Arvamus PSJV 5-17-22

Hr Priit Pikamäe Teie 03.08.2017 nr 5-17-22 Riigikohus [email protected] Meie 22.08.2017 nr 9-2/171046/1703606 Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-17-22 (Rakke) Austatud Riigikohtu esimees Vabariigi Valitsuse määrus, millega sundliidetakse üks kohaliku omavalitsuse üksus teisega, kujutab endast tulevikku suunatud prognoosotsust. Kohtuliku kontrolli käigus tuleb prognoosotsuse põhjenduste ümberhindamisel olla tagasihoidlik. Põhiseadusvastasuse saab tingida ainult oluline viga. Kuigi Rakke valla Väike-Maarja vallaga sundliitmismääruse1 puhul esineb mõningaid puudusi, ei ole need piisava kaaluga selleks, et pidada sundliitmist põhiseadusega vastuolus olevaks. Sundliitmismääruse vaidlustatud sätted (§ 1 lg 1, § 2 lg 1 ja § 4) on põhiseadusega kooskõlas. I Taotluse lubatavus 1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 7 alusel on Riigikohus pädev sisuliselt läbi vaatama taotlusi, mille puhul on täidetud järgmised tingimused. Taotluse peab olema esitanud kohaliku omavalitsuse üksuse (KOVü) volikogu, olles sealjuures koosseisu häälteenamusega hääletanud taotluse lõppteksti üle, ja taotluses peab olema väidetud PSJKS §- s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse (KOV) põhiseaduslike tagatistega (viimati RKPJKm 02.08.2017 5-17-20 punktid 4 ja 5). Need tingimused on antud juhul täidetud ja taotlus seega lubatav. 2. Taotluse on esitanud Rakke Vallavolikogu 26.07.2017 otsusega. Taotluse tekst oli volikogu liikmetele esitatud. Taotluse esitamise poolt oli 8 volikogu liiget 13-st. Taotluses on väidetud sundliitmismääruse sätete (täpsemalt § 1 lg 1, § 2 lg 1 ja § 4) vastuolu põhiseaduse (PS) §-dest 154 ja 158 tulenevate kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega. 3. Taotlus on esitatud PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti suhtes. Sundliitmismäärus on vastu võetud Vabariigi Valitsuse poolt määruse vastuvõtmiseks ettenähtud vormis ja korras. Täidetud 1 Vabariigi Valitsuse 22.06.2017 määrus nr 106 „Rakke valla ja Väike-Maarja valla osas haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 1995. a määruse nr 159 „Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine“ muutmine“.  2 on Riigi Teatajas avaldamise nõue (PS § 3 lg 2).2 Ka sisuliselt on tegemist üldaktiga. Sundliitmismäärus kehtestab määramata ajaks kohaliku omavalitsuse autonoomia territoriaalse ulatuse, mis on ühtlasi vastava KOVü teiste üldaktide kohaldamise üks oluline tingimus (ruumilise kehtivuse osanorm). Ühtlasi määravad sundliitmismäärused osa Eesti haldusterritoriaalsest korraldusest kui tervikust (vt ka Riigikohtunik Jüri Põllu konkureeriv arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi (RKPJK) 20. detsembri 2016. a otsusele asjas nr 3-4-1-3-16 p 4). Sundliitmismääruse puhul puudub ka tõhusa õiguskaitse kaalutlusest lähtuv vajadus kvalifitseerida seda üldkorraldusena, mis võimaldaks seda vaidlustada halduskohtus,3 sest PSJKS § 7 võimaldab vahetult puudutatud isikul – kohaliku omavalitsuse üksusel – seda vaidlustada otse Riigikohtus. Riigikohtusse otse pöördumise võimalus kujutab endast halduskohtusse pöördumisega võrreldes tõhusamat õiguskaitsevahendit, sest üheastmeline kohtumenetlus võimaldab tõenäolisemalt lõpliku selguse saamist enne KOVü lõppemist.4 Kiire lahendus on oluline ka volikogu valimiste ajalise läheduse tõttu. Ka Riigikohus jättis hiljuti menetlusse võtmata Võru, Lasva, Sõmerpalu, Vastseliina, Emmaste, Rakke ja Koeru valla määruskaebusi Tallinna Ringkonnakohtu määruste peale, milles ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud sundühendamismäärused on õigustloovad aktid ja nende peale esitatud kaebuste lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.5 4. Kuigi võrdleva õiguse argumentidest ei tulene siduvaid käitumisjuhiseid Eesti põhiseaduse sätete sisustamisel, võivad need siiski kaalu omada (RKPJKm 22.12.2009 3-4-1-16- 09 p 42). Mitmete teiste riikide konstitutsioonikohtud vaatavad KOVü-de sundühendamisi samuti läbi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses.6 II Sundliitmise põhiseaduspärasus 2.1. Kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive 5. Sundliitmine riivab PS §-dega 154 ja 158 tagatud kohaliku omavalitsuse üksuse piiratud individuaalse õigussubjektsuse ja enesekorraldusõiguse garantiisid. Põhiseadus ei keela lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsust (kui seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut üldse), kuid PS § 154 lõikest 1 ja §-st 158 nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt, mis on ühtlasi kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikuks tagatiseks PSJKS § 7 tähenduses (RKPJKo 20.12.2016 3-4-1-3-16 p 87). Enesekorraldusõiguse osaks on ka õigus otsustada, kas ja milliste teiste kohaliku omavalitsuse üksustega ühineda. Igasugusest KOV enesekorraldusõiguse negatiivsest mõjutamisest piisab riiveks (RKPJKo 15.01.2016 3-4-1-30-15 p 21). 6. Sundliitmisel on tegemist väga intensiivse riivega, kuna selle tulemusel lõppeb KOVü õigussubjektsus ja sellest tulenevalt lõpeb ka vastava KOVü enesekorraldusõigus (PS § 154) ja muud sellega seotud põhiseaduslikud tagatised. 2 RT I, 30.06.2017, 46. 3 Vrdl RKÜKo 31.05.2011 3-3-1-85-10 p 23; RKHKm 07.05.2003 3-3-1-31-03 p 22. ETHS § 92 lõigete 1-3 kohaselt lõppevad ühinevad ja liituvad kohaliku omavalitsuse üksused kohaliku 4 omavalitsuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päeval. Korralised volikogu valimised toimuvad 15.10.2017. 5 Riigikohtu 17.07.2017 pressiteade „Sundliitmist puudutavaid valitsuse määruseid ei saa vaidlustada halduskohtus“, Riigikohtu 17.07.2017 loamenetlusmäärused (kuni 17.08.2017). 6 Vt nt Saksa Liidukonstitutsioonikohtu 19.11.2002 otsus 2 BvR 329/97 äärenr 32; Austria Konstitutsioonikohtu 23.09.2014 otsus G 44/2014-20, V 46/2014-20.  3 7. Enesekorraldusõigust riivab asjaolu, et Rakke vallale ei jäänud pärast sundliitmismääruse avaldamist aega ise otsustada valimistega seotud ning haldusreformi seaduse (HRS) § 12 lõigetes 7, 8 ja 10 nimetatud küsimusi. HRS § 12 nägi ette, et liidetavad KOVü-d lepivad omavahel kokku moodustatava KOVü nime, liigi ja sümboolika (lõiked 7 ja 8) ning haldusterritoriaalse korralduse muutmisega kaasnevate varalisi kohustusi ja õigusi käsitlevate küsimuste lahendamises (lg 10). HRS § 12 lg 2 punktid 3 ja 4 sätestasid vastavatele KOVü-dele valimistega seotud ja HRS § 12 lõigetes 7, 8 ja 10 nimetatud küsimustes omavahel kokkuleppimise ning kokkuleppe pinnalt samaste otsuste tegemise tähtajaks 15.06.2017. Selleks ajaks otsustamata jätmisel (või juhul, kui vastavate volikogude otsused ei olnud samased) läks ettenähtud valimistoimingute ja otsuste tegemise pädevus üle maavanemale (HRS § 12 lg 9) ning HRS § 12 lõigetes 7, 8 ja 10 nimetatud küsimused lahendatakse nendes sätetes nimetatud tingimustel ja korras, mis sundliidetavatele KOVü-dele enam kaasarääkimisõigust ei võimalda. 8. KOVü-delt ei saanud aga mõistlikult oodata vastavate otsuste langetamist enne sundliitmise otsustamist VV poolt, sest enne ei olnud isegi selge, millistes piirides sundühendamised otsustatakse. Seda kinnitab asjaolu, et mõned sundühendamised toimusid algse VV ettepanekuga võrreldes vaid osaliselt (s.t sundühendati väiksem arv KOVü-sid kui ettepanekus nimetatud). Iseäranis ei saanud selliste otsuste eelnevat langetamist oodata KOVü-lt, kes VV ettepanekule vastu vaidles ja võis loota, et VV esitatud vastuargumentidele tuginedes KOVü sundliitmata jätab. Riigikohus on pidanud oluliseks, et tähtajad oleksid piisavad selleks, et kohaliku omavalitsuse üksus saaks vastavates küsimustes teostada enesekorraldusõigust (RKPJKo 20.12.2016 3-4-1-3-16 p 138). Seda arvestades olnuks VV-l kohane otsustada sundühendamised aegsasti enne seda tähtaega – siis oleks vastavatel KOVü-del olnud võimalus vastavate küsimuste otsustamises osaleda. Õigupoolest tulnuks sellise olukorra tekkimise võimalust silmas pidades seadusandjal kehtestada HRS § 13 lõikes 1 VV-le antud tähtaeg (15.07.2017) oluliselt varasemana või lükata edasi KOVü-dele antud tähtaega (15.06.2017). Seadusandjast ei olnud mõistlik eeldada KOVü-delt samaste valimistoimingute ja -otsuste ning üleminekuga seotud organisatsiooniliste jmt otsuste tegemist veel enne VV-le sundühendamise määruse tegemiseks antud tähtaega. 9. Vabariigi Valitsus võttis sundliitmismääruse vastu 22.06.2017 (avaldati Riigi Teatajas 30.06.2017). Kuna see toimus peale KOVü-le antud tähtaega (15.06.2017), siis ei olnud Rakke vallal pärast sundliitmist võimalust vastavates küsimustes teiste sundliidetavate KOVü-dega kokku leppida. Seda põhjusel, et Vabariigi Valitsus ei jätnud faktiliselt KOVü-dele pärast sundliitmist omavahel kokkuleppimiseks aega. 10. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (KOVVS) §-s 703 sätestatud valimistoimingutest ja -otsustest võib varasema KOVü elanike tulevases volikogus esindatusele märkimisväärset mõju avaldada ainult mitme valimisringkonna moodustamise võimalus (KOVVS § 8 lg 2 p 21). KOVVS § 703 lg 2 p 2 kohaselt saab maavanem moodustada ainult ühe valimisringkonna. Riigikohus on leidnud: „Maavanema poolt vaid ühe valimisringkonna moodustamine pärast Vabariigi Valitsuse algatatud haldusterritoriaalse korralduse jõustumist kokku tuleva volikogu valimisteks võib mõjutada valimistulemusi ja esindatust volikogus näiteks nn ääreala elanike kahjuks.“ (RKPJKo 20.12.2016 nr 3-4-1-3-16 p 183). Ei ole aga põhjust eeldada, et ainult ühe ringkonna moodustamisest kaotavad just väiksema KOVü elanikud. Üldiselt on üheringkonnaliste valimiste puhul olnud endiste KOVü-de esindatus volikogus proportsioonis elanike arvuga.7 Kui väiksema elanike arvuga endise KOVü elanike 7 Vt 2013. a ühinenud valdade ühinemiskogemuste analüüs “Õppetunnid pool aastat pärast ühinemist“, lk 2-3.  4 valimisaktiivsus on suurema elanike arvuga KOVü-de elanike omast kõrgem (kõrgema valimisaktiivsuse võib tingida nt ääremaaks jäämise hirm), siis võib nende esindatus volikogus olla koguni suhteliselt suurem elanike suhtarvuga võrreldes. Mitme valimisringkonna moodustamisel on pealegi probleemina ilmnenud kohati väga suur erinevus ühe hääle mõjus valimistulemusele ehk negatiivne mõju valimiste ühetaolisusele.8 Ühtlasi on ainult mitme valimisringkonnaga valimistel ainult ühes valimisringkonnas kandideerimine riskantsem, sest nii on raskem saada vastavas vallas või linnas kokku vähemalt 5% häältest, mis on vajalik nimekirjamandaatide saamiseks (KOVVS § 56). 11. Samuti ei saa eeldada, et teiste KOVü-dega läbirääkimisi pidades oleks väikestel KOVü- del õnnestunud endale valimistega seoses soodsamad tingimused välja rääkida. Sama kehtib ka HRS § 12 lõigetes 7, 8 ja 10 nimetatud küsimuste puhul. Seetõttu ei saa ainuüksi pärast sundliitmist valimistoimingute ja –otsuste ning HRS § 12 lõigetes 7, 8 ja 10 nimetatud küsimuste kokkuleppimise ja otsustamise võimaluse puudumisest järeldada sundliitmise vastuolu põhiseadusega. Valimistoimingute ja –otsuste osas võib pealegi kahelda, kas nende küsimuste maavanema poolt otsustamist saab käsitleda KOV põhiseaduslike tagatiste riivena (ja seega PSJKS § 7 kohast taotlust võimaldavana). Seadusandja on siin küll KOVü-le teatud valikuruumi jätnud, kuid sisuliselt on volikogu moodustamise alused KOV välise korralduse küsimuseks (RKPJKo 09.06.2009 3-4-1-2-09, p 44). 2.2. Sundliitmismääruse formaalne kooskõla põhiseadusega 12. Määrus on formaalselt põhiseadusega kooskõlas, kui selle vastuvõtmisel on järgitud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid, samuti parlamendireservatsiooni, õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtteid. Nende nõuete täitmist tuleb kontrollida ka juhul, kui KOVü taotluse alusel kontrollitakse määruse vastavust KOV põhiseaduslikele tagatistele (RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 46). Sundliitmismääruse formaalse põhiseadusele vastavuse võimaldab antud juhul kahtluse alla seada vaid ärakuulamisnõude täitmise nõue. 13. PS § 158 kohaselt ei tohi kohaliku omavalitsuse üksuste piire muuta vastavate omavalitsuste arvamust ära kuulamata (sama tuleneb Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ehk EKOH artiklist 5). Riigikohus on ärakuulamisnõude sisulisel täitmisel piisavaks pidanud KOVü- le antud 3-kuulist tähtaega VV ettepaneku suhtes arvamuse avaldamiseks (RKPJKo 20.12.2016 3-4-1-3-16 p 133). See nõue on antud juhul Rakke valla puhul täidetud. Rakke vald esitas Vabariigi Valitsusele ka põhjendatud arvamuse, milles leidis, et sundliitmisel oleks Rakke valla seisukohalt enamikule Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse (ETHS) § 7 lg-s 5 loetletud asjaoludele kas negatiivne või neutraalne mõju.. KOVü arvamus ei ole VV-le sundliitmise otsustamisel õiguslikult siduv. 14. HRS § 9 lg 10 (koostoimes HRS § 9 lg 9 punktiga 2) näeb aga lisaks ette, et kui KOVü on esitanud VV ettepaneku kohta negatiivse põhjendatud arvamuse ning VV ei pea selles esitatud põhjendusi piisavalt kaalukaks ja otsustab sundliitmise, siis Rahandusministeerium teavitab enne sundliitmismääruse vastuvõtmist sellest viivitamata asjaomaseid KOVü-sid. Seadus ei sätesta sealjuures, millest täpselt tuleb teavitada. Riigikohus on andnud sellele sättele kaks omavahel vastuolus olevat tõlgendust (RKPJKo 20.12.2016 nr 3-4-1-3-16 p-d 134 ja 156). Igal juhul tuleneb nimetatud sättest üheselt, et see ei kohusta teavitama mitte vastuvõetud määrusest, vaid selgesõnaliselt juba enne nimetatud määruse vastuvõtmist. HRS eelnõu 8 Vt G. Sootla, K. Kattai, A. Viks. „Kohalike omavalitsuste 2005. aasta ühinemiste ja selle tagajärgede analüüs“. Uurimisaruanne. Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituut. Tallinn 2008. Lk 42.  5 seletuskirjas on märgitud järgmist: „Enne nimetatud määruse vastuvõtmist teavitab Rahandusministeerium sellest asjaomaseid kohaliku omavalitsuse üksusi. Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu seletuskirjas tuleb KOV vastuväited niisiis ümber lükata ning nendest ka eelnevalt KOVile teada anda“.9 Sellise pretsedenditu teavitamiskohustuse panemisel saaks mõte olla vaid siis, kui see oleks seotud täiendava ärakuulamise võimaldamisega. Samas ei ole seadusandja sätestanud täiendava ärakuulamise teostamise kohustust (sh sellega seonduvat tähtaega). Samuti jääb arusaamatuks, kuidas saab Rahandusministeerium ette teavitada millestki, mis selgub kindlalt alles vastaval VV hääletusel. Ilmselt oleks kohasem olnud sõnastada, et Rahandusministeerium teavitab KOVü-d sundliitmismääruse eelnõu ja seletuskirja valmimisest või esitab vastuväited muul viisil ning annab KOVü-le nende suhtes täiendava arvamuse andmiseks uue tähtaja. 15. Rahandusministeeriumi ega Rakke valla dokumendiregistrist ei nähtu, et sundliitmismääruse eelnõu koos seletuskirjaga või vastuväited muul kujul oleks esitatud enne selle vastuvõtmist Vabariigi Valitsuse poolt Rahandusministeeriumi kaudu Rakke vallale. Ka Vabariigi Valitsuse 15.06.2017 protokollilisest otsusest ega protokollilise otsuse seletuskirjast ei nähtu Rakke valla suhtes menetluse jätkamise konkreetsed põhjendused, sh põhjendused, miks Vabariigi Valitsus on otsustanud KOVü negatiivse seisukoha argumendid tagasi lükata. 16. See asjaolu ei tingi siiski sundliitmismääruse formaalset vastuolu põhiseadusega, sest seadusandja ei ole Rahandusministeeriumile pandud teavitamiskohustusega seoses KOVü täiendavat ärakuulamist ette näinud ning sundliitmise olulised asjaolud ei ole VV ettepanekuga võrreldes sundliitmismääruses muutunud. Pealegi ei tingi mitte igasugune menetlusnõuete rikkumine õigustloova akti vastuolu põhiseadusega – selleks peab tegemist olema olulise menetlusveaga.10 Asjaolud ei anna põhjust arvata, et täiendav ärakuulamine oleks kaasa toonud Rakke valla jaoks soodsama sundliitmismääruse kehtestamise. Seega ei ole ärakuulamisõigusega seoses piisavat põhjust pidada sundliitmismäärust põhiseaduse §-dega 154 ja 158 vastuolus olevaks. 2.3. Sundliitmismääruse materiaalne kooskõla põhiseadusega 17. Lisaks formaalsetele nõuetele vastamisele peab kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalse korralduse muutmine olema ka sisu poolest põhiseaduspärane, s.t teenima põhiseaduspärast eesmärki ning aitama seda saavutada ehk olema selle saavutamiseks asjakohane (RKPJKo 20.12.2016 3-4-1-3-16 p 88). Sundliitmise eesmärk parandada omavalitsusüksuste võimekust osutada avalikke teenuseid on põhiseaduspärane ning puudub põhjus kahelda eelduses, et suuremate omavalitsusüksuste moodustamine võib parandada avalike teenuste osutamise võimekust (samas, punktid 116 ja 120). KOVü-de vastutus ja nõuded neile pandud ülesannete täitmisel on tõusnud. Näiteks on Riigikogu 09.12.2015 vastu võetud uue sotsiaalhoolekande seadusega sotsiaalsete põhiõiguste paremaks tagamiseks senisest täpsemalt ette kirjutanud, milline abi peab olema kõigile ühtmoodi kättesaadav. Nende seaduses sätestatud miinimumstandardite järgimisega on KOVü-del probleeme.11 Seega nõuab juba tänaste ülesannete täitmine organisatsioonilisi ümberkorraldusi ning KOVü-de haldussuutlikkuse tõusu. Mastaabiefekti12 taotlemine on vajalik ka elanike arvu vähenemisest lähtuvalt. Aastaid on 9 Haldusreformi seaduse eelnõu SE 220 seletuskiri lk 38. Kättesaadav www.riigikogu.ee. 10 M. Ernits. § 11 komm 5. Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne 2017. 11 Vt õiguskantsleri ettepanek Tartu Linnavolikogule ja soovitus Tallinna Lasnamäe Linnaosavalitsusele. 12 Vt ka G. Sootla, K. Kattai, A. Viks: Kohalike omavalitsuste vabatahtlikud ühinemised: protsess ja tulemused. Riigikogu Toimetised. 2010 nr 22.  6 olnud päevakorral koolivõrgu korrastamise vajadus laste arvu jätkuva vähenemise ja ühtlaselt kvaliteetse hariduse kättesaadavuse tagamise vajaduse tõttu.13 Sundliitmise näol on tegemist VV prognoosotsusega. Tingimusel, et sealjuures säilib kohalik omavalitsus kui institutsioon ehk oluliseks peetakse just kohaliku elu ülesannete paremat täitmist (kohalikku omavalitsust ei tohi taandada riigielu ülesannete täitmise käepikenduseks), on VV-l sundliitmise otsustamisel lai kaalumisvabadus. Sundliitmismääruse materiaalset põhiseaduspärasust kontrollides ei saa Riigikohus asuda küsimust ise VV asemel uuesti lahendama – kohtu kontrolli ulatus on piiratud (vrdl RKHKo 20.03.2014 3-3-1-87-13 p 19). Seega tuleb VV prognoosotsuse põhiseaduspärasuse kontrollimisel piirduda küsimusega, kas sundliitmine on ilmselgelt põhjendamatu. 18. Nii kontrollivad ka näiteks Austria ja Saksamaa konstitutsioonikohtud haldusreformi raames tehtavaid sundühendamise otsuseid vaid väga piiratud ulatuses. Austria Konstitutsioonikohus alternatiive (sh alternatiivsete KOVü-dega sundühendamise võimalusi) ega otstarbekust ei kaalu, vaid teostab ainult sundühendamise asjakohasuse kontrolli – sealjuures alla 1000 elanikuga kohaliku omavalitsuse üksuse puhul võib sundühendamise põhjendatust eeldada ja vaid väga erilised erandjuhud võimaldavad seda kahtluse alla seada. 14 Saksa Liidukonstitutsioonikohus lubab täidesaatval võimul võtta KOVü haldussuutlikkuse hindamise aluseks seadusandja poolt kehtestatud elanike arvu (konkreetsel juhul oli see samuti nagu Eestis 5000). Seega eeldatakse, et sellest arvust kaugele jääval KOVü-l puudub piisav haldussuutlikkus. Selleks, et seadusandja poolt eesmärgiks seatud üldpildist (elanike arvu nõudest) kõrvale kalduda, peaks esinema mingid ilmselged ja kaalukad põhjused ning need peab välja tooma ja tõendama vastav KOVü.15 19. Eestis seadusega kehtestatud raamis ei piisa VV-l KOVü sundliitmiseks siiski üksnes lähtumisest seadusandja poolt eesmärgiks seatud elanike arvust, sest HRS sätestab ka tingimused, millistel VV võib jätta miinimumsuuruse kriteeriumile mittevastava omavalitsusüksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmata, lõpetades menetluse (RKPJKo 20.12.2016 3-4-1-3-16 p 100). HRS § 9 lõike 9 kohaselt peab VV haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustamisel hindama omavalitsusüksuse negatiivse arvamuse põhjendatust. Sisuliselt on VV-le seadusega pandud kaalumiskohustus. HRS § 9 lõike 2 kolmanda lause kohaselt peab haldusterritoriaalse korralduse muutmisel olema positiivne mõju, lähtudes ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludest, ning see peab olema vajalik ja otstarbekas omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteeriumile mittevastava KOVü võimekuse tagamiseks tulenevalt HRS § 1 lõikest 2 (haldusreformi eesmärgid, sh haldussuutlikkus) ja §-st 3 (KOVü miinimumsuuruse kriteerium 5000 elanikku). 20. KOVü ei saa PSJKS § 7 alusel nõuda sundliitmismääruse tühistamist ainult põhjusel, et see on vastuolus määruse aluseks oleva seadusega (sama: Riigikohtunik Jüri Põllu konkureeriv arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. detsembri 2016. a otsusele asjas nr 3-4- 1-3-16 p 5). Riigikohus saab hinnata ainult sundliitmismääruse vastavust KOV põhiseaduslikele tagatistele. KOVü saab siiski tugineda sundliitmismääruse põhiseadusvastasust väites HRS § 9 lg 2 kolmandas lauses nimetatud kriteeriumitele, sest need on sisuliselt KOVü piiratud individuaalse õigussubjektsuse riive põhiseaduspärasuse kontrollimisel asjassepuutuvad aspektid. Neid aspekte tuleks arvestada kontrollimisel niikuinii, s.t ka juhul, kui need ei oleks kehtestatud seadusega. 13 Vt Praxise uuring koolivõrgu korrastamise kohta. 14 Austria Konstitutsioonikohtu 23.09.2014 otsus G 44/2014-20, V 46/2014-20 äärenr-d 44, 50-51 ja 55, sh viited varasemale samasisulisele praktikale. 15 Nt Saksa Liidukonstitutsioonikohtu 19.11.2002 otsus 2 BvR 329/97 äärenr-d 78 ja 89.  7 21. Õigeks ei saa aga pidada Rakke valla taotluse seisukohta, mille kohaselt HRS § 9 lõike 2 kolmandat lauset tuleks tõlgendada nii, et selle nõuete täitmiseks peaks sundliitmisel olema positiivne mõju kõigile ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele nii sundliidetava KOVü puhul kui ka kõigi KOVü-de puhul, kellega see sundliidetakse. Et see nii olla ei saa, nähtub juba asjaolust, et sama säte annab VV-le õiguse teha ettepanek haldusterritoriaalse korralduse muutmiseks ka sellisele KOVü-le, kellel juba on 01.01.2017 seisuga 5000 elanikku või kes on juba ühinemises kokku leppinud ja kellel pärast ühinemist oleks vähemalt 5000 elanikku. Teisisõnu võib piisavalt haldussuutliku KOVü sundliitmine olla vajalik üksnes mõne teise KOVü piisava haldussuutlikkuse tagamiseks. Paratamatult võib väiksema haldussuutlikkusega KOVü- ga sundliitmine tuua vähemalt esialgu kaasa languse parema KOVü haldussuutlikkuses. Ühegi KOVü elanikel ei ole subjektiivset õigust elada paremini kui teiste KOVü-de elanikud ning halvemas olukorras olijate aitamiseks on mõningane ühtlustamine vajalik ning isegi põhiseaduslikult nõutav (vt ka RKÜKo 16.03.2010 3-4-1-8-09, punkt 67). Kuna valdav osa haldussuutlikkuse ja seeläbi ka avalike teenuste kvaliteedi tõstmiseks vajalikke eeldusi on vähemal või rohkemal määral seotud elanike arvuga, siis on pealegi piisavalt alust prognoosida, et mõnes sundliidetavas KOVü-s võimalik esialgne langus asendub ikkagi pikemas perspektiivis kvaliteedi paranemisega. Sundliitmise põhiseaduspärasuse hindamise seisukohalt on määrav, kas VV-l on oluliste asjaolude kaalumise pinnalt piisav alus arvata, et üldjoones saab moodustuv KOVü mastaabiefekti tõttu hakkama ka nende esmatähtsate avalike teenuste kvaliteetse täitmisega, millega mõni sundliitmisel olev KOVü hakkama ei saaks. 22. Rakke vald väidab taotluses, et VV on ümber pööranud tõendamiskoormise. Sundliitmise põhjendamisel tuleb arvestada, et kui välja arvata ajalooline põhjendatus, siis ülejäänud üheksa ETHS § 7 lg-s 5 loetletud asjaolu ja finantsvõimekus nõuavad Vabariigi Valitsuselt prognoosotsuste tegemist. Teisisõnu toimub hindamine tulevikku vaatavalt. Prognoosotsuste puhul peab haldusorgan lähtuma teaduslikult aktsepteeritavatest meetoditest (asjakohased määratlused, (arv)andmed jne), rajamaks otsus hoolikalt koostatud ja realistlikule prognoosile, milles tõenäosusi ja võimalikke tagajärgi on objektiivselt kaalutud. Vabariigi Valitsus peab rakendama uurimispõhimõtet (HMS § 6). Samas sõltuvad paljud neist aspektidest olulisel määral moodustamisel oleva KOVü organite otsustest. See ei saakski teisiti olla, sest vastasel juhul ei saaks rääkida KOV autonoomiast ja ülesannete täitmise kohalikele oludele kohaldamise võimalusest (EKOH art 4 lg 5). Seega on riigi poolt KOV ülesannete täitmisele standardite kehtestamise ja haldusreformi tulemuste juhtimise võimalused piiratud. VV saab sundliitmisega üksnes luua üldise raamistiku, mis peaks soodustama vastaval territooriumil haldussuutlikkuse tõusu. Seetõttu ei ole õige rääkida VV tõendamiskoormusest. Prognoosi ei saa VV tõendada, saab vaid vähem või rohkem veenvalt põhjendada. Pealegi ei ole põhjendamise koormus üksnes VV-l. HRS § 9 lg 9 p 2 kohaselt peab ka KOVü arvamus olema põhjendatud ning seadusandja suunise kohaselt tuleb VV-l hinnata, kas KOVü esitatud põhjendused on kaalukad. Teisisõnu on KOVü-l enda vastuväidete veenva põhjendamise koormus. VV ei pea sellises olukorras põhjendama mitte sundliidetava KOVü haldussuutmatust, vaid kontrollima, kas esinevad mingid erakorralised asjaolud, mis tugevalt toetavad prognoosi, et väikesest rahvaarvust hoolimata on vastav KOVü siiski piisavalt haldussuutlik. Seega tuleb VV prognoosotsuse põhiseaduspärasuse kontrollimisel piirduda küsimusega, kas sundliitmine on ilmselgelt põhjendamatu. Prognoosotsust saab pidada meelevaldseks siis, kui see ei põhine millelgi asjakohasel või põhineb peamiselt ilmselgelt ebaasjakohastel alustel. 23. Rakke vald väidab taotluses, et VV oleks pidanud Rakke valla Väike-Maarja vallaga sundliitmise asemel kinnitama Koeru ja Rakke valla vabatahtliku ühinemise Piibe vallaks või vähemalt kaaluma seda sundliitmisel võimaliku alternatiivina. Sellega ei saa nõustuda. HRS § 1  8 lg 4 ja § 27 lg 1 kohaselt kohaldatakse aastatel 2016‒2018 haldusreformi käigus ETHS sätteid, arvestades HRS-ist tulenevaid erisusi. Toimuva haldusreformi raames oli KOVü-de vabatahtliku ühinemise tähtaeg 01.01.2017 (HRS § 7 lg 4), mis on erisäte ETHS § 9 lõikes 2 sätestatud tähtaja suhtes (hiljemalt kuus kuud enne volikogu korraliste valimiste päeva). Seega tuleb nõustuda VV- ga, et seadus ei võimalda kinnitada Rakke valla ja Koeru valla vabatahtlikku ühinemist Piibe vallaks (sama seisukoht: TallRingK 15.08.2017 3-17-1000 p 16). 24. VV-lt ei saanud ka oodata ettepaneku tegemist Rakke valla ja Koeru valla omavaheliseks sundühendamiseks, sest Rakke vallal ja Koeru vallal oleks kokku ainult 3737 elanikku. HRS § 3 ning § 9 lõiget 2 tuleb omavahelises koostoimes tõlgendada nii, et VV pidi ettepaneku esitama selliselt, et potentsiaalselt moodustuks omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteeriumit (vähemalt 5000 elanikku 01.01.2017 seisuga) täitev KOVü. VV võis küll ülekaalukatel põhjustel lõpuks siiski loobuda miinimumkriteeriumit täitva KOVü moodustamisest, kuid vähemalt ettepanek tuli VV-l teha miinimumkriteeriumist lähtuvalt. Kuna seadus ei võimalda VV-l ei Rakke valla ja Koeru valla vabatahtliku ühinemise kinnitamist ega neile ühinemiseks omapoolse ettepaneku tegemist, siis ei pidanud VV ka kaaluma Rakke valla ja Koeru valla sundühendamist võimaliku alternatiivina Rakke valla Väike-Maarja vallaga sundliitmisele. Pealegi on VV alternatiivina kaalunud Rakke, Koeru ja Väike-Maarja valdade sundühendamist (selle tulemusel moodustuva KOVü elanike arv oleks 8223 elanikku). 25. Rakke vald väidab taotluses, et kuna VV võttis Rakke valla Väike-Maarja vallaga sundliitmise otsuse sisuliselt vastu 15.06.2017 protokollilise otsusega, siis on sundliitmise põhjendused koostatud tagantjärgi sundliitmismääruse vastuvõtmisel 22.06.2017. Nii VV ettepaneku, 15.06.2017 protokollilise otsuse kui ka 22.06.2017 sundliitmismääruse seletuskirjade põhjendused on omavahel olulises osas sisuliselt kokkulangevad. Seega ei ole alust arvata, et VV on sundliitmise otsustamisel 15.06.2017 lähtunud mingitest muudest kaalutlustest kui need, mis sisalduvad 22.06.2017 määruse seletuskirjas. 26. Rakke vald väidab taotluses, et sundliitmismäärus on põhiseadusega vastuolus, sest selle seletuskirjast ei nähtu, et sundliitmisel oleks positiivne mõju kõigile ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele. Sellega ei saa nõustuda. HRS § 9 lg 2 lause 3 kohaselt peab sundliitmisel mh olema „positiivne mõju, lähtudes ETHS § 7 lg-s 5 nimetatud asjaoludest“. Sellisest sõnastusest ei tulene, et sundliitmisel peab olema positiivne mõju tingimata korraga kõigile ETHS § 7 lõikes 5 nimetatud asjaoludele. Need asjaolud on vaid VV kaalutlusotsuse langetamisel tähelepanu nõudvad aspektid. Järeldus positiivse mõju olemasolu või puudumise kohta moodustub nende (ja teiste oluliste) aspektide kaalumise summana. Võib küll nõustuda, et sundliitmismääruse seletuskiri võinuks olla nende aspektide väljatoomisel põhjalikum (eriti finantsvõimekuse ja avalike teenuste osutamise taseme osas). Vastusena Rakke valla arvamuses viidatud 2017. a elanike liikumissuundade uuringu andmetele toetuvale vastuargumendile on VV lihtsalt uuesti korranud juba ettepaneku seletuskirjas toodud väiteid. VV ei ole sisuliselt käsitlenud ei Rakke valla vastuargumente VV poolt varasemate uuringute andmete kasutamisele ega valla esitatud uuemaid 2017. a andmeid. Samas ei saa niikuinii väita, et elanike praegustel liikumissuundadel tulevikus moodustatava KOVü elanike elutingimustele oluline mõju oleks – kui elanikud on seni õppinud, töötanud või teinud muid toiminguid väljaspool selle KOVü territooriumi, kus nad elavad, siis ei muutu nende elutingimused sellest iseenesest halvemaks, kui nad jätkavad nende toimingute tegemist väljaspool enda elukohajärgset KOVü-d ka peale sundliitmist. 27. HRS § 9 lg 2 lause 3 kohaselt peab sundliitmine olema mh vajalik ja otstarbekas omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteeriumile mittevastava kohaliku omavalitsuse üksuse  9 võimekuse tagamiseks (tulenevalt HRS § 1 lõikest 2 ja §-st 3). Rakke vald osutab taotluses vastuväitena sundliitmisele, et finantsvõimekust iseloomustav netovõlakoormus on Rakke vallal perioodil 2017-2020 Väike-Maarja valla omast väiksem. See on küll iseenesest õige, kuid sellest ei tulene veel, et sundliitmine oleks HRS § 9 lg 2 lausega 3 vastuolus. Esiteks on ka Väike- Maarja vald omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteeriumile mittevastav KOVü. Teisisõnu saab Rakke valla sundliitmist Väike-Maarja vallaga õigustada ka Väike-Maarja võimekuse tagamisest lähtuvalt. Teiseks ei saa sundliitmise vajaduse ja otstarbekuse üle otsustada vaid mõne näitaja paremuse pinnalt. Näiteks sundliitmismääruse seletuskirjas selgitatud mastaabiefektid on siiski otsesemalt seotud elanike arvuga kui finantsvõimekusega (mis omakorda sõltub mh ka elanike arvust). Parem finantsvõimekus võimaldab mastaabiefekti puudumist küll teataval määral kompenseerida, kuid kompenseerimisel on piirid ning kompenseerimine võib pealegi negatiivselt mõjutada haldusreformi üht eesmärki – kulude kokkuhoidu (HRS § 1 lg 2). Niisiis ei saa sundliitmise takistuseks olla see iseenesest, et miinimumkriteeriumit mittetäitev KOVü on mõne haldussuutlikkust iseloomustava näitaja poolest parem mõnest teisest KOVü-st, millega ta sundliidetakse. 28. Rakke vald väidab taotluses Loksa linna Kuusalu vallaga sundühendamata jätmise pinnalt, et Rakke valla sundliitmise otsus on meelevaldne, sest VV ei kohtle erinevaid omavalitsusüksusi võrdselt. Võib nõustuda, et Loksa linna iseloomustavaid olulisi näitajaid (eelkõige väike elanike arv ja nõrgad finantsnäitajad) arvestades võimaldab Loksa linna Kuusalu vallaga sundühendamata jätmine kahtluse alla seada VV järjekindluse kaalumise teostamisel. Loksa linna iseloomustavate näitajate ja seadusandja püstitatud eesmärkide võrdlemine tekitab kahtluse kaalutlusõiguse võimalikust kuritarvitamisest poliitilistel põhjustel. Sellest problemaatilisest sundühendamata jätmisest iseenesest ei tulene aga, et teiste KOVü-de sundühendamised on põhiseadusega vastuolus. Sarnaselt on Riigikohus võrdsuspõhiõiguse kohaldamisel leidnud, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega pole tegemist, kui haldusorgan ei korda isiku kasuks viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul (RKHKo 06.05.2004 3-3-1-19-04 p 18). 29. Kokkuvõttes puudub alus pidada Rakke valla sundliitmist Väike-Maarja vallaga ilmselgelt põhjendamatuks. Kuigi sundliitmismääruse puhul esineb mõningaid puudusi, ei ole need piisava kaaluga selleks, et pidada sundliitmist põhiseadusega vastuolus olevaks. Sundliitmismäärus on seega ka materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Madise Liina Lust 693 842; [email protected] Vallo Olle 693 84245; [email protected] Angelika Sarapuu 693 8427; [email protected] Aigi Kivioja 693 8428; [email protected]