Arvamuse andmine

Justiitsministeerium Teie 13.12.2016 nr 7-1/8699 [email protected] Meie 16.01.2017 nr 6-6/16-52 Arvamuse andmine Täname võimaluse eest avaldada arvamust maksejõuetusõigust käsitleva direktiivi ettepaneku COM(2016) 723 kohta. Riigikohus on direktiivi toetaval seisukohal ning leiab, et direktiiviga taotletavad eesmärgid on asjakohased ja suunatud selliste probleemide lahendamisele, mis tõusetuvad ka Eestis: likvideeriva maksejõuetusmenetluse pikk kestus, võlausaldajate nõuete rahuldamise madal protsent, liiga hiline tegutsemine ähvardava maksejõuetuse olukorras ning juriidiliste ja füüsiliste isikute võlgade ümberkujundamise menetluste efektiivsus, sh kohtuväliste menetluste ja abinõude rakendamise võimalus. Direktiivi suhtes seisukohtade kujundamisel tuleks eelkõige analüüsida, millistes valdkondades Eesti õigus juba vastab direktiiviga taotletud eesmärkidele ning millises osas oleks ülevõtmisel vaja kehtivat õigust muuta või täiendada. Käimasolev maksejõuetusõiguse revisjon1 hõlmab sarnaselt direktiivile nii saneerimise, võlgade ümberkujundamise kui ka kohustustest vabastamise regulatsiooni, mh nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute maksejõuetust. Arvestades, et direktiivi ettepanekus tõstatud probleemid on omased Eesti õigusele ning direktiivi eesmärgid kattuvad suures osas revisjoni eesmärkidega, tuleks revisjoni läbiviimisel direktiivi võimaliku ülevõtmisega seonduvaid küsimusi ja suundi arvesse võtta, et vältida olukorda, et revisjoni käigus välja töötatud lahendusi tuleb mõne aasta pärast direktiivi ülevõtmise tõttu muuta. Varajase hoiatuse meetmed (early warning tools) Riigikohus toetab iseenesest direktiivi ettepaneku põhjenduse punktides 13, 16 ja artiklis 3 viidatud meetmeid ja internetis avaldatavaid ja makseraskustes isikutele vabalt kättesaadavaid juhiseid. Juhiste avaldamine näiteks ettevõtjaportaalis või juristaitab.ee lehel tagab suurele hulgale isikutele teabe kättesaadavaks tegemise soodsal viisil. Selge peab olema, mida kujutavad endast varajase hoiatuse meetmed. Direktiivis on viidatud, et välja tuleks töötada mudel-saneerimiskavad, nenditud, et makseraskustes ettevõtjatel ei pruugi olla vahendeid professionaalse nõuandja palkamiseks, hõlmatud peaks olema võlgnike 1 Maksejõuetusõiguse revisjoni tegevused, maksejõuetusõiguse revisjoni lähteülesande projekt. Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee raamatupidamis- ja järelevalvekohustus, kolmandate isikute teavitamiskohustus ning juhiseid tuleks anda varajase hoiatuse meetmete olemasolu ja varajase saneerimise kohta. Ebaselgeks aga jääb mida liikmesriigilt oodatakse: kas ülevaadet olemasolevate õiguslike võimaluste kohta või eraldi meetmete, menetluste või teenuste välja töötamist ja võlgniku ning maksuhaldurite jt kohustuste laiendamist. Asjakohased võiksid kindlasti olla käitumisjuhised ja mudel-saneerimiskavad makseraskustes isikutele, mis avaldatakse ülal viidatud internetilehekülgedel. Uute menetluste ja meetmete välja töötamise kohustuse osas peaks selge olema, mis on meetmete sisu ja kas Eesti on valmis sellises mahus panustama. Võlgnike kohustuste laiendamine ja kolmandate isikute teavitamiskohustus võib kaasa tuua järelevalve vajaduse ja sellega ka kulude kasvu. Küsitav on, mida toob kaasa viide, et ettevõtjatel ei pruugi olla raha professionaalse nõustaja palkamiseks. Kui eesmärk on, et riik pakuks mingit teenust makseraskustes isikutele võlgade ümberkujundamiseks, võib see tähendada uue teenuse loomist. Kehtiv õigus viitab võlanõustamisele sotsiaalteenusena (SHS § 44), kuid küsitav on, kas ettevõtjatele on üldse sarnane võimalus väljaspool formaalset saneerimismenetlust loodud. Täiendavate meetmete loomine eeldab riigilt ressurssi ja ettekujutust, mis need meetmed olla võiksid. Ennetava ümberkujundamise raamistik ja läbirääkimiste lihtsustamine Riigikohus leiab, et ennetava ümberkujundamise reguleerimist võib eesmärgina üldjoontes toetada. Siiski tõusetub küsimus varajase hoiatuse meetmete, ennetava ümberkujundamise raamistiku ja saneerimismenetluse (või ka kompromissi) koosmõjus. Direktiiv näeb ette, et saneerimisnõustaja kaasamine ei peaks olema alati vajalik, vajadusel võib piirata kohtu või riigi sekkumist, avalduse peaksid saama esitada nii võlgnik kui ka võlausaldajad võlgniku nõusolekul, võlgnikule peaks alles jääma vähemalt osaliselt vara käsutusõigus ning õigus peaks võimaldama võlgniku suhtes algatatud üksikuid täitemenetlusi peatada. Keskne küsimus on, mida kujutab endast ennetava ümberkujundamise raamistik ja kuidas see sobitub senisesse maksejõuetusõiguse süsteemi. Kas tegemist on kohtuvälise või kohtuliku meetmega: on see näiteks riigi pakutav teenus, kohustuslik kohtueelne menetlus, makseraskustes isiku kohtule juurdepääsu tagav meede (vrd menetlusabi), saneerimismenetluse eriliik või võimalus saneerimismenetlus läbirääkimiste ajaks peatada, mõni neist või nende segavorm. Vormist sõltub see, kes peab sellist menetlust rahastama: riik, võlgnik või võlausaldajad ning see, kui kulukas on meede riigile ning kas muudatus annab võlgnikule senise süsteemiga võrreldes soovitud eelise. Ühelt poolt on varajase hoiatuse meetmed kohtuvälised, samuti võib piirata kohtu või riigi kaasamist ennetava ümberkujundamise juurde. Teisalt eeldab võlgniku käsutusõiguse piiramine, nõustaja nimetamine ja täitemenetluse peatamine õiguslikku alust (haldusakt, kohtulahend), seega ka riigi või kohtu sekkumist. Olemasolev saneerimismenetlus tugineb sellele, et ettevõtja on aktiivne: ettevõtja rahastab menetlust (SanS § 10 lg 2 p 4), esitab saneerimisavalduse ja andmed (SanS § 7 lg 1) ning tal on kaasaaitamiskohustus (SanS § 14). Eeldusel, et tegemist on kohtuliku meetmega, saab senise lähenemise säilitada, kui kolmandate isikute teavitamiskohustus varajase hoiatuse meetmete (punkt 13) ja võlausaldajate avalduse esitamise õigusega kokku sobib. Kui eeldatud on aga, et riik finantseerib ümberkujundamist ja see on kohtuväline teenus, peaks selge olema varajase hoiatuse meetmete ja ümberkujundamise raamistiku teenuse suhe saneerimismenetlusega, sh kas ja millal hakkavad kohalduma saneerimismenetluse algatamise tagajärjed (SanS §-d 10 ja 11). Täitemenetluse peatamise võimalus on iseenesest tervitatav ja edukaks saneerimiseks vajalik. Direktiiv viitab täitemenetluse peatamise võimalusele seoses läbirääkimistega (art 6 ja 7), kuid mitte igal juhul ennetava saneerimise raamistiku juures. Seega tõusetub isegi juhul, kui mõeldud on, et ennetav saneerimine on kohtulik menetlus, küsimus sellest, millised saneerimismenetluse algatamise tagajärjed sh täitemenetluse peatamine (SanS § 11) kohalduvad juhul, kui ei ole tegemist läbirääkimiste olukorraga. 2(5) Kehtivas õiguses ei ole saneerimismenetluses hagi tagamise abinõude kohaldamist kui esialgset õiguskaitset hagita menetluses lahti kirjutatud. Direktiivis, kuid ka kehtivas õiguses endas, võiks olla selge, mida täitemenetluse peatamine menetluslikult endast kujutab ning kas see kohaldub tagajärjena mingite eelduste täitmisel automaatselt või on selleks vajalik ettevõtja avaldus. Tervitatav on põhimõtteline võimalus igas saneerimismenetluses saneerimisnõustajat mitte nimetada. Sealjuures on saneerimisnõustajata menetlustes kohtul kindlasti suurem roll, sest kohus peab sel juhul saneerimisnõustaja puudumist kompenseerima. Sisuline majandusteadmisi eeldav kontrollikohustus ja lühikesed tähtajad panevad kohtutele suure koormuse ning see võib eeldada, et vajalik on kohtunike spetsialiseerumine. Pooldada võib iseenesest peatamisega seonduvaid õiguslikke tagajärgi (art 7), kuid direktiivist peaks selge olema, millal viidatud tagajärjed menetluslikult kohalduvad. Artiklis 7 viidatud õiguslikud tagajärjed, nt lepingute jätkumine või pankrotiavalduse esitamise kohustuse peatumine, ei ole seotud kitsalt täitemenetluse peatamisega. Tagajärgede kohaldumine tuleks siduda selge eeldusega, nt ennetava saneerimismenetluse algatamine, kus täitemenetluse peatumine on üks selges menetluslikus vormis kohalduvatest tagajärgedest, ja seotuna kindla ajahetkega (automaatne tagajärg menetluse algatamisel või esialgne õiguskaitse). Vastasel juhul on mh ebaselge, millest arvates arvutada pankrotiavalduse esitamise kohustust või võimalikku juhatuse liikmete vastutust. Sealjuures võib tähtsate lepingute jätkamine ja lõpetamise keelamine olla vajalik ka nende võlausaldajate suhtes, kelle suhtes ei ole täitemenetlust peatatud (pole nt kohtusse või täitemenetlusse nõudega jõutudki). Ebaselge on kuidas suhtuvad teineteisesse art 7 lg-d 4 ja 5. Saneerimiskava Saneerimiskavaga seonduvate sätete juures tõusetub esimesena küsimus, kas eelnevad ennetava ümberkujundamise sätted seonduvad sellega ning saneerimiskavaga algab uus menetlusetapp või on läbivalt mõeldud sama menetlust ja sama olukorda. Kui läbivalt on mõeldud saneerimismenetluse sees ja kestel kohalduvaid tagajärgi võiks art 4–15 mõisteid ühtlustada, kui mitte, siis võiks ennetavaid kavasid ja tavapäraseid kavasid eristada. Kas saneerimisnõustaja nimetamine on art 8 mõttes kava koostamisel kohustuslik? (tundub, et ei ole). Kui ei ole, võib eriti väikestele ettevõtetele nõuetele vastava kava koostamine takistuseks saada, sel juhul peab olemasolev mudelkava väga hästi toimima. Kui ennetava kava ja tavapärase kava all on mõeldud erinevaid menetlusi/meetmeid/menetlusetappe, võiks mõelda ka ennetavatele kavadele kohalduvate nõuete reguleerimise peale: kas ja mida peab võlgnik ennetava saneerimiskava koostamiseks tõendama. Art 8 lg 1 (b) võiks nõutava informatsioonina võtta eeskuju Eesti SanS-st. Kindlasti ei peaks nõutav olema ettevõtte väärtuse hindamine (väärtus kui kohalik keskmine turuhind, keeruline eriti osaühingute puhul), see nõuab põhjalikku ekspertiisi, suuri kulusid, tõstatab küsimuse, kes kulud kandma peab ning aeglustab menetlust. Keskne võiks olla, sarnaselt Eesti regulatsioonile, selges vormis ülevaade ettevõtte majandusliku seisundi kohta. Riigikohus leiab, et saneerimiskava vastuvõtmise üle hääletamisel võib gruppide moodustamist toetada. Arvestades ka Riigikohtu praktikat rühmade moodustumise kohta (3-2-1-25-11; 3-2-1-58-16), on vajalik, et erinevalt koheldud võlausaldajad hääletaksid eraldi rühmades. Põhimõtteliselt võib toetada mõtet, et vähemalt pandiga ja pandita võlausaldajad oleksid erinevates rühmades. Eraldi rühmana tuleks kohelda ka allutatud laene. Võlausaldajad, kelle nõuet ümber ei kujundata, ei saa kava vastuvõtmisel hääletada (pp 24) ning pankrotitest näitab, kas võlausaldajate huvid on tagatud vähemalt samal määral kui likvideeriva pankrotimenetluse puhul (pp 27). Pandiga tagatud nõudega võlausaldajate puhul peaks direktiivis olema selge, millal loetakse, et pandipidaja nõue on ümber kujundatud ja ta saab kava vastuvõtmisel hääletada ning kuidas kohaldub nende puhul pankrotitest. Pandipidaja realiseerimisnõude suurus ja saatus ei pruugi sõltuda sellest, kas tegemist on pankroti- või 3(5) saneerimismenetlusega, mistõttu ei pruugi nõude ümberkujundamise hindamine ja pankrotitest vajalikke vastuseid anda. Riigikohus leiab, et võib toetada võimalust saneerimiskava kinnitada ka juhul, kui kõikides rühmades ei hääletatud saneerimiskava kinnitamise poolt, kuid kava vastab võlausaldajate huvidele ja neid koheldakse võrdselt (pp 28, art 10, 11). Riigikohus toetab mõtet paigutada osanikud eraldi rühma saneerimiskava vastuvõtmise hääletamisel, leides, et allutatud laenud peaksid olema teiste võlausaldajate laenudest selgelt eristatud (art 12, pp 29). Uue kapitali kaasamine Sealjuures pooldab aga Riigikohus ka uue kapitali kaasamise võimalust ning erisuste tegemist, see võib olla ettevõtte edukaks saneerimiseks hädavajalik (pp 31, art 16, 17). Tehingute tagasivõitmise oht uue kapitali kaasamisel Eesti kehtivat õigust arvestades asjakohane ei ole, kuid uue kapitali kaasamise kord on teema, millele võiks mõelda. Direktiivi arutelude käigus peaks kujunema arusaam, kas tegemist oleks saneerimiskavas ettenähtud meetme, kohtumenetluse käigus rakendatava abinõu või kohtuvälise võlgniku ja võlausaldaja kokkuleppel rakenduva lahendusega, mis väärib erilist kaitset. Juhatuse liikme kohustused Direktiivi ettepaneku artiklis 18 on täpsustatud juhatuse liikme kohustusi makseraskuste korral. Riigikohus ei ole selliste kohustuste täpsustamise vastu, kuigi ebaselge on kohustuste täpsustamise eesmärk: kirjapandu saaks suures osas tuletada juba juhatuse liikme ja ühingu vahel olevast seadusjärgsest käsundilaadsest võlasuhtest. Eraldi mõte oleks erikohustuste kirjapanekul näiteks siis, kui need tooksid kaasa eraldi vastutuse koosseisud, midagi sellist aga direktiivis välja ei ole toodud. Kohusustest vabastamine Riigikohus ei ole vastu sellele, et võlgadest vabastamise periood oleks viie aasta või erijuhtudel kolme aasta asemel (PankrS § 175 lg-d 1 ja 1¹) selgelt kolm aastat. Riigikohus pooldab seda. Et makseraskustes füüsiliste isikute puhul ei eristata ettevõtjast füüsilist isikut ja tarbijast füüsilist isikut. Direktiivi sõnastudes peab Riigikohus õigeks, et selgelt on paika pandud, millest alates kolme aastat arvestama hakatakse (art 20). Siinjuures võiks mõelda, milline on võlgnikult eeldatav aktiivsus: kas sarnaselt saneerimise regulatsioonile direktiivis ja võlgadest vabastamise regulatsioonile Eestis, on ka siin nõutav mingi avalduse või finantsülevaate andmine (VÕVS § 11), kas see peab vastama mingitele vorminõuetele (vrd art 8). Eesti peaks mõtlema, kas direktiiv seonduks vaid kohustustest vabastamise regulatsiooniga PankrS § 169 jj või ka võlgade ümberkujundamisega (VÕVS). Mõelda võiks ka sellele, kas ja milline nõustamissüsteem kuulub direktiivi mõttes ettevõtjatele teise võimaluse andmise juurde. Ümberkujundamine II ptk mõttes käsitleb juriidilisi isikuid, füüsiliste isikute osas on viidatud aga kohustustest vabastamisele. Otstarbekas ei ole igal juhul luua veel eraldi kolmandat ettevõtjate kohustustest vabastamise menetluse liiki, pigem võiks mõelda seniste füüsiliste isikute maksejõuetusmenetluse liikide (pankrot, kohustustest vabastamine, võlgade ümberkujundamine) ja direktiiviga pakutava variandi süstemaatilisele läbitöötamisele ja kattuvas osas ühendamisele. Tõhususe tõstmine Juba saneerimisnõustajata saneerimismenetluse läbiviimine eeldab kohtute suuremat spetsialiseerumist ja panust, tõhustamise juures viidatakse spetsialiseerumisele otseselt (art 24). Spetsialiseerumise nõudmine eeldab ümberkorraldusi ja täiendavaid ressursse. Riigikohus leiab, et haldurite koolitamise, nõuete ja järelevalve osas viitab direktiiv probleemkohtadele, mis on aktuaalsed ka Eestis. Revisjoni raames on ka direktiivi arvestades asjakohane killustatud järelevalve asjakohaseks süsteemiks ühendada. 4(5) Andmed Riigikohus leiab, et statistika kogumine peaks olema võimalik KIS 2 vahendusel kohtulahendite registri otsinguga nii, et see ei pane kohtutele lisakohustust käsitsi infosüsteemi väliselt statistikat koondada. Lugupidamisega (allakirjutatud digitaalselt) Mari-Liis Lipstok Õigusteabe osakonna juhataja 5(5)