Arvamus Euroopa Komisjoni esitatud paketi „Uus kokkulepe tarbijatega“ kohta

Majandus- ja Teie 02.05.2018 nr 2-13/18-3805 Kommunikatsiooniministeerium [email protected] Meie 10.05.2018 nr 6-6/18-20 Arvamuse andmine Täname võimaluse eest avaldada arvamust Euroopa Komisjoni esitatud paketi „Uus kokkulepe tarbijatega“ kohta. Käesolevaga edastame arvamuse nimetatud eelnõule. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andraš Tšitškan Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus Euroopa Liidu tarbijatele suunatud uue kokkuleppe kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Riigikohtu arvamus Euroopa Liidu tarbijatele suunatud uue kokkuleppe kohta Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium edastas Riigikohtule arvamuse avaldamiseks Euroopa Komisjoni esitatud paketi „Uus kokkulepe tarbijatega“. „Uus kokkulepe tarbijatega“ sisaldab kahte Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu. Järgnevalt on toodud Riigikohtu märkused ja tähelepanekud Euroopa Komisjoni esitatud paketi ja direktiivide eelnõude kohta. 1) COM(2018) 184 – direktiivi eelnõu, mis reguleerib esindushagi esitamist tarbijate kollektiivsetes huvides (esindushagi direktiiv) a. Terminoloogia Direktiivis kasutatud terminoloogia ei ole Eesti kehtivast õigusest lähtudes järjepidev. Direktiiv käsitleb esindushagi esitamist, kusjuures hagi tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluses. Teisalt aga viitab direktiiv ettekirjutuste taotlemisele, ettekirjutused on Eesti õiguse järgi aga haldusaktid (HMS § 51). Direktiivis viidatud hagi tuleks ilmselt lahendada siiski tsiviilkohtumenetluses, millele viitab nii direktiivi art 6 lg 1 ja seal viidatud tsiviilõiguslikud meetmed, aga ka kehtiva tarbijakaitseseaduse § 19 lg 2 p 4. Tsiviilkohtumenetluses kohus ettekirjutusi ei tee, vaid lahendab kõik taotlused kas otsuse või määrusega. Sealjuures võib kohus ette näha, et kostja on kohustatud mingiks tegevuseks, või tuvastada tegevuse õigusvastasuse, nagu direktiiv ette näeb. Võimalik on terminoloogiline segadus lahendada direktiivi Eesti õigusesse ülevõtmisel, kuid soovitav oleks seda teha kohe. b. Pädeva asutuse määramise kriteeriumid Esindushagi direktiivi art 4 lg 1 kohaselt on üheks pädeva asutuse kriteeriumiks üksuse õigustatud huvi, et käesoleva direktiiviga hõlmatud liidu õigusnormide täitmine oleks tagatud (lit b). „Õigustatud huvi“ on väga laialt sisustatav ja võib tekitada liikmesriikide õigusesse ülevõtmisel siiski olulisi erinevusi direktiivi rakendamisel. Pigem võiks üheks kriteeriumiks pidada näiteks üksuse eesmärki tagada tarbijaõiguste järgimine. Sealjuures on art 5 lg-s 1 esitatud lisatingimus esindushagi esitamiseks, mille kohaselt peab üksuse põhieesmärkide ja liidu õigusest tulenevate õiguste vahel olema otsene seos. Sisuliselt seletabki viidatud tingimus art-s 4 esitatud õigustatud huvi kriteeriumit. Mõistlik oleks art 4 lg 1 sõnastust selles osas täpsustada. c. Esindushagi menetlemise reeglid Esindushagi direktiivi art 5 lg 2 viimase lause kohaselt ei või esindushagi esitajalt nõuda tõendite esitamist tarbijate tegeliku kaotuse või kahju kohta või kaupleja tahtlikkuse või hooletuse kohta. TsMS § 230 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse üldiste põhimõtete kohaselt on tegemist võistleva menetlusega ning mõlemad pooled peavad esitama tõendid oma väidete tõendamiseks. Isegi kui ettevõttele etteheidetav rikkumine ei eelda tegeliku kahju või kaupleja tahtlikkuse tõendamist, siis võib tavajuhul lõppeda tõendite esitamata jätmine hagi rahuldamata jätmisega, kuivõrd tõendamata jääb ka liidu õiguse rikkumine (nt ebaausa kaubandustava 1  Lisa 1 kasutamine). Seega peaks tõendite esitamise võimalus pädevale asutusele siiski jääma (direktiivi sõnastus seda ka ei välista) ning praktikas võibki osutuda see vajalikuks, isegi kui tõendite nõudmine on välistatud. d. Menetluse rahastamine Küsitav on art-s 7 esitatud lahendus, mille kohaselt peaks kohus konkreetse kohtuasja raames hindama pädeva asutuse kasutatud rahastamisallikaid. Pigem võiks rahastamine olla sarnane direktiivi art 4 lg-s 1 nimetatud tingimustega, mida hinnatakse pädevate üksuste nimekirja kandmisel. Kuigi võib esineda olukordi, kus üksusel on esindusõigus ainult konkreetses asjas (art 4 lg 2), siis on tegemist kohtule lisakohustusega, millega langeb konkreetse asja menetlemise efektiivsus. Kohus peab tsiviilasja raames tegelema eelkõige konkreetse rikkumise tuvastamisega ning kahju kõrvaldamiseks sobiva meetme rakendamisega. e. Kokkulepped Arusaamatuks jääb art 8 lg 1 viimase lause vajalikkus. Eesti kehtiva õiguse järgi (TsMS § 4 lg 4 ja § 430) ning ka direktiivi seletuskirja järgi (lk 15) on kohtul alati võimalik pooli kutsuda menetluses kokkulepet sõlmima ning poolte kompromiss kinnitada. Seega ei ole põhjust piirata sätet üksnes asjadele, mis ei ole kohtumenetluses. Kui eesmärk on luua võimalus siduva kokkuleppe saavutamiseks enne kohtumenetlust, siis vähemalt Eesti õiguses oleks sellise siduva kokkuleppe saavutamine kohtumenetlusväliselt problemaatiline. Pigem tuleks sellisel juhul anda kokkuleppe kinnitamise pädevus selleks määratud haldusasutusele. f. Lõplike otsuste mõju Eesti kehtiva õigusega ei ole kooskõlas lahendus, mille kohaselt rikkumise tuvastamine lõplikus kohtu või haldusasutuse otsuses loetakse hagi esitamisel vaieldamatult tuvastatuks (art 10 lg 1). TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on otsus siduv vaid menetlusosalistele, kuid mitte teistele isikutele, sh tarbijale, kes rikkumise tuvastamise menetluses ei osalenud. Lisaks on Riigikohus korduvalt viidanud, et teises asjas tehtud kohtulahend on vaid dokumentaalseks tõendiks (TsMS § 272 jj), mida tuleb koos teiste tõenditega hinnata (vt RKTKm nr 3-2-1-121-13, p 8; 3-2-1-146-16, p 9). Tsiviilkohtumenetluse seisukohalt tuleks eelistada lahendust, mille kohaselt on tegemist ümberlükatava eeldusega, nagu on praegu sätestatud direktiivi art 10 lg-s 2. 2  Lisa 1 2) COM(2018) 185 – direktiivi eelnõu, millega muudetakse direktiive 93/13/EMÜ (tarbijaid ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kohta), 98/6/EÜ (kaupade müügi- ja ühikuhinna avaldamise kohta), 2005/29/EÜ (ebaausate kaubandustavade kohta) ja 2011/83/EL (sidevahendi abil ja väljaspool äriruume tarbijaga sõlmitavate lepingute teatavate aspektide kohta), et kaasajastada EL-i tarbijakaitsereegleid ja tõhustada nende rakendamist a. Direktiiv 2005/29/EÜ (ebaausate kaubandustavade kohta) Direktiivi lisatava art 11a lg 1 kohaselt on liikmesriikidel kohustus tagada piisavad ja tõhusad meetmed direktiivi sätete järgimiseks. See aga jätab liikmesriikidele jätkuvalt väga laia tõlgendusruumi, mille tulemusel on tarbijatel erinevates riikides siiski erinev kaitse. Kuivõrd lõigetes 2 ja 3 on sätestatud miinimumnõuded, siis võib olla mõistlik nendega ka direktiivis piirduda. Eesti kehtivat õigust arvestades on küsitav direktiivis märgitu, mille kohaselt peaks tarbijale olema kättesaadavad nii lepingulised kui ka lepinguvälised õiguskaitsevahendid. VÕS § 1044 lg 2 järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist lepinguvälise kahjuna nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega üldjuhul, kui leping on sõlmitud, siis peaks kõik õiguskaitsevahendid olema lepingulised, isegi kui ettevõtja on rikkunud teavitamiskohustusi (nt tulenevalt VÕS §-st 14). Küsitav on samuti, milline lepinguväline kahju saab sellisel juhul üldse tarbijale tekkida ning milline selline kahju võiks olla hüvitatav, eelkõige arvestades Euroopa Liidu õigusest tulenevate normide kaitse eesmärki (vt VÕS § 1044 lg 2 teine lause). Seda tuleks direktiivi loomisel arvestada ning läbi mõelda, millised lepinguvälised nõuded võiksid üldse asjakohased olla, mis peaksid olema liikmesriikide õiguse järgi edaspidi lubatavad. b. Direktiiv 2011/83/EL (sidevahendi abil ja väljaspool äriruume tarbijaga sõlmitavate lepingute teatavate aspektide kohta), et kaasajastada EL-i tarbijakaitsereegleid ja tõhustada nende rakendamist Direktiivi täienduste kohaselt laiendatakse direktiivi kohaldamisala mittetasulistele lepingutele, kus kauplejale antakse üle töötlemiseks isikuandmed (art 2 p-d 16 ja 18 teine lause). Arvestades direktiivi artiklites 6 ja 7 sätestatud kohustusi, on küsitav, kas on asjakohane siiski kõikide kohustuste laiendamine sellistele mittetasulistele teenustele. Regulatsioon on välja töötatud tasulistele teenustele, vt nt art 6 lg 1 lit e, g, i, l jne. Seetõttu on äärmiselt küsitav, kas direktiivi regulatsioon tervikuna on mittetasuliste teenuste jaoks sobilik. Enamik direktiivist ei ole sisuliselt sellistele teenustele kohaldatav ning käsitleb konkreetselt teenuse tasu maksmisega seotud kohustusi. Samuti on küsitav taganemisregulatsiooni kohaldamine, kuivõrd sellised mittetasulised teenused on enamasti kestuslepingud. Võiks kaaluda loobumist lisatava art 6a lit a sätestatud kohustustest. Kaupleja kohustus esitada pakkumiste järjestamise peamised parameetrid tähendab tarbijale veel täiendavat informatsiooni, mis oma olemuselt on lisaks ka ebamäärane ja keerulist laadi. Kohustusliku 3  Lisa 1 info nimekiri on artiklit 6 arvestades niigi pikk ning sealjuures ei tohi infot edastada ka viitena (direktiivi põhjenduste p 19). See toob aga kaasa selle, et tarbija jõuab ja suudab kogu informatsiooniga veel vähem tutvuda. Ilmselt piisaks siinkohal sellest, kui kaupleja toob selgelt välja, kes on oma koha eest nimekirjas maksnud. 4