EUROPEAN
COMMISSION
Brussels, 17.10.2023
COM(2023) 649 final
2023/0376 (COD)
Proposal for a
DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL
amending Directive 2013/11/EU on alternative dispute resolution for consumer disputes,
as well as Directives (EU) 2015/2302, (EU) 2019/2161 and (EU) 2020/1828
(Text with EEA relevance)
{SEC(2023) 347 final} - {SWD(2023) 334 final} - {SWD(2023) 335 final} -
{SWD(2023) 337 final}
EN EN
EXPLANATORY MEMORANDUM
1. CONTEXT OF THE PROPOSAL
Reasons for and objectives of the proposal
Directive 2013/11/EU1 on consumer Alternative Dispute Resolution (ADR Directive) gives
EU consumers the possibility to resolve their disputes stemming from contractual obligations
against traders established in the EU using quality out-of-court procedures. The main
objective is to ensure that in all Member States, ADR entities which comply with common
quality criteria can be accessed to resolve disputes across all consumer market sectors fast,
amicably, in an affordable and fair manner. This legislation has been key to provide a high
level of consumer protection in the internal market enabling consumers to resolve low-value
disputes for which they are reluctant to go to court, due to the cost and time that might be
involved. For traders, the Directive contributes to help them retain a good reputation, in
participating in ADR procedures and complying with ADR outcomes.
The Directive, however, was drafted more than 10 years ago and does not cater well for
disputes resulting from new consumer market trends. Indeed, EU consumers are purchasing
much more online including from non-EU traders. Unfortunately, this goes in parallel with an
increased exposure to unfair practices - through online interfaces - that materially distort or
impair, either on purpose or in effect, the ability of recipients of the service to make
autonomous and informed choices or decisions (dark patterns), hidden advertising, fake
reviews, distorted price presentations or lack of important pre-contractual information. These
trends also impact offline purchases to a certain extent as consumers are increasingly
influenced by digital marketing affecting the consumers’ affinity for specific brands and
traders. These developments jeopardise consumer trust in digital markets and exploit
consumer vulnerabilities. This means that consumers need efficient procedures to handle
disputes which are becoming more and more complex.
The 2023 Commission evaluation of the implementation of the ADR Directive across the EU
concluded that ADR, notably cross-border ADR, is still under-used in many Member States
due to a number of factors such as costs, complex procedures, language and applicable law.
The scope of the ADR Directive, which is narrowly defined, is not fit to resolve a wide range
of disputes that arise, notably in digital markets. The approach of minimum harmonisation
taken in the ADR Directive has enabled Member States to tailor-make their own ADR
framework which tally with their culture, investment, resources, infrastructure, awareness,
etc. Against this background, the Commission announced the Consumer Enforcement
Package in its legislative Work Programme for 20232 which foresaw Commission’s proposals
with targeted amendments to the ADR Directive and the repeal of the Online Dispute
Resolution (ODR) Regulation3.
This proposal aims at maintaining the current minimum harmonisation approach and
only amending it to make it better fit to modern consumer markets.
1
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:32013L0011
2
See Row 8 of Annex II (Refit) https://commission.europa.eu/strategy-documents/commission-work-
programme/commission-work-programme-2023_en
3
Regulation (EU) No 524/2013 of the European Parliament and of the Council of 21 May 2013 on online
dispute resolution for consumer disputes and amending Regulation (EC) No 2006/2004 and Directive
2009/22/EC (Regulation on consumer ODR); https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/EN/TXT/?uri=celex%3A32013R0
EN 1 EN
The objectives of the revised ADR Directive are to:
• make the ADR framework fit to digital markets by explicitly covering a broad range
of EU consumer rights that may not be explicitly described in contracts or which
relate to pre-contractual stages;
• enhance the use of ADR in cross-border disputes through more customised assistance
to consumers and traders;
• simplify ADR procedures to the benefit of all actors; including reducing reporting
obligations of ADR entities and information obligations of traders whilst
encouraging traders to increase their engagement in ADR claims through the
introduction of a duty to reply.
To attain these objectives, the following elements are put forward in this proposal:
• Scope of application: clarifying and broadening the material and geographical scope
of the ADR Directive to cover:
• all kinds of EU consumer law disputes (i.e. not limited to those relating to a
contract). A problem with the current Directive is that its scope is narrowly defined
and thus may exclude disputes related to pre-contractual stages or statutory rights
such as switching of service providers or to be protected against geoblocking;
• covering disputes between EU consumers and non-EU traders (that will be able to
participate in the ADR procedures on a voluntary basis, in the same way as for EU
traders).
• Duty to reply: requiring that traders reply to an ADR entity enquiry, whether they
intend to participate in the proposed ADR process or not (but not imposing
participation in ADR processes).
• Information obligations: removing the obligation upon traders to inform consumers
about ADR entities in case they do not intend to engage.
• Cross-border ADR: conferring upon relevant bodies and especially European
Consumer Centres (ECCs) a new supporting role in assisting and signposting
consumers in cross-border disputes and for the Commission to introduce user-
friendly digital tools to help consumers being signposted to a competent body to
resolve their disputes.
In its Communication on ‘Long-term competitiveness of the EU: looking beyond 2030’4, the
Commission has stressed the importance of a regulatory system that ensures that Union
objectives are reached at minimum costs. It has committed therefore to a fresh push to
rationalise and simplify reporting requirements, with the ultimate aim to reduce such burdens
by 25%, without undermining the related policy objectives. Hence, the ADR/ODR review
features under the Rationalisation Package.
Reporting requirements play a key role in ensuring correct enforcement and proper
monitoring of legislation. Their costs are overall largely offset by the benefit they bring, in
particular, in monitoring and ensuring compliance with key policy measures. Reporting
requirements can however also impose disproportionate burdens on stakeholders, particularly
4
COM (2023) 168
EN 2 EN
affected SMEs and micro-companies. Their cumulation over time can result in redundant,
duplicating or obsolete obligations, inefficient frequency and timing, or inadequate methods
of collection. By further streamlining the ADR framework across the EU, the initiative should
generate cost savings and less administrative burden both for the ADR competent authorities
and traders in line with the REFIT and “one-in-out-out” principles and also contribute to a
greater level-playing field for EU and non-EU traders.
Streamlining reporting obligations and reducing administrative burden is therefore a priority.
In this context, the present proposal aims to simplify initiatives included in consumer redress
by:
(a) removing ADR information obligations for traders;
(b) ADR entities would have to provide biennial reports of their activities instead of
yearly reports to the ADR Competent Authorities and they no longer have to report
on their cooperation within networks of ADR entities which facilitate the resolution
of cross-border disputes, if applicable;
(c) ADR entities will no longer have to provide to competent authorities every two years
assessment of the effectiveness of their cooperation within networks of ADR entities,
the training provided to their staff and an assessment of the effectiveness of the ADR
procedure offered by the entity and of possible ways of improving its performance.
Consistency with existing policy provisions in the policy area
The ADR Directive is a procedural directive providing quality criteria to be applied by ADR
entities in a similar manner across the Union and the procedures for Member States to accredit
such entities, monitor their compliance with the criteria and ensure an effective level of
transparency about the existence and functioning of such entities.
The amendments proposed aim to ensure that all consumer disputes, in particular those arising
on digital markets, including non-contractual obligations, and those related to extra-
contractual statutory rights can be dealt with by ADR entities. In clarifying and extending the
scope of the ADR Directive, amendments will increase its consistency with existing consumer
legislation by permitting ADR entities to deal with a broader range of disputes which are
specified in its annex. The improvements will therefore positively affect the achievement of
objectives in the policy area.
The proposal is also part of a first package of measures to rationalise reporting requirements.
This is a step in a continuous process looking comprehensively at existing reporting
requirements, with a view to assess their continued relevance and to make them more
efficient. The rationalisation introduced by these measures will not affect the achievement of
objectives in the policy area. Nevertheless, saving costs and time invested in reporting
obligations, which do not improve the ADR process in any way, is to the advantage of the
businesses and ADR entities.
Consistency with other Union policies
Article 21 Digital Services Act on out-of-court dispute settlement is without prejudice to the
ADR Directive (Art. 21(9)). Furthermore, it regulates how users of intermediary services can
complain about content moderation decisions of the intermediary in relation to illegal or
harmful content, including where the service provider decides not to take action following a
notice. Even if such illegal content or content that is otherwise incompatible with the
EN 3 EN
intermediary terms and conditions may concern a third-party trader’s bad commercial
practices, the dispute pursuant to Article 21 DSA will be settled between the intermediary and
the recipient concerned by the content moderation decision and is limited to the restrictions
applicable to the content or account in question. The ADR Directive will remain applicable
for consumer disputes with the third party trader that generally concern how to get money
back, how to get faulty product repaired, how to stop a contract that was based on unfair
terms, etc. The ADR Directive, therefore, provides complementary means to consumers so
that they resolve issues linked to illegal commercial practices of the trader and not to content
moderation performed by the intermediary.
Under the Regulatory Fitness and Performance Programme (REFIT), the Commission ensures
that its legislation is fit for purpose, targeted to the needs of stakeholders and minimises
burdens while achieving its objectives. These proposals are therefore part of the REFIT
programme, reducing the complexity of reporting burdens arising from the EU legal
environment.
While certain reporting requirements are essential, they need to be as efficient as possible,
avoiding overlaps, removing unnecessary burdens and using as much as possible digital and
interoperable solutions.
The rationalisation introduced by the targeted amendments to the ADR Directive will not
affect the achievement of objectives in the policy area, for the following reasons:
• Compulsory ADR information on traders’ website is not effective for those traders
who do not intend to engage in ADR procedures and are not obliged to do so in
accordance with national or EU law. On the contrary traders who actively engage on
ADR will be free to promote this fact to their customers in an adequate manner.
• Reporting obligation of ADR entities are simplified to reduce the frequency of their
reports from one year to two years. This will allow to have more information to
compile and thus a better data basis to assess their functioning on a medium term
horizon. Some items should not be mandatory as it is for ADR entities to decide what
information is most relevant to publish and or transmit to competent authorities. Cost
and time saved should be used to other purposes such as training their staff.
2. LEGAL BASIS, SUBSIDIARITY AND PROPORTIONALITY
Legal basis
The legal basis for the proposed revised ADR Directive is Article 114 TFEU on internal
market completion, with due regard to Article 169 TFEU5. It confers upon the EU the
competence to enact measures for the approximation of national rules regarding the
establishment and functioning of the internal market. By creating a high level of consumer
protection, the proposal aims to help the internal market function smoothly.
Subsidiarity
The revised ADR directive will provide improved access to all consumers and traders to high
quality and cost-efficient out-of-court dispute resolution adapted to digital markets. Making
5
Article 169 TFEU states that the objectives of promoting the interests of consumers and ensuring a high
level of consumer protection can be achieved through measures adopted pursuant to Article 114 TFEU.
EN 4 EN
ADR simpler and more cost-effective to solve disputes with a cross-border dimension,
promoting the bundling of similar cases in one procedure help increasing the efficiency of
dispute resolution including in a cross-border context. This in turn should boost consumer
trust in online shopping but also consumption of tourism and travel services within the EU
and beyond.
The objectives of the proposed action cannot be sufficiently achieved by Member States alone
and can therefore, by reason of the scale or effects of the proposed action, be better achieved
by the EU. EU action would ensure a consistently high level of consumer protection, more
consumer trust in ADR and more networking and exchange of best practices at EU level (e.g.
on the use of digital tools to make ADR more cost-efficient and consistent, case-handling
procedures, sector-specific ADR, etc).
The reporting requirements that are simplified are imposed by EU law. Rationalisation is
therefore better done at EU level to ensure legal certainty and consistency of reporting for
data comparability purposes when evaluating the implementation and progress of ADR across
the Member States.
Proportionality
The impact assessment carried out a proportionality test to ensure that proposed policy
options are proportionate based on costs and resources. The proposal has an ambitious and
future-proof approach leading to higher benefits for consumers and society in general thanks
to an extension and clarification of the scope. This will allow more disputes to be addressed
out of court, increasing the consumer trust in markets and making markets more efficient.
Easier dispute resolution is also facilitating consumer after sales management for businesses
while their transparency burden will be decreased. The introduction of a duty for traders to
reply to requests from ADR entities will allow procedures to be swifter as it will be rapidly
clear whether the trader agrees to engage or not. The proposal does not go beyond what is
strictly necessary to achieve its objectives.
It maintains the minimum harmonisation approach, providing a degree of flexibility for the
Member States including in deciding whether trader participation in ADR is mandatory or
voluntary, or mixed depending on the market sectors.
Despite the high number of consumers using dispute resolution systems provided by online
market places as part of their intermediary services, the Commission is not proposing to
regulate such services. Instead, it adopted a recommendation addressed to online marketplaces
and EU trade associations, to make it clear that their dispute resolution systems are important
alternative dispute resolution tools, which can resolve many consumer disputes and greatly
improve access to cross-border disputes. If these systems are set up in-house, they should be
in line with the quality criteria in the ADR Directive to ensure independence and fairness for
both consumers and traders parties in the dispute. Furthermore, the ODR Regulation is
proposed to be repealed as it does not bring a significant benefit in terms of access to quality
ADR for online consumers. This repeal will substantially decrease the burden for businesses
as the obligation for all online traders established in the EU to provide a link to the ODR
platform and maintain a dedicated email address are abolished.
The rationalisation of reporting requirements to ADR entities reduces the administrative
burden by introducing some changes to existing requirements that do not affect the substance
of the wider policy objective. The proposal is limited to those changes that are necessary to
EN 5 EN
ensure efficient reporting without changing any of the substantial elements of the legislation
concerned.
Choice of the instrument
The chosen instrument is a Directive amending Directive 2013/11/EU. A directive is binding
as to the result of achieving the functioning of the internal market, but it leaves to the national
authorities the choice of form and methods. This will enable Member States to amend the
legislation in force (as a result of having transposed Directive 2013/11/EU) to the extent
necessary to ensure compliance, hence minimising the impact of such a reform on their
legislative systems.
In parallel to this review, it is proposed to repeal Regulation (EU) No 524/20136 on online
dispute resolution (ODR) for consumer disputes and to discontinue the ODR platform that it
provides due to the inefficiency of this system and disproportionate costs for EU businesses. It
is therefore necessary to amend EU Directives which contain references to the ODR
Regulation.
3. RESULTS OF EX-POST EVALUATIONS, STAKEHOLDER
CONSULTATIONS AND IMPACT ASSESSMENTS
Ex-post evaluations/fitness checks of existing legislation
In 2023, the Commission carried out a fully-fledged evaluation7 in line with the 5 criteria
(effectiveness, efficiency, relevance, coherence, EU added value) in the Better Regulation
Toolbox. The main question of the exercise was to assess to what extent has the ADR
Directive assisted consumers to resolve their disputes with traders in a satisfactory manner
and in line with its harmonised quality requirements as spelt out in Chapter II of the ADR
Directive.
Overall, the ADR Directive has been correctly implemented by all Member States. Given the
minimum harmonisation approach, Member States decide on the governance, architecture and
structure of the national ADR framework. Trader participation varies widely across Member
States, depending on whether their participation is mandatory or voluntary, whether the
outcome is binding or not, or whether there are name and shame practices, inter alia.
Access to ADR depends on fees, available assistance, user-friendly procedures, awareness,
etc. There are many barriers in accessing ADR, notably in cross-border cases (in relation to
applicable law, language, costs, complex procedures). Investments by ADR entities in
digitalisation have proved to make ADR cheaper in the long-term and improve consistency in
ADR outcome. ADR costs vary significantly between Member States depending on the
existing infrastructure, funding model, number of ADR entities accredited and monitored,
consumer and trader fees as well as whether there were previously existing ADR structures.
The lack of data on costing, makes it difficult to calculate the cost-effectiveness of ADR.
However, compared to costs that would be incurred by consumers, traders and Member States
6
Regulation (EU) No 524/2013 of the European Parliament and of the Council of 21 May 2013 on online
dispute resolution for consumer disputes and amending Regulation (EC) No 2006/2004 and Directive
2009/22/EC (OJ L 165, 18.6.2013, p. 1.
7
The evaluation is also being published as a package with the proposal.
EN 6 EN
if all consumer disputes had to be dealt with in court, the ADR system is much more cost-
efficient. Some cost savings could possibly be made by reducing certain reporting burdens
that have been assessed as disproportionate by many stakeholders.
The restriction of the scope to traders established in the EU is however depriving many
consumers from accessing fair redress systems. In crises situations, e.g. COVID-19 pandemic
and the recent energy crisis, ADR procedures proved to be important mechanisms to deal with
the increased number of consumer issues that the crises generated. These crises therefore do
not question the relevance of the Directive, but the question is whether certain mechanisms
should be strengthened notably to allow ADR entities to deal with more cases at the same
time through bundling of cases.
The minimum harmonisation approach has been welcomed and it has been strongly
recommended by stakeholders to be maintained. ADR entities benefitted from EU-level
actions which offered them a platform for exchange of best practices and financial assistance
to improve their infrastructure including their case-handling, capacity building and ADR
awareness.
The evaluation conclusions triggered the Commission to reflect on a legislative proposal
to amend the current ADR Directive to make it better fit notably for digital markets.
Stakeholder consultations
For an evidence-based approach in its policy-making, the Commission:
(a) carried out two multi-lingual public consultations with a backward and forward-
looking approach on ADR; and published a Call for Evidence which highlighted the
policy measures for the revision of the ADR Directive on its Have your Say website;
(b) organised various physical and hybrid consultation workshops including the ADR
assembly 2021; a panel discussion at the Consumer Summit and Cross-border ADR
roundtable in 2022;
(c) designed a questionnaire to help ADR competent authorities compiling their ADR
national reports 2022 in line with Article 26 ADR Directive;
(d) took part in various events to collect feedback on how ADR could be improved (eg.
anniversary events of ADR entities, ADR network events of FIN-Net and Travel-net,
information sessions, etc);
(e) commissioned a study which focused on the implementation of ADR on the ground
in 4 jurisdictions and an ADR behavioural study;
(f) looked into recent position papers on ADR by main stakeholders including ECC-
Net8, BEUC9, etc.
As vast majority of stakeholders across all categories emphasised the need to revise the ADR
Directive by widening its scope to explicitly include disputes related to consumer statutory
rights independently of the existence or not of a contract or what is in the contract, making the
ADR framework more accessible and thus cost-effective, in particular to deal with cross-
border disputes. There have been divergent views on whether to incentivise collective ADR
through the bundling of cases due to limited resources and capacity of some ADR entities. In
the context of the open public consultation, 58% of the 111 respondents expressed their
8
https://www.eccnet.eu/publications
9
https://www.beuc.eu/sites/default/files/publications/beuc-x-2022-062_adr_position_paper.pdf
EN 7 EN
support for collective ADR. The cross-border roundtable also concluded that collective ADR
should be encouraged as a way to ensure the sustainability of ADR entities in times of crisis.
However, stakeholders highlighted that the design of collective ADR should be left to the
Member States.
Some stakeholders believe that upgrading the role of ODR contact points to become de facto
ADR contact points would notably improve the potential to resolve cross-border disputes.
The majority of stakeholders thought that the ODR platform being ineffective, it was
necessary to provide user-friendly tools for better consumer signposting on their redress
possibilities and the possible ADR entities to use.
Stakeholders also stressed that ECCs play a very important role to assist consumers with
problems with their cross-border purchases. For example, the informal ministerial on
consumer affairs organised by the Czech Council Presidency in September 2022 confirmed
that all Member States are satisfied with the assistance provided by the ECC-Net to
consumers in their cross-border disputes and see their role strengthened in the future.
The participants at the ADR Assembly of 2021 emphasized the importance of reducing
reporting obligations for ADR entities to free up resources that could be used to expand their
outreach.
Collection and use of expertise
The Commission commissioned three ADR-related studies to external contractors:
(1) Data collection study: i.e. to analyse the feedback received from the backward-
looking public consultation, the national ADR reports submitted to the Commission
from all EU Member States, Norway and Iceland, and 5 case studies which were
based on desk research and interviews in the following sectors (e-commerce, travel,
finance, AI in ADR, and accreditation of ADR entities).
(2) ADR behavioural study on how to nudge consumers to use ADR and how would AI-
assisted lawbot assist consumers better understand their redress and find the right
ADR entity.
(3) A legal study which looked into academic literature on ADR/ODR in 4 EU Member
States.
All studies will be published on the Commission ADR page:
https://commission.europa.eu/live-work-travel-eu/consumer-rights-and-complaints/resolve-
your-consumer-complaint/alternative-dispute-resolution-consumers_en
The proposal to reduce the reporting burden have been identified following a process of
internal scrutiny of existing reporting obligations and based on the experience from
implementation of the related legislation. Since this is a step in the process of continuous
assessment of reporting requirements arising from EU legislation, the scrutiny of such burden
and of their impact on stakeholders will continue.
EN 8 EN
Impact assessment
The Impact Assessment analysed 4 different options. The preferred one referred to the
extension of the material scope of the Directive, the simplification of cross-border ADR and
the introduction of the duty of reply for traders.
This option would make the number of potential ADR disputes increase by about 4.5% as a
direct consequence of the extension of the material scope of the Directive to consumer
disputes going beyond strict contractual issues, as additional disputes concerning statutory
rights that are not explicitly mentioned in a contract or related to questions stemming from
consumer rights such as switching between service providers, discrimination, price
transparency and pre-contractual information, or portability of content could be included.
Currently, as seen in the problem definition of the impact assessment, there are approximately
2,250,000 consumers experiencing issues and who potentially would like to resolve them with
ADR. However, this high number of consumers interested in ADR decreases substantially
when it comes to actually requesting an ADR procedure. This is due to various phenomena
such as the lack of knowledge about existing ADR entities, long delays to be expected etc.
Consumers balance the amount of their loss with the burden they foresee and will decide to
request an ADR procedure only if the amount in question is relatively high. ADR bodies
perform eligibility tests for example on the scope of rights concerned and on the type of
evidence to be provided in relation to previous contacts with the trader. These tests, reduce
further the number of cases that are finally subject to an ADR process. According to data
transmitted by 23 national competent authorities, only 300,000 cases per year on average, in
the whole EU are accepted as eligible to be resolved through an ADR procedure. About half
of those will not proceed as traders are in most cases not obliged to agree to participate, or the
trader and consumer agree to settle the dispute before the ADR process is finished, or cannot
find an acceptable solution and decide to abandon the ADR process.
Of the 2,250,000 consumers interested in carrying out an ADR, approximately 4.5% have a
dispute that today would fall outside the scope of the ADR Directive and would thus be
ineligible for ADR (100,000 disputes). Therefore, potential disputes with this measure
increase from 300,000 actual disputes to 400,000. For each eligible dispute, a notification is
sent by the ADR entity who receives a complaint to the business concerned for initiating the
dispute out-of-court. Out of these 400,000 notifications sent by ADR entities to businesses,
240,000 would become disputes,10 while approximately 128,000 would go unanswered.11
If a duty to reply is introduced in the Directive, it is estimated that the cost for businesses to
send a single reply is around EUR 20 (including preparation, processing and sending),
resulting in a total cost for businesses of EUR 2.6 million per year, or EUR 23 million in 10
years.12 A share of the 128,000 potential disputes for which businesses would now have to
reply13 could turn into actual disputes, with negative answers from businesses resulting in
enhanced certainty for consumers, who could decide to bring their claim (or not) elsewhere.
Out of the 128,000 potential disputes, it is estimated that approximately 77,000 would turn
10
The ratio 180,000/300,000 applying now to 400,000.
11
96,000 as seen in the problem definition, i.e. 32% of total, which out of 400,000 is 128,000. It is
unknown how many unanswered notifications are from SMEs and how many from large businesses.
12
3% discount factor applies for actualising values.
13
Note that, as seen in the Evaluation (Annex 6), in six Member States trader participation is already
always required (DK, HU, IS, LT, LV, SK). In other seven Member States trader participation is
mandatory in specific sectors (AT, CY, CZ, DE, EL, ES, NL) and in further four, trader participation is
required under specific circumstances (BE, HR, PT, SE). For simplicity in the calculation, these
estimates do not take into consideration this, which is acknowledged as a limitation.
EN 9 EN
into actual disputes14 (mostly those linked to businesses previously unaware of ADR, for a
total of nearly 200,000 new disputes under this policy option15). If consumers win 90% of the
times (with businesses accepting the ADR outcome), it would reduce detriment by EUR 33
million annually,16 i.e. EUR 290 million in 10 years. However, handling these 200,000 new
disputes might cost up to EUR 60 million annually17 (EUR 527 million in 10 years) for ADR
entities, which could be funded in various ways18. Enabling the bundling of similar cases
against a specific trader by ADR entities would generate savings for them (as a result of more
efficient handling), offsetting their costs by EUR 11 million annually (i.e. EUR 97 million in
10 years)19. The net extra costs for ADR entities, taking into account economies of scale,
could range from EUR 0 to EUR 49 million annually (EUR 25 million on average), or from
EUR 0 to EUR 430 million in 10 years (EUR 215 million on average). ADR entities incurring
costs can also pass them on to the traders, knowing that they would still save compared to
going to court. The duty of reply would replace the current requirement to disclose
information on ADR, for businesses who do not intend nor are obliged to resolve disputes
through ADR (64%20 of traders)21. It is known from the Impact Assessment linked to the
current ADR Directive22 that the inflation adjusted cost of providing information to
consumers is about EUR 310 per business.23 This is mostly a one-off cost. Every year, for
newly established businesses who do not adhere to any ADR entities, 24 the total savings
would amount to EUR 99 million annually,25 i.e. EUR 870 million in 10 years; a share of the
costs stemming from “adding information on ADR in contracts, invoices, receipts, websites,
brochures/leaflets”26 would then be saved also for current businesses, for a total of EUR 165
million per year, i.e. EUR 1.4 billion in 10 years (EUR 2.3 billion in 10 years in total as
savings for businesses).
Granting ECCs (or other bodies) a supporting role means that ECCs would have to assist
ADRs with questions about applicable law in other Member States, translating
14
Applying the same logic that approximately 60% of businesses, if solicited by ECCs, normally find an
agreement with the consumers. Hence 60% of businesses who are solicited to reply would reply
positively.
15
300,000-180,000 in the baseline +77,000.
16
200,000*90%*EUR 185.
17
EUR 300 per dispute, see problem definition.
18
However, one must take into account that ADR entities would experience economies of scale after a
certain point, and only marginal costs of adding extra disputes should be taken into account. Also, the
costs that these additional disputes entail pre-empt larger costs to be incurred by several parties if the
cases end up in court.
19
This is a conservative estimate related to potential savings. It takes into account the number of potential
disputes (380,000) and assumes that only 10% of them are bundled together. Considering that the
average value of a dispute is EUR 300, the savings amount to EUR 11 millions
20
Consumer Conditions Scoreboard - Consumers at home in the Single Market, 2019, consumers-
conditions-scoreboard-2019_pdf_en.pdf (europa.eu).
21
In the behavioural study on ADR/ODR it was found that “information provided on ADR entity websites
does not seem to be a major driver of usage”. This applies especially if the trader who has to disclose
this information does not intend to engage.
22
Impact Assessment accompanying the document Proposal for a Directive of the European Parliament
and of the Council on Alternative Dispute Resolution for consumer disputes (Directive on consumer
ADR) and Proposal for a Regulation of the European Parliament and of the Council on Online Dispute
Resolution for consumer disputes (Regulation on consumer ODR) {COM(2011) 793 final} {SEC(2011)
1409 final}.
23
EUR 254 x 1.2217 as cumulative inflation between 2012 and 2023 (in 2013dollars.com/Europe).
24
Eurostat: 500,000 new wholesalers and retailers every year in the EU x 64% = 320,000.
25
320,000 (see footnote above) x EUR 310 (costs for traders to comply with obligation information).
26
35% of the total costs (2011 Impact Assessment), i.e. EUR 109. We assume 10% of them would need
reprint every year, for a cost of EUR 11 per existing business who does not adhere to an ADR entity
(23,000,000 x 64% = 15,000,000).
EN 10 EN
correspondence and documents relevant for the case, etc. This is estimated to require about 50
full time equivalents (FTEs) in the whole EU, re-absorbing the equivalent number of posts
acting as ODR contact points in the Member States. This zero-cost measure27 would in turn
further decrease consumer detriment and save costs to the ADR entities.
Social impacts: The certainty to rapidly obtain an answer to their complaints brought to a
proper ADR would reduce drastically the stress of consumers who would better assess the
feasibility of the various possibilities to resolve disputes. The extended scope of application of
the Directive would also reduce court backlogs as currently consumers can only have their
solution in court. Replacing the ODR Platform would have no social impact on employment
as MS contact point (about 50 FTEs throughout the EU) would be absorbed by ECCs with
new cross-border ADR responsibilities.
Environmental impacts: Expanding the scope of the Directive to include extra-contractual
disputes would allow consumers to seek redress for damages resulting from unfair
commercial practices, including those related to misleading green claims. The possibility of
obtaining redress against greenwashing through ADR would reinforce the efforts of public
consumer protection authorities and contribute to achieving the goals of the European Green
Deal strategy. Within the same context, consumers would also be able to file ADR claim on
other cases with environmental impact such as those related to misleading pre-contractual
information with regards to energy contracts or to environmental claims.
The proposal concerns limited and targeted changes of legislation in view of rationalising
reporting requirements. They are based on experience from implementing legislation. The
changes do not have significant impacts on the policy, but only ensure a more efficient and
effective implementation. Their targeted nature and the lack of relevant policy options make
an impact assessment not necessary.
Regulatory fitness and simplification
The measures in the proposed review will provide the following opportunities for improved
efficiency, calculated on an annual basis:
• EUR 370M ongoing adjustment cost savings for businesses (replacing of EU ODR
Platform);
• EUR 264M ongoing adjustment cost savings for businesses (removal of ADR
disclosure of information obligations).
The preferred option comes with the following small annual adjustment costs:
• EUR 2.6M ongoing adjustment costs for businesses (from duty of reply);
• EUR 25M ongoing adjustment costs for ADR entities (handling additional disputes);
• EUR 11M related to compliance for private ODR platform providers.
This total of EUR 39 million per year is highly compensated by the EUR 634 million of
annual cost savings coming from simplification.
It is not known how many disputes are with SMEs and how many are with large businesses,
so the costs associated to the duty of reply could in principle be shared with SMEs. However,
as SMEs are the wide majority of businesses, they will also be the main beneficiaries of the
27
ODR contact points are funded by MS budget, while ECC are co-financed by the EU. In shifting these
jobs, Member States would have less expenses and the EU some more.
EN 11 EN
information provision cost savings both connected to the replacing of the ODR platform and
ADR in general. Competitiveness of EU SMEs will be impacted positively by this option,
because the savings can be used to boost the attractiveness of their prices, and possibly foster
innovation.
A behavioural study conducted on ADR information requirements, showed that the currently
requirement for traders to clearly disclose on their websites the ODR link does not positively
impact on consumer’s intention to use ADR. Thus, removing it would not produce any
negative consequences on consumer engagement in ADR. Businesses operating online would
not need to maintain an e-mail address for ODR correspondence, saving EUR 100 per year.
The total benefit for businesses would then be EUR 370 million saved per year, i.e. EUR 3.3
billion in 10 years. Also, newly established businesses in the EU in the next 10 years would
not incur costs to provide ODR information on their website, but this estimate is already
included in the calculations linked to the removal of ADR information.
Fundamental rights
The Commission proposal has an overall positive impact on fundamental rights. The widened
material and geographical scope of the Directive would ensure that consumers have access to
private redress for a broader range of disputes, thereby reinforcing their right to an effective
remedy as laid down by Article 47 of the Charter of Fundamental Rights of the EU (CFREU).
Although the introduction of a duty of reply would require traders to examine any potential
disputes forwarded to them by ADR entities, the fact that businesses are not obliged by the
Directive to participate in ADR ensures that their freedom to conduct business is observed.
4. BUDGETARY IMPLICATIONS
The review to the ADR Directive will not imply new financial obligations for the
Commission, hence no additional human and administrative resources are required for it. To
support the new provisions added in the ADR Directive, existing credits earmarked to support
consumer redress in the Single Market Programme 2021-202728 will be used to improve
access to the list of ADR entities which is already published by the Commission as part of the
ODR platform, or to support European Consumer Centres to assist better consumers who seek
advice on cross-border redress solutions. The Single Market programme also permits the
awarding of grants to ADR entities to improve their cost-efficiency for example through
digitalisation or training of their staff.
5. OTHER ELEMENTS
Implementation plans and monitoring, evaluation and reporting arrangements
The amending directive does not change the Commission’s monitoring obligations as
provided by article 26 of the ADR directive: i.e. it will provide a report assessing the
efficiency of the ADR directive (as amended) every four years based on existing data sources
28
Regulation (EU) 2021/690 of the European Parliament and of the Council of 28 April 2021 establishing
a programme for the internal market, competitiveness of enterprises, including small and medium-sized
enterprises, the area of plants, animals, food and feed, and European statistics (Single Market
Programme) and repealing Regulations (EU) No 99/2013, (EU) No 1287/2013, (EU) No 254/2014 and
(EU) No 652/2014 (Text with EEA relevance) OJ L 153, 3.5.2021, p. 1–47
EN 12 EN
including the national reports that competent authorities have to produce also every four years
to the Commission.
Detailed explanation of the specific provisions of the proposal
As the present directive is an amending directive, the following descriptions are made in
relation to the ADR directive articles which are amended.
Article 2 – Scope
The ADR Directive current scope is limited to disputes which stem from contractual
obligations for the sale of goods or services. Through this revision, the Commission is
proposing to extend the scope to voluntary ADR processes against any traders selling goods
or services, including digital content and digital services, to consumers residing in the EU and
to disputes related to pre-contractual stages during which consumer rights exist irrespective of
whether the consumer ultimately concludes a contract. This, for example, relates to
misleading advertising, missing, unclear or misleading information, unfair terms or guarantee
rights. Moreover, the extended scope aims to cover disputes related to other key statutory
rights of consumers such as the right not to be subjected to geo-blocking practices, to switch
telecommunication providers or to access to basic financial services.
Article 4 – Definitions
The definitions of “domestic disputes” and “cross border disputes” in the ADR Directive are
in line with the current scope and therefore, make reference only to contractual disputes with
traders established in the Union. The Commission is proposing to modify those definitions, in
order to cover all disputes related to key statutory rights of consumers. Moreover, the new
definition of a “cross-border dispute” aims to also cover cases where the trader is established
outside of the Union.
Article 5 – Access to ADR entities and ADR procedures
As it stands now, Article 5(1) provides for the Members States to ensure the existence of
ADR entities compliant with the requirements of ADR Directive that deal with disputes
between consumers and traders established in their respective territories. With the proposed
extension of the scope, traders established outside of the EU may also participate (on a
voluntary basis) to ADR procedures. Therefore, the Commission proposes to create an
obligation for Member States to establish ADR entities that will have the competence to deal
with such disputes between consumers and non-EU traders.
In order to safeguard consumers with limited digital literacy skills, Article 5(2)(a) refers to the
possibility for vulnerable consumers to send and access documents in a non-digital format,
upon request. Article 5(2)(b) accentuates the needs of vulnerable consumers to have an easy
access to ADR procedures by means of inclusive tools, while Article 5(2)(c) ensures the right
for the revision of an automated procedure by a natural person. Article 5(2)(d) strengthens the
possibility already existing in certain Member States for ADR entities to bundle similar cases
against one specific trader to save ADR resources and time for the trader and consumers
concerned, giving the right to the consumers concerned to object to such bundling.
EN 13 EN
Article 5(4)(a) clarifies that although consumers are obliged to try to resolve the dispute
bilaterally with the trader, ADR entities should not put in place disproportionate rules on how
to contact the trader before being able to proceed to ADR.
Article 5(8) introduces the duty to reply on traders with the objective to incentivise them to
participate more in ADR. Although they are not obliged to participate in ADR, unless
specifically provided for in national legislation or EU sector-specific legislation, it is proposed
that they are obliged to reply to a request by an ADR entity, within a period not exceeding 20
working days, as to whether they plan to participate in an ADR process against them, or not.
Article 7 – Transparency
The amendment from “annual” activity reports published by ADR entities to “biennial”
activity reports is intended to alleviate the administrative burden and costs for such entities
Although cooperation is encouraged, Article 7(2)(h) is deleted, hence ADR entities will no
longer be required to report on cooperation of ADR entities within networks of ADR entities
to facilitate cross-border dispute resolution.
Article 13 – Consumer Information by Traders
The Commission is proposing to delete Article 13(3) which imposes on traders to provide
information on ADR to consumers whether or not they intend to use an ADR process. This
article is redundant with Article 13(1) for traders which commit to engage in ADR while it
obliges traders not willing to engage in ADR to inform consumers about this fact. The result
is that such an information discourages consumers to opt for an ADR process. It is
counterproductive and an unjustified burden imposed on traders.
Article 14 – Assistance for Consumers
In view of low ADR uptake in cross-border cases, the Commission proposes to boost
consumer assistance by creating ADR contact points by preference as part of the European
Consumer Centres which have already a strong role in assisting consumers for their cross-
border purchases. These ADR contact points will promote the use of ADR, assist consumers
and traders in ADR processes e.g. providing machine translation, signposting consumers to
the competent ADR entity, explaining the different procedures, assisting with the submission
of the complaint, etc. Such points may also assist in domestic cases should the Member States
agree.
Article 19 – Information to be notified to competent authorities by dispute resolution entities
The Commission is proposing to delete Articles 19(3)(f)-(h) by which ADR entities are to
inform ADR competent authorities about: a) an assessment of the effectiveness of ADR
networks, b) information on trainings provided to staff and c) an assessment of how they
intend to improve their performance. This is intended to reduce the administrative burden of
the ADR entities and rather shifting the saved resources to handling more disputes or
investing in productivity improvements.
Article 20 – Role of the competent authorities and of the Commission
In addition to Article 20(4) which requires Commission to publish the list of accredited ADR
entities – currently published in the ODR platform website – new Article 20(8) provides that
the Commission is to develop and maintain user-friendly tools to improve signposting of
EN 14 EN
consumers, in other words to ensure that people looking for information on how to solve a
consumer dispute will be able to rapidly get an answer on the best ADR entity to contact for
their case. The new tools will integrate the existing multilingual list of ADR entities and will
provide interactive solutions for consumers to seek the best ADR entities for their specific
disputes. These tools should also offer information about other redress mechanisms and links
to the newly set ADR contact points.
Article 24 – Communication
Article 24(4) obliges Member States to communicate the names and the contact details of the
designated ADR contact points by a certain date.
EN 15 EN
2023/0376 (COD)
Proposal for a
DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL
amending Directive 2013/11/EU on alternative dispute resolution for consumer disputes,
as well as Directives (EU) 2015/2302, (EU) 2019/2161 and (EU) 2020/1828
(Text with EEA relevance)
THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL OF THE EUROPEAN UNION,
Having regard to the Treaty on the Functioning of the European Union, and in particular
Article 114 thereof,
Having regard to the proposal from the European Commission,
After transmission of the draft legislative act to the national parliaments,
Having regard the opinion of the European Economic and Social Committee,
Acting in accordance with the ordinary legislative procedure,
Whereas:
(1) Directive 2013/11/EU of the European Parliament and of the Council 1 was adopted in
order to ensure that consumers within the Union have access to high quality alternative
dispute resolution (“ADR”) procedures to resolve the contractual disputes arising from
the sale of goods or provision of services by traders established in the Union to
consumers resident in the Union. It provides for the availability of ADR procedures
for all types of domestic and cross-border consumer disputes within the Union,
ensuring that ADR procedures meet minimum quality standards. It requires Member
States to monitor the performance of ADR entities. To increase consumer awareness
and promote the use of ADR, it also provides that traders should be required to inform
their consumers of the possibility to settle their dispute out-of-court through ADR
procedures.
(2) In 2019 the Commission adopted a report on the implementation of the Directive
2013/11/EU and of Regulation (EU) No 524/2013 of the European Parliament and of
the Council2 which revealed that Directive 2013/11/EU has led to increased coverage
of consumer markets by quality ADR entities throughout the Union. However, the
report also identified that consumer and business uptake of ADR procedures was
lagging behind in some sectors and Member States. One reason for this was the low
level of awareness of traders and consumers about such procedures in Member States
where they had only recently been introduced. Another reason was the lack of trust of
consumers and traders in unregulated ADR entities. Data provided by national
1
Directive 2013/11/EU of the European Parliament and of the Council of 21 May 2013 on alternative
dispute resolution for consumer disputes and amending Regulation (EC) No 2006/2004 and Directive
2009/22/EC (OJ L 165, 18.6.2013, p. 63).
2
Regulation (EU) No 524/2013 of the European Parliament and of the Council of 21 May 2013 on online
dispute resolution for consumer disputes and amending Regulation (EC) No 2006/2004 and Directive
2009/22/EC (OJ L 165, 18.6.2013, p. 1).
EN 16 EN
competent authorities in early 2022, as well as the evaluation of the implementation of
the Directive 2013/11/EU conducted in 2023, suggest that the uptake remained
relatively stable (apart from a small increase of cases related to Covid-19 pandemic).
Most stakeholders consulted in the context of that evaluation confirmed that the lack
of awareness and understanding of ADR procedures by consumers, low engagement
by traders, gaps in ADR coverage in certain Member States, high costs and complex
national ADR procedures and differences in the competences of ADR entities, are
frequent factors hindering the uptake of ADR procedures. There are additional barriers
in cross-border ADR like language, lack of knowledge of the applicable law, as well
as specific access difficulties for vulnerable consumers.
(3) Since at least two out of five online transactions made by consumers residing in the
Union are with traders based in third countries, the scope of Directive 2013/11/EU
should be extended to allow those third country traders willing to participate in an
ADR procedure to do so. No procedural impediments should hinder consumers
residing in the Union from resolving disputes against traders, irrespective of their
establishment, if the traders accept to follow an ADR procedure through an ADR
entity established in a Member State.
(4) The complexity of consumer disputes has evolved significantly since the adoption of
Directive 2011/13/EU. Digitilisation of goods and services, the growing importance of
e-commerce and digital advertising in the formation of consumer contracts has
resulted in a rise in the number of consumers being exposed to misleading online
information and manipulative interfaces preventing them from making informed
purchasing decisions. It is, therefore, necessary to clarify that contractual disputes
arising from the sale of goods or services include digital content and digital services,
and to extend the scope of Directive 2011/13/EU, beyond such disputes so that
consumers are also able to seek redress for practices harming them at a pre-contractual
stage, irrespective of whether they later become bound by a contract.
(5) Moreover, Directive 2011/13/EU should also cover consumer rights arising from
Union legislation which governs relationships between consumers and traders when
there is no relationship of a contractual nature, with respect to the right to access and
to pay for goods and services without undergoing discrimination based on nationality,
place of residence or of establishment, as provided for in Articles 4 and 5 of
Regulation (EU) 2018/302 of the European Parliament and of the Council3; the right to
open and switch bank accounts as provided for in Articles 9, 10, 11, and 16 of
Directive 2014/92/EU of the European Parliament and of the Council4 and to not be
discriminated against as provided for in Article 15 of that Directive; the right to
receive transparent information on retail conditions for roaming calls and SMS
messages as provided for in Articles 13, 14 and 15 of Regulation (EU) 2022/612 of the
European Parliament and of the Council5, the right to price transparency in air fares
and rates as provided for in Article 23 of Regulation (EC) No 1008/2008 of the
3
Regulation (EU) 2018/302 of the European Parliament and of the Council of 28 February 2018 on
addressing unjustified geo-blocking and other forms of discrimination based on customers' nationality,
place of residence or place of establishment within the internal market and amending Regulations (EC)
No 2006/2004 and (EU) 2017/2394 and Directive 2009/22/EC (OJ L 60I, 2.3.2018, p. 1).
4
Directive 2014/92/EU of the European Parliament and of the Council of 23 July 2014 on the
comparability of fees related to payment accounts, payment account switching and access to payment
accounts with basic feature (OJ L257, 28.8.2014, p. 214).
5
Regulation (EU) 2022/612 of the European Parliament and of the Council of 6 April 2022 on roaming
on public mobile communications networks within the Union (OJ L 115, 13.4.2022, p. 1).
EN 17 EN
European Parliament and of the Council6. Therefore, it should be provided that
disputes arising in relation to such categories of consumer rights can be dealt with in
ADR procedures.
(6) Member States should have the right to apply ADR procedures also to disputes that
relate to other non-contractual rights stemming from Union law, including rights
stemming from Articles 101 and 102 TFEU or rights of users provided in Regulation
(EU) 2022/1925 of the European Parliament and of the Council7. This is without
prejudice of public enforcement of those rules.
(7) Where a dispute arises between a provider of an online platform and a recipient of that
service in relation to that provider's activities in moderating illegal or harmful content
on its platform, Article 21 of Regulation (EU) 2022/2065 of the European Parliament
and of the Council8 on out-of-court dispute settlement applies to that dispute, in
accordance with Article 2(4) of that Regulation, given that it lays down more detailed
rules in relation to such disputes.
(8) The definitions of ‘domestic dispute’ and ‘cross-border dispute’ should be adapted
accordingly to reflect the extension of the scope of Directive 2013/11/EU.
(9) To ensure that ADR procedures are well-suited for the digital age where
communication takes place online, including in a cross-border context, it is necessary
to ensure swift and fair processes for all consumers. Member States should ensure that
ADR entities established in their territories have the competence to provide dispute
resolution procedures in disputes between traders established outside of the Union and
consumers residing in their territory.
(10) Member States should ensure that ADR should enable consumer to initiate and follow
ADR procedures also offline if requested. It should also be ensured that when digital
tools are provided, those can be used by all consumers, including vulnerable
consumers or those with varying levels of digital literacy. Members States should
ensure that, upon request, parties to the disputes always have access to a review of
automated procedures by a natural person.
(11) Member States should also enable ADR entities to bundle similar cases against a
specific trader, to make ADR outcomes consistent for consumers subjected to the
same illegal practice, and more cost-efficient for ADR entities and for traders.
Consumers should be informed accordingly and should be given the opportunity to
refuse from having their dispute bundled.
(12) Member States should also not allow the introduction of disproportionate rules as
regards the reasons that an ADR entity may invoke to refuse the handling of a dispute,
such as the obligation to use the company escalation system after a first negative
contact with the complaints handling service, or the obligation to prove that a specific
part of a company’s after sales service was contacted.
6
Regulation (EC) No 1008/2008 of the European Parliament and of the Council of 24 September 2008
on common rules for the operation of air services in the Community (OJ L 293, 31.10.2008, p. 3).
7
Regulation (EU) 2022/1925 of the European Parliament and of the Council of 14 September 2022 on
contestable and fair markets in the digital sector and amending Directives (EU) 2019/1937 and (EU) 2020/1828
(Digital Markets Act) (OJ L 265, 12.10.2022, p. 1).
8
Regulation (EU) 2022/2065 of the European Parliament and of the Council of 19 October 2022 on a Single
Market For Digital Services and amending Directive 2000/31/EC (OJ L 277, 27.10.2022, p. 1)
EN 18 EN
(13) Under Directive 2013/11/EU, Member States may introduce national legislation to
make trader participation in ADR compulsory in sectors they deem fit, in addition to
sector-specific Union legislation which provides for mandatory participation of traders
in ADR. To encourage traders’ participation in the ADR procedures and to ensure due
and swift ADR procedures, traders should be required, especially in cases where their
participation is not compulsory, to respond within a specific period to enquiries made
by ADR entities on whether they intend to participate to the proposed procedure.
(14) To reduce information and reporting requirements and to save costs for ADR entities,
national competent authorities and traders, reporting and information requirements
should be simplified and the amount of information provided by ADR entities to the
competent authorities should be reduced.
(15) To provide effective assistance to consumers and traders in cross-border disputes, it is
necessary to ensure that Member States establish ADR contact points with clearly
defined tasks. European Consumer Centres (“ECCs”) are well placed to perform such
tasks, as they are specialised in assisting consumers with issues with their cross-border
purchases, but Member States should also be able to choose other bodies with relevant
expertise. Those designated ADR contact points should be communicated to the
Commission.
(16) Despite the fact that ADR procedures are meant to be simple, consumers may be
assisted by a third party of their choice during ADR procedures. Member States should
ensure that such assistance is provided in good faith to allow a fair procedure and in
full transparency, in particular regarding the possible fees required in exchange for the
assistance.
(17) To ensure that consumers are able to easily find a suitable ADR entity, especially in a
cross-border context, the Commission should develop and maintain a digital
interactive tool that provides information about ADR entities’ main characteristics and
links to the webpages of the ADR entities, as notified to it.
(18) Therefore, Directive 2013/11/EU should be amended accordingly.
(19) As Regulation (EU) No 524/2013 is to be repealed by a separate act, it is also
necessary to amend Directives (EU) 2015/23029, (EU) 2019/216110 and (EU)
2020/182811 of the European Parliament and of the Council, as a consequence of that
repeal,
9
Directive (EU) 2015/2302 of the European Parliament and of the Council of 25 November 2015 on
package travel and linked travel arrangements, amending Regulation (EC) No 2006/2004 and Directive
2011/83/EU of the European Parliament and of the Council and repealing Council Directive
90/314/EEC (OJ L 326, 11.12.2015, p. 1).
10
Directive (EU) 2019/2161 of the European Parliament and of the Council of 27 November 2019
amending Council Directive 93/13/EEC and Directives 98/6/EC, 2005/29/EC and 2011/83/EU of the
European Parliament and of the Council as regards the better enforcement and modernisation of Union
consumer protection rules (OJ L 328, 18.12.2019, p. 7).
11
Regulation (EU) 2023/988 of the European Parliament and of the Council of 10 May 2023 on general
product safety, amending Regulation (EU) No 1025/2012 of the European Parliament and of the
Council and Directive (EU) 2020/1828 of the European Parliament and the Council, and repealing
Directive 2001/95/EC of the European Parliament and of the Council and Council Directive
87/357/EEC (OJ L 135, 23.5.2023, p. 1).
EN 19 EN
HAVE ADOPTED THIS DIRECTIVE:
Article 1
Amendments to Directive 2013/11/EU
Directive 2013/11/EU is amended as follows:
1. In Article 2, paragraph 1 is replaced by the following:
‘1. This Directive shall apply to procedures for the out-of-court resolution of disputes between
consumers resident in the Union and a traders offering goods or services, including digital
content and digital services, to those consumers, through the intervention of an ADR entity
which proposes or imposes a solution or brings the parties together with the aim of facilitating
an amicable solution concerning one of the following:
(a) contractual obligations stemming from sales contracts, including for the supply of
digital content, or service contracts;
(b) consumer rights applicable to non-contractual and pre-contractual situations and
provided in Union law concerning:
(i) unfair commercial practices and terms,
(ii) compulsory precontractual information,
(iii) non-discrimination on the basis of nationality or place of residence,
(iv) access to services and deliveries,
(v) remedies in case of non-conformity of products and digital content,
(vi) right to switch providers, and
(vii) passenger and travellers’ rights.
Member States may apply the ADR procedures set out in this Directive, also to categories of
disputes other than those listed the first subparagraph, point (b).’.
2. In Article 4(1), points (e) and (f) are replaced replaced by the following:
‘(e) ‘domestic dispute’ means a dispute between a consumer and a trader, related to
contractual obligations and/or consumer rights provided in in Union laws as referred to in
article 2(1), where the consumer is resident in the same Member State as that in which the
trader is established;
(f) ‘cross-border dispute’ means a dispute between a consumer and a trader, related to
contractual obligations and/or consumer rights provided in Union acts as referred to in article
2(1), where the consumer is resident in a Member State other than the Member State in which
the trader is established or where the consumer is resident in a Member State and the trader is
established outside of the Union;’.
3. Article 5 is amended as follows:
(a) paragraph 1 is replaced by the following:
‘1. Member States shall facilitate access by consumers to ADR procedures and shall ensure
that disputes covered by this Directive and which involve a trader established on their
respective territories, or a trader not established in the territory of any Member State but
offering goods or services, including digital content and digital services, to consumers
EN 20 EN
residing in their respective territories, can be submitted to an ADR entity which complies with
the requirements set out in this Directive.’;
(b) in paragraph 2, points (a) to (d) are replaced by the following:
‘(a) ensure that consumers can submit complaints and the requisite supporting documents
online in a traceable manner and ensure that consumers may also submit and access these
documents in a non-digital format upon request;
(b) offer digital ADR procedures through easily accessible and inclusive tools;
(c) grant the right to the parties to the dispute to request that the outcome of the ADR
procedure be reviewed by a natural person when the procedure was carried out by automated
means;
(d) may bundle similar cases against one specific trader into one procedure, under condition
that the consumer concerned is informed and does not object to that;’
(c) in paragraph 4, point (a) is replaced by the following:
‘(a) the consumer did not attempt to contact the trader concerned in order to discuss the
complaint and seek, as a first step, to resolve the matter directly with the trader, without
introducing disproportionate rules about the format of such contact’;
(d) the following paragraph 8 is added:
‘8. Member States shall ensure that traders established in their territories that are contacted by
an ADR entity from their country or from another Member State, inform that ADR entity
whether, or not, they accept to participate in the proposed procedure and reply within a
reasonable period of time that shall not exceed 20 working days.’.
4. Article 7, paragraph 2 is amended as follows:
(a) in the introductory phrase, the first sentence is replaced by the following:
‘Member States shall ensure that ADR entities make publicly available on their websites, on a
durable medium upon request, and by any other means they consider appropriate, biennial
activity reports’.
(b) point (h) is deleted.
5. In article 13, paragraph 3 is deleted.
6. Article 14 is replaced by the following:
‘Article 14
Assistance for consumers
1. Member States shall ensure that, with regard to cross-border disputes, consumers and
traders are able to obtain assistance to access the ADR entity or entities competent to deal
with their cross-border dispute.
2. Each Member State shall designate an ADR contact point in charge of the task referred to
in paragraph 1. Each Member State shall communicate the name and contact details of its
ADR contact point to the Commission. Member States shall confer responsibility for the
operation of the ADR contact points on their centre belonging to the European Consumer
EN 21 EN
Centres Network, or, if not possible, on consumer organisations or on any other body dealing
with consumer protection.
3. The ADR contact points shall facilitate communication between the parties and the
competent ADR entity, which may include, in particular:
(a) assisting with the submission of the complaint and, where appropriate, relevant
documentation;
(b) providing the parties and ADR entities with general information on EU
consumer rights;
(c) providing the parties with explanations on the procedural rules applied by the
specific ADR entities;
(d) informing the complainant party of other means of redress when a dispute
cannot be resolved through an ADR procedure.
4. Member States may grant ADR contact points the right to provide assistance referred to in
this Article to consumers and traders when accessing ADR entities also with regard to
domestic disputes.
5. Member States shall ensure that any actors assisting consumers in cross-border or domestic
disputes, act in good faith to allow parties to the dispute to reach an amicable settlement and
provide relevant information to consumers in full transparency, including information
regarding procedural rules and any applicable fees.’.
7. In Article 19(3), points (f), (g) and (h) are deleted.
8. In Article 20, the following paragraph is added:
‘8. The Commission shall develop and maintain a digital interactive tool that provides general
information on consumer redress and links to the webpages of the ADR entities notified to it
in accordance with paragraph 2 of this Article.’.
9. In article 24, the following paragraph 4 is added:
‘4. By [insert date] Member States shall communicate to the Commission the names and
contact details of the ADR contact points designated in accordance with Article 14(2).’.
Article 2
Amendment to Directive (EU) 2015/2302
In Article 7(2) of Directive (EU) 2015/2302, point (g) is replaced by the following:
‘(g) information on available in-house complaint handling procedures and on alternative
dispute resolution (‘ADR’) mechanisms pursuant to Directive 2013/11/EU of the European
Parliament and of the Council12 and, where applicable, on the ADR entity by which the trader
is covered;’.
Article 3
Amendment to Directive (EU) 2019/2161
In Article 5 of Directive (EU) 2019/2161, point (b) is replaced by the following:
12
Directive 2013/11/EU of the European Parliament and of the Council of 21 May 2013 on alternative dispute
resolution for consumer disputes and amending Regulation (EC) No 2006/2004 and Directive 2009/22/EC
(Directive on consumer ADR) (OJ L 165, 18.6.2013, p. 63).’
EN 22 EN
‘(b) submit a complaint to the competent centre of the European Consumer Centres Network,
depending on the parties involved.’.
Article 4
Amendment to Directive (EU) 2020/1828
In Annex I to Directive (EU) 2020/1828, point (44) is deleted.
Article 5
Transposition
1. By [ dd/month/year - 1 year after entry into force], Member States shall adopt and
publish the measures necessary to comply with Article 1 of this Directive. They shall
immediately inform the Commission thereof.
They shall apply those measures from [date].
2. By [dd/month/year… 1 year after entry into force of Regulation xx/…. [the proposal
for a Regulation of the European Parliament and of the Council repealing Regulation
(EU) No 524/2013 on online dispute resolution for consumers]], Member States shall
adopt and publish the measures necessary to comply with Articles 2, 3 and 4 of this
Directive. They shall immediately inform the Commission thereof.
They shall apply those measures from [insert date].
3. When Member States adopt the measures referred to in paragraphs 1 and 2, they shall
contain a reference to this Directive or be accompanied by such a reference on the
occasion of their official publication. The methods of making such reference shall be
laid down by Member States.
4. Member States shall communicate to the Commission the text of the main measures
of national law which they adopt in the field covered by this Directive.
Article 6
Entry into force
This Directive shall enter into force on the twentieth day following that of its publication in
the Official Journal of the European Union.
Article 7
Addressees
This Directive is addressed to the Member States.
Done at Brussels,
For the European Parliament For the Council
The President The President
EN 23 EN
EUROOPA
KOMISJON
Brüssel, 17.10.2023
COM(2023) 649 final
2023/0376 (COD)
Ettepanek:
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,
millega muudetakse direktiivi 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise
kohta ning direktiive (EL) 2015/2302, (EL) 2019/2161 ja (EL) 2020/1828
(EMPs kohaldatav tekst)
{SEC(2023) 347 final} - {SWD(2023) 334 final} - {SWD(2023) 335 final} -
{SWD(2023) 337 final}
ET ET
SELETUSKIRI
1. ETTEPANEKU TAUST
Ettepaneku põhjused ja eesmärgid
Direktiiv 2013/11/EL1 tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta annab ELi tarbijatele
võimaluse lahendada oma lepingulistest kohustustest tulenevad vaidlused ELis asuvate
kauplejatega kvaliteetsete kohtuväliste menetluste teel. Direktiivi peamine eesmärk on tagada,
et kõigis liikmesriikides oleks kättesaadavad ühistele kvaliteedikriteeriumidele vastavad
vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused, mille abil saab vaidlusi lahendada kiiresti,
rahumeelselt, taskukohaselt ja õiglaselt kõigis tarbijaturu sektorites. Sel õigusaktil on olnud
keskne roll tarbijakaitse kõrge taseme tagamisel siseturul, sest tänu sellele on tarbijatel olnud
võimalik lahendada väikese väärtusega vaidlusi, mille puhul nad ei soovi kohtusse pöörduda,
sest see on kulukas ja aeganõudev. Kauplejad saavad tänu direktiivile säilitada oma hea
maine, kui nad osalevad vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes ja täidavad selliste
menetluste tulemusel tehtud otsuseid.
Direktiiv pärineb aga rohkem kui kümne aasta tagusest ajast ja see ei sobi hästi uutest
tarbijaturu suundumustest tulenevate vaidluste lahendamiseks. ELi tarbijad teevad oluliselt
rohkem oste internetis, sealhulgas kolmandate riikide kauplejatelt. Kahjuks puutuvad tarbijad
selle käigus internetipõhiste kasutajaliideste kaudu ka üha rohkem kokku ebaausate võtetega,
millega kas tahtlikult või reaalselt moonutatakse või kahjustatakse oluliselt teenusesaajate
võimalusi teha sõltumatuid ja teadlikke valikuid või otsuseid (petuelemendid). Muud
probleemid on seotud varjatud reklaami, libahinnangute, moonutatud hinnaesituste või olulise
lepingueelse teabe puudumisega. Need suundumused mõjutavad teataval määral ka oste, mis
tehakse mujal kui internetis, sest tarbijaid on tugevamalt digitaalse turunduse mõjusfääris, mis
kajastub tarbijate konkreetsete kaubamärkide või kauplejate valikutes. Sellised suundumused
õõnestavad tarbijate usaldust digiturgude vastu, sest seal kasutatakse tarbijate haavatavust ära.
See tähendab, et tarbijatel on üha keerukamaks muutuvate vaidluste lahendamiseks vaja
tõhusaid menetlusi.
Komisjoni 2023. aasta hinnangus, mis puudutas vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi
rakendamist ELis, jõuti järeldusele, et vaidluste kohtuvälist, eelkõige piiriülest lahendamist
kasutatakse paljudes liikmesriikides endiselt vähe ja põhjused selleks on erinevad: näiteks
kulud, keerukad menetlused, keelebarjäär ja kohaldatav õigus. Vaidluste kohtuvälise
lahendamise direktiivi kohaldamisala on kitsalt määratletud ning direktiiv ei ole sobi selliste
vaidluste lahendamiseks, mis tekivad eelkõige digiturgudel. Vaidluste kohtuvälise
lahendamise direktiiv on miinimumnõuete direktiiv, mis on võimaldanud liikmesriikidel
töötada välja oma vaidluste kohtuvälise lahendamise raamistiku, milles arvestatakse nende
kultuuri, investeeringuid, ressursse, taristut, teadlikkust jne. Selle taustal kuulutas komisjon
oma 2023. aasta seadusandlikus tööprogrammis2 välja tarbijaõiguste tagamise paketi, milles
nähti ette komisjoni ettepanekud sihipärasteks muudatusteks vaidluste kohtuvälise
lahendamise direktiivis ja vaidluste internetipõhise lahendamise määruse kehtetuks
tunnistamine3.
1
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32013L0011
2
Vt II lisa 8. rida (Refit) https://commission.europa.eu/strategy-documents/commission-work-
programme/commission-work-programme-2023_en
3
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste
internetipõhise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi
ET 1 ET
Käesoleva ettepaneku eesmärk on säilitada praegune minimaalsel ühtlustamisel põhinev
lähenemisviis ja muuta seda üksnes nii, et see sobiks paremini tänapäevaste tarbijaturgudega.
Läbivaadatud vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi eesmärgid on järgmised:
• muuta vaidluste kohtuvälise lahendamise raamistikku selliselt, et see sobiks
kasutamiseks digiturgudel ja hõlmaks sõnaselgelt mitmesuguseid ELi tarbijaõigusi,
mida ei pruugita lepingutes selgesõnaliselt kirjeldada või mis on seotud
lepingueelsete etappidega;
• parandada vaidluste kohtuvälise lahendamise kasutamist piiriülestes vaidlustes,
pakkudes tarbijatele ja kauplejatele kohandatud abi;
• lihtsustada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi, et sellest saaksid kasu kõik
osalised; selleks tuleks muu hulgas leevendada vaidluste kohtuvälise lahendamise
üksuste teatamiskohustust ja kauplejate teavitamiskohustust ning samal ajal
julgustada kauplejaid vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes rohkem
osalema, kehtestades vastamiskohustuse.
Nende eesmärkide saavutamiseks käsitletakse käesolevas ettepanekus alljärgnevaid elemente.
• Kohaldamisala: vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi sisulist ja geograafilist
kohaldamisala täpsustatakse ja laiendatakse, et see hõlmaks järgmist:
• igat liiki vaidlused, mis on seotud ELi tarbijaõigusega (st mitte ainult lepingulised
vaidlused). Kehtiva direktiivi probleem seisneb selles, et selle kohaldamisala on
kitsalt määratletud ja sellega võidakse seega välistada vaidlused, mis on seotud
lepingueelsete etappidega või seadusjärgsete õigustega, nagu õigus vahetada
teenuseosutajat või õigus olla kaitstud asukohapõhise tõkestuse eest;
• vaidluste lahendamine ELi tarbijate ja kolmandate riikide kauplejate vahel (viimased
saavad osaleda vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes vabatahtlikkuse alusel
samamoodi nagu ELi kauplejadki).
• Vastamiskohustus: nõue, et kauplejad vastaksid vaidluste kohtuvälise lahendamise
üksuse päringule, olenemata sellest, kas nad kavatsevad kavandatavas vaidluste
kohtuvälise lahendamise protsessis osaleda või mitte (kuid muutmata vaidluste
kohtuvälise lahendamise protsessides osalemist kohustuslikuks).
• Teavitamiskohustused: kaotada kauplejate kohustus teavitada tarbijaid vaidluste
kohtuvälise lahendamise üksustest, kui nad ei kavatse neid kasutada.
• Piiriülene vaidluste kohtuväline lahendamine: anda asjaomastele organitele ja
eelkõige Euroopa tarbijakeskustele uus toetav roll tarbijate abistamisel ja suunamisel
piiriülestes vaidlustes. Lisaks võtab komisjon kasutusele kasutajasõbralikud
digivahendid, et aidata pädeva organi juurde suunatud tarbijatel oma vaidlus
lahendada.
Oma teatises „ELi pikaajaline konkurentsivõime: pilk 2030. aasta järgsesse aega“4 rõhutas
komisjon, kui oluline on regulatiivne süsteem, mille abil tagada eesmärkide saavutamine
2009/22/EÜ (tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise määrus); https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?qid=1698742380629&uri=CELEX%3A32013R0524
4
COM (2023) 168
ET 2 ET
minimaalsete kuludega. Seepärast on komisjon võtnud kohustuse kiirendada aruandlusnõuete
ratsionaliseerimist ja lihtsustamist, seades lõppeesmärgiks vähendada halduskoormust 25 %,
kahjustamata samas seonduvaid poliitikaeesmärke. Ka vaidluste kohtuvälise/internetipõhise
lahendamise korra läbivaatamine on osa ratsionaliseerimise paketist.
Aruandlusnõuded on esmatähtsad õigusaktide nõuetekohase täitmise ja järelevalve tagamisel.
Nende kulusid korvab üldiselt nendest saadav kasu, mis väljendub eelkõige peamiste
poliitikameetmete täitmise järelevalves ja tagamises. Aruandlusnõuded võivad aga tuua
sidusrühmadele kaasa ka ebaproportsionaalse koormuse, mõjutades eelkõige VKEsid ja
mikroettevõtjaid. Aruandlusnõuete kumuleerumine aja jooksul võib tuua kaasa üleliigsed,
dubleerivad või aegunud kohustused, ebatõhusa aruandlussageduse ja -ajastuse või sobimatud
andmete kogumise meetodid. Vaidluste kohtuvälise lahendamise raamistiku edasise
ühtlustamisega ELis peaks algatus tooma kaasa kulude kokkuhoiu ja väiksema
halduskoormuse nii vaidluste kohtuvälise lahendamise pädevatele asutustele kui ka
kauplejatele kooskõlas REFITi ja põhimõttega „üks sisse, üks välja“ ning aitama ka kaasa
võrdsete võimaluste loomisele ELi ja kolmandate riikide kauplejate jaoks.
Seepärast on aruandluskohustuste ühtlustamine ja halduskoormuse vähendamine esmatähtis.
Sellega seoses on käesoleva ettepaneku eesmärk lihtsustada tarbijate õiguskaitsega seotud
algatusi järgmiselt:
(a) kaotatakse kauplejate jaoks vaidluste kohtuvälise lahendamisega seotud
teavitamiskohustus;
(b) vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused peaksid esitama vaidluste kohtuvälise
lahendamise pädevatele asutustele aruandeid oma tegevuse kohta iga aasta asemel
iga kahe aasta tagant. Lisaks ei pea nad enam andma aru oma koostöö kohta
vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste võrgustikes, mis hõlbustavad piiriüleste
vaidluste lahendamist, kui neid kasutatakse;
(c) vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused ei pea enam esitama pädevatele asutustele
iga kahe aasta järel hinnangut oma koostöö tulemuslikkuse kohta vaidluste
kohtuvälise lahendamise üksuste võrgustikes, teavet oma töötajatele pakutava
koolituse kohta ega hinnangut üksuse pakutava vaidluste kohtuvälise lahendamise
menetluse tulemuslikkuse ega selle toimimise parandamise võimaluste kohta.
Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega
Vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv on menetlusdirektiiv, milles sätestatakse
kvaliteedikriteeriumid, mida vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel tuleb ühetaoliselt
kohaldada kõikjal liidus, ning menetlused, mida järgides peavad liikmesriigid selliseid üksusi
akrediteerima, jälgima nende vastavust kriteeriumidele ning tagama selliste üksuste olemasolu
ja toimimise läbipaistvuse.
Kavandatud muudatusettepanekute eesmärk on tagada, et vaidluste kohtuvälise lahendamise
üksused saaksid lahendada kõiki tarbijavaidlusi, eelkõige neid, mis tekivad digiturgudel, muu
hulgas seoses lepinguväliste kohustustega, ja ka vaidlusi, mis on seotud lepinguväliste
seadusjärgsete õigustega. Vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi täpsustamise ja
kohaldamisala laiendamisega parandavad muudatused selle kooskõla kehtivate
tarbijakaitsealaste õigusaktidega, võimaldades vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel
tegeleda suurema hulga vaidlustega, mida on täpsustatud direktiivi lisas. Seega on
muudatustel positiivne mõju poliitikavaldkonna eesmärkide saavutamisel.
ET 3 ET
Ettepanek kuulub esimesse meetmepaketti, mille eesmärk on ratsionaliseerida
aruandlusnõudeid. Tegemist on pideva protsessiga, mille raames vaadeldakse põhjalikult
olemasolevaid aruandlusnõudeid, et hinnata nende jätkuvat asjakohasust ja muuta need
tõhusamaks. Ratsionaliseerimismeetmed ei mõjuta poliitikavaldkonna eesmärkide
saavutamist. Samas saavad kulude ja aja kokkuhoiust kasu ettevõtjad ja vaidluste kohtuvälise
lahendamise üksused, kui leevendatakse aruandluskohustusi, mis ei paranda vaidluste
kohtuvälise lahendamise protsessi mingilgi moel.
Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega
Digiteenuste määruse artikkel 21, mis puudutab vaidluste kohtuvälist lahendamist, ei piira
vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi kohaldamist (digiteenuste määruse artikli 21
lõige 9). Lisaks on sellega reguleeritud see, kuidas vahendusteenuste kasutajad saavad esitada
kaebuse vahendaja otsuste peale, mis puudutavad ebaseaduslikku või kahjulikku sisu
modereerimist, kaasa arvatud juhul, kui teenuseosutaja otsustab pärast teate saamist jätta
meetmed võtmata. Isegi kui selline ebaseaduslik sisu või sisu, mis on muul viisil vastuolus
vahendaja teenusetingimustega, võib puudutada kolmandast isikust kaupleja ebaausaid
kaubandusvõtteid, lahendatakse digiteenuste määruse artikli 21 kohane vaidlus vahendaja ja
teenusesaaja vahel, keda sisu modereerimise otsus puudutab, ning see piirdub kõnealuse sisu
või konto suhtes kohaldatavate piirangutega. Vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi
kohaldatakse edasi kolmandast isikust kauplejaga tekkinud tarbijavaidlustes, mis tavaliselt
puudutavad seda, kuidas saada raha tagasi, kuidas parandada puudusega toodet, peatada
ebaõiglastel tingimustel põhinev leping jne. Seepärast pakub vaidluste kohtuvälise
lahendamise direktiiv tarbijatele täiendavaid vahendeid, mille abil lahendada probleem, mis
on tekkinud seetõttu, et kaupleja kasutab ebaseaduslikke kaubandusvõtteid, mitte seoses
vahendaja sisu modereerimisega.
Õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raames tagab komisjon, et tema
õigusaktid on eesmärgipärased, suunatud sidusrühmade vajadustele ja aitavad minimeerida
koormust ning nende abil saavutatakse seatud eesmärgid. Need ettepanekud on seega osa
õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmist ning vähendavad ELi õiguskeskkonnast
tuleneva aruandluse keerukust.
Kuigi teatavad aruandlusnõuded on väga olulised, peavad need olema võimalikult tõhusad,
vältides kattuvusi ja tarbetut aruandluskoormust ning kasutades võimalikult palju digitaalseid
ja koostalitlusvõimelisi lahendusi.
Kui vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi sihipäraste muudatustega ratsionaliseerida, ei
mõjuta see poliitikavaldkonna eesmärkide saavutamist alljärgnevatel põhjustel.
• Kauplejate veebisaidil kohustuslikus korras esitatav teave vaidluste kohtuvälise
lahendamise kohta ei ole siduv nende kauplejate suhtes, kes ei kavatse vaidluste
kohtuvälise lahendamise menetluses osaleda ja kellel sellist kohustust riigisisese või
ELi õiguse alusel ei ole. Aga need kauplejad, kes kasutavad aktiivselt vaidluste
kohtuvälise lahendamist, võivad sellest oma kliente asjakohasel viisil teavitada.
• Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste aruandluskohustust lihtsustatakse, et
vähendada nende aruannete esitamise sagedust ühelt aastalt kahele aastale. See
võimaldab koguda rohkem teavet ja seega luua parema aluse, mille pinnalt hinnata
nende toimimist keskpikas perspektiivis. Mõned elemendid ei peaks olema
kohustuslikud, sest see on vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste otsustada,
millist teavet on kõige asjakohasem avaldada ja/või edastada pädevatele asutustele.
ET 4 ET
Kokku hoitud kulusid ja aega tuleks kasutada muudel eesmärkidel, näiteks töötajate
koolitamiseks.
2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS
Õiguslik alus
Kavandatava direktiivi õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikkel 114 (siseturu
väljakujundamise kohta), võttes nõuetekohaselt arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 1695.
Sellega on ELile antud pädevus võtta meetmeid, et ühtlustada siseriiklikke õigusnorme
siseturu rajamise ja selle toimimise eesmärgil. Ettepaneku eesmärk on tagada kõrgetasemeline
tarbijakaitse ning seeläbi siseturu tõrgeteta toimimine.
Subsidiaarsus
Vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiviga tagatakse pärast selle läbivaatamist kõigile
tarbijatele ja kauplejatele paremad võimalused vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks
kvaliteetsel ja kulutõhusal viisil, mis sobib kasutamiseks ka digiturgudel. Vaidluste
kohtuvälise lahendamise lihtsustamine ja kulutõhusamaks muutmine piiriülese mõõtmega
vaidluste lahendamiseks, soodustades sarnaste kohtuasjade liitmist ühe menetluse alla, aitab
vaidlusi tõhusamalt lahendada, sealhulgas piiriüleses kontekstis. See omakorda peaks
suurendama tarbijate usaldust internetiostude, aga ka turismi- ja reisiteenuste tarbimise vastu
ELis ja mujal.
Kavandatava meetme eesmärke ei ole võimalik piisavalt saavutada üksnes liikmesriikide
tasandil ning kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu on eesmärgid paremini
saavutatavad ELi tasandil. ELi meetmetega tagataks tarbijakaitse ühtlaselt kõrge tase, tarbijate
suurem usaldus vaidluste kohtuvälise lahendamise vastu ning rohkem võrgustikutööd ja
parimate tavade vahetamist ELi tasandil (nt sellistel teemadel nagu digivahendite kasutamine,
et muuta vaidluste kohtuväline lahendamine kulutõhusamaks ja järjepidevamaks, juhtumite
lahendamise menetlused, sektoripõhine vaidluste kohtuväline lahendamine jne).
Aruandlusnõuded, mida lihtsustatakse, on kehtestatud ELi õiguses. Seetõttu on parem
ratsionaliseerida ELi tasandil, et tagada õiguskindlus ja aruandluse järjepidevus andmete
võrreldavuse osas, kui hinnatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise rakendamist ja selle
valdkonna edusamme liikmesriikides.
Proportsionaalsus
Mõjuhinnangus tehti proportsionaalsuse kontroll, tagamaks, et kavandatud poliitikavariandid
on kulude ja ressursside poolest proportsionaalsed. Ettepanekus kasutatud lähenemisviis on
ambitsioonikas ja tulevikukindel ning ettepanek toob tänu kohaldamisala laiendamisele ja
täpsustamisele tarbijatele ja ühiskonnale suuremat kasu. Tänu sellele on võimalik lahendada
rohkem vaidlusi kohtuväliselt ning suurendada tarbijate usaldust turgude vastu ja muuta turud
tõhusamaks. Kui vaidlusi on lihtsam lahendada, hõlbustab see ettevõtjate jaoks ka
müügijärgsete teenuste haldamist, samal ajal kui väheneb läbipaistvusnõuetest tulenev
5
ELi toimimise lepingu artiklis 169 on sätestatud, et eesmärke edendada tarbijate huve ja tagada
kõrgetasemeline tarbijakaitse on võimalik saavutada artikli 114 põhjal võetud meetmetega.
ET 5 ET
koormus. Kauplejatele kehtestatud kohustus vastata vaidluste kohtuvälise lahendamise
üksuste taotlustele võimaldab menetlusi kiirendada, sest siis on kiiresti selge, kas kaupleja
nõustub menetluses osalema või mitte. Ettepanek piirdub üksnes sellega, mis on rangelt
vajalik selle eesmärkide saavutamiseks.
Selles säilitatakse minimaalse ühtlustamise lähenemisviis, jättes liikmesriikidele teatava
paindlikkuse, sealhulgas otsustamaks, kas muuta kaupleja osalemine vaidluste kohtuvälises
lahendamises kohustuslikuks või jätta see vabatahtlikuks või kasutada segavarianti sõltuvalt
turusektoritest.
Hoolimata sellest, et suur hulk tarbijaid kasutab neid vaidluste lahendamise süsteeme, mida
pakuvad internetipõhised kauplemiskohad oma vahendusteenuste raames, ei tee komisjon
ettepanekut selliste teenuste reguleerimiseks. Selle asemel võttis komisjon vastu
internetipõhistele kauplemiskohtadele ja ELi kutseorganisatsioonidele suunatud soovituse,
milles selgitatakse, et nende vaidluste lahendamise süsteemid on olulised alternatiivsed
vaidluste lahendamise vahendid, mille abil on võimalik lahendada arvukalt tarbijavaidlusi ja
oluliselt parandada juurdepääsu piiriülestele vaidlustele. Kui need süsteemid on loodud
ettevõttesiseselt, peaksid need olema kooskõlas vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi
kvaliteedikriteeriumidega, et tagada vaidluses osalevatele tarbijatele ja kauplejatele
sõltumatus ja õiglus. Lisaks tehakse ettepanek tunnistada kehtetuks internetipõhise vaidluste
lahendamise määrus, kuna see ei aita oluliselt parandada internetitarbijate juurdepääsu
kvaliteetsele vaidluste kohtuvälisele lahendamisele. Kehtetuks tunnistamisega vähendatakse
oluliselt ettevõtjate koormust, kuna kaotatakse nõue, mille järgi peavad kõik ELis asuvad
internetipõhised kauplejad esitama lingi vaidluste internetipõhise lahendamise platvormile
(edaspidi „ODR-platvorm“) ja kasutama spetsiaalset e-posti aadressi.
Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele esitatavate aruandlusnõuete
ratsionaliseerimisega vähendatakse halduskoormust, muutes kehtivaid nõudeid määral, mis ei
mõjuta laiema poliitikaeesmärgi sisu. Ettepanek piirdub nende muudatustega, mida on vaja
tõhusa aruandluse tagamiseks ilma asjaomaste õigusaktide olulisi elemente muutmata.
Vahendi valik
Valitud õigusakt on direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2013/11/EL. Direktiiv on
saavutatava tulemuse – st siseturu toimimise saavutamine – seisukohalt siduv, kuid jätab
vormi ja meetodite valiku riigi ametiasutustele. See võimaldab liikmesriikidel muuta
kehtivaid õigusakte (millega direktiiv 2013/11/EÜ riigisisesesse õigusesse üle võeti), et viia
need direktiiviga vastavusse, ning seega piirata sellise reformi mõju oma õigussüsteemile.
Paralleelselt käesoleva läbivaatamisega tehakse ettepanek tunnistada kehtetuks määrus (EL)
nr 524/20136 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta ja loobuda sellega ette nähtud
ODR-platvormist, kuna see süsteem on ebatõhus ja selle kulud on ELi ettevõtjate jaoks
ebaproportsionaalselt suured. Seepärast on vaja muuta ELi direktiive, mis sisaldavad viiteid
internetipõhise vaidluste lahendamise määrusele.
6
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste
internetipõhise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi
2009/22/EÜ (ELT L 165, 18.6.2013, lk 1).
ET 6 ET
3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU
HINDAMISE TULEMUSED
Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll
2023. aastal tegi komisjon direktiivi täieliku hindamise7 kooskõlas parema õigusloome
vahendite viie kriteeriumiga (tulemuslikkus, tõhusus, asjakohasus, sidusus, ELi lisaväärtus).
Hindamise peamine ülesanne oli teha kindlaks, mil määral on vaidluste kohtuvälise
lahendamise direktiiv aidanud tarbijatel lahendada kauplejatega tekkinud vaidlusi rahuldaval
viisil ja kooskõlas ühtlustatud kvaliteedinõuetega, mis on sätestatud vaidluste kohtuvälise
lahendamise direktiivi II peatükis.
Üldiselt on kõik liikmesriigid vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi nõuetekohaselt
rakendanud. Kuna tegemist on minimaalse ühtlustamise lähenemisviisiga, otsustavad
liikmesriigid riikliku vaidluste kohtuvälise lahendamise raamistiku haldamise, ülesehituse ja
struktuuri üle ise. Kauplejate osalemine on liikmesriigiti väga erinev ja sõltub muu hulgas
sellest, kas nende osalemine on kohustuslik või vabatahtlik, kas tulemus on siduv või kas
reeglite rikkuja nimi avalikustatakse või mitte.
Juurdepääs vaidluste kohtuvälisele lahendamisele sõltub hinnast, pakutavast abist,
kasutajasõbralikest menetlustest, teadlikkusest jne. Osalemisel on mitmeid takistusi, eelkõige
piiriülestes juhtumites (seoses kohaldatava õiguse, keelebarjääri, kulude, keerukate
menetlustega). Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste investeeringud digitaliseerimisse
on vähendanud pikas perspektiivis sellise lahendamisviisi kulusid ja parandanud vaidluste
kohtuvälise lahendamise tulemuste järjepidevust. Vaidluste kohtuvälise lahendamise kulud on
liikmesriigiti väga erinevad ning sõltuvad olemasolevast taristust, rahastamismudelist, selliste
vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste arvust, mis on akrediteeritud ja mille üle tehakse
järelevalvet, tarbija- ja kauplejate tasudest ning sellest, kas vaidluste kohtuvälise lahendamise
struktuurid olid juba varem olemas. Kulude kohta andmeid ei ole ja seetõttu on vaidluste
kohtuvälise lahendamise kulutõhusust keeruline arvutada. Vaidluste kohtuvälise lahendamise
süsteem on siiski oluliselt kulutõhusam võrreldes kuludega, mida tarbijad, kauplejad ja
liikmesriigid kannaksid juhul, kui kõiki tarbijavaidlusi tuleks lahendada kohtus. Kulusid oleks
võimalik mõningal määral kokku hoida, vähendades teatavat aruandluskoormust, mida paljud
sidusrühmad on hinnanud ebaproportsionaalseks.
Ent direktiivi kohaldamisala piiramine ELis asuvate kauplejatega jätab paljud tarbijad ilma
juurdepääsust õiglastele õiguskaitsesüsteemidele. Kriisiolukordades, näiteks COVID-19
pandeemia ja hiljutises energiakriisis, osutusid vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused
oluliseks mehhanismiks, mille abil tulla toime kriiside tõttu lisandunud tarbijaprobleemidega.
Ehk et kriisid ei ole seadnud direktiivi asjakohasust kahtluse alla, vaid küsimus on selles, kas
teatavaid mehhanisme tuleks tugevdada, eelkõige selleks, et vaidluste kohtuvälise
lahendamise üksused saaksid samaaegselt tegeleda rohkemate juhtumitega nende liitmise teel.
Sidusrühmad on pidanud minimaalse ühtlustamise lähenemisviisi õnnestunuks ja nad on
tungivalt soovitanud see alles jätta. Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused on saanud
kasu ELi tasandi meetmetest, mis pakkusid neile platvormi parimate tavade vahetamiseks ja
rahalise abi andmiseks, et parandada oma taristut, sealhulgas juhtumite menetlemist,
suutlikkuse suurendamist ja teadlikkust vaidluste kohtuvälisest lahendamisest.
7
Hinnang avaldatakse ettepanekuga koos paketina.
ET 7 ET
Hindamise järeldused ajendasid komisjoni kaaluma seadusandlikku ettepanekut,
millega muuta kehtivat vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi, et see sobiks
paremini kokku eelkõige digiturgudega.
Konsulteerimine sidusrühmadega
Komisjon kohaldab oma poliitika kujundamisel tõenditel põhinevat lähenemisviisi ja
seepärast ta
(a) korraldas kaks mitmekeelset avalikku konsultatsiooni, mille puhul kasutati vaidluste
kohtuvälise lahendamise suhtes tagasiulatuvat ja tulevikku suunatud lähenemisviisi,
ning avaldas oma veebisaidil „Avaldage arvamust!“ tagasisidekorje, milles juhiti
tähelepanu muudatustele, mida on kavas vaidluste kohtuvälise lahendamise
direktiivis teha;
(b) korraldas mitmesuguseid kontakt- ja hübriidseminare, sealhulgas vaidluste
kohtuvälise lahendamise 2021. aasta septembris toimunud konverents; paneelarutelu
tarbijaküsimusi käsitleval tippkohtumisel ja piiriülese vaidluste kohtuvälise
lahendamise ümarlaual 2022. aastal;
(c) koostas küsimustiku, et aidata vaidluste kohtuvälise lahendamise pädevatel asutustel
koostada 2022. aasta riiklikke vaidluste kohtuvälise lahendamise aruandeid
kooskõlas vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi artikliga 26;
(d) osales mitmesugustel üritustel (nt vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste
aastapäeva üritused, vaidluste kohtuvälise lahendamise võrgustiku üritused FIN-
Netis ja Travel-netis, teabetunnid jne), et koguda tagasisidet selle kohta, kuidas
vaidluste lahendamist parandada;
(e) tellis uuringu, milles keskenduti vaidluste kohtuvälise lahendamise rakendamisele
neljas jurisdiktsioonis, ja vaidluste kohtuvälise lahendamise käitumisuuringu;
(f) tutvus hiljutiste vaidluste kohtuvälist lahendamist puudutavate seisukohavõttudega
peamiste sidusrühmade, sealhulgas Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku (ECC-Net),8
Euroopa Tarbijaliitude Ameti (BEUC)9 jne poolt.
Kõigi kategooriate sidusrühmade valdav enamik rõhutas vajadust vaadata vaidluste
kohtuvälise lahendamise direktiiv läbi ja laiendada selle kohaldamisala sõnaselgelt
vaidlustele, mis on seotud tarbijate seadusjärgsete õigustega, sõltumata lepingu olemasolust
või puudumisest või sellest, mis on lepingus kirjas, ning muuta vaidluste kohtuvälise
lahendamise raamistik kättesaadavamaks ja seega kulutõhusamaks, eelkõige piiriüleste
vaidluste lahendamiseks. Erimeelsusi on olnud küsimuses, kas stimuleerida vaidluste
kollektiivset kohtuvälist lahendamist asjade liitmise kaudu, kuna mõne vaidluste kohtuvälise
lahendamise üksuse ressursid ja suutlikkus on piiratud. Avaliku konsultatsiooni käigus toetas
111 vastanust vaidluste kollektiivset kohtuvälist lahendamist 58 %. Ka piiriülesel ümarlaual
jõuti järeldusele, et vaidluste kollektiivset kohtuvälist lahendamist tuleks julgustada, et tagada
vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste jätkusuutlikkus kriisi ajal. Sidusrühmad rõhutasid
siiski, et vaidluste kollektiivse kohtuvälise lahendamise menetluste kujundamine peaks jääma
liikmesriikide otsustada.
8
https://www.eccnet.eu/publications
9
https://www.beuc.eu/sites/default/files/publications/beuc-x-2022-062_adr_position_paper.pdf
ET 8 ET
Mõned sidusrühmad usuvad, et internetipõhise vaidluste lahendamise kontaktpunktide rolli
suurendamine nii, et neist saaksid de facto vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktid,
parandaks eelkõige piiriüleste vaidluste lahendamise võimalusi. Enamik sidusrühmi leidis, et
ODR-platvorm ei ole tõhus, mistõttu on vaja pakkuda kasutajasõbralikke vahendeid, mille
abil saaks tarbijaid paremini teavitada nende võimalustest saada õiguskaitset ja sellest,
milliseid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuseid kasutada.
Sidusrühmad rõhutasid ka, et tarbijakeskustel on väga oluline roll tarbijate abistamisel
piiriüleste ostudega seotud probleemide korral. Näiteks kinnitati nõukogu eesistujariigi Tšehhi
poolt 2022. aasta septembris korraldatud mitteametlikul tarbijakaitseteemalisel ministrite
kohtumisel, et kõik liikmesriigid on rahul Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku poolt tarbijatele
nende piiriülestes vaidlustes antava abiga ja leiavad, et nende rolli tuleks tulevikus tugevdada.
2021. aastal toimunud vaidluste kohtuvälise lahendamise assambleel osalejad rõhutasid, kui
oluline on vähendada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste aruandluskohustust, et
vabastada vahendeid, mida saaks kasutada nende teavitustegevuse laiendamiseks.
Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine
Komisjon tellis välistöövõtjatelt kolm vaidluste kohtuvälise lahendamisega seotud uuringut.
(1) Andmekogumisuuringus analüüsiti tagasisidet, mis saadi tagasivaatavalt avalikult
konsultatsioonilt, kõigilt ELi liikmesriikidelt, Norralt ja Islandilt komisjonile esitatud
vaidluste kohtuvälise lahendamise aruannetest ning viiest juhtumiuuringust, mis
põhinesid dokumentide analüüsil ja intervjuudel erinevates sektorites (e-kaubandus,
reisimine, rahandus, tehisintellekt vaidluste kohtuvälises lahendamises ja vaidluste
kohtuvälise lahendamise üksuste akrediteerimine).
(2) Vaidluste kohtuvälise lahendamise käitumisuuringus analüüsiti, kuidas julgustada
tarbijaid kasutama vaidluste kohtuvälist lahendamist ja kuidas tehisintellektipõhine
õigusrobot aitaks tarbijatel paremini mõista oma õiguskaitsevahendeid ja leida õige
vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus.
(3) Õigusuuringus käsitleti vaidluste kohtuvälist lahendamist/internetipõhist lahendamist
puudutavat akadeemilist kirjandust neljas ELi liikmesriigis.
Kõik uuringud avaldatakse komisjoni vaidluste kohtuvälise lahendamise veebilehel:
https://commission.europa.eu/live-work-travel-eu/consumer-rights-and-complaints/resolve-
your-consumer-complaint/alternative-dispute-resolution-consumers_et
Aruandluskohustuse vähendamise ettepanekuni jõuti pärast olemasolevate
aruandluskohustuste sisekontrolli protsessi ja tuginedes asjaomaste õigusaktide rakendamisel
saadud kogemustele. Ettepanek on ELi õigusaktidest tulenevate aruandlusnõuete pideva
hindamise protsessi osa ja seepärast jätkatakse sellise koormuse ja selle sidusrühmadele
avalduva mõju hindamist.
Mõjuhinnang
Mõjuhinnangu tegemisel analüüsiti nelja poliitikavarianti. Eelistatud variant puudutas
direktiivi esemelise kohaldamisala laiendamist, piiriülese vaidluste kohtuvälise lahendamise
lihtsustamist ja kauplejatele vastamiskohustuse kehtestamist.
ET 9 ET
Selle variandi puhul suureneks selliste vaidluste arv, mida on võimalik kohtuväliselt
lahendada, ligikaudu 4,5 %. See on otseselt seotud direktiivi esemelise kohaldamisala
laiendamisega tarbijavaidlustele, mis lähevad kaugemale kitsalt lepingulistest küsimustest,
kuna sinna võiks lisada ka vaidlused, mis käsitlevad seadusjärgseid õigusi, mida ei ole
lepingus sõnaselgelt nimetatud või mis on seotud tarbijaõigustest tulenevate küsimustega,
nagu teenuseosutaja vahetamine, diskrimineerimine, hindade läbipaistvus ja lepingueelne
teave või sisu kaasaskantavus. Nagu on näha mõjuhinnangu probleemipüstitusest, on praegu
ligikaudu 2 250 000 tarbijal probleeme, mida nad sooviksid lahendada vaidluste kohtuvälise
lahendamise teel. Ent kuigi vaidluste kohtuvälisest lahendamisest huvitatud tarbijate arv on
suur, on nende arv, kes reaalselt taotlevad selle algatamist, oluliselt väiksem. Sellel on
mitmeid põhjuseid, nagu vähene teadlikkus olemasolevatest vaidluste kohtuvälise
lahendamise üksustest, eeldatavad pikad viivitused jne. Tarbijad võrdlevad oma kahju suurust
eeldatava koormusega ning otsustavad taotleda vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust
ainult juhul, kui see summa on suhteliselt suur. Vaidluste kohtuvälise lahendamise organid
kontrollivad vaidluse kvalifitseerumist ja selle käigus vaadatakse näiteks asjaomaste õiguste
ulatust ja seda, mis liiki tõendeid tuleb esitada kauplejaga toimunud varasemate kontaktide
kohta. Selliste kontrollide tulemusel väheneb veelgi nende juhtumite arv, mille suhtes
kohaldatakse lõpuks vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust. 23 liikmesriigi pädeva
asutuse edastatud andmete kohaselt aktsepteeritakse kogu ELis vaidluste kohtuvälise
lahendamise menetluse teel lahendamiseks aastas keskmiselt ainult 300 000 juhtumit. Umbes
pooled neist ei arene menetluseks, sest kauplejad ei ole enamikul juhtudel kohustatud
menetluses osalema või kaupleja ja tarbija lahendavad vaidluse enne vaidluste kohtuvälise
lahendamise protsessi lõppu või ei suuda nad leida vastuvõetavat lahendust ja otsustavad
vaidluste kohtuvälise lahendamise protsessist loobuda.
2 250 000 tarbijast, kes on huvitatud vaidluste kohtuvälisest lahendamisest, on umbes 4,5 %-l
vaidlus, mis praegu ei kuuluks vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi kohaldamisalasse
ja seega ei kvalifitseeru kohtuvälise menetlusega lahendamiseks (100 000 vaidlust). Seega
suureneb tänu käesolevale ettepanekule võimalike vaidluste arv 300 000-lt 400 000-le.
Kaebuse saanud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus saadab iga kvalifitseerunud vaidluse
korral ettevõtjale teate kohtuvälise vaidluse algatamise kohta. Vaidluste kohtuvälise
lahendamise üksuste poolt ettevõtjatele saadetud 400 000 teatest jõuaks reaalse menetluseni
240 00010 ja ligikaudu 128 000 jääks vastuseta11.
Kui direktiiviga kehtestatakse vastamiskohustus, siis läheb ühe vastuse saatmine ettevõtjale
hinnanguliselt maksma umbes 20 eurot (sealhulgas vastuse ettevalmistamine, töötlemine ja
saatmine), mis teeb ettevõtjate kogukuludeks 2,6 miljonit eurot aastas ehk 23 miljonit eurot
kümne aasta jooksul12. Osa neist 128 000 võimalikust vaidlusest, millele ettevõtjatel oleks
nüüd kohustus vastata,13 võiks saada reaalseks vaidluseks. Ka ettevõtjate negatiivsed vastused
vähendaksid ebakindlust tarbijate jaoks, kes võiksid otsustada, et pöörduvad oma nõudega
mujale (või mitte). Hinnanguliselt muutuks 128 000-st võimalikust vaidlusest umbes 77 000
10
400 000-le kohaldatakse varasemat suhet 180 000/300 000.
11
Probleemipüstituse järgi 96 000, st 32 % koguarvust, mille vastab osa 400 000-st on 128 000. Ei ole
teada, kui palju vastamata teateid on seotud VKEde ja palju suurettevõtjatega.
12
Väärtuse ajakohastamise suhtes kohaldatakse 3 % diskontotegurit.
13
Olgu märgitud, et nagu on näha hindamisest (6. lisa), on kuues liikmesriigis (DK, HU, IS, LT, LV, SK)
ettevõtjate osalemine juba praegu kohustuslik. Ülejäänud seitsmes liikmesriigis (AT, CY, CZ, DE, EL,
ES, NL) on kauplejate osalemine kohustuslik konkreetsetes sektorites ning neljas liikmesriigis (BE, HR,
PT, SE) nõutakse kaupleja osalemist konkreetsetel asjaoludel. Arvutuste lihtsuse huvides ei ole seda
nendes hinnangutes arvesse võetud, mida peetakse piiranguks.
ET 10 ET
reaalseks vaidluseks14 (peamiselt need, mis on seotud ettevõtjatega, kes varem ei olnud
vaidluste kohtuvälisest lahendamisest teadlikud, ehk kokku ligi 200 000 uut vaidlust selle
poliitikavariandi raames15). Kui tarbijad võidavad 90 % juhtudest (ja ettevõtjad nõustuvad
vaidluste kohtuvälise lahendamise tulemusega), vähendaks see tarbijate kahju 33 miljoni euro
võrra aastas,16 st 290 miljonit eurot kümne aasta jooksul. Ent nende 200 000 uue vaidluse
menetlemine võib vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele minna maksma kuni 60
miljonit eurot aastas17 (527 miljonit eurot kümne aasta jooksul), kuid selle rahastamiseks on
mitu võimalust18. Kui vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel oleks võimalik konkreetse
kaupleja vastu esitatud sarnased asjad liita, hoiaks see nende jaoks kulusid kokku (tõhusama
menetlemise tulemus), kompenseerides nende kulud 11 miljoni euro ulatuses aastas (st 97
miljonit eurot kümne aasta jooksul)19. Võttes arvesse mastaabisäästu, võivad vaidluste
kohtuvälise lahendamise üksuste täiendavad netokulud ulatuda 0–49 miljoni euroni aastas
(keskmiselt 25 miljonit eurot) või 10 aasta jooksul 0–430 miljoni euroni (keskmiselt 215
miljonit eurot). Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused võivad tekkivad kulud ka üle
kanda kauplejatele, arvestades, et kauplejate jaoks oleks see kohtusse pöördumisega võrreldes
ikkagi odavam. Vastamiskohustus asendaks praegu kehtiva nõude avalikustada teave
vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta nende ettevõtjate jaoks, kes ei kavatse ega ole
kohustatud lahendama vaidlusi vaidluste kohtuvälise lahendamise teel (64 %20 kauplejatest)21.
Kehtiva vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiviga seotud mõjuhinnangust22 selgub, et
inflatsiooniga korrigeeritud kulud tarbijatele teabe andmisel on umbes 310 eurot ettevõtja
kohta23. See on peamiselt ühekordne kulu. Uued asutatud ettevõtjad, kes ei liitu ühegi
vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusega,24 säästaksid igal aastal 99 miljonit eurot,25 s.o
870 miljonit eurot kümne aasta jooksul. Osa kuludest, mis tulenevad vaidluste kohtuvälise
lahendamise alase teabe lisamisest lepingutesse, arvetesse, kviitungitesse, veebisaitidele,
brošüüridele/lehtedele,26 oleks seejärel võimalik kokku hoida ka juba tegutsevatel ettevõtjatel
14
Kasutades analoogiat, mille järgi jõuab ligikaudu 60 % ettevõtjatest tavaliselt tarbijatega kokkuleppele,
kui Euroopa tarbijakeskused paluvad neil menetluses osaleda. Ehk et 60 % ettevõtjatest, kellelt seda
palutakse, vastaks positiivselt.
15
300 000–180 000 lähtestsenaariumis + 77 000.
16
200 000*90 %* 185 eurot.
17
300 eurot vaidluse kohta, vt probleemipüstitus.
18
Siiski tuleb arvesse võtta, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused saavutavad mastaabisäästu
üksnes pärast teatava lävendi ületamist ning arvesse tuleks võtta üksnes täiendavate vaidluste lisamise
piirkulusid. Kulud, mida need täiendavad vaidlused kaasa toovad, hoiavad ära suuremad kulud, mis
tekiksid mitmele poolele siis, kui asi kohtusse jõuaks.
19
See on konservatiivne hinnang võimaliku säästu kohta. Selles võetakse arvesse võimalike vaidluste arvu
(380 000) ja eeldatakse, et ainult 10 % neist on liidetakse ühte menetlusse. Arvestades, et vaidluse
keskmine väärtus on 300 eurot, on kokkuhoid 11 miljonit eurot.
20
Tarbijatingimuste tulemustabel – „Consumers at home in the Single Market“, 2019, consumers-
conditions-scoreboard-2019_pdf_en.pdf (europa.eu).
21
Vaidluste kohtuvälise/internetipõhise lahendamise käitumisuuringus leiti, et vaidluste kohtuvälise
lahendamise üksuste veebisaitidel esitatud teave ei näi oluliselt julgustavat menetlust kasutama. See
kehtib eelkõige juhul, kui kaupleja, kes peab selle teabe avalikustama, ei kavatse ise menetluses
osaleda.
22
Mõjuhinnang, mis on lisatud dokumendile „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv
tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv)“, ja
„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse tarbijavaidluste veebipõhist
lahendamist (tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise määrus)“ (KOM(2011) 793 (lõplik))
(SEC(2011) 1409 (lõplik)).
23
254 eurot x 1,2217 kumulatiivse inflatsioonina aastatel 2012–2023 ( 2013dollars.com/Europe).
24
Eurostati andmed: igal aastal 500 000 uut hulgi- ja jaemüüjat ELis x 64 % = 320 000.
25
320 000 (vt joonealune märkus eespool) x 310 eurot (ettevõtjate kulud teavitamiskohustuse täitmisel).
26
35 % kogukuludest (2011. aasta mõjuhinnang), st 109 eurot. Eeldame, et 10 % oleks vaja igal aastal
uuesti trükkida, mille maksumus on 11 eurot tegutseva ettevõtja kohta, kes ei ole liitunud vaidluste
kohtuvälise lahendamise üksusega (23 000 000 x 64 % = 15 000 000).
ET 11 ET
– kokku 165 miljonit eurot aastas, s.o 1,4 miljardit eurot kümne aasta jooksul (2,3 miljardit
eurot 10 aasta jooksul säästu ettevõtjate jaoks).
Euroopa tarbijakeskustele (või muudele asutustele) toetava rolli andmine tähendab seda, et
Euroopa tarbijakeskused peaksid aitama vaidluste kohtuvälise lahendamise asutusi
küsimustes, mis käsitlevad teistes liikmesriikides kohaldatavat õigust, tõlkima kirjavahetust ja
asjaga seotud dokumente jne. Selleks kulub hinnanguliselt umbes 50 täistööaja ekvivalenti
kogu ELis. Need ülesanded saaks täita, kui liikmesriigid paigutaksid ümber samaväärses
ulatuses vaidluste internetipõhise lahendamise kontaktpunktide ametikohti. See
nullkulumeede27 vähendaks omakorda veelgi tarbijakahju ja hoiaks kokku vaidluste
kohtuvälise lahendamise üksuste kulusid.
Sotsiaalne mõju: kindlus selle kohta, et asjakohasele vaidluste kohtuvälise lahendamise
asutusele esitatud kaebusele saadakse kiiresti vastus, vähendaks oluliselt tarbijate stressi, kes
saaksid paremini hinnata erinevate vaidluste lahendamise võimaluste teostatavust. Direktiivi
laiendatud kohaldamisala vähendaks ka kohtuasjade kuhjumist, kuna praegu saavad tarbijad
oma asja lahendada vaid kohtus. ODR-platvormi asendamisel ei oleks sotsiaalset mõju
tööhõivele, sest liikmesriikide kontaktpunktid (umbes 50 täistööajale taandatud töötajat kogu
ELis) hakkaksid täitma Euroopa tarbijakeskuste uusi piiriülese vaidluste kohtuvälise
lahendamise ülesandeid.
Keskkonnamõju: direktiivi kohaldamisala laiendamine selliselt, et see hõlmaks ka
lepinguväliseid vaidlusi, annaks tarbijatele võimaluse nõuda ebaausatest kaubandusvõtetest,
sealhulgas eksitavatest keskkonnaväidetest tulenevate kahjude hüvitamist. Võimalus saada
õiguskaitset rohepesu vastu vaidluste kohtuvälise lahendamise kaudu tugevdaks riiklike
tarbijakaitseasutuste jõupingutusi ja aitaks kaasa Euroopa rohelise kokkuleppe strateegia
eesmärkide saavutamisele. Samas kontekstis saaksid tarbijad esitada vaidluste kohtuvälise
lahendamise kaudu nõude ka muude muudes asjades, millel on keskkonnamõju, näiteks asjad,
mis puudutavad energialepingutega seotud eksitavat lepingueelset teavet või
keskkonnaalaseid väiteid.
Ettepanek käsitleb õigusaktide piiratud ja sihipärast muutmist, mille eesmärk on
ratsionaliseerida aruandlusnõudeid. Muudatused põhinevad õigusaktide rakendamisel saadud
kogemustel. Muudatused ei avalda poliitikale märkimisväärset mõju, vaid tagavad üksnes
tõhusama ja tulemuslikuma rakendamise. Kuna muudatused on sihipärased ning asjakohased
poliitikavalikud puuduvad, ei ole mõjuhinnang vajalik.
Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine
Õigusnormide kavandatud läbivaatamine pakub tõhususe suurendamiseks järgmisi võimalusi,
arvutatuna aastapõhiselt:
• 370 miljonit eurot jooksvate kohandamiskulude kokkuhoidu ettevõtjate jaoks (ELi
ODR-platvormi asendamine);
• 264 miljonit eurot jooksvate kohanduskulude kokkuhoidu ettevõtjate jaoks (vaidluste
kohtuvälist lahendamist puudutava teavitamise nõude kaotamine).
Eelistatud variandiga kaasnevad järgmised väikesed iga-aastased kohandamiskulud:
• 2,6 miljonit eurot jooksvaid kohandamiskulusid ettevõtjate jaoks (vastamiskohustus);
27
Vaidluste internetipõhise lahendamise kontaktpunkte rahastatakse liikmesriikide eelarvest ning Euroopa
tarbijakeskusi kaasrahastab EL. Nende töökohtade ümberpaigutamisega väheneksid liikmesriikide
kulud ja ELi omad suureneksid mingil määral.
ET 12 ET
• 25 miljonit eurot jooksvaid kohandamiskulusid vaidluste kohtuvälise lahendamise
üksuste jaoks (täiendavate vaidluste menetlemine);
• 11 miljonit eurot seoses nõuete täitmisega ODR-platvormi eraõiguslike pakkujate
jaoks.
Kokku 39 miljoni euro suuruse aastakulu kompenseerib suurel määral lihtsustamisest tulenev
634 miljoni euro suurune kulude kokkuhoid aastas.
Ei ole teada, kui palju vaidlusi puudutab VKEsid ja kui palju suurettevõtjaid, nii et
vastamiskohustusega seotud kulusid saaks põhimõtteliselt jagada VKEdega. Samas
moodustavad VKEd suurema osa ettevõtjatest ja seega on just nemad need, kes saavad
teavitamiskulude kokkuhoiust peamiselt kasu nii seoses ODR-platvormi asendamisega kui ka
vaidluste kohtuvälise lahendamisega üldiselt. See variant mõjutab positiivselt ELi VKEde
konkurentsivõimet, sest kokkuhoidu saab kasutada selleks, et muuta oma hinnad
atraktiivsemaks ja võimalusel edendada innovatsiooni.
Vaidluste kohtuvälise lahendamisega seotud teabe esitamise nõuete kohta läbi viidud
käitumisuuring näitas, et praegune nõue, mille kohaselt peavad kauplejad oma veebisaitidel
selgelt avaldama internetipõhise vaidluste lahendamise lingi, ei mõjuta positiivselt tarbija
kavatsust kasutada vaidluste kohtuvälist lahendamist. Seega ei mõjutaks selle kaotamine
negatiivselt tarbijate osalemist vaidluste kohtuvälises lahendamises. Internetis tegutsevad
ettevõtjad ei peaks hoidma käigus e-posti aadressi vaidluste internetipõhise lahendamisega
seotud suhtluseks, tänu millele säästetakse 100 eurot aastas. Ettevõtjate kogukasu ulatuks sel
juhul 370 miljoni euroni aastas ehk 3,3 miljardi euroni kümne aasta jooksul. Ka need
ettevõtjad, mis asutatakse ELis järgmise kümne aasta jooksul, ei peaks kandma kulusid, mis
on seotud vaidluste veebipõhise lahendamise teabe esitamisega veebisaidil, kuid seda on juba
arvesse võetud vaidluste kohtuvälise lahendamise teabe eemaldamisega seotud arvutustes.
Põhiõigused
Komisjoni ettepanekul on põhiõigustele üldiselt positiivne mõju. Direktiivi laiendatud
esemeline ja geograafiline kohaldamisala tagaks, et tarbijad saavad kasutada eraõiguse
õiguskaitsevahendit suurema hulga vaidluste korral. Sellega tugevdatakse tarbijate õigust
tõhusale õiguskaitsevahendile, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47.
Vastamiskohustuse kehtestamine eeldaks küll, et kauplejad vaataksid läbi kõik neile vaidluste
kohtuvälise lahendamise üksuste poolt edastatud võimalikud vaidlused, kuid asjaolu, et
ettevõtjad ei ole direktiivi alusel kohustatud vaidluste kohtuvälises lahendamises osalema,
tagab neile ettevõtlusvabaduse.
4. MÕJU EELARVELE
Vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi läbivaatamine ei too komisjonile kaasa uusi
rahalisi kohustusi, mistõttu täiendavaid inim- ja haldusressursse vaja ei ole. Vaidluste
kohtuvälise lahendamise direktiivi uute sätete toetamiseks kasutatakse ühtse turu programmis
aastateks 2021–202728 tarbijate õiguskaitse toetamiseks ette nähtud olemasolevaid
28
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. aprilli 2021. aasta määrus (EL) 2021/690, millega luuakse siseturu,
ettevõtjate, sealhulgas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime, taimede, loomade,
toidu ja sööda valdkonna ja Euroopa statistika programm („ühtse turu programm“) ning tunnistatakse
kehtetuks määrused (EL) nr 99/2013, (EL) nr 1287/2013, (EL) nr 254/2014 ja (EL) nr 652/2014 (EMPs
kohaldatav tekst) (LT L 153, 3.5.2021, lk 1–47).
ET 13 ET
assigneeringuid, et parandada juurdepääsu vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste
nimekirjale, mille komisjon on juba avaldanud ODR-platvormil, või selleks, et toetada
Euroopa tarbijakeskusi, et aidata paremini tarbijaid, kes otsivad abi piiriüleste
õiguskaitsevahendite vallas. Ühtse turu programmist on võimalik ka anda toetusi vaidluste
kohtuvälise lahendamise üksustele, et parandada nende kulutõhusust, näiteks digitaliseerimise
või töötajate koolitamise kaudu.
5. MUU TEAVE
Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord
Muutmisdirektiiviga ei muudeta komisjoni järelevalvekohustusi, mis on sätestatud vaidluste
kohtuvälise lahendamise direktiivi artiklis 26, st komisjon esitab iga nelja aasta järel aruande,
milles hinnatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi (muudetud kujul) tõhusust,
tuginedes olemasolevatele andmeallikatele, sealhulgas riiklikele aruannetele, mille pädevad
asutused peavad komisjonile esitama ka iga nelja aasta järel.
Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus
Kuna käesolev direktiiv on muutmisdirektiiv, puudutavad selgitused vaidluste kohtuvälise
lahendamise direktiivi neid artikleid, mida muudetakse.
Artikkel 2 – Kohaldamisala
Praegu kohaldatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi ainult selliste vaidluste
suhtes, mis tulenevad kaupade või teenuste müügiga seotud lepingulistest kohustustest.
Läbivaatamise tulemusel teeb komisjon ettepaneku laiendada direktiivi kohaldamisala
vabatahtlikele vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele, mis on seotud kauplejatega,
kes müüvad ELis elavatele tarbijatele kaupu või teenuseid, sealhulgas digisisu ja
digiteenuseid, ning vaidlustele, mis on seotud lepingueelsete etappidega, mille ajal on tarbijal
teatavad õigused, olenemata sellest, kas tarbija lõpuks lepingu sõlmib. See puudutab näiteks
eksitavat reklaami, puuduvat, ebaselget või eksitavat teavet, ebaõiglasi tingimusi või
garantiiõigusi. Lisaks on kohaldamisala laiendamise eesmärk hõlmata vaidlusi, mis on seotud
tarbijate muude oluliste seadusjärgsete õigustega, näiteks õigusega sellele, et tarbija suhtes ei
kohaldata asukohapõhist tõkestust, õigusega vahetada telekommunikatsiooniteenuste
osutajaid või saada juurdepääs põhilistele finantsteenustele.
Artikkel 4 – Mõisted
Vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivis kasutatud mõistete „siseriiklikud vaidlused“ ja
„piiriülesed vaidlused“ määratlused on kooskõlas kehtiva kohaldamisalaga ja viitavad seetõttu
üksnes lepingulistele vaidlustele liidus asuvate kauplejatega. Komisjon teeb ettepaneku neid
määratlusi muuta, et need hõlmaksid kõiki vaidlusi, mis on seotud tarbijate põhiliste
seadusjärgsete õigustega. Lisaks on „piiriülese vaidluse“ uue määratluse eesmärk hõlmata ka
juhtumeid, kus kaupleja asub väljaspool liitu.
Artikkel 5 – Juurdepääs vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele ja menetlustele
Praegu on artikli 5 lõikega 1 ette nähtud, et liikmesriigid tagavad vaidluste kohtuvälise
lahendamise üksused, mis vastavad vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi nõuetele ja
ET 14 ET
mis tegelevad tarbijate ja nende territooriumil asuvate kauplejate vaheliste vaidlustega.
Kohaldamisala kavandatava laiendamisega võivad vaidluste kohtuvälise lahendamise
menetlustes (vabatahtlikkuse alusel) osaleda ka väljaspool ELi asuvad kauplejad. Seepärast
teeb komisjon ettepaneku kehtestada liikmesriikidele kohustus luua vaidluste kohtuvälise
lahendamise üksused, millel on pädevus lahendada tarbijate ja kolmandate riikide kauplejate
vahelisi vaidlusi.
Selleks et kaitsta piiratud digikirjaoskusega tarbijaid, osutatakse artikli 5 lõike 2 punktis a
võimalusele, mille järgi saavad haavatavad tarbijad saata dokumente ja ka neile juurde
pääseda mittedigitaalselt, kui nad seda taotlevad. Artikli 5 lõike 2 punktis b rõhutatakse
haavatavate tarbijate vajadust saada kaasavate vahendite abil lihtne juurdepääs vaidluste
kohtuvälise lahendamise menetlustele, samas kui artikli 5 lõike 2 punktiga c tagatakse õigus
sellele, et automatiseeritud menetluse vaatab läbi füüsiline isik. Artikli 5 lõike 2 punktiga d
tugevdatakse teatavates liikmesriikides juba olemasolevat võimalust, mille järgi liidavad
vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused sarnased konkreetse kauplejaga seotud juhtumid
ühte menetlusse, et säästa vaidluste kohtuvälise lahendamise vahendeid ja aega asjaomase
kaupleja ja tarbijate jaoks, andes asjaomastele tarbijatele õiguse esitada sellise juhtumite
koondamise vastu vastuväide.
Artikli 5 lõike 4 punktis a selgitatakse, et kuigi tarbijad peavad püüdma lahendada vaidluse
kahepoolselt kauplejaga, ei tohiks vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused kehtestada
ebaproportsionaalseid reegleid selle kohta, kuidas võtta kauplejaga ühendust enne, kui nad
saavad pöörduda vaidluste kohtuvälise lahendamise poole.
Artikli 5 lõikega 8 kehtestatakse kauplejatele vastamiskohustus, mille abil stimuleeritakse
neid vaidluste kohtuvälises lahendamises rohkem osalema. Kuigi nad ei ole kohustatud
vaidluste kohtuvälises lahendamises osalema, välja arvatud juhul, kui see on siseriiklikes või
ELi valdkondlike õigusaktidega konkreetselt ette nähtud, tehakse ettepanek, et nad peaksid
vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse taotlusele andma hiljemalt 20 tööpäeva jooksul
vastuse selle kohta, kas nad kavatsevad neid puudutavas vaidluste kohtuvälise lahendamise
menetluses osaleda või mitte.
Artikkel 7 – Läbipaistvus
Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused peavad igal aastal avaldatava tegevusaruande
asemel avaldama aruande iga kahe aasta tagant. Selle eesmärk on leevendada üksuste
halduskoormust ja kulusid. Koostööd küll soodustatakse, kuid artikli 7 lõike 2 punkt h
jäetakse välja, mistõttu ei pea vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused enam esitama
aruandeid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste koostöö kohta vaidluste kohtuvälise
lahendamise üksuste võrgustikes, et hõlbustada piiriülest vaidluste lahendamist.
Artikkel 13 – Kaupleja teave tarbijatele
Komisjon teeb ettepaneku jätta välja artikli 13 lõige 3, mille järgi peavad kauplejad andma
tarbijatele teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, olenemata sellest, kas nad
kavatsevad kasutada vaidluste kohtuvälise lahendamise protsessi või mitte. See artikkel on
koos artikli 13 lõikega 1 üleliigne nende kauplejate puhul, kes kohustuvad vaidluste
kohtuvälise lahendamises osalema. Samas nõutakse selles kauplejatelt, kes ei soovi vaidluste
kohtuvälise lahendamises osaleda, tarbijaid sellest teavitama. Selline teave ei julgust tarbijaid
vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust valima. Selles on vastupidine mõju ning see
paneb ettevõtjatele põhjendamatu koormuse.
ET 15 ET
Artikkel 14 – Abi tarbijatele
Arvestades, et vaidluste kohtuvälist lahendamist kasutatakse piiriülestes juhtumites vähe, teeb
komisjon ettepaneku suurendada abi tarbijatele ning luua vaidluste kohtuvälise lahendamise
kontaktpunktid eelistatult Euroopa tarbijakeskuste juures, mis teevad juba praegu palju
tarbijate abistamiseks piiriülesel ostlemisel. Need vaidluste kohtuvälise lahendamise
kontaktpunktid edendavad vaidluste kohtuvälise lahendamise kasutamist, abistavad tarbijaid
ja kauplejaid vaidluste kohtuvälise lahendamise protsessides, nt pakuvad masintõlget,
suunavad tarbijad pädeva vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse juurde, selgitavad
erinevaid menetlusi, abistavad kaebuse esitamisel jne. Sellised kontaktpunktid võivad olla
abiks ka siseriiklikes juhtumites, kui liikmesriigid sellega nõustuvad.
Artikkel 19 – Vaidluste lahendamise üksuste poolt pädevatele asutustele esitatav teave
Komisjon teeb ettepaneku jätta välja artikli 19 lõike 3 punktid f–h, mille kohaselt peavad
vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused esitama pädevatele asutustele järgmise teabe: a)
hinnang vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste võrgustike tõhususe kohta, b) teave
töötajatele pakutava koolituse kohta ja c) hinnang selle kohta, kuidas nad kavatsevad nende
toimimist parandada. Selle eesmärk on vähendada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste
halduskoormust ja suunata säästetud vahendid pigem sellesse, et lahendada rohkem vaidlusi
või investeerida tootlikkuse parandamisse.
Artikkel 20 – Pädevate asutuste ja komisjoni roll
Lisaks artikli 20 lõikele 4, milles nõutakse, et komisjon avaldaks nimekirja vaidluste
kohtuvälise lahendamise akrediteeritud üksustest (praegu avaldatakse see ODR-platvormi
veebisaidil), sätestatakse uues artikli 20 lõikes 8, et komisjon töötab tarbijate suunamise
parandamiseks välja kasutajasõbralikud vahendid ja haldab neid. Selle eesmärk on tagada, et
inimesed, kes otsivad tarbijavaidluse lahendamist puudutavat teavet, saaksid kiiresti vastuse
selle kohta, millise vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusega oleks neil oma juhtumi puhul
kõige parem ühendust võtta. Olemasolev mitmekeelne nimekiri vaidluste kohtuvälise
lahendamise üksustest integreeritakse uutesse vahenditesse, samuti pakutakse tarbijatele
interaktiivseid lahendusi, mille abil otsida oma konkreetse vaidluse lahendamiseks kõige
paremini sobiv vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus. Need vahendid peaksid pakkuma
teavet ka muude õiguskaitsemehhanismide kohta ja linke värskelt loodavatele vaidluste
kohtuvälise lahendamise kontaktpunktidele.
Artikkel 24 – Teavitamine
Artikli 24 lõikega 4 kohustatakse liikmesriike edastama määratud vaidluste kohtuvälise
lahendamise kontaktpunktide nimed ja kontaktandmed konkreetseks kuupäevaks.
ET 16 ET
2023/0376 (COD)
Ettepanek:
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,
millega muudetakse direktiivi 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise
kohta ning direktiive (EL) 2015/2302, (EL) 2019/2161 ja (EL) 2020/1828
(EMPs kohaldatav tekst)
EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,
võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,
olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,
võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,
toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt
ning arvestades järgmist:
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/11/EL1 võeti vastu selleks, et tagada
liidu tarbijatele juurdepääs kvaliteetsetele vaidluste kohtuvälise lahendamise
menetlustele, et lahendada tarbijate ja kauplejate vahel tekkinud lepingulisi vaidlusi,
kui liidus asuv kaupleja müüb kaupu või osutab teenuseid tarbijale, kelle elukoht on
liidus. Direktiiviga on ette nähtud vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste
kättesaadavus igat liiki siseriiklike ja piiriüleste tarbijavaidluste jaoks liidus ning
tagatud, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused vastavad minimaalsetele
kvaliteedistandarditele. Selles on nõutud, et liikmesriigid jälgiksid vaidluste
kohtuvälise lahendamise üksuste toimimist. Selleks et suurendada tarbijate teadlikkust
ja edendada vaidluste kohtuvälise lahendamise kasutamist, on direktiiviga ka ette
nähtud, et kauplejatelt tuleks nõuda, et nad teavitaksid tarbijaid võimalusest lahendada
oma vaidlus kohtuväliselt, kasutades selleks vaidluste kohtuvälise lahendamise
menetlust.
(2) 2019. aastal võttis komisjon vastu aruande direktiivi 2013/11/EL ning Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 524/2013 rakendamise kohta,2 millest selgus,
et tänu direktiivile 2013/11/EL on tarbijaturgude kaetus kvaliteetsete vaidluste
kohtuvälise lahendamise üksustega liidus paranenud. Ent aruandes leiti ka, et mõnes
sektoris ja liikmesriigis on tarbijad ja ettevõtjad vaidluste kohtuvälise lahendamise
menetluste kasutusele võtmisel olnud aeglasemad kui mujal. Üheks selle põhjuseks oli
asjaolu, et kauplejad ja tarbijad ei ole sellistest menetlustest piisavalt teadlikud
liikmesriikides, kus need olid alles hiljuti kasutusele võetud. Teine põhjus oli tarbijate
1
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise
lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ
(ELT L 165, 18.6.2013, lk 63).
2
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste
internetipõhise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi
2009/22/EÜ (ELT L 165, 18.6.2013, lk 1).
ET 17 ET
ja kauplejate vähene usaldus reguleerimata vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste
vastu. Pädevate riiklike asutuste poolt 2022. aasta alguses esitatud andmete pinnalt ja
2023. aastal läbi viidud direktiivi 2013/11/EL rakendamise hindamise järgi püsis
menetluse kasutus suhteliselt stabiilsena (v.a COVID-19 pandeemiaga seotud
juhtumite mõningane suurenemine). Enamik sidusrühmi, kellega hindamise käigus
konsulteeriti, kinnitas, et tarbijate vähene teadlikkus ja arusaamine vaidluste
kohtuvälise lahendamise menetlustest, kauplejate vähene osalemine, lüngad vaidluste
kohtuvälise lahendamise menetlustega kaetuses teatavates liikmesriikides, suured
kulud ja keerukad siseriiklikud vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused ning
erinevused vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste pädevustes on sageli tegurid,
mis pärsivad vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste kasutuselevõttu. Lisaks on
piiriülesel vaidluste kohtuvälisel lahendamisel muid tõkkeid, nagu keelebarjäär,
kohaldatava õiguse puudulik tundmine ja spetsiifilised juurdepääsuga seotud
probleemid haavatavate tarbijate jaoks.
(3) Arvestades, et liidus elavate tarbijate tehtud viiest internetitehingust vähemalt kaks on
seotud kolmandas riigis asuva kauplejaga, tuleks direktiivi 2013/11/EL kohaldamisala
laiendada, et võimaldada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses osaleda neil
kolmandate riikide kauplejatel, kes seda soovivad. Ükski menetluslik takistus ei tohiks
takistada liidus elavatel tarbijatel lahendamast vaidlusi kauplejatega, olenemata sellest,
kus nad asuvad, kui kauplejad nõustuvad järgima vaidluste kohtuvälise lahendamise
menetlust liikmesriigis asuva vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse kaudu.
(4) Tarbijavaidlused on pärast direktiivi 2011/13/EL vastuvõtmist märkimisväärselt
keerulisemaks muutunud. Kaupade ja teenuste digitaliseerumine, e-kaubanduse ja
digireklaami kasvav tähtsus tarbijalepingute sõlmimisel on toonud kaasa selle, et
järjest rohkem tarbijaid puutub kokku eksitava veebiteabe ja manipuleerivate
liidestega, mis takistavad neil tegemast teadlikke ostuotsuseid. Seetõttu on vaja
täpsustada, et kaupade või teenuste müügist tulenevad lepingulised vaidlused
hõlmavad ka digisisu ja digiteenuseid, ning laiendada direktiivi 2011/13/EL
kohaldamisala sellistest vaidlustest kaugemale, nii et tarbijatel oleks võimalik nõuda
neile ka lepingueelses etapis tekkinud kahju hüvitamist, olenemata sellest, kas nad
hiljem lepingu sõlmivad.
(5) Lisaks peaks direktiiv 2011/13/EL hõlmama ka neid tarbija õigusi, mis tulenevad
sellistest liidu õigusaktidest, mis reguleerivad tarbijate ja kauplejate vahelisi suhteid
juhul, kui tegemist ei ole lepingulise suhtega, osas, mis puudutab õigust pääseda
juurde kaupadele ja teenustele ja saada nende eest tasu ilma kodakondsuse, elukoha
või asukoha alusel diskrimineerimiseta, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EL) 2018/3023 artiklites 4 ja 5; õigust avada ja vahetada
pangakontosid, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2014/92/EL4 artiklites 9, 10, 11 ja 16, ning õigust mitte olla diskrimineeritud, nagu on
sätestatud kõnealuse direktiivi artiklis 15; õigust saada läbipaistvat teavet
rändluskõnede ja -sõnumite jaemüügitingimuste kohta, nagu on sätestatud Euroopa
3
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. veebruari 2018. aasta määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul
toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse,
elukoha või asukoha alusel ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 2006/2004 ja (EL) 2017/2394
ning direktiivi 2009/22/EÜ (ELT L 60I, 2.3.2018, lk 1).
4
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude
võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (ELT L 257, 28.8.2014,
lk 214).
ET 18 ET
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/6125 artiklites 13, 14 ja 15, ning õigust
lennupiletihindade ja -tariifide hindade läbipaistvusele, nagu on sätestatud Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1008/20086 artiklis 23. Seepärast tuleks ette
näha, et selliste tarbijaõiguste kategooriatega seoses tekkivaid vaidlusi saab lahendada
vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes.
(6) Liikmesriikidel peaks olema õigus kohaldada vaidluste kohtuvälise lahendamise
menetlusi ka vaidlustes, mis on seotud muude liidu õigusest tulenevate lepinguväliste
õigustega, sealhulgas ELi toimimise lepingu artiklitest 101 ja 102 tulenevate õigustega
või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2022/19257 sätestatud kasutajate
õigustega. See ei piira nende normide täitmise tagamist avaliku õiguse kaudu.
(7) Kui digiplatvormi pakkuja ja teenusesaaja vahel tekib vaidlus seoses teenuseosutaja
tegevusega tema platvormil oleva ebaseadusliku või kahjuliku sisu modereerimisel,
kohaldatakse selle vaidluse suhtes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
2022/20658 (vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta) artiklit 21 sama määruse artikli
2 lõike 4 kohaselt, võttes arvesse, et selles on selliste vaidluste kohta sätestatud
üksikasjalikumad normid.
(8) Mõisteid „siseriiklik vaidlus“ ja „piiriülene vaidlus“ tuleks vastavalt kohandada, et
need peegeldaksid direktiivi 2013/11/EL kohaldamisala laiendamist.
(9) Tagamaks, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused sobiksid kasutamiseks
digiajastul, kus suhtlemine toimub internetis, sealhulgas piiriüleses kontekstis, on vaja
ette näha kiired ja õiglased menetlused kõigi tarbijate jaoks. Liikmesriigid peaksid
tagama, et nende territooriumil asuvatel vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel on
pädevus pakkuda vaidluste lahendamise menetlusi väljaspool liitu asuvate kauplejate
ja nende territooriumil elavate tarbijate vaheliste vaidluste lahendamiseks.
(10) Liikmesriigid peaksid tagama, et vaidluste kohtuväline lahendamine annaks tarbijatele
võimaluse algatada ja jälgida vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi ka muul
moel kui interneti kaudu, kui seda taotletakse. Samuti tuleks digivahendite pakkumisel
tagada, et neid saaksid kasutada kõik tarbijad, sealhulgas haavatavad tarbijad või
erineva digikirjaoskuse tasemega tarbijad. Liikmesriigid peaksid tagama, et kui
vaidluse pooled seda taotlevad, on neil alati õigus sellele, et automatiseeritud
menetluse vaataks läbi füüsiline isik.
(11) Samuti peaksid liikmesriigid võimaldama vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel
liita sarnased konkreetset kauplejat puudutavad juhtumid ühte menetlusse, et muuta
vaidluste kohtuvälise lahendamise tulemused tarbijate jaoks, kelle suhtes on kasutatud
sama ebaseaduslikku võtet, järjepidevaks ning vaidluste kohtuvälise lahendamise
üksuste ja kauplejate jaoks kulutõhusamaks. Tarbijaid tuleks vastavalt teavitada ja
neile tuleks anda võimalus oma vaidluse liitmisest keelduda.
5
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. aprilli 2022. aasta määrus (EL) 2022/612, mis käsitleb rändlust
üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidus (ELT L 115, 13.4.2022, lk 1).
6
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses
lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT L 293, 31.10.2008, lk 3).
7
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. septembri 2022. aasta määrus (EL) 2022/1925, mis käsitleb
konkurentsile avatud ja õiglaseid turge digisektoris ning millega muudetakse direktiive (EL)
2019/1937 ja (EL) 2020/1828 (digiturgude määrus) (ELT L 265, 12.10.2022, lk 1).
8
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. oktoobri 2022. aasta määrus (EL) 2022/2065, mis käsitleb
digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (ELT L 277, 27.10.2022, lk 1).
ET 19 ET
(12) Peale selle ei tohiks liikmesriigid lubada kehtestada ebaproportsionaalseid reegleid,
mis puudutavad põhjuseid, millele tuginedes võib vaidluste kohtuvälise lahendamise
üksus vaidluse menetlemisest keelduda, näiteks kohustus kasutada pärast esmast
negatiivset kontakti klienditeenindusega ettevõtja eskalatsioonisüsteemi või kohustus
tõendada, et ühendust on võetud ettevõtja müügijärgse teeninduse konkreetse osaga.
(13) Direktiivi 2013/11/EL kohaselt võivad liikmesriigid lisaks valdkondlikele liidu
õigusaktidele, millega nähakse kauplejatele ette kohustus osaleda vaidluste
kohtuvälises lahendamises sektorites, mida nad peavad sobivaks, kehtestada
siseriiklikud õigusnormid, millega nähakse kauplejatele ette kohustus osaleda
vaidluste kohtuvälises lahendamises. Selleks et julgustada kauplejaid vaidluste
kohtuvälise lahendamise menetlustes osalema ning tagada nõuetekohased ja kiired
vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused, tuleks nõuda, et kauplejad vastaksid
teatava tähtaja jooksul vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste päringutele selle
kohta, kas nad kavatsevad kavandatavas menetluses osaleda, eriti juhtudel, kui nende
osalemine ei ole kohustuslik.
(14) Selleks et vähendada teabe- ja aruandlusnõudeid ning hoida kokku vaidluste
kohtuvälise lahendamise üksuste, pädevate riiklike asutuste ja kauplejate kulusid,
tuleks aruandlus- ja teabenõudeid lihtsustada ning vähendada teabe hulka, mida
vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused pädevatele asutustele esitavad.
(15) Selleks et tarbijate ja kauplejate abistamine oleks piiriülestes vaidlustes tulemuslik, on
vaja tagada, et liikmesriigid looksid vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktid,
millel on selgelt määratletud ülesanded. Euroopa tarbijakeskustel on head võimalused
selliste ülesannete täitmiseks, kuna nad on spetsialiseerunud tarbijate abistamisele
piiriüleste ostudega seotud probleemide tekkimisel, kuid liikmesriikidel peaks olema
võimalik valida ka muid asjakohaste eksperditeadmistega organeid. Neist määratud
vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktidest tuleks teavitada komisjoni.
(16) Kuigi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused peaksid olema lihtsad, võib
tarbijat vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses abistada tema valitud kolmas
isik. Liikmesriigid peaksid tagama, et sellist abi antakse heas usus, et võimaldada
õiglane menetlus ja täielik läbipaistvus, eelkõige seoses võimalike tasudega, mida abi
eest küsitakse.
(17) Tagamaks, et tarbijatel oleks lihtne leida sobiv vaidluste kohtuvälise lahendamise
üksus, eriti piiriüleses kontekstis, peaks komisjon välja töötama interaktiivse
digivahendi, kus on esitatud peamine teave vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste
kohta ja lingid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste veebisaitidele, nagu nendest
on komisjonile teatatud, ning seda digivahendit hooldama.
(18) Seetõttu tuleks direktiivi 2013/11/EL vastavalt muuta.
(19) Määrus (EL) nr 524/2013 tuleb tunnistada kehtetuks eraldi õigusaktiga ja selle
kehtetuks tunnistamise tõttu tuleb muuta ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive
(EL) 2015/2302,9 (EL) 2019/216110 ja (EL) 2020/182811,
9
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2302, mis käsitleb
pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu
direktiiv 90/314/EMÜ (ELT L 326, 11.12.2015, lk 1).
10
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/2161, millega
muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/6/EÜ,
ET 20 ET
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:
Artikkel 1
Direktiivi 2013/11/EL muutmine
Direktiivi 2013/11/EL muudetakse järgmiselt.
1. Artikli 2 lõige 1 asendatakse järgmisega:
„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse selliste vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste
suhtes, mida kasutatakse vaidlustes liidus elavate tarbijate ja nendele tarbijatele kaupu või
teenuseid, sealhulgas digisisu ja digiteenuseid pakkuvate kauplejate vahel ning mida viib läbi
vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus, kes soovitab või määrab lahenduse või toob pooled
kokku, et aidata neil leida kompromiss ühes järgmistest:
(a) lepingulised kohustused, mis tulenevad müügilepingutest, sealhulgas seoses digisisu
üleandmisega, või teenuse osutamise lepingutest;
(b) tarbija õigused, mida kohaldatakse lepinguvälistes ja lepingueelsetes olukordades
ning mis on sätestatud liidu õiguses seoses järgmisega:
i) ebaausad kaubandusvõtted ja -tingimused;
ii) kohustuslik lepingueelne teave;
iii) kodakondsuse või elukoha alusel diskrimineerimise keeld;
iv) juurdepääs teenustele ja tarnetele;
v) õiguskaitsevahendid toodete ja digisisu mittevastavuse korral;
vi) õigus vahetada teenuseosutajat ja
vii) reisija õigused.
Liikmesriigid võivad kohaldada käesolevas direktiivis sätestatud vaidluste kohtuvälise
lahendamise menetlusi ka vaidluste kategooriate suhtes, mida ei ole loetletud esimese lõigu
punktis b.“
2. Artikli 4 lõike 1 punktid e ja f asendatakse järgmistega:
„ e) „siseriiklik vaidlus“ – tarbija ja kaupleja vaheline vaidlus, mis on seotud artikli 2 lõikes 1
osutatud lepinguliste kohustuste ja/või liidu õigusaktides sätestatud tarbijaõigustega, kui
tarbija elukoht on samas liikmesriigis, kus on kaupleja asukoht;
f) „piiriülene vaidlus“ – tarbija ja kaupleja vaheline vaidlus, mis on seotud artikli 2 lõikes 1
osutatud lepinguliste kohustuste ja/või liidu õigusaktides sätestatud tarbijaõigustega, kui
tarbija elukoht on muus liikmesriigis kui kaupleja asukohaliikmesriik või kui tarbija elukoht
on liikmesriigis ja kaupleja asukoht on väljaspool liitu;“.
3. Artiklit 5 muudetakse järgmiselt:
2005/29/EÜ ja 2011/83/EL, et ajakohastada liidu tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine
(ELT L 328, 18.12.2019, lk 7).
11
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. mai 2023. aasta määrus (EL) 2023/988, milles käsitletakse üldist
tooteohutust ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1025/2012 ja
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2020/1828 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/95/EÜ ja nõukogu direktiiv 87/357/EMÜ (ELT L 135, 23.5.2023,
lk 1).
ET 21 ET
(a) lõige 1 asendatakse järgmisega:
„1. Liikmesriigid hõlbustavad tarbijate juurdepääsu vaidluste kohtuvälise lahendamise
menetlustele ja tagavad, et käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad vaidlused, mille
pooleks on nende territooriumil asutatud kaupleja või kaupleja, kes ei asu ühegi liikmesriigi
territooriumil, kuid kes pakub nende territooriumil elavatele tarbijatele kaupu või teenuseid,
sealhulgas digisisu ja digiteenuseid, saab esitada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele,
mis vastab käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele.“;
(b) lõike 2 punktid a–d asendatakse järgmistega:
„ a) tagavad, et tarbijad saavad esitada kaebuse ja vajalikud lisadokumendid jälgitaval viisil
interneti kaudu, ning tagavad, et tarbijad saavad neid dokumente esitada ja neile juurde
pääseda ka muul viisil kui digitaalselt, kui nad seda taotlevad;
b) pakuvad digitaalseid vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi kergesti kättesaadavate
ja kaasavate vahendite abil;
c) annavad vaidluse pooltele õiguse taotleda, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse
tulemuse vaataks läbi füüsiline isik, kui menetlus viidi läbi automatiseeritud vahenditega;
d) võivad liita sarnased juhtumid ühe konkreetse kaupleja vastu ühte menetlusse tingimusel, et
asjaomast tarbijat teavitatakse sellest ja ta seda ei vaidlusta;“
(c) lõike 4 punkt a asendatakse järgmisega:
„ a) tarbija ei püüdnud võtta asjaomase kauplejaga ühendust, et kaebust arutada ja püüda
probleemi vahetult kauplejaga lahendada, kehtestamata sellise ühenduse võtmise vormi suhtes
ebaproportsionaalseid reegleid;“;
(d) lisatakse lõige 8:
„8. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asuvad kauplejad, kellega võtab ühendust
nende riigi või mõne teise liikmesriigi vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus, teavitavad
kõnealust vaidluste kohtuvälise lahendamise üksust sellest, kas nad nõustuvad kavandatavas
menetluses osalema või mitte, ning vastavad mõistliku aja jooksul, mis ei üle 20 tööpäeva.“
4. Artikli 7 lõiget 2 muudetakse järgmiselt:
(a) sissejuhatava osa esimene lause asendatakse järgmisega:
„Liikmesriigid tagavad, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused teevad iga kahe aasta
tagant koostatavad tegevusaruanded üldsusele kättesaadavaks oma veebisaitidel ja taotluse
korral püsival andmekandjal ja muudel viisidel, mida nad peavad asjakohaseks.“;
(b) punkt h jäetakse välja.
5. Artikli 13 lõige 3 jäetakse välja.
6. Artikkel 14 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 14
Abi tarbijatele
1. Liikmesriigid tagavad, et seoses piiriüleste vaidlustega on tarbijatel ja kauplejatel võimalik
saada abi juurdepääsul vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus(t)ele, kes on pädev(ad) nende
piiriüleseid vaidlusi lahendama.
ET 22 ET
2. Iga liikmesriik määrab vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunkti, kes vastutab
lõikes 1 osutatud ülesande täitmise eest. Iga liikmesriik edastab komisjonile oma vaidluste
kohtuvälise lahendamise kontaktpunkti nime ja kontaktandmed. Liikmesriigid annavad
vastutuse vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktide toimimise eest oma keskusele,
mis kuulub Euroopa tarbijakeskuste võrgustikku, või kui see ei ole võimalik, siis
tarbijaorganisatsioonidele või muudele tarbijakaitsega tegelevatele organitele.
3. Vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktid hõlbustavad taotluse korral
teabevahetust poolte ja pädeva vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse vahel, mis võib
eelkõige puudutada:
(a) abi osutamist kaebuse ja vajaduse korral asjakohaste dokumentide esitamisel;
(b) üldteabe andmist pooltele ja vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele ELi
tarbijaõiguste kohta;
(c) selgituste jagamist pooltele konkreetsete vaidluste kohtuvälise lahendamise
üksuste kohaldatavate menetlusnormide kohta;
(d) kaebaja teavitamist muudest õiguskaitsevahenditest, kui vaidlust ei saa
lahendada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses.
4. Liikmesriigid võivad anda vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktidele õiguse
anda tarbijatele ja kauplejatele käesolevas artiklis osutatud abi, kui nad kasutavad vaidluste
kohtuvälise lahendamise üksuseid ka seoses siseriiklike vaidlustega.
5. Liikmesriigid tagavad, et kõik osalejad, kes abistavad tarbijaid piiriülestes või siseriiklikes
vaidlustes, tegutsevad heas usus, et võimaldada vaidluse pooltel jõuda kompromissini, ning
annavad tarbijatele igati läbipaistvalt asjakohast teavet, sealhulgas teavet menetlusnormide ja
kohaldatavate tasude kohta.“
7. Artikli 19 lõikest 3 jäetakse välja punktid f, g ja h.
8. Artiklisse 20 lisatakse järgmine lõige:
„8. Komisjon töötab välja interaktiivse digivahendi, mis pakub üldteavet tarbijate
õiguskaitsevahendite kohta ja linke talle käesoleva artikli lõike 2 kohaselt teatatud vaidluste
kohtuvälise lahendamise üksuste veebilehtedele, ning haldab seda.“
9. Artiklisse 24 lisatakse järgmine lõige 4:
„4. Liikmesriigid edastavad komisjonile hiljemalt [lisada kuupäev] artikli 14 lõike 2 kohaselt
määratud vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktide nimed ja kontaktandmed.“
Artikkel 2
Direktiivi (EL) 2015/2302 muutmine
Direktiivi (EL) 2015/2302 artikli 7 lõike 2 punkt g asendatakse järgmisega:
„g) teave olemasolevate ettevõttesiseste kaebuste käsitlemise menetluste ja Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/11/EL12 kohaste vaidluste kohtuvälise lahendamise
mehhanismide kohta ning vajaduse korral selle kohta, millise vaidluste kohtuvälise
lahendamise üksuse alla kaupleja kuulub;“.
12
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise
lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste
kohtuvälise lahendamise direktiiv) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63).
ET 23 ET
Artikkel 3
Direktiivi (EL) 2019/2161 muutmine
Direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 5 punkt b asendatakse järgmisega:
„b) esitada kaebuse Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku pädevale keskusele, olenevalt sellest,
millised isikud on kaasatud.“
Artikkel 4
Direktiivi (EL) 2020/1828 muutmine
Direktiivi (EL) 2020/1828 I lisa punkt 44 jäetakse välja.
Artikkel 5
Ülevõtmine
1. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi artikli 1 järgimiseks
vajalikud normid hiljemalt [pp/kuu/aasta – üks aasta pärast jõustumist].
Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.
Liikmesriigid kohaldavad neid norme alates [kuupäev].
2. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi artiklite 2, 3 ja 4
järgimiseks vajalikud normid hiljemalt [pp/kuu/aasta... üks aasta pärast määruse
xx/... [ettepanek: määrus, millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrus (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise
kohta] jõustumist]. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.
Liikmesriigid kohaldavad neid norme alates [lisada kuupäev].
3. Kui liikmesriigid lõigetes 1 ja 2 osutatud sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse
või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile.
Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.
4. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas
valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste normide teksti.
Artikkel 6
Jõustumine
Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu
Teatajas.
Artikkel 7
Adressaadid
Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.
Brüssel,
Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel
president eesistuja
ET 24 ET
17.11.2023
Tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise
algatused
Otsuse ettepanek koordinatsioonikogule
Kujundada seisukoht
Kaasvastutaja sisendi tähtpäev 06.12.2023
KOKi esitamise tähtpäev 17.01.2024
VV esitamise tähtpäev 25.01.2024
Subsidiaarsuse tähtpäev 24.01.2024
Ettepaneku selgitus: peavastutaja: MKM; kaasvastutaja: JM
Seisukoha valitsusse toomise alus ja põhjendus
Algatuse reguleerimisala nõuab vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele
seaduse või Riigikogu otsuse vastuvõtmist, muutmist või kehtetuks
tunnistamist (RKKTS § 152¹ lg 1 p 1);
Algatuse vastuvõtmisega kaasneks oluline majanduslik või sotsiaalne mõju
(RKKTS § 152¹ lg 1 p 2);
Sisukokkuvõte
17. oktoobril 2023 avaldas Euroopa Komisjon vaidluste kohtuvälist
lahendamist käsitlevad algatused:
- eelnõu, millega muudetakse kehtivat vaidluste kohtuvälise lahendamise
direktiivi (Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega
muudetakse direktiivi 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise
kohta ning direktiive (EL) 2015/2302, (EL) 2019/2161 ja (EL) 2020/1828,
COM(2023) 649);
- ettepanek veebipõhise vaidluste lahendamise määruse kehtetuks
tunnistamiseks (Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,
millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 524/2013 ning muudetakse
määrusi (EL) 2017/2394 ja (EL) 2018/1724 seoses Euroopa internetipõhise
vaidluste lahendamise platvormi tegevuse lõpetamisega, COM(2023) 647);
- soovitus, mis on adresseeritud vaidluste lahendamise mehhanismi
omavatele veebiturgudele ja ELi kaubandusühendustele ning liikmesriikidele
(KOMISJONI SOOVITUS, 17.10.2023, internetipõhiste kauplemiskohtade ja
liidu kaubandusühenduste pakutavate vaidluste lahendamise menetluste
kvaliteedinõuete kohta, C(2023) 7019).
Eesmärgiks on muuta vaidluste kohtuvälise lahendamise raamistik
digitaalsetele turgudele sobivaks, hõlmates erinevate valdkondade
tarbijaõigusi puudutavaid vaidlusi. Parandatakse juurdepääsu vaidluste
kohtuvälisele lahendamisele piiriüleste vaidluste korral digitaalsete vahendite
kasutamise kaudu. Lihtsustatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise
menetlusi kõigi osaliste jaoks. Vähendatakse vaidluste kohtuvälise
lahendamise organite aruandluskohustust ja kauplejate teavitamiskohustust.
Kaotatakse ära veebipõhise vaidluste lahendamise platvorm ja asendatakse
see kasutajasõbralike digitaalsete vahenditega, mis suunavad tarbijad
sobilike tarbijakaitselahenduste juurde. Ergutatakse vaidluste lahendamise
mehhanismi omavaid veebiturgusid ja ELi kaubandusühendusi püüdlema
selle poole, et vaidluste lahendamise võimalused vastaksid vaidluste
kohtuvälise lahendamise direktiivis sätestatud kriteeriumidele.
Tarbijatele, eriti haavatavatele tarbijatele, tuleks pakkuda juhtumite
algatamiseks tuge alates tõlkimisest kuni protseduuride, tasude või füüsilise
dokumentatsiooni selgitamiseni. Liikmesriigid määravad kontaktpunktid, et
hõlbustada suhtlust tarbijate ja kauplejate vahel, abistada protsessi ja anda
üldist teavet ELi tarbijaõiguste ja kaebuste esitamise vahendite kohta.
Kaasamine: kaasata kõik asjasse puutuvad partnerid ja huvigrupid
2
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on antud täitmiseks ülesanne.
Eelnõu toimik: 12.14.1/23-0445 - COM(2023) 649 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiivi 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta ning direktiive (EL) 2015/2302, (EL) 2019/2161 ja (EL) 2020/1828
Eelnõu kohta seisukoha esitamine Vabariigi Valitsuse istungile vastavalt Riigikantselei 22.11.2023 resolutsioonile.
Osapooled: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Tähtaeg: 15.01.2024 00:00
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/56741676-3542-46aa-85ab-819cfb1cfa57
Link menetlusetapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/56741676-3542-46aa-85ab-819cfb1cfa57?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main
Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon
Viide: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium / / ; Riigikantselei / / 2-5/23-02222
Resolutsiooni teema: Tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise algatused
Adressaat: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Ülesanne: Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152` lg 1 p 2 ning Vabariigi Valitsuse
reglemendi § 3 lg 4 palun valmistada ette Vabariigi Valitsuse seisukoha ja otsuse eelnõu järgnevate
algatuste kohta, kaasates seejuures olulisi huvigruppe ja osapooli:
- Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse
direktiivi 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta ning direktiive (EL) 2015
/2302, (EL) 2019/2161 ja (EL) 2020/1828, COM(2023) 649;
- Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS, millega tunnistatakse
kehtetuks määrus (EL) nr 524/2013 ning muudetakse määrusi (EL) 2017/2394 ja (EL) 2018/1724
seoses Euroopa internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi tegevuse lõpetamisega, COM(2023)
647;
- KOMISJONI SOOVITUS, 17.10.2023, internetipõhiste kauplemiskohtade ja liidu
kaubandusühenduste pakutavate vaidluste lahendamise menetluste kvaliteedinõuete kohta, C(2023)
7019.
EISi toimiku nr: 23-0445
Tähtaeg: 15.01.2024
Adressaat: Justiitsministeerium
Ülesanne: Palun esitada oma sisend Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile seisukohtade
kujundamiseks antud eelnõude kohta (eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu).
Tähtaeg: 06.12.2023
Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 25.01.2024 istungil ja Vabariigi Valitsuse reglemendi §
6 lg 6 kohaselt sellele eelneval nädalal (17.01.2024) EL koordinatsioonikogus. Esialgsed materjalid
EL koordinatsioonikoguks palume esitada hiljemalt 15.01.2023.
Kinnitaja: Merli Vahar, Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja
Kinnitamise kuupäev: 22.11.2023
Resolutsiooni koostaja: Elen Nurme
[email protected], 693 5201