Hankija vastus vaidlustusele

Riigihangete vaidlustuskomisjon 16 . 0 9 .202 4 Tartu mnt 85 Tallinn edastatud e-postiga [email protected] Riigihange nr 281742 Vaidlustaja: OÜ Tartaline Registrikood 10 607692 Vaidlustaja esindajad: vandeadvokaat Margo Lemetti Vandeadvokaadi abi Mariliis Timmermann Advokaadibüroo WALLESS e-post: [email protected] ; [email protected] Hankija: MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus Registrikood 80426233 e-post: [email protected] Hankija esindaja: vandeadvokaat Kristina Laarmaa Advokaadibüroo Laarmaa Tel 5216660 e-post: [email protected] HANKIJA VASTUS VAIDLUSTUSELE I Asjaolud MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus (edaspidi Hankija) viib läbi rahvusvahelist piirmäära ületavat riigihanget viitenumbriga 2 81742 (edaspidi Riigihange). 6 .0 9 .202 4 esitas OÜ Tartaline (edaspidi Vaidlustaja) vaidlustuse Riigihanke alusdo kumentidele (edaspidi RHAD), täpsustamata milliseid konkreetseid RHAD sätteid peab Vaidlustaja õigusvastasteks ja milliste punktide suhtes on esitatud vaidlustuse kohustamisnõue. Hankija vaidleb vaidlustusele täies ulatuses vastu alljärgnevatel põhjustel. II Õiguslikud põhjendused 2.1. Vaidlustuse ese RHS § 190 lg 1 p 2 kohaselt on vaidlustuse kohustuslik sisuelement vaidlustuse ese, mis omakorda koosneb vaidlustuse nõudest ja alusest. Seejuure s ei tohi nõue viia RHAD kooskõlla õigusaktidega jääda abstraktseks nagu Vaidlustaja seda teinud on, vaid vaidlustuses tuleb näidata millises RHAD sättes vaidlustaja millise puuduse kõrvaldamist soovib (Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne lk 1079, p 28). Vaidlustuse resolutsioonis ei ole täpsustatud, milliste konkreetsete R HAD sätete osas on Vaidlustaja soovinud kohustamisnõuet esitada ja paraku ei selgu ka vaidlustuse tekstist üheselt, milliseid RHAD sätteid Vaidlustaja õigusvastaseks pidanud on. Seetõttu on vaidlustuse ese jäänud nõuetekohaselt määratlemata. Vaidlustuse punktides 10 – 17 avalda b Vaidlustaja, et peab hanke alusdokumente RHS §-ga 3 vastuolus olevaks, kuid isegi mitte vaidlustuse tekstist ei selgu, milliseid konkreetseid RHAD punkte Vaidlustaja peab § 3 rikkuvaks. Vaidlustuse punktis 16 on Vaidlustaja küll loetlenud rida sätteid (RHAD üldosa p 11.1, 8.1, 7.1, tehnilise kirjelduse p 1.5, raamlepingu p 6.10, 10.4 ja 10.5) , kuid pole selgitanud, milles seisneb nende sätete vastuolu RHS § 3 põhimõtetega – V aidlustaja on pelgalt märkinud, et „hankija on riigihanke alusdokumentides sätestatud väga ranged ja kohati vaidlustaja arvates põhjendamatud ja ebamõistlikud nõuded“. Vaidlustaja viitab vaidlustuse p 14 § 3 punktile 3 ehk konkurentsi efektiivse ärakasutamise põhimõttele, kuid pole mitte mingil moel selgitanud, kuidas vaidlustuse punktis 16 loetletud hanketingimused õigusvastaselt konkurentsi piiravad – kõik hanketingimused rakenduvad pakkujatele võrdselt, soosimata ühtegi neist. Nii näiteks pole mõistlikul moel arusaadav, kuidas on RHS § 3 põhimõtetega vastuolus RHAD üldosa p 11.1 pakkumuste hindamine madalaima hinna alusel, RHAD üldosa p 8.1 pakkumuste jõusoleku tähtaeg, RHAD üldosa p 7.1 raamlepingu kehtivusaeg 48 kuud . Vaidlustaja ise on hetkel kehtiva lepingu alusel sotsiaaltransporditeenuse osutaja Hankijale, mistõttu on Vaidlustajal endal kõige vahetum kogemus ja vajalikud praktilised teadmised käesolevas riigihankes oma pakkumuse hinnastamiseks. Vaidlustuse punktides 18 – 22 jätkab Vaidlustaja sama joont ehk ei täpsusta, millised konkreetsed RHAD sätted on V aidlustaja meelest õigusvastased. Vaidlustuse punktides 18 – 22 on loetletud RHAD üldosa p 11.1, 8.1, 5.4, vorm 2 , raamlepingu p 6.10, kuid pole arusaadav, kas Vaidlustaja hinnangul on need kõik õigusvastased ehk hõlmatud vaidlustuse kohustamisnõudega. Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas saab RHS § 3 üldpõhimõtetega olla vastuolus RHAD üldosa p 11.1 pakkumuste hindamine madalaima hinna alusel, RHAD üldosa p 8.1 pakkumuste jõusoleku tähtaeg, ja üldosa p 5.4 ning vorm 2, mille kohaselt tuleb pakkumuse maksumus esitada km maksumusena ilma käibemaksuta . Veel enam, Vaidlustaja pole isegi välja toonud, milles seisneb vastuolu RHS- ga – V aidlustaja märgib üldsõnaliselt, et „riigihanke alusdokumendid on vastuolus hankija eesmärgiga saada soodsaima hinnaga teenust“ , täpsustamata isegi seda, millist RHS üldpõhimõtet see Vaidlustaja meeles rikub . Arusaamatuks jääb vaidlustuse p 18 – 22 spekulatsioon selle kohta , miks ja milliseid hanketingimusi on Hankija otsustanud käesolevas Riigihankes muuta praegu kehtiva ja riigihankes nr 253659 sõlmitud lepinguga võrreldes. Pelgalt erinevus eelnevas riigihankes sätestatud tingimustest ei saa olla piisav alus väitmaks hanketingimuse õigusvastasust. Vaidlustaja püüab jätta muljet justkui käesoleva Riigihanke läbiviimisega tahaks Hankija mingil hämaral moel kõrvale hiilida riigihankes nr 253659 sõlmitud lepingust, kuid nii see ei ole – riigihankes nr 253659 sõlmitud lepingu p 10.5 kohaselt Tellijal on õigus mistahes põhjusel Leping korraliselt üles öelda, teavitades sellest Vedajat ette vähemalt 90 kalendripäeva (s.t. kehtivas sotsiaaltranspordilepingus Vaidlustajaga sisaldub samasugune korralise ülesütlemise säte nagu käimasolevas Riigihankes raamlepingu p 10.5, mille Vaidlustaja on vaidlustanud) . Pole midagi õigusvastast ega etteheidetavat selles, et Hankija soovib võimalusel sõlmida sotsiaaltransporditeenuse osutamiseks lepingu võimalikult soodsa hinnaga, sest nagu Vaidlustaja isegi rõhutab, on avalike vahendite säästlik kasutus üks riigihangete üldpõhimõtteid. Seepärast ei oma käesoleva vaidluse seisukohast mitte mingit tähendust vaidlustuse lisad 2 -4 seoses riigihankes nr 253659 sõlmitud lepingu täitmisega ja r iigihankes nr 253659 lepingu sõlmimisele eelnenud alapakkumuse kontrolliga. VAKO on otsuse 71-21/233971 p 9 s edastanud : ” 9. Riigihanke alusdokumentide vaidlustamisel on tarvis hoolega jälgida , et vaidlustataks üksnes ja ainult neid sätteid , mille osas on vaidlustajal reaalselt etteheiteid . Põhjendamatu on vaidlustada tervet alusdokumenti või tervet peatükki mingist alusdokumendist , kui tegelikult peab vaidlustaja õigusvastaseks vaid üksikut sätet asjaomasest dokumendist või selle peatükist . Liigsete sätete vaidlustamisel ei saa vaidlustuskomisjon viidata põhimõttele , et menetlusosalise taotlust tuleb tõlgendada vastavalt tema eesmärgile ja tegelikule tahtele ( vt vaidlustuskomisjoni otsus asjas nr 106-19 /207902, p 5), ja lugeda , et vaidlustaja nõue ei hõlma liigseid sätteid . Nimelt on selline tõlgendamiskohustus mõeldud sõnastuslike eksimuste ja muude pisemate probleemide ületamiseks , kui on selge , millele on menetlusosalise tahe suunatud . Küll aga ei saa vaidlustuskomisjon asuda vaidleja kingadesse ning hakata viimase eest ise uusi nõudeid formuleerima või vaidleja esitatud taotlusi ära mõtlema ( vt vaidlustuskomisjoni otsus asjas nr 69-20 /222286, p 45). ” Eelnevat arvestades on Vaidlustaja hinnangul vaidlustuse ese nõuetekohaselt määratlemata . Lähtudes vaidlustuse tekstist kui tervikust saab Hankija aru nii, et Vaidlustaja on esitanud kohustamisnõude järgmiste RHAD sätete kohta: Vaidlustuse p 26 alapunktides nimetatud hanketingimused: Minimaalne nõutav sõidukite arv - tehnilise kirjelduse p 3.10, 3.11, 3.2 alapunkt e) , 3.12, 3.13, 3.2. alapunkt d) (vaidlustuse p 26 alapunktides 1 ja 2 loetletud hanketingimused ); Keskkonnahoidlikkuse nõuded Riigihanke osades 1,2 ja 4 – tehnilise kirjelduse p 3.5 (vaidlustuse p 26 alapunkt 3 ); Logo sõi dukil – tehnilise kirjelduse p 3.14 (vaidlustuse p 26 alapunkt 4) GPS seadmete kasutamise kohustus ja vedaja vastutus rikkis GPS seadme eest - tehnilise kirjelduse p 3.24 ja 3.25 (vaidlustuse p 26 alapunkt 5) Kohustus tagada sõidukite nõuetekohasus lepingu kehtivusaja jooksul – tehnilise kirjelduse p 3.1 (vaidlustuse p 26 alapunkt 6) Sõiduki asendamine samaväärsega tellija kirjalikul nõusolekul - tehnilise kirjelduse p 3.6 (vaidlustuse p 26 alapunkt 7) Kohustuslikud abivahendid – tehnilise kirjelduse p 3.19 (vaidlustuse p 26 alapunkt 8) Tellimuste esitamine eelmise tööpäeva lõpuks , tellimuste muutmine ja väljasõiduvalmidus – tehnilise kirjelduse p 1.13, 1.21 ja 1.22 (vaidlustuse p 26 alapunkt 9 ja 10 ) , tehnilise kirjelduse p 1.24 (vaidlustuse p 26 alapunkt 11) , tehnilise kirjelduse p 1.27 (vaidlustuse p 26 alapunkt 12) Sõidukijuhtide oskused erivajadustega inimeste teenindamiseks ja kohustus kooskõlastada kaasatavad juhid – tehnil ise kirjelduse p 2.3 ja raamlepingu p 4.4 (vaidlustuse p 26 alapunktid 13 ja 14) Vaidlustuse p 30 – 38 nimetatud hanketingimused järgmiselt : tehnilise kirjelduse p 1.5 Vaidlustuse p 39 – 48 nimetatud hanketingimused järgmiselt: RHAD üldosa p 7.2 ja raamlepingu p 6.10 Vaidlustuse p 49 – 56 nimetatud hanketingimused järgmiselt : raamlepingu p 10.4 ja 10.5 Vaidlustuse p 58 – 63 nimetatud hanketingimused järgmiselt : tehnilise kirjelduse p 3.2, 3.19, tehnilise kirjelduse p 4.3, tehnilise kirjelduse p 3.14 ja 3.21. Eelviidatud punktide osas esitab Hankija ka käesolevas vastuses konkretiseeritud vastuväited . K ui Vaidlustaja ja VAKO hinnangul hõlmab vaidlustuse ese siiski veel ka muid RHAD sätteid, siis palub Hankija VAKO-l konkretiseerida enne kirjalikus menetluses määratava täiendavate seisukohtade esitamise tähtaega, milliseid RHAD sätteid käsitab VAKO vaidlustuse esemena, et Hankijal oleks võimalik tõhusalt oma õigusi vaidlustusmenetluses kaitsta . Vaidlustuse p 57 – 63 esitab Vaidlustaja arusaamatult „alternatiivsed nõuded“. Esiteks, RHS ei näe ette võimalust alternatiivsete nõuete esitamiseks, vaid vaidlustuses esitatavad nõuded peavad vastama RHS - le , s.t. millist VAKO volitust (RHS § 197 lg 1 p 5-6 ja lg 2-3) millise RHAD sätte suhtes peab rakendama . Seega vaidlustajal on seaduse kohaselt võimalus kas esitada RHAD konkreetse sätte suhtes kohustamisnõue või seda mitte teha, vahepealseid nn alternatiivsete nõuete vms võimalusi seadus ette ei näe. Seetõttu peab Hankija vaidlustuse esemesse kuuluvaks ka vaidlustuse p 58 – 63 nimetatud hanket ing imusi vastavalt eelpool p 6.4 kajastatule . 2.2. Üldiselt hanketingimuste vaidlustamisest Vaidlustaja jätab tähelepanuta, et VAKO ja kohtud ei hinda hankelepingu tingimuste majanduslikku otstarbekust (riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne lk 53, p 20; TrtHKo 318-1047 p 8, 13.2 ja 14.2). Vaidlustuskomisjon ei saa hinnata hanketingimuse otstarbekust ja majanduslikku mõistlikkust, vaid üksnes õiguspärasust (vaidlustuskomisjoni otsus asjas nr 81-17/ 187280, p 23). Sealjuures tuleb arvestada, et hanketingimused, mis on kõigile potentsiaalsetele pakkujatele ühtmoodi ebasoodsad või ebameeldivad, kuid mille kehtestamiseks on hankijal olnud asjakohane ja mõistlik põhjus, võivad küll olla ebaotstarbekad, kuid see ei anna pakkujale veel õigust nõuda tingimuste muutmist (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-20-1202, p 10). Tulenevalt ulatuslikust vaidlustus- ja kohtupraktikast ei pea Hankija kujundama hankelepingu tingimusi selliselt, et need oleksid pakkujatele võimalikult soodsad ja meelepärased (vt nt VAKO 16.05.2018 lahend 63-18/195194, kohtulahend asjas 3-18-1047). Hankija leiab, et vaidlustatud hanke tingimused on Hankija eesmärke silmas pidades sobivad, vajalikud ja mõõdukad, seejuures VAKO ja kohtute kontroll saab piirduda ilmsete kaalutlusvigade tuvastamisega. Hankijal on hanketingimuste määratlemisel avar kaalutlusruum ning üksnes hankija enda otsustada on, mida ja millistel tingimustel (sh millise hinna eest) ta hankida soovib. Hankijal ei ole kohustust kehtestada potentsiaalsetele pakkujatele meelepäraseid hanketingimusi. Kui Vaidlustaja leiab, et hanke tingimused ei ole temale vastuvõetavad või lepinguga kaasnev äririsk põhjendamatult suur, on tal õigus jätta pakkumus esitamata. Samuti on Vaidlustajal võimalik sõlmitavas lepingus lepinguliste õiguste ja kohustuste tasakaalustamiseks määrata pak kumuse hind selliselt, et see oleks hanketingimustes sätestatud kohustusi ja riske arvestades piisav. Hankija hinnangul ei peeta hanketingimuste kontekstis RHS § 3 punktide 1 ja 2 tähenduses proportsionaalsuse all silmas mitte seda, et hankes kehtestatud tingimused oleksid igal juhul vastuvõetavad pakkujale või et hankes kehtestatud tingimustel sõlmitavas lepingus oleksid hankija ning (ausa konkurentsi tingimustes edukaks osutunud) pakkuja õigused ja kohustused mistahes hinna juures omavahel tasakaalus. Pelk asjaolu, et hanke tingimus ei ole ettevõtjale meelepärane ja see saaks teoreetiliselt olla ettevõtja jaoks ka leebem, ei tähenda veel seda, et tegemist on ebaproportsionaalse tingimusega. Vaidlustusmenetlus ei ole ettevõtja jaoks vahend saavutamaks endale lihtsalt meelepärasemaid lepingutingimusi. Vastasel juhul muutuks vaidlustuskomisjon sisuliselt lepingueelsete läbirääkimiste areeniks (VAKO otsus 69-20/222286 p 16). Teisisõnu, kui hankija poolt kehtestatud tingimused on sellised, mis on kõigile potentsiaalsetele pakkujatele ühtmoodi ebasoodsad või ebameeldivad, siis võivad need küll olla ebaotstarbekad, ent need pole vastuolus õigusaktidega sel määral, et potentsiaalne pakkuja saaks iseenda subjektiivsete õiguste kaitse eesmärgil nende muutmist (õigusaktidega kooskõlla viimist) nõuda . Sel juhul riskib hankija sellega, et ühtki pakkumust ei esitata või on pakkumused sellise hinnaga, mis ületavad oluliselt hanke eeldatavat maksumust. Vastava seisukohaga on nõustunud nii Tallinna Halduskohus kui Tallinna Ringkonnakohus nt kohtuasjades 3-18-752, samuti kohtuasjades 3-20-1199 ja 3-20-1202 ning kohtuasjas 3-18-1047. 2. 3 . Vaidlustuse p 26 alapunktides nimetatud hanketingimused Vaidlustaja ei ole mitte mingil moel põhjendanud, miks peab Vaidlustaja vaidlustuse p 26 alapunktides loetletud hanketingimusi õigusvastaseks. Vaidlustus peab sisaldama ka faktilist põhjendust (RHS § 190 lg 1 p 4) , s.t. faktilisi asjaolusid, millest tulenevalt vaidlustatav hankija tegevus riivab vaidlustaja õigusi ja huv e (VAKO otsus 146-17/186866 p 14; Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Lk 1075 komm 12). Vaidlustaja ei selgita mitte sõnagagi, kuidas vaidlustuse p 26 alapunktides kajastatud hanketingimused on Vaidlustaja arvates õigusvastased või riivavad tema subjektiivseid õigusi. Paljasõnalise, faktideta sisustamata väite esitamine hankija tegevuse õigusvastasuse kohta, lootuses, et VAKO uurimispõhimõttest tulenevalt kõik asjaolud välja selgitab, ei ole faktilise põhjendusena piisav (Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Lk 1076, komm 13). Ainus Vaidlustaja väide vaidlustuse p 26 alapunktides loetletud hanketingimuste õigusvastasuse kohta on vaidlustuse p 28 kohaselt see, et Vaidlustaja väitel ei esitata täpselt samasuguseid nõudeid Kambja, Elva ja Kastre valdade poolt nende sotsiaaltranspordi soetustel. Esiteks , ei saa erinevus mõne teise tellija poolt mõnes teises riigihankes olla juba põhimõtteliselt õigusvastasuse põhjendus. Teiseks ja veelgi olulisemaks on aga see, et Vaidlustaja poolt v aidlustuse lisades 5 – 7 esitatud tõendid isegi mitte ei kinnita Vaidlustaja järeldust selle kohta, et Elva, Kambja ja Kastre valdades rakendataks sotsiaaltranspordi tellimisele käesoleva Riigihankega võrreldes leebemaid või vedajale soodsamaid tingimusi . Nimelt nähtub vaidlustuse lisast 5 pelgalt see, et KOV ei esita täpselt samasuguseid tingimusi sotsiaaltranspordi tellimisele , lisa 6 kohaselt ei telli KOV üldse samasisulist teenust ning lisa 7 kohaselt pole KOV enda poolt tellitava sotsiaaltranspordi tingimuste kohta üldse midagi öeldud. Tähelepanuväärselt on lisad 5 – 7 septembrist 2023, mistõttu ei saagi neis põhimõtteliselt olla võrdlust käesoleva Riigihanke tingimustega, vaid eelduslikult on võrdlus tehtud hoopis riigihanke nr 253659 tingimustega. Eelnevat arvestades on vaidlustuse lisad 5 -7 käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohatud, kuna need ei saa öelda mitte midagi käesoleva Riigihanke hanketingimuste kohta. Eelnevat arvestades on Vaidlustaja jätnud täitmata endal lasuva elementaarse põhjendamiskohustuse selles, mistõttu peab Vaidlustaja vaidlustuse p 26 loetletud hanketingimusi õigusvastaseks ja oma subjektiivseid õigusi riivavateks. Hankija ei pea hakkama pimesi õigustama hanketingimuse õiguspärasust, kui vaidlustaja ei ole isegi udust aimu andnud, mistõttu on vaidlustaja hinnangul tingimus õigusvastane. Hankija hinnangul on kõik vaidlustuse p 26 loetletud hanketingimused ilmselgelt vajalikud ja mõistlikud tagamaks sotsiaaltransporditeenuse hea kvaliteet, sh operatiivsus ja järjepidevus ning kliendisõbralikkus. Kuigi Hankija hinnangul ei ole Vaidlustaja täitnud endal lasuvat põhjendamiskohustust, selgitab Hankija alljärgnevalt lühidalt hanketingimuste vajalikkust: Minimaalne nõutav sõidukite arv - tehnilise kirjelduse p 3.10, 3.11, 3.2 alapunkt e), 3.12, 3.13, 3.2. alapunkt d) (vaidlustuse p 26 alapunktides 1 ja 2 loetletud hanketingimused) . Minimaalne sõidukite arv igas Riigihanke osas on määratud lähtudes hetkel kehtiva sotsiaaltransporditeenuse lepingu (mille pooleks on Vaidlustaja) täitmise praktikast. Kuigi riigihankes nr 253659 oli hange jaotatud kaheks osaks (Põhja piirkond ja Lõuna piirkond), mis oma sisult sarnanevad käesoleva Riigihanke osadega 1 ja 2 ning kus ka eelduslikud aastased veomahud on käesoleva Riigihanke osadega 1 ja 2 sarnased ning kus oli nõutud kummaski osas minimaalselt 8 sõiduki kasutamist (s.t. kokku 16 sõiduki kasutamist), ilmnes riigihankes nr 253659 sõlmitud raamlepingute täitmisel, et reaalne vajadus kummaski osas oli 33 sõiduki järele. Kuivõrd riigihankes nr 253659 sõlmis nii osas 1 kui ka osas 2 lepingu Hankijaga Vaidlustaja ise, siis on see asjaolu Vaidlustajale hästi teada ning Vaidlustaja ise on omal algatusel riigihankes nr 253659 nimetanud nii osas 1 kui ka osas 2 lepingu teenindamiseks 33 sõidukit kummaski osas ( lisa 1 ja lisa 2 – Vaidlustaja poolt riigihankes nr 253659 sõlmitud lepingute täitmiseks esitatud sõidukite nimekiri) , ehkki nõutud oli vaid 8. Lähtudes riigihankes nr 253659 sõlmitud lepingute teenindamise praktikast oli Hankija jaoks ilmne, et hankes nr 253659 osas 1 ja osas 2 nõutud 16 sõidukit jääb käesoleva Riigihanke osades 1 ja 2 liiga väheks ning reaalne vajadus kvaliteetse teenuse osutamiseks käesoleva Riigihanke osas 1 ja osas 2 on kokku vähemalt 26 sõiduki järele (vähemalt 13 sõidukit osas 1 ja 13 sõidukit osas 2) . Kuna osa 1 ja osa 2 teenindamise territooriumid on erinevad, siis ei saa teenuse kvaliteeti tagada see, kui osa 1 ja osa 2 puhul teenindavad mõlemat osa kokku needsamad 13 sõidukit (ehk kokku osa 1 ja osa 2 teenindamiseks on vaid 13 sõidukit, mis mõlemad sõidavad nii Põhja piirkonnas kui ka Lõuna piirkonnas) nagu Vaidlustaja näib soovivat. Sotsiaaltransporditeenuse kvaliteedi oluline näitaja on teenuse operatiivsus ja kättesaadavus reisija jaoks. Seejuures on vale Vaidlustaja korduv väide, et tehnilise kirjelduse p 3.2 alapunkt e) keelab üldse osades 1 ja 2 sõidukite ristkasutuse – nii see ei ole. Kummaski osas 1 ja osas 2 peab olema tagatud vähemalt 13 sõiduki olemasolu eraldiseisvalt , mis ei tohi kattuda teises osas nimetatud sõidukiga, kuid alates 14.sõidukist võib sõidukeid osas 1 ja osas 2 ristkasutada . Osa 3 ja osa 4 sisaldavad eriti operatiivse väljasõiduvalmiduse teenuse tagamist (tehnilise kirjelduse p 1.22 ja 1.24) kiireloomulist reageerimist vajavate olukordade lahendamiseks, mistõttu ei ole põhjendatud nendes osades sõidukite ristkasutus, sest vastasel korral poleks tagatud teenuse operatiivsus. Eelnevaga on ümber lükatud ka vaidlustuse p 58 etteheited. Keskkonnahoidlikkuse nõuded Riigihanke osades 1,2 ja 4 – tehnilise kirjelduse p 3.5 (vaidlustuse p 26 alapunkt 3) . V ajalikkus tuleneb üheselt määruse st „Hankelepingu esemeks oleva maanteesõiduki kohta riigihanke alusdokumentides kehtestatavad keskkonnahoidlikud kriteeriumid ja tingimused“ , millele on tehnilise kirjelduse punktis 3.5 ka otsesõnu viidatud. Eelviidatud määruse § 6 lg 4 sätestab „ Hankija peab tagama keskkonnahoidlike maanteesõidukite ja teenuste hankimisel käesoleva määruse lisas sätestatud keskkonnahoidlike maanteesõidukite hankimise osakaalu sihtarvude täitmise lepingutega hõlmatud maanteesõidukite koguarvust selle perioodi sihtarvude järgi, mis kehtivad riigihanke menetluse alustamisel. “. Seega määrusega seatud kohustuslikud sihtarvud seonduvad justnimelt sõidukite arvuga, mitte konkreetse sõiduki läbisõiduga nagu Vaidlustaja näib arvavat vaidlustuse p 60. Seda määruse tõlgendust toetab otseselt ka määruse õiguslikuks aluseks olev Euroopa Liidu 2019/1161 mille ülevõtmiseks ja rakendamise täpsustamiseks on viidatud määrus kehtestatud . Nimelt viidatud direktiivi art 5 lg 5 sätestab järgmist transporditeenuse tellimisel keskkonnahoidlikkuse sihtmäärade kohta järgmist : „ 5. In the case of contracts referred to in points (b) and (c) of Article 3(1), the number of road transport vehicles to be used for the provision of the services covered by each contract shall be taken into account for the purpose of assessing compliance with the minimum procurement targets . ” Se e , et vedaja on kohustatud tagama raamlepingu täitmise vastavalt oma pakkumusele , sh pakkumuses näidatud sõidukitele ning s eejuures tagama tehnilises kirjelduses kehtestatud keskkonnahoidlikkuse sihtmäära täitmise , la sub vedajal niikuinii täpselt samavõrd nagu vedaja on kohustatud ka kõiki muid sõidukitele ja teenusele hanketingimustes esitatud nõudeid täitma raamlepingu täitmisel . Vaidlustaja näib arvavat , et kui iga konkreetse tehnilise kirjelduse nõude kohta pole raamlepingus eraldi öeldud , et vastavat kohustuslikku nõuet tuleb täita ka raamlepi ngu täitmisel , siis vedaja lepingu täitmisel kuidagi vabaneb tehnilise kirjelduse nõuete täitmise kohustusest . Nii see pole. Raamlepingu p 3.1 ütleb ühemõtteliselt , et raamlepingu täitmine peab toimuma kooskõlas Riigihanke alusdokumentidega ( sh tehnilise kirjeldusega ) , p 3.2.5 kohaselt on vedaja pakkumus lepingu osa ( s.t. lepingu osa on ka pakkumuses nimetatud sõidukite nimekiri ) ja p 4.1 rõhutab üle , et vedaja peab tagama lepingu täitmisel tehnilise kirjelduse nõuete täitmise , sh järelikult ka tehnilises kirjelduses sätestatud keskkonnahoidlikkuse sihtmäärade täitmise . Tehnilisest kirjeldusest tulenevate keskkonnahoidlikkuse nõudeid mitte täitva te sõidukite kasutamine on käsitatav raamlepingu p 8. 4.3.17 sätestatud olulise lepingurikkumisena , sest kasutatavad sõidukid ei vastaks lepingu tingimustele (kuna tehniline kirjeldus on lepingu osa ). Seeläbi on kummutatud vaidlustuse p 60 etteheited . Logo sõidukil – tehnilise kirjelduse p 3.14 (vaidlustuse p 26 alapunkt 4) . Logo sõidukil on vajalik teenuse kvaliteedi tagamiseks, et puudega reisija leiaks hõlpsasti sõiduki üles ning sõidud saaksid alata ajaplaani kohaselt. Seeläbi on ümber lükatud vaidlustuse p 63 etteheited. GPS seadmete kasutamise kohustus ja vedaja vastutus rikkis GPS seadme eest - tehnilise kirjelduse p 3.24 ja 3.25 (vaidlustuse p 26 alapunkt 5) . GPS seadmete kasutamine on vajalik selleks, et veenduda osutatud teenuse vastavuses töökäsule. Vedaja peab veenduma, et GPS seadmed on teenuse osutamisel sisse lülitatud ja toimivad riketeta. Kohustus tagada sõidukite nõuetekohasus lepingu kehtivusaja jooksul – tehnilise kirjelduse p 3.1 (vaidlustuse p 26 alapunkt 6) . Puudub mõistlik põhjus esitada tingimusi sõidukitele, kui nende tingimuste täitmise kohustust tegelikult pole. Tehnilises kirjelduses sõidukite suhtes seatud nõuded teenivad teenuse kvaliteedi tagamise eesmärki ja seetõttu on oluline, et need nõuded oleks täidetud leping u täitmisel. Sõiduki asendamine samaväärsega tellija kirjalikul nõusolekul - tehnilise kirjelduse p 3.6 (vaidlustuse p 26 alapunkt 7) . Lepingu täitmine toimub kooskõlas pakkumusega, sh pakkumuses nimetatud sõidukitega, milles lähtudes on pakkumus vastavaks tunnistatud. Kui vedaja soovib lepingu kehtivuse kestel sõiduki asendada samaväärsega, lasub hankijal kohustus veenduda, et asendussõiduk on pakkumuses nimetatud sõidukiga samaväärne ja jätkuvalt oleks tagatud Riigihankes esitatud vastavustingimuste täitmine. Kohustuslikud abivahendid – tehnilise kirjelduse p 3.19 (vaidlustuse p 26 alapunkt 8) . Sotsiaaltransporditeenuse kvaliteet sõltub mh sellest, et reisija oleks mitte üksnes füüsiliselt toimetatud sihtkohta, vaid reisijal oleks võimalik kasutada oma puude iseloomust sõltuvaid abivahendeid sihtkohas (nt haiglas, õppeasutuses) liikumiseks ja toimetulekuks kuni sihtkohast tagasisõiduni (kui tegemist on edasi-tagasi sõiduga) . Hankes on lubatud lisaks põhikohustustele sätestada ka põhikohustuse täitmise kvaliteeti parandavaid täiendavaid kohustusi kui see on hankija hinnangul hanke eesmärgi saavutamiseks vajalik. Hanke eseme ja selle suhtes kohalduvad nõuded otsustab hankija ise kaalutlusõiguse alusel. Käesolevas Riigihankes on abivahendite koosseis ja kliendi kasutusse andmise tingimused hanketingimustes määratletud, kohustuse sisu on selge j a piiritletud . Seeläbi on kummutatud ka vaidlustuse p 59 etteheited. Tellimuste esitamine eelmise tööpäeva lõpuks, tellimuste muutmine ja väljasõiduvalmidus – tehnilise kirjelduse p 1.13, 1.21 ja 1.22 (vaidlustuse p 26 alapunkt 9 ja 10), tehnilise kirjelduse p 1.24 (vaidlustuse p 26 alapunkt 11), tehnilise kirjelduse p 1.27 (vaidlustuse p 26 alapunkt 12) . Tellimuste esitamise, muutmise ja väljasõiduvalmiduse tagamise nõuded lähtuvad hankija ja sotsiaaltranspordi klientide reaalsetest vajadustest ning sellest johtuvaid kulusid ja riske vedajale on võimalik pakkumuse hinnastamises kajastada kõikidel pakkujatel võrdsetel alustel. Sõidukijuhtide oskused erivajadustega inimeste teenindamiseks ja kohustus kooskõlastada kaasatavad juhid – tehnilise kirjelduse p 2.3 ja raamlepingu p 4.4 (vaidlustuse p 26 alapunktid 13 ja 14) . Sotsiaaltransporditeenuse kvaliteet sõltub mh sellest, kuidas sõidukijuhid suhtlevad ja abistavad erivajadusega isikuid, kes teenust kasutavad. Sestap on hanke eesmärgi saavutamiseks vajalik, et vedaja viiks läbi juhtide vastavasisulise juhendamise. Juhtide kooskõlastamine tellijaga teenib eesmärki, et tellija saaks veenduda juhi poolt õigusaktide ja hanketingimuste täitmises enne kui juht asub lepingut teenindama. 2. 4 . Veomahtude mitte garanteerimine (vaidlustuse p 30 – 38) Vaidlustuse p 30 – 38 heidab Vaidlustaja ette, et Riigihankes ei ole vedajale garanteeritud veomahte. Vaidlustaja tundub seetõttu pidavat õigusvastaseks tehnilise kirjelduse punkti 1.5 . Riigihanke esemeks on sotsiaaltranspordi teenus, mille reaalne vajadus sõltub kohalike omavalitsuste vajadusest suunata teenusele puuetega isikuid erinevatesse piirkondadesse ja erineva operatiivsusega (millest johtuvalt ongi Riigihange jaotatud osadeks). Garanteeritud veomahtu ei ole teenuse olemuse tõttu põhimõtteliselt võimalik ette anda, sest mitte kellelegi ei ole teada, kas ja kui palju ning kuhu täpselt ning millise operatiivsusega on puuetega isikute transpordivajadus. Seepärast parim, mida Hankija saab teha, ongi ette anda eelduslikud veomahud tehnilise kirjelduse punktis 1.5 lähtudes eelnevate aastate kogemusest , sh lähtudes Vaidlustaja endaga riigihankes nr 253659 sõlmitud lepingutest . Raamlepingu kui hankeinstrumendi kasutamine ei ole õigusvastane ning vaidlustuspraktikas ning teoreetilises kirjanduses on korduvalt kinnitust leidnud, et raamlepingu sisuline erinevus hankelepingust seisnebki justnimelt hankija kohustatu ses konkreetses mahus teenust tellida. Teisisõnu, raamlepingu põhimõtteline sisu seisnebki selles, et raamlepingu sõlminud pakkuja peab tagama valmisolek u raamlepingu alusel teenust osutada, kuid sellele ei korrespondeeri hankija kohustust konkreetses mahus teenust tellida. VAKO on otsuse 197-21/242498 p unktis 21 otsesõnu öelnud „ Nimelt, raamlepingu korral ei ole hankija kohustatud lepingupartnerilt üldse midagi tellima (vt vaidlustuskomisjoni otsus asjas nr 144-19/210472, p 12). Selline lahendus, mis annab ka hankelepingu puhul hankijale teatud tingimustel võimaluse teenust mitte tellida, ei ole põhimõtteliselt keelatud. Antud juhul on niisuguse regulatsiooni kehtestamine õigustatud eeskätt sellega, et tegemist on kestvus-lepinguga ning hankija soovid ja vajadused võivad ajas muutuda. Tagamaks, et hankija ei pea tellima ja maksma teenuse eest, mida ta saada ei soovi või objektiivselt ei vaja (nt on mõni iseenesest hoolduspiirkonda kuuluv haljasala suletud või rekonstrueerimisel), on mõistlik ja põhjendatud ette näha, et hankija võib tööde tellimisest ka loobuda. Töövõtja informeerimi-seks sellest, et teatud teenustest hankija loobub, on ette nähtud piisav etteteatamistähtaeg. Tegemist ei ole riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid rikkuva sättega. Vaidlustaja viidatud äririsk, et kui hankija peaks mõnikord loobuma mõne teenuse tellimisest, siis töövõtja peab ikkagi kandma teenuse osutamiseks valmis olemiseks püsikulusid, on võimalik maandada pakkumuse kõrgema hinnaga .” VAKO poolt viidatud lahendis avaldatu on asjakohane ka käesolevas vaidluses. Põhimõtteliselt kohatu on vaidlustuse p 33 mõttekäik, et KOV-d saavad ka omal käel sotsiaaltransporditeenust tellida. Hankija ei saa mitte mingil moel keelata ega piirata KOV enda poolt haldusülesande täitmist. Küll aga on vale ja eksitav Vaidlustaja väide justkui oleks riigihankes nr 253659 sõlmitud lepingust nö kõrvale hiilides tellitud oluline osa sotsiaaltransporditeenusest, mida justkui tellivad KOV-d omal käel. Nähtuvalt vaidlustuse lisadest 8 – 10 on Kambja vald tellinud 2023 jooksul vaid kaks sõitu kogumaksumusega 620 eurot, Kastre vald on omal käel tellinud sotsiaaltransporditeenust maksumuses s 7300,64 eurot ja Elva vald maksumuses 418.40 eurot. Kokku telliti Vaidlustajalt riigihankes nr 253659 sõlmitud lepingu alusel sotsiaaltransporditeenust 2023 aasta jooksul maksumuses 537 645.89 eurot (sh käibemaks) , mistõttu Vaidlustaja poolt esile toodud KOV-de endi poolt väljaspool lepingut tellitud teenus moodustab kaduvväikse osa Vaidlustajalt tellitud sotsiaaltransporditeenuse maksumusest. Seega on eos alusetu Vaidlustaja väide, et esineb eluline risk, et kohalikud omavalitsused asuvad tellima sotsiaaltransporti omal käel väljaspool Riigihankes sõlmitavat lepingut ja seetõttu on tõenäoline, et käesolevas Riigihankes sõlmitavate lepingute alusel tellitakse vedajalt teenust kas väga vähe või üldse mitte . 2. 5 . Vedaja tasu perioodilise muutmise aluste puudumine (vaidlustuse p 39 – 48) Vaidlustuse p 39 – 48 püüab Vaidlustaja argumenteerida, et hanketingimused on õigusvastased, kuna raamlepingu 48-kuulise kehtivusaja kohta ei ole hanketingimuste kohaselt sätestatud perioodilise muutmise klausleid ehk nn indekseerimisklausleid. Vaidlustaja hinnangul on seetõttu õigusvastased RHAD üldosa p 7.2 ja raamlepingu p 6.10. Vaidlustaja eksib. Vaidlustusmenetluses peab Vaidlustaja põhjendama, miks hanketingimus on õigusvastane , mitte ei ole vaidlustusmenetlus areen pakkujale soodsamate või sümpaatsemate hanketingimuste väljakauplemiseks. Vedaja tasu indekseerimise osas on juba avaliku liiniveo hangetes, kus lepinguid sõlmitakse 8 – 10 aastaks, kohtud ü hese hinnangu andnud, et õigusaktides puudub üldse kohustus vedaja tasu perioodilist muutmist ette näha ning isegi kui hankija on sellise perioodilise indekseerimise ette näinud, ei pea seeläbi olema tagatud vedaja reaalsete kulude hüvitamine. Kohtuas jas 3-18-752 on Tallinna Ringkonnakoh us oma otsuse p 15 märkinud järgmist: „ Euroopa Kohtu 19.04.2018 otsusest C-152/17: Consorzio Italian Management e Catania Multiservizi (p-d 29–31) tulenevalt ei kohusta EL õigus nägema ette regulatsiooni hankelepingu alusel makstava tasu suuruse perioodiliseks läbivaatamiseks pärast hankelepingu sõlmimist ning hankija ei pea lepingupartneril võimaldama tõsta hinda pärast lepingu sõlmimist. Sellist nõuet ei tulene muu hulgas riigihanke üldistest põhimõtetest (eelkõige võrdse kohtlemise põhimõttest ja läbipaistvuskohustusest) . ” Euroopa Kohus on ka asjas C-421/22 tehtud otsuses rõhutanud, et isegi avaliku liiniveo puhul (kus määrus 1370/2007 sätestab üldpõhimõttena selle, et vedaja tasu peab katma vedaja kulud) ei tulene Euroopa Liidu õigusaktidest ega riigihanke üldpõhimõtetest kohustust tagada vedaja reaalsete kulude hüvitamine ega sätestada hankedokumentides vastavat indekseerimismehhanismi. Seda enam peab eelnev järeldus paika sotsiaaltranspordi hangetes, kus pole üheski õigusaktis isegi sätestatud ÜtS-ga analoogset regulatsiooni, et vedaja tasu peab katma vedaja kulud (käesolevas Riigihankes tellitav sotsiaaltransporditeenus ei ole avalik liinivedu) . Vaidlustaja kordab vaidlustuse p 45 – 47 kangekaelselt mõtet, et vedajal ei ole sõlmitava lepingu majandusliku tasakaalu muutumise korral võimalik lepingu majanduslikku tasakaalu taastada ega lepingust väljuda. See väide on ilmselgelt asjatundmatu ja vale. Nagu Hankija juba vastuses Vaidlustaja selgitustaotlusele osundas, ei välista raamleping ega hanketingimused seda, et RHS § 123 sätestatud eelduste täitmisel on võimalik ka käesolevas Riigihankes sõlmitavat lepingut muuta ning puhuks kui sõlmitava lepingu majanduslik tasakaal muutub vedaja kahjuks, on vedajal võimalik rakendada HMS § 102. Kas konkreetne kokkulepe hinna muutmiseks mahub RHS § 123 lubatavate muudatuste alla või mitte, sõltub asjaoludest. Riigikohus on juba kohtuasjas 3- 20-1150 sedastanud, et hankelepingu muutmine hinna osas muudab küll alati lepingu majanduslikku tasakaalu, ent see ei vii järelduseni, et mistahes muutused hinnas oleks seetõttu keelatud RHS § 123 lg 4 alusel , vaid muudatus (ka lepingu majanduslikku tasakaalu muutev) on alati lubatud, kui täidetud on mõni RHS § 123 lg 1 alustest . HMS § 102 lg 4 sätestab regulatsiooni puhuks, kui haldusl epingu eraõigusliku poole kahjuks on lepingu majanduslik tasakaal muutunud: „ Kui halduslepingu täitmine on pärast selle sõlmimist muutunud oluliselt raskemaks, võib raskustesse sattunud pool, keda ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud, nõuda halduslepingu muutmist vastavalt uutele oludele. Kui see ei ole võimalik või kui teine pool sellest keeldub, võib raskustesse sattunud pool pöörduda kohtusse halduslepingu lõpetamise taotluseg a. “ Seega ilmselgelt tuleneb õigusaktist vedajale võimalus nii nõuda Riigihankes sõlmitava lepingu majandusliku tasakaalu taastamist kui ka pöörduda lepingust väljumiseks kohtusse. Seadusandja on ilmselgelt pidanud vajalikuks, et halduslepingute puhul ei oleks eraõiguslikul poolel võimalik majanduslike raskuste tõttu kergekäeliselt lepingust väljuda ning antud regulatsioon ei riiva kuidagi justnimelt Vaidlustaja huve , vaid puudutab kõikide halduslepingute eraõiguslikke pooli võrdselt . Ilmselgelt on sotsiaaltransporditeenuse järjepidevus ja usaldusväärsus oluline avaliku huvi tagamiseks, mistõttu on põhjendatud halduslepingust väljumise piiramine. 2. 6 . Ennetähtaegne lõpetamine vedaja poolt raamlepingu p 10.4 (vaidlustuse p 49 – 53) Vaidlustuse p 49-53 heidab Vaidlustaja esmalt ette, et raamlepingu p 10.4 on õigusvastane, kuna pii rab aluseid, mil vedajal on võimalik Riigihankes sõlmitud leping ühepoolselt üles öelda ning ülesütlemise etteteatamistähtaeg 90 päeva on liiga pikk. VAKO ja kohtud on analoogse sisuga hanketingimusele avaliku liiniveo lepingutes juba hinnangu andnud , kinnitades selle õiguspärasust ning see on asjakohane ka käesolevas hankes (nt vt VAKO 60-23/263802 p 9.3 ; kohtuasjad 3-23-13 14 ja 3-20-1202). Halduslepingu ühepoolne ülesütlemine eraõigusliku lepingupoole poolt peabki olema äärmuslik meede tellija kõige olulisemate lepingurikkumiste puhuks. Vajadus tagada suure avaliku huvi objektiks oleva teenuse järjepidevus ja usaldusväärsus õigustab seega nii piiratud aluseid vedaja poolt lepingu ülesütlemiseks kui ka ülesütlemise tähtaega. Ülesütlemise tähtaeg 90 päeva on vajalik selleks, et hankijal oleks võimalik korraldada uue vedaja leidmiseks uus riigihange ja vältida sotsiaaltransporditeenuse katkemist. Üldteadaolevalt on rahvusvahelist piirmäära ületava riigihanke läbiviimise periood alates hanke alustamises kuni lepingu sõlmimise ja täitma asumiseni tavapäraselt kaugelt pikem kui 90 päeva , kuivõrd juba pakkumuste esitamise tähtaeg on minimaalselt 30 päeva, lepingu sõlmimisele eelne b ooteaeg ning uuele vedajale tuleb tagada ka ettevalmistusperiood. Oluline on rõhutada, et vedaja ei pea tellijale teenust osutama tasuta nagu Vaidlustaja eksitavalt püüab muljet jätta ega kaota vedaja tellija suhtes ka muid õiguskaitsevahendeid. Kui tellija on vedajale võlgu, siis säilib vedajal tellija suhtes tasunõue ning tasunõude täitmise viivitamisel ka viivisenõue. Kuna tellija on avaliku sektori asutus, kelle rahastus tuleb KOV-delt , siis on äärmiselt ebatõenäoline, et tellija muutub maksejõuetuks ega ole põhimõtteliselt võimeline vedajale tasu maksma (ehk esineb oht tellija pankrotistumise tõttu jääda püsivalt ilma tasuta). Küll aga on praktikas tavaline, et vedajal ja tellijal on erimeelsus igakuiselt makstava tasu suuruse osas , mistõttu avaliku huvi tagamiseks ei saa vedajal olla õigust lepingu ülesütlemiseks mistahes võlgnevuse puhul. Tegelikult möönab ka Vaidlustaja ise vaidlustuse p 51 , et teenuse järjepidevuse tagamiseks on oluline nii vedaja poolt lepingu ülesütlemise aluste piiramine, lävendi seadmine tellija võlgnevusele ja pikem ülesütlemistähtaeg. Eelnevast tulenevaid rahavoolisi riske on pakkujal võimalik maandada pakkumuse hinnastamisega. Vaidlustuse p 54 kordab Vaidlustaja taas ebaõiget mõttekäiku, et lepingu majandusliku tasakaalu muutumisel vedaja kahjuks ei ole vedajal võimalik lepingu majanduslikku tasakaalu taastada ega lepingust väljuda. Hankija on selle valeväite korduvalt ümber lükanud, kuna vastav regulatsioon sisaldub HMS § 102. Hankija on käesoleva menetlusdokumendi p 22 juba selgitanud lepingu muutmist ja lepingust väljumist majandusliku tasakaalu muutumisel vedaja kahjuks. Vaidlustuse p 55 – 56 heidab Vaidlustaja ette, et õigusvastane on raamlepingu p 10.5, mis võimaldab tellijale korralise ülesütlemise õiguse 90-päevase etteteatamisega. Vaidlustaja ei põhjenda, miks tema arvates on korraline ülesütlemine tema meelest õigusvastane. Vaidlustuse punktist 56 võib aimata, et Vaidlustaja etteheide on hoopis suunatud sellele, et Riigihanke tulemusena sõlmitakse raamleping ja seetõttu ei ole veomahud vedajale garanteeritud. Ent nagu eespool selgitatud, ei ole raamlepingu kui hankeinstrumendi kasutamine keelatud ning sotsiaaltranspordi olemust arvestades on raamlepingu sõlmimine ka ainuvõimalik mõistlik lahendus, sest mitte kellelgi ei ole võimalik konkreetseid veomahte tagada ja ette näha. Seejuures väärib toonitamist, et ka praegu Vaidlustajaga sõlmitud ja kehtiv sotsiaaltranspordi leping hankes nr 253659 sisaldab täpselt samasugust korralise ülesütlemise klauslit lepingu punktis 10.5. 2.7. Nn alternatiivsed nõuded vaidlustuse p 57 – 63 Tehnilise kirjelduse p 3.2 (vaidlustuse p 58) – Hankija on Vaidlustaja etteheited juba ümber lükanud käesoleva menetlusdokumendi p 15.1 Tehnilise kirjelduse p 3.19 (vaidlustuse p 59) - Hankija on Vaidlustaja etteheited juba ümber lükanud käesoleva menetlusdokumendi p 15.7 Tehnilise kirjelduse p 3.5 (vaidlustuse p 60) - Hankija on Vaidlustaja etteheited juba ümber lükanud käesoleva menetlusdokumendi p 15.2. Tehnilise kirjelduse p 4.3 (vaidlustuse p 61) – Vaidlustaja väidab, et ehkki tehnilise kirjelduse p 4.3 kohaselt väljastab vedaja omaosaluse arve tellija nimel ja RHAD üldosa p 7.3 kohaselt tasaarvestatakse vedajale makstud omaosaluse tulu vedajale makstava tasuga, siis ikkagi ei saa vedaja arvel näidata mitte vedaja enda arveldusarvet, vaid hoopis tellija arvet kui hanketingimused seda otsesõnu ei ütle . Vaidlustaja arutluskäik ei ole arusaadav. RHAD üldosa p 7.3 sätestab sõnaselgelt „ Sõitjate poolt Vedajale omaosaluse korras makstud tulu kuulub Tellijale ning see tasaarvestatakse Vedajale makstava tasuga vastavalt Lepingu tingimustele. “ Seega on hanketingimustes juba ühemõtteliselt sätestatud, et omaosaluse arve väljastatakse küll tellija nimel, kuid omaosalus tasutakse vedajale (sh vedaja arveldusarvele). Hanketingimusi tuleb tõlgendada koosmõjus, mistõttu on selge, et vedaja poolt väljastatud omaosaluse arvel tuleb tasumiseks näidata justnimelt vedaja enda arveldusarve. Tehnilise kirjelduse p 4.10 (vaidlustuse p 62) – Vaidlustaja heidab ette, et talle ei ole arusaadav mida tähendab see, et kliendile väljastatud ülekandearve tasumata jätmisel vastutab laekumata tulu eest tellija. Hanketingimusi tuleb tõlgendada koosmõjus. Nagu Vaidlustaja ise on vaidlustuse p 61 osundanud, tehnilise kirjelduse p 4.8 järgi käsitletakse klientide omaosalusest laekunud tulu vedaja ettemaksena ehk kattena tellija poo lt vedajale maksmisele kuuluvale tasule. Kui klient omaosalusarvet vedaja kontole ei tasu, siis järelikult ei ole tehnilise kirjelduse p 4.8 kohaselt vedaja vastavat ettemaksu tellijalt saanud ning vedajal on järelikult tellija suhtes ettemaksu tasunõue. Tehnilise kirjelduse p 3.14 ja 3.21 (vaidlustuse p 63) – tehnilise kirjelduse p 3.14 ehk logo osas on Hankija juba esitanud põhjendused käesoleva menetlusdokumendi p 15.3 . Vaidlustaja ei ole selgitanud, kuidas on ebaproportsionaalselt koormav nõue, et sõidukites peavad olema infolehed tehnilise kirjelduse p 3.21 kohaselt. Tundub, et Vaidlustaja etteheide on tegelikult suunatud hoopis tehnilise kirjelduse p 3.1 vastu, et sõidukid peavad vastama tehnilise kirjelduse nõuetele kogu lepingu kehtivusaja jooksul ehk teisisõnu Vaidlustaja arvates ei peaks vedaja pakkumuses nimetatud sõidukite puhul olema tagatud tehnilise kirjelduse nõuetele vastavus kogu lepingu kehtivusaja jooksul. Vaidlustaja seisukohad on ebamõistlikud, sest puudub mistahes põhjus üldse sõidukite suhtes nõudeid esitada, kui selliste nõuete täitmine on valikuline või nõuded peavad olema täidetud üksnes mõnikord ja mitte alati. Kui Vaidlustaja leiab, et sõidukitele logo paigaldamine ja infolehtede olemasolu tekitab Vaidlustajale rahalist kulu mh saamata jäänud tulu näol , siis on Vaidlustajal võimalik see kulu kajastada pakkumuse maksumuses. III Menetluslikud küsimused Vaidlustuse eseme määratlemine. Arvestades käesoleva menetlusdokumendi p 7 kajastatut palun VAKO-l enne käesolevas vaidlustusasjas täiendavate seisukohtade esitamise tähtaega täpsustada milliseid RHAD punkte käsitleb VAKO vaidlustuse esemena, et Hankijal oleks võimalus oma menetluslikke õigusi teostada ning esitada vastuväiteid kõikide vaidlustatud hanketingimuste kohta. Asjakohatute tõendite tagastamine Vaidlustajale. Arvestades käesoleva menetlusdokumendi p 4.3 kajastatut palun VAKO-l tagastada Vaidlustajale käesoleva vaidluse lahendamiseks ebavajalikud ja asjakohatud tõendid vaidlustuse lisad 2 -4. Arvestades käesoleva menetlusdokumendi p 13 kajastatut palun VAKOl tagastada Vaidlustajale ka vaidlustuse lisad 5 – 7. Esindusõigus. Vandeadvokaat Kristina Laarmaa kinnitab esindusõiguse olemasolu (esindusõigust tõendav volikiri on riigihangete vaidlustuskomisjonile esitatud) ja palub kõik menetlusega seotud dokumendid esitada e-posti aadressil [email protected] . Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses. Hankija esindaja leiab, et vaidlustuse lahendamine on võimalik istungit pidamata kirjalikus menetluses, kuivõrd asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud on võimalik tuvastada istungit korraldamata (RHS § 196 lg 1). Juhindudes eeltoodust palun: jätta vaidlustus rahuldamata; mõista vaidlustusmenetlusega seotud hankija menetluskulud välja vaidlustajalt, vaidlustaja menetluskulud jätta vaidlustaja kanda. Lugupidamisega Kristina Laarmaa Vandeadvokaat MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus volitatud esindaja