muide ka mõned Moskva sõbralikud funktsionäärid, kes õpetasid mitte eksponeerima meie avangardi NSV Liidu keskustes. Kunstiajaloolasele seadis seesugune teadmine omad piirid. Näiteks hoidusime kasutamast lääne kirjandusest tuntud mõisteid ning nüüdiskunstist ausalt kirjutamine oli seetõttu osalt pärsitud. Nagu toona Evi Pihlakuga omavahel rääkisime, võinuks kunstiteose iseloomustamine teatud voolu esindajana teha halba kunstnikule, luues ideoloogiaametnike jaoks negatiivse märgi. Sõnad olid ohtlikumad kui teos ise ja kunstiteadlase positsioon seetõttu delikaatne. Kui „Eesti kunsti ajaloo“ küsimusele veel teise nurga alt vastata, siis need köited on eesti kunstiteaduse praeguse taseme kokkuvõtted. https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kunstiteaduselase-piirid-ja-voimalused/ 2/3 06.01.22 16:22 Kunstiteaduse(lase) piirid ja võimalused — Sirp Oled ise üks neist, kes õppejõu ja organisaatorina on eesti kunstiteaduse kui distsipliini arengut mõjutanud. 1991. aastal lõid Tartu ülikooli kunstiajaloo õppetoolile paralleelstruktuuri toonasesse Tallinna kunstiülikooli. Kas oled selle sammuga rahul? Kas kunagisest kunstiajaloo kateedrist välja kasvanud kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut (KVI), Tartu ülikoolis õpetatav kunstiajalugu ning jõudsalt arendatavad visuaalkultuuri uuringud Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis rahuldavad siinseid vajadusi ja kui hästi nad seda teevad? See on delikaatne küsimus. Kunstiajaloo kateedri loomine Tallinna oli tõesti minu otsus, mille objektiivseks põhjuseks oli see, et siis sai kunstiprobleemidest ühiskonnas avalikult ja keerutamata rääkida ja vajadus eriala järele oli seega olemas. Teisalt ei leidnud Tartu ülikool rahalisi vahendeid kunstiajaloo õpetuse laiendamiseks, s.t eriala õppekava avamiseks. Kunstiülikooli rektorina tegin toona otsuse tegelikult südamevaluga, sest Tartu oli minu alma mater, olin seal ka aastaid õpetanud. Samuti olin veendunud, et kunstiajalugu kuulub pigem ülikooli, sest talle on vajalik kontakt teiste humanitaarteadustega ning sealt tuleneva sünergia võimalikkus. Praegu saab öelda, et kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut on edenenud väga hästi ja on meie eriala juhtiv akadeemiline institutsioon. Mitme õpetava keskuse olemasolu on samuti tegelikult hea, kuid probleemiks on muidugi meie väikese kultuuri võimetus pidada ülal mitut vaimses ja materiaalses mõttes täiemõõdulist keskust. Järelikult aitab tööjaotus ja koostöö. Kuid ka KVI poolel on Ludmilla Siim. Jaak Kangilaski portree. Õli, probleeme, minu silmis eelkõige lahusolek ajalooainetest, nende väiksem kaal õppekavas, kui minu maitse järgi olla võiks, plussiks aga lõuend, 1973. otsene kontakt kunstierialadega. EKM Üldisemalt teeb veel muret eri ajastute ebaühtlane kaetus uurimusega. Näiteks keskajauurimus, millel on Eestis nii pikk traditsioon, või ka teised varasemad perioodid Eesti Wabariigini välja. Neis kõigis leidub veel väga palju uurimist nõudvat, rääkimata sellest, et nüüd ehk esitataks tuttavale materjalile teistsuguseid küsimusi kui varem. Kunstiajalugu on niisiis minu meelest liiga lähiajaloo ja tänapäevakunsti poole kaldu. See on osalt seletatav sellega, et neile ajastutele on – siiski ainult näiliselt! – kergem ja vähemate oskustega võimalik ligi pääseda. Küsin ka kaasaegse kunsti kohta. Oled praegusest eesti kunstist/kunstnikest viimasel ajal kirjutanud üsna harva. Kas praegune eesti kunst kõnetab sind? Või oleks õigem küsida, missugune osa praegusest kunstist sind kõnetab? Nüüdiskunst kõnetab muidugi, kuid et sõna võtta, peaks olema sellega rohkem otseses vaatajakontaktis. Ma pole enam nii liikuv kui varem. Üldisem probleem on aga, et uus kunst kõnetabki eelkõige oma põlvkonda ja oma aega. Mina elan juba selle aja ääre peal. Pean põhimõtteliselt heaks, et on palju keskusi ja erinevaid kunstitegemise viise. Loodetavasti on möödas see aeg, mis 1990. aastatel oli tavaline, et öeldakse halvasti nende kohta, kelle kunst erineb enda omast. Toona oli see vastasseis ka teksti tasemel väga ilmne ja läks kohati inetuks. Praegu peaks kunstikriitik oma kirjutistes õiendama mitte valdkonnasiseseid vastasseise, vaid tegelema teoste või näituste kui nähtuste selgitamisega, pidades silmas laiemat lugejaskonda, kes võib kunsti vastu tunda siirast huvi. „Eesti kunsti ajalugudes“ oleme püüdnud seda tüüpi kunstitekste kirjutada, kuid need on paksud raamatud, mis ilmselt kõigini ei jõua. Pean eelkõige silmas ajalehekriitikat, mille lahtimõtestamise tase jätab teinekord soovida.♥  Vaatamisi: 572 https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kunstiteaduselase-piirid-ja-voimalused/ 3/3