Arvamuse küsimine

EELNÕU 22.11.2016 Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (alaealiste õigusrikkujate kohtlemise muutmine) § 1. Karistusseadustiku muutmine 1) paragrahvi 48 täiendatakse pärast sõna „päeva“ tekstiosaga „ja alaealisele kuni kümme päeva“; 2) paragrahvi 56 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Alaealisele võib karistuse mõista või määrata ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada alaealisele kohaldatava mõjutusvahendiga.“; 3) paragrahv 87 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 87. Alaealisele kohaldatavad mõjutusvahendid (1) Neljateist- kuni kaheksateistaastasele isikule kuriteo eest mõistetava karistuse asemel kohaldab kohus järgmisi mõjutusvahendeid: 1) hoiatus; 2) sotsiaalprogramm; 3) sõltuvus- või muu ravi; 4) lepitusteenus; 5) allutamine käitumiskontrollile vastavalt käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatule; 6) üldkasulik töö 10–40 tundi; 7) liikumispiirangu kohaldamine, vajadusel koos allutamisega elektroonilisele järelevalvele vastavalt käesoleva seadustiku §-s 751 sätestatule; 8) kinnisesse lasteasutusse paigutamine sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud alustel; 9) muu asjakohane isiku poolt vabatahtlikult võetav kohustus. (2) Kohus võib neljateist- kuni kaheksateistaastase isiku väärteo eest mõistetava karistuse asemel kohalda järgmisi mõjutusvahendeid: 1) hoiatus; 2) sotsiaalprogramm; 3) sõltuvus- või muu ravi; 4) lepitusteenus; 5) üldkasulik töö kuni 20 tundi; 6) kinnisesse lasteasutusse paigutamine sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud alustel; 7) muu asjakohane isiku poolt vabatahtlikult võetav kohustus. (3) Kohus võib noorema kui kaheksateistaastase isiku allutada käitumiskontrollile kuni üheks aastaks. Kontrollnõuete järgimata jätmise või pandud kohustuste täitmata jätmise korral võib kriminaalhooldusametnik teda kirjalikult hoiatada või kohus pikendada talle määratud käitumiskontrolli tähtaega kuni ühe aasta võrra või muuta talle määratud kohustusi vastavalt käesoleva seadustiku § 75 lõigetes 2 ja 3 sätestatule. (4) Kinnisesse lasteasutusse paigutatakse noorem kui kaheksateistaastane isik kuni üheks aastaks. (5) Kohus võib alaealisele kohaldada liikumispiirangut kuni üheks aastaks ning elektroonilist järelevalvet kuni kuueks kuuks. (6) Arvestades kaheksateist- kuni kahekümne ühe aastase isiku vaimse ja sotsiaalse arengu taset ning süüteo toimepanemise asjaolusid, võib kohus sellise isiku mõistetavast karistusest vabastada ning kohaldada talle käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 27 ja 9 ning lõike 2 punktides 25 ja 7 sätestatud mõjutusvahendeid. Kui isik ei täida talle mõjutusvahendina määratud kohustust, võib kohus pöörata mõistetud karistuse täitmisele. (7) Kohus võib muuta käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–9 või lõike 2 punktides 2–7 sätestatud mõjutusvahendite liiki.“. § 2. Karistusregistri seaduse muutmine Karistusregistri seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 6 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 12 lõike 4 punkt 14 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahvi 24 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja sõnad „või mõjutusvahendi kohaldamise lõpetamisest“. § 3. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 131 täiendatakse lõigetega 32 ja 33 järgmises sõnastuses: „(32) Alaealise isiku vahistamise korral võib kohus määrata, et vahistamine asendatakse alaealise kinnisesse lasteasutusse paigutamisega. (33) Alaealise vahistatu, kes rikub kinnises lasteasutuses viibimise tingimusi, võib kinnise lasteasutuse juhi ettekande alusel ja kohtu loal viia üle vahistust kandma vanglasse.“ ; 2) paragrahvi 173 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Alaealise isiku tekitatud erikulud võib jätta riigi kanda.“; 3) paragrahvi 179 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Karistusseadustiku § 87 lõike 1 alusel alaealisele mõjutusvahendi kohaldamisel sundraha ei määrata. 4) paragrahvi 180 lõiget 3 täiendatakse pärast teist lauset lausega järgmises sõnastuses: „Alaealise puhul võib menetluskulud tervikuna jätta riigi kanda.“; 5) paragrahv 201 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 201. Kriminaalmenetluse lõpetamine alaealise toimepanija korral (1) Kui kriminaalmenetlust ei alustata või see lõpetatakse põhjusel, et õigusvastase teo on toime pannud oma ea tõttu süüvõimetu alaealine, võib uurimisasutus või prokuratuur alaealisele ja tema seaduslikule esindajale selgitada kuriteo tunnustega teo olemust ja kriminaalmenetluse lõpetamise alust. Uurimisasutus või prokuratuur saadab teavituse ja vajalikus mahus koopia kriminaalasja materjalidest alaealise elukoha järgsesse kohaliku omavalitsuse üksusse. (2) Alaealise suhtes, kes pani kuriteo toime neljateist- kuni kaheksateistaastaselt, võib prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetada, alaealist hoiatada ning vajadusel kohaldada tema nõusolekul järgmisi kohustusi: 1) 10–40 tundi üldkasulikku tööd; 2) kuriteoga tekitatud kahju hüvitamine või heastamine; 3) sotsiaalprogramm; 4) sõltuvus- või muu ravi; 5) lepitusteenus; 6) muu asjakohane kohustus. (3) Prokuratuur määrab alaealisele käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kohustuse täitmiseks tähtaja, mis ei või olla pikem kui kümme kuud. Kui alaealine ei täida määratud tähtaja jooksul talle pandud kohustust, võib prokuratuur kriminaalmenetluse määrusega uuendada. (4) Enne kriminaalmenetluse lõpetamist käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel tuleb alaealisele ja tema seaduslikule esindajale selgitada kuriteo tunnustega teo olemust ja kriminaalmenetluse lõpetamise alust. Kriminaalmenetluse lõpetamisel käesoleva paragrahvi alusel saadab prokurör teavituse ja vajalikus mahus koopia kriminaalasja materjalidest alaealise elukoha järgsesse kohaliku omavalitsuse üksusse.“; 6) paragrahv 308 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 308. Alaealise mõjutusvahendi kohaldamine Kui kohus kriminaalasja arutamise tulemusena jõuab järeldusele, et alaealist või karistusseadustiku § 87 lõikes 6 sätestatud tingimustel kaheksateist- kuni kahekümne ühe aastast isikut saab mõjutada karistust kohaldamata, võib kohus kohtuotsuse tegemisel alaealisele karistuse asemel kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud mõjutusvahendeid või vabastada kaheksateist- kuni kahekümne ühe aastase isiku karistuse kandmisest tingimuslikult ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud mõjutusvahendeid.“; 7) paragrahvi 385 punktis 5 ja § 390 lõikes 4 asendatakse sõnad „kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamise või tema seal viibimise tähtaja pikendamise“ sõnadega „kinnisesse lasteasutusse paigutamise“; 8) paragrahvi 387 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad “kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli“ sõnadega „kinnisesse lasteasutusse“; 9) seadustiku 17. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „17. peatükk LOA ANDMINE ALAEALISE ENNE TÄHTAEGA VABASTAMISEKS KINNISEST LASTEASUTUSEST“; 10) paragrahv 404 tunnistatakse kehtetuks; 11) paragrahvid 405407 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 405. Loa andmine alaealise enne tähtaega vabastamiseks kinnisest lasteasutusest Alaealise vabastamiseks enne tähtaega kinnisest lasteasutusest annab loa kohtunik kinnise lasteasutuse juhi või alaealise seadusliku esindaja kirjaliku taotluse alusel. Taotlusele lisatakse alaealise elukoha järgse kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja arvamus. § 406. Taotluse läbivaatamise kord (1) Kohtunik vaatab käesoleva seadustiku §-s 405 nimetatud taotluse läbi viivitamata. (2) Kohtunik võib taotluse lahendamiseks kutsuda kohtusse alaealise, tema seadusliku esindaja, alaealise elukoha järgse kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi ning küsitleda neid taotluse põhjendatuse selgitamiseks. (3) Taotluse lahendamiseks teeb kohus: 1) alaealise enne tähtaega kinnisest lasteasutusest vabastamise määruse või 2) taotluse rahuldamata jätmise määruse. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud määrus peab olema põhjendatud. (5) Määruse koopia saadetakse taotluse esitajale, alaealisele ja tema seaduslikule esindajale ning kinnisele lasteasutusele. § 407. Loa andmise või sellest keeldumise vaidlustamine Käesoleva seadustiku § 406 lõikes 3 nimetatud määruse peale võib alaealine või tema seaduslik esindaja esitada määruskaebuse käesoleva seadustiku 15. peatükis sätestatud korras.“; 12) paragrahvi 419 lõiget 4 täiendatakse pärast arvu „3“ tekstiosaga „ja § 201 lõike 2 punktis 1“; 13) paragrahvi 4271 täiendatakse pärast tekstiosa „käesoleva seadustiku § 202 lõikes 2“ tekstiosaga „, § 201 lõikes 2“; 14) paragrahv 430 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 430. Alaealise mõjutusvahendi liigi, tingimuste või tähtaja muutmine Alla kaheksateistaastasele või karistusseadustiku § 87 lõikes 6 sätestatud juhul kaheksateist- kuni kahekümne ühe aastasele süüdimõistetule käitumiskontrolli kohaldamise tähtaja muutmise või mõjutusvahendi liigi, tingimuste või tähtaja muutmise karistusseadustiku § 87 lõike 7 kohaselt või täiendavate kohustuste määramise vastavalt karistusseadustiku § 75 lõikele 2 otsustab kriminaalhooldusametniku esitatud erakorralise ettekande või mõjutusvahendit kohaldava asutuse juhi esildise alusel süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik määrusega.“. § 4. Väärteomenetluse seadustiku muutmine Väärteomenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 31 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „kahjule“ tekstiosaga „, välja arvatud juhul, kui väärteo toimepannud isik on kahju vabatahtlikult hüvitanud või heastanud.“; 2) paragrahvi 29 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Alaealise kohta, kes ei olnud õigusvastast tegu toime pannes oma ea tõttu süüvõimeline, saadab kohtuväline menetleja või kohus teavituse ja vajalikus mahus koopia väärteomaterjalidest alaealise elukoha järgsesse kohaliku omavalitsuse üksusse.“; 3) paragrahvi 30 pealkirjast jäetakse välja tekstiosa „, väärteoga tekitatud kahju hüvitamise või alaealiste komisjonile väärteoasja materjalide üleandmise korral“; 4) paragrahvi 30 lõike 1 punktist 2 jäetakse välja sõna „või“ 5) paragrahvi 30 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „sotsiaalprogrammis“ sõnaga „või“; 6) paragrahvi 30 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: „4) alaealine menetlusalune isik on võtnud kohustuse kasutada lepitusteenust või võtnud muu asjakohase kohustuse.“; 7) paragrahvi 30 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui kohtuväline menetleja või kohus leiab, et isikule, kes pani väärteo toime neljateist- kuni kaheksateistaastasena, ei ole vaja kohaldada karistust või karistusseadustiku § 87 lõikes 2 sätestatud mõjutusvahendit, võib kohtuväline menetleja või kohus väärteomenetluse hoiatusega lõpetada ning saata alaealise kohta teavituse ja vajalikus mahus koopia väärteomaterjalidest alaealise elukoha järgsesse kohaliku omavalitsuse üksusse.“; 8) paragrahvi 62 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Väärteo tõttu kahju saanud isikul on õigus tutvuda kohtuvälise menetleja otsusega.“ ; 9) paragrahvi 108 punktist 10 jäetakse välja sõnad „või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile“; 10) paragrahvi 125 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 11) paragrahvi 126 lõikes 2 asendatakse sõnad „ole edasi lükatud“ sõnadega „lükata edasi“; 12) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul on kaebuse arutamisele ilmunud kaebuse esitanud isiku kaitsja, annab kohus kaitsjale võimaluse taotleda kaebuse arutamist ilma kaebuse esitanud isiku osavõtuta. Taotluse rahuldamata jätmise korral lükatakse kaebuse arutamine ühel korral edasi vastavalt käesoleva seadustiku § 125 lõikele 1.“; 13) paragrahvi 133 punktist 9 jäetakse välja sõnad „või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile“. § 5. Seaduse jõustumine Käesoleva seaduse §-id 1–3 ja § 4 punktid 1–9 ja 13 jõustuvad 2018. aasta 1. jaanuaril. Eiki Nestor Riigikogu esimees Tallinn, ”…” …………….. 2016. a Algatab Vabariigi Valitsus ”…” ……………...2016. a (allkirjastatud digitaalselt)  Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (alaealiste õigusrikkujate kohtlemise muutmine) eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõu eesmärk on vähendada alaealiste korduvaid õigusrikkumisi. Eelnõuga antakse menetlejatele laiemad võimalused reageerida alaealiste õigusrikkumistele kiiremalt ja tõhusamate mõjutusvahenditega. Muudatuste tulemusena tekib Eestis alaealiste erikohtlemise süsteem, kus olulisel kohal on vastutuse võtmine toimepandud tegude eest ja reageerimine vastavalt alaealise riskidele ja vajadustele. Selleks tagatakse kiirem reageerimine alaealiste õigusrikkumistele, täiendatakse alaealiste suhtes kasutatavate mõjutusvahendite loetelu ning sätestatakse üldreegel, et alaealiste puhul tuleb eelkõige kasutada arengust lähtuvaid ja kasvatuslikke mõjutusvahendeid. Väärteomenetluses võimaldatakse alaealisi väärtegude toimepanijaid suunata lepitusele ja luuakse eritingimused alaealisele aresti ja mõjutusvahendite kohaldamiseks. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Seaduseelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Aare Pere ([email protected]; 620 5208) ning sama osakonna analüüsitalituse juhataja Jako Salla ([email protected]; 620 8274) ja nõunik Kaire Tamm ([email protected]; 620 8208). Väärteomenetluse seadustiku §-de 125 ja 126 puudutava eelnõu ja seletuskirja teksti on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Markus Kärner ([email protected]; 6 208 124). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Mari Koik ([email protected]; 620 8270). 1.3. Märkused Eelnõuga muudetakse karistusseadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 21.06.2016, 24, karistusregistri seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 30.12.2015, 17, kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 20.05.2016, 7 ja väärteomenetluse seadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 19.03.2015, 37. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus (PS § 104 p 14), sest muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku ja väärteomenetluse seadustikku. 2. Eelnõu eesmärk Tulenevalt alaealiste mõjutusvahendite seaduse kehtetuks tunnistamisest ja alaealiste komisjonide kaotamisest Sotsiaalministeeriumis koostatud sotsiaalhoolekande seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu jõustumisega eeldatavalt 2018. a 1. jaanuaril tuleb vastavalt muuta ka süüteomenetluste läbiviimist reguleerivaid norme, mis viitavad alaealiste komisjonidele, ning luua nende asemele uus alaealiste õigusrikkujate kohtlemise süsteem. Eelnõuga kavandatakse seetõttu muudatused karistusseadustikus, karistusregistri seaduses, kriminaalmenetluse seadustikus ja väärteomenetluse seadustikus. Eelnõu eesmärk on vähendada alaealiste korduvaid õigusrikkumisi. Eelnõuga antakse menetlejatele laiemad võimalused reageerida alaealiste õigusrikkumistele tõhusamalt ja kiiremini. Muudatuste tulemusena tekib Eestis alaealiste erikohtlemise süsteem, kus olulisel kohal on vastutuse võtmine toimepandud tegude eest ja reageerimine vastavalt alaealise riskidele ja vajadustele. 1 Eelnõuga tagatakse kiirem reageerimine alaealiste õigusrikkumistele, sest kaob alaealiste komisjonide vaheaste ja mõjutusvahendi kohaldamise otsuse teevad menetlejad. Samuti täiendatakse alaealiste suhtes kasutatavate mõjutusvahendite loetelu ning sätestatakse üldreegel, et alaealiste puhul tuleb eelkõige kaaluda just mõjutusvahendite kasutamise võimalust ning vajadusel kohaldada seda ka noorte täiskasvanute puhul. Väärteomenetluses võimaldatakse alaealiste väärtegude toimepanijaid suunata lepitusele ja vähendatakse alaealisele kohaldatava aresti maksimaalset pikkust. Kokkuvõtlikult on eelnõuga kavandatavad muudatused esitatud tabelis 1. Tabel 1. Eelnõuga kavandatavad muudatused Muudatused 1) Antakse prokuratuurile laiem mõjutusvahendite valik, mida kriminaalmenetluses menetluse lõpetamisel alaealise suhtes kasutada. 2) Luuakse võimalus alaealise vahistus asendada paigutamisega kinnisesse lasteasutusse. 3) Täpsustatakse alaealiste menetluskulude riigi kanda jätmise võimalusi. Muudatused 4) Laiendatakse vähetähtsate väärtegude korral menetluse väärteomenetluses hoiatusega alustamata jätmise võimalusi kahju hüvitamise või heastamise korral. 5) Võimaldatakse kohtueelses menetluses menetluse lõpetamise korral suunata alaealine lepitusele. 6) Lühendatakse alaealistele mõistetava aresti maksimumkestust. 7) Luuakse kahju kannatanud isikule õigus tutvuda väärteootsusega. Üldised muudatused 8) Luuakse võimalus kohaldada noortele täiskasvanutele alaealise mõjutusvahendit. 9) Kujundatakse alaealise mõjutusvahend (KarS § 87) ümber alaealiste suhtes peamiseks kohtu rakendatavaks reageerimisviisiks nii väärteo- kui ka kriminaalmenetluses ja laiendatakse selles mõjutusvahendite valikut. 10) Alla 14-aastaste süüteo toimepanijate puhul kaotatakse karistuslik reageerimisvõimalus alaealiste komisjoni kaudu, selliste alaealiste puhul edastab menetleja info KOV lastekaitsetöötajale. Eelnõule eelnes Sotsiaalministeeriumi väljatöötamiskavatsus (eelnõu toimiku number EIS-is: 15-1602). Väljatöötamiskavatsuse kooskõlastasid märkustega Justiitsministeerium, Siseministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium. VTK ja selle kohta esitatud arvamuste põhjal on koostatud kaks eraldi eelnõu: SoM-i koostatud eelnõu, millega tunnistatakse kehtetuks AMVS ning muudetakse sotsiaalhoolekandeseadust (SHS) ja ohvriabi seadust1, ning kõnesolev eelnõu, millega muudetakse alaealiste komisjonide kaotamisest tulenevalt süüteomenetluste regulatsioone. Enne eelnõude ettevalmistamist koostas SoM koos SiM-i ja JuM-iga kontseptsiooni, milles määratleti eri osapoolte roll ja vastutus alaealiste õigusrikkumistele reageerimisel pärast alaealiste komisjonide süsteemi kaotamist. 1 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/00a3007e-ce22-474f-b6df-54af0c465e96 2 Kontseptsiooni tööversiooni arutati SoM-i juhitavas õigusrikkumisi toime pannud lapsega tegelemise tõhustamise juhtkomitees, kuhu kuulusid teemaga seotud eksperdid erinevatest ministeeriumitest ja omavalitsusliitudest, alaealiste õigusrikkujatega tegelevad menetlejad ning erialaspetsialistid. Kontseptsiooni täiendati vastavalt juhtkomitee liikmete ettepanekutele. Justiitsministeerium koos Siseministeeriumiga analüüsis eelnõu koostamise eel mitmeid teemasid alaealiste õigusrikkujate kohtlemisel süüteomenetluses, sealjuures menetlus- ja karistuspraktikat ning selle vastavust rahvusvahelistele soovitustele2. Eraldi oli vaatluse all ka aresti põhikaristusena määramine, alaealise süüdimõistetu puhul menetluskulude määramise praktika ning noorte täiskasvanud õigusrikkujate kohtlemine teistes riikides. Need analüüsi tulemused kajastuvad käesolevas seletuskirjas. Lisaks on eelnõus kasutatud lepitusmenetluse rakendamise analüüsi esialgseid tulemusi. Eelnõuga kavandatavate muudatuste ettevalmistamiseks tutvuti põhjalikult välisriikide kogemustega alaealiste õigusrikkujate kohtlemisel. Selleks toimusid aastatel 2014–2015 valdavalt välisvahendite toel mitmed spetsialistide õppevisiidid välisriikide (Rootsi, Norra, Holland, Belgia) alaealiste õigusrikkujatega tegelevatesse asutustesse, sh tutvuti kinniste lasteasutuste süsteemiga ja vanglatega, alaealistele lepitust pakkuvate asutustega, ohvreid abistavate organisatsioonidega ning teiste kriminaaljustiitssüsteemi asutustega. Samuti korraldati rahvusvahelise kogemuse laiemaks jagamiseks seminare Eestis, kus väliseksperdid tutvustasid enda praktikaid ja kogemusi Eesti spetsialistidele. Eesti olukorra hindamiseks kaasati aruteludesse Norra, Soome ja Hollandi eksperte. Välisekspertide sisendit saadi muu hulgas järgmistel teemadel: alaealiste õigusrikkujate kohtlemine politseis, kinnistes lasteasutustes ja vanglates, taastava õiguse rakendamine alaealiste õigusrikkujate käitumise mõjutamisel, sotsiaalprogrammide valik jms. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu § 1. Karistusseadustiku muutmine KarS § 48 muutmine Alaealisele mõistetava aresti maksimaalset pikkust vähendatakse 10 päevani. Muudatuse eesmärk on väärtegusid toime pannud alaealiste puhul kasutada aresti asemel spetsiifiliselt alaealistele ettenähtud mõjutusvahendeid KarS § 87 lg 2 loetelust, mis on alaealistele sobivamad kui arest. Ka väärtegudele reageerimisel peab alaealiste puhul olema esmatähtis eripreventiivne eesmärk ja ennetus, mistõttu on spetsiifiliselt alaealistele mõeldud mõjutus- vahendite kasutamine eriti oluline. Muudatuse elluviimist toetab 2015. aasta algusest üle Eesti rakendatav intensiivne mitmedimensiooniline pereteraapia MDFT, mis on mõeldud keerukate probleemidega 11–19aastastele, kes on toime pannud õigusrikkumisi ning keda ähvardab sooritatud õigusrikkumiste tõttu kinnisesse asutusse (erikool, arestimaja, vangla) saatmine. Seega praeguseks on üks alternatiiv arestile sotsiaalprogrammina loodud, mis loob praktikas võimalused aresti kohaldamist piirata ja kasutada muid mõjutusvahendeid alaealise käitumise muutmiseks. 2 Tamm, K., Salla, K-A (2016). Alaealiste õigusrikkumistele reageerimise analüüs. Avaldamata. 3 Rahvusvaheliste suuniste ja ka EL-i direktiivi 2016/800 kriminaalmenetluse raames kahtlustatavate või süüdistatavate alaealiste menetluslike tagatiste kohta3 (edaspidi EL alaealiste õigusrikkujate direktiiv) kohaselt tuleb vältida alaealiste vabaduse piiramist ja alaealiselt vabaduse võtmisel tuleb seda teha võimalikult lühikeseks ajaks. Kõnealused soovitused puudutavad ka alaealise suhtes aresti kohaldamist. Arest on väärteo eest kohaldatav raskeim karistus ja aastatel 2013–2015 jõustunud lahendite järgi mõisteti alaealistele põhikaristusena aresti 267 korral. Suurem osa arestiotsustest tehti Harju (38%) ja Tartu maakohtus (31%). Arestiga karistatud alaealised olid keskmiselt 16- aastased (mediaankeskmine), sealjuures veidi vähem kui kümnendik 14-aastased. Arestiga karistatud olid valdavalt poisid (93%).4 Ligi ¾ arestiga karistatud alaealistest oli muude rikkumiste hulgas pannud toime liiklusväärteo (215 267-st), neist valdav osa sai karistada juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest (LS § 201). Teisi väärtegusid olid arestiga karistatud toime pannud oluliselt vähem. Liiklusväärtegude puhul aresti laialdasema kohaldamise põhjus seisneb osalt ilmselt selles, et liiklusrikkumisi menetlevad erinevalt enamikest teistest väärtegudest alaealistele mittespetsialiseerunud menetlejad, kellel pole esiteks eriteadmisi alaealiste erikohtlemise nõuetest ja võimalustest, sh karistuse alternatiivina pakutavatest mõjutusvahenditest. Korduv liiklusväärtegude toimepanemine on sageli seotud ka probleemse käitumisega muudes valdkondades ehk õigusvastane käitumine on sageli indikatsiooniks sügavamatest, sekkumist nõudvatest probleemidest. Politseil tuleb tulevikus tagada, et otsuseid alaealiste liiklusrikkujate osas teeksid vastava eriväljaõppe saanud ametnikud ehk lähtuda ei tuleks mitte rikkumise liigist, vaid alaealisusest. Samuti tuleks eraldi tegeleda arestini viivate rikkumiste ennetamisega ehk vähendada võimalusi juhtimisõiguseta sõitmiseks – ennetuse objektiks peavad olema isikud, kelle sõidukitega noored sõidavad. Joonis 1. Väärteod, mille toimepanemise eest alaealisi arestiga karistati, 2013–2015 100% 72% 50% 13% 8% 4% 3% 0% Liiklusväärteod KarS rikkumised Avaliku korra Narkoväärteod Alkoholiseaduse rikkumine rikkumised Aastatel 2013–2015 mõisteti alaealistele arest keskmiselt 9 päevaks (mediaankeskmine), mis on kehtivast keskmisest määrast mõnevõrra madalam. Kuni 10 päeva pikkune arest mõisteti alaealistele ligi ¾ juhtudel. Maksimumtähtajaga (30 päeva) aresti kohaldati alaealistele harva, vaadeldud kolmel aastal üksikutel kordadel. Joonis 2. Alaealistele mõistetud aresti kestus päevades, 2013–2015 3 Kättesaadav: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1466433077792&uri=CELEX:32016L0800 4 Ülevaade alaealistele põhikaristusena aresti kohaldamisest aastatel 2013–2015. Kriminaalpoliitika teemaleht 2016. 4  100% 73% 50% 24% 3% 0% Kuni 10 päeva 11-20 päeva 21-30 päeva 39% juhtudel läksid alaealistele mõistetud arestipäevad reaalselt kandmisele. Enamikul juhtudel määrati arestipäevad kandmisele korraga, veidi vähem kui kümnendikul juhtudel (9%) määrati aresti kandmine ositi. Aresti ositi kandmist määrati enamjaolt nädalavahetusteks 3-4 päeva kaupa. Kohus võib asendada alaealise arestipäevad üldkasuliku tööga, mida tehti 61% juhtudel. Kui eelnõu kohaselt avaneb võimalus KarS § 87 alusel ka otse üldkasulikku tööd määrata, kaob vajadus üksnes selle pärast arest määrata, et võimaldada see asendada üldkasuliku tööga.5 Arestipäevade arvu vähendamise alternatiivina kaaluti ka võimalust keelata alaealiste puhul aresti kasutamise võimalus üleüldse lähtuvalt põhimõttest, et alaealiste puhul kohaldatavad meetmed peavad kandma eelkõige eripreventiivseid ning kasvatuslikke eesmärke. Aresti kandmise tingimustes selliseid eesmärke saavutada pole võimalik, kuna arestimajades puudub vastav taristu ning piisav ja pädev personal. Selliste eritingimuste loomine pole aga mõistlik. Mida pikemaajaline on määratud arest, seda enam suurenevad karistuse negatiivsed mõjud noorele ning seda vähem on võimalik saavutada positiivseid muutusi noore käitumises. Aresti kasutamine peab olema äärmuslik meede ning seda tuleks kohaldada võimalikult alaealise huve ning laste õigusi arvestavalt. KarS § 56 muutmine Tulenevalt alaealistele kohaldatavate mõjutusvahendite ringi laienemisest ja põhimõttest, mille kohaselt tuleb alaealiste puhul alati eelistada mittekaristuslikke mõjutusvahendeid, täiendatakse § 56 ka põhimõttega, et alaealise mõjutusvahendid on alaealise karistamise ees eelistatud. Riigikohus on alaealiste karistamise kohta märkinud, et „alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on rõhuasetus aga teistsugune – karistusõiguse jaoks on sellisel juhul enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid.“6 Üldine norm selle kohta, et alaealiste karistamise eel tuleb alati kaaluda mittekaristuslike mõjutusvahendite kasutamise võimalust, tähendab, et sellised kaalutlused ei pea karistamisele eelnema mitte üksnes kriminaalmenetluse, vaid ka väärteomenetluse korral. Väärteomenetluses kasutatakse KarS § 87 mõjutusvahendeid väga harva, nt kasutati 2015. aastal KarS § 87 ühel korral arestiga karistusest vabastamisel.7 Kui alaealiste süütegudele reageerimisel alaealise mõjutusvahendit ei kasutata, tuleb seda menetlejal eraldi põhjendada. KarS § 87 muutmine Lõiked 1 ja 2 5 Ülevaade alaealistele aresti kohaldamisest aastatel 2013–2015. Kriminaalpoliitika teemaleht 2016. Avaldamata. 6 RKKKo nr 3-1-1-43-06, p 13.1 7 Aresti kohaldamise andmed 2013–2015. 5 Endine lõige 1 sõnastatakse kahe eraldi lõikena, et oleksid eristatavad väärtegude ja kuritegude puhul kasutatavad mõjutusvahendid, ning mõjutusvahendite loetelu täiendatakse seni alaealiste komisjonide pädevuses olnud mõjutusvahenditega. Lõikes 1 jäävad endistest mõjutusvahenditest alles hoiatus, sotsiaalprogrammi suunamine, allutamine käitumis- kontrollile ning kinnisesse lasteasutusse (endise nimega kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kool) suunamine. Kinnise lasteasutuse teenus on sarnane endise erikooliga, kuid SoM-i ettevalmistatud SHS muutmise eelnõuga sätestatakse SHS-is kinnise lasteasutuse teenuse mõiste täpsemalt, mille kohaselt on tegu ööpäevaringse teenusega, mida osutatakse lapse abistamise eesmärgil lapsele, kelle vabadust on piiratud kohtumääruse alusel. Juurde tulevad senistest alaealiste komisjonide kasutuses olnud mõjutusvahenditest lepitusteenus, üldkasulik töö, sõltuvus- või muu asjakohane ravi või muu asjakohane kohustus. Uue mõjutusvahendina lisatakse nimekirja ka liikumispiirang, mida seni sai kohaldada üksnes koos käitumiskontrolliga, kuid kuna mitmetel juhtudel võib liikumispiirangu kohaldamine olla põhjendatud ka ilma tavapäraste käitumiskontrolliga kaasnevate lisakohustusteta (eelkõige kriminaalhooldaja juures registreerimas käimine), siis on ka see meede eraldi mõjutusvahendina ette nähtud. Punktis 9 sätestatud muu asjakohane kohustus võib sõltuda konkreetsetest asjaoludest ja alaealise individuaalsetest vajadustest ning olla näiteks kas kohustus jätkata sõltuvus- või muu raviga, kohustus mitte tarvitada narkootikume või alkoholi, kohustus olla õppetööst vabal ajal hõivatud spordi- või noorsootööalaste tegevustega vms kohustus, mida isik on nõus endale võtma ja mis toetab alaealise õigusrikkuja resotsialiseerimist ja hoidumist uutest rikkumistest. Kõnealuse mõjutusvahendi paindlik sisustamisvõimalus lähtub teoreetilisest käsitlusest riski- vajaduse-vastavuse kohta ja rahvusvahelistest suunistest8 (nn individualiseeritud sekkumise printsiip), mille kohaselt tuleb alaealise õigusrikkumisele reageerimisel tagada spetsiaalselt alaealise vajadustele ja riskidele vastav sekkumine. Vabatahtlikult võetava kohustuse kaudu soodustatakse alaealise poolt vastutuse võtmist tegevuste osas, millega õigusrikkumise riski vähendada. Sisuliselt on tegemist sarnase meetmega, mida seni täiskasvanute puhul on kasutatud täiendava vabatahtliku kohustusena käitumiskontrolli juurde KarS § 75 lg 4 alusel. Lõikes 2 reguleeritakse mõjutusvahendid, mida saab kasutada väärteo puhul. Võrreldes lõikega 1 on välja jäetud käitumiskontrolli ja liikumispiirangu kohaldamine ning vähendatud üldkasuliku töö tunde, arvestades, et väärtegude puhul on tegemist kergemate süütegudega ning seetõttu ei oleks ka selliste mõjutusvahendite kasutamine põhjendatud. Küll aga on ka väärtegude puhul võimalik kasutada kinnisesse lasteasutusse suunamise meedet, kuid see on eelkõige tingitud menetlusökonoomilistest eesmärkidest. Nimelt toimub kinnisesse lasteasutusse paigutamine KarS § 87 alusel, kuid siiski ainult sotsiaalhoolekande seaduses (SHS) sätestatud alustel. Seetõttu – kui alaealise puhul, kes on näiteks korduvalt toime pannud väärtegusid, esinevad SHS-is sätestatud alused kinnisesse lasteasutusse saatmiseks, peaks KOV lastekaitsetöötaja nagunii sellekohase taotluse kohtule tegema. Seega, andes võimaluse juba väärteomenetluses kohtul see otsus teha, välistatakse topeltmenetluse vajadus, hoides kokku kohturessurssi ja vältides alaealise mitme kohtumenetlusega koormamist. Samuti on võimalik määrata ühes menetluses korraga mitu mõjutusvahendit. 8 IJJP(2014). Compendium of International instruments applicable to juvenile justice. Arvutivõrgus: https://www.tdh.ch/sites/default/files/compendium-d-instruments-internationaux-relatifs-a-la- justice_juvenile_en.pdf 6 Lõiked 35 Lõiked 35 reguleerivad detailsemalt konkreetsete mõjutusvahendite kasutamise võimalusi, nähes ette mõjutusvahendite tähtajad. Ühtlasi on lõikes 4 muudetud kinnisesse lasteasutusse paigutamise regulatsiooni nii, et süüteomenetluses saab kohus teha üksnes paigutamise otsuse tähtajaga kuni üheks aastaks. Kui pärast ühte aastat KOV lastekaitsetöötaja leiab, et lapsel on ka pärast seda üheaastast perioodi jätkuvalt kinnise lasteasutuse teenust vaja, siis edasine kinnisesse lasteasutusse suunamine peab toimuma juba tavapärases, SHS-is ettenähtud korras KOV lastekaitsetöötaja taotlusel ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise regulatsiooni alusel ning samuti kuni üheks aastaks korraga (TsMS § 533 lg 1 p 3 ja § 538 lg 2). Seetõttu muudetakse ka KrMS §-i 430, milles enam ei nähta ette regulatsiooni kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolis viibimise tähtaja pikendamise kohta. Sellise muudatuse eesmärk on tagada, et kinnises asutuses viibimise pikendamine sõltuks üksnes konkreetse lapse vajadusest, mille hindamiseks sobib paremini just tavapärane lastekaitsetöötaja juhtimisel läbiviidav menetlus. SoM-i SHS muutmise seaduse eelnõu kohaselt otsustab kinnises lasteasutuses viibimise pikendamise ja lõpetamise kohus TsMS alusel KOV-i avalduse alusel. KOV-il on LasteKS-i kohaselt keskne roll lapse juhtumikorralduses, sh abivajaduse hindamisel ja abivajadusele vastavate meetmete pakkumisel ning terviklik ülevaade lapse heaolu ohustavatest teguritest ja senistest kohaldatud meetmetest. Seetõttu aitab ka kinnise lasteasutuse teenuse pikendamise taotlemine KOV-i kaudu tagada, et vastavat meedet kasutatakse alles kõige äärmuslikuma meetmena, kui muude, vähem piiravate meetmete rakendamine KOV poolt ei ole tulemusi andnud. Lõige 6 Lõige 6 näeb ette uue regulatsiooni, mille kohaselt oleks võimalik alaealise mõjutusvahendeid kasutada ka 18–21-aastaste noorte puhul. Noortele täiskasvanutele ei oleks aga tulenevalt kinniste lasteasutuste olemusest võimalik kohaldada kinnisesse lasteasutusse suunamist, kuna seal ei ole võimalik pakkuda neile sobivaid teenuseid. Paljude riikide seadusandjad on leidnud, et noortele täiskasvanutele peaks sarnaselt alaealistega kehtima karistusõiguslik erikohtlemine, mille eesmärk ei oleks niivõrd karistamine, kuivõrd kasvatuslike mõjutusvahendite kohaldamine. Noorteks täiskasvanuteks peetakse Euroopa riikide õigusaktides üldjuhul kuni 21-aastaseid, mõnel pool isegi kuni 24- (nt Rootsis, Inglismaal ja osaliselt Saksamaal) ja kuni 25-aastaseid noori (nt Šveitsis) 9. 2012. aasta seisuga oli Eesti üks seitsmest Euroopa riigist, kus selline lähenemine noorte täiskasvanute suhtes puudus – lisaks Eestile ei kohaldata eriregulatsiooni noorte täiskasvanute suhtes Belgias, Bulgaarias, Lätis, Hispaanias, Ukrainas ja Türgis. Eestis koheldakse 18- aastast kuriteo toimepanijat nagu täiskasvanut, kelle kohtlemisel õigussüsteemis eritingimused sisuliselt puuduvad. Erandina on kuni 21-aastaste täiskasvanute erikohtlemine võimalik vangistuse täideviimisel (VangS §-d 77–84), kriminaalhoolduses ning kriminaalmenetluses nende isikute puhul, kes on teo toimepanemise ajal olnud alaealised (kaitsja kohustuslikkus, ennetähtaegse vabastamise eriregulatsioon). Seega sisuliselt tagavad 9 Frieder Dünkel. Juvenile Justice Systems in Europe – Reform developments between justice, welfare and „new punitiveness“. 7 muudatused noorte erikohtlemise põhimõtete laiendamise vangistuse täideviimiselt ka kohtu mõjutusvahendite kohaldamisele. Noorte täiskasvanute suhtes eriregulatsiooni rakendamise olulisimaks argumendiks on asjaolu, et noortel on varieeruv arenguküpsus. Inimesed saavutavad küpsuse erinevas vanuses ja ennekõike õigussüsteemi sattunud noore täiskasvanu arengutase on paljudel juhtudel võrreldav pigem alaealise kui täiskasvanuga. Täiskasvanuikka jõudmine, st 18-aastaseks saamine ei tähenda alati automaatselt vaimset küpsust ning võimet oma tegudest ja nende tagajärgedest piisaval määral aru saada, vaid see on pikaajaline protsess, mis ei toimu üleöö. Neuropsühholoogilised uuringud näitavad, et inimese aju areneb veel ka peale 20. eluaastat – kuni 30. eluaastani, mis mõjutab inimese otsustusvõimet ning impulsside kontrollimise ja käitumise põhjendamise oskusi, ning viitavad, et lapsepõlves väärkohtlemist või hooletussejätmist kogenud noorte arenguküpsus saabub aeglasemalt10. Lisaks psühholoogilistele ja arengutasemega seotud teguritele on eriregulatsiooni olemasolu vajalikkust põhjendatud ka olukordades, kus noor täiskasvanu paneb toime teo, mille iseloom sarnaneb alaealiste tüüpilise kuriteoga. Sageli on tegemist impulsiivse või grupi (mille osa liikmeid on alaealised) poolt toime pandud kuriteoga, milles osalev noor ei oska objektiivselt hinnata teoga kaasnevaid mõjusid või ei ole võimeline aru saama teo keelatusest.11 Näiteks Saksamaal rakendatakse noorte täiskasvanute suhtes alaealiste erikohtlemise põhimõtteid, kui: 1) toimepanija psühholoogiline analüüs näitab, et tal on intellektuaalse ning emotsionaalse küpsuse tasandil täheldatav teatav mahajäämus ning seetõttu on isik võrreldav pigem alaealisega, või 2) toime pandud süütegu kujutas endast tüüpilist nooruki käitumist selle teo tüübi, asjaolude või motiivide poolest. Esimene põhjus on niisiis seotud subjekti isiksuseomaduste arengu pidurdumisega, teine aga käsitleb tegusid, mis on objektiivsel hindamisel iseloomulikud pigem alaealisele. Saksamaa ülemkohus on esimese variandi kohta öelnud, et intellektuaalse ja emotsionaalse ebaküpsuse väljenduseks ning põhjuseks võivad muu hulgas olla düsfunktsionaalne psühhosotsiaalne areng lapse- ning nooruspõlves, düsfunktsioonaalsed suhted vanemate ja lapse vahel, üleskasvamine vanematest eemal, puudused kooli- või töökvalifikatsioonis, koolist välja kukkumine, kodust liiga vara lahkumine, gängides osalemine. Saksamaa ülemkohus on teise variandi kohta öelnud, et tüüpiliseks nooruki väärkäitumiseks võib teo lugeda kas objektiivsel (ehk teo iseloomust lähtuval) või subjektiivsel (st toimepanija motiividest ja käitumisest lähtuval) põhjusel. Objektiivse külje kaalumisel mängib rolli see, et sedalaadi süütegu pannakse enamasti toime just alaealiste poolt. Subjektiivsest aspektist on tegemist tüüpilise nooruki väärkäitumisega, kui teo toimepanemise motiivid on iseloomulikud alaealistele, näiteks on teo toimepanemise põhjuseks teiste ees hooplemine, seiklus- ja riskihimu, samuti grupikäitumine ning spontaansus. Seega teise aspekti puhul ei ole vaja psühholoogilist analüüsi ega toimepanija iseloomu hindamist, kohtunik hindab, kas konkreetse teo toimepanemisel avaldusid teatavad spetsiifilised ebaküpsuse tunnused.12 10 http://www.t2a.org.uk/wp-content/uploads/2016/02/T2A-Why-is-the-Criminal-Justice-System-Failing-Young- Adults.pdf 11 Samas. 12 Oja, K. (2015). Alaealise erikohtlemise põhimõtete rakendamine noortele täiskasvanutele; K. K. Wiese. Juvenile Justice: A Comparison Between the Laws of New Zealand and Germany. 2007. 8 Noore täiskasvanu erikohtlemise vajadusest rääkides viidatakse ka ühiskonnas toimunud muutustele – noored saavutavad iseseisvuse, siirdudes tööellu ja alustades iseseisvat elu, oluliselt hiljem kui aastakümned tagasi. Seega üleminek täiskasvanuellu on vanuse mõttes nihkunud. Alaealiste mõjutusvahendite kohaldamise võimalus nooretele täiskasvanutele ei tähendaks aga seda, et see oleks kohustuslik kõigi noorte täiskasvanute puhul, vaid see tähendab võimalust kasutada erikohtlemise printsiipe, kui selgub, et isik sarnaneb arengutasemelt pigem alaealise kui täisealisega. Noore täiskasvanu erikohtlemise kaalumisel tuleb niisiis kindlaks teha, kas isiku kõlbelise ja vaimse arengu tase vastab tema eale või on põhjendatud alaealistele mõeldud eriregulatsiooni kohaldamine tulenevalt isiku ebaküpsusest. Võib eeldada, et praktikas puudutab see kõige enam täisea vahetus läheduses noori (1819- aastaseid), kelle puhul kohtueelsest ettekandest nähtub, et nende arengutase vastab alaealise omale. Tulenevalt sellest, et kinnisesse lasteasutusse ei ole võimalik täisealisi isikuid suunata, on nende puhul ette nähtud võimalus pöörata mõistetud karistus täitmisele tavapärastel tingimustel. Tähtaeg, mille jooksul täitmisele pööramine võimalik on, sõltub konkreetsest mõjutusvahendist ja esialgu määratud tähtajast. Seetõttu on noorte täiskasvanute ja alaealiste puhul mõjutusvahendi kasutamisel see erinevus, et kui alaealiste puhul räägitakse karistuse asemel mõjutusvahendi määramisest (karistust ei mõisteta, vaid karistuse asemel määratakse mõjutusvahend ning tagasipöördumine karistuse juurde samas menetluses võimalik ei ole), siis noorte täiskasvanute puhul oleks tegemist karistusest tingimuslikult vabastamisega koos mõjutusvahendi kohaldamisega. Lõige 7 Lõige 7 on sisult sarnane endise lõikega 4, milles oli samuti sätestatud, et kohus võib muuta määratud mõjutusvahendit. Samuti jääb endiseks piirang, mille kohaselt ei saa ükskord juba määratud hoiatust enam muuks mõjutusvahendiks muuta, sest hoiatus ei ole oma olemuselt selline mõjutusvahend, mille puhul oleks võimalik hinnata mõjustusvahendi täitmist, mistõttu pole ka mingit alust seda muuta. Vajadus mõjutusvahendit muuta võib kerkida olukorras, kus näiteks alaealine ei täida liikumispiirangu, käitumiskontrolli, lepitusteenuse või muu mõjutusvahendi tingimusi. Samas on aga siiski võimalik mõne raskema mõjutusvahendi muutmine leebemas suunas, näiteks kui olukorra muutumise tõttu selgub, et edasine käitumiskontrolli rakendamine ei ole vajalik, võib kohus käitumiskontrolli asendada hoiatusega või muu leebema mõjutusvahendiga või muuta juba määratud mõjutusvahendi tingimusi. Mõjutusvahendi liigi muutmise menetluskord on reguleeritud KrMS §-s 430. Tulenevalt paragrahvi lisatavast lõikest 6 tuleb 1821-aastastele määratud mõjutusvahendi liigi muutmisel arvestada piiranguid, mistõttu noorte täiskasvanute puhul ei ole võimalik mõjutusvahendit muuta ei hoiatuseks ega kinnisesse lasteasutusse paigutamiseks, kuna selliste mõjutusvahendite määramine 1821-aastastele võimalik ei ole. 9 Eelnõu § 2. Karistusregistri seaduse muutmine Karistusregistri seaduses tehakse muudatused, millega tunnistatakse kehtetuks § 6 p 4 ja § 12 lg 4 p 14 ning jäetakse § 24 lg 2 p-st 2 välja viited mõjutusvahendile. Alaealiste mõjutusvahendite süsteemi muutmise eesmärk on tagada, et alaealiste õigusrikkumistele reageerimine lähtuks alaealiste huvidest ja nende edasiste õigusrikkumiste toimepanemise vältimise eesmärgist. Selle eesmärgi saavutamiseks ei ole vajalik alaealisele määratud mõjutusvahendeid kanda karistusregistrisse. Samuti arvestades, et muudatuste tagajärjel on võimalik hakata mõjutusvahendeid senisest enam kasutama ka väärteomenetlustes, võib tekkida olukord, kus karistusregistrisse kantakse alaealiste suhtes varasemast palju enam andmeid, mis ei ole põhjendatud. Igakülgne info alaealise suhtes seni kohaldatud meetmetest ja õigussüsteemi poolt kohaldatud sekkumistest, sh ka menetluse lõpetamise tulemusena kohaldatud kohustustest, leiab käsitlemist alaealise süüdistatava suhtes koostatavas kohtueelses ettekandes, kuhu koondatakse info nii KOV-i lastekaitsetöötajalt, kellel peab olema kõige terviklikum info lapse vajaduste kohta, ku ika menetlejatelt. Samuti on eelnevate menetluste kohta info olemas menetlejate enda infosüsteemides. Hetkel on arendamisel politsei andmebaasist automaatne andmeedastus Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse (STAR), mis tagab, et KOV-i lastekaitse saab jooksvalt ülevaate alaealiste õigusrikkumistest. Alaealiste hindamise puhul tuleb arvestada alaealiste riskihindamise eripäraga. Kui täiskasvanute riskihindamise puhul lähtutakse eeldusest, et varasem kriminaalne tegevus ennustab kõige paremini uute kuritegude toimepanemist tulevikus, siis alaealiste kohta näitavad uuringud, et uue kuriteo risk ei ole niivõrd seotud varasema kuriteo ja selle raskusastmega, vaid arvesse tuleb võtta ka muid tegureid. Samas kantakse alaealiste suhtes jätkuvalt karistusregistrisse karistusotsuseid, seega jäävad karistusregistrist edaspidi välja ainult need kergemad juhtumid, mille puhul menetleja ei ole pidanud karistuse kohaldamist või määramist vajalikuks. Eelnõu § 3. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine KrMS § 131 muutmine Paragrahvi 131 täiendus näeb ette, et kohus võib alaealist vahistades otsustada, et vahistus asendatakse alaealise paigutamisega kinnisesse lasteasutusse. Selline asendatud vahistus tuleb samuti lugeda karistusaja hulka sarnaselt tavapärase vahistusega. Regulatsiooni eesmärk on vähendada alaealiste kokkupuuteid vanglasüsteemiga, eriti olukordades, kus vahistusaeg oleks alaealise ainuke vanglas viibimise aeg ning kohtuotsusega määratakse alaealisele tõenäoliselt mõjutusvahendiks kriminaalhooldus või kinnine lasteasutus või jäetakse mõistetav vangistus tingimisi kohaldamata. Võimalusega, et juba vahistus viidaks täide kinnises lasteasutuses, vähendatakse võimalust, et nn vanglakultuur kanduks edasi ka kinnisesse lasteasutusse või alaealise vabaduses viibivasse suhtlusringkonda. Ühtlasi võimaldab kinnine lasteasutus vangla asemel pakkuda alaealistele vahistatutele paremaid tingimusi erikohtlemiseks. Sellele viitavad kinniste asutuste elukeskkonna ehk rühmakliima uuringu tulemused13. 13 Salla, J. (2016). Väljast suletud, seest avatud: retsidiivsuse vähendamine noortele mõeldud kinniste asutuste abil 10 Lisatav võimalus alaealise vahistuse asendamiseks ei välista muude vahistamise alternatiivide (nt elektrooniline valve) kohaldamist. Samuti, kui alaealine ei järgi kinnises lasteasutuses viibimise (kas kohtu seatud või lasteasutuse sisekorrast tulenevaid) reegleid või põgeneb sealt, siis on kohtul KrMS § 131 lg 33 alusel võimalik vahistus kinnises lasteasutuses asendada tavapärases korras vahistusega vanglas. 2015. aastal vahistati 40 alaealist isikut, mis on 2% kõigist vahistatutest. Alaealistest vahistatutest 13 isikut kahtlustati röövimises või väljapressimises, 13 isikut varguses või muudes varavastastes kuritegudes, 1 isikut tapmises ja 8 isikut muudes isikuvastastes kuritegudes. 2015. aastal vabanes vahi alt 39 alaealist, kes viibisid vahi all keskmiselt 123 päeva ehk neli kuud (mediaankeskmine). Alates 01.09.2016 võib kohtueelses menetluses hoida alaealist kahtlustatavat vahi all senise kuue kuu asemel kuni kaks kuud. Üle kahe kuu (üle 60 päeva) viibis 2015. aastal kohtueelses menetluses vahi all 29 alaealist.14 2015. aastal vahi alt vabanenud alaealiste15 puhul loeti pooltel juhtudel kohtuotsusega karistuseks mõistetud reaalne osa vangistusest kantuks vahi all oldud perioodiga ja alaealised vahistatud vabanesid vanglast otsuse tegemise või jõustumise päeval – 14 vahistatut vabastati kriminaalhoolduse järelevalve alla ja ühe vahistatu puhul asendati osa vangistusest ÜKT-ga. Seega on kõnesoleva muudatuse sihtgrupp ligikaudu 15 alaealist aastas, kelle puhul võib tõenäoliseks pidada pärast kohtuotsust vabadusse pääsemist. Selliste alaealiste vahi all pidamine vanglas on ebaproportsionaalne ning selle võiks asendada paigutamisega kinnisesse lasteasutusse, mis tagab sarnased tingimused ning selle, et alaealine vahi all oleku jooksul ei hoiaks menetlusest kõrvale ega saaks toime panna kuritegusid. Mitmed rahvusvahelised suunised16 rõhutavad vajadust tagada lapse vabaduse võtmine võimalikult lühikeseks ajaks ja rakendada laste puhul vahistamise asemel alternatiivseid meetmeid. EL alaealiste õigusrikkujate direktiivi artikkel 12 sätestab konkreetsed nõuded, mis tuleb alaealise vahi all pidamisel tagada. Need hõlmavad näiteks kohustust tagada lapse tervis, füüsiline ja vaimne areng, pakkuda haridust ja koolitust, tagada võimalus kasutada korrapäraselt õigust oma pereelule, tagada juurdepääs lapse arengut ja ühiskonda taaslõimumist soodustavatele programmidele, tagada usu- ja veendumusvabaduse austamine. Alaealised viibivad enamasti vahi all Viru vanglas (v.a tüdrukud), mis ei võimalda oma tingimuste poolest piisaval määral alaealiste erikohtlemist ega vasta kinnipeetud alaealiste vajadustele. Võimalused alaealisi prosotsiaalselt mõjutada on napid, pigem võtavad nad omaks vangla erikultuuri ning liigkõrge turvameetmete tase ei võimalda noortel kinnipeetavatel prosotsiaalset käitumist õppida ja harjutada. Vahi all viibivatele alaealistele on tagatud haridus, ent sotsiaalprogrammid, suhtlus perega ja päeva mõtestatud tegevustega sisustamine on piiratud. 14 Klopets, U. (2016). Vahistamiste kestuse analüüs. Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika analüüs 4/2016. http://www.kriminaalpoliitika.ee/en/vahistamise-kestus-2015-aastal-0 15 Vaadeldi ainult neid 2015. aastal vahi alt vabanenud alaealisi (N=30), kelle suhtes oli 10.07.16 jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. 16 Näiteks Euroopa Nõukogu ministrite komitee 2006. a heaks kiidetud Euroopa vangla reeglid; Euroopa Nõukogu 2008. a soovitused alaealiste õigusrikkujate sekkumiste ja meetmete kohta (ERJOSSM) jt. 11 Alaealiste vanglas vahi all pidamise alternatiivide leidmiseks analüüsiti teiste riikide praktikat.17 Üldjoontes viibivad alaealised Euroopa riikides vahi all kas noortevanglas, täiskasvanute vangla eriosas või laste sotsiaalhoolekandeasutuses või on kasutusel alternatiivsed meetmed, nagu koduarest, elektrooniline või kriminaalhoolduse järelevalve, vanemate käendus, asenduspere. Euroopa võrdlusandmed 30 riigi kohta näitasid, et neist ligi pooltes on võimalik alaealine vahistatu paigutada lasteasutusse (residential care). Riigiti erineb lasteasutuse tüüp, kuhu alaealist vahistatut saab paigutada. Mõnes riigis paigutatakse alaealised vahistatud avatud, aga regulaarse järelevalvega lasteasutusse, kombineerides seda vajadusel vanema järelevalvega, koduarestiga või muude meetmetega, ja on riike, kus alaealine paigutatakse ainult kinnisesse lasteasutusse. Näiteks Saksamaal on enim levinud alternatiiviks alaealiste paigutamine avatud lasteasutustesse, kus on tagatud järelevalve. Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on pigem erandiks ning tihti paigutatakse raskematel juhtudel alaealised hoopis psühhiaatriakliinikusse. Rootsis paigutatakse 15–17-aastased vahistatud laste sotsiaalasutusse (mandatory social care). Belgias eristatakse kahte peamist alternatiivi. Üheks võimaluseks on nooruki paigutamine sotsiaalhoolekandeasutustesse, mis jagunevad avatud ja kinnisteks. Avatud asutustes on kergem režiim ja neist on alaealistel võimalik teatud juhtudel ka lahkuda (näiteks koolikohustuse täitmiseks, vanemate külastamiseks jne). Kinnistes sotsiaalhoolekandeasutustes on lahkumine siiski piiratum, seda eelkõige avalikkuse kaitsmise huvides. Tõsisematel juhtudel on ette nähtud alaealiste (ainult poiste) paigutamine kinnipidamisasutuse sarnasesse keskusesse, kus on õigusrikkujate üle tagatud suurem järelevalve ja rakendatakse rangemat igapäevarežiimi. Erinev lähenemine on Inglismaal, kus alaealine vabastatakse vahi alt ennekõike kautsjoni tasumisel (v.a juhtudel, kui toime on pandud väga tõsine kuritegu). Kui kautsjoni maksmisest keeldutakse, on alternatiivseteks võimalusteks lapse paigutamine järelevalve alla – see võib seisneda näiteks kriminaalhoolduse järelevalves, asenduspere kasutamises või sotsiaalkodudesse (koos perekonnaga) paigutamises.18 Hollandis ei ole kriminaalmenetluse seadustikus (§ 493 lg 3) fikseeritud konkreetset kohta, kuhu võib alaealise vahistatu paigutada, vaid see võib olla iga koht, mis kohtuniku hinnangul vahistamise eesmärki paremini täidab.19 Praktikas paigutatakse alaealine vahistatu sageli kinnisesse lasteasutusse või noorte erihoolekandeasutusse. Alaealise vahistatu suhtes võib kohaldada ka üksnes liikumispiirangut öisel ajal, mis tähendab, et päeval jätkab alaealine õppetööga oma endises koolis või käib tööl ning peale seda naaseb asutusse. Alates 2014. aastast katsetatakse Hollandis keeruliste probleemidega alaealiste vahistatute paigutamist vastava ettevalmistusega asendusperre. Samuti on loodud kinnisesse lasteasutuse eraldi üksus, mis on spetsialiseerunud laste psühhiaatrilisele hindamisele (ForCA)20. 17 Analüüsi aluseks on Euroopa alaealiste õigussüsteemide võrdlev kogumik: Dünkel, F., Dorenburg, B., Grzywa, J. (2011). Juvenile offenders in prelmininary or pre-trial detention. Juvenile Justice Systems in Europe. Current Situations and Reform Developments. Vol 4. 18 Dünkel, F., Dorenburg, B., Grzywa, J. (2011). Juvenile offenders in prelmininary or pre-trial detention. Juvenile Justice Systems in Europe. Current Situations and Reform Developments. Vol 4. 19 Hollandi kriminaalmenetluse seadustiku mitteametlik tõlge inglise keelde, kättesaadav: http://www.ejtn.eu/PageFiles/6533/2014%20seminars/Omsenie/WetboekvanStrafvordering_ENG_PV.pdf 20 Juvenile Offenders Detention Alternatives in Europe. National Report – The Netherlands. https://www.defenceforchildren.nl/images/70/3955.pdf 12 Seega nähtub teiste riikide praktikast, et kuigi täpsed mudelid on erinevad, toimub alaealiste kinnipidamine spetsiifiliselt selleks kohandatud lasteasutustes, mitte täiskasvanutele mõeldud vanglates. See põhimõte võimaldab ka paremini täita rahvusvahelisi soovitusi laste kinnipidamise tingimuste ja nõuete kohta. KrMS § 173 lg 3 muutmine Kehtiv regulatsioon ei näe ette võimalust erikulude (kohtuistungi edasilükkamisest tingitud kulud ja sundtoomise kulud) riigi kanda jätmiseks, vaid kulud tuleb kohustuslikus korras jätta selle isiku kanda, kelle süül need on tekkinud. Muudatuse vajalikkust on esile toodud alaealiste kriminaalasjadega tegelevate prokuröride ümarlaudadel põhjendusega, et alaealise kõrvalehoidumine menetlusest on tihti seotud hirmuga ning seetõttu võib mõnedel juhtudel erikulude väljamõistmine alaealiselt olla ebamõistlik. Samas on tegemist võimaluse, mitte kohustusega, mistõttu saab menetleja iga kord asjaoludest lähtuvalt otsustada, kas erikulude riigi kanda jätmine on põhjendatud või mitte. KrMS § 179 muutmine Arvestades eelnõuga tehtavaid teisi muudatusi, mille kohaselt peaks alaealisele menetluskulude tasumise kohustuse panemine olema pigem erandlik, täiendatakse ka sundraha määramise regulatsiooni erandiga, mille kohaselt alaealisele mõjutusvahendi kohaldamisel sundraha ei määrata. Alaealise mõjutusvahendi kohaldamise eesmärk on eelkõige alaealise tulevaste õigusrikkumiste ärahoidmine, mida täiendavad rahalised kohustused aga ei pruugi soodustada (vt ka põhjendusi KrMS § 180 lg 3 muutmise juurde). KrMS § 180 lg 3 muutmine Kehtiv regulatsioon kriminaalmenetluse kulude riigi kanda jätmise kohta on võimaldanud selle ebaühtlast tõlgendamist. Kehtiva regulatsiooni levinuima tõlgenduse kohaselt võib kriminaalmenetluse kulud alaealise puhul jätta riigi kanda üksnes osaliselt ning KrMS § 188 alusel võib kulude hüvitamise kohustuse alaealise asemel panna tema vanemale, eestkostjale või kasvatusasutusele. Paljudel juhtudel ei ole põhjendatud ka osaliselt alaealistele menetluskulude tasumise kohustust panna, näiteks olukorras, kus kuriteoga on tekitatud kannatanule kahju, mistõttu rahaline kohustus, mis alaealisele pannakse, on nagunii suur. Sellest tulenevalt sätestatakse eelnõuga, et alaealiste puhul võib ka kõik menetluskulud jätta riigi kanda. 2015. aastal jõustunud kohtuotsuste järgi mõisteti alaealise süüdimõistetu21 puhul kriminaal- menetluse kulud tervikuna välja alaealiselt, vanemalt või eestkostjalt kokku veidi enam kui 40% juhtudel. Eestkostjale mõisteti alaealise süüdimõistetu menetluskulude tasumise kohustus ühel juhul – tegu oli lastekodulapsega ja kulude tasumise kohustus määrati ühele linnavalitsusele. Veidi enam kui pooltel juhtudel jäeti osa menetluskulusid riigi kanda ja tervikuna jäeti menetluskulud riigi kanda 6% juhtudel. Menetluskulude tervikuna riigi kanda jätmise praktika on pigem erand ja piirkonniti ebaühtlane. Nt 2015. a kaheksast lahendist, kus menetluskulud jäeti tervikuna riigi kanda, olid viis Viru maakohtu otsused. Joonis 3. Alaealise süüdimõistetu puhul menetluskulude määramine 2015. a (N=143) 21 Andmete aluseks on alaealisena kuriteo toimepannud alaealised, kes olid ka veel süüdimõistva otsuse jõustumise ajal alaealised. 13  Jäeti tervikuna riigi kanda; 6% Jäeti tervikuna süüdimõistetud alaealise kanda; 15% Jäeti osaliselt riigi kanda ja osaliselt alaealise või vanema kanda; 53% Jäeti tervikuna alaealise vanema või eestkostja kanda; 26% Allikas: KIS andmed, 2015. a jõustunud otsused Riigi poolt alaealise süüdimõistetu puhul välja mõistetud menetluskulu oli keskmiselt 585 eurot (mediaankeskmine) ja jäi vahemikku 50 eurost kuni ligi 15 000 euroni22. Paari tuhande euro ja suurema menetluskuluga juhtumites oli enamasti tegu ekspertiisikuludega ja I astme kuriteo põhjal määratava suurema sundrahaga. Nendes juhtumites, kus osa menetluskulusid jäi riigi kanda, oli keskmine väljamõistetud menetluskulu 370 eurot (mediaankeskmine), neis, kus see jäeti tervikuna alaealise või vanema kanda, veidi enam kui 900 eurot (mediaankeskmine). Seega osa menetluskulude riigi kanda jätmine vähendab alaealiselt väljamõistetavat kulu ligi kaks ja pool korda. Alaealiste süüdimõistetute puhul riigi poolt väljamõistetud kriminaalmenetluse kulude tasumisega esineb raskusi. Analüüsitud 2015. aasta juhtumites ei olnud 01.08.2016. a seisuga menetluskulud tähtajaks täielikult tasutud ligi 2/3 juhtudel. Tähtajaks tasuti menetluskulud täielikult vaid veidi enam kui kolmandikul juhtudel. Kuigi kulude mittetasumise põhjuseid ei ole eraldi analüüsitud, võib menetluskulude suurust ning alaealiste õigusrikkujate sotsiaal- majanduslikku seisundit arvestades eeldada, et nende maksmine on alaealistele või vanematele üle jõu käiv. Menetluskulude mittetasumise korral mõistetakse kulud välja kohtutäituri kaudu, see toob aga alaealisele süüdimõistetule kaasa veelgi suuremad kulutused ning kehvemad resotsialiseerumisväljavaated, arvestades, et suured varalised nõuded ja kohtutäituri poolt arestitud pangakontod võivad isikut pigem uuesti õigusrikkumise toimepanemisele suunata. Rahalised kohustused, mille täitmine sunnib alaealisi tööle ja haridusest eemale, ei aita kaasa kriminaalsüsteemi rehabiliteerivale eesmärgile. Seda on näidanud mitmed teistes riikides tehtud uuringud nii täisealiste kui ka alaealiste õigusrikkujate kohta23. 22 Siin on aluseks nii otsused, kus kulu mõisteti välja alaealiselt või vanemalt, kui ka need, kus menetluskulu jäeti osaliselt riigi kanda. 23 Vt nt: http://debtorsprison.jlc.org/documents/JLC-Debtors-Prison.pdf 14 Joonis 4. Alaealise süüdimõistetu puhul väljamõistetud kriminaalmenetluse kulude tasumine, 2015 Tähtajaks täielikult tasutud menetluskulud; 36% Tähtajaks tasumata menetluskulud; 49% [KATEGOORIA NIMI]; [VÄÄRTUS] Allikas: KIS andmed 2015. a jõustunud otsuste menetluskulude tasumise kohta KrMS § 201 muutmine Paragrahvi 201 muudatuse eesmärk on kaotada viide alaealiste komisjonile ning võimaldada prokuröril endal kasutada laiemat ringi mõjutusvahendeid, kui ta leiab, et alaealisele ei tule kohaldada KarS §-s 87 sätestatud kohtu poolt määratavaid mõjutusvahendeid või karistust. Esimene lõige näeb ette reageerimisvõimaluse süüvõimetute alaealiste jaoks, kelle puhul võib menetleja alaealise ja tema seadusliku esindajaga vestelda, kui ta peab sellist vestlust vajalikuks ja võimalikuks (väga väikeste laste puhul ilmselt ei ole menetleja vestlus asjakohane või vajalik). Samas tuleb aga kõigi alla 14-aastaste kohta saata informatsioon kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, kes siis omakorda saab vajadusel kasutada lastekaitseseaduses ja sotsiaalhoolekandeseaduses ettenähtud reageerimisviise. Teises lõikes on regulatsioon 14–18-aastaste laste kohta. Tulenevalt AMVS kehtetuks tunnistamisest antakse osa, seni alaealiste komisjonide määratavate mõjutusvahendite rakendamise õigus prokuratuurile. Kohustused, mis sätestatakse eelnõuga lõike 2 punktides 1–4, on praegu sätestatud AMVS § 3 lg 1 p-des 1, 4, 6 ja 8. Täiendavalt on loetletud kohustus hüvitada või heastada kahju või täita muu asjakohane kohustus, mis annab prokurörile endale lihtsamatel juhtudel võimaluse kasutada taastava õiguse meetodeid ning tagada, et kuriteoga tekitatud kahju saaks hüvitatud või heastatud, kuid juhtumi asjaoludest tulenevalt eraldi lepitusteenust kasutama alaealist saata vaja ei ole. Punktis 5 käsitletud muu asjakohane kohustus võib sõltuda konkreetsetest asjaoludest ning olla näiteks kas kohustus jätkata sõltuvusraviga, kohustus mitte tarvitada narkootikume või alkoholi vms kohustus. Kõnesoleva paragrahvi alusel lepitusele suunamine ei pea vastama KrMS § 2031 mõistes lepitusmenetlusele, vaid selle lepitusteenuse kord reguleeritakse eraldi ohvriabiseaduses ja selle alusel kehtestatavas VV määruses24. Eri kohustusi võib kohaldada ka koos, näiteks võib olla põhjendatud lepitusteenuse kasutamise kohustuse määramine ja selle tulemusel kokku lepitud kahju hüvitamine või heastamine. 24 Vt SoM-i AMVS-i tühistamise ja sellega seonduvate seaduste muutmise eelnõu: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/00a3007e-ce22-474f-b6df-54af0c465e96 15 Lõike 3 kohaselt võib menetleja kriminaalmenetluse uuendada, kui alaealine ei ole talle määratud kohustust täitnud kümne kuu jooksul. Kriminaalmenetluse uuendamine ei tähenda tingimata kriminaalasja kohtusse saatmist, vaid menetluse võib uuesti lõpetada ka sama paragrahvi alusel uute kohustustega. Lõige 4 sätestab, et nii alaealisele kui ka tema seaduslikule esindajale tuleb selle sätte alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel selgitada teo olemust ja menetluse lõpetamise alust. Sellisena on see kohustus sarnane selgitamiskohustusega, mis tuli täita ka varem alaealise õigusrikkumise materjalide saatmisel alaealiste komisjoni. Kui alla 14-aastaste laste puhul on selgitamine võimalik, kuid mitte kohustuslik, siis 1418-aastaste puhul on selgitamine kohustuslik. Selgitamise vajalikkus on tingitud ka sellest, et 1418-aastasele alaealisele on võimalik määrata kriminaalmenetluse lõpetamisel mõjutusvahend, mille sisu ja täitmise tingimusi on vaja alaealisele põhjalikult selgitada, samuti seda, mis juhtub, kui alaealine mõjustuvahendiks määratud kohustust ei täida. Seetõttu täidab selgitamiskohustus ka hoiatavat funktsiooni, mis peaks aitama alaealisel mõista tehtud teo keelatust ja selle tagajärgi. Samuti on sel oluline roll vanemate kaasamiseks ja vanemate vastutuse suurendamiseks alaealise õigusrikkumise probleemile lahenduse leidmisel. Uue süsteemi kohaselt jääb edaspidi alaealiste komisjoni saatmine ära ning prokurör saab ise kohaldada vajalikke meetmeid ning teavitada alaealise elukoha järgset kohalikku omavalitsust, kes vajadusel korraldab edasiste lastekaitsemeetmete kohaldamise, mis tulenevad lapse konkreetsest abivajadusest, mis ühtlasi võimaldab lastekaitsetöötajal teha ka tavapärast juhtumikorralduslikku lastekaitsetööd. Praktikas on kehtiva KrMS § 201 alusel kriminaalmenetluse lõpetamine alaealiste suhtes üks peamisi kriminaalmenetluse lõpetamise alternatiive. 2015. aastal lõpetati KrMS § 201 alusel menetlus veidi enam kui 280 alaealise suhtes. See moodustas kõigist alaealiste suhtes menetluse oportuniteediga lõpetamistest (KrMS § 201–2031) veidi enam kui poole. EHIS-e 2015. a andmetel25 kohaldasid alaealiste komisjonid prokuratuurist saadetud kuritegusid toimepannud 14–18-aastaste alaealiste suhtes 32% juhul hoiatust, 28% juhul ÜKT-d, 24% suunati vestlusele erialaspetsialisti juurde (nt psühholoogi või psühhiaatriga) ja 14% sotsiaalprogrammi. Selle otsuse saab eelnõu kohaselt aga teha juba prokurör ise. Selline lahendus lühendab ka menetluse kestust, sest alaealiste komisjonides on ühe juhtumi keskmine lahendamisaeg ligikaudu 23 päeva.26 KrMS § 308 muutmine Paragrahvi sõnastuse muutmine on tingitud KarS §-le 87 lõike 6 lisamisest, mille alusel saab alaealise mõjutusvahendeid teatud tingimustel kohaldada ka noortele täiskasvanutele. Samuti on täpsustatud sätte sõnastust, et selgitada alaealiste ja noorte täiskasvanute puhul mõjutusvahendi kasutamise erisusi – alaealiste puhul kasutatakse karistusest vabastamise mõiste asemel nüüd karistuse asemel mõjutusvahendi kohaldamise mõistet. Selle muudatuse eesmärk on ka ühtlustada kohtupraktikat, kus praegu osa kohtunikke määravad kohtuotsuses ka konkreetse karistuse, millest siis alaealise vabastavad. Uue regulatsiooni kohaselt alaealiste puhul sellist lisatehet vaja teha ei oleks, vaid mõjutusvahendi saab mõista ilma konkreetset tavapärast karistust eelnevalt määramata. Küll aga tuleb karistus määrata noorte täiskasvanute 25 Andmed saadud päringu vastusena HTM-ist. 26 Nt 2014. aasta I poolaasta andmetel oli keskmine ajakulu mõjutusvahendi määramisele 23,4 päeva – https://www.entk.ee/sites/default/files/2014%20Ipa%20menetluskiirus.pdf. 16 puhul, sest nende puhul on alaealise mõjutusvahendi kasutamine tingimuslik ja kui nad mõjutusvahendile ei allu, siis tuleb esialgu määratud karistus täitmisele pöörata. Erisus on tingitud sellest, et kui alaealiste puhul on kõige piiravama mõjutusvahendina võimalik paigutada alaealine kinnisesse lasteasutusse, siis noorte täiskasvanute puhul sellist võimalust tulenevalt lasteasutuste eripärast ei ole, mistõttu jääb noorte täiskasvanute puhul mõjutusvahendi täitmise tagamise vahendiks just mõistetava karistuse täitmisele pööramise võimalus. KrMS §-de 385 ja 387 muutmine Muudatused on tingitud kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli nimetuse muutmisest kinniseks lasteasutuseks. KrMS 17. peatüki pealkirja ja §-de 404–407 muutmine Kuna edaspidi toimub laste kinnisesse asutusse määramine ainult kas mõjutusvahendina KarS § 87 korras kriminaalkohtu poolt või kohaliku omavalitsuse taotlusel TsMS-is sätestatud korras, ei ole KrMS 17. peatükis enam vaja reguleerida alaealiste komisjoni taotlusel alaealise kinnisesse lasteasutusse paigutamise menetlust, vaid 17. peatüki reguleerimisalaks jääb üksnes KarS § 87 alusel kinnisesse lasteasutusse paigutatud alaealiste ennetähtaegne vabastamine. Ennetähtaegse vabastamise regulatsioon jääb samaks (enne tähtaega vabastamiseks annab loa kriminaalkohtunik kinnise lasteasutuse juhi või alaealise seadusliku esindaja kirjaliku taotluse alusel, millele on lisatud alaealise elukoha järgse kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja arvamus), kuid ühtlasi kaotatakse KrMS-ist regulatsioon kinnises lasteasutuses viibimise kuni üheaastase perioodi pikendamiseks. Juhul kui pärast üheaastast perioodi leiab KOV lastekaitsetöötaja, et alaealisele on kinnise lasteasutuse teenust jätkuvalt vaja, siis saab ta SHS alusel teha vastava taotluse tsiviilkohtule. Selline muudatus tagab, et pärast üheaastast perioodi ei reageerita mitte enam alaealise toime pandud õigusrikkumisele, vaid keskenduda tuleb üksnes konkreetse lapse abivajadusele. KrMS § 419 muutmine Muudatuse eesmärk on tagada, et ka alaealisele KrMS § 201 alusel määratud üldkasuliku töö tegemine toimuks sarnaselt KrMS § 202 järgi määratava üldkasuliku töö tegemisega. KrMS § 430 muutmine Paragrahvi sõnastust muudetakse lähtuvalt KarS § 87 sõnastuse muutmisest. Kaotatakse viited noortekodule ja kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolile, kuna uue regulatsiooni kohaselt ei ole kinnises lasteasutuses viibimise pikendamine enam osa kriminaalmenetlusest, vaid tavapärasest lastekaitsemenetlusest, mida tuleb teha kohaliku omavalitsuse avalduse alusel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Eelnõu § 4. Väärteomenetluse seadustiku muutmine VTMS § 31 muutmine Sätte eesmärk on muuta paindlikumaks väärteomenetluse suulise hoiatusega alustamata jätmise võimaluse kasutamist, täpsustades, et see on võimalik ka siis, kui väärteo tulemusel on kahju küll tekitatud, kuid see on juba hüvitatud või heastatud. Alates 29.03.15 võib VTMS § 3¹ alusel jätta vähetähtsa väärteo korral väärteomenetluse alustamata ja piirduda teo 17 toimepannud isiku suulise hoiatamisega. VTMS § 3¹ lg 4 kohaselt on väärtegu vähetähtis, kui sellega ei tekitatud kahju. Muudatusega loodav võimalus on eelkõige oluline nende alaealiste puhul, kes on pannud toime näiteks varguse väga väikeses ulatuses või on kahjustanud kellegi vara, kuid politsei reageerimise ajaks on juba kahju jõudnud hüvitada. Sellistel juhtumitel, kus tegemist on ka esmakordse õigusrikkumisega, ei ole ilmselt otstarbekas reageerida väärteomenetluse algatamisega ja sellest tulenevate järelmitega, vaid piisab hoiatusest. Kuigi laiemad võimalused piirduda väärteomenetluse alustamata jätmisel hoiatusega ei ole välistatud täisealiste toimepandud vähetähtsate väärtegude puhul, on muudatuse peamise sihtrühmana peetud silmas alaealisi. Kohtuvälistel menetlejatel on aga võimalik menetluspraktikat laiemalt suunata ning otsustada, millistel juhtudel hoiatusega menetluse alustamata jätmine võiks olla õigustatud, ning seaduses ei ole vaja seda täpsemalt reguleerida. Rahvusvaheliste soovituste kohaselt tuleb alaealiste õigusrikkumistele reageerimisel lähtuda nn minimaalse sekkumise printsiibist, mis tähendab, et alaealise toimepandud teole reageerimine peab olema proportsionaalne ja reageerimise intensiivsus peab sõltuma lapse riskitasemest: madala riskiga õigusrikkujatele tuleks reageerida minimaalselt, põhitähelepanu tuleb suunata keskmise ja kõrge riskiga õigusrikkujatele. Teiste riikide praktika kohaselt on üheks põhiliseks madala riskitasemega alaealiste õigusrikkumisele reageerimise viisiks hoiatus, mis sisaldades selgitusi teo keelatuse ja tagajärgede kohta on otstarbekas ja tulemuslik viis esmakordsetele pisirikkumistele reageerimiseks. Praktikute hinnangul on VTMS §-s 3¹ sätestatud võimalus piirduda suulise hoiatusega (kahju absoluutse puudumise nõue) pisirikkumisi toimepannud alaealiste puhul liiga kitsas. Hoiatus võib olla piisav reageerimisviis ka nendel esmakordsetel juhtudel, kus rikkumisega tekitati sümboolne kahju, nt varastati väikese väärtusega kaup (nt üksiku kommi vargus, kaalukauba kaalumisel vale kaalu näitamine) või põhjustati väike kahju kauba pakendi rikkumisega (nt vargusekatse käigus kommipaber kortsus või pakk rebenenud), ja selle saab kohe ja lihtsalt hüvitada või heastada. Menetlejal võiks suulise hoiatuse kohaldamiseks olla suurem kaalutlusõigus. Terviklik ülevaade VTMS § 3¹ alusel alaealistele tehtud suuliste hoiatuste kohta puudub, kuna puudub ühtlane praktika hoiatuste politsei andmekogusse kandmise kohta. Politsei statistika põhjal võib eeldada, et suulise hoiatusega piirdumine on alaealiste puhul mõjutanud ennekõike kergliikleja liiklusnõuete rikkumisele reageerimist (nt helkuri puudumine, punase tulega tee ületamine). Võrreldes 2014. aastaga vähenes 2015. aastal alaealiste toime pandud kergliikleja liiklusnõuete rikkumine 62%. 2014. aastal, kui kehtis kirjalik hoiatamismenetlus, määrati kirjalikku hoiatust enamjaolt liiklusseaduse rikkumise eest (peaaegu pooltel juhtudel). VTMS § 29 lõike 2 muutmine Sätte muutmine on tingitud kavandatavast AMVS tühistamisest ja alaealiste komisjonide kaotamisest, millest tulenevalt ei saa enam alla 14-aastaseid lapsi alaealiste komisjoni saata. Selle asemel näeb uus säte ette, et alla 14-aastase lapse puhul saadab menetleja teavituse ja vajalikud materjalid kohaliku omavalitsuse üksusele, kes saab vajadusel kasutada alaealise suhtes erinevaid lastekaitsemeetmeid või suunata lapse kasutama lepitusteenust. Selle teavitamise näol ei ole tegemist väärteoasja kohaliku omavalitsuse üksusele üleandmisega, vaid üksnes abivajavast lapsest teavitamisega, mistõttu kohaliku omavalitsuse üksus ei pea hakkama sisuliselt hindama teo toimepanemise asjaolusid, vaid peab lähtuma eelkõige lapsest 18 ja tema abivajadusest. Väärteomenetluse materjalide koopia on vaja saata seetõttu üksnes lastekaitsetöötaja informeerimiseks ja võimaldamaks teha otsus vajalike meetmete kohta. Lastekaitsetöötaja informeerimine ei ole karistuslik meede, vaid tuleneb lastekaitseseaduse §- s 27 sätestatud igaühe kohustusest abivajavast lapsest teavitada kohaliku omavalitsuse üksust. Seetõttu ei pea kohaliku omavalitsuse üksuse teavitamiseks olema väärteo toimepanemine tõendatud või menetlus läbiviidud, vaid isegi olukorras, kui on üksnes kahtlus, et laps on õigusrikkumise toime pannud või on muul põhjusel abivajav, tuleb siiski teavitada kohaliku omavalitsuse üksust, kes siis omakorda saab hinnata lapse abivajadust ja vastavalt reageerida. PPA ja SKA koostöös on välja arendamisel automaatne infoedastus politsei andmebaasist STAR-i, mis muudab tulevikus infoedastuse alaealiste poolt toime pandud väärtegudest kiiremaks. Kriminaalasjade puhul sellist süsteemi välja töötada ei ole tõenäoliselt vaja, arvestades alaealiste poolt toime pandud kuritegude väikest arvu ning asjaolu, et kriminaalmenetluse puhul tuleb nagunii põhjalikumalt kaaluda seda, et millised osad kriminaaltoimikust on vaja lastekaitsetöötajale edastada ning millised mitte, mistõttu automaatse infoedastussüsteemi väljatöötamine ei oleks asjakohane. VTMS § 30 muutmine Paragrahvi 30 pealkirja muudetakse ja sealt jäetakse välja viide alaealiste komisjoni saatmisele ning samuti lõpetamisele väärteoga tekitatud kahju hüvitamise korral, kuna kõnesolev paragrahv reguleerib ka mitmeid teisi menetluse lõpetamise aluseid (sh sotsiaalprogrammi läbimise kohustus, lepitusteenus või muu kohustus). Samuti täiendatakse lõiget uue punktiga alaealiste kohta, mis võimaldab väärteomenetluse lõpetamisel panna alaealisele kohustus kasutada lepitusteenust või panna talle muu asjakohane kohustus. Lepitusteenus reguleeritakse ohvriabi seaduse alusel antavas VV määruses, mille kavand on lisatud SoM poolt ettevalmistatud SHS muutmise eelnõule. Muu hulgas tuleneb sellest ka, et lepitusteenusele olemuslikult on vaja mõlema osapoole nõusolekut. Muu asjakohane kohustus võib sõltuda konkreetsetest asjaoludest ning olla näiteks kas kohustus jätkata sõltuvus- või muu raviga, kohustus mitte tarvitada narkootikume või alkoholi vms kohustus, mida isik on nõus endale võtma. Samuti muudetakse § 30 lõiget 2, kust eemaldatakse viide väärteoasja alaealiste komisjoni saatmisele ning asendatakse see võimalusega väärteomenetlus lõpetada ja saata informatsioon abivajava lapse kohta kohaliku omavalitsuse üksusele, mille lastekaitsetöötaja saab lapse suhtes vajadusel kohaldada lastekaitsemeetmeid. VTMS § 62 muutmine Paragrahvi 62 muutmise eesmärk on lahendada praktikas esile kerkinud probleem, et väärteo tõttu kahju kannatanud isikutele ei tutvustata väärteootsust, mistõttu ei saa nad teada ka väärteoga kahju tekitanud isiku nime, et tema käest kahjuhüvitist nõuda. Praegune ainuke võimalus kahju kannatanud isikutel, kellele menetleja väärteo toimepanija andmeid ei edasta, on pöörduda tsiviilkohtusse ning kohtu kaudu väärteo toimepanija/kostja andmed välja nõuda, mida ei saa pidada proportsionaalseks, eriti kuna väärteoga tekitatud kahju summa jääb üldjuhul alla 200 euro. Seetõttu sätestatakse seaduses, et väärteo tõttu kahju saanud isikul on õigus tutvuda kohtuvälise menetleja otsusega, sh seal olevate väärteo toimepannud isiku kontaktandmetega. 19 VTMS §-de 108 ja 133 muutmine Tehnilised muudatused, seaduse tekstist jäetakse välja viited alaealiste komisjonile. VTMS §-de 125 ja 126 muutmine Väärteomenetluse seadustiku § 126 täiendatakse, et viia see kooskõlla Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikaga. 9. juulil 2015 tegi EIK ühehäälse otsuse kohtuasjas Tolmachev vs Eesti 27, leides, et Eesti rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) artikli 6 lõiget 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) ja artikli 6 lõike 3 punkti c (õigus olla kaitstud valitud kaitsja abil). Kaebuse esemeks oli olukord, kus maakohus jättis kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse VTMS § 126 lg 2 alusel läbi vaatamata. Maakohus märkis kaebajale saadetud kohtukutses, et kaebaja kohtusse ilmumine on kohustuslik. Kaebaja istungile ei ilmunud, kuid istungil osales tema kaitsja. Maakohus asus seisukohale, et asja arutamine ilma kaebaja osalemiseta ei ole võimalik ning jättis kaebuse läbi vaatamata, toetudes VTMS §-le 126. EIK selgitas, et isiku kohtusse ilmumine on tähtis nii seetõttu, et tal on õigus olla oma asja arutamise juures, kui ka seetõttu, et tema ütlusi on vaja võrrelda kannatanu või tunnistajate ütlustega ning et seadusandliku regulatsiooniga peaks püüdma ära hoida põhjendamatuid istungile ilmumata jätmisi. Sellele vaatamata viitas EIK arvukale kohtupraktikale, mille kohaselt pelgalt see, et kohtusse kutsutud isik isiklikult ei soovi enda asja arutamise juures olla või ei esita põhjendusi istungile ilmumatajätmise kohta, ei saa võtta ära tema õigust olla esindatud valitud kaitsja abil.28 Riigisisene kohus peab tagama kaitsja võimaluse oma kaitsealust viimase puudumisel kaitsta. EIK märkis, et isegi kui seadusandja peab ära hoidma põhjendamatuid istungile ilmumata jäämisi, ei saa süüdistatavat karistada sellega, et piiratakse tema kaitseõigust, sh kaitsja õigust isikut istungil esindada. EIK rõhutas, et riik peab kasutama isiku kohtuistungil osalemise garanteerimiseks muid vahendeid. Konkreetses vaidluses ei lükanud EIK ümber valitsuse ja riigisisese kohtu seisukohta, mille kohaselt oli menetlusaluse isiku osavõtt kohtulikust arutamisest vajalik. Siiski leidis EIK, et konventsiooniga ei ole kooskõlas see, et menetlusaluse isiku puudumise tõttu maakohtu menetlus lõpetati, mille tulemusena jõustus kohtuvälise menetleja trahviotsus. Kaebaja loobumist istungil osalemisest ei saanud antud juhul samastada kaitseõigusest loobumisega. EIK pidas oluliseks seda, et maakohus isegi ei küsinud kaitsjalt, kuidas oleks võimalik asja ilma kaebaja osalemiseta lahendada. Seega võeti isikult õigus olla kaitstud enda valitud kaitsja abil. VTMS § 126 lg 1 kohaselt on kaebuse esitanud isiku osavõtt kaebuse kohtulikust arutamisest kohustuslik üksnes siis, kui kohus seda vajalikuks peab. VTMS § 126 lg 2 kohaselt jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui kaebuse esitanud isik ei ilmu kaebuse arutamisele, kuigi talle saadetud kutses on teatatud kohustusest kaebuse kohtulikust arutamisest osa võtta ja kaebuse arutamist ei ole VTMS § 125 kohaselt edasi lükatud (eeskätt juhul, kui puudumisel on mõjuv põhjus). Seadus ei näe ette regulatsiooni juhuks, kui kaebuse arutamisele ilmub vaid menetlusaluse isiku kaitsja. 27 EIKo 09.07.2015, nr 73748/13, Tolmachev vs. Eesti. 28 Nt EIKo 22.09.2009, nr 13566/06, Kari-Pekka Pietiläinen vs. Soome, § 31. 20 Kavandatava muudatusega nähakse ette, et viimati kirjeldatud juhul peab kohus andma kaitsjale võimaluse taotleda asja lahendamist ilma menetlusaluse isiku osavõtuta ning selgitada kuidas on võimalik kaebust ilma menetlusaluse isiku osavõtuta lahendada. Juhul, kui kohus peab taotlust põhjendatuks, on kohtul võimalik asja arutamist jätkata. Näiteks võib tegemist olla olukorraga, kus kaitsja soovib peamiselt vaidlustada õiguslikke- mitte faktiküsimusi või ei ole faktide väljaselgitamiseks menetlusaluse isiku kohalolu vältimatult vajalik (nt võimaldab VTMS § 98 lg 5 sellisel juhul avaldada ka menetlusaluse isiku varasemad ütlused ja kirjalikud avaldused). Kui kohus peab menetlusaluse isiku osavõttu siiski vajalikuks, lükatakse kaebuse arutamine VTMS § 125 lg 1 kohaselt ühe korra kuni üheks kuuks edasi. Kavandatav VTMS § 126 lg 21 näeb ette kohustuse kaebuse arutamise edasilükkamiseks, mistõttu ei ole nõutav VTMS § 125 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse poole põhjendatud taotlus ega ka lähtumine VTMS §-s 42 (väljakutsutu ilmumata jäämise mõjuvad põhjused) sätestatust. Seeläbi antakse menetlusalusele isikule täiendav võimalus kohtuistungile ilmuda, kui kohus peab kaebuse arutamist üksnes kaitsja osalusel võimatuks. Samuti on kohtul võimalik kohaldada VTMS §-s 43 sätestatud meetmeid (ilmumata jäämise eest trahvimine ja sundtoomine). Kaebuse arutamine lükatakse siiski KrMS § 126 lg-s 21 sätestatud alusel edasi vaid ühe korra. Kui menetlusalune isik ei ilmu ka edasilükatud asja arutamisele ning kohus ei pea endiselt võimalikuks asja arutamist ilma menetlusaluse isiku osavõtuta, jäetakse kaebus VTMS § 126 lg 2 alusel läbi vaatamata. Lisaks VTMS § 126 täiendamisele lõikega 21 tunnistatakse taotletava eesmärgi saavutamiseks VTMS § 125 lg 3 kehtetuks ning muudetakse VTMS § 126 lg 2 sõnastust. VTMS § 125 lg 3 ning VTMS § 126 lg 2 ei moodusta kehtivas sõnastuses loogilist tervikut. VTMS § 125 reguleerib kaebuse arutamise edasilükkamist ning VTMS § 126 kaebuse arutamisest osavõttu ning ilmumata jäämise tagajärgi. Siiski näeb VTMS § 125 lg 3 ette, et kui kaebuse esitanud isik või tema kaitsja ei ilmu edasilükatud asja arutamisele ning talle on asja arutamise aeg ja koht teatavaks tehtud, jätab kohtunik kaebuse läbi vaatamata.29 Esiteks ei ole selge, miks on VTMS § 125 lg-s 3 kaebuse esitanud isiku kõrval alternatiivselt nimetatud tema kaitsjat. Grammatilisel tõlgendamisel võimaldaks VTMS § 125 lg 3 jätta kaebuse läbi vaatamata ka siis, kui kaebuse arutamisele ilmub menetlusalune isik ilma kaitsjata (isegi juhul, kui kaitsja osavõtt pole kohustuslik). Teiseks ei sea VTMS § 125 lg 3 kaebuse läbi vaatamata jätmist sõltuvusse asjaolust, kas kaebuse esitanud isiku osavõtt kohtuistungist on vajalik või mitte. Puudub loogiline põhjus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks VTMS § 125 lg-s 3 sätestatud alusel, kui menetlusalune isik ei ilmu edasilükatud asja arutamisele, kuid kohus ei ole tema osavõttu vajalikuks pidanud. Nimetatud olukordade reguleerimiseks sisaldub vajalik regulatsioon VTMS § 126 lg-s 2. Ka viidatud lõike sõnastus ei ole täpne. Sõnastus „ja kui kaebuse arutamist ei ole edasi lükatud“ ei ole asjakohane. Kui kaebuse arutamine on edasi lükatud, siis kohtulikku arutamist ei toimu ning isiku osavõtu küsimust ei tõusetu. Põhimõtteliselt on võimalik, et kohus otsustab asja arutamise edasilükkamise alles kohtuistungil. Näiteks juhul, kui menetlusalune isik haigestub vahetult enne kohtuistungit ega saa seetõttu vaatamata vastavale kohustusele istungist osa võtta. Selliste olukordade reguleerimiseks on täpsem kasutada sõnade „ole edasi lükatud“ asemel sõnastust „ei lükata edasi“. 29 VTMS § 125 lg 3 ja VTMS § 126 lg 2 kattuvusele on tähelepanu juhitud ka õiguskirjanduses, vt I. Koolmeister, A. Kangur, et al. Väärteomenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2007, § 126 komm 2. (T. Ploom, I. Sirk). 21 Muudatuste järel reguleerib VTMS § 125 üksnes kaebuse arutamise edasilükkamist. VTMS § 126 näeb ette reeglid kaebuse esitanud isiku ja kohtuvälise menetleja osavõtuks ning samuti ilmumata jäämise tagajärjed. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu mitmed muudatused on vajalikud, et võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu alaealiste õigusrikkujate direktiiv30. Kõnesoleva eelnõuga ei tehta aga kõiki vajalikke muudatusi, mis direktiivi ülevõtmisega kaasnevad, vaid üksnes need, mis seonduvad väljatöötamiskavatsuses kirjeldatud eesmärkide saavutamisega (seletuskirjas on nendes kohtades direktiivile viidatud). Eelnõuga tehtavad muudatused on tingitud mitmetest rahvusvahelitest soovitustest ja parimatest tavadest, mis aga on kajastamist leidnud ka direktiivis. Ülejäänud direktiivist tulenevaid muudatusi analüüsitakse veel ning lõplikuks ülevõtmiseks koostatakse uus eelnõu, arvestades, et direktiivi ülevõtmise tähtaeg on 11. juuni 2019. Seetõttu ei lisata eelnõusse normitehnilist märkust direktiivi ülevõtmise kohta. 6. Seaduse mõjud Nende muudatuste mõju, mis tulenevad otseselt sotsiaalministeeriumi AMVS-i tühistamise eelnõust, on kirjeldatud SoMi eelnõu seletuskirjas31, kus käsitletakse AMVS-i tühistamisega kaasnevat tervikmõju eri valdkondadele. Kõnesolevas eelnõus puudutab see järgmisi muudatusi:  KrMS ptk 17 muudatused, kinnisesse lasteasutusse (end erikooli) saatmiseks kohtu loa andmine kriminaalkohtute asemel tsiviilkohtu poolt;  Alla 14-aastastest süüvõimetus eas lastest alaealiste komisjoni asemel KOV lastekaitsesse teatamine. 6.1. Muudatus 1: piiratakse alaealiste suhtes aresti kasutamist ja lühendatakse alaealistele mõistetava aresti maksimumkestust KarS § 56 täpsustamisega sätestatakse kohustus ka aresti eel alati kaaluda mittekaristuslike mõjutusvahendite kasutamise võimalust. KarS § 48 muudatusega vähendatakse alaealistele mõistetava aresti maksimumkestust praeguselt 30 päevalt 10 päevani. Muudatuse sihtrühm: arestiga karistatud alaealised ja nende vanemad (kahe viimase aasta andmetel karistati arestiga keskmiselt 75 kordumatut alaealist aastas, see arv peaks muudatuste tulemusena vähenema); arestimajad ja nende töötajad; arestiotsust taotlenud kohtuvälised menetlejad (u 40) ja arestiotsuse teinud kohtunikud (u 20); alaealise menetlusaluse kaitsjad, kelle osavõtt alates kohtumenetlusest on VTMS § 19 lg 3 kohaselt alaealiste puhul kohustuslik. 30 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/800, 11. mai 2016, mis käsitleb laste, kes on kriminaalmenetluses kahtlustatavad või süüdistatavad, menetluslikke tagatisi. 31 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/00a3007e-ce22-474f-b6df-54af0c465e96 22 Muudatusega kaasnevad sotsiaalsed mõjud, mõjud kuritegevusele, avaliku sektori korraldusele ja kuludele ning mõningal määral ka rahvusvahelistele suhetele. 6.1.1. Sotsiaalsed mõjud Mõju alaealistele. Kehtiva seaduse kohaselt on alaealistele võimalik mõista sama pikk arest kui täisealistele. Muudatusega tagatakse tingimused alaealiste erikohtlemiseks. Muudatuste tulemusena võib prognoosida aresti alternatiivide ja KarS § 87 mõjutusvahendite aktiivsemat kasutamist ja seega ka arestiga karistatud alaealiste arvu vähenemist. Kui 2014. aastal mõisteti alaealistele areste ligi 100 ja 2015. aastal 75 korral, kahe aasta näitel aastas keskmiselt ligi 75 kordumatule alaealisele, siis muudatuse tulemusena võiks arestiga karistatud alaealiste arv hakata järk-järgult vähenema. Kohustus aresti kohaldamise eel alternatiivseid sekkumisi kaaluda tagab mõjusama reageerimise alaealiste väärtegudele ja arestide kohaldamise vähenemine aitab vältida alaealise kinnipidamisega kaasnevaid negatiivseid mõjusid, milleks uuringute andmetel võivad olla nt vaimse tervise probleemid, käitumisprobleemide süvenemine, kõrgem enesevigastamise risk jms32. Lühem aresti maksimumkestus ei mõjuta tänase praktika kohaselt suurt hulka arestiga karistatud alaealisi. 2013.–2015. aastal mõisteti alaealisele põhikaristusena aresti keskmiselt 9 päevaks, kuni 10-päevase kestusega areste mõisteti ligi ¾ juhtudel kõigist alaealiste arestiga karistamise juhtumitest (vt joonis 2). Tõenäoliselt toob muudatus kaasa ka aresti keskmise pikkuse vähenemise. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Muudatuse sihtrühma suurus alaealiste väärteo toimepanijate koguarvuga võrreldes on väike, ent muudatus puudutab kõiki neid alaealisi, kelle suhtes aresti kaalutakse. Arvestades, et aresti mõistmine on nagunii langustrendis ja kõnesoleva eelnõuga luuakse rohkem alternatiive arestile, puudutab muudatus väikest arvu alaealisi, on mõju kokkuvõttes väheoluline. 6.1.2. Mõju rahvusvahelistele suhetele ja kuritegevusele Muudatustega tagatakse kooskõla rahvusvaheliste soovitustega ja ka EL-i alaealiste kahtlustatavate direktiivi nõuetega alaealiste suhtes vabadusekaotuslike sekkumiste minimaalse kasutamise kohta, mis parandab Eesti positsiooni rahvusvahelistes hinnangutes. Arestiga ei ole suudetud ära hoida alaealiste edasisi õigusrikkumisi – 2013.-2014. aastal arestiga karistatud alaealistest jätkas õigusrikkumiste toimepanemist 2/3. Aresti ajal ei ole tagatud alaealise probleemkäitumist põhjustavate probleemidega (sõltuvusprobleemid, vähene vanemlik järelevalve, vähene enesekontroll ja sotsiaalsed oskused) tegelemine sellisel viisil, nagu see on võimalik aresti alternatiivide puhul (nt kinnine lasteasutus, sotsiaalprogrammid) ja millel on suurem mõju probleemkäitumise muutmisele ja seega ka õigusrikkumiste vähenemisele. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Arvestades alaealiste õigusrikkujate sihtrühma suurust ja muudatuse mõju ulatust, on mõju kuritegevusele väheoluline. 6.1.3. Mõju avaliku sektori korraldusele ja kuludele 32 http://www.justicepolicy.org/images/upload/06-11_rep_dangersofdetention_jj.pdf 23 Mõju eelarvele. Muudatusega väheneb aresti täitmisega seotud kulu. Samal ajal kasvab vajadus alterantiivsete sekkumiste, ennekõike intensiivsete sekkumiste järele. Üheks selliseks sekkumiseks on mitmedimensiooniline pereteraapia, mida pakuvad sotsiaalkindlustusameti lastekaitseüksuse koosseisu kuuluvad terapeudid ja mis on üle Eesti nii eesti kui ka vene keeles kättesaadav. Mõju õiguskaitseasutuste töökorraldusele ja -koormusele. Muudatus eeldab menetlejatelt menetluspraktika muutmist – menetlejad peavad enne aresti kohaldamist alati kaaluma ka KarS § 87 mõjutusvahendite kohaldamise sobivust ja võimalikkust. See võib võrreldes tänase praktikaga tähendada menetlejale suuremat ajakulu alaealise riskidele ja vajadustele sobivaima lahenduse leidmiseks. Aresti kohaldamisele peaks eelnema iga menetleja jaoks selle kohaldamise vajalikkuse põhjalik hindamine. Hindamisoskusi saab arendada vastavates täiendkoolitustes. Süsteemset hindamist arestiga karistatud alaealistele praegu ei tehta. Muudatus hõlmab 2015. aasta andmetel u 40 kohtuvälist menetlejat ehk väikest osa kõikidest politsei kohtuvälistest menetlejatest. Aresti alternatiivide kaalumisega kaasneb kohtuväliste menetlejate kohanemisvajadus, sest praktikas on väärteomemenetluses KarS § 87 kohaldatud väga harva. Kohtute töökoormus olulisel määral ei muutu. Kohtud hakkavad alaealiste arestiotsuste asemel puutuma rohkem kokku KarS § 87 kohaldamisega. Muudatusega kohanemise vajadus on väike, aresti või aresti alternatiividega puutub aastas kokku väike arv kohtunikke. Muudatuste rakendamise toetamiseks on vaja tõsta kohtunike teadlikkust aresti alternatiividest (nt olemasolevatest sotsiaalprogrammidest), mida saab teha nii sihitud teavitusega kui ka täiendkoolitustel. Kuna võib eeldada, et muudatuse mõjul väheneb kohtumenetluses olevate alaealiste väärteoasjade arv, siis väheneb ka kaitsjate ja riigi õigusabi süsteemi koormus. Samas on tulenevalt alaealiste õigusrikkujate väikesest arvust muudatus väike ja mõju ebaoluline. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Muudatuse mõju on ebaoluline, kuna see puudutab väikest sihtrühma nii alaealistest õigusrikkujatest, kohtuvälistest menetlejatest kui ka kohtunikest, muudatusega kokkupuude on eri sihtrühmadel harv, menetlejatel oluline kohanemisvajadus puudub ning negatiivsete riskide esinemise tõenäosus on madal. 6.2. Muudatus 2: noortele täiskasvanutele (18–21-aastastele) alaealiste mõjutusvahendi kohaldamise võimaluse loomine Muudatusega luuakse võimalus 18–21-aastase isiku süüdimõistmisel, arvestades isiku vaimse ja sotsiaalse arengu taset, kohaldada KarS §-s 87 sätestatud alaealise mõjutusvahendeid. Muudatuse eesmärk on tagada noorte täiskasvanute erikohtlemine lähtuvalt nende psühholoogilisest ja sotsiaalsest tasemest. Muudatus avaldab sotsiaalset mõju noortele täiskasvanutele, mõju kuritegevusele ning avaliku sektori kuludele. Eelnõu muudatused puudutavad 1821-aastaseid isikuid, kes on toime pannud kuriteo, eeldatavalt võib see puudutada ennekõike täisea vahetus läheduses olevaid noori. 2015. aastal mõisteti kuritegude toimepanemises süüdi u 350 1821-aastasena kuriteo toimepannud isikut. 2015. aasta lõpu seisuga oli kriminaalhoolduse järelevalve all ligi 650 1821-aastast kriminaalhooldusalust ja vanglas ligi 200 1821-aastast süüdimõistetut. 24 6.2.1. Sotsiaalsed mõjud Mõju 18–21-aastasele süüteo toimepannud isikule. Kehtiva seaduse kohaselt ei ole noorte täiskasvanute karistusõigusliku vastutuse kohta ette nähtud eriregulatsiooni. Muudatuse tulemusena on noore isiku vaimsest ja sotsiaalsest arengust ning teo asjaoludest lähtudes võimalik vajaduse korral ta allutada alaealistele mõeldud mõjutusvahenditele. Mõjutusvahenditel on ennekõike rehabiliteeriv, kasvatuslik eesmärk, mis aitab tagada, et süüteo toimepannud noored täiskasvanud ei isoleeruks ühiskonnast, vaid mõjutusvahendite kohaldamise kaudu toimuks nende arendamine ja kasvatamine, mille käigus pööratakse tähelepanu ka kuritegude ennetamisele. Muudatusel on positiivne mõju noorte täiskasvanute elukorraldusele ja toimetulekule. Kriminaalne taust ning vangistusest tingitud tööhõivest ja haridusest eemalejäämine võivad olla üheks barjääriks noore tööellu sisenemisele. Tavapärase elu jätkamine (õppimine, töötamine vms) on mõjutusvahendite kohaldamise korral palju tõenäolisem. Lisaks on muudatusega kaasnevaks positiivseks aspektiks noorte elu kujundamisel asjaolu, et õigusrikkumise põhjustanud probleemidega (nt sõltuvusprobleemid) tegeletakse, nendele pööratakse tähelepanu ja otsitakse lahendusi, mitte ei karistata. Noorte täiskasvanute erikohtlemise võimaluse loomine võimaldab arvestada ka alaealiste ja noorte hälbiva käitumisega kui arengulisest eripärast tingitud nähtusega. On teada, et suur osa noorte hälbivast käitumisest taandub iseenesest ning sellisele käitumisele vale intensiivsusega reageerimine võib õigusrikkumise toimepanemise riski suurendada. Kuigi noorte täiskasvanute erikohtlemise sätte võimalust saab kaaluda kõikide 18–21-aastaste süüteo toimepannud isikute puhul, võib eeldada, et sätet kohaldatakse esialgu vähem kui 10% suhtes sihtrühmast, arvestades praktika väljakujunemiseks vajalikku aega. Samuti on tõenäoline, et seda võimalust kasutatakse eelkõige kergematele kuritegudele reageerimisel. Seega on muudatuse mõjuga kokkupuuted väikesel osal sihtrühmast. Üldine mõju ühiskonnale. Muudatusega kaasneb sotsiaalne mõju tervele ühiskonnale. Noored täiskasvanud, kelle suhtes karistuse asemel kohaldatakse mõjutusvahendeid, jäävad ühiskonna normaalseks ja kaasatud osaks, olles olulised näiteks tööturul või haridussüsteemis. Väheneb noorte õigusrikkujate sildistamine ja suureneb võimalus, et teiste isikute suhtumine neisse muutub positiivsemaks. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Arvestades muudatuse mõjuga hõlmatud sihtrühma väiksust (hinnanguliselt u 35 noort aastas), mõjuga kokkupuute väikest sagedust, kohanemisvajaduse puudumist ning negatiivsete riskide esinemise madalat tõenäosust, on kokkuvõttes mõju sihtrühmale ebaoluline. 6.2.2. Mõju kuritegevusele Noortele täiskasvanutele alaealise mõjutusvahendi kohaldamise eesmärk on eelkõige rehabiliteeriv ja kasvatuslik. Seega on muudatusel ka kuriteoennetusele positiivne mõju. Arvestades, et noort inimest on võimalik teatud juhtudel veel ümber kasvatada, soosib karistuse asendamine mõjutusvahenditega tema kuritegelikult teelt kõrvale juhtimist ja paremate tulevikuperspektiivide loomist noorele täiskasvanule. See tervikuna võib põhjustada retsidiivsuse vähendamist ja seeläbi kuritegevuse taseme languse. Siinkohal on oluline, et 25 noorte täiskasvanute erikohtlemise sätte rakendamisele peab eelnema sihtrühma vajaduste hindamine ja vastava erikohtlemise põhjendamine. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Arvestades muudatuse mõjuga hõlmatud sihtrühma väiksust, mõjuga kokkupuute väikest sagedust ning negatiivsete riskide esinemise madalat tõenäosust, on kokkuvõttes mõju kuritegevusele ebaoluline. 6.2.3. Mõju avaliku sektori töökorraldusele Mõju õiguskaitseasutuste töökorraldusele ja -koormusele. Muudatus mõjutab menetlejate tööpraktikat 1821-aastaste kuriteo toimepannud isikute kohtlemisel: menetlejal tekib kaalutlusõigus noorte täiskasvanute erikohtlemiseks ehk alaealise mõjutusvahendi kohaldamiseks, kui see tagab noore täiskasvanu mõjutamise karistamisest paremini. Kaalutlusõigus ei too menetlejatele kaasa olemuslikult uut tüüpi tööülesandeid, küll aga võimaldab reageerimisviisi valikul paindlikumalt ning noore isiku vajadustest ja arengulisest seisundist lähtuda. See võib tähendada menetlejale (eelkõige kohtunikele) lisaajakulu, mis võib ka töökoormust veidi suurendada. Menetleja kõnealust otsust peaks hõlbustama kohustuslikus korras tehtav kohtueelne ettekanne, kui taotletakse noorte täiskasvanute suhtes alaealise mõjutusvahendi kohaldamist – seega kasvab muudatuse tulemusena kohtueelsete ettekannete arv ja kriminaalhooldajate töökoormus ligikaudu 35 kohtueelse ettekande koostamise võrra aastas, mis kriminaalhooldajate koguarvu (187) arvestades, on väike muudatus ning valdav osa kriminaalhooldajatest selliste ettekannete tegemisega kokku ei puutu. Kriminaalhooldajate tööpraktika noorte täiskasvanute suhtes kohtueelsete ettekannete koostamisel ei muutu, lisandub vaid erikohtlemise vajaduse hindamise aspekt. Alaealiste mõjutusvahendi kaalumine noorte täiskasvanute puhul suurendab ka alaealistele ja noortele täiskasvanutele spetsialiseerumist ja noorte täiskasvanute erikohtlemise valdkonnast süvendatud teadmiste tekkimist õiguskaitseasutuste töötajatel. Sel omakorda on positiivne mõju kogu õigussüsteemile – alaealiste ja noorte õigusrikkumistega tegelemisel on valdkondlike spetsialistide olemasolu vajalik. Mõju eelarvele. Muudatusega kaasneb õiguskaitseasutuste spetsialistide (prokurörid, kohtunikud, kriminaalhooldajad) koolitusvajadus, mille saab aga tagada regulaarsete plaaniliste täiendkoolituste või seminaride kaudu ning mis eraldi täiendavaid eelarvevahendeid ei vaja. Kohtueelsete ettekannete arvu kasvust tingitud töökoormust aitab leevendada üldine alaealiste ja noorte õigusrikkujate arvu eeldatav vähenemine. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Arvestades muudatuse mõjuga hõlmatud sihtrühma väiksust, mõjuga kokkupuute väikest sagedust menetlejatele ja kriminaalhooldajatele, negatiivsete riskide esinemise madalat tõenäosust, on mõju avaliku sektori korraldusele ja kuludele väheoluline. 6.3. Muudatus 3: luuakse võimalus alaealise vahistus asendada paigutamisega kinnisesse lasteasutusse Muudatusega luuakse kohtule võimalus alaealist vahistades otsustada, et vahistus asendatakse alaealise paigutamisega kinnisesse lasteasutusse. Muudatuse eesmärk on vähendada alaealiste 26 kokkupuuteid vanglasüsteemiga, eriti olukordades, kus vahistusaeg oleks alaealise ainuke vanglas viibimise aeg ning seeläbi pakkuda alaealistele vahistatutele paremaid tingimusi erikohtlemiseks. Muudatusega avalduvad sotsiaalsed mõjud alaealisele ja tema vanematele, lasteasutustele ning mõju avaliku sektori kuludele. Mõjutatud sihtrühma suurus: 2015. aastal vahistati 40 alaealist, arvestades alternatiivsete meetodite (nt elektooniline valve) aktiivsemast kasutamisest vahistamise asemel võib prognoosida alaealiste vahistatute arvu vähenemist. 01.09.16 jõustunud muudatused vahistamise kestuse tähtaegades (alaealistele kuni 2 kuud) mõjutavad alaealiste vahi all viibimise keskmist kestust ning võib eeldada, et see vähendab ka vahistamise üldist taotlemist alaealiste suhtes. Seega võib muudatusega mõjutatud sihtrühm puudutada justiitsministeeriumi arvutustele tuginedes hinnanguliselt 6–8 alaealist, reaalselt esialgu üksikuid juhtumeid aastas. Kinnise lasteasutusena on kõnesoleva muudatuse puhul silmas peetud eelkõige Maarjamaa Hariduskolleegiumi Emajõe õppekeskust (endine Tapa erikool), kus infrastruktuuri osas loodud tingimused võimaldaksid alaealisi vahistatuid ruumiliselt eraldada. Hollandi näitel ei peaks edaspidi olema välistatud ka muud kinnised asutused, kui need aitavad alaealise vajadustest (nt psühhiaatrilised probleemid) ja juhtumi asjaoludest lähtuvalt vahistamise eesmärki paremini täita. 6.3.1. Sotsiaalne mõju Mõju alaealisele. Muudatus mõjutab enim alaealisi, kelle puhul võib eeldada, et reaalset vanglakaristust kohtuotsusega ei määrata. Loodava sätte eesmärgiks on selliste õigusrikkujate distantseerimine vanglatest ning nendega kaasnevast erikultuurist. Vahistamise ajaks kinnisesse lasteasutusse paigutamine võimaldab tagada alaealistele vahistatutele paremaid tingimusi erikohtlemiseks, kaasates neid suuremal määral õppe- ja arendustegevusse. Seeläbi kaasnevad muudatusega mõjud ka alaealise õigusrikkuja individuaalsele arengule. Samuti aitab vanglakogemuse puudumine vältida alaealiste suhtes negatiivse hoiaku tekkimist ja sildistamist. Kinnisesse lasteasutusse paigutamise korral säilitab alaealine vahistamise ajal ka parema kontakti oma lähedastega. Lasteasutusse paigutamisel on tagatud võrdsed kohtlemisvõimalused mõlemast soost vahistatud alaealistele, kuna lasteasutuse Tapa õppekohas on rühmad nii tüdrukutele kui ka poistele. Arvestades alaealiste vastuvõtlikkust mõjutustele ja seda, et pärast vanglas vahi all viibimist võivad noored sattuda kinnisesse lasteasutusse (endisesse Tapa erikooli), aitab muudatus vältida vanglakultuuri kandumist kinnistesse lasteasutustesse. Vahistamise ajal paigutatakse alaealised küll vanglates spetsiaalselt neile mõeldud struktuuriüksustesse, kuid nende täielikku eraldatust täisealistest kinnipeetavatest ei suudeta siiski tagada. Niisiis on vanglakultuuri jõudmine alaealiste kinnipeetavateni teatud määral paratamatu ning muudatusega kaasneks positiivne mõju kinnistele lasteasutustele ja sealsele keskkonnale. Lasteasutuse sihtrühm ei muutu, kuna sinna paigutatakse vangla asemel need vahistatud, kes viibisid ka enne vahistamist lasteasutuses või kes võiksid seal viibida pärast süüdimõistmist lähtuvalt nende vajadusest. Seega on ka ebasoovitavate mõjude risk, mis võib väljenduda erineva riskitasemega laste kokkupaigutamisel, väike. 27 Mõju alaealise vanematele ja perekonnale. Kinniste lasteasutuste puhul on alaealise perekonnal suurem võimalus olla kaasatud alaealisega seonduvasse, külastades, suheldes, saades lasteasutuse spetsialistidelt tagasisidet jms. Mõju kogukonnale. Kui alaealine viibib vahistuse ajal vanglas ja hiljem vabastatakse, siis kaudselt kannab ta nn vanglakultuuri ka kogukonda, kuhu ta elama asub. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Arvestades muudatuse väikest sihtrühma, mõjuga kokkupuute väikest sagedust alaealistele vahistatutele, negatiivsete riskide esinemise madalat tõenäosust, on mõju sihtrühmale väheoluline. 6.3.2. Mõju avaliku sektori korraldusele ja kulule Mõju eelarvele. Muudatusega ei kaasne olulist mõju menetlejate, vangla ja lasteasutuste töökorraldusele ega -koormusele. Menetlejad peavad vahistamise taotlemisel ja määramisel selle asendamise võimalikkust eraldi hindama, ent sellega ei kaasne olulist tööpraktika muutust. Vahistamiste analüüsi alusel võib prognoosida, et aastas paigutatakse alaealine vangla asemel lasteasutusse vahi alla üksikutel juhtudel. Näiteks 2015. aastal vahi alt vabanenud alaealiste puhul oleks võinud lasteasutust vangla asemel kaaluda 6–8 juhul aastas, ennekõike nendel juhtudel, kus vahi alla võetud laps juba viibis lasteasutuses (2015. aasta näitel 1-2 last aastas), samuti juhtudel, kus vahistatud alaealine saab tõenäoliselt karistuseks tingimisi vangistuse ja tal ei ole veel omandatud põhiharidus ning puudub vanglakogemus (2015. aasta näitel 6-7 last). Sellise sihtrühma suuruse juures ei ole ilmtingimata vajalik ka eraldi õpperühma loomine, kuna kui igal ajahetkel lasteasutuses viibivate alaealiste vahistatute koguarv jääks paari alaealise piiresse, saaks nad hajutada olemasolevate rühmade vahel. Kui alaealiste arv, kelle vahistus asendatakse paigutamisega lasteasutusse, on suurem kui 1-2 alaealist ja ulatub igal ajahetkel üle 8 alaealise, on vaja nad paigutada eraldi õpperühma ja sellega kaasneksid juba suuremad kulud. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Arvestades muudatuse sihtrühma suurust, mõjuga kokkupuute väikest sagedust asutustele, negatiivsete riskide esinemise madalat tõenäosust, on mõju avaliku sektori korraldusele ja kuludele väheoluline. 6.4. Muudatus 4: täpsustatakse alaealiste menetluskulude riigi kanda jätmise võimalusi Muudatusega täpsustatakse KrMS § 180 lg 3 sätestatud võimalust jätta alaealise süüdi- mõistetu menetluskulud riigi kanda. Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib teatud juhtudel jätta osa alaealise kriminaalmenetluse kuludest riigi kanda, muudatuse kohaselt võib riigi kanda jätta kulud tervikuna. Praktikas on kohtud määranud alaealise menetluskulud ka tervikuna riigi kanda, aga seda on kohaldatud üksikutel juhtudel (2015. aastal jõustunud 143-st alaealise süüdimõistvast kohtuotsusest vaid 6% juhtudel) ja piirkonniti ebaühtlaselt. Muudatuse eesmärk on tagada menetlejate seas sätte ühetaoline tõlgendamine ja ühtne arusaam alaealise menetluskulude tervikuna riigi kanda jätmise võimalikkusest põhjendatud juhtudel. Muudatusega avalduvad sotsiaalsed mõjud alaealisele ja tema vanematele, kannatanutele ja mõju avaliku sektori kuludele. 28 6.4.1. Sotsiaalsed mõjud Mõju alaealisele süüdimõistetule. Alaealisel endal üldjuhul sissetulek puudub, mistõttu praktikas on alaealisel keeruline menetluskulusid tasuda, seda ka juhul, kui see on ajatatud osaliste maksetena aasta peale. Rahalised kohustused, mis sunnivad alaealisi tööle ja koolist eemale, ei aita kaasa kriminaalsüsteemi rehabiliteerivale eesmärgile. Kui vanemad menetluskulu kohustust oma lapsel täita ei aita ja menetluskulud jäävad tasumata, toimub menetluskulude väljanõudmine täitemenetluse raames, millega kaasnevad alaealisele omakorda täitemenetluse kulud lisaks menetluskulule. Seega võimaldab menetluskulude tervikuna riigi kanda jätmise võimalus tagada sissetulekuta alaealistele süüdimõistetutele paremad resotsialiseerumise väljavaated. Kuigi rohkem on uuritud rahaliste kohustuste negatiivset mõju täiskasvanute rehabiliteerimisele33 ja Eesti kontekstis selliseid uuringuid läbi viidud pole, võib eeldada, et samalaadne mõju avaldub ka alaealiste puhul. Mõju alaealiste vanematele. Kuna menetluskuluga seotud kohustuste täitmise eest vastutab sisuliselt vanem lapse täisealiseks saamiseni, võivad üle jõu käivad menetluskulud põhjustada negatiivseid majanduslikke probleeme ka alaealise õigusrikkuja vanematele. Seega mõjutab kavandatav muudatus positiivselt ennekõike regulaarse sissetulekuta vanemate sotsiaalset toimetulekut. Mõju alaealiste kuritegude läbi kahju kannatanud isikutele. Kui menetluskulude tasumise kohustus jääb rohkemal määral riigi kanda, suureneb tõenäosus, et alaealine või vanem hüvitavad kannatanutele põhjustatud kahju. 2015. a oli vähemalt 40% alaealiste süüdi- mõistetute puhul esitatud ka tsiviilhagi. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Muudatusel on positiivne mõju kõigile kirjeldatud sihtrühmadele – alaealisele süüdimõistetule, tema vanematele ja kannatanutele. Muudatuse sihtrühm on väike ja sihtrühmade kokkupuude selliste juhtumitega on harv. Muudatuse rakendamine osapooltelt kohanemist ei eelda ja ebasoovitavaid mõjusid ei esine. Seega võib muudatuse mõju hinnata ebaoluliseks. 6.4.2. Mõjud avaliku sektori korraldusele ja kuludele Mõju eelarvele. Võib eeldada, et menetluskulude tervikuna riigi kanda jätmise võimaluse selge sätestamine soodustab mõnevõrra selle võimaluse kasutamist rohkematel juhtudel kui siiani ja ennekõike nendes juhtumites, kus kohus juba kehtiva seaduse alusel on pidanud alaealise süüdimõistetu varalist seisu arvestades põhjendatuks jätta osa kuludest riigi kanda. 2015. a jäeti veidi enam kui poolte alaealiste (53%; 75) süüdimõistetute puhul menetluskulud osaliselt riigi kanda. Alaealiste süüdimõistetute menetluskulude analüüs näitas, et kuigi osaliselt riigi kanda jäetavate menetluskulude puhul on alaealiselt või vanemalt väljamõistetav menetluskulu (370 eurot) tervikuna alaealise süüdimõistetu või vanema puhul väljanõutavast menetluskulust (903 eurot) ligi kaks ja pool korda väiksem, ei ole praktikas pidanud kohtud põhjendatuks alaealise või vanema hüvitada jäävaid summasid sümboolsete summadeni vähendada. 2015. a alaealiste süüdimõistetute puhul olid vaid mõned üksikud juhtumid, kus kohus vähendas menetluskulude summat nii, et see jäi alla 100 euro. Seega ei anna senine menetluskulude 33 http://debtorsprison.jlc.org/documents/JLC-Debtors-Prison.pdf 29 määramise praktika alust prognoosida menetluskulude tervikuna riigi kanda jätmise märkimisväärset kasvu ehk muudatuse mõju ulatus ei ole hinnanguliselt suur Kui kohus peaks otsustama edaspidi kõigis nendes juhtumites, kus siiani jäeti kulud osaliselt riigi kanda, kulud tervikuna riigi kanda jätta – 2015. aasta andmete alusel u 75 alaealise süüdimõistetu puhul, siis jääb riigil alaealiselt või vanemalt välja nõudmata u 40 000 eurot. Kui kohus otsustab seda võimalust kasutada nt pooltel eelnimetatud juhtudel, siis on see summa u 20 000 eurot. Siinkohal tuleb arvestada, et praktikas jäävad väljanõutud menetluskulud pooltel juhtudel tasumata ehk nende väljanõudmine toimub täitemenetluse korras ning ebaõnnestub tihti ka seal, millega aga kaasneb omakorda kulu. Seega kui menetluskulud jäetaks tervikuna riigi kanda, jääb ära ka nende võimalik täitemenetluse korras sissenõudmise, sh kohtutäiturite kulu. Mõju õiguskaitseasutuste töökorraldusele ja -koormusele. Kuna menetluskulude riigi kanda jätmist juba kasutatakse, sealjuures ka kulude tervikuna riigi kanda jätmist, siis ei too muudatus kaasa ümberkorraldusi menetlejate tööprotsessis, ei eelda neilt uusi tööoskusi ning ei mõjuta menetlejate töökoormust. Menetluskulude riigi kanda jätmise selgem sõnastamine seaduses aitab tagada selle ühtlasemat kasutamist. Kui sageneb menetluskulude riigi kanda jätmine, vähenevad menetluskulude väljanõudmise kulud täitemenetluses kohtutäiturite töökoormuse vähenemise tõttu – 2015. a jäeti pooled alaealiste süüdimõistetute menetluskulud tähtajaks tasumata. Samas arvestades alaealiste süüdimõistetute suhteliselt väikest koguarvu (2015. a 143) ja tasumata menetluskuludega juhtumite arvu (2015. a u pooled) ja seda, et Eestis on kokku 52 kohtutäiturit, on mõju kohtutäiturite vähenevale töökoormusele äärmiselt väike, moodustades ligikaudu ühe toimiku ühe kohtutäituri portfellist ning milles täidetav summa on võrreldes muude kohtutäituri menetluses olevate nõuetega väike. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Arvestades sihtrühma (menetlejad, kohtutäiturid, alaealised süüdimõistetud) väiksust ja muudatuse mõjuga kokkupuute väikest sagedust ning ebasoovitavate mõjude vähesust, on muudatuse mõju avaliku sektori korraldusele ja kuludele väheoluline. 6.5. Muudatus 5: kriminaalmenetluses antakse prokuratuurile laiem valik mõjutus- vahendeid, mida menetluse lõpetamisel alaealise suhtes kasutada Muudatus tuleneb otseselt AMVS tühistamisest ja alaealiste komisjonide kaotamisest. Süüvõimetute alaealiste puhul luuakse võimalus saata vastav informatsioon alaealiste komisjoni asemel KOV lastekaitsetöötajale, kes saab lapse abistamiseks kasutada lastekaitse- ja sotsiaalhoolekande meetmeid. 14–18-aastaste puhul antakse osa seni alaealiste komisjoni poolt määratud mõjutusvahendite rakendamise õigus prokuratuurile. Selleks kujundatakse kehtiv KrMS § 201 ümber peamiseks alaealise kuritegudele reageerimise viisiks menetluse lõpetamisel. Muudatuse sihtrühma suurus, arvestades 2015. aastal KrMS § 201 alusel alaealiste komisjoni edastatud alaealiste kriminaalasju, on u 280 14–17 aastast alaealist ja u 265 süüvõimetus eas alaealist. Uue KrMS § 201 sihtrühma võivad lisaks moodustada osaliselt ka alaealised, kelle suhtes on täna kohaldatud KrMS § 202 ehk kus juba täna on konkreetse mõjutusmeetme vabatahtlikult võetava kohustusena määranud prokurör. KrMS § 202 kohaldati 2015. aastal veidi enam kui 180 alaealise suhtes. Kõnealuse muudatuse sihtrühma suuruse puhul tuleb 30 arvestada, et laste hälbiva käitumise uuringud on näidanud alaealiste õigusrikkumiste langustrendi ja võib eeldada, et see lähiajal jätkub. Statistikaameti 2012. aastal koostatud rahvastiku prognoosi kohaselt jääb süüvõimelises eas alaealiste arv lähiaastatel suhteliselt stabiilseks, alates 2017. aastast prognoositakse 14–17-aastaste vanuserühmas alaealiste arvu iga-aastast kasvu 1-2%. 31 6.5.1. Sotsiaalne mõju Mõju alaealisele. Muudatus tagab kiirema ja vahetuma reageerimise teole, sealjuures on alaealisel vähem kokkupuuteid eri asutustega. Teatud meetmete puhul kaob ära vaheaste alaealiste komisjonide näol. KOV lastekaitse teavitamine tagab, et vajadusel alustab lastekaitse alaealise õigusrikkuja suhtes juhtumikorraldust ja rakendab abivajaduse korral lastekaitse meetmeid. Kui alaealine prokuratuuri määratud meetmeid ei täida, siis menetlus uuendatakse; see peaks suurendama alaealistes motivatsiooni vabatahtlikult võetavaid kohustusi täita. Kui uus KrMS § 201 kujuneb peamiseks alaealiste kuritegudele reageerimise viisiks menetluse lõpetamisel, väheneb eelduslikult mõnevõrra alaealiste suhtes § 202 kohaldamine, mille puhul on menetluskulude tasumine eelduseks; kuna KrMS § 201 puhul jäävad menetluskulud riigi kanda, tekib alaealisel vähem rahalisi kohustusi. Mõju vanemale: KrMS § 201 näeb ette menetleja selgituskohustuse vanemale, mis sisuliselt on ette nähtud ka kehtiva § 201 kohaselt. Selgituskohustuses tuleks edaspidi näha suuremat võimalust vanemate kaasamiseks ja vestlus vanemaga peaks aitama kaasa vanema vastutustunde suurendamisele oma lapse käitumise suunamisel ja mõjutamisel. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Muudatusega mõjutatud alaealiste sihtrühm on väike, 2015. aastal tehti lõplik menetlusotsus (lõpetamine või kohtusse saatmine) kohtueelses menetluses kokku veidi enam kui 800 alaealise suhtes. Samas puutub neist muudatusega eeldatavalt kokku kolmandik kuni maksimaalselt pooled alaealised õigusrikkujad. Võib prognoosida, et KrMS § 201 kohaldamisega menetluse lõpetamine, mis juba täna moodustab veidi enam kui 50% kõigist alaealiste suhtes oportuniteediga lõpetamistest, kasvab. Ebasoovitavate mõjude risk on väike, üheks võimalikuks riskikohaks on see, et eri süsteemid tegelevad alaealisega killustatult, mis võib kaasa tuua alaealisega paralleelse tegelemise lastekaitse ja õigussüsteemi poolt. Samas on seda riski võimalik vähendada tehes tihedamat jooksvat koostööd menetlejate ja kriminaalhooldajate ning lastekaitsetöötajate vahel ning vajadusel võib selle soodustamiseks luua ka mitteformaalseid võrgustikke. Kokkuvõttes on mõju sihtrühmale ebaoluline. 6.5.2. Mõju avaliku sektori korraldusele ja kuludele Mõju õiguskaitseasutuste töökorraldusele ja -koormusele. Muudatus mõjutab menetlejate tööpraktikat ja töökoormust. Kui enne saadeti alaealine KrMS § 201 alusel alaealiste komisjoni, kes vastutas alaealise ja tema pere kohta taustinfo kogumise eest ning otsustas kollegiaalselt mõjutusvahendi, siis edaspidi tuleb sobiva mõjutusvahendi valik teha prokuratuuril ning tausta hindamine kriminaalhooldusel. Muudatus puudutab alaealistega töötavaid prokuröre, keda 2015. aasta andmetel oli veidi üle 20. Siinjuures mõjutab muudatus ringkonnaprokuratuure erinevalt. Piirkondades, kus alaealiste komisjoni kui menetlusalternatiivi kohaldamise osakaal oli suurem (nt Tartus), on suurem vajadus uue KrMS § 201 võimalustega kohanemiseks. Suurem ja paindlikum mõjutusvahendite määramise võimalus eeldab prokuratuurilt suuremat teadlikkust olemasolevatest sekkumisvõimalustest ja valmisolekut ka eri teenusepakkujatega koostööd teha. Prokuröride toetamiseks sekkumiste valikul on vaja täiendavalt hinnata vajadust täpsemate korraldusskeemide või juhiste järele. Vajadusel valmistatakse need ette 2017. aastal. 32 Selgituskohustusele suurema tähtsuse omistamine eeldab, et vanematega vestlust pidavatel menetlejatel on piisavad oskused, et motiveerida vanemaid võtmaks suuremat vastutust lapse käitumisprobleemide eest või nõustumaks osalema vajadusel koos lapsega perepõhistes sekkumistes (nt MDFT). See eeldab, et vajadusel koolitatakse prokuröre ka motiveeriva intervjueerimise teemadel. Muudatusega kaasneb suurem töökoormus kriminaalhooldusele: kasvab kohtueelsete ettekannete arv ja tekib vajadus muuta kohtueelse ettekande koostamise metoodikat (nt võtta kasutusele riskihindamine ka kohtueelsete ettekannete koostamisel) ja protsessi. Selle raames tuleb teha aktiivsemat koostööd KOV lastekaitsega, alaealise ja tema pere ning vajaduse korral teiste osapooltega, näiteks võimalike sotsiaalprogrammide, lepituse ja üldkasuliku töö pakkujatega. Tuleks kaaluda, kas võtta kohtueelse ettekande koostamise faasis kasutusele nn ümarlaua arutelu meetod, et suurendada alaealise ja tema vanemate aktiivset rolli juhtumile lahenduse leidmisel. Kvaliteetsed kohtueelsed ettekanded aitavad tagada parima mõjutusvahendi valiku prokuratuuri poolt. Muudatus eeldab kriminaalhooldajate koolitamist ja kohtueelsete ettekannete süsteemis riskihindamise kasutuselevõttu, samuti kohtueelsete ettekannete koostamise protsessi ülevaatamist ja vajadusel juhendite kaasajastamist. Muudetava KrMS § 201 puhul jäävad menetluskulud riigi kanda (nagu ka kehtiva KrMS § 201 puhul), seega ei puuduta muudatus riigile laekuvaid menetluskulusid. Muudatuse puhul on oluline tugeva lastekaitse olemasolu. Muudatuse rakendamine eeldab, et lastekaitse panustab aktiivselt infovahetusse õiguskaitseasutustega ja võtab vastutuse õigust rikkunud lapse juhtumikorralduses lapse abivajaduse korral. Näiteks kohtueelse ettekande koostamisel on oluline, et lastekaitse annab kriminaalhooldajale sisendit lapse ja pere tausta kohta, millega on oluline arvestada teole reageerimisel ning piirkonnas olemasolevate ja lapse abivajadusest lähtuvate mõjutusmeetmete kättesaadavuse kohta lapse elukohajärgses KOV-is. Kui KOV lastekaitse vajab kuritegusid toime pannud alaealise juhtumikorralduses tuge, siis pakub seda vajadusel riikliku lastekaitse piirkondlik üksus, mistõttu on väike ka risk, et nõrga KOV lastekaitsetöö tõttu jäävad abivajavad lapsed ilma neile sobivast abist. On oluline, et ka õiguskaitseasutuse spetsialistidel on ühtne arusaam eri osapoolte rollidest uues kohtlemise süsteemis. Muudatus eeldab kohanemist ka erinevatelt teenuseosutajatelt, kelleni seni on osa alaealisi õigusrikkujaid jõudnud alaealiste komisjonide, aga edaspidi jõuab otse menetluse kaudu. Kui seni oli teenuseosutaja kontaktiks alaealiste komisjoni sekretär, siis edaspidi alaealise kriminaalasja menetlev prokurör. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Arvestades muudatusi prokuratuuri ja kriminaalhoolduse tööpraktikas ja töökoormuse mõningast kasvu, kuid alaealiste kriminaalasjadega tegelevate menetlejate väikest arvu ning alaealiste õigusrikkujate väikest osakaalu kõigist kurjategijatest on sellest tulenevalt muudatuse mõju avaliku sektori mõjutatud sihtrühmadele väheoluline. 6.6. Muudatus 6: muudetakse paindlikumaks hoiatusega väärteomenetluse alustamata jätmine Muudatusega võimaldatakse piirduda suulise hoiatusega, jättes menetluse alustamata ka siis, kui väärteoga on kahju küll tekitatud, aga see on hüvitatud või heastatud. Kehtiva VTMS § 3¹ 33 lg 4 kohaselt on kahjuga väärteo korral hoiatusega väärteomenetluse alustamata jätmine välistatud. Muudatuse eesmärk on võimaldada kiiremat ja otstarbekamat reageerimist vähetähtsate pisirikkumiste puhul, kus teoga tekitatud kahju on juba hüvitatud või heastatud. Muudatusega kaasnevad sotsiaalsed mõjud alaealisele ja tema vanematele ning väärteoga kahju kannatanud isikule, mõju kuritegevusele ning avaliku sektori korraldusele ja kuludele. Muudatuse sihtrühma täpne suurus ei ole andmete puudulikkuse tõttu teada. Võttes aluseks 2015. aastal registreeritud väikese kahjuga poevarguste juhtumid, võiks muudatus hinnanguliselt puudutada 200–300 alaealist, mis on vähem kui 5% alaealiste vanuserühmast ja kõigist väärtegusid toime pannud alaealistest. 6.6.1. Sotsiaalsed mõjud Mõju alaealistele ja nende vanematele. Suulise hoiatuse kohaldamisala laiendamine aitab vähendada esmakordsete pisirikkujate suhtes ülereageerimist ja nende sildistamist õigussüsteemi reageerimise kaudu. Sobivatel juhtudel trahvi asemel suulise hoiatusega piirdumine tähendab, et vähem alaealisi satub karistusregistrisse. Suuline hoiatus tehakse reeglina kohapeal, mis tagab, et lõplik reaktsioon alaealise teole järgneb kiiremini. Kahju heastamise või hüvitamise eeldus hoiatusega menetluse alustamata jätmisele motiveerib alaealisi kannatanule põhjustanud kahju kohe hüvitama või heastama. Seekaudu paraneb alaealise arusaam oma tegude tagajärgedest ja suureneb vastutustunne, millel on oluline preventiivne tähendus korduvate rikkumiste ärahoidmiseks. Kuna lõplik reageerimine teole järgneb vahetult ja menetluslikku reageerimist ei toimu, siis suulise hoiatusega piirdumise korral väheneb alaealise ja vanema ajakulu, kuna nad ei pea osalema väärteomenetluses. Ka suulise hoiatuse puhul on oluline, et lapse rikkumisest ja sellele reageerimisest jõuaks info lapsevanemale, seeläbi on võimalik kaasa aidata ka vanemliku vastutuse suurendamisele. Mõju kannatanule. Muudatus suurendab tõenäosust, et väärteo toimepanija hüvitab kahju saanud isikule kahju vabatahtlikult (nt poevarguse puhul kauplusele). See tagab kannatanule kiirema kahju hüvitamise või heastamise. Samuti hoiab see kokku kannatanu ressursikulu (aeg ja raha), mis muidu kaasneks kahju tsiviilkorras väljanõudmisega. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Muudatus võiks puudutada ennekõike pisivargusi, aga ka mõningaid avaliku korra rikkumisi. Näiteks 2015. aastal politsei registreeritud alaealiste toime pandud pisivargustest oli ligi 30% kuni 10-eurose kahjuga. Seega muudatuse sihtrühm alaealiste poevarguste näitel on 200–300 isikut, ent kuna muudatus puudutab neid vähetähtsaid rikkumisi, kus kahju on jõutud hüvitada või heastada enne politsei väärteoprotokolli koostamist ja eelkõige esmakordseid rikkujaid, on tegelik mõju sihtrühm oluliselt väiksem.Seega arvestades sihtrühmade suurust, meetme rakendamise vähest sagedust ja mõju ulatust, on mõju väike. 6.6.2. Mõju kuritegevusele Muudatus vähendab õigussüsteemi ülereageerimist pisirikkumistele juhul, kui kahju tekitaja on kahju selle kannatanule juba hüvitanud või heastanud. Muudatus võimaldab reageerida pisirikkumistele proportsionaalsemalt. Muudatus puudutab eeldatavalt ennekõike madala riskiga õigusrikkujaid. Kui juhtumeid, kus piirdutakse suulise hoiatusega, ei kajastata 34 registreeritud väärtegude statistikas (nii oli see 2015. aastal), siis mõjutab muudatus registreeritud väärtegude arvu. Arvestades sihtrühma suurust ja mõju ulatust, on mõju kuritegevusele väheoluline. 6.6.3. Avaliku sektori korraldus ja kulud Mõju õiguskaitseasutuste töökorraldusele ja -koormusele. Suulise hoiatuse kohaldamisala laiendamine mõjutab kõiki neid politseinikke, kes reageerivad rikkumistele kohapeal väljakutse või tänavatöö raames ja keda on kokku ligi 670 (u 570 patrull- ja u 100 noorsoopolitseinikku)34. Samuti teisi kohtuväliseid menetlejaid KOVides (munitsipaalpolitsei). Muudatuse mõjuga puutub kokku ligi viiendik kõigist politseiametnikest, kuid arvestades alaealiste õigusrikkujate väikest osakaalu politsei tööst, on mõju esinemissagedus harv. Muudatusega tekib politseil suurem kaalutlusõigus hoiatusega menetluse alustamata jätmisel. See eeldab kohapeal rikkumistele reageerivatelt politseinikelt (patrull- ja noorsoopolitseinikud) suuremaid oskusi ja esialgu ka suuremat ajakulu, et hinnata juhtumite sobivust, kus piisab rikkumise lõpetamiseks hoiatusest või ka korrakaitselistest meetmetest. Samas aitab muudatus hoida kokku aega, mis muidu kuluks menetlustoimingutele seoses menetluse lõpetamisega või karistusotsuse tegemisega. Näiteks 2012. aasta kohtueelse menetluse kulu analüüs näitas, et kauplusevarguse väärteos kulub väärteomenetlusele keskmiselt 3,9 tundi üldmenetluse kohaldamisel35. Alaealiste puhul võib eeldada, et menetlusaeg on teatud lisatoimingute tõttu (nt ajakulu vanematega suhtlemisel, lapsega vestlemisel) pikem. Kuna info suulisest hoiatusest tuleks sisestada politsei andmebaasidesse, et vältida mitmekordsete suuliste hoiatuste kohaldamist, kaasneb sellega edaspidi politseile lisakoormus. Samas kulub suulise hoiatuse andmebaasi märkimiseks vähem aega kui menetlustoimingute info sissekandmiseks ning väärteoprotokollide ja väärteootsuste vormistamiseks. Kuna suuline hoiatus ei ole uus instituut, vaid VTMS § 31 alusel on juba praegu võimalik menetlus hoiatusega alustamata jätta, siis tööprotsesside muudatusi ette võtta ei ole vaja, üksnes laieneb tegude ring, mille puhul seda võimalik kasutada on. Menetlejaid tuleb väärtegudele hoiatusega reageerimiseks ka täiendavalt koolitada, sest valdav osa alaealiste suhtes tehtud väärteootsustest puudutavad alkoholi ja tubakaga seotud staatussüütegusid, mille puhul kõige tõenäolisemalt juba ka kehtiva regulatsiooni puhul võiksid esineda hoiatamisega alustamata jätmise alused. Ka Siseministeerium on oma arvamuses VTK-le36 leidnud, et staatussüütegudele peaks reageerima eelkõige alternatiivsete meetmetega ning süüteomenetluslikult võimalikult väheses ulatuses. Staatusrikkumiste, eelkõige tubaka- ja alkoholitarbimise ärahoidmiseks on tulemuslikum ennetustegevus ja sinna tuleks enam ressurssi suunata. Et aga menetluspraktikast nähtuvalt ei ole see veel kuigivõrd levinud, tuleb koos kõnesolevast eelnõust tulenevate muudatustega täiendavalt koolitada menetlejaid ka juba kehtivate väärteomenetluse alustamise alternatiivide teemal. 34 Sihtrühma suuruse hindamisel on tuginetud SiM-i sisendile. 35 http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/kohtuvalise_menetl use_kulu_joobes_juhtimise_ja_varguse_vaartegudes_justiitsministeerium_2012.pdf 36 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/627f7db5-8e78-43c3-a651-5fc876419f38 35 Hoiatuste tegemiseks peaksid koolitused sisaldama alaealistega mõjusate vestluste pidamise koolitusi, et hoiatus avaldaks alaealisele võimalikult suurt pedagoogilist mõju. Seni ei ole patrullpolitsei eraldi alaealiste spetsiifilist koolitust saanud. Mõju eelarvele. Esialgu suureneb ennekõike kohapeal rikkumistele reageerivate politseinike koormus, ent väheneb väärteoasju menetlevate politseinike töökoormus ja menetluskulu. Kaasneb koolitusvajadus, mille kulu kaetakse käimasolevate projektide ja regulaarsete täiendkoolituste raames. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Arvestades seda, et muudatusega kaasneb menetlejate suurem ajakulu ning koolitusvajadus, kuid see on ühekordne ressursivajadus ning edaspidi on selle arvelt võimalik menetlusaega kokku hoida, on mõju avaliku sektori korraldusele väheoluline. 6.7. Muudatus 7: võimaldatakse kohtueelses väärteomenetluses lõpetada menetlus alaealise lepitusele suunamisega Muudatusega lisatakse VTMS-i võimalus lõpetada alaealiste suhtes väärteomenetlus leppimise tõttu. Muudatuse eesmärk on soodustada praktikat, kus laps võtab teo eest aktiivse vastutuse (vabandab kannatanu ees, otsib kannatanu või kogukonnaga lepitust, heastab või hüvitab kahju) ja tekitatud kahju ohvrile ning kogukonnale heastatakse. Lepitusteenust osutavad ohvriabitöötajad-lepitajad, kes pakuvad lepitust ka kriminaalmenetluses lepitusmenetluse puhul. Samas pole välistatud, et lepitust võiksid edaspidi vahendada ka ohvriabisüsteemi kaasatavad vabatahtlikud või muud lepitajad. Muudatusega kaasnevad sotsiaalsed mõjud, mõjud kuritegevusele, avaliku sektori korraldusele ja kuludele. 6.7.1. Sotsiaalsed mõjud Mõju alaealisele. Lepituse kasutuselevõtt väärteomenetluses loob juurde menetluse lõpetamise alternatiive alaealiste puhul ja vähendab karistuslikku reageerimist alaealiste väärtegudele. Mittekaristuslike meetmete kasutamine aitab ära hoida alaealiste stigmatiseerumise ja sildistamise ning soodustab rehabiliteerimist. Lepituse kaudu on võimalik motiveerida alaealist teo eest vastutust võtma ja seeläbi julgustada alaealisi teo mõju tunnistama, teoga tekitatud konflikte lahendama ja kahju heastama. Uuringud näitavad, et need on tegurid, mis sageli mõjutavad seda, kas alaealine jätkab õigusrikkumistega või mitte. Kasutades lepituses ümarlaua arutelu meetodit, on võimalik aktiveerida ka alaealist ümbritsevat võrgustikku, kel on oluline roll alaealise õigusrikkuja käitumise muutmisel ja toetamisel. Mõju kannatanule. Suureneb kannatanu kahjude ja vajadustega arvestamine, kaasatus menetlusse ja konflikti lahendusse. Kannatanu informeeritud nõusoleku tagamiseks on vaja kannatanuid harida lepituse olemuses ja võimalustes. Oluline on, et lepitusprotsessis oleks esindatud kannatanu vaatenurk ja huvid, mis võib tähendada ka kannatanu esindaja protsessis osalemist (nt poevarguste korral poe esindaja). Mõju kogukonnale. Lepitamise protsess aitab kogukonnal ja alaealisel õigusrikkujal teineteisest paremini aru saada ning karistuse määramise asemel konflikti lahendamise ja kahju heastamise kaudu õigusrahu saavutada. Olukordades, kus alaealine paneb toime teo, 36 mis puudutab just kogukondlike väärtuste rikkumist (näiteks rikub rahu, lõhub vms), on oluline, et pärast menetluse lõpetamist saaks õigusrikkuja kogukonda naasta ilma, et tema suhtes valitseksid eelarvamused. Just lepitamine suurendab võimalust, et alaealine on kogukonnaga leppimise käigus saanud pigem positiivse mõjutuse osaliseks ning eduka leppimise korral on paranenud üldine hoiak õigusrikkuja suhtes. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Lepitusel on nii alaealisele õigusrikkujale kui kannatanule positiivne mõju, ebasoovitavate mõjude risk puudub või on väike ning võib prognoosida mõju madalat esinemissagedust, mis siiski aasta-aastalt võiks kasvada. Enamik mõjutatud alaealisi puutub lepitusega kokku pigem harva kui sageli ning enamik kannatanuid äärmiselt harva. Alaealiste toime pandud väärtegudest võiks lepitus tulla kaalumisele pisivarguste, avaliku korra rikkumiste ja liiklusõnnetuste põhjustamise väärtegudes, mida 2015. aastal registreeriti ligi 3000 korral. Nendest väärtegudest võiks justiitsministeeriumi hinnangul 2018. aastal lepitusteenusega lõppeda 1–3% alaealise väärteo menetlus, 2020. aastal 5% ja 2023. aastal maksimaalselt 10% väärteo menetlus. Absoluutarvudes tähendab see 2023. aastal maksimaalselt 300 alaealise lepitust. Siinkohal tuleks arvestada, et väärteomenetluses rakendab suurema osa taastava õiguse meetmetest vahetult politsei ise. Kokkuvõttes on mõju sihtrühmale väheolulone, kuid mitmetes näitajates postiivne. 6.7.2. Mõju rahvusvahelistele suhetele ja kuritegevusele Rahvusvaheliste soovituste37 kohaselt peab lepitamine olema süüteomenetluses üldiselt kättesaadav ja sealjuures kõigile ohvritele, kes seda soovivad. Samuti rõhutavad rahvusvahelised suunised taastava õiguse rolli alaealiste õigusrikkumistele reageerimisel38. Seega viiks seadusemuudatus õigussüsteemi paremini kooskõlla rahvusvaheliste suunistega, mis toetavad tugevalt lepituse positiivset mõju ohvrile ja alaealiste õigusrikkujate suhtes lepituse kohaldamise võimaluse loomist. Teiste riikide uuringud viitavad, et lepitamise puhul on õigusrikkujate retsidiivsus madalam kui traditsiooniliste meetmetega reageerimisel. Seega on lepitamisel mõju kuritegevuse vähenemisele, mis aga arvestades lepituse kasutamise väikest esinemissagedust ja sihtrühma, on väheoluline. 6.7.3. Avaliku sektori korraldus ja kulud Mõju õiguskaitseasutuste töökorraldusele ja -koormusele. Väärteomenetluse lepitusega lõpetamise alternatiiviga võivad kokku puutuda kõik kohtuvälised menetlejad politseis (u 100 noorsoopolitseinikku ja kuni 100 muud politseiametnikku, sh piirkonnapolitseinikud või väärteomenetlejad) ning kohtuvälised menetlejad kohalikes omavalitsustes. Sihtrühma suurus on aga alla 5% menetlejate koguarvust, seega väike. Muudatusega kaasneb politseis vajadus uute teadmiste ja oskuste järele. Selleks, et väärteo toimepanija ja kahju kannatanud isik saaksid lepitusteenuse kasutamiseks anda informeeritud nõusoleku, peab politsei oskama lepitusteenuse olemust ja selleks nõusoleku andmise tagajärgi selgitada. See eeldab politseinike (u 200) koolitamist, sealjuures ka politsei põhi- ja täiendusõppe ülevaatamist ning vajaduse korral väljaõppesse taastava õiguse teemade 38 Research and Selection of the Most Effective Juvenile Restorative Justice Practices in Europe: Snapshots from 28 EU Member States, lk 5. http://www.ejjc.org/sites/default/files/volume_i_- _snapshots_from_28_eu_member_states.pdf 37 lisamist. Politseid hõlbustaksid lepituse asjaosalistele tutvustamisel ja selgitamisel lepitusteenust tutvustavad abimaterjalid, mille koostamise järele on vajadus ka kriminaalmenetluses rakendatava lepitusmenetluse puhul. Kuna muudatusega lisandub väärteomenetlusse uus menetluse lõpetamise alternatiiv, eeldab see politsei töötavade muutmist, millega ei kaasne menetlejatele kohanemisraskusi. Politsei peab hakkama alaealiste juhtumites kaaluma, millistes seni karistusotsuse saanud või alaealiste komisjoni saadetud juhtumites saaks kaaluda lepitusteenuse kasutamist. See eeldab politseilt mõtteviisi muutust ja lepituse kui ühe võimaluse olemasolu ja kasuteguri teadvustamist, mida tuleb toetada eelnimetatud koolituste ja juhistega. Siinkohal on muudatuse rakendamisel toeks SiM-i poolt politseis 2016. aasta augustis käivitatav programm „Taastava õiguse ja mittekaristuslike meetodite rakendamine konfliktide, korra- ja õigus- rikkumistele reageerimisel“. Lepituse kohaldamisega vabaneb politsei ressurss menetlustoimingute läbiviimise ja menetlusdokumentide koostamise arvelt, mis oleks kulunud karistusotsuse tegemisel, mida saab edaspidi kasutada teiste lapsesõbralikumate menetlusalternatiivide kohaldamisel (kahju heastamine, sotsiaalprogrammi suunamine jmt.) Seetõttu on mõju kohtuvälistele menetlejatele väheoluline. Mõju ohvriabi töökorraldusele ja -koormusele. Muudatus ei too ohvriabi töötajatele- lepitajatele kaasa olemuslikult uut tüüpi tööülesandeid, kuna lepitust pakuvad lepitajad (üle Eesti töötavad 26 ohvriabitöötajat-lepitajat Sotsiaalkindlustusametis) lepitusmenetluse raames, sh ka alaealiste suhtes, juba alates 2007. aastast ja ohvriabi lepitajad said kohaldada lepitust mõjutusvahendina ka AMVS alusel. Sisuliselt kaasneb muudatusega siiski lepitajate töökoormuse kasv, ent võrreldes kõigi lepitusele suunatud juhtumite arvuga pole see märkimisväärne. Näiteks viimastel aastatel on alaealiste kahtlustatavate suhtes kriminaalmenetluses lepitusteenust kasutatud üksnes 13 juhul kõigist 921 lepitusmenetlusest. Alaealiste toimepandud väärtegudest võiks lepitus väärteomenetluse lõpetamise alternatiivina tulla kaalumisele eelkõige pisivarguste, avaliku korra rikkumiste ja liiklusõnnetuste põhjustamise väärtegudes, mida 2015. aastal registreeriti kokku ligi 3000 korral. Arvestades, et taastava õiguse meetmed muutuvad levinumaks, siis võib eeldada, et ka lepitusteenuse kasutamiste arv võib järk-järgult kasvada. Samas ei ole ka välisriikides seni lepitusteenuse osakaal tõusnud üle 20%. Seega võiks 2018. aastal lepitusega lõppeda hinnanguliselt kuni 3% alaealiste väärteo menetlustest, 2020. aastal 5% ja 2023. aastal 10% väärteo menetlustest. Absoluutarvudes tähendab see 2023. aastal maksimaalselt 300 alaealise lepitust (aluseks 2015. aasta andmed, mida pole laste arvu vähenemisega korrigeeritud). Lepitusele lisaks soodustatakse politseis ka muude taastava õiguse meetmete kasutamistd – kahju heastamisel või hüvitamisel suulise hoiatusega menetluse alustamata jätmine, menetluse lõpetamine kahju heastamisel või hüvitamisel – mida saab rakendada politsei. Samuti kaasneb muudatusega vajadus alaealistele sobivate lepitusmeetodite kasutuselevõtuks ohvriabis. Praegu kasutavad lepitajad ainult tavalist lepitamist, ent alaealiste puhul peetakse rahvusvahelise parima tava kohaselt sobilikumaks ümarlaua arutelu meetodit. Juriidiliste isikute või ka vahetu kannatanuta rikkumistes tuleks kasutusele võtta kannatanu vaatenurka esindava osapoole kaasamine protsessi. Mõju eelarvele. Kuna kasvab ohvriabitöötajate-lepitajate töökoormus, siis ohvriabi hinnangul kasvab vajadus ka personali järele (1-2 töötajat). Edaspidi tuleks lepitamiseks kaaluda 38 vabatahtlike lepitajate süsteemi loomist, nagu on kasutusel nt Soomes, Norras ja Belgias. SoM on vabatahtlike ohvriabitöötajate-lepitajate süsteemi loomise kavandanud vägivalla ennetamise strateegia 2015–2020 raames. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Kuigi muudatusele järgnevatel esimestel aastatel ei prognoosita suurt lepitusele suunatud alaealiste väärteo toimepannud rikkujate arvu kasvu, vaid nähakse kasvu järk-järgult, võib eeldada, et muudatus puudutab ka mitme aasta pärast vähem kui 5% alaealisi, kelle suhtes teeb politsei menetlusotsuseid, seega maksimaalselt 300 juhtumit aastas. Seega on mõju sagedus nii ohvriabitöötajate, menetlejate kui ka alaealiste õigusrikkujate perspektiivist harv. Muudatusel on oluline mõju ohvrite vajadustega arvestamisele ja kahjude heastamisele. Muudatusega kaasnevad kulud ohvriabile. Kokkuvõttes võib muudatuse mõju hinnata ebaoluliseks. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Kõnealuse eelnõuga kavandatud muudatustega tagatakse Eestis alaealiste õigusrikkujate erikohtlemise süsteem. Eelnõuga kaasnevad justiitssüsteemi jaoks kolme liiki kulud: menetlejate ja kriminaalhooldajate koolitamise kulud, kulud seoses menetlejatele suunatud juhendmaterjalide uuendamisega ja IT-arenduskulud. Eelnõu mõju hindamiseks kavandatakse edaspidi järelhindamine, millega kaasnev kulu kaetakse teemaga seotud ministeeriumide tegevuskuludest. Suurima kuluartikli moodustavad IT-arenduskulud, mille täpsem eelarvekalkulatsioon valmib eelnõu kooskõlastamise perioodil. Vaja on täiendada andmebaaside võimalusi, et nii väärteo- kui ka kriminaalmenetluses saaksid menetlejad sisestada andmeid uute menetluslike võimaluste kohaldamise kohta. See tagab ülevaate muudatuste rakendamisest ja annab väärtuslikku statistilist infot, et hõlbustada edaspidi muudatuste järelhindamist. Samas ei ole infotehnoloogilised arendused eeltingimuseks muudatuste rakendamiseks. Osa koolituskuludest ja juhendmaterjalide uuendamise kuludest kaetakse PPA ja prokuratuuri ning justiitsministeeriumi ja siseministeeriumi tegevuskuludest, täiendavaid vahendeid kavatsetakse taotleda Norra programmi uue perioodi taotlusvoorust. Politseipraktika muutmist toetab 2016. aastal sügisel SiM rahastusel käivitunud projekt Tartu politseipiirkonnas, mille käigus viiakse läbi koolitusi ja koostatakse juhendmaterjale mittekaristuslike ja taastava õiguse meetodite (hoiatus, kahju heastamine ja hüvitamine, lepitamine) kasutamiseks politseis. Osade kriminaalmenetluse muudatustega seotud praktikaid (nt kohtueelsete ettekannete varane tellimine ja riskihindamise metoodika koostamine, lepitusteenuse aktiivsem kohaldamine) katsetati 2016. aasta mais-juunis kahes prokuratuuri piirkonnas. 2016. aasta oktoobris toimub muudatuste teemal eraldi arutelu prokuröride, kohtunike ja kriminaalhooldajatega. Muudatuste rakendamine eeldab teatud tegevusi ja praktika muutust ka järgmistelt asutustelt: KOV ja regionaalne lastekaitse, ohvriabi lepitajad, kinnised lasteasutused, sotsiaalprogrammide rakendajad kogukonnas. Need muudatused ei tulene üks-ühele kõnesolevatest muudatustest, vaid ennekõike AMVS tühistamisest, ent nimetatud asutuste 39 tööpraktika muutused on eelduseks, et ka kõnesoleva eelnõuga kavandatavad muudatused saaksid tõrgeteta realiseeruda. Muudatusega kaasneb ka mõju lepitajatele, kasvab vajadus lepitajate arvu kasvu ja lepitamise formaatide muutuse järele. 8. Rakendusaktid Kõnesoleva eelnõu seadusena vastuvõtmise korral ei ole uusi rakendusakte vaja vastu võtta ega olemasolevaid muuta. 9. Seaduse jõustumine Eelnõu kavandatakse seadusena jõustuma 01.01.2018. Eelnõu jõustumise edasilükkamine ja jõustumine pärast haldusreformi läbiviimist on vajalik seetõttu, et alaealiste komisjonide kaotamise tagajärjel suureneb kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajate töökoormus ning kasvavad ootused nende töö kvaliteedile. Eelkõige praegused väiksemad kohalikud omavalitsused on selleks ülesandeks tõenäoliselt paremini valmis pärast haldusreformi läbiviimist, arvestades, et praegu ei ole paljudes väikestes omavalitsustes isegi eraldi lastekaitsetöötajat. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Kõnealuse eelnõu koostamise etapis kaasati aktiivselt menetlejaid ja väliseksperte. Kavandatavaid muudatusi arutati 2016. aasta sügisel (augustis ja septembris) neljas perefektuuri tööpiirkonnas toimunud infopäevadel Talinnas, Pärnus, Tartus ja Jõhvis. Kohtumistel osalesid politsei, prokuratuuri, kohtute, kriminaalhoolduse, KOV ja riiklik lastekaitse, ohvriabi esindajad. Samuti arutati peamisi muudatusi Tallinna Linnakantselei munitsipaalpolitsei esindajatega. Väliseksperte kaasati mitteformaalselt eelnõule eelnenud analüüside raames, ekspertide sisendeid kasutati ennekõike lepituse, kinniste asutuste teemal. Eelnõu esitatatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ning arvamuse avaldamiseks Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile, Riigikohtule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Linnade Liidule, Eesti Maaomavalitsuste Liidule, Kuriteoennetuse Sihtasutusele, Eesti Lastekaitse Liidule, Eesti Lastevanemate Liidule ja MTÜ-le RuaCrew. Vabariigi Valitsuse nimel (allkirjastatud digitaalselt) Valitsuse nõunik 40  Siseministeerium Meie 05.01.2017 nr 8-1/155 Sotsiaalministeerium Haridus- ja Teadusministeeerium Alaealiste õigusrikkujate kohtlemise muudatused VTMS-is, KrMS-is, KarS- is Edastame ministeeriumitele, Eesti Linnade Liidule ja Eesti Maaomavalitsuste Liidule kooskõlastamiseks ning Õiguskantsleri Kantseleile, Riigikohtule, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Eesti Lastekaitse Liidule, Eesti Lastevanemate Liidule, Kuriteoennetuse Sihtasutusele, ja MTÜ-le RuaCrew arvamuse andmiseks kriminaalmenetluse seadustiku, väärteomenetluse seadustiku ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega muudetakse alaealiste õigusrikkumistele reageerimise süsteemi. Palume Teie kooskõlastust või arvamust 15 tööpäeva jooksul arvates avaldamisest eelnõude infosüsteemis. Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister Lisaadressaadid arvamuse avaldamiseks: Riigikohus Riigiprokuratuur Eesti Advokatuur Õiguskantsleri Kantselei Eesti Linnade Liit Eesti Maaomavalitsuste Liit Kuriteoennetuse SA MTÜ Lastekaitse Liit Eesti Lastevanemate Liit MTÜ RuaCrew Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 Aare Pere 620 8205 [email protected]