Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) kohaselt korrastatakse keskkonnakasutust reguleerivate keskkonnakaitselubade süsteemi, muutes keskkonnaseadustiku üldosa seadust (edaspidi ka KeÜS), atmosfääriõhu kaitse seadust (edaspidi ka AÕKS), jäätmeseadust (edaspidi ka JäätS), keskkonnatasude seadust (edaspidi ka KeTS), maapõueseadust (edaspidi ka MaaPS), tööstusheite seadust (edaspidi ka THS) ja veeseadust (edaspidi ka VeeS). Eelnõukohase seaduse eesmärk on tagada keskkonnakaitse parimal võimalikul tasemel. Muudatustega võimaldatakse Keskkonnaametil oma piiratud ressursse paremini juhtida. Eelnõukohase seadusega suurendatakse Keskkonnaameti töö tõhusust, optimeerides keskkonnaotsuste protsesse. Olenemata tööprotsesside pidevast tõhusamaks muutmisest on ametnike töökoormus suurenenud ning ressursinappuse leevendamiseks tuleb rakendada lisameetmeid. Prioriteetsete (olulise mõjuga) tegevuste praegusest parem täitmine on võimalik ainult vähemtähtsate ülesannete arvelt. Muudatustega vähendatakse keskkonnakaitseloa (edaspidi ka luba) taotleja ja loa andja töö- ja halduskoormust. Tõstetakse ja ühtlustatakse keskkonnakaitseluba nõudvate tegevuste künniskoguseid. Loa kohustus ja loa taotlemise protsess muutub proportsionaalsemaks keskkonnakasutuse põhjustatava võimaliku mõjuga keskkonnale. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduses täpsustatakse ja muudetakse kohaliku omavalitsuse üksuse (edaspidi ka KOV) arvamuse ja menetlusosaliste kaasamisega seotud korda, kui ei kohaldata avatud menetlust. KOVi arvamuse küsimise kohustus sätestatakse vaid keskkonnakaitseloa taotluse avatud menetluse korral. Muudatusega täiendatakse ka keskkonnaotsuste infosüsteemi eesmärke ning parandatakse ekslikult sätestatud punkti sõnastust. Atmosfääriõhu kaitse seaduses sätestatakse tegevused, millest lähtuv keskkonnarisk on väike ja millel on väheoluline mõju. Selliste tegevuste korral ei kohaldata edaspidi saasteainete väljutamiseks paiksest heiteallikast keskkonnaloa (edaspidi õhusaasteluba) menetlusele avatud menetluse sätteid. Lisaks sõnastatakse selgemalt lõhnaaine esinemise vähendamise kavaga rakendatavate meetmete eesmärk. Jäätmeseaduse muutmisega loobutakse nõudest, mille kohaselt on jäätmete tekitamiseks maavara kaevandamisel või rikastamisel vaja jäätmeluba. Samuti kaotatakse kohustus, et KOVid peavad esitama jäätmekava ja jäätmehoolduseeskirja eelnõu ning korraldatud jäätmeveo teenuste kontsessioonilepingu riigihanke alusdokumendid arvamuse avaldamiseks Keskkonnaametile. Lisaks luuakse uus volitusnorm, sätestades keskkonnaministrile õiguse kehtestada määrusega teatud liiki ja koguses tavajäätmete taaskasutamise või tekkekohas kõrvaldamise nõuded, millele vastava käitlemise korral registreerimise kohustust ei ole. Maapõueseaduse muudatustega täiendatakse ja muudetakse kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise loa omamise nõudeid. Edaspidi on kaevise võõrandamiseks või väljaspool kinnisasja tarbimiseks vaja luba, kui ehitamisel maapõues tehtavate tööde ja maaparandussüsteemi ehitamise käigus üle jäävat kaevist võõrandatakse või kasutatakse väljaspool kinnisasja koguses rohkem kui 5000 kuupmeetrit. Edaspidi ei nõuta luba riigi omandisse kuuluvate maanteede ja raudteede ehitamisel vastava projektiga määratud mahus tekkiva pinnakatte kaevise kasutuseks, sõltumata selle kasutuskohast. Muudatusega nähakse ette ka KeTSi muutmine asjakohases ulatuses. Tööstusheite seadusesse lisatakse juurde säte parima võimaliku tehnika (edaspidi PVT) kasutamise järelduste kehtestamise kohta. Lisaks muudetakse keskkonnakomplekslubadega (edaspidi kompleksluba) seotud teabe ja keskkonnaalase kontrolliga seotud teabe avalikustamise korda. Veeseaduses sätestatakse tegevused, millest lähtuv keskkonnarisk on väike ja millel on väheoluline mõju. Selliste tegevuste korral ei kohaldata edaspidi vee erikasutuse keskkonnaloa (edaspidi veeluba) menetlusele avatud menetluse sätteid. Lisaks sätestatakse VeeSis juhud, mil joogiveehaardesse kuuluval paisjärvel ja tehisjärvel on lubatud sisepõlemismootoritega sõidukite kasutamine. Veel täiendatakse dispergentide kasutamise korda ja sätestatakse rahatrahvi tegemise õigus, kui veekeskkonnariskiga tegevuse tegija rikub registreeringu nõudeid. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu on koostanud Keskkonnaministeeriumi keskkonnatehnoloogia osakonna nõunik Hanna Vahter ([email protected], tel 626 2981). Eelnõu koostamisel osalesid lisaks Keskkonnaministeeriumi keskkonnatehnoloogia osakonna nõunikud Mari-Liis Ummik (töösuhe lõppenud) ja Harry Kuivkaev ([email protected], tel 626 2964), keskkonnakorralduse osakonna nõunikud Görel Grauding ([email protected], tel 626 2897) ja Made Carmen Hiiesalu (töösuhe lõppenud), mereosakonna nõunikud Eda Andresmaa ([email protected], tel 626 2987) ja Kaspar Anderson ([email protected], tel 626 2990), veeosakonna nõunik Katrina Lang ([email protected], tel 626 2909) ja peaspetsialist Hendrik Põldoja ([email protected], tel 626 2861) ning välisõhu ja kiirgusosakonna nõunik Reet Pruul ([email protected], tel 626 0731). Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna nõunikud Annemari Vene ([email protected], tel 626 2824), Elina Lehestik ([email protected], tel 626 2904) ja Mari-Liis Kupri ([email protected], tel 626 0717) ning juristid Käthlin Raudla ([email protected], tel 626 0798) ja Kadri Tubli ([email protected], tel 626 0751). Keeletoimetaja oli õigusosakonna peaspetsialist Aili Sandre ([email protected], tel 626 2953). 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õigusega samas ulatuses, milles Euroopa Liidu õigust rakendasid seni kehtivad jäätmeseadus, atmosfääriõhu kaitse seadus ja tööstusheite seadus. Eelnõukohase seadusega muudetakse: - atmosfääriõhukaitse seadust redaktsioonis RT I, 27.05.2022, 4 (jõustus 06.06.2022); - jäätmeseadust redaktsioonis RT I, 27.05.2022, 8 (jõustus 06.06.2022); - keskkonnaseadustiku üldosa seadust redaktsioonis RT I, 27.05.2022, 47 (jõustus 06.06.2022); - keskkonnatasude seadust redaktsioonis RT I, 27.05.2022, 9 (jõustus 06.06.2022); - maapõueseadust redaktsioonis RT I, 27.05.2022, 12 (jõustus 06.06.2022); - tööstusheite seadust redaktsioonis RT I, 27.05.2022, 19 (jõustus 06.06.2022); - veeseadust redaktsioonis RT I, 29.06.2022, 12 (jõustus 09.07.2022). Eelnõukohase seaduse vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu poolthäälte enamust. 2. Seaduse eesmärk Eelnõus kirjeldatud seaduste muutmine on oluline, et tagada Keskkonnaametile ressursisääst, toetada rohepöördega seotud pikaajaliste strateegiate täitmist ning tagada väikese halduskoormuse ja bürokraatiaga teenus keskkonnakaitselubade süsteemi korrastamise kaudu. Keskkonnakaitselubade süsteemi kestlikkuse tagamiseks ja vajadusest kohaneda muutuva maailmaga, alustas Keskkonnaministeerium 2020. aastal projektiga „Keskkonnakaitseluba 3.0“. Süsteemi korrastamiseks ja põhimõtteliste muudatuste tegemiseks on kavas koostada väljatöötamiskavatsus. Enne seda on eesmärk teha kiireloomulised ja väikesemahulised muudatused juba varem, et suurendada Keskkonnaameti võimet neile seatud ülesannete kõrgetasemeliseks täitmiseks piiratud ressursside tingimustes. Eelnõukohase seadusega muudetakse loa omamise kohustust teatud tegevuste puhul, leevendades ebaproportsionaalselt koormavaid nõudeid ja arvestades tegevuste võimalikku keskkonnamõju. Lubade menetlemine muudetakse tõhusamaks ja kiiremaks, et taotlejad saaksid tagasisidet mõistlikuma aja jooksul ning väheneks menetlejate halduskoormus. Vähendatakse bürokraatiat, et suurendada sisulise töö tulemuslikkust, näiteks suunates rohkem ressurssi olulise mõjuga tegevuste tõhusamasse reguleerimisse. Leitud on esmased valdkondlikud muudatused, mille jõustumine toob kaasa esmased lisaressursid. Eelnõukohane seadus on seotud järgmiste Keskkonnaministeeriumi valitsusala arengukavades seatud eesmärkide saavutamisega:  Keskkonnaameti arengukava 2019–2022 üldine strateegiline eesmärk vaadata üle ja lihtsustada teenuste korraldus ja nendega seotud nõuded, vähendades sellega klientide ja riigi halduskoormust;  Keskkonnaministeeriumi arengukava 2019–2022 meetme nr 3.3 (e-teenuste arendamine ning andmekogude ajakohastamine) eesmärk luua valitsemisalas kõigi teenuste osutamiseks tagatud kvaliteetne, tõhus, ajakohane, jätkusuutlik ja turvaline infosüsteem, üheks prioriteetseks tegevuseks on keskkonnaotsuste infosüsteemi (KOTKAS) arendamine ja juurutamine. Arvestades Vabariigi Valitsuse 22. novembri 2011. aasta määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ (edaspidi HÕNTE) § 1 lõike 2 punkti 5, ei koostatud enne seaduseelnõu ja seletuskirja koostamist eelnõu vajaduse kooskõlastamiseks ja õiguslike valikute selgitamiseks seaduseelnõu väljatöötamiskavatsust. Eelnõukohase seaduse rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust ega muud olulist mõju. Muudatused on vajalikud piiratud ressursi paremaks juhtimiseks ja keskkonnakaitselubade süsteemi selgemaks reguleerimiseks. Tegemist ei ole õiguskorras põhimõttelist tähendust omavate muudatustega ning seetõttu ei koostatud eelnõu ettevalmistamisel HÕNTE § 1 lõikes 3 nimetatud kontseptsiooni. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõukohane seadus koosneb kaheksast paragrahvist. Paragrahv 1 sätestab keskkonnaseadustiku üldosa seaduses tehtavad muudatused. Paragrahv koosneb kuuest punktist. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse muutmisega muudetakse keskkonnaloa taotluse avalikustamise korda, täiendatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi eesmärke ning parandatakse ekslikult sätestatud punkti sõnastust. Punktiga 1 muudetakse § 395 lõike 1 punkti 5 sõnastust. Selles on ekslikult sätestatud, et Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) kogutakse ja süstematiseeritakse teavet nitraaditundliku ala, sealhulgas nitraaditundlikule alale jäävate oluliste allikate ja karstilehtrite kohta. 01.10.2021 jõustus veeseaduse muudatus, kus sätestatakse, et nitraaditundliku ala ja selle piires asuvad kaitsmata põhjaveega pae- ja karstialad pinnakatte paksusega kuni kaks meetrit määrab ning oluliste allika- ja karstialade nimekirja kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seetõttu on vaja korrigeerida ka KeÜSis sätestatud EELISesse kantava andmestiku sõnastust. Detailselt on nitraaditundliku ala kohta kogutav andmestik sätestatud EELISe põhimääruses. Punktiga 2 täiendatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi eesmärke, lisades andmekogu eesmärgiks lihtsustada keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (edaspidi KMH/KSH) dokumentide kättesaadavust ja kasutamist ning kogutud andmete säilitamist. Täiendus on vajalik, et KMH/KSH dokumente saaks lisada andmekogusse. KOTKASesse kantakse edaspidi need säilinud heakskiidetud või nõuetele vastavaks tunnistatud KMH/KSH aruanded koos muu teabega, mille korral on otsustajaks või järelevalvajaks Keskkonnaamet. KMH/KSH programmi ja aruande dokumendid on avalikkusele ja teistele otsustajatele täna kättesaadavad Keskkonnaameti keskkonnateenuse portaali kaudu. Keskkonnalubade infosüsteem KLIS21 on aga kavas sulgeda, mistõttu tuleb aruannetele leida uus koht, et tagada jätkuvalt nende kättesaadavus. Lisaks on KMH/KSH dokumentide lisamine KOTKASesse vajalik, et parandada info kättesaadavust KMH/KSH ekspertide seniste tööde kohta, koondada seni eraldi olnud KMH ja keskkonnakaitselubade info, et see oleks kergesti leitav kõigile osapooltele. KMH menetluses KMH programmide ja aruannete avalikustamise korraldamine on väga ajamahukas, mistõttu on kavandatav arendus suunatud ka avalikustamise tõhustamisele ja lihtsustamisele. Punktiga 3 muudetakse keskkonnaloa taotlusele lisatavate dokumentide esitamise korda. Edaspidi tuleb keskkonnaloa taotlusele lisada käitise asukoha maatüki õiguspärast valdust või muud õiguslikku alust tegutseda käitise asukohas loa alusel tõendavad dokumendid juhul, kui maatükk ei kuulu loa taotlejale. Muudatus on seotud eelkõige loa taotleja halduskoormuse vähendamisega. Keskkonnaamet kontrollib maatüki õiguspärasust kinnistusraamatu kaudu, kas käitise asukoha maatükk kuulub loa taotlejale või mitte. Kui ei kuulu, siis on taotleja kohustatud esitama loa taotlusega eraldi dokumendi, mis tõendab maatüki kasutusõigust. Täna on olukord, kus loa omaja peab kinnistusraamatust tegema väljavõtte, et tõendada maatüki õiguspärast valdust, kuid sama dokumendi õiguspärasust kontrollib Keskkonnaamet iga taotluse puhul ka ise kinnistusraamatu kaudu. Punktiga 4 muudetakse KOVi arvamuse küsimise korda keskkonnaloa taotluse menetluses, kaotades loa andja kohustus küsida KOVi arvamust keskkonnaloa menetluses ka mitteavatud menetluse läbiviimisel. KeÜSi § 49 lõike 2 alusel on keskkonnaloa taotluse avatud menetluse mittekohaldamisel menetlustähtaeg 30 päeva, mille jooksul tuleb luba anda või selle andmisest keelduda. KOVi arvamuse andmiseks on seaduses määratud tähtaeg samuti 30 päeva. Sellises olukorras ei ole võimalik menetlust lühema aja jooksul läbi viia, pigem ületatakse 1 https://eteenus.keskkonnaamet.ee. menetlustähtaega. Arvamuse küsimise kohustusest loobumine loob tingimused senisest lühemateks menetlusaegadeks. Arvamuse küsimuse kohustusest loobumine ei tähenda, et KOVi mingil juhul ei kaasataks. Puudutatud isikute, sh KOVi õigused on endiselt kaitstud KeÜSi §-st 45 ja HMSi §-dest 35 ja 40 tulenevalt. Punktiga 5 muudetakse menetlusosaliste kaasamise korda avatud menetluse mittekohaldamisel. Kehtiva korra alusel on avalikustamise protsess absoluutne ehk kõikide luba vajavate tegevuste puhul tuleb avatud menetlusega avalikkust kaasata, kui eriseadus ei sätesta teisiti. Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Aarhusi konventsioon) kohaselt tuleb konventsiooni lisas I nimetatud tegevuste puhul (lisa I punktid 1–19; sisuliselt samad, mis THSis) ja lisaks tegevuste puhul, mille keskkonnamõju hinnatakse oluliseks, avalikkus kaasata kohe taotluse saamisel ehk võimalikult vara. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 35 lõikes 2 on sätestatud, et haldusorgan teatab menetlusosalistele haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks taotluse esitamisest. Erisätteks keskkonnaloa menetluses on KeÜSi § 45, mis täpsustab, et teatada tuleb viivitamata pärast nõuetekohase keskkonnaloa taotluse saamist või keskkonnaloa muutmise menetluse alustamist. Sellist nõuet väheolulise keskkonnamõjuga tegevustele (tegevused, mida ei ole nimetatud Aarhusi konventsiooni lisa I punktides 1–19) Aarhusi konventsioonist ei tulene. Otstarbekas oleks avalikustamist, sh viivitamata teavitamist, teha ainult konventsiooni lisas I nimetatud ja olulise keskkonnamõjuga tegevuste puhul. Nende tegevuste puhul, mis ei kuulu Aarhusi konventsiooni kohaselt intensiivsemat kaasamist nõudvate tegevuste hulka ning millel on väheoluline keskkonnamõju, kaasatakse eelnõu kohaselt edaspidi avalikkus enne otsuse tegemist üheetapilisena, s.o avalikustatakse taotlus koos otsuse eelnõuga (kehtiva õiguse alusel tuleb kõigepealt avalikustada taotlus ja teises etapis eelnõu). Sõna „viivitamata“ väljajätmine vähendab Keskkonnaameti töökoormust, andes väheolulise keskkonnamõjuga tegevuste puhul võimaluse täita HMSi §-de 35 ja 40 nõuded üheetapilisena ehk teavitamisele saadetakse korraga nii taotlus kui ka loa eelnõu. Väheolulise mõjuga tegevused sätestatakse eriseaduste vastavates paragrahvides. Selliselt on tagatud, et isik saab loa eelnõule esitada oma arvamuse ja vastuväited ning loa andja hindab neid enne otsuse tegemist. See on kooskõlas Aarhusi konventsiooni2 ja kohtupraktikaga3. Oluline on tagada, et isik saab loa eelnõule esitada oma arvamusi, seisukohti ja vastuväited. Punktiga 6 jäetakse § 49 lõikest 4 välja lõike kolmas lause. Muudatusega pikendatakse keskkonnaloa andmise otsustamise tähtaega 30-lt päevalt 60 päevani, seda olukorras, kus keskkonnaloa andmiseks nõutav planeering kehtestatakse hiljem kui 90 päeva pärast nõuetele vastava keskkonnaloa taotluse esitamist. Kehtivas korra alusel tuleb praegu loa andjal teha keskkonnaloa andmise või mitteandmise otsus 30 päeva jooksul planeeringu kehtestamisest arvates, kui nõutav planeering kehtestatakse varem kui 90 päeva pärast nõuetele vastava keskkonnaloa taotluse saamist, ja 60 päeva jooksul, kui planeering kehtestatakse hiljem kui 90 päeva pärast nõuetele vastava keskkonnaloa taotluse saamist. Praktikas tekitab see probleeme, kuna 30 päeva jooksul ei jõuta keskkonnaloa andmist otsustada, seda seetõttu, et juba avalikustamise protsess ise võtab kaks nädalat ning esineb ka olukordi, kus pärast planeeringu kehtestamist tuleb taotlejal taotlust muuta või täiendada. Paragrahv 2 sätestab atmosfääriõhu kaitse seaduses tehtavad muudatused. 2 Aarhusi konventsiooni artikkel 6. Üldsuse osalemine eritegevusega seotud asjade otsustamisel. https://www.riigiteataja.ee/akt/78466. 3 Näiteks Riigikohtu lahendid: 3-3-1-15-16 (11.10.2016), punkt 20; 3-14-52416/72 (20.02.2019), punkt 13; 3-18- 763/15 (01.11.2018), punkt 13; 3-3-1-52-13 (28.04.2014), punkt 34. Paragrahv koosneb viiest punktist. Muudatustega sätestatakse tegevused, millest lähtuv keskkonnarisk on väike ja millel on väheoluline mõju ning mille korral ei kohaldata edaspidi õhusaasteloa menetlusele avatud menetluse sätteid. Lisaks sõnastatakse selgemalt lõhnaaine esinemise vähendamise kavaga rakendatavate meetmete eesmärk. Punktiga 1 täiendatakse seadust uue paragrahviga, mis sätestab tegevused, millest lähtuv keskkonnarisk on väike ja millel on väheoluline mõju. Väheolulise mõju termin kehtib vaid käesoleva seaduse ulatuses, kuigi käitise mõju puudutavad ka teised seadused (THS, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus). Iga saasteaine heide mõjutab ümbritsevat keskkonda, kuid keskkonnakaitselubade menetlustoimingute lihtsustamiseks on vaja eristada olulist mõju väheolulisest. Otsest piiri on raske tõmmata, kuid 2021. aastal tegi Eesti Keskkonnauuringute Keskus analüüsi „Keskkonnaloa künniste analüüs“4, milles hinnati kehtivates keskkonnalubades kasutatavat õhusaasteainete kajastamise süsteemi ja kehtestatud tingimuste mõju välisõhu kvaliteedile. Töö tulemused võimaldavad hinnata tinglikku väheolulise mõju piiri välisõhu valdkonnas. Töö raames modelleeriti 1617 keskkonnaloal ja registreeringul kajastatud saasteaine andmed, millele on kehtestatud välisõhu piir- või sihtväärtus, et leida maksimaalsed arvutuslikud välisõhu kontsentratsioonid väljapool tootmisterritooriume. Saadud tulemusi võrreldi saasteaine piir- või sihtväärtustega ning veel kolme lävendiga – 50%, 30% ja 10% vastava saasteaine piir- või sihtväärtusest. Praeguse seisuga on vähemalt 20% õhusaastelubadega lubatud tegevustest keskkonnaseisundile väheolulise mõjuga. Väheoluline mõju ei avalda ümbruses elavate isikute jaoks tuntavat mõju ega ohusta elanike tervist, elanike kaitseks on rakendatud saasteainete piir- ja sihtväärtused. Arvestades seda, et hajumisarvutused a priori hindavad üle tekkivaid välisõhu saastatuse tasemeid, on nende õhusaastelubade ja registreeringute mõju, kus tekkiv tase on alla 50% piirväärtusest, tegelikule välisõhu ja keskkonnaseisundile vähene. Seega on saastetaseme, mis on 50% vastava saasteaine piir- või sihtväärtusest, rakendamine käitise väheolulise mõju hindamiseks künnisena piisav. Võttes arvesse (ka) välisõhu seire raames mõõdetud pikaajalisi tasemeid, saab väita, et 50% piirväärtuse lävendi kasutamisel jääb üldiselt sellise loaga reguleerimata fooni ning õhusaastelubade ja registreeringute alusel tehtava tegevuse koosmõju allapoole vastava aine piirväärtust. Kui on põhjust arvata, et plaanitav tegevus siiski mõjutab ümbritsevat keskkonda, on loa andja otsusel võimalik rakendada sellise tegevuse loa menetlusele avatud menetluse sätteid. Punktiga 2 täiendatakse § 47 lõikega, mis võimaldab sätestada õhukvaliteedi piirväärtuste, sihtväärtuste, kriitilise taseme ja häiretaseme rakendamise erandid. AÕKSi § 47 lõike 1 alusel kehtestatud määrus reguleerib õhukvaliteedi nõudeid, mis tulenevad Euroopa Liidu (edaspidi EL) regulatsioonist, ning riigisiseselt kokkulepitud õhukvaliteedi näitajaid. Muudatuse eesmärk on võimaldada erandite kehtestamist ELis reguleerimata ainete õhukvaliteedi piirnormidele. Teadaolev vajadus erandiks on väävelvesiniku piirväärtuse kehtivuse vabastus sigade ja lindude intensiivkasvatusel juhul, kui rakendatud on PVT nõuded, mis kehtivad kogu ELis alates 1. märtsist 2021. Erand sõnastatakse volitusnormi alusel määruses ning edaspidi on võimalik kaaluda sarnaste erandite rakendamist määrusega juhul, kui ELis kehtib ühtne PVT ja saasteaine piirväärtus põhineb riigi kaalutlusel. 4 https://envir.ee/keskkonnakaitseluba#uuringud-ja-analsi Punktiga 3 sõnastatakse selgemalt lõhnaaine esinemise vähendamise kavaga rakendatavate meetmete eesmärk. Kehtivas redaktsioonis ei ole AÕKSi § 70 lõike 5 sõnastus kooskõlas AÕKSi § 69 sõnastusega, mis nõuab, et lõhnaaine esinemise häiringutase oleks ka mitme heiteallika puhul täidetud. Paragrahvi 70 lõike 5 kehtiv sõnastus võimaldab lõhnaaine esinemise häiringutaseme ületamise korral piirduda PVT rakendamisega. PVT nõuete täitmine on kompleksloaga reguleeritud tegevuse korral loa väljastamise eelduseks ning seda ei saa ulatuslike lõhnakaebuste alusel leitud lõhnaaine esinemise häiringutaseme ületamise korral lugeda piisavaks. Säte lisati 2016. aastal AÕKSi kokkuleppel põllumajandussektoriga, võttes arvesse asjaolu, et tehnilised meetmed seakasvatusega seotud lõhnahäiringu vähendamiseks on piiratud. Sätet ei ole selle ajavahemiku jooksul kordagi selles sektoris rakendatud, küll aga on taotletud selle rakendamist tööstussektoris. Senise praktika kohaselt algatab Keskkonnaamet lõhnaaine esinemise häiringutaseme hindamise tööstuslikes piirkondades, näiteks on seda tehtud Kohtla-Järvel, Sillamäel ja Muuga sadama ümbruses. Nimetatud piirkondades esineb suur häiritud isikute hulk ja Keskkonnaametis registreeritud lõhnakaebuste sagedus. Nende piirkondade õhukvaliteedi hindamine on näidanud, et tööstuslikku piirkonda koondunud mitme ettevõtte kogumõju talutavuse piiridest kinnipidamiseks ei pruugi PVT rakendamine olla piisav ning võib olla vajalik rakendada muid innovaatilisi meetmeid või mõnel juhul piirata tootmist selliselt, et lõhnaaine esinemise häiringutase oleks täidetud. Häiringutasemega kooskõlas töötamine tähendab endiselt, et 15%-l aasta lõhnatundidest võib lõhnahäiringut esineda ja sellist häiringut tuleb kohalikel taluda. Meetmete rakendamine on nõutud alles selle ületamisel. Punktiga 4 täiendatakse § 79 uue lõikega 7, mis sätestab, et kui käitise tegevus põhjustab väheolulist mõju, siis ei kohaldata sellise käitise kohta esitatud õhusaasteloa taotluse menetlusele avatud menetlust. Seda aga vaid juhul, kui tegevusega ei ole hõlmatud teisi KeÜSi § 41 lõike 1 punktides 1, 3 ja 4 sätestatud keskkonnaloa valdkondi, mis avatud menetlust nõuaks, tulenevalt KeÜSi § 50 lõikest 2. Keskkonnaloa taotluse menetlus on üldreeglina avatud menetlus. Erand sellest reeglist, kui keskkonnaloa menetlusele ei kohaldata avatud menetluse sätteid, tuleb KeÜSi § 44 kohaselt sätestada eriosa seadusega. Avatud menetlust ei pea kohaldama, kui keskkonnaluba antakse tegevuseks, millest lähtuv keskkonnarisk on väike ehk tegevuse mõju on väheoluline. Kui avatud menetlust läbi ei viida, peavad menetlusnormid siiski tagama, et konkreetsed isikud, keda keskkonnaloakohane tegevus võib vahetumalt puudutada, on menetlusest informeeritud ning neil on võimalik menetluses oma arvamust avaldada. Isikute kaasamine on ette nähtud juba üldiste haldusmenetluse reeglitega. HMSi § 11 lõike 1 punkti 3 järgi on haldusmenetluses menetlusosaliseks ka isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada (kolmas isik). Samuti võib haldusorgan oma kaalutlusõiguse alusel menetlusosalisena kaasata muid isikuid ja organeid, kelle huve haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada (HMSi § 11 lõige 2). Selliste isikute kaasamine ja ärakuulamine (HMSi § 40) on seega juba HMSist tulenevate üldiste haldusmenetluse nõuete kohaselt vajalik, sõltumata sellest, kas menetlus viiakse läbi avatud menetlusena. Punktiga 5 muudetakse § 127 lõiget 1, sätestades, et välisõhu saastamisega seotud aastaaruanne esitatakse loa andja asemel § 127 lõikes 2 nimetatud määruses sätestatud asutusele keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu. Keskkonnakasutuse aruandeid ei esitata otse Keskkonnaametile, vaid esitatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi. Aruannete kontrolli täpne korraldus ja asutus on võimalik edaspidi määrata keskkonnaministri määrusega. Paragrahv 3 sätestab jäätmeseaduses tehtavad muudatused. Paragrahv koosneb kümnest punktist. Muudatusega loobutakse kohustusest, et KOVid peavad esitama jäätmekava ja jäätmehoolduseeskirja eelnõu ning korraldatud jäätmeveo teenuste kontsessioonilepingu riigihanke alusdokumendid (edaspidi hankedokumendid) arvamuse avaldamiseks Keskkonnaametile. Lisaks loobutakse nõudest, et maavara kaevandamise või rikastamisega tegelevad isikud peavad omama jäätmeluba jäätmete tekitamiseks. Lisaks luuakse jäätmeseaduse § 987 lõike 6 alusel uus volitusnorm, sätestades keskkonnaministrile õiguse kehtestada määrusega teatud liiki ja koguses tavajäätmete taaskasutamise või tekkekohas kõrvaldamise nõuded, millele vastava käitlemise korral registreerimise kohustust ei ole. Lisaks täpsustatakse jäätmearuande esitamise kohustuslikkust. Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks § 55, mille kohaselt esitatakse KOVi jäätmekava eelnõu enne selle vastuvõtmist arvamuse avaldamiseks Keskkonnaametile, kes teeb vajaduse korral ettepanekud dokumendi täiendamiseks. Nõuded selle kohta, mida peab KOVi jäätmekava sisaldama, on välja toodud JäätSi § 42 lõikes 2. Arvestades asjaolu, et nõuded jäätmekava sisu kohta on seaduses sätestatud ning Keskkonnaameti ettepanekud jäätmekava kohta ei ole siduvad, vaid Keskkonnaamet annab üksnes oma arvamuse, kaotatakse kohustus esitada jäätmekava eelnõu Keskkonnaametile arvamuse avaldamiseks. Samas on KOVidel endiselt võimalus konsulteerida KOVi jäätmehooldust puudutavate teemade, sh jäätmekava sisu üle Keskkonnaameti või Keskkonnaministeeriumi vastavate spetsialistidega, kes saavad KOVe sellel teemal nõustada. Muudatus ei puuduta Keskkonnaameti poolt teostatavat järelevalvetegevust kohaliku omavalituse tegevuse või üksikaktide üle keskkonnajärelevalve seaduse §-s 7 sätestatud alustel. Punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks § 67 lõige 4, mille kohaselt esitatakse korraldatud jäätmeveo teenuste hankedokumendid enne riigihanke alustamist seisukohavõtuks Keskkonnaametile, kes esitab vajaduse korral kahe nädala jooksul oma ettepanekud dokumentide täiendamiseks või muutmiseks. Muudatus ei puuduta Keskkonnaameti poolt teostatavat järelevalvetegevust kohaliku omavalituse tegevuse või üksikaktide üle keskkonnajärelevalve seaduse §-s 7 sätestatud alustel. Nõuded sellele, mida hankedokumendid peavad sisaldama, on sätestatud riigihangete seaduse § 77 lõikes 4 ja JäätSi § 67 lõikes 3. Lisaks on Keskkonnaamet koostanud korraldatud jäätmeveo riigihanke alusdokumentide koostamise juhendi kohalikele omavalitsustele, mis on Keskkonnaameti koduleheküljel https://keskkonnaamet.ee/media/250/download. Samas peab arvestama, et juhend on tekkinud teenusepakkumise osana ja teenuse kaotamisel asjakohast juhendit ei uuendata. KOVidel tuleb edaspidi investeerida ise enda pädevuse parandamisse ning teha regioonis koostööd ja kaasata eksperte. Kuivõrd nõuded hankedokumentide sisu kohta on sätestatud riigihangete seaduses ja JäätSis, hankedokumentide koostamiseks on olemas juhendmaterjal ning Keskkonnaameti ettepanekud hankedokumentide kohta ei ole siduvad, vaid Keskkonnaamet annab üksnes oma arvamuse, kaotatakse kohustus esitada hankedokumendid Keskkonnaametile arvamuse avaldamiseks. Samas on KOVidel endiselt võimalus konsulteerida jäätmehooldust puudutavate teemade üle Keskkonnaameti või Keskkonnaministeeriumi spetsialistidega, kes saavad KOVe nendel teemadel nõustada, sh hankedokumentide sisuküsimustes. Punktiga 3 muudetakse § 71 lõiget 3, mille kohaselt esitatakse KOVi jäätmehoolduseeskirja eelnõu arvamuse saamiseks Keskkonnaametile, kes teeb vajaduse korral kahe nädala jooksul ettepanekud eeskirja täiendamiseks. JäätSi § 71 lõikes 2 on sätestatud nõuded, mida peab jäätmehoolduseeskiri sisaldama. Lisaks on Keskkonnaamet koostanud KOVi jäätmehoolduseeskirja koostamise ja korraldatud jäätmeveo korra koostamise juhendi, mis on Keskkonnaameti koduleheküljel https://keskkonnaamet.ee/media/362/download. Samas peab arvestama, et juhend on tekkinud teenusepakkumise osana ja teenuse kaotamisel asjakohast juhendit ei uuendata. KOVidel tuleb edaspidi investeerida ise pädevuse parandamisse ning teha koostööd regioonis ja kaasata eksperte. Arvestades asjaolusid, et nõuded jäätmehoolduseeskirja sisu kohta on JäätSis sätestatud, jäätmehoolduseeskirja koostamise kohta on koostatud juhendmaterjal ja Keskkonnaameti ettepanekud jäätmehoolduseeskirja kohta ei ole siduvad, vaid Keskkonnaamet annab üksnes oma arvamuse, kaotatakse kohustus esitada jäätmehoolduseeskirja eelnõu Keskkonnaametile arvamuse avaldamiseks. Samas on KOVidel endiselt võimalus konsulteerida jäätmehooldust puudutavate teemade üle Keskkonnaameti või Keskkonnaministeeriumi spetsialistidega, kes saavad KOVe nendel teemadel nõustada, sh jäätmehoolduseeskirja sisuküsimustes. Muudatus ei puuduta tervishoiuteenuste osutaja jäätmete käitlemise korra esitamist Terviseametile ja veterinaarteenuste osutaja jäätmete käitlemise korra esitamist maakonna veterinaarkeskusele. Muudatus ei puuduta Keskkonnaameti poolt teostatavat järelevalvetegevust kohaliku omavalituse tegevuse või üksikaktide üle keskkonnajärelevalve seaduse §-s 7 sätestatud alustel. Punktiga 4 tunnistatakse kehtetuks § 73 lõike 2 punkt 7, mille kohaselt on jäätmeluba vaja jäätmete tekitamiseks maavara kaevandamisel või rikastamisel. Varem oli jäätmete tekitamiseks jäätmeluba vaja mitmes tegevusvaldkonnas, näiteks keemiatööstus, metallide tootmine või töötlemine, vedelkütuse ja gaasilise kütuse rafineerimine või tahke kütuse utmine jm. Jäätmeluba on kohustuslik, kui isikud tegelevad jäätmete käitlemisega. Põhjusel, et jäätmete tekitamist ei loeta jäätmekäitluseks, jõustus 01.01.2020 JäätSi muudatus, millega loobuti jäätmelubade väljastamisest jäätmete tekitamiseks. Kohustus omada jäätmeluba jäätmete tekitamiseks säilis üksnes maavara kaevandamise või rikastamise korral, kuna leiti, et tegemist on tegevusega, mis peab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/21/EÜ kaevandustööstuse jäätmete käitlemise kohta (edaspidi direktiiv 2006/21/EÜ) kohaselt olema reguleeritud jäätmeloaga. „Keskkonnakaitseluba 3.0“ projekti raames vaadati direktiivi 2006/21/EÜ nõuded uuesti üle ning jõuti järeldusele, et direktiivi kohaselt ei ole maavarade kaevandamisel või rikastamisel jäätmete tekitamine siiski selline tegevus, mis peaks olema reguleeritud jäätmeloaga. Kuivõrd teistes tegevusvaldkondades on jäätmete tekitamiseks jäätmeloa omamise nõudest loobutud ning maavarade kaevandamise ja rikastamisega seotud tegevused on reguleeritud maavara kaevandamiseks antava keskkonnaloaga, ei nõuta edaspidi ka maavara kaevandamisel ja rikastamisel jäätmete tekitamiseks jäätmeluba. Enne eelnõukohase seaduse jõustumist jäätmete tekitamiseks maavara kaevandamisel või rikastamisel väljastatud jäätmeload jäävad kehtima. Kui loa omaja soovib jäätmeloa kehtetuks tunnistada, tuleb tal esitada Keskkonnaametile vastavasisuline taotlus. Punktiga 5 muudetakse § 987 lõiget 5, millega täpsustatakse jäätmekäitleja registreerimise kohustust probleemtoodete käitlemisel. Muudatuse eesmärk on esmalt õigusselgus, samuti halduskoormuse vähendamine. Teatavasti probleemtoodetest tekkinud jäätmete kogumiskohad on juba registreeritud probleemtooteregistris (PROTO) ja eraldi Keskkonnaameti väljastatav registreering oleks kohustuse dubleerimine, kuna täiendav registreering ei anna keskkonnakaitselist lisaväärtust. Teisisõnu, kui PROTO registreering katab probleemtoodete kogumiskohti, siis eraldi registreeringut pole sinna enam vaja. Muudatus on kooskõlas ka avalike pakendikonteinerite loogikaga – puudub samuti kohustus registreerida nende asukohad Keskkonnaametis. Punktiga 6 lisatakse § 987 uus lõige 6, millega antakse keskkonnaministrile õigus kehtestada määrusega teatud liiki ja koguses tavajäätmete taaskasutamise või tekkekohas kõrvaldamise nõuded, millele vastava käitlemise korral registreerimise kohustust ei ole. Volitusnorm on vajalik, et vabastada füüsilised ja teatud juhtudel ka juriidilised isikud registreerimise kohustusest teatud liiki ja koguses tavajäätmete kasutamisel, kui neid jäätmeid kasutatakse omatarbeks. Tegemist on valdkonnaspetsiifilise küsimusega, mis ei puuduta teiste ministeeriumite valitsemisala, mistõttu on kohane anda volitus ministri määruse kehtestamiseks. Tegemist on korraldusliku ja tehnilise iseloomuga regulatsiooni kehtestamisega, mistõttu ei ole kohane selle seadusega reguleerimine. Määrus hakkab sisaldama tingimusi, millest lähtub registreeringust vabastamise otsustamisel Keskkonnaamet. Samuti annab määrus teavet ettevõtjatele alustest, millest vabastamise otsustamisel lähtutakse. Rakendusakti kavandit ei esitata, kuna rakendusakti vajadus selgub asjaoludest sõltuvalt. Vajalik on täiendavalt hinnata, milliste tavajäätmeliikide ja koguste puhul saab anda vabastuse registreeringu omamise kohustusest tavajäätmete taaskasutamiseks või tekkekohas kõrvaldamiseks. Punktiga 7 muudetakse § 117 lõiget 1, sätestades, et jäätmearuanne esitatakse Keskkonnaameti asemel samas lõikes nimetatud määruses sätestatud asutusele keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu. Keskkonnakasutuse aruandeid ei esitata enam otse Keskkonnaametile, vaid esitatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi. Punktidega 8 ja 9 täiendatakse § 117 lõiget 11 kahe uue punktiga, täiendades isikute nimekirja, kellele ei laiene jäätmearuande esitamise kohustus ning muudetakse ja sõnastatakse sama paragrahvi lõiget 2, andes samas Keskkonnaametile lisaks õiguse nõuda jäätmearuannet ka § 117 lõike 11 punktides 2 ja 3 loetletud isikutelt. Lisatud punktidega vähendatakse asjaomase isiku/ettevõtte, Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri halduskoormust. Jäätmearuanded on oluline keskkonnajärelevalve tööriist asjaomase isiku/ettevõtte tegevuse üle ning alus jäätmetega seotud andmete analüüsile. Jäätmearuande esitamise kohustus ja sellest vabastamine peaks olema vajaduspõhine ja esitamise protsess paindlikum. Jäätmearuannete esitamise kohustus ei pea olema isikul, kelle valduses jäätmeid ei ole, seetõttu on oluline vabastada jäätmearuandluse kohustusest käesoleva seaduse § 987 lõike 2 punkti 2 alusel registreeritud jäätmete vedaja, kes ei saa jäätmete valdajaks käesoleva seaduse § 14 lõike 3 tähenduses. Suletud prügila käitaja ei teosta aktiivset jäätmekäitlustegevust. Suletud prügila järelhoolduse teostajal ei teki jäätmeid, mistõttu esitatakse aastast aastasse nullaruandeid. Tihti esineb olukordi, kus nullaruanne jäetakse esitamata, kuna jäätmekäitlustegevust ei toimunud. Nullaruannete esitamise nõudmine ning kontrollimine koormavad Keskkonnaameti järelevalvet ja Keskkonnaagentuuri aruandlusspetsialiste. Näiteks kui jäätmete vedaja, kellele on antud õigus vedada jäätmeid 15-s maakonnas, ei saanud jäätmete valdajaks või lausa ei tegutsenud aruandeaastal, näiteks 13-s maakonnas, siis nende 13 maakonna osas ei pea edaspidi jäätmearuannet esitama, sh ka mitte nullaruannet. Sellisel juhul väheneb Keskkonnaameti töökoormus, kuna järelevalve ei pea nullaruannete esitamist nõudma ning väheneb aruande esitaja halduskoormus, kuna kaotatakse nõue esitada nullaruanded olukorras, kus asjaomane isik ei saanud jäätmete valdajaks või ei tegutsenud aruandeaastal. Ülejäänud kahes maakonnas, kus tegevus toimus ja isik sai jäätmete veol jäätmete valdajaks, esitab ta edaspidi eraldi aruanded mõlema maakonna osas ega tohi summeerida kogu aasta tegevust ühes maakonnas. Selleks muudetakse ka keskkonnaministri 23. jaanuari 2020. aasta määruse nr 8 „Jäätmearuande andmekoosseis ja aruande esitamise kord1“ § 2 lõiget 3, täpsustades, et jäätmete koguja ja vedaja, kellel ei ole püsivat tegevuskohta, esitab aruande iga maakonna kohta eraldi. Jäätmearuande alusel on võimalik kontrollida jäätmete kogumise ja töötlemisega seotud tõhustust ja kohustuste täitmist. Jäätmekäitleja, kes annab jäätmed üle vahendajale või edasimüüjale, märgib jäätmearuandes jäätmete saajaks edasimüüja või vahendaja. Keskkonnajärelevalve ja jäätmearuande analüüside käigus on tekkinud olukordi, kus jäätmevood jäävad lõpuni tuvastamata. Selle on tinginud olukord, kus edasimüüjal ja vahendajal jäätmearuande esitamise kohustust ei ole (JäätS § 117 lõige 11 punktid 2 ja 3) ning need isikud ei esita jäätmekäitlejale ärisaladuse tõttu jäätmete tegelikku üleandjat ja saajat. Tekkinud olukord seab ohtu riikliku jäätmestatistika ning ohtu võib sattuda jäätmete sihtarvude täitmine. Paragrahvi 117 lõike 1 punkt 2 aitab edaspidi parandada kontrolli ja andmeanalüüsi jäätmealase tegevuse üle. Uue korra kohaselt saab Keskkonnaamet nõuda jäätmearuande esitamist isikutelt, kelle tõttu võivad jäätmevood jääda lõpuni tuvastamata. Kuna jäätmevaldajal peab olema ülevaade tema valduses olevate jäätmete liigist, hulgast ja päritolust, siis jäätmearuande esitamine Keskkonnaameti nõudmisel lisakoormust ei tekita. Keskkonnaameti nõutud aruanne peab olema esitatud ja kinnitatud ainult keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu. Punktiga 10 lisatakse rakendussäte, mille järgi kohaldatakse enne eelnõukohase seaduse jõustumist menetlusse võetud jäätmeloa taotlustele jäätmete tekitamiseks maavara kaevandamisel või rikastamisel eelnõukohases seaduses sätestatut. Kuivõrd eelnõukohase seaduse jõustumisel ei ole jäätmeluba jäätmete tekitamiseks maavara kaevandamisel või rikastamisel vajalik, lõpetatakse esitatud jäätmeloa taotluse menetlus. Paragrahv 4 sätestab keskkonnatasude seaduses tehtavad muudatused. Paragrahv koosneb kolmest punktist. Punktiga 1 täiendatakse § 9 uue lõikega 92. KeTSis tehakse asjakohases ulatuses muudatused lähtuvalt MaaPSi muudatustest. MaaPSis muudetakse kaevise tarbimise või võõrandamise loa nõuet. Edaspidi on kaevise tarbimise või võõrandamise loa nõue, kui ehitamisel maapõues tehtavate tööde ja maaparandussüsteemi ehitamise käigus üle jäävat kaevist võõrandatakse või kasutatakse väljaspool kinnisasja rohkem kui 5000 kuupmeetrit. Alla selle koguse ei kehti KeTSi § 5 lõikest 3 tulenevalt loa omamise kohustus ja seega ka tasukohustus, seetõttu KeTSi selles osas eraldi täiendada ei ole vaja. Lisaks ei kohaldata edaspidi loa omamise nõuet riigi omandisse kuuluvate maanteede ja raudteede ehitamisel vastava projektiga määratud mahus tekkivale pinnakatte kaevisele, sõltumata kaevise kasutuskohast. Selleks lisatakse KeTSi § 9 uus lõige 92 analoogselt teisi erandeid sisaldavale lõikele 91. Jääb kehtima ka kõigi teede ehitamisel kohaldatav erand, et tasu ei nõuta, kui projektikohases mahus eemaldatud kaevis kasutatakse sama tee ehitamiseks (lõige 91). Punktiga 2 täiendatakse § 20 lõiget 5, lisades sama paragrahvi lõikes 1 kehtestatud saastetasumäärale soodustuse kohaldamiseks lisatingimuse – vee erikasutaja peab soodustuse saamiseks olema lisaks seiranud väljalasku keskkonnaloas (KeTSi § 5 lõike 2 tähenduses) märgitud seiretihedusega. Praegu arvestatakse veesaastetasu deklaratsiooni tasuarvutuses nõuetekohasuse koefitsiendiga juhul, kui keskkonnaloaga reguleeritud väljalaskmest suublasse juhitud vesi ei ületa loaga määratud saasteainete ja -näitajate piirväärtuseid ja loa valdaja on esitanud tähtajaks veekasutuse aastaaruande. Sellisel juhul vähendatakse saastetasu kaks korda ehk nõuetekohasuse koefitsiendi väärtus on 0,5. Nõuetekohasuse koefitsiendi määramisel tuleks edaspidi arvestada ka keskkonnaloaga määratud väljalaskme seiretiheduse täitmist. Näiteks kui keskkonnaloas on määratud väljalaskme seiretiheduseks tulenevalt kehtivast õigusest (keskkonnaministri 8. novembri 2019. aasta määrus nr 61 „Nõuded reovee puhastamise ning heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee suublasse juhtimise kohta, nõuetele vastavuse hindamise meetmed ning saasteainesisalduse piirväärtused1“; edaspidi määrus nr 61) üks kord kuus, aga loa omaja ei ole seda väljalasku loapõhise seiretihedusega seiranud, siis ei saa edaspidi rakendada ka nõuetekohasuse koefitsienti 0,5. Muudatusega kaotatakse võimalus, et Keskkonnaamet teeb sisuliselt maksusoodustust loa omajale, kes ei ole täitnud keskkonnaloas sätestatud olulist tingimust. Punktiga 3 täiendatakse § 32 uue lõikega 64, sätestades selgemalt, et aruandekvartali veesaastetasu deklareerimisel tuleb kasutada kõikide keskkonnaloas märgitud seiretihedusega võetud veeproovide keskmistatud analüüsitulemusi. Keskkonnaloa omaja peab seirama väljalaset määruse nr 61 alusel määratud seiretihedusega, kuid ei pea veesaastetasu deklareerimisel kasutama kõiki kohustusliku seire analüüsitulemusi ehk kui loa valdaja esitab keskkonnaotsuste infosüsteemis veesaastetasu deklaratsiooni, siis ei ole kohustust deklareerida keskkonnakasutust kogu aruandekvartali kohustusliku väljalaskme omaseire analüüsiaktide alusel. Praegune olukord võimaldab loa omajal kasutada aruandekvartali veesaastetasu tasuarvutuses ainult endale meelepärast analüüsiakti. KeTSi § 32 lõige 6 küll sätestab, et saastetasu arvutatakse atmosfääriõhu kaitse seaduse, veeseaduse ja jäätmeseaduse kohaselt saasteainete välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse väljutamise või kõrvaldatud jäätmete mõõdetud või arvutatud koguste järgi. Säte on väga üldine ja selle alusel ei saa nõuda aruandekvartali saastetasu deklareerimist kogu keskkonnaloas ette nähtud seire alusel. Saastetasu deklareerimine seirekohustuses märgitud seiretiheduse alusel ei ole KeTSis või selle alamaktides piisavalt konkreetselt sõnastatud ja võib tekitada vaidlusi. Seega on õigusselguse huvides vaja kehtestada kohustus, et aruandekvartali veesaastetasu deklareerimisel tuleb kasutada kõikide keskkonnaloas märgitud seiretihedusega võetud veeproovide keskmistatud analüüsitulemusi. KOTKASe aruandlusmoodulis on olemas kohustuste plokis esitatud seirearuannetele kantud saasteainete sisalduse keskmistamise funktsionaalsus ehk kui loa valdaja esitab tärkandmetega kohustused, siis veesaastetasu deklaratsioonil on võimalik kasutada käsklust „Lae kogused seirearuandelt“, valida kvartali kohustuslikud seirearuanded ja kanda keskmistatult deklaratsioonile. Paragrahv 5 sätestab maapõueseaduses tehtavad muudatused. Paragrahv koosneb kahest punktist. Punktiga 1 muudetakse ehitamisel ja maaparandussüsteemi ehitamisel üle jääva kaevise võõrandamise ning väljaspool kinnisasja tarbimise loa omamise kohustust. Kehtiva seaduse järgi ehitamisel tehtavate tööde ja maaparandussüsteemi ehitamise käigus üle jääva kaevise võõrandamine või väljaspool kinnisasja tarbimine on lubatud ainult Keskkonnaameti loal. Muudatuse eesmärk on kohaldada ehitamisel ja maaparandussüsteemi ehitamisel üle jääva kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise loa nõuet ainult olukordades, kui kaevist võõrandatakse või tarbitakse väljaspool kinnisasja koguses rohkem kui 5000 kuupmeetrit. Kehtiva seaduse kohaselt on kaevise võõrandamise või selle väljaspool kinnisasja tarbimise loa eesmärk kaevise koguse, kvaliteedi ja võimaluse korral tarbimise informatsiooni saamine ning MaaPSi § 98 alusel kaevise võõrandamise ja väljaspool kinnisasja tarbimise tasustamine (tasutakse KeTSi ja selle alusel kehtestatud õigusaktide järgi). Ajavahemikul 26.06.2020 kuni 28.03.2022 väljastas Keskkonnaamet kokku 145 kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise luba. Ligikaudu pooled kõikidest sel perioodil väljastatud lubadega lubati väiksemaid ehitustegevusi, mille käigus tekkis kaevis, mis võõrandati või tarbiti väljaspool kinnisasja mahus kuni 5000 kuupmeetrit (tabel 1). Väiksemad ehitustegevused, mille käigus tekkinud kaevist võõrandatakse või tarbitakse väljaspool kinnisasja mahus kuni 5000 kuupmeetrit, on 95% ulatuses hoonete rajamised. Ülejäänud osas on tegemist väiksemate teede ja parklate ehitamisega. Kirjeldatud ehitustegevused ei ole olulise mõjuga ega muuda need olukorda objekti kavandatavas asukohas senisega võrreldes kuigi palju. Lisaks on oluline välja tuua, et KOVidel on alus ehitusloa väljastamisest keelduda, kui ehitise või ehitamisega kaasneb oluline keskkonnamõju, mida ei ole võimalik vältida ega leevendada. Tabel 1. Perioodil 26.06.2020–28.03.2022 väljastatud kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise load ja taotletud kaevise võõrandamise või tarbimise mahud. Kaevise võõrandamise või tarbimise Kaevise kogus (m3) lubade arv 0–1000 12 1000–2000 17 2000–5000 38 5000–10000 22 10000–50000 47 >50000 8 Juhtudel, mil riigil on siiski vaja saada andmeid konkreetse väiksemahulise ehitustegevuse käigus tekkinud ja võõrandatud või väljaspool kinnisasja tarbitud kaevise kohta, on need kättesaadavad kirjeldatud tegevuse projektdokumentatsioonis ja ehitusloas. Selliselt on tagatud kaevise koguse, kvaliteedi ja tarbimise informatsiooni saamine. Eelnõukohase seaduse üheks eesmärgiks on parandada oluliste tegevuste praegust täitmist vähemtähtsate ülesannete arvelt. Arvestades eeltoodut, on kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise loa omamise kohustuse korral mahupiiri seadmine otstarbekas. Punktiga 2 täiendatakse erandeid ehitamisel ja maaparandussüsteemi ehitamisel üle jääva kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise loa omamise nõudest. Kehtiva seaduse järgi ei kohaldata ehitamisel tehtavate tööde ja maaparandussüsteemi ehitamise käigus üle jääva kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise loa omamise nõuet maanteekraavide puhastamisel ning tehnovõrkude ja -rajatiste rajamisel vastava projektiga määratud mahus või projekti puudumise korral vastava töö tegemiseks põhjendatud mahus tekkivale kaevisele. Lisaks ei kohaldata loa omamise nõuet tee ehitamisel või maaparandussüsteemi ehitamisel saadud kaevisele, kui seda kasutatakse sama objekti tarbeks. Need erandid jäävad senisel kujul kehtima. Eelnõukohase seadusega lisatakse uus erand, mille kohaselt ei kohaldata loa omamise nõuet riigi omandisse kuuluvate maanteede ja raudteede ehitamisel vastava projektiga määratud mahus tekkivale pinnakatte kaevisele. Kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise loa kohustus säilib nimetatud tegevuste puhul aluspõhja kaevisele, mis tagab kvaliteetse materjali tarbimise või võõrandamise reguleerimise ja ülevaate ning vastava tasu laekumise KOVile. Aluspõhja kaevis on MaaPSi § 11 lõike 2 kohane aluspõhja kivim või setend. Kaevise võõrandamise ning väljaspool kinnisasja tarbimise loa andmise eelduseks on asjaomase tegevusloa või projektdokumentatsiooni olemasolu, mis lisatakse loa taotlusele. Riigi infrastruktuuride ehitamiseks annavad vastavad tegevusload Transpordiamet ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Nimetatud asutuste antavates tegevuslubades on ehitamisel tehtavad pinnasetööd ja tekkiv materjal ehk kaevis juba kirjeldatud. Seetõttu ei ole otstarbekas täiendava loaga koguda riigile kuuluvatel kinnistutel ehitustegevuste käigus tekkinud kaevise koguse, kvaliteedi või tarbimise kohta informatsiooni, kuna see on kajastatud tegevuslubades ja projektdokumentides. Muudatuse üheks eesmärgiks on bürokraatia vähendamine, mille alla kuulub ka dubleerivate tegevuste lõpetamine, siinkohal riigi infrastruktuuride ehitamise käigus saadud kaevise koguse, kvaliteedi ja osaliselt tarbimise andmete dubleeriv kogumine. Paragrahv 6 sätestab tööstusheite seaduses tehtavad muudatused. Paragrahv koosneb viiest punktist. Punktiga 1 lisatakse §-le 42 lõige 5, mis sätestab seaduses selgesõnaliselt võimaluse valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada PVT-järeldused käskkirjaga. Eestis on keskkonnaministri käskkirjaga kehtestatud PVT-järeldused põlevkiviõli tootmisele, põlevkivi energeetilisele kasutamisele ning intensiivsele veisekasvatusele. Käskkirjad on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 10. detsembri 2009. a määrusega nr 186 kinnitatud Keskkonnaministeeriumi põhimääruse § 10 punkti 22 ja § 11 alusel ning võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. a direktiivi 2010/75/EL tööstusheidete kohta (edaspidi THD) ning järgides tööstusheite seaduse §-s 42 sätestatud parima võimaliku tehnika kasutamise nõuet. THSi § 42 lõige 4 annab loa andjale õiguse määrata pärast käitajaga konsulteerimist loa nõuded parima võimaliku tehnika alusel, mis on asjaomase tegevuse või protsessi jaoks kindlaks määratud, kuid puudub viide sellele, et ka valdkonna eest vastutav minister võiks käskkirjaga PVT- järeldusi kehtestada. Teatud valdkondlikele tegevustele on PVT-järelduste kehtestamine käskkirjaga vajalik. PVT määramine peab põhinema THSi §-l 43, mis on mahukas ja väga tehniline töö. Kui valdkonna eest vastutav minister kehtestab käskkirjaga PVT- järeldused, siis eelneb sellele teaduslik uuring ja konsultatsioonid asjaomaste osapooltega. Selline lähenemine vähendab loa andja töökoormust ning annab selge ülevaate osapooltele, mille põhjal ja kuidas PVT-järeldused kehtestati. Punktiga 2 muudetakse § 60 lõiget 3, mis ütleb, et teave käitise tegevuse täielikul lõpetamisel § 58 kohaselt võetud meetmete kohta ning loa andja valduses olevad kompleksloa nõuete kohaselt tehtud heite- ja muu seire andmed tehakse kättesaadavaks Keskkonnaameti veebilehel. Keskkonnaotsuste infosüsteemi arendamise tulemusel on need andmed avaldatud keskkonnaotsuste infosüsteemis, mistõttu neid ei kuvata enam Keskkonnaameti veebilehel. Punktiga 3 muudetakse § 155 lõike 5 teist lauset, mille kohaselt tuleb keskkonnaalase kontrolli aruanded teha kättesaadavaks nii Keskkonnaministeeriumi veebilehel kui ka keskkonnaotsuste infosüsteemis. Kontrolliaruanded on kättesaadavad keskkonnaotsuste infosüsteemis ning sama teabe kättesaadavaks tegemine teistel veebilehtedel ei ole vajalik, sest see lisab töökoormust ning tekitab dubleerimise kaudu ebatäpsete või mittetäielike andmete esinemise võimaluse. Seega on piisav, kui info on kättesaadav ainult keskkonnaotsuste infosüsteemis. Lisaks pikendatakse tähtaega, mille jooksul tuleb kontrolliaruanne teha kättesaadavaks avalikkusele. Tähtaja pikendamine on vajalik, et käitajale oleks võimalik jätta mõistlik aeg kontrolliaruandega tutvumiseks ja vajaduse korral andmete täpsustamiseks. Selline muudatus on kooskõlas THD artikli 23 punktiga 6, mis sätestab, et aruandest teatatakse asjaomasele käitajale kahe kuu jooksul pärast tegevuskoha külastust. Pädev asutus teeb aruande avalikult kättesaadavaks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivile 2003/4/EÜ nelja kuu jooksul pärast tegevuskoha külastust. Punktiga 4 muudetakse § 156 lõike 2 punkti 4, mille kohaselt keskkonnaalase kontrolli üleriigiline kava sisaldab viidet Keskkonnaministeeriumi veebilehele, kus avaldatakse kompleksloa kohustusega käitiste loetelu. Nimekiri kompleksluba omavatest käitistest on avalikkusele kättesaadav lisaks keskkonnaotsuste infosüsteemis, kus toimub pidev andmete uuendamine, mistõttu on otstarbekas viidata just keskkonnaotsuste infosüsteemis olevatele käitistele. Selle muudatusega kaob topelttöö, mida tehakse praegu käitiste andmete kajastamisega Keskkonnaministeeriumi veebilehel. Keskkonnaministeeriumi veebilehel uuendatakse andmeid periooditi, mis tekitab olukorra, et andmeid uuendatakse viibeajaga, kuid keskkonnaotsuste infosüsteemis on andmed alati ajakohased. Punktiga 5 muudetakse § 156 lõiget 3, mille kohaselt tuleb keskkonnaalase kontrolli üleriigiline kava teha kättesaadavaks nii Keskkonnaameti kui ka Keskkonnaministeeriumi veebilehel. Keskkonnaalase kontrolli üleriigilise kava koostab Keskkonnaamet, kinnitab Keskkonnaameti peadirektor ning on piisav, kui see on avalikustatud ainult Keskkonnaameti veebilehel. Paragrahv 7 sätestab veeseaduses tehtavad muudatused. Paragrahv koosneb kümnest punktist. Punktiga 1 täiendatakse VeeSi § 183 kahe lõikega, sätestades juhud, mil joogiveehaardesse kuuluval paisjärvel ja tehisjärvel on lubatud kasutada sisepõlemismootoriga sõidukeid. 2019. aasta 1. oktoobril jõustunud veeseaduses on sätestatud, et § 86 lõike 4 alusel kehtestatud joogiveehaardesse kuuluval paisjärvel ja tehisjärvel on keelatud sisepõlemismootoriga sõidukite kasutamine. Nimetatud veekogude nimekirja on keskkonnaminister kehtestanud 27.04.2021 käskkirjaga nr 212. Sellised veekogud, kus sisepõlemismootoriga sõidukite kasutamine on keelatud, on Vaskjala veehoidla, Paunküla veehoidla, Kiruvere järv, Kaunissaare veehoidla, Aavoja veehoidla, Aruoja veehoidla, Raudoja veehoidla, Soodla veehoidla, Raku järv ja Männiku järv. Keeld kehtestati, kuna sisepõlemismootoriga sõidukite kütus ja määrdeaine võivad põhjustada ohtu vee-elustikule. Avarii korral satuvad need ained otse joogiveehaardesüsteemis olevasse veekogusse. Sätte kehtestamisel jäi tähelepanuta asjaolu, et siiski tuleb ette olukordi, kus sisepõlemismootoriga sõidukite kasutamine on hädavajalik. Näiteks hädaolukorra või päästesündmuse lahendamisel. Samuti on neid (vee)sõidukeid vaja veekogu korrashoiutööde tegemisel. Paunküla veehoidlat kasutatakse ka virgestus- ja sporditegevuseks. Näiteks korraldatakse seal sõudetreeninguid. Selliste tegevuste ajal tuleb tagada inimeste turvalisus. Selleks on vaja kasutada virgestusega või spordiga seotud üritustel sisepõlemismootoriga sõidukeid. Seepärast täiendatakse veeseaduse § 183 uue lõikega 62, mille järgi on joogiveehaardesse kuuluval üle 100-hektarilise pindalaga paisjärvel ja tehisjärvel lubatud sisepõlemismootoriga sõiduki kasutamine, et tagada veespordi ja virgestuse jaoks turvalisus. Sellisteks veekogudeks on Paunküla veehoidla, Soodla veehoidla, Raku järv ja Männiku järv. Lisatava lõike teises lauses sätestatakse, et loa annab selleks veekogu omanik või valdaja iga kord vastava vajaduse tekkides ja piiratud ulatuses. Tegemist on avalik-õigusliku normiga, kuna omanikule antakse õigus otsustada iga kord eraldi ja piiratud ulatuses sisepõlemismootoriga sõiduki kasutamine veespordi ja virgestustegevuse ajal turvalisuse tagamiseks joogiveehaardesse kuuluval üle 100- hektarilise pindalaga paisjärvel ja tehisjärvel. Omaniku otsustusõigus on seega väga piiratud joogivee kaitse eesmärgil. Näiteks Paunküla veehoidla asub riigiomandis oleval maal ja nõusoleku annab valdaja. Mõeldud on, et sellist nõusolekut saab veekogu omanik või valdaja anda ainult konkreetse virgestusega või veespordiga sündmuse turvamiseks (näiteks veekogul sõudetreeningute perioodiks). Kuna keskkonnaministri 28. juuni 2019. aasta määruses nr 25 „Veesõidukite hoidmise ja kasutamise nõuded“ on järvel, mille pindala on alla 100 hektari, sisepõlemismootoriga veesõiduki kasutamine keelatud, ei ole ka asjakohane lubada nimetatud sõidukeid kasutada joogiveehaardesüsteemi kuuluvatel alla 100-hektarilistel seisuveekogudel. Joogiveehaardesüsteemi kuuluvad veekogud ei ole avalikult kasutatavad. Omanik saab lubada sellisele veekogule sisepõlemismootorita sõidukeid KeÜSi § 37 lõike 7 alusel. Punktiga 2 täiendatakse VeeSi § 191 lõiget 4, sätestades täiendava olukorra, mil saab veeloa andmise otsustada avatud menetluseta. Eelnõukohase muudatusega saab edaspidi ka väikesemahuliste veeluba nõudvate tegevuste puhul, millel on väheoluline keskkonnamõju, veeloa andmise või mitteandmise otsustada avatud menetluseta. See võimaldab vähendada halduskoormust väikesemahuliste veeloa taotluste menetlemisel. Punktiga 3 ja tulenevalt eelmisest punktist täiendatakse VeeSi uue §-ga 1911, kus täpsustatakse, mida mõistetakse väheolulise mõjuga tegevuse all. Eelnõu kohaselt on vähese mõjuga selline veeluba nõudev tegevus, mille tagajärjel ei halvene veekogumi, veekogu ökoloogiline ega keemiline seisund, kahjustu vee kvaliteet, ning tegevus ei mõjuta negatiivselt kaitsealuseid liike ega elupaiku. Samuti ei tohi tegevus takistada muid veekasutajaid nende seaduspärases tegevuses. Sellised tegevused on sättes nimetatud ja tegemist on lõpliku loeteluga. Väheoluliseks mõjuks peetakse tegevusi meres – süvendamist, kaadamist, merre süvenduspinnase või tahkete ainete paigutamist mahuga 100–499 kuupmeetrit. Selliste tegevuste puhul on Keskkonnaametil võimalus teha loa andmise või sellest keeldumise otsus avatud menetlust kohaldamata. Seda aga vaid juhul, kui tegevusega ei ole hõlmatud teisi KeÜSi § 41 lõike 1 punktides 1, 3 ja 4 sätestatud keskkonnaloa valdkondi, mis avatud menetlust nõuaks, tulenevalt KeÜSi § 50 lõikest 2. Ka siis, kui on põhjust arvata, et plaanitav tegevus ei vasta lõikes 1 kirjeldatud mõnele tingimusele, näiteks võib kahjustada kaitsealuseid liike või halvendada vee kvaliteeti, rakendatakse sellise tegevuse loa menetlusele avatud menetluse sätteid. Arvestades rannikumere veekogumite suurust, pole väiksemahulistel süvendustöödel (kuni 500 kuupmeetrit) olulist mõju veekogumi seisundile, samuti on senise praktika kohaselt mere süvendamistööde keskkonnakasutust reguleerivates lubades süvendusmahud enamuses suuremad kui 500 kuupmeetrit. Kokku 25 veeloas on süvendusmahud olnud kuni 500 kuupmeetrit, nendest 16 on antud meres toimuvateks süvendamistöödeks. Kuna Eesti peab arvestama ka HELCOMi soovitustega süvendamiste ja kaadamiste kohta, samuti erinevate rahvusvaheliste aruandlusnõuetega ja merekeskkonna seisundi hindamisvajadusega, peavad need tegevused olema reguleeritud ja jälgitavad. Eelnõukohase muudatusega on võimalik vähendada halduskoormust ja säästa aega väheolulise mõjuga väikesemahuliste tegevuste loataotluste menetlemisel. Punktiga 4 muudetakse § 195 lõiget 1, sätestades, et veekasutuse aastaaruanne esitatakse loa andja asemel § 195 lõikes 3 nimetatud määruses sätestatud asutusele keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu. Keskkonnakasutuse aruandeid ei esitata otse Keskkonnaametile, vaid esitatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi. Aruannete kontrolli täpne korraldus ja asutus on võimalik edaspidi määrata keskkonnaministri määrusega. Punktidega 5, 6, 8 ja 9 muudetakse dispergentide kasutamisega seotud korda. Kehtiva veeseaduse järgi on dispergentide kasutamine sätestatud veekeskkonnariskiga registreeritava tegevusena. Erisusena on sätestatud, et dispergendi kasutamisest tuleb teavitada Keskkonnaametit sidevahendite kaudu. Samas ei ole erisust sellise registreeringu väljastamise kohta. See tähendab, et otsustamine toimub kõigi registreeringute puhul ühtemoodi VeeSi § 198 alusel, mis kõnealuse ajakriitilise tegevuse puhul ei ole mõistlik. Eelnõukohase seadusega sätestatakse, et dispergentide kasutamine ei ole vee erikasutus. Näiteks merereostuse juhtumi puhul on tegemist kiireloomulist lahendamist vajava olukorraga. Seetõttu peab dispergentide kasutamiseks merereostuse tõrjel saama Keskkonnaameti eelneva nõusoleku, mille eesmärk on tagada, et vastavate kemikaalide kasutamisega ei põhjustata merekeskkonnale veel suuremat kahju. Eelnõukohase seaduse sätte kohaselt peab Keskkonnaametilt nõusoleku küsima see isik/asutus, kes soovib dispergente saastatuse tõrjeks kasutada. Dispergentide kasutamine näiteks merereostuse korral on vaja otsustada sündmuskohal ja sõltub konkreetse reostuse ulatusest, sündmuskoha tingimustest (aastaajast, ilmastikutingimustest, mere sügavusest jms). Punktiga 7 lisatakse VeeSi § 196 lõige 21, milles sätestatakse, et registreeringut ei ole vaja maaparandussüsteemi ehitamiseks ja maaparandushoiutöödeks. Veeluba on vaja, kui süvendatakse veekogu mahuga alates 100 kuupmeetrist. VeeSi § 188 lõike 1 punkti 4 järgi ei ole aga veeluba vaja maaparandussüsteemi ehitamiseks ja maaparandushoiutöödeks. Analoogselt ei ole mõistlik nõuda registreeringut, kui toimub maaparandussüsteemi ehitamise ja maaparandushoiutööde käigus süvendamine mahuga 5–100 kuupmeetrit. Maaparandussüsteemi ehitamise ja maaparandushoiu nõuded on reguleeritud maaparandusseadusega ning selle alamaktidega. Samuti esitab Põllumajandus- ja Toiduamet maaparandussüsteemi ehitusloa eelnõu kooskõlastamiseks asutusele, kelle seadusest tulenev pädevus on seotud ehitusloa taotluse esemega, näiteks Keskkonnaametile, kui ehitusloa eelnõu käsitleb eesvoolu, mis kattub looduskaitseseaduse § 51 lõike 2 alusel kehtestatud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse kuuluva veekoguga. Punktiga 10 muudetakse § 258, mis reguleerib veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimata tegemist. Paragrahvi täiendatakse selliselt, et oleks võimalik kutsuda isikut väärteo korras korrale ka juhul, kui isik on oma tegevuse nõuetekohaselt registreerinud, kuid ei ole kinni pidanud registreeringuga seatud kõrvaltingimustest. Kehtiva VeeSi järgi on võimalik kutsuda isik väärteo korras korrale vaid juhul, kui registreerimist vajav tegevus on tehtud registreeringuta. Veekeskkonnariskiga tegevused, mis vajavad registreeringut, on reeglina kiiresti tehtavad, väikesemamahulised ja lühiajalised, seega on rikkumise avastamisel tihti juba negatiivne tagajärg saabunud ja haldussunni kasutamine ei ole võimalik. Rikkumise avastamise hetkel võib registreering olla veel kehtiv, kuna see antakse tavaliselt väikese ajavaruga isiku enda soovil, kuid suure tõenäosusega on tööd juba tehtud. Näiteks on vajadus registreeringu nõuete rikkumise korral isik väärteo korras korrale kutsuda olukorras, kus isikule on veekogu süvendamiseks väljastatud registreering, milles on kõrvaltingimus, et süvendamine võib toimuda ajal, mil linnud ei pesitse. Isik aga teeb süvendustööd lindude pesitusajal ja rikkumise avastamise ajaks on töö juba tehtud. Haldussundi kasutada ei ole sellisel juhul võimalik ja ka väärteo korras ei ole võimalik karistada, sest registreering kui selline oli isikul olemas. Samasugune vajadus on näiteks ka olukorras, kus isikule on väljastatud paisutuse likvideerimiseks registreering, milles on kõrvaltingimus, et veetaseme alandamist tuleb teha mitte kiiremini kui 30 sentimeetrit ööpäevas ja setete allavoolu kandumist tuleb vältida. Rikkumine avastatakse siis, kui rohkelt setteid on kandunud allavoolu elupaikadele ehk tegu on tehtud ja haldussunni kasutamine ei ole enam võimalik. Samuti on vaja isik väärteo korras korrale kutsuda näiteks olukorras, kus isikule on väljastatud registreering veekogu süvendamiseks ja seatud kõrvaltingimus, et kaldajoone muutmine ei ole lubatud ja keelatud on kalda kahjustamine. Lisaks on tööde tegemine keelatud kalade kudeajal. Rikkumise avastamisel selgub, et isik on tegutsenud meelevaldselt, töid on tehtud kudeajal ning veekogu kaldajoont on muudetud. Paragrahv 8 sätestab eelnõu jõustumisaja. Seadus on kavandatud jõustuma üldises korras. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõukohases seaduses ei võeta kasutusele uusi termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õigusega samas ulatuses, milles Euroopa Liidu õigust rakendasid seni kehtivad atmosfääriõhu kaitse seadus, jäätmeseadus, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus ja tööstusheite seadus. Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. Kuna loetletud kehtivate õigusaktidega on Euroopa Liidu õigus juba üle võetud, ei ole eelnõukohase seaduse ja Euroopa Liidu õiguse vastavuse võrdlustabelit koostatud. 6. Seaduse mõju Tegemist on halduskoormuse ja bürokraatia vähendamisega seotud eelnõuga, seaduse rakendamisega ei kaasne olulisi riske, samuti ei kavandata põhimõttelisi muudatusi õiguskorras. Seetõttu ei ole seletuskirjale lisatud HÕNTE § 46 nõuete kohast põhjaliku mõjuanalüüsi aruannet. Eelnõukohase seadusega ei kavandata kehtiva õigusega võrreldes põhimõttelisi muudatusi. Muudatustega ei kaasne sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, samuti mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele. Muudatusega kaasneb mõju kõige enam majandusele, mõjutades eelkõige halduskoormust ja bürokraatiat. Mõju avaldub asutuste töökoormusele ja ülesannete hulgale, avalike teenuste kättesaadavusele ja avaliku sektori tuludele ja kuludele. 6.1. Mõju avaldav muudatus Kaotatakse kohustus saata keskkonnaloa taotlus mitteavatud menetluse korral KOVidele arvamuse avaldamiseks. Sihtrühm: 1) kohaliku omavalitsuse üksused (79 tk); 2) Keskkonnameti lubade menetlejad (ca 70 ametikohta). Kaasnev mõju KeÜSi § 59 kohaseid avatud menetluse mittekohaldamise juhtumeid on seni olnud aastas ca 120. AÕKSi muudatuse tulemusena lisandub õhuvaldkonnas ca 40 menetlust aastas ja VeeSi muudatusega ca 20 menetlust. Kõigi nende menetluste puhul väheneb nii Keskkonnaameti kui ka KOVide töökoormus ja menetlus muutub tõhusamaks ja kiiremaks ning käitistel on võimalus kiiremini tööle asuda. Ka seni ei ole KOVid väikesemahulise tegevuse jaoks taotletava keskkonnaloa taotluste puhul arvamust avaldanud ega sisulisi nõudeid tegevustele andnud. KOVidel on võimalik saada teavet nende territooriumil asuvate keskkonnakasutuse tegevuste ja käitiste lubade menetluste kohta KOTKASe avalikkusele suunatud portaali kaudu. Avatud menetluse korral menetletakse luba 90 päeva ning avatud menetluse mittekohaldamisel 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest. Seega kiireneb loa andmise protsess ja väheneb käitaja ajakulu. Samuti aitab see vähendada Keskkonnaameti töökoormust loa andmisel. Keskkonnaameti hinnangul on koormuse vähenemine 225 töötundi aastas. 6.2. Mõju avaldav muudatus AÕKSis ja VeeSis sätestatakse tegevused, millest lähtuv keskkonnarisk on väike ja millel on väheoluline mõju. Edaspidi ei kohaldata sellisteks tegevusteks vajaliku õhusaasteloa või veeloa menetlusele kohustuslikuna KeÜSi avatud menetluse sätteid. Sihtrühm: 1) õhusaasteloa taotlejad ja omajad (ca 600 loa omajat); 2) mere süvendamise, selle põhja süvenduspinnase paigutamise, veekogusse tahkete ainete paigutamise ja kaadamisega tegelevad loa omajad ja taotlejad (ca 45 väljastatud keskkonnaluba); 3) Keskkonnaameti ametnikud (ca 15 ametikohta, kes on otseselt seotud õhusaastelubade menetlusega); 4) Keskkonnaameti töötajad (ca 4 ametikohta, kes on otseselt seotud mere süvendamiseks, selle põhja süvenduspinnase paigutamiseks, veekogusse tahkete ainete paigutamiseks ja kaadamiseks väljastatavate veelubade menetlusega). Kaasnev mõju Väheolulise mõju defineerimine võimaldab väheolulise keskkonnamõjuga käitiste ja tegevuste puhul rakendada põhjendatult lihtsustatud menetluskorda ning seeläbi avaldada positiivset mõju loa andja töökoormusele, lühendades nii menetlusprotsessi, ja käitaja halduskoormusele. Keskkonnakaitseloa avatud menetluse tähtaeg on 90 päeva ning avatud menetluse mittekohaldamisel on tähtaeg 30 päeva. Eelnõukohase muudatuse jõustumisel saaks loa välja anda oluliselt kiiremini, mis tähendaks kõikidele sihtrühmadele kuni 60-päevalist ajavõitu. Praeguse seisuga on vähemalt 35% õhusaastelubadest (kokku ca 1275 luba) keskkonnaseisundile väheolulise mõjuga ning nende lubade taotlusi on võimalik menetleda avatud menetlust kohaldamata. Seega on selliste tegevuste osakaal pigem väike. Lisaks tuleb edaspidi kaaluda nende tegevuste reguleerimist registreeringuga, kuna nende mõju tegelikule keskkonnaseisundile on vähene. Mõju on täpsemalt selgitatud seletuskirja § 2 punktides 1 ja 4. Kehtiva VeeSi kohaselt on veekogu süvendamiseks või süvendusmaterjali paigutamiseks alates 100 kuupmeetrist välja antud 115 veeluba – neist üle 500 kuupmeetri mahule on välja antud 89 luba ja kuni 500 kuupmeetriga mahule 26 luba. Kaadamiseks on välja antud 33 veeluba, millest mahuga üle 500 kuupmeetri on 29 luba (katavad 35 asukohta). Väikesemahulisteks (kuni 500 kuupmeetrit) süvendustöödeks meres on välja antud 16 veeluba, mis eelnõu kohaselt antaks edaspidi välja avatud menetlust rakendamata. Alla 100 kuupmeetri süvendusmahud on viies veeloas – need jääks edaspidi loa kohustuse alt välja, nagu pole neil loakohustust ka kehtiva veeseaduse järgi. Mõju on täpsemalt selgitatud ka eelnõukohase seaduse § 7 punktide 1 ja 2 selgitustes. Lubade arv muudatusest tulenevalt oluliselt ei vähene, kuna ka praegu on load valdavalt välja antud suurematele materjalimahtudele, kui eelnõus sätestatud. Peamine positiivne mõju seisneb väheolulise mõjuga tegevuste puhul haldus- ja töökoormuse vähenemises. Süvendamise ja materjali paigaldamiseks veeloa taotlemine sõltub valdavalt majanduslikust arengust ja arendusvajadusest, seega ei pruugi senine lubade arv tulevikuprognooside jaoks asjakohane olla. Arvestades mereala suuremat kasutuselevõttu tulevikus, näiteks meretuuleparkide või vesiviljeluste rajamiseks, võib võrreldes varasemaga kasvada uute ehitiste rajamiseks loataotluste arv hüppeliselt. Sel juhul on menetlustähtaja lühenemisel juba oluline mõju Keskkonnaametile töökoormuse ja taotlejatele halduskoormuse vähendamisele. 6.3. Mõju avaldav muudatus Kaotatakse KOVide kohustus esitada Keskkonnaametile arvamuse avaldamiseks jäätmekava ja jäätmehoolduseeskirja eelnõu ning korraldatud jäätmeveo teenuste hankedokumendid. Sihtrühm: 1) kohaliku omavalitsuse üksused (79 tk); 2) Keskkonnaameti ametnikud (ca 16 ametikohta, kes on otseselt seotud KOVide jäätmealaste dokumentidega seotud tegevustega). Kaasnev mõju Mõju tervikuna on pigem väheoluline. Mõju riigiasutuste ja KOVide korraldusele on positiivne, kuna muudatused vähendavad nii Keskkonnaameti kui ka KOVide töökoormust. Keskkonnaameti töökoormus väheneb, kuna eelnõukohase muudatuse järel ei esita KOVid enam Keskkonnaametile arvamuse avaldamiseks jäätmekavade ja jäätmehoolduseeskirjade eelnõusid ega korraldatud jäätmeveo teenuste hankedokumente. KOVide vaatest väheneb jäätmehooldust puudutavate dokumentide menetlusele kuluv aeg, kuna need on võimalik kehtestada Keskkonnaameti arvamuseta. Samas eeldab muudatus, et KOVid investeerivad ise oma pädevuse parandamisse, teevad regioonis koostööd ning kaasavad eksperte. Mõju elu- ja looduskeskkonnale on pigem väheoluline. Nõuded sellele, mida peavad sisaldama KOVi jäätmekava, jäätmehoolduseeskiri ja korraldatud jäätmeveo teenuste hankedokumendid, on sätestatud JäätSis (korraldatud jäätmeveo teenuste kontsessiooni puhul täiendavalt riigihangete seaduses). KOVidele jääb võimalus soovi korral eespool nimetatud dokumentide koostamisel konsulteerida Keskkonnaameti või Keskkonnaministeeriumi spetsialistidega. 6.4. Mõju avaldav muudatus Loobutakse nõudest, mille kohaselt peavad maavarade kaevandajad ja rikastajad omama jäätmeluba jäätmete tekitamiseks. Sihtrühm: 1) maavarade kaevandamise ja rikastamisega tegelevad ettevõtted (ca 20 väljastatud keskkonnaluba jäätmete tekitamiseks); 2) Keskkonnaameti ametnikud (ca 10 ametikohta, kes on otseselt seotud keskkonnaloa menetlusega maavarade kaevandamisel ja rikastamisel jäätmete tekitamiseks). Kaasnev mõju Mõju tervikuna on pigem väheoluline, kuna lubade arv on väike. Maavarade kaevandamise ja rikastamisega tegelevatel isikutel kaob kohustus omada jäätmeluba jäätmete tekitamiseks. Mõju maavarade kaevandamise ja rikastamisega tegelevatele ettevõtetele on positiivne, kuna eespool nimetatud isikud vabastatakse jäätmeloa omamise kohustusest ning väheneb nende halduskoormus. Mõju riigiasutuste ja KOVide korraldusele on positiivne. Keskkonnaameti töökoormus väheneb seoses maavarade kaevandamise ja rikastamisega tegelevate ettevõtete jäätmeloa kohustuse kaotamisega. Praegu antakse või muudetakse aastas ca viis keskkonnaluba jäätmete tekitamiseks, mille koormus on ca 0,1 ametikohta. Mõju elu- ja looduskeskkonnale on pigem väheoluline. Maavarade kaevandajate ja rikastajate tegevus on täiendavalt reguleeritud keskkonnaloaga, kui nende tegevus ületab keskkonnaloa künnist maavara kaevandamiseks, vee erikasutamiseks ja/või paiksest heiteallikast saasteainete välisõhku väljutamiseks. Loobutakse üksnes maavara kaevandamisel või rikastamisel jäätmeloa omamise kohustusest jäätmete tekitamiseks. 6.5. Mõju avaldav muudatus Eelnõukohase seaduse vastuvõtmisel ja jõustumisel ei pea ehitamisel ja maaparandussüsteemi ehitamisel üle jääva kaevise võõrandamisel või väljaspool kinnisasja tarbimisel enam taotlema selleks luba, kui tekkivat kaevist võõrandatakse või tarbitakse väljaspool kinnisasja vähem kui 5000 kuupmeetrit. Lisaks ei kohaldata edaspidi loa omamise nõuet riigi omandisse kuuluvate maanteede ja raudteede ehitamisel vastava projektiga määratud mahus tekkivale pinnakatte kaevisele, sõltumata selle kasutuskohast. Loa kohustus säilib aluspõhja kaevisele, mis tagab kvaliteetse materjali võõrandamise või tarbimise reguleerimise ja ülevaate ning vastava tasu laekumise kohaliku omavalitsuse üksustele. Sihtrühm: 1) kohaliku omavalitsuse üksused (79 tk); 2) kaevise tarbimise või võõrandamise loa omajad ja taotlejad (ca 90 loa taotlejat aastas); 3) Keskkonnaameti ametnikud (ca 11 ametikohta, kes on otseselt seotud kaevise tarbimise või võõrandamise loa menetlusega). Kaasnev mõju Muudatus mõjutab Keskkonnaameti ülesandeid ja töökoormust. Keskkonnaamet annab aastas ligikaudu 90 kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise luba. Nendest umbes poole moodustavad load, mille mahud jäävad alla 5000 kuupmeetrit. Väiksema osa, ligikaudu 5–10%, moodustavad riigi infrastruktuuride ehitamisega seotud kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise load, kuid need load on menetluslikult kõige mahukamad. Muudatusega kaasneb KOVide tulu vähenemine, kuid mõju on minimaalne, arvestades keskmiselt laekuvaid summasid (tabel 2). Keskkonnaameti väljastatavatest kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise lubadest on KeTSi järgi vähem kui 10%-l kohustus tasuda keskkonnatasu. Keskmiselt makstakse kaevise võõrandamise eest aastas kokku 30 000 eurot keskkonnatasu. Kõige rohkem makstakse keskkonnatasu riigi infrastruktuuride ehitamisel üle jääva kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise eest, mis moodustab aasta keskmisest makstava tasu summast ligikaudu 65–70%. Nende ehitustegevuste puhul, mille käigus võõrandatakse või tarbitakse väljaspool kinnisasja kaevist vähem kui 5000 kuupmeetrit, makstakse keskkonnatasu aastas keskmiselt 2500 eurot. Kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise eest makstava keskkonnatasu laekumine KOVi eelarvesse sõltub kaevise tekkest ja asukohast, mida on KOVidel pikemalt võimatu ette näha. Tegemist on juhusliku tuluga. Tabel 2. KOVidele laekunud keskkonnatasud kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise eest (26.05.2020–01.04.2022) Aasta KOV 2020 2021 2022 KOV1 2146,5 € KOV2 10 459,8 € KOV3 9645,9 € KOV4 235 € KOV5 2209 € KOV6 5134,4 € 4368 € KOV7 480 € Kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise eest makstav keskkonnatasu tekib enamasti suuremahuliste riigi infrastruktuuride ehitamisel, mille tellijaks on riik ning töid tehakse riigile kuuluva kaevisega kinnistutel, mistõttu maksab keskkonnatasu riik ise. Seega on keskkonnatasu rakendamisel märkimisväärne mõju riigi kui tellija poolt töövõtjale makstavale tasule. Muudatusega lõpeks praktika, kus riik võtab iseendalt riigi infrastruktuuride ehitamise eest keskkonnatasu. Eelkõige puudutab see suurte taristuobjektide ehitamist, nagu Rail Baltic. Muudatus vähendab Keskkonnaameti töökoormust ja väheneb bürokraatia. Muudatusega ei kaasne mõju keskkonnale. 6.6. Mõju avaldav muudatus Täiendatakse isikute nimekirja, kellele ei laiene jäätmearuande esitamise kohustus ning antakse Keskkonnaametile lisaks õigus nõuda jäätmearuannet ka JäätSi § 117 lõike 11 punktides 2 ja 3 loetletud isikutelt. Sihtrühm: 1) Keskkonnaagentuuri andmehaldusosakonna töötajad; 2) Keskkonnaameti keskkonnakasutuse järelevalve arendusosakonna ja järelevalvebüroode töötajad; 3) nullaruannete esitajad. Kaasnev mõju Nullaruannete esitamise nõudmine ning kontrollimine koormavad Keskkonnaameti järelevalvet ja Keskkonnaagentuuri aruandlusspetsialiste. Väheneb asjaomaste isikute/ettevõtete halduskoormus ning Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri töökoormus. Edaspidi ei pea jäätmeluba omav suletud prügila käitaja ega JäätS § 987 lõike 2 punkti 2 alusel registreeritud jäätmete vedaja, kui vedaja ei saa jäätmete valdajaks käesoleva seaduse § 14 lõike 3 tähenduses või ei tegutsenud aruandeaastal esitama nullaruandeid. Jäätmearuanne tuleb esitada üksnes siis, kui asjaomane isik sai jäätmete valdajaks. Riikliku jäätmearuandluse tõhustamiseks võib Keskkonnaamet edaspidi jäätmearuannet nõuda ka käesoleva seaduse § 117 lõike 11 punktides 2 ja 3 loetletud isikutelt kui see on vajalik jäätmevoogude tuvastamiseks. Seda olukorras, kus edasimüüjal ja vahendajal jäätmearuande esitamise kohustust ei ole (JäätS § 117 lõige 11 punktid 2 ja 3) ning need isikud ei esita jäätmekäitlejale ärisaladuse tõttu jäätmete tegelikku üleandjat ja saajat. Tekkinud olukord seab ohtu riikliku jäätmestatistika ning ohtu võib sattuda jäätmete sihtarvude täitmine Uue korra kohaselt saab Keskkonnaamet nõuda jäätmearuande esitamist isikutelt, kelle tõttu võivad jäätmevood jääda lõpuni tuvastamata. Kuna jäätmevaldajal peab olema ülevaade tema valduses olevate jäätmete liigist, hulgast ja päritolust, siis jäätmearuande esitamine Keskkonnaameti nõudmisel lisakoormust ei tekita. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud ja tulud Seaduse rakendamisega kaasnevad peamiselt KOTKASe arendustööde kulud. Kaevise võõrandamise ja väljaspool kinnisasja tarbimise lubade taotlemine ja menetlemine toimub infosüsteemis KOTKAS ja seetõttu on vaja teha vastavaid muudatusi. Tegemist on väikesemahulise arendusega. KOTKASe arendustööd rahastatakse Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskusele Keskkonnaministeeriumi riigieelarvest eraldatavast rahast. Eelnõukohaste muudatuste rakendamiseks KOTKASes on eraldatud 80 000 eurot. 8. Rakendusaktid Seoses jäätmeseaduse muutmisega luuakse jäätmeseaduse § 987 lõike 6 alusel uus volitusnorm, sätestades keskkonnaministrile õiguse kehtestada määrusega teatud liiki ja koguses tavajäätmete taaskasutamise või tekkekohas kõrvaldamise nõuded, millele vastava käitlemise korral registreerimise kohustust ei ole. Rakendusakti kehtestamist kohe plaanis ei ole, mistõttu rakendusakti kavandit ei esitata, kuna selle vajadus selgub asjaoludest sõltuvalt. Lisaks on vaja hinnata, milliste tavajäätmeliikide ja koguste puhul saab anda vabastuse registreeringu omamise kohustusest tavajäätmete taaskasutamiseks või tekkekohas kõrvaldamiseks. Seoses keskkonnaseadustiku üldosa seaduse, veeseaduse ja atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmisega muudetakse järgmisi rakendusakte: 1) Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. aasta määrus nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“. Paragrahvis 11 on vaja muuta keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnangu andmise kohustuse künniseid vee erikasutuse korral. Muudatuse vajadus tuleneb väheolulise mõjuga tegevuse sätestamisest veeseaduses; 2) keskkonnaministri 23.oktoobri 2019. aasta määrus nr 56 „Keskkonnaloa taotlusele esitatavad täpsustavad nõuded ja loa andmise kord ning keskkonnaloa taotluse ja loa andmekoosseis“. Määruse muutmine on vajalik lubatud heitkoguste projekti, loa ja registreeringu nõuete lihtsustamiseks, et vähendada loa taotleja ja väljastaja koormust; 3) keskkonnaministri 29. juuni 2017. aasta nr 20 „Keskkonnaotsuste infosüsteemi asutamine ja andmekogu pidamise põhimäärus“. Määruse §-s 2 on vaja täpsustada andmekogu eesmärki ja §-s 7 andmekogusse kantavate andmete loetelu. Muudatuse vajadus tuleneb keskkonnaotsuste infosüsteemi andmekogu eesmärkide täiendamisest; 4) keskkonnaministri 27. detsembri 2016. aasta nr 75 „Õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused, õhukvaliteedi muud piirnormid ning õhukvaliteedi hindamispiirid1“. Määruse lisas 2 on vaja muuta vesiniksulfiidi (H2S) piirväärtust. Muudetavate määruste kavandeid seletuskirjale ei lisatud, kuna muudatuste iseloom on tehniline. 9. Seaduse jõustumine Eelnõukohane seadus jõustub üldises korras. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu saadetakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Maaeluministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile, Siseministeeriumile ja Justiitsministeeriumile. Eelnõu saadetakse arvamuse avaldamiseks ka Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Vee-ettevõtete Liidule, Eesti Sadamate Liidule, Eesti Veeühingule, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidule, Eesti Geoloogia Seltsile, Eesti Ringmajandusettevõtete Liidule, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, Eestimaa Looduse Fondile, SA-le Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioonile, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojale, Eesti Keemiatööstuse Liidule ja Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühingule.  EELNÕU 01.06.2022 Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus § 1. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse muutmine Keskkonnaseadustiku üldosa seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 395 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „5) nitraaditundlik ala, sealhulgas olulised allika- ja karstialad, veeseaduse tähenduses;“; 2) paragrahvi 401 lõiget 1 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) lihtsustada keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise dokumentide kättesaadavust ja kasutamist ning kogutud andmete säilitamist.“; 3) paragrahvi 42 lõike 3 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) dokumendid, mis tõendavad käitise asukoha maatüki õiguspärast valdust või muud õiguslikku alust tegutseda käitise asukohas loa alusel, kui maatükk ei kuulu loa taotlejale;“; 4) paragrahvi 43 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Keskkonnaloa andja edastab avatud menetluse korral keskkonnaloa taotluse viivitamata pärast selle nõuetele vastavuse kindlakstegemist kavandatava tegevuse asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele temalt arvamuse saamiseks.“; 5) paragrahvist 45 jäetakse välja sõna „viivitamata“; 6) paragrahvi 49 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaega ei kohaldata, kui taotletav tegevus ei ole lubatud planeeringut kehtestamata ja planeeringut ei ole kehtestatud 30 päeva jooksul keskkonnaloa taotluse esitamisest arvates. Sellisel juhul otsustatakse keskkonnaloa andmine 60 päeva jooksul pärast planeeringu kehtestamist.“. § 2. Atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmine Atmosfääriõhu kaitse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seadust täiendatakse §-ga 191 järgmises sõnastuses: „§ 191. Väheoluline mõju Käesoleva seaduse tähenduses põhjustab käitise tegevus väheolulist mõju juhul, kui selle kõikidest heiteallikatest väljutatavate kõikide saasteainete sisaldus jääb igas punktis väljaspool tootmisterritooriumi alla 50 protsendi saasteainele käesoleva seaduse § 47 lõike 1 või 2 alusel kehtestatud õhukvaliteedi piir- või sihtväärtusest.“; 2) paragrahvi 47 lõiget 1 täiendatakse punktiga 61 järgmises sõnastuses: „61) õhukvaliteedi piirväärtuste, sihtväärtuste, kriitilise taseme ja häiretaseme rakendamise erandid;“; 3) paragrahvi 70 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kavaga rakendatavad meetmed peavad olema tõhusad ja tagama, et lõhnaaine väljutamisel ei ületata lõhnaaine esinemise häiringutasemeid.“; 4) paragrahvi 79 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses: „(7) Kui käitise tegevus põhjustab väheolulist mõju käesoleva seaduse § 191 tähenduses, ei vaadata käitise kohta esitatud õhusaasteloa taotlust läbi avatud menetluses.“; 5) paragrahvi 127 lõike 1 sissejuhatav lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Õhusaasteloa või keskkonnakompleksloa omaja esitab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud määruses sätestatud asutusele keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu välisõhu saastamisega seotud aastaaruande, mis peab sisaldama:“. § 3. Jäätmeseaduse muutmine Jäätmeseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahv 55 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 67 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahvi 71 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Tervishoiuteenuste osutaja jäätmete käitlemise kord esitatakse Terviseametile ja veterinaarteenuste osutaja jäätmete käitlemise kord maakonna veterinaarkeskusele, kes vajaduse korral teevad kahe nädala jooksul ettepanekuid eeskirja täiendamiseks.“; 4) paragrahvi 73 lõike 2 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks; 5) paragrahvi 987 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kui probleemtoodetest tekkinud jäätmete kogujana, vahendajana või edasimüüjana tegutseb käesoleva seaduse § 23 lõikes 3 nimetatud tootjate ühendus, siis tema tegevus registreeritakse käesolevas seaduses nimetatud probleemtooteregistris.“; 6) paragrahvi 987 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „(6) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega teatud liiki ja koguses tavajäätmete taaskasutamise või tekkekohas kõrvaldamise nõuded, millele vastava käitlemise korral registreerimise kohustust ei ole.“; 7) paragrahvi 117 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesoleva seaduse § 116 lõikes 2 nimetatud isik esitab üks kord aastas käesolevas lõikes nimetatud määruses sätestatud asutusele keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu jäätmearuande. Jäätmearuande andmekoosseisu ja aruande esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“; 8) paragrahvi 117 lõiget 11 täiendatakse punktidega 4 ja 5 järgmises sõnastuses: „4) käesoleva seaduse § 987 lõike 2 punkti 2 alusel registreeritud jäätmete vedaja, kui vedaja ei saa jäätmete valdajaks käesoleva seaduse § 14 lõike 3 tähenduses; 5) jäätmeluba omav suletud prügila käitaja.“; 9) paragrahvi 117 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Keskkonnaametil on õigus nõuda jäätmearuannet ka: 1) jäätmetekitajalt, kelle tegutsemiseks keskkonnakaitseluba ei nõuta, kuid kelle tekitatud tavajäätmete kogus ületab 10 tonni aastas või ohtlike jäätmete kogus 100 kilogrammi aastas; 2) käesoleva seaduse § 117 lõike 11 punktides 2 ja 3 loetletud isikutelt.“; 10) seadust täiendatakse §-ga 13615 järgmises sõnastuses: „§ 13615. Enne käesoleva seaduse jõustumist menetlusse võetud jäätmeloa taotluste jäätmete tekitamiseks maavara kaevandamisel või rikastamisel pooleliolevate menetluste lõpetamine Enne käesoleva seaduse jõustumist menetlusse võetud jäätmeloa taotluste jäätmete tekitamiseks maavara kaevandamisel või rikastamisel menetlemisel kohaldatakse käesolevat seadust.“. § 4. Keskkonnatasude seaduse muutmine 1) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 92 järgmises sõnastuses: „(92) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud tasu maksmise kohustust ei kohaldata riigi omandisse kuuluvate maanteede ja raudteede ehitamisel vastava projektiga määratud mahus tekkivale pinnakatte kaevisele, sõltumata selle kasutuskohast.“; 2) paragrahvi 20 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kui väljalaskme kaudu suublasse juhitavat vett iseloomustavate näitajate väärtused, välja arvatud käesoleva seaduse § 24 lõikes 4 sätestatud juhul üldlämmastik, on veeloaga määratud reostusnäitajate piirväärtustest väiksemad või nendega võrdsed ja suublasse juhitavate saasteainete kogused vastavad veeloas sätestatule, vee erikasutaja on väljalasku seiranud keskkonnaloas märgitud seiretihedusega ning vee erikasutaja on tähtpäevaks esitanud veeloa andjale veeseaduse § 195 lõikes 1 nimetatud aruande nõutud andmete ulatuses, vähendatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 kehtestatud saastetasumäärasid selle väljalaskme või suublasse juhitavate saasteainete koguste kohta kaks korda. Vähendamist ei kohaldata, kui veeloaga määratakse veeseaduse alusel kehtestatud piirväärtustest ajutiselt leebemad piirväärtused.“; 3) paragrahvi 32 täiendatakse lõikega 64 järgmises sõnastuses: „(64) Aruandekvartali veesaastetasu arvutatakse keskkonnaloas märgitud seiretihedusega võetud veeproovide analüüsitulemuste alusel.“. § 5. Maapõueseaduse muutmine Maapõueseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 97 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Ehitamisel maapõues tehtavate tööde ja maaparandussüsteemi ehitamise käigus üle jääva kaevise võõrandamine või selle väljaspool kinnisasja tarbimine, kui võõrandatava või tarbitava kaevise kogus on suurem kui 5000 m3, on lubatud ainult Keskkonnaameti loal.“; 2) paragrahvi 97 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) riigi omandisse kuuluvate maanteede ja raudteede ehitamisel vastava projektiga määratud mahus tekkivale pinnakatte kaevisele, sõltumata selle kasutuskohast.“. § 6. Tööstusheite seaduse muutmine Tööstusheite seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 42 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: „(5) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatule võib parima võimaliku tehnika järeldused kehtestada valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.“; 2) paragrahvi 60 lõikes 3 asendatakse sõnad „Keskkonnaameti veebilehel“ sõnadega „Keskkonnaotsuste infosüsteemis“; 3) paragrahvi 155 lõike 5 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Aruanne edastatakse käitajale kahe kuu jooksul tutvumiseks ja avalikustatakse keskkonnaotsuste infosüsteemis nelja kuu jooksul käitise kohapealsest kontrollimisest arvates.“; 4) paragrahvi 156 lõike 2 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) viidet keskkonnaotsuste infosüsteemi veebilehele, kust leiab kompleksluba omavad käitised;“; 5) paragrahvi 156 lõike 3 teisest lausest jäetakse välja sõnad „Keskkonnaministeeriumi ja“. § 7. Veeseaduse muutmine Veeseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 183 täiendatakse lõigetega 61 ja 62 järgmises sõnastuses: „(61) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud keeld ei kehti hädaolukorra ja päästesündmuse lahendamisel ning veekogu korrashoiutööde tegemisel. (62) Käesoleva seaduse § 86 lõike 4 alusel kehtestatud joogiveehaardesse kuuluval üle 100- hektarilise pindalaga paisjärvel ja tehisjärvel on lubatud sisepõlemismootoriga veesõiduki kasutamine veespordi ja virgestuse jaoks turvalisuse tagamiseks. Loa selleks annab veekogu omanik või valdaja iga kord eraldi ja piiratud ulatuses.“; 2) paragrahvi 191 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Veeloa andmine otsustatakse avatud menetluseta, kui kiirem menetlus on vajalik keskkonnaohu vältimiseks või kui tegemist on §-s 1911 loetletud väheolulise mõjuga tegevusega.“; 3) seadust täiendatakse §-ga 1911 järgmises sõnastuses: „§ 1911. Väheoluline mõju Käesoleva seaduse tähenduses loetakse väheolulise mõjuga tegevusteks järgmisi väikesemahulisi tegevusi, mille tagajärjel ei halvene veekogumi seisund, vee kvaliteet ega mõjutata negatiivselt kaitsealuseid liike või elupaiku ning tegevus ei mõjuta ega takista muud veekasutust: 1) mere süvendamist või merepõhja süvenduspinnase paigutamist mahuga 100–499 kuupmeetrit; 2) merre tahkete ainete paigutamist või kaadamist mahuga 100–499 kuupmeetrit.“; 4) paragrahvi 195 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Veeloa või kompleksloa omaja on kohustatud esitama üks kord aastas käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud määruses sätestatud asutusele keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu aruande käesoleva seaduse § 187 punktides 1‒6, 9, 11, 15 ja 18 nimetatud tegevuse kohta.“; 5) paragrahvi 196 lõike 2 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks; 6) paragrahvi 196 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 7) paragrahvi 196 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Registreeringut ei ole vaja maaparandussüsteemi ehitamiseks ja maaparandushoiutöödeks.“; 8) seadust täiendatakse §-ga 1961 järgmises sõnastuses: „§ 1961. Dispergentide kasutamine (1) Dispergendi kasutamine saasteainete veekogusse heitmisest põhjustatud saastatuse tõrjumiseks kahju vähendamise eesmärgil ei ole vee erikasutus. (2) Dispergent käesoleva seaduse tähenduses on pindaktiivsete ainete segu, mida kasutatakse naftasaaduste keskkonda sattumise korral orgaanilise lahusti koosseisus naftasaaduste vees lahustamise tõhustamiseks, et vähendada naftasaaduste ja vee vahelise piirpinna pinevust. (3) Dispergendi kasutamiseks tuleb saada Keskkonnaameti nõusolek, teavitades Keskkonnaametit dispergendi kasutamise kavatsusest sidevahendi kaudu.“; 9) paragrahvi 197 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks; 10) paragrahvi 258 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 258. Veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimata tegemine ning registreeringu nõuete rikkumine (1) Veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimata tegemise või registreeringu nõuete rikkumise eest ‒ karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.“. Jüri Ratas Riigikogu esimees Tallinn, 2022 Algatab Vabariigi Valitsus 2022 (allkirjastatud digitaalselt) allkirjastaja nimi Valitsuse nõunik  Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 03.08.2022 nr 1-4/22/3517 Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamiseks esitamine Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu ja seletuskirja. Eelnõu on kättesaadav eelnõude infosüsteemis aadressil http://eelnoud.valitsus.ee/. Palume teie kooskõlastust või arvamust kümne tööpäeva jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Madis Kallas minister Lisad: 1) keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu; 2) keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse seletuskiri. Sama: Rahandusministeerium, Maaeluministeerium, Sotsiaalministeeriumi, Siseministeerium, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Vee-ettevõtete Liit, Eesti Sadamate Liit, Eesti Veeühing, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit, Eesti Geoloogia Selts, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eestimaa Looduse Fond, SA Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon, Eesti Põllumajandus- Kaubanduskoda, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing Hanna Vahter, 626 2981 [email protected] Paldiski mnt 96/ Tallinn 13522/ 626 2802/ [email protected]/ www.envir.ee/ Registrikood 70001231