Kirja edastamine

Saatja: "Merili Kriisa" <[email protected]> Saaja: "Juriidiline osakond" <[email protected]>, "EL kohtu töögrupp" <[email protected]>, "JHA Justice (EE)" <[email protected]>, "Heli Hirsik" <[email protected]> Teema: EL kohtulahendite kokkuvõte: september 2023 Kuupäev: 2023-10-20 06:27 Tere Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest septembris 2023. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles <https://vm.ee/rahvusvaheline-suhtlus-uleilmne-eestlus/eesti-euroopa-liidus/euroopa-liidu-kohus/euroopa-liidu-kohtu-ulevaated-ja-kokkuvotted> Välisministeeriumi kodulehele. Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid: Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha: * C-162/22: Lietuvos Respublikos Generalinė prokuratūra (eelotsus – sideandmed) * C-822/21: Läti vs. Rootsi (kohtujuristi ettepanek – tagatisfond) * C-234/22: Roheline Kogukond (kohtujuristi ettepanek – püsiproovitükid) * C-470/21: La Quadrature du Net (kohtujuristi ettepanek – sideandmed) Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud: * C-137/21: Parlament vs. komisjon (tegevusetushagi – Ameerika Ühendriikide kodanike viisanõudest vabastamine) * C-689/21: Udlændinge- og Integrationsministeriet (eelotsus – Taani kodakondsuse kaotamine) * C-216/21: Asociaţia "Forumul Judecătorilor din România" (eelotsus – kohtunike edutamise kord) * T-65/18 RENV: Venezuela vs. nõukogu (tühistamishagi – piiravad meetmed) * C-27/22: Volkswagen Group Italia and Volkswagen Aktiengesellschaft (eelotsus – halduskaristus ja ne bis in idem põhimõte) * C-113/22: TGSS (eelotsus – naiste õigus pensionilisale, meeste diskrimineerimine menetluses) * C-143/22: ADDE (eelotsus – kontroll sisepiiridel, sisenemiskeelu otsus) * C-568/21: Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (eelotsus – diplomaatiline isikutunnistus kui elamisluba) Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud). Tervitades Merili Kriisa Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha: o C-162/22: Lietuvos Respublikos Generalinė prokuratūra (eelotsus – sideandmed) o C-822/21: Läti vs. Rootsi (kohtujuristi ettepanek – tagatisfond) o C-234/22: Roheline Kogukond (kohtujuristi ettepanek – püsiproovitükid) o C-470/21: La Quadrature du Net (kohtujuristi ettepanek – sideandmed) Olulisemad EL Kohtu lahendid: o C-137/21: Parlament vs. komisjon (tegevusetushagi – Ameerika Ühendriikide kodanike viisanõudest vabastamine) o C-689/21: Udlændinge- og Integrationsministeriet (eelotsus – Taani kodakondsuse kaotamine) o C-216/21: Asociaţia "Forumul Judecătorilor din România" (eelotsus – kohtunike edutamise kord) o T-65/18 RENV: Venezuela vs. nõukogu (tühistamishagi – piiravad meetmed) o C-27/22: Volkswagen Group Italia and Volkswagen Aktiengesellschaft (eelotsus – halduskaristus ja ne bis in idem põhimõte) o C-113/22: TGSS (eelotsus – naiste õigus pensionilisale, meeste diskrimineerimine menetluses) o C-143/22: ADDE (eelotsus – kontroll sisepiiridel, sisenemiskeelu otsus) o C-568/21: Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (eelotsus – diplomaatiline isikutunnistus kui elamisluba) oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha: ———————————————————————————————— C-162/22: Lietuvos Respublikos Generalinė prokuratūra (eelotsus – sideandmed) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 7. septembril 2023 Leedu Riigiprokuratuur algatas distsiplinaarmenetluse prokuröri suhtes, kes edastas kohtueelset menetlust juhtides selle uurimise kohta õigusvastaselt teavet kahtlustatavale ja teda kaitsvale advo- kaadile. See ametialane üleastumine tuvastati teises menetluses, kus oli kogutud elektroonilise side võrkudes edastatavat teavet nii advokaadi kui ka prokuröri kohta. Nende tuvastatud asjaolude alusel tehti distsiplinaarmenetluse tulemusena otsus, millega kõnealune prokurör vabastati ametist. Asja lahendav Leedu kõrgeim halduskohus pöördus Euroopa Kohtu poole küsimusega, kas direktiiv 2002/58 (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) keelab pädevatel ametiasutustel kasutada elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavaid andmeid ametialaste üleastumiste uurimi- sel, olenemata sellest, kas juurdepääs nendele andmetele on konkreetsel juhul võimaldatud selleks, et võidelda raske kuritegevusega ja ennetada suuri ohte avalikule julgeolekule. Euroopa Kohus tuletas meelde, et juurdepääs elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavatele sideandmetele saab põhimõtteliselt olla põhjendatud üksnes selle eesmärgiga, mille tõttu on teenuse osutajatele säilitamiskohustus pandud. Teisiti on see vaid siis, kui juurdepääsuga taot- letav eesmärk on olulisem kui eesmärk, mis õigustas säilitamist. Euroopa Kohus leidis, et seepärast ei saa selliseid andmeid, mis on säilitatud ja tehtud pädevatele asutustele kättesaadavaks raske kuritegevuse vastu võitlemise eesmärgil, edastada teistele ameti- asutustele ja kasutada selleks, et saavutada selliseid eesmärke nagu praegusel juhul kõne all olev võitlus korruptsiooniga seotud ametialaste eksimuste vastu. Kuna viimane on üldisest huvist läh- tuvate eesmärkide hierarhias vähem oluline kui raske kuritegevuse vastu võitlemine ja avalikku julge- olekut ähvardava suure ohu ärahoidmine, läheks andmetele võimaldamine vastuollu üldisest huvist lähtuvate eesmärkide hierarhiaga. Seega ei saa kõnelauseid andmeid pärast seda, kui need on säilitatud ja tehtud pädevatele asutustele kättesaadavaks raske kuritegevuse vastu võitlemise eesmärgil, kasutada selleks, et võidelda korruptsiooniga seotud ametialaste eksimuste vastu. Kohtuotsus on kättesaadav siit. 2  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium ———————————————————————————————— C-822/21: Läti vs. Rootsi (kohtujuristi ettepanek – hoiuste tagamise fond) ———————————————————————————————— Kohtujuristi ettepanek, 7. septembril 2023 Rootsi krediidiasutus Nordea Bank AB (Nordea Pank) tegi hoiuste tagamise osamakseid Rootsi hoiuste tagamise fondi, ja seda ka teistes liikmesriikides nagu Eesti, Läti ja Leedu asuvate filiaalide eest. 1. oktoobril 2017 võõrandas Nordea Pank Eestis, Lätis ja Leedus asuvad filiaalid teisele pangale. Eesti, Läti ja Leedu hoiuste tagamise asutused taotlesid Nordea Pangalt 1. oktoobrile 2017 eelnenud 12 kuu eest tasutud osamaksete ülekandmist. Nordea Pank keeldus põhjendusega, et 1. oktoobrile 2017 eelnenud 12 kuu jooksul ei olnud nende filiaalide eest osamakseid tehtud. Pank tegi 2017. aasta kohta otsuse 14. septembril 2017 ja osamaksed maksti 13. oktoobril 2017. Läti esitas Euroopa Kohtule Rootsi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi. Täpsemini palus Läti tuvastada, et Rootsi rikkus direktiivi 2014/49 (hoiuste tagamise skeemid), kui keeldus kandmast Läti hoiuste tagamise fondile üle Nordea Banki Läti filiaali eest Rootsis tasutud osamakseid asjassepuutuva osamakseperioodi eest. Läti toetuseks astusid menetlusse Euroopa Komisjon ning Eesti ja Leedu. Kõik nimetatud asusid seisukohale, et kuna direktiivi 2014/49 eesmärk on krediidiasutuste vaheline solidaarsus ning osa- maksed on vastutasu hoiuste tagamise eest teatud ajavahemiku eest, näeb see direktiiv ette vähemalt iga-aastase osamakse, mis tuleb üle kanda, kui tagamise vastutus kantakse üle teisele tagatisskeemile. Rootsi seevastu leidis, et direktiiv 2014/49 ei näe ette konkreetset maksekuupäeva ega seda, et osamakse oleks seotud konkreetse osamakseperioodiga. Kohtujurist Jean Richard de la Tour leidis oma ettepanekus, et Läti hagi tuleks jätta rahuldamata. Kohtujurist selgitas, et direktiivi 2014/49 ja selle üle võtnud Rootsi õiguse kohaselt tasutakse osa- makset üks kord aastas ning et üle tuleb kanda krediidiasutuse üleminekule eelnenud 12 kuu jooksul tehtud osamaksed. Rootsi õigus näeb aga ette ühekuulise tähtaja iga-aastase osamakse tasumiseks. Kohtujurist leidis, et kuna direktiiv ei täpsusta, et üle tuleks kanda osamaksed, mis tuli tasuda 12 kuu eest enne tagatisskeemi muutmist, ei ole direktiiviga vastuolus, kui 12 kuu jooksul enne tagatisskeemi muutmist ehk ajavahemikul 1. oktoobrist 2016 kuni 30. septembrini 2017 Rootsi tagatisskeemi võõrandatud filiaalide tegevuse eest osamakseid ei tehtud ja neid seetõttu üle ei kanta. Direktiiv ei keela kehtestada sellist ühekuulist tähtaega, nagu Rootsi õigus ette näeb. Kohtujuristi ettepanek ei ole kohtule siduv. Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit. 3  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium ———————————————————————————————— C-234/22: Roheline Kogukond (kohtujuristi ettepanek – püsiproovitükid) ———————————————————————————————— Kohtujuristi ettepanek, 14. septembril 2023 Eesti Keskkonnaagentuur viib igal aastal läbi statistilise metsainventuuri. Selle valikuuringu raames kogutakse andmeid nn püsiproovitükkidelt (64-hektarilised metsa-alad), et teha nende andmete pinnalt järeldusi metsade üldise seisundi, sh seal toimuvate muutuste ja raietegevuse kohta. Püsi- proovitükkide asukohad on konfidentsiaalsed. Neli Eesti keskkonnaorganisatsiooni pöördusid halduskohtusse, nõudes inventuuri aluseks olevate püsiproovitükkide asukohaandmete avaldamist. Tallinna Halduskohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles küsis, kuidas tõlgendada direktiivi 2003/4/EÜ (keskkonnateabe direktiiv) sätteid. Täpsemalt soovis halduskohus teada, kas SMI püsiproovitükkide asukohaandmed on direktiivi järgi keskkonnateave ja kas direktiiv kohustab neid väljastama. Eesti esitas Euroopa Kohtule seisukoha, et püsiproovitükkide asukohaandmed ei ole käsitatavad keskkonnateabena. Alternatiivselt leidis Eesti, et kui püsiproovitükkide asukohaandmed on Euroopa Kohtu hinnangul keskkonnateave, võib juurdepääsu sellisele teabele direktiivis sätestatud erandite alusel piirata. Kohtujurist Juliane Kokott asus seisukohale, et kuna püsiproovitükkide asukohaandmed koos teabega nende alade seisundi kohta kujutavad endast teavet keskkonnaosade seisundi kohta, on tegemist keskkonnateabega keskkonnateabe direktiivi tähenduses. Seejärel analüüsis kohtujurist, kas juurdepääsu sellisele teabele saab piirata, sest tegemist on koostamisel olevate materjalide ja lõpeta- mata dokumentide või andmetega (erand 1), või sellise teabe avaldamine võib kahjustada kas riigi rahvusvahelisi suhteid (erand 2) või keskkonnakaitset (erand 3). Kohtujurist leidis, et püsiproovitükkide asukohaandmed ei ole koostamisel, vaid juba täielikult olemas, lõplikult kinnitatud ja korduvalt kasutatavad (erand 1 ei kohaldu). Rahvusvaheliste suhete erandi kohta märkis kohtujurist, et püsiproovitükkide asukohaandmetega manipuleerimine võib põhimõtteliselt Eesti riigi rahvusvahelist koostööd kahjustada. Samas on selle erandi kohalda- mine põhjendatud üksnes juhul, kui selline oht rahvusvaheliste suhete kahjustamisele on konkreetne ja tegelik. Praegusel juhul on selline oht kohtujuristi hinnangul pigem hüpoteetiline (erand 2 ei kohaldu). Lõpuks leidis kohtujurist, et ka kolmanda erandi (teabe avaldamine võib kahjustada keskkonna- kaitset) kohaldamine võib olla põhjendatud üksnes siis, kui keskkonnakaitsemeetmete aluseks võe- tava statistilise metsainventuuri usaldusväärsust kahjustab konkreetne ja tegelik oht. Kohtu- juristi selgituse kohaselt on direktiivi kõnealuse erandi puhul ennekõike silmas peetud teatud kohti, 4  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium mida ohustavad näiteks salakütid või „ülemäärane uudishimu“, kuid vähesel määral võib selline oht esineda ka püsiproovitükkide puhul, sest manipuleerimine võib kahjustada seal asuvaid elupaiku. Kohtujuristi ettepanek ei ole kohtule siduv. Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit. ———————————————————————————————— C-470/21: La Quadrature du Net (kohtujuristi ettepanek – sideandmed) ———————————————————————————————— Kohtujuristi ettepanek, 28. septembril 2023 Prantsusmaal teostab järelevalvet autoriõiguste rikkumise üle internetis eraldi haldusasutus (Hadopi). Prantsuse intellektuaalomandi seadustik annab Hadopile õiguse nõuda elektroonilise side operaatori- telt autoriõigusi rikkunud internetikasutaja identiteediandmeid ja lubab nende andmete automaatse töötlemise, ilma et sellist juurdepääsu peaks enne kontrollima kohus või sõltumatu haldusorgan. Prantsuse Riiginõukogu (kõrgeim halduskohus) esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles soovis teada, kas eelnimetatud õigusnormid on vastuolus direktiiviga 2002/58 (elektroonilise side direktiiv), arvestades ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi harta) asjassepuutuvaid artikleid. 27. oktoobril 2022 tehtud ettepanekus asus kohtujurist Maciej Szpunar seisukohale, et direktii- viga 2002/58 ja hartaga ei ole vastuolus, kui haldusasutusele võimaldatakse piiratud juurdepääs IP- aadressidele vastavatele identiteediandmetele, ilma et kohus või sõltumatu haldusorgan peaks sellist juurdepääsu enne kontrollima, kui sellised andmed on ainus uurimisvahend, mille abil saab tuvastada isiku, kellele see aadress süüteo toimepanemise ajal oli omistatud. 7. märtsil 2023 saatis Euroopa Kohus kohtuasja Euroopa Kohtu täiskokku ja avas uuesti menetluse suulise etapi. 28. septembril 2023 tehtud (uues) ettepanekus jäi kohtujurist Szpunar oma esimeses ettepanekus tehtud järelduse juurde, kuid muutis põhjendusi. Kohtujurist leidis esmalt, et kuna kasutaja IP-aadress ei võimalda teha täpseid järeldusi isiku eraelu kohta, ei ole IP-aadresside säilitamine ja neile juurdepääsu võimaldamine juhtudel nagu praegune ilmtingimata raske põhiõiguste riive. Seetõttu võib IP-aadressile vastavate identiteediandmete kasutamisega kaasnevat riivet õigustada kuritegevuse vastu võitlemise eesmärgiga, mis on laiem kui üksnes raske kuritegevus. Kohtujurist selgitas, et Euroopa Kohtu sideandmete kasutamise varasemast kohtupraktikast tulenev kohtu või sõltumatu haldusorgani eelneva kontrolli nõue ei ole süstemaatiline, vaid sõltub konkreetsest meetmest, riive raskusest ning ette nähtud tagatistest. Kohtujurist leidis, et praegusel juhul ei ole kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelnev kontroll juurdepääsuks IP-aadressile vastavatele identiteediandmetele tingimata nõutav. Esiteks on identi- teediandmete ja IP-aadressi sidumisega kaasnev riive palju väiksem kui see, mis tuleneb juurde- pääsust üksikisiku kõikidele liiklus- ja asukohaandmetele. Teiseks võib juhul, kui tegemist on 5  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium üksnes internetis toime pandud rikkumisega nagu seda on autoriõiguse rikkumine internetis, IP- aadress olla ainus uurimisvahend, mis võimaldab tuvastada isiku, kellele see aadress rikkumise toimepanemise ajal oli omistatud. Seega on IP-aadressidele vastavate identiteediandmete säilita- mine ja neile juurdepääs internetis toime pandud autoriõiguse rikkumiste avastamiseks ja nende menetlemiseks taotletava eesmärgi saavutamiseks hädavajalik. Vastupidise tõlgenduse korral ei saaks terve rea süütegude suhtes kunagi menetlust alustada. Kohtujurist selgitas, et see tõlgendus lisab Euroopa Kohtu praktikas varem esitatud põhimõtetele paindlikkust. See on vajalik taoliste süütegude korral, mida saab menetleda ainult siis, kui IP- aadressidele vastavad identiteediandmed on säilitatud ja kättesaadavad. Samuti on kohtujuristi jaoks põhimõtteline erinevus selle vahel, kas isikuandmeid kasutatakse süüteo toimepanemises kahtlus- tatava isiku süü tõendamiseks või juba tuvastatud süüteo toimepanija isiku tuvastamiseks. Ette- panekus sisalduv tõlgendus on seega suunatud üksnes internetis toime pandud süütegudele ega sea kahtluse alla kohtupraktikat, mis puudutab andmete säilitamist ja neile juurdepääsu üldisemalt. Kohtujuristi ettepanek ei ole kohtule siduv. Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit. Kohtujuristi 27. oktoobri 2022 ettepanek on kättesaadav siit. 6  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium Olulisemad EL Kohtu lahendid: ———————————————————————————————— C-137/21: parlament vs. komisjon (tegevusetushagi – Ameerika Ühendriikide kodanike viisanõudest vabastamine) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 5. septembril 2023 Määrus 2018/1806 (viisanõuded kolmandate riikide kodanikele) näeb ette vastastikkuse põhimõtte, mille kohaselt peab Euroopa Liit solidaarselt reageerima, kui selles määruses loetletud kolmas riik kehtestab mõne liikmesriigi kodaniku suhtes viisanõude. Ameerika Ühendriigid kehtestasid viisa- nõude viie (hiljem nelja) liikmesriigi kodanike suhtes. Parlament esitas komisjoni vastu tegevusetus- hagi, sest viimane ei peatanud vastumeetmena Ameerika Ühendriikide kodanike viisanõudest vabas- tamist. Euroopa Kohus jättis parlamendi hagi rahuldamata. Kohus leidis, et komisjon ei ületanud talle viisa- määrusega sätestatud kaalutlusõiguse piire, kui ta keeldus parlamendi taotletud õigusakti (viisanõudest vabastamise ajutine peatamine) vastuvõtmisest. Euroopa Kohus selgitas, et viisamääruse sõnastusest näib tõesti tulenevat, et juhul, kui on täidetud viisanõudest vabastamise ajutise peatamise tingimused, on komisjon kohustatud sellise õigusakti vastu võtma. Sellegipoolest tuleb selline tõlgendus viisamääruse asjakohaste sätete ülesehitust arvestades välistada. Nimelt näeb määruse 2018/1806 artikli 7 esimene lõik vastastikkuse põhimõtte rakendamise mehhanismi ette mitmeetapilisena ning loetleb asjaolud, mida tuleb viisanõudest vabastamise peatamise otsustamisel arvestada. Nimetatud artikli sätetest ja sama määruse põhjendusest 17 tuleneb, et komisjonil on kaalutlusõigus küsimuses, kas võtta vastu viisanõudest vabastamist ajutiselt peatav õigusakt vastu või mitte. Seejärel kontrollis Euroopa Kohus, kas komisjon on kõnealust õigusakti vastu võtmata jättes jäänud oma kaalutlusõiguse piiridesse. Selleks analüüsis kohus viisamääruse artikli 7 esimese lõigu punktis d sätestatud kolme kriteeriumi (viisavaba liikumise taastamiseks võetud meetmete tulemused, astutud sammud ning tagajärjed, mida viisanõudest vabastamise peatamine tooks kaasa liidu ja selle liikmesriikide suhetele kõnealuse kolmanda riigiga). Euroopa Kohus leidis, et komisjon, kaalunud, kas Ameerika Ühendriikide kodanike viisanõudest vabastamine tuleks peatada või – vastupidi – tuleks niisuguse meetme võtmisest hoopis hoiduda, arvestades seejuures liikmesriikide, Schengeni lepinguga ühinenud riikide ja liidu välissuhetega seotud huve, ei väljunud oma kaalutlusõiguse piiridest. Komisjoni asjassepuutuva teatise kohaselt oleks Ameerika Ühendriikide kodanike viisanõudest vabastamise peatamisel märkimisväärne nega- tiivne mõju tervele reale poliitikavaldkondadele. Kohtuotsus on kättesaadav siit. 7  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium ———————————————————————————————— C-689/21: Udlændinge- og Integrationsministeriet (eelotsus – Taani kodakondsuse kaotamine) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 5. septembril 2023 Ameerika Ühendriikides sündinud X, kellel oli sünnijärgselt nii Ameerika Ühendriikide kui ka Taani kodakondsus, esitas pärast 22aastaseks saamist Taani kodakondsuse säilitamise taotluse. Taani sisserändeasutus jättis taotluse rahuldamata, kuna Taani õiguse kohaselt kaotavad need väljaspool Taanit sündinud isikud, kes ei ole seal kunagi elanud või Taaniga tegelikku sidet tõendavatel asja- oludel viibinud ning kes ei esita enne 22aastaseks saamist Taani kodakondsuse säilitamise taotlust, Taani kodakondsuse seaduse alusel. Seega kaotas X nii Taani kodakondsuse kui ka sellega seotud liidu kodaniku staatuse, ilma et Taani ametiasutused oleksid kontrollinud selle kaotamise tagajärgede proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast. Asja lahendav Taani halduskohus pöördus Euroopa Kohtu poole küsimusega, kas asjassepuutuvad Taani kodakondsust käsitlevad õigusnormid on kooskõlas ELTL ja harta liidu koda- kondsust käsitlevate artiklitega. Euroopa Kohus märkis kõigepealt, et liidu õigusega ei ole vastuolus, kui liikmesriik näeb ette, et riigiga tegeliku sideme olemasolu hinnatakse selliste kriteeriumide alusel, nagu isiku sünni- ja elukoht või tema riigi territooriumil viibimise tingimused. Samuti ei keela liidu õigus liikmesriigil piirata selle hinnangu andmist ajavahemikuga, mis lõppeb 22. eluaasta täitumisega. Samas leidis kohus, et kui isik kaotab liikmesriigi kodakondsuse ja sellega koos liidu kodaniku staatuse teatud vanuses seaduse alusel, peavad liikmesriigi ametiasutused ja kohtud saama analüüsida koda- kondsuse kaotamise proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast ning vajaduse korral lubada sel isikul kodakondsus säilitada või tagasiulatuvalt taastada. Euroopa Kohus selgitas, et kuna liidu õigus ei sätesta tähtaega kodakondsuse säilitamise või taasta- mise taotluse esitamiseks, peab liikmesriik sellise tähtaja kehtestama, kuid arvestades, et see ei muudaks liidu õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks. Liikmesriigid võivad seega nõuda, et vastav taotlus esitataks mõistliku aja jooksul. Samas leidis kohus, et nii- sugune tähtaeg saab hakata kulgema vaid alates sellest, kui isikut on teavitatud kodakondsuse kaotamisest ja tema õigusest esitada mõistliku tähtaja jooksul kodakondsuse säilitamise või taastamise taotlus. Kui isikut ei ole proportsionaalsuse kontrolli taotlemise võimalusest nõuete- kohaselt teavitatud, ei saa pidada tema taotlust vastuvõetamatuks põhjusel, et mõistlik tähtaeg on möödunud. Konkreetse juhtumi asjaolusid hinnates leidis kohus, et isikule antud tähtaja lõpp peab olema mõistliku aja võrra hilisem kui eapiiri saabumine ning võib hakata kulgema vaid siis, kui isikut on kodakondsuse kaotamisest ning õigusest esitada selle tähtaja jooksul kodakondsuse säilitamise või taastamise taotlus nõuetekohaselt teavitatud. Alternatiivselt võib kodakondsuse kaotamise taga- järgede proportsionaalsust praegusel juhul kontrollida siis, kui isik taotleb mõnd tema kodakondsust tõendavat dokumenti. 8  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium Lõpetuseks märkis Euroopa Kohus, et sellise korra puudumist, mis ei võimalda haldusasutustel või kohtul kontrollida liikmesriigi kodakondsuse kaotamise tagajärgede proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast, ei korva naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise võimalus. Kohtuotsus on kättesaadav siit. ———————————————————————————————— C-216/21: Asociaţia "Forumul Judecătorilor din România" (eelotsus – kohtunike edutamise kord) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 7. septembril 2023 Rumeenia kõrgem justiitsnõukogu kiitis heaks kohtunike edutamise korra muudatused, millega muudeti kohtunike esimese astme kohtutesse ja apellatsioonikohtutesse edutamise korda. Täpsemalt asendati varasemad kirjalikud katsed kandidaatide töö ja käitumise hindamisega kolme viimase tegevusaasta jooksul. Ühendus „Rumeenia kohtunike foorum” vaidlustas selle muudatuse ning Rumeenia kohus pöördus Euroopa Kohtu poole küsimusega, kas selline edutamise kord on kooskõlas kohtunike sõltumatuse põhimõttega. Euroopa Kohus leidis, et kohtunike edutamise kord peab tagama kohtunike sõltumatuse põhimõtte järgimise, kuid liidu õigus ei välista põhimõtteliselt seda, et kohtunike edutamine kõrgemasse kohtusse põhineb selle kõrgema kohtu presidendist ja liikmetest koosneva hindamiskomisjoni hinnangul nende varasemale tööle ja käitumisele. Euroopa Kohus täpsustas, et edutamise kord peab siiski olema selline, et ei tekiks põhjendatud kaht- lusi asjassepuutuvate kohtunike sõltumatuse ja erapooletuse suhtes. Kohus selgitas, et Rumeenia madalama astme kohtunike edutamise menetlus on kaheetapiline. Esimene etapp põhineb kirjalikul konkursil, mille eesmärk on hinnata nii kandidaatide teoreetilisi teadmisi kui ka praktilisi oskusi (nn kohapealne edutamine). Teine etapp (nn tegelik edutamine) võimaldab nn kohapeal edutatud kandi- daadid tegelikult kõrgemasse kohtusse määrata, ning alles selles etapis toimub kandidaatide töö ja käitumise hindamine viimase kolme teenistusaasta jooksul. Järgmiseks analüüsis Euroopa Kohus hindamiskomisjoni liikmete nimetamise tingimusi ning viisi, kuidas see organ oma ülesandeid konkreetselt täidab. Kohtu hinnangul ei viita ainuüksi asjaolu, et teatud kohtunikud kontrollivad oma ametikaaslaste kutsetegevust, võimalikule probleemile kohtusüsteemi sõltumatusega. Hindamiskomisjoni liikmed peavad kohtunikena ise olema sõltu- matud, mistõttu tunduvad nad olevat sobivad hindama oma ametikaaslaste kutsealast pädevust. Seejärel hindas Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtu väidet, et uue korra kohaselt võib edutamispädevus koonduda apellatsioonikohtu esimeestest hindamiskomisjoni esimeeste kätte, kes täidavad ühtaegu mitut rolli, vastutades nii kandidaatide töö perioodilise hindamise kui ka nende teh- tud kohtuotsuste läbivaatamise eest apellatsioonimenetluses. Selle kohta märkis kohus, et niisugust pädevuse koondumist, isegi kui see on tõendatud, ei saa pidada iseenesest kohtunike sõltuma- tuse põhimõttega vastuolus olevaks. On eelotsusetaotluse esitanud kohtu asi kontrollida, kas selline 9  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium pädevuse koondumine võib praktikas – kas üksinda või koos muude teguritega – anda hindamis- komisjonide esimeestele võimaluse mõjutada asjaomaste kohtunike otsuseid ning põhjustada seega kohtunike sõltumatust puudumise või luua kohtunike erapoolikuse kuvandit. Euroopa Kohtu käsutuses ei ole ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et ainuüksi võimalik pädevuse koondumine võiks praktikas sellise mõjuvõimu anda. Pealegi peab hindamiskomisjon oma hinnanguid põhjendama ja kandidaat võib saadud hinde kõrgema justiitsnõukogu kohtunike osakonnas vaidlustada. Kohtuotsus on kättesaadav siit. ———————————————————————————————— T-65/18 RENV: Venezuela vs. nõukogu (tühistamishagi – piiravad meetmed) ———————————————————————————————— Üldkohtu otsus (suurkoda), 13. septembril 2023 Inimõiguste olukorra halvenemise tõttu Venezuelas kehtestas nõukogu määrusega siserepressioo- nideks kasutatavate kaupade ja teenuste mis tahes viisil Venezuelasse üleandmise keelu (piiravad meetmed). Venezuela pöördus Üldkohtusse meetmete tühistamiseks. Üldkohus jättis hagi vastu- võetamatuse tõttu läbi vaatamata, Euroopa Kohus tühistas Üldkohtu otsuse ja saatis asja tagasi Üldkohtule sisulise otsuse tegemiseks. Üldkohus jättis hagi rahuldamata. Kõigepealt märkis Üldkohus, et vaidlusalused piirangud ei ole suunatud konkreetsetele füüsilis- tele või juriidilistele isikutele, vaid objektiivselt määratletud olukordadele ning üldiselt ja abstrakt- selt määratletud isikute kategooriale. Seetõttu ei saa ka mitmeid õigusi nagu näiteks õigust olla ära kuulatud selle kohtuasja kontekstis kohaldada. Üldkohus selgitas, et majandussuhete katkesta- mine või piiramine kolmanda riigiga on osa liidu ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast ning vaidlus- alune määrus peegeldab liidu välispoliitilisi valikuid. Asjassepuutuva riigi eelnev ärakuulamine kohustaks seega nõukogu pidama selle riigiga rahvusvahelisi läbirääkimisi. Kui selline kohustus kehtiks, ei oleks riigi suhtes meetmete kehtestamisel soovitavat mõju. Meetmete eesmärk on avaldada riigile survet, et viimane muudaks oma käitumist. Seoses väitega, et Venezuela poliitilise olukorra hindamisel on tehtud ilmne viga, leidis Üldkohus, et nõukogul on vaidlusaluste meetmete võtmisel ulatuslik kaalutlusõigus. Seetõttu saab liidu kohus kontrollida vaid menetlusnormide järgimist, põhjendamiskohustuse täitmist, faktiliste asjaolude sisulist õigsust ning seda, et asjaolude hindamisel ei ole tehtud ilmselget hindamisviga ja et tegemist ei ole võimu kuritarvitamisega. Praegusel juhul kordavad nõukogu määruses sisalduvad asjakohasuse kaalutlused liidu poliitilist seisukohta ning sisuliselt seab Venezuela kahtluse alla piirangute otstarbekuse. Hinnangu selles osas on andnud nõukogu, kellel on ulatuslik poliitiline kaalutlusõigus liidu seisukoha määratlemisel välispoliitikaga seotud küsimustes. Kohus ei saa nõukogu vastavat hinnangut enese omaga asendada. Tõendid meetmed tinginud asjaolude kohta pärinevad usaldusväärsetest allikatest ning Venezuela esitatud vastutõendid ei puuduta Venezuelat või tuginevad pelgalt režiimi sisearuannetele. Seoses väitega, et nõukogu on rikkunud Venezuela siseasjadesse mittesekkumise põhimõtet, märkis kohus, et vaidlusalused meetmed võeti vastu, hoidmaks ära vägivalla jätkumise ja inimõiguste 10  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium rikkumise ohtu Venezuelas. Nende eesmärk ei olnud reageerida Venezuelale omistatavale rahvus- vahelise õiguse rikkumisele ehk tegemist ei ole vastumeetmetega ÜRO Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni eelnõu (riigivastutuse kohta rahvusvahelise õiguse rikkumisel) mõttes. Kuna alus- lepingud annavad nõukogule pädevuse võtta vastu liidu meetmeid, mis erinevad ÜRO Julge- olekunõukogu soovitatutest, ei olnud meetmete võtmiseks vaja viimase luba. Puudub ka selline „õigusnormina tunnustatud üldine praktika“, mis kohustaks nõukogu saama ÜRO Julgeolekunõukogu eelnevat luba. Kuna meetmed on eesmärgi suhtes proportsionaalsed, ei ole rikutud rahvusvahelist tavaõigust ka seoses vastumeetmete väidetava kehtestamisega. Lõpetuseks märkis Üldkohus, et kuna kõnealused meetmed puudutavad liikmesriikide jurisdiktsiooni alla kuuluvaid isikuid ja olukordi, ei teosta liit neid vastu võttes eksterritoriaalset jurisdiktsiooni ehk need ei ole rahvusvahelise õiguse vastased. Nõukogul on pädevus võtta liidu ühise välis- ja julge- olekupoliitika raames liidu autonoomseid meetmeid. Rahvusvahelise Kohtu praktika kohaselt on liidul „õiguslik huvi“ edendada ka ülejäänud maailmas demokraatiat, õigusriiki, inimõiguste univer- saalsust ja jagamatust ning inimväärikuse austamist. Kohtuotsus on kättesaadav siit. ———————————————————————————————— C-27/22: Volkswagen Group Italia and Volkswagen Aktiengesellschaft (eelotsus – halduskaristus ja ne bis in idem põhimõte) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 14. septembril 2023 Volkswagen turustas Itaalias diiselmootoriga sõidukeid, millele olid paigaldatud heitkoguste mõõt- mise tulemusi võltsivad süsteemid. Samuti levitas Volkswagen reklaame, mis rõhutasid nende sõidukite vastavust keskkonnaalastele nõuetele. Itaalia konkurentsiasutus määras Volkswagenile viie miljoni euro suuruse trahvi, mille Volkswagen kohtus vaidlustas. Itaalia kohtumenetluse ajal määras Saksamaa prokuratuur Volkswagenile Saksa haldusõigusrikkumiste seaduse alusel miljardi euro suuruse trahvi. Prokuratuuri otsuse kohaselt kujutas viis miljonit eurot sellest summast sanktsiooni ebaausate kaubandustavade tavade eest ja ülejäänu pidi jätma Volkswageni ilma selle rikkumisega saavutatud majanduslikust eelisest. Volkswagen tasus trahvi ja otsus jõustus. Itaalia halduskohus Volkswageni kaebust ei rahuldanud, leides, et Itaalia trahvi kehtima jätmine ei ole vastuolus ne bis in idem põhimõttega. Itaalia riiginõukogu (kõrgeim halduskohus) palus Euroopa Kohtul selgitada, kas tema lahendatavas asjas on nimetatud põhimõte kohaldatav, ja kui jah, siis millistel tingimustel võib olukorras, kus kahes liikmesriigis kumuleeruvad sanktsiooni määramise menetlused, harta artiklis 50 sisalduvat ne bis in idem põhimõtet piirata. Euroopa Kohus märkis kõigepealt, et isegi kui ebaausate kaubandustavade eest ette nähtud rahaline sanktsioon on riigisisese õiguse järgi haldussanktsioon, on see kriminaalõiguslikku laadi sanktsioon harta tähenduses, kui sellel on karistuslik eesmärk ja see on suure raskusastmega. 11  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium Kohus märkis, et viie miljoni euro suurune haldussanktsioon on piisavalt suure raskusastmega, et kujutada endast kriminaalõiguslikku laadi sanktsiooni. Teiseks leidis Euroopa Kohus, et harta artiklis 50 sisalduva ne bis in idem põhimõttega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis lubavad juriidilisele isikule ebaausate kaubandustavade eest määratud kriminaalõiguslikku laadi trahvi jõusse jätta, kui see isik on samade tegude eest teises liikmesriigis kriminaalkorras süüdi mõistetud, isegi kui süüdimõistmine on trahvi määramise otsuse kuu- päevast hilisem, kuid jõustus enne, kui oli jõustunud trahvi määramise otsuse peale kohtule esitatud kaebuse kohta tehtud kohtuotsus. Kohus märkis, et kui põhikohtuasjas ei selgu vastu- pidine, tuleb eeldada, et Saksa menetlus lõpetati pärast asja sisulist hindamist lõpliku otsusega (täidetud on bis-tingimus). Seoses idem-tingimusega tuletas Euroopa Kohus meelde, et sama süüteo olemasolu hindamiseks asjakohane kriteerium on identsed faktilised asjaolud ning et õiguslik kvalifitseerimine riigisiseses õiguses ja kaitstav õigushüve ei ole asjakohased kriteeriumid. Seda, kas faktilised asjaolud on identsed, peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Kolmandaks analüüsis Euroopa Kohus, millisel juhul võib harta artikliga 50 tunnustatud ne bis in idem põhimõtet piirata. Kohus märkis, et alus ne bis in idem põhimõtte piiramiseks tuleneb harta artikli 52 lõikest 1. Kohus leidis, et harta ei keela samu tegusid puudutavaid menetlusi või sanktsioone kumuleerida, kui a) see pole puudutatud isiku jaoks ülemäära koormav; b) on olemas selged ja täpsed õigusnormid, mis võimaldavad ette näha, millal võidakse menetlusi ja sankt- sioone kumuleerida; c) kumuleeruvad menetlused toimuvad piisavalt koordineeritult ja ajaliselt lähestikku. Viimase tingimusega seoses märkis kohus, et piiriülese konteksti keerukus ei saa ise- enesest õigustada selle nõude kõrvalejätmist. Kohtuotsus on kättesaadav siit. ———————————————————————————————— C-113/22: TGSS (eelotsus – naiste õigus pensionilisale, meeste diskrimineerimine menetluses) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 14. septembril 2023 Euroopa Kohus tegi 2019. aastal otsuse, milles leidis, et direktiiviga 79/7 (võrdne kohtlemine sotsiaalkindlustuses) on vastuolus sellised Hispaania õigusnormid, mis võimaldavad töövõimetus- hüvitisega seotud pensionilisa saada üksnes (enam kui kahe lapsega) naistel. Selle kohtuotsuse alusel esitas kahe lapse isa Hispaania sotsiaalkindlustusametile taotluse, et tunnustataks tema õigust saada kõnealust pensionilisa. Amet jättis tema taotluse rahuldamata. Halduskohus tunnistas isiku õigust vaidlusalusele pensionilisale, kuid jättis rahuldamata samuti esitatud rahalise hüvitise nõude. Asja lahendav Galiitsia kohus pöördus Euroopa Kohtu poole küsimusega, kas Hispaania korraldus- asutuste süstemaatilist praktikat keelduda sellise pensionilisa maksmisest meestele ja sundida neid seda nõudma kohtu kaudu tuleb pidada direktiivi 79/7 eraldiseisvaks rikkumiseks ehk sooliseks diskrimineerimiseks. 12  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et kui on tuvastatud liidu õigusega vastuolus olev diskrimi- neerimine, peavad nii riigisisesed kohtud kui haldusasutused seni, kuni seadusandja ei ole diskrimi- neerivat sätet riigisisesest õiguskorrast eemaldanud, sellise sätte kohaldamata jätma. Seejärel leidis Euroopa Kohus, et selline praktika kujutab endast Euroopa Kohtu varasema otsusega tuvastatud diskrimineerimisega võrreldes täiendavat diskrimineerimist, kuna ainult mehed peavad Euroopa Kohtu otsusega tuvastatud õigust vaidlusalusele pensionilisale taotlema kohtumenetluses. Kuna see ei hüvitaks uuest diskrimineerimisest tulenevat kahju, ei tohi eelotsuse- taotluse esitanud kohus piirduda sellega, et tunnustab tagasiulatuvalt isiku õigust vaidlus- alusele pensionilisale. Seega tuleb lisaks pensionilisale isikule maksta ka hüvitist, mis võimaldab täielikult hüvitada diskrimineerimisega tegelikult tekitatud kahju, sealhulgas kohtus kantud menetluskulud ja advokaaditasud. Kohtuotsus on kättesaadav siit. ———————————————————————————————— C-143/22: ADDE (eelotsus – kontroll sisepiiridel, sisenemiskeelu otsus) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 21. septembril 2023 Prantsusmaa välismaalaste õigusi kaitsvad ühendused vaidlustasid Prantsuse riiginõukogus (kõrgeim halduskohus) välismaalaste õigusi reguleerivat seadustikku muutva riigisisese määruse selle vastuolu tõttu direktiiviga 2008/115 (tagasisaatmise direktiiv). Muudetud seadus võimaldab liidu sisepiiridel, kus on taaskehtestatud piirikontroll, teha sisenemiskeelu otsuseid, samal ajal kui tagasisaatmise direktiivi kohaselt peab iga ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku suhtes reeglina tegema tagasisaatmisotsuse ning isikule tuleb anda aeg vabatahtlikuks riigist lahkumiseks. Prantsuse riiginõukogu pöördus Euroopa Kohtu poole küsimusega, kas juhul, kui liikmesriik otsustab ajutiselt taastada sisepiirikontrolli, võib ta kehtestada isikule, kes peetakse piiripunktis ilma kehtiva elamisloata kinni, sissesõidukeelu üksnes määruse 2016/399 (Schengeni piirieeskirjad) alusel, ilma et ta peaks tagasisaatmise direktiivi kohaldama. Euroopa Kohus leidis, et sellisel juhul võib liikmesriik küll teha kolmanda riigi kodaniku suhtes – kohaldades Schengeni piirieeskirja artiklit 14 mutatis mutandis – sisenemiskeelu otsuse, kuid üksnes tingimusel, et tema väljasaatmisele kohaldatakse tagasisaatmise direktiivis ette nähtud ühiseid nõudeid ja korda. Kohtu selgitusel ei väära seda järeldust ka asjaolu, et sellisel juhul kehtiv väljasaatmise direktiivi järgimise kohustus muudab tõenäoliselt suures osas ebatõhusaks mis tahes otsuse, millega keelatakse sisepiirile saabunud kolmanda riigi kodaniku sisenemine. Väljasaat- mise direktiivi saab jätta kohaldamata üksnes kahel erandlikul juhul, mis kohtu varasema praktika järgi ei puuduta Schengeni riikide ühise piiri ületamist juhul, kui see liikmesriik on sellel piiril piiri- kontrolli taastanud. Euroopa Kohus märkis lõpetuseks, et kuigi isikule, kelle suhtes on tehtud tagasisaatmisotsus, tuleb anda tähtaeg riigist vabatahtlikult lahkumiseks ning sunniviisiline väljasaatmine toimub üksnes 13  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium viimase abinõuna, võivad liikmesriigid kolmanda riigi kodaniku väljasaatmiseni kinni pidada, kui viimane kujutab ohtu avalikule korrale, ning määrata vajadusel vanglakaristuse süütegude eest, mis ei ole seotud üksnes ebaseadusliku sisenemisega. Samuti ei välista tagasisaatmise direktiiv eba- seaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku vahistamist näiteks juhul, kui ta ohustab asjaomase liikmesriigi avalikku korda või sisejulgeolekut. Seega ei muuda väljasaatmise direktiivi järgimise kohustus avaliku korra säilitamist ja sisejulgeoleku tagamist võimatuks. Kohtuotsus on kättesaadav siit. ———————————————————————————————— C-568/21: Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (eelotsus – diplomaatiline isikutunnistus kui elamisluba) ———————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 21. septembril 2023 Kolmanda riigi kodanik E töötas oma riigi liikmesriigis X asuvas saatkonnas ja elas selles liikmes- riigis koos perega. Riik X väljastas kogu perele diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni alusel diplomaatilised isikutunnistused. Perekond lahkus liikmesriigist X ja esitas Madalmaades rahvus- vahelise kaitse taotlused. Madalmaade riigisekretär jättis rahvusvahelise kaitse taotlused läbi vaata- mata, kuna Dublini III määruse järgi on diplomaatilised isikutunnistused elamisload, ning rahvus- vahelise kaitse taotlused peab läbi vaatama liikmesriik X kui elamislubade väljastaja. Haagi halduskohus seevastu leidis, et liikmesriigi X välja antud diplomaatilised isikutunnistused ei ole elamisload, kuna isikutel oli selles liikmesriigis elamise õigus Viini konventsiooni alusel, sõltumata diplomaatiliste isikutunnistuste väljastamisest. Madalmaade riiginõukogu (kõrgeim halduskohus) pöördus Euroopa Kohtu poole küsimusega, kas Viini konventsiooni alusel välja antud diplomaatiline isikutunnistus on elamisluba Dublini III määruse tähenduses. Kohus vastas sellele küsimusele jaatavalt. Kõigepealt märkis Euroopa Kohus, et kuna Dublini III määruse järgi vastutab juhul, kui rahvus- vahelise kaitse taotlejal on kehtiv elamisluba, taotluse läbivaatamise eest selle välja andnud liikmes- riik, on elamisloa mõiste sisustamine määrav vastutava riigi kindlakstegemisel. Seejärel selgitas kohus, et Dublini III määrus kasutab „elamisluba“ laias tähenduses, s.t ei erista konstitutiivseid lube deklaratiivsetest ega välista sõnaselgelt diplomaatiliste isikutunnistuste käsitlemist elamis- lubadena. Põhjendades järgmiseks, miks tuleb Viini konventsiooni alusel välja antud diplomaatilist isiku- tunnistust pidada elamisloaks Dublini III määruse tähenduses, märkis Euroopa Kohus kõigepealt, et Dublini III määruse eesmärk on panna vastutus rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest üldjuhul liikmesriigile, kelle kaudu kolmanda riigi kodanik Euroopa Liidu territooriumile sisenes või kus tal oli elamisluba. Kohus selgitas, et kui liikmesriik annab isikule välja diplomaatilise isiku- tunnistuse, aktsepteerib ta selle isiku elamist tema territooriumil ehk omab rolli sellise isiku pääsemisel liikmesriikide territooriumile. Kohus rõhutas, et selline roll ei ole tähtsusetu, kuna 14  Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium Viini konventsioon võimaldab asukohariigil näiteks teatada, et isik on persona non grata või vastu- võetamatu, keelduda tunnustamast isikut esinduse töötajana või keelduda akrediteerimast esinduse juhti. Lisaks aitab see, kui vastutava riigi kindlaksmääramisel võetakse elamisloana arvesse diplo- maatilist isikutunnistust, kaasa menetluse kiirusele ning võimaldab vältida, et kolmanda riigi kodanikud saaksid valida liikmesriigi, kus esitada rahvusvahelise kaitse taotlus. Euroopa Kohus märkis lõpetuseks, et igal juhul puudutab diplomaatilise isikutunnistuse lugemine elamisloaks Dublini III määruse tähenduses üksnes rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramist. See ei mõjuta ei diplomaatide riigis elamise õigust ega selle liikmesriigi hilisemat otsust selle kohta, kas rahvusvaheline kaitse anda või mitte. Kohtuotsus on kättesaadav siit. ————————————————————————————————————————————————————————— Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud). 15