Arvamuse edastamine ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse eelnõu kohta

Justiitsministeerium Teie 21.05.2018 nr 8-1/3702 [email protected] Meie 28.05.2018 nr 6-6/18-26 Arvamuse andmine Täname võimaluse eest avaldada arvamust ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse eelnõu kohta. Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andraš Tšitškan Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse eelnõu kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Riigikohtu arvamus ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse eelnõu kohta 1. Eelnõu seletuskirjas on eelnõu § 4 kohta viidatud, et ärisaladuse eelnõu kohane mõiste on Eesti õiguskorras juba juurdunud, kuna Riigikohus on mitmes lahendis viidanud TRIPS lepingu artikli 39 lg-le 2, mis sisaldab ärisaladuse samasugust mõistet nagu eelnõu eeskujuks olev direktiiv ja ka eelnõu. 2. Riigikohtu lahendites viidatust ei saa aga teha muud järeldust, kui et Eesti õiguskorras ei olnud ärisaladust defineeritud, ning ainult seetõttu viidati abistavalt TRIPS-le. Kui eelnõu ärisaladuse mõistet lugeda, siis tuleb tõdeda, et see on raskesti hoomatav (nt „üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus“; sama raskesti hoomatav on see lauseosa küll ka inglise ja saksa keeles) ja tegelikult ei ütle see ärisaladuse sisu kohta tegelikult mitte midagi. 3. Seega oleks vajalik vähemalt eelnõu seletuskirjas tuua näiteid, milles võib seisneda ärisaladus. Seadus peab olema arusaadav võimalikult paljudele isikutele ning kui mingil põhjusel ei ole võimalik esitada seaduses endas selget teksti, tuleb selgitusi jagada vähemalt seletuskirjas. Töötajad peaksid mh vähemalt üldises plaanis eelnõust aru saama selles küsimuses, mida võidakse käsitada ärisaladusena. Loomulikult tutvustab tavaliselt tööandja oma töötajale neid asjaolusid, millest lähtudes pidada mingeid andmeid konkreetses äriühingus ärisaladuseks, kuid see ei tähenda, et vastav seadus peaks olema arusaamatu. 4. Lõpuni ei saa nõustuda ka seletuskirjast nähtuvaga, et ärisaladuste näidisloetelu lisamine seadusesse oleks vastuolus direktiivi artikli 11 lg-ga 2. Loetelu on võimalik sõnastada selliselt, et loetletu ei ole alati ärisaladus, kuid võib selleks osutuda. Selline abistav loetelu oleks seaduse mõistmisel abiks. 5. Sama võib öelda eelnõu § 4 lg 6 p 3 kohta, mille kohaselt ei loeta ärisaladuse saamist ebaseaduslikuks mh juhul, kui see on vajalik, et „kaitsta tunnustatud õigustatud huvi“. Enam ebamäärasem ei saa seaduse tekst olla. Seletuskirjas öeldakse, et kuna seda mõistet direktiivis ei defineerita, siis pole võimalik seda ka eelnõus avada (ja tuuakse n-ö mitteametlik näide). Kas selliseid ebaselgeid definitsioone peab pimesi Eesti õiguskorda üle võtma? Kas selles küsimuses on olnud varem probleeme? 6. Eelnõu § 11 p-ga 1 täiendatakse karistusseadustikku §-ga 3315, milles nähakse ette füüsilise ja juriidilise isiku vastutus kohtu poolt kohaldatud saladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest. Seletuskirjas märgitakse, et kehtivas menetlusõiguses ettenähtud võimalus trahvida kinnise kohtuistungi menetluse andmete avaldamise keelu rikkujat kohtumääruse alusel (KrMS § 12 lg 5), samuti TsMS § 41 lg-s 5 ettenähtud trahvimisvõimalus ei võimalda kohaldada vastutust isikule, kes avaldab kohtumäärust rikkudes menetlusandmeid pärast kohtumenetluse lõppu. 7. Lahendus, mille kohaselt saab KarS § 3315 alusel karistada isikuid, kes panevad teo toime kohtumenetluse ajal kui ka pärast kohtumenetluse lõppu, tekitaks mitmeid probleeme. 8. Näiteks tekib vaadeldava karistusnormi toimeala laiendamisel kohtumenetluse ajale olukord, kus KrMS §-st 6 lähtuva legaliteedipõhimõtte kohaselt prevaleerib uurimisasutuse ja prokuratuuri kohustus toimetada kuriteo tunnuste ilmnemisel kriminaalmenetlust. Kuigi KrMS § 12 lg 5 kohaselt on kohtul õigus trahvida kinnise kohtuistungi menetluse andmete keeldu rikkunud kohtumenetluse poolt ja istungisaalis viibijat (v.a süüdistatavat), peaks see kohtu õigus legaliteedipõhimõtte ees taanduma. Nagu osutatakse eelnõu seletuskirjas, oleks PS § 23 lg-st 3 tuleneva ne bis in idem´i keelu tõttu ühtlasi küsitav isiku trahvimine ja kriminaalkorras  Lisa 1 karistamine sama teo eest. Kirjeldatud lahendus muudaks KrMS § 12 lg 5 paljudel juhtudel sisutühjaks. 9. Kui seadusandja eesmärk on kõrvaldada menetlusseaduses olev lünk ja sätestada karistusõiguslik vastutus üksnes juhtudeks, mil menetlusandmeid avaldati pärast kohtumenetluse lõppu, tuleks see ühemõtteliselt ette näha eelnõuga loodavas kuriteokoosseisus. 10. Teisalt tõstatab KrMS § 3315 küsimuse rikkumise toime pannud isikute erineva kohtlemise põhjendatusest. Kui lähtuda eelnõuga kujundatud arusaamast, mille kohaselt ähvardab pärast kohtumenetluse lõppemist menetlusandmeid avaldanud isikuid kriminaalkaristus, siis kohtumenetluse ajal saab sama rikkumine vähemalt teoreetilises plaanis päädida üksnes KrMS § 12 lg 5 alusel määratava rahatrahviga. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu sellise erineva kohtlemise arusaadavaid põhjuseid. 11. Eitamata, et vajalik on tagada sellise kohtulahendi täitmine, millega keelatakse menetlusandmete avaldamine, ja samuti isikute õigused, kelle huvides rikutud kohtulahend tehti, väärib siiski kaalumist, kas karistusõiguslik sekkumine on kõnealuse probleemi lahendamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas meede. Seletuskirjas tuuakse välja, et lisanduva sättega sarnane karistusnorm kehtis kuni nn karistusõiguse revisjoni eelnõu jõustumiseni 2015. aastal. Toona tunnistati kehtinud KarS § 3231 kehtetuks põhjendusega, et see kuriteokoosseis oli liiga lai ja vajaduse korral sai kohaldada KarS §-des 157 või 1571 sätestatut või distsiplinaarvastutust. Kriminaalvastutust ei peetud kõnealuse teo eest vajalikuks ega põhjendatuks. Otstarbekamaks peeti ette näha kohtu võimalus trahvida. 12. Eelnõuga loodav kuriteokoosseis kujutab endast sisuliselt 1. jaanuarini 2015 kehtinud KarS § 3231 teises alternatiivis kirjeldatud käitumist. Erinevalt seletuskirjas märgitust ei saa seejuures järeldada, et tegemist on varem kehtinud kuriteokoosseisu tunnuste täpsustatud variandiga. Seletuskirjast ei ilmne, missugused on need tegurid, mis on vaid ligikaudu kolm aastat hiljem tinginud õigusliku olukorra ja hinnangu kardinaalse muutumise võrrelduna karistusõiguse revisjoni ajaga, mil karistuspoliitiliselt ei peetud sarnaste tegude eest süüdlaste kriminaalkorras karistamist põhjendatuks. Kuigi direktiivi artiklist 9 tuleb liikmesriigi kohustus tagada ärisaladuse kaitse kohtumenetluses ja pärast kohtumenetluse lõppu, ei saa kõnealusest kohustusest järeldada, et kohane meede on just kriminaalvastutuse sätestamine. 13. Alternatiivina uue kuriteokoosseisu loomisele võiks kaaluda menetlusseadus(t)e täiendamist. Siinkohal väärib esiletoomist, et kriminaalmenetluse revisjoni tulemusena välja töötatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga plaanitaksegi muuta KrMS § 12 lg-t 5, nähes ette kohtu õiguse trahvida kohtumenetluse poolt, istungisaalis viibijat või andmete avaldajat kohtuistungi menetluse andmete avaldamise eest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-74-16, p-d 13 ja 19). 14. Eelnõu § 11 p-ga 2 muudetakse KarS § 377 pealkirja ja lõiget 1, sätestades vastutuse ärisaladuse ebaseadusliku saamise, kasutamise või avaldamise eest, kui rikkumisega saadud kasu või tekitatud kahju ületab kahtekümmend miinimumpäevamäära. Seletuskirja kohaselt kaotatakse kehtiva kuriteokoosseisu tunnuste hulgast äriline või kahju tekitamise eesmärk ja asendatakse see samamoodi nagu teiste intellektuaalomandivastaste kuritegude puhul koosseisus kirjeldatava tagajärjega, milleks on tingimus, et rikkumisega saadud kasu või tekitatud kahju ületab kahtekümmend miinimumpäevamäära.  Lisa 1 15. Vajalik on tähele panna, et juba 15. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seaduse (RT I 2007, 13, 69) eelnõu seletuskirjas mööndi, et ärisaladuse avaldamise ja kasutamisega tekitatud kahju (või kasu) tuvastamine on sageli keeruline või võimatu ning seetõttu on otstarbekam tegeleda kõnealuste küsimuste lahendamisega tsiviilkohtumenetluses. 16. Kohaseks ei saa pidada võrdlust intellektuaalse omandi vastu suunatud süütegudega. Sätestades KarS § 377 dispositsiooni selliselt, et edaspidi on tegemist tagajärjedeliktiga, tähendab see, et kriminaalmenetluses tuleb kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste sedastamiseks kindlaks teha minimaalselt kahtekümmend miinimumpäevamäära ületava kasu või kahju olemasolu. Arvestades aga käsitletava valdkonna komplitseeritust ja eripära, võib nende koosseisutunnuste tuvastamine nõuda menetlejalt põhjendamatult suurt ressurssi (nt vajadust määrata ekspertiis, kaasata asjatundja vmt). 17. Pidades silmas, et KarS § 377 puhul on tegemist teise astme kuriteoga ja kriminaliseeritud on käitumine, millest saadav kasu või kahju peab ületama minimaalselt kahtekümmend miinimumpäevamäära, ei saa selliseid tegusid vähemalt üldjuhul pidada raskeks. Seetõttu väärib kaalumist, kas selliste õigusrikkumiste uurimisele kuluv ressurss on mõistlikus tasakaalus vajadusega teo toimepannud isikut kriminaalkorras karistada. Kui jääda eelnõus pakutud lahenduse juurde, tasuks kaaluda võimalust, et süüteoga põhjustatud tagajärg peab ületama KarS § 121 p-s 1 nimetatud määra, s.o 4000 eurot. Kuivõrd eelnõus nähakse kannatanud isiku õiguste rikkumise vältimiseks ja lõpetamiseks ning kahju hüvitamiseks muu hulgas ette erinevad õiguskaitsevahendid , tuleks ühe võimalusena vaagida hoopis olemasoleva kuriteokoosseisu sõnastuse säilitamist kuriteo toimepanemise eesmärgi osas, vältimaks muudatusest tingitud tõendamisega kaasnevaid raskusi. 18. Eelnõu seletuskirjas tuleks eelnõu § 13 puhul (TsMS §-de 383 ja 391 muutmine) tuua näiteid, kes võivad osutuda kolmandateks isikuteks nimetatud sätete tähenduses. 19. TsMS §-s 391 võiks selguse huvides sätestada, et sättes nimetatud kahju all ei peeta silmas mitte ainult otsest varalist kahju, vaid ka saamata jäänud tulu. Seda mitte ainult ärisaladuste vaidlustega seonduvalt, vaid üldiselt. 20. Eelnõus asendatakse termin „kõlvatu konkurents“ terminiga „ebaaus konkurents“. Ebaausa konkurentsi mõiste kasutuselevõtu vastu ei ole iseenesest midagi, kuid kummastav on selle põhjendamine asjaoluga, et uuem sõnakasutus vastab paremini ingliskeelsele terminile. Lähtuda tuleks ikkagi eesti keele reeglitest ja olemasolevast sõnavarast.