Riigikaitseliste kohustuste täitmisega seotud õiglase hüvitise maksmise ‎tingimused ja kord

Riigikantselei 04.07.2022 nr 5-5/22/2744 Eelnõu esitamine Vabariigi Valitsuse istungile Esitame Vabariigi Valitsuse istungile määruse "Riigikaitseliste kohustuste täitmisega seotud õiglase hüvitise maksmise ‎tingimused ja kord" eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kalle Laanet Minister Lisa: 20220629_A_OI_Oiglase-hyvitise-kord;EN.docx 20220629_A_OI_Oiglase-hyvitise-kord;SK.docx 20220629_A_OI_Oiglase-hyvitise-kord;SK;L01.docx Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502  EELNÕU 29.06.2022 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Riigikaitseliste kohustuste täitmisega seotud õiglase hüvitise maksmise ‎tingimused ja kord Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 87 6 lõike 9 alusel. § 1. Reguleerimis- ja kohaldamisala (1) Määrusega reguleeritakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande täitmise ning isikule kuuluva asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest õiglase hüvitise (edaspidi õiglane hüvitis ) maksmise tingimusi ja korda. (2) Määrust kohaldatakse isiku, kellele on seaduse alusel või haldusaktiga pandud ühekordne töökohustus, ühekordse riigikaitseülesande täitmise kohustus või kellele kuuluv asi on võetud sundkasutusse või sundvõõrandatud kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal, ja tema õigusjärglase (edaspidi isik ) suhtes. § 2. Õiglase hüvitise maksmise alused Õiglast hüvitist makstakse ulatuses, milles riik on avalikes huvides koormanud isikut rohkem või piiranud tema õigusi rohkem, kui see avalik-õiguslike kohustuste täitmisel üldiselt ühiskonna liikmeid koormab või on hõlmatud isiku üldisest kodanikukohustusest. § 3. Õiglase hüvitise taotlemine (1) Õiglase hüvitise saamiseks esitab isik haldusorganile, kes määras ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande või rakendas asja sundkasutusse võtmist või sundvõõrandamist, kirjaliku taotluse (edaspidi õiglase hüvitise taotlus ). (2) Õiglase hüvitise taotlus tuleb esitada kolme kuu jooksul alates ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande täitmise või asja sundkasutuse lõppemisest või asja sundvõõrandamise otsuse tegemisest. (3) Taotluses märgitakse järgmised andmed: 1) füüsilisest isikust taotluse esitaja ees- ja perekonnanimi või selle puudumisel sünniaeg; 2) juriidilisest isikust taotluse esitaja ärinimi ja registrikood; 3) taotluse esitaja elu- või asukoha aadress, telefoninumber, e-postiaadress ja muud kontaktandmed; 4) ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande, sundvõõrandamise või sundkasutusse võtmise otsuse teinud haldusorgani nimetus ning otsuse tegemise aeg; 5 ) õiglase hüvitise maksmise aluseks olevad asjaolud; 6 ) muud õiglase hüvitise maksmise otsustamisel tähtsust omavada asjaolud. (4) Haldusorgan teavitab isikut, kellele ta on määranud ühekordse töökohustuse, kes täidab ühekordset riigikaitseülesannet või kelle suhtes on rakendatud asja sundkasutusse võtmist või sundvõõrandamist õiglase hüvitise maksmise tingimusest ja korrast. Kui haldusorgan on rikkunud teavitamise kohustust ja isik on sellel põhjusel laskunud õiglase hüvitise taotluse tähtaja mööda, siis ennistab haldusorgan taotluse esitamise tähtaja enda algatusel või isiku taotluse alusel. § 4. Õiglane hüvitis ühekordse töökohustuse täitmise eest (1) Isikule hüvitatakse ühekordse töökohustuse täitmine õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvitist ulatuses, milles tööandja säilitab isikule töökohustuse täitmise ajaks tema senise töötasu. (2) Isikule makstakse õiglast hüvitist ühekordse tööülesande täitmise eest Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alam m äära ulatuses. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel makstav tasu oleks ühekordse töökohustuse sisu ja selle täitjalt oodatavat kvalifikatsiooni arvestades ilmselgelt ebaõiglane, siis võib haldusorgan maksta õiglase hüvitisena tasu nõutavale kvalifikatsioonile vastava ameti- või töökoha Statistikaameti avaldatud viimase keskmise brutokuu palga alusel. § 5. Õiglane hüvitis ühekordse riigikaitseülesande täitmise eest (1) Isikule hüvitatakse ühekordse riigikaitseülesande täitmisega tekkinud otse ne kulu õiglases ulatuses. Isikule ei hüvitata tekkinud kulu ulatuses, milles ühekordse riigikaitseülesandega isikul on võimalik hüvitist saada mujalt, või kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus. (2) Ühekordse riigikaitseülesande täitmise õiglaseks kuluks on eelkõige järgmised kulud: 1) kulunud esemete, ainete ja materjalide soetusmaksumus; 2) osalenud töötaja ja ametniku töötasu- ja palgakulu; 3) teenust osutanud isikule makstud tasu ja maksud. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel makstav hüvitis oleks ühekordse riigikaitseülesande täitmise tegelikke dokumentaalselt tõendatud kulu arvestades ilmselgelt ebaõiglane, siis võib haldusorgan hüvitada isikule täiendavalt kütte, elektri, vee, gaasi ja muude ühekordse riigikaitseülesande täitmisega seotud otsese kulu. (4) Haldusorgan võib, arvestades käesoleva paragrahvi lõigetes 1−3 sätestatut, leppida ühekordset riigikaitseülesannet täitva isikuga kokku muu õiglase hüvitise. ( 5 ) Isikule ei hüvitata ühekordse riigikaitseülesande tõttu saamata jäänud tulu. § 6. Hüvitis haiguse või vigastuse korral (1) Inimesele, kes täitis ühekordset töökohustust või osales vahetult ühekordse riigikaitseülesande täitmisel ning kelle töövõime selle täitmisel saadud haiguse või vigastuse tõttu on osaline või puudub , võib haldusorgan maksta ühekordset hüvitist kuni kahe aasta Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära summas või hüvitada ravi- ja ravimite kulu, mida ravikindlustuse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide kohaselt ei hüvita Eesti Haigekassa. (2) Käesoleva paragrahv lõikes 1 nimetatud hüvitise saamiseks esitab isik haldusorganile t öövõimetoetuse seadus e § -s 10 sätestatud tõendi osalise või puuduva töövõime kohta . § 7. Õiglane hüvitis asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise eest (1) Isikule hüvitatakse asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamisega tekkinud otsene kulu õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvitist juhul, kui isikul on võimalik hüvitist saada mujalt, kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus või asi võeti sundkasutusse või sundvõõrandati isiku poolt seadusest tulenevate nõuete täitmata jätmise tõttu. (2) Asja sundkasutusse võtmisel ei hüvitata asja kasutuseelist. (3) S undkasutusse võetud asja kasutuskõlbmatuks muutumisel või hävimisel hüvitatakse samaväärse asja keskmine turuhind või asendatakse see samaväärse asjaga. Sundvõõrandamisel hüvitatakse isikule asja keskmine turuhind. Hüvitise maksmisel võetakse aluseks asja turuhind asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise rakendamise hetkel. Haldusorgan võib vähendada hüvitist niivõrd, kui asja väärtus oleks vähenenud asja tavapärase kasutamise korral. (4) Sundkasutusse võetud asja kahjustamisel hüvitatakse asja väärtuse vähenemine. Haldusorgan võib hüvitise maksmise asemel asja enda kulul remontida. Hüvitist ei maksta asja sundkasutamise käigus tavapärase kulumise eest. (5) Kui isik põhjendatult keeldub sundkasutusse võetud asja tagasivõtmisest, siis võib haldusorgan hüvitada asja väärtuse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tingimustel. § 8. Õiglast hüvitist välistavad asjaolud (1) Õiglast hüvitist ei maksta, kui isik või teine isik, kelle eest isik vastutab: 1) pani ühekordse töökohustuse või ühekordse riigikaitseülesande täitmisel või seoses asja sundkasutusse võitmise või asja sundvõõrandamisega toime kuriteo või väärteo; 2) põhjustas kahju tekkimise, aitas sellele oluliselt kaasa või jättis võtmata kasutusele kahju ärahoidmiseks vajalikud meetmed; 3) oli enda põhjustatud joobeseisundis. (2) Käesoleva määruse § 6 sätestatud ühekordset hüvitist või ravikulude hüvitist ei maksta, kui haigus või vigastus tekkis isiku enda tegevuse tulemusena, eelkõige enesetapu katse ega enesevigastuse, mis ei ole põhjuslikus seoses haigusliku seisundiga ega tulenenud teiste isikute õigusvastasest käitumisest, tulemusena. (3) Õiglast hüvitist ei maksta, kui sundkasutusse võetud asi hävib sundkasutusse võtmisest sõltumatutel asjaoludel. (4) Õiglast hüvitist ei maksta, kui kahju tekkis sõjategevuse tagajärjel. § 9. Õiglase hüvitise määramine (1) Haldusorgan otsustab õiglase hüvitise määramise kolme kuu jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. (2) Haldusorgan otsustab õiglase hüvitise määramise või sellest keeldumise haldusaktiga. § 10. Õiglase hüvitise väljamaksmine (1) Õiglane hüvitis kantakse üle taotluses nimetatud arvelduskontole. (2) Õiglase hüvitise välisriigi krediidiasutuse arvelduskontole või muu makseasutuse kontole maksmise korral ei vastuta haldusorgan ajalise viivituse eest, mis on tekkinud makse tegemise ja arvelduskontole raha laekumise vahel, ega õiglase hüvitise suuruse erinevuse eest, mis on tekkinud välisriigi krediidiasutuse teenustasude maksmise või valuutakursi muutumise tõttu makse tegemise ja selle kontole laekumise vahelisel ajal. Haldusorgan võib vähendada hüvitise summat nende teenustasude võrra, mida tema peab makse teostajana kandma. § 11. Õiglasest hüvitisest loobumine (1) Kui haldusorgan on teavitanud isikut õigusest saada õiglast hüvitist ja isik ei ole esitanud tähtaegselt taotlust õiglase hüvitise saamiseks, siis eeldatakse, et ta on loobunud õiglasest hüvitisest. (2) Kui üks õiglast hüvitist solidaarselt saama õigustatud isikutest on taotlenud õiglase hüvitise maksmist, siis peab isik hüvitisest loobumiseks esitama kirjaliku avalduse. (3) Kui isik on loobunud õiglasest hüvitisest, siis ei ole tema õigusjärglasel õigust iseseisvalt hüvitist nõuda. Kaja Kallas peaminister Kalle Laanet kaitseminister Taimar Peterkop riigisekretär 29.06.2022 Vabariigi Valitsuse määruse „ Riigikaitseliste kohustuste täitmisega seotud õiglase hüvitise maksmise ‎tingimused ja kord “ eelnõu SELETUSKIRI Sissejuhatus Sisukokkuvõte Eelnõu eesmärk on täpsustada k õrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ühekordse tööülesande, ühekordse riigikaitseülesande, asja sundkasutamise ja asja sundvõõrandamisega tekitatud õiglase kahju hüvitamise tingimusi ja korda. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal tekitatud õiglase hüvitise maksmise tingimuste ja korra põhialused on nähtud ette riigikaitseseaduse § 87 6 ning käesoleva määrusega täpsustatakse tingimusi ja korda. Eelnõukohase määrusega täpsustatakse õiglase hüvitise ulatust ning selle maksmise piiranguid, taotluses esitatavaid andmeid. Taotlust on võimalik esitada kolme kuu jooksul ning haldusorgan on kohustatud taotluse läbi vaatama kolme kuu jooksul nõuetekohase taotluse saamisest. Hüvitist võib taotleda nii füüsiline kui ka juriidiline isik, samuti tema õigusjärglane. Eelnõu ettevalmist aja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kaitseministeeriumi õigusosakonna õigusloome valdkonna juht Guido Pääsuke ( [email protected] ) ja õigusloome nõunik Sander Põllumäe ( [email protected] ) . Märkused Eelnõu ei ole seotud Euro opa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ga. Määruse eesmärk Eelnõukohase määruse eesmärk on täpsustada kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ning demobilisatsiooni ajal õiglase hüvitise maksmise tingimusi ja korda. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb üheteistkümnest paragrahvist. Eelnõu § 1 lõikes 1 määratakse kindlaks määruse reguleerimisala. Määrusega reguleeritakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande täitmise ning isikule kuuluva asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest õiglase hüvitise (edaspidi õiglane hüvitis ) maksmise tingimusi ja korda. Õiglase hüvitise maksmise tingimused on määratud kindlaks riigikaitseseaduse § 87 6 ning käesolev määrus täpsustab neid. Õiglase hüvitise maksmise korda ei ole riigikaitseseaduses reguleeritud ning riigivastutuse seaduse § 17 ja § 18 kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande täitmise ning isikule kuuluva asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest õiglase hüvitise maksmisele ei kohaldu (vt riigikaitseseaduse § 1 lõige 2 1 ) . Sellest tulenevalt reguleeritakse määruses õiglase hüvitise maksmise kord niivõrd, kui see ei tulene haldusmenetluse seadusest. Eelnõu § 1 lõikes 2 määratakse kindlaks määruse kohaldamisala. Määrust kohaldatakse isiku, kellele on seaduse alusel või haldusaktiga pandud ühekordne töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande täitmise kohustus või kellele kuuluv asi on võetud sundkasutusse või sundvõõrandatud kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal, ja tema õigusjärgla s e (edaspidi isik ) suhtes. Määruses on sarnaselt riigikaitse seaduse § 87 6 , kus on samuti kasutatud sõna „isik“ , kasutatud õigustatud isiku suhtes lühiterminit „isik“ . Sõltuvalt konkreetsest rakendamise juhtumist võib olla tegemist füüsilise isikuga, kes täitis ühekordset töökohustust või vahetult täitis ühekordset riigikaitseülesannet, või kelle asi võeti sundkasutusse või sundvõõrandati, samuti tema õigusjärglane. Tegemist võib olla ka juriidilise isikuga, kellele määrati ühekordne riigikaitseülesanne või kelle asi võeti sundkasutusse või sundvõõrandati, samuti tema õigusjärglane. Määruse reguleerimis- ja kohaldamisala hõlmavad volitusnormi tervikuna ning ei sisalda teistest volitusnormidest tulenevaid regulatsioone. Eelnõu § 2 reguleeritakse õiglase hüvitise maksmise alused , millest määruse rakendamisel lähtutakse. Sellised lähtekohad on vaja välja tuua eelkõige põhjusel, et puudub õiglase hüvitise maksmise üldregulatsioon. Need lähtekohad on ka järgnevate sätete tõlgendamise aluseks. Õiglase hüvitise maksmise üldine alus on järgmine: „ Õiglast hüvitist makstakse ulatuses, milles riik on avalikes huvides koormanud isikut rohkem või piiranud tema õigusi rohkem, kui see avalik-õiguslike kohustuste täitmises üldiselt ühiskon na liikmeid koormab või on hõlmatud isiku üldisest kodanikukohustusest . “ Õiglase hüvitise maksmise aluseks ei ole pelgalt see, et isiku õigusi piiratakse või ta kannab enda kohustuste täitmisega seotud kulu. Oluline on see, et isiku õigusi piiratakse õiguspärase lt üldsuse huvide ilmselgelt ebavõrdselt teiste isikutega ning sellise koorma isiku kanda jätmine oleks ebaõiglane. Is ikul ei ole õigust õiglasele hüvitisele selles osas, mis tema õigusi ei piiratud enam, kui olid piiratud enamuse või teiste ühiskonna liikmete õigused seoses kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal (nt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 5 4 järgi on igal kodanikul kohustus kaitsta Eesti iseseisvust, mille tõttu ei hüvitata reeglina igaühe kulu selle kohustuse täitmisel) . Samuti ei ole isikul õigust õiglasele hüvitisele juhusliku õiguspärase kahju korral (nt isiku elu, tervis või vara saavad kahjustada õiguspärase sõjategevuse käigus). Õiglast hüvitist makstakse siis, kui avalik võim kohaldab isiku suhtes sihiteadlikult õiguspäras t riigikaitselis t piirangut , millega just seda isikut koormatakse ebavõrdselt teiste isikutega ning see kahju on oluline (nt kohustab riik ettevõtjat tootma riigikaitseks vajalikke seadmeid; võtab riik kasutusse isikule kuuluvad sõiduki; kohustab riik inimest kindla ajaperioodi vältel tegema tööd jne). Õiglast hüvitist ei maksta siis, kui isikule tekib kahju riigi tegevuse tagajärjel või isik on riigi tegevuse tõttu enda käitumist muut nud , kuid riigi kohaldatav meede pole sellele isikule suunatud (nt isik ei saa Kaitseväe tegevuse tõttu kasuta da teed enda kauba vedamiseks; ettevõtja ei saa jätkata tootmist töötajate mobiliseerimise tõttu). Mitte-oluliseks kahjuks peetakse massiteabevahendi valdaja, elektroonilise side ettevõtja või muu isiku poolt teadete ja haldusaktide avaldamist, mille puhul tasu maksmist ei ole ette nähtud (vt riigikaitseseaduse § 15 lõige 4 ). Õiglase hüvitise eesmärk ei ole asetada isikut olukorda, kus ta oleks olnud siis, kui tema suhtes riigikaitselist piirangut ei oleks kohaldatud, vaid jaotada riigikaitse eesmärgil isikule pandud koormise kulu tema ja ülejäänud ühiskonna liikmete vahel, kes kõik sellest kasu saavad. Õiglase hüvitise eesmärk on vähendada riigikaitselise piirangu kui põhiõiguse riivega kaasnevat koormavat mõju isikule ja tagada selle meetme proportsionaalsus. Riigikaitselised piirangud on õiguspärased põhiõiguste riived, mida isik peab enda suhtes taluma, aga konkreetsele isikule kaasneva negatiivse mõju vähendamiseks on nähtud ette hüvitis. Hüvitisega tasakaalustatakse riive negatiivne mõju isikule ja taotletav riigikaitseline eesmärk ning saavutatakse põhiõiguste riive proportsionaalsus. Eelnõu § 3 reguleeritakse õiglase hüvitise taotluse lahendamise menetlusnorme. Eelnõu § 3 lõike 1 on ühendatud ühte sättesse kolm regulatsiooni: õiglase hüvitise taotlus esitatakse haldusorganile, kes määras ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande või rakendas asja sundkasutusse võtmist või sundvõõrandamist, ning sama haldusorgan on ka pädev taotlust lahendama (vt ka määruse § 9) . Haldusorgan , kes määras ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande või rakendas asja sundkasutusse võtmist või sundvõõrandamist , omab õiglase hüvitise määramiseks vajalikku teavet ning saab seetõttu kõige tõhusamalt teha õiglase hüvitise määramise otsuse ; õiglase hüvitise maksmine toimub üksnes isiku taotluse alusel ja haldusorgan enda algatusel õiglast hüvitist ei maksa (taotluse-reservatsiooniga haldusmenetlus) . Taotluse-reservatsiooniga haldusmenetluses ei saa haldusorgan anda isiku taotluseta automaatset haldusakti või ise ilma taotluseta algatada haldusmenetlust. See ei välista, et isikut teavitatakse taotluse esitamise võimalusest ning abistatakse haldusorgani poolt taotluse koostamisel (nt eeltäidetud vorm) , aga menetluse alustamiseks on vajalik isiku tahteavaldus; taotlus õiglase hüvitise maksmiseks tuleb esitada kirjalikus vormis . Haldusmenetluse seaduse § 5 lõikes 6 võrd s ustatakse elektrooniline asjaajamine kirjaliku asjaajamisega ning seetõttu ei ole määruses täpsustatud, et kirjaliku vormi nõue on täidetud ka elektroonilise taotluse, mis on digitaalselt allkirjastatud, esitamisega. Sellega on määruses kehtestatud seaduse alusel taotlusele kohustusliku vormi nõue haldusmenetluse seaduse § 14 lõike 1 tähenduses ning haldusmenetluse seaduse § 14 lõige 2 ei ole eelnõus reguleeritava kahju hüvitamise taotluse esitamisel kohaldatav. Võrreldes kahju hüvitamise taotlusega, mille võib esitada kolme aasta jooksul pärast kahjust teada saamist, on õiglase hüvitise taotlemise tähtaeg oluliselt lühem. Eelnõu § 3 lõike 2 kohaselt tuleb õiglase hüvitise taotlus esitada kolme kuu jooksul alates ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande täitmise või asja sundkasutuse lõppemisest või asja sundvõõrandamise otsuse tegemisest . Kui õigusvastase kahju tekkimisel võib kahju kannatanud isik saada alles aja möödudes kahju tekkimisest ja selle asjaoludest teada, siis ühekordse töökohustuse või ühekordse riigikaitseülesande kohaldamisel või asja sundkasutuse või sundvõõrandamise rakendamisel saab isik s ellest kohaselt teada ning ei ole reeglina takistatud taotluse esitamisel. Seega on kolm kuud piisav aeg, et isik saaks otsustada õiglase hüvitise taotluse esitamise. Samuti tuleb arvestada, et kriisiolukorras võib raha väärtus muutuda ning ülemäärasel viivitamisel kaotada taotlus oma mõtte. Tavaolukorras kehtiv üldine 30-päevane kaebetähtaeg võib kriisiolukorras olla liiga lühike. Seda eriti ühekordse riigikaitseülesande korral, kus osa kulusid võib ilmneda alles järgmise kuul käibedeklaratsiooni koostamise käigus. Haldusmenetluses taotlusele esitatavad nõuded on üldiselt reguleeritud haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 2. Eelnõu § 3 lõikes 3 on kehtestatud täpsemad nõuded osas, mis puudutavad õiglase hüvitise taotlusele esitatavaid nõudeid . Õiglase hüvitise taotluses märgitavad andmed on järgmised: taotluse esitaja ja isiku andmed . Taotluse esitaja võib olla füüsiline isik või juriidiline isik. Kui taotluse esitaja ja isik , kellele määrati ühekordne töökohustus, kes täitis ühekordset riigikaitseülesanded, kelle asja sundkasuta ti või kelle asi sundvõõrandati, ei lange kokku, tuleb taotluse märkida mõlema isiku andmed. Kui langevad kokku, siis ei ole vaja andmeid korrata. Määratluse kohaselt võib taotluse esitada ka isiku, kellele vahetult kahju tekitati, õigusjärglane (nt äriühing, kelle le määrati ühekordne riigikaitseülesanne , on hiljem ühinenud teise äriühinguga vms). Õiglase hüvitise t aotluses tuleb märkida isiku- või ärinimi, isiku- või registrikood ning kontaktandmed . Isikunimeks on füüsilise isiku ees- ja perekonnanimed vastavalt ametlikule nimekujule temale väljastatud isikut tõendavas dokumendis. Isikukoodiks on riigi poolt väljastatud isikukood. Isikukoodi puudumisel märgib füüsiline isik enda sünniaja kuupäeva täpsusega. Ärinimeks on isiku äriregistrisse või muusse vastavasse registrisse (nt mittetulundusühingute ja sihtasutuste register) kantud ärinimi koos juriidilise isiku liigi tähisega. Registrikoodiks on juriidilise isiku äriregistrisse või muusse vastavasse registrisse kantud registrikood. Kohustuslikeks kontaktandmeteks on füüsilise isiku elukoha aadress või juriidilise isiku asukoha aadress ning isiku telefoninumber ja e-postiaadress. Muudeks kontaktandmeteks võivad olla lisa-aadressi andmed, välisriigi aadressi või sidevahendi andmed, videokõne või kiir vestluse aadressi andmed (näiteks Skype, Zoom, Google Meet, Microsoft Teams ja teised), Eestis viibiva esindaja või prokuristi kontaktandmed või muu teave isikuga ühenduse saamiseks; riigikaitselist piirangut kohaldanud haldusorgani andmed . Õiglase hüvitise taotluses tuleb märkida ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande, sundvõõrandamise või sundkasutusse võtmise otsuse teinud haldusorgani nimetus ning otsuse tegemise aeg . Lisaks haldusorgani nimetusele võib märkida registrikoodi või kontaktandmed, aga nende märkimine ei ole kohustuslik. Kui isikule on teada meedet kohaldanud ametiisiku nimi ja ametinimetus või muud a ndmed, mis aitavad kaasa õiglase hüvitise taotluse lahendamisele , siis tuleb ka need andmed kahju hüvitamise taotlusesse märkida. Kui need andmed ei ole isikule õiglase hüvitise taotluse esitamise ajal teada, siis selgitatakse need välja haldusmenetluse käigus; õiglase hüvitise maksmise aluseks olevad asjaolud . Õiglase hüvitise taotluses tuleb märkida haldusakti, millega ühekordset töökohustust või ühekordset riigikaitseülesannet kohaldati või asja sundkasutamist või sundvõõrandamist rakendati andmed. Dokumendi olemasolu korral tuleb viidata konkreetse dokumendi a ndja, kuupäeva, liigi ja numbri täpsusega dokumendile või selle konkreetsele osale. Samuti tuleb märkida õiglase hüvitise maksmise aluseks oleva ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande, asja sundkasutuse või asja sundvõõrandamise koht, aeg ja muud tehiolud. Samuti t uleb kirjeldada, milles seisnes kulu ja kahju, mida isik seoses ühekordse töökohustuse täitmise, ühekordse riigikaitseülesande täitmise või asja sundkasutuse talumisega kandis, samuti sundvõõrandatud asja turuväärtuse määramiseks vajalikud andmed ja tõendid. Õiglase hüvitise taotluses tuleb nimetada tõendid, mis on kulu või kahju tekitamise kohta olemas ning millised asjaolud on nendega tõendatud. Taotlusele tuleb lisada dokumentaalsed tõendid ( kuludokumendid, tööandja tõend tasu maksmise kohta ja muud dokumendid); muud taotluse lahendamisega seotud olulised asjaolud . Õiglase hüvitise taotluses tuleb märkida ka muud taotluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud. Need asjaolud sõltuvad igast konkreetsest üksikjuhtumist. Oluline on kindlasti isiku enda või kolmanda isiku osavõtt kahju tekkimisel või vastutus tagajärgede ärahoidmisel, ühekordse töökohustuse või ühekordse riigikaitseülesande täitmisel teenitud tulu või säästetud kulu, võimalused saada kindlustuselt või kolmandalt isikult hüvitist, toetust või teenust seoses tekkinud kahjuga. Õiglase hüvitise taotluse haldusmenetluse seisukohalt võib olla oluline isiku viibimine välisriigis, kaitseväeteenistuses või haiglaravil, mille tõttu ta ei saa isiklikult menetlustoimingutest osa võtta. Kui taotluse esitab isiku õigusjärglane, siis peab ta tõendama õigusjärglust ja esitama sellekohased tõendid. Haldusmenetluse seaduse § 36 kohaselt on haldusorgan kohustatud selgitama isikule menetlust isiku taotlusel ning § 57 kohaselt peab haldusaktis sisalduma vaidlustamisviide. Määruse § 3 lõikes 4 on haldusorganile pandud kohustus täiendavalt teavitada isikut, kellele ta on määranud ühekordse töökohustuse, kes täidab ühekordset riigikaitseülesannet või kelle suhtes on rakendatud asja sundkasutusse võtmist või sundvõõrandamist õiglase hüvitise maksmise tingimusest ja korrast. Kui haldusorgan on rikkunud teavitamise kohustust ja isik on sellel põhjusel laskunud õiglase hüvitise taotluse tähtaja mööda, siis ennistab haldusorgan taotluse esitamise tähtaja enda algatusel või isiku taotluse alusel . Õiglase hüvitise taotlemine toimub riigikaitselise piirangu määramisest eraldiseisvas haldusmenetluses. Õiglase hüvitise taotlemisel ei vaidlustata riigikaitselise piirangu haldusakti ega taotleda selle muutmist. Riigikaitselise piirangu määramisel ja täitmisel ei pruugi isikule olla arusaadav, et tal on võimalik saada hüvitist. Õigusel põhineva haldusmenetluse ja piirangu proportsionaalsuse tagamiseks peab haldusorgan andma isikule teavet võimalike hüvitiste kohta. Isikult ei saa eeldada, et ta kriisiolukorras selgitaks välja õiglase hüvitise saamise tingimusi ja korda, mille tõttu teavitamiskohustuse rikkumis tagajärjena on määratud tähtaja ennistamine. Tähtaja ennistamine on kohustuslik, kui esineb põhjuslik seos tähtaja möödalaskmise ja haldusorgani poolt teavitamiskohustuse rikkumise vahel. Töökohustus on Eesti kodaniku või muu Eestis alaliselt või püsivalt elava füüsilise isiku kohustus teha kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal riigikaitselist tööd, kui töö tegemine on vajalik riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks (riigikaitseseaduse § 44 lõige 1) . Ühekordne töökohustus on töö- või teenistussuhteväline riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks üksikjuhtumil vajalik töö. Ühekordset töökohustust ei või rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellesarnasest suhtest tulenevale tööle. Ühekordse töökohustuse panemise eelduseks ei ole erialase väljaõppe või hariduse omamine. (riigikaitseseaduse § 44 lõige 5) Riigikaitseseaduse § 87 6 lõikes 4 sätestatakse: „ Isikule hüvitatakse ühekordse töökohustuse täitmine õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvitist ulatuses, milles tööandja säilitab isikule töökohustuse täitmise ajaks tema senise töötasu. “ Eelnõu § 4 lõikes 1 on see säte regulatsiooni selguse ja terviklikkuse huvides taasesitatud ning järgnevates lõigetes seda täpsustatakse. Eelnõu § 4 lõike 2 kohaselt makstakse isikule õiglast hüvitist ühekordse töökohustuse täitmise eest Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu ala m määra ulatuses. Töötasu alammäär kehtestatakse töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel . A lates 1. jaanuarist 2022. a tunnitasu alammääraks 3,86 eurot ja kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 654 eurot (Vabariigi Valitsuse 09.12.2021 määruse nr 116 „ Töötasu alammäära kehtestamine “ § 1) . Sätte eesmärk on leida tasakaal riigi rahaliste vahendite säästliku kasutamise ning isikule sissetuleku tagamise vahel. Õiglase hüvitise maksmine ei heasta isikule saamata jäänud tasu ega eelda, et isikul ühekordse töökohustuse rakendamise hetkel üldse oli sissetulek , vaid sellega jagatakse kriisiolukorras isikule pandud koormust teiste ühiskonnaliikmete vahel . Eelnõu § 4 lõike 2 alusel makstav õiglane hüvitis ei pruugi vastata tehtava töö iseloomule ega täitjalt oodatavale kvalifikatsioonile. Reeglina on ei ole ühekordse töökohustuse panemise eelduseks erialane väljaõpe ega hariduse omandamine ( vt riigikaitseseaduse § 44 lõige 5 teine lause ) , mille tõttu saab isikut kohustada eelkõige lihttöödeks, mida igaüks kiire juhendamisega kohapeal teha suudab. Seaduses ei ole siiski välistatud keerulisemate ning väljaõpet või kvalifikatsiooni eeldavate ühekordsete töökohustuste panemine, kui isikul on vastava väljaõpe või kvalifikatsioon. Sellisel juhul ei ole töötasu alammäära aluseks võtmine õiglane. Eelnõu § 4 lõige 3 reguleeritakse olukorda, kus erandina on ühekordse töökohustuse määramisel arvestatud isiku väljaõpet või kvalifikatsiooni. Sellisel juhul määrab haldusorgan õiglase hüvitise kaalutlusõiguse alusel nõutavale kvalifikatsioonile vastava ameti- või töökoha keskmise bruto palga alusel . Brutopalgaks on Statistikaameti avaldatud viimane keskmine brutokuu palk nõutavale kvalifikatsioonile vastava ameti- või töökoha l tegevusala või majandussektori klassifikaatori järgi . R iigikaitseülesanne on püsiv või ühekordne ülesanne, mis on vajalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahe ndamiseks või nende toetamiseks (riigikaitseseaduse § 43 1 ). Ühekordne riigikaitseülesanne on üksikjuhtumil antud konkreetne ülesanne (riigikaitseseaduse § 43 3 lõige 1) . Ühekordne riigikaitseülesande võib k õrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal anda füüsilisest isikust ettevõtjale ja juriidilisele isikule, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksusele, tema ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist lähtudes (riigikaitseseaduse § 43 3 lõige 2). Ühekordne riigikaitseülesanne mõjutab isiku majandus- või kutsetegevust, avaliku võimu või muu haldusülesande täitmist või seda liiki juriidilise isiku eesmärkide saavutamist. R iigikaitseseaduse § 87 6 lõikes 5 sätestatakse: „ Isikule hüvitatakse ühekordse riigikaitseülesande täitmisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Isikule ei hüvitata tekkinud kulu ulatuses, milles ühekordse riigikaitseülesandega isikul on võimalik hüvitist saada mujalt, või kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus. “ Eelnõu § 5 lõikes 1 on see sä te regulatsiooni selguse ja terviklikkuse huvides taasesitatud ning järgnevates lõigetes seda täpsustatakse. Eelnõu § 5 lõikes 2 on täpsustatud, millist kulu arvestatakse eelkõige ühekordse riigikaitseülesande täitmise õiglaste kuluna. Eelkõige hüvitatakse isikule esemete, ainete ja materjalide, mida nad ühekordse riigikaitseülesande täitmisel ära kasutavad, soetusmaksumus. Samuti hüvitatakse isikule töötajate töötasu, ametnike palga ning teenust osutavate isikute tasu ja maksude kulud. Seega hüvitatakse eelkõige isiku ühekordse riigikaitseülesande täitmisega seotud otsesene muutuvkulu. Isiku perioodi- ja püsikulusid reeglina ei hüvitata (vt allpool). Samuti ei hüvitata teenistujatele makstavate hüvitiste (nt tööõnnetus) või klientidele makstavate viiviste või leppetrahvide kulu. Töötajate töötasu, ametnike palga ning teenust osutavate isikute tasu ja maksude kulud peavad olema seotud otseselt ühekordse riigikaitseülesande täitmisega. Juhtimis- ja üldhalduspersonali kulu (juhatus, kantselei, õigusteenus, raamatupidamine jms) ei hüvitata. Erandina võivad perioodi- või püsikulud omada suurt osakaalu ühekordse riigikaitseülesande täitmisel. Nii võivad kütte, elektri, vee, gaasi ja muude üldhalduskulude tähtsus tootmises olla suur (nt seadmete tööks kuluv kütus või elekter). Samuti võib olla vajalik ehitise või seadme ümberehitamine või uue seadme ostmine ühekordse riigikaitseülesande täitmiseks. Sellisteks erandlikeks juhtudeks antakse eelnõu § 5 lõikes 3 õiguslik alus täiendavate ühekordse riigikaitseülesande täitmisega seotud kulu hüvitamiseks. Juhul, kui tegemist püsikulu hüvitamisega, on selle sätte alusel võimalik haldusorganil sõlmida ka isikuga haldusakti asemel haldusleping, milles määrata kindlaks püsikulu hüvitamise määr ja seadme kasutamine pärast ühekordse riigikaitseülesande täitmist. Eelnõu § 5 lõikega 4 antakse võimalus haldusorganil leppida ühekordset riigikaitseülesannet täitva isikuga kokku õiglase hüvitise maksmise muu viis. Sellisel juhul sõlmivad haldusorgan ja ühekordset riigikaitseülesannet täitev isik haldusakti asemel halduslepingu (vt haldusmenetluse seaduse § 98 ), milles määravad kokkuleppel kindlaks õiglase hüvitise arvutamise viisi (näiteks ühikuhind, ajahind vms). See võimaldab paindlikumalt reguleerida õiglase hüvitise arvestamist ja maksmist erijuhtudel (näiteks annab haldusorgan materjali või teeb osa tööst) või keerulise protsessi (näiteks ühekordse riigikaitseülesande täitmine toimub osana muust tööprotsessist) korral. Õiglase hüvitise maksmise muu viisi eesmärk on lihtsustada õiglase hüvitise arvestamist ja vähendada bürokraatiat. Muul viisil makstav õiglane hüvitis ei või olla suurem ega väiksem õiglasest hüvitisest, mida haldusorgan oleks kohustatud maksma eelnõu § 5 lõigete 1 – 3 alusel, kui halduslepingut ei oleks sõlmitud. Rõhutamist vajab, et õiglase hüvitise maksmise halduslepingut ei või segi ajada teenuse sisseostmise või haldusülesande iseseisvaks täitmiseks volitamisega. Teenuse sisseostmisel lepitakse riigihankeseaduses sätestatud korras kokku nii osutatavas teenuses kui selle hinnas ning riigikaitselise piirangu kohaldamine ei tõusetu. Haldusülesande iseseisvaks täitmiseks volitamisel sõlmitakse haldus- või tsiviilõiguslik leping halduskoostöö seaduse alusel ning ülesanne antakse üle eraõiguslikule isikule, kes ise muutub haldusorganiks. Käesolevas määruses nimetatud haldusleping reguleerib üksnes õiglase hüvitise arvestamise metoodikat, samas kui ühekordse riigikaitseülesande kohaldamise otsustab haldusorgan ühepoolselt haldusaktiga. Õiglase hüvitise määramine ei välista iseenesest saamata jäänud tulu hüvitamist. Ühekordse töökohustuse, asja sundvalduse või sundvõõrandamise puhul saamata jäänud tulu küsimus ei tõusetu ja piisab kulu suuruse määramisest. Majandustegevuses võib olla oodatav tulu tulevikutehingutena varana kirjendatud ning seetõttu on oluline selgesõnaliselt saamata jäänud tulu välistav norm. Eelnõu § 5 lõikes 5 ongi sätestatud, et isikule ei hüvitata ühekordse riigikaitseülesande tõttu saamata jäänud tulu. Lisaks tulevikutehingutele hõlmab saamata jäänud tulu ka sõl mitud lepingute ülesütlemisest , keeldutud tellimustest või muud saamata jäänud tulu. Riigikaitseseaduses ei ole inimesele, kes täitis ühekordset töökohustust või osales vahetult ühekordse riigikaitseülesande täitmisel, nähtud ette sotsiaalseid tagatisi. Määrusega ei kehtestata sotsiaalseid tagatisi, kuid antakse haldusorganile volitus õiglase hüvitise suurendamiseks juhul, kui inimene haigestus või sai vigastada. Inimese haigestumise või vigastuse korral ei korva ainuüksi töötasu alammääralt või keskmiselt palgalt arvestatud õiglane hüvitis inimese ohverdust üldsuse ees ning selle koorma inimese enda kanda jätmine oleks ilmselgelt ebaõiglane. Riigikaitseseaduse § 87 6 teises lauses sätestatakse: „ Õiglase hüvitise asemel võib isikule määrata muu toetuse või abi, kui muu toetus või abi tagaks isikule parema toimetuleku, või kompenseerida muul sobivamal viisil isiku huvide kahjustamise. “ Eelnõu § 6 lõikes 1 on sellest tulenevalt antud haldusorganile volitus inimese le , kes täitis ühekordset töökohustust või osales vahetult ühekordse riigikaitseülesande täitmisel ning kelle töövõime on selle tõttu saadud haiguse või vigastuse tulemusena on osaline või puudub, kaalutlusõiguse alusel maksta ühekordset hüvitist kuni kahe aasta Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära summas või hüvitada ravi- ja ravimite kulu, mida ravikindlustuse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide kohaselt ei hüvita Eesti Haigekassa. Kaalutlusõiguse teostamisel peab haldusorgan hindama, kas isikul on muid võimalusi toetuse või ravi saamiseks, milline on tema enda osa kahju tekkimisel ja muid kohaseid asjaolusid. Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära arvestatakse õiglase hüvitise määramise aja seisuga. See lähtub üldisest põhimõttest, et haldusakt peab olema kooskõlas selle andmise ajal kehtiva õigusega. Samuti on see sisuliselt vajalik, kuna võimaldab arvestada elatustaseme muutumist kahju tekkimise ning töövõime hindamise ja sellel põhineva õiglase hüvitise määramise ajavahemikus. Eelnõu § 6 lõikes 2 on sätestatud, et sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud tervisekahju tuvastatakse töövõimetoetuse seaduse § 10 sätestatud tõendiga. Töövõimetoetuse seaduse § 10 sätestatakse: „ Töötukassa teeb isikule andmed tema osalise või puuduva töövõime kohta kättesaadavaks elektrooniliselt või väljastab talle soovi korral sellekohase dokumendi. “ Viitenormi kasutamise eesmärk on vältida mitme erineva menetluskorra kujunemist osalise või puuduva töövõime tuvastamisel. Sellest tulenevalt tuvastab isiku osalise või puuduva töövõime Töötukassa. Töötukassa otsus on haldusorgani jaoks eelhaldusakt eelnõu § 6 lõikes 1 nimetatud ühekordse hüvitise maksmisel. Töötukassa ei tuvasta põhjuslikku seost ühekordse töökohustuse täitmise või ühekordse riigikaitseülesande täitmisel osalemise ning töövõime vähenemise vahel, vaid tuvastab üksnes osalise või puuduva töövõime fakti. Põhjusliku seose töövõime vähenemise ja ühekordse töökohustuse täitmise või ühekordse riigikaitseülesande täitmisel osalemise vahel tuvastab haldusorgan haldusakti andmisel. Eelnõu § 6 lõigete 1 ja 2 koostoimes tuleb arvestada, et isiku osaline või puuduv töövõime tuvastatakse reeglina alles pärast püsiva tervisekahjustuse väljakujunemist s.o üldjuhul pärast ajutise töövõimetuse (s.o kuni 18 2 päeva) perioodi möödumist, kui akuutse ravi periood on möödas ja on selgunud isiku ravi tulemused ja võimalik on tuvastada tervisekahjustusest tingitud püsivaid tegutsemispiiranguid . Koostoimes eelnõu § 3 lõikega 2 ei pruugi seetõttu reeglina olla võimalik esitada osalise või puuduva töövõime tõendit koos õiglase hüvitise taotlusega, vaid seda saab esitada täiendavalt haldusmenetluse käigus eelnõu § 9 lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul või lahendada osahaldusaktiga pärast õiglase hüvitise määramist muudel alustel. Lühemate tähtaegade eesmärgiks on tagada, et ühekordset töökohustust täitnud isik või ühekordse riigikaitseülesande täitmisel vahetult osalenud isik saaks hüvitise, mis võib olla vajalik tema hakkamasaamiseks, võimalikult kiiresti (nt eelnõu § 4 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tasu) . Põhi- ja osahaldusakti andmise ning menetluse uuendamise regulatsioon tuleneb haldusmenetluse seaduse § 44, § 51, § 52 ja § 64 jj ning seda pole vaja käesolevas määruses korrata. Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võtta ajutiselt täidesaatva riigivõimu asutuse kasutusse või sundvõõrandada isiku valduses oleva asja juhul, kui see on vältimatult vajalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks (riigikaitseseaduse § 82 1 lõiked 1 ja 2). Asja sundkasutamine on asja kasutamine omaniku või otsese valdaja tahte vastaselt. Asja sundvõõrandamine on asja võõrandamine riigile omaniku tahte vastaselt ja õiglase hüvitise eest. Asja sundkasutuse või sundvõõrandamise rakendamisega koos võib kohaldada ühekordset töökohustust või ühekordset riigikaitseülesannet, kui asja kasutamine eeldab eriteadmisi, oskusi või kvalifikatsiooni. Riigikaitseseaduse § 87 6 lõikes 6 sätestatakse: „ Isikule hüvitatakse asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvitist juhul, kui isikul on võimalik hüvitist saada mujalt, kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus või asi võeti sundkasutusse või sundvõõrandati isiku poolt seadusest tulenevate nõuete täitmata jätmise tõttu. “ Eelnõu § 7 lõikes 1 on see säte regulatsiooni selguse ja terviklikkuse huvides taasesitatud ning järgnevates lõigetes seda täpsustatakse. Eelnõu § 7 lõike 2 kohaselt ei hüvitata asja sundkasutusse võtmisel asja kasutuseelist. Kasutuseelis on hüve, mida omanik või otsene valdaja saaks asja üürimisel, rentimisel või muul viisil kasutusse andmisel või tasu, mida ta peaks maksma teiselt isikult asja kaustusse saamisel. Majandus- ja kutsetegevuses hõlmab kasutuseelis ka asjalt saadavat vilja. Asja sundkasutuse rakendamisel ei maksta omanikule ega valdajale asja üüri- või renditasu ega tasu asjast saadava vilja eest. Õiglane hüvitis hõlmab üksnes isiku otseseid kulusid õiglases ulatuses. Kasutuseelis e saamata jäämine on asja omaniku või valdaja jaoks saamata jäänud tulu. Riigikaitseseaduse § 87 6 lõikes 7 sätestatakse: „ Kui sundkasutusse võetud asi on kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal muutunud kasutamiskõlbmatuks, siis võib õiglase hüvitise asemel asendada selle samaväärse asjaga. “ Eelnõu § 7 lõikes 3 on seda täpsustatud. Sundkasutusse võetud asja kasutuskõlbmatuks muutumisel või hävimisel hüvitatakse samaväärse asja keskmine turuhind või asendatakse see samaväärse asjaga. Sundvõõrandamisel hüvitatakse isikule asja keskmine turuhind. Keskmine turuhind on asja harilik väärtus ehk hind, millega saaks asja müüa või osta turul. Hüvitise maksmisel võetakse aluseks asja turuhind asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise rakendamise hetkel. Sundkasutusse võetud asja hävimisel saab h aldusorgan kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas hüvitada asja hind või asendada see samaväärse asjaga – isik ei saa nõuda hüvitise maksmist rahas, vaid üksnes õiguspärast kaalumist (vt määruse § 7 lõike 5 selgitust allpool). Haldusorgan võib vähendada hüvitist niivõrd, kui asja väärtus oleks vähenenud asja tavapärase kasutamise korral. Asja sundvõõrandamisel hüvitatakse asja keskmine turuhind rahas. Eelnõu § 7 lõike 4 kohaselt hüvitatakse s undkasutusse võetud asja kahjustamisel asja väärtuse vähenemine. Haldusorgan võib hüvitise maksmise asemel asja enda kulul remontida. Seda, kas hüvitada asja väärtuse vähenemine või asi enda kulul remontida, otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. Isikul ei ole õigust nõuda asja väärtuse vähenemise hüvitamist rahas, vaid õiguspärast kaalumist ja otsustamist. Seda tasakaalustab õigus keelduda asja tagasivõtmisest (vt eelnõu § 7 lõige 5 selgitust allpool). Hüvitist ei maksta asja sundkasutamise käigus tavapärase kulumise eest. Tavapärase kulumisena mõeldakse asja kulumist selle kasutamisel tavaolukorras selle kasutusotstarbest lähtuvalt (näiteks maasturi kasutamiseks sõiduks maanteedel ja tänavatel). Asja tavapärasest erineva kulumise riski kannab asja sundkasutusse võtnud haldusorgan (näiteks kasutatakse maasturit sõiduks metsas ja maastikul, kus võib olla maasturit kahjustavaid kive ja kände, tavapärasest raskema või ohtlikuma koorma vedamiseks või muul tavapärasest erineval viisil). Asja sundkasutusse võtmisel võib asi hävida või saada kahjustada. Haldusorganil on reeglina kaalutlusõigus otsustada, kas asi asendada, remontida või hüvitada rahas. Isik ei saa reeglina nõuda hüvitamist rahas, vaid õiguspärast kaalumist asja otsustamisel. Liigitunnustega määratud asi on reeglina asendatav, kuid vaidlusi võib põhjustada asendatava asja kvaliteet vms tunnused. Siin on oluline, et haldusorgan peab andma samaväärse asja ja pooled võivad olla eri meelt selles, kas asi on samaväärne. Individuaalse tunnusega asi ei ole reeglina asendatav, kuid selle asemel võib anda samaväärse asja või selle kahjustumisel asi remontida. Siiski võib olla olukordi, kus asja kasutusomadused, väljanägemine või muud omaniku või valdaja jaoks olulised tunnused muutuvad niivõrd, et ei saa eeldada õiguspärast huvi saada asi tagasi. Majandus- või kutsetegevuses kasutatava asja puhul võib isik minetada õiguspärase huvi asja tagasisaamise vastu ka põhjusel, et ta on lõpetanud majandus- või kutsetegevuse või pankrotistunud ( i segi, kui see ei ole seotud asja sundkasutusega). Selleks, et haldusorgan saaks erandina arvestada olulisi asjaolusid, mille tõttu isik (sh algse omaniku õigusjärglane) ei ole huvitatud asja tagasisaamisest, on eelnõu § 7 lõikes 5 antud haldusorganile kaalutlusõiguse alusel hüvitada asja vääruse rahas. Isik peab põhjendama, miks ta keeldub sundkasutusse võetud asja tagasivõtmisest, ning tõendama enda väidete aluseks olevaid asjaolusid. Riigikaitse seaduses sätestatud riigivastutusele ei kohaldata riigivastutuse seadust ega võlaõigusseadust, kui riigikaitse seaduses ei ole sätestatud teisiti (riigikaitseseaduse § 1 lõige 2 1 ) . Riigikaitseseaduse § 87 6 ei ole sätestatud õiglase hüvitise maksmise piiranguid. Samas on õiglane hüvitis juba määratluse järgi piiratud ulatusega õiguskaitsevahend. Riigivastutuse seaduse § 13 vastutuse piiramise tingimusi ei saa analoogia korras kasutada riigikaitseseaduse § 1 lõike 2 1 tõttu. Õiglase hüvitise maksmine isikule on eelnõu § 8 lõike 1 kohaselt piiratud eelkõige siis, kui õiglast hüvitist saama õigustatud isik või teine isik, kelle eest isik vastutab, pani ühekordse töökohustuse või ühekordse riigikaitseülesande täitmisel või seoses asja sundkasutusse võitmise või asja sundvõõrandamisega toime kuriteo või väärteo . Näiteks, kui politsei on tuvastanud ühekordset töökohustust täitnud isiku joobe ning kõrvaldanud tema juhtimiselt, siis selle aja eest talle tasu ei maksta. Ühekordset töökohustust rakendanud haldusorgan peab kontrollima selle kohustuse täitmist ning sellest tulenevalt on juba kohustuse täitmise rikkumisel kohustatud rikkumise asjaolud välja selgitama. Samu asjaolusid saab hiljem arvestada ka isikule hüvitise maksmise otsustamisel. See lähtub põhimõttest, et kuriteo või väärteo toimepanemine väljub selgelt ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande või asja sundkasutusse võtmise piiridest. Oluline on see, et süüteo pani toime isik, kelle suhtes õiglase hüvitise maksmist otsustatakse, mistahes osavõtu või subjektiivse koosseisu vormis. Kui süüteo paneb toime haldusorgani teenistuja, siis ei välista see õiglase hüvitise maksmist, kuid annab haldusorganile aluse regressinõudeks. Õiglase hüvitise maksmine on välistatud ka siis, kui õiglast hüvitist saama õigustatud isik või isik, kelle eest isik vastutab, põhjustas kahju tekkimise, aitas sellele oluliselt kaasa või jättis võtmata kasutusele kahju ärahoidmiseks vajalikud meetmed . Osavastutuse puhul puudutab piirang seda osa, mille eest õiglast hüvitist saama õigustatud isik vastutab. Eelkõige puudutab see ühekordse riigikaitseülesande täitmist, kui isik jätab järgimata vajaliku hoolsuse ja selle tõttu tekib kahju. See säte võib kohalduda ka juhul, kui isik annab sundkasutusse asja, mis ei ole tehniliselt korras, ning kahju asjale tekib enne üleandmist esinenud varjatud puuduse tõttu. Eelnõu § 8 lõike 1 punktis 3 on välistatud õiglase hüvitise maksmine ka isikule, kes oli enda põhjustatud joobeseisundis. Ühekordse töökohustuse või ühekordse riigikaitseülesande täitmisel toob joobeseisundis viibimine reeglina kaasa selle, et isik tuleb töölt kõrvaldada kuni kainenemiseni. Selle aja eest isikule tasu ei maksta. Riigikaitseseaduse § 87 6 ega käesoleva määrusega ei laiendata isikule sotsiaalseid garantiisid . Küll annab määruse § 6 haldusorganile volituse kaaluda hüvitise maksmist või ravikulude hüvitamist ühekordse töökohustuse täitmise või ühekordse riigikaitseülesande täitmisel osalemise tekkinud haiguse või vigastuse korral. Eelnõu § 8 lõikes 2 sätestatakse, et s ellise hüvitise maksmine on välistatud, kui kahju tekkis isiku enda tegevuse, eelkõige enesetapu katse või enesevigastuse, mis ei ole põhjuslikus seoses haigusliku seisundiga ega tulenenud teiste isikute õigusvastasest käitumisest, tulemusena. Eelnõu § 8 lõike 3 kohaselt ei maksta õ iglast hüvitist, kui sundkasutusse võetud asi hävib sundkasutusse võtmisest sõltumatutel asjaoludel. See säte on analoogiline riigivastutuse seaduse § 13 lõike 1 punktiga 2, kuid reguleerib üksnes asja sundkasutusse võtmist. Sätet tuleb rakendada koostoimes määruse § 7 lõikes 1 sätestatud õiglase hüvitise maksmise tingimustega, mis kehtivad nii asja sundkasutuse kui ka asja sundvõõrandamise korral. Sundkasutusse võtmisest sõltumatu asjaolu on see, mis oleks esinenud või oleks võinud esineda ka siis, kui asja ei oleks võetud sundkasutusse (näiteks kukub tormi ajal sundkasutusse võetud sõidukile puu, mille tõttu sõiduk saab oluliselt kahjustada või hävineb). Oluline on see, et asjaolu, mille tõttu kahju tekkis või asi hävines, ei olnud seotud asja sundkasutusega, mitte muud tehiolud (näiteks ei ole oluline, et asja sundkasutusse mitte võtmise korral oleks sõiduk olnud teises kohas ja siis ei oleks tormi ajal talle see puu peale kukkunud). Eelnõu § 8 lõike 4 kohaselt ei maksta õiglast hüvitist , kui kahju tekkis sõjategevuse tagajärjel . Tegemist on üldise põhimõttega, et kahju ei hüvitata ja õiglast hüvitist ei maksta, kui kahju tekkis sõjategevuse tagajärjel. Kahju on tekkinud sõjategevuse tagajärjel, kui isik, kes täidab ühekordset töökohustust või ühekordset riigikaitseülesannet või kelle asja suhtes on rakendatud asja sundkasutust saab kahju sõjategevuses (nt tema juhitav sõiduk satub tule alla, tema tehast pommitatakse või sundkasutusse võetud asi satub miinile). Kõik need tagajärjed väljuvad ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande või asja sundkasutuse rakendamise piiridest, isegi kui nad on sellega kaudselt seotud (n äiteks tehast pommitati põhjusel, et ettevõtja täidab ühekordset riigikaitseülesannet ; sõiduk sattus miinile seoses laskemoona vedamisega ). Asja sundvõõrandamise puhul on oluline omandi ülemineku hetk, st kui asi hävib sõjategevuses enne omandi üleminekut, siis hüvitist ei maksta, aga kui omand on üle läinud ja asi hävineb pärast seda, siis see õiglase hüvitise maksmist ei mõjuta. Haldusorgani otsustab õiglase hüvitise maksmise kolme kuu jooksul alates taotluse saamisest. Kolm kuud on ka aktiivse sõjategevuse korral aeg, mille jooksul normaalne töökorraldus taastub vähemalt osaliselt. Isikud, kes on kaasatud ühekordse riigikaitseülesande täitmisesse või täidavad ühekordset töökohustust peavad saama hüvitise mõistliku aja jooksul, et ennast ülal pidada ja täita enda varalisi kohustusi. Kui ühekordse töökohustuse eest hüvitise maksmine peab toimuma võimalikult koheselt pärast töö tegemist, siis asja sundvõõrandamise hüvitise määramine võib toimuda reeglina pikema aja jooksul. Õiglase hüvitise määramine toimub haldusaktiga. Haldusorgan määrab õiguslikult siduvalt kindlaks õiglase hüvitise suuruse ning tuvastab menetluse käigus olulised asjaolud. Hüvitise määramise haldusakt on vaidlustatav hüvitise väljamaksmisest eraldiseisvalt. Kuna haldusakti vormistamine, kättetoimetamine, täitmine ja vaidlustamine on õigusaktides reguleeritud, siis määruses seda regulatsiooni ei korrata. Reeglina makstakse õiglane hüvitis rahas (riigikaitseseaduse § 87 6 lõige 3 esimene lause). Eelnõu § 10 lõikes 1 täpsustatakse seda, et reeglina kantakse õiglane hüvitis taotluses nimetatud arvelduskontole. See tagab, et hüvitise maksmine on üheselt tõendatav. Eelnõu § 10 lõikes 2 reguleeritakse neid juhtumeid, kus isik põhjendatult soovib saada hüvitist välisriigi krediidiasutuse arvelduskontole või muu makseasutuse kontole. Muud makseasutused on reguleeritud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses ning nende eriliike määrus ei erista. Lõikes sätestatakse põhimõte, et hüvitise väljamaksmisega seotud kulu, välja arvatud riigisisese sularahata arvelduse kulu, kannab hüvitise saaja. Kaetud on nii see juhtum, kui krediidi- või makseasutus ise võtab makselt laekumisel mingi summa või konverteerib summa teise valuutasse makse saajale kahjuliku intressi või vahendustasuga, kui ka see, kui kahju tekitanud haldusorgan peab maksma täiendava t tasu sellise makse tegemise eest (need arvatakse enne ülekande tegemist väljamakstavalt summalt maha). Hüvitise väljamaksmisega seotud kulu ja mahaarvamised arvutatakse pärast kahju hüvitamise kohta haldusakti andmist ning ei pruugi üldse või täies ulatuses sisalduda haldusakti põhjenduses. Tegemist on osaga haldusakti täitmisest, mitte kahju hüvitamise otsuse tegemisel tehtava otsustusega. Isikul on õigus nõuda õiglast hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise kohustus ei saa riiki jääda ülemäära pikaks ajaks koormama. Selleks on oluline määrata kindlaks õiglase hüvitise taotluse esitamise tähtaja kõrval ka selle materiaalõiguslik loobumine. Kui isik loobub õiglasest hüvitisest, siis õiglase hüvitise nõuet ei teki või see lõppeb. Õiglase hüvitise nõuet ei teki, kui isik on etteulatuvalt loobunud õiglase hüvitise nõudest. Kui isik loobub õiglase hüvitise nõudest pärast nõude tekkimist, siis nõue sellega lõppeb. Kuna tegemist on üldise nõude käsutamise regulatsiooniga, mis on tuletatav võlaõigusseadusest, siis ei ole seda määruses korratud. Reguleeritud on konkludentne nõudest loobumine ja solidaarsest nõudest loobumine. Eelnõu § 11 lõike 1 kohaselt loetakse isik nõudest loobunuks, kui haldusorgan on teavitanud isikut õigusest saada õiglast hüvitist ning isik ei ole täh taja jooksul esitanud taotlust õiglase hüvitise saamiseks. See annab võimaluse riigil lugeda nõue lõppenuks. Kui isik esitab hiljem taotluse õiglase hüvitise saamiseks, siis tuleb lisaks tähtaja ennistamisele (menetlusõiguslik küsimus) hinnata ka seda, kas isik oli nõudest kehtivalt loobunud või mitte (materiaalõiguslik küsimus). Isegi, kui taotluse esitamise tähtaeg ennistatakse, võib haldusorgan haldusmenetluse käigus jõuda järeldusele, et isik on konkludentselt nõudest loobunud ja jätta sellel põhjusel taotluse rahuldamata. Oluline on, et tähtaeg tuleb ennistada ja isik ei ole nõudest loobunud, kui haldusorgan on jätnud täitmata õiglase hüvitise taotlemise võimalustest teavitamise kohustuse. Haldusorgan peab tõendama, et isikule on teavitus kätte toimetatud (kas koos haldusaktiga või eraldi dokumendis, sellel ei ole õiguslikku tähendust). Kui isik ei ole määruse § 3 lõikes 4 sätestatud teavitust kätte saanud või haldusorgan ei suuda selle kättetoimetamist tõendada, siis tuleb õiglase hüvitise taotluse esitamise tähtaeg ennistada ja nõudest loobumise küsimus ei tõusetu. Kui õiglast hüvitist on õigustatud saama mitu isikut solidaarselt, siis saab iga isik loobuda nõudest üksnes enda suhtes. Selleks, et solidaarne nõue lõppeks ka teiste solidaarvõlgnike suhtes, tuleb nad menetlusse kaasata ja viia läbi haldusmenetlus. Haldusmenetluse alustamiseks tuleb eelnõu § 11 lõike 2 kohaselt esitada kirjalik avaldus. Selle avalduse lahendamise käigus tuleb kaasata teised solidaarvõlgnikud ja selgitada välja, kas teised solidaarvõlgnikud on nõus nõudest loobumisega. Kui teised solidaarvõlgnikud ei vaidle nõudest loobumisele vastu või on sellega nõus , võib nõudest loobumise avalduse rahuldada kõigi solidaarvõlgnike suhtes. Sellisel juhul õiglase hüvitise nõue lõppeb kõigi solidaarvõlgnike suhtes . Käesolev säte ei reguleeri solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid. Nõudest loobumine kui tahteavaldus kehtib ka õigusjärglaste suhtes. Kuna õiglase hüvitise nõue ei ole tsiviilõiguslik nõue, siis on vaidluste vältimiseks eelnõu § 11 lõikes 3 sätestatud, et õigusjärglased ei saa samuti õiglase hüvitise nõuet esitada, kui isik on kehtivalt nõudest loobunud. See kehtib nii juhul, kui isik on loobunud õiglase hüvitise nõuetest etteulatuvalt , kui ka pärast nõude tekkimist. Eelnõu terminoloogia Eelnõus kasutatakse kehtivas õiguses olemasolevaid termineid, uusi termineid kasutusele ei võeta. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei oma puutumust Euroopa Liidu õigusega Määruse mõjud E elnõu täpsustab seaduses sätestatud kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande, asja sundkasutamise või asja sundvõõrandamisega tekitatud kahju õiglase hüvitise maksmise taotluse esitamise ja lahendamise tingimusi ja korda . Määrusel on eelkõige mõju Kaitsevä e , Kaitseressursside Amet i ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutuse korraldusele. Määrusel puuduvad mõjud sotsiaalsele ja demograafilisele olukorrale, riigi julgeolekule ja välissuhtlusele, majandusele, elu- ja looduskeskkonnale ega regionaalarengule. Eelnõukohase määrusega kehtestatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande, asja sundkasutamise või asja sundvõõrandamisega tekitatud kahju õiglase hüvitise maksmise taotluse esitamise ja lahendamise täpsemad tingimused ja kord. Asja sundkasutuse ja sundvõõrandamise rakendjaks on eelkõige Kaitsevägi ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutuse ülesandeks on eelnevalt määrata kindlaks sundkas u tusse võetavad või sundvõõrandatavad asjad. Ühekordse töökohustuse võib panna riigikaitseseaduse § 51 1 lõike 1 alusel k õrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal iga valitsusasutus ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutus ja tema volitatud isik . Ühekordse riigikaitseülesande või panna riigikaitseseaduse § 43 3 lõike 1 alusel k õrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus . Nendele haldusorganitele tekib eelnõukohase määruse alusel kohustus teavitada riigikaitselise piirangu rakendamisel isikut õiglase hüvitise saamise õigusest ning viia läbi haldusmenetlus õiglase hüvitise määramiseks. Haldusmenetluse läbiviimine on tuletatav ka seadusest, kuid eelnõukohase määrusega on seda täpsustatud. Kuna määrus on kohaldatav vaid kehtestatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal , siis on selle kohaldamise sagedus eelduslikult madal. Eelnõukohases määruses sätestatud isiku õiglase hüvitise saamise võimalusest teavitamise kohustuse ning konkludentse loobumise regulatsiooniga luuakse suurem õigusselgus selles, millised on isiku õigused õiglast hüvitist saada ning riigi kohustused isikute suhtes õiglase hüvitise maksmisel. Sellega väheneb oluliselt määratlematus ning eelduslikult muutub õiglaste hüvitiste maksmine tõhusamaks. E eldatavad kulud ja tulud Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsioon või demobilisatsiooni ajal ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande, asja sundkasutamise või asja sundvõõrandamisega seotud õiglase hüvitise maksmisega eeldatavad kulud ja tulud on arvestatud r iigikaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus e eelnõu nr 417 SE koostamisel. Eelnõu kohase määruse rakendamine ei mõjuta seaduse koostamisel arvestatud eeldatavaid kulusid ega tulusid, sest määrusega üksnes täpsustatakse seaduses sätestatud tingimusi. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitat i kooskõlast amiseks ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Kaitseväele , Kaitseressursside Ametile ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusele . Eelnõu kohta esitas märkusi Justiitsministeerium . Märkustega arvestamine on toodud seletuskirja lisas oleva s kooskõlastustabeli s . Lisa. Vabariigi Valitsuse määruse „Riigikaitseliste kohustuste täitmisega seotud õiglase hüvitise maksmise ‎tingimused ja kord“ eelnõu seletuskirja juurde KOOSKÕLASTUSTABEL Justiitsministeerium 1. Eelnõu § 5 lg 3 teine lause näeb ette, et haldusorgan võib leppida ühekordset riigikaitseülesannet täitva isikuga kokku muu õiglase hüvitise. Justiitsministeerium on seisukohal, et selline edasivolitus, mis võimaldab muuta seaduses ja määruses sätestatut, ei ole lubatud. Teeme ettepaneku teine lause esitada eraldi lõikena (nt lg 4 ning muuta vastavalt järgmiste lõigete numeratsiooni) ning sõnastada see järgmiselt: „(4) Haldusorgan võib, arvestades käesoleva paragrahvi lõigetes 1−3 sätestatut, leppida ühekordset riigikaitseülesannet täitva isikuga kokku muu õiglase hüvitise.“. Seletuskirjas palume täiendavalt rõhutada, et säte ei anna võimalust rohkem ega vähem maksta, vaid lihtsustab hüvitise arvestamise korraldust. A rvestatud . Eelnõusse vastav muudatus tehtud ning seletuskirja täiendatud järgmise selgitusega: „ Õiglase hüvitise maksmise muu viisi eesmärk on lihtsustada õiglase hüvitise arvestamist ja vähendada bürokraatiat. Muul viisil makstav õiglane hüvitis ei või olla suurem ega väiksem õiglasest hüvitisest, mida haldusorgan oleks kohustatud maksma eelnõu § 5 lõigete 1 – 3 alusel, kui halduslepingut poleks sõlmitud. “ 2. Eelnõu § 5 lg 4 – nimetatud säte näeb ette, et isikule ei hüvitata ühekordse riigikaitseülesande tõttu saamata jäänud tulu. Justiitsministeerium on seisukohal, et sellist materiaalõiguslikku välistust ei saa kehtestada määrusega ilma, et seadus selleks võimaluse ette näeks. Selline riigivastutuse ulatuse kitsendamine ei ole Justiitsministeeriumi hinnangul põhiseadus pärane. Palume § 5 lõike 4 eelnõust välja jätta. M itte arvestatud . Õiglase hüvitise maksmise eesmärgiks ei ole restitutsioon, vaid põhiõiguste riive proportsionaalsuse tagamine. Saamata jäänud tulu arvestamata jätmine õiglase hüvitise maksmisel võiks olla põhiseadusega vastuolus üksnes siis, kui selle tõttu on põhiõiguste riive ülemäärane. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal on majandussuhted kiiresti muutuvad ja etteaimamatud, mille tõttu on keeruline usaldusväärselt prognoosida isiku saadavat tulu. Seega võiks saamata jäänud tulu arvestamise võimalus tuua kaasa riigivõimu koormavad kohtuvaidlused, mille tulemused on raskesti aimatavad. Ka sellisel juhul jääb kohtuvaidluse põhisisuks põhiõigusi riivava meetme enda proportsionaalsus, mitte makstava õiglase hüvitise määr iseseisvalt (eelkõige tõusetub see meetmega kaasneva kahju ja ühiskondliku kasu tasakaalustamise staadiumis, kui teisi vähem koormavaid sobivaid meetmeid ei ole või need ei ole eesmärgipäraselt kohaldatavad). Kaitseministeerium leiab, et ka kehtivas õiguses ei ole ka tavakorra ajal nähtud ette saamata jäänud tulu hüvitamist õiglase hüvitise maksmisel ning kohtupraktika puudutab eelkõige õigusvastase haldusakti või toiminguga kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Kaitseministeerium on seisukohal, et eelnõu § 5 lõige 4 (muudetud redaktsioonis eelnõu § 5 lõige 5) ei ole vastuolus põhiseadusega. Õiglase hüvitise maksmise eesmärk on vähendada riigikaitselise piirangu kohaldamisega kaasneva põhiõiguste riive ulatust ning tagada sellega riive proportsionaalsus. Riigikaitseliste piirangutega, nagu mistahes õigusaktist tuleneva kohustusega, kaasneb isiku talumiskohustus. Talumiskohustuse tõttu peab isik arvestama, et tema õigused ja vabadused on piiratud, sh ei saa ta kasutada oma vara või teenida oodatavat tulu. Reeglina õiguskorras õigusaktidest tuleneva või õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahju ei hüvitata (vrd riigivastutuse seaduse § 14 ja § 16) . Üksnes erandina juhtudel, kui selline riive on väga ulatuslik ja tagajärg äärmiselt ebaõiglane , on nähtud ette õiglase hüvitise või muu sarnase hüvitise maksmine. Erinevalt kahju hüvitamisest ei taotleta õiglase hüvitise maksmisega restitutsiooni, vaid üksnes tasakaalustatakse riivega kaasnevat kahju isikule ja meetme eesmärki. Kaitsevägi 1. Eelnõu § 8 lg 1 kohaselt õiglast hüvitist ei maksta, kui isik või teine isik, kelle eest isik vastutab pani toime kuriteo või väärteo. 1.1. Eelnõus esitatud sõnastuses puudub sättes selgus, mis hetkel toime pandud ja kelle poolt tuvastatud süütegu õiglase hüvitise maksmise välistab. Haldusorgan, kes üldjuhul õiglase hüvitise maksmise üle otsustab, ei ole pädev süüteomenetlusi läbi viima ega saa iseseisvalt otsustada, kas § 8 lg 1 olukord esineb või mitte. Sätte sisu ei aita avada ka seletuskiri, mille kohaselt on õiglase hüvitise maksmine piiratud eelkõige siis, kui õiglast hüvitist saama õigustatud isik või teine isik, kelle eest isik vastutab, pani toime kuriteo või väärteo. Oluline on see, et süüteo pani toime isik, kelle suhtes õiglase hüvitise maksmist otsustatakse, mistahes osavõtu või subjektiivse koosseisu vormis. Nii eelnõu kui seletuskirja sõnastusest jääb selgusetuks, et millist olukorda soovitakse antud sättega reguleerida ja kellele õiglase hüvitise maksmist piirata. Kas õiglast hüvitist saama õigustatud isik ei tohi omada üldse eelnevaid karistusi süütegude toimepanemise eest või on eesmärgiks hüvitise maksmise aluseks olevate asjaoludega seonduvad rikkumised. Kaitsevägi leiab, et sätet on vaja täpsustada. Sätte sõnastusest peaks selgemalt tulema välja, millisel hetkel toimepandud süüteod välistavad õiglase hüvitise maksmise ning kas hüvitise maksmise välistab ka ainuüksi süüteo kahtlus, menetlus või peab selleks olema pädeva organi jõustunud otsus ning kuidas see on kooskõlas eelnõus esitatud tähtaegadega (§ 9 lg 1). Õigusaktist ei selgu kuidas info toimepandud süüteost hüvitise taotlust lahendava haldusorganini jõuab. Kas haldusorgan on kohustatud kontrollima õiglase hüvitise maksmise asjaoludega seoses pooleli olevaid või läbiviidud süüteomenetlusi või on kolmandal osapoolel kohustus haldusorganit nimetatud asjaolust teavitada. Kui õiglase hüvitise taotluse läbivaatamise käigus tekib kahtlus hüvitise asjaolude osas ning pädevale asutusele esitatakse süüteo teade, siis millised menetluslikud tagajärjed sellele järgnevad? Eeltoodu pinnalt on oluline vaadata üle ka õiglase hüvitise taotluse lahendamise tähtaeg. Arvestatud . Eelnõus on täpsustatud, millega seoses peab süütegu olema toime pandud, et see välistaks hüvitise maksmise. Hüvitise maksmise otsustamine toimub haldusmenetluses, mille käigus peab haldusorgan selgitama välja kõik asja lahendamisel tähtsust omavada asjaolud (vt haldusmenetluse seaduse § 6). Hüvitise maksmist välistava asjaolu esinemine on üheks asjaoludest, mida haldusorgan peab arvestama hüvitise maksmise otsustamisel. Seda tuleb teha haldusmenetluse põhimõtteid järgides. Lähtuda tuleb asjaoludest, mis on haldusorganile otsustamise hetkel teada. Kahtluse korral võib haldusorgan koguda tõendina karistusregistri andmeid või taotleda uurimisasutuselt või kohtuväliselt menetlejalt andmete esitamist haldusmenetluse seaduse § 38 lõike 1 alusel. Sätte koostamisel on arvestatud riigivastutuse seaduse § 13 tulenevaid vastutuse piiramise aluseid. Määruses ei ole mõistlik ülemäära täpselt määrata kindlaks süüteo toimepanemise aega, isikut ega tehiolusid , sest haldusorgan peab tuvastama seose õigusrikkumise ja riigikaitselise piirangu täitmise vahel hüvitise maksmise kontekstis igal üksikjuhtumil. Hüvitise maksmise piiramine ei ole lisakaristus, vaid süüteo toimepanemine peab olema riigikaitselise piirangu järgimata jätmisega põhjuslikus seoses. Reeglina tuleb haldusmenetlus viia läbi võimalikult kiiresti. Riigivastutuse seaduse kohaselt on kahju hüvitamise otsustamise tähtaeg kaks kuud (vt riigivastutuse seaduse § 18 lõige 1). Määrus e eelnõus on antud pikem kolme kuu pikkune tähtaeg otsuse tegemiseks. Kaitseministeeriumi hinnangul on see piisav aeg otsuse tegemiseks. Juhime tähelepanu, et asjaolude muutumise korral, sh isiku õigeks mõistmisel, võib haldusorgan menetluse uuendada ja varasemat otsust muuta. 1.2 Kaitsevägi märgib, et seletuskirjas § 1 lõige 2 selgituse lõigus viidatakse riigivastutuse seaduse § 876 6 , mis ei ole korrektne. Viidatud paragrahvist ning ülejäänud sõnastusest tulenevalt on õige õigusakti nimi riigikaitseseadus. Arvestatud