Kohtuasi

Vastuvõtmise kuupäev : 05/04/2023  EUROOPA LIIDU KOHUS 05/04/23 Kantselei Välisministeerium Islandi väljak 1 15049 Tallinn EESTI/ESTONIA 1253288.6 IT Eelotsuse asi C-126/23 Burdene 1 (Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Tribunale Ordinario di Venezia - Itaalia) Eelotsusetaotluse kättetoimetamine Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja. Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel, liikmesriikidel, komisjonil ja vajaduse korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti kahe kuu ja kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest, kusjuures seda tähtaega ei pikendata. Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja jooksul. Kohtusekretär juhib teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul. 1 Käesoleva kohtuasja nimi on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetluspoole tegelikule nimele. Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile: Faks : (352) 433766 Euroopa Liidu Kohus E-mail : [email protected] Kantselei Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu L - 2925 LUXEMBOURG  -2- Juhime Teie tähelepanu menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis „Euroopa Kohus – Menetlus“. Daniel Dittert Üksuse juhataja Saatja: <[email protected]> Saadetud: 18.04.2023 10:25 Adressaat: <"SM Info">; <[email protected]> Teema: C-126/23 Adressaadid: [email protected], [email protected] Välisministeeriumis registreeritud: 15.3-3/2023/148 Kohtuasja number: C-126/23 Vastuse kuupäev: 02.05.2023 Staadium: Uus menetlus Märksõnad: hüvitise maksmine kuriteoohvritele Õiguslikud vormid: direktiiv 2004/80/EÜ; EIÕK protokoll nr 12; EL põhiõiguste harta artikkel 20; EL põhiõiguste harta artikkel 21; EL põhiõiguste harta artikkel 33; EL põhiõiguste harta artikkel 47 Dokumentidega on võimalik tutvuda EELO keskkonnas aadressil https://eelo.mfa.ee/eelotsus_vaata.php?id=7026 Palun teatage 7 päeva jooksul, kas kohtuasja temaatika kuulub teie vastutusalasse. Juhul, kui kohtuasja temaatika ei kuulu teie vastutusalasse, palun viidake, milline teine ametiasutus sellega peaks tegelema. Palun teatage, kas Eesti peaks selles eelotsusemenetluses seisukoha esitama, ja põhjendage oma arvamust (ka eitavat seisukohta). EL õiguse büroo Välisministeerium Vastuvõtmise kuupäev : 05/04/2023  Kokkuvõte C-126/23 - 1 Kohtuasi C-126/23 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98 lõike 1 alusel esitatud eelotsusetaotluse kokkuvõte Saabumise kuupäev: 2. märts 2023 Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Tribunale Ordinario di Venezia (Veneetsia kohus, Itaalia) Eelotsusetaotluse kuupäev: 15. veebruar 2023 Hagejad: UD QO VU LO CA Kostjad: Presidenza del Consiglio dei ministri Ministero dell’Interno Põhikohtuasja ese Kahju hüvitamise hagi, mis esitati riigi vastu nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist (EÜT 2004, L 261, lk 15; ELT eriväljaanne 19/07, lk 65), ette nähtud kohustuste, eelkõige selle artikli 12 lõikes 2 sätestatud kohustuse näha ette tahtlike vägivallakuritegude ohvrite hüvitisskeem, mis tagab ohvritele õiglase ja asjakohase hüvitise, täitmata jätmise või nõuetele mittevastava täitmise eest. ET  EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-126/23 Eelotsusetaotluse ese ja õiguslik alus ELTL artikli 267 lõike 3 alusel esitatud eelotsusetaotlus, mis käsitleb riigisiseste õigusnormide, mis esiteks teevad tapmisohvri vanematele ja õele hüvitise maksmise sõltuvaks sellest, et ohvril endal ei ole abikaasat ega lapsi, ja teiseks teevad hüvitise maksmise sõltuvaks kõnealuste õigusnormidega asutatud fondi olemasolust, ilma et nendega nähtaks ette selliste summade eraldamine, mis võimaldaksid konkreetsel juhul hüvitisi maksta, kooskõla direktiiviga 2004/80. Eelotsuse küsimused Euroopa Kohtult küsitakse (olukorras, mida kirjeldati punktis A, mis on seotud kahju hüvitamise hagiga, mille alaliselt Itaalias elavad Itaalia kodanikud esitasid riigi-seadusandja vastu, tulenevalt nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/80/EÜ, „mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist“, ette nähtud kohustuste rakendamata jätmise ja/või ebakorrektse ja/või mittetäieliku rakendamise eest, ning eelkõige liikmesriikide kohustuse, mis on ette nähtud sama direktiivi artikli 12 lõikes 2, kehtestada 1. juuliks 2005 (nagu on järgnevalt sätestatud artikli 18 lõikes 1, hüvitava kaitse üldskeem, mis tagab kahju asjakohase ja õiglase hüvitamise kõigi vägivallakuritegude ja tahtlike kuritegude ohvritele, juhul kui neil on võimatu saada otseselt vastutavatelt isikutelt kantud kahju eest täielikku hüvitist), sest nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/80/EÜ ei ole riigisisesesse õiguskorda õigel ajal (ja/või täielikult) üle võetud: a) arvestades, et seaduse nr 122/2016 artikli 11 lõikes 2-bis, milles tehakse tapmisohvri vanematele ja õele hüvitise maksmine sõltuvaks sellest, et ohvril ei ole abikaasat ega lapsi, kuigi on olemas lõplik kohtuotsus, millega antakse ka nendele õigus kahjuhüvitisele, mille maksmise kohustus on kuriteo toimepanijal: - kas tahtlike vägivallakuritegude ohvri vanematele ja õele hüvitise maksmine, mis on tapmise korral ette nähtud 7. juuli 2016. aasta seaduse nr 122 (õigusnormid, millega täidetakse kohustused, mis tulenevad Itaalia kuulumisest Euroopa Liitu – Euroopa seadus 2015–2016) ja selle hilisemate muudatuste (mis tehti 20. novembri 2017. aasta seaduse nr 167 artikliga 6 ja 30. detsembri 2018. aasta seaduse nr 145 artikli 1 lõigetega 593–596) artikli 11 lõikes 2-bis, mis sõltub (vanemate puhul) ohvri laste ja abikaasa puudumisest ja (vendade või õdede hüpoteesi korral) ohvri vanemate puudumisest, on kooskõlas direktiivi 2004/80 artikli 12 lõikes 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 20 (võrdsus), 21 (diskrimineerimiskeeld), artikli 33 lõikes 1 (perekonna kaitse), artiklis 47 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele) ja EIÕK 12. protokolli artiklis 1 (diskrimineerimiskeeld) sätestatuga? b) Seoses hüvitise maksmise piiridega: 2  BURDENE - kas seaduse nr 122/2016 (õigusnormid, millega täidetakse kohustused, mis tulenevad Itaalia kuulumisest Euroopa Liitu – Euroopa seadus 2015–2016) ja selle hilisemate muudatuste (mis tehti 20. novembri 2017. aasta seaduse nr 167 artikliga 6 ja 30. detsembri 2018. aasta seaduse nr 145 artikli 1 lõigetega 593–596), artikli 11 lõikes 3 sätestatud hüvitise maksmise tingimust, mis väljendub sõnades „igal juhul artiklis 14 sätestatud fondi kättesaadavuse piires“, ilma et ükski norm kohustaks Itaalia riiki eraldama summasid, mis võimaldaksid konkreetsel juhul maksta hüvitisi, mis määratletakse ka statistilisel alusel ning millega saab igal juhul konkreetselt hüvitada mõistliku ajaga õigusjärglastele kahju, võib pidada „ohvritele õiglaseks ja asjakohaseks hüvitiseks“, millega rakendatakse direktiivi 2004/80 artikli 12 lõikes 2 sätestatut? Viidatud liidu õiguse sätted Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist (edaspidi „direktiiv 2004/80“): artiklid 12 ja 18. Euroopa Liidu põhiõiguste harta: artiklid 20 ja 21, artikli 33 lõige 1 ja artikkel 47. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK): protokolli 12 artikkel 1. Viidatud riigisisese õiguse sätted 7. juuli 2016. aasta seadus nr 122 „Õigusnormid, millega täidetakse kohustused, mis tulenevad Itaalia kuulumisest Euroopa Liitu – Euroopa seadus 2015–2016 ja selle hilisemad muudatused, mis tehti 20. novembri 2017. aasta seaduse nr 167 artikliga 6 ja 30. detsembri 2018. aasta seaduse nr 145 artikli 1 lõigetega 593–596 (legge 7 luglio 2016, n. 122, Disposizioni per l’adempimento degli obblighi derivanti dall’appartenenza dell’Italia all’Unione europea – Legge europea 2015– 2016 e successive modificazioni (recate dalla legge 20 novembre 2017, n. 167, articolo 6 e dalla legge 30 dicembre 2018, n. 145, articolo 1, commi 593–596), edaspidi „seadus nr 122/2016“): artikkel 11 (Tahtlike vägivallakuritegude ohvrite õigus hüvitisele, millega rakendatakse direktiivi 2004/80/EÜ. Rikkumismenetlus 2011/4147), lõiked 1 ja 2: „Ilma et see piiraks seaduse muudes sätetes ette nähtud kindlaksmääratud kuritegude ohvrite kasuks meetmete kohaldamist, kui need on soodsamad, tunnustatakse tahtliku vägivallakuriteo ohvri ja igal juhul karistusseadustiku artiklis 603-bis sätestatud kuriteo ohvrite õigust riigipoolsele hüvitisele, välja arvatud artiklites 581 ja 582 sätestatud kuritegude korral ja välja arvatud juhul, kui esinevad karistusseadustiku artiklis 583 ette nähtud raskendavad asjaolud. 3  EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-126/23 2. Tapmise kuritegude eest [makstakse] hüvitist […] ohvrile või lõikes 2-bis viidatud õigusjärglastele, osas, mis on kindlaks määratud lõikes 3 nimetatud määruses. Esimeses lauses sätestatud kuritegudest erinevate kuritegude eest makstakse hüvitist ravi- ja hoolduskulude hüvitamiseks“. Artikli 11 lõige 2-bis: „Kui ohver kuriteo tagajärjel sureb, makstakse hüvitist üleelanud abikaasale ja lastele; kui abikaasat ega lapsi ei ole, on vanematel õigus hüvitist saada, ja kui vanemaid ei ole, siis kuriteo toimepanemise hetkel koos elanud ja ülalpeetavatel vendadel ja õdedel“. Artikli 11 lõige 2-ter: „Konkureerivate õigusjärglaste korral jaotatakse hüvitis vastavalt tsiviilseadustiku teise raamatu II jaotise sätetes ette nähtud pärandiosadele“. Artikli 11 lõige 3: „Siseministri ja justiitsministri määrusega, mis tuleb pärast majandus- ja rahandusministriga kooskõlastamist anda kuue kuu jooksul alates käesoleva seaduse jõustumise kuupäevast, määratakse kindlaks hüvitise summad, igal juhul artiklis 14 sätestatud fondi kättesaadavuse piires, tagades seksuaalvägivalla ja tapmise ohvritele ja eelkõige sellise ohvri lastele, kelle tappis abikaasa, sh lahus elav või lahutatud abikaasa, või isik, kellega kannatanul on või oli emotsionaalne side, kahju suurema hüvitamise“. Ministri 22. novembri 2019. aasta määrus, artikli 1 lõike 1 punkt b: „Abikaasa, sh lahus elava või lahutatud abikaasa toimepandud tapmise, või isiku poolt, kellel on või oli kannatanuga emotsionaalne side, toimepandud tapmise korral kindlaksmääratud summas 60 000 eurot ainult ohvri laste kasuks“. Asjaolude ja menetluse lühiülevaade 1 Hagejad UD ja QO on TS-i, kelle tema endine elukaaslane KU tappis 18. mail 2017 […], vanemad, CA tema õde, VU ja LO tema lapsed. KU-le mõisteti 30-aastane vabadusekaotus Tribunale di Padova (Padova esimese astme kohus, Itaalia) 18. septembri 2018. aasta otsusega, mille Corte d’Appello di Venezia (Veneetsia apellatsioonikohus, Itaalia) 6. märtsil 2019 jättis muutmata; 6. mail 2021 jättis Corte di cassazione (kassatsioonikohus, Itaalia) apellatsioonimenetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja seega muutus KU-le mõistetud karistus lõplikuks. 2 Esimeses kohtuastmes kohustas Tribunale di Padova (Padova esimese astme kohus, Itaalia) KU-d maksma tsiviilhagejatele kahjuhüvitist ja otsustas, et ohvri mõlemale lapsele tuleb maksta esialgne hüvitis 400 000 eurot, mõlemale vanemale 120 000 eurot ja õele ning MI-le, lahus elavale (kuid mitte lahutatud) abikaasale 30 000 eurot. 3 Kuna tapjal puudub vara ja raha, mistõttu sai ta tasuta õigusabi, mis on tingimus, millele on viidatud seaduse nr 122/2016 artikli 12 punktis b, otsustasid vanemad, 4  BURDENE õde, lapsed ja abikaasa kasutada neile direktiiviga nr 2004/80 tagatud kaitset; ohvri lapsed said mõlemad riigilt hüvitist summas 20 000 eurot, aga lahus elavale, kuid mitte lahutatud abikaasale määrati 16 666,66 euro suurune hüvitis. 4 Hagejad, olles kindlaks teinud, et Itaalia riik kehtestas seadust nr 122/2016 vastu võttes hüvitise maksmisele olulisi piiranguid, rikkudes sellega direktiivi 2004/80, palusid: - jätta ministri 22. novembri 2019. aasta määruse ebaseaduslikkuse tõttu kohaldamata ja määratleda sellest tulenevalt summad, mida neil on õigus saada hüvitisena ning nende sugulusastme alusel TS-iga, määrates hüvitise kindlaks õiglases ja asjakohases suuruses direktiivi 2004/80 artikli 12 tähenduses, võttes seejuures arvesse KU-d süüdimõistvas kohtuotsuses nende kasuks kindlaks määratud kahju suuruse, kohustades Presidenza del consiglio dei Ministrit (riigikantselei) ja siseministeeriumit kõnealust hüvitist maksma; - teise võimalusena kohustada kostjaid asutusi maksma samu summasid kahjuhüvitisena direktiivi 2004/80 ning eelkõige selle artikli 12 vale rakendamise eest. 5 Kostjad asutused palusid laste seisukohaga seoses taotluse rahuldamata jätta, kuna neile maksti nõuetekohaselt 20 000 euro suurune hüvitis, sest oli tuvastatud, et õigusjärglaste hulgas oli ka ohvri abikaasa, arvestades, et ministri 22. novembri 2019. aasta määruses on tapmise korral ette nähtud hüvitis kindlaksmääratud summas 60 000 eurot, tagades seaduse nr 122/2016 artikli 11 lõikes 2-ter ette nähtud jaotamise. 6 Ohvri vanemate ja õe seisukohaga seoses palusid kostjad asutused ka taotluse rahuldamata jätta, tulenevalt sellest, et oli möödunud 60-päevane aegumistähtaeg, mis on ette nähtud haldusmenetluses hüvitisetaotluse esitamiseks; teise võimalusena palusid kostjad asutused jätta ohvri vanemate ja õe esitatud taotluse rahuldamata, arvestades, et riigisiseste õigusnormide kohaselt makstakse hüvitist üleelanud abikaasale ja lastele; kui abikaasat ega lapsi ei ole, saavad hüvitist vanemad ning kui vanemaid ei ole, siis kuriteo toimepanemise hetkel ohvriga koos elavad ja tema ülalpeetavad vennad ja õed. Põhikohtuasja poolte peamised argumendid 7 Hagejate arvates on seaduse nr 122/2016 artikli 11 lõikes 2-bis ette nähtud piirang, mille kohaselt tunnustatakse ohvri vanemate hüvitise saamise õigust ainult juhul, kui tal ei ole lapsi ega abikaasat, samas kui ohvri vennad ja õed saavad hüvitist ainult juhul, kui ühtegi eespool viidatud isikut ei ole, mis kordab tsiviilseadustiku artiklit 568, mis on ette nähtud seadusjärgsete pärijate tuvastamiseks pärimisasjades, nagu sama artikli lõikes 2-ter on sõnaselgelt viidatud, ilmselgelt ebaseaduslik. Selles normis tuvastatakse ohvri vanemad ja vennad ja õed kui hüvitise õigust omavad õigusjärglased, seega tunnistatakse 5  EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-126/23 sõnaselgelt, et neile on kuriteoga tekitatud kahju, mis tuleb järelikult pärimisõiguse alusel hüvitada, kuid hüvitis antakse vaid teise võimalusena, st tingimusel, et ohvril ei ole lapsi ega abikaasat, ehk isikuid, kellele makstakse kahjuhüvitist pärimisõiguse alusel. 8 Sel viisil on Itaalia seadusandja ebamõistlikult rikkunud direktiivi artiklis 12 sätestatud hüvitamise kohustust, kuna ta on hüvitise enda kohta sätestanud põhjendamatu nõude, otsustades, millised mitmete kahjustatud isikute hulgast, kelle õigust ta abstraktselt tunnustab, peavad seega konkreetselt hüvitist saama, tehes seda muu hulgas meelevaldselt ja arvestamata olukorra õiglasi ja asjakohaseid kriteeriumeid. Hüvitis määrati ka MI-le, TS-ist 2006. aastast ehk tapmisele eelnenult 11 aastat lahus elanud abikaasale, kellel on õigus saada hüvitist lõike 2-bis esimese taande alusel: „kui ohver kuriteo tagajärjel sureb, makstakse hüvitist üleelanud abikaasale ja lastele“. Selle tulemusel on ka juhul, kui emotsionaalne side on ilmselgelt ähmastunud, kuni võib-olla selleni, et side peaaegu puudub, olemas isik (aastaid lahus elav abikaasa), kellel on hüvitise saamise õigus, kuid seda õigust ei anta ohvri isale ega emale, vanematele, kelle emotsionaalne side tütrega ei ole kunagi vähimalgi määral nõrgenenud, nagu ei ole kunagi nõrgenenud side õega. 9 Samuti on tegemist ebavõrdse kohtlemisega seoses muudes sätetes kuriteoohvrite sugulastele ette nähtud hüvitistele kehtestatud erinevate eeskirjadega: seaduse nr 206/2004 artikli 5 lõikes 4, milles käsitletakse hüvitisi terrorismiaktide ohvritele, määratakse hüvitis „üleelanud abikaasale, alaealistele lastele, täiskasvanud lastele, vanematele ja vendadele ja õdedele, kui nad elavad temaga koos ja on tema ülalpeetavad“; ka 1998. aasta seaduse nr 407 artikli 2 lõike 3 kohaselt, mis on kehtestatud samuti terrorismiaktide ohvrite kasuks, määratakse hüvitis „üleelanud abikaasale, alaealistele lastele, töövõimetutele täiskasvanud lastele, vanematele ja vendadele ja õdedele, kui nad elavad temaga koos ja on tema ülalpeetavad“. 10 Hagejate arvates ei ole lastele ministri 22. novembri 2019. aasta määruse alusel makstud hüvitis summas 20 000 eurot, mis võrdub 5%-ga kohtus kinnitatud esialgsest hüvitisest, kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu seisukohaga 16. juuli 2020. aasta otsuses C-129/19, mille kohaselt: „direktiivi 2004/80 artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et riigisisese tahtlike vägivallakuritegude ohvrite hüvitisskeemi alusel seksuaalvägivalla ohvritele makstavat kindlasummalist hüvitist ei saa pidada selle sätte tähenduses „õiglaseks ja asjakohaseks“, kui selle suurus on määratud kindlaks, ilma et oleks arvestatud toimepandud kuriteo tagajärgede raskust ohvritele, mistõttu see ei kujuta endast piisavat panust varalise ja mittevaralise kahju hüvitamisse“ (punkt 69). 11 Hagejad tuletavad riigisiseste õigusnormide ebaseaduslikkuse kolmanda aspekti sellest, et hüvitise maksmine tehakse sõltuvaks tingimusest, et riik on eraldanud vahendid, millega saab reageerida direktiivi põhjenduse 10 rikkumisele („Kuriteoohvritel ei õnnestu sageli õiguserikkujalt hüvitist saada, kuna õiguserikkujal võivad puududa vajalikud vahendid kahju käsitleva kohtuotsuse 6  BURDENE täitmiseks või seetõttu, et õiguserikkujat ei suudeta kindlaks teha või kohtu alla anda“), ja seaduse nr 122/2016 artiklis 12 on sätestatud nõue, et ohver peab hüvitise saamiseks olema proovinud tulemusetult hüvitist süüdistatavalt sunniviisiliselt sisse nõuda või, nagu käesoleval juhul, on süüdistatavale on antud tasuta õigusabi, sest tal puuduvad majanduslikud vahendid. 12 Kostjad asutused väitsid seoses laste olukorraga, et hüvitise määramisel järgiti haldusmenetluses täielikult kehtivaid sätteid, st ministri 22. novembri 2019. aasta määrust, arvestades asjaolu, et on olemas üleelanud abikaasa ning et Euroopa Kohus ise leidis 16. juuli 2020. aasta otsusega C-129/19, olles meenutanud, et liikmesriikidel on direktiivi 2004/80 artikli 12 lõikes 2 sätestatud hüvitise kindlaks määramisel lai kaalutlusruum (punkt 58), muu hulgas, et viidatud artikli 12 lõige 2 ei keela ohvritele kindlasummalise hüvitise maksmist (punkt 65), ning nõuab üksnes, et see hüvitis oleks „õiglane“ ja „asjakohane“; Euroopa Kohtu arvates on nõue täidetud, kui hüvitis, ka kindlasummaline, kujutab endast „piisavat panust [ohvri] varalise ja mittevaralise kahju hüvitamisse“ (punkt 69). Eelotsusetaotluse põhjenduste lühiülevaade 13 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates muudavad käsitletavad riigisisesed õigusnormid osas, mis puudutab tapmise kuriteo ohvri vanemaid, hüvitise maksmise selgelt sõltuvaks asjaolust, et ohvril ei ole abikaasat ega lapsi, ja muudab ohvri õe või venna korral hüvitise maksmise sõltuvaks tingimusest, et ohvril ei ole vanemaid, tingimusel, et õde või vend elasid ohvriga koos või olid tema ülalpeetavad, mille tulemusel antakse meetmele oodatava ülalpidamise kaotust hüvitav ülesanne, jättes täielikult tähelepanuta pereliikme vägivaldse kaotamisega seotud kannatuse mitterahalise külje. 14 Kuigi kõnealune abikaasa elas pikka aega ohvrist lahus, on seoses abikaasa ja lastega ette nähtud pelk hüvitise jaotamine pärimisõiguse sätete alusel, sõltuvalt seaduse nr 122/2016 artikli 14 alusel asutatud fondi mahust, ega arvestata seega toimepandud kuriteo tagajärgede raskust ohvritele, nagu on viidatud Euroopa Kohtu 16. juuli 2020. aasta otsuses C-129/19. 15 Lastele hüvitise (20 000 eurot) määramine viidi läbi väga ebaproportsionaalsetel tingimustel, võrreldes kriminaalmenetluses kindlaks tehtud esialgse hüvitise summaga (400 000 eurot mõlemale lapsele), ning abikaasale antud hüvitisega (16 666,66 eurot) väga võrreldavas suuruses, ilma et oleks arvestatud vanemaga suhte kaotamise valdkonnas tavapäraselt kohaldatavaid kriteeriumeid: ohvri iga, ülalpidamisel olnud isiku iga, sugulusaste ja püsiv kooselu. Käesoleval juhul lastele määratud summat ei saa pidada „õiglaseks ja asjakohaseks“ direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tähenduses. 16 Seoses seaduse nr 122/2016 artikli 13 lõike 2 kohaselt haldusmenetluses hüvitisetaotluse esitamise aegumistähtajaga, arvestades, et ohvri vanematel ega õel ei ole seaduse nr 122/2016 artikli 11 lõike 2-bis alusel ühtegi nõuet, kohaldatakse neile seaduse nr 122/2016 artikli 13 lõikes 2 ette nähtud 60-päevast 7  EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-126/23 aegumistähtaega. Nii lühikese aegumistähtaja sätestamine on vastuolus õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47. 8