Keskkonnaministri määruse „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ eelnõu

Ministeeriumid Eesti Linnade Liit Eesti Maaomavalitsuste Liit 27.06.2017 nr 1-4/17/4630 Keskkonnaministri määruse „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ eelnõu Austatud menetlusosaline Esitame Teile kooskõlastamiseks ning valitsusasutustele ja erialaorganisatsioonidele arvamuse avaldamiseks keskkonnaministri määruse „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ eelnõu. Palume esitada märkused ja ettepanekud kümne tööpäeva jooksul eelnõu eelnõude infosüsteemi (EIS) esitamisest arvates. Eelnõu on seotud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seadusega, mis võeti Riigikogus vastu 19.06.2017. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Siim Kiisler Minister Lisad: 1) Eelnõu, 2) seletuskiri. Teadmiseks: riigiametid, maavalitsused, mõju hindamise ja planeerimise eksperdid, valitsusvälised organisatsioonid, vaba tahte lepingu partnerid. Birgit Parmas 626 2974, [email protected] Narva mnt 7a [email protected] Registrikood 70001231 15172 Tallinn www.envir.ee Telefon 626 2802  EELNÕU 14.06.2017 KESKKONNAMINISTER MÄÄRUS Tallinn 2017. a Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded Määrus kehtestatakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6¹ lõike 5 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala Käesoleva määrusega kehtestatakse keskkonnamõju hindamise eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded. § 2. Kavandatav tegevus Kavandatava tegevuse kirjeldamisel lähtub otsustaja: 1) tegevuse iseloomust ja mahust; 2) tegevuse seostest asjakohaste strateegiliste planeerimisdokumentidega ning lähipiirkonna praeguste ja planeeritavate tegevustega; 3) ressursside, sealhulgas loodusvarade, nagu maa, muld, pinnas, maavara, vesi ja looduslik mitmekesisus (näiteks loomastik ja taimestik), kasutamisest; 4) tegevuse energiakasutusest; 5) tegevusega kaasnevatest teguritest, nagu heide vette, pinnasesse, õhku, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus ja lõhn; 6) tekkivatest jäätmetest ning nende käitlemisest; 7) tegevusega kaasnevate avariiolukordade esinemise võimalikkusest (sealhulgas heite suurusest); 8) tegevuse seisukohast asjakohaste suurõnnetuste või katastroofide ohust, sealhulgas kliimamuutustest põhjustatud suurõnnetuste või katastroofide ohust teaduslike andmete alusel. § 3. Kavandatava tegevuse asukoht ja mõjutatav keskkond Kavandatava tegevuse asukoha ja eeldatavalt mõjutatava keskkonna kirjeldamisel lähtub otsustaja: 1) praegusest ja planeeritavast maakasutusest ning seal toimuvatest või planeeritavatest tegevustest; 2) alal esinevatest loodusvaradest, sealhulgas maa, muld, pinnas, maavara, vesi ja looduslik mitmekesisus, nende kättesaadavusest, kvaliteedist ja taastumisvõimest; 3) keskkonna vastupanuvõimest, mille hindamisel lähtutakse märgalade, jõeäärsete alade, jõesuudmete, randade ja kallaste, merekeskkonna, pinnavormide, maastike, metsade, Natura 2000 võrgustiku alade, kaitstavate loodusobjektide, alade, kus õigusaktidega kehtestatud nõudeid on ületatud või võidakse ületada, elanikkonna, tiheasutusega alade ning kultuuri- või arheoloogilise väärtusega alade vastupanuvõimest. 1 § 4. Hinnang keskkonnamõju olulisusele Käesoleva määruse §-de 2 ja 3 kohaste kirjelduste alusel hindab otsustaja, kas kavandataval tegevusel võib olla keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 31 lõikes 2 kirjeldatud otsene või kaudne oluline keskkonnamõju, arvestades: 1) mõju suurust; 2) mõjuala ulatust (näiteks geograafiline ala, tõenäoliselt mõjutatava elanikkonna suurus); 3) mõju ilmnemise tõenäosust; 4) mõju intensiivsust, kestust, sagedust ja pöörduvust; 5) mõju piiriülesust; 6) mõju Natura 2000 võrgustiku alale; 7) kavandatava tegevuse koosmõju muude asjakohaste käsil olevate või mõjualas planeeritavate tegevustega; 8) ebasoodsa mõju tõhusa ennetamise, vältimise, vähendamise ja leevendamise võimalusi. § 5. Eelhinnangu järeldus (1) Eelhinnang peab sisaldama käesoleva määruse §-de 2-4 alusel antud järeldust kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise vajalikkuse kohta koos põhjenduste kokkuvõttega. (2) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaseks järelduseks on kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata jätmine, esitatakse eelhinnangus põhjendatud juhul ettepanekud vajalikeks keskkonnameetmeteks. Siim Kiisler Minister Andres Talijärv Kantsler 2  Keskkonnaministri määruse „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus Keskkonnaministri määruse „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuete loetelu“ eelnõu (edaspidi eelnõukohane määrus) väljatöötamise tingis keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) muutmise seaduse eelnõu (edaspidi KeHJSi seaduseelnõu) väljatöötamine. Seaduseelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/52/EL1, millega muudetakse direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (edaspidi direktiiv 2014/52/EL). Määrus jõustub üldises korras. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/92/EL2 teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (edaspidi direktiiv 2011/92/EL) artikli 4 § 2 kohaselt teevad liikmesriigid II lisas loetletud projektide puhul kindlaks, kas keskkonnamõju hindamine (KMH) on vajalik või mitte. Direktiiv 2011/92/EL artikli 4 lõike 3 alusel võetakse arvesse direktiivi III lisas (edaspidi III lisa) kehtestatud valikutingimusi. Kehtivas KeHJSis on eelhinnangu kriteeriumid loetletud § 6 lõikes 3. Seaduseelnõu muudatusettepanekuga esitatakse § 61 lõikes 5 volitusnorm, mille järgi kehtestab eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded valdkonna eest vastutav minister (st keskkonnaminister) määrusega. Eelnõukohase määruse ja seletuskirja valmistasid ette Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna peaspetsialistid Birgit Parmas (tel 626 2974, [email protected]) ja Rainer Persidski (tel 626 2973, [email protected]). Õigusekspertiisi tegi Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna jurist Triin Nymann (tel 626 2927, [email protected]), keeletoimetaja oli õigusosakonna peaspetsialist Aili Sandre (tel 626 2953, [email protected]). Eelnõukohane määrus kehtestatakse KeHJSi § 61 lõike 5 alusel. Määruse eelnõu on seotud Riigikogus 19.06.2017 vastu võetud seaduse muudatusega3, millega võetakse Eesti õigusesse üle direktiiv 2014/52/EL. 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõukohane määrus on seotud keskkonnaministri määrusega „Keskkonnamõju hindamise aruandele esitatavad täpsustatud nõuded“. Määrustes kasutatavad mõisted ja põhimõtted on üles ehitatud selliselt, et KMH menetluse (eelhindamisest kuni KMH aruande koostamiseni) jooksul oleks arvesse võetud ja läbi kaalutud mõju eri valdkondadele. Sama loogikat on kasutatud ka direktiivis 2014/52/EL. 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/52/EL, millega muudetakse direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT L 124, 25.4.2014, lk 1–18). 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT L 26, 28.01.2012, lk 1–21). 3 Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/c68c9b31-19ae-4dcf-9cc5- 4a6220f1515b/Keskkonnam%C3%B5ju%20hindamise%20ja%20keskkonnajuhtimiss%C3%BCsteemi%20seadu se%20muutmise%20seaduse%20eeln%C3%B5u%20(415%20SE%20I). 1 Eelnõukohane määrus koosneb viiest paragrahvist. Eelhinnangu koostamisel lähtub otsustaja arendaja esitatud tegevusloa taotlusest, millele on lisatud ka KeHJSi § 6¹ lõike 1 kohane teave. Esitatav teave hõlmab tegevuse eesmärgi, oluliselt mõjutatavate keskkonnaelementide, eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju kirjeldust jne. Kehtiva KeHJSi § 6 lõike 3 kohaselt annab otsustaja eelhinnangu, lähtudes punktides 1–5 loetletud kriteeriumitest. KeHJSi § 6 lõige 3 tunnistatakse seaduseelnõu muudatusettepaneku kohaselt kehtetuks ning seal esitatud kriteeriumid integreeritakse eelnõukohasesse määrusesse. KeHJSist jäetakse välja konstruktsioon eelhinnangu/eelhindamise kriteeriumid, ja selle asemel kasutatakse väljendit eelhinnangu täpsustatud nõuded. Seda põhjusel, et määruse eelnõu kohases eelhinnangus käsitletavaid kõiki punkte ei saa käsitleda kriteeriumitena. Paragrahvis 1 sätestatakse määruse reguleerimisala, milleks on eelhinnangu sisu täpsustustatud nõuete kehtestamine. Eelhinnangu kohustuslikku ülesehitust (kajastatavate teemade järjekorda) ei määrata. Siiski on eelnõu paragrahvid järjestatud tavapärasest eelhinnangu loogilisest ülesehitusest lähtuvalt (kavandatav tegevus, selle asukoht ning mõjutatav keskkond, keskkonnamõju olulisuse hinnang) ning sama lähenemist on soovitatav praktikas otsustajatel (tegevusloa andjatel) eelhinnangu koostamisel ka järgida. Paragrahvis 2 sätestatakse nõuded kavandatava tegevuse kirjelduse kohta. Paragrahvis esitatud loetelu järgi peaks eelhinnangu andmisel kirjeldama kõiki nimetatud komponente. Tuleb arvestada, et vaid põhjaliku analüüsi ning tegevuse asukoha ja mõjutatava keskkonna kirjelduse tulemusel kujuneb terviklik hinnang, mis on aluseks õigete lõppjärelduste tegemiseks. Seetõttu on soovitav kõiki punktis loetletud teemasid kajastada kasvõi äranimetamise tasemel, et näiteks tegevus ei too kaasa õhuheidet vms. Kavandatava tegevuse kirjeldamisel saab lähteandmetena kasutada KeHJSi § 6¹ lõike 1 alusel arendaja esitatud teavet ning muud olemasolevat avalikku teavet, mida otsustaja omab või millele tal on juurdepääs (nt varem tehtud analoogsed mõju hindamised, kehtivaid keskkonnalubasid omavad objektid, seire tulemused, inventeerimised, registrid nagu keskkonnaregister, kultuurimälestiste register). Määrusestähistab kavandatav tegevus tegevusloa taotluses nimetatud tegevust ning planeeritav tegevus kõiki lähipiirkonnas tulevikus kavandatavaid tegevusi. Punkti 1 kohaselt tuleb eelhinnangus kirjeldada tegevuse iseloomu ja mahtu. Selle sättega võetakse üle III lisa punkti 1 alapunkt a. Tegevuse iseloomu kirjeldus on nõutav ka kehtiva KeHJSi § 6 lõike 3 kohaselt ning mahu nõue tuleneb direktiivist 2011/92/EL. Tegevuse kirjeldamisel peab välja tooma tegevuse erisused, iseloomulikud näitajad ning mahu (laiaulatuslik, väikesemahuline vmt). Punkti 2 kohaselt tuleb kavandatava tegevuse kirjeldamisel lähtuda seostest muude asjakohaste strateegiliste planeerimisdokumentidega ning lähipiirkonna praeguste ja planeeritavate tegevustega. Kirjeldus hõlmab seoseid, mis tulenevad kõikidest asjakohastest kehtestatud ja menetluses olevatest strateegilistest planeerimisdokumentidest (nt valdkondlikud arengukavad, erinevad planeeringud). Sätte eesmärk on eelkõige põhjendada, mil määral on kavandatava tegevuse asukoht ja tegevuse sisu ette nähtud strateegilistes planeerimisdokumentides ning mil määral see tegevus seostub praeguste ja planeeritavate tegevutega. Selle sättega võetakse üle III lisa punkti 1 alapunkt b. Punkti 3 kohaselt tuleb kavandatava tegevuse kirjeldamisel lähtuda ressursside, sealhulgas loodusvarade, nagu maa, muld, pinnas, maavara, vesi ja looduslik mitmekesisus (nt loomastik 2 ja taimestik), kasutamisest. Selle sättega võetakse üle III lisa punkti 1 alapunkt c. Olemuslikult on tegemist kehtiva KeHJSi § 6 lõike 3 punktiga 2, mille kohaselt tuleb hinnata tegevuse iseloomu, kaasa arvatud selle tehnoloogilist taset ja loodusvarade kasutamist. Ressurssideks on tegevuse elluviimiseks/käitamiseks vajalikud sisendid, nagu materjalid, ained ja looduslik mitmekesisus. Mõistet aine kasutatakse näiteks tööstusheite seaduses (edaspidi THS) ja kemikaaliseaduses (edaspidi KemS) ning mõistet materjal samuti THSis. Mõistet loodusvarad kasutatakse määruses läbivalt üldterminina, iseloomustamaks erinevaid keskkonnakomponente, mis hõlmavad nii litosfääri (maa, muld, pinnas, maavara), hüdrosfääri (vesi) kui ka biosfääri (looduslik mitmekesisus), ning nende omavahelisi seoseid. Mõiste maa kontekstis tuleb käsitleda näiteks linnade ja taristuobjektide arendamisega seonduvat (nt vahetult ehitise alla jääv ala, varem kasutuses mitteoleva maa kasutusele võtmine). Samuti tuleb hinnata, kas asustusalade laienemine on toimunud jätkusuutlikult. Kokkuvõttes on strateegiliseks eesmärgiks kestlik maakasutus. Eelhinnangu koostamisel saab mulla (inglise keeles soil) kui ressursi kasutamist kirjeldada orgaanilise aine kasutuse, erosiooni, tihenemise ja katmise kaudu. Orgaanilise aine ning erosiooni kontekstis on keskkonnaprobleemiks mulla uhtumine. Mulla tihenemise all mõistetakse mulla ning sellest sügavamal olevate kihtide tihenemist, katmise all aga püsivat katmist läbilaskmatu tehismaterjaliga (nt hoonete ning teede ehitus). Igal juhul kaasneb nende tegevustega teatud mullafunktsioonide (nt vee filtreerimine, põllumajanduslik tootmine) halvenemine või hoopis kadumine. Mulla kui uue elemendi lisamise vajadust on direktiivi 2014/52/EL põhjenduspunktis 9 selgitatud muu hulgas seoses Euroopa Komisjoni mullakaitse teemastrateegiaga (22.09.2006) ning vajadusega mulda kaitsta ja kestlikult kasutada. Kuna kehtiva KeHJSi § 6 lõike 3 punktis 3 kasutatakse mõistet pinnas, jätkatakse sama mõiste kasutamist ka eelnõukohases määruses. THSi § 9 lõikes 2 esitatud definitsiooni kohaselt on pinnas maakoore pindmine kiht, mis asub aluspõhja ja maapinna vahel, ning see koosneb mineraalide osakestest, orgaanilisest ainest, veest, õhust ja elusorganismidest. Mullakaitsenõuded on aga sätestatud maapõueseaduse §-s 44. Siinkohal on lähtekohaks järgmine põhimõtteline lähenemine: muld on maakoore pindmine kobe kiht (elu- ja toitekeskkond), pinnas aga maakoore pindmine horisont (setted ja kivimid, aga ka muld ja muud kihid). Kuigi direktiivi 2014/52/EL III lisa lõike 1 punkt c ei sisalda eraldiseisvalt elementi maavara, võetakse see kasutusele eelnõukohase määruse § 2 punktis 3, sest maapõueseaduse § 14 lõike 1 punkti 1 kohaselt on haldusorganil kohustus tagada maapõue seisundit ja kasutamist mõjutava tegevuse korral maavara kaevandamisväärsena säilimine juhul, kui ei ole tegemist maavara kaevandamisega, muul viisil looduslikust seisundist eemaldamise, kasutamise ega tarbimisega nimetatud seaduses või selle alusel lubatud ulatuses. Sama lõike punktide 2 ja 3 kohaselt tuleb tagada juurdepääs maavarale ning maavara majanduslikult otstarbekas ja säästlik kasutamine. Sellega tuleb arvestada tegevuslubade väljastamisel ning seega asjakohasel juhul ka KMHdes. Vee kui ressursi kirjeldamisel tuleb välja tuua tegevuseks vajalikud veekogused, mille põhjal saab hiljem järeldada, kas piirkonnas on olemas piisav põhja- ja/või pinnaveevaru. Termini looduslik mitmekesisus valikul on juhindutud keskkonnaseadustiku üldosa seadustiku (edaspidi KeÜS) terminoloogiast. Loodusliku mitmekesisuse kontseptsiooni käsitlemine 3 eelhinnangus saab toimuda sarnaselt praegusele praktikale eelkõige isendite tasandil (mõjualas olevad taimede ja loomade kirjeldamine). Punktiga 4 täpsustatakse sõnastust ning edaspidi peab kirjeldama energiamahukuse asemel energiakasutust. Energiakasutuse kirjeldamisel peaks välja tooma nii energiamahukuse kui ka energiatõhususe aspektid. Punkti 5 kohaselt tuleb kavandatava tegevuse kirjeldamisel lähtuda kaasnevatest teguritest, nagu heide vette, pinnasesse, õhku, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus ja lõhn. Selle sättega võetakse üle III lisa punkti 1 alapunkti e nõue kirjeldada kaasnevat saastet ja häiringuid. Olemuslikult on tegemist kehtiva KeHJSi § 6 lõike 3 punktiga 3. KeÜSi § 7 lõikes 1 on mõiste heide defineeritud kui õhku, vette või pinnasesse otseselt või kaudselt väljutatav aine, organism, energia, kiirgus, vibratsioon, soojus, valgus, lõhn või müra. Punkti 6 kohaselt tuleb kavandatava tegevuse kirjeldamisel lähtuda tekkivatest jäätmetest ning nende käitlemisest. Selle sättega võetakse üle III lisa punkti 1 alapunkt d. Olemuslikult on tegemist kehtiva KeHJSi § 6 lõike 3 punktis 2 kirjeldatud jäätmemahukusega ning KeHJSi § 6 lõike 3 punktis 3 kirjeldatud jäätmetekkega. Jäätmemahukus viitab aga kitsalt tekkivatele jäätmekogustele, pööramata tähelepanu nende käitlemisele. Riigi jäätmekava 2014–2020 peaeesmärk on jäätmekäitluse hierarhiat järgiv säästev jäätmehooldus ning sellest tulenevalt tuleb tegevuse kirjeldamisel lisaks jäätmekogusele ka iseloomustada nende käitlemist, et otsustaja saaks hinnata tegevuse vastavust riigi jäätmekava eesmärkidele (nt ressursitõhusus). Punkti 7 kohaselt tuleb kirjeldada kavandatava tegevusega kaasnevate avariiolukordade esinemise võimalikkust. Tegemist on olemasoleva KeHJSi § 6 lõike 3 punktiga 4, millele on lisatud täiend, et võimaluse korral peab kirjeldama ka avariiolukorra käigus tekkiva heite suurust. Heite suurust on võimalik hinnata eelkõige olukordades, kus on teada kasutatavate kemikaalide või naftasaaduste kogus, mis avarii korral võib näiteks laiali valguda ja põhjustada reostuse. Punkti 8 kohaselt tuleb kavandatava tegevuse kirjeldamisel lähtuda tegevuse seisukohast asjakohaste suurõnnetuste või katastroofide ohust, sealhulgas kliimamuutustest põhjustatud suurõnnetuste või katastroofide ohust teaduslike andmete alusel. Selle sättega võetakse üle III lisa punkti 1 alapunkt f. Nagu mitu muudki uut keskkonnateemat ja -elementi (loodusliku mitmekesisuse kaitse, kliimamuutused) integreeritakse direktiiviga 2014/52/EL eelhinnangusse ka suurõnnetuste ja katastroofide ohu kontseptsioon, et anda olulist lisainfot otsuste tegemisesse. Direktiivi põhjenduspunktis number 15 esitatud selgituse kohaselt avaldavad mõned tegevused oma tundlikkuse tõttu suurõnnetuste ja/või looduskatastroofide (nt üleujutused, meretaseme tõus või maavärinad) korral tõenäoliselt keskkonnale olulist kahjulikku mõju. Seetõttu on vajalik käsitleda suurõnnetuste ja/või looduskatastroofide esinemise riski, tegevuse tundlikkust nende korral ning võimalikke tagajärgi keskkonnale. Võimaliku suurõnnetuse või katastroofiga kaasneva olulise keskkonnamõju käsitlemine on seotud keskkonnariski hindamisega (riskianalüüs). Kuigi on olemas eraldiseisvad kontseptsioonid riskianalüüsi ning KMH kohta, on nendel instrumentidel ka suhteliselt suur ühisosa. Kõnealust teemat on käsitletud näiteks Keskkonnaministeeriumi vastavas juhendmaterjalis4. Üldjuhul ei ole eelhinnangu andmise hetkeks riskianalüüsid veel valminud ning seetõttu neid alusena ei saa kasutada, kuid kasutatavate kemikaalide/ainete ning tegevuse 4 Keskkonnariski hindamine: hindamiskäik ja ühildamine keskkonnamõju hindamisega (T. Põder, 2015), kättesaadav: http://www.envir.ee/sites/default/files/krh_kasiraamat_loplik.pdf. 4 asukoha põhjal on siiski võimalik anda üldine hinnang, kas võib kaasneda suurõnnetusi või katastroofe. Suurõnnetuste ja katastroofide tõenäosus võib olla väike, kuid nende negatiivsed tagajärjed võivad olla väga suured ning seda asjaolu peab arvestama KMH vajalikkuse kaalumisel. Näiteks kui eelhinnangu tulemusel jõutakse järeldusele, et võimaliku suurõnnetuse või katastroofi tagajärjel võib reostus põhjustada ulatusliku ebasoodsa mõju, siis on asjakohane algatada KMH. Tuleb rõhutada, et eelhinnangu andmisel peab kirjeldama vaid asjakohaseid suurõnnetusi või katastroofe (st mitte kõikvõimalikke n-ö väikeseid õnnetusjuhtumeid). Kontseptsiooni sisustamisel Eesti oludes on võimalik tugineda olemasolevatele õigusaktidele. KemSis on mõiste suurõnnetus defineeritud nii avamerel nafta- ja gaasiammutamisprotsesside kontekstis (§ 19) kui ka ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte peatükis. Viimasel juhul on suurõnnetus ettevõtte töö kontrolli alt väljumisest tingitud ohtliku kemikaali ulatuslik leke, tulekahju või plahvatus, mis kohe või tulevikus põhjustab raskeid tagajärgi inimese elule, tervisele või keskkonnale käitise sees või väljaspool seda ning mis on seotud ühe või mitme ohtliku kemikaaliga (§ 21 lõige 6). Samuti on KemSis defineeritud mõisted oht (ohtliku kemikaali või olukorra olemuslik omadus, mis võib põhjustada kahju inimese elule, tervisele või keskkonnale) ning risk (tagajärje ilmnemise tõenäosus teatud aja jooksul või teatud asjaolude korral). Jäätmeseaduse tähenduses on suurõnnetus tegevuskohal kaevandamisjäätmete käitlemise käigus tekkiv juhtum, mis kujutab otsekohe või aja jooksul tegevuskohal või mujal ilmnevat tõsist ohtu inimese tervisele või keskkonnale. Suurõnnetuse ohuga jäätmehoidla projekteerimisel, rajamisel, kasutamisel, hooldamisel, sulgemisel ning järelhooldamisel tuleb võtta vajalikke meetmeid, et vältida selliseid õnnetusi ja piirata nende kahjulikke tagajärgi inimese tervisele või keskkonnale, piiriülesed mõjud kaasa arvatud. Mõiste katastroof on defineeritud hädaolukorra seaduse § 13 lõikes 2 ning selle all mõistetakse suuremõõtmelist õnnetust või avariid või muud sellesarnase mõjuga sündmust (lisaks on punktides 1–4 esitatud täpsustused). KMH käsitlusalasse kuuluvatest tegevustest võikski esmajoones välja tuua ohtlikke kemikaale käitlevad ettevõtted, samas tuleb asjakohasel juhul käsitleda suurõnnetuse või katastroofidega seonduvat ka muudel juhtudel (nt üleujutusohuga seotud riskipiirkonnad). Paragrahvis 3 sätestatakse nõuded kavandatava tegevuse asukoha ja mõjutatava keskkonna kirjelduse kohta. Paragrahvis esitatud loetelu järgi peaks eelhinnangu andmisel kirjeldama kõiki nimetatud komponente. Tuleb arvestada, et vaid põhjaliku analüüsi ning tegevuse asukoha ja mõjutatava keskkonna kirjelduse tulemusel kujuneb terviklik hinnang, mis on aluseks õigete lõppjärelduste tegemiseks. Seetõttu on soovitav kõiki punktis loetletud teemasid kajastada kasvõi äranimetamise tasemel, et näiteks kuna kavandatava tegevuse lähipiirkonnas ei ole merd, siis merekeskkonna kirjeldamine ei ole asjakohane. Kirjeldamisel saab kasutada samu andmebaase, mida on nimetatud § 2 selgituses. Punkti 1 kohaselt lähtub otsustaja tegevuse asukoha ja eeldatavalt mõjutatava keskkonna kirjeldamisel olemasolevast ja planeeritavast maakasutusest ning seal toimuvatest või planeeritavatest tegevustest. Kirjeldamisel peab arvesse võtma nii kehtestatud kui ka menetluses olevaid planeeringuid, arengukavasid ning väljastatud/menetluses olevaid projekteerimistingimusi, ehituslubasid, keskkonnalubasid jne. Sisendi valik peaks lähtuma mõistlikkuse printsiibist ehk siis see, mis on asjakohane, peaks olema kajastatud. Selle sättega võetakse üle III lisa punkti 2 alapunkt a. Olemuslikult on tegemist kehtiva KeHJSi § 6 lõike 3 punktiga 2 – lähipiirkonna teiste tegevuste kirjeldus. Kuigi III lisa punkti 2 alapunkt a nõuab ainult heakskiidetud maakasutuse kirjeldust, on terviklikkuse huvides asjakohane esitada 5 eelhinnangus lisaks praegusele maakasutuse kirjeldusele ka planeeritavate maakasutuste ja tegevuste kirjeldus. Punkti 2 kohaselt lähtub otsustaja tegevuse asukoha ja eeldatavalt mõjutatava keskkonna kirjeldamisel alal esinevatest loodusvaradest, sealhulgas maa, muld, pinnas, maavara vesi ja looduslik mitmekesisus, nende olemasolust, kättesaadavusest, kvaliteedist ja taastumisest. Selle sättega võetakse üle III lisa punkti 2 alapunkt b. Kuigi direktiivi säte kasutab siinkohal ka täiendit maa-aluse osa, siis määruse normis kasutatakse terminit ala. Maa-aluse osa kasutamise hindamine on loodusvarade hindamise üks osa (nt maavara, pinnas). Punkt 2 on vormistatud samamoodi nagu eelnõukohase määruse § 2 punkt 3 (vt seletust ülalpool). Ühelt poolt on tähtis kirjeldada, milliseid ressursse kavandatav tegevus vajab (§ 2 p 3) ning teiselt poolt on tähtis teada olemasoleval alal ja kavandatava tegevuse mõjualas paiknevaid loodusvarasid (§ 3 p 2), et § 4 alusel hinnata kaasneva keskkonnamõju olulisust. Punkti 3 kohaselt lähtub otsustaja tegevuse asukoha ja eeldatavalt mõjutatava keskkonna kirjeldamisel keskkonna vastupanuvõimest, mille hindamisel lähtutakse märgalade, jõeäärsete alade, jõesuudmete, randade ja kallaste, merekeskkonna, pinnavormide, maastike, metsade, Natura 2000 võrgustiku alade, kaitstavate loodusobjektide, alade, kus õigusaktidega kehtestatud nõudeid on ületatud või võidakse ületada, elanikkonna, tiheasutusega alade ning kultuuri- või arheoloogilise väärtusega alade vastupanuvõimest. Selle sättega võetakse üle III lisa punkti 2 alapunkt c. Õigusaktidega kehtestatud nõuete ületamise korral on mõõtmised teostatud juba eelnevalt ning probleemne piirkond on tegevusloa andjale teada. Alad, kus elanikud on esitanud mitmeid kaebusi või näiteks Keskkonnainspektsioonil on menetlus pooleli ja mõõtmisi ei ole veel teostatud, on määratletud aladena, kus võidakse ületada õigusaktidega kehtestatud nõudeid. Võrreldes kehtiva normiga on lisandunud direktiiviga 2014/52/EL jõeäärsete alade, jõesuudmete ja merekeskkonna kirjeldamise nõue. Jõeäärsete alade ja jõesuudmete kirjeldamine on asjakohasel juhul vajalik, sest tegemist on suhteliselt tundlike aladega, mida on kerge eri tegevustega mõjutada. Merekeskkonna kirjeldamine hõlmab ka rannikuvööndite kirjeldamist. Rahandusministeeriumi eestvedamisel on alustatud mõiste tiheasustusala uue definitsiooni väljatöötamisega ning seoses sellega ei ole enam korrektne kasutada praegust mõistet maareformi seaduse tähenduses tiheasutusega alad. Paragrahvis 4 sätestatakse nõuded keskkonnamõju olulisuse hinnangule. Hinnang antakse lähtudes § 2 kohase kavandatava tegevuse ning § 3 kohase asukoha ja eeldatavalt mõjutatava keskkonna kirjeldustest, võttes arvesse mõju iseloomu ehk laadi (nt omadused, erisused, näitajad). Otsustaja hindab, kas kavandataval tegevusel võib olla KeHJS § 31 lõikes 2 kirjeldatud otsene või kaudne oluline keskkonnamõju. Mõju iseloom hõlmab ka mõju mitmekülgsust. Sättes on koos nii mõju karakteristikud kui ka näiteks mõju kindlatele objektidele (Natura alad, piiriülesus) ning samuti võimalikud ebasoodsa mõju tõhusa ennetamise, vältimise, vähendamise ja leevendamise võimalused. Mõju eri komponentide kasutamise eesmärk on kirjeldada võimalikku mõju, et saada tervikpilt, kas kavandatav tegevus võib kaasa tuua eeldatava olulise keskkonnamõju või mitte ja seega kas KMH algatamine on vajalik või mitte. Põhjaliku analüüsi ning tegevuse asukoha ja mõjutatava keskkonna kirjelduse tulemusel kujuneb terviklik hinnang, mis on aluseks lõppjärelduste tegemiseks. 6 Punkti 1 kohaselt tuleb hinnata mõju suurust. Tegemist on olemasoleva normiga – KeHJSi § 6 lõike 3 punkt 5. Mõju suurust iseloomustab mingi objekti tundlikkuse muutus. Näiteks kui müra mõju on võimalik iseloomustada kvantitatiivselt, siis koguste prognoosimise kontekstis tuleb arvestada ka kvalitatiivsete kirjeldustega (võrdlemisega). Punkti 2 kohaselt tuleb hinnata mõjuala ulatust (nt geograafiline ala, tõenäoliselt mõjutatava elanikkonna suurus). KeHJSi § 6 lõike 3 kohaselt peab hindama muu hulgas ka mõju ruumilist ulatust, kuid tulenevalt III lisa paragrahvi 3 punktist a on täpsustatud sätte sõnastust. Mõjuala ulatus näitab piirkonda, kus muutus toimub. Punkti 3 kohaselt peab hindama mõju ilmnemise tõenäosust, mis on kehtiva KeHJSi § 6 lõike 3 punkti 5 kohane nõue. Tõenäosuse hindamisel tuleb arvestada ka mõju eeldatava avaldumisega. Mõju tõenäosust saab hinnata statistiliselt (vaatlusandmed), eksperdihinnangu alusel või lähtuvalt mõju võimalikkusest. Mõju avaldumise eelduseks on tõenäosus, et mõju tekib – näiteks kas sündmus toimub kord kümne aasta jooksul või kord aastas. Sellest sõltuvad hinnangute järeldused (KMH algatamise vajalikkus). III lisa punkti 3 alapunkti d kohaselt tuleb täiendavalt hinnata projektiga tõenäoliselt avalduva mõju tugevust. Säte lisatakse eelnõukohase määruse punkti 4, selle järgi tuleb hinnata mõju intensiivsust (tugevust), kestvust, sagedust ja pöörduvust. Mõju kestvuse, sageduse ja pöörduvuse hindamise kohustus on kehtiva KeHJSi § 6 lõike 3 punkti 5 kohane säte. Punkti 5 kohaselt tuleb hinnata mõju piiriülesust. Piiriülesus on seotud mõju kandumisega/levimisega naaberriikide territooriumile (piiriülese keskkonnamõju hindamise erisus on sätestatud KeHJSi §-s 30). Punkti 6 kohaselt tuleb hinnata tegevuse mõju Natura 2000 võrgustiku alale. Tegemist on kehtiva KeHJSi § 6 lõike 3 punkti 41 kohase nõudega. KMH iseseisvaks aluseks on ka eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile. Eesti süsteemi järgi on KMH ning nn Natura hindamine omavahel integreeritud (ühine menetlus ehk keskkonnamõju ühtne hindamine – direktiivi 2014/52/EL artikli 2 lõike 3 neljas lause). Punkti 7 kohaselt tuleb hinnata kavandatava tegevuse koosmõju muude asjakohaste olemasolevate või mõjualas planeeritavate tegevustega. Selle sättega võetakse üle III lisa punkti 3 alapunkt g. Koosmõju hõlmab sünergilist (mõju võimendumine), antagonistlikku (mõju vähenemine) ja kumulatiivset mõju (liituv mõju). Konkreetse uue tegevuse kavandamisel tuleb arvestada juba asjakohaste olemasolevate/toimivate kui ka tulevaste tegevustega. Näiteks kui piirkonnas juba töötavad välisõhu saasteluba omavad ettevõtted, kuid plaanitakse juurde ehitada uusi sarnaseid objekte – selles kontekstis on põhjendatud ja vajalik kirjeldada eelhinnangus eri tegevuste võimalikku koosmõju. Sätte rakendamisel võib praktikas osutuda keeruliseks tegevuste piiritlemine (kuna see hõlmab mh ka planeeritavaid tegevusi), kuid tugineda tuleb olemasolevale ja avalikult kättesaadavale teabele. Punkti 8 kohaselt tuleb hinnata ebasoodsa mõju tõhusa ennetamise, vältimise, vähendamise ja leevendamise võimalusi. See säte on kooskõlas III lisa punkti 3 alapunktiga h. Sätet saab 7 rakendada eelkõige KMH algatamata jätmise otsuste korral (asjakohastel juhtudel), sest KMH algatamise korral määratakse keskkonnameetmed5 KMH aruandes. Paragrahv 5 koosneb kahest lõikest. Lõike 1 järgi peab eelhinnang sisaldama järeldust kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise vajalikkuse kohta koos põhjenduste kokkuvõttega. Eelhinnangu kokkuvõttes esitatakse eraldiseisvalt ning selgelt otsustaja kõik olulised lõppjäreldused (hinnangud, tulemused, seisukohad). Eelhinnangut tuleb täiendada peale seaduseelnõukohast KeHJS § 11 lg-s 22 toodud asjaomaste asutuste seisukohtade saamist. Sisse tuleb viia asjaomaste asutuste poolt tehtud märkused, mis on otsustaja seisukohast asjakohased. Asjaomaste asutuste märkustega mittearvestamise korral tuleb anda sellekohased selgitused. Seaduseelnõu kohaselt muudetakse KeHJSi § 11 lõiget 4 selliselt, et KMH algatamise või algatamata jätmise otsusele lisatakse sõna eelhinnang. Sel viisil on rõhuasetus kogu eelhinnangul koos kaalutluskäiguga. Eelhinnangu järeldust saab näiteks kasutada tegevusloa andmise/andmata jätmise haldusaktis või selle lisas , sest HMSi § 56 lõike 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Lõike 2 kohaselt esitatakse eelhinnangus põhjendatud juhul ettepanekud vajalikeks keskkonnameetmeteks, kui sama paragrahvi lõike 1 kohaseks järelduseks on kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata jätmine. Teatud juhtudel võib eelhinnangu tulemusel selguda, et eeldatavat olulist keskkonnamõju põhjustab vaid üks tegur – näiteks müranormide ületamine. Olukordades, kus on kohe teada ka müra leevendamise võimalused (nt müratõkke ehitus) ning puuduvad muud põhjused KMH algatamiseks, ei ole menetlusökonoomika printsiibist lähtuvalt põhjendatud KMHd täismahus menetleda. Sellistes olukordades on võimalik seada tegevusloale täiendavaid tingimusi, näiteks müra modelleerimine ning selle tulemusel asjakohaste leevendusmeetmete rakendamine. Normis kasutatav sõnastus ettepanekud vajalikeks keskkonnameetmeteks viitabki sellele, et sarnaselt kehtivale süsteemile määrab otsustaja asjakohased meetmed haldusaktis ehk tegevusloa andmise otsuses. 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele. Eelnõu on kooskõlas direktiiviga 2014/52/EL ning direktiiviga 2011/92/EL. Eelhinnangu miinimumnõuded on sätestatud artikli 4 lõikes 3 ning täpsustatud nõuded on loetletud III lisas. 4. Määruse mõju Määruse rakendamisega kaasnevate mõjude kohta võib kokkuvõtlikult väita, et kuna tegemist ei ole ulatuslike muudatustega, ei teki mõju hindamise osalistel (otsustaja, asjaomased asutused, arendaja) nendega kohanemisel raskusi (ka sihtrühmade kokkupuutumise sagedus võib märkimisväärselt varieeruda). Seetõttu on määruse mõju üldhinnang ebaoluline. Eelhinnangu sisunõuete ajakohastamine, täiendamine ning selgem esitamisviis (KeHJSis esitatud loetelu asemel eraldi määruses) on positiivse toimega kõikidele mõju hindamiste osalistele (otsustaja, arendaja, asjaomased asutused). Kokkuvõte avalduvast mõjust: 1) sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju – ebaoluline (mõju puudub); 2) mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele – ebaoluline (mõju puudub); 5 KeHJSi seaduseelnõu § 33 lg 1: „Keskkonnameetmed käesoleva jao tähenduses on kavandatava tegevuse elluviimisega kaasneva ebasoodsa keskkonnamõju ennetamise, vältimise, vähendamise ja leevendamise ning põhjendatud juhul heastamise meetmed. Keskkonnameetmete hulka loetakse ka keskkonnaseire.“ 8 3) mõju majandusele – ebaoluline. Eelhinnangu sisunõuete täpsustamine ei oma lisakulu arendajale. Tulenevalt KeHJSi seaduseelnõu muudatusettepanekust on edaspidi arendajal kohustus esitada koos tegevusloa taotlusega teave, mille sisu on kirjeldatud § 61 lõikes 1. Samas peaks kavandatav nõuete esitamise viis (n-ö kontrollnimekirja järgi lähenemine) lihtsustama eelhinnangu koostamist; 4) mõju elu- ja looduskeskkonnale – ebaoluline. Arvestades, et teatud eelhinnangu sisunõudeid ajakohastatakse ning lisatakse mõned uued nõuded, võib muudatustel eeldada teatud positiivset toimet. Näiteks tuleb edaspidi eelhinnangus põhjendatud juhul hinnata olulist keskkonnamõju suurõnnetuste või katastroofide korral – sellega laiendatakse KMH käsitlusala ning aruanne sisaldab rohkem asjakohast teavet (seda nii otsustaja kui ka teiste menetlusosaliste, sh asjaomaste asutuste, huvidest vaadatuna); 5) mõju regionaalarengule – ebaoluline (mõju puudub); 6) mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele – ebaoluline, sest põhimõtteliselt jätkatakse juba kehtiva süsteemiga (küll muudetakse nõuete esitamise viisi). Uue lähenemise abil muutub eelhinnangu ülesehitus osalistele paremini jälgitavaks. Otsustajate ning tinglikult ka menetluses osalevate asjaomaste asutuste töökoormus võib vähesel määral suureneda vahetult pärast eelnõukohase määruse jõustumist (n-ö uue lähenemise ning nõuetega harjumine). Samas peab arendaja esitama eelhindamise korral otsustajale miinimumteabe, mille alusel on otsustajal kergem eelhinnangut koostada. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevus, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud KeHJSi järgi on otsustaja kohustus koostada eelhinnang, mille kaudu jõutakse seisukohale, kas KMH algatamine on vajalik või mitte, ning esitada see seisukohade saamiseks asjaomastele asutustele. Määrusega kasutusele võetav lähenemine ei muuda eelhinnangu koostamise ega menetlemise korra põhimõtteid, vaid täpsustatakse ja laiendatakse eelhinnangu sisunõudeid. Lisaks võib välja tuua, et seadusemuudatus ei too kaasa KMHde arvu järsku tõusu (eelhinnangu koostamiseks arendaja esitatav täiendav teave ning eelhinnangu sisunõuete täiendamise tõttu KMHde arv pigem väheneb). Määruse rakendamine ei nõua täiendavaid kulutusi riigieelarvest. Määruse rakendamine ei too kaasa organisatsioonilisi muudatusi. Direktiivi 2014/52/EL üle võtva seaduseelnõu ning eelnõukohase määruse jõustumisega seonduvalt on Keskkonnaministeeriumil kavas ajakohastada KMH juhendmaterjalid ning koolitada mõju hindamise osalisi. Samuti on Keskkonnaministeeriumi tellimusel koostamisel KMH käsiraamat (valmistähtaeg 2017. aasta juuni), mis muu hulgas käsitleb põhjalikult KMH algatamise protsessi (KMH vajalikkuse väljaselgitamine), teatud määral ka direktiivi 2014/52/EL III lisa põhimõttelisi nõudeid ja täiendusi. Määruse rakendamise eeldatav tulu on kõige laiemas kontekstis seotud KMH algatamise ja algatamata jätmise otsuste kvaliteedi paranemisega. KMH vajalikkuse kaalutlemine muutub laiapõhjalisemaks ja argumenteeritumaks, kui laiendatakse ja ajakohastatakse nõudeid. See omakorda toob kaasa, et algatatakse vaid põhjendatud KMHsid. Mõju hindamise põhiline eesmärk on eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju väljaselgitamine, hindamine, vältimine ja leevendamine, mitte tegevuse elluviimise tulemusena selle tagajärgede likvideerimine. Sellele aitab kaasa eelhinnangu sisunõuete ajakohastamine ning eraldi määrusega kehtestamine. 9 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras. 7. Eelnõu kooskõlastamine Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumidele ning Eesti Maaomavalitsuste Liidule ja Eesti Linnade Liidule. Arvamuse avaldamiseks saadetakse eelnõu valitsusasutustele, maavalitsustele, Eesti Tööandjate Keskliidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, MTÜ-le Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing, MTÜ-le Eesti Planeerijate Ühing, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale ning teistele valitsusvälistele organisatsioonidele ja erialaliitudele. Samuti saadetakse eelnõu Keskkonnaministeeriumi vaba tahte lepingu partneritele. 10