Taotlus riigipreemiale

Ettepanek Mark Soosaare esitamiseks riigi kultuuripreemiale Kui Jaan Krossi Wikmani poiste Benno kutsutaks tahvli ette, siis ta saaks julgelt öelda, et Mark Soosaar on Eesti dokumentalistika Eiffeli torn. Kui keegi on elav klassik, siis see on kindlasti Mark Soosaar. Oma julguse ja haarde poolest elas ta juba Nõukogude ajal mingis kummalises paralleel-reaalsuses, kus, jah, kohe otse Kõpu tuletorni kõrval vilkusid udus ka Eiffeli torni tuled. Nüüd kasutatakse laialt sõna ´trikster´, see käib justkui kõigi andekate ja ebakonventsionaalsete loomeinimeste kohta. Aga Mark on ainus klassikaline vembuvana. Triksterite vanaisa. Kõik see igatpidi raamidest väljas ülevoolav loovus, alati oma siht silme ees. Alati autoripositsioonis. Kunstnik. Meenub mälukaader, mis Mark Soosaart väga hästi iseloomustab. Mõned aastad tagasi Veneetsia Arhitektuuribiennaali aegu sõitsime väiksema seltskonnaga ühele Veneetsia saarele, mis äsja oli olnud kinnine tsoon ja kuulunud ühele Itaalia sõjaväebaasile. Nüüd oli saar vaba ja Veneetsia laevaliini ametlik peatuspunkt. Kui laevuke sadamasillale lähenes, nägime juba kaugelt, et seal seisab üks tuttav habemega mees, hallid juuksed kübara alt lehvimas. Paat ei jõudnud veel maabudagi, kui Mark Soosaar juba hüüdis: "Siia saarele teeme Eesti paviljoni!" Kui asjaolud oleksid soodsad olnud, äkki olekski sündinud see Eesti palviljon sinna kummalisele saarele. Mark on olnud alati ajast ees - looval mõttel ei ole ju piire. Aga isegi kui elukunstnikuna on ta teinekord luhtunud, siis seda tugevamalt paistab tema loominguline suurus just tema filmides. Tõelise imetluse tekitas mõne aasta eest kuskilt pööningult välja tulnud Mark Soosaare esimene film Kihnu hülgepüüdjatest. Juba seal oli ta ise stsenarist, operaator, režissöör. 19-aastase poisi tehtud filmist õhkus suur anne. Selle sama hülgepüügifilmiga sai ta sisse ka Üleliidulisse Kinoinstituuti. Isegi praegustes oludes, ka palju suurema meeskonnaga oleks kaunis keeruline nii head tulemust saavutada, kui sellega sai hakkama koolipoiss Mark Soosaar. Juba esimesest filmist soosaarelik käekiri, selge autoripositsioon, korralduslikud võimed, uuenduslik ja julge paralleelmontaaž. Järgneva elu jooksul on ta teinud lugematu hulga filme, milles läbi enda ainulaadse vaatenurga seob üheks põlisrahvaste elujõu, Eesti ajaloo ja inimese igavese igatsuse ilu järele. Kuid mitte ainult. Koos Andres Söödiga on nad kaks vastandlikku poolust, mille abil on tavaks defineerida kogu eesti dokumentalistikat. Lisaks oma elu kutsele olla filmimees, on Mark Soosaar andnud olulise osa Eesti kultuurimaastikule laiemalt. Pärnu Uue Kunsti Muuseum on omamoodi maamärk, mis paljudele kultuuriinimestele ka väljaspool Pärnut on väga oluline. Samuti on aegade tuultes vapralt vastu pidanud Pärnu Filmifestival. Mõelda vaid kui suur tähendus oli Lennart Meri ja Mark Soosaare algatatud festivalil 80-ndate lõpu Eesti uue ärkamisaja loos. Ja nüüd pea kolmkümmend aastat hiljem on festival oma erilisuse säilitanud filmitegijatele üle maailma, kes igal suvel kokku tulevad. Need kes on käinud maailma suurimatel filmifestivalidel oskavad hinnata seda isiklikku puudutust, mis neile Pärnus osaks saab, kui festivali üheks tipphetkeks on festivalipealiku eestvedamisel tehtud väljasõit Manija saarele. On väga õige aeg anda Mark Soosaarele ülimalt teenitud Riiklik kultuuripreemia elutöö eest. Kindlasti on tal oma nooruslikkuses palju loomingulisi plaane, aga oma suurust ei pea ta enam kellelegi tõestama. Jaan Tootsen ja Raimo Jõerand (Eesti Dokumentalistide Gildi nimel) vt lisaks: https://www.efis.ee/et/varamu/biograafiline-leksikon/mark-soosaar