Vastus isikuandmete kaitse seaduse eelnõu (616 SE) kohta

Lisa 1 Riigikohtu arvamus isikuandmete kaitse seaduse eelnõu 616 SE kohta Riigikohus saatis 20. detsembril 2017 ja 16. aprillil 2018 Justiitsministeeriumile seisukohad nii uue isikuandmete kaitse seaduse (IKS) eelnõu kui ka rakendusseaduse eelnõu kohta. Juhime tähelepanu sellele, et kahte eelnõu tuleks vaadata koos, eriti kohtute tegevust käsitlevas osas. Kuna üldmäärus jõustub peatselt ja rakendamiseks-üleminekuks on aega vähe, peaks eelnõu ja seletuskiri olema üheselt selged. Uue IKS-i eelnõu arvamuste tabelis (seletuskirja lisa 2) on Riigikohtu arvamuse p 1 kohta märgitud, et märkust IKS-i kohtumenetlusele laienemise kohta on arvestatud osaliselt ja seletuskirja täpsustatud. Riigikohtu arusaamist mööda on põhiprobleem jäänud samaks ja IKS ning üldmääruse kohaldatavus kohtumenetlustele on jätkuvalt ebaselge. Selgitused ja eelnõu muutmine ei ole ebaselgust kõrvaldanud. Uue IKS-i seletuskirjas (lk 7) on esmalt öeldud, et IKS ja üldmäärus kohalduvad süüteomenetlustele ja kohtumenetlustele menetlusseadustikes sätestatud erisustega. Seejärel on tõdetud, et kohtute õigusemõistmise funktsioon on IKS-i ja üldmääruse kohaldamisalast väljas. Teisalt ei loeta seletuskirja (lk 4) kohaselt kohtuid õigusemõistmise teostamisel põhiseaduslikuks institutsiooniks, millele eelnõu § 2 p 2 järgi IKS ei kohaldu. Eelnõu seletuskirjas (lk 21) selgitatakse EL-i määruse 2016/679 ülevõtmist IKS-i eelnõu 4. ptk-s. Eelnõu § 12 lg 2 järgi loetakse peatüki mõttes õiguskaitseasutuseks asutust, kes on pädev seaduse alusel süütegusid tõkestama, avastama, menetlema või karistusi täide viima. Menetlemise mõiste hõlmab seletuskirja järgi kohtueelse ja kohtuvälise süütegude menetlemise, sh süüdistuse esitamise kriminaalasjades (investigation, prosecution), välistatud on seega kohtumenetlus (õigusemõistmine). Eelnõu enda tekst seda (isegi mitte koosmõjus §-ga 2) paraku ei kajasta. Samas on süütegude menetlemine vastavas osas reguleeritud ka menetlusseadustes, mille puhul IKS ja üldmääruse kohaldumine sõltub menetlusseaduses ettenähtud eranditest. Mida see reaalselt tähendab, selgub alles võrdlusest menetlusseadustega. Selle koha pealt seletuskiri aga vaikib (reguleeritakse rakendusseadusega ja selgitatakse selle seletuskirjas?). Lisaks hõlmab seletuskirja lk 19 järgi süüteokaristuse täideviimise mõiste karistuse täitmisele pööramist, milles on oma roll ka maakohtutel (vt ka seletuskirja lk 21). Kas kohtu sellisele (olemuselt haldustegevusele?) laieneb siis eelnõu 5. ptk koos menetlusseadusest tulenevate võimalike erisustega? Rakendusseaduse eelnõule antud arvamuse p-s 2 toodud ettepanekus ütlesime, et menetlemise käigus, nt rakendusseaduse eelnõu seletuskirjas, või koos jõustumisega tuleks kohtutele anda selgitus. Selles selgituses võiks märkida, millised üld- (s.o IKS ja üldmäärus otsekohalduvana) ja eriseaduse (menetlusseadused) normid edaspidi süüteomenetlusele ja teistele kohtumenetlustele, sh nt kohtuotsuste avalikustamisele, kohalduvad.  Lisa 2 Riigikohtu arvamus isikuandmete kaitse seaduse eelnõu kohta Justiitsministeerium edastas Riigikohtule arvamuse avaldamiseks uue isikuandmete kaitse seaduse eelnõu. Riigikohus leiab, et seda eelnõu võib esitatud kujul üldiselt toetada. Järgnevalt on esitatud mõned täpsustavad Riigikohtu seisukohad. 1. Eelnõu näeb ette IKS-i laienemise kohtumenetlusele menetlusseadustikes sätestatud erisustega (§ 2 p 3). Samas puudub seletuskirjas selgitus, mida see koostoimes määruses 2016/679 sätestatuga tegelikkuses tähendab: millised on need eelnõus kavandatud IKS-i normid, mis kohtumenetlusele laieneks ja millised mitte, kas menetlusseadustikes sätestatu on kooskõlas määrusega (sh art 23 lg 1 p f ja lg 2), kas kõik vajalik on IKS-i eelnõus või menetlusseadustikes reguleeritud (nt kuidas on järgitud põhjenduspunktis 20 ette nähtud kohtusüsteemisisest järelevalvet). Riigikohtu arvates tuleks kohtusüsteemi sõltumatuse ja kohtumenetluse kaitseks realiseerida määruse 2016/679 art-ga 23 liikmesriigile ette nähtud õigus piirata määruse teatud artiklites sätestatud õiguste ja kohustuste ulatust. Need normid tuleks lülitada otse aga kõrgendatud häälteenamust eeldavatesse menetlusseadustikesse, mitte IKS-i eelnõusse, mis on nn lihtseadus. Seetõttu teeme ettepaneku jätta välja eelnõu § 2 p 3 ja sõnastada selle asemel sama paragrahvi lg 2 viisil, et: “Isikuandmete kaitse erisused õigusemõistmisel võrreldes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 2016/679 sätestatakse kohtumenetluse seadustikes.“ Eeltoodu haakub ka eelnõu 3. ptk-ga, mis sisaldab eriregulatsiooni isikuandmete töötlemise kohta seoses õiguskaitseasutuste tegevusega süütegude tõkestamisel, avastamisel, menetlemisel ja karistuste täideviimisel (hõlmab nii haldusorganeid kui ka kohtuid). Esiteks, süütegude menetlemist reguleerivate menetlusseadustes regulatsioon säilib, kusjuures menetlusseaduste muutmise või ülevaatamise vajadust seletuskirjas eraldi mainitud ega hinnatud ei ole. Kuna 3. ptk sisaldab mh isikuandmete töötlemise põhimõtteid (§ 19), siis tuleks olemasolevate menetlusseaduste regulatsioon üle vaadata IKS-s kui lihtseaduses sätestatud põhimõtete valguses. Teiseks, direktiiv 2016/680 sätestab kohtute osas üheselt, et see laieneb (teatud osas) põhimõtteliselt ka neile (põhjenduspunkt 80), kuid liikmesriigid võivad näiteks ette näha, et kui isikuandmed sisalduvad kohtuotsuses või kriminaalmenetluse käigus töödeldavas toimikus, teostatakse art-tes 13, 14 ja 16 osutatud õigusi vastavalt liikmesriigi õigusele (art 18, vt ka põhjenduspunktid 20 ja 49). Seletuskirjas puuduvad selgitused, kuivõrd kohtute tegevust puudutavas osas on menetlusseadustikud kooskõlas direktiiviga ja kas menetlusseadustike regulatsioon on piisav (vrd ka nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-58-16, p 10). 2. Eelnõuga muudetakse senist delikaatsete isikuandmete kategooriat, mida hakatakse nimetama isikuandmete eriliigiks. Juhime tähelepanu, et KarS § 1571 näeb kehtivas õiguses ette väärteokaristuse delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest. 3. Vähemalt esialgu tekitab praktikas probleeme asjaolu, et eelnõu § 9 lg-s 1 sätestatud kriteeriumid on äärmiselt laialt sõnastatud. Eelkõige jääb arusaamatuks, millal võib ajakirjanduse kontekstis pidada avalikku huvi ülekaalukaks. Teatud määral on see paratamatu, kuid vähemalt mingeid tüüpjuhtumeid tuleks üritada seaduse seletuskirjas kajastada. Seletuskirja kohaselt tuleb ajakirjanduslikul eesmärgil töötlemise korral iga töötlemistoimingu puhul eraldi hinnata, kas selleks on õigus kasutada erandeid. Eelnõu sõnastusest sellist kohustust välja ei loe. Seetõttu võiks kaaluda selles osas eelnõu § 9 täpsustamist. 4. Eelnõu seletuskirjas ei ole käsitletud eelnõu § 9 lg-te 3 ja 4 (vastavalt ka § 10 lg-te 2 ja 3) omavahelist suhet. Andmete töötlemine hõlmab ka avalikustamist. Seega kui isikul on õigus 1  Lisa 2 nõuda töötlemise lõpetamist, siis tuleb lõpetada ka avalikustamine. Tekib küsimus, kas eelnõu § 9 lg 3 on lg-s 4 viidatud juht, kui seadus sätestab teisiti. Viidatud sätete omavahelist suhet võiks seletuskirjas selgitada. 5. Eelnõu § 10 osas tuleb silmas pidada, et Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitles kohtuasjas nr 3-2-1-153-16 seni kehtinud IKS-i nõuete rikkumisest tulenevate eraõiguslike nõuete esitamist (vt kohtuotsuse p-d 21–26). Sealjuures viitas Riigikohus sellele, et isikuandmeteks IKS-i tähenduses võivad olla ka eraelulised seigad isiku vaba aja sisustamise või suhete kohta kolmandate isikutega. Uue määruse 2016/679 ja IKS jõustumist arvestades oleks asjakohane ka selgitada (nt seaduse seletuskirjas), kas Riigikohtu lahendis viidatud käsitlus kaitstavatest isikuandmetest on samasugune või kui laialt tuleks isikuandmeid IKS-i ja määruse 2016/679 mõttes mõista. See kehtib ka juhul, kui konkreetset elulooraamatu kirjutamise olukorda reguleerib edaspidi erisäte. 6. Eelnõu § 15 seletuskirja kohaselt võib töödelda vaid lepinguliste kohustuste rikkumist käsitlevaid andmeid. Selline erisus eelnõu sätte sõnastusest praegusel kujul ei tulene. Isegi kui see on tuletatav eelnõu § 15 lg 1 p-s 1 viidatud „õigustatud huvi“ nõudest ning lg 2 p-dest 3 ja 4, siis oleks õiguslikult selgem vastavalt ka lg 1 sõnastust täpsustada. Praegune sõnastus võimaldab laiemat tõlgendust. 7. Eelnõu § 16 lg 1 kontekstis oleks vähemalt seletuskirjas vaja selgitada, millises vormis peaks subjekti teavitama. Samuti võiks selgitada, milliseid kulusid võib pidada ebaproportsionaalseks ning millistel juhtudel võib jäädvustamist avalikustamise eesmärgil mõistlikult eeldada. Praktiliselt on tegemist olulise sättega, mistõttu tuleks seda ka rohkem selgitada. 8. Eelnõu seletuskiri räägib § 19 juures (p 3.3.2) näitena isikuandmete õigsuse põhimõttest olukorras, kus tunnistaja on andnud menetluses ütlusi. Seletuskiri avab küll õigluse mõiste isikuandmete töötlemisel, aga eelnõu § 19 p 1 sisaldab igavat ja mittemidagiütlevat tautoloogiat. 9. Eelnõu §-s 22 ei ole subjektina eristatud süüdimõistetuid kinnipeetavaid (nii vanglas kui ka arestimajas). Tuleks kaaluda kinnipeetavatele laienevate andmesubjekti õiguste (nt teabe saamise õiguse, andmesubjekti õiguste teostamise ja kaebeõiguse) ulatuse, korra ja piirangute täpsemat kindlaksmääramist seaduses. Ka seletuskiri vajaks vastavas osas täiendamist, saamaks selgust, milliseid (põhiseaduspäraseid) piiranguid võib kinnipeetavate õigustele seadusandja hinnangul seada, nt juurdepääs vangiregistrile ja seal sisalduvate andmete parandamise või kustutamise taotlemise õigus, kinnipeetava kohta koostatavates dokumentides (nt individuaalne täitmiskava, ennetähtaegse vabastamise või armuandmispalve kohta koostatavad materjalid jms) andmete parandamise või kustutamise taotlemine jne. 2  Lisa 3 Riigikohtu arvamus isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduse eelnõu kohta 1. Eelnõust jääb selgusetuks, mil määral EL määrust nr 2016/679 ja IKS-i kohaldatakse kohtumenetlusele. Eelnõu seletuskirjas kinnitatakse, et üldmäärus ei reguleeri põhiseaduslike institutsioonide tegevust nende põhiülesande täitmisel. Eelöeldu peaks seega kehtima ka kohtute kohta vähemalt õigusemõistmisel. Samas kavandatav IKS § 2 sätestaks, et „käesolevat seadust ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 2016/679 kohaldatakse: 1) süüteomenetlusele ja kohtumenetlusele menetlusseadustikes sätestatud erisustega;“ Kuigi seletuskirja lk-l 2 küll kinnitatakse, et muudetakse mh HKMS-i, eelnõu ise seda ette ei näe. Seletuskirjast ei selgu, kuivõrd IKS laieneb või ei laiene õigusemõistmisele, nt kas kohtulahendite avalikustamine on või ei ole õigusemõistmise osa. Ühest küljest võib TsMS ja HKMS vastavas osas muutmata jätmisest järeldada, et tegu on riigisisese õiguse küsimusega. Teisalt aga muudetakse KarRS-i, sätestades kustunud karistuste korral kohtulahendite nn puhastamise kohustuse (kavandatav KarRS § 352), ja KrMS-i (laienevad VTMS § 62 lg-st 2 tulenevalt ka väärteomenetlusele), mille tulemusel süüteomenetluses jõustunud otsused pseudonüümitakse. 2. Eelnõu seletuskirjas põhjendatakse rakendusseaduse vajadust sellega, et uus isikuandmete kaitse seadus (eelnõu kiidetud heaks VV-s 12.04.2018) koosmõjus isikuandmete kaitse üldmäärusega on liialt üldine, et detailsemal tasemel tagada seadusliku aluse põhimõtte korrektset järgimist. Seetõttu on vajalik avaliku võimu poolseks töötlemiseks ette näha täpsemad alused, eesmärgid ja isikuandmete töötlemise ulatus. Arvestades andmekaitsereformi mahukust ja riigisisest mõju ning arvamuse andmiseks jäetud lühikest tähtaega, on kahetsusväärne, et rakendusseaduse eelnõu on saadetud arvamuse andmiseks eraldi isikuandmete kaitse seaduse eelnõust. Uue IKS § 2 p 2 järgi kohaldatakse IKS ja isikuandmete kaitse üldmäärust süüteomenetlustele ja kohtumenetlustele menetlusseadustikes sätestatud erisustega. Nt üldmääruse art 18 (andmesubjekti õigused kriminaaluurimises ja -menetluses) lubab riigisiseselt ette näha, et kui isikuandmed sisalduvad kohtuotsuses, karistusregistris või kriminaaluurimise ja -menetluse käigus töödeldavas toimikus, teostatakse üldmääruse artiklites 13, 14 ja 16 osutatud õigusi vastavalt liikmesriigi õigusele. Uue IKS-i eelnõu vastavustabelis (seletuskirja lisa 1) on selle kohta vaid märge „reguleeritakse eriseaduse tasandil“. IKSRS eelnõu seletuskirjas selliseid erisusi selgesõnaliselt esile toodud ei ole. Kokkuvõtvalt teeme ettepaneku täiendada rakendusseaduse seletuskirja selgitusega, millised üld- ja eriseaduste normid edaspidi süüteomenetlusele kohalduvad, ja mitte piirduda üksnes eelnõus ettenähtud üksikmuudatuste põhjendustega. 3. Karistusregistri seadust täiendatakse eelnõus sättega, mille järgi tuleb teise füüsilise isiku karistusandmete saamiseks nimetada päringu põhjus ehk seadusest tulenev alus või päringu muu eesmärk. Eelnõust ega seletuskirjast aga ei tulene ühest vastust küsimusele, kas päringu eesmärgi väljatoomine on piisav andmete saamiseks või on registripidajal kohustus seda eesmärki ka hinnata. Kui ainuüksi eesmärgi nimetamisest ei piisa ning eesmärki tuleb hinnata, siis kes ja milliste kriteeriumite alusel seda teeb ning kuidas toimub sellise otsustuse vaidlustamine? Seletuskirjas üksnes tõdetakse, et kehtiv KarRS-i regulatsioon on vastuolus üldmääruse art-ga 10, kuna andmesubjekti õiguste ja vabaduste kaitsmiseks ei ole ette nähtud piisavaid kaitsemeetmeid selliste isikuandmete töötlemiseks ehk päringuid võib teha ka ilma  Lisa 3 põhjuseta ja et registripäringu eest tasu ettenägemine (eelnõu järgi ka suurendamine) ei välista põhjendamatute päringute saatmist karistusregistrisse. 4. Seoses karistusregistri arhiivi andmetele juurdepääsuga osutame Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. veebruari 2018. a määrusele kriminaalasjas nr 1-14-10087, kus käsitleti mh küsimust sellest, kas kohus tohib süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise või vabastamata jätmise põhjendamisel tugineda karistusregistri arhiiviandmetele. Määruse p-s 35 on juhitud tähelepanu sellele, et karistusregistri arhiivis olevate andmete kasutamise keeld on ennetähtaegse vabastamise menetluses reguleeritud mõnevõrra vastuoluliselt. Kui ennetähtaegsel vabastamisel ei ole arhiiviandmetel tulenevalt KarRS §-st 5 õiguslikku tähendust, nähtub KarRS § 20 lg 1 p-st 8, et vanglateenistusel on siiski õigus saada karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid kinnipeetava või kriminaalhooldusaluse kriminogeensete riskide hindamise eesmärgil, mida seetõttu kaudselt ennetähtaegse vabastamise hindamisel arvestatakse. Samuti tuleks kaaluda, kas alaealiste süüdimõistmisel ei peaks nende karistuse andmete (lõplik) kustutamine karistusregistri arhiivis olema lühema tähtajaga kui täiskasvanutel (kehtiva KarRS § 24 lg 6 teine lause). 5. Tulenevalt isikuandmete kaitse üldmääruse art-st 10 muudab eelnõu süüteomenetluste regulatsiooni (KrMS § 1691, § 3151 lg 1, § 349 lg 5 ja § 4081 lg 2; VTMS § 160 lg 7) kitsamaks osas, mis puudutab kohtuistungi aja, kohtulahendi kuulutamise ja kättesaadavaks tegemise aja, Riigikohtule esitatud kaebuse menetlusse võtmise või võtmata jätmise ning (süüdimõistva) kohtulahendi avalikustamist kohtu(te) veebilehel. Edaspidi ei avalikustata veebis süüdistatava ega süüdimõistetu nime, kohtuotsuse avalikustamisel tuleb see asendada initsiaalide või tähemärgiga, muul juhul ei kajastata nime mingilgi kujul. 6. Eelnõuga KrMS §-s 4081 tehtavat muudatust kohtu veebilehel avalikustatavas lahendis süüdistatava nime initsiaalide või tähemärgiga asendamiseks ei rakendata tagasiulatuvalt. KarRS §-s 352 nähakse ette rakendussäte. Seletuskirjas sisalduva selgituse järgi seisneb see endises korras, s.t et karistuse kustumisel saab esitada lahendi avalikustanud kohtule taotluse kohtulahendi isikuandmetest puhastamiseks. Eelnõus (KarRS § 352) on aga järgmine sõnastus: „Kuni 2018. aasta 1. detsembrini avalikustatud kohtulahendites või muudes registrisse kandmise aluseks olnud ametnike avalikustatud otsustes asendatakse isiku nimi initsiaalide või tähemärgiga pärast isiku karistusandmete kustutamist registrist.“ Teisisõnu ei näe rakendussäte ise ette andmesubjekti poolt esitatavat taotlust, vaid kohustus avalikustatud andmete kustutamiseks on kirja pandud automaatse järelmina. Samal ajal ei võimalda infosüsteemide ühildamatus automaatset asendamist pärast karistusandmete kustumist karistusregistris. Täiendavalt tuleb silmas pidada ning ka eelnõus ja/või seletuskirjas täpsustada, et avalikustamise all mõeldakse kehtivat KrMS § 4081, mis paneb kohustuse otsuse avalikustamiseks veebilehel. Seega saab ka avalikustamise lõpetamine puudutada vaid kohtu veebilehel avalikustamist, mitte muul moel (nt kohtuotsuse paberkandjal koopia väljastamine) avalikustatud lahendeid. 7. Olukorras, kus EL-i õigusest tulenevalt on süüdistatava isikuandmed nii enne süüteoasja avalikku arutamist (nt istungite ajakava), arutamise ajal kui ka lahendi jõustumisel seni kehtiva korraga võrreldes enam kaitset vajavad (paradigma muutus), tuleks ilmselt ümber mõtestada ka lahendi avalikustamisel isikuandmete kas initsiaalide või tähemärgiga asendamisel jäetud kaalutlusruum. Seetõttu võiks seletuskirjas kajastuda eelnõu väljatöötaja seisukoht, mis kaalutlusest lähtudes peaks valiku ühe või teise isikuandmete kaitse meetme kasuks  Lisa 3 otsustamisel tegema. Senine arusaam on olnud, et lähtuda tuleb eeskätt kannatanu ja tunnistajate isikuandmete kaitse vajadusest. 8. KrMS § 1691 (kohtuistungi toimumise aja avaldamine kohtu veebilehel) kontekstis avaldatakse seletuskirjas lühidalt arvamust, et kriminaalmenetluses süüdi mõistmata isiku andmete avalikustamine ei ole oluline kohtuistungi avalikkuse põhimõtte tagamiseks PS § 24 lõike 3 tähenduses. Viitega põhiseaduse kommenteeritud väljaandele nõustutakse, et üldjuhul on kohtuistungi avalikkuse põhimõtte tagamiseks nõutav (ja samas piisav), kui kohtusaali uksele või selle vahetusse lähedusse paigutatud teadetetahvlilt on võimalik leida vastavaks päevaks kavandatud kohtuistungite ajakava ning andmed kohtuistungi aja kohta on avaldatud kohtu veebilehel, mistõttu ei ole kohtuistungi avalikkuse põhimõtte tagamiseks vajalik lisaks kohtuistungi ajakavale ka süüdistatava nime avalikustamine. Süüdimõistvas kohtuotsuses süüdimõistetu isikuandmete initsiaalide või tähemärgiga asendamise muudatuse juures on välja toodud nende andmete tundlikkus ja häbimärgistav mõju ning võimalus saada karistusandmeid pärast otsuse jõustumist karistusregistrist. 9. Nõustudes põhimõtteliselt eeldusega, et isikuandmete riigipoolsete kaitsemeetmete rakendamine on välistatud olukorras, kus elektrooniliselt avalikustatud andmed väljuvad n-ö riigi kontrolli alt, puudub seletuskirjas igasugune analüüs – sh kohtuistungi avalikkuse ja kohtuotsuse avaliku kuulutamise põhimõtte valguses – ja selgitus selle kohta, kuidas mõjutab veebilehtedel süüdistatava ja süüdimõistetu isikuandmete kajastamise keeld nende andmete muul moel avalikuks tegemist enne avalikku kohtuistungit, avalikul kohtuistungil või pärast seda nt paberkandjal või suuliselt teavet edastades. Nt kas süüteoasjade kohtuistungite ajakavas, mis paigutatakse kohtusaali ukse taha, võib kajastada süüdistatava nime või millistest normidest lähtudes peab kohus otsustama jõustunud otsuse väljastamise lubatavuse ja ulatuse üle. 10. KarS §-s 1571, mis sätestab väärteokaristuse delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest, asendatakse tulenevalt isikuandmete kaitse üldmääruse art-st 9 ja õiguskaitseasutuste direktiivi art-st 10 mõiste „delikaatsed isikuandmed“ sõnadega „eriliiki isikuandmed“. Seletuskirjas tõdetakse, et sisult kattub uus termin sellega, mida nimetatakse kehtivas IKS-is delikaatseteks isikuandmeteks. Kehtiva IKS § 2 lg 4 p 8 järgi on delikaatsed isikuandmed andmed süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist, mida üldmääruse art 9 eriliiki isikuandmeteks siiski ei loe. Järelikult ei ole muudatus üksnes terminoloogiline. Samuti võiks kaaluda termini asendamist üksnes karistusnormi pealkirjas, avades sisu üldmääruse art 9 lg 1 kohaselt karistusnormi dispositsioonis. Seda põhjendab mh asjaolu, et mõistet ei ole riigisiseselt avatud ka uues IKS-i eelnõus. 11. Eelnõu § 6 kohaselt nimetab ATS § 1061 lg 1 alguses töötajat, kuigi puudutab nii töötajaid kui ka teenistujaid. 12. Kavandatav ATS § 1061 lg 2 p 2 sätestab teatavate arhiveeritud andmete kustutamise tähtajaks 1 aasta. Tuleks kaaluda, kas see on põhjendatud, arvestades, et samal ajal võib toimuda kohtuvaidlus, mis võib kauem aega võtta. 13. Eelnõu § 17 muudatused HMS § 7 kohta näevad ette, et haldusorgan võib haldusmenetluses haldusakti või toimingu tegemise eesmärgil töödelda isikuandmeid menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolude kohta, kui seadusega või seaduse alusel ei ole ette nähtud teisiti (eelnõu § 17 p 2). Esiteks on ebaselge, miks piirab säte seda vaid haldusakti andmise ja toimingu sooritamisega. Nii võib ka halduslepingu sõlmida füüsilise isikuga,  Lisa 3 kusjuures selleks võib olla vajalik isikuandmete töötlemine. Kuna haldusleping eeldab teoreetiliselt koordinatsioonilist suhet ja põhimõtteliselt võiks siin andmetöötluse õiguslikuks aluseks olla ka nõusolek, on Justiitsministeerium ise rõhutanud, et avalik-õiguslikus suhtes peaks eelistama seaduse alusel töötlemist nõusolekule (seletuskirja lk 7). Ka ei pruugi haldusleping olla võrdsete poolte vaheline õigussuhe. Teiseks on küsitav kitsendav klausel „asjas olulise tähendusega asjaolude kohta“. On mõistetav, et selle eesmärk on tagada minimaalsuse printsiibi järgimine. Samas võib see pahatahtlikkuse korral põhjustada eraldi põhjendamatuid vaidlusi – kas haldusorgan on jäänud isikuandmete töötlemisel üksnes „olulise tähendusega asjaolude“ piiresse. Ka võib see takistada asja õigeks lahendamiseks kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamist, kuna haldusorganid hakkavad võtma lähtekohaks, et pigem kogume tõendeid igaks juhuks vaidluse vältimiseks võimalikult vähe ning haldusmenetluse alguses ei pruugi ka ette olla teada (ex ante vaade), kas mingi asjaolu saab olema oluline lõppotsustuse tegemisel või mitte (ex post kontroll). 14. HMS § 7 lõiget 4 muudetakse nii, et haldusmenetluses tuleb järgida isikuandmete kaitse üldmäärust. Põhjendamatult on sättest täiesti välja jäetud viide isikuandmete kaitse seadusele (ja selle alusel antud õigusaktidele). 15. Eelnõu § 17 p 2 osas tuleb silmas pidada, et HMS § 7 lg 5 väljendid „seadusega“ ja „seaduse alusel“ on sisult samatähenduslikud. Ilmselt mõeldakse „seaduse alusel“ all seaduse alusel antud muid õigusakte. 16. Eelnõu § 21 sätestab kavandatavas ITDS § 152 lg-s 6, et eraõiguslikes ja avalik- õiguslikes suhetes võib andmekogu andmed võtta aluseks andmetena isiku tuvastamisel ja isikut tõendavate dokumentide väljaandmise ning kehtetuks tunnistamise kohta. On selge, et mistahes avaliku andmekogu avalikke andmeid võib õiguskäibes kasutada. Mida see säte sisuliselt soovib öelda? Kas seda, et andmekogu andmetel on õiguslik tähendus, nagu on öeldud kehtivas sama paragrahvi lõikes 3, või soovib ta pigem õiguslikku tähendust n-ö leevendada? Olukorras, kus mõnes seaduses on sõnaselgelt kirjas, et andmeil on „informatiivne ja statistiline tähendus“ (nt kavandatav KutS § 14 lg 4, PGS § 32 lg 6) või „õiguslik tähendus“ (nt kavandatav RavKS § 17 lg 5), jääb sättega öeldav ebaselgeks. 17. Eelnõu § 79 sätestaks kavandatavas RHS § 181 lg-s 5², et registris teostatud seisundit ja lepinguta lõpetatud seisundit kandvate riigihangete andmeid, vaidlustusmenetluse tulemuste andmeid ja digitaalseid riigihanke dokumente hoitakse registris tähtajatult. Kas on põhjendatud siin andmete, nt karistusandmete säilitamine tähtajatult olukorras, kus nt karistusregistris on karistusandmete säilitamine piiratum? 18. Eelnõu § 108 lg-d 2 ja 3 viitavad eelnõu § 90 p-le 16 ja § 74 p-le 9, mida eelnõu versioonis ei ole.  Riigikogu Teie 02.05.2018 nr 1-1/13-616/1 Põhiseaduskomisjon [email protected] Meie 14.05.2018 nr 6-6/18-19 Arvamuse andmine Täname võimaluse eest avaldada arvamust isikuandmete kaitse seaduse eelnõu (616 SE) kohta. Käesolevaga edastame arvamuse nimetatud eelnõule ja lisame juurde ka 20. detsembril 2017 Justiitsministeeriumile edastatud Riigikohtu arvamuse isikuandmete kaitse seaduse eelnõu kohta ja 16. aprillil 2018 edastatud Riigikohtu arvamuse isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduse eelnõu kohta. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andraš Tšitškan Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus isikuandmete kaitse seaduse eelnõu (616 SE) kohta Lisa 2: Riigikohtu arvamus isikuandmete kaitse seaduse eelnõu kohta Lisa 3: Riigikohtu arvamus isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduse eelnõu kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee