Loomeliiduna tunnustamisest keeldumine

MINISTRI KÄSKKIRI Tallinn 21.06.2021 nr 105 Loomeliiduna tunnustamisest keeldumine Loovisikute ja loomeliitude seaduse § 9 lõike 1 ja lõike 3 punkti 1 alusel: Jätan rahuldamata Eesti Ajakirjanike Liidu (registrikood: 80040692) taotluse ja keeldun tunnustamast Eesti Ajakirjanike Liitu loomeliiduna. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt võib käesoleva käskkirja peale esitada kaebuse Tallinna Halduskohtule 30 päeva jooksul, arvates käskkirja teatavakstegemisest. Käskkirja andmise asjaolud Eesti Ajakirjanike Liit (edaspidi EAL) esitas Kultuuriministeeriumile 28.10.2020 taotluse EAL-i tunnustamiseks loomeliiduna loovisikute ja loomeliitude seaduse (edaspidi LLS) alusel. Kultuuriministeerium palus 13.11.2020 saadetud vastuskirjas EAL-i kõrvaldada taotluse puudused ning esitada täiendavat informatsiooni. EAL vastas 27.11.2020 saadetud kirjaga, täpsustades muu hulgas, et soovitakse EAL-i tunnustamist kirjanduse loomealal tegutseva loomeliiduna. Mittetulundusühingu tunnustamist loomeliiduna reguleerib LLS. Loomeliiduna tunnustamiseks peab mittetulundusühing vastama LLS-i §-des 4 ja 6 sätestatud nõuetele. Seda järgnevalt: 1) Loomeliit peab tegutsema ühel LLS-i § 2 lõikes 1 sätestatud loomealal, milleks on arhitektuur, audiovisuaalne kunst, disain, etenduskunst, helikunst, kirjandus, kujutav kunst või stsenograafia. Ühel loomealal võib eraldi luua kutsealapõhiseid loomeliite. 2) Loomeliidus peab olema vähemalt 50 teovõimelist füüsilist isikut, kes on vähemalt kolm viimast aastat vastaval loomealal loonud ja kelle teoseid on avaldatud või üldsusele suunatud autoriõiguse seaduse §-de 9 ja 10 tähenduses, ehk loovisikud LLS-i § 2 lõike 1 tähenduses. 3) Loomeliidu põhikiri või põhikirja alusel määratud dokumendid peavad sisaldama LLS-i § 6 lõikes 1 sätestatut. Kultuuriministeerium edastas 12.02.2021 EAL-ile oma seisukoha kirjaga nr 10-1/463-1 kus leidis, et EAL ei vasta LLS-i §-s 4 sätestatud nõuetele, sest EAL ei tegutse kirjanduse loomealal ega selle kutsealal LLS-i mõistes ja tema taotlus tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Enne haldusakti andmist andis Kultuuriministeerium EAL-ile võimaluse esitada oma vastuväited ning andis tähtaja vastamiseks. EAL esitas oma vastuväited 16.03.2021 saadetud kirjaga. EAL leidis, et taotleja vastab LLS-i kriteeriumitele, sest taotleja tegutseb kirjanduse loomealal ajakirjanduse kutsealal, selgitades muu hulgas, et kunst võib olla väga mitmesugune, sealhulgas ka ajakirjandusena esinev. EAL täpsustas, et ajakirjandus ei ole tehniline platvorm või vahend, mille kaudu liigub info, vaid ajakirjanike loometegevus. Ajakirjanduse rolliks on ka arvamusi, vaateid ja väärtusi säilitada, kujundada, luua, ühiskonnas toimuvat kritiseerida ja hinnata, hoida ning arendada infovälja kui osa rahvuskultuurist. Ajakirjanduse rollide lõplik defineerimine on EAL-i hinnangul võimatu, sest tegemist on kultuuri ja loomingu pidevalt areneva valdkonnaga. Liigitada kaasaegset ajakirjanikku tehnoloogilise platvormi alusel, kus tema looming ilmub, on EAL-i arvamusel ekslik, sest enamik liidu liikmetest tegutseb väga mitmetel platvormidel, sealhulgas trükimeedias, audiovisuaalmeedias ja veebimeedias. Kõigil platvormidel avaldatavate ajakirjanduslike teoste põhiline omadus on loomingulise teksti olemasolu ja kõik EAL-i taotlusega esitatud loomeülevaated on tekstiloojate ülevaated (mõnel juhul on tegemist ka pildiloominguga). Kui kirjandus on kindlates žanrites selgete loominguliste parameetritega kirjandustekstide loomine, siis sama kehtib EAL-i hinnangul ka ajakirjanduse kohta. Nii kirjanduse kui ka ajakirjanduse elementideks on EAL-i arvates arutlemine, jutustamine, kirjeldamine ja dialoog. EAL tegi oma kirjas ettepaneku algatada LLS-i muutmine ja lisada loomealade hulka ajakirjandus, juhul kui Kultuuriministeeriumi hinnangul kirjandus kui loomeala ei saa mingil moel hõlmata kutsealana ajakirjandust. Taotleja seisukoht ei anna alust haldusorgani seisukoha muutmiseks. Kultuuriministeerium on seisukohal, et taotleja ei vasta LLS-i §-s 4 sätestatud nõuetele, sest EAL ei tegutse kirjanduse loomealal ega selle kutsealal LLS-i mõistes ja tema taotlus tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kuna taotleja ei vasta LLS-i § 4 nõuetele, puudub vajadus hinnata taotleja põhikirja kooskõla LLS-i §-s 6 sätestatud nõuetele. Käskkirja andmise faktiline ja õiguslik põhjendus EAL on oma taotluses loomealaks, millel liit tegutseb, nimetanud kirjanduse, põhjendades 27.11.2020 saadetud kirjas, et ajakirjandus ja ilukirjandus on „sama juure kaks võsu“, olles kultuuri- ja suhtlusvälja osad, mis loovad maailmapilti ja reflekteerivad ühiskonda. EAL kinnitas, et pöördus loomeala valikut tehes kirjanduse poole põhjusel, et ajakirjandust kui loomeala ei ole seaduses nimetatud (LLS-i § 2 lg 1). EAL-i selgituse järgi on ajakirjandus interdistsiplinaarne ja omab kokkupuutepunkte mitme seaduses tunnustatud loovalaga, neist enim tehnoloogiliselt audiovisuaalse kunstiga ja sisuliselt kirjandusega. Selleks et hinnata EAL-i taotluse vastavust LLS-iga, hindas ministeerium, kas ajakirjandus on kutseala kirjanduse loomealal LLS-i mõistes. LLS-i § 1 sõnastab seaduse ühe eesmärgina kaunite kunstide professionaalsel tasemel säilimise ja arenemise. Ajakirjanduse roll ühiskonnas on olla informatsiooni vaba liikumise tagaja, mis on kaunitele kunstidele Eesti Vabariigi põhiseaduse § 38 omistatavast vabadusest erinev põhiõigus. Põhiseaduses viitab kunstivabaduse eraldi vabadusena kehtestamine üldise väljendusvabaduse kõrval selgelt tahtele eristada kunstilist eneseväljendust muust väljendusvabadusest, tagades näiteks autori subjektiivsete tunnete väljendamise õiguse loomingus. Kultuuriministeeriumi hinnangul erineb ajakirjandus kirjanduse loomeala ja laiemalt kauneid kunste defineerivast loomevabaduse printsiibist, mille kohaselt on kunst autori isiksuse vahetu väljendus. Kuigi nii kirjanduses kui ka ajakirjanduses võib keskne tegevus olla kirjutamine, lähtekohaks loominguline impulss laiemalt ning autori tegevuse tulemuseks teos autoriõiguse mõistes, mis sageli on kirjalik või avalikult esitatud tekst, saab kindlalt väita, et neist üks on loomeala kaunite kunstide mõistes ja teine mitte. Loomingulisus on praeguses maailmas peaaegu kõigi erialade oluliseks eelduseks, nagu ka EAL-i kirjas välja toodud oskused arutleda ning olulist ebaolulisest eristada. Ükski EAL-i kirjas loetletud ajakirjaniku töös olulistest pädevustest ei ole ministeeriumi hinnangul kitsalt kirjanduse loomeala tunnuseks. EAL-i selgitustele toetudes hindas Kultuuriministeerium, et ajakirjanduse valdkond sisaldab erinevate loomevaldkondade elementidele lisaks veel spetsiifilisi tegevusi ja reegleid, mida ei saa tõlgendada kirjanduse (või mõnele teisele LLS-i § 2 lg-s 1 loetletud) loomealale ainuomasena. Ministeerium hindab, et kuigi sõnale ja keelele toetuvate valdkondadena on ajakirjandusel ja kirjandusel mõndagi ühist, ei saa käsitleda üht teise alavaldkonna või kutsealana, neil on ühiskonnas erinev roll ning neid tuleks oluliste erinevuste tõttu käsitleda iseseisvate elualadena. LLS ei reguleeri loovust ega autorite õigusi laiemalt, vaid annab loetelu loomealadest kaunite kunstide valdkonnas, mille raames vabakutselistele loovisikutele tagatisi luuakse. LLS-i § 1 lõike 1 alusel on seaduse eesmärk toetada kultuurilist loovust, kaunite kunstide professionaalsel tasemel säilimist ja arenemist, parandada loomeliitude kaudu loovisikute loometegevuseks vajalikke tingimusi ning luua selleks tagatisi. Loovisik on LLS-i kontekstis autoriõiguse seaduse tähenduses autor või esitaja, kes tegutseb kaunite kunstide loomealal, mis on loetletud LLS-i § 2 lõikes 1. Ettepanek lisada LLS-i § 2 lõike 1 loomealade loetellu ka ajakirjandus, tehti juba seaduse algse menetluse käigus 2004. aastal, kuid see jäeti arvestamata.1 Siis ja edaspidi on ajakirjandust käsitletud kui võimalikku eraldi loomeala, mitte kirjanduse loomeala alavaldkonda või kutseala. Omaaegsetest aruteludest tuleb üheselt välja, et ajakirjanduse hõlmamine LLS-i ei ole olnud seadusandja tahe. Riigikogu ei kahelnud ajakirjanike töö loomingulisuses, kuid võttis seadust menetledes selge seisukoha, et LLS-i kujul on tegemist kultuuripoliitilise meetmega kindlate valdkondade lõikes, mille hulka ajakirjandust ei arvata. Seaduse muutmisega 2014. aastal loomealade loetelu täpsustati ning muudatuse seletuskirjas on rõhutatud, et just need tegevusvaldkonnad on loomealad LLS-i tähenduses.2 EAL-i 16.03.2021 Kultuuriministeeriumile saadetud vastuskirjast tuleb selgelt ja läbivalt välja liidu enda seisukoht, et ajakirjandust tõlgendatakse kui iseseisvat elu- ja loomeala, mida soovitakse siduda kirjanduse loomealaga eelkõige soovist laiendada EAL-i liikmetele (ja LLS-ist lähtudes seeläbi ka kõigile ülejäänud vabakutselistele ajakirjanikele) LLS-ist tulenevaid tagatisi. Reaalses praktikas ei käsitleta ajakirjandust kirjanduse kutsealana nii nagu näiteks tantsukunsti etenduskunstide kutsealana. Kultuuriministeerium ei saa nõustuda EAL-i arusaamaga, et seadusandja jättis ajakirjanduse eraldi loomealana seadusesse lisamata põhjusel, nagu poleks vabakutseliste ajakirjanike arv toona olnud piisav (paljude tunnustatud loomeliitude liikmete seas ei ole vabakutseliste loovisikute hulk suur) või oleks tunnustamata jätmine lähtunud poliitikute võimetusest ajakirjandust defineerida. Hindame, et toimunud sisuliste arutelude tulemusel tehtud valik oli seadusandja tahe. Kuigi taotleja hinnangul võivad tema kirjeldatud asjaolud, mille alusel taotleja eeldab, et Riigikogu oma otsuse tegi, olla vahepeal muutunud, ei saa kehtiva seaduse sõnastust rakendada sellest lähtudes. Kultuuriministeerium ei sea kahtluse alla ajakirjanduse loomingulist olemust ning ajakirjanikku kui autorit. Loomingulise elemendi kasutamine töös ning autoriõiguse objekti loomine üksi ei taga konkreetse eluala defineerimist loomevaldkonnana LLS-i tähenduses, sest seadus annab loomealadest selge ja piiratud loetelu. Kultuuriministeerium leiab, et ajakirjanduse määratlemine kirjanduse loomevaldkonna kutsealana looks pretsedendi ajakirjanduse kui iseseisva eluala positsiooni määratlemisel Eesti ühiskonnas. Samuti seaks kirjanduse kui ühe LLS-i loomevaldkonna määratluse avardamine kõigile tekstidele küsimuse alla LLS-i eesmärgi. Üks sellise lähenemise tulemus oleks, et kõigil tekste kirjutanud ja avalikult kättesaadavaks teinud inimestel tekiks õigus loometoetuse taotlemiseks. LLS-i eesmärk on kaunite kunstide valdkondades tegutsevatele loovisikutele tagatiste loomine. LLS-i kohaselt peab tunnustatud loomeliit edendama ühte seaduses nimetatud loomeala ja toetama oma liikmeks olevate loovisikute loometegevust sellel loomealal. Ajakirjanduse valdkonnaga on seotud mitmed LLS-i § 2 lõikes 1 loetletud loomealad. Seda kinnitab ka EAL-i liikmete nimekiri ja nende loometegevuse ülevaade, mille liit 26.11.2020 kirjaga Kultuuriministeeriumile edastas. EAL-i liikmete nimekirjas on 251 isikut, neist 73 liikme loometegevuse kohta edastati info eraldi lingil. Kultuuriministeerium analüüsis esitatud materjale ja tuvastas, et EAL-i 73 liikmest 39 on tegevad audiovisuaalses meedias (neist 13 on 1 Eelnõu 412 SE menetluskäik: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/85165bd0-06de-3a8b-9d6a- a442da640cd1/Loovisikute%20ja%20loomeliitude%20seadus 2 Seletuskiri seaduse muutmise eelnõule 522 SE: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/c71c8bb1-b213-481f-9cd3-62dff6ca84b1 avaldanud ka veebiuudiseid) ja 24 on kirjutavad ajakirjanikud või toimetajad ajalehtedes ja ajakirjades. 10 liiget on avaldanud raamatu (nii artiklite kogumikke, reisikirju kui ka ilukirjandust). Edastatud liikmete loometegevuse ülevaatest ilmnes, et kõige avaramas mõistes on kirjaliku loometegevusega nimestiku 73 autorist seostatavad 34, ülejäänud esindavad pigem audiovisuaalvaldkonda liigituvaid tegevusi. Oma 16.03.2021 vastuses täiendas EAL liikmete loomeülevaateid ning hindas ise, et esitatud 88 loomeülevaatest 23 võib liigitada ainult audio- või audiovisuaalset kanalit kasutavaks loometööks, ülejäänute puhul on kirjalik looming kas ainsaks väljundiks või kõrvuti audio- ja audiovisuaalkanalites ilmuvaga. EAL hindab, et veebis ilmuv looming on samuti kirjalik. Kultuuriministeerium ei jaga seisukohta, et igasugune kirjalik tekst on kirjandus, ehk teos kirjanduse loomealal LLS-i tähenduses, seda sõltumata teksti ilmumise vormist (raamat, ajaleht) või platvormist. Tekstidel on palju erinevaid funktsioone, paljud tekstid on autorite looming, aga kõik tekstid ei ole kirjandus. EAL-i kirjadest ja liidu liikmete loometöö ülevaadetest ei ilmne, et EAL jääks loomeliiduna tunnustamisel edendama kirjanduse loomeala ning EAL-i liikmeskonda ei kuulu Kultuuriministeeriumi hinnangul praegu vähemalt 50 kirjanduse loomealal viimase kolme aasta jooksul loometööga tegelenud isikut. EAL rõhutas, et nende liikmed ei sobi praegu ei Eesti Kirjanike Liidu ega Kinoliidu põhikirja alusel vastavate liitude liikmeskonda ning seetõttu ei saa nad osa LLS-i alusel jaotatavatest loometoetustest ega stipendiumidest. Kuigi ajakirjandus ja kirjandus ei ole loomealana samastatavad, saavad ajakirjanikud, kes loovad teoseid kirjanduse, audiovisuaalkunsti või mõnel muul LLS-i § 2 lõikes 1 loetletud loomealal, ja vastavad LLS-i §-s 3 toodud vabakutselise loovisiku tingimustele, toetusi taotleda vastavate loomeliitude liikmetena või Kultuuriministeeriumi kaudu seadusega ette nähtud korras (LLS-i § 18 lg 1 ja § 19 lg 1). Samuti rõhutati ka seaduse väljatöötamisel, et kui mittetulundusühingut LLS-i alusel loomeliiduna ei tunnustata, ei tähenda see, et ühing ei saaks seda valdkonda edendada. LLS-i alusel tunnustamine ei ole ühingulise tegevuse eelduseks. Eestis tegutseb mitmeid loovisikute ühendusi ja liite, mis ei ole LLS-i alusel tunnustatud. Eesti Ajakirjanike Liidul on kõik eeldused seista erialaorganisatsioonina oma valdkonna kitsamate huvide, kvaliteedinõuete ja kultuurilise taseme eest, arendada koostööd teiste ühendustega ning osaleda poliitika kujundamises. EAL-i liikmete loometegevuse ülevaade ja liidu kinnitus, et soovitakse just ajakirjanduse loomeala edendamist ning ei tõmmata piire eri väljendusvahendeid kasutavate liikmete vahele, kinnitab veelkord, et tegemist ei ole ühe LLS-i § 2 lõikes 1 nimetatud loomeala edendava ühinguga, vaid liiduga, mille eesmärk on edendada ajakirjandust kui eraldiseisvat valdkonda, mida LLS loomealade loetelus ei nimetata. Ajakirjanduse valdkond koondab enda alla nii kirjalikku, audiovisuaalset kui ka visuaalkunsti oma väljendusvahendina kasutavaid ajakirjanikke, väljudes seega LLS-i § 4 lõigetes 1 ja 2 sätestatust. Liidu soov tagada oma liikmetele võimalused stipendiumide ja toetuste saamiseks on mõistetav, kuid kehtiv LLS ei anna selleks võimalust. Ühiskonnas on mitmeid elualasid, kus tegutseb ka vabakutselisi ning mille tegevused sisaldavad loomingulist elementi, millele samuti LLS-i raames loodud tagatised ei laiene. On eraldi ühiskondliku arutelu teema, kas ja milliste elualade esindajatele peaks LLS-iga vabakutselistele loovisikutele loodud tagatised veel laienema. Kultuuriministeerium on avalikult teada andnud, et kavatseb algatada LLS-i muutmise väljatöötamiskavatsuse. Seaduse kitsaskohtade analüüsi kaasatakse kahtlemata ka kehtiva loomealade nimistu ülevaatamine, millega kaasneb põhjalik mõjude analüüs. Protsessi kaasatakse kõigi huvirühmade esindajad, sealhulgas Eesti Ajakirjanike Liit. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Ott