EELNÕU
2.03.2021
VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Tallinn
Mullutu-Loode looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri1
Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 1, § 11 lõike 1 ja § 12 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Ala kaitse alla võtmine ja kaitse-eesmärk
(1) Looduskaitsealana võetakse kaitse alla Saare maakonnas Saaremaa vallas Hirmuste,
Kogula, Kõrkküla, Laheküla, Mullutu, Mändjala, Paevere, Parila, Põlluküla, Pähkla, Suur-
Randvere, Tõlli, Ulje, Unimäe ja Vennati külas, Nasva alevikus ning Kuressaare linna
territooriumil asuv ala, mille nimeks saab Mullutu-Loode looduskaitseala2 (edaspidi kaitseala).
(2) Kaitseala kaitse-eesmärk on kaitsta:
1) rannikulõukaid ja veeökosüsteeme, rahvusvahelise tähtsusega veelindude rändepeatus- ja
pesitsuspaiku, looduslikke ja poollooduslikke kooslusi, kaitsealuseid liike ning nende elupaiku;
2) elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku
loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7‒50) nimetab I lisas. Need
on rannikulõukad (1150*)3, rannaniidud (1630*), kadastikud (5130), kuivad niidud lubjarikkal
mullal (*olulised orhideede kasvualad - 6210), liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*),
lood (alvarid) (6280*), sinihelmikakooslused (6410), niiskuselembesed kõrgrohustud (6430),
aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510), puisniidud (6530*), siirde- ja õõtsiksood
(7140), lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga (7210*), liigirikkad madalsood (7230),
vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*), puiskarjamaad (9070) ning
soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*);
3) kaitsealuseid liike, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ nimetab II lisas, ja nende elupaiku.
Need liigid on kaunis kuldking (Cypripedium calceolus), tiigilendlane (Myotis dasycneme),
vasakkeermene pisitigu (Vertigo angustior) ja luha-pisitigu (Vertigo geyeri);
4) kaitsealuseid liike, keda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku
linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7−25) nimetab I lisas, ja nende elupaiku.
Need liigid on hüüp (Botaurus stellaris), kassikakk (Bubo bubo), mustviires (Chlidonias niger),
roo-loorkull (Circus aeruginosus), rukkirääk (Crex crex), väikeluik (Cygnus columbianus
bewickii), musträhn (Dryocopus martius), sookurg (Grus grus), merikotkas (Haliaeetus
albicilla), punaselg-õgija (Lanius collurio), väikekoskel (Mergus albellus), sarvikpütt
(Podiceps auritus), täpikhuik (Porzana porzana), väikekajakas (Larus minutus), jõgitiir (Sterna
hirundo), vööt-põõsalind (Sylvia nisoria), teder (Tetrao tetrix) ja randtiir (Sterna paradisaea);
5) liike, keda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ nimetab II lisas, ja nende
elupaiku. Need liigid on soopart ehk pahlsaba-part (Anas acuta), luitsnokk-part (Anas
clypeata), piilpart (Anas crecca), viupart (Anas penelope), sinikael-part (Anas platyrhynchos),
rägapart (Anas querquedula), rääkspart (Anas strepera), hallhani ehk roohani (Anser anser),
rabahani (Anser fabalis), punapea-vart (Aythya ferina), tuttvart (Aythya fuligula), sõtkas
(Bucephala clangula), kühmnokk-luik (Cygnus olor), lauk (Fulica atra), naerukajakas (Larus
ridibundus), mustsaba-vigle (Limosa limosa), jääkoskel (Mergus merganser), rohukoskel
(Mergus serrator), suurkoovitaja (Numenius arquata), rooruik (Rallus aquaticus), punajalg-
tilder (Tringa totanus) ja kiivitaja (Vanellus vanellus);
6) ohustatud ja haruldasi liike ja nende elupaiku. Need liigid on väike-kirjurähn (Dendrocopus
minor), apteegikaan (Hirudo medicinalis), hänilane (Motacilla flava), hallpõsk-pütt (Podiceps
grisegena), tuttpütt (Podiceps cristatus), nurmlauk (Allium vineale), varjuluste (Bromus
benekenii), leht-kobartorik (Grifola frondosa), harilik muguljuur (Herminium monorchis), must
seahernes (Lathyrus niger), kärbesõis (Ophrys insectifera), arukäpp (Orchis morio), tõmmu
käpp (Orchis ustulata), karvane lipphernes (Oxytropis pilosa) ja roosakas puunääts
(Pachykytospora tuberculosa).
(3) Kaitseala maa- ja veeala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse
piiramise astmele seitsmeteistkümneks sihtkaitsevööndiks ja viieks piiranguvööndiks.
(4) Kaitsealal tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesolevas määruses
ettenähtud erisustega.
§ 2. Kaitseala piir
Kaitseala välis- ja vööndite piirid on esitatud kaardil määruse lisas4.
§ 3. Kaitseala valitseja
Kaitseala valitseja on Keskkonnaamet.
§ 4. Kaitse alla võtmise ja piirangute põhjendused
Määruse seletuskirjas5 on esitatud põhjendused:
1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele;
2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta;
3) kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta;
4) kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiride kulgemise kohta;
5) kaitsekorra kohta.
2. peatükk
KAITSEKORRA ÜLDPÕHIMÕTTED
§ 5. Lubatud tegevus
(1) Inimestel on lubatud viibida ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu
kaitsealal, välja arvatud § 13 lõikes 2 sätestatud ajal Laheääre, Nasva, Pühajõe, Tammiku,
Vennati metsa ja Unimäe sihtkaitsevööndis.
(2) Lõike 1 tähenduses loetakse kaitsealal viibimiseks ka kaitse eeskirjaga lubatud tegevusi
sihtkaitsevööndis. Viibimise ajalisi piiranguid ei kohaldata järelevalve- ja päästetöödel,
kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel ning kaitseala valitseja
nõusolekul teostataval teadustegevusel.
(3) Telkimine ja lõkke tegemine on kaitsealal lubatud õuemaal ning kohas, mis on kaitseala
valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Telkimine ja lõkke tegemine
väljaspool õuemaad ja selleks ettevalmistamata kohas on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul
ning kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel.
(4) Kaitsealal on lubatud:
1) sõidukiga sõitmine teedel;
2) jalgrattaga sõitmine radadel;
3) kaitseala valitseja nõusolekul sõidukiga sõitmine väljaspool teid kalapüügiks vajaliku
veesõiduki veekoguni viimisel;
4) punktides 1–3 nimetamata juhtudel sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine järelevalve- ja
päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitseala valitseja
nõusolekul teostataval teadustegevusel, kaitse-eeskirjaga lubatud tegevusel, liinirajatiste
hooldamiseks vajalikel töödel ning metsa- ja põllumajandustöödel.
(5) Kaitsealal on lubatud ujuvvahendiga sõitmine, välja arvatud Linnulahel ja Paadla lahel.
Ujuvvahendiga sõitmine Linnulahel ja Paadla lahel on lubatud järelevalve- ja päästetöödel,
kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel ning kaitseala valitseja
nõusolekul teostataval teadustegevusel.
§ 6 Jahipidamine kaitsealal
(1) Kaitsealal on lubatud jahipidamine 1. augustist 28. (29.) veebruarini, välja arvatud Laheääre,
Nasva, Pühajõe, Tammiku ja Vennati metsa sihtkaitsevööndis, kus jahipidamine on lubatud 1.
augustist 14. veebruarini ja Unimäe sihtkaitsevööndis, kus jahipidamine on lubatud 1.
septembrist 31. jaanuarini.
(2) Linnujaht on keelatud Laheääre, Linnulahe, Loode, Tammiku, Vennati metsa, Mullutu,
Nasva, Pühajõe, Vennati ja Vägara sihtkaitsevööndis ning Suurlahes.
(3) Jahipidamine lõikes 1 nimetamata ajal ja linnujaht lõikes 2 nimetatud sihtkaitsevööndites
on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ulukite tekitatud kahjustuste vältimise ja teadustöö
eesmärgil. Kaitseala valitseja võib seada tingimusi jahipidamise viisi ja aja kohta.
§ 7. Vajalik tegevus
Poollooduslike koosluste esinemisaladel on nende ilme ja liigikoosseisu taastamiseks ja
säilitamiseks vajalik rohu ja roo niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde
harvendamine või raadamine.
§ 8. Keelatud tegevus
Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud:
1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet;
2) koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid;
3) kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut;
4) lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas
lubada püstitada või laiendada lautrit või paadisilda;
5) anda projekteerimistingimusi;
6) anda ehitusluba;
7) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja
anda veeluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist;
8) jahiulukeid lisasööta.
§ 9. Tegevuse kooskõlastamine
(1) Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala
valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala
seisundit.
(2) Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud
kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitseala
kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud
tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse
õiguspärasuse suhtes.
3. peatükk
SIHTKAITSEVÖÖND
§ 10. Sihtkaitsevööndi määratlus
(1) Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja
poollooduslike koosluste säilitamiseks.
(2) Kaitsealal on seitseteist sihtkaitsevööndit:
1) Kaalupi sihtkaitsevöönd;
2) Laheääre sihtkaitsevöönd;
3) Linnulahe sihtkaitsevöönd;
4) Loode sihtkaitsevöönd;
5) Loode tammiku sihtkaitsevöönd;
6) Mullutu sihtkaitsevöönd;
7) Nasva sihtkaitsevöönd;
8) Padura sihtkaitsevöönd;
9) Parila sihtkaitsevöönd;
10) Pühajõe sihtkaitsevöönd;
11) Suurlahe sihtkaitsevöönd;
12) Tammiku sihtkaitsevöönd;
13) Unimäe sihtkaitsevöönd;
14) Vennati sihtkaitsevöönd;
15) Vägara sihtkaitsevöönd;
16) Ärgessoo sihtkaitsevöönd;
17) Vennati metsa sihtkaitsevöönd.
§ 11. Sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk
(1) Kaalupi, Padura, Parila, Vennati ja Ärgessoo sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsa-,
soo- ja niidukoosluste, kaitstavate liikide ning nende elupaikade kaitse.
(2) Laheääre, Nasva, Pühajõe, Tammiku, Vennati metsa ja Unimäe sihtkaitsevööndi kaitse-
eesmärk on metsa- ja sookoosluste, kaitstavate liikide ja nende elupaikade kaitse ning soodsa
seisundi säilitamine looduslike protsessidena.
(3) Linnulahe, Mullutu ja Suurlahe sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on jäänukjärvede,
rahvusvahelise tähtsusega veelindude rändepeatus- ja pesitsuspaiga, metsa-, soo- ja
niidukoosluste, kaitstavate liikide ning nende elupaikade kaitse.
(4) Loode ja Vägara sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on rahvusvahelise tähtsusega veelindude
rändepeatus- ja pesitsuspaiga, metsa-, soo- ja niidukoosluste, kaitstavate liikide ning nende
elupaikade kaitse.
(5) Loode tammiku sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsa- ja niidukoosluste, kaitstavate
liikide ning nende elupaikade kaitse.
§ 12. Lubatud tegevus
(1) Sihtkaitsevööndis on lubatud:
1) kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kaitseala valitseja nõusolekul selleks
ettevalmistatud kohas;
2) õngepüük ja harrastuspüük Linnulahe sihtkaitsevööndis 15. juulist 31. märtsini;
3) õngepüük ja harrastuspüük Vägara sihtkaitsevööndis 21. maist 31. märtsini;
4) püük lihtkäsiõngega, käsiõngega ja põhjaõngega Mullutu- ja Suurlahes aastaringselt ja
kõikide teiste harrastuspüügivahenditega 21. maist 31. märtsini;
5) kutseline kalapüük lõkspüünistega Mullutu sihtkaitsevööndis ja Vägara sihtkaitsevööndisse
kuuluval Nasva jõe osal 21. maist 31. märtsini.
(2) Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud:
1) rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas ja rohkem kui 50 osalejaga
rahvaürituse korraldamine selleks kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistatud kohas;
2) kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus;
3) koosluste kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile;
4) poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalikud hooldus- ja
taastamistööd, välja arvatud Laheääre, Nasva, Pühajõe, Tammiku, Vennati metsa ja Unimäe
sihtkaitsevööndis;
5) olemasolevate ehitiste hooldustööd;
6) tee ja tehnovõrgu rajatise püstitamine kaitseala ja kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks;
7) tootmisotstarbeta ehitise püstitamine kaitseala tarbeks, kusjuures kaitseala tarbeks ehitise
püstitamisel ehituskeeluvööndisse ei laiene ehitisele ehituskeeluvööndi ehituskeeld;
8) olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd, välja arvatud Laheääre, Nasva, Pühajõe,
Tammiku, Vennati metsa ja Unimäe sihtkaitsevööndis, ja veerežiimi taastamine;
9) pilliroo ja adru varumine.
§ 13. Keelatud tegevus
(1) Sihtkaitsevööndis on keelatud, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi:
1) majandustegevus;
2) loodusvarade kasutamine;
3) inimeste viibimine Laheääre, Nasva, Pühajõe, Tammiku ja Vennati metsa sihtkaitsevööndis 15.
veebruarist kuni 31. juulini ning Unimäe sihtkaitsevööndis 1. veebruarist kuni 31. juulini.
4. peatükk
PIIRANGUVÖÖND
§ 14. Piiranguvööndi määratlus
(1) Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse.
(2) Kaitsealal on viis piiranguvööndit:
1) Kerguse piiranguvöönd;
2) Laheküla piiranguvöönd;
3) Mudamaardla piiranguvöönd;
4) Nasva piiranguvöönd;
5) Ulje piiranguvöönd.
§ 15. Piiranguvööndi kaitse-eesmärk
Piiranguvööndi kaitse-eesmärk on elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine,
maastikus mosaiikselt paiknevate niiduelupaigatüüpide taastamine ja säilitamine ning
kaitstavate liikide ja nende elupaikade kaitse.
§ 16. Lubatud tegevus
(1) Piiranguvööndis on lubatud:
1) majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi;
2) kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala valitseja
nõusolekul ette valmistatud ega tähistatud;
3) kalapüük, välja arvatud Mudamaardla piiranguvööndis 1. aprillist 20. maini.
(2) Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud:
1) ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine, kusjuures kaitseala tarbeks ehitise
püstitamisel ehituskeeluvööndisse ei laiene ehitisele ehituskeeluvööndi ehituskeeld;
2) roo varumine külmumata pinnaselt;
3) rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala
valitseja nõusolekul ettevalmistatud ega tähistatud;
4) veekogu veetaseme ja kaldajoone muutmine;
5) häil- ja aegjärkne raie kuni 2 hektari suuruse langina;
6) Mudamaardla piiranguvööndis maavara kaevandamine.
(3) Elustiku mitmekesisuse säilitamiseks tuleb raiel, välja arvatud hall-lepikutes, ühe hektari
kohta jätta alles vähemalt 20 tihumeetrit kasvavaid puid või nende säilinud püstiseisvaid osi,
mis ei kuulu koristamisele ja jäävad metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles
jäetavad puud valitakse eri puuliikide esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast,
eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede,
õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid.
§ 17. Keelatud tegevus
(1) Piiranguvööndis on keelatud:
1) puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine;
2) uue maaparandussüsteemi rajamine;
3) biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine, välja arvatud põllu- ja õuemaal.
(2) Piiranguvööndis on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kaitseala
valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab.
5. peatükk
LÕPPSÄTTED
§ 18. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
§ 19. Määruse muutmine
Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruses nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine
Saare maakonnas” tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 1 lõike 1 punkt 48 tunnistatakse kehtetuks;
2) määruse lisas esitatud Mullutu-Loode hoiuala kaart „Mullutu-Loode” tunnistatakse
kehtetuks;
3) määruse lisas esitatud Kuressaare lahe hoiuala kaart „Kuressaare lahe” asendatakse
käesoleva määruse lisas 2 esitatud kaardiga „Kuressaare lahe“ (lisatud).
§ 20. Otsuste kehtetuks tunnistamine
(1) Vabariigi Valitsuse 3. detsembri 1937. a otsus „Veekogu ja maa-ala looduskaitse alla
võtmise kohta” ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 11. juuli 1957. a määruse nr 242 „Abinõudest
looduskaitse organiseerimiseks Eesti NSV-s” punkti 2 alapunkt f „Linnulaht”, millega võeti
kaitse alla Linnulaht Saaremaa vallas Laheküla külas ja Kuressaare linnas, tunnistatakse
kehtetuks.
(2) Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomitee 19. mai 1959. a otsuse nr 71 „Looduskaitse
organiseerimisest Kingissepa rajoonis” lisa „Looduskaitse alla võetavate objektide ja maa-alade
nimekiri” punkt „Loode tammik” ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 5. juuni 1959. a määruse nr
218 „Abinõudest parkide säilitamiseks ja korrastamiseks vabariigis” lisa „Riikliku kaitse alla
kuuluvate vabariikliku tähtsusega parkide loetelu” punkt 8, millega võeti kaitse alla Loode
tammik Saaremaa vallas Nasva külas, tunnistatakse kehtetuks.
(3) Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomitee 3. aprilli 1965. a otsuse nr 32 „Looduse kaitsest
Kingissepa rajoonis” lisa 2 „Kohaliku tähtsusega looduskaitseobjektide loetelu” alajaotuse
„Ornitoloogilised keelualad” punkt 71, millega võeti kaitse alla Loodenina (6 km) rand
Saaremaa vallas Nasva külas, tunnistatakse kehtetuks.
§ 21. Menetluse läbiviimine
Määruse menetlus viidi läbi keskkonnaministri 6. detsembri 2018. a käskkirjaga nr 1-2/18/900
algatatud haldusmenetluses, mille ülevaade koos ärakuulamise tulemusega on esitatud
käesoleva määruse seletuskirjas.
§ 22. Vaidlustamine
Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse haldusmenetluse
seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale
õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.
1
EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku
kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50). Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ
loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7−25).
2
Kaitseala on moodustatud Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määrusega nr 156 „Vabariigi Valitsuse 27.
juuli 2006. a määruse nr 176 “Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas” muutmine“
kaitse alla võetud Mullutu-Loode hoiuala, Vabariigi Valitsuse 3. detsembri 1937. a otsusega „Veekogu
ja maa-ala looduskaitse alla võtmise kohta” kaitse alla võetud Linnulahe, ENSV MN 5. juuni 1959. a
määrusega nr 218 „Abinõudest parkide säilitamiseks ja korrastamiseks vabariigis” kaitse alla võetud
Loode tammiku, Kingissepa rajooni TSN TK 3. aprilli 1965. a otsusega nr 32 „Looduse kaitsest
Kingissepa rajoonis” kaitse alla võetud Loodenina (6 km) ranna ja keskkonnaministri 21. juuli 2010. a
määrusega nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” kaitse alla võetud
Loode, Mullutu ja Nasva merikotka püsielupaikade põhjal. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a
korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti
1 alapunkti 33 kohaselt hõlmab kaitseala osa Mullutu-Loode linnuala ja punkti 2 alapunkti 226 kohaselt
Mullutu-Loode loodusala, kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele,
arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.
3
Sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi
92/43/EMÜ lisale I. Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid.
4
Kaitseala välis- ja vööndite piirid on kantud määruse lisas esitatud kaardile, mille koostamisel on
kasutatud Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda
Keskkonnaametis, Keskkonnaministeeriumis, keskkonnaregistris (register.keskkonnainfo.ee) ja
maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).
5
Seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi kodulehel www.envir.ee.
Kaja Kallas
Peaminister
Tõnis Mölder
Keskkonnaminister
Taimar Peterkop
Riigisekretär
Lisa 1. Mullutu-Loode looduskaitseala
Lisa 2. Kuressaare lahe
Vabariigi Valitsuse määruse
„Mullutu-Loode looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri” eelnõu
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
Looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus võtta määrusega ala
kaitse alla ja kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse olemasoleva
kaitstava loodusobjekti tüüpi ‒ hoiualast moodustatakse looduskaitseala, alaga liidetakse kolm
väiksemat, sellega piirnevat kaitstavat loodusobjekti ja kolm merikotka püsielupaika,
laiendatakse kaitstavat ala ning kehtestatakse kaitse-eeskiri.
Mullutu-Loode looduskaitseala (edaspidi kaitseala) paikneb Saare maakonnas Saaremaa vallas
Hirmuste, Kogula, Kõrkküla, Laheküla, Mullutu, Mändjala, Paevere, Parila, Põlluküla, Pähkla,
Suur-Randvere, Tõlli, Ulje, Unimäe ja Vennati külas, Nasva alevikus ning Kuressaare linna
territooriumil.
Linnulaht on olnud kaitse all alates 3. detsembrist 1937. a, kui Vabariigi Valitsus andis välja
otsuse „Veekogu ja maa-ala looduskaitse alla võtmise kohta”. Loode tammik on olnud kaitse
all alates 5. juunist 1959. a, kui ENSV Ministrite Nõukogu andis välja määruse nr 218
„Abinõudest parkide säilitamiseks ja korrastamiseks vabariigis”. Loodenina (6 km) rand on
olnud kaitse all alates 3. aprillist 1965. a, kui Kingissepa rajooni TSN Täitevkomitee andis välja
otsuse nr 32 „Looduse kaitsest Kingissepa rajoonis”. Mullutu-Loode hoiuala on olnud kaitse
all alates 18. maist 2007. a, kui Vabariigi Valitsus muutis määrust nr 176 „Hoiualade kaitse alla
võtmine Saare maakonnas”. Loode, Mullutu ja Nasva merikotka püsielupaik on kaitse all
keskkonnaministri 21. juuli 2010. a määrusega nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse alla
võtmine ja kaitse-eeskiri”.
Vastavalt looduskaitseseaduse § 91 lõikele 1 kehtivad enne selle seaduse jõustumist kaitse alla
võetud kaitsealade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitse-eeskirjad ja kaitsekord seni,
kuni kehtestatakse looduskaitseseaduse alusel uued kaitse-eeskirjad. Seega ei võeta määrusega
kaitse alla uut ala, vaid kinnitatakse kaitse all olevale alale kehtivate õigusaktide kohane
kaitsekord.
Eelnõukohase määrusega liidetakse looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 alusel olemasolevad
kaitstavad alad (Mullutu-Loode hoiuala, osaliselt Kuressaare lahe hoiuala, Linnulaht, Loode
tammik ja Loodenina (6 km) rand ning Loode, Mullutu ja Nasva merikotka püsielupaik),
laiendatakse kaitstavat ala Eesti Keskkonnaühenduste Koja koostatud variala nimekirja kuuluva
Unimäe variala arvelt. Kaitse all olevat ala laiendatakse ning kaitsekorda ja kaitsealuse objekti
tüüpi muudetakse tulenevalt vajadusest viia ala kaitsekord vastavusse kehtivate õigusaktidega
ning paremini tagada nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku
loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (edaspidi loodusdirektiiv) I lisas nimetatud
elupaigatüüpide ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Moodustatav kaitseala hõlmab
täielikult Mullutu-Loode loodusala ja osaliselt Mullutu-Loode linnuala.
Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti kaitse planeerimise büroo
kaitse planeerimise spetsialist Kadri Paomees (tel 452 7764,
e-post
[email protected]), eelnõu kaitsekorra otstarbekust on kontrollinud
Keskkonnaameti kaitse planeerimise büroo juhtivspetsialist Nele Saluveer (tel 447 7382,
1
e-post
[email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaameti
üldosakonna jurist Reelika Metshein (tel 5697 7994, e-post
[email protected]) ja advokaadibüroo EnvirLaw vandeadvokaat Mirjam
Vili (tel 5273703, e-post:
[email protected]), Keskkonnaministeeriumi kontaktisik eelnõu
ministeeriumitevahelisel kooskõlastamisel ja kinnitamisel on Marika Erikson, (tel 626 2880,
[email protected]), eksperdihinnangu on andnud Veljo Volke Eesti
Ornitoloogiaühingust, keeleliselt toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308, e-post
[email protected]).
2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus
2.1. Kaitse alla võtmise eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele
Kaitseala kaitse-eesmärk on kaitsta rannikulõukaid ja veeökosüsteeme, rahvusvahelise
tähtsusega veelindude rändepeatus- ja pesitsuspaiku, looduslikke ja poollooduslikke kooslusi,
kaitsealuseid liike ning nende elupaiku.
Kaitsealal kaitstakse elupaigatüüpe, mida loodusdirektiiv nimetab I lisas (tärniga on tähistatud
esmatähtsad elupaigatüübid). Need on rannikulõukad (1150*), rannaniidud (1630*), kadastikud
(5130), kuivad niidud lubjarikkal mullal (*olulised orhideede kasvualad - 6210), liigirikkad
niidud lubjavaesel mullal (6270*), lood (alvarid) (6280*), sinihelmikakooslused (6410),
niiskuselembesed kõrgrohustud (6430), aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510),
puisniidud (6530*), siirde- ja õõtsiksood (7140), lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga
(7210*), liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad
(9020*), puiskarjamaad (9070) ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*).
Kaitstakse ka nende liikide elupaiku, mida loodusdirektiiv nimetab II lisas. Need on kaunis
kuldking (Cypripedium calceolus), tiigilendlane (Myotis dasycneme), vasakkeermene pisitigu
(Vertigo angustior) ja luha-pisitigu (Vertigo geyeri).
Samuti kaitstakse linnuliike, keda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ
loodusliku linnustiku kaitse kohta (edaspidi linnudirektiiv) nimetab I lisas, ja nende elupaiku.
Need liigid on hüüp (Botaurus stellaris), kassikakk (Bubo bubo), mustviires (Chlidonias niger),
roo-loorkull (Circus aeruginosus), rukkirääk (Crex crex), väikeluik (Cygnus columbianus
bewickii), musträhn (Dryocopus martius), sookurg (Grus grus), merikotkas (Haliaeetus
albicilla), punaselg-õgija (Lanius collurio), väikekajakas (Larus minutus), väikekoskel
(Mergus albellus), sarvikpütt (Podiceps auritus), täpikhuik (Porzana porzana), jõgitiir (Sterna
hirundo), vööt-põõsalind (Sylvia nisoria), teder (Tetrao tetrix) ja randtiir (Sterna paradisaea).
Kaitsealal kaitstakse liike, keda linnudirektiiv nimetab II lisas, ja nende elupaiku. Need on
soopart ehk pahlsaba-part (Anas acuta), luitsnokk-part (Anas clypeata), piilpart (Anas crecca),
viupart (Anas penelope), sinikael-part (Anas platyrhynchos), rägapart (Anas querquedula),
rääkspart (Anas strepera), hallhani ehk roohani (Anser anser), rabahani (Anser fabalis),
punapea-vart (Aythya ferina), tuttvart (Aythya fuligula), sõtkas (Bucephala clangula),
kühmnokk-luik (Cygnus olor), lauk (Fulica atra), naerukajakas (Larus ridibundus), mustsaba-
vigle (Limosa limosa), jääkoskel (Mergus merganser), rohukoskel (Mergus serrator),
suurkoovitaja (Numenius arquata), rooruik (Rallus aquaticus), punajalg-tilder (Tringa totanus)
ja kiivitaja (Vanellus vanellus).
2
Samuti kaitstakse muid ohustatud ja haruldasi liike ja nende elupaiku. Need on väike-kirjurähn
(Dendrocopus minor), apteegikaan (Hirudo medicinalis), hänilane (Motacilla flava), hallpõsk-
pütt (Podiceps grisegena), tuttpütt (Podiceps cristatus), nurmlauk (Allium vineale), varjuluste
(Bromus benekenii), leht-kobartorik (Grifola frondosa), harilik muguljuur
(Herminium monorchis), must seahernes (Lathyrus niger), kärbesõis (Ophrys insectifera),
arukäpp (Orchis morio), tõmmu käpp (Orchis ustulata), karvane lipphernes (Oxytropis pilosa)
ja roosakas puunääts (Pachykytospora tuberculosa).
Mullutu-Loode looduskaitseala kaitse-eesmärkidesse (mis pole varem ei hoiuala, linnuala ega
loodusala kaitse-eesmärkides nimetatud) lisatakse loodusdirektiivi I lisas nimetatud
elupaigatüübid aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510), siirde- ja õõtsiksood (7140),
puiskarjamaad (9070), V lisas nimetatud liik apteegikaan (Hirudo medicinalis), linnudirektiivi
I lisas nimetatud liik kassikakk (Bubo bubo), II lisas nimetatud liigid punajalg-tilder (Tringa
totanus) ja tiigilendlane (Myotis dasycneme), kaitsealused liigid nurmlauk (Allium vineale),
varjuluste (Bromus benekenii), leht-kobartorik (Grifola frondosa), harilik muguljuur
(Herminium monorchis), must seahernes (Lathyrus niger), kärbesõis (Ophrys insectifera),
arukäpp (Orchis morio), tõmmu käpp (Orchis ustulata), karvane lipphernes (Oxytropis pilosa)
ja roosakas puunääts (Pachykytospora tuberculosa).
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 7 on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused ohustatus,
haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest
lepingust tulenev kohustus ning linnu- ja loodusdirektiivi rakendamine. Mullutu-Loode
looduskaitseala moodustamise eeldused on ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-
kultuuriline ja esteetiline väärtus.
Tabel 1. Mullutu-Loode looduskaitseala moodustamise eeldused vastavalt ekspertiisile
Eeldus Eeldusele vastavus Mullutu-Loode looduskaitseala puhul
Ohustatus Ohustatud rändsete veelinnuliikide kevad- ja sügisrändekogumite
toitumis- ja puhkamisala.
Ohustatud elupaigatüüpide ja liikide esinduslik levikuala.
Haruldus Loode metsa vanim tammepõlvkond on umbes 500 aasta vanune
(Läänelaid, A., Sohar, K., Meikar, T. 2008. 2008, Present State and
Chronology of Oaks in an Oak Forest in Saaremaa Island, Estonia.
Baltic Forestry). Kogu kaitseala on suure hulga haruldaste sambliku-,
seene-, taime- ja loomaliikide levikuala.
Teaduslik väärtus Mullutu-Loode looduskaitseala piires asub 27 riikliku seire jaama
üheksa eri seire allprogrammi (apteegikaan; haned, luiged ja sookurg;
kaitsealused seeneliigid; madalsoode ja rabade linnustik; ohustatud
soontaimed ja samblaliigid; ohustatud taimekooslused; valitud
elupaikade haudelinnustik; väikejärved; kotkad ja must-toonekurg)
andmete kogumiseks (keskkonnaregistri andmed). Halotroofsete
järvede (rannikulõugaste) uurimise mudelala.
Ajaloolis-kultuuriline Poollooduslike koosluste majandatavate madalsoode ja puisniitude
väärtus esindusala Eestis. Alal on mõned pärandkultuuri objektid. Linnulahte
peetakse Eesti linnukaitse ajaloos väga oluliseks paigaks (Kalling, K.
2010. Linnumunad ja Eesti looduskaitse. Eesti Loodus 11). Tegemist
on ühega esimestest linnukaitsealadest. Loode mitmesaja aasta
vanuste tammedega metsa kui linnalähedase puhkeala ja puisniidu
kasutamise ja kaitse ajalugu on oluline ajaloolis-kultuuriline väärtus.
3
Esteetiline väärtus Kogu märgalasüsteemi maastikul, kus eri suurusega jäänukjärved
vahelduvad ulatuslike avatud poollooduslike heina- ja karjamaade
ning roostikega, on suur esteetiline väärtus. Inimeste poolt
külastatavaim ja looduse ilult tuntuim on Loode tammik.
Haruldased ja ohustatud poollooduslikud kooslused rannaniidud (1630*), kuivad niidud
lubjarikkal mullal (*olulised orhideede kasvualad - 6210), liigirikkad niidud lubjavaesel
mullal (6270*), lood (alvarid – 6280*), puisniidud (6530*) ja puiskarjamaad (9070) on
haruldaste ja ohustatutena lisatud loodusdirektiivi I lisasse, kusjuures tärniga on märgitud
esmatähtsad kooslused ehk elupaigatüübid, mille kaitse tagamisel on Euroopa Liidul ja selle
liikmesriikidel eriline vastutus. Lisaks eeltoodule on poollooduslike koosluste säilitamine Eesti
looduskaitse üks olulisimaid vastutusvaldkondi, kuna meie poollooduslikud kooslused on ühed
maailma liigirikkaimad elupaigad. Sellised loodusväärtused säilivad ainult inimese kaasaabil.
Ilma niitmise või karjatamiseta poollooduslikud kooslused võsastuvad ning nende liigirikkus
kaob. Senise traditsioonilise niitmise ja karjatamise lakkamisele järgnev võsastumine ja
roostumine on suurim niidukoosluste elurikkuse säilimist ohustav tegur (Looduskaitse
arengukava aastani 2020). Pärandkoosluste Kaitse Ühingu (PKÜ) ja ametliku hooldustoetuse
kõlblike poollooduslike alade andmebaasi põhjal leidub Eestis puisniite 8200 ha. Puisniite,
mida oli Eestis 20. sajandi alguses sadu tuhandeid hektareid, on praegu hoolduses alla 1000 ha.
Mujal maailmas on puisniidud olnud laiemalt levinud veel Kesk- ja Lõuna-Rootsis (eriti
Ojamaal) ning Lõuna-Soomes (eriti Ahvenamaal), vähemal määral teistes Läänemere-äärsetes
maades ja kohati mujal Euroopas. Eesti puisniitudel on registreeritud üle 600 soontaimeliigi,
mis moodustab ligi 40% Eesti floorast. Lääne-Eesti lubjarikastel puisniitudel leidub ruutmeetril
tavaliselt üle 50 soontaimeliigi, mis on tunduvalt rohkem kui üheski teises metsavööndi
taimekoosluses. Kuuel puisniidul on kirjeldatud enam kui 60 liiki ruutmeetril, sealhulgas
Laelatu puisniidul 76. Selline liigirikkus tõstab Eesti puisniidud maailma taimekoosluste seas
esimeste sekka.
Sinihelmikakooslused (6410) on olulised puhveralad väärtuslike elupaikade vahel ja ümber.
Sinihelmikakooslusi leidub lisaks Eestile Belgias, Hispaanias, Hollandis, Iirimaal, Itaalias,
Kreekas, Luksemburgis, Prantsusmaal, Rootsis, Saksamaal, Soomes, Suurbritannias ja Taanis.
Lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga (7210*) on haruldase ja kaitstava
lääne-mõõkrohu kasvukohad. Neid leidub peamiselt Saaremaal, Hiiumaal, Muhus, Lääne- ja
Loode-Eestis, harva Vooremaal ja Kõrvemaal. Karbonaatse veega liigirikkaid madalsoid
(7230) on kõigis Euroopa Liidu maades, välja arvatud Luksemburgis ja Portugalis. Madalsood
on lisaks kuivendamisele ohustatud võsastumisest. Aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga
niidud (6510) ning siirde- ja õõtsiksood (7140) on samuti haruldaste ja ohustatutena lisatud
loodusdirektiivi I lisasse. Aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud on olulised puhveralad
väärtuslike elupaikade vahel ja ümber. Sood (madal- ja siirdesood ning rabad) on lisaks
elurikkuse säilitamisele olulised maakera süsinikuringe reguleerijatena ja puhta vee
säilitajatena. Sajand tagasi oli Eesti soode pindala umbes üks miljon hektarit. Praegu on Eestis
looduslikke soid ligikaudu 350 000 ha. Peaaegu 90% kunagistest madalsoodest on
kultuuristatud või laiaulatusliku kuivenduse tõttu kadunud (Looduskaitse arengukava aastani
2020).
Vanad loodusmetsad (9010*) on inimmõjuta või vähese inimmõjuga metsad. Intensiivse
metsamajandamise tõttu on vanadele loodusmetsadele iseloomuliku puistuga metsad
kadumisohus, levinud on need Soomes ja Rootsis. Vanad laialehised metsad (9020*) kui
üleminek läänetaiga ja nemoraalsete metsade vahel on Eestis haruldane elupaigatüüp, kuna neid
leidub võrdlemisi väikeste laikudena piiratud aladel. Levinud Soome lõunaosas ja Rootsis
4
boreaalse valdkonna hemiboreaalses alavaldkonnas. Soostuvaid ja soo-lehtmetsi (9080*)
ohustab kuivendamine, samas on elupaigatüüp Eestis tüüpiline niisketel aladel levinud kooslus.
Levinud Soome edelaosa saarestikus ja muudes rannikupiirkondades, Rootsis on lodumetsad
kõikjal tavalised. Need looduslikud metsakooslused on elupaigaks väga paljudele ohustatud ja
haruldastele liikidele, mistõttu on looduse mitmekesisuse kaitse seisukohalt oluline rangelt
kaitstavate metsade võrgustiku ja selle puhveralade olemasolu (Eesti metsanduse arengukava
aastani 2020).
Ülejäänud kaitseala eesmärgiks arvatud elupaigatüübid rannikulõukad (1150*), kadastikud
(5130) ja niiskuselembesed kõrgrohustud (6430) on samuti haruldaste ja ohustatutena lisatud
loodusdirektiivi I lisasse. Lisaks on valdava osa loetletud elupaikade üks põhiline levimiskoht
Lääne-Eesti ning sealne rannik või madal rannikumeri.
Apteegikaan (Hirudo medicinalis) ehk kirjukaan on Eesti ohustatud liikide punase raamatu
nimestiku (2008) järgi ohulähedane liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel haruldase
ja hävimisohus liigina II kaitsekategooria liikide hulka. Apteegikaan on Eestis olnud läbi
aegade hajusa levikuga vähearvukas loomaliik. Enamikus Euroopa riikides klassifitseeritakse
apteegikaan ohustatud või ohualtiks loomaliigiks. Eestis leidub teda peamiselt Lääne- ja Kagu-
Eestis. Kirjukaan on amfiibse eluviisiga selgrootu loom, kes kasutab elupaigana nii vee- kui ka
maismaakeskkonda. Ta elab ainult magedaveelistes veekogudes. Kirjukaan on stenotoopne liik,
kelle eelistatud tüüpiline elupaik on sageli mudase põhjaga, rohke vee- ja kaldataimestikuga
väiksemad magedaveelised seisuveekogud (väikejärved, tiigid, sooloigud, karjääriveekogud
jms). Ohutegurid on elupaikade hävimine ja püük (Kirjukaani (apteegikaani) Hirudo
medicinalis L. kaitse korraldamise tegevuskava 2011‒2015).
Luha-pisitigu (Vertigo geyeri) on Eesti ohustatud liikide punase raamatu nimestiku (2008)
järgi äärmiselt ohustatud liik ja arvatud looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria liikide
hulka. Liik elab peamiselt lubjarikastel niisketel niitudel, sageli jõgede-järvede
kaldapiirkonnas. Luha-pisitigu on Eestis viimasel ajal leitud vaid paarist kohast Läänemaal ja
Saaremaal, tegemist on praegu teadaolevatel andmetel väga haruldase ja ohustatud liigiga.
Kõige suurem oht pisitigudele on nende elupaikade kuivendamine ja muud veerežiimi muutvad
tegevused. Ohtlik on ka kulupõletamine, väetamine ning pestitsiidide ja herbitsiidide
kasutamine. (Ehlvest, A., 2002, Loodusdirektiivi II lisa maismaatigude inventeerimise
tulemused 2002. aastal)
Vasakkeermene pisitigu (Vertigo angustior) on Eesti ohustatud liikide punase raamatu
nimestiku (2008) järgi puuduliku andmestikuga liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel
III kaitsekategooria liikide hulka. Liik elab peamiselt niisketel niitudel, sealhulgas luhaniitudel,
sageli ka metsades. Vasakkeermest pisitigu võib Eestis leida hajusalt, teda on leitud Põhja- ja
Lääne-Eestist, Saaremaalt ning Võrtsjärve ümbrusest. Kõige suurem oht pisitigudele on nende
elupaikade kuivendamine ja muud veerežiimi muutvad tegevused. Teole on ohtlikud ka
elupaikades tehtavad metsatööd, eriti ulatuslikud raied. Ohtlik on kulupõletamine, väetamine
ning pestitsiidide ja herbitsiidide kasutamine. (Ehlvest, A., 2002)
Kassikakk (Bubo bubo) on Eesti ohustatud liikide punase raamatu nimestiku (2008) järgi
ohualdis liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus liigina
I kaitsekategooria liikide hulka. Kassikakk on mõõdukalt väheneva arvukusega Eesti suurim
kakuline, kelle arvukus on võrreldes 2002. aasta andmetega langenud 120‒200 paarilt 30‒50
paarini. Kassikakk on suurt tähelepanu vajav liik, kuna enamik liigi Euroopa populatsioonist
on väheneva arvukusega. Üks peamisi kassikakku ohustavaid tegureid on metsaraietöödest
5
tingitud häirimine: kassikakk alustab pesitsemist juba raietööde kevadtalvisel kõrghooajal, kuid
on samas väga häirimistundlik ja võib kergesti hüljata munadega pesa. Lisaks häirimisele on
kassikakk tundlik saagialade kvaliteedi halvenemise suhtes. On täheldatud, et kui kassikaku
elupaigast talle oluline saakobjekt kaob, kahaneb üldjuhul kassikaku pesitsusedukus või
hüljatakse territoorium sootuks (Elts, J. et al., 2003 ja Elts, J. et al., 2019, Eesti lindude staatus,
pesitsusaegne ja talvine arvukus; Kassikaku kaitse tegevuskava, kinnitatud aastatel 2005; 2014;
2019). Suurem osa populatsioonist on koondunud rannikualadele ja saartele. Pesapaigana
eelistab kassikakk vana ja hõredat männikut, toitumas käib põhiliselt avatud maastikul.
Merikotkas (Haliaeetus albicilla) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
ohulähedane liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus liigina
I kaitsekategooria liikide hulka. Merikotkas on Eesti rannikualadel ja suurte siseveekogude ja
jõgede lähedal levinud haudelind, kelle arvukus on viimastel kümnenditel taastunud, kuid
ajaloolist arvukuse taset ei ole seni saavutatud. Hinnanguliselt elab Eestis praegu 290–330 paari
merikotkaid, kuid liigi arvukus oli sajandeid tagasi kindlasti suurem. Merikotka populatsiooni
ohutegurid on jätkuv oht keskkonnamürkidest, sealhulgas pliihaavlite kasutamine, lisanduvad
ohutegurid on sobivate pesapuude nappus ja pesapaikade hävimine, pesitsusaegne häirimine,
toitumisalade kvaliteedi halvenemine, hukkumine elektriliinides, teedel ja tuuleparkides ning
vähesel määral lindude tahtlik tapmine (Merikotka kaitse tegevuskava 2019; Elts, J. et al.,
2019).
Hallhane (Anser anser) võib Eestis kohata peamiselt rändepeatuspaikades. Lääne-Eesti
meresaartel ja rannikul on hinnatud hallhane pesitsuspopulatsiooniks 500–700 paari (Elts, J. et
al., 2019). Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi on hallhani ohulähedases seisus
olev linnuliik, kuid talle ei ole looduskaitseseaduse alusel kaitsekategooriat määratud.
Hüüp (Botaurus stellaris) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
ohulähedane liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus liigina
II kaitsekategooria liikide hulka. Hüüp on Eestis stabiilse või pigem suureneva arvukusega liik,
kes pesitseb peamiselt roostikes. Hüübid on pesitsuspaiga suhtes küllaltki nõudlikud ja
eelistavad pesitsuspaikadena suuri vabaveelaikudega roomassiive. Roostike märkimisväärne
pindala suurenemine on liigile soodsalt mõjunud. Hüübi praegune arvukus on hinnanguliselt
300–400 paari. Liiki võivad ohustada liiga intensiivne roostike majandamine ja roostikes
asuvate veesilmade kadumine. Hüüp on katusliigiks sellistele liikidele nagu rästas-roolind, roo-
loorkull, rooruik ja hallhani (Roostike strateegia Väinamere piirkonnas 2008–2018, Elts, J. et
al., 2019).
Jõgitiir (Sterna hirundo) ja randtiir (Sterna paradisaea) on Eesti ohustatud liikide punase
nimestiku (2008) järgi ohuvälised liigid ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel
III kaitsekategooria liikide hulka. Tiirud on koloniaalsed liigid, kes pesitsevad peamiselt Lääne-
Eesti laidudel ja rannikul, harvem sisemaa veekogude ääres. Tiirude arvukus on viimastel
aastatel püsinud üsna muutumatuna. Praegu on jõgitiiru arvukuseks hinnatud 5000–7000 paari
ja randtiiru arvukuseks 9000 – 11 000 paari. Tiire ohustab peamiselt häirimine. Lisaks on
tiirudele suureks ohuks röövloomad (Elts, J. et al., 2019; eElurikkuse andmebaas).
Kühmnokk-luik (Cygnus olor) pesitseb Eestis eelkõige Lääne-Eesti saarte ja Põhja-Eesti
ranniku ümbruses, eelistab elupaigana taimestikurikkaid merelahtesid ja rannikujärvi, harvem
lagedaid meresaari. Kühmnokk-luige pesitsuse arvukuse hinnanguks on 4000‒5000 paari ja
arvukus suureneb mõõdukalt. Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel on
tegemist ohuvälise liigiga. Eesti on saanud üha olulisemaks talvitumiskohaks kühmnokk-
6
luigele, kelle tähtsaimad peatusalad asusid varem Lääne-Saaremaal, kuid keda võib viimastel
aastatel kohata juba kõikjal vabaveelisel rannikualal. Üksikuid linde võib kohata ka sisemaal.
Talvituvate kühmnokk-luikede arvukus võib olla väga varieeruv. Kuna sobiv vee sügavus
luikede toitumisaladel on kuni 1,5 m, siis rannikuäärsete liikidena sõltuvad luiged talve
karmusest ja mere jäätumisest. 2013. aastal loendati kühmnokk-luiki üle 7000 isendi. Talviseks
kühmnokk-luige arvukuseks Eestis hinnatakse 5000 ‒ 15 000 isendit. Trend on stabiilne (Elts,
J. et al., 2019; Kesktalvise veelinnuloenduse 2013. a aruanne).
Mustsaba-vigle (Limosa limosa) on kergelt väheneva arvukusega linnuliik. Eestis on ta
ebaühtlase levikuga harv haudelind, keda võib kohata peamiselt Lääne-Eestis ja Emajõe-Peipsi
vesikonnas. Mustsaba-vigle arvukuseks on Eestis hinnatud 500–700 paari (Elts, J. et al., 2019).
Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi on tegu ohulähedases seisus oleva liigiga,
kes on arvatud looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus liigina II kaitsekategooria
liikide hulka. Elupaigana eelistab mustsaba-vigle märgalasid ja rannikukooslusi.
Mustviires (Chlidonias niger) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
ohualdis liik ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria liikide hulka.
Mustviires on tüüpiline märgalade liik ja seetõttu looduskaitsealale väga iseloomulik. Eestis
pesitseb 500‒1000 paari (Elts jt 2019). Enamik mustviire pesitsuskohti asub Eesti kaguosas,
Narva jõel, mandri läänerannikul ja Saaremaal. Liik asustab taimestikurikkaid veekogusid ja
üleujutatavaid alasid. Peamised ohutegurid on reostus, märgalade kadumine, veetaseme
muutmine, veetaimestiku kõrvaldamine, häirimine, lainetus ja röövlus (Mustviire kaitse
tegevuskava eelnõu).
Punajalg-tilder (Tringa totanus) on Eesti randadel tavaline ning sisemaal soodes ja luhtadel
väiksearvuline haudelind. Punajalg-tilder on III kaitsekategooria ja Eesti ohustatud liikide
punase nimestiku (2008) alusel ohuväline liik. Viimastel andmetel pesitseb Eestis 2500‒
3500 punajalg-tildripaari ja arvukus väheneb mõõdukalt. Peamine ohutegur on õhus varitsevad
suured röövlinnud, põhiliselt kullilised. Maapinnal ohustavad punajalg-tildrit rebane ja
väikekiskjad, kelle saagiks võib ta ise, munad või noorlinnud langeda. Haritavatel heinamaadel
ja niitudel võib tema pesa hävida ka inimtegevuse tagajärjel: niitmine, karjatamine vms (Elts,
J. et al., 2019).
Punaselg-õgija (Lanius collurio) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
ohuväline liik ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria liikide hulka.
Punaselg-õgija on kaitseala suuremate laidude kadastikele iseloomulik pesitsev linnuliik ning
lindude ja poollooduslike koosluste kaitseks kehtestatav kaitsekord toetab liigi soodsat
seisundit. Liik on seatud kaitse-eesmärgiks tüüpilisuse tõttu sellel alal. Eestis on punaselg-õgija
üldlevinud ja arvukas haudelind, kuid tema arvukus on viimastel aastatel mõõdukas
langustrendis ja on viimaste andmete kohaselt 30 000 – 40 000 paari (Elts, J. et al., 2019).
Maailmas on punaselg-õgija levinud peaaegu kogu Euroopas ja Aasia lääneosas, puudub
Euroopas vaid Islandil ning on haruldane Briti saartel, Pürenee poolsaarel ja Skandinaavia
põhjaosas. Liik talvitub Aafrika lõunaosas, vähem Indias ja Kagu-Aasias. Liigi Euroopa
asurkonna suurus on BirdLife Internationali 2004. aasta hinnangul 6,3–13 miljonit paari, mis
moodustab maailma asurkonnast alla viiendiku.
Sarvikpütt (Podiceps auritus) on Eestis ebaühtlase levikuga harv haudelind. Hinnanguliselt
pesitseb teda Eestis 150–250 paari (Elts, J. et al., 2019). Eesti ohustatud liikide punase
nimestiku (2008) järgi on tegu ohulähedases seisus oleva liigiga, kes on arvatud
looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus liigina II kaitsekategooria liikide hulka.
7
Sarvikpütti võib kohata väikestel ja madalaveelistel jäänukjärvedel ja tiikidel, sügise poole ka
rannikul.
Sinikael-part (Anas platyrhynchos) on Eestis üldlevinud tavaline pesitseja, läbirändaja ja
talvituja. Pesitseb igat tüüpi mageveekogude ääres, aga ka merelaidudel ja mererannas. Talvitub
jäävabadel siseveekogudel ja merelahtedel. Mitmel pool on kujunenud julgeks
linnapargilinnuks. Sinikael-part on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel
ohuväline liik. Viimastel andmetel pesitseb Eestis 40 000 ‒ 60 000 sinikael-pardipaari ja
arvukus püsib stabiilne. Peamised ohutegurid on röövlinnud, väikekiskjad ja inimtegevusest
jahipidamine (Elts, J. et al., 2019).
Sookurg (Grus grus) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi ohuväline liik ja
on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria liikide hulka. Sookurg on meil nii
pesitsejana kui ka ülerändajana. Sookure arvukus oli Eestis madalseisus kuni möödunud sajandi
keskpaigani, kasvama hakkas see alles viimastel aastakümnetel. Kuna Eestis pesitseb oluline
osa (ligi 8%) Euroopa sookurgedest, siis on selle liigi kaitsmine meil üleeuroopalise tähtsusega.
Sookure esimene ülemaaline pesitsusaegne levikukaart koostati Eestis linnuatlase töö käigus
aastail 1977–1982 ning toona hinnati sookure asurkonna suuruseks 350 paari. Nüüdseks on
sookurgede arvukus märkimisväärselt suurenenud ja jõudnud koguni 7000–8000 paarini (Elts,
J. et al., 2019). Lisaks sellele, et Eestis pesitseb märkimisväärne osa Euroopa sookurgede
asurkonnas, peatub siin sügisrändel ka ligikaudu 10% Euroopa sookurgede populatsioonist.
Sookure paranevat käekäiku ilmestab ka liigi sügisrändel peatuvate isendite arvukuse
suurenemine. Kui näiteks 1960-ndate lõpus oli Eestis teada kümmekond piirkonda, kus peatus
kokku kuni 5000 sookurge, siis 2012. aastal oli sügisrändel peatuvate sookurgede arv jõudnud
juba 39 587 isendini. Sookure 2012. aasta seire aruande kohaselt on sookure
pesitsuspopulatsiooni pikaajaline kiire ja pideva kasvu periood lõppenud ning liigi arvukus ja
levila suhteliselt stabiliseerunud, lähiaastatel peaks sookure pesitsuspopulatsioon olema Eestis
hea. Ka sügisrändel peatuvate sookurgede arvukuse suurenemine peaks lähiajal lõppema, sest
pesitsuspopulatsiooni kasv on lakanud ja asurkonnaseisund stabiliseerunud. Siiski tuleb
sookurgi ka edaspidi kaitsta ja seirata, et liigi seisundi võimalikku kiiret halvenemist
tähelepanuta ei jäetaks (Sookure seire 2000. ja 2012. a koondaruanded; Sookure kaitse
tegevuskava 2009–2013).
Soopart (Anas acuta) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi ohualdis liik ja
on arvatud looduskaitseseaduse alusel II kaitsekategooria liikide hulka. Soopart on Eestis
haruldane haudelind, kes pesitseb enamasti ranna- ja lamminiitudel, aga ka soodes.
Läbirändajana on soopart meil arvukas. Soopart kuulub jahiulukite hulka, kuid tema
haudeasurkond on Eestis kaitse all. Liigi arvukus väheneb kiiresti ja viimaste andmete kohaselt
pesitseb Eestis hinnanguliselt 10−20 soopardipaari. Kuna soopart on jahiuluk, ohustab teda
enim küttimine, lisaks inimesele on soopardile ohuks röövlinnud ja väikekiskjad. Peale
eeltoodu ohustab liiki pesitsuspaikade kinnikasvamine ja võsastumine (Elts, J. et al., 2019;
Jonsson, L., 2000, Euroopa linnud. Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida lindude välimääraja;
Valker, T., 2006, Väike veelinnuraamat; eElurikkuse andmebaas).
Sõtkas (Bucephala clangula) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
ohuväline liik. Sõtkas on kevadisel ja sügisesel rändeperioodil ning suvisel sulgimisperioodil
kaitseala vetele iseloomulik linnuliik ning lindude kaitseks kehtestatav kaitsekord toetab liigi
soodsat seisundit. Liik on seatud kaitse-eesmärgiks tüüpilisuse tõttu sellel alal. Eestis on sõtkas
üldlevinud suureneva trendiga haudelind (sisemaal), kelle arvukuseks hinnatakse 6000 – 10000
paari (Elts, J. et al., 2019). Rändel (märts–mai ja september–november) on liik arvukas. Kui
8
jääolud võimaldavad, jääb arvukalt talvitama. Sõtkas on jahilind. Mujal pesitsevad sõtkad
Põhja-Ameerikas, Skandinaavias ja Venemaal. Nad on rändlinnud ja talvituvad tavaliselt
pesitsuspaikadest lõuna pool, pehmema kliimaga parasvöötmealadel. Euroopas arvatakse
pesitsevat üle poole miljoni paari.
Teder (Tetrao tetrix) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi ohulähedane liik
ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria liikide hulka. Teder on Eestis
regulaarne haudelind ja talvituja. Tedre pesitsusaegseks arvukuseks Eestis on hinnatud 4000–
5000 tuhat paari (Elts, J. et al., 2019). Liik asustab mitmesuguseid elupaiku, eriti tähtsad on
sood ja nende servakooslused. Alates eelmise sajandi keskpaigast on tedre arvukus vähenenud.
Liigi peamine ohutegur on elupaikade pindala ja/või kvaliteedi halvenemine, eeskätt
ulatuslikest maaparandustöödest tingitud soode ja soometsade hävimine ning maaparandustega
kaasnev elupaikade mosaiiksuse ja servaalade pikkuse vähenemine. Oluline ohutegur on ka
röövlus (peamised röövloomad on rebane, metsnugis, kährik, kanakull ja hiireviu ja pesade
rüüstajana ka metssiga), kuna see põhjustab munade, poegade ja vanalindude hukkumist. Pisut
vähem oluline, kuid siiski liigi arvukust mõjutav tegur on häirimine, mis on tingitud eeskätt
metsamajandusest ja rekreatiivsetest tegevustest.
Tuttvart (Aythya fuligula) on Eestis üldlevinud vähearvukas haudelind, kelle peamine leviala
on Lääne-Eesti saared, Põhja-Eesti rannik ja Emajõe jõgikond. Tuttvart pesitseb nii
mererannikul, suurematel siseveekogudel kui ka väikestel järvedel, jõekoolmetel ja laugastel.
Tuttvart on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel ohuväline liik. Viimastel
andmetel pesitseb Eestis 3000‒5000 tuttvardipaari ja arvukus väheneb mõõdukalt. Peamised
ohutegurid on röövlinnud ja väikekiskjad, looduslikud vaenlased on eelkõige kärplased ja
kullilised (Elts, J. et al., 2019).
Väikekajakas (Larus minutus) on meil ebaühtlase levikuga väiksearvuline haudelind. Eestis
levinud peamiselt Ida-Eestis, Saaremaal ja Väinamere ääres. Pesitseb nii madalatel
taimestikurohketel järvedel, luhtadel kui ka madalatel rannikumärgaladel. Talvitab avamerel,
meil võib kohata ka läbirändavaid väikekajakaid. Väikesearvuline kogu Euroopas.
Väikekajakas on II kaitsekategooria ja Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel
ohualdis liik. Viimastel andmetel pesitseb Eestis 400−800 väikekajakapaari ja arvukus väheneb
mõõdukalt. Peamised ohutegurid on röövloomad ja -linnud (Elts, J. et al., 2019).
Väike-kirjurähn (Dendrocopus minor) ja musträhn (Dendrocopus martius) on Eesti
ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi ohuvälised liigid ja on arvatud
looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria liikide hulka. Väike-kirjurähn elutseb põhiliselt
vanades leht- ja segametsades. Musträhni võib kohata nii puhtais männikuis kui ka
lehtmetsades, kõige rohkem leidub musträhni vanades suuretüvelistes segametsades. Enamasti
metsamajandusest põhjustatud metsade kadumise ja fragmenteerumise tõttu on putuktoiduliste
rähnide arvukus viimase poolesaja aasta jooksul vähenenud peaaegu kogu Euroopas. Viimastel
andmetel pesitseb Eestis väike-kirjurähne 3500‒5000 paari ja nende arvukus väheneb,
musträhne pesitseb 5000–7000 paari ja arvukus on stabiilne (Elts, J. et al., 2019). Rähnide
peamine ohutegur Eestis on vanade leht- ja segametsade raie. 2008. aastal tehtud rähnide seire
tulemuste põhjal ja nende võrdlemisel 2007. aasta seirega selgus, et kaitsealustes metsades on
kõigi rähniliikide asustustihedus suurem kui majandusmetsas.
Väikekoskel (Mergus albellus), rohukoskel (Mergus serrator) ja jääkoskel
(Mergus merganser) on Eestis talvituvad ja läbirändavad kolm kosklaliiki, kellest rohukoskel
ja jääkoskel pesitsevad Lääne-Eesti saartel ja Eesti põhjarannikul. Väikekoskel on
9
II kaitsekategooria ja Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel mittehinnatav liik
ning rohukoskel ja jääkoskel ohuvälised liigid. Rohukosklal on pesitsuse arvukuse hinnanguks
300‒500 paari ja jääkosklal 2000‒3000 paari ning nende arvukus on vastavalt stabiilne või
mõõdukalt vähenev. Arvukaim talvituja on jääkoskel, kes talvitub kõikjal Eesti jäävabal
rannikul. Tähtsaimad talvitumisalad asuvad Saaremaal, Pärnu lahe rannikul ning Kihnu saare
ümbruses ja Lahemaa rannikul. Jääkoskla talviseks arvukuseks Eestis hinnatakse 5000 ‒ 22 000
isendit. Arvukuselt teine talvituja on rohukoskel. Üheks oluliseks liigi talvitumisalaks on
kujunenud Lääne-Eesti ja saarte jäävabad rannikualad, kus võib talvituda mõnel aastal kuni
95% rohukoskla Eestis talvituvast populatsioonist. Talvituva rohukoskla arvukuses võib
märgata tsüklilisust. Talvine rohukoskla arvukuse hinnang on 500‒2500 isendit. Kolmas
kosklaliik, väikekoskel on Eestis regulaarne ning viimastel aastatel üha arvukam talvituja, kelle
talvitumisalad asuvad suuremas osas Lääne-Saaremaa, Hiiumaa ja Lahemaa rannikul. 2013.
aasta talvel kohati enim väikekosklaid Lääne-Saaremaal, Põhja-Vormsil ja Lahemaal. Talviseks
hinnanguks on 1000–3000 isendit. Trend on suurenev (Elts, J. et al., 2019; Kesktalvise
veelinnuloenduse 2013. a aruanne).
Väikeluik (Cygnus columbianus) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
mittehinnatav liik ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel II kaitsekategooria liikide hulka.
Väikeluik on Eestist läbirändav luigeliik. Eesti on teadaolevalt tähtsaim väikeluige rändeaegne
peatusala Ida-Atlandi rändeteel, kuhu koondub valdav osa sellest kahaneva arvukusega liigi
asurkonnast. Eestist läbirändavate väikeluikede arvu võib hinnata 15 000 isendile. Suurte
muutustega maakasutuses ja häirimise olulise suurenemisega rannavetes on ohtu seatud paljud
luikede traditsioonilised peatuspaigad Eestis, mille tagajärjeks võib olla lindude füsioloogilise
seisundi üldine halvenemine ja asurkondade taastootmisvõime vähenemine (Luikede seire
2010. a koondaruanne; väikeluige kaitse tegevuskava 2018).
Vööt-põõsalind (Sylvia nisoria) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
ohuväline liik ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria liikide hulka. Vööt-
põõsalind on kaitseala suurematele laidudele iseloomulik pesitsev linnuliik ning lindude ja
poollooduslike koosluste kaitseks kehtestatav kaitsekord toetab liigi soodsat seisundit. Liik on
seatud kaitse-eesmärgiks tüüpilisuse tõttu sellel alal. Vööt-põõsalind on kogu Eestis, kuid
sagedamini Lääne-Eestis ja saartel pesitsev haudelind, kelle arvukus väheneb tugevalt, arvukust
on hinnatud 2000–4000 paarile (Elts, J. et al., 2019). Maailmas pesitseb vööt-põõsalind Kesk-
Euroopast kuni Kesk-Aasia mäestikeni ning talvitub Kirde- ja Ida-Aafrikas.
Lisaks juba ülal loetletud liikidele on kaitseala kaitse-eesmärkideks arvatud
III kaitsekategooriasse kuuluvad linnuliigid roo-loorkull (Circus aeruginosus), rukkirääk
(Crex crex), täpikhuik (Porzana porzana), hänilane (Motacilla flava), suurkoovitaja
(Numenius arquata), hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena), tuttpütt (Podiceps cristatus),
kiivitaja (Vanellus vanellus), lauk (Fulica atra), luitsnokk-part (Anas clypeata), piilpart
(Anas crecca), rääkspart (Anas strepera), viupart (Anas penelope), rägapart
(Anas querquedula), punapea-vart (Aythya ferina), rabahani (Anser fabalis), naerukajakas
(Larus ridibundus) ja rooruik (Rallus aquaticus), kes on tüüpilised märgalade- ja
rannikuliigid ning seetõttu Mullutu-Loode looduskaitsealale väga iseloomulikud. Nende
linnuliikide soodne seisund on tagatud kaitsealal paikneva roostiku ning rannikuäärsete niitude
ja veeala kaitse kaudu.
Tiigilendlane (Myotis dasycneme) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
ohulähedane liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus liigina
II kaitsekategooria liikide hulka. Tiigilendlase elupaigad on kaldaalad, järved ja jõed.
10
Ohutegurid on häirimine, õõnsate puude vähenemine, ehitustegevus ja kaevandamine.
(Nahkhiirlaste kaitse tegevuskava).
Nurmlauk (Allium vineale) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi ohualdis
liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus liigina
II kaitsekategooria liikide hulka. Vastavalt Eesti taimede kukeaabitsale (2004) on nurmlauk
levinud peamiselt Lääne-Eesti saartel (Eesti taimede levikuatlas). Nurmlaugu elupaikadeks on
niidud. Ohutegurid on niitude, karjamaade jms avamaade võsastumine niitmise või/ja
karjatamise katkemisel, samuti ehitustegevus (eElurikkuse andmebaas).
Varjuluste (Bromus benekenii) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
ohulähedane liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus liigina
II kaitsekategooria liikide hulka. Vastavalt Eesti taimede kukeaabitsale (2004) on varjuluste
haruldane taim, mida leidub varjukates leht- ja segametsades peamiselt Saaremaal ja Põhja-
Eestis. Ohutegurid on metsamajanduslik tegevus ja tallamine (eElurikkuse andmebaas).
Kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) on Eesti ja Euroopa kõige suuremate õitega
orhideeliik ja ühtlasi Eesti üks suurimaõielisi taimi. Kaunis kuldking on levinud hajusalt üle
Eesti. Vähem kohtab seda Lõuna-Eestis ja Ida-Virumaal. Kaunis kuldking kuulub
II kaitsekategooriasse ja on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel ohulähedane
liik. Kuldking on Eestis põhiliselt metsataim, kuid kasvab ka niitudel, puisniitudel ja kadastikes.
Metsataimena ohustab kaunist kuldkinga enim metsaraie, eelkõige sellised raieviisid, millega
rikutakse mullapinda. Niitudel kasvavaid taimi ohustab enim võsastumine. Viimasel ajal on
täheldatud kauni kuldkinga arvukuse vähenemist. Näiteks ei leitud 2007. aastal tehtud
üleriigilise kauni kuldkinga inventuuri käigus kauni kuldkinga isendeid ligikaudu veerandis
varem registreeritud leiukohtades (Kull, T., Tuulik, T., 2002; Kauni kuldkinga kaitse
tegevuskava 2015).
Arukäpp (Orchis morio), harilik muguljuur (Herminium monorchis), kärbesõis (Ophrys
insectifera) ja tõmmu käpp (Orchis ustulata) on käpalised, millest enamik on Eestis levinud
põhiliselt läänesaartel ja Lääne-Eesti mandriosas. Harilik muguljuur ja kärbesõis on Eesti
ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi ohulähedased liigid ning arukäpp ja tõmmu
käpp on ohustatud liigid, kõik on arvatud looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus
liigina II kaitsekategooria liikide hulka. Vähemal või suuremal määral on Eesti nende käpaliste
jaoks leviku põhja- või kirdepiiriks ning näiteks Soomes on need taimed juba üsna haruldased.
Arukäpp, kärbesõis ja tõmmu käpp on pigem seotud puisniitude, looniitude ja hõredamate
loometsadega ning kärbesõis ka madalsoodega, seevastu harilikku muguljuurt võib kohata
lagedamatel aladel, milleks on soo- ja rannaniidud, madalsood ja kadastikud. Samas ühendab
neid liike ühine suurim ohutegur, milleks on elupaikade kinnikasvamine võsastumise tõttu.
Arukäpa, kärbesõie, tõmmu käpa ja hariliku muguljuure kasvukohtades on peamine
võsastumise põhjus niitude hooldamise katkemine. Lisaks võsastumisele ohustab kärbesõit ja
harilikku muguljuurt soode kuivendamine ning muutused madalsoode veerežiimis (Kull, T.,
Tuulik, T., 2002, Kodumaa käpalised).
Must seahernes (Lathyrus niger) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
ohualdis liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus liigina
II kaitsekategooria liikide hulka. Vastavalt Eesti taimede kukeaabitsale (2004) on must
seahernes levinud Saaremaal leht- ja segametsades ning niiduservadel. Ohutegurid on
metsahooldustööd, lageraied ja ehitustegevus (eElurikkuse andmebaas).
11
Karvane lipphernes (Oxytropis pilosa) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008)
järgi ohualdis liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus liigina
II kaitsekategooria liikide hulka. Vastavalt Eesti taimede kukeaabitsale (2004) on karvane
lipphernes levinud peamiselt Lääne-Eesti kuivadel niitudel ja nõlvadel. Ohutegurid on jäätmete
ladestamine, niitude, karjamaade jms avamaade võsastumine niitmise ja/või karjatamise
katkemisel, tallamine, kaevandamine (sh liiva ja savi kaevandamine, kivimurrud) ning
ehitustegevus. (eElurikkuse andmebaas)
Leht-kobartorik (Grifola frondosa) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
äärmiselt ohustatud liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus
liigina I kaitsekategooria liikide hulka. Vastavalt leht-kobartoriku (Grifola frondosa) kaitse
tegevuskavale on leht-kobartoriku elupaigaks tammikud, puisniidud, pargid ja taluõued.
Viljakehad kasvavad vanade tammede, mõnikord ka tammekändude juurtel (näiliselt
maapinnal). Leht-kobartoriku peamised ohutegurid on tammede raie ja tammekändude
väljajuurimine ning teede- ja tehnovõrkude rajamine, samuti liigi vähene tuntus ja
levikuandmestik (Leht-kobartoriku kaitse tegevuskava 2017).
Roosakas puunääts (Pachykytospora tuberculosa), endise nimega roosakas tammenääts, on
Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi äärmiselt ohustatud liik ning on arvatud
looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus liigina I kaitsekategooria liikide hulka.
Vastavalt roosaka puunäätsi (Haploporus tuberculosus (Pers.) Niemelä & Y.C.Dai) kaitse
tegevuskavale (2018) esineb liik vanadel tammedel, peamiselt tamme kuivanud oksaharudel.
Eestist on teada vaid üks roosaka puunäätsi leiukoht: Saaremaal Lääne-Saare vallas. Liigi
peamine ohutegur on seenele vajaliku substraadi (tammetüvede, eeskätt surnud puude ja
lamapuidu) hävimine, samuti roosaka puunäätsi vähene tuntus ja ebapiisavad andmed liigi
ökoloogiast ja levikust.
Loodusdirektiivi rakendamine
Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud loomaliike ja nende elupaigatüüpe ning aidata
kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt
tuleb liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide ning liikide ja
nende elupaikade kaitseksvajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad nende elupaigatüüpide ja
liikide ökoloogilistele nõudlustele. Mullutu-Loode looduskaitseala kuulub Mullutu-Loode
loodusala koosseisus (Mullutu-Loode loodusala, EE0040443) üle-euroopalisse kaitsealade
võrgustikku Natura 2000. Loodusala eesmärk on loodusdirektiivi I lisas nimetatud
elupaigatüüpide ja II lisas nimetatud liikide elupaikade kaitse.
Linnudirektiivi rakendamine
Linnudirektiivi eesmärk on kaitsta kõiki linde tapmise ja püüdmise eest, tagada jätkusuutlik
lindude küttimine ja piirata nendega (samuti nende kehaosade ja neist valmistatud esemetega)
kaubitsemist. Direktiiv teeb kohustuslikuks moodustada üleeuroopaliselt ohustatud liikide ja
rändliikide elupaikade kaitseks spetsiaalsed linnualad. Linnudirektiivi artikkel 4 lõike 2
kohaselt on liikmesriikidel kohustus rakendada erimeetmeid direktiivi lisades nimetatud
regulaarselt leiduvate rändlinnuliikide, eelkõige nende liikide pesitsus-, sulgimis- ja
talvitusalade ning rändepeatuspaikade kaitseks, mis tagaks nende liikide säilimise ja
paljunemise nende levikualal.
Lisaks eespool nimetatud loodusväärtustele on Mullutu-Loode looduskaitseala kaitse all
hoidmine oluline teistegi haruldaste ja ohustatud taime- ja loomaliikide kaitseks. Samas pole
nende kõikide eraldi kaitse-eesmärgina nimetamine vajalik, kuna eesmärgiks seatavate
12
katusliikide, nende elupaikade ja koosluste kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab kaudselt ka
nende kaitse. See tähendab, et kaitsekorra väljatöötamisel on lähtutud kaitse-eesmärgina
loetletud liikide ja koosluste ökoloogilistest nõudlustest. Seeläbi tagatakse kaitse kõikidele
liikidele, kelle elupaigaks on kaitse-eesmärgiks olev kooslus, või ka neile liikidele, kelle
elupaigaeelistused sarnanevad eesmärgina loetletud katusliikide omadega. Kaitseala kaitse-
eesmärgiks on seatud need kooslused ja kaitsealused liigid, kelle kaitse jaoks on tegemist
esindusliku ja soodsa seisundi säilitamiseks olulise alaga. Kaitse-eesmärgiks on seatud ka need
liigid, kelle kaitse sellel alal on loodus- või linnudirektiivist tulenev rahvusvaheline kohustus
või kelle soodsa seisundi säilimiseks pikaajaliselt (säilimiseks pikas perspektiivis) ei piisa ainult
isendikaitsest. Teisi kaitsealuseid liike ei ole kaitsekorra määramisel aluseks võetud, kuid nende
puhul on arvestatud, et eesmärgiks seatavate katusliikide ja koosluste alusel kehtestatav
kaitsekord tagab ka nende kaitse. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel
saavutatakse nende liikide puhul kaitse-eesmärk (looduskaitseseaduse § 14 lõige 2)
looduskaitseseaduse §-s 55 sätestatud isendikaitse kaudu. Teiste sõnadega tuleb nende liikide
puhul kaitseala valitseja nõusolekul lubatud tegevusteks ja kaitseala valitseja nõusolekuta
keelatud tegevusteks nõusolekut andes arvestada, et kavandatud tegevus ei oleks vastuolus
looduskaitseseaduse §-s 55 sätestatud isendikaitse põhimõtetega. Isendikaitse väldib
konkreetsete isendite surmamist, kahjustamist ja hävitamist, kuid ei taga nende liikide
elupaikade säilimist sellises mahus, et oleks tagatud nende liikide püsiv pikaajaline säilimine
nende levikualal.
Teadaolevatest II ja III kategooria kaitsealustest liikidest, keda ei ole seatud kaitseala kaitse-
eesmärgiks, kasvavad alal jumalakäpp (Orchis mascula), lamav ristik (Trifolium campestre),
Gmelini kilbirohi (Alyssum montanum subsp. gmelinii), ainulehine soovalk
(Malaxis monophyllos), vahelmine näkirohi (Najas marina subsp. intermedia), valge tolmpea
(Cephalanthera longifolia), soohiilakas (Liparis loeselii), saaremaa robirohi
(Rhinanthus rumelicus subsp. osiliensis), suurelehine porella (Porella platyphylla), jäik
keerdsammal (Tortella rigens), läikiv kurdsirbik (Hamatocaulis vernicosus), lääne-mõõkrohi
(Cladium mariscus), kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata), kuradi-sõrmkäpp
(Dactylorhiza maculata), suur käopõll (Listera ovata), mets-õunapuu (Malus sylvestris), harilik
porss (Myrica gale), hall käpp (Orchis militaris), niidu-asparhernes (Tetragonolobus
maritimus), alpi ristik (Trifolium alpestre), püstine hiirehernes (Vicia cassubica), mets-
vareskold (Diphasiastrum complanatum), tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens), harilik
ungrukold (Huperzia selago), tui-tähtpea (Scabiosa columbaria), laialehine neiuvaip (Epipactis
helleborine), soo-neiuvaip (Epipactis palustris), harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea),
kahelehine käokeel (Platanthera bifolia), aas-karukell (Pulsatilla pratensis), vööthuul-
sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii), mets-pirnipuu (Pyrus pyraster), pruunikas pesajuur (Neottia
nidus-avis), rohekas käokeel (Platanthera chlorantha), longus rippsammal (Antitrichia
curtipendula), balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica), ruske nuisamblik (Sclerophora
coniophaea) ja lumi-nuisamblik (Sclerophora nivea).
Teadaolevatest II ja III kategooria kaitsealustest loomaliikidest, keda ei ole seatud kaitseala
kaitse-eesmärgiks, on alal laululuik (Cygnus cygnus), naaskelnokk (Recurvirostra avosetta),
põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii), pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii), tõmmu- või
habelendlane (Myotis brandtii/mystacinus), punajalg-pistrik (Falco vespertinus), väänkael
(Jynx torquilla), nõmmelõoke (Lullula arborea), liivatüll (Charadrius hiaticula), heletilder
(Tringa nebularia), väike-kärbsenäpp (Ficedula parva), kodukakk (Strix aluco), lõopistrik
(Falco subbuteo) ja herilaseviu (Pernis apivorus).
13
2.2. Kaitse alla võtmise otstarbekus
Linnulaht on olnud kaitse all alates 1937. aastast, Loode tammik on olnud kaitse all alates 1959.
aastast, Loodenina (6 km) rand on olnud kaitse all alates 1965. aastast ning Mullutu-Loode
hoiuala on olnud kaitse all alates 2007. aastast. Loode, Mullutu ja Nasva merikotka
püsielupaigad on kaitse all 2010. aastast.
Määrusega liidetakse olemasolevad kaitstavad alad ja osaliselt Eesti Keskkonnaühenduste Koja
koostatud variala nimekirja kuuluv Unimäe variala. Muudatuse on tinginud vajadus viia alade
kaitsekord vastavusse kehtivate õigusaktidega ning selguse huvides on otstarbekas liita sarnast
kaitsekorda nõudvad kõrvuti asetsevad alad üheks kaitstavaks alaks. Samuti pole hoiuala
kaitserežiim loodusväärtuste kaitseks sageli piisav, näiteks ei võimalda see reguleerida
olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutöid, jahipidamist, kalapüüki, kaitstaval alal
viibimist ega rahvaürituse korraldamist.
Ala kaitse all hoidmine on oluline eeskätt rahvusvahelise tähtsusega veelindude rändepeatus-
ja pesitsuspaigana ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide kaitse eesmärgil. Keskkonnastrateegia
2030 eesmärk on bioloogilise mitmekesisuse vallas liikide elujõuliste populatsioonide
säilitamiseks vajalike elupaikade ja koosluste olemasolu tagamine.
Mullutu-Loode looduskaitseala on rahvusvahelise tähtsusega veelindude rändepeatus- ja
pesitsuspaik, mistõttu kaitseala olulisus ja kaitse vajadus seisneb suures osas selle
linnurikkuses. Vastavalt Euroopa Liidu tähtsusega linnualade kriteeriumitele koguneb Mullutu-
Loode looduskaitsealale regionaalse ehk üleeuroopalise tähtsusega rändekogumeid
(kategooriad C2 (Euroopa Liidu tasandil ohustatud liikide kogumid) ja C3 (Euroopa tasandil
mitteohustatud rändlindude kogumid)), kuhu koguneb regulaarselt vähemalt 1%
populatsioonist. Kriteerium vastab näiteks järgmistele liikidele: hallhani, viupart, rääkspart,
sõtkas ja sookurg. Ala vastab kategooriale C4, mille kriteeriumiks on vähemalt 20 000 rändse
veelinnu või vähemalt 10 000 rändse merelinnu regulaarne kogunemine alale. Lisaks vastab
kaitseala kategooriale C6, mis tähendab, et ala kuulub viie olulisima ala hulka Eestis, mis on
moodustatud Euroopa Liidus ohustatud liigi või alamliigi kaitseks. Kriteerium vastab näiteks
järgmistele liikidele: sarvikpütt, hüüp ja roo-loorkull.
Veelindude rändeloendused toimusid 2012. aastal (Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ) 2012).
Kahjuks oli 2012. aasta sügisene partide peamine läbirändeaeg väga kõrge veeseisuga, mistõttu
oli luhtadel üleujutus, linnukogumid olid hajutatud ebatavalistesse paikadesse, kus vesi oli
madalam, ja loendajad ei pääsenud paljudesse loenduspunktidesse ligi. Ilmselt sellepärast ei
täitnud linnuala tervikuna sel aastal olulist 20 000 veelinnu kriteeriumi (kategooria C4
(koondumiskohad – suured kogumid), mille kriteeriumiks on vähemalt 20 000 rändse veelinnu
või vähemalt 10 000 paari rändse merelinnu regulaarne kogunemine alale). Suurimaid
rändekogumeid moodustasid sookurg (2890 lindu Paadla lahe äärses üleujutatud luhas
sügisrändepeatusel ööbimas), kormoran (2100 isendit kevadel) ja eri haneliigid (kokku umbes
1600 isendit).
Kaitseala eesmärkideks lisatavad loodusdirektiivi elupaigatüübid on alal määratud 2010. aastal
OÜ Consultare tehtud inventuuride käigus. Aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niitude
esinduslikkuse hinnangud varieeruvad vahemikus B‒C (väärtuslik kuni küllaltki väärtuslik),
niitusid on alal umbes 70 ha. Siirde- ja õõtsiksoode esinduslikkus on B (väärtuslik),
elupaigatüüpi on alal umbes 34 ha. Puiskarjamaade esinduslikkus on A‒C (üliväärtuslik kuni
küllaltki väärtuslik), elupaigatüüpi on alal umbes 25 ha. Rannikulõukaid on alal umbes 1090 ha
14
esinduslikkusega B‒C (väärtuslik kuni küllaltki väärtuslik), rannaniitusid umbes 85 ha
esinduslikkusega A‒C (üliväärtuslik kuni küllaltki väärtuslik), kadastikke umbes 30 ha
esinduslikkusega B‒C (väärtuslik kuni küllaltki väärtuslik), kuivasid niitusid lubjarikkal mullal
umbes 6 ha esinduslikkusega B‒C (väärtuslik kuni küllaltki väärtuslik), liigirikkaid niitusid
lubjavaesel mullal umbes 2 ha esinduslikkusega A‒C (üliväärtuslik kuni küllaltki väärtuslik),
loodusid (alvareid) umbes 170 ha esinduslikkusega B‒C (väärtuslik kuni küllaltki väärtuslik),
sinihelmikakooslusi umbes 390 ha esinduslikkusega B‒C (väärtuslik kuni küllaltki väärtuslik),
niiskuslembeseid kõrgrohustuid umbes 5 ha esinduslikkusega D (väheväärtuslik), puisniitusid
umbes 50 ha esinduslikkusega B‒C (väärtuslik kuni küllaltki väärtuslik), lubjarikkaid
madalsoid lääne-mõõkrohuga umbes 350 ha esinduslikkusega B‒C (väärtuslik kuni küllaltki
väärtuslik), liigirikkaid madalsoid umbes 2150 ha esinduslikkusega B‒C (väärtuslik kuni
küllaltki väärtuslik), vanu loodusmetsi umbes 45 ha esinduslikkusega A‒B (üliväärtuslik kuni
väärtuslik), vanu laialehiseid metsi umbes 40 ha esinduslikkusega A‒C (üliväärtuslik kuni
küllaltki väärtuslik) ning soostuvaid ja soo-lehtmetsi umbes 15 ha esinduslikkusega A‒C
(üliväärtuslik kuni küllaltki väärtuslik).
Apteegikaani on Ärgessoo sihtkaitsevööndis. Apteegikaan elab ainult magedaveelistes
veekogudes. Ta on stenotoopne liik, kelle eelistatud tüüpiline elupaik on sageli mudase põhjaga,
rohke vee- ja kaldataimestikuga väiksemad magedaveelised seisuveekogud (väikejärved, tiigid,
sooloigud, karjääriveekogud jms), mida leidub nimetatud vööndites. Keskkonnaregistris on
teada 18 apteegikaani leiukohta, neist üks asub Mullutu-Loode looduskaitsealal.
Vasakkeermest pisitigu ja luha-pisitigu leidub kaitsealal Linnulahe ääres. Mõlemat leiti ka
2010. aasta uuringute käigus. Luha-pisiteo puhul on tegemist liigiga, kes on kogu levila ulatuses
väga lokaalne ja vähearvukas.
Tiigilendlast on riikliku nahkhiirte seire nende aruannete järgi, kus on algandmetabelid esitatud,
Loode punkt-joonloenduse rajal olnud pidevalt alates 2008. aastast, kusjuures viimastel aastatel
on liigi arvukus Loode raja piirkonnas ilmselt suurenenud. Nii loendati 2013. aasta
joonloendusel Loode rajal 67% kõigist Eesti kaheksa seireraja tiigilendlastest (Leivits, M.,
2013, Nahkhiired, 2013. a aruanne).
Kaunist kuldkinga on kaitsealal seitsmes leiukohas kokku umbes 20 ha-l umbes 5000 isendiga.
Nurmlauku on kaitsealal kahes leiukohas kokku umbes 10 ha-l. 2010. aastal oli kaitsealal umbes
38 ha-l 300 varjuluste ja 200 musta seaherne isendit, umbes 2 ha-l 155 hariliku muguljuure
isendit. Kärbesõit oli kaitsealal 2010. aastal 215 isendit (umbes 14 ha-l), arukäppa 617 isendit
(umbes 8 ha-l) ja karvast lipphernest 170 isendit. Tõmmut käppa oli 2011. aastal alal 120
isendit. Eriti esinduslik on alal arukäpa populatsioon, kuna liik kasvab vaid Saaremaal ja
Muhumaal.
Leht-kobartorikut on Eestis 11 kasvukohas, neist üks asub Mullutu-Loode looduskaitsealal,
roosakat puunäätsi on Eestis ainult ühes leiukohas ja selleks on Mullutu-Loode looduskaitseala.
Tegemist on väga haruldaste I kaitsekategooria seeneliikidega, mis lisatakse kaitse-eesmärkide
hulka.
Looduskaitsealal on I kaitsekategooria ja linnudirektiivi I lisasse kuuluv linnuliik kassikakk,
kelle jaoks on ala väga oluline elupaik. Andmed leiukohast pärinevad 2005. aastast. 2015. aasta
seisuga oli territoorium asustamata (samuti oli territoorium asustamata 2010.‒2014. aastal).
Seire toimub alal igal aastal. Vastavalt kassikaku kaitse tegevuskavale on kassikaku soodsa
seisundi tagamise esmane tingimus võimalikult paljude kassikaku elupaikade säilitamine eri
15
tüüpi kaitsealade või püsielupaikadena. Seejuures tuleb liigi soodsa seisundi saavutamiseks
kaitsealade või püsielupaikadena säilitada ka liigi poolt asustamata elupaigad, kus on säilinud
liigi elupaiganõudlusele vastavad tingimused. Kuna tegemist on kassikakule sobiva elupaigaga,
siis on kaitseala väga oluline kassikaku kaitse seisukohast.
Mullutu-Loode looduskaitseala on väga sobilik I kaitsekategooria liigile merikotkale.
Asustatud on 2017-2019. aasta seisuga neli pesa.
Looduskaitsealal on III kaitsekategooria ja linnudirektiivi I lisasse kuuluv linnuliik mustviires.
Mustviires on tüüpiline märgalade liik ja seetõttu Mullutu-Loode looduskaitsealale väga
iseloomulik. Liik asustab taimestikurikkaid veekogusid ja üleujutatavaid alasid. Kaitsealal
pesitseb mustviires peamiselt Mullutu lahel, Vägara lahel ja Linnulahel. 2008. aastal pesitses
alal 29 paari.
Punajalg-tildrit leidus alal 2010. aasta inventuuri järgi 26 paari. Punajalg-tilder on tüüpiline
märgalade- ja rannikuliik ning seetõttu Mullutu-Loode looduskaitsealale väga iseloomulik.
Hüüp pesitseb ainult suurtes roostikes, pesaks on kuivanud rookõrte kuhil. Hüüpe pesitses alal
2008. aastal 16 paari ja 2010. aastal 11 paari (Suurlahe-, Mullutu lahe ja Paadla lahe äärsetes
roostikes). Hüüp on Mullutu-Loode looduskaitsealale väga tüüpiline liik.
Mustsaba-vigle pesitseb ülimärgadel, niiskete niitude, nõmmsoode ja karjamaadega avamaistul.
Mustsaba-viglesid pesitses alal 2010. aastal kaheksa paari (Mullutu lahest läänes).
Sarvikpütt pesitseb taimerohketel madalatel järvedel ja vesistel soodel. 2008. aastal pesitses
alal kaks paari.
Soopart pesitseb lauskmaajärvede ääres ja rannaniitudel. 2012. aastal registreeriti rändel kolm
isendit.
Väikekajakad eelistavad elupaikadena madalaid ja taimestikurikkaid järvi ning madalaid ja
roostunud merelahtesid. Läbirände ajal kohtab väikekajakaid peamiselt rannikul ja meresaartel
kolooniatena toitumas. Väikekajakad ehitavad pesa mättale või mätaste vahele. 2008. aastal
pesitses alal 22 paari väikekajakaid (Linnulahel, Suurlahel ja Mullutu lahel).
Väikekoskel on alal rändel ja Eestis ei pesitse, ta saabub siia sügisel talvituma ning lahkub
kevadel või suve hakul põhja poole pesitsusaladele. 2012. aastal registreeriti rändel 12 isendit.
Väikeluik on Eestis vaid läbirändel, üksikud talvituvad. Linnud saabuvad märtsi lõpul või
aprilli algul, lahkuvad pesitsusaladele mai esimeses pooles. Sügisene rändepeatus jääb
oktoobrisse-novembrisse. Rände ajal võib väikeluike kohata rannikul, järvedel ja üleujutatud
poldritel.
Mullutu piirkonna lahed on suuremas osas väga madalad ja sobilikud rändel peatuvatele
lindudele. Väikese veesügavuse tõttu on lahed eelistatud toitumispaik ujupartidele, sealhulgas
arvukaile rändekogumeile. Rändel peatuvad piirkonnas hallhani, rabahani, viupart, rääkspart,
piilpart, sinikael-part, luitsnokk-part, punapea-vart, tuttvart, sõtkas, rohukoskel, jääkoskel,
tuttpütt, lauk ja sookurg.
16
Maismaa-osa elupaikadest on suurimaks väärtuseks lahtesid ümbritsevad madalsood ja
Loodenina ranna rannaniidud, kus pesitsevad paljud kaitsealused linnuliigid. Loopealsete ja
kadastike tunnusliigid on vööt-põõsalind ja punaselg-õgija. Soisematel aladel ja märjematel
niitudel pesitsevad veel rääkspart, luitsnokk-part, tuttvart, rägapart, piilpart, kiivitaja, punajalg-
tilder, suurkoovitaja, hänilane, rukkirääk, sookurg, naerukajakas, jõgitiir, randtiir, mustviires ja
teder.
Üks levinuimaid kooslusi piirkonnas on roostik. Roostikuliikidest on levinuim kühmnokk-luik.
Looduskaitseliselt kõige olulisemad roostikes pesitsevad linnuliigid on hüüp ja roo-loorkull.
Pesitsejatena on tavalised hallhani, tuttpütt, sinikael-part, rääkspart, lauk, hallpõsk-pütt,
punapea-vart, rooruik ja täpikhuik.
Metsatukkades ja metsades pesitsevad musträhn ja väike-kirjurähn. Nende liikide peamine
elukoht on Loode tammik.
Lisaks eespool nimetatud loodusväärtustele on Mullutu-Loode looduskaitseala kaitse all
hoidmine oluline teistegi haruldaste ja ohustatud taime-, seene- ja loomaliikide kaitseks. Samas
pole nende kaitse-eesmärgiks seadmine vajalik, kuna eesmärgiks seatavate katusliikide
ja -elupaikade kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab ka nende kaitse. Seda nii kaitsealal juba
leiduvate kui ka võimalike uute elustikku lisanduvate liikide puhul.
Mullutu-Loode looduskaitseala kaitse all hoidmine on põhjendatud ka asjaoluga, et tegemist on
suures osas ühtlasi Mullutu-Loode loodus- ja linnuala koosseisus Natura 2000 võrgustikku
kuuluva alaga.
2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik
Kuna kaitsealal on peamiseks kaitse-eesmärgiks looduslike ja poollooduslike elupaikade ning
liikide kaitse, rakendatakse kaitstava loodusobjekti tüübina looduskaitseala. Hoiuala kaitsekord
ei võimalda mitme eri rangusega vööndi moodustamist ja vajaliku piirangu rakendamist (nt
liikumispiirang liikide häirimise vältimiseks pesitsusajal, jahi reguleerimine). Püsielupaigana
kaitstakse ainult konkreetse liigi elupaika, mitte erinevate väärtustega looduskompleksi.
2.4. Kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piirid
Kaitseala piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et kaitsealasse on hõlmatud kaitset vajavad
loodusväärtused ja loodusväärtustele vajalik puhver ning ala piirid peavad olema looduses
selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja
ajas vähe muutuvaid ning põhikaardile kantud maastikuobjekte, nagu teed, järvede kaldajoon,
rannikujoon, kraavide kaldad (kusjuures piirikraavid on maaparandussüsteemide hooldus- ja
rekonstrueerimistööde kontrollimiseks üldjuhul hõlmatud kaitsealasse), kiviaiad ja
kõlvikupiirid. Kohtades, kus maastikulised alused puuduvad, on kasutatud piiritlemisel
maakatastri andmeid või looduses tuvastatavate punktide vahelisi mõttelisi sirgeid.
Koordinaadid on esitatud tasapinnaliste ristkoordinaatidena meetermõõdustikus ja geodeetilisel
kujul. Kaitseala piir on kantud kaardile, kasutades alusena Eesti põhikaarti (mõõtkava
1 : 10 000) ja maakatastri andmeid.
17
Kehtiva keskkonnaministri 21. juuli 2010. a määruse nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse
alla võtmine ja kaitse eeskiri” järgi on Loode, Mullutu ja Nasva merikotka püsielupaiga pindala
kokku 52,4 ha. Kehtiva hoiualade määruse järgi on Mullutu-Loode hoiuala pindala 5220,6 ha.
Vana kaitsekorraga Linnulahe pindala on 285,4 ha, Loode tammiku pindala on 55,8 ha ja
Loodenina (6 km) ranna pindala on 171,3 ha. Kuressaare lahe hoiualast liidetakse Mullutu-
Loode looduskaitsealaga 16,6 ha. Kokku lisandub 190,3 ha kaitstavat ala, mis pole varem kaitse
all olnud. Kaitsealale liidetud variala pindala on 124,6 ha, ülejäänud muudatus tuleneb piiride
korrigeerimisest ning kassikaku elupaiga, merikotka elupaiga ja väärtuslike elupaigatüüpide
levikualade (polügoonide) terviklikuna kaitsealasse arvamisest.
Uue kaitse-eeskirja eelnõu kohaselt on Mullutu-Loode looduskaitseala pindala 5992,4 ha,
(sihtkaitsevööndite pindala on 5560,4 ha ja piiranguvööndite pindala on 432 ha), millest
ligikaudu 1171 ha on veeala. Veealast enamik jääb sihtkaitsevööndisse, piiranguvööndisse jääb
Kallaku oja ja Mudamaardla piiranguvöönd.
Kavandatavast Mullutu-Loode looduskaitseala pindalast moodustavad eramaad ligikaudu
1064,8 ha (laiendusele jääb eramaad u 8 ha), jätkuvalt riigi omandis olevad maad ligikaudu
56,5 ha, riigimaad ligikaudu 4785,9 ha (laiendusele jääb u 140 ha) ja munitsipaalmaad ligikaudu
85,2 ha (laiendusele jääb u 22 ha). Piiranguvööndisse jääb eramaid umbes 122,6 ha ja
sihtkaitsevööndisse umbes 942,2 ha. Varem oli tegemist hoiualaga (hoiuala kaitsekord),
püsielupaikadega (jäävad endiselt sihtkaitsevööndisse, riigimaa ja 2 ha eramaad) ja vana
kaitsekorraga aladega (munitsipaalmaa ja riigimaa). Vööndite piiritlemisel on lähtutud
kaitseväärtuste olemasolust ja ohutegurite vältimise võimalustest tulenevalt määratletavast
kaitsekorrast.
Muudatused seoses eramaaga. Uut ala lisandub 8 ha merikotka pesapaiga tõttu (arvatakse
sihtkaitsevööndisse). Hoiualalt arvatakse sihtkaitsevööndisse 932,2 ha ja piiranguvööndisse
122,6 ha eramaad, sihtkaitsevööndisse arvatav ala on valdavalt metsa- ja märgalakooslused,
piiranguvööndisse jäetakse poollooduslikud kooslused. 8 ha eramaad arvatakse kaitse alt välja
piiride korrigeerimise tõttu.
Vastavalt eelnõukohasele kaitse-eeskirjale koosneb kaitseala tulenevalt kaitse-eesmärkidest,
kaitsekorra eripärast ja majandustegevuse piiramise astmest seitsmeteistkümnest
sihtkaitsevööndist (Kaalupi, Laheääre, Linnulahe, Loode, Loode tammiku, Mullutu, Nasva,
Padura, Parila, Pühajõe, Suurlahe, Tammiku, Vennati metsa Unimäe, Vennati, Vägara ja
Ärgessoo) ja viiest piiranguvööndist (Kerguse, Laheküla, Nasva, Ulje ja Mudamaardla).
Alal rakendatakse peamiselt sihtkaitsevööndi kaitsekorda ja osaliselt piiranguvööndi
kaitsekorda. Sihtkaitsevööndi koosseisu arvati suurem osa kaitstavast alast, kuna seal on
inventeeritud suure loodusväärtusega elupaigatüübid rannikulõukad, rannaniidud, kadastikud,
kuivad niidud lubjarikkal mullal, liigirikkad niidud lubjavaesel mullal, lood,
sinihelmikakooslused, niiskuslembesed kõrgrohustud, aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga
niidud, puisniidud, siirde- ja õõtsiksood, lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga, liigirikkad
madalsood, vanad loodusmetsad, vanad laialehised metsad, puiskarjamaad ning soostuvad ja
soo-lehtmetsad. Piiranguvööndi koosseisu arvati osa poollooduslikke kooslusi (valdavalt aas-
rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510)) ja alad, millel ei ole suure loodusväärtusega
elupaigatüüpe või mis on aktiivselt külastatavad puhkealad, samuti ravimuda ala, kus on olemas
kaevandusluba.
18
Sihtkaitsevööndid on vajalikud looduslike ja poollooduslike koosluste, kaitsealuste liikide
elupaikade ning lindude rändepeatus- ja pesitsuspaikade säilitamiseks. Elupaikade säilitamise
kaudu hoitakse ka tüüpilist maastikuilmet ja kaitstakse looduse mitmekesisust.
Kaitsealuste linnuliikide pesitsusalad ja rahvusvahelise tähtsusega olulised rändeaegsed
peatuspaigad on arvatud sihtkaitsevööndisse, sest nendel aladel on vajalik seada ajalisi
liikumispiiranguid, mis on oluline eelkõige merikotka ja kassikaku pesitsusedukuse tagamiseks,
välistada majandustegevus ja seada rangemaid piiranguid muudele tegevustele, mis võivad
ohustada kaitsealuste liikide elupaikade soodsa seisundi säilimist või taastamist, sh metsaraiele,
ehitustegevusele, maaparandussüsteemide hooldustöödele ja pilliroo varumisele.
Loodusdirektiivi kõrge loodusväärtusega ranniku-, soo- ja metsaelupaigatüübid on arvatud
sihtkaitsevööndisse. Sihtkaitsevööndi kaitsekord võimaldab muu hulgas reguleerida metsaraiet
ja seada kuivendussüsteemide hooldusele tingimusi, mis on vajalikud nende elupaikade soodsa
seisundi tagamiseks.
Piiranguvööndid hõlmavad majanduslikult kasutatavaid alasid, kus on hoonestus ja muud
rajatised, põllumaad, väljakujunemata vähemväärtuslikud elupaigad (nt noorendikud),
ravimuda kaevandusala või linnalähedane aktiivselt kasutatav puhkeala (Kallaku oja
kalapüügikoht) ning kuhu kõrge loodusväärtusega elupaigatüüpe ja kaitstavate liikide olulisi
elupaikasid ei jää, kuid mis toimib sihtkaitsevööndi puhveralana ja tagab kaitseala sidususe.
Vööndite piiride määramisel on lähtutud kaitseväärtuste olemasolust ja kaitsekorrast tulenevast
ohutegurite vältimise võimalusest ning sellest, et piir oleks üheselt arusaadav ja looduses
tuvastatav.
Kaitseala laiendustel on inventeeritud järgmised väärtuslikud elupaigatüübid: lubjarikkad
madalsood lääne-mõõkrohuga (7210*) esinduslikkusega B (väärtuslik), liigirikkad madalsood
(7230) esinduslikkusega A (üliväärtuslik) ja vanad loodusmetsad (9010*) esinduslikkusega B
(väärtuslik). Ka asuvad kaitseala laiendustel I kaitsekategooria ja linnudirektiivi I lisasse
kuuluvad linnuliigid kassikakk ja merikotkas, kelle jaoks on seal tegemist väga olulise
elupaigaga. Kassikaku (Bubo bubo kaitse tegevuskavaga planeeritud meetmetest on esimese
prioriteediga tegevus kassikaku elupaikade kaitse korraldamine. Looduskaitseseaduse alusel
tuleb kõikide I kaitsekategooria liikide teadaolevate elupaikade kaitse tagada kaitsealade või
hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Seega on oluline laiendada
kaitseala. Kaitstavatest taimeliikidest on kaitseala laiendusel kärbesõis, lääne-mõõkrohi,
kahkjaspunane sõrmkäpp ja harilik porss. Lisaks on looduskaitseala laiendamine vajalik
metsavajakute kaitseks. Laiendusel on salumetsi ligikaudu 63 ha.
Kaalupi sihtkaitsevööndis asuvad elupaigatüübid liigirikkad madalsood, siirde- ja õõtsiksood,
aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud ning soostuvad ja soo-lehtmetsad. Vööndis on
kaitsealustest liikidest registreeritud hüüp, laululuik, sookurg, hallpõsk-pütt, punaselg-õgija,
hänilane, mustviires ja roo-loorkull. Kaitsealustest taimeliikidest on vööndis registreeritud
kahkjaspunane sõrmkäpp, balti sõrmkäpp, harilik käoraamat, suur käopõll, laialehine neiuvaip,
harilik porss ja lääne-mõõkrohi. Vööndi piiritlemisel on kasutatud katastriüksuste piire,
kraavide kaldaid (vööndi sees, va Vägara sihtkaitsevööndiga piirnevas osas), kõlvikupiire,
Vägara lahe kaldajoont ja nende objektide vahelisi mõttelisi sirgeid. Mõttelised piirid on Lepiku
maaüksuse (katastritunnus 71401:001:0638) kagunurgast Sutre maaüksuse (katastritunnus
37301:006:0232) põhjanurka, Äbandi maaüksuse (katastritunnus 37301:006:0051)
loodenurgast Poolaka maaüksuse (katastritunnus 37301:004:0076) kagunurka, Poolaka
maaüksuse edelanurgast Mullutu-Loode hoiuala 4 maaüksuse (katastritunnus 37301:006:0242)
19
kirdenurka, Kokamihkli maaüksuse (katastritunnus 37301:006:0158) kagunurgast Läätsa
maaüksuse (katastritunnus 37301:006:0180) loodenurka, Aare maaüksuse (katastritunnus
37301:006:0056) kirdenurgast Nõmme maaüksuse (katastritunnus 37301:006:0034) põhjaserva
punkti koordinaatidega X: 6 455 526,145 ja Y: 397 173,068, sealt mööda kraavi serva (jääb
vööndi sisse) kuni kraavide ristumiseni Piitsi-Karli maaüksusel (katastritunnus
37301:006:0197), sealt sirgena sama maaüksuse kagunurka, edasi sirgena kuni Kaalupea
maaüksuse (katastritunnus 43301:001:1197) lääneserva punkti koordinaatidega
X: 6 454 933,500 ja Y: 397 739,468, Kaalupea maaüksuse (katastritunnus 43301:001:1197)
idaserva punktist koordinaatidega X: 6 454 883,343 ja Y: 397 817,003 sirgena kuni metsasihi
otsani punktis koordinaatidega X: 6 454 781,800 ja Y: 397 973,840, edasi sirgena kuni
Aaremetsa maaüksuse (katastritunnus 37301:006:0062) kirdenurgani, edasi Tansari maaüksuse
(katastritunnus 37301:006:0215) edelanurgani, mööda maaüksuse serva punktini
koordinaatidega X: 6 455 232,155 ja Y: 398 430,130, edasi Reediku maaüksuse (katastritunnus
37301:006:0046) lõunanurka, mööda maaüksuse piiri maaüksuse idanurka ning sealt sirgena
Rehe maaüksuse (katastritunnus 37301:006:0131) loodenurka.
Padura sihtkaitsevööndis on elupaigatüüp liigirikkad madalsood. Vööndis on kaitsealustest
liikidest registreeritud sookurg. Kaitsealustest taimeliikidest on vööndis harilik porss ja
kahkjaspunane sõrmkäpp. Vööndi piiritlemisel on kasutatud maanteed ja katastriüksuste piire.
Padura sihtkaitsevööndi idaservaks on tugimaantee (86 Kuressaare-Võhma-Panga tee,
katastritunnusega 34801:004:0203) serv, põhjapiiriks, lõunapiiriks ja läänepiiriks
katastriüksuste piirid.
Parila sihtkaitsevööndis asuvad elupaigatüübid liigirikkad madalsood, lood, kuivad niidud
lubjarikkal mullal, puisniidud, kadastikud, sinihelmikakooslused, lubjarikkad madalsood lääne-
mõõkrohuga, puiskarjamaad, vanad loodusmetsad ja vanad laialehised metsad. Vööndis on
kaitsealustest liikidest registreeritud hüüp, väikekajakas, sookurg, rooruik, täpikhuik, roo-
loorkull, hänilane, vööt-põõsalind, heletilder, liivatüll, jõgitiir, mustviires ja punajalg-tilder.
Kaitsealustest taimeliikidest on vööndis registreeritud arukäpp, tõmmu käpp, jumalakäpp, valge
tolmpea, kaunis kuldking, varjuluste, must seahernes, lääne-mõõkrohi, soo-neiuvaip, alpi ristik,
harilik porss, kahkjaspunane sõrmkäpp, laialehine neiuvaip, harilik käoraamat, vööthuul-
sõrmkäpp, püstine hiirehernes ja mets-õunapuu. Vööndi piiritlemisel on kasutatud Suurlahe ja
Mullutu lahe kaldajoont, kraavide kaldaid (jäävad vööndisse), katastriüksuste piire, kiviaeda ja
kõlvikupiiri. Mõttelised sirged lähevad Sauemetsa maaüksuse (katastritunnus 43301:001:0423)
kirdenurgast Mullutu lahe punkti ristkoordinaatidega X: 6 460 382,166 ja Y: 403 449,698, Sepa
maaüksuse (katastritunnus 37301:005:0022) ristumiskohast pinnasteega Saaduvälja maaüksuse
(katastritunnus 37301:005:0056) kirdenurka, Hansu maaüksuse (katastritunnus
37301:005:0070) kagunurgast Mullutu-Loode hoiuala 38 maaüksuse (katastritunnus
34801:006:0621) loodenurka, Lahemaa maaüksuse (katastritunnus 34801:006:0100)
kagunurgast kuni ristumiseni kraaviga Laane maaüksusel (katastritunnus 34801:006:0007),
Arumäe maaüksuse (katastritunnus 34801:006:0260) punktist koordinaatidega
X: 6 459 545,831 ja Y: 405 690,786 kuni Alliku maaüksuse (katastritunnus 34801:006:0502)
läänenurgani, Metsa maaüksuse (katastritunnus 34801:006:0203) kõlviku ja pinnastee
ristumiskohast koordinaatidega X: 6 459 693,168 ja Y: 406 213,103 lõunasse kuni maaüksuse
piiripunktini koordinaatidega X: 6 459 687,955 ja Y: 406 213,024.
Vennati sihtkaitsevööndis asuvad elupaigatüübid liigirikkad madalsood ja lood. Vööndis on
kaitsealustest liikidest registreeritud väike-kärbsenäpp, hänilane, punaselg-õgija, punajalg-
tilder, sookurg, teder ja vööt-põõsalind. Kaitsealustest taimeliikidest on vööndis registreeritud
karvane lipphernes, kärbesõis, jäik keerdsammal, tui-tähtpea, soo-neiuvaip, harilik porss,
20
harilik käoraamat, suur käopõll, kahelehine käokeel, kahkjaspunane sõrmkäpp, aas-karukell,
rohekas käokeel ja hall käpp. Vööndi piiritlemisel on kasutatud katastriüksuste piire, kraavide
kaldaid (välispiiril jääb kraav vööndisse, Vägara sihtkaitsevööndiga piirnedes vööndist välja),
Mullutu lahe kaldajoont, raja ja pinnasteede servi (jäävad vööndist välja), kruuskattega tee serva
(jääb vööndist välja), ning kõlvikupiiri. Mõtteline sirge läheb Sauemetsa maaüksuse
(katastritunnus 43301:001:0423) kirdenurgast Mullutu lahe punkti koordinaatidega
X: 6 460 382,166 ja Y: 403 449,698. Mõtteline sirge läheb Ristna maaüksuse (katastritunnus
37301:005:0279) idanurgast kraavi käänupunktini koordinaatidega X: 6 459 486,380 ja
Y: 403 104,233 ja sealt mööda kraavi serva kõlvikupiirini. Lisaks läheb mõtteline sirge
Vanaõue maaüksuse (katastritunnus 37301:005:0157) läänenurgast kraavi käänupunktini.
Ärgessoo sihtkaitsevööndis on elupaigatüüp lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga.
Vööndis on registreeritud kaitsealustest liikidest apteegikaan ja sookurg ning kaitsealustest
taimeliikidest saaremaa robirohi, harilik porss, soo-neiuvaip, lääne-mõõkrohi ja kahkjaspunane
sõrmkäpp. Vööndi piiritlemisel on kasutatud katastriüksuste piire ja mõttelisi sirgeid.
Mõttelised sirged lähevad Ergassoo maaüksuse (katastritunnus 34801:006:0360) edelanurgast
Oru maaüksuse (katastritunnus 34801:006:0162) punktini koordinaatidega X: 6 460 948,900 ja
Y: 406 742,300 ning Oru maaüksuse kagunurgast Kuressaare metskond 97 maaüksuse
(katastritunnus 34801:006:0088) edelanurgani.
Kaitsealuste linnuliikide pesitsusalad on arvatud Laheääre, Nasva, Pühajõe, Tammiku,
Vennati metsa ja Unimäe sihtkaitsevööndisse, sest nendel aladel on vajalik seada ajalisi
liikumispiiranguid, mis on oluline eelkõige merikotka ja kassikaku pesitsusedukuse tagamiseks,
välistada majandustegevus ja seada rangemaid piiranguid muudele tegevustele, mis võivad
ohustada kaitsealuste liikide elupaikade soodsa seisundi säilimist või taastamist, sh metsaraiele,
ehitustegevusele, maaparandussüsteemide hoiutöödele ja pilliroo varumisele.
Tammiku sihtkaitsevööndi piiritlemisel on kasutatud rada ja metsasihte (jäävad vööndi sisse).
Laheääre sihtkaitsevööndi piiritlemisel on peamiselt kasutatud katastriüksuse piire ja
Suurlahe kaldajoont. Mõtteline sirge kulgeb Nasva aleviku maaüksuse (katastritunnus
34801:006:0489) edelanurgast Kingsepa maaüksuse (katastritunnus 34801:006:0056)
katastripiirini koordinaatidega X: 6 456 064,169 ja Y: 406 463,096. Nasva sihtkaitsevööndi
piiritlemisel on kasutatud katastriüksuste piire ja Pühajõe kaldavalli serva (kaldavall jääb välja).
Pühajõe sihtkaitsevööndi piiritlemisel on kasutatud katastriüksuse piiri ja kõlvikupiiri.
Vennati metsa sihtkaitsevööndi piiritlemisel on kasutatud katastriüksuse piiri, kõlvikupiiri ja
mõttelist sirget. Mõtteline sirge läheb Ristna maaüksuse (katastritunnus 37301:005:0279)
idanurgast kraavi käänupunktini koordinaatidega X: 6 459 486,380 ja Y: 403 104,223 ja sealt
mööda kraavi serva kõlvikupiirini.
Unimäe sihtkaitsevööndi piiritlemisel on kasutatud katastriüksuste piire ja mõttelisi sirgeid.
Mõtteline sirge kulgeb Raiesmiku maaüksuse (katastritunnus 34801:006:0375) kagunurgast
edelasse, kuni ristub kiviaiaga punktis ristkoordinaatidega X: 6 462 477,166 ja Y: 408 026,285.
Sealt läheb piir mõtteliste sirgetena Kuressaare metskond 1094 maaüksuse (katastritunnus
43301:001:0372) edelanurka ja sealt Kuressaare metskond 1095 maaüksuse (katastritunnus
34801:004:0020) edelanurka, edasi mööda sama katastriüksuse piiri selle loodenurka, kust
läheb piir mõttelise sirgena Kuressaare metskond 1096 maaüksuse (katastritunnus
43301:001:0379) kirdenurka. Edasi läheb piir mööda katastriüksuse piire kuni Raiesmiku
maaüksuse (katastritunnus 34801:006:0375) kagunurka.
21
Linnulahe, Mullutu ja Suurlahe sihtkaitsevööndi peamised väärtused on jäänukjärved ja
nendega seotud linnud, seetõttu on piiritletud ka vööndid. Mullutu lahe ja Suurlahe
sihtkaitsevöönd hõlmavad peamiselt järvesid, Linnulahe sihtkaitsevöönd hõlmab ka
ümbritsevaid kooslusi, kuna need moodustavad tervikliku kompleksi.
Suurlahe sihtkaitsevööndis on elupaigatüüp rannikulõukad, liigirikkad madalsood ja
lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga. Vööndis on registreeritud kaitsealustest liikidest
hüüp, naaskelnokk, väikekajakas, jõgitiir, punajalg-tilder, rooruik ja roo-loorkull. Lisaks on
vööndis registreeritud kaitsealustest taimeliikidest vahelmine näkirohi ja lääne-mõõkrohi.
Suurlahe sihtkaitsevööndi piiritlemisel on kasutatud peamiselt Suurlahe kaldajoont (järve
keskel on välja lõigatud Mudamaardla piiranguvöönd) ning lõunaservas katastriüksuste piire.
Mõtteline sirge kulgeb kaldajoone punktist koordinaatidega X: 6 456 834,686 ja
Y: 407 338,553 76 Kuressaare ringtee maaüksuse (katastritunnus 34801:005:0020) piirile
punkti X: 6 456 714,437 ja Y: 407 553,618. Lisaks kulgevad mõttelised sirged Nasva aleviku
Sõrve mnt 2 maaüksuse (katastritunnus 34801:005:0144) loodenurgast Kingsepa maaüksuse
(katastritunnus 34801:006:0056) kagunurka ning Kingsepa maaüksuse põhjapiiri punktist
koordinaatidega X: 6 456 064,168 ja Y: 406 463,096 Tiigi maaüksuse (katastritunnus
34801:006:0489) edelanurka.
Linnulahe sihtkaitsevööndis asuvad elupaigatüübid rannikulõukad, kadastikud, lood,
sinihelmikakooslused, puisniidud, liigirikkad niidud lubjavaesel mullal, lubjarikkad madalsood
lääne-mõõkrohuga, liigirikkad madalsood ja vanad loodusmetsad. Vööndis on registreeritud
kaitsealustest liikidest väikekajakas, jõgitiir, mustviires ja sookurg. Lisaks on registreeritud
kaks kaitsealust teoliiki: vasakkeermene pisitigu ja luha-pisitigu. Kaitsealustest taimeliikidest
kavavad vööndis jumalakäpp, vahelmine näkirohi, kärbesõis, kaunis kuldking, suur käopõll,
hall käpp, lääne-mõõkrohi, kahkjaspunane sõrmkäpp, soo-neiuvaip, harilik porss ja niidu-
asparhernes. Vööndi piiritlemisel on kasutatud peamiselt katastriüksuste piire, maantee
maaüksuse serva ja mõttelisi sirgeid. Mõttelist piiri on kasutatud vööndi edelanurgas, kus
vööndi piir on tõmmatud maantee ja kergliiklustee servast 3 m kauguselt. Idaservas on
mõtteline sirge tõmmatud Sõrve tee 6 maaüksuse (katastritunnus 34901:010:0428) kirdenurgast
punktini koordinaatidega X: 6 457 999,100 ja Y: 409 509,000, sealt edasi kuni Sõrve tee 6
maaüksuse punktini koordinaatidega X: 6 457 710,785 ja Y: 409 390,516, edasi mööda
katastriüksuse piiri kuni Merikotka tn 10 maaüksuse (katastritunnus 34901:010:0145)
edelanurgani, sealt sirgena kuni Ranna tn 10 maaüksuse (katastritunnus 34901:010:0028)
loodenurka, edasi mööda katastriüksuse piiri kuni Ranna tn 10 maaüksuse läänenurgani, kus
piir läheb mõttelise sirgena Sõrve tee 6 maaüksuseni punktis koordinaatidega X: 6 456 772,347
ja Y: 409 000,779. Vööndisse ei kuulu Kalaaugu jõgi (Kallaku oja), mille juures piir kulgeb
mõtteliste sirgetena järgmiste koordinaatpunktide vahel: X: 6 456 751,460 ja Y: 407 602,151;
X: 6 456 724,828 ja Y: 407 761,073; X: 6 456 760,161 ja Y: 407 781,008 ning
X: 6 456 788,413 ja Y: 407 628,522.
Mullutu sihtkaitsevööndis asuvad elupaigatüübid liigirikkad madalsood ja rannikulõukad.
Vööndis on registreeritud järgmised kaitsealused liigid: hüüp, väikekajakas, rooruik, jõgitiir,
liivatüll, punajalg-tilder, heletilder ja mustviires. Mullutu sihtkaitsevööndi piiritlemisel on
kasutatud Mullutu lahe kaldajoont.
Loode sihtkaitsevööndis asuvad elupaigatüübid lood, sinihelmikakooslused, liigirikkad
madalsood, lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga, rannaniidud, liigirikkad niidud
lubjavaesel mullal, kadastikud, puisniidud, vanad loodusmetsad ja vanad laialehised metsad.
Vööndis on registreeritud kaitsealustest liikidest liivatüll, punajalg-tilder, musträhn, väänkael,
22
kodukakk, mustviires ja nõmmelõoke. Kaitsealustest taimeliikidest on alal registreeritud
arukäpp, nurmlauk, lamav ristik, Gmelini kilbirohi, jumalakäpp, harilik muguljuur, kaunis
kuldking, kärbesõis, soohiilakas, tõmmu käpp, läikiv kurdsirbik, kuradi-sõrmkäpp, suur
käopõll, mets-õunapuu, kahkjaspunane sõrmkäpp, lääne-mõõkrohi, niidu-asparhernes, harilik
porss, pruunikas pesajuur, aas-karukell, alpi ristik, rohekas käokeel, kahelehine käokeel, hall
käpp, harilik käoraamat, vööthuul-sõrmkäpp ja longus rippsammal. Vööndi piiritlemisel on
kasutatud ranniku kaldajoont, katastriüksuste piire, metsasihti (jääb vööndisse), pinnastee serva
(jääb vööndisse), täitmata tee serva (jääb vööndist välja) ja kergliiklustee serva (kergliiklustee
jääb kaitsealast välja). Vööndist on välja lõigatud Tammiku sihtkaitsevöönd.
Vägara sihtkaitsevööndis asuvad elupaigatüübid liigirikkad madalsood, kuivad niidud
lubjarikkal mullal, aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud, lood, niiskuslembesed
kõrgrohustud, sinihelmikakooslused ning soostuvad ja soo-lehtmetsad. Kaitsealustest liikidest
on vööndis registreeritud laululuik, hüüp, mustsaba-vigle, roo-loorkull, sookurg, hänilane,
punajalg-tilder, suurkoovitaja, rukkirääk ja punaselg-õgija. Kaitstavatest taimeliikidest on
vööndis registreeritud lääne-mõõkrohi, harilik porss, kahkjaspunane sõrmkäpp ja soo-neiuvaip.
Vööndi piiritlemisel on kasutatud katastriüksuste piire, kraavide kaldaid (jäävad vööndi sisse,
Reitalu maaüksusel (katastritunnus 37301:005:0213) vööndist väljas), pinnasteed (jääb
vööndist välja), kõlvikupiire, Mullutu lahe kaldajoont ja Suurlahe kaldajoont, kiviaedu.
Mõttelised sirged lähevad Kihelkonna metskond 369 maaüksusel (katastritunnus
37301:006:0250) oleva kraavi punktist koordinaatidega X: 6 459 241,049 ja Y: 399 119,253
Kihelkonna metskond 373 maaüksuse (katastritunnus 37301:005:0326) edelanurka,
Kihelkonna metskond 370 maaüksuse (katastritunnus 37301:004:0415) kagunurgast Maasiku
maaüksuse (katastritunnus 37301:004:0363) idanurka. Saadu maaüksusel (katastritunnus
37301:004:0097) läheb piir nii, et vööndist jääb välja õuemaa ja pinnastee ning õuemaa
kõlvikupiiri punktist koordinaatidega X: 6 460 782,634 ja Y: 398 707,183 kulgeb mõtteline
sirge sama katastriüksuse lõunatippu. Uuemaa maaüksuse (katastritunnus 37301:006:0110)
idanurgast kulgeb mõtteline sirge Oolu maaüksuse (katastritunnus 34801:008:0062)
loodenurka. Härma maaüksuse (katastritunnus 34801:008:0081) edelanurgast kulgeb piir
mõttelise sirgena Nuia maaüksuse (katastritunnus 34801:008:0046) kagunurka. Karjamaa
maaüksuse (katastritunnus 37301:004:0202) kirdenurgast läheb piir Vana-Kannusepa
maaüksuse (katastritunnus 37301:004:0406) edelanurka. Ulja-Aadu maaüksusel
(katastritunnus 37301:004:0212) läheb piir katastripiiri punktist koordinaatidega
X: 6 461 566,062 ja Y: 398 815,729Tänaku maaüksuse (katastritunnus 37301:004:0228)
läänenurka. Ulja-Reediku maaüksusel (katastritunnus 37301:004:0229) läheb mõtteline piir
maaüksusel asuva kiviaia (jääb vööndist välja) punktist koordinaatidega X: 6 461 384,012 ja
Y: 398 976,030 maaüksuse lõunapiiril asuvasse punkti koordinaatidega X: 6 461 179,257 ja
Y: 398 997,758 ning maaüksuse lõunapiiril asuvast punktist koordinaatidega X: 6 461 265,781
ja Y: 399 152,599 maaüksuse põhjapiiril asuvasse punkti koordinaatidega X: 6 461 347,720 ja
Y: 399 195,380. Mõtteline sirge läheb ka Ulja-Reediku maaüksuse punktist koordinaatidega
X: 6 461 433,303 ja Y: 398 892,506 kagus asuva kiviaiani. Metsa maaüksuse (katastritunnus
34801:008:0456) punktist koordinaatidega X: 6 456 395,259 ja Y: 403 364,967 läheb mõtteline
sirge Matu maaüksuse (katastritunnus 34801:008:0459) loodenurka ja Suurlahe maaüksuse
(katastritunnus 34801:008:0092) kirdenurgast läheb mõtteline piir Nasva jõe serva punkti
koordinaatidega X: 6 456 658,873 ja Y: 405 126,633. Mõtteline sirge läheb Kuressaare
metskond 117 maaüksuse (katastritunnus 37301:006:0012) kirdenurgast punkti
koordinaatidega X: 6 455 784,750 ja Y: 401 339,413, sealt punkti koordinaatidega
X: 6 455 790,826 ja Y: 401 351,285 ning edasi punkti koordinaatidega X: 6 455 774,842 ja
Y: 401 359,011. Piiri loogilisuse huvides arvati kaitseala koosseisu osa kaitseala lõunaosas
asuva Mullutu-Loode hoiuala 3 maaüksuse (katastritunnus 37301:006:0241) seni hoiualast
23
väljajäävat ala (piiritlemisel lähtuti kõlvikupiirist ja kraavi servast ning välja jäeti väike parkla
ja põllumaa).
Linnulahe, Loode, Mullutu, Suurlahe ja Vägara sihtkaitsevööndis on lisaks loetletud
haudelinnuliikidele palju rändel peatuvaid linnuliike.
Loode tammiku sihtkaitsevööndi peamine väärtus on Loode tammik oma puisniiduga. Loode
tammiku sihtkaitsevööndis asuvad elupaigatüübid lood, puisniidud ja vähesel määral vanu
loodusmetsi. Vööndis on registreeritud kaitsealustest liikidest väänkael, põhja-nahkhiir ja
pargi-nahkhiir. Kaitsealustest taimeliikidest on alal registreeritud arukäpp, nurmlauk, lamav
ristik, jumalakäpp, kaunis kuldking, kärbesõis, ainulehine soovalk, tõmmu käpp, suurelehine
porella, mets-õunapuu, alpi ristik, mets-vareskold, tumepunane neiuvaip, harilik ungrukold,
hall käpp, suur käopõll, lääne-mõõkrohi, kahkjaspunane sõrmkäpp, niidu-asparhernes, mets-
pirnipuu, laialehine neiuvaip, vööthuul-sõrmkäpp, harilik käoraamat, kahelehine käokeel ja
rohekas käokeel. Lisaks leiduvad alal roosakas puunääts, leht-kobartorik, ruske nuisamblik ja
lumi-nuisamblik. Vööndi piiritlemisel on kasutatud 77 Kuressaare-Sääre tee maaüksuse
(katastritunnus 34801:005:0126) katastripiiri (tee jääb kaitsealast välja), täitmata teed,
pinnasteed ja metsasihti. Täitmata tee jääb Loode tammiku sihtkaitsevööndisse sisse, pinnastee
ja metsasiht jäävad Loode sihtkaitsevööndisse.
Laheküla piiranguvööndis (kolm lahustükki) asuvad elupaigatüübid liigirikkad madalsood ja
lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga. Vööndis on registreeritud kaitsealustest liikidest
sookurg ja punajalg-tilder. Kaitsealustest taimeliikidest on alal registreeritud harilik muguljuur,
kärbesõis, soo-neiuvaip, harilik käoraamat, harilik porss, kahkjaspunane sõrmkäpp ja lääne-
mõõkrohi. Vööndi piiritlemisel on kasutatud peamiselt katastriüksuste piire ja Suurlahe
kaldajoont, mõnes kohas on kasutatud kiviaeda (jääb vööndist välja) ja mõttelist sirget.
Mõttelist sirget on kasutatud Saarela maaüksusel (katastritunnus 34801:005:0152), kus
maaüksuse punktist koordinaatidega X: 6 459 005,147 ja Y: 408 640,883 läheb piir kirdesse,
kuni ristub teerajaga katastripiiril. Tammela maaüksuse (katastritunnus 34801:005:0131)
edelanurgast kulgeb mõtteline sirge Rahiku maaüksuse (katastritunnus 34801:005:0047)
loodenurka. Mõtteline sirge läheb ka Kuressaare metskond 626 maaüksuse (katastritunnus
34801:005:0129) katastripiiri punktist koordinaatidega X: 6 457 848,233 ja Y: 408 234,706
sama maaüksuse katastripiiri punkti koordinaatidega X: 6 457 805,626 ja Y: 408 311,372.
Kallaku oja (Kalaaugu jõgi) juures on mõttelist sirget kasutatud nii, et hõlmatud oleks aktiivselt
kasutatav kalapüügiala oja kaldal, see kulgeb punktist koordinaatidega X: 6 456 834,686 ja
Y: 407 338,553 punkti koordinaatidega X: 6 456 714,437 ja Y: 407 553,618. Linnulahe poole
jääval lahustükil on samuti mõttelisi sirgeid kasutatud nii, et aktiivselt kasutatav kalapüügiala
jääks piiranguvööndisse. Mõtteline sirge läheb Kuressaare metskond 379 maaüksuse
(katastritunnus 34801:005:0177) punktist koordinaatidega X: 6 456 788,413 ja Y: 407 628,522
punkti koordinaatidega X: 6 456 760,161 ja Y: 407 781,008, sealt punkti koordinaatidega
X: 6 456 724,828 ja Y: 407 761,073 ning edasi punkti koordinaatidega X: 6 456 751,460 ja
Y: 407 602,151.
Mudamaardla piiranguvöönd on moodustatud, et võimaldada seal ravimuda kaevandamise
jätkumist vastavalt kaevandusloale ja määrata muud tingimused võimalikult sarnaseks Suurlahe
sihtkaitsevööndi tingimustega. Vööndi pindala on 110,4 ha ja see asub keset Suurlahte.
Piiritlemisel on kasutatud mõttelisi sirgeid, et piiritleda ala, kus kaevandamine on lubatud.
Punktide koordinaadid, mille vahele on mõttelised sirged tõmmatud, on järgmised:
X: 6 457 735,500 ja Y: 406 220,500, X: 6 457 204,200 ja Y: 405 935,300, X: 6 456 710,700 ja
Y: 406 856,000, X: 6 457 527,900 ja Y: 407 549,300 ning X: 6 457 835,300 ja Y: 407 258,000.
24
Kerguse piiranguvööndi eesmärk on toimida Unimäe sihtkaitsevööndi (kassikaku pesitsusala)
puhvervööndina ja tagada liigile pesitsusaegne raierahu. Vööndi ulatuse määramisel lähtuti
kassikaku kaitse tegevuskavast. Vööndis on elupaigatüüp liigirikkad madalsood. Vööndi
piiritlemisel on kasutatud peamiselt katastriüksuste piire ja mõttelisi sirgeid. Mõttelist sirget on
kasutatud Kuressaare metskond 1348 maaüksusel (katastritunnus 34801:006:0626), kus piir
läheb sirgena Kerguse-Salumäe maaüksuse (katastritunnus 34801:006:0463) idanurgast
Kuressaare metskond 1348 maaüksuse idanurka. Mõtteline sirge kulgeb ka Raiesmiku
maaüksuse (katastritunnus 34801:006:0375) kagunurgast edelasse, kuni ristub kiviaiaga
punktis koordinaatidega X: 6 462 477,166 ja Y: 408 026,285. Sealt läheb piir mõttelise sirgena
Kuressaare metskond 1094 (43301:001:0372) edelanurka ja sealt edasi kuni Kuressaare
metskond 1095 maaüksuse (katastritunnus 34801:004:0020) edelanurka, edasi mööda
katastriüksuse piiri Kuressaare metskond 1095 loodenurka, kust läheb piir mõttelise sirgena
Kuressaare metskond 1340 maaüksuse (katastritunnus 34801:004:0017) läänenurka.
Nasva piiranguvööndis (kaks lahustükki) asuvad elupaigatüübid niiskuslembesed
kõrgrohustud, aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud ning liigirikkad madalsood. Vööndis
on registreeritud kaitsealustest liikidest lõopistrik. Kaitsealustest taimeliikidest on alal
registreeritud lääne-mõõkrohi. Vööndi piiritlemisel on kasutatud katastriüksuste piire, Nasva
jõe kaldajoont (jõgi jääb vööndist välja), Ohaka tee serva (jääb vööndist välja) ja mõttelisi
sirgeid. Metsa maaüksuse (katastritunnus 34801:008:0456) punktist koordinaatidega
X: 6 456 395,259 ja Y: 403 364,967 läheb mõtteline sirge Matu maaüksuse (katastritunnus
34801:008:0459) loodenurka ja Suurlahe maaüksuse (katastritunnus 34801:008:0092)
kirdenurgast läheb mõtteline piir Nasva jõe serva punkti koordinaatidega X: 6 456 658,873 ja
Y: 405 126,633. Mullutu-Loode hoiuala 35 maaüksuse (katastritunnus 34801:008:0613)
edelanurgast läheb sirge Rehetaguse maaüksuse (katastritunnus 34801:008:0107) kirdenurka,
Ülejõe tn 23 maaüksuse (katastritunnus 34801:008:0454) kirdenurgast läheb sirge Nasva jõe
kaldale punkti koordinaatidega X: 6 456 294,914 ja Y: 405 125,984, Vahtra maaüksuse
(katastritunnus 34801:006:0175) edelanurgast Nasva jõe kaldale punkti koordinaatidega
X: 6 456 284,151 ja Y: 405 132,321. Videriku maaüksuse (katastritunnus 34801:006:0332)
katastripiiri punktist koordinaatidega X: 6 456 677,091 ja Y: 405 630,164 läheb mõtteline sirge
punkti koordinaatidega X: 6 456 686,181 ja Y: 405 655,936 ja sealt edasi katastripiiri punkti
koordinaatidega X: 6 456 668,571 ja Y: 405 699,566.
Ulje piiranguvööndis asuvad elupaigatüübid kuivad niidud lubjarikkal mullal ning aas-
rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud. Vööndi piiritlemisel on kasutatud katastriüksuste piire ja
kõlvikupiire, mõnes kohas ka kiviaeda ja mõttelisi sirgeid. Ulja-Aadu (katastritunnus
37301:004:0212) ja Tänaku maaüksusel (katastritunnus 37301:004:0228) läheb piir osaliselt
mööda kõlvikupiire nii, et õuemaa jääb välja. Ulja-Aadu maaüksusel läheb piir kõlvikupiiri
punktist koordinaatidega X: 6 461 566,062 ja Y: 398 815,729 Tänaku maaüksuse
(katastritunnus 37301:004:0228) läänenurka, samuti läheb mõtteline sirge kõlviku punktist
koordinaatidega X: 6 461 620,250 ja Y: 398 890,310 punkti koordinaatidega X: 6 461 577,320
ja Y: 398 843,957 ning sealt sirgena maaüksuse piiripunkti koordinaatidega X: 6 461 563,394
ja Y: 398 855,564. Ulja-Reediku maaüksusel (katastritunnus 37301:004:0229) läheb mõtteline
piir maaüksusel asuva kiviaia (jääb vööndisse) punktist koordinaatidega X: 6 461 384,012 ja
Y: 398 976,030 maaüksuse lõunapiiril asuvasse punkti koordinaatidega X: 6 461 179,257 ja
Y: 398 997,758 ning maaüksuse lõunapiiril asuvast punktist koordinaatidega X: 6 461 265,781
ja Y: 399 152,599 maaüksuse põhjapiiril asuvasse punkti koordinaatidega X: 6 461 347,720 ja
Y: 399 195,380. Mõtteline sirge läheb ka Ulja-Reediku maaüksuse punktist koordinaatidega
X: 6 461 433,303 ja Y: 398 892,506 kagus asuva kiviaiani.
25
Piiri loogilisuse huvides arvati kaitseala koosseisu osa kaitseala lõunaosas asuva
Mullutu-Loode hoiuala 3 maaüksuse (katastritunnus 37301:006:0241) seni hoiualast
väljajäävat ala ning maaüksusest Kuressaare metskond 105 (katastritunnus 34801:008:0022)
liideti kaitsealaga seni hoiualast väljajääv osa. Lisaks liideti kaitsealaga maaüksus
Kuressaare metskond 388 (katastritunnus 34801:006:0614), kuna suurem osa sellest on
mõõkrohusoo (7210*) ja liigirikka madalsoo (7230) mosaiik. Samal põhjusel on õigustatud
Antsu-Tuuliku (katastritunnus 34801:006:0387) ja Väljaääre (katastritunnus 34801:006:0271)
maaüksuse piiritlemine kaitseala koosseisu.
Varem osaliselt Mullutu-Loode hoiuala koosseisu kuulunud Rehe (katastritunnus
37301:006:0131), Ulja-Aadu (katastritunnus 37301:006:0078), Kihelkonna metskond 221
(katastritunnus 37301:006:0247), Kihelkonna metskond 632 (katastritunnus 37301:006:0038),
Upassoo (katastritunnus 37301:006:0052), Lepiku (katastritunnus 71401:001:0638), Lepajõe
(katastritunnus 37301:004:0272), Vana-Kannusepa (katastritunnus 37301:004:0404), Vanaõue
(katastritunnus 37301:005:0157), Laheääre (katastritunnus 34801:006:0510), Lahesopi
(katastritunnus 34801:006:0508), Lahenurga (katastritunnus 34801:006:0505), Kiviaia
(katastritunnus 34801:004:0162), 78 Kuressaare-Kihelkonna-Veere tee (katastritunnus
34801:005:0021), Pihla (katastritunnus 37301:006:0221), Oja-Allika (katastritunnus
37301:006:0178) ja Tansari (katastritunnus 37301:006:0215) maaüksus arvatakse kaitsealast
välja. Tegemist on maaüksuse servaga või väikese osaga, kus puuduvad loodusväärtused, või
on tegemist õuealaga. Lisaks arvatakse kaitsealast välja Mullutu küla Alliku maaüksuse
(katastritunnus 34801:006:0502) osa ja sellega piirnev osa Arumäe maaüksusest (katastritunnus
34801:006:0260; elamumaa sihtotstarbega) ning kitsas riba Lepiku maaüksusest (katastritunnus
34801:006:0257). Seal on vanad taluasemed ja õued, kus ehitamine ei kahjusta ümbritsevaid
puisniidualasid (inventeeritud on u 0,8 ha puisniitusid esinduslikkusega C), ehitamise
keelamine sihtkaitsevööndi kaitsekorra kehtestamisega oleks ebaproportsionaalselt range.
Traditsioonilised juurdepääsud kruntidele on asunud väljaspool moodustatavat kaitseala, üks
mööda põllupeenart ja teine mööda kiviaia serva.
Piiri loogilisuse huvides (piir viidi vastavusse põhikaardiga ja katastriüksuste piiridega)
vähendati kaitseala piiri Aaremetsa (katastritunnus 37301:006:0062), Roomaa (katastritunnus
37301:006:0145), Mullutu-Loode hoiuala 2 (katastritunnus 37301:006:0240), Kolga
(katastritunnus 37301:006:0184), Malle (katastritunnus 37301:006:0058), Mullutu-Loode
hoiuala 1 (katastritunnus 37301:006:0239), Sutre (katastritunnus 37301:004:0304), Lutre
(katastritunnus 37301:004:0308), Ulja-Aadu (katastritunnus 37301:004:0212), Tänaku
(katastritunnus 37301:004:0228) ja Metsa (katastritunnus 34801:006:0203) maaüksusel.
Väärtuslikke elupaigatüüpe piiride vähendamisega kaitsealast välja ei jää.
Piiri loogilisuse huvides korrigeeriti Piitsi-Karli (katastritunnus 37301:006:0197) ja Kiilipõllu
(katastritunnus 37301:006:0182) maaüksuse piire, kus maaüksuse ühes servas vähendati natuke
kaitseala ja teises servas laiendati. Väärtuslikke elupaigatüüpe korrigeerimisega kaitsealast
välja ei jää.
Kaitseala piire laiendati piiri loogilisuse huvides Ulja-Reediku (katastritunnus
37301:004:0229), Sunni (katastritunnus 37301:004:0373), Kihelkonna metskond 375
(katastritunnus 37301:005:0328), Mullutu-Loode hoiuala 38 (katastritunnus 34801:006:0621),
Looduse (katastritunnus 34801:005:0039), Saarela (katastritunnus 34801:005:0152), Suurlahe
(katastritunnus 34801:005:0130), Kuressaare metskond 626 (katastritunnus 34801:005:0129),
Merikotka tn 10 (katastritunnus 34901:010:0145), Sõrve tee 6 (katastritunnus 34901:010:0428)
26
ja Mullutu-Loode hoiuala 31 (katastritunnus 34801:005:0127) maaüksusel. Lisaks hõlmatakse
peaaegu tervikuna kaitsealasse Mullutu-Loode hoiuala 34 maaüksus
(katastritunnus 34801:008:0620) Nasva alevikus. Seal, nagu ka naabermaaüksustel, on levinud
aas-rebasesaba- ja ürt-punanupuga niidud (6510).
Lisaks asuvad Ulja-Reediku maaüksuse seni hoiualast välja jäänud alal elupaigatüübid
liigirikkad madalsood (7230) ja lood (6280*) ning Sunni maaüksuse seni hoiualast välja jäänud
alal vähesel määral elupaigatüüp lood (6280*).
Endise Loodenina (6 km) ranna osas korrigeeriti piire peamiselt rannajoone muutumise tõttu.
Kaitsealaga liideti maaüksus Sõrve tee 1 (katastritunnus 34901:010:0022), kuhu jääb väike osa
Kuressaare lahe hoiualast koos ümbritseva väärtusliku kooslusega. Alal on levinud esmatähtsad
elupaigatüübid liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*) ja rannaniidud (1630*). Praegune
Natura 2000 Mullutu-Loode loodusala ja Kuressaare lahe hoiuala välispiir hõlmab ebaloogilise
kujuga ja elupaikade levikut mittearvestava osa rannaniidust, mis muudab ala taastamise ja
hooldamise problemaatiliseks ja ebatõhusaks.
Kaitse-eeskirja avalikustamise ajal leiti planeeritava looduskaitseala piirilt I kategooria
kaitsealuse linnuliigi merikotka (Haliaeetus albicilla) elupaik. Otstarbekas on liita see ala
moodustatava kaitseala koosseisu, mitte moodustada eraldi püsielupaika. Kaitsealaga liideti
tervenisti Haava (katastritunnus 37301:005:0259), Kuressaare metskond 1116 (katastritunnus
37301:005:0130) ja Kuressaare metskond 1117 (katastritunnus 37301:005:0131) maaüksus.
Eesti Keskkonnaühenduste Koja koostatud variala nimekirja kuuluva Unimäe variala osalise
lisamise tõttu kaitseala koosseisu liidetakse kaitsealaga järgmised maaüksused: Kuressaare
metskond 1095 (katastritunnus 34801:004:0020), Kuressaare metskond 1344 (katastritunnus
34801:006:0119), Kuressaare metskond 1340 (katastritunnus 34801:004:0017), Kuressaare
metskond 1094 (katastritunnus 43301:001:0372), Kuressaare metskond 1096 (katastritunnus
43301:001:0379). Osaliselt liidetakse Kuressaare metskond 1348 (katastritunnus
34801:006:0626) maaüksus. Väga oluline kaitseväärtus liidetaval alal on I kaitsekategooria liik
kassikakk. Looduskaitseseaduse § 48 lõige 1 sätestab, et I kaitsekategooria liikide kõikide
teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või hoiualade
moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Seni oli kassikaku elupaik kaitseta,
mistõttu tuleb selle hõlmamist kaitsealasse käsitleda seadusest tuleneva kohustuse täitmisena.
Kaitsealustest taimeliikidest kasvavad alal harilik porss, kärbesõis, lääne-mõõkrohi ja
kahkjaspunane sõrmkäpp. Ebaregulaarsete pesitsejatena on vööndis registreeritud
III kaitsekategooria liigid rukkirääk, punajalg-tilder ja hänilane (M. Martinsoni poolt
Keskkonnaametile edastatud andmed).
Eksperdihinnangus tehtud piirilaienduse ettepanekut arvata kaitstava ala koosseisu tervenisti
Nasva aleviku Videriku maaüksus (katastritunnus 34801:006:0332) ei arvestatud, sest enne
Mullutu-Loode hoiuala moodustamist tehti otsus maaüksust tervenisti hoiualaga mitte liita.
Samuti ei ole maaüksusel suure loodusväärtusega elupaiku. Ka ei arvestatud eksperdihinnangus
tehtud piirilaienduse ettepanekut arvata kaitstava ala koosseisu Laiamadala (Laiamaa) saar.
Eksperdi arvates on Laiamadala hõlmamine kaitsealasse õigustatud, kuna väikesaare
looduskaitseline väärtus on suur ja saarelindude pesitsusrahu tagamiseks on eesmärgipärane
tähtajalise liikumiskeelu kehtestamine. Praegu jääb saar Kuressaare lahe hoiuala koosseisu.
Ekspert väidab ka ise, et praegu laidu ilmselt väga sageli ei külastata, kuid veesõidukite
kasutamine laieneb jõudsalt ja juhukülastuste arv võib kasvada. Kuna saar on praegu kaitstud
27
hoiuala kaitsekorraga ja inimesi saarele pigem ei satu (raskesti ligipääsetav, saare ümbrus
mudane ja vesi madal), siis ei ole põhjust liita saart kaitsealaga.
2.5. Kaitsekord
2.5.1. Kaitsekorra kavandamine
Kaitseala kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud kaitsealal asuvaid loodusväärtusi ning
eksperdi (Eesti Ornitoloogiaühing, Veljo Volke 2014. a) arvamust kaitseala tsoneeringu ja
kaitsekorra kohta. Eksperdi kahe ettepanekuga ei arvestatud, need on koos mittearvestamise
põhjendustega esitatud piirikirjelduse juures.
Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagab kaitsealal leiduvate
liikide ning poollooduslike ja looduslike elupaikade soodsa seisundi ning on proportsionaalne
saavutatavale efektile. Leebem kaitserežiim seab ohtu kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamise
ja kaitseväärtuste säilimise.
Vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele on kaitseala tsoneeritud
seitsmeteistkümneks sihtkaitsevööndiks ja viieks piiranguvööndiks.
Seniste kaitsealade ja hoiuala piiride muutmiseks ja kaitsekorra uuendamiseks tunnistatakse
käesoleva määrusega kehtetuks Vabariigi Valitsuse 3. detsembri 1937. a otsus „Veekogu ja
maa-ala looduskaitse alla võtmise kohta”, millega võeti kaitse alla Linnulaht, ENSV Ministrite
Nõukogu 5. juuni 1959. a määrus nr 218 „Abinõudest parkide säilitamiseks ja korrastamiseks
vabariigis”, millega võeti kaitse alla Loode tammik, Kingissepa rajooni TSN Täitevkomitee
3. aprilli 1965. a otsus nr 32 „Looduse kaitsest Kingissepa rajoonis”, millega võeti kaitse alla
Loodenina (6 km) rand, Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määruse nr 176 „Hoiualade kaitse
alla võtmine Saare maakonnas” § 1 lõige 1 punkt 48, millega võeti kaitse alla Mullutu-Loode
hoiuala, ning keskkonnaministri 21. juuli 2010. a määruse nr 33 „Merikotka püsielupaikade
kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” § 2 lõike 6 punktid 3, 4 ja 10, millega võeti kaitse alla
Nasva, Mullutu ja Loode merikotka püsielupaik.
Kaitseala kaitse-eeskiri seab kitsendused omandiõigusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32,
edaspidi PS). Keskkonda mõjutava tegevuse õigusliku regulatsiooni aluseks on PS §-st 5
tulenev loodusvarade ja loodusressursside kui rahvusliku rikkuse säästva kasutamise põhimõte.
Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju hüvitamise kohustus tuleneb
PS §-st 53. Tulenevalt PS §-dest 5, 32 ja 53 ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja
looduskaitseseaduse alusel võib omandiõigust piirata. Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks
peavad seadusest tulenevad piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi
saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Kaitse-eeskirjaga piirangute seadmise eesmärk
on alal leiduvate loodusväärtuste säilimine. Ühtlasi täidetakse loodusdirektiivist riigile tulenev
kohustus tagada loodusväärtuste kaitse Natura 2000 võrgustiku alal. Neid eesmärke saab lugeda
õiguspäraseks, kuna abinõud, mis soodustavad eesmärgi saavutamist, on õiguslikult sobivad:
kaitseala moodustamine ja loodusväärtusi kahjustavatele tegevustele piirangute seadmine aitab
kaasa kaitseala eesmärkide täitmisele. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik
saavutada mõne teise isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne.
Kaitse-eeskirja regulatsiooni eesmärgi (loodusväärtuste säilimine) täitmiseks ei ole muid
vähemalt sama efektiivseid, kuid isikuid vähem koormavaid meetmeid. Abinõu mõõdukuse üle
otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt isiku õigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust,
28
teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Eesti ja Euroopa loodusväärtuste säilimine on oluline
eesmärk. Alale kaitse tagamisega ja tegevustele piirangute seadmisega ala loodusväärtused
säilivad, loodusväärtusi kahjustavate tegevuste elluviimisel need hävivad.
Metsamajandusliku ja kaevandamisalase ettevõtluse korral on teada risk, et tegevust ei saa
võimaldada juhul, kui see kahjustab loodust või elukeskkonda. Ettevõtlusvabadus ei anna
isikule õigust nõuda rahvusliku rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides.
Omandiõigus ja ettevõtlusvabadus ei ole piiramatud õigused. Kaitse-eeskirjaga alale seatud
eesmärk kaalub üles omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive. Järgnevates kaitsekorra
peatükkides on esitatud kitsenduste kaupa põhjendused, miks need piirangud on vajalikud.
2.5.2. Kaitsekorra üldpõhimõtted
Kaitse-eeskirjaga on inimestel lubatud kaitsealal viibida, korjata marju, seeni ja muid metsa
kõrvalsaadusi kogu kaitsealal, välja arvatud määrusega sätestatud juhtudel Laheääre, Nasva,
Pühajõe, Tammiku, Vennati metsa ja Unimäe sihtkaitsevööndis (inimeste viibimine on keelatud
Laheääre, Nasva, Pühajõe, Tammiku ja Vennati metsa sihtkaitsevööndis 15. veebruarist kuni 31.
juulini ja Unimäe sihtkaitsevööndis 1. veebruarist kuni 31. juulini). Kaitsealal viibimiseks loetakse
ka kaitse-eeskirjaga lubatud tegevusi sihtkaitsevööndis. Sihtkaitsevööndis viibimise keeld ei
laiene järelevalve- ja päästetöödele, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud
tegevusele ning kaitseala valitseja nõusolekul teostatavale teadustegevusele. Inimeste viibimine
on piiratud ajaliselt I kategooria kaitsealuste lindude pesitsuskohtades ja häirimistundlike
kaitstavate liikide elupaikades. Väljaspool neid alasid ei ole inimeste liikumist piiratud, kuna
see ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist.
Telkimine ja lõkke tegemine on lubatud õuemaal ning kohas, mis on kaitseala valitseja
nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku
omandis oleval kinnisasjal (sh õuealal) telkimisel ja lõkke tegemisel tuleb arvestada
keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-des 35 ja 36 sätestatuga. Telkimine ja lõkke tegemine
selleks ettevalmistamata kohas on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ning kaitseala
valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, näiteks koosluste hooldustööde käigus,
et põletada raiejäätmeid ajal ja tingimustel, mis ei kahjusta loodusväärtusi. Lõkke tegemine
väljaspool selleks ettenähtud kohta hävitab elustikku lokaalselt ja tegevusega kaasneb
tulekahjuoht. Reguleerimata telkimine ja lõkke tegemine kaitsealal seavad ohtu kaitseväärtuste
säilimise, kuna suurendavad negatiivset mõju kooslustele (tallamine, prahistamine,
ebaseaduslikud lõkkekohad jne). Kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistatud ja tähistatud
telkimis- ja lõkkekohti kaitsealal praegu ei ole, kuid kaitsekord võimaldab vajaduse korral neid
tulevikus rajada.
Sõidukiga sõitmine on lubatud teedel, jalgrattaga ka radadel. Kaitseala valitseja nõusolekul on
sõidukiga sõitmine väljaspool teid lubatud kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekoguni viimisel.
Kooskõlastuse ujuvvahendi transportimiseks väljaspool teed saab anda juhul, kui sellega ei
kahjustata pinnast ega kaitseväärtusi. Veesõidukite veeskamise kohad on olemas Kallaku oja
ääres, Saarte Jahimeeste Seltsi hoonete juures ja Nasval. Ajalooliselt on veesõidukeid sõidukiga
veekoguni viidud ka Parila sihtkaitsevööndis asuvate ajalooliste teede kaudu (nii Suurlahte kui
ka Mullutu lahte), aga osaliselt on seal vaja sõita ka väljaspool teid. Samuti on veesõidukeid
transporditud üle Nasva piiranguvööndis asuvate põldude ja niitude. Sellisel juhul tuleb tegevus
Keskkonnaametiga kooskõlastada. Ehitusseadustiku § 92 lõike 1 kohaselt on tee inimeste,
sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks ettenähtud rajatis. Teede all mõistetakse ka
29
ajalooliselt väljakujunenud ja kasutuses olevaid teid, kui nende kasutamine on võimalik pinnast
kahjustamata. Kaitseala teedel sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmisele kohalduvad
liiklusseaduses sätestatud nõuded ja piirangud. Sealhulgas tuleb arvestada, et maastikusõidukit
tohib teel liikumiseks kasutada liiklusseaduse §-s 154 nimetatud juhul, st jõgede, teede ja
muude takistuste ületamiskohtades ning lumega kaetud teel, mis ei ole mootorsõidukitele
ajutiselt läbitav, ning teel, kus seda lubab sellekohane liikluskorraldusvahend, samuti politsei-
ja tollitöötajad ametiülesannete täitmisel, haige toimetamisel haiglasse, päästetööde tegemisel
ning muudel juhtudel, mis on seotud ametiülesannete täitmisega (nagu elektri- ja sideliinide
hooldus- ja parandustööde tegemine või muud sellised tegevused). Muudel juhtudel sõidukiga
ja maastikusõidukiga sõitmine on lubatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja
kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval
teadustegevusel ja kaitse-eeskirjaga lubatud tegevusel, liinirajatiste hooldamiseks vajalikel
töödel ning metsa- ja põllumajandustöödel. Muudel tingimustel pole väljaspool teid sõitmine
lubatud, sest see kahjustab taimkatet ja kaitsealuste liikide kasvukohti ning häirib linnuliike.
Kaitse-eeskirjaga lubatud tegevuste alla käib ka kütitud suurulukite, nagu põder, hirv, metskits
ja metssiga maastikusõidukiga transportimine, kui see on võimalik pinnast kahjustamata.
Kaitseala veealal on lubatud sõita ujuvvahendiga, välja arvatud Linnulahel ja Paadla lahel
(asuvad sihtkaitsevööndis). Ujuvvahendiga sõitmine Linnulahel ja Paadla lahel on lubatud
järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel
ning kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel. Ujuvvahendiga sõitmise
lubamisel on arvestatud keskkonnaministri 29. novembri 2002. a määruse nr 67 „Veesõidukite
hoidmise ja kasutamise nõuded” § 3 lõikega 1, mis keelab sisepõlemismootoriga varustatud
veesõidukite kasutamise avalikuks kasutamiseks määratud järvedel, mille pindala on alla 100
ha. Erisus tuleb mootori tüübist. Keskkonnaministri määrus ei keela alla 100 ha suurustel
järvedel kasutada elektrimootoriga veesõidukit. Selline üldine piirang on piisav kaitse-
eesmärgiks seatud veelindude rändeaegse rahu tagamiseks, kuna kõigi kaitseala veekogude
pindala, v.a Suurlaht ja Mullutu laht, on väiksem kui 100 ha (keskkonnaregistri andmetel
Linnulaht 74,5 ha, Paadla laht 16,5 ha, Vägara laht 87,6 ha ja Kaalupi laht 12,9 ha). Olulisimaid
piiranguid on veesõidukite kasutamise keeld Linnulahel ja Paadla lahel. See on põhjendatud nii
haudelinnustiku kui ka rändel peatuvate veelindude suure mitmekesisuse ja arvukusega.
Linnulaht oli umbes saja aasta jooksul Eesti suurima naerukajakakoloonia elupaik
(maksimaalne hinnang kuni 8000 haudepaari (Kumari, A. 1978. Naerukajaka levimisest
Baltikumis viimase 100 aasta jooksul)). Olulisimaid võimalikke meetmeid, et soodustada
kajakakoloonia taastumist, on veesõidukite liikumise piiramine. Arvestades, et lahe ääres
puuduvad paadisillad ja muud võimalused aluste vettelaskmiseks, ei ole piirang
ebaproportsionaalselt suur. Sisuliselt sama kehtib ka Paadla lahe kohta. Seal on looduslikud
tingimused paadi vettelaskmiseks veel nigelamad ja piirangu tegelik mõju seetõttu väiksem.
Kaitsealal on lubatud jahipidamine 1. augustist 28. (29.) veebruarini, arvestades allpool esitatud
tingimusi. Tegemist on olulise linnualaga ja jaht häirib oluliselt pesitsevaid linde. Jahipidamise
üldpiirang lähtub lindude pesitsusperioodist ja peab tagama (eelkõige merikotka ja kassikaku
ning kaitse-eesmärgiks seatud niitudel ja metsas pesitsevate liikide) häirimatuse pesitsuse ja
noorlindude iseseisvumise ajal. Kuna kaitsealal on peamiselt tegemist avatud maastikuga
(niidud, rooalad, sooniidud, järved), siis peamine mõju ongi seal pesitsevatele lindudele
(näiteks mustsaba-vigle, hüüp, mustviires, sookurg, kiivitaja). Jahipidamine häirib pesitsevaid
ja poegadega linde rohkem, kui lihtsalt inimese viibimine elupaigas. Häirimise korral jätab
emalind pojad või munad üksi ja nende ellujäämine, eriti jahedate ilmadega, on küsitav.
Jahipidamise piirang seab piiranguid eelkõige metssea ja soku jahile, aga kuna sel ajal peetakse
metsseale jahti eelkõige söödalt ja kaitsealal söödaplatse olla ei tohi, siis see piirang ei sea
30
jahimeestele olulisi piiranguid. Sokujaht algab alates 1. juunist ja seega seab jahipidamise
piirang piiranguid soku jahile juunis ja juulis. Samas kütitakse piirkonnas sokku sel ajal
peamiselt kaitsealast välja jäävatel põldudel ja seega olulist mõju sokujahile piirang ei sea, aga
siiski tuleb vältida neid harvu juhuseid, kui kaitsealal tahetakse sokujahti pidada. On oluline
tagada, et kaitsealal saaksid linnud rahulikult pesitseda ja häiringud puuduksid, seega on
jahipidamise piirang alal vajalik. Ka mitmed uuringud (Madsen, J. & Fox, A.D. (1995). Impacts
of hunting disturbance on waterbirds – a review.; Casas, F., Mougeot, F., Viñuela, J. ja
Bretagnolle, V. (2008). Effects of hunting on the behaviour and spatial distribution of farmland
birds: importance of hunting-free refuges in agricultural areas) näitavad, et jaht mõjutab
oluliselt lindude käitumist ja pesitsemist. Jahipiirangutega alad ongi alad, kus linnud saavad
rahulikult pesitseda. Linnujaht on aasta läbi keelatud Laheääre, Linnulahe, Loode, Tammiku,
Vennati metsa, Mullutu, Nasva, Pühajõe, Vennati ja Vägara sihtkaitsevööndis ning Suurlahes.
Laheääre, Nasva, Pühajõe, Tammiku ja Vennati metsa sihtkaitsevööndis on jahipidamine
keelatud 15. veebruarist 31. juulini (seoses merikotka pesitsemisega) ja Unimäe
sihtkaitsevööndis 1. veebruarist 31. augustini (seoses kassikaku pesitsemisega). Kuna
jahipidamine põhjustab suuremat häirimist (müra) kui marjade ja seente korjamine, on
jahipidamisele sätestatud ajaline piirang Unimäe sihtkaitsevööndis kuu võrra pikem kui
inimeste viibimisele sätestatud ajaline piirang (lõppeb 31. juuli asemel 31. augustil). Linnujaht
mujal kaitseala territooriumil on lubatud, kuna rändlinnud koonduvad valdavalt kaitseala
järvedele ja lahtedele, kus linnujaht on keelatud. Väljapoole eespool nimetatud lahti ja vööndeid
ei teki samaväärseid rändekogumeid. Jahipidamine väljaspool lubatud ajavahemikke ja
määruse § 6 lõikes 3 nimetatud tingimustel on lubatud kaitseala valitseja igakordsel nõusolekul
kaitse-eesmärgist lähtuvalt ulukite tekitatud kahjustuste (eelkõige kahju teistele liikidele ja
kooslustele) vältimiseks ning teadustöö eesmärgil, kusjuures kaitseala valitseja võib seada
tingimusi jahipidamise viisi ja aja kohta. Kaitse-eesmärke ohustavate ulukite hulka liigitatakse
need ulukid, kes võivad hakata tekitama kahju kas inimesele või kaitseala loodusväärtustele,
näiteks metssiga kinnistu omanikule või kaitstavatele taimeliikidele nende kasvualal, samuti
rebane, kährik jt lindudele nende pesitsus- ja peatuspaikades. Kaitseala valitseja võib lubada
jahipidamist konkreetsele ulukiliigile igakordse kahju tekkimise korral. Kuna ei ole teada,
milline liik ja millisel ajahetkel võib kaitsealal muutuda kaitse-eesmärke ohustavaks, siis ei ole
otstarbekas esitada nende liikide loetelu ja küttimise aega, vaid kaitseala valitseja saab määrata,
millise liigi küttimist, kui palju, millal ja millisel viisil võib konkreetsel juhul lubada.
2.5.3. Vajalikud tegevused
Kaitsealal poollooduslike koosluste aladel on nende ilme ja liigikoosseisu taastamiseks ja
säilitamiseks vajalik rohu ja roo niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde
harvendamine või raadamine. Vajalikke tegevusi korraldab kaitseala valitseja. Poollooduslike
koosluste hooldamine on vajalik tegevus, kuna hooldamata kooslused (peamiselt erinevad
niidutüübid) võsastuvad või kasvavad täis pilliroogu ning poollooduslikke kooslusi hooldamata
pole võimalik täita kohustust tagada kaitse-eesmärkidena nimetatud elupaigatüüpide soodne
seisund. Mullutu-Loode looduskaitseala sihtkaitsevööndites asuvate keskkonnaregistrisse
kantud poollooduslike koosluste pindala on ligikaudu 3250 ha. Eelnimetatud tegevuste täpsem
maht on kavandatud 2015. aastal valminud kaitsekorralduskava käigus.
2.5.4. Tegevuste kooskõlastamine kaitseala valitsejaga
Tegevused, mis on keelatud, kui selleks ei ole kaitseala valitseja nõusolekut, on määratud
vastavalt looduskaitseseaduse § 14 lõikele 1. Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal
31
keelatud muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja
teha maakorraldustoiminguid, kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut, lisasööta
jahiulukeid, lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist,
sealhulgas lubada püstitada või laiendada lautrit või paadisilda, seada projekteerimistingimusi
ja anda ehitusluba ning rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui
selleks ei ole vaja anda veeluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist.
Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja
nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist või kaitseala
seisundit. Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole
arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta
kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides
nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse
õiguspärasuse osas.
Praktikas on tingimuste esitamine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse kaitsealadel
majandustegevuse kahjustavat mõju. Enamasti ei keelata tegevust, mis on kaitse-eeskirjas
lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida lahendusi, kus
tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid.
2.5.5. Sihtkaitsevöönd
2.5.5.1. Sihtkaitsevööndi eesmärgid
Kaitseala sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate koosluste
säilitamiseks. Kaitsealal on seitseteist sihtkaitsevööndit: Kaalupi, Laheääre, Linnulahe, Loode,
Loode tammiku, Mullutu, Nasva, Padura, Parila, Pühajõe, Suurlahe, Tammiku, Unimäe,
Vennati, Vägara, Ärgessoo ja Vennati metsa.
Kaalupi, Padura, Parila, Vennati ja Ärgessoo sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsa-, soo-
ja niidukoosluste, kaitstavate liikide ning nende elupaikade kaitse.
Laheääre, Nasva, Pühajõe, Tammiku, Vennati metsa ja Unimäe sihtkaitsevööndi kaitse-
eesmärk on metsa- ja sookoosluste, kaitstavate liikide ja nende elupaikade kaitse ning soodsa
seisundi säilitamine looduslike protsessidena. Laheääre, Nasva, Pühajõe, Tammiku ja Vennati
metsa sihtkaitsevööndisse jäävad alad, kus on vajalikud liikumispiirangud, mis peavad tagama
merikotka häirimatuse pesitsusajal. Unimäe sihtkaitsevööndisse jääb ala, kus on vajalik
liikumispiirang, mis peab tagama kassikaku häirimatuse pesitsusajal.
Linnulahe, Mullutu ja Suurlahe sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on jäänukjärvede,
rahvusvahelise tähtsusega veelindude rändepeatus- ja pesitsuspaiga, metsa-, soo- ja
niidukoosluste, kaitstavate liikide ning nende elupaikade kaitse.
Loode ja Vägara sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on rahvusvahelise tähtsusega veelindude
rändepeatus- ja pesitsuspaiga, metsa-, soo- ja niidukoosluste, kaitstavate liikide ning nende
elupaikade kaitse.
Loode tammiku sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsa- ja niidukoosluste, kaitstavate liikide
ning nende elupaikade kaitse.
32
Nende eesmärkide saavutamist on võimalik tagada kõige paremini sihtkaitsevööndi
kaitsekorraga.
Kaitsealuste linnuliikide pesitsusalad ja rahvusvahelise tähtsusega olulised rändeaegsed
peatuspaigad on arvatud sihtkaitsevööndisse, sest sealne kaitsekord võimaldab seada ajalisi
liikumispiiranguid ja muid piiranguid (välistada majandustegevuse, seada rangeid piiranguid
muudele tegevustele, mis võivad ohustada kaitsealuste liikide elupaikade soodsa seisundi
säilimist või taastamist), mis on olulised merikotka ja kassikaku pesitsusedukuse tagamiseks
ning arvuka läbirändava veelinnustiku rändepeatusaegseks häirimatuks toitumiseks ja
puhkamiseks. Loodusdirektiivi kõrge loodusväärtusega ranniku-, soo-, niidu- ja
metsaelupaigatüübid on arvatud sihtkaitsevööndisse. Sihtkaitsevööndi kaitsekord võimaldab
muu hulgas reguleerida metsaraiet ja kuivendussüsteemide hooldust, mis on vajalik nende
elupaikade soodsa seisundi tagamiseks.
2.5.5.2. Lubatud tegevused sihtkaitsevööndis
Sihtkaitsevööndis on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks
ettevalmistatud kohas. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine ja rahvaürituse
korraldamine selleks ettevalmistamata kohas on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul.
Rahvaürituse korraldamine kaitseala valitseja nõusolekuta väljaspool selleks ettenähtud kohta
pole lubatud, et vältida elustiku häirimist juhuslikes kohtades. Kaitsealal on olemas
külastustaristu: matkarada ja vaatetornid.
Linnulahe sihtkaitsevööndis on lubatud õngepüük ja harrastuspüük 15. juulist 31. märtsini ning
Vägara sihtkaitsevööndis 21. maist 31. märtsini. Mullutu- ja Suurlahes on püük lihtkäsiõngega,
käsiõngega ja põhjaõngega lubatud aastaringselt ja kõikide teiste harrastuspüügivahenditega
21. maist 31. märtsini. Kutseline kalapüük lõkspüünistega Mullutu sihtkaitsevööndis ja Vägara
sihtkaitsevööndisse kuuluval Nasva jõe osal on lubatud 21. maist 31. märtsini. Ajaloolise
püügiõiguse järgi on Nasva jõel ja Mullutu lahes lubatud ainult jõemõrrad ning kuni meetrised
mõrrad (lõkspüünised), sellest tuleneb ka piirang, et kutseline kalapüük lubatakse ainult
lõkspüünistega. Linnulahes ja Suurlahes pole kutselist kalapüüki ajalooliselt toimunud ja
kaitse-eeskirjaga seda ka ei lubata, kuna tegemist on kalade oluliste kudealadega ja kalastik on
osa kaitse-eesmärgiks seatud veeökosüsteemist. Linnulaht on kutseliste püügivahendite jaoks
ka liiga madal. Ajalise piirangu sätestamine Linnulahes on vajalik, et tagada pesitsusaegne rahu
lindudele. 15. juuliks on veelindude pojad sellises vanuses, et kalastajad ei sega nende elu sel
määral, et see põhjustaks pesakondade või üksikute poegade hukkumist. Kuna ujuvvahendiga
ei tohi Linnulahel sõita, siis saab seal kala püüda ainult kaldalt või vees kahlates. Paadiga vees
liikuvad kalurid häirivad pesitsust. Üldise liikumispiirangu seadmine alale ei ole vajalik, sest
külastajad kasutavad ala külastamiseks laudteed ja linnuvaatlustorni, väljaspool teid ja radu on
märg ja soine ning külastajad sinna enamasti ei satu. Ajalise piirangu sätestamine õnge- ja
harrastuspüügil Vägara sihtkaitsevööndis, harrastuspüügivahenditega Mullutu- ja Suurlahes
(väljaarvatud püügil lihtkäsiõngega, käsiõngega ja põhjaõngega) ning kutselisel kalapüügil
Mullutu sihtkaitsevööndis ja Nasva jõel on vajalik, et vältida kalapüüki kalade kudeajal, sest
kalastik on osa kaitse-eesmärgiks seatud veeökosüsteemist.
Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud kaitsealuste liikide elutingimuste
säilitamiseks ja taastamiseks vajalik tegevus, koosluste kujundamine vastavalt kaitse-
eesmärgile ja poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalikud hooldus- ja
33
taastamistööd, välja arvatud Laheääre, Nasva, Pühajõe, Tammiku, Vennati metsa ja Unimäe
sihtkaitsevööndis, kuna nendes vööndites on elupaikade kaitse ning soodsa seisundi säilitamine
tagatud looduslike protsessidena.
Kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks võib tekkida vajadus rajada tehispesi
merikotkale või kassikakule, lisaks võib tekkida vajadus võsaraieks näiteks käpaliste
elupaikades. Lisaks kaitsealal määratud metsaelupaigatüüpidele on oluline säilitada muid
metsakooslusi, mis koos metsaelupaigatüüpidega moodustavad ühtse metsamassiivi.
Tähelepanu pälvivad esmajoones laialeheliste puuliikidega kooslused, mis on veel noored, kuid
kujunevad ajapikku esinduslikuks laialehiseks metsaks. Lisaks pärnale, saarele ja tammele (mis
on esindatud ka peapuuliigina) leidub kaitseala metsades veel jalakat ja künnapuud. Samuti
tuleb ettevaatlikult suhtuda 60−70-aastaste haavikute majandamisse, kuna seal võib suure
tõenäosusega leiduda haruldasi ja ohustatud liike. Metsakoosluste kujundamine vastavalt
kaitse-eesmärgile on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud eelkõige metsades, mis ei ole
inventeeritud elupaigatüüpidena. Välja võib raiuda kiirekasvulisi keskealisi ja nooremaid puid,
et anda valgust vanadele puudele või varem lagedal kasvanud üksikutele puudele ning tamme
järelkasvule. Raieviisi, tehnoloogia ja puistu koosseisu nõuete kooskõlastamine kaitseala
valitsejaga tagab kontrolli elupaikade soodsa seisundi säilitamiseks. Raiet ei lubata teha lindude
pesitusperioodil.
Lubatud on olemasolevate ehitiste hooldustööd. Lubatud tööde hulka kuuluvad olemasolevate
hoonete, teede, matkaradade ja muude ehitiste hooldustööd. Kaitseala valitseja nõusoleku nõue
võimaldab seada tingimusi tööde tegemise viisile ja ajale lähtuvalt kaitstavate elupaigatüüpide
ja liikide vajadusest. Kaitse-eeskirjaga keelatakse küll uute ehitiste püstitamine (uute ehitiste
püstitamine on keelatud, et vältida kaitsealuste liikide elupaikade ja väärtuslike
metsaelupaikade kahjustamist), kuid erandina on kaitseala valitseja nõusolekul
sihtkaitsevööndites lubatud tee rajamine ja tehnovõrgu rajatise püstitamine kaitseala ja
kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks. Samuti on lubatud tootmisotstarbeta ehitise püstitamine
kaitseala tarbeks, sealhulgas ehituskeeluvööndisse. Kaitseala tarbeks vajalike ehitiste alla
kuuluvad eelkõige laudad, varjualused ja muud kaitseala poollooduslikel kooslustel
karjatatavate kariloomade tarbeks vajalikud ehitised, hooldustehnika liikumiseks vajalikud
rajatised (sh purded, truubid, ligipääsuteed), koosluste ja liikide elupaikade taastamiseks
vajalikud rajatised ning loodushariduse edendamiseks vajalikud rajatised ja väikehooned (sh
laudteed, vaatlustornid, kuivkäimlad). Uusi ehitisi on lubatud rajada, kui selle tulemusel ei
kahjustata kaitsealuste liikide elupaiku või kaitstavate elupaigatüüpide seisundit.
Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud maaparandussüsteemide hoiutööd,
välja arvatud Laheääre, Nasva, Pühajõe, Tammiku, Vennati metsa ja Unimäe sihtkaitsevööndis, ja
veerežiimi taastamine. Kaitsealal olevate veekogude ühenduste hooldus on oluline, kuna
tegemist on olulise veealaga ja hooldus tagab veeökosüsteemi toimimise ja korraliku
veevahetuse. Ilma hoolduseta kipuvad ühendused roostuma. Maaparandussüsteemide hoiutöid
saab lubada juhul, kui sellega ei kahjustata metsaökosüsteemide veerežiimi või see on
vältimatu, et tagada näiteks teel liikumise ohutus. Hooldustööde lubamisel hindab
Keskkonnaamet ühelt poolt tegevuse potentsiaalset mõju ala loodusväärtustele, teisalt kaalub,
kas hooldamata jätmine tekitaks kahju väljaspool kaitseala asuvatele aladele. Hooldustööd,
milleks on vajalik kaitseala valitseja nõusolek, on näiteks puittaimestiku raiumine, veejuhtme
sügavuse ja põhjalaiuse taastamine sette eemaldamisega, truubi ja regulaatori settest
puhastamine, truubiotsakute korrastamine ja voolutakistuse eemaldamine, välja arvatud juhul,
kui voolusängist kõrvaldatakse voolutakistusena üksikuid esemeid, nagu langenud puud,
suuremad kivid, prügi jne, samuti ei ole kaitseala valitseja nõusolekut vaja rohttaimede ja
34
peenvõsa niitmiseks. Samas on oluline, et ka nende tööde tegemisel arvestataks ala kaitse-
eesmärgiga ega kahjustataks loodusväärtusi. Kaitseala metsaelupaikade seisundi
parandamiseks on oluline võimaldada loodusliku veerežiimi taastamist. Laheääre, Nasva,
Pühajõe, Tammiku, Vennati metsa ja Unimäe sihtkaitsevööndis on tegemist kaitsealuste
linnuliikide pesitsusaladega, nendel aladel on vajalik seada ajalisi liikumispiiranguid, mis on
oluline eelkõige merikotka ja kassikaku pesitsusedukuse tagamiseks, välistada
majandustegevus ja seada rangemaid piiranguid muudele tegevustele, mis võivad ohustada
kaitsealuste liikide elupaikade soodsa seisundi säilimist või taastamist, sh
maaparandussüsteemide hoiutöödele. Nimetatud vööndites ei ole olulisi maaparandussüsteeme
ega veekogusid, mis vajaksid hooldust, kuid kaitse-eeskirjaga jäetakse võimalus loodusliku
veerežiimi taastamiseks.
Kaitseala valitseja nõusolekul kooskõlastatud kohtades ning ajal on lubatud pilliroo ja adru
varumine. Nii saab varumist lubada väljaspool lindude pesitsusaega, säilitades roostikulindude
pesitsemiseks vajalikke olulisi roomassiive. Roogu võib varuda kas külmast või põuast tahkel
pinnasel või tehnikaga, mis pinnast ei kahjusta. Mullutu märgalal asuvad Saaremaa suurimad
roostikud. Need on olulised nii veekogudesse kanduvate toitainete siduja kui ka elurikkuse
kandjatena. Hästi väljakujunenud märg roostik on oluline lindude elupaik, samas on sooniitudel
ja osades madalsoodes roostiku (osaline) eemaldamine oluline kaitsekorralduslik tegevus.
Mineraalmaal kasvaval roostikul ei ole liikide elupaigana looduskaitselist väärtust ja seda võib
kasutada nii utilitaarsel eesmärgil kui ka niidukoosluse taastamiseks tõrjuda. Peaaegu kõik
roostikulinnud eelistavad pesitseda kohtades, kus on säilinud vana pilliroogu. Hüübile, roo-
loorkullile ja mustviirele on see hädavajalik, kuid ka teised liigid vajavad pesakoha varjeks
möödunudaastast pilliroogu või talvel kokkulükatud roolademeid. Roovarumine väga suurelt
pinnalt (nt bioenergia tootmiseks) muudab ala roostikulindude jaoks ebasobivaks. Kaitstavatel
aladel ei tohiks vees kasvava ja vabaveelaikudega roostike osakaal langeda alla 80% ühes
roomassiivis (Roostike strateegia 2008).
2.5.5.3. Keelatud tegevused sihtkaitsevööndis
Sihtkaitsevööndis on keelatud (kooskõlas määrusega sätestatud erisustega) majandustegevus ja
loodusvarade kasutamine, st tegevused, mis ei lähtu sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärkidest, kuna
selle käigus võivad hävida metsa-, niidu- ja sookooslused ning kaitsealused taime- ja
loomaliigid, mille säilitamine on sätestatud kaitse-eesmärgina. Vastavalt majandustegevuse
seadustiku üldosa seadusele on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise
eesmärgiga püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Tegevus, mille suhtes on
kehtestatud teatamis- või loakohustus, loetakse samuti majandustegevuseks ka juhul, kui selle
eesmärk ei ole tulu saamine. Seega kõik kaitse-eeskirja kaitsekorra üldpõhimõtete peatükis või
sihtkaitsevööndite peatükis reguleeritud tegevused, mis on määrusega lubatud või lubatud
kaitseala valitseja nõusolekul ja mida tehakse tulu saamise eesmärgiga, ning tegevused, mis on
lubatud või lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ja millega kaasneb teatamis- või loakohustus,
on kaitseala sihtkaitsevööndis lubatud majandustegevus. Kaitse-eeskirjaga lubatakse
sihtkaitsevööndis majandustegevust, mis ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärki või seisundit.
Inimeste viibimine on keelatud, välja arvatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja
kaitse korraldamisega seotud tegevusel ning kaitseala valitseja nõusolekul teostataval
teadustegevusel Laheääre, Nasva, Pühajõe, Tammiku ja Vennati metsa sihtkaitsevööndis
15. veebruarist kuni 31. juulini ja Unimäe sihtkaitsevööndis 1. veebruarist kuni 31. juulini. Need
alad on ohustatud linnuliikide (sealhulgas kaitstavate liikide ja linnudirektiivi liikide) olulised
35
pesitsusalad, kus inimeste viibimine häirib pesitsevaid linde ning põhjustab pesapaikade hülgamist,
munade või pesapoegade hukkumist. Maas pesitsevate lindude lendu ajamisel avastavad nende
pesad kiskjad. Pesitsusedukuse tagamiseks on pesitsusajal kehtestatud liikumispiirangud kaitstavate
linnuliikide kõige olulisemates pesitsuskohtades. Ajalised piirangud kahes vööndis on erinevad,
sest kassikakk alustab pesitsemist varem kui merikotkas.
2.5.6. Piiranguvöönd
2.5.6.1. Piiranguvööndi eesmärgid
Kaitseala piiranguvöönd on kaitseala majanduslikult kasutatav osa, mis ei kuulu
sihtkaitsevööndisse ning kus majandustegevuses tuleb arvestada looduskaitseseaduses ja
määruses kehtestatud piiranguid. Piiranguvööndi kaitse-eesmärk on elustiku mitmekesisuse ja
maastikuilme säilitamine, maastikus mosaiikselt paiknevate niiduelupaigatüüpide taastamine ja
säilitamine ning kaitstavate liikide ja nende elupaikade kaitse. Kaitsealal on viis
piiranguvööndit: Kerguse, Laheküla, Mudamaardla, Nasva ja Ulje.
Piiranguvöönd toimib sihtkaitsevööndi puhvervööndina, vähendab väljastpoolt tulevaid
häiringuid ja tagab kaitseala sidususe. Piiranguvööndisse jäävad majanduslikult kasutatavad
alad, kus on hoonestus ja muud rajatised, väljakujunemata vähemväärtuslikud elupaigad
(nt noorendikud) või linnalähedane aktiivselt kasutatav puhkeala (Kallaku oja kalastuskoht).
2.5.6.2. Lubatud tegevused piiranguvööndis
Piiranguvööndis on üldjuhul lubatud majandustegevus, arvestades määrusega sätestatud erisusi.
Lubatud on kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala
valitseja nõusolekul ette valmistatud ega tähistatud. Piiranguvööndis ei paikne nii olulisi
loodusväärtusi, et rahvaürituse korraldamine väljaspool ettevalmistatud kohta peaks olema
keelatud või lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. Piiranguvöönd on sobiv koht näiteks
loodusharidusürituse korraldamiseks ka väljaspool ettevalmistatud matkaradasid. Kuid
rahvarohked (üle 50 osalejaga) üritused on lubatud vaid kaitseala valitseja nõusolekul, et
valitseja saaks seada tingimusi looduse kahjustamise vältimiseks.
Piiranguvööndis on lubatud kalapüük, välja arvatud Mudamaardla piiranguvööndis 1. aprillist
20. maini. Piirang on vajalik, et vältida kalapüüki kalade kudeajal, sest kalastik on osa kaitse-
eesmärgiks seatud veeökosüsteemist. Vahemik langeb kokku Suurlahe sihtkaitsevööndi
regulatsiooniga. Kui Mudamaardla piiranguvööndis ajalist piirangut mitte seada, kujuneb
olukord, et kõik kalade kudeajal paadist püüda tahtjad kogunevad piiranguvööndisse, kuna see
on ainus ala, kus sel ajal kala püüda tohib. Kuna Suurlaht on üks veeökosüsteem, siis peavad
seal kehtima kõikjal samad piirangud. Laheküla piiranguvööndisse jääb Kallaku oja, kus
toimub aktiivne harrastuspüük. Selles vööndis ei ole olulisi loodusväärtusi ja seega ei pea seal
kalapüüki piirama.
Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise
püstitamine, kusjuures kaitseala tarbeks ehitise püstitamisel ehituskeeluvööndisse ei laiene
ehitisele ehituskeeluvööndi ehituskeeld. Seda võimaldab looduskaitseseaduse § 38 lõige 7, mis
reguleerib ehituskeeluvööndi korra erisusi. Kaitseala tarbeks võib osutuda vajalikuks mõne
ehitise (vaatetorni, infotahvli jms) paigaldamine ehituskeeluvööndisse, mistõttu eeskirjaga seda
36
lubatakse. Kaitseala valitseja lähtub nõusoleku andmisel inventeeritud loodusväärtuste
asukohast ning ehitamine on võimalik üksnes kohtades, kus pole inventeeritud kaitsealuste
liikide elupaiku ega kaitsealuseid elupaigatüüpe, mida ehitustegevus võib kahjustada.
Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud roo varumine külmumata pinnaselt. Kui pilliroo
varumine toimub käsitsi või pinnast mittekahjustavate masinatega, on võimalik lubada pilliroo
varumist ka külmumata pinnasel väljaspool lindude pesitsus- ja rändeperioodi.
Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud veekogu veetaseme ja kaldajoone muutmine, näiteks
loodusliku veerežiimi taastamiseks jõgedes, kaldakindlustuse rajamiseks ja hooldamiseks,
veekogude puhastamiseks ja nende looduslikkuse suurendamiseks. Kaitsealal on vajalik seal
olevate veekogude ühenduste hooldus, kuna ühendused roostuvad. Piiranguvööndisse jääb
osaliselt Suurlahte ja Linnulahte ühendav Kallaku oja. Ühenduste hooldus tagab
veeökosüsteemi toimimise ja korraliku veevahetuse.
Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud häil- ja aegjärkne raie kuni 2 ha
suuruse langina, kusjuures säilitada tuleb koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus. Häil- ja
aegjärkne raie imiteerivad kõige paremini looduslikke häiringuid ja metsade majandamine
turberaietega tagab säästvama metsamajanduse (Laas, 2012, Turberaied võivad olla
alternatiiviks lageraietele, Eesti Mets nr 2). Raie tüübi ja raielangi suuruse reguleerimine on
vajalik selleks, et elupaiga struktuuri muutused ei oleks järsud ega tugevad ning metsas säiliks
igal ajahetkel teatud hulk olulisi elemente. Aegjärkse raiega raiutakse metsa järkude kaupa,
mistõttu toimuvad keskkonnamuutused sujuvamalt ning seetõttu pole mõju niivõrd järsk ja
tugev kui näiteks lageraiel. Nii on liikidel rohkem aega muutustega kohaneda. Häilraied on
väikese pindalaga ja sarnasemad looduslikule häilule. Nii tagatakse paremini koosluste ja
liikide kaitse ning hoitakse ära liiga kiired muutused piiranguvööndi metsade vanuselises
struktuuris. Langi pindala ei tohi olla suurem kui 2 ha, siis on häiringute mõju minimaalne.
Sellega hoitakse ära suurte, liikidele ebasobilike lankide teke. 2 ha on piisavalt suur lank, et
tagada metsade looduslik uuenemine. Suuremate lankide puhul ei uuene lank looduslikult nii
efektiivselt. Lageraie ja veerraie ei ole lubatud. Lageraiega kaasneva servaefekti mõjul väheneb
ka välisteguritest puutumata koosluste siseosa pindala. Seetõttu väheneb liikidele sobilike
elupaikade pindala mitte ainult raiete toimumise alal, vaid ka sellega piirnevatel aladel. Peale
selle vähendab lageraie puistu struktuuri mitmekesisust, sh erivanuselisust. Veerraie suurendab
samuti servaefekti ja tekitab loodusmaastikusse sobimatuid sirgeid koridore, mis suurendaksid
ka tormimurru ja -heite ohtu.
Piiranguvööndi metsa majandamisel tuleb säilitada koosluse looduslik tasakaal, liigiline ja
vanuseline mitmekesisus, jätta raiumata surnud puid ning kujundada häilud ebakorrapärase
kujuga. Elustiku mitmekesisuse säilitamiseks tuleb jätta raiel, välja arvatud hall-lepikud, hektari
kohta alles vähemalt 20 tihumeetrit puid või nende säilinud püstiseisvaid osi, mis ei kuulu
koristamisele ja jäävad metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles jäetavad puud
valitakse eri puuliikide esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast, eelistades
kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede, õõnsuste,
tuuleluudade või suurte okstega puid. Need tingimused on vajalikud, et tagada raiutavas puistus
elustiku mitmekesisuse säilitamise seisukohast oluliste elementide säilimine, mis aitab säilitada
nii konkreetses puistus kui ka kumulatiivselt piiranguvööndis tervikuna mitmekesist elustikku.
Ettekirjutus säilikpuude kohta tagab kooslusesse suurediameetrilise surnud puidu ja suurte
vanade elusate puude tekkimise, mis on peamised struktuurielemendid, mille puudus on Eesti
metsakooslustes kõige suurem. Samuti tagab piisava arvu säilikpuude jätmine metsa
37
varieeruvad valgustingimused, mis soodustab erinevate nõudlustega kuivade metsade
elustikurühmade parema raiejärgse ellujäämuse ja metsa uuenemise.
2.5.6.3. Keelatud tegevused piiranguvööndis
Kaitsealal on keelatud puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine. Puhtpuistute
kujundamine ning energiapuistute rajamine vähendab kaitseala bioloogilist mitmekesisust ja
maastikuilmet.
Piiranguvööndis on keelatud uue maaparandussüsteemi rajamine, maavara kaevandamine, välja
arvatud Mudamaardla piiranguvööndis (Mudamaardla piiranguvööndis on maavara
kaevandamine lubatud kaitseala valitseja nõusolekul), ning biotsiidi, taimekaitsevahendi ja
väetise kasutamine, välja arvatud põllu- ja õuemaal. Nende tegevuste lubamine pole võimalik,
kahjustamata kaitsealal asuvaid ja kaitse-eesmärkidena nimetatud elupaigatüüpe ning
kaitstavate liikide elupaiku ja kasvukohtasid. Maaparandussüsteem on maaparandusseaduse
tähenduses maatulundusmaa viljelusväärtuse suurendamiseks ja keskkonnakaitseks vajalike
ehitiste kogum, mis on kinnisasja oluline osa tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lõike 1
tähenduses. Maaparandussüsteemide hoiutööd, sh eesvoolude hoiutööd, on näiteks
puittaimestiku raiumine, veejuhtme sügavuse ja põhjalaiuse taastamine sette eemaldamisega,
truubi ja regulaatori settest puhastamine, truubiotsakute korrastamine ja voolutakistuse
eemaldamine. Kui voolutakistusena eemaldatakse üksikuid esemeid, nagu langenud puud,
suuremad kivid ja prügi, ei ole vaja kaitseala valitseja nõusolekut, kuid arvestama peab
võimaliku viibimispiiranguga. Tee servades paiknevad kraavid on tee lahutamatud osad ning
seal tuleb tegevuste kavandamisel lähtuda olemasolevate ehitiste hooldustööde punktist.
Nõusoleku andmisel maavara kaevandamiseks arvestatakse muu hulgas lindude
pesitsusperioodi ja kalade kudeajaga. Veerežiimi muutmine kahjustab elupaigatüüpide soodsat
seisundit ja põhjustab muutusi koosluste liigikoosseisus. Biotsiidi, taimekaitsevahendi ja
väetise kasutamine kahjustab elupaigatüüpide soodsat seisundit ning põhjustab muutusi
koosluste liigilises koosseisus, põllu- ja õuemaal piiranguid ei seata.
Piiranguvööndis on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Piiranguvööndis
on tegemist märjemate kasvukohatüüpidega pehmel niiskel pinnasel, millel liikumine kahjustab
pinnast ja metsataimestikku. Kaitseala valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui
pinnas seda võimaldab. Kaitseala valitsejal on seega võimalik tulenevalt konkreetsetest oludest
hinnata, kas puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt on võimalik kahjustamata kaitseala
loodusväärtusi.
3. Menetluse kirjeldus
Mullutu-Loode loodukaitseala kaitse-eeskirja avalik väljapanek toimus 1.–30. aprillini 2019.
aastal. Samal ajavahemikul toimus ka avalik väljapanek Keskkonnaameti Kuressaare kontoris
ja Saaremaa Vallavalitsuses. Teade kaitse-eeskirja menetlemise algatamise kohta ilmus
1. aprilli 2019. aasta ajalehes Postimees, 2. aprilli 2019. aasta ajalehes Saarte Hääl ja 26. märtsil
2019. aastal Ametlikes Teadaannetes. Kaitse-eeskirja eelnõuga sai tutvuda ka Keskkonnaameti
veebilehel. 30. mail 2019. aastal toimus kaitse-eeskirja avalik arutelu, millest võttis osa 16
inimest.
38
Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti 312
kinnisasja 200 teadaolevale omanikule (sh Riigimetsa Majandamise Keskus, Maanteeamet ja
Saaremaa Vallavalitsus) teade kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise, sh avaliku väljapaneku ja
avaliku arutelu kohta. Teavitus saadeti ka Keskkonnainspektsiooni Saaremaa büroole,
kaitsealale jäävatele jahiseltsidele ja maahooldajatele. Kirjas paluti teha parandusettepanekuid
ja esitada vastuväited. Kirjad sisaldasid teadet, et kui vastuväiteid ega ettepanekuid kirjas
nimetatud tähtajaks ei esitata, loetakse seda kaitse-eeskirja muutmise eelnõuga nõustumiseks.
Nimetatud ajaks saabus Keskkonnaametile kümme arvamust, millele Keskkonnaamet ka vastas
ja mis on kajastatud tabelis 2.
39
Tabel 2. Keskkonnaametile saabunud arvamused ja Keskkonnaameti vastused
Ettepaneku/arvamuse Arvamus/ettepanek Keskkonnaameti vastus
esitaja
P. Noogen Mudamaardla piiranguvööndis on kalapüük keelatud 1.04–19.05, Keskkonnaamet on märkusega nõus ja parandab määruses ja seletuskirjas kuupäeva.
aga peaks olema keelatud kuni 20.05.
OÜ Raikküla metsad, Ettepanek arvata kogu Kaalupea kinnistu (katastriüksuse tunnus Keskkonnaamet on ettepanekuga nõus ja muudab kaitseala piiri.
M. Saar 43301:001:1197) Mullutu-Loode looduskaitseala koosseisu.
Mullutu küla elanike ja Muuta kaitse-eeskirja § 5 lõige 2 selliseks, et kohalikel elanikel Keskkonnaamet on seisukohal, et kohalikele elanikele ei saa teha erandit telkimise
maaomanike pöördumine oleks õigus alal telkida. osas ja lubada neil telkida seal, kus nad soovivad.
Muuta kaitse-eeskirja § 5 lõige 3 selliseks, et kohalikel elanikel Keskkonnaamet muudab kaitse-eeskirja ja seletuskirja selliselt, et sõiduki ja
oleks õigus kasutada ajaloolisi muldteid sõidukite, maastikusõidukiga on lubatud sõita ajalooliselt väljakujunenud teedel ja ujuvvahendi
maastikusõidukite ja jalgrattaga sõitmiseks. See on vajalik ka transportimine tingimusel, kui see on võimalik pinnast kahjustamata.
ujuvvahendite transpordiks.
Keskkonnaameti viimane sõnastus jäi määrusesse nii, et kaitseala valitseja nõusolekul
on lubatud sõidukiga sõitmine väljaspool teid kalapüügiks vajaliku veesõiduki
veekoguni viimisel.
Saaremaa Vallavalitsus Ettepanek muuta kaitse-eeskirja ja seletuskirja sarnaselt Keskkonnaamet muudab kaitse-eeskirja ja seletuskirja selliselt, et sõiduki ja
jahipidamisele loodud erisusega, mis lubaks maastikusõidukitega maastikusõidukiga on lubatud sõita ajalooliselt väljakujunenud teedel ja ujuvvahendi
sõitmist ka kalapüügil kasutatavate ujuvvahendite ja transportimine tingimusel, kui see on võimalik pinnast kahjustamata.
kalapüügivahendite transpordiks tingimusel, kui see on võimalik
pinnast kahjustamata. Keskkonnaameti viimane sõnastus jäi määrusesse nii, et kaitseala valitseja nõusolekul
on lubatud sõidukiga sõitmine väljaspool teid kalapüügiks vajaliku veesõiduki
veekoguni viimisel.
Keskkonnaamet on seisukohal, et Linnulahel veesõidukite kasutamise keeld ei ole
Lubada veesõidukite kasutamist Linnulahel, kehtestades
oluline piirang, sest alal puuduvad paatide veeskamise ja hoidmise kohad ning
sisepõlemismootorita veesõidukiga liikumisele ajalised piirangud,
veesõidukite kasutamine häiriks oluliselt linde (nii pesitsevaid kui ka rändel olevaid).
mis kattuvad naerukajaka pesitsusaja ja perioodiga.
Linnulahe haudelinnustiku mitmekesisus ja asustustihedus on suur, seal peatuvad
olulised veelindude rändekogumid. Linnulahest üle tee asub kohe Suurlaht, kus on
paatide veeskamise ja hoidmise kohad olemas.
40
H. Saagpakk Pole nõus lisapiirangutega Salu kinnistul (katastriüksuse tunnus Keskkonnaamet on seisukohal, et Salu kinnistu tsoneerimine sihtkaitsevööndisse on
34801:006:0381). põhjendatud, sest see tagab kõige efektiivsemalt metsade kaitse.
Salu kinnistul kasvavad osaliselt Natura loodusdirektiivi esmatähtsaks
elupaigatüübiks kvalifitseeruvad vanad laialehised metsad. Metsaelupaigatüübi
peamine ohutegur on raie, mis on sihtkaitsevööndis keelatud. Sihtkaitsevööndis ei
ole metsaraie lubatud eesmärgiga, et metsakooslused saaksid areneda või taastuda
loodusliku suktsessiooni käigus.
V. Voronov Lubada veesõidukite kasutamist Linnulahel ja Paadla lahel. Keskkonnaamet on seisukohal, et Linnulahel ja Paadla lahel veesõidukite kasutamise
keeld ei ole oluline piirang, sest alal puuduvad paatide veeskamise ja hoidmise kohad
ning veesõidukite kasutamine häiriks oluliselt linde (nii pesitsevaid kui ka rändel
olevaid).
Pole mõistlik seada piiranguid õngepüügile ja harrastuspüügile.
Piirangud on vajalikud Linnulahes lindude pesitsusaegse rahu tagamiseks. Mullutu,
Suurlahe ja Vägara sihtkaitsevööndis on piirang vajalik, et vältida kalapüüki kalade
kudeajal. Kallaku ojal piiranguid ei ole. Nasva jõe osa, kus toimub peamine
õngepüük, jääb kaitsealast välja.
Kutselise kalapüügi piiranguaja algus tuua varasemaks. Keskkonnaamet leiab, et kutselise kalapüügi kuupäevi ei ole vaja muuta, sest need on
kalapüügieeskirja raames juba läbi analüüsitud.
T. Pints/P. Kuldsaar Ettepanek lubada ujuvvahendi transport väljaspool teid. Keskkonnaamet muudab kaitse-eeskirja ja seletuskirja selliselt, et sõiduki ja
maastikusõidukiga on lubatud ujuvvahendi transportimine tingimusel, kui see on
võimalik pinnast kahjustamata.
Keskkonnaameti viimane sõnastus jäi määrusesse nii, et kaitseala valitseja nõusolekul
on lubatud sõidukiga sõitmine väljaspool teid kalapüügiks vajaliku veesõiduki
veekoguni viimisel.
Keskkonnaamet on seisukohal, et nimetatud alasid ei saa kaitseala koosseisust välja
Ettepanek muuta Nasva alevikus kaitseala piiri ja võtta aluseks arvata, kuna seal on inventeeritud loodusdirektiivi elupaigatüübid, aga ala on
puuderivi, mitte katastriüksuste piirid. võimalik tsoneerida osaliselt piiranguvööndisse. Maaomanikele, keda see puudutas,
saadeti kirjad.
Maanteeamet Ettepanek määrata riigiteede puhul kaitseala piir transpordimaa Keskkonnaamet on ettepanekuga nõus ja arvab tugimaantee nr 77 paremal küljel
katastriüksuste piirile kogu moodustatava kaitseala osas. kulgeva ja riigi teemaa katastriüksusel 34801:005:0126 paikneva jalg- ja jalgrattatee
kaitseala koosseisust välja, sest sellel alal ei ole loodusväärtusi.
41
M. Vahter Pole nõus Vahtra kinnistu (katastriüksuse tunnus 34801:006:0175) Keskkonnaamet on seisukohal, et ala on võimalik tsoneerida piiranguvööndisse.
arvamisega sihtkaitsevööndisse.
42
Keskkonnaameti Kuressaare kontoris toimus 30. mail 2019. aastal kaitse-eeskirja avalik
arutelu, milles osales 16 inimest (10 kaitsealaga seotud isikut, 6 Keskkonnaameti töötajat).
Koosolekul täpsustati kaitse-eeskirja kohta tekkinud küsimusi, mis olid enne Keskkonnaametile
saadetud ja millele Keskkonnaamet oli kirjalikult ka vastanud. Koosolekul tekkis küsimus
Mullutu lahte ja Suurlahte ühendava kraavi osas, mis jääb praegu Vägara sihtkaitsevööndisse
ja kus kehtib ajaline püügikeeld. Tehti ettepanek arvata kraav Parila sihtkaitsevööndisse, et
ajaline püügikeeld seal ei kehtiks. Keskkonnaamet kaalus ettepanekut, kuid on seisukohal, et
Mullutu lahte ja Suurlahte ühendav kraav on Mullutu lahe ja Suurlahega üks kompleks ning
seal peavad olema piirangud ühesugused. Muidu tekib olukord, kus Mullutu lahes ja Suurlahes
on kalapüük keelatud ning kõik püüavad kala neid ühendavas kraavis. Piirangu sätestamine on
vajalik, et vältida kalapüüki kalade kudeajal. Peamine õngepüük ja harrastuspüük toimub
Kallaku ojal (Kalaaugu jõgi) ja Nasva jõe osal, mis jääb kaitsealast välja. Seega on võimalik
aktiivsel särjeajal särge püüda ka mujal.
4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste EL õigusaktidega:
1. EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja
loomastiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50).
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta
(ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25).
EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud
direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega
kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil.
Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik Natura
2000, mille loomisse annab panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel määral leidub
tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide elupaiku.
Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav
Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunktiga 33 on Natura 2000
võrgustiku linnualaks esitatud Mullutu-Loode linnuala. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a
korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa
1 punkti 2 alapunktiga 226 on Natura 2000 võrgustiku loodusalaks esitatud Mullutu-Loode
loodusala. Seetõttu tuleb Mullutu-Loode looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata selle
mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.
Mullutu-Loode loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni
12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile
92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade
esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 012,
15.01.2008, lk 118–382). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade
nimekirja Euroopa Komisjoni 24. märtsi 2020 rakendusotsusega (EL) 2020/494, millega võeti
vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu
kolmeteistkümnes uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2020) 1713 all, ELT L 111,
8.4.2020, lk 1–175).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ ehk linnudirektiivi artikli 1 kohaselt
43
käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult leiduvate linnuliikide, kaasa arvatud nende
munade, pesade ja elupaikade kaitset EL liikmesriikides. See hõlmab nende liikide kaitset,
hoidmist ja kontrolli ning kasutamist. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad
liikmesriigid vajalikud meetmed, sealhulgas kaitsealade loomine, eelnimetatud linnuliikide
arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele
nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud vajadusi.
Mullutu-Loode looduskaitsealal on olulisteks kaitse-eesmärkideks mitme linnudirektiivi I lisas
nimetatud linnuliigi kaitse.
Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek Mullutu-Loode loodusala ja
Mullutu-Loode linnuala piiride muutmiseks, et viia need vastavusse kaitseala piiridega.
Mullutu-Loode looduskaitseala kaitse-eesmärkide muutmise tõttu tuleb pärast määruse
jõustumist muuta ka Mullutu-Loode loodusala ja Mullutu-Loode linnuala kaitse-eesmärke ning
viia need vastavusse määrusega. Loodusala eesmärkidesse tuleb lisada aas-rebasesaba ja ürt-
punanupuga niidud (6510), siirde- ja õõtsiksood (7140), puiskarjamaad (9070) ja tiigilendlane
(Myotis dasycneme). Linnuala eesmärkide hulgas tuleb nimetada linnudirektiivi I lisas
nimetatud kassikakk (Bubo bubo), rukkirääk (Crex crex), musträhn (Dryocopus martius),
punaselg-õgija (Lanius collurio), täpikhuik (Porzana porzana), vööt-põõsalind (Sylvia nisoria)
ja teder (Tetrao tetrix) ning II lisas nimetatud rägapart (Anas querquedula), rabahani (Anser
fabalis), suurkoovitaja (Numenius arquata) ja punajalg-tilder (Tringa totanus). Need liigid ja
elupaigatüübid on alal esindatud (vt ptk 2.2) ja nende paremaks kaitsmiseks tuleb need nimetada
ka loodusala eesmärkide hulgas.
Kaitse-eesmärkidest jäeti välja kormoran (Phalacrocorax carbo), mis on
Mullutu-Loode linnuala kaitse-eesmärk. Seda liiki leidub kaitstaval alal vähe ja pesitsejad
puuduvad. Lisaks arvatakse kaitse-eesmärkidest välja roherähn (Picus viridis), mis on Mullutu-
Loode linnuala kaitse-eesmärk. Seda liiki alal ei ole. Kaitse-eesmärkidest arvatakse välja
mudatilder (Tringa glareola) . Kaitse-eesmärkidest arvatakse välja rästas-roolind
(Acrocephalus arundinaceus), kuna liik ei ole kaitstav ega ohustatud ning tema arvukus on
stabiilne (Elts jt 2013). Rästas-roolind on arvatud kaitsekorralduslikult oluliste liikide hulka
(Eesti Ornitoloogiaühing 2001) märgade roostike indikaatorliigina, kuid selleks, et märgade
roostike levikut ja seisundit alal seirata ja nende pindala olulist vähenemist ära hoida, ei pea
indikaatorliik olema kaitse-eesmärkide hulgas. Liikide välja arvamine kaitse-eesmärkidest
kajastub ka Eesti Ornitoloogiaühingu koostatud kaitse-eeskirja ekspertiisis.
Lisaks ei arvata looduskaitseala kaitse-eesmärkide hulka Mullutu-Loode loodusala kaitse-
eesmärgiks olevat elupaigatüüpi püsitaimestuga kivirannad (1220), kuna 2010. aastal
OÜ Consultare tehtud inventuuri käigus elupaigatüüpi alal ei tuvastatud. Seda elupaigatüüp
võib leiduda Kuressaare lahe hoiualal, mis jääb samuti loodusala koosseisu.
Mullutu-Loode loodusala ja linnuala piiride muutmisel lisanduvad Natura 2000 võrgustiku
alade hulka järgmised maaüksused: Haava (katastritunnus 37301:005:0259), Kuressaare
metskond 1116 (katastritunnus 37301:005:0130), Kuressaare metskond 1117 (katastritunnus
37301:005:0131), Kuressaare metskond 1095 (katastritunnus 34801:004:0020), Kuressaare
metskond 1344 (katastritunnus 34801:006:0119), Kuressaare metskond 1340 (katastritunnus
34801:004:0017), Kuressaare metskond 1094 (katastritunnus 43301:001:0372), Kuressaare
metskond 1096 (katastritunnus 43301:001:0379), Kuressaare metskond 105 (katastritunnus
34801:008:0022), Kuressaare metskond 388 (katastritunnus 34801:006:0614), Antsu-Tuuliku
44
(katastritunnus 34801:006:0387), Väljaääre (katastritunnus 34801:006:0271) ja Mullutu-Loode
hoiuala 3 (katastritunnus 37301:006:0241).
Osaliselt lisanduvad Natura 2000 võrgustiku alade hulka maaüksused Kuressaare metskond
1348 (katastritunnus 34801:006:0626), Mullutu-Loode hoiuala 38 (katastritunnus
34801:006:0621), Ulja-Reediku (katastritunnus 37301:004:0229), Sunni (katastritunnus
37301:004:0373), Kihelkonna metskond 375 (katastritunnus 37301:005:0328), Looduse
(katastritunnus 34801:005:0039), Saarela (katastritunnus 34801:005:0152), Suurlahe
(katastritunnus 34801:005:0130), Kuressaare metskond 626 (katastritunnus 34801:005:0129),
Sõrve tee 6 (katastritunnus 34901:010:0428), Merikotka tn 10 (katastritunnus 34901:010:0145),
Mullutu-Loode hoiuala 31 (katastritunnus 34801:005:0127), Mullutu-Loode hoiuala 34
(katastritunnus 34801:008:0620) ja Sõrve tee 1 (katastritunnus 34901:010:0022).
Loodusalast jäävad välja maaüksused Rehe (katastritunnus 37301:006:0131), Ulja-Aadu
(katastritunnus 37301:006:0078), Kihelkonna metskond 221 (katastritunnus 37301:006:0247),
Kihelkonna metskond 632 (katastritunnus 37301:006:0038), Upassoo (katastritunnus
37301:006:0052), Lepiku (katastritunnus 71401:001:0638), Lepajõe (katastritunnus
37301:004:0272), Vana-Kannusepa (katastritunnus 37301:004:0404), Vanaõue (katastritunnus
37301:005:0157), Laheääre (katastritunnus 34801:006:0510), Lahesopi (katastritunnus
34801:006:0508), Lahenurga (katastritunnus 34801:006:0505), Kiviaia (katastritunnus
34801:004:0162), 78 Kuressaare-Kihelkonna-Veere tee (katastritunnus 34801:005:0021), Pihla
(katastritunnus 37301:006:0221), Oja-Allika (katastritunnus 37301:006:0178), Tansari
(katastritunnus 37301:006:0215), Alliku (katastritunnus 34801:006:0502), Arumäe
(katastritunnus 34801:006:0260) ja Lepiku (katastritunnus 34801:006:0257).
Loodusala ja linnuala osakaal väheneb maaüksustel Aaremetsa (katastritunnus
37301:006:0062), Roomaa (katastritunnus 37301:006:0145), Mullutu-Loode hoiuala 2
(katastritunnus 37301:006:0240), Kolga (katastritunnus 37301:006:0184),
Malle (katastritunnus 37301:006:0058), Mullutu-Loode hoiuala 1 (katastritunnus
37301:006:0239), Sutre (katastritunnus 37301:004:0304), Lutre (katastritunnus
37301:004:0308), Ulja-Aadu (katastritunnus 37301:004:0212), Tänaku (katastritunnus
37301:004:0228) ja Metsa (katastritunnus 34801:006:0203).
5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused
Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega
kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Kaitseala piiride muutmine ja kaitse-
eesmärkide täiendamine aitab kaasa väärtuslike poollooduslike ja looduslike koosluste ning
ohustatud ja haruldaste liikide säilitamisele ja nende soodsa seisundi saavutamisele.
Uue määruse kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju
välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise
vajaduse sätestavad nii Euroopa 2020 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest
tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse
strateegia aastani 2030 (KOM(2020)380), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad
eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2030. Kinnitatav
õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist.
45
Mullutu-Loode looduskaitsealaga hõlmatav ala on juba suuremas osas riikliku kaitse all,
mistõttu puudub määruse jõustumisel oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule,
majandusele, regionaalarengule ning riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele.
Planeeringud tuleb kooskõlla viia kehtestatud õigusaktidega. Seega mõjutab määruse
kehtestamine ka kehtestatud planeeringuid. Teadaolevalt vastuolusid kehtivate planeeringutega
ei ole, mistõttu oluline mõju selles küsimuses puudub. Eelnõu avalikustamise käigus saadeti
kohalikele omavalitsustele ja maaomanikele arvamuse avaldamiseks eelnõu materjalid. Selle
käigus ei esitatud vastuväiteid, et määruse jõustumine takistaks kehtivate planeeringute
teostamist. Looduskaitseseaduse § 9 lõike 71 punktide 3 ja 4 järgi on avalikustamise üks eesmärk
saada menetlusosalistelt neile teadaolevaid andmeid, mis on eelnõuga seotud.
Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumisega kohaliku omavalitsuse
maamaksutulude mõningane vähenemine. Maamaksuseaduse § 4 lõike 3 kohaselt hakkab
maamaksusoodustus kehtima määruse jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril.
Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 11 kohaselt kaitsealade sihtkaitsevööndi maalt maamaksu
ei maksta ja § 4 lõike 2 kohaselt looduskaitseseaduse §-s 31 sätestatud piiranguvööndi maalt
makstakse maamaksu 50% maamaksumäärast. Kuna hoiuala kaitsekord muutub,
moodustatakse looduskaitseala ja enamik alast arvatakse sihtkaitsevööndisse, siis laekub
maamaksu Saaremaa vallale vähem ligikaudu 2700 eurot aastas.
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada
kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisaja väärtusele
vastava tasu eest. Kriteeriumid, mille järgi kaitstavat loodusobjekti sisaldavat kinnisasja
omandatakse, on sätestatud Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004. a määruses nr 242 „Kaitstavat
loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord
ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist
oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused” (edaspidi kord). Korra
§ 3 lõike 1 kohaselt omandab riik kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamise eesmärgil
kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord
oluliselt piirab ning mis asub kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas või sisaldab
kaitstavat looduse üksikobjekti. Korra § 31 lõiked 2 ja 3 sätestavad juhud, kui kaitseala
sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis on kaitsekorra tõttu kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine
oluliselt piiratud. Kaitseala piiranguvööndis paiknevate eraomandisse kuuluvate maaüksuste
sihtotstarbeline kasutamine ei ole vastavalt korrale oluliselt piiratud. Eramaad, kus ala
kaitsekord piirab oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist (metsamaa),
sihtkaitsevööndisse laiendataval alal ei lisandu. Tsoneeringu muudatuse (hoiuala kaitsekord
muutub sihtkaitsevööndi kaitsekorraks) tõttu lisandub eramaad, kus ala kaitsekord piirab
oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist (metsamaa) 503,6 ha. Maa-ameti tehingute
andmebaasi alusel toimus Saaremaa vallas 2018. aastal metsamaaga 338 tehingut kogusummas
7 379 677 eurot, seega on ühe hektari hind keskmiselt 2992,4 eurot.
Kehtivad toetusmäärad poollooduslike koosluste hooldamiseks on 85–250 eurot hektari kohta
aastas, puisniitude puhul 450 eurot hektari kohta aastas. Keskkonnaregistri kohaselt on kaitseala
laiendusel inventeeritud ligikaudu 15 ha poollooduslikke kooslusi.
Natura 2000 alal asuva erametsamaa omanikule antakse toetust, et kompenseerida Natura 2000
metsaalade majandamisest saamata jäänud tulu. Erametsaomanikel on võimalus taotleda Natura
alal paikneva metsaala majandamisel saamata jäänud tulu kompensatsiooni. Toetust võib
46
taotleda vähemalt 0,3 ha suuruse, taotleja omandis oleva metsaala kohta, mis asub Natura 2000
võrgustiku alal ja on kantud metsaalana keskkonnaregistrisse. Toetuse määr Natura 2000
piiranguvööndis, hoiualal ja projekteeritaval alal asuva ühe hektari metsaala kohta on kuni 60
eurot aastas, sihtkaitsevööndis 110 eurot hektari kohta aastas. Laiendatavale alale jääb
erametsamaad umbes 9 ha (kogu ulatuses sihtkaitsevööndis).
Mullutu-Loode looduskaitseala moodustamisega arvatakse kaitseala koosseisus
sihtkaitsevööndisse 990,9 hektarit riigi metsamaad. Piiranguvööndist ja hoiualalt tuleb
sihtkaitsevööndisse juurde 914,9 ha riigimetsa, kaitseta maa arvelt tuleb sihtkaitsevööndisse
juurde ligikaudu 76 ha riigimetsa ja piiranguvööndisse juurde 57 ha riigimetsa. Riigimetsa
Majandamise Keskuse arvutuste kohaselt jääb majandusmetsa range kaitse alla võtmisel riigil
metsa majandamata jätmisel saamata tulu keskmiselt 100 eurot hektari kohta aastas. Lähtudes
sellest, et ka piirangutega metsade majandamine oli varem kitsendatud ja vastavalt RMK
arvutustele on majanduspiirangutega metsade kavandatavaks raiemahuks ligikaudu 1/10
majandusmetsa lankide keskmisest, ulatub iga-aastane saamata jäänud puidutulu lisapiirangute
seadmisel ligikaudu 10 euroni hektari kohta aastas. Arvestades lisanduvate piirangutega alal
asuva küpse ja valmiva metsa osakaalu, kus lähima kümne aasta jooksul oleks võimalik
piirangute muutmiseta raiet teha, on saamata jääv tulu keskmiste määrade järgi ligikaudu
21 879 eurot aastas. Keskkonnaagentuuri uuringu kohaselt jääb keskmiselt 40% raieküpsetel
aladel väljastatud metsateatistest realiseerimata ka muudel põhjustel (ebasoodsad
ilmastikuolud, puiduturu olukord jne).
Mullutu-Loode looduskaitseala territooriumil jääb põhikaardi alusel sihtkaitsevööndisse
hinnanguliselt 1086,9 ha metsamaad ja piiranguvööndisse 111,1 ha metsamaad. Kui arvestada,
et metsa majandamata jätmisel saamata jääva tulu suurus sihtkaitsevööndis on RMK arvutuste
järgi antud piirkonnas keskmiselt 100 eurot hektari kohta ja piiranguvööndis 90 eurot hektari
kohta, siis on metsa majandamata jätmisest saamata jääva tulu suurus riigimaal kogu kaitseala
territooriumi kohta on 118 689 eurot aastas. Sihtkaitsevööndisse jääb eramaal metsamaad 503,6
ha ja piiranguvööndisse 51,3 ha, seega saamata jääva tulu hinnanguline väärtus on kokku
eramaal 71 176 eurot aastas.
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
7. Määruse vaidlustamine
Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada,
esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse.
Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi
muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega
vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või
valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad
kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt
võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest
arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse
kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.
47
8. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu on kooskõlastatud teiste ministeeriumitega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.
Ministeeriumid on kooskõlastanud eelnõu vaikimisi. Vabariigi Valitsuse reglemendi § 7 lõike
4 kohaselt, kui kooskõlastaja ei ole sama paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud tähtaja jooksul
eelnõu kooskõlastanud või jätnud seda põhjendatult kooskõlastamata, loetakse eelnõu
kooskõlastatuks.
48
Keskkonnaministri määruse
„Keskkonnaministri 21. juuli 2010. a määruse nr 33
„Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri”
muutmine” eelnõu
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
Looduskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel ja kooskõlas § 11 lõikega 1 on keskkonnaministril
õigus võtta ala püsielupaigana kaitse alla ja kehtestada püsielupaiga kaitsekord. Määruse
muutmise määruse eelnõu koostamise eesmärk on kaitstava loodusobjekti tüübi muutmine,
kuna Loode, Mullutu ja Nasva merikotka püsielupaikade maa-ala liidetakse loodava Mullutu-
Loode looduskaitsealaga.
Loode, Mullutu ja Nasva merikotka püsielupaik on olnud kaitse all alates 21. juulist 2010. a,
kui keskkonnaminister võttis määrusega nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine
ja kaitse-eeskiri” (edaspidi määrus nr 33) kaitse alla merikotka püsielupaigad ning kinnitas
nende piirid ja kaitse-eeskirja. Loode ja Nasva merikotka püsielupaik paiknevad Saare
maakonnas Saaremaa vallas Nasva alevikus, Mullutu merikotka püsielupaik paikneb Saare
maakonnas Saaremaa vallas Kogula külas.
Määrust nr 33 muudetakse, kuna Loode, Mullutu ja Nasva merikotka püsielupaik liidetakse
tervikuna Linnulahe, Loode tammiku ja Loodenina (6 km) ranna vana kaitsekorraga aladega ja
Mullutu-Loode hoiualaga ning nende baasil moodustatakse Mullutu-Loode looduskaitseala ja
kinnitatakse ala kaitse-eeskiri. Seega muudetakse kaitstava loodusobjekti tüüpi ja kehtestatakse
kogu alale sobiv kaitsekord. Merikotka püsielupaikades on seni kehtinud sihtkaitsevööndi
kaitsekord ja kuna alad määratakse looduskaitseala sihtkaitsevööndisse, jääb kehtima senisele
sarnane kaitsekord, mis tagab merikotka elupaikade säilimise. Moodustatav looduskaitseala
hõlmab täielikult Mullutu-Loode loodus- ja linnuala.
Keskkonnaministri määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti kaitse planeerimise büroo
kaitse planeerimise spetsialist Kadri Paomees (tel 452 7764,
e-post
[email protected]), eelnõuga kavandatud kitsenduste vajalikkust,
looduskaitseseadusele vastavust ja seletuskirja nõuetekohast vormistust on kontrollinud
Keskkonnaameti kaitse planeerimise büroo juhtivspetsialist Nele Saluveer (tel 447 7382,
e-post
[email protected]), eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaameti
üldosakonna jurist Reelika Metshein (tel 5697 7994, e-post
[email protected]) ja advokaadibüroo EnvirLaw vandeadvokaat
Mirjam Vili (tel 527 3703, e-post:
[email protected]), eksperdihinnangu on andnud
Veljo Volke Eesti Ornitoloogiaühingust ja keeleliselt toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308,
e-post
[email protected]).
2. Eelnõu sisu
Nasva, Mullutu ja Loode merikotka püsielupaik on loodud I kaitsekategooriasse kuuluva
merikotka (Haliaeetus albicilla) kaitseks. Seoses Mullutu-Loode looduskaitseala
moodustamisega liidetakse püsielupaigad kaitsealaga. Tunnistatakse kehtetuks määruse nr 33
1
§ 2 lõike 6 punktid 3, 4 ja 10 Nasva, Mullutu ja Loode merikotka püsielupaiga moodustamise
kohta. Püsielupaigana kaitstakse ainult konkreetse liigi elupaika, mitte erinevate väärtustega
looduskompleksi. Püsielupaiga maa-ala on aga osa terviklikust loodusväärtuste kompleksist,
mistõttu on otstarbekas liita see ala kaitsealaga. Alal jääb kehtima sihtkaitsevööndi kaitsekord.
Võrreldes määruses „nr 33 esitatuga (rahvaürituse korraldamine on keelatud) on Mullutu-
Loode looduskaitseala sihtkaitsevööndis lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine
selleks ettevalmistatud kohas, välja arvatud kaitse-eeskirjas sätestatud juhtudel Laheääre,
Nasva, Pühajõe, Tammiku ja Unimäe sihtkaitsevööndis, kuhu jäävad ka Loode, Mullutu ja
Nasva merikotka püsielupaik. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine ja
rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas on lubatud kaitseala valitseja
nõusolekul. Muud piirangud alal jäävad samaks.
Püsielupaikade alla jääv maa-ala paikneb 52,4 hektaril ning on täies ulatuses riigimaal.
3. Menetluse kirjeldus
Mullutu-Loode loodukaitseala kaitse-eeskirja avalik väljapanek toimus 1.–30. aprillini
2019. aastal. Samal ajavahemikul toimus ka avalik väljapanek Keskkonnaameti Kuressaare
kontoris ja Saaremaa Vallavalitsuses. Teade kaitse-eeskirja menetlemise algatamise kohta,
eesmärgiga moodustada olemasoleva Linnulahe, Loode tammiku ja Loodenina (6 km) ranna,
Loode, Mullutu ja Nasva merikotka püsielupaikade ning Mullutu-Loode hoiuala baasil
Mullutu-Loode looduskaitseala, ilmus 1. aprilli 2019. aasta ajalehes Postimees, 2. aprilli 2019.
aasta ajalehes Saarte Hääl ja 26. märtsil 2019. aastal Ametlikes Teadaannetes. Kaitse-eeskirja
eelnõuga sai tutvuda ka Keskkonnaameti veebilehel.
Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti 312
kinnisasja 200 teadaolevale omanikule (sh Riigimetsa Majandamise Keskus, Maanteeamet ja
Saaremaa Vallavalitsus) teade kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise, sh avaliku väljapaneku ja
avaliku arutelu kohta. Teavitus saadeti ka Keskkonnainspektsiooni Saaremaa büroole,
kaitsealale jäävatele jahiseltsidele ja maahooldajatele. Kirjas paluti teha parandusettepanekuid
ja esitada vastuväited. Kirjad sisaldasid teadet, et kui vastuväiteid ega ettepanekuid kirjas
nimetatud tähtajaks ei esitata, loetakse seda kaitse-eeskirja muutmise eelnõuga nõustumiseks.
Nimetatud ajaks saabus Keskkonnaametile kümme arvamust, millele Keskkonnaamet ka
vastas. Püsielupaikade kaitsealaga liitmise asjus ettepanekuid ja vastuväiteid ei esitatud.
Keskkonnaameti Kuressaare kontoris toimus 30. mail 2019. aastal kaitse-eeskirja avalik
arutelu, milles osales 16 inimest (10 kaitsealaga seotud isikut, 6 Keskkonnaameti töötajat).
Koosolekul täpsustati kaitse-eeskirja kohta tekkinud küsimusi, mis olid enne Keskkonnaametile
saadetud ja millele Keskkonnaamet oli kirjalikult ka vastanud. Püsielupaikade kaitsealaga
liitmise asjus küsimusi ja ettepanekuid ei olnud.
4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Püsielupaiga liitmisel kaitsealaga ja kaitsekorra kavandamisel on lähtutud looduskaitseseaduses
esitatud nõuetest ning arvestatud järgmiste EL õigusaktidega:
1. EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja
loomastiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50);
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta
2
(ELT L 20, 26.1.2010, lk 7–25).
EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud
direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega
kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil.
Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik
Natura 2000, mille loomisse annab panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel määral
leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide
elupaiku.
Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav
Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunktiga 33 on Natura 2000
võrgustiku linnualaks esitatud Mullutu-Loode linnuala. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a
korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1
punkti 2 alapunktiga 226 on Natura 2000 võrgustiku loodusalaks esitatud
Mullutu-Loode loodusala. Nii loodus- kui ka linnuala hõlmavad
Mullutu-Loode looduskaitseala, sealhulgas Loode, Mullutu ja Nasva merikotka püsielupaiku.
Seetõttu tuleb Mullutu-Loode looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata selle mõju
kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.
Mullutu-Loode loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni
12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile
92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade
esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 012,
15.01.2008, lk 118–382). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade
nimekirja Euroopa Komisjoni 24. märtsi 2020 rakendusotsusega (EL) 2020/494, millega võeti
vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu
kolmeteistkümnes uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2020) 1713 all, ELT L 111,
8.4.2020, lk 1–175).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ ehk linnudirektiivi artikli 1 kohaselt
käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult leiduvate linnuliikide, kaasa arvatud nende
munade, pesade ja elupaikade kaitset EL liikmesriikides. See hõlmab nende liikide kaitset,
hoidmist ja kontrolli ning kasutamist. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad
liikmesriigid vajalikud meetmed, sealhulgas kaitsealade loomine, eelnimetatud linnuliikide
arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele
nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud vajadusi.
5. Määruse mõju ja määruse rakendamiseks vajalikud kulutused
Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega
kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Kuigi määrusega tunnistatakse
kehtetuks Nasva, Mullutu ja Loode merikotka seni kehtinud püsielupaigad, ei jää alad kaitse alt
välja, vaid need liidetakse loodava Mullutu-Loode looduskaitsealaga. See aitab tagada
tõhusamalt merikotka elupaikade kaitse. Kehtestatav kaitsekord arvestab merikotka elupaikade
kaitse vajadusi ja selle rakendamine tagab nende säilimise.
Püsielupaikade hõlmamine kaitseala koosseisu aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste
täitmisele, seega on mõju välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse
säilitamise ja suurendamise vajaduse sätestavad nii strateegia Euroopa 2020 kui ka
3
Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks
ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse strateegia aastani 2030 (KOM(2020)380), mis seab
liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi)
parandamiseks aastaks 2030. Kinnitatav õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist.
Ala on juba riikliku kaitse all, mistõttu puudub määruse jõustumisel oluline mõju
sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule, majandusele, regionaalarengule ning riigiasutuste
ja kohaliku omavalitsuse korraldusele.
Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 ei kaasne eelnõu jõustumisega kohaliku omavalitsuse
maamaksutulude muutumist, kuna alal jääb kehtima sihtkaitsevööndi režiim.
Maamaksuseaduse § 4 lõike 3 kohaselt hakkab maamaksusoodustus kehtima kaitse-eeskirja
jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril. Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 11 kohaselt
kaitsealade sihtkaitsevööndi maalt maamaksu ei maksta. Määruse jõustumine ei too kaasa
organisatsioonilisi muudatusi.
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada
kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisaja väärtusele
vastava tasu eest. Kaitsealaga liidetavatel püsielupaikadel on sihtkaitsevööndis 52,4 ha
riigimaad. Seega ei ole omandamismenetluse reeglid kohaldatavad.
Natura 2000 alal asuva erametsamaa omanikule antakse toetust, et kompenseerida Natura 2000
metsaalade majandamisest saamata jäänud tulu. Riigi kulud seoses Natura 2000 alal asuva
erametsamaa toetusega ei muutu, sest tegemist on kogu ulatuses riigimaaga.
Kaitsealaga liidetavates püsielupaikades puuduvad poollooduslikud kooslused ja vastavad
kulud riigil puuduvad.
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
7. Määruse vaidlustamine
Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada,
esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse.
Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi
muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega
vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või
valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad
kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt
võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest
arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse
kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.
4
8. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu kooskõlastatakse teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.
5
Ministeeriumid
02.03.2021 nr 1-4/20/3491-3
Mullutu-Loode looduskaitseala kaitse-eeskirja
eelnõu kooskõlastamiseks esitamine
Keskkonnaministeerium esitab kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse määruse „Mullutu-Loode
looduskaitseala kaitse-eeskiri” eelnõu koos seletuskirjaga.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tõnis Mölder
Minister
Lisad: 1. Määruse eelnõu
2. Määruse seletuskiri
3. PEP määruse eelnõu
4. PEP seletuskiri
5. Kaitseala kaart
6. Hoiuala kaart
Kadri Paomees, 452 7764
[email protected]
Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/
[email protected]/ www.envir.ee/
Registrikood 70001231
KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Tallinn
Keskkonnaministri 21. juuli 2010. a määruse nr 33
„Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja
kaitse-eeskiri” muutmine
Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel.
§ 1. Määruse muutmine
Keskkonnaministri 21. juuli 2010. a määruses nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse
alla võtmine ja kaitse-eeskiri” tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 lõike 6 punktid 3, 4 ja 10 tunnistatakse kehtetuks;
2) määruse lisas esitatud merikotka Nasva, Mullutu ja Loode püsielupaikade kaardid
tunnistatakse kehtetuks.
§ 2. Muudatuste põhjendused
Määruse seletuskirjas1 on esitatud põhjendused määruse muutmise kohta.
§ 3. Menetluse läbiviimine
Määruse menetlus viidi läbi keskkonnaministri 6. detsembri 2018. a käskkirjaga nr 1-
2/18/900 algatatud haldusmenetluses. Menetluse ülevaade koos ärakuulamise
tulemustega on esitatud käesoleva määruse seletuskirjas.
§ 4. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
§ 5. Vaidlustamine
Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse
seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale
õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.
1 Määruse seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi veebilehel www.envir.ee.
Tõnis Mölder
Minister Meelis Münt
Kantsler
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: KEM/20-1367 - Mullutu-Loode looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri
Seoses valitsuse vahetusega esitatakse korduvkooskõlastamisele.
Kohustuslikud kooskõlastajad:
Kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Välisministeerium
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 23.03.2021 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/e4a06afc-ab1a-4db3-a11e-e5f491e4e893
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/e4a06afc-ab1a-4db3-a11e-e5f491e4e893?activity=2
Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main