Arvamuse andmine tarbijalemüügi direktiivi eelnõu kohta

Justiitsministeerium Teie 13.12.2017 nr 7-2/8750 [email protected] Meie 31.01.2018 nr 6-6/17-55 Arvamuse andmine Täname võimaluse eest avaldada arvamust tarbijalemüügi direktiivi eelnõu kohta. Käesolevaga edastame arvamuse nimetatud eelnõu kohta. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kask Riigikohtu koolitusosakonna juhataja õigusteabe osakonna juhataja ülesannetes Lisa 1: Riigikohtu arvamus tarbijalemüügi direktiivi ettepaneku kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Riigikohtu arvamus tarbijalemüügi direktiivi ettepaneku kohta Justiitsministeerium edastas Riigikohtule arvamuse avaldamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (COM(2017) 637 final) ettepaneku kaupade internetimüügi ja muu kaugmüügi müügilepingutega seonduvate teatavate aspektide kohta, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44/EÜ. Järgnevalt märkused ja tähelepanekud direktiivi ettepaneku kohta. 1) Direktiivi ja riigisisese õiguse omavaheline suhe (sh art-d 2 ja 3) Kuigi tegemist on direktiiviga, siis lähtudes direktiivi ettepaneku art-st 3, soovitakse saavutada sisuliselt maksimaalne ühtlustamine. Samas on direktiivis esitatud mõisteid, mis on defineeritud ka Eesti õiguses ning mis ei kattu direktiivis esitatuga. Eelkõige näiteks võlaõiguse põhimõisted „leping“ ja „müügileping“. Kui direktiiv jõustub, on tegemist Euroopa Liidu mõistetega, mistõttu tuleks lähtuda ka nende mõistete autonoomsest tõlgendusest. Mõlemad mõisted on aga Eesti õiguses juba pikalt kasutuses olnud ning kohtupraktikas kindlaks määratud ka nende olulised tunnused. Näiteks müügilepingu puhul on VÕS § 208 lg 1 järgi oluline ka kohustus asi üle anda ja (erinevalt direktiivist) müüjal on vaid kohustus teha omandi üleminek võimalikuks. Direktiivi seisukoht on müüja kohustuste osas rangem. VÕS-i kontekstis on leping pakkumuse ja nõustumuse vahetamise teel saavutatud kokkulepe (VÕS § 8 lg 1). Samas direktiiv lähtub lepingu konsensuaalsest teooriast, mille järgi on leping sõlmitud kokkuleppe saavutamisel. Need on vaid mõned erisused kehtiva õiguse ja direktiivi ettepaneku vahel, kuid ainuüksi nendest selgub, et direktiivi ülevõtmine ning riigisisesesse õigusesse sobitumine võib osutuda problemaatiliseks. Direktiiv reguleerib vaid tarbijalemüüki, kuid muude müügilepingute puhul kehtib ikkagi VÕS-i terminoloogia ja selle alusel kujunenud kohtupraktika. Seega tuleb tehinguid tegevatel isikutel, õiguspraktikutel ja kohtutel arvestada erinevate isikute ja müügiesemete puhul erinevat müügilepingu regulatsiooni. Kuigi see võib-olla oli tarbijalemüügi seisukohast soovitav tagajärg, siis riigisiseses õiguses tekitab see segadust juurde. Enam ei piisa üksnes VÕS-i regulatsiooni täiendamisest üksikute sätetega, vaid art 3 valguses võib olla vajalik eraldi tarbijalemüügi regulatsiooni kehtestamine. Vähemalt võiks ehk loobuda art-s 2 esitatud mõistetest, mis tekitavad riigisisese õigusega nüanssides erineva terminoloogia, kuid tarbija õiguste kaitseks ei pruugi mõistete defineerimine sellisel kujul olla vältimatult vajalik. 2) Asja lepingutingimustele vastavus (art-d 4–7) Võiks kaaluda direktiivi ettepaneku art-s 4–7 esitatud kauba lepingutingimustele vastavuse nõuete koondamist ühte artiklisse (vt VÕS § 217, kus lepingutingimustele vastavus on selgelt reguleeritud ühes sättes). Ka art 4(2) viitab, et sisuliselt on artiklid omavahel seotud ning võiksid olla esitatud ka ühtse loeteluna. Sisuliselt on enamik ettepanekus esitatud kauba lepingutingimustele vastavuse nõudeid praegu ka VÕS-is olemas või vähemalt mitme sätte koosmõjus või kohtupraktika toel tuletatavad. Küsitav, kas sellest art-s 3 sätestatud ühtlustamise nõude täitmiseks piisab, st vaatamata 1  Lisa 1 sisulisele nõuete kattuvusele võib olla vajalik siiski eraldi tarbijalemüügi lepingutingimustele vastavuse tingimuste nimekirja kehtestamine. Problemaatiliseks võivadki osutuda üksikud punktid, millel on hetkel VÕS-ist keeruline vastet leida ja mis tooksid kaasa ka sisulisi muudatusi. Siia kuuluvad näiteks art 4(1) lit. c ja art 5 lit -s c esitatud välistused, mille puhul ei pea kaup olema tavapäraste omadustega. Samuti on erinevalt direktiivi art 4(1) lit -st b VÕS § 217 lg 2 p-st 2 sätestatud täiendavad tingimused, millal kaup peab vastama selle eriotstarbele. Küsimus tekib seoses direktiivi ettepaneku art-ga 4(3), kus on viidatud artiklites 5 ja 6 sätestatud tingimustest kõrvalekaldumise kehtetus. Ebaselgeks jääb, miks sama ei kohaldu näiteks art-tes 4 ja 7 sätestatud tingimustest kõrvalekaldumise kohta. Sisuliselt vastab art-s 4(3) toodu siiski VÕS § 218 lg-le 4 ning ka pikaajalisele Riigikohtu praktikale (vt nt RKTKo 3-2-1-115-04, p 21). Kõik eelviidatud suuremad ja väiksemad erisused kehtivast VÕS-i regulatsioonist tekitavad taas küsimuse, kas direktiivi jõustumisel muutub vajalikuks täiesti uue tarbijalemüügi lepingutingimustele vastavuse nimekirja sätestamine. 3) Kauba lepingutingimustele mittevastavusele tuginemine (art 8) Direktiivi ettepaneku art 8(3) kohaselt kehtestatakse senise kuue kuu (VÕS § 218 lg 2 teine lause) asemel kaheaastane tähtaeg puuduse ilmnemisest, mil eeldatakse, et puudus oli olemas asja tarbijale üleandmise ajal. Riigikohtu arvates võib muudatusega nõustuda. Lähtudes kehtivast VÕS § 218 lg 2 esimesest lausest, siis olulist erinevust see kohtupraktikas ilmselt kaasa ei too. Tarbijalemüügi puhul on ka praeguse praktika kohaselt kuuest kuust hilisemal puuduse ilmnemisel tõendamiskoormis müüja kahjuks. Näiteks on Riigikohus vaatamata VÕS § 218 lg 2 teisest lauses sätestatud kuuekuulisele tähtajale leidnud, et ostja tõendamiskoormis ei saa professionaalse müüjaga vaieldes olla piiramatu olukorras, mis nõuab süvendatud tehnilisi teadmisi (RKTKo 3-2-1-49-17, p 25.1) Direktiivi ettepaneku art 3 kontekstis tekib küsimus, kas direktiivi jõustumisel tuleks kehtetuks tunnistada VÕS § 218 lg 1 teine lause, mille kohaselt tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks. Lisaks on direktiivi ettepaneku kohaselt plaanis kaotada tarbija kohustus teatada puudusest kahe kuu jooksul (kehtiv VÕS § 220 lg 1 teine lause). Kuivõrd direktiivi ettepanek teistsugust tähtaega ka ei sätesta, siis kohalduks VÕS § 220 lg 1 esimese lause järgi mõistlik tähtaeg. Kuigi see on oluliselt ebamäärasem, kui seni sätestatud kahekuuline tähtaeg, siis olulisi probleeme see praktikas ehk siiski ei tekita. Praktikas on tihti müüjad ka oma tüüptingimustes määranud, millise aja jooksul tuleb puudustest teada anda. Küll aga võib eeldada, et kohtupraktikas jääb kahekuuline tähtaeg eelduslikuks mõistliku tähtaja standardiks vähemalt mõneks ajaks. Tähelepanu tuleb lisaks pöörata sellele, et art 8(1) sisaldab erisusi võrreldes kehtiva VÕS § 214 lg-ga 4. Nimelt ei ole VÕS-is sätestatud, et riisiko läheb üle, kui kaup antakse üle tarbija valitud vedajale. Seega siinjuures ei piisaks direktiivi ülevõtmiseks kehtivast regulatsioonist. 2  Lisa 1 4) Õiguskaitsevahendite hierarhia (art-d 9–12) Direktiivi ettepanekust tuleneb, et tarbijal on esiteks õigus nõuda kauba parandamist või asendamist ning alles nende meetmete võimatuse või ebaõnnestumise korral hinda alandada või leping lõpetada. Ka kehtiva õiguse järgi on tarbijal õigus valida kauba parandamise või asendamise vahel (VÕS § 222 lg-d 1 ja 2). Kohtupraktika kohaselt tuleks ostjal alati eelistada täitmisnõuet. Selles osas on ettepanekus esitatud lahendus põhjendatud ja Eesti õigusega ka kooskõlas. Küll aga jääb arusaamatuks, miks on vajalik piirata tarbija õigust alandada hinda (direktiivi art 9(3) ja art 12). Hinna alandamine on nii tarbija kui ka müüja jaoks mõnel juhul kõige lihtsam ja kiirem viis, kuidas saavutada mõlema jaoks soovitud tulemus. Eelkõige olukordades, kus kauba puudused ei ole olulised (st tarbijal on võimalik asja funktsionaalselt kasutada), kuid samas ei ole parandamine või asendamine art 9(3) tingimuste järgi ka võimatu ega ebamõistlik. Ebaratsionaalne on, kui tarbija võiks hinda alandada alles juhul, kui kõik art 9(3) tingimused on täidetud. Ettepanekust jääb arusaamatuks, millal ja millistel tingimustel on tarbijal õigus nõuda kahju hüvitamist, sh kas täitmisega koos või alles pärast parandamise või asendamise võimatust või ebaõnnestumist. 5) Lepingust taganemine (art 13) Iseenesest see, et tarbijal on õigus lepingust taganeda ka väheolulise puuduse korral, kehtivat õigust ei muuda, kuivõrd selline tarbija tuleneb praegu ka VÕS § 223 lg-st 1–3, kus esitatud tingimused sisuliselt vastavad direktiivi ettepaneku art-s 9(3) toodule. Direktiivi ettepaneku art 13(1) on eksitav, kuivõrd tarbijal on õigus leping lõpetada siiski vaid art-s 9(3) sätestatud tingimustel. Seega tuleks sätet vastava viitega täiendada. Kehtivas õiguses reguleerib lepingust osalist taganemist VÕS § 116 lg 3, mis sätestab, millistel tingimustel on ostjal õigus lepingust osaliselt taganeda. Samas on VÕS § 116 lg-s 3 piiratud vastavalt kogu lepingust taganemist. Ettepanekust jääb arusaamatuks, kas art-s 13(2) on tarbijale antud täielik valikuvabadus otsustada lepingust osalise või täieliku taganemise üle. See tähendab, kas tarbija võib kogu lepingust taganeda ka siis, kui lepingutingimustele mittevastavus on seotud ainult mõne üleantud kaubaga. Seda tuleks vähemalt direktiivi ülevõtmisel selgitada. Pigem oleks põhjendatud ka VÕS § 116 lg-s 3 sätestatud lähenemise säilitamine. 6) Direktiivi kohaldamine integreeritud digitaalse sisuga kaupadele Riigikohtu arvates on kaheldav, kas direktiivis esitatud reeglid sobivad ka n-ö tarkade kaupade jaoks. Eesti kehtivas õiguses selliste kaupade kohta erireegleid küll ei ole, st praegu kohalduksid üldised müügilepingu sätted. Samas on ettepanekus praegu sõnaselgelt reguleeritud kauba kui materiaalse vallasvara müüki, millest lähtuvad ka riigisisesed õigusaktid. Digitaalse sisuga kaupade puhul tekib aga olulisi küsitavusi praeguste reeglite sobivusel ja kohaldamisel. Näiteks, kuidas mõista direktiivi kontekstis digitaalse sisuga kauba ebaõiget paigaldust või millised peaksid selliste kaupade puhul olema kaubaga kaasnevad juhised. Küsitav, millised on tarbija mõistlikud ootused sellise kauba omaduste suhtes jne. Samuti võivad olla vajalikud 3  Lisa 1 erireeglid riisiko üleandmise puhul, kuivõrd praeguse ettepaneku art 8 lähtub vallasasja valduse üleandmisest. Selliste kaupade müügi hõlmamine nõuaks vastavate kaupade eripära analüüsimist, mida ettepanekule lisatud analüüsist ei nähtu. Lisaks on kaheldav, kas on põhjendatud sellise regulatsiooni integreerimine praegusesse ettepanekusse, mis niigi ambitsioonikalt ühtlustab senisest ulatuslikumalt tarbijalemüügi regulatsiooni. Samas võib nentida, et ka digitaalse sisuga kaupade müügiregulatsioon peaks olema kehtiva regulatsiooniga võimalikult sarnane, et see oleks võimalikult lihtsasti tarbijatele ning müüjatele arusaadav ja rakendatav. 4