Vastus pöördumisele

Riigikogu sotsiaalkomisjon Teie 08.02.2023 nr 1-6/23-18/2/ [email protected] Meie 08.03.2023 nr 1.5-1.1/603-3 Lossi plats 1a 15165, Tallinn Vastus töövõimetoetuse vähendamise küsimuses Riigikogu sotsiaalkomisjonile Lugupeetud Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas Sotsiaalministeeriumi osalusel 16. jaanuari ja 23. jaanuari 2023 istungitel õiguskantsleri pöördumises tõstatatud küsimust, kuidas tõlgendada töövõimetoetuse vähendamisele kehtestatud erandit, mis on sätestatud töövõimetoetuse seaduse (edaspidi nimetatud TVTS) § 13 lõikes 31. Õiguskantsler palus selgitada, kas TVTS § 13 lõikes 31 sätestatud erandjuhtumid hõlmavad ka olukordi, kus puuduva töövõimega inimesele makstakse ühes kalendrikuus nii eelmise kuu töötasu, kui ka tasu töösuhte lõpetamise tõttu. TVTS § 13 lõige 31 reguleerib erandlikke olukordi ja võimaldab erineval ajal makstud puhkusetasu, ajutise töövõimetuse hüvitise ja tööandja haigushüvitise lugeda sissetulekuna saaduks hiljemalt sellel kalendrikuul, millal seadusest tulenevalt tekib kohustus väljamakse teha. Eelnimetatud sissetulekute puhul võib tasu väljamakse aeg seadusest tulenevalt varieeruda ning väljamakse aja tõttu tekkida ebavõrdse kohtlemise olukord. Samuti saab kõnealuse sätte alusel tasu või hüvitise (sh töötasu jm) lugeda saaduks mõnel teisel kalendrikuul juhul, kui see on töövõimetoetuse saajast olenemata põhjusel makstud välja ettenähtust (nt seaduses või töölepingus) erineval ajal (näiteks tasu väljamaksja on viivituses). TVTS § 13 lõikes 31 sätestatud erisuse eesmärk on vältida ebavõrdset kohtlemist ja ebaõiglast toetuse vähendamist üksnes siis, kui see on tekkinud toetuse saajast olenemata põhjusel ning kui seadusest tuleneva tasu või hüvitise väljamakse aeg võib varieeruda. TVTS § 13 lõige 31 ei hõlma olukordi, kus vähenenud töövõimega inimesele makstakse õiguspäraselt ühel kuul nii eelmise kuu töötasu kui ka tasu töösuhte lõpetamise tõttu ning ei ole seetõttu kohaldatav. Sotsiaalkomisjoni istungitel arutati muuhulgas, kas oleks põhjendatud TVTS § 13 lõige 31 muutmine selliselt, et see võimaldaks töösuhte lõpetamisel saadud tasu lugeda saaduks mõnel teisel kalendrikuul. Sotsiaalministeerium märkis, et TVTS § 13 lõige 31 on põhiseadusega kooskõlas ning ei vaja muutmist. Kui kehtivat regulatsiooni muuta selliselt, et TVTS § 13 lõike 31 sissetulekute loetellu lisada ka tööandja makstav lõpparve, siis kaotaksid töövõimetoetuse vähendamise reeglid oma mõtte ning töövõimetoetust ei makstaks enam eesmärgipäraselt. 2. märtsil 2023 pöördus õiguskantsler Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole uue kirjaga, milles tegi taaskord ettepaneku kaaluda TVTS-i erandi kehtestamist, mis võimaldaks töösuhte lõpetamisel kalendrikuu lõpus saadud lõpparve (väljateenitud töötasu ja kasutamata puhkuse Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952  2 hüvitis) lugeda töövõimetoetuse saaja järgmise kalendrikuu sissetulekuks, et seeläbi vältida töövõimetoetuse vähendamist. 8. veebruaril 2023 pöördus Riigikogu sotsiaalkomisjon uuesti Sotsiaalministeeriumi poole ja soovis seisukohta õiguskantsleri ettepanekule kaaluda töösuhete lõpetamisel saadud tasude (sh. puhkusetasu) erandi kehtestamiseks TVTS § 13 uue lõikena. Sotsiaalministeerium esitas õiguskantsleri ettepaneku osas oma seisukohad ja põhjendused Riigikogu sotsiaalkomisjoni 16. jaanuari ja 23. jaanuari 2023 istungitel. Sotsiaalministeerium jääb oma varasemalt esitatud seisukoha juurde ja ei pea põhjendatuks töövõimetoetuse seadusesse eelnevalt kirjeldatud erandi loomist. Kõnealune erand oleks vastuolus töövõimetoetuse eesmärgiga ning tekitaks ebavõrdse kohtlemise olukorra, kuna eeldab nii öelda piiri seadmist, millisest kalendrikuu kuupäevast alates saadud lõpparve loetakse järgmise kuu sissetulekuks. Töösuhte lõppemisel makstav lõpparve tuleb töölepingu seaduse (edaspidi nimetatud TLS) § 84 lõikest 1 tulenevalt välja maksta töölepingu lõppemise päeval, mistõttu ei ole seda võimalik arvestada mõne teise kuu sissetulekute hulka. Õiguskantsler märkis 3. veebruari 2023 pöördumises Riigikogu sotsiaalkomisjonile, et töövõimetoetusega tagatakse inimesele tema põhiseaduse (edaspidi nimetatud PS) §-st 28 tulenev põhiõigus saada töövõimetoetuse korral riigilt abi. Täpsustame, et PS § 28 lõike 2 kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Riigikohus on leidnud, et PS § 28 lõige 2 sisaldab õigust saada abi sättes nimetatud sotsiaalsete riskide ning eelkõige isikul tekkinud puuduse korral.1 Töövõimetus on üks sotsiaalseid riske, mille tõttu inimene võib puudusesse sattuda. Töövõimetus ei tähenda automaatselt seda, et inimene on puuduses ning ei ole suuteline iseseisvalt ja piisavas ulatuses sissetulekut teenima. Töövõimetoetuse eesmärk on tagada sissetulek nendele inimestele, kellel töövõime hindamisena on tuvastatud osaline või puuduv töövõime ning kelle sissetulek on selle tõttu vähenenud või üldse puudub. Juhul, kui osalise või puuduva töövõimega isik ei suuda tervisekahjustuse tõttu sissetulekut teenida samaväärselt terve inimesega, siis töövõimetoetus peaks selle osa inimese sissetulekust katma. Kui sissetuleku vähenemise või puudumise olukord puudub, siis ei ole inimesel vajadust töövõimetoetuse järele ega ka riigil PS § 28 lõikest 2 tulenevat kohustust toetust maksta. Töötukassa maksab töövõimetoetuse välja igakuiselt eelmise kalendrikuu eest jooksva kalendrikuu 10. kuupäevaks (TVTS § 17 lg 1). Töövõimetoetust makstakse ka töötamise korral, kuid toetust vähendatakse, kui sissetulek ületab 90-kordset töövõimetoetuse päevamäära (1. aprillist 2022 alates 1469,70 eurot). Sissetulekute arvestamisel võetakse aluseks sellele kuule, mille eest toetust makstakse, eelnenud kuu sissetulek (TVTS § 13 lg-d 3 ja 4) võttes arvesse Maksu- ja Tolliameti andmeid. 90-kordse töövõimetoetuse päevamäära suuruse sissetuleku korral hakkab vähenema inimese vajadus töövõimetoetuse järgi, kuna inimene suudab teenida endale sissetulekut samaväärselt terve inimesega. Arvestades, et töötamine peab olema tulusam kui mittetöötamine, siis vähendatakse toetust aeglasemas tempos võrrelduna töötasu tõusuga (suhtes 1:2). Seega toetust ei vähendata proportsionaalselt osa ulatuses, mis 90-kordset päevamäära ületab, vaid üksnes poolega sellest summast, et toetada tööl püsimist. Töövõimetoetuse maksmine peatatakse, kui töövõimetoetuse maksmise kuule eelneva kuu sissetulek ületab 30 kalendripäeva toetuse korral 2 028,19 eurot osalise töövõime ja 2 449,50 eurot puuduva töövõime korral. Kui järgnevatel kuudel on sissetulek väiksem, jätkatakse töövõimetoetuse maksmist automaatselt. Töövõimetoetuse vähendamise 1 RKPJKo 18.12.2019, 5-19-42/13, p 46; RKPJKo 30.10.2019, 5-19-25/9, p 63; RKPJKo 11.05.2017, 3-4-1-17-16, p 55.  3 tingimused on loodud selleks, et tagada töövõimetoetuse maksmine vastavalt selle eesmärgile. Töövõimetoetuse päevamäära suurust indekseeritakse iga aasta 1. aprillil riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 lõike 6 alusel. Seoses töövõimetoetuse indekseerimisega tõusevad igal aastal ka määrad, millest alates hakatakse töövõimetoetust vähendama ning millisest alates töövõimetoetuse maksmine peatatakse. 1. aprillist 2023 vähendatakse töövõimetoetust, kui toetuse saaja eelmise kuu sissetulek oli suurem kui 1 674 eurot. Töövõimetoetust ei maksta osalise töövõimega inimestele, kelle eelmise kuu sissetulek ületas 2 310,12 eurot. Puuduva töövõimega inimesele ei maksta toetust juhul, kui tema eelmise kuu sissetulek oli suurem kui 2 790 eurot. Lõpparve tuleb töölepingu seaduse § 84 lõikest 1 tulenevalt välja maksta töölepingu lõppemise päeval. Seega seadusest tulenevalt on vaid ühel ajahetkel võimalik lõpparvet välja maksta, mistõttu ei ole seda võimalik arvestada mõne teise kuu sissetulekute hulka ning seetõttu ei ole seda ka TVTS § 13 lõikes 31 loetletud erandite hulgas. Ebavõrdset kohtlemist ei saa tekkida, kui sissetulekul on seadusest tulenevalt üks konkreetne väljamakse aeg. Ebavõrdse kohtlemise olukord saab tekkida nende sissetulekute puhul, mille väljamakse aeg võib seadusest tulenevalt varieeruda. Õiguskantsleri tehtud ettepaneku eesmärgiks on ära hoida töövõimetoetuse vähendamine ja seda olukorras, kus sissetulekul on seadusest tulenevalt üks konkreetne väljamakse aeg. Eeltoodu on vastuolus töövõimetoetuse maksmise eesmärgiga ning ei ole põhjendatud, kuna puudub ebavõrdse kohtlemise olukord. Kõikidel juhtudel ei saa sissetuleku suurenemist lugeda saaduks mõne teise kuu sissetulekuna, et inimese jaoks vältida töövõimetoetuse vähendamist, sest töövõimetoetuse eesmärk on asendada inimese puuduvat sissetulekut. Kui inimesel on piisavas määras sissetulek olemas, siis ei pea riik tagama asendussissetulekut. Töösuhtes oleval isikul võivad tekkida sissetuleku suurenemised, mis omakorda vähendavad töövõimetoetuse suurust. Kui inimese ühe kuu sissetulek on suurem kui tavaliselt teistel kuudel, siis vastavalt töövõimetoetuse eesmärgile võib järeldada, et nende kuude eest ta töövõimetoetust ei vaja. Kui inimene on saanud ühes kalendrikuus eelmise kuu eest töötasu ning töösuhte lõpetamise tõttu väljateenitud, kuid maksmata töötasu ning hüvitise kasutamata puhkuse eest, siis tuleb töövõimetoetuse saajal ka arvestada, et saadud sissetulekuga tuleb majandada pikema perioodi vältel. Sarnaseks võib pidada olukorda nt tulumaksu maksmisel. Seadus ei võimalda arvestada aasta viimasel kuul saadud töötasusid uue aasta esimesel kalendrikuul saadud töötasuks, et vältida aastatulu suurenemist ja seeläbi maksta riigile vähem tulumaksu. Ka siin koheldakse kalendriaasta viimasel kuul sissetulekuid saanud isikuid ühtemoodi ja aasta alguses sissetulekuid saanuid ühtemoodi. Juhul, kui töösuhe lõpetatakse kuu lõpus, siis tuleb lõpparve maksta välja ka kuu lõpus ning kõiki kuu lõpus lõpparve saanuid isikuid koheldakse töövõimetoetuse vähendamisel ühtemoodi. Kui TVTS-i loodud erisuse ulatust laiendada, siis tuleks lisaks lõpparvele ka teiste sissetulekute puhul sellist erisust rakendada samaväärsetes olukordades. Kõiki sedalaadi olukordi pole seaduses reguleerimiseks võimalik ette näha. Selliste erisuste loomisel kaotaksid töövõimetoetuse vähendamise reeglid oma mõtte ning töövõimetoetust ei makstaks enam eesmärgipäraselt.  4 Eeltoodud põhjenduste tõttu ei pea Sotsiaalministeerium võimalikuks töösuhete lõpetamisel saadud tasude (sh. puhkusetasu) erandi kehtestamiseks ka TVTS § 13 uue lõikena. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Peep Peterson tervise- ja tööminister Lisaadressaadid: Õiguskantsler Eesti Töötukassa Ingrid Erm-Eks 6269 218 [email protected]