Eesti seisukohad finantsasutuste klientide andmete jagamise ja makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekute kohta

EELNÕU VABARIIGI VALITSUS ISTUNGI PROTOKOLL Tallinn, Stenbocki maja november 2023 nr Päevakorrapunkt nr Eesti seisukohad finantsasutuste klientide andmete jagamise ja makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekute kohta 1. Kiita heaks seisukohad järgmiste Euroopa Komisjoni poolt algatatud õigusaktide kohta: - Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus finantsandmetele juurdepääsu raamistiku kohta ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 1095/2010 ja (EL) 2022/2554 (KOM (2023) 360) (edaspidi finantsasutuste klientide andmete jagamise ettepanek); - Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv makseteenuste ja e-raha teenuste kohta siseturul, direktiivi 98/26/EC muutmise ning direktiivide 2015/2366/EU and 2009/110/EC kehtetuks tunnistamise kohta (COM(2023) 366) ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus makseteenuste kohta siseturul ja määruse (EU) No 1093/2010 kehtetuks tunnistamise kohta (COM(2023) 367) (edaspidi mõlemad kokku makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanek). Finantsasutuste klientide andmete jagamise ettepanek 1.1. Toetame finantsasutuste klientide andmete jagamise ettepaneku eesmärke, kuna see peaks suurendama finantsinnovatsiooni ning tagama finantsasutuste klientidele suurema finantstoodete valiku, kergendama toodete omavahelist võrdlemist (näiteks laenutingimuste) ja samuti soodustama nende toodete vahetamist. Pooldame eelkõige seda, et ettepanekuga antakse klientidele kontroll oma andmete jagamise üle. Samuti toetame kolmandatele isikutele efektiivsema ligipääsu andmist finantsasutuste klientide andmetele, kui selline andmete (edasi)jagamine toimub selgelt kliendi loal ja huvides. 1.2. Üldiselt toetame ettepanekus toodud kohaldamisala määratlust, samuti uut tüüpi järelevalvesubjekti (andmete vahendaja) määratlemist EL õiguses, et oleks tagatud jagatavate andmete turvalisus ja vastutustundlik kasutamine. Samas peame määruse kohaldamisala osas vajalikuks täpsustada järgmisi aspekte: 1) kuidas kohaldatakse määrust kolmandate riikide klientide ning andmete edastamisele kolmandate riikide andmekasutajatele; 2) määrust ei peaks kohaldama isikutele, kes koondavad tarbija krediidivõimelisuse kohta teavet (positiivsed krediidiregistrid). 1.3. Toetame määrusega ette nähtavat kohustust võimaldada finantsasutuste vahelist kliendi andmete jagamist, kui klient on oma andmete jagamiseks eelneva loa andnud. Nõustume määruses tooduga, mille järgi rakenduvad andmekasutajale täiendavad kohustused, et oleks tagatud andmete eesmärgipärane kasutamine. Samuti toetame kohustust pidada kinni ärisaladuste konfidentsiaalsusele ja intellektuaalomandile kohalduvatest nõuetest. Samas peame oluliseks, et täpsustada tuleks seda, kuidas hakkab toimima andmete n-ö edasijagamine, kliendi loa tagasivõtmise mehhanismid ning sellele järgnev kliendi andmete kasutamine. Samuti peame oluliseks, et kui klient ei anna luba tema andmete jagamiseks, siis temale ei kohaldataks kehvemaid tingimusi võrreldes nende klientidega, kes asjaomase loa on andnud. 1 1.4. Peame oluliseks, et finantsasutuste klientide andmete jagamise kavadele oleks kehtestatud tehnilised standardid, mis tagaksid määruse ühetaolise rakendamise ning erinevate kavade omavahel ühildumise. Samuti peame oluliseks, et kohustusega liituda andmete jagamise kavaga ei takistataks innovatsiooni ega tekitataks põhjendamatut halduskoormust finantsasutustele. Makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanek 1.5. Üldiselt toetame makseteenuste määruse ettepanekus sätestatud kohaldamisala ja mõistete täpsustamist. Toetame spetsiifiliste makseinstrumentide erandi kitsendamist, sest olemasolev reeglistik võimaldab erandit ära kasutada neil teenusepakkujatel, kelle tegevus on tegelikult üsna laiahaardeline. Pooldame üldiselt ka nn kaubandusagentidele ettenähtud erandi täpsustamist. Seda tuleks teha viisil, mis ei too kaasa ebasoovitavaid mõjusid, näiteks igasuguste jagamisteenuste platvormide allutamist käesolevate ettepanekute nõuete alla. Leiame siiski, et paljud mõisted ei ole jätkuvalt määratletud piisavalt selgelt ning võimaldavad mitmeti tõlgendamist. Näiteks määruse ettepanekus esitatud definitsioon maksekonto kohta jätab lahtiseks, kas krediitkaardikonto on käsitatav maksekontona. 1.6. Toetame määruse ettepanekus välja pakutud lahendust, mille kohaselt kohaldatakse lisatasude võtmise keeldu kõigi kreedit- ja otsekorralduste suhtes, mis loob makseteenuse pakkujatele ja makseteenuse kasutajatele läbipaistvama hinnakujunduse. Samuti toetame nõudeid, mis näevad ette täiendava teabe esitamise kohustuse sularaha väljavõtmisel, väikese väärtusega makseinstrumentide ja e-raha puhul ning samuti ühekordsete maksete ning raamlepingutega hõlmatud maksete osas. Samuti toetame uue nõudena makseteenuse pakkujale kehtestatud kohustust esitada makseteenuse kasutajale (kliendile) hinnanguline aeg, mille jooksul saavad väljaspool ELi asuva makse saaja makseteenuse pakkujad rahalised vahendid üle kantud. 1.7. Toetame määruse muutmise ettepanekus ettenähtud väiksemate makseteenuse pakkujate (makseasutuste ja e-raha asutuste) juurdepääsu nn suurtele raha makse- ja arveldussüsteemidele. Samuti toetame määruse ettepanekus toodud eesmärki võimaldada makseasutustele ja e-raha asutustele juurdepääs maksekontole krediidiasutuses. See loob makseasutustele ja e-raha asutustele võrdsemad võimalused turul krediidiasutustega konkureerimiseks, kui mõlemad osutavad võrreldavaid makseteenuseid. Samas peavad sel juhul makseasutuste ja e-raha asutuste osalemisega seotud riskid olema adekvaatselt maandatud ja tagatud peab olema maksesüsteemide turvaline ja tõrgeteta toimine. Lisaks ei tohi makseasutuste ja e-raha asutuste juurdepääs takistada maksesüsteemide tõrgeteta toimimist ega tuua otseliikmetele (krediidiasutustele) kaasa ebaproportsionaalseid kohustusi ja kulusid. 1.8. Toetame üldiselt määruse ettepanekuga makseteenuse pakkujale seatud kohustust kontrollida makse algatamisel maksja esitatud makse saaja kordumatu tunnuse (üldjuhul kontonumbri) ja nime vastavust ning nõuet, et mittevastavuse korral peab makseteenuse pakkuja maksjat lahknevusest teavitama. Leiame, et määruses peaks olema üheselt selge, et selline kontroll on kliendi jaoks tasuta. Samuti tuleb makseteenuse pakkujatele anda eelnimetatud kohustuse täitmise rakendamiseks piisavalt aega, sest kontrollimise kohustuse täitmise eelduseks on Euroopa Liidu üleselt toimiva lahenduse väljaarendamine ja kasutusele võtmine. 1.9. Toetame üldiselt määruse ettepanekuga täiendatud ja kõrgendatud nõuete ettenägemist makseteenustega seotud pettuste ennetamiseks ja vastavate olukordade sujuvaks lahendamiseks ning tugeva autentimise osas vastavate nõuete täpsustamist ja täiendamist. Leiame, et klientide järjepidev teavitamine ohtudest seoses võimalike pettustega, ebatavaliste tehingute jälgimine ja jälgimisprotsessi efektiivsemaks muutmine on pettuste tuvastamisel ja ennetamisel esmatähtis. Näeme aga, et määruse ettepaneku kohane makseteenuse pakkuja kohustus hüvitada kliendile manipuleerimise abil toime pandud pettustega tekitatud kahju olukorras, kus pettur esitleb kliendile end kui pangatöötajat ei ole mõistlik ja võib vastupidiselt hoopis soodustada pettusi. 2  Lisaks pooldame seda, et määruse ettepaneku kohaselt tuleb makseteenuste osutamisega seotud pettusandmete kohta esitada teavet ja statistikat finantsjärelevalve asutustele, kuid leiame, et vastav tehniline formaat võiks jääda iga liikmesriigi enda otsustada sõltuvalt sellest, mis on konkreetse teenuste osutajate segmendi jaoks lihtsam ja odavam. Tugeva autentimise nõuete täpsustamine ja täiendamine peaks olema kooskõlas Eestis täna kasutusel olevate autentimise võimalustega (ID kaart, mobiili ID) ja on oluline, et lõppkokkulepe EL tasandil neid ei kahjustaks. 1.10. Toetame üldiselt seda, et e-raha asutuste suhtes nõudeid muudetakse ja neile kohaldatakse sama regulatsiooni nagu makseasutustele ehk edaspidi käsitatakse ka e-raha asutusi makseasutusena (nt on viidud täielikku vastavusse tegevusloa taotlemise protseduur). Oleme aga seisukohal, et kuna e-raha teenused võivad olemuslikult erineda makseteenustest ja nendega kaasnevad ka erinevad riskid, siis tuleks direktiivi ettepanekus täpsustada, kuidas konkreetsemalt eristada e-raha teenuseid makseteenustest. 1.11. Peame oluliseks sularaha kättesaadavuse alternatiivsete võimaluste suurendamist ja sellega seonduvat õigusselgust. Sularaha väljamaksmine jaemüügikohtades ilma ostu sooritamata suurendab kahtlemata sularaha kättesaadavust, kuid ei tohiks tekitada olukorda, kus jaemüüjad peaksid hakkama taotlema makseasutuse tegevusluba. Leiame, et vastav makseteenuste direktiivi sõnastus peaks võimaldama kaupmeestel väljastada sularaha ostu sooritamata suuremas summas kui 50 eurot ja võimaldama kaupmeestel rahapesu ja terrorismi rahastamise meetmete kohaldamisel tugineda makseteenuse pakkuja andmetele. Leiame, et vajab täpsustamist kõnealuse summa väljavõtmise nn tiheduse osas, kuna sularaha väljavõtmiste kordadel ei ole piirangut. Peame vajalikuks, et direktiiv reguleeriks, kas sellist teenust pakkuvatel jaemüüjatel oleks pädeva asutuse teavitamise või registreerimise kohustus. 1.12. Toetame üldiselt sularahaautomaatide (ATM-de) käitajatele vastavate nõuete seadmist. Siiski tuleks ATM-de käitajate suhtes ette näha täiendavate nõuete kehtestamist (registreerimise asemel tegevusloa kohustust) ja selgesõnaliselt tehinguseiremehhanismide kohaldamise kohustust asjakohases ulatuses ning pettuste kohta finantsjärelevalveasutusele andmete esitamise kohustust. Arvestades ATM vahendusel osutatavate sularaha sisse- ja väljamakse teenuste olulisust, toetame lähenemist, et need peavad alluma järelevalvele ja olema seotud tegevusloa taotlemise kohustusega. 1.13. Saame üldiselt makseteenuse regulatsiooni muutmise ettepanekuga nõustuda. Samas leiame, et ei ole proportsionaalne kehtestada otsekohalduva määrusega reeglid, mis puudutavad eelkõige tarbijate õigusi. See ei võimaldaks võtta piisavalt arvesse liikmesriikides väljakujunenud riigisiseseid sätteid lepinguõiguse valdkonnas ja võib moonutada liikmesriikide õigussüsteemi struktuuri. Eelistame nende nõuete ettenägemist direktiivis (kasvõi osaliselt), et mitte liigselt sekkuda liikmesriikide lepinguõigusesse, mis mh liikmesriigiti oluliselt erineb ajaloolistel põhjustel. 1.14. Pooldame seda, et teatud makseasutuste puhul, kes osutavad lihtsamaid makseteenuseid (kontoteabe- või makse algatamise teenus) loobutakse kapitalinõudest, mis asendatakse kas kindlustuse või garantiiga. Peame vajalikuks, et direktiiv sätestaks ka selle, kuidas see rakendub e-raha teenuseid osutavale makseasutusele, kui ta osutab e-raha väljastamisega mitteseotuid kontoteabe- või makse algatamise teenuseid. Üldiselt toetame määruse ettepanekus kontoteabe teenuse ja makse algatamise teenuse pakkujatele ette nähtud võimalust saada juurdepääs maksekontodele ja nende andmetele, mis muuhulgas tagab andmete töötlemise turvalisuse ning annab kasutajatele parema teenuse kvaliteedi ja kasutajamugavuse. Peame seejuures oluliseks, et spetsiaalse liidese ülevalpidamine ei tohi olla kontot haldavate makseteenuse pakkujate puhul ebaproportsionaalselt koormav. Ühised seisukohad finantsasutuste klientide andmete jagamise ja makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekute kohta 3 1.15. Leiame, et üldiselt järgivad ettepanekud finantsasutuste klientide andmetele juurdepääsu osas ja makseteenuste pakkumisel isikuandmete kaitse üldmääruse eesmärke ja sätteid. Siiski peame vajalikuks, et makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekus tuleks täpsustada makseteenuse pakkujate vastavaid kohustusi ning sätestada andmesubjektidele selgemad kaitsemeetmed, eelkõige seoses tehinguseiremehhanismidega ja pettuste kohta käivate andmete jagamisega. Finantsasutuste klientide andmete jagamise ettepanekus tuleks täpsustada seda, milliste andmete vahetamisele määrus on suunatud, st mida mõeldakse „kliendi“ ja „kliendiandmete“ mõistete all ning millised andmed kuuluvad määruse kohaldamisalasse. Samuti vajavad täpsustamist määruses sisalduvad „konto“ ja „laenu“ mõisted. Sellega seonduvalt tuleks eelnimetatud andmete jagamise ettepanekus täpsustada, kuidas suhestuvad omavahel isikuandmete kaitse üldmäärus ja eelnimetatud andmetele juurdepääsu määrus. Ka toetame andmete kättesaadavaks tegemist standardiseeritud kujul ning turvalisel viisil, samuti kohustust rakendada tööriista, mis võimaldab kliendil näha kõiki isikuid, kelle kohta klient on andnud loa oma andmete edastamiseks (nn lubade töölaud (dashboard)). Samuti peame oluliseks, et ettepanekutes oleks täpsemalt reguleeritud nii andmete säilitamisele ja jagamisele kui ka lubade töölauale kohaldatavad tehnilised nõuded, et oleks tagatud määruse ühetaoline rakendamine ning ebamõistlike kulutuste vältimine määruse kohaldamisalasse kuuluvate teenusepakkujate poolt. 1.16. Toetame üldiselt ettepanekutes ette nähtud järelevalve sätteid ning vastavale asutusele antavaid õigusi ja volitusi. Samas leiame, et ettepanekutes tuleks vältida vahetuid vastutuse kohaldamise aluseid ning liikmesriikidele tuleks jätta võimalikult ulatuslik paindlikkus sobitada trahvinormid oma olemasolevasse sanktsioonisüsteemi. Lisaks ei peaks suured trahvid kohalduma kõikide rikkumiste korral. Muuhulgas me ei poolda füüsilistele isikutele trahvide ette nägemist. 1.17. Toetame üldiselt ettepanekutes ettenähtud uute nõuete rakendamise perioode. Samas leiame, et erandina sätestatud üleminekuaeg finantsasutuste klientide andmete jagamise kavade ülesseadmiseks ja nendega liitumiseks võiks olla pikem kui välja pakutud 18 kuud, et võimaldada piisavat aega tehniliste standardite väljatöötamiseks ning turuosalistele nende rakendamiseks. Lisaks oleme seisukohal, et arvelduste lõplikkuse direktiivi muudatuste ülevõtmise kuue kuuline tähtaeg ei ole piisav aeg vajalike õigus- ja haldusnormide vastuvõtmiseks. Leiame, et kõnealune tähtaeg võiks olla 12 kuud. 2. Eesti esindajatel väljendada ülaltoodud seisukohti Euroopa Liidu Nõukogu erinevatel tasanditel. 3. Rahandusministeeriumil teha punktis 1 nimetatud seisukohad teatavaks huvirühmadele, kes olid kaasatud seisukohtade kujundamisesse. Riigikantseleil esitada punktis 1 nimetatud eelnõud ja seisukohad Riigikogu juhatusele ja teha seisukohad teatavaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ning Eestist nimetatud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee liikmetele. Kaja Kallas Peaminister Taimar Peterkop Riigisekretär 4  Teie 24.07.2023 nr 2-5/23-01466; Riigikantselei 12.9.1/23-0324/-1T [email protected] Meie 16.11.2023 nr 11-3.1/5114-5 Eesti seisukohad finantsasutuste klientide andmete jagamise ja makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekute kohta Austatud härra Peterkop Esitame Vabariigi Valitsuse istungile Eesti võimalikud seisukohad Euroopa Komisjoni poolt avaldatud finantsasutuste klientide andmete jagamise ettepaneku ja makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepaneku kohta. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Mart Võrklaev rahandusminister Lisad: 1. Protokollilise otsuse eelnõu 2. Seletuskiri Lisaadressaadid: Justiitsministeerium Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Eesti Pank Finantsinspektsioon Eesti Pangaliit MTÜ Jarmo Lilium 53026314 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272  NOVEMBER 2023 SELETUSKIRI EESTI SEISUKOHAD FINANTSASUTUSTE KLIENTIDE ANDMETE JAGAMISE JA MAKSETEENUSTE REGULATSIOONI MUUTMISE ETTEPANEKUTE KOHTA 1. SISSEJUHATUS 1.1. Üldine Lühikokkuvõte Euroopa Komisjon (edaspidi Komisjon) avalikustas 28. juunil 2023. a ettepanekud finantsasutuste klientide andmetele juurdepääsu andmisele või nende jagamisele ning ettepanekud juba olemasoleva makse- ja e-raha teenuste osutamise regulatsiooni muutmiseks. Ettepanekud koosnevad täpsemalt järgmistest osadest1: - Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus finantsasutuste klientide andmetele juurdepääsu raamistiku kohta ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 1095/2010 ja (EL) 2022/2554 (KOM (2023) 360) (edaspidi finantsasutuste klientide andmete jagamise ettepanek)2; - Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv makseteenuste ja e-raha teenuste kohta siseturul, direktiivi 98/26/EC muutmise ning direktiivide 2015/2366/EU and 2009/110/EC kehtetuks tunnistamise kohta (COM(2023) 366) (edaspidi PSD3)3 ja - Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus makseteenuste kohta siseturul ja määruse (EU) No 1093/2010 kehtetuks tunnistamise kohta (COM(2023) 367) (edaspidi PSR)4 (edaspidi mõlemad kokku makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanek). Komisjoni ettepanekud on koostatud kooskõlas 2020. aastal avaldatud digirahanduse strateegiaga5, mille üks eesmärke on avada veelgi rohkem finantssektoris innovatsioonipotentsiaali läbi klientide andmete suurema, tõhusama ja turvalise jagamise. Komisjoni ettepanekute sisu on lühidalt järgmine: - täna toimib juba avatud pangandus ehk teisisõnu saavad pangakliendid nõusoleku alusel anda juurdepääsu ka kolmandatele isikutele oma pangakontole (teistele pankadele ja makseasutustele), kes siis pakuvad nn kontoteabe teenust (nt eelarve koostamine) või ka ülekannete vahendamist/sooritamist. Sarnane nõusoleku põhine teenus tahetakse nüüd luua ka ülejäänud finantsteenuste osas – kindlustus, investeerimine jm. Ehk finantsasutuste klientide andmete jagamise ettepaneku kohaselt tekiksid eraldi vastavad andmete vahendajad, kes alluksid finantsjärelevalvele ja tarbijatel tekiks nende suhtes ka suurem usaldus; - teiseks, üle-Euroopa maksete (ülekannete) sooritamine on täna juba suhteliselt mugav ja kiire – siiski on ka siin puudujääke – nt esineb üksjagu pettusi ja väiksemad makseteenuse ostuajad ei pruugi olla konkurentsis suuremate (pankadega). Neid puudujääke üritatakse korvata makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekuga. Eeltoodud ettepanekud on Eesti seisukohast üldjoontes positiivsed. Eesti tarbijad/jaeinvestorid peaksid oma andmete jagamise tõttu võitma uute finants-/investeerimistoodete pakkumise näol ja võimalik, et võivad alaneda ka teenuste hinnad. Teiseks loovad need ettepanekud ka eeldusi uute FinTech tüüpi ettevõtete tekkeks ja soodustavad finantsturule juurdepääsu just väiksemate makseteenuste pakkujatele (makseasutused ja e-raha asutused). 1 https://finance.ec.europa.eu/publications/financial-data-access-and-payments-package_et 2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:52023PC0360 3 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:52023PC0366 4 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:52023PC0367 5 https://finance.ec.europa.eu/publications/digital-finance-package_en 1 Finantsasutuste klientide andmete jagamise ettepanek Euroopa Komisjon on leidnud, et kuigi finantsasutuste kliendid võiksid oma andmeid rohkem jagada, et saada nö paremat teenust, siis klientidel ei pruugi olla oma andmete üle täna tõhusat kontrolli. See muudab nende jaoks raskemaks andmete jagamise teiste teenuseosutajatega, kes võiksid neid andmeid kasutada klientidele andmepõhiste finants- ja teabeteenuste pakkumiseks. Sellel on mitu põhjust: esiteks puudub klientidel usaldus ja seetõttu on nad oma andmete jagamise suhtes kõhklevad. Teiseks, isegi kui kliendid sooviksid oma andmeid jagada, on see praktikas keeruline, kuna selles osas ei ole selget regulatsiooni. Kolmandaks on puuduvad ühtsed standardid ja andmeliidesed klientide andmete jagamiseks (v.a. nn open banking’u puhul). Euroopa Komisjoni hinnangul on seetõttu uutel turule tulijatel ja väiksematel uuenduslikel teenuseosutajatel raskem pakkuda kohandatud tooteid ja teenuseid, mis vastaksid paremini klientide vajadustele, samas kui tarbijad ei saa neid uuenduslikke teenuseid kasutada ja nad maksavad piiratud konkurentsi tõttu teenuste eest suuremaid tasusid. Lisaks takistavad olemasolevad tõkked ettevõtjatel, eelkõige väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel (VKEd), saada paremaid, mugavamaid ja automatiseeritud finantsteenuseid. Need tõkked põhjustavad ka mitteoptimaalse kliendikogemuse jätkumist finantsasutustes, kuna aeglustavad nende digiüleminekut, ning samuti ärivõimaluste kaotsiminekut kolmandast isikust andmekasutajate jaoks. Majanduses tervikuna aeglustab see andmepõhiste ärimudelite kasutuselevõttu, mille tulemuseks on väiksemad erainvesteeringud, uuenduslike teenuste väiksem levik ning üldine usalduse ja kindlustunde puudumine andmete jagamise suhtes. Probleemid on kõigile ELi liikmesriikidele ühised ning kuna finantsteenuste siseturul tegutsevad andmete valdajad ja potentsiaalsed kasutajad sageli mitmes liikmesriigis, on ebatõenäoline, et liikmesriigid suudavad need probleemid üksi lahendada. Samuti ei ole kehtivas ELi õigusraamistikus eespool kirjeldatud probleeme piisavalt käsitletud. Kuigi EL on võtnud vastu mitu õigusakti, mida kohaldatakse Euroopa andmestrateegia raames kõigis majandussektorites, tuleb neid täieliku mõju saavutamiseks siiski valdkondlikul tasandil täiendada. ELi finantsteenuste valdkonnas on vaja uusi valdkondlikke õigusnorme, mis võimaldavad laiendatavaid ja tõhusamaid ärimudeleid, mille puhul saaks ELi ühtset turgu täiel määral ära kasutada, eesmärgiga anda klientidele – nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele – suurem kontroll selle üle, kuidas nende andmetele juurde pääsetakse ja neid andmeid kasutatakse. Kokkuvõtlikult soovitakse ettepanekuga lahendada järgmiseid probleeme: 1) finantsasutuste kliendid ei soovi jagada oma andmeid usalduse puudumise tõttu; 2) finantsasutuste kliendid ei saa oma andmeid teha kättesaadavaks teiste finantsasutustele (andmekasutajatele), sest algsetel andmevaldajatel ei ole kohustust andmeid jagada; 3) finantsasutuse kliendi andmed ja andmete jagamiseks mõeldud kasutajaliidesed ei ole standardiseeritud (v.a makseteenuste sektoris – nn open banking), mis teeb andmete jagamise kulukaks; 4) finantsasutustel ehk andmevaldajatel ei ole motivatsiooni rakendada piisava kvaliteediga kasutajaliideseid andmekasutajate jaoks. Järgmisel joonisel on näha mismoodi finantsasutuste klientide andmete jagamine võiks tulevikus ettepaneku kohaselt toimida6: 6 Allikas: Euroopa Komisjoni finantsandmetele ligipääsu raamistiku ettepaneku mõjuhinnang. Kättesaadav: https://eur- lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:52023SC0224 2 Makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanek Hetkel maksete (või makseteenuste osutamise) valdkonda reguleeriv õigusraamistik loodi 2007. aastal, mil võeti vastu EL direktiiv 2007/64/EÜ (makseteenuste direktiiv). Esimese makseteenuste direktiivi eesmärk oli viia kõigi makseteenuste pakkumine EL-i üleselt ühtsetele reeglitele, et tagada ühtse turu nõuetekohane toimimine. Teine makseteenuste direktiiv (EL) 2015/23667 (PSD2) võeti vastu 2015. aastal, mis lõi õigusliku raamistiku kõikidele jaemaksetele Euroopa Liidus, nii eurodes kui ka muus vääringus tehtavate riigisiseste ja piiriüleste jaemaksete kohta. 2015. aastal vastu võetud PSD2 moodustab EL-is tehtavaid makseid käsitleva õigusraamistiku. PSD2 kohta koostatud ja mõjuhinnangule lisatud järelhinnangus leiti, et kuigi makseteenuste valdkonnas on pärast selle direktiivi kohaldamist täheldatud olulisi positiivseid muutusi, on direktiivi eesmärgid saavutatud vaid osaliselt. PSD2 on täitnud mitmeid seatud eesmärke konkurentsi, innovatsiooni, tarbijakaitse ja turvalisuse suurendamisel, kuid teatud valdkondades ei ole direktiivi eesmärke täielikult saavutatud. Näiteks tuvastati hindamise käigus, et tekkinud on uut liiki pettused, mis on probleemiks direktiiviga seatud tarbijakaitse eesmärkide saavutamisele. Pankade ja pangandussektori väliste makseteenuse pakkujate vahelise võrdsete võimaluste saavutamisel ei ole samuti PSD2 puhul nii tulemuslik olnud, kuna viimastel puudub vahetu juurdepääs olulistele maksesüsteemidele. Avatud panganduse (open banking, mille raames pangakliendid võivad anda juurdepääsu oma pangakontole teistele pankadele ja makseasutustele) kasutuselevõtmisel tehtud edusammud on olnud ebaühtlased ning endiselt esineb probleeme avatud panganduse teenuse pakkujate andmetele juurdepääsu liidestega. Mis puutub siseturuga seotud eesmärki, siis kuigi makseteenuste piiriülene osutamine suureneb, on paljud maksesüsteemid (eriti deebetkaardisüsteemid) endiselt riigisisesed. Uute ja odavamate makseviiside turule tulekuga ei ole veel kaasnenud kaupmeeste kulude oodatud määral vähenemist. Lisaks eeltoodule on PSD2 vastuvõtmisest alates jaemakseteenuste turul toimunud märkimisväärseid muutusi, mis on suures osas seotud kaartide ja digitaalsete maksevahendite kasutamise suurenemise, sularaha kasutamise vähenemise ning uute osaliste ja teenuste, sealhulgas digirahakottide ja viipemaksete kasvava osatähtsusega turul. Kehtiva regulatsiooni ehk PSD2 peamised probleemid on seega järgmised: 7 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=celex%3A32015L2366 3 1) tarbijaid ohustab endiselt pettuserisk (eelkõige sotsiaalse manipulatsiooniga seotud pettuste risk) ja neil puudub kohati usaldus elektrooniliste maksete sooritamise vastu, olgugi et PSD2-ga ette nähtud kliendi tugev autentimine on aidanud edukalt vältida pettusi nende maksete puhul, mille suhtes kohaldatakse kliendi tugevat autentimist; 2) avatud panganduse turu toimimine jätab nö soovida. Avatud pangandus on protsess, mille käigus kolmandast isikust teenusepakkujad osutavad kasutajatele lisaväärtusega teenuseid, kasutades selleks kasutajate nõusolekul nende maksekonto andmeid. See turg on pärast PSD2 jõustumist kasvanud, kuid esitatud on palju kaebusi ebapiisavate andmevahetusliideste kohta, mis takistavad turu arengut; 3) järelevalveasutustel on ebaühtlased volitused ja kohustused ning PSD2 normide täitmise tagamine ja rakendamine on eri liikmesriikides erinev; 4) pankade ja väiksemate makseteenuse pakkujate (e-raha asutused ja makseasutused) võimalused on ebavõrdsed, eelkõige seoses juurdepääsuga maksesüsteemidele. Muudel makseteenuse pakkujatel on kohati keeruline avada kommertspankades kontot (mis on tegevusloa saamiseks hädavajalik) ja neil on arvelduse lõplikkuse direktiiviga (EL 98/26) keelatud osaleda otse teatavates olulistes ELi maksesüsteemides. PSD2 ülevaatus viidi läbi peamiselt 2022. aastal ja sellest tulenevalt otsustas Komisjon esitada ettepanekud PSD2 parandamiseks. Need muudatused on esitatud kahe ettepanekuna:  ettepanek otsekohalduva määruse kehtestamiseks (PSR) Euroopa Liidu makseteenuste kohta ja  ettepanek uue direktiivi kehtestamiseks (PSD3) makseteenuste ja e-raha teenuste kohta, keskendudes makseasutuste litsentseerimisele ja järelevalvele (ning muutes teatavaid teisi direktiive). PSD3 ja PSR reguleerimisese ja kohaldumisala ei ole võrreldes kehtiva regulatsiooniga põhimõtteliselt väga laias laastus muutunud:  EL-s tegutsevad makseteenuste pakkujad (payment service provider’s - PSP) kelleks võivad jätkuvalt olla: krediidiasutused, makseasutused, e-raha asutused;  EL-is pakutavad krediit- ja deebetkorraldused ning muud makseteenused (sh, kus ainult üks PSP asub EL- s); Järgmisel joonisel on näha, et mismoodi sätestatakse uued nõuded kahe erineva õigusliku ettepaneku vahel. EMD2 tähistab direktiivi 2009/110/EC, mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet. Joonis põhineb Afore Consulting 23. juuni 2023 tehtud esitlusel Payment Services in the Internal Market – PSD3/PSR kohta: 4 Maksete valdkonna regulatsioon, mille muutmine osutub vajalikuks, on sätestatud eelkõige järgmistes Eesti õigusaktides:  Võlaõigusseadus, 40. peatükk „Maksekäsund ja makseteenus“;  Makseasutuste ja e-raha asutuste seadus. Finantsasutuste klientide andmete jagamise ettepaneku puhul tuleb veel hinnata, kas on vaja täiesti eraldi õigusakti Eestis või piisaks makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmisest. 1.2. Eelnõu ettevalmistajad Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunikud Kristen Leppik ([email protected], lahkus ministeeriumist 1.10.2023) ja Jarmo Lilium ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on kooskõlastanud sama osakonna osakonnajuhataja asetäitja Thomas Auväärt () ning finants- ja maksupoliitika asekantsler Evelyn Liivamägi. 2. FINANTSASUTUSTE KLIENTIDE ANDMETE JAGAMISE ETTEPANEKU SISU, VÕRDLEV ANALÜÜS JA SEISUKOHAD 2.1. Finantsasutuste klientide andmete jagamise ettepaneku kohaldamisala ja mõisted Seisukoht 1: Toetame finantsasutuste klientide andmete jagamise ettepaneku eesmärke, kuna see peaks suurendama finantsinnovatsiooni ning tagama finantsasutuste füüsilisest kui juriidilistest isikutest klientidele (edaspidi koos „klient“) suurema finantstoodete valiku, kergendama toodete omavahelist võrdlemist (näiteks laenutingimuste) ja samuti soodustama nende vahetamist. Pooldame eelkõige seda, et ettepanekuga antakse klientidele kontroll oma andmete jagamise üle. Samuti toetame ettepaneku eesmärki võimaldada kolmandate isikute efektiivsemat ligipääsu klientide andmetele, kui selline andmete (edasi)jagamine toimub kliendi loal ja huvides. Selgitus: Artiklis 1 sätestatakse, et määrusega kehtestatakse eeskirjad, mille kohaselt võib finantssektoris teatavat liiki kliendiandmetele juurde pääseda, neid jagada ja kasutada. Samuti kehtestatakse nõuded finantssektori andmetele juurdepääsu, andmete jagamise ja kasutamise kohta, andmekasutajate ja andmevaldajate vastavad õigused ja kohustused ning andmete vahendajate vastavad õigused ja kohustused seoses teabeteenuste osutamisega tavalise kutse- või äritegevuse raames. Üldiselt toetame sellise raamistiku loomist, millega reguleeritakse juurdepääsu kliendiandmetele, kliendiandmete kasutamist finantssektoris ning andmete jagamisega seotud õigusselguse loomist Liidu õiguses. See peaks omakorda suurendama finantsteenuste klientide usaldust oma andmete jagamise suhtes ning seeläbi suurendama (klientide huvides) konkurentsi finantsteenuste sektoris. Toetame ettepaneku n-ö alusmõtet, mille kohaselt saab kliendi andmete jagamine toimuda ainult kliendi eelneval loal. Seisukoht 2: Üldiselt toetame ettepanekus toodud kohaldamisala määratlust, samuti uut tüüpi järelevalvesubjekti (andmete vahendaja) määratlemist EL õiguses, et oleks tagatud jagatavate andmete turvalisus ja vastutustundlik kasutamine. Samas peame määruse kohaldamisala osas vajalikuks täpsustada järgmisi aspekte: 1) kuidas kohaldatakse määrust kolmandate riikide klientide ning andmete edastamisele kolmandate riikide andmekasutajatele; 2) määrust ei peaks kohaldama isikutele, kes koondavad tarbija krediidivõimelisuse kohta teavet (positiivsed krediidiregistrid). Selgitus: Artiklis 2 sätestatakse määruse kohaldamisala, mis hõlmab ammendavalt kirjeldatud andmekogumeid, ja loetletakse ettevõtjad, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse. Määruse kohaldamisala järgi kohaldatakse määrust krediidiasutustele, e-raha asutustele, makseasutustele, investeerimisühingutele, krüptovarateenuste osutajatele, varapõhiste tokenite emitentidele, investeerimisfondide valitsejatele, kindlustusettevõtjatele, pensionifondivalitsejatele, krediidiagentuuridele, ühisrahastusteenuse osutajatele, üle- 5 Euroopaliste pensionitoodete pakkujatele; samuti luuakse uus tegevusloastatud subjekt „finantsteabeteenuse osutaja ehk andmete vahendaja“. Toetame ettepanekus toodud kohaldamisala määratlust ning leiame, et andmete jagamise mehhanismi loomine nende teenuseosutajate vahel on põhjendatud. Ühine seisukoht finantsandmete jagamise ja makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekute kohta 15: Leiame, et üldiselt järgivad ettepanekud finantsasutuste klientide andmete juurdepääsu osas ja makseteenuste pakkumisel isikuandmete kaitse üldmääruse eesmärke ja sätteid. Siiski peame vajalikuks, et makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekus tuleks täpsustada makseteenuse pakkujate vastavaid kohustusi ning sätestada andmesubjektidele selgemad kaitsemeetmed, eelkõige seoses tehinguseiremehhanismidega ja pettuste kohta käivate andmete jagamisega. Andmete jagamise ettepanekus tuleks täpsustada seda, milliste andmete vahetamisele määrus on suunatud, st mida mõeldakse „kliendi“ ja „kliendiandmete“ mõistete all ning millised andmed kuuluvad määruse kohaldamisalasse. Samuti vajavad täpsustamist määruses sisalduvad „konto“ ja „laenu“ mõisted. Sellega seonduvalt tuleks andmete jagamise ettepanekus täpsustada, kuidas suhestuvad omavahel isikuandmete kaitse üldmäärus ja andmetele juurdepääsu määrus. Samuti toetame andmete kättesaadavaks tegemist standardiseeritud kujul ning turvalisel viisil, samuti kohustust rakendada tööriista, mis võimaldab kliendil näha kõiki isikuid, kelle kohta klient on andnud loa oma andmete edastamiseks (nn lubade töölaud (dashboard)). Samuti peame oluliseks, et määruses oleks täpsemalt reguleeritud nii andmete säilitamisele ja jagamisele kui ka lubade töölauale kohaldatavad tehnilised nõuded, et oleks tagatud määruse ühetaoline rakendamine ning ebamõistlike kulutuste vältimine määruse kohaldamisalasse kuuluvate teenusepakkujate poolt. Selgitus: Määruse ettepaneku artikli 3 punktis 2 on „klient“ defineeritud kui „füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab finantstooteid ja -teenuseid“. Leiame, et ettepanekus sisalduv kliendi mõiste on ebaselge ja seda eriti näiteks kindlustustoodete puhul, kus mitu erinevat isikut kasutavad finantsteenust (sh kindlustusvõtja, kindlustatud isik, kindlustushüvitise nõudja ja soodustatud isik), kuid muude isikute kui kindlustusvõtja andmete hõlmamine määruse kohaldamisalaga võib olla ebaoluline ning isegi rikkuda kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahelist konfidentsiaalsust või ka avaldada kindlustusandja ärisaladust. Määruse ettepaneku artikli 3 punktis 3 on kliendiandmed defineeritud kui „isikuandmed ja isikustamata andmed, mida finantsasutus oma tavapärase äritegevusega seotud kliendisuhete raames kogub, säilitab ja muul viisil töötleb, sealhulgas nii kliendi esitatud andmed kui ka andmed, mis on loodud kliendi ja finantsasutuse vahelise suhtluse tulemusena.“ Ettepanekus ei ole defineeritud, kas kliendiandmete all mõistetakse ainult töötlemata andmeid (ingl k raw data) või ka selliseid andmeid, mida andmevaldaja on oma tegevuse käigus töötlemata andmetest ise tuletanud ja töödelnud. Lisaks ei ole selge, millised andmed on hõlmatud „laenude“ ja „kontodega“ artikli 2(1)a tähenduses, kuivõrd kumbki mõiste ei ole määruse ettepanekus defineeritud. Seetõttu ei ole selge, kas määrust kohaldatakse kõikidele krediidipõhistele finantseerimisteenustele, järelmaksudele ja kaubanduskrediidile, mistõttu tuleks nimetatud mõisteid määruses täpsustada. Samuti võib määruse kohaldamisala osaliselt või täielikult kattuda isikuandmete kaitse üldmääruses (GDPR) sätestatuga. Kui kattuvus on olemas, siis tuleb enne andmete kasutamise loa andmist tagada klientide huvides vähemalt samaväärsete hoolsusmeetmete rakendamine, sh kliendi teavitamine, õigus oma andmetele ligi pääseda ja kolmandate isikute õigus kliendi andmetele ligi pääseda. Määruses tuleks täpsustada seda, milliste andmete vahetamisele määrus on suunatud, st mida mõeldakse „kliendi“ ja „kliendiandmete“ mõistete all ning millised andmed kuuluvad määruse kohaldamisalasse. Samuti vajavad täpsustamist määruses sisalduvad „konto“ ja „laenu“ mõisted. Sellega seonduvalt tuleks määruses täpsustada, kuidas suhestuvad omavahel isikuandmete kaitse üldmäärus ja andmetele juurdepääsu määrus. Artikli 6 lõige 4 sedastab loetelu andmekasutaja kohustustest kliendi andmete töötlemisel, st andmekasutaja ei tohi töödelda kliendiandmeid muul eesmärgil kui sellise teenuse osutamiseks, mida klient on selgelt taotlenud (punkt a), kohustus hoida ärisaladuste konfidentsiaalsust ja järgida intellektuaalomandi õigusi (punkt b), võtma 6 sobilikud tehnilised, õiguslikud ja korralduslikud meetmed, et vältida isikustamata kliendiandmete edastamist või neile juurdepääsu (punkt c), võtma vajalikud meetmed, et tagada isikustamata kliendiandmete säilitamise, töötlemise ja edastamise asjakohane turvalisuse tase (punkt d), mitte töötlema kliendiandmeid reklaami eesmärgil, välja arvatud otseturunduseks kooskõlas liidu ja siseriikliku õigusega (punkt e), ning võimaldama kliendiandmetele ligipääsu ainult andmekasutajana tegutseval isikul, kui andmekasutaja kuulub konsolideerimisgruppi (punkt f). Üldiselt toetame andmekasutajale kliendiandmete kasutamisega seotud kohustuste täpsustamist, eriti selles osas, mis puudutab andmete kasutamist selleks kliendi poolt taotletud eesmärkidel ning keeld mitte kasutada kliendiandmeid reklaami eesmärgil. 2.2. Andmevaldajatele ja -kasutajatele pandavad kohustused Seisukoht 3: Toetame määrusega ette nähtavat kohustust võimaldada finantsasutuste vahelist kliendi andmete jagamist, kui klient on oma andmete jagamiseks eelneva loa andnud. Nõustume määruses tooduga, mille järgi rakenduvad andmekasutajale täiendavad kohustused, et oleks tagatud andmete eesmärgipärane kasutamine. Samuti toetame kohustust pidada kinni ärisaladuste konfidentsiaalsusele ja intellektuaalomandile kohalduvatest nõuetest. Samas peame oluliseks, et täpsustada tuleks seda, kuidas hakkab toimima andmete n-ö edasijagamine, kliendi loa tagasivõtmise mehhanismid ning sellele järgnev kliendi andmete kasutamine. Samuti peame oluliseks, et kui klient ei anna luba tema andmete jagamiseks, siis temale ei kohaldataks kehvemaid tingimusi võrreldes nende klientidega, kes asjaomase loa on andnud. Selgitus: Artikli 5 lõike 1 kohaselt peab andmevaldaja, saanud selleks eelneva taotluse kliendilt, tegema kliendi andmed andmekasutajale kättesaadavaks selles mahus, mille osas klient on loa andnud. Toetame ettepanekus toodud kohustust teha kliendi andmed kättesaadavaks andmekasutajale, kui klient on selleks eelneva loa andud. Artikli 5 lõike 3 punkti (e) ning artikli 6 lõike 4 punkti (b) kohaselt on nii andmevaldajal kliendi andmete kättesaadavaks tegemisel kui ka andmekasutajal kliendi andmete töötlemisel kohustus hoida ärisaladuste konfidentsiaalsust ja järgida intellektuaalomandi õigusi. Toetame nimetatud kohustuste seadmist nii andme- valdajale kui ka andmekasutajale, kuid mööname, et edaspidistes aruteludes vajab täiendavat tähelepanu see, kuidas seda praktikas täpsemalt seda tagada, et neid nõudeid/kohustusi täidetakse. Artikli 6 lõike 2 kohaselt võib andmekasutaja kliendi andmetele ligi pääseda ainult sellises ulatuses, milles klient on vastava loa andnud. Sama lõike teise lause kohaselt peab andmekasutaja kustutama kliendi andmed, kui need ei ole enam vajalikud nendeks eesmärkideks, mille jaoks klient on loa andnud. Sama artikli kolmanda lõike kohaselt võib klient andmekasutajale antud loa tagasi võtta. Üldiselt toetame ettepanekus toodud andmekasutaja kohustusi kliendi andmete töötlemisel. Samas leiame, et ettepanekus on vajalik täpsustada, kas ja millistel tingimustel võib andmekasutaja kliendi andmeid kolmandale isikule edasi jagada; samuti kuidas toimub kliendi loa tagasivõtmisel kliendi andmete kasutamine – sealhulgas, kas andmekasutaja on kohustatud kliendi andmed kustutama, kui klient on andmete töötlemiseks antud loa tagasi võtnud. Viimaks, ettepanekus ei ole sätestatud kliendi kohustust oma andmete jagamist võimalikuks teha (st sellekohast luba anda). Seoses sellega peame vajalikuks, et nende klientide, kes oma andmete jagamiseks luba ei anna, suhtes ei kohaldataks kehvemaid tingimusi võrreldes nende klientidega, kes andmete jagamiseks loa on andnud. See võib väljenduda näiteks ebasoodsamates lepingutingimustes või ka ligipääsu mitte-võimaldamises teatud teenustele või toodetele. Ühine seisukoht finantsandmete jagamise ja makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekute kohta 15: Leiame, et üldiselt järgivad ettepanekud andmetele juurdepääsu osas ja makseteenuste pakkumisel isikuandmete kaitse üldmääruse eesmärke ja sätteid. Siiski peame vajalikuks, et makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekus tuleks täpsustada makseteenuse pakkujate vastavaid kohustusi ning sätestada andmesubjektidele selgemad kaitsemeetmed, eelkõige seoses tehinguseiremehhanismidega ja pettuste kohta käivate andmete jagamisega. Andmete jagamise ettepanekus tuleks täpsustada seda, milliste andmete vahetamisele määrus on suunatud, st mida mõeldakse „kliendi“ ja „kliendiandmete“ mõistete all ning millised andmed kuuluvad määruse kohaldamisalasse. Samuti vajavad täpsustamist 7 määruses sisalduvad „konto“ ja „laenu“ mõisted. Sellega seonduvalt tuleks andmete jagamise ettepanekus täpsustada, kuidas suhestuvad omavahel isikuandmete kaitse üldmäärus ja andmetele juurdepääsu määrus. Samuti toetame andmete kättesaadavaks tegemist standardiseeritud kujul ning turvalisel viisil, samuti kohustust rakendada tööriista, mis võimaldab kliendil näha kõiki isikuid, kelle kohta klient on andnud loa oma andmete edastamiseks (nn lubade töölaud (dashboard)). Samuti peame oluliseks, et määruses oleks täpsemalt reguleeritud nii andmete säilitamisele ja jagamisele kui ka lubade töölauale kohaldatavad tehnilised nõuded, et oleks tagatud määruse ühetaoline rakendamine ning ebamõistlike kulutuste vältimine määruse kohaldamisalasse kuuluvate teenusepakkujate poolt. Selgitus: Ettepaneku artikli 8 lõike 1 kohaselt kohustub andmevaldaja andma kliendi kasutusse lubade töölaua, mis võimaldab jälgida ja hallata kliendi poolt andmekasutajatele antud lube. Sama artikli lõike 2 kohaselt peab lubade töölaud andma kliendile ülevaate igast andmekasutajatele antud kehtivast loast, võimaldama kliendil andmekasutajale antud loa tagasi võtta, tagasivõetud loa taastada ning sisaldama andmeid kahe aasta jooksul tagasi võetud või aegunud lubade kohta. Sama artikli lõike 3 kohaselt peab andmevaldaja tagama, et lubade töölaud on kasutajaliideses kergesti leitav ning et töölaual kuvatav teave on selge, täpne ja kliendile lihtsasti mõistetav. Samas ei ole ettepanekus täpsemalt reguleeritud andmete säilitamisele ja jagamisele kui ka lubade töölauale kohaldatavad tehnilised nõuded. Selliste tehniliste standardite puudumine võib viia määruses toodud nõuete rakendamisel probleemideni, sh tekitada erinevaid lähenemisi turuosaliste poolt oma lubade töölaua ülesseadmisel ning klientidel raskendada nendest arusaamist. Leiame, et neid aspekte tuleks määruses täpsustada. 2.3. Finantsasutuste klientide andmete jagamise kavad Seisukoht 4: Peame oluliseks, et andmete jagamise kavadele oleks kehtestatud tehnilised standardid, mis tagaksid määruse ühetaolise rakendamise ning erinevate kavade omavahel ühildumise. Samuti peame oluliseks, et kohustusega liituda andmete jagamise kavaga ei takistataks innovatsiooni ega tekitataks põhjendamatut halduskoormust finantsteenuste osutajatele. Selgitus: Määruse ettepaneku artikli 10(1)g kohaselt peab andmete jagamise kava sisaldama andmete ja tehniliste liideste ühiseid standardeid, et võimaldada klientidel taotleda andmete jagamist. Sama punkti teise lause kohaselt võivad kava liikmed või muud isikud või organid välja töötada ühised standardid andmete ja tehniliste liideste kohta, mille kava liikmed kokku lepivad. Määruse ettepanek seega ei sedasta, millistele tehnilistele nõuetele peavad andmete jagamise kavad vastama. Kui iga andmehoidja, andmekasutaja või andmejagamise kava saab luua enda tehnilisi lahendusi, ei ole tagatud efektiivne andmevahetus kõigi osapoolte vahel, kuna lahendused ei pruugi ühilduda. Turu ühtse toimise eesmärgil on vajalik regulatiivse tehnilise standardi väljatöötamine, mis hõlmab endas standardeid andmete jagamisele, kasutajaliidese mudelitele, kavaga liitumise lepinguid ja kavade haldamist, kompenseerimise mudeleid ning vastutuse ja vaidluse lahendamise sätteid. Samas ei tohiks need standardid oma sisult olla liialt innovatsiooni piiravad ega tekitama põhjendamatut halduskoormust neile, kellele on pandud kohustus kavad välja töötada ja nendega liituda. 2.4. Järelevalve ja vastutus Ühine seisukoht finantsandmete jagamise ja makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekute kohta 16: Toetame üldiselt määruses ette nähtud järelevalve sätteid ning vastavale asutusele antavaid õigusi ja volitusi. Samas leiame, et määruses tuleks vältida vahetuid vastutuse kohaldamise aluseid ning liikmesriikidele tuleks jätta võimalikult ulatuslik paindlikkus sobitada trahvinormid oma olemasolevasse sanktsioonisüsteemi. Lisaks ei peaks suured trahvid kohalduma kõikide rikkumiste korral. Muuhulgas me ei poolda füüsilistele isikutele trahvide ette nägemist. Selgitus: Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete täitmise tagamiseks on vastutuse alused põhjendatud, nii nagu eesmärk tagada nende võimalikult suur ühtsus liikmesriikides. Samas on karistusõigus traditsiooniliselt olnud tihedalt seotud just liikmesriikide suveräänsusega (vt ka Euroopa Liidu toimimise lepingu art 82 ja 83). 8 Karistusi reguleerides jäetakse tihti selle liik määratlemata või nimetatakse neid EL õiguses halduskaristusteks. Oma sisult on tegemist ühemõtteliselt karistuslike meetmetega, mille eesmärk on heidutada ja karistada. Teatud murekoht on erinev terminikasutus, mida on esitatud erineval moel – kvaasi-karistusõiguslikud karistused kui „administrative sanctions“, vahel ka ilma „administrative“ lisanduseta. Tihti kasutatud viide haldusele on tekitanud kõhklusi – kas väärteomenetlus on sobiv nende trahvide riigisiseseks ülevõtmiseks või mitte, sest formaalselt ei ole tegu haldusmenetlusega. Lähtudes eeltoodust leiame, et liikmesriikidele tuleks tagada võimalikult ulatuslik paindlikkus sobitada trahvi- normid oma olemasolevasse sanktsioonisüsteemi. Võimaluse korral tuleks karistusõiguslikud normid sätestada suunatult liikmesriigile (nt: „Liikmesriik peab võtma meetmeid, et …“). 2.5. Ülevõtmistähtaeg Ühine seisukoht finantsandmete jagamise ja makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekute kohta 17: Toetame ettepanekus sätestatud määruse rakendamise 24-kuulist üleminekuaega alates määruse jõustumisest. Samas leiame, et erandina sätestatud üleminekuaeg finants-andmete jagamise kavade ülesseadmiseks ja nendega liitumiseks võiks olla pikem kui välja pakutud 18 kuud, et võimaldada piisavat aega tehniliste standardite väljatöötamiseks ning turuosalistele nende rakendamiseks. Selgitus: Määruse rakendussätetes (artikkel 36) on ette nähtud üleminekuaeg 24 kuud alates määruse jõustumisest. Erandina eeltoodud üleminekuajast on ette nähtud 18-kuuline üleminek artiklite 9-13 rakendumisest, mis sätestavad määruse kohaldamisalasse kuuluvate andmevaldajate ja andmekasutajate kohustuse liituda andmete jagamise kavaga. Andmete jagamise kavaga liitumine eeldab ka vastavate kavade väljatöötamist, andmete vormingu ühildamist kavaga ning lepingute sõlmimist kava väljatöötaja ja kavaga liituja vahel. Andmete jagamise kava puhul on oluline, et kehtestataks ka tehnilised standardid nendele kavadele, vastasel juhul ei pruugi määruses toodud üleminekuaeg olla piisav määruse efektiivseks rakendamiseks (vt ka seisukoht nr 7 ülal). Määruse ettepaneku kohta arvamust avaldanud turuosalised leidsid, et lähtudes teise maksete direktiivi (PSD2) kogemustest maksekontodega seotud teabevahetuse süsteemide väljatöötamisel ei ole 18-kuuline üleminekuaeg piisav, et tehnilised standardid suudetakse nii kiiresti välja töötada ja turuosalised neid juurutada. 2.6. Määruste (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 1095/2010 ja (EL) nr 2022/2554 muutmise ettepanekud Selgitus: Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse (EL määrus nr 1093/2010) ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (EL määrus nr 1095/2010) määruste muudatused on vajalikud asjaomaste järelevalveasutuste pädevuse laiendamisest andmete vahendajate suhtes. DORA (EL määrus nr 2022/2554) muudatustega hõlmatakse digitaalse tegevuskerksuse määruse kohaldamisalasse ka andmete vahendajaid. 3. MAKSETEENUSTE REGULATSIOONI MUUTMISE ETTEPANEKU SISU, VÕRDLEV ANALÜÜS JA SEISUKOHAD Makseteenuste määruse ettepanek 3.1 Makseteenuste määruse ettepaneku reguleerimisese, kohaldamisala ja mõisted Seisukoht 5: Üldiselt toetame makseteenuste määruse ettepanekus sätestatud kohaldamisala ja mõistete täpsustamist. Toetame spetsiifiliste makseinstrumentide erandi kitsendamist, sest olemasolev reeglistik võimaldab erandit ära kasutada neil teenusepakkujatel, kelle tegevus on tegelikult üsna laiahaardeline. Pooldame üldiselt ka nn kaubandusagentidele ettenähtud erandi täpsustamist. Seda tuleks teha viisil, mis ei too kaasa ebasoovitavaid mõjusid, näiteks igasuguste jagamisteenuste platvormide allutamist käesolevate ettepanekute nõuete alla. Leiame siiski, et mitmed mõisted ei ole jätkuvalt määratletud 9 piisavalt selgelt ning võimaldavad mitmeti tõlgendamist. Näiteks määruse ettepanekus esitatud definitsioon maksekonto kohta jätab lahtiseks, kas krediitkaardikonto on käsitatav maksekontona. Reguleerimiseseme ja kohaldamisala selgitus: Artikli 1 järgi kehtestatakse määrusega ühtsed nõuded makseteenuste ja e-raha teenuste osutamisele seoses a) makseteenuste ja e-raha teenuste tingimuste läbipaistvuse ja teabe nõuetega ning b) makseteenuste ja e-raha teenuste kasutajate ning makseteenuste ja e-raha teenuste osutajate vastavad õigused ja kohustused seoses makseteenuste ja e-raha teenuste osutamisega. See tähendab, et määrus sisaldab makseteenuse pakkujate ja tarbijate suhtes kohaldatavaid eeskirju ning direktiiv sisaldab eelkõige makseasutuste tegevuslubade andmise ja nende üle järelevalve tegemise eeskirju. Hetkel kehtiv PSD2 reguleerib tervikuna makseteenuste osutamist ning ühe makseteenuse osutaja, nimelt makseasutuse litsentseerimist ja tema üle teostatavat järelevalvet. E-raha asutuste asutamist ja tegevust ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet reguleerib direktiiv 2009/110/EÜ. Artikli 1 lõiked 2 ja 3 näevad ette, et määruses ei eristada enam makseasutusi ja e-raha asutusi ega makseteenuseid ning e-raha teenuseid, välja arvatud juhul, kui on nii eraldi märgitud. Muudatust on põhjendatud asjaoluga, et kuigi e-raha väljastamist reguleeritakse direktiiviga 2009/110/EÜ, reguleeritakse maksetehingute rahastamise eesmärgil e-raha kasutamist väga suurel määral PSD2-ga. Sellest tulenevalt on e- raha asutuste ja makseasutuste suhtes kohaldatav õigusraamistik ja eelkõige nende äritegevust käsitlevad eeskirjad juba märkimisväärses osas ühtlustatud. Välise sidususega seotud probleemide lahendamiseks ning võttes arvesse asjaolu, et e-raha teenuseid ja makseteenuseid on üha raskem eristada, tuleks e-raha asutusi ja makseasutusi käsitlevaid õigusraamistikke üksteisele lähemale tuua. Teisalt tuleb aga arvestada e-raha teenuste erisustega ning neile kehtivad endiselt makseasutuste osutatavate teenuste puhul erinevad tegevusloa andmisega seotud nõuded, eelkõige algkapitali ja omavahendite nõuded, ning mõningad e-raha asutuste tegevusega seotud põhimõisted, nagu e-raha väljastamine, e-raha levitamine ja tagastatavus. Seepärast säilitatakse kõnealused erisused ka PSD3-s ja PSR-is. Finantsinspektsioon on seisukohal, et määruse reguleerimiseseme juures on oluline välja tuua, et lähtuvalt ettepanekust on vaja makseteenuseid ja e-raha teenuseid endiselt eristada, sest neile kohalduvad endiselt mõned erinevad nõuded, samas kui makseasutuste ja e-raha asutuste eristamine praktikas on olemasolevate definitsioonide (ja nendest tulenevate kriteeriumite) alusel keeruline ja kohati isegi võimatu. Seetõttu peame oluliseks, et õigusaktid annavad selged juhised praktikas makseasutuste ja e-raha asutuste eristamiseks ja erinevad nõuded makseasutustele ja e-raha asutustele on õigustatud tulenevalt makseasutuste ja e-raha asutuste eripäradest/erinevatest riskidest. Artikkel 2 lõige 1 sätestab makseteenuse osutajate kategooriaid, kellele kõnealune määrus kehtib. Neid kategooriaid ei ole võrreldes PSD2 ja e-raha direktiiviga muudetud. Artikli 2 lõikes 2 esitatud kohaldamisalast väljaarvamise loetelu täpsustatakse ja kaasajastatakse nende maksetega seotud toimingute loetelu, mis on jäetud kehtiva makseteenuste direktiivi reguleerimisalast välja. Artikli 2 lõike 2 punktiga e jäetakse määruse kohaldamisalast välja sularaha väljavõtmise teenused jaemüügipoodides (services where cash is provided in retail stores). Sularaha kättesaadavuse parandamine on üks Euroopa Komisjoni prioriteete. Sularaha väljastatakse jaemüügipoodides vastavalt makseteenuse kasutaja selgele taotlusele, kuid sõltumata mistahes maksetehingu täitmisest ja ilma kohustuseta osta kaupu või teenuseid. Makseteenuse kasutajale tuleb enne nõutud sularaha pakkumist esitada teave võimalike tasude kohta selle teenuse eest. Määrus võimaldab kaupmeestel pakkuda füüsilistes kauplustes sularaha väljastamise teenust, isegi kui klient kaupluses ostu ei soorita, ilma et kaupmees peaks selleks saama makseteenuse pakkuja tegevusloa või olema makseasutuse agent. Artikli 2 lõike 2 punktiga j(i)8 kitsendatakse eriotstarbelistel või spetsiifilistel makseinstrumentidel (specific-purpose instruments) põhinevate teenuste erandit. Praegu kuuluvad erandi regulatsiooni alla vaid piiratud ulatusega võrkudes tehtavad maksetehingud. Näiteks piiratud võrkudeks peetakse seda, kui mõne 8 Article 3(k) excludes from PSD2 scope, with conditions “services based on specific payment instruments that can be used only in a limited way”. See European Banking Authority (EBA/GL/2022/02), Guidelines on the limited network exclusion under PSD2, 24 February 2022 10 konkreetse makseviisiga saab maksta ainult makseviisi väljaandja enda ruumides või temaga sõlmitud lepingu alusel konkreetse kauba või teenuse ostmiseks. Probleemiks on aga praegune turupraktika, mille kohaselt üha enam klassifitseeritakse teenuseid piiratud võrgus toimuvateks makseteenusteks, mistõttu on võimalik direktiivi reguleerimisalast välja jääda. Tegelikkuses aga on nii maksete kui ka toodete ja teenuste valik mida piiratud võrgus pakutakse väga suur. Kõnealust erandit püüavad endiselt kasutada ka mõned sellised teenusepakkujad, kes osutavad teenuseid, millega seotud maksete maht on märkimisväärselt suur ja mis on seotud mitmesuguste toodetega, mida pakutakse suurele hulgale klientidele. Selline turupraktika väljub erandi esialgse eesmärgi raamest, jätab paljud maksed reguleerivast raamistikust väljapoole ning seab reguleeritud turul osalejad halvemasse konkurentsiolukorda. Artikli 8 lõike 2 kohaselt töötab Euroopa Pangandusjärelevalve välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada lõike 2 punktis j osutatud kohaldamisalast väljajätmise tingimusi. Määruse põhjenduspunktis 13 on kõnealust teenuste erandi kitsendamist põhjendatud järgmiselt. Selleks et hinnata, kas piiratud võrk tuleks kohaldamisalast välja jätta, tuleks arvesse võtta sellise võrgu vastuvõtupunktide geograafilist asukohta ja vastuvõtupunktide arvu. Eriotstarbelised instrumendid peaksid võimaldama nende omanikul omandada kaupu või teenuseid ainult instrumendi väljastaja füüsilistes ruumides, kuna nende kasutamine veebipoe keskkonnas ei peaks olema väljastaja ruumide mõistega hõlmatud. Eriotstarbelised instrumendid peaksid sõltuvalt vastavast lepingulisest korrast hõlmama kaarte, mida saab kasutada ainult konkreetses kauplusteketis või konkreetses kaubanduskeskuses, kütuseostukaarte, liikmekaarte, ühistranspordikaarte, parkimispileteid, toidutalonge või konkreetse teenuse vautšereid, mille suhtes võidakse kohaldada konkreetset maksu- või tööhõivealast õigusraamistikku, eesmärgiga edendada selliste makseinstrumentide kasutamist sotsiaalvaldkonna õigusaktides sätestatud eesmärkide saavutamiseks, näiteks lapsehoiuteenuse vautšerid või ökoloogilise tarbimise vautšerid. Eriotstarbeliste instrumentide hulka peaksid kuuluma ka e-rahal põhinevad instrumendid, kui need vastavad kõnealuse erandi kohaldamisega seotud nõuetele. Makseinstrumente, mida saab kasutada ostu sooritamiseks loetletud kaupmeeste kauplustes, ei tohiks kohaldamisalast välja jätta, kuna sellised makseinstrumendid on tavaliselt välja töötatud teenusepakkujate võrkude jaoks, mis pidevalt kasvavad. Artikli 2 lõike 2 punktiga b täpsustatakse kaubandusagentidele tehtud erandit. Praegu kohaldatakse PSD2 kaubandusagentide suhtes, kelleks on füüsiline või juriidiline isik, kes tegutseb makseteenuse osutamisel maksja või saaja nimel. Seda on aga rakendatud liikmesriikides erinevalt, kuna kaubandusagentide kontseptsioon on tavaliselt määratletud riiklikus tsiviilõiguses, mis võib liikmesriigiti olla erinev ning seetõttu ei ole samade teenuste käsitlemine ühtlane. Edaspidi harmoniseeritakse kaubandusagentide kontseptsiooni ning viidatakse kaubandusagentide definitsioonile nagu see on sätestatud direktiivis 86/653/EEC, mis käsitleb füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. Sama artikli lõike 7 kohaselt annab Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus käesoleva määruse alusel määratud pädevatele asutustele adresseeritud suunised, mis käsitlevad selliste maksetehingute kohaldamisalast väljajätmist, mille puhul makse tehakse maksjalt makse saajale kaubandusagendi kaudu, nagu on osutatud käesoleva artikli lõike 2 punktis b. Määruse kohaldamisalas on ka e-kaubandusplatvormid, mis tegutsevad kaubandusagentidena nii üksikute ostjate kui ka müüjate nimel, ilma et ostjatel või müüjatel oleks tegelik voli kaupade või teenuste müügi või ostu üle läbirääkimisi pidada või nende müügi- või ostutehinguid sõlmida. Mõistete täpsustamise selgitus: Artikli 3 punktides 6 ja 7 kohandatakse PSD2-s mõistet „kaugmaksetehing“ (remote payment transaction), et võimaldada selgemalt piiritleda mõisted „maksetehingu algatamine“ (initiation of a payment transaction) ja „maksetehingu algatamine kaugjuurdepääsu teel“ (remote initiation of a payment transaction). Maksetehingu algatamine on toimingud, mis on vajalikud maksetehingu täitmise ettevalmistamiseks, sealhulgas maksekäsundi esitamine ja autentimisprotsessi lõpuleviimine. Maksetehingu algatamine kaugjuurdepääsu teel on maksetehingu algatamine interneti kaudu esitatud maksekäsundi alusel. Artikli 3 punktis 15 on täpsustatud „maksekonto“ (payment account) mõistet. Maksekonto mõiste puhul on üks määrav omadus võimalus teha kontolt kolmandatele isikutele makseid või võtta kontol vastu kolmandate 11 isikute makseid. Maksekonto tuleks seega määratleda kui konto, mida kasutatakse kolmandatele isikutele rahaliste vahendite saatmiseks ja neilt rahaliste vahendite vastuvõtmiseks. Iga kontot, millel on sellised tunnused, tuleks käsitada maksekontona, ning sellisele kontole peaks olema võimalik pääseda juurde makse algatamise teenuse ja kontoteabe teenuse osutamiseks. Maksekonto määratlus ei peaks hõlmama olukordi, kus kolmandatele isikutele makse tegemiseks või neilt makse saamiseks tehtavate maksetehingute täitmiseks on vaja kasutada muud kontot (vahekontot). Säästukontosid ei kasutata rahaliste vahendite saatmiseks kolmandale isikule või kolmandalt isikult rahaliste vahendite saamiseks, mistõttu neid maksekonto määratlusega ei hõlmata. Artikli 3 punktis 18 on täpsustatud „makseinstrumendi“ (payment instrument) määratlust. PSD2-s esitatud makseinstrumendi mõiste määratluses on viidatud isikustatud seadmele – makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud isikustatud seade. Kasutusel on aga ka ettemaksekaardid, mille puhul makseinstrumendi omaniku nimi ei ole kaardile trükitud, ja osutatud viite kasutamise korral võivad sellist liiki kaardid makseinstrumendi mõiste määratluse alt välja jääda. Seepärast viidatakse „makseinstrument“ määratluses isikustatud seadmete asemel individuaalsetele seadmetele, selgitades, et käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvad ettemaksekaardid, mille puhul instrumendi omaniku nimi ei ole kaardile trükitud. Lähiväljasidet (Near Field Communication – NFC), mis võimaldab maksetehingut algatada, käsitatakse NFCd pigem makseinstrumendi funktsioonina kui makseinstrumendi endana. NFC käsitlemine täieõigusliku makseinstrumendina tekitaks mõningaid probleeme, näiteks seoses kliendi tugeva autentimise kohaldamisega viipemaksete puhul müügikohas ja seoses makseteenuse pakkuja vastutuskorra kohaldamisega. Makseviiside hoiustamise ja kasutamise digirahakotte (pass-through wallets), mis hõlmavad olemasoleva makseinstrumendi, näiteks maksekaardi tokeniseerimist, tuleb käsitada tehniliste teenustena ja seega makseinstrumendi mõiste määratlusalast välja jätta, kuna komisjoni arvates ei saa tokenit käsitada makseinstrumendina, vaid pigem makserakendusena EL määruse (EL) 2015/7519 artikli 2 punkti 21 tähenduses. Mõningaid muid digirahakottide kategooriaid, nimelt ettemaksega e-rahakotte, näiteks raha hoiustamise ja kasutamise rahakotte (staged wallets), mille puhul kasutajad saavad salvestada raha tulevaste internetipõhiste tehingute jaoks, käsitadakse makseinstrumendina ja nende väljastamist makseteenusena. Artikli 3 punktiga 21 muudetakse kontoteabe teenuse (account information service) määratlust. Avatud panganduse raames kujunenud „litsents kui teenus“ ärimudel võib olla uuenduslike andmepõhiste teenuste läte, millest saavad kokkuvõttes kasu lõppkasutajad. Selline ärimudel võimaldab lõppkasutajatel anda juurdepääsu oma maksekonto andmetele, et saada muid kui makseteenuseid, muuhulgas laenu-, raamatupidamis- ja krediidivõimelisuse hindamise teenus. Oluline on, et sellise teenuse kasutajad on nende andmete teisele ettevõtjale edastamisest täiesti teadlikud ning annavad selleks loa. Maksekontode andmete koondamise teenust saab osutada üksnes tegevusloa saanud reguleeritud üksus, isegi kui andmed edastatakse lõpuks teisele teenusepakkujale. Määrusega kehtestakse ka mõistete „kaupmehe algatatud tehing“ (Merchant Initiated Transactions (MITs)) ja „posti või telefoni teel esitatud maksekäsund“ (Mail Orders or Telephone Orders (MOTOs)) selged määratlused, kuna nendele mõistetele saab tugineda kliendi tugeva autentimise kohaldamata jätmise põhjendamisel, kuid neid mõistetakse ja kohaldatakse erinevalt ning neile tuginetakse ka õigusvastaselt. Kaupmehe algatatud tehingu puhul tuleb kohaldada kliendi tugevat autentimist algse volituse kehtestamisel, selle kohaldamist ei tule nõuda järgnevate kaupmehe algatatud maksetehingute puhul. Posti või telefoni teel esitatavaid maksekäsundeid tuleb käsitada posti või telefoni teel esitatud maksekäsundi alusel tehtud tehinguna ehk tehinguna, mis jääb kliendi tugeva autentimise kohustuse kohaldamisalast välja, ainult siis, kui maksetehingu algatamine (mitte selle täitmine) on mittedigitaalne. Kuigi muudatuse eesmärgiks on täpsustada tugeva autentimise nõuet (selle erandeid), jääb ebaselgeks, milliseid tehinguid lisaks otsekorraldustele kaupmehe algatatud maksetehingud veel hõlmavad (kas ka kaardimakseid ja küsin-raha-makseid ehk request to pay?). Ettepaneku menetlemise käigus võib olla vajalik täiendav selgitamine või sõnastuse täpsustamine ning sellest tulenevalt vajadus hinnata tugeva autentimise erandi kohaldamise asjakohasust ja põhjendatust. 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määrus (EL) 2015/751 kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta (ELT L 123, 19.5.2015, lk 1). 12 3.2. Makseteenuse määruse ettepanekuga ettenähtud makseteenuste tingimuste läbipaistvus ja teabele esitatavad nõuded ning õigused ja kohustused seoses makseteenuste osutamise ja kasutamisega Seisukoht 6: Toetame nõudeid, mis näevad ette täiendava teabe esitamise kohustuse sularaha väljavõtmisel, väikese väärtusega makseinstrumentide ja e-raha puhul ning samuti ühekordsete maksete ning raamlepingutega hõlmatud maksete osas. Samuti toetame uue nõudena makseteenuse pakkujale kehtestatud kohustust esitada makseteenuse kasutajale (kliendile) hinnanguline aeg, mille jooksul saavad väljaspool ELi asuva makse saaja makseteenuse pakkujad rahalised vahendid üle kantud. Toetame määruse ettepanekus välja pakutud lahendust, mille kohaselt kohaldatakse lisatasude võtmise keeldu kõigi kreedit- ja otsekorralduste suhtes, mis loob makseteenuse pakkujatele ja makseteenuse kasutajatele läbipaistvama hinnakujunduse. Täiendava teabe esitamise kohustuse selgitus: Artiklis 7 on uue nõudena ette nähtud teabe esitamist käsitlevad nõuded, mida kohaldatakse riigisiseselt kõigile isikutele, kes osutavad PSD3 artiklis 38 osutatud sularaha väljavõtmise teenuseid. Nad peavad esitama oma klientidele või tegema neile kättesaadavaks teabe mis tahes tasude kohta enne seda, kui klient sularaha välja võtab, ning sularaha kättesaamisel, kui tehing on lõpule viidud. Artikkel 10 sätestab erandid teabele esitatavatest nõuetest väikese väärtusega makseinstrumentide ja e- raha puhul. Määrusega tõstetakse maksetehingu ülemmäära, mille korral erand kohaldub, st et teabele esitatavad nõuded on sel puhul tavapärasest leebemad. Üksiku maksetehingu ülemmäär tõuseb senise 30 euro asemel 50 euroni, senini makseinstrumendile kehtestatud üksiku maksetehingu 150 eurone makselemiit tõuseb 200 euroni. Praegu kehtib makseinstrumendil hoitavatele vahenditele 150 eurone ülemmäär, mis tõstetakse 200 euroni, juhul kui seda ei ületata ühelgi ajahetkel. Määrusega kaotatakse PSD2-s liikmesriikidele ette nähtud võimalus kohandada makselimiiti. Väikese väärtusega makseinstrumendid peaksid olema odav ja kergesti kasutatav alternatiiv odavate kaupade ja teenuste puhul ning neid ei tohiks liigsete nõuetega üle koormata. Ühekordsed maksetehingud (Artikkel 13 lõige 1 punktid c, f ja g) – seoses kreeditkorralduste ja rahasiirdetehingutega, mille puhul raha edastatakse EL-ist kolmandasse riiki, on uue nõudena ette nähtud makseteenuse pakkuja kohustus esitada makseteenuse kasutajale hinnanguline aeg, mille jooksul saavad väljaspool ELi asuva makse saaja makseteenuse pakkujad kätte rahalised vahendid. Parema võrreldavuse huvides tuleb selliste rahvusvaheliste tehingutega seotud vääringu konverteerimise hinnangulised tasud väljendada samal viisil, nagu seda tehakse ELi-siseste kreeditkorralduste puhul, nimelt Euroopa Keskpanga avaldatud viimase kättesaadava kohaldatava viitekursi juurdehindlusprotsendina. Kohustust teavitada makseteenuse kasutajat vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusest, laiendatakse lisaks raamlepingutele ka ühekordsetele maksetehingutele. Artikli 16 punktiga a nähakse ette täiendavad andmed, mida makseteenuse pakkuja peab maksjale pärast maksekäsundi laekumist teatavaks tegema. Kehtivat regulatsiooni täiendatakse teabega, mida maksja vajab makse saaja üheselt kindlaks tegemiseks, sealhulgas makse saaja ärinimi. Eesti Pank juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi PSR artikli 16 punkti a (ka artikkel 25 p a) näol on tegemist sisuliselt PSD2 artikli 48 punkti a täiendamisega, tuleb jõuda selgusele, mida mõista selle inglisekeelses versioonis payee´s commercial trade name. PSD2 eelnimetatud määratlust ei kasuta. Mõistame, et tegemist on saaja kohta esitatava teabe täpsustamisega ja ettevõtja ärinime (äriregistrisse kantud nimi, mille all ettevõtja tegutseb. ÄS § 7) näitamine on seejuures asjakohane. Siiski, viitavad sõnad commercial ja trade name ka ettevõtja kaubanduslikule nimetusele või ettevõtja kaubamärgile, mis ei pruugi tingimata ühtida ettevõtja ärinimega (business or company name). Preambula kohaselt on täienduse eesmärk saaja üheselt mõistetavalt kindlaks määrata ning ka vastavast mõistest (PSR artikkel 3 punkt 53), võib aru saada, et märkida tuleb nimi, millega maksja suudab kõige paremini saajat seostada. Eesseisva menetlemise protsessis on oluline mõiste tähendus võimalikult üheselt formuleerida, sest sellest sõltub makseteenuse pakkujate kohustuse täitmise ulatus. Makseteenuse pakkujale ei pruugi olla teada kliendist ettevõtja kaubanduslik nimetus (lisaks tema ärinimele). 13 Raamlepingud – artikkel 20 näeb ette teabe ja tingimused, mis tuleb esitada raamlepinguga hõlmatud maksetehingute kohta. Raamlepingud ja nendega hõlmatud maksetehingud on rohkem kasutusel kui ühekordsed maksetehingud. Seetõttu peaksid raamlepingute puhul lepingueelsele teabele esitatavad nõuded olema põhjalikud ja asjaomane teave tuleks alati esitada paberkandjal või mõnel muul püsival andmekandjal. Artikliga 20 nähakse võrreldes PSD2-ga ette täiendavate andmete esitamise kohustus. Uue nõudena seoses kreeditkorralduste ja rahasiirdetehingutega, mille puhul raha edastatakse EList kolmandasse riiki, on ette nähtud makseteenuse pakkuja kohustus esitada makseteenuse kasutajale hinnanguline aeg, mille jooksul saavad väljaspool ELi asuva makse saaja makseteenuse pakkujad rahalised vahendid (punkt b(i)). Parema võrreldavuse huvides tuleb konverteerimise hinnangulised tasud väljendada Euroopa Keskpanga avaldatud viimase kättesaadava kohaldatava viitekursi juurdehindlusprotsendina (punkt c(v)). Eesti Pank juhib tähelepanu sellele, et kuna tegemist on maksetehinguga, millele ELi tasandil kehtestatud ühtsed nõuded maksekorralduse täitmisel ei ulatu, tuleb selgeks teha makseteenuse pakkuja vastutus eelnimetatud kohustuse rikkumisel. Kas makseteenuse pakkuja vastutab sellisel juhul hinnangulise aja paikapidavuse (PSPle ei saaks selle eest vastutust panna) või teavitamata jätmise eest. Kuivõrd sularahaautomaatide käitajad tuuakse määruse reguleerimisalasse, nähakse ette teavet käsitlevad täiendavad nõuded, mida kohaldatakse riigisiseselt sularahaautomaatist sularaha väljavõtmise suhtes eri stsenaariumide puhul (punkt c(ii))). Nõuded on vajalikud selleks, et kasutajad saaksid võrrelda erinevate sularahaautomaatide kasutamise tasusid. Selleks et makseteenuse kasutajad saaksid teha teadlikke valikuid, peaksid nad saama võrrelda sularahaautomaatide kasutamise tasusid teiste pakkujate vastavate tasudega. Tasude läbipaistvuse suurendamiseks peaksid makseteenuse pakkujad esitama makseteenuse kasutajatele teabe kõigi tasude kohta, mida kohaldatakse riigisiseselt sularahaautomaadist sularaha väljavõtmise korral eri olukordades, olenevalt sellest, millisest sularahaautomaadist makseteenuse kasutajad sularaha välja võtavad. Nn kaitse- ja parandusmeetmete (safeguards and corrective measures) kohta esitatava teabe loetelu on täiendatud teabega, mil viisil ja millise ajavahemiku jooksul teavitab makseteenuse kasutaja makseteenuse pakkujat ja politseid pettuse korral ning teave makseteenuse pakkuja vastutuse kohta autoriseerimata maksetehingute, nime ja kordumatu tunnuse vastavuse kontrolli teenuse ebakorrektse kohaldamise ning teise isikuna esinemist hõlmava pettuse puhul (punkt e(v)(vi)). Mh nähakse ette, et: - mil viisil ja millise ajavahemiku jooksul teavitab makseteenuse kasutaja makseteenuse pakkujat ning artiklis 59 osutatud teise isikuna esinemist hõlmava pettuse korral politseid mis tahes autoriseerimata või ebakorrektsest maksetehingu algatamisest või täitmisest või mis tahes autoriseeritud kreeditkorraldusest, mis on tehtud nime ja kordumatu tunnuse vastavuse kontrolli teenuse ebakorrektse kohaldamise või teise isikuna esinemist hõlmava pettuse tulemusena, vastavalt artiklile 54; - makseteenuse pakkuja vastutus autoriseerimata maksetehingute puhul vastavalt artiklile 56, nime ja kordumatu tunnuse vastavuse kontrolli teenuse ebakorrektse kohaldamise puhul vastavalt artiklile 57 ning teise isikuna esinemist hõlmava pettuse puhul vastavalt artiklile 59. Artiklis 23 on raamlepingu lõpetamise tasude osas uue nõudena käsitletud tasude võtmist olukorras, kus maksteenuseid pakutakse koos tehnilise teenusega, nagu näiteks makseteenusteks kasutatavate terminalide rentimine. Sellises olukorras ei tohiks makseteenuse kasutajatele tulla koormavad tingimused tehnilisi teenuseid reguleerivatest lepingutingimustest. Konkurentsi säilitamiseks tuleks selliste lepingutingimuste suhtes kohaldada lõpetamistasusid käsitlevaid raamlepingu nõudeid (lõige 2). Tarbijatele puhul on raamlepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaeg maksimaalselt üks kuu ja makseteenuse pakkujate puhul kõige vähem kaks kuud. Need tähtajad ei piira lepingu erakorralise lõpetamise tingimusi. Lisatasude võtmise keelu selgitus: Artikkel 28 lõikes 3 nähakse sõnaselgelt ette, et lisatasude võtmise keeldu kohaldatakse kõigi kreedit- ja otsekorralduste suhtes ja mitte ainult nende suhtes, mis on hõlmatud määrusega (EL) nr 260/2012, nagu see oli PSD2 puhul. Seda põhjusel, et on esinenud erinevaid tõlgendusi seoses sellega, millised makseinstrumendid lisatasude võtmise keelu kohaldamisalasse kuuluvad. Lisatasu on tasu, mida kaupmehed küsivad tarbijatelt ning mis lisandub kaupade ja teenuste eest makstavale hinnale, kui tarbija kasutab teatavat makseviisi. Lisatasude kehtestamise üks põhjuseid on olnud suunata tarbijaid kasutama odavamaid või tõhusamaid makseinstrumente, soodustades seeläbi konkurentsi alternatiivsete makseviiside vahel. PSD2 kehtestatud korra kohaselt ei saanud makse saajad nõuda tasu selliste makseinstrumentide kasutamise eest, mille vahendustasusid reguleeritakse määruse (EL) 2015/751 II peatüki 14 alusel, st tarbija deebet- ja krediitkaartide kasutamise eest, mis on väljastatud nelja osapoolega maksekaardisüsteemide raames, ning nende makseteenuste kasutamise eest, mille suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 260/2012,10 st liidus eurodes tehtavate kreedit- ja otsekorralduste eest. Määruse ettepaneku kohaselt kohaldatakse edaspidi lisatasude võtmise keeldu kõigi kreedit- ja otsekorralduste suhtes. Artikkel 29 sätestab väikese väärtusega makseinstrumentide ja e-raha suhtes kohaldatavad erandid. Määrusega tõstetakse kõnealuste makseinstrumentide makselimiiti, kuid samas kaotatakse liikmesriikidel võimalus seda kohandada, st muuta makseinstrumendi rahalist määra, et kohalduksid leebemad nõuded. Väikese väärtusega makseinstrumendid peaksid olema odav ja kergesti kasutatav alternatiiv odavate kaupade ja teenuste puhul ning neid ei tohiks liigsete nõuetega üle koormata. Asjakohased teabenõuded ja nende täitmist reguleerivad normid peaksid seetõttu puudutama üksnes olulist teavet, võttes samuti arvesse tehnilist suutlikkust, mida võib eelnimetatud väikemaksevahendite puhul õigustatult eeldada. 3.3. Makseteenuse määruse ettepanekuga ettenähtud juurdepääs maksesüsteemidele ja krediidiasutuses hoitavatele kontodele Ühine seisukoht finantsandmete jagamise ja makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekute kohta 17: Toetame direktiivi muutmise ettepanekus ettenähtud väiksemate makseteenuse pakkujate (makseasutuste ja e-raha asutuste) juurdepääsu nn suurtele raha makse- ja arveldussüsteemidele. Samuti toetame määruse ettepanekus toodud eesmärki võimaldada makseasutustele ja e-raha asutustele juurdepääs maksekontole krediidiasutuses. See loob makseasutustele ja e-raha asutustele võrdsemad võimalused turul krediidiasutustega konkureerimiseks, kui mõlemad osutavad võrreldavaid makseteenuseid. Samas peavad sel juhul makseasutuste ja e-raha asutuste osalemisega seotud riskid olema adekvaatselt maandatud ja tagatud peab olema maksesüsteemide turvaline ja tõrgeteta toimine. Lisaks ei tohi makseasutuste ja e-raha asutuste juurdepääs takistada maksesüsteemide tõrgeteta toimimist ega tuua otseliikmetele (krediidiasutustele) kaasa ebaproportsionaalseid kohustusi ja kulusid. Selgitus: Artiklid 31 ja 32 reguleerivad juurdepääsu maksesüsteemidele ning makseasutuste maksekontode avamist ja sulgemist krediidiasutuses. Makseteenuse pakkujatele (sh ka makseasutustele ja e-raha asutustele) nähakse ette juurdepääsuõigus maksesüsteemidele. Sellise juurdepääsu võib saada vahetult või kaudselt ehk mõne teise maksesüsteemis osaleja kaudu. Nende maksesüsteemide terviklikkuse ja stabiilsuse tagamise eesmärgil peab maksesüsteemi käitaja tegema vahetut osalemist taotleva makseteenuse pakkuja kohta riskihindamise, mille raames tuleb uurida kõiki asjakohaseid riske, sealhulgas vajaduse korral arveldus-, operatsiooni-, krediidi-, likviidsus- ja äririski. Makseteenuse pakkuja, kes taotleb maksesüsteemis osalemise võimalust, peab kandma tema valitud süsteemiga kaasnevat riski ning maksesüsteemile tõendama, et tema sisekorraldus on piisavalt kindel sellist liiki riskide maandamiseks. Maksesüsteemi käitajad peaksid saama makseteenuse pakkuja vahetu osalemise taotluse tagasi lükata üksnes juhul, kui makseteenuse pakkujal ei ole võimalik järgida süsteemi eeskirju või kui tema osalemisega kaasneks lubamatult suur risk. Maksesüsteemi käitajatel tuleb kehtestada juurdepääsueeskirjad ja -menetlused, mis on proportsionaalsed, objektiivsed, mittediskrimineerivad ja läbipaistvad. Maksesüsteemi käitajad ei tohiks makseasutusi osalemisega seoses diskrimineerida, kui viimased suudavad süsteemi eeskirjadest kinni pidada ja ei tekita süsteemile lubamatult suurt riski. Juhul kui kõnealuse maksesüsteemi üle tehakse juba järelevalvet Euroopa Keskpankade Süsteemi raames vastavalt Euroopa Keskpanga määrusele (EL) nr 795/2014,42 peaks järelevalvet tegev keskpank (või pangad) jälgima kõnealuste eeskirjade järgimist oma järelevalve raames. Muude maksesüsteemide puhul peaksid 10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 260/2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 (ELT L 94, 30.3.2012, lk 22). 15 liikmesriigid määrama riiklikud pädevad asutused, tagamaks, et maksesüsteemi taristut käitavad ettevõtjad täidavad asjaomaseid nõudeid. Selleks et tagada makseteenuse pakkujate vahel aus konkurents, peaks maksesüsteemis osaleja, kes osutab kõnealuse süsteemiga seotud teenuseid tegevusloa saanud või registrisse kantud makseteenuse pakkujale, andma ka kõigile teistele tegevusloa saanud või registrisse kantud mis tahes makseteenuse pakkujatele sellistele teenustele taotluse korral juurdepääsu objektiivsel, proportsionaalsel ja mittediskrimineerival viisil. Maksesüsteemidele juurdepääsu käsitlevaid sätteid ei tuleks kohaldada süsteemide suhtes, mille on loonud ja mida käitab üksainus makseteenuse pakkuja. Sellised maksesüsteemid tegutsevad teiste maksesüsteemidega otseselt konkureerides, sagedamini aga turuniššides, mis ei ole teiste maksesüsteemidega kaetud. Sellised süsteemid hõlmavad kolme osapoolega skeeme, sealhulgas kolme osapoolega maksekaardiskeeme, tingimusel et need süsteemid ei tegutse kunagi de facto nelja osapoolega maksekaardiskeemidena, näiteks tuginedes litsentsisaajatele, agentidele või kaubamärgi kooskasutuse partneritele. Need süsteemid hõlmavad üldjuhul ka telekommunikatsiooniteenuste pakkujate osutatavaid makseteenuseid, mille puhul skeemi haldaja on makseteenuse pakkuja nii maksja kui ka makse saaja jaoks, ning samuti pangandusgruppide siseseid süsteeme. Makseasutustel peab olema võimalik avada ja hoida krediidiasutuses kontot, et nad saaksid täita tegevusloa saamise nõuded seoses klientide rahaliste vahendite kaitsmisega. Seega peaksid krediidiasutused võimaldama maksekontot makseasutustele ja makseasutuse tegevusloa taotlejatele ning nende agentidele ja levitajatele, välja arvatud erandjuhtudel, kui kontole juurdepääsu andmisest keeldumiseks on mõjuvad põhjused. Asjaomase sättega tuleb hõlmata makseasutuse tegevusloa taotlejad, võttes arvesse asjaolu, et makseasutuse tegevusloa saamise eeltingimus on sellise pangakonto olemasolu, kus on võimalik turvaliselt hoida klientide rahalisi vahendeid. Keeldumise põhjuste hulka peaksid kuuluma mõjuvad põhjused, mis annavad aluse kahtlustada, et makseasutus tegeleb õigusvastase tegevusega või et tema kaudu toimub õigusvastane tegevus, või mis on seotud ärimudeli või riskiprofiiliga, millega kaasneksid krediidiasutuse jaoks suured riskid või ülemäärased nõuete täitmisega seotud kulud. Näiteks ärimudelid, mille puhul makseasutused kasutavad suurt agentide võrgustikku, võivad tekitada märkimisväärseid kulusid rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse nõuete täitmiseks. Makseasutusel peaks olema õigus esitada krediidiasutuse keeldumise peale kaebus liikmesriigi määratud pädevale asutusele. Kaebuse esitamise õiguse kasutamise hõlbustamiseks peaksid krediidiasutused kirjalikult ja üksikasjalikult põhjendama konto avamisest keeldumist või avatud konto sulgemist. Sellises põhjenduses tuleks viidata asjaomase makseasutusega seotud konkreetsetele aspektidele, mitte üldistele kaalutlustele. Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et määrata täpselt kindlaks käesoleva artikli lõikes 3 osutatud teate ja põhjenduse ühtne vorm ja teave, mis neis esitatakse. Eesti Pank on juhtinud tähelepanu asjaolule, et määruses esitatud maksekonto avamisest keeldumise või konto sulgemise alused ei pruugi võimaldada täita makseteenuste direktiivi eelnõu artikli 9 lõikes 1 sätestatud kohustust tagada kliendi varade säilimine ja muust varast lahus hoidmine. Seetõttu on oluline selgusele jõuda, mil määral mõjutavad määruse eelnõu artiklis 32 nimetatud keeldumise alused laiemalt ärisuhte loomist makseasutustega ja viimase võimalusi vara hoiustada (arvestades et maksekontona ei käsitata deposiidikontot). Vastavalt makseteenuste direktiivi eelnõule peab makseasutus varade segunemise vältimise kohustuse täitmiseks hoiustama vara krediidiasutuses või ka keskpangas, juhul kui nii näevad ette asjaomase keskpanga kehtestatud tingimused. Seetõttu peame oluliseks hinnata makseasutuste võimalusi oma klientidelt makseteenuse osutamiseks saadud raha krediidiasutuses hoiustamiseks ja määruse eelnõu artikli 32 võimalikku mõju selle kohustuse täitmisele. 3.4. Määruse ettepanekuga ettenähtud maksetehingute autoriseerimise nõuded (nn kliendi tugev autentimine) Seisukoht 8: Toetame üldiselt määruse ettepanekuga makseteenuse pakkujale seatud kohustust kontrollida makse algatamisel maksja esitatud makse saaja kordumatu tunnuse (üldjuhul kontonumbri) ja nime vastavust ning nõuet, et mittevastavuse korral peab makseteenuse pakkuja maksjat lahknevusest teavitama. Leiame, et määruses peaks olema üheselt selge, et selline kontroll on kliendi jaoks tasuta. 16 Samuti tuleb makseteenuse pakkujatele anda eelnimetatud kohustuse täitmise rakendamiseks piisavalt aega, sest kontrollimise kohustuse täitmise eelduseks on Euroopa Liidu üleselt toimiva lahenduse väljaarendamine ja kasutusele võtmine. Selgitus. Maksete turvalisuse ja pettuste ärahoidmise meetmete tugevdamine. Asjakohased artiklid eelkõige 50, 60 ja 83–89. Artiklis 50 reguleeritakse kreeditkorralduste puhul tegevusi makse saaja nime ja kordumatu tunnuse vahelisel lahknevusel. Artiklit kohaldatakse kõigi kreeditkorralduste suhtes, mis ei ole välkkreeditkorraldused (nn välkmaksed) ja mis tehakse mis tahes EL liikmesriigi vääringus, ning selliste välkkreeditkorralduste suhtes, mis tehakse muus vääringus peale euro. Kõnealune teave tuleb esitada enne, kui maksja maksekäsundi esitamise lõpule viib, ja enne, kui makseteenuse pakkuja kreeditkorralduse täidab. Kasutajale jääb igal juhul vabadus otsustada, kas ta esitab kreeditkorralduse maksekäsundi või mitte. Kui makse saaja makseteenuse pakkuja avastab makse saaja nime ja kordumatu tunnuse tuleb tal sellest maksjat teavitada, kuid mittevastavus ei tohi takistada maksjat kreeditkorraldust autoriseerimast ning kui maksja autoriseerib tehingu pärast teavitamist, loetakse tehing nõuetekohaselt täidetuks. Eesti Pank on välja toonud, et pettuste vähendamise eesmärgile aitab kaasa muu hulgas saaja maksekonto numbri (IBANi) ja saaja nime vastavuse kontrollimine. Maksepettuste ärahoidmise eesmärgi täitmiseks on oluline, et saaja nime ja tema maksekonto vastavust kontrollitaks kõikide kreeditkorralduste puhul (välkmakseid käsitleva määruse eelnõu järgi kohaldatakse kontrollimist üksnes välkmaksetele). EP peab vajalikuks märkida, et turuosalistele tuleb anda kohustuse täitmise rakendamiseks piisavalt aega, sest kontrollimise kohustuse täitmise eelduseks on Euroopa Liidu üleselt toimiva lahenduse väljaarendamine ja kasutusele võtmine. Makseteenuste määruse eelnõu preambula punktis 70 märgitakse, et vastav kontrollimise teenus peaks olema tarbijale tasuta, kuid määruse regulatiivne osa seda eesmärki ei toeta (artikli 50 lõike 1 järgi ei või saaja makseteenuse pakkuja võtta tasu maksja poolt näidatud saaja kordumatu tunnuse ja nime vastavuse kontrollimise eest, kuid ei ole täpsustatud, et maksjale/tarbijale osutatakse teenust tasuta). EP on seisukohal, et efektiivse pettuste vähendamise meetmena tuleks kontrollimise teenuse kasutamist igati soodustada. Teenuse eest eraldi tasu kehtestamine võib mõjutada kliente teenusest loobuma. Õiguslike ettepanekute (käesolev makseteenuste pakett ja välkmaksete ettepanek) arutelude käigus peab jälgima, et mõlemad Euroopa Liidu õigusaktid, mis käsitlevad IBANi ja saaja nime vastavuse kontrollimist sätestaksid nõuded võimalikult ühetaoliselt, sh arvestaksid teenuse rakendamiseks vajaminevat aega teenusepakkujatele. Võimalusel tasuks kaaluda, kas vastavuse kontrollimist võiks käsitada ainult makseteenuste määruses, sest eelnimetatud määruse kohaldamisala on laiem. Seisukoht 9: Toetame üldiselt määruse ettepanekuga täiendatud ja kõrgendatud nõuete ettenägemist makseteenustega seotud pettuste ennetamiseks ja vastavate olukordade sujuvaks lahendamiseks ning tugeva autentimise osas vastavate nõuete täpsustamist ja täiendamist. Leiame, et klientide järjepidev teavitamine ohtudest seoses võimalike pettustega, ebatavaliste tehingute jälgimine ja jälgimisprotsessi efektiivsemaks muutmine on pettuste tuvastamisel ja ennetamisel esmatähtis. Näeme aga, et määruse ettepaneku kohane makseteenuse pakkuja kohustus hüvitada kliendile manipuleerimise abil toime pandud pettustega tekitatud kahju olukorras, kus pettur esitleb kliendile end kui pangatöötajat ei ole mõistlik ja võib vastupidiselt hoopis soodustada pettusi. Pooldame seda, et määruse ettepaneku kohaselt tuleb makseteenuste osutamisega seotud pettusandmete kohta esitada teavet ja statistikat finantsjärelevalve asutustele, kuid leiame, et vastav tehniline formaat võiks jääda iga liikmesriigi enda otsustada sõltuvalt sellest, mis on konkreetse teenuste osutajate segmendi jaoks lihtsam ja odavam. Tugeva autentimise nõuete täpsustamine ja täiendamine peaks olema kooskõlas Eestis täna kasutusel olevate autentimise võimalustega (ID kaart, mobiili ID) ja on oluline, et lõppkokkulepe neid ei kahjustaks. 17 Selgitus määruse ettepanekuga täiendatud ja kõrgendatud nõuete ettenägemist makseteenustega seotud pettuste ennetamiseks ja vastavate olukordade sujuvaks lahendamiseks kohta: Artiklid 52–59 näevad uute nõuetena ette makseteenuse kasutaja ja pakkuja kohustused seoses makseinstrumentidega, kohustused seoses maksetehingute autoriseerimisega ning makseteenuse pakkuja, tehnilise teenuse pakkuja ja makseskeemide haldajate vastutuse seoses maksetehingute ebakorrektse autoriseemisega. Samuti sätestatakse makseteenuse pakkuja vastutus teise isikuna esinemist hõlmava pettuse korral. Artikkel 56 lg 2 näeb uue regulatsioonina ette makseteenuse pakkuja vastutuse autoriseerimata maksetehingu korral. Autoriseerimata maksetehingu puhul peab makseteenuse pakkuja maksjale kõnealuse tehingu summa viivitamata tagasi maksma. Kui aga on suur kahtlus, et autoriseerimata tehing on toimunud makseteenuse maksja petturlikust käitumisest tulenevalt ning kui see kahtlus põhineb objektiivsetel põhjustel, millest makseteenuse pakkuja on asjakohasele riigiasutusele teatanud, peaks makseteenuse pakkujal olema võimalik viia läbi uurimine, enne kui ta teeb maksjale tagasimakse. Makseteenuse pakkujal tuleb kümne tööpäeva jooksul pärast autoriseerimata tehingu avastamist või selle kohta teate saamist maksjale autoriseerimata maksetehingu summa tagasi maksta või esitada maksjale tagasimaksmisest keeldumise põhjused ja neid toetavad tõendid ning märkima asutused, kelle poole maksja võib küsimuse lahendamiseks pöörduda, kui maksja pole esitatud põhjendustega nõus. Selleks et maksja ei satuks ebasoodsasse olukorda, ei tohiks sellise tagastamise puhul krediteerimise väärtuspäev olla hilisem kui kuupäev, mil summa debiteeriti. Makseteenuse kasutaja vastutab üksnes väikese summa ulatuses, milleks on 50 eurot, välja arvatud juhul, kui makseteenuse kasutaja on ise toime pannud pettuse või raske hooletusega. Artiklid 57, 58 ja 59 on uued sätted, mis käsitlevad makseteenuse pakkuja, tehnilise teenuse pakkuja ja makseskeemide haldaja vastutust. Artikkel 57 näeb ette makseteenuse pakkuja vastutuse vastavuse kontrolli teenuse ebakorrektse kohaldamise eest. See artikkel näeb ette maksja kaitse olukorras, kus maksja makseteenuse pakkuja, kes avastab maksja esitatud makse saaja kordumatu tunnuse ja nime lahknevuse, ei teavita sellest lahknevusest maksjat, rikkudes sellega artikli 50 lõiget 1. Sellisel juhul ei kanna maksja autoriseeritud kreeditkorraldusega seoses mingit rahalist kahju. Kümne tööpäeva jooksul pärast lõikes 1 osutatud asjaoludel täidetud kreeditkorraldustehingu avastamist või sellekohase teate saamist toimib makseteenuse pakkuja ühel järgmistest viisidest: a) maksab maksjale tagasi autoriseeritud kreeditkorralduse täissumma; b) esitab selgituse tagasimaksmisest keeldumise kohta ning nimetab asutused, kelle poole maksja võib kooskõlas artiklitega 90, 91, 93, 94 ja 95 küsimuse lahendamiseks pöörduda, kui maksja ei ole esitatud põhjendustega nõus. Makseteenuse pakkujale on ette nähtud tagasimaksmise kohustus, mis tuleb täita kümne tööpäeva jooksul pärast lõikes 1 osutatud asjaoludel täidetud kreeditkorraldustehingu avastamist või sellekohase teate saamist. Makseteenuse pakkuja kas maksab maksjale tagasi täissumma või esitab selgituse tagasimaksmisest keeldumise kohta ning nimetab asutused, kelle poole maksja võib kooskõlas artiklitega 90, 91, 93, 94 ja 95 küsimuse lahendamiseks pöörduda, kui maksja ei ole esitatud põhjendustega nõus. Makseteenuse pakkuja ei vastuta juhul, kui maksja on toime pannud pettuse või kui maksja loobus kontrolliteenuse saamisest. Artikkel 59 sätestab makseteenuse pakkuja vastutuse teise isikuna esinemist hõlmava pettuse korral. Maksepettused muutuvad üha keerukamaks, kuna petturid kasutavad selliseid manipuleerimise ja teise isikuna esinemise võtteid, mida makseteenuse kasutajatel on raske avastada. Olukorras kus tarbijast makseteenuse kasutajaga manipuleeris kolmas isik, kes teeskles tarbija makseteenuse pakkuja töötajat, kasutades õigusvastaselt selle makseteenuse pakkuja nime, e-posti aadressi või telefoninumbrit, ning niisuguse manipulatsiooni tulemusena toimus hiljem pettuse teel autoriseeritud maksetehing, maksab makseteenuse pakkuja tarbijale pettuse teel autoriseeritud maksetehingu täissumma tagasi, tingimusel et tarbija on viivitamata teatanud pettusest politseile ja teavitanud sellest oma makseteenuse pakkujat. Makseteenuse pakkuja peab 10 tööpäeva jooksul pärast pettuse avastamist tagastama pettuse teel autoriseeritud maksetehingu summa või selgitama, miks ta tagasimaksmisest keeldub. Kui tarbija ei nõustu põhjendustega, on tal õigus pöörduda asutuste poole, kes saavad küsimuse lahendada. Makseteenuse pakkuja ei vastuta juhul, kui 18 tarbija on toime pannud pettuse või näidanud üles rasket hooletust. Sellisel juhul lasub makseteenuse pakkujal kohustus tõendada, et tarbija on toime pannud pettuse või näidanud üles rasket hooletust. Artikkel 60 näeb ette vastutuse jaotumise autoriseerimata tehingute puhul. Maksja kannab kogu autoriseerimata maksetehingutega seotud kahju, kui see kahju on tekkinud tulenevalt sellest, et maksja on toime pannud pettuse või pole tahtlikult või raske hooletuse tõttu täitnud üht või mitut artiklis 52 sätestatud kohustust. Sellistel juhtudel esimeses lõigus osutatud maksimumsummat 50 eurot ei kohaldata. Kui maksja makseteenuse pakkuja ei täida kohustust nõuda artiklis 85 sätestatud kliendi tugevat autentimist, ei kanna maksja mingisugust rahalist kahju, välja arvatud juhul, kui maksja on toime pannud pettuse. Sama kehtib ka juhul, kui maksja või makse saaja makseteenuse pakkuja teeb erandi kliendi tugeva autentimise kohaldamisest. Kui makse saaja või makse saaja makseteenuse pakkuja ei tööta välja või paranda süsteeme, riistvara ja tarkvara, mis on vajalikud kliendi tugeva autentimise kohaldamiseks, hüvitab makse saaja või makse saaja makseteenuse pakkuja maksja makseteenuse pakkujale tekitatud rahalise kahju. Artiklid 83 ja 84 näevad uute nõuetena ette tehinguseiremehhanismid ja pettuste kohta käivate andmete jagamise ning makseteenuse pakkujate kohustuse anda oma klientidele selged juhised selle kohta, kuidas pettusekatseid tuvastada, ning anda teavet vajalike meetmete ja ettevaatusabinõude kohta, mida tuleb rakendada, et vältida nende vastu suunatud pettuste ohvriks langemist. Makseteenuse pakkujatel peavad olema kasutusel tehinguseiremehhanismid, mis a) aitavad kohaldada kliendi tugevat autentimist kooskõlas artikliga 85; b) võimaldavad teha erandi kliendi tugeva autentimise kohaldamisest artikli 85 lõikes 11 sätestatud kriteeriumide alusel, kui täidetud on kindlaksmääratud ja piiritletud tingimused, mis põhinevad seotud riski tasemel ning andmete liigil ja üksikasjadel, mida hindab makseteenuse pakkuja; c) võimaldavad makseteenuse pakkujatel ennetada ja avastada võimalikke pettuse teel tehtavaid maksetehinguid, sealhulgas tehinguid, mis hõlmavad makse algatamise teenuseid. Selgitus määruse ettepanekus sätestatud tugeva autentimise osas nõuete täpsustamise ja täiendamise kohta: Artikkel 85 näeb ette uued nõuded kliendi tugeva autentimise (strong customer authentication – SCA) kohaldamise kohustuse kohta. Kliendi tugeva autentimise kohustusest tehtava erandi kohaldamisala on kitsendatud selliste maksetehingute puhul, mille jaoks makse saaja esitab maksekäsundi maksja antud volituse alusel (otsekorraldused), võttes arvesse, et kehtestatud on kohustus nõuda tugevat kliendi autentimist, kui volitus antakse kaugjuurdepääsu teel makseteenuse pakkuja vahetul osalusel. Makseteenuse pakkujad peavad kohaldama kliendi tugevat autentimist muu hulgas siis, kui makseteenuse kasutaja teeb kaugjuurdepääsu teel mis tahes toimingu, millega võib kaasneda maksepettuse või muu kuritarvitamise oht. Kaupmehe algatatud tehingute puhul tuleks kohaldada kliendi tugevat autentimist algse volituse kehtestamisel, selle kohaldamist ei tuleks nõuda järgnevate kaupmehe algatatud maksetehingute puhul. Et posti või telefoni teel esitatavat maksekäsundit saaks käsitada posti või telefoni teel esitatud maksekäsundi alusel tehtud tehinguna ehk tehinguna, mis jääb kliendi tugeva autentimise kohustuse kohaldamisalast välja, peab ainult maksetehingu algatamine (mitte selle täitmine) olema mittedigitaalne. Artiklis 88 on uue nõudena lisatud sätted, mille eesmärk on muuta kliendi tugev autentimine kättesaadavamaks, eelkõige tagada, et kõik kliendid, sealhulgas puuetega inimesed, eakad, väheste digioskustega inimesed ja need, kellel pole võimalik kasutada digikanaleid või nutitelefone, on võimalik kasutada vähemalt üht vahendit, mis lubab neil kasutada kliendi tugevat autentimist. Artikkel 58 näeb ette tehnilise teenuse pakkujate ja makseskeemide haldajate vastutuse, kui nad ei toeta kliendi tugevat autentimist – tehnilised teenusepakkujad ja makseskeemide haldajad vastutavad mis tahes rahalise kahju eest, mis tekib makse saajale või makse saaja või maksja makseteenuse pakkujale, nad on jätnud nende lepingulise suhtega kaasnevate volituste raames osutamata kliendi tugeva autentimise kohaldamiseks vajalikud teenused. Nende vastutuse hõlmamist on põhjendatud sellega, et kuna PSD2 hindamisel selgus, et tugeva kliendi autentimise rakendamisel esines probleeme, mis olid seotud kõnealuste sidusrühmade rolliga tugeva kliendi autentimise juurutamisel ja mis tingisid tugeva kliendi autentimise kohaldamise edasilükkamise 2018. aastast 2020. aastasse. 19 3.5. Määruse ettepanekuga ettenähtud nõuded seoses andmekaitsega Ühine finantsandmete jagamise ja makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekute seisukoht 15: Leiame, et üldiselt järgivad ettepanekud andmetele juurdepääsu osas ja makseteenuste pakkumisel isikuandmete kaitse üldmääruse eesmärke ja sätteid. Siiski peame vajalikuks, et makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekus tuleks täpsustada makseteenuse pakkujate vastavaid kohustusi ning sätestada andmesubjektidele selgemad kaitsemeetmed, eelkõige seoses tehinguseiremehhanismidega ja pettuste kohta käivate andmete jagamisega. Andmete jagamise ettepanekus tuleks täpsustada seda, milliste andmete vahetamisele määrus on suunatud, st mida mõeldakse „kliendi“ ja „kliendiandmete“ mõistete all ning millised andmed kuuluvad määruse kohaldamisalasse. Samuti vajavad täpsustamist määruses sisalduvad „konto“ ja „laenu“ mõisted. Sellega seonduvalt tuleks andmete jagamise ettepanekus täpsustada, kuidas suhestuvad omavahel isikuandmete kaitse üldmäärus ja andmetele juurdepääsu määrus. Samuti toetame andmete kättesaadavaks tegemist standardiseeritud kujul ning turvalisel viisil, samuti kohustust rakendada tööriista, mis võimaldab kliendil näha kõiki isikuid, kelle kohta klient on andnud loa oma andmete edastamiseks (nn lubade töölaud (dashboard)). Samuti peame oluliseks, et määruses oleks täpsemalt reguleeritud nii andmete säilitamisele ja jagamisele kui ka lubade töölauale kohaldatavad tehnilised nõuded, et oleks tagatud määruse ühetaoline rakendamine ning ebamõistlike kulutuste vältimine määruse kohaldamisalasse kuuluvate teenusepakkujate poolt. Artikkel 80 näeb ette andmekaitse sätted. Justiitsministeerium on välja toonud, et maksesüsteemide ja makseteenuse pakkujatel on lubatud töödelda andmekaitse üldmääruse artikli 9 lõikes 1 osutatud isikuandmete eriliike11 ulatuses, mis on vajalik makseteenuste osutamiseks ja käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmiseks (art 80).12 Samas on küsitav – ja seda ei ole ka selgitatud põhjenduspunktides13 – kas kõiki viidatud andmeid sellise teenuse pakkumisel üldse töödelda tuleks. Normi sobivusele ei aita kaasa ka lisaklausel, et andmeid tuleks töödelda eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtteid arvesse võttes (art 80 p (a)). Tehniliste ja korralduslike meetmete lisamine ei ole asjakohased, kui niivõrd laia õigusliku aluse loomine oleks ilmselgelt ülemäärane. Samuti ei ole väga üldisest normist kasu, kui normi adressaadid jäävad samuti ebaselgeks (kas andmetöötlus on suunatud kliendiandmete või ka näiteks teenuse tagamisel kolmandate isikute andmete töötlemisele). Õiguste kehtestamisel peaks normi rakendamine olema arusaadav nii teenuse pakkujale kui andmesubjektile. Pigem oleksid asjakohased konkreetsed töötlemise aluseks olevad õigusnormid, kui vajadust on põhjendatud ka avaliku huviga. Lisaks leiab JuM, et just kooskõla tagamiseks andmekaitse nõuetega, tuleks hinnata ka kavandatud seiremehhanisme (art 83). Kui tegemist on klientide profileerimisega (sh käitumisega seotud jooned, maksetehingute ajalugu, sideseansiandmed jms) ning töötlus on andmekaitse üldmääruse kohaldamisalas, tuleks sätestada selged kaitsemeetmed, mis sellist profileerimist kõikide klientide puhul mingil viisil tasakaalustaksid (83 lg 1 p (c) ja lg 3). Selleks võib olla andmekategooriate täpsustamine, andmete säilitamise tähtaja erisuste loomine lähtuvalt sellest, kas risk tuvastati vms (kõigil ühtviisi kogu andmestiku töötlemine ja säilitamine ei pruugi olla proportsionaalne). Ka andmete jagamisel makseteenuse osutajate vahel (vabatahtlikud teabevahetuskokkulepped) tuleks analüüsida kooskõla üldmääruse nõuetega – millist teavet ja kellega vahetatakse ja kas see on toodud ka ära teenuse osutaja tingimustes või peaks teatud juhtudel olema õigus andmesubjekti õigusi piirata.14 11 IKÜM art 9 lg 1: „Keelatud on töödelda isikuandmeid, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine, geneetilisi andmeid, füüsilise isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavaid biomeetrilisi andmeid, terviseandmeid või andmeid füüsilise isiku seksuaalelu ja seksuaalse sättumuse kohta.“ 12 Samasugune õigus on antud ka Euroopa Liidu institutsioonidele kohalduva andmekaitse määrusega, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/1725, 23. oktoober 2018. 13 Vt nt määruse põhjenduspunkt 98. 14 IKÜM art 13 ja 14 ja 23. 20 3.6. Vaidluste lahendamise menetlused ja karistused Ühine finantsandmete jagamise ja makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekute seisukoht 16: Toetame üldiselt ettepanekutes ette nähtud järelevalve sätteid ning vastavale asutusele antavaid õigusi ja volitusi. Samas leiame, et ettepanekutes tuleks vältida vahetuid vastutuse kohaldamise aluseid ning liikmesriikidele tuleks jätta võimalikult ulatuslik paindlikkus sobitada trahvinormid oma olemasolevasse sanktsioonisüsteemi. Lisaks ei peaks suured trahvid kohalduma kõikide rikkumiste korral. Muuhulgas me ei poolda füüsilistele isikutele trahvide ette nägemist. Artiklid 96–102 näevad ette rikkumiste puhul kohaldatavad halduskaristused ja muud haldusmeetmed. Justiitsministeerium arvab järgmist: määruses tuleks viidata teatud juhtudel siseriiklikule õigusele (art 91 lg 3) ning kindlasti järgida teatud juhtudel võimalust jätta konkreetse normi rakendamine liikmesriigi otsustada (art 96 lg 4). Kohaldatavate sanktsioonide kontekstis on asjakohane tuua esmalt üldised põhimõtted. Mõistame, et Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete täitmise tagamiseks on sanktsioonid põhjendatud, nii nagu eesmärk tagada nende võimalikult suur ühtsus liikmesriikides. Samas on karistusõigus traditsiooniliselt olnud tihedalt seotud just liikmesriikide suveräänsusega.15 See on oluline aspekt, mida silmas pidada. Lisaks arvab JuM, et võttes arvesse eespool märgitud kaalutlusi, tuleks Euroopa Liidu õigusaktides karistuste sätestamisel lähtuda Eesti seisukohtade kujundamisel järgmistest põhimõtetest:  Liikmesriikidele tuleks tagada võimalikult ulatuslik paindlikkus sobitada trahvinormid oma olemasolevasse sanktsioonisüsteemi. Me ei poolda ulatuslikke regulatsioone, mis mõjutavad trahvimenetlust ega seal kohalduvate põhiõiguste piiramist.  Paindlikkus tuleks tagada ka sanktsioonimäärade asjus. Trahvide haldusõigusliku iseloomu rõhutamine ei ole põhjendatud kuna liidu õigus ise ei defineeri seda. Haldusorgani olulist rolli trahvi määramisel, saab sedastada õigusaktis ka teisiti.  Suured trahvid ei peaks kohalduma kõikide rikkumiste korral, vaid üksnes olulisemates.  Võimalusel tuleks vältida trahvinormide sätestamist füüsilistele isikutele.  Me ei poolda vahetult kohalduvaid trahvinorme liidu otsekohalduvatest määrustest. Neid ette nähes, tuleks karistusõiguslikud normid sätestada suunatult liikmesriigile (nt: „Liikmesriik peab võtma meetmeid, et…“). JuM leiab, et tuleks kõnealustes määrustes vastavad parandused. Näiteks õiguste loetelu artiklis 91 peaks igas punktis sisaldama viidet liikmesriigi õigusele (vrdl nt art 96).16 Praegusel juhul jääb ebaselgeks, kas loetelust peaks vahetult tulenema haldusorganile õigus menetlustoiminguid läbi viia või mitte (selle suhestumine riigisisese õigusega). Selline ebaselgus võib kaasa tuua erinevaid probleeme, sealhulgas menetlusosaliste põhiõigustega. Õigustega seostub ka kaebeõiguse regulatsioon, mis on ettepanekus sõnastatud väga laialt (art 100 lg 2). Sellest ei selgu, kas eesmärgiks on võimaldada selle kasutust ka menetluse mittealustamisel (kellelgi on õigus nõuda selle alustamist). 3.7. Määruse ettepanekuga ettenähtud lõpp- ja rakendussätted Ühine finantsandmete jagamise ja makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekute seisukoht 17: Toetame üldiselt ettepanekutes ettenähtud uute nõuete rakendamise perioode. Samas leiame, et erandina sätestatud üleminekuaeg andmete jagamise kavade ülesseadmiseks ja nendega liitumiseks võiks olla pikem kui välja pakutud 18 kuud, et võimaldada piisavat aega tehniliste standardite väljatöötamiseks ning turuosalistele nende rakendamiseks. Lisaks oleme seisukohal, et arvelduste lõplikkuse direktiivi muudatuste ülevõtmise kuue kuuline tähtaeg ei ole piisav aeg vajalike õigus- ja haldusnormide vastuvõtmiseks. Leiame, et kõnealune tähtaeg võiks olla 12 kuud. 15 Vt ELTL art 82 ja 83. 16 Näiteks „subject to conditions set out in national law“ vm sarnast. Artikkel 20 seda sisaldab (in accordance with national law), ja seda tuleks kasutada läbivalt. 21 Artikliga 109 muudetakse EL määrust 1093/2010 (Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse määrus) ja artikliga 110 EL määrust 2017/2394 (tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta). Selgitus: Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse määruse muudatused on vajalikud järelevalveasutuste pädevuse laiendamiseks käesoleva määruse suhtes. Tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö määruse muudatus on vajalik, et laiendada selle kohaldamisele ka käesolevale määrusele. Artikkel 112 näeb ette jõustumise tähtaja ja kohaldamise Seda kohaldatakse alates 18 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva. Artikleid 50 ja 57 kohaldatakse siiski alates 24 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva (Artikkel 50 näeb ette makse saaja nime ja kordumatu tunnuse vahelised lahknevused kreeditkorralduste puhul. Artikkel 57 reguleerib makseteenuse pakkuja vastutust vastavuse kontrolli teenuse ebakorrektse kohaldamise eest). 4. MAKSETEENUSTE DIREKTIIVI ETTEPANEKU SISU, VÕRDLEV ANALÜÜS JA SEISUKOHAD 4.1 Üldiselt Uue direktiivi eelnõuga (PSD3) ajakohastatakse ja täpsustatakse makseasutusi käsitlevaid sätteid ning integreeritakse endised e-raha asutused makseasutuste alamkategooriana (ja seega tunnistatakse kehtetuks teine e-raha direktiiv 2009/110/EÜ). Peale selle sisaldab ettepanek sätteid sularaha väljavõtmise teenuste kohta, mida pakuvad jaemüüjad (ilma ostu tegemata) või sularahaautomaatide sõltumatud käitajad, ning sellega muudetakse arvelduse lõplikkuse direktiivi (direktiiv 98/26/EÜ). PSD3-s on tegevusloa taotlemise ja osaluse kontrolli kord jäänud võrreldes teise makseteenuste direktiiviga üldjoontes samaks, välja arvatud uus nõue esitada koos avaldusega likvideerimiskava, kuid see on makseteenuseid ja e-raha teenuseid osutavate asutuste puhul omavahel täielikku vastavusse viidud. Võimalikke omavahendite arvutamise meetodeid üldiselt võrreldes kehtiva regulatsiooniga ei muudeta. Küll sätestatakse, et võrdsete võimaluste parandamiseks tuleks üht kolmest võimalikust omavahendite arvutamise meetodist pidada nö vaikevalikuks, kuid teatavate ärimudelite puhul on lubatud erandid. Makseasutuste kaitsenorme (varade säilimise kohustusi) ei muudeta, välja arvatud see, et lisatakse keskpanga kontol hoitava tagatise võimalus (keskpanga äranägemisel), et laiendada makseteenuse pakkujate valikuvõimalusi selles osas, ning et makseasutused peavad püüdma vältida kontsentratsiooniriski seoses tagatud vahenditega. Võrreldes PSD2-ga jäävad samaks agente, filiaale ja tegevuse edasiandmist käsitlevad sätte, kuid lisatakse uus e-raha levitajate määratlus ja sellega seotud sätted, mis on täpses vastavuses agentide suhtes kohaldatavate sätetega. Sätted makseasutuste piiriülese teenuste osutamise ja nende teenuste järelevalve kohta on üldjoontes jäänud muutumatuks. Liikmesriigid ja Euroopa Pangandusjärelevalve jätkavad tegevusloa saanud makseasutuste registri pidamist ning lisaks koostavad masinloetava makse algatamise teenuste pakkujate ja kontoteabe teenuse pakkujate nimekirja. Sarnaselt PSD2-ga kohaldatakse uue direktiivi kohaselt registreerimise nõuet makseasutuste suhtes, kes osutavad ainult kontoteabe teenuseid, mitte tegevusloa nõuet. 4.1 Makseteenuste direktiivi reguleerimisese, kohaldamisala ja mõisted Seisukoht 10: Toetame üldiselt seda, et e-raha asutuste suhtes nõudeid muudetakse ja neile kohaldatakse sama regulatsiooni nagu makseasutustele ehk edaspidi käsitatakse ka e-raha asutusi makseasutusena (nt on viidud täielikku vastavusse tegevusloa taotlemise protseduur). 22 Oleme aga seisukohal, et kuna e-raha teenused võivad olemuslikult erineda makseteenustest ja nendega kaasnevad ka erinevad riskid, siis tuleks direktiivi ettepanekus täpsustada, kuidas konkreetsemalt eristada e-raha teenuseid makseteenustest. Selgitus: Direktiivi eelnõuga integreeritakse endised e-raha asutused makseasutuste alamkategooriana (ja seega tunnistatakse kehtetuks teine e-raha direktiiv 2009/110/EÜ). Praktikas on ilmnenud, et tegevuslubade andmise ja nende järelevalve eest vastutavatel pädevatel asutustel on raskusi makseasutuste ja e-raha asutuste selgelt piiritlemisega ning e-raha toodete ja teenuste eristamisega makseasutuste pakutavatest makse- ja e-raha teenustest. See on tekitanud muret õigusliku arbitraaži ja ebavõrdsete tingimuste pärast, samuti probleeme, mis on seotud direktiivi 2009/110/EÜ nõuetest kõrvalehoidmisega, mille puhul e-raha väljastavad makseasutused kasutavad ära makseteenuste ja e-raha teenuste sarnasusi ja taotlevad makseasutuse tegevusluba. Seetõttu viiakse direktiivi eelnõuga e-raha asutuste suhtes kohaldatav tegevuslubade andmise ja järelevalve kord veelgi rohkem vastavusse makseasutuste suhtes kohaldatava korraga. Siiski on litsentsinõuded, eelkõige algkapitali ja omavahendite nõuded ning mõned e- rahaga seotud äritegevust käsitlevad põhimõisted, sealhulgas e-raha väljastamine, e-raha levitamine ja lunastamine, makseasutuste pakutavate teenuste puhul erinevad. Seetõttu säilitatakse need erinevused ka direktiivi (EL) 2015/2366 ja direktiivi 2009/110/EÜ sätete kombineerimisel. Artikkel 1 lõiked 3 ja 4 sätestavad, et 3) kui ei ole sätestatud teisiti, tuleb käesolevas direktiivis esitatud mis tahes viidet makseteenustele mõista viitena makseteenustele ja e-raha teenustele ning 4) kui ei ole sätestatud teisiti, tuleb käesolevas direktiivis esitatud mis tahes viidet makseteenuse pakkujatele mõista viitena makseteenuse pakkujatele ja e-raha teenuse pakkujatele. Direktiivi eelnõuga on kehtestatud makseasutustele ja e-raha asutustele võimalikult suures ulatuses ühtsed nõuded, arvestades seejuures siiski e-raha eripära. E-raha teenuseid pakkuvate makseasutuste puhul on kaitsenormid viidud täielikku kooskõlla normidega, mida kohaldatakse ainult makseteenuseid osutavate makseasutuste suhtes. Kaitsenõuded on ette nähtud artiklis 9. Arvestades e-raha väljastamise ja e-raha ärivaldkonna eripära, on e-raha väljastavatel ja e-raha teenuseid pakkuvatel makseasutustel lubatud kasutada omavahendite nõuete arvutamiseks sobivamat meetodit. Tavapäraselt on kõige sobivam ja enim rakendatud omavahendite nõuete arvutamise meetod kasutada makseasutuse eelmise aasta maksemahtu (erinevad meetodid sätestatud artiklis 7). E-raha asutuste puhul on ette nähtud erinevalt makseasutustest meetod D: e-raha teenuste pakkumisega seotud tegevuseks ette nähtud omavahendid moodustavad vähemalt 2 % kasutuses oleva e-raha keskmisest näitajast (artikkel 8 lõige 2). Selleks, et kaitsta kasutajate rahalisi vahendeid ja vältida nende vahendite kasutamist muul otstarbel kui makseteenuste või e-raha teenuste osutamiseks, on nõue, et makseteenuse kasutaja raha hoitakse makseasutuse omavahenditest eraldi. Kasutajate rahaliste vahendite kaitsmiseks ning makseasutustele ja e-raha asutustele võrdsete võimaluste tagamiseks antakse EBA-le ülesanne töötada välja regulatiivsed tehnilised standardid riskide vältimise kohta klientide raha kaitsmisel. Selleks, et tagada makseasutustele tegevusloa andmise ühtne kord kogu EL-s, sätestatakse ühtlustatud tingimused, mille alusel võivad riiklikud pädevad asutused makseasutusele väljastatud tegevusloa tühistada (artikkel 16). 4.2 Makseteenuste direktiiviga ettenähtud nõuded sularaha väljavõtmisele Seisukoht 11: Peame oluliseks sularaha kättesaadavuse alternatiivsete võimaluste suurendamist ja sellega seonduvat õigusselgust. Sularaha väljamaksmine jaemüügikohtades ilma ostu sooritamata suurendab kahtlemata sularaha kättesaadavust, kuid ei tohiks tekitada olukorda, kus jaemüüjad peaksid hakkama taotlema makseasutuse tegevusluba. Leiame, et vastav makseteenuste direktiivi sõnastus peaks võimaldama kaupmeestel väljastada sularaha ostu sooritamata suuremas summas kui 50 eurot ja võimaldama kaupmeestel rahapesu ja terrorismi rahastamise meetmete kohaldamisel tugineda makseteenuse pakkuja andmetele. Leiame, et vajab täpsustamist kõnealuse summa väljavõtmise nn tiheduse osas, kuna sularaha väljavõtmiste kordadel ei ole piirangut. Peame vajalikuks, et direktiiv reguleeriks, kas sellist teenust pakkuvatel jaemüüjatel oleks pädeva asutuse teavitamise või registreerimise kohustus. 23 Selgitus: Artikli 37 järgi on kaupmehed (jaekaupluste pidajad) makseasutuse tegevusloa nõudest vabastatud, kui nad pakuvad oma ruumides sularaha väljavõtmise teenust ilma nende kaupluses ostu tegemata (vabatahtlikult), kui väljaantud sularaha summa ei ületa 50 eurot. Sularaha väljavõtmise teenust peaksid jaemüüjad pakkuma vabatahtlikult ja need peaksid sõltuma sellest, kas jaemüüjal on sularaha olemas. Eelnõu järgi peaks nende sularaha väljastamise teenuste suhtes kehtima siiski kohustus avalikustada kliendilt võetavad tasud, kui neid on (PSR artikkel 2 lõige 2 punkt e näeb ette makseteenuse kasutajale kohustuse anda enne taotluse alusel sularaha väljastamist teave selle teenuse eest võetavate võimalike tasude kohta). Ühe sularaha väljavõtmise tehingu kohta kehtestatud 50 eurost ülempiiri on põhjendatud vajadusega vältida ebaausat konkurentsi maksekontosid mitteteenindavate sularahaautomaadikäitajate ja ilma ostuta sularaha väljavõtmist pakkuvate jaemüüjate vahel ning tagada, et kauplustes sularaha kiiresti otsa ei saaks. Eesti Pank on seisukohal, et määruses esitatud täpsustused ei ole Eesti turupraktikat arvestades piisavalt selged. Sularaha väljamaksmine jaemüügikohtades ilma ostu sooritamata suurendab kahtlemata sularaha kättesaadavust, kuid ei tohiks tekitada olukorda, kus kaupmehed peaksid hakkama taotlema makseasutuse tegevusluba. Vastav makseteenuste direktiivi sõnastus peaks võimaldama kaupmeestel väljastada sularaha ostu sooritamata kuni 50 euro ulatuses ilma, et kaupmehel oleks vaja sõlmida mõne makseteenuse pakkujaga selleks eraldi kokkulepet ja samal ajal toetama makseteenuse pakkujate võimalusi osutada kaupmeestele sularaha väljastamiseks vastavat teenust, kui soovitakse tagada sularaha kättesaadavust kauplustes suuremas ulatuses kui 50 eurot. Seisukoht 12: Toetame üldiselt sularahaautomaatide (ATM-de) käitajatele vastavate nõuete seadmist. Siiski tuleks ATM-de käitajate suhtes ette näha täiendavate nõuete kehtestamist (registreerimise asemel tegevusloa kohustust) ja selgesõnaliselt tehinguseiremehhanismide kohaldamise kohustust asjakohases ulatuses ning pettuste kohta finantsjärelevalveasutusele andmete esitamise kohustust. Arvestades ATM vahendusel osutatavate sularaha sisse- ja väljamakse teenuste olulisust, toetame lähenemist, et need peavad alluma järelevalvele ja olema seotud tegevusloa taotlemise kohustusega. Selgitus: Lisaks ka PSR-s asendatakse praegune PSD2-s sätestatud sularahaautomaatide käitajate kategooria (operators of automated teller machines) uue kategooriaga, mis hõlmab selliseid sularahaautomaatide käitajaid, kes ei halda maksekontosid (ATM deployer). PSR-i põhjenduspunkti 9 kohaselt osutus teatavate sularahaautomaatide käitajate kategooriate varasem väljajätmine PSD2 kohaldamisalast praktikas küsitavaks. Seepärast nähakse artikli 38 kohaselt ette, et sularahaautomaatide selliste käitajate kategooria, kes jäeti PSD2 alusel makseteenuse pakkuja tegevusloa omamise nõude kohaldamisalast välja, asendatakse uue kategooriaga, mis hõlmab selliseid sularahaautomaatide käitajaid, kes ei halda maksekontosid. Nende suhtes ei kohaldata direktiivi PSD3 kohaseid tegevusluba käsitlevaid nõudeid – neile kehtib ainult registreerimise nõue. Nende suhtes kohaldatakse siiski tasude läbipaistvuse nõudeid olukorras, kus sellised sularahaautomaatide käitajad võtavad sularaha väljavõtmise eest tasu. 4.3. Makseteenuste direktiiviga ettenähtud üleminekusätted Ühine finantsandmete jagamise ja makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekute seisukoht 17: Toetame üldiselt ettepanekutes ettenähtud uute nõuete rakendamise perioode. Samas leiame, et erandina sätestatud üleminekuaeg andmete jagamise kavade ülesseadmiseks ja nendega liitumiseks võiks olla pikem kui välja pakutud 18 kuud, et võimaldada piisavat aega tehniliste standardite väljatöötamiseks ning turuosalistele nende rakendamiseks. Lisaks oleme seisukohal, et arvelduste lõplikkuse direktiivi muudatuste ülevõtmise kuue kuuline tähtaeg ei ole piisav aeg vajalike õigus- ja haldusnormide vastuvõtmiseks. Leiame, et kõnealune tähtaeg võiks olla 12 kuud. Selgitus: Artikkel 44 sätestab üleminekusätted. Lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid võimaldavad juba tegevusluba omavatel makseasutustel edasi tegutseda kuni 24 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist, ilma, et nad peaksid vastama uutele nõuetele. 24 Kui need makseasutused ei täida II jaotises sätestatud nõudeid hiljemalt 24 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist, keelatakse neil makseteenuste pakkumine. Kõigil esimeses lõigus osutatud isikutel, kes ei ole hiljemalt 18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise käesoleva direktiivi alusel tegevusluba või vabastust saanud, keelatakse makseteenuseid osutada. Artikkel 45 näeb ette samasisulised nõuded e-raha asutustele. Artiklitega 46 ja 47 muudetakse direktiivi 98/26/EÜ17 ja direktiivi (EL) 2020/182818 ning artikliga 48 tunnistatakse kehtetuks direktiiv (EL) 2015/2366 ja direktiiv 2009/110/EMÜ. Direktiiv 2009/110/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates käesoleva direktiivi kohaldamise kuupäevast. Samast kuupäevast tunnistatakse kehtetuks ka PSD2 (direktiiv 2015/2366/EL). Arvelduse lõplikkuse direktiivi (direktiiv 98/26/EÜ) tehakse muudatus, et lisada makseasutused nende asutuste loetellu, kellel on võimalus osaleda vahetult maksesüsteemides, mille liikmesriik on nimetatud direktiivi kohaselt määranud (kuid mitte määratud väärtpaberiarveldussüsteemides). Muudetakse ka arvelduse lõplikkuse direktiivis sätestatud kaudse osalemise määratlust, et taastada määratlus, mis kehtis enne 2019. aastat, millal seda määratlust direktiiviga (EL) 2019/87919 muudeti. Artiklis 49 sätestatakse direktiivi ülevõtmise tähtaeg. Üldiselt tuleb direktiiv üle võtta 18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist, kuid artikkel 46 (arvelduste lõplikkuse direktiivi muudatused) tuleb üle võtta juba kuus kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist. Ühised seisukohad makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekute kohta 4.4 Määruse ettepanekuga ettenähtud muudatused seoses avatud pangandusega (kontoteabe teenused ja makse algatamise teenused) ning makseteenuste direktiiviga ettenähtud kapitali- ja tegevusnõuded Seisukoht 14: Üldiselt toetame määruse ettepanekus kontoteabe teenuse ja makse algatamise teenuse pakkujatele ette nähtud võimalust saada juurdepääs maksekontodele ja nende andmetele, mis muuhulgas tagab andmete töötlemise turvalisuse ning annab kasutajatele parema teenuse kvaliteedi ja kasutajamugavuse. Peame seejuures oluliseks, et spetsiaalse liidese ülevalpidamine ei tohi olla kontot haldavate makseteenuse pakkujate puhul ebaproportsionaalselt koormav. Pooldame seda, et teatud makseasutuste puhul, kes osutavad lihtsamaid makseteenuseid (kontoteabe- või makse algatamise teenus) loobutakse kapitalinõudest, mis asendatakse kas kindlustuse või garantiiga. Peame vajalikuks, et direktiiv sätestaks ka selle, kuidas see rakendub e-raha teenuseid osutavale makseasutusele, kui ta osutab e-raha väljastamisega mitteseotuid kontoteabe- või makse algatamise teenuseid. Selgitus määruses kontoteabe kontoteabe teenuse ja makse algatamise teenuse pakkujatele ette nähtud võimaluse kohta saada juurdepääs maksekontodele ja nende andmetele: Artikkel 35 annab kontoteabe teenuse ja makse algatamise teenuse pakkujatele õiguse nõuda maksekontot haldavatelt pankadelt jt makseteenuse pakkujatelt spetsiaalse andmetele juurdepääsu võimaldava liidese tagamist. Avatud pangandust käsitlevates sätetes on PSD2-ga võrreldes tehtud mitmeid muudatusi ning neid on täiendatud sätetega, mis praegu sisalduvad regulatiivsetes tehnilistes standardites20. Peamiste muudatustena kehtestatakse kohustus (välja arvatud erandlike asjaolude korral, PSR-i artikkel 39) tagada spetsiaalne liides (dedicated interface) avatud panganduse raames andmetele juurdepääsu võimaldamiseks ja jäetakse (välja arvatud lubatud 17 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/26/EÜ, 19. mai 1998, arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides. Leitav: https://eur-lex.europa.eu/eli/dir/1998/26/oj/est 18EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2020/1828, 25. november 2020, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ. Leitav: https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32020L1828 19 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/879, millega muudetakse direktiivi 2014/59/EL seoses krediidiasutuste ja investeerimisühingute kahjumikatmis- ja rekapitaliseerimisvõimega ning direktiivi 98/26/EÜ. 20 Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2018/389 regulatiivsete tehniliste standardite kohta, mis käsitlevad kliendi tugevat autentimist ning ühiseid ja turvalisi teabevahetuse avatud standardeid. 25 erandlike asjaolude korral) välja nõue, mille kohaselt peavad kontot haldavad makseteenuse pakkujad pidama ka alalist varuliidest. Ette nähakse täiendavad spetsiaalsele liidesele esitatavad nõuded seoses toimivuse ja funktsioonidega. Selleks, et avatud panganduse lahenduste kasutajad saaksid oma avatud panganduse teenustega seotud lubasid mugavalt hallata, peavad maksekontosid haldavad makseteenuse pakkujad tagama neile nn töölaua, mis võimaldab andmetele juurdepääsu õiguse igalt asjaomaselt avatud panganduse teenuse pakkujalt tagasi võtta. Kontot haldava makseteenuse pakkujale nähakse ette võimalus taotleda oma riigi pädevalt asutuselt andmetele juurdepääsu võimaldava spetsiaalse liidese tagamise nõudest erandi tegemist. Artiklites 36, 37, 40, 41 ja 44 nähakse spetsiaalsete liideste funktsionaalsusele ette mitmeid detailseid nõudeid. Minimaalselt peab see tagama samaväärse andmetele juurdepääsu nagu kliendiliides, mille maksekontot haldav makseteenuse pakkuja tagab oma kasutajatele, ja seega peaks selles sisalduma maksekonto andmed, mis on kättesaadavad ka makseteenuse kasutajatele liideses, mida kontot haldav makseteenuse pakkuja neil kasutada võimaldab. Makse algatamise teenuste puhul peaks spetsiaalne liides võimaldama peale ühekordsete maksete algatamise ka püsi- ja otsekorralduste algatamist. Spetsiaasetele liidestele esitatavad üksikasjalikumad nõuded sätestatakse regulatiivsetes tehnilistes standardites, mille töötab välja Euroopa Pangandusjärelevalve. Kontot haldavad makseteenuse pakkujad ei tohi kontoteabe teenuse ja makse algatamise teenuse pakkujaid diskrimineerivalt kohelda. Kui makseteenuse kasutaja on otsustanud kasutada kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse pakkuja teenuseid, peab kontot haldav makseteenuse pakkuja käsitlema asjaomast korraldust samal viisil, nagu ta käsitleks sellist korraldust, mille makseteenuse kasutaja esitab vahetult tema kliendiliideses, välja arvatud juhul, kui kontot haldaval makseteenuse pakkujal on kontole juurdepääsu taotluse erinevaks käsitlemiseks objektiivsed põhjused, näiteks mõjuvad põhjused kahtlustada pettust. Kontot haldavad makseteenuse pakkujad peavad tagama, et nende spetsiaalne liides ei takista makse algatamise ja kontoteabe teenuste osutamist. Artiklis 44 on ette nähtud mitteammendav loetelu keelatud takistustest. Määruse artiklites 38 ja 39 sätestatakse uue regulatsioonina eriolukorra meetmed spetsiaalse liidese mittekasutatavuse korral ning erand nõudest tagada andmetele juurdepääsu võimaldav spetsiaalne liides. Kontot haldavad makseteenuse pakkujad peavad viivitamata teavitama kontoteabe teenuse ja makse algatamise teenuse pakkujaid igast spetsiaalse liidese töökatkestusest ja meetmetest, mida võetakse ette nö nende heastamiseks. Kui spetsiaalne liides ei ole kättesaadav ja kontot haldav makseteenuse pakkuja ei paku toimivat alternatiivset lahendust, peab kontoteabe teenuse ja makse algatamise teenuse pakkujatel olema siiski võimalik tagada jätkuvalt oma talitluspidevus. Nad peaksid saama taotleda riiklikult pädevalt asutuselt luba kasutada spetsiaalse liidese taas kättesaadavaks saamiseni kasutajaliidest, mille kontot haldav makseteenuse pakkuja on teinud kättesaadavaks oma kasutajatele. Pädev asutus peab sellise taotluse saamise korral tegema oma otsuse viivitamata. Kuni pädev asutus teeb oma otsuse, peab taotluse esitanud kontoteabe teenuse ja makse algatamise teenuse pakkujatel olema lubatud ajutiselt kasutada liidest, mille kontot haldav makseteenuse pakkuja on teinud kättesaadavaks oma kasutajatele. Pädeval asutusel tuleb kehtestada kontot haldavale makseteenuse pakkujale tähtaeg spetsiaalse liidese töö täielikuks taastamiseks ning talle tuleb ette näha võimalus rakendada karistusi, kui liidese tööd tähtajaks ei taastata. Juurdepääs talitluspidevuse tagamiseks vajalikele andmetele tuleks võimaldada kõigile kontoteabe teenuse ja makse algatamise teenuse pakkujatele, mitte ainult neile, kes esitasid kõnealuse taotluse. Artiklis 39 nähakse ette erand nõudest tagada andmetele juurdepääsu võimaldav spetsiaalne liides. Kuivõrd spetsiaalse liidese käitamist võib pidada teatavate kontot haldavate makseteenuse pakkujate puhul ebaproportsionaalselt koormavaks, peaks riigi pädeval asutusel olema võimalik vabastada kontot haldav makseteenuse pakkuja viimase taotluse alusel kohustusest käitada spetsiaalset andmetele juurdepääsu võimaldavat liidest ning lubada pakkuda makseandmetele juurdepääsu ainult kliendiliidese kaudu või mitte üldse pakkuda andmetele juurdepääsuks liidest avatud panganduse raames. Juurdepääs andmetele kliendiliidese kaudu (ilma spetsiaalset liidest pakkumata) võib olla asjakohane väga väikeste maksekontosid haldava makseteenuste pakkujate puhul, kelle jaoks spetsiaalse liidese tagamine tähendaks ülemäära suurt finants- ja ressursikoormust. 26 Artikkel 43 näeb ette kontot haldavale makseteenuse pakkujale kohustuse teha makseteenuse kasutajale (kliendile) kättesaadavaks oma kasutajaliidesesse integreeritud töölaua. See peab võimaldama jälgida ja hallata lubasid, mille makseteenuse kasutaja on andnud kontoteabe teenuste või makse algatamise teenuste tarvis ja mis hõlmavad mitut makset või korduvmakseid. See peaks suurendama usaldust avatud panganduse vastu ning on oluline, et makseteenuse kasutajatel, kes kasutavad kontoteabe teenust ja makse algatamise teenust, oleks täielik kontroll oma andmete üle ning et neil oleks juurdepääs selgelt esitatud teabele nende kontoandmetele juurdepääsu võimaldavate lubade kohta, mille makseteenuse kasutajad on makseteenuse pakkujatele andnud. Artiklid 45-48 sätestavad kontoteabe teenuse pakkujate ja makse algatamise teenuse pakkujate õigused ja kohustused ning pädevate asutuste rolli. Artiklis 45 reguleeritakse kliendiliidese kasutamist kontoteabe teenuse pakkujate ja makse algatamise teenuse pakkujate poolt. Juurdepääs maksekonto andmetele on lubatud üksnes spetsiaalse liidese kaudu (välja arvatud juhul kui liidese töö on häiritud või eriloa alusel). Artiklis on sätestatud ka kohustused kontoteabe teenuse pakkujale või makse algatamise teenuse pakkujale liidese kasutamisel. Artiklis 46 reguleeritakse makse algatamise teenuse pakkujate erikohustusi, nagu näiteks makse algatamise teenuse pakkuja kohustus esitada kontot haldavatele makseteenuse pakkujatele sama teave, mida nõutakse makseteenuse kasutajalt ning keeld makse algatamise teenuse pakkujale säilitada kasutaja tundlikke makseandmeid. Artiklis 47 reguleeritakse kontoteabe teenuse pakkujate erikohustusi, sealhulgas nt turvavolitused ja andmete töötlemise nõuded. Kontoteabe teenuse pakkujate suhtes ei kohaldata järgmisi artikleid: artiklid 4–8, artiklid 10, 11 ja 12, artiklid 14–19, artiklid 21–29, artiklid 50 ja 51, artiklid 53–79 ning artiklid 83 ja 84. Artikli 48 reguleeritakse pädevate asutuste rolli makse algatamise teenuse ja kontoteabe teenuse pakkumisel. Artiklis reguleeritakse spetsiaalse liidese kasutamise järelevalvet, rikkumiste kõrvaldamist, karistuste määramist ja andmete koordineerimist ning isikuandmete töötlemise valdkonnas koostöö tegemist järelevalveasutustega. Artiklis nähakse kontot haldavatele makseteenuse pakkujatele ette kohustuse esitada pädevatele asutustele andmed, mis käsitlevad kontoteabe teenuse pakkujate ja makse algatamise teenuse pakkujate juurdepääsu nende hallatavatele maksekontodele. Samuti võivad pädevad asutused vajaduse korral nõuda kontoteabe teenuse pakkujatelt ja makse algatamise teenuse pakkujatelt mis tahes asjakohaste andmete esitamist nende tegevuse kohta. Euroopa Pangandusjärelevalve koordineerib pädevate asutuste kõnealust järelevalvetegevust. Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles määratakse kindlaks pädevatele asutustele lõike 7 kohaselt esitatavad andmed ning nende andmete esitamise metoodika ja sagedus. Selgitus direktiivis makseasutuste puhul, kes osutavad lihtsamaid makseteenuseid (kontoteabe- või makse algatamise teenus) kapitalinõudest loobumise kohta: Makse algatamise teenuse pakkujatele (payment initiation service providers) ja kontoteabe teenuse pakkujatele (account information service providers) oleks ebaproportsionaalne kehtestada omavahendite nõudeid juhul, kui nad osutavad neid teenuseid ning ei hoia klientide rahalisi vahendeid oma kontol. Oluline on aga tagada, et makse algatamise teenuse pakkujad ja kontoteabe teenuse pakkujad oleksid suutelised oma tegevusega seotud kohustusi täitma. Selleks et hõlmata nende teenustega seotud riske, on asjakohane nõuda neilt kas erialase vastutuskindlustuse või sellega võrreldava tagatise olemasolu ning täpsustada, millised riskid peavad olema kaetud, pidades silmas PSR-s sisalduvaid vastutust käsitlevaid sätteid. Kuivõrd nende teenuste pakkujatel on praktikas raske sõlmida oma tegevusega seotud riske katvat erialast vastutuskindlustuse lepingut, on asjakohane näha nendele asutustele ainult litsentsimise või registreerimise etapis ette võimalus valida erialase vastutuskindlustuse alternatiivina 50 000 euro suuruse algkapitali nõue. See paindlikkus, mida võimaldatakse kontoteabe ja makse algatamise teenuse pakkujatele litsentsimise või registreerimise etapis, ei tohiks piirata nendele pakkujatele kehtivat nõuet sõlmida pärast litsentsi saamist või registreerimist põhjendamatu viivituseta erialase vastutuskindlustuse leping. Makse algatamise teenuse pakkujad on käsitatavad makseasutustena ning neile kehtib tegevusloa nõue. Artikkel 3 lõige 4 näeb liikmesriikidele ette kohustuse nõuda ettevõtjatelt, kes taotlevad I lisa punktis 6 (makse algatamise teenus) osutatud makseteenuste osutamiseks tegevusluba, loa andmise eeltingimusena erialast 27 vastutuskindlustust, mis hõlmab territooriumi, millel nad teenuseid pakuvad, või mõnda muud võrreldavat tagatist vastutuse katteks. Sama Artikli lõikega 5 pannakse EBA-le kohustus välja töötada regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et määrata muuhulgas kindlaks mis on lõike 4 esimeses lõigus osutatud võrreldav tagatis, mis peaks olema asendatav erialase vastutuskindlustusega ning lõikes 4 osutatud erialase vastutuskindlustuse või muu võrreldava tagatise miinimumväärtuse kindlaksmääramise kriteeriumid. Direktiivi eelnõu artikkel 5 punkit b kohaselt peab makseasutusel, kui see pakub I lisa punktis 6 osutatud makseteenuseid, igal ajal algkapital olema vähemalt 50 000 eurot. Artikkel 7 lõige 1 teeb ainult makse algatamise teenuse ja kontoteabe teenuse pakkujatele erandi sama artikli lõikes 2 sätestatud omavahendite olemasolu nõudest. Kontoteabe teenuse pakkujad ei ole käsitatavad makseasutustena. Artikkel 36 lõige 1 näeb kontoteabe teenuse pakkujatele ette üksnes registreerimise kohustuse päritoluliikmesriigi pädevas asutuses. Sama artikli lõike 4 kohaselt nõuavad liikmesriigid lõikes 1 osutatud isikutelt registreerimise eeltingimusena erialast vastutuskindlustust, mis hõlmab territooriumi, millel nad teenuseid pakuvad, või mõnd muud võrreldavat tagatist. Lõikes 5 on kontoteabe teenuse pakkujatele registreerimise protsessis ette nähtud alternatiivina vastutuskindlustusele 50 000 euro suurune algkapital, mille saab asendada kutsealase vastutuskindlustusega ilma põhjendamatu viivituseta pärast seda, kui kõnealused ettevõtjad on alustanud tegevust makseasutusena Artikkel 18 lõige 7 näeb EBA-le ette kohustuse koostada I lisa punktides 6 ja 7 loetletud makseteenuseid osutavate makseteenuse pakkujate keskse masinloetava nimekirja, mis põhineb lõikes 1 osutatud EBA registris ja määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 8 lõike 2 punkti j alusel loodud EBA krediidiasutuste registris sisalduval kõige uuemal teabel, ning haldab ja hooldab seda. Nimekiri sisaldab kõnealuste makseteenuse pakkujate nimesid ja tunnuseid ning nende tegevusloa staatust. Ühised seisukohad finantsandmete jagamise ja makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekute kohta Seisukoht 15: Leiame, et üldiselt järgivad ettepanekud andmetele juurdepääsu osas ja makseteenuste pakkumisel isikuandmete kaitse üldmääruse eesmärke ja sätteid. Siiski peame vajalikuks, et makseteenuste regulatsiooni muutmise ettepanekus tuleks täpsustada makseteenuse pakkujate vastavaid kohustusi ning sätestada andmesubjektidele selgemad kaitsemeetmed, eelkõige seoses tehinguseiremehhanismidega ja pettuste kohta käivate andmete jagamisega. Andmete jagamise ettepanekus tuleks täpsustada seda, milliste andmete vahetamisele määrus on suunatud, st mida mõeldakse „kliendi“ ja „kliendiandmete“ mõistete all ning millised andmed kuuluvad määruse kohaldamisalasse. Samuti vajavad täpsustamist määruses sisalduvad „konto“ ja „laenu“ mõisted. Sellega seonduvalt tuleks andmete jagamise ettepanekus täpsustada, kuidas suhestuvad omavahel isikuandmete kaitse üldmäärus ja andmetele juurdepääsu määrus. Samuti toetame andmete kättesaadavaks tegemist standardiseeritud kujul ning turvalisel viisil, samuti kohustust rakendada tööriista, mis võimaldab kliendil näha kõiki isikuid, kelle kohta klient on andnud loa oma andmete edastamiseks (nn lubade töölaud (dashboard)). Samuti peame oluliseks, et määruses oleks täpsemalt reguleeritud nii andmete säilitamisele ja jagamisele kui ka lubade töölauale kohaldatavad tehnilised nõuded, et oleks tagatud määruse ühetaoline rakendamine ning ebamõistlike kulutuste vältimine määruse kohaldamisalasse kuuluvate teenusepakkujate poolt. Seisukoht 16: Toetame üldiselt ettepanekutes ette nähtud järelevalve sätteid ning vastavale asutusele antavaid õigusi ja volitusi. Samas leiame, et ettepanekutes tuleks vältida vahetuid vastutuse kohaldamise aluseid ning liikmesriikidele tuleks jätta võimalikult ulatuslik paindlikkus sobitada trahvinormid oma olemasolevasse sanktsioonisüsteemi. Lisaks ei peaks suured trahvid kohalduma kõikide rikkumiste korral. Muuhulgas me ei poolda füüsilistele isikutele trahvide ette nägemist. Seisukoht 17: Toetame üldiselt ettepanekutes ettenähtud uute nõuete rakendamise perioode. Samas leiame, et erandina sätestatud üleminekuaeg andmete jagamise kavade ülesseadmiseks ja nendega 28 liitumiseks võiks olla pikem kui välja pakutud 18 kuud, et võimaldada piisavat aega tehniliste standardite väljatöötamiseks ning turuosalistele nende rakendamiseks. Lisaks oleme seisukohal, et arvelduste lõplikkuse direktiivi muudatuste ülevõtmise kuue kuuline tähtaeg ei ole piisav aeg vajalike õigus- ja haldusnormide vastuvõtmiseks. Leiame, et kõnealune tähtaeg võiks olla 12 kuud. 5. ETTEPANEKUTE MÕJUD JA HINNANGUD SUBSIDIAARSUSE JA PROPORTSIONAALSUSE PÕHIMÕTETELE 5.1. Finantsasutuste klientide andmete jagamise ettepaneku (FIDA) mõjud 5.1.1. Kehtiv regulatsioon ja õiguslikud mõjud Andmete jagamisega seonduv on nii EL kui ka Eesti õiguses sisuliselt reguleerimata (v.a makseteenuste osas, mis on reguleeritud makseteenuste teises direktiivis (direktiiv 2015/236) ning makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses). Erand eeltoodust on pangasaladuse, ärisaladuse ja rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud andmete edastamine, mis on reguleeritud vastavalt krediidiasutuste seaduses, äriseadustikus ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses. Ettepanekus olevad nõuded mõjutavad kõikide finantssektori ettevõtjatele kohalduvaid nõudeid ning koosmõjus võivad mõjutada ka nõudeid finantsinspektsiooni seaduses. EL tasandi õigusaktide vastu võtmisel tuleb Eesti vastavaid seadusi tõenäoliselt muuta või vastu võtta uus seadus, mis andmete jagamist reguleeriks (vt täpsemalt 5.2.1). 5.1.2. Sihtrühm ja üldised mõjud Andmete jagamise ettepaneku sihtrühm on kõik füüsilised ja juriidilised isikud, kes finantsteenuseid kasutavad, ning ettevõtjad, kes finantsteenuseid osutavad; samuti Finantsinspektsioon, kes teostab finantsjärelevalvet finantsteenuste osutajate üle. Finantsinspektsioon. Finantsinspektsiooni halduskoormus kasvab, kuivõrd FIDA kohane pädev asutus saab täiendavaid ülesandeid, sh andmete vahendaja tegevuslubade väljaandmine ja järelevalve teostamine nende üle. Võib olla vajalik täiendava personali värbamine. Lisaks, kuna määruse rakendamine tähendab ka EBA-le ja ESMA-le kulude kasvu, siis võib see Finantsinspektsioonile tähendada ka EBA-le ja ESMA-le tasutava liikmemaksu suurenemist. Kuna Finantsinspektsiooni eelarve moodustub 98% ulatusest finantsjärelevalve subjektide järelevalvetasudest, siis maksavad kaudselt ESA-de kulude kasvu kinni teiste hulgas Eesti turuosalised. Komisjon ise on ennustanud järelevalveasutustele täiendavaid kulutusi IT-süsteemide ja vastavate järelevalveprotsesside ülesseadmise jaoks EUR 200 000 ühekordse kuluna. Lisaks võib olla vajalik palgata juurde töötajaid, kelle ülesanne on tagada määruse täitmine ja tegevusloa taotluste lahendamine (Komisjoni hinnangul on vaja palgata kaks töötajat liikmesriigi kohta). Vastav aastane kulu on järele-valveasutusele ca EUR 52 000 töötaja kohta, arvestades Finantsinspektsiooni töötajate 2022.a keskmist palka. Füüsilised ja juriidilised isikud (kliendid), kelle andmetele on õigus ligi pääseda. Arvestades, et andmete jagamine toimub ainult kliendi loa alusel, siis luba mitte andes ei oma ettepanek klientidele mõju. Kui klient otsustab aga anda loa oma andmete jagamiseks, siis sellele järgnev andmete jagamine peaks suurendama konkurentsi finantsturul, suurendama läbipaistvust (sh võimalust võrrelda erinevaid finantstooteid) ning suurendama ligipääsu isikustatud finantstoodetele ja -teenustele, mis sobivad paremini nende eelistuste ja finantsprofiiliga. Andmejagamise edulugudena finantssektoris on Komisjon praktiliste näidetena välja toonud krediidivõimekuse rakendused, võlgade haldamise tööriistad, varahalduse rakendused, alternatiivsed makseteenused, tootevõrdlus, isikutuvastuse ja kontoteabe teenused. Finantsteenuste osutajad, kes täna koguvad, hoiustavad ja töötlevad kliendi andmeid (andmevaldajad) või kes saavad ligipääsu kliendi andmetele (andmekasutajad). Määruse kohaldamisala järgi kohaldatakse määrust pankadele, e-raha asutustele, makseasutustele, investeerimisühingutele, krüptovarateenuste osutajatele, varapõhiste tokenite emitentidele, investeerimisfondide (AIF ja UCITS) valitsejatele, kindlustusettevõtjatele ja -vahendajatele, pensionifondivalitsejatele, krediidiagentuuridele, ühisrahastusteenuse osutajatele, üle- Euroopalise pensionitoodete pakkujatele; samuti luuakse uus tegevusloastatud subjekt „finantsteabeteenuse osutaja ehk andmete vahendaja“. Käesoleval ajal on keeruline ennustada, mitu krüptovarateenuse osutajat, 29 varapõhise tokeni emitenti, ühisrahastusteenuse osutajat või andmete vahendajat tulevikus Eestis tegevusloa saavad, sest asjaomased EL õigusaktid ei ole veel rakendunud. Samas tegutseb Eestis 18.09.2023.a seisuga üheksa panka, üheksa investeerimisühingut, kaks e-raha asutust, 12 makseasutust, 12 fondivalitsejat, kaks ühisrahastusteenuse pakkujat (kellest üks on ka makseasutuse tegevusloaga), ning kaheksa kahjukindlustusandjat – mis teeb täna määruse kohaldamisalasse kuuluvate finantsteenuste osutajate arvuks kokku 53. Finantsteenuste osutajatel on vajalik määruse rakendamiseks teha täiendavaid kulutusi, mida võib Komisjoni hinnangul jaotada peamiselt neljaks: 1) Kohustus tekitada andmete töölaud. Komisjoni poolt läbi viidud uuringute kohaselt tähendab see turuosalistele täiendavat kulu, hinnanguliselt EUR 3000 – 12 000 aastas. Komisjon on ka märkinud, et odavam alternatiiv oleks rakendada andmete töölaudu tsentraliseeritud viisil, nt kasutades selle jaoks kliendi käes olevat e-IDAS rahakotti, mis aitab vältida seda, et igaüks peaks eraldi andmete töölaua tegema. Samas, kuna e-IDAS’e ettepanek ei ole veel vastu võetud, on keeruline ennustada, kuidas seda süsteemi saaks rakendada andmete töölaua asemel või sellega koos. 2) Kohustus liituda andmete jagamise kavaga. Kavade haldamise iga-aastast kulu on Komisjon hinnanud kokku viiele miljonile eurole aastas, mis jaotatakse eelduslikult võrdselt kava osaliste (EL-is kokku ca 21 500) vahel, mis teeks ühe kava osaleja kuluks ca 230 eurot aastas. 3) Kohustus luua kasutajaliides, mis kasutaks ühtseid standardeid kliendiandmete jagamiseks. Sellise kasutajaliidese loomise kulu on iga subjekti puhul erinev, sest arvesse tuleb võtta subjekti olemasolevat IT infrastruktuuri ja näiteks krediidiasutuste puhul juba olemasolevaid süsteeme, mida kasutatakse täna maksekontode kohta andmete jagamiseks. Üldiselt hindab Komisjon sellise kasutajaliidese ühekordseks arendamise kuluks EUR 25 000, ning krediidiasutuste puhul on kuluks ca 10-20% sellest, mis kulus maksekontode teabevahetuse kasutajaliidese väljaarendamisse. 4) Kasutajaliideste töös hoidmise, haldamise ja hooldusega seotud kulud. Need kulud sõltuvad eelkõige andmete jagamisega seotud päringute arvust, mille kulu subjektile on hinnanguliselt ca EUR 0,021 ühe päringu kohta. Hinnanguliselt jäävad need aastas vahemikku EUR 10 000 – 28 000 ühe subjekti kohta. Üldised (sotsiaalsed ja eelarvelised) mõjud. Ettepanekute sotsiaalne mõju on pigem kaudne ning seotud andmete jagamist puudutava usalduse suurenemisega. Ettepanekute rakendamisel otsene eelarveline mõju puudub. Kavandatavatel meetmetel ei ole otsest mõju Eesti regionaalarengule, riigi julgeolekule ja välissuhetele ning elu- ja looduskeskkonnale. Eelnõu rakendamise mõju riigieelarvele ei ole. Seaduse rakendamine ei ole seotud kohalike omavalitsustega ning seega otsene mõju neile puudub. Avaliku sektori, nt Rahandusministeeriumi ametnike töökoormus jääb autorite hinnangul samaks. Finantsinspektsioon on finantsjärelevalve subjektide poolt täielikult rahastatav, mistõttu täiendavat kulu riigieelarve tähenduses nende kulude tõusmisega ei kaasne. Mõju majandusele peaks olema väike või keskmine, kuid nõuete jõustumisel pidev. Andmete jagamisega seotud nõuete täpsustamisega suurendatakse õiguskindlust ja arusaadavust. Komisjon tegi ulatusliku mõjude analüüsi kogu oma väljapakutud eelnõude paketile, mis hõlmas kogu Euroopa Liitu, sh ka Eesti turgu. Mõjude analüüs on inglise keelsena kättesaadav Komisjoni veebilehelt: https://finance.ec.europa.eu/publications/financial-data-access-and-payments-package_en. Komisjoni mõjude analüüsis on märgitud, et eelduslikult võib andmetele paremast ligipääsust ja andmete jagamisest saadav kasu EL finantssektorile olla 4,6 kuni 12,4 miljardit eurot, sh 80 kuni 226 eurot aastas ühe kliendi kohta. Samas ei ole võimalik täpselt ennustada, et milliseid uusi (finants)teenuseid hakatakse ettepaneku vastuvõtmise järgselt turul pakutama, ning kuidas need teenused mõjutavad konkurentsi oma sektoris. Samuti on Komisjon analüüsinud mõjuhinnangus kolme praktilist aspekti, mis ettepaneku rakendumisega kaasneksid. Esiteks, VKE- de rahastus suureneks aastas 2 miljardi euro võrra. Teiseks, ettepanekus käsitletud meetmed suudaksid investeerimisnõustamise sektorile säästa aastas 160 miljonit eurot, vähendades uute klientide sobivushindamisele kuluvat aega poole võrra ning kiirendades klientidele sobivate toodete valikut. Kolmandaks, lubade töölaud võimaldaks kindlustusandjatel pakkuda sujuvamat ja kuluefektiivsemat teenust, andes klientidele võimaluse võrrelda erinevaid tooteid, mis vastavad nende vajadustele ja üldisele olukorrale. 5.1.3. Hinnang subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele Komisjoni hinnangul moodustab andmete edastamine tähtsa osa digitaalsete teenuste osutamisest, ning selliste andmete organiseerimine peab kohalduma kogu EL ühisturule. Kuna andmevaldajad on üldiselt tegevusloaga finantsasutused, kellele kohalduvad ka ühiselt paika pandud järelevalve reeglid, siis on vajalik rakendada 30 meetmeid EL tasemel, säilitamaks võrdseid tingimusi, võrdset mänguvälja, tagada turu usaldusväärsus, tarbijakaitse ja finantsstabiilsus. Andmete edastamisega seotud probleeme ei saa liikmesriigid üksi lahendada, kuivõrd andmevaldajad ja potentsiaalsed andmekasutajad tegutsevad tihti piiriüleselt. See viib olukorrani, kus ühe kliendi andmeid võib töödelda erinevate riikide finantsasutused, ning nende asutuste tegevuse integreerimiseks peab neile kohaldama samu reegleid. Individuaalne tegevus iga liikmesriigi poolt tooks kaasa kattuvad nõuded ja kohustused, omavahel mitte-ühilduvad standardid ning ebamõistlikult suured õigusaktidele vastavuse kulud. Määruse vajalikkus (direktiivi asemel) tuleneb sellest, et andmete edastamisega seotud nõudeid on vajalik otse kohaldada kõikides liikmesriikides, et kindlustada ühetaoliste reeglite kohaldamine kõikide klientide andmetele liikmesriikides. Kavandatud muudatused ei lähe kaugemale sellest, mida on vaja, et tagada ettepanekus toodud eesmärkide saavutamine. Ettepanek katab ainult neid aspekte, mida liikmesriigid ei suuda ise saavutada ja kus halduskoormus ning kulud on vastavuses ettepaneku eesmärkidega. Oleme arvamusel, et Komisjoni pakutud nõuete kehtestamine ELi õigusaktidega on põhjendatud ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega kooskõlas olev. 5.2. Makseteenuste määruse ja direktiivi muudatuste mõju 5.2.1. Kehtiv regulatsioon ja õiguslikud mõjud Maksete valdkonna regulatsioon on sätestatud eelkõige järgmistes Eesti õigusaktides:  Võlaõigusseadus, 40. peatükk „Maksekäsund ja makseteenus“;  Makseasutuste ja e-raha asutuste seadus. Sihtrühm ja üldised mõjud Makseteenuste määruse ja direktiivi ettepaneku sihtrühmadeks on kõik füüsilised ja juriidilised isikud, kes makseteenuseid kasutavad, ning ettevõtjad, kes makseteenuseid osutavad; samuti Finantsinspektsioon, kes teostab finantsjärelevalvet finantsteenuste osutajate üle. Kõik, kes kasutavad makseteenuseid ehk kliendid. Ettepanekud tagavad kasutajatele võrreldes kehtiva regulatsiooniga suuremad õigused ja parem kaitse pettuste eest. Paraneb makseteenuste tingimuste läbipaistvus ja kehtestatud on täiendavad teabe esitamise nõuded. Samuti on ette on nähtud teavet käsitlevad täiendavad nõuded, mida kohaldatakse riigisiseselt sularahaautomaatist sularaha väljavõtmise suhtes eri stsenaariumide puhul. Seoses makseteenuse osutamise ja selle kasutamisega laiendatakse lisatasude võtmise keeldu ka kõigis muudes ELi vääringutes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele. Selleks, et avatud panganduse lahenduste kasutajad saaksid oma avatud panganduse teenustega seotud lubasid mugavalt hallata, peavad kontot haldavad makseteenuse pakkujad tagama neile töölaua, mis võimaldab andmetele juurdepääsu õiguse igalt asjaomaselt avatud panganduse teenuse pakkujalt tagasi võtta. Maksetehingute autoriseerimise juures nähakse makse saaja makseteenuse pakkujale ette kohustuse osutada oma makseteenuse kasutajale taotluse korral teenust, millega kontrollitakse, kas maksja esitatud makse saaja kordumatu tunnus vastab makse saaja nimele, ning lahknevuse tuvastamise korral teavitatakse sellest maksja makseteenuse pakkujat. Maksja makseteenuse pakkuja vastutab kreeditkorralduse täissummas hüvitamise eest, kui kõnealune makseteenuse pakkuja ei ole maksjat teavitanud avastatud lahknevusest maksja esitatud makse saaja kordumatu tunnuse ja makse saaja nime vahel. Mis puudutab operatsiooni- ja turvariske ning autentimist, siis lisatakse uus säte, millega nõutakse makseteenuse pakkujatelt tehinguseiremehhanismi sisseseadmist, mis võimaldaks kliendi tugeva autentimise kohaldamist ning aitaks paremini pettuse teel tehtud tehinguid ennetada ja avastada. Finantsinspektsioon. Finantsinspektsiooni halduskoormus võib kasvada, kuivõrd makseteenuste määruse ja direktiivi kohane pädev asutus saab täiendavaid ülesandeid, näiteks nähakse avatud panganduse valdkonnas ette kontot haldava makseteenuse pakkujale võimalus taotleda oma riigi pädevalt asutuselt andmetele juurdepääsu võimaldava spetsiaalse liidese tagamise nõudest erandi tegemist; teatud juhtudel peavad liikmesriigid määrama maksesüsteemide puhul riiklikud pädevad asutused, tagamaks, et maksesüsteemi taristut käitavad ettevõtjad 31 täidavad asjaomaseid nõudeid; makseasutus saab pädevale asutusele esitatada kaebuse juhul, kui krediidiasutus ei võimalda makseasutusele ja makseasutuse tegevusloa taotlejale maksekontot. Seega võib Finantsinspektsioonil olla vajalik täiendava personali värbamine. Komisjon ise on ennustanud järelevalveasutustele 10% kulude kasvu järelevalve teostamisel. Lisaks võib olla vajalik palgata juurde töötajaid, kelle ülesanne on tagada määruse täitmine ja tegevusloa taotluste menetlemine. Pangad ja kõik teised makseteenuste pakkujad, samuti ATM-de haldajad ja kaupmehed. Eestis tegutses 18.09.2023.a seisuga 9 panka (lisaks 4 välisriigi panga filiaali), 3 e-raha asutust, 12 makseasutust ja 4 erandi alusel tegutsevat makseasutust. Ehk see on otsene teenusepakkujate sihtrühm. Lisaks tegutseb Eestis teadaolevalt paar ATM-de haldajat ja teatud kaupmehed võimaldavad sularaha väljavõtmist. Kokkuvõttes on keeruline täpset kulude kasvu tõusu eelnimetatud subjektidele välja tuua. Euroopa Komisjoni tehtud mõjude analüüsi järgi on kõige märkimisväärsemaid rakenduskulusid kaasa toovad muudatused järgmised:  IBANi ja makse saaja nime vastavuse kontrolli hakatakse kohaldama ka selliste maksete ja makseteenuse pakkujate suhtes, kes ei ole juba hõlmatud komisjoni ettepanekuga välkmaksete kohta. See tähendab 1 200– 1 300 makseteenuse pakkujat (peamiselt euroalasse mittekuuluvates liikmesriikides) ning keskmiselt mõnesaja tuhande euro suuruseid ühekordseid kulusid ja keskmiselt mõnekümne tuhande euro suuruseid iga-aastaseid hoolduskulusid. Samas on lubatud küsida klientidelt selle teenuse kasutamise eest tasu, mis võimaldaks kulud teataval määral katta.  Avatud panganduse nn lubade haldamise töölaua loomine läheb pankadele ja teistele maksekontode pakkujatele ühekordselt maksma kuni 47 miljonit eurot. Andmevahetusliideste uute miinimumnõuetega vastavusse viimine toob hinnanguliselt kaasa umbes 185 miljoni euro suurused ühekordsed kulud, mille kompenseerivad praegu kehtiva varuliidese nõude kaotamine ja muud kokkuhoitud summad.  Suured maksesüsteemid, millele pangandussektori välised makseteenuse pakkujad võivad edaspidi saada juurdepääsu, peavad hakkama käsitlema pangandussektori väliste makseteenuse pakkujate osalustaotlusi, mis tähendab halduskulusid.  Algatuse muude meetmetega, näiteks kliendi tugeva autentimise kasutamise hõlbustamise meetmete ja pettuste ennetamisega seotud teadlikkuse suurendamise kampaaniatega, kaasnevad makseteenuse pakkujatele tegelikud, kuid väikesed kulud. Komisjon tegi ulatusliku mõjude analüüsi oma väljapakutud makseteenuste paketile, mis hõlmas kogu Euroopa Liitu, sh ka Eesti turgu. Mõjude analüüs on inglise keelsena kättesaadav Komisjoni veebilehelt: https://finance.ec.europa.eu/publications/financial-data-access-and-payments-package_en. 6. Hinnang subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele Direktiivi eelnõu puhul on Komisjoni hinnangul harmooniliste tingimuste ja võrdsete tingimuste tagamiseks jaemakseteenuste siseturul vaja ELi tasandi õigusakti. Sellele loogikale tuginevad esimene ja teine makseteenuste direktiiv ning see kehtib ka käesoleva ettepaneku puhul. Ettepanek sisaldab sihipäraseid proportsionaalsuse meetmeid, nagu erinevad algkapitali ja omavahendite nõuded eri liiki makseteenustele. Samuti võimaldab ettepanek liikmesriikidel vabastada mõnest tegevusloa nõudest väikesed makseasutused, mille käive on alla 3 miljoni euro. Proportsionaalsed on ka kavandatavad uued sätted sularaha väljavõtmise teenuste kohta kauplustes või sularaha väljavõtmise kohta, mida pakuvad sõltumatud sularahaautomaatide käitajad. Määruse eelnõu puhul toob Komisjon välja, et makseteenuse pakkujad võivad makseteenuste siseturul makseteenuseid osutada ka piiriüleselt. Makseteenuse pakkujad kasutavad teenuste osutamise vabadust ja asutamisvabadust laialdaselt. Selleks et tagada jaemakseteenuste siseturul tegutsejatele ühtlustatud tingimused ja võrdsed võimalused, on vaja ELi tasandi õigusakte. Sellel loogikal põhines nii esimene kui ka teine makseteenuste direktiiv ning see kehtib ka käesoleva ettepaneku puhul. Ettepanek hõlmab sihipäraseid proportsionaalsuse tagamise meetmeid, näiteks nähakse avatud panganduse valdkonnas ette kontot haldava 32 makseteenuse pakkujale võimalus taotleda oma riigi pädevalt asutuselt andmetele juurdepääsu võimaldava spetsiaalse liidese tagamise nõudest erandi tegemist. Mõnevõrra tekitab Komisjoni valik reguleerida makseteenuse pakkujate ja tarbijate suhtes kohaldatavaid eraõigusliku sisuga õiguseid ja kohustusi otsekohalduva määrusega, küsitavusi. Üldjuhul on põhjendatud kehtestada finantsteenuste puhul kohalduvad avalik-õiguslikud normid vahetult määrusega, et tagada ühtne õiguse rakendamine liikmesriikides kogu siseturgu puudutavates küsimustes. Antud normid otsekohalduva määruse näol sekkuvad aga otseselt liikmesriikide võlaõigusesse, mis võib liikmesriikide vahel oluliselt varieeruda. Eeltoodust peame oluliseks, et maksekeskkonna õigusliku regulatsiooni ulatuslikud muudatused ei ohustaks ühelgi ajahetkel makseteenuste sujuvat ja usaldusväärset toimimist. Kaaluda tuleks määruse asemel direktiivi kehtestamist või eelkõige tarbijate õigusi puudutavate sätete nö üleviimist direktiivi. Kokkuvõttes leiame, et Komisjoni pakutud nõuete kehtestamine määrusega ei ole otseselt vastuolus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega. 7. Arvamuse saamine ja kooskõlastamine Eesti seisukohtade seletuskiri ja seisukohad esitati kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Justiitsministeeriumile, Finantsinspektsioonile, Eesti Pangale, Finance Estoniale, Eesti Pangaliidule, Eesti Kindlusseltside Liidule, Eesti Kindlustusmaaklerite Liidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Kaupmeeste Liidule, ATM-de käitlejatele ja muudele seotud osapooltele. Vt käesoleva seletuskirja lisa. 33 Lisa: Esitatud arvamused Nr Sisu Arvestatud/ mittearvestatud/ selgitatud/ teadmiseks võetud Eesti Pank 1 Kaupmehe algatatud tehing – merchant initiated transactions (MIT). Selgitatakse, et MIT Arvestatud ja otsekorralduste käsitlust ühtlustatakse. Selgitatakse, et kaupmehe algatatud tehingu korral tuleb kliendi tugeva autentimise nõuet rakendada algse volituse andmisel ja edaspidi maksetehingute puhul tugevat autentimist ei nõuta. Kuigi muudatuse eesmärgiks on täpsustada tugeva autentimise nõuet (selle erandeid), jääb ebaselgeks, milliseid tehinguid lisaks otsekorraldustele kaupmehe algatatud maksetehingud veel hõlmavad (kas ka kaardimakseid ja küsin-raha-makseid ehk request to pay?). Ettepaneku menetlemise käigus võib olla vajalik täiendav selgitamine või sõnastuse täpsustamine ning sellest tulenevalt vajadus hinnata tugeva autentimise erandi kohaldamise asjakohasust ja põhjendatust. 2 Ühekordsete maksetehingute puhul on makseteenuse pakkujal edaspidi kohustus EList Arvestatud välja liikuva maksetehingu puhul teavitada maksjat rahaliste vahendite ülekandmise (saaja konto krediteerimise) orienteeruvast (hinnangulisest) ajast (Artikkel 20). Arvestades, et tegemist on maksetehinguga, millele ELi tasandil kehtestatud ühtsed nõuded maksekorralduse täitmisel ei ulatu, tuleks ka selgeks teha makseteenuse pakkuja vastutus eelnimetatud kohustuse rikkumisel. Kas makseteenuse pakkuja vastutab sellisel juhul hinnangulise aja paikapidavuse (PSPle ei saaks selle eest vastutust panna) või teavitamata jätmise eest? 3 Artikli 16 punktiga a nähakse ette täiendavad andmed, mida makseteenuse pakkuja peab Arvestatud maksjale pärast maksekäsundi laekumist teatavaks tegema. Kehtivat regulatsiooni täiendatakse teabega, mida maksja vajab makse saaja üheselt kindlaks tegemiseks, sealhulgas makse saaja ärinimi. Siin oleks hea juhtida tähelepanu, et kuigi PSR artikli 16 punkti a (ka artikkel 25 p a) näol on tegemist sisuliselt PSD2 artikli 48 punkti a täiendamisega, tuleb jõuda selgusele, mida mõista selle inglisekeelses versioonis payee´s commercial trade name. PSD2 eelnimetatud määratlust ei kasuta. Mõistame, et tegemist on saaja kohta esitatava teabe täpsustamisega ja ettevõtja ärinime (äriregistrisse kantud nimi, mille all ettevõtja tegutseb. ÄS § 7) näitamine on seejuures asjakohane. Siiski, viitavad sõnad commercial ja trade name ka ettevõtja kaubanduslikule nimetusele või ettevõtja kaubamärgile, mis ei pruugi tingimata ühtida ettevõtja ärinimega (business or company name). Preambula kohaselt on täienduse eesmärk saaja üheselt mõistetavalt kindlaks määrata ning ka vastavast mõistest (PSR artikkel 3 punkt 53), võib aru saada, et märkida tuleb nimi, millega maksja suudab kõige paremini saajat seostada. Eesseisva menetlemise protsessis on oluline mõiste tähendus võimalikult üheselt formuleerida, sest sellest sõltub makseteenuse pakkujate kohustuse täitmise ulatus. Makseteenuse pakkujale ei pruugi olla teada kliendist ettevõtja kaubanduslik nimetus (lisaks tema ärinimele). 4 Art 28 lg 3. Tegemist on kaupmeestele suunatud kohustusega. Selles valguses tuleks üle Arvestatud vaadata ka PSRi kohaldamisala. PSR artikli 2 sõnastuses kohaldatakse määrust makseteenuse pakkujatele. Eesti Pangaliit 1 Seisukoht 2: Seisukohas on järgnev selgitus Arvestatud Artikli 2 lõike 2 punktiga e jäetakse määruse kohaldamisalast välja sularaha väljavõtmise teenused jaemüügipoodides (services where cash is provided in retail stores). Sularaha kättesaadavuse parandamine on üks Euroopa Komisjoni prioriteete. Sularaha väljastatakse jaemüügipoodides vastavalt makseteenuse kasutaja selgele taotlusele, kuid sõltumata mistahes maksetehingu täitmisest ja ilma kohustuseta osta kaupu või teenuseid. Makseteenuse kasutajale tuleb enne nõutud sularaha pakkumist esitada teave võimalike tasude kohta selle teenuse eest. Määrus võimaldab kaupmeestel pakkuda füüsilistes kauplustes sularaha väljastamise teenust, Leiame, et tuleb täpsustada ja kirjeldada, kuidas selline tehing tehniliselt peaks toimuma. Ehk siis, kui sularaha tehing on sõltumatu mis tahes maksetehingu täitmisest ja sularaha väljastatakse kaupmehe poolt vabatahtlikult ja ilma lepingut omamata makseasutusega, siis mil viisil kaupmees saab väljaantud ulatuses raha tagasi oma kontole. 34 2 Seisukoht 8: puudutab makse saaja nime ja kontonumbri vastavuse kontrollimise Osaliselt arvestatud kohustust. Soovime, et Eesti väljendaks oma seisukohta jõulisemalt, kuna selline kontrollikohustus nõuab makseteenuse pakkujatelt mahukaid arendusi, sest eeldab üle-Euroopalise uue kontrollisüsteemi loomist ja hetkel PSR artiklis 112 ette nähtud 24 kuud arvates PSR jõustumisest ei ole sellisteks arendusteks kindlasti piisav. Siinkohal tuleb arvesse võtta kõiki mahukaid uusarendusi kogumis, nt makse saaja nime ja kontonumbri vastavus, finantsandmete jagamise ettepanek, võimalik digieuro realiseerumine. Lisaks, saaja nime ja kontonumbri vastavuse kontrolli hakatakse reguleerima kahes eri määruses (välkmaksete määrus ja makseteenuste määrus). Selguse ja lihtsuse huvides toetame selle olukorra reguleerimist ühes määruses. Teeme ettepaneku lisada see seisukoht Eesti seisukoha juurde. 3 Seisukoht 9: kliendi manipuleerimise tulemusena läbi viidud pettuse kahjude hüvitamine Osaliselt arvestatud maksteenuse pakkuja poolt. Seisukoht väljendab küll arvamust, et sellise hüvitamiskohutuse panemine makseteenuse pakkujale ei pruugi olla mõistlik, kuid see on esitletud viisil, et see võib jääda piisava tähelepanuta. Soovime selles osas ka jõulisemat esitlust, nt vastava info tõstmist kohe seisukoha algusesse koos viitega õigusriigi põhimõtetega kooskõlas mitteolemisele. Suurem tähelepanu nõudele on vajalik, kuna õiguses kehtiva üldpõhimõtte kohaselt saab isik vastutada oma tegevuse või tegevusetuste eest, st isik vastutab, kui ta rikub mingit talle pandud kohustust või ilmutab tegevusetust olukorras, kus temalt oodatakse tegevust. Teise isiku poolt toimepandu eest vastutamine ei ole õigusriigi põhimõtetega kooskõlas, rääkimata sellest, et taoline regulatsioon laiendab ja hõlbustab kurjategijate võimalusi ning vähendab klientide hoolsust toimingute tegemisel, kuivõrd mingit vastutust kliendile ei kaasneks. Seega tuleks seisukohtades jõuliselt rõhutada, et kõnealuse ettepanekuga ei saa kindlasti nõustuda (kui ei olda valmis ütlema, et Eesti on vastu). 4 Seisukoht 12: määruse ettepanekuga ettenähtud lõpp- ja rakendustähtajad Osaliselt arvestatud Kordame seisukoha 8 juures välja toodut, et määruse rakendamiseks ettenähtud ülemineku aega 18/24 kuud arvates makseteenuste määruse jõustumisest ei ole sellisteks arendusteks kindlasti piisav. Siinkohal tuleb arvesse võtta kõiki mahukaid uusarendusi kogumis, nt makse saaja nime ja kontonumbri vastavus, finantsandmete jagamise ettepanek, võimalik digieuro realiseerumine, millised võivad rakenduda samal ajaperioodil. Määruse ettepanekuga ettenähtud lõpp- ja rakendussätted, lk 22 on seisukoht jäänud väljendamata, olemas ainult pealkiri ja sätted. Soovime ülevõtmiseks ühesugust 24 kuulist tähtaega kõigile uuendustele, mitte ainult saaja nime kontrollile. 5 Seisukoht 15: sularaha kättesaadavuse parandamine ja sellega seonduvalt õigusselguse Arvestatud suurendamine. Sularaha väljamaksmine jaemüügikohtades ostu sooritamata suuremas summas kui 50 eurot ja võimalus kaupmeestel rahapesu ja terrorismi rahastamise meetmete kohaldamisel tugineda makseteenuse pakkuja andmetele. Enne ettepaneku tegemist soovitame läbi mõelda selle ettepaneku praktikas kasutamise võimalikkuse RahaPTS § 24 lg 1 nõude valguses. Teise isiku andmetele tuginemine eeldab kokkulepet makseasutustega, sh ülepiirilistega. 6 Punktis 5.1. on toodud Finantsandmete jagamise ettepaneku (FIDA) mõjud ja Teadmiseks võetud võimalikud kulud turuosalistele Seisukohtades näidatud võimalikud IT kulud FIDA-ga seotud arenduste jaoks (lk 27-28) ei vasta tegelikkusele, olles selgelt alahinnatud. Muidugi ei saa täpset skoopi teadmata anda täpsemaid numbreid, aga oleme veendunud, et seisukohtades näidatud kulude summadest ei piisa. Eesti Kaupmeeste Liit 1 Kaupmeeste Liit teeb ettepanekud, et: Üldiselt arvestatud a) Cashback teenust ja ostuvaba sularaha väljastamist koheldaks ühetaoliselt. Meile teadaolevalt pakuvad Alexela, Olerex, R-kiosk, Meie toidukaubad ja Grossi poed täna mastercardi cashback teenust, kus minimaalselt 1€ ostu korral saab klient võtta välja sularaha pangakaardilt 5-100€. (vt nt https://olerex.ee/sularahatanklast) See on rahvusvaheline teenus ja Mastercardil peaks olema teada, kes seda pakuvad. COOP poed pakuvad sarnast teenust ostu korral kõigile poe klientidele, aga COOP Panga klientidele pakuvad COOP poed ka sularaha väljavõtmist ilma ostu sooritamise 35  kohustuseta. Kaupmeeste Liit leiab, et nõuded peaksid olema nende ärimudelite korral ühesugused. b) Kuritegelike kavatsuste ennetamise seisukohast ei ole oluline, kas klient sooritab ostu enne kui kassast pangakaardi abil raha saab või mitte. Oluline on, et klient on tuvastatav. Nt pangakaardiga vs western union tüüpi lahendused peaksid saama eristatud turvalisuse taseme vaates. c) 50€ piir sularaha väljavõtmiseks on liiga madal. Piir peaks olema minimaalselt 100€, enne kui poel tekib kohustus makseasutuse tegevusluba taotleda. Tänased keskmised välja võetava sularaha mahud on alla 100€. COOP Pank on seadnud enda klientidele 1000€ piiri raha väljavõtmiseks ühekorraga, aga seda ollakse vajadusel valmis allapoole tooma. Maapoe kassades ei ole üldiselt nagunii 1000€ ulatuses sularaha, seega ülempiir on täna teoreetiline. Sularaha osakaal ajas pigem langeb maksevahendina, s.h. maal. Justiitsministeerium 1 Põhimõtteliselt seisukohad sobivad ja vastuväiteid ei ole. Karistuste osas võiks ehk Arvestatud selgemalt välja tuua ikkagi et „me ei toeta trahve füüsilistele isikutele“. Maksesüsteemide ja makseteenuse pakkujatel on lubatud töödelda andmekaitse üldmääruse artikli 9 lõikes 1 osutatud isikuandmete eriliike ulatuses, mis on vajalik makseteenuste osutamiseks ja käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmiseks (art 80). Samas on küsitav – ja seda ei ole ka selgitatud põhjenduspunktides – kas kõiki viidatud andmeid sellise teenuse pakkumisel üldse töödelda tuleks. Normi sobivusele ei aita kaasa ka lisaklausel, et andmeid tuleks töödelda eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtteid arvesse võttes (art 80 p (a)). Tehniliste ja korralduslike meetmete lisamine ei ole asjakohased, kui niivõrd laia õigusliku aluse loomine oleks ilmselgelt ülemäärane. Samuti ei ole väga üldisest normist kasu, kui normi adressaadid jäävad samuti ebaselgeks (kas andmetöötlus on suunatud kliendiandmete või ka näiteks teenuse tagamisele kolmandate isikute andmete töötlemisele). Õiguste kehtestamisel peaks normi rakendamine olema arusaadav nii teenuse pakkujale kui andmesubjektile. Pigem oleksid asjakohased konkreetsed töötlemise aluseks olevad õigusnormid, kui vajadust on põhjendatud ka avaliku huviga. Just kooskõla tagamiseks andmekaitse nõuetega, tuleks hinnata ka kavandatud seiremehhanisme (art 83). Kui tegemist on klientide profileerimisega (sh käitumisega seotud jooned, maksetehingute ajalugu, sideseansiandmed jms) ning töötlus on andmekaitse üldmääruse kohaldamisalas, tuleks sätestada selged kaitsemeetmed, mis sellist profileerimist kõikide klientide puhul mingil viisil tasakaalustaksid (83 lg 1 p (c) ja lg 3). Selleks võib olla andmekategooriate täpsustamine, andmete säilitamise tähtaja erisuste loomine lähtuvalt sellest, kas risk tuvastati vms (kõigil ühtviisi kogu andmestiku töötlemine ja säilitamine ei pruugi olla proportsionaalne). Ka andmete jagamisel makseteenuse osutajate vahel (vabatahtlikud teabevahetuskokkulepped) tuleks analüüsida kooskõla üldmääruse nõuetega – millist teavet ja kellega vahetatakse ja kas see on ära toodud ka teenuse osutaja tingimustes või peaks teatud juhtudel olema õigus andmesubjekti õigusi piirata. Kordamata ka siin karistusnormide kohta eelnevalt toodud põhimõtteid, juhime tähelepanu, et ka selles määruses tuleks viidata teatud juhtudel siseriiklikule õigusele (art 91 lg 3) ning kindlasti järgida teatud juhtudel võimalust jätta konkreetse normi rakendamine liikmesriigi otsustada (art 96 lg 4). Selle määruse eelnõu puhul tuleb lisaks andmekaitse- ja karistusõigusele arvestada ka võlaõiguslike aspektidega. Eelkõige tekitab küsimusi vahendi valik (kehtestada makseteenuse pakkujate ja tarbijate suhtes kohaldatavad eeskirjad määrusega). Üldjuhul on põhjendatud kehtestada finantsteenuste puhul kohalduvad avalik-õiguslikud eeskirjad vahetult määrusega, et tagada ühtne õiguse rakendamine liikmesriikides kogu siseturgu puudutavates küsimustes (nii on määrusega kehtestatud nt krediidiasutuste suhtes kohaldatavad usaldatavusnõuded ja turukuritarvituste vältimise regulatsioon21). Sama ei saa öelda eraõiguslike meetmete kohta. Ettepanekus on aga piirdutud nentimisega, et selline lähenemisviis (s.o parim meede on määrus) on asjakohane ka makseteenuste puhul, kuid puudub vastav põhjendus. Võrdluseks on eelnevad makseteenuste eeskirjad kehtestatud direktiividega (nn PSD1 ja PSD2 direktiivid, mille võtavad üle makseasutuste ja e-raha asutuste seadus ning võlaõigusseadus), samuti reguleerib investeerimisteenuste ja -tegevustega seonduvat direktiiv, mille ülevõtmiseks muudeti väärtpaberituru seadust. 36 Ettepanekust ei selgu, miks on makseteenuste puhul põhjendatud kasutada määrust kui intensiivsemat ühtlustamismeedet, kuid nt investeerimisteenuste (väärtpaberiga seotud korralduste vastuvõtmine ja täitmine, investeerimisnõustamine jms) puhul piisas direktiivi kehtestamisest. Kaaluda tuleks direktiivi kehtestamist, et mitte liigselt sekkuda liikmesriikide võlaõigusesse, mis võib mh liikmesriigiti oluliselt erineda. 37