Kiri

Saatja: Evelin Tõnisson </o=JM/ou=Exchange Administrative Group (FYDIBOHF23SPDLT)/cn=Recipients/cn=dbc406bad672477f9006a8fe9e11c57f-Evelin Kuuse> Saaja: Kerli Kiili, 'Eliise Merila', Marie Allikmaa, Silver Tammik, Merike Koppel, Triinu Sillamaa, Karl Stern, Anni Metstak, Andri Haran, Karin Maisvee Teema: COM(2023) 645 mirkoplastireostuse vähendamine Tere! Edastan Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekud ja ka mõned küsimused ja kommentaarid Eesti seisukohtade kujundamiseks mikroplasti algatuse osas. Saame nõustuda määruse eesmärgiga vähendada looduskeskkonda jõudva mikroplasti kogust. Põhimõtteliselt saame toetada antud valdkonnas sertifitseerimise kohustuse lisamist keskmistele ja suurematele ettevõtjatele. Selleks, et aidata riikide pädevatel asutustel nõuetele vastavust kontrollida, peaksid suuremad ettevõtjad hankima sõltumatu kolmanda isiku väljastatud sertifkaadi, samal ajal kui väiksemad ettevõtjad peaksid hakkama esitama oma vastavusdeklaratsioonid. Peame oluliseks, et lihtsamad nõuded on kavandamisel VKEdele: kuna graanulite tarneahelas on suur osa VKEdest, kohaldatakse kergemaid nõudeid eelkõige mikro- ja väikeettevõtjate suhtes. Samuti peame oluliseks, et info kogumine ja järelevalve oleks vähima võimaliku halduskoormusega ja võimalusel tuleks analüüsida, kuidas seda lihtsustada ja kas seda saab teha mõne olemasoleva andmekogumise raames. Üldise märkusena toome välja, et Art 1 (2) järgi kohaldatakse määrust 1) majandusoperaatoritele ja 2 EL ja kolmandate riikide vedajatele. Art 1(2)b järgi ei ole ELi vedajad ja kolmandate riikide vedajatel, kes veavad liidus plastigraanuleid, koguse osas miinimumkogust nagu on ettevõtjatel on 5 tonni aastas. Võibolla polegi asjakohane, kuna vedajatel võib üks koorem juba ületada 5 tonni. Toome välja ka järgmised ettepanekud ja kommentaarid: * Akrediteerimise ja sertifitseerimise osas saime tagasiside ka Eesti Akrediteerimiskeskuselt ning järgnevalt on toodud mõned tähelepanekud: * Sertifitseerijate akrediteerimise juures tekib küsimus, et millist akrediteerimisstandardit on mõeldud. Sertifitseerimise valdkonnas saab akrediteerida asutusi järgmiste standardite alusel: ISO/IEC 17024 (isikute sertifitseerija), ISO/IEC 17065 (toote, teenuse, protsessi sertifitseerija) ning ISO/IEC 17021-1 (juhtimissüsteemide sertifitseerija). Art 2 (k) mõiste “sertifitseerija” juures viidatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 2 punktile 13, mis sätestab et vastavushindamisasutus on asutus mis teostab vastavushindamist, sh kalibreerimist, katsetamist, sertifitseerimist ja kontrolli, siis võiks mõelda, et sertifitseerija võiks olla ka nt katselabor või inspekteerimisasutus. Seega oleks vaja vähemalt põhjenduspunktides täpsustada, mis akrediteerimisstandardit või -skeemi (nt isikute või protsessi sertifitseerija) on antud juhul mõeldud rakendada. * Artiklis 7 on sertifitseerijale toodud nõuded on väga üldised ja samad, mis on toodud akrediteerimisstandardites. Samas peaksid tulema sertifitseerimisskeemist/standardist/õigusaktist spetsiifilised nõuded (täiendavad nõuded kompetentsusele, milliseid tegevusi täpselt hinnatakse, jne), kuna akrediteerimisasutus akrediteerib asutust, siiski mingis konkreetses spetsiifilises ulatuses. Määruse lisas I ja vedajatele lisas III on õnneks toodud spetsiifilisemaid nõudeid. Eelnõus viidatakse ka standardmetoodikale, kuid seda ei ole veel välja töötatud. Hetkel on keeruline öelda, kas nõuded akrediteerimiseks just konkreetses spetsiifilises ulatuses on piisavalt arusaadavad. * Mis puudutab määruses toodud teist võimalust, mille kohaselt ettevõtjad, kes on registreeritud ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis vastavalt määrusele (EÜ) nr 1221/2009, on vabastatud käesoleva määruse artikli 4 lõikes 2 sätestatud esitamiskohustusest ning artikli 5 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustustest, tingimusel, et määruse (EÜ) nr 1221/2009 artikli 2 punktis 20 määratletud tõendaja on kontrollinud, et I Lisas sätestatud nõuded on lisatud ettevõtja keskkonnajuhtimissüsteemi ja neid täidetakse tekitab samuti küsimusi. Ka EMAS tõendamisasutusi akrediteeritakse konkreetses spetsiifilises ulatuses. Seega ka EMAS tõendamisasutuste puhul peaks olema selge, milliseid täiendavaid nõudeid tuleb lisaks hinnata, et tõendamisasutus saaks ettevõtjate puhul kontrollida Lisas I sätestatud nõudeid. * Üleminekuaja osas soovitame mõlemal juhul pigem kolme aastat. Seda põhjusel, et akrediteerimisasutuse poolt skeemi hindamisele ja pädevuse tekitamisele läheb kuskil 0,5-1 aasta ning üldjuhul sertifitseerimisasutuse akrediteerimine uues valdkonnas võtab samuti aega vähemalt pool kuni 1 aasta. Seega jääks ettevõtete hindamiseks sertifitseerijatel aega vähemalt aasta või isegi veidi enam. Üleminekuaeg ei ole otseselt sõltuvuses ettevõtte suurusest. Samas Eestis ilmselt ei ole ettevõtteid, kes läheksid suurettevõtete käsitluse alla. Oleksime tänulikud kui Kliimaministeerium saaks jagada ka ülevaadet ettevõtjate osas, keda see algatus enim mõjutama hakkab. * Art 4(7) on pärast loetelu lause „Ettevõtjad alustavad artiklis 13 osutatud standardmetoodika kohast esimese lõigu punktis c osutatud kao suuruse hindamist kuue kuu möödumisel asjaomase harmoneeritud standardi avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas või käesoleva määruse artikli 13 lõikes 2 osutatud rakendusakti kohaldamise alguskuupäevast.“ Antud lauses tekitab muret periood 6 kuud, mis on väga lühike. Ettevõtjad, kes ei pea end sertifitseerima, siis nende korral võib antud ajavahemik isegi olla võimalik, kui nad kohe saavad standardiavaldamise info ja koheselt saavad alustada rakendamise ettevalmistamisega. Ettevõtjad, kes peavad end laskma sertifitseerida, siis nende puhul uue metoodika järgi sertifikaadi saamine on pikem protsess. Eelmises punktis tõin välja uue skeemi ettevalmistusetapid, mis kehtivad ka uue metoodika korral. Seega peab akrediteerimisasutus oma pädevust täiendama ja sertifitseerijad uue metoodika järgi akrediteerima ning alles seejärel saavad sertifitseerijad ettevõtjaid hinnata uue metoodika järgi. Võibolla ei ole periood päris kolm aastat, aga kindlasti pikem kui 6 kuud. Probleem on selles, et ettevõtjad, kes ise võivad oma tegevuse viia vastavusse avaldatud standardmetoodikaga, ei leia 6 kuu jooksul vastava pädevusega sertifitseerijat, kes neid sertfitseeriks ja saaks välja anda vastava sertifikaadi. * Standardite valdkonna vaates toome välja järgmist: Artikkel 13 juures on kasutatud taas uut lähenemist, kuidas komisjon saab harmoneeritud standardite asemel rakendusakte kehtestada. Samas räägitakse standardite komitees vajadusest ühtseks lähenemiseks ja ka standardimisstrateegias lubati ühtse lähenemise loomisega tegeleda. Seejuures käidi välja, et aluseks võiks saada masinamääruse 2023/1230 sõnastus. Masinamääruses on kirjas tingimused, mis olukordades võib rakendusakte harmoneeritud standardite asemel vastu võtta. Seejuures on sätestatud täpne kord, kuidas komisjon rakendusakte koostab. Kõige üldisemalt, näiteks: a. informeerib komisjon ka standardite komiteed, et hakkab rakendusakte koostama; b. rakendusaktide koostamise ajal konsulteerib komisjon ekspertide ja sidusrühmadega; c. kui aga hiljem valmivad ikkagi harmoneeritud standardid, siis rakendusaktid tunnistatakse kehtetuks. Mikroplasti eelnõus on aga napisõnaliselt kirjas, et komisjon kehtestab lõikes 1 osutatud metoodika rakendusaktiga. Äkki võiks see täpsemalt sätestatud olla, kuidas ta seda teeb? Standardite koostamisel on kaasamine väga oluline, ehk peaks see ka väga tehniliste rakendusaktide koostamisel nii olema. Ja kui tulevad harmoneeritud standardid, siis rakendusaktid kaovad. Rakendusaktidega kaoks paindlikkus, kuna nende järgmine on kohustuslik. Lõpetuseks, soovime tutvuda ka kaasatud huvirühmade (sealjuures Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit) ettepanekutega ning vajadusel täpsustame seejärel ka kavandatavaid Eesti seisukohti. Head Evelin Evelin Tõnisson Vanemnõunik EL ja rahvusvahelise koostöö osakond +372 625 6353 +372 58505904 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium www.mkm.ee <http://www.mkm.ee/> | Suur-Ameerika 1, Tallinn Eesti