Väljaminev kiri

Kliimaministeerium Meie 16.02.2024 nr7-12/24-0046-091-1 Suur-Ameerika 1 10122 Tallinn E-post: [email protected] Koopia: Justiitsministeerium, e-post: [email protected] Ettepanekud kaugkütteseaduse muutmiseks 11.02.2003 jõustus kaugkütteseadus (KKütS)1. Soojuse hinnaregulatsiooni puudutavad KKütS-i muudatused seonduvad 01.11.2010 kehtima hakanud monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadusega2, millest tulenevalt peavad KKütS-is sätestatut täienduste järgi soojuse piirhinna igale võrgupiirkonnale kooskõlastama kõik soojusettevõtjad, kes müüvad soojust tarbijale, müüvad soojust võrguettevõtjale edasimüügiks tarbijale või toodavad soojust elektri ja soojuse koostootmise protsessis. Enne seda oli kaugkütte hinnaregulatsioon suuresti kohalike omavalitsuste (KOV-id) pädevuses (kuni 31.10.2010 kehtinud KKütS § 9). Kaugküttesektori arengut silmas pidades saab öelda, et KKütS vajab muutmist ning üheks kõige teravamaks probleemiks on kujunenud KKütS- is sätestatud ajale jalgu jäänud soojuse müügi ja hinnakujunduse regulatsioon (KKütS § 8), mis on kehtinud muutmatul kujul alates 11.02.2003. Konkurentsiamet on pidanud 21 aasta jooksul seadusest tulenevate üldiste ja mitmeti tõlgendamist vajavate ning rohkeid vaidlusi põhjustanud 5-st sättest juhindudes kooskõlastama kaugkütte hindasid ja teostama järelevalvet vaid ameti enda poolt kehtestatud metoodikate ja juhendite alusel. Selliste dokumentide puhul on aga sisuliselt tegemist väljakujunenud halduspraktika rakendamisega3ning see on kaasa toonud ulatuslikke vaidlusi. Lisaks kaugküttesektorile teostab Konkurentsiamet hinnaregulatsiooni ka elektri-, maagaasi- ja veesektoris. Nimetatud sektoreid puudutavates eriseadustes (ELTS, MGS ja ÜVVKS) on hinnaregulatsiooni alused tugevalt sätestatud, mis annab ametile hindade reguleerimisel, lisaks väljakujunenud halduspraktikale, võimaluse lähtuda otseselt seadustest tulenevatest alustest ning nõuda nende täitmist ka ettevõtjatelt. Esitatud ettepanekutes (lisad 1 ja 2) need alused ühtlustatakse, arvestades kaugküttesektori erisusi. Lisaks eeltoodule sisaldab KKütS rohkesti ka muid muutmist vajavaid sätteid ja vajadust seadust täiendada. Ning seda ka osas, mis ei puuduta otseselt Konkurentsiameti kui majandusregulaatori pädevusi. Riigikontrolli 04.01.2024 avaldatud kontrollaruandes 1 Kättesaadav; https://www.riigiteataja.ee/akt/264432 2 Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/13348610 3 Õiguslikus mõttes on tegemist Konkurentsiameti kaalutlusõiguse ennetava piiritlemisega (regulatsioonimetoodika täpsustamine enne hinnaregulatsiooni rakendumist) ja hinnaregulatsiooni subjektide teavitamisega, mis loob võimaluse tagasisideks ja aitab vältida kõikvõimalikke arusaamatusi juba enne konkreetse hinnaregulatsiooni menetluse algust. Metoodika ei ole õigusakt, vaid Konkurentsiameti kui sõltumatu regulaatori kaalutlusõiguse kasutamist tutvustav dokument, millel on halduseväliselt informatiivne, mitte normatiivne tähendus. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-81-07). Ning millest peab haldusorgan vajadusel kõrvale kalduma ja rakendama muud metoodikat (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.12.2017 otsus haldusasjas 3-11-1355). Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303 „Soojamajanduse arendamine kohalikes omavalitsusetes“ tuuakse ühe peamise probleemina välja, et KOV-i määrata on kaugküttepiirkonnas tegutseva soojusettevõtja arenduskohustus, kuid reaalset survet taristu arendamiseks sellest ei teki.4 Mis aga mõjutab negatiivselt tarbijate varustuskindlust ning muudab pikas perspektiivis neile soojusettevõtjate poolt rakendatava soojuse hinna kallimaks ning seda innovaatilistesse ning energiasäästlikesse tehnoloogiatesse investeerimata jätmise tõttu. Käesoleva kirja Lisas 1 on toodud KKütS muudatusettepanekud koos selgitustega ning Lisas 2 muudatusettepanekud seaduse väljavõtte põhjal. Lisaks eeltoodule vajaksid arutelu järgmised küsimused ja probleemid: 1. KKütS § 2 (Mõisted) punkt 14 sätestab, et heitsoojus on tööstus- või elektritootmises või teenindussektoris kõrvalsaadusena toodetud vältimatu soojusenergia. Palume kontrollida, kas selle sisu ühtib direktiivis5 toodud heit- või jääksoojuse mõistega ning kas see vajaks muutmist? Direktiivi artikkel 2 punkt 9 kohaselt: 9) „heitsoojus- ja heitjahutusenergia“ – tööstus- või energiakäitistes või kolmanda sektori poolt kõrvalsaadusena toodetud vältimatu soojus- või jahutusenergia, mis jääks ilma juurdepääsuta kaugkütte- või kaugjahutussüsteemile kasutamata ja hajuks õhku või vette, kui on kasutatud või kasutatakse koostootmisprotsessi või juhul, kui koostootmine ei ole võimalik. 2. KKütS § 4 lõike 3 punki 1 järgi soojusettevõtja avaldab oma veebilehel teabe kaugküttevõrgus kasutatud taastuvast energiaallikast toodetud soojuse, tõhusa koostootmise režiimil toodetud soojuse või jääksoojuse osakaalust lõpptarbimises kalendriaasta lõikes. Eeltoodust ning ülaltoodud punktis 1 sätestatust lähtudes, kas heitsoojus on samastatav jääksoojusega ning kas see vajaks täpsustamist? 3. KKütS § 7 lõike 31 järgi Soojusettevõtja, kelle tootmise prognoositav maht aastas on vähemalt 500 000 MWh võrgupiirkonna kohta, on kohustatud soojuse tootmiseks tagama niisuguse koguse reservkütuse kasutamise võimaluse, mis kindlustab soojusvarustuse kolme ööpäeva jooksul. Konkurentsiametile teadaolevalt, 500 000 MWh võrgupiirkonna kohta mahtu arvestades, on siinkohal tegemist vaid Tallinna ja Tartu võrgupiirkondadega ning Tallinna võrgupiirkond peaks alates aastast 2028 olema taastuvenergial ning Tartu võrgupiirkond on juba hetkel seda. Hädaolukorra seaduse muudatustega kavandatakse nimetatud nõudeid karmistada. Juhime tähelepanu, et see võib Tallinna võrgupiirkonnas kaasa tuua märgatava soojuse hinnatõusu (varude ostmise ja säilitamise näol + lisamahutid), kus planeeritu kohaselt peaks alates 2028. aastast kasutusele võetama meresoojus. Ehk siis küsimuseks on, kas sellised nõuded ning nende veelgi karmistamine on otstarbekad biokütuste ja kütusevabadest allikatest soojuse tootmise korral. Konkurentsiameti hinnangul võiksid need nõuded olla asjakohased eelkõige soojuse fossiilkütustest tootmisel. 4. KKütS § 13 (Võrguettevõtja võrgupiirkond) lõike 2 järgi: (2) Võrguettevõtjal võib olla mitu võrgupiirkonda, mis koos moodustavad võrguettevõtja tegevuspiirkonna. KKütS § 9 lõikest 1 tulenevalt peab Konkurentsiametiga kooskõlastama müüdava soojuse piirhinna igale võrgupiirkonnale eraldi. Samas on tekkinud ühe kohaliku omavalitsuse (KOV) 4 Kättesaadav:https://www.riigikontroll.ee/Riigikontrollipublikatsioonid/Auditiaruanded/tabid/206/Audit/6566/la nguage/et-EE/Default.aspx 5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT L 328, 21.12.2018, lk 82–209) https://eur-lex.europa.eu/eli/dir/2018/2001/oj 2 (6) piires nö liidetud võrgupiirkondi, kus kooskõlastatakse ühtne hind ning praktikas on siinkohal olnud vajalik küsida kohaliku omavalitsuse seisukohta / luba ühtse hinna võimaldamiseks. On esinenud olukordi, kus KOV soojusettevõtja taotlusega ühtse hinna kehtestamiseks oma haldusterritooriumi piires, erinevatel põhjendustel ei ole nõustunud. Kuna aga ühe KOV-i piires konkreetsele võrguettevõtjale kooskõlastatud ühtne hind on suunatud tarbijate võrdse kohtlemise paremaks tagamiseks ning võrguettevõtjal on piisavalt pädevust ja teavet olukorra hindamiseks, tagamaks siinkohal nii varustuskindlus kui ka tarbijatele põhjendatud hinnaga ja konkreetsetele vajadustele vastav efektiivne soojusvarustus, teeb Konkurentsiamet ettepaneku täiendada KKütS-i viisil, et võrguettevõtja võib kujundada ja kooskõlastada ühtse soojuse piirhinna kõikidele oma võrgupiirkondadele, mis asuvad ühe KOV-i piires (so liita mitme väikse küla/asumi võrgupiirkonnad üheks võrgupiirkonnaks) ja soojusettevõtja sellise hinna kooskõlastamiseks KOV-i luba taotlema ei pea. Kui aga tegemist on olukorraga, kus ühtset hinda soovitakse kehtestada erinevate KOV-ide territooriumil paiknevatele võrguettevõtja võrgupiirkondadele, on KOV-ide nõusolek selliseks tegevuseks jätkuvalt vajalik. 5. Soojuse ostu konkurss ja 12-ks aastaks sõlmitud lepingud Soojuse ostu korraldust käsitlev regulatsioon sätestati KKütS-is 01.11.2010, mille §-st 141 tulenevalt soojuse tootja teeb soojuse tootmiseks investeeringuid ja võrguettevõtja sõlmib vastavalt vajadusele investeeringukindluse tagamiseks lepinguid tähtajaga kuni 12 aastat alates tootmisseadmega tootmise alustamisest, arvestades KKütS § 1 lõikes 2 sätestatud põhimõtteid. Võimaluse korral eelistatakse valdavalt taastuvatest energiaallikatest toodetud soojust või valdavalt tõhusa koostootmise režiimis taastuvatest energiaallikatest, jäätmetest jäätmeseaduse tähenduses, turbast või põlevkivitöötlemise uttegaasist toodetud soojust ning parimat olemasolevat keskkonnasäästlikku tehnoloogiat. Soojuse ostu konkursi üheks eesmärgiks on tagada tarbijatele kõige soodsam kaugkütte hind. Soojuse ostu konkursi peab võrguettevõtja (ja mitte soojuse tootja) välja kuulutama siis, kui tekib vajadus uute tootmisvõimsuste järele ja/või lepingute sõlmimiseks on kirjalikult soovi on avaldanud mitu ettevõtjat (soojuse tootjat). Samuti võib võrguettevõtjalt konkursi välja kuulutamist nõuda Konkurentsiamet, kui soojuse tootmine võrgupiirkonnas on majanduslikult ebaefektiivne. Soojuse ostmiseks konkursi korraldamise kord ja pakkumuste hindamise metoodika on kehtestatud 21.06.2011 määrusega nr 476 (edaspidi Määrus), mille § 1 lõike 2 järgi vajaduseks uute tootmisvõimsuste järele loetakse soojuse tootmiseks (sealhulgas elektri ja soojuse koostootmise protsessis) täiendavate tootmisseadmete paigaldamine, olemasolevate tootmisseadmete asendamine või soojuse tootmiseks kasutatava kütuseliigi või tehnoloogia muutmine. Võib julgelt öelda, et alates 21.06.2011 kehtestatud Määrus on tänapäevases kontekstis oma sisult „ajast ja arust“7 ning vajab seetõttu täiendamist ja muutmist (mh on käsitatav absoluutse ülereguleerimisena eelpoolviidatud Määruse § 1 lõikest 2 tulenev uute tootmisvõimsusute definitsiooni alla kuuluv sõnastus ja sellest tulenev tingimuste loetelu), sest on tekkinud järgmine probleem: 09.08.2022 muudatustega [RT I, 09.08.2022, 1 - jõust. 19.08.2022] lisati KKütS § 141 lõige 11 6 Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/101072011012 7 Selline regulatsioon paneb ebaproportsionaalselt suure halduskoormuse nii võrguettevõtjatele kui ka Konkurentsiametile, viia läbi soojuse ostu konkursse üksnes mikro-võrgupiirkondades. Nt, kui on vajalik välja vahetada 0,1 MW võimsusega katel või teha muid katla varustuskindluse tagamise remonditöid. Regulatsioon ei rakendu suure müügimahuga võrgupiirkondadele, kuna need on valdavalt tõhusad (sh näiteks Kiviõli, Narva, Jõhvi, Tallinn jne). Taoliste menetluste läbiviimine ei ole vajalik ning siinkohal regulatsiooni vähendamine ei sea ohtu turuosaliste ja tarbijate olukorda. 3 (6) järgmises sõnastuses: „Käesolevat paragrahvi ei kohaldata võrguettevõtjale, kes jaotab soojust tõhusas kaugküttes ja -jahutuses energiamajanduse korralduse seaduse (ENKS) tähenduses.„8 Konkurentsiameti hinnangul, vaatamata asjaolule, et võrguettevõtja täidab eesmärki jaotada soojust tõhusalt ENKS-is sätesatud kriteeriumitele vastavalt, on see toonud kaasa olukorra, kus soojuse ostu konkursi korraldamise kohustus kehtib vaid üksikutele väikese tootmismahuga piirkondadele ning suuremates võrgupiirkondades (nt Narva, Kohtla-Järve ja Kiviõli) konkurssi läbi viima ei pea ning seda vaatamata nimetatud piirkondades soojuse tootmisest tekkivale kõrgemale keskkonna jalajäljele. Saab öelda, et üldjuhul on soojuse ostu konkursside läbiviimisest vabastatud üle Eesti kõik suuremad kaugkütte võrguettevõtjad. Ameti hinnangul on küsimuseks, kas regulatsioon, mille järgi ei pea ENKS mõttes tõhusalt soojust jaotavad võrguettevõtjad enam konkursse välja kuulutama, on ikka proportsionaalne, võttes arvesse KKütS § 1 lõikes 2 toodud aluseid, mille järgi soojusettevõtja tegevused peavad olema koordineeritud ning vastama objektiivsuse, võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetele, et tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav soojusvarustus? Arvesse võttes asjaolu, et kui tarbijatele rakendatav soojuse hind ei saa välja kujuneda konkureerivate pakkumuste näol, on pigem kahtluse alla seatav, et tarbijatele rakenduv soojuse hind kujuneb läbipaistvalt ja tarbijate vajadusele vastavalt. Eeltoodust lähtuvalt teeb Konkurentsiamet ettepaneku KKütS § 141 toodud soojuse ostu konkursi kord koos Määruses sätestatuga üle vaadata. Ameti hinnangul võiks soojuse ostu konkursside korraldamisest näiteks vabastada võrgupiirkonnad, kus vajalike tootmisseadmete võimsus on alla 5 MW või võrku vajalik soojuse maht alla 10 000 MWh. Samuti kaaluda regulatsiooni sätestamist, mille järgi seostada erinevate soojuse tootjate poolt võrguettevõtja võrku müüdavaid soojuse koguseid puudutavalt kindlad järjekohad (hetkel tulenevad need vaid kokkulepitud võlaõiguslikest lepingutest), et eelisõigus on odavamat tootmishinda / kasutatava tehnoloogia CO2 jalajälje efektiivsust arvestav; vanad ja/või kõrgema tootmishinnaga seadmed ei oleks esimesel järjekohal. Samuti peaks soojuse ostu konkursside läbiviimisel seadma kohustuslikus korras esikohale efektiivsete ja keskkonnasõbralike tehnoloogiate kasutamise nõude. Mis puudutab 12-ks aastaks sõlmitud lepinguid ning nende lõppemist, siis kuna isikule saab panna kohustusi vaid seaduse alusel ning seadus ei sätesta kohustusi olukorraks, kui soojuse konkursi läbiviinud ettevõtjate poolt sõlmitud 12-aastased lepingud lõppevad ning täiendavate tootmisvõimsuste järele puudub vajadus, ei pea ettevõtjad peale 12-aastaste lepingute lõppemist uut konkurssi läbi viima ning uute lepingute sõlmimiseks kohustus puudub, ei ole võrguettevõtjatelt võimalik seetõttu uue soojuse konkursi välja kuulutamist nõuda. See on võimatu ning vaid seaduse eesmärgipärasest vms tõlgendusest (ka ei ole siinkohal oluline seletuskirjas vms sätestatu) tulenevalt seda nõuda ei saa. Sellise nõude esitamine, oleks ametniku poolt käsitatav seaduse otsese rikkumisena. Seetõttu tuleks KKütS-is üheselt ja täpselt välja tuua, millised on alused ja nõuded, kui 12-aastased lepingud lõpevad. 6. Soojusmajanduse arengukavad ja ettevõtjate jätkusuutlik tegevus Neid küsimusi on käsitanud 04.01.2024 avaldatud aruandes Riigikontroll ning lisame siinjuures, et kui arengukavade täitmist KOV-i järelevalve all soojusettevõtjatele kohustuslikuks täitmiseks ei tehta, siis on olukorra parenemist keeruline või pea võimatu ette näha. Sellistes ebaefektiivsetes kaugküttepiirkondades on soojuse hind tarbijate jaoks kõrgem ja see muutub tulevikus veelgi kõrgemaks. 8 Vt ka Konkurentsiamet 08.02.2024 kiri nr 7-12/24-0037-073-1, kättesaadav ameti dokumendiregistris: https://adr.rik.ee/ka/dokument/15088238 4 (6) Konkurentsiamet KOV-ides soojusmajanduse korralduse ja varustuskindluse üle järelevalvet ei teosta, see on KOV-ide pädevuses9. Sellised ülesandeid ei saa amet endale võtta ka tulevikus põhjusel, et KOV-e on Eestis 79. Ka ei saa amet soojusettevõtjaid sundida investeerima, nn ebaefektiivseid võrgupiirkondasid liitma või võrkusid koos seda puudutava vara ning õiguste ja kohustustega üle andma. Samuti ei saa amet siinkohal rakendada hinnaregulatsiooni raames nö „repressiivseid“ meetmeid, mis justkui võiks ettevõtjaid eeltoodule suunata või kohustada. 7. Tarbija alternatiivsele küttelahendusele üleviimise võimalus Probleeme tekitab ka olukord, kus kaugkütte tarbijad on kas võrgust eraldunud või läinud üle alternatiivsetele küttelahendustele, mille tulemusena on remonti või isegi täielikku rekonstrueerimist vajavates vanades võrguosades kujunenud olukord, kus ettevõtja on sunnitud võrku nö üleval pidades tegema ebamõistlikult suuri kulutusi, osutades seejuures kaugkütteteenust vaid üksikutele soojuse tarbijatele. Sellised ebamõistlikud kulutused peavad soojuse hinda lülitamisel maksma kinni olemasolevad soojuse tarbijad. Aset on leidnud ka juhtumeid, kus sellises võrguosas teenust tarbiv füüsiline isik on paigaldanud õhksoojuspumba, mistõttu tema kaugküttevõrgu kaudu soojuse tarbimine on minimaalne, kuid võrguettevõtja on sunnitud talle teenust edasi osutama, kuna tarbija kaugküttevõrgust eralduda ei soovi. KKütS ei näe ette aluseid, kuidas taolises olukorras võiks nii võrguettevõtja kui ka tarbija huvidest lähtudes pakkuda tarbijale kaugküttevõrgust eraldumiseks alternatiivi (nt üleminekut lokaalsele küttelahendusele) ning meetmeid, kui tarbija põhjendamatult selliste lahendustega nõus ei ole. 8. Ärisaladusest KKütS § 9 lõikest 11 tulenevalt Konkurentsiamet ei või avaldada seoses piirhinna kooskõlastamisega saadud teavet kolmandatele isikutele, välja arvatud juhul, kui teabe avaldamine on ette nähtud seadusega või kui teabe edastamine on vajalik käesolevast seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Sisuliselt on tegemist keeluga avaldada ettevõtjate ärisaladust, mis vastab ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse10 § 5 lõikes 2 sätestatud tingimustele ning mille avaldamine on ametniku jaoks lisaks konkurentsiseaduse § 63 lõikes 2 sätestatule keelatud ka avaliku teenistuse ja avaliku teabe seadusest tulenevalt. Järgnevaga Konkurentsiamet soojusettevõtjate õigust ärisaladuse kaitsele kahtluse alla ei sea. Ärisaladuse kaitse kohtustus tuleneb ametile ka teistest eriseadustest. Teeme aga ettepaneku aruteluks sätestada KKütS-is alused, mis ei ole käsitatavad ettevõtja ärisaladusena. See aitab kaasa soojuse hinna kujunemise suuremale läbipaistvuse tagamisele ning aitab soojuse tarbijatel paremini mõista soojuse hinna kujunemise mehhanismi. Samuti väldiks see ajamahukat ja rohkeid vaidlusi põhjustanud olukorda tulevikus, kus tarbijate pöördumisel soojuse hinnaotsuse saamiseks peab amet haldusaktist tulenevate sadade ja tuhandete arvnäitajate tarbijatele avaldamist puudutavas osas selle ettevõtjaga läbi vaidlema. Praktikas püütakse ettevõtjate poolt varjata ka avalikest allikatest kättesaadavat teavet. Selliste vaidluste pidamine ja tarbijate jaoks avaldamiseks põhjendatud informatsiooni tuvastamiseks läbiviidav menetlus seab ametile ebamõistliku halduskoormuse. Näiteks on väljakutse olnud ka soojusmajanduse andmestik, mida avalikumalt kasutada. Samuti 9 Vt nt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (626 SE) seletuskiri, lk 26. 10 Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/107122018002 5 (6) võiks ühe näitena sätestada seaduses, et Konkurentsiametil on õigus avaldada oma kodulehel võrdlusandmebaasi põhimõtted, et soojusettevõtjal oleks võimalik hinnata ettevõtte efektiivsusnäitajaid teiste sarnaste ettevõtetega. Näitena ärisaladuse välistamise kohta saab tuua elektroonilise side seadusest11 (vt § 63 lõige 10 ja § 151 lg 4). 9. Referentshinnast 2016. aastal Riigikogu menetlusest välja langenud kaugkütteseaduse muutmise seaduse 264 SE12 üheks keskseks teemaks oli võrdlushinna regulatsiooni kehtestamise võimalus - eelnõu järgi tõhusalt ja mõistliku hinnaga toimivad kaugküttepiirkonnad ei oleks pidanud Konkurentsiametiga soojuse piirhinda kooskõlastama). Amet teeb ettepaneku see uuesti aruteluks tõstatada. Amet on meeleldi valmis koostöös seda teemat arutama ja praktikas tõstatunud probleeme selgitama. Lisad: 1 KKütS muudatusettepanekud koos selgitustega; 2 KKütS muudatused seaduse väljavõtte põhjal. Lugupidamisega Külli Haab Regulatsiooniteenistuse juhataja-peadirektori asetäitja Marek Piiroja 667 2541 [email protected] 11 Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/120122022010 12 Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f3be6f3f-1b97-44ff-8d8f- 41d9a909b3a3/kaugkutteseaduse-muutmise-seadus 6 (6)  LISA 1. KKütS muudatusettepanekud koos selgitustega 16.02.2024 § 8. Soojuse müük ja hinnakujundus (1) Tarbija ostab soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud. (2) Võrguettevõtja on kohustatud oma võrgupiirkonnas müüma kõigile võrguühendust omavatele tarbijatele soojust vastavalt võrgu tehnilistele võimalustele. (3) Soojuse piirhind tuleb kujundada selliselt, et oleks tagatud: 1) vajalike tegevuskulude, sealhulgas soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks tehtavate kulutuste katmine; 2) investeeringud tegevus- ja arenduskohustuse täitmiseks; 3) keskkonnanõuete täitmine; 4) kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine; 5) põhjendatud tulukus. (4) Soojusettevõtja peab rakendama hinnaotsusega kooskõlastatud soojuse piirhinda hiljemalt 30 päeva jooksul soojuse piirhinna kooskõlastamisest ja avalikustama oma võrgupiirkonnas soojuse piirhinna vähemalt üks kuu 15 päeva enne selle kehtima hakkamist. (41) Soojuse piirinna langetamisel rakendab soojusettevõtja hinnaotsusega kehtestatud soojuse piirhinda hiljemalt 15 päeva jooksul soojuse piirhinna kooskõlastamisest ja avalikustama oma võrgupiirkonna soojuse piirhinna vähemalt 7 päeva enne selle kehtima hakkamist. (5) Soojuse müümisel tarbijale võib soojusettevõtja rakendada kahekomponendilist soojuse piirhinda, mille kujunemise põhimõtted on kooskõlastatud Konkurentsiametiga. Selgitus: Paragrahvi 8 pealkirjast jäetakse välja tekstiosa „ja hinnakujundus“, kuna sätte sisu muutub ja normitehniliselt on otstarbekas sätestada soojuse piirhinna kujundamise põhimõtted seadusesse lisatavates paragrahvides 81 - 85. Lõige 3 tunnistatakse kehtetuks kuna selles toodud alused sätestatakse paragrahvis 81 „Soojuse piirhinna kujunemine“ all koos teiste asjakohaste sätetega. Tegemist on samuti normitehnilise muudatusega. Lõiget 4 täiendatakse nii, et soojusettevõtja peab rakendama hinnaotsusega kooskõlastatud soojuse piirhinda hiljemalt 30 päeva jooksul soojuse piirhinna kooskõlastamisest ja avalikustama oma võrgupiirkonnas soojuse piirhinna vähemalt üks kuu 15 päeva enne selle kehtima hakkamist. Lõike 41 lisamisega soojuse piirinna langetamisel rakendab soojusettevõtja hinnaotsusega kehtestatud soojuse piirhinda hiljemalt 15 päeva jooksul soojuse piirhinna kooskõlastamisest ja avalikustama oma võrgupiirkonna soojuse piirhinna vähemalt 7 päeva enne selle kehtima hakkamist. Kuna praktikas on tekitanud probleeme, millal peab soojusettevõtja peale soojuse piirhinna kooskõlastamist seda tarbijatele rakendama ning kuna piirihinna langetamise puhul on esinenud probleeme ning soojuse hinnalangus tagab tarbijatele kiiremini põhjendatud hinnaga ja vajadustele vastav soojavarustus, lõike 4 muudatuste ja lõike 41 lisamisega need küsimused küsimus lahendatakse. Tarbijatele annab see kindluse, et kooskõlastatud soojuse piirhinna rakendamisega ei viivitata ning need tähtajad on soojusettevõtja jaoks piisavad. Lõike 5 lisamisega soojuse müümisel tarbijale võib soojusettevõtja rakendada kahekomponendilist soojuse piirhinda, mis on kooskõlastatud Konkurentsiameti poolt. Kehtiva regulatsiooni järgi reguleeritud soojuse hinnakujundus ei keela soojusettevõtjal kahekomponendilist hinda rakendada, kuid parema selguse ja vaidluste vältimise eesmärgil tuleks seda puudutavad alused sätestada seaduses. Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303 Kahekomponendilist hinna rakendamise vajadus on tingitud olukorrast, kus järjest enam on erinevates kaugküttepiirkondades näha olukorda, kus lisaks kaugküttele kasutab tarbija ka muud soojuse tootmisallikat. Paralleelselt kaugküttesüsteemist võetava soojusega on kasutusel lokaalne soojustootmine, mis kasutab kütusevaba taastuvat energiaallikat. Sellised lahendused hõlmavad endas ennekõike päikeseenergiat ja ümbritseva õhu soojust kasutavaid tehnoloogiaid nagu päikesekollektorid või õhk-vesi ja maasoojuspumbad. Olgugi, et need on kaugküttepiirkondades lubatud, lõhub nende kasutamine kaugküttesüsteemi tõhusust. Paralleeltootmist saab tarbija rakendada reeglina hooajaliselt. Tipukoormuse katmiseks on vaja jätkuvalt kasutada kaugkütet. Selle vajaduse katmiseks peab aga kaugküttesüsteem olema igapäevaselt valmis paralleeltootjale soojusenergiat tarnima. Sellega kaasneb vajadus hoida üleval väljaehitatud soojustrassi, hoidma soojas trassis olevat soojuskandjat, hoidma töös soojuse tootmiseks vajalikku katlamaja jne. Kõik see on kulu, mille eest kaugküttesoojust paralleeltootmisest saav tarbija ei maksa. Tänases olukorras tuleb paralleeltootjate tegevusega kaasnev kulu katta solidaarselt kõigil teistel kaugküttetarbijatel olgugi, et need tarbijad otseselt selleks vajalikku kulu ei tekita. Selline lahendus võib olla alternatiivse allika paigaldanud kalli kaugküttehinna puhul esialgu soodne, kuid ülejäänud kaugküttepiirkonna tarbijad tajuvad taolist muudatust veelgi kallima kaugküttehinna näol. Paralleeltarbimise tulemusena väheneb kaugküttevõrgust tarbitud soojuse kogus, kuid selle tootmiseks ja edastamiseks tehtud kulutused on suures osas sõltumatud tootmismahust (tööjõukulud, kapitalikulu, põhjendatud tulukus ja muud mittekontrollitavad kulud). Seega muudab sisuliselt samade kulude juures müügimahu vähenemine kaugkütte hinda kallimaks. Reeglina on korrektselt hinnatud lokaalkütte hind optimaalselt arendatud kaugküttepiirkonna hinnast kallim. Pikemas perspektiivis ei ole tarbijate otsus minna üle alternatiivsele küttelahendusele reeglina jätkusuutlik, mistõttu peab toetama kaugküttevõrgu optimaalset arendamist. Kahekomponendilise hinna regulatsiooni tulemusel on ette näha kulude tõusu isikute puhul, kellel on näiteks võrguettevõtjaga sõlmitud lepingus võimsuse nõue märgitud oluliselt suuremana, kui on tegelik vajadus. Samuti on kahekomponendilise hinna regulatsiooni tulemusel ette näha kulude tõusu isikute puhul, kes lisaks kaugküttele kasutavad paralleelselt mõnda muud lokaalset küttevahendit. Kõigil kaugküttevõrguga ühendatud isikutel peab olema valmisolek panustada kaugküttevõrgu töös hoidmisesse ja selleks tehtavate püsiva iseloomuga kulutuste katmisesse. Konkurentsiametiga hindade kooskõlastamise nõudest tulenevalt on tagatud, et soojusenergia hinnakujundus on põhjendatud, sh ka see, et võrguettevõtja ei teeni põhjendamatut tulu. Lisaks ühtlustub kuude lõikes tarbijate kulu soojusenergiale, kuna kahekomponendilise hinna puhul kuulub püsitasu tasumisele aastaringselt, mitte ainult nendel kuudel, mille jooksul soojust reaalselt tarbitakse. Kahekomponendilise hinna rakendamise kaudu tagatakse taristusse tehtud investeeringukulude tagasiteenimise õiglasem jaotus soojustarbijate vahel, võrguettevõtjal on võimalik saavutada stabiilsem rahavoog, mis pole enam nii tugevas sõltuvuses ilmast ehk pole nii tugevat sesoonsuse mõju. Viimane omakorda võib vähendada täiendava finantseerimise vajadust või selle riski madalhooajal (suvel) ja sellega seoses ka finantskulusid. Samuti peaks muudatuse rakendamine lihtsustama eelarvestamist. Lõppkokkuvõttes on kahekomponendiline hind lõpptarbijale õiglasem ja ka soodsam, kuna kaugküttevõrgustiku kaudu soojust tarbivad isikud tasuvad vastavalt võrguettevõtjaga kokku lepitud võimsusele ja tarbitava soojuse mahule, mis vastab tarbijate reaalsetele vajadustele. Kahekomponendilise hinna regulatsiooni kehtestamine ei mõjuta kaugkütteseaduses sätestatud piirhinna kujundamise teisi põhimõtteid. Kahekomponendilise hinna täpsemad alused koos täiendavate selgitustega on toodud seadusesse lisatavas §-s 85. § 81. Soojuse piirhinna kujundamise alused (1) Soojuse piirhind kujundatakse selliselt, et soojusettevõtjale on tagatud: 2 (12) 1) põhjendatud tegevuskulude katmine; 2) keskkonnanõuete täitmine; 3) investeeringud soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks kasutatava olemasoleva taristu jätkusuutlikkuse ja toimepidevuse tagamiseks; 4) põhjendatud tulukus soojusettevõtja investeeritud kapitalilt. (2) Soojuse piirhinna arvutamisel võetakse aluseks viimase kolme kalendriaasta aritmeetiline keskmine müügikogus ning prognoositavad muutused tarbimises. Vajaduse korral tehakse müügikoguse leidmiseks analüüs. (3) Konkurentsiamet lähtub soojuse piirhinna kooskõlastamisel eelkõige tegelikust kasutusel olevast tehnoloogiast, arvestades kasutatava tehnoloogia keskkonnasäästlikkust ja innovatiivsust, mille puhul eelistatakse: 1) jääk- ja heitsoojust; 2) jäätmetest ja jäätmeseaduses tähenduses või põlevkivitöötlemise uttegaasist toodetud soojust; 3) taastuvatest energiaallikatest toodetud soojust või valdavalt tõhusa koostootmise režiimis taastuvatest energiaallikatest toodetud soojust; (4) Konkurentsiamet töötab välja ja avalikustab ameti veebilehel soojuse piirhinna arvutamise metoodika, mida ajakohastatakse kui on toimunud olulised muudatused soojuse tootmise ja jaotamise tehnoloogiate arengus, seadusandluses või soojusettevõtjate tegevust mõjutavate riiklike eesmärkide täitmises. Selgitus: §-i 81 „Soojuse piirhinna kujundamise alused“ lõike 1 koos punktidega 1-4 sätestamisega puhul on tegemist normitehnilisest muudatusest tulenevalt § 8 lõikes 3 sätestatud üldiste soojuse piirhinna kujundamise aluste üle toomisega §-i 81. Lõike 1 kohaselt soojuse piirhind kujundatakse selliselt, et soojusettevõtjal oleks tagatud: 1) põhjendatud tegevuskulude katmine. Neid kulusid hinnatakse KKütS-i lisatavavas §-s 82 nimetatud põhimõtete alusel. Nende kulude hulka kuuluvad nii personalikulu kui ka üldised soojusettevõtja majandamiskulud. Põhjendatuse hindamisel võetakse arvesse nii soojusettevõtja eelmiste 12 kuuliste perioodide põhjendatud tegevuskulusid kui ka kulude prognoosi. Soojuse piirhinna kooskõlastamisel peab Konkurentsiamet lähtuma sellest, et hinda lülitatavad kulud peavad olema kuluefektiivsed ja -tõhusad ning põhjendatuks tuleb lugeda need tegevuskulud, mis võimaldavad säilitada soojusettevõtja tegevuse jätkusuutlikkust ning soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks nõutud kvaliteeditaset. Soojuse piirhind peab tagama soojuse tootmise, jaotamise ja müügi kvaliteedi ja ohutuse nõuete täitmise. Põhjendatud tegevuskulud on ka sellise tegevuse kulud, mille täitmise kohustus tuleneb õigusaktidest. Kui soojusettevõtja on elutähtsa teenuse osutaja hädaolukorra seaduse tähenduses, kuuluvad põhjendatud tegevuskulude hulka ka elutähtsa teenuse toimepidevusega seotud kulud. 2) keskkonnanõuete täitmine. 3) investeeringud olemasoleva soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks kasutatav taristu jätkusuutlikkuse ja toimepidevuse tagamiseks. Siia kuuluvad näiteks soojuse tootmisseadme rekonstrueerimise kulud. Siia kuuluvad ka toimepidevuse tagamisega seotud kulud (nt generaatorite, varude jms soetamine), kuna elutähtsa teenuse osutajatest soojusettevõtted on kohustatud tagama oma toimepidevust erinevate riskide puhul. 4) põhjendatud tulukus soojusettevõtja investeeritud kapitalilt. Soojusettevõtja investeeritud kapitali väärtuseks võetakse reeglina raamatupidamises kajastatud põhivara põhjendatud üles hindamata / bilansiline väärtus, millele on lisatud käibekapital. Põhjendatud tulukuse arvestamise alused on sätestatud eelnõu §-s 8. Nimetatud põhjendatud tulukuse metoodika on 3 (12) kasutusel ka teistes võrgustikusektorites.1 Lõikes 2 sätestatakse, et soojuse piirhinna arvutamisel tuleb võtta aluseks viimase kolme kalendriaasta aritmeetiline keskmine müügikogus ning teadaolevad muutused tarbimises. Vajaduse korral tehakse müügikoguse leidmiseks analüüs. Kui soojusettevõtjal on teada kindel tarbimise muutus lähitulevikus, milleks võib olla nii uue kaugküttepiirkonna liitumine või ka ühe kindla ettevõtte lisandumine, kelle kavandatavad mahud mõjutavad oluliselt seniseid tootmis-, jaotamise- või müügimahtusid, või mõne olulise tarbimismahuga ettevõtte tegevuse lõpetamine, tuleb nende muudatustega arvestada kohe tarbimismahu prognoosimisel . Lõikes 3 ning selle punktide 1 ja 2 järgi Konkurentsiamet lähtub soojuse piirhinna kooskõlastamisel eelkõige tegelikust kasutusel olevast tehnoloogiast, arvestades kasutatava tehnoloogia keskkonnasäästlikkust ja innovatiivsust. Sõltuvalt olukorrast ning arvestades Konkurentsiameti menetluspraktikat, võib erinevaid tehnoloogiaid ja kütuseliike arvestades olla soojuse piirhinna menetluses nende alustega arvestamise järjekord olla järgmine: 1) kütusevabad taastuvad allikad; 2) ümbritseva keskkonna energia; 3) heitsoojus; 4) suure tõhususega koostootmisjaamad, mis kasutavad taastuvaid energiaallikaid või põletavad jäätmeid; 5) soojuse ja elektri koostootmise (koostootmise) rajatised, mis kasutavad taastuvaid energiaallikaid või põletavad jäätmeid; 6) suure tõhususega koostootmisrajatised; 7) soojuse ja elektri koostootmise rajatised; 8) ) fossiilkütuste katlamajad. Lõike 4 järgi Konkurentsiamet töötab välja ja avalikustab ameti veebilehel soojuse piirhinna arvutamise metoodika, mida tuleb ajakohastada kui on toimunud olulised muudatused soojuse tootmise ja jaotamise tehnoloogiate arengus, seadusandluses või valdkonna arengut reguleerivates riiklikes eesmärkides. Lähtudes eeltoodust võib metoodikas välja tuua nt uudsete soojus piirhinda mõjutavate kulukomponentide (nt patenditasu) suuruse mõistlikkuse hindamise kriteeriumid; koostootmisjaamade puhul alused, millest lähtuvalt soojuse hinnakujunduses arvestatakse, kas projekti üldine mõistlik tasuvus on tagatud koos toetuste/riigiabiga (viimase alla kuuluvad mh elektri tootmiseks antud toetused); .. Samuti võib metoodikas välja tuua kontsernis või ettevõttes omatoodetud kütuste (põlevkivi, uttegaas) hinnakujunduse reeglid ning nende turuhinnale vastavuse hindamise kriteeriumid; tasuta eraldatud CO2 kvoodi jagamise ja piirhinda arvamise põhimõtted eralduseesmärgi või tarbitud primaarenergia koguse järgi jms. § 82. Soojuse piirhinda arvatavad kulud (1) Soojuse piirhinda arvatavad kulud peavad olema põhjendatud, lähtuma kulutõhususest ning võimaldama soojusettevõtjal täita seaduses sätestatud ülesandeid. (2) Põhjendatud tegevuskulude hindamisel lähtutakse järgmisest: 1) kulude dünaamika ajas ja selle võrdlus tarbijahinnaindeksi dünaamikaga; 2) kulukomponentide põhjendatuse analüüs, sealhulgas eksperdihinnangud; 3) soojusettevõtja kulude ning nende põhjal arvutatud statistiliste näitajate võrdlus teiste sarnaste soojusettevõtjate kuludega. 1 Tartu Ülikooli ekspertarvamus „Reguleeritava vara väärtuse arvestus ja MS Exceli funktsiooni PMT kasutamine“, http://www.konkurentsiamet.ee/file.php?28335. 4 (12) 4) heitmekvoodi soetuse tegelikust kulust kontserni raames. 5) ettevõtja kulude ning nende põhjal arvutatud statistiliste näitajate võrdlust teiste sarnaste ettevõtjate kuludega. Selgitus: Lõikes 1 tuuakse välja, et soojuse piirhinda arvatavad kulud peavad olema põhjendatud, lähtuma tõhususest ning võimaldama soojusettevõtjal täita seaduses sätestatud ülesandeid. Lõikes 2 tuuakse välja alused, millest lähtutakse põhjendatud tegevuskulude hindamisel Üksikud kulukomponendid peavad olema soojusettevõtja poolt põhjendatud, nt põhitegevuseks vajalikud kaubad ja teenused peavad olema ostetud põhjendatud konkurentsivõimelise hinnaga jm. Vaadatakse soojusettevõtja kulude muutust ajas ning võrreldakse seda muude hindade muutust kajastava teabega, nt Statistikaameti poolt avaldatud tegeliku ning Rahandusministeeriumi prognoosidel põhineva tarbijahinnaindeksi dünaamikaga. Samuti kas kulukomponent on seotud põhitegevusega ja kas kulu hind on põhjendatud. Vajadusel võib Konkurentsiamet kulude põhjendamiseks kaasata kolmandaid isikuid, sh eksperte. Kuluefektiivsuse hindamiseks võrreldakse soojusettevõtja kulusid ja statistilisi näitajaid teiste sarnaste ettevõtjatega (benchmarking). Lõpptarbijale kujundatava soojuse hinnas tuleb heitmekvoodi põhjendatud kulu arvestamisel lähtuda ettevõtte / kontserni käitistele eraldatud tasuta heitmekvootide kogusest ning kontserni raames tekkiva CO2 tegeliku puudujäägi soetuskuludest. (3) Soojuse piirhinda ei arvata järgmisi kulusid: 1) ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu; 2) sponsorlus, kingitused ja annetused; 3) põhitegevusega mitteseotud kulud, mh elektri tootmisega seonduvad kulud; 4) õigusaktide alusel ettevõtjale määratud trahvid ning muud rahalised kohustused, mis on tingitud ettevõtja kohustuse rikkumisest; 5) finantskulud; 6) dividendide tulumaksu kulu; 7) muud kulud, mis ei ole vajalikud ettevõtjale seadusega pandud kohustuste täitmiseks. Selgitus: Lõige 3 täpsustab, missuguseid soojusettevõtja kulusid soojuse piirhinda arvestada ei tohi. Sätte kohaselt soojuse piirhinda ei lülitata: 1) ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu; 2) sponsorlus, kingitused ja annetused; 3) põhitegevusega mitteseotud kulud - mh elektri tootmisega seonduvad kulud; 4) õigusaktide alusel ettevõtjale määratud trahvid ning muud rahalised kohustused, mis on tingitud ettevõtja kohustuse rikkumisest; 5) finantskulud; 6) dividendide tulumaksu kulu; 7) muud kulud, mis ei ole vajalikud ettevõtjale seadusega antud kohustuste täitmiseks. 1) Ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu lülitamist soojuse piirhinda ei saa aktsepteerida, kuna ükski korrektselt arveid tasuv tarbija ei pea soojuse piirhinna kaudu kinni maksma soojusettevõtja võlgnike tasumata arveid. Kui lubada ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu lülitamist hinda, tekitaks see tarbijate ebavõrdse kohtlemise. Ühelt poolt võtaks see ettevõtjalt motivatsiooni nõuda võlg sisse tegelikelt võlgnikelt ning teisest küljest kaotavad korrektse maksekäitumisega tarbijad motivatsiooni edaspidi arveid korrektselt maksta. Seega tuleb ebatõenäoliselt laekuvad arved sisse nõuda vajaduse korral kohtu kaudu. Ka konkurentsi olukorras tegutsevatel ettevõtetel on ebatõenäoliste laekuvate nõuete kulu ettevõtja risk, mida ei saa jaotada kõigi tarbijate vahel. 5 (12) 2) Sponsorluse, kingituste ja annetustega seotud kulud on soojusettevõtja jaoks vabatahtlikud. Nimetatud kulud ei ole hinnatavad põhjendatud tegevuskuludena soojuse tootmise, jaotamise või müügi osutamisel, sest ei taga kvaliteetsemat teenust ega keskkonnanõuete täitmist, mistõttu ei ole need kulud soojuse tootmise, jaotamise või müügi osutamiseks vajalikud. Tulumaksukulud erisoodustustelt, kingitustelt, annetustelt ja vastuvõtukuludelt, ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ja muudelt ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt ei ole vajalikud soojuse tootmiseks, jaotamiseks või müügiks, mistõttu tuleb need kulud ettevõtjal kompenseerida muu tegevuse või tulukuse arvelt. 3) põhitegevusega mitteseotud kulusid, mh elektri tootmisega seonduvaid kulusid. Näiteks erisoodustuste kulude (mh kulud sportimisele, ametiauto kasutamisega seotud kulud jms) ehk tööandja poolt töötaja jaoks töösuhtes tehtavad lisakulud (hüved), mis ületavad tööandjale õigusaktidega pandud kohustusi või sätestatud määrasid, ei ole vajalikud ega seotud soojuse tootmise, jaotamise või müügiga ning soojusettevõtjal on võimalik valida, kas nimetatud kulusid teha või mitte. Nimetatud kulude tegemata jätmine ei põhjusta osutatavate teenuste halvemat kvaliteeti ja neil puudub seos põhitegevusega. Lisaks eeltoodule - kuna soojusettevõtja põhitegevuseks on soojuse tootmine ja jaotamine, liigituvad põhitegevusega mitteseotud kulude alla näiteks koostootmisjaama elektritootmisega seonduvad kulud. 4) Õigusaktide alusel ettevõtjale määratud trahvid ning muud rahalised kohustused, mis on tingitud ettevõtja kohustuse rikkumisest soojuse piirhinda ei arvata, sest sellised kulud ei ole soojuse tootmise, jaotamise või müügi osutamisega seotud põhjendatud kulud, kuna nende kulude tekkepõhjus on reeglina soojusettevõtja käitumisest tulenev. Kuna soojusettevõtja on kohustatud temale õigusaktidega pandud kohustusi täitma – ja nende seaduste täitmisega seonduvad põhjendatud kulud (näiteks keskkonnatasud) on ka soojuse piirhinda lülitatud, siis seaduste mittetäitmisest tulenevaid trahve (sh näiteks keskkonnatasud üle lubatud piirmäärade) või viiviseid ei ole põhjendatud lülitada soojuse piirhinda. 5) Soojuse tootmise, jaotamise või müügi hinnakujundus sisaldab põhjendatud tulukust ärikasumi komponendina, mistõttu finantskulusid (kasumiaruande skeemi kohaselt arvestatakse finantskulud peale ärikasumit) soojuse piirhinda ei lülitata. See on tingitud asjaolust, et soojaettevõtjad oleksid võimalikult motiveeritud turult soodsaimate laenutingimuste leidmises ja taotlemises. Vastasel juhul võivad finantskulud väljuda kontrolli alt, sest nende soojuse piirhinda lülitamisel puuduks soojusettevõtjal finantskulude minimeerimiseks huvi. 6) ja 7) Dividendide tulumaksu kulu ja muid kulusid, mis ei ole vajalikud ettevõtjale seadusega antud kohustuste täitmiseks, ei saa samuti soojuse piirhinda lülitada. (4) Soojuse piirhinda ei tohi lülitada neid kulutusi, mis on kaetud liitumistasuga ning tagastamatu abi raames saadud vahenditest. Lõige 4 kehtestab põhimõtte, mille kohaselt soojuse piirhinda ei saa arvata neid kulutusi, mis on kaetud liitumistasuga või tagastamatu abi raames saadud vahenditest. Välistatud on soojusettevõtja tehtud ühe kuluühiku hüvitamine topelt nii saadud liitumistasude või tagastamatu abi raames saadud vahendite kui ka kujundatava soojuse hinna kaudu. § 83. Soojusettevõtja põhivara arvestamise alused (1) Soojuse piirhinna kujundamisel ei arvestata põhivara hulka järgmist: 1) pikaajalised finantsinvesteeringud; 2) immateriaalne põhivara, välja arvatud intellektuaalne omand, mis on vajalik soojuse tootmiseks, jaotamiseks või müügiks; 3) liitumistasudest soetatud põhivara; 4) põhivara, mida soojusettevõtja ei kasuta soojuse tootmiseks, jaotamiseks või müügil; 6 (12) 5) tagastamatu abiga soetatud põhivara; 6) põhivara üleshindlust 7) põhivara, mille soetusväärtus ületab põhjendatud soojuskoormuse tagamiseks vajaliku vara maksumust; 8) põhivara, mille maksumus on teostatud investeeringu ulatuses tagasi teenitud. Selgitus: §-i § 83 lisamisega sätestatakse põhivara arvestamise alused. Soojuse piirhinda lülitatava põhivara kulumi arvutamisel lähtutakse selle teenuse osutamiseks vajalikust põhivarast. Lõikest 1 tulenevalt ei arvestada soojuse piirhinna kujundamisel põhivara hulka sellist põhivara, millel puudub puutumus soojuse tootmise või tarnega, nagu pikaajalisi finantsinvesteeringud (nt väärtpaberid), immateriaalset põhivara (nt patent, kaubamärk jne) va arvutitarkvara jms kui need on vajalikud soojuse tootmiseks, jaotamiseks või müügiks. Soojuse hinna kujundamisel saab lähtuda üksnes nendest varadest, mis on vajalikud soojuse tootmiseks jne, seega põhivara, mida soojusettevõtja ei kasuta soojuse tootmiseks, jaotamiseks või müügiks soojuse hinna kujundamisel arvesse ei võeta. Tagastamatu abiga soetatud põhivara (s.h sihtfinantseerimise teel) soetatud põhivara ja tarbijate makstud liitumistasudest soetatud põhivara välistamine reguleeritava vara hulgast on põhjendatud lähtuvalt asjaolust, et tagastamatu abi raames soetatud varasse ja tarbijate makstud liitumistasudest soetatud varasse ei ole ettevõtja pidanud ise investeerima, vaid sellise vara soetamist on finantseerinud kolmandad isikud eraldatud toetuste näol või tarbijad, s.t ettevõtja ei ole nende varade soetamiseks ise kulutusi teinud. Juhul, kui reguleeritava vara hulka arvestada ka tagastamatu abi raames soetatud vara ja tarbijate poolt makstud liitumistasudest soetatud vara, siis oleks ettevõtjal võimalik teenida õigustamatult tulu varalt, mille soetamiseks ta ise kulutusi tegema ei ole pidanud. Selline olukord oleks vastuolus kapitalikulu arvestamise eesmärgiga, milleks on vara soetamiseks tehtud kulutuste tagasiteenimine - kui ettevõtja konkreetsesse varasse investeerinud ei ole, siis ei ole tal ka alust arvestada tarbijatele müüdava soojusenergia hinda vara soetamiseks tehtud kulutusi (kapitalikulu). Ei ole põhjendatud võimaldada ettevõtjal teenida tulukust varalt, mille ta on tagastamatu abi arvel sisuliselt tasuta saanud või mis on tarbijate liitumistasudest juba kinni makstud, mistõttu välistatakse ettevõtjapoolse mitmekordse tasu võtmise võimalus. Tulukust ja kapitalikulu arvestatakse seejuures ainult selle investeeringu eest, mille ettevõtja ise reaalselt tegema pidi. Samuti ei arvestata soojuse piirhinna kujundamisel põhivara hulka selle üleshindlusel põhinevat väärtust; põhivara, mille soetusväärtus ületab põhjendatud soojuskoormuse tagamiseks vajaliku vara maksumust; põhivara, mille maksumuse on ettevõtja teostatud investeeringu ulatuses tagasi teeninud. See on kooskõlas põhimõttega, et soojuse tarbijad ei pea veelkord soojuse hinnaga katma kulusid põhivara eest, mis juba on osutatud teenuste raames kinni makstud või mis ei ole neile teenuse tarbimiseks vajalik ja põhjendatud (näiteks kui soojusettevõtja on teostanud investeeringud, üledimensioneeritud võimsustesse ning seda olenemata asjaolust, kas investeeringute tegemiseks on saadud raha tagastamatu abi raames või mitte). (2) Soojuse piirhinda lülitatava põhjendatud tulukuse ja põhivara kulumi arvutamisel lähtutakse soojuse tootmise, jaotamise ja müügi osutamiseks vajalikust põhivarast. Selgitus: Lõike 2 kohaselt on põhjendatud tulukuse ja põhivara kulumi arvestuse aluseks põhivara, mida soojusettevõtja vajab oma põhitegevuseks (soojuse tootmine, jaotamine ja müük). Ei ole põhjendatud lülitada soojusenergia piirhinda kulu, mis ei ole seotud tarbijale osutatava kaugkütte teenusega. (3) Põhivara kulumi arvutamisel lähtutakse soojuse tootmise, jaotamise ja müügi osutamiseks vajaliku põhivara põhjendatud väärtusest ning kuluminormist, mis vastab selle põhivara kasulikule tehnilisele elueale. Selgitus: Lõike 3 järgi lähtutakse põhivara kulumi arvutamisel soojuse tootmiseks, jaotamiseks 7 (12) või müügiks vajaliku põhivara väärtusest ning kuluminormist, mis vastab põhivara kasulikule tehnilisele elueale. Oluline on veel märkida, et renditava vara korral tuleb teenuse hinda arvestada nii põhivara kulum kui ka põhjendatud tulukus. Soojuse piirhinna kooskõlastamisel saab aktsepteerida neid immateriaalseid põhivarasid, mis on vajalikud ja põhjendatud soojuse tootmise, jaotamise ja müügiteenuse osutamiseks. (4) Põhivara väärtuse arvestus on järjepidev ning jätkub ka ettevõtja vara või omandisuhte muutmisel. Selgitus: Lõikest 4 tulenevalt peab põhivara väärtuse arvestus on järjepidev ning jätkub ka ettevõtja vara või omandisuhte muutmisel. Ka see on kooskõlas tarbijate huvidega ning väldib olukorda, kus ettevõtja vara või omandisuhte muutumisel põhivara selle jääkmaksumusest kõrgema väärtusega edasi müüakse või üles hinnatakse (näiteks turuväärtusele või taastamisväärtusele). § 84. Põhjendatud tulukus ja käibekapital (1) Käibekapitali suurus on viis protsenti viimase kolme kalendriaasta soojuse tootmise, jaotamise ja müügi käibe aritmeetilisest keskmisest. Vajaduse korral tehakse käibekapitali suuruse leidmiseks analüüs. Selgitus: Seadusesse lisatakse § 84, mis sätestab põhjendatud tulukuse ja käibekapitali alused. Lõike 1 järgi määratakse käibekapitali suuruseks viis protsenti viimase kolme kalendriaasta soojuse tootmise, jaotamise ja müügi käibe aritmeetilisest keskmisest. Kuna käibekapital on osa ettevõtja majandustegevuses seotud rahast, kajastatakse käibekapitali kui osa reguleeritud varast, millelt teenib soojusettevõtja tulukust. Tuginedes Konkurentsiameti pikaajalisele regulaatori kogemusele, on käibekapitali suurus 5% viimase kolme aasta aritmeetilisest keskmisest müügitulust. Kui soojusettevõtja on oma tegevuses võtnud kasutusele suurema käibekapitali (nt ostab suuremas mahus kütust varudesse), võib teha käibekapitali suuruse leidmiseks eraldi täiendava analüüsi (2) Põhjendatud tulukus arvutatakse, korrutades soojuse tootmiseks, jaotamiseks või müügiks vajaliku põhivara väärtuse, millele on liidetud käibekapitali suurus, kaalutud keskmise kapitali hinnaga. Lõikest 2 tulenevalt põhjendatud tulukus arvutatakse, korrutades soojuse tootmiseks, jaotamiseks või müügiks vajaliku põhivara väärtuse, millele on liidetud käibekapitali suurus, kaalutud keskmise kapitali hinnaga. 85. Kahekomponendilise soojuse piirhinna kujundus (1) Kahekomponendilise hinna kooskõlastamisel arvestab Konkurentsiamet käesoleva seaduse §-des 81–84 sätestatud soojuse piirhinna kujunemises arvestatud põhjendatud kulude ja hinnakomponentidega. (2) Kahekomponendiline soojuse piirhind koosneb püsitasust ja muutuvtasust ning need arvutatakse püsikulude ja muutuvkulude alusel. (3) Lisaks lõikes 2 sätestatule võib kahekomponendilise soojuse piirhinna kujundamisel lähtuda kaalutud keskmise hinna arvestamise alustest. (4) Kolm kuud enne kahekomponendilise soojuse piirhinna rakendamist peab soojusettevõtja avaldama oma veebilehel püsi- ja muutuvtasude kujunemise põhimõtted, mida tuleb rakendada võrgupiirkonna kõikidele tarbijatele samadel tingimustel. Selgitus: Seadusesse lisatakse § 85, mis sätestab kahekomponendilise soojuse piirhinna kujunduse. Lõikest 1 tulenevalt arvestab Konkurentsiamet kahekomponendilise hinna kooskõlastamisel §-des 81–84 sätestatud soojuse piirhinna kujunemise ja hinnakomponentidega. See on kooskõlas 8 (12) põhimõttega, et kahekomponendiline soojuse piirhinna kujundus peab vastama seaduses sätestatud alustele. Lõigetest 2 ja 3 tulenevalt koosneb kahekomponendiline soojuse piirhind püsitasust ja muutuvtasust ning need arvutatakse püsikulude ja muutuvkulude alusel. Kahekomponendiline hind koosneb võimsuse komponendist (MW) ehk püsitasust ning energiakomponendist (MWh) ehk muutuvtasust. Sarnane lähenemine toimib ka elektrienergia edastamise tariifide puhul. Sellega tekib selge võimalus kasutada võrgupiirkonnas kas ainult tarbimismahtu arvestavat MWh põhist hinda või nii tarbimismahtu (MWh) kui ka tarbimisvõimsust (MW) arvestavat soojuse hinda. Seejuures toimub kulukomponentide põhjendatuse analüüs ja hindamine ning kooskõlastamine samadel põhimõtetel kui ühekomponendilise hinna puhul. Kui ühekomponendiline, MWh põhine soojusenergia hind ei kajasta võimsuse (MW) hinda, ei ole tarbijal motivatsiooni kasutada soojusvõrgu ühendusvõimsust võimalikult optimaalselt. Selline käitumine suurendab aga võrgu ülalpidamiskulutusi ning muudab kaugkütte kalliks olukorras, kus suurtarbija või suur osa tarbijatest võtavad kaugkütte taristust soojust üksnes tipukoormuste tagamiseks või reservallikana. Diferentseerides hinna kahe (MWh ja MW põhiseks), tasub tarbija eraldi nii kasutatud võimsuse (püsitasu) kui energia (muutuvtasu) eest. Kulude jagamise sisuliselt küljest ei suurene muudatuse tõttu aasta lõikes tavatarbija kulutused soojusenergiale, sest soojusenergia tootmiseks ja edastamiseks tehtavad kulutused jäävad põhimõtte poolest samaks. Muudatus suunab tarbijate ostetava koguvõimsuse optimeerimist selliseks, et soojusettevõtjal ei ole kohustus hoida võrgus üleval võimsust, mis ei vasta tegelikule tarbimisele ega täiendavalt investeerida lisavõimsustesse mis suurendab asjatult soojusenergia edastamisele ja tootmisele tehtavaid kulusid ning seega ka soojusenergia piirhinda. Samuti ohjeldab see paralleeltootmise mõjusid, sest võimsustasu peab maksma ka siis, kui energiat ei osteta. Vastasel juhul maksavad paralleeltootmise kinni võrgupiirkonna kõik ülejäänud tarbijad. Sarnane käsitlus on kasutuses ka elektrivõrkudes – tasuma peab nii võrgu kasutamise kui sealt tarbitud energia eest. Selline lähenemine on muutnud elektritarbijad kasutatava võimsuse valiku tegemisel teadlikumaks ning võimaldanud vähendada jaotusvõrgu investeeringuid. Kahekomponendilise soojuse piirhinna rakendamisel võib ka lähtuda kaalutud keskmise hinna arvestamise alustest. Kahekomponendilise hinna kooskõlastamise võimaluse lisamine kaugkütteseadusesse mõjutab Konkurentsiametis piirhinna kooskõlastamise menetlust. Eeltoodust tulenevalt on võib osutuda vajalikuks muuta soojuse piirhinna kujundamise soovituslikke põhimõtteid, mida rakendatakse Konkurentsiameti poolt sarnaselt ja ühetaoliselt kõigi soojusettevõtjate poolt esitatud piirhindade kooskõlastamisel, järgides võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet. Lõige 4 sätestab soojusettevõtjale kohustuse avaldada oma veebilehel kahekomponendilise hinna kujunemise põhimõtted. Nõue tagab hinna arvestamise põhimõtete läbipaistvuse ja selguse tarbijale. Selleks, et tarbijad saaksid võtta kasutusele meetmed võrguühenduse võimsuse vähendamiseks olukorras, kui hakkab kehtima kahekomponendiline hind, peab soojusettevõtja kahekomponendilise hinna kasutamisest teavitama ette vähemalt kolm kuud. Lisaks peab soojusettevõtja selgelt põhjendama püsi- ja muutuvtasude kujunemise põhimõtteid oma veebilehel ning vajadusel neid igale tarbijale selgitama. Tasude rakendamine peab tarbijate lõikes toimuma võrdväärsetel tingimustel, sarnaseid tarbijagruppe ei tohi erinevalt kohelda. § 9. Soojuse piirhinna kooskõlastamine (91) Soojusettevõtja on kohustatud jälgima oma tegevuses sõltumatuid asjaolusid, mis mõjutavad soojuse hinda tarbijale, ja esitama Konkurentsiametile uue piirhinna kooskõlastamise taotluse hiljemalt 30 päeva jooksul, arvates asjaolu ilmnemisest, mis võib vähendada soojuse hinda tarbijale enam kui 5 protsendi võrra. Selgitus: § 9 lõiget 91 muudetakse, sest kehtiva lõike 91 sõnastus on kaasa toonud järgnevad probleemid: 9 (12) 1) Sõnastust „sõltumatuid asjaolusid“ on soojusettevõtjad tõlgendanud nii, et kui see tingimus täidetud ei ole, siis soojusettevõtjad uut hinnataotlust esitama ei pea juhul, kui soojuse hinda mõjutavad nende tegevusest sõltuvad asjaolud. Kuigi selline tõlgendus on ebamõistlik juba kasvõi seetõttu, et see võimaldaks jätta ettevõtjal uus hinnataotlus esitamata juhul, kui mõju hinnale on seotud näiteks ettevõtja enda hoolsuskohustuse rikkumisega, mistõttu hind ei ole kulupõhine, tuleks taoliste vaidluste vältimiseks ning parema õigusselguse tagamiseks tulevikus lõikest 91 sõnastus „sõltumatuid“ kustutada. Soojusettevõtja peab esitama uue hinnataotluse kas siis, kui tema poolt rakendatav hind ei vasta seaduses sätestatud nõuetele temast sõltuvatel asjaoludel. 2) Soojuse piirhinna kujundamisel peavad olema tagatud KKütS § 81–85 sätestatud alused ja nõuded (edaspidi hinna kulupõhisuse nõuded). See puudutab ka soojuse tootmise piirhinda. Seadus siinkohal vahet ei tee – KKütS-is sätestatud hinna kulupõhisuse nõuded ilma eranditeta peavad olema täidetud nii tarbijatele edastava soojuse (võrguteenuse hind) puhul kui ka kaugküttevõrku toodetud soojuse puhul. Praktikas on see teravalt kaasa toonud järgnevad probleemid: kui amet on järelevalvemenetluse käigus tuvastanud, et soojusettevõtja soojuse tootmishind ei vasta kulupõhisuse nõuetele, keelduvad ettevõtjad soojuse tootmist puudutava uue soojuse piirhinna kooskõlastamise taotluse esitamisest põhjusel, justkui KKütS § 9 lg 9¹ järgi peab uue taotluse esitama vaid juhul, kui ilmnevad asjaolud, mis võivad vähendada soojuse hinda tarbijale enam kui 5 % võrra. See on aga vastuolus seadusega. Lähtudes eeltoodust, tuleks lõikest 91 sõnastus „tarbijale“ kustutada. Soojusettevõtja tootmishind peab olema kulupõhine, sõltumata, kas see tarbijaid 5% ulatuses mõjutab või mitte. Muudatusega on hinnataotluse esitamine tehtud ultimatiivseks ehk ka soojuse tootmisega tegeleval soojusettevõtjal on kohustus igal juhul hinnataotlus esitada kui esinevad asjaolud, mis võivad soojuse toomishinda vähendada rohkem kui 5% võrra. Mis on kooskõlas seaduses sätestatud soojuse piirhinna kulupõhisuse nõuetega. (101) Konkurentsiamet võib piirhinna kooskõlastuse kehtetuks tunnistada ja kehtestada soojusettevõtjale ajutise soojuse müügi hinna olukorras, kus soojusettevõtja müüb soojust hinnaga, mis ei vasta käesoleva seaduse § 8 lõikes 3 sätestatud tingimustele, ning on jätnud täitmata Konkurentsiameti ettekirjutuse. Konkurentsiameti poolt kehtestatud hind kehtib seni, kuni soojusettevõtja kooskõlastab uue soojuse piirhinna Konkurentsiametiga. (101) Konkurentsiamet võib kehtestada tootmisseadmega toodetavale soojusele või võrgupiirkonnale ajutise soojuse hinna, kui soojusettevõtja piirhind ei vasta käesoleva seaduse §-des 81–85 sätestatud põhimõtetele. Konkurentsiameti kehtestatud ajutine hind kehtib, kuni Konkurentsiamet on kooskõlastanud soojusettevõtja esitatud hinnataotluse alusel uue soojuse piirhinna.“ (102) Käesoleva paragrahvi lõikes 101 nimetatud hinna kehtestamisel võtab Konkurentsiamet aluseks soojusettevõtja kehtiva hinnastruktuuri, ettekirjutuse tegemise aastale eelnenud majandusaasta põhjendatud kulud ja põhjendatud tulukuse määra. Kui soojusettevõtjale on kooskõlastatud hinnavalem, lähtub Konkurentsiamet hinna kehtestamisel hinnavalemist. Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega soojuse hinna kehtestamise korra, lähtudes käesolevas lõikes sätestatud alustest. (102) Käesoleva paragrahvi lõikes 101 nimetatud ajutise hinna kehtestamisel lähtub Konkurentsiamet käesoleva seaduse §-des 81–85 sätestatust. Kui soojusettevõtjale on kooskõlastatud kehtiv hinnavalem, lähtub Konkurentsiamet ajutise hinna kehtestamisel hinnavalemist. Selgitus: Muudatuste kohaselt võib Konkurentsiamet kehtestada soojusettevõtjale ajutise soojuse hinna, kui soojusettevõtja piirhind ei vasta käesoleva seaduse §-des 81–85 sätestatud põhimõtetele. Konkurentsiameti kehtestatud ajutine hind kehtib, kuni amet on kooskõlastanud soojusettevõtja esitatud hinnataotluse alusel uue soojuse piirhinna, lähtudes §-des 81– 10 (12) 84 sätestatud põhimõtetest. Nõue teha enne ajutise hinna määramist ettekirjutus, kustutatakse. Eraldi ettekirjutust puudutava menetlemine olukorras, kus nimetatud hinnad ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei ole kooskõlas puudutatud isikute huvide ja ootustega. KKütSi muutmise eelnõus sätestatu tagab tõhusa ajutise hinna määramise mehhanismi ning on sarnane 01.07.2023 jõustunud ÜVVKS-is ajutise hinna kehtestamise regulatsioonile. Lisaks õigusselgusele tagatakse niimoodi parem arusaam nõuete ning ajutise hinna kehtestamise ühtsete printsiipide kohta. Selliselt on paremini tagatud ka tarbijate kaitse. Olukorras, kus amet on tuvastanud, et soojuse piirhind või teenuste reguleeritavad hinnad ei vasta seaduses sätestatud hinnakujundamise alustele, on eraldi ettekirjutust puudutava menetlemine liialt koormav ega võimalda ametil täita oma kohustust tegutseda kooskõlas haldusmenetluse seaduse (HMSi) §-s 5 sätestatud haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse nõudega. Samuti oleks eraldi ettekirjutust puudutav menetlus olukorras, kus nimetatud hind ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, vastuolus puudutatud isikute huvide ja ootustega. Ka ei tekitaks ettekirjutuse tegemata jätmine isikule liigselt ebameeldivusi ega oleks tema suhtes ülemäära koormav, sest isikul on võimalus kohe pärast asjaolu selgumist, kui üks või teine väljatoodud hindadest ei vasta seaduses sätestatud alustele, viia oma tegevus seadusega kooskõlla. Samuti on isikule tagatud kaebeõigus nii ajutiste hindade kehtestamise kui ka sellele eelnenud menetluse protsessis, sealhulgas jääb õigus nõuda määratud hinna korral esialgset õiguskaitset kuni kohtuvaidluse lõpuni. Lõike 102 muutmisega muutub kehtetuks ka nimetatud paragrahvi lõike 102 alustel vastuvõetud Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 22.06.2011 määrus nr 51 „Soojuse müügi ajutise hinna kehtestamise kord“. § 14. Võrguettevõtja kohustused (5) Võrguettevõtja on kohustatud andma kõigile teistele tema tegevuspiirkonna võrguettevõtjatele ja kohalikule omavalitsusele vajalikku informatsiooni, et tagada soojuse jaotamine ja müük viisil, mis on kooskõlas võrgu kindla ja tõhusa kasutamisega. (51) Võrguettevõtja peab võtma vastu tasuta võrku antava jääksoojuse, võimaldades selleks oma võrgule juurdepääsu. (6) Võrguettevõtja võib oma tegevuse lõpetada ainult juhul, kui ta on andnud käesolevast paragrahvist tulenevad kohustused üle teisele ettevõtjale või kohalikule omavalitsusele. (7) Võrguettevõtja peab vähemalt 12 kuud enne oma tegevuse lõpetamist Konkurentsiametit kohaliku omavalitsuse üksust kirjalikult informeerima lõpetamisajast ja -kavast ning esitama piisava ülevaate abinõudest, mis tagavad käesolevas paragrahvis esitatud nõuete täitmise. Selgitus: Kohaliku omavalitsuse (KOV) üheks põhiülesandeks on korraldada oma territooriumil elamu- ja kommunaalmajandust, mille osaks on ka soojusvarustuse kättesaadavuse tagamine ja arendamine kaugkütte-piirkondades2 Võttes arvesse eeltoodud, kuna Konkurentsiamet KOV-i territooriumil soojavarustust ei korralda, on soojavarustuskindluse KOV-i territooriumil tagamine KOV-i ülesanne, peaks sellise teavituse ja kava esitamise adressaadiks olema KOV ja mitte Konkurentsiamet. Konkurentsiametil puudub seadusest tulenev võimalus KOV-i territooriumil tegutseva soojusettevõtja määramiseks või asendamiseks. Regulatsioon, mille järgi peab sarnase kava esitama KOV-ile veesektoris tegutsev vee-ettevõtja, tuleneb ka ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seadusest, mille ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise peatamiseks või lõpetamiseks enne vee-ettevõtjaks määramise otsuses sätestatud tähtpäeva peab vee-ettevõtja vähemalt 12 kuud enne teenuse osutamise peatamist või lõpetamist esitama kohaliku 1 Vt nt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (626 SE) 2 seletuskiri, lk 26. 11 (12) omavalitsuse üksusele kirjalikult peatamise või lõpetamise ajakava ning ülevaate abinõudest, mis tagavad käesolevast seadusest ja kohaliku omavalitsuse üksusega sõlmitud lepingutest tulenevate nõuete täitmise. KOV-i territooriumil osutatav kaugkütteteenus siinkohal erisusi ei sea. Seetõttu muudetakse lõikusid 5,6 ja 7 vastavalt. Lõike 51 lisamisega peab võrguettevõtja võtma vastu tasuta võrku antava jääksoojuse, võimaldades selleks oma võrgule juurdepääsu. See on kooskõlas eesmärgiga, kasutada ressursse säästlikult ning keskkonnasõbralikult, vältimaks tulevikus olukorda, kus ettevõtjal puudub võimalus jääksoojuse realiseerimiseks, mistõttu jääksoojus paisatakse sellele kasulikku otstarvet leidmata õhku. Kohustus võtta jääksoojus vastu ei ole ajendatud ärilistest, vaid kliima ja keskkonna hoidmisega seonduvatest eesmärkidest, § 292. Sunniraha määr Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib Konkurentsiamet rakendada enne käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras sunnivahendit. Sunniraha ülemmäär on 1300 32 000 eurot. Selgitus: Muudetakse asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava sunniraha suurust seniselt 1300 eurot 32 000 euroni. Kuna ettekirjutus ja sunniraha on ette nähtud selleks, et sundida isikut rikkumine lõpetama, siis hetkel kehtivas KKütS-is sätestatud 1300 eurot ei ole piisav summa, et mõjutada isikut kohustust täitma. Võttes arvesse kaugkütte osutamise teenuse olulisust, ei ole sunniraha suuruses 1300 eurolt tõstmine 32 000 eurole liialt koormav. 6. peatükk VASTUTUS § 35. Soojuse müük kooskõlastamata piirhinnaga või piirhinda ületava hinnaga (1) Soojuse müügi eest kooskõlastamata piirhinnaga või hinda ületava hinnaga - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 36. Menetlus (1) Käesoleva seaduse § -s 35 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Konkurentsiamet. Selgitus: Seadusesse lisatakse väärteokoosseis, mille järgi karistatakse soojuse müügi eest kooskõlastamata piirhinnaga või hinda ületava hinnaga eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut ning kui sama teo on toimpannud juriidiline isik, rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Väärteo kohtuväliseks menetlejaks on Konkurentsiamet. Tegemist on uue väärteokoosseisuga. Uue koosseisu loomine on vajalik, kuna kaugkütte teenus on nii üldhuvi- kui ka elutähtis teenus ning võttes arvesse, et tarbijatel puudub võimalus teenuse osutajat valida, on väga oluline, et teenust osutatakse tarbijatele Konkurentsiameti poolt kooskõlasatud hinnaga ning et rakendatav hind ei ületaks ameti poolt kooskõlastatud piirihinda. See tagab tarbijatele võimaluse ja seadusest tuleneva ootuse tarbida teenust põhjendatud hinnaga. Sarnane väärteokoosseis ei alates 01.07.2023 jõustunud ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseaduses. Kaugkütte teenuse kättesaadavus on tarbijate jaoks võrreldes veeteenus kättesaamisega võrdselt oluline, mistõttu ei oleks siinkohal väiksemate trahvimäärade kehtestamine õigustatud ja proportsionaalne. 12 (12)  LISA 2 KKütS muudatused seaduse väljavõtte põhjal 16.02.2024 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Seaduse reguleerimisala (1) Käesolev seadus reguleerib soojuse tootmise, jaotamise ja müügiga seonduvaid tegevusi kaugküttevõrgus (edaspidi võrk) ning võrguga liitumist. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevused peavad olema koordineeritud ning vastama objektiivsuse, võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetele, et tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav soojusvarustus. (21) Ettevõtja maksab järelevalvetasu konkurentsiseaduses sätestatud alustel ja korras. (3) Käesolevas seaduses sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut, arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi. § 2. Mõisted Käesolevas seaduses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: 1) kaugküte on soojuse tootmine ja võrgu kaudu jaotamine tarbijate varustamiseks soojusega kaugküttesüsteemi kaudu; 2) kaugküttesüsteem on soojuse tootmise, jaotamise ja tarbimise tehniline süsteem, mille moodustavad soojuse tootmise, jaotamise ja tarbimise tehnilised vahendid ja nendega seotud ehitised; 3) võrk on torustike, seadmete, abiseadmete ja nendega seotud ehitiste kohtkindlalt ehitatud talituslik kogum või selle osa, mis on vajalik soojuse jaotamiseks, kusjuures võrguks ei loeta käesoleva seaduse tähenduses tarbijapaigaldisi; 4) tarbijapaigaldis on kinnistul, ehitises või ühtse majandusüksuse moodustavas funktsionaalselt seotud ehitiste kompleksis ja nende teenindamiseks vajalikul maal ehitatud omavahel ühendatud soojatorustike ja abiseadmete võrguga ühendatud või ühendatav talituslik kogum tarbija varustamiseks soojusega; 5) liitumispunkt on võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht; 6) võrgu teeninduspiir on piir, milleni võrguettevõtja lepingu alusel kaugküttesüsteemi haldab; 7) võrgupiirkond on maa-ala, kus asub ja kus arendatakse ühe võrguettevõtja omandis või valduses olevat võrku; 8) tegevuspiirkond on tegevusloaga kindlaks määratud ala, kus soojusettevõtja tegutseb; 9) tarbija on isik, kes ostab võrgu kaudu jaotatavat soojust; 10) võrguettevõtja on ettevõtja, kes kasutab võrku soojuse jaotamiseks; 11) liitumine on tarbijapaigaldise ühendamine võrguga; 12) kütusevabad taastuvad allikad on päikeseenergia ja sellest muundatud soojusenergia, tuuleenergia ja sellest muundatud soojusenergia, maasoojus ja sellest muundatud soojusenergia, hoones kasutatud ja sealt eralduv soojus ja sellest muundatud soojusenergia, kui soojuse tootmiseks on kasutatud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat, soojusenergiana maapinna all salvestunud energiat või ümbritseva keskkonna energiat; 13) ümbritseva keskkonna energia on looduslik soojusenergia ja keskkonda piiratud alal kogunenud energia, mis on salvestunud ümbritsevas looduslikus õhus ning pinna- või reovees; 14) heitsoojus on tööstus- või elektritootmiskäitises või teenindussektoris kõrvalsaadusena toodetud vältimatu soojusenergia. Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303  2. peatükk KAUGKÜTTE KORRALDUS § 4. Soojusettevõtja (1) Soojusettevõtja on ettevõtja, kes tegutseb vähemalt ühel tegevusalal, milleks on soojuse tootmine, jaotamine või müük, ning vastutab nende tegevustega seonduvate kaubanduslike, tehniliste või hooldusküsimuste lahendamise eest. (2) Võrguettevõtjast soojusettevõtja on üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses. (3) Soojusettevõtja avaldab oma veebilehel järgmise teabe: 1) kaugküttevõrgus kasutatud taastuvast energiaallikast toodetud soojuse, tõhusa koostootmise režiimil toodetud soojuse või jääksoojuse osakaal lõpptarbimises kalendriaasta lõikes; 2) kaugkütte võrgupiirkonna tõhusus. (4) Tõhus kaugkütte võrgupiirkond käesoleva seaduse tähenduses on võrgupiirkond, kus kasutatakse vähemalt 50 protsenti taastuvast allikast muundatud soojusenergiat, 50 protsenti heitsoojust, 75 protsenti koostootmisrežiimis toodetud soojusenergiat või 50 protsenti taastuvast allikast muundatud soojusenergia ja heitsoojuse ning koostootmisrežiimis toodetud soojusenergia kombinatsiooni. § 5. Kaugküttepiirkond (1) Kaugküttepiirkond on üldplaneeringu alusel kindlaksmääratud maa-ala, millel asuvate tarbijapaigaldiste varustamiseks soojusega kasutatakse kaugkütet, et tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav soojusvarustus. (2) Õigus määrata kaugküttepiirkond oma haldusterritooriumi piires on kohaliku omavalitsuse volikogul. Kaugküttepiirkonna määramise otsus peab lähtuma käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud põhimõtetest. (3) Isikud, kes kaugküttepiirkonna määramise ajal ei kasuta kaugkütet, ei ole kohustatud liituma võrguga. (4) Kaugküttepiirkonnas tohib võrguga ühendatud tarbijapaigaldist võrgust eraldada ja ehitatava või rekonstrueeritava ehitise soojusega varustamisel kasutada muud viisi, kui on kaugküte kohaliku omavalitsuse volikogu määratud tingimustel ja korras. (41) Kaugküttepiirkonnas võivad tarbijad lisaks kaugküttevõrgust saadavale soojusele osta ka kütusevabadest ja taastuvatest allikatest muundatud soojusenergiat selle tootjatelt. (42) Kaugküttepiirkonnas võib tarbija lõpetada kaugkütte tarbimise ning toota oma tarbeks soojust taastuvast energiaallikast, kui kaugkütte võrgupiirkond ei ole tõhus. [RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 01.01.2026] (5) Enne kaugküttepiirkonna määramist tiheasustusega uusehitisteks planeeritavale maa-alale tuleb analüüsida soojusvarustuse korraldamise võimalusi, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud põhimõtetest. Kaugküttepiirkonna määramisel tiheasustusega uusehitisteks planeeritaval maa-alal on võrguga liitumine kohustuslik kõigile kaugküttepiirkonnas asuvatele isikutele, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei näe ette teisiti. (6) Kohaliku omavalitsuse volikogu kaugküttepiirkonna määramise otsuses sätestatakse muu hulgas: 1) kaugküttepiirkonna piirid; 2) võrguga liitumise ning võrgust eraldumise tingimused ja kord, arvestades käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatut; 3) kaugkütte üldised kvaliteedinõuded; 5) soojusettevõtja arenduskohustus; 6) tingimuste, nõuete ja korra kehtima hakkamise aeg. 2 (12) (7) Käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatavad tingimused, nõuded ja kord tuleb enne nende kehtestamist kooskõlastada kaugküttepiirkonnas tegutsevate soojusettevõtjatega. § 6. Soojuse tootmine, jaotamine ja müük (1) Soojuse tootmine käesoleva seaduse mõistes on tegevus, mille tulemusena saadakse tarbijapaigaldistes kasutatav soojusenergia. (2) Soojuse jaotamine käesoleva seaduse mõistes on soojuse transportimine võrgu kaudu tarbijapaigaldiseni. (3) Soojuse müük käesoleva seaduse mõistes on soojuse üleandmine tarbijale tasu eest või tasuta. § 7. Soojusettevõtja kohustused (1) Soojusettevõtja peab tagama tarbijate ja teiste soojusettevõtjate soojusega varustamise vastavuses käesoleva seaduse, tegevusloa tingimuste ja sõlmitud lepinguga. (2) Soojusettevõtja peab oma raamatupidamises pidama eraldi arvestust soojuse tootmise, jaotamise, müügi ja nende tegevustega mitteseotud tegevusalade kohta. (3) Hädaolukorra seaduse § 36 lõike 4 punktis 1 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja on: 1) soojuse tootja, kelle tootmise prognoositav maht aastas on vähemalt 50 000 MWh, kes tegutseb võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on vähemalt 50 000 MWh, ja kes osutab teenust vähemalt 10 000 elanikuga kohaliku omavalitsuse üksuses; 2) võrguettevõtjast soojusettevõtja, kes tegutseb võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on vähemalt 50 000 MWh, ja kes osutab teenust vähemalt 10 000 elanikuga kohaliku omavalitsuse üksuses. (31) Soojusettevõtja, kelle tootmise prognoositav maht aastas on vähemalt 500 000 MWh võrgupiirkonna kohta, on kohustatud soojuse tootmiseks tagama niisuguse koguse reservkütuse kasutamise võimaluse, mis kindlustab soojusvarustuse kolme ööpäeva jooksul. (4) Reservkütuse koguse arvutamisel lähtutakse eelmise aasta maksimaalsest ööpäevasest tarbimisest. § 8. Soojuse müük ja hinnakujundus (1) Tarbija ostab soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud. (2) Võrguettevõtja on kohustatud oma võrgupiirkonnas müüma kõigile võrguühendust omavatele tarbijatele soojust vastavalt võrgu tehnilistele võimalustele. (3) Soojuse piirhind tuleb kujundada selliselt, et oleks tagatud: 1) vajalike tegevuskulude, sealhulgas soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks tehtavate kulutuste katmine; 2) investeeringud tegevus- ja arenduskohustuse täitmiseks; 3) keskkonnanõuete täitmine; 4) kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine; 5) põhjendatud tulukus. (4) Soojusettevõtja peab rakendama hinnaotsusega kooskõlastatud soojuse piirhinda hiljemalt 30 päeva jooksul soojuse piirhinna kooskõlastamisest ja avalikustama oma võrgupiirkonnas soojuse piirhinna vähemalt üks kuu 15 päeva enne selle kehtima hakkamist. (41) Soojuse piirinna langetamisel rakendab soojusettevõtja hinnaotsusega kehtestatud soojuse piirhinda hiljemalt 15 päeva jooksul soojuse piirhinna kooskõlastamisest ja avalikustama oma võrgupiirkonna soojuse piirhinna vähemalt 7 päeva enne selle kehtima hakkamist. (5) Soojuse müümisel tarbijale võib soojusettevõtja rakendada kahekomponendilist soojuse piirhinda, mille kujunemise põhimõtted on kooskõlastatud Konkurentsiametiga. 3 (12) § 81. Soojuse piirhinna kujundamise alused (1) Soojuse piirhind kujundatakse selliselt, et soojusettevõtjale on tagatud: 1) põhjendatud tegevuskulude katmine; 2) keskkonnanõuete täitmine; 3) investeeringud soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks kasutatava olemasoleva taristu jätkusuutlikkuse ja toimepidevuse tagamiseks; 4) põhjendatud tulukus soojusettevõtja investeeritud kapitalilt. (2) Soojuse piirhinna arvutamisel võetakse aluseks viimase kolme kalendriaasta aritmeetiline keskmine müügikogus ning prognoositavad muutused tarbimises. Vajaduse korral tehakse müügikoguse leidmiseks analüüs. (3) Konkurentsiamet lähtub soojuse piirhinna kooskõlastamisel eelkõige tegelikust kasutusel olevast tehnoloogiast, arvestades kasutatava tehnoloogia keskkonnasäästlikkust ja innovatiivsust, mille puhul eelistatakse: 1) jääk- ja heitsoojust; 2) jäätmetest ja jäätmeseaduses tähenduses või põlevkivitöötlemise uttegaasist toodetud soojust; 3) taastuvatest energiaallikatest toodetud soojust või valdavalt tõhusa koostootmise režiimis taastuvatest energiaallikatest toodetud soojust; (4) Konkurentsiamet töötab välja ja avalikustab ameti veebilehel soojuse piirhinna arvutamise metoodika, mida ajakohastatakse kui on toimunud olulised muudatused soojuse tootmise ja jaotamise tehnoloogiate arengus, seadusandluses või soojusettevõtjate tegevust mõjutavate riiklike eesmärkide täitmises. § 82. Soojuse piirhinda arvatavad kulud (1) Soojuse piirhinda arvatavad kulud peavad olema põhjendatud, lähtuma kulutõhususest ning võimaldama soojusettevõtjal täita seaduses sätestatud ülesandeid. (2) Põhjendatud tegevuskulude hindamisel lähtutakse järgmisest: 1) kulude dünaamika ajas ja selle võrdlus tarbijahinnaindeksi dünaamikaga; 2) kulukomponentide põhjendatuse analüüs, sealhulgas eksperdihinnangud; 3) soojusettevõtja kulude ning nende põhjal arvutatud statistiliste näitajate võrdlus teiste sarnaste soojusettevõtjate kuludega. 4) heitmekvoodi soetuse tegelikust kulust kontserni raames. (3) Soojuse piirhinda ei arvata järgmisi kulusid: 1) ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu; 2) sponsorlus, kingitused ja annetused; 3) põhitegevusega mitteseotud kulud, mh elektri tootmisega seonduvad kulud; 4) õigusaktide alusel ettevõtjale määratud trahvid ning muud rahalised kohustused, mis on tingitud ettevõtja kohustuse rikkumisest; 5) finantskulud; 6) dividendide tulumaksu kulu; 7) muud kulud, mis ei ole vajalikud ettevõtjale seadusega pandud kohustuste täitmiseks. (4) Soojuse piirhinda ei tohi lülitada neid kulutusi, mis on kaetud liitumistasuga ning tagastamatu abi raames saadud vahenditest. § 83. Soojusettevõtja põhivara arvestamise alused (1) Soojuse piirhinna kujundamisel ei arvestata põhivara hulka järgmist: 1) pikaajalised finantsinvesteeringud; 2) immateriaalne põhivara, välja arvatud intellektuaalne omand, mis on vajalik soojuse tootmiseks, jaotamiseks või müügiks; 4 (12) 3) liitumistasudest soetatud põhivara; 4) põhivara, mida soojusettevõtja ei kasuta soojuse tootmiseks, jaotamiseks või müügil; 5) tagastamatu abiga soetatud põhivara; 6) põhivara üleshindlust 7) põhivara, mille soetusväärtus ületab põhjendatud soojuskoormuse tagamiseks vajaliku vara maksumust; 8) põhivara, mille maksumus on teostatud investeeringu ulatuses tagasi teenitud. (2) Soojuse piirhinda lülitatava põhjendatud tulukuse ja põhivara kulumi arvutamisel lähtutakse soojuse tootmise, jaotamise ja müügi osutamiseks vajalikust põhivarast. (3) Põhivara kulumi arvutamisel lähtutakse soojuse tootmise, jaotamise ja müügi osutamiseks vajaliku põhivara põhjendatud väärtusest ning kuluminormist, mis vastab selle põhivara kasulikule tehnilisele elueale. (4) Põhivara väärtuse arvestus on järjepidev ning jätkub ka ettevõtja vara või omandisuhte muutmisel. § 84. Põhjendatud tulukus ja käibekapital (1) Käibekapitali suurus on viis protsenti viimase kolme kalendriaasta soojuse tootmise, jaotamise ja müügi käibe aritmeetilisest keskmisest. Vajaduse korral tehakse käibekapitali suuruse leidmiseks analüüs. (2) Põhjendatud tulukus arvutatakse, korrutades soojuse tootmiseks, jaotamiseks või müügiks vajaliku põhivara väärtuse, millele on liidetud käibekapitali suurus, kaalutud keskmise kapitali hinnaga. 85. Kahekomponendilise soojuse piirhinna kujundus (1) Kahekomponendilise hinna kooskõlastamisel arvestab Konkurentsiamet käesoleva seaduse §-des 81–84 sätestatud soojuse piirhinna kujunemises arvestatud põhjendatud kulude ja hinnakomponentidega. (2) Kahekomponendiline soojuse piirhind koosneb püsitasust ja muutuvtasust ning need arvutatakse püsikulude ja muutuvkulude alusel. (3) Lisaks lõikes 2 sätestatule võib kahekomponendilise soojuse piirhinna kujundamisel lähtuda kaalutud keskmise hinna arvestamise alustest. (4) Kolm kuud enne kahekomponendilise soojuse piirhinna rakendamist peab soojusettevõtja avaldama oma veebilehel püsi- ja muutuvtasude kujunemise põhimõtted, mida tuleb rakendada võrgupiirkonna kõikidele tarbijatele samadel tingimustel. § 9. Soojuse hinna kooskõlastamine (1) Konkurentsiametiga peab kooskõlastama müüdava soojuse piirhinna igale võrgupiirkonnale eraldi soojusettevõtja, kes: 1) müüb soojust tarbijale; 2) müüb soojust võrguettevõtjale edasimüügiks tarbijale; 3) toodab soojust elektri ja soojuse koostootmise protsessis. (4) Soojusettevõtja, kes on kohustatud kooskõlastama soojuse piirhinna, võib müüa soojust hinnaga, mis ei ületa kooskõlastatud piirhinda. (5) Konkurentsiamet teeb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud piirhindade kooskõlastamise kohta otsuse 30 päeva jooksul alates nõuetekohase hinnataotluse esitamisest. Eriti keeruka või töömahuka kooskõlastamistaotluse menetlemisel võib Konkurentsiamet seda tähtaega pikendada 90 päevani, teatades tähtaja pikendamisest enne esialgse tähtaja möödumist taotluse esitajale. 5 (12) (6) Konkurentsiameti nõudel peab soojuse müüja selgitama ja põhjendama piirhindade moodustamise aluseid. (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud piirhinna kooskõlastamise taotluse menetlemise tähtaeg peatub, kui Konkurentsiametile ei ole esitatud tema nõutud teavet, mis on vajalik hinnataotluse kooskõlastamiseks. (8) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud soojusettevõtja, kes taotleb piirhinna kooskõlastamist, peab lubama oma raamatupidamist kontrollida Konkurentsiametil ning andma oma majandustegevuse kohta vajalikke selgitusi. (9) Konkurentsiametil on õigus nõuda soojusettevõtjalt või riigiasutuselt või kohaliku omavalitsuse asutuselt lisaandmeid, kui seda on vaja piirhinna kooskõlastamise otsuse tegemiseks või esitatud andmete kontrollimiseks. (91) Soojusettevõtja on kohustatud jälgima oma tegevuses sõltumatuid asjaolusid, mis mõjutavad soojuse hinda tarbijale, ja esitama Konkurentsiametile uue piirhinna kooskõlastamise taotluse hiljemalt 30 päeva jooksul, arvates asjaolu ilmnemisest, mis võib vähendada soojuse hinda tarbijale enam kui 5 protsendi võrra. (10) Soojusettevõtja võib taotleda Konkurentsiametilt hinnavalemi kooskõlastamist kuni kolmeks aastaks. Hinnavalemit kasutatakse soojuse piirhinna kooskõlastamiseks soojusettevõtja taotlusel tema tegevusest sõltumatute ja soojuse hinda mõjutavate tegurite ilmnemisel. Otsuse soojuse piirhinna kooskõlastamise taotluse kohta hinnavalemi alusel teeb Konkurentsiamet kümne tööpäeva jooksul, alates nõuetekohase taotluse saamisest. (101) Konkurentsiamet võib piirhinna kooskõlastuse kehtetuks tunnistada ja kehtestada soojusettevõtjale ajutise soojuse müügi hinna olukorras, kus soojusettevõtja müüb soojust hinnaga, mis ei vasta käesoleva seaduse § 8 lõikes 3 sätestatud tingimustele, ning on jätnud täitmata Konkurentsiameti ettekirjutuse. Konkurentsiameti poolt kehtestatud hind kehtib seni, kuni soojusettevõtja kooskõlastab uue soojuse piirhinna Konkurentsiametiga. (101) Konkurentsiamet võib kehtestada tootmisseadmega toodetavale soojusele või võrgupiirkonnale ajutise soojuse hinna, kui soojusettevõtja piirhind ei vasta käesoleva seaduse §-des 81–85 sätestatud põhimõtetele. Konkurentsiameti kehtestatud ajutine hind kehtib, kuni Konkurentsiamet on kooskõlastanud soojusettevõtja esitatud hinnataotluse alusel uue soojuse piirhinna.“ (102) Käesoleva paragrahvi lõikes 101 nimetatud hinna kehtestamisel võtab Konkurentsiamet aluseks soojusettevõtja kehtiva hinnastruktuuri, ettekirjutuse tegemise aastale eelnenud majandusaasta põhjendatud kulud ja põhjendatud tulukuse määra. Kui soojusettevõtjale on kooskõlastatud hinnavalem, lähtub Konkurentsiamet hinna kehtestamisel hinnavalemist. Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega soojuse hinna kehtestamise korra, lähtudes käesolevas lõikes sätestatud alustest. (102) Käesoleva paragrahvi lõikes 101 nimetatud ajutise hinna kehtestamisel lähtub Konkurentsiamet käesoleva seaduse §-des 81–85 sätestatust. Kui soojusettevõtjale on kooskõlastatud kehtiv hinnavalem, lähtub Konkurentsiamet ajutise hinna kehtestamisel hinnavalemist. (11) Konkurentsiamet ei või avaldada seoses piirhinna kooskõlastamisega saadud teavet kolmandatele isikutele, välja arvatud juhul, kui teabe avaldamine on ette nähtud seadusega või kui teabe edastamine on vajalik käesolevast seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks. 3. peatükk VÕRGU TOIMIMINE § 10. Võrguga liitumine (1) Võrguettevõtja on kohustatud võrgu tehniliste võimaluste piires ühendama võrguga kõik võrguettevõtja võrgupiirkonnas asuvad liitumistaotluse esitanud isikute (edaspidi liituja) tarbijapaigaldised, kui sellega ei seata ohtu varasemate liitujate varustuskindlust. 6 (12) (11) Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul on liitujaks korteriühistu. Korteriomanik võib olla liitujaks juhul, kui on võimalik tema tarbijapaigaldise ühendamine võrguga käesoleva seaduse nõuetele vastava liitumispunkti kaudu. (2) Liitumistaotluse rahuldamisest keeldumist peab võrguettevõtja kirjalikult põhjendama 30 päeva jooksul, alates taotluse saamisest. (3) Liituja taotluse alusel väljastab võrguettevõtja võrguga liitumise tingimused (edaspidi liitumistingimused). (4) Liitumistingimused peavad olema: 1) läbipaistvad ja üheselt mõistetavad; 2) sarnaste liitujate suhtes võrdse kohtlemise põhimõtet järgivad; 3) konkreetse liitumise tehnilisi ja majanduslikke tingimusi arvestavad; 4) võrgu arendamise ja stabiilsuse huve arvestavad; 5) võrgu tehnilisi võimalusi arvestavad. (5) Liitumistingimustes määratakse kindlaks: 1) liitumispunkt; 2) mõõtesüsteemi asukoht; 3) võrgu teeninduspiir; 4) liituja ja võrguettevõtja kohustused; 5) liitumistasu kalkulatsioon; 6) liitumistingimuste kehtivusaeg; 7) muud eritingimused. (6) Võrguga ühendatud tarbijapaigaldise või selle osade vahetamist või selle omaniku või valdaja vahetumist ei loeta käesoleva seaduse mõistes võrguga liitumiseks ja omanikult või valdajalt ei võeta liitumistasu, kui üheaegselt on täidetud järgmised tingimused: 1) liitumispunkti asukoht ei muutu; 2) ei taotleta tehniliste tingimuste muutmist; 3) on säilinud tehnilised võimalused liituja tarbijapaigaldise ühendamiseks. § 11. Võrguga liitumise lepingu sõlmimine (1) Võrguga liitumiseks sõlmivad võrguettevõtja ja võrguga ühendatava tarbijapaigaldise omanik või valdaja kirjaliku liitumislepingu (edaspidi leping). (2) Lepingus määratakse muu hulgas kindlaks: 1) liitumispunkt; 2) mõõtesüsteemi asukoht; 3) võrgu teeninduspiir; 4) liitumistasu suurus; 5) liitumise tehnilised tingimused; 6) lepingu täitmise tähtaeg. (3) Konkurentsiametil on õigus kontrollida käesoleva seaduse § 9 lõikes 1 nimetatud soojusettevõtja tegevuse põhjendatust liitumistaotluse rahuldamisest keeldumisel, liitumistasu määramisel ja lepingutingimuste kehtestamisel. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud leping on soojuse ostu-müügilepingu sõlmimise aluseks. § 12. Liitumistasu arvutamine (1) Võrguettevõtjal on õigus võtta võrguga liitujalt põhjendatud liitumistasu. (2) Liitumistasu arvutamisel lähtutakse sellest, et tagada konkreetseks liitumiseks vajalik: 1) investeeringute katmine; 2) keskkonnanõuete täitmine; 3) kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine; 4) põhjendatud tulukus. 7 (12) (3) Liitumistasu suuruse arvutab võrguettevõtja. (4) Kui lepingujärgseid liitumise tehnilisi tingimusi muudetakse võrguettevõtja algatusel, tasub kulud võrguettevõtja. (5) Võrguettevõtja võib võtta põhjendatud tasu soojuse tarbimise tehniliste tingimuste muutmise eest, mis toimub tarbija algatusel. § 13. Võrguettevõtja võrgupiirkond (1) Võrguettevõtja peab kindlaks määrama oma võrgupiirkonna ning tagama võrkude asendiplaani ja kirjelduse kättesaadavuse kõigile huvitatud isikutele. (2) Võrguettevõtjal võib olla mitu võrgupiirkonda, mis koos moodustavad võrguettevõtja tegevuspiirkonna. (3) Eri võrguettevõtjate võrgupiirkonnad võivad kattuda. § 14. Võrguettevõtja kohustused (1) Võrguettevõtja on kohustatud tagama võrguühendust omavate tarbijate varustamise soojusega käesoleva seaduse, tegevusloa tingimuste või kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse ja sõlmitud lepingu kohaselt. (2) Võrguettevõtja vastutab tema omandis või valduses oleva võrgu toimimise ja korrasoleku eest. (3) Võrguettevõtja on kohustatud arendama võrku selliselt, et oleks tagatud võrguettevõtja võrgupiirkonnas olevate tarbijapaigaldiste võrku ühendamine. (4) Võrguettevõtja peab korraldama võrgust tarbitava soojuse koguste mõõtmise ja pidama sellekohast arvestust, kui ei ole kokku lepitud teisiti. (5) Võrguettevõtja on kohustatud andma kõigile teistele tema tegevuspiirkonna võrguettevõtjatele ja kohalikule omavalitsusele vajalikku informatsiooni, et tagada soojuse jaotamine ja müük viisil, mis on kooskõlas võrgu kindla ja tõhusa kasutamisega. (51) Võrguettevõtja peab võtma vastu tasuta võrku antava jääksoojuse, võimaldades selleks oma võrgule juurdepääsu. (6) Võrguettevõtja võib oma tegevuse lõpetada ainult juhul, kui ta on andnud käesolevast paragrahvist tulenevad kohustused üle teisele ettevõtjale või kohalikule omavalitsusele. (7) Võrguettevõtja peab vähemalt 12 kuud enne oma tegevuse lõpetamist Konkurentsiametit kohaliku omavalitsuse üksust kirjalikult informeerima lõpetamisajast ja -kavast ning esitama piisava ülevaate abinõudest, mis tagavad käesolevas paragrahvis esitatud nõuete täitmise. § 141. Soojuse ostu korraldus (1) Soojuse tootja teeb soojuse tootmiseks investeeringuid ja võrguettevõtja sõlmib vastavalt vajadusele investeeringukindluse tagamiseks lepinguid tähtajaga kuni 12 aastat alates tootmisseadmega tootmise alustamisest, arvestades käesoleva seaduse § 1 lõikes 2 sätestatud põhimõtteid. Võimaluse korral eelistatakse valdavalt taastuvatest energiaallikatest toodetud soojust või valdavalt tõhusa koostootmise režiimis taastuvatest energiaallikatest, jäätmetest jäätmeseaduse tähenduses, turbast või põlevkivitöötlemise uttegaasist toodetud soojust ning parimat olemasolevat keskkonnasäästlikku tehnoloogiat. (2) Kui tekib vajadus uute tootmisvõimsuste järele võrgupiirkonnale, mille müügimaht on vähemalt 10 000 MWh või tootmisvõimsuse vajadus vähemalt 5 MW ja/või lepingute sõlmimiseks on kirjalikult soovi avaldanud mitu ettevõtjat, korraldab võrguettevõtja lepingu sõlmimiseks konkursi. (3) Kui võrguettevõtja ja soojuse tootja on sama juriidiline isik, kohaldatakse võrguettevõtja poolt soojuse tootmisesse tehtud investeeringule lepingu suhtes kohaldatavaid sätteid. 8 (12) (4) Võrguettevõtja kohustub Konkurentsiametiga eelnevalt kooskõlastama soojuse ostmise lepingute sõlmimise või uutesse tootmisvõimsustesse investeeringute tegemise ja konkursi korraldamise tingimused, arvestades käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimusi. (5) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega konkursi korraldamise korra ning pakkumiste hindamise metoodika, et hinnata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud lepingute sõlmimise ja investeeringute tegemise vastavust seaduses sätestatud tingimustele. (6) Konkurentsiamet menetleb käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud kooskõlastuse andmist analoogselt käesoleva seaduse § 9 lõikes 5 sätestatud korrale. Konkurentsiamet jätab kooskõlastuse andmata, kui käesoleva seaduse § 1 lõikes sätestatud põhimõtted, käesolevas paragrahvis sätestatud tingimused või muud käesolevast seadusest tulenevad nõuded ei ole täidetud. (7) Kui Konkurentsiametil on põhjendatud kahtlus, et soojuse tootmine võrgupiirkonnas on majanduslikult ebaefektiivne või enne käesoleva paragrahvi jõustumist sõlmitud lepingu alusel ei ole tagatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimuste täitmine, on Konkurentsiametil õigus teha võrguettevõtjale ettekirjutus konkursi korraldamiseks lähtuvalt käesolevas paragrahvis sätestatud põhimõtetest. (8) Enne 2010. aasta 1. novembrit soojuse tootja ja võrguettevõtja poolt sõlmitud soojuse ostmise lepingud loetakse kehtivaks kuni nende lõppemise tähtajani, kuid mitte kauem kui 12 aastat alates tootmisseadmega soojuse tootmise alustamisest, tingimusel et soojust toodetakse lähtuvalt käesoleva seaduse § 1 lõikes 2 ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud põhimõtetest. Nimetatud tähtaja möödumisel võib võrguettevõtja korraldada vabanenud võimsustele konkursi käesolevas paragrahvis sätestatud korras. (9) Võrguettevõtja esitab loetelu kehtivatest lepingutest, mis on tema ja soojuse tootja vahel sõlmitud enne 2010. aasta 1. novembrit Konkurentsiametile hiljemalt 2010. aasta 31. detsembril. (10) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei vabasta soojusettevõtjat kohustusest kooskõlastada Konkurentsiametiga soojuse piirhind käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud korras sätestatud korras. (11) Käesolevat paragrahvi ei kohaldata võrguettevõtjale, kes jaotab soojust tõhusas kaugküttes ja -jahutuses energiamajanduse korralduse seaduse tähenduses. § 15. Mõõtmine ja mõõtesüsteemide paigaldamine (1) Võrguettevõtja peab tagama kõigi tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate soojusekoguste kindlaksmääramise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise. (2) Võrguettevõtja paigaldab oma valduses olevas võrgus projektikohase soojusmõõtesüsteemi koos vajalike abivahenditega omal kulul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti. (3) Kui olemasolev tarbija soojusmõõtesüsteem ei vasta kehtivatele tehnilistele nõuetele, asendab võrguettevõtja selle omal kulul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti. (4) Kui tarbija soovib tarbijapaigaldise võimsust muuta, vahetab või seadistab võrguettevõtja soojusmõõtesüsteemi ja tarbimisvõimsust piiravad seadmed ning tarbija katab ümberseadistamisega seotud kulud. § 16. Ebaseaduslik kasutamine (1) Soojuse ebaseaduslik kasutamine on: 1) tarbimine tegelikult tarbitud kogust varjates või vähendades arvestusseadmete rikkumise, näidu moonutamise, mõõtesüsteemi või selle osade või sulgearmatuuri rikkumise teel; 2) mõõtmata tarbimine võrguühenduselt võrguettevõtja loata; 3) tarbimine ilma kehtiva kirjaliku ostu-müügilepinguta. (2) Ebaseaduslikult kasutatud soojuse eest võib võrguettevõtja nõuda tasu ebaseaduslikult kasutatud soojuse koguse kuni kolmekordse maksumuse ulatuses. 9 (12) (3) Ebaseaduslikult kasutatud soojuse koguse ja selle maksumuse määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister. § 17. Soojusvarustuse katkestamine ja taastamine (1) Võrguettevõtjal on õigus katkestada võrguühendus tarbijale või teisele soojusettevõtjale ette teatamata, kui on ohustatud inimeste elu, tervis, vara või keskkond. (2) Võrguettevõtjal on õigus katkestada võrguühendus soojuse ebaseadusliku kasutamise tuvastamise hetkest viivitamata. (3) Võrguettevõtjal on õigus katkestada soojusvarustus, teatades sellest vähemalt seitse päeva ette, kui: 1) tarbija on ületanud liitumistingimustega temale antud õigusi või ei ole täitnud nende tingimustega endale võetud kohustusi; 2) on takistatud võrguettevõtja ligipääs tarbija või teise soojusettevõtja omandis või valduses oleval territooriumil asuvatele mõõtesüsteemidele nende kontrollimiseks või asendamiseks või muude võrgutööde tegemiseks; 3) tarbija või soojusettevõtja võlgneb soojuse eest. (4) Enne soojusvarustuse katkestamist käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhtudel on võrguettevõtja kohustatud andma tarbijale või teisele soojusettevõtjale mõistliku tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ning teda kirjalikult hoiatama, et puuduse kõrvaldamata jätmise korral katkestatakse võrguühendus. Teatises peavad sisalduma: 1) soojusvarustuse katkestamise põhjus; 2) puuduse kõrvaldamise tähtaeg. (41) Kui tarbija on jätnud võrguettevõtjaga sõlmitud lepingus ettenähtud tasu maksmata, võib eluruumi kütmiseks vajaliku soojusvarustuse ajavahemikus 1. oktoobrist kuni 30. aprillini katkestada üksnes pärast seda, kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teatise saamisest on möödunud 90 päeva ja tarbija ei ole soojusvarustuse katkestamise aluseks olnud asjaolu selle aja jooksul kõrvaldanud. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 loetletud põhjustel katkestatud võrguühendus ning soojusvarustus taastatakse tingimusel, et leping ei ole lõpetatud, pärast seda, kui katkestamise põhjus on kõrvaldatud ja tarbija või teine soojusettevõtja on tasunud põhjendatud katkestamis- ja taasühendamiskulud. 4. peatükk TEGUTSEMINE TEGEVUSLOA ALUSEL § 18. Loakohustus (1) Tegevusluba peab olema järgmistel tegevusaladel tegutsemiseks: 1) soojuse tootmine; 2) soojuse jaotamine; 3) soojuse müük. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud loakohustus puudub: 1) soojuse tootmisel, kui tootmise prognoositav maht aastas ei ületa 50 000 MWh ettevõtja kohta või ettevõtja ei tooda soojust elektri ja soojuse koostootmise protsessis; 2) soojuse jaotamisel, kui jaotamise prognoositav maht aastas ei ületa 50 000 MWh ettevõtja kohta; 3) soojuse müügil, kui müügi prognoositav maht aastas ei ületa 50 000 MWh ettevõtja kohta; 4) soojuse müügil, kui soojusettevõtja kuulub kontserni ja kontserni summaarne soojuse müük Eestis isikutele, kes ei kuulu kontserni, ei ületa 50 000 MWh aastas; 5) soojuse müügil, kui soojusettevõtja ei tooda soojust elektri ja soojuse koostootmise protsessis; 6) kui isik müüb soojust ainult oma liikmetele, rentnikele või üürnikele ning selline müük ei 10 (12) ole tema põhitegevus ja toimub ühe kinnistu või vallasasjaks oleva ehitise ja selle teenindamiseks vajaliku maa piires. § 19. Tegevusloa taotlemine (1) Tegevusloa taotluse lahendab Konkurentsiamet. (2) Tegevusloa taotluses märgitakse lisaks majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatud andmetele taotletav tegevuspiirkond ning esitatakse selles asuvate võrkude asendiplaan ja kirjeldus. § 20. Tegevusloa kontrolliese Ettevõtjale antakse tegevusluba, kui ta vastab järgmistele nõuetele: 1) ta on äriregistrisse kantud või asutamisel olev aktsiaselts või osaühing, kellel on tehnilised võimalused ja vajaliku oskusega personal tegutsemiseks taotluses märgitud tegevusalal; 2) aastas üle 50 000 MWh soojust müüva soojusettevõtja aktsia- või osakapital on vähemalt 31 950 eurot. § 23. Tegevusloa kõrvaltingimused Tegevusloale võib lisada järgmisi kõrvaltingimusi: 1) arenduskohustus käesoleva seaduse § 14 lõike 3 kohaselt; 2) muud tingimused, kui need on vajalikud varustuskindluse või käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmise või eesmärkide saavutamise tagamiseks või konkreetse tegevuse eripära arvestamiseks. 5. peatükk JÄRELEVALVE § 28. Riiklik järelevalve Riiklikku järelevalvet käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teostab Konkurentsiamet. § 29. Riikliku järelevalve erimeetmed Konkurentsiamet võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. § 291. Riikliku järelevalve erisused (1) Korrakaitseseaduse §-s 50 sätestatud meedet võib kohaldada üksnes sisenemisel kontrollitava ettevõtja esindaja juuresolekul soojusettevõtja territooriumile, ruumidesse ja rajatistesse. (2) Kui ettekirjutus jäetakse korduvalt täitmata, on Konkurentsiametil õigus teha otsus, milles märgitakse ettekirjutuse korduv täitmata jätmine ning mis on ettevõtja tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks. § 292. Sunniraha määr Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib Konkurentsiamet rakendada enne käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras sunnivahendit. Sunniraha ülemmäär on 1300 32 000 eurot. § 32. Vaidluste lahendamine (1) Käesoleva seaduse § -st 5 tulenevate vaidluste korral on Konkurentsiamet kohustatud soojusettevõtja või valla- või linnavalitsuse vastavasisulise taotluse alusel esitama asjas oma põhjendatud arvamuse. 11 (12) (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud arvamus esitatakse kirjalikult 30 päeva jooksul. Asja erilise keerukuse korral võib Konkurentsiamet arvamuse andmise tähtaega pikendada kuni 90 päevani, teavitades sellest taotluse esitajat kirjalikult. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg peatub ajaks, mil Konkurentsiametile ei ole esitatud tema nõutud teavet, mis on vajalik põhjendatud arvamuse esitamiseks. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse lahendamisel võib Konkurentsiamet teha valla- või linnavalitsusele ettepaneku muuta käesoleva seaduse § 5 lõikes 6 sätestatud otsust. 6. peatükk VASTUTUS § 35. Soojuse müük kooskõlastamata piirhinnaga või piirhinda ületava hinnaga (1) Soojuse müügi eest kooskõlastamata piirhinnaga või hinda ületava hinnaga - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 36. Menetlus (1) Käesoleva seaduse § -s 35 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Konkurentsiamet. 12 (12)