Kultuuriministeerium · 8. detsember 2021
Sisu (failidest)
MINISTRI KÄSKKIRI
Tallinn 08.12.2021 nr 208
„Elamu Tartus Pepleri 4, 1870“
kultuurimälestiseks olemise lõpetamine
Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 20 lõike 1 punkti 4 ning lõike 2 alusel.
Lõpetan ehitismälestise „Elamu Tartus Pepleri 4, 1870“ kultuurimälestiseks olemise
(kultuurimälestiste registri number 6994; asukoht Tartu maakond, Tartu linn, Pepleri 4,
katastrikood 79507:031:0023).
Muinsuskaitseametil kanda mälestiseks olemise lõpetamise andmed kultuurimälestiste registrisse
ja ajakohastada Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakenduse andmed ning teha käskkiri
teatavaks menetlusosalistele.
Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest
Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud
korras.
Vastavus riikliku kaitse eeldusele ja mälestiseks olemise lõpetamise põhjendus
Elamu Tartus Pepleri 4 tunnistati ehitismälestiseks kultuuriministri 20.03.1997 määruse nr 12
„Kultuurimälestiseks tunnistamine“ punktiga 111 ja on kantud kultuurimälestiste registrisse
numbriga 6994.
Pepleri 4 elamu asub Tartus Toomemäge ümbritseva endise vallikraavi lõunanõlval. Tegu on
kivihoonega, mille esimesel korrusel asuva äripinna omanik on Tartu linn ja mille teisel korrusel
asuvad eraomanikele kuuluvad korteriomandid.
19. sajandi algul, kui Toomemägi läks ülikooli valdusesse, jagati sellega piirnev endine
linnakindlustuste ja vallikraavi ala praeguste Vallikraavi, Tiigi, Veski ja Jakobi tänavate vahel
krundirendimaadeks ülikooli teenistujatele ja professoritele. Esialgu aiakruntidena välja jagatud
kinnistutele hakati ehituslube andma 1830.–1840. aastatel ning jõudsamini hakati sinna ehitama
alles 19. sajandi teisel poolel. Vallikraavi, Pepleri ja Tiigi tänavate vahelise ala krundid kuulusid
suures osas vendadele Oettingenidele ja nende sõpradele, kes püstitasid sinna mitu villat ja
väiksemaid puitelamuid. Sel moel kerkis Vallikraavi tänava äärde hulgaliselt uusi villasid, kus
aedades asetsevad majad olid omavahel ühenduses maaliliselt looklevate teeradadega.
Praeguseni on nendest hoonetest säilinud Pepleri 4, Tiigi 11, Tiigi 5 ja Vallikraavi 16 hooned.
Pepleri 4 villa lasi ehitada ülikooli usuteaduskonna professor Alexander von Oettingen. Arhitekt
Otto Mohri projekteeritud hoone valmis ajavahemikus 1859–1870. Algupäraselt oli villa
ühekorruseline neorenessanss-stiilis ja kõrge nelinurkse nurgatorniga kiviehitis. Hilisemal ajal on
hoonet ümber ehitatud, näiteks on tornile lisatud püramiidkatus. Säilinud on 1892. aastast
pärinev, hoone uue omaniku Eduard von Wahli tellitud projekt hoone fassaadi muutmiseks.
Hiljem muudeti hoonet veelgi: nõukogudeaegsetel hoone varemete ülesmõõtmise joonistel ning
sõjajärgsetel fotodel on näha, et Pepleri 4 oli enne sõda kahekorruseline. 1941. aastal sai hoone
oluliselt kahjustada, säilisid vaid kahe korruse ulatuses välismüürid ja torn ilma
püramiidkatuseta. Aastatel 1950–1953 taastati hoone kahekorruselise administratiiv- ja
eluhoonena.
Muinsuskaitseseaduse § 10 lõike 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise, sealjuures mälestiseks
olemise eeldus, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi
väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus.
Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23
„Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal
asuvate ehitiste väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumitest.
Riikliku kaitse üldistest kriteeriumitest vastab Pepleri 4 osaliselt nii selektiivsuse,
originaalsubstantsi säilivuse kui ka tehnilise seisukorra kriteeriumitele. Pepleri 4 hoone on
aegade jooksul ümber ehitatud, mistõttu rajamisaegne ilme ei ole säilinud, kuid tegu on siiski
omanäolise ehitisega. Täiesti võrdväärset neorenessanss-stiilis linnavillat, nagu oli originaalis või
on praegune Pepleri 4 hoone, ehitismälestiste hulgas ei ole. Rajamisaegsest substantsist on
säilinud hoone esimese korruse välismüürid ning osaliselt nurgatorn, hilisemast ümberehituste
perioodist teise korruse välimised müürid. Hoone tehniline seisukord on rahuldava ja halva piiril
(hoone fassaadidel on hulgaliselt krohvikahjustusi, vundamendil niiskuskahjustusi).
Ehitismälestise kriteeriumitest on Pepleri 4 hoone mälestiseks olemise lõpetamise kaalumisel
määravad arhitektuuriväärtuse ja interjööri säilivuse, ümbritseva ajaloolise ruumilise keskkonna
säilivuse ja ansamblilisuse ning sümboolse tähenduse kriteeriumid.
Pepleri 4 elamu vastab arhitektuuriväärtuse kriteeriumile vaid osaliselt, sest hoone on pärast
II maailmasõda varemetest üles ehitatud ja selle algupärane ilme ei ole säilinud. Pepleri 4 hoone
illustreerib Tartus sõjapurustuste järel rakendatud mastaapset hoonete taastamist. Samas
seisukorras hooneid, kus olid säilinud vaid välismüürid, lubati Tallinnas ja Pärnus taastada
minimaalselt, Narvas üldse mitte. Hoone interjööri taastamisel andsid tooni pigem hoone
funktsioonist tulenevad pragmaatilised lahendused, mistõttu ei ole Pepleri 4 puhul tegemist
unikaalse nõukogudeaegse interjööriga, mis lisaks hoonele täiendavat kultuuriväärtust. Hoone
interjöör ja sisekujunduselemendid on madala kultuuriväärtusega, sest pärinevad nõukogude
ajast või tänapäevast ning seetõttu ei vasta objekt interjööri säilivuse kriteeriumile. Ümbritseva
ajaloolise ruumilise keskkonna säilivuse kriteeriumile vastab hoone osaliselt, sest hoonet
ümbritsenud pargilik haljastuslahendus on sõja järel muutunud, kuid Toomemäe poolt vaadatuna
on Pepleri 4 säilinud toetavas keskkonnas – säilinud on samast ajastust pärinevad Tiigi 11,
Tiigi 5 ja Vallikraavi 16 hooned. Kuna hoonet ümbritsenud villadest on suurem osa hävinenud,
ei moodusta elamu enam terviklikku ehitiste kogumit ega vasta ansamblilisuse kriteeriumile.
Sümboolse tähenduse kriteeriumile hoone vastab, sest elamu on osa paigamälust.
Arvestades Pepleri 4 hoone vähest vastavust ehitismälestise kriteeriumitele ning eelkõige seda, et
hoone algupärane arhitektuurne lahendus on suurel määral teisenenud ja interjöör ei ole säilinud,
ei ole Pepleri 4 endise villa riiklik kaitse ehitismälestisena põhjendatud.
Kultuurimälestiseks olemise lõpetamise asjaolud ja menetluse läbiviimine
2019. aasta 1. maist kehtima hakanud muinsuskaitseseaduse alusel koostab Muinsuskaitseamet
Tartu muinsuskaitseala kaitsekorda. Kaitsekorra koostamise käigus vaatas Tartu
muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühm, mille liikmed on ka Tartu Linnavalitsuse
esindajad, üle muinsuskaitsealale jäävad kultuurimälestised ning tegi ettepaneku kaaluda
Pepleri 4 hoone mälestiseks olemise lõpetamist.
Pepleri 4 hoone kultuuriväärtus seisneb peamiselt selles, et see markeerib piirkonna
kujunemislugu ja on osa kunagisest planeeringust. Kuna Pepleri 4 hoone asub Tartu vanalinna
muinsuskaitsealal, on võimalik selle väärtust (paigamälu) kaitsta ja hoida Tartu vanalinna
muinsuskaitseala säilimist tagavate tingimustega.
Lähtudes kaitsekorra töörühma ettepanekust vaatasid 15.02.2021 hoone üle korteriühistu esimees
(sh korteriomanik) ning Muinsuskaitseameti ja Tartu Linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistuse
esindajad.
Enne Pepleri tn 4 hoone mälestiseks olemise lõpetamise menetluse algatamist küsis
Muinsuskaitseamet 21.04.2021 sellekohast arvamust Pepleri 4 korteriühistult ning tutvustas
Muinsuskaitseameti koostatud Pepleri 4 hoone riikliku kaitse kriteeriumitele vastavuse
hindamist. Korteriühistu arvamust ei esitanud.
Muinsuskaitseamet kaalus mälestiseks olemise lõpetamise menetluse algatamist 25.05.2021
toimunud menetluskomisjonis ning otsustas menetluse algatada. Ka Muinsuskaitseameti juures
tegutseva ehitismälestiste eksperdinõukogu 07.06.2021 seisukoha järgi ei vasta Pepleri 4 hoone
riikliku kaitse eeldusele.
16.07.2021 tutvustas Muinsuskaitseamet Pepleri 4 hoone mälestiseks olemise lõpetamise eelnõu
hoone omanikele, kes esitasid nõustuva arvamuse.
Muinsuskaitse Nõukogu arutas Pepleri 4 hoone mälestiseks olemise lõpetamise eelnõu kahel
korral, 29.10.2021 ja 17.11.2021 ning nõustus mälestiseks olemise lõpetamisega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Tiit Terik