Arvamuse andmine täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (elatise võlgnike survestamine) eelnõu kohta

Lisa 1 Riigikohtu arvamus täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (elatise võlgnike survestamine) eelnõu kohta Riigikohtul on eelnõu kohta järgmised märkused. 1. Eelnõu seab koos juba varem kehtinud sätetega elatise võlgnevuse sissenõudja märkimisväärsesse eelisseisundisse võrreldes muude eraõigusliku võlgnevuse sissenõudjatega. 2. Eelnõus väljapakutud isikut tõendavate dokumentide kehtetuks tunnistamine ja nende andmise keelamine e elatisvõlgniku liikumisvabaduse piiramine ei ole Riigikohtu arvates proportsionaalne meede. Seetõttu ei toeta Riigikohus nimetatud muudatuse tegemist. Eelnõu seletuskirjas on õigesti märgitud, et osal võlgnikel ei olegi võimalik elatist maksta, kuna puudub piisav sissetulek ning ei ole ka muud vara, mille realiseerimise arvelt saaks elatist tasuda. Andmata on aga jäetud ka ligikaudne hinnang, kui suur selliste elatisvõlgnike osakaal võiks olla. Riigikohus leiab, et kui inimesel on võimalik iga kuu käsutada mingit kogust raha, kuid tema kohustused seda raha ületavad, tuleb tal paratamatult teha valikuid, milliseid kohustusi eelisjärjekorras täita. Seda otsust mõjutavad nii isiku eetilised väärtused, aga ka karm majanduslik reaalsus, s.t enamik inimesi valib tõenäoliselt esmajärjekorras nende kohustuste täitmise, mille täitmata jätmisest tuleneda võivad negatiivsed tagajärjed on tema jaoks kõige halvemad, näiteks eluaseme, töö või uue perekonna kaotus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on mitmes lahendis (vt viimati 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30) juhtinud tähelepanu probleemile, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses. Miinimumelatis ei täida oma eesmärki, kui paljudel, kui mitte enamikul juhtudel taandub vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära, ja kohtupraktikas tuleb aina laiendada mõjuvate põhjuste ringi, tagamaks regulatsiooni proportsionaalne rakendamine. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend elatise määramiseks. See ei arvesta ka vanemate võimalusi elatist maksta. Miinimumpalka saav kahe lapse vanem peaks selle järgi kogu oma sissetuleku maksma elatiseks, kolme lapsega vanem peaks aga veel pool miinimumpalka juurde leidma. Isegi keskmist palka saav vanem võib olla kohustatud maksma mitmele lapsele elatiseks kogu oma sissetuleku. Riigikohus leidis, et seadusandja peaks kaaluma miinimumelatise vähendamist, veel parem uuringutel põhineva vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist, mis arvestaks muu hulgas ka kooselavate ülalpeetavate mastaabisäästu ning näeks ette vanemale enda ülalpidamiseks kätte jääma pidava sissetuleku (vt ka RAKE 2013. a uuring „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf). Eelnevast johtuvalt tuleks eelisjärjekorras enne elatise võlgnike täiendavat survestamist (või vähemalt paralleelselt sellega) tegeleda hoopis probleemi põhiliste algpõhjuste mõjude vähendamisega, töötades kiiremas korras välja asjakohase eelnõu elatise suuruse määramise kohta. Samuti oleks mõistlik panustada riikliku elatisabi süsteemi täiustamisse, mis aitaks lapsi kindlasti tõhusamalt ja kiiremini kui kaudsed sunnimeetmed.  Lisa 1 3. Eelnõuga kehtestatavad, ainult elatise võlgnike jaoks ettenähtud survemeetmed võivad suure tõenäosusega kaasa tuua teiste sissenõudjate võrdsuspõhiõiguse rikkumise. Arvestades seejuures ka juba kehtivaid TMS sätteid, mis panevad elatise sissenõudja võrreldes teiste sissenõudjatega paremasse positsiooni. Äärmiselt küsitav on see, kui pakutud võla sissenõudmise radikaalsete lisameetodite kaudu ei suuda elatisvõlgnik täita oma muid ühiskondliku hinnangu järgi samaväärseid kohustusi, näiteks maksta igakuist hüvitist tema põhjustatud liiklusõnnetuses vanemad kaotanud lastele. 4. Välistatud ei oleks see, kui eelnõus väljapakutud muudatused (v.a liikumisvabaduse piiramine, mis tuleks eelnõust välja jätta) kehtiksid kõikide sissenõudjate kasuks, mitte ainult elatissumma sissenõudjate kasuks (vt siiski ka arvamuse p 4). Nt eelnõuga sisseviidav TMS § 1351 on ette nähtud kehtima kõikide võlgnike suhtes. Varjatud sissetuleku suuruse hindamise (kavandatav TMS § 1351) puhul tuleb silmas pidada, et praktikas on võimalik selle meetmega kujundada ümber võlgniku ja tema tööandja vahelisi lepingulisi suhteid. Seetõttu on hädavajalik efektiivne kaebemenetlus, mistõttu kavandatav TMS § 1351 lg 8 võib seada ebaproportsionaalse tõkke kohtusse pöördumisele. Reisidokumendi kehtetuks tunnistamine on selgelt repressiivne meede, millel puudub otsene seos nt võlgniku peidetud vara või sissetulekute kättesaamisega. Eraõigusliku nõude tagamiseks dokumendi kehtetuks tunnistamine asetub Eesti õiguskorras ka täielikult väljapoole seni kehtinud raamistikku, millele viitab väga selgelt ka see, et seni kehtiv ITDS ei näe dokumendi kohtu poolt kehtetuks tunnistamise instituuti üldse ette. On küsitav, kas senist isikut tõendavate dokumentide väljastamise neutraalset korda on põhjust lõhkuda ühe kindlaliigilise eraõigusliku kohustuse täitmise tagamiseks. Tegemist on materiaalselt avalik-õigusliku sunnivahendiga, mille proportsionaalsus võib olla küsitav. 5. Väga problemaatiline on TMS § 711 lg 1 järgi politseiametnikule antav õigus võtta sõiduk ära kolmanda isiku otsesest valdusest. Seletuskirjas viidatakse siinkohal TMS § 64 lg 4 regulatsioonile. Tähele on aga jäänud panemata see, et konkreetse olukorra üldreegel tuleneb TMS § 64 lg-st 3. Selle lõike kohaselt võib kohtutäitur võlgniku kaudses valduses oleva asja enda valdusesse võtta vaid otsese valdaja nõusolekul ning nõusoleku puudumisel tuleb arestida võlgniku väljanõudeõigus kolmanda isiku vastu. Seega on TMS § 64 lg 4 kohaldatav ainult erandjuhtudel, kuid eelnõus on see kirjutatud reegliks. Võimalik, et TMS § 64 lg-l 4 ei olegi tegelikkuses kohaldamisala või on see väga piiratud, sest kohtutäituril ei ole õigust (ka lg 4 alusel, mis ei saa kohtutäiturile anda võlgniku ruumidesse sisenemiseks rohkem õigusi, kui tal on, vt TMS § 28) siseneda täitemenetlusvälise isiku ruumidesse ega sellist isikut ennast läbi otsida, et saada kätte asja, mille võlgnik on kolmandale isikule täitemenetluse vältimiseks üle andnud. Ka politseiametnikule ei saa üksnes ebamäärase ja seadusega eeldatava kahtluse alusel anda õigust siseneda nt võlgniku naabrimehe kinnistul paiknevasse garaaži, kuhu on väidetavalt pargitud võlgnikule kuuluv auto. Selline regulatsioon võib olla vastuolus põhiseaduse §-ga 33. TMS § 64 lg-ga 4 on mõneti sarnane TMS § 181 lg 2, kuid viimati nimetatud sätte kohaldamiseks ei ole kohtutäituril vaja siseneda kolmanda isiku ruumidesse, vaid võlgniku ruumidest on võimalik välja tõsta kolmas isik, kes on selle pahatahtlusest hõivanud. Ka on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15 tehtud lahendi p-s 25 leidnud, et TMS § 181 lg-t 2 tuleb kohaldada kitsendavalt.  Lisa 1 6. Märkida tuleb ka seda, et eelnõu toob kohtutele oluliselt tööd juurde, kuna nad peavad hakkama senisest laiematel alustel eristama võlgnikke selle järgi, kas viimased ei suuda või ei taha elatist maksta.  Justiitsministeerium Teie 29.05.2017 nr 8-1/4199 [email protected] Meie 30.06.2017 nr 6-6/17-26 Arvamuse andmine Täname võimaluse eest avaldada arvamust täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (elatise võlgnike survestamine) eelnõu kohta. Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kask Riigikohtu koolitusosakonna juhataja õigusteabe osakonna juhataja ülesannetes Lisa 1: Riigikohtu arvamus täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (elatise võlgnike survestamine) eelnõu kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e-post [email protected] www.riigikohus.ee