Heaolu arengukava 2023-2030 uuendatud versioon - Sotsiaalministeerium

Failid

1.1-105-3 16.02.2023 Väljaminev kiri.asice2926 KB

Sisu (failidest)

Riigikogu sotsiaalkomisjon [email protected] 16.02.2023 nr 1.1-10/5-3 Lossi plats 1a 15165, Tallinn Heaolu arengukava 2023-2030 uuendatud versioon Käesolevaga saadame teile Heaolu arengukava 2023–2030 uuendatud versiooni, kus on parandatud arengukava maksumuse prognoos, lisatud täiendav mõõdik „Perest eraldatud laste osakaal“ ning tehtud sõnastuslikke korrektuure. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Signe Riisalo sotsiaalkaitseminister (allkirjastatud digitaalselt) Peep Peterson tervise- ja tööminister Lisad: 1. Heaolu arengukava 2023–2030 2. Arengukava lisa (16.02.2023) Heleri Reinsalu 6269 735 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952 HEAOLU ARENGUKAVA 2023–2030 LISA Arengukava koostamisel on lähtutud riigieelarve seaduse alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 117 „Valdkonna arengukava ja programmi koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise ja muutmise kord“1 ja Riigikantselei poolt koostatud strateegilise planeerimise käsiraamatust2. Lähtuvalt valdkondlike arengukavade koostamise kokkuleppest ja heast tavast, on arengukava põhidokument pigem üldine ja mahult lühike – täiendav, tausta avav ja selgitav info tuuakse välja arengukava lisas. Käesolevasse Heaolu arengukava 2023–2030 lisasse on koondatud:  arengukava aluseks olevate väärtuste ja põhimõtete selgitus;  pikem ülevaade arengukava aluseks olevast olukorrast;  mõõdikute metoodikate kirjeldus ja viited allikatele;  arengukava panus ÜRO säästva arengu eesmärkidesse;  mõjude analüüs;  kaasamisprotsessi kirjeldus;  seosed valdkondlike arengukavadega, olulisemate Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste poliitikate ning teiste kontseptsioonide ja strateegiatega. Arengukava aluseks olevate väärtuste ja põhimõtete selgitus Alljärgnevalt on välja toodud valik arengukava aluseks olevaid väärtusi ja põhimõtteid, millest lähtuti arengukava tegevussuundade valikul ning mis on aluseks arengukava puudutavate tegevussuundade elluviimisel. Loetelu ei ole lõplik ega ammendav, kuid see peegeldab arengukava koostamisprotsessis enim märkimist leidnut. Aja jooksul võib see pilt täpsustuda ja täieneda lähtuvalt muutuvast olukorrast ja muutuvatest vajadustest. Toetatud on väärikas elu ja iseseisev toimetulek  Inimesel on iseseisvus enda elu puudutavate otsuste ja valikute tegemisel.  Hoolekanne toimib põhimõttel, et inimene tuleb üldjuhul ise või oma perekonna toel toime. Riik ja kohalikud omavalitsused saavad luua iseseisvat toimetulekut soodustava keskkonna ja tulevad appi siis, kui inimene oma olukorra või elusündmuste tõttu vajab täiendavat tuge.  Inimesel on õigus elada oma kodus ning osaleda kogukonna tegemistes ja ühiskonnaelus.  Inimese elukeskkond on ligipääsetav ja takistusteta. Tagatud on sooline võrdsus ja võrdsed võimalused  Kõigil Eesti inimestel on sõltumata nende soost võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus kõigis ühiskonnaelu valdkondades osalemisel. 1 Valdkonna arengukava ja programmi koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise ja muutmise kord https://www.riigiteataja.ee/akt/123122019005 2 Strateegilise planeerimise käsiraamat https://valitsus.ee/media/345/download 1  Poliitikakujundamisel ja meetmete väljatöötamisel arvestatakse kõigis valdkondades läbivalt soolise võrdsuse, võrdsete võimaluste ja ligipääsetavuse põhimõtetega ning ebavõrdsuse vähendamiseks viiakse vajaduse korral ellu spetsiifilisi erimeetmeid. Elukaareülene ennetus ja terviklik tugi  Hea tervis, töökeskkond ja sotsiaalkaitse tähendab probleemide ennetamist – sotsiaalkaitses on ennetus tõhusaim lapseeas, ent võimaldab tagada pikemaaegse iseseisva toimetuleku igas eluetapis.  Inimese vajadusi hinnatakse ja abi pakutakse terviklikult, vältides asjatut dubleerimist ning raha- ja inimressursi raiskamist.  Toetav, kvaliteetne ja usaldusväärne tugi on tagatud kogu abivajaduse jooksul. Igal tasandil on põhimõtteks koostöö ja partnerlus, panustatakse aktiivselt rahvusvahelisel tasandil  Inimest ja tema lähedasi kaasatakse abivajaduse tekkimist soosiva olukorra ennetamisse ja lahendamisse.  Ametkondade koostöö ja koostöö kohalike omavalitsustega aitab tagada, et inimese vajadusi käsitletakse terviklikult, ühtselt ja tulemuslikult.  Tööpoliitikat kujundavad töötajate, tööandjate ja riigi esindajad üheskoos.  Koostöö kogukondade, mittetulundus- ja ärisektoriga toob esile ja väärtustab nende rolli poliitikakujundamisel, abi pakkumisel, uudsete lahenduste leidmisel ja huvikaitse pakkumisel ning aitab efektiivselt suunata tööjõuressursi parimaks võimalikuks avaliku teenuse osutamiseks  Teiste riikide kogemusest õppimine ja koostöö rahvusvaheliste organisatsioonidega võimaldab leida kiiremaid ja tõhusamaid lahendusi. Osaletakse aktiivselt Euroopa Liidu ja rahvusvahelises koostöös.  Koostöö hõlmab huvirühmade kaasamist ning vabaühenduste ja kogukondade võimestamist, sealhulgas huvikaitseorganisatsioonide jätkusuutliku toetamise ja võimestamise strateegilise partnerluse kaudu. Teadmiste- ja tõenduspõhisus ning innovatsioon  Poliitikamuudatused ja meetmed annavad soovitud tulemuse, kui partnereid kaasates on valideeritud probleem, kokku on lepitud selge eesmärk ning kaalumise tulemusel on otsustatud parima teadaoleva lahenduse kasuks.  Poliitikamuudatuste mõju suudetakse nii ettevaatavalt kui ka tagantjärele hinnata ning vastavaid hinnanguid võetakse valikute ja otsuste tegemisel arvesse.  Soositud on uute lahenduste katsetamine ja võimaluste loomine innovatsiooniks. Avalikke vahendeid ja inimressurssi kasutatakse säästlikult  Raha ja inimressursi piiratust arvestades kasutatakse avalikke vahendeid eesmärgipäraselt ja tulemuslikult.  Kasutatakse digitaalseid lahendusi ja kvaliteetseid andmeid ning arendatakse sündmusteenuseid. Areng on looduskeskkonda ja inimese tervist säästev 2  Poliitikate kujundamise ja elluviimise otsused tehakse kooskõlas looduskeskkonda ja inimeste tervist säästvate põhimõtetega, mis tagavad hea elukvaliteedi ning turvalise, tervist hoidva ja puhta elukeskkonna nii praegu kui tulevikus. Tagatud on toimepidevus  Ministeerium ja selle allasutused tegutsevad järjepidevalt ning tagatud on teenuste ja muu abi osutamise jätkusuutlikkus vastavalt kokkulepitud kavadele nii tava- kui kriisiolukorras. 3 Olukorra kirjeldus Eesti on vananeva rahvastikuga riik, kus tänu välisrändele rahvaarv kasvab alates 2015. aastast. 2022. aasta seisuga oli rahvaarv 1,33 miljonit inimest. Statistikaameti prognoosi kohaselt (stsenaarium 2 – kõrgem sündimus, kõrgem ränne) 3 elab Eestis 2030. aastal 0,2% ja 2060. aastal 0,6% enam inimesi kui praegu. Tööealine elanikkond väheneb prognoosi kohaselt 2060. aastaks 7,6%, samas kui 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal rahvastikus kasvab praeguselt 20%-lt 29%-ni. Puudega inimesed ja vähenenud töövõimega inimesed moodustavad märkimisväärselt suure (vastavalt 9% ja 11%) ja kasvava4 osa elanikkonnast. Rahvastiku vananemist on keeruline peatada, sest olulisimaks rahvastikku kujundavaks protsessiks olev sündimus on taastetasemest madalamal, eeldatava eluea kasvul on piirid, eestimaalaste tagasiränne on väike ning ühiskond ei ole suuremaks sisserändeks valmis (ei ole teada, mis saab praegustest Ukraina sõjapõgenikest Eestis). Olulisim rahvastikku kujundav protsess on sündimus. Viimastel aastakümnetel on selles osas toimunud oluline muutus, mille tulemusel on praeguste laste põlvkond oma vanemate põlvkonnast 20–30% väiksem. Ühiskonnamuutuste mõjul langes 1980. aastatel lühiajaliselt taastetasemele tõusnud sündimuskordaja juba järgneval kümnendil Eesti kõigi aegade madalaimale tasemele. 1990-ndad olid majanduslikult raske ja poliitiliselt ebastabiilne aeg, kuid laste saamist planeeritakse enam turvalises ja stabiilses keskkonnas. Madala sündimuse taseme oluliseks põhjuseks oli ka laste sünni kiire nihkumine hilisemasse ikka.4 Sündimuse nn ajastuspööre, mis käivitus Eestis 1990. aastatel, paarkümmend aastat hiljem kui Põhja- ja Lääne-Euroopas, peaks eeldatavalt lõpule jõudma 2030. aastate algupoolel. 1990. aastatel sündinud põlvkond on väiksem ning see on toonud kaasa kohanemisvajaduse erinevates ühiskonnaelu valdkondades – kõigepealt lasteaia- ja koolisüsteemis, seejärel järgmiste haridustasemete (üli)õpilaskondade kujunemises ning alates 2010. aastate keskpaigast tööturul. Nüüdseks on see põlvkond jõudnud sünnitusikka ja kuna nende arv on eelnevast põlvkonnast väiksem, toob see endaga paratamatult kaasa sündide arvu vähenemise. Sündimus pole endiselt piisav, et tagada positiivne loomulik iive, samas on võrdlemisi head väljavaated sündimuse kasvuks, sest keskmine soovitud laste arv ületab saadud laste arvu oluliselt. Naiste puhul on soovitud keskmine laste arv 2,59 ja meeste puhul 2,55, mis on üks Euroopa paremaid näitajaid, sarnanedes Põhjamaade samade näitajatega. Kuigi sündimuse summaarkordaja on praegu umbes 1,6 last naise kohta, on põlvkonnavaates sünnitusea ületanud naistel sündinud keskmiselt 1,80–1,85 last. See näitaja ületab EL-i keskmist. Rahvastikutaasteks vajalik tase on aga 2,05 last naise kohta. Lähima kümne aasta jooksul peaks sünnitusea kasv lõpule jõudma ning erinevus aasta sündimust kirjeldava summaarkordaja ja põlvkonna sündimuse vahel väheneb. Samas, isegi sündimuse näitajate kasvu korral rahvastiku vanusekoosseisust tulenevalt sündide arv järgmise kümne aasta jooksul pigem väheneb ja hakkab alles siis kasvama. 3 Rahvastikuprognoos koostati aastal 2019, mil varasemate trendide alusel ennustati ka kõige positiivsemas stsenaariumis välisrändesaldo väiksemaks, kui see on siiani tegelikult olnud. Arvutused on siin tehtud selle põhjal. 4 Puur, A., Vseviov, H. (2019). Eesti sündimusareng ja perepoliitika võimalused. Akadeemia, 3 (360). 4 Eesti inimeste potentsiaal tööturul ei ole täielikult rakendunud. Elanikkonnas on rühmi, kes ei saa erinevatel põhjustel kas ajutiselt või püsivalt oma majanduslikku toimetulekut ja heaolu töötamise teel kindlustada. Tööturul on ebasoodsamas olukorras tervisepiirangutega inimesed, erivajadustega inimesed, samuti noored, vanemaealised, muust rahvusest inimesed ja naised. Tööjõus osalemise määra tõstmiseks tuleb tegeleda riskirühmade tööturule toomisega ja nende tööturul püsimise toetamisega. Tööturu struktuursed probleemid väljenduvad ka piirkondlikes lõhedes – suur osa Eesti majandusest, töökohtadest ja tööjõust on koondunud Tallinna ja Harjumaale, suurim on mahajäämus Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis, kus on ka suurim tööpuudus. Kuni 2020. aastani oli Eestis tööhõive määr üks Euroopa kõrgemaid 5 ning paljude teiste tegurite kõrval võib seda pidada ka turvalise paindlikkuse mudeli rakendamise tulemuseks. 2020. aastal vähenes Eesti tööhõive määr majanduslanguse tulemusel oluliselt ning töötus kasvas. Kui Eesti majanduslangus oli Euroopa Liidus üks väiksemaid, oli selle mõju Eesti tööturule Euroopa Liidus kõige suurem, mis võib viidata nii Eesti tööturu paindlikkusele kui ka töötajate kaitse nõrkusele. Edaspidi tuleb arvestada, et tööturul muutub järjest tavalisemaks töötamine erinevates lepingulistes suhetes ja mittetraditsioonilistes töövormides. Suurenenud on töövõtu- ja käsunduslepingute osakaal, tavaliseks on muutunud projektipõhine töö. Samal ajal suureneb tööturul digivõimaluste ja COVID-19 leviku tõttu vajadus tööaja ja -koha paindlikkuse järele. Näiteks kasvab kaugtööd tegevate hõivatute hulk. Uute töövormidega ning tööaja ja -koha paindlikkusega kaasnevad nii positiivsed kui ka negatiivsed tagajärjed. Paindlik töökorraldus võib aidata tööturul osaleda erinevatel töötajate gruppidel (nt väikelaste vanemad, erivajadusega töötajad), kuid võib põhjustada ka töökoormuse kasvu, töö- ja puhkeaja piiride hägustumist, samuti kehva töökeskkonda ja ebavõrduse suurenemist (nt sissetulekutes, piirkonniti, keelepõhiselt). Eesti kõige olulisemateks majandusarengut pärssivateks teguriteks on kvalifitseeritud tööjõu puudus ja tööjõu vähene tootlikkus. Töötajate teadmised, oskused ja kogemused ei jõua tööandjate vajadustega kaasas käia. Kuigi elukestvas õppes osalemise määr on oluliselt kasvanud, on kasv ebaühtlane ning madalama haridustasemega ja vanemaealised inimesed osalevad täiend- ja ümberõppes jätkuvalt vähe. Samuti on täiend- ja ümberõppes osalemise aktiivsus väiksem meeste seas ning osalemise aktiivsuses on erinevusi ka piirkonniti. Kuigi Eesti elanikud elavad keskmiselt kauem kui varem6, elavad mehed tervena vaid 52,8 ja naised 55,6 eluaastat7. Murekohaks on piiratud töövõimelisuse kasv, mida võimendab koroonakriisi mõju elanikkonna vaimsele ja füüsilisele tervisele. Osaliselt põhjustavad terviseprobleeme töökeskkonnast tingitud ohud, mis omakorda vähendavad tervena elatud ja töötatud aastaid. Tööga seotud tervisemured põhjustavad kulu ühiskonnale ja riigile ning mõjutavad negatiivselt ja olulisel määral töötajate elu, tervist ja tööturul osalemist. Töökeskkonnas juhtub tööõnnetusi, kusjuures sageli juhtub raskeid ja surmaga lõppenud tööõnnetusi mikro- ja väikeettevõtetes. Samuti võivad töökeskkonnas tekkida ja süveneda erinevad 5 Eurostati andmetel vanuses 15–74 Eestis 68,7% ja Euroopa Liidus keskmiselt 60,9%. 6 Keskmine oodatav eluiga 2020. aastal on meestel 74 ja naistel 82 eluaastat. Statistikaamet prognoosib keskmise eluea jätkuvat kasvu. 7 Eesti Statistikaamet: https://www.stat.ee/et/uudised/pressiteade-2019-105 5 tervisehäired. Levinud tööga seotud terviseprobleemiks on istuvast tööst tingitud luu- ja lihaskonna haigused ning stressirohkest keskkonnast tulenevad vaimse tervise häired. Koroonakriis tõstis esile vajaduse oluliselt panustada bioloogiliste ohtude (sh COVID-19) ennetusse töökohal. Suhtelises vaesuses (nt 2020. aastal sissetulekuga alla 631 euro kuus) elavate inimeste osakaal on viimastel aastatel püsinud 21–22% ringis. Absoluutses vaesuses (nt 2020. aastal sissetulekuga kuni 221 eurot) elavate inimeste osakaal on järjepidevalt vähenenud, ulatudes 2,2%ni 2020. aastal.8 Nii absoluutne kui suhteline vaesus ohustavad Eestis enam naisi, puudega inimesi, lapsi, vanemaealisi ja töötuid. Selgelt märgatavad on vaesuse regionaalsed erinevused - suurimad on vaesuse näitajad Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis. Sotsiaalsetel siiretel (riiklikud toetused, kindlustushüvitised ja pensionid) on jätkuvalt suur, kuid mitte alati tulemuslik roll vaesusesse sattumise takistamisel. Siirete mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud pea 40% ja absoluutses vaesuses üle 20% elanikkonnast. Samas töötutest elab vaesusriskis 40,3% ning absoluutses vaesuses 11,1%, mis on ühtlasi Euroopa suurim osakaal. Vanaduspensionäride suhtelise vaesuse risk on mõnevõrra vähenenud, kuid on endiselt oluliselt suurem (47,6%) võrreldes kogu elanikkonnaga. Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi iseloomustab teiste riikidega võrreldes väike sotsiaalkaitsekulude osatähtsus SKP-s ja rahaliste hüvitiste domineerimine teenuste üle. 2018. aastal oli Eesti sotsiaalkaitsehüvitistele tehtud kulude osakaal SKP-s kokku 16,1%, seejuures moodustasid rahalised hüvitised 11,1% ja mitterahalised hüvitised vaid 5%9. OECD ja Euroopa Liidu riikide keskmine sotsiaalkulutuste osakaal SKP-s on vastavalt 20%10 ja 27%11 ringis. Rahvastiku vananemine ja tööealise elanikkonna vähenemine samal ajal sotsiaalsüsteemilt tuge vajavate inimeste arvu suurenemisega nõuab lahendusi, kuidas rahuldada majanduslikke ja tööturu vajadusi, tagada sotsiaalkaitsesüsteemi jätkusuutlikkus ning toetada inimese heaolu järjepidevat kasvu. Stereotüüpsed arusaamad meeste ja naiste rollidest ühiskonnas ning ajaloolis- kultuuriliselt väljakujunenud soosüsteem mõjutavad inimeste valikuid ning taastoodavad või süvendavad meeste ja naiste sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust. Kuigi sooline palgalõhe (14,9%) on viimasel kümnel aastal olnud langustrendis, näitab palgalõhe märkimisväärset soolist ebavõrdsust tööturul ning naiste ja meeste majanduslikus iseseisvuses. Ebavõrdsust tööturul iseloomustavad ka tegevusalapõhine sooline segregatsioon (36,4%) ja ametialane sooline segregatsioon (34,2%). Tasakaalustamata hooletöö jaotus väljendub kõige teravamalt soolises hõivelõhes, mis on alla 3-aastase lapsega naiste ja meeste seas 42 protsendipunkti12. Need soolise võrduse kitsaskohad väljenduvad omakorda naiste ja üksikvanemate laste vaesusriskis või takistustes vägivaldsest suhtest lahkumisel. Naised ja mehed on endiselt ebavõrdselt esindatud otsustus- ja juhtimistasanditel. Puudujääke esineb endiselt ka soolist võrdõiguslikkust 8 Eesti Statistikaamet: http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?DataSetCode=LES01 9 Allikas: Eurostat 10 Social spending, OECD: https://data.oecd.org/socialexp/social-spending.htm 11 Eurostat, https://ec.europa.eu/eurostat/web/social-protection/data/database 12 Allikas: Statistikaamet, 2021 6 toetavas õigusraamistikus ja selle rakendamises. Institutsionaalne suutlikkus soolise ebavõrdsuse vähendamisega valdkondadeüleselt, süsteemselt ja tulemuslikult tegeleda on ebaühtlane. Võrdluses Euroopa Liidu keskmise näitajaga paistab Eesti silma vähesema sallivuse ja avatusega vähemusrühmadesse kuuluvate inimeste suhtes.13 Eestimaalaste arvates on kõige enam levinud diskrimineerimine vanuse, nahavärvi, rahvusliku päritolu, seksuaalse orientatsiooni ja puude tõttu.14 Sallivus mõjutab inimeste turvatunnet ja ühtekuuluvust ülejäänud ühiskonnaga, samuti võib sellel olla mõju ühiskonnaelus (sh tööelus) osalemisele ja panustamisele. Piiratud ligipääs ruumile, infole, teenustele ja kultuurile mõjutab suurt osa elanikkonnast. Arvestada tuleb laste, vanemaealiste, erivajadusega inimestega, samuti nendega, kes võivad vajada ligipääsetavaid lahendusi. Ligipääsetavuse põhimõte tuleks lõimida avaliku ruumi ja teenuste lahutamatuks osaks, et luua kõigile ühiskonnaliikmetele võrdsed võimalused osaleda ja iseseisvalt toime tulla. Alaeesmärk 1: lapsed ja pered Esmaste andmete põhjal saab järeldada, et aastal 2022 toimus järsk sündimuse langus. Sünnitusealiste naiste vanusjaotust arvestades oli sündide arvu langus ootuspärane, kuid langus oli kiirem. Sünnijärjekorra järgi vaadates sünnib esimesi lapsi järjest vähem, mistõttu jätkub sündimuse langus ka tulevikus, kuni suureneb jälle esimesi lapsi saavate naiste vanusrühm. Sündide arvu vähenemisest ja surmade arvu tõusust tingitud langus loomuliku iibe näitajas on seega paratamatu ja loomulik iive väheneb kogu arengukava perioodi. Seetõttu on vajalik terviklikult toetada sündimustaset tõstvaid meetmeid. Eesti laste- ja perepoliitika hõlmab nii rahalisi meetmeid kui ka teenuseid ja õigusi. Mitmed Eesti universaalsed rahalised hüved, sealhulgas näiteks vanemahüvitis ja lasterikaste perede toetused, on Euroopas ühed eesrindlikumad ja tulemuslikud nii vaesuse leevendamisel kui sündimuse toetamisel. Toetused ja hüvitised moodustavadki enamiku perepoliitika valdkonna eelarvest. Samal ajal on Eesti panus teenuste arendamisse võrreldes muude Euroopa riikidega palju väiksem – ennetus, aga ka suurima abivajadusega lastele ja peredele mõeldud teenused ja tugimeetmed vajavad senisest enam tähelepanu. Lastega perede heaolu üks mõõtmeid on majanduslik toimetulek. Vaesusrisk ohustab neid peresid, kus ülalpidajaid on vähem kui ülalpeetavaid, näiteks üksikvanemaga pered ja lasterikkad pered. Lapse heaolu ja arengut mõjutavad oluliselt peresuhete kvaliteet ja vanemate vanemlik kompetentsus. Uuringu järgi soovivad Eesti lapsevanemad laste kasvatamisel rohkem nõu ja abi, kuid ei tea, kuhu pöörduda, või ei söanda abi küsida. Puudus on vanemaharidusest ja üldisest vanemliku toimetuleku toetamisest eri vanuses laste vanemate puhul. 13 Eurobaromeeter. 2019. Diskrimineerimine ELis 2019. a. Leitav võrgus: https://ec.europa.eu/commfrontoffice/publicopinion/index.cfm/survey/getsurveydetail/instruments/special/s urveyky/2251 14 Ibid. 7 Eestis on 2020. aasta seisuga 36 500 abivajavat last ehk 14% kõigist lastest vajavad sotsiaal-, haridus- ja/või tervishoiuvaldkonnast suuremal või vähemal määral lisatuge. Ligi 9000 lapsel on tuvastatud puue ning iga viies laps vajab mõnda hariduslikku tugiteenust. Märkimisväärselt on kasvanud psüühikahäirega laste arv. Ka lasteabitelefonile pöördutakse järjest enam just laste vaimse tervise teemadel, sealhulgas enesevigastamine ja suitsiidid. Abivajavatele lastele ja nende peredele pakutakse mitmeid teenuseid ja tugimeetmeid, ent vanemate sõnul on abi saamine sageli keeruline ja aeganõudev ega toeta probleemide ennetamist. Vähe on spetsiifilise vajadusega lastele mõeldud kompleksteenuseid ning mõned teenused on omakorda seotud puude raskusastmega, mis vähendab võimalusi ennetavalt ja kiirelt abi pakkuda. Teenuste puudus või sobimatus takistab vanemate osalust tööturul – üle 30% puudega last hooldavatest vanematest ei käi tööl. Lastega seotud hoolduskoormuse tõttu prognoositakse 2025. aastaks riigile saamata jäänud tulu ca 13–18 mln eurot. Igal aastal kogevad tuhanded Eesti lapsed vägivalda või väärkohtlemist, sageli oma perekeskkonnas. 2021. aastal registreeriti Eestis 663 lapse vastu suunatud seksuaalkuritegu, mille pani sageli toime lapsele lähedane isik. Registreeriti ka ligi 3800 perevägivalla kuritegu, millest 27% puhul oli laps pealtnägija või vahetu kannatanu. Vägivald peres kahjustab last ka siis, kui ta pole selles osaline. Kriminaaluurimiseni jõudnud laste väärkohtlemise juhtumitest ilmneb, et vanemad kasutavad laste suhtes kasvatusvägivalda enamasti tulenevalt teadmatusest, oskamatusest või jõuetusest, aga laps võib olla ka vanematevahelise vägivalla kaasohver. Eesti lastekaitsesüsteemis on keskne roll kohaliku omavalitsuse üksustel, kelle ülesanne on muu hulgas teha ennetustööd kohalikul tasandil ning hinnata abivajavate laste vajadusi ja pakkuda abimeetmeid. Laste heaolu on võimalik tagada vaid eri valdkondade koostöös. Praegu on lastega seotud infovahetus sotsiaal-, haridus-, tervishoiu- ja õiguskaitsevaldkonna vahel puudulik ning osapoolte rollid ja vastutus on ebaselged. Kohaliku omavalitsuse üksustes lastekaitsetööd tegevate spetsialistide arv on viimasel viiel aastal kasvanud, ent 2020. aastal oli Eestis seitse kohalikku omavalitsust, kus lastekaitsetöötajat ei olnud või lastekaitsetöötaja töötas osakoormusega, ja 20 kohalikku omavalitsust, kus töötas vaid üks täiskoormusega lastekaitsetöötaja. Kuigi lapse eelistatud kasvukeskkond on pere (perepõhine asendushooldus), elas 2020. aasta lõpus asutusepõhisel hooldusel ca 35% kõigist asendushooldust vajavatest lastest (ca 800 last). Nendest 2% olid alla 3-aastased. Asutuses elavate laste arv on järk-järgult vähenenud, ent perepõhise hoolduse osakaalu kasv on olnud soovitust tagasihoidlikum, seda eriti hooldusperes kasvavate laste puhul. Asutusepõhiste teenuste asendamine perepõhise toega on praegu takistatud, sest pole piisavalt peresid, kes oleksid valmis lapsi ajutiselt või pikemalt kasvatada võtma. Samuti ei leidu kompleksprobleemidega lastele sobivaid teenuseid, mis ennetaksid asutusse paigutamist ja milles oleksid integreeritud ravi, rehabilitatsioon ja haridus ning vajaduse korral mõjutusvahend. Kuigi viimastel aastatel on tänu universaalsetele peretoetustele ja töötuse vähenemisele laste vaesus ja materiaalne ilmajäetus jõudsalt vähenenud, elab siiski 1,3% Eesti lastest absoluutses vaesuses (s.o hinnanguliselt ligi 3400 last) ja 13,6% lastest suhtelises vaesuses (s.o hinnanguliselt 35 200 last). Laste vaesust mõjutab 8 peamiselt nende vanemate tööturustaatus, kuid vaesusriski põhjustab ka see, kui peres on vaid üks ülalpidaja. Erinevate peretüüpide võrdluses ongi kõige suuremas vaesusriskis ühe vanemaga (enamasti emaga) pered, kellest 32,7% elab suhtelises vaesuses. Majanduslikult haavatavad on ka väikelaste vanemad. Neil võib olla raskusi tööturule naasmisel, samuti võivad nad esimesel tööle naasmise järgsel aastal sattuda keerulisse olukorda, sest hooldus- ja haigushüvitised ei taga vanemale adekvaatset asendussissetulekut. Haige lapsega kojujäämine või vanema enda haigestumine mõjutab sel juhul oluliselt pere sissetulekut ja majanduslikku kindlustunnet. See võib omakorda mõjutada negatiivselt pereplaneerimise otsuseid ja vähendada järgnevate laste sünni tõenäosust. Sotsiaalhoolekandesüsteemi edendamise osa on ka ohvriabi arendamine. Eesmärgiks on tagada, et kõik kuriteo, vägivalla või ulatusliku mõjuga kriisijuhtumi ohvrid saavad õigeaegse, piisava ja asjakohase abi enda toimetulekuvõime säilitamiseks või taastamiseks nii, et nad suudavad parimal võimalikul moel eluga edasi minna. Eestis on väljakutseks ohvriabiteenuste kättesaadavus – seda põhjustab nii spetsialistide kui tavainimeste vähene oskus abivajajat märgata ja asjakohast abi pakkuda. Spetsialistide teadlikkus trauma mõjudest kannatanule on vähene, alati ei osata traumareaktsioone ära tunda ja neile adekvaatselt reageerida. Ohvriabist ei olda Eestis piisavalt teadlikud ning paljud, kes ohvriabiteenuseid vajaksid, ei saa neid. Enamik ohvreid ei jõua erinevatel põhjustel ohvriabiteenusteni, sellest annavad tunnistust elanikkonna uuringud.15 Murekohaks on ka ohvriabi väljareageerimise võimekuse suurendamine. Psühhosotsiaalse kriisiabi lisandumine ohvriabi kohustuste hulka on muutnud ohvriabitöötajate tööülesandeid. Ka vägivallajuhtumites on ohvriabitöötaja roll muutumas aktiivseks võrgustikutöö ja piirkondliku koostöö juhiks, et tagada ohvrite terviklik abistamine ja senisest sagedasem ohvriabini jõudmine. Uuenenud tööülesannete ja suurenenud ootuste puhul ei ole alati tagatud piisavad inimressursid kõigega kiireks toimetulekuks. Laiemalt vägivalla ennetamiseks ja ohvriabisse pöördumise hõlbustamiseks vajab lähiaastatel tähelepanu stigmatiseerimise vähendamine (eriti nt seksuaalvägivalla puhul) ning ühiskonna teadlikkuse suurendamine, samuti ressursside otstarbeka kasutamise eesmärgil ohvritele pakutavate tugiteenuste omavahelise koostöö koordineerimine. Oluline sihtrühm, kelle abistamisel veel suuri edusamme pole tehtud, on multiprobleemsed, kõrvalabi või järelevalvet vajavad vägivallaohvrid. Vägivalla toimepanijatega on vaja senisest veelgi enam tegeleda, sidudes ohvri abistamise ja töö vägivalla toimepanijaga selliselt, et ohvri õigused on tagatud ja vägivalla jätkumine on takistatud. Alaeesmärk 2: tööturg ja tööelu Eesti seisab tööturul silmitsi tõsiste struktuursete probleemidega – vananev ja vähenev rahvastik, oskuste ebakõlad, lõhed tööturunäitajates ja töötute suur vaesusrisk. 15 Vt nt FRA (2014). Victims of crime in the EU: the extent and nature of support for victims. Luxembourg: Publications Office of the European Union; Espenberg, K., Kiisel, M., Lukk, M., Soo, A., Themas, A., Themas, E., & Villenthal, A. (2017). Kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuring. Tartu: Tartu Ülikool; FRA (2021). Fundamental rights survey. https://fra.europa.eu/en/data-and-maps/2021/frs 9 Eesti majanduse arengut piiravad oskustööjõu nappus ja tööjõu vähene tootlikkus. Eesti tööjõu oskused ei vasta piisavalt tööturu nõudlusele. Probleeme on nii üle- kui alakvalifitseeritusega16, palju on erialase hariduseta või erialaste oskusteta inimesi, riigile olulistes valdkondades (nt IT-sektoris) tuntakse teravat puudust spetsialistidest, oskuste uuendamisel seisavad inimesed silmitsi sotsiaalmajanduslikest ja teistest teguritest tulenevate takistustega. Oskuste mittevastavusega seotud probleeme süvendab tehnoloogia kiire areng – robotiseerumine, automatiseerumine ja digiteerimine, sealhulgas andmete ja tehisintellekti kasutuselevõtt, mis seab järjest suuremaid ootusi töötajate oskustele ja teadmistele ning nende uuendamise kiirusele. Suund jätkusuutlikuma ja keskkonnaga arvestavama majanduse, sealhulgas ringmajanduse poole toob kaasa järjest suurema vajaduse roheliste oskustega tööjõu järele. Rohepöörde toetamiseks on tööjõul praegu valdkondlikke või erialaspetsiifilisi teadmisi vähe ja see võib raskendada keskkonna- ja kliimaeesmärkide saavutamist. Erilist tähelepanu vajavad seejuures piirkonnad, tööstusharud ja töötajad, kes peavad tegema suurimaid muutusi. Eestis on kõige enam mõjutatud energeetika- ja transpordisektor, piirkondlikult enim Ida-Virumaa, kuhu on koondunud põlevkivisektor. Keskkonna- ja kliimaeesmärkide saavutamist võib raskendada ka Ukraina sõja mõju majandusele. Inimeste potentsiaal tööturul ei ole täielikult rakendunud, kuna elanikkonnas on rühmi, kes ei saa erinevatel põhjustel kas ajutiselt või püsivalt oma majanduslikku toimetulekut ja heaolu töötamise teel kindlustada (tekivad lõhed tööturunäitajates). Tööturul on ebasoodsamas olukorras erivajadusega, puudega ja vähenenud töövõimega inimesed, samuti noored, vanemaealised, muust rahvusest inimesed. Ühel sihtrühmal võib olla mitu tunnust, mis nende olukorda tööturul võivad nõrgestada (nt madal haridustase või aegunud oskused, vähene töökogemus, elukoht suure tööpuudusega piirkonnas). Tööturu struktuursed probleemid väljenduvad ka piirkondlikes lõhedes – suur osa Eesti majandusest, töökohtadest ja tööjõust on koondunud Tallinna ja Harjumaale, suurim on mahajäämus Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis, kus on ka kõrgeim tööpuuduse tase. Murekohaks on piiratud töövõimelisuse kasv ühiskonnas, mida võib võimendada koroonakriisi mõju elanikkonna vaimsele ja füüsilisele tervisele. Töötute suur vaesusrisk on tingitud töötushüvitiste vähesest katvusest ja ebapiisavast suurusest. Suurenevaks mureks on Ukrainas toimuv sõda, mis toob Eestisse hulgaliselt sõjapõgenikke ja millega kaasnevad probleemid tööhõive, töökeskkonna ja töösuhete küsimustes. Tööturu toimimise ja tööhõive kõrval on murekohti ka tööelus. Tööga kaasnevad riskid on maandamata. Töökeskkonnas tuleb tegeleda erinevate ohtudega, sealhulgas füsioloogiliste (sundasendid, pidev istumine), psühhosotsiaalsete (teabe puudus või üleküllus, ajapuudus, pidev „ühenduses“ olek tööandja ja kolleegidega, töökonfliktid, ahistamine ja vägivald tööl, vastutuse ning töö- ja pereelu piiride hägustumine, sõjapõgenike tööturule tulek), keemiliste (kantserogeenid) ja bioloogiliste (viirused, nt COVID-19) ohtudega. Tööandjatel ja töötajatel puuduvad sageli vajalikud teadmised ja oskused töökeskkonnas spetsiifiliste riskidega tegelemiseks. 16 There are marked mismatches between the skills workers possess and the skills for which there is labour demand in Estonia: in 2016 almost 40% of Estonian workers are either over (14%) or underqualified (24%) for the tasks they perform and more than 36% work in a position that does not match their field of specialization compared to 17%, 19% and 32% on average across OECD countries. Improving the Provision of Active Labour Market Policies in Estonia, 2021, OECD, Active Labour Market Policies in Estonia - OECD 10 Tööga seotud terviseprobleemid põhjustavad kulu ühiskonnale ja riigile ning mõjutavad negatiivselt ja olulisel määral töötajate elu, tervist ja tööturul osalemist. Suurim on raskete ja surmaga lõppenud tööõnnetuste osakaal mikro- ja väikeettevõtetes ning enim toimub neid ehituses, kaubanduses, metallitööstuses ja põllumajanduses. Sageli juhtub õnnetusi noorte või uuel töökohal alustavate töötajatega, sealhulgas on märkimisväärne osa tööõnnetuses kannatanutest noored mehed. Levinud tööga seotud terviseprobleemiks on luu- ja lihaskonna haigused, mida põhjustab istuv töö, füüsiline koormus, raskuste teisaldamine, korduvad liigutused ja sundasendid. Kasvab mittetraditsiooniliste töövormide kasutamine. Töö tegijad töötavad eelkõige traditsioonilises töösuhtes, kus sõlmitakse tähtajatu täistööajaga tööleping. Osaajaga töötamine on Eestis mõnevõrra kasvanud, kuid tähtajaliste töölepingute kasutamine on jätkuvalt vähelevinud. Samas on järjest tavalisemaks muutunud erinevates lepingulistes suhetes ja mittetraditsioonilistes töövormides töötamine. Suurenenud on töövõtu- ja käsunduslepingu osakaal, tavaliseks on muutunud vabakutseline ja projektipõhine töö (sh platvormitöö) ning suurenenud liikuvus tööandjate vahel. Töötamine mittetraditsioonilistes töövormides ja erinevate lepingute alusel võib kaasa tuua kehvad töötingimused (väike ja ebaregulaarne tasu, ebakindel tööaeg, kehv töökeskkond) ja vähese sotsiaalkaitse (ravikindlustuse puudumine, väike pension), kehvades töötingimustes töötamine suurendab aga omakorda terviseprobleemide tekkimise riski. Mittetraditsioonilistes töövormides töötamine suurendab inimese enda rolli ja vastutust oma tervise hoidmisel. Suureneb tööaja ja töökoha paindlikkus. Digivõimaluste suurenemise, aga ka COVID-19 leviku tõttu tehakse aina rohkem tööd väljaspool tavapärast töö tegemise kohta ja töötatakse paindliku tööajaga. Näiteks on kasvanud kaugtööd tegevate hõivatute hulk (ennekõike info ja side tegevusalal, kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses, finants- ja kindlustustegevuses). Paindlikud töövormid soodustavad erinevate ühiskonnagruppide osalemist tööturul. Tööaja ja töökoha paindlikkusega kaasnevad sageli töökoormuse kasv, töö- ja puhkeaja piiride hägustumine, probleemid töökeskkonnaga, sotsiaalne isolatsioon, ebavõrdsuse suurenemine ning keerukus kontrollida töötingimusi, mis omakorda avaldavad mõju töötaja vaimsele ja füüsilisele tervisele. Samuti võib uute töövormidega kaasneda madal töötasu. Töötajate kaasatus töösuhete kujundamisse on vähene. Töötajate ja tööandjate kaasatus esindusorganisatsioonidesse ning töötajate esindatus ettevõttes on väike, samuti sõlmitakse vähe kollektiivlepinguid. Arvestades kollektiivsete töösuhete arengut Eestis, ametiühingutesse kuulumise ja väikeettevõtjate osakaalu ning muutuvat töömaailma, võib eeldada ka edasist kollektiivlepingute sõlmimise aktiivsuse ja töötajate kaasatuse vähenemist. Alaeesmärk 3: vanemaealised Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi suureneb 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal 2040. aastaks 25,6%-ni. Rahvastiku vananemisest ja vähenemisest ning puudega inimeste osakaalu suurenemisest tingituna on sotsiaalvaldkonna suurimad väljakutsed, kuidas leida täiendavad vahendid piisavate pensionide tagamiseks, toetada aktiivsena ja tervena vananemist ning ennetada abituse ja abivajaduse tekkimist. 11 Vananemisega ja vanusesõbraliku lähenemisviisiga on vaja arvestada kõigis riigi poliitikavaldkondades. Vanemaealiste heaolu puudutavad probleemid ei ole valdkondadeüleselt poliitikameetmetesse integreeritud. Jätkuvalt nähakse vanemaealisi pigem sotsiaal- ja tervisevaldkonna sihtrühmana. Teised valdkonnad oma strateegiliste sihtidega seda sihtrühma sageli ei seosta, ehkki vananemine on seotud teiste sotsiaalse ja majandusliku arengu ning inimõiguste raamistikega. Strateegiline tervikvaade puudub nii riigil kui kohalikel omavalitsustel, vanemaealiste heaolu puudutavad murekohad ei ole teiste valdkondade poliitikameetmetesse integreeritud ning puudub ka poliitikameetmete kujundamiseks vajalik analüütiline andmestik. Vanemaealiste heaolu arendamine kompleksselt vajab koordineerimist ja laiapõhjalist koostööd. Ka Madridi rahvusvaheline tegevuskava (MIPAA)17 soovitab vananemise süvalaiendamist – see tähendab vananemisega seotud probleemide süstemaatilist integreerimist kõikide valdkondadega seotud poliitikavaldkondadesse ja kõigil poliitikatasanditel.18 Vananemise tõhusam integreerimine kõikidesse poliitikavaldkondadesse kõigil tasanditel suurendab ühiskonna valmisolekut elanikkonna vananemiseks ja toob kasu kõikidele vanuserühmadele. Enamasti käsitatakse vanemaealistena 65-aastaseid ja vanemaid inimesi, kuid see ei ole ainus võimalus. Vananemise puhul on oluline silmas pidada, et nn vanemaealise ea piir ja arusaam vanemaealistest muutub pidevalt ja sõltub konkreetsest kontekstist.19 Eestis ei ole asjakohane võrdsustada pensioniiga ja tööea lõppu, sest pensione makstakse koos töötasuga ning see on üks põhjuseid, miks umbes 25% vanaduspensionäridest töötab. Vanemaealiste poliitika kujundamisel arvestatakse vananeva ühiskonna põhimõtetega, muutuva eluea pikkusega ja teiste vananemisega seotud aspektidega. Võrreldes teiste Euroopa riikidega iseloomustab Eesti vanemaealisi suhteliselt vähene sotsiaalne kaasatus. Euroopas on alates 2010. aastast arvutatud aktiivsena vananemise indeksit (Active Ageing Index20). Indeks iseloomustab vanemaealiste töötamist, ühiskondlikku aktiivsust (sh teiste pereliikmete abistamist ja hooldamist), tervist ja isiklikku toimetulekut ning sotsiaalset aktiivsust ja soodustavat keskkonda. Peale tööhõive on kõigis teistes aktiivsena vananemise valdkondades Eestil suur arenguruum. Võrreldes Euroopa eakaaslastega on vanemaealised ühiskonda oluliselt vähem kaasatud21, samuti osalevad vähem vabatahtlikus tegevuses ja poliitikas ning tegelevad vähem hobidega. Vanemaealisi kaasavad esinduskogud ei ole levinud22 17 The Madrid International Plan of Action on Ageing 2002. Kättesaadav: https://unece.org/population/ageing/mipaaris 18 UNECE Policy Brief (2022). Kättesaadav: https://unece.org/population/ageing/mainstreaming-ageing 19 ÜRO definitsiooni järgi peetakse eakaks üle 60-aastast inimest; statistikud kasutavad nn vana ea defineerimiseks sageli 65. eluaastat peamiselt põhjusel, et see on olnud levinuim pensioniiga maailmas; tööhõives määratletakse vanemaealised üldjuhul 55–64-aastastena, statistikas vaadatakse aga kuni 74-aastaste tööhõivet; tervishoiualastes uuringutes käsitatakse vananemise algust juba 45-aastasena. 20 https://composite-indicators.jrc.ec.europa.eu/active-ageing-index/active-ageing-index 21 2018. aasta aktiivsena vananemise indeksi kohaselt asus Eesti 28 Euroopa Liidu liikmesriigi hulgas 21. kohal. https://composite-indicators.jrc.ec.europa.eu/active-ageing-index/active-ageing-index/profiles/EE 22 2020. aasta seisuga tegutseb Eestis 9 eakate nõukogu. Vanemaealiste strateegilise partnerlusega soovitakse eakate nõukogude arvu suurendada 16-ni 2022. aastaks. 12 ning ka vabatahtlik tegevus saab alles hoogu23. Digipädevuse puudumine ajal, kui arvutikasutus on kujunenud igapäevase elu osaks, piirab vanemaealiste ligipääsu teabele ja suhtlusele. Statistikaameti andmetel kasutas 65–74-aastastest inimestest arvutit vaid ligi 55% ja internetti 65%.24 Vanemaealiste aktiivset osalemist ühiskonnaelus toetab ka strateegiline partnerlus (2022–2024), millega luuakse vanemaealiste huvikaitse organisatsioonide koostöövõrgustik ja toetatakse selle tegevusi. Võrgustiku ülesanne on arendada vanemaealiste huvikaitset, sealhulgas rääkida kaasa mistahes vanemaealisi puudutavates küsimustes (nt tööhõive, sissetuleku, elukeskkonna, ligipääsetavuse, sotsiaalse kaasatuse, iseseisva toimetuleku, õiguste jm teemadel), samuti koondada ja esitada vanemaealiste seisukohad seadusemuudatuste, poliitikasuundade, strateegiate ja meetmete kujundamiseks. Vanemaealised on võrreldes ülejäänud elanikkonnaga suuremas vaesusriskis. Vanemaealiste ja eriti üksi elavate 65-aastaste ja vanemate inimeste suhtelise vaesuse risk on mõnevõrra vähenenud, kuid on endiselt oluliselt suurem (vastavalt 41,4% ja 76,8%) kui kogu elanikkonnal (15,2%). Samas ohustab absoluutne vaesus neid pea kaks korda vähem kui kogu elanikkonda. Keskmine vanaduspension (2021. aastal 551 eurot25) moodustab keskmisest netopalgast umbes 40%, mis tagab vaid baassissetuleku, hoides vanemaealised absoluutsest vaesusest väljas, kuid jättes nad suhtelisse vaesusesse26. Samas on näha, et maksumaksjate vähenemise ja pensioni II samba vabatahtlikuks tegemise tulemusel on keskmise pensioni ja keskmise palga suhe tulevikus veelgi vähenemas. Samuti töötab järjest enam inimesi osaliselt välisriikides, mis omakorda vähendab maksumaksjaid ja pensioniõigusi Eestis. Vanemaealiste kõrget suhtelise vaesuse määra mõjutavad eelkõige üksi elamine ja halvenev tervis, mis ei võimalda tööelus osaleda ega lisasissetulekut teenida. Mida vanem on inimene, seda sagedamini hindab ta oma leibkonna rahalist toimetulekut mitterahuldavaks, seejuures leiab 12% üle 65-aastastest inimestest, et nende sissetulekud ei ole piisavad ka vältimatute kulutuste tarbeks. 2021. aastal töötas 50–74-aastastest inimestest 57,6%, võrreldes Euroopa eakaaslastega on see näitaja kõrgem, kuid vanemaealiste töösoovijate ja tööotsijate hulk lubab arvata, et potentsiaal töötada on suurem. Vananemisega seotud hoiakud mõjutavad vanemaealiste elukvaliteeti ja heaolu – vanemaealiste ühekülgne kujutamine soodustab vanuseliste eelarvamuste ja stereotüüpide teket. Vanuselist diskrimineerimist tajutakse ja kogetakse enim töösuhetes. Tööandjad omistavad vanemaealistele väiksemat tootlikkust või riski töölt terviseprobleemide tõttu puududa. Vanemaealiste aktiivne tõrjumine tööturul on asendunud pealiskaudse sallivusega 27, kuid tööturul valitsev vanusesurve, kus üle 40-aastaseid peetakse kahaneva konkurentsivõimega inimesteks ja üle 60-aastaseid tööturu jaoks liiga vanaks, pikendab tööotsinguid ning on passiivsuse üks peamisi põhjuseid. Vanuselist 23 Aastatel 2018–2020 viidi ellu katseprojekt, mille eesmärk oli välja töötada üle-eestiliseks rakendamiseks sobiv koostöömudel vabatahtlike kaasamiseks ja rakendamiseks hoolekandevaldkonnas. Selle mudeli üle- eestiliseks rakendamiseks viiakse ellu jätkuprojekt, mis algas septembris 2021 ja kestab 26 kuud. https://kodukant.ee/uudised/vabatahtlike-kaasamise-mudeli-rakendamine-hoolekandes/ 24 Allikas: Statistikaamet https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__infotehnoloogia__infotehnoloogia- leibkonnas/IT32/table/tableViewLayout2 25 Statistikaamet, https://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=SK153 26 Suhtelise vaesuse piir 2019. aastal oli 611 eurot. 27 2018. aasta tööturul ealise diskrimineerimise uuring 13 diskrimineerimist esineb ka finantsmaailmas ning toodete ja teenuste kättesaadavuses, näiteks laenude saamisel, pangakonto avamisel, kindlustuse võtmisel jne28. Võidakse piirata teatud tüüpi kindlustuse (nt kodu, auto või reisi) tegemist või määrata oluliselt suuremad kindlustusmaksed, kuna inimene on jõudnud teatud ikka või on teatud tervisekõrvalekaldega. Vanuselise diskrimineerimise juhtumid puudutavad sageli pankade keeldumist vanemaealistele laenu andmast. Vanemaealised on haavatavad ka väärkohtlemise, hülgamise ja hooletusse jätmise ning väärikuse ja lugupidamise kaotuse suhtes. Vanemaealiste vastu suunatud vägivalla peamised põhjused on lähedaste sotsiaalsed ja vaimse tervise probleemid. On alust eeldada, et vanemaealiste depressioon on aladiagnoositud ja -ravitud, kuid juba diagnoositud kõrge depressiivsuse tase (nt 75+ vanuses naistel 17%) näitab, et vaimsele tervisele on vaja senisest enam tähelepanu pöörata. Alaeesmärk 4: sotsiaalhoolekanne Eesti hoolekande korraldus on keeruline ja vajab ajakohastamist. Abi andmine on üles ehitatud eelkõige süsteemi loogikat ja spetsialistide töökorraldust silmas pidades. Põhiline juhtumikorraldaja roll on abi vajavatel inimestel või nende lähedastel, kes peavad abi saamiseks pöörduma erinevatesse ametkondadesse. Samas ei olda sageli teadlikud riigi ja kohalike omavalitsuste võimalustest ja kohustustest abivajaduse korral tuge pakkuda või ei julgeta valitsevate stereotüüpide tõttu abi saamiseks pöörduda29. Inimeste vajaduste vaatest on turvavõrk auklik nii valdkonna sees kui üleminekul näiteks tervishoiust hoolekandesse või hoolekandest tööellu. Samuti esineb lünki lastele mõeldud teenustelt tööealistele mõeldud teenustele üleminekul ja tööeast vanaduspensioniikka liikumisel. Ehkki sotsiaalteenuste pakkumine kohalikes omavalitsustes on viimastel aastatel kasvanud, on hoolekandelise abi kättesaadavus ja kvaliteet omavalitsuseti ebaühtlane.30 Abivajaduse hindamine ja abi osutamine ei vasta enam ühiskonna arengule.31 Eri valdkondade (sh haridus, tervis, sotsiaal- ja töövaldkond) ja haldustasandite (riik ja kohalik omavalitsus) vahel killustunud korraldus jätab osapoolte rollid ebaselgeks, mistõttu ei koordineerita abi andmist piisavalt tulemuslikult ning abi ei osutata terviklikult. Abivajaduse hindamise ja abi osutamise dubleerimine eri valdkondades suurendab ressursikadu ja takistab kiirelt vajaliku abi saamist. Abivajaduse varajast märkamist raskendab aga tervikliku ülevaate puudumine ja ka vähene oskus kaasata kohalikke algatusi. 28 519SE „Võrdse kohtlemise seaduse ning kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus“, Riigikogu https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e5167b69-71f1-4f00-8c8b- 948fa16df645/V%C3%B5rdse+kohtlemise+seaduse+ning+kirikute+ja+koguduste+seaduse%0Amuutmise+seadu s 29 Näiteks 2020. aasta tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuringu kohaselt väitis 62% täiendavalt abivahendit või teenust vajavatest inimestest, et nad ei ole abivahendi või teenuse saamiseks viimase 30 päeva jooksul kuhugi pöördunud. Teenustest/abivahenditest ilmajäetuse peamiste põhjustena nimetati muu hulgas teadmatust, kuhu abivahendite/teenuste saamiseks pöörduda. 30 Allikas: minuomavalitsus.fin.ee 31 Näiteks erivajadusega inimest ümbritsev toetussüsteem on üles ehitatud selliselt, et inimese jõudmine vajalike teenuste, toetuste ja soodustusteni on mitmel pool tihedalt seotud eelneva puude raskusastme tuvastamisega. Samas ei kirjelda puude raskusastme tuvastamine inimese abivajadust kõigis eluvaldkondades ega ka seda, millist abi ja teenuseid inimene tegelikult vajab. 14 Murekoht on eri valdkondade ja tasandite vahel info liikumise takistused. Infosüsteemid on üles ehitatud ühe valdkonna keskselt ja enamasti teenusepõhiselt ega arvesta vajadusega läheneda inimese vajadustele terviklikult. Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad ei saa riiklikest infosüsteemidest oma tööks vajalikke andmeid. Takistused andmevahetuses ja andmete ristkasutuses ei võimalda pakkuda proaktiivset abi ega teha kiireid menetlusotsuseid. Sageli peab inimene esitama samu andmeid erinevatele riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele, mis tähendab, et andmete liikumine ametkondade ja otsustustasandite vahel võib kujuneda väga pikaks, enne kui jõutakse sobivate lahendusteni. Sotsiaalvaldkonna ebapiisav rahastamine nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil halvendab teenuste kättesaadavust ja suurendab inimeste omaosalust. Suur maksekoormus teenuse rahastamisel viib teenusekasutajad ja nende lähedased vaesusriski ja võib suurendada lähedaste hoolduskoormust. Inimese terviklikest vajadustest lähtuvat teenusepakkumist raskendab ka hoolekande- ja tervisevaldkonna teenuste erinev rahastamine. Lisaks ebapiisavale abi kättesaadavusele võib vähene rahastus tuua kaasa olukorra, kus riigi ja kohalike omavalitsuste algatatud projektid jäävad lühiajalisteks ja ei jätku vajalikus mahus. Rahvastiku struktuurist tingituna on piirkondi, mis vajavad suuremat tuge, et tagada inimeste heaolu. Teenusesaajate kulude jätkuva kasvu tõttu on vaja pakkuda lahendusi, kuidas tagada (kõige suurema) hooldusvajadusega inimestele kvaliteetsed ja rahaliselt kättesaadavad teenused ning motiveerida kohalikke omavalitsusi eelisarendama kodus elamist toetavaid teenuseid. Samuti tuleb pakkuda tulevikku vaatavaid jätkusuutlikke lahendusi pikaajalise hoolduse rahastamiseks (nt hoolduskindlustuse, pärandimaksu jm võimaluste kaudu). Selleks, et liikuda tulemuslikuma pikaajalise hoolduse süsteemi suunas, peaksid avaliku sektori pikaajalise hoolduse kulud kasvama vähemalt 2–2,5%-ni SKP-s.32 Valdkonna murekohaks on rahvastiku vananemise tulemusel pidevalt suureneva sotsiaalteenuste nõudlusega seotud kvalifitseeritud tööjõu ebapiisavus ning järjest komplitseeritumate probleemidega seotud vajadus spetsialistide teadmiste ja oskuste täiendamise järele. Töö abivajajatega on stressirikas ja vähese positiivse tagasisidega, kuid madalalt tasustatud33 ja ühiskonnas vähe väärtustatud, mistõttu on valdkonnas suur kaadrivoolavus, sest olemasolevad töötajad lahkuvad töölt konkureerivatesse sektoritesse (tervishoid, kaubandus, teenindus). Kehtivad õppekavad ja väljaõppevõimalused vajavad jätkuvalt edasiarendamist, et vastata tööturu uuenenud vajadustele34. Sotsiaalvaldkonnas puudub keskne täiendkoolitussüsteem. Ühtlustamata on sotsiaalvaldkonna erialade kvalifikatsiooninõuete regulatsioon. Erialaorganisatsioonide esindatus tööjõuteemadel kaasarääkimisel on vähene ning mõnel erialal puuduvad huvikaitseorganisatsioonid täielikult. 32 Maailmapanga uuring „Hoolduskoormuse vähendamine Eestis“ (2017) 33 Sektori üks baasprobleeme on madal töötasu, mis on nii 2016. a kui ka 2021. a OSKA raporti alusel töölt lahkumise peamine põhjus. Keskmine brutokuupalk oli Eestis 2020. aastal 1448 eurot. Sotsiaalvaldkonna põhikutsealadel oli keskmine palk sellest oluliselt madalam, ligi 400 eurot võrra väiksem. 34 OSKA raport ning Civitta 2022. a analüüs lastekaitsetöötajate baasõppe kohta tõi välja, et lastekaitse- ja sotsiaaltöö õppekavad võiksid anda rohkem töös vajaminevaid praktilisi oskusi. 15 Hoolekande suund on toetada inimeste võimalikult kaua kodus elamist. Samas võivad koduses keskkonnas iseseisvat toimetulemist toetavate sotsiaalteenuste ebapiisav kättesaadavus35,36 ja ootejärjekorrad, teatud teenuste (nt sotsiaalne rehabilitatsioon) ebamõistlik korraldus ja teenuste killustunud osutamine jätta inimese talle vajaliku abita ning viivad tööturult kauemaks eemale nii teenust vajavad inimesed kui ka hoolduskoormuse tõttu ka nende lähedased. Lisaks halveneb inimeste terviseseisund, sest abi jõuab inimeseni liiga hilja, mis omakorda suurendab süsteemi kulutusi. Teatud juhtudel võib asutusepõhine hooldus saada sundvalikuks. Samas on ka hoolekandeasutuste infrastruktuur vananenud ning keerulisema hooldusvajadusega inimestele ei ole piisavalt teenusekohti. Jätkuvalt vajab edasiarendamist sotsiaalteenuste kvaliteet ning senisest enam tuleb pakkuda praktilist tuge, et suurendada kohalike omavalitsuste ja teenuseosutajate võimekust, samuti vajab tõhustamist ja ühtlustamist seni killustatuna korraldatud riigi tasandil toimuv eri valdkondade korraldatav järelevalve ja selle võimekus, et tagada inimestele õigeaegne ja tulemuslik abi. Puudu on teenustest inimestele, kes iseseisvalt kodus enam elada ei saa, kuid ei vaja veel ka ööpäevaringset teenust hoolekandeasutuses. Senisest enam tähelepanu vajavad ka dementsuse diagnoosiga inimesed. Dementsus on tugevalt aladiagnoositud37 või saadakse diagnoos liiga hilja, kui abi tulemuslikkus on vähetõenäoline. Pakutavad teenused on vaja kujundada dementsusega inimeste ja nende lähedaste vajadustele vastavaks ning parandada ühiskonna teadlikkust dementsusest, kaasates teenuste loomisse sihtrühma esindajad, nende lähedased ja neid esindavad huvikaitseorganisatsioonid. Tulevikku vaatavalt tuleb arvestada, et muutused inimeste hoiakutes ja väärtustes toovad kaasa muutused ka teenuste vajaduses ja pakkumises. Ekspertide sõnul võib eeldada, et praegu 50.–60. eluaastates olevad täiskasvanud ei soovi jääda enda lähedaste hooldada ning eelistavad pigem saada professionaalseid hooldusteenuseid enda kodus. Abivajajate lähedased sageli ei soovi ega saa jääda tööturult eemale, mistõttu tuleb teenused üles ehitada nii, et lähedaste koormus keerulisemate kliendigruppide puhul on võimalikult hajutatud. Hoolduskoormusega inimestele on vaja tagada vähemalt minimaalsed sotsiaalsed garantiid, parandada nende teadlikkust ja oskusi nii abi küsida kui kodus hooldamist pakkuda ning toetada nende töö- ja pereelu ühitamist. Samuti vajavad toetamist hoolduskoormusega inimeste huvikaitseorganisatsioonide teke ja tegevus. Hoolekandesektor kasutab vähe innovatsiooni. Riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil ei kasutata maksimaalselt info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) 35 Näiteks 2020. aastal osutati koduteenuseid vaid 41% kogu hinnangulisest teenusevajadusest. Kodus elamist toetavate teenuste pakkumine on küll kasvanud, kuid mitte oodatud tempos võrreldes asutusepõhise hooldusega. 36 2020. aastal kasutas koduteenust ligikaudu 8300 inimest, kuid tegelik hinnanguline vajadus oleks 20 000 teenusekoha järele. Vajadus on ka transporditeenuse järele, samuti eluruumide kohandamise järele. Elanikkonna tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuringu (2020) kohaselt vajaks täiendavaid teenuseid kuni 76 000 inimest. https://www.sm.ee/sites/default/files/content- editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/hooldusvajaduse_uuring_som.pdf 37 Eestis määratakse ametlik dementsuse diagnoos umbes 10% tegelikest juhtudest, samas elab Eestis hinnanguliselt 15 000–21 000 dementsussündroomiga inimest. Alzheimer Europe prognoosi põhjal kasvab dementsussündroomiga inimeste osakaal rahvastikus 2%-ni aastaks 2025 ja 3%-ni aastaks 2050. 16 võimalusi, et nutikate lahenduste abil parandada abivajavate inimeste elukvaliteeti ning avaliku sektori tõhusust ja riigijuhtimise kvaliteeti. Ka uute tehnoloogiate ja töövõtete juurutamine ning teenuste innovatsioon vajavad järeleaitamist, seejuures on algatusi innovatsiooni- ja tehnoloogiarikkaks poliitikakujunduseks tehtud38. Praegune sotsiaalteenuste andmestike digiteerituse tase ja andmekvaliteet ei ole riigi ja kohalike omavalitsuste sotsiaalvaldkonna juhtimiseks, poliitikakujundamiseks ning teadus- ja arendustööks piisav. Andmete teisene kasutamine poliitikakujundamiseks, teenuste planeerimiseks ning teadus- ja arendustööks on keeruline ja aeganõudev. Eri valdkondade andmete ühendamine nendel eesmärkidel on takistatud organisatsiooniliste ja õiguslike, aga ka andmekvaliteedist tulenevate probleemide tõttu. Andmevahetus ning infosüsteemide toimimine ja edasiarendamine vajavad jätkuvalt tähelepanu. On probleeme, millega sotsiaalhoolekandesüsteem on siiani vähe tegelenud. Oluliseks niisuguseks probleemiks on kasvanud võlgnevus. Puudujääke on nii ennetustöös, võlanõustamisteenuse kättesaadavuses kui ka inimeste teadlikkuses abi küsida. Ligikaudu 80 000 inimese suhtes on algatatud täitemenetlus võlgade sissenõudmiseks ja inkassovõlgnike arv on üle 90 000. Suurem osa võlgnikest on 31– 50-aastased, kellest omakorda kolmveerand on mehed. Umbes 8000 vanemat on elatisraha võlgu kogusummas enam kui 33 miljonit eurot. Enamik võlgnikest on madala sissetulekuga, mis omakorda põhjustab vaesuse tekkimist. Alaeesmärk 5: sooline võrdõiguslikkus ja võrdne kohtlemine Eesti soolise võrdõiguslikkuse olukorda iseloomustab Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) soolise võrdõiguslikkuse indeks39. 61,6 punktiga 100-st on Eesti 2021. aastal EL-is 17. kohal, jäädes 6,4 punktiga alla EL-i riikide keskmisele. Kuigi võrreldes 2010. aastaga on Eesti indeksi näitaja 8,2 punkti võrra kasvanud, on indeksi kasvutempo pärast 2018. aastat pidurdunud, kasvades vaid 0,9 punkti võrra. Sooline ebavõrdsus on oma olemuselt struktuurne probleem, mille ilmingud avalduvad EIGE indeksi järgi kõigis peamistes sotsiaalse elu sfäärides – töö, tervis, haridus, võim, ajakasutus, vägivald ja raha. Sooliselt kihistunud ühiskond, kus võim ja ressursid jagunevad kahe kõige suurema sotsiaalse grupi vahel ebavõrdselt ning naisi ja mehi väärtustatakse erinevalt, on takistuseks nii inimeste põhiõiguste realiseerimisele kui ka ühiskonna jätkusuutlikkusele ja sotsiaalsele sidususele. Sooline kihistumine takistab inimeste elukvaliteedi paranemist ning majandusliku ja sotsiaalse heaolu suurenemist. Soolise ebavõrdsuse üheks juurpõhjuseks on ajaloolis-kultuuriliselt välja kujunenud soosüsteem ning ühiskonnas endiselt levinud stereotüüpsed arusaamad meeste ja naiste rollidest ühiskonnas, mis piiravad inimeste valiku- ja eneseteostusvõimalusi ning põhjustavad, taastoodavad ja süvendavad sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust, sealhulgas soolist segregatsiooni haridus- ja tööalastes valikutes, palgalõhet, tasustamata kodutööde ja hoolduskoormuse ebavõrdset jaotust, soolist vägivalda, erinevusi naiste ja meeste tervise- ja riskikäitumises ning tervises ja elueas, 38 Roheline raamat „Tehnoloogiakasutuse suurendamine inimese igapäevase toimetuleku ja heaolu toetamiseks kodus“ on aruteludokument, mille eesmärk on ergutada mõttevahetust sotsiaalsektoris uuendusliku tehnoloogia rakendamise teemal ning annab seega mitmekesiseid ideid edasiseks aruteluks. 39 https://eige.europa.eu/gender-equality-index/2021/country/EE 17 samuti eriti noorte enese- ja kehakuvandis ja enesehinnangus. Üha digitaalsemas ühiskonnas tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et soolised stereotüübid ei mõjuta ainult inimeste langetatavaid otsuseid – need võivad kas teadliku või alateadliku tegevuse tulemusel kanduda ka automatiseeritud otsuste tegemisse, sealhulgas võivad tehisintellektil ja algoritmidel põhinevad tehnoloogilised lahendused stereotüüpe ja eelarvamusi mitte ainult korrata, vaid ka võimendada. Majanduslikku heaolu mõjutab enim sooline ebavõrdsus tööturul, mis avaldub naiste ja meeste erinevates hõivenäitajates, hõivatuses tegevus- ja ametialadel ning töötasus. Eesti 20–64-aastaste naiste tööhõive määr on üks EL-i kõrgemaid. Samas on sooline hõivelõhe suurim 20–49-aastaste väikelastega naiste ja meeste seas. Selle peamiseks põhjuseks on hoolduskoormuse ebavõrdne jaotus ning isade vähene osalus väikelaste eest hoolitsemisel, sealhulgas vanemahüvitise kasutamisel. Eestile on iseloomulik suur sooline segregatsioon tööturul ja haridusvalikutes. Tegevusalapõhine sooline segregatsioon on Eestis 2020. aastal 36,4%, mis on EL-is üks suuremaid. Naised õpivad ja töötavad rohkem erialadel, mis on ühiskonna toimimise jaoks olulised nii nüüd kui tulevikus, kuid on vähem väärtustatud ning seoses sellega ka vähem tasustatud (nt sotsiaal-, tervise- ja humanitaarvaldkonna erialad). 2021/2022. õppeaastal oli kutse- ja kõrghariduses hariduse erialadel õppijatest mehi kõigest 11%, tervise ja heaolu erialadel 15% ning humanitaaria ja kunsti erialadel 32%. Samal ajal on kõige kiirema kasvupotentsiaali ja suurima tööjõuvajadusega IKT- valdkonnas meeste osakaal õppurite seas üle 70%. Soolist ebavõrdsust ja segregatsiooni ühiskonnas peegeldab ka soolise tasakaalu puudumine otsustustasandil, sealhulgas poliitikas ning avaliku ja erasektori otsustustasanditel. Naiste osatähtsus juhtivtöötajate seas on endiselt alla 40% ja ettevõtjate seas alla 30%. Ka kohaliku tasandi ja riigi otsustuskogudes ei ole soolise tasakaalu saavutamisel toimunud suurt läbimurret ning kuigi 2021. aastal ametisse astunud valitsus on sooliselt tasakaalus, on naiste osakaal kohaliku omavalitsuse volikogudes ja Riigikogus jäänud pidama umbes 30% juures. Kõik eelnevalt kirjeldatud probleemid väljenduvad omakorda soolises palgalõhes. Kuigi viimastel aastatel on sooline palgalõhe vähenenud (2021. aastal 14,9%), on naiste keskmine tunnipalk jätkuvalt meeste keskmisest tunnipalgast väiksem. Väiksematest sissetulekutest tingitud majanduslik sõltuvus võib muude tegurite kõrval takistada naistel vägivaldsest paarisuhtest lahkumist. Kuigi sooline võrdõiguslikkus on väärtus, mida kaitseb nii Eesti Vabariigi põhiseadus kui ka soolise võrdõiguslikkuse seadus, ei ole naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõttega seotud õiguslik kaitse Eestis endiselt piisav ega piisavalt tõhus. Üheks põhjuseks on kehv õigusteadlikkus – inimesed ei tea oma põhiõigusi ega otsese või kaudse diskrimineerimise puhul neile kehtiva kaitse võimalusi. Tööandjad ei ole sageli teadlikud neile soolise võrdõiguslikkuse seadusest tulenevatest kohustustest või ei pea nende täitmist oluliseks.40 Soolise võrdõiguslikkuse seadusega ette nähtud õiguste kaitse tõhusust vähendab ka õigusnõustajate, juristide, kohtunike jt vähene 40 Turk, P.; Anniste, K.; Masso, M.; Karu, M; Kriger, T. 2015. „Uuring soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamisest ja indikaatorite väljatöötamine seaduse mõjude hindamiseks.“ Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis, veebis leitav: https://www.sm.ee/sites/default/files/content- editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/uuringuaruanne.pdf 18 teadlikkus seadusest ja selle rakendamise võimalustest ning asjakohaste õiguste kaitset toetavate institutsioonide (nt võrdõigusvolinik) ressursside piiratus. Soolise võrdõiguslikkuse seadus näeb riigile ja kohalikele omavalitsustele ette soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohustuse. Selleks, et soolise võrdõiguslikkuse eesmärkide saavutamisel toimuks arenguhüpe, on tarvis, et riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused väärtustaksid soolist võrdõiguslikkust, peaksid soolise ebavõrdsuse probleemi lahendamist prioriteediks ning oskaksid soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet mõjusalt ja sisukalt lõimida kõikidesse poliitikavaldkondadesse. Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste suutlikkus soolise ebavõrdsuse vähendamisega süsteemselt ja tulemuslikult tegeleda on ebaühtlane. Poliitikakujundajate teadmised ja arusaam soolisest ebavõrdsusest, selle põhjustest ja tagajärgedest, soolise võrdõiguslikkuse edendamise vajalikkusest ja kasust ning oma rollist ja kohustustest on piiratud ning oskused kesised. Praegu pole jätkusuutlikku koolitus- ja nõustamissüsteemi nende teadmiste ja oskuste parandamiseks. Puudub ühtne soolõime rakendussüsteem ja tõhus kontrollimehhanism nõuete täitmise üle. Soolise ebavõrdsuse struktuursete probleemide süsteemset teadmispõhist lahendamist takistab statistika ja uuringuandmete vähesus naiste ja meeste olukorra ning vajaduste kohta, samuti meetmete ja tegevuste soolise mõju kohta kõigis poliitikavaldkondades. Senisest enam vajavad andmete kogumise, analüüsimise ja soolise võrdsuse edendamise meetmete puhul tähelepanu intersektsionaalsus ning lisaks soole ka muudest tunnustest (nt rahvus, keeleoskus, vanus, erivajadus, seksuaalne sättumus jms) sõltuvad erinevused. Soolise võrdõiguslikkuse edendamisel on oluline roll kodanikeühendustel, kes teevad huvikaitse kaudu jõupingutusi nii poliitikakujundamises osalemisel kui ka soolise võrdõiguslikkuse edendamise tegevuste elluviimisel. Soolise võrdõiguslikkuse edendamise huvikaitsega tegelevad organisatsioonid vajavad jätkusuutlikku toetust ja võimestamist, sealhulgas strateegilise partnerluse kaudu. Vähemusgruppide võrdne kohtlemine ja ligipääsetavus Eestis lähtub võrdse kohtlemise poliitika kujundamine eelkõige võrdse kohtlemise seadusest, mis keelab isikute diskrimineerimise rahvuse, rassi, nahavärvuse, usutunnistuse/veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tunnuse alusel. Võrdse kohtlemise poliitika kujundamisega tegelevad erinevad ministeeriumid: Kultuuriministeerium tegeleb kultuurilise mitmekesisuse ja rahvusvähemuste teemadega, Siseministeerium tegeleb kodakondsuse, rände ja usu teemadega, Sotsiaalministeerium tegeleb üleüldise võrdse kohtlemise poliitika kujundamisega, keskendudes eraldi vanusele, puudega inimestele, seksuaal- ja soovähemustele ja mitmekesisuse teemadele. Senisest enam tähelepanu tuleks edaspidi pöörata ka rassilistele vähemustele ja rassilise diskrimineerimise vähendamisele. Eesti ühiskond on vähemuste suhtes aina avatum ja sallivam, kuid jääb võrdluses teiste Euroopa Liidu riikidega siiski nende hulka, kus sallivus on pigem vähene.41 Eeskätt on suhtumine negatiivne teistsuguse etnilise päritolu, nahavärvi ja/või võõra religioosse või kultuuritaustaga inimeste suhtes, samuti seksuaalvähemuste suhtes.42 41 Eurobaromeeter 2019 42 Samas 19 Tõrjutust kogevad ka erinevas vanuses inimesed, kui neid peetakse liiga vanaks või liiga nooreks. Vähene sallivus mõjutab vähemusrühmadesse kuuluvate inimeste turvatunnet ja ühtekuuluvust ülejäänud ühiskonnaga. Samuti võib see mõjutada nende ühiskondlikku aktiivsust, ligipääsu tööturule, haridusele ja kaupadele- teenustele. Seetõttu võib vähemusgruppidesse kuuluvate inimeste potentsiaal jääda realiseerimata ning nende eneseteostus ja panus ühiskonda poolikuks. Vajalik on järjepidevalt tegeleda ühiskonna teadlikkuse suurendamisega võrdse kohtlemise olulisusest ja panustada võrdsete võimaluste edendamisse valdkondadeüleselt. Eestisse saabunud Ukraina sõjapõgenikud toovad selle vajaduse veelgi enam esile. Sallivuse kõrval on võrdse kohtlemise valdkonna üks teravamaid probleeme õiguskaitse puudulikkus. Kehtiv võrdse kohtlemise seadus ei taga kõigile seadusega kaetud vähemusgruppidele ühesugust kaitset, pakkudes rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi või nahavärvuse alusel oluliselt laiemat kaitset kui näiteks usu ja veendumuse, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse puhul. See piirab vähemusgruppide esindajate võimalusi pöörduda diskrimineerimiskahtluse puhul soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole, et saada tasuta õigusabi ning hinnangut juhtunule. Samuti annab selline õiguskaitseline hierarhia ühiskonnale vale signaali vähemusgruppide võrdse väärtustamise kohta. Ka mujal õigusaktides leidub sätteid ja põhimõtteid, mis on kaasajastamata ega suuda seetõttu vastata vähemusgruppidesse kuuluvate inimeste vajadustele. Näiteks vajavad ülevaatamist soo tunnustamise õigusliku protsessi põhimõtted, mis on ajale jalgu jäänud ega austa piisavalt transsooliste inimeste vajadusi ja enesemääramisõigusi. Puudega inimeste õiguste tagamist tuleb tõhustada, viies koostöös teiste ministeeriumidega Eesti õigusaktid paremasse kooskõlla ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätetega. Oluline on välja töötada toetatud otsustamise mehhanism (ÜRO PIK artikkel 12), tehes seda koostöös Justiitsministeeriumiga. Tõhusa õiguskaitse teiseks sambaks on valdkondlike õigusaktidega hästi kursis olevad õiguseksperdid. Teadlikud ja kompetentsed õiguseksperdid suudavad ka vähemusi puudutavates õigusaktides hästi orienteeruda ning aitavad sellega kaasa vajaliku valdkondliku õiguspraktika tekkimisele ja laienemisele. Siin on vajadus välja töötada ja pakkuda asjakohaseid koolitusi ja infomaterjale. Puudu on ka poliitikakujundamiseks vajalikest usaldusväärsetest ja ülevaatlikest andmetest ja analüüsidest. Vähemusi puudutavad andmed on ebaühtlaselt kättesaadavad ning info hulk vähemuste kohta ja eri eluvaldkondade olukorra hindamiseks on väga varieeruv. Näiteks on LGBT+ kogukonna kohta tehtud uuringuid ebaregulaarselt ning erineva fookusega (erandiks on Eesti Inimõiguste Keskuse regulaarsed elanikkonna uuringud LGBT+ õiguste teemal), samuti puuduvad teiste vähemusgruppide kohta (nt rassilised vähemused) andmed, mis võimaldaksid olukorda hinnata ning selle muutumist aastate kaupa jälgida. Andmete puudulikkus muudab eri ühiskonnagruppide ja valdkondade olukorra ning sekkumisvajaduse hindamise võrdse kohtlemise aspektist keeruliseks. Süstemaatilise vähemusi puudutava andmete kogumise puudumine takistab ka võimalust hinnata regulaarselt ühiskondlikke muutusi seoses vähemustega ja konkreetsete tegevuste või meetmete mõju vähemusgruppidesse kuuluvatele inimestele. Osaliselt asendab uuringuid hea koostöö valdkondlike huvikaitseorganisatsioonidega, tagades hea infovahetuse, kuid see ei ole jätkusuutlik viis teadmispõhise poliitika kujundamiseks. 20 Andmete olemasolu ja kättesaadavus on seotud ka poliitikakujundajate teadlikkusega või selle puudumisega võrdsete võimaluste edendamise kohustusest. Nii ei ole ühelt poolt poliitikakujundajate poolt selget tellimust vähemusrühmi puudutavate andmete kohta ning teisalt ei ole puuduvate andmete tõttu võimalik valdkonnast vähemuste kohta head ülevaadet saada. Ka oskused olemasolevate andmete alusel olukorda vähemusrühmiti analüüsida on vähesed ning suutlikkus oma valdkonnas vähemusrühmadesse kuuluvate inimeste probleeme ja vajadusi märgata puudulik. Teadlikkus vähemusrühmade olukorrast asutuses või organisatsioonis on vajalik ka tööandjatele. Inimesed veedavad tööl suure osa oma ajast ning on oluline, et kõik töötajad tunneksid end turvaliselt, oodatud ja väärtuslikena. Uuringud viitavad, et mitmekesised ehk erineva tausta ja tunnustega inimestest koosnevad töökollektiivid on tulemuslikumad ja efektiivsemad, kuna koondavad laiema paleti talente. Seepärast on oluline, et jätkataks tööandjate teadlikkuse suurendamise, nõustamise ja motiveerimisega oma organisatsioonis mitmekesisust väärtustada ja edendada. Väga oluline on ka nende haridustöötajate teadlikkus, kellel on suur mõju noorematele põlvkondadele. Vähemusgruppidesse kuuluvate noorte kogemused hariduses mõjutavad nende arusaama ühiskonnast ning kujundavad nende tõekspidamisi maailma ja iseenda, sealhulgas enda aktsepteerimise ja väärtustamise kohta. Seetõttu on tähtis, et haridusvaldkond ei vähendaks vähemusgruppidesse kuuluvate noorte turvatunnet, vaid panustaks ka erineva taustaga noorte potentsiaali väljaarendamisse ja positiivse minapildi kujundamisse. Selleks on oluline tegeleda haridustöötajate teavitustööga. Võrdse kohtlemise valdkonnaga tegelevad huvikaitseorganisatsioonid on tugeva huvikaitse alus. Huvikaitseorganisatsioonide rahastus on pikalt olnud lühiajaliste projektide tõttu katkendlik, koondades organisatsiooni põhitähelepanu huvikaitselt ja poliitikakujundamises osalemiselt pidevale rahastusallikate jahile. See võib pärssida organisatsiooni arengut ning mõjutada lõpuks ka valdkondliku huvikaitse sisukust ja mahtu. Seetõttu tuleb luua ja hoida keskkonda, mis toetab huvikaitseorganisatsioone, et nad saaksid pakkuda riigile kvaliteetset partnerlust. Oluline on jätkata strateegilise partnerluse kaudu huvikaitseorganisatsioonide toetamist, et organisatsioonid oleksid tugevad, iseseisvad, ambitsioonikate eesmärkidega ja tõhusad. Strateegilise partnerluse kaudu toetatakse valdkondliku poliitika elluviimist. On oluline, et ligipääs füüsilisele keskkonnale, infole ja teenustele oleks kõigile ühiskonnaliikmetele tagatud. Lapsed, väikelastega pered, vanemaealised, erivajadusega inimesed, igapäevategevuse piiranguga inimesed, ajutise tervisest tuleneva tegevuspiiranguga inimesed ja kõik teised, kes võivad ligipääsetavaid lahendusi vajada, ei ole avaliku ruumi ja teenuste disainimisel sihtrühmana piisavalt arvesse võetud. Seetõttu on takistatud pea poole elanikkonna iseseisev ja väärikas toimetulek, mis vanemaealiste ja erivajadusega inimeste puhul võib kulmineeruda vajadusega lisateenuste järele. Jätkuvalt on vaja ellu viia ligipääsetavuse rakkerühma soovitusi43 ning suurendada ühiskonna teadlikkust ja spetsialistide pädevust universaalse disaini põhimõtetest, võimalustest ja eelistest, et ligipääsetavuse põhimõte muutuks avaliku ruumi ja teenuste lahutamatuks osaks. Täiendamist vajab 43 Ligipääsetavuse rakkerühma aruanded https://www.riigikantselei.ee/ligipaasetavus 21 ka ligipääsetavuse mõõdik, mis võimaldab tuvastada liikumist ligipääsetavuse suurendamise poole ning avastada varakult vajakajäämisi. Mõõdikute metoodikate kirjeldus ja allikad Üldeesmärk: Eesti on riik, kus inimesed on hoitud, ebavõrdsus ja vaesus väheneb ning toetatud on kõikide pikk ja kvaliteetne tööelu. Mõõdiku nimetus Kirjeldus ja allikas Kohortsündimuskord Näitab 40-aastaste naiste keskmist laste arvu aasta aja alguses. Arengukavaga võetakse eesmärk näitaja taset suurendada. Allikas: Statistikaamet Hoolivuse ja Hoolivuse ja koostöömeelsuse mõõdik arvutatakse nelja koostöömeelsuse kirjelduse põhjal: indeks 1. Ta peab oluliseks, et kõiki inimesi maailmas koheldaks kui võrdseid. Tema arvates peaksid kõikidel inimestel olema elus võrdsed võimalused. 2. Tema jaoks on oluline ära kuulata endast erinevate inimeste arvamusi. Isegi kui ta nende inimestega nõus ei ole, tahab ta nendest siiski aru saada. 3. Tema jaoks on väga oluline aidata inimesi enda ümber. Ta tahab hoolt kanda nende heaolu eest. 4. Tema jaoks on oluline tähtsate otsuste langetamisel arvestada teiste inimeste seisukohtadega ja leida kompromisse. Vaadatakse kolmele väitele neljast „minu moodi“ või „väga minu moodi“ vastavate inimeste osakaalu. Arengukavaga võetakse eesmärk näitaja taset suurendada. Allikas: Euroopa Sotsiaaluuring Absoluutse vaesuse Näitab nende inimeste osakaalu, kelle netosissetulek määr (mehed/naised leibkonnaliikme kui tarbimisühiku kohta kokku) (ekvivalentnetosissetulek) ühes kuus tarbimiskaalude 1:0,7:0,5 korral on absoluutse vaesuse piirist ehk arvestuslikust elatusmiinimumist madalam. Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis katab tema igapäevased vajadused. Elatusmiinimum koosneb arvestuslikust minimaalsest toidukorvist ja individuaalsetest mittetoidukulutustest, sh eluasemekulutused. Arengukavaga võetakse eesmärk näitaja taset vähendada. Allikas: Statistikaamet Suhtelise vaesuse ja Näitab kui palju Eesti elanikest on suhtelises vaesuses või sotsiaalse tõrjutuse sügavas ilmajäetuses või elab väga väikese 22 määr (mehed/naised tööintensiivsusega leibkondades. Koondindikaator näitab kokku) sissetulekute ebavõrdset jaotust ühiskonnas ning seda kui palju on neid, kes elavad mittetöötavates leibkondades või kelle sissetulek ei ole piisav, et võimaldada teatud kestvus- ja püsikaupu või osaleda teatud tegevustes. Arengukavaga võetakse eesmärk näitaja taset vähendada. Allikas: Statistikaamet Soolise Väljendab soolise võrdõiguslikkuse edenemist peamistes võrdõiguslikkuse ühiskonnaelu valdkondades (töö, raha, ajakasutus ja indeks (EIGE) hoolduskoormus, tervis jms) ning võimaldab seada poliitikakujundamises sootundlikke sihte. Arengukavaga võetakse eesmärk näitaja taset parandada. Allikas: Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE) https://eige.europa.eu/gender-equality-index Tööhõive määr 20– Näitab tööga hõivatute osatähtsust vastavas 64-aastaste seas vanuserühmas. (mehed/naised/kokku Arengukavaga võetakse eesmärk näitaja taset ) suurendada. Allikas: Statistikaamet, Eesti tööjõu-uuring https://andmed.stat.ee/et/stat/sotsiaalelu__tooturg__tootu ru-uldandmed__aastastatistika/TT0151 Alaeesmärk 1: Eesti on hea paik pere loomiseks ja laste kasvatamiseks ning Eesti lapsed on õnnelikud, kasvades hoolivas, kaasavas, turvalises ja arendavas keskkonnas. Mõõdiku nimetus Selgitus Soovitud ja tegelike Mõõdik näitab vahet küsitlusuuringu kaudu mõõdetava laste arvu vahe soovitud ja registriandmetel põhineva tegeliku laste arvu vahel. Metoodika on väljatöötamisel ja allikas selgumisel, algtase ja sihttasemed seatakse metoodika kokkuleppimise järel 2023. aastal. Laste suhtelise Mõõdik näitab kui palju alla 18-aastastest lastest on vaesuse ja sotsiaalse suhtelises vaesuses või sügavas ilmajäetuses või elab tõrjutuse määr väga väikese tööintensiivsusega leibkondades. Koondindikaator näitab nii sissetulekute ebavõrdset jaotust ühiskonnas kui ka seda kui palju on neid, kes elavad mittetöötavates leibkondades või kelle sissetulek ei ole piisav, et võimaldada teatud kestvus- ja püsikaupu või osaleda teatud tegevustes. Arengukavaga võetakse eesmärk näitaja taset vähendada. 23 Allikas: Statistikaamet Perest eraldatud laste Mõõdik näitab, milline osakaal laste üldarvust on perest osakaal laste eraldatud, sh nii ajutiselt, lühiajaliselt kui ka pikemaks üldarvust. ajaks. Allikas: Sotsiaalministeerium Ohvriabiteenuse üle- Metoodika on väljatöötamisel, algtase ja sihttasemed eestilise seatakse 2023. aastal. kättesaadavuse tagatus Alaeesmärk 2: tööjõu nõudluse ja pakkumise vastavus tagab tööhõive kõrge taseme ning kvaliteetsed töötingimused toetavad pikaajalist tööelus osalemist. Mõõdiku nimetus Selgitus Tööjõus osalemise Mõõdik näitab tööjõu osatähtsust tööealises rahvastikus määr 15–74-aastaste ehk seda kui suur osa rahvastikust on tööturul aktiivne. seas Arengukavaga võetakse eesmärk näitajate tasemeid suurendada. Allikas: Statistikaamet, Eesti tööjõu-uuring https://andmed.stat.ee/et/stat/sotsiaalelu__tooturg__tootu ru-uldandmed__aastastatistika/TT0151 Tööelu kestus Mõõdik näitab seda, et kui töötegija tööelu kestus pikeneb, aastates on järelikult loodud head töötingimused ja töösuhted ning tervist toetav töökeskkond. Arengukavaga võetakse eesmärk näitaja taset suurendada. Allikas: Eurostat https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/lfsi_dwl_a /default/table?lang=en Alaeesmärk 3: vanemaealised on ühiskonnas sotsiaalselt kaasatud, neile on tagatud võrdsed võimalused ning nad on majanduslikult hästi toimetulevad. Mõõdiku nimetus Selgitus Aktiivsena Indeks mõõdab vanemaealiste iseseisvat toimetulekut, vananemise indeks tööhõivet ja sotsiaalset aktiivsust ning nende võimekust aktiivsena vananeda. Arengukavaga võetakse eesmärk näitaja taset suurendada. Alaeesmärk 4: Eesti sotsiaalhoolekande korraldus toetab inimeste heaolu ja sotsiaalse turvatunde kasvu. Mõõdiku nimetus Selgitus 24 Suure Näitab suure hoolduskoormusega vähemalt 16-aastaste hoolduskoormusega osatähtsust samaealiste seas. Suur hoolduskoormus (20 ja enam tundi tähendab vajadust abistada või hooldada mõnd nädalas) leibkonnaliiget vähemalt 20 tundi nädalas. Arengukavaga 16-aastaste ja võetakse eesmärk näitaja taset vähendada. vanemate Allikas: Statistikaamet inimeste osakaal ttps://andmed.stat.ee/et/stat/eri-valdkondade- statistika__saastev-areng/SN11 Kodust iseseisvat Näitab avahooldusteenuseid kasutavate eakate, tööealiste toimetulekut puudega inimeste ja psüühilise erivajadusega inimeste ning toetavate teenuste ja ööpäevaringseid institutsionaalseid hooldusteenuseid ööpäevaringse saavate inimeste suhtarvu. Eesmärk on see, et institutsionaalse avahooldusteenuste kasutajate arv teenust vajavate hooldusteenuse inimeste hulgas kasvaks ning ületaks institutsionaalset saajate suhtarv teenust saavate inimeste arvu. Arengukavaga võetakse eesmärk näitaja taset suurendada. Alaeesmärk 5: Eestis on naistel ja meestel kõigis ühiskonnaelu valdkondades võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus ning vähemusrühmadele on tagatud võrdsed võimalused eneseteostuseks ja ühiskonnaelus osalemiseks. Mõõdiku nimetus Selgitus Nende inimeste Mõõdik näitab tajutud grupipõhist diskrimineerimist ja gruppi osakaal, kes enda kuulumist. Põhineb Euroopa sotsiaaluuringus esitataval arvates kuuluvad küsimusel „Kas Te enda arvates kuulute mõnda gruppi, mõnda gruppi, mida mida siin riigis diskrimineeritakse?“. Eestis Arengukavaga võetakse eesmärk näitaja taset vähendada. diskrimineeritakse Allikas: Euroopa sotsiaaluuring Naiste ja meeste Palgalõhe näitab mees- ja naistöötajate brutotunnipalga keskmiste erinevust. Palgalõhe teada saamiseks lahutatakse tunnipalkade vahe ehk meestöötajate keskmisest brutotunnipalgast naistöötajate sooline palgalõhe keskmine brutotunnipalk ja saadud summa jagatakse meestöötajate keskmise brutotunnipalgaga. Arengukavaga võetakse eesmärk näitaja taset vähendada. Allikas: Statistikaamet https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__palk-ja- toojeukulu__palk__aastastatistika/PA5335 Ligipääsetavuse Näitab kohalike omavalituste elanikele avalikele teenuste, indeks näiteks muuseumide, raamatukogude, kultuuriasutustele, noortekeskuste ja huvikoolide hoonetele ligipääsu. Lisaks ka erivajadustega inimestele mõeldud teenuste ja informatsiooni kättesaadavust. Näitajat mõõdetakse koondindeksina. Arengukavaga võetakse eesmärk näitaja taset parandada. Allikas: Statistikaamet 25 Arengukava panus ÜRO säästva arengu eesmärkidesse ÜRO säästva arengu eesmärgid ja tegevuskava aastani 203044 võeti vastu 25. septembril 2015. Tegevuskava peamine eesmärk on kaotada kõikjal vaesus ning tagada väärikus ja hea elukvaliteet kõigile, arvestades samas looduskeskkonna võimekusega. Alljärgnevalt antakse ülevaade heaolu arengukava seostest nende eesmärkidega ning panustest nende eesmärkide saavutamisse. Vaesuse vähendamine ning sellega seotud probleemidega tegelemine Eestis on üks heaolu arengukava keskseid eesmärke. Arengukava üldeesmärgi saavutamist mõõdetakse muu hulgas kahe vaesuse olukorda mõõtva indikaatori kaudu – absoluutne vaesus ning suhteline vaesus ja sotsiaalse tõrjutuse määr. Arengukavasse planeeritakse vaesuse vähendamisele kaasa aitavad meetmed ja tegevused laste ja perede, tööturu- ning sotsiaalkaitsevaldkonnas. Fookuses on suurendada tööhõivet eri rühmadele (töötud, noored, vanemaealised jt) mõeldud meetmetega ning parandada efektiivsete ja õigesti suunatud sotsiaaltoetuste ja teenuste kättesaadavust, vähendada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse riskide mõjusid. Eraldi tähelepanu pööratakse lastele ja peredele, vanemealistele ja puudega inimestele. Nälja kaotamisele aitab heaolu arengukava kõige otsesemalt kaasa enim puudust kannatavatele inimestele toiduabi jagamise kaudu, kogudes selleks muu hulgas ka annetatud toitu ning propageerida toiduraiskamise vähendamist. Tervis on tervikuna fookuses rahvastiku tervise arengukavas 2020–203045, kus seatakse eesmärgiks Eesti inimeste eluea ja tervena elatud eluea kasv ning ebavõrdsuse vähendamine tervises. Samas on tervise ja heaolu valdkonnad üksteisega väga tihedalt põimunud, mistõttu tuleb inimeste elukvaliteedi parandamisega tegeledes neid mõlemaid valdkonna arengukavasid paralleelselt fookuses hoida ja neid integreeritult rakendada. Heaolu arengukavas on fookuses tervise- ja sotsiaalvaldkonna integreeritud arendamine, et tagada inimestele kvaliteetsed ja kättesaadavad sotsiaal-, haridus- ja tervishoiuvaldkonna teenused ning pakutava abi parem koordineeritus. Samuti pööratakse tähelepanu vaimse tervise, sealhulgas lastega perede vaimse tervise arendamisele. 44 Riigikantselei ÜRO säästva arengu eesmärkide lehekülg: https://www.riigikantselei.ee/valitsuse-too- planeerimine-ja-korraldamine/valitsuse-too-toetamine/saastev-areng 45 Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 https://www.sm.ee/et/rahvastiku-tervise-arengukava-2020-2030 26 Haridus ja selle kvaliteet on haridusvaldkonna arengukava 2021– 203546 fookuses, aga tihedalt seotud ka heaolu arengukavas väljatoodud väljakutsete ning eesmärkidega. Tööturu ja tööhõive vaatenurgast on oluline, et inimesed liiguvad sujuvalt ühelt töökohalt teisele ning igal inimesel, sõltumata tema terviseseisundist, vanusest, rahvusest ja soost, on võimalik leida töö. Eesti tööjõu oskused ei vasta piisavalt tööturu nõudlusele. Probleeme on nii üle- kui alakvalifitseeritusega, palju on erialase hariduseta või erialaste oskusteta inimesi, mistõttu on väga oluline panustada inimeste ümber- ja täiendõppesse, et parandada nende kvalifikatsiooni ja oskusi. Haridus mängib võtmerolli ka soolise võrdõiguslikkuse edendamisel. Soolise ebavõrdsuse üheks juurpõhjuseks on ajaloolis-kultuuriliselt välja kujunenud soosüsteem ning ühiskonnas endiselt levinud stereotüüpsed arusaamad meeste ja naiste rollidest ühiskonnas, mis piiravad inimeste valiku- ja eneseteostusvõimalusi ning taastoodavad ja süvendavad sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust. Soolise võrdõiguslikkuse edendamine ja tagamine on heaolu arengukavas nii läbiv põhimõte kui ka eraldi eesmärk, mille puhul seatakse prioriteediks suurendada ühiskonnas soolist võrdsust, st toetada liikumist olukorra poole, kus kõigil naistel ja meestel on kõigis ühiskonnaelu valdkondades võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus. Spetsiifilisemalt tegeletakse arengukava raames soolise võrdõiguslikkusega näiteks naiste ja meeste hoolduskoormuse ebavõrdse jaotuse vähendamise, tööturul soolise segregatsiooni vähendamise, sooliste stereotüüpide kaotamise, naistevastase vägivalla ennetamise ja vähendamise, lähisuhtevägivalla ennetamise ja ohvriabi kaudu. Eesmärgiks on seatud, et nii heaolu arengukavaga kui ka laiemalt Eesti riigis poliitikakujundamisel ja meetmete väljatöötamisel arvestatakse kõigis valdkondades läbivalt soolise võrdsuse, võrdsete võimaluste ja ligipääsetavuse põhimõtetega ning ebavõrdsuse vähendamiseks viiakse vajaduse korral ellu spetsiifilisi erimeetmeid. Heaolu arengukava ei panusta otseselt puhta joogivee ja sanitaartingimuste parandamisse, aga inimeste elamistingimused on heaolu tagamiseks väga olulised. 46 Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 https://www.hm.ee/et/kaasamine-osalemine/strateegiline- planeerimine-aastateks-2021-2035/eesti-haridusvaldkonna-arengukava 27 Otseselt arengukava taskukohase ja puhta energia kättesaadavuse suurendamisse ei panusta, aga taskukohane, usaldusväärne, säästev ja kaasaegne energia kõigile on oluline ka heaolu arengukava eesmärkide saavutamise seisukohast. Eraldi tähelepanu tuleb pöörata energiavaesuse teemale. Energiavaesus on majapidamise olukord, kus taskukohaste kulutustega ei suudeta piisavalt kodu kütta või energiateenuseid tarbida. Samuti on oluline panustada sotsiaalse taristu ja eluasemefondi energiatõhususe suurendamisse. Tööturu vaatest aitab eesmärgi saavutamisele kaasa see, kui suurendatakse kaasaegseid tehnoloogiaid, energiaallikaid ja süsteeme tundvate töötajate osakaalu. Arengukava seab eesmärgiks kaasava tööturu, mis on kohanemisvõimeline ja kus inimesed liiguvad sujuvalt ühelt töökohalt teisele ning igal inimesel, sõltumata tema terviseseisundist, erivajadusest, vanusest, rahvusest ja soost, on võimalik leida töö. Inimväärne töö ja majanduskasv eeldab, et ettevõtjatel on head teadmised ja oskused, neil on tahe kujundada töösuhteid parimal võimalikul viisil lähtuvalt ettevõtte ja töötegijate vajadustest. Selleks on oluline, et tööpoliitikat kujundavad töötajate, tööandjate ja riigi esindajad üheskoos. Eraldi seatakse arengukavas eesmärgiks vähendada nende noorte arvu, kes ei tööta ega omanda haridust või kutset, ja parandada soolist võrdõiguslikkust tööturul. Arengukavas pööratakse suurt tähelepanu sellele, et seatud eesmärkide saavutamiseks ja valdkonnas pakutavate teenuste osutamiseks loodav taristu oleks kvaliteetne, usaldusväärne, säästlik ja vastupidav. Arengukavas luuakse tingimused ja võimalused, et väärtustada iga inimest ning tagada kõikidele võrdsed võimalused osaleda ühiskonnaelus ja tööturul. Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab seda, et inimesi ei tohi diskrimineerida neile omistatud tunnuste tõttu ja kõigi inimeste vajadustega tuleb arvestada. Võrdse kohtlemise poliitika eesmärgid on spetsiifiliselt välja toodud arengukava alaeesmärgis 5: sooline võrdõiguslikkus ja võrdne kohtlemine. Keskendutakse kahele peamisele eesmärgile: 1) suurendada ühiskonnas soolist võrdsust, st toetada liikumist olukorra poole, kus kõigil naistel ja meestel on kõigis ühiskonnaelu valdkondades võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus; 2) toetada vähemusrühmade võrdset kohtlemist ning edendada nende võrdseid võimalusi end teostada ja ühiskonnaelus osaleda, sealhulgas ligipääsetavuse suurendamise kaudu. 28 Kuigi turvalisuse teemad on peamiselt fookuses just siseturvalisuse arengukavas 2020–203047, käsitletakse turvalisuse teemat ka heaolu arengukavas vägivalla, sealhulgas soopõhise vägivalla ennetamise ja vähendamise aspektist lähtuvalt. Samuti tegeleb arengukava ligipääsetavuse teemaga. Piiratud ligipääs ruumile, infole, kultuurile ja teenustele mõjutab suurt osa elanikkonnast, kes erinevad keskmisest inimesest füüsilise või vaimse võimekuse poolest. See takistab inimeste iseseisvat toimetulekut, nende ühiskonnaelus osalemist ja oma panuse andmist. Ligipääsetavuse põhimõte tuleb lõimida avaliku ruumi ja teenuste lahutamatuks osaks, et luua kõigile inimestele (sh naistele ja lastele, vanematele inimestele ja puudega inimestele) võrdsed võimalused osaleda ühiskonnaelus ja vaba juurdepääs turvalisele, kaasavale ja ligipääsetavale avalikule ruumile. Ühiskonna ja looduskeskkonna säästev areng on arengukava läbiv põhimõte. Poliitika kujundamise ja elluviimise otsused tehakse kooskõlas looduskeskkonda säästvate põhimõtetega, mis tagavad hea elukvaliteedi ning turvalise ja puhta elukeskkonna nii praegu kui tulevikus ning seeläbi panustatakse ka ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni eesmärkide saavutamisse. Ühiskonna ja looduskeskkonna säästev areng on arengukava läbiv põhimõte. Poliitika kujundamise ja elluviimise otsused tehakse kooskõlas looduskeskkonda säästvate põhimõtetega, mis tagavad hea elukvaliteedi ning turvalise ja puhta elukeskkonna nii praegu kui tulevikus ning seeläbi panustatakse ka ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni eesmärkide saavutamisse. Ühiskonna ja looduskeskkonna säästev areng on arengukava läbiv põhimõte. Poliitika kujundamise ja elluviimise otsused tehakse kooskõlas looduskeskkonda säästvate põhimõtetega, mis tagavad hea elukvaliteedi ning turvalise ja puhta elukeskkonna nii praegu kui tulevikus ning seeläbi panustatakse ka ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni eesmärkide saavutamisse. Ühiskonna ja looduskeskkonna säästev areng on arengukava läbiv põhimõte. Poliitika kujundamise ja elluviimise otsused tehakse kooskõlas looduskeskkonda säästvate põhimõtetega, mis tagavad hea elukvaliteedi ning turvalise ja puhta elukeskkonna nii praegu kui tulevikus ning seeläbi panustatakse ka ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni eesmärkide saavutamisse. 47 Siseturvalisuse arengukava 2020-2030 https://www.siseministeerium.ee/stak2030 29 Ühe teemana keskendub arengukava vägivalla vähendamise eesmärgile. Selles valdkonnas pööratakse erilist tähelepanu alaealistega seotud ja nende vastu suunatud vägivalla vähendamisele, inimkaubandusevastasele võitlusele ning perevägivalla ja soopõhise vägivalla ennetamisele ja tõkestamisele. Koostöö eri sektorite ja osaliste vahel on arengukava läbiv põhimõte. Koostöö peab toimuma nii inimeste ja kogukondadega kui ka institutsioonide vahel, sh avaliku võimu eri tasandite, valdkondade ning avaliku ja erasektori, sh mittetulundussektori vahel. Koostöö mittetulundus- ja ärisektoriga toob esile ja väärtustab nende rolli teenuste pakkujana ning innovatiivsete lahenduste leidmisel valdkondlikele probleemidele. Koostöö hõlmab ühtlasi huvirühmade kaasamist ning vabaühenduste ja kogukondade võimestamist. Mõjude analüüs Mõjude analüüsi eesmärk on hinnata ja selgitada arengukava ja selle tegevussuundade rakendamisega kaasnevaid potentsiaalseid mõjusid eri valdkondades, sealhulgas nende mõjude olulisust ning mõjude avaldumisega seotud asjaolusid. Peamised valdkonnad, millele arengukava tegevussuundadel on oluline positiivne mõju, on laste ja perede heaolu; tööhõive, töösuhted ja töötingimused; vanemealiste kaasamine ühiskonda ja leibkondade majanduslik toimetulek; sotsiaal- ja hoolekandeteenuste korraldus ja pakkumine; võrdne kohtlemine ja sooline võrdõiguslikkus. Mõju Koondhinnang mõju Kaasnevate olulisusele mõjude risk Sotsiaalsed, sealhulgas Oluline Väike demograafilised mõjud (kõik alaeesmärgid) Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Oluline Väike (kõik alaeesmärgid) Mõju majandusele (kõik Oluline Väike alaeesmärgid) Mõju regionaalarengule Oluline Väike Mõju riigiasutuste ja kohaliku Oluline Väike omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele Mõju loodus- ja elukeskkonnale Oluline Väike 30 Sotsiaalsed, sealhulgas demograafilised mõjud Sotsiaalse, sealhulgas demograafilise mõju valdkonnas on arengukaval suurim mõju. Arengukava keskendub eesmärgile parandada kõikide inimeste elukvaliteeti ja heaolu nii teenuste kui ka efektiivsete ja õigesti suunatud sotsiaaltoetuste kättesaadavuse parandamise kaudu, et vähendada vaesuse ja tõrjutuse riski mõjusid. Eraldi tähelepanu pööratakse lastele ja peredele, vanemealistele ja puudega inimestele. Arengukava eesmärgid ja tegevused on suunatud vananeva ja väheneva rahvastiku ning kvalifitseeritud tööjõu puuduse lahendamiseks ja olukorraga kohanemiseks. Eeskätt avaldub arengukava demograafiline mõju selles, et eesti elanikud saaksid paremini rakendada oma potentsiaali. Arengukava alaeesmärkidest mõjutab rahvastiku demograafilist seisu kõige enam laste- ja perepoliitika valdkond, mis keskendub sellise keskkonna loomisele, kus perede soov saada laps või lapsi on toetatud. Kavandatud meetmed vähendavad lapsesaamise takistusi ja aitavad kaasa soovitud laste saamiseni, vähendades tegelike ja soovitud laste arv vahet. Tegevuste eesmärk on suurendada laste arvu naisel sünnitusea lõpuks. Heaolu arengukava on tihedalt seotud teiste valdkondade arengukavadega ning nende koosmõju toetab Eesti rahvastiku elukvaliteedi säilimist, sh aitab ennetada terviseriske ja lahendab rändest tulenevaid probleeme. Arengukavade tegevuste koosmõju tulemusel pikeneb inimeste tervena elatud aastate arv ja eluiga. Need omakorda koos elukeskkonna paranemisest ja heaolu kasvust mõjutatuna vähendavad väljarändesurvet, mis omakorda võimaldab rohkematel inimestel osaleda tööjõuturul. Alaeesmärgi 2 puhul seatakse eesmärgiks jõuda olukorrani, kus tööjõu pakkumise ja nõudluse vastavuse tagamise kaudu saavutatakse ja säilitatakse võimalikult kõrge tööhõive tase ning vähendatakse inimeste tööturule suundumise takistusi, ennetades töötuks jäämist ja lühendades töötuse kestust. Fookuses on tööhõive suurendamine eri rühmadele mõeldud meetmetega (töötud, noored, vanemaealised jt). Töötingimustega seonduvalt antakse oluline panus tööohutuse tagamisse ja tervist hoidvate töötingimuste kujundamisesse, vähendades seeläbi tööst tingitud tervisekahjusid ning ennetades terviseprobleemide tõttu tööturult kõrvalejäämist. Seoses tööjõu nõudlusega suurendatakse arengukava kaudu tööandjate teadlikkust tööjõu pakkumisest, sealhulgas erinevate sotsiaalsete rühmade (noored, vanemaealised, vähenenud töövõimega inimesed jt) tööjõu potentsiaalist, et soodustada nimetatud rühmadesse kuuluvate töötajate värbamist ja kindlustada nende võrdne kohtlemine nii tööle võtmisel kui ka töösuhtes. Arvestades, et töötamine ja töise sissetuleku teenimine on esmane ja peamine viis enda ja oma perekonna majandusliku toimetuleku kindlustamiseks, on töötusriski ennetamise ja vähendamise ning tööhõivevõimaluste suurendamise kaudu oluline positiivne mõju leibkondade majanduslikule toimetulekule, sealhulgas sellistes sotsiaalsetes rühmades nagu noored, vanemaealised, mitte-eestlased, vähenenud töövõimega inimesed jt. Samuti on arengukaval otsene positiivne mõju leibkondade majanduslikule toimetulekule töötuse ja töövõimekaotuse korral tagatavate asendussissetulekute ehk töötuskindlustushüvitise, töötutoetuse ja töõvõimetoetuse maksmise kaudu. 31 Sotsiaalsete riskide korral on arengukava raames eesmärk parandada sotsiaalkaitsemeetmete kättesaadavust, adekvaatsust ja jätkusuutlikkust, mistõttu on arengukaval seeläbi otsene positiivne mõju ka leibkondade majanduslikule toimetulekule. Need teemad on fookuses nii alaeesmärkides 1, 3 ja 4. Sotsiaal- ja hoolekandeteenuste kättesaadavuse parandamine, võttes eraldi tähelepanu alla lapsed ja pered ning vanemealised ja puudega inimesed, samuti nende kvaliteedi parandamine mõjutavad nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste korraldatavate sotsiaal- ja hoolekandeteenuste pakkumist, mille tulemusel paranevad sotsiaal- ja hoolekandeteenuste kättesaadavus ja kvaliteet nii riiklikul kui kohalikul tasandil. Teenuste pakkumist ja kättesaadavust mõjutab ka inimeste teadlikkuse suurendamine oma õigustest ja võimalustest saada abi sotsiaal- ja hoolekandesüsteemist. Selleks parandatakse sotsiaalteenuste kasutajate (sh potentsiaalsete kasutajate) juurdepääsu teenustega seonduvale teabele, erinevate infokanalite ja -kandjate kaudu mõjutatakse ühtlasi tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi ja tööturuteenuste koostoimivust, rahastamist ja jätkusuutlikkust. Fookusesse seatakse ka tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi parem koostoimivus, mida toetab muu hulgas teenustevajaduse hindamise korrastamine ja arendamine, sealhulgas abivajaduse hindamise korralduse ja hindamispõhimõtete ülevaatamine ning hindamispõhimõtete sidumine ja ühtlustamine valdkonnaüleselt. Erinevate teenusesüsteemide parema koostoime kaudu välditakse teenuste dubleerimist, katmata abivajadust ja ressursside ebaotstarbekat kasutamist. Alaeesmärgid 1, 3 ja 4 ning nendes seatud tegevussuunad aitavad eelduslikult kaasa ka sotsiaal- ja hoolekandeteenuste nõudluse parandamisele – seda nii inimeste kasvanud teadlikkuse, teenuste kvaliteedi tõusu ja pakkumise kasvu, teenuste mitmekesistumise kui ka teenuste osutamise tingimuste paindlikumaks muutmise näol. Inimeste tervisega seoses aitab arengukava vähendada hoolduskoormusest tulenevate terviseriskide esinemist. Hoolduskohustus, eriti kui tegemist on pikaajalise ja pideva hooldusvajadusega, on hooldajatele sageli kurnav ning kahjustab nii füüsilist kui ka vaimset tervist. Eestis tehtud uuringutest nähtub, et sageli ei ole hooldajatel võimalik oma hoolduskohustust kellegagi jagada ning hooldajad ise on vanemaealised, kellel on juba enda ea tõttu mitmesuguseid terviseriske. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhtlusele Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele seisneb selles, et arengukava tegevused mõjutavad suhteid välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Riigi välissuhetega seonduvalt mõjutavad arengukava tegevused rahvusvaheliste kohustuste täitmist, mille Eesti riik on võtnud laste ja perede, tööturu, sotsiaalkaitse ning soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise valdkonnas. Arengukavaga seoses on Eesti riik ennast sidunud rahvusvaheliste lepingute ja dokumentidega, sealhulgas ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, rahvusvahelise tööorganisatsiooni ILO asjakohased konventsioonid, Euroopa parandatud ja täiendatud sotsiaalharta, Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakt, Pekingi deklaratsioon ja tegevuskava jm. Kõik arengukava alaeesmärgid ja nendes planeeritud tegevussuunad aitavad mitmekülgselt kaasa nende kohustuste täitmisele, eeskätt alavaldkondades, mis puudutavad soolist võrdõiguslikkust (alaeesmärk 4), inimeste majanduslikku toimetulekut ja sotsiaalkaitset (alaeesmärgid 1, 3 ja 4). 32 Alaeesmärgis 2 seatud fookus töötuse riski vähenemisele aitab ühtlasi vähendada sotsiaalse tõrjutuse ja kuritegeliku käitumise riski. Alaeesmärgis 4 planeeritud tegevused sotsiaalteenuste kvaliteedi parandamiseks ja suurte hoolekandeasutuste reorganiseerimiseks aitavad tagada nii teenusekasutajate kui ka teenust osutava personali turvalisust. Uute väiksemate teenuseüksuste loomine erihoolekandes tagab psüühilise erivajadusega inimeste vajadustele sobiva teenuse osutamise keskkonna ja kodusarnasemad elutingimused, mis võimaldavad teenusekasutajatele rohkem privaatsust, personaalset tähelepanu ja individuaalset lähenemist ning aitavad seeläbi ennetada probleemset käitumist. Alaeesmärgi 1 alla on koondatud tegevused, mille eesmärk on vägivalla ennetada vägivalda, sealhulgas lähisuhtevägivalda, ja sellel on positiivne mõju isikuturvalisusele. Tegeletakse peresõbraliku keskkonna loomise, lastekaitse arendamise ja ohvriabiteenuste kättesaadavuse tagamisega Eesti eri piirkondades. Enamiku lähisuhtevägivalla ohvritest moodustavad naised ja seetõttu on oluline teada, kuidas on üldiselt on arenenud sooline võrdõiguslikkus ja võrdne kohtlemine, mis on fookuses alaeesmärgi 5 puhul. Vägivaldsest paarisuhtest lahkumist takistab sageli naiste majanduslik sõltuvus oma partnerist. Arengukava alaeesmärkide 1, 2 ja 5 tegevused aitavad ennetada ja vähendada naiste sattumist lähisuhtevägivalla ohvriks ning tagada naiste ja nendega koos elavate laste turvalisust, suurendades naiste majanduslikku sõltumatust (sh soolise palgalõhe ja hõivelõhe ning tööturu soolise segregatsiooni vähendamise kaudu) ning seeläbi võimalusi lahkuda vägivaldsest paarisuhtest. Mõju majandusele Arengukava laiem positiivne mõju majandusele avaldub tööturu ja tööhõive kasvu kaudu, mis on peamiselt fookuses alaeesmärgi 2 puhul, aga on kaudsemalt seotud ka alaeesmärkidega 1 (hoolduskoormus ja toetavad teenused lastega peredele), 3 (vanemealiste hõive ja seda mõjutavad stereotüübid, pensionisüsteem) ja 4 (pikaajaline hooldus ja seetõttu tööturult eemale jäävad inimesed). Eesmärk on tekitada positiivne mõju majandusele tööhõive kõrge taseme kui majanduse ja konkurentsivõime kasvu ühe eelduse kaudu. Kitsamalt on arengukava tegevussuundadel majandusega seonduvalt oluline positiivne mõju ka ettevõtte töötervishoiu ja -ohutuse korraldusele (sh sellega seonduva halduskoormuse vähenemisele) ning ettevõtlusele ja infoühiskonna arengule. Arengukava kaudu soodustatakse ettevõtlusvormide mitmekesistumist ja sotsiaalse ettevõtluse laienemist. Infoühiskonna kontekstis arendatakse valdkondlikke infosüsteeme ja e-teenuseid. Ühtlasi analüüsitakse e-lahendusi, nende eesmärke, funktsionaalsust ja otstarbekust ning nende omavahelisi seoseid, samuti seoseid muude valdkondade e-rakendustega. See on läbivalt fookuses kõikide alaeesmärkide puhul. Arengukava tegevustel on positiivne mõju ka leibkondade majanduslikule toimetulekule ja valikutele, näiteks parandab toetuste või töötamisvõimaluste suurendamine leibkondade tarbimisvõimalusi. Toetustega tegeletakse alaeesmärkide 1 (peretoetused ja hüvitised), 2 (töötutoetused), 3 (pensionid) ja 4 (sotsiaaltoetused ja KOV-ide tugi inimestele) raames. Töötamisvõimaluste suurendamine on läbivalt fookuses kõikides alaeesmärkides, nt alaeesmärk 1 fookusega lastega peredele, alaeesmärk 3 fookusega vanemealistele, alaeesmärk 4 fookusega hoolduskoormuse 33 vähendamisele ja alaeesmärk 5 fookusega soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise edendamisele. Tööturu ja tööhõive edendamise tervikuna võtab fookusesse alaeesmärk 2. Arengukava eesmärk on aidata suurendada erinevate elanikkonnarühmade, sealhulgas pikaajalise hoolduskohustusega, toimetulekuraskustega ja vähenenud töövõimega inimeste töötamise ja töise sissetuleku teenimise võimalusi, mistõttu mõjutavad arengukava tegevussuunad positiivselt ka nimetatud rühmadesse kuuluvate leibkondade majanduslikku toimetulekut ning vähendavad nende sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse riski. Koduses keskkonnas toimetulekut toetavate sotsiaalteenuste arendamine ja pakkumine aitab leibkondade toimetulekut parandada seeläbi, et vähenevad kulutused institutsionaalsetele ja kallimatele teenustele, mida kõrvalabi vajav inimene on alternatiivse hooldusvõimaluse puudumise tõttu tihtipeale sunnitud kasutama. Arvestades, et sotsiaal- ja hoolekandeteenuste suurimad sihtrühmad on vanemaealised, puudega ja psüühilise erivajadusega inimesed, on sotsiaal- ja hooldusteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi paranemisel positiivne mõju nimetatud sihtrühmade toimetulekule ja heaolule laiemalt. Sealjuures on erihoolekandesüsteemi de-institutsionaliseerimisel ja uue teenustesüsteemi kujundamisel, (mille fookuses on toetavate teenuste arendamine ja pakkumine), oluline positiivne mõju just psüühilise erivajadusega inimeste sotsiaalsele kaasatusele. Sooliste stereotüüpide mõju vähendamine haridus- ja tööalastele valikutele ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine tööturul ja töökeskkonnas aitavad majandusarengu ja konkurentsivõime huvides kasutada tulemuslikumalt naiste ja meeste inimkapitali ning oskusteadmisi, sealhulgas naiste tervikuna kõrgemat haridustaset ja selleks tehtud investeeringuid. Positiivne mõju majandusele on ka eesmärgil suurendada soolist tasakaalu ettevõtjate seas. Mõju regionaalarengule Regionaalset ebavõrdsust aitab vähendada regionaalsete erinevuste arvestamine tegevuste elluviimisel. Näiteks on üks eesmärk pöörata tööhõive edendamisel erilist tähelapanu kõrgema töötuse määraga piirkondadele. Samuti aitab töötajate geograafilise mobiilsuse toetamine leevendada probleeme, mis on seotud tööjõu nõudluse ja pakkumise mittevastavusega kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Neid tegevussuundi koondab alaeesmärk 2. Regionaalarenguga seonduvalt edendab arengukava ka naiste ja meeste võimalusi osaleda kohaliku elu kujundamises ja sellega seotud (poliitilistes) otsustusprotsessides, sest arengukava hõlmab tegevusi, millega taotletakse soolise tasakaalu parandamist poliitikas ja naiste osakaalu suurendamist kohaliku tasandi otsustajate seas. Need küsimused on fookuses alaeesmärgis 5. Arengukava sotsiaalhoolekande alaeesmärk 4 keskendub muu hulgas ka kohaliku tasandi teenuste kättesaadavuse parandamisele ning selguse loomisele riigi ning kohalike omavalitsuste rollist inimestele teenuste pakkumisel, millel on positiivne mõju ka regionaalarengu vaatest. 34 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele, kuludele ja tuludele Riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuste asutuste korraldusega seonduvalt tugevdab arengukava asutuste institutsionaalset võimekust ja toetab nende tegevusi. Arengukava kõikide alaeesmärkide ja tegevussuundade elluviimine eeldab tihedat koostööd eri ministeeriumide (nt Sotsiaalministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Siseministeerium, Justiitsministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium) ja nende valitsemisala asutuste vahel. Koostöö aitab ühtlasi vältida tegevuste dubleerimist ja sellega kaasnevat riigieelarveliste vahendite ebaotstarbekat kasutust. Riigieelarve jätkusuutlikkus on fookuses ka sotsiaalkindlustuse jätkusuutlikkuse tagamise kaudu. Kõikide sotsiaalkindlustusskeemide arendamisel jälgitakse optimaalsuse ja rahalise jätkusuutlikkuse aspekti, mis on küsimuseks alaeesmärkides 1 (peretoetused), 2 (töötutoetused), 4 (sotsiaalhoolekandesüsteem kui tervik). Eraldi tähelepanu pööratakse demograafilisi arengusuundi ja rahvastiku vananemist arvestades pensionisüsteemi jätkusuutlikkusele (alaeesmärk 2). Arengukava tegevussuunad mõjutavad laiemalt sotsiaalteenuseid osutavate riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldust nii teenusenõuete ja kvaliteedipõhimõtete rakendamise, -teenuste suuremas mahus pakkumise kui ka uute teenuste arendamise ja osutamise kaudu. Samas sõltuvad nimetatud mõjude avaldumisega seotud asjaolud ja mõjude ulatus konkreetsest asutusest ja selle tegevusprofiilist, sealhulgas pakutavatest teenustest. Soolise võrdõiguslikkuse aspektist (alaeesmärk 5) toetatakse erinevate tegevuste kaudu ka soolõime rakendamist riigi tasandil, sealhulgas ministeeriumidevahelise soolõimealase koostöö tõhustamist, poliitikakujundajate teadlikkuse suurendamist soolisest võrdõiguslikkusest ning asja- ja ajakohase soopõhise statistika, andmete ja analüüside kättesaadavuse tagamist kõigis poliitikavaldkondades. Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldust mõjutavad ühtlasi ka need tegevused, mille eesmärk on ennetada ja vähendada soolist palgalõhet ning edendada soolist võrdõiguslikkust organisatsioonides. Taolised tegevused aitavad kaasa ka avaliku sektori töötajaskonna heaolu ja töökeskkonna paranemisele. Mõju loodus- ja elukeskkonnale Arengukaval puudub otsene mõju looduskeskkonnale, aga selles on läbiva põhimõttena seatud eesmärgiks ühiskonna ja looduskeskkonna säästev areng. Poliitika kujundamise ja elluviimise otsused tehakse kooskõlas looduskeskkonda säästvate põhimõtetega, mis tagavad hea elukvaliteedi ning turvalise ja puhta elukeskkonna nii praegu kui tulevikus ning seeläbi panustatakse ka ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni eesmärkide saavutamisse. Avalike teenuste kaasajastamiseks ja kvaliteedi parandamiseks kavandatud infotehnoloogilised ja elektroonilised lahendused aitavad vähendada paberil põhinevat asjaajamist ning selle kaudu negatiivset mõju keskkonnale. Hoolekandeasutuste reorganiseerimisel, sealhulgas uute asutuste ehitamisel, arvestatakse energiasäästlikkuse põhimõtetega ning vähendatakse seeläbi negatiivset mõju kliimale. Vähene mõju loodus- ja elukeskkonnale on ka näiteks toidujäätmete vähendamisega seotud tegevustel, mis suurendavad eeldatavalt keskkonnaalast teadlikkust, kui mõjutavad jäätmete tekkimise ulatust. 35 Kaudne mõju avaldub arengukava raames toetatud soolõime rakendamise kaudu, mille tulemusel arvestatakse ka keskkonna- ja muude asjakohaste poliitikate väljatöötamisel paremini naiste ja meeste olukorda ning vajadusi. Samas on arengukaval oluline mõju elukeskkonnale. Arengukava alaeesmärgis 5 võetakse fookusesse ligipääsetavuse küsimus, mille valdkondadeülene koordinatsioon, nügimine ja edendamine peaks parandama kõikide ühiskonnaliikmete võrdseid võimalusi ühiskonnaelus osaleda ja iseseisvalt toime tulla. Eesmärk on lõimida ligipääsetavuse põhimõte avaliku ruumi ja teenuste lahutamatuks osaks. Ligipääsetavus on fookuses ka alaeesmärkides 1 (lapsed ja pered), 3 (vanemealised) ja 4 (puudega ja erivajadusega inimesed). Kaasamisprotsessi kirjeldus Arengukava on valminud koostöös teiste ministeeriumide, partnerite, ekspertide ja huvigruppide esindajatega. Arengukava koostamine sai alguse 2021. aasta kevadel pärast väljatöötamiskavatsuse heakskiitmist. Juba väljatöötamiskavatsuse koostamise käigus toimusid konsultatsioonid ja arutelud riigieelarve heaolu tulemusvaldkonnaga seotud kogudes ja kehtiva heaolu arengukava juhtkomisjonis. Uue heaolu arengukava koostamist alustati teadmisega, et see võiks hakata kehtima varem kui eelmise arengukava kehtivus on lõppenud. Vahepeal oli Vabariigi Valitsus uuendanud ja korrastanud riigi strateegilise planeerimise põhimõtteid – koondanud kokku tulemusvaldkondi, mille tulemusel moodustati varasemast kolmest eraldiseisvast (tööturg, sotsiaalkaitse ning lapsed ja pered) tulemusvaldkonnast uus ühine heaolu tulemusvaldkond. Kuigi juba perioodi 2016–2023 hõlmavas heaolu arengukavas olid tööturu ja sotsiaalkaitse tulemusvaldkonnad ühte strateegiadokumenti kokku toodud, toimus nende tegelik ühendamine riigieelarve vaatest 2019. aastal ning juurde lisandus veel laste ja perede tulemusvaldkond. Sellega oli heaolu tulemusvaldkond loodud. See aga tingis olukorra, kus 2016. aastal kinnitatud arengukava ei vastanud enam strateegilisele raamistikule ning lõppenud oli ka laste ja perede tulemusvaldkonnaga seotud laste- ja perede arengukava 2012–2020 kehtivus. Väljatöötamiskavatsuse heakskiitmise järel kutsuti kokku arengukava juhtkomisjon ja moodustati Sotsiaalministeeriumi ametnike eestvedamisel 11 temaatilist töörühma: 1) vanemaealiste majanduslik toimetulek; 2) täisealiste hoolekanne ja hoolekandeteenused; 3) lapsed ja pered; 4) sooline võrdõiguslikkus; 5) töökeskkond- ja suhted; 6) võlgade ennetamine; 7) vähemusgruppide võrdne kohtlemine; 8) ohvriabi; 9) kohalike omavalitsuste toetamine; 10) tööhõivepoliitika; 11) sotsiaalkaitse valdkonna arendamine. Töörühmade arutelud toimusid 2021. aasta kevadest kuni sügiseni, samuti toimusid ühised, töörühmadeülesed arutelud. Kaardistati detailsemad väljakutsed ja eesmärgid ning arutleti võimalike lahendusteede üle. Arvestades, et oli ka koroonaviirusega seotud piirangute aeg, kus füüsiliste arutelude korraldamine oli tihti viirusega seotud olukorra tõttu prognoosimatu või lausa võimatu, toimus suurem osa arutelusid virtuaalselt ning nende tehniliseks korraldamiseks kaasati ka konsultatsiooniettevõtete abi. 36 Laiapõhjalised arutelud toimusid 2021. aasta arvamusfestivali heaolu alal48, kus ürituse vältel toimusid arengukava eesmärkidega seotud arutelud. Sissejuhatuseks analüüsiti ja arutleti ministrite eestvedamisel heaoluvaldkonna kui terviku üle, sellele järgnesid arutelud laste kaasamise ja heaolu ning tööturu väljakuteste ja võimaluste üle, eriti toona väga aktuaalse pandeemia kontekstis, samuti pensionisüsteemi ja eakate hoolekande teemadel. 2021. aasta lõpuks valmis arengukava esimene mustandversioon, mis saadeti partneritele arvamuse avaldamiseks ja mille detailide üle toimusid arutelud juhtkomisjonis. Lisaks kajastati arengukava teemasid ajakirjas Sotsiaaltöö.49 2022. aastal arutelud jätkusid ning järgnes ametlik EIS-i konsultatsioon ehk arengukava eelnõu kirjalik kooskõlastamine paralleelselt aruteludega erinevates kogudes (nt rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, arengukava juhtkomisjon ja ekspertkogu, temaatilised seminarid jne). Vabariigi Valitsus arutas arengukava eelnõu 2. veebruaril 2023 ning edastas dokumendi aruteludeks Riigikokku. Arengukava lõplik kinnitamine on planeeritud 2023. aasta veebruari lõppu. 48 Arvamusfestival 2021 heaolu ala päevakava: https://www.facebook.com/events/paide- vallim%C3%A4gi/arvamusfestival-2021-heaolu-ala/959322714860852/ 49 Ajakiri Sotsiaaltöö 2021. aasta maikuu number https://www.tai.ee/et/sotsiaaltoo/heaolu-arengukava-2023- 2030 37 Seosed valdkondlike arengukavadega, olulisemate Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste poliitikate ning teiste kontseptsioonide, strateegiatega Riigi pikaajaline arengustrateegia „Eesti 2035“ Heaolu arengukava on seotud riigi pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ kõikide eesmärkidega, aga eelkõige panustab arengukava sihtidesse „Eestis elavad arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed“ ja „Eesti ühiskond on hooliv, koostöömeelne ja avatud“. Mõõdikutest kattuvad riigi pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ ja Heaolu arengukava 2023–2030 järgmised mõõdikud: kohortsündimuskordaja, soolise võrdõiguslikkuse indeks, hoolivuse ja koostöömeelsuse indeks ning järgmised „Eesti 2035“ tegevuskava mõõdikud: tööjõus osalemise määr, suure hoolduskoormusega (20 ja enam tundi nädalas) 16aastaste ja vanemate inimeste osakaal ja ligipääsetavuse näitaja. https://valitsus.ee/strateegia-eesti-2035-arengukavad-ja-planeering/strateegia Euroopa Liidu poliitikad ja muud rahvusvahelised poliitikad Heaolu arengukava lähtub olulisematest arengukava valdkondadega tihedalt seotud Euroopa Liidu algatustest nagu Euroopa sotsiaalõiguste sammas ja Laste õiguste strateegia. Samuti on arengukava lähtekohaks ÜRO ülemaailmsed säästva arengu eesmärgid50. - Euroopa sotsiaalõiguste sammas https://commission.europa.eu/strategy-and-policy/priorities-2019-2024/economy- works-people/jobs-growth-and-investment/european-pillar-social-rights/european- pillar-social-rights-20-principles_et - Euroopa Liidu laste õiguste strateegia ja lastegarantii algatus https://ec.europa.eu/info/strategy/priorities-2019-2024/economy-works-people/jobs- growth-and-investment/european-pillar-social-rights/european-pillar-social-rights- action-plan/skills-and-equality_en - ÜRO Ülemaailmsed säästva arengu eesmärgid https://www.riigikantselei.ee/valitsuse-too-planeerimine-ja-korraldamine/valitsuse-too- toetamine/saastev-areng Poliitika põhialused ja valdkonna arengukavad Oma eesmärkide saavutamiseks on heaolu arengukava tihedalt seotud Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud valdkonna arengukavadega ja toetab Riigikogu poolt kinnitatud poliitika põhialuste saavutamist. Igal valdkonna arengukaval ja poliitika põhialusel on Eestis oma fookus ning nende eesmärke ja tegevussuundi erinevates valdkonna arengukavades ei dubleerita. Samas jälgitakse, et erinevates strateegilistes dokumentides seatud eesmärkide saavutamiseks tekiks sünergia ning seatud eesmärgid strateegiliste dokumentide koosmõjus ka parimal viisil saavutataks. Kõige tihedamalt on Heaolu arengukava 2023–2030 seotud järgmiste valdkonna arengukavade ja poliitika põhialustega. - Eesti julgeolekupoliitika alused https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3060/6201/7002/395XIII_RK_o_Lisa.pdf - Eesti kliimapoliitika põhialused aastani 2050 https://envir.ee/kliimapoliitika-pohialused-aastani-2050 - Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030 50 https://www.riigikantselei.ee/valitsuse-too-planeerimine-ja-korraldamine/valitsuse-too-toetamine/saastev- areng 38 https://www.riigiteataja.ee/akt/320022015002 - Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 https://www.sm.ee/rahvastiku-tervise- arengukava-2020-2030 - Siseturvalisuse arengukava 2020–2030 https://www.siseministeerium.ee/stak2030 - Haridusvaldkonna arengukava 2020–2030 https://www.hm.ee/ministeerium-uudised- ja-kontakt/ministeerium/strateegilised-alusdokumendid-ja- programmid#haridusvaldkonna-are - Eesti keele arengukava 2021–2035 https://www.hm.ee/ministeerium-uudised-ja- kontakt/ministeerium/strateegilised-alusdokumendid-ja-programmid#eesti-keele- arenguka - Noortevaldkonna arengukava 2021–2035 https://www.hm.ee/ministeerium-uudised- ja-kontakt/ministeerium/strateegilised-alusdokumendid-ja- programmid#noortevaldkonna-aren - Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse (TAIE) arengukava 2021–2035 https://www.hm.ee/korgharidus-ja-teadus/teadus-ja-arendustegevus/taie- arengukava-2021-2035 - Sidusa Eesti arengukava 2021–2030 https://www.siseministeerium.ee/sidest Muud kontseptsioonid, direktiivid ja kokkulepped Lisaks lähtub arengukava muudest kontseptsioonides, EL tasandi direktiividest ja kokkulepetest, mis toetatavad arengukava vastutusvaldkonnaga seotud eesmärkide – sotsiaalne kaasatus, vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamine, soolise võrdõiguslikkuse edendamine jne – saavutamist. - Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi ettepanek, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist (COM/2022/105 final) https://eur- lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:52022PC0105 - Euroopa roheline kokkulepe https://eur-lex.europa.eu/legal- content/Et/TXT/HTML/?uri=CELEX:52019DC0640&from=EN - Euroopa tööhõivesuunised https://eur-lex.europa.eu/legal- content/EN/TXT/?qid=1584545829001&uri=CELEX%3A52020PC0070 - Töötervishoiu ja tööohutuse strateegilise raamistik https://eur-lex.europa.eu/legal- content/Et/ALL/?uri=COM%3A2021%3A0323%3AFIN - Euroopa hooldusstrateegia https://ec.europa.eu/social/main.jsp?langId=en&catId=89&furtherNews=yes&newsId= 10382#navItem-relatedDocuments - Kontseptsioon „Kohalik omavalitsus turvalise elukeskkonna loojana: turvalisuse kavandamine ja võimekuse arendamine“ - Valdkondadeülese ennetuse põhimõtted https://www.just.ee/ennetusnoukogu 39 Lisa 1: Põhitekst – Heaolu arengukava 2023-2030 HEAOLU ARENGUKAVA 2023–2030 Sissejuhatus Heaolu arengukava 2023–2030 on eelmise samanimelise arengukava jätk, mis suunab töö- ja sotsiaalvaldkonna sihte järgmisel kaheksal aastal ning katab tulemusvaldkonda „Heaolu“, mis on üks 17-st riigi eelarvestrateegia tulemusvaldkonnast. Oleme defineerinud heaolu Sotsiaalministeeriumi pädevusse kuuluvate poliitikavaldkondade – laste ja perede heaolu, sooline võrdsus ja võrdne kohtlemine, tööhõive, pikk ja kvaliteetne tööelu, abivajadusele vastav sotsiaalhoolekanne, sotsiaalse ebavõrdsuse ja vaesuse vähendamine ning vanemaealiste toetamine – kaudu. Kuigi inimese heaolu on mõjutatud ka inimese tervislikust seisundist, tegeleb tervise valdkonna eesmärkidega süvendatult Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030, mis käsitleb terviseriskide, tervislike eluviiside ja keskkonnatervise edendamist ning tervishoiusüsteemi korraldamist. Heaolu arengukava kirjeldab olulisemaid väljakutseid, seab strateegilised eesmärgid ja määrab nende saavutamiseks vajalikud muutused aastatel 2023–2030. Arengukava arvestab nii riigi pikaajalises arengustrateegias „Eesti 2035“ seatud sihtidega (eelkõige sihid „Eestis elavad arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed“ ja „Eesti ühiskond on hooliv, koostöömeelne ja avatud“) kui ka ÜRO ülemaailmsete säästva arengu eesmärkidega ning Euroopa Liidu suundade ja rahvusvaheliselt võetud kohustustega. Kooskõlas Eesti Euroopa Liidu poliitika raamdokumendi suunistega on arengukava aluseks ka Eesti seisukohtade kujundamisel Euroopa Liidu algatuste, sealhulgas Euroopa sotsiaalõiguste samba raames tehtavate algatuste kohta ministeeriumi pädevusvaldkondades. Muu hulgas on arengukava ka eurotoetuste planeerimise ning kasutamise eeltingimus ja alus. Riigi kõige suuremaks varaks on tema inimesed. Eesti rahva jätkusuutlikkuse tagamiseks on seetõttu esmatähtis suurendada sündimust, et vähendada negatiivsest iivet. Sotsiaalministeeriumi pädevusse kuuluvate poliitikavaldkondade keskmes on inimene, tema heaolu ja tervis. Meie tegevuste eesmärk on pakkuda inimestele laste saamist ja kasvatamist toetavat keskkonda, sotsiaalset turvatunnet, suunata kaasava ühiskonna ja ligipääsetava elukeskkonna loomist ning luua võrdsed võimalused haridus-, töö- ja ühiskonnaelus osalemiseks vastavalt iga inimese võimetele. Sotsiaalkaitsesüsteemi tugevdamisel peame silmas pidama ka uussisserändajate toimetuleku ja võimalikult kiire kohanemise toetamist. Selleks on vaja parandada Eestisse tulnud inimeste juurdepääsu sotsiaalkaitsele, kuid kohandada ka sotsiaalkaitsesüsteemi sellistele muutustele reageerivaks. Vananeva rahvastiku, mitme järjestikuse kriisi ja kvalifitseeritud tööjõu puuduse tingimustes peame leidma jätkusuutlikke, säästlikke ja uuenduslikke lahendusi, et tagada kõigi inimeste potentsiaali maksimaalne kasutamine ja väärtustamine ning vähendada survet sotsiaalkindlustussüsteemile. Keskne küsimus on see, millised muutused on vajalikud probleemide ennetamiseks ning kiire ja kvaliteetse toe tagamine seal, kus seda on vaja ning milline peaks olema tugisüsteemi korraldus- ja rahastamismudel, mis aitaks selle eesmärgini optimaalsel viisil jõuda. Uussisserändajad kätkevad endas võimalusi ja tuge tööjõuvajaduste katmisel, mistõttu on oluline nad võimalikult kiiresti tööellu aidata. Arengukavas kirjeldatud eesmärkide ja probleemide puhul tuleb tagada pakutavate sotsiaalteenuste toimepidevus ehk pakkuda inimestele olulisi teenuseid nii tavaolukorras kui kriisi- ja eriolukorras. Riik peab tegema kõik, et ei tekiks ohtu inimeste elule ja tervisele. Heaolu arengukava seosed olulisemate strateegiatega 2 Heaolu arengukava üldeesmärk ja selle mõõdikud Üldeesmärk: Eesti on riik, kus inimesed on hoitud, ebavõrdsus ja vaesus väheneb ning toetatud on kõikide pikk ja kvaliteetne tööelu Algtase Sihttase 2030 Kohortsündimuskordaja 1,79 (2022) 1,86 Hoolivuse ja koostöömeelsuse indeks 61% (2021) >61% Absoluutse vaesuse määr 2,2% (2020, kokku) ≤2,2% (kokku) 2,7% (2020, mehed) ≤2,7% (mehed) 1,8% (2020, naised) ≤1,8% (naised) Suhtelise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse 22,2% (2021, kokku) 21%1 (kokku) määr 19,6% (2021, mehed) 18,5% (mehed) 24,7% (2021, naised) 23,4% (naised) Soolise võrdõiguslikkuse indeks (EIGE) 61,6 (2021) 67,5 Tööhõive määr 20–64-aastaste seas 79,3% (2021, kokku) 81,3% (kokku) 81,2% (2021, mehed) 83,0% (mehed) 77,5% (2021, naised) 79,8% (naised) 1 2030. aastaks seatud eesmärk on kooskõlas Eesti seatud sotsiaalsamba tegevuskava eesmärgiga vähendada elanikkonna suhtelist vaesust ja sotsiaalset tõrjutust 39 tuhande inimese võrra. 3 Arengukava lähtekohaks olevad väärtused ja põhimõtted Toetatud on Elukaareülene väärikas elu ja ennetus ja iseseisev terviklik tugi toimetulek Tagatud on sooline võrdsus Panustatakse ja võrdne aktiivselt kohtlemine rahvusvahelisel tasandil Igal tasandil on põhimõtteks koostöö ja partnerlus Teadmiste- ja tõendus- põhisus ning Arengukava koostamisel Avalikke innovatsioon ja elluviimisel vahendeid ja lähtekohaks olevad inimressurssi väärtused ja põhimõtted kasutatakse säästlikult Areng on loodus- Tagatud on keskkonda ja toimepidevus inimese tervist säästev 4 Alaeesmärk 1: lapsed ja pered Eesmärk: Eesti on hea paik pere loomiseks ja laste kasvatamiseks ning Eesti lapsed on õnnelikud, kasvades hoolivas, kaasavas, turvalises ja arendavas keskkonnas Mõõdikud Algtase Sihttase 2030 Soovitud ja tegelike laste arvu vahe* N/A N/A Laste suhtelise vaesuse ja sotsiaalse 17,4% (2021) 15%2 tõrjutuse määr Perest eraldatud laste osakaal 0,10 % (2021) Väheneb või jääb samaks Ohvriabiteenuse üle-eestilise N/A N/A kättesaadavuse tagatus* * Metoodika on väljatöötamisel, algtase ja sihttasemed seatakse 2023. aastal Väljakutsed ja võimalused  Eesti panustab perepoliitikasse OECD riikidega võrreldes keskmisel tasemel.  Sündimus pole piisav, et tagada positiivne loomulik iive, samas on võrdlemisi head väljavaated sündimuse kasvuks, sest keskmine soovitud laste arv ületab saadud laste arvu oluliselt. Seega on sündimust toetaval poliitikal täita oluline roll riigi jätkusuutlikkuse tagamisel.  Sündimust ja lastega perede heaolu mõjutavad mitmed asjaolud, kuid kõige otsesem mõju on lastega peredele suunatud toetustel ja teenustel.  Määrava tähtsusega on lapsevanema tööga hõivatus ja pere piisav sissetulek, kuid selle kõrval ka vanema teadmine, et lapsele on tagatud kättesaadav ja taskukohane lasteaiakoht ning parimad võimalused töö- ja pereelu ühildamiseks.  Senisest enam tuleb panustada vanemaharidusse ja toetada vanemlikku toimetulekut. Uuringu järgi soovivad Eesti lapsevanemad laste kasvatamisel rohkem nõu ja abi, kuid ei tea, kuhu pöörduda või ei söanda abi küsida ning ligi kolmandik lapse saamisest loobumise põhjustest on seotud partneriga seotud probleemidega.  Integreeritud, kvaliteetsed ja kättesaadavad sotsiaal-, haridus- ja tervishoiuvaldkonna teenused, mille keskmes on laps ja pere, on sündimust toetava perepoliitika osa.  Sündimuse soodustamise kõrval on oluline toetada neid lapsi, kes on juba olemas. See tähendab lapsesõbraliku keskkonna loomist kõigile Eestimaa lastele ja eritähelepanu 2 2030. a eesmärk on kooskõlas sotsiaalsamba tegevuskava eesmärgiga vähendada Eestis laste suhtelise vaesuse ja sotsiaalses tõrjutuses olevate laste arvu 13 tuhande võrra. 5 suunamist neile lastele, kes on erivajadusega, kogevad vägivalda, on vanemliku hooleta või vajavad muul moel abi.  Olulise tähtsusega on ohvriabisüsteemi pidevalt arendada, et kõik kuriteo või vägivalla ohvrid saaksid õigeaegse, piisava ja asjakohase abi.  Laiemalt vägivalla ennetamiseks ja ohvriabisse pöördumise hõlbustamiseks vajavad lähiaastatel tähelepanu stigmatiseerimise vähendamine (eriti nt seksuaalvägivalla puhul) ja ühiskonna teadlikkuse suurendamine, samuti ohvritele pakutavate tugiteenuste omavahelise koostöö koordineerimine, et ressursse otstarbekamalt kasutada.  Laste heaolus tervikliku ja mitmekülgse ülevaate saamiseks on vaja eri valdkondades ja valdkondadeüleselt laste ja perede olukorda seirata ning poliitikameetmete tõhusust ja mõju hinnata. 6 Tegevussuunad Arengukava perioodil pööratakse tähelepanu nii lapsi ja peresid toetava keskkonna loomisele ja ennetusele kui ka sihitatud sekkumistele. Seejuures on fookus eelkõige neil valdkondadel, mis on probleemsed ja seni vähem tähelepanu pälvinud ning vajavad suuri muudatusi. Samuti on tähelepanu neil valdkondadel, mis kooskõlas Euroopa Liidu laste õiguste strateegia ja lastegarantii algatusega toetavad erinevatel põhjustel tuge vajavaid lapsi. Ohvriabiteenuste arendamise tegevused panustavad ka Euroopa Liidu tasandi püüdlustesse tulemuslikult tõkestada naistevastast vägivalda ja perevägivalda. Jätkusuutliku sündimustaseme teenuseid ning parandada nende saavutamiseks vajalike meetmete kättesaadavust. kavandamine ja rakendamine: Lastekaitsekorralduse uuendamine  tagada oluliste perehüvitiste kaasas abivajavatele lastele tõhusa ja käimine palga- ja elukalliduse tõusuga; eesmärgipärase abi tagamiseks:  parandada väikelaste vanematele haigus- ja hooldushüvitise maksmise tingimusi;  töötada välja valdkondadeülene ja  ajakohastada ja ühtlustada ühe vanemaga tõmbekeskustel põhinev laste heaolu perede toetusmeetmete paketti; korraldus, mis seab keskmesse abivajava  parandada lastega peredele suunatud lapse ja tema perekonna; teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti;  luua võimalused lapse abivajaduse  analüüsida eluaseme kättesaadavusega ennetamiseks ja võimalikult varajaseks seotud takistusi pere loomisel ja laste märkamiseks ning vajaliku toe õigeaegseks saamisel ning töötada välja meetmed pakkumiseks; nende leevendamiseks;  tagada lastekaitsetöötajatele motiveerivad  analüüsida laste arvuga seotud ja nende heaolu toetavad töötingimused; pensioniõiguste suurendamist;  kaasajastada ja uuendada  soodustada perekonda, laste saamist ja lastekaitsetöötajate tasemehariduse ja kasvatamist ning lasterikkust riikliku täienduskoolituse ning kutse väärtustavaid hoiakuid ühiskonnas. andmise süsteem;  töötada välja lastekaitsetöötajatele Peresõbraliku keskkonna loomiseks paari- vajalike juhendite ja hindamisvahenditega ja peresuhteid ning vanemaharidust tõenduspõhine tööriistapakett; toetavate teenuste arendamine ja  töötada välja terviklik ja süsteemne toetusmeetmete kaasajastamine: digilahendus, mis võimaldab valdkondadeülest andmevahetust ja  luua digitaalne keskkond ja tegevusmudel toetab lapse abivajadusest lähtuvate lapseootel ja lapse saanud pere vajaduste kvaliteetsete otsuste tegemist; hindamiseks, toe pakkumiseks ning  täpsustada Sotsiaalkindlustusameti kui suurema abivajadusega perede paremaks riikliku lastekaitset korraldava asutuse ja toetamiseks; järelevalveasutuse pädevust ja ülesandeid,  luua kogukondlikud ennetus- ja sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksuste peretöökeskused lõimitud tervishoiu- ja toetamisel ning nende lastekaitselise sotsiaalteenuste pakkumiseks; tegevuse ja teenuste nõuetekohasuse  arendada noortele ja lapsevanematele kontrollimisel; mõeldud paari- ja peresuhteid ning  luua võimalus lapse heaolu tõsiselt vanemaharidust toetavaid programme ja kahjustavate olukordade tõhusaks 7 lahendamiseks kohaliku omavalitsuse soodustades eri asutuste sujuvat koostööd üksuse ja Sotsiaalkindlustusameti koostöös ja andmevahetust; või erandjuhtudel järelevalve korras;  luua väärkohtlemise tuvastamise juhendid  töötada välja protsess süsteemsete vigade ning lihtsustada abivajavast lapsest leidmiseks ja nendest õppimiseks lapse teatamist nii õigusaktide kui surma või tõsise tervisekahjustusega valdkonnapõhiste juhendite täpsustamise lõppenud juhtumite põhjal; ja kiiret infovahetust võimaldavate IT-  luua laste heaolu valdkonnas terviklik lahenduste abil; kvaliteedisüsteem, et tagada nii kohalikul  võtta kasutusele ja teha lastega kui riigi tasandil pakutava abi ja teenuste töötavatele spetsialistidele kättesaadavaks tase ja tulemuslikkus, suurendades muu Eesti oludesse sobivad hindamisvahendid hulgas riigi tasandi järelevalvevõimekust. lapse väärkohtlemise kindlakstegemiseks, selle ulatuse ja mõju hindamiseks; Erivajadusega lastele tugisüsteemi  teha paremini kättesaadavaks vajalikud loomine, mis võimaldaks abivajaduse teenused ja sekkumisvahendid vägivalda kiirelt tuvastada, lihtsustaks vajadustele kogenud lastele ja laste suhtes vägivalda vastava abi saamist ning tagaks vajalikud kasutanud täiskasvanutele (nt vägivalda tugimeetmed eelkõige lapse igapäevases kasutanud vanematele mõeldud viibimiskohas: programmid, vanema-lapse teraapiad).  ühendada erivajadusega laste hindamised Vajaduspõhise abi ja toetuse tagamine eri valdkondades, et vähendada suure abivajadusega ja dubleerimist ja abi saamisele kuluvat aega; kompleksprobleemidega lastele ja nende  töötada välja arusaadav ja lihtne peredele: tugisüsteem erivajadusega lapse vanemale, mis automatiseerib  töötada välja teraapiad ja sekkumised, mis andmepäringud ja vähendab taotluste ennetavad laste sattumist vabadust esitamist; piiravasse kinnisesse lasteasutusse;  töötada välja süsteem, mille abil hinnata  suurendada lastega töötavate sekkumiste mõju, tagada teenuste spetsialistide traumateadlikkust ja ühtlasem kvaliteet ning luua selgem pädevust eri sihtrühmadega töötamisel (nt hinnastamis- ja rahastamismudel; seksuaalhälbelise käitumisega lapsed,  uuendada rehabilitatsiooniteenuste sisu, psühhopaatilise käitumisega lapsed, korraldust ja rahastamist, asendades sõltuvushäiretega lapsed jne); abivajadusele mittevastavad  luua suure abivajadusega laste üksikteenused lapse seisundist tulenevate abistamiseks kompetentsikeskus, mis kompleksteenuste ja programmidega; koondab enda alla nii kinnised kui avatud  luua integreeritud tugimeetmed suure ustega ööpäevaringset rehabilitatsiooni hooldus- ja abivajadusega lastele, et anda pakkuvad asutused; vanemale võimalus pidevast  luua ööpäevaringselt asutusepõhiselt hoolduskoormusest puhata. teenuselt lahkuvatele noortele ühetaoline jätkutoe süsteem, et toetada asutusest lahkuvaid lapsi ja nende peresid. Väärkoheldud lastele sujuva teekonna loomine abivajaduse märkamisest abini: Asendushooldust vajavatele lastele  tagada vägivalda kogenud lastele asutuste asemel peres kasvamise lapsesõbralik ning lapse õigusi ja huve võimaluste tagamine ja arvestav menetlus ja abistamine, 8 asendushoolduselt elluastuvate noorte  analüüsida koostöös Haridus- ja vajaduspõhine toetamine: Teadusministeeriumiga õpilaskodudes viibivate laste ja nende perede vajadusi  täpsustada teenuste sisu- ja ning töötada välja lahendused kvaliteedinõudeid ning tagada teenuste õpilaskodudes viibivatele lastele sobiva abi pakkumine ka spetsiifiliste vajadustega tagamiseks. lastele nii pere- kui asutusepõhiselt;  luua tingimused hooldusperede Ohvriabiteenuste piisava ja võrdväärse juurdekasvuks ning tagada perepõhise kättesaadavuse tagamine Eesti eri asendushoolduse pakkujatele riiklikult piirkondades: reguleeritud ja rahastatud tugisüsteem;  kaasajastada koostöös  määrata kindlaks ohvriga tegelevatele Justiitsministeeriumiga eestkostet ja spetsialistidele esitatavad nõuded ja nende lapsendamist puudutavaid õigusakte ning pädevused; tagada perepõhise asendushoolduse  ühtlustada ja korrastada ohvriabi ettevalmistamisel ja toetamisel ühetaoline vabatahtlikele esitatavaid nõudeid ja last ja peret toetav lähenemisviis; nende kaasamise süsteemi;  kehtestada asendushoolduselt lahkuvate  täiendada kuriteo- ja vägivallaohvrite noorte tõhusamaks toetamiseks selgemad abistamiseks ohvriabi seadust nõuded järelhoolduse planeerimisele ja psühholoogilise abi ja kuriteoohvritele pakkumisele ning tagada kohalikele mõeldud hüvitiste osas; omavalitsustele ja võrgustikule vajalik  täiendada asutustevahelist andmete ettevalmistus tööks sihtrühmaga; edastamist puudutavaid seadusesätteid. 9 Alaeesmärk 2: tööturg ja tööelu Eesmärk: tööjõu nõudluse ja pakkumise vastavus tagab tööhõive kõrge taseme ning kvaliteetsed töötingimused toetavad pikaajalist tööelus osalemist Mõõdikud Algtase Sihttase 2030 Tööjõus osalemise määr 15– 74- 71,1% (2021, kokku) 72,0% (kokku) aastaste seas, % 74,6% (2021, mehed) 75,2% (mehed) 67,8% (2021, naised) 69,0% (naised) Tööelu kestus, aastates 39,1 (2021, kokku) 40,2 (kokku) 39,1 (2021, mehed) 40,3 (mehed) 39,0 (2021, naised 40,0 (naised) Väljakutsed ja võimalused  Eesti inimeste potentsiaal tööturul ei ole täielikult rakendunud. Elanikkonnas on rühmi, kes ei saa erinevatel põhjustel kas ajutiselt või püsivalt oma majanduslikku toimetulekut ja heaolu töötamise teel kindlustada.  Tööturul on ebasoodsamas olukorras tervisepiirangutega inimesed, erivajadustega inimesed, samuti noored, vanemaealised ja muust rahvusest inimesed. Tööjõus osalemise määra tõstmiseks tuleb tegeleda riskirühmade tööturule toomisega ja nende tööturul püsimise toetamisega.  Tööturu struktuursed probleemid väljenduvad ka piirkondlikes lõhedes – suur osa Eesti majandusest, töökohtadest ja tööjõust on koondunud Tallinna ja Harjumaale, suurim on mahajäämus Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis, kus on ka suurim tööpuudus.  Tööturul muutub järjest tavalisemaks töötamine erinevates lepingulistes suhetes ja mittetraditsioonilistes töövormides. Suurenenud on töövõtu- ja käsunduslepingute osakaal, tavaliseks on muutunud projektipõhine töö.  Suureneb tööturul digivõimaluste kasutamine ja vajadus tööaja ja -koha paindlikkuse järele. Kasvab kaugtööd tegevate hõivatute hulk.  Paindlik töökorraldus võib aidata tööturul osaleda erinevatel töötajate gruppidel (nt väikelaste vanemad, erivajadusega töötajad), kuid võib põhjustada ka töökoormuse kasvu, töö- ja puhkeaja piiride hägustumist ning kehva töökeskkonda ja ebavõrduse suurenemist (nt sissetulekutes, piirkonniti, keelepõhiselt).  Eesti kõige olulisemateks majandusarengut pärssivateks teguriteks on kvalifitseeritud tööjõu puudus ja tööjõu vähene tootlikkus. Töötajate teadmised, oskused ja kogemused ei jõua tööandjate vajadustega kaasas käia.  Kuigi elukestvas õppes osalemise määr on oluliselt kasvanud, on kasv ebaühtlane ning madalama haridustasemega ja vanemaealised inimesed osalevad täiend- ja ümberõppes jätkuvalt vähe.  Täiend- ja ümberõppes osalemise aktiivsus on väiksem meeste seas ning osalemise aktiivsuses on erinevusi ka piirkonniti. 10  Murekohaks on piiratud töövõimelisuse kasv. Osaliselt põhjustavad terviseprobleeme töökeskkonnast tingitud ohud, mis omakorda vähendavad tervena elatud ja töötatud aastaid.  Tööga seotud tervisemured põhjustavad kulu ühiskonnale ja riigile ning mõjutavad negatiivselt ja olulisel määral töötajate elu, tervist ja tööturul osalemist. Töökeskkonnas juhtub tööõnnetusi, kusjuures sageli juhtub raskeid ja surmaga lõppenud tööõnnetusi mikro- ja väikeettevõtetes. Samuti võivad töökeskkonnas tekkida ja süveneda erinevad tervisehäired.  Levinud tööga seotud terviseprobleemiks on istuvast tööst tingitud luu- ja lihaskonna haigused ning stressirohkest keskkonnast tulenevad vaimse tervise häired.3 Tegevussuunad Tegevused panustavad muu hulgas Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkidesse, mille kohaselt tuleb pöörata tähelepanu piirkondadele, tööstusharudele ja töötajatele, kes seisavad silmitsi suurimate raskustega. Samuti on tegevused vastavuses Euroopa tööhõivesuuniste ning ELi 2021−2027 töötervishoiu ja tööohutuse strateegilise raamistikuga, mis keskendub rohe-, digi- ja demograafilisele üleminekule ning muutustega toimetulekule töömaailmas, aga ka tööõnnetuste ja kutsehaiguste tõhusale ennetusele ning võimalikeks tulevasteks tervisekriisideks valmisoleku suurendamisele. Jätkusuutliku ning ühiskonnas toimuvale vaatavas karjääri ja oskuste poliitika arengule ja majandusarengule vastava kujundamisse. tööhõivepoliitika elluviimine: Majanduse struktuurimuutuste ja  laiendada fookust lisaks senistele töötajate tööalase mobiilsuse toetamine: sihtrühmadele (töötud ja tööturul ebasoodsamas olukorras olijad) ka teistele  vähendada Eesti elanikkonna oskuste tööturuga nõrgalt seotutele (nt ebakõlasid inimeste õpimotivatsiooni ja hoolduskoormusega ja rändetaustaga õpivõimalustest teadlikkuse suurendamise inimesed, pensionieas töötamist jätkata kaudu ning soodustades ümberkorraldusi soovijad, mitteaktiivsed, NEET-noored); töö, õppimise ja pereelu ühitamisel;  ajakohastada olemasolevaid  suurendada töötuskindlustusega kaetust tööturumeetmeid, et need vastaksid ning tagada hüvitiste ja toetuste parimal moel kliendi vajadustele ja oleksid adekvaatsus, hõlmates mõjusad; sotsiaalkaitseskeemi ka  panustada valdkondadevahelisse mittetraditsioonilised töövormid; koostöösse, et ennetada ja pidurdada  suurendada töötushüvitisi saavate töötute ühiskonnas tööturule suundumise osakaalu ning rakendada takistuste kasvu ja tööalase mobiilsuse majandustsüklitest ja tööturu olukorrast barjääre; sõltuvat töötushüvitiste süsteemi.  tagada koostöös sotsiaalpartneritega tööhõivepoliitika meetmete asjakohasus ja Töötajate töövõimekao ennetamine (st tulemuslikkus ning kaasata nad aktiivselt ajutise töövõimetuse kujunemisel tööturumeetmete disainimisse ja tulevikku Valdkonnaga tegeleb süvitsi Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030. 3 11 püsivaks töövõimekaoks) ja hõives töökeskkonnariskide maandamisel, hoidmine: arvestades spetsiifiliste töökeskkonna ohtude ja terviseriskidega (sh vaimne  töötada välja tasakaalustatud, tööturu tervis, istuv töö, bioloogilised ja keemilised osapoolte huve arvestav ja jätkusuutlik ohud); mudel, mis võtab arvesse muutunud  arendada digitaalseid lahendusi, mis terviseseisundiga kohanemise ning lihtsustavad tööandjal ohutusnõuete töötingimuste ja teadliku käitumise järgimist; muutmise vajadusi.  kujundada välja töösuhete ja tööohutuse õigusraamistik, arvestades töötegijate ja Keskkonna- ja kliimaeesmärkide täitmine tööandjate ootustega; ning tasakaalustatud regionaalse arengu  toetada paindlikke töö tegemise viise, saavutamine: luues sobivad võimalused kaugtöö  suurendada kaasaegseid tehnoloogiaid, kasutamiseks ja tööaja paindlikuks energiaallikaid ja süsteeme tundvate korraldamiseks; töötajate osakaalu mobiilsust toetavate  tagada toimiv töötervishoiukorraldus ja nõustamiste, täiend- ja ümberõppe ning parandada selle kvaliteeti; muude toetuste kaudu;  toetada ja tunnustada tööd tegevate  arendada tööturumeetmeid, mis isikute võimalusi osaleda kollektiivsetes soodustavad eri piirkondade tööjõu töösuhetes, toetada sotsiaaldialoogi ja aktiivsust, tööjõu geograafilist mobiilsust, kollektiivseid läbirääkimisi ning muutustega toimetulekut ja uute oskuste kollektiivlepingute sõlmimist; omandamist.  jagada kaasamise ja kollektiivsete töötingimuste kujundamise häid praktikaid Töötegijate töökeskkonna ja töösuhete ning tutvustada kollektiivsete töösuhete parandamine, tervise hoidmine vajalikkust ja kasu; töökeskkonnas ning tervisekahjude  tõhustada töökeskkonna ja töösuhete ennetamine: järelevalvet, rakendada sunnimehhanismi, kontrollides eelkõige ettevõtteid ja asutusi,  suurendada tööandjate ja töötegijate mille riskiaste on kõrge ja töötajate tervise teadlikkust tööohutusest ja töösuhetest; kahjustumise oht suur;  kavandada ja ellu viia ennetustegevusi,  vähendada vale teenuse osutamise lepingu arvestades töötegijate ning tööandjate alusel töötamist; eripärasid ja vajadusi;  lahendada vaidluste tekkimise korral  toetada ja nõustada tööandjaid ja tööelualased erimeelsused kiirelt ja töötegijaid tööohutusnõuete täitmisel ja kvaliteetselt. 12 Alaeesmärk 3: vanemaealised Eesmärk: vanemaealised on ühiskonnas sotsiaalselt kaasatud, neile on tagatud võrdsed võimalused ning nad on majanduslikult hästi toimetulevad Mõõdikud Algtase Sihttase 2030 Aktiivsena vananemise indeks 37,9 (2018) 41 Väljakutsed ja võimalused  Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi suureneb 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal 2040. aastaks 25,6%-ni.  Rahvastiku vananemisest ja puudega inimeste osakaalu suurenemisest tingituna on sotsiaalvaldkonna suurimad väljakutsed, kuidas leida täiendavad vahendid piisavate pensionide tagamiseks, toetada aktiivsena ja tervena vananemist ning ennetada abituse ja abivajaduse tekkimist.  Vananemisega ja vanusesõbraliku lähenemisviisiga on vaja arvestada kõigis riigi poliitikavaldkondades. Vanemaealiste heaolu puudutavad probleemid ei ole valdkondadeüleselt poliitikameetmetesse integreeritud ja puudub poliitikameetmete kujundamiseks vajalik analüütiline andmestik.  Vanemaealiste poliitika kujundamisel arvestatakse vananeva ühiskonna põhimõtetega, muutuva eluea pikkusega ja teiste vananemisega seotud aspektidega.  Võrreldes teiste Euroopa riikidega iseloomustab Eesti vanemaealisi suhteliselt vähene sotsiaalne kaasatus, samuti osalevad nad vähem vabatahtlikus tegevuses ja poliitikas ning tegelevad vähem hobidega.  Digipädevuse puudumine ajal, kui arvutikasutus on kujunenud igapäevaelu osaks, piirab vanemaealiste ligipääsu teabele, teenustele ja suhtlusele. Statistikaameti andmetel kasutas arvutit 65–74-aastastest inimestest vaid ligi 55% ning internetti 65%.4  Vanemaealised on võrreldes ülejäänud elanikkonnaga suuremas vaesusriskis. Keskmine vanaduspension (2021. aastal 551 eurot5) moodustab keskmisest netopalgast umbes 40%, mis tagab vaid baassissetuleku, hoides vanemaealised absoluutsest vaesusest väljas, kuid jättes nad suhtelisse vaesusesse.  Keskmise pensioni ja keskmise palga suhe on tulevikus veelgi vähenemas. Samuti töötab järjest enam inimesi osaliselt välisriikides, mis omakorda vähendab maksumaksjaid ning pensioniõigusi Eestis.  2021. aastal töötas 50–74-aastastest inimestest 57,6%, võrreldes Euroopa eakaaslastega on see näitaja kõrgem, kuid vanemaealiste töösoovijate ja tööotsijate hulk lubab arvata, et potentsiaal töötada on suurem.  Vananemisega seotud hoiakud mõjutavad vanemaealiste elukvaliteeti ja heaolu – vanemaealiste ühekülgne kujutamine soodustab vanuseliste eelarvamuste ja stereotüüpide teket. 4Statistikaamet: https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__infotehnoloogia__infotehnoloogia- leibkonnas/IT32/table/tableViewLayout2 5Statistikaamet: https://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=SK153 13  Vanuselist diskrimineerimist tajutakse ja kogetakse enim töösuhetes. Tööandjad omistavad vanemaealistele väiksemat tootlikkust või riski töölt terviseprobleemide tõttu puududa.  Vanuselist diskrimineerimist esineb ka finantsmaailmas ning toodete ja teenuste kättesaadavuses, näiteks laenude saamisel, pangakonto avamisel, kindlustuse võtmisel jne.  Vanemaealised on haavatavad ka väärkohtlemise, hülgamise ja hooletusse jätmise ning väärikuse ja lugupidamise kaotuse suhtes. Tegevussuunad Vanemaealiste heaolu ja ühiskonnaelus  kujundada kestlik pensionisüsteem, mis osalemise toetamine: tagab nii adekvaatse minimaalse  arvestada vanusesõbraliku ühiskonna sissetuleku kui ka rahuldava töise põhimõtetega, võimestada vanemaealiste sissetuleku asenduse, sealhulgas üksi huvikaitse- ja esindusorganisatsioone ja elavatele inimestele; nende võrgustikke, toetada vanemaealiste  hinnata pensioni II samba vabatahtlikuks esinduskogude loomist, edendada muutumise ja uute töövormide vanusesõbraliku ühiskonna kujundamist ja kasutuselevõtmise mõju inimeste juurutada vanusesõbraliku ühiskonna rahalisele heaolule tulevikus ning luua põhimõtteid; täiendavad võimalused vahendite  kaasata vanemaealised pensionisüsteemi juurdetoomiseks; poliitikakujundamisse, et arvestada nende  sõlmida (inimeste suurenenud piiriülese vajadustega igas eluvaldkonnas; töötamise tõttu) Euroopa Liidu väliste  parandada kogukondade eestvedajate ja riikidega kahepoolsed vabatahtlike kaasajate teadlikkust sotsiaalkindlustuslepingud, et teises riigis vanemaealiste kaasamisvõimalustest ja kogutud pensioniõiguste säilimine oleks kogukonna tegevuse aktiveerimisest; tagatud.  luua võimalused aktiveerivateks tegevusteks ja vabatahtlikuks tööks, Vanemaealistele suunatud ennetava keskendudes äsja tööhõivest lahkunud sotsiaaltöö edendamine: inimestele;  luua teadlikkust suurendavaid meetmeid ja  murda stereotüüpne mõtlemine ning ennetavaid sekkumisi, pidades silmas, et vähendada vanemaealise töötajaskonna praegused valikud mõjutavad otseselt ebavõrdset kohtlemist ja tõrjumist; iseseisvat hakkamasaamist tulevikus;  vähendada tööandjate ja töötajate  suurendada vanemaealiste teadlikkust abi negatiivseid hoiakuid, parandada küsimiseks ja saamiseks; tööandjate mitmekesisuse juhtimise oskus,  tugevdada kohaliku tasandi ennetustööd ja arendada vanemaealiste vajadusi vabatahtlikku tegevust, sealhulgas leppida arvestavaid teenuseid ja suurendada üldist kokku kohalike omavalitsuste roll ja ühiskondlikku sallivust. vastutus ning muuta vanemealistele suunatud ennetav sotsiaaltöö Vanemaealiste rahalise heaolu aktiivsemaks; suurendamine ja pensionisüsteemi  toetada piirkondlikke algatusi ja kohaliku kujundamine: tasandi ennetustööd;  suurendada inimeste teadlikkust ja võimekust oma vanaduspõlve rahalise heaolu tagamiseks; 14  toetada vanemaealiste vaimset tervist ja  suurendada teadlikkust aktiivsena ennetada väärkohtlemist nii kodudes kui vananemisest. hoolekandeasutustes;6 6 Vanemaealiste füüsilise tervise toetamisega tegeleb Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030. 15 Alaeesmärk 4: sotsiaalhoolekanne Eesmärk: Eesti sotsiaalhoolekande korraldus toetab inimeste heaolu ja sotsiaalse turvatunde kasvu Mõõdikud Algtase Sihttase 2030 Suure hoolduskoormusega (20 ja enam 2,3% (2021) 1,7% tundi nädalas) 16-aastaste ja vanemate inimeste osakaal, % Kodust iseseisvat toimetulekut 1,1 (2021) 1,4 toetavate teenuste ja ööpäevaringse institutsionaalse hooldusteenuse saajate suhtarv Väljakutsed ja võimalused  Eesti hoolekande korraldus on keeruline ja vajab ajakohastamist. Põhiline juhtumikorraldaja roll on abi vajavatel inimestel või nende lähedastel, kes peavad abi saamiseks pöörduma erinevatesse ametkondadesse.  Inimesed ei ole alati teadlikud riigi ja kohalike omavalitsuste võimalustest ja kohustustest abivajaduse korral tuge pakkuda, turvavõrk on auklik nii valdkonna sees kui üleminekul näiteks tervishoiust hoolekandesse või hoolekandest tööturuvaldkonda.  Abivajaduse hindamine ja abi osutamine on eri valdkondade (sh haridus, tervis, sotsiaal- ja töövaldkond) ja haldustasandite (riik ja kohalik omavalitsus) vahel killustunud, abi andmise korraldus jätab osapoolte rollid ebaselgeks ja seetõttu ei osutata abi terviklikult. Eeltoodu tulemusena ei tea abivajav inimene, kuhu oma murega pöörduda ja ka erinevad abi osutajad ei oska alati keerulises süsteemis inimest õigesse kohta suunata.  Murekohaks on eri valdkondade ja tasandite vahel info liikumise takistused. Infosüsteemid on üles ehitatud ühe valdkonna keskselt ega arvesta terviklikult inimese vajadusi.  Valdkonna ebapiisav rahastamine on kaasa toonud teenuste ebapiisava kättesaadavuse riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil, sest inimeste omaosalus on paljudele ülejõukäiv. Suur maksekoormus teenuse rahastamisel viib teenusekasutajad ja lähedased vaesusriski ning suurendab hoolduskoormust.  Murekohaks on kvalifitseeritud tööjõu ebapiisavus hoolekande valdkonnas ning suurenev vajadus spetsialistide teadmiste ja oskuste täiendamise järele. Töö abivajajatega on stressirikas ja vähese positiivse tagasisidega, kuid madalalt tasustatud ja ühiskonnas vähe väärtustatud.  Kehtivad õppekavad ja väljaõppevõimalused hoolekande valdkonnas vajavad jätkuvalt edasiarendamist, et vastata tööturu uuenenud vajadustele. Puudub keskne täiendkoolitussüsteem ja ühtlustamata on sotsiaalvaldkonna erialade kvalifikatsiooninõuete regulatsioon.  Hoolekande suund on toetada inimeste võimalikult kaua kodus elamist. Samas ei ole koduses keskkonnas toetatavad sotsiaalteenused piisavalt kättesaadavad. 16  Hoolekandeasutuste infrastruktuur on vananenud ning keerulisema hooldusvajadusega inimestele ei ole piisavalt teenusekohti.  Puudu on teenustest inimestele, kes iseseisvalt kodus enam elada ei saa, kuid ei vaja veel ka ööpäevaringset teenust hoolekandeasutuses. Tähelepanu vajavad ka dementsuse diagnoosiga inimesed. Enamikus kohalikes omavalitsustes puuduvad toetavad teenused, mis aitavad vältida mäluhäirete süvenemist ning säilitada dementsusega inimese iseseisvat tegevusvõimet võimalikult kaua.  Edasiarendamist vajab sotsiaalteenuste kvaliteet ning pakkuda tuleb senisest enam praktilist tuge kohalike omavalitsuste ja teenuseosutajate võimekuse tõstmiseks.  Hoolduskoormusega inimestele on vaja tagada minimaalsed sotsiaalsed garantiid, parandada tuleb nende teadlikkust ja oskusi nii abi küsida kui ka kodus hooldamist pakkuda, samuti tuleb toetada nende töö- ja pereelu ühitamist.  Hoolekandesektoris on vaja suurendada innovatsiooni ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasutuselevõttu. Nutikate lahenduste abil saab parandada nii abivajavate inimeste elukvaliteeti kui avaliku sektori tõhusust ja riigijuhtimise kvaliteeti.  Praegune sotsiaalteenuste andmestike digiteerituse tase ja andmekvaliteet ei ole riigi ja kohalike omavalitsuste sotsiaalvaldkonna juhtimiseks, poliitikakujundamiseks ning teadus- ja arendustööks piisav.  Eestis on kujunenud suureks probleemiks maksehäireid ja võlgnevusi omavate inimeste suur arv, millega sotsiaalhoolekandesüsteem on siiani vähe tegelenud. Puudujääke on nii võlgnevuste ennetamises, võlanõustamisteenuse kättesaadavuses kui inimeste teadlikkuses abi küsida. Tegevussuunad Muudatuste tegemisel lähtutakse esmajoones inimese vajadustest. Eesmärk on minna sotsiaal-, tervise- ja töövaldkonnas üle inimese eluteekonda ja vajadusi arvestavale lõimitud teenuste pakkumisele, mida toetab tõenduspõhiste keskkonnasäästlike digitaalsete lahenduste kasutuselevõtt ja andmete lõimitud kasutamine. Sotsiaalhoolekande korraldamine on terviklik protsess, mis algab abi vajava inimese märkamisest ja abivajaduse hindamisest. Tegevussuunad on kooskõlas Euroopa Liidu sihtidega toetada inimeste iseseisvat väärikat elu nende kodus ning parandada nii kutseliste kui ka mitteametlike hooldajate olukorda. Samuti otsitakse lahendusi tuua toetuste ja aktiveerivate teenuste abil vaesusest välja inimesed, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid. Abi andmise korraldamine  töötada välja tõmbekeskustel põhinev esmajärjekorras kohalikul tasandil: sotsiaalkaitse korraldusmudel, mis hõlmab  ehitada üles inimese terviklikust nii juhtumikorraldust kui teenuse- abivajadusest lähtuva abi andmise süsteem osutamist; selliselt, et see algaks esmatasandilt, kus  toetada esmatasandil pakutava hinnatakse inimese abivajadust ning hoolekandelise abi kättesaadavust ja seejärel suunatakse inimene edasi talle kvaliteeti; sobilikke teenuseid saama. Mitmest  leppida kokku aktsepteeritavad erinevused valdkonnast abi vajamise korral tuleb kohalike omavalitsuste või tõmbekeskuste tagada selle koordineeritud osutamine; teenuste osutamises (kättesaadavuse 17 tagamine ja kvaliteet) ning tagajärjed teenustega, mis toetavad inimese ülesannete täitmata jätmisel; iseseisvat toimetulekut ja turvalisust.  kehtestada miinimumnõuded teenustele Iseseisvat hakkamasaamist aitavad toetada ning abile. ka tehnoloogilised kasutajamugava disainiga abivahendid; Kohaliku tasandi meetmete  võtta kasutusele abitehnoloogiad nii kättesaadavuse parandamine: kodudes kui teenusekeskkondades (nt hoolekandeasutused). Oluline on, et  tagada terviklik lähenemisviis nutikad lahendused muutuksid inimesele olemasolevate piiratud vahendite kättesaadavamaks (sh hinna poolest). jaotamisel kohalike omavalitsuste sees ja Lahenduste kasutamisel peab olema vahel, et tagada vajaliku abi kättesaadavus tagatud juhendamine ja kasutajatugi.7 elukohast sõltumata;  soodustada väärtuspõhist lähenemisviisi Teenuste arendamisel inimese terviklikust ning motiveerida kohalikke omavalitsusi abivajadustest lähtumine ning pakutava probleeme ennetama; abi parem koordineerimine ja  toetada sotsiaalteenuste planeerimiseks ja integreerimine: elluviimiseks vajalike tööriistade (sh  parandada riigi ja kohalike omavalitsuste tehnoloogialahendused) väljatöötamist; dialoogi, et osapoolte ootused ja  leida lahendused kohalikele ülesanded oleksid selgemad; omavalitsustele riigi raha oma parema  parandada taastusravi ja sotsiaalse äranägemise järgi kasutamiseks ning rehabilitatsiooni korraldust; teenuste arendamiseks oma piirkonna  arendada inimeste majandusliku elanike vajadustest lähtuvalt; toimetuleku parandamiseks ja tekkinud  rakendada isikukeskset erihoolekande võlgadega toimetulekuks teenusemudelit ning pakkuda tuge võlanõustamisteenust ning koostada kogukonna ja vabatahtlike ressursside valdkondadeülene ennetus- ja sihipäraseks ja järjepidevaks kaasamiseks. leevenduskava;  arendada toetavaid teenuseid, eesmärgiga Avaliku raha suunamine senisest enam vähendada vaesust ja parandada inimeste kogukonnapõhiste, kodus elamist ja iseseisvat toimetulekut, parendada toetatud elamist võimaldavate teenuste toimetulekutoetuse skeemi kui viimast ning füüsilise ja sotsiaalse keskkonna abinõu ja tagada tervisliku toiduabi arendamisse: kättesaadavus.  teha infrastruktuuri investeeringuid, et kaasajastada hoolekandeasutusi ning Riigi ja kohalike omavalitsuste vahelise pakkuda kvaliteetseid teenuseid koostöö ja partnerluse tugevdamine ja keerulisema hooldusvajadusega inimestele kogukondlike algatuste kaasamine ning (nt dementsusega inimesed) ning neile, sellest tulenevate õiguste ja kohustuste kelle kodus elamist ei ole võimalik enam kokkuleppimine: toetada;  soodustada teatud teenuste puhul  pakkuda hoolekandeteenuseid vähemalt maakondlikku või piirkondlikku koordineeritult ning tihedas koostöös koostööd mastaabiefekti saavutamiseks ja tervise- ja muude (sh kogukondlike) 7 Tehnoloogiarikka hoolekande suunad annab roheline https://www.sm.ee/sites/default/files/news-related- raamat „Tehnoloogiakasutuse suurendamine inimese files/roheline_raamat_tehnoloogiakasutuse_suurendamin igapäevase toimetuleku ja heaolu toetamiseks kodus“, e_inimese_igapaevase_toimetuleku_ja_heaolu_toetamise 2020, Sotsiaalministeerium, ks_kodus.pdf 18 vajalikus mahus kompetentsuse motivatsioonipakett ja töötajate koondamiseks; tunnustamise süsteem.  suurendada riigipoolset tuge ja juhendamist ning julgustada koostööd riigi Valdkondadeülest koostoimet toetavate ja kohalike omavalitsuste vahel, et infosüsteemide arendamine ja parandada kohalike omavalitsuste jätkusuutliku rahastamise tagamine: teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti.  luua andmete ühise kasutamise tervikvaade ja ühesugune klassifikatsioon; Sotsiaalvaldkonna tööjõu tagamine,  rakendada tervise- ja sotsiaalsektoris pädevuse suurendamine ja abivajaduse tuvastamiseks väärtustamine: sihtrühmapõhist ning algoritmidel  kaasajastada sotsiaalvaldkonna tööjõu põhinevat ühist riskihindamist; kvalifikatsiooni regulatsiooni ja  lahendada andmevahetusega seotud kutsestandardeid; õiguslikud küsimused ja luua eeldused riigi  arendada sotsiaalvaldkonna tööjõu tasandil valdkondadeüleseks kvaliteedi parandamiseks täiend- ja andmevahetuseks; tasemeõppe ning koolitussüsteemi;  teha riiklike infosüsteemide andmed  täpsustada õppekavade ja õppe sisu; kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajatele  parandada valdkonnas tegutsevate juhtide kättesaadavaks, et oleks võimalik inimest teadmisi ja oskusi ning kehtestada neile terviklikult nõustada ja valdkonna kvalifikatsiooninõuded; strateegilist arengut planeerida, tagades  toetada sotsiaalvaldkonna töötajate seejuures andmekaitse nõuete täitmise; huvikaitsetegevust;  lihtsustada infotehnoloogiliste lahenduste  väärtustada sotsiaalvaldkonna erialasid abil andmete tõlgendamist ja loetavaks ühiskonnas laiemalt ning luua tegemist nii sotsiaaltöötajatele kui klientidele. 19 Alaeesmärk 5: sooline võrdõiguslikkus ja võrdne kohtlemine Eesmärk: Eestis on naistel ja meestel kõigis ühiskonnaelu valdkondades võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus ning vähemusrühmadele on tagatud võrdsed võimalused eneseteostuseks ja ühiskonnaelus osalemiseks. Mõõdikud Algtase Sihttase 2030 Nende inimeste osakaal, kes enda 7,3% (2021) <7,3% arvates kuuluvad mõnda gruppi, mida Eestis diskrimineeritakse Sooline palgalõhe 14,9% (2021) 8,5% Ligipääsetavuse indeks 33,1% (2021) 45,2% Väljakutsed ja võimalused  Stereotüüpsed arusaamad meeste ja naiste rollidest ühiskonnas ning ajaloolis-kultuuriliselt välja kujunenud soosüsteem mõjutavad inimeste valikuid ning taastoodavad või süvendavad meeste ja naiste sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust.  Kuigi sooline palgalõhe (14,9%) on viimasel kümnel aastal olnud langustrendis, näitab palgalõhe märkimisväärset soolist ebavõrdsust tööturul ning naiste ja meeste majanduslikus iseseisvuses.  Ebavõrdsust tööturul iseloomustavad ka tegevusalapõhine sooline segregatsioon (36,4%) ja ametialane sooline segregatsioon (34,2%).  Tasakaalustamata hooletöö jaotus väljendub kõige teravamalt soolises hõivelõhes, mis on alla 3-aastase lapsega naiste ja meeste seas 42 protsendipunkti. Need soolise võrduse kitsaskohad väljenduvad omakorda naiste ja üksikvanemate laste vaesusriskis või takistustes vägivaldsest suhtest lahkumisel.  Naised ja mehed on endiselt ebavõrdselt esindatud otsustus- ja juhtimistasanditel. Puudujääke esineb endiselt ka soolist võrdõiguslikkust toetavas õigusraamistikus ja selle rakendamises. Institutsionaalne suutlikkus soolise ebavõrdsuse vähendamisega valdkondadeüleselt, süsteemselt ja tulemuslikult tegeleda on ebaühtlane.  Võrdluses Euroopa Liidu keskmise näitajaga paistab Eesti silma vähesema sallivuse ja avatusega vähemusrühmadesse kuuluvate inimeste suhtes.  Eestimaalaste arvates on kõige enam levinud diskrimineerimine vanuse, nahavärvi, rahvusliku päritolu, seksuaalse sättumuse ja puude tõttu. Sallivus mõjutab inimeste turvatunnet ja ühtekuuluvust ülejäänud ühiskonnaga, samuti võib sel olla mõju ühiskonnaelus (sh tööelus) osalemisele ja panustamisele.  Piiratud ligipääsetavus ruumile, infole, teenustele ja kultuurile mõjutab suurt osa elanikkonnast. Senisest enam tuleb arvestada laste, vanemaealiste ja erivajadusega inimestega, samuti nendega, kes võivad vajada ligipääsetavaid lahendusi.  Lõimides ligipääsetavuse põhimõtte avaliku ruumi ja teenuste lahutamatuks osaks, loome kõigile ühiskonnaliikmetele võrdsed võimalused osaleda ja iseseisvalt toime tulla. 20 Tegevussuunad Soolise võrdõiguslikkuse poliitika eesmärk on edendada soolist võrdõiguslikkust, vähendada soolist ebavõrdsust ja toetada seeläbi inimeste heaolu, majanduse ja konkurentsivõime kasvu. Soolise võrdõiguslikkuse poliitika lähtub asjaolust, et soolisel ebavõrdsusel on eelkõige struktuursed põhjused. Soolise võrdõiguslikkuse poliitika elluviimine eeldab naiste ja meeste võrdse kohtlemise normide täitmist ehk otsese ja kaudse soolise diskrimineerimise vältimist ja kahe teineteist täiendava strateegilise lähenemisviisi kasutamist – spetsiifiliste, otseselt soolise ebavõrdsuse probleemide lahendamisele suunatud erimeetmete rakendamist ning soolõimet, st soolise aspekti arvestamist iga valdkonna poliitikas. Võrdsete võimaluste ampluaa on vähemusgruppide hulga tõttu lai ning võrdse kohtlemise tagamiseks ja võrdsete võimaluste edendamiseks on vaja samal ajal keskenduda tegevustele eri sihtrühmades. Valdkondliku õiguskaitse tõhustamine: Soolist võrdõiguslikkust ja võrdset  muuta võrdse kohtlemise seaduse kohtlemist toetavate võrgustike, kohaldamisala eesmärgiga tagada ühenduste ja organisatsioonidega diskrimineerimise kaitse rahvuse (etnilise koostöö suurendamine ning hästi toimiva kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, huvikaitse tagamine: usutunnistuse või veendumuste, vanuse,  toetada soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse puude või seksuaalse sättumuse alusel kohtlemise edendamisega tegelevate ühesuguselt; kodanikuühiskonna organisatsioonide ja  ajakohastada ja korrastada võrgustike tegevust ja arengut; vähemusrühmade võrdsete võimaluste  toetada soolise võrdõiguslikkuse nõukogu edendamiseks vajalikke õigusakte; tegevust, et anda Vabariigi Valitsusele  suurendada riiklike institutsioonide, soolise võrdõiguslikkuse küsimustes sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse ja laiapõhjalist nõu ja tagada koostöö; võrdse kohtlemise voliniku asutuse  arendada koostööd kodanikeühendustega, võimekust, et pakkuda inimestele võrdse kaasates neid valdkondlikku kohtlemise põhimõtete ja soolise poliitikakujundamisse. võrdõiguslikkuse põhimõtete rikkumise korral kiiret ja tõhusat abi ning suurendada Ühiskondlike hoiakute muutmine soolist õigusspetsialistide, juristide, kohtunike ja võrdõiguslikkust väärtustavaks ja teiste oluliste õigusabiga seotud toetavaks: huvirühmade teadlikkust ja pädevust  vähendada negatiivsete soostereotüüpide valdkondlikust õigusest ja kohtupraktikast; levikut ja nende piiravat mõju;  suurendada töötajate teadlikkust oma  suurendada soolise võrdõiguslikkuse õigustest ja nende kaitse võimalustest ning edendamise võtmesihtrühmade töötada välja jätkusuutlikud lahendused, et teadlikkust soolise ebavõrdsuse parandada tööandjate teadmisi ja oskusi ilmingutest, põhjustest ja kaasnevatest soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks; probleemidest, soostereotüüpidest ja  analüüsida soolise võrdõiguslikkuse nende mõjust ning soolise võrdõiguslikkuse seaduses sätestatud nõuete täitmist ning edendamise vajadusest ja võimalustest; teha ettepanekuid seaduse paremaks  lõimida võrdõiguslikkuse põhimõte rakendamiseks ja järelevalvevõimaluste tasemehariduse õppekavadesse ja - tõhustamiseks. materjalidesse; 21  suurendada sihtrühmade ja sidusgruppide Institutsionaalse suutlikkuse teadlikkust, et märgata ja ennetada soolist suurendamine soolise võrdõiguslikkuse vägivalda. edendamiseks ja soolõimeks kõigis tegevus- ja poliitikavaldkondades: Naiste ja meeste majandusliku võrdsuse  luua koordinatsiooni- ja suurendamine: toetusmehhanismid, et meeste ja naiste  jätkata palgalõhe põhjuste väljaselgitamist erinevat olukorda, elukogemust, vajadusi, ja kujundada meetmed palkade huve ja võimalusi arvestataks ning soolist läbipaistvuse parandamiseks; võrdõiguslikkust edendataks riigi ja  toetada tööandjaid teadmiste ja kohaliku omavalitsuse tasandil mõjusalt; kasutajasõbralike tööriistadega, et  tõhustada seiret soolise mõju hindamise selgitada oma organisatsioonis välja kvaliteedi üle; palgalõhe ja seda vähendada;  koguda regulaarselt soopõhist ja  tõhustada naiste ja meeste töö-, pere- ja intersektsionaalset statistikat ning teha eraelu ühitamise võimalusi parandavaid temaatilisi analüüse ja regulaarseid meetmeid ning vähendada laste ja uuringuid sootundliku ja teadmispõhise täisealiste abivajajatega seonduvat poliitika kujundamiseks ja elluviimiseks hoolduskoormust ja toetada selle sooliselt kõigis valdkondades. võrdsemat jagamist;  rakendada meetmeid hariduse ja tööturu Regulaarsete ja kvaliteetsete andmete soolise segregatsiooni vähendamiseks; tagamine vähemusrühmade olukorra ja  parandada soolist tasakaalu vajaduste kohta: loodusteaduste, tehnoloogia (sh IKT),  toetada valdkondlikke andmekogumis- ja inseneeria ja matemaatika (nn STEM analüüsitegevusi; erialad) ning hariduse, tervishoiu ja  nügida teiste valdkondade hoolekande (nn EHW erialad) valdkonnas. poliitikakujundajaid vähemusrühmi puudutavate andmete kogumiseks ja Naiste ja meeste tasakaalustatud kasutamiseks. osalemine kõigil otsustus- ja juhtimistasanditel: Teadlike ja oskustega  luua eeltingimused, et toetada riigi ja poliitikakujundajate, tööandjate, kohaliku omavalitsuse tasandi valitavates haridustöötajate ja teiste kogudes ja nimetatavatel positsioonidel ühiskonnaliikmete toetamine: otsuste tegemisel jätkusuutliku soolise  parandada poliitikakujundajate teadmisi ja tasakaalu saavutamiseks; oskusi, et tagada oma valdkonnas  toetada erakondi soolise tasakaalu arendustegevusi plaanides võimekus edendamises; arvestada vähemusrühmade olukorra ja  luua toetavad lahendused naiste vajadustega; karjäärivõimaluste parandamiseks,  suurendada tööandjate teadlikkust, ettevõtlikkuse suurendamiseks ning sealhulgas jätkata mitmekesisuse negatiivsete soostereotüüpide leviku ja väärtustamiseks ettevõtetes ja mõju vähendamiseks avaliku ja ärisektori organisatsioonides märgise „Austame otsustus- ja juhtimistasanditel soolise erinevusi“ meetmete rakendamisega tasakaalu saavutamiseks, sealhulgas seotud tegevusi; suurendada valikuprotsesside läbipaistvust  suurendada hariduse ja koolituse ning objektiivsust. valdkonna ekspertide teadlikkust ning luua vajalikud teadmised ja oskused; 22  viia regulaarselt ellu ühiskonna teadlikkuse  suurendada ühiskonna teadlikkust ja suurendamiseks sobilikke tegevusi. spetsialistide pädevust universaalse disaini põhimõtetest, võimalustest ja eelistest; Ligipääsetavuse parandamine kõigi  täiendada ligipääsetavuse mõõdikut, et inimeste iseseisva elu ja täieliku osalemise võimaldada hinnata ligipääsetavuse tagamiseks: olukorra paranemist;  reguleerida täpsemalt  toetada ligipääsetavuse rakkerühma ligipääsetavusnõuded ja tõhustada (2020–2021) poliitikasoovituste järelevalvet nõuete täitmise üle; ellurakendamist. 23 Arengukava maksumuse prognoos Heaolu arengukava 2023–2030 viiakse ellu igal aastal uuendatavate 4-aastaste ja arengukava alaeesmärkidest lähtuvate programmide kaudu. Programmide maksumus kujuneb programmi hõlmatud teenuse osutamisega seotud otsestest kuludest (nt inimestele suunatavad toetused või teenusekohtade ülalpidamine) ning teenuse osutamisega seotud kaudsetest kuludest (teenust osutava asutuse personali- ja majandamiskulud ning IKT kulud). Arengukava elluviimise eest vastutab Sotsiaalministeerium, teised kaasatud ministeeriumid ja organisatsioonid on oma vastutusalas olevad tegevused kooskõlastanud ja vastutavad nende elluviimise eest. Arengukava maksumuse arvutamisel on võetud aluseks 2023–2026. aastaks kinnitatud riigi eelarvestrateegia ja kogumaksumuseks kujuneb umbes 45 miljardit eurot. Selline prognoos ei too endaga kaasa kulude hüppelist kasvu. Täpsem maksumuse prognoos koostatakse igal aastal koos programmidega riigieelarve planeerimise käigus. Arengukava tegevusi viiakse ellu riigieelarve vahenditest, sealhulgas Euroopa struktuurifondide (ESF+, ERF, REACT-EU) meetmetest, taaste- ja vastupidavusrahastu vahenditest ning teistest välisvahenditest. * Hinnanguline maksumus 2026. aasta kuludest lähtuvalt Juhtimiskorraldus Heaolu arengukava 2023–2023 kinnitab Vabariigi Valitsus. Riigieelarve seaduse kohaselt esitab valitsus arengukava enne kinnitamist Riigikogule arutamiseks. Arengukava rakendamist ja elluviimist koordineerib Sotsiaalministeerium ja selleks koostatakse programmid, mis katavad vähemalt ühte riigi eelarvestrateegia perioodi. Programmid kinnitatakse igal aastal valdkonna eest vastutavate ministrite käskkirjaga pärast riigieelarve vastuvõtmist Riigikogus. Riigieelarve seaduse kohaselt on programm arengudokument, milles määratakse tulemusvaldkonna alaeesmärgi saavutamisele suunatud meetmed, mõõdikud, tegevused ja rahastamiskava. Heaolu arengukava 2023–2030 elluviimiseks moodustatakse ministri käskkirjaga juhtkomisjon, mille põhiülesanded on:  anda soovitusi heaolu arengukava eesmärkide saavutamiseks ja jälgida nende täitmist;  anda soovitusi programmide tulemuslikkuse parandamiseks ja jälgida nende täitmist;  teha eri valdkondade, tasandite ja organisatsioonide ühistegevuste algatamise ettepanekuid. 24 Juhtkomisjoni koosseisu kuuluvad arengukava elluviimisega kõige rohkem seotud ministeeriumid ja Riigikantselei, omavalitsuste esindusorganisatsioon(id), sotsiaalpartnerid ja alaeesmärkide fookusega seotud põhilised katusorganisatsioonid. Arengukava elluviimisse kaasatakse laiapõhjaline ja eri valdkondade partnereid kaasav ekspertkogu. Ekspertkogu ülesanne on anda juhtkomisjonile sisendit heaolu arengukava koostamiseks ja elluviimiseks ning anda tagasisidet heaolu arengukava täitmise kohta. Arengukava eesmärkide saavutamiseks on oluline teha tihedat koostööd kohalike omavalitsuste koostöökogudega. Samuti on oluline, et eri tasandite strateegilistes dokumentides seatud eesmärgid ja kavandatud tegevused oleksid kooskõlas. Heaolu arengukava fookuses on ka rahvastikuküsimus, mille koordineerimiseks on valitsuse juurde moodustatud rahvastikupoliitika valitsuskomisjon. Komisjoni eesmärk on koos valdkonna ekspertide ja eri ministeeriumide esindajatega koordineerida riigi tegevusi rahvastikupoliitika kujundamisel, sealhulgas ka rahvastikupoliitika eesmärkide saavutamiseks vajaliku õigusloome loomine, rahvastikuprotsesside jälgimine, uuringute tellimine, soovitud arengu saavutamiseks meetmete väljatöötamine ja nende mõju hindamine, rahvastikuprotsesside jälgimiseks asja- ja ajakohase andmevajaduse väljaselgitamine ning rahvastikustatistika vajaduse edastamine andmete kogujatele ja töötlejatele. Arengukava elluviimisest antakse igal aastal aru riigieelarve tulemusaruande protsessi raames ja sellesse protsessi kaasatakse nii juhtkomisjon kui ka ekspertkogu. Hiljemalt kolm aastat enne arengukava elluviimise perioodi lõppemist tehakse selle vahehindamine, et saada ülevaade tulemusvaldkonna edusammudest, väljakutsetest ja soovitustest uuteks arengusuundadeks. Vahehindamise tulemused on aluseks ka jätkustrateegia(te) koostamiseks või fookuse muutmiseks. 25

Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →