Kiri

Hr Aadu Must Riigikogu kultuurikomisjon [email protected] 29.04.2021 nr 1-11/1055-1 Kultuuriministeeriumi seisukohad eelnõu 327 SE kohta esitatud arvamustele Lugupeetud härra kultuurikomisjoni esimees Edastame Kultuuriministeeriumi seisukohad meediateenuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (327 SE) kohta esitatud arvamustele. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Ott minister Lisa: Kultuuriministeeriumi seisukohad 18 lehel Karin Ligi 628 2254, [email protected] Siim Rohtla 628 2338, [email protected] Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941  Lisa Kultuuriministeeriumi seisukohad meediateenuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (327 SE) kohta esitatud arvamustele Arvamuse esitaja Arvamuse sisu Kultuuriministeeriumi seisukoht Eesti Ringhäälingute Liit Ringhäälinguorganisatsioonide (RHO) programmile Euroopa päritoluga audiovisuaalsete teoste kõrvaltingimuste, s.h. uudiste, omatoodangu, edastamist puudutavad nõuded tulenevad Euroopa päritolu toodangu jms. osakaalu nõuete, audiovisuaalmeedia teenuste direktiivist (edaspidi seadmine pärineb ajast kui eesmärgiks oli AVMSD) ja selles osas peab meediateenuste seadus programmide mitmekesisuse saavutamine. (edaspidi MeeTS) olema direktiiviga kooskõlas. Mitmekesisuse saavutamine oli tähtis olukorras, kus Peame vajalikuks täpsustada, et televisiooniloa kohalikke tele- ja raadioprogramme oli turul puhul on uudistesaadete ja omatoodangu suhteliselt vähe. Täna oleme olukorras, kus tänu edastamise nõuetes erandite tegemine ka kehtiva tehnoloogia arengule on Eestis tegutsevate tele- ja MeeTS-i kohaselt paindlikum, kui raadioloa puhul. raadioprogrammide arv kordades suurem kui veel Nimelt võib uudistesaadete ja omatoodangu nõuete mõned aastad tagasi, samuti on kordades rohkem kohaldamisel teha televisiooniloa tingimustes erinevatel platvormidel tegutsevaid uudiste tootjaid ja erandi valdavalt muusika-, spordi-, filmi- või muu levitajaid. Tehnilised võimalused lubavad luua ja teemaprogrammi edastamiseks luba omava edastada tele- ja/või raadioprogrammile sarnast sisu televisiooniteenuse osutaja põhjendatud taotluse ja/või konkreetsele sihtgrupile suunatud programmi alusel. oluliselt lihtsamate vahenditega kui varem. Video- ja Kultuuriministeerium leiab, et kehtiv sõnastus on muusikajagamisplatvormidel on võrreldes RHO-dega piisavalt paindlik, võimaldades eritingimuste sellest tulenevalt olulised konkurentsieelised. Tänu kehtestamisel lähtuda konkreetse programmi sellele oleme jõudnud olukorda, kus meediatarbijale olemusest, baseerudes põhjendatud taotlusel. pakutakse kordades mitmekesisemat sisu kui praegu kehtiva MeeTS-i koostamise ajal seda ennustada osati. Eeltoodust tulenevalt on Eesti Ringhäälingute Liit seisukohal, et tegevuslubadele lisatingimuste kehtestamisel tuleb lähtuda iga konkreetse 1 programmi sihtgrupist ja üldjuhul vältida liigset regulatsiooni. ERL ettepanekud: 1) Seaduses peaks olema täpsemini sõnastatud alused, milliste korral saab nõudeid programmile, s.h. uudiste mahule vähendada või kaotada (praegu on võimalik erandit teha kui tegemist on “muusikaprogrammi edastamiseks luba omav”). Pigem peaks lähtuma sõnalise osa/sõnasaadete osakaalust - näiteks kui sõnasaadete osa on alla 20- 25%, siis võimalik teha erandeid; 2) Uudistesaadete miinimummahu nõue tuleks Kultuuriministeerium nõustub, et võttes arvesse sõltuvalt programmi formaadist ja/või sihtgrupist drastiliselt muutunud meediamaastikku ja kaotada või vähendada. Uudiste mahu nõue infotarbimise mudeleid on mõistlik muuta nädalavahetusel on ringhäälinguorganisatsioonidele uudistesaadete olemasolu või osakaalu nõudeid majanduslikult koormav ja tarbija poolt vaadatuna paindlikumaks ning on valmis panustama ebamõistlik (praegu on uudised kohustuslikud “kuuel konkreetse lahenduse väljatöötamisse, kui päeval nädalas” e. ühel kahest puhkepäevast on ettepanek leiab Riigikogu kultuurikomisjonis uudised kohustuslikud). Samuti tuleks kaaluda põhimõttelist toetust. uudiste mahu määramisel meediatarbimise hooajalisusest - uudiste tootmine suvel samas mahus talvise perioodiga on ebavajalik ja majanduslikult ebamõistlik. 3) Regionaalse tegevusloa alusel tegutsevad Kultuuriministeerium nõustub ka sellega, et on meediateenuste osutajad võiks täielikult vabastada mõistlik muuta paindlikumaks ka regionaalse enda toodetud uudistesaadete edastamise nõudest. tegevusloa alusel tegutsevate meediateenuse Parema tulemuse annab võimalus määrata tegevusloa osutajate uudistesaadete olemasolu või osakaalu tingimustes neile kohalikku elu kajastavate saadete nõudeid ning on valmis panustama konkreetse määr. lahenduse väljatöötamisse, kui ettepanek leiab Riigikogu kultuurikomisjonis põhimõttelist toetust. Mis puudutab kohalikku elu kajastavaid saateid, 2  siis MeeTS-i § 40 lõige 3 võimaldab levipiirkonna elu kajastavate saadete mahu programmis tegevusloa kõrvaltingimusena kehtestada. § 9. Programmi nädalamaht MeeTS-i § 9 eelnõukohane sõnastus näeb ette, et Praegu seaduses olevad mahud on (84 tundi kehtima jääb ainult raadioprogrammi nädalamaht raadioprogrammi edastamisel; 56 tundi üleriigilise (endiselt 84 tundi). Teleprogrammil edaspidi teleprogrammi edastamisel; 21 tundi regionaalse kohustuslikku miinimummahtu pole. teleprogrammi edastamisel) on liialt jäigad ja peaks Kultuuriministeerium leiab, et raadioprogrammi olema paindlikum. nädalamahu säilitamine on piiratud sagedusressursi tõttu jätkuvalt põhjendatud. § 27. Tegevusjuhend audiovisuaalsete äriteadete Teadmiseks võetud. Eelnõu seletuskirjas on edastamiseks lastesaadetes kõnealusele juhendile ka viidatud (vt näiteks ERL-i liikmed jälgivad eneseregulatsiooni korras eelnõu § 1 punkti 42 selgitust seletuskirja välja töötatud ja 2011. aasta septembris vastu võetud leheküljel 22). dokumenti “Vastutustundlik reklaamipoliitika lastesaadetes”, milles muuhulgas reguleeritakse toiduainete reklaamimist alla 12-aastastele. ERL on valmis seda dokumenti kaasajastama lähtudes ainete loetelust, mille liigne tarbimine pole lastele soovitav. § 28. Tele- ja raadioreklaam ning otsepakkumine AVMSD otseselt ei keela ette näha muid äriteadete Reaalsed muutused meediaturul, s.h. uute liike. Artikli 1 lõike 1 punkti h kohaselt on sisuplatvormide kiire areng ja sellega seotud audiovisuaalse äriteate vormid muu hulgas reklaamiraha ümberjaotumine, panevad kohalikud telereklaam, sponsorlus, otsepakkumised ja RHO-d konkurentidega ebavõrdsesse tootepaigutus. Ka MeeTS-i § 4 lõike 1 punkti 3 konkurentsisituatsiooni (vt. ka § 8 selgitav tekst). kohaselt on audiovisuaalne äriteade eelkõige Sellest tulenevalt teeb ERL ettepaneku “seadustada” telereklaam, sponsorteave, otsepakkumised ja MeeTS-is reklaami eriliik “sisuturundus”. tootepaigutus. See tähendab, et MeeTS Sisuturundus peab olema lubatud kindlatel aktsepteerib ka muid äriteateid ja neile kohalduvad tingimustel, neist peamine tingimus on, et oleks MeeTS-is äriteateid puudutavad sätted, näiteks § äratuntav/eristatav muudest programmiosadest. 25 lõikest 2 tulenev nõue, et äriteated peavad Sisuturunduse lõigud või saated ei tohiks minna olema selgelt äratuntavad ja eristatud muust 3 reklaami- ja otsepakkumiste mahu arvestuse sisse. programmi osast ning sama paragrahvi lõikest 3 tulenev asjaolu, et äriteadetele kohaldatakse reklaamiseaduses ja teistes seadustes reklaamile sätestatud nõudeid. Samuti kehtib MeeTS-i §-st 26 tulenev varjatud äriteate keeld. Mis puudutab reklaami- ja otsepakkumiste mahtu, siis kõnealused sätted puudutavadki tele- ja raadioreklaami ning otsepakkumise lõike. Kui sisuturunduse näol on tegemist millegagi, miks ei kvalifitseeru tele- või raadioreklaamiks või otsepakkumiseks, siis see mahupiirang ei kohaldu. Vajab täpsustamist, mida sisuturunduse all siis õieti silmas peetakse. Kui see sisuliselt terminite „tele- või raadioreklaam“ või „otsepakkumine“ alla ei sobitu, siis Kultuuriministeeriumi hinnangul probleemi pole, sest mahupiirangud ei kohaldu. Kui see aga vastab nende terminite määratlusele, siis tuleb arvestada sellega, et vähemalt televisiooniteenuse puhul tulenevad mahupiirangud AVMSD-st ja riigisiseses õiguses teistsugust regulatsiooni ette näha ei saa. § 28. Tele- ja raadioreklaami ning otsepakkumise Teadmiseks võetud. Eelnõus on jäädud sama maht lahenduse juurde. ERL toetab Kultuuriministeeriumi ettepanekut reklaami ja otsepakkumise mahu arvestuse mudeli osas: Tele- ja raadioreklaamilõikude ja otsepakkumise lõikude maht ajavahemikes 6.00-st kuni 18.00-ni ja 18.00-st kuni 24.00-ni ei tohi ületada 20 protsenti nendest ajavahemikest. § 32. Televisiooni- ja raadioteenuste osutamise Eelnõu kohaselt antakse regionaalne ja üleriigiline tegevusload ja … televisiooniluba kuni kümneks aastaks ning 4 Praegu kehtivast seadusest tulenev 5-aastane raadioluba kuni seitsmeks aastaks. tegevusloa kehtivusperiood teeb väga raskeks Raadioloa lühema kehtivusaja põhjus on vajadus suuremate investeeringute tegemise. Pikem periood arvestada digitaalraadio arengutega, mille osas pole suurendaks RHO-de majanduslikku stabiilsust täna ajakavas ega muus olulises veel täit selgust. vähendades nende sõltuvust reklaamituru Kuna raadio puhul on tegevuseks vajalikud kõikumistest ning andes võimaluse planeerida investeeringud väiksemad kui televisioonil, siis investeeringuid pikema tasuvusperioodiga. Selle hinnati tegevusloa kehtivus seitse aastat tulemusena paraneks kindlasti pakutavate optimaalseks. Pikema kehtivusajaga loa puhul programmide nii sisuline kui ka tehniline kvaliteet. fikseeritaks sageduste kasutamine praeguses Sellest tulenevalt teeb ERL kaks ettepanekut: analooglevis ülemäära pikaks ajaks, mis võib 1) Tegevuslubade kehtivuse periood uues MeeTS-is hakata takistama võimalikku üleminekut raadio 10 aastat; digitaallevile. 2) Juba tegutsevatel RHO-del peaks olema lubade Vajab täpsustamist, mida peetakse silmas kehtivate konkursil loodud eelis, et oleks võimalik kaitsta raadiolubade omanikele konkursil eelise andmise tehtud invetseeringuid ja organisatsioonis töötavaid all. Kultuuriministeeriumi hinnangul võiks inimesi. senistele loaomanikele eelise andmine muuta konkursi korraldamise sisuliselt mõttetuks ja takistada uute teenuse osutajate turule pääsemist. AVMSD artikkel 7. Puuetega inimeste juurdepääs Teadmiseks võetud. Eelnõu kohaselt analüüsib meediateenustele. Kultuuriministeerium koostöös Tarbijakaitse ja ERL on koostöös TTJA ja Kultuuriministeeriumiga Tehnilise Järelevalve Ametiga (edaspidi TTJA) valmis välja töötama realistliku ajakava hiljemalt 2024. aastal puudega inimeste audiovisuaalteenuste puuetega inimestele audiovisuaalmeedia teenustele ligipääsu kättesaadavuse parandamiseks. regulatsiooni rakendamise mõju ja tulemuslikkust. Seejärel on plaanis välja töötada täpsemaid ligipääsetavusnõudeid sisaldav kultuuriministri määrus. Kultuuriministeerium kaasab Eesti Ringhäälingute Liidu kindlasti nii puudega inimeste audiovisuaalmeedia teenustele ligipääsu regulatsiooni järelhindamisse kui ka ministri määruse eelnõu väljatöötamisse. 5 Eesti Puuetega Inimeste Koda Tunnustame informatsiooni ligipääsetavuse Esmalt märgime, et eelnõu ligipääsetavuse edendamisele suunatud muudatusi ning peame neid edendamise sätted tuginevad suuresti sellele üldjoontes asjakohasteks ja vajalikeks. Pakume omalt eeltööle, mis toimus Riigikantselei ligipääsetavuse poolt mõned täiendused Meediateenuste seaduse rakkerühma meedia- ja online-teenuste töörühmas, paragrahvide 23 ning 39 osas, mille eesmärk on kus põhiküsimustes jõuti konsensuseni. laiapõhjalisem lähenemine ligipääsetavuse MeeTS-i § 23 lõikes 1 on näitlik avatud loetelu. tagamisele ning selle läbiv juurutamine igas Kirjeldustõlge on põhimõtteliselt kaetud audiovisuaalse sisu tootmise etapis. sõnastusega „ja teisi lisateenuseid“. Kuna aga § 23. Puudega inimeste ligipääs MeeTS-i § 23 lõikes 11 on kirjeldustõlge ka eraldi audiovisuaalmeedia teenustele nimetatud, siis toetab Kultuuriministeerium Lg 1: Lisada ligipääsetavuse tagamise meetmete ettepanekut see ka lõikes 1 ära nimetada. hulka kirjeldustõlge kui nägemispuudega inimestele vajalik meede: “Audiovisuaalmeedia teenuse osutaja muudab järk- järgult proportsionaalsete meetmete abil oma teenuse ligipääsetavaks puudega inimestele, kasutades selleks subtiitreid, viipekeelset tõlget, kirjeldustõlget, eraldi audiokanaleid, teleteksti ja teisi lisateenuseid, mis võimaldavad puudega inimestel pakutavat teenust kasutada.” Lg 1: Lisada punkt, mis kohustab teenuseosutajat Kultuuriministeeriumi hinnangul kuulub kõnealune tagama ligipääsetavust kõigil oma platvormidel, küsimus Sotsiaalministeeriumis hetkel sõltumata seadmest. Meediateenuse osutaja väljatöötatava toodetele ja teenustele rakendused ja veebilehed peavad olema sama ligipääsetavuse seaduse reguleerimisalasse. ligipääsetavad kui tema audiovisuaalne sisu. Kõnealuse seadusega on kavas Eesti õigusesse üle „Audiovisuaalmeedia teenuse osutaja tagab punktis 1 võtta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nimetatud ligipääsetavuslahenduste kättesaadavuse (EL) 2019/882, toodete ja teenuste võrdselt kõigil platvormidel, kus teenuseosutaja sisu ligipääsetavusnõuete kohta (ELT L 151, pakub. (nt lineaartelevisioonis, veebikeskkonnas, 07.06.2019, lk 70–115). nutiseadme rakenduses).“ Kavandatav seadus hakkab reguleerima ka teenuseid, millega antakse ligipääs 6  audiovisuaalmeedia teenusele. Valmivas eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et kui audiovisuaalmeedia sisuteenust pakutakse ligipääsetavalt (nt subtiitrid, viipetõlge, häälsubtiitrid, kirjeldustõlge), siis peab sisu vastuvõtmist võimaldav teenuse osutaja suutma tagada ka sisuteenuse ligipääsetavate funktsioonide vastuvõtmise. Kohaldamisalasse kuuluvad siin ka elektroonilised saatekavad, veebilehed, mobiilirakendused ja digiboksi põhised rakendused. Lg 2: Täiendada nõudmisi ligipääsetavuse Vt Kultuuriministeeriumi seisukohta eelmise tegevuskavale, et see hõlmaks ka teenuse osutaja ettepaneku juures. poolt loodud platvorme. Audiovisuaalmeedia teenuse osutaja rakendused ning veebilehed peavad olema ligipääsetavad nägemispuudega inimestele, vastates veebi ning mobiilirakenduste ligipääsetavuse standarditele. § 39. Tegevusloa taotlemine Kultuuriministeerium nõustub, et ligipääsetavuse Lg 6: Täiendada lg 6 punktiga 4. Ligipääsetavuse tegevuskava esitamist võiks põhimõtteliselt nõuda tegevuskava tegevusloa taotluse kohustusliku lisana. juba ka tegevusloa taotlemisel, ent siin tuleb “(6) Tegevusloa taotlusele lisatakse: arvestada mitme täiendava asjaoluga. …. Ligipääsetavuse tegevuskava koostamise kohustus 4) Ligipääsetavuse tegevuskava;” on audiovisuaalmeedia teenuse osutajatel. Seega ei Tegevusloa nõudmiste täiendamine võimaldab juba saa kõnealune kohustus tuleneda MeeTS-i § 39 eelnevalt hinnata taotleja valmidust rakendada lõikest 6, mis kohaldub ka raadioloa taotlejatele, ligipääsetavuse meetmeid. Korduvtaotlemise ajaks või vajab pakutud sõnastus täpsustamist, et peavad tekkima esimesed tegevuskava täitmise ligipääsetavuse tegevuskava lisatakse ainult tulemused. televisiooniloa taotlusele. Meie poolt pakutud täiendused on töötatud välja Ligipääsetavuse tegevuskava esitamine ei saa olla koostöös Eesti Pimedate Liidu, Eesti Kurtide Liidu, kohustuslik ajutise televisiooniloa taotlemisel 7  Eesti Vaegkuuljate Liidu ning Eesti (vähemalt mitte MeeTS-i § 23 lõikesse 2 Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liiduga. kavandatud mahus ehk nelja aasta ulatuses). Loodame, et Kultuurikomisjon leiab võimalikuks Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et kõik täiendada seaduse eelnõud 327 SE vastavalt meie audiovisuaalmeedia teenuse osutajad ei pea ühisele pöördumisele. taotlema tegevusluba. Tellitava audiovisuaalmeedia teenuse osutajad peavad esitama majandustegevusteate. Kuna ligipääsetavuse tegevuskava koostamine on sisuliselt eneseregulatsiooni meede, saaks Kultuuriministeeriumi hinnangul tegevusloa taotlemisel kontrollida selle esitamist (vähemalt seni, kuni kultuuriministri määrusega ei ole kehtestatud täpsemaid ligipääsetavusnõudeid) üksnes formaalselt. Tegevusluba ei saaks andmata jätta põhjusel, et taotluse esitaja on ligipääsetavuse tegevuskavas ette näinud näiteks väga väikse ligipääsetavate saadete mahu programmis. Eesti Autorite Ühing EAÜ toetab audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi Teadmiseks võetud. kiiret ülevõtmist Eesti õiguskorda ning meediateenuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (327 SE) vastuvõtmist. EAÜ hinnangul on eelnõuga seatud eesmärk meediateenuste turu ühtlustamiseks ja kaasajastamiseks vajalik ning otstarbekas. EAÜl ei ole eelnõu kohta vastuväiteid ega ettepanekuid. Sihtasutus Perekonna ja (1) Esiteks oleks vaja selgust selle osas, kelle suhtes Nagu ka eelnõu seletuskirjas on selgitatud, on nii Traditsiooni Kaitseks eelnõust ja selle kohaselt muudetud seadusest lähtuv meediateenuste turg ja tarbimine kui ka õiguslik regulatsioon kohaldub. Ennekõike peaks tehnoloogia kiires muutumises. Sageli väljendub regulatsioon kohalduma meediateenuste osutajatele, see erinevate meediavormide sulandumises. Vähe aga mitteärilise ettevõtmisena Objektiiv ei osuta on jäänud näiteks üksnes tekstilist sisu pakkuvaid kellelegi teenuseid, vaid üksnes avaldab artikleid ja meediaplatvorme. Suuremas või väiksemas mahus 8  saateid, ilma nende lugemise, vaatamise ja kuulamise lisandub tekstilisele sisule tihti ka audiovisuaalne. võimalust kellelegi müümata ja ka ilma kasutamata Sellises olukorras võibki teatud juhtudel olla neid reklaami müümiseks. Samuti ei ole Objektiivi keeruline hinnata, kas tegemist on saated ja artiklid tellitavad. Meie järelpärimisele selle audiovisuaalmeedia teenuse osutajaga AVMSD ja kohta, kas eelnõu kohaldub ka Objektiivi suhtes, ei seega ka MeeTS-i tähenduses või mitte. Oluliseks osanud selget vastust anda isegi eelnõu kriteeriumiks on siin see, kas meediateenuse või väljatöötamise eest vastutanud muu teenuse eristatava osa peamine eesmärk on Kultuuriministeerium.1 Õigusselguse põhimõttest pakkuda üldsusele teavituslikke, hariduslikke või lähtuvalt ei ole niisugune olukord vastuvõetav. meelelahutuslikke saateid elektroonilise side võrgu Seadus peab olema sõnastatud piisava selgusega, kaudu. Nii näiteks ei saa audiovisuaalmeedia võimaldamaks keskmisel inimese mõista, kelle teenuse osutajaks pidada uudisteportaali pidajat, suhtes see kehtib, kelle suhtes mitte. Muu hulgas on kes pakub peamiselt tekstilist sisu, mida täiendavad vaja selget arusaamist, mida peetakse eelnõu ja sellega otseselt seotud videolõigud (näiteks artikli meediateenuste seaduse kontekstis silmas keskse juurde on lisatud selle tarbeks tehtud intervjuud mõistega „meediateenuste osutamine“, just nagu ka kajastav videolõik). Küll aga on mõistega „videojagamisplatvorm“. audiovisuaalmeedia teenuse osutamisega tegemist juhul, kui videomaterjal on kättesaadav tekstilisest sisust eraldi ega ole mõeldud selle vähem tähtsa täiendusena. Täpsemalt on kõnealust teemat selgitatud eelnõu seletuskirjas (vt eelnõu § 1 punkti 13 selgitust seletuskirja lehekülgedel 7–8). Eelnevat arvestades peab enda pakutavale meediasisule suutma hinnangu anda isik ise, kuid kui see osutub erinevate meediavormide sulandumise tõttu üle jõu käivaks saab nõu ja abi saamiseks pöörduda TTJA poole, kes ei tegutse meediateenuste valdkonnas üksnes riikliku järelevalve teostajana, vaid ka laiemas mõttes majandushaldusasutusena. Kultuuriministeerium 1 Vt „Kultuuriministeerium ei tea, kas uus meediateenuste seadus kehtiks ka Objektiivile“, Objektiiv, 17.02.2021. 9  antud küsimuses TTJA-ga konkureerivaid hinnanguid ei anna. Mis puudutab seda, et meediateenuse osutajana ei peaks käsitlema isikuid, kes ei tegutse ärilistel eesmärkidel, siis siin tuleb arvestada majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 3 lõikes 2 sätestatut. Kõnealune säte näeb ette, et tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus, loetakse majandustegevuseks ka juhul, kui selle eesmärgiks ei ole tulu saamine. (2) Teiseks näeme tõsist probleemi seonduvalt MeeTS-i § 19 lõikesse 1 kavandatuga (ei tohi /…/ meediateenuste seaduse paragrahviga 19 ja ka õhutada vägivalda või vihkamist) sarnane sõnatus muudatustega, mida eelnõuga sellesse kavandatakse. on kasutusel ka teistes õigusaktides, näiteks Eesti Keeld õhutada meediateenuseid osutades vihkamist Vabariigi põhiseaduse § 12 lõikes 2 ja on äärmiselt laialivalguv ja seega ei vasta karistusseadustiku § 151 lõikes 1. Seda, kas üks või õigusselguse põhimõttele. Niisugust keeldu ei ole teine väljendus kujutab endast vägivalla või kohane seadusesse kirjutada, kui samal ajal ei ole vihkamise õhutamist, on korduvalt hinnanud nii elementaarset selgust selle osas, mida vihkamise Eesti kohtud kui ka näiteks Euroopa Inimõiguste õhutamise all silmas peetakse. Niisuguse selguseta on Kohus. selgusetu ka see, mis siis reaalselt keelatud on ja Euroopa Inimõiguste Kohus on erinevates mille eest on seega meediateenuste seaduse kaasustes rõhutanud näiteks järgmist: paragrahviga 57 nähtud ette koguni kuni 32 000 - Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse euroni küündida võiv rahatrahv. Näiteks peaks konventsiooni (edaspidi konventsioon) artiklist küsima, kuidas on tagatud, et poliitilistelt ja 10 tulenev väljendusvabadus ei hõlma mitte ideoloogiliselt tundlikes küsimustes (nt seonduvalt üksnes niisugust informatsiooni ja ideid, islamiimmigratsiooni või homo- ja sooideoloogia millesse suhtutakse soosivalt või mida ühiskondliku juurutamisega) kriitiliste seisukohtade peetakse mittesolvavaks või erapooletuteks, väljendamist ei hakata käsitlema ühiskondliku vaid ka niisugust informatsiooni ja ideid, mis vihkamise õhutamisena. solvavad, šokeerivad või häirivad riiki või Väga suure trahvi ettenägemine teo eest, mis on selle elanikkonna mis tahes sektorit. määratletud vähegi rahuldava selguseta, tekitab suure Niisuguseid nõudeid seavad pluralism, 10  kindlusetuse tunde ja jätab seaduse rakendajale tolerantsus ja sallivus, ilma milleta kohatu meelevaldsuse karistuste rakendamiseks demokraatlikku ühiskonda ei ole olemas;2 valikuliselt ning vastavalt oma poliitilistele ja - kuigi press ei tohi teatud piiridest üle astuda, ideoloogilistele eelistustele. See omakorda kujutab on ajakirjanduses lubatud ka liialdused ja isegi endast tõsist ohtu ajakirjandusvabadusele ja provokatsioon.3 sõnavabadusele ning laiemalt vaba ühiskonna Poliitilise elu puhul on Euroopa Inimõiguste Kohus ideaalile, kuna meediateenuste osutajatel puudub hinnanud väljendusvabadust kõige avaramaks ja elementaarne arusaam, milliseid saateid või muid märkinud, et valitsuse suhtes tehtava lubatud käsitlusi võib tembeldada vihkamise õhutamiseks, kriitika piirid on laiemad kui eraisiku või isegi milliseid mitte. See omakorda soosib poliitiliselt ja poliitiku suhtes. Kohus on rõhutanud, et valitsuse ideoloogiliselt tundlikemas küsimustes kriitilisemate tegevus või tegevusetus demokraatlikus riigis peab seisukohtade väljendamisest hoidumist, mis ei või olema mitte üksnes seadusandliku ja kohtuvõimu, olla seadusandja poolt taotletavaks eesmärgiks ega ka vaid ka avalikkuse terava kontrolli all. See aktsepteeritavaks mitte-soovitud, ent selgelt tähendab, et valitsust peab saama vabalt ettenähtavaks tagajärjeks. Samuti soosib see olukorra kritiseerida.4 kujundamist, kus meediateenuste seadust saab Eesti näidetest on Riigikohus väljendanud kasutada poliitilise ja ideoloogilise tagakiusamise seisukohta, mille kohaselt ei saa sotsiaalse vaenu vahendina. õhutamise faktiliste asjaolude tuvastamisel jätta arvestamata seda üldtuntud asjaolu, et sõnade tähendus ja kokkuvõttes ka teksti sõnum ning võimalik toime sõltuvad sõnakasutuse kontekstist. Nõnda ei saa lugeda vaenu õhutajaks näiteks ajakirjanikku, kes probleemartiklis mingit üleskutset kajastab, või kedagi, kelle esitatud üleskutsest on võimalik aru saada, et see on mõeldud sarkastiliselt.5 Kuna piiratakse vägivalla ja vihkamise avalikku 2 Handyside v. Ühendkuningriik kaasus. 3 De Haes ja Gijsels v. Belgia kaasus ning Delfi v. Eesti kaasus. 4 Sellekohast kohtupraktikat on palju, näiteks Sener v. Türgi kaasus. 5 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-117-05. 11  õhutamist peab edastatav sõnum olema selline, millega mitte lihtsalt ei väljendata oma vaenulikku meelestatust mingi seaduses (antud juhul MeeTS- is) sätestatud tunnustele vastava grupi vastu, vaid mis võiks kutsuda vihkamist või vägivalda esile ka teistes isikutes, tuua kaasa mingi sotsiaalse grupi vastu suunatud vihkamise või vägivalla levimist. Lähtudes asjaolust, et teo ohtlikkus seisneb just sotsiaalse vaenu levimise võimaluses, saab üleskutsest rääkida ainult juhul, kui see võiks leida ühiskonnas vastuvõttu. Seega tuleb lisaks sellele, millist gruppi vihkama või koguni selle suhtes vägivalda tarvitama üles kutsutakse, vaadelda ka eristamissuhte teist, nii-öelda „meie“ poolt. See tähendab, et üleskutsega on tegemist ainult juhul, kui grupp, kellele üleskutse võiks mõjuda, on tõsiselt võetav nii oma arvukuselt kui ka sisuliste tunnuste poolest. Seejuures tuleb vaadelda mitte ainult konkreetset märki (sõna, fraasi, lauset, žesti, kujutist), millele üleskutsuv iseloom omistatakse, vaid ka konteksti, milles see on esitatud, ning tähendusvarjundit.6 Euroopa Inimõiguste Kohus on märkinud, et väljendusvabaduse äärmuslikul viisil kasutamise korral ei pruugi see üldse kaitsmisväärne olla, tuginedes seejuures konventsiooni artiklile 17, mis sätestab õiguste kuritarvitamise keelu. Oma teemadokumendis „Õiguste kuritarvitamise keeld“ on Euroopa Inimõiguste Kohus loetlenud 6 M. Ernits. „Avalik väljendusvabadus ja demokraatia I“ – Juridica I/2007. 12  konventsiooni artikliga 17 keelatud eesmärkidena, mille saavutamiseks, õhutamiseks või õigustamiseks ei saa kasutada konventsiooni kaitset, järgmisi tegevusi või neile üleskutsumist: vihkamine, vägivald, ksenofoobia ja rassiline diskrimineerimine, antisemitism, islamofoobia, terrorism ja sõjakuriteod, ajalooliste faktide (nagu holokaust) eitamine, holokausti-, sõja- ja/või totalitaarsete režiimide ohvrite solvamine, totalitaarne ideoloogia ja muud poliitilised ideed, mis ei sobi demokraatiaga.7 Lisaks on Euroopa Inimõiguste Kohus väljendanud seisukohta, et arvamuse või hinnangu väljaütleja peab lähtuma heast tahtest ja üldisest huvist ning hinnangu vorm ei tohiks kalduda vulgaarsusesse, teadlikku solvamisse ega inimväärikuse alandamisse.8 Samuti rõhutanud, et nii palju kui võimalik tuleks püüda vältida väljaütlemisi, mis on teistele põhjendamatult solvavad ja rikuvad nii nende õigusi ega aita samal ajal kaasa mis tahes avalikule debatile.9 Ka Riigikohus on tõdenud, et sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse, kasutamisel peab austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.10 Nendest seisukohtadest saab juhinduda ka MeeTS-i 7 M. Kuurberg „Sõnavabaduse ja teiste õiguste vahel tasakaalu leidmine Interneti-ajastul ja mitmekultuurilises ühiskonnas. Euroopa Inimõiguste Kohtu suundumused“ – Juridica 7/2019. 8 Shabanov ja Tren v. Venemaa kaasus. 9 Otto-Preminger-Institut v. Austria kaasus. 10 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-138-02. 13  tõlgendamisel. (3) Kolmandaks jääb arusaamatuks, miks on eelnõu Ei vasta tõele, et AVMSD artiklit 6 ei muudetud. kohaselt ühiskonnagrupid, mille suhtes ei tohi Kehtiva AVMSD konsolideeritud versiooniga on vägivalda ja vihkamist õhutada, piiratud. Eelnõu võimalik tutvuda siin. kohaselt ei tohiks üheski saates õhutada vägivalda Seda, miks MeeTS-i § 19 lõikesse 1 ja § 191 lõike või vihkamist soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või 1 punkti 1 on kavandatud kaitstud tunnuste suletud sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, loetelu, on selgitatud eelnõu seletuskirjas (vt usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või eelnõu § 1 punkti 37 selgitust seletuskirja muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, lehekülgedel 14–15). Tuleb arvestada, et AVMSD varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse, artikli 6 lõike 1 punkt a ja artikli 28b lõike 1 punkt seksuaalse sättumuse või kodakondsuse alusel. Aga b ei sisalda üleüldist vägivallale või vihkamisele miks peaks ülejäänud ühiskonnagruppide suhtes õhutamise keeldu, vaid neis viidatakse Euroopa olema vägivalla ja vihkamise õhutamine Liidu põhiõiguste harta artiklis 21 osutatud meediateenuste seaduse kohaselt lubatud? Niisugust alustele. regulatsiooni oleks raske pidada kooskõlas olevaks Paralleeli saab siin tuua Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvis 3 sätestatuga, mille kohaselt põhiseaduse §-ga 12, mis sisaldab ühelt poolt on kõik seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerimise keeldu mis tahes asjaolude tõttu, diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, ent teisalt kohustab Riigikogu kehtestama keelde ja keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude karistusi vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi õhutamise korral, andes kinnise loetelu alustest, või muude asjaolude tõttu. Nagu nähtub sõnadest millal see on nõutav. „või muude asjaolude tõttu“, on põhiseaduses antud loetelu lahtine ehk hõlmab kõiki ühiskonnagruppe, mitte ainult valituid. Juhime tähelepanu ka tõsiasjale, et eelnõu kohaselt lisataks meediateenuste seaduse paragrahvi 19 ja paragrahvi 191 esimesse lõikesse sellised keelatud diskrimineerimise alused, milliseid seadusemuudatuse väidetavaks põhjuseks olevad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivid 2018/1808 ja 2010/13/EL ette ei näe. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2010/13/EL ütleb 14 artiklis 6 (ilma et direktiiviga 2018/1808 oleks selles osas midagi lisatud): „Liikmesriigid tagavad asjakohaste meetmetega, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate osutatavad audiovisuaalmeedia teenused ei sisalda vihkamisele õhutamist soo, rassilise või etnilise päritolu või usutunnistuse alusel.” Kehtivas meediateenuste seaduses juba sisaldub sellest laiem kataloog, sest keelatud diskrimineerimise alusena on nimetatud lisaks ka veendumused. Eelnõuga lisataks aga paragrahvidesse 19 ja 191 veel mitmed alused: nahavärv, sotsiaalne päritolu, geneetilised omadused, keel, poliitilised või muud arvamused, rahvusvähemusse kuulumine, varaline seisund, sünnipära, puue, vanus, seksuaalne sättumus ja kodakondsus. Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et meediateenuste seaduse paragrahvi 19 lõiget 1 täiendatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21 osutatud alustega. Harta artikkel 21 ütleb lõikes 1: „Keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu.“ Sõnad „igasugune diskrimineerimine, sealhulgas ...“ jätavad selgelt kataloogi lahtiseks, aga eelnõu kohaselt oleks meediateenuste seaduses sisalduv kataloog teadmata põhjustel kinnine. 15 (4) Neljandaks näeme probleemi tõsiasjas, et TTJA-l on olnud ülesanne teostada riiklikku meediateenuste seaduse (mh selle paragrahvis 19 järelevalvet muu hulgas ka selle üle, et sätestatud nõuete) rakendajaks ja seega ka sisuliselt meediateenuseid osutades ei õhutataks vihkamist, tsensuuri teostajaks on eelnõu kohaselt Tarbijakaitse MeeTS-i kohaselt juba alates aastast 2013. Seega ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA). Pidades on TTJA teenistujatel meediasisu hindamiseks silmas, et otsustamine selle üle, mis kujutab endast vajalikud teadmised ja oskused. ühiskondliku vihkamise õhutamist, kätkeb selgelt Meediavaldkonna järelevalveasutuse teenistujatelt poliitiliste ja ideoloogiliste eelistuste rakendamist, ei poliitilise vastutuse kandmise nõudmine ei ole ole kohane jätta selliste ühiskondlikus plaanis väga asjakohane. Meediavabadus eeldab ka kaugele ulatuvate otsuste langetamist ametnike kätte, järelevalveasutust, kes vastupidi, oleks sõltumatu kel ei ole mingit demokraatlikku mandaati ning kes nii valitsusest kui ka meediavaldkonnas ka ei kanna mingit poliitilist vastutust – seda enam, et tegutsevatest ettevõtjatest. Seda rõhutab ka nagu eelnevalt osutatud, käib jutt otsuste AVMSD. langetamisest tingimustes, kus puudub elementaarne Mis puudutab karistusseadustiku §-s 151 sätestatud arusaam sellest, mida tuleks üleüldse vihkamise vaenu õhutamise keeldu, siis tuleb arvestada, et õhutamise all silmas pidada. TTJA-l puudub pädevus lisaks sellele, et see ei kattu AVMSD-s sätestatuga selliste kultuuriliselt väga kaugele ulatuvate kaitstud tunnuste loetelu poolest, eeldab see juba järelmitega otsuste langetamiseks. Meie hinnangul on ka konkreetse kannatanu olemasolu ehk ei aita karistusseadustiku paragrahvis 151 sätestatud ennetada ühiskonna lõhestamist ja ühiskondlike ühiskondliku vaenu õhutamise keeld piisav ning pingete tekkimist. täiendavat keeldu ei oleks meediateenuste seadusesse Kultuuriministeeriumi hinnangul on vägivalla ja üldse vaja. Aga isegi juhul, kui selline täiendav keeld vihkamise õhutamise keeld eelnõus määratletud nii ikkagi meediateenuste seaduses sisaldub, peab see konkreetselt, kui käesoleval juhul võimalik. Nagu olema objektiivsete kriteeriumite kaudu selgelt juba eespool märgitud sõltub see, kas väljendusel määratletud. on vägivallale või vihkamisele üleskutsuv iseloom, alati ka kontekstist, milles see on esitatud, ning tähendusvarjundist. (5) Viiendaks näeme probleemi selles, et TTJA Meediavaldkonna järelevalveasutuse allumine teostab meediaväljaannete suhtes sisuliselt tsensori poliitilisele kontrollile on eespool kirjeldatud rolli, juhindudes Euroopa Liidu suunistest, aga samal põhjustel lubamatu. ajal sisuliselt puudub ameti enda üle selle ülesande Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik ja Eesti 16  täitmisel poliitiline kontroll. Küsimus selle kohta, meediateenuse osutajad tegutsevad Euroopa Liidu milliste seisukohtade väljendamine Eestis tegutsevate ühtsel siseturul, mistõttu tuleb neil ka järgida meediaväljaannete poolt on kultuuriliselt liikmesriikide vahel ühiselt kokkulepitud reegleid. aktsepteeritav, ei puutu Euroopa Liidu võimustruktuuridesse ning see on kohane otsustada Eestis, vastavalt rahva demokraatlikele valikutele ja põhiseaduses paika pandud põhimõtetele. (6) Kuuendaks peame oluliseks toonitada, et MeeTS-i § 19 lõige 2 näeb eelnõukohases eelnõuga tuleks ette näha muudatus meediateenuste sõnastuses ette, et meediateenuse osutaja ei tohi seaduse paragrahvis 19 lõige 2, nii et keelata edastada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist meediateenuse osutajatel alaealiste füüsilist, vaimset arengut oluliselt kahjustavaid saateid, eelkõige või kõlbelist arengut oluliselt kahjustavate saadete selliseid, mis sisaldavad pornograafiat või esitamise all ka selliste saadete eetrisse laskmine, mis propageerivad vägivalda või julmust propageerivad või tutvustavad homoseksuaalset või pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust muud seksuaalselt loomuvastast eluviisi või nn propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse soomuutmist. Alaealised on niisugusele oma § 1 lõike 2 tähenduses. Tegemist on avara identiteedis segadust külvavale ideoloogilisele sõnastusega, mis viitab pornograafiale ja vägivalla mõjutamisele väga vastuvõtlikud ja seetõttu peab või julmuse propageerimisele üksnes näitlikult. meedia tunnetama oma vastutust.11 Sellele, et saade ei kahjustaks oluliselt alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut, annab esmase hinnangu meediateenuse osutaja ise. Riikliku järelevalve raames kontrollib kõnealusest nõudest kinnipidamist TTJA. (7) Seitsmendaks on meediateenuste seaduse MeeTS-i § 23 lõike 1 eelnõukohane sõnastus näeb paragrahvis 23 lõige 1 sätestatud kohustus teha oma ette, et audiovisuaalmeedia teenuse osutaja muudab teenus kättesaadavaks nägemis- ja kuulmispuudega järk-järgult proportsionaalsete meetmete abil oma inimestele, kasutades selleks muu hulgas saate teenuse ligipääsetavaks puudega inimestele, varustamist subtiitritega, viipekeelset tõlget, eraldi kasutades selleks subtiitreid, viipekeelset tõlget, 11 Vt nt „Minister orders inquiry into 4000 per cent rise in children wanting to change sex“, The Telegraph, 16.09.2018; „What explains the rising number of children with gender issues?”, The Spectator, 14.08.2020; “Teens are becoming transgender because it’s trendy, expert says”, LifeSiteNews.com, 12.04.2107; “96% of transgender youth engage in self-harm: study”, LifeSiteNews.com, 29.09.2017. 17 audiokanaleid, teleteksti ja teisi lisateenuseid, mis eraldi audiokanaleid, teleteksti ja teisi võimaldavad nägemis- ja kuulmispuudega inimestel lisateenuseid, mis võimaldavad puudega inimestel pakutavat teenust kasutada, väikestele väljaannetele pakutavat teenust kasutada. Eelnõu seletuskirjas on põhjendamatult koormav. Eesmärk teha selgitatud (vt eelnõu § 1 punkti 43 selgitust meediateenused puuetega inimestele kättesaadavaks seletuskirja lehekülgedel 22–23), et on iseenesest hüveline, aga sellise õigusliku proportsionaalsetele meetmetele viitamine kohustuse kehtestamine kõigile väljaannetele, tähendab seda, et arvestatakse teenuse osutaja sõltumata nende käsutuses olevatest ressurssidest, ei võimekust kulukaid lahendusi kasutusele võtta ole põhjendatud. ning ka seda, et teenuste ligipääsetavaks tegemisel peab arvestama teenuse osutaja võimalikku auditooriumit, suurust, mõju ja eripära. 18