Pöördumine

Saatja: "SM Info" Saaja: "SM Info" Teema: FW: Logopeedia Kuupäev: 2023-07-21 07:35 From: [email protected] <[email protected]> Sent: Thursday, July 20, 2023 1:30 PM To: Riina Sikkut <[email protected]>; Heli Paluste <[email protected]>; Ingrid Ots-Vaik <[email protected]> Subject: Logopeedia Va. Terviseminister Riina Sikkut Va. Heli Paluste Va. Ingrid Ots-Vaik Pöördume Sotsiaalministeeriumi poole Eesti Kliiniliste Logopeedide Kutseliidust (EKLK) vastusena 11.07.2023 Sotsiaalministeeriumis toimunud kohtumisele. Saatsime 16.06.23. Sotsiaalministeeriumile EKLK arvamuse ja lisaküsimused määruse „Füsioteraapia, logopeedilise ravi ja psühholoogilise ravi iseseisev osutamine” eelnõu kohta, kuid ei ole siiani saanud vastust. Käesolevaks hetkeks on määruse eelnõu saadetud juba kooskõlastusringile. Jääb arusaamatuks, kuidas nõuded logopeedile on eelnõusse tekkinud, kajastades vaid kahe logopeedide erialasorganisatsiooni nägemust, kuigi erialaorganisatsioone on kolm ning miks ei EKLK-d ole kaasatud nõuete väljatöötamisele? Ometi on kokkuleppeliselt “Psühhiaatrilise abi seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse” (RT I, 10.10.2022, 1) jõustumine logopeedide osas tingimuslik – määrusesse minevate nõuete osas peavad kolm logopeedide erialaorganisatsiooni nendes eelnevalt kokku leppima. Kokkuleppe saavutamise nõue tuleneb järgnevast. Kolm logopeedide erialaseltsi kohtusid 13.09.2022 Riigikogu sotsiaalkomisjonis, kuna logopeedide erialaorganisatsioonid olid nõuete osas eriarvamusel juba 2022. aastal. Sotsiaalkomisjoni istungil tegi Riigikogu eelmise koosseisu sotsiaalkomisjoni esimees H. Kütt väga asjakohase ettepaneku, et : /Kuna see osa seadusest jõustub alles 1. oktoobril 2023. aastal, siis enne seda tuuakse sotsiaalkomisjoni vastav rakendusakt ja kui seda ei tehta, siis algatatakse seaduse tühistamine nende punktide osas../ ... /Kui logopeedi temaatika osas kokku ei suudeta leppida, siis kärbitakse eelnõust logopeedid üldse välja ja jäävad vaid füsioterapeudid ja kliinilised psühholoogid/. Protokolli link: https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/6aa74028-dad1- 4821-a2d7-8777b24741a2). Otsusest olid teadlikud ka kohal viibinud Sotsiaalministeeriumi esindajad. ELÜ ja EKLS on nõudeks seadnud haridusteaduste alaste teadmiste (eripedagoogika osakonna magistridiplom) ja diplomiga koos väljastatava pedagoogilisele haridusele vastava kutse (Logopeed, tase 7) olemasolu. EKLK ei nõustu nimetatud nõuetega – iseseisvalt ravi osutamiseks ei piisa haridusteaduste valdkonna diplomist ja samaväärsest kutsest. Nende alusel saab hinnata haridusspetsialisti pädevust, mitte tervise valdkonna spetsialisti pädevust. Logopeedil on tasmeharidusest tulenevalt vajalik juurde omandada täiendavad meditsiinialased ja kliinilised teadmised tervise valdkonnast. Vastasel juhul võrdsustatakse haridustöötaja tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikuga, mis ei ole kindlasti kaasaegset ravi ja patsiendi tervist tähtsustava riigi tervishoiukorraldusele kohane samm. Pedagoogi haridusega isik ei tohi osutada iseseisvalt ravi, kuna see võib kujutada ohtu patsiendi tervisele. Ravi ei ole teraapia ega heaoluteenus, mida võib osutada tervishoiu valdkonna hariduseta või vastava täiendkoolituseta inimene. Samuti ei taga määruse eelnõus kirjeldatud nõuded logopeedi võimekust osutada raviprotseduure, mis on tavapärased logopeedidele arenenud riikides ja millest patsiendid Eestis praegu ilma on jäetud. Logopeed saab osutada iseseisvalt ravi, kuid nagu oleme korduvalt rõhutanud, siis vajab ta põhjalikku meditsiinialaste ja kliiniliste lisateadmiste omandamist täiendõppena. Olukord on sarnane kliinilistele psühholoogidele – ka nende tasemeõpe ei toimu tervise valdkonnas ning seetõttu on neil kohustus läbida lisa-aasta kliinilist täiendõpet. Praegusel juhul on määruse eelnõuga tekitatud olukord, kus tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikuks saamisel kehtib mõne eriala puhul kliinilise täiendõppe nõue (psühholoogid), aga teisel juhul mitte (logopeedid). Logopeede ei tohiks käsitleda erinevalt teistest erialadest, millel puudub tasemeõppe alane haridus tervise valdkonnas. Leiame, et pedagoogilise haridusega spetsialistide ümbernimetamine tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikuks neilt lisateadmiste omandamist nõudmata on patsiendi tervise suhtes hoolimatu ja ebaprofessionaalne ning heidab halba varju kogu tervishoiusüsteemi korraldusele Eestis. Nõuded peavad lähtuma patsiendile parima ja kvaliteetseima ravi osutamise eesmärgist ning esitama logopeedile tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikuks saamiseks meditsiinialase ja kliinilise täiendõppe kohustuse. Ühtlasi on vajalik reguleerida logopeedide kliinilise täiendõppe rahastussüsteem ning leida sobivad koolitajad tervishoiu valdkonnast. Kokkuvõttes oleme praegu olukorras, kus erialaorganisatsioonidel kokkulepet saavutada ei õnnestu, sest nägemus tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikuks saamise nõuetest on kardinaalselt erinev. Tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikuks kvalifitseerumine ei tohiks aga sõltuda vaadetest, vaid lähtuma kriteeriumist, et ravi saab osutada vaid meditsiinialaste ja kliiniliste teadmistega isik, kes on suuteline võtma iseisesvalt vastutuse patsiendi tervise eest. Oleme korduvalt selgitanud – logopeed on Eestis erinevalt paljudest arenenud riikidest pedagoogilise, mitte tervise valdkonna ettevalmistusega. Rahvusvahelise ametite klassifikaatori alusel on logopeed tervishoiu tippspetsialist. Eestis aga sellise spetsialisti koolitamist ei toimu – logopeedide koolitamine toimub haridusteaduskonnas õpetajakoolituse ja kasvatusteaduste õppekava klassiõpetaja koolituse akrediteeritud õppekava alusel. Haridusteaduste spetsialisti koolitav õppekava ei anna meditsiinialaseid ega kliinilisi teadmisi, mis on vajalikud selleks, et olla tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik ja seeläbi osutada iseseisvalt ravi. Käesolev seadusemuudatus ja selles sisalduv määrus on märgilise tähtsusega Eesti tervishoiupoliitikas. Samas ei tohi seadus ja määrus jõustuda selliselt, et selle tulemusena võib sündida kahju patsiendi tervisele. Praeguse määruse eelnõu puhul ning hulgaliste vastamata küsimuste tõttu segadust tekitavas olukorras see nii aga on. Seetõttu peame oluliseks, et logopeedidele ei jõustuks seadusemuudatus läbimõtlematult ega kiirustades. Lisaks eelmises kirjas esitatud vastamata küsimustele oleme jõudnud käesolevaks hetkeks veel mitme lahendust vajava küsimuseni. Palume selgitust, millega on põhjendatud, et logopeed on tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik vaid ambulatoorset, aga mitte statsionaarset tööd tehes? Töö sisu osas ei ole erisusi, mis muudavad logopeedi statsionaaris tervishoiuteenusel osutamisel osalejaks, kuid ambulatoorselt teenust osutades tervishoiutöötajaga võrdustatud isikuks. Kvalifikatsioon ja teadmised on logopeedilise teenuse osutamise vormidest sõltumata ju samad. Näiteks arst, õde ja ämmaemand ei kaota tervishoiutöötaja staatust, kui minnakse ambulatoorsest osakonnast statsionaari patsienti konsulteerima. Oleme seisukohal, et nimetus „tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik“ peab kehtima igasuguse kliinilise töö korral, juhul kui spetsialist on registreeritud Tervishoiukorralduse infosüsteemis. See ei peaks kuidagi olema seotud ainult ambulatoorse töökorraldusega ega Tervisekassale osutatavate teenustega. Samuti ei saa nõustuda, et logopeed peab kinnitama arsti saatekirjal oleva logopeedilise diagnoosi ja ei tohi seda muuta. Arsti diagnoos saatekirjal võib sageli olla hüpoteetiline. Kliinilist tööd tegev logopeed peab olema pädev patsienti diagnoosima iseseisvalt ning planeerima ise ravi lähtuvalt enda püstitatud diagnoosist. Logopeed ei püstita logopeedia eriala väliseid diagnoose ega muuda neid. Küll aga peaks logopeedil jääma hüpoteetilise mitte-logopeedilise diagnoosi püstitamise ja selles osas e-konsulteerimise võimalus patsiendi perearsti või eriarstiga. Kui logopeed omandab täiendkoolitusel vajalikud meditsiinialsed lisateadmised, siis tekib tal ka hüpoteese mitte- erialaste diagnooside osas. Vastasel korral võib jääda tuvastamata logopeedilist probleemi põhjustav põhihaigus. Selgesõnaliselt tuleks määrusesse kirja panna, et logopeed paneb ise enda eriala kohased diagnoosid. Logopeedil peab jääma võimalus püstitada hüpoteetilisi mitte-erialaseid diagnoose, kuid ta ei kinnita neid, vaid annab sellisel juhul iseseisvalt saatekirja teise eriala spetsialisti või eriarsti vastuvõtule enda püstitatud hüpoteeside alusel. Lisaks oleks hädavajalik kaasata logopeedid e-konsultatsiooni süsteemi, et logopeedil oleks võimalik konsulteerida eriarstide, psühholoogi ja füsioterapeudiga. Määrusesse tuleb selgesõnaliselt kirjutada, et logopeed peab saama ise otsustada ravikordade arvu, ravi jätkamise vajaduse ning tulemuslikkuse osas. Lisaks peab logopeedil olema võimalus kutsuda patsienti tagasi järelkontrolli. Logopeedist peab saama raviarve omanik, kes ise alustab ravi ja otsustab ravi lõpetamise üle. Samuti peab logopeedil olema õigus iseseisvalt otsustada erialaste instrumentaalsete uuringute läbiviimise vajaduse osas, anda saatekiri erialasele instrumentaalsele uuringule ning erialaseid instrumentaalseid uuringuid iseseisvalt läbi viia nii nagu arenenud riikides. Praegu on need küsimused lahendamata. Küsimus on tekkinud ka kavandatava tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse osas – kas see saaks hõlmama ka logopeede? Samuti on läbi rääkimata logopeedilise ravi jaoks vajaminevatele ruumide nõuded. Lisaks rõhutame, et praegune kavatsus mitte eristada kliinilisi logopeede on juba tekitanud ja tekitab veelgi rohkem probleeme tervishoiukorralduses. Ilma tervishoius töötamiseks vajalike oskuste ja teadmiste omandamise nõudeta ei parandata kuidagi kvaliteetse ja jätkusuutliku logopeedilise ravi kättesaadavust, küll aga tehakse patsiendi suhtes ebaeetiline otsus, nimetades haridustöötajast logopeed ilma meditsiinialase täiendõppeta tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikuks. Iga tervishoiutöötajaga võrdsustatud isiku, sh logopeedi vastuvõtul peab patsiendil säilima õigustatud ootus saada kvaliteetset ja usaldusväärset raviteenust kui seda osutab tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik, mitte selle asemel pakutavat pedagooglist teraapiat või heaolu parandavat mittekliinilist teenust nagu logopeed praegu pakub ilma meditsiinialase täiendõppeta. Raviteenust aga logopeed praegusel juhul ilma riiklikult reguleeritud kliinilise täiendõppeta iseseisvalt osutada ei suuda. Seisame silmitsi kahetsusväärse olukorraga, kus määruse eelnõu logopeedide osas on koostatud kiirustades ja kõiki osapooli kaasamata. Samuti on palju küsimusi tekkinud seadusemuudatusega kaasneva osas, millele vastust endiselt ei ole. EKLK seisukoht on, et sellisel kujul seaduse jõustumisega ja määruse eelnõuga logopeedide osas praegusel juhul edasi minna ei saa. Eelnevast lähtudes oleme teavitanud Riigikogu sotsiaalkomisjoni, et logopeedide osas peab kokkuleppele mittejõudmise tõttu kehtima jääma eelmise sotsiaalkomisjoni istungi tingimus ja seisukoht – logopeedid jäävad seadusest välja, kuni erialaorganisatsioonidel ei ole tervishoiutöötajaga võrdsustatud logopeedi pädevuste ja nõuete osas selgust ja arusaamu, mis kõiki osapooli rahuldaks. Riik peab mõistma, et logopeedilise ravi osutamise tingimuste ja nõuete kehtestamisel peab prioriteediks jääma patsiendi tervis ja ravi kvaliteet. Saadame nõuded logopeedi pädevustele hiljemalt nädala lõpuks nii nagu 11.07.23. kohtumisel kokku leppisime. Lugupidamisega Eesti Kliiniliste Logopeedide Kutseliidu juhatus Anne Uriko Heidi Tuul Ene Taurafeldt Eesti Kliiniliste Logopeedide Kutseliit [email protected] tel 5 117 868 https://www.eklk.ee