Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus ja teiste seaduste muutmise seadus

Justiitsministeerium Meie 16.12.2021 nr 1.2-2/169-1 Rahandusministeerium Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Kaitseministeerium Eelnõu kooskõlastamine Esitame kooskõlastamiseks tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu, mis sisaldab ka vaktsiinikindlustuse eelnõu osa ravimiseaduse muudatusena. Palume kooskõlastada eelnõu hiljemalt 27.12.2021. a. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik tervise- ja tööminister Lisad: Tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu Tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri Seletuskirja lisa kooskõlastustabel Seletuskirja lisa rakendusaktide kavandid Arvamuse avaldamiseks: Eesti Haigekassa Eesti Patsientide Esindusühing Ravimiamet Eesti Arstide Liit Eesti Patsientide Liit Eesti Haiglate Liit Eesti Perearstide Selts Eesti Hambaarstide Liit Eesti Õdede Liit Eesti Ämmaemandate Ühing Eesti Eratervishoiuasutuste Liit Eesti Kindlustusseltside Liit Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952  2 Eesti Kiirabi Liit Eesti Töötukassa Eesti Eratervishoiuasutuste Liit Eesti Kindlustusseltside Liit Eesti Kiirabi Liit Eesti Töötukassa Prokuratuur Eesti Ravimihulgimüüjate Liit Eesti Ravimitootjate Liit Andmekaitse Inspektsioon Heli Paluste 6269 127 [email protected]  EELNÕU 14.12.2021 Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus ja teiste seaduste muutmise seadus 1. peatükk Üldsätted § 1. Seaduse reguleerimisala Käesoleva seadusega reguleeritakse tervishoiuteenuse osutaja tsiviilvastutuse kohustuslikku kindlustust ja tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile või muule õigustatud isikule tekkinud kahju hüvitamist (edaspidi vastutuskindlustus) ning vastutuskindlustuse vaidluste lahendamise korda. § 2. Seaduse kohaldamisala (1) Käesolevat seadust kohaldatakse Eesti Vabariigis tervishoiuteenuse osutamise käigus, sealhulgas meditsiinilise kaugkonsultatsiooni osutamise käigus tekkinud kahju hüvitamisele kindlustusandja poolt, kui tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel on patsiendil tekkinud kehavigastus või tervisekahjustus või patsient sureb. (2) Vastutuskindlustusele kohaldatakse võlaõigusseaduse asjakohaseid sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. § 3. Sätete kohustuslikkus Tervishoiuteenuse osutaja, patsiendi või muu õigustatud isiku kahjuks käesolevast seadusest või võlaõigusseadusest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud juhul, kui kõrvalekalduva kokkuleppe lubatavus on seaduses sätestatud. § 4. Kindlustuskohustus (1) Tervishoiuteenust osutav füüsilisest isikust ettevõtja ja juriidiline isik, kellele on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel antud tegevusluba, on kohustatud tervishoiuteenuse osutamisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks sõlmima vastutuskindlustuse lepingu. (2) Tervishoiuteenuse osutaja on kindlustuskohustuse täitmisel kohustatud tagama, et tegevusloa kehtivuse ja tervishoiuteenuse osutamise ajal oleks igal ajahetkel tema tegevus kaetud vastutuskindlustuse lepingu järgse kindlustuskaitsega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 1 (3) Kindlustusandja on kohustatud sõlmima vastutuskindlustuse lepingu tervishoiuteenuse osutajaga, kellel on kehtiv tegevusluba, või tervishoiuteenuse osutajaga, kellele on antud tegevusluba, mille kehtima hakkamine on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 421 lõike 2 kohaselt seotud vastutuskindlustuse olemasoluga. (4) Kindlustusandja on kohustatud sõlmima uue vastutuskindlustuse lepingu või muutma olemasolevat vastutuskindlustuse lepingut, kui tervishoiuteenuse osutaja taotleb Terviseametilt tegevusloa muutmist, uue tegevusloa väljastamist või kui tervishoiuteenuse osutaja majandustegevuse peatamine lõpeb ning tegevusloa kehtivus on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 421 lõike 2 kohaselt seotud vastutuskindlustuse olemasoluga. (5) Kindlustusandja ei pea vastutuskindlustuse lepingut sõlmima, kui tervishoiuteenuse osutaja on eelneva kolme aasta jooksul: 1) rikkunud kindlustusandja suhtes võlaõigusseaduse §-st 440 tulenevat kohustust ja kindlustusandja on võlaõigusseaduse § 441 alusel temaga sõlmitud kindlustuslepingust seetõttu taganenud; 2) jätnud täitmata oma kindlustuslepingust tuleneva kindlustusmakse tasumise kohustuse ja kindlustusandja on seetõttu kas lepingust taganenud või selle üles öelnud; 3) pannud kindlustusandja suhtes toime karistusseadustiku §-s 212 nimetatud teo või käitunud muul moel pahauskselt. (6) Terviseamet on kohustatud kontrollima tervishoiuteenuse osutajate kindlustuskohustuse täitmist. § 5. Andmete esitamine ja avaldamine kindlustuskohustuse täitmise kohta (1) Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud esitama Terviseametile teabe vastutuskindlustuse lepingu sõlmimise või selle pikendamise kohta, kindlustusandja, kindlustuskaitse perioodi ja kindlustussumma kohta, välja arvatud juhul, kui kindlustusandja või tema volitatud isik on võtnud andmete esitamise kohustuse endale. (2) Kindlustuskohustuse täitmise tõendamiseks esitab tervishoiuteenuse osutaja Terviseametile koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabega kindlustuspoliisi väljavõtte, välja arvatud juhul kui kindlustusandja või tema volitatud isik on võtnud selle esitamise kohustuse endale. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed avaldatakse koos muude tegevusloa andmetega Terviseameti kodulehel. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave koos juhistega nõuete esitamise kohta peab olema avaldatud nii tervishoiuteenuse osutaja tegevuskohas nähtaval kohal kui ka tema veebilehel selle olemasolu korral, et patsiendil oleks võimalik enne tervishoiuteenuse saamist teabega tutvuda. (5) Kindlustusandja on kohustatud Terviseametile esitama aruande sõlmitud vastutuskindlustuslepingute, kahjunõuete ja kindlustusjuhtumite kohta. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud aruande andmete loetelu, nende esitamise korra ning andmetele juurdepääsu võimaldamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 2 (7) Kindlustusandjale tagatakse juurdepääs käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud andmetele kindlustusmakse määra arvutamiseks ja kindlustusriski hindamiseks. (8) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud andmed avaldab Terviseamet veebilehel koondatult ja viisil, mis ei võimalda tuvastada konkreetset tervishoiuteenuse osutajat või kindlustusandjat. § 6. Vastutuskindlustuse leping (1) Vastutuskindlustuse lepingut on õigus sõlmida kindlustusandjal, kellel on õigus kindlustada Eestis asuvat kindlustusriski. Kui välisriigi kindlustusandja tegutseb Eestis, siis peab ta määrama kontaktisiku, kelle poole on tervishoiuteenuse osutajal ja õigustatud isikul võimalik pöörduda eesti keeles ja Eestis asuvasse kontaktpunkti. (2) Vastutuskindlustuse lepingust tulenev kindlustuskaitse peab hõlmama kõiki tervishoiuteenuseid, mille osutamiseks on tervishoiuteenuse osutajale antud tegevusluba tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. Tegevusloa muutmisel, tegevusloa peatamise lõppemisel või uue tegevusloa väljastamisel tuleb esitada kindlustusandjale tahteavaldus uue lepingu sõlmimiseks või olemasoleva lepingu muutmiseks. (3) Vastutuskindlustuse lepingu võib sõlmida kuni üheks aastaks. Pooled võivad lepingus ette näha, et vastutuskindlustuse leping pikeneb tähtaja lõppedes automaatselt lepingus märgitud tähtajaks. (4) Vastutuskindlustuse leping lõpeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise, kehtetuks muutumise ja peatamise korral. Kui kindlustusleping hõlmab mitut tegevusluba või tegevusluba lõpeb osaliselt, jääb kindlustusleping muus osas kehtima. (5) Tervishoiuteenuse osutajal ei ole lubatud sõlmida mitut kattuva kindlustusperioodiga lepingut. Kui on sõlmitud mitu kattuva kindlustusperioodiga lepingut, on hiljem sõlmitud leping tühine ulatuses, milles see kattub varem sõlmitud lepinguga. § 7. Poliis (1) Kindlustusandja väljastab tervishoiuteenuse osutajale poliisi vastavalt võlaõigusseaduse § 434 lõikes 1 sätestatule. (2) Lisaks võlaõigusseaduse § 434 lõikes 2 sätestatule tuleb poliisil märkida kõik tegevusload, millega seotud tegevus on vastutuskindlustusega kindlustatud. § 8. Kindlustatud isik Kindlustatud isik on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel kehtivat tegevusluba omav tervishoiuteenuse osutaja. § 9. Õigustatud isik 3 Õigustatud isik on patsient, ülalpeetav, pärija või muu isik, kellel on õigus nõuda kindlustusandjalt kahju hüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. § 10. Kindlustusjuhtum (1) Kindlustusjuhtum on tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumine, kui: 1) tervishoiuteenuse osutamisega on põhjustatud patsiendi kehavigastus, tervisekahjustus või surm; 2) tervishoiuteenuse osutaja vastutab tekkinud kahju eest võlaõigusseaduse alusel ja 3) kahju on tekkinud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud asjaolu tagajärjel. (2) Käesoleva seaduse alusel hüvitatakse kahju, mis on tekkinud järgmise asjaolu tagajärjel: 1) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu tegemine või selle tegemata jätmine, eeldusel et tervishoiuteenuse osutamisel tavaliselt oodatava hoolsusega arstiteaduse üldisel tasemel oleks kahju tõenäoliselt välditud; 2) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus saadud nakkus, eeldusel et tervishoiuteenuse osutamisel tavaliselt oodatava hoolsusega arstiteaduse üldisel tasemel oleks kahju tõenäoliselt välditud; 3) tervishoiuteenuse osutaja poolt patsiendi transportimisel tekkinud vigastus või kahjustus; 4) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rike, mille eest tervishoiuteenuse osutaja vastutab võlaõigusseaduse § 770 lõike 2 alusel; 5) tervishoiuteenuse osutamise käigus tervishoiuteenuse osutaja poolt patsiendile manustatud vale ravim, ravimiannus või tervishoiuteenuse osutaja tegevusest või tegevusetusest kõlbmatuks muutunud ravim või ravimi väär kasutamine; 6) tervishoiuteenuse osutaja dokumenteerimiskohustuse rikkumine; 7) tervishoiuteenuse osutaja korraldusliku kohustuse rikkumine sellise tervishoiuteenuse osutamisel, mis on otseselt seotud diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu tegemise või tegemata jätmisega. § 11. Kindlustussumma (1) Kindlustussumma on õigustatud isiku kohta 100 000 eurot, kindlustusjuhtumi kohta 300 000 eurot. Kindlustussumma vastutuskindlustuse lepingu järgse aastase kindlustusperioodi kohta on 3 000 000 eurot. Eelmises lauses sätestatud kindlustussummat vähendatakse pärast iga kindlustusjuhtumi toimumist ning kindlustusandja vastutab hilisema kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju eest üksnes varasema kahju hüvitamisest ülejääva kindlustussumma osa ulatuses. (2) Mittevaralise kahju kindlustussumma on õigustatud isiku kohta 30 000 eurot ja kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot. Patsiendi tervise kahjustamise ja kehavigastuse tekitamise korral rakendatavad kindlustussummad on sätestatud käesoleva seaduse § 19 lõikes 3. Mittevaralise kahju hüvitis loetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kindlustussumma hulka. (3) Kui kahjunõuete kogusumma ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud kindlustussumma, jagatakse hüvitis õigustatud isikute vahel proportsionaalselt iga õigustatud isiku kahju suuruse järgi. Väljamakstud hüvitisi õigustatud isikult tagasi nõuda ei saa. 2. peatükk 4  Kahju hüvitamine § 12. Kahju hüvitamise õiguslikud alused ja kord (1) Kindlustusjuhtumi toimumise korral võib õigustatud isik nõuda kahju hüvitamist kindlustusandjalt, kes on sõlminud tervishoiuteenuse osutajaga vastutuskindlustuslepingu, kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendi või õigustatud isiku ees võlaõigusseaduse alusel. (2) Vastutuskindlustuse lepingus sätestatud tervishoiuteenuse osutaja omavastutuse kohaldamise korral hüvitab kindlustusandja õigustatud isikule kahju omavastutust rakendamata. (3) Käesoleva seaduse ja vastutuskindlustuse lepingu alusel hüvitatakse patsiendile või õigustatud isikule üksnes kindlustusjuhtumist tingitud alljärgnev kahju: 1) ravikulud, sealhulgas kulud ravimitele; 2) kulud, mis on tekkinud patsiendi vajaduste suurenemisest, sealhulgas kulud abivahenditele ja meditsiiniseadmetele; 3) osalisest või puuduvast töövõimest või ajutisest töövõimetusest tekkinud kahju; 4) matusekulud; 5) ülalpidamise äralangemisest tekkinud kahju; 6) muu varaline kahju, mis kuulub hüvitamisele võlaõigusseaduse §-de 129 ja 130 kohaselt; 7) mittevaraline kahju võlaõigusseaduse § 134 kohaselt. (4) Käesolevas paragrahvis nimetatud kahju hüvitatakse üksnes käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja osas, milles kahju ületab patsiendile või muule õigustatud isikule seoses tema ravimise, tervise kahjustamise, kehavigastuse tekitamise või surma põhjustamisega riigi, sealhulgas avalik- õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt muu seaduse alusel makstava hüvitise, toetuse või pensioni. Riigil, avalik-õiguslikul juriidilisel isikul ja kohaliku omavalitsuse üksusel ei ole eelmises lauses sätestatu osas tagasinõudeõigust kindlustusandja suhtes, välja arvatud käesoleva seaduse § 14 lõikes 3 sätestatud juhul. § 13. Ülalpidamishüvitise maksmise põhimõtted (1) Ülalpidamishüvitise arvutamisel lähtub kindlustusandja järgmisest: 1) käesoleva seaduse § 16 alusel arvutatud patsiendi netotulust arvatakse maha kahe viiendiku suurune osa, mida patsient eeldatavalt kasutas oma tarbeks; 2) käesoleva seaduse § 16 alusel arvutatud patsiendi netotulust kolme viiendiku suurune osa jaotatakse hüvitist saama õigustatud isikute vahel võrdseteks osadeks. (2) Õigustatud isikul on õigus saada ülalpidamishüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud põhimõtetest erinevalt, kui ta tõendab, et patsient oleks andnud talle ülalpidamist teistsuguses ulatuses või ülalpidamishüvitis tuleks õigustatud isikute vahel jaotada teisiti. (3) Kindlustusandjal on õigus maksta õigustatud isikule ülalpidamishüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud põhimõtetest erinevalt, kui ta tõendab, et patsient oleks andnud õigustatud isikule ülalpidamist teistsuguses ulatuses. 5 (4) Kui õigustatud isikute arv ülalpidamishüvitise maksmise perioodil muutub, arvutatakse ülalpidamishüvitis ümber, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatut. § 14. Töövõimetushüvitise maksmise põhimõtted (1) Käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja korras hüvitab kindlustusandja patsiendile kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud osalise või puuduva töövõime või ajutise töövõimetuse tõttu saamata jääva sotsiaalmaksuga maksustatava tulu, arvestades patsiendi töövõime vähenemise ulatust (edaspidi töövõimetushüvitis). Eeldatakse, et töövõime ajutise kaotamise korral on patsiendi töövõime täielikult kadunud. (2) Töövõimetushüvitist makstakse patsiendile alates 16-aastaseks saamisest. (3) Kindlustusandja hüvitab patsiendi tööandjale töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 122 lõike 1 alusel välja makstud haigushüvitise. (4) Töövõimetushüvitist võib ajutise töövõimetuse korral maksta ühekordse maksena tagasiulatuvalt. (5) Osalise või puuduva töövõime korral on õigus töövõimetushüvitisele järgmistel isikutel: 1) töövõimetoetuse seaduse §-s 2 nimetatud isik, kui tal on tuvastatud osaline või puuduv töövõime töövõimetoetuse seaduses sätestatud korras; 2) muu patsient, kui tal on tuvastatud osaline või puuduv töövõime käesolevas seaduses sätestatud korras. (6) Töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osalise töövõimega patsiendil on õigus töövõimetushüvitisele, kui ta vastab vähemalt ühele töövõimetoetuse seaduse § 12 lõikes 1 sätestatud tingimustest. (7) Kui patsiendil ei ole õigust töövõime hindamisele töövõimetoetuse seaduse alusel, hindab töövõimetushüvitise maksmise kohustuse olemasolu ja selle ulatuse väljaselgitamise raames töövõime ulatust kindlustusandja, kes kaasab töövõime vähenemise ulatuse tuvastamiseks vajaduse korral arstiõppe läbinud isiku. § 15. Püsiva töövõime vähenemise ulatuse määramine (1) Kindlustusandja tuvastab terviseseisundit arvesse võttes patsiendi üldise töövõime vähenemise protsentides skaalal 10–100 ja eraldi kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise protsentides skaalal 10–100. Vajaduse korral kaasab kindlustusandja töövõime vähenemise ulatuse tuvastamiseks arstiõppe läbinud isiku. Töötamist osaliselt takistavaks loetakse üldise töövõime vähenemist alates 40 protsendist. (2) Kindlustusandja tuvastab patsiendi üldise töövõime vähenemise 100 protsenti, kui: 1) patsiendil on Eesti Töötukassas töövõime hindamise tulemusena tuvastatud puuduv töövõime või 6 2) Eesti Töötukassa ei hinda patsiendi töövõimet ning patsient ei ole terviseseisundit ja sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes võimeline töötama. (3) Kindlustusandja tuvastab patsiendi üldise töövõime vähenemise 40–90 protsenti, kui: 1) patsiendil on Eesti Töötukassas töövõime hindamise tulemusena tuvastatud osaline töövõime või 2) Eesti Töötukassa ei hinda patsiendi töövõimet ning patsiendi terviseseisundit ja sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes on patsiendi töötamine osaliselt takistatud. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 ja lõike 3 punktis 2 sätestatud juhul kohaldab kindlustusandja töövõime hindamisel vastavalt töövõimetoetuse seaduse § 5 lõike 4 ja § 6 lõike 3 alusel kehtestatud töövõime hindamise tingimuste ja töövõimet välistavate seisundite loetelu. (5) Üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavad protsendimäärad ning protsendi määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (6) Üldise töövõime vähenemise ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise protsendi määramiseks on patsient kohustatud kindlustusandja nõudel läbima arstliku läbivaatuse. Kui patsiendi töövõime on vähenenud pärast töövõimetushüvitise vähendamist, on tal õigus nõuda arstlikku läbivaatust. Arstliku läbivaatuse kulud kannab kindlustusandja. § 16. Ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise arvutamine (1) Ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise (edaspidi käesolevas paragrahvis hüvitis) arvutamise aluseks on patsiendi ühe kalendripäeva netotulu, mis leitakse patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatud tulust, millest arvatakse maha tulumaks ja isiku töötuskindlustusmakse, ning seejärel jagatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 2–7 sätestatud perioodi pikkusega kalendripäevades (edaspidi netotulu). Arvestusest jäetakse välja kalendripäevad, millal patsient oli ajutiselt töövõimetu. (2) Kui patsient sai kindlustusjuhtumi ajal sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, võetakse netotulu arvutamisel aluseks kindlustusjuhtumile eelnenud ajavahemik, mille jooksul sai patsient katkematult sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, kuid mitte üle 12 kalendrikuu. (3) Kui patsient ei saanud kindlustusjuhtumi ajal sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, võetakse netotulu arvutamisel aluseks kindlustusjuhtumile vahetult eelnenud 12 kalendrikuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. (4) Kui patsient tegutses kindlustusjuhtumi ajal füüsilisest isikust ettevõtjana, võetakse netotulu arvutamisel aluseks kindlustusjuhtumile vahetult eelnenud kahe kalendriaasta tuludeklaratsioonis deklareeritud tulu. 7 (5) Kui patsient teenis kindlustusjuhtumile vahetult eelnenud 12 kalendrikuu jooksul tulu välismaal, võetakse netotulu arvutamisel aluseks välismaal teenitud tulu selline osa, mis Eestis teenituna kuuluks Eestis sotsiaalmaksuga maksustamisele. (6) Kui patsient oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal ajateenistuses, võetakse netotulu arvutamisel aluseks patsiendi ajateenistuse algusele vahetult eelnenud 12 kalendrikuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. (7) Kui patsient oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal vanemapuhkusel, võetakse netotulu arvutamisel aluseks patsiendi vanemapuhkuse algusele vahetult eelnenud 12 kalendrikuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. (8) Kui käesoleva paragrahvi lõigete 1–7 alusel arvutatud netotulu on väiksem kui töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäära ja arvu 30 jagatis, loetakse patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatavaks tuluks töötasu alammäära ja arvu 30 jagatis. (9) Hüvitise arvutamisel patsiendi netotulu indekseeritakse. Indekseerimisel korrutatakse netotulu Statistikaameti viimase avaldatud tarbijahinnaindeksi ja kindlustusjuhtumi toimumise kalendrikuule järgnenud kalendrikuul avaldatud tarbijahinnaindeksi jagatisega. (10) Ühe kalendrikuu hüvitis on käesoleva paragrahvi lõike 9 kohaselt indekseeritud kalendripäeva netotulu ja arvu 30 korrutis, millest arvatakse maha patsiendile muu kohustusliku kindlustuse või seaduse alusel määratud hüvitise või kompensatsiooni summa kalendrikuu kohta. (11) Hüvitise arvutamisel arvestatakse kindlustusandja vastutuse ulatust. (12) Töövõimetushüvitise puhul arvestatakse patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu sellel perioodil, mille kohta töövõimetushüvitis on arvestatud. (13) Hüvitis arvutatakse ümber, kui õigustatud isikul tekib või oleks tekkinud õigus vanaduspensionile. Hüvitise ümberarvutamisel võetakse patsiendi netotulust enne kindlustusjuhtumit arvesse 60 protsenti. § 17. Ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise muutmine (1) Kindlustusandja arvutab töövõimetushüvitise ümber, kui muutuvad töövõimetushüvitise arvutamise aluseks olnud asjaolud või ilmnevad uued asjaolud, mida tuleb töövõimetushüvitise arvutamisel arvestada. Kui kindlustusandja arvutab töövõimetushüvitise ümber, siis netotulu uuesti ei indekseerita. (2) Kui ümberarvutamise tulemusel selgub, et kindlustusandja on maksnud töövõimetushüvitist väiksemas summas, kui ta muutunud või ilmnenud uusi asjaolusid arvestades peaks maksma, makstakse puuduv osa töövõimetushüvitisest välja koos järgmise perioodi eest tasumisele kuuluva kindlustushüvitisega. (3) Kui ümberarvestamise tulemusel selgub, et kindlustusandja on maksnud töövõimetushüvitist suuremas summas, kui ta muutunud või ilmnenud uusi asjaolusid arvestades oleks pidanud 8 maksma, on kindlustusandjal õigus enam makstud summa järgmise perioodi eest tasumisele kuuluvast kindlustushüvitisest maha arvata. (4) Kindlustusandjal ei ole kohustust muuta ülalpidamishüvitise suurust tagasiulatuvalt. (5) Kui töövõimetoetuse maksmine on töövõimetoetuse seaduse § 18 alusel peatatud, ei maksta patsiendile selle ajavahemiku eest ka töövõimetushüvitist. § 18. Ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise maksmise lõpetamine (1) Kindlustusandja lõpetab ülalpidamishüvitise maksmise ajal, kui lõpeks kohustus hüvitist saama õigustatud isikut ülal pidada. (2) Kindlustusandja lõpetab ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise maksmise kindlustushüvitist saama õigustatud isiku surma korral. (3) Kindlustusandja lõpetab töövõimetushüvitise maksmise, kui patsiendi töövõime taastub kindlustusjuhtumile eelnenud ulatuses. (4) Kindlustusandja lõpetab töövõimetushüvitise maksmise, kui patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatav tulu suureneb vähemalt kindlustusjuhtumieelse tasemeni. Kindlustusandja võtab seejuures arvesse Statistikaameti avaldatud tarbijahinnaindeksi muutust. (5) Kindlustusandja lõpetab ülalpidamishüvitise või töövõimetushüvitise maksmise, kui selleks esineb seadusest tulenev alus. (6) Osalise töövõimega isikule lõpetatakse töövõimetushüvitise maksmine enne tuvastatud osalise töövõime perioodi lõppemist, kui Eesti Töötukassa lõpetab talle töövõimetoetuse seaduse § 19 lõike 1 alusel töövõimetoetuse maksmise. (7) Töövõimetushüvitist ei maksta isikule sellel ajavahemikul, kui ta kannab karistust vanglas või arestimajas või viibib vahi all. § 19. Mittevaralise kahju hüvitamine (1) Kindlustusandja hüvitab õigustatud isikule kindlustusjuhtumi toimumise korral mittevaralise kahju ühekordse maksena olenevalt tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusastmest ja muudest asjaoludest. Kui patsiendil on eri raskusastmega tervisekahjustused või kehavigastused, makstakse mittevaralise kahju hüvitist vastavalt raskeimale tervisekahjustusele või kehavigastusele. (2) Mittevaralise kahju hüvitamisel võetakse muu hulgas arvesse tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusastet, tekkinud funktsioonihäire sügavust, ravi ja töövõime vähenemise kestust. (3) Õigustatud isikule hüvitatakse mittevaraline kahju järgmiste kindlustussummade ulatuses: 1) keskmise raskusega kergema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral kuni 500 eurot; 2) keskmise raskusega raskema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral kuni 2000 eurot; 9 3) raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral kuni 5000 eurot; 4) väga raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral kuni 15 000 eurot; 5) eriti raske tervisekahjustuse, kehavigastuse või surma korral kuni 30 000 eurot. (4) Väikese tervisekahjustuse või kehavigastuse korral mittevaralise kahju hüvitist ei maksta. (5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete liigituse ja iseloomulikud tunnused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 20. Kahju hüvitamise välistused Käesoleva seaduse alusel ei hüvita kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumise korral järgmist: 1) käesoleva seaduse §-s 11 sätestatud kindlustussummat ületav kahju; 2) patsiendi edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud varaline kahju; 3) kahju, mille eeldatav suurus on alla 200 euro; 4) kahju, kui tervishoiuteenust osutati väljaspool Eesti Vabariiki; 5) võlaõigusseaduse §-s 132 sätestatud kahju; 6) kahju, mille eest vastutab tootja, sealhulgas verekeskus või haiglaapteegi pidaja võlaõigusseaduse § 1061 alusel või kahju õigusvastaselt tekitamise sätete alusel; 7) kahju, mida õigustatud isikul on õigus saada riigilt, sealhulgas avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult või kohaliku omavalitsuse üksuselt muu seaduse alusel; 8) tervishoiuteenuse osutaja õigusabikulud; 9) tervishoiuteenuse osutamise lepingust või muust lepingust tulenevad leppetrahvid; 10) kahju, mis on tekkinud kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, eriolukorra või hädaolukorra tõttu või seoses terroriakti toimepanemisega; 11) saamata jäänud tulu, välja arvatud surma põhjustamise, tervise kahjustamise või kehavigastuse põhjustamise tõttu saamata jäänud tulu käesolevas seaduses sätestatud ulatuses; 12) tervishoiuteenuse osutamise lepingu mittekohase täitmise parandamisega seotud kulutused või kahju hüvitamine, mida patsient nõuab mittekohase täitmise parandamise asemel; 13) juhtumid, kui tervishoiuteenuse osutamine on seotud ravimi või meditsiiniseadme kliinilise uuringuga või in vitro diagnostikameditsiiniseadme toimivusuuringuga; 14) kahju, mis tuleneb liiklusõnnetusest ja mille hüvitab liikluskindlustuse kindlustusandja. § 21. Kindlustusjuhtumist teavitamise ja kahju menetlemise kord (1) Õigustatud isik peab teavitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kindlustusandjat kindlustusjuhtumist nelja nädala jooksul arvates kindlustusjuhtumist teadasaamisest. Kui õigustatud isikul ei ole võimalik teavitamiskohustust täita terviseseisundi või muu mõjuva põhjuse tõttu, pikeneb tähtaeg vastava aja võrra. (2) Kui kindlustusjuhtumist on teavitatud tervishoiuteenuse osutajat, edastab tervishoiuteenuse osutaja selle viivitamata kindlustusandjale. Tervishoiuteenuse osutaja peab teavitama kindlustusandjat tema vastu õigustatud isiku poolt nõude või hagi esitamisest ühe nädala jooksul arvates ajast, kui tervishoiuteenuse osutaja sai nõude esitamisest teada. 10 (3) Kindlustusjuhtumi toimumise, täitmise ulatuse ja kahju kindlakstegemise kohustus lasub kindlustusandjal. (4) Kindlustusandjal on õigus saada tervishoiuteenuse osutajalt ja teistelt isikutelt oma käesolevast seadusest kahju hüvitamise kohustuse olemasolu ja ulatuse väljaselgitamiseks vajalikke selgitusi ja dokumente, sealhulgas terviseandmeid. Tervishoiuteenuse osutaja ja teised isikud on kohustatud esitama kindlustusandjale asjakohased andmed viivitamatult, kuid hiljemalt 30. kalendripäeval pärast taotluse saamist. (5) Kindlustusandja on kohustatud tegema otsuse, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga, pärast kõigi vajalike tõendite ja dokumentide saamist, kuid hiljemalt 180. kalendripäeval pärast kindlustusjuhtumi teate saamist. Kindlustusjuhtumiks tunnistamisest või mittetunnistamisest tuleb patsienti ja õigustatud isikut viivitamata teavitada. (6) Kui kindlustusandjal ei ole mõjuval põhjusel võimalik käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtpäeva järgida, peab ta sellest õigustatud isikut eelnevalt teavitama ja selgitama, milles mõjuv põhjus seisneb, samuti andma vajalike toimingute lõpetamise eeldatava tähtpäeva. (7) Kindlustusandja on kohustatud teavitama õigustatud isikut kindlustusjuhtumi lahendamise edasisest käigust ja sellest, milliseid tõendeid ja dokumente õigustatud isik peab kahju hüvitamise suuruse väljaselgitamiseks kindlustusandjale esitama. (8) Kindlustusjuhtumiks mittetunnistamise korral on kindlustusandja kohustatud otsust põhjendama ning õigustatud isikut teavitama kaebuste lahendamise korrast ja õigusest pöörduda kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks käesolevas seaduses sätestatud vastutuskindlustuse lepituskomisjoni. (9) Kindlustusjuhtumiks tunnistamise korral esitab õigustatud isik kindlustusandjale taotluse tekkinud kahjude hüvitamiseks. Kindlustusandja peab mõistliku aja jooksul kindlaks tegema hüvitamisele kuuluva kahju suuruse ja vastavalt kahju hüvitama. § 22. Tagasinõudeõigus (1) Kindlustusandjal on tervishoiuteenuse osutaja vastu tagasinõudeõigus omavastutuse summa ulatuses. (2) Kindlustusandjal on tagasinõudeõigus tervishoiuteenuse osutaja vastu, kui: 1) tervishoiuteenuse osutaja on põhjustanud kindlustusjuhtumi sellise tervishoiuteenuse osutamise käigus, milleks tal ei olnud tegevusluba või milleks tal ei olnud pädevust vastavalt õigusaktidele; 2) kindlustusjuhtum on põhjustatud tahtlikult; 3) kindlustusjuhtum on põhjustatud alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis. (3) Kui tervishoiuteenuse osutaja ei täida kindlustusmakse tasumise kohustust, on kindlustusandjal võlaõigusseaduse § 521 lõike 2 alusel õigus esitada tagasinõue tervishoiuteenuse osutaja vastu proportsionaalses ulatuses tasumata kindlustusmaksega. 11 (4) Kui tervishoiuteenuse osutaja jättis lepingu sõlmimisel kindlustusandjale mõnest talle teada olevast asjaolust teatamata või ei teatanud kindlustusperioodil kindlustusriski võimalikust suurenemisest ning nimetatud asjaolu mõjutab kindlustusmakse suurust, on kindlustusandjal pärast kahju hüvitamist õigus esitada tervishoiuteenuse osutajale tagasinõue selles ulatuses, mille võrra oleks tulnud tervishoiuteenuse osutajal rohkem kindlustusmakseid tasuda, kui kindlustusandja oleks sellest asjaolust teadnud. (5) Kui kindlustusjuhtumi põhjustas tervishoiuteenuse osutaja, kellel on käesolevast seadusest tulenev kindlustuskohustus, kuid kelle poolt tekitatud kahju eest vastutas tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 või võlaõigusseaduse § 1054 alusel patsiendiga tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlminud tervishoiuteenuse osutaja, on pärast kahju hüvitamist selle tervishoiuteenuse osutaja kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kindlustusjuhtumi põhjustanud tervishoiuteenuse osutaja kindlustusandja vastu. 3. peatükk Vastutuskindlustuse lepituskomisjon § 23. Vastutuskindlustuse lepituskomisjon (1) Vastutuskindlustuse lepituskomisjon (edaspidi lepituskomisjon) on Terviseameti juures alaliselt tegutsev kohtueelne sõltumatu vastutuskindlustuse vaidluste lahendamise organ, mis lähtub oma tegevuses lepitusseadusest, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lepituskomisjon on riigi lepitusorgan lepitusseaduse tähenduses. (2) Lepituskomisjon lahendab patsiendi või muu käesoleva seaduse §-s 9 nimetatud õigustatud isiku poolt kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebust (edaspidi avaldus). § 24. Lepituskomisjoni moodustamine ja koosseis (1) Avalduse vaatab läbi viieliikmeline lepituskomisjon, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud määruses sätestatud juhtudel. Igal lepituskomisjoni liikmel peab olema akadeemiline kõrgharidus ja ta peab olema õigus- või meditsiinivaldkonna asjatundja. (2) Lepituskomisjoni moodustamise alused ja töökorra, sealhulgas liikmete nimetamise ja tasustamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (3) Lepituskomisjon esitab iga kalendriaasta 1. veebruariks valdkonna eest vastutavale ministrile aruande kõikidest möödunud kalendriaasta jooksul komisjonile esitatud avaldustest ning lepituskomisjoni töö tulemustest. § 25. Menetlus lepituskomisjonis (1) Lepituskomisjonis toimuvale menetlusele ja selle õiguslikele tagajärgedele kohaldatakse lepitusseaduses sätestatud regulatsiooni käesolevast seadusest tulenevate erisustega. 12 (2) Avalduse läbivaatamine lepituskomisjonis on avalduse esitajale tasuta. (3) Lepituskomisjon vaatab avalduse läbi mõistliku aja jooksul. (4) Lepituskomisjoni liikmetel ja lepitusseaduse §-s 24 nimetatud erialaasjatundjal on õigus vaidluse lahendamiseks saada andmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid, isikutelt, kellel on teavet kindlustusjuhtumiga seotud asjaolude kohta. Isikud on kohustatud esitama asjakohased andmed viivitamata, kuid hiljemalt 30. kalendripäeval pärast taotluse saamist. (5) Kindlustusandja on kohustatud lepitusmenetluses osalema. 4. peatükk Aegumine § 26. Nõude aegumistähtaeg Käesoleva seaduse alusel õigustatud isiku poolt esitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat alates ajast, kui ta sai teada tervishoiuteenuse kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest, kuid mitte rohkem kui kümme aastat arvates kindlustusjuhtumi toimumisest. 5. peatükk Rakendussätted § 27. Üleminekusätted (1) Käesoleva seaduse jõustumise ajal tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa alusel tegutsevatel tervishoiuteenuse osutajatel on kohustus sõlmida vastutuskindlustuse leping 30 kalendripäeva jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest. (2) Kui tervishoiuteenuse osutaja on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul sõlminud vastutuskindlustuse lepingu, siis jätkab ta tegevust senise tegevusloa alusel ning tegevusloale kõrvaltingimuse lisamine ei too kaasa tegevusloa muutmist. (3) Käesoleva seaduse alusel hüvitatakse kahju seoses kindlustusjuhtumiga, mis on toimunud pärast käesoleva seaduse jõustumist ning arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleminekuperioodi. § 28. Eesti Haigekassa seaduse muutmine Eesti Haigekassa seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 lõiget 1 ja § 461 täiendatakse pärast sõna „tasumine“ sõnadega „, vaktsiinikahjude hüvitamine“; 13 2) paragrahvi 2 lõiget 1, § 2 lõike 2 punkti 3 ja § 3 sissejuhatavat lauseosa, § 461 ja § 463 lõike 1 punkti 6 täiendatakse pärast sõnu „ravikindlustuse seadus“ sõnadega „, ravimiseadus“ vastavas käändes; 3) paragrahvi 2 lõiget 2 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses: „21) korraldab vaktsiinikahjude hüvitamist ja täidab muid sellega seonduvaid ülesandeid vastavalt ravimiseadusele;“; 4) paragrahvi 3 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses: „41) hüvitada isikule vaktsiinikahjud vastavalt ravimiseaduses sätestatule.“; 5) paragrahvi 35 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnatuses: „12) ravimiseaduse alusel tasutavast vaktsiinikahjude sundkindlustusmaksest;“. § 29. Kindlustustegevuse seaduse muutmine Kindlustustegevuse seaduse § 23 lõiget 1 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses: „14) kindlustusandja, kes sõlmib tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse § 4 lõikes 1 sätestatud vastutuskindlustuse lepinguid, ei täida nimetatud seadusest tulenevaid kohustusi.“. § 30. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 6 teksti täiendatakse pärast tekstiosa „2052“ tekstiosaga „,2053“; 2) seadustikku täiendatakse §-ga 2053 järgmises sõnastuses: „§ 2053. Kriminaalmenetluse lõpetamine tervishoiuteenuse osutamise korral (1) Lisaks käesoleva seadustiku §-s 202 sätestatud alusele võib Riigiprokuratuuri määrusega lõpetada kriminaalmenetluse tervishoiuteenuse osutamise käigus ettevaatamatusest patsiendi surma või raske tervisekahjustuse põhjustanud tervishoiutöötaja suhtes, kui samal ajal on täidetud järgmised kriteeriumid: 1) tervishoiutöötaja on esitanud viivitamata teate patsiendiohutusjuhtumist tervishoiuteenuse osutajale ja Terviseameti peetavale patsiendiohutuse andmekogule, kui see on ette nähtud tervishoiuteenuste korraldamise seaduses; 2) tervishoiutöötaja on tegutsenud registreeritud kutse või eriala piirides ja 3) tervishoiutöötaja ei ole põhjustanud ettevaatamatusest patsiendi surma või rasket tervisekahjustust alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis. 14 (2) Kui tervishoiutöötajal ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik või otstarbekas esitada teadet patsiendiohutusjuhtumist tervishoiuteenuse osutajale ja Terviseameti peetavale patsiendiohutuse andmekogule, võib kriminaalmenetluse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel ja korras lõpetada ka juhul, kui patsiendiohutusjuhtumi kohta on esitanud teate teine tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuse osutaja poolt volitatud kvaliteedi ja ohutuse eest vastutav isik. (3) Kui pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse tegemist ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda kriminaalmenetlust lõpetada, võib Riigiprokuratuur oma määrusega menetlust tervishoiutöötaja suhtes uuendada.“. § 31. Maksukorralduse seaduse muutmine Maksukorralduse seaduse § 29 täiendatakse punktidega 59 ja 60 järgmises sõnastuses: „59) kindlustusandjale tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse alusel hüvitise määramiseks ja maksmiseks; 60) Terviseametile kindlustusandja esindaja andmete kontrollimiseks, kui tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse alusel on vastutuskindlustuse lepingu andmed esitanud kindlustusandja.“. § 32. Ravikindlustuse seaduse muutmine Ravikindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 41 lõike 3 punkte 3 ja 4 täiendatakse pärast sõnu „hinnakokkuleppes sätestatud hinda“ sõnadega „või Euroopa Komisjoni ravimite ühishankes kujunenud hinda“; 2) paragrahvi 41 lõikeid 5–7 täiendatakse pärast sõnu „hinnakokkuleppes märgitud hind“ sõnadega „või Euroopa Komisjoni ravimite ühishankes kujunenud hind“ vastavas käändes; 3) paragrahvi 42 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „hinnakokkuleppega“ sõnadega „või kujuneb hind Euroopa Komisjoni ravimite ühishanke tulemusel“; 4) paragrahvi 44 lõikeid 1 ja 2 täiendatakse pärast sõna „hinnakokkuleppe olemasolu korral“ sõnadega „või Euroopa Komisjoni ravimite ühishankes kujunenud hinna alusel“; 5) paragrahvi 44 lõigetes 1, 2, 5 ja 6 asendatakse sõnad „Vabariigi Valitsus“ sõnadega „Valdkonna eest vastutav minister“. § 33. Ravimiseaduse muutmine Ravimiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: 15 „(11) Käesolev seadus reguleerib ka inimtervishoius kasutatavaid vaktsiine sisaldava immunoloogilise ravimi (edaspidi vaktsiin) kasutamise tagajärjel tekkinud tervisekahju või surma korral isikule varalise ja mittevaralise kahju (edaspidi vaktsiinikahju) hüvitamist, sealhulgas vaktsiinikahjude sundkindlustust (edaspidi vaktsiinikindlustus), vastutust vaktsiinikahjude tekkimise korral ja kahju hüvitamise menetluse korda.“; 2) paragrahvi 44 lõiget 1 täiendatakse punktiga 210 järgmises sõnastuses: „210) tagama käesoleva seaduse 51. peatükis sätestatud vaktsiinikindlustusmakse tasumise ja andmete edastamise Eesti Haigekassale.“; 3) seadust täiendatakse 51. peatükiga järgmises sõnastuses: „51. peatükk VAKTSIINIKAHJUDE HÜVITAMINE 1. jagu Üldsätted § 991. Vaktsiinikindlustuse üldpõhimõtted (1) Vaktsiinikindlustus on sundkindlustus, mille eesmärk on käesolevas peatükis sätestatud tingimustel ja korras tagada vaktsineerimise tagajärjel tekkinud vaktsiinikahju hüvitamine õigustatud isikule, kui Eestis toimunud vaktsineerimise tagajärjel patsient sureb või patsiendil on tekkinud raske tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli kuud. (2) Õigustatud isik käesoleva peatüki tähenduses on patsient või patsiendi pärija, kellel on õigus nõuda kahju hüvitamist. (3) Turustaja käesoleva peatüki tähenduses on hulgimüügi või ravimite tootmise tegevusloa omaja, kes toodab Eestis või veab sisse vaktsiine Eestis turustamiseks ja kasutamiseks. (4) Kindlustusjuhtumi toimumise korral on kahju hüvitamise kohustus Eesti Haigekassal (edaspidi haigekassa) käesolevas seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. § 992. Kindlustuskohustus (1) Turustaja on kohustatud tasuma vaktsiinikindlustusmakse iga kasutamiseks turustatud vaktsiinidoosi eest. (2) Maksustamisperioodiks on vaktsiinide Eestis kasutamiseks turustamise kvartal. Turustaja on kohustatud kandma tasumisele kuuluva vaktsiinikindlustusmakse haigekassa arvelduskontole eelmise kvartali kohta järgneva kalendrikuu viimaseks kuupäevaks. (3) Turustaja on kohustatud edastama haigekassale andmed eelmises kvartalis turustatud vaktsiinidooside kohta järgneva kalendrikuu viimaseks kuupäevaks. Andmed edastatakse 16 haigekassale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, tuues seejuures välja turustatud vaktsiinidooside arvu ja nimetused. (4) Haigekassal on õigus nõuda vaktsiinikindlustusmakse tasumisega hilinemise korral turustajalt viivist võlaõigusseaduse §-s 113 sätestatud ulatuses. (5) Vaktsiinikindlustusmakse suurus turustaja jaoks on käesoleva paragrahvi lõike 8 alusel kehtestatud kindlustusmakse määr vaktsiinidoosi kohta korrutatuna turustaja poolt eelmise kvartali jooksul turustatud vaktsiinidooside arvuga. (6) Turustaja võib vaktsiinikindlustusmakse summa lisada pärast juurdehindluse piirmäära rakendamist vastavalt käesoleva seaduse §-le 15. (7) Vaktsiinikindlustusmakse määra arvestamise aluseks on järgmise kalendriaasta eeldatavate hüvitiste ning haigekassa ja Ravimiameti menetluskulude koondsumma, mis jagatakse samal kalendriaastal eeldatavalt manustatavate vaktsiinidooside arvuga. (8) Vaktsiinikindlustusmakse määra järgmiseks kalendriaastaks kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega hiljemalt jooksva kalendriaasta 1. detsembriks. § 993. Kindlustusjuhtum Haigekassa on kohustatud käesolevas peatükis sätestatud ulatuses hüvitama õigustatud isikule varalise ja mittevaralise kahju, kui Eestis toimunud vaktsineerimise tagajärjel on patsiendil tekkinud raske tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli kuud, või patsient sureb ning kui: 1) vaktsineerimise ja patsiendile tervisekahjustuse tekkimise või patsiendi surma vahel on vähemalt tõenäoline põhjuslik seos või 2) vaktsineerimise ja patsiendile tervisekahjustuse tekkimise või patsiendi surma vahel on põhjuslik seos ning turustaja vastutab õigustatud isikule tekkinud kahju eest võlaõigusseaduse alusel. 2. jagu Kahju hüvitamise alused § 994. Kahju hüvitamise alused (1) Õigustatud isik esitab käesoleva seaduse §-s 993 sätestatud kindlustusjuhtumi toimumise korral vaktsiinikahju hüvitamise taotluse haigekassale. (2) Vaktsiinikahju hüvitamisel haigekassa poolt läheb õigustatud isikule ja turustajale kuuluv kahju hüvitamise nõue tootja vastu hüvitatud kahju ulatuses üle haigekassale. § 995. Hüvitatava kahju ulatus (1) Haigekassa hüvitab õigustatud isikule kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud varalise ja mittevaralise kahju üksnes käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses. 17 (2) Haigekassa poolt õigustatud isikule kahju hüvitamise ulatus väheneb osas, milles kahju on hüvitanud vaktsiini tootja. (3) Käesoleva seaduse alusel kahju hüvitamine ei piira õigustatud isiku õigust esitada nõue vaktsiini tootja või turustaja vastu võlaõigusseaduse alusel ulatuses, milles haigekassa ei ole kahju hüvitanud. § 996. Kindlustussumma ja kindlustushüvitis (1) Vaktsiinikindlustuse kindlustussumma ühe kindlustusjuhtumi kohta on 100 000 eurot. (2) Õigustatud isikule hüvitatakse varaline ja mittevaraline kahju ühekordse vaktsiinikahju hüvitisena alljärgnevalt: 1) mõõduka raskusega raske tervisekahjustuse korral 2000 eurot; 2) keskmise raskusega raske tervisekahjustuse korral 10000 eurot; 3) raske tervisekahjustuse korral 25 000 eurot; 4) väga raske tervisekahjustuse korral 50 000 eurot; 5) üliraske tervisekahjustuse või surma korral 100 000 eurot. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tervisekahjustuste raskusastmete tunnused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kindlustussumma ja hüvitised suurenevad igal aastal alates jooksva aasta esimesest kuupäevast Statistikaameti poolt avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksi suurenemise võrra. Kui tarbijahinnaindeks ei suurene või väheneb, säilivad olemasolevad kindlustussumma ja hüvitised. Kahju hüvitamisel võetakse aluseks kindlustusjuhtumi toimumise aasta kindlustussumma ja hüvitised. (5) Haigekassa avaldab indekseeritud vaktsiinikindlustuse kindlustussumma ja hüvitised iga aasta jaanuaris oma kodulehel. 3. jagu Kahju hüvitamise menetlus § 997. Kahju hüvitamise menetluse üldpõhimõtted (1) Kahju hüvitamise menetlus algab taotluse esitamisega haigekassale õigustatud isiku poolt. Taotlus tuleb esitada aasta jooksul kindlustusjuhtumi toimumisest. Kui taotlust nimetatud tähtaja jooksul esitatud ei ole, vabaneb haigekassa kahju hüvitamise kohustusest. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse esitamisel on õigustatud isik kohustatud: 1) esitama haigekassale kõik hüvitise saamise õiguse tõendamiseks vajalikud andmed ja dokumendid eesti keeles, eelkõige isiku üldandmed ja asjassepuutuvad terviseandmed; 2) teavitama haigekassat viivitamata vaktsiinikahju hüvitise saamise õigust ja hüvitise maksmist mõjutavatest asjaoludest ja nende muutumisest. 18 (3) Haigekassa töötajal on õigus saada isiku nõusolekul juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele isikuandmetele vaktsiinikahju hüvitamise taotluse menetlemiseks. (4) Haigekassa edastab nõuetekohase taotluse saamisest 30 kalendripäeva jooksul Ravimiametile kõik asjakohased andmed ja dokumendid, et selgitada välja, kas konkreetsel juhul on tuvastatav vähemalt tõenäoline põhjuslik seos vaktsineerimise ja patsiendil tekkinud tervisekahjustuse või patsiendi surma vahel. Ravimiamet annab hinnangu tõenäolise põhjusliku seose, kindla põhjusliku seose või põhjusliku seose tõenäolise puudumise kohta 90 kalendripäeva jooksul pärast haigekassalt vastavate andmete ja dokumentide saamist. (5) Haigekassal ja Ravimiametil on õigus käesolevas peatükis sätestatud kohustuse täitmiseks kontrollida taotlemise käigus esitatud andmete ja dokumentide õigsust riigi infosüsteemi kuuluvatest andmekogudest või teistelt andmeandjatelt, kes töötlevad andmeid, mida on vaja vaktsiinikahju hüvitise maksmiseks. (6) Haigekassal ja Ravimiametil on õigus raske tervisekahjustuse aluseks olevate andmete põhjendatuse ja põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada eksperte. (7) Haigekassa ja Ravimiamet sõlmivad käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud põhjusliku seose hinnangu koostamise eest tasu maksmiseks koostöölepingu. (8) Haigekassa teeb otsuse kahju hüvitamise või sellest keeldumise kohta 30 kalendripäeva jooksul Ravimiametilt käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud hinnangu saamisest arvates. (9) Vaktsiinikahju hüvitis tuleb välja maksta kahju hüvitamise otsuse tegemisest arvates 30 kalendripäeva jooksul. (10) Õigustatud isik on kohustatud vaktsiinikahju hüvitamise taotluses märkima tema eelistatud toimingute või otsuste teatavaks tegemise viisi. § 998. Kahju hüvitamise otsuse tegemise edasilükkamine Kahju hüvitamise otsuse tegemise võib edasi lükata kuni kolm kalendrikuud, kui kahju hüvitamise otsustamiseks on vaja täiendavaid andmeid kindlustusjuhtumi kohta või kaasata täiendavalt valdkonna eksperte. Sellisel juhul teavitatakse õigustatud isikut otsuse tegemise edasilükkamisest ja selle põhjustest. § 999. Hüvitise maksmisest keeldumise alused (1) Haigekassal on õigus vaktsiinikahju hüvitamisest keelduda järgmiste asjaolude korral: 1) tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga; 2) patsient on põhjustanud kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult; 3) patsient ei ole täitnud või ei täida pärast kindlustusjuhtumi toimumist arsti määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, mille tõttu on tervenemine takistatud; 4) patsient ei ilmu määratud ajal pärast kindlustusjuhtumit arsti vastuvõtule ilma mõjuva põhjuseta; 5) õigustatud isik on esitanud haigekassale kindlustusjuhtumi kohta ebaõigeid andmeid; 6) patsient keeldub osalemast haigekassa tellitud ekspertiisil või meditsiinilisel läbivaatusel. 19 § 9910. Tagasinõuded (1) Haigekassal on õigus esitada tagasinõue vaktsiini tootja vastu. Haigekassa võib tagasinõudest tootja vastu loobuda, kui tagasinõudmisega seotud tõenäolised kulud ületavad vaktsiinikahju hüvitise maksmiseks tehtud kulusid. (2) Haigekassal on õigus esitada tagasinõue vaktsiinikahju hüvitist saanud isiku vastu, kui: 1) pärast hüvitise väljamaksmist selgub, et õigustatud isikul puudus õigus hüvitisele; 2) pärast hüvitise väljamaksmist selgub, et õigustatud isikule hüvitas kahju täies ulatuses tootja. (3) Haigekassal on õigus esitada tagasinõue õigustatud isikule hüvitatud kahju osas turustaja suhtes juhul, kui turustajal oli vaktsiinikindlustusmakse tähtaegselt osaliselt või täielikult tasumata. (4) Haigekassa otsustab tagasinõudmise ettekirjutusega haigekassa initsiatiivil algatatud haldusmenetluses. (5) Ettekirjutuse täitmiseks antakse mõistlik tähtaeg. Kokkuleppel vaktsiinikahju hüvitist saanud isikuga või tema põhjendatud taotluse alusel võib tagasinõutava summa suurust ja isiku võimalusi arvestades otsustada tagasimaksmise osade kaupa. (6) Koos ettekirjutusega tehakse hoiatus sundtäitmise algatamise kohta tagasinõude kohustuse täitmata jätmise korral. (7) Ettekirjutuses märgitakse vähemalt: 1) ettekirjutuse adressaadi nimi ja aadress; 2) tagasinõutava summa arvestuse alused ja suurus; 3) ettekirjutuse täitmise tähtaeg; 4) käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud hoiatus; 5) ettekirjutuse vaidlustamisviide. (8) Kui isik ei tagasta tagasinõutavat summat ettekirjutuses ette nähtud tähtaja jooksul, on haigekassal õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kui haigekassa teeb vaktsiinikahju hüvitist saanud isikule ettekirjutuse sundtäitmise algatamise kohta tagasinõude täitmata jätmise kohustuse korral, ent puuduvad andmed isiku aadressi kohta, või kui isik ei ela teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht ei ole teada ning ettekirjutust ei ole võimalik käesoleva seaduse § 997 lõikes 9 sätestatud viisil teatavaks teha, avaldatakse ettekirjutuse resolutiivosa ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. § 9911. Vaidemenetlus Õigustatud isikul on õigus esitada vaie käesoleva peatüki alusel haigekassa poolt antud haldusakti peale. Haigekassa lahendab vaide 90 päeva jooksul selle esitamisest.“; 4) paragrahvi 102 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnatuses: 20 „(2) Paragrahvi 44 lõike 1 punktis 210 sätestatud kohustuse täitmata jätmise korral tehtud ettekirjutuse täitmata jätmisel on sunniraha ülemmäär 100 000 eurot.“; 5) seadust täiendatakse §-dega 1168 ja 1169 järgmises sõnastuses: „§ 1168. Tagasiulatuva kindlustuskaitse rakendamine vaktsiinikindlustuse korral (1) Haigekassa hüvitab õigustatud isikule käesoleva seaduse 51. peatükis sätestatud tingimustel ja korras kahju, mis on tekkinud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse §-s 9 sätestatud epideemia korral immuniseerimiseks kasutatavate vaktsiinide kasutamise tagajärjel, alates nende manustamise algusest Eestis. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul on õigustatud isikul õigus esitada haigekassale vaktsiinikahju hüvitamise taotlus 2022. aasta 1. novembriks. Kui taotlust ei ole selleks tähtpäevaks esitatud, vabaneb haigekassa tagasiulatuva kindlustuskaitse alusel kahju hüvitamise kohustusest. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tagasiulatuva kindlustuskaitse eest tasub haigekassale vaktsiinikindlustusmakse Eesti Vabariik. § 1169. Kindlustuskohustuse rakendamine vaktsiinikindlustuse korral (1) Käesoleva seaduse §-s 1168 lõikes 1 nimetamata vaktsiinide osas rakendatakse turustaja kindlustuskohustust alates 2023. aasta 1. jaanuarist. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vaktsiinide puhul hüvitab haigekassa kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju, kui kindlustusjuhtum toimub pärast 2023. aasta 1. jaanuari.“. § 34. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seadust täiendatakse §-ga 32 järgmises sõnastuses: „§ 32. Patsiendiohutus ja tervishoiuteenuse kvaliteet (1) Patsiendiohutus käesoleva seaduse tähenduses on tervishoiuteenuse osutamisega kaasneva välditava tervisekahju riski eesmärgipärane vähendamine. Patsiendiohutuse süsteem hõlmab patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise, patsiendiohutuse andmekogu pidajale teabe edastamise ning dokumenteeritud ja edastatud teabe alusel patsiendiohutusjuhtumite analüüsi, ennetamise ning juhtumitest õppimisega seotud tegevusi. (2) Patsiendiohutusjuhtum on tervishoiuteenuse osutamisega seotud juhtum, mis oleks võinud põhjustada või põhjustas patsiendile välditava tervisekahju. (3) Tervishoiuteenuse kvaliteet käesoleva seaduse tähenduses on tervishoiuteenuse omaduste kogum, mis iseloomustab osutatud tervishoiuteenuse vastavust kehtestatud nõuetele, tänapäeva 21 teadmistele, olemasolevatele ressurssidele, kutse- ja erialastele nõuetele ning patsiendi terviseseisundist tulenevatele vajadustele ja patsiendi rahulolule. (4) Tervishoiutöötaja on kohustatud dokumenteerima tervishoiuteenuse osutamisega kaasnenud patsiendiohutusjuhtumid, mis põhjustasid patsiendile välditavat tervisekahju. Dokumenteeritud patsiendiohutusjuhtumitele on lubatud juurdepääs üksnes tervishoiuteenuse osutajale ning uurimist teostavale organile kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides. (5) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise ja patsiendiohutuse andmekogusse andmete esitamise tingimused ja korra, milles esitatakse: 1) juhtumiga otseselt seotud tervishoiutöötajate ja asjakohaste töötajate andmed; 2) patsiendi üldised isikuandmed; 3) patsiendiohutusjuhtumiga seonduvad andmed; 4) patsiendiohutuse andmekogusse esitatavate patsiendiohutusjuhtumite loetelu; 5) patsiendiohutuse andmekogusse juhtumi kohta esitatavad andmed. (6) Patsiendiohutusjuhtumit tõendavaid dokumente võib luua ja säilitada digitaalselt. Paberdokumendid, mis on digiteeritud, võib enne tähtaega hävitada, kui on tagatud nende terviklikkuse ja autentsuse säilimine ettenähtud säilitustähtaja jooksul. (7) Patsiendiohutusjuhtumit tõendavaid dokumente säilitatakse 30 aastat patsiendiohutusjuhtumi registreerimisest. (8) Tervishoiuteenuse osutaja: 1) analüüsib tervishoiuteenuse osutamisel aset leidnud ja dokumenteeritud patsiendiohutusjuhtumeid ja töötab välja meetmed juhtumite ennetamiseks; 2) teavitab patsiendiohutuse andmekogu pidajat patsiendiohutusjuhtumitest viisil, mis ei võimalda patsiendiohutusjuhtumiga seotud patsiendi ja tervishoiutöötaja isikut otseselt tuvastada (9) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendi ohutuse tagamise nõuded.“; 2) paragrahvi 41 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Tervishoiuteenuse osutajal, kellel on seadusest tulenev saladuse hoidmise kohustus, on õigus andmesubjekti nõusolekuta töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid: 1) tervishoiuteenuse osutamiseks; 2) tervishoiuteenuse osutamise kavandamiseks, lähtudes käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud eesmärgist; 3) käesoleva seaduse § 32 lõigetes 5 ja 9 sätestatud ulatuses ja eesmärgil.“; 3) paragrahvi 41 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks; 4) paragrahvi 41 lõikes 12 asendatakse tekstiosa „lõike 11 punktis 1“ tekstiosaga „lõike 1 punktis 2“; 22 5) paragrahvi 41 lõikes 13 asendatakse tekstiosa „lõikes 11“ tekstiosaga „lõike 1 punktides 2 ja 3“; 6) paragrahvi 42 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Sellise tervishoiutöötaja suhtes, kes on nõuetekohaselt dokumenteerinud patsiendiohutusjuhtumi, millest on teavitatud ka patsiendiohutuse andmekogu pidajat, ei algatata esitatud teabe alusel järelevalvemenetlust korrakaitseorgani poolt, samuti ei saa tööandja öelda dokumenteeritud patsiendiohutusjuhtumi alusel töölepingut üles ega teha töölepingu ülesütlemiseks vajalikke ettevalmistavaid toiminguid, välja arvatud järgmistel juhtudel, kui: 1) tervishoiutöötaja tegevuses oli tahtluse tunnuseid; 2) tervishoiutöötaja põhjustas patsiendiohutusjuhtumi alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis; 3) tegemist oli tervishoiuteenuse osutamise nõuete või hea kliinilise tava ilmse ja tõsise eiramisega, millega otseselt põhjustati kahju inimese tervisele ja elule. (8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud regulatsiooni kohaldatakse ka sellise tervishoiutöötaja suhtes, kellel ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik või otstarbekas esitada teavet enda tegevuse või tegevusetuse kohta, kuid patsiendiohutusjuhtumi kohta on esitanud teabe teine tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuse osutaja poolt volitatud kvaliteedi ja ohutuse eest vastutav isik.“; 7) paragrahvi 37 lõike 1 punktis 5 asendatakse tekstiosa „§ 56 lõike 1 punkti 7 alusel“ tekstiosaga „§ 32 lõike 9 alusel“; 8) paragrahvi 421 tekst loetakse lõikeks 1 ja lõiget 1 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) tervishoiuteenuse osutamise ajal kindlustuskaitse kohustus.“; 9) paragrahvi 421 täiendatakse lõigetega 2 ja 3 järgmises sõnastuses: „(2) Tegevusluba hakkab kehtima vastutuskindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi algusest või tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklikus registris märgitud ajast, kui viimati nimetatu on hilisem. Käesolevas lõikes sätestatut kohaldatakse ka tegevusloa muutmise ja majandustegevuse peatamise lõppemise menetluses. (3) Vastutuskindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi muutmine ei too kaasa tegevusloa muutmist.“; 10) seaduse § 48 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:: „§ 48. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine Terviseamet võib tegevusloa tunnistada kehtetuks, kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole täitnud tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduses nõutud kindlustuskohustust.“; 11) paragrahvi 501 lõiget 21 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses: 23 „31) tervishoiuteenuse osutaja vastutuskindlustuse lepingu sõlmimisega seotud andmed;“; 12) paragrahv 502, § 52 lõike 1 punkt 3 ja § 56 lõike 1 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks; 13) seadust täiendatakse §-ga 575 järgmises sõnastuses: „§ 575. Patsiendiohutuse andmekogu (1) Patsiendiohutuse andmekogu peetakse patsiendiohutuse korraldamiseks, patsiendiohutusjuhtumite ennetamiseks ja analüüsimiseks ning juhtumitest õppimiseks, ennetusmeetmete hindamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö tegemiseks. (2) Andmekogu peetakse kujul, mis ei võimalda patsiendiohutusjuhtumiga seotud patsiendi ega tervishoiutöötaja isikut otseselt tuvastada. (3) Andmekogusse kantud andmed on ette nähtud asutusesiseseks kasutamiseks. (4) Andmeid väljastatakse üksnes seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga ettenähtud ülesannete täitmiseks ning selleks vajalikus mahus andmekogu põhimääruses nimetatud isikutele või andmekogudele. (5) Andmekogu asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud põhimääruses sätestatakse: 1) andmekogu volitatud töötleja, kui volitatud töötleja on määratud, ja töötlejate ülesanded; 2) andmekogusse kogutavate andmete täpsem koosseis ja andmekogusse kandmise kord; 3) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord; 4) andmeandjate loetelu ja nendelt saadavad andmed; 5) muud andmekogu pidamisega seotud korraldusküsimused. (7) Andmekogus töödeldakse andmeid: 1) iga teavitatud patsiendiohutusjuhtumi kohta; 2) teavitatud patsiendiohutusjuhtumite analüüsi tulemuste kohta; 3) tervishoiuteenuse osutaja poolt sarnaste juhtumite vältimiseks ennetusmeetmete väljatöötamise kohta. (8) Andmekogu vastutaval töötlejal on kohustus andmeid analüüsida, esitada vähemalt üks kord aastas üldistatud statistikat patsiendiohutusjuhtumite kohta ja teha patsiendiohutuse olukorra parandamiseks tervishoiuteenuse osutajatele, erialaühendustele, õppeasutustele, Sotsiaalministeeriumile ning muudele isikutele ja asutustele ettepanekuid, moodustades selleks vajaduse korral asjatundjate nõukojad. (9) Andmekogus säilitatakse andmeid 30 aastat. Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt põhimääruses sätestatule. (10) Andmekogu vastutav töötleja on Terviseamet.“; 24 14) paragrahvi 593 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Tervishoiuteenuse osutajal on juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele isikuandmetele järgmistel juhtudel: 1) käesoleva seaduse § 41 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud eesmärkidel ja korras; 2) käesoleva seaduse § 41 lõike 1 punktis 3 tervishoiuteenuste kvaliteedi, patsiendiohutusjuhtumite analüüsimise ja ennetamisega seotud eesmärkidel ja korras; 3) käesoleva seaduse § 41 lõikes 12 sätestatud eesmärkidel ja korras.“; 15) seadust täiendatakse §-ga 669 järgmises sõnastuses: „§ 669. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni tegevuse lõpetamine (1) Kuni 2024. aasta 30. juunini käesoleva seaduse alusel tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile esitatud kaebuste menetlemisele ja nimetatud komisjoni tegevusele kohaldatakse käesoleva seaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 2024. aasta 30. juunini. (2) Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni tegevus lõpetatakse hiljemalt 2024. aasta 31. detsembril. Lõpetamise korraldab valdkonna eest vastutav minister.“. § 35. Võlaõigusseaduse muutmine Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 758 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 770 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad“ sõnaga „vastutab“; 3) paragrahvi 770 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isiku“; 4) paragrahvi 771 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat alates ajast, kui ta sai teada tervishoiuteenuse osutaja poolt kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest.“. § 36. Seaduse jõustumine (1) Käesolev seadus jõustub 2024. aasta 1. juulil. (2) Käesoleva seaduse § 32 jõustub üldises korras. (3) Käesoleva seaduse §-d 28 ja 33 jõustuvad 2022. aasta 1. mail. 25 Jüri Ratas Riigikogu esimees Tallinn, „........”...........................” 2021. a. ___________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus „........”...........................” 2021. a. 26  Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1.Sisukokkuvõte Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu sätestab tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse (edaspidi vastutuskindlustus) põhimõtted ja korralduse, vastutuskindlustuse süsteemi poolt hüvitamisele kuuluva kahju alused ja ulatuse, vastutuskindlustust puudutavate vaidluste lahendamise korra ning kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaja. Paralleelselt kaasajastatakse kvaliteedi ja patsiendiohutuse süsteemi regulatsiooni tervishoiuteenuste korraldamise seaduses, defineerides asjakohased mõisted, kehtestades miinimumnõuded patsiendiohutuse korraldusele, tervishoiuteenuste osutamisega seotud patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimiseks, teabe kogumiseks ja analüüsimiseks eesmärgiga juhtumitest õppida ning neid ennetada. Vastutuskindlustuse süsteemi väljatöötamisega kaasnevad muudatused teistes seadustes, millega jäetakse välja tervishoiutöötaja isiklik lepinguline vastutus kahjustatud isikule tekkinud kahju hüvitamise eest võlaõigusseaduses ja lisatakse kriminaalmenetluse seadustikku täiendav alus tervishoiutöötaja suhtes alustatud kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Samuti tehakse muid vastutuskindlustuse süsteemiga seonduvaid muudatusi teistes seadustes. Ravimiseaduse muudatusega sätestatakse eelnõus vaktsiinikahjude sundkindlustus (edaspidi vaktsiinikindlustus) kui sundkindlustuse liik, mille eesmärk on ravimiseadusesse lisatavas peatükis sätestatud tingimustel ja ulatuses tagada vaktsineerimise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamine õigustatud isikule, kui vaktsineerimise tagajärjel on patsiendil tekkinud raske tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli kuud või kui vaktsineerimise tagajärjel isik sureb. Vaktsiinikindlustuse süsteemi välja töötamisega kaasnevad muudatused Eesti Haigekassa seaduses, millega lisatakse seadusesse uue kohustusega seotud sätted. Ravikindlustuse seaduse muudatusega luuakse võimalus haiguste loetellu lisada lisaks hinnakokkuleppe või piirhinna olemasolul ka selliseid haigusi, mille ravimiseks kasutatavate ravimite hind kujuneb Euroopa Komisjoni ravimite ühishankes. Samuti tekib haigekassal võimalus arvestada isikule ravimite hüvitamisel Euroopa Komisjoni ravimite ühishankes kujunenud ravimi hinda. Tegemist on tehniliste muudatustega, kuid need on olulised ravimite hüvitamise õigusselguse ja korrektsuse tagamiseks. Kuna COVID-19 ravimeid on hetkel võimalik osta ainult Euroopa Komisjoni ravimite ühishanke kaudu ning ostetavate ravimite maksumus ja koguselised mahud kujunevad ühishanke tulemusel, siis ei ole siinkohal võimalik Eesti Haigekassal (haigekassa) pidada ravimitootjaga eraldi läbirääkimisi ravimi hinna ja koguste osas ning nende ravimite osas hinnakokkulepet ei sõlmita. Samuti puudub nendel ravimitel piirhind. Seetõttu on vajalik õigusselguse tagamiseks ravikindlustuse seadust täiendada. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja 1 Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste ([email protected]), Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja Ebe Sarapuu ([email protected]) ja õigusnõunik Alice Sündema ([email protected]), samuti õigusnõunik Jaanus Põldmaa (teenistusest lahkunud). Eelnõu juriidilise analüüsi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja Ebe Sarapuu ja õigusnõunik Alice Sündema. Mõjude analüüsi on koostanud analüüsi ja statistika osakonna nõunik Kristiina Köhler (teenistusest lahkunud) ja tervisesüsteemi arendamise osakonna peaspetsialist Reena Müller ([email protected]). Tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse süsteemi väljatöötamisel osales tervise- ja tööministri moodustatud töörühm, kuhu kuulusid järgmised huvi- ja sidusgruppide esindajad, eksperdid ja riigisektori esindajad: 1. Ulvi Tammer-Jäätes – Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja; 2. Kadri Tammepuu – Eesti Patsientide Liidu esindaja; 3. Agris Peedu – Eesti Haiglate Liidu esindaja; 4. Katrin Rehemaa – Eesti Arstide Liidu esindaja; 5. Kristi Otsmaa – Eesti Perearstide Seltsi esindaja; 6. Viido Põldma – Eesti Hambaarstide Liidu esindaja; 7. Gerli Liivet – Eesti Õdede Liidu esindaja; 8. Erki Mölder – Eesti Eratervishoiuasutuste Liidu esindaja; 9. Mart Jesse – Eesti Kindlustusseltside Liidu ja Liikluskindlustusfondi esindaja; 10. Martti Merila – Eesti Kindlustusseltside Liidu ja Liikluskindlustusfondi esindaja; 11. Raul-Allan Kiivet – Tartu Ülikooli esindaja; 12. Pille Banhard – Eesti Haigekassa esindaja; 13. Agne Ojassaar – Terviseameti esindaja; 14. Siiri Tõniste – Rahandusministeeriumi esindaja; 15. Mare Tannberg – Justiitsministeeriumi esindaja; 16. Olavi-Jüri Luik – kindlustusõiguse ekspert; 17. Janno Lahe – deliktiõiguse ja kindlustusõiguse ekspert; 18. Mari Amos – õigusekspert. Sotsiaalministeerium on eelnõu ettevalmistamise käigus kaasanud mitmeid kutse- ja erialaliite ning valdkonnas tunnustatud eksperte. Ministeeriumitest on eelnõu täiendavalt arutatud Rahandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumi valdkondade eest vastutavate ametnikega. Vaktsiinikindlustuse eelnõu osa koostamises osalesid kindlustusõiguse eksperdid Olavi-Jüri Luik ja Rauno Kinkar, Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste ja jurist Linda Lelumees, Ravimiameti õigusosakonna juhataja Kaili Semm, Eesti Haigekassa õigusosakonna juhataja Ergo Pallo ja finantsosakonna juhataja Riho Peek. Eelnõu on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalitluse keeletoimetaja Virge Tammaru (tel 626 9320; [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu ei ole välja töötatud Euroopa Liidu õiguse rakendamiseks. Samas on olulise tõuke praktiliste sammude tegemisel vastutuskindlustuse süsteemi loomiseks andnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius, mis rakendus liiduüleselt oktoobris 2013. Direktiivi punkti 4.2.d kohaselt on 2 piiriüleste tervishoiuteenuste puhul oluline luua mehhanismid, et tagada sobivad heastamismeetmed ja hüvitis tervishoiuteenustest tuleneva kahju eest. Direktiivi miinimumnõuded on täidetud, kuid hetkeolukord ei rahulda tervishoiu osapoolte, eelkõige patsientide vajadusi. Lähtuvalt Vabariigi Valitsuse kinnitatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lõikest 1 eelnes eelnõu väljatöötamisele seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus, mis sisaldas normitehnika eeskirja kohast probleemide analüüsi ja mõjude hindamist. Tervishoiuteenuse osutaja vastutuskindlustuse seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus esitati kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks 14.02.2017. Seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuses kaaluti muu hulgas kohustusliku vastutuskindlustuse kõrval ka avalik-õiguslikku sundkindlustust kui võimalikku alternatiivi, mille eelistena toodi välja riigipoolse regulatiivse sekkumise võimalus tervishoiuteenuse osutajate maksete suurusesse ning selle kaudu kulude kontrollimisse. Käesoleva kohustusliku vastutuskindlustuse lahenduse eelistena võeti valiku langetamisel arvesse toimiva liikluskindlustuse senist praktikat ning sellest tuleneva praktilise kogemuse ja pädevuse olemasolu riigis, mis lihtsustab ja kiirendab süsteemi käivitamist. Eesti Kindlustusseltside Liit (edaspidi EKSL) tõi oma tagasisides väljatöötamise kavatsuse kohta välja, et erinevalt riikliku fondi loomisest eeldab uue kindlustusliigi käivitamine kindlustussektoris üksnes mõningat täiendõpet ja olemasolevate protsesside ümberkujundamist, mitte uue organisatsiooni loomist ühes töötajate palkamise, väljaõpetamise ja seotud tugistruktuuride loomisega. Toodi ka välja, et eraõiguslikud organisatsioonid on suutelised toimima oluliselt efektiivsemalt ja väiksemate kuludega, samal ajal kui avaliku sektori organisatsioon peab oma tegevuses lähtuma haldusmenetluse seadusest ja muudest regulatsioonidest, nagu näiteks riigihangete seadus jms, mille täitmisega kaasnevad täiendavad kulud, rääkimata paindlikkuse ja ka poliitiliste mõjude puudumisest. Kulude kontrolli hoovaks eraõigusliku kindlustuse puhul saab EKSLi hinnangul pidada konkurentsi, kuna kohustuslikud kindlustusliigid on vähese kasumlikkusega või kahjumlikud, kuid tekitavad oma standardiseerituse tõttu teenuseosutajate vahel tiheda konkurentsi ja tagavad seeläbi maksimaalselt efektiivse ühiskondlike ressursside kasutamise. Kohustusliku liikluskindlustuse praktika kinnitab, et tsentraalsest hinnakujundusest loobumine tõi 2001. aastal kaasa liikluskindlustuse hindade 20%-se languse tarbijatele ja vähendas kindlustusandjate kasumlikkust. Positiivse mõjurina tõi EKSL välja ka, et kohustusliku kindlustuse puhul on ka kindlustusriskid hajutatumad ja ühe kindlustusliigi võimalik kahjumlikkus on tasandatud teiste liikide arvelt. Sundkindlustuse korral seda positiivset mõju ei kaasne, kuivõrd kulud ja riskid on seotud üksnes ühe kindlustusliigiga. Eelnevat arvesse võttes langetati otsus eraõiguslikul kindlustusel põhineva kohustusliku vastutuskindlustuse kasuks. Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu (varasemalt kasutatud nime patsiendikindlustuse seaduse eelnõu) läbis ministeeriumide kooskõlastuse ja huvigruppide kaasamise 2019. aastal. Kooskõlastusele saadetud eelnõu põhimõtteid on tutvustatud valitsuskabinetile kahel korral, neist viimane kord 13.mail 2021. a. Valitsuskabineti otsuse kohaselt tuleb Sotsiaalministeeriumil koostöös Rahandusministeeriumi ja asjaomaste osalistega täpsustada eelnõu ilma tsentraalse kahjukäsitluseta ja patsiendikindlustusfondi loomiseta ning esitada eelnõu Vabariigi Valitsuse istungile hiljemalt 2021. aasta IV kvartalis. Sotsiaalministeeriumil tuleb analüüsida kindlustuskohustuse ja patsiendiohutuse süsteemi rakendumist ja mõjusid ning esitada patsiendikindlustusfondi loomisega seonduv ettepanek valitsuskabineti nõupidamisele kolme aasta möödudes patsiendiohutuse süsteemi rakendamisest. Sotsiaalministeeriumil tuleb planeerida rahalised vahendid vastutuskindlustuse 3 süsteemi rakendamiseks ja IT arenduskuludeks 2022. ja 2023. aasta riigieelarve ning riigieelarvestrateegia 2023-2026 koostamise käigus. Vaktsiinikindlustuse regulatsioon lisati eelnõule 11.11.2021 VV kabineti nõupidamise otsusega. Otsus andis suunise alustada seaduseelnõu koostamist vaktsiinidest põhjustatud tervisekahjude hüvitamise regulatsiooni loomiseks avalik-õigusliku kindlustusena ning lisada vajalikud muudatused tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõusse. Valitsuskabineti 02.12.2021 nõupidamisel otsustatu kohaselt suunatakse kogu eelnõu 16.12.2021 VV istungile. Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi ja nende redaktsioone: 1) Eesti Haigekassa seadus (edaspidi HKS), RT I, 21.04.2021, 9; 2) kindlustustegevuse seadus (edaspidi KindlTS), RT I, 07.12.2021 11; 3) kriminaalmenetluse seadustik (edaspidi KrMS), RT I, 08.07.2021, 9; 4) maksukorralduse seadus (edaspidi MKS), RT I, RT I, 11.12.2021, 10; 5) ravikindlustuse seadus (edaspidi RaKS), RT I, 21.04.2021, 8; 6) ravimiseadus (edaspidi RavS), RT I, 21.04.2021, 11; 7) tervishoiuteenuste korraldamise seadus (edaspidi TTKS), T I, 18.06.2021, 10; 8) võlaõigusseadus (edaspidi VÕS), RT I, 08.12.2021, 12. Eelnõu vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik vähemalt 51 Riigikogu liikme poolthäält ehk koosseisu häälteenamust, sest eelnõuga muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 104 lõike 2 punkt 14). 2. Seaduse eesmärk Vastutuskindlustuse seadus reguleerib Eestis tervishoiuteenuse osutajate (edaspidi TTO) kohustuslikku vastutuskindlustust (edaspidi ka vastutuskindlustus) ja loob senisest selgemad alused kahjustatud isikutele kahju hüvitamiseks. Eesmärk on tagada patsientide huvide parem kaitse kahjude hüvitamise kaudu ning soodustada ravivigade ja ohujuhtumite dokumenteerimist tervishoiuteenuse kvaliteedi parandamiseks ja ohutuse suurendamiseks. Vastutuskindlustuse süsteemi loomisega kaasnevad muudatused teistes seadustes, millega tehakse olulised sisulised muudatused patsiendiohutuse süsteemis. Tervishoiuteenuste kvaliteedi parandamiseks ja ohutuse suurendamiseks on vaja juurutada mittekaristavat kultuuri patsiendiohutusjuhtumite suhtes, milleks luuakse alus tervishoiutöötajate kriminaalõiguslikust vastutusest vabastamiseks, kui on täidetud kõik seaduses sätestatud tingimused (sh patsiendiga seotud patsiendiohutusjuhtumitest teavitamine). Muudetakse ka võlaõigusseadust ning jäetakse välja tervishoiutöötaja isiklik lepinguline vastutus kahjustatud isikule tekkinud kahju hüvitamise eest. Vastutuskindlustuse seaduse lahendusettepanekud on tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel kahju kannatanud isikute õiguste tagamise seisukohast kõige efektiivsemad ning hoiavad edaspidi ära TTO-d puudutavad pikaajalised ja kulukad kohtuvaidlused. Käesoleva seaduse eesmärk on leida kõikide süsteemi puudutavate osaliste huvide õiglane tasakaal. Vastutuskindlustuse seaduse eesmärk on muuta olulisel määral kehtivat kahjude hüvitamise korraldust. Kehtiva korralduse kohaselt lähtutakse kahjude hüvitamisel VÕSist, mille kohaselt tuleb patsiendil esitada kahju hüvitamise nõue TTO-le või kohtule. Kui TTO on ennast kindlustanud vabatahtliku kindlustusega, katab tekkinud kahjud temaga lepingulises suhtes olev kindlustusandja. Selline kutsekindlustus on olemas ka tervishoiutöötajatel. Eesti Arstide 4 Liit on koostöös kindlustusandjaga kindlustanud liitu kuuluvad ja töötavad arstid. TTO-d sõlmivad kindlustuslepinguid, mida rahastatakse oma eelarve vahenditest. Eesti Arstide Liidu poolt sõlmitud lepingute eest tasuvad liidu liikmed. Olemasolev seadusandlik raam ei nõua vastutuskindlustuse omamist, mistõttu on vastutuskindlustuse omamine vabatahtlik. Selline olukord seab patsiendi nõrgemasse rolli. Seega ei rahulda praegune olukord ei patsiente ega TTO-sid, kes on rõhutanud vastutuskindlustuse süsteemi loomise vajalikkust. Samuti on ühtse ja tõhusa kahju hüvitamise süsteemi puudumist käsitletud erialaväljaannetes. Õigus- ja tervishoiuvaldkonna asjatundjad on täheldanud, et tervishoiuteenuste valdkond vajab delikaatset õiguslikku lähenemist ja tavapäraste lepinguõiguslike põhimõtete rakendamine ei pruugi anda patsiendi vaates parimat tulemust. See väljendub muu hulgas asjaolus, et järjest enam riike läheb TTO tavapärase tsiviilõigusliku vastutuse süsteemilt üle süsteemile, mis ei ole suunatud süüdlase leidmisele ja tema vastutusele võtmisele. Kehtiv süsteem mõjutab Eesti Arstide Liidu hinnangul negatiivselt ka tervishoiuteenuste kvaliteeti, pärssides ohujuhtumite ja ravivigade dokumenteerimist ning nendega tegelemist. Vastutuskindlustuse seadusega kaasnevate muudatuste eesmärk on järk- järgult rakendada toetavaid tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendi ohutuse süsteemi kaasajastatud põhimõtteid, mis peaksid väljenduma nii õiguslikes kui rahastamise meetmetes. Samuti on patsiendiohutuse süsteemi nõuded praegu reguleeritud väga üldsõnaliselt valdkonna eest vastutava ministri määrusega, mis ei vasta kaasaegsetele patsiendiohutuse põhimõtetele. Mitmed tervishoiusüsteemis osalejad on teinud ettepaneku piirduda üksnes TTO vastutusega kahjukannataja(te) ees, välistades tervishoiutöötaja iseseisva vastutuse, muutes selleks VÕSi. Selline vastutuse regulatsiooni muudatus VÕSis ning tervishoiutöötajate isiklikust lepingulisest vastutusest loobumine peaks looma võimaluse efektiivsemaks menetluseks ja ravikvaliteedi paranemiseks pikemas perspektiivis. Vastutuskindlustuse ja tervishoiutöötaja isikliku vastutuse temaatika üle on arutletud mitmetel avalikel ning käesoleva eelnõu väljatöötamise töörühma aruteludel. Käesoleva seaduse alusel loodav vastutuskindlustuse süsteem töötab erasektori ja avaliku sektori koostööl. Vastutuskindlustuse seaduse eelnõu kohaselt on kindlustuslepingutega seonduv ja kahjude hüvitamise kohustus erasektoril ning juhtumitega seotud vaidlusi lahendab lepituskomisjon, mis asub Terviseameti juures. Vastutuskindlustuse seadus loob uued alused TTO-dele kindlustuskaitse tekkimiseks, kahjustatud isikutele kindlustushüvitise väljamaksmiseks ja juhtumitega seotud vaidluste lahendamiseks. Vastutuskindlustuse süsteemist hüvitab kindlustusandja kahjud, mida kahjustatud isikul oleks õigus nõuda TTO käest, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Kahjud, mida käesoleva seaduse alusel kindlustusandja ei hüvitata, on õigus nõuda siiski TTO käest või kohtu kaudu. Samas võib eeldada, et kahjustatud isikutel puudub edaspidi üldjuhul vajadus täiendavalt TTO vastu nõuete esitamiseks, sest loodava süsteemiga on üritatud leida kahjude hüvitamisel õiglane tasakaal, mis vastab patsientide ootustele, aga oleks ühiskonnale rahaliselt jõukohane. Süsteem on finantseeritud tervishoiuteenuste loetelu kaudu, millest tekib TTO eelarve. Tervishoiuteenuste loetelu on rahastatud Eesti Haigekassa eelarvest, mis on riigieelarve üks osa ja kuhu panustavad kõik maksumaksjad. Kui tegemist on TTO-ga, kellel ei ole Eesti Haigekassaga ravi rahastamise lepingut, siis on see eelarve arvestatud teenuste hindadesse. Täpsem süsteemi kulude ülevaade on esitatud seletuskirja mõjude osas. Vastutuskindlustuse süsteemi loomisega reorganiseeritakse tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni töö ning selle asemel luuakse Terviseameti juurde lepituskomisjon. Senine tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni töökord asendatakse sisuliselt uue töökorraga 5 ning luuakse täiendavad õiguslikud alused vaidluste lahendamiseks. Vaidlused lahendatakse edaspidi lepitusseaduse alusel, arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi. Vastutuskindlustuse seaduse rakendussätete alusel (TTKS muutmine) luuakse patsiendiohutuse andmekogu, milles peetakse andmeid patsientidega seotud patsiendiohutusjuhtumite kohta (Terviseamet on vastutav töötleja). Selles töödeldakse andmeid isikustamata kujul. Arvestades vastutuskindlustuse ümber pikka aega kestnud diskussiooni, on koostöös huvigruppidega ette valmistatud Eesti konteksti arvestav ja jätkusuutlik vastutuskindlustuse regulatsioon. Pakutud lahendus asetab kesksele kohale patsiendi ja tema õiguste tõhusa kaitse, arvestades olemasolevaid ressursse ning mõju tervishoiuteenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele. Süsteemi loomisel arvestati rahvusvahelisi kogemusi, eriti Soome vastavat süsteemi, riigisisest kehtivat õigust, kaasa arvatud kõnealuses teemas olulisi kohtulahendeid. Süsteemi loomisel on kaasatud Rahandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumi valdkonna eest vastutavad eksperdid. Kaasatud on ametnikud Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonnast ja kindlustuspoliitika osakonnast ning ametnikud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonnast ja kriminaalpoliitika osakonnast. Süsteemi loomisega on seotud veel tervisesektori osapooled, meditsiiniõiguse ja kindlustusõiguse eksperdid ning kindlustusandjate kompetents. Samuti on süsteemi loomisel olulisel määral arvestatud sihtrühmade arvamust ja ettepanekuid. Vaktsiinikindlustuse reguleerimise eesmärgiks on suurendada usaldust vaktsiinide vastu ning parandada seeläbi ka inimeste soostumust vakstineerida. Teaduslik meditsiiniajakiri Lancet1 toob välja, et „no fault“ hüvitisskeemid võivad aidata suurendada usaldust vaktsiinide turustamiseks. Vaktsiinid on bioloogilised ravimid. Vaktsiinidele kehtivad samad kvaliteedi, efektiivsuse ja ohutuse nõuded, mis ravimitele. Erinevalt tavapärastest ravimitest kasutatakse vaktsiine haiguste ennetamiseks ja neid saavad üldjuhul terved inimesed. Eestis ja Euroopas on praegu kasutamiseks loa saanud neli COVID-19 vastast vaktsiini, mis on kõik ühtviisi ohutud, efektiivsed ja kvaliteetsed – tõsiseid tervisekahjustusi esineb haruharva. Kiirendatud müügiloa taotlemisel ei ole COVID-19 vaktsiinide puhul efektiivsuse ja ohutuse osas järeleandmisi tehtud. Uuringud ja sealhulgas vaktsiinide ohutuse seire jätkuvad ka pärast müügiloa saamist. 10.detsembri seisuga 2021 oli Eestis manustatud üle 1,7 miljoni vaktsiinidoosi, millest kõigi võimalike kõrvaltoimete ja vaktsiini ebaefektiivsuse kohta esitati Ravimiametile teatisi 6080 teatist (0,36%). Kõige tavalisemad kõrvalnähud on süstekoha valu, väsimus ja palavik, mis paranevad ise paari päeva jooksul. Teatisi, milles kirjeldati vähemalt ühte tõsist võimalikku kõrvaltoimet ja mille puhul esines ajaline seos, on veel vähem – 248. Võimalike vaktsiinikahjustuste puhul tuleb eristada kahte olukorda: (i) kahju tekib kohaselt manustatud vaktsiinist tulenevalt ja/või (ii) kahju tekib tervishoiuteenuse (vaktsineerimine) osutamise tõttu (nt teenuse osutaja poolne viga ettenähtud hoiutingimuste tagamisel, vaktsiini manustamisel patsiendi kahjustamine vms). Juhul, kui kahju tekib tervishoiuteenuse (vaktsineerimine) osutamise tõttu (nt teenuse osutaja poolne viga ettenähtud hoiutingimuste tagamisel, vaktsiini manustamisel patsiendi kahjustamine vms), siis tekib tervishoiuteenuse osutaja vastutus VÕS § 770 alusel. Vaktsiini 1 Kättesaadav veebis: https://www.thelancet.com/journals/lancet/article/PIIS0140-6736(21)00784- 4/fulltext 6 enda omadusest tingitud kahju puhul vabaneb tervishoiuteenuse osutaja seoses süü puudumisega. Kui tervishoiuteenuse osutaja ei vastuta (eelduslikult valdav enamus juhtumitest) on olukord teine – kahju tekib sellisel juhul manustatud vaktsiinist tulenevalt. Eelkõige tekib sellisel juhul vastutus võlaõigusseaduse tootja vastutuse regulatsiooni (§§-id 1061-1067) alusel. VÕS § 1061 lg 4 sätestab otseselt, et puudusega ravimi eest vastutab tootja tootja vastutuse sätestatu alusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ravimiseaduse § 9 lg 1 kohaselt immunoloogiline ravim on ravim, mis sisaldab vaktsiini, antikehi, toksiini, seerumit või allergeeni. Seega langeb vaktsiinist tekkinud kahju tootja vastutuse regulatsiooni alla. Vaktsiinikahjustuste hüvitamine ei saa seega toimuda üldreeglina TTO vastutuskindlustuse süsteemi alusel, sest üldreeglina ei ole tegemist tervishoiuteenuse osutaja vastutusega vaid vaktsiini tootja vastutusega (tootjavastutusega). Ei saa välistada teatud üksikjuhtudel vaktsiiniga seotud kahjude hüvitamise võimalikkust nn patsiendikindlustuse seaduse eelnõu alusel piiratud juhtudel, aga kindlasti ei kata nimetatud eelnõu vaktsiinitootjate vastutust (nimetatud kaitset ei saaks ka vastavasse seaduseelnõusse lisada, kuna see oleks ebaloogiline: vastava seaduseelnõu eesmärk on tervishoiuteenuse osutajate vastutuse kindlustamine). Tootjaks peetakse (VÕS § 1062 lg 1): - valmistoote, tooraine või toote osa valmistanud isikut; - ennast tootjana avaldanud isikut, kes näitab tootel oma nime, kaubamärgi või muu eraldustähise; - toote oma majandustegevuses Eestisse või Euroopa Liidu liikmesriiki müügi, üürimise, liisimise või muul viisil turustamise eesmärgil toonud isiku. Seega on tootja vastutuse sisuks konkreetse vaktsiini valmistanud isiku või ennast vaktsiini tootjana näitava isiku või vaktsiini turule toonud isiku vastutus kannatanu eest. Sisuliselt on tegemist vastutusega ohtliku toote eest seoses selle tootmise või turuletoomisega. Võlaõiguse üldpõhimõtete järgi pole välistatud ka tootja vastutus delikti üldkoosseisu (VÕS § 1043) alusel. Vaktsiini turule laskmine toimub eelkõige selle tarnimise või üleandmise teel edasimüüjatele, hulgi- või jaemüüjatele. Sisuliselt peab tootja vastutuse sätete alusel vaktsiinikahjustuste eest hüvitist nõudev inimene lisaks kahjule tõendama üksnes vaktsiini puuduse olemasolu ning põhjusliku seose (vastutust tekitava ja täitva kausaalsuse) vaktsiini puuduse ja tekkinud kahju vahel (VÕS § 1065). Ta ei pea tõendama vaktsiinitootja hooletust selle valmistamisel või turule toomisel. Seega üldreeglina vastutab vaktsiinikahjustuste eest vaktsiinitootja (turustaja) vastavalt tootjavastutuse regulatsioonile. Siiski võib kohus tootja vastutusest vabastada, kui kohus leiab, et puudust ei saanud avastada toote turule laskmise ajal tollaste teaduslike ja tehniliste teadmiste taseme järgi (nn arengurisk, VÕS § 1064 lg 1 p 5 alusel). See on Eesti kohtusüsteemis paljuski läbivaidlemata küsimus tootjavastutuse kontekstis, mis teatud juhtudel vabastab tootjad vastutusest (vähemasti tootja vastutuse sätete alusel). Nimelt sätestab VÕS § 1064 lg 1 p 5, et tootja ei vastuta tootest tuleneva kahju eest, kui ta tõendab, et puudust ei saanud avastada toote turule laskmise ajal tollaste teaduslike ja tehniliste teadmiste taseme järgi. Õiguskirjanduses tuuakse välja, et arenguriski direktiivi lisamise ühe põhjusena on nähtud ka ravimitootjate survet valitsustele selle vajalikkuse kohta avaliku heaolu suurendamise nimel. Nimelt julgustataks sellega ravimite väljatöötajaid, samuti et arenguriski pooldajad on toonud välja, et 7 see kaitseb innovatsiooni stiimuleid, õhutab ettevõtteid kasutama uusimaid teadmisi ja tagab tootevastutuskindlustuse kulude stabiilsuse Euroopas. Seega on just arenguriski kontseptsiooni põhistuseks anda kaitse ravimite väljatöötajatele võimalus ja kindlustunne innovatsiooniks. Eelnõu koostajad kaalusid erinevaid võimalusi kuidas hõlbustada neil vähestel vaktsiinikahjude juhtumitel kannatanutele hüvitise saamist. Põhimõtteliselt pole välistatud ühegi kolme variandi alusel võimalike vaktsiinikahjustuste hüvitamine: vabatahtliku vastutuskindlustuse alusel (mis eelduslikult võib osadel vaktsiinitootjatel ka olemas olla), kohustusliku vastutuskindlustuse alusel (millist kohustust hetkel ei eksisteeri) või siis sundkindlustuse alusel (mis eeldab vastava sundkindlustuse süsteemi loomist). Suurimaks õiguslikuks probleemiks nii vabatahtliku kui kohustusliku vastutuskindlustuse puhul on eelpool kirjeldatud nn arenguriskist tulenev tootja vabanemine vastutusest (vastutusest vabanemise aluseid võib eksisteerida ka teisi). Sisuliselt võib arengurisk blokeerida vastutuskindlustuse kasulikkuse tootjavastutuse regulatsiooni alusel, sest vastutuskindlustuse kindlustusjuhtumi eelduseks on kindlustusvõtja vastutus. Kui vaktsiinitootja aga ei vastuta/vabaneb vastutusest, ei ole ka tema vastutuskindlustuse kindlustusandjal kahju hüvitamise kohustust. Samas ei saa eitada, et eksisteerivad juhtumid, kus inimese kahjustumine on samas vaktsiini manustamisega põhjuslikus seoses. Võimaliku kohustusliku vastutuskindlustuse kontekstis tuleb ka arvestada, et teadaolevalt ei kindlusta käesoleval hetkel Eestis tegutsevad kindlustusandjad ravimite ja vaktsiinidega seotud vastutust. Nimetatu on juba välistatud kindlustusandjate edasikindlustuslepingutes. Seega eeldaks vastava kohustusliku vastutuskindlustuse kehtestamine eelnevalt läbirääkimisi (Eesti) kindlustusandjatega küsimuses, et kas üldse teoorias oleks keegi valmis vastavat kindlustusteenust pakkuma. Käesoleva hetke seisuga on see asjatundjate hinnangul väga küsitav. Samuti ei saa välistada vaktsiinikahjustuste hüvitamist sotsiaaltoetusena (rahaline toetus, et soodustada kannatanu toimetulekut ja parandada elukvaliteeti). Tegemist poleks aga kahju hüvitamisega vaid kannatanu toetamisega. Seega on parimaks alternatiiviks avalik-õigusliku sundkindlustuse kehtestamine, mis tegutseks „non-fault“ süsteemis. Avalik-õigusliku kindlustuse puhul ei pea kindlustusjuhtumi ainsaks eelduseks olema tootja vastutus: avalik-õigusliku kindlustuse puhul saaks kindlustusjuhtumi ainsaks eelduseks seada kahju tekkimise vaktsiini manustamise tagajärjel (tõenäoline tagajärg). Eelnõu koostajad tuvastasid, et vähemalt 27 riiki kasutab „non fault“ programmi vaktsiinikahjustuste hüvitamisel – erinevates teadusartiklites ja veebilehtedel tuuakse välja, et minimaalselt 27 riiki üle maailma kasutab vaktsiinikahjude hüvitamiseks „no fault“ programmi (Vaccine Injury Compensation Program). Kättesaadava info põhjal saab eeldada, et nimetatud programmide puhul on sisuliselt enamikel juhtudel (v.a. Soome ja Rootsi) tegemist avalik- õiguslike süsteemidega. F1000Research platvormil 26.07.2021 avaldatud teadusartiklis2 tuuakse välja, et 27 riigis kehtib vaktsiinikahjude hüvitamise skeem: Taani, Soome, Rootsi, Šveits, Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia, Norra, Prantsusmaa, Austria, Ungari, Island, Luksemburg, Venemaa, Läti, Sloveenia, Jaapan, Hiina, Lõuna-Korea, Taivan, Nepal, Vietnam, Tai; Kanada, USA ja Uus-Meremaa. Antud artiklis tuuakse välja ka vastavate hüvitamisskeemide väljamaksete piirmäärad ja rahastamise allikad. 2Current situation of vaccine injury compensation programm and a future perspective in light of COVID-19 and emerging viral diseases. Tommie Crum, Kirsten Mooney, Birendra R. Tiwari. Kättesaadav veebis: https://f1000research.com/articles/10-652/pdf 8 Omakorda 194-st WHO liikmesriigist 25 on rakendanud selliseid vaktsiini vigastuste hüvitamise programme, mis ei ole süüst sõltuvad. WHO kodulehel avaldatud artikli kohaselt on „no fault“ süsteemil baseeruvaid programme vaktsiinikahjustuste hüvitamiseks loodud maailmas alates 1961, millal esmakordselt selle rakendas Saksamaa. Näited erinevatest vaktsiinikahjude hüvitamise süsteemidest:  Soome – Soomes toimub vaktsiinikahjude, mh COVID-19 vaktsiinikahju, hüvitamine enamasti läbi ühistulise eraõigusliku kindlustusandja Finnish Mutual Insurance Company. Vastavalt antud kindlustusandja kodulehel olevale informatsioonile manustatakse Soomes praegu kolme koroonaviiruse vaktsiini: Pfizer-BioNTech Comirnaty vaktsiini, AstraZeneca Vaxzevria vaktsiini (varasem AstraZeneca COVID-19 vaktsiin) ja Moderna Spikevaxi vaktsiini (varasem Moderna COVID-19 vaktsiin). Ravimikindlustus katab koroonaviiruse vaktsiinid, mis on hangitud Soomest EL ühise hankemehhanismi kaudu. Kõik Soomes praegu manustatavad koroonaviiruse vaktsiinid vastavad sellele tingimusele ja on vastava eraõigusliku kindlustusega kaetud.  Rootsi – Rootsis eksisteerib eraõiguslik „farmaatsia kindlustusselts“ Läkemedelsförsäkring (https://www.lff.se/), kuhu ravimikahjustustega (k.a. vaktsiinikahjustustega) patsiendid saavad esitada avaldusi. Antud kindlustusandja kodulehe andmetel ettevõtted ja organisatsioonid, kes sõlmivad kindlustuslepingu Läkemedelsförsäkringeniga, teevad seda ühinedes partneriks ühisettevõttes LFF Service AB. Igal kindlustusvõtjal on LFF Service AB aktsia. Sellele ettevõttele omakorda kuulub kahjudega tegelev kindlustusandja Svenska Läkemedelsförsäkringen AB. Ravimikindlustus loodi 1978. aastal Rootsi ravimifirmade vabatahtliku lepinguga, tänaseks on kindlustusvõtjate hulgas ka arendusettevõtteid, geneeriliste ravimite tootjaid, paralleeldiilereid ja hooldusteenuse pakkujaid. Läkemedelsförsäkringeni kodulehe kohaselt on nende poole pöördumine patsiendile lihtne ja tasuta viis oma vigastuste eest hüvitist saada. Alternatiiv on pöörduda kohtusse ja tugineda deliktiseadusele või tootevastutuse seadusele. Kohtuprotsess võtab tavaliselt kaua aega ja nõuab ulatuslikke tõendeid. Selleks, et kannatanu saaks delikti sätete järgi hüvitise, peab vigastus olema põhjustatud ettevaatamatusest. Selleks, et kannatanu saaks hüvitise vastavalt tootevastutuse seadusele, peab tootel olema leitud ohutusviga. Rootsi valitsuse kodulehe andmete alusel kavatseb Rootsi hiljemalt 01.12.2021 vastu võtta seaduse, mis tagaks hüvitise maksmise riigi poolt nendel juhtudel, kus Läkemedelsförsäkring ei tasu hüvitist COVID-19 vaktsiini kahjustustega patsientidele.  Suurbritannia – Suurbritannia valitsuse kodulehel viidatakse, et vaktsineerimisest tingitud raske puude tekkimisel on ette nähtud hüvitis kuni 120 000 £.  Ameerika Ühendriigid - Riiklik vaktsiinivigastuste hüvitamise programm (VICP - National Vaccine Injury Compensation Program) hõlmab enamikku USA-s rutiinselt manustatavaid vaktsiine. Antud programmi eesmärk on tagada piisav varu vaktsiinidega; stabiliseerida vaktsiinikulusid; ja luua ja säilitada juurdepääsetav ja tõhus tagatis isikutele, kes on teatud vaktsiinide tõttu vigastatud. USA-s vaatab vastavaid nõudeid läbi nn „vaktsiinikohus“ (Office of Special Masters of the U.S. Court of Federal Claims.  Austraalia – Austraalia valitsuse kodulehe andmetel on Austraalias loodud riiklik süsteem COVID-19 vaktsiini kahjustuste hüvitamiseks.  Kanada (Quebec) – Quebecis on kehtestatud „no fault“ süsteemil põhinev vaktsineerimiskahjude hüvitamise programm (Vaccine Injury Compensation Program - VIC Programs). Seoses COVID-19 vaktsiinidega on Kanadas kehtestatud esimene üleriigiline vaktsineerimiskahjude programm.  Iisrael – vastavalt õiguskirjandusele kehtib Iisraelis alates 1989 vaktsineerimiskahjude hüvitamise seadus, mis baseerub solidaarsusel (ehk tegemist on avalik-õigusliku mehhanismiga). 9  Singapur – Singapuri valitsuse kodulehe andmetel on Singapuris kehtestatud COVID-19 vaktsiinikahjude riiklik hüvitamise programm (Vaccine injury financial assistance programme for covid-19 vaccination).  Lõuna-Aafrika Vabariik - Lõuna-Aafrika Vabariigis valitsuse kodulehe andmetel on kehtestatud „no fault“ programmi COVID-19 vaktsiinikahjustuste hüvitamiseks.  Šveits – Šveitsi valitsuse kodulehel tuuakse välja, et COVID-19 vaktsineerimisel kehtivad ka tavapärased vastutuse alused, mis kehtivad teistele ravimitele ja vaktsiinidele. Vastutus vaktsineerimiskahjustuste eest võib langeda vaktsiinitootjale (tootevastutus), vaktsineerimiskeskusele (agendi lepinguline vastutus või osariigi vastutus) või teise võimalusena föderaalvalitsusele. Föderaalvalitsus saab maksta hüvitist vaktsineerimisega seotud kahjude eest ainult ametiasutuste soovitatud või tellitud vaktsineerimise eest. Föderaalvalitsus maksab aga hüvitist ainult kahjude eest, mida muidu ei kata (lisavastutus). Teisisõnu on kahju saanud isikul õigus hüvitisele vaid juhul, kui kahju ei ole juba kaetud näiteks vaktsiinitootja (tootevastutus), vaktsineerimist teostava isiku (ravivastutus) või sotsiaal- või erakindlustuse poolt. Föderaalvalitsuse hüvitise eesmärk on seega leevendada mõjutatud isikute tagajärgi, kui kolmandad isikud, näiteks vaktsineeriv isik või vaktsiinitootja, ei vastuta. Föderaalvalitsuse hüvitise saamise õigust hinnatakse igal üksikjuhul eraldi. Ravikindlustusseaduse muudatuse eesmärgiks on tagada vajalik õigusselgus Euroopa Komisjoni ravimite ühishanke kaudu ostetavate COVID-19 ravimite kättesaadavus ja asjakohased hinnakujunduse reeglid. Nende ravimite maksumus ja koguselised mahud kujunevad ühishanke tulemusel ning Eesti Haigekassal ei ole võimalik pidada ravimitootjaga eraldi läbirääkimisi ravimi hinna ja koguste osas ning nende ravimite osas hinnakokkulepet ei sõlmita. Samuti puudub nendel ravimitel piirhind. 3. Seaduse sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb viiest peatükist, mis on jaotatud paragrahvideks. Esimeses peatükis esitatakse vastutuskindlustuse seaduse üldsätted. Teises peatükis käsitletakse kahju hüvitamise aluseid ja korda, kolmandas peatükis vastutuskindlustuse lepituskomisjoniga seonduvat. Neljandas peatükis esitatakse aegumist puudutavad sätted, viiendas rakendus- ja üleminekusätted ning seaduse jõustumissätted. Üldsätete peatükk Paragrahvis 1 sätestatakse vastutuskindlustuse seaduse reguleerimisala. Paragrahv 1 sätestab seaduse reguleerimisala, mille kohaselt kehtestatakse seadusega uus tsiviilvastutuse kohustuslik kindlustus. Tegemist on vastutuskindlustusega, mille kohaselt täidab kindlustusandja kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel (VÕS § 510). VÕS § 520 kohaselt on kindlustusandja kohustatud seaduse alusel nõutava vastutuskindlustuse lepingu sõlmima, kui kindlusvõtja vastab tüüptingimustes ettenähtud tingimustele (kohustuslik vastutuskindlustus). Kohustuslik kindlustus on selliste TTO-de jaoks, kellele on Terviseamet väljastanud vastava tegevusloa TTKSi alusel. Vastutuskindlustuse leping peab katma kõiki tegevusloa alusel osutatavaid tervishoiuteenuseid. Kui tegemist on alustava TTO-ga, seatakse tegevusloa kehtivuse aeg sõltuvusse kindlustuslepingu sõlmimisest. TTKSi täienduste kohaselt 10 hakkab tegevusluba kehtima ajast, kui algab lepingujärgne kindlustusperiood. Seda põhimõtet kohaldatakse ka tegevusloa muutmise ja majandustegevuse jätkamise (tegevusloa peatamise korral) menetluses. Samuti sätestab norm, et seadus sätestab kahju hüvitamise korralduse, kui patsiendile on tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahju. Nõudeõigusi omavad peale patsiendi ka pärijad, ülalpeetavad ning kolmandad isikud, kes on seoses kindlustusjuhtumiga kandnud kahju. Seetõttu kasutatakse vastutuskindlustuse seaduses nõudeõigust omavate isikute kohta ühtset mõistet „õigustatud isik“ (vt ka eelnõu § 9). Näiteks on nõudeõigus VÕS § 129 lõike 6 alusel isikutel, kelleks võivad olla patsiendi ülalpeetavad. Kui patsiendiks on piiratud teovõimega isik, siis tema seaduslik esindaja tegutseb tema nimel. Õigustatud isikuks võib olla näiteks isik, kes kandis patsiendi matusekulud. Täpsemalt on õigustatud isikuid käsitletud seletuskirja vastavas osas (eelnõu § 9 selgitused). Samuti reguleeritakse käesoleva seadusega vastutuskindlustuse vaidluste lahendamise korda. Paragrahvis 2 sätestatakse vastutuskindlustuse seaduse kohaldamisala. Lõikes 1 sätestatakse, et vastutuskindlustus kohaldub üksnes Eesti Vabariigis osutatud tervishoiuteenustele. Samas kohaldub seadus sellisele juhtumile, kui TTO on Eestis, kuid näiteks infotehnoloogilisi või muid sidevahendeid kasutades asub patsient väljaspool Eesti Vabariigi territooriumit (näiteks meditsiiniline kaugkonsultatsioon). Käesolev seadus ei kohaldu juhtumitele, kus kahju tekib seoses tervishoiuteenuse osutamisega väljaspool Eesti Vabariiki ning ei ole seotud Eestis tegutsevate TTO-dega. Samuti ei kohaldu seadus nendele TTO-dele, kellele ei ole väljastatud Terviseameti poolt tegevusluba või tegevusluba on peatatud või kehtetuks tunnistatud või TTO on majandustegevusest ajutiselt loobunud. Kui tegemist on ebaseadusliku majandustegevusega, on võimalike kahjude hüvitamise kohustus sellise tegevuse tegijal. Juhul kui Kaitseväe TTO tegutseb ja osutab teenust väljaspool Eestit, on võimalik kaitseväel sõlmida vajaduspõhiselt vabatahtlik kindlustusleping selliste juhtumite puhuks, mis oleks ka paindlikum valdkonna jaoks ning võimaldaks hinnata kindlustuse vajalikkust. Vastav lahendus on Kaitseministeeriumiga peale ministeeriumite kooskõlastusringi ka läbi arutatud. Vastutuskindlustuse süsteemis hüvitab õigustatud isikule kahju kindlustusandja, kellega on TTO sõlminud vastutuskindlustuse lepingu.. Kahju kuulub hüvitamisele, kui tervishoiuteenuse osutamise käigus on patsiendile tekkinud kehavigastus või tervisekahjustus või tervishoiuteenuse osutamise tulemusena patsient sureb. Kohustuste rikkumisel vastutuse suhtes VÕSist käesoleva seadusega erandeid ei tehta. Vastutuskindlustuse seadus puudutab erinevaid võlasuhteid: 1) kindlustusvõtja (TTO) ja kindlustusandja vaheline võlasuhe; 2) patsiendi ja kindlustusandja vaheline võlasuhe. Kindlustusvõtja (TTO) ja kindlustusandja vaheline võlasuhe tuleneb seadusest ja vastutuskindlustuslepingust. Vastutuskindlustuse seadus näeb ette kindlustuskohustuse, kindlustatud isiku, lepingu sõlmimise erisused, kindlustusjuhtumi, kindlustussumma, kahju hüvitamise regulatsiooni, tagasinõudeõiguse tervishoiuteenuse osutajalt. Lepingu sõlmimisele, muutmisele, lõpetamisele kohaldatakse võlaõigusseaduse vastavat regulatsiooni arvestades vastutuskindlustuse seaduses sätetatud erisusi. 11 Patsiendi ja kindlustusandja vaheline võlasuhe tuleneb seadusest. Kindlustusjuhtumi toimumise korral võib patsient või muu õigustatud isik vastavalt eelnõu §-le 9 nõuda kindlustusandjalt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist, kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendi või õigustatud isiku ees võlaõigusseaduse § 770 alusel. Täpsemalt on kirjeldatud võlasuhteid selgitatud eelnõu vastavate paragrahvide juures. Mõnes riigis tegeleb kahjude käsitlemisega tavaline kahjukindlustus või vastav katusorganisatsioon (Soome, Sloveenia), teisal on asutatud avalik-õiguslik isik (Taani) või on menetluse läbiviijaks riigiasutus (Rootsi, Norra, Ühendkuningriik, Läti, Belgia). Loodav vastutusikindlustuse süsteem on sarnane näiteks Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras3 toimiva süsteemiga. Põhjamaade süsteemid on olnud ka vastutuskindlustuse seaduse ettevalmistamisel eeskujuks. Skandinaaviamaades on ravivastutuse osas esitatavate kaebuste arv suur ning näitab aeglast kasvutrendi, samuti rahuldatakse nt Soomes 32-28% hüvitisnõudeid. Skandinaaviamaades pöördutakse ravivastutuse kaebustega kohtutesse üldiselt väga vähe4. Näiteks Rootsis jõuab kohtutesse igal aastal umbes 0,1% juhtumitest, Soomes 0,3%, Taanis alla 1%5. Ühendkuningriigis käsitlevad kohtud umbes 4% hüvituskaebustest, kuid see arv hõlmab ka alaealistega seotud menetlusi, kus kohtumenetlus on kohustuslik6. Soome Vabariigis on kindlustamine kohustuslik, kindlustusvõtjaks on tervishoiutöötaja või avalik/eraõiguslik TTO. Kindlustamise kohustus laieneb eriharidusega tervishoiuteenuse osutamisel osalevatele isikutele (massöörid, lasteõed, füsioterapeudid jne), tervishoiuga seotud transporditeenuse osutajatele (näiteks Päästeamet ja ka siis, kui teenuste osutamisel ei osale tervishoiutöötajad) ja apteekidele (retseptiravimite müüki puudutavas). Kindlustusvõtjaks võib olla ka kutseliit. Kindlustusmaksete suurus oleneb töötaja või teenuseosutaja riskiastmest (eristatakse näiteks kirurgiat, laboratooriume, hambaarste jne). Hüvitist võib taotleda tervishoiuteenuse osutamise käigus saadud nakkuste ning õnnetusjuhtumiga või meditsiinitehnika kasutamisega kaasnenud kahjude eest. Hüvitis katab vigastuse, lisakahjud (tervishoiuteenuse osutamisega kaasnevad kulud, sissetulekute kaotus (nii kahjukannataja kui ka põetaja oma), matusekulud, mittevaralise kahju (valu ja kannatused, püsiv funktsioonide kahjustus, püsiv kosmeetiline kahjustus). Hüvitisi ei saa nõuda murede, kibestumise või ajakao eest7. Patsiendikindlustuskeskus käsitleb kaebusi ja maksab hüvitisi, annab liikmetele juhiseid, edastab teavet, teeb uuringuid ja korraldab edasikindlustust. Keskus maksab välja kahjud ka juhul, kui teenuseosutaja ei ole täitnud kindlustamiskohustust. Kaebus tuleb keskusele esitada kolme aasta jooksul kahju tekkimisest. Kahjujuhtumi menetlus koosneb järgmistest etappidest: kahjuavalduse registreerimine, kahju tekkimise asukohas 3 Esimene süsteemi kasutuselevõtja oli Rootsi aastal 1975. Järgnesid Soome 1987, Norra 1988 ja Taani 1992. 4 Nys H. The factual situation of medical liability in the member states of the Council of Europe. The ever- growing challenge of medical liability: national and European responses. Directorate General of Human Rights and Legal Affairs Council of Europe 2009. Lk 17-28. Kättesaadav elektrooniliselt aadressil http://www.coe.int/t/dghl/standardsetting/cdcj/CJSMED/conf_ml_2008.pdf . 5 Insurance and malpractice. Final report of HOPE’s Sub-Committee on Co-ordination. Brussels, April 12, 2004. Kättesaadav elektrooniliselt aadressil http://www.hope.be/05eventsandpublications/docpublications/71_malpractice/71_malpracticereport_2004.pdf . 6 Kättesaadav elektrooniliselt aadressil http://www.loc.gov/law/help/medical-malpractice-liability/uk.php. 7 Täpsemalt vaata http://www.pvk.fi/www/page/pvk_www_1529 ja http://www.pvk.fi/www/page/pvk_www_1568. 12 asjassepuutuvate isikute selgituste kogumine, selgituste kogumine teistest asjassepuutuvatest raviasutustest ja ekspertarsti arvamuse andmine.8 Kindlustusandjaks võib olla iga Soomes tegevusluba omav kindlustusselts. Kõik vastutuskindlustust pakkuvad kindlustusandjad peavad olema patsiendi kindlustuskeskuse liikmed. Keskus on kindlustusandjate poolt moodustatud ning selle ülalpidamiskulud kaetakse kindlustusmaksetest. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse vastutuskindlustusele kahju hüvitamisel VÕSi vastavaid sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Erisused on sätestatud näiteks kahju hüvitamise ulatuse, kahju menetlemise korra ja kindlustuslepingutega seonduvas. VÕSist kohaldub tervishoiuteenuse osutamise lepinguid puudutav osa (41. peatükk) ja kindlustuslepinguid puudutav osa vastavalt üld- ja erinormi vahekorrale – VÕS kohaldub ulatuses, milles vastutuskindlustuse seadus ei sisalda erisätteid. Kindlustuslepinguid puudutavast regulatsioonist on asjakohased kindlustuslepingute üldosa (23. peatükk) ja kahjukindlustuse osa (24. peatükk). Kohustusliku vastutuskindlustuse puhul on väga olulised ka VÕSi kahju hüvitamise sätted (7. peatükk) ja sätted, mis puudutavad kahju õigusvastast tekitamist (53. peatükk). Paragrahvis 3 sätestatakse patsiendikindlustuse sätete kohustuslikkus. VÕS § 5 lubab poolte kokkuleppel seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Käesolev seadus sätestab, et kõrvalekaldumine nendes küsimustes, mis on vastutuskindlustuse seaduses reguleeritud, ei ole lubatud. Näiteks ei saa kindlustusandja ja TTO leppida kokku väiksemates hüvitamisele kuuluvates summades, mida kahjustatud isikul on õigus seaduse kohaselt saada, sest see kahjustaks patsientide huve. Eesmärk on tagada patsiendi huvide kaitse, sest nemad ei lepi kindlustuslepingus kokku ning neid kahjustavaid tingimusi ei saaks kindlustusandja ja TTO kokku leppida. Seega ei saa vastutuskindlustuse seaduses võimaldada dispositiivsuse põhimõtte rakendamist, välja arvatud juhtudel kui kõrvalekalduva kokkuleppe lubatavus on seaduses sätestatud (eeltoodud imperatiivsuse põhimõte ei kehti juhul, kui regulatsioonist kõrvalekaldumine on seaduses lubatud). Imperatiivsuse põhimõte kehtib ka VÕS nende normide kohta, mis on kohaldatavad vastutuskindlustusele. VÕS vastavate sätete imperatiivsust tuleb hinnata eelkõige VÕS endas sätestatud reeglite alusel. Analoogne nõrgemat lepingupoolt kaitsev regulatsioon sisaldub ka liikluskindlustuse seaduse §-s 2. Paragrahvis 4 sätestatakse kindlustuskohustus. Lõikes 1 sätestatakse kohustuslik vastutuskindlustus TTO-dele sõltumata sellest, kas tervishoiuteenust osutab juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja. Seni on vastutuse kindlustamiseks sõlmitud lepinguid kindlustusandjatega vabatahtlikkuse alusel. Uue süsteemi kohaselt sõlmivad kindlustusandja ja TTO kindlustuslepingu patsiendi kahjude hüvitamiseks ning vastav kahjumenetlus toimub kindlustusandja poolt. Vastavalt VÕS §-le 520 on kindlustusandja kohustatud seaduse alusel nõutava vastutuskindlustuse lepingu sõlmima siis, 8 Vt täpsemalt http://www.pvk.fi/www/page/pvk_www_2336. 13 kui kindlustusvõtja vastab tüüptingimustes ette nähtud tingimustele. Kohustuslik kindlustus on see tervishoiuteenuse osutajate jaoks, kellele on väljastatud vastav tegevusluba tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. Vastutuskindlustuse süsteemi toimimiseks on oluline, et kindlustuskohustus oleks seotud tegevusloaga. Seotus tegevusloaga võimaldab kindlustuskohustuse täitmist tõhusalt kontrollida. Terviseamet peab tagama tõhusa järelevalve, et sellised teenuseosutajad tervishoius tegutseda ei saaks, kes ei ole täitnud kindlustuskohustust. Asjakohaste toetavate IT lahendustega on võimalik kindlustuskohustuse täitmist efektiivselt jälgida ja vajadusel ka õigeaegselt TTO-le meeldetuletusi saata. Lõike 2 kohaselt peab TTO jälgima, et tema tegevus oleks kaetud vastutuskindlustuse lepingu järgse kindlustuskaitsega. Seega on kindlustuskaitse tagamine TTO kohustus ning TTO peab arvestama, et tema tegevus on kindlustatud ilma katkestuseta. Pideva kindlustuskaitse tagamiseks peab TTO oma tegevuse korraldama selliselt, et võimalikult aegsasti korraldab lepingu sõlmimise järgmiseks perioodiks ja täidab omalt poolt sõlmitud lepingut. Kui TTO osutab teenust ilma kindlustuskaitseta on võimalik tema tegevusluba peatada või kehtetuks tunnistada. Lõigete 3 ja 4 kohaselt on kindlustusandja kohustatud sõlmima vastutuskindlustuse lepingu TTOga, kellel on kehtiv tegevusluba või kellele on antud tegevusluba, mille kehtima hakkamine on seotud TTKS kohaselt vastutuskindlustuse olemasoluga. Sätete eesmärk on kehtestada kohustus sõlmida leping, kui TTO vastab ettenähtud tingimustele ehk tegevusloa saamise või olemasolu nõudele. Tegevusloa väljastamisel on riik kontrollinud TTO vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele ning on veendunud, et see TTO võib tervishoiuteenuseid osutada ja turul tegutseda. Seega peaks tal olema õigus ka kindlustuskaitsele. Terviseamet seab tegevusloa taotluse menetlemisel tingimuseks, et teenuse osutamise ajaks peab TTO-l olema kehtiv kindlustuskaitse. Selleks, et kindlustusandjatel oleks kindlus, et leping sõlmitakse isikuga, kellele väljastatakse tegevusluba, on TTKSis tehtud muudatus, mille kohaselt kohustus omada tervishoiuteenuse osutamise ajal kindlustuskaitset on tegevusloa kõrvaltingimuseks. Seega hakkab tegevusluba kehtima vastutuskindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi algusest või tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklikus registris märgitud ajast, kui viimati nimetatu on hilisem (vt ka TTKSi muudatusi). Kindlustusandja on kohustatud sõlmima uue vastutuskindlustuse lepingu või muutma olemasolevat vastutuskindlustuste lepingut, kui tervishoiuteenuse osutaja taotleb Terviseametilt tegevusloa muutmist, uue tegevusloa väljastamist või kui tervishoiuteenuse osutaja majandustegevuse peatamine lõpeb. Näiteks on kindlustusandjal kohustus lepingut muuta ja pakkuda kindlustuskaitset uute tervishoiuteenuste osas, mida enne TTO ei osutanud. Käesoleva eelnõuga tehtav TTKS täiendus näeb ette, et sama põhimõtet kohaldatakse nii tegevusloa andmise kui ka tegevusloa muutmise menetluses. Muudatus tegevusloas jõustub seega hetkest, kui jõustub kindlustuslepingu muudatus (nt TTO hakkab osutama tervishoiuteenust, mida tegevusluba seni ei hõlmanud). Tegevusloa peatamise ja tegevusest ajutise loobumise alused tulevad majandustegevuse seadustiku üldosa seadusest, mille kohaselt võib tegevusloa peatada näiteks siis, kui Terviseamet tuvastab olulise rikkumise või teenuseosutaja esitab ise taotluse tegevusest ajutiseks loobumiseks (vt MSÜS §-d 34 ja 43). Üleminekusätte kohaselt on seaduse jõustumise ajal tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa alusel tegutsevatel tervishoiuteenuse osutajatel kohustus sõlmida vastutuskindlustuse leping 90 kalendripäeva jooksul alates seaduse jõustumisest. Kui tervishoiuteenuse osutaja on nimetatud 14 tähtaja jooksul sõlminud vastutuskindlustuse lepingu, siis jätkab ta tegevust senise tegevusloa alusel ning tegevusloale kõrvaltingimuse lisamine ei too kaasa tegevusloa muutmist. Lõigete 3 ja 4 kohaselt on kindlustusandjal kohustus kindlustusleping sõlmida ja seega lepingu sõlmimist taotlevat isikut mitte diskrimineerida siis, kui ta vastava kohustusliku vastutuskindlustuse liigi pakkumisega tegeleb. Tervishoiuteenuse osutamise näol on tegemist elutähtsa teenusega ning regulatsioon ei tohiks viia tulemuseni, kus kindlustuslepingu sõlmimise võimatuse tulemusena tuleks TTO-l loobuda vastava teenuse pakkumisest. Samas ei saa selline kohustus olla absoluutne. Kaaludes kindlustusandja huvi mitte sõlmida lepingut isikuga, kelle lepinguliste või muude kohustuste täitmine on näidanud, et tegemist ei ole usaldusväärse lepingupartneriga, on tehtud lõike 5 kohaselt erand kohustusest lepingut sõlmida. Kindlustusandja ei pea vastutuskindlustuse lepingut sõlmima, kui tervishoiuteenuse osutaja on eelneva kolme aasta jooksul: 1) rikkunud kindlustusandja suhtes võlaõigusseaduse §-st 440 tulenevat kohustust ja kindlustusandja on võlaõigusseaduse § 441 alusel temaga sõlmitud kindlustuslepingust seetõttu taganenud; 2) jätnud täitmata oma kindlustuslepingust tuleneva kindlustusmakse tasumise kohustuse ja kindlustusandja on seetõttu kas lepingust taganenud või selle üles öelnud; 3) pannud kindlustusandja suhtes toime karistusseadustiku §-s 212 nimetatud teo või käitunud muul moel pahauskselt. Lõike 6 kohaselt on Terviseamet kohustatud kontrollima TTO kindlustuskohustuse täitmist. Terviseamet võib rakendada korrakaitseseadusest ja TTKSist või majandustegevuse seadustiku üldosa seadusest tulenevaid meetmeid, et oleks tagatud kindlustuskohustus (vt MSÜS § 37 ja 40). See võib sisuliselt tähendada ka seda, et Terviseametil on kaalutlusõigus tegevusluba kehtetuks tunnistada, arvestades ohte ja kaasnevaid riske (MSÜS § 37 lg 2 p 2). Kehtetuks tunnistamine tähendab TTO jaoks seda, et tegevus tuleb lõpetada kehtetuks tunnistamise jõustumisest. Kui tegutsetakse ilma tegevusloata, on tegemist ebaseadusliku majandustegevusega. Peatamise puhul ei tohi samuti majandustegevust toimuda, kuid seda on võimalik jätkata peatamise lõpetamisest. Tegevusloa peatamisel või kehtetuks tunnistamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et tervishoiuteenuse osutamise näol on tegemist elutähtsa teenusega. Vastavate IT lahenduste toel on võimalik kindlustuskohustuse täitmise kontroll automaatseks muuta, sh õigel ajal TTO-le teavitus saata kindlustuslepingu läheneva lõppemise kohta. Täiendavalt on nimetatud küsimust selgitatud TTKSi muutmise sätete juures. Paragrahvis 5 sätestatakse andmete esitamise ja avaldamisega seotud kohustused. Et tagada tegevuslubade registris kindlustuskohustuse täitmise andmete olemasolu, sätestatakse lõikes 1 TTO kohustus esitada Terviseametile teabe vastutuskindlustuse lepingu sõlmimise või selle pikendamise kohta, kindlustusandja, kindlustuskaitse perioodi ja kindlustussumma kohta, välja arvatud juhul kui kindlustusandja või tema volitatud isik on võtnud andmete esitamise kohustuse endale. TTO võib seega leppida kokku kindlustusandjaga nimetatud kohustuse täitmise TTO eest. Samas võivad kindlustusandjad volitada neid andmeid edastama enda asemel ka nt Liikluskindlustusfondi läbi vastava tsentraalse IT liidese, et igal kindlustusandjal ei oleks kohustust eraldi liidese arendamiseks. 15 Lisaks lõikes 1 loetletud andmetele esitab TTO lõike 2 kohaselt kindlustuskohustuse täitmise tõendamiseks Terviseametile tõendamiseks ka kindlustuspoliisi väljavõtte, välja arvatud juhul kui kindlustusandja või tema volitatud isik on võtnud selle esitamise kohustuse endale. Lõike 3 kohaselt avaldatakse lõikes 1 nimetatud andmed koos muude tegevusloa andmetega Terviseameti kodulehel. See võimaldab andmetega tutvuda nii järelevalvet teostaval asutusel kui ka igal patsiendil. Lõikes 4 sätestatakse, et lõikes 1 nimetatud teave koos juhistega nõuete esitamise kohta peab olema avaldatud nii TTO tegevuskohas nähtaval kohal kui ka tema veebilehel selle olemasolu korral, et patsiendil oleks võimalik enne tervishoiuteenuse saamist teabega tutvuda. Sätte eesmärk on see, et patsiendil ja muudel isikutel oleks kättesaadav enne teenuse saamist teave kindlustuslepingu üldiste tingimuste kohta. Kui TTO-l veebileht puudub, näiteks väiksematel perearstidel, või kui veebilehe muutmine on tülikas, lubab seadus seda nõuet täita füüsiliselt tervishoiuteenuse osutamise tegevuskohas. Kuna eelnõuga fondi ja keskset kahjukäsitlust ei kehtestata, on selle teabe kättesaadavus patsientidele eriti oluline. Lõikes 5 kehtestatakse kindlustusandjatele kohustus esitada Terviseametile aruande sõlmitud vastutuskindlustuslepingute, kahjunõuete ja kindlustusjuhtumite kohta. Nimetatud kohustus tagab riigile vajaliku teabe kättesaadavuse, et hinnata süsteemi toimimist, kahjunõuete hulka ja trende ning patsiendiohutuse olukorda tervikuna, et vajadusel planeerida täiendavad sekkumised või regulatsioonide kohandamine. Teiste riikide kogemuse põhjal võib prognoosida esimesel ~10 aastal nii kahjunõuete kui ka hüvitatud juhtude arvu kasvu. Lõige 6 sätestab volitusnormi rakendusaktile, millega täpsustatakse aruandes esitatavad andmed, esitamise kord ning andmetele juurdepääsu võimaldamine. Andmete esitamise ja analüüsi eesmärk on hinnata patsiendiohutuse olukorra suurt pilti ja trende vajalike sekkumiste kavandamiseks riigi tasemel koostöös vastava valdkonna ekspertidega. Lõige 7 annab kindlustusandjatele juurdepääsu lõikes 5 nimetatud andmetele kindlustusmakse määrade arvutamiseks ja kindlustusriski hindamiseks. Lõige 8 kohustab Terviseametit avaldama veebilehel koondatud andmed vastutuskindlustuse lepingute, kahjunõuete ja kindlustusjuhtumite kohta. Andmed avaldatakse üldistatud viisil, mis ei võimalda tuvastada konkreetset tervishoiuteenuse osutajat või kindlustusandjat, kuid annab avalikkusele ülevaate valdkonnas toimuvast. Paragrahvis 6 reguleeritakse vastutuskindlustuse lepinguga seonduvat Lõikes 1 sätestatakse, et vastutuskindlustuse lepingut on õigus sõlmida kindlustusandjal, kellel on õigus kindlustada Eestis asuvat kindlustusriski. Kui välisriigi kindlustusandja tegutseb Eestis, siis peab ta määrama kontaktisiku, kelle poole on võimalik tervishoiuteenuse osutajal ja õigustatud isikul pöörduda eesti keeles ja kontaktpunkti asukohaga Eestis. Sätte eesmärk on tagada patsientidele võimalus pöörduda oma nõuetega kindlustusandja poole eestikeelse teeninduse saamiseks ka juhul, kui TTO on sõlminud vastutuskindlustuse lepingu mujal kui Eestis. Lõikes 2 sätestatakse, et kindlustuskaitse peab hõlmama kõiki tervishoiuteenuseid. Seega nähakse ette, et kindlustuskohustuse esemeks on TTO kogu tegevus. See tähendab, et kui TTO- le on väljastatud mitu tegevusluba, peab leping katma kõiki tegevuslube. 16 Süsteem peab olema lihtne ja loogiline. Lisaks tuleks TTO jaoks tegevuslubade põhine kindlustamine palju kallim, sest igale lepingule kehtiksid eraldi kindlustussummad (nt kui on seitse tegevusluba). Uue tervishoiuteenuse lisamise korral on kõigile osapooltele vaja kindlust, et kindlustuskaitse hõlmab ka lisandunud tervishoiuteenuse. Tegevusloa muutmine ja uue tegevusloa väljastamine on eelnõu järgi samuti seotud kindlustuskohustuse täitmise ja kindlustuskaitse kehtima hakkamisega. Lõikes 3 sätestatakse, et lepingu võib sõlmida tähtajaga kuni üks aasta, mis tähendab, et tähtaja möödudes leping lõppeb ning tuleb osta uus kindlustuskaitse sama või mõne muu turul tegutseva kindlustusandja käest. Enamasti sõlmitakse kahjukindlustuslepinguid aastaks ning VÕSi järgi eeldatakse, et kindlustusperiood on üks aasta. Kindlustusperiood on ajavahemik, mille alusel arvutatakse kindlustusmakseid (VÕS § 453). Ka kindlustusandjate infosüsteemid ja protsessid on üles ehitatud selliselt, et lepingud on tähtajalised. Nende ümbertegemine oleks aja- ja ressursikulukas. Vastutuskindlustuses, kus TTOl on kogu tegutsemise ajal kohustus omada kindlustuskaitset, tegevusload on üldjuhul tähtajatud, kuid kindlustuslepingu võib sõlmida kuni üheks aastaks, on mõistlik sätestada, et pooled võivad lepingus ette näha, et vastutuskindlustuse leping pikeneb tähtaja lõppedes automaatselt lepingus ettenähtud tähtajaks. Lepingu automaatse pikenemise ettenägemisel tuleb aga teatud TTOdel arvestada hankemenetluse reeglitega. Lõike 4 kohaselt nähakse ette, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise, kehtetuks muutumise ja peatamisega kaasneb ka kindlustuslepingu automaatne lõppemine. Kui peale tegevusloa peatamise lõpetamist jätkatakse majandustegevusega, siis kohaldub TTKS § 421 lg 2 regulatsioon (tegevusluba hakkab kehtima uue vastutuskindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi algusest). Lõige 5 on vastutuskindlustuse seaduses reguleeritud liikluskindlustuse eeskujul. Kahjukindlustuse üldreeglina sätestab VÕS § 486 lg 1, et kui kindlustusvõtja kindlustab sama kindlustusriski mitme kindlustusandja juures ja kindlustusandjate poolt maksmisele kuuluvate hüvitiste kogusumma ületaks kahju suuruse või kindlustussummad kokku ületaksid kindlustusväärtuse (mitmekordne kindlustus), vastutavad kindlustusandjad solidaarvõlgnikena. Eelnõu kohaselt ei ole mitmekordne kindlustus lubatud. Kui aga peaks selline olukord siiski tekkima, siis on ajaliselt hiljem sõlmitud leping tühine ulatuses, milles see kattub varem sõlmitud lepinguga. Ka mitmekordse kindlustuse lepingu keeld tuleneb eesmärgist tagada vastutuskindlustuse selgus ja tõrgeteta toime. Paragrahv 7 käsitleb poliisi. Vastavalt VÕS §-le 434 peab kindlustusandja kindlustusvõtjale väljastama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis dokumendi kindlustuslepingu sõlmimise kohta (poliis). Kindlustusvõtja nõudel peab poliisi väljastama kirjalikult. Sama põhimõte sisaldub ka § 7 lõikes 1. Suuline kinnitus poliisi kohta ei ole lubatud. Kuna vastutuskindlustuse leping peab katma TTO kogu tegevuse, siis lõikes 2 on ette nähtud, et tegevusloa numbrid, mis on kindlustuslepinguga kaetud, märgitakse poliisile. Paragrahvis 8 sätestatakse kindlustatud isikud. VÕS § 424 kohaselt on kindlustatud isik kindlustusvõtja või nimeliselt määratletud või määratlemata kolmas isik, kellega seotud kindlustusriski on kindlustatud. Eelnõu kohaselt on kindlustustatud isik TTO ning kindlustatus peab hõlmama kogu tema majandus- ja kutsetegevuses osalevate isikute tegevuse. Seega on kindlustusega sisuliselt kaetud isik, kes on lepingulises suhtes TTO-ga, mistõttu laieneb kindlustuskaitse tervishoiutöötajatele ja tervishoiuteenuse osutamisel osalevatele isikutele. 17 Põhimõte tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi ka TsÜS) § 132 lõigetest 1 ja 2, mille kohaselt vastutab isik (TTO) teise isiku (nt arsti) käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ning selle isiku käitumine ja temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. Isik (TTO) vastutab samuti teise isiku (nt arst) käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. TTO-d, tervishoiutöötajad ja tervishoiuteenuse osutamisel osalejad on määratletud TTKS §-des 3, 4 ja 43. Tervishoiutöötajad on arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud Terviseametis. TTO on tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuseid osutav juriidiline isik. Kutse omandamise eesmärgil võivad tervishoiuteenuse osutamisel osaleda TTKS §-s 43 nimetatud isikud. Samuti on tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud kahju võimalik nõuda lepinguvälise kahjuna ning siis on tulenevalt VÕS §-st 1054 sarnaselt TSÜS §-le 132 võimalik teise isiku poolt toimepandud süüline tegu omistada TTOle. Sama on ka sellise isiku positsiooniga, keda isik oma tegevuses kasutab VÕS § 512 lg 1 kohaselt. Seega kindlustusvõtja majandustegevusest tuleneva vastutuse kindlustus hõlmab ka kindlustusvõtja esindajate ja tema poolt ettevõtte või selle osa juhtumiseks või selle üle järelevalve tegemiseks teenistusse või tööle võetud isikute vastutust. Paragrahvis 9 sätestatakse õigustatud isiku definitsioon. Eelnõu sätestab selliste isikute ringi, kellel on nõudeõigus käesoleva seaduse alusel. Kui toimus kindlustusjuhtum, on otsene kahjusaaja eelkõige patsient. Samas võib nõudeõigus olla muul isikul, kes on seoses kindlustusjuhtumiga kahju kandnud. Õigustatud isikud võivad olla näiteks järgmised isikud: 1) ülalpidamishüvitist saama õigustatud isikud (eelkõige lapsed, abikaasa VÕS 129 lõigete 3– 6 alusel; 2) matusekulu kandnud isik VÕS § 129 lõike 2 alusel; 3) isik, kellele on üle läinud patsiendi õigused ja kohustused pärimisseaduse alusel; 4) mittevaralise kahjuhüvitise korral lähedased isikud VÕS § 134 lõike 3 alusel. Seaduslikud esindajad tegutsevad esindatava nimel. VÕSi vastavatest õigusnormidest tulenevalt kuuluvad ülalpidamishüvitist saavate isikute ringi järgmised isikud:  isik, kelle ülalpidamise kohustus oli patsiendi surma hetkeks tekkinud;  isik, kelle ülalpidamise kohustus oleks seaduse alusel tekkinud surmasaanu (patsiendi) eeldatava eluea jooksul;  isik, kes oli kahjustatud isiku surma ajaks eostatud, aga mitte veel sündinud (patsiendi veel sündimata laps);  lisaks nimetab VÕS § 129 lõige 6, et ülalpidamisnõue võib olla ka isikul, keda surmasaanu (patsient) pidas kestvalt kuni oma surmani üleval ja kellega ta elas koos nagu perekonnas või kui ta pidas seda isikut üleval oma kõlbelise kohustuse alusel. Siinjuures on oluline, et see ülalpidamisnõudega isik vajab ülalpidamist, tal ei ole endal võimalik ülalpidamist muul viisil saada ja patsient oleks tulevikus eeldatavalt tema ülalpidamist jätkanud. Seega sobitub selliseks isikuks näiteks surnud patsiendi faktiline elukaaslane eeldusel, et hukkunu pidas oma elukaaslast üleval ja sellel elukaaslasel 18  endal ei ole võimalik ülalpidamist muul viisil saada. Samuti võib mõnel juhul olla selliseks isikuks hukkunu töövõimetu sugulane, kuid samamoodi üksnes eeldusel, et sellel sugulasel endal ei ole võimalik ülalpidamist muul viisil saada. Paragrahvis 10 sätestatakse kindlustusjuhtumi õiguslik tähendus. VÕS § 423 kohaselt on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Kindlustusrisk on oht, mille vastu kindlustatakse. Tervishoiuteenuste puhul on tegu kõrgendatud riskiastmega, teenust osutatakse sageli ajaliselt piiratud ja psühho-emotsionaalselt keerulistes tingimustes. Samas võib väike eksimus olla patsiendi jaoks väga tõsiste tagajärgedega. Kindlustusjuhtumi määratlemisel on võetud eeskuju Rootsi, Taani, Norra ja Soome regulatsioonidest. Samas tuleb arvestada, et tegemist on teistsuguse õigussüsteemiga riikidega. Seetõttu võivad vastutuse alused olla neis riikides põhimõtteliselt teistsugused, kui Eesti õiguses. Käesoleva seadusega loodav vastutuskindlustuse süsteem lähtub siiski kehtivast vastutuse süsteemist, mis on reguleeritud VÕSis. Vastavalt lõikele 1 tuleb kindlustusjuhtumi lahendamisel tuvastada TTO, kes osutas tervishoiuteenuseid, mille osutamise käigus on tekkinud patsiendile või muule isikule kahju, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) tervishoiuteenuse osutamisega põhjustati patsiendi kehavigastus, tervisekahjustus või surm; 2) TTO vastutab tekkinud kahju eest VÕSi alusel; 3) kahju on tekkinud üksnes § 10 lõikes 2 sätestatud asjaolu tagajärjel. Lõige 2 näeb ette konkreetsed asjaolud, mille tagajärjel võib kahju tekkida. Kahjustatud isikule võib hüvitatav kahju tekkida eelkõige järgmise asjaolu tagajärjel: 1) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu tegemine või selle tegemata jätmine, eeldusel et tervishoiuteenuse osutamisel tavaliselt oodatava hoolega arstiteaduse üldisel tasemel oleks kahju tõenäoliselt välditud; Kindlustuse poolt kompenseeritakse diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu või selle ebaõnnestumise tõttu tekitatud kahju, kui see kahju oli nõuetekohase tegutsemise korral tõenäoliselt välditav. Nõuetekohasust ja tekkinud kahju välditavust hindab tunnustatud ravijuhenditest ja arstiteaduse tasemest lähtuvalt valdkonna ekspert, võttes arvesse juhtumi kõiki asjaolusid. Muu samalaadse toimingu mõiste hõlmab näiteks vaktsineerimist, raseduse katkestamist ja vere- või elundidoonorlust, mis ei klassifitseeru otseselt diagnoosimise ega ravi alla. Diagnoosiveast, sh diagnoosi hilinemisest tulenev kahju hüvitatakse, kui see mõjutas oluliselt ravi tulemust või patsiendi prognoosi. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) praktika näitab, et eksimused diagnoosimisel, eelkõige raske kohest ravi vajava haiguse diagnoosi (nt südamelihase infarkt, maohaavandi perforatsioon, meningoentsefaliit vms) ja seetõttu ka ravi hilinemine on juhtiv raske kahjustuse ja patsiendi surma põhjus. Teisel kohal raske kahjustuse või surma põhjusena on eksimine ravimisel sh operatsiooni tegemisel (nt närvi või veresoone vigastamine operatsiooni käigus või süstimisel) või ravitaktika või sünnituse juhtimise taktika valikul. Siia kuuluvad ka eksimused meditsiiniseadme kasutamisel ravi või diagnoosimise käigus (nt kehavälise vereringe valesti ühendamine). Viimase kümne aasta jooksul menetletud patsiendi raske kahjustuse või surma põhjustanud 29 juhtumist, mille TKE hindas eksimuseks, oli 16 seotud hilinenud või vale diagnoosiga, 11 juhul valiti vale ravi- või sünnituse juhtimise taktika või operatsioonimeetod või vigastati patsienti operatsiooni käigus ning kahel juhul oli tegu meditsiiniseadme väära kasutamisega. 19 2) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus saadud nakkus eeldusel, et tervishoiuteenuse osutamisel tavaliselt oodatava hoolega arstiteaduse üldisel tasemel oleks kahju tõenäoliselt välditud; Nakkusest tulenev kahju hüvitatakse, kui see on tõenäoliselt saadud uuringu, ravi või muu tervishoiuteenuse osutamise käigus. Sarnaselt esimese punktiga hinnatakse, kas nakkust oleks saanud vältida muul viisil tegutsedes. Sealjuures ei kuulu hüvitamisele pindmised, kiiresti paranevad infektsioonid (kuna tegemist on kerge kahjustusega). Meditsiiniliste, eriti invasiivsete sekkumistega kaasneb alati infektsiooni oht, mida saab anti- ja aseptika nõuete täitmise, täpsete protseduurireeglite ja juhenditega viia miinimumini. Infektsiooni tekkimise välditavuse tõenäosust hinnates võetakse arvesse ka patsiendi seisundit ja haiguse, sh kaasnevate haiguste iseloomu ning juhtumi asjaolusid. Seega ei pruugi igasugune tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel tekkinud infektsioonist tulenev kahju olla hüvitamisele kuuluv. Näiteks trauma tagajärjel lahtise saastunud haavaga luumurru operatsiooni järel tekkinud haava infektsioon ei ole alati välditav ka siis, kui kogu meditsiiniline sekkumine vastas reeglitele. Kaasnevate infektsiooni soodustavate seisundite ja haigustena tulevad kõne alla näiteks immuunpuudulikkus, diabeet vms. Valdkonna ekspert hindab alati juhtumi välditavust kõiki asjaolusid arvesse võttes. Epideemia olukorras hinnatakse samuti, nakkuse levikut tervishoiuteenuse osutamise käigus oleks saanud vältida muul viisil tegutsedes. Kui rakendati kõik vajalikud meetmed, ei pruugi nakkuse levikust põhjustatud kahju kuuluda hüvitamisele. 3) patsiendi transportimisel aset leidnud vigastus või kahjustus; Kui patsiendi transportimisel leiab aset tõsine vigastus, kuulub selline juhtum hüvitamisele. Näiteks võib patsient saada vigastada transportimisel haigla osakondade või korpuste vahel, tõstmisel raamile, kiirabiautosse, raamilt voodisse või operatsioonilauale vms käsitluse käigus. Kiirabiautoga juhtunud liiklusõnnetuse kahjud katab liikluskindlustus. 4) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rike, mille eest tervishoiuteenuse osutaja vastutab võlaõigusseaduse § 770 lõike 2 alusel; Kui uuringuks või raviks kasutatava meditsiiniseadme rike põhjustab patsiendile tõsise kahju, kuulub see hüvitamisele. Tavaliselt puudutab see selliseid seadmeid nagu näiteks hingamisaparaadid, kirurgiainstrumendid, patsiendi seisundi jälgimise seadmed, haiglavoodid ja uuringulauad. Seadme rike tähendab olukorda, kus seade ei tööta ettenähtud viisil. Seadme väär kasutus on hõlmatud punktiga 1. Siinkohal tuleb arvestada eelnõu välistuste kataloogiga, mille kohaselt ei hüvita kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumise korral kahju, mille eest vastutab tootja VÕS § 1061 alusel. Tootjaks käesolevas kontekstis võib olla ka haiglaapteek või verekeskus. 5) tervishoiuteenuse osutamise käigus tervishoiuteenuse osutaja poolt patsiendile manustatud vale ravim, ravimiannus või tervishoiuteenuse osutaja tegevusest või tegevusetusest kõlbmatuks muutunud ravim või ravimi väär kasutamine; Vastutuskindlustus katab ravimist põhjustatud kahju, kui see oli tingitud eksimusest ravimi manustamisel või vale annuse manustamisest või ravimi kasutusotstarbest erineval otstarbel või viisil manustamisest. Näiteks võib õde eksida, ajades segi ravimi ampullid ning süstida patsiendile vale ravimit vales annuses ning sellega patsienti kahjustada. Nõuetekohaselt määratud ja manustatud ravimi kahjulikke kõrvalmõjusid ei hüvitata. Kõlbmatu ravim on ravim, mida on nt haiglas valesti hoitud ja mis on seetõttu muutunud kõlbmatuks. Ebakohase 20 ravimi määramine, mis ei ole kooskõlas tunnustatud ravijuhendite ja arstiteaduse üldise tasemega, tuleks klassifitseerida pigem ravivea alla (kirjeldatud punktis 1). 6) tervishoiuteenuse osutaja dokumenteerimiskohustuse rikkumine; Isikule võib tekkida kahju, kui nt tervishoiuteenuse osutamine on jäetud dokumenteerimata ning sellest tulenevalt on järgmine TTO määranud vale diagnoosi või ravi ning sellega patsienti kahjustanud. 7) tervishoiuteenuse osutaja korraldusliku kohustuse rikkumine tervishoiuteenuse osutamisel, mis on otseselt seotud diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu tegemise või tegemata jätmisega. Siin tuleb tähele panna, et korraldusliku eksimuse alla kuuluvad üksnes TTO eksimused, mis on otseses seoses tervishoiuteenuse osutamisega ehk raviprotsessiga ning sellise eksimusega kahjustati otseselt patsienti. Näiteks eksitakse organisatsiooni sisemiste protseduurireeglite vastu, haiged lähevad n-ö vahetusse ja haiglas teostatakse isikule vale protseduur või ravi või operatsioon või see teostatakse valel elundil või kehaosal. Siia alla ei kuulu üldise tervishoiukorraldusega seotud probleemid nagu ravijärjekorrad ega ka vigastumised libedal põrandal õnnetusjuhtumi tõttu vms. Eelnõu § 10 lg 2 punktides 1 ja 2 on kindlustusjuhtum seotud küsimusega, kas tervishoiuteenuse osutamisel tavaliselt oodatava hoolega arstiteaduse üldisel tasemel oleks kahju tõenäoliselt välditud. Selline regulatsioon tugineb VÕS § 770 lg 4 regulatsioonile, mille kohaselt just diagnoosi- või ravivea korral hinnatakse, kas seda oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida. Sama ei kehti VÕS-is aga seadme vigade puhul (VÕS § 770 lg 2). Seega on välditavuse kriteerium tulenevalt VÕS-st asjakohane just punktide 1 ja 2 puhul (diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimungi tegemine, tegemata jätmine või selle toimingu käigus saadud nakkus). Siinkohal on oluline ka märkida, et VÕS § 766 lg 2 kohaselt ei või TTO reeglina lubada patsiendi paranemist või operatsiooni edukust. Inimorganismi eripärast tulenevalt võib soovitud tulemus jääda saabumata sõltumata TTO pingutustest, mistõttu ei saa TTO tagada kuidagi lõpptulemust. Küll aga saab TTO lubada patsiendile, et täidab patsiendiga sõlmitud lepingut võimalikult hästi. Paragrahvis 11 sätestatakse vastutuskindlustussüsteemi kindlustussummad. Kindlustusandja peab kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju hüvitama käesolevas paragrahvis sätestatud ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma definitsioon sisaldub VÕS §-s 426). Sellest suuremat summat käesoleva eelnõu alusel ei hüvitata ning täiendavate nõuete puhul tuleb nõue esitada TTO-le. Kindlustussumma on otseselt seotud kogu süsteemi kulukusega, mis hakkab edaspidi mõjutama TTO-de kindlustusmaksete suurust, kuna maksetest kujuneb vastutuskindlustuse süsteemi tulubaas. Maksimaalse kindlustussumma arvutamisel on arvestatud kogu hüvitamisele kuuluva kahju ulatust. Kõige kulukamad kahju liigid on mittevaraline kahju ning saamata jäänud tulu (ülalpidamishüvitis ja töövõimehüvitis). Lõike 1 kohaselt on kindlustussumma õigustatud isiku kohta kuni 100 000 eurot, kindlustusjuhtumi kohta 300 000 eurot ja lepingujärgse kindlustusperioodi kohta 3 000 000 21 eurot. Lõike 2 kohaselt on mittevaralise kahju kindlustussumma õigustatud isiku kohta 30 000 eurot ja kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot. See tähendab, et kindlustusandjal ei ole kohustust hüvitada kahju suuremas ulatuses kui kindlustussumma ning kindlustussummat ületavas osas tuleb esitada nõue TTO-le. Mittevaralise kahju summade selgitus on vastava paragrahvi juures. Kindlustussumma õigustatud isiku kohta ja kindlustusjuhtumi kohta järgib Soome ja Rootsi vastavat praktikat. Kindlustussumma 100 000 ühtib ka Eesti eksperdi hinnanguga tervisekahju raskusastmete ja astmest sõltuvalt võimalike hüvitiste piirmäärade kohta, mis arvestas senist haiglate praktikat hüvitiste maksmisel patsientidele, sisaldades nii varalist kui mittevaralist kahju. Piirmäärade seadmise põhimõte on, et kannatanul peab olema piisav kindlustuskaitse ning samal ajal ei tohi süsteem tervikuna minna ülemäära kulukaks. Kogu analüüsi aluseks olev Soome kahjustatistika näitab, et kui jätta kannatanu kohta kindlustussummaks 100 000 eurot lisaks kindlustussummale kindlustusjuhtumi kohta summas 300 000 eurot, saab süsteemi poolt 100% ulatuses hüvitatud vähemalt 98% kannatanutest. Lõike 3 kohaselt, kui kahjunõuete kogusumma ületab § 11 lõikes 1 või 2 nimetatud kindlustussummat, jagatakse hüvitis õigustatud isikute vahel proportsionaalselt iga õigustatud isiku kahju suuruse järgi. Sätte eesmärk on tagada kõigi kahju kannatajate võrdne kohtlemine olukorras, kus tegelik kahju võib ületada kindlustussummat. Kahju hüvitamise peatükk Paragrahvis 12 sätestatakse alused kahju hüvitamise nõuete esitamiseks ja kahju hüvitamise kord. VÕS on käesoleva seaduse üldosa, mille kahju hüvitamise sätted kohalduvad vastutuskindlustuse seadusele. Sarnane lahendus on ka liikluskindlustuses, mis on VÕSi suhtes eriseaduseks. Lõike 1 kohaselt võib kindlustusjuhtumi toimumise korral õigustatud isik nõuda kahju hüvitamist kindlustusandjalt, kes on sõlminud tervishoiuteenuse osutajaga vastutuskindlustuslepingu, kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendi või õigustatud isiku ees võlaõigusseaduse alusel. Kahju hüvitamisel tuleb eelkõige lähtuda eriseadusest, st kui käesoleva seaduse alusel makstakse välja teatud liiki kahju, näiteks ajutise töövõimetuse hüvitist, tuleb esmajoones kohaldada vastutuskindlustuse seaduse hüvitise arvutamise valemeid ning seejärel VÕSi loogikat. Näiteks mittevaralise kahju hüvitamisele on seadusega sätestatud piirmäär ning ülejäänud osas on patsiendil või isiku lähedastel nõudeõigus VÕSi alusel kahju põhjustaja suhtes. Isikule jääb alati ka kohtusse pöördumise õigus, kui kahju hüvitamises kokkuleppele ei jõuta. Kindlustusjuhtumi korral esitab patsient või muu õigustatud isik nõude otse kindlustusandjale. Kui isik teavitab siiski TTOd kindlustusjuhtumist, siis vastavalt eelnõu § 20 lg-le 2 teavitab TTO sellest kindlustusandjat ning kindlustusandja tegeleb edasi kindlustusjuhtumi menetlemisega. Kahjude hüvitamisel lähtutakse VÕSi vastavatest sätetest ja käesolevas seaduses sätestatust. Tervishoiuteenuseid osutatakse lepingulisel alusel (VÕS §-d 758–773), kuid teatud juhtudel on võimalik teenust osutada ka lepinguta. Seega, tsiviilõiguslik vastutus mistahes kahjujuhtumite 22 korral, sealhulgas vastutuskindlustuse seaduse tähenduses, toimub üldisest VÕSi loogikast lähtudes. Kohustuste rikkumise vastutuses käesoleva seadusega erandeid ei tehta. VÕS § 758 lõike 1 kohaselt kohustub üks isik (TTO) tervishoiuteenuse osutamise lepinguga osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust. Tervishoiuteenuse osutamine toimub üldjuhul võlaõigusliku lepingu alusel. Teatud erisused on välja toodud VÕS §-s 759, mille kohaselt loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping muu hulgas sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele. Lepingu täitmisega kaasneva vastutuse osas tuleb selgitada, et tsiviilõiguslik vastutus jaguneb kaheks: lepinguline vastutus ja deliktiline vastutus, kusjuures lisaks lepingulisele on võimalik paralleelselt kohaldada ka deliktiõiguslikku vastutust. Deliktilise vastutuse korral peab patsient tõendama õigushüve rikkumist, kahju tekkimist ja põhjuslikku seost rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Deliktiline vastutus tabab üldiselt ainult tervishoiuteenuse osutajat, sest töötaja tegevus omistatakse tööandjale9,10. Deliktiline vastutus on seega võimalik igal juhul, kui on olnud tervishoiuteenustega seotud puutumus ning sellest on tekkinud tagajärjed. Lepingulise vastutuse tekkimise esmaseks eelduseks on lepingulise kohustuse rikkumine VÕS § 100 tähenduses – kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Lepingulise vastutuse küsimust reguleerib sama seaduse § 770, mille kohaselt vastutab TTO üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest. Süülisust ja kahju tekkimist peab tõendama patsient, välja arvatud dokumenteerimiskohustuse rikkumise korral. Lisaks vastutab TTO sama sätte alusel ka teda abistavate isikute tegevuse ja tervishoiuteenuse osutamisel kasutatavate seadmete vigade eest. VÕS § 127 lõike 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. See säte laieneb käesolevas kontekstis nii patsiendile kui ka muudele kaasnevatele tegelikele kahjukannatajatele11. TTO vastutuse üle otsustades tuleb arvestada erinevate kriteeriumitega. Seega on nõutav, et tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevate nõuete lahendamiseks tuvastatakse järgmist: 1) kas TTO on kohustust rikkunud (VÕS § 100 ja § 770 lg 1); 2) kas isik oli kohustuse rikkumises süüdi (VÕS § 104, § 770 lg 1 ja § 762); 3) kas tekkis kahju (VÕS § 128); 4) kas eksisteeris põhjuslik seos kohustuse rikkumise ning kahju vahel (VÕS § 127 lg 4); 5) kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning kahju pidi olema TTO-le ette nähtav (VÕS § 127 lg 2 ja 3). 9 Tsiviilseadustiku üldosa (TsÜS) § 132 lõike 1 kohaselt vastutab juriidiline isik oma töötaja käitumise eest nagu oma käitumise eest, kui ta kasutab seda töötajat pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle töötaja käitumine on seotud juriidilise isiku majandus- või kutsetegevusega. 10 Lillsaar M, Sedman M. Tervishoiuteenuse osutaja tsiviilõiguslik ja karistusõiguslik vastutus. Tartu: Riigikohus; 2012. Lk 6. http://www.riigikohus.ee/vfs/1344/Tervishoiuteenuse_osutaja_tsiv_ja_kar_vastutus_analyys_M_Lillsaar_ja_M_ Sedman.pdf . 11 Iga puudutatud isik ei pruugi olla tegelik kahjukannataja. Näiteks on kohus leidnud, et kuna lapsed hakkasid peale ema surma saama toitjakaotuspensioni ja hüvitist ohvriabi seaduse alusel, mis oli suurem kui enne ema surma saadud sissetulek, siis ei ole isiku surmaga seoses tekkinud lastele materiaalset kahju ja hagejate nõue rahalise hüvitise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Viru Maakohtu 13. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 2- 04-1856. Kättesaadav elektrooniliselt aadressil https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=108588519. 23 VÕS §-de 129, 130 ja 134 kohaselt tuleb ka vastutuskindlustuse süsteemis hüvitada varaline kahju surma põhjustamise korral, tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral ning mittevaraline kahju. Vastavalt VÕS § 128 lõikele 1 jaguneb hüvitamisele kuuluv kahju varaliseks ja mittevaraliseks. Varaline kahju hõlmab eelkõige otsest varalist kahju ja saamata jäänud tulu. Varaline kahju kujutab endast igasuguseid mittevabatahtlikke negatiivseid tagajärgi isiku varalises seisundis. Vastutuskindlustuse seaduse kohaselt on varalise kahju hüvitamisele seatud piirid §-des 11-20. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Vastutuskindlustuse seaduse kohaselt on mittevaralise kahju hüvitamisele seatud piirid §-des 11, 19 ja 20. Samuti on lõikes 2 toodud välja ka VÕS § 521 lõikes 8 sisalduv regulatsioon, mille kohaselt hüvitab kindlustusandja TTO omavastutuse kohaldamise korral õigustatud isikule kahju omavastutust rakendamata ning seejärel nõuab kindlustusandja omavastutuse summa tagasi TTO-lt (vt tagasinõuete paragrahvi). Eesmärgiks on, et patsient saab kindlustusandjalt kogu summa, mis kuulub hüvitamisele ning ei pea esitama omavastutuse summa osas eraldi nõuet TTO vastu. Lõikes 3 sätestatakse kahju, mida vastutuskindlustuse süsteemist hüvitatakse. Kahju tuleb hüvitada vastavalt VÕS §-de 129, 130 ja 134 alusel, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Nimetatud kahju täieliku hüvitamise põhimõte ei ole siiski seadusega tagatud. Kui kahju tekkis patsiendist tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest patsient vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sellisel juhul võib kahjuhüvitist vähendada (vt VÕS § 139). Hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lõike 3 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Saamata jäänud tulu on VÕS § 128 lõike 4 kohaselt kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Lõike 3 punkti 1 kohaselt hüvitab kindlustusandja patsiendile ravikulud, kui ravi ei ole hüvitatud ravikindlustuse seaduse alusel (vt nt kahju hüvitamise välistuse paragrahvi). Kindlustusandja võib hüvitada patsiendi eest otse TTO-le ravikulud, mida ei maksta Eesti Haigekassa eelarvest. Sellisel juhul lepivad patsient, kindlustusandja ja TTO tasu ülevõtmise kohustuses kokku. Näiteks esitab isik kindlustusandjale soovi minna taastusravile ning kindlustusandja kinnitab garantiikirjaga, et on valmis tasuma isiku tervishoiuteenuste eest. Ravikulude hüvitamisel lähtutakse põhimõttest, mille kohaselt peab makstav hüvitis leevendama patsiendi vaevusi, hoidma ära tema terviseseisundi halvenemise või haiguse ägenemise ning taastama patsiendi tervise. Eesmärk on see, et võimaluse korral hüvitatakse ravikulud otse TTO-le. Seega puuduks vajadus isikule vastavat hüvitist kanda ning isik saaks teenust kasutada ilma omaosaluseta. See 24 vähendaks bürokraatiat erinevate asutuste vahel. See säästaks patsienti ehk kahju saanud isikut olulisel määral teatud koormusest esitada arveid, tõendeid ja taotlusi ning puudub põhjus sundida isikut läbima ebaotstarbekat menetlust. Kuivõrd tervishoiuteenused on pigem kallid, puuduvad isikutel tihti vastavad vahendid nende teenuste eest tasumiseks. Vastutuskindlustuse seaduse alusel toimub kahju hüvitamine analoogselt liikluskindlustuse isikukahju hüvitamise süsteemile. Liiklusõnnetuses osalenud kannatanu viiakse kiirabiga liiklusõnnetuse sündmuskohalt TTO juurde, teda ravitakse ja patsient lahkub kodusele ravile. Ravikindlustatud patsient oma ravikulusid TTO juures ei maksa, selle tasu maksmise kohustus on üldjuhul haigekassal. Patsiendi õigus saada raviteenuste kulude hüvitamist ei ole piiramatu ning see kulu peab olema seotud kindlustusjuhtumiga. Patsient peab kahjuhüvitise taotlemisel arvestama, et kindlustusandjal on õigus veenduda patsiendi poolt viidatud raviga seotud kulutuste vajalikkuses ja põhjendatuses. See tähendab, et patsiendil on küll õigus vabalt valida teenuseosutaja, kuid kindlustusandjal ei pruugi olla vastavate kulude hüvitamise kohustust, kui ravi vajadus ei ole tõendatud. Ravi rahastamisel tuleb hinnata, kas vastav teenus aitab kahjueelset olukorda taastada. Seda saab teha üldjuhul isik, kellel on meditsiiniline haridus. Lõige 3 punkti 2 kohaselt hüvitatakse kulud, mis on tekkinud patsiendi vajaduste suurenemisest, sealhulgas kulud abivahenditele ja meditsiiniseadmetele. Eelkõige võivad need olla kulud ratastoolile, erinevatele meditsiiniseadmetele, aga vajaduse korral ka muude suuremate ehitustööde hüvitamisel. Kui patsiendil ei ole võimalik pärast kehavigastust liikuda ning tema liikumine on piiratud, tuleb hüvitada kulud näiteks trepikodade ümberehitamisele või muudele töödele, mis olid tema eelnevat elukorraldust arvestades põhjendatud. See on avatud loetelu ning sõltub konkreetsest vajadusest. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes selgitatakse, et tervisekahjustuse või kehavigastuse saamisega seotud vajaduste suurenemisest tekkinud kuludeks on kõikvõimalikud kulud meditsiinilistele abivahenditele, näiteks prillid, proteesid, ratastool, füüsilise puude korral koju paigaldatud lisaseadmed vannitoas või treppidel. Samuti kuuluvad siia alla kulutused põetajale või pereliikmele, kes põetamisega tegeleb. Hüvitada tuleb need kulud, mis on põhjendatud ning mille tasu ülevõtmise kohustust ei ole riigil ravikindlustuse seaduse (meditsiiniseadmed) või sotsiaalhoolekande seaduse alusel (abivahendid). Kui riik vastavat abivahendit või meditsiiniseadet ei hüvita, säilib hüvitamise kohustus vastutuskindlustuse süsteemil. Riik ei pruugi näiteks vastavat meditsiiniseadet hüvitada, sest seda ei ole meditsiiniseadmete loetelus nimetatud, kuid samas patsient siiski vajab sellist meditsiiniseadet ja selle kasutamine on meditsiinilistel näidustustel põhjendatud ning see tuleb käesoleva seaduse alusel loodud süsteemist hüvitada. Sama põhimõte kehtib ka abivahendite puhul. Lõike 3 punkti 3 kohaselt hüvitatakse osalisest või puuduvast töövõimest või ajutisest töövõimetusest tekkinud kahju. Kõige lähemal vastutuskindlustuse seadusele on liikluskindlustuse seaduse alusel hüvitatav isikukahju. Seetõttu on töövõimetushüvitise puhul kasutatud analoogset kahju hüvitamise skeemi, mis liikluskindlustuse seaduses. Lõike 3 punkti 4 kohaselt hüvitatakse isikule matusekulud. Matusekulud tuleb hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale (VÕS § 129 lg 2). Lõike 3 punkti 5 kohaselt maksab kindlustusandja isiku ülalpeetavatele (VÕS § 129 lõiked 3– 6) hüvitist. Täpsemalt on selle hüvitise põhimõtteid ja arvutamise aluseid selgitatud vastava hüvitise arvutamise sätete juures. 25 Lõike 3 punkti 6 kohaselt tuleb hüvitada muu varaline kahju, mis kuulub hüvitamisele VÕS §-de 129 ja 130 alusel. Käesoleva punkti kontekstis tuleb arvestada VÕSi eripära. VÕSi kahju hüvitamise ulatus on lai ning hüvitatava kahju osas ei ole konkreetseid piire. Tegemist on vajaduspõhise ja põhjendatud kulude hüvitamisega. Hüvitada tuleb iga abinõu, mis soodustab kahjueelse olukorra taastamist, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erandeid ja VÕSi põhimõtteid. VÕSi tähenduses on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuleb VÕSi kontekstis hüvitada kõik meetmed, abivahendid, varaline ja mittevaraline kahju, mis aitaks taastada olukorra, mis isikul oli enne kahjujuhtumit. Seega loetakse muude kulude hulka ka kõik kulud, mida isik on teinud näiteks transpordile, millega sõidetakse TTO juurde (nt invatakso). Patsiendil on õigus nõuda muid otseseid kulusid, mis on tingitud kindlustusjuhtumist. Samas tuleb vaadata juurde ka § 20 regulatsiooni, mis määrab ära juhud, millal kindlustusandja kahju ei hüvita. Lõike 3 punkti 7 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju VÕS § 134 kohaselt arvestades käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud erisusi. Mittevaralise kahju hüvitamise põhimõtteid vt § 19 selgtuste juures. Lõige 4 sätestab erinormi VÕSi suhtes, mille kohaselt ei ole riigil, sealhulgas avalik-õiguslikul juriidilisel isikul ja kohaliku omavalitsuse üksusel õigust nõuda kindlustusandjalt kindlustusjuhtumiga seotud kahju hüvitamist, välja arvatud seaduse § 13 lõikes 3 sätestatud juhul. Vastutuskindlustuse põhimõtte kohaselt peab kindlustusandja üle võtma kõik kindlustusvõtja kohustused kindlustusjuhtumi toimumisel. Käesoleva sättega tehakse sellest põhimõttest erand VÕSist ning seda tehakse vastutuskindlustuse süsteemi kulude kokkuhoiu eesmärgil. Vastav ettepanek VÕSi erisuse tegemiseks tuli kindlustusandjatelt, kelle hinnangul tuleks riigi nõudeõigused välistada, sest sellisel juhul on TTO-de kindlustusmaksed odavamad. Sätte kohaselt on välistatud eelkõige Eesti Haigekassa tagasinõudeõigus, kuid ka Eesti Töötukassa või Sotsiaalkindlustusameti vastavad nõudeõigused, mis tekivad rahaliste summade väljamaksmisel patsiendile. Riik maksab samaliigilisi hüvitisi riiklikust sotsiaal- ja tervishoiusüsteemist. Nende maksmise põhjus võib olla raviviga või muu käesoleva seaduse alusel TTO põhjustatud kindlustusjuhtum. Riik maksab samuti ajutise töövõimetuse hüvitist või töövõimetoetust, mis on käsitatav kahjuhüvitisena, mida peaks tegelikult kandma kindlustusandja. Kindlustusandja peaks astuma kahju põhjustanud isiku asemele ning hüvitama kogu tekkinud kahju, kuid teatud juhtudel maksab riik ise seda kahju otse patsiendile. Patsiendile on selline süsteem soodsam, sest tema saab kahjuhüvitise riiklikult korraldatud süsteemist oluliselt kiiremini kätte. Samuti osutatakse tervishoiuteenuseid automaatselt ning Eesti Haigekassa poolt kindlustatud isik ei osale teenuse eest tasu ülevõtmise kohustuses. Liikluskindlustuses ei ole vastavat erandit ette nähtud ning riigil on olemas vastavad tagasinõudeõigused. Kõik ülalnimetatud isikud (Eesti Haigekassa) nõuavad kindlustusandjatelt sisse näiteks ravikindlustuse seaduse alusel makstavad tervishoiuteenused, ajutise töövõimetuse hüvitise, ravimikulu või riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel makstava toitjakaotuspensioni (Sotsiaalkindlustusamet) või töövõimetoetuse seaduse alusel makstava töövõimetoetuse (Eesti Töötukassa). 26 Seega ei nõuta vastutuskindlustuse süsteemis sisse raviteenustega seotud raviteenuse arveid, mis võivad aastati olla ühe isiku kohta väga kallid, samuti taastusravi, mida maksab riik piiratud ulatuses. Lisaks ei nõuta sisse ajutise töövõimetuse hüvitist ega töövõimetoetust. Riik osutab sotsiaalhoolekande seaduse alusel suures mahus ka muid sotsiaalhoolekandeteenuseid, mida patsient võib käesoleva seaduse alusel riigi poolt saada. Samas pakub vastutuskindlustus täiendavat kaitset näiteks ülalpidamishüvitise puhul. Positiivse näitena võib veel tuua täielikust töövõime kaotusest tekkinud kahju hüvitamise, mida käesoleva seaduse alusel hüvitatakse. Samuti katab vastutuskindlustus osaliselt neid rahalisi kohustusi, mida riik ei kata. Näiteks taastusravi, abivahendid, ravimid (mis ei ole hüvitatavad Eesti Haigekassa kaudu), samuti mittevaraline kahju ning vajaduste suurenemisest tekkinud kahju. Viimane võib olla juhtum, kus patsiendi eluruumi on vaja ümber ehitada kaldtee või muu liikumiseks vajaliku rajatise näol. Paragrahvis 13 sätestatakse ülalpidamishüvitise maksmise põhimõtted. Ülalpidamishüvitis on varalise kahju hüvitis juhtudeks, kui kindlustusjuhtumi tagajärjel põhjustati patsiendi surm. Ülalpidamishüvitise arvutamise reeglid on vastutuskindlustuse seadusesse üle toodud liikluskindlustuse seaduse analoogsetest sätetest (§-d 27–31). Selleks, et hoida kahte süsteemi sisuliselt lahus ning nad ei sõltuks üksteisest, sätestatakse vastutuskindlustuse seaduses vastavad sätted uuesti. Samuti aitab see vältida olukorda, et kui näiteks liikluskindlustuse seaduses tehakse vastavad muudatused, avaldaks see otsest mõju vastutuskindlustuse süsteemile. Lõige 1 sätestab üldreegli, kuidas ülalpidamishüvitist ülalpeetavate vahel jagatakse. Selle kohaselt võtetakse aluseks patsiendi netotulu ning jagatakse see kaheks osaks: 2/5 suurust osa oleks patsient eeldatavalt kasutanud oma tarbeks, 3/5 osa aga jagatakse ülalpeetavate vahel võrdseteks osadeks. Lõiked 2 ja 3 annavad võimaluse ülalpidamishüvitise jagamise metoodikat muuta. Näiteks saab hüvitisi saama õigustatud isik taotleda kindlustusandjalt hüvitise maksmist lõikes 1 sätestatud põhimõttest erinevalt, kui ta tõendab, et patsient oleks andnud talle ülalpidamist teistsuguses ulatuses või ülalpidamishüvitis tuleks õigustatud isikute vahel jaotada teisiti (tõendiks võib siinjuures olla kohtuotsus ülalpidamishüvitise väljamõistmise kohta, eelnev maksepraktika jmt). Lisaks on samasugune õigus sätestatud kindlustusandjale – kindlustusandja saab maksta ülalpidamishüvitist õigustatud isikule teistsuguses summas, kui ta tõendab, et patsient oleks andnud õigustatud isikule ülalpidamist teistsuguses ulatuses. Siinjuures vajab rõhutamist, et nimetatud sätte alusel ei saa kindlustusandja keelduda hüvitise maksmisest, kui ta tõendab, et patsient ei täitnud oma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust (s.t patsient hoidus seadust rikkudes kõrvale ülalpidamise maksmisest). Lõige 4 sätestab põhimõtte, et kui ülalpidamishüvitist saavate isikute arv muutub, arvestab kindlustusandja hüvitise ümber. Näiteks kui esialgse kahe ülalpeetava kõrvale tuleb ka kolmas, tuleb ülalpidamishüvitiseks eraldatud summa jagada edaspidi juba kolmeks osaks. Samuti juhul, kui üks ülalpeetav on näiteks 17-aastane ja saab ülalpidamishüvitise maksmise perioodil täisealiseks ning ei vaja enam ülalpidamist, jätkatakse teisele lapsele hüvitise maksmist 3/5 osas. Riiklikus pensionikindlustuse süsteemis suurendatakse toitjakaotuspensioni, kui ülalpeetavate arv väheneb. Suurendamise eelduseks on põhimõte, mille kohaselt oleks vanemal tekkinud täiendavaid rahalisi vahendeid oma ülalpeetavaid suuremal määral toetada. Lõikes 1 27 nimetatud põhimõte, mille kohaselt oleks ta 2/5 sissetulekutest kasutanud oma tarbeks ning 3/5 oma ülalpeetavate tarbeks, ei tohiks muutuda, kui ülalpeetavate arv ülalpidamishüvitise maksmise perioodil suureneb või väheneb. Paragrahvis 14 sätestatakse töövõimetushüvitise maksmise põhimõtted. Töövõimetushüvitis on kahjuhüvitis juhtudeks, kui kindlustusjuhtumi tagajärjel kahjustati patsiendi tervist või tekitati talle kehavigastus nii, et patsient kaotas osaliselt või täielikult töövõime. Ajutise töövõimetuse korral kirjutab raviarst patsiendile välja töövõimetuslehe, mis vabastab teda ajutiselt töö- ja teenistuskohustuse täitmisest. Töövõimetus on vigastus või haigus (või ka karantiin), mis on tekkinud kindlustusjuhtumi tagajärjel ning see jaguneb järgmiselt: 1) puuduv töövõime – haigusest või vigastusest tingituna ei ole patsient võimeline endale tööga elatist teenima (töövõimekaotus 100%); 2) osaline töövõime – haigusest või vigastusest tingituna ei ole patsient võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikele normidele vastavas määras (töövõimekaotus 10–90%); 3) ajutine töövõimetus. Töövõimetushüvitist makstakse ulatuses, mille võrra patsiendi sissetulekud kindlustusjuhtumi tagajärjel vähenesid. Kindlustusandja hüvitamiskohustus piirneb seega kindlustusjuhtumist tekkinud kahjuga. Hüvitis ei saa olla suurem, kui patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatav tulu enne kindlustusjuhtumit arvestades patsiendi töövõime kaotuse määra ja tarbijahinnaindeksi muutust. Teisalt piirneb tekkinud kahju sotsiaalmaksuga maksustatava tulu vähenemisega arvestades tarbijahinnaindeksi muutust. Samuti tuleb töövõimetushüvitise arvutamisel arvestada muude toetuste ja hüvitistega, mida patsiendile makstakse riiklikest sotsiaal- ja ravikindlustuse süsteemidest. Lõikes 1 on sätestatud põhimõte, et kui patsient kaotas töövõime, maksab kindlustusandja talle töövõimetushüvitist, arvestades seejuures töövõime vähenemise ulatust. Lõige 2 nimetab, et töövõimetushüvitist makstakse patsiendile alates 16-aastaseks saamisest. Vanusepiirangu sätestamisel on arvestatud muude õigusaktidega, näiteks sätestab ka töövõimetoetuse seadus, et töövõime hindamisele ja töövõimetoetusele on õigus 16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel isikul. Lõige 3 ütleb, et kui patsiendi tööandja on maksnud patsiendile haigushüvitist, kuulub see kindlustusandja poolt hüvitamisele. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12² lõige 1 sätestab, et tööandja maksab töötajale hüvitist haiguse, vigastuse või karantiini korral neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70% töölepingu seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust (COVID-19 epideemia ajal on hüvitamise skeem ajutiselt teine, mille kohaselt tööandja maksab teise kuni viienda kalendripäeva eest). Samasisuline säte on kehtivas liikluskindlustuse seaduses. Lõike 4 kohaselt võib kindlustusandja ajutise töövõimetuse korral maksta hüvitist ühekordse maksena tagasiulatuvalt. Töövõimetushüvitise maksmisele (aga ka ülalpidamishüvitise maksmisele) kohaldub VÕS § 136, mis ütleb, et reeglina hüvitatakse kahju perioodiliste maksetena, kusjuures maksed tehakse iga kolme kuu eest ette. Kuivõrd vastav VÕSi norm on dispositiivne, saavad patsient ja kindlustusandja omavahel kokku leppida, millise regulaarsusega tegelikult töövõimetushüvitist maksma hakatakse, näiteks võib mõnel juhul olla mõistlik, et hüvitist makstakse isikule iga kuu. 28 Lõike 5 eesmärk on sätestada, millal on patsiendil kindlustusjuhtumi tõttu õigus töövõimetushüvitisele. Üldreegel on see, et kui isikul on õigus töövõime hindamisele töötukassa poolt, tuvastatakse tal osaline või puuduv töövõime töövõimetoetuse seaduses sätestatud korras (p 1). Samas tuleb arvestada, et kindlustusjuhtumi tõttu võib töövõime väheneda ka patsientidel, kellel pole õigust töövõimetoetuse hindamisele töötukassa poolt (näiteks vanaduspensionärid). Viidatud isikutel on õigus töövõimetushüvitisele juhul, kui kindlustusjuhtumi tõttu on nende edasine töötamine osaliselt takistatud. Sellisel juhul hindab töövõimetushüvitise maksmise kohustuse olemasolu ja ulatuse väljaselgitamise raames töövõime ulatust kindlustusandja, kaasates töövõime vähenemise ulatuse tuvastamiseks vajadusel arstiõppe läbinud isiku. Lõike 6 eesmärk on sätestada, et töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osalise töövõimega patsiendil on õigus töövõimetushüvitisele, kui ta vastab vähemalt ühele töövõimetoetuse seaduse § 12 lõikes 1 sätestatud tingimustest. Mittetöötavate isikute puhul töövõimetushüvitise maksmise sidumine aktiivsusnõuete täitmisega, eelkõige kohustusega töötukassa abil tööd otsida, on kooskõlas ka VÕS § 139 lõikest 2 tuleneva kahjustatud isikul lasuva kahju vältimise ja vähendamise kohustusega. Lõike 7 eesmärk on sätestada, kuidas toimub töövõimetuse tuvastamine juhul, kui patsiendil ei ole õigust töövõime hindamisele töövõimetoetuse seaduse alusel. Sellisel juhul hindab töövõimetushüvitise maksmise kohustuse olemasolu ja ulatuse väljaselgitamise raames töövõime ulatust kindlustusandja, kaasates töövõime kaotuse ulatuse tuvastamiseks vajaduse korral arstiõppe läbinud isiku. Paragrahvis 15 sätestatakse püsiva töövõime vähenemise ulatuse määramise põhimõtted. Eelnõu § 14 lõige 1 näeb ette, et kindlustusandja hüvitab patsiendile kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud töövõimetuse tõttu saamata jääva sotsiaalmaksuga maksustatava tulu arvestades patsiendi töövõime vähenemise ulatust. Eesmärk on sätestada, et töövõime kaotuse ulatust määratakse protsentides, sealjuures peab kindlustusandja määrama patsiendi terviseseisundit arvesse võttes patsiendi üldise töövõime vähenemise protsentides skaalal 10– 100 ja seejärel konkreetselt kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise protsentides skaalal 10–100. Paragrahvi 15 lõike 1 viimane lause sätestab, et töötamist osaliselt takistavaks loetakse üldise töövõime vähenemist alates 40 protsendist. See tähendab, et töövõimetushüvitisele on õigus patsiendil, kelle töövõime on vähenenud vähemalt 40%. Lõiked 2 ja 3 täpsustavad, kuidas töövõime kaotust erinevates olukordades määrata. Lõike 2 eesmärk on sätestada, millal tuvastatakse patsiendi 100% üldine töövõime vähenemine. Patsiendil puudub töövõime, kui ta ei ole terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes võimeline töötama. Lõike 2 punkt 1 sätestab, et juhul, kui patsiendil on töötukassas töövõime hindamise tulemusena tuvastatud puuduv töövõime, tuvastab fond nendele andmetele tuginedes isikul 100% üldise puuduva töövõime. Lõike 2 punkt 2 reguleerib olukorda, kui töötukassa töövõimet ei hinda. Sellisel juhul peab kindlustusandja ise hindama patsiendi töövõimet. Punkt 2 puudutab täpsemalt olukorda, kui töövõime hindamisel kindlustusandja tuvastab, et patsient ei ole tema kindlustusjuhtumijärgset 29 terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes võimeline edaspidi töötama. Patsiendil puudub töövõime, kui tema seisund välistab kindlustusjuhtumi tagajärjelt töövõime. Näiteks tuvastab kindlustusandja puuduva töövõime patsiendil, kes kindlustusjuhtumi tagajärjel on püsivalt voodihaige. Lõige 3 reguleerib olukorda, kui töövõime hindamisel tuvastatakse patsiendil osaline töövõime. See tähendab, et juhul, kui töötukassa on tuvastanud patsiendil osalise töövõime, on patsiendil õigus töövõimetushüvitisele, kui tema netotulu kindlustusjuhtumi tõttu vähenes. Ainus erinevus on see, et juhul, kui töötukassa on patsiendil tuvastanud osalise töövõime, peab kindlustusandja oma täitmise kohustuse ulatuse väljaselgitamiseks määrama ka täpse töövõime vähenemise protsendi. Lähtutakse sellest, et kui töötukassa on tuvastanud osalise töövõime, on patsiendi töövõime vähenemise protsent vähemalt 40. Lõike 3 punkt 2 reguleerib olukorda, kui töötukassa töövõimet ei hinda. Sellisel juhul peab kindlustusandja ise hindama patsiendi töövõimet. Lõike 4 eesmärk on sätestada, et kindlustusandja kohaldab töövõime hindamisel töövõimetoetuse seaduse § 5 lõike 4 ja § 6 lõike 3 alusel kehtestatud töövõime hindamise tingimusi ja töövõimet välistavate seisundite loetelu. Lõikega 5 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavad protsendimäärad ning protsendi määramise korra. Lõige 6 sätestab, et üldise töövõime vähenemise ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise protsendi määramiseks on patsient kohustatud kindlustusandja nõudel läbima arstliku läbivaatuse. Kui patsiendi töövõime vähenes pärast töövõimetushüvitise vähendamist, on tal õigus nõuda enda saatmist arstlikule läbivaatusele. Arstliku läbivaatuse kulud kannab kindlustusandja. Paragrahvis 16 sätestatakse reeglid ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise arvutamisele. Lõige 1 sätestab, et ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise arvutamisel võetakse aluseks patsiendi ühe kalendripäeva netotulu. Patsiendi ühe kalendripäeva netotulu leidmiseks tuleb võtta selle patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatav tulu ning sellest maha arvata tulumaks ja töötuskindlustusmakse. Saadud summa jagatakse perioodi pikkusega kalendripäevades, mis tuleb netotulu arvutamisel aluseks võtta, selle sätestavad käesoleva paragrahvi lõiked 2–7. Arvestusest jäetakse välja need kalendripäevad, kui patsient oli ajutiselt töövõimetu ehk oli töö- või ametikohustustest vabastatud töövõimetuslehe alusel. Lõige 2 sätestab, et kui patsient sai kindlustusjuhtumi ajal sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, võetakse netotulu arvutamisel aluseks kindlustusjuhtumile eelnenud ajavahemik, millal patsient sai katkematult sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Sisuliselt on seega hüvitise suuruseks patsiendi keskmine töötasu. Kui patsient on töötanud katkematult pikka aega, võetakse netotulu arvutamisel arvesse kindlustusjuhtumile eelnenud 12 kalendrikuu sissetulek. Kui patsient mingil perioodil ei töötanud ja asus tööle näiteks kaks kuud enne kindlustusjuhtumit, võetakse isiku netotulu arvutamisel arvesse viimase kahe kuu töötasu. Sellisel juhul katkestas kindlustusjuhtum patsiendi faktilise regulaarse sissetuleku ning asjaolu, et patsient oli enne tööle saamist näiteks pikalt töötu, ei ole oluline – kahju hüvitamise põhimõte on taastada patsiendile 30 kahjujuhtumieelne olukord, mitte see olukord, mis oli näiteks viis kuud enne kindlustusjuhtumit. Netotulu arvutamisel ei võeta arvesse töövõimetuslehega tööst vabastatud aega. Täiendavalt vajab veel selgitamist, et töövõimetusleht ei katkesta käesolevas lõikes nimetatud katkematut sotsiaalmaksuga maksustatud tulu perioodi, katkematu perioodi hindamisel on tähtis pigem see, et patsient oleks saanud sissetulekut regulaarselt. Lõige 3 reguleerib olukorda, kus patsient kindlustusjuhtumi ajal ei töötanud – sellisel juhul arvutatakse netotulu nii, et võetakse arvesse kindlustusjuhtumile eelnenud 12-kuuline ajavahemik ja sellel perioodil saadud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et kui patsient viimase 12 kuu jooksul üldse ei töötanud või kui ta töötas väga vähe ja kalendripäeva netotulu tuleb seetõttu väike, on lõike 8 kohaselt minimaalne hüvitise suurus igal juhul vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. Seega, kui patsient kindlustusjuhtumi ajal ei töötanud, kuid enne kindlustusjuhtumit sai regulaarset sissetulekut, võetakse seda hüvitise arvutamisel arvesse ning isikul on võimalik saada suuremat hüvitist kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimum. Lõiked 4–7 sätestavad netotulu arvutamise reeglid, kui kahjustatud isik oli kindlustusjuhtumi ajal füüsilisest isikust ettevõtja, teenis tulu välismaal, oli kindlustusjuhtumi ajal ajateenistuses või vanemapuhkusel. Perioodid on samad, mis liikluskindlustuse seaduses. Lõige 8 kehtestab reegli, et kui käesoleva paragrahvi alusel arvutatud patsiendi netotulu on väiksem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär, lähtutakse hüvitise arvutamisel töötasu alammäärast. Alammäär on Eestis kehtestatud, et kaasa aidata vähekindlustatud isikute toimetuleku paranemisele. Töötasu alammäära tõus tulevikus tähendab alammääraga seotud tasude tõusu era- ja avalikus sektoris, samuti suurenevad sellises olukorras töötasu alammääraga seotud hüvitiste summad, näiteks ka eelnõus sätestatud ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise summa juhul, kui patsiendi arvutatud netotulu oleks väiksem kui Eestis sätestatud töötasu alammäär. Lõigete 9 ja 10 kohaselt tuleb patsiendi netotulu indekseerida. See puudutab eelkõige neid hüvitise saajaid, kes saavad kindlustusandjalt hüvitist perioodiliselt. Indekseerimine tähendab sisuliselt seda, et hüvitist korrigeeritakse vastavalt tarbijahinnaindeksi muutustele. Indekseerimise mõte on see, et rahasumma väärtus püsiks pikas perioodis sama. See on oluline, et tagada patsiendile teatud elatustaseme stabiilsus. Lõige 11 sätestab, et hüvitise arvutamisel arvestatakse kindlustusandja vastutuse ulatust. Seega võib hüvitist vähendada tulenevalt patsiendi osast tekkinud kahjus. Lõike 12 kohaselt võetakse töövõimetushüvitise arvutamisel arvesse patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu perioodil, mille kohta töövõimetushüvitis on arvestatud. Lõige 13 sätestab, et hüvitis arvutatakse ümber, kui patsiendil tekib või oleks tekkinud õigus vanaduspensionile. Hüvitise ümberarvutamisel võetakse patsiendi netotulust enne kindlustusjuhtumit arvesse 60 protsenti. Kokkuvõtvalt lähtutakse ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise suuruse arvutamisel järgmistest valemitest: 1) Ülalpidamishüvitis ülalpeetavale kalendrikuu kohta arvutatakse valemiga: 31   3 / 5  NTELÕpäev  30  THI muut  P  Hyvitisülalpeetav    RP   KAV %  KA    NTELÕpäev – patsiendi keskmine netotulu päevas enne kindlustusjuhtumit; 30 – päevatulust kuu tulu leidmiseks korrutatakse päevatulu 30-ga; THImuut – tarbijahinnaindeksi muutus; P – koefitsient, mis näitab, kas patsiendil oleks õigus vanaduspensionile. Kui patsiendil ei oleks õigust vanaduspensionile, on väärtus 1; kui patsiendil oleks õigus vanaduspensionile on väärtus 0,6; KA – selliste isikute arv, kellel on õigus ülalpidamishüvitisele; RP – riigi poolt makstavate toitjakaotus- või rahvapensionide summa; KAV% – kindlustusandja vastutuse ulatuse %. 2) Töövõimetushüvitis kalendrikuu kohta arvutatakse valemiga: Kindlustusandja arvutab ajutise töövõimetuse hüvitise järgmise valemi põhjal: Hüvitiskannatanu – hüvitis kannatanule NTELÕpäev – kannatanu keskmine netotulu päevas enne liiklusõnnetust THImuut – tarbijahinnaindeksi suhteline muutus PA – ajutise töövõimetuse perioodi päevade arv TV% – liikluskindlustuse kindlustusjuhtumist tingitud kannatu töövõime kaotuse määr NTPLÕ – kannatanu netotulu ajutise töövõimetuse perioodil KAV% – kindlustusandja vastutuse ulatus. Kindlustusandja vastutuse ulatus võib olla väiksem, kui on kogu kahju. Kindlustusandja võib hüvitist vähendada kannatanu enda osa võrra tekkinud kahjus MH – muu hüvitis, mida kannatanu saab kindlustusjuhtumis vähenenud töövõime tõttu saamata jääva sissetuleku kompenseerimiseks HKH – haigekaasa poolt kannatanule maksutud töövõimetushüvitis TAH – tööandja poolt kannatanule makstud töövõimetushüvitis NTPLÕ – kannatanu netotulu vastaval perioodil pärast kindlustusjuhtumit Kindlustusandja arvutab pikaajalise töövõimetuse kindlustushüvitise järgmise valemi põhjal: 32 NTELÕpäev – patsiendi keskmine netotulu päevas enne kindlustusjuhtumit 30 – selleks et arvutada kuu tulu, korrutatakse päevatulu 30-ga THImuut – tarbijahinnaindeksi suhteline muutus P – koefitsient, mis näitab, kas kahjustatud isikul on õigus vanaduspensionile. Kui seda õigust ei ole, on väärtus 1; kui selline õigus on, on väärtus 0,6 TV% – kindlustusjuhtumist tingitud töövõime kaotuse määr. Töövõime kaotuse määra arvutamise metoodika NTPLÕ – patsiendi netotulu kuus pärast kindlustusjuhtumit TVT – kahjustatud isikule makstava töövõimetoetuse või töövõimetus- või rahvapensioni summa kuus MPH – kahjustatud isikule makstava muu kohustusliku kindlustuse või seaduse alusel pidevalt määratud hüvitise või kompensatsiooni summa, v.a töövõimetus- või rahvapensioni summa või töövõimetoetus. Siia kuulub ka vanaduspension, sest tegu on seaduse alusel pidavalt määratud hüvitisega. Siia alla ei kuulu puudega tööealise inimese toetus ega puudega vanaduspensioniealise inimese toetus, sest neid toetusi makstakse puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks, tegu ei ole vähenenud sissetuleku kompenseerimisega KAV% – kindlustusandja vastutuse ulatuse protsent. Kindlustusandja vastutuse ulatus võib olla väiksem kui kogu kahju. Kindlustusandja võib hüvitist vähendada kahjustatud isiku enda osa võrra TA – tasaarveldatav summa, kui kindlustusandja on arvutanud hüvitise eelduslike sisendite põhjal ja saanud täpsed andmed hiljem. Näiteks maksab töötukassa toetust tagantjärele (nt toetus juuli eest makstakse augustis) ja toetuse suurus on iga kuu erinev. Samuti ei tea kindlustusandja hüvitist arvutades kahjustatud isiku netotulu päevas pärast kindlustusjuhtumit kuude eest, mille eest hüvitist makstakse. Seega ei saa kindlustusandja hüvitist arvutada täpsete sisendite järgi. Järgmisel hüvitise maksmisel tehakse tasaarveldus. Järgnevalt on näitlikustamiseks tabel ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise arvestamise kohta. Tabel on koostatud tulenevalt järgmistest kriteeriumidest:  ühe kuu hüvitis, hüvitist makstakse kolme kuu eest ette;  tarbijahinnaindeksi muutuse mõju ei ole arvestatud;  ülalpidamishüvitise puhul on arvestatud kahe ülalpeetavaga;  riigi toetusena on arvestatud töövõimetoetus täieliku töövõimetuse korral 415 eurot ja osalise töövõime korral 240 eurot ning toitjakaotuspension 200 eurot;  tulu peale juhtumit ja töövõime kaotuse määr ei oma ülalpidamishüvitise puhul tähendust;  netotulu arvutamisel on arvestatud praeguseid maksemäärasid ja seda, et patsient või hukkunu oli liitunud teise pensionisambaga. Samuti on eeldatud, et aasta enne õnnetust tulu ei muutunud; 33  hüvitise arvutamisel on eeldatud, et patsiendil ei ole oma osa kahju tekkimises või suuruses, sh on ta taastusravil järginud arsti ettekirjutusi, tarvitanud ravimeid jne. Tabel 1. Ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise arvestamine Tulu enne juhtumit Tulu peale juhtumit Töövõime kaotuse määr Töövõimetushüvitis ühe Ülalpidamishüvitis ühe kuu kohta kuu kohta ühele ülalpeetavale Bruto 550 eurot kuus (neto 0 eurot kuus 100% 112,70 eurot 0 eurot 17,59 eurot päevas) Bruto 1500 eurot kuus 0 eurot kuus 100% 821,30 eurot 170,89 eurot (41,21 eurot päevas) Bruto 3000 eurot kuus 0 eurot kuus 100% 1926,20 eurot 502,36 eurot (78,04 eurot päevas) Bruto 5000 eurot kuus 0 eurot kuus 100% 3486,80 eurot 970,54 eurot (130,06 eurot päevas) Bruto 1500 eurot kuus 550 eurot kuus 100% 293,60 eurot (41,21 eurot päevas) Bruto 1500 eurot kuus 550 eurot kuus 70% 468,60 eurot (41,21 eurot päevas) Bruto 1500 eurot kuus 550 eurot kuus 40% 254,52 eurot (41,21 eurot päevas) Bruto 3000 eurot kuus 1500 eurot kuus 100% 689,90 eurot (78,04 eurot päevas) Bruto 3000 eurot kuus 1500 eurot kuus 40% 696,48 eurot (78,04 eurot päevas) Bruto 5000 eurot kuus 3000 eurot kuus 100% 1145,60 eurot (130,06 eurot päevas) Bruto 5000 eurot kuus 3000 eurot kuus 60% 1320,60 eurot (130,06 eurot päevas) Bruto 5000 eurot kuus 3000 eurot kuus 30% 930,54 eurot (130,06 eurot päevas) Kokku peab töövõime kaotus olema 40%. Siin näites on lisaks raviveast tingitud töövõime vähenemisele muul põhjusel töövõime vähenemine Paragrahvis 17 sätestatakse reeglid ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise muutmiseks. Lõike 1 eesmärk on sätestada, et kindlustusandja arvutab töövõimetushüvitise ümber, kui muutuvad töövõimetushüvitise arvutamise aluseks olnud asjaolud (nt muutub töövõime ulatus, patsiendi töövõime muutub osalisest puuduvaks töövõimeks või vastupidi) või ilmnevad uued asjaolud (nt patsient läheb tööle), mida tuleb töövõimetushüvitise arvutamisel arvestada. Sätte mõte on sätestada, et perioodi lõpus teeb kindlustusandja nn kontrollarvutuse, et tagada õiglane hüvitis. Kui kindlustusandja saab teada täpsed summad, mis on töövõimetushüvitise arvutamise aluseks, või muutuvad muud asjaolud, arvutab ta töövõimetushüvitise ümber. Samuti tehakse ümberarvestus, kui patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatav tulu muutub seoses sellega, et ta läheb tööle, kaotab töö, vahetab töökohta. Sätte eesmärk on tagada, et patsiendile makstav töövõimetushüvitis oleks õiglane. Seega iga kord enne hüvitise maksmist kontrollitakse alusandmed üle. 34 Lõike 1 teine lause sätestab, et kui kindlustusandja arvutab töövõimetushüvitise tagantjärele ümber, siis netotulu uuesti ei indekseerita. Töövõimetushüvitise arvutamisel indekseeritakse patsiendi kindlustusjuhtumieelne netotulu, kasutades tarbijahinnaindeksi muutust. Indekseerimine on vajalik, et tasandada raha väärtuse muutust ajas, sest töövõimetushüvitisi makstakse tavaliselt kümnete aastate jooksul. Sellise perioodi puhul on raha väärtuse muutus ajas märkimisväärne. Tarbijahinnaindeks muutub iga kuu ja hüvitis makstakse kolme kuu eest ette. Seega, sisuliselt indekseeritakse tulu neli korda aastas iga kolme kuu tagant. Kui peale hüvitise maksmist indeks muutub, siis seda indeksi muutumist juba makstud hüvitise osas enam ei arvestata. Hüvitise arvutamisloogika lihtsuse ja arusaadavuse eesmärgil (teise lause kohaselt) hüvitise ümberarvutamisel isiku juhtumieelset netotulu ümber ei indekseerita. Lisaks on oluline rõhutada, et kui hüvitist saama õigustatud isik sureb enne selle ajavahemiku lõppu, mille eest perioodiline makse tehti, ei mõjuta see maksmise kohustust selle ajavahemiku eest tulenevalt VÕS § 136 lõike 3 teisest lausest. Lõige 2 reguleerib olukorda, kui ümberarvutamise tulemusel selgub, et kindlustusandja on maksnud töövõimetushüvitist väiksemas summas, kui ta muutunud või ilmnenud uusi asjaolusid arvestades peaks maksma. Sellisel juhul makstakse puuduv osa töövõimetushüvitisest välja koos järgmise perioodi eest tasumisele kuuluva kindlustushüvitisega. Lõige 3 reguleerib olukorda, kui ümberarvestamise tulemusel selgub, et kindlustusandja on maksnud töövõimetushüvitist suuremas summas, kui ta muutunud või ilmnenud uusi asjaolusid arvestades oleks pidanud maksma. Sellisel juhul on kindlustusandjal õigus enam makstud summa järgmise perioodi eest tasumisele kuuluvast kindlustushüvitisest maha arvata. Lõige 4 sätestab, et kindlustusandjal ei ole kohustust muuta ülalpidamishüvitise suurust tagasiulatuvalt. Näiteks ülalpidamishüvitise tagasiulatuv muutmine tähendaks sisuliselt seda, et juba välja makstud hüvitis tuleks hüvitist saama õigustatud isikute vahel ümber jagada – see võib kaasa tuua hüvitise saajate jaoks ebameeldivaid alusetu rikastumise nõudeid (s.t enam saadud hüvitis tuleks isikutelt tagasi nõuda). Lõiget 5 kohaldatakse töötuna arvel olevale osalise töövõimega patsiendile, kes peab töövõimetoetuse seadusest ning tööturuteenuste ja -toetuste seadusest tulenevalt täitma aktiivsusnõudeid (nt käima vastuvõtul, täitma tööotsimiskava vms) või kes keeldub talle pakutavast sobivast tööst. Eesmärk on siduda mittetöötavate osalise töövõimega patsientide töövõimetushüvitise maksmine aktiivsusnõuete täitmisega, eelkõige kohustusega töötukassa abil tööd otsida, ja sätestada, et kui patsient on rikkunud töövõimetoetuse seaduses sätestatud aktiivsusnõudeid ning seetõttu on peatatud talle töövõimetoetuse maksmine töövõimetoetuse seaduse § 18 alusel, ei maksta patsiendile ka töövõimetushüvitist selle ajavahemiku eest. Aktiivsusnõuete täitmata jätmine ja mõjuva põhjuseta sobivast tööst keeldumine on vastuolus ka VÕS § 139 lõikest 2 tuleneva patsiendil lasuva kahju vältimise ja vähendamise kohustusega, mistõttu on hüvitise ümberarvutamine sellisel juhul põhjendatud. Vastasel juhul tekkiks olukord, kus töövõimetoetuse seaduse nõuete rikkumine ja seeläbi töövõimetoetustest ilmajäämine tekitaks olukorra, kus kindlustusandja poolt makstav töövõimetushüvitis suureneks ja patsiendil poleks motivatsiooni tööle naasta. 35 Kuigi ka VÕS § 139 lõikest 2 tuleneb kindlustusandja õigus töövõimetushüvitist vähendada, on põhjendatud seaduses õigusselguse huvides täpsema regulatsiooni kehtestamine, mis toetub töövõimetoetuse seaduses sätestatud kohustuste täitmisele ja töötukassa poolt tuvastatud asjaoludele. Ühtlasi on töövõimetoetuse seaduse § 18 alusel töövõimetoetuse maksmise peatamine uus ilmnenud asjaolu, mida tuleb töövõimetushüvitise arvutamisel arvestada. Kui seetõttu selgub, et kindlustusandja on maksnud töövõimetushüvitist suuremas summas, on kindlustusandjal õigus enam makstud summa järgmise perioodi eest tasumisele kuuluvast kindlustushüvitisest maha arvata. Paragrahvis 18 sätestatakse põhimõtted ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise maksmise lõpetamiseks. Käesolevas paragrahvis sätestatakse juhud, millal kindlustusandja lõpetab ülalpidamishüvitise või töövõimetushüvitise maksmise. Lõikes 1 nähakse ette, et kindlustusandja lõpetab ülalpidamishüvitise maksmise seda saama õigustatud isikule samal ajal, kui oleks lõppenud kindlustusjuhtumi tagajärjel surma saanud patsiendi kohustus seda isikut ülal pidada. Sellest ajast alates ei saa lugeda, et hüvitist saama õigustatud isikule oleks kahju tekkinud. Lõike 2 kohaselt lõpetab kindlustusandja ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise maksmise hüvitist saama õigustatud isiku surma korral – hüvitise saamise õiguse näol ei ole tegemist õigusega, mis läheks mistahes alusel üle ühelt isikult teisele. Lõikes 3 nähakse ette kindlustusandja kohustus lõpetada patsiendile töövõimetushüvitise väljamaksmine, kui tema töövõime taastub täielikult. Lõige 4 sätestab, et töövõimetushüvitist ei maksta, kui patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatav tulu suureneb vähemalt kindlustusjuhtumi eelse tasemeni, siinjuures tuleb arvestada ka tarbijahinnaindeksi muutusi. Lõige 5 sätestab võimaluse lõpetada hüvitise maksmine juhul, kui selleks esineb mõni muust seadusest tulenev alus. Näiteks võib pärast hüvitise maksmist selguda, et kindlustusandja puudub hüvitise maksmise kohustus. Lõike 6 kohaselt lõpetatakse osalise töövõimega patsiendile töövõimetushüvitise maksmine enne tuvastatud osalise töövõime perioodi lõppemist, kui töötukassa lõpetab talle töövõimetoetuse seaduse § 19 lõike 1 alusel töövõimetoetuse maksmise. Lõige 7 sätestab, et töövõimetushüvitist ei maksta isikule selle ajavahemiku eest, kui ta kannab karistust vanglas või viibib vahi all. Paragrahvis 19 reguleeritakse mittevaralise kahju hüvitamist. Lõigete 1-4 kohaselt on õigustatud isikul õigus mittevaralise kahju hüvitamisele. Kui patsiendil on erineva raskusastmega tervisekahjustused või kehavigastused, makstakse mittevaralise kahju hüvitist vastavalt raskeimale tervisekahjustuse või kehavigastuse liigile. Mittevaralise kahju hüvitamise põhimõte tuleneb VÕS § 128 lõikest 5, mille järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Patsient või tema lähedane peab mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitama kindlustusandjale. 36 Eelnõus on mittevaralise kahju kindlustussumma ühe kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot ja kindlustusandja hüvitab mittevaralise kahju ühekordselt makstava rahasummana kuni 30 000 euro ulatuses (eelnõust tulenevalt on eriti raske tervisekahjustuse, kehavigastuse või surma korral mittevaralise kahju suurus kuni 30 000 eurot). Kindlustusandjal on kaalutlusõigus hinnata kas ja kui palju tuleks hüvitada, arvestades kahjujuhtumi asjaolusid, eelkõige tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusastet ja töölt eemaloleku aega. Erialaeksperdid on hinnanud, et mittevaraline kahju on kogu isikukahju arvestuses üks kulukamaid kahju liike, mistõttu on vastutuskindlustuse süsteemis üritatud leida optimaalseim hüvitiste suurus. Seaduse järgi on teatud raskusastmele vastava tervisekahjustuse või kehavigastuse korral makstava mittevaralise kahju suurus kindlaks määratud. See tähendab seda, et mittevaralise kahju suurust arvestatakse ja hüvitis makstakse välja vastavalt tervisekahjustuse raskusele (keskmise, raske, väga raske ja eriti raske tervisekahjustuse järgi). Kui isik on hinnanud mittevaralise kahju tekkimist suuremas summas, kui seaduses märgitud, on tal õigus esitada vastav nõue TTO vastu. Kindlustusandja hüvitab mittevaralise kahju üksnes seaduses sätestatud summa piires. Kui isik pöördub kohtusse, siis arvab kohus vastutuskindlustuse süsteemist saadud hüvitise summa määratud hüvitisest maha. Näiteks, kui kohus otsustab, et mittevaraline kahju on 5000 eurot, võetakse sellest maha juba hüvitatud 4000 eurot ning TTO on kohustatud maksma patsiendile täiendavalt 1000 eurot. VÕSi kommenteeritud väljaande § 128 lõike 5 kommentaarides selgitatakse, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma siseveendumuse kohaselt ning kõiki asjaolusid hinnates. Samamoodi peaks kindlustusandja mittevaralise kahju määramisel seda arvestama. Kindlustusandjal on kaalutlusõigus, kas ja mis ulatuses hüvitist maksta. Kindlustussumma ühe isiku kohta on 100 000 eurot, sh mittevaralise kahju kindlustussumma õigustatud isiku kohta 30 000 eurot (vt kindlustussumma suuruseid §-st 11). Sellest suuremat hüvitist kindlustusandja välja ei maksa. Soome Vabariigi kahju hüvitamise seaduse (Vahingokorvauslaki) järgi on mittevaralise kahju hüvitamise nõuded liigitatud sarnaselt liikluskindlustuse seadusega ning hüvitamisel piirmäära ei ole. Soomes on arvestatav hulk isikukahjude kohtupraktikat, mis on jätnud oma jälje Soome õigusesse. Soome liiklusõnnetuste komisjon (Liikennevahinkolautakunta) on välja töötanud mittevaralise kahju hüvitamise tabelid, mille järgi hüvitatakse kannatanutele kahju. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk on maksta üksnes kompensatsiooni ehk valuraha. Viru Maakohtu 2—06-9959 lahendis on märgitud, et mittevaralise kahjuna õiguslikus tähenduses ei ole arvestatav igasugune terviserike või ebameeldiv elukogemus. Tervise kahjustamisega kaasnev mittevaraline kahju võib seisneda kahjustatud isiku sisseharjunud elurütmi sunnitud muutustes – näiteks pikaajaline eemalolek harjumuspärasest keskkonnast, vajadus kõrvalise abi järele, teadmatus oma tervise paranemise võimalikkusest, sunnitud loobumine oma harrastustest ja harjumustest, piirangud isiku tegevuses ja elukorralduses, füüsiline ja hingeline valu, püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutumine, oluline psüühika ja närvitegevuse häire, heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole mittevaraline kahju eelkirjeldatud tähenduses. Kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-11-04). Eelnõu kohaselt saab hüvitada ka lähedase mittevaralist kahju seoses erandlike asjaolude esinemisega (olukord, kus mittevaraline kahju ei teki patsiendile vaid tema lähedasele; VÕS § 134 lg 3 olukord). 37 Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-19-08 sisustanud „erandlike asjaolude“ mõiste selliselt, et erandlikuks asjaoluks ei saa olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, ega ka lähedase inimese kaotus abstraktselt; samuti ei ole seda lein ja kaotusvalu, perekonna kaotamine või elukvaliteedi langus, mis kõik paratamatult tihti kaasnevad lähedase inimese kaotusega. Sellistel puhkudel võib küll tegemist olla mittevaralise kahjuga, ent seaduse kohaselt ei kuulu see hüvitamisele. Riigikohus leidis, et erandlike asjaoludega on aga tegemist näiteks siis, kui esines lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekkimise ajal, mis võib seisneda selles, et lähedane viibis õnnetuse ajal samas autos või nägi õnnetust või selle tagajärgi vahetult pealt; erandlikuks asjaoluks saab lugeda ka kannatanu vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemaid üleelamised kannatanu lähedasel, samuti olukorda, kus hukkunule või kannatanule tekitati kahju sooviga mõjutada sellega lähedast isikut. Harju Maakohtu 15.10.2018 otsuses kriminaalasjas nr 1-18-4653 peeti erandlikuks asjaoluks lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemist ning sellega kaasnevaid üleelamisi olukorras, kus vanem käis oma koomas viibivat poega iga päev haiglas vaatamas ning andis loa elu toetavate seadmete väljalülitamiseks. Viru Maakohtu 05.07.2018 otsusest kriminaalasjas 1-18-3788 leidis kohus, et abikaasa surm, kellega on koos elatud üle 60 aasta, on erandlik asjaolu VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-19-08 leidnud, et eraldi kahju hüvitamise nõue võib kõne alla tulla ka olukorras, kui isiku surma põhjustamise tõttu tekib tema lähedasel tervisekahjustus - sellisel juhul peavad olema täidetud deliktilise üldvastutuse eeldused ning kahju kuuluks hüvitamisele VÕS § 130 lg 2 kohaselt. Kannatanu peab sellisel juhul tõendama endal tervisekahjustuse olemasolu ning seda, et tervisekahjustuse tekkimine on põhjuslikus seoses lähedase isiku surmaga. Õiguskirjanduses (Juridica nr 2021/5, Age Värv; Olavi-Jüri Luik. Mittevaralise kahju liikluskindlustuses hüvitamise nõudeõiguslikud probleemid) tuuakse välja, et tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 9 järgi kuulub tervisekahjustuste hulka ka psüühikahäire, st et psüühikahäire on üks tervisekahjustuse alaliik. Psüühikahäirete diagnoosimisel lähtutakse rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. versioonist (RHK-10- 6), täpsemalt selle V peatükist (psüühika- ja käitumishäired). Selles dokumendis on psüühikahäirete alla loetud ka kerge ning mõõdukas depressioon, seega on ka lähedase mõõdukast depressiooni puhul tegemist tervisekahjustusega ja mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele. Riigikohtu õigusteabe osakond on koostanud ka kohtupraktika kordusanalüüsi teemal „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes 2016. aastal“.12 Analüüsi käigus vaadati läbi tsiviilasjadest 47 esimese astme ja 33 ringkonnakohtu otsust. Lisaks vaadati läbi 2016. aasta kuriteoasjad, mille raames menetletavas tsiviilhagis oli esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kuriteoasjades oli maa- ja ringkonnakohtu otsuseid kokku 75, millest üldmenetluses lahendati 22 asja ning kokkuleppe- ja lühimenetluses 53 asja. Põhjendava osaga otsustest 8 olid maakohtu otsused ja 14 ringkonnakohtu otsused. Analüüsi kohaselt jäid tsiviilasjades väiksemate ja lühiajaliste vigastuste tekitamise alusel välja mõistetud hüvitised vahemikku 100–1500 eurot. Raskemate kehavigastuste ja tervisekahjustuste tekitamise alusel välja mõistetud hüvitiste suurus tsiviilasjades oli vahemikus 500–12 000 eurot. Kriminaalmenetluses raske tervisekahju tekitamisena kvalifitseeritud 12 https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Mittevaralise%20kahju%20h%C3%BCvita mine%20tsiviil-%20ja%20kriminaalasjades%202016.pdf 38 kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetud hüvitise suurused olid aga suuremad. Näiteks liiklussüütegudega tekitatud VÕS § 132 lõike 2 järgi väljamõistetava (st juhtumid, kus kannatanu sai liiklusõnnetuses vigastada ja nõudis enda vigastuste eest mittevaralise kahju hüvitamist) hüvitise suurus oli keskmiselt 17 300 eurot ja mediaan 17 200 eurot. Hüvitised jäid vahemikku 5000–30 000 eurot. Üldmenetluses oli hüvitiste vahemik 5000–50 000 eurot. Keskmise hüvitise suurus oli 14 700 eurot ja mediaan 9750 eurot. Samuti on analüüsis nenditud, et kohtupraktikas esineb probleeme nii sellega, et sarnastel asjaoludel väljamõistetavad hüvitised ei ole võrreldavad, kui ka sellega, et raskema rikkumise korral on hüvitised kohati väiksemad kui väiksemate rikkumiste puhul. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramiseks pöörduti 2018. aasta lõpus täiendavalt maakohtute poole palvega esitada maakohtul võimaluse korral statistika, milliste kehavigastuste eest ja millises suuruses kahju hüvitisi on kohtulahenditega (nii kohtuotsuste kui kohtulikku kompromissi kinnitavate kohtumäärustega) tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud tervise kahjustamise või kehavigastuse eest välja mõistetud. Järelepärimisele vastas Harju, Pärnu ja Tartu maakohus. Kuivõrd kohtute infosüsteem ei erista mittevaralise kahju nõudeid, kus kahju on tekitatud tervishoiuteenuse osutamisel, tuginesid vastused pigem üksikjuhtudele. Üksikjuhtumitest saab välja tuua hambaraviga seotult väljamõistetud mittevaraline kahju 2000 eurot, eriti raske tervisekahjustuse tekitamisega seotult mittevaralise kahju hüvitamine 100 000 eurot, kannatanu surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetud kokku 11 000 eurot. Mootorsõidukiga hooletusest tekitatud tervisekahju puhul, mis seisnes eelkooliealisel lapsel jala kaotuses, sõlmisid pooled kompromissi, milles mittevaralist kahju hõlmav kahju hüvitis oli 18 250 eurot. See hõlmas küll ka seni kantud varalist kahju, aga varalise kahju suurus oli hagist nähtuvalt ca 800–1600 eurot. Seega oli mittevaralise kahju komponent kordades suurem. Liikluskindlustuse seaduse § 32 lõikes 3 sätestatud mittevaralise kahju suurustest lähtumist ei pidanud osad vastanud põhjendatuks, mistõttu ei peaks raviteenuse osutamisel tervisekahju tekitamine olema samastatud liiklusõnnetuses tervise kahjustuse või kehavigastuse tekitamisega. Üldisema ettepanekuna toodi ka välja, et elukallidus ja elatustase on pidevas muutumises, mistõttu oleks otstarbekam hüvitiste suurused määrata mitte kindla summa, vaid muutuva suurusena ning siduda nt miinimumpalga, keskmise palgaga või mingi indeksiga. Veel näiteid kannatanule endale tekkinud mittevaralisest kahjust: Kriminaalasjas nr 1-17-11933 (nn Kopli tulistaja kaasus) kannatanule välja 50 000 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2016 lahend nr 1-15-9505 summas 125 000 eurot (tegemist oli kolme kannatanuga, s.o. hüvitised jagunesid 25 000/50 000/50 000 eurot). 05.07.2013 otsusega nr 2-12-24958 mõisteti bussis kukkunud ja seljavigastuse saanud naisele mittevaralise kahju hüvitisena välja 15 000 eurot. Tuleb osutada tähelepanu sellele, et tegemist on 8 aastat vana juhtumiga. Tartu Maakohtu 20.12.2007 otsus nr 2-06-24010 summas 25 565 eur (400 000 krooni). Tartu Maakohtu 14.11.2011 otsus nr 2-09-41583 summas 30 000 eur. Näiteks mittevaralise kahju hüvitiste osas saab välja tuua, et Leedu Riigikohtu lahendi (Nr. e3K-3-181-611/2020, 10.06.2020) kohaselt on maksimaalne mittevaralise kahju hüvitis 83 989 eur. Läti Riigikohtu lahendi (ECLI:LV:AT:2019:0131.C30430715.1.S Lietas Nr. C30430715, SKC-23/2019) kohaselt on Läti kohtupraktikas mittevaralise kahju maksimumhüvitis olnud 60 000 eur. Soome soovitusliku juhendi kohaselt on maksimum soovituslik hüvitis 123 900 eur. Eelnõu autorid möönavad, et eelnõus välja pakutud lahendust võib olla vaja tulevikus muuta, kui käesolevas eelnõus pakutud summad praktikas kahjustatud isikuid ei rahulda ja sageneb 39 kohtu poole pöördumine õiglasema hüvitise saamiseks. Samuti võib vastav ettepanek tulla TTO-delt, kellelt hakatakse nõudma seda osa, mida vastutuskindlustuse süsteemist ei hüvitata. Seaduse kohaselt on mittevaralise kahju suuruse määramisel arvestatud ka Soome praktikaga, mis on 6-astmeline, ent jaguneb väheseks, kergeks, keskmiseks, raskeks, väga raskeks ja üliraskeks vigastuseks. Tabel 2. 01.01.2019 seisuga Soomes kohaldatavad hüvitisnormid vähene vigastus (1) hüvitist ei maksta kerged vigastused (2) 300–1200 € keskmised vigastused (3) 1200–3900 € rasked vigastused (4) 3900–9200 € väga rasked vigastused (5) 9200–21 400 € ülirasked vigastused (6) 21 400 € – Alljärgnevalt on toodud kindlustusandjate esitatud näited Eesti senise praktika, Soome ja teiste riikide praktika kohta tervisekahjustuste ja kehavigastuste liigitamisel. Samas ei pruugi see omada otsest mõju käesoleva seaduse praktikale, sest lõike 5 kohaselt on valdkonna eest vastutaval ministril pädevus kehtestada määrusega tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete liigitus ja iseloomulikud tunnused. 1) vähene tervisekahjustus või kehavigastus Selgitus. Selline on ka Soome ja Saksa praktika. Saksamaal on näiteks leitud, et hüvitist ei maksta koerahammustuse puhul alla 0,5 cm + kerge muljumine, kerge seljavalu või peavalu korral või ärevuse korral tervise pärast. Analoogselt Soomega on ette nähtud, et meilgi väheste vigastuste korral hüvitust ei maksta. Valu ja kannatuste ning muu ajutise kahju eest liikluskindlustuse seaduse § 34 lõike 1 alusel hüvitist ei maksta, kui isikukahju on olnud vähene. Vähene isikukahju on muu hulgas näiteks kriimustused, löök, põrutus, väikesed haavad ja verevalumid. Vähesele isikukahjule on iseloomulik, et see  isik ei vaja haiglaravi;  paraneb 1–2 nädalaga ühtegi kahjustust jätmata;  põhjustab maksimaalselt kahenädalase töövõimetuse. 2) kerge tervisekahjustus või kehavigastus Selgitus. Kerged vigastused on muu hulgas muljumine, kerge sisselõige või rebend, sõrme osaline kaotus, liigese verevalum, lihtne luumurd või liigese nihestus, mis paraneb oletatava tavapärase ajaga ega vaja operatiivset ravi, väga kerge ajutrauma, millega seondub lühiajaline meelemärkusetus, kaelalülide trauma, mille puhul ei ole skaneerimisel leitud kudede kahjustusi, trummikile purunemine, silmatrauma, millest ei teki püsivat kahjustust, 1–5 hamba kaotus ning mööduv kuulmise halvenemine. Kergetele vigastustele on iseloomulik, et  isikul ei ole vaja elustamist ega intensiivravi;  isikul ei ole vaja operatsiooni, näiteks luumurdude fikseerimislõikust;  haiglaravi on vaja maksimaalselt üks nädal;  funktsionaalsele taastumisele kulub maksimaalselt kaks kuud;  vigastuste püsivad tagajärjed on vähesed. 40 3) keskmise raskusega tervisekahjustus või kehavigastus Selgitus. Keskmised vigastused on muu hulgas pikkade luude murd või murrud, mis võivad vajada ka operatiivset ravi, kuid mis paranevad oletatud aja jooksul, liigese raske nihestus, millega kaasneb liigese sidemete rebendeid ning millest jääb püsivaid kahjustusi, näoluude üksik- või hulgimurrud, sõrme kaotus, operatiivset ravi vajav sõrmekõõluse vigastus, roiete hulgimurrud ja verirind, millega ei kaasne kopsukahjustust ega pikaajalist hingamistegevuse puudulikkust, kõhuõõne elundite vigastus, mis on vajanud operatiivset ravi, kuid on tüsistusteta paranenud, kerge ajutrauma, kaelalülide piirkonna vigastus, millega ei seondu olulist närvistruktuuride kahjustust, silmatrauma, mille tulemuseks on ühe silma nägemisvõime püsiv kahjustumine tasemele 0,1 (teine silm on terve), kuue või enama hamba kaotus. Keskmistele vigastustele on iseloomulik, et  nende ravi võib nõuda vereringe elustamist, kuid mitte intensiivravi;  nendega või nende raviga ei seondu raskemaid tüsistusi;  nende järelravi puhul ei ole vaja korrigeerivaid operatsioone;  nende raviks on vaja haiglaravi 1–3 nädalat;  funktsionaalne taastumine kestab 3–7 kuud;  neist tekkiv püsiv funktsionaalne kahjustus on kerge. 4) raske tervisekahjustus või kehavigastus Selgitus. Rasked vigastused on muu hulgas aeglaselt luustuv murd, luumurru või nihestusega seonduv närvi- või veresoonevigastus, luumurrule järgnev mädane põletik, luumurrule järgnev liigese jäigastumine ja artroos, lülisamba raske kaela-, rinna- või nimmelülide murd, millega ei seondu püsivat, rasket närvikahjustust, roiete hulgimurd, millega seondub veri-õhkrind või kopsude muljumine, kaasuvate haiguste tõttu komplitseeritud rindkere- ja kõhuõõneoperatsioon, korduv sooleummistus, kusiti kitsenemine, mis vajab pidevat ravi, diafragma rebend, keskmise raskusega ajutrauma, raske näoluude hulgimurd, jäsemete hulgimurd või samalaadsed suurte vigastuste kombinatsioonid, silma või nägemise kaotus, mitme sõrme kaotus, laialdane põletushaav. Rasketele vigastustele on iseloomulik, et  nende ravi võib vajada intensiivosakonnas lühiajalist kunstlikku hingamist;  nende ravi nõuab haiglaravi pikendavaid ravimeetmeid (nt venitusravi, luumurdude fiksaatorid);  jäsemete vigastuste ravis on vaja kirurgilisi meetmeid (mitme murru fikseerimislõikused, liigese, jäseme, veresoonte või närvide suurem paranduslõikus, suuremahuline käekirurgiline lõikus);  järelravis on peale luumurru fikseerimisvahendite eemaldamise vaja ka muid operatsioone (näiteks luusiirdamine, jäsemete paranduslõikus);  need vajavad haiglaravi 3–8 nädalat;  funktsionaalne taastumine kestab üle 8 kuu;  neist jääv püsiv funktsionaalne kahjustus on märkimisväärne. 5) väga raske tervisekahjustus või kehavigastus Selgitus. Väga rasked vigastused on muu hulgas jäseme kaotus, jäsemete luumurde komplitseerivad väga laialdased närvide ja veresoonte kahjustused, õla ja puusa närvipõimiku suured kahjustused koos puudulikkusega, rindkere hulgivigastused (nt diafragma ja kopsude rebend, südamepauna verejooks ja südame muljumine), lülisamba kaela-, rinna- ja nimmelülide murd, millega kaasneb osaline seljaaju või selle jätke kahjustus, raske ajutrauma, aju, kere ja jäsemete rasked hulgivigastused ning nende kombinatsioonid, vigastused, mille ravi koos paljude operatsioonidega tekitab palju valu, püsiv soole või kusejuha stooma, silmatrauma, 41 mille tagajärjeks on mõlema silma nägemisvõime püsiv nõrgenemine, ja raske põletushaav. Väga rasketele vigastustele on iseloomulik, et  nende raviks on vaja pikka aega kunstlikku hingamist ja vereringet töös hoida;  nende raviks on vaja pikka aega hingamisseaded kasutada või hingetoru avada;  vigastuste või raviga seondub raskeid tüsistusi;  nende raviks on vaja suuremahulisi aju-, rindkere-, kõhuõõne- või jäsemelõikusi;  nende raviks on vaja haiglaravi üle 8 nädala;  neist jääv püsiv funktsionaalne kahjustus on suur. 6) üliraske tervisekahjustus või kehavigastus Selgitus. Ülirasked vigastused on muu hulgas väga rasked ajuvigastused, kahe jäseme kaotus, seljaaju vigastus, millest tuleneb püsiv kõigi nelja jäseme või alajäsemete halvatus, täielik pimedus. Ülirasketele vigastustele on iseloomulik, et  vigastuste või nende raviga seondub erandlikult raskeid tüsistusi;  vigastuste raviks on vaja erandlikke, suuremahulisi ja mitmeid operatsioone;  need vajavad väga pikaajalist haiglaravi või põhjustavad püsiva raviasutuses hoidmise vajaduse;  vigastustest põhjustatud funktsionaalne kahju jääb püsivalt väga suureks. Lõike 5 kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete täpsema liigituse ja iseloomulikud tunnused, milles võib lähtuda eelmises lõikes antud selgitustest. Samas võib rakendusakti väljatöötamiseks kokku kutsutud töögrupp jõuda teistsugusele liigitusele, mis oleks paindlik ning arvestaks Eesti tervishoiusüsteemi eripära. Paragrahv 20 sätestab alused, millal kahju ei kuulu hüvitamisele. Loetletud punktides on tehtud erisusi kahju hüvitamisel, mille korral hüvitist ei maksta. Selle eesmärk on optimeerida süsteemi kulukust ühiskonnale ja otseselt rahalist koormust vastutuskindlustuse süsteemile. Kindlustussummat ületavat kahju ei hüvitata (punkt 1), sest see on maksimaalne summa, mida käesoleva seaduse alusel kindlustusandja hüvitab, selle hulka kuulub nii varaline kui ka mittevaraline kahju. Maksimaalne kahju võib olla 100 000 eurot isiku kohta, 300 000 eurot kindlustusjuhtumi kohta ja 3 000 000 eurot lepingujärgse kindlustusperioodi kohta. Edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud varalist kahju ei hüvitata (punkt 2), sest see on suures osas hüpoteetiline, seda on keeruline hinnata ning tekitaks tõenäoliselt põhjendamatult suure kulu vastutuskindlustuse süsteemile ja kaudselt Eesti maksumaksjale. Patsiendil on siiski õigus edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud varalist kahju soovi korral nõuda VÕSi alusel TTO-lt. Samuti on eesmärk tagada menetluste ökonoomsust nende kahjude puhul, mis on väiksemad kui 200 eurot (punkt 3) – seetõttu neid kahjusid ei menetleta ega hüvitata (analoogne summa ka Soome süsteemis). Lisaks ei hüvitata kahju, kui tervishoiuteenust osutati väljaspool Eesti Vabariiki, sest käesolev seadus kohaldub üksnes Eestis väljastatud tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba omavate isikute suhtes ning tervishoiuteenuse osutamisele Eestis (punkt 4). Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius punkti 4.2.d kohaselt on piiriüleste tervishoiuteenuste puhul oluline luua mehhanismid, et tagada sobivad heastamismeetmed ja hüvitis tervishoiuteenustest tuleneva kahju eest. Seega on ELi liikmesriikidel kohustus luua vastutuskindlustuse süsteem või sellega 42 samaväärne süsteem, mis tagab patsiendiõiguste kaitse liikmesriigis. Näiteks Soomes korraldab sellist hüvitamist Potilasvakuutuskeskus. Kui kahju tekib ELi liikmesriigis, peavad kahjud olema kaetud vastavalt nimetatud ELi õiguse sättele iga liikmesriigi õiguse kohaselt. Vastutuskindlustuse seadus kohaldub üksnes Eestis osutatud tervishoiuteenuse tagajärjel tekkinud kahjude hüvitamisele, (vt seaduse kohaldamisala selgitusi). Kui teenust osutatakse Eestis meditsiinilise kaugkonsultatsiooni teel välismaal viibivale isikule, siis kuulub see vastutuskindlustuse süsteemi lähtudes eelnõu § 2 lõikest 1. Kindlustusandja ei hüvita ka kahju, mis kuulub hüvitamisele VÕS § 132 alusel (punkt 5) ehk ei hüvitata kahju asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral. See põhimõte tuleneb juba ka eelnõu § 12 punktist 6, mis sätestab varalise kahju hüvitamise VÕS §-de 129 ja 130 kohaselt (§ 12 välistab juba hüvitamise VÕS § 132 alusel). Selguse mõttes on kahju hüvitamine asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral välja toodud ka kahju hüvitamise välistuste paragrahvi juures. Punkti 6 kohaselt ei hüvitata kahju, kui tootja vastutab isiku surma või isikule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest, kui selle põhjustas puudustega toode. See kohaldub ka haiglaapteekide ja haigla struktuuriüksusena tegutsevate verekeskuste suhtes. Haiglaapteek on haigla struktuuriüksus, mis varustab nimetatud haiglat ning kokkuleppel teisele haiglapidajale kuuluvaid haiglaid, hoolekandeasutusi ja kiirabiteenuse osutamise tegevusloa omajaid ravimite ja teiste meditsiiniotstarbeliste toodetega. Verekeskuse ülesanne on koguda verd ning valmistada, uurida, säilitada, väljastada ja müüa verekomponente. Verekeskuse eesmärk on tagada, et Eesti TTO-dele oleksid verekomponendid kättesaadavad ööpäev läbi. Haiglaapteegi ja verekeskuse tegevust vastutuskindlustuse süsteem ei kata ning neil tuleb võtta täiendav kindlustuskaitse kindlustusandjatelt. Punkti 7 kohaselt ei hüvita kindlustusandja kahju, mida hüvitatakse muu seaduse alusel, näiteks ei hüvita kindlustusandja kahjusid, mis seisnevad kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse või kehavigastuse ravimise kuludes, milles patsiendil on õigus ravikindlustushüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel. Samuti ei hüvita kindlustusandja näiteks kahjusid, milles kahjustatud isikul on õigus kahju tekitamisest tulenevalt saada töövõimetoetust töövõimetoetuse seaduse alusel. Sama põhimõte sisaldub ka eelnõu § 12 lõikes 4, mis sätestab, et käesoleva seaduse alusel ei või riik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik ja kohaliku omavalitsuse üksus nõuda kindlustusandjalt kindlustusjuhtumiga seotud kahju hüvitamist (va § 14 lg 3 erand). Punkti 8 kohaselt ei hüvitata TTO õigusabikulusid. Kuigi VÕS § 510 näeb ette nende hüvitamise, tuleb silmas pidada, et tegemist ei ole imperatiivse sättega (VÕS 427 lg 1). Sätte dispositiivsus väljendub selles, et pooled võivad muu hulgas kokku leppida, et õigusabikulude hüvitamise kohustus vastutuskindlustuse lepinguga ei kaasne. Õigusabikulude kandmine ei ole kohustusliku vastutuskindlustuse korral nii aktuaalne, kui vabatahtliku vastutuskindlustuse korral, sest kohustusliku kindlustuse korral on tagatud õigustatud isiku otsenõue kindlustusandja vastu (VÕS § 521 lg 1). Kui õigusabikulud oleksid kaetud, muudaks see kindlustuskaitse oluliselt kallimaks (vt ka VÕS § 511 lg 3). Punkti 9 kohaselt ei kuulu hüvitamisele tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevad leppetrahvid. Tervishoiuteenuse osutamise lepingus on võimalik leppetrahvid kokku leppida (VÕS § 158). Leppetrahv on lepingus ette nähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kuigi leppetrahvide kokkuleppimine ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingutes tavaline, tuleks õigusselguse huvides selline välistus ette näha. 43 Punkti 10 kohaselt ei kuulu hüvitamisele kahju, mis on tekkinud kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, eriolukorra või hädaolukorra tõttu või seoses terroriakti toimepanemisega. Selleks, et tagada riigi valmisolek ennetada ja tõrjuda riigi julgeolekut ähvardavat ohtu, kehtib riigis sõltuvalt ohu suurusest üldine kaitsevalmidus, kõrgendatud kaitsevalmidus, erakorraline seisukord või sõjaseisukord (vt riigikaitse seadus ja erakorralise seisukorra seadus). Säte on kehtestatud, kuna eelnimetatud olukordades võib hüppeliselt tõusnud abivajaduse ja selleks ebapiisavate ressursside tõttu olla vajalik rakendada tavaolukorrast oluliselt erinevaid triaaži ja ravisekkumiste põhimõtteid ning ka kindlustusandjad ei ole valmis selliste sündmustega seonduvaid kahjusid kindlustama (kuna nende hüvitamine on välistatud edasikindlustuse poolt). Sellistes olukordades on TTKS alusel valdkonna eest vastutaval ministril või Terviseametil õigus tervishoiuteenused ümber korraldada või kehtestada tervishoiuteenustele tavaolukorrast erinevad kvaliteedi- ja kättesaadavusnõuded (võib olla nt olukord, kus osutatakse ainult vältimatut abi, vähendatakse personalinõudeid või rakendatakse muid sarnaseid meetmeid, mis mõjutavad nii kvaliteeti kui ka kättesaadavust, kuid on olukorras vajalikud ja põhjendatud). Katastroofilises olukorras võidakse näiteks teatud taseme intensiivravi osutada ressursinappuse tõttu vaid paranemise prognoosiga kannatanutele või haigetele, et vähendada suremust ja suurendada elulemust maksimaalselt. Punkti 11 kohaselt ei hüvita kindlustusandja saamata jäänud tulu, välja arvatud surma põhjustamise, tervise kahjustamise või kehavigastuse põhjustamise tõttu saamata jäänud tulu eelnõus sätestatud ulatuses. Selguse huvides on sätestatud, et saamata jäänud tulu hüvitatakse üksnes seaduses sätestatud ulatuses (töövõimetushüvitis). Samasugune välistus on ka liikluskindlustuse seaduse § 33 punktis 5. Punkti 12 kohaselt ei hüvitata tervishoiuteenuse osutamise lepingu mittekohase täitmise parandamisega seotud kulutusi ega kahju, mida patsient nõuab mittekohase täitmise parandamise asemel. Nimetatud välistus kohalduks juhul, kui ravivea tagajärgede kõrvaldamiseks on vaja ebakvaliteetselt tehtud töö uuesti teha (nt hambaplomm kukub välja ning see on vaja asendada, patsiendile tehakse vale uuring ning tuleb teha uus uuring jne). Punkti 13 kohaselt ei kuulu hüvitamisele juhtumid, kus patsiendile osutatakse tervishoiuteenust ja patsient osaleb ühtlasi kliinilises uuringus (ravimiseaduse 5.ptk, meditsiiniseadme seaduse § 211, ). Sellisel juhul hüvitatakse kahju sponsori poolt sõlmitud lepingu alusel (ravimiseaduse § 90 lg 9, meditsiiniseadme seaduse § 211 lg 9). Punkti 14 kohaselt ei kuulu hüvitamisele patsiendi transportimisel aset leidnud vigastus või kahjustus, kui see tuleneb liiklusõnnetusest ja selle hüvitab liikluskindlustuse kindlustusandja. Paragrahvis 21 sätestatakse kindlustusjuhtumist teavitamise ja kahjumenetluse korda. Lõike 1 kohaselt tuleb kindlustusjuhtumist teadasaamisest kindlustusandjat teavitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nelja nädala jooksul arvates kindlustusjuhtumist teadasaamisest. Õigustatud isik pöördudes kindlustusandjapoole kahju hüvitamise nõudega, peab arvestama ka nõude esitamise aegumistähtaegu, mis on toodud aegumist puudutavas peatükis. Teatud juhtudel ei ole aga patsiendil kohe võimalik kindlustusandja poole pöörduda (kahju võib selguda hiljem, pärast tervishoiuteenust osutamist). Siinkohal ei saa kohaldada üksüheselt VÕS §-st 522 tulenevat kahjustatud isiku teatamiskohustust. Seega on eelnõus ette nähtud, et kui õigustatud isikul ei ole võimalik teavitamiskohustust täita terviseseisundi või muu mõjuva põhjuse tõttu, pikeneb tähtaeg vastava aja võrra. 44 Lõikes 2 on ette nähtud, et kui isik teavitab kindlustusjuhtumist TTO-d, peab ta sellest viivitamata teavitama kindlustusandjat. Tervishoiuteenuse osutaja peab teavitama kindlustusandjat asjaoludest, mille tagajärjeks võib olla kindlustusjuhtumi toimumine, samuti kindlustusandjat tema vastu õigustatud isiku poolt nõude või hagi esitamisest. TTO poolne asjaoludest teatamise kohustus tuleneb VÕS §-st 514. Lõike 3 kohaselt lasub kindlustusjuhtumi toimumise, täitmise ulatuse ja kahju kindlakstegemise kohustus kindlustusandjal. Seega on tegemist tavalise kindlustusjuhtumi kahjumenetlusega, kus kõik vajalikud toimingud teeb kindlustusandja. Tervisekahjuga seotud kahjujuhtumite lahendamine eeldab häid meditsiinilisi ja juriidilisi teadmisi, et hinnata patsiendi kahjujuhtumile eelnenud terviseseisundit ning kindlustusjuhtumi järgset seisundit, samuti põhjuslikku seost kahju tekkimise ja TTO tegevuse vahel. Kindlustusandja võtab vajadusel juurde eksperdid, kes oskavad kõige paremini hinnata TTO üldist hoolsuskohustuse täitmist ja vastavust arstiteaduse üldisele tasemele. Lõike 4 kohaselt on kindlustusandjal õigus saada TTO-lt ja teistelt isikutelt kahju hüvitamise kohustuse olemasolu ja ulatuse väljaselgitamiseks vajalikke selgitusi ja dokumente, sealhulgas terviseandmeid. Sarnane õigus on kehtivas TTKSis tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonil hinnangu andmiseks. Ilma toimunu kohta andmeid kogumata ei saaks kindlustusjuhtumit menetleda. TTO-l on olemas vastav teave selle kohta, mis patsiendiga teenuse osutamise käigus juhtus. Tervishoiuteenuse osutamise käigus dokumenteeritakse kõik tegevused. See dokumentatsioon on oluliselt terviklikum ja põhjalikum kui ükskõik millisest riigi andmekogust kättesaadavad andmed. Kui kindlustusandja pöördub TTO või muu isiku poole, kellel on kindlustusjuhtumi menetlemiseks vajaminevaid andmeid, tuleks esitada asjakohased andmed esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 30. kalendripäeval. Käesolev säte ei anna alust andmete saamiseks otse tervise infosüsteemist. Alati on võimalik andmeid pärida tervise infosüsteemist andmesubjekti enda nõusolekul lähtudes TTKS § 533 lõikest 7. Lõike 5 kohaselt on kindlustusandja kohustatud tegema otsuse, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga, pärast kõigi vajalike tõendite ja dokumentide saamist, kuid hiljemalt 180. kalendripäeval arvates kindlustusjuhtumi teate saamisest. Kui patsient pöördub kindlustusandja poole, täidab ta vastava avalduse, kus kirjeldab kahjujuhtumit. Seejärel võtab kindlustusandja selle avalduse menetlusse või teeb otsuse, millega jätab avalduse läbi vaatamata, näiteks juhul, kui nõue on esitatud kahju kohta, mille hüvitamise kohustust kindlustusandja ei ole. Kui kindlustusandja võtab avalduse menetlusse, tekib tal andmete kogumise õigus. Kui andmed on kogutud ning need võimaldavad teha kindlustusandja otsuse kahju hüvitamise kohta, teeb kindlustusandja kahju hüvitamise või sellest keeldumise otsuse. Kui kindlustusandja vajab ekspertide abi, siis tuleb otsuse tegemisse kaasata ka meditsiinivaldkonna eksperdid. Kindlustusjuhtumiks tunnistamisest või mittetunnistamisest tuleb patsienti ja õigustatud isikut viivitamata teavitada. Lõike 6 kohaselt kui kindlustusandjal ei ole mõjuval põhjusel võimalik kõiki vajalikke toiminguid teha lõikes 5 nimetatud tähtajaks, peab ta sellest õigustatud isikut eelnevalt teavitama ja selgitama, milles mõjuv põhjus seisneb, ning näitama ära vajalike toimingute lõpetamise eeldatava tähtaja. 45 Eelnõu sätestab seega õiguse kahjumenetluse tähtaegade edasilükkamiseks, kui selleks on mõjuvad põhjused. Näiteks kahjumenetlusega seotud meditsiiniline ekspertiis võtab oluliselt kauem aega või patsient saadetakse täiendavatele uuringutele. Lõigete 7 ja 8 kohaselt on kindlustusandja kohustatud teavitama õigustatud isikut kindlustusjuhtumi lahendamise edasisest käigust ja sellest, milliseid tõendeid ja dokumente õigustatud isik peab kahju hüvitamise suuruse väljaselgitamiseks esitama. Kui kindlustusandja tuvastab, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga, tuleb seda otsust isikule arusaadavalt põhjendada ning teavitada õigustatud isikut kaebuste lahendamise korrast ja õigusest pöörduda kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks vastutuskindlustuse lepituskomisjoni. Vastutuskindlustuse lepituskomisjoni puudutav regulatsioon sisaldub eelnõu eraldi peatükis. Lõige 9 näeb ette, et kui kindlustusandja on kindlustusjuhtumi tuvastanud, esitab õigustatud isik taotluse kahjude hüvitamiseks. Kahju hüvitamise korral kindlustusandja arvutab ja maksab vastavad hüvitised, näiteks töövõimetushüvitise või mittevaralise kahju hüvitise. Kindlustusandja peab tegema suurte nõuete puhul kindlustuseraldised pikaajaliseks kahjude hüvitamiseks, näiteks kui tegemist on ülalpidamishüvitise maksmisega (näiteks lapse suhtes, kes võib õppida kuni magistriõpingute lõpuni). Siinkohal tuleb muidugi arvestada ka maksimaalsete kindlustussummadega (isiku kohta kuni 100 000 eurot). Pikaajalised kohustused on seotud ka osalise või puuduva töövõimega, mida tuleb maksta kuni vanaduspensionieani. Paragrahv 22 sätestab tagasinõudeõiguse regulatsiooni. Lõike 1 kohaselt on kindlustusandjal TTO vastu tagasinõudeõigus omavastutuse summa ulatuses. Vastavalt eelnõu § 12 lõikele 2 ja VÕS § 521 lõikele 8 hüvitab kindlustusandja patsiendile või muule õigustatud isikule kahju omavastutust rakendamata. Kindlustusandjal tekib omavastutuse summa ulatuses tagasinõudeõigus TTO vastu. Lõike 2 kohaselt, kui kindlustusandja on kindlustusjuhtumi korral hüvitanud kahju, on tal tagasinõudeõigus TTO suhtes samas lõikes nimetatud juhtudel. Kindlustusandja ja TTO vahel tekib võlaõiguslik suhe vastutuskindlustuse lepingu alusel. Seadus näeb ette alused, mille kohaselt on kindlustusandjal tagasinõudeõigus igal juhul, kui TTO tegevus väljub tegevusloa piiridest või õigusaktides sätestatud piiridest või kahju põhjustati tahtlikult või kui kindlustusjuhtum põhjustati alkoholijoobes, narkootilise või psühhotroopse aine või mõne muu joovastava aine mõju all. Näiteks vastavalt korrakaitseseaduse §-le 36 on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Samas tuleb märkida, et olukorras, kus seaduses ei viidata KorS korrale (nagu ka käesolevas eelnõus), kehtib loogika, mida on Riigikohus kahel korral märkinud – see on määratlemata ning tuvastatakse muul viisil. Riigikohus on leidnud: „12. Kuna avaliku teenistuse seaduses ega selle seaduse volitusnormide alusel antud õigusaktides ei ole joobeseisundi tuvastamise korda kehtestatud, samuti ei ole viidatud teistes õigusaktides kehtestatud joobeseisundi tuvastamise korrale, siis on kolleegiumi hinnangul tegemist tavapärase olulise tingimuse tõendamisega haldusmenetluses. .. Seetõttu ei ole politseiseaduse ja selle alusel antud siseministri määruses sätestatud joobeseisundi tuvastamise kord ning liiklusseaduses sätestatud eeldused isiku joobeseisundis olevaks lugemiseks (LS § 20 lg 3¹) ega ka alkoholi piirmäära ületamise regulatsioon (LS § 20 lg 4) käesoleva asja lahendamisel asjakohased ega kohaldatavad. Viru Vangla on seega ebaõigesti lähtunud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas liiklusseaduse 46 regulatsioonist. ..koosseisu tunnus "teenistuses joobnuna viibimine" ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus ehk puudub numbriline piirmäär, mille tuvastamisel saaks automaatselt käsitada isikut joobnud olekus olevana. Samas eeldab joobnud olek isiku tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumise tuvastamist. Üksnes indikaatorvahendi numbriline näit ei ole joobnud oleku tuvastamisel lõplikult määrava tähendusega. .. Joobnuna teenistuses viibimise tõendamiseks võib seega kasutada menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi arvamust, aga ka mõõtevahendi kasutamisel saadud tulemusi.“ Seadus näeb ette kõige raskemad lepingu ja seaduse rikkumise alused, mille kohaselt on õigustatud tagasinõudeõiguse rakendamine. Nende juhtumite puhul ei saa rääkida välditavusest, vaid ilmselgest kohustuste rikkumisest. Lõike 3 kohaselt kui TTO ei täida kindlustusmakse tasumise kohustust, on kindlustusandjal VÕS § 521 lõike 2 alusel õigus esitada tagasinõue TTO vastu proportsionaalses ulatuses tasumata kindlustusmaksega. Sätte eesmärk on anda õigus kindlustusandjale proportsionaalses ulatuses kahju hüvitis tagasi nõuda, kui TTO ei täida kindlustusmakse tasumise kohustust. See kehtib nii esmase maksekohustuse kui ka järgnevate maksete suhtes. Lõike 4 kohaselt on ette nähtud tagasinõudeõigus teatud ulatuses ka juhuks, kui TTO jättis lepingu sõlmimisel kindlustusandjale teatamata kõigist talle teada olevatest asjaoludest või ei teatanud kindlustusperioodil kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest ning nimetatud asjaolu mõjutab kindlustusmakse suurust. See põhimõte tuleneb VÕS §-st 440 (kindlustusvõtja kohustus teavitada olulistest asjaoludest) ja VÕS §-st 443 (kindlustusriski võimalikkuse suurenemist teavitamine). Eesmärk on, et TTO teavitaks eelkõige nendest asjaoludest, mis suurendavad riskitaset ning TTO hakkab tegeleb suurema riskiga, kui see on arvestatud senisesse kindlustusmaksesse. TTO ei pea teavitama kõikidest asjaoludest, vaid olulistest asjaoludest, millel on mõju mõistliku kindlustusandja otsusele kindlustusleping sõlmida või seda teha kokkulepitud tingimustel. Kindlustusriski suurenemine on iga muudatus, mis mõjub riski tasemele ja teeb võimalikuks suuremas ulatuses kahju tekkimisele. Käesolevast eelnõust on välja jäetud kindlustusandjate ettepanekul ja süsteemi kulukuse kontrolli huvides riigi tagasinõuete regulatsioon (mis on liikluskindlustuse seaduse kohaselt rakenduses). Vastutuskindlustuse seadusega ei hüvita kindlustusandja kahju seda osa, mida patsiendil või muul õigustatud isikul on õigus kahju tekitamisest tulenevalt saada muult isikult kui kahju põhjustajalt. Säte annab võimaluse kahjuhüvitise summast maha arvata kõik riiklikud ja sotsiaalsed hüvitised ja toetused, mida isik sai kahju tekitamisega seoses. Seega hüvitatakse vastutuskindlustuse seaduse järgi üksnes see osa kahjust, mida riik või kohalik omavalitsus muu seaduse alusel ei hüvita. Kindlustusandjad avaldasid eelnõu väljatöötamisel korduvalt seisukohta, et kahju hüvitamise ulatus avaldab mõju ka kindlustusmaksetele ning nende ettepanekul ja kinnitusel on võimalik riigi nõuete väljajätmisega hoida süsteemi kulud võimalikult madalad. Lõikes 5 sätestatakse, et kui kindlustusjuhtumi põhjustas tervishoiuteenuse osutaja, kellel on seadusest tulenev kindlustuskohustus, kuid kelle poolt tekitatud kahju eest vastutas 47 tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 või võlaõigusseaduse § 1054 alusel patsiendiga tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlminud tervishoiuteenuse osutaja, on peale kahju hüvitamist selle tervishoiuteenuse osutaja kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kindlustusjuhtumi põhjustanud tervishoiuteenuse osutaja kindlustusandja vastu. Ehk peale kahju hüvitamist on TTO kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kindlustusjuhtumi tegelikult põhjustanud TTO kindlustusandja vastu. Vastutuskindlustuse lepituskomisjoni peatükk Paragrahvis 23 sätestatakse vastutuskindlustuse lepituskomisjoniga seotud regulatsioon. Vastutuskindlustuse lepituskomisjoni regulatsioon lähtub suures osas lepitusseaduse regulatsioonist, arvestades üksikuid vastutuskindlustuse seaduses ettenähtud erisusi. Lepitusmenetlus on lepitusseaduse tähenduses poolte vabatahtlikkusel põhinev tegevus, mille käigus erapooletu isik ehk lepitaja toetab lepitusosaliste suhtlust eesmärgiga aidata neil leida vaidlusküsimusele lahendus. Lepitaja võib lepituse asjaolude ja lepitusmenetluse kulgemise põhjal esitada pooltele omapoolse lahendusettepaneku (vt lepitusseaduse § 1 lg 2). Lepitajaks võib muuhulgas olla seaduses sätestatud juhul riigi või kohaliku omavalitsuse lepitusorgan. Eelnõu kohaselt luuakse Terviseameti juures vastutuskindlustuse lepituskomisjon, mis on lepitusorgan lepitusseaduse tähenduses. Lepitusseaduse seletuskirjas on märgitud seaduses sätestatud lepitusorganis lepitusmenetluse kohta järgmist“ Eelnõu eristab lepitusteenust pakkuvaid alalisi kas riigi (nt tarbijakaebuste komisjon), kohaliku omavalitsuse (selliseks lepitusorganiks võiksid tulevikus olla nt kohalike omavalitsusüksuste juures asuva üürivaidluste lepitusorganid) või muid lepitusorganeid (sellise lepitusorgani näiteks võiks tulevikus põhimõtteliselt olla kindlustuse vaidluskomisjon mittetulundusühinguna). Juhul kui sellise lepitusorgani tegevuse aluseks õigusakt identifitseerib organi lepitusorganina lepitusseaduse mõttes, kohalduks lepitusmenetlusele lepitusseaduses sätestatud menetluskord (§ 19 lg 2) ning sellistes organites sõlmitud kokkulepped oleksid täitedokumentideks ning need ei vajaks täiendava kinnitusmenetluse läbimist kohtus (§ 28). Selline menetlus peab olema aus, pooltele arusaadav ja võrdselt poolte huve arvestav, kuivõrd tulemuseks13 ongi täitedokument (seda ei saa enam kohtus vaidlustada, samuti ei ole võimalik enam sama asjaga kohtusse pöörduda). See tähendab, et ka menetlejad sellistes organites peavad vastama eelpoolkirjeldatud kriteeriumidele (sõltumatus, erapooletus) (§ 19 lg 3). Juhul, kui toimub lepituskohtumine, on see kinnine (erinevalt kohtumenetluse avalikkuse printsiibist) (§ 23 lg 4). See on põhjendatav lepitusmenetluse suunatusega pooltele ja konfidentsiaalse iseloomuga. Lepitusorganis toimuv menetlus peab ka muidu arvestama lepitussaladuse hoidmise kohustusega (§ 19 lg 4). Menetluskorras nähakse ette poole teavitamine menetlusest, poole võimalused avaldada oma seisukohti, esitada omapoolseid lahendusettepanekuid, taotleda tõendite kogumist jms. Erinevalt nimekirja kantud füüsilistest isikutest lepitajatest on siia sisse kirjutatud lepitusorgani aktiivne roll. Lepitusorgan haldab menetlust: edastab isikutele kutseid menetluses osalemiseks, teeb vajadusel ise lepituskokkuleppe projekti, selgitab välja juhtumi asjaolusid ning rakendab seaduses ettenähtud juhul sundi. Juhul, kui seadus seda ette näeb, on pool kohustatud menetluses osalema (§ 22 lg 2). Taoline regulatsioon võib osutuda vajalikuks juhul, kui meil tegu suhtega, kus üks pooltest on traditsiooniliselt nõrgem pool – kõige tüüpilisemaks näiteks on suhe tarbija- 13 Lepitusorgani kinnitatud lepituskokkulepe on täitedokument, vt lepitusseaduse § 28 lg 2 ja täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 25. 48 kaupleja. Kindlasti ei oleks aga võimalik kohustada kauplejat (ega kedagi teist) aktsepteerima lepitusettepanekut, millega ta ei nõustu. Juhul kui mõlemad pooled lepitusettepanekut heaks ei kiida, siis täidetavat kokkulepet ei sünni. Kui menetlusosaline mingist hetkest enam menetluses ei osale, siis menetlus lõpetatakse. Heakskiidetud ja lepitusorgani poolt kinnitatud lepituskokkulepe on täitedokumendiks ja selle täitmine on kohustuslik. Eelnõuga antakse (juhul, kui komisjon ei otsusta teisiti) võlgnikule aega 30 päeva vabatahtlikuks täitmiseks, pärast mida võib sellega pöörduda kohtutäituri poole. Üksnes väga erandlikel juhtudel on võimalik juba kinnitatud lepituskokkulepet kohtus vaidlustada (§ 29). Seda mitte sisulistel põhjustel, vaid seetõttu, et lepitusorgan on oluliselt rikkunud lepitusmenetluse normi, mis mõjutas või võis mõjutada kokkuleppe sisu. Kohus tühistab sellisel puhul lepitusorgani kinnitatud kokkulepe tühiseks ning poolel on õigus samas asjas pöörduda kohtusse.„ Lepitusseaduse § 2 punkti 4 kohaselt võib lepitajaks olla seaduses sätestatud juhul riigi või kohaliku omavalitsuse lepitusorgan. Seega rakendub lepitusseaduse menetluskord juhul, kui vastava lepitusorgani olemasolu ettenägevas eriseaduses see sätestatakse. Lõikega 1 nähakse ette nii lepituskomisjoni pädevus kui ka selle asukoht Terviseameti juures. Lepituskomisjoni asukoht Terviseameti juures on määratud põhjusel, et Terviseameti tegevus on seotud nii tervishoiu, nakkushaiguste seire, ennetuse ja tõrjega kui ka meditsiiniseadmete ohutusega. Põhimõtteliselt kujundatakse ümber TTKS alusel seni tegutsenud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni töö. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon on Sotsiaalministeeriumi juures tegutsev nõuandev komisjon, mille eesmärk on patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmine ning hinnangust tulenevalt Terviseametile, Eesti Haigekassale ja TTO-dele ettepanekute tegemine. Sisuliselt viiakse senine komisjon Sotsiaalministeeriumi juurest Terviseameti juurde koos vastava rahastuse ning uute lisanduvate ülesannetega. Kuivõrd tegemist on rakendusliku küsimusega, on selleks õigem koht ministeeriumi valitsemisala asutus ning Sotsiaalministeeriumile jääb poliitika kujundamise ülesanne ja õigus korraldada süsteemi õigusloome kaudu. Lõike 2 kohaselt lahendab komisjon üksnes patsiendi või muu vastutuskindlustuse seaduse §-s 9 nimetatud õigustatud isiku poolt kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebusi Seega on lepitusmenetluse poolteks patsient või muu vastutuskindlustuse seaduse §-9 nimetatud õigustatud isik ja kindlustusandja. Kuna lepitusseadus kasutab lepitusorgani poole pöördumise korral terminit avaldus, siis edaspidi kasutatakse ka seaduses isiku esitatud kaebuse puhul terminit avaldus. Avalduse kohta vaata ka eelnõu § 25 selgitusi. Eelnevast tulenevalt ei kuulu komisjonis lahendamisele muud võimalikud avaldused, mida paragrahvis ei nimetata. Samuti ei lahenda komisjon küsimusi, mis tekivad kindlustusandjal kahjumenetluse käigus, näiteks kui on raske hinnata, kas tervisekahju kvalifitseerub kindlustusjuhtumiks. Komisjoni eesmärk ei ole täita kindlustusandja ülesandeid, vaid lahendada kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebusi. Komisjonis võivad olla arutelu alla nii meditsiinilised kui ka õiguslikud küsimused. Paragrahvis 24 sätestatakse komisjoni moodustamine ja koosseis Käesolev paragrahv on eriregulatsioon lepitusseadusest. Lõike 1 kohaselt vaatab kahjustatud isiku esitatud avalduse läbi komisjon viieliikmelises koosseisus ning komisjoni liikmetel peab olema akadeemiline kõrgharidus ning teadmised õigus- või meditsiinivaldkonnast. TTKSi alusel moodustatud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni kuuluvad praegu meditsiinivaldkonna eksperdid (sisehaiguste ekspert, kirurgia ekspert, sünnitusabi ja günekoloogia ekspert, patoloogia ekspert, hambaravi ekspert, onkoloogia ekspert, uroloogia ekspert, neuroloogia või neurokirurgia ekspert, psühhiaatria ekspert, kardioloogia ekspert, üldarstiabi korralduse ekspert, ämmaemanduse ekspert, õenduse ekspert, patsiendiõiguste ekspert) ning riigi esindajad (Sotsiaalministeeriumi, Eesti Haigekassa ja Terviseameti esindaja). 49 Ekspertkomisjonil on õigus küsida täiendavalt eksperdiarvamust vastava eriala eksperdilt, kui nimetatud komisjoni liikmete seas puudub ekspert, kes saaks anda hinnangu isiku pöördumises esitatud küsimusele või kui komisjoni liikmel võib tekkida hinnangu andmisel huvide konflikt. Vastutuskindlustuse lepituskomisjonis on lisaks meditsiinivaldkonna ekspertidele ka õigusvaldkonna eksperdid, sest tegemist on kindlustusõigust puudutavate vaidlustega. Kui vaidluse asjaolude selgitamiseks on vaja tellida ekspertiis, saab komisjon seda teha lähtuvalt lepitusseaduse §-st 24 (erialaasjatundjad ja tunnistajad). Lõike 2 kohaselt kehtestab komisjoni moodustamise alused ja töökorra, sealhulgas liikmete nimetamise ja tasustamise korra valdkonna eest vastutav minister määrusega. Liikmete määramisel tuleb arvestada, et asja vaatab läbi ning lepitusettepaneku võib teha komisjon viieliikmelises koosseisus. Lõike 3 kohaselt esitab komisjon üks kord aastas ministrile aruande eelmise aasta tegevusest. Analoogne regulatsioon kehtib ka Sotsiaalministeeriumi juures tegutseva tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni puhul. Paragrahvis 25 sätestatakse komisjoni menetlus. Lõike 1 kohaselt kohaldatakse komisjonis toimuvale menetlusele ja selle õiguslikele tagajärgedele üldiselt lepitusseaduses sätestatud regulatsiooni, arvestades vastutuskindlustuse seadusest tulenevaid üksikuid erandeid. Vastav sõnastus lähtub lepitusseaduse § 19 lg 2 regulatsioonist, mille kohaselt tuleb eriseaduses eraldi välja tuua kui lepitusorganis toimuvale menetlusele soovitakse kohaldada lepitusseaduse 5. peatükis sätestatud menetluskorda. Lepitusmenetlusele kohaldub lepitusseaduse §-s 3 sätestatud regulatsioon, mis näeb ette lepitaja sõltumatuse ja erapooletuse. Lepituskomisjonis toimuv menetlus peab olema aus, pooltele arusaadav ja võrdselt poolte huve arvestav, kuivõrd juhul, kui pooled jõuavad kokkuleppele ja lepitusorgan selle kokkuleppe kinnitab, on tulemuseks täitedokument. See tähendab, et kokkuleppe sisu ei saa enam kohtus vaidlustada, samuti ei ole võimalik enam sama asjaga kohtusse pöörduda ning kui teine pool kokkulepet ei täida, võib selle täitmiseks pöörduda kohtutäituri poole. See tähendab, et ka menetlejad lepituskomisjonis peavad vastama eespool kirjeldatud kriteeriumidele (sõltumatus, erapooletus) (lepitusseaduse § 3 ja § 19 lg 3). Analoogne põhimõte kehtib ka TTKSi alusel moodustatud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni puhul. Lepitusseaduse kohaselt on lepitusmenetlus konfidentsiaalne ning isiku ja temaga seotud terviseandmetele on piiratud ligipääs üksnes lepitusmenetluse läbiviimiseks. Kui toimub lepituskohtumine, on see kinnine (erinevalt kohtumenetluse avalikkuse printsiibist) (lepitusseaduse § 23 lg 4). See on põhjendatav lepitusmenetluse suunatusega pooltele ja konfidentsiaalse iseloomuga. Lepituskomisjonis toimuv menetlus peab arvestama lepitussaladuse hoidmise kohustusega (lepitusseaduse § 4 ja § 19 lg 4). Analoogne põhimõte kehtib ka TTKSi kohaselt tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni puhul. Menetlus lepitusorganis on järgmine: Lepitusorganisse pöörduv isik ehk avaldaja esitab Terviseameti juures tegutsevale lepitusorganile kirjaliku avalduse vastavalt lepitusseaduse §-le 20. Täiendav info ja juhised avalduse esitamise kohta tehakse kättesaadavaks Terviseameti veebilehel. 50 Avalduses peab olema märgitud: 1) avaldaja nimi, elukoht ja muud kontaktandmed; 2) teise poole, st kindlustusandja, nimi ja tema asu- või tegevuskoht; 3) vaidluse aluseks olevad asjaolud (see hõlmab ka kindlustusandja otsust, millega avaldaja rahul ei ole); 4) avaldaja poolt taotletu ning asjaolud, millega ta oma taotlust põhjendab. Avaldusele võib lisada dokumentaalseid tõendeid, sealhulgas kindlustusandjaga peetud seniste läbirääkimiste käiku kajastavaid dokumente, nagu kindlustusandjale esitatud dokumentaalsed tõendid otsuse tegemiseks, kindlustusandja vastus avaldaja taotlusele. Avaldaja võib avalduses välja pakkuda omapoolse lepitusettepaneku. Kui avaldajal on esindaja, lisatakse avaldusele esindaja volikiri. Vastavalt lepitusseaduse §-le 21 ei võta Terviseameti juures tegutsev lepituskomisjon avaldust menetlusse kui: 1) vaidluse lahendamine ei kuulu tema pädevusse või 2) samas vaidluses on jõustunud kohtuotsus. Avalduse menetlusse võtmisest keeldumisest ja selle põhjusest teavitatakse viivitamata avaldajat. Kui avaldus ei sisalda kõiki vajaminevaid andmeid, annab lepitusorgan tähtaja nende esitamiseks. Kui avaldaja neid määratud tähtaja jooksul ei esita, võib lepitusorgan keelduda asja menetlemast, teavitades sellest avaldajat. Lepitusmenetluse alustamisele kohaldatakse lepitusseaduse § 22 regulatsiooni, lepituskohtumisele lepitusseaduse § 23 regulatsiooni, vaidluse lahendamisele lepitusseaduse § 24 ja 25 regulatsiooni, kokkuleppe kinnitamisele § 26 regulatsiooni, lepitusmenetluse lõppemisele § 27 regulatsiooni, kokkuleppe täitmisele § 28 regulatsiooni ja kohtusse pöördumisele § 29 regulatsiooni. Samuti kohaldatakse lepitusmenetlusele lepitusorganis lepitusseaduse üldsätteid ja lepitajale kohalduvat regulatsiooni. Eesmärgiga tagada patsiendi huvide kaitse on lõikes 2 ette nähtud lepitusmenetluse läbiviimine avalduse esitaja jaoks tasuta. Analoogne põhimõte kehtib ka tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni puhul. Seega ei kohaldu näiteks ka patsiendile lepitusseaduse § 24 lõige 3, mille kohaselt tasub tunnistaja- ja ekspertiisikulud see pool, kelle taotlusel tunnistaja või erialaasjatundja menetlusse kaasati. Teatud juhtudel saab isik taotleda ka riigi õigusabi riigi õigusabi seaduses sätestatud alustel ja korras. Riigi õigusabi võib saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Riigi õigusabi liigiks on muuhulgas isiku esindamine tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus, isiku esindamine täitemenetluses, õigusdokumendi koostamine ning isiku muu õigusnõustamine või muu esindamine. Kui isik on pöördunud kaebusega kohtusse, siis peab kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 4 lõike 4 alusel kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Kohus võib selleks muu hulgas esitada pooltele kompromissilepingu projekti või kutsuda pooled isiklikult kohtusse, samuti teha neile ettepaneku vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks või lepitaja poole pöördumiseks. Kui kohtu hinnangul on see kohtuasja asjaolusid ning senist menetluskäiku arvestades asja lahendamise huvides vajalik, võib ta kohustada pooli osalema lepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluses. Riigi õigusabi ei anta, kui kohtu arvates on inimene ise võimeline kaitsma oma õigusi lepitusmenetluses (RÕS § 7 lg 1 p 1). 51 Lõike 3 kohaselt vaatab komisjon avalduse läbi mõistliku aja jooksul. Kuna lepitusmenetluses vaidluse all olevate asjaolude väljaselgitamine võib võtta aega sõltuvalt juhtumi keerukusest, siis ei ole otstarbekas seaduse tasandil täpset menetlusaega ette näha. Üksikutel juhtudel võib olla vajalik ka välisekspertide kaasamine koos dokumentatsiooni tõlkimisega, mis pikendab menetlust tunduvalt. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni puhul on ette nähtud, et ta peab andma hinnangu nelja kuu jooksul. Lepituskomisjonis võib ka üldjuhul arvestada neljakuulise menetlusajaga. Lõike 4 kohaselt on komisjoni liikmetel ning lepitusseaduse §-s 24 nimetatud erialaasjatundjal vaidluse lahendamiseks õigus saada andmeid isikutelt, kellel on teavet kindlustusjuhtumiga seotud asjaolude kohta. Isikud peavad esitama asjakohased andmed esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul alates taotluse saamisest. Analoogne põhimõte kehtib ka tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni puhul. Ilma andmeteta ei ole võimalik kahjumenetlusele hinnangut anda. Siinkohal tuleb arvestada lepitusseaduse konfidentsiaalsuse põhimõttega, mille kohaselt tuleb lepitusmenetluses saadud andmeid hoida saladuses. Lõike 5 kohaselt on kindlustusandja kohustatud menetluses osalema. Lepitusmenetluses osalemise kohustus tähendab ka seda, et kindlustusandja on kohustatud osalema lepituskohtumistel. Lepitusseaduse § 22 lõige 2 näeb ette, et juhul, kui seadus seda ette näeb, on pool kohustatud menetluses osalema. Taoline regulatsioon on vajalik juhul, kui on tegu suhtega, kus üks pooltest on traditsiooniliselt nõrgem pool – käesoleval juhul on selleks patsient. Lepitusseaduse menetluskord näeb ette poole teavitamise menetlusest, poole võimalused avaldada oma seisukohti, esitada omapoolseid lahendusettepanekuid, taotleda tõendite kogumist jms. Lepituskomisjonil on lepitusmenetluse läbiviimisel aktiivne roll. Lepituskomisjon: edastab isikutele kutseid menetluses osalemiseks, teeb vajaduse korral ise lepituskokkuleppe projekti, selgitab välja juhtumi asjaolusid jne. Kindlasti ei ole aga võimalik kohustada isikuid aktsepteerima lepitusettepanekut, millega nad ei nõustu. Juhul kui mõlemad pooled lepitusettepanekut heaks ei kiida, siis täidetavat kokkulepet ei sünni. Heakskiidetud ja lepituskomisjoni poolt kinnitatud lepituskokkulepe on täitedokumendiks ja selle täitmine on kohustuslik. Lepitusseadusega antakse isikutele aega 30 päeva vabatahtlikuks täitmiseks, pärast mida võib sellega pöörduda kohtutäituri poole. Kui pooled kokkuleppele ei jõua või lepitusmenetluse osapool soovib menetluse katkestada, lõppeb lepitusmenetlus kokkulepet sõlmimata. Komisjon teavitab sel juhul pooli lepitusmenetluse lõppemisest. Kuivõrd eelnõuga kohustatakse kindlustusandjat lepitusmenetluses osalema, siis ei või komisjon lepitusmenetlust lõpetada sellel alusel, et kindlustusandja soovib menetluse katkestada või tema käitumisest ilmneb soovimatus menetluses osaleda, enne, kui komisjon on LepS § 25 lõike 1 kohaselt esitanud lepitusettepaneku. Kohtusse pöördumise regulatsioon tuleb lepitusseaduse §-st 29, mis sätestab, et kui lepitusmenetlus on katkestatud või kui lepitusorgan on sedastanud, et kokkuleppele ei ole jõutud, on poolel õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Samas lepitusorgani kinnitatud kokkuleppe võib pool kohtus vaidlustada juhul, kui lepitusorgan on oluliselt rikkunud lepitusmenetluse normi ja see rikkumine mõjutas või võis mõjutada kokkuleppe sisu. Lepitusseaduse § 29 lg 3 kohaselt võib avalduse lepitusorgani poolt lepitusmenetluse normi 52 olulise rikkumise tuvastamiseks esitada lepitusorgani asukohajärgsele maakohtule, seega Harju Maakohtule, 30 päeva jooksul kokkuleppe kinnitamise teatavakstegemisest arvates. Avaldus vaadatakse läbi hagita menetluses. Aegumise peatükk Paragrahv 26 näeb ette nõude aegumistähtaja Kolmeaastane aegumistähtaeg on kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse regulatsiooniga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 153 lõike 1 kohaselt on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Eelnõu kohaselt viiakse patsiendikindlustuse seaduse, TsÜS ja VÕS aegumistähtajad omavahel kooskõlla. Eelnõu VÕS muudatustega muudetakse ka VÕS § 771 nii, et patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat alates ajast, mil ta sai teada TTO või arsti poolt kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. TsÜS § 153 lõike 2 kohaselt aeguvad nõuded hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Eelnõus on sätestatud, et nõuded aeguvad igal juhul hiljemalt kümne aasta jooksul, arvates TTO kohustuste rikkumisest. Selline säte on ka meie süsteemi eeskujuks olevas Soomes (vt potilasvahinkolaki § 10). Siinkohal tuleb arvestada, et tegemist on ka VÕS § 521 lõike 4 erandiga. Rakendussätete peatükk Paragrahvis 27 esitatakse üleminekusätted. Lõikes 1 sätestatakse, et TTKS §-s 40 nimetatud tegevusloa alusel käesoleva seaduse jõustumise ajal tegutsevatel TTO-del on kohustus sõlmida vastutuskindlustuse leping 30 kalendripäeva jooksul alates seaduse jõustumise ajast. Säte on vajalik, et TTO-del oleks piisav aeg alates seaduse jõustumisest ning sellega seotud kohustuse tekkimisest viia läbi hanked ja sõlmida vastutuskindlustuse leping. Võib eeldada, et vastavad ettevalmistused kindlustuslepingute sõlmimiseks toimuvad ka käesoleva eelnõu vastuvõtmise ja jõustumise vahelisel ajal, samas jõustub kohustus sõlmida vastutuskindlustusleping siiski koos seaduse jõustumisega ning 30 päevane üleminekuperiood on siiski vajalik. Pooled peavad saama kokkuleppe hiljemalt 30 kalendripäeva jooksul alates seaduse jõustumisest arvestades riigihankemenetluse tähtaegu. Lõikes 2 sätestatakse, et kui tervishoiuteenuse osutaja on lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul sõlminud vastutuskindlustuse lepingu, siis jätkab ta tegevust senise tegevusloa alusel ning tegevusloale kõrvaltingimuse lisamine ei too kaasa tegevusloa muutmist. Säte on erisus MSÜS §-st 32, mille kohaselt tegevusloa muutmine on tegevusloa mis tahes kõrvaltingimuse muutmine. Kuna seadusega lisandub TTOle uus kohustus sõlmida kindlustusleping, et ta saaks tegevust jätkata ja see kohustus on üks tegevusloa kõrvaltingimustest, siis lisatakse kõigi tegutsevate TTOde tegevusloale kõrvaltingimus käesoleva sätte alusel kui nad on järginud §-s 27 sätestatud tähtaegu. 53 Lõikes 3 sätestatakse, et seaduse alusel hüvitatakse kahjud seoses kindlustusjuhtumiga, mis on toimunud pärast seaduse jõustumist. Arvestama peab ka lõikes 1 sätestatud üleminekuperioodi, mille jooksul TTO-del on kohustus kindlustusleping sõlmida. Paragrahviga § 28 muudetakse Eesti Haigekassa seadust. Punktiga 1 täiendatakse Eesti Haigekassa eesmärki § 2 lõikes 1 ja haigekassa andmekogu eesmärki §-s 461 seoses vaktsiinikahjude hüvitamisega. Punktiga 2 täiendatakse viitega ravimiseadusele § 2 lõikes 1, § 2 lõike 2 punktis 3, §-des 3 ja 461 ning § 463 lõike 1 punktis 6 nimetatud õigusaktide loetelu, milles sätestatud ülesandeid haigekassa täidab. Punktiga 3 täiendatakse haigekassa ülesannete loetelu § 2 lõikes 2 punktiga 21, mis lisab uue ülesandena vaktsiinikahjude hüvitamise korraldamise ja muude sellega seonduvate ülesannete täitmise vastavalt ravimiseadusele. Punktiga 4 täiendatakse § 3 punktiga 41, millega lisatakse haigekassa kohustuste hulka ülesanne hüvitada isikule vaktsiinikahjud vastavalt ravimiseaduses sätestatule. Punktiga 5 täiendatakse § 35 punktiga 12 , millega lisatakse haigekassa varade loetellu ravimiseaduse alusel tasutavast vaktsiinikahjude sundkindlustusmaksest. Kindlustusmakse suurus turustaja jaoks on kehtestatud kindlustusmakse määr vaktsiinidoosi kohta korrutatuna turustaja poolt eelmise kvartali jooksul turustatud vaktsiinidooside arvuga. Paragrahviga § 29 muudetakse kindlustustegevuse seadust KindlTS § 23 lõiget 1 täiendatakse punktiga 14. Muudatusega antakse Finantsinspektsioonile õigus tunnistada TTO tegevusluba kehtetuks, kui TTO ei täida vastutuskindlustuse kohustust. Muudatus on vajalik TTOde kohustuste täitmise ja vastutuskindlustuse süsteemi toimimise tagamiseks. Paragrahviga 30 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku. Muudatus on vajalik tervishoiuteenuste ohutuse ja kvaliteedi parandamiseks ning sellele vältimatu eeldusena patsiendiohutuse seisukohalt olulise mittekaristatava kultuuri tekkimiseks. Sarnane regulatsioon on juba olemas osades Euroopa Liidu riikides, näiteks Taanis ja Rootsis. Ka Euroopa Liidu nõukogu soovituse 2009/C151/012 kohaselt kutsutakse üles looma kõrvalekaldeid käsitlevaid mittesüülisi aruandlus- ja õppesüsteeme, mis kutsuvad avatud, õiglase ja mittekaristava iseloomuga aruandluskeskkonna loomise kaudu tervishoiutöötajaid juhtumitest aktiivselt teatama. Need tervishoiutöötajad, kes raporteerivad patsiendiohujuhtumitest peaksid olema kaitstud sanktsioneerivatestmenetlustest. Analoogne põhimõte kehtib ka lennuohutuse valdkonnas, kus on Euroopa Liidu õigusakti tasemel (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Määrus (EL) nr 376/2014) sätestatud nn õiglase suhtumise printsiip, mis aitab ära hoida võimalikke tulevasi vigu, luues eelduseks nende ennetamiseks tehtud vigade uurimise ja analüüsi tulemusena. Õiglane suhtumine (Just Culture) lennuohutuses on tegutsemine viisil, et ei otseseid teenuseosutajaid ega ka teisi ettevõtjaid ei karistata nende tegevuse, tegemata jätmise või otsuste pärast, mis vastavad nende kogemusele ja koolitusele, talumata samas rasket hooletust, tahtlikke rikkumisi ja hävitavaid tegusid. 54 Loodava regulatsiooni eesmärk kriminaalmenetluse seadustikus on toetada positiivse mitte- karistava kultuuri kujunemist tervishoiu patsiendiohutusjuhtumite suhtes ning soodustada teavitamist neist juhtumitest, sealhulgas eksimustest ja ravivigadest. Patsiendiohutusjuhtumite põhjuseid on vaja analüüsida karistuse hirmuta, et neist õppida ning suurendada sellega tervishoiuteenuste kvaliteeti ja ohutust. Eelkõige on vaja ohujuhtumeid analüüsida sellel TTO- l, kelle juures nimetatud juhtum aset leidis. See annab võimaluse tulevikus vigu vältida ning suurendada sellega patsiendiohutust. Samuti on vajalik, et vastavat teavet kasutataks teadus- ja õppetegevuses. TTKSis käesoleva eelnõuga jõustuv muudatus kohustab tervishoiutöötajaid patsiendiohutusjuhtumeid dokumenteerima ja koguma teavet kõigi juhtumite kohta. Igal TTO- l tekib kohustus dokumenteerida patsiendiohutusjuhtumid, juhtumeid analüüsida ja kavandada ennetavaid meetmeid. Eelnõuga luuakse õiguslik alus keskse riikliku patsiendiohutuse andmekogu loomiseks. Sellesse andmekogusse on kavas hakata koguma teatiseid tõsiste tagajärgedega patsiendiohutusjuhtumite kohta. Loetelu neist juhtumitest, mida hakatakse kesksesse andmekogusse koguma, sätestatakse rakendusaktis. Kogu kirjeldatud süsteemi eesmärk on patsiendiohutusjuhtumite ennetamine ja neist õppimine ning ohutum tervishoiusüsteem. Kaudselt mõjutab ohutum tervishoid positiivselt ravikindlustuse eelarvet. OECD 2017. aastal tehtud analüüsis patsiendiohutuse teemal „The economics of patient safety“ tuuakse välja, et 15% tervishoiu kuludest ja tegevustest haiglates on seotud ohujuhtumite ja eksimuste tagajärgedega ning üldise haiguskoormuse arvestuses on tervisekahjud ohujuhtumite tulemusena 14. kohal. Positiivse patsiendiohutuse kultuuri loomist ning mitte-süüdistaval põhimõttel kahjude kompenseerimise süsteemi patsientidele peetaks üheks oluliseks meetmeks ohutuma ravi saavutamisel. Kõigi eespool nimetatud eesmärkide saavutamise eeldus on see, et tervishoiutöötajaid ei karistata kriminaalõiguslikult, kui nad on täitnud järgmised tingimused: 1) tervishoiutöötaja on esitanud teate TTOle ja Terviseameti peetavale patsiendiohutusjuhtumite andmekogule, kui see on ette nähtud TTKSis. Esmalt tuleb teavitus teha TTOle ning seejärel teavitatakse osadest juhtumitest omakorda Terviseameti andmekogu. Kui TTOl on andmed isikustatud kujul, siis Terviseameti andmekogus on andmed kujul, mis ei võimalda patsienti ega tervishoiutöötajat tuvastada. Täpsem selgitus andmete töötlemise ja edastamise kohta on esitatud TTKSi selgituste juures. Oluline on siinkohal tähele panna, et kriminaalmenetluse lõpetamiseks annab aluse teave, mille on esitanud tervishoiutöötaja enda tegevuse suhtes. Lõikes 2 on siiski ette nähtud erand, et kui TTO-l ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik või otstarbekas teadet enda tegevuse kohta esitada, võib piisavaks lugeda ka seda kui teate on esitanud teine tervishoiutöötaja tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuse osutaja poolt volitatud kvaliteedi ja ohutuse eest vastutav isik. Selline olukord võib esineda siis, kui juhtumist peaksid teavitama paljud teenuse osutamise juures olnud tervishoiutöötajad, kuid mõistlikum oleks, et teate esitab neist üks. Suuremates haiglates on nt loodud eraldi kvaliteediteenistused ning andmete edastamine võib olla ka vastavas üksuses töötaval isikul; 2) tervishoiutöötaja on tegutsenud registreeritud kutse või eriala piirides. Tervishoiutöötaja võib osutada tervishoiuteenuseid omandatud kutse või eriala piirides, mille kohta talle on väljastatud Terviseameti tõend tervishoiutöötajana registreerimise kohta; 3) tervishoiutöötaja ei ole osutanud teenust alkoholijoobes või narkootilise või psühhotroopse aine mõju all. Vastavalt korrakaitseseadusele on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis 55  avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Sellises seisundis tervishoiuteenuse osutamisel ei saa kohaldada käesoleva paragrahvi kriminaalmenetlusest vabastamise alust. Joobeseisundi tuvastamise kohta vaata eelnõu § 22 selgitusi. Riigiprokuratuuri määrusega võib lõpetada kriminaalmenetluse tervishoiuteenuse osutamise käigus ettevaatamatusest patsiendi surma või raske tervisekahjustuse tekitanud tervishoiutöötaja suhtes, kui samal ajal on täidetud eespool nimetatud kriteeriumid. Lõikes 1 nimetatud kriteeriumid peavad KrMS § 2053 alusel menetluse lõpetamiseks alati esinema, kuid kuna KrMS § 2053 kohaldamine on riigiprokuratuuri otsus on prokuratuuril võimalik arvesse võtta ka muid asjaolusid, mh hoolsuskohustuse rikkumise raskust. Samas jääb võimalus kohaldada ka kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatud regulatsiooni. Selle kohaselt, kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks. Kriminaalmenetluse lõpetamise erisus sellele sihtrühmale on vajalik, sest töö eripäradest tulenevalt tegelevad tervishoiutöötajad iga päev väga suure riskiga seotud tegevustega. Riskivaba sekkumist tervishoiutöötjate tegevuses ei ole, iga juhtum ja iga patsiendi organism on erinev ning sageli ilmnevad haigused ebatüüpiliselt. Teoreetiliste oskuste rakendamine sõltub suurel määral ka tervishoiutöötaja kogemusest. Samas ei saa tervishoiutöötajad keelduda teenuse osutamisest, otsused tuleb teha piiratud aja jooksul ja piiratud informatsiooni tingimustes ning enamik otsuseid mõjutab otseselt inimese tervist või elu. Eriti keerulisi otsused tehakse seoses operatsioonide ja invasiivsete sekkumistega, intensiivravis ja vältimatu abi andmisel. Eeltoodust tulenevalt ei ole tervishoiutöötajad võrreldavas olukorras enamiku teistes valdkondades töötavate inimestega. Võrreldav regulatsioon kehtib ka kriminaalmenetluse seadustiku § 2051 alusel konkurentsialaste kuritegude suhtes, milles konkurentsialase kuriteo toimepanija, kes on esitanud esimesena leebuse kohaldamise taotluse enne asjas kriminaalmenetluse alustamist, vabastatakse kriminaalmenetlusest ning tema suhtes menetlus lõpetatakse. Ka selles näites on kaalutletud ulatuslikke õigushüvesid – teiste kartelli- või keelatud kokkuleppe osaliste karistamise eesmärgil on leitud olevat põhjendatud esimesena rikkumise üles tunnistanud kartelliosalise kriminaalkaristusest täieliku vabastamise. Eelnõu seletuskirja kohaselt on kõnealuse sätte loomise üks spetsiifilisi põhjuseid ka asjaolu, et konkurentsialased kuriteod on äärmiselt keeruliselt tõendatavad ning leebusprogrammiga loodi meetod, et saada tõendid selliste keelatud kokkulepete. Siiski võib paralleelina välja tuua, et seadusandja on ka sel juhul pidanud põhjendatuks ühe rikkuja kriminaalvastutusest vabastamise, kui selle kaudu saadakse informatsiooni ulatuslikumate rikkumiste kohta. Seega on oluliseks peetud edasiste rikkumiste kvantitatiivset vähenemist. Seoses täiendava kriminaalmenetluse lõpetamise aluse lisamisega KrMS-i täiendatakse ka KrMS § 6 lisades loetellu viite §-e 2053. Prokuratuur saab lõpetamise aluse olemasolu kontrollimiseks teha vastava päringu TTO-lt või patsiendiohutuse andmekogu vastutavalt töötlejalt (Terviseametilt). Arvestades selliste juhtumite väikest arvu ei ole põhjendatud selleks IT arenduse loomine. Päringut tehes tuleb ka silmas pidada, et keskses andmekogus ei ole isikustatud andmed ning sinna esitatakse vaid teatud tüüpi juhtumite teave. Isikustatud andmete saamiseks tuleb päring esitada TTO-le. 56 Paragrahviga 31 muudetakse maksukorralduse seadust. Säte on vajalik kindlustusandjale hüvitiste määramiseks ja maksmiseks, sest käesoleva eelnõuga hüvitatakse kahjustatud isikule saamata jäänud tulu. Selleks, et isik ei peaks nimetatud andmeid pärima Maksu- ja Tolliametist ning edastama neid kindlustusandjale, vaid kindlustusandja saaks isiku maksuandmeid otse riigi käest. See lihtsustab oluliselt kõigi osapoolte koormust. Sarnane lahendus on liikluskindlustuse isikukahjude hüvitamisel ning kindlustusandjatel on õigus töödelda isiku maksuandmeid liikluskindlustuse kahjude hüvitamiseks. Samuti on Terviseametil vajalik saada kindlustusandja esindaja andmeid kontrollida kui vastutuskindlustuse lepingu andmed on vastavalt eelnõu § 5 lõigetele 1 ja 2 esitanud kindlustusandja. Paragrahviga 32 muudetakse ravikindlustuse seadust. Punktidega 1-5 muudetakse RaKS § 41 lõike 3 punkte 3 ja 4, lõikeid 5–7, § 42 lõiget 3 ning § 44 lõikeid 1, 2, 5 ja 6. Muudatustega luuakse võimalus haiguste loetellu lisada lisaks hinnakokkuleppe või piirhinna olemasolul ka selliseid haigusi, mille ravimiseks kasutatavate ravimite hind kujuneb Euroopa Komisjoni ravimite ühishankes. Samuti tekib haigekassal võimalus arvestada isikule ravimite hüvitamisel Euroopa Komisjoni ravimite ühishankes kujunenud ravimi hinda. Tegemist on tehniliste muudatustega, kuid need on olulised ravimite hüvitamise õigusselguse ja korrektsuse tagamiseks. Kuna COVID-19 ravimeid on hetkel võimalik osta ainult Euroopa Komisjoni ravimite ühishanke kaudu ning ostetavate ravimite maksumus ja koguselised mahud kujunevad ühishanke tulemusel, siis ei ole siinkohal võimalik Eesti Haigekassal (edaspidi haigekassa) pidada ravimitootjaga eraldi läbirääkimisi ravimi hinna ja koguste osas ning nende ravimite osas hinnakokkulepet ei sõlmita. Samuti puudub nendel ravimitel piirhind. Seetõttu on vajalik õigusselguse tagamiseks RaKSi täiendada. Paragrahviga 33 muudetakse ravimiseadust. Paragrahvi 33 punktiga 1 täiendatakse § 1 lõikega 11 millega lisatakse ravimiseaduse reguleerimisalasse inimtervishoius kasutatavaid vaktsiine sisaldava immunoloogilise ravimi (edaspidi vaktsiin) kasutamise tagajärjel tekkinud tervisekahju või surma korral isikule varalise ja mittevaralise kahju (edaspidi vaktsiinikahju) hüvitamine, sealhulgas vaktsiinikahjude sundkindlustus (edaspidi vaktsiinikindlustus), vastutust vaktsiinikahjude tekkimise korral ja kahju hüvitamise menetluse kord. Paragrahvi 33 punktiga 2 täiendatakse § 44 lõiget 1 punktiga 210 ning lisatakse ravimite tootmise ja hulgimüügi tegevusloa omaja kohustuste hulka uus kohustus tagada vaktsiinikindlustusmakse tasumine ja andmete edastamine Eesti Haigekassale. Paragrahvi 33 punktiga 3 täiendatakse ravimiseadust uue vaktsiinikahjude hüvitamise peatükiga 51. Paragrahvis 991 sätestatakse vaktsiinikindlustuse üldpõhimõtted, mille kohaselt kehtestatakse seadusega uus avalik-õiguslik sundkindlustus, mille puhul kindlustusandjaks on Eesti Haigekassa (edaspidi Haigekassa), kindlustusvõtjaks on vaktsiinide Eestisse sissevedajad (turustajad) ning kahjustatud isikuks on vaktsineerimise tagajärjel vähemalt neljakuuse tervisekahjustuse saanud patsient või patsiendi surma korral tema pärija. 57 Lõike 1 kohaselt on vaktsiinikindlustus sundkindlustus, mille alusel hüvitatakse seaduses ettenähtud piirides vaktsineerimise tagajärjel tekkinud vaktsiinikahju õigustatud isikule, kui Eestis toimunud vaktsineerimise tagajärjel patsient sureb või patsiendil on tekkinud tervisekahjustus, mis kestab järjest vähemalt neli kuud. Neljakuulise ajalise kriteeriumi osas on võetud aluseks karistusõiguses kasutatav analoogne raske tervisekahjustuse määratlus, Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määrusest nr 266 “Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord”, mis sätestab neljakuulise tervisekahjustuse ulatuse. Ka töölepingu seadus sätestab nelja kuu pikkuse kriteeriumi töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kui töötaja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega terviseseisundi tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine terviseseisundi tõttu, mille puhul töövõime vähenemist terviseseisundi tõttu eeldatakse, kui töötaja terviseseisund ei võimalda tööülesandeid täita nelja kuu jooksu). Vaktsiinikindlustuse eesmärk hüvitada kahju vaid tõsiste tervisekahjustuste tekkimisel. Eelduseks on, et vaktsineerimine on toimunud Eestis. Lõige 2 sätestab õigustatud isiku mõiste, kelleks on patsient või patsiendi surma korral tema pärija(d). Seega on õigustatud isikute ring sisuliselt piiratud ning kolmandatel isikutel (v.a. patsiendi või pärija poolsel nõude loovutamisel) puudub õigus nõuda käesoleva seaduse alusel kahju hüvitamist. Patsiendi surma korral makstava hüvitise näol on tegemist pärandajale kuuluva hüvitisega, mis läheb üldõigusjärgluse kohaselt üle pärijale. Tegemist ei ole pärijatele makstava hüvitisega. Pärija õigustatud isikuna subjektina väljatoomise eesmärk on rõhutada, et vastav nõude läheb üle pärijale. Lõige 3 sätestab vaktsiinikindlustusmakse maksjaks oleva kohustatud isiku (sisuliselt kindlustusvõtja) mõiste. Tegemist on tootjavastutuse kindlustamisega, mida reguleeritakse VÕS §-des 1061–1067. Tootjaks peetakse (VÕS § 1062 lg 1): - valmistoote, tooraine või toote osa valmistanud isikut; - ennast tootjana avaldanud isikut, kes näitab tootel oma nime, kaubamärgi või muu eraldustähise; - toote oma majandustegevuses Eestisse või Euroopa Liidu liikmesriiki müügi, üürimise, liisimise või muul viisil turustamise eesmärgil toonud isiku. Turustajana mõistetakse antud peatüki tähenduses hulgimüügi või ravimite tootmise tegevusloa omajat, kes toodab Eestis või veab sisse vaktsiine Eestis turustamiseks ja kasutamiseks. Seega kehtib kindlustuskohustus Eesti kontekstis praegu vaid turustaja suhtes. Hetkel ei toimu Eestis vaktsiinide tootmist ning lähiajal neid tõenäoliselt ka ei teki. Samas arvestab sõnastus ka võimalusega, et olukord võib muutuda. Kuivõrd turustaja ja tootja sisesuhtes vastutab eelduslikult tootja, siis vaktsiinikindlustuse alusel Haigekassa poolt kahju hüvitamisel õigustatud isikule, läheb turustajale kuulunud nõudeõigus tootja vastu üle Haigekassale. Patsiendi (ja tema tema pärija) ees vastutavad turustaja ja Haigekassa solidaarvõlgnikena (Haigekassa kindlustussumma ulatuses). Lõige 4 sätestab, et vaktsiinikindlustuse puhul on kindlustusandjaks Eesti Haigekassa, kellel lasub kindlustusjuhtumi toimumisel seaduses sätestatud ulatuses kahju hüvitamise kohustus. Paragrahvis 992 on sätestatud kindlustuskohustus ehk turustaja kohustus tasuda vaktsiinikindlustusmakset. Lõikes 1 on sätestatud põhimõte, mille kohaselt on turustaja kohustatud tasuma vaktsiinikindlustusmakse iga Eestis kasutamiseks turustatud vaktsiinidoosi eest. Vastavalt on vaktsiinikindlustusmakse tasumise arvutamise aluseks Eestis kasutamiseks turustatud vaktsiinidooside arv. Kindlustusmakse tasumise kohustus tekib hetkest, kui vaktsiini Eestisse maale toonud turustaja võõrandab vaktsiinid kolmandale isikule Eestis turustamiseks ja 58 kasutamiseks. Seega ei lasu turustajal vaktsiinikindlustusmakse tasumise kohustus olukorras, kus vaktsiinid on küll Eestisse toodud, aga need asuvad veel laos või kui turustaja võõrandab vaktsiinid ekspordi eesmärgil. Lõige 2 sätestab vaktsiinikindlustuse maksustamisperioodi, milleks on vaktsiinide Eestis kasutamiseks turustamise kvartal. Arvutuste aluseks on kvartalid 01.01.-31.03 (esimene kvartal), 01.04.-30.06. (teine kvartal), 01.07.-30.09. (kolmas kvartal) ja 01.10.-31.12. (neljas kvartal). Seega peab turustaja maksustamisperioodiks võtma eelmises kvartalis turustatud vaktsiinidooside arvu, korrutama selle vaktsiinikindlustusmakse määraga ja tasuma vastava vaktsiinikindlustusmakse Haigekassa arvelduskontole eelmise kvartali kohta järgneva kalendrikuu viimaseks kuupäevaks. Lõikes 3 reguleerib turustaja aruandluskohustust, mille kohaselt on turustajal kohustus edastada Haigekassale andmed eelmises kvartalis turustatud vaktsiinidooside osas järgneva kalendrikuu viimaseks kuupäevaks. Nimetatud aruandluskohustuse alusel saab Ravimiamet teostada järelevalvet vaktsiinikindlustuse vaktsiinikindlustusmakse kohase tasumise üle. Lõikes 4 on sätestatud Haigekassa poolt viivise nõudmise õigus. Kuivõrd võlaõigusseadus ei kohaldu automaatselt vaktsiinikindlustusele, aga samas on võlaõigusseaduses sätestatud viivise arvutusmehhanism, on mõistlik tugineda võlaõigusseaduse viivise regulatsioonile. Lõikes 5 on sätestatud matemaatiline vaktsiinikindlustusmakse arvutamise mudel, milleks on § 992 lõike 8 alusel kehtestatud kindlustusmakse määr vaktsiinidoosi kohta korrutatuna turustaja poolt eelmise kvartali jooksul turustatud vaktsiinidooside arvuga. Lõikes 6 on sätestatud, et turustaja võib vaktsiinikindlustusmakse summa lisada vaktsiini hinnale pärast juurdehindluse piirmäära rakendamist vastavalt ravimiseaduse §-le 15. Lõikes 7 on sätestatud põhiseaduse § 113 tulenevalt vaktsiinikindlustusmakse määra kujunemise põhimõtted. Vaktsiinikindlustusmakse määra arvestamise aluseks on järgmise kalendriaasta eeldatavate hüvitiste ning Haigekassa ja Ravimiameti menetluskulude koondsumma, mis jagatakse samal kalendriaastal eeldatavalt manustatavate vaktsiinidooside arvuga. Selline metoodika tagab kindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise ja eesmärkide täitmise. Lõikes 8 on kehtestatud volitusnorm Vabariigi Valitsusele kehtestada määrusega vaktsiinikindlustusmakse määr järgmiseks kalendriaastaks hiljemalt jooksva kalendriaasta 1. detsembriks. Kuna määr muutub ilmselt iga-aastaselt, siis on mõistlik sätestada seaduses üldraamina kindlustusmakse määra kujunemise põhimõtted ning anda kindlustusmakse määra konkreetse suuruse kehtestamise volitus Vabariigi Valitsusele. Paragrahvis 993 defineeritakse kindlustusjuhtum, milleks on sündmus, mille toimumise korral peab Haigekassa täitma kahju hüvitamise kohustuse kas patsiendile või tema pärijale (õigustatud isik). Käesolev seadus näeb õigustatud isikule kahju hüvitamise ette lump sum põhimõttel. Lump sum hüvitisega on kaetud nii tekkinud varaline kui mittevaraline kahju. Kindlustusjuhtumi eelduseks on, et tegemist on Eestis toimunud vaktsineerimisega (seega väljaspool Eestit toimunud vaktsineerimiste puhul puudub Haigekassal täitmiskohustus), mis teostati Eestis turustatud vaktsiiniga (seega ei ole kaetud näiteks juhtum, kus tervishoiuteenuse osutaja vaktsineerib patsiendi vaktsiiniga, mida ei ole ametlikult Eestis turustatud). Samuti on kindlustusjuhtumi eelduseks patsiendile tervisekahjustuse (kestvusega vähemalt 4 kuud) tekkimine või patsiendi surm. Vaktsiinide osas põhjusliku seose kontrollimisel saab 59 Ravimiamet teha sisuliselt kolm järeldust: põhjuslikku seost ei eksisteeri, põhjuslik seos on tõenäoline ja põhjuslik seos on kindel. Sisuliselt sätestab käesolev paragrahv kaks kindlustusjuhtumi võimalust (alternatiivsed kindlustusjuhtumi koosseisud): neist esimese korral on tegemist olukorraga, kus Ravimiamet tuvastab, et vaktsineerimise ja patsiendile tervisekahjustuse tekkimise või patsiendi surma vahel eksisteerib vähemalt tõenäoline põhjuslik seos. Tegemist on kergendatud tõendamiskoormisega olukorraga, mida teistes vaktsiinikahjude hüvitamise süsteemidega riikides nimetatakse nn non-fault süsteemiks. Oluliseks ja määravaks põhjuseks kindlustusjuhtumi tuvastamisel (lisaks Eestis turustatud vaktsiini Eestis manustamisele ja vähemalt 4 kuud kestvale tervisekahjule või surmale) on seega vaid Ravimiameti järeldus tõenäolise põhjusliku seose tuvastamise kohta. Teiseks võimalikuks alternatiivseks kindlustusjuhtumi koosseisuks on klassikaline tootjavastutuse koosseis, kus mh Ravimiamet tuvastab vaktsiini manustamise ja tekkinud kahju vahel kindla põhjusliku seose (oluline on, et tegemist on alternatiivse kindlustusjuhtumi koosseisuga, ehk tegemist ei ole kumuleeruvate tingimustega). Kahe alternatiivse kindlustusjuhtumi koosseisu sätestamine on oluline tagamaks Haigekassale võimalik regressiõigus tootja vastu. Olukorras, kus tegemist on kergendatud tõendamiskoormise olukorraga (põhjuslik seos on tõenäoline) ja täidetud pole tootjavastutuse koosseis ei saa ka eeldada Haigekassa poolse regressiõiguse olemasolu tootja vastu. Samas, kui kindlustusjuhtumi käsitlemise käigus leiab tuvastamist tootjavastutuse koosseis, on Haigekassal õigus esitada tootja vastu tagasinõue. Kahju hüvitamise otsuse tegemisel piisab kui Haigekassa tuvastab kindlustusjuhtumi olemasolu, s.o. kuivõrd tegemist on madaldatud tõendamiskoormisega, siis ei pea Haigekassa kahju hüvitamise hetkeks tuvastama tootjavastutuse koosseisu. Nimetatu saab Haigekassa vajadusel tuvastada regressnõude esitamise kaalumisel. Paragrahvis 994 sätestatakse kahju hüvitamise alused Lõige 1 sätestab patsiendi või tema pärija õiguse kindlustusjuhtumi korral esitada Haigekassale taotlus kahju hüvitamiseks. Patsiendil või tema pärijatel säilib ka õigus samaaegselt nõuda kahju hüvitamist turustajalt või tootjalt, kuid oluline on, et õigustatud isik ei tohi alusetult rikastuda ehk saada topelthüvitist. Lõike 2 kohaselt läheb Haigekassa poolsel kahju hüvitamisel patsiendile või tema pärijale ja või turustajale kuuluv kahju hüvitamise nõue tootja vastu hüvitatud kahju ulatuses üle Haigekassale. Patsiendi või tema pärija nõudeõiguse ülemineku eesmärk on vältida õigustatud isiku poolset alusetut rikastumist läbi topelthüvitise küsimise tootjalt. Samuti on õigustatud, et Haigekassa saab realiseerida õigustatud isikule kuulunud nõuet tootja vastu pärast Haigekassa poolt kindlustushüvitise väljamaksmist. Tootja ja turustaja (vaktsiini sissevedaja) on VÕS 1062 lg 1 kohaselt solidaarvõlgnikeks ehk patsiendil või tema pärijal oleks igal juhul võimalik ka turustaja vastu kahju nõue esitada ning see nõue läheb käesoleva seaduse alusel hüvitise maksmise korral üle Haigekassale (hüvitatud ulatuses). Solidaarvõlgnike vahelises sisesuhtes kohaldub VÕS § 69 lg 2, st turustaja saaks esitada regressinõude tootja vastu temale langeva nõude osas. Seega tekib turustajal ja tootjal solidaarvastutus ning kui turustaja hüvitab kannatanule kahju, tekib turustajal tagasinõudeõigus tootja vastu proportsionaalses osas (VÕS § 69 lg 1-2). Silmas tuleb pidada ka vastuväite esitamise võimalust ning selle võimalikku mõju nõude suurusele (VÕS § 67 lg 3). Seega on turustaja tagasinõude õiguslik alus tootja vastu VÕS § 69 lg 2. Eeldus peaks olema, et sisesuhtes vastutab tootja turustaja ees 100%, sest kahju tekib just tootmise tõttu. Pärast Haigekassa poolset kahju hüvitamist läheb ka turustajale kuulunud nõudeõigus üle Haigekassale. Tootja 60 vastastest regressnõuetest Haigekassale laekuvad summad omavad vaktsiinikindlustusmaksele vähendavat mõju, kuna neid võetakse arvesse tuleviku kindlustusmakse suuruse kujundamisel. Paragrahvis 995 sätestatakse hüvitatava kahju ulatus. Vaktsiinikindlustuse puhul on aluseks võetud lump sum hüvitamise põhimõte, mille eesmärk on katta patsiendile või tema pärijale tekkinud varaline ja mittevaraline kahju fikseeritud summas. Lump sum hüvitamismudel on võetud aluseks Haigekassa administratiivkulude optimieerimise eesmärgil. Antud mudeli puhul ei pea Haigekassa igakordselt tegema kindlaks täpset kahju suurust, vaid kahju kuulub hüvitamisele seaduses sätestatud summas. Juhul, kui Haigekassa hilisemalt esitab tootja vastu regressnõude, siis nimetatu eeldab, et Haigekassa tuvastab ja sisustab ka õigustatud isikule reaalselt tekkinud kahju. Lõike 1 eesmärk on piiritleda, et Haigekassa hüvitamiskohustus piirdub käesolevas seaduses toodud määradega (kindlustusjuhtumi ulatus, sätestatud tingimused ja kindlustussumma). Seega kui õigustatud isikule tekkis kahju, mis on suurem kui kindlustussumma või kui tegemist on juhtumitega, mis tootjavastutuse või muul alusel kuuluksid hüvitamisele aga käesolev seadus vastavas osas kahju hüvitamist ette ei näe, puudub Haigekassal kindlustussummat ületavas osas hüvitise maksmise kohustus. Lõike 2 eesmärk on vältida õigustatud isiku poolset alusetut rikastumist. Praktikas ei saa välistada juhtumeid, kus õigustatud isik esitab esmalt kahju hüvitamise nõude tootja või viimase kindlustusandja vastu ja saavutab sealt osalise või täieliku kahju hüvitamise. Sellisel juhul võetakse vastavat hüvitist arvesse Haigekassa poolsel kahju hüvitamisel, s.o. tootja (tema kindlustusandja) poolt hüvitatud ulatuses väheneb Haigekassa täitmiskohustus. Lõike 3 eesmärk on rõhutada, et tootja ja turustaja ei vabane vastutusest tootjavastutuse regulatsiooni alusel, s.o. õigustatud isikul on õigus esitada nõue vaktsiini tootja või turustaja vastu ulatuses, milles Haigekassa kahju ei hüvitanud. Paragrahvis 996 on sätestatud kindlustussumma ja kindlustushüvitise suurused. Lõikes 1 selgitatakse, kuidas Haigekassa peab kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju hüvitama üksnes kindlustussumma piires, milleks on 100 000 eurot ühe kindlustusjuhtumi kohta. See on Haigekassa poolne maksimaalne väljamakse summa. Juhul, kui näiteks esineb mitu pärijat, tähendab see, et Haigekassa täitmiskohustus ühe kindlustusjuhtumi osas on siiski piiratud 100 000 euroga ja väljamakstav kindlustushüvitis läheb pärijate vahel proportsionaalselt jagamisele vastavalt pärandvara jaotamise proportsioonidele (juhul, kui Haigekassa poolt väljamakstav hüvitis ühe juhtumi kohta on väiksem, siis läheb jagamisele nimetatud väiksem kindlustushüvitis). Lõike 2 eesmärk on sätestada lump sum kindlustushüvitiste suurus iga konkreetse kindlustusjuhtumi kohta eraldi sõltuvalt nende intensiivsusest. Lump sum hüvitise eesmärk on katta õigustatud isikule tekkinud varalist ja mittevaralist kahju ühekordse vaktsiinikahju hüvitisena. Lump sum hüvitised on jagatud viide kategooriasse, millest igal ühel on fikseeritud kindel kindlustushüvitis: 1) mõõduka raskusega tervisekahjustuse korral 2000 eurot; 2) keskmise raskusega tervisekahjustuse korral 10 000 eurot; 3) raske tervisekahjustuse korral 25 000 eurot; 4) väga rasked tervisekahjustuse korral 50 000 eurot; 5) üliraske tervisekahjustuse korral või surma korral 100 000 eurot. 61 Fikseeritud kindlustushüvitise määrade sätestamisel saab väita, et antud summade puhul on võrreldes naaberriikidega (näiteks Soome; Leedu ja Läti) tegemist pigem konservatiivse lähenemisega. Näiteks mittevaralise kahju hüvitiste osas saab välja tuua, et Leedu Riigikohtu lahendi (Nr. e3K-3-181-611/2020, 10.06.2020) kohaselt on maksimaalne mittevaralise kahju hüvitis 83 989 eur. Läti Riigikohtu lahendi (ECLI:LV:AT:2019:0131.C30430715.1.S Lietas Nr. C30430715, SKC-23/2019) kohaselt on Läti kohtupraktikas mittevaralise kahju maksimumhüvitis olnud 60 000 eur. Läti Treatment Risk Fund´i (patsiendikindlustusega analoogne süsteem) on maksimum hüvitisena ettenähtud summa 142 290 eurot (https://www.vmnvd.gov.lv/en/treatment-risk-fund). Soome soovitusliku juhendi kohaselt on maksimum soovituslik hüvitis 123 900 eur. Ka Saksamaa trend mittevaralise kahju hüvitiste osas näitab märkimisväärset suurenemist. Näiteks olid Saksamaal suurimad mittevaralise kahju hüvitised: 1984 aastal 153 338 eurot (BGH VersR 1986, 59 ) (halvatus); 1993 aastal 230 081 eurot (OLG Düsseldorf NJW-RR 1993, 156) (halvatus); 2011 aastal 700 000 eurot (LG Aachen BeckRS 2012, 02052) (parempoolne halvatus, krambid, teadvushäired jne); 2019 ja 2020 aastal 800 000 eurot (LG Gießen BeckRS 2019, 34307 ja OLG Oldenburg BeckRS 2020, 5200 ) (esimesel juhul raske ajukahjustus, teisel juhul mõlema jala amputatsioon). Liikluskindlustuse Fondi andmetest (07.09.2021 vastus eelnõu autorile) tuleneb, et 2020 aasta 5 suurimat mittevaralise kahju hüvitist, mida Eesti kindlustusandjad tasusid liikluskindlustuse seaduse alusel, olid vahemikus 46 577,52 eurot - 60 000 eurot. Vaktsiinikindlustuse rakendumisel tuleb võrdluses muudel põhjustel mittevaralise kahju hüvitamise summadega silmas pidada, et makstava hüvitise summa sh üliraske tervisekahjustuse ja surma korral makstav maksimaalse hüvitise summa 100 000 eurot sisaldab nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamist ühe summana. Eestis väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitised on võrreldes Lääne-Euroopa riikidega väiksemad. Süsteemi rakendumisel saab seadusandja vajadusel järgnevatel ajaperioodidel teostada kindlustussumma ja kindlustushüvitiste korrigeerimise. Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm eelmises lõikes nimetatud tervisekahjustuste raskusastmete tunnuste kehtestamiseks valdkonna eest vastutava ministri määrusega. Seega kehtestab valdkonna eest vastutav minister täpsema tervisekahjustuste raskusastmete tunnuste loetelu ning nende kriteeriumid viidatud viiese tervisekahjustuste raskusastmete jaotuse kohta. Lõige 4 sätestab kindlustussummade suurenemise iga-aastaselt. Eesmärk on vältida olukorda, kus kindlustussummad ja kindlustushüvitised ei suureneks olenemata elukalliduse tõusust. Näiteks liikluskindlustuse seaduse § 32 sätestatud eelduslikud mittevaralise kahju hüvitised on kehtinud muutumatul kujul alates 2014. aastast, samas on sellel perioodil elukallidus märkimisväärselt tõusnud. Nimetatu viib selgelt ebaõiglase tulemuseni. Hüvitismäärade indekseerimisele esitatav võimalik vastuargument, et suuremad hüvitised tõstavad kindlustusmakseid, ei ole kohane, sest seaduse primaarne eesmärk on kannatanule tekkinud kahju hüvitamine. Seega tagab kindlustussummade ja kindlustushüvitiste indekseerimine õiglasema hüvitise olukorras, kus seadus järgnevate aastate jooksul ei peaks muudetama. Eelnõu koostajad peavad parimaks indekseerimise aluseks Statistikaameti poolt avaldatavat tarbijahinnaindeksi muutumist. Eelnõu autorid ei pea põhjendatuks võimaldada kindlustussummade ja kindlustushüvitiste vähenemist, kuivõrd näiteks Eestis väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitised on Lääne-Euroopa riikidega võrreldes juba täna liiga väikesed. Kahju hüvitamisel võetakse aluseks kindlustusjuhtumi toimumise aasta kindlustussummad (kindlustusjuhtumi hetkeks on kas patsiendi surm või siis hetk, mil tervisekahjustus on kestnud vähemalt neli kuud) – näiteks kui kindlustusjuhtum toimub detsembris, kindlustusjuhtumi 62 menetlus võtab mitu kuud (kahjukäsitlustoimingud) ja hüvitis tasutakse näiteks veebruaris, siis hüvitamisel võetakse aluseks detsembrikuus kehtinud kindlustussumma ja kindlustushüvitise suurused. Lõike 5 eesmärk on sätestada Haigekassa kohustus avaldada indekseeritud vaktsiinikindlustuse kindlustussumma ja kindlustushüvitused iga aasta jaanuaris oma kodulehel. Nimetatu on vajalik, kuna indekseerimise tulemusena võivad seaduses sätestatud summad iga-aastaselt suureneda. Paragrahvis 997 on sätestatud kahju hüvitamise menetluse üldpõhimõtted. Lõikest 1 tuleneb kahju hüvitamise menetluse alguse määratlus, milleks on taotluse esitamine Haigekassale. Taotluse esitamise hetkeks peab tervisekahjustus olema kestnud vähemalt neli kuud või peab olema saabunud patsiendi surm. Antud lõikes sätestatakse õigust lõpetav tähtaeg, mille kohaselt on õigustatud isikul õigus vastav taotlus esitada aasta jooksul kindlustusjuhtumi toimumisest. Juhul, kui vastav taotlus esitatakse hiljem, puudub Haigekassal kahju hüvitamise kohustus. Lõike 2 eesmärk on sätestada õigustatud isiku koostöökohustus Haigekassaga. Kuigi Haigekassal on juurdepääs riiklikele andmekogudele, eksisteerivad ka juhtumid, millal Haigekassal puudub ligipääs vajalikele andmetele - näiteks olukord, kus patsienti ravitakse välismaal. Seega on lõikes 1 nimetatud taotluse esitamisel õigustatud isik kohustatud esitama Haigekassale kõik hüvitise saamise õiguse tõendamiseks vajalikud andmed ja dokumendid, eelkõige isiku üldandmed ja asjassepuutuvad terviseandmed. Need tuleb esitada riigikeeles ehk eesti keeles (tõlkekulude kandmine on õigustatud isiku enda kohustus). Samuti ei saa Haigekassa reeglina omada informatsiooni, et kas õigustatud isikule on kahju eelnevalt hüvitanud turustaja või tootja ja seetõttu peab ka nimetatust õigustatud isik Haigekassat omaalgatuslikult informeerima. Lõike 3 kohaselt on Haigekassal töötajal õigus saada isiku nõusolekul juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele isikuandmetele vaktsiinikahju hüvitamise taotluse menetlemiseks. Sellisel juhul ei ole isik kohustatud ise samu andmeid esitama. Isiku nõusolekut tervise infosüsteemist andmete saamiseks küsitakse hüvitise taotlemisel. Kui isik andmete saamiseks nõusolekut ei anna, siis peab ta esitama Haigekassale ise kõik hüvitise maksmiseks vajalikud terviseandmed ja nendega seotud dokumendid. Lõike 4 eesmärk on sätestada kahjukäsitlusprotseduurid. Olukorras, kus Haigekassa on saanud taotluse kahju hüvitamiseks, mille puhul patsiendi tervisekahjustus on kestnud vähemalt neli kuud, on Haigekassal kohustus 30 päeva jooksul edastada Ravimiametile kõik asjakohased dokumendid ja andmed selleks, et Ravimiamet saaks 90 päeva jooksul Haigekassa jaoks anda hinnangu, et kas konkreetsel juhul on tuvastatav tõenäoline põhjuslik seos või kindel põhjuslik seos vaktsineerimise ja patsiendile tekkinud tervisekahjustuse või patsiendi surma vahel. Ravimiamet võib leida samuti, et põhjuslik seos puudub. Ravimiameti poolt antud hinnang ei ole iseseisvalt kohtus vaidlustatav, kuna tegemist on Haigekassa poolt Ravimiametilt tellitud ekspertiisiga. Juhul, kui õigustatud isik ei ole hilisemalt nõus Haigekassa poolt langetatud otsusega, on vaidlustatav Haigekassa vastavasisuline otsus. Muuhulgas võib õigustatud isik esitada omapoolse ekspertiisi, milles vaidlustatakse Ravimiameti ekspertarvamuse tulemusi (sellisel juhul saab Haigekassa kaaluda erinevate ekspertarvamuste seisukohti vaidemenetluses või otsustab kohus milline ekspertiisi tulemus tuleb aluseks võtta). Ravimiameti poolne hinnangu andmine on vaadeldav Haigekassa poolt erialaeksperdi kasutamisena. Haigekassa ja 63 Ravimiamet sõlmivad vastavate hinnangute tellimiseks omavahel lepingu, mille eest makstavat tasu maksab Haigekassa vaktsiinikindlustuse vaktsiinikindlustusmakse arvelt. Lõikes 5 on sätestatud Haigekassa ja Ravimiameti õigus vaktsiinikahju hüvitamisega seotud ülesannete täitmiseks kontrollida andmeid riigi infosüsteemi kuuluvatest andmekogudest või teistelt andmeandjatelt, kes töötlevad andmeid, mida on vaja vaktsiinikahju hüvitise maksmiseks. Andmete kontrollimise õigus on vajalik selleks, et kontrollida õigustatud isiku poolt esitatud taotluse põhjendatust ja andmete õigsust ning saada menetlemiseks vajalikku lisainfot isikut ravinud tervishoiuteenuse osutajalt või muudelt spetsialistidelt. Lõike 6 eesmärk on anda Haigekassale ja Ravimiametile vajadusel õigus eksperdi abil kontrollida, et kas tervisekahjustuse aluseks olevad andmed on põhjendatud või kaasata vajadusel põhjusliku seose tuvastamiseks täiendavaid eksperte. Nii võib praktikas osutuda Haigekassal vajalikuks kontrollida, et kas tervisehoiuteenuse osutaja poolt esitatud andmed patsiendi poolsest tervisekahjust, mis kestab vähemalt neli kuud, vastavad tegelikkusele. Samuti võib ekspertide kaasamine olla vajalik tervisekahjustuse raskusastme tuvastamiseks ja tuvastamaks põhjuslik seos vaktsineerimisega. Lõige 7 sätestab Ravimiametile põhjusliku seose hinnangu andmise eest tasumiseks õigusliku aluse. Õiguslik alus on Haigekassa ja Ravimiamet vahel sõlmitud koostööleping. Kuna vaktsiinikindlustuse makse laekub Haigekassale, siis tasub Haigekassa Ravimiametile põhjusliku seose hindamise eest tasu. Lõikes 8 sätestatakse Haigekassa menetlustähtaeg kahju hüvitamise otsustamiseks. Tähtaeg on seotud Ravimiametilt põhjusliku seose hinnangu saamisega. Seega on õigustatud isiku poolse taotluse järgselt Haigekassal 30 päeva pöördumiseks Ravimiameti poole põhjusliku seose tuvastamiseks, Ravimiametil on omakorda 90 päeva aega põhjusliku seose kohta hinnangu andmiseks ja seejärel on Haigekassal omakorda aega 30 päeva kahju hüvitamise või hüvitamisest keelduva otsuse koostamiseks. Seega on maksimaalne tähtaeg taotluse esitamisest kuni Haigekassa poolse lõppotsuse tegemiseni 150 päeva. Lõike 9 sätestatakse kindlustushüvitise ülekandmise tähtaeg õigustatud isikule olukorras, kus Haigekassa on tuvastanud kindlustusjuhtumi ning teinud kahju hüvitamise otsuse. Pärast positiivse otsuse tegemist on Haigekassa kohustatud õigustatud isikule hüvitise üle kandma 30 kalendripäeva jooksul. Lõige 10 sätestab Haigekassa poolt tehtavate otsuste ja teadete edastamise viisi. Õigustatud isik on samas kohustatud vaktsiinikahju hüvitamise taotluses märkima tema eelistatud toimingute või otsuste teatavaks tegemise viisi. Paragrahvis 998 on sätestatud kahju hüvitamise otsuse tegemise edasi lükkamise alus. Haigekassal on õigus kahju hüvitamise või hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist edasi lükata täiendavalt kuni kolm kalendrikuud juhul, kui tegemist on keeruka juhtumiga, mis vajab täiendavate ekspertiiside tegemist. Sellisel otsuse edasilükkamise juhul teavitatakse sellisest otsusest ja selle põhjustest õigustatud isikuid eraldi. Paragrahvis 999 on sätestatud juhtumid, kui Haigekassal on õigus hüvitise maksmisest keelduda. Lõikes 1 on sätestatud kuus alust, millal Haigekassal on õigus kahju hüvitamisest keelduda. 64 Juhul, kui tegemist pole kindlustusjuhtumiga (näiteks Ravimiamet tuvastab põhjusliku seose puudumise või kui tervisekahjustus pole kestnud neli kuud) puudub Haigekassal täitmiskohustus. Juhtumiks, millal patsient põhjustab kindlustusjuhtumi tahtlikult võib pidada näiteks olukorda, kus tervishoiuteenuse osutaja on patsiendile selgitanud tema vaktsineerimise mittelubatavust tervislikel põhjustel (vastunäidustused), kuid nimetatule vaatamata otsustab patsient ennast lasta vaktsineerida. Olukorras, kus patsient põhjustab kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult, ei oleks eetiliselt lubatav kindlustushüvitise tasumine, sest patsiendil on mõistlikult käitudes võimalik kahju tekkimist vältida. Samuti vabaneb Haigekassa täitmiskohustusest olukorras, kus patsient ei täida pärast kindlustusjuhtumi toimumist arsti määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravijuhiseid, mille tõttu on tema tervenemine takistatud. Tegemist on sisuliselt olukorraga, kus patsient suurendab tahtlusest või raskest hooletusest tekkinud kahju. Sellisel juhul ei ole eetiliselt õigustatud isikule lump sum hüvitise tasumine. Haigekassal puudub täitmiskohustus ka siis, kui patsient ei ilmu määratud ajal pärast kindlustusjuhtumit arsti vastuvõtule ilma mõjuva põhjuseta. Nimetatud täitmiskohustusest vabanemisel on kaks peamist põhjust: patsient suurendab tekkinud kahju mittealludes tervishoiuteenuse osutaja poolsele kahju vähendamisele suunatud tegevusele või siis patsient keeldub täitmast koostöökohustust Haigekassaga kui viimane tuvastab kindlustusjuhtumi jaoks olulisi asjaolusid. Viimasel juhul võib ilma arstliku läbivaatuseta olla Haigekassal võimatu kontrollida kindlustusjuhtumi asjaolusid. Viiendaks Haigekassa poolseks täitmiskohustusest vabanemise aluseks on olukord, kui patsient või õigustatud isik on esitanud Haigekassale kindlustusjuhtumi kohta ebaõigeid andmeid, mistõttu on õigustatud Haigekassat petta üritanud õigustatud isiku kindlustushüvitisest ilmajätmine. Viimaseks Haigekassa poolseks täitmiskohustusest vabanemise aluseks on olukord, kui patsient keeldub osalemast Haigekassa poolt tellitud ekspertiisil või meditsiinilisel läbivaatamisel. Lisaks tervishoiuteenuse osutaja poolsele läbivaatusele arsti vastuvõtul, võib Haigekassal olla vajadus kontrollida esitatud asjaolusid ekspertiisiga või patsiendi meditsiinilisel läbivaatusel (näiteks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt läbiviidav ekspertiis). Patsiendil ei peaks eksisteerima põhjendatud vajadust keelduda asjaolude kontrollimisest, samas olenevalt olukorrast võib Haigekassal olla vajadus kindlustusjuhtumi asjaolusid kontrollida. Ei oleks õige tasuda patsiendile kindlustushüvitist, kui ta takistab Haigekassal kindlustusjuhtumi asjaolude väljaselgitamist ja kontrollimist ehk sisuliselt rikub koostöökohustust kindlustusandjaga. Paragrahvis 9910 sätestatakse alused, millal Haigekassal eksisteerib tagasinõudeõigus. Lõikes 1 on sätestatud Haigekassa keskne ja peamine regressiõiguse alus. Olukorras, kus Haigekassa on õigustatud isikule kindlustushüvitise tasunud, läheb Haigekassale üle õigustatud isikule ja turustajale kuulunud nõudeõigus tootja vastu. Olenevalt asjaoludest võib sellise tagasinõude esitamine olla ebaratsionaalne kas majanduslikel põhjustel (liialt suured menetluskulud võrreldes võimaliku tuluga) või õiguslikel põhjustel (näiteks meditsiiniliselt mõnevõrra ebaselged olukorrad). Sellistel juhtudel eksisteerib Haigekassa diskretsiooniõigus regressnõude esitamisest loobuda, kui tagasinõudmisega seotud tõenäolised kulud ületavad vaktsiinikahju hüvitise maksmiseks tehtud kulusid. 65 Lõikes 2 on sätestatud alused, millal Haigekassal on õigus esitada tagasinõue hüvitist saanud isiku vastu. Nimelt võib pärast hüvitise väljamaksmist selguda, et õigustatud isikul puudus õigus hüvitisele (nt eksimus pärija isikus, kindlustusjuhtumi puudumine, ebaõigete andmete esitamine õigustatud isiku poolt) või siis on kahju õigustatud isikule täies ulatuses juba eelnevalt hüvitatud tootja poolt. Lõikes 3 on sätestatud Haigekassa nõudeõigus turustaja vastu, kes on rikkunud vaktsiinikindlustusmakse tasumise kohustust. Olukorras, kus turustaja on rikkunud seadust ja turustanud Eestis manustamise eesmärgil vaktsiine aga samas järgneval kvartalil ei tasu kohaselt kindlustusmakset, peab turustaja hüvitama Haigekassale väljamakstud hüvitise summa. Lõikes 4 on sätestatud tagasinõude õiguslik vorm, milleks on ettekirjutuse tegemine haldusmenetluses. Lõige 5 sätestab eelduse, et Haigekassa on kohustatud andma ettekirjutuse täitmiseks mõistliku tähtaja. Kokkuleppel Haigekassaga võivad kohustatud isik ja Haigekassa leppida kokku tagastamisele kuuluva summa tagastamise maksegraafiku alusel. Lõikes 6 sätestatakse põhimõte, mille kohaselt ettekirjutusega koos tehakse hoiatus sundtäitmise algatamise (TMS § 1 p 21) kohta tagasinõude kohustuse täitmata jätmise korral. Lõikes 7 on sätestatud ettekirjutuses märgitavad miinimumandmed. Lõikes 8 on sätestatud õiguslik alus Haigekassa poolt sundtäitmise algatamise tarbeks (TMS § 1 p 21). Samuti sätestatakse antud lõikes ettekirjutuse kättetoimetamise põhimõtted juhul, kui puuduvad andmed isiku aadressi kohta või kui isik ei ela teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht ei ole teada. Paragrahvis 9911 on reguleeritud vaidemenetluse kord. Antud sättes tehakse erand haldusmenetluse seaduses sätestatud vaide lahendamise tähtaja osas – Haigekassal on vaide lahendamiseks 90 päeva. Pikem vaide lahendamise tähtaeg on põhistatud asjaolust, et tegemist on keerulisi meditsiinilisi ja muid eriteadmisi nõudva valdkonnaga, kus vaide lahendamisel võivad osutuda vajalikuks täiendavate ekspertiiside või hinnangute tellimine ja see ei ole reeglina haldusmenetluse seaduses sätestatud 10-päevase vaide lahendamise tähtaja jooksul võimalik. Paragrahvi 33 punktiga 4 loetakse paragrahvi 102 tekst lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2, mis sätestab, et § 44 lõike 1 punktis 210 sätestatud vaktsiinikindlustusmakse kohustuse täitmata jätmise korral tehtud ettekirjutuse täitmata jätmisel on sunniraha ülemmäär 100 000 eurot. Kõrgem sunniraha määr tagab sunniraha mõjususe, kuna vaktsiinikindlustusmakse kohustuse täitmata jätmise puhul on tegemist olulise kohustuse rikkumisega, mis seab ohtu vaktsiinikahjude hüvitiste maksmiseks vajalike vahendite olemasolu. Paragrahvi 33 punktiga 5 täiendatakse ravimiseadust §-dega 1168 ja 1169, milles lisatava regulatsiooni rakendussätted. Paragrahvis 1168 sätestatakse tagasiulatuva kindlustuskaitse rakendamine vaktsiinikindlustuse korral. 66 Lõikes 1 sätestatakse Haigekassa kohustus hüvitada COVID-19 vaktsiinidest tekkinud kahjud ka olukordades, kus käesolevas seaduses sätestatud kindlustusjuhtum toimus enne vaktsiinikindlustuse rakendumist eeldusel, et tegemist oli Eestis manustatud COVID-19 vaktsiiniga. Sellise kahju hüvitamisel võetakse aluseks seaduses sätestatud kindlustussumma ja kindlustushüvitised ilma nende indekseerimiseta. Üldjuhul tagasiulatuvat rakendamist seaduste puhul ei kohaldata. See on erand, mis on põhjendatud pandeemia tõttu vaid COVID-19 vaktsiinide puhul. Riikide kogemused näitavad, et vaktsiinikindlustuse olemasolu annab inimestele kindlustunnet, mis omakorda aitab kaasa vaktsineerimisele. Vaktsineerimine on oluline, et hoida ära rasket haigestumist, hospitaliseerimist ja surmasid. Seetõttu on tagasiulatuv rakendamine antud juhul põhjendatud. Teiste vaktsiinide puhul hakkab vaktsiinikindlustuskaitse kehtima vastavate sätete jõusutmisega 1. jaanuarist 2023. a. Lisaks on COVID-19 vaktsiinide puhul turustaja rollis riik, kes tagasiulatuva maksekohustuse endale võtab. Teiste vaktsiinide puhul tähendab vaktsiinikindlustus kindlustusmakse tasumise kohustust, mida tagasiulatuvalt kehtestada ei ole võimalik Lõikes 2 on sätestatud õigust lõpetav tähtaeg tagasiulatuva kindlustuskaitse eest COVID-19 vaktsiinidest põhjustatud kahjude hüvitamiseks. Õigustatud isikutel on õigus esitada Haigekassale vaktsiinikahju hüvitamise taotlus tagasiulatuva kindlustuskaitse perioodi eest hiljemalt 1. novembriks 2022. a. Lõikes 3 sätestatakse COVID-19 vaktsiinide eest vaktsiinikindlustusmakse tasumiseks kohustatud isik. Kuivõrd vaktsiinikindlustuse jõustumise hetkeni on COVID-19 vaktsiinide Eestisse sissevedajaks olnud Eesti Vabariik, on põhjendatud, et tagasiulatuva vaktsiinikindlustuskaitse eest tasub kindlustusmakse Eesti Vabariik. Paragrahvis 1169 sätestatakse kindlustuskohustuse rakendamine muudele kui COVID-19 vaktsiinidele. Lõikes 1 on sätestatud, et immuniseerimiskavas olevate vaktsiinide ja muude vaktsiinide (nt puugivaktsiin, gripivaktsiin jne) puhul jõustub turustaja kindlustuskohustus alates 1. jaanuarist 2023. a. Lõikes 2 on sätestatud immuniseerimiskavas olevate vaktsiinide ja muude vaktsiinide poolt põhjustatud kahjude hüvitamise alguskuupäev. Nimetatud kahjud hüvitatakse eeldusel, et vastavat vaktsiini on manustatud ja kindlustusjuhtum toimub pärast 1. jaanuari 2023. a. Juhul, kui tulevikus hakkavad turustajad maale tooma ka COVID-19 vaktsiine, siis sellistel juhtudel muutuvad turustajad ka COVID-19 vaktsiinidega seotult vaktsiinikindlustusmakse tasumise eest kohustatud isikuteks. Paragrahviga 34 muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seadust. Punktiga 1 täiendatakse seadust §-ga 32 mis reguleerib patsiendiohutust ja tervishoiuteenuse kvaliteeti. Lõikega 1 lisatakse seadusesse patsiendiohutuse definitsioon. Praegu puudub õigusruumis patsiendiohutuse mõiste ning praktikas on kasutusel erinevaid variante. Definitsioonid on patsiendiohutuse arendamise algatusrühmas kokku lepitud ning lähtuvad rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetest. Seadus käsitleb edasises tekstis patsiendiohutuse mõistet ning seetõttu on mõiste defineerimine vajalik. Patsiendiohutuse süsteem hõlmab patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise, andmekogule teabe edastamise, ohujuhtumite 67 registreerimise, neist raporteerimise, nende analüüsi ja ennetamise ning juhtumitest õppimisega seotud tegevusi. Lõikes 2 defineeritakse patsiendiohutusjuhtum, mis on ühtlasi seotud eelmise lõikega. Patsiendiohutusjuhtum on tervishoiuteenuse osutamisega seotud juhtum, mis oleks võinud põhjustada või põhjustas patsiendile välditavat tervisekahju. Patsiendiohutusjuhtumiga võib kaasneda patsiendi tervise tahtmatu kahjustus, mis on seotud tervishoiutöötaja tegevuse, sealhulgas ebaõige tegemise või planeerimisega või tegevusetusega, mitte aga patsiendi terviseseisundi või haigusega. Lõikes 3 esitatakse seaduses tervishoiuteenuse kvaliteedi mõiste. Kuna seaduses antud mõistet kasutatakse, on mõiste defineerimine vajalik. Defineerimisel põhinetakse Eesti õigusruumis seni kasutatud ja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetele. Tervishoiuteenuse kvaliteet on tervishoiuteenuse omaduste kogum, mis iseloomustab vastavust seaduse alusel kehtestatud nõuetele, kaasaja teadmistele meditsiinist, olemasolevatele ressurssidele, kutse- ja erialastele nõuetele, patsiendi terviseseisundist tulenevatele vajadustele ja patsiendi rahulolule. Lõikes 4 sätestatakse, et tervishoiutöötaja on kohustatud dokumenteerima tervishoiuteenuse osutamisega kaasnenud patsiendiohutusjuhtumid, mis põhjustasid patsiendile välditavat tervisekahju. Säte reguleerib tervishoiuteenuse osutamisega kaasnenud patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise kohustuse TTKS-s. Patsiendile välditavat tervisekahju põhjustanud patsiendiohutusjuhtumite registreerimise kohustus jaoks seaduse tasemel on uus kohustus. Praegu on see praktikas levinud teatud haiglates (nt Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja nende nn tütarhaiglad), kohustuse reguleerimine ühtlustab praktika. Ühtsete standardite kasutamine võimaldab edastada teatud kokkulepitud andmeid ka loodavasse kesksesse patsiendiohutuse andmekogusse ning ühtlasi andmeid hiljem analüüsida. Tartu Ülikooli Kliinikumis on välja arendatud patsiendiohutusjuhtumite ning tüsistuste klassifikatsioon, mis tuleks andmete võrreldavuse huvides kasutusele võtta ka teistes tervishoiuasutustes. Patsiendiohutusjuhtumi tulemusena tekkinud tervisekahjustuse diagnoos dokumenteeritakse meditsiinidokumentides, kasutades ka seni kasutusel olevaid klassifikaatoreid (praegu RHK-10). Tavaks on ohutuse suurendamiseks ja kahju ennetamiseks peale välditava tervisekahju tekitanud juhtumite registreerida TTO tasemel ka juhtumid, mille tagajärjel tervisekahju ei tekkinud. Kuna nende juhtumite puhul on tegemist isikustamata andmetega, keegi kahju ei saanud kuna viga avastati enne teenuse osutamist, siis seda seaduse tasemel ei reguleerita ning iga TTO saab nende andmete registreerimise otsustada sõltuvalt tegevusvaldkonnast. Lõikes 4 on täiendavalt märgitud, et dokumenteeritud patsiendiohutusjuhtumite andmetele on lubatud juurdepääs üksnes tervishoiuteenuse osutajale ning uurimist teostavale organile kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides. Juurdepääsupiirangu kehtestamine on vajalik mittesüülise raporteerimise süsteemi käivitamiseks - et juhtumeid analüüsitakse ning nendest õpitakse. Juhul kui andmed oleksid avalikud, ei oleks ka tervishoiutöötajatel motivatsiooni raporteerida. Lõikega 5 antakse volitusnorm kehtestada määrusega patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise ja patsiendiohutuse andmekogusse andmete esitamise tingimused ja kord. Rakendusaktis reguleeritakse kõigepealt patsiendiohutuse dokumenteerimine TTO poolt, mille andmetele omab ligipääsu hilisemaks analüüsiks vaid tervishoiuteenuse osutaja. Patsiendiohutusjuhtumi dokumenteerib sellega seotud tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuse osutaja poolt volitatud tervishoiutöötaja esimesel võimalusel lähtudes asutusesisesest 68 patsiendiohutuse korrast. TTO ligipääsuga andmete hulgas dokumenteeritakse muuhulgas juhtumiga otseselt seotud tervishoiutöötajate ja asjakohaste töötajate sh tervishoiuteenuse osutamisele otseselt kaasatud isikute andmed, patsiendi üldised isikuandmed, patsiendiohutuse juhtumi kohta esitatavad andmed. Patsiendiohutusjuhtumite registreerimine peab võimaldama seostada juhtum asutuse siseselt töötajaga ning patsiendiga, samuti on juhtumi analüüsimiseks vaja teada, mis patsiendiohutusjuhtumiga konkreetselt tegu on. Samuti esitatakse määruses nende juhtumite loetelu ja andmed, mis tuleks esitada Terviseameti peetavasse tsentraalsesse patsiendiohutuse andmekogusse. Tsentraalsesse patsiendiohutuse andmekogusse edastatakse andmed konkreetsete juhtumite kohta. Määruse kavandis on konkreetsete juhtumite loetelus praegu töörühma poolt kokku lepitud 16 tüüpjuhtumit – sh kirurgiline või invasiivne protseduur teostatud valel patsiendil, valel kehaosal või organil; surm, kooma või tõsine tervisekahjustus vale ravimi või ravimiannuse manustamise tõttu tervishoiuteenuse osutaja poolt; surm või tõsine vigastus patsiendi kukkumise tagajärjel tervishoiuasutuses; haiglas tekkinud lamatised; patsiendi ootamatu surm või tõsine tervisekahjustus kirurgilise protseduuri ajal (välja arvatud juhul, kui see tuleneb patsiendi kliinilisest seisundist ja sellega seotud riskidest); muu põhjendamatult raske tervishoiuteenuse osutamise tagajärg, mis põhjustas patsiendi raske tervisekahjustuse ja mis oli tingitud heale kliinilisele tavale mitte vastavast sekkumisest või diagnoosi või ravi veast. Andmed Terviseameti peetavasse patsiendiohutuse andmekogusse esitatakse ilma patsiendi ja seotud tervishoiutöötajate isikuandmeteta, kuna eesmärgiks on andmete üldistatud analüüs ja statistika juhtumite tüüpide kaupa ning vajadusel sekkumiste planeerimine koolituste, juhendmaterjalide koostamise, regulatsioonide muutmise vms näol. Lõikes 6 sätestatakse analoogselt muude dokumentidega õigus patsiendiohutusjuhtumit tõendavaid dokumente luua ja säilitada digitaalselt. Sarnaselt muude tervishoiuteenuse osutamist tõendavate dokumentidega võib patsiendiohutusjuhtumit tõendavaid dokumente luua ja säilitada digitaalselt. Paberdokumendid, mis on digiteeritud, võib enne tähtaega hävitada, kui on tagatud nende terviklikkuse ja autentsuse säilimine ettenähtud säilitustähtaja jooksul. Lõikes 7 reguleeritakse patsiendiohutusjuhtumit tõendavate dokumentide säilitamise aeg. Ka säilitustähtaja puhul on kasutatud analoogiat muude tervise dokumentidega. Samuti on tähtaeg kooskõlas TSÜS § 153 lg-ga 2, mille kohaselt surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevad nõuded aeguvad hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Lõikes 8 sätestatakse TTO kohustus aset leidnud patsiendiohutusjuhtumeid analüüsida ja töötada välja meetmed juhtumite ennetamiseks. Patsiendiohutusjuhtumite registreerimise ja analüüsimise eesmärk on ohutum ja kvaliteetsem ravi, mida on võimalik saavutada juhul, kui analüüsi tulemusena edaspidi juhtumite kordumist ennetatakse. Lõikes 9 täpsustatakse kehtivat valdkonna eest vastutava ministri määruse volitusnormi ning kvaliteedi tagamise nõuetele lisatakse uued ja täpsemad nõuded patsiendiohutuse tagamiseks. Säte eeldab kehtiva rakendusakti „Tervishoiuteenuse kvaliteedi nõuded“ muutmist ja täiendamist patsiendiohutuse nõuetega. Rakendusakt kehtestatakse uuesti terviktekstina.Lõike 9 muudatusest tulenevalt tunnistatakse kehtetuks ka TTKS § 56 lg 1 p 7. Punktidega 2-5 muudetakse paragrahvi 41 lõiked 1 – 13. TTKS § 41 lõikega 1 sätestatakse tervishoiuteenuse osutaja, kellel on seadusest tulenev saladuse hoidmise kohustus, õigus andmesubjekti nõusolekuta töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid kolmel juhul: 1) tervishoiuteenuse osutamiseks; 2) tervishoiuteenuse osutamise kavandamiseks, lähtudes TTKS § 2 lõikes 1 nimetatud eesmärgist; 3) TTKS § 32 lõigetes 5 ja 9 sätestatud ulatuses ja eesmärgil. Lõikes 1 on seega koos seniste lõigete 1 ja 11 regulatsioon 69 ning lisatud juurde andmete töötlemise õigus patsiendiohutuse juhtumite dokumenteerimiseks, analüüsiks ja suurema ohutuse tagamiseks vajalike meetmete planeerimiseks. Kuna sätete numeratsiooni on muudetud ja tunnistatud kehtetuks TTKS 41 lõige 11 on tehtud normitehnilised muudatused ka teistes sätetes, mis viitavad TTKS 41 lõikele 11. Punktiga 6 täiendatakse paragrahvi 42 lõigetega 7 ja 8, mille kohaselt tervishoiutöötaja suhtes, kes on nõuetekohaselt dokumenteerinud patsiendiohutusjuhtumi, ei algatata esitatud teabe alusel järelevalvemenetlust korrakaitseorgani poolt, samuti ei saa tööandja öelda dokumenteeritud patsiendiohutusjuhtumi alusel töölepingut üles ega teha töölepingu ülesütlemiseks vajalikke ettevalmistavaid toiminguid, välja arvatud kui tervishoiutöötaja tegevuses oli tahtluse tunnuseid, tervishoiutöötaja põhjustas patsiendiohutusjuhtumi joobeseisundis, tegemist oli tervishoiuteenuse osutamise nõuete või hea kliinilise tava ilmse eiramisega, millega otseselt põhjustati kahju inimese tervisele ja elule. Regulatsiooni kohaldatakse ka sellise tervishoiutöötaja suhtes, kellel ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik või otstarbekas esitada teavet enda tegevuse või tegevusetuse kohta, kuid patsiendiohutusjuhtumi kohta on esitanud teabe teine tervishoiutöötaja. Muudatuse eesmärk on kehtestada seaduses patsiendiohutusjuhtumist teatanud tervishoiutöötajat kaitsev ja mittekaristav õiglase suhtumise põhimõte nii tööandjatele kui ka järelevalveasutusele ning toetada juhtumite dokumenteerimist. Rahvusvahelise kogemuse ja ekspertide soovituste põhjal on see vältimatu eeldus ohutuse paranemiseks ja juhtumite sisuliseks ennetamiseks. Selle põhimõtte kohaselt ei alustata dokumenteeritud patsiendiohutusjuhtumi korral selle üle järelevalvet korrakaitseorgani (sh Terviseameti) poolt, välja arvatud punktides 1–3 nimetatud olukorrad. Sama kehtib ka tööandjale, kes ei saa dokumenteeritud patsiendiohutusjuhtumi alusel öelda üles töölepingut ega teha töölepingu ülesütlemiseks vajalikke ettevalmistusi (nt ei saa teha hoiatust). Säte on vajalik mittekaristava kultuuri loomiseks seoses patsiendiohutusega ning raporteerimise realiseerumiseks praktikas. Selle sätte sõnastamisel oli eeskujuks Taani terviseseadustiku vastav regulatsioon, kus sama põhimõtet reguleeritakse. Mittekaristava kultuuri juurutamisega soovitakse julgustada tervishoiutöötajaid ja tervishoiuteenuse osutajaid juhtumitega tegelema ja keskenduma nendest õppimisele ning ennetamisele, mis lõppkokkuvõttes aitab suurendada patsiendiohutust. Lõikes 8 on ette nähtud, et kui TTO-l ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik või otstarbekas teadet enda tegevuse kohta esitada, võib piisavaks lugeda ka seda kui teate on esitanud teine tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuse osutaja poolt volitatud kvaliteedi ja ohutuse eest vastutav isik. Selline olukord võib esineda siis, kui tervishoiutöötaja ei ole teadlik, et tema tegevus võis põhjustada tervisekahju või kui juhtumist peaksid teavitama paljud teenuse osutamise juures olnud tervishoiutöötajad, kuid mõistlikum oleks, et teate esitab neist üks. Suuremates haiglates on nt loodud eraldi kvaliteediteenistused ning andmete edastamine võib olla ka vastavas üksuses töötaval isikul. Punktis 7 asendatakse paragrahvi 37 lõike 1 punktis 5 tekstiosa “§ 56 lõike 1 punkti 7 alusel“ tekstiosaga „§ 32 lõike 9 alusel. Muudatus on vajalik, kuna viide puudutab kvaliteedi määruse volitusnormi, mille asukoht seaduses muutub. Punktis 8 loetakse paragrahvi 421 tekst lõikeks 1 ja lõiget 1 täiendatakse punktiga 3, millega kehtestatakse kindlustuskaitse kohustus tervishoiuteenuse osutamise ajal tegevusloa kõrvaltingimusena. 70 Punktis 9 täiendatakse paragrahvi 421 lõigetega 2 ja 3, mis täpsustab tegevusloa kehtima hakkamist. Tegevusloa kõrvaltingimuste regulatsiooni täiendatakse ja lisatakse sinna uue nõudena omada kehtivat patsiendikindlustuse lepingut. Tegemist on kohustusega, mis täiendab haldusakti põhiregulatsiooni. MSÜS § 17 lõike 3 kohaselt on tegevusloa kõrvaltingimus mis tahes tingimus või kohustus, mis ei ole põhiregulatsioon, sealhulgas tingimused, mis täiendavad tegevusloa põhiregulatsioonist tuleneva majandustegevuse alustamise või teostamise tingimusi. TTO teavitab vastavalt MSÜS §-le 30 tegevusloa kontrolliesemega seotud asjaolude või kõrvaltingimustega seotud asjaolude muutmise kavatsusest Terviseametit vähemalt 30 päeva enne kavandatavat muutmist ning üldhuviteenuse osutajat vähemalt kolm kuud enne kavandatavat muutmist (edaspidi majandustegevuse muutmise kavatsuse teade). Tegevusluba hakkab sätte kohaselt kehtima patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi algusest või tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklikus registris märgitud ajast, kui viimati nimetatu on hilisem. Regulatsiooni eesmärk on tagada kindlustuskohustuse täitmine ning kindlustuskaitse tervishoiuteenuse osutamise alustamisest. Õigusselguse huvides on lisatud ka säte, mille kohaselt vastutuskindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi muutmine ei too kaasa tegevusloa muutmist. Vt ka üleminekusätet nende TTOde osas, kellel on juba kehtiv tegevusluba ja kellele kõrvaltingimuse lisamine ei too kaasa tegevusloa muutmist. Punktiga 10 täiendatakse TTKSi §-ga 472 ning sätestatakse tegevusloa kehtetuks tunnistamise alusena vastutuskindlustuskohustuse mitte täitmine. Kindlustuskohustuse sidumine tegevusloaga võimaldab tõhusalt tagada kohustuse rakendamist. MSÜS § 37 lõike 2 kohaselt võib Terviseamet tunnistada tegevusloa kehtetuks tegevusloa kontrolliesemesse kuuluva majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse olulise rikkumise korral. Majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse rikkumine on oluline, kui rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ettevõtja või temaga seotud isik ei suuda ka edaspidi tagada selle nõude või tingimuse täitmist ning on vaja vältida rikkumisest ettevõtja töötajatele, klientidele, kolmandate isikute huvidele või avalikule huvile põhjustatud ohtu või kahju ning tekkida võivat ohtu või kahju. Sellisteks rikkumisteks on eelkõige majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse vältav rikkumine, korduvad samalaadsed rikkumised või avalikule korrale kõrgendatud või olulist ohtu põhjustanud rikkumine. Säte annab Terviseametile kaalutlusõiguse hinnata rikkumist ja selle kestust, korduvust ja mõju ning muid asjaolusid. Punktiga 11 täiendatakse TTKS paragrahvi 501 lõiget 21 punktiga 31, millega lisatakse tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklikus registris töödeldavate andmete loetelusse tervishoiuteenuse osutaja vastutuskindlustuse lepingu sõlmimisega seotud andmed. Punktidega 12-14 tunnistatakse § 502, § 52 lõike 1 punkt 3 ja § 56 lõike 1 punkt 7 kehtetuks. Esimese kahe paragrahvi puhul on tegemist on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni regulatsiooniga. Komisjoni sisulised ülesanded saab endale Terviseameti juurde loodav vastutuskindlustuse lepituskomisjon (vt täpsemalt 3. peatüki selgitusi). § 56 lõike 1 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks, kuna muutub volitusnormi asukoht tervishoiu kvaliteedi nõuete kehtestamiseks seaduses. Kvaliteedi nõuded koos patsiendiohutuse nõuetega kehtestatakse TTSK § 32 lõike 9 alusel uue rakendusakti täistekstina. Punktiga 13 täiendatakse seadust §-ga 575, mis reguleerib patsiendiohutuse andmekogu. Lõigetes 1–10 sätestatakse patsiendiohutuse andmekogu pidamise eesmärk, vastutav töötleja, volitusnorm põhimääruse kehtestamiseks ja andmekogusse kantavate andmete koosseis. 71 Tehniliselt arendatakse patsiendiohutuse andmekogu selliselt, et igal TTO-l ei oleks vajadust oma infosüsteemis samalaadsete andmete kogumise võimekust luua ega ka andmete dubleerivat sisestamist tsentraalselt peetava patsiendiohutuse andmekogu jaoks. Andmekogusse tsentraalselt kogutavad andmed ei sisalda isikuandmeid patsiendi ja seotud tervishoiutöötajate kohta. Andmekogusse kantud andmeid väljastatakse üksnes seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga ettenähtud ülesannete täitmiseks ning selleks vajalikus mahus andmekogu põhimääruses nimetatud isikutele või andmekogudele. Andmeid tohib kasutada ainult patsiendiohutuse korraldamiseks, patsiendiohutusjuhtumite ennetamiseks ja analüüsimiseks, juhtumitest õppimiseks, ennetusmeetmete hindamiseks, kvaliteedi parandamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks, statistika ja teadusliku uurimistöö tegemiseks. Andmekogu asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Põhimääruses sätestatakse: 1) andmekogu volitatud töötleja, kui volitatud töötleja on määratud, ja töötlejate ülesanded; 2) andmekogusse kogutavate andmete täpsem koosseis ja andmekogusse kandmise kord; 3) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord; 4) andmeandjate loetelu ja nendelt saadavad andmed; 5) muud andmekogu pidamisega seotud korraldusküsimused. Andmekogus töödeldakse andmeid: 1) iga teavitatud patsiendiohutusjuhtumi kohta; 2) teavitatud patsiendiohutusjuhtumite analüüsi tulemuste kohta; 3) tervishoiuteenuse osutaja poolt sarnaste juhtumite vältimiseks ennetusmeetmete väljatöötamise kohta. Vastutaval töötlejal – Terviseametil – on kohustus andmeid analüüsida, esitada vähemalt üks kord aastas üldistatud statistikat patsiendiohutusjuhtumite kohta ning teha TTO-dele, erialaühendustele, õppeasutustele, Sotsiaalministeeriumile ning muudele asutustele ja isikutele ettepanekuid patsiendiohutuse olukorra parandamiseks. Andmekogus säilitatakse andmeid 30 aastat. Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt põhimääruses sätestatule. Tähtaja määramisel on arvestatud TSÜS § 153 regulatsiooni, mille kohaselt surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevad nõuded aeguvad hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Punktiga 14 muudetakse TTKS 593 lõige 2 vastavalt käesoleva eelnõu § 31 lõigetes 3-6 tehtud muudatustele. Sellest tulenevalt on TTO-l juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele isikuandmetele järgmistel juhtudel:: 1) TTKS § 41 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud eesmärkidel ja korras (tervishoiuteenuse osutamiseks, tervishoiuteenuse osutamise kavandamiseks); 2) TTKS § 41 lõike 1 punktis 3 tervishoiuteenuste kvaliteedi, patsiendiohutusjuhtumite analüüsi, ennetamise ja juhtumitest õppimisega seotud eesmärkidel ja korras; 3) TTKS § 41 lõikes 12 sätestatud eesmärkidel ja korras. Muudatusega lisandub õigus töödelda andmeid ka patsiendiohutusjuhtumite analüüsi, ennetamise ja juhtumitest õppimisega seotud eesmärkidel ja korras. Punktiga 15 täiendatakse seadust §-ga 669, mis sätestab tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni tegevuse lõpetamise. Kuni 2024. aasta 1. juulini tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile esitatud kaebused menetleb komisjon lõpuni ning kõik menetlused peavad olema läbi viidud hiljemalt 2024. aasta 31. detsembriks. Lõpetamise korraldab valdkonna eest vastutav minister. Komisjoniga seotud andmeid säilitatakse Sotsiaalministeeriumis. 72 Paragrahviga 35 muudetakse võlaõigusseadust. Tervishoiutöötaja isiklik lepinguline vastutus tunnistatakse kehtetuks, tunnistades selleks kehtetuks VÕS § 758 lõige 2 ning tehes muudatused §-s 770. Sellisel juhul jääks tsiviilnõuete eest vastutama TTO. Patsiendi olukord ei muutuks muudatusega halvemaks, sest üldjuhul on TTO patsiendile sobivam kostja tulenevalt materiaalsest võimekusest. Muudatus on vajalik vastutuskindlustuse ja patsiendiohutuse süsteemi eesmärkide saavutamise toetamiseks ning TTO vastutuse rõhutamiseks. Kui tegemist on töötaja poolt töölepingu rikkumisega tööandjale tekitatud kahjuga, tuleb töötaja kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel arvestada töölepingu seaduses töötaja vastutuse kohta sätestatuga. Punktiga 4 on patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg viidud vastavusse tsiviilseadustiku üldosa seaduse nõude aegumistähtajaga (TSÜS § 153 lg 1). See TSÜS regulatsioon kehtib nii lepinguliste kui ka deliktiliste nõuete puhul. Samuti nähakse eelnõuga ette, et õigustatud isik peab kindlustusjuhtumi toimumisest teavitama kindlustusandjat kolme aasta jooksul alates ajast, kui ta sai teada TTO poolt kohustuse rikkumisest ja kahju tekitamisest (vt eelnõu § 26). Paragrahvis 36 sätestatakse seaduse jõustumine. Seadus jõustub 1. juulil 2024. a. Üleminekuperiood on vajalik kindlustusjuhtumite menetlemise võimekuse loomiseks kindlustussektoris, ettevalmistuste tegemiseks tervishoiusektoris, patsiendiohutuse üksuse loomiseks Terviseametis ja kõigi vajalike IT arenduste lõpule viimiseks. Seaduse § 32 jõustub üldises korras, kuna nende muudatuste rakendamiseks täiendavat ettevalmistusaega vaja ei ole. Seaduse §-d 28 ja 33 jõustuvad 1. mail 2022. a, kuna vaktsiinikahjude hüvitamise süsteemi rakendamiseks on vajalik ettevalmistusaeg Haigekassale ja Ravimiametile. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus ei kasutata uut terminoloogiat. 5. Seaduse vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei ole välja töötatud Euroopa Liidu õiguse rakendamiseks. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius kehtestatud miinimumnõuded on Eestis täidetud, kuigi direktiivi põhimõtete Eesti õigusesse ülevõtmisel said alguse diskussioonid süsteemi aluspõhimõtete muutmise vajaduse üle, et see kaitseks paremini patsientide huve ning aitaks kaasa ohutumale ja kvaliteetsemale ravile. 6. Seaduse mõju 1) Patsiendikindlustuse süsteemi loomine Tervishoid on kõrge riskitasemega valdkond ja ka hästi korraldatud tervishoiusüsteemis esineb eksimusi ehk patsiendiohutusjuhtumeid, mistõttu ei ole võimalik täielikult välistada patsiendile välditava kahju tekitamist. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel saab hinnanguliselt iga kümnes hospitaliseeritud patsient haiglas kahju. OECD 2017. aastal valminud analüüsi „The economics of patient safety“ andmetel moodustavad kõige suurema osa sellest kahjust 73 haiglanakkused, järgnevad sageduselt venoosne trombemboolia, lamatised, ravimitega seotud eksimused ja vale või hilinenud diagnoos. Eestis kõikehõlmav statistika praegu puudub ning lähtuda saab tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni statistikast. Patsiendiohutuse süsteemi korraldamine on TTO kohustus, õigusaktides on patsiendiohutust puudutav regulatsioon praegu väga üldine. Kahjunõuete lahendamine toimub enamasti patsiendi ja TTO vahelise kokkuleppe alusel. Tervishoiuga seotud kohtulahendeid on väga vähe (vähesed juhtumid, kus tervishoiutöötaja on tunnistatud süüdi ning patsiendile on mõistetud kahjuhüvitis). Kuigi juba praegu on suurel osal tervishoiutöötajatel ja ka TTO-del vabatahtlik vastutuskindlustus, ei ole seda siiski kõigil ning selle kaetus on erinev. Patsiendikindlustuse loomine aitab kaasa senisest selgema tervishoiutöötaja, TTO ja patsiendi vahelise suhte kujunemisele ning välditava kahju hüvitamisele, kui teenuse osutamise käigus on tekkinud kahjujuhtum. Mõju sihtrühm 1: patsiendid, kellel on ravi käigus tekkinud välditav tervisekahju. Sellesse sihtrühma võivad potentsiaalselt kuuluda kõik Eestis ravi saanud isikud, kuid tuginedes Soome kogemusele hakkab see puudutama väikest osa kõigist elanikest ehk umbes 1500-2000 isikut aastas, kellest hüvitist makstakse umbes 500le. Sotsiaalministeeriumi juures tegutsev tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon (edaspidi TKE) menetles 2020. aastal 204 avaldust ja tuvastas vajakajäämisi 51 korral, millest meditsiinilise tegevuse vigu oli 25. 26-l juhul hinnati kaebus põhjendatuks osaliselt: dokumentide ebakorrektne täitmine, vajakajäämised töökorralduses või suhtlemisel patsiendi, tema sugulaste või lähedastega. Võrdluseks – 2008. aastal menetletud 64 juhtumist leiti vajakajäämisi 16 korral. Seega vaatamata juhtumite arvu kasvule ligikaudu kolm korda kümne aasta jooksul, puudutab see Eesti praegustele andmetele tuginedes siiski väikest osa elanikest. Mõjuvaldkond 1: majanduslik mõju Patsiendile annab kohustusliku vastutuskindlustuse süsteemi eksisteerimine kindluse, et juhul kui ta saab tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel tervisekahju, mida oleks olnud võimalik vältida, saab ta õiglast hüvitist, mis on hinnatud ühtsetel alustel. Mõju ulatus, avaldamise sagedus ning ebasoovitavad mõjud: kuna ka kehtivate õigusaktide kohaselt on patsientidel võimalik kahju hüvitamiseks pöörduda kohtusse, ei muutu olukord kardinaalselt. Küll aga lihtsustub oluliselt hüvitiste nõudmise süsteem kuna enam ei ole esmaseks pöördumise kohaks kohus vaid selleks on vastutuskindlustuse süsteem, millega ei kaasne hüvitise nõudjale kulusid erinevalt kohtusse pöördumisest. Samuti hakkab kõigi nõuete puhul kehtima samasugune hüvitiste määramise süsteem, mille alused on kehtestatud seaduses. Eeldatavasti ei too süsteemi muudatus kaasa kohanemisraskusi ning elanike jaoks asjad pigem lihtsustuvad. Mõju avaldumise sagedust sihtrühmale võib pidada pidevaks, kuna senine süsteem muutub (viis, kuidas vaideid esitada, kuidas neid hüvitatakse jne). Samas võib eeldada, et tegemist on isiku jaoks siiski harva esineva ja lühiajalise sündmusega. Võimalik ebasoovitav mõju vastutuskindlustuse süsteemi toimimisel võib väljenduda omaosaluse suurenemises tasuliste tervishoiuteenuste hinnatõusu tõttu (nt täiskasvanute hambaravi, rekonstruktiiv- ja plastikakirurgilised teenused jm). Samas võib eeldada, et ebasoovitav mõju ei ole suur ning sihtrühmad kohanevad muudatusega ja võtavad selle omaks suuremate raskusteta. Võimalus on ka, et praegune vabatahtlik kindlustus asendub lihtsalt kohustuslikuga ning tasuliste teenuste hinnad, mis sisaldavad kindlustuse komponenti ka praegu, jäävad siiski samaks. Järeldus mõju olulisus kohta sihtrühmale 1: mõju selliste patsientidele jaoks, kellel on ravi käigus tekkinud välditav tervisekahju, võib pidada keskmiseks, kuna sihtrühma suurus on väike, mõju ulatus ja avaldumise sagedus keskmine ning muudatusega kaasneda võivad ebasoovitavad mõjud ei ole suured. Samuti ei eelda muudatus suurt kohanemist sihtrühma hulgas. 74 Mõju sihtrühm 2: TTO-d 2021. aastal on Eestis Terviseameti tegevuslubade registri kohaselt kokku 2547 tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajat, sellest 529 perearstiabiasutust, 1303 eriarstiabiasutust, 618 hambaraviasutust, 25 kiirabiasutust, 130 ämmaemandusabi asutust, 559 õendusabiasutust. Kuna kõik nad peavad edaspidi omama patsiendikindlustust, siis puudutab see neid kõiki. TTO-dele osutajatele annab vastutuskindlustuse omamine kindluse, et juhul kui tervishoiutöötaja eksib või leiab aset kahjujuhtum muul põhjusel, tagab vastutuskindlustus võimaliku nõude korral kahju hüvitamise ehk TTO ei pea seda enamjaolt ise hüvitama (va juhul kui kahju saaja pöördub hiljem siiski kohtusse ning kohus leiab, et TTO peab midagi täiendavalt hüvitama). Mõjuvaldkond 1: majanduslik mõju Mõju ulatus, sagedus ja ebasoovitavad mõjud: kuna ka praegu omavad paljud TTO-d kindlustuskaitset, ei saa mõju ulatust pidada suureks, sest see ei nõua nende kõigi puhul olulist kohanemist. TTO-de jaoks tähendab uue süsteemi käivitamine täiendavat kohustust ja kulu kindlustuslepingu sõlmimiseks. Sotsiaalministeeriumi hinnangul on eeldatav mõju tervishoiuteenuste eelarvest ligikaudu 0,5%. Kuna haiglate kindlustuslepingud on konfidentsiaalsed, ei ole praegused kindlustusmaksed täpselt teada. Üldhaigla riskitaseme juures mõjutab praegune vabatahtlik kindlustusmakse eelarvet veelgi vähem, jäädes hinnanguliselt ligikaudu 0,02% juurde aastasest eelarvest. Kindlustusmaksete suurus hakkab sõltuma TTO tüübist ja osutatavate tervishoiuteenuste riski astmest. Riskiastet mõjutab ka toimiva patsiendiohutuse süsteemi olemasolu ehk juhtumite süsteemne ennetamine. Erakindlustuse puhul on riskiastme hindamine ja kindlustusmaksete kujundamine kindlustusandjate pädevuses ning riigipoolne sekkumine sellesse on kindlustusõigusest lähtuvalt välistatud. Lisaks eeltoodule mõjutab kindlustusmaksete suurust tulevikus ka seadusega sätestatud kahju hüvitamise ulatus, hüvitistele kehtestatud piirmäärad jpm, mida on eelnõu koostamisel silmas peetud. Edaspidi mõjutavad kindlustusmakseid ka hüvitatavate juhtumite hulk ja hüvitiste suurus. Muudatusega tagatakse senisega võrreldes kindel rahastus tervishoiuteenuste rahastamise kaudu Eesti Haigekassaga lepingut omavatele TTO-dele kindlustuse ostmiseks ning süsteem, mille alusel ja kuidas nõudeid hüvitatakse, mis seni puudus. Samas on muudatus ühekordne, kuid pidev ehk TTOd peavad edaspidi alati seda kindlustust ostma. Ebasoovitavate mõjudena võib see kaasa tuua eelarve kulude suurenemise ka neil TTO-del, kes praegu kindlustust ei osta ega oma Eesti Haigekassaga lepingut. Samas ei ole ebasoovitav mõju suur, kuna suur osa TTOdest omab vastavat kindlustust juba praegu ning neil, kes seda ei oma, on lisanduvat kulu võimalik hüvitada hinnatõusude arvelt ehk küsides patsientidelt suuremat tasu teenuste eest. Järeldus mõju olulisus kohta sihtrühmale 2: mõju TTO-dele võib pidada keskmiseks, kuna see toob kaasa täiendavaid kulusid ning senisega võrreldes ümberkohanemise vajaduse. Samas puudutab see rohkem neid tervishoiuteenuse osutajaid, kes praegu kindlustust ei osta. Neile, kes juba kindlustust omavad, võib see kaasa tuua mõningase kindlustusmaksete suurenemise, kui senine vabatahtlik vastutuskindlustus andis väiksema ulatusega kindlustuskaitse kui patsiendikindlustuse seadus. Samuti võib vastutuskindlustuse kohustuslikuks muutmine tõsta kindlustusmakseid nende jaoks, kes kindlustuslepingut praegu omavad. Ebasoovitava mõjuna võib seega kaasneda TTO-de eelarvekulude suurenemine. Mõju iga TTO puhul sõltub eeltoodud asjaoludest. Mõju sihtrühm 3: tervishoiutöötajad 75 Tervishoiutöötajaid oli 2020. aasta seisuga kokku 25272 (töötavad isikud), sh arste 4626, hambaarste 1336, õdesid 8484, hooldajaid 4083. Patsiendiohutuse teemaga ja võimalike kaebustega puutuvad kokku kõik tervishoius töötavad tervishoiutöötajad ja muud spetsialistid. Mõjuvaldkond 1: majanduslik mõju Tervishoiutöötajale annab TTO vastutuskindlustuse omamine kindluse, et eksimise korral ei kanna tema tööandja ega ta ise majanduslikku kahju ja vastutuskindlustus tagab võimaliku kahju hüvitamise tervishoiutöötaja isiklikust süüst sõltumata. Mõju ulatus, sagedus ja ebasoovitavad mõjud: muudatus annab arstidele ja teistele tervishoiutöötajatele, kui suure riskiga töö tegijatele senisest kindlama kaitse ravivigade korral patsiendile hüvitise maksmiseks, ilma et tervishoiutöötaja ise neid hüvitisi katma peaks. Olukord võrreldes praegusega muutub, kuid see ei eelda tervishoiutöötajatelt olulist ümberkohanemist, kuna see muutub neile positiivses suunas ehk lihtsamaks, kuna nende võimalikud tahtmatud eksimused ravil on kindlustuskaitsega tööandja poolt tagatud. Samas omavad juba praegu paljud tervishoiutöötajad ja osad tööandjad kindlustuskaitset ehk paljude jaoks olukord võrreldes kehtivaga ei muutu. Potentsiaalselt võivad kõik tervishoiutöötajad puutuda antud situatsiooniga kokku ehk tekitada tahtmatu ravivea, mille tagajärjel saab patsient tõsiselt kahjustada, kuid reaalselt juhtub tõsise kahjuga juhtumeid siiski üsna harva. Ebasoovitavaid mõjusid antud muudatusega oodata ei ole. Muudatus soodustab ka avatumalt ravivigasid registreerima ja analüüsima ning neist õppima. Selle tulemuseks omakorda on ohutumad tervishoiuteenused. Järeldus mõju olulisus kohta sihtrühmale 3: mõju tervishoiutöötajatele võib pidada keskmiseks, kuna muudatuse ei nõua neilt olulist ümberkohanemist ega olulisi muudatusi senises käitumises ning sellega ei kaasne ebasoovitavad mõjusid. Mõju sihtrühm 4: kindlustusfirmad Kõik Eestis tegutsevad kindlustusandjad on Eesti Kindlustusseltside Liidu (EKSL) liikmed. Kokku tegutseb Eestis 17 kindlustusseltsi: 1) AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal 2) AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal 3) Akciné draudimo bendrové “Gjensidige” Eesti filiaal 4) Aktsiaselts INGES KINDLUSTUS 5) Aktsiaselts KredEx Krediidikindlustus 6) AS LHV Kindlustus 7) Compensa Life Vienna Insurance Group SE 8) Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti filiaal 9) ERGO Insurance SE 10) ERGO Life Insurance SE Eesti filiaal 11) If P&C Insurance AS 12) Mandatum Life Insurance Company Limited Eesti filiaal 13) Salva Kindlustuse AS 14) SEB Life and Pension Baltic SE Eesti filiaal 15) Swedbank Life Insurance SE 16) Swedbank P&C Insurance AS 17) Telia Försäkring AB Eesti filiaal Neist tegeles kahjukindlustusega EKSL-i andmetel 2020. aasta lõpu seisuga 12 kindlustusandjat. Potentsiaalselt võib muudatus puudutada neid kõiki. 76 Mõjuvaldkond 1: majanduslik mõju Kavandatav muudatus mõjutab positiivselt kindlustussektorit, lisades kindlustusturule uue kohustusliku vastutuskindlustuse liigi ja avades kindlustusandjatele võimaluse oma majandustegevust laiendada ning personalihõivet, käivet ja kasumit suurendada. Mõju ulatus, sagedus ja ebasoovitavad mõjud: kogu kahjukindlustuse maksete rahaline maht 2020. aastal oli EKSL-i andmetel 383 miljonit eurot (2019. a oli maht 398 ja 2018. a 372 miljonit eurot). Uue kohustusliku kindlustusliigi lisandumine, mille prognoositav aastane kogukulu ilma fondi loomise kohustuseta jääb hinnanguliselt 2,5 miljoni euro piiresse (arvestades kindlustusekspertide hinnangut), moodustab kogu kindlustusturust väga väikese osa ning mõju ulatust saab seega hinnata väheseks. Muudatus on püsiv ehk tekitatakse uus kindlustusliik ning TTO-sid kohustatakse seda ostma n-ö alatiselt. Samuti nõuab muudatus kindlustuse pakkujate ümberkohanemist ehk uue süsteemi sisseseadmist ja loomist. Ebasoovitavaid mõjusid nimetatud sihtrühmale oodata ei ole. Järeldus mõju olulisus kohta sihtrühmale 4: kavandatava muudatuse mõju sihtrühmale on positiivne, kuid majanduslikus mõttes väike. Samas eeldab see nendepoolset ümberkohanemist. Tegemist on ühekordse, kuid püsiva muutusega, millega ei kaasne sihtrühmale ebasoovitavaid mõjusid. Eelnevast tulenevalt võib mõju pidada keskmiseks. 2) andmete kogumise ja analüüsiga seotud muudatused: Patsiendiohutusjuhtumite registreerimine ja analüüsimine ning edasine ennetamine TTO-de juures. Patsiendiohutuse süsteemi kaasajastamise mõju hindamisel ühiskonnale laiemalt saab lähtuda OECD analüüsist „Economics of Patient Safety“ ning WHO hinnangust, mille kohaselt 15% tervishoiusüsteemi kuludest on seotud halva kvaliteediga raviga. Samas tuleb arvestada, et mõju ilmnemine nõuab aega patsiendiohutuse kultuuri arenemiseks, mida kindlasti mõjutab ka ühiskonna ja meedia suhtumine ning teravdatud tähelepanu kõigi juhtumite suhtes. Mittekaristava kultuuri arendamine selles valdkonnas ning selgitustöö avalikkuse teadlikkuse suurendamiseks aitavad patsiendiohutuse paranemisele kindlasti kaasa. Samas OECD uuringus viidatakse ka, et tervishoiutöötajate isikliku süü tuvastamisest mittesõltuvat patsiendikindlustuse süsteemi saab lugeda üheks patsiendiohutust parandavaks meetmeks. Mõju sihtrühm 1: potentsiaalselt kõik inimesed, kes kasutavad Eestis tervishoiuteenust Mõjuvaldkond 1: sotsiaalne mõju Mittetahtlike ravivigade korral andmete kogumine ja analüüsimine soodustab eksimustega tegelemist senisest avatumalt, analüüsida võimalikke juhtumeid neist õppimise eesmärgil, kavandades vajalikke ennetavaid meetmeid ning parandades sellega tervishoiuteenuste kvaliteeti ja suurendades patsiendiohutust. Mõju ulatus, sagedus ja ebasoovitavad mõjud: muudatuse ulatust võib pidada oluliseks, kuna see aitab tagada kõigile teenusekasutajatele senisest kvaliteetsema ja ohutuma teenuse tulevikus. Tegemist on ühekordse, kuid püsiva muudatusega. Sellega võib kaasneda ebasoovitav mõju ehk need TTOd, kellel puudub Eesti Haigekassaga leping ning kes ei registreeri, analüüsi ega enneta ravivigu võivad uute ülesannete täitmiseks kulude katteks tõsta teenuste hindu ehk teenused võivad nende juures kasutajate jaoks kallineda. Samas ei ole tegemist kindlasti suure hinnatõusuga ning see ei eelda elanikelt suurt ümberkohanemist. Järeldus mõju olulisus kohta sihtrühmale 1: mõju sihtrühmale võib pidada oluliseks, kuna muudatuse tulemusena pikas perspektiivis paranenud kvaliteetsema ja ohutuma 77 tervishoiuteenusega puutuvad kokku kõik tervishoiuteenuse kasutajad. Ebasoovitava mõjuna võib kaasneda hindade teatav kallinemine osade TTOde juures, kuid see ei eelda teenusekasutajate olulist ümberkohanemist. Mõjusihtrühm 2: TTO-d Mõjuvaldkond 1: majanduslik mõju Muudatus motiveerib TTO-sid osutama kvaliteetsemaid teenuseid ning ennetama välditavat kahju patsiendile. Mõju ulatus, sagedus ja ebasoovitavad mõjud: väikest lisakulu toob endaga kaasa patsiendiohutuse süsteemi kaasajastamisega seotud lisakohustus koguda andmeid patsiendiohutusjuhtumite kohta, neid analüüsida ja kavandada ennetavaid tegevusi. Lisakulu on seotud IT-arendustega, sest enamik TTO-sid neid andmeid praegu oma infosüsteemis süstematiseeritult ei kogu. Samas on IT-arenduste kulu Eesti Haigekassa lepingupartneritel arvestatud teenuste hindadesse ehk need saab katta Eesti Haigekassa poolt lepinguga eraldatavatest tuludest. Need TTO-d, kes ei oma EHK-ga lepingut, peavad selle ise enda tuludest katma, nt tasuliste teenuste osutajad saavad selle kulu arvestada teenuse hindadesse. Täiendavat olulist personalikulu patsiendiohutuse süsteemi kaasajastamine tõenäoliselt endaga kaasa ei too, sest suurematel TTO-del on reeglina patsiendiohutuse tegevustega tegelevad kvaliteediteenistused juba olemas. Mõju on ühekordne kuid püsiv ning sellega võib kaasneda lisakulu neile TTOdele, kellel puudub Eesti Haigekassaga leping ja/või kes praegu patsiendiohutusega ei tegele. 3) Vaktsiinikindlustuse süsteemi loomine Vaktsiinid on bioloogilised ravimid. Vaktsiinidele kehtivad samad kvaliteedi, efektiivsuse ja ohutuse nõuded, mis ravimitele. Ükski vaktsiin ega ravim ei ole kunagi 100% kõrvaltoimete vaba. Loodav süsteem tagab hüvitise saamise lihtsustatud võimaluse inimestele, kellel on tekkinud vaktsineerimise järgselt raske tervisekahjustus, mis on tõenäoliselt seotud vaktsiiniga. Mõjusihtrühm 1 patsiendid, kellel vaktsiini manustamise järgselt on tekkinud tervisekahjustus, ja kogu Eesti ühiskond Eestis on 6.detsembri seisuga saanud vähemalt 1 covid-19 haiguse vastase vaktsiini doosi 830 815 inimest ning süstitud on kokku 1 682 978 doosi. Riikliku vaktsineerimiskava vaktsiine on 3 viimase aasta jooksul süstitud 250 000 vaktsiinidoosi aastas. Nn tasulisi vaktsiine süstiti 2020 aastal ~190 000 doosi riikliku statistika andmetel. Mõjuvaldkond 1: majanduslik mõju Vaktsiinikindlustuse süsteemi loomine tagab rahalise hüvitise saamise lihtsustatud võimaluse inimestele, kellel on tekkinud vaktsineerimise järgselt raske tervisekahjustus, mis on tõenäoliselt seotud vaktsiiniga. Isik saab ravikindlustuse olemasolu korral küll töövõimetushüvitist raske haigestumise ning töövõimetuse korral, kuid lähtuvalt töölepingu seaduse §-st 88 on olemas teoreetiline võimalus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tööandja poolt töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega terviseseisundi tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine terviseseisundi tõttu). Töövõime vähenemist terviseseisundi tõttu eeldatakse, kui töötaja terviseseisund ei võimalda tööülesandeid täita nelja kuu jooksul. 78 Seega aitab hüvitis parandada inimeste majanduslikku toimetulekut võimaliku töökaotuse korral. Samas kui töö inimesel säilib, võimaldab hüvitis katta omaosalusega seotud kulutusi täiendavate teenuste, ravimite või abivahendite järele. Laiem mõju kogu ühiskonnale on seotud epideemiate ennetamisega ning riigi majanduse ja eluliselt tähtsate teenuste toimepidevuse tagamisega, kuna elanikkonna vaktsineerimise näol on tegemist tõhusa ennetusmeetmega ning hõlmatuse kasv aitab jagu saada covid-19 haiguse pandeemiast ning ennetada teisi vaktsiin-ennetatavate raskete haiguse epideemiaid (tuberkuloos, leetrid, difteeria, lastehalvatus jt). Järeldus mõju olulisus kohta sihtrühmale 1 Eeltoodut arvesse võttes saab loodava süsteemi majanduslikku mõju sihtrühmale nii kitsamas kui laiemas tähenduses pidada oluliseks. Mõjuvaldkond 1: sotsiaalne mõju Vaktsiinikindlustuse süsteemi loomise eesmärgiks on suurendada usaldust vaktsiinide vastu ning parandada seeläbi ka inimeste soostumust vaktsineerida. Rahvusvaheline teaduslik meditsiiniajakiri Lancet toob välja, et „no fault“ hüvitisskeemid võivad aidata suurendada usaldust vaktsiinide turustamiseks. Eriti oluline on see asjaolu COVID-19 pandeemia kontekstis, kuna vaktsineeritud inimesed haigestuvad harvemini ja põevad haigust raskelt oluliselt harvemini. Lisaks majanduslikele mõjudele omavad pandeemiaga seotud piirangud olulist sotsiaalset mõju suurendades just haavatamate elanikkonna gruppide eraldatust ning võimalusi ühiskonna elus osalemiseks (eakad, lapsed). Suurenenud soostumus vaktsineerida parandab hõlmatust, aitab ohjata pandeemiat ning vähendab piirangute kohaldamise vajadust. Järeldus mõju olulisus kohta sihtrühmale 1 Eeltoodut arvesse võttes saab loodava süsteemi sotsiaalset mõju sihtrühmale nii kitsamas kui laiemas tähenduses pidada oluliseks. Mõjusihtrühm 2: ravimite hulgimüügi tegevusloa omajad Ravimite hulgimüügi tegevusloa omajaid on Eestis Ravimiameti registri andmete alusel praegu 54. Vaktsiinide tootmise tegevusloa omajaid Eestis hetkel ei tegutse. Mõjuvaldkond 1: majanduslik mõju Eesti Vabariiki sissevedajast hulgimüügi tegevusloa omaja (turustaja) on kohustatud tasuma kindlustuse makset alates 2023 aastast. turustaja on kohustatud kandma tasumisele kuuluva kindlustusmakse Haigekassa arvelduskontole kvartaalsele maksustamisperioodile järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks. Haigekassa nõukogu esitab tervise- ja tööministri kaudu Vabariigi Valitsusele järgmise aasta kindlustusmakse määra kohta ettepaneku jooksva kalendriaasta jooksul võttes arvesse süsteemi reaalseid kulusid. Kindlustusmakse suurus turustaja jaoks on eelnõu rakendumisel kinnitatud kindlustusmakse määr vaktsiini doosi kohta korrutatuna turustaja poolt eelmise kvartali jooksul turustatud vaktsiini dooside arvuga. Turustaja võib kindlustusmakse määra kohustuse jõustumisel lisada enne juurdehindluse rakendamist RavS § 15 tähenduses. Seonduvalt tõusevad edaspidi kindlustusmakse võrra vaktsiinide hinnad. Immuniseerimiskava vaktsiinide puhul mõjutab see ravikindlustuse eelarvet, kuna neid 79 vaktsiine hangib Eesti Haigekassa. Nn tasuliste vaktsiinide hinnad mõjutavad vähesel määral patsientide omaosalust teenuse eest tasumisel. Järeldus mõju olulisus kohta sihtrühmale 2 Eeltoodut arvesse võttes loodav süsteemi majanduslikku mõju hulgimüügi tegevusloa omajatele pigem ei oma või on mõju väheoluline. Maksete kohustusega seotud täiendavat halduskulu sihtrühmale saab pidada väikeseks. Andmekaitsealane mõjuhinnang TTO kohustusliku vastutuskindlustuse seadusega luuakse kohustus TTO-le või tema nimel kindlustusandjale esitada andmed Terviseametile kindlustuskohustuse täitmise kohta kohustuse täitmise kontrollimise võimaldamiseks (eelnõu § 5 lg-d 1 j a 2). Seega peab ka Terviseamet saama õiguse kindlustusandja esindaja andmete kontrollimiseks töödelda maksusaladust sisaldavaid andmeid ehk kontrollida kas vastutuskindlustuse lepingu andmed esitanud kindlustusandja esindaja töötab vastava kindlustusandja juures (eelnõu § 30). Selleks, et kahju hüvitamist taotlev isik ei peaks maksuandmeid pärima Maksu- ja Tolliametist ning edastama neid kindlustusandjale, antakse maksukorralduse seaduse muudatusega maksusaladust sisaldava teabe avaldamise õigus ka kindlustusandjale, et viimane saaks isiku maksuandmeid otse riigi käest (eelnõu § 30). See lihtsustab oluliselt kõigi osapoolte koormust. Säte on vajalik kindlustusandjale hüvitiste määramiseks ja maksmiseks, sest käesoleva eelnõuga hüvitatakse kahjustatud isikule saamata jäänud tulu. Sarnane lahendus on liikluskindlustuse isikukahjude hüvitamisel ning kindlustusandjatel on õigus töödelda isiku maksuandmeid liikluskindlustuse kahjude hüvitamiseks. Eelnõu kohaselt avaldab Terviseamet andmed TTO kindlustuskohustuse täitmise kohta oma kodulehel, et patsiendil oleks võimalik teabega tutvuda ja vajadusel antud kindlustusandja poole nõudega pöörduda. Andmed, mis Terviseameti kodulehel avaldatakse hõlmavad andmeid vastutuskindlustuse lepingu sõlmimise või selle pikendamise kohta, kindlustusandja, kindlustuskaitse perioodi ja kindlustussumma kohta (eelnõu § 5 lg 1 ja lg 3). Tegemist ei ole isikuandmetega. Kindlustusandjal tekib seadusega õigus saada isikuandmeid, sealhulgas eriliigilisi isikuandmeid kahju menetlemiseks teistelt isikutelt (eelkõige TTO-lt), mis on vajalikud kahju menetlemiseks ja kindlustusjuhtumi välja selgitamiseks (eelnõu § 21 lg 4). Kui kindlustusandja on vaja andmeid küsida ka tervise infosüsteemist, siis saab ta seda teha andmesubjekti nõusoleku alusel, kes nõudega kindlustusandja poole on pöördunud. Eelnõu kohaselt töödeldakse isikuandmeid ka lepituskomisjonis sinna pöördunud isiku loal, kes oma andmed avaldusega seoses esitab. Komisjoni liikmetel ning erialaasjatundjal on vaidluse lahendamiseks õigus saada andmeid, sealhulgas eriliigilisi andmeid isikutelt, kellel on teavet kindlustusjuhtumiga seotud asjaolude kohta (eelnõu § 25 lg 4). Lepitusseaduse kohaselt on lepitusmenetlus konfidentsiaalne ning isiku ja temaga seotud terviseandmetele on piiratud ligipääs üksnes lepitusmenetluse läbiviimiseks. Kui toimub lepituskohtumine, on see kinnine (erinevalt kohtumenetluse avalikkuse printsiibist) (lepitusseaduse § 23 lg 4). See on põhjendatav lepitusmenetluse suunatusega pooltele ja konfidentsiaalse iseloomuga. Lepituskomisjonis toimuv menetlus peab arvestama lepitussaladuse hoidmise kohustusega (lepitusseaduse § 4 ja § 19 lg 4). Analoogne põhimõte kehtib ka TTKSi kohaselt tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni puhul. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel luuakse statistiline patsiendiohutuse andmekogu, mille vastutav töötleja on Terviseamet (eelnõu § 31). Ohujuhtumite loetelu, mida 80 tuleb nimetatud andmekogusse esitada, esitatakse vastavas rakendusaktis. Patsiendiohutuse statistilised andmed liiguvad tsentraalselt Terviseameti poolt peetavasse patsiendiohutuse andmekogusse. Terviseamet analüüsib ja töötleb andmeid ülevaate saamiseks patsiendiohutuse olukorrast riigis. Patsiendiohutuse andmekogusse kogutakse andmeid patsiendiohutusjuhtumite kohta kujul, mis ei võimalda patsiendi ega ka puutumuses olevate tervishoiutöötajate isikut otseselt tuvastada. Andmete kogumise eesmärk on juhtumite analüüs, olukorra hindamine ja analüüsi tulemuste kasutamine süsteemis vajalike parenduste planeerimiseks. Patsiendiohutuse andmed registreeritakse tervishoiutöötajate poolt patsiendiohutuse andmekogusse läbi TTO infosüsteemiga liidestuva osa. Andmetele, mida ei edastata Terviseameti poolt tsentraalselt peetavasse patsiendiohutuse andmekogusse, omab ligipääsu vaid antud TTO. Juriidilises mõttes on tegemist TTO infosüsteemi osaga ning TTO töötleb neid andmeid vaid patsiendiohutuse parandamise eesmärgil ja antud asutuse siseselt. Isikuandmete töötlemise toimingud patsiendiohutuse andmekogus on eesmärgist tulenevalt vajalikud ja proportsionaalsed. Tervishoiuteenuse osutajale on ette nähtud eelnõuga juurdepääs isikute terviseandmetele TIS-s patsiendiohutuse ja kvaliteedi tagamise raames (eelnõu § 30). Tegemist ei ole aga uue õigusega kuna juba praegu on TTKS § 41 lg 11 alusel antud tervishoiuteenuse osutajale isikuandmete töötlemise õigus tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise eesmärgil, mis hõlmab ka patsiendiohutuse tagamist. Vaktsiinikindlustusega seotud õigusmuudatuste andmekaitsealase mõjuhinnangu koostamisel lähtuti lahendusest, kus sarnaselt teistele haldusorganitele haldusmenetluses, võimaldatakse haldusorgani juurdepääs tervise infosüsteemi andmetele isiku nõusoleku alusel. Kui isik nõusolekut ei anna, siis esitab isik andmed ise. Täiendavaid andmekaitsealaseid riske sellega ei kaasne, kuna Eesti Haigekassa rakendab täna kõiki turvameetmeid, olles kahe range turvameetmete ning turvaastmega andmekogu vastutav töötleja – Eesti Haigekassa andmekogu (K3T2S2) ja Retseptikeskus (K3T3S2). Eesti Haigekassa poolsetele andmete töötlemisega kokkupuutuvatele isikutele on teada isikuandmete töötlemise põhimõtted ja parimad praktikad. Kokkuvõttes võib tuua, et isikuandmete töötlemine on vajalik ja proportsionaalne. Riskide esinemise tõenäosus on madal. Andmete töötlemine võimaldab oluliselt parandada ravikindlustuse ja tervishoiu kvaliteeti üldisemalt ning andmetöötlejad rakendavad samu meetmeid, nagu tänagi. Arvestades kõiki seniseid andmetöötlemise põhimõtteid, tervise infosüsteemi konfidentsiaalsuse tagamiseks rakendatud meetmeid ja seniseid juurdepääsude põhimõtteid, ei saa pidada mõju andmesubjektile oluliseks. Kuivõrd tegemist on eriliiki isikuandmetega, tuleb andmete töötlemisele mõistagi pöörata kõrgendatud tähelepanu. HKS § 3 p-i 6 kohaselt on kõikidel haigekassa käsundit täitvatel isikutel kohustus tagada isikute eraelu puudutavate andmete salastatus. Muudatusega ei kaasne olulist negatiivset mõju. Mõju riigiasutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele ja tuludele, mõju riigieelarvele Kavandatav kohustusliku vastutuskindlustusega seotud muudatus mõjutab ravikindlustuse eelarvet, mis on riigieelarve osa, kuna tervishoiuteenuste eelarves kajastuvad kõik tervishoiuteenuste osutamiseks vajalikud kulud. Seega tekib ravikindlustusele mõningane lisakulu. Lisakulu mõju tervishoiuteenuste kättesaadavusele on võimalik kontrollida, kui rakendada selle tasakaalustamiseks sihtotstarbelist eraldist riigieelarvest ravikindlustusse. Seda meedet tuleb sihtrühmade hinnangul kindlasti rakendada, et hoida ära tervishoiuteenuste kättesaadavuse vähenemine ravikindlustusele uue lisakulu tekkimisel. Vastav lisataotlus esitatakse 2023–2026 riigieelarve strateegia koostamise raames. 81 Loodava tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse süsteemi eeldatav lisakulu, sh kulu ravikindlustusele, võib Soome ja Rootsi süsteemi kogemusi Eesti oludele ümber arvestades ning fondi loomisest loobumise korral EKSL-i hinnangul olla tõenäoliselt 2,5 miljonit eurot aastas, kui rakendada sarnaseid põhimõtteid. Käivitumise aastatel on kulu hüvitistele tõenäoliselt madalam, samas tuleb arvestada süsteemi käivitamisega kaasnevaid kulusid. Soome süsteemiga sarnastel eeldustel võiks prognoosida Eestis hüvitatavate juhtumite arvuks maksimaalselt 400-500 juhtumit ja ühe hüvitatava juhtumi kuluks keskmiselt 6200 eurot. Hüvitatava juhtumi keskmist kulu mõjutavad oluliselt nii varaliste kui mittevaraliste kahjude hüvitamise põhimõtete erinevused, sh eelkõige asjaolu, et Soome süsteemis ei ole õigusruumis hüvitamise summadele seatud piirmäärasid. Eesti ekspertide hinnangul võib hüvitatavate juhtude keskmine kulu Eestis olla esialgu tõenäoliselt pigem väiksem. Samas kaasnevad süsteemi käivitamisega täiendavad kulutused, sh eelkõige infotehnoloogilise taristu loomiseks jms. Sotsiaalministeeriumil kaob muudatuse tagajärjel kohustus korraldada ja rahastada tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni (edaspidi: TKE) tööd. Ekspertide tasude baaseelarve oli 84 866 eurot 2021. aastal ning on 93 706 eurot 2022.aastal. TKE asemel luuakse Terviseameti juurde vastutuskindlustuse lepituskomisjon, mida hakkab rahastama Terviseamet riigieelarve vahenditest. Terviseameti jaoks tähendab lepituskomisjoni töö korraldamine lisakulu ning vastavad vahendid tuleb Terviseameti eelarvesse planeerida alates 2024. aasta juulist. Rahalised vahendid kantakse Sotsiaalministeeriumi eelarvest üle Terviseameti eelarvesse ning kulu hinnangul lähtutakse esialgu samast summast. Terviseameti jaoks toob muudatus kaasa ühtlasi täiendava kohustuse kontrollida vastutuskindlustuskohustuse täitmist. Lisaks eeldab seaduse jõustumine kindlustusandjate poolt arenduste loomist andmete edastamiseks Terviseameti tegevuslubade registrisse. Seaduse kohaselt on kindlustuskohustuse täitmise kohta teabe edastamine TTO kohustus, samas võivad kindlustusandjad võtta endale kohustuse edastada andmed kindlustuslepingu sõlmimise kohta TTO eest. Kindlustusandjad võivad samas volitada andmeid edastamist ka keskselt nt LKF kaudu, millist lahendust on peetud kõige tõenäolisemaks ja see tähendaks ühtlasi, et vastav arendus tuleks luua vaid LKF ja Terviseameti vahel x-tee teenuse vahendusel. Täiendav IT-kulu Terviseameti tegevuslubade registri liidestamiseks kindlustussektoriga on hinnanguliselt 160 000 eurot. Arendus ei ole seotud ainult liidestusega, vaid kogu kindlustuse kontrollidega seotud reeglistiku ja muude seotud funktsionaalsuste arendamisega. Täiendavat kulu nõuab patsiendiohutuse andmekogu arendamine ning edaspidi selle haldamine Terviseameti poolt. IT-kulu patsiendiohutuse tsentraalse andmekogu arendamiseks on hinnanguliselt 200 000 eurot. IT arenduskulude rahalised vahendid ning ka Terviseameti täiendavad personalikulud on kavas planeerida RES 2023-2026 raames. Loodava vaktsiinikindlustuse süsteemiga seoses saavad uusi ülesandeid Ravimiamet ja Eesti Haigekassa. Inimene, kellel on tekkinud vaktsineerimise järgselt raske tervisekahjustus, mis on tõenäoliselt seotud vaktsiiniga, esitab oma nõude Eesti Haigekassale. Eesti Haigekassa suunab nõude Ravimiametile hindamiseks, kas saadud tervisekahju on põhjuslikus seoses või tõenäoliselt seotud vaktsiiniga. Kui seos või tõenäoline seos tuvastatakse, makstakse inimesele 82 hüvitist sõltuvalt kahju raskusest. Nii Ravimiamet kui Eesti Haigekassa vajavad uue ülesande täitmiseks täiendavaid ressursse personali ja vastavate IT arenduste välja töötamiseks. Hüvitiste välja maksmiseks vajalik eelarve moodustub vaktsiinide turustajate kindlustusmaksetest. 2022 aastal hõlmab süsteem ainult covid-vaktsiine, mille puhul turustajaks on riik ning hüvitiste kulu kaetakse riigieelarvest. Sihtrühma suurus, mõju ulatus ja selle esinemise sagedus ning ebasoovitava kaasneva mõju risk Tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse muudatus puudutab Terviseametit, Eesti Haigekassat, Ravimiametit ja Sotsiaalministeeriumi. Mõju ulatus nende asutuste tegevusele ja eelarvele on väike või keskmine. Mõju Eesti Haigekassa tegevusele ja eelarvele saab hinnata väikeseks lähtuvalt prognoositava uue tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse süsteemi kulukusest võrreldes haigekassa eelarve mahuga. Eesti Haigekassa 2021. aasta eelarve tulude kogumaht on 1 707 004 000 eurot, seega on planeeritav mõju ligikaudu ~ 0,15% haigekassa eelarvest. Terviseametile lisanduvad uued tegevused (kindlustuskohustuse täitmise kontroll, patsiendiohutuse kompetentsikeskuse loomine, vastutuskindlustuse lepituskomisjoni tegevuse tagamine) on asutusele keskmise mõjuga. Vaktsiinikindlustuse süsteemi kulu riigieelarvele 2022.aastal koosneb hüvitiste kulust, süsteemi käivitamiseks vajalike IT arenduste kulust ja süsteemi haldamiseks vajalikest kuludest. Eesti Haigekassa uus tegevus vaktsiinikindlustuse maksete kogumise, hüvitiste menetlemise ja maksmise näol on senist tegevust arvestades keskmise mõjuga, eelarve mõttes saab lisanduvat kulu hinnata pigem väikeseks. Eesti Haigekassa hinnangul on prognoositav vaktsiinikindlustuse hüvitiste kulu 2022 aastal kokku 2021 aasta tagasiulatuvate hüvitistega ~500 000 eurot aasta kohta ja 1 000 000 eurot 2 aasta kohta kokku. Süsteemi jooksev halduskulu 2022 aastal on kokku 173 158 eurot ning käivitamiseks vajalike IT arenduste loomise kulu arvestuslikult 157 200 eurot. Ravimiameti tegevus põhjusliku seose hindamisel tervisekahju ja vaktsineerimise vahel on toimunud ka varem, kuid mitte sellisel eesmärgi ja sellises mahus. Taotluste hulka prognoosida on keeruline, kuid arvatavalt hüvitise saamise võimalus pöördumiste arvu tõstab. Ravimameti lisakulu vaktsiinikindlustusega seotud ülesande täitmiseks on 107 000 eurot aastas, mis sisaldab personalikulu sh kaasatavate ekspertide töötasuga seotud kulu. 2023. aasta ja järgnevatel aastatel koosneb riigieelarve kulu covid-vaktsiinide doosidelt makstavast sundkindlustusmaksest. Kulu suurus sõltub dooside arvust, mis Eestisse tarnitakse elanikkonnale süstimiseks, kuna riik vaktsiinide maale toojana hakkab kindlustusmakset maksma igalt doosilt. Makse suuruse kinnitab EHK nõukogu ettepanekul VV sõltuvalt järgneva aasta kulude prognoosist, mis täpsustub käivitumise järgselt. Prognoositavalt jääb see tõenäoliselt alla 0,5 euro ühe vaktsiinidoosi kohta. Täpsem prognoos aastaks 2023 selgub 2022. aasta jooksul. Ravikindlustuse eelarve lisakulu, mis tuleneb immuniseerimiskava vaktsiinide võimalikust hinna tõustust kindlustusaksete kohustuse tõttu, sõltub samuti makse määrast, mis kinnitatakse 2022. aasta lõpuks võttes arvesse süsteemi reaalseid kulusid 2022. aasta jooksul. Põhjalik kulude hinnang aastate kaupa antakse järgmises alalõikes. 83 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Seaduse rakendamisega on seotud mitmed riigi tegevused ning täiendavad kulu, mis on toodud järgnevas tabelis eraldi tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse ja vaktsiinikindlustuse rakendamise vaates, asutuste kaupa ning RE 2022, RES 2023 – 2026 protsessi ajaraamis: Sisu Asutus Katte- 2022 2023 2024 2025 2026 allikas Tervishoiuteenuse osutaja 10 000 525 000 2 716 074 2 387 200 2 187 200 kohustuslik vastutuskindlustus Terviseameti TEHIK 2022.a 10 000 160 000 54 000 54 000 54 000 tegevuslubade TEHIK registri eelarve/ liidestamine RES kindlustus- 2023- sektoriga, 2026 2023.a IT lisa- arendus, alates taotlus 2024.a ülalpidamiskulu Tervishoiu- Sotsiaal Eelarve -47 737 -95 474 -95 474 teenuse ministee ümber- kvaliteedi rium tõstmine ekspert- komisjon Lepitus- Tervisea Eelarve 47 737 95 474 95 474 komisjon met ümber- tõstmine Keskse TEHIK RES 215 000 patsiendi- 2023- ohutuse 2026 andmekogu lisa- loomine taotlus Kompetentsi- Tervisea RES 66 600 133 200 133 200 keskus (kaks met 2023- uut ametikohta) 2026 lisa- taotlus Patsiendi- Tervisea RES 150 000 ohutuse met 2023- veebikoolitus- 2026 süsteemi lisa- loomine taotlus Lisakulu ravi- Eesti RES 2 500 000 2 200 000 2 000 000 kindlustusele Haige- 2023- seoses TTO uue kassa 2026 kohustusega lisa- taotlus Vaktsiinikahjude sundkindlustus 1437358 900 000 Vaktsiini- Eesti 2022.a 1000000 * * * * kindlustuse Haige- VV Kindlus- Kindlus- Kindlus- Kindlus- hüvitiste kulu kassa reservi tus- tus- tus- tus- taotlus maksed maksed maksed maksed 84  Süsteemi Ravimi- 2022.a 107 000 * * * * halduskulu, sh amet VV Kindlus- Kindlus- Kindlus- Kindlus- kaasatavate reservi tus- tus- tus- tus- ekspertide taotlus maksed maksed maksed maksed töötasudega seotud kulu Süsteemi Eesti 2022.a 173 158 * * * * halduskulu Haige- VV Kindlus- Kindlus- Kindlus- Kindlus- kassa reservi tus- tus- tus- tus- taotlus Maksed maksed maksed maksed Süsteemi Eesti 2022.a 157 200 käivitamiseks Haige- VV IT arendus kassa reservi taotlus Sundkindlustus- Tervise- RES ** Sõltuvalt Sõltuvalt Sõltuvalt makse COVID- amet 2023- 900 000 dooside dooside dooside 19 vaktsiinide (kui 2026 arvust/ arvust/ arvust/ eest hulgi- lisa- makse- makse- makse- müügi taotlus määrast määrast määrast tegevus- aastas aastas aastas loa omaja) Tervishoiu- 1447358 1425000 2 716 074 2 387 200 2 187 200 teenuse osutaja kohustusliku vastutus- kindlustuse kulud ja investeeringud KOKKU * Alates 2023. aastast kaetakse vaktsiinikindlustushüvitised ja süsteemi halduskulud kindlustusmaksetest. ** RES 2023-2026 protsessi lisataotluse summa, alates 2023. aastast makstakse riigi poolt sundkindlustusmakset covid-vaktsiinide dooside arvust sõltuvalt süsteemi kulude katmiseks * märkega ridadel, toodud summa on arvestuslik prognoos 2022. aasta tarneinfo baasil. Terviseameti jaoks eeldab seaduse jõustumine Terviseameti tegevuslubade registri liidestamist kindlustussektoriga (LKF registriga) TTO kindlustuskohustuse teabe automaatselt loetavaks edastamiseks. Lisaks toob muudatus kaasa täiendava kohustuse kontrollida vastutuskindlustuskohustuse täitmist, milleks loodakse infosüsteemile vastav võimekus. IT- arenduste kulu on TEHIKu hinnangul 160 000 eurot 2023. aastal ja IT süsteemi ülalpidamiskulud alates 2024. aastast on 54 000 eurot aastas, mille katteks taotletakse rahalisi vahendeid RES 2023-2026 protsessi raames. 2022. aasta jooksul teostatakse tehniline analüüs maksumusega 10 000 eurot, mille vahendid on planeeritud TEHIKu eelarvesse. Sotsiaalministeeriumil kaob muudatuse tagajärjel kohustus rahastada 1.juulist 2024. aastast tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) tööd. TKE asemel luuakse Terviseameti juurde lepituskomisjon. Terviseameti jaoks tähendab lepituskomisjoni töö korraldamine lisakulu 2024. aasta II poolaastast. Seetõttu suunatakse 2024. aastal Sotsiaalministeeriumi eelarvest Terviseameti eelarvesse 47 737 eurot ja järgnevatel aastatel 95 474 eurot lepituskomisjoni töö korraldamise katteks. . Täiendavaid rahalisi vahendeid nõuab keskse patsiendiohutuse andmekogu arendamine ning edaspidi selle haldamine. Andmekogu loomise hinnanguline maksumus on 215 000 eurot ning vahendid taotletakse TEHIKule RES 2023-2026 protsessi raames 2023. aastaks. Edasised kulud 85 haldamiseks tekivad Terviseametile. Terviseameti hinnangul on uute kohustuste täitmiseks vaja luua patsiendiohutuse kompetentsikeskus esialgu vähemalt kahe uue ametikohaga. Kahe uue ametikoha 2024 aasta poolaasta kulu 1.juulist on 66 600 eurot ja igal järgneval täisaastal 133 200 eurot. Terviseameti tegevuskuludeks ja andmekogu halduskuludeks esitatakse RES 2023-2026 protsessi lisataotlus. Loodava TTO vastutuskindlustuse süsteemi eeldatav lisakulu ravikindlustusele on ca 2 500 000 eurot alates 2024. aastast, mille osas esitatakse RES 2023-2026 protsessi lisataotlus. Kindlustuskohustus tähendab lisakulu haigekassa lepingupartneritest tervishoiuteenuse osutajate jaoks ning ravikindlustuse seaduse kohaselt peab teenuste rahastamine arvestama teenuse osutamiseks kõigi vajalike kuludega. Ühiskonna jaoks on selle kulu tasakaalustamine riigieelarvelise eraldisega vajalik teenuste kättesaadavuse halvenemise ennetamiseks. Tervishoiutöötajate regulaarseks täiendkoolituseks ja pädevuse tõstmiseks patsiendiohutuse valdkonnas on kavas välja töötada vastav veebikoolitus maksumusega 150 000 eurot 2023. aastal. Moodulitest koosneva veebikoolituse idee pärineb Soomest, kus seda lihtsalt ligipääsetavat süsteemset koolitust peavad kõik tervishoiutöötajad läbima. Vaktsiinikindlustuse hüvitiste prognoositav kulu kokku 2022. aastal on 1 mln eurot ja sisaldab tagasiulatuavalt nii 2021. aasta kui ka 2022. aasta kindlustusjuhtumite kulu (500 000 eurot aasta kohta). Ravimameti lisakulu vaktsiinikindlustusega seotud ülesande täitmiseks ning põhjusliku seose hindamise ekspertiisiks on arvestatud 107 000 eurot aastas, mis sisaldab personalikulu, sh kaasatavate ekspertide töötasusid. Eesti Haigekassa halduskulud 2022. aastal on 173 158 eurot ning sisaldavad personalikulu uue ülesande täitmiseks pädeva personali juurde palkamisel. Süsteemi käivitamiseks vajalikud ühekordsed IT kulud on 157 200 eurot 2022. aastal. IT arendus võimaldab nõuete menetlust ja maksmist ning kindlustusmaksete haldamist haigekassa infosüsteemis. Koos süsteemi käivitamiseks vajalike IT ja halduskuludega on vaktsiinikindlustuse süsteemi kogukulu riigieelarvele 2022. aastal 1 437 358 eurot, mille rahastamiseks taotletakse Vabariigi Valitsuse reservist lisavahendeid. 2023. aastast tuleb riigieelarve kuluna arvestada vaktsiinikindlustuse maksete kulu covid- vaktsiinide eest, mille puhul riik on turustajaks. Alates 2023. aastast prognoositavate vaktsiinikindlustuse riigieelarve kulude osas (900 000 eurot 2023. aastal) esitab Sotsiaalministeerium RES 2023-2026 protsessi lisataotluse. Riigieelarvest makstavatele kindlustusmaksetele lisanduvad turustajate poolt makstavad kindlustusmaksed, millest kaetakse vaktsiinikindlustuse kulud alates 2023. aastast. 8. Rakendusaktid Käesoleva eelnõu seadusena vastuvõtmisel tuleb vastu võtta järgmised valdkonna eest vastutava ministri määrused terviktekstidena: 1) vastutuskindlustuse seaduse § 5 lõike 6 alusel „Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse aruandes kindlustusandja poolt esitatavad andmed, esitamise kord ning andmetele juurdepääsu võimaldamine.“; 86 2) vastutuskindlustuse seaduse § 15 lõike 5 alusel „Üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavad protsendimäärad ja protsendi määramise kord“ (kavandatud määrus tuleb analoogne liikluskindlustuse seaduse alusel kehtestatud määrusega); 3) vastutuskindlustuse seaduse § 19 lõike 5 alusel „Tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete liigitus ja iseloomulikud tunnused“; 4) vastutuskindlustuse seaduse § 24 lõike 2 alusel „Vastutuskindlustuse lepituskomisjoni moodustamise alused ning töökord, sealhulgas liikmete nimetamise ja tasustamise kord“; 5) RaVS § 996 lõike 3 alusel „Vaktsiinist põhjustatud tervisekahjustuste raskusastmete tunnused“; 6) TTKS § 32 lõike 5 alusel „Patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise ja patsiendiohutuse andmekogusse andmete esitamise tingimused ja kord“; 7) TTKS „§ 32 lõike 9 alusel „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendi ohutuse tagamise nõuded“; 8) TTKS § 575 lõike 5 alusel „Patsiendiohutuse andmekogu põhimäärus“. Käesoleva eelnõu seadusena vastuvõtmisel tuleb muuta: 1) Vabariigi Valitsuse 5. jaanuari 2001.a määrust nr 3 „Eesti Haigekassa põhikiri“ (RT I, 25.03.2020, 7); 2) sotsiaalministri 11. oktoobri 2005. a määrust nr 105 „Ravimiameti põhimäärus“ (RT I, 29.05.2020, 6). Rakendusaktide kavandid on esitatud seletuskirja lisas 1. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub 1. juulil 2024. a. Üleminekuperiood on vajalik kindlustusjuhtumite menetlemise võimekuse loomiseks kindlustussektoris, ettevalmistuste tegemiseks tervishoiusektoris, patsiendiohutuse üksuse loomiseks Terviseametis ja kõigi vajalike IT arenduste lõpule viimiseks. Seaduse § 32 jõustub üldises korras, kuna nende muudatuste rakendamiseks täiendavat ettevalmistusaega vaja ei ole. Seaduse §-d 28 ja 33 jõustuvad 1. mail 2022. a, kuna vaktsiinikahjude hüvitamise süsteemi rakendamiseks on vajalik ettevalmistusaeg Haigekassale ja Ravimiametile. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja konsultatsioon Eelnõu esitati kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Patsientide Liidule, Eesti Patsientide Liitule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Arstide Liidule, Eesti Perearstide Seltsile, Eesti Hambaarstide Liidule, Eesti Õdede Liidule, Eesti Ämmaemandate Ühingule, Eesti Eratervishoiuasutuste Liidule, Eesti Kindlustusseltside Liidule, Tartu Ülikoolile, Eesti Kiirabi Liidule, Eesti Haigekassale, Eesti Töötukassale, Terviseametile ja Prokuratuurile. Kooskõlastusringilt saabunud märkustega arvestamise tabel on lisatud seletuskirjale. Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Kaitseministeeriumile ja Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ning uuesti arvamuse avaldamiseks lisaks eelmises lõigus nimetatud osapooltele ka Ravimiametile, Andmekaitse Inspektsioonile, Eesti Ravimihulgimüüjate Liidule, Eesti Ravimitootjate Liidule, kuna eelnõus 87 on tehtud Vabariigi Valitsuse kabinetiotsustest tulenevalt muudatusi ja lisatud sellele vaktsiinikindlustusega seotud muudatused. Kooskõlastamise käigus esitatud märkustega arvestamise tabel on esitatud seletuskirja lisas 2. Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2021 a. 88  Seletuskirja lisa 1 EELNÕU KAVAND …2021 MINISTRI MÄÄRUS nr Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse aruandes kindlustusandja poolt esitatavad andmed, esitamise kord ning andmetele juurdepääsu võimaldamine. Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse § 5 lõike 6 alusel. § 1. Reguleerimisala Käesoleva määrusega kehtestatakse tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse aruandes kindlustusandja poolt esitatavad andmed, esitamise kord ning andmetele juurdepääsu võimaldamine. § 2. Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse aruandes kindlustusandja poolt esitatavad andmed § 3. Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse aruande esitamise kord § 4. Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse aruande andmetele juurdepääs § 5. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1.juuli 2024.a.  2 EELNÕU KAVAND …2021 MINISTRI MÄÄRUS nr Tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete liigitus ja iseloomulikud tunnused Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse § 19 lõike 5 alusel. § 1. Reguleerimisala Käesoleva määrusega kehtestatakse tervishoiuteenuse osutamise tulemusena tekkinud tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete liigitus ja iseloomulikud tunnused, mis on toodud käesoleva määruse lisas. § 2. Tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete liigitus Tervisekahjustuste ja kehavigastuste liigitus raskusastmete kaupa jaguneb kuude astmesse: 1) vähesed tervisekahjustused või kehavigastused; 2) keskmise raskusega kergemad tervisekahjustused või kehavigastused; 3) keskmise raskusega raskemad tervisekahjustused või kehavigastused; 4) rasked tervisekahjustused või kehavigastused; 5) väga rasked tervisekahjustused või kehavigastused; 6) eriti rasked tervisekahjustused, kehavigastused või surm. § 3 . Määruse jõustumine Määrus jõustub 1.juulil 2024. a.  3 Tervise- ja tööministri … määruse nr … "Tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete liigitus ja iseloomulikud tunnused" lisa I. Vähesele tervisekahjustusele või kehavigastusele iseloomulikud tunnused 2. Keskmise raskusega kergemale tervisekahjustusele või kehavigastusele iseloomulikud tunnused 3. Keskmise raskusega raskemale tervisekahjustusele või kehavigastusele iseloomulikud tunnused 4. Raskele tervisekahjustusele või kehavigastusele iseloomulikud tunnused 5. Väga raskele tervisekahjustusele või kehavigastusele iseloomulikud tunnused 6. Eriti raskele tervisekahjustusele või kehavigastusele iseloomulikud tunnused või surm  4 EELNÕU KAVAND …2021 MINISTRI MÄÄRUS 16.12.2021 nr 1.2-2/169-1 Vastutuskindlustuse lepituskomisjoni moodustamise alused ja töökord Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse § 24 lõike 2 alusel. § 1. Vastutuskindlustuse lepituskomisjon (1) Vastutuskindlustuse lepituskomisjon (edaspidi komisjon) on tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse alusel moodustatud komisjon, millel on sama seadusega sätestatud pädevus ja ülesanded. (2) Komisjon tegutseb Terviseameti juures ning on riigi lepitusorgan lepitusseaduse tähenduses. § 2. Komisjoni moodustamise alused Valdkonna eest vastutav minister kehtestab käskkirjaga komisjoni juhi ja komisjoni liikmed. § 3. Komisjoni töökord § 4. Otsuse vastuvõtmine komisjoni koosolekul § 5. Komisjoni tasustamine Komisjoni liikmele ja eriala asjatundjatele makstakse komisjoni töös osalemise eest tasu. § 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2024.a.  5 EELNÕU KAVAND …2021 MINISTRI MÄÄRUS nr Vaktsiinist põhjustatud tervisekahjustuste tunnused Määrus kehtestatakse ravimiseaduse § 996 lõike 3 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrusega kehtestatakse tervisekahjustuste ja kehavigastuste raskusastmete liigituse kaupa nende iseloomulikud tunnused, mille alusel toimub Eesti Haigekassa poolt vaktsiinikindlustuse kindlustushüvitiste tasumine. § 2. Tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete liigitus ja iseloomulikud tunnused Raskusaste Iseloomulikud tunnused Hüvitis Eurodes 1 Mõõduka raskusega Esinevad järgnevad asjaolud (kumuleeruv loetelu): vähemalt 4 kuud 1.1. 4 kuud ambulatoorset ravi ja/või töövõimetust kestnud tervisekahju (kui isik on töötav), mis on dokumenteeritud arsti poolt; 1.2. Täiendavate ravimite pidev tarvitamine 4 kuu jooksul; 1.3. Täiendavate väikese riskiga protseduuri ja/või päevakirurgilise operatsiooni vajadus või taastusravi vajadus. 2 000  6 2 Keskmise raskusega Esinevad järgnevad asjaolud (kumuleeruv loetelu): tervisekahju, mis 2.1. Raske seisundi põhjustanud kõrvaltoime (ilma kestab vähemalt 4 vahetu ohuta elule), abi osutamine kiirabi poolt või kuud lühiajaliselt (vähemalt 5 päeva) statsionaaris, millele järgnes ambulatoorne ravi või ajutine töövõimetus 4 kuud või enam; 2.2. Vajalikud olid keskmise riskiga protseduur ja/või operatsioon; 2.3. Täiendavate ravimite vajadus, mille ärajätmisel tekib oht elule või tugev valu või muud sama häirivad sümptomid; 10 000 3 Raske tervisekahju Esinevad järgnevad asjaolud (kumuleeruv loetelu): 3.1. Raske seisundi põhjustanud kõrvaltoime, mille tõttu vajalik oli statsionaarne ravi ja lühiajaline (kuni 3 päeva) intensiivravi, vajalikud olid raske/suure riskiga operatsioonvõi protseduurid; 3.2. Kõrvaltoime kujutas vahetut ohtu elule, patsient tegi läbi šoki perioodi; 3.3. keskmine puue, elukvaliteedi oluline langus, püsiv osaline töövõime. 25 000 4 Väga rasked Raske tervisekahju tunnustele lisandub vähemalt üks tervisekahju järgnevatest: 4.1. Raske puue - anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või tõsine kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval. 4.2. Igapäevaelus peaaegu täielikult sõltub kõrvalisest abist. Võimeline sooritama aeg-ajalt vaid kõige elementaarsemaid toiminguid. 4.3. Isik vajas korduvat või pikaajalist statsionaarset ravi ja intensiivravi ja/või kõrge riskiga operatsioone/ protseduure. 50 000 5 Üliraske tervisekahju Esineb üks all-loetletutest: või surm 5.1. Püsiv sügav puue ööpäevaringse kõrvalabi vajadusega, igapäevane iseseisev tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine täielikult takistatud. 5.2. Täielik töövõime kaotus. 5.3. Surm. 100 000 § 3 . Määruse jõustumine Määrus jõustub  7 EELNÕU KAVAND …2021 MINISTRI MÄÄRUS nr Patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise ja patsiendiohutuse andmekogusse andmete esitamise tingimused ja kord Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse TTKS § 32 lõike 5 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrusega kehtestatakse patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise ja patsiendiohutuse andmekogusse andmete esitamise tingimused ja kord. § 2. Patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise ja patsiendiohutuse andmekogusse andmete esitamise tingimused ja kord (1) Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus dokumenteerida patsiendiohutusjuhtumid käesoleva määruse lõikes 2 nimetatud andmekoosseisus ja lähtudes tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 42 lõigete 3 ja 6 alusel kehtestatud nõuetest. Patsiendiohutusjuhtumi dokumenteerib sellega seotud tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuse osutaja poolt volitatud tervishoiutöötaja esimesel võimalusel lähtudes asutusesisesest patsiendiohutuse korrast. (2) Patsiendiohutusjuhtumi kohta dokumenteeritakse järgmised andmed: 1) patsiendi nimi, vanus ja sugu; 2) patsiendiohutusjuhtumi toimumise aeg; 3) patsiendiohutusjuhtumi toimumise koht (struktuuriüksus); 4) patsiendiohutusjuhtumi nimetus; 5) patsiendiohutusjuhtumi asjaolud; 6) patsiendiohutusjuhtumi tagajärg; 7) teatise täitja nimi ja roll (kui tegemist ei ole juhtumiga seotud tervishoiutöötajaga); 8) seotud tervishoiutöötaja(te) ja tervishoiuteenuse osutamisele otseselt kaasatud isikute andmed. (3) Terviseameti poolt tsentraalselt peetavasse patsiendiohutuse andmekogusse edastatavas teatises dokumenteeritakse patsiendiohutusjuhtumi kohta järgmised andmed: 1) patsiendi vanus ja sugu; 2) patsiendiohutusjuhtumi toimumise aeg; 3) patsiendiohutusjuhtumi toimumise koht (tervishoiuteenuse osutaja nimetus, aadress); 4) paragrahvis 1 sätestatud patsiendiohutusjuhtumi nimetus;  8 5) patsiendiohutusjuhtumi asjaolud; 6) patsiendiohutusjuhtumi tagajärg; 7) teatise täitja roll. (4) Patsiendiohutuse andmekogusse edastatakse teatis patsiendiohutusjuhtumi toimumise järgselt esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 48 tunni jooksul. (5) Hiljemalt kahe kalendrikuu jooksul peale patsiendiohutusjuhtumi toimumist edastatakse patsiendiohutuse andmekogusse teatis patsiendiohutusjuhtumi analüüsi tulemuste kohta ja abinõude kohta, mida rakendati või on kavas rakendada sarnaste juhtumite kordumise ennetamiseks, järgmises andmekoosseisus: 1) patsiendiohutusjuhtumi toimumist soodustanud või põhjustanud asjaolud; 2) patsiendiohutusjuhtumi kordumise ennetamiseks rakendatavad abinõud. (6) Tervishoiuteenuse osutamisega seotud patsiendiohutusjuhtumid, mille kohta edastatakse teatis patsiendiohutuse tsentraalsesse andmekogu ossa, on järgmised: 1) kirurgiline või invasiivne protseduur teostatud valel patsiendil; 2) kirurgiline protseduur teostatud valel kehaosal või organil; 3) õigel patsiendil teostatud vale diagnostiline protseduur või mitteinvasiivne ravisekkumine. 4) instrument või võõrkeha patsiendi organismis kirurgilise menetluse järgselt või menetlus selle eemaldamiseks; 5) transfusioonireaktsioon AB0 sobimatusega seonduvalt peale vereülekannet; 6) surm, kooma või tõsine tervisekahjustus vale ravimi või ravimiannuse manustamise tõttu tervishoiuteenuse osutaja poolt; 7) sünnitaja surm või tõsine haigestumine sünnitusel või selle järgselt; 8) vastsündinu surm või püsiv kahjustus (üle 2500 g sünnikaaluga terve vastusündinu korral, välja arvatud kaasasündinud väärarendid või haigused); 9) surm või tõsine vigastus patsiendi kukkumise tagajärjel tervishoiuasutuses; 10) patsiendi suitsiid või suitsiidikatse tervishoiuasutuses; 11) vägivalla akt hospitaliseeritud patsiendi suhtes tervishoiuasutuses; 12) haiglas tekkinud lamatised; 13) surm või tõsine vigastus tervishoiuteenuse osutamisega seotud transpordil (sealhulgas haigla siseselt või haiglate või haigla korpuste vahel); 14) surm või tõsine kahjustus triaaži vea tõttu erakorralise meditsiini osakonna poolt või kiirabi osutamisel; 15) patsiendi ootamatu surm või tõsine tervisekahjustus kirurgilise protseduuri ajal (välja arvatud juhul, kui see tuleneb patsiendi kliinilisest seisundist ja sellega seotud riskidest); 16) muu põhjendamatult raske tervishoiuteenuse osutamise tagajärg, mis põhjustas patsiendi raske tervisekahjustuse ja mis oli tingitud heale kliinilisele tavale mitte vastavast sekkumisest või diagnoosi või ravi veast. § 3 . Määruse jõustumine Määrus jõustub 1.juulil 2024.a.  9 EELNÕU KAVAND …2021 MINISTRI MÄÄRUS nr Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 32 lõike 9 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Reguleerimisala Määrus kehtestab tervishoiuteenuse osutajatele nõuded tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendi ohutuse tagamisel. § 2. Mõisted Määruses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: 1) tervishoiuteenuste kvaliteedijuhtimissüsteem – tervishoiuteenuse osutaja organisatsiooniline struktuur, ressursid, vastutus ja plaanipärane tegevus kvaliteedi tagamisel; 2) kvaliteedi tagamine – tegevuste kogum, mille eesmärk on vähendada seatud kvaliteedinõuetest kõrvalekaldumisi; 3) professionaalne kvaliteet – tervishoiuteenuste osutamisel maksimaalselt eeldatava tulemuse ja toimingute vastavus kutse- ja erialastele nõuetele ning patsiendi tervise seisundi vajadustele; 4) kliiniline audit – tervishoiuteenuse osutaja kliinilise tegevuse sõltumatu kontrollimine eesmärgiga süstemaatiliselt ja kriitiliselt analüüsida diagnostiliste ning raviprotseduuride vastavust kehtestatud nõuetele ja tulemusi patsiendi tervise seisukohalt; 5) kliiniline konverents – arstide nõupidamine haiglaravisse puutuvate, patsiendi uurimise või raviga seotud küsimuste arutamiseks ning lahendamiseks; 6) tervishoiutöötaja pädevus – tervishoiutöötaja tõendatud võime rakendada tervishoiuteenuse osutamisel vajalikke oskusi ja teadmisi. 2. peatükk TERVISHOIUTEENUSE KVALITEEDI TAGAMISE NÕUDED 1. jagu Tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamise üldnõuded § 3. Tervishoiuteenuse osutaja kohustused tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisel (1) Tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile osutatud tervishoiuteenuste kvaliteedi eest ning on kohustatud tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamiseks ja arendamiseks ning  10 tervishoiuteenuse osutamisega seotud riskide vähendamiseks välja töötama ja rakendama kvaliteedijuhtimissüsteemi. (2) Tervishoiuteenuse osutaja peab arendama kvaliteedijuhtimissüsteemi lähtudes heast teenindus- ja meditsiinitavast. § 4. Tervishoiuteenuse osutaja pädevuse nõuded (1) Tervishoiutöötaja pädevuse nõuded töötatakse välja kutse- ja erialaühenduste poolt. (2) Tervishoiutöötaja pädevust hindavad kutse- ja erialaühenduste moodustatud pädevuskomisjonid. Andmed pädevuse hindamise kohta registreeritakse ja tehakse nähtavaks tervishoiutöötajate riiklikus registris ning tervishoiuteenuse osutaja veebilehel selle olemasolul. (3) Tervishoiuteenuse osutaja, Eesti Haigekassa ja Terviseamet võivad oma tööülesannete täitmiseks taotleda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud pädevuskomisjonilt, ülikoolilt või rakenduskõrgkoolilt tervishoiutöötaja või spetsialisti pädevuse hindamist. 2. jagu Nõuded tervishoiuteenuste kvaliteedijuhtimissüsteemile § 5. Nõuded tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedijuhtimissüsteemile (1) Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud välja töötama ja rakendama tervishoiuteenuste kvaliteedijuhtimissüsteemi. Tervishoiuteenuse osutaja avalikustab kvaliteedijuhtimise süsteemi kirjelduse oma veebilehel selle olemasolu korral. (2) Tervishoiuteenuste kvaliteedijuhtimissüsteem peab käsitlema: 1) teenindamiskvaliteedi tagamist; 2) patsientide rahulolu hindamist; 3) professionaalse kvaliteedi tagamist; 4) organisatsiooni töökorralduse ja juhtimise kvaliteedi tagamist. § 6. Tervishoiuteenuse osutaja kohustused patsientide rahulolu tagamisel ja tervishoiuteenuste osutamisega kaasneva riski juhtimisel (1) Patsientide rahulolu tagamisel ja tervishoiuteenuste osutamisega kaasneva riski juhtimisel on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud välja töötama patsiendi rahulolu analüüsi ja hindamise kriteeriumid. (2) Tervishoiuteenuse osutaja peab välja töötama ning patsientidele oma tegevuskohas ja veebilehel selle olemasolu korral teatavaks tegema organisatsiooni klienditeeninduse standardi. Kiirabi osutaja teeb klienditeeninduse standardi teatavaks oma veebilehel. (3) Klienditeeninduse standard peab sisaldama: 1) kaebuste registreerimise, lahendamise ja patsiendile tagasiside andmise korda; 2) patsiendi õigusi ja kohustusi oma organisatsiooni tegevusest lähtuvalt; 3) suhtlemise korda patsiendi ja tema omastega; 4) patsiendi informeerimise korda tervishoiuteenuse osutamise osas; 5) patsiendi õigeaegse teavitamise korda ravijärjekorda registreerimisel, tervishoiuteenuse osutajate vahelisel suunamisel ning tervishoiutöötaja asendamisel. (4) Tervishoiuteenuse osutaja peab oma tegevuskohas teatavaks tegema patsiendi õiguse pöörduda tervishoiuteenuse osutamise suhtes tekkinud kaebusega tervishoiutöötajate tegevuse peale tervishoiuteenuse osutaja juhtkonna, haigekassa piirkondliku osakonna või Terviseameti poole ning nende kontaktandmed.  11 (5) Patsiendi või teda esindava isiku teavitamine tervishoiuteenuse osutamisest ning tervishoiuteenuse osutamiseks teadva nõusoleku saamine peab toimuma kooskõlas võlaõigusseaduse 41. peatükis kehtestatud korraga. Patsiendi või teda esindava isiku poolt antud nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks protokollitakse tervishoiuteenuse osutaja poolt kehtestatud korras. (6) Tervishoiuteenuste osutaja peab vähemalt kord aastas tegema patsientide rahulolu ja kaebuste kokkuvõtte, analüüsi ja arutelu koos tulemuste protokollimisega. Patsiendi rahulolu analüüsi tulemused avalikustatakse tervishoiuteenuse osutaja tegevuskohas ja veebilehe olemasolul veebilehel. § 7. Tervishoiuteenuse osutaja kohustused tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamisel (1) Tervishoiuteenuse osutaja peab tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamiseks ning riskide vähendamiseks: 1) taotlema sõltumatult eksperdilt või erialaühenduselt või ülikoolilt või rakenduskõrgkoolilt eksperthinnangut vaidlust tekitanud tervishoiuteenuse osutamise juhtumile; 2) kasutama sõltumatut kliinilist auditit, enesehindamist ja ravidokumentide kontrolli ning koostama ja rakendama puuduste korral abinõude plaani; 3) haiglaravi teenuse osutamise korral regulaarselt korraldama haiglasiseseid kliinilisi konverentse, kuhu kaasatakse ka vastavad eriarstid puutumuses olevatest organisatsioonidest ja piirkonna perearstid; 4) haiglaravi teenuse osutamise korral kvaliteedi tagamiseks kehtestama erialakonsiiliumide läbiviimise korra. (2) Tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamiseks ja objektiivseks hindamiseks tervishoiuteenuse osutaja: 1) taotleb vajadusel kutse- või erialaühenduselt või ülikoolilt või rakenduskõrgkoolilt tervishoiutöötajate ja spetsialistide pädevuse hindamist; 2) töötab välja tegevus- ja ravijuhendeid. (3) Tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamiseks kehtestab tervishoiuteenuse osutaja tegevusjuhised: 1) patsiendi operatsioonieelse seisundi hindamiseks; 2) patsiendi valu hindamiseks ja käsitlemiseks; 3) transfusioonravi korraldamiseks. (4) Üldarstiabi osutaja töökorraldus peab vastama tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 8 lõike 61 alusel kehtestatud korrale. (5) Kiirabi osutaja töökorraldus peab vastama tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 17 lõike 3 punktide 3 ja 4 alusel kehtestatud korrale. (6) Eriarstiabi osutaja ja iseseisva õendusabi osutaja teavitab patsiendi perearsti konsultatsiooni või ravi tulemustest tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 56 lõike 1 punkti 5 alusel kehtestatud korras. (7) Patsiendi suunamisel uuringule, teise arsti konsultatsioonile või statsionaarsele ravile, vormistab suunav arst saatekirja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 56 lõike 1 punkti 5 alusel kehtestatud korras. (8) Patsiendile osutatud tervishoiuteenuste dokumenteerimine peab toimuma kooskõlas arhiiviseaduse ja isikuandmete kaitse seadusega.  12 § 8. Tervishoiuteenuse osutaja kohustused töökorralduse ja juhtimise kvaliteedi tagamisel (1) Tervishoiuteenuste osutamisega otseselt tegelevate tervishoiutöötajate ametikohtadele koostab tervishoiuteenuse osutaja ametijuhendid. Ametijuhendites tuleb määratleda: 1) ametikoht organisatsioonis; 2)) tervishoiutöötajate kohustused; 3) õigused; 4) vastutus. (2) Tervishoiuteenuste osutamisega otseselt tegelevaid tervishoiutöötajaid abistavate hooldajate ametikohtadele koostab tervishoiuteenuse osutaja ametijuhendid. Ametijuhendites tuleb kindlaks määrata: 1) ametikoht organisatsioonis; 2) kohustused; 3) õigused; 4) vastutus. (3) Tervishoiuteenuse osutaja tagab tervishoiutöötajate ja tervishoiuteenuse arendamiseks ja pädevuse tõstmiseks tervishoiutöötajate igaaastase koolitamise. Tervishoiuteenuse osutaja koostab tervishoiutöötajate koolitusplaani (edaspidi koolitusplaan) iga kalendriaasta kohta. Koolitusplaanis peab tervishoiuteenuse osutaja tagama igale tervishoiutöötajale erialase koolituse vähemalt 60 tunni ulatuses. (4) Tervishoiuteenuse osutaja tagab hooldajate arendamiseks ja pädevuse tõstmiseks hooldajate iga-aastase koolitamise. Tervishoiuteenuse osutaja koostab hooldajate koolitusplaani iga kalendriaasta kohta. Tervishoiuteenuse osutaja peab tagama igale hooldajale kutsealase koolituse vähemalt 16 tunni ulatuses. 3. peatükk PATSIENDIOHUTUSE TAGAMISE NÕUDED 1. jagu Patsiendiohutuse tagamise üldnõuded § 9. Tervishoiuteenuse osutaja kohustused patsiendiohutuse tagamisel ja riski juhtimisel (1) Tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile osutatud tervishoiuteenuste ohutuse eest ning on kohustatud välja töötama ja rakendama patsiendiohutuse süsteemi, et tagada ravi turvalisus ja patsiendi kahjustamise vältimine. (2) Patsiendiohutuse süsteem peab sisaldama patsiendi jaoks ebasoodsa ja soovimatu tulemuseni või tervisekahjustuseni viivate ravi ja diagnoosi vigade või eksimuste, ohujuhtumite ja põhjendamatult raskete tüsistuste registreerimise, raporteerimise, analüüsi ja ennetamise korda. (3) Tervishoiuteenuse osutaja kehtestab vastavalt oma tegevusvaldkonnale patsiendiohutuse tagamiseks ja riskide vähendamiseks tegevusjuhendid: 1) haiglanakkuste kontrollimiseks ja vältimiseks vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusega kehtestatud nõuetele; 2) ravimite, sealhulgas antibiootikumide ohutuks määramiseks ja manustamiseks koos haigla ravimformulariga vastavalt ravimiseadusega kehtestatud nõuetele; 3) patsiendi kukkumisriskide ennetamiseks ja hindamiseks; 4) lamatiste ennetamiseks ja ravimiseks ning lamatise tekkeriski hindamiseks;  13 5) kiirguse kasutamiseks diagnostika- ja raviprotseduuride tegemisel vastavalt kiirgusseadusega kehtestatud nõuetele. 2. jagu Nõuded patsiendiohutuse süsteemile § 10. Nõuded tervishoiuteenuse osutaja patsiendi ohutuse süsteemile (1) Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud välja töötama ja rakendama patsiendi ohutuse süsteemi ja avalikustab selle kirjelduse oma veebilehel selle olemasolu korral. (2) Tervishoiuteenuse osutaja koostab ning esitab Terviseametile iga kalendriaasta kohta ohujuhtumite analüüsi näidates ära ohujuhtumite statistika tüüpide lõikes ning ennetavad tegevused ohujuhtumite vältimiseks. (3) Patsiendi ohutuse süsteem peab sisaldama: 1) juhtumite registreerimise põhimõtteid organisatsioonis; 2) juhtumitest teavitamise korda organisatsiooni siseselt ja Terviseameti patsiendiohutuse andmekogusse; 3) korda juhtumite analüüsi läbiviimiseks, ennetavate abinõude plaani koostamiseks ja rakendamiseks; 4) aruandeid igas kalendriaastas registreeritud juhtumite ja rakendatud ennetusmeetmete kohta. (4) Patsiendiohutusjuhtumite registreerimisel lähtub tervishoiuteenuse osutaja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel kehtestatud patsiendiohutusjuhtumite loetelust. Organisatsiooni ohutusjuhtumite registreerimise süsteemis peab registreerima vähemalt loetellu kuuluvaid ohutusjuhtumite tüüpe. 4. peatükk RAKENDUSSÄTTED § 11. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2024.a.  14 EELNÕU KAVAND …2021 MINISTRI MÄÄRUS 16.12.2021 nr 1.2-2/169-1 Patsiendiohutuse andmekogu põhimäärus Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse 575 lõike 5 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Andmekogu asutamine, pidamise eesmärk ja nimetus § 2. Andmekogu vastutav töötleja 2. peatükk Andmekogu ülesehitus ja andmete koosseis § 3. Andmekogu ülesehitus § 4. Andmekogu andmete kaitse § 5. Andmekogusse kantavad andmed § 6. Andmete õiguslik tähendus 3. peatükk Andmeandjad, andmete muutmine ja logimine § 7. Andmekogu andmeandjad § 8. Andmete õigsuse tagamine, andmete muutmine ja ebaõigete andmete parandamine § 9. Andmete logimine 4. peatükk  15 Juurdepääs andmetele, andmete väljastamine ja säilitamine § 10. Juurdepääs andmetele ja andmete väljastamine § 11. Andmete säilitamine 5. peatükk Andmekogu järelevalve, rahastamine ja lõpetamine § 12. Andmekogu järelevalve § 13. Andmekogu rahastamine § 14. Andmekogu lõpetamine 6. peatükk Rakendussätted § 15 . Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2024.a.  16 EELNÕU KAVAND …2021 MINISTRI MÄÄRUS 16.12.2021 nr 1.2-2/169-1 TTO kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse alusel üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavad protsendimäärad ning protsendi määramise kord Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse § 15 lõike 5 alusel. § 1. Üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavad protsendimäärad (1) Üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavate protsendimäärade määramise aluseks on töövõimetoetuse seaduse § 5 lõike 4 ja § 6 lõike 3 alusel kehtestatud määruse § 6 lõikes 3 sätestatud võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmed. (2) Kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendava protsendimäära määramisel võetakse arvesse üksnes võtmetegevuste sooritamisel esinevaid piiranguid, mis on tekkinud kindlustusjuhtumi tagajärjel. (3) Üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavad protsendimäärad on sätestatud käesoleva määruse lisas (lisatud). (4) Töövõimetoetuse seaduse § 5 lõike 4 ja § 6 lõike 3 alusel kehtestatud määruse tähenduses erijuhtumi esinemisel on töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendav protsendimäär 40–100. Täpne protsendimäär määratakse kaalutlusõiguse alusel, arvestades eelkõige isiku tegutsemisvõimet mõjutavate järgmiste asjaoludega: erinevates valdkondades isikul esinevate piirangute koosmõju, tervisekahjustuse või haiguse ulatus, kulg, raskusaste ja esinemise sagedus, isiku haiguskriitika ja -teadlikkus, ravisoostumus ning piirangute mõju igapäevategevustele. (5) Määruse lisa kohaselt leitud töövõime vähenemise protsenti võib suurendada või vähendada, kui töövõime vähenemise protsent oleks kahjustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige lõike 4 teises lauses sätestatut ja kahjustatud isiku majanduslikku olukorda.  17 § 2. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2024.a.  18 Tervise- ja tööministri … määruse nr … "TTO kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse alusel üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavad protsendimäärad ja protsendi määramise kord" lisa Töövõime vähenemise ulatus protsentides Töötukassa või Ekspertarvamuses Ekspertarvamuse Töövõime kindlustusandja hinnang toodud toodud vähenemise isiku töövõimelisusele valdkonnas esinevate võtmetegevuste ulatus %- võtmetegevuste raskusastmete des sooritamise summa piirangute kokkuvõtlik töövõime ulatuse raskusaste tuvastamiseks Isik on töövõimeline Piiranguid ei tuvastatud 0 0% Isik on töövõimeline Kerge piirang ühes 0 10 % valdkonnas Isik on töövõimeline Kerge piirang vähemalt 0 20 % kahes valdkonnas Isik on töövõimeline Mõõdukas piirang ühes 2 30 % valdkonnas Isik on osaliselt Mõõdukas piirang kahes 4 40 % töövõimeline valdkonnas Isik on osaliselt Raske piirang ühes 5 50 % töövõimeline valdkonnas ja mõõdukas piirang teises valdkonnas Isik on osaliselt Mõõdukas piirang 6 60 % töövõimeline kolmes valdkonnas Isik on osaliselt Raske piirang ühes 7 või suurem 70 % töövõimeline valdkonnas ja mõõdukas vähemalt kahes valdkonnas Isik on osaliselt Raske piirang kahes 6 80 % töövõimeline valdkonnas Isik on osaliselt Raske piirang vähemalt 8 või suurem 90 % töövõimeline kahes valdkonnas ja mõõdukas piirang vähemalt ühes valdkonnas Isikul puudub töövõime Täielik piirang Pole oluline 100 %  Seletuskirja lisa 2 Tagasiside tabel patsiendikindlustuse seaduse eelnõule Kaitseministeerium Sotsiaalministeeriumi kommentaar 1. Eelnõu § 2 lõike 1 alusel kohaldatakse patsiendikindlustuse KaM-ga küsimus läbi arutatud. Arvestades § seadust ainult Eesti Vabariigis tervishoiuteenuse osutamise 19 kahjuhüvitamise välistusi, mille kohaselt ei tagajärjel tekkinud kahju hüvitamisele. Teeme ettepaneku hüvitata kahju, mis on tekkinud kõrgendatud laiendada seaduse kohaldumist ka väljaspool Eestit aset leidnud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra või kindlustusjuhtumitele, juhul kui tervishoiuteenuse osutaja sõjaseisukorra või hädaolukorra tõttu, ei ole tegutseb Eestis väljastatud tegevusloa alusel. Riigikaitseseadus põhjendatud ja vajalik ettepanekut sätestab Kaitseväe osalemise rahvusvahelises sõjalises koostöös arvestada. Juhul kui TTO tegutseb/osutab (sõjalisel operatsioonil või sõjalisel õppusel) ning see võib sisaldada teenust väljaspool Eestit, on võimalik ka Kaitseväe kui tervishoiuteenuse osutaja poolt tervishoiuteenuste kaitseväel sõlmida vajaduspõhiselt osutamist väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi. Kokkuleppel vabatahtlik kindlustusleping, mis oleks ka konkreetse kindlustusandjaga või eelnõu §-s 19 sätestatava paindlikum valdkonna jaoks ning võimaldaks täiendava piirangu alusel on vajaduse korral võimalik täpsustada hinnata kindlustuse vajalikkust. kindlustuskaitse kehtivust sõjalise konflikti piirkonnas aset leidnud juhtumite suhtes, kuid kindlasti ei tohiks piirangut kehtestada ainult Eesti Vabariigi territooriumist lähtudes. Kuna kindlustusjuhtum võib aset leida ka tervishoiuteenuse osutamisel patsiendi transpordi käigus (välisriigist Eestisse), siis võib see lisaks Kaitseväele puudutada ka teisi tervishoiuteenuse osutajaid. 2. Eelnõu § 7 lõike 2 punkti 5 alusel võiks hüvitamisele kuuluda ka Sõnastuse muutmine ei ole vajalik, kuna vale kahju, mis on tekkinud tervishoiuteenuse osutamise käigus ravimi või ravimiannuse määramine on patsiendile vale ravimi või ravimiannuse määramise või kaetud § 10 alusel. väljastamise või ravimi väära kasutamise tagajärjel. Eelnõus KaM-ga küsimus läbi arutatud. toodud sõnastus hõlmab ainult juhtumeid, kui tervishoiuteenuse osutamise käigus on patsiendile ravimit manustatud. 3. Eelnõu § 8 lõikes 1 on kindlustussummana sätestatud 100 000 Arvestatud. eurot õigustatud isiku kohta. Seletuskirjas (lk 17) on ilmselt ekslikult märgitud, et nimetatud summa on „vähemalt 100 000 eurot“. 4. Eelnõu § 13 osas on seletuskirjas märgitud, et töövõimetus Arvestatud. jaguneb osaliseks töövõimeks ja puuduvaks töövõimeks. Palume üle vaadata nimetatud mõistete kasutamise ning lõike 2 puhul seletuskirjas toodud viite riikliku pensionikindlustuse seadusele seoses töövõimetuspensioni määramisega püsiva töövõimetuse ajaks. Ilmselt on eelnõu ja seletuskirja koostamisel silmas peetud osalise või puuduva töövõime hindamist ning töövõimetoetuse määramist töövõimetoetuse seaduse alusel. 5. Eelnõu § 18 lõike 2 sõnastuse osas teeme ettepaneku Sõnastus on sama, mis liikluskindlustuse „funktsioonihäire sügavuse“ asemel kasutada „funktsioonihäire seaduse § 32 lõikes 2 kasutatud sõnastus. ulatus“. Käesoleva seadusega ei soovi me kindlustusvaldkonna jaoks uusi termineid kasutada. KaM-ga küsimus läbi arutatud. 6. Eelnõu § 18 lõikes 3 toodud mittevaralise kahju suuruse osas jääb Mõisted on kavas sisustada arusaamatuks jaotuse „keskmise raskusega kergem rakendusaktidega. Sõnastus on sama, mis tervisekahjustus“ ja „keskmise raskusega raskem tervisekahjustus“ liikluskindlustuse seaduse § 32 lõikes 3 kasutamine (sama jaotus on toodud ka eelnõu § 18 lg 5 sätestatud kasutatud sõnastus. rakendusakti kavandis) ja kuidas on kavas need mõisted sisustada. KaM-ga küsimus läbi arutatud. Leiame, et seletuskirjas (lk 38–40) toodud jaotus (vähene, kerge, keskmise raskusega, raske, väga raske ja üliraske tervisekahjustus) on oluliselt selgem ja paremini mõistetavam. 7. Eelnõu § 19 punkt 4 – vt p.1 toodud märkust kindlustusjuhtumite Vt kommentaari punkt 1 juures. osas, mis leiavad aset väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi. 8. Eelnõu § 19 punkti 7 sõnastust tuleks korrigeerida, kuna praegune Avaliku teenistuse eriseadustes sätestatud sõnastus sätestab „kahju, mida isikul on õigus saada“. Sättega sotsiaalsed tagatised on eelkõige seotud seonduvalt palume täiendavalt analüüsida, kuidas suhestuvad olukordadega, kui teenistusülesande patsiendikindlustuse seaduse alusel makstavad hüvitised teistes täitmisel on isik saanud tervisekahju. Juhul eriseadustes (nt kaitseväeteenistuse seadus, avaliku teenistuse kui kohalduks ühel ajal nii avaliku teenistuse seadus) sätestatud sotsiaalsete tagatistega. Reaalne võib olla eriseadus kui vastutuskindlustuse seadus, siis olukord, kus tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel on kahju vastutuskindlustuse seaduse alusel tekkinud patsiendile teenistusülesannete täitmisel ning ühtlasi on arvestatakse maha summad, mida isikul on tegemist kindlustusjuhtumiga patsiendikindlustuse seaduse alusel. õigus saada muu seaduse alusel. Kindlasti tuleks välistada võimalus, et sama kahju suhtes kohalduvad KaM-ga küsimus läbi arutatud. mitmes seaduses sätestatud tagatised. 9. Eelnõu § 30 lõike 2 osas palume täpsustada, milline on Eelnõu muudetud ja registri sätted välja patsiendikindlustuse registris töödeldavate (eeskätt patsienti ja jäetud. kindlustusjuhtumit puudutavate) andmete koosseis ning kuidas toimub nende andmete esitamine. Selgitame, et Kaitseväes aset leidnud juhtumite menetlemisel võib osa vajalikest andmetest olla riigisaladus vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele (nt § 7 lg 8) ja riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korrale (nt § 5 lg 8). 10. Eelnõus kavandatava patsiendikindlustuse süsteemi Oleme kokku leppinud teha selles osas rahastamise osas on seletuskirjas (lk 5) toodud selgitus, et koostööd Eesti Haigekassaga, kes kindlustuskaitse komponent planeeritakse Eesti Haigekassa poolt kulukomponendi suurust ja metoodikat rahastatavate tervishoiuteenuste hindadesse ning erinevates teenustes uue kululiigi lisamiseks teenuseosutajatel, kellel puudub leping Eesti Haigekassaga, on alles välja töötavad. Arvestades, et võimalik see samuti arvestada teenuste hindadesse. Arvestamata kaitseväes osutatakse üldarstiabi, hambaravi on jäänud tervishoiuteenuse osutajad, kelle tegevust ei rahastata ja kiirabiteenust, tuleks lisakulu hindamisel ravikindlustuse eelarvest ega ka tasuliste teenustena, vaid otse lähtuda nende teenuste riskiastmest. riigieelarvest (nt Kaitsevägi). Seoses kindlustuskohustuse KaM-ga küsimus läbi arutatud. tekkimisega kaasnevad Kaitseväe kui tervishoiuteenuse osutaja jaoks eelnõu rakendamisega täiendavad kulud, mis tuleb planeerida Kaitseministeeriumi valitsemisala eelarvesse. Kahjuks ei ole eelnõu ega seletuskirja põhjal võimalik hinnata, milliste kriteeriumite alusel toimub kindlustusriski hindamine ning milline võiks olla vastava lisakulu ulatus Kaitseväe puhul. Palume täpsustada, millest tuleks vastava kulu planeerimisel lähtuda. Rahandusministeerium Sotsiaalministeeriumi kommentaar Palume koostada ja seletuskirjale lisada praegu esitatust 1. Arvestatud, seletuskirja täiendatud süsteemsem majandusliku mõju hinnang ning süsteemi käivitamisega seotud ühekordseid ning regulaarseid kulusid arvestav finantsprojektsioon. Kindlustussüsteemi kulude puhul palume seejuures lähtuda kindlustusjuhtumite (patsiendiohutusjuhtumite) esinemise tõenäosusest ja nendega kaasnevatest kuludest ning eraldi välja tuua kindlustussüsteemi kõik muud halduskulud (praegu on seletuskirjas mainitud, et lisakulu ainuüksi ravikindlustusele on ca 4 mln eurot aastas, kusjuures hüvitiste kogumaht on orienteeruvalt 2,5 kuni 3,1 mln eurot aastas). Finantsprojektisooni puhul palume ka välja tuua kindlustuse positiivne mõju ravikuludele, sest patsiendiohutusjuhtumite arv peaks keskmises perspektiivis vähenema. Meie jaoks on oluline, et patsiendikindlustus oleks nii funktsionaalselt kui finantsiliselt tõendatult kestlik. Osana mõjuanalüüsist ja finantsprojektsioonist palume Arvestatakse rakendusakti koostamisel. hinnata, kas seaduseelnõule lisatud rakendusakti („Patsiendiohutuse andmekogusse edastatavate patsiendiohutusjuhtumite loetelu, andmekoosseisud ning andmete esitamise ja säilitamise tingimused ja kord“) kavandis toodud loetelu katab kõik olulisemad haiglates ja teiste teenuseosutajate juures aset leidvad patsiendiohutusjuhtumid. Teeme samuti ettepaneku kaaluda, et kohustuslik ja riigieelarve vahenditest rahastatav patsiendikindlustus kataks ravikulud haigekassaga võrdses ulatuses ning sama põhimõtet analüüsida ka teiste hüvitiste puhul . Palume analüüsida põhjalikumalt süsteemi rahastamise Arvestatakse ja analüüsitakse vastava erinevaid võimalusi, lisaks eelnõus pakutud Eesti Haigekassa rahastussüsteemi välja töötamisel koostöös tervishoiuteenuste hindade kaudu näiteks teenuseosutajatele EHK-ga aastaks 2024. kvaliteeditasu maksmist või Eesti Haigekassa lepingute kasutamist. Praegu ei ole selge, millise mehhanismi kaudu peaks loodav süsteem mõjutama ravi kvaliteeti ja vähendama patsiendiohutusjuhtude arvu, mistõttu me ei saa välja pakutud lahendusega nõustuda. Igal juhul palume seaduseelnõu seletuskirjas selgitada, kuidas patsiendikindlustuse kindlustusmakse komponent lisataks haigekassa teenuste hindadesse (mh. arvestades, et teenuseosutajad pakuvad raviteenuseid ka väljaspool haigekassa lepingut). Me ei toeta samuti kasumi komponendi lisamist võimalikesse ravikindlustuse poolt kompenseeritavatesse kuludesse. Eeltoodust tulenevalt palume patsiendikindlustuse süsteemi Vastavaid võimalus analüüsitakse RES 2023 – puhul võtta lähtekohaks, et selleks vajalikud vahendid tuleb 2026 koostamise raames koostöös leida tervise tulemusvaldkonna eelarve praegusest rahandusministeeriumiga. raamistikust ning süsteemi käivitamiseks ja toimimiseks ei ole vaja täiendavaid riigieelarvelisi toetusi. Vastavaid võimalusi saab analüüsida RES 2021 – 2024 menetlemise käigus, sh. Sotsiaalministeeriumi valitsemisala IKT arenduste rahastamist. Lisaks palume kaaluda võimalust, kas patsiendikindlustuse Arvestatakse ülesandepüstituse koostamisel andmekogu ei saaks luua terviseandmete terviklikkuse patsiendiohutuse andmekogu loomiseks tagamiseks tervise infosüsteemi (TIS) osana, arvestades TISi 2023 jooksul kaalutakse kõiki võimalusi ja pidamise eesmärki: „Infosüsteemis töödeldakse vajadusi. tervishoiuvaldkonnaga seotud andmeid tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlmimiseks ja täitmiseks, tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendi õiguste tagamiseks, rahva tervise kaitseks ning terviseseisundit kajastavate registrite pidamiseks, tervisestatistika tegemiseks ja tervishoiu juhtimiseks.“ Rahandusministeerium ei saa nõustuda eelnõu regulatsiooniga, Kuna fondi ei looda, langeb see küsimus mille kohaselt sõlmitakse patsiendikindlustuse fondiga ära. haldusleping ilma riigihanget korraldamata, kuivõrd see on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta ja seega ka riigihangete seadusega (RHS). Eelnõu § 24 lõige 1 kohaselt sõlmib valdkonna eest vastutav minister patsiendikindlustuse fondiga Eesti Vabariigi nimel halduslepingu. Eelnõu § 33 sätestab, halduskoostöö seaduse (HKTS) § 13 lõiget 11 täiendatakse punktiga 29 järgmises sõnastuses: „29) patsiendikindlustuse seaduse § 24 lõikes 1 nimetatud haldusleping.“. Nimetatud HKTS säte loetleb 28-s punktis need lepingud, mille sõlmimisele ei kohaldata samas paragrahvis sätestatud halduslepingute sõlmimise korda. See kord näeb ette, et halduslepingu sõlmimisel juhindutakse RHS-s teenuste hankelepingu sõlmimise tingimustest ja riigihanke läbiviimise korrast, arvestades sellessamas paragrahvis sätestatud erisusi. Erisused seisnevad selles, et nendele menetlustele ei rakendata RHS-i hanketeate, eelteate ja hankelepingu sõlmimise teate riigihangete registrile esitamise korda, vaid vastavad teated avaldatakse Ametlikes Teadaannetes. Kahetsusväärselt sisaldab kõnealune loetelu endas lisaks puhtalt haldusülesande üleandmise lepingutele ka neid lepinguid, mis on selgelt teenuse osutamise või teenuste kontsessioonilepingud, st hankelepingud RHS tähenduses. Märgime, et riigihangete valdkond on Euroopa Liidu üleselt harmoneeritud, mis tähendab seda, et kui mistahes leping on sisuliselt hankeleping (sh kontsessioonileping), tuleb selle sõlmimiseks korraldada riigihange ning erandeid sellest reeglist võib teha üksnes Euroopa Liidu vastavate õigusaktide alusel. Teisisõnu ei saa liikmesriik teha mitte mingitel kaalutlustel lisaerandeid riigihanke korraldamise kohustusest, mida ei ole sätestatud riigihankeid käsitlevates direktiivides. Oleme sellele vastuolule korduvalt osundanud nii oma vastustes konkreetsetele eelnõudele, millega soovitakse HTKS erandite loetelu täiendada, kui ka eraldi kirjades Justiitsministeeriumile. Kahjuks ei ole aga HKTS muutmist selle Euroopa Liidu õigusaktidega kooskõlla viimiseks algatatud. Eelnõu seletuskirjas märgitakse, et fondiga sõlmitava halduslepingu puhul on tegemist teenuste kontsessioonilepinguga. Kuna riik paneb kindlustusandjatele kohustusi ja ülesandeid ning nende täitmise eest tasu ette ei näe, siis on tegemist kontsessiooniga. Kontsessioonileping on RHS § 4 p 13 kohaselt ühe või mitme ettevõtja ja ühe või mitme hankija vahel sõlmitud hankeleping, mille puhul kontsessionääri tasu seisneb kas ainult õiguses ehitist ekspluateerida või teenust osutada või selles õiguses koos rahalise maksega ja nõudluse või pakkumisega seotud äririsk läheb üle kontsessionäärile. Hankija eelnõu kohaselt teenuste kontsessionäärile ei maksa, annab vaid õiguse sellist teenust osutada teatud perioodi jooksul. Teenuste kontsessioonilepingu sõlmimiseks tuleb hankijal, so riigil korraldada kohane menetlus. Teenuste kontsessioonilepingu sõlmimiseks on kohane menetlus sätestatud direktiivis 2014/23/EL, mis on üle võetud RHS-ga. Seega tuleb patsiendikindlustuse fondiga lepingu sõlmimiseks läbi viia riigihange RHS-s sätestatud korras. Riigihanke korraldamata jätmist ja HKTS-s menetlusele erandi kehtestamist on seletuskirjas põhjendatud järgmiselt: „Hankemenetlus halduslepingu sõlmimiseks ei ole mõistlik. Hankemenetluse nõude kehtestamine tooks õigusliku ebakindluse kindlustusandjatele fondi liikmeks astumisel. Patsiendikindlustuse fondi funktsiooni saab täita üksnes kindlustusandjate moodustatud juriidiline isik, mistõttu ei ole võimalik, et selle funktsiooni täitmiseks saaks konkureerida mitu äriühingut. Kuigi teoreetiliselt on võimalik, et kindlustusandjad moodustavad mitu konkureerivat ühingut, ei ole see praktikas võimalik, sest lõpuks peaksid kõik teenuse osutamisest huvitatud organisatsioonid astuma üksnes selle ühingu liikmeteks, mis on riigiga sõlminud halduslepingu. Arvestada tuleb ka asjaolu, et patsiendikindlustuse fondi eesmärk ei ole kasumi teenimine ning tegemist on mittetulundusühinguga. Peamisteks avaliku võimu funktsioonideks saab lugeda kahju hüvitamise koordineerimisega seotud ülesannete täitmist ja patsiendikindlustuse registri haldamist. Vastava funktsiooni panemine seaduse ja sõlmitava halduslepinguga patsiendikindlustuse fondile on ainuvõimalik lahendus. Tegemist ei ole Eesti ega ka ELi õigusega vastuolus oleva tegevusega, kuivõrd sama mudeli alusel tegutseb praegu Eesti Liikluskindlustuse Fond. Kuivõrd avaliku halduse ülesannetega seonduvalt fond tulu ei tohiks teenida. IT- süsteemi loomisega ja teiste süsteemide sidustamisega on võimalik kulu vähendada, näiteks palgata vähem inimesi, kiirendada protsesside toimimist jne. Fondi hinnangul saab registri pidamisega säästa üle 200 tuhande euro aastas. Eespool nimetatud analüüsi tegemisel on lähtutud kindlustusandjate andmetest ning nende antud selgitustest. Seega võib eelnõu väljatöötamisel teadaolevate asjaolude põhjal eeldada, et tegemist ei ole sellise avaliku ülesande üleandmisega, millele tuleks kohaldada riigihankeõigust.“ Kordame eespool märgitut, et erandeid riigihangete korraldamise korrast saab teha üksnes Euroopa Liidu riigihankeid käsitlevates direktiivides, antud juhul direktiivis 2014/23/EL sätestatud alustel. Seletuskirjas märgitu, mille kohaselt ei oleks riigihanke korraldamine mõistlik või riigihanke korraldamata jätmine oleks õigustatud seetõttu, et samasugust mudelit kasutatakse Eesti Liikluskindlustuse Fondi puhul, ei muuda sellist tegevust õiguspäraseks. Meile ei ole teada, millistel kaalutlustel on liikluskindlustuse puhul fondiga hankelepingu sõlmimisel riigihange korraldamata jäetud. Selliseid selgitusi ei ole ka seletuskirjas esitatud. Samuti ei mängi mitte mingit rolli asjaolu, et fond on mittetulundusühing ja seega kasumit teenida ei saa. Mittetulundusühing võib samamoodi tegeleda majandustegevusega oma ülesannete paremaks täitmiseks. Riigihangete seadus ei sätesta, et hankelepingu saaks sõlmida üksnes kasumit teeniva ühinguga. Seega ei ole seletuskirjas toodud ühtegi seaduslikku alust riigihanke korraldamata jätmiseks ja nii on planeeritud HKTS- i erandite nimekirja täiendamine otseses vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Lisaks eeltoodule märgime, et eelnõust ei selgu, kes ja millistel alustel patsiendikindlustuse fondi asutab ning kuidas toimub fondi tegevuse rahastamine. Samuti selle kohta, milline on fondi juhtorgan ja kes valib või määrab juhatuse liikmed. Riigiabi üks kriteeriumitest on, et meedet rahastatakse riigi poolt või omab riik kontrolli (fondi) vahendite üle. Juhul kui riik määrab fondi juhtorgani (või isikud, kes sinna kuuluvad), siis omab riik ka mõju selle fondi üle ja seetõttu võib olla tegemist riigiabiga, seda juhul, kui ka ülejäänud riigiabi kriteeriumid (nagu neid on kirjeldatud seletuskirjas) on täidetud. Seetõttu palume selgitada, kas ka patsiendikindlustus fondi puhul võib olla tegemist sellise juhuga või mitte. Riigiabi analüüsi seisukohalt on oluline neid aspekte seletuskirjas avada ja täpsustada (nt riigiabi analüüsi juures, lk 52). Leiame, et patsientide ja õigustatud isikute andmete töötlemist Arvestatud osaliselt. puudutav regulatsioon on ebatäielik ega pruugi võimaldada fondil käesolevast eelnõust tulenevaid kohustusi täita. Leiame, Eelnõu § 21 lg 4 sõnastust täpsustatud et PKS § 20 lõige 3 ei pruugi alusena olla piisav andmete järgmiselt “Kindlustusandjal on õigus töötlemiseks, sh terviseandmete töötlemiseks eelnõus saada tervishoiuteenuse osutajalt ja teistelt sätestatud eesmärkide täitmisel. isikutelt oma käesolevast seadusest kahju hüvitamise kohustuse olemasolu ja ulatuse Hetkel reguleerib tervise infosüsteemile (TIS) juurdepääsu väljaselgitamiseks vajalikke selgitusi ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 593, dokumente, sealhulgas terviseandmeid“. kusjuures sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tervishoiuteenuse Kindlustusandja õigus andmeid saada osutajal on juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele peab TTKS kohaselt tulenema seadusest isikuandmetele käesoleva seaduse § 4¹ lõigetes 1–12 sätestatud ning eelnõu § 21 lg 4 on kindlustusandjal eesmärkidel ja korras. terviseandmete saamiseks õiguslikuks aluseks (andmed antakse fondile päringu alusel krüpteeritult). TTKS § 4¹ lg 1¹ kohaselt on tervishoiuteenuse osutajal, kellel on seadusest tulenev saladuse hoidmise kohustus, õigus töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid: 1) tervishoiuteenuse osutamise kavandamiseks, lähtudes käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud eesmärgist; 2) käesoleva seaduse § 56 lõike 1 punktis 7 sätestatud ulatuses ja eesmärgil. Sellest tulenevalt peame vajalikuks täiendada ka TTKS § 4¹ seoses fondi tegevusega. TTKS §-s 593 sätestatule väljastatakse isikuandmeid üksnes andmesubjekti enda nõusolekul, ilma andmesubjekti nõusolekuta teadus- ja ajaloouuringu ning riikliku statistika vajadusteks või süüteo- või kohtumenetluses tõe väljaselgitamiseks (lõiked 6 ja 7). Üheks võimaluseks oleks sama paragrahvi lõiget 7 laiendada ka kindlustusjuhtumite menetlemisele. Samas peab silmas pidama, et iseenesest oleks andmete töötlemine võimalik ka andmesubjekti nõusolekul, kuid seejuures peaks täiendavalt analüüsima ka seda, et kui juurdepääsu võimaldada üksnes nõusoleku alusel, siis milline mõju võib andmesubjekti poolt selliste andmete edastamisest keeldumisel olla kindlustusjuhtumite menetlemisele. PKS § 4. Kindlustuskohustus, kindlustuskaitse ja Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja patsiendikindlustuse leping. Palume eelnõus selgemalt sõnasta sõnastust korrigeeritud. kindlustuskohustus. Ilma tegevusloata ei tohi Eelnõust ei tulene selgelt, kas kohustus sõlmida tervishoiuteenuseid osutada ning patsiendikindlustuse lepingu tuleneb üksnes tervishoiuteenuse Terviseamet peab tagama tõhusa osutajale, kellele on väljastatud tegevusluba. Eelnõu kohaselt järelevalve, et sellised teenuseosutajad on tervishoiuteenuseid osutaval füüsilisest isikust ettevõtjal ja tervishoius tegutseda ei saaks. juriidilisel isikul kohustus sõlmida patsiendikindlustuse leping Tegevusloata tervishoiuteenuse osutamine tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile kahju võib olla kuritegu (KarS § 372). Teatud tekkimisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks käesolevas juhtudel on TTO sunnitud väljuma seaduses sätestatud ulatuses ja korras. PKS § 4 lõike 6 kohaselt tegevusloa piiridest kui see on vajalik vältimatut abi eeldava olukorra patsiendikindlustust pakkuv kindlustusandja on kohustatud lahendamiseks (eelnõu sõnastust sellest sõlmima patsiendikindlustuse lepingu tervishoiuteenuse tulenevalt korrigeeritud). osutajaga, kellel on kehtiv tegevusluba. TTKS alusel väljastatakse tegevusluba tegevusalade kohta ning tervishoiuteenused on loa kõrvaltingimuseks. Eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et ühel tervishoiuteenuse osutajal võib olla mitu tegevusluba. Kahjuks ei ole PKS § 4 sätete koos tõlgendamisel võimalik aru saada, kas kindlustuslepingu on kohustatud sõlmima see terviseteenuse osutaja, kellele on välja antud tegevusluba või kes osutab tervishoiuteenuseid, sh tegevusloata. Ometi on eelnõu järgi kindlustusandja kohustatud lepingu sõlmima tervishoiuteenuse osutajaga, kellele on väljastatud tegevusluba. Õigusselgus kindlustuskohustuse tekkimisel on oluline ka kindlustamata juhtumite määratlemisel. Palume kaaluda, kas on põhjendatud kahju hüvitamise olukorras, kui tervishoiuteenuse osutajal puudus tervishoiuteenuse osutamiseks tegevusluba (PKS § 22 (3) 1). Leiame, et fondi hüvitamiskohustus (vastavalt ka kindlustusandja tagasinõudeõigus tervishoiuteenuse osutaja suhtes) on põhjendatud juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja ei täitnud seadusest tulenevat kindlustuskohustust. PKS § 4 lõige 6 ja eelnõu § 38 p 9. Eelnõuga täiendatakse Arvestatud. Eelnõu sõnastust täpsustatud. TTKS § 42¹ uue lõikega järgmises sõnastuses: „(2) Tegevusluba hakkab kehtima patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi algusest või tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklikus registris märgitud ajast, kui viimati nimetatu on hilisem. Käesolevas lõikes sätestatut kohaldatakse ka tegevusloa muutmise ja üleandmise menetluses.“; Kehtib põhimõte, et kindlustuskaitse peab laienema kõikidele tervishoiuteenustele, mille osutamiseks on väljastatud tegevusluba, siis on vaja tagada, et kindlustusleping vastaks alati seaduses toodud tingimustele, sh selle muutmisel. Teeme ettepaneku täiendada PKS § 4 lõiget 6 selliselt, et kaetud oleks ka tegevusloa taotlemine või selle suhtes muudatuste tegemine. PKS § 9. Teeme ettepaneku täiendada PKS § 9 lõiget 2 pärast Fondi ei looda, ettepanek pole asjakohane. sõna „rahastamises“ sõnadega “, ja on fondi liige“. MTÜ liikmesust puudutav regulatsioon võidakse ette näha ka fondi põhikirjaga (PKS § 25 (2)), kuid koosmõjus PKS §-ga 23 tuleb ette näha, et iga patsiendikindlustust pakkuva kindlustusandja fondi liikmeks olemine on seadusest tulenevalt kohustuslik. PKS § 19 lõige 3. VÕS §-st 130 tuleneb, et isiku tervise või Selgitus: Eelnõu § 12 on täiendatud talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise lõikega 4, mille kohaselt selles kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada paragrahvis nimetatud kahju (ehk VÕS §- kahjustamisest tekkinud kulud ning täielikust või osalisest s 130 nimetatud kahju) hüvitatakse üksnes töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vastutuskindlustuse seaduses sätestatud vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste ulatuses. § 20 sätestab sõnaselgelt, mis halvenemisest tekkinud kahju. Kuna eelnõu kohaselt maksab kahjud hüvitamisele ei kuulu (sissetuleku fond ka töövõimetushüvitist (PKS § 13), siis võib õigusselguse vähenemisest tekkinud kahju hüvitatakse, huvides olla vajalik teha vastav täpsustus PKS § 19 punktis 2 edasiste majanduslike võimaluste töövõimetushüvise maksmise kohta. halvenemisest tekkinud kulu ei hüvitata). PKS §-s 20 sedastatud kindlustusjuhtumist teavitamine ja Arvestatud osaliselt. Eelnõu § 21 kahju kahju menetlemise protsess ei ole patsientidele mugav. Puudub menetlemise korda korrigeeritud. tähtaeg kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega Kindlustusjuhtumist teavitamine ja alustamiseks. kahjude hüvitamise taotluse esitamine viidi kahte etappi vastavalt Eelnõu kohaselt tuvastatakse 180 p jooksul pärast patsiendikindlustuse töörühmas kindlustusjuhtumi toimumise kohta teate esitamist, kas kokkulepitule. tegemist oli kindlustusjuhtumiga. Seejärel peab isik esitama eraldi ka kahju hüvitamise nõude. Kuivõrd PKS eesmärgiks on kahju hüvitamine, võib eeldada, et patsiendid esitavad teateid selleks, et saada hüvitist. Eraldi kahju hüvitamise nõude esitamine ei tundu seetõttu ratsionaalne. PKS järgi fond peab hiljemalt 180 p jooksul teatama, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga, kuid eelnõus ei ole reguleeritud, mis aja jooksul peab kindlaks tegema kahju suuruse ja otsuse hüvitamise kohta. Selleks, et kindlaks teha hüvitatava kahju suuruse, peab fond eelnevalt välja selgitama ka hüvitamise kohustuse (kas tegemist on kindlustusjuhtumiga, kas esinevad hüvitamist välistavad asjaolud). Seega, ei ole mõttekas, et fond tegeleks TTO poolsete lepingurikkumiste tuvastamisega, kui hiljem kahju hüvitamise nõuet ei esitata. Juhul, kui juhtumi kohta esitatud teatisega koos on esitatud ebapiisavalt andmeid kahju suuruse väljaselgitamiseks, saab fond neid alati juurde küsida ja kõik vajalikud toimingud lõpule viia. Juhul, kui fond on esmajärjekorras kindlaks teinud, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga või tuvastanud PKS §-s 19 nimetatud asjaolu, ei kaasne sellega ka fondi hüvitamise kohustust. PKS § 20 (2) kohaselt võlaõigusseaduse §-des 450 ja 489 sätestatud kindlustusjuhtumi toimumise, täitmise ulatuse ja kahju kindlakstegemise kohustus lasub fondil. Tulenevalt eeltoodust, teeme ettepaneku PKS § 20 lõigete 4 ja 5 muutmiseks ja sätestada fondi kahju menetlemise protsess järgmiselt: „(4) Fond peab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse täitma mõistliku aja jooksul, kuid kõige hiljem 180. kalendripäeva jooksul kindlustusjuhtumist teatamisest arvates. Fond peab kahju hüvitama või teavitama õigustatud isikut kahju hüvitamisest keeldumisest viivitamata pärast kindlustusjuhtumi toimumise, täitmise ulatuse ja kahju kindlakstegemise kohustuse täitmist.“; Eelnõu § 36. Maksusaladust sisaldava teabe avaldamine Kuna fondi ei looda, on ettepanek patsiendikindlustuse fondile. Palume selgitada, milliseid asjakohasuse kaotanud. andmeid (andmekoosseise) peetakse silmas ja kuidas andmete edastamine on kavandatud, kas üksikute või masspäringutena, üle X-tee või mõnel muul viisil. PKS § 2 (1). Teeme ettepaneku sõnastada järgmiselt: Eelistame sõnastust: Käesolevat seadust „(1) Käesolevat seadust kohaldatakse Eesti Vabariigis osutatud kohaldatakse Eesti Vabariigis tervishoiuteenuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamisele tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendikindlustusfondi (edaspidi fond) ja kindlustusandja tekkinud kahju hüvitamisele poolt, kui tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel on patsiendil kindlustusandja poolt, kui tekkinud kehavigastus või tervisekahjustus või patsient tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel on sureb.“; patsiendil tekkinud kehavigastus või tervisekahjustus või patsient sureb. PKS § 7 (1) – kindlustusjuhtum - kui punktides esitatud Arvestatud. tingimused peavad esinema üheaegselt, siis tuleb vastavalt täiendada sissejuhatavat lauseosa või punkti 2 lõppu lisada sidesõna „ja“; Teeme ettepaneku PKS § 18 lõike 3 sissejuhatava lauseosa Kuna fondi ei looda, on ettepanek muutmiseks järgmiselt: asjakohasuse kaotanud. „(3) Mittevaralise nõude korral hüvitab fond:“ Fondi hüvitamise kohustus mittevaralise kahju nõude korral on piiratud PKS-ga. Seadus ei piira PKS-s sätestatud hüvitist ületavas osas nõude esitamist tervishoiuteenuse osutajale. PKS § 18 lõike 3 saatelause ei anna edasi sätte sisu. Loetelu näol ei ole tegemist mittevaralise kahju suurusega, sh eeldatava suurusega, vaid selles nähakse ette PKS alusel maksimaalselt hüvitatavad summad vastavalt kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusele. Justiitsministeerium Sotsiaalministeeriumi kommentaar Eelnõu § 1 – lisaks tervishoiuteenuse osutaja (edaspidi ka Arvestatud osaliselt. TTO) kohustuslikule vastutuskindlustusele ning tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahju Eelistame jääda õigustatud isiku termini hüvitamisele reguleeritakse eelnõu kolmandas peatükis juurde, kuna see annab sisu paremini patsiendikindlustusfondi tegutsemise aluseid, neljandas edasi. Kahjustatud isiku puhul oleks peatükis patsiendikindlustuse lepituskomisjoniga seonduvat kummline öelda, et see on nt ja viiendas peatükis patsiendikindlustuse registriga seotud matusekulude hüvitamiseks õigustatud õiguslikke aluseid. Seaduse reguleerimisala parema isik (vt VÕS § 129 lg 2). ülevaatlikkuse eesmärgil tasuks ka eeltoodu sättes nimetada. Märgime ka, et kuna eelnõu kohaselt (§ 6) hüvitatakse kahju ka muudele isikutele peale patsiendi enda, tundub reguleerimisala sättes kahju hüvitamiseks õigustatud isikule viidates sobivam mõni üldisem määratlus, nt kahjustatud isik, mis ühtiks ka võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) terminoloogiaga. Eelnõu § 2 lg 1 – eelnõu § 2 lg 1 kohaselt kohaldatakse Arvestatud. Seletuskirja § 2 lg 1 selgitusi seadust tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel tekkinud täiendatud. kahju hüvitamisele patsiendikindlustusfondi ja kindlustusandja poolt. Üldise märkusena toome välja, et eelnõust ega ka seletuskirjast ei ole lihtsasti jälgitav, millises ulatuses soovitakse käesoleva seaduse alusel kindlustusandja õigusi ja kohustusi fondile üle anda ning kas ja millises ulatuses see piirab kahjustatud isiku ja kindlustusvõtja nõudeid kindlustusandja vastu. Tegemist on uue tervikseadusega, millega luuakse seaduse alusel ka mitmeid uusi võlasuhteid, mis muudavad nende omavahelise koostoime mõistmise kompleksseks. Nii puudutab eelnõu lausa nelja erinevat võlasuhet: 1) kindlustusvõtja ja kindlustusandja vaheline lepingust tulenev võlasuhe; 2) kindlustusandja ja fondi vaheline seadusest tulenev võlasuhe; 3) kahjustatud isiku ja fondi vaheline seadusest tulenev võlasuhe; ning 4) kindlustusvõtja ja fondi vaheline seadusest tulenev võlasuhe. Neist võlasuhetest tekkivaid õigusi ja kohustusi tuleks põhjalikumalt ja süsteemsemalt selgitada, et ka seaduse kohaldajatel oleks võimalik uue regulatsiooniga lihtsamini tutvuda (nt kas käesolev seadus välistab kahjustatud isiku nõuete esitamise otse kindlustusandja vastu; millistel juhtudel hüvitab kahju fond ning millistel juhtudel kindlustusandja; mis ulatuses on tegemist solidaarkohustusega; kas käesolev seadus reguleerib tervishoiuteenuste osutajate vastutuskindlustuslepingute puhul imperatiivselt kindlustusjuhtumid, hüvitatava kahju liigid ja ulatuse või on kindlustusandjal võimalus pakkuda laiemat kindlustuskaitset, kuid seda kohustub siis hüvitama kindlustusandja jne). Eelnõu § 2 lg 2 – eelnõu § 2 lõike 2 kohaselt kohaldatakse VÕS sätete kohaldamise analüüsi tabeli patsiendikindlustusele võlaõigusseaduse asjakohaseid valmistame ette koos JuMi ja sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Võttes kindlustusandjatega. arvesse, et VÕS-is sisalduv kindlustuslepingute regulatsioon on päris mahukas, oleks vägagi tervitatav, kui eelnõule oleks võimalik lisada ülevaatlik tabel (sarnaselt nagu oli lisatud liikluskindlustuse seaduseelnõule 423 SE) vastavatest sätetest ning nende kohaldatavusest ning mittekohaldatavusest (kas siis eriregulatsiooni tõttu või olemusliku sobimatuse tõttu). See võimaldaks paremini hinnata käesoleva eelnõu ja VÕS sätete omavahelist kooskõla ja süsteemsust. Eelnõu § 3 – eelnõu § 3 kohaselt on tühine Arvestatud. Seletuskirja täiendatud. tervishoiuteenuse osutaja, patsiendi või muu õigustatud isiku kahjuks patsiendikindlustuse seadusest või võlaõigusseadusest kõrvalekalduv kokkulepe, välja arvatud juhul, kui kõrvalekalduva kokkuleppe lubatavus on seaduses sätestatud. Seletuskiri ütleb aga järgnevat: „paragrahv sätestab põhimõtte, et dispositiivsus ei ole lubatud nendes erinormides, mis on sätestatud patsiendikindlustuse seaduses“. Sätte sõnastus ja seletuskiri ei ole seega kooskõlas. Palume täpsustada, kas ja mis ulatuses on võimalik eelnõus sätestatust kõrvale kalduda. Seejuures tuleks täpsustada ka seda, mida tähendab lause osa „lubatavus on seaduses sätestatud“. VÕS § 5 kohaselt võib võlaõigusseaduses sätestatust võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud. Seega tuleks selgitada, kas vajalik on sõnaselge kokkuleppevabaduse sätestamine sättes või hõlmatud on ka sätted, mis on olemuslikult dispositiivsed. Samuti viitame, et üldine viide võlaõigusseadusele on liiga lai, kui puudub täpsem selgitus, ülevaade või võrdlus, millised sätted selle alla kuuluks ehk millised piirangud siiski eelnõust tuleneksid. Eelnõu § 4 lg 2 – lõikes 2 sätestatakse kindlustuslepingu Arvestatud osaliselt. tähtaeg ning selle automaatse pikenemise võimalused. Eelnõu sõnastust muudetud nii, et pooled Eeltoodud regulatsiooni sätestamisel on ilmselt võetud võivad lepingus ette näha, et eeskuju liikluskindlustuse seadusest (§ 16 lg 1 ja § 20 lg 1) vastutuskindlustuse leping pikeneb tähtaja (edaspidi ka LKindlS). Ühelt poolt on mõistetav, et pideva lõppedes automaatselt lepingus näidatud kindlustuskaitse tagamise soodustamiseks selline võimalus tähtajaks. Selline regulatsioon on vajalik, pooltele antakse. Teisalt tuleks siiski soodustada ka kuna TTOl on kogu tegutsemise ajal võimalust kindlustusvõtjal reageerida turumuudatustele ja kohustus omada kindlustuskaitset, valida erinevate pakkumiste vahel endale sobivaim. Võttes tegevusload on üldjuhul tähtajatud, kuid arvesse, et eelnõuga nähakse ette TTO kohustus kindlustuslepingu võib sõlmida kuni kindlustuslepingu sõlmimiseks, võiks Justiitsministeeriumi üheks aastaks. hinnangul üle võtta LKindlS § 20 lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt on kindlustusandjal keelatud pakkuda üksnes automaatselt pikenevaid lepinguid. Eelnõu § 4 lg 2–8 – sätte sõnastusliku jäikuse tõttu peaks Märkust täpsustatud. Terviseamet lähtuma registrite andmetest ka siis, kui seal on viga ja sellest ollakse teadlik. Teeme ettepaneku lisada sättesse sõna ennekõike. Eelnõu § 4 lg 6 – lõike 6 kohaselt on patsiendikindlustust Arvestatud. Sõnastust korrigeeritud. pakkuv kindlustusandja kohustatud sõlmima Lisatud juurde sätted, mille kohaselt patsiendikindlustuse lepingu tervishoiuteenuse osutajaga, kindlustusandjal on õigus lepingu kellel on kehtiv tegevusluba. sõlmimisest keelduda. Samas sätestab eelnõu (§ 38 p 9) tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muudatuse, mille kohaselt hakkab tegevusluba kehtima patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi algusest või tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklikus registris märgitud ajast, kui viimati nimetatu on hilisem. Eeltoodust justkui tuleneb, et tegevusloa kehtima hakkamise eelduseks on, et TTO oleks sõlminud juba kindlustuslepingu, kuid eelnõu § 4 lg 6 kohaselt ei ole kindlustusandjal kohustust sõlmida kindlustuslepingut TTO- ga, kellel ei ole kehtivat tegevusluba. Palume kontrollida eeltoodud sätete kooskõla. Lisaks tuleks kaaluda, kas saab lugeda põhjendatuks sätestada eelnõus kindlustusandjale oluliselt rangem lepingu sõlmimise kohustus kui VÕS-is, mis kohustab kindlustusandjat lepingut sõlmima juhul, kui kindlustusvõtja vastab tüüptingimustes ettenähtud tingimustele. Eelnõu seletuskirjas on § 4 lõike 6 kohta märgitud järgnevat: „Sätte eesmärk on kehtestada kohustus sõlmida leping, kui TTO vastab ettenähtud tingimustele ehk tegevusloa saamise või olemasolu nõudele. Tegevusloa väljastamisel on riik kontrollinud TTO vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele ning on veendunud, et see TTO võib tervishoiuteenuseid osutada ja turul tegutseda. Seega peaks tal olema õigus ka kindlustuskaitsele. Tagamaks kindlustuskohustuse toimimine, on seega võetud kindlustusandjalt õigus kindlustuslepingu sõlmimisest keelduda, kui TTO vastab seaduses sätestatud nõuetele. Kui TTO-l on kindlustusmakse või tagasinõude võlgnevus või tal on kehtiv karistus kindlustuskelmuse eest, arvestab kindlustusandja seda kindlustusriski hindamisel“. Eeltoodust on võimalik välja lugeda, et eelnõu § 4 lg 6 näol on tegemist erisättega VÕS § 520 suhtes (seejuures viitame, et lõike 1 selgituste juures, mis sätestab TTO kohustuse sõlmida patsiendikindluste leping, on viidatud kindlustusandja vastava kohustuse puhul VÕS §-le 520, mis võib mõjuda veidi eksitavalt). Iseenesest saab lugeda põhjendatuks, et olukorras, kus riik paneb TTO-le kohustuse sõlmida kohustuslik vastutuskindlustus leping, võimaldatakse kindlustusvõtjale võimalikult suur vabadus endale sobivaima kindlustusandja ja lepingutingimuste valikul. Samas tasuks põhjalikumalt kaaluda, kas eelnõus ette nähtud lahendust saab pidada proportsionaalseks, kaaludes kindlustusvõtja huvi tegutseda vastaval kutsealal ning kindlustusandja huvi mitte sõlmida lepingut isikuga, kelle lepinguliste või muude kohustuste täitmine on näidanud, et tegemist ei ole usaldusväärse lepingupartneriga (ja seda isegi ulatuses, kus kindlustusvõtjal on juba ulatuslikud võlgnevused kindlustusandja ees). Võib küsida, kas eeltoodu ei või mitte demotiveerida kindlustusandjaid vastavat kindlustusteenust pakkumast. Samas on mõistetav, et tervishoiuteenuse osutamise näol on tegemist elutähtsa teenusega ning lahendus ei tohiks viia tulemuseni, et kindlustuslepingu sõlmimise võimatuse tulemusena tuleks TTO-l loobuda vastava teenuse pakkumisest . Eelnõu § 5 – VÕS § 424 lg 1 esimese lause kohaselt on Arvestatud osaliselt. Seletuskirja kindlustatud isikuks kindlustusvõtja või nimeliselt täiendatud. määratletud või määratlemata kolmas isik, kellega seotud kindlustusriski on kindlustatud. Tervisehoiuteenuse osutamise puhul saabki rääkida eelkõige TTO vajadusest kindlustada end kolmandate isikuga seotud kindlustusriskide eest. Põhjendatuks saab pidada seletuskirjas toodud eesmärki, et kindlustusega oleks hõlmatud kõigi TTO majandus- ja kutsetegevuses osalevate isikute tegevus. Tõsi on, et lepingulistes suhetes on võimalik teise isiku tehtud tegu või tegevusetus omistada TTOle tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 132 alusel. Samuti on tervisehoiuteenuse osutamisel tekkinud kahju võimalik nõuda lepinguvälise kahjuna (VÕS § 1043 lg 3) ning ka siis on tulenevalt VÕS §-st 1054 sarnaselt TsÜS §-le 132 võimalik teise isiku poolt toimepandud süüline tegu omistada TTO-le. Seega saab nõustuda, et kindlustatud on kindlustatu vastutus ka eeltoodud isikute tegude eest ehk kindlustusandja kohustub vastava kahju hüvitama. Samas võib tekkida küsimus seoses selle isiku positsiooniga, keda isik oma tegevuses kasutab, st kas võib tekkida olukord, et kindlustusandjal tekib võimalus esitada tema vastu tagasinõue või on ka tema vastutus kindlustuslepingus kindlustatud. Nii on nt seadusandja pidanud vajalikuks VÕS § 512 lg 1 puhul eraldi sätestada, et kindlustusvõtja majandustegevusest tuleneva vastutuse kindlustus hõlmab ka kindlustusvõtja esindajate ja tema poolt ettevõtte või selle osa juhtimiseks või selle üle järelevalve teostamiseks teenistusse või tööle võetud isikute vastutust. Eeltoodud sätte eesmärgiks on reguleerida kindlustatud isikute ringi majandustegevusest tuleneva vastutuse kindlustamise korral. Justiitsministeeriumi hinnangul võiks eeltoodud riski hajutamise ning seaduse lihtsama kohaldamise eesmärgil sõnaselgelt sätestada, et TTO vastutuse kindlustus hõlmab ka TTO poolt oma majandus- või kutsetegevuses kasutatavate isikute (ja ka teiste TsÜS §-s 132 või VÕS §-s 1054 sätestatud isikute?) vastutust. Eelnõu § 6 – sättes nimetatakse isikud, kellel on õigus Arvestatud osaliselt. Eelistame jääda nõuda patsiendikindlustuse seaduse alusel fondilt kahju õigustatud isiku termini juurde, kuna see hüvitamist, mis on tekkinud patsiendile kehavigastuse, annab sisu paremini edasi. Kahjustatud tervisekahjustuse või tema surma tõttu. Sarnaselt isiku puhul oleks kummaline öelda, et see kohaldamisala sätte juures tehtud märkusega teeme on nt matusekulude hüvitamiseks ettepaneku kasutada läbivalt termini õigustatud isik asemel õigustatud isik (vt VÕS § 129 lg 2). kahjustatud isik, mis haakub paremini VÕS-i Eelnõu seletuskirja nõudeõigusi omavate terminoloogiaga. isikute osas kohendatud. Lisaks viitame, et eelnõu seletuskirjas (lk-l 6 ja 12) on nõudeõigusi omavate isikute näitena toodud patsiendi seaduslik esindaja. Selline viide ei ole korrektne, kuna seaduslik esindaja tegutseb esindatava nimel. Eelnõu § 7 – paragrahv 7 lõike 1 punkti 2 kohaselt on Arvestatud osaliselt. Seletuskirja kindlustusjuhtum tervishoiuteenuse osutaja kohustuse täiendatud. rikkumine, kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab tekkinud kahju eest võlaõigusseaduse alusel. Seega otsustamaks, kas kindlustusjuhtum on toimunud, tuleb kontrollida, kas esitatava nõude eeldused on täidetud. Kui nõue on esitatud tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel, on vastava nõude eelduseks, et TTO oleks rikkunud oma lepingust tulenevat kohustust, mille sisuks on tervishoiuteenuse osutamise käsundi tüüpi lepingust tulenevalt vastava hoolsuskohustuse täitmine. VÕS § 762 lg-s 1 on seda kohustust täpsustatud ning seatud tingimuseks, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Õiguskirjanduses esitatud arvamuse kohaselt tähendab arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine raviviga ning arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine tähendab vastuse leidmist küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst. Eelnõu § 7 lg 2 punktides 1 ja 2 on kindlustusjuhtum seotud küsimusega, kas tervishoiuteenuse osutamisel tavaliselt oodatava hoolega arstiteaduse üldisel tasemel oleks kahju tõenäoliselt välditud. Kuna kindlustusjuhtumi toimumise tuvastamiseks peavad mõlemad eeldused olema täidetud, siis palume selgitada, milles seisneb eeltoodud määratluste sisuline erinevus, ja mis on § 7 lg 2 punktides 1 ja 2 toodud tingimuse (välditavuse) praktiline väärtus. Ka selle pinnalt, et tervishoiuteenuse lepingust tulenev kohustus osutada raviteenust sellise kvaliteediga, nagu seda oleks teinud teine vastava eriala spetsialist, võimaldab Justiitsministeeriumi hinnangul jõuda järelduseni, et kahju tekkimist ei olnud tõenäoliselt võimalik vältida. Seega palume täiendavaid selgitusi, miks mitte kasutada kindlustusjuhtumi määratlemisel juba võlaõigusseadusest tuttavat määratlust, mille sisustamisel on võimalik kasutada tänaseks tekkinud kohtupraktikat ning õiguskirjanduses väljendatud suuniseid. Eelnõu § 7 lg 2 jm – sündmuse või asjaolu – ühese Arvestatud. Eelnõu sõnastust täpsustatud. tõlgenduse huvides soovitame kaaluda sõna sündmus väljajätmist, sest ei ole selge, mida punktides 1–7 lugeda sündmuseks asjaolu asemel. Õiguse teoorias loetakse sündmuseks ka vääramatut jõudu, kuriteosündmust, mis kõnesolevasse konteksti ei kuulu. Eelnõu § 9 lg 3 p 1 – Justiitsministeerium teeb ettepaneku Arvestatud. Eelnõu sõnastust täpsustatud. täiendada punkti 1 ning sõnastada see järgmiselt: „1) tal on karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;“ Ettepanek on siduda § 9 lg 3 punktis 1 toodud välistav kriteerium karistusandmete registrist kustutamisega. Karistusregistri seaduse § 5 lõike 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni ning lõikes 2 on sätestatud juhud, mil registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus. Seega kui muudatusega soovitakse anda õiguslik tähendus ka arhiivi kantud andmetele, siis tuleks § 5 lõiget 2 täiendada. Võttes arvesse fondi juhtorganisse kuulumise olemust, ei oleks see Justiitsministeeriumi hinnangul põhjendatud. Eelnõu § 10 lg 1 – lõike 1 eesmärk jääb veidi segaseks. Arvestatud. Eelnõu sõnastust täpsustatud. Viide õigusele nõuda kindlustusjuhtumi korral varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist kordab sisuliselt VÕS §-s 128 lõikes 1 toodut. Samas võib eeldada, et sätte eesmärgiks võib olla soov sätestada kahjustatud isiku nõudeõigus kahju hüvitamiseks fondilt, kuna neil puudub muu seadusest või lepingust tulenev võlasuhe. Eeltoodud sõnastust oleks ehk võimalus lihtsustada ja integreerida siia sättesse ka lõike 4 esimene lause: „Fond hüvitab kindlustusandja asemel kahjustatud isikule kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju käesolevas seadus sätestatud korras ja ulatuses“ või „Kindlustusjuhtumi toimumise korral võib õigustatud isik nõuda fondilt kahju hüvitamist kindlustusandja asemel käesolevas seaduses ulatuses ja korras.“ Samuti ei pruugi sätte pealkiri väga hästi kajastada kõiki teemasid, mida säte reguleerib. Viidates kahju hüvitamise alustele, võib tekkida eeldus, et säte reguleerib materiaalõiguslikke aluseid, mille alusel saab kahjustatud isik nõuda kahju hüvitamist kindlustussüsteemist. Samas saab õiguslikuks aluseks pidada ehk vaid lõikes 1 sätestatud võimalust esitada kahjustatud isikul nõue otse fondi vastu (kui see oli sätte eesmärgiks), kuid teised lõiked ei tundu pealkirja alla sobituvat (lg 2 nt on mõeldud nt reguleerima aegumistähtaega). Kuigi ka seletuskirjas on selgitatud, et „käesolevas paragrahvis sätestatakse patsiendikindlustuse seaduses selged materiaalõiguslikud alused kahju hüvitamise nõuete esitamiseks“, siis tulenevad materiaalõiguslikud kahju hüvitamise nõude alused siiski võlaõigusseadusest (vastavat viidet eelnõuga sätestatavatest õiguslikest alustest on kasutatud ka mujal seletuskirjas). Samas võiks kaaluda, kas selguse mõttes oleks kasulik sarnaselt LKindlS §-le 23 tuua välja need VÕS-is sätestatud materiaalõiguslikud alused, millest tulenevalt võib tekkida kahjustatud isikul nõue tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud kahju hüvitamiseks. Ka seletuskirjas on vastava lõike all toodud selgitusi VÕS-is toodud vastavate nõude aluste kohta, eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu ning kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude osas. Eeltoodust tulenevalt tuleks mõelda pealkirja muutmisele, sätte vastavale täiendamisele või ümberstruktureerimisele. Eelnõu § 10 lg 2 – kohustusliku vastutuskindlustuse puhul sätestab kahjustatud isiku nõude aegumistähtaja kindlustusandja vastu VÕS § 521 lg 4, millest tulenevalt ei saa olla kindlustusandja vastu esitatava nõude tähtaeg pikem ega lühem kui kindlustusvõtja (ehk TTO) vastu esitatav nõue. Kui kahjustatud isik esitaks kahju hüvitamise nõude TTO vastu tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel, oleks vastava nõude aegumistähtaeg VÕS § 771 alusel 5 aastat alates ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse osutaja või arsti poolt kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. Kui kahjustatud isik esitaks TTO vastu õigusvastaselt tekitatud kahju nõude, oleks vastav tähtaeg TsÜS § 153 lg 1 alusel kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Võttes arvesse, et eelnõu § 39 punkti 4 kohaselt soovitakse teha ka VÕS-is muudatus, mille kohaselt oleks ka tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel esitatava nõude aegumistähtajaks 3 aastat, saab käesoleva sätte eesmärgiks pidada kindlustusvõtja ja kindlustusandja/fondi vahelistes suhetes maksimaalse aegumistähtaja lühendamist. Eeltoodut ei saa aga Justiitsministeerium toetada. Kehtiva regulatsiooni kohaselt oleks maksimaalseks nõude aegumistähtajaks nii tervishoiuteenuse osutamise lepingu1 kui deliktilise nõude puhul 30 aastat arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Eelnõuga soovitakse oluliselt lühendada õigustatud isiku poolt kindlustusandja/fondi vastu esitatava nõude maksimaalset aegumistähtaega. Justiitsministeeriumi hinnangul on seadusandja õigustused 30-aasta maksimaalse tähtaja sätestamisel õigustatud - tervisekahjud võivad suure tõenäosusega ilmneda pikema aja möödudes. Muudatuse vajadusel kirjeldamisel ei saa piisavaks lugeda seletuskirjas toodud põhjendust, et vastav tähtaeg on sätestatud ka eeskujuks olnud Soome regulatsioonis. Võttes arvesse eelnõu peamist eesmärki lihtsustada patsiendi võimalusi kahju hüvitise nõudmisel, ei saa käesolevat muudatust lugeda põhjendatuks. Lisaks viiks see tulemuseni, kus vastava nõudega seotud riskid tuleks lõppkokkuvõttes kanda TTO-l endal. Kui muudatuse eesmärgiks pidada seletuskirjas toodud VÕS-is ja TsÜS-is sätestatud aegumistähtaegade ühtlustamist, saab piisavaks lugeda VÕS §-s 771 tehtavat muudatust. Seejuures viitame, et seletuskirjas on viidatud VÕS §-le 475, mis reguleerib kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumist, käesolev säte reguleerib aga kahjustatud isiku ja kindlustusandja/fondi vahelisi suhteid, kellel lepinguline suhe puudub. Eeltoodust tulenevalt on Justiitsministeerium arvamusel, et kehtiv regulatsioon on sobilik ning § 10 lg 2 tuleks eelnõust välja jätta. Vaatamata sellele, et Justiitsministeerium sättes toodut ei toeta, märgime sõnastuse kohta, et kuigi eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et lõikega 2 soovitakse sätestada nõude aegumistähtaeg, on säte sõnastatud viisil, millest võib pigem järeldada, et tegemist on õigust lõpetava tähtajaga. Õigust lõpetav tähtaeg lõpetab või välistab nõude, aegumistähtaeg võimaldab võlgnikule õiguse esitada täitmisest keeldumise vastuväite. Eelnõu § 10 lg 4 – lõike 4 kohaselt hüvitab kahju õigustatud Arvestatud. Seletuskirja täiendatud. isikule kindlustusandja eest fond. Seletuskirjas (lk 19) selgitatakse, et kindlustusjuhtumi korral on patsiendil või muul isikul õigus esitada nõue otse fondile. Seletuskirjas võiks selgitada (ning vajadusel ka sätet täpsustada), kas kahjustatud isik võib esitada nõude ka kindlustusandja vastu või on käesoleva seaduse eesmärgiks see õigus välistada ja koondada kõik patsiendikindlustuse lepingutest tulenevad nõuded fondi. Eelnõu § 11 – paragrahvis 11 sätestatakse varaline kahju, Selgitame: selleks, et regulatsioon oleks mis kuulub fondi poolt hüvitamisele. Loetelus toodud kulud õigusselgem, on teatud juhtudel ning hüvitised kuuluvad kõik VÕS §-des 129 ja 130 toodud dubleerimine vajalik. Muu varalise kahju varalise kahju alla, kuid viimases punktis tehakse veel märkimise vajadust on selgitatud üldine viide §-dele 129 ja 130. Sätte mõte sellisel kujul jääb seletuskirjas. pisut segaseks. VÕS-i üldine kohaldamine tuleb § 2 lg-st 2 ehk eeltoodud sätted kohalduks niikuinii. Kui soovitakse teatud osas vastavate sätete kohaldamine välistada, võiks eelistada lahendust, millega viidatakse selgesõnaliselt VÕS §-dest 129 ja 130 tuleneva regulatsiooni kohaldamisele ning tuuakse välja üksnes erandid. Samuti on võimalus teha ka vastavad välistused §-s 19 (nagu nt on tehtud edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju puhul), kuid vältida tuleks sätete dubleerimist. Eelnõu § 18 – võttes arvesse eelnõu eesmärki muuta kogu Võtame teadmiseks. kahju hüvitamise süsteemi kahjustatud isikute jaoks nii emotsionaalses kui majanduslikus mõttes lihtsamaks, vähendades seejuures kohtusse pöördumise vajadust, saab iseenesest pidada põhjendatuks vajadust näha ette kahjustatud isikule kindlustussüsteemist piisavad hüvitised. Seletuskirjas toodud üldiselt mittevaralise kahjuna välja mõistetud hüvitiste näidete pinnalt võiks pidada eelnõus pakutud piirmäärasid üldjoontes sobivaks. Samas ei ole tegemist konkreetselt olukordadega, kus kahju oleks hüvitatud tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel ning viidatud on ka hüvitistele, mis ületavad oluliselt eelnõus toodud maksimaalset hüvitise määra. Samuti ei ole teada, millisesse ulatusse jäävad hüvitised olukordades, kus pooled jõuavad kokkuleppele. Seega võib sarnaselt eelnõu koostajatega nõustuda, et vastavad piirmäärad võivad vajada tulevikus üle vaatamist. Samas võib mõistetavaks pidada, et olukorras, kus tervisehoiuteenuse osutamisel tekkinud kahju hüvitiste suuruste kohta piisavad andmed puuduvad, võetakse vähemalt teatud ulatuses arvesse pikaajaliselt toiminud süsteemide kogemust ja lahendusi. Eelnõu § 19 p 3 – välistus ei ole vajalik, kuna juba seaduse Õigusselguse huvides peame sätet antud kohaldamisalast (§ 2 lg 1) tuleneb, et seadust kohaldatakse peatükis välistuste loetelus vajalikuks. vaid Eesti Vabariigis osutatud tervishoiuteenusele. Eelnõu § 19 p 5 – nagu juba ka eelnõu seletuskirjas endas Õigusselguse huvides peame sätet antud on nenditud, ei ole vastav välistus vajalik, kuna §-s 11, mis peatükis välistuste loetelus vajalikuks. sätestab, milline varaline kahju kuulub hüvitamisele, on viidatud vaid VÕS §-dele 129 ja 130 (ka eraldi välja toodud punktid ei hõlma asja hävimisest, kaotsiminekust või kahjustamisest tekkinud kahju). Palume vältida sätete asjatut dubleerimist. Eelnõu § 19 p 6 – punktiga kuus välistatakse kahju Tootjavastutus erineb TTO vastutusest. hüvitamine fondi poolt, kui selle eest vastutab tootja VÕS § TTO ei saa vastutada puudusega toote eest 1061 alusel. Tootja vastutusest tulenevad nõuded tekivad ning seda ei saa katta ka TTO kannatanul, st isikul, kelle kaitstud õigushüve (eelnõu vastutuskindlustus. kontekstis elu ja tervis) on puudusega toote tagajärjel kahjustatud ehk vastav nõue saaks tekkida vaid patsiendil. Seejuures saab pidada küsitavaks, kas antud koormuse panemist patsiendile saab lugeda põhjendatuks. Vastav välistus kitsendaks oluliselt eelnõu § 7 lõike 2 punktis 4 toodut, mille kohaselt loetakse kindlustusjuhtumiks kahju, mis tuleneb läbivaatuse, ravi või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rikkest. Eelnõu § 19 p 7 – ka käesolevas punktis korratakse üle seda, Õigusselguse huvides peame sätet antud mis on öeldud juba eelnõu § 6 lg-s 2. Süstemaatiliselt oleks peatükis välistuste loetelus vajalikuks. sobivam eelnõu § 6 lg-s 2 sätestatud välistus kaotada ning tuua see §-i 19. Isik ei saa nõuda nt ravikulusid,, töövõimetushüvitisi, ravimihüvitisi jms, Samas viitame, et sisulise poole pealt saab küsimuse alla mida hüvitab Eesti Haigekassa. seada, kas riigi tagasinõuete välistamine on proportsionaalne lahendus. Seletuskirjas on sisuliselt ainukeseks argumendiks toodud vajadus optimeerida kindlustussüsteemi kulukust. Samas ei ole kaalutud, kas teatud võlausaldajate nõuete välistamine ei teki ebavõrdset kohtlemist, sh võttes arvesse liikluskindlustussüsteemis kehtivat regulatsiooni. Eelnõu seletuskirjas tuleks võimalusel esitada ka arvestuslikud andmed, millist mõju võiks vastav muudatus omada riigieelarvele. Eelnõu § 19 p 8 – punktis 8 sätestatakse, et fond ei hüvita Seletuskirja täiendatud. TTO õigusabikulusid. Seejuures jääb selgusetuks, kust tuleneb kindlustusandja õigus fondilt vastavate kulude hüvitamist nõuda ning sellele vastav fondi kohustus kindlustusvõtjale vastavad kulud hüvitada. Palume seda selgitada. Eelnõu § 19 p 9 – eelnõu alusel hüvitatakse VÕS §-s 129 ja Õigusselguse huvides peame sätet antud 130 toodud kahju ehk fondi poolt toimub kahju hüvitamine peatükis välistuste loetelus vajalikuks. hinnates, kas kulud vastavad nendes sätetes toodud kahjude määratlusle. Seega oleks kaheldav, kas leppetrahvi hüvitamist, mille tasumist võiks kahjustatud isik nõuda sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis, oleks eelnõu kohaselt üldse võimalik nõuda. Eelnevast tulenevalt tuleks täiendavalt hinnata vastava välistuse vajadust. Eelnõu § 19 p 12 – punktis 12 sätestatud välistus jääb kahjuks Selgitame: kui isik saab nt välditava täiesti arusaamatuks. Lause esimeses pooles toodu eeldaks tüsistusena operatsioonihaava põletiku, on taas TTO-l olevat mingil alusel õigus esitada nõue fondi mõistlik, et isikule osutatakse ravi, seda ei vastu, tema poolt patsiendiga sõlmitud tervishoiuteenuse ole mõistlik asendada rahalise hüvitisega. osutamise lepingu rikkumisest tulenevate kulude hüvitamiseks. Nagu eelnevalt mainitud, ei ole selge, kust selline õigus võiks tuleneda. Ka lause teine pool jääb arusaamatuks – millisel põhjusel soovitakse kahjustatud isiku kahju hüvitamist piirata? Kahjuks ei ole võimalik seda ei sätte sõnastuse ega ka seletuskirja põhjal mõista. Palume täiendavaid selgitusi. Eelnõu § 19 p 14 – punktis 14 toodud välistuse kohta ei ole Selgitame: kui sikule hüvitatakse nt seletuskirjas antud sisuliselt ühtegi selgitust. transpordi või kiirabiautoga seotud Liikluskindlustuse ning patsiendikindlustusega liiklusõnnetuse tulemusena seotud kahju kindlustatakse erinevaid riske ning seetõttu jääb ka vastava juba liikluskindlustuse kaudu, oleks välistuse vajadus arusaamatuks. Palume täiendavaid samade kahjude hüvitamisel antud selgitusi. kindlustusest tegu topelt hüvitamisega. Eelnõu § 20 lg 1 – lõike 1 kohaselt peab õigustatud isik Arvestatud. Eelnõu sõnastust muudetud. teavitama fondi kindlustusjuhtumi toimumisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seejuures viidatakse seletuskirjas, et siinkohal ei saa kohaldada üksüheselt VÕS § 522 tulenevat kahjustatud isiku teavitamiskohustust, mis sätestab, et kahjustatud isik peab teatama kindlustusandjale kahe nädala jooksul kindlustusandjast teadasaamisel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kindlustusjuhtumist ning kindlustusvõtja vastu nõude esitamisest ja viivitamata kindlustusvõtja vastu hagi esitamisest. Eeltoodud seisukohta ei ole seletuskirjas põhjalikumalt põhjendatud ning mõistmatuks jääb, miks ei ole eelnõus soovitud üle võtta VÕS §-st 522 tähtaega teavitamiskohustuse täitmiseks, mis motiveeriks kahjustatud isikut fondi toimunud kahjujuhtumist võimalikult kiiresti teavitama. See võiks soodustada ka kindlustusjuhtumiga seonduvate asjaolude kõige efektiivsemat tuvastamist. Eelnõu viitab teavitamise tähtaja puhul eelnõu § 10 lg-s 2 sätestatud tähtajale, mida võib pidada vägagi pikaks. Eeltoodu tekitab taas ka küsimuse, kas eelnõus sooviti sätestada aegumistähtaeg või õigust lõpetav tähtaeg (vt § 10 lg 2 märkusi). Eelnõu § 20 lg 2 – lõike 2 eesmärk on sätestada, et Arvestatud. Sätted VÕS-le eelnõu kindlustusjuhtumiga seonduvad toimingud antakse üle sõnastusest välja jäetud. fondile. Seejuures ei ole aga ehk viited VÕS sätetele kõige täpsemad. VÕS § 450 lg 1 sätestab kindlustusandja täitmise kohustuse sissenõutavaks muutumise aja, sidudes selle küll kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalike toimingute lõpetamisega, kuid säte ei ole iseenesest kindlustusandja vastavate kohustuste aluseks. VÕS § 489 lõikes 1 sätestatakse küll kindlustusandja kohustus viivitamata teha kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suurus, kuid ülejäänud lõiked sinna määratluse alla väga ei sobi (sätestades nt keelu piirata kindlustusvõtja õigust kasutada kahju kindlakstegemisel esindaja abi). Võib ka küsida, kas vastavat sätet on üldse tarvis, kui § 20 lg 7 p 1 kohaselt on fondil kindlustusjuhtumi menetlemisel samad õigused ja kohustused nagu kindlustusandjal. Seejuures märgime, et kuigi kõnekeeles on enamasti mõistetav, mida võiks tähendada määratlus „kindlustusjuhtumi menetlemisel“, leiame, et seletuskiri peaks selles osas olema põhjalikum. Hetkel piirdub see vaid selgitusega, et „säte on vajalik selleks, et kahjumenetluse läbiviimisel oleks fondil samad õigused ja kohustused, nagu kindlustusandjal ning TTO-l ja õigustatud isikul fondi suhtes samad õigused ja kohustused, nagu neil oleks VÕS järgi kindlustusandja suhtes. Fond esindab kindlustusandjat kindlustusjuhtumi toimumise väljaselgitamisel.“ Palume seletuskirjas täpsemalt avada, millised VÕS-ist tulenevad õigused ja kohustused eelnõu kohaselt üle lähevad. Eelnõu § 21 – nimetatud säte sätestab fondi kohustuse Arvestatud. Seletuskirja täiendatud. hüvitada kahjustatud isikule tekitatud kahju, kui TTO ei ole täitnud seadusest tulenevat kindlustamise kohustust ning et sellisel juhul hüvitatakse kahju patsiendikindlustuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Palume selgitada, mida on mõeldud sättes lause osaga „menetletakse käesoleva seaduse põhimõtetest lähtudes“ ning „patsiendikindlustuse seaduses sätestatud alustel“. Eelnõu § 22 – seletuskirjas selgitatakse, et: Arvestatud. Seletuskirja täiendatud. „patsiendikindlustuse seaduse kohaselt on kindlustusandja osa ülesannetest pandud patsiendikindlustusfondile ehk viimane tegutseb seaduse alusel kindlustusandjate nimel. Patsiendikindlustusfond täidab näiteks kindlustusandja eest klienditeeninduse funktsiooni, samuti menetleb kindlustusjuhtumeid ning hüvitab kahjustatud isikule kahju kindlustusandja eest.“ Eelnevat võiks mõista nii, et seadusega soovitakse saavutada olukord, kus kõik patsiendikindlustuslepingust tulenevad kahju nõuded hüvitaks fond. Nii sätestab ka § 10 lg 4, et fond hüvitab kahju õigustatud isikule kindlustusandja eest. Paragrahv 22 lg 1 kohaselt on fondil aga omakorda tagasinõudeõigus selle kindlustusandja vastu, kellega tervishoiuteenuse osutajal oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtiv patsiendikindlustuse leping. Samas on lõikes 3 sätestatud tagasinõudeõigus TTO vastu nii fondile kui kindlustusandjale. Eelnevalt viidatud sätete kohaselt peaks eelduslikult lõikes 3 toodud tagasinõudeõigus tekkima kindlustusandjale ja seda olukorras, kus ta on fondile viimase poolt kahjustatud isikule tasutu hüvitanud. Küsimusi tekitab aga see, millistel juhtudel tekib fondil õigus esitada tagasinõue otse kindlustusvõtja vastu. Mõistetavaks saab pidada § 22 lg 3 p 2 juhtu, ehk olukorda, kus fond on hüvitanud õigustatud isikule tekkinud kahju juhul, kus TTO ei ole täitnud seadusest tulenevat kindlustuskohustust (vastav kohutus fondile tuleb §-st 21). Seejuures tekib aga küsimus, millisel alusel ja milline kindlustusandja peaks hüvitama kahju TTO kindlustuskohustuse rikkumise korral, et tal tekiks tagasinõue TTO vastu p 2 alusel. Eeltoodust tulenevalt palume selgitada, millistel juhtudel on kahjustatud isikule kohustatud kahju hüvitama fond ja millistel juhtudel kindlustusandja, ning millistel juhtudel tekib neil tagasinõudeõigus TTO vastu.  Samuti palume lõike 4 puhul täpsustada sätte suhet VÕS §- dega 457 ja 458. Eelnõu § 22 lg 3 p 4 – sättes ei öelda, kuidas joove tuvastati. Arvestatud. Viide korrakaitseseadusele Olukorras, kus ei viidata KorS korrale, kehtib loogika, mida eelnõust välja jäetud. on Riigikohus kahel korral märkinud – see on määratlemata ning tuvastatakse muul viisil. Riigikohus on leidnud: „12. Kuna avaliku teenistuse seaduses ega selle seaduse volitusnormide alusel antud õigusaktides ei ole joobeseisundi tuvastamise korda kehtestatud, samuti ei ole viidatud teistes õigusaktides kehtestatud joobeseisundi tuvastamise korrale, siis on kolleegiumi hinnangul tegemist tavapärase olulise tingimuse tõendamisega haldusmenetluses. .. Seetõttu ei ole politseiseaduse ja selle alusel antud siseministri määruses sätestatud joobeseisundi tuvastamise kord ning liiklusseaduses sätestatud eeldused isiku joobeseisundis olevaks lugemiseks (LS § 20 lg 3¹) ega ka alkoholi piirmäära ületamise regulatsioon (LS § 20 lg 4) käesoleva asja lahendamisel asjakohased ega kohaldatavad. Viru Vangla on seega ebaõigesti lähtunud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas liiklusseaduse regulatsioonist ..koosseisu tunnus "teenistuses joobnuna viibimine" ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus ehk puudub numbriline piirmäär, mille tuvastamisel saaks automaatselt käsitada isikut joobnud olekus olevana. Samas eeldab joobnud olek isiku tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumise tuvastamist. Üksnes indikaatorvahendi numbriline näit ei ole joobnud oleku tuvastamisel lõplikult määrava tähendusega. Joobnuna teenistuses viibimise tõendamiseks võib seega kasutada menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi arvamust, aga ka mõõtevahendi kasutamisel saadud tulemusi.“2. Sama märkus kehtib ka eelnõu § 35, kavandatava KrMS § 2053 lg 1 p 3, ja eelnõu § 38 p 1, täiendatava TTKS § 3 lõike 6 p 2 kohta. Eelnõu § 23 lg 1 – seoses eelnõu § 23 lõikega 1 kerkib Selgitus. Fondi regulatsioon eelnõust välja küsimus, mis saab olukorras, kus kindlustusandja jäetud. tegevusluba lõpeb? Kas ja kelle vastu on õigustatud isikul nõue tekkinud kahju hüvitamiseks pärast kindlustusandja liikmesuse lõppu fondis? Kui fond on kohustatud hüvitama õigustatud isikule kindlustusandja eest tekkinud kahju ajal, mil kindlustusandja on fondi liige, siis mis saab olukorras, 2 Vt RKHKo 18.10.2016 nr 3-3-1-13-16, p 12; RKHKo 16.11.2016 nr 3-3-1-29-16, p 14. kus kahju, mis tekkis eelnõu § 7 lõikes 2 nimetatud sündmuse või asjaolu tagajärjel, ilmneb pärast kindlustusandja liikmesuse lõppu? Eelnõu § 23 lg 2 – selguse huvides tasuks eelnõu § 23 lõike Selgitus. Fondi regulatsioon eelnõust välja 2 punktides 1 ja 2 kaaluda viidet kindlustustegevuse jäetud. seadusele, vastasel juhul ei pruugi olla üheselt arusaadav, et räägime spetsiifilistest erirežiimidest ja saneerimismeetmetest, mida on reguleeritud kindlustustegevuse seaduses. Eelnõu § 23 lõige 2 punkti 3 puhul leiame, et õiguslike tagajärgede sidumine pankrotiavalduse esitamisega on problemaatiline. Justiitsministeerium soovitab kaaluda lahendust, mille puhul peatab fond kindlustusandja eest tehtavad kahju hüvitamise maksed, kui selle kindlustusandja osas kohus on lõpetanud menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu või on kuulutanud pankroti välja. Eelnõu § 23 lg 3 – Justiitsministeerium ei ole veendunud, et Selgitus. Fondi regulatsioon eelnõust välja eelnõu § 23 lõikes 3 toodud tingimustel väljamaksete jäetud. peatamine on õigustatud isiku suhtes proportsionaalne. Kuivõrd eelnõus ei ole rohkem viidatud tagasinõudele esitatud vastuväitele, siis tasuks vähemalt seletuskirjas täpsustada, mida selle all mõeldakse. Eelnõu § 23 lg 4 – vastavalt eelnõu § 23 lõikele 4 on fondil Selgitus. Fondi regulatsioon eelnõust välja kindlustusandja eest täitmise kohustus selle kindlustusandja jäetud. pankroti korral üksnes patsiendikindlustuse lepingute vastava kattevara ja seda ületavas osas tunnustatud nõude ulatuses. Kas kattevara ja seda ületavas osas tunnustatud nõude ulatuses ei moodustagi kogu õigustatud isiku nõuet ehk fond peab täitma kogu kohustuse? Seletuskirjas on eelnõu § 23 lõike 4 kohta täpsustatud, et olukorras, kus patsiendikindlustuslepingute vastavast kattevarast ei jätku kõikide nõuete rahuldamiseks, täidab fond kattevara ületavas osas õigustatud isikute nõuded tunnustatud nõude ulatuses muu pankrotivara arvel ja võrdeliselt nõuete suurusega. Justiitsministeeriumile jääb arusaamatuks, kuidas on fondil võimalik käsutada muud pankrotivara, mis ei ole kattevara, mis eelnõu kohaselt (KindlTS § 171 täiendamine lõikega 81) ei kuulu kindlustusandaja pankrotivara hulka. Kindlustusandja pankrotivara, mis ei ole patsiendikindlustuse lepingutele vastav kattevara, valitsemise õigus ning selle arvel väljamaksete tegemise õigus peaks olema kindlustusandja pankrotihalduril. Kui patsiendikindlustuse lepingutele vastavast kattevarast ei jätku kõikide õigustatud isikute nõuete rahuldamiseks, peaksid õigustatud isikud saama rahuldamata osas esitada nõuded kindlustusandja pankrotimenetluses. Eelnõu § 23 lõike 2 kohta on seletuskirjas öeldud, et Selgitus. Fondi regulatsioon eelnõust välja olukorras, kus Finantsinspektsioon esitab kindlustusandja jäetud. suhtes pankrotiavalduse, hüvitab fond õigustatud isikute nõuded vastava kattevara arvel. Kuidas on see süstemaatiliselt seotud eelnõu § 23 lõike 4 regulatsiooni (fondil on kindlustusandja eest täitmise kohustus üksnes kattevara ja seda ületavas osas tunnustatud nõuete ulatuses, mis olukorras, kus õigustatud isikute nõuete kogusuurus ületab kattevara, tähendab seda, et fond rahuldab õigustatud isikute nõuded võrdeliselt nende suurusega) ja sama eelnõu sätte kohta antud selgitustega? Eelnõu § 24 lg 2 – kui siin on mõeldud, et seadusega Arvestatud. Säte eelnõust eemaldatud. välistatakse muu hulgas ka riigivastutus, siis seda ei saa õigeks pidada. Kui see siiski on eelnõu koostajate soov, tuleb seda eraldi põhjendada. Eelnõu 4. ptk – lepituskomisjoni õiguslik alus on sätestatud Arvestatud osaliselt. Märgime, et erinevas sõnastuses nii seaduse kui ka rakendusakti eelnõus. seletuskirjas märgitu ei tähenda, et Määruses lepitusorgani õigusliku aluse kordamine on komisjon ei lahenda üldse meditsiinilisi tarbetu ja regulatsiooni erinev sõnastus võib tuua kaasa küsimusi. Lõike eesmärgiks oli tuua esile, õiguslikku ebaselgust. Selge lepituskomisjoni õigusliku et lepituskomisjon ei täida kindlustusandja aluse säte, mille kohaselt on lepituskomisjon riigi ülesandeid, vaid lahendab üksnes otsuse lepitusorgan lepitusseaduse tähenduses, peaks sisalduma suhtes esitatud kaebusi. seaduses ja mitte määruses. Seda, et lepitusorgani õiguslik alus peab olema sätestatud seaduses, nõuab lepitusseaduse Nii eelnõus kui ka seletuskirjas on § 2 p 4. Lepituskomisjoni õigusliku aluse regulatsioon märgitud, et menetlus komisjonis on lepitusorgani moodustamise aluste ja töökorra eelnõu § 1 lg- kaebuse esitajale tasuta ja seega on patsiendi kui nõrgema poole huvid s 2 tuleks välja jätta ja õigusliku aluse sätte sõnastust kaitstud. seaduse eelnõu §-s 27 täpsustada. Seletuskirja leheküljel 56 § 29 selgituses märgitakse, et lepituskomisjoni menetluse Leiame, et lepitusmenetluses peaks tulemuseks on täitedokument ja seda ei saa enam kohtus lahendama üksnes otsuseid vaidlustada, samuti ei ole võimalik enam sama asjaga kindlustusjuhtumi kohtusse pöörduda. See väide on õige ainult olukorras, kus tuvastamise/mittetuvastamise kohta ning lepitusmenetlus lõpeb lepituskokkuleppe sõlmimisega. Kui kahju hüvitamise ulatuse kohta. Juhul, kui osapool kokkuleppega ei nõustu, siis täitedokumenti ei teki isik leiab, et TTO vastutab tervisekahju ja täitedokumendi saamiseks tuleb siiski läbida eest, siis teavitab ta sellest kohtumenetlus. Seletuskirja sõnastust tuleb täpsustada. kindlustusandjat ning kindlustusjuhtumi tuvastamise korral kindlustusandja Eelnõu järgi ei arutata lepitusmenetluse käigus enam neid hüvitab isikule kahju. Kui isik ei pöördu küsimusi, mis tekkisid fondi kahjumenetluse käigus, kus kindlustusandja poole ning soovib hinnatakse ja vaieldakse sisuliselt tervishoiuteenuse üle („.. vaidlust lahendada muul viisil, siis sellised näiteks kui on raske hinnata, kas tervisekahju kvalifitseerub vaidlused ei peaks lepituskomisjoni kindlustusjuhtumiks. Komisjoni eesmärk ei ole täita fondi pädevusse kuuluma. ülesandeid.“). Seega lahendatakse lepitusmenetluses õiguslikke vaidluseid. Seetõttu tuleb seletuskirjas täpsustada, kuidas tagatakse patsiendi menetluslikud õigused, st seletuskirjas tuleb välja tuua, et patsient saab taotleda riigiõigusabi, saab taotleda tasuta ekspertiise jne. Kohustuslik kohtueelne menetlus peab olema ette nähtud patsiendi kui nõrgema poole kasuks.  Lisaks sellele peab nii lepitusmenetluses kui ka edasises kohtumenetluses olema võimalik lahendada sisulist vaidlust, st patsiendi ja tervishoiuteenuse osutaja vahelist vaidlust, mitte vaidlust selle üle, kas fond on hinnanud õigesti kahjujuhtumi asjaolusid (st patsiendi ja fondi vahelist vaidlust). Eelnõu § 30 lg 1 punkt 1 – registri pidamise eesmärk Registri regulatsioon eelnõust välja iseenesest ei saa olla lepingute sõlmimine. Registrisse küll jäetud. tuleks kanda andmed sõlmitud lepingute kohta, ent eesmärgiks on anda ülevaade nende lepingute kohta. Palume sõnastust vastavalt muuta. Eelnõu § 31 – sättega nähakse ette, et pärast kümmet aastat Arvestatud. Sõnastust muudetud. arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest andmed anonüümitakse. Isikuandmete kaitse üldmääruse3 art 5 lg 1 punkti e kohaselt säilitatakse andmed kujul, mis võimaldab andmesubjekte tuvastada ainult seni, kuni see on vajalik selle eesmärgi täitmiseks, milleks isikuandmeid töödeldakse. Üldmääruse art 17 lg 1 punkti a kohaselt on andmesubjektil õigus nõuda, et vastutav töötleja kustutaks põhjendamatu viivituseta teda puudutavad isikuandmed ja vastutav töötleja on kohustatud kustutama isikuandmed põhjendamatu viivituseta, kui isikuandmeid ei ole enam vaja sellel eesmärgil, millega seoses need on kogutud või muul viisil töödeldud. Ehkki anonüümimise tagajärjel ei ole tõepoolest tegemist enam isikuandmetega, vajab siiski selget põhjendust see, miks on eelnõus peetud vajalikuks isikuandmete anonüümimist, mitte kustutamist. Palume esitada asjakohane selgitus, mille pinnalt oleks võimalik teha järeldus valitud meetme põhjendatuse kohta. Eelnõu § 34 p 3 – eelnõuga täiendatakse kindlustustegevuse Kindlustustegevuse seaduse asjakohased seaduse §-i 171 lõikega 81. Saame aru, et tegemist on sätted välja jäetud kuna eelnõu ei käsitle sihtotstarbelise varakogumiga, mis eraldub kindlustusandja enam fondi tegevust. muust pankrotivarast ja mille arvel rahuldatakse kattevara ulatuses õigustatud isikute nõudeid võrdeliselt nende nõuete suurusega. Siinkohal leiame, et on vastuolu kõnesoleva punkti ja eelnõu § 23 regulatsiooni vahel ehk oluline on tagada selgus, millises ulatuses õigustatud isikute nõuete rahuldamine fondi poolt toimub – kas kattevara arvel ja ulatuses või, nagu eelnõu § 23 lõikest 4 ja vastavast seletuskirjast nähtub, on fondil õigus teha väljamakseid ka pankrotivarast. Justiitsministeerium märkis juba oma kommentaarides eelnõu § 23 kohta, et viimane lahendus ei oleks süstemaatiliselt kohane. Kui fond täidab kindlustusandja pankroti korral nõudeid vaid kattevara arvel 3 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32016R0679&from=EN ja ulatuses, oleks seletuskirjas asjakohane selgitada, mis saab olukorras, kus kattevarast ei piisa ehk et õigustatud isikutel on õigus esitada oma nõue kindlustusandja pankrotimenetluses võlausaldajana. Eelnõu § 35 – eelnõuga lisatav kriminaalmenetluse Arvestatud. seadustiku (edaspidi KrMS) § 2053 annab täiendava kriminaalmenetluse lõpetamise aluse tervishoiuteenuse osutamise korral, kui tervishoiuteenuse osutamise käigus on ettevaatamatusest põhjustatud patsiendi surm või raske tervisekahjustus. Seletuskirjas on muudatuse tegemist põhjendatud vajadusega soodustada patsiendiohutusjuhtumitest, sh eksimustest ja vigadest teavitamist, mis on vajalik tervishoiuteenuste ohutuse ja kvaliteedi parandamiseks. Justiitsministeeriumi hinnangul on patsiendiohutusjuhtumitest teavitamise süsteemi sisseseadmine ning selle pinnalt vigadest õppimine tervitatav. Teiselt poolt tuleb vaadata, millist probleemi muudatusega soovitakse lahendada ning kaaluda, kui põhjendatud on ühe valdkonna erialatöötajate karistusõigusliku vastutuse piiramine ning kas soovitud lahendus praktikas ka tulemuslikuks osutub. Toome välja, et tervishoiutöötajate karistusõiguslikust vastutusest rääkides on oluline mõista, kuidas Eesti karistusõiguses sisustatakse ettevaatamatusdelikti, sh tegevusetusega toime pandud ettevaatamatusdelikti eelduseid. Selleks, et mõista isik süüdi ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamises (KarS § 119) või surma ettevaatamatus põhjustamises (KarS § 117), on vajalik ära näidata hoolsuskohustuse rikkumine, mis oli objektiivselt ettenähtav ning välditav. Lisaks on tagajärje omistamise juures vajalik tuvastada õigusvastasusseos. Oluline on märkida, et selline hoolsuskohustuse potentsiaalne rikkumine tugineb ekspertiisile, st see eeldab erialateadmistega isikute hinnangut. Hoolsuskohustuse võimaliku rikkumise hindamisel on näiteks Riigikohus otsuses nr 1-15-6223 selgitanud, et näiteks patsiendi haiguse diagnoosimisel peab vältimatult aktsepteerima arsti piisavat hindamis- ja otsustamisruumi. Karistusõiguslik reageerimine kõikvõimalikele ekslikele diagnoosidele oleks vastuolus karistusõiguse aktsessoorsuse põhimõttega ning võiks asuda takistama meditsiinivaldkonna toimimist. Riigikohus rõhutas, et hoolsuskohustuse rikkumiseks saab pidada vaid sellist diagnoosiviga, mis ületab meditsiiniliselt paratamatu ja meditsiinieetiliselt tolereeritava riski piire. Juhul, kui hoolsuskohustuse rikkumine on tuvastatud, saab vajaliku hoolsuse üles näitamata jätmist isikule ette heita vaid siis, kui saabunud tagajärg oli tervishoiutöötajale ka objektiivselt ettenähtav ning välditav. Kui tagajärg on saabunud, tuleb lisaks hinnata, ega tagajärje saabumine ei olnud objektiivselt vältimatu, st kas hoolsuskohustusele vastav käitumine oleks tagajärje ära hoidnud. Lisaks tuleb veel hinnata, kas tagajärjena realiseerinud oht on tervishoiutöötajale ka subjektiivselt etteheidetav. Oluline on silmas pidada, et läbivalt tuleb lähtuda in dubio pro reo põhimõttest, mille kohaselt kõik kõrvaldamata kahtlused kõrvaldatakse kahtlustatava või süüdistatava kasuks. Eelkirjeldatut silmas pidades on selge, et juba kehtivas Eesti karistusõiguses on tervishoiutöötaja vastutus ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise eest võimalik vaid äärmuslikel juhtudel, mida kinnitab väga vähene süüdimõistvate otsuste arv. Lisaks, õiguspoliitiliselt tuleb küsida, kuivõrd on põhjendatud ühe valdkonna erialatöötajate karistusõigusliku vastutuse absoluutne välistamine teatud (ettevaatamatute) kuritegude puhul. Inimese elu ja tervise puhul on tegemist tähtsaimate õigushüvedega ning riigi kohustus nende kaitsmiseks tuleb nii põhiseadusest kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist. Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas rõhutanud, et riigil on kohustus tagada efektiivne ravivigade menetlemise süsteem. Eelnõuga pakutakse välja mitte absoluutne, vaid valikuline menetluse lõpetamise alus, mis annab riigiprokuratuurile võimaluse menetluse lõpetamiseks, kuid ei sätestaks absoluutset kohustust, ning mis näeb ette täiendavad kriteeriumid lisaks teavitamiskohustuse täitmisele. Muudatuse eesmärk ei ole kriminaalmenetluse lõpetamise võimalust tervishoiutöötajate jaoks võrreldes KrMS §-s 202 tooduga kitsendada (sellest ka viide §-le 202), vaid anda täiendav võimalus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, kus tuleb sättes nimetatud kriteeriumitega arvestada. Justiitsministeerium leiab, et kuna menetluse lõpetamine tervishoiutöötaja suhtes on ka kehtiva seaduse kohaselt võimalik (KrMS § 202), ei too eelnõus välja pakutud muudatus kaasa olulisi muudatusi õiguskorras ning on õiguspoliitiliselt aktsepteeriv. Aitamaks kaasa ohujuhtumitest teavitamise korra toimimisele ning seeläbi tervishoiusüsteemi ohutumaks muutmisele, võib Justiitsministeerium patsiendikindlustuse eelnõus välja pakutud KrMSi muudatust põhimõtteliselt toetada, kui on võetud arvesse alltoodud märkusi KrMS § 2053 ning tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 3 lg 6 muutmise kohta. KrMS § 2053 lg 1 p 1 – menetluse lõpetamise kriteeriumiks on tervishoiutöötaja poolt patsiendiohutusjuhtumist teavitamine, kui see on ette nähtud tervishoiuteenuste korraldamise seaduses. Eelnõu § 38 p 5 kohaselt muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 42 lõiget 1 ning kehtestatakse tervishoiutöötajale kohustust registreerida patsiendiohutusjuhtumid, mis põhjustasid patsiendile välditavat tervisekahju. Muudatusettepanekute pinnalt jääb ebaselgeks, millal vastav teade tuleb esitada. Justiitsministeerium teeb ettepaneku täiendada KrMS § 2053 lg 1 punkti 1 järgmiselt: „1) tervishoiutöötaja on esitanud viivitamatult teate enda tegevuse või tegevusetuse kohta tervishoiuteenuse osutaja peetavale patsiendiohutusjuhtumite andmekogule ja Terviseameti peetavale patsiendiohutuse andmekogule, kui see on ette nähtud tervishoiuteenuste korraldamise seaduses;“. Vastavalt tuleks täiendada ka tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 42 lõiget 1. KrMS § 2053 lg 1 punkti 2 lõppu tuleb lisada „ja“, näitamaks, et samaaegselt peavad esinema kõik kolm lõikes 1 nimetatud kriteeriumit. KrMS § 2053 lg 1 p 3 räägib hetkel ainult tervisekahju tekitamisest joobeseisundis, hõlmata tuleks ka surma ettevaatamatu põhjustamine. Ettepanek sõnastada p 3 ümber järgmiselt: „3) tervishoiutöötaja ei ole põhjustanud ettevaatamatusest patsiendi surma või rasket tervisekahjustust alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis.“ KrMS § 2053 lg 2 – Justiitsministeerium hinnangul on KrMS § 2053 kohaldamise peamine eeldus asjaolu, et tervishoiutöötaja teavitab enda tegevusest või tegevusest. Seega peaks lõikes 2 toodu jääma erandiks. Nõustuda ei saa seletuskirjas (lk 64) toodud selgitusega, et lõikes 2 nimetatud olukord võib esinda siis, kui tervishoiutöötaja ei ole teadlik, et tema tegevus võis põhjustada tervisekahju. Justiitsministeerium palub selle osa seletuskirjast välja jätta. Lisaks palume seletuskirja tuua täiendavalt välja, et lõikes 1 nimetatud kriteeriumid peavad KrMS § 2053 alusel menetluse lõpetamiseks alati esinema, kuid kuna KrMS § 2053 kohaldamine on riigiprokuratuuri otsus, on prokuratuuril võimalik arvesse võtta ka muid asjaolusid, mh hoolsuskohustuse rikkumises raskust. Seoses täiendava kriminaalmenetluse lõpetamise aluse lisamisega KrMS-i on vajalik täiendada ka KrMS § 6, lisades loetellu viite §-le 2053. Seoses täiendava kriminaalmenetluse lõpetamise aluse lisamisega KrMS-i tuleb silmas pidada menetluse lõpetamise aluste täiendamise vajadust prokuratuuri infosüsteemis ning e-toimikus. Patsiendiohutuse andmekogu loomisel tuleb arvestada, et prokuratuuril peaks olema vajadusel võimalus digitaalselt patsiendiohutuse andmekogu(de)st kontrollida KrMS § 2053 lg 1 punktis 1 sätestatud kriteeriumi täitmist. TTKS § 3 lg 6 – eelnõuga muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lõiget 6 (ning hilisema jõustumisega täiendavalt lõike 6 sissejuhatavat osa) selliselt, et välistatakse järelevalve- või uurimismenetluse algatamine korrakaitseorgani või kohtu poolt, kui tervishoiutöötaja on nõuetekohaselt dokumenteerinud patsiendiohutusjuhtumi ja teavitanud sellest tervishoiuteenuse osutaja peetavat patsiendiohutusjuhtumite andmekogu, va punktides 1-3 nimetatud juhtudel. Justiitsministeerium on seisukohal, et nimetatud säte on vastuolus eelnõuga ettenähtava põhimõttega, mille kohaselt sätestatakse tervishoiutöötajate karistusõigusliku vastutuse välistamise osas täiendav menetluse lõpetamise alus (ning mitte kriminaalmenetluse alustamata jätmise alus, mis tuleks Justiitsministeeriumi hinnangul sätestada KrMS-s). Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lõige 6 eelnõus pakutud sõnastuses välistaks aga ka kriminaalmenetluse alustamise, mis ei ole antud eelnõu mõte. Sätte sõnastust tuleb vastavalt muuta ning selgelt välja tuua, et sättes toodu ei kehti kriminaalmenetluse alustamise kohta. Eelnõu § 35 – KrMS § 6 loetleb paragrahvid, milles on välja Ettepanekut arutatud TEHIK-ga. Kulukas toodud alused kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Kuna IT arendus antud kontekstis ei ole eelnõus ei ole välja toodud, et KrMS §-i 6 täiendatakse §-ga ratsionaalne lahendus arvestades selliste 2053, juhib Justiitsministeerium tähelepanu KrMS §-i 6 juhtumite väga väikest hulka. täiendamise vajadusele. Eeldusel, et § 2053 lõpetamise alus on analoogne § 2051 sisalduvale alusele, on tegemist EToimiku ja prokuratuuri infosüsteemi puhul väikese muudatusega, mille saab realiseerida tavapäraste hooldustööde käigus ühekuulise etteteatamise ajaga. Hooldustööde hind sõltub sellest, kas tegemist on majasisese või -välise arendusega, kuid on orienteeruvalt ca 4000 eurot. Prokuröri poolt lõpetamise aluste elektroonilise kontrolli eelduseks on vajalik X-tee teenuste olemasolu patsiendiohutuse andmekogu poolel, mida on võimalik tulevikus prokuratuuri infosüsteemil kasutusele võtta. Eelnõu § 38 p 1 – tervishoiutöötaja teavitab andmekogu Arvestatud. pidajat, mitte andmekogu. Seetõttu tuleks muuta sõnastust vastavaks. Eelnõu § 38 p-d 9 ja 10 – palume kaaluda, kas oleks Selgitame: Eelnõu eesmärgiks on siduda otstarbekam siduda kindlustuse kehtimise nõue tegevusload ja kindlustuskohustus. Sellel tervishoiuteenuse osutamisega, mitte tegevusloa on tähtsus nt kindlustamata juhtumite kehtivusega. Tegevusluba õigustab (mitte ei kohusta) hüvitamisel. Kui TTO kõiki loaga lubatud tegutsema teatud alal ning osutama teatud teenuseid, kui isik on haldusorganit veennud, et ta vastab kõigile nõuetele. teenuseid ei osuta, siis mõjutab see ka Üheks nõudeks teiste seas saab edaspidi olema kindlustuse kindlustusmakset. olemasolu. Tegevusloa taotluses esitatakse nende tervishoiuteenuste loetelu, mille osutamiseks tegevusluba taotletakse (TTKS § § 41 lg 2 p 2). Saadud luba annabki õiguse osutada tervishoiuteenuseid (TTKS § 40 lg 3). Siis, kui tervishoiuteenuse osutaja aga kõiki loaga lubatud teenuseid ei osuta, ei peaks ta ka tegevusloal nimetatud teenuste mahus kindlustuskaitset tagama. See oleks ebaproportsionaalne ettevõtlusvabaduse riive. Sama ka siis, kui tervishoiuteenust ei osutata olenemata tegevusloa olemasolule nt nõuetele vastava töötaja puudumise vm TTKS §-s 42 nimetatud nõude mittetäitmise tõttu. Teeme ettepaneku lahutada tegevusloa kehtima hakkamise ja tegevusloaga lubatud teenuse osutamise alguse ajad. Nt võiks tervishoiuteenuse osutaja osutada patsiendikindlustuse lepinguga kaetud tervishoiuteenuseid. Eelnõu § 39 p 1–3 – võttes arvesse, et tervishoiutöötaja Arvestatud. Seletuskirja täiendatud. kätte on usaldatud kõige väärtuslikumad õigushüved, on VÕS § 758 lõikes 2 seadusandja pidanud põhjendatuks suurendada tema tsiviilõiguslikku vastutust. Samas mõistame, et läbi erinevate mehhanismide (eelkõige TLS) kehtib olukord, kus tervishoiutöötaja vastutus on oluliselt piiratud ning võib pidada usutavaks, et kõige edukamalt õnnestub nõue maksma panna ilmselt TTO vastu. Võttes arvesse, et muudatus ei oma praktikas eriti suurt mõju, ning toetades eesmärki soodustada patsiendiohutust läbi ohutusjuhtumite registreerimise, analüüsimise ning edaspidise ennetamise, võime nõustuda VÕS §-s 758 ja § 770-s tehtavate muudatustega. Seejuures viitame, et seletuskirjas on mitmes kohas viidatud, et eelnõuga kaotatakse tervishoiutöötaja isiklik tsiviilõiguslik vastutus. Kuna VÕS §-s 758 tehtavad muudatused puudutavad vaid lepingulist vastutust, palume seda sõnastust parandada. Arvestatud. Seletuskirja täiendatud. Eelnõu § 39 p 4 – VÕS § 771 sätestatud 5-aastane aegumistähtajaga on seadusandja näinud vajadust isiku elu ja tervise kahjustamise puhuks näha ette laiem kaitse. Kuigi Justiitsministeeriumi hinnangul võiks selle täiendava kaitse tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumiste puhuks patsiendi huvides kehtival kujul säilitada, ei ole me ka otseselt vastu sellele, et vastav aegumistähtaeg ühtlustada teiste isikukahju hüvitamise nõuetega. Samas võib küsida, kas sättel sellised kujul enam eraldi väärtust on. Võib isegi kaaluda, kas regulatsioon ei muutuks selgemaks, kui ka tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevad nõuded aeguks üldiselt TsÜS kohaselt, mis tooks kaasa suurema selguse TsÜS § 153 lg 2 kohaldatavusest tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevatele nõuetele, st maksimaalse aegumistähtajana 30 aasta ette nägemise. Seejuures juhime tähelepanu eelnõu § 10 lg 2 kohta tehtud märkustele. Käesoleva muudatuse kohta antud selgituste kohaselt nähakse eelnõuga ette, et õigustatud isik peab kindlustusjuhtumi toimumisest teavitama fondi kolme aasta jooksul alates ajast, kui ta sai teada TTO poolt kohustuse rikkumisest ja kahju tekitamisest ning viidatakse seejuures eelnõu §le 20 lg 1. Märgime, et sealt sellist kohustust ei tulene. Siiski paluksime selgitusi, kas soovitakse sätestada mingi eriregulatsioon fondi teavitamise tähtaja kohta või mitte (eelnõu ja seletuskiri on selles osas segased). Vanglad kui tervishoiuteenuse osutajad – eelnõu kohaselt Arvestatud. luuakse kohustuslik vastutuskindlustus TTO-le. TTO on eelnõu tähenduses ka vanglad. Hüvitatavad on üldjoontes tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahjud. Hüvitatakse ka näiteks töövõime vähenemisest tekkinud kulud, ülalpidamiskulud vms. Töövõime vähenemisest tekkinud kulude hüvitamine on kinnipeetavate puhul välistatud, kuid ülalpidamiskulude hüvitamine ei ole. Arvestuse aluseks on netotulu, mis kinnipeetavate puhul ei pruugi olla üks ühele. Kinnipeetaval ei tule enda netotulust enda ülalpidamiseks kulutusi teha. Sotsiaalmaksu kinnipeetavate tasudelt ei maksta. Vanglaid silmas pidades on olulised veel järgmised asjaolud: 1) kindlustusmaksete tegemiseks on Sotsiaalministeerium juba esitanud RESi taotlused. Justiitsministeerium neid esitanud veel ei ole. 2) Vanglate kindlustusmaksed võivad olla suuremad kui üldhaiglatel (kinnipeetavad kaebavad rohkem). 3) Luuakse kohustuslik kohtueelne menetlus fondi juurde. Kinnipeetavate kahju hüvitamise taotlused hakkavad sinna minema. Sisendi peab paraku andma siiski TTO ehk siis vangla, seega vangla töökoormus selles osas ei muutu. 4) Vanglal juba hüvitatud kulude osas regressiõigust fondile ei ole. Fond hüvitab vaid need kahjud, mida vangla juba ei hüvita (lisaravimid, uus tervishoiuteenus vms). 5) Kohtusse pöördumise õigus jääb lõppastmes alles. Mõjude osas tuleb kindlasti hinnata ka Justiitsministeeriumi tervishoiukulude tõusu. Need on hetkel seletuskirjas nimetamata. Normitehnilised ja keelelised märkused Arvestatud Siseministeerium Sotsiaalministeeriumi kommentaar Siseministeeriumil pole eelnõuga puutumust, kooskõlastame Võtame teadmiseks. vaikimisi (Vabariigi Valitsuse reglement § 7 lõike 4 kohaselt). Juhul kui seaduse kohaldamisala tulevikus laiendatakse, palume Häirekeskus kaasata muudatuste ettevalmistamisse. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Sotsiaalministeeriumi kommentaar Me ei kooskõlasta patsiendikindlustuse seaduse eelnõu järgmistel Arvestame ja täpsustame eelnõud, et x-tee põhjustel. kasutamine andmevahetuseks oleks võimalus, mitte kohustus. Eelnõu § 30 lg 5. Vaatamata seletuskirjas antud selgitustele jääb arusaamatuks, miks sätestatakse, et X-tee andmevahetust ei Fondi regulatsioon eelnõust välja jäetud. kasutata. Kui patsiendikindlustuse register on uus infosüsteem, siis millele tuginedes väidetakse, et see ei ole andmevahetuseks tehniliselt sobiv? Kuna kindlustusjuhtumite käsitlemisel kasutatakse Kavas on luua funktsionaalne liides ka tervise infosüsteemis (TIS) vm riigi infosüsteemides olevaid Terviseameti tegevuslubade registri ja andmed, oleks nende operatiivne ja täpne edastamine ka kindlustussektori vahele, mis käsitsi kindlustusandja huvi. Samuti lihtsustaks see Terviseameti § 4 lg 8 sisestamise asendaks. sätestatud ülesande täitmist (või asendaks selle) ning Terviseameti teavitamist vastavalt §-le 25. Eelnõus sätestatu järgi peab Terviseamet kandma enda hallatavasse patsiendiohutuse andmekogusse andmed sisse käsitsi. Eelnõu § 31. Säilitustähtaja seadmine tähendab, et pärast Arvestatud. säilitustähtaja saabumist teave hävitatakse (kui ei kuulu üleandmisele Rahvusarhiivi). Sätestatakse aga, et säilitustähtaja saabumisel andmed anonüümitakse. Andmete tegelik säilitustähtaeg jääb lahtiseks. Seletuskirjas ei ole selgitatud, kui kaua ja mis eesmärgil kavatsetakse alal hoida anonüümitud andmeid. Tuleb arvestada teabe pikaajalise säilitamise kulusid, kuna vaja on tagada teabe säilivus kasutatavana ja õige tõlgendamine läbi aja, sh infosüsteemi uuendamiste käigus. Eelnõu § 38. Jääb arusaamatuks, miks nähakse ette mitme Arvestame ning sõnastame sätte selliselt, et patsiendiohutusjuhtumi andmekogu pidamine. Vastavalt AvTSile TTKS muudatus ei paneks TTO-le kohustust tuleb kasutada teises andmekogus põhiandmetena olemas olevaid luua andmekogu, vaid andmeid. Nii peab tervishoiutöötaja teavitama p 2 alusel samast patsiendiohutusjuhtumeid registreerida. juhtumist nii TTO andmekogu kui ka Terviseameti andmekogu ning Kuna TTO suurused on erinevad alates TTO peab pidama p 6 alusel eraldi andmekogu suurhaiglast kuni FIE-st perearsti või patsiendiohutusjuhtumite kohta ja samuti Terviseameti andmekogu koduõeni võib registreerimine toimuda teavitama. Punktis 13 jääb arusaamatuks, kas ka Terviseameti erinevalt. andmekogusse andmete esitamiseks ei kasutata X-teed. See Riiklikku andmekogusse hakatakse koguma tähendaks andmete esitamist dokumentidena ja sisestamist käsitsi. teatud osa juhtumitest ning ilma patsiendi ja Eriti ebaselgeks jääb kavandatav korraldus, kuna eelnõu järgi ei saa tervishoiutöötajate isikuandmeteta (küll saab andmekogus patsienti ega TTOd tuvasta. Et TTOd ja olema tuvastatav TTO). Eesmärgiks juhtumite tervishoiutöötajad peavad Terviseameti andmekogu teavitama, siis analüüsimine ja neist õppimine. tähendab see eeldatavasti isiku- jms andmeid sisaldavate alusdokumentide kogumist ja haldamist Terviseametis. Seaduse rakendamisega kaasnevad kulud. Seletuskirjas on toodud Arvestame. hinnangulised IT-arenduste kulud, mille arvutuskäiku ei ole IT arenduste kulude hindamisel täpsustasime selgitatud. Arvestades eelnõus kirjeldatud andmete kogumise kulud TEHIK ekspertiisi kasutades. protsessi ei ole ilmselt kavandatud ka nüüdisaegseid lahendusi, vaid IT lahenduste täpseid ülesandepüstitused kopeeritakse pabermaailma loogikat. Samuti puudub ülevaade koostame järgmises etapis koostöös TTOdele ja kindlustusandjatele tekkivate IT-kulude kohta. partneritega ning arvestame ka sealjuures ettepanekut. Seletuskirja täiendatud. AS Ida-Tallinna Keskhaigla Sotsiaalministeeriumi kommentaar AS Ida-Tallinna Keskhaigla põhimõtteliselt pooldab Käesoleva seaduse eelnõus välja pakutud patsiendikindlustuse süsteemi loomist. Samas aga leiame, et summad tuginevad ekspertide hinnangule, seaduse eelnõus sätestatud kindlustussummad on Eesti oludes üle kohtute sisendile ning töörühma liikmete paisutatud ning tekitavad tervishoiuteenuse osutajatele rahalist esitatud ettepanekutele. Nimetatud koormust suuremate kindlustusmaksete näol, mis omakorda summade osas on saavutatud konsensus avaldab mõju tervishoiuteenuse kättesaadavusele. osapoolte vahel. Juhime tähelepanu, et Seaduse eelnõu § 8 järgi on: tegemist on maksimaalsete summadega ja (1) Kindlustussumma on õigustatud isiku kohta 100 000 eurot, reaalselt väljamakstavad summad võivad olla kindlustusjuhtumi kohta 300 000 eurot ja patsiendikindlustuse tunduvalt väiksemad. lepingu järgse kindlustusperioodi kohta 3 000 000 eurot. (2) Mittevaralise kahju kindlustussumma on õigustatud isiku kohta 30 000 eurot ja kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot. Mittevaralise kahju hüvitis loetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kindlustussumma hulka. (3) Kui kahjunõuete kogusumma ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud kindlustussummat ühe kindlustusjuhtumi kohta, jagatakse hüvitis õigustatud isikute vahel proportsionaalselt iga õigustatud isiku kahju suuruse järgi. Seaduse eelnõu seletuskirja järgi on kindlustussummade määramisel lähtutud Soome ja Rootsi vastavast praktikast. Seletuskirja järgi ühtib kindlustussumma 100 000 eurot ka Eesti eksperdi hinnanguga tervisekahju raskusastmete ja astmest sõltuvalt võimalike hüvitiste piirmäärade kohta, mis arvestas senist haiglate praktikat hüvitiste maksmisel patsientidele, sisaldades nii varalist kui mittevaralist kahju. AS Ida-Tallinna Keskhaiglale jääb selgusetuks, millistele andmetele tugines ekspert, viidates haiglate praktikale hüvitiste maksmisel. AS Ida-Tallinna Keskhaiglalt selliseid andmeid päritud ei ole, kuigi haigla on üks vabariigi suurimaid haiglaid. AS Ida-Tallinna Keskhaigla on patsientidele maksnud hüvitisi, kuid ükski summa ei ole küündinud ligilähedalegi 100 000 eurole. See summa on kogu haigla 17 tegevusaasta makstud hüvitiste kogusumma lähedane. AS Ida-Tallinna Keskhaiglal on erialase vastutuskindlustuse leping aastast 2002. Viimastel aastatel on kindlustuslepingu sõlmimisel raskusi, kuna kindlustushanked on nurjunud seetõttu, et kindlustusseltsid ei soovi sellist kindlustustoodet pakkuda ning üldse ei ole huvitatud kindlustusseltsid mittevaralise kahju hüvitamisest ning kui seda teevad, siis ainult juhul, kui on tekkinud ka varaline kahju. Kindlustusseltside pakutud kindlustusmakse aastas on ulatunud 30 000 euroni 200 000 euro suuruse kindlustussumma (ühe juhtumi kohta ja aastas) s.h mittevaraline kahju 3 200 eurot. Kindlustusseltsidelt mitteametlikele päringutele saadud vastuste järgi võivad patsiendikindlustuse seaduse jõustumisel kindlustusmaksed suurhaiglate puhul mitme- kuni kümnekordistuda sõltuvalt haiglate poolt eelnevalt väljamakstud hüvitistest. Kindlustusmakse suurenemine kordades tähendab ka kordades väiksemat raha, mis on mõeldud patsientide ravimiseks, mis omakorda toob kaasa ravijärjekordade pikenemise. AS Ida-Tallinna Keskhaigla ettepanek on lähtuda kindlustussummade sätestamisel seadusesse haiglate poolt seni reaalselt makstud hüvitiste analüüsil. Eesti Õdede Liit Sotsiaalministeeriumi kommentaar Järgnevad kommentaarid puudutavad seadusega paraleelselt Võtame arvesse määruste koostamisel. jõustuvaid rakendusakte. Mõistame, et antud dokumendid on valmimisel, kuid juhime tähelepanu mõnele asjaolule: 1. Määruse eelnõu: Patsiendikindlustusfondi nõukoja moodustamise alused ja töökord § 2. Nõukoja moodustamise alused lõige 1 ja 2 - Määruse eelnõust ei tule välja, kuidas valitakse nõukogusse patsiendi, riigi ja tervishoiteenuse osutajate esindajad. 2. Määruse eelnõu: Patsiendiohutuse andmekogusse edastatavate Võtame arvesse määruste koostamisel. patsiendiohutusjuhtumite loetelu, andmekoosseisud ning andmete esitamise ja säilitamise tingimused ja kord. - Ohujuhtumite loetelu võiks olla stiili mõttes ühtlustatud – kas surm või ootamatu surm ja grupeeritud sisuliselt. - § 1. lõige 1 ja 2. Teeme ettepaneku kaks punkti kokku kirjutada - kirurgiline või invasiivne protseduur teostatud valel patsiendil või valel kehaosal või organil. - § 1. lõige 10 on võimalik sisuliselt ka kiirabis - § 1. lõige 12. Teeme ettepaneku asendada “tervishoiuteenuse osutaja juures tekkinud lamatis. Põhjendusega, et hetkel on arutelud teemal, kas lisada tervishoiuteenus (õe ametikoht) hooldekodudesse või tekib vaheetapp hooldekodu ja õendushaigla vahel- õenduskodu. Lamatiste tekkimine on õendusabi indikaator ja oleks mõistlik, kui kaasatakse kogu tervishoiusüsteem. Eesti Haigekassa Sotsiaalministeeriumi kommentaar 1) § 22 lg 3 p 1: eelnõu kohaselt on fondil tagasinõudeõigus Käesolevaga ei ole eesmärk hüvitada tervishoiuteenuse osutaja (TTO) vastu, kui kindlustusjuhtum on kahjusid, kui isik osutab tervishoiuteenuseid põhjustatud sellise teenuse osutamise käigus, milleks TTO-l ei olnud ilma tegevusloata. Kui isik osutab tegevusluba. Eelnõu §-s 21 on reguleeritud olukord, kus TTO ei ole tervishoiuteenuseid ilma tegevusloata, siis täitunud eelnõu §-s 4 sätestatud patsiendikindlustuse kohustust – kohaldatakse KarS § 372 regulatsiooni sellisel juhul menetletakse kindlustusjuhtumit ikkagi eelnõu (tegevusloata ja keelatud majandustegevus). kohaselt ja fond hüvitab isikule kahju. Fondil tekib omakorda Paragrahv 22 lg 2 p 1 on mõeldud eelkõige tagasinõudeõigus eelnõu § 22 lg 3 punkti 2 kohaselt TTO vastu, kes juhtudeks, kui on ületatud tegevusloa piire. lepingu sõlmimise kohustust ei täitnud. Palume selgitada, kas Patsiendil on soovitatav enne teenusele eelnõus ei peaks sarnaselt §-s 21 toodule sätestama ka põhimõtte, minemist veenduda tegevusloa olemasolus. et fond hüvitab kahju ka sellisel juhul, kui TTO-l ei olnud teenuse osutamiseks tegevusluba. Selline olukord ei käi eelnõu § 4 alla, sest seal on sätestatud, et TTO-l peab olema kindlustuskaitse teenuste osas, millele osutamiseks on talle antud tegevusluba. Seega ei ole nimetatud olukord (ilma tegevusloata teenuse osutamine) hõlmatud eelnõu §-s 21. Märgime, et seletuskirjas on lk 6–7 kirjas, et eelnõu ei kohaldu seadus nendele TTO-dele, kellele ei ole väljastatud tegevusluba, samas on eelnõu § 22 lg 3 p-s 1 kirjas, et sellisel juhul on fondil kahju hüvitamise korral TTO vastu tagasinõudeõigus. Ehk kokkuvõtvalt: eelnõu § 22 lg 3 p-s 1 on küll sätestatud fondi tagasinõudeõigus TTO vastu, kui TTO on põhjustanud kahju teenuse osutamise käigus, milleks tal ei olnud tegevusluba, kuid seda põhimõtet, et selline olukord käib patsiendikindlustuse süsteemi alla, ei ole eelnõus sätestatud. Palume eelnõu vajadusel täiendada; 2) eelnõu seletuskirja lk-l 74, kus on analüüsitud majanduslikku Arvestatud ja täpsustatud seletuskirjas. mõju TTO-dele on kirjas järgmine lause: „Muudatusega tagatakse senisega võrreldes kindel rahastus tervishoiuteenuste hinna kaudu Eesti Haigekassaga lepingut omavatele TTO-dele kindlustuse ostmiseks /…/.“ ja lk-l 78, kus on analüüsitud mõju riigiasutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele ja tuludele ja mõju riigieelarvele on kirjas järgmine lause: „Kavandatav muudatus mõjutab ravikindlustuse eelarvet, mis on riigieelarve osa, kuna tervishoiuteenuste piirhindades kajastub ühe hinnakomponendina TTO-de kohustuslik makse vastutuskindlustuse süsteemi.“. Märgime, et kui haigekassa tervishoiuteenuste piirhindadesse arvutatakse juurde patsiendikindlustuse komponent, siis ei saa see tagada, et TTO-de kulud kindlustusele on täielikult kaetud. See sõltub iga TTO kindlustuslepingust, mis ulatuses saavad tema kulud kindlustusele katud läbi haigekassa tervishoiuteenuste piirhindade. Samuti sõltub see vahendite suurusest, mis haigekassal on võimalik tulenevalt oma eelarvest vastutuskindlustuse komponendina tervishoiuteenuste piirhindadesse arvestada. Teeme ettepanku eelnõu seletuskirjas selgemalt välja tuua, et sõltuvalt TTO erinevatest kindlustustingimustest (riskitase, omaosaluse suurus jms) võib TTO kindlustusmakse katmise osakaal läbi tervishoiuteenuste piirhindade olla erinev. Esimesel aastal on seletuskirja kohaselt hinnatud haigekassa lepingupartnerite kindlustusmaksete suuruseks 4 miljonit eurot ehk ca 0,3% haigekassa eelarvest, mille osas Sotsiaalministeerium teeb taotluse riigieelarve eraldiseks. Palume selgemalt kirjutada seletuskirjas, kas riigieelarve eraldised on kavas ka edaspidiseks ja kuidas nende suurus arvutatakse; 3) eelnõu seletuskirja lk-l 78 seisab: „Kavandatav muudatus mõjutab Vt vastus RaM märkusele. ravikindlustuse eelarvet, mis on riigieelarve osa, kuna tervishoiuteenuste piirhindades kajastub ühe hinnakomponendina TTO-de kohustuslik makse vastutuskindlustuse süsteemi. Seega tekib ravikindlustusele mõningane lisakulu. Lisakulu mõju tervishoiuteenuste kättesaadavusele on võimalik kontrollida, kui rakendada selle tasakaalustamiseks sihtotstarbelist eraldist riigieelarvest ravikindlustusse. Seda meedet tuleb sihtrühmade hinnangul kindlasti rakendada, et hoida ära tervishoiuteenuste kättesaadavuse vähenemine ravikindlustusele uue lisakulu tekkimisel. Vastav lisataotlus on esitatud 2020–2023 riigieelarve strateegia koostamise raames ja esitatakse uuesti 2021-2024 protsessi raames.“ Eelviidatuga seoses teeme ettepaneku sätestada vastav põhimõte, et TTO-de patsiendikindlustusse tehtav makse rahastatakse riigieelarvest nagu on kehtivas tervishoiuteenuste korraldamise seaduses (TTKS) sätestatud näiteks TTO-de ehitiste kulumi rahastamine (TTKS § 52 lg 1 p 10 ja lg 4). Vastavate sätete TTKS-i lisamine ja ka nende rakendamine tagaks selle, et loodava patsiendikindlustuse süsteemi tõttu ei väheneks tervishoiuteenuste kättesaadavus. Samuti tagaks selline regulatsioon haigekassale selguse, mis on see summa, mida peaksime summaarselt tervishoiuteenuste piirhindadesse patsiendikindlustuse kulude katteks arvestama. Eesti Patsientide Liit Sotsiaalministeeriumi kommentaar 1) Patsiendikindlustuse süsteemi rakendumisel tuleb vältida patsiendi õiguskaitsevõimaluste sisulist vähenemist ning süsteemi rakendusriskide kandmist patsientide õlule nii süsteemi rakendumise algusajal kui pikemas perspektiivis Meie hinnangul väärivad eelnõu ning seletuskiri eelnimetatud eesmärgist lähtuvalt veelkord süsteemset ülevaatamist, vajadusel ka täiendamist-täpsustamist. Toome alljärgnevalt mõned näited, mille puhul võib tekkida küsimus, kas patsiendi kaitse on tulevikus piisavalt tagatud. 1.1) Eelnõu § 7 lg 2 numerus clausus põhimõttel sätestatud Arutatud veelkord osapooltega (seda teemat patsiendikindlustusest hüvitatava kahju põhjustanud sündmuste ja on väga põhjalikult käsitletud töögrupi asjaolude kinnine loetelu võib ebamõistlikult piirata patsiendi õigusi kohtumistel) ja uue seaduse rakendusala. Eelistaksime siin kas loetelu avatuks jätmist või selle sätestamist oluliselt abstraktsemal tasandil. Võimaliku probleemse näitena võiks esitada küsimuse, kas VÕS § 758 lg 1 teise lause alusel patsiendi hooldamisel tervishoiuteenuse raames tekkinud kahju mahuks eelnõus nimetatud kindlustusjuhtumi asjaolude hulka või mitte? 1.2) Analoogiliselt eelmises punktis märgituga tuleks seletuskirjas põhjalikult ükshaaval avada kõik eelnõu §-s 19 loetletud kahju välistuse alused. Täpsustatud seletuskirja selgitustega - Näiteks jääb mõistetamatuks, miks peetakse mõistlikuks välistada kahjuhüvitis asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral (§ 19 p 5) ka juhul, kui kahjustatud „asi“ on patsiendi tervist toetav abivahend ja/või patsiendile eluliselt vajalik meditsiiniseade, mille rahaline väärtus ehk tekkinud kahju reaalne suurus võib olla märkimisväärne – näiteks südamestimulaator vms. - Küsitavaks jääb kahju hüvitamise välistamine tootjavastutuse nõude olemasolul (§ 19 p 6), samuti seletuskirja selgitus haiglaapteekide, ka haigla verekeskuste, tegevuse välistamise kohta eelnõu kohaldamisalast, kui õiguslikult on haiglaapteek ja haiglas tegutsev verekeskus haigla struktuuriüksustena haigla kui tervishoiuteenuse osutaja osad ning nende tegevus seega haigla enda tegevuseks. - Samuti tundub ebaõiglane jätta kindlustuskaitse alt välja tervishoiuteenuse osutaja poolt valesti välja kirjutatud ravimi kasutamisest tekkinud kahju olukorras (juhul, kui patsient ise kodus Täpsustatud seletuskirja. vale ravimit võtab), kus sedasama kahju saaks teenuse osutajalt nõuda patsiendi ja tervishoiuteenuse osutaja vahelise tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise nõude kaudu, sh võiks kehtiva õiguse kohaselt nõude esitada ka otse tervishoiutöötaja vastu. 1.3) Mõistmatuks jääb eelnõus nõuete aegumistähtaegade lühendamise vajalikkus (§ 10 lg 2 ja § 39 p 4 VÕS § 771 muutmise kohta) – meede, mis tänase õigusega võrreldes otseselt kitsendab Vt vastust Jum samasisulisele märkusele. patsiendi õiguskaitsevõimalusi. 1.4) Eelnõu § 20 lg 1 ja lg 5 koosmõjus näevad patsiendikindlustusfondis ette kaheastmelise menetluse, milles patsient peab kõigepealt teavitama fondi kindlustusjuhtumist ning Täpsustatud seletuskirja. alles pärast kindlustusjuhtumi toimumise kohta fondilt kinnituse saamist saab patsient taotleda kahju hüvitamist. Seejuures eelnõu seletuskiri § 27 lg 2 kohta selgitab, et uus Terviseameti juurde loodav lepituskomisjon ei hakka (alati?) lahendama patsiendi ja kindlustusfondi vahelisi vaidlusi selle üle, kas tekkinud tervisekahju kvalifitseerus kindlustusjuhtumiks või mitte. Eeltoodud sätete ja selgituste koosmõjus võib kahju kannatanud patsient sattuda olukorda, kus ta on sunnitud kahju tekkimise korral: - esmalt läbima kindlustusfondis kahjujuhtumi tuvastamise menetluse; - vaidluse tekkimise korral kindlustusjuhtumi tekkimise üle vaidlema fondiga kohtumenenetluse korras (vt seletuskirja § 27 lg 2 selgitused); - sõltuvalt kohtumenetluse tulemustest pöörduma uuesti fondi poole kahju hüvitamise taotlusega või kohtu poole tervishoiuteenuse osutaja vastu kahju hüvitamiseks; - fondilt kahju hüvitamise kohta mitterahuldava või ebapiisavas ulatuses hüvitamisotsuse saamise korral läbima lepituskomisjonis fondiga kohustusliku kohtueelse lepitusmenetluse (§ 29 lg 5); - komisjonis leppimise mittesaavutamise korral pöörduma fondi (ja komisjoni?) vastu kindlustushüvitise saamiseks kohtusse; - ning lõpuks tervishoiuteenuse osutajalt välja nõudma fondi kaudu saadud kindlustussummat ületava kahju eraldi nõudega, sh vajadusel kohtumenetluses. Seda kõike peaks patsient suutma teha olukorras, kus: - tema tervislik seisund ja seetõttu ka tegutsemisvõime võib tervishoiuteenuse osutamise käigus aset leidnud asjaolude tõttu olla oluliselt pärsitud; - tänaseid nõude aegumistähtaegu tervishoiuteenuse osutaja vastu teatud osas lühendatakse; - on välistatud nõudeõigus otse kahju põhjustanud tervishoiutöötaja vastu; - patsient loetakse lepituskomisjoni kohustuslikus menetluses mitteosalemise korral nõustunuks teise poole ehk kindlustusfondi väidete ja hinnangutega vaidlusaluste asjaolude kohta (§ 29 lg 5). Loodetavasti oleme eeltoodud menetlusi ja nende korraldust siiski mõistnud ekslikult. Selguse huvides tuleks aga eelnõu ja seletuskirja vastavad osad täiendavalt üle vaadata ning vähemalt seletuskirja täiendada skemaatilise, tabel- vms ülevaatlikul kujul esitatud kokkuvõttega sellest, kelle vastu, mis tähtaegade jooksul, mis sisuga nõudeid patsient edaspidi esitama peaks, missugusel juhul on patsiendil vajalik pöörduda kahju hüvitamise nõuetega samaaegselt mitme erineva isiku vastu (näiteks olukorras, kus kindlustusega on kaetud vaid osa tekkinud kahjust) ning kuidas erinevat tüüpi nõuete esitamine ja asjakohaste menetluste läbimine erinevates organites mõjutab kahjunõuete aegumistähtaegu. Patsiendi kui kahju kannatanu ja asjakohases suhtes nõrgema osapoole seisundit arvestades peame käesoleva märkuse lahendamist väga oluliseks. Lisaks teeme ettepaneku ühitada patsiendi jaoks kindlustusjuhtumist teavitamine ja hüvitisetaotluse esitamine nii, nagu toimib täna liikluskahjust teavitamine. Täpsustatud seletuskirja. 1.5) Eelnõu § 21 koosmõjus §-s 39 sätestatud VÕS muudatustega Patsient saab nõude esitada TTO vastu. ning eelnõu jõustumisnormiga § 40 lg-s 2 võivad patsiendi kaitse seisukohalt samuti luua olukorra, kus tema õiguskaitse väheneb. Tervishoiuteenust osutanud tervishoiutöötaja vastu enam nõudeid esitada ei saa, sest tervishoiutöötaja isiklik vastutus VÕS alusel lõpeb, samas kompenseerivat kindlustuskaitset patsiendile seaduse rakendumise esimese 3 aasta jooksul teatud juhtudel veel ei teki. Leiame, et patsient kahju kannatanuna ei tohiks kanda uue süsteemi jõustumise üleminekuriske. Patsient saab nõude esitada TTO vastu. 1.6) Analoogiliselt eelmises punktis kirjeldatule oleks patsiendi suhtes ebaõiglane eelnõu § 23 reeglistik, mis sisuliselt kannaks kindlustusandja makseraskuste jms probleemide riski üle patsiendile. TKE ei lahenda ka praegu nõudeid. Peame TKE 1.7) Patsiendi õiguskaitsevõimalusi halvendaks tervishoiuteenuse säilitamist uues süsteemis mittevajalikuks. kvaliteedi ekspertkomisjoni töö lõpetamine (EN § 38 p 11 ja 14: TTKS § 502 ja uus § 669) koosmõjus asjaoluga, kus loodava patsiendikindlustuse instituudi ulatus on tänasest piiratum: - kindlustus hüvitaks tekkinud kahju üksnes teatud piirini, mida ületavas osas on patsient sunnitud nõude esitama otse tervishoiuteenuse osutaja vastu; - eelnõu näeb kindlustuse rakendumiseks ette täiendavad piirid kindlustusjuhtumi mõiste, kahju tekkimise ja kahju hüvitamist välistavate asjaolude näol. Terviseameti juurde loodav lepituskomisjon omakorda lahendab üksnes patsiendi ja kindlustusfondi vahelisi vaidlusküsimusi (§ 27 lg 1 kohaselt lahendab komisjon patsiendikindlustusvaidlusi), mitte patsiendi ja tervishoiuteenuse osutaja vahelisi sisulisi vaidlusi. Tänane ekspertkomisjon annab see-eest hinnangu patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedi kohta tervikuna ning vastav hinnang on õigusvaidluses kasutatav tõendina. Ekspertkomisjoni kaotamine tähendab sisuliselt patsiendi tänase tõendamisvõimekuse piiramist, mille jaoks eelnõu ei näe ette ühtegi otsest kompenseerivat meedet. 1.8) Ebaselge mõjuga on eelnõu § 38 p-ga 4 TTKS-is sätestatav § 32, Uut mõistet ei looda. Sama mõiste on ka mis sätestab seaduses potentsiaalselt väga ulatusliku ja olulise praegu rakendusakti tasemel. mõjuga uue mõiste „tervishoiuteenuse kvaliteet“, kuid jätab isegi seletuskirja tasandil avamata selle mõiste tegeliku sisu ning kohaldamisala ja -eesmärgi. Arvestades muuhulgas asjaoluga, et patsiendi ja tervishoiuteenuse osutaja vahelisi suhteid TTKS avaliku õiguse valdkonna seadusena valdavas osas vahetult ei reguleeri, tekib küsimus, kas patsiendikindlustuse kaasuse korral ning patsiendi-tervishoiuteenuse osutaja vahel otseselt peetavas vaidluses kohaldatakse edaspidi TTKS § 32 tervishoiuteenuse kvaliteedi mõistet või VÕS § 762? Probleeme ja arusaamatusi võib tekkida ka asjaolust, et TTKS-i ja VÕS-i kvaliteedikriteeriumite erinevus võib praktikas viia edaspidi olukorrani, kus samade tehiolude pinnalt peetavad erinevad vaidlused lähtuvad kvaliteedi hindamisel erinevatest kriteeriumitest ja jõuavad seetõttu erisuguste tulemusteni. 1.9) Patsiendi kaitse ning selguse huvides väärib meie hinnangul Täpsustatud seletuskirja. Kohtukaebeõiguse täiendavalt selgitamist ja põhjendamist ka eelnõu § 27 lg 1 ja 3 ning piiramist eelnõus ette nähtud ei ole, isikul on § 29 lg 5 ja 6 tehtud valikute mõistlikkus ja vajalikkus. Kuna alati võimalik pöörduda otse kohtu poole. patsiendikindlustuse lepituskomisjon lahendab patsiendi ja kindlustusfondi vahelisi vaidlusi, mitte otseselt patsiendi ja kahju põhjustanud tervishoiuteenuse osutaja vahelist vaidlust, ning kuna komisjon teeb seda kohustusliku lepitusmenetluse korras, siis palume eelnõus selgitada, miks on kindlustusjuhtumi või kahju suuruse üle peetava õigusvaidluse puhul just kohustuslik lepitusmenetlus vaidluse lahendamiseks kohaseim vorm? Arvestada tuleks, et teiste riikide praktikast nähtuvalt loetakse kuni 2/3 juhtudest kindlustuse alla mittekäivateks. Samuti vajab täiendavat põhjendamist kohustusliku kohtueelse menetluse sätestamise, teisisõnu kohtukaebeõiguse piiramise, põhiseaduslik õigustus. Pelgalt asjaolu, et lepitusmenetluse seadus tunneb seesuguse kohtustusliku menetluse võimalikkust, ei saa ühelgi konkreetsel juhul olla menetluse põhiseaduspärasuse põhjenduseks. Seda eriti olukorras, kus seletuskirjas § 27 lg 2 kohta antud selgituse kohaselt on komisjoni pädevus patsiendi ja fondi vaheliste vaidluste lahendamisel piiratud ning „komisjon ei lahenda muid küsimusi, mis tekivad fondi kahjumenetluse käigus, näiteks kui on raske hinnata, kas tervisekahju kvalifitseerub kindlustusjuhtumiks“. Palume ka selgitada, kas on kaalutud komisjonile täiendava pädevuse andmist patsiendi ja tervishoiuteenuse osutaja vaheliste vaidluste lepitamiseks vabatahtlikkus menetluskorras. 1.10) Eelnõu § 20 lg 3, § 26 lg 3 ja § 29 lg 4 sätestavad patsendikindlustusfondi, fondi nõukoja ja patsiendivaidluste lepituskomisjoni õiguse saada ja nõuda andmeid Täpsustatud seletuskirja. kindlustusjuhtumite kohta. Patsiendi ja tema lähedaste isikuandmete kaitse tagamiseks peame oluliseks, et eelnõu piiritleks täpsemalt, missugustelt „teistelt isikutelt“ (§ 20 lg 3) võib fond andmed saada, missugust infot „kindlustusjuhtumite kohta“ võib fondilt saada fondi nõukoda (§ 26 lg 3), samuti kes on need „isikud, kellel on teavet kindlustusjuhtumiga seotud asjaolude kohta“ ja kes on kohustatud sellist teavet jagama lepituskomisjoniga (§ 29 lg 4)? Selgitamist vajab, kuidas on tagatud eelnimetatud andmete, sh eriliigiliste isikuandmete kaitse. Kaaluma peaks ka eelnimetatud teabe andmisega seotud kulude hüvitamist teabe andjale. 1.11) Patsientide kaitse ja eelnõu eesmärkide saavutamise tagamiseks võiks kaaluda eelnõu jõustamist mitme-etapiliselt viisil, et patsiendikindlustuse loomiseks ja rakendamiseks vajalikud Töörühmas arutasime, otsustasime ettevalmistused ning tervishoiusüsteemi kvaliteedi edendamiseks rakendada eelnõud siiski korraga. kavandatud üldised tegevused tuleks ellu viia esmaselt, näiteks patsiendiohutuse andmekogu ettevalmistavad tööd, tervishoiuteenuse osutajate juures kvaliteedisüsteemi uuendamise ja parendamise tegevused. Kindlustuse rakendumine patsientide suhtes, võimalikud tervishoiutöötajate vastutuse piirangud jms vahetult patsientide tänast õiguskaitseseisundit nii positiivselt kui negatiivselt mõjutavad meetmed jõustuksid täies ulatuses samaaegselt eelnõu rakendumise teises etapis. Näiteks peaks patsiendiohutusjuhtumitest teavitamise kohustus, sh teavitamise võimekused, tekkima samaaegselt tervishoiutöötaja isikliku vastutuse piiramisega. Selline lahendus leevendaks oluliselt negatiivseid mõjusid uue seaduse esimestel rakendusaastatel, kus patsiendi võimalus kahjunõuete esitamiseks kitseneb, aga samas ei ole veel täielikult rakendunud seda kompenseerivad meetmed kindlustuskaitse, ravivigadest raporteerimise jm näol. 2) Patsiendikindlustusfondist ja fondi nõukojast Eelnõu § 9 ja § 24–26 vajaks täpsustamist uue patsiendikindlustuse süsteemi organisatoorse korralduse selguse huvides ning patsiendikindlustusfondi toimimise kestlikkuse tagamiseks. Näiteks: 2.1) Eelnõu § 9 lg 1–2 ning § 24–25 pinnalt jääb ebaselgeks loodava patsiendikindlustusfondi liikmesus. Ühelt poolt sätestab eelnõu teatud kindlustusandjatele üksnes kohustuse „osaleda fondi Fondi ei looda esimeses etapis. ülesannete täitmises, sealhulgas fondi tegevuse rahastamises“ (§ 9 lg 2), kuid paneb teiselt poolt fondiga seotud kohustuste täitmise üksnes fondi liikmetele (§ 25 lg 1). Tuleks selgelt sõnastada, kes on ja/või peavad olema fondi kui MTÜ liikmeteks ning kes üksnes osalevad fondi ülesannete täitmises ja kuidas nende kohustused omavahel jagunevad? 2.2) Eelnõu § 9 ja § 24 lg 1, 4 ja 5 koosmõjus jätavad lahtiseks, kas patsiendikindlustusfondi loomine on kohustuslik ja tagatud. Eelnõu § 24 lg 4 kohaselt otsustab fondiga halduslepingu sõlmimise üle minister, kellel on õigus haldusleping ka sõlmimata jätta, pannes fondi sisulised ülesanded ministri enda valiku alusel ükskõik missuguses õiguslikus vormis tegutsevale isikule või jättes need ülesanded riigi kanda. Olukorras, kus eelnõu jätab lahtiseks ka fondi loomiseks kohustatud isikute ringi, võib potentsiaalselt tekkida olukord, kus mitte keegi ei saa ega taha mõistlikult enda kanda võtta fondi loomisega kaasnevaid riske ja kohustusi. Puudub mõistlikult prognoositav kindlus: - kas fondiks asutatud mittetulundusühing oma ülesandeid reaalselt ka täitma saab hakata; - kes ja mis ulatuses ning vormis nende ülesannete täitmisesse peaks panustama; - kuidas on maandatud risk, et riik juba asutatud fondiga sõlmitud halduslepingut üles ei ütle ega sunni fondi kogu tehtud ettevalmistusi, vahendeid jms riigile üle andma. Teisalt võib nimetatud ebakindlus tekitada olukorra, kus vastutuskindlustuse pakkujaid on nii vähe, et sisulise konkurentsi puudumine võimaldab kindlustusseltsidel sundkindlustuse tingimustes tervishoiuteenuse osutajatele peale suruda ebamõistlikult kõrgete kindlustusmaksetega lepinguid. Eelnõu seletuskirjas lk 2 on ära toodud Eesti Kindlustusseltside Liidu hinnang, mille kohaselt on „kohustuslikud kindlustusliigid vähese kasumlikkusega või kahjumlikud“. Väga keerukas on eelnõuga nõustuda, kui see ei taga fondi tasakaalustatud toimimist ja pikaajalist jätkuvust, eriti olukorras, kus samal ajal soovitakse patsiendi õiguskaitsevõimalusi vähendada. 2.3) Täiendavalt vajaksid lahendamist ka küsimused eelnõu §-ga 26 loodava fondi nõukoja õiguslikust seisundist, õigustest ja kohustustest ning sellega kaasnevast vastutusest. Hetkel jätab eelnõu nõukoja seisundi ebamääraseks, kuid tõenäoliselt oleks tegu teatud liiki haldusorganiga. Tundub, et nõukoja ülesandeks saaks muuhulgas patsiendikindlustussüsteemi arendamiseks ettepanekute tegemine ning sisuliselt ka fondi tegevuse üle järelevalve teostamine, sestap peaks nõukoja staatus eelnõust üheselt selguma. Peame oluliseks, et nõukoja moodustamise aluste ja korra üldised piirid oleksid seaduse tasandil täpsemalt sätestatud, sealhulgas nõukoja liikmete valimise kriteeriumid. Kuna patsientide esindatus on nõukojas ette nähtud, siis tuleks neile eelnõust tekkivad õigused ja kohustused vähemalt üldiste põhimõtete tasandil määrata Täpsustame analüüse ja seletuskirja. seaduses, mitte jätta seda üksnes ministri kaalutluse küsimuseks. 3) Patsiendikindlustussüsteemi tegelik hind, rakendamine, kindlustussummade ja -hüvitiste kujunemine Eestis on tervishoiusüsteem valdavas osas finantseeritud maksumaksja arvelt sotsiaal- jt maksude kaudu, uus süsteem saab piiratud avalike ressursside tõttu edukalt rakenduda vaid juhul, kui sellest saadav kasu patsiendile ja tervishoiusektorile kaalub selgelt üles tekkivad kulud. Peame oluliseks, et uue patsiendikindlustusüsteemi jõustamiseks vajalikud kulud, sh kõik ettevalmistus-, IT-arendus-, administreerimis- jm kulud ning rakendamiseks vajalikud tegevused ja mõistlik ajakava nii avaliku kui erasektori poolelt oleks seletuskirjas ülevaatlikult välja toodud. Meie hinnangul tuleks eelduslikud umbmäärased mõjud kogenud ekspertide abiga rahaliselt ära hinnata. Eelnõu seletuskirjas tuleks selgelt välja tuua kõik vajaminevad ressurssid uue süsteemi rakendamiseks ning asjakohaste valikute tegemise lähtekaalutlused, mh: - kindlustusmaksete ja -preemiate kujunemine; - tervishoiuteenuse osutajate aja- ja rahakulu uue süsteemi jõustumisel, ettevõttesiseste kvaliteedisüsteemide loomisel ja rakendamisel (enamik 1440-st süsteemi osalisest on väikeettevõtjad, kuid suurimad tervisekahjud saavad patsientidele osaks suurhaiglates); - lisada patsientide ja avalikkuse teavitamise süsteemi loomisega seotud tegevuskava. Lisaks palume eelnõu seletuskirjas: - täpsustada, kes on „Eesti ekspert“, kelle hinnangul ja milliste kalkulatsioonide alusel valiti kindlustussummaks kuni 100 000 eurot õigustatud isiku kohta (vt seletuskirja § 8 lg 1 selgitused); - valideerida liikluskindlustuse fondi hinnangut, mille kohaselt kahjukäsitluse tarkvara loomiseks planeerib erasektor kulutada 1 miljon eurot, millele lisanduks täiendavalt 100 000 eurot igal aastal, samas kui Terviseameti juures oleva patsiendiohutuse tsentraalse andmekogu IT-arenduskulud on vaid suurusjärgus 160 000 eurot (vt. seletuskiri lk 79-80). - selgitada täpsemalt osaliste lõikes, milliseid ressursse vajab ning millist kasu toob uutel alustel rakendatav tervishoiuteenuste kvaliteedisüsteem. Seletuskirjas tuleks ülevaatlikult, soovitavalt skemaatiliselt, tabelkujul vms vormis kirjeldada andme- ja teabevahetuse korraldust seotuna uute andmekogude ja tervishoiuteenuse osutajate jt puudutatud isikute süsteemide muutmis- ning arendusvajadustega. Loodav patsiendikindlustuse süsteem mitte üksnes ei pea olema õige ja õiglane, vaid peab sellisena ka välja paistma ning seda saab saavutada üksnes põhjaliku mõjuhinnangu, avatuse ja läbipaistvuse teel. Eelnõu selgitustest peab veenvalt nähtuma, et süsteem tervikuna on riigile ja patsientidele maksumaksjana jõukohane ning kokkuvõttes oluliselt soodsam kui sama ressursi suunamine tervishoiuteenuse kvaliteedisüsteemide arendusse ja kontrollimisse vm alternatiivsete võimaluste kasutamisse. Eelnõud on konsulteeritud lisaks justiitsministeeriumile ja töögruppi kuulunud 4) Tervishoiutöötaja vastutuse piiramine, ravivigadest Tartu Ülikooli deliktiõiguse professorile ka raporteerimine Prokuratuuriga. Prokuratuur põhimõtteliselt toetas muudatusi. 4.1) Eelnõuga kriminaalmenetluse seadustikus, tervishoiuteenuste korraldamise seaduses ja võlaõigusseaduses ettenähtud tervishoiutöötajate isiklikku vastutust piiravad sätted tähendaks põhimõttelist muudatust nii Eesti tervishoiukorralduses kui oleks ühtlasi oluline muutus õigus- ja karistuspoliitilises mõttes laiemalt. Kuna plaanitavad muudatused hakkaksid lisaks tervishoiule mõjutama ka õigusvaldkonda, siis peame väga oluliseks, et eelnõu Nõustume igati avaliku arutelu olulisuse ja saadetaks kooskõlastamiseks juristkonnale laiemalt – lisaks vajalikkusega. Oleme oma PR tegevuses prokuratuurile tuleks eelnõu edastada ka kohtutele ja kohtunike sellele tähelepanu pööranud ja eelnõuga organisatsioonidele, advokatuurile, akadeemilistele edasi liikumisel peame seda jätkuvalt silmas. õigusteaduslikele organisatsioonidele-ülikoolidele ning juristide Ka EIS näol on tegemist avaliku liidule. andmebaasiga. Selgituseks: Muudatus ei kaitse 4.2) Leiame, et küsimused tervishoiutöötaja vastutuse piiramisest tervishoiutöötajat vallandamise eest väärivad laiemat avalikku arutelu, mille raames tuleks eristada üldisemalt, kui ta on ebapädev või pidevalt kavandatavaid kriminaal-, haldus-, ja tsiviilõiguslikke vastutuse hooletu. piiranguid. Näiteks võib püstitada küsimuse, kas on mõistlik ja Muudatuse mõte on kaitsta raporteerijaid ja põhjendatud rakendada töölepingu ülesütlemise piirangut ka mitte lubada raporteeritavate andmete seesuguse tervishoiutöötaja suhtes, kelle ettevaatamatu tegevuse põhjal karistamist, toetades sellega vigadest tõttu tekib kahjujuhtumeid korduvalt? Analüüsimist vajaks ka teatamise ja mitte-süüdistava küsimus vastava regulatsiooni jaoks kohasest seadusest – kas patsiendiohutuse kultuuri tekkimist. tööõiguslikke ehk eraõiguse küsimusi on põhjendatud reguleerida samas TTKS sättes riikliku järelevalve ehk haldusõiguslikke piiranguid sätestava regulatsiooniga? Eesti Arstide Liit Sotsiaalministeeriumi kommentaar 1. PKS eelnõu § 18 sätestab mittevaralise kahju hüvitamise Arvestame määruse koostamisel. tervisekahjustuse ja kehavigastuse liigi ja raskuse alusel. Eelnõus ja seletuskirjas on kirjeldatud peamiselt vigastusi, muid tervisekahjustusi on käsitletud väga põgusalt. Teeme ettepaneku tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete täpsema liigituse ja iseloomulikud tunnused kehtestavas ministri määruses käsitleda põhjalikult nii vigastusi kui tervisekahjustusi. Seaduses ja määruses toodud loetelu peaks olema avatud ja patsiendikindlustuse fondile ja erialaekspertidele on otstarbekas jätta kaalutlusõigus tervisekahjustuse ja vigastuse hindamisel. 2. PKS eelnõu paragrahvis 38 tehakse muudatused Arvestatud. tervishoiuteenuste korraldamise seaduses. Sätestatakse TTO kohustus pidada andmekogu patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimiseks, analüüsida neid asutuses ja töötada välja meetmed juhtumite ennetamiseks. Kõige raskemad juhtumid registreeritakse tsentraalses andmekogus, mida peab Terviseamet. Seletuskirja järgi on patsiendiohutusjuhtumite registreerimise ja analüüsimise eesmärk ohutum ja kvaliteetsem ravi, mida on võimalik saavutada juhul, kui analüüsi tulemusena edaspidi juhtumite kordumist ennetatakse. Teeme ettepaneku leida võimalused TTO-de andmekogude loomiseks ühtsete IT-lahendustega, et raviasutused saaksid analüüsida ja ennetada mitte ainult iseenda ohutusjuhtumeid, vaid kasutada ka teiste andmeid ja nendest õppida. Leiame, et ühtsete IT-lahenduste kasutamine nende süsteemide loomisel annab TTO-dele ka rahalise kokkuhoiu. 3. Seletuskirja järgi rahastatakse TTO-de kohustuslikku makset Vt ka vastust RaM märkusele. Planeerime RES vastutuskindlustuse süsteemi ravikindlustuse eelarvest. Oleme 2023-2026 raames eraldise alates 2024 seisukohal, et lisakulu haigekassa eelarvele ei tohi mõjutada aastast. tervishoiuteenuste eelarvet ja arstiabi kättesaadavust. Teeme ettepaneku sätestada patsiendikindlustuse seaduse täitmiseks vajaliku sihtotstarbelise eraldise tegemine riigieelarvest õigusaktides, tehes vajalikud muudatused tervishoiuteenuste korraldamise seaduses ja haigekassa seaduses. Eesti Puuetega Inimeste Koda Sotsiaalministeeriumi kommentaar 1. Teeme ettepaneku lisada eelnõu seletuskirja, et Plaanis ei ole avalduste esitamist korraldada kindlustusjuhtumi menetlemisega seotud ülesanded sisaldavad ka läbi patsiendiportaali. Vajaliku tehnilise e-teeninduse loomist patsiendile (või vastava lisamooduli loomist lahenduse töötab välja iga kindlustusandja. patsiendiportaali digilugu.ee). 2. Palume kaaluda, kas patsientide õigused oleks paremini kaitstud, Patsient saab alati oma tervise andmeid kui ka neil oleks ligipääs enda kohta käivatele registriandmetele. küsida ja nendega soovi korral tutvuda. 3. Palume patsiendikindlustuse käivitudes kaaluda registriandmete Statistiliste andmete esitamine on ette statistilise avaldamise võimalust. nähtud § 24 lg 1 p 5 ja § 30 lg 1 p 5. Märkusega arvestatud ja täpsustatud eelnõu sõnastust. 4. Peame patsiendikindlustuse rakendamise ettevalmistamisel ja Täname ja arvestame. rakendamisel oluliseks, et kasvaks patsientide teadlikkus oma õigustest ning et seadusega loodav süsteem oleks arusaadav ka erialaste teadmisteta patsiendile. Eesti Puuetega Inimeste Koda saab siinkohal olla abiks kommunikatsioonitegevustega. Eesti Hambaarstide Liit Sotsiaalministeeriumi kommentaar Eesti Hambaarstide Liit tervitab loodava seaduse plaani tunnistada Näidispakkumiste lisamine seletuskirja kehtetuks võlaõigusseaduse § 758 lg 2, mille kohaselt vastutab mõjutaks maksete kujunemist, mis ei ole tervishoiutöötaja tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. See kooskõlas erakindlustuse põhimõtetega. loomulikult ei välista tervishoiutöötaja vastutusest vabastamist, kuid annab võimaluse tervishoiutöötajal panustada rohkem patsiendile. Ühtlasi on oluline võlaõigusseaduse § 771 aegumistähtaja muutmine selle kooskõlla viimiseks tsiviilseadustiku üldosa seadusega. Patsiendiohutusjuhtumite andmekogu loomine on vajalik andmete analüüsimiseks ning ohutuse ja kvaliteedi kasvatamiseks tervishoiuteenuse osutamisel. On oluline, et andmekogu analüüsid oleksid kättesaadavad ka tervishoiuteenuse osutajatele tervishoiuteenuse kvaliteedi parandamiseks. Patsiendikindlustuse seaduseelnõu väljatöötamisel pole huvigruppidele kahjuks tehtud ülevaadet tervishoiuteenuse osutaja kindlustusmakse suuruse kohta. Kindlustusmakse suurus kajastub tasuliste teenuste korral patsiendile lõpphinnas. Seepärast oleks oluline ka orienteeruvate näidispakkumiste või näidislahenduste pakkumine tervishoiuteenuse osutajatele. Terviseamet Sotsiaalministeeriumi kommentaar 1. Eelnõu § 4 lg 3 ja lg 5. Arvestatud sisuliselt. Eelnõus: Patsiendikindlustuse lepingust tulenev kindlustuskaitse peab hõlmama kõiki tervishoiuteenuseid, mille osutamiseks on tervishoiuteenuse osutajale antud tegevusluba tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. Ettepanek: Patsiendikindlustuse lepingust tulenev kindlustuskaitse peab hõlmama kõiki tervishoiuteenuseid, mille osutamiseks on tervishoiuteenuse osutajal kehtiv tegevusluba. Põhjendus: Tervishoiuteenuse osutajale võib olla kunagi antud tegevusluba väga paljude erinevate teenuste osutamiseks, kuid patsiendikindlustuse seisukohalt omavad tähendust siiski üksnes need teenused, mida tervishoiuteenuse osutajal on õigus osutada käesoleval ajal. Segaduse vältimiseks võiks „on antud“ asemel kasutada „on kehtiv“. Sellisel juhul ei ole lg-s 5 vaja täiendavalt täpsustada, et kindlustuskohustust ei ole selliste tervishoiuteenuste osas, mille osutamiseks antud tegevusluba on kehtetuks tunnistatud. 2. Eelnõu § 4 lg 8. Arvestatud. Sõnastus täpsustatud. Terviseameti kohustus on sõnastatud ebaselgelt. Tuleks täpsustada, mida peetakse silmas süsteemse kontrolli all. Seletuskirja põhjal luuakse kontrolli läbiviimiseks tehniline lahendus, mis võrdleb kindlustuskohustust ja väljastatud tegevuslube automaatselt. Patsiendikindlustusfond edastab Terviseametile kindlustuskohustuse kohta teavet reaalajas, mis võimaldab kiiresti reageerida, kui mõni teenuseosutaja on jätnud kindlustuse tegemata. Sellisel juhul on Terviseamet kohustatud algatama riikliku järelevalve menetluse, et tuvastada kindlustuse puudumise põhjus. Riikliku järelevalve eesmärgiks ei peaks olema kindlustuse puudumise põhjuse tuvastamine, vaid kindlustuse olemasolu tagamine. Patsiendi seisukohalt ei ole oluline, mis põhjusel tervishoiuteenuse osutaja on kindlustuskohustuse täitmata jätnud. 3. Eelnõu § 7. Kinnine nimekiri on töögrupi konsensuslik Kindlustusjuhtum on § 7 lg 1 p 3 kohaselt piiratud ning kahju otsus. Peame süsteemi käivitamisel selgeid hüvitatakse üksnes siis, kui see on toimunud § 7 lõikes 2 sätestatud reegleid vajalikuks. sündmuse või asjaolu tagajärjel. Kinnise nimekirja kehtestamine sündmustest ja asjaoludest ei ole kindlasti patsiendi huvides. Ilmselt ei ole ka võimalik ette näha kõiki sündmusi ja asjaolusid, mille tagajärjel võib patsiendile potentsiaalselt kahju tekkida. Paljudel juhtudel võib üks ja sama sündmus mahtuda erinevate punktide alla. Näiteks on patsiendile vale ravimi manustamise näol tegemist olukorraga, mis võiks mahtuda nii punkti 1 kui 5 alla. Samas jääb punkti 5 põhjal ebaselgeks, kas kahju kuulub hüvitamisele ka juhul, kui arst määrab patsiendile vale ravimi, aga patsient manustab seda iseseisvalt. Punkti 4 alusel loetakse üheks võimalikuks sündmuseks või asjaoluks diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rike. Seletuskirja põhjal puudutab see eelkõige selliseid seadmeid nagu näiteks hingamisaparaadid, kirurgiainstrumendid, patsiendi seisundi jälgimise seadmed, haiglavoodid ja uuringulauad. Samas on eelnõu § 19 lg 6 kohaselt välistatud kahju hüvitamine, mille eest vastutab tootja võlaõigusseaduse § 1061 alusel. Seletuskirja põhjal võib tootjaks käesolevas kontekstis olla haiglaapteek või verekeskus. Haiglaapteek ei ole kirurgiainstrumentide, hingamisaparaatide vms tootja. Seega jääb ebaselgeks, missugust kahju antud punkti alla silmas peetakse ja missuguse kahju hüvitamine on välistatud. 4. Eelnõu § 8. Käesoleva seaduse eelnõus välja pakutud Kindlustussummad 100 000 eurot õigustatud isiku kohta ja 300 000 summad tuginevad ekspertide hinnangule, eurot kindlustusjuhtumi kohta ei ole kindlasti piisavad olukordades, kohtute sisendile ning töörühma liikmete kus patsiendile tuleb ravikulusid ja töövõimetushüvitist maksta esitatud ettepanekutele. Nimetatud pikema perioodi jooksul või kus patsiendi ülalpeetavatele tuleb summade osas on saavutatud konsensus maksta ülalpidamishüvitist mitmete aastate vältel. osapoolte vahel 5. Eelnõu § 38 punktid 8 ja 9. Konsulteeritud JuM-ga, jääme eelnõus Kui kõigil tervishoiuteenuseid osutavatel füüsilisest isikust pakutud lahenduse juurde. ettevõtjatel ja juriidilistel isikutel on kohustus sõlmida patsiendikindlustuse leping tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile kahju tekkimisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks, siis ei saa kohustus omada patsiendikindlustust olla tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa kõrvaltingimuseks. MsÜS-i seletuskirja põhjal eristatakse teineteisest tegevusloa regulatsiooniesemes sisalduvat põhiregulatsiooni ja kõrvaltingimusi. Esimene peab tulenema seadusest endast (haldusorgani otsustamisruum puudub) ning teise näeb ette tegevusloa andja seaduses sätestatud juhul ja ulatuses (otsustamisruum olemas). Seega – kui kohustus sõlmida patsiendikindlustuse leping on seaduse tasandil ette nähtud kõigile teenuseosutajatele, siis ei saa see olla tegevusloa kõrvaltingimus. Terviseametil ei saa olla otsustusruumi, kas konkreetse tegevusloa puhul kindlustuskohustus on või ei ole. Tegevusloa kui haldusakti kõrvaltingimuste täitmise kohustus tuleneb haldusaktist, mitte vahetult õigustloovast aktist. 6. Eelnõu § 39 p 10. Kaalumisruum on vajalik on selleks, et Jääb ebaselgeks, miks on Terviseametile jäetud kaalumisruum regulatsioon oleks proportsionaalne. Tegu tegevusloa kehtetuks tunnistamise osas, kui tervishoiuteenuse võib olla lühiajalise hiliemise vms, mille korral osutaja ei ole täitnud patsiendikindlustuse seaduses nõutud kohene tegevusloa tühistamine ei ole kindlustuskohustust. Kui tervishoiuteenuse osutajal on kohustus proportsionaalne. sõlmida patsiendikindlustuse leping, siis peab olema tagatud ka riigipoolne kontroll kindlustuskohustuse täitmise üle ning selge regulatsioon, mida toob endaga kaasa kindlustuskohustuse täitmata jätmine. Kui Terviseamet peab igal konkreetsel juhul hakkama kaaluma ja põhjendama, kas kindlustuskohustuse rikkumine on piisavalt oluline rikkumine, et tegevusluba kehtetuks tunnistada või peatada, võib see tuua kaasa olukorra, kus tervishoiuteenuse osutajad kindlustuskohustust ei täida ning Terviseametil puuduvad tõhusad vahendid kindlustuskohustuse täitmise tagamiseks. Eesti Perearstide Selts Sotsiaalministeeriumi kommentaar Üksiti juhime tähelepanu sellele, et seaduse sujuvaks jõustumiseks Võtame teadmiseks. on vajalik aegsasti ning hästi läbi mõelda ning süstemaatiliselt jõustada nii sisulise kui ka infotehnoloogiliste poole pealt rakendusaktides kirjeldatud süsteemid, mis toimiksid nii esmatasandis kui ka eriarstiabis sh vigade raporteerimise süsteem. Riigiprokuratuur Sotsiaalministeeriumi kommentaar Siiski peab prokuratuur vajalikuks märkida, et eelnõu seletuskirjast Arvestatud ja täpsustatud seletuskirja. tulenevalt jääb ebaselgeks, kuidas toimub vastavasisulise informatsiooni jõudmine, mille alusel oleks põhjust kaaluda kriminaalõiguslikku sekkumist, andmekogust õigussüsteemi. Enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt on kahtlustataval või süüdistataval piiramatu õigus keelduda ütluste andmisest iseenda vastu. Kui aga isik pöördub iseseisvalt õiguskaitseasutuse poole enda ravivigade tunnistamiseks, võib see muuta problemaatiliseks kogu edasise kriminaalmenetluse käigu. Seda riski on aga võimalik minimaliseerida tavapäraste kriminaalmenetlusõiguslike lahendustega nagu kaitsjate ja esindajate kaasamine. Seega tuleks käesoleva eelnõu seletuskirjas selgelt ära määratleda, kuidas ja kelle vahendusel hakkab toimuma vastavasisulise informatsiooni jõudmine andmekogust õigussüsteemi, et tagatud oleks kõikide osapoolte õiguste kaitse. Eeltoodust tulenevalt toetab prokuratuur eelnõu eesmärki tagada patsientide huvide parem kaitse kahjude hüvitamise kaudu ning soodustada ravivigade ja ohujuhtumite dokumenteerimist tervishoiuteenuse kvaliteedi parandamiseks ja ohutuse suurendamiseks ning on edaspidigi valmis kaasa rääkima praktikute poolelt kõnealuse süsteemi rakendumisel. Eesti Töötukassa Sotsiaalministeeriumi kommentaar Töötukassa hinnangul vajab eelnõu täpsustamist alljärgnevas: Kuna fondi eelnõus ei ole praeguses etapis, siis märkus pole enam asjakohane. Eelnõu § 20 lg 3 kohaselt on fondil õigus saada tervishoiuteenuse osutajalt ja teistelt isikutelt kindlustusjuhtumi menetlemise eesmärgil kindlustusjuhtumiga seotud andmeid, sealhulgas isikuandmeid ja selgitusi. Tervishoiuteenuse osutaja ja teised isikud on kohustatud esitama fondile asjakohased andmed esimesel võimalusel, kuid kõige hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul alates taotluse saamisest. Eelnõu § 30 lg 2 p 2 kohaselt töödeldakse registris andmeid toimunud kindlustusjuhtumite kohta. Eelnõu § 30 lg 3 p 2 järgi sätestatakse registrisse kogutavate andmete koosseis ja registrisse kandmise kord registri põhimääruses. Eelnõust, seletuskirjast ega eelnõule lisatud patsiendikindlustuse registri kavandist ei nähtu, missuguseid andmeid on kavas andmekogusse kanda. Arvestades, et eelnõus on kavas töövõimetushüvitise määramisel tugineda muuhulgas isiku töövõime hindamise andmetele töötukassa poolt, mis isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt on eriliiki isikuandmed, siis meie hinnangul peaks töödeldavad andmed ja töötlemise ulatus olema seaduses täpsemalt sätestatud. Samuti tuleks täpsustada võimalik tervise infosüsteemi andmete töötlemine arstiõppe läbinud isiku poolt. Teeme ettepaneku sätestada andmete töötlemine patsiendikindlustuse seaduses sarnaselt liikluskindlustuse seaduse § 75 lg-tega 71 ja 72 või töövõimetoetuse seaduse §-s 221. Eesti Ämmaemandate Ühing Sotsiaalministeeriumi kommentaar Eesti Ämmaemandate Ühingul ei ole täiendusettepanekuid. Võtame teadmiseks. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Sotsiaalministeeriumi kommentaar 1. Tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahju, Sisuliselt on tegemist sünonüümidega. tervishoiuteenuse tagajärjel tekkinud kahju või tervishoiuteenuse Sõnastus eelnõus üle vaadatud. osutamisega tekkinud kahju? Eelnõu § 1, § 4, § 22 lg 1 p 3 jm räägivad tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahjust, eelnõu § 2 räägib aga tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel tekkinud kahjust. Eelnõu §-s 7 lg 1 p-s 1 on kindlustusjuhtumi mõiste lahti kirjutamise juures veel ka kolmas mõiste: „tervishoiuteenuse osutamisega“, mitte tagajärjel või käigus tekkinud kahju. Need on oma olemuselt erinevad mõisted - läbivalt peaks olema ühtne sõnastus ja mõisted, et ei tekiks mitmeti tõlgendamise olukordi. 2. Nii eelnõus kui ka seletuskirjas toodu alusel jääb üsna segaseks, Tervishoiuteenuse osutamise hetkeks peab kumb peab TTO-l enne olemas olema – kas tegevusluba või TTO-l olema kindlustuskaitse. kindlustuskaitse? Või peavad need tekkima üheaegselt? (eelnõu § 4 lg-d 4 ja 6) Eelnõu § 4 lg 4 sätestab, et „Patsiendikindlustuse kindlustuskaitse peab kehtima kogu tegevusloa kehtivuse ajal.“ Eelnõu § 4 lg 6 sätestab, et „Patsiendikindlustust pakkuv kindlustusandja on kohustatud sõlmima patsiendikindlustuse lepingu tervishoiuteenuse osutajaga, kellel on kehtiv tegevusluba.“ Eelnõu § 5 sätestab, et „Kindlustatud isik on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel kehtivat tegevusluba omav tervishoiuteenuse osutaja.“ Eelnõu ja seletuskirja kohaselt ei teki ilmselt probleeme TTO-dega, kellel on juba kehtiv tegevusluba ja/või tegevusload. Kuid juhul, kui TTO alles taotleb tegevusluba, siis seletuskirjas (lk 10) öeldakse, et „Lisaks tuleb tähele panna, et kindlustuskaitse peab algama tegevusloa väljastamise hetkest. (Regionaalhaigla märkus - vt eelnõu § 4 lg 4 ja lg 6 sõnastust, kas kindlustuskaitse kehtestatakse siis teatud juhtudel tagasiulatuvalt, kuna praktikas ei ole ilmselt alati võimalik tegevusluba ja kindlustuskaitset ühel ajal jõustada?). Terviseamet seab tegevusloa taotluse menetlemisel tingimuseks, et teenuse osutamise ajaks peab TTO-l olema kehtiv leping. Selleks, et kindlustusandjatel oleks kindlus, et leping sõlmitakse isikuga, kellele väljastatakse tegevusluba, on TTKSis tehtud muudatus, mille kohaselt kohustus omada tervishoiuteenuse osutamise ajal kehtivat patsiendikindlustuse lepingut on tegevusloa kõrvaltingimuseks. Seega hakkab tegevusluba kehtima patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi algusest või tervisoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklikus registris märgitud ajast, kui viimati nimetatu on hilisem.“. Samas pakutud uue sõnastusega TTKS § 42’1 lg 2 sätestab üksnes, et tegevusluba hakkab kehtima patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi algusest. Kumb peab enne kehtima – tegevusluba või kindlustusleping ja kuidas see praktikas välja nägema hakkab? Eelnõu (samuti sellega koos muudetava TTKS’i) sõnastus peaks oluliselt selgemalt seda väljendama. 3. Sõnastuse paranduse ettepanek eelnõu § 7 lg 2 p 3 osas Arvestatud. Sõnastusettepanek: „tervishoiuteenuse osutaja poolt patsiendi transportimisel tekkinud vigastus või tervisekahjustus;“. Sõnade „aset leidnud“ asemel võiks olla sõna „tekkinud“. Sündmus leiab aset, mitte tervisekahjustus. Lisaks „kahjustuse“ asemele lisada sõna „tervisekahjustus“. Ettepanek lisada § 7 lg 2 p 3 täpsustus, et tegemist on juhtumiga, kus patsienti transpordib tervishoiuteenuse osutaja. Juhul, kui kiirabibrigaad põrkab kokku muu sõidukiga, siis ei kohaldu § 7 lg 2 p 3 muude isikute kui patsiendi suhtes (ettepanek seotud eelnõu § 19 p-ga 14). 4. Kas kindlustusjuhtumi korral hüvitab Fond varalise kahju Fond on eelnõust eemaldatud. Eelnõud õigustatud isikule või ka otse tervishoiuteenuse osutajale (eelnõu täpsustatud. § 11)? Seletuskiri (lk 22) ütleb, et „/…/Kindlustusandja võib hüvitada patsiendi eest otse TTOle ravikulud, mida ei maksta Eesti Haigekassa eelarvest. Sellisel juhul lepivad patsient, kindlustusandja ja TTO tasu ülevõtmise kohustuses kokku. Näiteks esitab isik fondile soovi minna taastusravile ning fond kinnitab garantiikirjaga, et on valmis tasuma isiku tervishoiuteenuste eest. Ravikulude hüvitamisel lähtutakse põhimõttest, mille kohaselt peab makstav hüvitis leevendama patsiendi vaevusi, hoidma ära tema terviseseisundi halvenemise või haiguse ägenemise ning taastama patsiendi tervise. Eesmärk on see, et võimaluse korral hüvitatakse ravikulud otse TTO-le. Seega puuduks vajadus isikule vastavat hüvitist kanda ning isik saaks teenust kasutada ilma omaosaluseta. See vähendaks bürokraatiat erinevate asutuste vahel./…/“ See oluline põhimõte ja erisus peaks olema kajastatud ka eelnõus, mitte ainult seletuskirjas, et Fond võib varalise kahju teatud juhtudel hüvitada ka otse TTO-le, antud juhul ütleb § 11: „Fond hüvitab õigustatud isikule kindlustusjuhtumi toimumise korral järgmise varalise kahju:“ 5. Isikul on õigus saada riigilt eelduslikult siiski kahju hüvitamist, Mõeldud on, et kindlustus ei hüvita nt mitte kahju ravikulusid, mida hüvitab Eesti Haigekassa. Eelnõu § 19 p 7 – fond ei hüvita „/…/kahju, mida kindlustatud isikul on õigus saada riigilt /…/“. Jääb mulje, et inimestel on õigus riigilt kahju saada(?!). Siin peaks ilmselt olema „/…/kahju, mille hüvitamist on kindlustatud isikul õigus saada riigilt /…/“. 6. Kas kindlustusjuhtumist võib teavitada üksnes õigustatud isik Sõnastust muudetud. (eelnõu § 20) Sõnastus on hetkel järgmine: „Õigustatud isik peab kindlustusjuhtumi toimumisest fondi teavitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui kindlustusjuhtumist on teavitatud tervishoiuteenuse osutajat või kindlustusandjat, teavitab ta sellest viivitamata fondi.“ Kui eelnõu § 20 lg-s 1 on mõeldud, et ainult patsient või õigustatud isik saab teavitada TTO-d ja kindlustusandjat, mitte mistahes kolmas isik, siis võiks loobuda teises lauses toodud umbisikulisest kõneviisist, et oleks selge, et keegi kolmas isik ei ole õigustatud patsiendiga seotud menetlust alustama. 7. Kindlustusandja vastuväide peaks olema sisuliselt ja õiguslikult Fond on eelnõust eemaldatud. Eelnõud põhjendatud täpsustatud. Eelnõu § 23 lg 3 sõnastuse ettepanek (muudatusettepanek punases): „Fondil on õigus peatada kahju hüvitamiseks tehtavad väljamaksed, kui kindlustusandja ei täida oma liikmemaksu tasumise kohustust või ei hüvita temale esitatud tagasinõuet, millele ei ole esitanud õiguslikult põhjendatud vastuväidet ja mistõttu ohustab käesolevast seadusest tulenevate fondi kohustuste täitmist.“ Lisatud võiks olla mõte, mis sunniks kindlustusandjaid oma võimalikke vastuväiteid ka sisuliselt ja õiguslikult põhjendama. 8. Fondi üleminekuga seonduvad sätted on liialt üldsõnalised Fond on eelnõust eemaldatud. Eelnõud (eelnõu § 24) täpsustatud. Fondi üleminekuga seotud regulatsioon on eelnõus liiga üldine ja napp, tuleks konkreetsemalt ja täpsemalt reguleerida vahetusega seotud küsimused. Sama märkus oli Regionaalhaiglal ka eelmisel korral esitatud ettepanekutes. 9. Fondi kohustuste täitmine Fond on eelnõust eemaldatud. Eelnõud Eelnõu § 25 lg 1 – fondi finantseerimine peaks olema seaduses täpsustatud. selgelt sätestatud, ei tohiks jätta põhikirjas sätestamiseks. Eelnõu § 25 lg-d 3 ja 4 – kas eelnõu § 4 lg-s 8 nimetatud automaatne tehniline lahendus seda ei võimalda? Terviseameti kohustus on seda rakendust kasutada, siis näeb Terviseamet lepingu lõppemist automaatselt. Eelnõu § 4 lg 4 kohaselt peab leping kehtima sama kaua kui tegevusluba, mille üle peab järelevalvet Terviseamet. Sama märkus oli Regionaalhaiglal ka eelmisel korral esitatud ettepanekutes. 10. Rakendussätted (eelnõu § 38) Arvestatud osaliselt. Patsientide rahulolu on TTKS § 32 sätestatud uue tervishoiuteenuse kvaliteedi mõiste ei väga oluline indikaator. tohiks hõlmata patsiendi rahulolu, kuna tervishoiuteenuse kvaliteedi sisu hindamine eeldab ikkagi vastavaid erialaseid teadmisi ja hinnanguid. Patsiendi rahuolu saab tulla kõne alla üldise viisaka suhtlemise reeglite juures, aga see ei mõjuta tervishoiuteenuse osutamist (milleks on laias laastus diagnoos+ravi)? Sõnastuse ettepanek TTKS § 32 (täiendusettepanek on toodud punases ning lõpust on ära jäetud sõnad „patsiendi rahulolule“.): „Tervishoiuteenuse kvaliteet käesoleva seaduse tähenduses on tervishoiuteenuse omaduste kogum, mis iseloomustab osutatud tervishoiuteenuse vastavust kehtestatud nõuetele, kaasaja teadmistele, olemasolevatele ressurssidele, kutse- ja erialastele nõuetele ning patsiendi terviseseisundist tulenevatele vajadustele.“ Eesti Haiglate Liit Sotsiaalministeeriumi kommentaar EHL pooldab patsiendikindlustuse süsteemi loomist, kuid EHL on jätkuvalt mures patsiendikindlustuse süsteemi loomisega seotud kulude katmise pärast. EHL on seisukohal, et kõik patsiendikindlustuse süsteemi loomisega seotud lisakulud, mis tervishoiuteenuse osutajatele tekivad, peavad saama riigi- või haigekassa poolse rahastuse. Sealjuures soovime, et täiendavate kulude tekkimine tervisesüsteemis ei avaldaks negatiivset mõju tervishoiuteenuste kättesaadavusele. 1. Eelnõu seletuskirjas on mitmetel kordadel viidatud eelnõuga loodavale patsiendiohutussüsteemile ning sellele, et Eesti Patsiendiohutuse tagamine on ka praegu TTO patsiendikindlustuse ja patsiendiohutuse süsteemi luuakse kohustus. Regulatsioon on lihtsalt väga üldine sarnaselt Soome süsteemile. Juhime teie tähelepanu asjaolule, et ning seetõttu korraldavad erinevad Soomes loodi patsiendikindlustuse süsteem mitukümmend aastat organisatsioonid seda väga erinevalt. enne patsiendiohutuse süsteemi loomist. Soovitame teil tutvuda OECD peab tervishoiutöötaja isiklikul süül (ning eelnõu seletuskirjas viidata) ka Euroopa Komisjoni 9.juuni mitte põhinevat vastutuskindlustuse ja 2009. a soovitusega, mis käsitleb patsiendi ohutust, sh kahjude hüvitamise süsteemi üheks tervishoiuteenustega seotud nakkuste ennetamist ja tõrjet (2009/C patsiendiohutuse meetmeks. 151/01). Märgime, et patsiendiohutusjuhtumite registreerimise Peame mõistlikuks koos süsteemi loomine vastutuskindlustuse süsteemi kõrvale on patsiendikindlustusega reguleerida kahtlemata vajalik, kuid meie hinnangul peaks patsiendiohutuse miinimumnõuded ja luua alus riiklikuks süsteem tuginema juba toimival patsiendikindlustuse süsteemil andmete kogumiseks tulevikus ehk teha ning muuhulgas selle praktikal. Seepärast oleme arvamusel, et esimene samm süsteemi parendamise patsiendiohutuse süsteem peaks olema oluliselt ulatuslikum, kui suunas eelnõus hetkel on välja pakutud. 2. Eelnõu § 4 lg 2 kohaselt võib patsiendikindlustuse lepingu sõlmida Lepingute automaatse pikenemise piiramine tähtajaga kuni üks aasta. Kui sõlmitakse automaatselt pikenev ei ole siiski mõistlik, tegemist on asjaoluga, leping, pikeneb leping järgmiseks kindlustusperioodiks üksnes juhul, milles osapooled saavad kokku leppida. kui tervishoiuteenuse osutaja ei väljenda hiljemalt kümme tööpäeva enne kindlustusperioodi lõppu teistsugust tahet või ei sõlmi lepingut teise kindlustusandjaga. Eelnõu seletuskirja kohaselt on patsiendikindlustuse lepingu puhul tegemist vastutuskindlustusega, mistõttu tuleks tervishoiuteenuse osutajal patsiendikindlustust hankida riigihangete seaduse alusel. Palume eelnõu § 4 lõikes 4 täpsustada, mitu aastat võib lepingut automaatselt pikendada. 3. Viimastel aastatel on haiglatel olnud vastutuskindlustuse lepingu Kindlustusmaksed hakkavad sõltuma TTO sõlmimisel raskusi, kuna kindlustushanked on nurjunud seetõttu, et riskiastmest. Tulenevalt EL kindlustusõiguse kindlustusseltsid ei soovi sellist kindlustustoodet pakkuda ning üldse põhimõtetest ei saa riik sellesse protsessi ei ole huvitatud kindlustusseltsid mittevaralise kahju hüvitamisest sekkuda ja kindlustusmakseid kuidagi ning kui seda teevad, siis ainult juhul, kui on tekkinud ka varaline reguleerida. Kindlustusandjad ei ole soovinud kahju. Kindlustusseltside pakutud kindlustusmakse aastas on selles osas prognoose avaldada, kuna see ei ulatunud 30 000 euroni 200 000 euro suuruse kindlustussumma ole kooskõlas konkurentsi põhimõtetega. (ühe juhtumi kohta ja aastas) s.h mittevaraline kahju 3 200 eurot. Eelnõus väljendatud kindlustussummad Kindlustusseltsidelt mitteametlikele päringutele saadud vastuste tuginevad ekspertide hinnangule, kohtute järgi võivad patsiendikindlustuse seaduse jõustumisel sisendile ning töörühma liikmete esitatud kindlustusmaksed suurhaiglate puhul mitme- kuni kümnekordistuda ettepanekutele. Nimetatud summade osas sõltuvalt haiglate poolt eelnevalt väljamakstud hüvitistest. Kuivõrd on saavutatud konsensus osapoolte vahel. eelnõu seletuskirjas viidatakse üksnes haiglatele, teeme ettepaneku analüüsida ka teiste tervishoiuteenuse osutajate hüvitisi ning seekaudu seletuskirjas arusaadavamalt põhistada kas eelnõus väljendatud kindlustussummad on kõiki tervishoiuteenuse osutajaid, nii riiklikke kui ka erakliinikuid, arvestades mõistlikud või ülepaisutatud? Lisaks ei tule seletuskirjast välja, kui suured konkreetselt siiski kindlustuslepingu alusel kindlustusmaksed hakkavad olema. Arusaadavalt sõltub see eri faktoritest, kuid täiesti uue kohustusliku kindlustuse sisseseadmise puhul oleks elementaarne siiski mingeid summasid-vahemikke tutvustada. Palume seletuskirja täiendada konkreetsemate andmetega. 4. Palume selgitust, kas vastutuskindlustuse lepingutega seotud Metoodika välja töötamine on alles käsil. kulude katmisel läbi tervishoiuteenuste loetelu hakkab TTL-s Kaasame sellesse kindlasti ka TTO-d. sisalduma kogu kindlustusmakse osa sh omavastutuse osa? Haiglatel on kahjuks olemas kogemused nt IT või toitlustuskulu komponendiga hindades, kus on öeldud, et sisaldub TTL-is, aga me teame, et reaalselt TTL-i kalkuleeritud IT- ja toitlustuskomponent ei kata reaalseid kulusid. 5. Kuivõrd eelnõud ei ole tehtud mitte ainult tervishoiuteenuse Oleme lähtunud hea õigusloome tavadest. osutajate jaoks, vaid eelkõige patsientidele, siis võiksid olulisemad patsiendikindlustusfondi menetluse tähtajad, sh otsuse vaidlustamise osas, olla seaduses kirjeldatud, mitte viidata teistele seadustele. Praegune eelnõu on patsiendi jaoks ilmselgelt liigselt keeruline. 6. Eelnõu § 11 p 6 ütleb, et hüvitamisele kuulub muu varaline kahju, Iga juhtumi puhul hinnatakse kahjusid mis kuulub hüvitamisele võlaõigusseaduse § 129 ja 130 kohaselt. individuaalselt, samas peame süsteemi Võlaõigusseaduse § 130 järgi kuulub hüvitamisele ka edasiste käivitamisel mõistlikuks jääda hüvitatavate majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Eelnõu § 19 kahjude osas pigem konservatiivseks. p 2 järgi ei hüvita fond aga ikkagi patsiendi edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud varalist kahju. Seletuskiri ütleb selle välistuse kohta, et „Edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud varalist kahju ei hüvitata (punkt 2), sest seda on keeruline hinnata, see on suures osas hüpoteetiline ning tekitaks tõenäoliselt suure kulu patsiendikindlustuse süsteemile. Patsiendil on siiski õigus edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud varalist kahju nõuda VÕSi alusel TTO-lt.“ Leiame, et edasiste majanduslike võimaluste halvenemise peaks samuti fond hüvitama (kas või mingite maksimaalsete summade vahemike tabelite alusel nagu nt mittevaralise kahju puhul), kuna fondi eesmärk peaks olema patsiendi põhilised nõuded fondi tasandil lõplikult lahendada, mitte põhjendusega, et mingi kahju liik on „keeruline hinnata“, lükata seda ikkagi tervishoiuteenuse osutajale lahendamiseks (kes ikkagi peavad selle „keerulise hindamise“ suutma kuidagi ära teha), milleks patsient peab uue nõude tervishoiuteenuse osutajale esitama. 7. Patsiendikindlustuse süsteemi loomisega reorganiseeritakse Võtame teadmiseks. tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni töö ning selle asemel luuakse Terviseameti juurde patsiendikindlustuse lepituskomisjon. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni eesmärk on täna patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmine ning hinnangust tulenevalt Terviseametile, Eesti Haigekassale ja tervishoiuteenuse osutajatele ettepanekute tegemine. EHL on seisukohal, et patsiendikindlustuse süsteemi juurde lepituskomisjoni (kohtueelse vaheinstantsi) loomine on väga hea lahendus ja selline komisjon peaks kahtlemata patsiendikindlustuse süsteemi juures olema, kuid kui vaadata tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni tänast pädevust (TTKS § 522 lg 2), siis jäävad tulevikus mitmed ülesanded täitmata ja sellest on kahju. EHL hindab täna toimiva ekspertkomisjoni tööd ning leiame, et selline komisjon peaks tööd jätkama. 8. Eelnõu § 32 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenuse osutamise Kuna eelnõu eeldatava vastu võtmise ja tegevusloa alusel käesoleva seaduse jõustumise ajal tegutsevatel jõustumise vahele jääb üle 2 aasta, siis tervishoiuteenuse osutajatel kohustus sõlmida patsiendikindlustuse pikendamine siiski põhjendatud ei ole. leping 30 kalendripäeva jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest. Kui arvestada patsiendikindlustuse hankimisel riigihangete seadust, siis rahvusvahelist piirmäära ületava hanke korral (sõltub, missugune saab olema hanke maht ja eeldatav maksumus) lepingut 30 kalendripäeva jooksul sõlmida ei ole võimalik. Teeme ettepaneku pikendada eelnõu § 32 lõikes 1 patsiendikindlustuse lepingu sõlmimise tähtaega vähemalt kahe kuuni või täpsustada seda lõiget selliselt, et tervishoiuteenuse osutajal on kohustus 30 kalendripäeva jooksul alustada riigihangete registris riigihanke läbiviimist. 9. Patsiendiohutuse andmekogu loomine (TTKS lisatav §575). Pikendatud tähtaega Positiivne on, et eelnõus sõnastatakse korrektselt patsiendiohutusega seotud nõuded ja kehtestatakse miinimumnõuded patsiendiohutuse korraldusele, sh patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimisele. Praeguseni on see olnud TTO-de lõikes erinev, ohujuhtumite dokumenteerimine ei ole populaarne. Mitmetel haiglatel on patsiendi ohujuhtumite registreerimise süsteem loodud, kuid paljudel ei ole sellist infosüsteemi hetkel veel olemas. Soovime tähelepanu juhtida asjaolule, et uue infosüsteemi väljatöötamine, testimine, koolitamine ja rakendamine võtab aega ning tähendab ka rahalist kulu. Seega ei ole meie hinnangul eelnõus sätestatud tähtaeg (01.07.2021) selleks piisav ja rakendumise tähtaeg võiks meie hinnangul olla 2023.aastal. Seevastu tuleb ka riikliku patsiendiohutuse andmekogu loomiseks luua vastav infotehnoloogiline lahendus ning seletuskirja järgi peab riiklik andmekogu olema valmis 1.10.2023. a. Ehk riikliku andmekogu loomine, mis on sisult tunduvalt vähem mahukam kui tervishoiuteenuse osutajalt nõutav andmekogu, nõuab riigilt ettevalmistusaega poolteist aastat enam kui tervishoiuteenuse osutajalt nõutava uue andmekogu loomine. Selle kohta leitakse seletuskirjas, et mingeid erilisi ettevalmistusi vaja polegi. Siin on vastuolu. Haiglate IT-arendused, mis on riigi poolt haiglatele kohustuslikuks tehtud, peavad kajastuma ka Sotsiaalministeeriumi, TEHIK-u, Haigekassa ja EHL vahel kokku lepitud IT-arenduste teekaardil. Lisaks loodame, et Terviseameti juurde loodav andmekogu hakkab tulevikus olema hästi lingitav haiglate infosüsteemidega, et jääksid ära eraldi aknas sisse logimised järjekordsesse süsteemi, mis on tähendaks lisa ajakulu ja koormust personalile (nt NAKIS). 10. Eelnõu § 23 kohaselt peatatakse väljamaksed kindlustusandja Kindlustuskaitseta olukorras on patsiendi pankroti jt seisundite puhul. Haigla on makseid teinud, usaldab ja võimalused kahju nõudmiseks analoogsed eeldab, et kahjujuhtum saab hüvitatud, patsient usaldab haiglat ja praegusega. eeldab, et kahjujuhtum saab hüvitatud. Kas kindlustusandja pankroti korral võib tekkida olukord, kus patsient hüvitist ei saa ja kas sellisel juhul on tegemist patsientide ebavõrdse kohtlemisega? Kas võib tekkida situatsioon, kus asjaolude kokkulangemisel, kindlustusandja pankroti tõttu Eesti kodanikule hüvitist välja ei maksta, samal ajal teise riigi kodanikule makstakse, nt ülalpidamishüvitist, hüvitist osalise puuduva töövõime korral? Eesti Kindlustusseltside Liit Sotsiaalministeeriumi kommentaar 1 SISSEJUHATUS. Oleme eelnõu menetlemise käigus osutanud, et patsiendikindlustuse süsteemi loomisel on kindlustusandjate jaoks suurimaks probleemiks üksikasjaliku statistika puudumine valdkonnas. Lisaks statistika puudumisele teevad kindlustusandjatele muret probleemid meditsiini üldises korralduses, olgu selleks ravi kättesaadavus, ravijärjekorrad, rahastus, aga ka ajakirjanduses pidevalt käsitlemist leidvad meditsiinierialaga seotud negatiivsed kaasuseid. Oleme edastanud ministeeriumile jooksvalt ettepanekuid eelnõu eelmiste redaktsioonide kohta. Osade ettepanekutega on arvestatud, teistega paraku mitte. Nende ettepanekute eelnõusse sisseviimine ja osundatud probleemide lahendamine on kindlustusandjate jaoks jätkuvalt oluline. Meie arvates ei tohiks eelnõuga kiirustada. Seni on eelnõu koostajate ja töögrupi põhifookus olnud põhiküsimustel nagu kindlustuskaitse ulatus (hüvitatav kahju), kindlustusjuhtumi määratlus ja kindlustussummad, samal ajal, kui muud küsimused on jäänud tahaplaanile. Samas süsteemi toimimise tagamiseks on oluline põhjalikult läbi analüüsida ka kindlustuskohustuse ja lepingu sõlmimisega seonduv. Just viimati nimetatu osas esineb palju ebaselgust ning vastuolusid sõnastuse ja seletuskirja vahel. Järgnevalt käsitleme teemasid, mille puhul peame vajalikuks senisest oluliselt täpsemat regulatsiooni. Redaktsioonilised ja patsiendikindlustuse rakendamise seisukohalt vähemtähtsad ettepanekud edastame kommentaaridena eelnõule ja seletuskirjale (Lisa: redaktsioonilised tähelepanekud). 2 KINDLUSTUSKOHUSTUS JA KINDLUSTUSLEPING Eelnõu ettevalmistajate taotluseks on olnud siduda kindlustuskohustus tegevusloaga. Nii on seletuskirjas märgitud, et kohustuslik kindlustus on selliste TTO-de jaoks, kellele on väljastatud vastav tegevusluba TTKSi alusel ja, et leping peab katma kõiki tegevusloa alusel osutatavaid tervishoiuteenuseid. (vt. Seletuskiri lk 6) Paraku eelnõu sõnastusest see selgelt välja ei tule. Eelnõu § 4 lõige 1 ütleb, et tervishoiuteenuseid osutaval füüsilisest isikust ettevõtjal ja juriidilisel isikul on kohustus sõlmida patsiendikindlustuse leping tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile kahju tekkimisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Lõige 3 ja 4 üksnes täpsustavad, et leping peab hõlmama tervishoiuteenuseid, mille osutamiseks on tervishoiuteenuse osutajale väljastatud ja kehtima tegevusloa ajal. Rõhutame, et patsiendikindlustuse süsteemi toimimiseks on ülimalt oluline, et kindlustuskohustus oleks seotud tegevusloaga. Esmajoones on sellel tähtsus kindlustamata juhtumite hüvitamisel (§ 21), mille hüvitamise maksavad kindlustusmaksete näol esmalt kinni teised TTO-d, kuid lõppastmes jääb see patsientide ja/või maksumaksjate kanda. Eelnõu § 21 näeb ette, et kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole täitnud käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud patsiendikindlustuse kohustust, menetletakse kindlustusjuhtumit käesolevas seaduses sätestatud põhimõtetest lähtudes ning fond hüvitab kindlustusjuhtumi korral õigustatud isikule tekkinud kahju käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. Kuna kindlustuskohustus pole seotud tegevusloaga, tähendab see, et läbi loodava patsiendikindlustuse fondi hüvitataks ka juhtumeid, mille on põhjustanud isikud, kes osutavad tegevusloata tervishoiuteenuseid. Tervishoiujärelevalvet teostab terviseamet (TTKS § 60) ja amet peab tagama tõhusa järelevalve, et sellised teenuseosutajad tervishoius tegutseda ei saaks. Tegevusloata tervishoiuteenuse osutamine võib olla kuritegu (KarS § 372). Meie hinnangul pole õiglane, et läbi TTO-d ja patsiendid/maksumaksjad maksaksid läbi kõrgemate kindlustusmaksete kinni teiste, ebaseaduslikult tegutsevate turuosaliste kahjud. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku teha §-s 4 järgmised muudatused: 2.1 § 4 jaotamine mitmeks erinevaks paragrahviks Arvestatud § 4 reguleerib kindlustuskohustust, kindlustuskaitset ja patsiendikindlustuse lepingut. Tegemist on paragrahviga, mis reguleerib erinevaid eelnõu kontekstis tähtsaid teemasid, mida oleks mõistlik reguleerida eraldi paragrahvides. Näiteks: § 4. Kindlustuskohustus; § 5. Patsiendikindlustuse leping; vms. Ka HÕNTE § 24 lõike 5 järgi paljude lõigetega paragrahve välditakse, rühmitades sätted sisu järgi mitmeks paragrahviks. 2.2 Lõige 1 Teeme ettepaneku lõige 1 sõnastada järgmiselt (vt Arvestatud. põhistus käesoleva peatüki sissejuhatuses): „(1) Tervishoiuteenuse osutaja, kellele on antud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel tegevusluba, on kohustatud tervishoiuteenuse osutamisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks sõlmima patsiendikindlustuse lepingu, mis hõlmab kõiki tervishoiuteenuseid, mille osutamiseks talle on tegevusluba antud.“; 2.3 Lõige 2 Arvestatud Eelnõu lõige 2 peaks asetsema uues §-s 5. Kindlustusleping (vt meie ettepanek 2.1). Lõike 2 teise lause palume eelnõust välja jätta. Ilmselt on sätte eeskujuks LKindlS § 20. Patsiendikindlustuses, kus lepingu sõlmimise protsess on oluliselt keerulisem (kindlustusriski hindamise seisukohalt aga ka arvestades asjaolu, et sageli sõlmitakse lepingud läbi hankemenetluse) ja lepingu pooleks on tarbija asemel majandus-või kutsetegevuses tegutsev TTO, pole sellise regulatsiooni sätestamine vajalik. Meie hinnangul võiks seaduses piirduda sättega, mis ütleb: „Pooled võivavad lepingus ette näha, et patsiendikindlustuse leping pikeneb tähtaja lõppedes automaatselt lepingus näidatud tähtajaks.“. 2.4 Lõige 4 Arvestatud Kõnealuses lõikes sätestatakse, et patsiendikindlustuse kindlustuskaitse peab kehtima kogu tegevusloa kehtivuse aja. Kindlustuskaitse saab tuleneda üksnes lepingust. Kõnealuse lõike puhul esineb vastuolu selles, et tegevusluba on üldjuhul tähtajatu, samas kindlustuslepingu võib sõlmida tähtajaga kuni üks aasta. Samuti peaks sõnastuses rõhutama, et kindlustuskaitse tagamine on TTO kohustus ja seda, et TTO arvestaks, et tegevus peab olema kindlustatud ilma katkestusteta. Pideva kindlustuskaitse tagamiseks peab TTO oma tegevuse korraldama selliselt, et võimalikult aegsasti korraldab lepingu sõlmimise järgmiseks perioodiks ja täidab omalt poolt sõlmitud lepingut. Olgu öeldud, et TTO põhikohustuseks on tasuda kindlustusmakseid ja selle kohustuse mittetäitmine võib kaasa tuua kindlustuslepingu erakorralise ülesütlemise (VÕS § 557, 558). Mõistlik oleks sätestada, et tervishoiuteenuse osutaja on kindlustuskohustuse täitmisel kohustatud järgima, et tegevusloa kehtivuse ajal on igal ajahetkel tema tegevus kaetud patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustuskaitsega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teisiti on sätestatud eelnõus näiteks eelnõu § 4 lõikes 5 (tervishoiuteenus, mille osutamisest on ajutiselt loobutud) kui ka § 32 (üleminekusäte). Teeme ettepaneku sõnastada: „Tervishoiuteenuse osutaja on kindlustuskohustuse täitmisel kohustatud tagama ja jälgima, et tegevusloa kehtivuse ja tervishoiuteenuse osutamise ajal oleks igal ajahetkel tema tegevus kaetud patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustuskaitsega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.“ 2.5 Lõige 5 Arvestatud Kõnealuse lõike kohaselt ei kehti patsiendikindlustuse kohustus sellise tervishoiuteenuse suhtes, mille osutamiseks antud tegevusluba on peatatud, sealhulgas tervishoiuteenus, mille osutamisest on ajutiselt loobutud, ega sellise tervishoiuteenuse suhtes, mille osutamiseks antud tegevusluba on kehtetuks tunnistatud. Tegevusluba on haldusakt, mis annab õiguse TTO-le tervishoiuteenust osutada (MSÜS § 16 jj). Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt (HMS § 60). Kui tegevusluba on peatatud või kehtetuks tunnistatud, siis puudub TTOl kindlustuskohustus juba lähtuvalt lõikest 4. Küll aga peame problemaatiliseks, et kindlustuskohustust pole ka kõnealuse sätte kohaselt sellise tervishoiuteenuse osas, mille osutamisest on ajutiselt loobutud. Seletuskirjas on küll märgitud, et eelnõu koostajad on pidanud justkui silmas olukorda, kus TTO esitab ise majandustegevusest loobumise teate (MTÜS § 34). Siin on vastuolu seletuskirja ja eelnõu sõnastuse vahel, sest eelnõus räägitakse „tervishoiuteenusest, mille osutamisest on ajutiselt loobutud“, mitte majandustegevusest ajutisest loobumisest, mida reguleeritakse MTÜS § 34 ja mis on olemuselt teine asi (st TTO loobub kogu oma majandustegevusest seoses ühe või mitme tegevusloaga). Meie arvates saab tõhusa kindlustussüsteemi, tervishoiuteenuste tegevuslubade registri korrastamise ja tervishoiujärelevalve eelduseks olla, et kogu tegevusloastatud tegevuse osas peab kehtima kindlustuskohustus, sõltumata sellest, kas kõiki tegevusloaga hõlmatud tervishoiuteenuseid parasjagu osutatakse või mitte. Oleme seisukohal, et kindlustuskohustusest vabastamine võiks kõne alla tulla üksnes majandustegevusest loobumise puhul, kui TTO on esitanud MTÜS § 34 kohase majandustegevusest ajutiselt loobumise teate esitanud ja see on kantud tervishoiuteenuse tegevuslubade registrisse. Rõhutame, et nii peatatud tegevusloa kui ka ajutiselt majandustegevusest loobumise puhul, peaks kehtima sama printsiip nagu uue tegevusloa väljastamise või kehtiva tegevusloa muutmise puhul, mille korral hakkav tegevusluba kehtima arvates kindlustuslepingu sõlmimisest ja selle järgse kindlustusperioodi algusest (vt eelnõu § 38 p 9). 2.6 Lõige 6 Arvestatud osaliselt Patsiendikindlustust pakkuv kindlustusandja on kohustatud sõlmima patsiendikindlustuse lepingu tervishoiuteenuse osutajaga, kellel on kehtiv tegevusluba. Sõnastuse kohaselt pole kindlustusandjal justkui kohustust lepingut sõlmida, kui tegevusluba pole veel kehtima hakanud ja seda isegi juhul, kui kehtima hakkamise eelduseks on kindlustuslepingu olemasolu. Eelnõu § 38 p 9 täiendatakse TTKS paragrahvi 42.1 lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Tegevusluba hakkab kehtima patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi algusest või tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklikus registris märgitud ajast, kui viimati nimetatu on hilisem. Käesolevas lõikes sätestatut kohaldatakse ka tegevusloa muutmise ja üleandmise menetluses.“. Meie arvates peaks kindlustuskohustus hõlmama nii eelmises lauses nimetatud olukordasid kui ka peatunud tegevusloa uuesti kehtima hakkamist ja majandustegevuse jätkumist. Kõikidel loetletud juhtudel peaks kindlustusleping olema eelduseks, et tegevusluba hakkab kehtima ja TTO saab vastavaid tervishoiuteenuseid osutada. Kõnealune regulatsioon vähendaks oluliselt käibes ilma kindlustuseta teenuste osutamist, tõhustaks kindlustuskohustuse täitmise kontrolli ja vähendaks seeläbi oluliselt terviseameti halduskoormust kindlustuskohustuse täitmisel. Samuti ei arvesta pakutud sõnastus asjaoluga, et lisaks lepingu sõlmimise kohustusele peaks teatud juhtudel olema kindlustusandjal kohustus lepingut muuta ja pakkuda ka kindlustuskaitset uute tervishoiuteenuste osas, mida enne TTO ei osutanud. Nimelt näeb eelpool sedastatud TTKS täiendus ette, et sama põhimõtet kohaldatakse vastavalt tegevusloa muutmise ja üleandmise puhul. Kuigi seda seletuskirjas ei avata oleks loogiline tõlgendada seda sätet niiviisi, et muudatus tegevusloas jõustub arvates hetkest, kui jõustub kindlustuslepingu muudatus (nt hakkab TTO osutama tervishoiuteenust, mida tegevusluba ei hõlmanud). Samuti peaks „lepingu sõlmimise“ kohustus hõlmama olukorda, kui TTO taotleb uut tegevusluba ja tal on sõlmitud kindlustusleping nelja erineva tegevusloa osas, mille kehtivust uus tegevusluba ei mõjuta. Kuna eelnõu põhimõtteks on, et üks TTO saab sõlmida üksnes ühe kindlustuslepingu, mis peab katma kogu tema tegevuse, siis saab kõne alla tulla üksnes sõlmitud lepingu muutmine või uue sõlmimine. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada need põhimõtted järgnevalt: „(xx) Kindlustusandja on kohustatud sõlmima patsiendikindlustuslepingu isikuga, kellele on kehtiv tervishoiuteenuse tegevusluba või isikuga, kellele on antud tegevusluba, mille kehtima hakkamine on tervishoiuteenuse korraldamise seaduse 42.1 lõike 2 kohaselt seotud patsiendikindlustuse olemasoluga. (xx) Kindlustusandja on kohustatud sõlmima uue patsiendikindlustuse lepingu või muutma olemasolevat patsiendikindlustuse lepingut, kui kindlustusvõtja taotleb terviseametilt tegevusloa muutmist või uue tegevusloa väljastamist ning muudatuse jõustumine või uue tegevusloa kehtivus on tervishoiuteenuse korraldamise seaduse 421 lõike 2 kohaselt seotud patsiendikindlustuse lepingu muudatuse jõustumisega.“. Vastatavalt tuleks täiendada eelnõu § 38 p 9. 2.7 Erand kindlustusandja kohustusest leping sõlmida Arvestatud Käesoleval ajal tuleneb Eestis vastutuskindlustuse lepingu sõlmimise kohustus ca 30 seadusest. VÕS § 520 kohaselt on kindlustusandja kohustatud seaduse alusel nõutavat vastutuskindlustuse lepingut sõlmima, kui kindlustusvõtja vastab tüüptingimustes ettenähtud tingimustele. Õiguskirjanduses on märgitud, et kindlustusandja ei tohiks tüüptingimustes mingeid eritingimusi kindlustusvõtjale kindlustuslepingu sõlmimiseks siiski seada. Kindlustusandja lepingu sõlmimise kohustuse juures tuleb arvestada ka sellega, kas kindlustusandja üldse vastavat kindlustusteenust pakub. Seega lasub kindlustusandjal kohustus kindlustusleping sõlmida ja seega lepingu sõlmimist taotlevat isikut mitte diskrimineerida siis, kui ta vastava kohustusliku vastutuskindlustuse liigi pakkumisega tegeleb. (J. Lahe, O-J. Luik. Kindlustusõigus, Juura 2017, lk 167.) Meie hinnangul on nii VÕS § 520 kui ka eelnõu § 4 lg 6 näol tegemist ebamõistliku lepinguvabaduse piirangutega, sest kindlustusandja on kohustatud sõlmima lepingu isegi pahauskselt käitunud kindlustusvõtjaga. Näiteks on kindlustusandja justkui kohustatud sõlmima lepingu kindlustusvõtjaga, kellega ta on hiljuti kindlustuslepingulised suhted viimase pahauskse käitumise tõttu lõpetanud (n klient on süüdi mõistetud kindlustuskelmuses). Samuti kindlustusvõtjaga, kellel on tema ees kindlustusmakse võlgnevus. Olgu öeldud, et kõnealuse paragrahvi puhul on tegemist ka maailma kindlustusõiguse kontekstis küllaltki radikaalse sättega. Olgugi, et VÕS kommentaarides on tehtud viide vana VVG §-le 158b lõikele 2 kui VÕS § 520 eeskujule, on see eksitav. VVG-st sellist kohustust kindlustusandjale ei tulene ega ole ka kunagi tulenenud. Mõned regulatiivsed erisused Saksamaal siiski on: nt kohustusliku liikluskindlustuse seadusest tuleneb kindlustusandjale kohustus sõlmida kindlustusvõtja vastaval soovil viimasega kohustusliku liikluskindlustuse leping (PflVersG § 5 lg 2). Kuid ka kohustusliku liikluskindlustuse puhul pole kindlustusandja kõnealune kohustus siiski absoluutne – PflVersG § 5 lõikes 4 on sätestatud ammendav nimekiri keeldumise alustest. Just nimetatud keeldumise alustest on ajendatud ka meie sõnastusettepanek. Ka potilasvahinkolaki ei sätesta kindlustusandja lepingu sõlmimise kohustust. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku täiendada eelnõud järgmiselt: „(X) Kindlustusandja ei pea käesoleva paragrahvi lõikes x nimetatud lepingut sõlmima, kui kindlustusvõtja on eelneva kolme aasta jooksul: 1) rikkunud kindlustusandja suhtes VÕS § 440 tulenevat kohustust ja kindlustusandja on VÕS § 441 alusel temaga sõlmitud kindlustuslepingust seetõttu taganenud; 2) jätnud täitmata oma kindlustuslepingust tuleneva kindlustusmakse tasumise kohustuse ja kindlustusandja on seetõttu kas lepingust taganenud või selle üles öelnud; 3) pannud kindlustusandja suhtes toime karistusseadustiku §-s 212 nimetatud teo või käitunud muul moel pahauskselt.“. Meie arvates aitaks kõnealune muudatus pigem elavdada konkurentsi kohustusliku vastutuskindlustuse turul, kus kindlustusandjad on loobunud seetõttu teenust pakkumast, et sest neil ei ole võimalik keelduda lepingu sõlmimisest isikuga, kes on kõnealuses valdkonnas tundmatud ja/või kellaga seotud kindlustusriski nad ei ole valmis enda kanda võtma. 2.8 Lõige 7 Eelnõu sõnastust täpsustatud. Lõige 7 sätestab, et kindlustuskohustuse täitmist tõendav teave, sealhulgas andmed kindlustusandja ja kindlustuskaitse kohta ning juhised vaidluste lahendamise kohta, peavad olema avaldatud nii TTO tegevuskohas kui ka tema veebilehel selle olemasolu korral. Lõikes 7 võiks olla konkreetselt välja toodud, millal ja milline teave tuleb avaldada. Oluline on, et teave oleks patsiendile avaldatud enne lepingu sõlmimist või teenuse osutamist. Sellisel juhul saaks patsient hoiduda tervishoiuteenusest, mida osutab tervishoiuteenuse osutaja, kellel pole patsiendikindlustust. Meie arvates ei peaks kõnealune teavituskohustus olema sätestatud patsiendikindlustuse seaduses. Asjakohane oleks teavitamiskohustus sätestada VÕS-i tervishoiuteenuse osutamise lepingu peatükis (nt VÕS § 766) või TTKS-s, mil selle kohustuse täitmist saaks kontrollida terviseamet. Küsitav on ka eriregulatsiooni vajalikkus, sest MTÜS § 31 lõige 2 punkt 9 näeb ette teenuse osutaja kohustuse vastutuskindlustuse olemasolu nõude korral avaldada vastutuskindlustuse suurus, kehtivuse piirkond, kehtivuse algus- ja lõppkuupäev ning kindlustusandja nimi ja kontaktandmed. Seejuures on kõnealune regulatsioon teabe avaldamise viisi ja tähtaegade osas oluliselt täpsem, nähes ette, et teenuseosutaja teeb selgelt ja üheselt mõistetavalt ning aegsasti enne kliendiga lepingu sõlmimist, või kui kirjalikku lepingut ei sõlmita, siis enne teenuse osutamist, kõnealuse teabe kättesaadavaks (lõige 1). Veelgi arusaamatum on, et paralleelselt jääb kehtima TTKS § 505 lõige 1, mis sätestab teistsuguse teavitamiskohustuse piiriülese tervishoiuteenuse osutamisel. 2.9 Kindlustusleping Arvestatud 2.9.1 Eelnõu sõnastusest peaks selgemini välja tulema, et ühe lepinguga kaetakse kogu TTO tegevusloastatud tegevus (vt sõnastusettepanek p 2.2.). Eelnõu üheks põhimõtteks on, et lepingu sõlmimisel loetakse TTO kogu tegevusloastatud tegevus kindlustatuks. Oluline on märkida, et see saab kindlustatud olla üksnes lepingu sõlmimise seisuga. Saame seletuskirjast aru, et eelnõu koostajad on seda tegelikult ka silmas pidanud, sest uue tegevusloa muutmine ja uue tegevusloa kehtima hakkamine on eelnõu järgi seotud kindlustuskohustuse täitmise ja kindlustuskaitse kehtima hakkamisega (vt eelnõu § 38 p 9). Nimetatud põhimõte peaks ka sõnastusest selgelt välja tulema (§ 4 lg 3). Teeme ettepaneku sõnastada: „(3) Patsiendikindlustuse lepingust tulenev kindlustuskaitse peab hõlmama kõiki tervishoiuteenuseid, mille osutamiseks on tervishoiuteenuse osutajale lepingu sõlmimise ajal väljastatudantud tegevusluba. Tegevusloa muutmisel või uue tegevusloa väljastamisel tuleb esitada kindlustusandjale tahteavaldus uue lepingu sõlmimiseks või olemasoleva lepingu muutmiseks.“ 2.9.2 Eelnõus tuleks sätestada, et tegevusloa numbrid, mis on Arvestatud kindlustuslepinguga kaetud märgikse poliisile. Sõnastus võiks olla näiteks järgmine: „Lisaks VÕS § 434 lõikes 2 sätestatule tuleb poliisil märkida kõik tegevusload, millega seotud tegevus on patsiendikindlustuslepinguga kindlustatud.“. 2.9.3 Tegevusloa ja kindlustuslepingu kehtivuse sidumine Arvestatud Oleme varem teinud ettepaneku, et tegevusloa lõppemisega peaks kaasnema kindlustuslepingu automaatse lõppemine. Üldiselt on seda ettepanekut toetatud. Paraku ei sisaldu seda põhimõtet eelnõus. Teeme ettepaneku sõnastada: „Patsiendikindlustuse leping lõpeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise, kehtetuks muutumise ja peatumise korral. Juhul, kui patsiendikindlustusleping hõlmab mitut tegevusluba või tegevusluba lõpeb osaliselt, jääb kindlustusleping muus osas kehtima.“. 2.9.4 Lepingu sõlmimise piirangud ja VÕS-i mittekohaldamine Arvestatud osaliselt. Oleme seisukohal, et eelnõus tuleks liikluskindlustuse eeskujul, registripõhise kindlustuse juurutamiseks ja kindlustuskohustuse täitmise kontrollime hõlbustamiseks sätestada:  Tagasiulatuva kindlustuskaitse ja lepingu tagasiulatava lõpetamise keeld  Mitmekordse kindlustuse keeld  VÕS §-de 432 ja 458 lg 4 mittekohaldamine patsiendikindlustuslepingule. Teeme ettepaneku sõnastada need järgnevalt: „(x) Kokkulepe kindlustuskaitse tagasiulatuva alguse või lõppemise kohta on tühine. (x) Tervishoiuteenuse osutajal ei ole lubatud sõlmida mitut kattuva kindlustusperioodiga lepingut. Kui on sõlmitud mitu kattuva kindlustusperioodiga lepingut, on hiljem sõlmitud leping tühine ulatuses, milles see kattub varem sõlmitud lepinguga. (x) Patsiendikindlustuse lepingule ei kohaldata võlaõigusseaduse §- s 432 ja § 458 lõikes 4 sätestatut.“ 3 KINDLUSTUSSUMMA (§ 8) Arvestatud 3.1 Agregaatse kindlustussumma vähendamine. Eelnõu järgi on kindlustussumma õigustatud isiku kohta 100 000 eurot, kindlustusjuhtumi kohta 300 000 eurot ja patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi kohta 3 000 000 eurot (§ 8 lg 1). Kindlustussumma 3 000 000 on sätestatud kindlustusperioodi kohta. Agregaatse kindlustussumma puhul rakendatakse kindlustuses põhimõtet, et see väheneb iga väljamakstud hüvitise võrra. Nimetatud põhimõte peaks ka eelnõus sisalduma. Teeme ettepaneku sõnastada lõige 1 järgnevalt: „(1) Kindlustussumma on õigustatud isiku kohta 100 000 eurot ja kindlustusjuhtumi kohta 300 000 eurot. Kindlustussumma patsiendikindlustuse lepingu järgse aastase kindlustusperioodi kohta on 3 000 000 eurot. Eelmises lauses sätestatud kindlustussummat vähendatakse pärast iga kindlustusjuhtumi toimumist ning kindlustusandja vastutab hilisema kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju eest üksnes varasema kahju hüvitamisest ülejääva kindlustussumma osa ulatuses.“. 3.2 Kahju proportsionaalne hüvitamine. Arvestatud Lõikes 3 on sätestatud, et kui kahjunõuete kogusumma ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud kindlustussummat ühe kindlustusjuhtumi kohta, jagatakse hüvitis õigustatud isikute vahel proportsionaalselt iga õigustatud isiku kahju suuruse järgi. Esmalt teeme ettepaneku sõnastusest välja jätta „ühe kindlustusjuhtumi tõttu“, sest agregaatse kindlustussumma puhul vaadatakse kõiki kindlustusjuhtumeid, mis perioodil aset leidsid. Teisalt valmistab selle sätte rakendamine praktikas probleeme, sest tervisekahjudele on omane, et neid makstakse pikkade aastate jooksul ja paljudele inimestele sama kindlustuslepingu või kindlustusjuhtumi raames (nt töövõimetus, ülalpidamine). Mida rohkem on aasta jooksul kindlustusjuhtumeid või mida rohkem on kindlustusjuhtumis kannatanud õigustatud isikuid, seda tõenäolisem on, et kindlustussummast ei piisa kõigi õigustatud isikute kahjude täielikuks hüvitamiseks. Agregaatse kindlustussumma puhul on probleemiks, et see võib täis saada alles aastate kuludes ja seda pole patsiendikindlustuse fondil võimalik ette prognoosida. Sõnastuse järgi oleks aga õigustatud isikul õigus proportsionaalsele osale. Samas on teistele isikutele juba hüvitised välja makstud. Siit tõusetub küsimus, kas lõike 3 rakendamiseks peaks patsiendikindlustuse fond juba väljamakstud hüvitised rohkem makstud ulatuses tagasi küsima? Meie seda ei toeta. Teeme ettepaneku eelnõus sätestada, et väljamakstud hüvitisi õigustatult isikult tagasi nõuda ei saa. 3.3 Mittevaralise kahju kindlustussummad (§ 8 lg 2, 18 lg 3). Arvestatud Mittevaralise kahju kindlustussumma on õigustatud isiku kohta 30 000 eurot ja kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot. Olemuselt on mittevaralise kahju kindlustussummad ka eelnõu § 18 lõikes 3 toodud summad. Nimetatu peaks eelnõust välja tulema. Ka seletuskirjas tuleks märkida, et tegemist on kindlustussummadega. Teeme ettepaneku sõnastada: § 8 lg 2 „(2) Mittevaralise kahju kindlustussumma kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot ja õigustatud isiku kohta 30 000 eurot. Patsiendi tervise kahjustamise ja kehavigastuse tekitamise korral rakendatavad kindlustussummad on sätestatud käesoleva seaduse § 18 lõikes 3. Mittevaralise kahju hüvitis loetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kindlustussumma hulka.“. § 18 lg 3 „(3) Patsiendile hüvitatakse mittevaraline kahju järgmiste kindlustussummade ulatuses: 1) keskmise raskusega kergema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 500 eurot; 2) keskmise raskusega raskema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 2000 eurot; 3) raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 5000 eurot; 4) väga raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 15 000 eurot; 5) eriti raske tervisekahjustuse, kehavigastuse või surma korral 30 000 eurot.“ 4 KINDLUSTUSJUHTUM Arvestatud 4.1 § 7 lg 2 p 4 Kui on täidetud lõikes 1 toodud eeldused, hüvitatakse kahju, mis on tingitud diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rikkest. Sõnastust tuleks muuta selgemaks, et hüvitatakse üksnes kahjud, mille eest TTO vastutab VÕS § 770 lõike 2 alusel, kui tervishoiuteenuse osutaja, et sõnastus oleks arusaadav ja ei tekiks näilist vastuolu eelnõu § 19 punktiga 6. Teeme ettepaneku sõnastada: „4) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rike, mille eest tervishoiuteenuse osutaja vastutab võlaõigusseaduse § 770 lõike 2 alusel;“ 4.2 § 7 lg 2 p 7 Mitte arvestatud, tegemist on olulise Eelnõu kohaselt hüvitatakse kahju, mille põhjustas asjaoluga, mis võib põhjustada nt patsiendile tervishoiuteenuse osutaja korraldusliku kohustuse rikkumine, mis vale teenuse osutamisega vms. on otseselt seotud diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu teostamisega või teostamata jätmisega. Korraldusliku kohustused on lai mõiste, siia alla kuuluvad ka tegevused, mis ei ole otseselt seotud tervishoiuteenuse osutamisega, nagu näiteks toitlustuse korraldamine, põrandate puhastamine, jne. Tsiviilvastutuse kontekstis kätkeb korralduslike kohustuste rikkumine endast ka üldvastutust. Üldvastutust on eelnõu autorid soovinud kindlustuskaitse alt välistada, sest hüvitatakse üksnes sellise korraldusliku kohustuse rikkumisest tulenev kahju, mis on otseselt seotud diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu teostamisega või teostamata jätmisega. Siit tõusetub küsimus, milline on korraldusliku kohustuse rikkumisest tulenev kahju, mida ei hüvitata eelmiste punktide alt? Korralduslike kohustuste rikkumine, mis on otseselt seotud ravi diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu teostamisega või teostamata jätmisega, saavad olla näiteks: infektsioonidega ebapiisav tegelemine, valve ebaõige korraldamine; ravimite puudumine ja ebaõige hoiustamine; meditsiiniseadmete puudulik hooldamine ja korrast ära olek. Kõikide nende kohustuste rikkumisega seotud kahjude hüvitamine on kaetud juba eelmiste puntide alt kaetud. Samas tekitab punkti 7 lisamine regulatiivse konkurentsi ja õigusliku segaduse. Näiteks on nakkuse korral võimalik esitada nõue tuginedes punktile 2 või alternatiivselt tuginedes punktile 7. Kui punkti 2 puhul tuleb hinnata, kas nakkus oleks olnud välditav, siis punkti 7 puhul seda ei nõuta. Eelnõu järgi oleks sellise kahju hüvitamist lihtsam nõuda tuginedes punktile 7. Meie arvates tuleks sellise olukorra tekitamisest hoiduda. Punkti 7 lisamine oli ehk põhjendatud olukorras, kus lg 2 p 1 oli sõnastatud kitsalt ravi- või diagnoosivea keskselt. Eelnõu praeguses redaktsioonis on aga punkt 1 ja muud alused sõnastatud oluliselt laiemalt ning punkt 7 tekitab tarbetut segadust. Juhime tähelepanu, et vastav säte puudub ka eelnõu üheks eeskujuks ja allikaks olevas potilasvahinkolakis. Teeme ettepaneku punkt 7 eelnõust välja jätta. 4.3 Puudused tervishoiu korralduses. Mitte arvestatud. Hinnata tuleb alati sisuliselt Kindlustusjuhtumiks ei saa olla kohustuste rikkumine (sh ja hetkeolukorrast lähtuvalt. tegevusetus), mis tuleneb puudustest tervishoiu korralduses, nagu näiteks meditsiini alarahastus, tervishoiutöötajate puudus, ravijärjekorrad, sobivate seadmete ja ravimite puudus või muud sarnased asjaolud. Palume täiendada eelnõu kõnealust paragrahvi lõikega 3 järgmises sõnastusest: „(3) Kindlustusjuhtumiks ei ole kohustuste rikkumine, mis tuleneb otseselt või kaudselt puudustest tervishoiu korralduses, nagu näiteks ravikindlustuse rahastatus, ravijärjekorrad, sobivate seadmete ja ravimite puudus või muud sarnased asjaolud.“ 5 PATSIENDIKINDUSTUSE FOND Fond välja jäetud eelnõust Patsiendikindlustusfondi olemust ja selle juhtimisega seotud küsimusi käsitletakse § 9 ja § 24 – 26. Väljapakutud kujul ei ole regulatsioon õnnestunud, kuivõrd ühe reguleerimisala sätted paiknevad eri peatükkides ja on sõnastatud ka ebamääraselt. Esiteks peame mõistlikuks käsitleda patsiendikindlustusfondi tegevust, välja arvatud kahju hüvitamist puudutavad sätted, ühes peatükis (nt. 3. peatükk), et tagada seaduse parem loetavus. Nii hõlmaks see peatükk nii fondi olemust, juhtimist kui ka sellega seotud teisi regulatsioone. EKsL teeb ettepaneku muuta § 9 lg 1 ja 2, kuna sõnastusest ei tulene, kes patsiendikindlustuse fondi peaksid moodustama, samuti ka liikmesusest tulenevad peamised kohustused. Teeme ettepaneku sõnastada lg 1 ja 2 ümber alljärgnevalt: „(1) Fond on kindlustusandjate asutatud mittetulundusühing, mis täidab käesolevast seadusest ja halduslepingust tulenevaid ülesandeid. (2) Kindlustusandja, mis soovib sõlmida Eestis käesolevas seaduses sätestatud patsiendikindlustuse lepinguid, peab astuma fondi liikmeks, osalema fondi ülesannete täitmises ja selle tegevuse rahastamises.“ Eelnõu § 24 lg 4 kätkeb põhimõtet, mille kohaselt ei tule halduslepingu sõlmimata jätmise ja ennetähtaegse lõpetamise korral järgida § 9 sätestatud juriidilise isiku vormi. Leiame, et halduslepingu mittesõlmimisel või lõppemisel peaks seadus sätestama üheselt, millised seaduse sätted ei rakendugi. Üksnes patsiendikindlustuse fondi vorminõude muutmine ei taga patsiendikindlustuse süsteemi toimimist soovitud kujul, sest liikmelisus on kehtivate seaduste kohaselt olemas üksnes mittetulundusühingutel ja ühistutel. Kuna sihtasutustel ja äriühingutel liikmeid ei ole ning tulundusühistu vorm ei vasta olemuslikult patsiendikindlustuse eesmärkidele, ei oleks patsiendikindlustuse fondi eksisteerimine mittetulundusühingu vormi väliselt võimalik. Samuti on ilmne, et mittetulundusühingu asutajateks saaksid olla üksnes kindlustusandjad ja mitte muud organisatsioonid või äriühingud. Kuna näiteks § 25 lg 1 sätestab fondi liikmete kohustuse tagada fondi kohustuste täitmise, ei oleks see praktikas ilmselt võimalik, et kindlustusandjad hakkaksid vabatahtlikult tagama mõne organisatsiooni kohustuste täitmist, mis ei allu vahetult nende juhtimisele ja kontrollile. Seega soovitame seaduse sõnastust muuta selliselt, et juhul kui halduslepingut ei sõlmita või see lõppeb, rakendatakse seadust selliselt, et patsiendikindlustusfondi ülesandeid kahjude hüvitamisel täidab enda lepingust tulenevate kohustuste osas iga kindlustusandja ise. Samuti ei saaks sellisel juhul rakenduda mitmed teised ülesanded, nagu näiteks kindlustamata juhtumite hüvitamine, patsiendikindlustuse register jne. Antud juhul hakkaks patsiendikindlustuse süsteem toimima sarnaselt teistele kohustuslikele kindlustustele, mille puhul kindlustusandja pakub kindlustusvõtjale kindlustuskaitse ja menetleb ka kahjujuhtumeid. § 26 sätestab fondi nõukoja kohustuslikkuse ja selle funktsioonid. Eelnõu kohaselt on „fondil nõukoda, kes teeb valdkonna eest vastutavale ministrile ettepanekuid patsiendikindlustuse süsteemi arendamiseks ning annab hinnanguid fondi jätkusuutlikkusele ja tegevusele kindlustusjuhtumite menetlemisel vähemalt üks kord aastas.“ Leiame, et antud sõnastus ja ka teised seonduvad sätted on ebamäärased ning jätab lahtiseks nõukoja olemuse, samuti õigused ja kohustused. Väljapakutud kujul ei ole selge, kas ministeerium soovib luua traditsioonilist nõukoda, mis kannab nõuandvat eesmärki või soovib luua auditi- või kontrollorganit või kõike korraga. Seaduseelnõud ette valmistades käigus peeti meile teadaolevalt nõukoja puhul vajalikuks ennekõike esmast funktsiooni, kus erinevad huvigrupid kohtuvad, arutavad patsiendikindlustuse süsteemi toimimist ja teevad ettepanekuid selle arendamiseks. Eelnõu sõnastuse kohaselt aga:  annab nõukoda hinnanguid fondi jätkusuutlikkusele ja tegevusele kindlustusjuhtumite menetlemisel (lg 1), mis oma olemuselt on auditi ülesanne;  on nõukojal õigus saada fondil informatsiooni majandustegevuse kohta, kindlustusjuhtumite ja nende menetlemise ning kindlustuskohustuse täitmise kohta (lg 3), mis oma olemuselt on kontrollorgani õigus;  on nõukoja volitatud esindaja õigus osa võtta fondi kõrgeima organi istungitest (lg 4), mis oma olemuselt on liikme või osaniku õigus (PS! Seadusandluse kohaselt on eraõiguslike isikute töövormideks koosolekud, mitte istungid);  määrab valdkonna eest vastutav minister nõukoja liikmete /.../ tasustamise korra (lg. 5), mis olemuselt on omane juhtorganitele. Ülaltoodu tõttu peame vajalikuks kogu paragrahv ümber sõnastada, et oleks selge, mis eesmärgil nõukoda on ellu kutsutud. Meie hinnangul saab see olla üksnes nõuandev. Kuna kindlustusandjad alluvad finantsjärelevalvele ja kontrollifunktsioonid on mõistlik sätestada halduslepinguga, puudub igasugune vajadus ebamääraste juhtimis- ja kontrollfunktsioonidega täiendava organi moodustamiseks. Samuti ei pea me vajalikuks nõukoja liikmete tasustamist, sest nõukoja puhul ei ole tegemist ei juht- ega kontrolliorganiga, mistõttu ei kaasne tegevusega ka vastutust. Kuna tegemist on organiga, milles osalemine peaks aitama kaasa tervishoiusüsteemi parandamisele ja ka nõukoja liikme tegevusvaldkonna huvide edendamisele, peaks nõukoja tegevuses osalemisega seotud kulud olema kaetud liikme põhitöökoha poolt. Tulenevalt eeltoodust teeme ettepaneku sõnastada § 26 tervikuna ümber alljärgnevas sõnastuses: „§ 26. Fondi nõukoda (1) Fondil on nõukoda, mis analüüsib patsiendikindlustuse süsteemi toimimist ja teeb vajadusel valdkonna eest vastutavale ministrile ja fondile ettepanekuid patsiendikindlustuse süsteemi arendamiseks. (2) Nõukoda koosneb kindlustusandjate, tervishoiuteenuse osutajate, riigi ja patsientide esindajatest. (3) Fondi juhatus esitab nõukojale regulaarseid ülevaateid patsiendikindlustuse süsteemi toimimise kohta. (4) Nõukoja moodustamise alused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“ 6 KAHJU HÜVITAMINE Arvestatud 6.1 Õiguslikud alused (§ 10) Eelnõu § 10 pealkirjaks on „kahju hüvitamise õiguslikud alused“. Paraku kõnealune paragrahv ei käsitle õiguslikke aluseid, millele tuginedes saab fondilt kahju hüvitamist nõuda. VÕS-i järgi saab TTO- lt kahju hüvitamist nõuda VÕS § 770 või õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi, kõne alla võiks tulla ka nõude esitamine VÕS § 1061 alusel. Samas sellise kahju hüvitamine on välistatud tulenevalt eelnõu §-st 19 punktist 6. Selguse huvides tuleks §-i 10 sisu viia vastavusse pealkirjaga ja sätestada, millisel alusel saab nõude esitada. Analoogiline säte sisaldub ka LKindlS §-s 23. Teeme ettepaneku sõnastada lõige 1 järgmiselt: „1) Kindlustusjuhtumi toimumise korral võib õigustatud isik nõuda fondilt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist, kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendi või õigustatud isiku ees võlaõigusseaduse § 770 või õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamis sätete alusel.“ 6.2 Kindlustusandja ja fondi vahekord Fond välja jäetud eelnõust Eelnõus tuleks täpsemalt sõnastada, et lepingust ja seadusest tuleneva täitmise nõude saab patsient või õigustatud isik esitada üksnes fondi vastu. Fond hüvitab kahju kindlustusandja eest ja nimel. Fondi ja kindlustusandja omavahelises suhtes vastutab kahju hüvitamise eest üksnes kindlustusandja. Nimetatud põhimõte peaks eelnõust välja tulema. Seletuskirjas tuleks märkida, et kõnealune põhimõte rakendub ka hagimenetluse korral ning, et fond ja kindlustusandja ei vastuta kahju hüvitamise eest solidaarvõlgnikena. Teeme ettepaneku sõnastada järgmiselt: „(4) Patsient või muu õigustatud isik võib nõuda käesoleva seaduse ja patsiendikindlustuse lepingu alusel kindlustusvõtja poolt talle tekitatud kahju hüvitamist üksnes fondilt. Fond hüvitab kahju õigustatud isikule kindlustusandja nimel ja eest. Fondi ja kindlustusandja omavahelises suhtes vastutab ainult kindlustusandja.“ 6.3 Varalise kahju hüvitamine Arvestatud osaliselt. Eelnõus on lähtutud põhimõttest, et kindlustusjuhtumi toimumise korral võib kahjustatud isik nõuda varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist võlaõigusseaduse alusel, arvestades käesolevas seaduse sätestatud erisusi. Arvestades eelnõus toodut, saame aru, et kahjustatud isik saab nõuda fondilt sisuliselt üksnes võlaõigusseaduse §-de 129, 130 ja 134 sätestatud kahju hüvitamist. Segadust tekitab, miks on § 11 pealkirjastatud, kui varalise kahju hüvitamine ja selle hüvitamise kohta on koostatud ülevaatlik kataloog, mida on veel täpsemalt reguleeritud ülalpidamise äralangemise ja töövõimetuse hüvitamise põhimõtetega. Samal ajal sellist ülevaatliku liigendust pole mittevaralise kahju puhul. Meie arvates võiks § 11 pealkirjastada „Kahju hüvitamine“ ja seal anda ülevaade ka mittevaralise kahju hüvitamisest. Kuna eelnõu koostajad on pidanud vajalikuks hüvitatava kahju loetlemist eelnõus, siis tuleks eelnõusse lisada säte, et fond hüvitab kindlustatud isiku asemel kindlustusjuhtumi tagajärjel üksnes eelnõus nimetatud kahju, tehes seda eelnõus sätestatud ulatuses ja korras. Teeme ettepaneku sõnastada § 11 järgmiselt: „§ 11. Varalise kahju hüvitamine (1) Käesoleva seaduse ja patsiendikindlustuse lepingu alusel hüvitatakse patsiendile või õigustatud isikule üksnes kindlustusjuhtumist tingitud alljärgnev kahju: 1) ravikulud, sealhulgas kulud ravimitele, mida ei hüvitata ravikindlustuse seaduse alusel; 2) kulud, mis on tekkinud patsiendi vajaduste suurenemisest, sealhulgas kulud abivahenditele ja meditsiiniseadmetele; 3) osalisest või puuduvast töövõimest või ajutisest töövõimetusest tekkinud kahju; 4) matusekulud; 5) ülalpidamishüvitis; ülalpidamise äralangemisest tekkinud kahju; 6) muu varaline kahju, mis kuulub hüvitamisele võlaõigusseaduse §- de 129 ja 130 kohaselt; 7) mittevaraline kahju VÕS § 134 kohaselt arvestades käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud erisusi.“ 6.4 Top-up kindlustuse põhimõtte rakendamine Arvestatud Patsiendikindlustus on olemuselt kindlustus, mis hüvitab kahju ulatuses, milles patsiendil ei ole õigus saada kahju hüvitist riigilt või kohaliku omavalitsuse üksuselt muu seaduse alusel. See on väga mõistlik. Ilma kõnealuse põhimõtte rakendamiseta oleks sissejuhatavas punktis käsitletud riske arvestades patsiendikindlustuse süsteemi rakendamine äärmiselt küsitav. Praegu sisaldub kõnealune põhimõte üksnes eelnõu § 12 punktis 6, mille kohaselt ei hüvitata kahju, mida kahjustatud isikul on õigus saada riigilt või kohaliku omavalitsuse üksuselt muu seaduse alusel. Näiteks ei hüvitata kahjusid, mis seisnevad kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse või kehavigastuse ravimise kulude osas, milles patsiendil on õigus ravikindlustushüvitisele ravikindlustusseaduse alusel. Samuti ei hüvita fond näiteks kahjusid, milles kahjustatud isikul on õigus kahju tekitamisest tulenevalt saada töövõimetoetust töövõimetoetuse seaduse alusel. Normitehniliselt on sellise olulise põhimõtte “avastamine” alles välistuste juures küsitav. Oleme seisukohal, et nii oluline põhimõte tuleks sätestada täpsemalt eespool, näiteks hüvitatava kahju ulatust käsitlevates paragrahvides. Samuti peaks seda põhjalikult käsitama seletuskirjas. Selguse huvides tuleks eelnõuga täiendada ka RaKS § 26 ja välistada seal tagasinõue patsiendikindlustuse kindlustusandja ja fondi vastu. Samuti tekitab küsimusi, kuidas kõnealust sätet peaks tõlgendama. Olgu öeldud, et üldise põhimõttena tuleks kahju hüvitise määramisel VÕS § 127 lg 5 kohaselt niikuinii võtta arvesse ka kahju tekitamise tagajärjel kannatanul tekkivad kasulikud tagajärjed, sest kannatanu ei tohi kahju hüvitamise tagajärjel sattuda paremasse olukorda, kui ta oleks olnud juhul, kui kahju tekitavat sündmust ei oleks toimunud. Seega sisaldab ka juba VÕS § 127 lg 5 põhimõtet, et teatud juhtudel seda kahju ei hüvitata. Vastavate soorituste mahaarvatavus võlaõigusseaduse alusel sõltub kohtupraktika kohaselt eelkõige konkreetse pensioni või toetuse iseloomust ja eesmärgist. Kui pension või toetus on suunatud individuaalselt kannatanu poolt kehavigastuse või tervisekahjustuse tõttu suurenenud vajaduse või kahju kompenseerimisele, tuleks seda pigem hüviste suuruse juures arvesse võtta, nt võib seda põhimõtet välja lugeda Riigikohtu lahendist töötuskindlustushüvitise kohta (RKTKo 3-2-1-79-13 p 32.7). Kahtlasem on see selliste pensionite ja toetuste puhul, mille suuruse määramisel ei võeta arvesse õigustatud isiku individuaalseid vajadusi või kahju (selline näib näiteks olevat toitjakaotuspension või matusetoetus) sest selliste toetuste või pensionide eesmärgiks ei ole mitte niivõrd kannatanud tekkinud kahju kompenseerimine ja selle kaudu kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustuse vähendamine, vaid kannatanu abistamine. Kõnealuse punkti osas tekitabki eelkõige küsimusi asjaolu, kas seda peab tõlgendama koosmõjus VÕS § 127 lg 5 või mitte. Sellest sõltub ka see, millise hüvitise võib kahjuhüvitisest maha võtta ja millist mitte. Segadust tekitab ka loetelu sissejuhatav lauseosas „Fond ei hüvita kahjustatud isikule“, mis viitab sellele, et kahjustatud isikule seda kahju ei hüvitata, kuid see ei välista eriseadusest (nt RaKS) tulenevaid tagasinõudeid. Teeme ettepaneku eelnõu § 11 täiendada järgmise sättega: „Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetud kahju hüvitatakse üksnes käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja osas, milles kahju ületab patsiendile või muule õigustatud isikule seoses tema ravimise, tervise kahjustamise, kehavigastuse tekitamise või surma põhjustamisega riigi, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt muu seaduse alusel makstava hüvitise, toetuse või pensioni. Riigil, avalik-õiguslikult juriidiliselt isikul ja kohaliku omavalitsuse üksusel ei ole eelmises lauses sätestatu osas tagasinõudeõigust fondi suhtes. 6.5 Kahju hüvitamise välistused (§ 19) Arvestatud Kahju välistuste kataloogi osas esitame järgmised ettepanekud: „6) kahju, mille eest vastutab tootja, sealhulgas verekeskus või haiglaapteegi pidaja võlaõigusseaduse § 1061 või kahju õigusvastaselt tekitamise sätete alusel“; Lähtuvalt VÕS § 1061 lg 5 saab nõude esitada ka muul alusel, sh kahju õigusvastaselt tekitamise sätete alusel. Tootjavastuse nõuete esitamine peaks olema välistatud ka alternatiivsetel alustel. Eelnõu kohaselt on analoogiliste nõuete esitamine lubatud, kui TTO vastutab diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rikke eest TTO-na VÕS § 770 lõike 2 alusel. Selguse huvides rõhutasime ka „verekeskust“ ja „haiglaapteeki“, mis on mõlemad põhjustanud eelnõu ettevalmistamise käigus erinevaid diskussioone. Olgu öeldud, et tootja vastutus on vastutuskindlustuse lepingutes tavaliselt välistatud rahvusvahelise kindlustus- ja edasikindlustuspraktika tõttu, kusjuures eraldi on rõhutatud verepankade ja ravimite tootmisega seotud vastutuse välistamist. 6.5.1 Teeme ettepaneku täiendada p 15 järgmises sõnastuses: Mitte arvestatud. Hinnata tuleb alati sisuliselt „16) kahju, mis tuleneb otseselt või kaudselt puudustest tervishoiu ja hetkeolukorrast lähtuvalt. korralduses, nagu näiteks ravikindlustuse rahastatus, ravijärjekorrad, sobivate seadmete ja ravimite puudus või muud sarnased asjaolud;“ Alternatiivselt esitasime ettepaneku sätestada, et sellisest asjaolust tingitud juhtumit ei käsitata kindlustusjuhtumina. 6.5.2 Teeme ettepaneku täiendada punkti 10 sõnastust Sätte sõnastus muutunud. alljärgnevalt: „6) kahju, mis on tervishoiuteenuse osutaja vastutuskindlustuse lepingutes tavaliselt välistatud rahvusvahelise kindlustus- ja edasikindlustuspraktika tõttu, nagu näiteks kahju, mis on tekkinud kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või hädaolukorra ajal või seoses terroriakti toimepanemisega“; Kindlustusandjad ei ole valmis ja ka võimelised kindlustama kõiki kahjusid. Eelkõige on selleks kahjud, mille hüvitamine on välistatud edasikindlustusandjate poolt. Tavaliselt on need välistused seotud sõja (sõda, massilised korratused jms), terrorismi, tuumaenergia ja tuumarelvadega, samuti ka verepankade, HIV-i, kosmeetilise (meditsiinilise näidustusteta) kirurgia ja protseduuriga. Analoogiline säte ei ole meie õiguses pretsedenditu, näiteks on selline põhimõte sätestatud VMS § 120 lg 3 punktis 44 7 KINDLUSTUSJUHTUMIST TEAVITAMISE JA KAHJU MENETLEMISE Sisuliselt arvestatud. KORD (§ 13) 7.1 Kindlustusjuhtumist teavitamine Eelnõus ei ole praegu reguleeritud kindlustusjuhtumist teavitamise tähtaegasid ja korda, seda nii patsiendi kui ka TTO poolt. VÕS § 4221 lg 1 2 ls näeb ette, et kohustusliku kindlustuse kindlustuslepingu suhtes kohaldatakse käesolevat seadust kohustuslikku kindlustust kehtestavast seadusest tulenevate erisustega. Sama põhimõte tuleneb ka eelnõu § 2 lõikest 2, mille kohaselt patsiendikindlustusele kohaldatakse võlaõigusseaduse asjakohaseid sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Järelikult tuleb kohaldada vastavalt VÕS § 522 lõiget 1 patsiendi poolse teavitamise kohustuse puhul ja VÕS § 514 TTO poolse teavitamise kohustuse puhul. Meie arvates ei ole selline regulatsioon asjakohane eelkõige patsiendi vaatevinklist. Mõistlik oleks õigusselguse huvides patsiendi ja TTO oma kohustuse mõistmiseks ja õiguste maksmapanekuks vajalikud sätted koondada eriseadusesse. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada kõnealune paragrahvi lõiked 1-4 järgmiselt: „(1) Käesoleva seaduse alusel on patsiendil või muul õigustatud isikul õigus nõuda kahju hüvitamist olenemata sellest, millisel § 10 lõikes 1 nimetatud alusel nõue esitatakse, kolme aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest, kuid mitte hiljem kui 10 aasta jooksul arvates kindlustusjuhtumi toimumisest. Selgitus: kõnealune säte sisaldub praegu eelnõu paragrahvis 10. Õigusselguse ja ülevaatlikkuse huvides võiks kaaluda selle sätte lisamist käesolevasse paragrahvi. (2) Patsient peab teavitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis fondi kindlustusjuhtumist kahe nädala jooksul arvates kindlustusjuhtumist teadasaamisest. Kui patsiendil ei ole võimalik teavitamiskohustust täita terviseseisundi või muu mõjuva põhjuse tõttu, pikeneb tähtaeg vastava aja võrra. (3) Kui kindlustusjuhtumist on teavitatud tervishoiuteenuse osutajat või kindlustusandjat, edastab tervishoiuteenuse osutaja või kindlustusandja selle viivitamatult fondile. Tervishoiuteenuse osutaja peab teavitama kindlustusandjat asjaoludest, mille tagajärjeks võib olla kindlustusjuhtumi toimumine, samuti kindlustusandjat ja fondi tema vastu õigustatud isiku poolt nõude või hagi esitamisest. (4) Võlaõigusseaduse §-des 450 ja 489 sätestatud kindlustusjuhtumi toimumise, täitmise ulatuse ja kahju kindlakstegemise kohustus lasub fondil. (5) Fondil on õigus saada tervishoiuteenuse osutajalt ja teistelt isikutelt oma käesolevast seadusest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu ja ulatuse väljaselgitamiseks vajalikke selgitusi ja dokumente, sealhulgas terviseandmeid. Tervishoiuteenuse osutaja ja teised isikud on kohustatud esitama fondile asjakohased andmed esimesel võimalusel, kuid kõige hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul alates taotluse saamisest. (6) Fond on kohustatud tegema otsuse, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga, pärast kõigi vajalike tõendite ja dokumentide saamist, kuid kõige hiljem 180. kalendripäeval arvates kindlustusjuhtumi teate saamisest. Kindlustusjuhtumiks tunnistamise või mittetunnistamisest tuleb patsienti ja õigustatud isikut viivitama teavitada. (7) Fond on kohustatud teavitama patsienti või muud õigustatud isikut kindlustusjuhtumi lahendamise edasisest käigust ja sellest, milliseid tõendeid ja dokumente õigustatud isik peab kahju hüvitise suuruse väljaselgitamiseks fondile esitama. (8) Kindlustusjuhtumiks mittetunnistamise korral on fond kohustatud patsienti teavitama kaebuste lahendamise korrast ja õigusest pöörduda fondi otsuse vaidlustamiseks patsiendikindlustuse lepituskomisjoni.“ (9) Kindlustusjuhtumi menetlemisel on: 1) fondil samad õigused ja kohustused nagu kindlustusandjal, sealhulgas kohaldatakse fondi poolt isikuandmete töötlemisele vastavalt kindlustustegevuse seaduse §-des 217–2201 kindlustusandja kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti; 2) õigustatud isikul ja tervishoiuteenuse osutajal fondi suhtes samad õigused ja kohustused nagu neil on võlaõigusseaduse järgi kindlustusandja suhtes. 8 KINDLUSTAMATA JUHTUMID (§ 21) Fondi ei looda, märkus ei ole enam Töögrupis räägitu põhjal oleme olnud veendunud, et kindlustamata asjakohane. juhtumina tohiks käsitleda üksnes juhtumeid, kus kahju tekib tervishoiuteenuse osutamise käigus, mille osutamiseks TTO-l oli tegevusluba, kuid puudus patsiendikindlustus. Juhul, kui TTO-l puudus üldse tegevusluba või teenuse osutamine väljus tegevusloa ulatusest, siis ei tohiks juhtumit käsitada kindlustusjuhtumina. Segadust põhjustab ka asjaolu, et § 4 sõnastus võimaldab erinevaid tõlgendusi (vt selle kohta meie ettepanekuid ja selgitusi käesoleva kirja punktis 2). 9 TAGASINÕUDEÕIGUS (§ 22) Arvestatud. 8.1. Tagasinõudeõigus alltöövõtja kindlustusandja vastu Oleme varem teinud korduvalt ettepaneku, et olukorras, kus kindlustusjuhtumi põhjustab tervishoiuteenuse osutaja, kellel on ka endal käesolevast seadusest tulenev kindlustuskohustus, kuid kelle poolt tekitatud kahju eest vastutab tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 või võlaõigusseaduse § 1054 alusel patsiendiga tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlminud TTO, peaks peale kahju hüvitamist selle tervishoiuteenuse osutaja kindlustusandjal või fondil olema õigus esitada tagasinõue kindlustusjuhtumi tegelikult põhjustanud tervishoiuteenuse osutaja kindlustusandja vastu. Tegemist on juba varem esitatud ettepanekuga, mida on töögrupis arutatud ja mille suhtes on oldud toetavad. Paraku seda sätet ei ole meile arusaamatutel põhjustel eelnõusse lisatud. Teeme ettepaneku lisada uus tagasinõude alus järgmises sõnastuses: „(6) Kui kindlustusjuhtumi põhjustas tervishoiuteenuse osutaja, kellel on käesolevast seadusest tulenev kindlustuskohustus, kuid kelle poolt tekitatud kahju eest vastutas tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 või võlaõigusseaduse § 1054 alusel patsiendiga tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlminud tervishoiuteenuse osutaja, on peale kahju hüvitamist selle tervishoiuteenuse osutaja kindlustusandjal või fondil õigus esitada tagasinõue kindlustusjuhtumi põhjustanud tervishoiuteenuse osutaja kindlustusandja vastu.“ 8.2. Lõikes 5 sätestatud tagasinõudeõigus peaks olema üksnes kindlustusandjal. 10 PATSIENDIKINDLUSTUSE LEPITUSKOMISJON Fondi ei looda. 10.1. Teeme ettepaneku täiendada § 27 sättega, mis annaks erandjuhtumil ka fondile õiguse komisjoni poole pöörduda. Fondil võiks olla õigus pöörduda seisukoha saamiseks komisjoni poole, kui kindlustusjuhtumi ja fondi täitmise kohustuse väljaselgitamine eeldab eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamist ja nendele tuginevate järelduste tegemist, kuid fondil pole vaatamata jõupingutustele õnnestunud ekspertiisi korraldada ja eriteadmistega isikut kaasata. Ekspertiisi kaasamine ja korraldamine võib osutuda praktikas keerukaks või erandjuhtudel lausa võimatuks ning sel juhul oleks otstarbekas kasutada komisjoni võrgustikku ja sealset oskusteavet suuniste saamiseks. Olgu öeldud, et ka Soomes on PIC-l õigus pöörduda sealse lautakunta poolele, sealhulgas on mõnel puhul PIC-l lausa kohustus sinna pöörduda. Teeme ettepaneku täiendada § 27 lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Fondil on õigus pöörduda seisukoha saamiseks komisjoni poole, kui kindlustusjuhtumi ja fondi täitmise kohustuse väljaselgitamine eeldab eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamist ja nendele tuginevate järelduste tegemist, kuid fondil pole vaatamata jõupingutustele õnnestunud ekspertiisi korraldada ja eriteadmistega isikut kaasata. Sellisel juhul käsitatakse avaldajana fondi ja õigustatud isik kaasatakse lepitusmenetlusse komisjoni poolt.“. 10.2. Komisjon lahendab patsiendi, muu õigustatud isiku ja tervishoiuteenuse osutaja poolt fondi otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebusi. Lepitusmenetluse pooleks võiks olla ka TTO. Kui TTO on ühtlasi lepituskokkuleppe pooleks, oleks sedaviisi võimalik vältida edasisi vaidlusi või hagi esitamist TTO vastu. 10.3. § 29 lõikes 5 on sätestatud, et lepitusmenetluse pooled on kohustatud menetluses osalema. Kui pool ei osale menetluses, loetakse seisukoha esitamata jätmist teise poole seisukohtadega nõustumisena. Palume eelnõu koostajatel selgitada, milline on selle sätte õiguslik tagajärg. Meie hinnangul ei ole selline säte lepitusmenetluses kohane. 11 ÜLEMINEKUSÄTTED (§ 32) Arvestatud. Eelnõu § 32 lg 1 2 lauses on sätestatud, et mõjuvatel põhjustel ja kooskõlastatult Terviseametiga võib kindlustuskohustuse tähtaega ületada kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Meile jääb kõnealune säte arusaamatuks. Seletuskirjas on märgitud, et põhjuseks võib olla riigihanke korraldamine ja sellega seotud vaidlused. Oleme seisukohal, et kindlustuskohustuse täitmise tähtaega ei tohiks reguleerida ja pikendada läbi terviseameti kooskõlastuste. Leiame, et pigem võiks kaaluda pikema tähtaja sätestamist. Kuna patsientide olukord sellest kuidagi ei parane, võiks terviseamet hoopis kindlustuskohustuse täitmisel ja ettekirjutuste tegemisel lähtuda sellest, kas kindlustuskohustuse mittetäitmiseks oli mõjuv põhjus. Äärmisel juhul tuleks eelnõus täpsustada, kui kaua saab kindlustuskohustust edasi lükata ja mis on edasilükkamise tagajärg ning kas sellest peaks teenuse osutaja patsiente teavitama? Rõhutame samas, et tavasiulatuva kindlustuskaitse pakkumist patsiendikindlustuses ei pea kindlustusandjad võimalikuks 12 JÕUSTUMISSÄTTED Arvestatud. Teeme ettepaneku, et seadus võiks jõustuda 2022. aasta 1. veebruaril, eeldusel, et riigikogu võtab selle 2019.aasta jooksul vastu. 1. jaanuaril jõustumist ei toeta me seetõttu, et sellele eelnevale ja järgnevale nädalale järgneb traditsiooniline puhkuste periood, mil seaduse jõustamine pole mõistlik. § 21 võiks jõustuda vastavalt 3 aasta pärast arvates seaduse jõustumisest. Palume meie ettepanekuid eelnõu edasisel menetlemisel arvestada. Oleme meeleldi valmis vajadusel kohtuma ja oma ettepanekuid täiendavalt selgitama. Lisa: REDAKTSIOONILISED ETTEPANEKUD Mitte arvestatud. 1. § 1: Käesoleva seadusega reguleeritakse tervishoiuteenuse osutaja tsiviilvastutuse kohustuslikku kindlustust ja tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile tekkinud kahju hüvitamist (edaspidi patsiendikindlustus). Tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile kahju hüvitamist reguleerib VÕS. 2. § 2 lg 1: Arvestatud osaliselt. (1) Käesolevat seadust kohaldatakse Eesti Vabariigis tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel käigus tekkinud kahju hüvitamisele patsiendikindlustusfondi (edaspidi fond) ja kindlustusandja poolt, kui tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel on patsiendil tekkinud kehavigastus või tervisekahjustus või patsient sureb. 3. § 4 lg 1 - tervishoiuteenuseid > tervishoiuteenust Arvestatud. - Kindlustuskohustus peaks olema ka sel juhul, kui osutatakse ainult ühte kindlustusteenust 4. § 4 lg 4 – rõhutada, et „Kindlustusvõtja peab tagama, et Arvestatud. kindlustuskaitse kehtib kogu tegevusloa kehtivuse ajal. - Pideva kindlustuskaitse tagamine peaks olema kindlustusvõtja, mitte kindlustusandja kohustus. 5. § 4 lg 7 võiks olla konkreetselt välja toodud, milline info tuleb Arvestatud. avaldada. 6. § 5 lg 2 Arvestatud. (2) Käesoleva seaduse alusel ei või Riik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik ja kohaliku omavalitsuse üksus, ei või nõuda fondilt kindlustusjuhtumiga seotud kahju hüvitamist, välja arvatud käesoleva seaduse § 13 lõikes 3 sätestatud juhul. Selgitus: Oluline on öelda, et just teiste seaduste alusel ei või nõuda (nt RaKS § 26). Lähtuvalt TsÜS §-st 25 tuleks sõnastust veel korrigeerida, sest avalik- õiguslik isik on laiem mõiste. Vt (2) Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel 7. § 6 lg 1 – sõnastust tuleks täpsustada Seaduses sätestatud erisusi tuleks arvestada. Olemasolev tekst: Õigustatud isik on patsient, ülalpeetav, pärija või muu isik, kellel on õigus nõuda fondilt kahjuhüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Ettepanek: Õigustatud isik on patsient, ülalpeetav, pärija või muu isik, kellel on õigus nõuda fondilt kahju hüvitamist käesolevas seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. 8. § 10 lg 3 – „täies ulatuses“ > „omavastutust rakendamata“ Arvestatud. - Praegu võiks siit välja lugeda nagu üldse piiranguid ei oleks (välistused, kindlustussumma jms). 9. § 11 lg 3 – kindlustusjuhtumi toimumise korral > Arvestatud. kindlustusjuhtumist tingitud 10. § 12 lg 4 - 11. § 13 lg 1 – „kindlustusjuhtumi toimumise korral tekkinud“ > Arvestatud. kindlustusjuhtumi toimumise korral tekkinud tõttu tekkinud“ või „kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud“ 12. § 13 lg 5 – „patsient“ > „isik“. TVTS §-s 2 ei ole patsienti. Mitte arvestatud. Antud eelnõus räägime läbivalt patsiendist. 13. § 14 lg 1: (1) Fond tuvastab terviseseisundit arvesse võttes Fondi ei looda. patsiendi üldise töövõime vähenemise protsentides skaalal 10–100 ja eraldi kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise protsentides skaalal 10–100. Vajaduse korral ning kaasab fond töövõime vähenemise ulatuse tuvastamiseks vajaduse korral arstiõppe läbinud isiku. Töötamist osaliselt takistavaks loetakse üldise töövõime vähenemist alates 40 protsendist. 14. § 15 lg 11 – kindlustusandja > kindlustatu Arvestatud. 15. § 15 lg 13 – patsiendil > õigustatud isikul Arvestatud. - Ülalpidamishüvitise saaja võib olla ka nt elatisõiguslik lapsevanem 16. § 20 lg 1 tuleks ümber sõnastada – siit võib praegu välja tulla, et Arvestatud (vastuolus § 10 lg 1) võiks hüvitist nõuda ükskõik, millisel õiguslikul alusel. Olemasolev tekst: Käesoleva seaduse alusel on patsiendil õigus nõuda kahju hüvitamist olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolme aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. Ettepanek: „Käesoleva seaduse alusel on patsiendil õigus nõuda kahju hüvitamist olenemata sellest, millisel § 10 lõikes 1 nimetatud alusel nõue esitatakse, kolme aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest, kuid mitte hiljem kui 10 aasta jooksul arvates kindlustusjuhtumi toimumisest.“ 17. § 22 lg 5 – lisada „proportsionaalses ulatuses“ (vrd eelmine Arvestatud. lõige), praegu saaks seda lõiget lugeda ka nii, et kui kindlustusmakse oleks 100 eurot kõrgem, siis selle saaks hüvitisest maha arvata 18. § 24 lg 1: Fondi ei looda. (1) Valdkonna eest vastutav minister sõlmib fondiga Eesti Vabariigi nimel halduslepingu, milles lepitakse kokku poolte õigused ja kohustused järgmiste käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks: 1) kahju hüvitamise koordineerimisega seotud ülesannete täitmiseks;ne; 4) fondi majanduslikust jätkusuutlikkusest teavitamine aruandluse kord; 19. § 25 lg 3: Fondi ei looda. Fond teavitab viivitamata Terviseametit kehtivat tegevusluba omava tervishoiuteenuse osutaja osutajaga patsiendikindlustuse lepingu ja kindlustuskaitse lõppemisest, kui puudub info uue lepingu sõlmimise kohta. 20. § 25 lg 4: Fondi ei looda. Fond teavitab viivitamata Terviseametit patsiendikindlustuseta kindlustusjuhtumist, mille menetlemisel ilmneb kindlustuslepingu puudumine või tervishoiuteenuse osutamine, mis ei ole lubatud tegevusloaga. 21. § 30 lg 2 p 1 – „sugu, sünniandmed“ – need on asjakohased Fondi ei looda. juhul, kui isikukood puudub. Viibimiskoha andmed võiks välja jätta. 22. § 30 lg 2 p 2 – puudu on andmed esitatud nõuete, teadete kohta. Fondi ei looda. Enamiks nendest Soome kogemusele tuginedes kindlustusjuhtumiks ei tunnistata. Finantsinspektsioon Sotsiaalministeeriumi kommentaar Käesolevaga Finantsinspektsioon kooskõlastab eelnimetatud alljärgnevate kommentaaridega: 1. Seletuskirjas on välja toodud, et: „Samas allub Fondi ei looda. patsiendikindlustusfondi tegevus KindlTS § 104 kohaselt Finantsinspektsiooni järelevalvele. KindlTS § 223 lõige 1 annab selleks ka otse volituse. Asjakohased on ka KindlTS § 227 lõike 1 punkt 8 ja lõige 2 ning §-d 230 ja 231." Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole korrektne tõlgendus, mille kohasel saaks fondi üle järelevalvet teha tegevuse edasiandmise regulatsiooni alusel, sest tegevuse edasiandmine peaks olemuslikult KindlTS § 104 mõistes olema lepinguline ja kindlustusandja valikuvabadusel põhinev. Eelnõu puhul aga ei ole kindlustusandjal valikuvabadust ega alternatiivi fondile. 2. Finantsinspektsioon teeb järelevalve teostamise lihtsustamiseks Fondi ei looda. ettepaneku täiendada eelnõu § 34 punkti 1 järgmise lausega: „Patsiendikindlustusfond kohustub Finantsinspektsiooni viivitamatult teavitama käesolevas punktis nimetatud kohustuste täitmatajätmisest kindlustusandja poolt." Finantsinspektsioon palub eelnimetatud ning käesolevas kirjas välja toodud tähelepanekuid ja kommentaare eelnõu menetlemisel arvesse võtta. Täiendavate küsimuste korral oleme valmis oma kommentaare selgitama.