Vaidlustaja täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekiri

Riigihangete vaidlustuskomisjon [email protected] Riigihange nr 281742 19.09.2024 Vaidlustaja: OÜ Tartaline Registrikood 10607692 Ringtee tn 25, 51013 Tartu Vaidlustaja esindajad: Vandeadvokaat Margo Lemetti Vandeadvokaadi abi Mariliis Timmermann Advokaadibüroo WALLESS OÜ Kaluri 2, 51004 Tartu Tel 611 0915 E-post [email protected] E-post [email protected] Hankija: Mittetulundusühing Tartumaa Ühistranspordikeskus Registrikood 80426233 Betooni tn 9, 50411 Tartu Tel 56876944 E-post [email protected] Hankija esindaja: Vandeadvokaat Kristina Laarmaa Advokaadibüroo Laarmaa E-post: [email protected] TÄIENDAVAD SEISUKOHAD Vaidlustaja palub: 1. Kohustada mittetulundusühingut Tartumaa Ühistranspordikeskus viima riigihanke „Sotsiaaltranspordi osutamine Tartu maakonnas“ (viitenumbriga 281742) alusdokumendid järgmises osas: raamlepingu p-d 6.10, 10.4 ja 10.5, tehnilise kirjelduse p-d 1.5, 3.2, 3.19, 4.3, 4.10 ning 3.14 ja 3.21 koostoimes p-ga 3.1 ja riigihanke alusdokumendid osas, mille need ei sätesta keskkonnahoidlike sõidukite kasutamise kohustust lepingu täitmisel, vastavusse õigusaktidega. 2. Mõista mittetulundusühingult Tartumaa Ühistranspordikeskus välja OÜ Tartaline menetluskulud summas 6725 eurot. MENETLUSE KÄIK OÜ Tartaline esitas 06.09.2024 riigihangete vaidlustuskomisjonile (edaspidi VaKo) vaidlustuse riigihankes „Sotsiaaltranspordi osutamine Tartu maakonnas“ (viitenumber 281742) (edaspidi hange) ja palus hankemenetlus peatada.  09.09.2024 teavitas Mittetulundusühing Tartumaa Ühistranspordikeskus (edaspidi hankija) vaidlustuskomisjoni, et on pikendanud pakkumuste esitamise tähtaega kuni 21.10.2024 kell 9.00. VaKo jättis 11.09.2024 otsusega riigihanke peatamise taotluse rahuldamata. Hankija esitas 13.09.2024 VaKo-le vastuse vaidlustusele. VaKo teavitas 16.09.2024 menetlusosalisi, et vaidlustus vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Menetlusosalistel on võimalik esitada VaKo-le täidendavaid selgitusi ja dokumente kuni 19.09.2024. Vaidlustaja esitab käesolevaga täiendavad selgitused, dokumendid ja menetluskulude nimekirja. TÄIENDAVAD SEISUKOHAD - Vaidlustuse ese Hankija on vastuses palunud täpsustada, milliseid riigihanke alusdokumentide punkte on vaidlustaja vaidlustanud. Vaidlustaja selgitab, et vaidlustatud riigihanke alusdokumendid on õigusvastased järgmises osas: - raamlepingu p 6.10, mille kohaselt vedajale makstavat veotasu lepingu vältel ei muudeta; - raamlepingu p 10.4, mille kohaselt on vedajal õigus leping lõpetada ühepoolselt ennetähtaegselt üksnes tellija olulise võlgnevuse korral, teavitades sellest ette vähemalt 90 päeva ja mis välistab mistahes muul alusel vedaja õiguse lepingu ülesütlemiseks. Nimetatud raamlepingu punkt on õigusvastane nii osas, milles see sätestab 90-päevase etteteatamistähtaja olukorras, kus tellija on vedajale juba oluliselt võlgu, samuti osas, milles raamlepingu p 10.4 välistab vedajale õiguse muul alusel öelda leping ennetähtaegselt üles; - raamlepingu p 10.5, mis annab tellijale õiguse igal ajal 90-päevase etteteatamistähtajaga mistahes põhjusel lepingu ühepoolseks ülesütlemiseks ja välistab vedaja hüvitusnõuded tellija suhtes; - tehnilise kirjelduse p 1.5 osas, milles on öeldud, et nimetatud veomahud ei ole garanteeritud veomahud; - tehnilise kirjelduse p 3.2 osas, milles see keelab riigihanke osades 1 ja 2 sõidukite omavahelise ristkasutamise; - tehnilise kirjelduse p 3.19, mille kohaselt peab sotsiaaltransporditeenuse osutaja osutama ka abivahendi renditeenust sõitudevahelisel perioodil; - riigihanke alusdokumendid osas, milles need ei sätesta, et keskkonnahoidlikke sõidukeid tuleb riigihanke osades 1 ja 2 ning riigihanke osas 4 juhul, kui pakkumuses on nimetatud rohkem kui 4 sõidukit, minimaalselt 23,1% ulatuses ka teenuse osutamisel kasutada; - tehnilise kirjelduse p 4.3 oma ebaselguse tõttu, sest omaosaluse arve puhul jääb ebaselgeks, kes on teenuse osutaja ning kellele tuleb omaosaluse arve tasuda; - tehnilise kirjelduse p 4.10 osas, milles see ei sätesta, et kui vedaja on täitnud tasumata arve osas oma teavitamiskohustust, kohustub tellija laekumata tulu vedajale tasuma; - tehnilise kirjelduse p-d 3.1, 3.14 ja 3.21 osas, milles need nõuavad, et kogu lepingu kehtivuse aja (mitte ainult tellimuste täitmise ajal) peavad sõidukite mõlemal välisküljel olema tellija logod ja sõidukite salongides peavad olema infolehed muu hulgas tellimiskeskuse kontaktandmetega. Vaidlustaja selgitab, et vaidlustuse p-des 10-17 on vaidlustaja selgitanud üldist õiguslikku olukorda. Vaidlustuse p-des 18-22 on vaidlustaja välja toonud, et kui hankija jaoks on eesmärgiks saada kaks aastat tagasi läbi viidud samasisulise riigihanke tulemusel sõlmitud kehtivates raamlepingutes sätestatud hinnast soodsamat hinda, siis selle eesmärgiga on vastuolus uue riigihanke alusdokumentide kohaselt tulevasele raamlepingu täitjale varasemast veelgi ebasoodsamate tingimuste kehtestamine, sest selliste tingimuste kehtestamiseks puudub hankijal asjakohane ja mõistlik põhjus. 2/9  - Vaidlustatud hanketingimused on õigusvastased Hankija on vastuses välja toonud, et kuna vaidlustaja on ise hetkel kehtivate lepingute alusel sotsiaaltransporditeenuse osutaja hankijale, siis on tal endal kõige vahetum kogemus ja vajalikud praktilised teadmised käesolevas riigihankes oma pakkumuse hinnastamiseks. Just selle asjaolu tõttu ongi vaidlustaja vaidlustuse esitanud. Vaidlustaja soovib pakkumust teha ka käesolevas asjas vaidlustatud hankes. Kuna tal on eelmise riigihanke tulemusel sõlmitud kehtivate lepingute alusel hankijale sotsiaaltranspordi teenuse osutamise kogemus, siis ei pea ta võimalikuks teha pakkumust käesolevas asjas vaidlustatud riigihanke alusdokumentide alusel, sest need on õigusvastased. Hankija märgib oma vastuses, et VaKo ei saa hinnata hanketingimuste otstarbekust ja majanduslikku mõistlikust, üksnes õiguspärasust ning on viitega Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 3-20-1202/18 p-le 10 välja toonud, et hanketingimused võivad olla ebaotstarbekad, kui hankijal on olnud asjakohane ja mõistlik põhjus selliste tingimuste kehtestamiseks. Vaidlustaja põhiseisukoht seisnebki selles, et hankijal ei ole käesoleval juhul olnud asjakohast ja mõistlikku põhjust kehtestada tulevasele raamlepingu täitjale sedavõrd ebasoodsaid tingimusi. Riigihangete seaduse (RHS) § 3 p 5 sätestab hankijale kohustuse kasutada rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt. RHS § 3 p 3 kohaselt peab hankija tagama konkurentsi efektiivse ärakasutamise riigihankel. Kui hankija kehtestab riigihanke alusdokumentides ettevõtja jaoks ebasoodsad lepingutingimused, mille kehtestamiseks tal puudub asjakohane ja mõistlik põhjus, on see vastuolus RHS-s sätestatud üldpõhimõtetega, mis tähendab, et selline hankija tegevus on õigusvastane. Lõppkokkuvõttes tõstab ebamõistlike tingimuste sätestamine täiesti asjatult haldusülesande täitmise kulusid. See tähendab, et avalikke vahendeid (maksumaksja raha) ei kasutata säästlikult ja otstarbekalt. See on otseses vastuolus riigihangete korraldamise üldpõhimõtete (RHS § 3 p 5) ja eesmärgiga (RHS § 2 lg 1). RHS § 2 lg 1 kohaselt on RHSi eesmärk tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning konkurentsi efektiivne ärakasutamine riigihankel. Ebamõistlikud hanketingimused võivad küll tagada avalike vahendite läbipaistva ärakasutamise ja isikute võrdse kohtlemise, kuid on otseses vastuolus avalike vahendite otstarbeka ja säästliku kasutamise ning konkurentsi efektiivse ärakasutamise eesmärgiga. Hankija nendib ka ise oma vastuses, et ettevõtja jaoks ebasoodsad tingimused kajastuvad pakkumuste hinnas selliselt, et mida ebasoodsamad tingimused ettevõtja jaoks, seda kõrgem pakkumuse hind (vt nt vastuse p-d 10, 11). Kui need pakkujale ebasoodsad tingimused on aga kehtestatud ilma asjakohase ja mõistliku põhjuseta, siis tõstavad need ka täiesti asjatult pakkumuste ja seega ka sõlmitava lepingu täitmise hinda. Seega on hankija tegevus, millega ta kehtestab hanketingimused, mille kehtestamiseks tal pole olnud asjakohast ja mõistlikku põhjust, vastuolus riigihangete seaduse põhimõttega kasutada rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt (RHS § 3 p 5). Seega on sellised hanketingimused õigusvastased. RHS § 3 p 2 kohaselt peab hankija jälgima, et kõik isikutele seatavad piirangud ja kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud. Riigihangete seaduse kommenteeritud väljaandes on rõhutatud, et kui varasem RHSi redaktsioon allutas proportsionaalsuse nõudele vaid hankija poolt „isikutele seatavad piirangud ja kriteeriumid“, siis nüüd on Euroopa Kohtu praktika eeskujul proportsionaalsuse kohustuse rakendus laiem: igasugune hanketegevus peab olema proportsionaalne sellega taotletava eesmärgiga.1 Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb arvestada riigihanke korraldamisel läbivalt, sh hanketingimuste kehtestamisel. Hankija on vastuse p-s 11 märkinud, et kui hanketingimus saaks teoreetiliselt olla ettevõtja jaoks ka leebem, ei tähenda see, et tegemist on ebaproportsionaalse tingimusega. Vaidlustaja sellega ei nõustu. Kui mõni hanketingimus saaks olla ettevõtja jaoks leebem, kuid hankija saaks sellele vaatamata endale soovitud kvaliteediga teenuse, on selline hanketingimus ebaproportsionaalne, seega õigusvastane (RHS § 3 p 2). Selline ettevõtja jaoks ebasoodne tingimus tõstab pakkumuste ja seega eeldatavasti ka tulevikus hankija poolt ostetava teenuse hinda, ilma et sellise teenuse ostmiseks vajalikust minimaalsest mahust suuremas mahus avaliku raha kulutamine oleks põhjendatud. Selline tingimus, mis võiks olla ettevõtja jaoks ka leebem, sest 1 Simovart, M. A, Parind, M. Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2019, lk 58. 3/9 hankijal puudub ettevõtja jaoks ebasoodsama tingimuse kehtestamiseks asjakohane ja mõistlik põhjus, on vastuolus RHS § 3 p-dega 2, 3 ja 5. Hankija väide, et kui hanketingimused ei ole temale vastuvõetavad või lepinguga kaasnev äririsk on põhjendamatult suur, on tal õigus jätta pakkumus esitamata, on otseses vastuolus RHS § 3 p- dega 3 ja 5. Kui hankija on kehtestanud vastuolus RHS § 3 p-ga 2 piirangud ja kriteeriumid, mis on riigihanke eesmärgi suhtes ebaproportsionaalsed, asjakohatud ja põhjendamatud ja see tõrjub eemale potentsiaalseid pakkujaid, on hankija tegevus sellega ka vastuolus RHS § 3 p-ga 3, mis kohustab hankijat tagama konkurentsi efektiivse ärakasutamise riigihankel. Selle tulemusena saab pakkuja vaid põhjendamatult kõrge hinnaga pakkumisi, mis omakorda on vastuolus RHS § 3 p-ga 5. Seega viib RHS § 3 p-i 2 rikkumine, kui hankija kehtestab ebaproportsionaalsed, asjakohatud ja põhjendamatud hanketingimused, omakorda RHS § 3 p-de 3 ja 5 rikkumiseni, mille tulemuseks on avalike vahendite põhjendamatult suur kulu. Praegusel juhul soovib hankija osta teenust kohalikele omavalitsustele neile sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 38 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks. Seetõttu toimub teenuse tellimine lähtuvalt kohalike omavalitsuste vajadusest ja nende poolt määratud isikutele (tehnilise kirjelduse p 1.3). Lõppkokkuvõttes maksavad teenuse kinni kohaliku omavalitsuse üksused. Sellest tulenevalt on hankija koostanud hanketingimused eelkõige lähtuvalt enda huvist, et tal oleks võimalikult lihtne teenust tellida ja et lepinguga oleks kõik riskid jäetud vedaja kanda. Sellega aga ei arvesta hankija kohalike omavalitsuste huvidega saada soodsaima hinnaga teenust, sest kõigi riskide vedaja kanda jätmine tõstab teenuse hinda. Potentsiaalsel pakkujal peab olema subjektiivne õigus vaidlustada hanketingimusi, mis on vastuolus RHS § 3 p-ga 2, see tähendab, et need on riigihanke eesmärgi suhtes ebaproportsionaalsed, asjakohatud ja põhjendamatud. Asjaolu, et tal on õigus jätta pakkumus esitamata, ei tohi seda õigust väärata. Vastasel korral tekib olukord, kus hankija kehtestabki RHS § 3 p-ga 2 vastuolus olevad tingimused, rikub sellega omakorda RHS § 3 p-e 3 ja 5 ja kahjustab sellega avalikku huvi, sest avalikke vahendeid kulutatakse hankija eksimuste tõttu põhjendamatult, kuid sellist olukorda tuleb tolereerida, sest kellelgi ei ole õigust hankija tegevust vaidlustada. Selleks, et ühtki pakkumust ei esitata või et pakkumused on sellise hinnaga, mis ületavad oluliselt hanke eeldatavat maksumust, peavad hanketingimused olema äärmiselt ebamõistlikud. Kui hanketingimused ei ole sedavõrd ebamõistlikud, viivad need samuti samade negatiivsete tagajärgedeni (avaliku raha põhjendamatu kulutamine), kuid hankija ega avalikkus ei saagi teada, et olukord on õigusvastane, sest puudub võimalus sellise olukorra kohtulikuks kontrolliks. Vaidlustaja ei nõustu hankija seisukohaga, et vaidlustatud hanketingimused on hankija eesmärke silmas pidades sobivad, vajalikud ja mõõdukad (hankija vastuse p 10). Hankija eesmärgiks on saada uue hankega varasema riigihanke tulemusena sõlmitud raamlepingust soodsam hind. See nähtub otseselt näiteks Tartu Vallavolikogu 24.01.2024 otsuse nr 1 „Sotsiaaltransporditeenuse osutamise hanke korraldamiseks ja halduslepingu sõlmimiseks loa andmine“ (lisa 1) põhjendustest. Selles on märgitud: „Vajadus uue hanke korraldamiseks tuleb ennekõike sellest, et praegune teenus on maakonna omavalitsusüksuste jaoks osutunud ülemäära kulukaks. /…/ Käesoleval ajal kehtivat lepingut on ühistranspordikeskusel kui tellijal võimalik tulenevalt lepingu punktist 10.5 mistahes põhjusel korraliselt üles öelda, teavitades sellest vedajat ette vähemalt 90 kalendripäeva. Korralise ülesütlemise korral ei ole vedajal mistahes hüvitusnõudeid tellija suhtes tulenevalt saamata jäänud kasust ega muul alusel.“ Hankija on ka ise vastuses välja toonud, et tema sooviks on võimalusel sõlmida sotsiaaltransporditeenuse osutamiseks leping võimalikult soodsa hinnaga ning on seejuures viidanud avalike vahendite säästlikule kasutamisele kui ühele riigihangete üldpõhimõttele (hankija vastuse p 4.3). Vaidlustaja on vaidlustuse p-des 23-25 toonud välja, millised on seadusest tulenevad sotsiaaltransporditeenusele kehtestatud minimaalsed nõuded. Vaidlustuse p-s 26 on vaidlustaja toonud välja, millised nõuded on kehtestanud hankija. See ei tähenda, et vaidlustaja on vaidlustanud kõiki vaidlustuse p-s 26 välja toodud hanketingimusi. Vaidlustaja soovis vaidlustuse p-s 26 näidata ära, kui palju kaugemale on hankija läinud seaduses sätestatud minimaalsetest nõuetest. Vaidlustaja nendib, et hankijal on õigus hanketingimustega määratleda hankeesemele täiendavaid kriteeriume, mis lähevad kaugemale õigusaktides sätestatud nõuetest. Hankija on aga seejuures ikkagi seotud RHS § 3 p-ga 2 – iga kehtestatud nõue peab olema riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalne, asjakohane ja põhjendatud. Vaidlustaja põhiväide on, et kui hankija on kehtestanud hanketingimustes hangitavale teenusele sedavõrd üksikasjalikud ja ettevõtja jaoks ebasoodsad nõuded, peavad selleks, 4/9  et hankija ei läheks vastuollu RHS § 3 p-des 3 ja 5 sätestatud põhimõtetega, olema muude hanketingimustega, sh sõlmitava lepinguga, tagatud ettevõtja jaoks majanduslike riskide osas tasakaal. Riigikohus on selgitanud, et avalik-õiguslikud suhted, isegi kui need kujundatakse lepinguliselt, ei pea rajanema poolte jaoks võrdsetel alustel.2 Ja praegusel juhul on tegemist avalik- õiguslike suhetega, sest hankija on seisukohal, et sõlmitav raamleping on haldusleping (vt hankija vastuse p-d 22 ja 25). Kuid vaatamata sellele ei tohi lepingutingimused olla sedavõrd ettevõtja kahjuks kaldu, et need on vastuolus RHS § 3 p-dega 3 ja 5, sest selline olukord kahjustab avalikku huvi – haldusülesande täitmiseks kulutatakse rohkem raha, kui on sellise ülesande täitmiseks vajalik. - Veomahud Hankija väitel ei pea veomahtusid garanteerima, sest selline ongi raamlepingu olemus. Vaidlustaja on seisukohal, et kui hankija eesmärgiks on saada soodsaima hinnaga sotsiaaltranspordi veoteenust, siis on ka riigihanke vahendina raamlepingu vormi valimine õigusvastane, sest üksnes asjaolu, et hankija soovib hankida valmisolekut teenuse osutamiseks, mitte veoteenust, tõstab praegusel juhul põhjendamatult pakkumuste hinda, mis on vastuolus RHS § 3 p-dega 3 ja 5. Kui hankija eesmärgiks on saada hanketingimustes määratud nõuetele vastavat valmisolekut osutada soodsaima hinnaga sotsiaaltransporditeenust, siis oleks sobivam riigihanke vahend selleks dünaamiline hankesüsteem (RHS § 32). Hankija vastuse p-s 18 viidatud VaKo otsuse 197-21/242498 p-s 21 on samuti märgitud, et raamlepingu alusel teenuse osutaja äririski, et teenust ei tellitagi, on võimalik maandada pakkumuse kõrgema hinnaga. Seega tõstab üksnes asjaolu, et hankija on valinud riigihanke vahendiks raamlepingu, teenuse hinda, kuigi tal oli võimalik valida ka riigihanke vahend, mis tagab soodsama hinna ja konkurentsi efektiivsema ärakasutamise (RHS § 3 p-d 3 ja 5). Kui hankija on seisukohal, et vaidlustaja väide, et esineb eluline risk, et kohalikud omavalitsused asuvad tellima sotsiaaltransporditeenust omal käel riigihanke tulemusena sõlmitava raamlepingu väliselt, on alusetu, siis puudub hankijal takistus sätestada hankes garanteeritud veomahud vähemalt mingiski mahus. Hankija on korraldanud Tartumaa kohalike omavalitsuse üksustele sotsiaaltransporditeenuse osutamist juba mitmeid aastaid ja selle kogemuse pealt on võimalik teatud mahtusid garanteerida. Veomahtude garanteerimine kasvõi mingiski mahus alandaks pakutava teenuse hinda ja teeniks RHS § 2 lg-s 1 sätestatud eesmärki kasutada rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt. Vaidlustaja soovis vaidlustuse lisadega 8-10 tõendada seda, et samad kohaliku omavalitsuse üksused, kes tellivad sotsiaaltranspordi teenust läbi hankija, tellivad seda samal ajal ka hankija väliselt. Oluline ei olegi teenuse maht,3 vaid üksnes fakt, et tellitakse ka hankija väliselt. Selle põhjuseks ei ole mitte asjaolu, et hankija kaudu ei saa seda teenust tellida, vaid see, et hankija kaudu tellitav teenus on kohaliku omavalitsuste jaoks liiga kallis. Hankija kehtestatud ebamõistlikud hanketingimused viivad tõenäoliselt ka käesolevas asjas vaidlustatud hanke tulemusena hinnatõusuni. See viib omakorda olukorrani, et kohaliku omavalitsuse üksused hakkavad senisest enamgi tellima teenust hankija väliselt. Sellega on hankija tegevus hanke korraldamisel vastuolus RHS-i eesmärgi ja üldpõhimõtetega. Kohaliku omavalitsuse üksused on volitanud hankijat riigihanke korraldamiseks, et läbi mastaabisäästu saavutada soodsamat hinda, kuid hankija on RHS § 3 p-iga 2 vastuolus olevate ebamõistlike hanketingimustega tegutsenud selle eesmärgi vastaselt. - Veotasu Raamlepingu p 6.10, mis näeb ette, et vedajale makstavat veotasu lepingu vältel ei muudeta, on õigusvastane, sest selline tingimus ei ole riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalne, asjakohane ja põhjendatud (RHS § 3 p 2) ning ajab põhjendamatult üles teenuse hinna, mis on omakorda vastuolus RHS § 3 p-ga 5. Riigikohus on selgitanud avaliku teenindamise lepingu vaidluses: „Kui vedajad peaks hinnapakkumust tehes arvestama mistahes teoreetiliselt võimalike kulude suurenemisega, tõstaks see pakkumuste hinda ja haldusülesande täitmise kulusid. Hankijatel on seepärast kokkuvõttes soodsam hoida pakkujate risk mõistlikul tasemel ja reageerida majanduskeskkonna muutustele 2 Riigikohtu 11.11.2021 otsus nr 3-18-1946/70, p 15. 3 Arvestama peab, et lisades 8-10 kajastuvad üksnes andmed sotsiaaltransporditeenuse tellimise kohta ajavahemikus jaanuar-august 2023, sest riigihankes nr 253659 sõlmiti raamlepingud 27.12.2022 veoteenuse osutamise alguskuupäevaga 01.01.2023. 5/9  põhjendatud juhtudel lepingu tingimuste ajakohastamisega. Kolleegium rõhutab siiski, et hankelepingu muutmine võib olla vaid erandlik, võib toimuda vaid ranges kooskõlas seaduses sätestatud tingimustega ning ei tohi kahjustada riigihangete läbipaistvust ega ettevõtjate võrdset kohtlemist.“4 Sama seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas, kus hankija hangib SHS § 38 lg- s 1 sätestatud avalikku teenust. Seega ütleb Riigikohus, et olukord, kus vedaja peab hinnapakkumust tehes arvestama kõikvõimalike, ka üksnes teoreetiliselt võimalike kulude suurenemisega, tõstab pakkumuste hinda ja sellega selle avaliku ülesande täitmise kulusid, kuid seda riski on hankijal võimalik hanketingimustega maandada. Selleks, et oleks tagatud riigihangete läbipaistvuse ja ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtted, peavad hinna muutmise võimalused olema hanketingimustes väga üksikasjalikult ette nähtud. Järelikult peaksid selleks, et riigihanke korraldamise üldpõhimõtted oleksid tagatud, sh rahaliste vahendite säästliku ja otstarbeka kasutamise põhimõte, sisaldama riigihanke alusdokumendid ka regulatsiooni, mil viisil toimub lepingu kehtivuse ajal hinna korrigeerimine. Selleks ei ole piisav hankija viide RHS §-le 123. Seda enam, et raamlepingu p 6.10 sõnastus on sedavõrd range, et selle eesmärk on olnud välistada ka seadusest tulenevad lepingu muutmise võimalused. Hankija on vastuse p-s 21 toonud välja, et Euroopa Liidu õigusaktidest ega riigihanke üldpõhimõtetest ei tulene kohustust tagada vedaja reaalsete kulude hüvitamine ega sätestada hankedokumentides vastavat indekseerimismehhanismi. Hankija vastuses puuduvad aga põhjendused selle kohta, miks veotasu muutmise välistamine tingimus on käesolevas asjas vaidlustatud hanke eesmärgi suhtes proportsionaalne, asjakohane ja põhjendatud. Riigihanke alusdokumentide vaidlustamisel on selline kohustus hankijal.5 Iseenesest vaidlustaja nõustub hankijaga, et SHS § 38 lg-s 1 sätestatud sotsiaaltransporditeenus ei ole avaliku teenindamise lepingu alusel teostatav liinivedu ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 4 ja § 20 mõttes. Tegemist on juhu- või taksoveoga ÜTS § 3 lg 2 ja § 5 mõttes, sõltuvalt konkreetselt tellimusest. Vaatamata sellele on tegemist avaliku ülesande üleandmise lepinguga. Riigikohus on rõhutanud, et reisijateveo alarahastamine võib survestada vedajat säästma kulusid lubamatul viisil, kahjustades seeläbi ülesande täitmise kvaliteeti, sh reisijate turvalisust.6 Seega juhul, kui pakkuja peab pakkumust tehes arvestama mistahes teoreetiliselt võimalike kulude suurenemisega järgmise 4,5 aasta jooksul, tõstab see pakkumuste hinda, mis on vastuolus RHS § 3 p-ga 5. Kui aga lepingu täitmise käigus selgub, et lepingu täitmine on muutunud vedaja jaoks majanduslikult ebamõistlikuks, võib see viia olukorrani, mis seab ohtu reisijate turvalisuse. Hankija väide, et kui lepingu täitmise ajal muutub lepingu majanduslik tasakaal vedaja kahjuks, on võimalik lepingu majanduslikku tasakaalu taastada RHS § 123 või HMS § 102 kaudu. See on eksitav. Raamlepingu p 6.10 sõnastus on sedavõrd range, et sellega on soovitud välistada ka seadusest tulenevad lepingu muutmise võimalused. Isegi juhul, kui seadusest tulenevad lepingu muutmise võimalused oleksid, on Riigikohus rõhutanud, et hankelepingu muutmine võib olla vaid erandlik ning see võib toimuda ranges kooskõlas seaduses sätestatud tingimustega ning ei tohi kahjustada riigihangete läbipaistvust ega ettevõtjate võrdset kohtlemist.7 Riigihangete läbipaistvus ja ettevõtjate võrdne kohtlemine on igal juhul paremini tagatud, kui hinna muutmise tingimused on sätestatud hanketingimustes. Hanketingimustes hinna muutmise võimaluste ettenägemine ei pea tähendama vaid veohinna tõusu. See võib tähendada ka veohinna langust ja seega hankija jaoks soodsama hinnaga teenust. Ei nähtu, et hankija oleks sellega arvestanud. - Lepingu lõpetamise tingimused Vaidlustaja saab hankija vastuse p-dest 23 ja 24 aru selliselt, et raamlepingu p-s 10.4 sätestatud vedaja õigus öelda leping üles üksnes hankija olulise võlgnevuse korral ja 90-päevase etteteatamisega, on vajalik sotsiaaltransporditeenuse kui suure avaliku huvi objektiks oleva teenuse järjepidevuse ja usaldusväärsuse tagamiseks. Hankija märgib, et sellest tulenevaid rahavoolisi riske on pakkujal võimalik maandada pakkumuse hinnastamisega. Seega hankija nendib, et raamlepingu p 10.4 tõstab teenuse hinda. Samas on jätnud hankija põhjendamata, miks hankijal puuduvad muud sama efektiivsed viisid sama eesmärgi saavutamiseks, kuid mis oleksid vedaja jaoks vähem ebasoodsad. Näiteks on vaidlustaja välja pakkunud, et sellises olukorras võiks olla sätestatud hanketingimustes vedajale lepingu täitmistagatise tagastamine vms 4 Riigikohtu 11.11.2021 otsus nr 3-18-1946/70, p 30. 5 VaKo 15.02.2012 otsus vaidlustuses nr 18-12/130420, p 8.4 6 Riigikohtu 11.11.2021 otsus nr 3-18-1946/70, p 29. 7 Riigikohtu 11.11.2021 otsus nr 3-18-1946/70, p 30. 6/9  tingimus, mis tagaks vähemalt osalise rahavoo vedude teostamiseks kuni lepingu lõppemiseni. Täiendava rahavoo võimaluse ettenägemine aitaks maandada pakkuja võimalikke majanduslikke riske ja alandaks sellega pakutavat hinda. Hankija väitel on vedajal võimalik lepingust väljuda HMS § 102 lg-s 4 sätestatud juhul. Vaidlustaja sellega ei nõustu. Raamlepingu p 10.4 sätestab, et vedajal on võimalik leping lõpetada ühepoolselt ennetähtaegselt üksnes juhul, kui tellija on oluliselt võlgu ja vedaja teavitab sellest ette 90 päeva. Raamlepingu p 10.4 kolmanda lause kohaselt „mistahes muul alusel ei ole vedajal õigust lepingut ühepoolselt ennetähtaegselt üles öelda“. Hankija on sellega soovinud välistada ka vedajale võimaluse väljuda lepingust HMS § 102 lg 4 või muul seaduses sätestatud alusel. Riigikohtu praktika kohaselt ei sätesta HMS § 102 lg-d 2 ja 4 ning § 104 lg 2 halduslepingu ühepoolse lõpetamise juhtumeid ammendavalt, halduslepingu võib üles öelda ka võlaõigusseaduses sätestatud alustel, kui lepingus või eriseaduses ei ole ülesütlemist piiratud.8 Raamlepingu p-s 10.4 sätestatud ranget sõnastust ei ole võimalik tõlgendada muud moodi, kui et sellega on välistatud vedajale õigus öelda leping üles ka seadusest tulenevatel alustel, sh HMS § 102 lg 4 alusel. Sellele, et avaliku teenindamise lepingus võib välistada ka lepingu ülesütlemist seadusest tuleneval alusel, viitab Riigikohus 14.06.2019 otsuse nr 3-13-481/183 p-des 16 ja 18. See seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas, sest tegemist on samuti halduslepinguga. Riigikohus on viidatud lahendis leidnud, et halduskoostöö seaduse § 10 p-st 8 ei tulene kohustust dubleerida halduslepingus ülesütlemise seadusjärgseid aluseid,9 kuid on konkreetse lepingu teksti tõlgendades jõudnud järeldusele, et leping nägi ette võimaluse lõpetada lepingut ühepoolselt seaduses sätestatud alustel. Seega on võimalik halduslepinguga ka välistada lepingu lõpetamine ühepoolselt seaduses sätestatud alustel. Hankija ongi seda raamlepingu p 10.4 kolmanda lausega teinud. Selleks puudub asjakohane ja mõistlik põhjus. Kuna see tõstab põhjendamatult teenuse hinda, on see raamlepingu säte õigusvastane (RHS § 3 p-d 2 ja 5). Samamoodi on hankija välistanud raamlepingu p-i 10.5 teise lausega vedaja hüvitusnõuded tellija suhtes, kui tellija ütleb mistahes põhjusel 90-päevase etteteatamisega vedajale lepingu üles. Selle lause sõnastuse kohaselt ei ole välistatud üksnes saamata jäänud tulust tulenevad nõuded, vaid kõik nõuded, sest lause lõpus on sätestatud: „ega muul alusel“. Riigikohus on pidanud võimalikuks vastutuse välistamist halduslepinguga.10 Järelikult on hankija soov olnud piirata hankija vastutust ka otsese varalise kahju puhul. Selline vastutuse piiramine tõstab teenuse hinda. Pakkuja peab arvestama, et tal on vaja teha teenuse pakkumiseks investeeringuid, kuid tal puudub võimalus neid tagasi teenida, sest garanteeritud veomahte ei ole, ning hankija võib igal ajal 3-kuulise etteteatamisega lepingu selliselt üles öelda, et vedajal mingeid hüvitusnõudeid hankija vastu ei teki. Hankija ei ole selgitanud, mis on sellise tingimuse eesmärk ning kuidas on õigustatud selle võrra kõrgema teenuse hinna tasumiseks avaliku raha kasutamine. Seega on see raamlepingu säte õigusvastane (RHS § 3 p-d 2 ja 5). - Alternatiivsed nõuded Vaidlustaja on vaidlustuse p-des 57-63 välja toodud hanketingimuste vaidlustamist nimetanud alternatiivseks nõudeks, kuna ei näe vajadust, et VaKo hakkaks analüüsima nende õigusvastasust, kui ta leiab juba eelpool nimetatud hanketingimuste osas, et need on õigusvastased ja vaidlustus kuulub rahuldamisele. Vaidlustaja täpsustab, et ta on vaidlustanud tehnilise kirjelduse p-i 3.2 üksnes osas, mis keelab riigihanke osades 1 ja 2 sõidukite omavahelise ristkasutuse. Kuna vaidlustaja täidab ka eelmise riigihanke alusel sõlmitud raamlepinguid, siis on vaidlustajal reaalne kogemus, mille pinnalt öelda, et sõidukite ristkasutamise keeld on ebamõistlik ning ei teeni riigihanke eesmärki säästa avalikke vahendeid. Näiteks kui riigihanke osasid 1 ja 2 täidab sama vedaja ja riigihanke osa 1 sõit lõpeb ühes kohas, aga osa 2 sõit algab samal ajal samas kohas, siis takistab tehnilise kirjelduse p-s 3.2 sätestatud ristkasutuse keeld alustada samas kohas oleval osas 1 registreeritud autol riigihanke osa 2 sõitu. Vedaja peab saatma sinna teise auto. See tekitab nii ebamõistlikku aja- kui ka kütusekulu ja ei ole kooskõlas põhiseaduse §-des 5 ja 53 sätestatud keskkonna säästmise kohustusega ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 13 sätestatud loodusvarade säästliku kasutamise põhimõttega. Asjakohatu on hankija väide, et ristkasutamise 8 Riigikohtu 14.06.2019 otsus nr 3-13-481/183, p 22. 9 Riigikohtu 14.06.2019 otsus nr 3-13-481/183, p 19. 10 Riigikohtu 14.06.2019 otsus nr 3-13-481/183, p 38. 7/9  keeld ei kehti alates 14. autost. Pakkujal puudub kohustus pakkuda riigihanke osades 1 ja 2 teenust 14 või rohkema autoga. Hankija ei ole tehnilise kirjelduse p-i 3.19 puhul põhjendanud, mil viisil on sotsiaaltransporditeenuse osana vedajale abivahendite renditeenuse osutamise kohustuse sätestamine proportsionaalne hanke eesmärgi ning hankija kohustuse osas kasutada rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt. Selline kohustus tõstab üleüldiselt teenuse hinda, ka nende sõitude osas, kus seda teenust ei kasutata. On vähetõenäoline, et klient jätab talle vajaliku sõidu tegemata, kui vedaja talle sellist teenust ei osuta. Eelmises riigihankes vedajale sellist nõuet ei esitatud. Uue nõude esitamine ilma et selleks oleks suurt vajadust, tõstab asjatult teenuse hinda. Hankija ei ole veenvalt põhjendanud, et riigihanke alusdokumendid sätestavad vedajale kohustuse kasutada teenuse osutamisel minimaalselt 23,1% ulatuses keskkonnahoidlikke sõidukeid riigihanke osades 1 ja 2 ja riigihanke osas 4 juhul, kui pakkumuses on nimetatud rohkem kui 4 sõidukit. Riigihanke alusdokumentides puudub vastav kohustus. Sisutu on kohustus esitada pakkumuses sõidukite nimekiri, mille kohaselt minimaalselt 23,1% peavad olema keskkonnahoidlikud sõidukid, kui puudub kohustus kasutada neid vähemalt samas mahus ka teenuse osutamisel. See võimaldab teha pakkumuse ka isikutel, kellel on küll keskkonnahoidlikud sõidukid olemas, kuid kes ei kavatsegi neid teenuse osutamisel kasutama hakata. Hankija on selgitanud, et sõiduki, millega vedaja läheb konkreetset tellimust täitma, valib ta pakkumuses esitatud sõidukite nimekirjast ise. Kuna eelmises hankes nõuti ühes hanke osas 8 sõidukit ja nüüd nõutakse samasisulise ja eeldatavalt samade veomahtudega teenuse osutamiseks 13 sõidukit, siis on ilmselge, et vedajal on võimalik vältida keskkonnahoidlike sõidukite kasutamist, kui hanketingimused ei sätesta vastavat kohustust. Vaidlustaja jääb hankijast eriarvamusele selles, et tehnilise kirjelduse p 4.3 on piisavalt selge ja annab vedajale õiguse väljastada kliendile omaosaluse arve, millele on märgitud, et arve tuleb tasuda vedaja arvelduskontole, ning et tehnilise kirjelduse p-st 4.10 tuleneb selgelt, et kui vedaja on täitnud tasumata arve osas oma teavitamiskohustuse, siis on vedajal tellija suhtes ettemaksu nõude. Kui hankija on otsustanud kehtestada väga üksikasjalikud riigihanke alusdokumendid, siis peavad kõik olulised küsimused olema väga täpselt kindlaks määratud. Vaidlustajal on eelmise riigihanke alusel hankijaga sõlmitud kehtivate raamlepingute täitmisel kogemus, et hankija tõlgendab lepingut äärmiselt sõna-sõnalt ning igal võimalusel vedaja kahjuks. Hankija on selgitanud, et logode kasutamine sõidukil on vajalik teenuse kvaliteedi tagamiseks, et puudega reisija leiaks hõlpsasti sõiduki üles. See selgitus ei ole asjakohane. Tegemist on sotsiaaltranspordi, mitte tavapärase taksoveoteenusega. Tehnilise kirjelduse p-de 5.11 ja 5.15 kohaselt peab sõidukijuht otsima sõitjat, mitte sõitja sõidukit. Logo kasutamine sotsiaaltransporditeenust osutaval sõidukil on erivajadusega isiku jaoks negatiivselt sildistava (märgistava) toimega, kuna rõhutab tema sotsiaalset abivajadust. On üldteada, et tellija logoga sõiduautod osutavad sotsiaaltransporditeenust. Kliendi sellisesse sõidukisse sisenemine annab ümberkaudsetele isikutele infot, et sellel isikul on puue (SHS § 38 lg 1). Tänapäeva ühiskonnas tuleks sellist sildistamist vältida. Lisaks sellele ei ole hankija põhjendanud, miks ei oleks samaväärselt täidetud riigihanke eesmärk, kui tehnilise kirjelduse p-des 3.14 ja 3.21 sätestatud nõudeid peaks vedaja täitma üksnes teenuse osutamise ajal, mitte kogu lepingu kehtivuse ajal. Nõue, et sõidukid peavad kandma tellija logosid ja nendes peab olema infolehed tellija kontaktandmetega ka ajal, mil vastav sõiduk tellijale sotsiaaltransporditeenust ei osuta, on ülemääraselt vedaja huve kahjustav. Hankija on riigihanke teabevahetuses selgitanud, et vedajal on õigus osutada teenust kolmandatele isikutele ka sõlmitava raamlepingu väliselt. Puudub mõistlik põhjus, miks peaksid ka sel ajal vedaja sõidukid kandma tellija logosid ja sõidukites peaksid olema infolehed tellija andmetega. See ei saa teenida ka tellija teenuse reklaami eesmärki, sest sotsiaaltransporditeenust saavad kasutada vaid kohaliku omavalitsuse poolt määratud isikud, mitte igaüks. MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED Vaidlustaja ei nõustu hankija seisukohaga, et vaidlustuse lisad 2-4 on asjakohatud. Vaidlustuse lisadega 2 ja 3 on vaidlustaja tõendanud, et käesolevas asjas vaidlustatud hanke väljakuulutamise eesmärgiks on saada kaks aastat tagasi läbi viidud riigihanke tulemusel sõlmitud raamlepingust soodsam hind, kuigi eelmise riigihanke alusel sõlmitud raamlepingud on kehtivad ja peaksid kehtima veel rohkem kui kaks aastat. Samuti näitavad viidatud tõendid seda, et hankija kehtestab küll riigihangete alusdokumendid, milles sätestab sedavõrd ebamõistlikud tingimused, mis ajavad teenuse hinna kõrgele ning hakkab siis vedajat survestama, et ta loobuks tuginemast vedajale 8/9  kasulikele lepingutingimustele. Vaidlustuse lisa 4 tõendab, et hankija käitumine on vastuoluline. Ühelt poolt on hankija seisukohal, et teenuse hind on ebamõistlikult kõrge (vastasel korral puuduks tal praegu põhjus uue riigihanke korraldamiseks), ning teisalt oli tal eelmise riigihanke puhul kahtlus, et vaidlustaja on teinud alapakkumuse. See näitab, et hankija ei ole tegelikult adekvaatselt läbi mõelnud, mil viisil tuleb riigihangete alusdokumente koostades arvestada RHS §-s 3 sätestatud üldpõhimõtetega. Vaidlustaja ei nõustu hankija seisukohaga, et tagastada tuleks ka vaidlustuse lisad 5-7. Hankija on ka ise vastuses korduvalt välja toonud, et käesolevas asjas vaidlustatud riigihanke tingimused on väga suures osas eelmise riigihanke tingimustega sarnased. Vaidlustaja soovib vaidlustuse lisadega 5-7 tõendada seda, et riigihanke dokumentides teenusele sätestatud nõuded on ebamõistlikud. Kui kohaliku omavalitsuse üksused, kelle ülesannet tegelikult selle riigihanke käigus täita kavatsetakse, ei näe ise sama teenust teistelt teenusepakkujatelt tellides, et esineb vajadus sedavõrd üksikasjalike ja teenuseosutaja jaoks ebasoodsate tingimuste järele, siis on need tingimused ebamõistlikud ja ajavad põhjendamatult teenuse hinna üles, mis omakorda tekitab vastuolu RHS § 3 p-ga 5. MENETLUSKULUDE NIMEKIRI Vaidlustaja menetluskuludeks käesolevas asjas on riigilõiv 1280 eurot ja õigusabiteenus 5445 eurot (ilma käibemaksuta). Kuludokument (arve) on lisatud. Vaidlustajale osutatava õigusteenuse tunnihind on olnud 180 eurot (ilma käibemaksuta). Õigusteenuse tunnihind on mõistlik ja selle väljamõistmine kooskõlas kohtupraktikaga. Vaidlustajat on esindanud kaks advokaati, kuid nad ei ole üksteise tööd dubleerinud. Seega ei ole kahe advokaadi õigusabiteenuse kasutamine suurendanud õigusabikulusid. Esindajad on menetluses teinud järgmised toimingud (menetluskulude nimekiri): 04.-06.09.2024 VaKole vaidlustuse koostamine 17,25 16.09.2024 Hankija vastuse analüüs 1,00 VaKole täiendavate seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamine, 17.-19.09.2024 12,00 nõupidamine kliendiga Kokku 30,25 h Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on vaidlustajale osutatud õigusabi kokku 30,25 tunni ulatuses. Seega on vaidlustaja lepinguliste esindajate kulud kokku 5445,00 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades asja mahtu ja olulisust vaidlustaja jaoks, on õigusteenuse ajaline ja rahaline kulu olnud vajalik ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt palub vaidlustaja enda kasuks hankijalt välja mõista menetluskulud summas 6725 eurot (s.o 5445 eurot + 1280 eurot). Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Lemetti Mariliis Timmermann Lisad 1. Tartu Vallavolikogu 24.01.2024 otsus nr 1. 2. 19.09.2024 arve nr 2461067. 9/9