Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu kooskõlastamine märkustega

Mart Võrklaev Teie 22.06.2023 nr 1.1-10.1/4533-1, Rahandusministeerium RAM/23-0861/-1K [email protected] Suur-Ameerika 1 Meie 28.07.2023 nr 2-7/2023/3380 10122, Tallinn Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu kooskõlastamine märkustega Austatud Mart Võrklaev Olete esitanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile (edaspidi MKM) kooskõlastamiseks krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu). Kooskõlastame eelnõu alljärgnevate märkustega arvestamisel. 1. Meetme valik (ja mõõdukus) vajab läbimõtlemist ja põhjendamist Probleem, mida eelnõuga lahendatakse on see, et inkassofirmade tegevus ei ole alati õiguspärane ja ei arvesta piisavalt võlgnike huvidega. Samas jääb selgusetuks, miks valitud lahendus just kõige paremini eesmärki täidab. Direktiiv on siseriiklikku õigusesse üle võetud karmimalt. Näiteks ei näe direktiiv ette nii kõrget kapitalinõuet, nii rangeid tegevusloa taotlemise ja lõpetamise nõudeid jm. Mõistame, et eelnõu koostaja on vastavad nõuded püüdnud ühtlustada teiste finantssektori ettevõtjatele (krediidiasutustele ja krediidiandjatele) kehtestatud nõuetega. Samas juhime tähelepanu asjaolule, et krediidiinkassode tegevust ei saa siiski võrdsustada krediidiasutuste ja krediidiandjate tegevusega. Inkassod ei loo uut krediiti, vaid haldavad olemasolevat. Eeltoodust tulenevalt tekib paratamatult küsimus, kas on õigustatud krediidiasutuste ja krediidiandjatega võrdsete ning seejuures direktiivist rangemate reeglite sätestamine. Seletuskirjast ei selgu, kas meetmete valikul on arvestatud krediidihaldajate tegevuse eripäraga võrreldes pankade ja mitte-pankadest krediidiandjatega. Seletuskirjast ei selgu ka, milliseid leebemaid meetmeid kaalutud on ning miks need ei sobi eesmärgi saavutamiseks. Seletuskirjas on küll mõnevõrra käsitletud meetmete mõõdukust ehk nn leebeima vahendi põhimõtet (proportsionaalsust kitsemas tähenduses) põhiseaduspärasuse analüüsi punktis 6.5.3, kuid väga põgusalt ning eelnimetatud asjaolusid seal käsitletud pole. Sestap tuleks seletuskirja täiendada. Täpsemalt tuleks põhistatult välja tuua, miks tekkis vajadus rangemate nõuete järele (mida direktiiv otseselt ette ei näe) ja miks leebem regulatsioon oma eesmärki ei täidaks. Samuti tuleb välja tuua, milliseid mitteregulatiivseid lahendusi on eesmärgi saavutamiseks kaalutud ja miks need ei annaks soovitud tulemust. Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee Registrikood 70003158 2. Leevendavate meetme kasutamine Tegemist on ettevõtjaid märkimisväärselt koormava eelnõuga, seda enam, et mõjuna on ette nähtud ka võimalus, et seaduse vastuvõtmisel võib mõni käesoleval hetkel tegutsev ettevõtja tegevuse lõpetada. Seetõttu tuleks kaaluda ka võimalikke leevendavaid meetmeid. Kui neid meetmeid ei saa kohaldada, tuleks seletuskirjas seda põhjendada. 3. Krediidiinkasso mõiste vajab täpsustamist Eelnõukohase § 3 lg 2 järgi loetakse krediidiinkassoks vastava seaduse tähenduses äriühing, mis oma peamise ja püsiva tegevusena haldab ise või krediidiostja nimel õigusi ja kohustusi, mis on seotud krediidiasutuse või krediidiandja viivises olevas krediidilepinguga või sellest lepingust tulenevate nõuetega, ja korraldab nende täitmist. Eelnõus tuleks täpsustada ja/või seletuskirjas selgitada, millal saab öelda, et tegemist on äriühingu peamise tegevusega. Võimalikult suur selgus antud küsimuses on oluline, kuivõrd sellest sõltub, kas äriühingule kohalduvad ranged nõuded, sh loakohustus, kõrgem kapitalinõue jm, või mitte. Näiteks on vaja mõista, kas olukorras, kus äriühing haldab mahuliselt rohkem muid (näiteks telekommunikatsiooni teenustega seotud) nõudeid, saab öelda, et krediidinõuete haldamine ei ole peamiseks tegevuseks ning tegemist ei ole krediidiinkassoga. 4. Krediidi haldaja nimetamine ja krediidihalduslepingu sõlmimine Eelnõukohane § 3 lg 5 näeb ette, et krediidiostja peab tarbijaga seotud krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamiseks nimetama krediidihaldaja, kelleks saab krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja. Eelnõu § 45 lõikes 1 on aga sätestatud, et juhul, kui krediidiostja ise ei tegele krediidihaldustegevusega, sõlmib ta krediidilepingu haldamiseks lepingu krediidiinkassoga. Meie hinnangul vajab täpsustamist, kuidas eelnimetatud sätted omavahel suhestuvad. Sätete sõnastusest jääb hetkel selgusetuks, kas on mõeldud, et krediidiinkasso haldusleping on kõigi kolme (krediidiinkasso, krediidiasutuse ja krediidiandja) puhul kohustuslik või ainult krediidiinkasso puhul, st et juhul, kui krediidihalduseks on nimetatud krediidiasutus või krediidiandja, siis ei ole § 45 lg 1 kohane leping kohustuslik. 5. Viivisemäär Eelnõuga muudetakse VÕS § 415 lõiget 1 nii, et edaspidi hakkab tarbijakrediidilepingutele ettenähtud seadusejärgne viivisemäär olema madalam kui teistele lepingutele, kuid seejuures jääb kehtima põhimõte, et lepinguga võib ette näha seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemat määra. Alternatiivina pakub eelnõu koostaja välja sätestada madalam intressimäär absoluutmäärana ehk et sellest kõrgemat viivisemäära ei või lepinguga ette näha. MKM-i hinnangul tuleks lepinguvabaduse põhimõttest lähtudes siiski jätta võimalus pooltel lepingus kokku leppida kõrgemas määras. Seetõttu ei toeta MKM välja pakutud alternatiivi, s.o intressi absoluutmäära kehtestamist. 2 (3) 6. Mõjude järelhindamine Arvestades sellega, et eelnõuga seatakse inkassoettevõtetele väga ranged nõuded, on väga oluline viia läbi perioodiline järelhindamine (nn ex-post hindamine), et kontrollida eesmärgi saavutamist. Järelhindamise vajalikkust suurendab ka see, et eelnõule ei eelnenud väljatöötamise kavatsust. MKM peab positiivseks, et eelnõu koostaja plaanib järelhindamist (seletuskiri lk 3), kuid rõhutab, et järelhindamise kohustus tuleks sätestada seaduse eelnõus. 7. Mõju audiitorettevõtjatele Eelnõu § 51 näeb ette, et krediidiinkasso raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud. Lisaks seab § 52 audiitorettevõtjale informeerimiskohustuse. Tuleks lisada ka hindamata jäänud audiitorfirmade majanduslik mõju, sh nende halduskoormus. Eelnõu § 52 seab infokohustuse ka audiitorettevõtjale, mida tuleks mõjuhinnangus analüüsida. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tiit Riisalo majandus- ja infotehnoloogiaminister Merike Koppel [email protected] Kristina Jerjomina [email protected] Stina Avvo [email protected] 3 (3)