Arvamus

Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus perepõhise asendushoolduse edendamiseks Sisukord SISSEJUHATUS / HETKEOLUKORRA KIRJELDUS ................................................................... 1 SIHTRÜHM ........................................................................................................................ 3 UURINGUD ....................................................................................................................... 4 KAASATUD OSAPOOLED .................................................................................................... 4 KITSASKOHAD JA LAHENDUSED......................................................................................... 4 1. PEREPÕHISE ASENDUSHOOLDUSE EELISTAMISE TAKISTUSED .............................................. 4 1.1. Perepõhise hoolduse pakkujaid ei ole erinevate vajadustega lastele piisavalt .................................. 4 1.2. Asutuse- ja perepõhine hooldus ei ole selgelt eristatav ..................................................................... 6 1.3. Projektipõhised tugiteenused ja KOV-ide erinev toetamine ei taga peredele kindlust ..................... 7 1.4. Osaliste rollid hooldusperede värbamisel ei ole selged ..................................................................... 9 1.6. Lapsendamise regulatsioon piirab lapsendatute õigusi ega soodusta lapsendamisvormi valikut ... 11 1.7. Perepõhine asendushooldus ei ole piisavalt eelistatud ................................................................... 13 2. LAHENDUSED................................................................................................................... 14 2.1. Perepõhise asendushoolduse võimaluste laiendamine ja tugiteenuste reguleerimine .................. 14 2.2. Hooldusperede leidmise rolli täpsustamine ..................................................................................... 21 2.3. Parem tugi eestkosteperes kasvavatele lastele ............................................................................... 21 2.4. Lapsendatute huvide ja õiguste tagamine ....................................................................................... 24 2.5. Perepõhise asendushoolduse eelistamise tagamine ....................................................................... 25 MUUDATUSTE MÕJUD .................................................................................................... 26 SISSEJUHATUS / HETKEOLUKORRA KIRJELDUS Lapse loomulik kasvukeskkond on perekond ning lastekaitsesüsteemi oluline ülesanne on toetada perede toimetulekut, sealhulgas ennetada laste perekonnast eraldamist. Kui lapse perest eraldamine on lapse huvides vältimatu või laps ei saa muul põhjusel elada koos oma sünnivanematega, tuleb talle võimaldada asendushooldus. Eelistada tuleb perepõhist hooldust, st kasvamist (asendus)peres. 1 Erinevad asendushoolduse vormid on esitatud alloleval joonisel. Eestkoste puhul on silmas peetud füüsilisest isikust eestkostjaid perekonnaseaduse (PKS) alusel. Kuigi juriidiliselt vormilt on perekodu asutusepõhine, on perekodus teenuse osutamiseks praktikas laialdased võimalused, mistõttu on selle vormi all 1 Peres kasvamise tagamine võimalikult paljudele lastele on oluline, kuna uuringud on välja toonud institutsionaalse ehk asutusepõhise hoolduse ebasoovitavaid mõjusid lapse arengule ja heaolule, sh asendushoolduselt lahkumise järgsele iseseisvale toimetulekule. Vt Vanemliku hoolitsuseta laste asendushoolduse poliitika roheline raamat, Sotsiaalministeerium, 2014. 1 osaliselt ka perepõhiselt teenuse osutajaid (juhtudel, kus perevanem oma eluruumides teenust osutab ja sisuliselt seal koos lastega iga päev elab). Joonis 1. Asendushoolduse vormid ja asendushooldusel olevad lapsed Perepõhise asendushoolduse soodustamiseks ning selle püsivuse ja kvaliteedi tagamiseks on aastatel 2015–2022 ellu viidud erinevaid tegevusi. Valdkonna arengut on toetanud oluliselt ka Euroopa Sotsiaalfondi (edaspidi ESF) vahendid, mille abil on parandatud hoolduse pakkujate ettevalmistust, arendatud ja pakutud tugiteenuseid, katsetatud perepõhise teenuse osutamist spetsiifiliste vajadustega lastele, toetatud asendushoolduselt elluastuvaid noori ning viidud ellu teavitustegevusi ja kampaaniaid perepõhise asendushoolduse normaliseerimiseks ja hooldusperede leidmiseks. ESF-i tugi valdkonna arendamisele jätkub ka järgmisel rahastusperioodil. Siiski on perepõhise hoolduse osakaalu kasv olnud soovitust tagasihoidlikum, seda eriti hooldusperes kasvavate laste puhul. Väljatöötamiskavatsus (edaspidi VTK) puudutab sotsiaalhoolekande seadust (SHS), lastekaitseseadust (LasteKS) ja perekonnaseadust (PKS) ning keskendub olulisematele süsteemi kitsaskohtadele ja pakub lahendusi, et senisest rohkem lapsi saaks ka asendushooldusel olles kasvada üles perekonnas. Peamised VTK-s käsitletud perepõhise asendushooldusega seotud probleemid on järgmised: 1) perepõhises süsteemis esineb ebaselgust ja eri vormide killustatust, mis ei taga laste huvide kaitset. Olulisimad ebakohad: asutustena käsitatakse ka sisult perepõhiselt tegutsevaid perekodusid, suurim perepõhise asendushoolduse vorm eestkoste 2 erineb ülejäänud asendushoolduse korraldusest ning seab eestkostepered ja seal kasvavad lapsed ebavõrdsesse seisu, lapsendamissaladus piirab lapsendatute õigusi; 2) perepõhise asendushoolduse eelistamine on küll seaduses nõutud, kuid jätkuvalt suunatakse lapsi asutusepõhisele hooldusele. Selle põhjusteks on erinevate vajadustega lastele perepõhise hoolduse pakkujate ebapiisavus, ebaselgus hooldusperede värbamist puudutavas ja kohalike omavalitsuste (edaspidi KOV) tegevus; 3) tugi peredele on ebaühtlane ja projektipõhine. Muudatused viiakse ellu kahes etapis – 2023. aastal valmistatakse ette kiiremat lahendamist võimaldavad muudatused ja 2024. aastal pikemat ettevalmistust vajavad muudatused. 2 PKS-i tähenduses füüsilisest isikust eestkostja määramine lapsele. 2 SIHTRÜHM Eestis on kõigist lastest asendushooldusel alla 1%. 2021. aastal oli asendushooldusel kokku 2213 last. 3 Asendushooldusel olevate laste arv ja osakaal rahvastikus on järjepidevalt vähenenud. Asendushooldust vajavate laste arvu vähenemine on tingitud perest eraldatud laste arvu vähenemisest (joonis 2).4 Joonis 2. Perest eraldatud laste arv ja osakaal laste üldarvust aastatel 2011–2021 600 454 436 300 000 371 382 380 353 400 281 270 275 267 287 292 284 255 200 000 201 224 206 177 176 136 132 140 200 100 000 0 0 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 2021 Perest eraldatud laste arv neist paigutati asendushooldusele Laste arv Eestis (aasta keskmine 0-17 aastaste arv) Allikad: rahvastikuandmed Statistikaamet, perest eraldatud laste arv Sotsiaalministeerium. Samuti on vähenenud nii asutuse- kui perepõhisel asendushooldusel olevate laste arv. Samal ajal on perepõhise asendushoolduse osatähtsus veidi kasvanud. 5 Perepõhisel hooldusel oli 2016. aastal 61% ja 2021. aasta lõpuks 64,4% asendushooldusel olevatest lastest ja noortest (joonis 3). Joonis 3. Asendushooldusel olevad lapsed ning asutuse- ja perepõhise asendushoolduse osakaal, 2016–2021 3000 70% Asendushooldusel laste arv asutusepõhisel asendushooldusel 2500 65,8% 60% 62,1% 63,3% 64,9% 64,4% 61,0% 50% Osakaal perepõhisel / 2000 39,0% 37,9% 36,7% 34,2% 35,1% 35,6% 40% 1500 30% lastest 1000 20% 500 10% 0 0% 2016 2017 2018 2019 2020 2021 eestkostja peredes hooldusperedes: asendus-/perekodus Asutuse põhisel hooldusel, % Perepõhisel hooldusel, % Allikad: Sotsiaalministeerium ja Sotsiaalkindlustusamet 3 Kui arvestada ainult alaealisi, siis 0,8% 0–17-aastastest lastest. 4 Kui veel 2000-ndate alguses paigutati lapsi perest eraldi aastas üle 1000, siis 2011. aastal oli see arv 454 last (0,19% alaealistest) ja 2021. aastal 255 last (0,10% alaealistest). Seega, kuigi laste üldarv on viimasel kümnendil kasvanud, on perest eraldatud laste arv vähenenud. 5 Viimasel kahel aastal ei ole perepõhise hoolduse osatähtsus kasvanud eelkõige tingituna eestkostelt täisikka jõudnud suhteliselt suuremast laste arvust. 3 Nähtav on nooremate asutusepõhisel hooldusel olevate laste arvu vähenemine: kui 2016. aastal oli 0–6-aastastest asendushooldusel olevatest lastest asutustes 39,4%, siis aasta-aastalt on see osakaal vähenenud ning 2021. aasta lõpu seisuga oli 0–6-aastastest asendushooldusel olevatest lastest 26,4% asutustes ja 73,6% perepõhisel hooldusel. UURINGUD Probleemi tuvastamisel, eesmärkide püstitamisel ja lahendusettepanekute pakkumisel on tuginetud järgmistele uuringutele ja analüüsidele: „Vanemliku hoolitsuseta laste asendushoolduse poliitika roheline raamat“, Sotsiaalministeerium, 2014 „Kriisihoolduspere teenuse alusanalüüs“, SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2018 „Lapsendamise ja hooldusperre paigutamise järgne seiresüsteem“, Praxis, 2020 „Asendushooldusel kasvavate laste osalemiskogemused nende elu puudutavates otsustes“, MTÜ Lastekaitse Liit, 2021 „Hooldus-, eestkoste- ja lapsendajaperede tugisüsteemi disain“, Velvet, 2021 „Laps füüsilisest isikust eestkostja peres – soovituslikud juhised spetsialistidele eestkoste määramisel ja teostamisel“, Sotsiaalministeeriumi, Sotsiaalkindlustusameti ja Justiitsministeeriumi koostöös valminud pilootprojekti materjal, 2021 „Eestkoste laste eestkostjate narratiivides“, Nadežda Leosk, Tartu Ülikooli magistritöö, 2021 „Õdede-vendade õigused lapsendamisel“, Margit Sarv, Juridica 2021/2 „Asendushoolduselt iseseisvasse ellu astuvate noorte uuring Sotsiaalministeeriumile“, Civitta Eesti, 2022 „Asendushoolduse TAT tegevuste ja SHS muudatuste mõjude hindamine“, Haap Consulting ja Stories For Impact, 2022 „Lapse perekonnast eraldamine vaimse tervise probleemiga vanemalt“, Merli Laur, Tartu Ülikooli magistritöö, 2022 KAASATUD OSAPOOLED Kaasatud asutused ja organisatsioonid: Justiitsministeerium, Õiguskantsleri Kantselei, Sotsiaalkindlustusamet, Tervise Arengu Instituut, Eesti Linnade ja Valdade Liit ja KOV-id, MTÜ Igale Lapsele Pere, MTÜ Oma Pere, MTÜ Teadlik Lapsevanem, SOS Lasteküla Eesti Ühing, Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus ja Eesti Asenduskodu Töötajate Liit. KITSASKOHAD JA LAHENDUSED 1. PEREPÕHISE ASENDUSHOOLDUSE EELISTAMISE TAKISTUSED 1.1. Perepõhise hoolduse pakkujaid ei ole erinevate vajadustega lastele piisavalt 4 Üheks peamiseks takistuseks laste peredesse jõudmisel on ebapiisav hulk peresid ja eriti hooldusperesid, kes on valmis ja võimelised oma peres kasvatama tavapärasest suurema või erineva vajadusega lapsi. Perede juurdevool hooldusperede süsteemi on pidev, sooviavalduste arv on perioodil 2018–2021 olnud 51–72 avaldust aastas.6 Paraku ei ole see siiski piisav ning suur osa lapsi kasvab jätkuvalt asutusepõhisel hooldusel. Lisaks asutustes asendushooldusel kasvavatele lastele eraldatakse peredest igal aastal lapsi, kellest osa jõuab ka asendushooldusele. 2021. aastal jõudis 255 perest eraldatud lapsest asendushooldusele 140 last. Enamik hooldusperesid, kes sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri (edaspidi STAR) andmetel last ootab, on valmis perre võtma alla 10-aastase lapse, kellel ei ole puuet või erivajadust. Samal ajal on asutusepõhisel hooldusel olevatest lastest üle poole teismelised ning ca 40% asutuses kasvavatest lastest on puudega (joonis 4). Lisaks teismelistele ja erivajadusega lastele on keeruline peret leida ka juhul, kui asendushooldust vajab korraga mitu õde-venda või kui lapse asendushoolduse vajadus võib olla ajutine. Praegu jõuavad selliste vajadustega lapsed enamasti asutusse. Joonis 4. 2021. aasta lõpus lapsed asendushooldusel asutustes: pere-/asenduskodudes (puude raskusastme ja vanuse järgi) 180 45% 47% 50% 41% 139 puudega laste osakaal 36% 36% 40% 130 33% 146 88 laste arv 83 30% 80 39 41 4143 20% 34 25 24 30 15 16 7 0 2 2 5 10 4 5 9 9 1 10% -20 0-2-a 3-6-a 7-10-a 11-14-a 15-17-a 18 + 0% puudeta keskmise puudega raske puudega sügava puudega puudega laste osakaal vanusrühmas Allikad: Sotsiaalministeerium ja Sotsiaalkindlustusamet Lisaks asendushooldusteenusele pakutakse ajutist kriisihooldust lastele turvakodudes. 2021. aastal sai turvakoduteenust 670 last. Eestis on 11 laste turvakodu, enamik neist teenindab piirkonna kõiki lapsi, olenemata lapse vanusest ja vajadustest. Turvakodud asuvad suuremates linnades, väiksematel KOV-idel need enamasti puuduvad. Vaid Tallinnas on eraldi turvakodu väikelastele, mis võimaldab arvestada enam ka väikelaste vajadustega. Siiski ei suuda ka parim turvakodu isegi lühiajaliselt asendada turvalist üks-ühele kontakti, mis on eriti oluline lastele vanuses 0–3 aastat. Perepõhist kriisiteenust turvakodu asemel SHS sõnaselgelt ei reguleeri, kuigi 2018. aastal jõustunud SHS-i muudatused võimaldavad pakkuda asendushooldust (sh hooldusperes) ka lühikest aega (kuni 90 päeva) ning vanema nõusolekul. Seda võimalust kasutatakse KOV-ides väga vähe. Selle üheks põhjuseks võib pidada vähest teadlikkust sellisest võimalusest turvakoduteenuse alternatiivina. Teiseks põhjuseks võib pidada üldjuhul KOV-ide 6 Sotsiaalkindlustusameti andmed. 5 vähest initsiatiivi ise seda vormi KOV-is arendada ja leida perede hulgast teenuse pakkumiseks sobivaid partnereid. Selleks, et tagada erilisemate vajadustega laste perepõhisele hooldusele jõudmine, on alates 2020. aastast ESF-i vahendite toel Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi SKA) eestvedamisel katsetatud kutseliste hooldusperede teenust kahes suunas: perepõhist kriisihooldust turvakodu asemel ning perepõhist erihooldust suurema hooldus- ja abivajadusega lastele.7 Projektipõhine tegevus on kinnitanud teenuste vajalikkust, kuid ei taga jätkusuutlikku lahendust teenuse piisavas mahus pakkumiseks ja rahastamiseks. 1.2. Asutuse- ja perepõhine hooldus ei ole selgelt eristatav Perepõhiseks asendushoolduseks loetakse Eestis lapsendamist, eestkostet füüsilisest isikust eestkostja peres ja asendushooldust hooldusperes. Samas sätestab SHS ka asendushooldusteenuse osutamise perekodus, mis osaliselt sarnaneb perepõhise hooldusega kuid mida juriidiliselt käsitatakse asutusepõhisena. Selline korraldus on tekitanud segadust8 ja vajab seetõttu selgemat määratlemist. SHS § 4514 näeb ette, et asendushooldusteenust perekodus võib osutada 1–3 perevanema poolt. Perepõhiseks saab perekodus teenuse osutamist lugeda enamasti siis, kui laste eest hoolitseb peres kas üks või maksimaalselt kaks koos elavat perevanemat ja teenust osutatakse perevanema enda kodus.9 Pere- ja asutusepõhise teenuse selgem eristamine on vajalik, et lapse heaolule enam vastav perepõhine teenus oleks eristatav ja eelistatud ning sisuliselt mõõdetav teenuste deinstitutsionaliseerimise eesmärgi ja põhimõtete kohaselt. Vanemliku hoolitsuseta laste asendushoolduse poliitika roheline raamat tõi välja, et eelkirjeldatud teenuse osutamist tuleks lugeda perepõhiseks ning et seda võib sisuliselt pidada kutselise hoolduspere teenuse osutamiseks.10 Lisaks süsteemi ebaselgusele ilmnevad järgmised probleemid: 1. Teenust vahetult osutavate isikute erinev ettevalmistus ja sobivuse hindamine. Hoolduspered läbivad enne teenuse osutamist kasuperedele välja töötatud PRIDE koolituse. Perevanemad läbivad asutuse töötajatele mõeldud koolituse aasta jooksul tööle asumisest. Samuti läbivad hoolduspered ühetaolise hindamisprotsessi, mida korraldab SKA. Perevanemate sobivust hindavad tegevusluba omavad teenuseosutajad ja protsess on asutuseti erinev. 2. Erinevused teenuse osutamise nõuetes, sh tervisekaitsenõuetes. Perekodud peavad vastama asutustele sätestatud nõuetele, mida perekeskkonnas on keeruline täita. Samuti ei ole teenuse osutamise seisukohast sisult sarnastele teenustele seatud nõuete eristamine mõistlik ega vajalik. 3. Rollisegadus teenust osutava isiku ja tegevusluba omava teenuseosutaja vahel. Perekodu vormi puhul võib teenust vahetult osutav isik olla samal ajal ka tegevusluba omava juriidilise 7 SKA partneriks on olnud SOS Lasteküla Eesti Ühing, kes on projektis kandnud hankepartnerina teenuse koordineerija rolli. Teenust on katseperioodil rahastatud kombineerituna nii ESF-i kui KOV-i vahenditest. Katseperioodil on osutatud kriisiperes teenust 25 korral 6 pere poolt. Projektiga on liitunud 13 KOV-i. Kutselisi erihooldusperesid on samal ajal olnud 3 ning nad on osutanud teenust kokku 4 lapsele. 8 „Asendushoolduse TAT tegevuste ja SHS muudatuste mõjude hindamine“, Haap Consulting ja Stories For Impact, lk 64. 9 Ühe perevanemaga peredes kasvas 2021. aasta lõpu andmetel 47 last (16 peres) ning kahe perevanemaga peredes 266 last (55 peres). Täpset laste ja perede arvu, kellele osutatavat teenust perekodu all võib pidada perepõhiseks, on raske välja tuua, kuna statistikas ei ole kahe perevanema puhul eristatav, kas tegemist on vahetustega töötavate või koos elavate perevanematega ja kas teenust osutatakse perevanema(te) kodus või asutuse hoones (sh peremajas). 10 „Vanemliku hoolitsuseta laste asendushoolduse poliitika roheline raamat“, Sotsiaalministeerium, lk 26. 6  isiku juhtorganis. 11 Sedasorti rollide ühitamine võib teatud juhtudel ohustada asendushooldusel olevate laste heaolu, sest sisuliselt teeb perevanem kontrolli iseenda sobivuse ja osutatava teenuse üle. 1.3. Projektipõhised tugiteenused ja KOV-ide erinev toetamine ei taga peredele kindlust Peredele pakutavad perepõhise hoolduse tugiteenused on projektipõhised ega ole seetõttu jätkusuutlikud. Samas on laste heaolu tagamiseks vaja peresid asjakohaselt toetada, et pered tuleksid toime nii kohanemisprotsessi kui ka kasvatamisel tekkivate raskustega ja väheneks laste ümberpaigutamine. Parem tugi peredele aitab samuti vähendada perede läbipõlemist ja ka laste väärkohtlemist. Pered vajavad nii asendushooldusspetsiifilisi tugiteenuseid, KOV-i igakülgset toetamist kui ka last ja peret ümbritsevate muude valdkondade (nt haridus ja tervis) tuge. Lapsendaja- ja hooldusperede toetamist uuriti põhjalikumalt 2020. aastal Praxise tehtud uuringus „Lapsendamise ja hooldusperre paigutamise järgne seiresüsteem“. Uuringus leiti, et pered võivad erinevates asendushoolduse etappides seista silmitsi probleemide ja küsimustega, mis vajavad sekkumist ja lahendusi, et tagada laste, aga ka kasuvanemate ja teiste pereliikmete heaolu.12 Asendushoolduse mõju-uuring tõi välja, et kõige vähem osalevad ettevalmistuses ja tugiteenuste pakkumises eestkostepered, kes on samas kõige arvukam grupp.13 Velveti poolt 2021. aastal tehtud kasuperede tugisüsteemi disain tõi välja, et perede tulemuslikuks ja vajaduspõhiseks toetamiseks peab võrreldes olemasoleva süsteemiga toimuma muutus ka mõtteviisis, näiteks tuleb enam keskenduda perele kui tervikule ning peret tuleb toetada kogu protsessi vältel. Samuti peab saadav tugi olema õigeaegne ja asjakohane ning emotsionaalsete vajadustega tuleb tegeleda ennetavalt. Perekonda puudutav info, materjalid ja andmed peavad koonduma ühtsesse platvormi ning süsteem ja protsess peavad suurendama aimatavust ja vähendama ebakindlust.14 Tugiorganisatsioonide kogemusele tuginedes vajavad pered tuge kõikides etappides, alates otsustusprotsessist kuni lapse elluastumiseni. Pere vajadused hõlmavad asendushoolduse korralduslikke, lapse vajaduste (sh traumakogemus, sotsiaalsed oskused jms), vanema enda vajaduste, perena kohanemise jm küsimusi.15 Ka Velveti tehtud tugiteenuste disain kinnitas, et peredele on vaja tugiteenuste süsteemi, mis pakub vanematele tuge protsessi erinevatel hetkedel ja pärast pere loomist ning mille eesmärk on tagada perede edukas kohanemine ja toimimine.16 Kuigi ka KOV-ide pakutav tugi on järjest parem, on pered siiski välja toonud, et tihti puuduvad KOV-i lastekaitsetöötajatel teadmised, kuidas toetada nt kiindumushäirega lapse kohanemist peres jms. Kitsaskohana tuuakse välja ka lastekaitsetöötajate tiheda vahetumise, mis takistab usaldusliku kontakti teket, ning enamasti väiksemates KOV-ides asendushoolduse kogemuse ja sisulise pädevuse puudumise. Lapsendaja- ja hooldusperede seiresüsteemi analüüsis toodi välja, et oluline on luua lapse perre paigutamise järel toetusplaan, mis hõlmaks 11 Sedalaadi teenuse osutamine kujunes välja enamasti enne 2018. aastat, kui asutusepõhist teenust saavaid lapsi rahastati suurema summa ulatuses ning ka tugi asendushoolduselt elluastumise järel oli asutusest lahkuvatele noortele suurem. Tänaseks on pere- ja asutusepõhist teenust saavate laste kulude katmine ühtlustunud ning ka tugi elluastumisel tagatakse ühtsetel põhimõtetel. Seega puudub ka sisuline vajadus sel moel perena asutusepõhiselt teenust osutada. 12 „ Lapsendamise ja hooldusperre paigutamise järgne seiresüsteem“, Praxis, lk 16. 13 Asendushoolduse TAT tegevuste ja SHS muudatuste mõjude hindamine“, Haap Consulting ja Stories For Impact, lk 6. 14 „Hooldus-, eestkoste- ja lapsendajaperede tugisüsteemi disain“, Velvet, lk 37/68. 15 „Lapsendamise ja hooldusperre paigutamise järgne seiresüsteem“, Praxis, lk 42. 16 „Hooldus-, eestkoste- ja lapsendajaperede tugisüsteemi disain“, Velvet, lk 27/68. 7 ühiselt tugispetsialistidega lapse reaktsioonide, käitumise ja kohanemise jälgimist ning samal ajal kogu pere, sh vanema(te) toetamist.17 Eestis on nii lapsendaja-, hooldus- kui ka eestkosteperesid toetatud üle riigi koordineeritud ja ESF-i rahastatud tugiteenuste kaudu alates 2016. aastast. Teenuseid on korraldanud SKA, kes hangete kaudu on leidnud tugiteenuse osutajad. Teenuseid on selle aja jooksul osutatud ca 1100 perele. 18 Teenust osutavad enamasti mittetulundusühingud, kes on ühtlasi ka perede huvikaitseorganisatsiooniks (suurimad nt MTÜ Oma Pere, MTÜ Igale Lapsele Pere jt). Peredele on pakutud nii individuaalseid kui grupiteenuseid. Kuigi pakutavaid tugiteenuseid hinnatakse üldjuhul nii perede endi kui KOV-ide poolt kõrgelt, ei ole praegune projekti- ja hankepõhine süsteem jätkusuutlik, kuna nii peredel kui ka tugiteenuse pakkujatel puudub kindlus teenuste jätkumise suhtes. See mõjutab eelkõige perede kindlust, kuid pärsib ka tugiteenuste enda arengut. Ka info perede toetamise kohta on eri kanalite vahel killustunud (nt projekti aruandlus, mõningal määral laste juhtumiplaanid jm) ning terviklikku süsteemi, kust nii pered ise kui ka tugiteenuse osutajad ja KOV-id saaksid pere vajaduste, toetamise ja võimaluste kohta infot, ei ole. Laste heaolu tagamiseks ja perede kompetentsi suurendamiseks on oluline, et pered oma teadmisi uuendaks ning vajaduse korral toe vastu võtaks. Praegu puudub peredel Eestis kohustus läbida peale lapse perre tulekut koolitusi või osaleda tugiteenuste saamises. Samuti ei ole peredel kohustust jääda seotuks tugiteenuse osutajaga. Nimetatud murekohale on tähelepanu juhtinud ka asendushoolduse valdkonna uuringud ning Eesti süsteem erineb siin oluliselt välisriikide praktikast, kus laste heaolu tagamiseks on perepõhise asendushoolduse pakkujate seotus tugiorganisatsioonidega nõutud. Lisaks asendushooldusspetsiifilistele tugiteenustele ei tohi perede, eriti hooldus- ja eestkosteperede puhul unustada KOV-ide olulist rolli. Asendushooldusteenuse osutamisel on KOV-il lisaks teenuse korraldaja ja rahastaja rollile enamasti ka laste seadusliku esindaja roll, mis seab KOV-i n-ö kaasvanemana vastutavaks lapse heaolu ja õiguste tagamise eest. Lisaks on kõikide laste, sh asendusperes kasvavate laste puhul KOV-i roll peresid toetada ja neile vajalikke teenuseid osutada. Kuigi kogemused on erinevad, on pered välja toonud, et suhtluses KOV-idega soovitakse suuremat sisulist partnerlust, mis soodustaks lapse ja pere paremat toetamist ning julgustaks peresid enam oma vajadustest ise märku andma. Perede toetamise osas on tähelepanu juhitud kitsaskohale, mis jätab hoolduspered ja seal kasvavad lapsed kohati kahe KOV-i vahele. Pere toetamise roll on lapse elukohajärgsel ehk lapse eestkostja KOV-i õlul, kuid pered kogevad raskusi ka oma tegeliku elukoha KOV-is, mis aga ei pruugi olla lapse eestkostja KOV. Koostöö erineb KOV-iti ning võib jätta pered vajaliku toeta. Seega oleks vajalik, et senisest enam toetaks peret ka see KOV, kus pere tegelikult koos lapsega elab või kuhu elama asub.19 17 „Lapsendamise ja hooldusperre paigutamise järgne seiresüsteem“, Praxis, lk 44. 18 Sotsiaalkindlustusameti ESF-i seireandmed. 19 Eelkõige võib see puudutada nt tuge haridusvaldkonnas, sest tihti vajavad asendushooldusel olevad lapsed suuremat tuge, mõistmist ja traumateadlikku lähenemisviisi ka haridusasutustes. Samuti võib ilmneda ootamatu lasteaia- või koolikoha vajadus, mis hooldusperre elama asumisega kaasneb. Kuigi asendushooldusel, sh hooldusperes olevate laste elukohaks loetakse nende viibimiskohta (mitte registreeritud elukohta nagu teiste laste puhul), on ilmnenud raskusi näiteks sobiva lasteaia- või koolikoha leidmisel. See omakorda võib kaasa tuua lapse perre suundumise võimatuse, mida praktikas on kahjuks ka esinenud. 8 1.4. Osaliste rollid hooldusperede värbamisel ei ole selged Üheks hooldusperede vähesuse põhjuseks võib pidada ka ebaselgust hooldusperede värbamise rollides ning sellest tulenevat tegevuste planeerimist ja elluviimist. 2018. aastal, kui jõustusid SHS-i ja LasteKS-i muudatused asendushoolduse valdkonnas, ei sätestatud selgelt hooldusperede värbamise ülesande täitjat. SKA ülesandeks seati hooldusperede sobivuse hindamine ja hooldusperede ettevalmistamisega seotud toimingute tegemine (LasteKS § 15 lg 3 p 11) ning KOV-i kohustuseks asendushooldusteenuse korraldamine ja osutamine. Üleriigilisi teavitustegevusi perepõhise hoolduse normaliseerimiseks ja uute hooldusperede leidmiseks on ellu viidud perioodil 2018–2022 projektipõhiselt ESF-i vahendite toel esmalt Tervise Arengu Instituudi, seejärel alates 2020. aastast SKA poolt. Kuigi neid tegevusi on perepõhisest asendushooldusest teadlikkuse suurendamise ja selle normaliseerimise seisukohast hinnatud asendushoolduse mõju-uuringus tulemuslikuks ja asjakohaseks, ei ole üle riigi ellu viidud kampaaniad siiski ainsa meetmena olnud piisavad selleks, et vajalikul hulgal uusi peresid süsteemi juurde tuua. Samuti ei ole projektipõhine tegevus jätkusuutlik.20 Asendushoolduse muudatuste mõju hindamise uuringu järgi leidis 57% vastanud KOV-idest, et hooldusperede leidmisse peaksid panustama ka nemad, kuid selliseid tegevusi oli vastanud KOV-idest ellu viinud vaid 38%. Seega kinnitas uuring, et valdavalt KOV-id proaktiivselt ise hooldusperesid ei otsi, kuid peavad mõistlikuks senisest enam sellesse panustamist. 21 SKA koordineeritud ESF-i tegevuste raames on koostöö KOV-idega kohalikul tasandil info levitamiseks olnud väga hea. Üldiselt aga KOV-id perede värbamisega süsteemselt ei tegele. KOV-id ei taju seda oma ülesandena ning ühtlasi pole planeeritud perede värbamiseks vajalikku aega ega töötajaid. Samuti pole üldjuhul KOV-ides mõeldud läbi hooldusperede väärtustamist, mida iga KOV saaks ise kujundada vastavalt oma piirkonna võimalustele ja asendushoolduse vajadustele ning mis on värbamise üks oluline osa. Perede värbamisel ja leidmisel on olulised ka peredele tugiteenuste osutajad, kes on SKA korraldatud teavitustegevustes kaasa löönud. Nende roll on oluline, sest tugiteenuse osutajad on osanud astuda peredega heasse kontakti ja pered tajuvad nende vastu suuremat usaldust kui riigi ja KOV-i ametiasutuste puhul. 22 Samas, iseseisvalt perede ligitõmbamisega organisatsioonid praegu süsteemselt ei tegele. 1.5. Suurim perepõhine hooldusvorm eestkoste erineb oluliselt ülejäänud perepõhistest hooldusvormidest ega taga piisavat tuge eestkostel olevatele lastele ja neid kasvatavatele peredele 2021. aasta lõpus kasvas SKA andmetel eestkosteperes 1280 last ja õppivat noort, mis moodustab 58% kõigist perepõhisel asendushooldusel olevatest lastest. Eestkoste määratakse PKS § 171 lõike 1 alusel, kui alaealise lapse kummalgi vanemal ei ole esindusõigust või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha. Kuigi PKS-i alusel on ajalooliselt tegemist olnud eelkõige lapsele seadusliku esindaja määramisega, on aegade jooksul kujunenud füüsilisest isikust 20 „Asendushoolduse TAT tegevuste ja SHS muudatuste mõjude hindamine“, Haap Consulting ja Stories For Impact, lk 104–105. 21 Ibid., lk 30. 22 „Lapsendamise ja hooldusperre paigutamise järgne seiresüsteem“, Praxis, lk 44. 9 eestkostest üks peamisi asendushoolduse vorme. 2022. aasta andmetel kasvas ca 58% eestkosteperes olevatest lastest vanavanematega, ca 17% muude lähisugulastega ja ca 25% muude isikutega. 23 Seega moodustavad suure osa eestkosteperedest lapse lähisugulased. Arvestades perepõhisel asendushooldusel olevate laste koguarvu, on märkimisväärne siiski ka nende laste arv, kelle eestkostjaks on määratud muud isikud. Eestkosteperede ja seal kasvavate lastega seotud kitsaskohtadele on juhtinud tähelepanu asendushoolduse valdkonna uuringud. 24 Eestkostega seotud kitsaskohti on käsitlenud ka N. Leosk oma magistritöös.25 Kogunenud teabele tuginedes võib väita, et praegune süsteem ei taga piisavat toetust eestkostel olevatele lastele ja nende peredele. Samuti erineb eestkoste kui asendushoolduse vorm ülejäänud asendushoolduse süsteemist. Peamised probleemid: 1. Eestkostjaid ei valmistata võetavaks rolliks piisavalt ette. Kui lapsendajad ja hoolduspered peavad läbima kasuperedele mõeldud koolituse, siis eestkostjatel koolituse ega muu ettevalmistuse läbimise kohustust ei ole. Samuti puudub ühtlane praktika ja selgus eestkostjate esmase nõustamise, sh õiguste ja kohustuste osas. Samas on terviklikku infot väga vaja, sest eestkostjaks hakkamise vajadus võib ilmneda väga ootamatult. Kuigi koolitusi on eeskostjatele ESF-i vahendite toel pakutud, jõuavad pered koolitustele harva. Üldjuhul eeldatakse ekslikult, et eestkostja rolli võtnud lähisugulased ei vaja ettevalmistust, sest neil on varasem side lapsega olemas. Tugiorganisatsioonide ja SKA kogemustele tuginedes kogevad ka eestkostepered, sh lapsele lähedased pered raskusi ning vajavad teavet ja ettevalmistust eestkostja rolli täitmiseks. 2. Eestkosteperede sobivuse hindamine erineb oluliselt teistest perepõhise asendushoolduse vormidest. Lapsendajate ja hooldusperede sobivust hindab üle riigi ühetaoliselt SKA, samal ajal kui eestkostjate puhul hindab sobivust kohus, tuginedes muu hulgas KOV-i arvamusele. Kuigi PKS § 174 sätestab üldsõnaliselt nõuded, millest eestkoste määramisel tuleb lähtuda, erineb praktika nende sisustamisel oluliselt ning sõltub iga konkreetse isiku või ametniku enda tõekspidamistest, oskustest ja kogemustest. Enamasti on peamiseks ja väga oluliseks argumendiks eestkoste määramisel kas sugulus või varasem side lapsega. Kuid ka sel juhul vajab põhjalikult kaalumist, kas eestkostja on valmis ja võimeline just selle lapse eest igakülgset hoolt kandma ning millist tuge ta selleks vajab. Siiski määratakse eestkostjaks ka lastega vähem seotud isikuid. Eestkostjaks saamise protsess on sel juhul lihtsam, vähem aega ja ettevalmistus nõudev, kuid roll sisult vastutusrikkam kui näiteks hooldusperel. Samuti puudub kohustus põhjendada, miks on sellisel juhul lapse huvidest lähtuvaks peetud just eestkostet, aga mitte hoolduspere vormi. 3. Tugi eestkoste teostamisel on ebaühtlane, ülevaade laste heaolust ja perede toimetulekust puudub. Seetõttu võivad õigel ajal märkamata jääda nii olulised riskid kui ka laste ja perede vajadused ning tugi peredele võib hilineda. Selle tagajärjeks võib olla juba kord perest eraldatud laste korduv heaolu ohustamine või isegi eestkostesuhte katkemine. Eestkostjate toetamise vajadust ei tohi alahinnata. Tuleb arvestada, et paljud eestkostjad on oma rolli sattunud ootamatult seoses lähedastega seotud raskuste või ka surmaga ning lapsed on kogenud raskeid kaotusi. Ebapiisav vajaduste ja riskide hindamine juba eestkoste määramise etapis jätab pered raskustega üksi ning neile vajaliku toe õigel ajal planeerimata. Vähese toe üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et eestkoste määramisse kaasatakse kohtu poolt enamasti vaid lapse elukohajärgne KOV, samal ajal kui laps asub 23 Rahvastikuregistri 2022. aasta juunikuu andmed. 24 „Asendushoolduselt iseseisvasse ellu astuvate noorte uuring Sotsiaalministeeriumile“, Civitta Eesti. „Asendushoolduse TAT tegevuste ja SHS muudatuste mõjude hindamine“ Haap Consulting ja Stories For Impact 25 „Eestkoste laste eestkostjate narratiivides“, N. Leosk. 10  enamasti elama pere elukohta. Seega ei pruugi KOV-il olla infot oma piirkonna eestkostepere kohta. Samas on väga ebaühtlane ja pigem vähene ka KOV-ide suhtlus teadaolevate eestkosteperedega. See omakorda võib olla üheks põhjuseks, miks eestkostepered ei jõua enamasti ka kasuperedele mõeldud tugiteenuseid saama. Siiski tuleb arvestada, et eestkostjatel puudub üldjuhul harjumus tuge vastu võtta, erinevatel põhjustel püütakse pigem ise raskustega toime tulla. Ka eestkosteperede rahaline toetamine erineb ülejäänud asendushoolduse süsteemist. Asendushooldusteenust saavate laste puhul on lisaks seaduses sätestatud miinimumile KOV-il kohustus tagada asendushooldusel oleva lapse vajaduspõhiste kulude katmine. Eestkostel kasvavale lapsele maksab eestkostetava lapse toetust SKA (kõigile ühetaoliselt 240 eurot kuus), vajaduspõhist toetamist üldjuhul ei hinnata, sest puudub kontakt peredega. Eestkostjale tasu maksmine on küll PKS-ist tulenevalt võimalik, kuid seda ei praktiseerita. Ebavõrdsust tekitab ka iseseisvumise etapis saadav tugi, sest järelhooldusteenuse osutamine eestkostelt lahkuvatele õppivatele noortele ei ole KOV-ile kohustuslik ning KOV-ide praktika nende noorte toetamisel on erinev. Osades KOV-ides pakutakse järelhooldust eestkostelt lahkujatele vaid siis, kui selleks vahendeid üle jääb.26, 27 4. Eestkoste üle teeb järelevalvet kohus, kuid see on varem keskendunud peamiselt varahooldusõigusele.28 Eestkostjad on eestkoste varahoolduse järelevalvele ette heitnud liigset detailsust ja ebaselgust. Kohtu tehtav eestkostel olevate laste isikuhooldusõiguse järelevalve on olnud ebaühtlane. Seoses järelevalve koondumisega alates 01.05.2023 Pärnu Maakohtusse võib eeldada järelevalve ühtlustumist. Siiski puudub kohtul nii võimalus kui ka pädevus jälgida eestkosteperes kasvava lapse heaolu lastekaitsesüsteemiga võrreldavalt. KOV-id ise üldjuhul eestkosteperede puhul proaktiivselt ei tegutse ning neil puudub ülevaade oma piirkonna eestkosteperedest ja nende vajadustest. Samas on nad välja toonud, et peavad sellist ülevaadet vajalikuks. Asendushooldusel (hooldusperes, pere- või asenduskodus) olevate laste puhul jälgivad KOV-id perekonnast eraldatud laste heaolu regulaarselt. Nad kohustuvad seda tegema juhtumiplaani uuendamise kaudu, mille koostamise käigus hinnatakse põhjalikult nii lapse heaolu kui ka teda kasvatavate inimeste ressursse ning toe ja abi vajadust. Kuigi LasteKS § 34 lõige 4 sätestab sellise kohustuse KOV- ile kõigi perekonnast eraldatud laste puhul, sh eestkosteperes kasvavate laste puhul, siis eestkosteperes kasvate laste puhul seda ülesannet regulaarselt ei täideta. Kohtute ja KOV- ide vahel tehakse küll koostööd seoses isikuhooldusõiguse järelevalve ja lapse heaolu toetamisega, kuid see erineb piirkonniti ning on pigem juhtumipõhine kui süsteemne. 1.6. Lapsendamise regulatsioon piirab lapsendatute õigusi ega soodusta lapsendamisvormi valikut Lapsendamiste arv on olulises languses. 2022. aastal lapsendati uude perekonda 20 last ja 2021. aastal vaid 13 last, viis aastat tagasi lapsendati uude perre aastas 30 lapse ringis ja kümme aastat tagasi 50 lapse ringis. 29 Arvestades, et lapsendada soovivate isikute arv on 26 „Asendushoolduselt iseseisvasse ellu astuvate noorte uuring Sotsiaalministeeriumile“, Civitta Eesti, lk 121. 27 Siiski võib eeldada, et KOV-ide praktika on ka eestkostelt lahkunud noorte toetamise osas muutumas, sest 01.12.2022 seisuga oli järelhooldusel 143 noort, kellest 40 noort oli eestkosteperest (31 õppivat ja 9 mitteõppivad noort). 28 Alates 2023. aasta jaanuarist on uuendatud järelevalvearuande vorme ning lisatud ka isikuhooldusõigust puudutavad küsimused eestkostetava kohta. 29 Vähenemine võib ühelt poolt olla tingitud ka perest eraldatud laste arvu vähenemisest, kuid lapsendatud laste arv on vähenenud kaks korda kiiremas tempos kui perest eraldatud laste arv (kui 10 a jooksul on perest eraldatud lapsi 1,8 korda vähem, siis lapsendatud lapsi on 3,9 korda vähem). 11 püsinud ühtlaselt suur, peitub lapsendamiste arvu vähenemine pigem asjaolus, et KOV-id teavitavad SKA-d harvem lapsendamist vajavatest lastest. Vähese teavitamise põhjuseid on mitmeid, kuid üheks põhjuseks võib olla lapsendamise regulatsioon, mis ei ole enam ajakohane ja kahjustab lapsendatud laste õigusi. Peamiseks probleemiks selles osas võib pidada PKS § 164 sätestatud lapsendamissaladuse nõuet, mis sellisel kujul kahjustab lapsendatute identiteediõigust, mille üheks oluliseks osaks on õigus teada oma päritolu. Põhjalikult on lapsendamissaladust puudutavaid kitsaskohti analüüsinud ning Eestis kehtivat regulatsiooni välisriikide omaga võrrelnud M. Sarv 2021. aastal Juridicas ilmunud artiklis „Õdede-vendade õigused lapsendamisel“. Ta viitab muu hulgas sellele, et PS §-st 26 tuleneb inimese põhiõigus eraelu puutumatusele, mille üheks osaks on inimese identiteet, sh tema minevik. Samuti sätestab PS § 19 lõige 1 enesemääramisõiguse, mis muu hulgas puudutab inimese päritolu ja õigust teada saada, kes on tema vanemad. Ka lapse õiguste konventsiooni artiklid 7, 8 ja 16 hõlmavad lapse õigust teada võimaluste piires oma bioloogilisi vanemaid ja õdesid-vendi ning kohustust austada lapse identiteeti.30 PKS § 164 lõike 1 kohaselt on lapsendamissaladuse eesmärk tagada lapse, vanema ja lapsendaja eraelu kaitse ning ära hoida soovimatut sekkumist. M. Sarv toob samuti välja, et lapsendamissaladuse eesmärk on ka mujal riikides jäänud samaks selles osas, et kaitsta lapsendaja, lapse ja bioloogilise vanema eraelu kolmandate isikute soovimatu sekkumise ja diskrimineerimise eest. Küll aga on muutumas hoiak, et teadmatus lapsendamisest kaitseb last, ning see on asendumas tõekspidamisega, et lapse enesemääramisõigusest tulenevalt on tal õigus teada lapsendamisest ning see võimaldab tal luua tegelikel asjaoludel põhineva minapildi.31 Kehtiv lapsendamissaladuse regulatsioon ei taga lapsendatute identiteediõigust, sest lapsendamise faktist informeerimine ning oma bioloogiliste vanemate kohta informatsiooni saamine sõltub lapsendaja ja bioloogilise vanema otsusest (PKS § 164 lg-d 6–8). Nende nõusoleku puudumise korral ei ole võimalik ka täiskasvanud lapsendatut tema õdede- vendadega kokku viia. Lisaks lapsendatute õiguste kahjustamisele põhjustab päritoluandmete mitteteadmine inimlikke kannatusi. Oma päritoluperet otsivate täiskasvanud lapsendatute arv on aasta-aastalt suurenenud. 2020. aastal pöördus SKA poole 49 lapsendatut (kellest 8 ei saanud vajalikku nõusolekut), 2021. aastal 61 päritoluandmete otsijat (kellest 10 ei saanud vajalikku nõusolekut) ja 2022. aastal 57 inimest (kes kõik said päritoluandmete jaoks vajalikud nõusolekud).32 Reaalsuses eelneb sageli lapsendamisele (sama pere poolt) lapsele hoolduspereks olemine (kasvõi lühiajaliselt, kuni lapsendamine on õiguslikult võimalik). Sellisel juhul on hooldusperel kohustus võimaldada lapsele suhtlust tema bioloogilise perega, mistõttu on pere teadlik lapse bioloogilise pere andmetest ja muust laiendatud infost. Peale lapsendamist kehtima hakkav lapsendamissaladuse nõue kaotab sel juhul ka oma mõttekuse. Samuti nõustab ja suunab SKA juba praegu oma hindamise ja ettevalmistamise protsessis lapsendada soovivaid peresid järgima avatud lapsendamise põhimõtteid, st rääkima lapsele tema päritolust ning mitte tegema lapse ees lapsendamisest saladust. Arvestades eespool esitatud andmeid, mis 30 „Õdede-vendade õigused lapsendamisel“ M. Sarv, lk 6 31 Ibid., lk 7. 32 Hoolimata nõusolekute saamisest ei olnud kõikide avalduste puhul võimalik bioloogilise vanema päritolu andmeid leida. Sotsiaalkindlustusameti andmed. 12 puudutavad päritoluandmete otsimist, võib järeldada, et koosmõjus SKA-poolse nõustamisega on ka lapsendajad ja bioloogilised vanemad muutunud andmete avaldamise suhtes avatumaks. Samuti võib kehtiv regulatsioon mõjutada nende laste lapsendamisele jõudmist, kelle puhul on erandkorras (LasteKs § 34 lg 3) põhjendatud kaaluda õdede-vendade eraldi paigutamist. Sellisel juhul on oluline laste huvide kaitseks tagada laste omavaheliste suhete säilimine, kuid praegune lapsendamise regulatsioon seda ei toeta ning puudub ka vastav nõue. 1.7. Perepõhine asendushooldus ei ole piisavalt eelistatud Ehkki institutsionaalse hoolduse kahjulikke mõjusid lapse arengule on tuvastatud juba mitme aastakümne jooksul, näitavad tänapäevased uurimused, et eriti haavatavad on alla 3-aastased lapsed. Negatiivsed mõjud puudutavad nii lapse füüsilist, emotsionaalset kui intellektuaalset arengut, mis tulenevad eelkõige inimsuhete kvaliteedist varases lapsepõlves. Emotsionaalse tähelepanuta jätmine pärsib aju arengut ning põhjustab mitmesuguseid probleeme ja häireid.33 Kuigi asutusse paigutatud laste, sh väikelaste arv on aastate jooksul vähenenud, on jätkuvalt arvestatav hulk lapsi, kes asendushooldusel olles satuvad pere asemel asutusse. Seda hoolimata asjaolust, et alates 2018. aastast on KOV-il SHS § 459 lõikest 4 tulenevalt asendushoolduse vormi valides kohustus paigutada laps hooldusperre ning vaid lapse olulisi huve arvestades erandina perekodusse või asenduskodusse. 34 SKA andmetel suunatakse ligi pool 0–6-aastastest lastest asutusse. 2022. aasta augustikuu seisuga oli asutustesse asendushooldusele suunatud juba 24 last vanuses 0–6 eluaastat. Samal ajal on STAR-is sobivaks hinnatud ja lapse perre tuleku ootel ca 30 hooldusperet ja 80 lapsendajaperet. Lisaks eespool välja toodud perede ebapiisavuse probleemile võib praktikale ja uuringutele tuginedes eeldada, et asutusse suunamisel on ka muid, nt KOV-ide hoiakute või töökorraldusega seotud põhjuseid. Asendushoolduse mõju-uuringust selgus, et 87% uuringus osalenud KOV-i lastekaitsetöötajatest oli otsinud lapse asendushooldusele paigutamise käigus perepõhist võimalust. Siiski oli vastanute hulgas 5% neid KOV-i spetsialiste, kes tunnistasid, et ei olnud perepõhist võimalust paigutamise käigus otsinud. Hooldusperede mitte-eelistamise põhjustena tõid KOV-id asendushoolduse mõju-uuringus välja, et hooldusperede puhul on asutustest suurem risk lapsest loobuda, kui ilmnevad tõsised raskused. Samuti tõid KOV-id välja, et perekodud on taganud lastele suurema stabiilsuse. Veel mainiti, et asutuses on lihtsam korraldada suhtlust bioloogilise perega ning asutuse kasuks räägib ka olukord, kus lapse huvides on jääda elama samasse KOV-i, kuid hooldusperesse suunamine eeldaks lapse paigutamist kaugemale. Samuti toodi välja, et töö peredega nõuab KOV-idelt enam aega kui töö asutustega, kes vajavad vähem tuge.35 Perepõhise asendushoolduse eelistamine peale lapse teenust saama suunamist on SKA poolt STAR-is kontrollitav vaid tagantjärele, kui laps on juba liikunud asutusse. Kuigi väiksemad lapsed liiguvad asutusest peresse sagedamini, on siiski arvestatav hulk lapsi, kellele peale asutusse suunamist enam regulaarselt peret ei otsita. Kriisipaigutuse puhul on seni perepõhine hooldusvõimalus seaduses üldse puudunud ja seetõttu on puudunud ka perepõhise hoolduse 33 „Vanemliku hoolitsuseta laste asendushoolduse poliitika roheline raamat“, Sotsiaalministeerium, lk 31. 34 2021. aasta lõpu seisuga oli asutusepõhisel asendushooldusel (asendus- ja perekodudes) olevatest lastest 1,4% (11 last) vanuses 0–2 ja 7,4% (58 last) vanuses 3–6 eluaastat. Kui võtta vaatluse alla kuni 10-aastased lapsed, lisandub veel 20,2% asutuses viibivatest lastest (159 last). 35 „Asendushoolduse TAT tegevuste ja SHS muudatuste mõjude hindamine“, Haap Consulting ja Stories For Impact, lk-d 56, 57. 13 eelistamise kohustus ajutise kriisihoolduse puhul. Praktikas on perepõhist turvakodu pakutud peamiselt vaid eelmainitud ESF-i rahastatud projekti kaudu. 2021. aastal osutati turvakoduteenust 553-le ilma vanemata teenust saanud lapsele, kellest 133 oli vanuses 0–6 eluaastat.36 Turvakodudega suhtluses on selgunud, et tihti satuvad väikelapsed turvakodusse enne lõplikku perekonnast eraldamist korduvalt, kuna vanematele püütakse anda võimalus enda või oma elukorralduse parandamiseks ning lapse bioloogilisse perekonda jäämiseks.37 Edaspidi vajab täiendavat analüüsimist, kui hästi on kooskõlas lapse huvid ja vajadused võrrelduna vanemate õiguste kaitsega ning mil määral võivad sellest tulenevalt hooldusõigust puudutavad otsused mõjutada asendushooldust vajavate laste võimalust kasvada üles (uues) peres. Küsimus on ajendatud muu hulgas asjaolust, et samal ajal kui asutustes kasvab arvestatav hulk lapsi, on STAR-is ootel 80 lapsendajaperet. SKA tööpraktikale tuginedes annavad KOV-id lapsendamiseks üles järjest vähem lapsi, mis osaliselt võib olla tingitud ka lapse juriidilisest staatusest, mis ei võimalda lapsendamist. Eraldi uurimist väärib see, kui hoolsalt jälgivad KOV-id ja ka kohtud järelevalvet tehes seda, kas lapse hooldusõigust puudutav otsus on jätkuvalt asjakohane või vajaks aja möödudes ja lapse huvisid arvestades ülevaatamist. Eelkõige on silmas peetud hooldusõiguse peatamise või piiramise otsuste ülevaatamist olukordades, kus need jäävad kestma püsivalt ning sisuliselt võib aja möödudes tegemist olla hooldusõiguse äravõtmisega. Hooldusõigusega seotud otsuste ajakohasena hoidmine võib toetada lapse võimalust kasvada üles perekonnas, sh lapsendajaperes. 2. LAHENDUSED 2.1. Perepõhise asendushoolduse võimaluste laiendamine ja tugiteenuste reguleerimine Selleks, et tagada laiemad võimalused pakkuda erinevate vajadustega lastele perepõhist asendushooldust, luuakse praeguse projektipõhise kriisihooldusperede ja erihooldusperede tegevuse asemel ühtsed tegutsemisalused kutselistele hooldusperedele, kuhu koondatakse ka asutusepõhise hoolduse alla kuuluv perepõhine hooldus. Tekib uus asendushooldusteenuse vorm – kutseline hoolduspere – ja seda teenust osutatakse tegevusloa alusel. Teenust vahetult osutavate perede ettevalmistus ja hindamine ühtlustatakse hooldusperede süsteemiga. Perepõhise asendushoolduse pakkujate paremaks toetamiseks reguleeritakse perepõhise asendushoolduse tugiteenused (edaspidi tugiteenused) ning luuakse selgemad alused hooldusperede regulaarseks toetamiseks. Asendushoolduse tugiteenust osutatakse edaspidi tegevusloa alusel. 36 Teenuse saamise kestuse järgi sai ligi pool lastest teenust kuni 7 ööpäeva (0–6-aastastest 53% ehk 70 last). Kõigist turvakodus viibinud lastest 23% sai teenust 8–30 ööpäeva (0–6-aastastest 20% ehk 26 last) ja veel pikemalt viibis turvakodus 30% lastest (0–6-aastastest 28% ehk 37 last). Varasematel aastatel on laste turvakodus viibimise kestus olnud veelgi pikem, nt 2020. aastal viibis ilma vanemata rohkem kui 31 päeva turvakodus 40% lastest (sh 0–6-aastastest lastest 42%). 37 Ka perest eraldatud laste turvakodusse paigutamise statistikast on näha, et läbi aastate on u 1/5 perest eraldatud lastest aasta lõpus turvakodus – see kajastab üksnes juhtumi ühte seisu, kuid kuna turvakoduteenus on vähemal või rohkemal määral vajalik kõigi perest eraldatud laste puhul, võib hinnata, et aastas on vähemalt 300 last, kes võiksid vajada perepõhist turvakodusteenust. 14 Kokkuvõttes laiendatakse asendushoolduses tegevusloapõhist tegevust senise kahe teenusevormi (asenduskodu ja perekodu) asemel neljaks tegevuseks:  asendushooldusteenus asenduskodus  asendushooldusteenus perekodus  asendushooldusteenus kutselises hooldusperes  asendushoolduse tugiteenus. 2.1.1. Perepõhise hoolduse toetamine ja tugiteenuste reguleerimine Regulatiivsed lahendused Projektipõhise tegevuse asemel reguleeritakse perepõhise asendushoolduse pakkujatele tugiteenuste osutamine, mille peamine eesmärk on toetada asendushooldust vajava lapse kohanemist ja kasvamist peres ning koostöös pere ja KOV-iga ennetada ja abistada peret asendushooldusteenuse osutamisel tekkivate raskuste lahendamisel. Tugiteenuse osutajate ülesanded on välja toodud joonisel 5. Teenuse organiseerimisel on eelistatud viisiks korraldus- ja rahastamismudel, kus: 1) teenuse osutamine tagatakse tegevusloa alusel tegutsevate tugiteenuse osutajate kaudu; 2) teenuse rahastamine tagatakse kindlaks määratud teenuste loetelu ja mahu alusel SKA kaudu. Tegevusloa nõuete kaudu tagatakse tugiteenuse osutajate eelkontroll. Tegevusloa täpsemad tingimused töötatakse välja seaduseelnõu loomise etapis, kuid teenuse kvaliteedi tagamiseks sätestatakse minimaalsed nõuded (nt teenuse osutamisele, meeskonnale, teenusekohale jms). Selleks, et teenused pakuksid peredele püsivalt kindlust, sätestatakse teenuse peatamise ja lõpetamise puhul piisav etteteatamise aeg analoogselt kehtiva asendushooldusteenuse osutamise regulatsiooniga. Joonis 5. Tugiteenuse osutajate ülesanded Hooldusperede värbamise Individuaalsete tugiteenuste toetamine ja perede tagamine (nt mentorlus, ligitõmbamine süsteemi peretoe teenus) Täiendavad koolitused Tugigrupid Koos perepõhise asendushoolduse tugiteenuste reguleerimisega luuakse selgemad alused ka hooldusperedele oma teadmiste uuendamiseks ja perede toetamiseks. Teadmiste uuendamisel lähtutakse pere vajadustest ja soovidest ning hooldusperede kompetentsimudelis38 välja toodud vajalikest teadmistest ja oskustest. 38 https://sotsiaalkindlustusamet.ee/abivajav-laps-ja-taiskasvanu/asendushooldus-ja- kasuvanemlus/hoolduspereks-saamine 15 Individuaalsed teenused, mida osutatakse perepõhise hoolduse pakkujatele vajaduspõhiselt, kajastatakse STAR-is juhtumiplaanis, mis peab edaspidi selgemalt välja tooma pere toetamise osa (n-ö peretoeplaan). Peretoeplaani vaatavad regulaarselt üle pere, tugiteenuse osutaja ja KOV. See tagab laste ja perede toetusvajaduse mitmekülgse märkamise, parema koostöö ja infovahetuse ning tõhusama abi planeerimise. Teenuseid, mis ei kuulu asendushoolduse tugiteenuste loetellu, rahastatakse nii, nagu ka praegu, muudest, sh KOV-i vahenditest. Sisuliselt toob see kaasa olukorra, kus hoolduspere on edaspidi seotud enda poolt valitud tugiteenuse osutajaga, kes pakub perele toetavaid teenuseid ning osaleb koos kohaliku. Eestkosteperedele ja lapsendajatele muutuvad teenused esialgu soovituslikuks (vähemalt kahe aasta jooksul peale eestkoste määramist ja lapsendamist) ning peamine rõhk saab olema praktiliste mitteregulatiivsete tegevuste kaudu peredega kontakti saavutamine ning seeläbi perede julgustamine ja suunamine teenuseid vastu võtma. Selles tegevuses on oluline roll nii SKA-l (lapsendajate ettevalmistus- ja hindamisprotsessis), tugiteenuse osutajatel kui ka KOV- idel (eriti eestkosteperede puhul), et tutvustada tugiteenuseid ja nende olulisust. Suurem teadlikkus ja harjumus tuge vastu võtta aitavad tagada laste heaolu ning vältida raskuste kulmineerumist ja hoolduse katkemist. Selleks, et perede toetamise info koonduks ühte keskkonda, oleks olulistele osapooltele (sh perele endale) ligipääsetav ja võimaldaks tõhusat andmevahetust, analüüsitakse STAR-i arendamise võimalusi. Lisaks täpsustatakse KOV-ide rolli hooldusperede toetamisel ning luuakse selgemad alused KOV-ide koostööle, et tagada hooldusperedele suurem tugi ka oma elukoha KOV-is. 2.1.2. Kutselise hoolduspere vormi lisamine asendushooldusteenusena Regulatiivsed lahendused Asendushooldusteenus kutselises hooldusperes kujundatakse üheks asendushoolduse vormiks olemasolevate hooldusperede, perekodude ja asenduskodude kõrvale. Asendushooldusteenus kutselises hooldusperes (nii nagu muud asendushoolduse vormid) on KOV-i korraldatav ja rahastatav sotsiaalhoolekandeteenus. Teenuse osutamiseks on vajalik asendushooldusteenuse tegevusluba. Kutselised hoolduspered (SHS-i tähenduses teenust vahetult osutavad isikud), kes on tegevusluba omava organisatsiooniga lepingulises suhtes, peavad läbima SKA kutselise hoolduspere ettevalmistuse ja hindamise ning olema kantud STAR-i kutselise hooldusperena. Joonis 6. Asendushooldusteenus kutselises hooldusperes 16  Kutselises hooldusperes Nõuetele vastav Asendushooldusteenus asendushooldusteenu STAR-i kantud kutselises se osutamiseks kutseline hoolduspere hooldusperes tegevusluba omav juriidiline isik Kutselise hoolduspere puhul eristatakse spetsialiseerumist ajutisele kriisihooldusele (alternatiiv asutusepõhisele turvakodule). Kutselist erihooldusperet sellisel kujul, nagu praegu ESF-i projektis, seaduses ei eristata. Erihooldus, sh vajaduse korral hooldus ainult ühele lapsele korraga, tekib lapse vajadustest lähtuvalt. Perega lepingulises suhtes oleva tegevusluba omava asendushooldusteenuse osutaja kohustus on tagada konkreetse lapse vajadustest lähtuv kutselise hoolduspere koolitamine ja toetamine. Kutselise hoolduspere süsteemiga liidetakse ka praegu asutusepõhise hoolduse regulatsiooni all asuvad perekodud, kus teenust osutab oma kodus 1–2 perevanemat (st perepõhiselt). Sellise teenuse osutamise puhul ühtlustatakse hooldusperede nõuetega ka muud nõuded, nt tervisekaitsenõuded. Olemasolevate teenuseosutajate sujuv üleminek kutseliste hooldusperede süsteemi ning selle raames nii nende senise tegutsemiskogemuse kui ka läbitud koolituste ja olemasolevate teadmiste-oskuste arvestamise tingimused lepitakse kokku eelnõu koostamise käigus koostöös praegu sel moel teenust osutavate asutustega. Üleminekul arvestatakse praegu teenust saavatele lastele teenuse pakkumise järjepidevust. Asutusepõhise hooldusena käsitatakse edaspidi vaid vahetustega perevanemate või kasvatajate süsteemiga töötavaid pere- ja asenduskodusid. Joonis 7. Olemasolevad teenused, mis moodustavad kutselise hoolduspere teenuse Olemasolev projektipõhine kriisihoolduspere teenus Olemasolev asendushooldusteenus Olemasolev projektipõhine perekodus, mida osutatakse kutselise erihoolduspere pere enda kodus 1-2 teenus pereliikme poolt UUS TEENUS Asendushooldusteenus kutselises hooldusperes Kriisi- hooldus 17 Laps suunatakse kutselisse hooldusperesse (v.a kriisihooldusele) alles siis, kui lapsele eestkoste- , lapsendaja- või hoolduspere leidmine ei ole osutunud võimalikuks või neis pakutav hooldus ei vasta lapse vajadustele. Kutselisse hooldusperesse suunatakse laps kutselise hoolduspere tegevusluba omava asendushooldusteenuse osutaja kaudu. Kriisihooldust pakkuvasse kutselisse hooldusperesse suunatakse laps kriisiolukorras lühikeseks ajaks. Erinevus teistest kutselistest hooldusperedest seisneb selles, et pere, kes teenust pakub, peab olema valmis lapse kuni kahe tunni jooksul vastu võtma ning olema ettevalmistatud pakkuma lapsele tuge ja hooldust ootamatust elumuutusest tingitud kriisisituatsioonis. Kriisiperede valmisoleku tagamiseks makstakse neile peredele vajaduse korral valmisolekutasu. Juriidilisel isikul, kes omab tegevusluba asendushooldusteenuse osutamiseks kutselises hooldusperes, peab samal ajal olema tegevusluba ka asendushoolduse tugiteenuse osutamiseks (vt p 2.1.1). Nii nagu teiste hooldusperede puhul, tagatakse ka kutseliste hooldusperede puhul tugiteenuste osaline rahastamine ja koolituste kulude katmine SKA kaudu. Osapoolte rollid on esitatud joonisel 8. Täpsemad nõuded teenust vahetult osutavale kutselisele hooldusperele ja tegevusloa alusel teenust osutavale teenuseosutajale töötatakse välja eelnõu koostamise etapis. Joonis 8. Kutselise hoolduspere teenuse osapoolte rollid Teenust vahetult osutav kutseline Kutselise hoolduspere tegevusluba omav hoolduspere juriidiline isik • last vahetult kasvatav pere, kus vähemalt • tegevusluba omav juriidiline isik; ühe vanema peamiseks tegevusalaks on •kutseliste hooldusperede värbamine ja kutselises tegevuses tasustatud teenuse selleks koostöö KOV-ide ja SKA-ga; osutamine; • asendushooldusel olevale lapsele pakutava • läbinud hooldusperede hindamise ja teenuse kvaliteedi jälgimine koos KOV-iga; ettevalmistamise ning täiendavad • kutselise hoolduspere toetamine lapse ja koolitused SKA-s ning kantud vastava pere heaolu tagamiseks; märkega STAR-i; • teenuse osutamiseks vajalike lepingute • lepingulises suhtes tegevusluba omava sõlmimine KOV-iga; teenuse osutajaga; • tasu maksmine kutselisele hooldusperele; • ettevalmistatud ja valmis pakkuma kodu ja • asendushooldusel oleva lapse kohta käiva hoolitsust tavapärasest suurema või erineva teabe ja vajalike dokumentide kogumine ja vajadusega lastele; vastavalt seaduses reguleeritule esitamine; • kohustatud regulaarselt oma teadmisi ja • koolituste pakkumise tagamine perele. oskusi uuendama ja tuge vastu võtma vastavalt hinnatud vajadusele. Võttes arvesse, et edaspidi viiakse perepõhine kriisihooldus asendushoolduse regulatsiooni alla, et juba praegu dubleerivad turvakoduteenus ja asendushooldusteenus osaliselt teineteist ning mõlemal juhul on tegemist KOV-i korraldatava ja rahastatava teenusega, ühendatakse kaks teenust üheks terviklikuks teenuseks ning teenusenõuded ühtlustatakse. Erisused ajutisele ja pikaajalisele teenusele säilitatakse. 2.1.3. Kaalutud alternatiivid kutseliste hooldusperede ja tugiteenuse osutajate tegevuse reguleerimisel 18 Lisaks tegevusloapõhisele regulatsioonile kaaluti nii kutselise hoolduspere kui perede tugiorganisatsioonide puhul alternatiivi, mis sätestaks teenuse korraldamise kohustuse SKA-le. Sellisel juhul tagaks SKA teenuseosutajate leidmise hangete kaudu, nii nagu ka praegu toimivate projektipõhiste tegevuste puhul. Asendushooldusteenuse osutamiseks kutselise hoolduspere teenuse osutaja hankimine SKA kaudu võimaldaks ilmselt kõige paremini tagada tellitava teenuse kvaliteedi, kuna otsus partneri valiku kohta vaadatakse põhjalikult regulaarselt üle hankemenetluse käigus. Samas oleks tegemist kehtivast asendushoolduse süsteemist erineva, liigselt keeruka ja piirava ning ka halduskoormuse mõttes ebaotstarbeka lahendusega, mis ei võimaldaks eeldatavasti piisavalt tõhusalt süsteemi vaba arengut ja perede juurdekasvu sellesse süsteemi. Samuti ei saa pidada hangete alusel toimivat süsteemi püsivaks ja stabiilseks lahenduseks perede ja organisatsioonide jaoks, kes end kutselise hoolduspere teenuse osutamisega seovad. See omakorda võib mõjutada ka teenuse pakkumise püsivust ja järjepidevust laste jaoks, kes neis peredes kasvavad. Samuti on ESF-i rahastatud pilootprojekti raames selgunud, et selline korraldus toob kaasa keerukad lepingulised suhted kõigi osapoolte jaoks, vähese paindlikkuse teenuse vajaduspõhise rahastamisega seoses jms. Tegevusloapõhine alternatiiv on eelistatud, kuna see tagab kõige enam kindluse ja läbimõelduse teenuseosutajate tegevuse suhtes ning loob kõige paremad eeldused süsteemi edasiseks loomulikuks sisuliseks arenguks. Samuti on tegevusloapõhine lähenemisviis kõige sarnasem praegusele asendushooldusteenuse osutamise korraldusele, kus teenust osutav juriidiline isik (asendus- ja perekodu teenuse osutaja) peab omama selleks tegevusluba. Tegevusluba ühe konkreetse teenusevormi jaoks koos täiendavate nõuetega on praktikas asendushooldusteenuse tegevusloa puhul ka rakendunud asenduskodu ja perekodu erisuse näol ja sotsiaalvaldkonnas näiteks ka analoogne erihoolekandeteenuse tegevusloa regulatsiooniga. Võttes arvesse ka seda, et eesmärk on kutseliste hooldusperede võrku laiendada ning tagada teenusepakkumine üle Eesti, avab see võimaluse üle Eesti asuvatele asutusepõhise teenuse osutajatele oma tegevust laiendada ja võtta suurem roll perepõhises asendushoolduses. SKA tasandile jääb perede hindamine ja ettevalmistamine ning hilisem järelevalve teenuse osutamise üle, millega maandatakse ka riski, et teenust asutaks pakkuma liiga laialdaselt organisatsioonide või asutuste poolt, kellel varasem kokkupuude hooldusperedega puudub. Ühtlasi peaks tugiteenuse osutajate selge roll perede toetamisel ja selleks väljatöötatavad nõuded aitama tagada asendushooldusteenuse kvaliteeti kutselistes hooldusperedes. Konkurents teenusepakkujate vahel on edasiviiv, kuna pered on vabad valima organisatsiooni, kellega lepingulises suhtes teenust osutada. See sunnib ka teenuseosutajaid pingutama peredele parima toe ja parimate tingimuste pakkumisel. Perepõhiste teenuste osutamise korraldamisel SKA kaudu tagaks kasuperede tugiteenuste üleriigilise kättesaadavuse SKA. Sellise teenusekorralduse eeliseks võib pidada SKA võimalust teenuseosutamist jätkata, kui see peaks mingil põhjusel katkema. Sellise korralduse puhul oleks tugiteenuste korraldus- ja rahastusskeem sarnane praeguse projektipõhise tegevusega ning teenusepakkujad leitaks eelkõige hangete kaudu. Siiski võimaldaks projektipõhise tegevuse lõpetamine senisest suuremat püsivust ja pikemaid hankeid, kuna hanked ei sõltuks projektiperioodist ega sellega seotud vahenditest. Samuti võimaldaks SKA teenusekorraldaja roll maandada riske, mis võivad tuleneda Eesti väiksusest ja kolmanda sektori teenuseosutamise ebapüsivusest. Siiski on alternatiivi miinusteks hankepõhise tegevusega 19 kaasnevad riskid, olulisim neist teenuse võimalik ebapüsivus perede jaoks, kelle puhul edaspidi eeldatakse püsivat seotust tugiorganisatsioonidega. Kuigi peredele tugiteenuste osutamisel võib SKA kaudu korraldatava teenuse puhul näha mitmeid olulisi tugevaid külgi, tuleb siiski ka sellise teenusekorralduse puhul pidada eelistatud viisiks tegevusloapõhist teenuseosutamist. Selle peamine põhjus on tugiorganisatsioonide püsiv roll edasises perepõhise asendushoolduse süsteemis. Tegevuse järjepidevust võib eriti oluliseks pidada seetõttu, et hooldusperedel tekib edaspidi kohustus ühe tugiorganisatsiooni juurde kuuludes tuge vastu võtta. Teenuseosutajate leidmine igakordse hankega ei pruugi tagada kindlust perede jaoks, sest hanke tulemused võivad olla erinevad. Samuti on võimalik tegevusloa nõuete kaudu maandada riske, mis võimaldavad püsivat teenuseosutamist eeldava teenuse puhul sellest ajutiselt loobuda või lõpetada teenuse osutamine lühikese etteteatamisega (analoogselt asendushooldusteenusega, mille puhul SHS §-s 155 sätestatud erinõuded tagavad keelu teenuse osutamisest ajutiselt loobuda ning 6-kuulise etteteatamisaja tegevuse lõpetamisel). VTK koostamise käigus kaaluti ka muid teenuse korraldamise ja rahastamise alternatiive, sh KOV-i põhiseid, kuid arvestades teenuse spetsiifilisust ning KOV-ide erinevat suurust ja võimekust, ei peetud muid korraldus- ja rahastusskeeme otstarbekaks. 2.1.4. Välisriikide kogemus Laste ja hooldusperede toetamisel on ka teistes riikides oluline roll lisaks kohalikule omavalitsusele tugiorganisatsioonidel. Mitmetes riikides on täiendava toetamise ülesanded antud nö agentuuridele, kes lisaks võivad vastutada hooldus- ja lapsendajaperede ettevalmistamise ja hindamise eest. Sellisel juhul on levinud, et hooldusperena tegutsemine on võimalik vaid agentuuriga liitudes. Samuti on hooldusperedel kohustus teha hoolduse ajal tihedat koostööd agentuuriga, kes pakub nii tuge kui jälgib ka teenuse kvaliteeti (nt Inglismaa). Agentuurid võivad tegutseda nii kohalike omavalitsuste juures kui olla eraõiguslikud organisatsioonid (nt Soomes, Tšehhis). Tihti koonduvad selliste agentuuride juurde erinevad hoolduspered, sh kriisi- ja erihooldust pakkuvad pered, keda agentuuride kaudu ka tasustatakse. Tasustamine toimub enamasti seaduses fikseeritud määra alusel, mis sõltub pere spetsiifikast, lapse vanusest või vajadusest. Tavapärane nii Lääne-Euroopale kui Soomele on, et kriisihooldusperedele makstakse täiendavalt valmisolekutasu. See tagab perele elukorralduse, mis võimaldab lapse perre vastu võtta kriisiolukorras loetud tundide jooksul. Ka naaberriigis Lätis on alates 2018. aastast kasutusel kasuperede tugikeskuste ja hooldusperede toetamise süsteem. Selle raames loodi kaks spetsiaalset hoolduspere vormi: kriisihoolduspere ja erihoolekandepere. Muudatused puudutasid ka hooldusperede koolitamist ja toetamist. Iga hoolduspere peab endale valima sobiva agentuuri ja sõlmima lepingu toetuse saamiseks. Agentuuride eelarve kujuneb kombineeritud rahastamise alusel, millest olulise osa moodustavad nii riigieelarve kui KOV-i eelarve, lisaks muud sissetulekud teenuste müügist ja projektidest.39, 40 39 „Kriisihoolduspere teenuse alusanalüüs“, SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2018. 40 Lätis on agentuuridele seatud tingimused hankes osalemiseks, nt teenuste kirjelduse olemasolu ja esitamine, vähemalt ühe KOV-iga sõlmitud leping kavandatavaks koostööks, meeskonna valmisolek ja pädevus teenuse osutamiseks (vähemalt 3-aastane töökogemus lastega ja 5-aastane kogemus peredega) ning nõuetele vastavate ruumide olemasolu nõustamistööks. Agentuuri ülesanded on muu hulgas uute perede 20 2.2. Hooldusperede leidmise rolli täpsustamine Hooldusperede juurde tekkimiseks on vajalikud nii regulatiivsed muutused, mis selgitavad eelkõige hooldusperede leidmise rolle, kui ka mitteregulatiivsete tegevuste jätkamine, mis toetavad nende rollide sisulist täitmist. Mitteregulatiivne lahendus Selleks, et toetada regulatiivsete muudatuste rakendumist, jätkatakse praktiliste teavitustegevustega, mis on suunatud uute perede leidmisele ja perepõhise asendushoolduse normaliseerimisele. Tegevustesse kaasatakse erinevaid partnereid, nt perede tugiorganisatsioonid, KOV-id, meedia jm. Samuti tuleb katsetada uusi viise nii üleriigilistes kui kohaliku tasandi tegevustes, mis aitaksid enam kaasa hooldusperede leidmisele, sh konkreetse lapse põhiselt. Lisaks peavad praktilised tegevused toetama KOV-e, et hooldusperede leidmist ei nähtaks vaid lastekaitsetöötaja ühekordse ülesandena, vaid laiema tegevuste ja toetava paketi loomisena kohalikul tasandil, mis lisaks perede süsteemi toomisele toetaks neid kohalikul tasandil senisest enam, kui laps on juba peres. Tegevuste elluviimist jätkatakse ESF-i vahendite toel ning neid koordineerib SKA. Regulatiivne lahendus Kehtivas regulatsioonis täpsustatakse hooldusperede leidmise ja värbamise ülesandeid nii SKA kui KOV-i puhul. Lisaks reguleeritakse tugiteenuste osutajate ülesanded. SKA ülesanne oleks koordineerida hooldusperede leidmist üle riigi, sh töötada välja värbamisstrateegia ja hoida seda ajakohasena, tagada vajalikud teabematerjalid ja toetada muude tegevustega KOV-e ja tugiteenuse osutajaid hooldusperede leidmisel. KOV peaks lisaks oma praegusele ülesandele asendushooldusteenuse korraldajana panustama aktiivselt kohalikul tasandil hooldusperede leidmisse. KOV-i ülesandeks asendushooldusteenuse korraldajana jääb jätkuvalt oma piirkonna lastele perepõhise asendushoolduse võimaluste tagamine, muu hulgas perepõhise hoolduse pakkujate aktiivne otsimine. Tugiorganisatsioonide ülesandeks saab panna hooldusperede ligitõmbamise, arvestades üleriigilise värbamisstrateegia eesmärkidega ja piirkondlike vajaduste katmisega ning tehes tihedat koostööd SKA ja oma partner-KOV-idega. 2.3. Parem tugi eestkosteperes kasvavatele lastele Eestkoste määramise ja teostamisega seotud muudatused on suunatud nii eestkosteperes kasvavate laste heaolu parandamisele kui perede paremale toetamisele, mis julgustaks peresid enam seda rolli võtma, sh nt erivajadusega laste puhul. Mitteregulatiivsed lahendused Mitteregulatiivse lahendusena on võimalik senist regulatsiooni paremini rakendada seeläbi, et eeskosteperes kasvava lapse heaolu jälgimine ja perede toetamine tagatakse juhtumiplaani regulaarse ülevaatamisega. LasteKS § 34 lõige 4 sätestab KOV-i „ligitõmbamine“, koolituste ja hooldusperede hindamise korraldamine, täienduskoolituse pakkumine, peredele kättesaadavus 24/7, tugigruppide ja individuaalsete nõustamiste tagamine jms. Organisatsioonid leitakse Lätis ministeeriumi poolt väljakuulutatud hanke kaudu, mille alusel delegeeritakse neile ülesanded hooldusperede ja lapsendajate abistamiseks. 21 lastekaitsetöötaja kohustuse koostada perekonnast eraldatud lapsele juhtumiplaan ning tagada selle perioodiline ülevaatamine ja vajaduse korral muutmine koostöös lapse ja last kasvatavate isikutega. Eelnõu seletuskiri täpsustab, et lisaks asendushooldusele ja muud ööpäevaringset teenust saama suunamisele tuleb juhtumiplaan koostada ja see regulaarselt üle vaadata ka juhul, kui laps kasvab kasuperes või eestkosteperes. Plaani ülevaatamine peab toimuma SHS-is sätestatuga sama intervalliga, st vähemalt üks kord aastas. Juhtumiplaani ülevaatamise käigus hinnatakse lapse heaolu ja abivajadust, sh seoses rahalise toetamise või elluastumisel vajaliku toega. Selle praktikamuudatuse sisu ja eesmärk on eelkõige ülevaate tekkimine KOV-idele oma piirkonna peredest ja neile vajaliku toe tagamine peredega regulaarse usaldusliku suhtluse kaudu. Nõude täitmine tagatakse eelkõige SKA nõustamisteenuse ja edaspidi vajaduse korral ka tõhusama järelevalve kaudu. Praktikamuudatusena võib osaliselt näha ka pere elukohajärgse KOV-i kaasamist eestkoste määramise protsessi. TsMS § 552 lõige 2 sätestab, et kohus küsib valla- või linnavalitsuse seisukohta eestkostet puudutavas menetluses ja saadab talle menetlusi lõpetavate määruste ärakirjad. Selle sätte praktikas rakendamine paistab KOV-ide kogemustele tuginedes erinev. Selleks, et KOV, kuhu eestkostepere elama asub, oleks piirkonda asuvast eestkosteperest teadlik ja saaks eestkoste määramise protsessis kaasa rääkida või pere toetamist planeerida, on oluline edaspidi kaasata eestkoste määramisse ka pere elukohajärgne KOV. Seda muudatust saab eelkõige näha praktikamuudatusena (teavitamine ja selgitamine), sest seadus seda otseselt ei välista. Regulatiivsed lahendused Eestkosteperes kasvavate laste ja eestkostjate paremaks toetamiseks on oluline rakendada nende perede puhul sarnasemat lähenemisviisi teiste perepõhise asendushoolduse vormidega nii ettevalmistuse, perede sobivuse hindamise, toetamise kui lapse heaolu jälgimise ja järelevalve puhul. Selleks planeeritakse järgmised muudatused: 1. On oluline, et lapsele füüsilisest isikust eestkostja määramisel sätestataks selgemad ja teiste perepõhiste asendushoolduse vormidega sarnasemad alused eestkosteperede hindamiseks, mis aitaks paremini tagada nii eestkostel olevate laste heaolu ja hoolduse kvaliteeti kui pakkuda peredele vajaduspõhisemat tuge eestkoste toetamisel. Ühetaolised alused on oluline välja töötada koostöös Justiitsministeeriumiga. Üheks võimaluseks on Sotsiaalministeeriumi hinnangul reguleerida seda PKS-i rakendusakti kaudu sarnaselt lapsendajaperede (PKS-i alusel) ja hooldusperede (SHS-i alusel) toimingute ja sobivuse hindamise rakendusaktidega. Regulatiivseid muudatusi toetab praktilise töövahendi kohandamine ja kättesaadavaks tegemine. 41 Nende muudatuste puhul ei oleks tegemist lisanduvate ülesannetega, vaid selgema regulatsiooniga, mis aitaks KOV-idel sisustada kohtule antavaid arvamusi ühtsemate põhimõtete järgi ning tagaks ka kohtule parema ülevaate eestkosteotsuste tegemisel, mida on oluline lapse heaolu ja temale pakutava stabiilse hoolduse seisukohast silmas pidada. 2. Arvestades, et lapsendaja- ja hooldusperede hindamisega tegeleb SKA, tuleks kaaluda ka eestkoste määramise protsessis SKA kaasamist neil juhtudel, kui eestkostjaks soovib saada endine lapse hoolduspere või kui eestkostjaks soovib saada perekond, kes ei oma 41 Võttes aluseks Pärnu Maakohtu piirkonnas elluviidud pilootprojekti raames valminud hindamisvahendi. 22  lapsega eelnevat lähedast kontakti. Kuigi TsMS § 198 lõige 3 võimaldab seda ka praegu, ei ole see levinud praktika ega kohustus. 3. Lisaks asjakohasele hindamisele on vajalik pakkuda ka eestkostjatele ettevalmistust, mida pakutakse teistele kasuperedele. Kasuperedele pakutav PRIDE koolitus avab asendushooldusega seotud teemasid, annab peredele uusi teadmisi ning võimaldab töötada ka pere enda ressursside ja valmisolekuga võetavaks ülesandeks. Kui lapsendaja- ja hoolduspered läbivad koolituse enne lapse perre tulekut, siis eestkostjate puhul see praktilist elu arvestades võimalik ei ole (lapse eestkoste vajadus võib ilmneda ootamatult, samuti võib põhimenetlusele eelneda ajutise eestkoste seadmine, kus otsus tuleb teha lühikese ajaga). Küll aga arvestades, et põhimenetlustes on enamasti nii isiku- kui varahooldusõigust hõlmava eestkoste puhul tegemist pikaajalise otsusega, tuleks sätestada koolituse läbimine PKS-is vähemalt soovituslikuna (analoogselt lapsendajate koolitusnõudega). Kui KOV, SKA või kohus on pidanud koolituse läbimist vajalikuks, on võimalik see siduda näiteks tehtava järelevalvega, mille käigus kontrollitakse koolituse läbimist (nt aasta jooksul peale eestkoste määramist). Nii koolitajad, tugiteenuse osutajad kui KOV-id on tähelepanu juhtinud eriti vanavanematest eestkostjate haavatavale sihtrühmale. Nende toetamiseks arendatakse PRIDE koolituse raames välja lühem spetsiaalselt lähedastele kohandatud koolituse variant, mis toetab just lapse vanavanemaid eestkostega seonduvalt. 4. Nagu eespool välja toodud, ei ole KOV-i juhtumiplaani kohustust eestkosteperede puhul vaja täiendavalt reguleerida, sest see kohustus on LasteKS § 34 lõikes 4 juba sätestatud. Arvestades, et eestkoste üle järelevalve tegemine on kohtu ülesanne, kuid kohus keskendub eelkõige varahoolduse üle järelevalve tegemisele, tuleks regulatiivse muudatusena kaaluda KOV-i koostatava juhtumiplaani sidumist eestkoste üle järelevalve tegemise protsessi. Sellisel juhul esitataks lisaks eestkostja enda aruandele järelevalve käigus kohtule ka juhtumiplaani regulaarse hindamise osa, mis annab infot eelkõige just isikuhooldusõigusega seotud ülesannete täitmise kohta ja lapse heaolu kohta peres. Arvestades, et sotsiaalsüsteemis sellist ülevaadet edaspidi koostatakse ning kohtul endal puudub ettevalmistus ja pädevus sarnaselt KOV-i lastekaitsega lapse heaolu hinnata, on mõistlik need protsessid omavahel ühendada. Samuti tuleb koostöös Justiitsministeeriumi ja kohtutega leida lahendused, et iga-aastane aruandlus tagaks laste heaolu, kuid säästaks peresid liigsest koormusest. Pikemas plaanis tuleb analüüsida infosüsteemide (STAR ja kohtute infosüsteem) ühilduvust, et muuta sedalaadi info liikumine kõigi jaoks kiiremaks ja mugavamaks. Siiski tuleb silmas pidada, et nii KOV-i kui kohtu funktsioonid ei tohiks olla liigselt formaalsed ega sanktsioneeriva loomuga, vaid peaksid pakkuma eelkõige lapse heaolu tagamiseks perele nõustavat tuge ja heaolu seiramist toetaval viisil. 5. Selleks, et eestkostepered oleksid nii eestkostjaks saamise protsessis kui ka eestkoste teostamise ajal toetatud, on oluline tagada perepõhiste tugiteenuste osutamise pakkumine ja rahastamine ka eestkosteperede puhul. KOV-ide poolt eestkosteperedega juhtumiplaani kaudu tihedama suhtluse tekkimine loob eeldused selleks, et perede toetusvajadused jõuavad enam KOV-ideni, kes saavad peredele pakkuda nii teenuseid, toetusi kui muud abi (nt suhtluse korraldamisel bioloogilise perega vms), mida pered laste kasvatamisel vajavad. Samuti võimaldab see KOV-idel saada teadlikuks on piirkonnas eestkosteperest iseseisvasse ellu liikuvatest tuge vajavatest noortest. Samuti teeme ettepaneku edaspidi koostöös Justiitsministeeriumiga analüüsida põhjalikult lapsele eestkoste määramise, teostamise ja järelevalve korraldust ning jagunemist sotsiaal- ning justiitsvaldkonna vahel. 23 2.4. Lapsendatute huvide ja õiguste tagamine Regulatiivsed lahendused Lapsendamise avatumaks muutmiseks ning lapsendatute õiguste ja huvide kaitseks teeme ettepaneku ajakohastada PKS-i lapsendamise regulatsiooni ning muuta see lapsendamissaladuse osas avatumaks. Lapsendamissaladus jääks jätkuvalt kehtima lapsendatu, lapsendaja ja bioloogilise vanema eraelu kaitseks kolmandate isikute soovimatu sekkumise ja diskrimineerimise vältimiseks, kuid mitte lapsendatute jaoks. Ettepanekud: 1. Edaspidi oleks kõigil lapsendatud lastel õigus teada enda lapsendamise fakti ning PKS- i muudatusega suunatakse lapsendajaid lapsele aegsasti lapsendamisest rääkima. Eelnõu koostamise käigus analüüsitakse täpsemalt, kas sätestada selleks vanusepiir või suunata vanemaid rääkima nt analoogselt Norra regulatsiooniga kohe, kui see on mõistlik. 42 Selleks, et toetada lapsendatu identiteeti juba lapseeas, on lapsendajatel võimalik praktilise töövahendina kasutada MTÜ Oma Pere koostatud 2022. aastal valminud asendushooldusel oleva lapse elulooraamatut, mis sisaldab lapse jaoks olulisi fakte tema lapsepõlve kohta. 2. Lapsendatu täisealiseks saades annab SKA lapsendamise korraldajana lapsendatule üle tema kohta enne lapsendamist kogutud info. Info ei sisalda lapse bioloogilise vanema andmeid, vaid üldistatud infot tema sünni- ja elukoha, pere, tema lapseea eelistuste vms kohta. Sellise info kogumist koos lapse elulooraamatu koostamisega võiks edaspidi laiendada ka teistele asendushoolduse vormidele. 3. Bioloogiliste vanemate andmete lapsendatule avaldamise puhul on võimalik kaaluda kahte alternatiivset lahendust: a) igal täisealiseks saanud lapsendajal on õigus SKA kaudu pärida oma bioloogiliste vanemate andmeid ning see ei sõltuks bioloogiliste vanemate nõusolekust; b) kui jätta isikustatud andmete saamine siiski sõltuvusse bioloogilise vanema nõusolekust, tuleks näha ette võimalus saada päritoluandmeid kohtu kaudu, kui see on erilisest huvist lähtuvalt põhjendatud (nt terviseseisund, abielueelne kontroll, et vältida sugulust vms). Kuigi esimesel alternatiivil leidub mõningaid riske (nt lapsest loobujad, kes võivad oma isiku varjamiseks seada lapse heaolu ohtu), on neid võimalik oskusliku nõustamisega varases etapis hajutada. Samuti lapsendatakse enamik lapsi Eestis hooldusõiguse äravõtmise tagajärjel, lapsest loobumisi on vaid üksikutel juhtudel. Seetõttu peame eelistatud variandiks alternatiivi 1. Muudatused kehtiksid vaid uutele lapsendamistele ega puudutaks juba toimunud lapsendamisi. 4. Muudatuste jõustumise ajaks toimunud lapsendamiste puhul teeme ettepaneku luua SKA-le kohustus menetleda lisaks lapsendatute pöördumisele ka nende bioloogiliste õdede-vendade pöördumisi. Andmeid täisealise lapsendatu kohta väljastataks siiski vaid juhul, kui lapsendatu sellega nõustub. Mittenõustumise korral säilitatakse pöördumise andmed juhuks, kui lapsendatu hiljem siiski soovib ühendust võtta. Võimaluse korral laiendatakse tulevikus perepõhise asendushoolduse tugiteenuseid, et toetada päritoluandmetega tutvumisel seda vajavaid isikuid. 5. Lisaks tuleb LasteKS-is sätestada perekonnast eraldatud laste puhul (sh lapsendamise korral) kohustus säilitada õdede-vendade suhtlus, kui nad on põhjendatud juhul 42 „Õdede-vendade õigused lapsendamisel“, M. Sarv, lk 7. 24  teineteisest eraldatud. Lapsendamise puhul on suhtluse hoidmise kohustus lapsendajal oma lapse osas. 2.5. Perepõhise asendushoolduse eelistamise tagamine Selleks, et tagada võimalikult paljude asendushooldust vajavate laste jaoks eelkõige perekeskkonnas kasvamine, tuleb lisaks perepõhise hoolduse võimaluste laiendamisele ja perede juurdekasvu tagamisele rakendada perepõhise hoolduse eelistamiseks täiendavaid tehnilisi ja toetavaid/kontrollivaid meetmeid. Mitteregulatiivsed lahendused Perepõhise asendushoolduse eelistamine tuleb selgemalt integreerida STAR-i ning see tuleb välja tuua ka STAR-is asendushooldusele suunamise või lapse ümberpaigutamise protsessis. Tehnilised lahendused peavad olema KOV-i jaoks toetavad ning suunama pidevalt otsima ja eelistama perepõhiseid valikuid. Muu hulgas on võimalik IT-lahenduste kaudu luua asendushooldusele suunamise või lapse ümberpaigutamise eeltingimusi, pakkuda teavitusi KOV-idele, kellel on lapsed asutustes (nii meeldetuletuseks kui ka süsteemi saabunud uutest peredest) jms. Regulatiivsed lahendused Laste asutusse suunamine tuleb muuta kontrollitumaks ning luua selleks täiendavad mehhanismid: 1. Suunamaks kõiki osapooli maksimaalselt otsima ja kasutama olemasolevaid perepõhiseid hooldusvõimalusi, tuleb laste asutusse suunamine muuta kontrollitumaks. Selleks kooskõlastatakse edaspidi asutusepõhisele asendushooldusele suunamine SKA- ga. Ilma SKA kooskõlastuse ja toetamiseta KOV perepõhise hoolduse leidmisel edaspidi lapsi asutusse suunata ei saa ja laste asutusse paigutamine on võimalik vaid erandina SKA eelneval kooskõlastusel. Erandid lähtuvad lapse huvidest (nt lapse erilisest terviseseisundist või vajadusest hoida koos õdesid-vendi). 2. SKA rolliks lisaks n-ö asutusse paigutamise kooskõlastamisele on osaleda lapsele sobiva hoolduspere leidmise protsessis. Arvestades, et SKA ülesanne on nii hooldusperede (edaspidi ka kutseliste hooldusperede) kui ka lapsendajaperede hindamine ja ettevalmistamine ning SKA-l on ülevaade ootel olevatest hooldus- ja lapsendajaperedest, on võimalik sel moel parimal viisil kokku viia infot nii peret vajavate laste kui ka lapsi ootavate perede kohta. 3. Juba asendushooldusel olevate laste (nii asutuses kui peres kasvavate laste) puhul tuleb täpsustada seaduse nõudeid nii, et KOV lapse eestkostjana hindaks koos lapse juhtumiplaani täiendamisega ka vanema hooldusõiguse piirangu asjakohasust ning vajaduse korral pöörduks uuesti kohtusse hooldusõiguse muutmiseks. See on eriti oluline nt väikelaste puhul nii juhul, kui lapsel peaks tekkima võimalus vanema hoolde naasta, kui ka juhul, kui võib eeldada, et lapsel puudub perspektiiv bioloogilisse perekonda tagasi pöörduda. Mida väiksem on laps, seda suuremad on tema võimalused uue perekonna leidmiseks, sh lapsendamiseks. Täiendavat analüüsimist vajab lastekaitsetöö praktika korduvate perekonnast eraldamiste puhul. Samuti tuleks Justiitsministeeriumil 25  analüüsida, kuidas tänane hooldusõiguse regulatsioon ja kohtupraktika toetab lapse parimate huvidega arvestamist ja kuidas neid huvisid sisustatakse ning kaalutakse.43 4. Laste puhul, kes algselt suunatakse asutusse, tuleb edaspidi igal aastal juhtumiplaanis välja tuua, milliseid tegevusi on tehtud selleks, et lapsele perepõhise hoolduse võimalusi leida. 5. Koos teenuse osutamise võimaluste laiendamisega ja kriisihooldusperede arendamisega tuleb laiendada perepõhise hoolduse eelistamise nõuet ka ajutisele paigutusele. Eelnõu koostamise käigus analüüsitakse, millise aja jooksul tuleb KOV-il ka kriisipaigutuse puhul taotleda kooskõlastus lapse asutusse paigutamiseks SKA-st. Asutusepõhisele hooldusele suunamise täiendav kontroll SKA poolt ja perepõhise hoolduse valikute laiendamine toovad pikemas plaanis eelduslikult kaasa ka asendushooldusasutuste eesmärkide ülevaatamise ja ümberkujundamise. Kui asutustesse paigutatakse vähem lapsi ja neisse jäävad edaspidi vaid spetsiifilise vajadusega lapsed, toob see kaasa asutuste spetsialiseerumise. MUUDATUSTE MÕJUD Käesolevas VTK-s on ette nähtud nii mitteregulatiivseid kui regulatiivseid muudatusvajadusi, mis aitaksid senisest tõhusamalt kaasa eesmärgile laste suunamisel asendushooldusele eelistada perepõhist hooldust. Lahendusettepanekud on mitmesed ehk pakuvad probleemidele erinevast küljest lahendusi ja taotlevad omavahel kooskõlas forsseerida lastele sobivama perepõhise hoolduse võimalusi. Ettepanekud seavad eesmärgiks lapsele asendushoolduses võimalikult tõhusa perepõhise hoolduse pakkumise, tõstes muu hulgas esile lapse õiguse kasvada peres (sh asendushoolduse sees perepõhisel hooldusel), ja arvestavad võimaluse korral ka lapse sünniperre naasmisega. Ettepanekute elluviimisel esineb nii sotsiaalne mõju (eelkõige positiivne mõju perekonnast eraldatud ja asendushooldust vajavatele lastele), mõju riigivalitsemisele, sh riigieelarve kuludele ja asutuste korraldusele (eelkõige eelarveline ja inimressursi mõju SKA-le, väiksemal määral kohtutele), mõju KOV-i korraldusele ja finantseerimisele (teenusekorraldus ja tööjõuressurss). Sõltuvalt eelnõu käigus välja töötatud täpsematele lahendustele võib eeldada ka majanduslikku mõju, sh mõju asendushooldusteenust pakkuvatele asutustele ja tugiorganisatsioonidele, ning mõju infotehnoloogiale ja infoühiskonnale. Lisas 1 on esitatud kokkuvõtvalt mõjuhinnang mõjuvaldkondade ja mõjutatud sihtrühmade või osapoolte kaupa. Täpsem mõjuhinnang on vaja lisada eelnõu väljatöötamisel. Lisa 1. VTK mõjuhinnang 43 M. Laur on Tartu Ülikooli magistritöös „Lapse perekonnast eraldamine vaimse tervise probleemiga vanemalt“ välja toonud, et töö raames analüüsitud kohtulahendites olid lapse huvid ja õigused vähe analüüsitud. Samuti märgib ta, et otsuste selguse huvides peaks need olema paremini motiveeritud, et oleks aru saada, milles seisneb vanema ja lapse õiguste kaalumine ning millisel juhul kaalub lapse huvid üle vanema õigused, lk 68. 26 Saatja: Liis Saarna <[email protected]> Saadetud: 28.04.2023 22:17 Adressaat: <"SM Info"> Teema: Arvamuse andmine sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise väljatöötamise kavatsusele Tere MTÜ Oma Pere esitab arvamuse VTK-le. Lugupidamisega Liis Saarna MTÜ Oma Pere